Kristi ja Siim Kallase fond võtab vastu taotlusi lavastusprojekti toetuseks
Kristi ja Siim Kallase fond on asutatud Sihtasutuse Eesti Rahvuskultuuri Fond juurde 2009. aastal Siim Kallase poolt eesmärgiga toetada Eesti ajaloo mõtestamist teatris.
Käesoleval aastal võtame kuni 15. oktoobrini vastu taotlusi lavastusprojekti toetuseks, milles kavatsetakse kujutada ja mõtestada mõnd Eesti ajaloos aset leidnud sündmust või protsessi või mis avab meie ajaloos tähelepanuväärset rolli mänginud ja tänaseks meie hulgast lahkunud üksikisiku (te) vaimse pärandi või eluloo seigad.
Lavastusprojekt peab sisaldama teose kirjandusliku alusmaterjali teksti või kavatsuse üksikasjalikku kirjeldust ja lavastuse planeeritavat eelarvet. Lavastusprojekt peab olema soovitavalt seotud konkreetse teatri või produtsendiga, kes tagab projekti teostumise kahe aasta jooksul alates stipendiumi määramisest. Toetuste ja stipendiumide saajad tehakse teatavaks novembris.
2020. aasta lavastusprojekti toetusteks ja stipendiumideks on eraldatud 10 000 eurot.
Taotlused koos taotlusankeetide ja nende lisadega esitatakse läbivaatamiseks fondi halduskogule. Halduskogu on 5-liikmeline: Jaak Allik, Rein Lang, Siim Kallas, Maret Maripuu, Margus Mikomägi.
Taotluste esitamise täpsemad tingimused leiate Sihtasutuse Eesti Rahvuskultuuri Fond kodulehelt www.erkf.ee
Juba mais teatas peaminister Jüri Ratas, et usub koroonaviiruse teise laine tulekut. Selle võimalusega arvestamisest ei ole valitsus seniajani loobunud. Ettevalmistusi tehakse, isikukaitsevahendite varusid soetatakse ja avaliku info järgi otsustades ei ole plaanis ühiskonnaelu sfääre sama ulatuslikult sulgeda nagu kevadel. Siiski pole Eestis ega terves maailmas üksmeelt selle osas, mis üldse on „teine laine“ ja milliste tunnuste järgi seda ära tunda, mis sest, et graafikule oskab igaüks panna nii testide üldarvu kui ka neist positiivseks osutunud, haiglaravi vajanud ja viirusnakkuse tagajärjel surnud inimeste hulga. Kas lained neil piltidel on kõrged ja teravad murdlained või rohkem rauge augustimere virvendus, sõltub skaala valikust, mis omakorda tõukub joonistaja hirmust, uskumustest ja soovist oma tõde üldkehtivana näidata. Teine laine on praeguse seisuga suhtekorraldusliku ja poliitilise turunduse valdkonna ähmase sisuga kujund.
Kuni fakte ei ole, on kõik ennustused ühtviisi head. Ise pakun, et sügisel näeme midagi sellist, mille kohta Loode-Eesti rannakalurid tavatsesid ütelda, et „merel on jõmm sees“. See tähendas, et kuigi tuul oli läänekaarest ära pööranud ja vaibunud, veeresid harvad järellained ikka veel randa ning otse kaldalt polnud mõtet lestavõrke merre viia. Jõmm tõi võrku küll rohkelt mererohtu ja adru, kuid mitte lesta. Septembris võib Eesti nakatumiskõverale jõmm sisse tulla küll, kuid seda saab ohjeldada pigem kodanike omaalgatusliku targa käitumise kui valitsusvõimu liialdatud jõukasutusega. Seega, koroonaviiruse teise laine pärast pole vähemasti Eestis erilist põhjust muretseda.
Irooniaga võib asjatundjate sõnasabast kinni haarates öelda, et kuna inimeste vastuvõtlikkus hingamisteede haigustele on seotud keskkütte sisse- ja väljalülitamisega kodus ja tööruumides, samuti levivat viirus hästi ventilatsioonisüsteemide kaudu, siis järelikult: küte välja ja ventilatsioonilõõrid kinni nii kauaks kui võimalik. Selles on omad ohud, nagu kirjandusklassikast teada. Mihhail Bulgakovi jutustuses elust Elpiti tööliskommuunis majas nr 13 valitseb kütteaine defitsiit ja toa soojendamiseks ühendavad elanikud keelust hoolimata buržuikana tuntud väikesed raudahjud vildiga vooderdatud ventilatsioonilõõriga. Tõmme on hea ja tuba soe, kuni Annuška ahju sädemeist terve maja maha põleb.
Kuid maailma lähitulevikus varitseb ka üks hoopis muu teine laine, mille purustav mõju kehtivale maailmakorrale võib osutuda viiruse omast palju suuremaks. Sadakonna päeva pärast otsustavad USA valijad, kes saab järgmiseks neljaks aastaks üliriigi presidendiks. Kui vabariiklaste kandidaadi Donald Trumpi toetajaskonna teine tulemine osutub sama edukaks kui 2016. aastal, ei ole maailmal muud oodata kui määramatuse ja ebakindluse suurenemist, riikide rahvusvahelise koostöövõime edasist kahanemist ja võimalik, et saatuslikku ajakaotust inimtekkelise kliimamuutuse ohjeldamisel. USA traditsiooni järgi tegutseb iga president esimesel neliaastakul põhiliselt tagasivalimise, teisel aga enda suurmehena ajalukku jäädvustamise nimel. See tähendab, et uuesti valituks osutumisel ei tunne Trump end enam üldse mingite seaduste või kohustustega seotud olevana.
Karm on nii öelda, kuid Trumpi teine laine valimispäeval on viiruse levikuga otse seotud ja Trumpi administratsiooni võimetus viirust tõrjuda on temaga konkureerivale demokraatide kandidaadile Joe Bidenile mänginud kätte tänuväärse eduvõimaluse, millest ta unistadagi ei osanud. Kuni viiruse randumiseni USAs oli Trumpi eduloo ja valimiskampaania selgrooks kavandatud Ühendriikide majanduse suurepärane seis. Palju tööd ja palju raha kõigile kodanikele. Viirusest ning Trumpi rumaluse ja tegevusetuse segust koosneval võitlustaktikal seevastu on juba ka tõsised majanduslikud tagajärjed. Kuid veel rohkem on kannatada saanud Trumpi usaldusväärsus juhina. Vaid kolmandik ameeriklastest arvab, et Trump on viiruse tõrjumisega hästi hakkama saanud. Ka vabariiklaste toetajate seas kasvab kriitikute hulk ning läbi suve on Bideni edu Trumpi ees küsitluste järgi olnud turvaliseks võiduks piisav, sealhulgas kriitilise tähtsusega osariikides, mis eelmisetel valimistel demokraatidel käest libisesid.
Trump on küll teinud ka õigeid otsuseid, kuid valimistel ei pruugi neist tulu tõusta, sest majanduse turgutamise abiraha jõuab rahvani aeglaselt, töökohad ja kodud aga kaovad päevapealt. Paradoksina võib USA olla esimene riik maailmas, kus koroonavaktsiin kõikidele tasuta kätte jagatakse, sest raha, teadlased ja farmaatsiafirmad on olemas ja üleilmses võidujooksus on USA-l parimad võimalused kiiresti tulemuseni jõuda ehk viirus täielikult seljatada. Kuid mitte piisavalt kiiresti valimispäeva silmas pidades.
Niisiis on viirus Joe Bideni parim liitlane valimisvõitluses, sest väga paljudes maailma riikides loodavad valitsused salamisi ja kodanikud avalikult Bideni võitu, kuid midagi selle kasuks teha ei saa. Viirusel pole valimistest sooja ega külma, tema möllab vastavalt Trumpi pakutud võimalustele, kuni jaksab. Kui Biden, kes kaheksa aastat Barack Obama asepresidendina teeninult on maailmale tuttav ja ettearvatav, peaks valimistel võitma, saab ta viiruse päranduseks kaasa, kuid mõistagi saaks tema põhitööks siiski Trumpi purustatud või pingestatud liitlassuhete ning USA koha taastamine rahvusvahelisele õigusele rajaneva maailmakorra arendamisel.
Viirusest üksi Bidenile võiduks ei piisa, kuigi USAs püstitab nakkus maailma riikide võrdluses üha uusi rekordeid (29. juuli seisuga moodustasid Ühendriikide nakatunud enam kui 25% globaalsest summast ja riigi arvel on 22,5% kõigist maailma koroonasurmadest, elanike arv maailma rahvastikust on aga kõigest pisut üle 4%). Nagu 2016. aasta tõestas, ei ole presidendivalimised USAs turvalised ja mitte tingimata ka ausad. Ka nüüd peab valimistulemust ennustades arvestama rea teguritega, mis kaalukausse kõigutavad.
Esiteks võimalik välissekkumine. Venemaa president Putin on sel teemal korduvalt naljatanud. Et küll ta juba sekkub, kui vaja on. Miks, mis motiividel ja kuidas Venemaa, Hiina või mõni kolmas huviline (miks mitte rahakas narkokartell) võiks valimiskampaaniasse sekkuda, seda mõistatavad praegu sajad analüütikud ja mõttekojad. Fakt on, et välistada seda ei saa, sest mida ka ei räägiks tehnoloogiafirmad, mingid otseteed valijate mõjutamiseks sidevõrke pidi on endiselt olemas. Ei pea ju suurt ja nähtavat kampaaniat üle föderaalriigi tegema, piisab, kui natuke soovitud suunas tilgutada neis osariikides, kus võistlus võrdne.
Teiseks, euroopalikus mõttes on USA valimised täis manipuleerimist ja pettust alustades valijate registreerimisest, valimisvõimaluste (eelhääletus, jaoskondade hulk jne) piiramisest ja lõpetades häälte lugemisega. Levinud arusaama kohaselt on demokraatidele soodne kõrgem valimisaktiivsus mittevalgete ja eriti kõrgharidusega isikute hulgas, vabariiklasi soosiks valijate leigus ja halb ilm.
Kolmandaks, mida teevad USA jõuametkonnad ehk süvariik, mille harud sõjaväest luureni on Trump suutnud korduvalt välja vihastada? Kahtlemata on nii kindralite kui ka spioonide hulgas inimesi, kelle sõnal oma armee üle uhkust tundvas USAs on suur kaal. Trump on sõjaväge heldelt rahastanud, kuid selle eest armastust ei osta, kui samal ajal anda oma vägedele välismaal sõgedaid tegutsemiskäske. Aga kolm kuud on väga pikk aeg ka selleks, et välja võib ujuda oma südametunnistuse järgi sooloprojekti tegev vilepuhuja, mõni Trumpi kompromiteerivat salastatud informatsiooni valdav ametnik, kes on kodumaa hüvanguks valmis seadusi rikkudes paljastusi välja käima ja selle eest nagu Edward Snowden hiljem vanglakaristust kandma või maapakku minema.
Hiljemalt aasta pärast on koroonavaktsiin valmis ning maailm võib kuni järgmise tundmatu viiruse saabumiseni pandeemiamure unustada ega pea laineid lugema. Trumpi teine laine aga kahandaks inimkonna eduvõimalusi ellujäämisvõitluses halvimal juhul veel neli aastat.
Hiljuti ilmus rohkete illustratsioonide ja atraktiivse graafilise materjaliga Tallinna parkimispoliitika arengusuundade analüüs „Metapark“.* Selles tuuakse välja, milline on kehtiva parkimispoliitika mõju linnaruumile, kus ja kui palju parkida saab, mis on parkimise tegelik hind ning kuidas peaks pealinn parkimist suunama, et luua selline elukeskkond, kus arvestatakse võimalikult paljude liikumisviisidega.
Uuringu lähtekoht on, et linnad võivad majanduslikult ja elanike arvu poolest kasvada ka ilma laienemata, kui ettevõtlus, töökohad ja sotsiaalne läbikäimine suudetakse panna tihedamalt toimima. „Sellest perspektiivist vaadatuna on efektiivsel parkimispoliitikal, mis suudab vältida parkimiskohtade arvu suurt kasvu, oluline roll Tallinna majanduskasvu, sotsiaalse sidususe ja elukvaliteedi tagamisel,“ leiavad uuringu koostajad. Värskest inimarengu aruandest ilmneb, et Tallinn on autode linn, sama kinnitab ka „Metapargi“ uuring, kus tõendatakse, et parkimisalade ja sõiduteede brutopindala on kõigis linnaosades suurem jalakäijatele eraldatud ruumist. Sellest, kuidas parkimiskorraldus linna arengut on mõjutanud, räägib alljärgnevalt uuringu üks koostajaid, TTÜ maastikuarhitektuuri programmijuht ja õppejõud Kristi Grišakov.
Mis sind kui uuringu üht koostajat tulemustes kõige enam üllatas?
Kristi Grišakov: Kõige põnevam oli näha, kuidas ja kuhu inimesed ise on endale Pargi ja Reisi (P&R) parklad tekitanud. Selline iseorganiseeruv parkimiskorraldus tuleneb tegelikust vajadusest ja näitab, et midagi on puudu. Uuring tõi välja, et on leitud mugavad parkimiskohad, kuhu auto jätta, et ühissõidukiga edasi liikuda. Näeme, et mitteametlike P&R parklatena kasutatakse ostu- ning spordikeskuste parklaid, nt Ülemiste, Rocca al Mare ja Kristiine keskus, lauluväljak, Järve Selver jne. Ka Harjumaa liikumisviiside uuring (2017) näitab, et inimesed on motiveeritud P&R võimalusi kasutama, et vähendada auto- ja parkimiskulusid, ja ka siis, kui parkimiskohta on raske leida. Linna ülesanne peaks olema P&R võimalustest teavitada, leppida kokku eraparklate võrgustikku kaasahaaramises ning siduda P&R parklad teiste liikuvusteenustega, näiteks linnarataste, elektritõukerataste, iseliikuva bussi ning loomulikult kiire ühissõidukite ühendusega. Näiteks Bolt ja teised tõukerataste laenutajad reageerisid väga kiiresti ja laiendasid mööda Tallinna peamagistraale oma sõidukite kasutuspiirkondi kesklinnast kaugemate, just nendesamade isetekkeliste tõmbekeskusteni.
