Meie hulgast on 92. eluaastal lahkunud helilooja ja viiuldaja Helmut Rosenvald. Muusikaõpinguid alustas ta 13aastasena Tallinna konservatooriumis, lõpetades 1947 Rudolf Palmi viiuliklassi. Sellest piisas, et kompositsioonitudengina saada ja jääda 29 aastaks (1961–1989) ERSO viiulirühma mängijaks. Loomingut õppis ta Tallinna muusikakoolis temast aasta noorema Veljo Tormise juures, TRK lõpetas heliloojana 1963 Villem Kapi klassis. ERSOs töötades sai ta hindamatu kogemuse orkestri- ja instrumentaal-, eelkõige keelpillimuusika loomiseks, see kiindumus tegi temast eesti muusika suurima sümfonisti. Tema 19 omanäolist orkestrioopust kannavad sümfoonia nime, ent vaid üheksa neist on numbriga – austusest Beethoveni vastu polnud tema arvates ülejäänutele sobilik numbrit panna ja need on lisanimetustega, kuni selle rea viimaseni – „Sümfoonia aastast 1987“. Heino Elleri eeskujul viimistles ta oma teoseid kuni elu lõpuni. ERSO kolleegid: „Rosenvald on jäänud meelde tasase loomuga sümpaatse inimesena, kelle mõtted olid ikka muusika loomise juures. Proovideski oli tal märkmik kaasas ning kui loominguline palang peale tuli, siis võis ta vabalt pilli sülle panna ja oma muusikalisi märkmeid teha. Proovide vaheajad veetis ta kirgliku, meistrikandidaadist maletajana aga filharmoonia malenurgas.“
Helmut Rosenvaldi loomingut on ette kandnud kõik meie tuntumad muusikud eesotsas Neeme Järviga. Sümfooniate kõrval on tähtis osa instrumentaalvormidel, ta oli kõrget klassi meister oma kogemusega orkestritundmise ja seadete vallas, aatekaaslaseks ja innustajaks tšellist Allar Kaasik. Ja alati võidi imetleda tema tagasihoidlikkust ja erakordset heasoovlikkust.
Tema loominguline ind püsis erksana ka kõrges eas. Kaasik meenutab, et viimane suurvorm „Flöödikontsert“ (2016) moodustab huvitava kokkuvõtva loomingulise kaare 1976. aastal kirjutatud viiulikontserdiga nr 1 ja selle kõrval on orkestrisüit „Sügismaastikud“ (2012– 2018), mis mõlemad ootavad veel esiettekannet. Meistri viimaseks tööks (2020) jäi tema 1970. a loodud tšellokontserdi restaureerimine, sündis uus II osa. Neli päeva enne tema lahkumist esitasid festivalil „Musica hymnis“ Pärnu Immaanueli baptistikirikus ja Pootsi-Kõpu Püha Kolmainu kirikus Allar Kaasik, festivali keelpillikvartett ja segakoori Latvija kammerkoosseis Helmuti ühe kõige südamelähedasema teose, koraaliimprovisatsiooni, Hassleri koraali „Oh Jeesus, Sinu valu“ teemale. Helilooja soov oli, et tema muusika jääks pühendusena ja kõlaks kõigekõrgema auks. Miks ka mitte – Rosenvaldi muusika pole põhjuseta dramaatilise alatooniga ja tõsimeelne, see on pikk filosoofiline lugu meie algustest ja lõppudest …
Ernst Enno päev Haapsalu raamatukogus 8. VII 2020.
Friedebert Tuglas kirjutas 1909. aastal Ernst Enno „Uute luuletuste“ ilmumise puhul tema luuletajatee arengu ja vabavärsi kohta üldisemalt nõnda: „Eestikeelsed „vabad luuletused“ ei ole ka proosa seisukohalt midagi väljapaistvat, elulootust tõotavat pakkunud. See on väga halb proosa olnud: ülesahatud, koomilik-saladuslik oma sisu ja prohvetlikult-räpsakas oma vormi poolest. Kuna Enno töödes veel nende eelsündimise õigus, uudisasja värskus, vahel ka intimlik, unistama panev aine natukene huvitust äratas, siis näitasivad tema järelkäijad – Söötist ja Haawast kuni Hans Pöögelmannini, – mis sarnasest maneerist luule loota võib. Kuid ka Enno „vabad luuletused“ olivad kõigest sellest vabad, mis neid luuletusteks teinud oleks. Nad on ainult näidanud, et „vaba luuletuse“ vorm midagi väljaspool luuletuse vormi on. Värsi progress ei lähe mitte tema kaudu, vaid temast mööda.“1 Enno uute luuletuste kohta ütleb Tuglas aga lõpetuseks nõnda: „Sarnased tööd võivad vahest päevaraamatutena, psühologiliste dokumentidena, aga mitte kunstitöödena huvitust pakkuda.“2
Modernist Tuglas jääb tänaselt päevalt takka vaadates küll naeru alla. Ernst Enno on nii mõneski mõttes nüüdisaegse eesti luule teerajaja, natukene lausa Walt Whitmani mantlipärija siinsel maal. Enno tõuseb järjest jõudsamalt oma kaasaegsete kirjanike kõrvale: suurkujuna aastasaja tagusest maailmast, lugemuselt ja haardelt vahest isegi oma kaasaegsetest peajagu üle olles. Hääks näiteks on Enno jõudmine kaasaegsesse muusikasse: Pärt Uusberg, Riho Esko Maimets jt on tema tekstid viinud kaugemale kui Tuglas oma reisidega iialgi jõudis.3
Kas pangas on võimalik luuletada?
8. juulil peeti Haapsalus Ernst Enno 145. sünniaastapäeva tähistamiseks kirjanduspäev, mis lõppeski Epp Ehasalu suurepärase ülevaatega Ernst Enno sõnade viisistamisest. Klassika kõrvale jäävad kummitama Priit Pedajase, Ruja, Anne Maasiku jt hääled.4 Tegu oli ühe õnnestunuma kirjanduspäevaga, millel mul on olnud au osaleda. Haapsalu on praegu mõnus, rahvamassid pole veel viirusejärgsest maailmast kohale jõudnud ning mesilasi ja kasse on kordades rohkem kui Tartus, elurikkus vohab. Kohalikus kunstigaleriis on müügil Peet Areni „Pietà“ ja sünnipäeva puhul on väljas mitu Ennole pühendatud näitust. Raamatukogus on vitriinide all hea hulk Ennole kuulunud asju: müstilis-esoteerilist kirjandust, tema portfell, tarokaardid ja suurätt, mis toob mällu ühe kummalisema arutelu eesti kirjanduskriitikas: kas ja kuidas Enno oma luuletusteni jõudis.
Henrik Visnapuu, kes on üks väheseid Enno loomingut hinnanud tollane suurkuju, kirjeldab, kuidas „poeet seisab keset tuba suure paku otsas, vaip üle pea“.5 Nõnda tekivad valgustuslikud kogemused ja luuleread. Et Enno töötas tolle kirjelduse ajal Valgas pangaametnikuna, ei suuda Karl Eduard Sööt seda uskuda ja väidab, et „Enno suurema osa oma luuletisi ometi „hariliku sureliku“ kombel maha kirjutas, s.t ilma iseäralise inspiratsiooni resp. ilma hämarusmeeleolu uima taotlemiseta. Sest: ei saa oletada, et tal võimalik oleks olnud pangas – olgugi kas või kõrvalruumis – vaiba all inspiratsiooni tuletada, enne kui luuletama hakkas. Ei ole mõeldav, et teotsedes rahaasutises, kus inimesed alaliselt eksitamas, Ennol oleks kunagi võimalus avanenud oma luuletiste juures pikemalt peatuda, liiati seks veel mingisuguseid ettevalmistusi teha ilma kaasametnikkude tähelepanekuta.“6 Loodetavasti on pangatöö tänapäeval inimlikum.
