Toeta
Otsi

ühismeedia

  • Suures saalis on samal ajal Houellebecq

    PRIIT PÕLDMA

    Tartu Üliõpilasteatri „Valgustaja“, autor Uku Uusberg, lavastaja Marko Mäesaar, kunstnik Marge Martin, valguskujundajad Enor Niinemägi ja Kristjan Tammi, helikujundajad Enor Niinemägi ja Marko Mäesaar, videokujundaja Kristjan Tammi, koreograaf Jaanika Tammaru. Mängivad Enor Niinemägi, Maria Vera Pšenitšnaja, Rutt Vare, Merili Viks, Indrek Tulp, Peeter Piiri, Jörgen Sinka, Kristjan Tammi, Kelly Kittus ja Heleriin Lass. Esietendus 26. XI 2020 Tartu üliõpilasmajas.

    Uku Uusbergi isikupäraseid ja mitmekihilisi autorilavastusi jälgides olen korduvalt mõelnud, kunas võtab tema näitemänge lavastada keegi peale autori enda. Uusbergi kordustele ja mitmetimõistetavusele rajatud dialoogides ning tegelaste sisekosmost avavates kujundlikes remarkides on peidus rohkem tõlgendusvõimalusi, kui saab ühe lavastusega realiseerida – see ongi ju rikka ja suveräänse dramaturgia tunnus. Pretsedent ongi juba loodud, 2012. aastal esietendus Läti Rahvusteatris Inese Mičule lavastuses „Pea vahetus“. Et Eestis jõuab esimesena uue lavastuseni just „Valgustaja“, on pigem üllatav: Uusbergi näidenditest tundub nimelt see kõige kontekstisidusam, ühenduses konkreetse trupi ja mänguruumiga Eesti Draamateatris, kus autor selle 2015. aastal lavale tõi.

    Lavastaja Marko Mäesaar pole Eesti Draamateatri reaale Tartu Üliõpilasteatri omadega asendanud. Pärisnimed (valgustajad Triin ja Andreas, heli-Toivo) ning osutused lavatagustele ruumidele ja situatsioonidele, millel esmalavastuses oli oht mõjuda Eesti Draamateatri sisenaljadena, omandavad nüüd värske kõla, üldistusjõu. „Valgustaja“ tegevus hargneb teatrimaja väikeses saalis lavastuse „Anton Tšehhovi lugu inimesest“ esietenduse eel ja ajal, korduvalt märgitakse: „Suures saalis on Houellebecq.“ Eesti Draamateatris näis see repliik osutavat samal hooajal esietendunud „Kaardile ja territooriumile“, mida sageli tõepoolest „Valgustajaga“ paralleelselt mängiti. Tartu üliõpilasmajas, kus mingit teist teatrisaali, ammugi Houellebecqi lavastust pole, taipasin ühtäkki, et osutus pole sugugi juhuslik.

    Nii Michel Houellebecq kui ka Uku Uusberg jälgivad oma teostes humanistlike väärtuste kuhtumist. Nagu Houellebecqi romaanides, nii on ka „Valgustaja“ keskmes keskealine meesintellektuaal, kes püüab oma traditsioonilisi tõekspidamisi padupragmaatilise ühiskonnakorraldusega sobitada. Õieti vastab „Valgustajas“ sellele kirjeldusele suisa kolm tegelaskuju: peale autodidaktist nimitegelase ka literaat Viktor ja vana kooli näitleja Eino Truu, kehastades idealistliku tervikuihaluse ja fragmenteeruva maailma kokkupõrkes kolme erisugust vaatenurka: filosoofiline distants, irooniline muganemine ja hüsteeriline kaasajooksmine.

    Kui Houellebecq eksponeerib oma kangelaste kohanemist küünilises kõverpeeglis, mis muudab viimaks küsitavaks nende tõekspidamiste tõsiseltvõetavuse ja elujõu, siis Uusbergi lootusrikkamas maailmakäsitluses resoneerivad romantiliste ideaalidega sisimas ka need tegelased, kes väliselt igasugusele idealismile vastanduvad. Iga vastuvõtja elutaju küsimus on, kumba ta eelistab, kas tunneb end tõele lähemal koos Houellebecqiga suures või Uusbergiga väikeses saalis.

    Enor Niinemägi mängib Valgustajat tolerantse introverdina.

    Tartu Üliõpilasteatris on „Valgustaja“ teksti kõvasti kärbitud, kolmevaatuselist näidendit mängitakse ühe vaheajaga (esimene ja teine vaatus koos), seejuures ühestki tegelasest ja tegevusliinist loobumata. Kompaktne tekstiseade vastab paremini dramaturgia konventsioonidele, kuid kärbetega on läinud kaotsi pisut autori eripärast. Uusbergi fiktsionaalsed maailmad sisaldavad alati hoomamatuid elemente ja nendevahelisi seoseid, kohatine üleküllus teeb nende vastuvõtu vahel kurnavaks, kuid kui loobuda püüdest kõik seosed ühekorraga läbi näha ja ratsionaliseerida, hakkab mängumaailma sisestruktuur järk-järgult avanema. Oma selge piiritlematusega hakkavad Uusbergi loodud mudelid väga sarnanema reaalse maailmaga, sestap on neis vaatlejana viibimine alati kõnekas ja avastusrohke protsess.

    Tartu Üliõpilasmajas asetatakse publik istuma lavale, seljaga saali poole. Üksikute kile- ja kangapalakate tagant paistev alasti lavakarp, töörõdud ja stanged, vaatajate selja taga sulguv eesriie on küll tuttavlikud, kuid siiski mõjusad võtted, millega vaataja ruumitaju ergutada. Nagu „teater teatris“ mänguvõtte puhul tavaline, ei ole lava pelgalt läbipaistev meedium, vaid teadvustatud tähendusega ruum, maailmamudel, kus on esil tõeluse ja illusiooni, autentsuse ja vaatemängulisuse vastuolud.

    Lavastuse ruumiloogika on paraku ebajärjekindel, fiktsionaalse ja reaalse ruumi suhe jääb arusaamatuks: millal on sein sein ja kardin kardin ning millal peab kardina taha varjumine tähistama ruumist lahkumist? See ei mõju sihiliku eksitamisena, pigem otsustamatusena. Ebamääraseks jääb ka publiku positsioon: näidendi esimeses ja teises vaatuses on publik kirjutatud Valgustaja kujutletavaks kaaslaseks, aga Tartu Üliõpilasteatri Valgustaja (Enor Niinemägi) võtab vaatajaid eksplitsiitselt mängu võrdlemisi vähe, kõneleb rohkem iseendaga; nii on ka neljanda seina langemine ja kerkimine juhuslikuvõitu.