Saime uuringu koostamisel kasutada ka sõidujagamisteenuse pakkuja Bolti andmeid. Toona nad veel elektritõukerataste renti ei pakkunud. Üllatus oli aga see, et kui vaatasime, kus Bolti autodesse istuti, siis selgus, et need on samad kesklinna kohad, mis niikuinii on ühissõidukitega hästi kaetud.
Kristi Grišakov: „Linnatänaval parkimine on tehtud väga mugavaks ja soodsaks, linn on oma vara heldelt, peaaegu tasuta ära jaganud.“
Toote uuringus välja, et Bolti kasutavad eelkõige need, kes muidu kasutaksid ühissõidukit. Seega ei paku sõidujagamisteenus konkurentsi niivõrd eraautodele kuivõrd bussidele, trammidele ja trollidele?
Üha vähem tahetakse aega kulutada ootamisele. Noorem põlvkond tahab saada kõike kohe ja jooksupealt ning ootamiseks kuluv aeg võimalikult minimeerida, olla efektiivsem. Auto juhtimise või ootamise peale ei taheta aega kulutada. Näeme, et teenused peavad olema väga head, ka ühistransporditeenus peab olema kiire, kättesaadav ja ülimugav, et üldse konkureerida teiste liikuvusteenustega. Nii Bolti autod kui ka nüüdseks turul olevad tõukerattad on väga tugevad ühistranspordi konkurendid. Siit edasi iseliikuva autoni on ainult mõni samm. Mida mugavamad on sellised liikumisviisid, seda vähem ühissõidukeid vajatakse. Võib-olla jäävadki alles ainult need liinid, kus sõidukid käivad väga lühikese, kuni viieminutilise intervalli tagant.
Kiuslikult võib siis ju küsida, kui palju need suured investeeringud, mida praegu ühistransporti tehakse, ennast üldse õigustavad. Ooteajad ja ettemääratud marsruudid on ja jäävad sellise liikumisviisi osaks.
Kui me ikkagi tahame ühissõidukite kasutajate hulka suurendada, siis on need investeeringud igal juhul õigustatud. Me vajame paremat ühistransporti ja samal ajal ka autokasutuse selgemalt reguleerimist.
Ühelt poolt on ühistransport löögi all muude liikuvusteenuste tõttu. Teisest küljest peame küsima, millist ühiskonda me tahame. Kui räägime võrdsest ühiskonnast ja et kõik peavad saama liikuda, siis mugav ühistranspordikorraldus tagab selle. Mujal ilmas on väikestes linnades tehtud katseid asendada ühistransport linna toetatud Uberi või teiste sellesarnaste teenusepakkujatega. Hakati nii palju sõitma, et see läks linnale väga kalliks. Lõpuks taheti ikkagi ühistransporti tagasi.
Olete oma uuringus Tallinnale ette heitnud, et puudub ülevaade rakendatud parkimispoliitika tagajärgedest, s.t arvesse ei võeta seda, millist mõju avaldab praegune parkimiskorraldus majandusele, tervisele, looduskeskkonnale jne. Millist mõju sina kui uuringu üks koostaja näed?
Väga palju valdkondi, mitte ainult Tallinnas, ka muljal omavalitsustes, on antud erasektori korraldada. Parkimispoliitikat käsitletakse sageli kitsalt kui teenust, mis aitab tulu teenida. Parkimispoliitikat pole vaadatud tööriistana, mis aitaks linnas liikuvust säästvamalt korraldada. Meie kutsusime üles uurima parkimist selle pilguga, kuidas seda teiste strateegiliste eesmärkide saavutamiseks ära kasutada. Palju Tallinna probleeme on tekkinud ju sellest, et siin on väga suur pendelrändajate hulk – need, kes iga päev pealinnas tööl käivad. Nemad moodustavadki lõviosa linnas parkimiskoha vajajatest, aga nemad on ka kõige tõenäolisemad Pargi ja Reisi lahenduste kasutajad.
Linna tihedus ja eluasemete kvaliteet on selle teemakäsitluse teine tahk. Peame jälgima, kui palju ruumi võtavad elamute juures parkimine ja parklad ning kui palju on muude funktsioonide all. 2015. aasta statistika järgi on ainult kuuel leibkonnal kümnest auto. Praegu planeerimine linna nii, et igal leibkonnal peaks olema auto. Kui eluasemete ja hoonete ümbruses eeldatakse, et kõigil on auto ja kõik maksavad auto parkimiskoha hooldamise eest, olenemata sellest, kas auto on või mitte, koorub siit suur süsteemne ebavõrdsus. Ka parkimisnormatiivis sätestatakse, et kavandada tuleb vähemalt üks parkimiskoht korteri kohta. Loomulikult on parkimiskoha väljaehitamine kallis, eriti veel maa-aluse parkimiskoha, mida kesklinna piirkonnas aina enam nõutakse. Sellel on otsene seos eluasemekuludega: kui palju kortereid ehitatakse, kui suured need on, milline on kvaliteet. Kui arendajalt nõutakse paljude parkimiskohtade rajamist, siis selle võrra ehitab ta muud vähem. Parkimiskohtadel on otsene seos kinnisvara, mida meile müügiks pakutakse, kvaliteedi ja hinnaga. Olukorra teeb keerulisemaks ka korteriomandi- ja korteriühistuseadus, milles parkimiskohta käsitletakse elupinna osana. Kinnisvaraturul on seda tõlgendatud nii, et igal korteril peab olema parkimiskoht. Isegi kui autot pole, surutakse elanikule seda mõtteviisi peale.
Tasuta parkimine, mida meile nii mõnelgi pool pakutakse ja reklaamitakse, ei ole seega tasuta.
Tasuta parkimist ei ole tõesti olemas, kuigi tihti arvame nii ja peame tasuta parkimist justkui iseenesestmõistetavaks. Me ei anna endale aru, kui palju kulusid nõuab üks parkimiskoht ja kui palju me selle eest maksame isegi siis, kui parkimistasu otseselt ei küsita. Keegi kannab ikkagi ehitamis- ja hoolduskulud. See annab tunda meie kohvitassis, korteri hinnas, ühistu kuludes jne. Me ei suuda seda rahaks arvutada, et mõelda, mida selle rahaga targemat ette võtta. Tallinnas on väga palju piirkondi, kus elanikelt küsitakse linnatänaval parkimise eest tasu. See on 120 eurot aastas ehk kümme eurot kuus. See ei ole turuhind. Sellise summaga kuuks ajaks autole mujal kohta ei saa, isegi kusagil kesklinna äärealal on õnn leida midagi 30–40 euro eest kuus. Linnatänaval parkimine on elanikele tehtud seega väga mugavaks ja soodsaks, linn on oma vara heldelt, peaaegu tasuta ära jaganud.
Arendajalt nõutakse ehitatava pinna juurde teatud parkimiskohtade arvu, tihti ei suuda ta aga neid maha müüa. Kaalukeeleks osutub raha. Kui kodu soetades seistakse valiku ees, kas maksta parkimiskoha eest 10 000 kuni 15 000 eurot, maa all kuni 20 000 eurot, või maksta linnatänaval parkimise ees 120 eurot aastas, siis pole otsust raske langetada. Peaks olema hull või raha kõvasti üle olema, et see parkimiskoht osta.
Linna parkimisload pole digitaalsed, need on lihtsalt üks paberitükk. Seetõttu puudub ülevaade, kes pargib, kui kaua ja kus kohas. Linn ei saa väga palju sekkuda sellesse, mis eraomanikud oma maal teevad või kuidas parkimisoperaatorid eramaal parkimist hinnastavad, kuid linn saab väga palju ette võtta oma varaga – teede ja tänavatega.
Parkimine on linnale märkimisväärne sissetulekuallikas. Jalgrattarada parklariba asemel on küll tore, aga raha sisse ei too. See võib olla üks põhjus, miks autode n-ö ladustamisest tänaval nii väga jalakäijate ja jalgratturite kasuks loobuda ei taheta.
Tallinna südalinna piirkonna parkimisalad on väga suure täituvusega. Enamikul kuudel aastas 80 protsenti. Nii et seal võiks hinda vabalt tõsta. Linn ei kaota sissetulekutes, kui ta jälgib parkimisalade täituvust ja hinnastab selle teenuse vastavalt nõudlusele. Tasulise parkimise piirkondi võib alati laiendada. Mängida saab ka elanike parkimislubade hinnaga. Parkimiskohtade loovutamine muudele liikumisviisidele ei pea tähendama sissetuleku vähenemist. Pakkusime uuringus välja dünaamilise hinnastamise, nii nagu eraoperaatorid seda praegu teevad. Kui täituvus suureneb üle mingi protsendi, siis hind tõuseb ja see reguleerib parkla täituvust iseeneslikult.
2005. aastal koostatud parkimispoliitika – Tallinna linna parkimise arengukava aastateks 2006–2014 – soovitas parkimisteenuse pakkuja linnast eraldada. Praegu korraldab Tallinnas parkimist Ühisteenused AS. Nendel on ülevaade andmetest, kuidas ja kus pargitakse. Linn peaks neid andmeid analüüsima ja kasutama. Kogu parkimissüsteem peaks olema digitaalne. Praegu saab auto mobiilioperaatori abil parkima panna, kuid ülevaade sellest, kuidas teid ja tänavaid parkimiseks kasutatakse, puudub. Linn ei tea midagi ka elanike parkimislubade ja nende kasutamise kohta. Mobiilise parkimise süsteem võib näidata, et mõne piirkonna teed ja tänavad on tühjad, kuid tegelikult pargivad seal kohalike elanike sõidukid. Nende andmete kättesaamiseks on praegu ainuke võimalus kohtvaatlus, mida keegi aga kulukuse tõttu tegema ei hakka. XXI sajandil peaks linnal olema parkimise mobiilirakendus. Ka nn tasuta parkimise eeldus oleks selles rakenduses oma parkimise registreerimine.
Uuringust tuli ka välja, et Tallinna asumite parkimisprobleemid erinevad. Mustamäe ja Lasnamäe on näiteks parkimisega hädas. Seal ongi korteri kohta nii umbes pool parkimiskohta. Samal ajal näitavad uuringud, et näiteks Mustamäel on palju autosid, mida ei kasutata, need lihtsalt seisavad. Puudub ülevaade, kas need on Tallinna kodanike autod või mis autodega üldse on tegemist. Ühtne parkimisrakendus aitaks ka selle kitsaskoha lahendada. Poliitiliselt on see linnale muidugi valulik samm, sest valijate seas on parkimise korrastamine ja range kord ilmselgelt ebapopulaarne.
See on huvitav, et parkimisprobleemid on Lasnamäel ja Mustamäel, mis on Tallinna südalinnaga ju ühistranspordi liinidega väga-väga hästi ühendatud.
Elanikud ei käigi autoga iga päev linnas. Mustamäe parkimisalad on suhteliselt täis ka päevasel ajal. Väga palju on autosid, mida üldse ei liigutatagi. See toob meid järgmise lahendusvõimaluse juurde. Selliseks pikaajaliseks parkimiseks võiks olla ju majade vahetust lähedusest eemal parkimismaja. Ka 2005. aastal koostatud parkimispoliitika nägi ette parkimismajade ehitamist, kuid rajama, välja arvatud südalinna piirkond, pole neid üldjoontes siiski hakatud. Parkimismajas parkimine oleks muidugi kallim kui praegune lahendus. Elanikule maksaks see nii alates 40 eurost kuus. See ületab ilmselt linlase valuläve.
Uuringus olete muu hulgas välja toonud, et keskmine kulu autole ühes kuus on 259 eurot. Selle kõrval on 40 eurot suhteliselt väike summa …
See summa on 2015. aasta seisuga. On ka linnaosi, kus see summa on palju suurem. OECD on välja toonud, et autoga seotud kulusid kiputakse ligi 40 protsenti alahindama. Tallinnas on see umbes sajaeurone suurusjärk.
Tulen korra tagasi tasuliste parkimisalade juurde. Üldiselt on ju nii, et tasulise parkimise ja tasuta parkimise ala serv kipub autodest ummistuma. Kuidas seda kitsaskohta lahendada?
Eks palju sõltub elanike soovidest. Vaatame näiteks Tallinnas Kalamaja kanti Telliskivi tänava läheduses. Kas seal peaks saama tasuta parkida? Ei pea. Sealsetelt elanikelt küsiti mõni aeg tagasi, kas nad soovivad tasulise parkimisala laiendamist. Nad vastasid eitavalt. Nüüd on poliitiliselt väga keeruline tagasi tulla ja teha sinna tasulise parkimise piirkond. Seni kuni elanikud piirkonna täisparkimises probleemi ei näe, polegi ehk vaja midagi teha. Küll aga võiks näiteks toetada peale hoovide parkimiskohtadeks tegemise ka haljastuse, rattaparklate jms rajamist, et tasakaalustada ja võrdsustada ruumi kasutajaid.
Sellest ebavõrdusest räägib ka teie uuring. Nimelt on seal välja toodud, kuidas paljud tööandjad maksavad kinni töötajate parkimiskulud või meelitavad töötajaid tasuta parkimise lubadusega, aga jalgratta või bussiga tööle tulijat ei tõsta keegi esile ega kompenseeri tema sõidukulusid.
See oli ka minule üllatus, kuidas väikesed asjad avaldavad väga suurt mõju. Kui tõsta parkimistasu kümme protsenti, mis võib olla vaid üks euro, siis see mõjutab liikumisotsuseid väga palju. Samuti mõjub liikumisviisi valikule see, kas töökoha läheduses saab tasuta parkida või tuleb selle eest maksta. Need tunduvad väiksed sammud, aga neil on pendeldajate valikutele suur mõju.