Ernst Enno (1875–1934) tõuseb järjest jõudsamalt oma kaasaegsete kirjanike kõrvale: suurkujuna aastasaja tagusest maailmast, lugemuselt ja haardelt vahest isegi oma kaasaegsetest peajagu üle olles.
Aga oli ka teine näitus, mis haaras rohkemgi. Haapsalu kunstikooli hoovigaleriis olid väljas rühmituse Valge Daami Kirjastus illustratsioonid pealkirjaga „Ernst Enno ja teised luuletajad“.7 See oli üdinisti haarav väljapanek, kus sai nautida rühmituse liikmete karantiiniaegseid meditatsioone Enno (ent ka mõne teise luuletaja) tekstide üle. Kunstisõprade ette toodud eri tehnikates teostest kiirgab Ennole nii iseloomulikku igatsust, ida filosoofia mõjusid, Haapsalu maastikke ja toda religioossust, põimununa loodusega, millega praegu kuigipalju tegemist teha ei taheta. Nood tööd jõuavad fotodena ka Ennole pühendatud äsja valminud koduleheküljele.8
Enno päev algas selge taevaga, ent kui alguseks koguneti luuletaja hauale, et sinna kirsipuu istutada, hakkas sadama tugevat vihma. Sellest hoolimata oli kohal küllalt rahvast ja kuna kirsipuu uue kasvukoha ümbert oli eemaldatud mõned pehkinud puud, paistis istutamise ajal hauale päike. „Matke mind päikesepaistelisele kohale,“ oli Enno soov enne teisele poole minekut, kust ta veel korra tagasi tuli, et oma abikaasale Ellale öelda, et „kõik on hoopis teisiti“.9
Maises maailmas on aga kõik ikka sama. Haualt liiguti Enno mälestussamba juurde, kaunile platsile, kus kasvavad lilled ja on merehõngu. „Ja ainult kest sul mänguks lainetele jäi nii,“ kirjutas Enno. Mälestussammas hävitati teadupoolest aastal 1950, aga Enno büst jõudis Narva kaudu oma vanale kohale tagasi. Valamisvorm olevat olnud Elva koduloomuuseumis, mille asemel on nüüd korterid ja kinnisvaraäri. Kuidagi kindlam on olla, kui kodulugu ei ole. Elvas elab Ott Tänaku kaardilugeja ja Arbi järve ääres sai sel suvel nubluga selfisid teha, asi seegi.
Maailmahaardega unistaja
Ernst Enno päeva teise poole täitis ettekannetega salongiõhtu, mille muusikalist lõpuosa juba mainisin. Rein Veidemann kõneles Haapsalu raamatukogus Enno Eesti-igatsusest, paigutades ta kusagile Liivi ja Suitsu vahele, võttes tema mitmepalgelise igatsuse (religioosne, nostalgilis-kurblik, kodumaa radadel rändav) kirjeldamiseks appi Arvo Pärdi teose „Peegel peeglis“ kirjelduse: „Pealkiri kajastab otseselt muusikas toimuvat: igale tõusvale meloodiakäigule järgneb peegelpildis laskuv fraas. Meloodia on esialgu vaid kahenoodiline, kuid iga järgmine fraas lisab ühe noodi juurde, tekitades nõnda lõputuna näiva kontiinumi. Iga kaugenemise järel jõuab meloodia ikka ja jälle tagasi kesksele helile, a-noodile, mis on helilooja sõnul justkui „suubumine, kojutulek pärast eemalviibimist“.“10 Loodetavasti ilmub see ettekanne ka trükis, sest see oli köitev, pikitud hästivalitud ja sisenduslikult loetud luulenäidetega.
Veidemannile järgnes Mathura, kes tutvustas aega ja paika Ernst Enno ja Kunwar Naraini luules. Ta luges mõlema luuletaja loomingust väikese valimiku, võrreldes näiteks mõlema luuletaja teadaolevalt viimasena kirja pandud teksti. Ja kui köitev see kõik oli: võtta esmapilgul teineteisest geograafiliselt kaugel asuvad loojad, kelle olemuses on midagi sarnast ja lasta neil omavahel kõneleda. Muidugi andis siin oma osa juurde Mathura tasane ja läbitunnetatud ettelugemine. Kunwar Naraini uus tõlkekogumik peaks varsti poelettidele jõudma – on, mida oodata.
Salongiõhtu teine osa keskendus Enno müstilisele poolele. Siinkirjutaja ja Gennadi Noa ettekanded lähtusid samast eeldusest, et Enno luulet ja kogu olemust ei saa vaadelda eraldi tema religioossest teest.
Siinkirjutaja kõneles roosiristlikust impulsist Ernst Enno elus ja loomingus. Too XVII sajandi alguse protestantliku tiiva alt välja kasvanud müstilis-esoteeriline ja universaalne salavennaskond, mis pürgis maailmareformatsiooni poole, on tänaseni leidnud palju lihast ja luust järgijaid. Ernst Enno käsikirjade seast mahukam on Ameerika Ühendriikides Roosiristliku Ühingu loonud Max Heindeli „Müstilise ristiusu ehk Roosiristilise ilmavaate“ autoriseeritud tõlge.11 Enno elus ja loomingus võib leida mitmeid ühisjooni roosiristlikes kirjutistes välja toodud põhimõtete ja sümboolikaga.
Gennadi Noa, hoomamatu hulga Bô Yin Râ raamatute tõlkija ja õpetaja, kõneles Ernst Enno luule printsiipidest ja tollest õrnast helinast, mille kuulmisest Ennol oli õnn osa saada, ehk helinast, „millega tahaks kaasa minna, aga kuna seda ei suuda kaua taluda, tuleb see katkestada“. Katkestamine loob aga koduigatsuse, mis võib vahel olla liigagi valus, nagu seda Noa arvates võib täheldada Juhan Liivi puhul. Noa rääkis sarnaselt Veidemanniga maagilisest luulest ja sellele iseloomulikest kordusmomentidest, mida Ennole on sageli ette heidetud. Ta analüüsis mitmeid Enno luuletusi, viidates nende teraapilisusele, ent ka erinevate müstikateede kirjeldustele, mida luuletaja meile kirjeldab (õiged teed ja eksiteed). Noa ettekande lõpuks ei olnud kellelgi enam kahtlust, et Enno luule põhineb kogemusel (too Visnapuud vaevanud küsimus, kas Enno jõudis „valgustuseni“ või mitte). Ent nagu Noa seda kogemuseni jõudmise teed kirjeldas: „See on tõeline võitlus, siin ei kingita mitte midagi!“.
