Toeta
Otsi

ühismeedia

  • Lõpuks ka lõppematusest

    TÕNU KARJATSE

    Roy Anderssoni „Lõppematusest“ (mida võib tõlkida ka kui „Muutumatusest“) on ühtviisi poeetiline ja eksistentsiaalne kogemus, abstraktne mõtisklus maailmast ja inimesest, inimese üksildusest, hüljatusest ja elu haprusest. Andersson ise reisida ei armasta, küll aga oli filmi linastusel Rotterdami filmifestivalil kohal ta kauaaegne produtsent Johan Carlsson, kes on Anderssonist teinud dokumentaalfilmi „Homme on ka päev“1 (2011). Siis, enne koroonakriisi, saigi produtsendiga juttu aetud.

    Roy Andersson on mitmeid auhindu võitnud mainekas filmitegija. Kui keeruline on olla väidetavalt väga nõudliku režissööri produtsent?

    See on raske küsimus. Esmalt tuleb öelda, et ma ei ole ainuke produtsent – meid on meie väikeses firmas ja meeskonnas kaks.2 See töö on raske, naljakas ja ärritav. Rahastuse osas on meil siin Euroopas abiks rahastamisstruktuurid ja kauaaegsed partnerid, kes Anderssoni filme toetavad. Mõnikord need küll vahetuvad, kuid enamjaolt on püsinud muutumatuna.

    Nii et iga filmi jaoks ei pea uuesti rahastajaid otsima?

    Ei, eks me käime läbi samad institutsioonid kui teisedki Euroopa filmid, kuid meie jaoks on see ehk võibolla isegi lihtsam, sest kui soovitakse korra Roy Anderssoni filmi toetada, siis tehakse seda tavaliselt veel. Ja pealegi on iga järgnev film saanud maailmas eelmisest rohkem vaatajaid. Rootsi vaatajaskond ei kasva, kuid maailmas küll. Ja loodame, et nii läheb ka selle filmiga.

    Kuidas on erainvestoritega? Kas nad tulevad kaasa?

    Meil ei olegi erainvestoreid. Rootsi filmide puhul on üldse väga harukordne, kui leitakse juurde erarahastus.

    Filmi iga stseeni kallal tuli teie sõnul teha tööd vähemalt kuu aega. Selgitage palun seda protsessi lähemalt.

    Johan Carlsson: „Näitlejate kahvatus on omane kõigile Roy Anderssoni filmidele viimase 25 aasta jooksul. Põhjus ongi abstraheerimise astmes. Film räägib rohkem inimestest üldiselt kui konkreetsetest isikutest mingis stseenis.“

    Kõik algab läbirääkimistest. Arutame Royga, kuidas üks stseen seondub järgmisega, ning mida ta tahab selles stseenis teha ja näha. Siis läheme juba stuudiosse, paneme püsti kaamera ja meeskond mängib selle stseeni proovi korras läbi, mõnikord lööb Roy ka ise näitlejana kaasa. Nii saab stseeni kallal kiiresti, lõbusalt, ja ka lihtsalt tööd alustada. Siis läheb kuu aega näitlejate leidmiseks, lava kavandamiseks, valguse paika panemiseks, seejärel algavad proovid, iga nädal mõni. Nende käigus proovime näitlejaid, kuid ka seinte värvi, valgust. Ja huvitav on see, et isegi Royga pikki aastaid koos töötanuna pole välja kujunenud valemit või retsepti, mille järgi seda protsessi läbi käia. Me teame, mida teeme, kuid lõpuks on Royl ikka mingid oma mõtted või tunded, mida ta tahab stseenis näha ja seda on alati raske teoks teha.

    Kui juba filmimiseks läheb, siis kui palju duubleid teete? Ühest vist ei piisa?

    Muidugi mitte. Kui ei õnnestu, proovime uuesti. Tavaliselt teeme praegu 30 – 40 võtet ühe stseeni kohta. Seejuures on iga stseen võetud vaid ühest rakursist. Stseen peab olema täiuslik: kui ühe näitleja töö või mõni detail ei õnnestu, peame kõik uuesti võtma, sest montaažis seda enam parandada ei saa. Kui saame kolm väga head võtet, on Roy õnnelik, kuid kindlasti peab neid olema rohkem kui üks. Selle olulisus tuleb välja juba montaažis, näiteks ühe algus on liiga aeglane, teisel jälle kiire. Varem, näiteks filmi „Laulud teiselt korruselt“3 puhul, mille tegime 20 aastat tagasi, võtsime stseeni üles 60 või isegi 80 võttega. Reklaamide jaoks tegime isegi 124 võtet ja seal tuli arvestada ka sellega, et klipi pikkus on 25 sekundit ja see pidi olema täiuslik. Roy sõnul pole seda üldse palju, sest Chaplin tegi kord ühte stseeni lausa 455 võttega.

    Olete Roy Anderssoniga koos töötanud mitmeid aastaid, kas mul on õigus väita, et ta tööd on muutunud üha teravamaks, täpsemaks, tihedamaks?

    Minu meelest on Roy kogu aeg püüdnud teha abstraktseid ja sisuliselt tihedaid filme. Minu meelest on „Lõppematusest“ tõesti isegi tihedam kui eelmised tööd. Roy on ka vanem, me ei tööta enam nii pikki tunde nagu varem, praegused päevad on ikka juba normaalse tööpäeva pikkused. Ma arvan, et Roy on siia pannud tõesti sisse selle, mida ta tahab oma vaatajaga jagada ja selle filmiga edasi anda. Siin pole midagi liigset, puhtalt asi ise. Osaliselt on see surmast. Jah, see film on tihedam kui ta varasemad tööd.

    Rohkem kui varem hakkas siin silma näitlejate kahvatu grimm. Selles oli midagi äärmuslikku.

    See kahvatus on omane kõigile Roy filmidele viimase 25 aasta jooksul. Põhjus ongi abstraheerimise astmes. Film räägib rohkem inimestest üldiselt kui konkreetsetest isikutest mingis stseenis. Ka enamik näitlejaid osaleb vaid ühes stseenis, me ei saa kunagi midagi teada nende taustast või eludest, nad esindavad inimesi ja ülimalt kahvatu grimm teeb selle veelgi selgemaks. Sama mehhanism toimib ka klouni puhul, kes kannab samuti väga tugevat grimmi. Samas on need näitlejad isiksused, ka see on oluline. Me töötame palju amatöörnäitlejatega ja see, mida nemad annavad, on see, mida Roy otsib. Nad ütlevad oma repliike omal viisil, minu arvates ongi parimad amatöörnäitlejad need, kel on väga isikupärane väljendus- ja liikumisviis. Nad ei teeskle kunagi, nende jaoks ongi see tõde.

    Kas seetõttu on neid ka raskem lavastada või neid polegi vaja lavastada?

    Royl on neid siiski vaja lavastada ja see protsess algab juba siis, kui nad esimest korda kokku saavad. See on keeruline protsess ja kohtumised toimuvad mõned nädalad enne stseenide filmimist. Roy loob iga näitlejaga oma suhte, võtete juures võib ta olla ka väljakutsuv, kui repliike ei öelda nii nagu ta soovib, kuid tavaliselt on võtteplatsil väga mõnus atmosfäär. Roy võib olla järsk, kuid see töötab ja inimesed ei solvu, sest mõistavad, et see mees teeb midagi, mis on suurem kui nemad ja nad tahavad selles kaasa teha. Muudatusi repliikides Roy ei luba, neid peab maha ütlema nii nagu nad on kirjutatud – see on väga oluline. Väga oluline on isegi hääletoon, ta on selle suhtes väga tundlik. Tihtipeale on tal hääletoonist selge ettekujutus isegi enne näitlejate valikut.

    Tema värskes filmis vilksatab üks ajalooline tegelaskuju. Kas neid on olnud ka varem?

    Tõsi, selliseid äratuntavaid ajaloolisi isikuid pole ta filmides varem olnud, ehkki on olnud küll ajaloolisi stseene. Filmis „Lõppematusest“ olev Hitleri stseen räägib tema viimastest tundidest maa-aluses punkris, ja seda on palju mõjutanud üks 1950. aastate nõukogude maal.

    Samas saab see ka päevapoliitilise värvingu, arvestades parem- ja vasakäärmusluse tõusu.

    Johan Carlsson 2019. aasta Veneetsia filmifestivalil vastu võtmas Roy Anderssonile määratud parima režissööritöö Hõbelõvi filmi eest „Lõppematusest“.

    Ma ei usu, et Roy tahtis selle stseeniga anda edasi mingit poliitilist sõnumit, teda huvitab väga teine maailmasõda, ta on liiga noor selleks, et olla seda ise kogenud. Ta sündis sõja ajal ja tal on lapsepõlvest sellega seoses palju mälupilte, näiteks see, kuidas naised näevad ajalehes fotosid Auschwitzist ja nutavad, ta mäletab seda õudu. Kui me sellest omavahel räägime, imestab ta alati, et kuidas võis see sündida, kuidas oli see võimalik.

    Samas näeme uudistest et see kordub, ehkki mitte siinsamas. Ka Roy filmis näeme varemeis linna, mis on üks filmi mõjusamaid stseene. Siit üks tehniline küsimus. Kas see linn oli üles ehitatud maketina või kasutasite arvutit?

    Varemetes Kölni ehitasime maketina. Selle laius oli umbes viis meetrit ja sügavus neli meetrit. Meie kunstnik kasutas väga nutikat moodust: esmalt lõikas ta laseriga penoplastist välja hoone mudeli, seejärel töötles seda käsitsi, ükski hoone ei sarnane teisega. Sellega oli palju tööd, kuid meetod oli väga hea. Sedavõrd hea, et just läinud nädalal saime kõne Saksamaalt ja nad vist tahavad seda Kölni toomkiriku maketti endale saada. See pannakse Kölnis ka vaatamiseks välja.

    „Lõppematusest” pole vist ükski hoone päris?

    Jah, peaaegu kõik stseenid on filmitud stuudios, Iga stseen on üks pilt ja Roy tahab igasse stseeni ka maksimaalselt panustada. Stseen peab edasi andma õhustikku ja keskkonda, kus tegevus toimub, selles peab olema teravussügavus, kui on nii-öelda välivõte, ja sisevõtte puhul peab aknast näha olema linna. Muidugi, aeg ajalt tuleb lahendada ka selliseid olukordi, kus stuudio kolmest meetrist ei piisa, siis tuleb kasutada trompe-l’œil optilise illusiooni tehnikat, kus fassaad ehitatakse hoopis väiksemas mõõdus, aga võetakse üles lähemalt. See on iseenesest vana meetod, mida me kasutame üpris palju. Arvutis me ei loo midagi. Me filmime makette ja paneme nad pildis kokku.