Kompenseerimisest rääkides jõuame tahes-tahtmata riigi maksusüsteemini ja selleni, mida ettevõtted saavad töötajatele kompenseerida, mida mitte. Ühistransport on Tallinnas näiteks tasuta ja seda ju kompenseerida ei saa.
Kui võtame riigi eesmärgiks vähendada mõju kliimale ning tõmmata süsiniku jalajälge koomale, siis jõuame ka välja parkimiseni. Transpordisektori süsinikuemissioon on üks suuremaid. Kui otsustame, et säästva transpordi osakaalu suurendamine on oluline, siis me ei saa üle ega ümber parkimispoliitikast.
* Damiano Cerrone, Kristi Grišakov, Panu Lehtovuori, Kristjan Männigo, Tallinna parkimispoliitika arengusuundade analüüs „Metapark“. SpinUnit 2019. Tellija Tallinna linnavalitsus. http://www.spinunit.eu/metapark/
Tallinna sadama-alal, mis nõukogude ajal oli suletud territoorium, on viimastel aastatel hoogustunud ehitamine. Senised tühermaad täituvad tempokalt kaubanduskeskuste, büroohoonete ja elamutega. Peagi on valmimas hiljuti kirgi kütnud arendus Porto Franco. Algatatud on detailplaneeringud Zaha Hadid Architectsi kavandatud Vanasadama arendusplaani teostamiseks. Muudatused toovad piirkonda elu ja värske hingamise, kuid järjest teravamalt kerkib esile vajadus ümber mõtestada Ahtri tänav, Mere puiestee ja Põhja puiestee, et kesklinn tervikuks siduda.
Mullu novembris valminud Reidi tee kinnistab Põhjaväila, mis on küll oluline linnasisene läbipääs, kuid ruumilise olemuse poolest aegunud lahendus. Mitmerealine suurte kiiruste ja mootorsõidukite keskne ühendus lõikab Tallinna merest ega toeta piirkonna arengut. Koostatav Kesklinna linnaosa üldplaneering näeb samuti ette inimmõõtmelise linnaruumi kujundamise, mis ühtlasi vähendaks vajadust mootorsõidukite järele.1
Inimmõõde
Rahandusministeeriumi planeeringute osakonna koostatud üldplaneeringute koostamise juhend defineerib mõistet „inimmõõde“ kui ruumi, mis arvestab inimeste taju, liikumise ja käitumisega ning soodustab jalgsi või rattaga liikumist.2 Selle saavutamiseks ei ole võimalik kasutada üldiseid ja globaalseid võtteid, sest inimmõõtmelisus sõltub kultuurilisest ja sotsiaalsest taustast ning klimaatilistest ja piirkondlikest eripäradest.
Raamatus „Linnad inimestele“ jagab Jan Gehl inimmõõtmelisuse neljaks: elav, turvaline, säästev ja tervislik linn. Esimene väljendub inimeste rohkuses: see on linn, mis pakub sotsiaalseid kontakte ja kultuurilisi võimalusi. Turvalisust toetab võimalike pealtnägijate arv. Säästvuse alus on rohelisemate liikumisviiside nagu kõndimise, rattasõidu ja ühissõidukite eelistamine. Tervislikkus tuleneb elanike suuremast füüsilisest aktiivsusest.3 Nendele mõtetele sekundeerib USA linnaplaneerija Jeff Speck, kes toob lisaks välja majandusliku võidu, mille annab säästetud kütus ja tasakaalustatud piirkonna areng. 4 Aeglasemal kiirusel liikuv inimene astub ju suurema tõenäosusega uitmõtte ajel kohvikutesse ning kauplustesse.
Autojuhtide sõidukitest välja meelitamiseks tuleb tegutseda mitmel tasandil, alates ajendi loomisest kuni liikumisvõimaluste parandamiseni. Viimast iseloomustab mõiste „käidavus“ (ingl walkability), see on distants, mida oleme valmis jalgsi läbima. Käidava linna eeldus on keskkond, milles sihtkohtade vahel saab mugavalt ja turvaliselt jalutada, kus teekond on mõnus ja visuaalselt vaheldusrikas ja pinget pakkuv.5
Linnaruumis jalutamise ajendiks rajatakse sageli kohvikuid, kauplusi ja teenindusruume. Gehl rääkis 2017. aasta avalikus loengus, et cappuccino on hea ettekääne linnas istumiseks ja meeldivaks ajaveetmiseks: kohvik pakub võimalust kolm tundi istuda ning möödujaid vaadelda.6 See mõte pole iseenesest väär, näiteks võib seda näha vanalinna suveterrassidel, kuid tänavaruumi eesmärk peab olema laiem ja hõlmama suuremat osa ühiskonnast. Maroš Krivý ja Leonard Ma on välja toonud, et ruumi planeerimine, mis toetub ettevõtete edukusele, ei too kaasa muud kui piirkonna elitariseerumise.7 Tänavaruum peaks pakkuma sotsiaalseid kontakte koostöö ja kokkupuudete kaudu, mida juhib kohalik omavalitsus, mitte kellegi ärihuvid.
Sadamat, vanalinna ja Rotermanni kvartalit ühendav ala on suuresti transpordi- ja üldkasutatav maa, mis annab kohalikule omavalitsusele vabamad käed suurte muudatuste tegemiseks. Piirkonna hoonestus kipub jääma veidi hõredaks, et see joonistaks välja selge, piiritletud tänavaruumi. Palju on sõiduteid ja parklaid, mis soodustavad auto kasutamist. Asfaldiväljad tükeldavad vanalinna ümbritsevat roheala, Skoone bastioni alune on lukustatud aia taha ning Väikese Rannavärava haljak jääb pelgalt muruplatsiks parkla kõrval. Lai Ahtri tänav ja Mere puiestee on samal ajal turistidele kõige olulisemad ühenduslülid sadama ja vanalinna vahel. Ka tallinlastele on see oluline sõlmpunkt.
Ühistransport
Piiratud kesklinnaruum tuleb jagada mõistlikult, nii et kõigile liikumisviisidele oleks loodud head tingimused. Võrdsete liikumisvõimaluste tagamise üks alustala on ühistransport. See peab olema samaväärne või lausa andma eelise auto kasutamise ees. Uuring näitab ühistranspordi kasutuse suhtelist langust8 ja seepärast tuleb selle populaarsuse tõstmiseks veel palju vaeva näha.
Praegu on Tallinna ühistranspordi arendamises esikohale seatud uute trammiliinide loomine. Aastaks 2023 peaks valmima sadama A-terminali ja Linnahalli ühendus.9 See jääb D-terminalist aga kaugele ja läbib juba niigi ülekoormatud Hobujaama ristmikku. Sellele kitsaskohale on viidatud ka uurimisprojekti „Tallinna Vanalinna jätkusuutlik haldamine ja eksponeerimine“ vahearuandes. Alternatiivina pakutakse seal hoopis Jõe–Pronksi–Liivalaia marsruuti.10
Koroonaviirusest tingitud eriolukord näitas eriti ilmekalt, kui habras ja ajutine võib turismisektor olla. Sellest tulenevalt tekib küsimus, kas Tallinna linnale on tingimata vaja väliskülalisi sõidutavat trammiliini või tasuks lähtuda eelkõige kohalike elanike huvidest? Tõhusa bussiühendusega saab turiste teenindada lühikese planeerimisajaga ja vastavalt vajadusele ka hooajaliselt. Juba rajatud rööbastransporti ei ole aga mõistlik seisma jätta.
Jalgratturid ja rohealad
Sama oluline kui ühistranspordi arendamine on luua head võimalused jalgratturitele, sest neid ei tule juurde enne, kui jalgrattaga liiklemise tingimusi parandada. Tallinn on seejuures piisavalt väike ja siinne kliima ei ole kehvem näiteks Kopenhaageni omast, kus rattakasutajate hulk on suur.
Rattateede võrgustiku ülesehitus peaks sarnanema autoteede rajamise loogikale: rajad jätkuvad, on kergesti tajutavad, liikuda saab takistusteta, marsruudid on ohutud ning vajalikes suundades ilma liigsete ümbersõitude ja ringideta. Siinkohal ei tohiks esmajoones lähtuda praeguste kasutajate hulgast: mida rohkem inimesi jalgratta valib, seda lihtsam on ka neil, kes peavad autorooli istuma.
Selleks, et tugevdada Tallinna sidet merega, tuleb südalinn ja arenev sadamaala ühendada. Ahtri tänav peab muutuma oluliselt tihedamaks, et kaoks kahe piirkonna vahel laiutav n-ö eikellegimaa. Sõiduteede koondamisega saab luua ruumi uuele jalakäijate tänavale, mis Reidi tee kaudu ühendab bastionivööndi Kadrioru pargi ja Piritaga.
Kaaluda tasub uue tänavajoone tekitamist, et tuua esile muinsuskaitsealune Siimeoni kirik, mis praegu kipub puude ja planeeritud hoonemahtude varju jääma.
Bastionivööndi võiks moodustada pargialad, mille kujundamisel tasub arvestada ka seal paiknenud kindlustusehitiste, vallikraavide ja kohati hävinud glassiipuiesteega. Vanalinna külje all saaks pidada piknikut, külastada välinäituseid, sportida ja mängida.
Tallinna sadama-ala ei ole enam perifeeria, seega ei saa ka väita, et Põhjaväil on südalinna piiril. Väil on muutunud südalinna osaks ja peab kujunema linnatänavaks. Muudatused peaksid olema kantud autode osatähtsuse vähenemisest, et anda ruumi jalakäijatele ja ratturitele. See ei välista tingimata mootorsõidukeid. Ahtri tänav, Mere puiestee ja Põhja puiestee peavad kujunema ühendavaks kesklinna ruumiks.
Artikkel põhineb EKA arhitektuuri ja linnaplaneerimise osakonnas sel kevadel kaitstud magistritööl „Ühisruum. Mere pst, Ahtri tn ja Põhja pst ümbermõtestamine“ (juhendajad Andres Alver, Douglas Gordon).
1 Kesklinna linnaosa üldplaneering. https://www.tallinn.ee/est/kesklinna-linnaosa-uldplaneering/Kesklinna-linnaosa-uldplaneeringust
2 Nõuandeid üldplaneeringu koostamiseks. – Rahandusministeerium, Tallinn 2018. https://planeerimine.ee/static/sites/2/uldplaneeringu_juhis_final.pdf
3 Jan Gehl, Linnad inimestele. – Eesti Kunstiakadeemia: Yoko Oma, Tallinn 2015.
4 Jeff Speck, The walkable city. – TEDCity 2.0. videoloeng https://www.ted.com/talks/jeff_speck_the_walkable_city
5 Michael Southworth, Designing the Walkable City. – Journal of Urban Planning and Development 2005, nr 12, lk 246–247.
6 Jan Gehl, Livable Cities in the 21st Century. Aalto Ülikooli videloeng 21.III 2017. https://www.youtube.com/watch?v=882rELJMHt8
7 Maroš Krivý, Leonard Ma, The Limits of the Livable City: From Homo Sapiens to Homo Cappuccino. – The Avery Review 2018, nr 30. http://averyreview.com/issues/30/limits-of-the-livable-city
8 Tallinlaste rahuloluküsitlus 2019-3. – Turu-uuringute AS, Tallinn 2019. https://uuringud.tallinn.ee/uuring/vaata/2019/Tallinlaste-rahulolukusitlus-2019-3
9 Tallinn ehitab trammitee Vanasadamani. – Tallinn linna kodulehekülg 22. IV 2020 https://www.tallinn.ee/est/Uudis-Tallinn-ehitab-trammitee-Vanasadamani
10 Raul Kalvo, Triin Talk, Pärand, turism ja linnaplaneerimine. Uurimisprojekti „Tallinna Vanalinna jätkusuutlik haldamine ja eksponeerimine” esimene vahearuanne. – Eesti Kunstiakadeemia, Tallinn 2020. https://digiteek.artun.ee/static/files/026/aruanne2020.04.28.pdf
Impeeriumid on halvad, kuna nad suruvad maha nii sotsiaalseid kui ka tehnoloogilisi uuendusi. Konkurents riikide vahel on hea, kuna soosib mõlemat. Teekond moodsa maailma jõuka heaoluühiskonnani koos demokraatia ja õigusriigiga ehk francisfukuyamalikult öeldes: „teekond Taani“ vajas impeeriumide vaba(ma) maailma teket. Langema pidi just Rooma impeerium, et Euroopa saaks eelnimetatud moel esile tõusta.
Inimkond on suurema osa oma (aja)loost end elus hoidnud küttimise ja korilusega ning ligikaudu viimased 10 000 aastat tegelenud põllumajandusega (olenevalt piirkonnast ja põllumajanduse arenguastmest). Enamiku põllumajandusega paikselt tegeletud ajast on sellega hõivatud olnud ka rahva valdav osa. Ei olnud tööjõu spetsialiseerumist – olid põllumehed, nende valitsejad ja veidi eliiti, kes moodustasidki riigi ja ühiskonna.
Rooma impeerium oli küll väga linnastunud kuni languseni välja, kuid enamik roomlasi tegeles ikkagi põllumajandusega. Hilises Rooma ühiskonnas oli võimuredeli tipus keiser, kes valitses, ja sõjavägi, kes teda toetas. Kuidas oleme jõudnud sellest lihtsakoelisest ühiskonna- ja majanduse korraldusest moodsa maailmani, kus valitsevad õigusriik, demokraatia, tööjõu spetsialiseerumine ning rahu ja majanduslik õitseng on tasemel, mida inimkond pole eales varem näinud?