Raamatukogu saal oli rahvast täis, nii mõnelgi olid kaasas Enno valikkogud – huvi oli ehe, kannustamata muudest teguritest. Mis on siis Enno loomingu võlu tänases kiires maailmas, kus enese sisse vaatamiseks on harva aega? Marju Lepajõe oli pärast Friedebert Tuglase ja Artur Adsoni kirjavahetuse12 lugemist vaimustatud sellest, milline võim oli kirjasõnal noile kahele suurkujule: maailmas möllas sõda, aga nemad suutsid omavahel kirjutada vaid trükkimisest ja raamatutest. Elin Toona on oma vanaisa kohta kirjutanud, et sageli jäid söögilaud ja küttepuuvaru raamatuostu tõttu kesiseks. Praegu, mil mõningates seltskondades räägitakse sellest, et maailm vajab isafiguure, ei oska ma paremat arhetüüpset isafiguuri soovitada – too unistav poeet, kellel on maailmahaaret ja kes teab, et kui torm käib üle maa, on temas see miski leek, millelt uut ühiskonda saab üles ehitada.
Ah jaa, Ernst Enno päeval sai käia ka kirjaniku toas tema kunagises kodumajas Lahe tänav 8a. Mõnus vaikne ruum, mille kaminasimsil troonis Enno suure lemmiku Bô Yin Râ maalitud Jeesus, kitsa habemes näo ja hüpnootiliste silmadega. Seda tuba saigi näha viimast korda, sest sinna tulevad riigiametnikud. Küllap on too väike ruum riigitööks just hindamatu väärtusega. Tuppa tuuakse laud ja paberid ja arvutiekraan. Ja eks ta sobilik olegi. Enno ise kurtis kord Läänemaa koolinõunikuna töötades: „Arvate, et Enno võtab kuue seljast ja hakkab luuletama. Ei. Enno ei luuleta enam, sest ta muusa puges Läänemaa koolivalitsuse paberivirnade alla ja sealt ta enam välja ei tulegi.“13 Vahest satub riigiametnike töövahendite hulka siiski ka mõni vaip, mille alla jumalikel inspiratsioonihetkedel pugeda saaks.
1 Fr. Mihkelson, Ernst Enno. Uued luuletused. – Eesti Kirjandus 1909, nr 6, lk 245.
2 Samas, lk 252.
3 Vt nt Saale Kareda, Aegadeülene sild. – Sirp 15. III 2019.
4 Epp Ehasalu on Youtube’ist kättesaadavad teosed ühte kohta koondanud: https://www.youtube.com/playlist?list=PLVFzftINOcMTYCbZVfaEAP3acCEBwvxub.
5 Henrik Visnapuu, Ernst Enno luuletajana. – Vanad ja vastsed poeedid. Noor-Eesti, 1921, lk 126.
6 Karl Eduard Sööt, Pilk luuletaja Ernst Enno elusse tema kirjade tähistusel. – Eesti Kirjandus 1934, nr 7, lk 301.
7 Vt ka Malle-Liisa Raigla, Galerii: kunstikoolis on Ernst Enno luulest inspireeritud näitus. – Lääne Elu 27. VI 2020. https://online.le.ee/2020/06/27/galerii-kunstikoolis-on-ernst-enno-luulest-inspireeritud-naitus/.
8 https://ernstennoveebinaitus.wordpress.com/.
9 Elin Toona, Rõõm teeb taeva taga tuld. Ernst Enno. Ilmamaa, 2000, lk 286.
10 https://www.arvopart.ee/arvo-part/teos/546/.
11 Eesti Kirjandusmuuseum, EKLA, f 28, m 3:1, 4:1.
12 Artur Adson, Friedebert Tuglas. Paaži ja Felixi kirjavahetus 1917–1944. Koost August Eelmäe. Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 2011.
Kätrin Beljaev KAIROS 7.08. – 1.09. 2020 Hop galerii
Reedest 7. augustist saab Hop galeriis vaadata Kätrin Beljaevi näitust „KAIROS“.
Kas olete tundnud hetke, mis eristub ajakangast ning kutsub: nüüd ja praegu? See on kui värav uude tunnetusvalda, mille kaudu avaneb täiesti uute võimaluste ruum. Vanakreeka keeles tähistas kairos kriitiliselt õiget momenti, millal on võimalus tegutseda ja midagi korda saata. Kui chronos on aja üldine kulg ja aja mõõt, siis kairos on õige ajahetk, mida on vaja tabada muudatuste tegemiseks.
Kairose ära tundmist kirjeldati metafoorina, kui keskkonna rütme ja muutuste jälgimist – kangastelgedel kudumise ja vibulaskmisena. Kanga lõimede vahelt läbi lippav süstik peab liikuma just õigel hetkel, et moodustuks ühtlane kangas. Õigesti ajastatud lask vibuga tabab märki. Kangasteljed ja kangas, maastik ja sihtmärk on osa aja ja ruumi ühtlasest voogamisest. Linnamaastikutes on kairos tähenduslik kui hetk sotsiaalses keskkonnas, inimese paiknemine ühiskondlikes muutustes mille tulemusel toimub inimeste lugude põimumine ning sellest vormuvad uued kujundid ja motiivid.
/K. Beljaev/
Näitus “Kairos” on ehtekunstnik Kätrin Beljaevi isiklikku laadi meditatiivne ruumiinstallatsion ehetega. Ehete ja ruumi seoste läbi kirjeldab kunstnik linnamaastikul ja sotsiaalses keskkonnas põimunud lugusid, hetki mis on oma vormi saanud ehetes. Toimunud kohtumiste materiaalsed jäljed on jagatud teemadesse “Linnad”, “Amuletid” ja “Kriimud”.
Näitusetööd on valminud residentuuris Idar-Obersteinis Saksamaal ning kunstniku kodustuudios Luksemburgis.
Kätrin Beljaev on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia (MA juh.prof. Kadri Mälk) aastal 2015 ning täiendanud end Firenzes ja Portos. Ta on osalenud erinevatel näitustel Eestis ja mujal maailmas. Vabakutselise kunstnikuna on teda tunnustatud Noor Ehte Fondi preemiaga (2016) ning tema töid võib leida Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi püsiekspositsioonist.
Näituse avamist seoses koroonaviiruse leviku ohuga ei toimu. Võimaliku kairose korral toimub kunstnikupäev lühikese etteteatamisega.
Näitusi Hop galeriis toetavad Eesti Kultuuriministeerium, Eesti Kultuurkapital ja Liviko AS.
Kunstnik tänab: Noor Ehte Fond, Kadri Mälk, Kaarel Sikk, Theo Smeets, Scheeli restoran.
BERK VAHER: Vabastatud puiestee: Tartult kae eemaldamine Paljudele tartlastele ja Tartu külalistele kujunes Autovabaduse puiestee mitte ainult mõnusaks ajaviiteks, vaid pani ehk kogu linnaruumile teise ja värskema pilguga vaatama.
Kipub püsima eelarvamus, et suvi pole Tartu aastaaeg. Tartu linna päev on ometigi just juuni lõpus ning pandeemiaeelseil aastail ilmestasid ka juulit-augustit mitmed festivalid ja kontserdisarjad, tänavakohvikute melu ja tihenevad turistivood – ja ikka leidub neid, kes kuulutavad, et „suvel jookseb Tartu tühjaks, seal pole midagi teha“. Mis salata, olen selle käibetõe vaikiv kaassüüdlane: putkan ju ka ise juuliks ära ja põikan vaid põgusalt Tartusse tagasi, sest mu jaoks pole suve metsa, mere ja maaõhuta.
TIIT REMM: Autovabaduse puiesteelt Tartu tulevikku Tänava sulgemise arutelu kõrval on vähem tähelepanu pälvinud küsimus, millist tulevikku ja linnaruumi me tahame.