    Järeltöötluses ju siiski, näiteks stseen rändlindudega või armastajate paar varemeis Kölni kohal?

    Jah, lendava paari puhul kasutasime montaažis arvutit, aga see on kahe pildi kokkumonteerimisel paratamatu. Me mõtleme efektid välja tegemise käigus, aga oleme leidnud väga hea lahenduse, kuidas neid tööprotsessi sulatada.

    Kui kalliks läheb ühe stseeni üles võtmine?

    Meil pole klassikalist eelarvet. Ei saa öelda, et oleme ühe või teise stseeni kallal töötanud nüüd pikka aega ja eelarve on otsas, sest kui Roy pole stseeniga rahul, pole sel ka väärtust ja see jääb filmist välja. Sel juhul oleksime ühe kuu asjata töötanud. Iga stseen peab lõpuks õnnestuma. Vähemalt Roy arvates. Seega pole meil eelarvet stseenide kaupa. Mingis mõttes puudub meil kontroll eelarve üle, kuid samas on meil tegelikult väga hea kontroll, sest oleme kaua koos töötanud, tegutseme ainult stuudios ja teame oma töötempot ning meid ei mõjuta ilm ega muud kõrvalised segajad. Seega on meil alati kindlustunne olemas, ka eelarve osas.

    Kas Roy Anderssonilt võib loota veel üht täispikka filmi?

    Ma ei ole väga kindel aga eks näe. Paljud arvasid, et „Tuvi istus oksal ja mõtiskles eksistentsi üle“4 jääb ta viimaseks täispikaks filmiks, aga nüüd tuli siiski välja veel üks. Ta saab peagi 77aastaseks aga see ei tähenda veel, et ta filmitegemisest kõrvale jääks.

    1 „Det är en dag imorgon också“, Johan Carlsson, 2011.

    2 Tootmisfirmas Roy Andersson Filmproduktion AB töötas selle filmi teise produtsendina ka Pernilla Sandström, kes lahkus firmast 2018. aastal.

    3 „Sånger från andra våningen“, Roy Andersson, 2000.

    4 „En duva satt på en gren och funderade på tillvaron“, Roy Andersson, 2014.

  • Hele kurbus. Pääsukesed. Tuul …

    EKATERINA VELMEZOVA

    Ajakirjanik ja tõlkija Ljudmila Gluškovskaja pälvis kevadel Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali venekeelse kirjanduse auhinna.* Esile tõsteti raamat „Mu kurbus on hele“ („Печаль моя светла“), mis on pühendatud Ljudmila Gluškovskaja abikaasa, kirjaniku Juri Zotovi (pseudonüümiga Nil Nerlin) mälestusele.

    Juri Zotov oli 1994. aastal üks ajakirja Võšgorod asutajaid. Võšgorodi viimase, 2019. aastal ilmunud numbri sissejuhatuses selgitatakse, et ta võttis enda peale kogu toimetamise ja koostamise töö. Tavaliselt esitas ta numbri lõpus ka oma luuletuste tsükli. Nii lõpeb ka ajakirja viimane number valimikuga Nil Nerlini luuletustest. Nerlini arhiivi avaldamine jätkub Gluškovskaja raamatus „Mu kurbus on hele“.

    Raamatu avab lühike eessõna „Ja oli hommik …“ („И было утро…“), milles kirjeldatakse Nil Nerlini hommikuid: „Ta kirjutas enne koitu, veel pimedas, märkmikku, mis oli voodipeatsi kõrval, tugitoolil. Hommikul kuni kella kaheteistkümneni dešifreeris ta seda, mis oli kirjutatud pimesi. Kui see õnnestus, oli ta õnnelik ja luges seda mulle valjusti ette.“ Kuid siis tuli viimane hommik … Autor osutab Puškinile, viidates, et „hing pühas lüüras“ ületab maisuse. Hoiak, et inimene elab pärast surma edasi, kumab ka Gluškovskaja raamatu järgmises tekstis, Nerlini raamatu „Kuuring“ epiloogis.

    Gluškovskaja raamatu mahukaim, enam kui sada lehekülge pikk alaosa kannab pealkirja „Matrosovka parteris“ („В партере Матросовки“). Tegu on abikaasade kommenteeritud kirjavahetusega 1981. aastast, mil mees elas Sevastopolis ja naine Tallinnas. Kolme ja poole lahus oldud kuu jooksul kirjutati üle 60 kirja, nendele on raamatus lisatud mitu telegrammi ja arstitudengist poja Antoni isale saadetud kirjad. Olude sunnil lahutatud abikaasad kirjutasid teineteisele vaat et iga päev, seejuures olid kirjad sageli mitu lehekülge pikad. Kirjavahetus räägib armastavatest inimestest endist, kuid mitte ainult. Tegu on ka eheda ajastudokumendiga, milles leiab palju hilissotsialismile iseloomulikke detaile. Kerge huumoriga mainitakse näiteks toiduainete ja esmatarbekaupade puudust: „Praegu pole poodides peaaegu mingit köögivilja. Aga kas neid tulebki?“; „Lõpuks ilmusid sibulad – ostsin paar kilo“, „Homme ja pühapäeval üritan otsida kana ja kalkunit, kes teevad näo, et lendavad talveks Aafrikasse“; „„Atlase“ kreemi pole kusagil“. Maailma „kõige lugevamas riigis“ on võimatu lihtsalt minna ja osta vene klassikat: „Jurik! Räägitakse, et on juba saabunud Dostojevski 22. köide (sul on riiulil 20. ja 21.). Kas võtta? Ja kuidas seda teha? Mingit paberit on selleks vaja?“. Valmistutakse kardetavaks hinnatõusuks: „Käivad kindlad kuuldused: 16. septembrist muutuvad hinnad kõvasti, seepärast mõtlen osta paki jahu ja suhkrut.“ Ühtlasi tehakse „vabatahtlikult“ annetus Rahufondile. Ette tuli võtta kohustuslik „sügisdessant“: „Jah, eile roomasime terve päev vagusid pidi. Saak on väga kehv, vahel on kogu vagu ilma ühegi korraliku mugulata. Erinevalt eelmistest aastatest ei ole lubatud isegi raha eest kartuleid koju viia.“; „Sain Antonilt postkaardi, et koristab sovhoosis porgandeid. 3. oktoobrist kuni 20. oktoobrini.“ Ja muidugi see salapärane sooja vee suvine kinnikeeramine linnakorterites! „Terve nädala jooksul pole majas sooja vett ja mõnel päeval pole ka külma olnud. Remondihooaeg…“

    Samal ajal käisid abikaasad luuleõhtutel ja imetlesid David Oistrahhi viiulimängu, kurtsid orelikontsertide hooajalise puudumise üle, lugesid kirjandusajakirju, Puškini ja Bulgakovi teoseid … Ja kirjutasid ise. Juri Zotov on oma kirjadele mõnikord lisanud luuletusi: „Sulle või sinu kohta kirjutasin veel luuletusi; ma kirjutan neid ilmselt kuni oma surmani …“ Armastus võimaldas taluda eraldatust ja kõiki raskusi. Ljudmila Gluškovskaja: „See oli armastus, mis polnud 20 aasta jooksul jahtunud, see oli mure teineteise pärast, meie poja pärast, hetkeline reaktsioon sellele, mis toimus meie ümber. Nii hea, et kirjad on kirjutatud käsitsi, mitte arvutist. See toob tagasi aja ja inimsuhted ja elus inimese …“

    Raamatus leidub ka muudel eluperioodidel ja väga erinevatest paikadest saadetud kirju – isegi traallaevalt. Peatükis „Muuli ääres“ („У причала“) vahelduvad Zotovi kirjad Gluškovskaja mälestustega, nende vahele on ka lükitud Nil Nerlini salme. Järgnevad katkendid Juri Zotovi päevikust („Enda jaoks“, „Для себя“). „Need pole tavalised päevikud, kus registreeritakse järjestikusi sündmusi, mis toimuvad päevast päeva „välises“ elus. Eilsest-tänasest loogiliselt üles ehitatud kroonikat siin pole. [—] Kuid on sisemine mõtteloogika – see kord tekib iseenesest, ammutatakse tunnete sügavusest, kord läheb alateadvusse, kord naaseb algusesse.“ Need mõtisklused kajastavad isiklikke ja raamatukogemusi. Siit leiab näiteks süžeede visandeid, mõtteid loetu kohta (Puškini „Padaemand“, Ajtmatovi „Kirju koer, kes jookseb mere kaldal“ jm), aga ka Juri Zotovi lemmikkirjanike loendi (Verne, Cooper, Reid, London jt – muide mujal nimetab ta armsaimaks Gogolit). Tundub, et eri aastatest pärinevaid märkmeid on avaldamiseks vaid minimaalselt kohendatud ning püütud säilitada nende autentsus.

    Peatükk „Igavene praegu“ („Вечное сейчас“) on raamatu autori päevik aastast 2016. Päevik algab mõtisklusega Nil Nerlini „Kuuringi“ arvustuse üle ja lõpeb märkustega tema „Kolmanda südame“ trükiks ettevalmistamise kohta. Päevikus mainitakse kirjaniku mälestusõhtut; loetakse üle tema märkmetega raamatuid; kantakse hoolt ühise vaimse lapse, ajakirja Võšgorod eest; tsiteeritakse lahkunud mehe värsse ja valmistutakse nende esitamiseks Tartu luuleõhtul; talletatakse unenägusid ja muidugi meenutatakse kooselu. Lesk seab korda kirjaniku arhiivi: „Nagu Jurik ütles, on kümmet aastat vaja, et ainult märkmikke ja arhiivikaustu korda seada. Mul pole seda aega.“ Näib, et kogu Ljudmila Gluškovskaja elu on pärast abikaasa surma pühendatud tema mälestuse teenimisele.

    Peatükis „Valitud mustandid“ („Черновики избранного“) on avaldatud lõike Juri Zotovi märkmikust, lisatud kommentaare ning muidugi luuletusi. Teose viimasest, vaid mõne lehekülje pikkusest peatükist „Viimseid öiseid märkmeid“ („Последние ночные записи“) leiame Juri Zotovi öised märkmed ja tema „luuletused pooleldi mahakriipsutatud lehekülgedel, millest mõned ilmselt olid hommikul ümber kirjutatud“. Raamat algas hommikuga, kuid lõpeb öösel.

    Tänu huvitavale kompositsioonile tahaksin seda raamatut kohe pärast lõppu jõudmist uuesti lugeda: ülesehitus justkui tõmbab lugeja endasse. Raamat koosneb mitmest ringist. Sisuline keskpunkt asub ühtlasi raamatu keskel, koondades enda ümber teised teemaringid.