    Kuigi heli- ja valguskujundus ning koreograafia on kohati ekspressiivsed, on Mäesaare lavastus sisehoovustes pastelne, teravatest kontrastidest hoiduv. Lavaruumis leidub nii tehnika kui ka looduse ilminguid, kuid needki on omavahel rohkem seotud kui vastandatud: lavale puistatud ämbritest turritavad tehisliku altvalguse paistel välja taimeistikud, videopildis on näha kosmosekaadreid ja tuhandeid kordi suurendatud rakustruktuur. See sobib hästi Uusbergi panteistliku elutunnetusega, kus otsitakse kõikühtsuse ilminguid, imetletakse looduslike süsteemide ja inimese siseilma sarnasust.

    Sidusus iseloomustab ka lavastuse tegelassüsteemi. Kõigi tegelaste sotsiaalsed kaitsekihid on õhukesed, nende sisemine ebakindlus ja rahuvajadus on algusest peale tajutav. Et suurem jagu osatäitjaid paistab enam-vähem ühevanusena, ei tõuse esile näidendisse kirjutatud põlvkondade konflikt. See hakkab tööle lavastuskontseptsiooni kasuks: „Valgustaja“ läbiv teema – inimeste võimetus üksteiseni jõuda, dialoogi eiramine, enesekesksus, mis välistab kohtumised – kõlab seda traagilisemalt, mida lähedasemad on tegelased oma ealt ja elutundelt.

    Enor Niinemägi mängib Valgustajat tolerantse introverdina. Tema rahulik siserütm nakatab tasahaaval, rõhutatud argisusega esitatud metafüüsilised mõttekäigud kujunevad lavastuse malbeks, kuid toekaks selgrooks. Nimiosatäitja delikaatne vaatlejapositsioon toob esile kõrvaltegelased. Indrek Tulbi võõrlavastaja G on pidurdamatute impulssidega, kuid siiski soe ja andekas, aimatavalt isegi hooliv inimene. Peeter Piiri järsud registrivahetused madala valuläve ja kõrge ametieetikaga näitleja Eino Truu rollis on rabavalt orgaanilised ja usutavad, Piiri Truu areneb täielikuks absurdiinimeseks, kohanedes ümbritsevaga nii kameeleonlikult, et kõhe hakkab.

    Kelly Kittuse teatrijuht Viktoria püüab naiivse visadusega üha ambivalentsemaid olukordi kontrollida, kuid tema ametliku pealispinna alla peidetud haprus ja kaitsetus paistavad välja esimesest silmapilgust. Tõlk ja literaat Viktor on Jörgen Sinka kehastuses sisimas õrn idealist, kes üritab kramplikult oma ideaalidest vabaneda, neid lahendamatutesse paradoksidesse uputada, irooniast kaitsekihti kasvatada. See pessimistlik visioon tänapäeva intellektuaalist mõjub iseäranis valusalt, kui Viktor pole muserdunud keskealine literaat, kellena ta paistab näidendis, vaid hoopis mõjualdis noor kultuuritegelane, kes võtnud omaks salvava tõrjehoiaku igasuguste absoluutide ja tõepüüdluste suhtes. Kohati kõlavad Viktori postmodernsed kahtlused kõigist tegelastest kõige küpsemana, kuid tema püüdlikult järjekindel usu ja armastuse eitamine viib hingelisse kõrbe – Viktori ideede ummikust peegeldub hoiatav autoripositsioon. Mõjuva kujundina sööbib lavastusest mällu Viktoria ja Viktori suutmatus teineteist läbi kileseina kõnetada.

    Keeruline lugu on meestele kirjutatud rollidega, mida mängivad naisnäitlejad – seejuures pole selgelt aru saada, kas lavastuses on tegu mees- või nais­tegelastega. Filosoofiatudengeist lavatöölised Voltäär (Maria Vera Pšenitšnaja), Russoo (Rutt Vare) ja Monteskjöö (Merili Viks) askeldavad kergelt nihestatud ülipüüdlikkusega, aga nende motiivid ja eesmärgid on hämarad. Oma idealistliku manifesti peavad nad ette kandma teispoolt kilekardinat, kus mõjule pääsemiseks pole üleliia palju vahendeid, nõnda on ses stseenis raske tabada ka siiruse ja iroonia vahekorda. Näitlejate sarm ja sära tõuseb esile liikumisnumbrites. Vana teatrihunt Semjon (nähtud etendusel asendajana Katrin Kalma), keda tekstis esitletakse „filosoofilist moodi valgustajana“, ilmub kiiskavvalges jopis elunautlejana. Miks see veiderdav viina­nina on põhiväärtuste üle juurdleva Valgustaja sõber ja suisa õpetaja, jääb selgusetuks. Lahendamata küsimused ei puuduta ainult lavastajat ja näitlejaid – lavatööliste trio ja Semjoni liinid on juba dramaturgiliselt veidi ripakile jäetud.

    Marko Mäesaare lavastus kinnitab, et Uku Uusbergi dramaturgia avatud struktuur võimaldab erilaadseid tõlgendusi ja rõhuasetusi. Ning sedagi, et läbimõeldud ja -tunnetatud idealism on kõnekas ja seletusjõuline lähtekoht tänapäeva ühiskonna ja kultuuri analüüsiks. Uusbergilikku mõtte- ja kunstilaadi ei saa pidada vaid ühe teatrimehe romantiliseks maailmatajuks – see kutsub kaasa ja edasi mõtlema, ärgitab viljakat dialoogi.

  • Omaette olemise kunst

    URMO METS

    Eike Epliku, Art Allmäe, Edith Karlsoni, Anna Mari Liivranna ja Johannes Luige näitus „Heade mõtete kodu“ Kogo galeriis kuni 30. I, kuraator Rael Artel.

    Elu ollakse harjunud liigendama eri ulatuses pausidega, nagu seda on kohvi­paus ja uinak, nädala- ja aastavahetus. Pausi üldisem eesmärk on peatada korraline rütm ja tegeleda inimliigile omaselt mineviku ja tuleviku suhete kaalumisega. Kroonviirus tõi meie pea kohale Magalhãesi Pilve mõõtmetega puhangu, kus põimuvad isiklik ja ühiskondlik, lokaalne ja globaalne. Rael Artel taotleb näitusega „Heade mõtete kodu“ teoseid ja tehnikaid ühendades tabada muutuste ajas midagi üldistavat ja resümeerivat. Seda tüüne tundetooniga mõtisklust toetab hästi valitud aeg – näitus kulgeb vanast aastast uude, asetsedes kokkuvõtete ja uute sihtide ristteel.