Tartus oli juulikuus autoliiklusele suletud lõik Vabaduse puiesteest – jõeäärne tänav Raekoja platsi ja kaubamaja vahel. Autode asemel olid sõiduteel kiiged, liivakast, bassein, konteinerhaljastus, tänavatoiduhaagised ning uudistavad, kohtuvad, lesivad ja tegutsevad inimesed. Ootamatult sai projekt suurt vastukaja, ent eelkõige ammu kuuldud liiklusteemaliste arvamustena. Autovabaduse puiestee oli siiski enamat kui liikluskampaania. Ent mis siis?
Autovabaduse puiestee on nüüd möödanik ning elava eeldiskussiooni kõrval on praegu võimalus heita pilk sellele, mis teoks sai.
„Pidu elutoas“, Merle Karro-Kalbergi intervjuu Tartu linnaarhitekti Tõnis Arjusega. TÕNIS ARJUS: „Autovabaduse puiestee oli müüdimurdmise projekt. See näitas, et eestlane on sotsiaalne loom nagu kõik teisedki, ka linnakultuur on meis sees.“
Tartu Vabaduse puiestee kavandati 1950. aastatel tribüüni ja alleega paraadide pidamise paigaks. Nüüdseks on idee ammu vananenud: paraade, mis sellist ruumi vajaksid, enam ei peeta. Selle tänavalõigu – Raekoja platsist kaubamajani – ümbermõtestamisest on räägitud kaua. Tehtud on analüüse, joonistatud lahendusi, üldplaneeringutes koostatud visioone. Puiestee on nädalavahetuseti ja mõne päeva kaupa autoliiklusele suletud olnud ennegi, sel suvel aga terve juulikuu. Tartu linnaarhitekt Tõnis Arjus, Autovabaduse puiestee üks eestkõneleja ja idee autor ütleb, et COVID-19 pandeemiast tingitud karantiiniaeg andis tugeva tõuke mõte teostada just nüüd, et tuua linlased taas kodunt välja ning toetada kriisist räsitud kultuuriettevõtjaid.
VAHUR AABRAMS: Üleujutatud linnaosa, milles asuvad köögiviljanimedega tänavad Kui Supilinna nimi ongi läinud laiemasse käibesse sulaajal ja lähtub irooniliselt mõeldud supellinna tiitlist, siis aeg on teinud oma töö. Sellest, mis võis olla pilkenimi, on saanud tähtis osis Tartu identiteedis.
Ma ei olnud Supilinna nimest enne eriti mõelnud. Teadsin, mida selle kohta tavaliselt teatakse. Et nimi tuleneb tõenäoliselt asjaolust, et selles piirkonnas on hulk tänavaid, mis on nime saanud supis kasutatavate köögiviljade järgi (Herne, Kartuli, Oa jne). Teadsin ka, et ei ole selgust, kui vana see nimi on. Mõne arvates alles Teise maailmasõja järgne, mõne arvates eelne. Kirjalikud allikad olevat sellele küsimusele vastuse leidmisel väga kitsid. Supilinna kõige põhjalikumalt uurinud Lea Teedema ütleb oma magistritöös (2010), kus on vaatluse all Supilinna asustuse kujunemine aastatel 1704–1899, et Supilinna nime käibele tulek „ei olegi täpselt teada, allikates seda nimetust ei kohta. Nimetus näib olevat kasutusse tulnud nõukogude ajal“.
TIIT RIISMAA: Õndsaks eristunud venelased Venemaa strateegia tähendab, et ta maadleb Paul Keresega ja maletab Kristjan Palusaluga. Venelased mängivad kahtlast mängu, kuid teevad seda järjest paremini.
Kui Nürnbergis lähiminevikust kokkuvõtteid tehti, siis üks surmamõistetuist, ajalehe toimetaja Julius Streicher peatunud hetkeks oma maise teekonna lõpul ameeriklaste rühma ees ja käratanud, et kord poovad bolševikud neidki. Aga hoolimata sellest, et venelastele sigines tuumarelv, ei tahtnud maailmarevolutsioon edeneda. Venelasi kardeti ja ehk seetõttu püsis õhtumaa kangekaelselt ja visalt turumajanduse siledal, kuid nagu nüüd on selgunud, kitsal ja käänulisel rajal. See oli tõenäoliselt turumajanduse kuldajastu. Võõrast ei himustatud, aga oma ka ära ei antud.
TARMO SOOMERE: Teadusnõustamise tuleproov Koroonakriis näitas ilmekalt, et klassikaline teadusnõustamine kriisiolukorras ei toimi. Riigile antud nõu tuleb lahti rääkida ka üldsusele.
COVID-19 pandeemia on olnud meie kaaslaseks juba mitu kuud. Euroopa riikide peateadurite foorumi värske eesistuja, Eesti Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere vahendab Euroopa Komisjoni peateadusnõunike rühma kogemusi, kuidas teadusnõustamine on selliste kriiside puhul toiminud, ja kaalutlusi, kuidas see võiks toimida.
2019. aasta lõpul tuvastati Hiinas Wuhanis uus raske hingamisteid ja paljusid muid inimkeha organeid kahjustav haigus COVID-19, mida kannab edasi koroonaviirus (ka pärg- ehk kroonviirus) SARS-CoV-2. Rahvusvaheline terviseorganisatsioon kuulutas 11. märtsil 2020 selle pandeemiaks ning kutsus kõiki riike üles täie jõuga kiiresti reageerima. Praeguseks on kogu maailm haaratud tõsisesse rahvatervise kriisi, mis eeldatavasti mõjutab tugevasti Euroopa ühiskonda ja majandust.
EERO EPNER: Harmooniline õnnelik inimene Kuna keskmine SKP oli viimastel aastakümnetel märgatavalt tõusnud ning ajakirjanduses läbiviidud rahvaküsitlused näitasid inimeste rahulolu tõusu oma elukvaliteediga, oli riiki saabunud aeg tegeleda headusega.
Karin ärkas maasikavälul. Kuidas ta sinna oli jõudnud, Karin ei teadnud. Lihtsalt jõudis − ja sellega oli kõik öeldud. Tahtetult vaatas Karin, kuidas sääsk tema paremale silmalaule laskus ning oma londiga silmamuna kompama hakkas. Märkamatult oli jõudnud Karin sellesse ikka, kus ta teadis, et iga armastus võib olla viimane. Hommikuti oli Karin sellele vaatamata peaaegu et reibas, tema hinge tungisid kõikvõimalikud tunded (pahurus, asjalikkus, hetkeline tublidus etc), ent mida hämaramaks kiskus õues, seda tühjemaks muutus Karin seest.
Ta teadis, et viimasel ajal oli ta hakanud kasutama vähem omadussõnu. Karin ei tundnud, et ta sooviks millegi kirjeldamiseks kasutada midagi enamat nimisõnadest, kõik lisandused olid liialdused, millele tema hing ei suutnud alla kirjutada. Ta sai aru kontseptsioonist „koer“, kuid kui keegi ütles „hea koer“, kehitas Karin õlgu ning lehitses raamaturiiuli juures varast Handket. Elu meenutas talle üha enam sedaani: nagu on, ja nagu ei ole ka. Selles polnud midagi traagilist. Karin ei tundnud vajadust kellelegi kurta või perearsti järjekorras ajakirjast näpunäiteid välja korjata, mida sellistel puhkudel teha. Ta lihtsalt ei tahtnud. Sest Karin oli jõudnud punkti, kus iga tahtmine, iga soov või unistus oli vaid õhuke rebenenud aukudega katteloor kuristiku kohal, mida erialases kirjanduses nimetati „keskeaks“.