Walter Scheidel arvab, et ta teab vastust. Rooma, eriti vabariigi ajal, oli iseäralik võimekas poliitiline nähtus. Oligarhiline konkurents eliidi seas, kultuuriline vastumeelsus ühe mehe ainuvõimu – monarhia – vastu ja oskus koopteerida (v)allutatud rahvaid uute vallutuste teostamiseks oli ühend, mis tagas meeletu edu. Roomlased suutsid näiteks Puunia sõdade ajal mobiliseerida suurema osa meessoost elanikkonnast kui palju hilisem militaristlik Preisimaa. Ka eliidil oli oma nahk mängus. Kui roomlased kaotasid Cannae lahingus Hannibali vägedele pea kogu oma armee, siis ligikaudu 50 000 hukkunu seas oli ka arvestatav osa sõjaretkele kaasa läinud senatist, mitte ainult talupojad. Tollaste merelahingute puhul oli Rooma ja Kartaago laevastikus pea 100 000 meest – sellise tasemeni ei jõudnud läänemaailm uuesti kuni I maailmasõjani. Isegi moodsa vaatleja meelest oli tegemist arvestatava organiseerimisvõimega.
Miks ei tulnud uut Roomat?
Üpris palju Scheideli raamatust on pühendatud võimalikule, mitte tegelikult toimunud ajaloole. Ta mängib läbi stsenaariumid, mis kõik oleks pidanud minema teistmoodi, et tegelikult toimunu poleks saanud juhtuda. Scheidel väidab julgelt, et Rooma pidi paratamatult esile kerkima, kuna ükski teine võimukese – ei kreeklased, pärslased ega kartaagolased Põhja-Aafrikas – ei olnud tollal piisavalt võimekas oma poliitiliste ega sõjaliste institutsioonidega allutamaks enamikku Euroopa mandrialast ja elanikkonnast enda alla. Seda ei olnud võimelised saavutama ka Rooma impeeriumi järgsed riigid ega rahvad, sest hoolimata küllaldasest sõjalisest võimekusest olid nad seesmiselt nõrga keskvõimuga (Lõpuks arenes sajandite vältel sellest välja feodalism, kus monarh oli võimul aristokraatia armust.) Varase keskaja lõpuks oli suur osa kontinendist selliseid poliitilisi ühendusi täis ja ühel riigil oleks olnud raske roomlaste tasemel esile kerkida, kuna kõik teised oleksid tema vastu liitu astunud.
Isegi tugeva poliitilise ja sõjaväelise korraldusega Napoleoni Prantsusmaa puhul olid šansid vallutatud alade hoidmiseks kogu Euroopa mandrialal väikesed, nõnda nagu ka hitlerlikul Saksamaal, mille vastu seisis II maailmasõja käigus suur osa maailmast. Ajaloo käik oleks pidanud olema teistsugune, et emb-kumb neist või isegi frankide kuninga Karl Suure riik oleks saanud kogu Euroopa (või vähemalt endised Lääne-Rooma alad) endale allutada. Tollase arenenud maailma vaatenurga järgi oli üheks Rooma eeliseks ääremaal olemine. Kreeklased, pärslased ja egiptlased võitlesid ja jagasid kultuure Vahemere idaosas. Roomlastel oli kergem nendelt õppida, olles samal ajal Apenniini poolsaarel sõjalise sekkumise vastu kaitstud. Hilisematel eurooplastel samasugust eelist ei olnud.
Seega oli kindlustatud, et Euroopas areneb ja püsib, hoolimata suurematest ja väiksematest sõdadest, Rooma impeeriumi järgne riikide süsteem, kus puudub ühe riigi (ja valitseja) ainuvõim. Varast keskaega ilmestanud keskvõimu nõrkus (linnu valitses enamaltjaolt kohalik eliit kui kauge kuningas) arendas välja iseäraliku dünaamika, kus erinevalt näiteks keiserlikust Hiinast kujunes välja majanduslik ja poliitiline süsteem, milles kõik olid kõigi vastu, aga keegi ei saavutanud teiste üle püsivat ülemvõimu (riigid vs. kirik, valitsejad vs. aadel, linnad vs. riik).
Eesrindlikel mõtlejatel oli võimalus põgeneda ühe valitseja tagakiusamise alt teise alla, sest roomlaste loodud tsivilisatsiooni varemetel olid ühiskonnad niivõrd sarnased, et sellised liikumised olid võimalikud (sama toimus korduvalt ka Hiinas, kui see oli killustatud). Euroopa hilisemal arenguperioodil valitsenud võimud ka talusid või vahel isegi toetasid seda, sest pidevalt tuli konkureerida teiste riikidega ja selleks oli vaja rakendada kõik talendid.
Innovatsioon ja selle vastased
Piirkondades, kus on esile kerkinud impeeriumid, on need enamasti esile kerkinud korduvalt. Lähis-Ida, Lõuna-Aasia (India) ja Kaug-Ida puhul (Hiina) tundub see olevat paikapidav seaduspärasus. Rooma on selles mustris selge, silmatorkav erand: pärast roomlasi ei tulnud Euroopa aladel enam ühtegi impeeriumi, mis asuks samades piirides või nõnda suures ulatuses Euroopa elanikkonna enda alla hõlmaks. Just võrdlus rahvaarvuga on huvitav, sest Rooma riigi tippajal kuulus selle alla neli viiendikku eurooplastest, kuigi suurriigi võimukese oli Vahemere ümber.
Ehkki varajane keskaeg oli materiaalselt ja vaimselt lihtsam, tehti tehnoloogilisi ja lõpuks ka sotsiaalseid uuendusi. Kõige tähtsam neist oli raudader, mis koos metsade hävitamisega võimaldas võtta kasutusele Kesk-, Põhja- ja Ida-Euroopa mustmullad, kasvatades sellega sajandite käigus Rooma võimu alt välja jäänud alade rahvaarvu. Roomlastele oli Reini jõe tagune Germaania olnud peaaegu kasutu – lõputu mets koos vaenulike barbaritega ja kui vabariik asendus impeeriumiga, vähenes ka huvi uusi alasid Roomaga liita või isegi neid täpsemalt kaardistada.
Keskaega ilmestanud keskvõimu nõrkus (linnu valitses pigem kohalik eliit kui kauge kuningas) arendas välja iseäraliku dünaamika. Feodalismi sümboliks olid linnused. Pildil Orava linnus Slovakkias.
Siinkohal jõuame selle põhjusliku suhteni, miks just roomlaste pärandiga Euroopa soosis enim moodsa maailmani viinud innovatsiooni. Ajaloo vältel on valitsejate enamikule innovatsioon olnud vastumeelne. Impeeriumiaegne Rooma oli isegi veel vaenulikum innovatsiooni suhtes kui oligarhiline vabariiklik Rooma, kus eliidisisene konkurents hoidis ühiskonna ja majanduse dünaamilisena. Valitsevale klassile peab olema tugev surve, et see lubaks või lausa soosiks uuendusi. Vähemalt peaks olema piiratud sellesama valitseva klassi uuenduste mahasurumisvõime.
Innovatsiooni toetamine on keskmisele monarhilisele valitsejale ja eliidile ebaloomulik, kuna see tähendab paratamatult osa töökohtade kadu (kuigi tihti kaasneb ka teiste suuremat lisandväärtust pakkuvate ametite lisandumine tööturule) ja töötud tähendavad ebastabiilsust, mis omakorda suurendab ülestõusu ja revolutsiooni tõenäosust. Pigem stabiilne maksutulu täna kui poliitiline ebakindlus homme. Seega tagas Euroopa poliitiline killustumine võimu killustumise, mis omakorda viis majandusliku kasvuni, mis sedasama majandusvabadust taas kasvatas, tõstes esile uut, just majanduslikust muutusest huvitatud eliiti.
Mis on kollapsi hind?
Oma ajalooliselt haardelt, Euroopa arenguloo aluspõhjuste selgituste ning Euroopa ja Hiina võrdlemisega meenutab Scheideli raamat Francis Fukuyama viimaseid raamatuid, aga ka Bryan Ward-Perkinsi teost „Rooma langemine ja tsivilisatsiooni lõpp“. Rooma langemine võimaldas küll moodsa maailma esilekerkimise, kuid see oli pikaajaline mõju. Selle hinnaks oli esmalt ühiskonna barbariseerumine, majandussuhete lihtsustumine, elukvaliteedi langus ja kirjaoskuse hääbumine.
Rooma impeeriumi kollapsi tõttu oli piirkondi, kus majandusliku keerukuse tõttu langes elatustase neoliitikumi tasemele, s.t tsivilisatsiooni ei asendanud alguses mitte teistsugune tsivilisatsioon, vaid selle puudumine. Mõned piirkonnad ei jõudnud rahvaarvus samale tasemele pea tuhat aastat. Huvitaval kombel elasid selle kollapsi üle paremini need piirkonnad ja rahvad, kes ei olnud liialt roomastunud, nt baskid Hispaanias ja keldid Briti saartel.
Mõned ajaloolased on pidanud Scheideri teooriat liiga lihtsaks. Ometi on see teooria, mis seletab. Nagu ütlevad statistikud: kõik mudelid on valed, kuid mõned on kasulikud ja just sellest aspektist hinnates tundub Euroopa poliitiline polütsentrism üks kõige kandvamaid tegureid, millega Euroopas, ja eriti Põhjamere ääres, esile kerkinud riikide edu seletada. Poliitiline killustatus, konkurents võimutäiusele riikide vahel ja riikide sees võimaldas esile kerkida institutsioonidel, mis piirasid algselt valitsenud klasside, eriti kuningate, võimu ja selle käigus lubasid majanduslikku vabadust, et tehnoloogiline innovatsioon saaks võimalikuks. See oli ränk hind ja raamatu sisule mõeldes tekkis hoopis teistsugune küsimus: mis oleks juhtunud, kui oligarhiline vabariiklik Rooma poleks asendunud ühe mehe võimuga? Võib-olla oleksime ka seda teed pidi jõudnud moodsa maailmani.
Kui Catherine Nixey raamat oleks eesti ilukirjandusteos, siis oleks selle avalause ilmselt järgmine: „Kui humanistid antiikmaailma pärandit päästma jõudsid, olid kristlased oma hävitustöö juba lõpetanud“. Teose 2017. aastal kirjastanud Macmillani kodulehel nimetatakse seda „väheräägitud ja sügavalt šokeerivaks looks sellest, kuidas sõjakas religioon üritas sihipäraselt kustutada klassikalise maailma õpetusi“.1 Kui juba enne pikemate seletuste juurde asumist raamatu põhitees kokku võtta, siis selle miinimumkuju oleks „kristlased: halvad, lollid ja sallimatuid, kõik teised: hääd, kõrgelt arenenud ja hämmastavalt sallivad“. Tegemist on teosega, mis ärgitab kindlasti kristluse ja laiemalt religiooni vastu meelestatud lugeja fantaasiat ja kinnitab juba olemasolevaid veendumusi, ent mille sageli vigane loogika, absoluutne erapoolikus ning kohati lihtsalt kummastav lähenemine mõjub eemaletõukavalt kõigile, kes käsitletavas ajalooperioodis orienteeruvad. Vähetuntud loo asemel kohtub lugeja Nixey raamatus hoopis rängalt kallutatud narratiiviga, mille kujundamisel on räägitust suurem roll olnud sellel, mida rääkimata jäetakse.
Ad fontes
Alustuseks ei saa mainimata jätta materjale, millele autor toetub. Erinevalt sarnastest populaarteaduslikest raamatutest on Nixey tõepoolest tutvunud ka ajastut puudutavate algallikatega. Märkimisväärses osas on nendeks kirikuisade (Augustinus, Johannes Kuldsuu, Eusebios, Tertullianus jt) tööd, samuti aga Rooma ajaloolased (Suetonius, Tacitus jt) ning luuletajad (Ovidius, Catullus jt). Mainimisväärne on aga, et Nixey näib olevat toetunud nende teoste ingliskeelsetele tõlgetele (või vähemasti ei reeda raamatu bibliograafia originaaltekstide kasutamist). Tõlgete lugemises pole loomulikult midagi halba ega alaväärset, ent ootamatult sageli on autor kasutanud pigem XIX sajandil või XX sajandi algul ilmunud inglise tõlkeid, selle asemel, et eelistada mõnd värskemat kriitilist väljaannet.
Põhjalikum süvenemine antiikautorite maailma kulunuks igatahes ära, sest mõnel puhul näib, et autor pole olemasoleva kirjandusega üldse kursis olnud. Teine variant on loomulikult, et oma teesi edendamise huvides ei ole tagasi kohkutud ka otsese valetamise ees. Olgu näiteks toodud järgnev väljavõte tekstist: „Mõnikümmend aastat pärast seda, kui Kelsos kirjutas oma „Tõelise logose“, asus üks teine Kreeka filosoof kristluse vastu veelgi jõulisemale rünnakule. Oma sügavuse, ulatuse ja ülima tarkusega šokeeris see kristlikku kogukonda. […] Me teame, et tema nimi oli Porphyrios. Me teame, et rünnak oli tohutult ulatuslik – vähemalt viisteist raamatut –, et ta oli väga tark ja et see kõik kristlasi väga sügavalt häiris. Me teame, et rünnaku sihtmärk oli Uue Testamendi ajalugu ning ta väljendas sügavat põlgust prohvetite vastu ja kristlaste pimeda usu vastu. […] Palju enamat temast teada ei ole. Põhjus, miks me rohkem ei tea, peitub selles, et Porphyriose töid peeti sedavõrd võimsateks ja hirmutavateks, et need hävitati täielikult. Rünnakut alustas esimene kristlik keiser Constantinus I, kes on kuulsaks saanud oma „sallivuse” ediktiga“ (lk 73).