    Näitusesaali sisenenu ees avaneb esteetiliselt helge vaatepilt, väikesele galeriipinnale on õhuliselt ja harmooniliselt hajutatud mitmesuguses tehnikas tööd. Domineerivad heledad ja pastelsed toonid, kergele õhulisele sekundeerib mõni raske ja tume toon või objekt. Kunstnike kujundid on lihtsad ja hõlpsasti äratuntavad, võimaldades ka kesisema keskendumisvõimega külastajal näitusega sina peale saada. Kui tegemist oleks muusikažanriga, oleks see põhjamaiselt karge ja nõtke džäss. Galerii akna taga varitsevate kaamosenootide kiuste valitseb näitusel hoopis enesekindel ja söakas meelelaad. Väljapaneku kõlaregister on hoolimata meid ümbritsevatest ohtudest tasakaalukas ja mänguline, unistav ja vaatlev, ehk unelevgi.

    Mis on aga see essents, mis kunstnikke ja kuraatorit selles erakordses ajas huvitab?

    Omaette olemise kunst. Isolatsiooniaeg on esile toonud, kui palju sõltume normaalseks funktsioneerimiseks inimsuhetest, ühiskondlikest teenustest ja muudest väliskeskkonna pakutavatest stiimulitest. Puudujäägi korvamiseks tuleb leida asendustegevusi ja olla loov. Omaette olemises on teatavasti nii enesemääramise luksust kui isolatsioonihirmu. On selge, et moodsas ühiskonnas tuleb tegeleda pigem isoleerituse hirmuga – harjutada omaette hakkamasaamise kunsti.

    Näitusel pakuvad selleteemalisi juhiseid Eike Eplik ja Anna Mari Liivrand. Eplikult leiab mõtiskleva näputöö voolitud ja maalitud vormidest, mis vaikeluna meenutavad toidulauale kuuluvaid objekte. Objektide plastika osutab pooleliolevale protsessile.

    Liivrand on välja pannud kolm varasemat käekirja jätkavat graafikatööd ja ühe ruumilise objekti. Tõenäoliselt Mare Vindist mõjutusi saanud kauni käekirja pastelne graafika kujutab orgaanilisi ja skulpturaalseid vorme, mille puhul jääb sageli mõistatuslikuks kujutatud objektide mõõtkava, mis võib olla niihästi mikroskoopiline kui ka monumentaalne.

    Mõlema kunstniku tööde karakter on koondatud sisekaemusele, kunstnikud on vaadelnud kulgemise protsessi. Liivranna töödest õhkub rahu ja enesekindlust. See toon kestab kogu näituse vältel.

    Edith Karlsoni pilvede sombune tonaalsus murrab valgust ja elustab eri toonides jutustusi rõõmu ja nukruse teineteist toetavast kooselust.

    Igavus kui privileeg. Isolatsioonist koduseinte vahel tekkinud igavus on muidugi privilegeeritute valuuta. Mitte kõik ei saa jätkata mahakäinud tempos tööd või selle teesklemist, ilma et peaks kartma tõsiseid tagajärgi. Mõistagi vaatavad paljud selles olukorras tõtt rusuva ebakindlusega, mille tõsidus on kohale jõudmas alkoholismi, suitsiidi, vägivalla ja muu probleemkäitumise sagenemise kaudu möödunud aasta statistika kokkuvõtteisse.

    Johannes Luik on näitusele välja pannud joonistused tasakaalu otsivatest hapravõitu olenditest ning vorminud ühe neist kolmemõõtmelisse ruumi. Raske kivist pea ja roostekarva terasest peente jalgadega olend põrnitseb enda ette. Teda vastu põrnitsedes võib sattuda zen-meditatsiooni laadsesse ajavaakumisse, sensori kaudu käivitunud helind elustab muidu liikumatu objekti liikumispotentsiaali ja paiskab näitusekülastaja intensiivsesse olevikuhetke. Kontsentreeritud hetkes viibides taandub kriitiline meel ja ümbritsevas võib avastada uusi tahke.

    Äralõigatud keskkonnad. Näitusetöödest kõige ambivalentsem on Edith Karlsoni kujundirikas seeria polüestervaigust pilvedega. Pilved ei ole mitte laest alla riputatud, vaid õõtsuvad nagu Johannes Luige loodud olendid tasakaalu otsivalt peene metallridva otsas. Pilvede sombune tonaalsus murrab valgust ja elustab eri toonides jutustusi rõõmu ja nukruse teineteist toetavast kooselust. Vihmased, kuid ometi kaunist värvilaiku sisaldavad pilvemaailmad viirastuvad meile piinarikka aeglusega, justkui pea kohal täituvad kliima- ja keskkonnadebati raskused.

    Üldiselt helgevõitu pilvede hulgast ei puudu ka sõna otseses mõttes tõrvatilk – must pilv, mis kurjuse manifestatsioonina meenutab möödunud aastal meediaruumi täitnud poliitilisi kirgi, olgu need seotud salakavala viiruse ja maski kandmise, liikumise Black Lives Matter või abielureferendumi ümber käivaga. Must pilv töötab kui universaalne kujund teistsugususest ja elustab automaatselt kogu meenuva problemaatika.

    Poliitilisest isolatsioonist kõneleb ka Art Allmäe musta värvi büst, mille näojooned laveerivad Putini ja A. H. Tammsaare vahel. Allmäe teos paistab esmapilgul näitusetöödest kõige juhuslikum, kuid kunstnik teab, et tõejärgsuse ja poliitika diskursus on liim, mille omadustele võib alati loota. Seegi kord läheb õnneks ja näitusekülastaja saab kätte võtme tundmaks muret Venemaal aina süvenevast lõhest kodanikuühiskonna ja võimu vahel. Seda illustreerivad ilmekalt näituse toimumise ajal saabunud välisuudised Venemaal võõragendiks tembeldamise uuest seadusest ning jätkuvalt võimu poolt edukalt kontrollitavast meediaruumist, mille järgi vaid 15% Venemaa elanikkonnast usub, et Navalnõi mürgitamise taga on FSB.