MARELI REINHOLD: Müüdid naiskunstnike ümber Naiskunstnike ajalooline positsioon võrdluses meeskunstnikega on kunstikirjutistes ikka ja jälle käsitlemist leidnud ja see ajendab vaatlema üldpilti.
Kui süveneda aastatel 1919–1943 Pallase kunstikooli lõpetanud naiskunstnike tegevusse, kerkib esile mitu küsimust. Kas nende positsioon oli juba ettemääratult nõrgem kui meeskunstnike oma? Kas peab paika väide, et ühiskonna survel tuli perekond luua ja seetõttu oli naiskunstnikel eneseteostusvõimalusi vähem?
Naiskunstnike loometegevuse käsitlemine on keerukas, sest tegemist on väga laia nähtusega, mida esmajoones seostatakse feministlike kunstiteooriate arenguga. Feministlikud lähtepunktid küll toetavad, aga ei prevaleeri – kunstiajalooliste protsesside ja arengusuundade hindamine soopõhiselt on olnud hilisem nähtus, mis lääne kultuuriruumi ja kunsti peavoolu jõudis 1960.–1970. aastatel nn feminismi teise lainega. Eesti kunstis hakkas see selgemat kuju võtma alles 1990. aastatel.
IMMO MIHKELSON: Veljo Tormise muusika ja mõte elab Helilooja Veljo Tormise 90. sünniaastapäeval pannakse nurgakivi tema virtuaalsele keskusele. Kümne aasta pärast, kui ette lööb 100, võiks „hoone“ ja selle sisustus olla enam-vähem valmis.
Virtuaalne Tormis? Miks ka mitte. Või just nimelt virtuaalne – natuke näiline ja tinglikult reaalne, samal ajal tegelikult päris. Selline mäng sõnadega ümber Veljo Tormise muusikalise pärandi võib ju tunduda imelik, sest Tormis ise rääkis alati otse ja ilma ringita – lühemat teed pidi. Võimaluse korral püüdis ta üldse mitte rääkida. Kuid helide looja ei pääsenud sõnade eest kuhugi ja seletama pidi tihtilugu temagi. Sest inimesi oli vaja veenda. Suur Idee, mis teda kannustas, ei olnud kaugeltki kõigile mõistetav või ilmne. Pole seda paljuski siiani, sest Mõttest ei saa kätega krabada, ei kamaluga krahmata.
LAURENCE BOYCE: Lühifilmide uus kodu Eesti lühifilme tasuta vaatamiseks pakkuv veebisait Estonian Shorts on praegu veel pealiskaudne, aga see on suure potentsiaaliga lühifilmide tutvustaja siin ja välismaal.
Filmisait Estonian Shorts (www.estonianshorts.com) on pressiteate sõnul ellu kutsutud eesmärgiga „kasvatada vaataja teadlikkust lühifilmidest ning tutvustada publikule värskeid hääli meie filmimaastikul“. Kas ollakse üldse valmis hindama lühifilmi – Eestist või mujalt –, eriti ajal, mil vaatajale pakutakse välja liiga palju sisu?
Meediumina on lühifilmil alati olnud ebakindel positsioon. Nii vaataja kui ka filmitööstuse poolelt on terminiga „lühifilm“ kaasnenud teatud alavääristav suhtumine: nagu peaks eelnema lühifilm, enne kui liigutakse pika mängufilmi juurde. Mulle kui lühifilmide propageerimise ja näitamise vallas pea kaks aastakümmet tegutsenule on selline seos imekspandav ja frustreeriv. Eriti kui arvesse võtta, et mõne teise kunstiliigi puhul oleks selline võrdlus naeruväärsuseni küündiv lihtsustus. Keegi ju ei väida, et Jaan Krossi lühijutud on lihtsalt käeharjutus enne ühe korraliku romaani kirjutamist. Nii et miks peaks ka filmi puhul ainsaks arvestatavaks kvaliteedi mõõdupuuks olema selle pikkus?
Arvustamisel
Ernst Enno päev Haapsalu raamatukogus
Taavi Eelmaa „Electraumur“
Ajateatri „Tema taevaliku Õnneküla potitehas“
2 × näitus „Hõbetüdrukud. Fotograafia retušeeritud ajalugu“
mängufilm „Lõputusest“
Viiulivirtuoos Nikita Borissoglebski astub novembris Estonia kontserdisaali lavale koos Soome Raadio sümfooniaorkestriga.
Tormise ja Pärdi kontserditandemiga oma 80. hooaega alustav Eesti Kontsert toob sügisel publiku ette hulgaliselt häid Eesti interpreete, maineka Soome Raadio Sümfooniaorkestri ja rahvusvahelise festivali KLAVER, lavale jõuavad ka kevadel ära jäänud Rein Rannapi ja „Entel-Tenteli“ kontserdid.
Sügishooaja esimesel avaõhtul, 24. septembril Estonia kontserdisaalis esietenduvas muusikalavastuses „Ringlemisi“, millega tähistame Veljo Tormise 90. sünniaastapäeva, tulevad ettekandele soolohäälele, koorile ja elektroonikale seatud Veljo Tormise teosed – nii väiksed vokaaltsüklid („Neli kildu“, „Kimbuke tähti“) kui ka tuntud kooriteosed („Ingerimaa õhtud“, „Pikse litaania“). Teet Kase lavastuses on kandev roll Liisi Koiksonil ja Eesti Filharmoonia Kammerkooril, laiendatud kõlaruumi eest hoolitsevad Sander Mölder ja Ülo Krigul, visuaali loovad videokunstnik Taavi Varm ja EKA tudengid, muusikajuht ja dirigent on Kaspars Putniņš. „Ringlemisi“ etendub ka 25. septembril Pärnu kontserdimajas ja 26. septembril Vanemuise kontserdimajas.
Hooaja teise avaõhtuga 25. septembril Estonia kontserdisaalis tähistab Eesti Kontsert maestro Arvo Pärdi 85. sünnipäeva. Sel puhul tuleb Eestis esiettekandele Pärdi teose „La Sindone“ uusversioon, mille helilooja kirjutas konkreetselt teose ettekandjatele, tippviiuldajale Vadim Repinile ja dirigent Andres Mustonenile mõeldes. Kontsert sünnib koostöös Eesti Riikliku Sümfooniaorkestriga. Pärdi sünnipäevakontsert kantakse 24. septembril ette ka Jõhvi kontserdimajas.
Tänavu oma 75. sünnipäeva tähistav Eesti Rahvusmeeskoor annab oktoobris neli sünnipäevakontserti üle Eesti. Ettekandele tuleb Veljo Tormise „Kalevala seitsmeteistkümnes runo“ meeskoorile, solistidele ja rahvapillidele. Helilooja ise ütles selle kohta 1985. aastal nii: „Kogu runo üldmõte võiks meie jaoks olla sümboolne: Väinämöisel õnnestus ellu äratada igipõlised algteadmised, muistse elutunde sügavamad arusaamad ning neist tarkust ja tugevust ammutada.“ Sünnipäevakontserdil tuleb esmaesitlusele ka Tõnu Kõrvitsa uudisteos, mis on Eesti Kontserdi ja helilooja ühine kingitus Rahvusmeeskoorile. Kontserdid „Kalevala 17. runo“ on 13. oktoobril Vanemuise kontserdimajas, 14. oktoobril Estonia kontserdisaalis, 15. oktoobril Pärnu kontserdimajas ning 16. oktoobril Jõhvi kontserdimajas.