Ehkki III sajandil tegutsenud Porphyriose „Kristlaste vastu“, millest siinkohal juttu, Constantinuse ajal tõesti keelustati ning ka järgnevate kristlastest keisrite valitsusajal seda teost hävitati, on see siiski vaid üks osa Porphyriose mahukast pärandist. Ehkki suur osa tema töödest on säilinud vaid fragmentaarselt (aga millise antiikautori puhul võime me rääkida tervikkorpuse säilimisest?), on temalt teada terve rida töid, mis on säilinud kui mitte tervikuna, siis arvestatavas mahus. Säälhulgas ka nt „Eisagōgḗ“, Aristotelese „Kategooriaid“ käsitlev teos, millest sai Boethiuse ladina tõlkes keskaja Euroopa koolides ja ülikoolides loogika standardõpik. Vaevalt saab sellises olukorras väita, et Porphyriose tööd „hävitati täielikult“.
Vajadusel kasutab Nixey siiski ka oma väidete toestamiseks kirikuisade töid, ent oskamata nendega ümber käia, õõnestab seeläbi hoopis omaenda põhiteesi. Näiteks kristlikust märterlusest kõneldes tõstab ta esile IV sajandil Põhja-Aafrikas tegutsenud ning donatistliku hereesiaga seotud tsirkumtsellioonide liikumist, mille liikmetele omistab lausa mõõdutundetut märtrisurmaihalust, mis ei ole iseenesest sugugi väär. Tsirkumtsellioonide kirjeldamiseks tsiteerib autor aga püha Augustinust: „Levisid õõvastavad kuuldused ohjeldamatutest seksi- ja joomaorgiatest, mis läksid lahti siis, kui mõni neist enesetapu sooritas. Augustinus kirjutas, et need inimesed elasid „nagu röövlid, surid nagu tsirkumtsellioonid ja neid austatakse nagu märtreid““ (lk 97). Ajaloost on teada, et ortodoksset2 kristlust esindanud Augustinus tegutses aktiivselt donatistide vastu,3 ning toetas ka tsirkumtsellioonide karistamist. Ehkki Augustinust tsiteerides üritab Nixey saada maha järjekordse sellised-need-kristlased-ongi torkega, muutub ta oma jalgealune seeläbi väga ebakindlaks, sest tsirkumtsellioonide ja Augustinuse vastandusele osutamisega annab ta selgelt esimeste hereetilisusest märku. Ketsereid ei saa aga käsitleda laiema kristlaskonna esindajatena ning seda isegi siis, kui maalida väga laiade joontega nagu selles raamatus tehakse.
Info valikulise esitamise suurepäraseks näiteks on loomulikult Ateena akadeemia saatus, mida Nixey rõhutada armastab. Muu hulgas väidab ta: „Aastal 532 lahkusid filosoofid lõpuks Ateenast. Akadeemia lõpetas tegevuse. Tõelise ja vaba Ateena filosoofia aeg oli otsa saanud“ (lk 258). Nõnda manab ta lugeja ette pildi katkematust filosoofilise hariduse traditsioonist, mille rajas Platon ning mille kristlased keiser Justinianuse eestvõttel VI sajandil sulgesid, pannes niimoodi sümboolse punkti antiigi traditsioonidele. Mis aga mainimata jääb, on tõik, et Platoni akadeemialõpetas töö juba I sajandil eKr ning Rooma kindral Sulla hävitas Ateena vallutamisel ka selle hooned. 529. aastal suletud (õigupoolest rahastusest ilma jäetud ja Pärsiasse kolida üritanud) oli neoplatonistide, ennekõike Plutarchose eestvõttel alles V sajandil rajatud ning sel polnud algse Akademeiaga mitte mingit seost. Aga ilusa ja veenva loo lõpetamiseks sobib säärane dramaatiline lõpplahendus ju suurepäraselt.
On juhte, kus Nixey ületab aga viimselt igasuguse hää maitse ja tõsiteadusliku lähenemise piiri ning laskub isegi info valikulisest ja moonutatud esitamisest madalamale. Parimaks näiteks on ehk tema reductio ad Hitlerum rääkides Johannes Kuldsuust ja esimeste sajandite kristlaste suhtumisest juutidesse. Tegemist on keeruka teemaga, kus tuleb lisaks ajaloolisele kontekstile arvestada ka nt omaaegseid retoorika ja poleemika võtteid, mida Nixey loomulikult ei tee. Esitan siinkohal muutmata kujul tsitaadi, mis tõenäoliselt kõneleb enda eest ise ega vaja enam pikemat kommentaari: „Mõni aasta varem oli jutlustaja Johannes Chrysostomos öelnud: „Sünagoog ei ole mitte lihtsalt hooramaja … see on ka röövlikoobas ja metselajate elukoht … deemonite kodu … väärjumalakummardamise paik.“ Natsi-Saksamaal anti Johannes Chrysostomose kirjutusi vaimustusega üha uuesti ja uuesti välja“ (lk 154).
Horror christianus
„Pimeduse aja alguse“ mõistmisele aitab ehk kaasa teadmine, et Catherine Nixey vanemad olid endine munk ja endine nunn.4 Kõikvõimalikke seisukohavõtte saadab selles raamatus aktiivne põlgus kristlaste vastu. Epiteetidega, mida nende kirjeldamiseks kasutatakse, ei ole seejuures tagasi hoitud: „Mungad ei olnud üksnes vulgaarsed, haisvad, napi haridusega ja vägivaldsed. Nende arvustajate sõnul olid nad ka petised. Nad teesklesid, et elavad range eneseeituse vaimus, ent tegelikult ei olnud nad midagi enamat kui joomarlikud kõrilõikajad, kamp musta rõivastatud mehi, „kes söövad enam kui elevandid ja arvestades nende poolt ära joodud koguseid, väsitavad lõplikult ära need, kes peavad nende joomist hümnide laulmisega saatma““ (lk 131).
Kristlusele antav hinnang on absoluutselt hävitav: kristlased olid lollid ja said ise ka aru, et paganate teadmised on nende omadest üle (lk 171), Piibel on põhimõtteliselt sallimatu ja soosib uskmatute hävitamist (lk 119), vägivald ja vana kultuuripärandi hävitamine oli ristiinimese kohustus ja meeldiv ajaviiteviis (lk 134). Askeetide tegevust kirjeldades nendib Nixey aga suisa, et „kui sellest jääb nüüd mulje, nagu oleksid nad elanud lausa tervet mõistust hüljates, siis nii see oligi“ (lk 223), omistades säärased „ekstreemsused“ vaid kristlastele ja jättes mainimata muud Kreeka-Rooma mõju all olnud Lähis-Ida kultuuriruumis levinud lihasuretamise vormid.
Catherine Nixey sõnul ei olnud mungad üksnes vulgaarsed, haisvad ja napi haridusega, vaid ka petised. Nad teesklesid, et elavad range eneseeituse vaimus, ent tegelikult ei olnud nad midagi enamat kui joomarlikud kõrilõikajad, kes söövad enam kui elevandid. Eduard von Grützneri nägemus mungast teel ninaesist täitma.
Iseäranis tundub autorile hambusse jäävat aga kristlik seksuaalmoraal. Tema tõlgenduse kohaselt olid roomlased selle koha päält igati vabameelsed, kristlastele olnuvat igasugune suguelust rääkimine aga pinnuks silmas. Nixeyt tsiteerides: „Iga klassikalise töö kohta, mis kristliku mõtte ja moraaliga hästi kokku sobis, leidus mõni teine, mis oli neile üdini vastumeelt. Eriti oli pinnuks silmas Catulluse „Luuletus 16“ [sic]. See algab häbitult värskendava reaga: „Teile nüüd suhu annan, takka lükkan …““ (lk 163). Seda Catulluse „häbitult värskendavat“ rida tsiteerib ta raamatus veel mitmel puhul ning õigupoolest pühendab 12. ja 13. peatüki suuremas osas just seksuaalteemade käsitlemisele, seda loomulikult juba nimetatud rõhuasetusega.
Olgu lisatud, et kõikvõimalikud ihulised funktsioonid näivad Nixeyle üleüldse ebaproportsionaalselt palju huvi pakkuvat. Lisaks juba nimetatud Catulluse luuletuse (ja teiste sarnaste) tsiteerimisele peab ta vajalikuks rõhutada, kuidas teatud mungareeglites pidi munk kehakergendamiseks kloostriülemalt luba küsima (lk 236), kuidas märtritest rääkivates lugudes tulevat sageli jutuks ikka „rinnad: õrnad, paljad või piimast nõretavad“ ja kuidas kannatavaid naismärtreid enne tapmist lõbumajja viiakse (lk 86), aga sedagi, kuidas naisfilosoof Hypatia5 talle armastust avaldanud noormehe ära peletamiseks oma hügieenisidemeid näitas (lk 149). Kui lähtuda kõnealuses raamatus kirjutatust, siis jääb mulje, et Nixey jaoks on antiikkultuuri kolm alustala olnud arhitektuur, mille kristlased hävitanuvat, kirjandus, mida kristlased samuti hävitanuvat, ning ihulikkus, mille kristlased maha surunuvat.
Ja lõppeks, millised antiikmaailma suured kultuurrahvad ka polnud, igatahes olid nad paremad kui kristlased: „Ükskõik, kas Kreeka-Rooma polüteism oli tõeliselt salliv või mitte, ei ole mingit kahtlust, et vanad kombed ja tavad olid läbinisti liberaalsed ja suuremeelsed“ (lk 143). Lühidalt – vahet ei ole, kas antiikpaganlus oli salliv või mitte, igatahes oli ta salliv.
Summa summarum
„Pimeduse aja algus“ on üks äraütlemata ohtlik raamat ning seda mitte kristluse ja kiriku ajaloo kuvandile, vaid tasakaalustatud ajalookäsitlusele. Nixey pruugib allikaid selektiivselt ning oma teesi jäägituks toetamiseks ja kujutab seeläbi antiikkultuuri ja selle esindajaid õnnetute märtritena, kes hirmsate kristlaste käe läbi süütult kannatavat. Seejuures jäetakse tähelepanuta nt Rooma riigi korraldatud kristlaste tagakiusamised või räägitakse neist äärmisel juhul vaid möödaminnes ning nende ulatust pisendades. Teos jõuab õige kummastava kulminatsioonini aga juba tükk enne lõppu. Nimelt kirjutab Nixey: „Roomlaste põgusad ja sporaadilised tagakiusamisaktsioonid kristlaste vastu kahvatuvad võrreldes sellega, mida kristlased [sic] tegid teistega, muu hulgas ka omaenda hereetikutega. Kui see usutav ei tundu, mõelge üheainsa lihtsa fakti peale. Tänapäeval on maailmas rohkem kui kaks miljardit kristlast. Tõelisi „paganaid“ ei ole aga ühtki. Roomlaste tagakiusamised jätsid kristlastele piisavalt jõudu, et mitte ainult ellu jääda, vaid hoogsasti areneda ja keisririik oma kontrolli alla saada. Kui kristlaste tagakiusamisaktsioonid aga viimaks lõppesid, oli kogu ususüsteem maa pealt peaaegu kadunud“ (lk 123).
Selle väite absurdsus peaks olema selge igaühele, kes vähegi hilisantiigi kultuuri- ja ajaloos orienteerub, küll aga võib jääda arusaamatuks pahaaimamatule lugejale, kes teose raamatukogus või -poes riiulilt haarab, et saada mingisugust sissevaadet sellel ajal aset leidnud protsessidesse. Kogu antiikpaganluse languse sidumine kristluse levikuga (ja mis puutub siia ülepää praeguse aja kristlaste hulk?) osutab teatavale võhiklikkusele ning ilmselgele armastusele lihtsate lahenduste ning head vs. pahad vastanduste vastu. Kahtlemata on mustvalged käsitlused alati löövad ning populaarsed, ent ausaks ajalookirjutuseks neid pidada ei saa.
Arvustaja saab siinkohal vaid loota, et Catherine Nixey raamat ei saa ühegi lugeja jaoks olema ainus teos, mille abil meie ajaarvamise esimeste sajandite kultuuriloost aimu saadakse. Õigupoolest oleks ehk isegi parem, kui enese harimise huvides selle asemel riiulilt mõni teine teos võetaks.
1 In The Darkening Age, Catherine Nixey tells the little-known – and deeply shocking – story of how a militant religion deliberately tried to extinguish the teachings of the Classical world, ushering in unquestioning adherence to the ‘one true faith’. (https://www.panmacmillan.com/authors/catherine-nixey/the-darkening-age/9781509816071)
2 Lugejale olgu märkuseks öeldud, et alles kujunevas kristlikus mõtteruumis oli arvamuste paljusus üsnagi lai ning veel igakülgselt fikseerumata õpetust (kui saab üldse rääkida „fikseeritust“) kujundasid oma töödega kirikuisad, kes võisid olla ka seisukohtadel, mida peavoolu õpetus hiljem omaks ei võtnud (nt Tertullianus).
3 Vt Augustinuse kirja Vincentiusele, https://earlychurchtexts.com/public/augustine_letter_93_to_vincentius_cogite_intrare.htm
5 Hypatia tapmisest teeb Nixey üleüldse pikalt juttu, omistades jäägitu rolli ja vastutuse Aleksandria kristlastele, keda ta süüdistab filosoofi tapmises usulistel põhjustel, ehkki seegi on enam kui küsitav.
Kõrvaltänavas on maja, kus ei elata just sellist elu nagu ma ise tahaksin elada. Ega neile endile ka vist väga ei meeldi: mees ei ole rahul naise käitumisega, naine mehe omaga veelgi vähem. Naine väljendab aeg-ajalt oma rahulolematust, kurdab isegi tuttavatele. Mees leiab, et naine olgu vait, kõik on hästi, kui naise sobimatu käitumine välja arvata. Mees on selline turske tüüp, parem teda mitte ärritada. Pealegi kuulub talle nurgapealne universaalkauplus, sealt saab kõike. Häda, kui see sealt ära kaoks. Ta on ka kogukonda panustanud. Isiklikult pole mul muidugi midagi võita ega kaotada. Tegelikult olen ma lihtsalt selline inimene, kellele ei meeldi oma nina teiste asjadesse toppida. Nende pere, nende asi, kuidas elavad. Nojah, et lapsed aeg-ajalt vist ka kolakat saavad, sellest tegelikult peaks kuhugi teatama, aga ega ma ise ju näinud ei ole, nii et ega ma ei tea. Arvatavasti on tegemist lihtsalt kuulujuttudega. Igal juhul mina end sellesse loosse ei sega. Mul on oma elu. Ma ei sekku alati isegi oma laste tegemistesse, kuigi elame sama katuse all ja mul on teatud vanemlikud ülesanded ja vastutus nende ees.