    Isiklikust ruumist linnaruumi. Kuraator Rael Artel on näituse saatetekstis selgitanud soovi suunata isolatsioonitemaatika privaatse interjööri ja avaliku linnaruumi võrdlusesse, andes nii interjööri liigendavatele objektidele skulpturaalne tähendus ja võimaldades neid vaadata mingil moel kõrgemas vääringus kui pelk olmeline ese. Selline võte on ehk lihtsustanud kunstnike fookuse seadmist, kuid ei lisa näitusele intellektuaalses plaanis juurde midagi peale mänguliselt literatuurse analoogia. Kuraator on küll julgustanud vaatajat oma isiklikke ruume loovamalt kasutama ja kutsunud üles flanööri kombel unustatud sisetänavatel kolama, kuid linnaruumi ja isolatsiooni iseäralikumad suhted jäävad näitusel välja arendamata. Siin saanuks esitada küsimus ja püüda ka vastata, mil moel muutis isolatsioonikogemus ootusi avalikule või isiklikule ruumile.

    Ükskõik missuguste suuremate sündmuste järel on esialgne reaktsioon jälgida muutuste väliseid tunnuseid ja alles seejärel, piisava aja möödudes asuda neid analüüsima. Näitusel „Heade mõtete kodu“ tegeletakse eelkõige tunnustega, pakkudes meeleolukaid äratundmisi möödunud aastast, esteetilist naudingut ja suurepärast platvormi meditatiivseks sisekaemuseks.

    Kunstnike ja kuraatori koostöö tulem võrsub peaasjalikult tunnete viljakal pinnasel, olles suunatud üksikisiku sisemaailma poole. Ilmselt pakub näitus paljudele ka lohutust. Intellektuaalseid üleskutseid ülespanek ei esita, samuti ei võeta ühiskondlikult tundlikel teemadel selgeid seisukohti.

  • Saladus puuõõnes

    PAAVO MATSIN

    2012. aastal ilmunud mahukas ja soliidses Andres Ehinile pühendatud tõlgenduskogumikus „Täiskui“ kirjutab Arne Merilai tabavalt: „Tänane postmodernne vormide, tõdede, inter- ja metatekstuaalsuse mitmuslikkus – kirjanduses, teatris, kunstis, filmis, reklaamis jm tarbekunstis – on sürrealistliku valmisolekuta vaevu mõeldav“.1 Samal seisukohal on ka XX sajandi idabloki üks esisürrealiste tšehhi animafilmikorüfee Jan Švankmajer (sünd 1934), kes on mitmes intervjuus rõhutanud, et sürrealism on pigem elutunnetus ja maailma tajumise viis, eriline maagiline vaade elule ja maailmale, ning võib küll ilmneda filmides või maalikunstis, kuid sellele vaatamata ei tohiks rääkida sürrealistlikust maalikunstist või sürrealistlikust filmist, sest tegelikult ei ole olemas sürrealistlikku esteetikat või meetodit.

    Sürrealism, see igivana siniloll

    Merilaist ja Švankmajerist tõukudes võib edasi mõelda, et ehk ei ole tegu ka lähenemisega, mis vaid tänapäevale iseloomulik, sest sürrealismiks valmisolekut ja maailma tajumise viisi on ju demonstreerinud meile tegelikult ka sürrealismi suured eelkäijad, kas või näiteks maalija Hieronymus Bosch (u 1450–1516).

    Kirjutasin kunagi sedasama väga head tõlgenduskogumikku „Täiskui“ arvustades nii: „Ka paljud sürrealistidele olulised mõisted, kas või alateadvus või kollektiivne alateadvus (viimase fikseeris oma töödes Carl Gustav Jung XX sajandi alguses), olid ju juba aastasadu üldtuntud lihtsalt teiste nimetuste all, alkeemikutel näiteks Merkuur ja Anima Mundi. See on teatav eriline loomismeetod ja maailmavaade, mida hiljem, XX sajandil, hakati kokkuleppeliselt nimetama sürrealismiks ning mis leidis lõpuks sajanditepikkusest elitaarsusest tee peavoolukultuuri. Elitaarsel kujul oli alateadvusele tähelepanu pööramine ajalooliselt seotud alkeemiaga ja seda illustreerinud kujutava kunstiga. Nii Arcimboldo kui ka mitmed XX sajandi tšehhi sürrealistid ongi läbivalt huvi tundnud alkeemia vastu.“2

    Eks niisugust ekstravagantset elutunnetust ole kandnud paljud monarhid või igavlevad õukondlased ja paljugi nende tehtust võib olla jäänud pööblile siiani arusaamatuks või sobimatuks/keelatuks. Tajusin seda hiljuti, kui lugesin kuninganna ja printsess Diana vanemteenri Paul Burrelli skandaalseks tembeldatud, aga oma tuumas väga südamlikku mälestusteraamatut „Millised me olime“. Burrell meenutab nimelt, mida ta noortele printsidele Kensingtoni palees kinkideks jõulusokkidesse pani: „Olin kuninganna vanemteenrina töötanud üksteist aastat ja teadsin, et ka monarh, nii nagu Walesi printsess Diana, ei ütle kunagi heast naljast ära. Seega täitsin Williami ja Harry jõulusokid igasuguste viguritega, mille abil pahaaimamatute kuningliku perekonna vanemate liikmete kulul vempe visata: peerukotid, mida toolile asetada, valged suhkrutükid, mis kuuma kohvi sisse pandult tuhandeks miniatuurseks plastikpeeniseks moondusid, plahvatavad naljasigaretid, mida tädi Margole pakkuda, plastikkärbsed võltsjäätükkides, mida kuningliku martiini või toonikuga džinni sisse poetada, ja plastikust koerajunnid Windsori lossi parimate vaipade jaoks – misjärel siis süüdistava näpuga kuninganna corg’ide poole näidata.“3 Kommentaarid on ilmselt liigsed, kuid küsin ikkagi: kes julgeks seda kõike oma perekonnale ja eriti vanaemale teha?

    Ehini Kunstkammer

    Valikkogu „Kimbuke sinilolli“ pealkiri tõi mulle meelde kohe Hasso Krulli käsitluse, kus ta on asetanud tähelepanu alla Ehini loomingu põhialused: fragmentaarsuse, kujundi emantsipatsiooni, suhte keelega jne.4 Ehin lõi ju vahel just tähevahetustega, kõige elementaarsemate vahekordadega mängides maksimaalse efekti. Sellised Ehini tekstid olidki ilmselt kõige meeldejäävamad ja armastatumad. Nii et valikkogu pealkiri on igatahes hästi valitud.