    See raamat pidi rääkima peamiselt Juri Zotovist / Nil Nerlinist. Ja nii kahtlemata ongi. Aga samavõrra kõneleb teos ka selle autorist Ljudmila Gluškovskajast. „Mu kurbus on hele“ on raamat armastusest, pühendumusest ja truudusest, loovusest ja mälust, mis elavad surma üle.

    Ja veel – see on raamat Eestist. Kuigi Eesti teemat selles konkreetselt ei mainita, on see maa lookangas nähtamatult kohal. Autor meenutab 2016. aasta veebruari lõpus oma päevikus Eestisse kolimist: „Valisime Tallinna. Oli väga soe märtsipäev 1980. aastal [—]. See [eelmine] maailm oli meie jaoks õnneks ära lõigatud. Asjad [—] polnud veel jõudnud. Tõime bussiga mõned raamatud endaga kaasa. Esimese asjana pesin rõdu. Seejärel istusin köögis eelmiste omanike jäetud vana tabureti peal [—] ja lugesin Marina Tsvetajevat. Puhkasime. Järgmisel päeval töötasin juba ajalehes Molodjož Estonii, kus Irina Ristmägi võttis mu kõhklemata vastu.“ Raamatus ilmuvad nii eestlastele kui ka vene elanikele tuttavad nimed: Juri Lotman, Boriss Jegorov, Jüri Arrak, Aksel Tamm, Linda Laur, Igor Rosenfeld, Artur Laast, Tatjana Kuzovkina … Ljudmila Gluškovskaja vastuvõtmisest Eesti Kirjanike Liitu teatas talle 2016. aasta märtsis Igor Kotjuh.

    Eesti geograafia piirdub raamatus Tallinna ja Tartuga („Täna sajab vihma, aga kaks päeva Tartus olid suurepärased. Kuldne sügis. Erakordse iluga linn … “). Tallinna mainitakse muidugi palju sagedamini, naljatamisi nimetatakse seda Hapenhageniks. Eks anta sellele, keda armastatakse, sageli ka „kodunimi“. Mainitakse Tallinna põhjaosa – Sõle tänavat, kus paar elas; Kaera tänavat, kus asus Võšgorodi toimetus; Stroomi randa ehk Štromkat, kus Juri Zotov armastas teha pikki jalutuskäike ja kus ta kõndis ka oma elu viimasel päeval, 24. mail 2015. aastal. Juri Zotovi päeviku viimased read on kirjutatud üks päev varem: „Pääsukesed tulid. Ja – suur, suur tuul!“

    Mereäärne Tallinn on tuntud oma tuulte poolest. Tundub, et need võivad viia endaga kõik – kuid siiski mitte kõik, sest pääsukesed tulevad ikka tagasi. Ja ikka kestab hele, koos pääsukestega saabuvate valgete ööde värvi kurbus, mis nii sageli kaasneb igavese armastusega.

    * Teine venekeelse kirjanduse auhinna laureaat oli Nelli Abašina-Melts. Vt Sirp 8. V 2020.

     

  • Leida Rammo 18. IV 1924 – 23. VII 2020

    Meie seast on lahkunud Eesti Näitlejate Liidu auliige, kultuuriedendaja Leida Rammo.

    Leida Rammo sündis 18. aprillil 1924 Tallinnas ja lõpetas 1942. aastal Tallinna 4. tütarlastegümnaasiumi humanitaarharu. Aastatel 1944–1945 elas Rammo Tšehhoslovakkias, Austrias ja Belgias. Oma näitlejaõpinguid alustas ta Viini teatrikoolis, kus õppis kuni kooli sulgemiseni sõja tõttu. 1950. aastal lõpetas Rammo Eesti Riikliku Teatriinstituudi.

    Rammo töötas aastatel 1946–1947 Noorsooteatris näitlejana, oli 1947–1948 Estonias näitejuht-assistent, 1950–1951 Endlas ja 1951–1953 Rakvere teatris näitleja, hiljem vabakutseline näitleja. Samuti juhatas ta elu jooksul näiteringe ning tegutses lavastaja, näitejuhi, näitleja ja õppestuudio juhendajana harrastusteatrites (1958–1963 ja 1972–1984 A. H. Tammsaare nimelises rahvateatris, 1963–1965 Paul Pinna nimelises rahvateatris, 1966–1968 rahvateatris Noorus). 1968–1977 töötas ta Tallinna linna rahvasaadikute nõukogu täitevkomitee elanikkonna teenindamise valitsuses insenerina, vaneminsenerina ja teeninduse organiseerimise osakonna juhatajana.

    Leida Rammo mängis mitmetes Eesti Televisiooni telelavastustes (H. Rammo „Püha paberi tuli“, 1974; A. H. Tammsaare ja Gunnar Kilgase „Rudolf ja Irma“, 1985 jne), arvukates filmides („Põrgupõhja uus Vanapagan“, 1964; „Viini postmark“, 1967; „Hullumeelsus“, 1968; „Varastatud kohtumine“, 1988, kõik Tallinnfilm; „Noor pensionär“, 1972, Eesti Telefilm; „Kirjad idast“, 1995, Lantem East; „Kallis härra Q“, 1998, Rao Heidmetsa filmistuudio; „Elavad pildid“, 2013, Exitfilm; „Vehkleja“, 2015, Allfilm jne) ja telesarjades.

    Ta on kirjutanud näidendeid („Villu“, 1965; „Kulisside taga“, 1967; „Ülalpeetav“, 1977), kuuldemänge („Hortensiaga igav ei hakka“, 1979 Eesti Raadios) ja lühiproosat, teinud kaastööd ajakirjandusele.

    2013. aastal valmis Leida Rammost dokumentaalfilm „August välja!“ (režissöör Peter Murdmaa), mis kajastab tema võitlust Tallinna Linnateatri uue maja eest. Teatriteadlane Eike Värk on kirjutanud Rammost elulooraamatu „Leida Rammo värvilised maailmad“ (2014). Leida Rammo ise on koondanud oma teatrimõtted raamatusse „Sala­pärane näitekunst“ (2018).

    Armastus teatri vastu tegi Leida Rammost Tallinna Linnateatri pühendunud toetaja ja huvide eest seisja, kes oli aastaid eestkõnelejaks Tallinna Linnateatri suure saali ehituse nimel. 2015. aastal loodi tema algatusel Eesti Rahvuskultuuri Fondi juurde Leida Rammo Linnateatri Fond eesmärgiga tunnustada teatri loomingulist kollektiivi. Fondi väljaantavast iga-aastasest näitlejapreemiast on saanud Tallinna Linnateatrile tähtis ja ilus traditsioon.

    2015. aastal andis president Toomas Hendrik Ilves Leida Rammole Valgetähe V klassi teenetemärgi.

    Mälestame.

    Tallinna Linnateater

    Endla teater

    Rakvere teater

    Eesti Näitlejate Liit

    Eesti Teatriliit

  • Inimlikkuse õppetund

    ERET TALVISTE

    Aija Sakova „Mäletamise poeetika. Ene Mihkelsoni ja Christa Wolfi romaanid lähivaates“ on üks vähestest akadeemilistest raamatutest, mille ma olen kaanest kaaneni sõna-sõnalt läbi lugenud ja lugemist seejuures nautinud. „Mäletamise poeetika“ on ladus ja huvitav, teos pakub kindlasti mõtteainet ka n-ö tavalugejatele. Sakova stiil on küll akadeemiline, kuid tema uurimuse keskmes on inimene, kirjaniku elu ning looming, mis on seotud laiema ajaloolise ja kirjanduskriitilise/filosoofilise kontekstiga. Eessõnas selgitab Sakova, et tema eesmärk ei ole Mihkelsoni ega Wolfi romaane teoreetilistesse raamidesse suruda, vaid „kuulata ja näha igat kunstiteost selle ainuomases vormis“ (lk 11). Nii jõudsid Mihkelsoni romaanide „Ahasveeruse uni“ ja „Katkuhaud“ ning Wolfi romaanide „Lapsepõlvelõimed“ ja „Inglite linn ehk The Overcoat of Dr. Freud“ peamised seisukohad ka minuni, olgugi et ma neid teoseid ise lugenud pole. Tähelepanuväärne on seegi, et Sakova on suutnud kirjutada rasketest teemadest teatava kergusega. Toetudes mainitud autorite töödele, räägib raamat hoomamatust valust ja kaotustest, mille tõid kaasa natsism ja kommunism, ning jõuab viimaks teatava lepituseni.

    Meenutaja kui polaaruurija

    Kerge kriitikana võib märkida, et sissejuhatus enne Mihkelsoni ja Wolfi romaanide lähivaateni jõudmist tundub kohati liiga pikk. Kahtlemata leiab sellest palju infot mõlema kirjaniku elu ja loomingu kohta, kuid näiteks Mihkelsoni luuletuste tõlgete nimekiri võiks teksti sujuvuse huvides asuda pigem joone all (lk 25). Need on siiski pigem „kosmeetilised“ tähelepanekud. Sisuliselt võib tekkida küsimus, miks on omavahel dialoogi pidama valitud just nende autorite teosed. Võrdlevas kirjandusteaduses ongi aga nii, et esmapilgul võrreldamatute kirjanike teoste kõrvutamisel kooruvad neist huvitavad ühised pidepunktid. Nii on ka Mihkelsoni ja Wolfi romaanide puhul. Sakova põhjendab väga veenvalt, miks sobib neid teoseid koos lugeda.

    „Mäletamise poeetikat“ tagantjärele kokku võtta püüdes kerkivad esile märksõnad „aeg“, „ajalugu“, „ruum“, „progress“, „saatus“, „inimelu“, „kaos“, „inimlikkus“, „headus“, „abistamine“, „vägivald“, „mõttetus“. Muidugi ka teose pealkirjas mainitud „mälu“ ja „mäletamine“. Raamatu põhiküsimus on, kuidas suhestub üksikisiku kogemus ajaloosündmustele kollektiivselt antud tähendusega Mihkesoni ja Wolfi loomingus.

    Sakova sõnul on Wolfile ja Mihkelsonile „ühtviisi olulised kirjutamisajendid nii isiklikud traumaatilised valu- ja kaotuskogemused lapsepõlves kui ka eetiline kohustus juhtida tähelepanu inimestes peituvatele totalitaarsetele käitumismustritele ja neid läbi valgustada. Nii mäletamine kui ka metatasandil mälutöö ja mälu toimimise üle järele­mõtlemine kujundavad romaanide kirjutamislaadi ja ainest“ (lk 51). Tema hinnangul ühendab kirjanikke mõte, et minevik on kui „avar läbiuurimata ala ning meenutaja kui [keegi], kes asub tegutsema, aimamata oma tegevuse tagajärgi“ (lk 149). Sakova vaatleb mäletamise tehnikaid Wolfi ja Mihkelsoni teoste esteetika kaudu, uurides seeläbi mäletamise ja inimeseks olemise universaalsust. Mihkelsoni ja Wolfi erinev, kummagi puhul spetsiifiliselt ideoloogiline ajalooline taust lisab raamatule sotsiaalse, kultuurilise ja poliitilise mõõtme.