16.¬23. oktoobrini toimub Tallinnas taas rahvusvaheline festival KLAVER, mis on juba möödunud sajandi lõpust toonud igal teisel sügisel Eestisse kokku maailma pianistide eliidi. Tänavuse festivali sisuliseks teljeks on kõigi Beethoveni viie klaverikontserdi ning klaveriga koorifantaasia ettekanded kolmel kontserdil, kolme Eesti orkestri ning kuue Eesti tipp-pianisti soleerimisel. Sooloõhtutega esinevad nelja eri põlvkonna superpianistid Prantsusmaalt, Venemaalt, Lõuna-Koreast ja Itaaliast, kes toovad publikuni lisaks Beethoveni suurteostele ka palju kaunist romantilist klaverimuusikat.
Festivali KLAVER raamesse mahuvad ka armastatud maestro Rein Rannapi uue klaveriplaadi „Ikka ja alati“ esitluskontserdid, mis algselt pidid toimuma sel kevadel. Nii plaadil kui ka kontsertidel lisanduvad klaveri kõlale eelsalvestatud elektronhelid ning muusikat toetavad nende lugude jaoks valminud videod. Lisaks heliplaadile on kontsertidel saadaval ka noodikogumik kõigi kavas kõlavate paladega. Rein Rannapi „Ikka ja alati“ kontserdid toimuvad 10. oktoobri Vanemuise kontserdimajas, 17. oktoobril Estonia kontserdisaalis, 20. oktoobril Pärnu kontserdimajas ja 23. oktoobril Jõhvi kontserdimajas. Kõik kevadistele kontsertidele ostetud piletid kehtivad!
7. novembril võõrustab Estonia kontserdisaal suurepärast Soome Raadio sümfooniaorkestrit, mida peetakse õigustatult meie põhjanaabrite kutselise muusikakultuuri üheks alustalaks. 1927. aastal Soome Ringhäälingu juurde asutatud orkester on tänaseni aktiivne uue muusika tellija ja salvestaja. Orkestrit dirigeerib Peterburis sündinud ja õppinud Stanislav Kotšanovski, kes on Venemaa särava noore dirigendina tõusnud komeedina maailma muusikataevasse, tehes järjest dirigendidebüüte selliste juhtivate orkestritega nagu Royal Concertgebouw Orchestra, Philharmonia Orchestra, Orchestre de Paris jpt. Esitusele tuleb Elgari viiulikontsert h-moll op. 61 ja Rahmaninovi sümfoonia nr 3 a-moll op. 44, viiulil soleerib vene uue põlvkonna viiulivirtuoos Nikita Borissoglebski.
Eesti Kontserdi teaduse, tehnoloogia ja muusika ühendsari „Curioosum“ toob 19. ja 20. novembril Telliskivi Loomelinnakus lavale elektronooperi legendaarse filmirežissööri Andrei Tarkovski viimasest, tegemata jäänud filmist. Rahvusvahelises koostööprojektis leiavad käsitlust teemad nagu inimese ümbritsemine virtuaalreaalsuse „turvalise“ kilbiga, robotite integreerimine inimmaailma ja selle tagajärjed. Muusikat elavas ettekandes teeb Trio NIHE koosseisus Ekke Västrik, Taavi Kerikmäe ja Tarmo Johannes (flööt, süntesaatorid, elektroonika). Projekti „Tarkovsky. The 8th Film“ sünnile panid õla alla Zoon (Austria), PÖFF, Musiktheater Linz (Austria), Teatro della Tosse (Itaalia). Viinist saabuvad Eesti etendusteks kohale ka mõlemad peategelased, Tarkovski osatäitja ja suur KUKA firma robot.
Detsembris jõuab viimaks publikuni sel kevadel ära jäänud „Entel-tenteli“ 50. sünnipäevakontsert, kus astuvad üles Eesti Raadio Laste Laulustuudio koorid Kadri Hundi ja Kaie Tanneri juhatusel, Püha Miikaeli poistekoori ettevalmistuskoor Imbi Laasi ja Jana Perensi dirigeerimisel ning VHK keelpilliorkester eesotsas dirigent Rasmus Puuriga. Siin on rõõmsat äratundmist nii vanavanematel, vanematel kui ka lastel. Värsked seaded on teinud Jaak Jürisson ja Kadri Hunt, liikumisseaded Märt Agu. Õhtut juhib Tõnu Oja. „Entel-tentel 50“ kontserdid toimuvad 6. detsembril Vanemuise kontserdimajas, 8. detsembril Pärnu kontserdimajas, 10. detsembril Jõhvi kontserdimajas ja 13. detsembril Estonia kontserdisaalis. Kõik kevadistele kontsertidele ostetud piletid kehtivad!
Jõuluaegne „Pühademuusika“ toob sel korral tervitusi Viinist. Ooperilaulja Annely Peebo ja vokaalgrupp VieVox (Austria) esitavad kauni pühademeeleolulise kava¬ kõlab Viini klassikute muusika ja Viini valsid, sekka mõned maailma tuntumad jõuluhitid, ning muidugi ka eesti muusika. Eesti publiku ees on maailmakuulsa Viini poistekoori vilistlastest koosnev VieVox esimest korda. Annely Peebo ja VieVoxi kontserdid toimuvad 25. detsembril Pärnu kontserdimajas, 26. detsembril Estonia kontserdisaalis, 27. detsembril Vanemuise kontserdimajas ja 28. detsembril Jõhvi kontserdimajas.
Lisaks suurkontsertidele toob Eesti Kontserdi 80. sünnipäeva-aasta sügishooaeg publikuni arvukalt värvikaid muusikasündmusi ja kontserdisarju nii Tallinnas kui ka kõikjal Eesti. Vaid Pärnusse jõuab sealseks hooaja avakontserdiks Poola Raadio kammerorkester Amadeus, solistiks Irina Zahharenkova. Lisaks Soome Raadio Sümfooniaorkesterile on põhjanaabrite poolt külla tulemas legendaarne kammerorkester Tapiola Sinfonietta, kel kõrvuti Tõnu Kõrvitsa Thule eleegiate ja Tšaikovski Rokokoo variatsioonidega (solist Jonathan Roozeman) kavas Beethoveni 7. sümfoonia, dirigent Risto Joost.
Teist korda võõrustab Tallinn Kultuurikatlas rahvusvahelist lastefestivali „Big Bang“ ning kevadel pausile pandud noorte interpreetide telekonkurss „Klassikatähed“ jõuab algaval sügishooajal samuti oma finaali ja võitjate galakontserdini.
Eesti Kontsert tuletab meelde, et tulenevalt terviseameti hetkel kehtivast publiku hajutamise nõudest pannakse müüki piiratud kogus pileteid. Kontserdipaikades palume publikul hoida distantsi, pesta ja desinfitseerida käsi ning haigena koju jääda.
Kuraatorituur näitusel “Veljo Tormis. Rahvalauluga loodud maailm”.
6. augustil kell 16.00 teeb Ene Kuljus kuraatorituuri Teatri- ja muusikamuuseumis (Müürivahe 12) avatud näitusel “Veljo Tormis. Rahvalauluga loodud maailm”.
„Mitte mina ei kasuta rahvalaulu vaid rahvalaul kasutab mind“ on Veljo Tormis öelnud selle kohta, et ta oma loomingus on palju rahvalaulu kasutanud. Tormise 90.sünniaastapäevale pühendatud näitus ehitati üles just sellele teemale. Teiseks tähtsaks komponendiks kujunes koor, kuna suur osa Tormise loomingus kuulub koorimuusikale.