    Kirjanik ja tõlkija Andres Ehin (1940–2011) Lätis Rein Sepa majas.

    Loomulikult tahaks sellest valikust rohkem lugeda Ehini tekstide täielikku väljaannet koos põhjalike kommentaaridega. Toon siin eeskujuks hiljuti avaldatud Liisi Ojamaa ilmunud ja ilmumata luulet sisaldava raamatu „Kahel lahtisel käel“, mille on koostanud Doris Kareva ja Andres Aule. See ligi 600-l (!) leheküljel Ojamaa luulet ja teadvusevoolu-päevikuid sisaldav suurteos on silmapaistvalt ja süstemaatiliselt kommenteeritud. Kahjuks ei ole eesti kirjanduskultuuris kinnistunud tava teha rikkalikult kommenteeritud väljaandeid. Andres Ehini abikaasa ja tütre järelmärkused on mõistagi sümpaatsed, aga need on pigem mälestuslikud.

    Tegelikult võib aga sürrealistliku autori puhul kommentaaride küsimust vaadata ka vastupidisest ehk välistavast vaatepunktist. Toon siin põhjenduseks ühe fakti, mis iseloomustab Ida-Euroopa ehk suurima ja järjekindlama sürrealisti ja animaguru Jan Švankmajeri loome­filosoofiat. Nimelt tuleb sürrealismi kui maailma tajumise viisi ilmnemisega paralleelselt vaadelda ka kuulsat kunstikambrite (Kunstkammer, Wunderkammer) traditsiooni. Valitsejate, kloostrite ja veidrikest eraisikute kõrval tundsid harulduste kogude loomise vastu huvi ka just sürrealistid. André Breton kirjutab 1924. aastal „Sürrealismi manifestis“ mingist ideaalsest kindlusest sürrealistide jaoks, samas vaimus leidis ka Jan Švankmajer endale Horní Staňkovis maamõisa, mida ta täitis kunstikambri põhimõttel teatava sürrealistliku residentsina või aktiivse utoopiana, fantaasiana, millest saab reaalsus.5 Võimaliku kunstikambri kujul leidis väljundi Bretoni huvi maagilise kunsti ja Švank­majeri kiindumus praktilise maagia vastu. Švankmajer sisustas selle maamõisa ebaharilikult oma sõnul Kunstkammer’i stiilis, kus esemed on jaotatud looduslikeks (igasugused merekarbid, korallid, mineraalid), eksootilisteks (nt Aafrika maskid), esoteerilisteks (mirabilia et mystica, näiteks alkeemilised töövahendid) ja paljudeks muudeks traditsioonilisteks valdkondadeks. Kõik need väga erinevad asjad on asetatud ilma igasuguse nüüdisaegse museoloogilise lähenemiseta mõisa tubades ja keldris üksteise kõrvale. Horní Staňkovi Kunstkammer peab Švankmajeri puhul eelkõige äratama üles fantaasia.

    Kas ei sulge museoloogiline-seletav-tõlgendav lähenemine Ehini luuletuste puhul ehk hoopis fantaasiat ega ole mitte ujumine vastuvoolu? Ehk tulekski Ehini sürrealistlikke tekste lugeda nii, nagu need mõeldud on, ilma igasuguste kommentaarideta ja justkui jalutades harulduste kogus, n-ö luuletuste kunstikambris? Ka langeb kunstikambri-lähenemise puhul ära näiteks sarnaste luuletuste eksponeerimise küsitavus valikkogus.

    Kas sõidame Otikule?

    Ehini ja tema loomingu kohta on välja antud eelmainitud laiahaardeline kogumik „Täiskui“. Jõudsin kogumikku retsenseerides Julius Evola abil järeldusele, et sürrealist on eelkõige profaanne geenius ja antitraditsiooniline looja. Lähen nüüd edasi sealt, kus toona pooleli jäin.

    Arutlesin nõnda. Sürrealist kannab ju vägagi ehedalt antitraditsioonilist vaimsust, ta on eelkõige sõltumatu, profaanne geenius. Kõige paremini on seda vastuolu illustreerinud legendaarne traditsionalist parun Julius Evola (1898–1974), kes võttis nooruses ise otseselt osa dadaistide aktsioonidest Itaalias. Evola viitab oma teoses „Tiigril ratsutaja“ („Cavalcare la tigre“, 1961) irooniliselt André Bretoni seisukohale, et kõige lihtsam sürrealistlik tegu on minna tänavale ja tulistada huupi möödaminejaid. Evola toob ka näiteid enesetapu teinud sürrealistide kohta (Vaché, Crevel, Rigault) ja kirjeldab, et absurdijoovastus on seotud mitmeti traumatiseerivaga nii indiviidi kui ka ühiskonna vaatevinklist. Evola arvates on selline eksistents, kus kõik on võimalik ja lubatud, absurdne.6

    Võikski nüüd küsida: kuidas on lood Ida-Euroopasse ja totalitaarsesse süsteemi elama mõistetud sürrealistlikku lähenemist viljeleva loojaga? Selle küsimuse valguses on ju eriti huvitavad ka raamatus esmakordselt ära toodud nn KGB-värsid, mis kirjutatud ilmselt aastatel 1970–1977. Juhul kui sürrealismi käsitleda ülestõusuna traditsionalismi vastu, saab kommunistlikus ühiskonnas (mis on traditsiooni eitus) toimivat sürrealisti käsitleda kahekordse eitusena – ja selles on juba midagi lunastavat. Selline autor võis tunduda KGB kurjadele inimhingede inseneridele päris soerdliku ja maksimaalselt arusaamatuna. Ehk võiski niisuguse režiimi tingimustes elanud sürrealisti absurdijoovastus ilmneda just eriti tema pere ringis ja pani peitma lastele näiteks puuõõnde limonaadipudeleid (lk 188)? Švankmajer on öelnud ühes videointervjuus, et sürrealism vabastas ta kollektiivsest hirmust, sest sürrealism on kollektiivne seiklus. Ehini perekonna tehtud valikkogu ja avaldatud meenutuste alusel võib vist öelda, et sürrealism on parimal kujul samavõrra perekondlik seiklus.