    Filosoofiliselt ja teoreetiliselt on Sakova raamat dialoogis Walter Benjamini, Henri Bergsoni, Giorgo Agambeni, Jaak Tombergi ja Eneken Laanese töödega, sidudes mineviku rahvusvahelised mõtlejad nüüdisaja kodumaiste mõtlejatega. Näiteks on tähtsal kohal Walter Benjamini ajaloo ingli motiiv: ingel on pööranud oma näo mineviku suunas, kus näeb enese ees kuhjumas rususid, kuid ta ei saa surnuid äratada ega purustatut uuesti kokku panna, sest paradiisi poolt puhuv marutuul ajab teda selg ees tuleviku poole. Inimkond marsib progressi uskudes julgelt tulevikku, samal ajal, kui selja tahab jääb laastatud tühermaa, mida peaks mõtestama ja millest peaks õppima.

    Moraalne tunnistamine kirjutamise kaudu

    „Mäletamise poeetika“ keskne mõiste on moraalne tunnistus: mäletamine ja kirjutamise kaudu mäletamiseni jõudmine on ellujäänute moraalne kohustus. Sakova tugineb Giorgio Agambeni seisukohale, et tõeline tunnistaja ei ole sageli ise enam tunnistamiseks võimeline, sest on tummaks jäänud ja tal ei ole enam keelt. Mihkelsoni ja Wolfi teoste jutustajad on moraalsed tunnistajad paljude kommunismi ja natsismi režiimide all kannatanute nimel.

    Saksa kirjanik Christa Wolf (1929–2011)

    Nii Mihkelson kui ka Wolf kirjutavad muu hulgas sellest, kuidas mäletada ja mõtestada ideoloogiliste režiimide kuritöid. Wolfi teosed on kirjutatud tihti kellestki, kes siiralt ja sügavalt uskus Saksa Demokraatlikku Vabariiki (SDV) ja kommunismi. Näiteks „Inglite linna“ jutustaja – „[s]elle asemel et rõõmustada, oli ta täiesti spontaanselt reageerinud müüri langemise uudisele lausega: „Siis tuleb neil parteihoone katusele valge lipp heisata““ (lk 122). Sugugi mitte kõik sakslased (sh haritud kultuursed sakslased) ei tajunud Berliini müüri langemist ja kommunistliku režiimi lagunemist rõõmusõnumina. Sakova nendib, et samas raamatus tegelebki Wolf küsimusega, „kas igast inimesest saab olude sunnil teha koletise (monstrumi) või looma. Vastus näib olevat selget „jaa“, nagu romaanis vastab isa oma kaheksa­teistkümneaastasele tütrele Nellyle“ (lk 50). Sakova sõnul lükkavad Wolfi teosed ümber arvamuse, et inimene on loomult koletis, pigem annab Wolf mõista, et iga inimese võivad „koletiseks“ teha olud. Samamoodi üritab Wolf mõtestada ka oma koostööd Nõukogude võimuga.

    Wolfi mõtteid on huvitav võrrelda sellega, kuidas kajastatakse Nõukogude aega kirjanduses ja filmis taas iseseisvas Eestis. Tihti räägitakse toonastest kannatustest küüditamise läbi elanu või küüditamisest pääsenute vaatevinklist, mis on muidugi arusaadav. Aga kuidas elasid sel ajal ja mäletavad praegu nõukogude aega teised? Ma ei püüa kellegi kannatusi alavääristada, osutan vaid, et see keeruline ajastu on meie kirjanduses ja filmides tihti ühekülgselt kajastatud. Näiteks n-ö töölisklassi taustaga inimeste elu polnudki nõukogude ajal nii halb ja võib-olla uskusid mõnedki neist ideoloogia üllasse eesmärki, kuid kunstis me miskipärast niisuguseid lugusid eriti ei kohta. Kuidas üldse seda arutelu alustada, kas tegu on tabuga? Küsimus on ehk selles, kes on Eestis need moraalsed tunnistajad, kes võiks rääkida siinsete inimeste väga keerukast nõukogude režiimi kogemusest?

    Sakova raamatust on kõige raskem ilmselt lugeda „Lapsepõlvelõimedele“ pühendatud peatükki, kus leidub üsna palju natsismiohvritega seotud isiklikke lugusid. Ka Mihkelsoni romaane käsitlevad peatükid tuletasid meelde paljut, mida pigem ei tahaks mäletada. Kuid raamatu üks põhisõnum, milleni autor on jõudnud Mihkelsoni ja Wolfi mõtete kaudu, on see, et ellujäänutel lasub moraalne kohustus: ellujäänud peavad tunnistama ja mäletama ka seda, mida on raske meenutada. „Tunnistuse andmine on seega miski, mis ei saa olla pelgalt tegelikult juhtunu väljaütlemine, kirjeldamine või sellest jutustamine, vaid see peab väljendama teatavat moraalset mälu, mis on tähelepanelik mineviku brutaalsuse ja rikkumiste suhtes, võttes need endasse ja põhjustades seeläbi rääkimise vajadust või koguni sundi [—]. Tunnistuse andmist tuleb minu hinnangul selles kontekstis mõista kui moraalset seisundit, mis sunnib jutustaja kõnelema“ (lk 74).

    Eesti kirjanik Ene Mihkelson (1944–2017)

    Neil, kes elavad ja kes teavad midagi juhtunust, on kohustus rääkida ja kirjutada ja anda hääl neile, kel seda polnud. Ene Mihkelson on öelnud intervjuus Urmas Vadile järgmist: „Teist aega ei ole mulle antud, aga ma tahan võimalikult palju teada saada, sest mina olen jäänud ellu. Väga paljud ei ole. Ja see, et mina jäin ellu, kuigi oleksin võinud olla Siberisse küüditatud jne jne, on minu kohustus, pidulikult öeldes isegi missioon. Või ka needus. Igatahes on see paratamatus, ma ei pääse sellest“ (lk 45).

    Minuga on kuskilt jäänud mõte, et kõikide inimeste kannatuste – nii individuaalsete kui ka kollektiivsete – uskumatus ei peitu ennekõike mitte selles, et need on aset leidnud, vaid selles, et inimesed elavad need üle, nad peavad vastu ja liiguvad eluga edasi. Ka Sakova raamat esindab sarnast mõtet, kuivõrd see on Mihkelsoni ja Wolfi romaanide üks sõnumitest. Just imestus selle üle, et inimene suudab üle elada kujuteldamatult ebainimlikke olukordi, paneb kirjanikud kirjutama ning austama surnuid neile hääle andmisega. Muidugi ei ole moraalse tunnistuse andmine ainult kirjaniku kohustus, vaid eeldab ka kuulaja olemasolu, kellele tunnistada. Seega lasub ka lugejal kohustus ja vastutus: kuidas reageerida kannatustele pealtvaatajana, kuidas osata kuulata ja seejärel aidata?

    Indiviidi valust rääkimine leevendab kollektiivset kannatust

    Üks põhjusi, miks Ene Mihkelson pidas vajalikuks rääkida indiviididele eri ideoloogiate põhjustatud kannatustest, on see, et isikliku kogemuse saab üldistada kannatanute kollektiivseks kogemuseks. „Katkuhauas“ „räägitakse eestlaste ühisest haigusest, mis väljendub suutmatuses ühendada väga erinevaid elusaatusi sidusaks rahvuslikuks narratiiviks“ (lk 143). Üksikisiku eraldiseisvale ja tihti isoleeritud valule tuleb anda hääl, et seeläbi leevendada paljude isoleerituse tunnet. Paradoksaalsel kombel peaks niisiis teadmine, et me kõik kannatame, kannatust mitte suurendama, vaid vähendama. Moraalsetel tunnistajal ja kuulajal, keda see tunnistus eeldab, tuleb püüda teise inimese kogemust mõista – või mitte ehk mõista, vaid uskuda.

    See oskus on eriti oluline ka praegu, mil me peame oma vabadust piirama, et takistada viiruse levikut; mil arutletakse Black Lives Matter liikumise vajalikkuse üle Eestis jne. See, et meie lähedased ei ole viirusesse surnud või et meie riigis ei ole mustanahalisi inimesi orjadena peetud, ei tähenda seda, et mujal inimesed ei sure ning et rassism ei leia Eestis aset keerulistes ja võib-olla peidetud vormides. Seega on Sakova sõnum oluline ka tänases kontekstis, mitte ainult kirjandusteaduslikult või ajalooliselt seisukohalt: mineviku vigadest ja valust rääkimine on oluline, et mõista olevikku ning leida praegustele küsimustele lahendus või lepitus.

    Sakova osutab Mihkelsoni tööde näitel, et Eesti ajalugu ja kannatused ei seisa eraldi Lääne-Euroopa ajaloost ja kannatusest: „kannatused, mida minajutustajal ning paljudel teistel perekonna ja koduta üles kasvanud lastel tuli taluda, ei olnud pelgalt kohalik nähtus“ (lk 79). See ei tähenda mõistagi seda, et Eesti ja siinsete inimeste kannatused kuidagi vähem tähtsad oleks. Vastupidi, see asetab need laiemasse konteksti. Nii peaks see meid ühendama ning samuti aitama märgata teiste kannatusi, olla arusaavam ja avatum teiste rahvuste esindajate suhtes.

    Mäletan üht erilist hetke keskkooli ajalootunnis, kui ajalooõpetaja näitas meile Christian Carioni mängufilmi „Joyeux Noël“ („Häid jõule“, 2005). Pärast filmi lõppu lausus ta poolhämaras auditooriumis lihtsalt: „Selline on see inimese elu.“ Ka Aija Sakova „Mäletamise poeetika“ lugemine loob säärase tunde: poolhämar auditoorium või tuba; film vaadatud või raamat loetud; palju vajalikku ja liigutavat infot saadud, aga nagu polegi midagi öelda ja täpselt ei tea, mida tunda. Aga peab, sest mäletamine, rääkimine ja kirjutamine on meie moraalsed kohustused, eriti nende nimel, kes ise seda teha ei saanud või ei saa … Mõnigi Sakova raamatust pärinev mõte jääb kindlasti minuga nii igapäevaelus kui ka teadustöös. Autori oskus kirjutada ühtaegu väga spetsiifiliselt, kuid piisavalt üldiselt, siduda uuritav igapäevaeluga ehk olla „eluline“ teeb teosest tõeliselt hea akadeemilise kirjutamise näite.

     

  • Loe Sirpi!