Ega me ei saa ju selliseid inimesi väga millegi eest kritiseerida? Tavalised rahumeelsed kodanikud, kes hoiduvad konfliktidest. Seega ei saa me kritiseerida ka sarnaselt käituvaid poliitikuid, riike ja … ülikoole. Seda muidugi senikaua, kuni me ise ei ole kannataja rollis. Õnneks praegu ei ole. Mitte kuigi kaua aega tagasi olime. Polnud kuigi tore. Olime üks „Nõukogude Liidu siseasi“, vabatahtlikult ja puha. Kuidagi raske oli mõista, miks vaikiti, vaikides pealt vaadati, ei nähtudki. Nüüd aga oleme meie need, kes vaikides pealt vaatavad, teevad näo, et kõik on korras või vähemasti ei puutu see meisse. Ei läinudki eriti palju aega mööda.
Ma olen ikka arvanud, et teadlased on – või vähemasti peaksid olema – julged. Julgemad kui teised. Sest kuidas sa muidu julged kahelda selles, mida juba teatakse, mis on kirjas tarkades raamatutes, mida on öelnud tunnustatud teadlased, tarkadest targimad, enne sind? Ülikool kui teadlaste korporatsioon peaks seega julguse etaloniks olema.
Seda ning meie ajalugu arvesse võttes, on minu jaoks jahmatav, kui Eesti ainus universitas, minu alma mater, teatab, et soovib end poliitikast, ning eriti välispoliitikast, eemale hoida. Seda julguse puudusest või mugavusest? Teine on esimese variatsioon. See, et ülikool toetab sealjuures akadeemiliste arvamuste paljusust … Mida on kergem läbi lõigata, kas tuhandet erinevat niidikest või tuhandest erinevast niidikesest koosnevat köit? Aga nagu kõik teavad, kui sina ei tegele poliitikaga, siis tegeleb poliitika sinuga. Minu meelest me Eestis juba näeme seda.
Mida vanemaks ma saan, seda sarnasemalt mõtlen ma nendega, kes avaldavad arvamust, et filosoofiadoktori kraadile peaks filosoofia tagasi andma. See tähendab, et lisaks erialastele oskustele peaks doktorikraad tähendama ka kriitilist mõtlemist, suure pildi nägemist, oma arvamust, julgust seda väljendada, julgust oma veendumuste eest kas või surra ning ka julgust oma vigu tunnistada. Reaalsus on aga see, et me liigume suunas, kus suur osa teadlasi on vaba mõtlemise asemel seotud tootmisega: neist on saanud või tehtud teadmiste ja teadusartiklite liinitöölised. Liinitöölistel pole aga mõtlemiseks – selliseks vabaks ja uitlevaks, tõelisi uuendusi loovaks – aega.
Mille peaksime aga ülikoolidele tagasi andma? Ülikoolid on eksisteerinud ligikaudu tuhat aastat. Selle aja jooksul on nad vaatamata näilisele muutumatusele päris palju muutunud. Paljuski kahtlemata paremuse poole, mõnes asjas, tundub, pigem halvemuse. Kui ülikoolid ise kahandavad oma tähenduse üksnes Vikipeedias nimetatule – kõrgem õppeasutus, millel on õigus anda teaduskraade (nojah, teadus- ja arendustööga tegeleme ka) –, siis ei maksa ega saagi imestada, et teadlasi ei kuulata ja ülikoolide rahastus väheneb. Ülikool, kes soovib poliitikast eemale hoida, ei saa olla ühiskonna vedur, suunaja, valgustaja.
Piirid meisse puutuva ja meisse mitte puutuva vahel ei ole enamasti liiga selged. Akadeemiline vabadus ja ülikoolide autonoomia ning poliitika võivad ühel kurjal päeval väga valusalt põrkuda. Seda mitte üksnes ajaloos, vaid ka tänases ja homses päevas.
Pooltühi Tallinna vanalinn on ju omamoodi kergenduski. Asju saab siin nüüd ajada hõlpsalt ja kärmelt, puuduvad liikumist takistavad inimmassid. Veel eelmisel suvel sai vanalinna tänavail jalutada vaid turisti tempos, see on teatavasti aga korralik zen-väljakutse. Eriti kui oled koosolekule hilinemas. Kui ühest pudelikaelast (näiteks Patkuli trepi otsast) lõpuks läbi murda õnnestus, pani tee kohe uuesti kinni järgmine ristluslaeva seltskond esimese pagaripoe ukse taga ja siis tekkis pikem seisak kindlasti Pika jala ristis. Balti jaamast Raekoja platsi jõudmine võttis aasta tagasi kümme kuni viisteist, praegu ainult viis minutit. Vanalinna toitlustuskohtade hinnad on taas kohalikule taskukohased, mõned ironiseerivad, et ehk kannatabki rahakott Riia asemel sel aastal hoopis Tallinna-väljasõidu välja.
Inimtühjast vanalinnast aga ei vaimustu samavõrd sealsed ettevõtjad. Suurem osa ristlusreise on nüüdseks tühistatud või randuvad sadamas tühjad laevad. Paljud suveniiripoed on oma uksed sulgenud, sest käive on olematu, päevane kassa on vaid paarkümmend eurot ja niimoodi pikalt kallil rendipinnal vastu ei pea. Ka mõne toitlustuskoha uksed on jäänudki koroonakarantiini järel suletuks. Kõlavad mõtted, et vanalinnast on kujundatud turistimeka, kuid kui turistid nüüd kadunud on, siis vajub kõik kokku. Pole turiste, pole sissetulekut, käivet, elu ega üldse midagi … Linnast on saanud muuseum, kus külastajate puudusel elu seiskub ja mis pikapeale tolmukihi alla mattub. Sõrme viibutatakse linna poole, kes pole suutnud piirkonda jätkusuutlikult arendada. Ehk aga on tekkinud olukorras süüdi ettevõtjad ise? Turismiäri õitsemise perioodil on lihtne kohvitassi eest kuus eurot ja rendipinna omanikul kõrget üüri küsida. Nõudlus paneb paika pakkumise, on turu loogika. Nüüd aga on see loogika viinud ummikusse. Vaid ühele mudelile ja tarbijatüübile ülesehitatud ärist on susinal õhk välja lastud.
See pole ainult Tallinna vanalinna häda. Sarnase musta masenduse sees on paljud kohad, mis püsivad vaid linna külastajate teenimisel, kohad, mis kohalikele elanikele eriti midagi siiani pakkuda pole suvatsenud. Nii Barcelona kui Veneetsia elanikud on aastaid kurtnud, kuidas turistide hordid linna ummistavad, elukallidust tõstavad ning kohalikud linnasüdamest välja söövad. Nii mõnelgi pool on kehtestatud turistimaksud, räägitud on piirarvu kehtestamisest turistidele. Nüüd aga, pärast COVID-19 tekitatud seisakut on iga külaline linna jaoks kui kingitus, kelles nähakse õlekõrt, mille abil pankrotieelsest august välja ronida. Linnades pole küll tüütuid turiste, kuid ka kohalikel pole seal midagi teha ja seetõttu meenutavad need paigad kummituslinnu. Barcelona külastajate arv kukkus näiteks 30 miljonilt ühekorraga nulli. Nii Cannes kui Veneetsia on harjunud muu hulgas võõrustama festivale ja biennaale. Need kõik on sel aastal ära jäetud ja edasi lükatud. Sellega koos on edasi lükatud paljud sissetulekud ja harjunud elustandard. Üsna selgelt joonistub välja, et vaid ühele ärimudelile, funktsioonile ja kasutajagrupile üles ehitatud piirkonnad pole ei ruumiliselt, majanduslikult ega sotsiaalselt kuigi jätkusuutlikud. Linnaäärsed magalad, linnasisesed ärikvartalid ja muuseumiks muudetud vanalinnad on kõige haavatavamad, sest neisse on sisse kodeeritud ainult üks ruumikasutamise võimalus. Pingutama peaks aga mitmekesisuse nimel. Kohas, kus kohalikul on hea ja mõnus, on tegelikult ka turistil hea ja mõnus. Kohalik elanik aga külmkapimagneteid, merevaiku ega viieteisteurost päevapraadi ei osta. Vaja oleks taskukohaseid päevaseid kohvijoomise paiku, soodsaid elamisvõimalusi, moodsaid projektiruume, kontoreid ja muid funktsioone, mis vanalinnalt tolmu taas pühiks ja aitaks sel kestlikumalt elus püsida.
Kaheksa autorit, kaheksa näitlejat, üks lavastaja ja kõigest üks laip
PILLE-RIIN PURJE
Pärnu Endla „Hotell laibaga“, autor Kaheksa – Die Acht (Peter Godazgar, Kathrin Heinrichs, Carsten Sebastian Henn, Jürgen Kehrer, Tatjana Kruse, Ralf Kramp, Sandra Lüpkes, Sabine Trinkaus), tõlkija Anne-Ly Sova, lavastaja Enn Keerd, kunstnik Liina Unt, valguskunstnik Margus Vaigur, muusikaline kujundaja Feliks Kütt. Mängivad Kadri Rämmeld, Helene Vannari, Carita Vaikjärv, Tambet Seling, Fatme Helge Leevald, Priit Loog, Indrek Taalmaa ja Ireen Kennik. Esietendus 7. III Endla suures saalis.
Olen üritanud teatrist kirjutades vältida kujundlikke võrdlusi hedonistlike tarbimisasutuste, näiteks restorani või spaaga. See võib küll olla vaimukas, aga reeglina teatrit alavääristav. Tõsi, südasuvises supelsakste Pärnus tekib sedalaadi kiusatusi hõlpsamini kui kusagil mujal.
Mis seal salata, vahetult enne koroonakriisi esietenduda jõudnud mõrvakomöödia „Hotell laibaga“, mille päris lavaelu suvehooajal alles algas, ju lausa eeldab, et vastukajaja võrdlemisi vaimuvaeselt libastuks – positsioneeriks end hotellkülastajana. Püüdsingi saalis kramplikult aru saada, milline on sihukeses hotellis teatrivaatleja koht. Kas tal, kas mul üldse ongi siia asja.
Kõige loogilisem ja trafaretsem oleks mõistagi samastuda hotelliliidu inspektrissiga, kes on saabunud ruumide ruutmeetreid kontrollima, et siis ühest viieni tärne anda. Ireen Kennik mängib toda pedantset ja sarmitut olendit veenvalt, kehahoid ja kostüüm toonitavad tegelaskuju isikupära(tust). Ometi tundub mulle, et ka see samastumine ei toimi, kuna Enn Keerdi komöödialavastus ja seda sooritav näitlejate oktett ei huvitugi tärnidest. Publikut lõbustatakse sedavõrd pretensioonitult, ambitsioonivabalt, ladusalt ja ladnalt. Töö kiire ja korralik, saab vara õhtale. Hajutatult asustatud saalis (17. juuli etendus) on naerusööstudki hõredamad, liiatigi elame ajal, mil iga köhatus või aevastus saalis teeb hoobilt erksamaks kui naeruturtsatus. Ma ei välista, et ülemeelikumad etendused on alles ees.
Kaheksa saksa krimikirjanikku on kaheksapäevases loomelaagris kirjutanud kaheksa tegelasega mõrvakomöödia. Aiman, et neil oli kaheksakesi kõvasti lõbusam kirjutada kui mul saalis tulemust vaadata. Käivitav idee on täitsa olemas, mõrvakomöödia proloog tõotab nii mõndagi: tõik, et viieliikmeline eneseabigrupp koosneb mõrvaritest, annab toreda paroodiavungi. Pealekauba on igal grupiliikmel oma vägagi konkreetne foobia või täpne põhjus, miks on hädatarvilik mõningaid ligimesi mõrvata. Näiteks Helene Vannari igati sümpaatne tädike Schröder on innukalt valmis päästma maisest hädaorust kurvastajaid – teda jälgides meenus Joseph Kesselringi krimikomöödia „Pihlakavein“. Tambet Selingu Ingolf Kamp-Bornhofen ei talu baktereid ega mustust, tema maniakaalne desinfitseerimisõhin mõjub siin ja praegu igati ajakohasena.
Päris komöödia läheb lahti siis, kui toosama mõrtsukate viisik avab hotelli Õnnelik Viis (hea nimekõla eesti keeles, tõlkinud Anne-Ly Sova). Liina Undi kujunduses on hotelli interjöör just nõnda eklektiline ja hooletu nagu sellelt kollektiivilt võib oodata. Kostüümides oleks igatsenud veelgi heldemalt ülevõllilahendusi. Teistest karakteersemad on Carita Vaikjärve temperamentne Pretty Wummen oma väljakutsuva Carmeni-säraga, Fatme Helge Leevaldi malbe hajevil esoteerik Jayashree Lohse ning juba mainitud Ireen Kenniku eatu, ruudulises kostüümis ametnik Astrid Aufderhöhe.
Helene Vannari igati sümpaatne tädike Schröder on innukalt valmis kurvastajaid maisest hädaorust päästma.
Millegipärast on meeste disain silmatorkavalt igavam, nii et ebamäärane välisilme näikse tuhmistavat ka rollilahendusi. Kavatsesin spontaanselt kirjutada: võimalik, et meeslavastaja töötaski põhjalikumalt naisnäitlejatega, andis neile sisulisemaid ülesandeid. Aga võpatasin oma lauset üle lugedes: appi-appi, äkki mõni tüüp, nüüdismaaniaile pühenduv korrektsusefanaatik, tõlgendaks seda sedastust kuidagimoodi … vildakalt?!