    Samas videointervjuus ütleb Švankmajer ka seda, et sürralism on arendanud ta fantaasiat ennenägematul viisil. Mulle tuleb alati see lause õudusega meelde, kui sõidan Viljandi ja Tallinna vahel Järvamaal mööda suunaviidast, mis juhatab külla nimega Otiku. Švankmajeril on nimelt film pealkirjaga „Väike Otík“ („Otesánek“, 2000). Seal toob lastetu abielupaar suvilast koju antropomorfse okstega puutüki, mida naine hakkab hoidma ja toitma nagu last ning kutsuma Otíkuks. Puuront ärkabki ellu ja hakkab aina kasvava grotesksusega kõike õgima, igivana lastelugu transformeerub švankmajerlikuks painajaks. Švankmajer püstitas võtteplatsil küsimuse, mis on see puutükk, see Otík. Kas on see tume mitteteadvus, millega saavad kontakti ainult lapsed ja hullud, seega midagi väga primaarset? Me võime seda ehk võrrelda alkeemikute prima materia’ga, miskiga, millega me ehk ei saa enam kunagi korralikult suhestuda ja millest saab meile hoopis oht, valesti „kodustatud“ loodus, laps, kes sööb kord oma vanemad.7 Ehk ongi ainus võimalus selliseid ohtlikke väikseid Otíkuid vältida peita puuõõnde lunastavaid limonaadipudeleid? Peaks vist ühekorra Tallinna maanteelt Otikule sisse pöörama ja uurima seda asja põhjalikumalt …

    1 Täiskui: Andres Ehin. Koost Arne Merilai. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2012, lk 233.

    2 Paavo Matsin, Maagiline Ehin. – Keel ja Kirjandus 2013, nr 5, lk 374-375.

    3 Paul Burrell, Millised me olime. Meenutades Dianat. Tlk Elmer Kohandi. Pilgrim, 2007, lk 137.

    4 Hasso Krull, Piprakaun ja kiil. Andres Ehini tiivulised fragmendid. Rmt: Täiskui, lk 177–198.

    5 Jan Švankmajer, Dimensions of Dialogue. Between Film and Fine Art. Arbor Vitae, 2012, lk 171-172.

    6 Vt Paavo Matsin, Maagiline Ehin, lk 374.

    7 Jan Švankmajer, Dimensions of Dialogue, lk 385.

  • Kuidas alluvad juhti tajuvad?

    MALLE MAIDLA, MAAJA VADI

    Algaja juhina esitavad paljud endale küsimuse, kas ma olen selline juht, keda alluvad hindavad või kas ma vastan nende ootustele. Peale omanike hinnangu on see inimlikult mõistetav küsimus, sest tagasiside on kõigile tähtis. Valdavalt eelistame head hinnangut, kuid kõigile juht meele järele olla ei saa. Tulemuslikuks juhtimiseks on vaja mõista oma meeskonnaliikmete ootusi ja vajadusi. Kes ja milles tajub juhti ühtmoodi või erinevalt? Mõned hinnangud võivad sõltuda hindaja üldisest seadumusest, soost, east või kogemustest, aga isegi vähem konkreetse juhi rollikäitumisest.

    Mõju saavutamine on üks sotsiaalselt motiveerivamaid protsesse, mistõttu saab aluseks võtta selle, kuidas alluvad tajuvad juhi mõju. Sest mõjuvõimu, mida üks inimene suunab teisele inimesele, peetakse eestvedamise tunnuseks. Mõju ilmneb psühholoogilistes muutustes, mis omakorda väljenduvad mõjutatava käitumises, arvamustes, hoiakutes, eesmärkides, vajadustes ja väärtustes. Kui võtta rollideks juht ja tema meeskonna liikmed, saab uurida, kuidas meeskonnaliikmed juhi mõju tajuvad.

    Mõjuvõimu allikaid (kirjeldatud skeemil) on kahte tüüpi, millest üks peegeldab juhti kui isiksust (personaalsed mõjuallikad) ja teine juhti kui ameti kandjat ehk positsioonist lähtuvat mõjuvõimu. Personaalsete mõju­allikate hulka kuuluvad kompetentsuse (tugineb usule, et mõjutajal on vajalikud teadmised ja oskused) ning meeldivuse (samastumine mõjutajaga või soov olla tema moodi) mõjuvõim. Ametist tulenevalt saab juht ametliku võimu (teda on ametikohale määratud või valitud) ja/või võimaluse rakendada sunnivõimu (võimekus näidata seost käitumise ja ebasoovitava tulemi vahel) ning ka kompenseerivat mõjuvõimu (võimekus näidata seost käitumise ja soovitava tulemi vahel).

    Kuidas need mõjuallikad ilmnevad? Näiteks võivad alluvad arvata või tunnetada, et juhil on vähene meeldivuse mõjuvõim või suur sunnivõim. Juhi poolt vaadatuna pole mõjuvõimu allikate rakendamine tihtipeale teadlik tegevus. Juhtimiskoolitustega püütakse siiski ärgitada juhte märkama, kuidas nad mõjuallikaid rakendavad. Mõju on kahesuunaline nähtus ning selle teadmisega saab juht koostöö parandamiseks midagi ette võtta.

    2020. aasta kevadtalvel viidi läbi uuring, mille abil analüüsiti Eesti tootmisettevõtete tegevjuhtide näitel mõju saavutamist. Juhtide mõju välja selgitamiseks vastasid alluvad küsimustikule, kus oli vaatluse alla võetud, kuidas nende tegevjuhid kasutavad mõjuallikaid. Seejärel analüüsiti, kui üksmeelsed olid alluvad juhtide mõju hindamisel. Tähelepanu all oli see, kas hinnati mees- või naissoost juhti. Alluvaid iseloomustasid vanus ja juhiga koos töötatud aeg. Saadud tulemused näitavad, kuidas ja milles meeskonnaliikmete hinnangud olid ühetaolised või hoopis vastupidi – väga erinevad.

    Milles oldi ühel meelel, milles eriarvamusel?

    Soorollide vaade

    Uuringust tuli välja, et naisjuhtide puhul ollakse rohkem ühte meelt kui nende meessoost kolleegide hindamisel. Selgus, et kõige üksmeelsemad olid hindajad kompenseeriva mõjuvõimu osas. Olenemata vastaja või juhi soost oli see üks peamistest nimetatud mõjuallikatest, mida juhile omistati. Sealjuures kõige üksmeelsemad olid alluvad siis, kui hinnatav juht ja vastaja olid naissoost. Tuleb välja, et naissoost alluvad arvavad, et naisjuhid saavad neid kõige enam mõjutada, kui oskavad välja tuua, milline tasu sooritusele järgneb või kuidas välja teenida positiivne tagasiside.