    Randel Kreitsberg, „Minu Läänemeri“

    Triinu Oberšneider, „Magistraalist ühiseks ruumiks“

    Janika Turu, „Mälu hoidmine“

    Kaupo Meiel, „Siin elas Hannibal“

    Intervjuu maastikuarhitekt Kristi Grišakoviga

    Aija Sakova „Mäletamise poeetika“

    Ljudmila Gluškovskaja „Mu kurbus on hele“

    Endla teatri „Hotell laibaga“

    Pärnu muusikafestival

    Mängufilm „Reis Kreekasse“

  • Kui suur on meie vaesus ilma muusikata

    ÄLI-ANN KLOOREN

    XXVII Haapsalu vanamuusikafestival 23. – 26. VII. Korraldaja muusikaühing Studio Vocale. Esinejad Haapsalu Festivali Barokkorkester ja Voces Tallinn (dirigent Toomas Siitan, harfil Andrew Lawrence-King, solistid James Gilchrist, Maria Valdmaa, Katariina Heikkilä, Risto Joost, Alvar Tiisler), barokkorkester Arte dei Suonatori ja Uku Joller, Paolo Pandolfo, ansambel Floridante, Tuuli Lindeberg ja Eero Palviainen, Vox Clamantis (dirigent Jaan-Eik Tulve, kandlel Anna-Liisa Eller) jt.

    Kolme nädala jooksul kolm muusikafestivali: „Klaaspärlimäng“, Pärnu muusikafestival ja Haapsalu vanamuusikafestival. Kui palju on riike, kes võivad praegu endale sellist luksust lubada? Võib-olla ei ole Eesti ainuke, küll aga kindlasti üks vähestest, kes tänavusel koroonasuvel sellise saavutusega hakkama on saanud. Ja ega seegi ole tavaline, et Eestis toimuv festival (täpsemalt siis Pärnu muusikafestival) leiab kajastamist nii BBC Music Magazine’is kui ka Frankfurter Allgemeines. Sama kõrgel tasemel käsitlemist väärib ka XXVII Haapsalu vanamuusikafestival, kuhu hoolimata keerulistest reisitingimustest olid kohale jõudnud maailmanimega esinejad välisriikidest. Liigutav oli kuulda kontsertide lõppedes mitme muusiku tõdemust, et see oli nende esimene esinemine pärast karantiini ja et midagi sellist ei oleks saanud mujal Euroopas toimuda. Inglast James Gilchristi ei heidutanud isegi kodumaal ees ootav kahenädalane eneseisolatsioon – niikuinii on järgmise kontserdi kuupäev teadmata. Ühe muudatuse pidid festivali korraldajad siiski tegema: tulemata jäi inglise vanamuusikaansambel Tenebrae Consort, mis asendati Vox Clamantisega.

    Esituste värskus

    Eelmises Sirbis tõstatas Marta-Liisa Talvet „Klaaspärlimängu“ puhul küsimuse, miks domineerivad kontsertidel ühed ja samad heliloojad (mõeldes siin ennekõike Mozartit ja Beethovenit). Haapsalu festival on alati silma paistnud sellega, et kuulajate ette tuuakse vähetuntud muusikat või tuntud muusikat eba­tavalises seades. Sel korral olid Tuuli Lindeberg ja Eero Palviainen võtnud kavva prantsuse õukonnalaule ilmselt enamikule publikule täiesti tundmatutelt heli­loojatelt (kui Eurovisionile pahaaimamatult tunnusmeloodia andnud Marc-Antoine Charpentier välja arvata). Ka Poola orkester Arte dei Suonatori ja meie Floridante avardasid kuulajate teadmisi barokk- ja renessansiaja heliloojatest. Haapsalu festivali suurim tugevus ongi vabameelne suhtumine esitusse, mida hästi sobib iseloomustama ühe praeguse aja parima gambamängija Paolo Pandolfo arvamus, et „vanamuusika pärand kombineerituna värskete improviseerimisoskustega võib saada lääne muusikatraditsiooni tulevikule võimsaks inspiratsiooniks“. Sellist värskust õhkuski Pandolfo kontsertidest, kus ta kandis ette kõik Bachi tšellosüidid. Süidid on küll väga tuntud, aga viola da gamba’l kõlasid need justkui uued teosed. Gamba on keeruline instrument ja keskpärase mängija käes võib see igavalt ja kuivalt kõlada. Pandolfo ekspressiivne mäng tõi aga pillist välja täiesti ootamatuid helisid: kord kõlas see kui kitarr, kord kui džässkontrabass, siis jälle laulvalt nagu viiul. Üks põnevamaid võtteid oli kahes sarabandis pizzicato kasutamine, mis andis neile erilise sooja värvi. Pandolfo virtuoossus ja pillikäsitlus on erakordne ning tema esitus väga veenev, vaid courante’id oma meeletus tempos segunesid kirikuakustikas üheks suureks kõlamassiks, kus ei olnud noote enam võimalik eristada.

    Ansambli Floridante kontsert hispaania ja itaalia renessansiaja loomingust oli samuti hea näide värskest vanamuusika tõlgendusest. Ansambliga koos esinenud lauljal Kadri Tegelmannil on äärmiselt ilus tämber, selge ja vähese vibraatoga toon, tema väljendusrikas, kohati šansoonilik esituslaad ja imelised piano’d on märkimisväärsed. Kuigi enamik laule oli seotud une teemaga, ei teinud need laulud uniseks. Oma osa oli kindlasti ka värvikal instrumentaal­saatel – omapärase kooskõla moodustasid näiteks gamba pizzicato ja klavessiin, Villu Vihermäe gambamäng andis mõnele loole aga lausa džässiliku tunnetuse. Floridante kontsert tõestas, et vanamuusika esitamise võimalusi on tohutult ning selle instrumentaariumis peitub veel palju avastamata maad – kas või ajastu pillide ebatraditsioonilises kasutamises, näiteks eesti rahvalaulude saateks või esitamiseks. Nii oli Kristo Käo seadnud teorbile ja gambale kaks Muhu unelaulu, mis jätsid väga südamliku ja siira mulje. Kadri Tegelmanni esituses kõlas ka kolm eesti rahvalaulu, kuid need mõjusid minu meelest kontserdil häirivalt – rahvalauludes rütmi muutmine sõna vältuse järgi võttis neilt eheduse ja võlu ning need mõjusid mingil määral kerglaselt.

    Paolo Pandolfo kandis oma kontsertidel ette kõik Bachi tšellosüidid ja esitusest lausa õhkus värskust.

    Kaunis harmoonia

    Tuuli Lindebergi ja lautomängija Eero Palviaise kava XVII sajandi prantsuse õukonnalauludest oli väga terviklik, lood esitati attacca, nii et kohati oli raske märgata, millal üks laul lõpeb ja teine algab. Monotoonsust aitas vältida kontserdi keskpunktiks olnud XX sajandi autori Valentino Bucchi teos „Lettres de la religieuse portugaise“, kus vastandina kogu kava vaoshoitusele ja õrnusele näitas Lindeberg oma jõulist külge.

    Arte dei Suonatori jäi meelde oma noore, aga mängulaadilt küpse koosseisuga ja suurepäraste solistidega. Eredaks kogemuseks oli Justin Blandi virtuoosne mäng barokktrompetil, millel ta esitas Johann Wilhelm Herteli trompetikontserdi. Eestlaste vaatenurgast oli meeldiv, et kavva oli võetud siinmail tegutsenud Johann Valentin Mederi motett „Jubilate Deo“ bassihäälele, trompetile, viiulile ja basso continuo’le. Juba teose koosseis on omapärane, sama võib öelda ka vokaalpartii kohta – ülimalt melismaatiline vokaalide i ja e peal, mida madalas registris ei ole sugugi kerge laulda, aga millega Uku Joller suurpäraselt hakkama sai.

    Vox Clamantiselt ilmus äsja uus plaat „The Suspended Harp of Babel“ Cyrillus Kreegi loominguga, millele juulikuises BBC Music Magazine’is on antud väga kiitev hinnang. Nüüd sai sama muusikat kuulata elavas ettekandes, ilmselt küll koroonatingimustele natuke kohandatult. Plaadil on instrumentaalvahemängudes kaas­tegevad nyckelharpa-mängijad Marco ja Angela Ambrosini ning Anna-Liisa Eller kandlel. Kontserdil oli kogu instru­mentaalosa Elleri kanda, peale kandle musitseeris ta ka plokkflöötidel ja torupillil. Kreegi mahukast koorilaulu­loomingust on kooride püsirepertuaari jõudnud kümmekond pala, mille puhul rõhutatakse helilooja oskuslikku polüfoonia kasutust. Vox Clamantise kavas olnud teosed (Taaveti laulud, õigeusu õhtuliturgia osad ja rahvakoraalide seaded) olid aga vastupidi väga läbipaistva faktuuriga ning võlusidki oma lihtsuse ja kauni harmooniaga, mille mõjuvust lisas madal bassipartii.

    Lõpetuseks veel avakontserdist. Seekord algas festival kulminatsiooniga: esimesel õhtul tuli ettekandele üle kolme tunni kestnud Händeli oratoorium „Jefta“. Bachi, Händeli, Monteverdi suurteosed ja nende n-ö kvaliteedi­märgiga ettekandmine on kujunenud Toomas Siitani spetsialiteediks, nii ka sel korral. Haapsalu Festivali Barokkorkester ja kammerkoor Voces Tallinn olid oma filigraanselt välja töötatud partiidega tipptasemel. Solistide ansambel eesotsas Jefta rolli laulnud James Gilchristiga oli esinduslik ja pakkus äärmiselt nauditavaid tõlgendusi. Gilchristi esitatud traagiline aaria „Open thy marble jaws“ liigutas kindlasti kõiki hingepõhjani. Kiitma peab Alvar Tiislerit, kelle esitatud „Pour forth no more unheeded pray’rs“ oli üks õhtu tipphetki. Erilise ebamaise iluga tõusis esile Risto Joosti ja Maria Valdmaa lauldud „These labours past“. Kindlasti peab eraldi ära märkima Joosti suurepärast ansamblitunnetust kogu kontserdi vältel.

    Ei ole kahtlust, et kõik osalejad – nii kuulajad kui ka muusikud – said sellel festivalil erakordse muusikaelamuse osaliseks ja lõpuks jäi kummitama Vox Clamantise kontserdil lisapalana kõlanud Cyrillus Kreegi „Kui suur on meie vaesus“, millele mõttes lisasin lause teise poole „ilma muusikata“. Elava muusikata.