Ütleme siis pigem nõnda, et naised ei lase ka nigelamal rollišansil raisku minna. Nähtud etendusel mängisid viis naist küll kümme korda täpsemalt kui kolm meest. Kui läheks tärnide jagamiseks, püsiks see hotell tänu naispersonalile.
Bravuurikalt ja seejuures üdini lahkelt, vahel koguni teksti kiuste maitseka ja sooja huumoriga veab kogu hotellipidamist Carita Vaikjärve impulsiivne Pretty Wummen. Üpris vastandlike väljendusvahenditega, kuid samuti professionaalselt läbib oma rolliteekonna Kadri Rämmeld, kel tõhus kogemustepagas nii kriminalisti kui ka komödiandi ampluaas – doktor Silke Hufenreutheri lavaelus on stiilseimad sürpriisid varuks teises vaatuses, must huumor mõjub jahmatavalt värskelt.
Helene Vannari lihtsalt oskab huumoritablette doseerida õiges koguses, tema näitlejanatuuris puudub vohav ülemängimine. Fatme Helge Leevaldi tütarlapselikkus varieerub mängulustiga rollist rolli. Mulle käis aga närvidele üks pisiasi – et nii ükskõikselt jäeti ripakile stseen Jayashree lemmikämblikega. Ilmselt astus Ingolf neile kogemata peale, täiesti mõistetavail asjaoludel, aga üsna võimatu uskuda, et ämblike inimemme seda katastroofi ei märganudki?!
Seejuures, tuleb tunnistada, et ka meestest võib suurepäraselt aru saada, kui nad ei vaevugi teesklema, et rollid on kangesti põnevad ja põhjatud. Sest mida pole, seda pole. Parem siis tõesti ala- kui ülemängimine. Tambet Seling on komöödiatunnetusele vast kõige ligemal, aga Ingolfi reaktsioone annaks isikupärasemaks lihvida ja päris loetavat inimest ei näe. Priit Loog Horst Klotzina püsib stoiliselt macho-koka raamides, puändiks kujuneb peente gurmeeroogade nimetamine.
Kõige ähmasemad on asjalood siiski Indrek Taalmaa Hajo Zeisigiga. Kui tema naise, Kadri Rämmeldi dr Silke tegutsemismotiive serveeritakse meile otsekoheselt kandikul, siis flegmaatiline härra „Siisike“ jääbki mõistatuseks. Tõsi, tal on omad tundelised hetked, aga … Lähtun küll üksnes vaatamismuljest, ent nähtu põhjal ei hiilga kaheksa kirjaniku uljas rühmatöö saksa täpsuse ega kriminaalsete finesside läbimõeldud väljavoolimisega. Ühes heas kriminullis (samuti kuitahes paroodilises krimikomöödias) peaks ju toimuma ja toimima pidev topeltmäng: lugejat-vaatajat petetakse, juhitakse osavalt valejälgedele, aga varjatud motiivid, salatud ihad ja pahed peaksid kusagiltki, korrakski läbi kumama. Nii et koduteel saad taibata: ahaa, see intonatsioon, see pilk, see purjujäämine tähendas ju hoopis seda, et … Aga löö või maha, no ei kumanud Taalmaa Hajo Zeisigi lavaelust mitte mõhkugi, millele rajada mehe viimane repliik! Mnjaa, eks ka mängureeglite rikkumine võib olla mäng, aga sel juhul olgu vaimukam, rafineeritum.
Aga nagu öeldud, minu arusaama kohaselt „Hotell laibaga“ ei vaja ega küsi teatrikriitikalt tärne. Mis omakorda ei tähenda, et teatrivaatleja seda mõrvakomöödiaõhtut kahetseks. Ikka on õpetlik jälgida, kuidas oma loomingulisse töösse suhtuvad vilunud teatritegijad ja kuidas loeb nende suhet publik. Järgmisel õhtul vaatasin Endlas üheksandat korda A. H. Tammsaare, Andrus Kiviräha ja Aare Toikka „Elu ja armastust“. Väärt lavastus. Olen südamest tänulik võimaluse eest üha avastada inimest kui saladust.
Öeldakse, kes hoiab, sel on, pillaja on paljas. Hoidjal osa, kaitsjal kasu, või hoopis, kes kogub, see saab, kes hoiab, sel on. Eestil on, mida hoida. Riigi hallatavates mäluasutustes talletatakse kokku üle 900 miljoni1 Eesti kultuurile tähtsa pärandiobjekti. Kultuuripoliitika eesmärk on kujundada loovust väärtustav ühiskond, hoida ja edendada eesti rahvuslikku identiteeti, uurides, talletades ja kandes edasi kultuurimälu.2
Maailmakodanikuks olemine käib omaenda kultuuri kaudu, seepärast tuleb tunda oma juuri. Kuidas neid tunda? Enamasti ikka läbi lugude, jutustuste, laulude, legendide, vanade fotode, videosalvestuste ja alles hoitud esemete. Need on justkui asitõendid sellest, et vanasti käisid meil asjad „niiviisi“, justkui faktid vanast ajast, artefaktid – kõik inimese loodud materiaalsed objektid geoloogilisest näidisest, mis on kogutud (st oma algsest kontekstist eemaldatud) ja mida säilitatakse mingil kindlal eesmärgil, kosmoselaevani.3 Kui artefakti pole, ei ole millelegi toetuda, et tõestada olnut ja tuvastada juuri.
Peaasjalikult tegelevad artefaktide (edaspidi asjade) hoidmisega mäluasutused, muuseumid, arhiivid, raamatukogud, ka kollektsionäärid. Kogude eest hoolitsemine on nende keskne kohustus, riigivarade mõistes riigi kohustus, inimlikult võttes meie kõigi elementaarne kohustus. Asjade eest hoolitsemine on enamat kui nende riiulile asetamine ja arvamine, et need on seal kaitstud. Ajategur mõjutab kogude säilimist ja seega tuleb asjade eest hoolitseda, vastasel juhul hakkavad toimuma neile omased lagunemisprotsessid. Pärandiobjektide säilimine sõltub mitmest tegurist: materjalidest, millest esemed on valmistatud, aga ka sellest, kuidas objekte varem hoiti ja millised tingimused on selleks praegu. Objekte uurides ja nende seisukorda hinnates ei peaks lähtuma ainult sellest, millised museaalid vajavad konserveerimist, vaid vastata tuleks ka küsimusele, kas mäluasutus täidab oma põhifunktsiooni ehk kogude säilitamist. Samuti tuleks otsida vastust küsimusele, millised objektid vajavad paremaid säilitustingimusi.4
Jätkusuutlikkuse probleem – katkestus
Eestis töötas museoloogia valdkonnas 2018. aastal 1894 inimest.5 Prognoosi kohaselt püsib töötajate arv stabiilsena 2026. aastani. 470 neist on koguhoidjad ja konservaatorid, kes säilitavad riigile kuuluvates muuseumikogudes ühtekokku ligi 4,3 miljonit museaali. Selline kogum väärtusi on kujunenud keskmiselt saja aasta jooksul. Milline võiks olla tulevik? Järgmise saja aasta jooksul koguneb tõenäoliselt vähem esemeid, aga selle võrra rohkem digiobjekte, mida on samuti vaja kvaliteetselt säilitada. See tähendab, et vajatakse rohkem vahendeid ja serveriruumi.
Muuseumiseaduse kohaselt on muuseumi ülesanne koguda, säilitada, uurida ja vahendada kultuuripärandit. Et muuseumikogud ajapikku kasvavad, on ootuspärane. Uute museaalide vastuvõtt riigi muuseumikogusse tõusis aastatel 2009–2012, jõudes 2012. aastal üle 58 000 uue museaalini aastas. 2012–2016 oli arv langusjoones, jäädes alla 30 000.6
Anonüümsust palunud Eesti muuseumihoidla tegelikkus.
Kogumise kõrval leiab muuseumides aset ka väljaarvamine, näiteks nelja aasta jooksul on kõikidest muuseumikogudest välja arvatud kokku ligi 18 000 objekti. Viimase kolme aasta (2017–2020) aruannete põhjal täieneb Eesti Rahva Muuseumi kogu (peamiselt arhiiv ja fotokogu) aastaga keskmiselt 5000 eseme võrra, aga on ka erakordseid aastaid, mil see arv ulatub 20 000-ni. Eesti Kunstimuuseum rikastab meie kultuuri keskmiselt 800 uue teosega aastas. Neil kahel muuseumil on praegu head hoiustamisvõimalused, kuid saja aasta pärast on ka nende kogudes kuni pool miljonit objekti rohkem kui täna. Mis aga saab muuseumist, kus juba praegu ei ole säilimistingimusi võimalik tagada? Kui võrrelda Eesti Vabaõhumuuseumi 2018.–2020. aasta kogumisaruannet ERMi või EKMi omaga, on seal väga vähe uusi töid. Tänavu pole jõutud koguda ühtegi eset, 2019. aastal koguti 25 ja 2018. aastal 128 uut objekti. Julgen arvata, et üks põhjus võib olla koguhoidja südametunnistus, sest kuidas sa võtad vastu uusi objekte, kui riiulitesse ja hoonetesse neid enam ei mahu. Kui aga jätkusuutlikkust ei suudeta hoida, siis tuleb katkestus, järgmised põlvkonnad peavad otsast alustama ja oma kogemuste põhjal uuesti õppima. Takistavad tegurid võivad olla huvigruppide konfliktid, aktuaalsuse kadumine või inimeste huvi vaibumine.7 Kas aga soovime järgmistele põlvedele öelda, et tegevus katkes ruumipuudusel?
Ühiskonna jätkusuutlikkus (nii ökoloogiline, majanduslik, poliitiline kui ka kultuuriline) on tagatud, kui osatakse arvestada, et praegused otsused ja tegevus mõjutavad tulevasi põlvi. Kultuuri jätkusuutlikkust määratleb mitu dokumenti, näiteks riiklik strateegiadokument „Säästev Eesti 21“,8 mis põhineb 1995. aastal riigikogus vastu võetud säästva arengu seadusel ja mille eesmärkide seas on ka kultuuriruumi elujõulisus (kultuurivaramu ülekanne ja pidev täiendamine). Alusdokumentidest on 2006. aastal vastu võetud Euroopa Liidu säästva arengu strateegia ning 2015. aastal ÜRO tegevuskava „Muudame maailma: säästva arengu tegevuskava aastaks 2030“.9
Jätkusuutlikkuse kontseptsioonile pandi alus 1960.–1970. aastatel, kui otsiti ökoloogiliste probleemide lahendamise võimalusi, kuid mõiste „jätkusuutlikkus“ või „jätkusuutlik areng“ võttis kasutusele 1983. aastal ÜROs loodud Brundtlandi komisjon, kelle koostatud põhimõtete järgi tagab jätkusuutlik areng praeguse põlvkonna vajadused, kitsendamata järgmise põlvkonna võimalusi.10
Kindlasti ei ole maa-arhitektuuri väärtuste uurimises, kogumises ja säilitamises toimunud täielikku katkestust. Teadustöö ja info kogumine digitaalsel kujul on elujõus, kuid artefaktide kogumisel pole enam potentsiaali. Eesti Vabaõhumuuseumi juhataja Tanel Veeremaa kirjutab, et nõuetele vastab nende muuseumis ainult üks hoidla (215 m2), mis moodustab kõigist hoidlapindadest vaid 14%. „Suurem osa kogudest asub hoidlateks kohandatud hoonetes, mille tingimused ei ole lähedasedki tänapäevastele hoidlaruumide nõuetele. Meie töötajad teevad kõik selleks, et ka nendes tingimustes oleksid museaalid võimalikult hästi hoitud, kuid vahel jäävad ka nende käed lühikeseks,“ kirjeldab ta hetkeolukorda.11 Kas vabaõhumuuseum ei saa enam kasvada, sest pole ruumi?
Ühishoidla
Olen viimasel aastal palju käinud muuseumide hoidlates ja näinud, kuidas asju hoitakse. Meie naabrid on silma paistnud jõudude ühendamises ning ühishoidlad on rajatud nii Lätis12, Soomes13 ja Rootsis kui ka mujal Euroopas. Paremate tingimuste poole püüdlemine on ennast ära tasunud. Näiteks asub Rootsi muinsuskaitseameti ühishoidla, kuhu kuulub rohkem kui 35 riiklikku muuseumikogu ja teist sama palju eraklientide kogusid, suurest logistikakeskusest ümber ehitatud hoones, mis on täiustatud kõige vajalikuga museaalide logistikaks, kliima hoidmiseks ja ka konserveerimiseks.
Hoonete taaskasutusel on ka omad miinused, nagu energiasäästlikkus, turvalisuse aspektid ja korralike puhvertsoonide puudus. Teisalt on väga suureks eeliseks võimalus pakkuda kvaliteetset ja turvalist hoiustamist mitte ainult riiklikele väärtustele, vaid ka eraomandis olevale kunsti- ja ajaloopärandile. Meil näiteks lahendaks selline mudel ajutise hoiustamise mure muinsuskaitseobjektide säilitamisel. Praegu Tallinna Linnahalli kehvades tingimustes säilitatav monumentaalkunsti pärl, hiigelmõõtmetes lava gobelään (kunstnik Enn Põldroos, 1985), vajaks hoiu- ja säilituspinda just ühishoidlas.
Soome muinsuskaitseamet pani 2015. aastal muuseumidega leivad ühte kappi ja rajas lausa kaks hoidlakompleksi koos konserveerimiskeskusega. Hollandis planeeritakse juba mitmendat ühishoidla projekti,14 Šveitsis ehitati 2016. aastal arhivaalidele ja raamatutele madala õhuhapnikuga ühishoidla, kus töötavad ainult robotid.15 Nende projektidega tagatakse mitte ainult kultuurimälu jätkusuutlikkus, vaid ka töötingimused inimestele (isegi robotitele), kes meie pärandi säilitamise nimel töötavad.