    Mõneti ootamatult selgus, et ametlikku võimu omistati jällegi rohkem naissoost tegevjuhtidele, kusjuures vastajate üksmeelsus oli silmatorkav. Sama tendents paistab silma meeldivuse mõjuvõimu puhul, mil naised (aga ka mehed) hindavad kõrgelt ja väga üksmeelselt naissoost tegevjuhte ning annavad madalamad hinnangud meessoost tegevjuhtide kohta. Eeltoodud tulemustest ilmneb, et ilmselt on naisjuhid oma rollikäitumises selgepiirilisemad kui mehed. Võib-olla edastavad naised meeskonnaliikmetele selgemaid märke sellest, milliste võtete abil nad oma rolli täidavad.

    Teine ootamatu tulemus näitas, et kompetentsuse mõjuvõimu omistavad meessoost alluvad kõige rohkem just naissoost tegevjuhtidele. Siin on vastuolu levinud soostereotüübiga, mille järgi mehi peetakse kompetentsemaks. Ilmselt aitab seda tulemust mõtestada hindamiseks kasutatud väidete sisu. Nende alusel võib kokku võtta, et naissoost tegevjuhi antud ülesanded täidetakse, sest juht jagab praktilisi või koolituselt saadud kogemusi ja need omakorda aitavad alluval talle antud ülesandeid täita. Kompetentsuse mõju hinnati kogemuste ja teadmiste jagamise kaudu.

    Sunnivõimu rakendamise osas puudub hindajatel üksmeel. Kui juht edastab alluvale, et sobimatule tegevusele järgneb ebameeldiv tulem, siis lahknevad arvamused sel määral, et pole võimalik öelda, kes kellele seda rollikäitumist iseloomulikuks peab. Uuringust tuli välja, et sunnivõimu kasutatakse rohkem samast soost töötajate töö korraldamisel. Sunnivõim tekitab survetunde ning sageli on see isikliku alatooniga.

    Eesti juhtimise kohta saab plussina välja tuua, et ühegi juhi puhul ei peetud sunnivõimu peamiseks mõjutamise vahendiks. See lubab uskuda, et tootmisettevõtetes pole hirmutamine ja karistusega ähvardamine juhi peamised töövõtted, aga väga suur varieeruvus viitab, et mõne juhi töös on sunnivõtetel väga suur osa.

    Ealine vaade

    Kõik vanusegrupid pidasid tähtsamaks, et juht kasutab kompenseerivat mõjuvõimu. Ilmselt usutakse east sõltumata, et tööülesannete täitmisele järgnevad juhi jagatavad hüved. Ealiste erinevuste seisukohast saab kinnitada, et nooremad alluvad hindavad mõjuallikate rakendamist intensiivsemaks kui nende vanemad kolleegid. See tähendab, et mida vanem hindaja, seda madalamalt hinnatakse kõiki juhi rakendatud mõjuallikaid. Näiteks üldist mõjuvõimu ehk juhi mõjutamise vahendite tulemuslikkust omistavad nooremad vastajad suuremal määral oma juhtidele kui vanemad vastajad, kes pole oma arvamustes ka nii üksmeelsed kui nooremad meeskonnaliikmed. Võib-olla toovad need tulemused välja, et vanemate vastajate elukogemus mõjutab nende poolt tajutut ning juhtide mõju neile on väiksem. Vanemaid töötajaid saabki vähem mõjutada.

    Ealised erinevused toovad esile ootuste ja hinnangute dünaamika. Nimelt peavad 22–30aastased meeldivuse mõjuvõimust: nad täidavad juhi suuniseid, sest juht meeldib neile inimesena ja aktsepteerib neid sellisena, nagu nad on. 31–40aastased tajuvad, et juht rakendab ametlikku võimu ning 41–50aastased peavad juhi juures valdavaks kompetentsuse mõjuvõimu. Üle 50aastased peavad noortega sarnaselt kõige tugevamaks meeldivuse mõjuvõimu. Eelistuste mitmetahulisust saab põhjendada põlvkondlike erinevustega ja tööelu etappidega. On ilmne, et olukorras, kui töökollektiivis on eri vanuses töötajaid, ei saagi juht kõigi ootustele ühtviisi vastata.

    Ootamatult selgus, et kompetentsuse mõjuvõimu omistavad meesalluvad kõige rohkem naissoost tegevjuhtidele. See on vastuolus levinud soostereotüübiga, mille järgi mehi peetakse kompetentsemaks.

    Koostöö pikkuse vaade

    Juhiga koos töötatud aeg suurendab või vähendab mõne mõjuallika osa. Näiteks väheneb tegevjuhi üldine mõjuvõim kuni hetkeni, mil koostöö pikkus ületab viis aastat. Kompetentsuse mõjuvõimu osa väheneb samuti koos koostöö pikkusega. Ilmselt on pikema koostööstaažiga töötajatele raske edasi anda midagi sellist, mille puhul nad tunnetaksid, et neid mõjutab juhi kompetentsus, mis omakorda osutab, et juht peab pidevalt oma teadmisi ja oskusi täiendama. Kompetentsuse mõju saavutamiseks on see pikema koostööstaažiga ning üle 50aastaste meeskonnaliikmete juures möödapääsmatu.

    Huvitav leid oli, et ühe- kuni kaheaastase koostööstaažiga töötajad omistasid oma juhtidele kõige rohkem meeldivus- ja sunnivõimu. Küllap on see alluvalegi oma rolli tundmaõppimise aeg, mil oodatakse juhilt mõistmist ja kohanetakse ettekirjutustega. Sunnimõju rakendamine tähendab, et juht näitab, kuidas sobimatu rollikäitumine viib ebameeldivate tagajärgedeni. Kompenseeriva mõjuvõimu osakaal on kõige suurem koostöö alguses (kuni aasta) ning pikaajalise koostöö puhul (rohkem kui viis aastat). Seejuures olid vastajad üsna üksmeelsed.