  • Luulesalv

    ANNA KAARE

     

    243 ainuüksi harku laagris
    243 silmapaari
    243 tuksuvat südant
    243 elu
    243 süüta süüdlast

    seegi vaid number paberil
    murru laitse klooga
    paarkümmend peret ellujäänuid
    piisk meres

    243
    murdosa euroopa sadadest tuhandetest
    kindel arv teadmata
    kes neid hobusevargaid ja ennustajamutte ikka lugeda viitsis
    ritsikad ja inimrämps

    vabana sündinud rahvas
    suremas vangistuses
    ainsaks kuriteoks päritolu ainsaks süüks olla vääriti mõistetud ainsaks veaks olla
    vaba

    puuri pandud lind ei pidavat enam laulma
    meie laulud kõlasid auschwitzis kõlasid harkus kõlavad
    siiani

    pisarsilmil
    gelem gelem
    see tee ei saa kunagi otsa
    see laul ei saa kunagi otsa

    243
    siinsamas
    pealinna külje all

    porajmos
    samudaripen
    kali trash

    laul kõlab siiani
    itk ja uus lootus

     

    2. augustil on romade holokausti mälestuspäev. 27. X 1942 hukati Harku laagris 243 Eesti mustlast. Anna Kaare luuletusse põimitud romakeelsed sõnad gelem, gelem („ma läksin, ma läksin“) pärinevad laulust, mida peetakse romade hümniks. Tegu on rahva­viisiga, millele on kirjutanud sõnad kolmes koonduslaagris viibinud Serbia mustlane Žarko Jovanović. Väljendeid porajmos („hakkimine“, „hävitamine“), samudaripen („massimõrv“) ja kali trash („must õudus“) kasutavad romad holokausti nimetamiseks.

     

  • Surmatantsu motiiv Edward von Lõnguse loomingus

    KERTTU PALGINÕMM

    Edward von Lõnguse „Viimsepäeva katedraal“ 2. – 30. VII Tallinna biennaalil (Sepapaja 10). Kuraator Andra Orn, näituse heli Taavi Tulev.

    Edward von Lõnguse suurele ülevaatenäitusele Ülemiste linnakus on koondatud kunstniku tuntumad teosed, mille originaale võib näha mitmes Eesti paigas kommentaarina mingile sündmusele või ka ajastule tervikuna. Kirikuhoone ülesehitusest ja sisustusest inspireeritud nn viimsepäeva katedraal on muu hulgas ajendatud Michelangelo laemaalist Vatikanis Sixtuse kabelis või Bernt Notke „Surmatantsust“ Niguliste muuseumis. Lõnguse „katedraal“ on rajatud 1899. aastast pärit tehasesse, kus kunagi on toodetud ka tuumaelektrijaamadele vajalikke seadmeid. Arvestades energeetika tähtsust tänapäeva majanduses ja ühiskonnas, on paik tundlikult valitud.

    Näitusest võiks rääkida mitmest perspektiivist. Näiteks kõnelda sellest, mida tähendab teoste väljarebimine nende algsest kontekstist, kus kohavaim toetab tänavakunsti sõnumit, mis „kirikus“ kipub kaduma minema. Olgu näitena toodud Palamusele loodud „surekoer“, kus leebe Arno ja riuklik Toots meenutavad meile Tarantino filmiesteetikat. Samuti võiks tõstatada küsimuse tänavakunstist, mida on reprodutseeritud isetekkelises jumalakojas korraga kui sakraalset kunsti ja näituse enda konteksti kaudu institutsionaliseeritud kunsti. Niimoodi on see kahekordselt välja rebitud spontaanselt ja veidi kriminaalselt tänavakunstiväljalt, muutes selle ohutuks, veelgi enam, lausa pühaks. See lisab ka kunstnikule teatava nartsissistliku oreooli. Alljärgnevalt huvitab mind aga enim Lõnguse surmatantsumotiiv.

    Bernt Notke ja surmatants

    Edward von Lõnguse „Surmatantsu“ inspiratsiooniallikas on Bernt Notke „Surmatants“. Notkelt laenatud skelettidega ilmestas Lõngus paljusid metropole juba EV100 pidustuste ja Eesti Euroopa Liidu eesistumise puhul teostatud projektiga „R(estart) Reality“. Kõige märkimisväärsem on ehk luukerede viimine Pariisi – üks esimesi surmatantse paiknes sealsel Süütute kalmistul (Cimetière des Innocents). Nii mõnigi Euroopa pealinn, kus Lõngus tegutses, on mõne surmatantsu asupaik – olgu siinkohal nimetatud Berliini Maarja kiriku seinale maalitud versioon.

    Oma kaasajal suurt töökoda juhtinud Bernt Notke tegutses jõukas kaubalinnas Lübeckis ning maalis esimese „Surmatantsu“ (1463) kohalikule Maarja kirikule. See maal oli 1701. aastal nii halvas seisus, et maalija Anton Wortmann valmistas sellest koopia, mis omakorda hävines II maailmasõjas, kui Briti õhuväed linna pommitasid. Lübecki „Surmatantsust“ on säilinud vaid fotod. Nendesamade fotode põhjal eeldatakse, et Tallinna maal oli sisult sama mitmekesine ja mahukas, hõlmates 40–50 figuuri, kelle seas oli naisi ja mehi, ilmikuid ja vaimulikke, rikkaid ja vaeseid, võimsaid ja väeteid. Samuti arvatakse, et sarnaselt Lübecki teosega lõpetas ka Tallinna „Surmatantsu“ hällilaps, kuigi rea lõpus võis olla ka kerjus või armastajapaar. Tallinna maali ümbritseb salapära. Teadmata on teose tellija, ehkki on selge, et see oli linnaeliidist. Samuti pole selge, miks „Surmatants“ on säilinud vaid osaliselt. Päris kindel ei ole ka algne asupaik – Niguliste kirikus on teost mainitud alles 1603. aastal, kuid arvatavalt paiknes maal Matteuse (nüüdses Antoniuse) kabelis juba XV sajandi lõpus. Säilinud kujul hõlmab see kõige võimsamaid toonaseid isikuid: paavsti, keisrit, keisritari, kardinali ja kuningat – järgmine figuur oli ilmselt piiskop. Lübecki teosel järgnes mitu vaimulikku, aga ka näiteks bürgermeister, kaupmees ja talupoeg. Surmatants väljendas keskaegset maailmakorda, mida mõisteti kui Jumalast antut. See vastab keskaja klassikalisele seisuslikule jaotusele: oratores (vaimulikud), bellatores (sõjamehed) ja laboratores (talupojad). Kolme klassi (religioosses sõnavaras „ordude“) abil rõhutati, et kolmene süsteem on Jumala kehtestatud. Kõik inimesed on Jumala ees võrdsed ning maine ebavõrdsus pattulangemise tagajärg. Et saavutada vabadus ja võrdsus taevases elus, tuli maises elus olla alandlik ning leppida oma koha ja kannatustega. Võrdsuseidee realiseerumine keskaja ikonograafias ongi surmatants, millesse kaasatakse kõik seisused, noored ja vanad, mehed ja naised.

    Edward von Lõngus ja surmatants

    Näitusevaade Edward von Lõnguse „Viimsepäeva katedraalist“: vasakul pool on „Surmatants“ ja paremalt vaatab vastu selle peegeldus.

    Ka Lõnguse „Surmatantsu“ veab keiser. Seekord alasti keiser osutusena Hans Christian Anderseni muinasjutule „Keisri uued rõivad“. Teose leiab Tartust ja Viljandist, algselt oli see ka Tallinnas, kust see on nüüdseks juba eemaldatud. Keisrile järgneb rahakohvriga pintsaklipslane, kes kehastab fiskaalset võimu, talle eelneb naiivne punasemummulise vihmavarju ja botikutega Surm. Pankurile järgnev Surm näitab talle kõige liha teed. Sama kehtib ka nende järel sammuvale sõjaväelasele, kelle õlale toetub skeleti haardes olev palk – viide röövellikule metsahävitamisele, mida selgelt näitlikustab saag Surma käes. Bernt Notke teosel kannab samasugune skelett palgi asemel puust sarka; Lõnguse „Surmatantsul“ on palgist saanud sark, mis kuulutab Eesti metsade hukku. Keisritari kehastab Lõnguse maalil kuhjatud ostukäru vedav naine, kellele Surm kuklasse hingab, jalge ees väike poiss oma suurusele vastava ülekoormatud ostukäruga. Surm haarab veel ühe lapse käest, kes hoiab käes tahvelarvutit. Seega ei ilmu Lõnguse teosel lapsed viimasena ega ole süütud või haavatavad, vaid aktiivsed tegelased, kes matkivad varmalt oma emade-isade tegusid. Surma selja taga on virtuaalreaalsusest pimestatud mees ja naine, kes ei märka Surma, kuigi too osutab halvaendeliselt nende vahel laiuvale „nähtamatule“. Järgneb juba end rõõmsalt endlikepiga jäädvustav mees, kes soovib Surmaga ilmtingimata ühele pildile pääseda.

    Võimalik, et Bernt Notke „Surmatants“ oli seotud toona Lübeckit räsinud katkulainega. Lübecki maali tellijad võisid olla kaupmehed, sest neid on tekstiosas koos bürgermeistriga kujutatud soosivalt. Ka Lõnguse „Surmatantsu“ motiiv omandas koroonaviiruse tõttu mitmekordse tähenduse. Erinevalt tänapäeva tänavakunstnikust ei olnud Bernt Notke „Surmatantsu“ initsiaator, sest keskajal oli selleks alati tellija. Lõngust seevastu kannab motiivi valimisel isiklik motivatsioon, kritiseerimis- ja osutamissoov ning südamevalu. Teemad on siiski samad: võimu ja positsiooni kuritarvitamine ning soov sellest surma palge ees teadlikumaks saada. Tähtis pole ainult see, et kõik on surma ees võrdsed, vaid et kõigil on võimalus enne viimsetpäeva järele mõelda ja teha häid tegusid.

    Peegel peeglis

    Edward von Lõnguse „Surmatantsu“ vastu on asetatud peegel. Maal ja peegel markeerivad katedraali kesklöövi, mille lõpetab remiks Michelangelo freskost Sixtuse kabelis. Vahepeal puhub venti­laator kesklöövis nn altari ees üles „valeraha“, millel Lõnguse hittide pildid. See on kunstniku eneseirooniline kommentaar. Muide, Lõngus on kahtlemata üks kõige „müüvamaid“ tänavakunstnikke, kelle teosed on oksjonitel toonud suuri summasid. Loomulikult kutsub peegel üles end koos Lõnguse „Surmatantsuga“ jäädvustama, mida paljud ka meeleldi teevad, seejuures end iroonilis-tahtmatult maalitud karikatuuride hulka arvates. Kuna surmatantsu juured on keskajas, meenutab ka peegel üht keskaegset fenomeni, nn speculum’i-kirjandust. Mitmesugused teosed, omamoodi entsüklopeedilised teemakokkuvõtted kandsid peegli nimetust, neist üks tuntumaid on „Speculum Humanae Salvationis“ ehk „Inimliku lunastuse peegel“, mille igas peatükis kuulutab üks vana testamendi sündmus ette uue testamendi sündmust. Näiteks seostatakse merehädas Joonast, kes veetis kala kõhus kolm päeva, Jeesus Kristusega, kes kolm päeva pärast surma hauast üles tõusis. Raamatut sirvides nägid keskaja inimesed lunastuse ettemääratust ja teostumist, Notke maali vaadates aga end maailmakorra osana: kõiki reflekteeriti võrdsena surma ees. Notke „Surmatants“ on kui ettekuulutus Edward von Lõnguse samaainelisest teosest, mis teostub uues vormis. Tänavakunstniku katedraalis pole põhimõtteliselt vahet, kas seista näoga või seljaga „Surmatantsu“ poole, kumbki funktsioneerib kui peegel. Kaks peeglit vastamisi sünnitavad lõputu korduse, peaaegu lõpmatuse tunde. Inimeste süütu soov end „Surmatantsu“ taustal pildistada teeb neist osalised surmatantsus ning lõputus jadas kahe peegli vahel, mis viib sajandite taha ja õpetab endiselt ühte ja sedasama.