Loomingu üheks kõrgpunktiks kujunes 1970- 1989 aastatel loodud tsükkel „Unustatud rahvad“ ehk 6 läänemereäärse soome-ugri hõimu (liivi, vadja, isuri, vepsa, ingeri ja karjala ) muusikaline koondportree. Mitmed neist rahvastest on väljasuremise äärel ja on keeli mida kõnelevad veel vaid üksikud inimesed. Veljo Tormis andis neile igavese elu muusikas ja ei lase neid unustada.
Lisaks räägib Ene Kuljus oma isiklikest kokkupuudetest Veljo Tormisega seoses tema arhiivi moodustamisega. Kuljus meenutab: “Tormis oli väga hoolikas oma arhiivi säilitamise suhtes, päris palju kordi istusime tunde meie Assauwe tornis , hiljem aga juba tema kodus Lauteri tänav 7, kus vaatasime üle käsikirju, kirjavahetust ja kõiki muid materjale. Muidugi kuulsin ka palju meenutusi ja mälestusi. Kõik see oli väga rikastav ja hariv.”
Vene Teater kutsub 73. hooaja künnisel publikut kammerfestivalile “Suvesoojad kohtumised”
Pardijaht
Vene Teatris käib augustikuu alguses kibekiire töö: valmistume üheaaegselt karantiini tõttu edasi lükkunud hooaja lõpetamiseks ja uue hooaja avamiseks. 73. hooaja avab 5. septembril muusikalavastus “Minu veetlev leedi”.
Möödunud nädalavahetusest alates mängib teater Viimsi vabaõhumuuseumis suvelavastust “Eesti matus” (autor Andrus Kivirähk). Sealses ehedas rannaküla miljoos toimuvad etendused kuni 9. augustini välja.
Augusti teise nädala lõpus avatakse Vabaduse väljakul asuvas teatrimajas väikese saali uksed ning publikut kutsutakse nautima kammerlavastuste festivali “Suvesoojad kohtumised”. Pärast pikka pausi ootab külastajaid teatrimas tõeliselt soe vastuvõtt.
Festivali raames saab Vene Teatri väikeses saalis nautida järgmisi lavastusi:
11.08 ja 12.08 kell 19:00 – PARDIJAHT (A. Vampilov),
13.08 ja 14.08 kell 19:00 – KÄEST KÄTTE (А. Fink),
15.08 ja 16.08 kell 18:00 – GOODBYE, BERLIN! (W. Herrndorf ja R. Koall)
18.08 kell 19:00 – KOSMONAUTIKA PÄEV (E. Ungard),
19.08 kell 19:00 – KURITÖÖ JA KARISTUS (F. Dostojevski).
Etendustel on sünkroontõlge eesti keelde.
Lisaprogramm:
11.- 19. augustini toimub iga päev alates kella 16.00 Vene Teatri kassas piletilaat, mille raames saab osta teatripileteid eriti soodsa hinnaga.
Festivali päevadel toimuvad teatrimajas ekskursioonid (eelregistreerimisega). Võimalik on heita pilk lavatagustesse teatrimaja ruumidesse, tutvuda teatri töökodadega ja kuulata huvitavaid lugusid lavastuse ettevalmistamise protsessist.
Pärast iga etendust ootab külastajaid üllatus – teejoomine koos etenduses osalevate näitlejatega. Nende seas on Aleksandr Ivaškevitš, Tatjana Manevskaja, Sergei Tšerkassov, Aleksandr Kutšmezov, Aleksandr Žilenko jt. Vestlusringis saab esitada näitlejatele küsimusi, avaldada oma arvamust nähtud lavastuse kohta, teha fotosid mälestuseks jm. Sooja ja aromaatse teega kostitab külalisi «Greenfield», et aidata kohtumised tõeliselt soojaks ja südamlikuks muuta.
Kõik festivalisündmused on tasuta neile, kes on etendusele pileti ostnud. Samas palub teater kõigil, kel soov ekskursioonil osaleda, oma soovist eelnevalt teada anda (seda võib teha kas piletit ostest või saates teatri Facebooki kontole sõnumi). Ekskursioonile saab registreeruda ka lingi kaudu: https://forms.gle/Yk2Vj7Gx7VSCjjE67
Vene Teatri kollektiiv tervitab ühtlasi kõiki teisi kolleege Eesti teatritest seoses kauaoodatud võimalusega alustada uut hooaega! 4.augustil kell 12 jõuab Vene Teatri YouTube kanalis eetrisse humoorikas video-eskiis, mis on pühendatud kõikidele juhtivatele töötajatele.
Klippi link – https://www.youtube.com/watch?v=mhutzLUKonY&fbclid=IwAR0_YiHB-2ZkQyf_akor4_8pO6ER9HTYrfBWrQzLGLIMG5pNmWh2TB8iGTQ
Fotomuuseum tähistab sünnipäeva Tallinna raekoja taga Fototänava avamisega
Neljapäeval, 6. augustil kell 11.00-16.00 tähistab Fotomuuseum 40. sünnipäeva Tallinna raekoja taga Fototänava avamisega
Neljapäeval, 6. augustil 2020 tähistab Fotomuuseum 40. sünnipäeva alternatiivfotograafia võimaluste tutvustusega. Sel puhul on kell 11.00-16.00 Tallinna raekoja taga avatud Fototänav, mille töötubadesse on oodatud kaasa lööma kõik fotohuvilised, tegemist leidub suurtele ja väikestele.
Ligiastujaid kostitatakse põnevate võimalustega fotograafia analoogmeetodite ja eritehnikate vallas. Toimub pin-hole fotograafia töötuba, kus tõestatakse, et pilti saab teha ka tavalise plekist kohvipurgiga. Väiksemad fotohuvilised saavad valguse ja fotokeemia abil jäädvustada fotopaberile oma fotograafilise käpajälje. Lisaks on kõigil võimalus osaleda ajastutruul fotosessioonil. Tartust külla saabuvad Ag47 piltnikud fotografeerivad soovijaid plaatkaameraga, luues ajaloohõngulise portree ja kasutades selle valmistamiseks märgkolloodiummenetlust.
Fotomuuseum tegeleb Eesti fotograafia ajalooga, kogub ja uurib ning tutvustab avalikkusele meie rikkalikku fotopärandit. Samas ei minda mööda nüüdisfotograafiast, vaid pakutakse mitmekesiste näitustega kokkupuutepunkti ka tänapäeva fotokultuuriga. Kaasneva haridusprogrammiga algatatakse üha eripärasemaid projekte.
Fototänava sündmuse kava ja piletiinfo Fotomuuseumi kodulehelt
ARNOLD x LEPIK x NIINEMÄGI x KOSENKRANIUS A-galerii akendel
Augustikuus on A-galerii akendel Georg Arnoldi, Claudia Lepiku, Maarja Niinemägi ja Katrin Kosenkraniuse väljapanekud. Noorte ehtekunstnike näitustes on liikumapanevaks jõuks materjal ning selle võimalused. Näitused on akendel möödujaile vaatamiseks 6. kuni 29. augustini ning ühine avamine on kolmapäeval, 5. augustil kell 17-19. Oled oodatud!
Ühtlasi jätkame kunstnikuvestluste seeriaga A-galerii kodulehel ning IG ja FB lehekülgedel.