Viisteist aastat ootust
Eesti ühishoidla-kompetentsikeskuse teekond ja areng on kestnud 15 aastat. Ühise konserveerimiskeskuse loomise idee sai alguse juba 1976. aastal, kui kultuuriministeeriumis koostati vabaõhumuuseumi juurde Eesti muuseume teenindava vabariikliku restaureerimiskeskuse organiseerimise perspektiivplaan aastateks 1977–1980. 1. XII 1986 moodustatigi vabaõhumuuseumi ja kunstimuuseumi restaureerimisosakonna baasil riikliku kunstimuuseumi vabariiklik restaureerimiskeskus, mille asukohaks sai Tallinnas Pika ja Rataskaevu tänava nurgal asuv endise trükikoja Kommunist maja.16
Konserveerimisteenuse probleem oli lahendatud, kuid 20 aasta pärast tekkis Eesti muuseumidel uus mure – ruumikitsikus. 2000. aastate alguses, kui avanesid Euroopa Liidu tõukefondide meetmed, tekkisid uued muuseumide arendamise ideed. Sel ajal töötas kultuuriministeeriumis inspireeriv meeskond – Anton Pärn, Marju Reismaa ja Peeter Mauer – ning tihedas koostöös Kanuti juhi Kriste Sibula ja EVMi juhi Merike Langiga alustati vabaõhumuuseumi territooriumile hoonetekompleksi rajamise projekti „EVM külastuskeskus – Ennistuskoda Kanut – Tallinna muuseumide ühishoidla I ja II etapp“, mille teostamiseks püüti aastatel 2007–2013 saada Euroopa Liidu struktuuritoetust investeeringute meetmest „Üleriigilise tähtsusega kultuuri- ja turismiobjektide väljaarendamine“. 2007. aastal toimus arhitektuurikonkurss ja valiti välja eskiisprojekt – KavaKava arhitektide Siiri Vallneri ja Indrek Peili võistlustöö „Raudjas“.17 Esimeses etapis oli plaanis rajada muuseumi külastuskeskus ning teises etapis Ennistuskoja Kanut konserveerimiskompleks ja Tallinna muuseumide ühishoidla.18
Mainitud meetmest sai 2009. aastal valitsuse korraldusega heakskiidu seitse projekti: Saaremaa muuseumi Kuressaare kindluse, meremuuseumi Lennusadama ja Eesti Rahva Muuseumi arendamine, Tallinna teletorni vaateplatvormi rekonstrueerimine, Kohtla kaevanduspargi-muuseumi väljaarendamine, Tehvandi staadioni rekonstrueerimine ning teaduskeskuse AHHAA uue hoone ja püsiekspositsiooni ehitamine. EVM langes tugevas konkurentsis ainsana välja juba taotlusvoorus. ELi komisjoni toetust ei saanud lõpuks ka ERM ning Saaremaa muuseumi projekt suunati teise meetmesse. Kultuuriministeeriumi endise asekantsleri Anton Pärna sõnul toimus koostöö muuseumidega väga inspireerivas ja sünergilises õhkkonnas ning kõigi eesmärk oli tõestada, et projektidega suudetakse lahendada mitmeid muuseumide murekohti. Tehtud töö oli õilis, aga väsitav ja eitava vastuse saamine mõjus eriti kurnavalt. Kanuti juht lahkus Eestist sootuks ja on viimase kümne aasta jooksul Rootsi Rahvusmuuseumi kogusid ja konserveerimisosakonda kolinud juba kolmel korral aina parematesse tingimustesse.
Tasapisi on kultuuriministeerium ühishoidla ideed edasi arendanud ja kontseptsiooni täiustanud. 2017. aastal valmis mahukas analüüs säilitamisteenuse vajaduse väljaselgitamiseks.19 Sellest nähtub selgelt, et muuseumide peamine probleem on ruumikitsikus ja esemete pikaajaline säilitamine. Ühtlasi jõuti järeldusele, et ühishoidlasse on vaja planeerida hoidlapinda vaadeldud 30 muuseumist 23 muuseumile, kus esemeid hoiustati pööningutel, keldrites, angaarides, garaažides, trepi vahekäikudes jm. Praegu oleks neile muuseumidele juba ühtekokku vaja 20 850 ruutmeetrit hoidlapinda, millele tuleb lisada juurdekasvu vajadus.20 Samuti on selge, et otstarbekas on rajada kaks ühishoidlat: üks Põhja- ja teine Lõuna-Eestisse.
Ruumikitsikuse probleem on ülemaailmne, nagu selgub ICCROMi ja UNESCO muuseumide analüüsist, kus osales 1490 muuseumi 136 riigist. Muuseumidest kaks kolmandikku vaevlevad ruumipuuduses – 95% objektidest hoitaksegi hoidlates. ICCROMi direktori nõuniku Gaël de Guicheni sõnul saadi uuringuga kinnitust, et kõik 136 riiki (mitte ainult arengumaad) on sarnases olukorras: puuduliku juhtimise kõrval kannatavad muuseumikogud drastilise ruumipuuduse, varguste, kahjurirünnakute jms all.
Uus lootus
Eestis võib suureks edusammuks pidada valitsuskabineti heakskiitu ühishoidlate projekti kontseptsioonile 4. X 2018. Järgmise aasta kevadel esitas kultuuriministeerium lisataotluse riigieelarve strateegiasse ühishoidlatele 64,8 miljoni euro suuruse investeeringu saamiseks. Rahandusministeeriumi eelarvestrateegias 2020–2023 on ühishoidla projekt välja toodud järgmiselt: „Muuseumide valdkonna oluliseks tegevuseks eeloleval perioodil on ühishoidlate rajamise kontseptsiooni edasiarendamine. Ühishoidlate rajamise peaeesmärk on tagada riiklike muuseumikogude pikaajaline säilimine, kuid see panustab oluliselt ka kultuuripärandi paremasse kättesaadavusse.“21
Arusaadavalt ei mahu kõik investeeringud ühte perioodi. Käesoleval aastal rahastatakse Eesti Rahvusraamatukogu hoone ning Eesti Rahvusringhäälingu uute kaasaegsete telestuudiote projekteerimist ja ehituse kavandamist. Samal ajal on kultuuriministeerium astunud samme oma eelarvevahendite kasutamisel Eesti pärandihoidlatele arhitektuurikonkursside korraldamiseks. Tänaseks on jõutud nii kaugele, et selgumas on hoidlate asukohad. Põhja-Eestis on leitud sobivad kinnistud Rae vallas Kurekivi teel, Lõuna-Eesti osas arutatakse hoidla ehitamist Raadi mõisahoone varemete vahele.
Kultuuriministeerium esitas 2020. aasta veebruaris uue lisataotluse pärandihoidla investeeringuks, mille otsus tehakse sügise hakul. Kultuuriobjektide ehitamise rahastus ei pea aga alati tulema riigi eelarvest, mõelda võib ka erakapitali kaasamisele. Huvi on olemas, kuid pigem soovitakse pakkuda ainult laoteenust – pärandihoidla on aga sisukas ja võiks pigem sarnaneda uurimiskeskuse kui laohoonega. ELi toetuste kõrval pakub investeeringu rahastamiseks võimaluse ka meie oma Eesti Kultuurkapital. Kas pärandihoidlad võiks olla järgmine kultuuriobjekt, mida kultuurkapitali kaudu rahastada? Teeks see Eesti suuremaks? Arvan, et kindlasti panustaks see meie jätkusuutlikkusse.
Kui kallis on pärandi säilitamine? Teen lõpetuseks väikese näitliku arvutuse. Alguses mainisin, et meil on 900 miljonit Eesti riigi jaoks olulist pärandiobjekti (sh arhitektuuri-, kunsti-, ajaloo-, arheoloogiapärand, arhivaalid ja museaalid), mis teeb ühe Eesti elaniku kohta 677 objekti. Museaale on kokku 4,7 miljonit, seega iga inimese kohta 3,5 museaali, ning paremaid tingimusi vajavaid museaale 2,5 miljonit ehk 1,8 objekti elaniku kohta. 2,5 miljoni museaali hoiustamiseks vajalik investeering oleks 65 miljonit eurot, ühe elaniku kohta 50 eurot. Sellest vaatenurgast ei olegi tegemist ülejõukäiva summaga, sest investeering oleks ühekordne ja hiljem lisanduks vaid ülalpidamiskulu. Ühishoidla ülalpidamiskulu on prognoositud ligikaudu 1 miljonit eurot aastas, mis ületab praeguste kuuride-angaaride aastased kulud vaid 125 000 euroga. See teeb ühe elaniku kohta 2,5 eurot aastas. Unistuste maailmas oleksin selle summa eest küll nõus endale mõne hoolealuse võtma, näiteks valiksin Eesti Kunstimuuseumist Kristjan Raua maali „Palve“ või mõne vabaõhumuuseumi foto 1888. aastast pärit Jaagu talust. Ostaksin nendele 50 euro eest kaks sobilikku säilituskarpi ja hoiustaks neid vastutustundega. Ja kui ma neid hästi hoian, siis ei pruugi ühe põlvkonna jooksul tekkida ka suurt konserveerimisvajadust. Arvestades, et museaali väärtus ajas aina kasvab, tunneksin, et samamoodi kasvab vastutus minu sees. See omakorda kasvataks minus pisut ka uhkustunnet, et olen saanud tulevikku panustada. Nii ei tundugi investeering üle mõistuse suur.
2 Kultuuripoliitika põhialused aastani 2020. Kultuuriministeerium, 2014, lk 1; https://www.kul.ee/sites/kulminn/files/kultuur2020.pdf.
3 Kurmo Konsa, Artefaktid ja informatsioon. Tartu Kõrgem Kunstikool, 2012; https://pallasart.ee/webserver/e-ope/courses/Kultuuriparandi_objektide_infostruktuur/artefaktid_ja_informatsioon.html.
4 Iti Niinemets, Teatrinukkude kogumine ja säilitamine NUKU muuseumis. Magistritöö. Eesti Kunstiakadeemia, 2020, lk 43–44.
5 Tulevikuvaade tööjõu- ja oskuste vajadusele – kultuur ja loometegevus I: etenduskunstid, käsitöö, museoloogia, muusika, raamatukogundus, sport. Uuringuaruanne. SA Kutsekoda, 2019, lk 112; https://oska.kutsekoda.ee/wp-content/uploads/2017/10/OSKA-Kultuur-ja-loometegevus_I- osa_uuringuaruanne_2019_06.04.20.pdf.
6 Projekti „Museaalide säilitamise teenuse analüüsi tellimine Rahandusministeeriumile“ aruanne. KPMG Baltics OÜ, Ratus OÜ, 2017, lk 55; https://www.muinsuskaitseamet.ee/sites/default/files/2018_museaalide_sailitamise_teenuse_analuus_mu useumide_uhishoidla.pdf.
7 Helene Jõe, Pärandiga tegelevate seltside jätkusuutlikkus Rakvere, Haapsalu ja Paide näitel. Magistritöö. Eesti Kunstiakadeemia, 2020, lk 50.
8 Eesti säästva arengu riiklik strateegia „Säästev Eesti 21“. Riigikantselei, 2005; https://www.riigikantselei.ee/sites/default/files/content-editors/Failid/saastev_eesti_21.pdf.
9 Helene Jõe, Pärandiga tegelevate seltside jätkusuutlikkus, lk 50.
10 Lauri Luiker, Jätkusuutlik areng. – Riigikogu teemaleht 2014, nr 12; https://www.riigikogu.ee/infoallikad/riigikogu- valjaanded/teemalehed/.
11 Tanel Veeremaa, Eesti mälu hävib iga päevaga. – Kultuuriministeeriumi uudised 27. III 2020; https://www.kul.ee/et/uudised/eesti-malu-havib-iga-paevaga.
12 Läti ühishoidla, https://www.km.gov.lv/en/ministry/news/in-riga-on-pulka-street-8-the- museum-repository-unique-for-the-baltics-has-been-opened-83.
13 Soome ühishoidla, https://www.kansallismuseo.fi/en/collections/kokoelmien-saeilyty.
14 Hollandi ühishoidla, https://www.rijksmuseum.nl/en/press/press-releases/building-work-starts-on-the-neth.
15 Ulrich Niederer, High Tech – Low Tech: The Swiss Cooperative Storage Facility. LAG 18th Seminar 15. IV 2016; https://libereurope.eu/wpcontent/uploads/2013/10/Niederer_HiTech_LowTech.pdf erlands-collection- centre.
16 Kalev Uustalu, Kanut 30 – üleriigilise konserveerimiskeskuse kujunemine. – Muuseum 2016, nr 1, lk 43.
17 Eesti Vabaõhumuuseumi külastuskeskuse ehitus. Projekti kirjeldus. Tallinn 2008; https://evm.ee/uploads/files/EVM_proj_kirj.pdf.
18 Anton Pärna arhiiv, dokument „Vabaõhumuuseum.doc“.
19 Projekti „Museaalide säilitamise teenuse analüüsi tellimine Rahandusministeeriumile“ aruanne. KPMG Baltics OÜ, Ratus OÜ, 2017; https://www.muinsuskaitseamet.ee/sites/default/files/2018_museaalide_sailitamise_teenuse_analuus_mu useumide_uhishoidla.pdf.
20 Projekti „Museaalide säilitamise teenuse analüüsi tellimine Rahandusministeeriumile“ aruanne, lk 47.
21 Riigi eelarvestrateegia 2020–2023 ja stabiilsusprogramm 2019. Rahandusministeerium, 2019, lk 74; https://www.rahandusministeerium.ee/et/riigieelarve-ja-majandus/riigi-eelarvestrateegia.