  • Tuttava linna tuled – Siin elas Hannibal

    KAUPO MEIEL

    Sõitsin esmaspäeva hommikul bussiga Pärnust Tallinna, kohtadest oli täidetud ehk kolmandik. Lahe oli olla, sai isegi üle kahe istme laiutada ja närida viineripirukaid, mis hirmsal moel pudisevad, isegi kui neid kuidagi nägupidi kotis püüad järada.

    Samal õhtul sõitsin bussiga Tallinnast Pärnusse tagasi. Buss oli paksult rahvast täis. „Välja müüdud, välja müüdud,“ korrutas bussijuht neile, kellel piletit ei olnud, aga tingimata Pärnusse tahtsid saada. Üks soovija seletas bussiuksel veel pikalt, kuidas kuri saatus teda vaenab, sest järgmise väljumiseni on aega vähemalt tund ja kõik muudkui tahavad suvel Pärnusse saada. Tahavad jah, mis siin salata. Selge värk, on suvi ja puhkuste aeg ning koroonahirmu väljendas vaid üks maskiga daam, kes oli ostnud kaks piletit, et kõrvaliste tühjaks jääks.

    Minu kõrvaliste ei olnud tühi, istus seal proua Saugast. Tema oli kohal number 1, mina kohal number 2. Olen igavene teine nagu Pärnus lapsepõlve ja koolipõlve veetnud male superstaar Paul Keres, kelle pronkspead nüüd Kuninga tänaval kunagise poeglaste gümnaasiumi ees eksponeeritakse.

    Libatse kandis kiskus taevas pilve, bussiaknale langesid üksikud piisad. Proua Saugast nentis, et kisub vist tõesti vihmale. „Näib nii, näib nii,“ vastasin Vadim Želnini häälega, tegin osavõtliku nutria nägu ja sõnasin: „Aga Pärnu pool on ehk selgem.“ „Lähete koju või puhkama?“ küsis proua Saugast. „Koju.“ „No siis pole midagi.“ Selles mõttes pole midagi, et kui puhkuse ajal vihma sajab, siis on see traagika, aga kui tööajal või niisama kodus olemise ajal, siis kama kaks, saabki rahulikumalt päris töid või kodutöid teha ja hing ei kisu välja. Proua Saugast väljus Saugas Jänesselja peatuses ja soovis mulle enne lahkumist ilusat elu. „Teile ka,“ ei jäänud ma vastust võlgu, sest tõesti, miks ei peaks elu ilus olema: elad Pärnus, tööl käid Tallinnas. Mõelda, kui oleks vastupidi, kas poleks kole see, kole see …

    Administratiivselt on Pärnumaa ja Pärnu linn alates 2017. aastast masendavalt suured, Virtsu ja Lihulagi on nüüd Pärnumaa. Minu jaoks jäävad need siiski Läänemaaks, kus veel linnupesi rannaroost võib leida. Pärnu linn ulatub nüüd ühelt poolt Tõstamaa taha ja teiselt poolt vastu Viljandimaad. Minagi, räämakas, kes ma elan Kuldse Kodu kandis, ei paikne lihtsalt aadressil Pärnu linn, Pärnumaa, vaid Pärnu linn, Pärnu linn, Pärnumaa. Sest näiteks kunagise Audru valla elanikud asuvad nüüd aadressil Audru osavald, Pärnu linn, Pärnumaa.

    Oma kodukandi identiteeti hoiavad iseseisvuse kaotanud kunagised vallad osavaldadena siiski (tundub, uhkelt) alles, kunagised vallaametnikud on nüüd osavallaametnikud ja panevad oma esmasündinud pojale ka Osavald nimeks.

    Pärnu linn, Pärnu linn hoiab oma identiteeti samamoodi. Nii et Pärnu linna all mõeldakse ikka Pärnu linna, mitte näiteks Paikuse Linnuriiki, mis on elamurajoon Paikuse osavallas Pärnu jõe ääres ja Sindi külje all. Sindi on asula, mille sümbol oli Sindi pais, mis paari aasta eest maha lammutati. Sindi paisu asemel on Sindi sümbol nüüd riigikogu liige Marko Šorin.

    Pärnu linna – ehk Pärnu linna, Pärnu linna – põhipoint on aastakümnete jooksul jäänud samaks. Külmal ajal sureb pool linnast välja, et soojal ajal taas reanimeeruda. Nii oli see enne teist ilmasõda ja selle järel ja ka siis, kui Eesti taasiseseisvus, mis, muide, ei leidnud kohalikus ajalehes kajastamist.

    Talvise väljasuremise vältimise juttu räägitakse aastast aastasse ja see olla midagi väga hirmsat, aga tegelikult pole asi nii hull midagi. Kohalikuna toimetad oma mullis ja ei pane hibernatsiooni saabumist nii väga tähelegi, sest tööl on samad inimesed, kodupubis ja kodupoes samuti. Pigem paned tähele suve, sest siis on puhkajanäoga rahvast tõesti palju tänavail uitamas ja oma eksistentsile mingit mõtet otsimas.

    Nõukogude ajal oli Pärnu väga populaarne sihtkoht Leningradi rahva seas. Minu vanaema elas rannarajoonis ja igal suvel üüris ta oma suure toa puhkajatele välja ning elas ise verandal. Klassikalised puhkajad olid toona Piiteri juudid: ema ja/või isa ja üks-kaks last ning väike siniseks toonitud hallide juustega ärgas memmeke nimega Dora Abramova. Kodumajutuse pakkujatel (nagu minu vanaema) oli oma suhtlusvõrgustik ja kui Leningradist jälle tulema hakati ja neile oli ulualust vaja, siis võrgustik leidis. Puhkajaid käis mujaltki, ka kaugelt Armeeniast tuldi Pärnusse ja toodi pererahvale kingiks datlimaiusi ja veidra lõhnaga rahakotte.

    Vene puhkajad on hakanud vähe­haaval naasma ja neid on linnapildis pea sama palju kui soomlasi, neid pärnaka poolvendi. Palju on neidki soomlasi, kes tulnud pensionipõlveks Pärnusse päriselt elama. Kõnnivad kõnnikeppidega ringi, mängivad tennist ja suhtlevad puhkajatest kaasmaalastega. Soomlastel on Pärnus oma väike ühiskond, mis toimib teatud villade, spaade ja kõrtside sees ja ümber. Seal esinevad Soome artistid, toimuvad karaoked ja hoitakse Soome lippu kõrgel. Väikese tüki Soomet leiab Pärnu kesklinnas näiteks Alex Maja hotellist Kuninga tänaval.

    Aastakümnete jooksul on kõrtse Pärnusse juurde tulnud. Kunagi kooperatiivide ajastul öeldi Pärnu kohta „saja baari linn“ ja eks see vastab tänapäevalgi üsna tõele. Baarikammijatele Pärnu sobib, sest puhveteid on palju, vahemaad nende vahel väikesed ja kõrtsist kõrtsi viivad teed sageli läbi parkide, kus jalutamine on ju ometi tervislik tegevus. Kultuurihuviline kammija alustab veidi kesklinnast eemalt, Uku kohvikust Vana-Rääma tänaval, Willy baarist Riia maanteel või Joonase kohvikust Vana-Saugas. Nõnda liigud mitte ainult ruumis, vaid ka ajas, sest oled alustanud oma teekonda kui mitte lausa 1970. aastatest, siis 1990. aastatest ometi. Igal pool saab hästi juua ja tõenäoliselt ka hästi süüa. Peksa ei saa enamasti isegi siis mitte, kui ilusasti küsid.

    Kultuurielust ei ole võimalik detailsemalt rääkida: nii kui kellegi mainimata jätad, tõuseb sellest palju paksu pahandust. Pahanduste vältimiseks tuleb sedastada, et Pärnu kultuurielu asub kastis ja on üheaegselt nii elus kui ka surnud. Aga kõigi aegade olulisim Pärnu kultuuritegelane tuleb siiski ära mainida. See oli Abram Petrovitš Hannibal, kes elas Pärnus aastail 1731–1733 ja kes sai juba eluajal tuntuks sellega, et oli A. S. Puškini vanavanaisa. Talle on Tallinna väravate peale mälestustahvel paigaldatud.

    Kas Pärnul on mingi fenomen, mille sarnast mujal ei ole? Võta nüüd kinni. Kõike nagu on, aga millestki oleks nagu alati puudu. Elada on Pärnus, eriti Räämal viilkatustega eramajade vahel mõnus ja vaikne. Mere ääres tasub käia Valgerannas, seal on mõnus ja vaikne. Varsti saab suvi läbi ja siis saab üle pika aja ka kesklinna minna, sest sealgi on siis mõnus ja vaikne. Kuna elukeskkond muudab inimest, siis tänu Pärnus elamisele olen minagi iga aastaga järjest mõnusam, ja järjest vaiksem.

  • Kodaniku kasvatamisest

    KAAREL HAAV

    Poliitilise projekti, hariduskava aastateks 2021–2035 menetlemine on kestnud rohkem kui aasta, kuid seda ei ole seni teaduslikult hinnatud. Kava üldeesmärk on ühendatud ka haridusseaduse eesmärgiga kasvatada demokraatlikke ja aktiivseid kodanikke. Seni pole inimestele võimaldatud omandada selleks vajalikke teadmisi ja oskusi, sest mõned huvigrupid pole huvitatud kodanike aktiivsusest. Selle varjamiseks kasutatakse hämamist, pooltõdesid ja lausvalesid. Millised on need vajalikud teadmised ja pädevused, mida ei taheta kodanikele lubada?