EXTENDED PLAY Georg Arnold
Esitlusel on viiest plaadist koosnev EP (Extended Play). Iga plaadi pinda on salvestunud üks lugu, mis on käsitlus ornamendist Archimedese spiraali alusel. Motiiv tuleneb vinüülplaatidelt. Abivahenditena on kasutatud plasmalõikurit ja treipinki, materjalina terast. Teosed on valminud Eesti Kunstiakadeemia töökojas 2019. aasta sügisel, mille Arnold veetis resideeruva kunstnikuna.
Georg Arnold (1994) on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia sepakunsti eriala 2019. aastal (BA) ning jätkanud seal resideeruva kunstnikuna. Arnold täiendas end “Metallikunsti kursusel” Rootsis HDK-Valand Steneby koolis 2020. aasta kevadel. Katsetatud tehnoloogiatest on eelistatuina välja kujunenud gaasi-ja plasmalõikus. Tema töid on Eesti Kunstiakadeemia üliõpilastööde fondis. See on tema esimene näitus pärast kunstiakadeemia lõpetamist. Kontekstiväliselt paeluvad asjaosalist vein, muusika ja kollektsioneerimine.
ABOUT FACE Claudia Lepik
Veetsin 2019 aastal kuu aega New Yorgis residentuuris, kus öised tuled, kirev linnaruum ja läbi jalutatud tänavad pakkusid vaheldust ja inspiratsiooni. Sedasi, kannustatud uuest keskkonnast, süvenesin oma töösse värske huviga materjali vastu. Nii valmisid uued mitmekihiliste struktuuride ja värvitoonidega näo- ja ninaehted. Välja pandud kolmik on osa mu isikunäitusest “About Face”, mis leidis aset samal aastal New Yorgi ehtekunsti nädalal.
Claudia Lepik on ehtekunstnik. 2018 aastal lõpetas ta Eesti Kunstiakadeemia ehte- ja sepakunsti eriala BA kraadi ning autasustati Noore Tarbekunstniku preemiaga. Claudia on tegutsenud vabakutselise ehtekunstnikuna, osalenud mitmetel grupinäitustel Eestis ja Kreekas ning möödunud sügisel oli tal esimene soolonäitus New Yorgi ehtekunsti nädalal.
POOLTOON Maarja Niinemägi
Iga ehe koondab tähendusi ja ehtekandjatena kuulume erinevate kordumatute ideede maailma, kus ka värvil on eriline roll. Kasutades värvi materjalis, küllastunult pealekantuna või aktsendina saab ehtest abstraktne värvi ja vormi kooslus. Titaan materjalina annab selleks palju võimalusi. Ehted on väga kerged ning värvide peegeldus metalli pinnalt kirgas, läbipaistev. Laserlõikuse teel valminud vormidele annab lõppviimistluse käsitöö, nõnda võib iga ehe olla natuke erinev. Näitusel on väljas õhulised, ruumilised kõrvarõngad. Tehnoloogiatest on kasutatud laserlõikust, punktkeevitust, anodeerimist.
Maarja Niinemägi on osalenud näitustel Eestis, Euroopas, Hiinas, Ameerikas ja Austraalias. Ta on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia ehtekunsti eriala (BA 2004, MA 2008). Ta on olnud vahetusüliõpilane Saksamaal Idar-Obersteinis Trieri Rakendukõrgkoolis arendades oskusi vääriskivide graveerimises ja disainis. Tema töid on ostetud Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi kogusse, Alice ja Louis Kochi sõrmuste kollektsiooni Shveitsis, erakogudesse (Kadri Mälk EST, Susan Cummins USA, Lars Phalmann FIN). Ta kuulub Eesti Kunstnike Liitu ja Eesti Disainerite Liitu. Praegu elab Maarja Niinemägi Tartus ja tegutseb ehtekunstistuudios Cirrus.
…JA ÜHEKSAPEALINE LOHE Katrin Kosenkranius
Muinasjutt ütleb… et leida, on vaja läbi kanda kolm paari rauast kingi ja ära süüa kolm pätsi kivist leiba ning siis jääb üle vaid üheksapäine lohe, kelle maskid langevad, kui talle alistud…alles pärast seda kõike saabub vastus…
Katrin Kosenkranius on kunsti tudeerinud Academia Non Gratas ja ehtekunsti Eesti Kunstiakadeemias. Ehtekunsti maitsemeeli on ta vürtsitanud ka praktikatega Itaalias ja Rootsis. Näitustel on Katrin osalenud rohkem ja vähem nii siin kui seal ning lisaks pälvinud 2012. aastal Roman Tavasti stipendiumi.
ARNOLD x LEPIK x NIINEMÄGI x KOSENKRANIUS
06.08.2020 – 29.08.2020
Kunstnikuvestlused agalerii.ee ning Instagramis @agalerii_autoriehted
Näituse sündmus Facebookis
info@agalerii.ee
Hobusepea 2, 10133 Tallinn
E – L 12:00 – 17:00
P suletud
HTM hõimurahvaste programm kuulutab välja 2020. aasta kirjandusauhinna konkursi
HTM hõimurahvaste programmi nõukogu kuulutab koostöös Soome-Ugri Kirjanduste Assotsiatsiooniga välja kirjandusauhinna konkursi, et tunnustada uurali keelkonda kuuluvate omariikluseta hõimurahvaste omakeelseid kirjandusteoseid.
Alates 2007. aastast välja antav kirjandusauhind on asutatud udmurdi kirjaniku ja ühiskonnategelase Kuzebai Gerdi (1898–1937) auks. Gerdi sulest on ilmunud üle 400 luuletuse, lisaks poeeme, näidendeid, proosat ning mitmeid tõlketöid. Samuti oli ta udmurdikeelse lastekirjanduse rajaja.
Kirjandusauhinna nominendiks võib esitada uurali keelkonna keeles kirjutatud ilukirjandusliku originaalteose või ilukirjandusliku teose tõlke, mis on avaldatud viimase nelja aasta jooksul (2016—2020).
Auhinnafond on 2500 eurot. Žürii otsustab auhindade suuruse, mitu auhinda ja millises kategoorias välja antakse.
Taotlejad (auhinnale esitajad) peavad 1. septembriks 2020. a saatma hõimurahvaste programmi koordinaatorile marika@fennougria.ee :
1) avaldatud teose .pdf formaadis või posti teel 2 eksemplari;
2) avalduse (eesti, vene või inglise keeles), milles on märgitud, millises kategoorias auhinnale kandideeritakse, samuti nominendi nimi (ja pseudonüüm), sünnidaatum, töökoht, aadress, telefoninumber, elektronposti aadress;
3) 1–2 soovituskirja/eksperthinnangut (eesti, vene või inglise keeles);
4) varem avaldatud omaloominguliste ja/või tõlgitud teoste nimekirja (eesti, vene või inglise keeles).
NB! Avaldatud teoseid (2 eksemplari) võib saata ka posti teel. Postitamise tähtjaks on samuti 1. september 2020 (arvestatakse postitempli kuupäeva järgi):
Hõimurahvaste programm
Marika Alver
Pärnu mnt 28
Tallinn 10141
Eelmise aasta konkursilt edasi suunatud taotluste puhul ei pea materjale uuesti esitama. Palume dokumendid ja materjalid saata ainult uute taotluste esitamisel.
Kirjandusauhinna laureaadid kuulutatakse välja hukatud udmurdi kirjaniku Kuzebai Gerdi mälestuseks 1. novembril 2020.