    Oli avalike arutelude aeg

    Freedom House hindas hiljuti demokraatlike ja autokraatlike tendentside muutusi Ida-Euroopas (Evelyn Kaldoja, Postimees 7. V). Eesti demokraatlikke vabadusi hinnati suuremaks kui teistes endise idabloki riikides. See peaks meid rõõmustama, kuid hinnang on suhteline, sest ei kirjeldata sisulisi muutusi. Freedom House täheldab demokraatia languse tendentsi kogu maailmas. Kas see väheneb ka Eestis?

    Demokraatia süvendab kodanikuharidust. Kas see toetab demokraatlikke või autoritaarseid tendentse? 10–20 aastat tagasi arutati seda teemat Eestis palju ja sooviti ajakohastada ühiskonnaõpetuse ainekavu ja õpikuid. Seda tehti muu hulgas ka Riigikogu Toimetistes nr 14, 2006, Avatud Eesti Fondi ümarlaual (Piret Talur, 2008) ja Õpetajate Lehe ümarlaual 22. veebruaril 2008. Allakirjutanu on kirjutanud sellest ajakirjanduses ja teaduslikes väljaannetes enam kui kümnendi. Tol ajal leiti, et aktiivsed kodanikud peavad saama eneseteostuseks ühiskonnas ja tööelus piisavalt (teaduspõhiseid) teadmisi, mõisteid ja oskusi, et neid siis oma võimaluste piires kasutada. See on kooskõlas haridusseaduses (1992) antud hariduse määratlusega ja see on ka „Hariduskava 2021–2035“, „Noorte arenduskava 2021–2035“ ja „Kodanikuühiskonna kava 2021–2024“ üldine eesmärk. Asjaolu, et viimasel kümnendil ei ole soovitud kodanikuhariduse teemat avalikult arutada, näitab autoritaarsuse varjatud pealetungi algust.

    Senise hariduspoliitika viljad

    Aktiivsete kodanike eneseteostusest ja osalusest on pajatanud ka kõik varasemad õppekavad. Põhikooli kodanikuõpetuse ainekava (1996) järgi pidid noored tundma Eesti poliitilist ja administratiivset korraldust. Seda kõik vastavad õpikud kirjeldavad. (Seda tegid ka ennesõjaaegsed õpikud.) Tuleb silmas pidada, et need raamatud on normatiivsed, nad teavitavad, mida riigiasutused peavad tegema. Seal ei kommenteerita, kuidas asutuste juhid ja ametnikud on oma ülesandeid täitnud, kas sellega on olnud probleeme. Kahjuks ei tehta seda ka gümnaasiumi õpikutes. Probleemide ja raskuste näitamine tekitab õpihuvi, soovi mõista ja aidata.

    Hea kodanik peab kõigepealt täitma seadusi, maksma makse ja käima valimas. Õpikutes kirjeldatakse peamiselt valimiste tehnilisi aspekte ja pööratakse vähe tähelepanu valimiste sisulisele küljele. Ratsionaalne valik on väga raske, selleks peaks hindama erakondade programme ja seniste saadikute, poliitikute ja riigiasutuste tegevust. Õpikud peaksid neid teemasid käsitlema, õpetama poliitilist suhtlemist ja hinnangute andmist. See tekitaks noortes huvi poliitika vastu, innustaks vajalikke teadmisi koguma ja rakendama.

    Sama kodanikuõpetuse ainekava (1996) järgi pidid noored oskama hinnata ka oma võimeid, võimalusi ja rolli ühiskonnas. Selline õpitulemus oleks väga hea. Kuid ainekavas ei täpsustatud, mida nad selleks peavad teadma. Õpikutes ei juhatata, kuidas hinnata oma võimalusi mõjutada poliitikuid ja poliitikaid. See eeldab suhtlemispädevust, oskust väljendada oma mõtteid ja tundeid ning mõjutada teiste inimeste, sealhulgas poliitikute, omi. Niisiis ei ole ainekavad ja õpikud andnud õppijatele poliitiliseks eneseteostuseks vajalikke teadmisi, mõisteid ja oskusi. Näiteks ühes esimeses põhikooli õpikus kirjeldatakse rahva osalust valitsemises ühel leheküljel (Leili Möldre ja Anu Toots, Kodanikuõpetus, IX klass, 1997, lk 152). Nende autorite järgi piirdub see osalus valijate ja saadikute kohtumisega. Nii oli see ka Nõukogude võimu ajal. Uues põhikooli õpikus (Anu Toots, 2014) kirjeldab autor kodanikuühiskonda 15 leheküljel, kuid seal pole üldse osalusdemokraatia mõistet. Seal on hoopis uus mõiste kodanikuosalus, mis on täiesti lahutatud riigi ja poliitiliste küsimuste arutamisest. Kodaniku mõiste seostub ju riigi mõistega ja sellega peaks seostuma ka kodanikuühiskond. Uues raamatus see nii ei ole. Raamatu autor soovib, et isekeskis arutataks vaid kohalikke probleeme (Toots, 2014, lk 49). See on ju seltskondlik tegevus, see ei aita kaasa riigi arengule.

    Ka „Hariduskava 2035“ sõnastajad (ja õppekavade ajakohastajad 2016–2020) tunnistavad, et õpe on jäänud 30 aasta kestel ainekeskseks ega toeta õppijate oskuste (seega ka sotsiaalse ja kodanikupädevuse) arengut. Senistes ainekavades ja õpikutes on paberile pandud küll õige ja õilis eesmärk kasvatada aktiivseid kodanikke, kuid ei ole näidatud saavutamise vahendeid. See näitab, et seda eesmärki ei soovitagi saavutada. Ainekavad ja õpikud ei ole toetanud noorte sotsiaalsete ja poliitiliste pädevuste kujunemist.

    Mida lubab „Hariduskava 2035“?

    Kas „Hariduskavas 2035“ taotletakse senise kodanikuhariduse ajakohastamist ja aktiivsete kodanike osalemist poliitilises elus? Kava alleesmärgi järgi lubatakse küll õppijakeskset õppekava, kuid ei kavatsegi seda teha, kuna ei lubata ainekavadesse selleks vajalikke vahendeid (teadmisi ja oskusi). Näiteks ajaloos keskendutakse endiselt ajaloolistele sündmustele ja ühiskonna aines riigi institutsioonidele. Nad on seega riigikesksed. Aastatel 2021–2035 ei plaanita seda muuta, kuigi on ammu soovitud ja see oleks täiesti võimalik. Muudatustele vihjab ainult üks laiaulatuslik, kuid ebamäärane tegevus: „2.2.1 Luuakse teaduspõhised õppekavad, mis toetavad aktiivse kodaniku kujunemist.“ Sellist fraasi on kasutatud ka varem. Õppekavasse kirjutatakse, et kodanike kujunemist peavad toetama õpetajad, kuid ainekavad ja õpikud ei pea neid selles abistama. Nii jäävad endistviisi määratlemata ja kirjeldamata need teadmised ja oskused, mis on vajalikud ühiskonnaelus ja riigivalitsemises osalemiseks. Niisiis, ka „Hariduskava 2035“ koostajad ei luba noortele üldeesmärgi täitmiseks vajalikke teadmisi ja pädevusi. („Noortekava 2035“ ja „Kodanikuühiskonna kava 2021–2024“ ei luba seda samuti.)

    Kuidas saavutada eesmärk?

    Kava üldeesmärgi (ja selle teise alleesmärgi) täitmine on täiesti realistlik, kui selleks on kindel poliitiline soov. On vaja täita seniste õppekavade koostamise lähteülesanded, juhendid (Einiki Pilli 2009, Siret Rutiku jt 2009), jälgida üldist mudelit ja Euroopa kõrghariduse standardeid (ESG 2005 ja 2015). Ignoreerida ei tohiks ka sõltumatuid uurimusi seniste kavade tulemuslikkuse kohta (Katrin Aava 2010) ja sotsiaalteaduslikku õppijate ja õppekavade arendamise raamistikku (Kaarel Haav 2010, 2012, 2015, 2018 jt). See raamistik võimaldab viia õppijad hariduse keskele.

    Noored kujunevad ja arenevad kodus, koolis, kogukonnas ja riigis. Ühiskonnaõpetus hakkab kirjeldama inimeste tegevuse ja arengu probleeme kodus, koolis, tööl ja riigis. Selleks kasutatakse tänapäevaseid sotsiaalteaduslikke mõisteid ja teooriaid. Toon näiteks kooli probleemid. Kool ei ole ainult õppimise ja suhtlemise koht. See on ka osalemine õpilasesinduse kaudu kooli sotsiaalses süsteemis. Õpilasesinduse teema võimaldab tundides käsitleda otsest, esindus- ja osalusdemokraatiat. Noored saavad kandideerida õpilas­esindusse ja edasi ka nende esinduste keskorganisse Eestis ja Euroopa Liidus. See võimaldab ühiskonnaõpetuses arutada poliitilise suhtlemise, avaliku esinemise, valimisvõitluse, reklaami- jm teemasid. Õpilasesindused osalevad kooli hoolekogus ja saavad mõjutada kooli juhtimist. Ülemaaline õpilasliit saab võtta seisukohti hariduspoliitiliste küsimuste, haridusseaduste ja õppekavade kohta. Nad võivad teha ka oma ettepanekuid ja võidelda nende rakendamise eest. Kõike seda saab käsitleda ka koolitundides. Nii saab õppijatele näidata, millised on nende sotsiaalse ja poliitilise eneseteostuse ja arengu probleemid koolis ja millised need on kogukonna ja riigi tasemel. Need erinevused ei ole põhimõttelised. Võimuvõitlus kooli ja riigi tasemel on olemuselt sarnane. Erinev on nende tase ja ulatus. See ongi õppijakesksus.

    Nii saab seostada noorte kogemused ja praktika ning ühiskonnateaduste mõisted ja teooriad. Nii saab harjutada nende sotsiaalseid, poliitilisi ja kodaniku pädevusi. See ongi ju õppekava ja hariduse eesmärk. Selline õppekava lähtub õppijatest ja on keskendatud nende teadmiste, oskuste ja väärtuste edasisele arengule ehk „Hariduskava 2035“ üldeesmärgile. Kes on selle vastu? Miks kava toimetajad seda ei toeta? Sellest mõistete süsteemist lähtudes koostatakse kõigepealt ühiskonnaaine kavad ja õpikud. See võimaldaks õpetajatel ja koolidel rakendada nüüdisaegset sotsiaalkonstruktivistlikku õpikäsitlust, sest seda saab teha ainult teaduspõhiste mõistete alusel. Äratab imestust, miks ei ole seda seni rakendatud. Seda võiks ju toetada ka käimasolev ainekavade ümbersõnastamise ehk ajakohastamise kampaania (2016–2020). Kindlasti peaks sellele keskenduma uus „Hariduskava 2021–2035“. Ainult see tagab lõpuks haridusseaduse ja strateegiate peamiste eesmärkide täitmise.

Sirp