    Kokkuvõtteks

    Juhi tööd tegema asuvale mehele või naisele saab öelda, et alluvad tajuvad teda erinevalt. Seda mõjutavad hinnangut andva alluva sugu, vanus ja koostöö pikkus. Kui soovitakse seda praktikas arvestada, siis on vaja mõelda, millisele töötajale on milline mõjutusviis kõige tõhusam ning püüda seda siis rakendada. Meie uuringust tuli välja, et:

    • naissoost juhte tajutakse sarnasemalt kui mehi ehk on siis neile suunatud rolliootused ühetaolisemad;

    • üllatuslikult arvatakse, et naissoost juhid kasutavad rohkem kompetentsuse mõju kui mehed, koos töötatud aastate jooksul kompetentsuse mõju väheneb;

    • juhid rakendavad sunnivõimu pigem samast soost töötajatele kui vastassoo esindajatele, sunnivõimu ei pidanud ükski hindajate grupp domineerivaks mõjutusvõtteks;

    • kompenseerivat mõjuvõimu peavad oma juhtide juures tähtsaks kõik töötajate grupid;

    • meeldivuse mõjuvõimu hindavad noored ja vastselt tööle tulnud ning vanema vanusegrupi ja pika koostöökogemusega alluvad.

    Leidudes on ainest tööga ja töötajatega kohanemiseks, aga see on keeruline, sest mõju kujundatakse intuitiivselt. Sellega toimetulekuks on vahel vaja leppida, et kõik juhtimisvõtted ei sobi kõigile juhtidele ega meeldi kõigile alluvatele. Mõtteeksperimendina saab iga juht ette võtta oma meeskonna ülesehitamise tunnused ja oletada, millised mõjuvõimu allikad sillutavad teed paremale sooritusele organisatsiooni eesmärkide täitmisel, omavaheliste suhete hoidmisel ja tasakaalustamisel.

    * Tegu on Tartu ülikooli majandusteaduskonna strateegilise juhtimise õppekava magistritööks kogutud materjaliga.

  • Üks hetk, üks viiv, üks silmapilk

    NELE-EVA STEINFELD

    ERSO veebikontsert „Ester Mägi 99“ 8. I Estonia kontserdisaalis. Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri kammeransamblid, kavas Ester Mägi kammermuusika.

    On kontserte, mis jäävad meelde, ilma et tekiks tahtmist esitatut kriitika abil lahterdada või lahata. Ester Mägi muusika on kõlanud meie kontserdisaalides ja mälus juba kolmveerand sajandit ning kõrvuti tema teostega on küpseks saanud mitu muusikute põlvkonda. Mägi looming jõuab muusiku repertuaari vaikselt, suurt kära ja ülevoolavat emotsioonitulva tekitamata, ent kinnitab enese esitaja mõttemaailma, rullides oma tähendusväljad lahti sammhaaval. Eesti muusikud mõistavad Mägi loomingut ja oskavad sellesse põimitud väärtustel lasta esile tulla, mõistes justkui sõnadetagi, et ülepingutus hävitaks hetke ning liialdus varjutaks sisemise sära. Mägi väljenduslaadis on midagi väga eestlaslikku: laia joone ja paatose asemel tasane eesmärgile jõudmine, suure dramaatilise arengu asemel detailitäpne ja napisõnaline kammerlikkus, introvertsus ja omamoodi jonnakas süvenemine üksiku heli ja kujundi algosadeni ning enesekriitiline visa töökus, mis on võimaldanud omakorda järjepidevat rõõmu valminud helitöödest.

    „Eriti õnnelikud võivad olla need autorid, kellel on püsivad austajad-interpreedid nagu „ihuarstid“, kellele võib alati toetuda. Nende järgi orienteeruvad ka teised interpreedid ja avalik üldsus,“ on Mägi öelnud.1 Austajatest-interpreetidest ei ole tal tõesti puudu olnud, ei kodumaal ega kas või Seattle’is, kus on tema koorilauludega pühendunult tegelenud Mägi Ensemble. Kuigi tema loomingus on vokaalteoseid üksjagu, peab Mägi end pigem instrumentaalheliloojaks. „Instrumentidele kirjutada on huvitavam. Laule on mul küll palju, aga leian, et suuremaid kordaminekuid on mul instrumentaalmuusikas.“2 Sel sajandil, mil aktiivne loometegevus ei ole enam nii väga esiplaanil olnud, on ta hoidnud silma peal, kus ja millal tema teoseid esitatakse. Juba 1980. aastate lõpust, kui Eesti avanes maailmale, on tema teoseid esitatud menukalt paljudes Euroopa riikides, USAs ja Austraalias ning ta on saanud uute teoste tellimusi Rootsist ja Saksamaalt. Mägi loomingusse kuulub kümmekond orkestriteost, 50 kammer­ansamblit ja 20 instrumentaalsoolopala, umbes 40 vokaalkammerteost, kaks vokaalsümfoonilist suurvormi ja sada koorilaulu.

    Mägi hingestatud muusika kõneleb selgelt Eestist ja rahvaviisi kaudu avanevast eesti kultuurimälust. Pianistiks saada tal käte haigestumise tõttu ei õnnestunud, kuid iga halb on millekski hea. Mõneti juhuslikult heliloomingu juurde sattununa nägi Mart Saar temas kaasasündinud annet ja ainulaadset taju ning pidas vajalikuks anda noorele kolleegile edasi oma kogutud tarkust ja sidet rahvaloominguga. Mägi arendas edasi Saarelt päritud rahvaviisi ja kunstmuusika põhimõtteid siduvat stiili­suunda, sulatades oma teostes kokku rahvaviisi arhailise maailma ja euroopaliku puhta muusika ideaali. Midagi allajoonitut ega rõhutatut tema noodiridadest ei leia, ei luubi ega tikutulega. Isegi otsesema rahvaviisikäänu, mis võiks mõjuda mõnel puhul kui särtsakas Haljala kindakiri, oskab Mägi märkamatult muundada isikupäraseks ja kordumatuks originaalloominguks. Mägi on ise osalenud rahvaloomingu kogumisretkedel ning talletanud seda kultuurikihti endasse. Kerri Kotta on võtnud osavalt kokku: „Rahvaviis, mis on ju omamoodi üldistus, paljude individuaalsete viiside kontsentraat, on Mägi muusikas saanud taas isiklikuks.“3 Mägi looming on läänemaailma muusika arenguga kaasas käinud, ent ükski stiiliuuendus ei ole haaranud tema tegemisi üleni endasse ega pannud kaotama oma nägu.

    Eesti muusikud mõistavad Ester Mägi loomingut ja oskavad sellesse põimitud väärtustel lasta esile tulla. „Serenaadi“ esitavad Miina Laanesaar, Helena Altmanis ja Mari-Liis Vind.

    Kammermuusikast koosnevasse sünnipäevakavasse jättis mõttelised tühimikud laulude „Üks hetk“, „Murdunud aer“ ja „Kerkokell“ kohale kontserdipäeva hommikul koroonaviiruse tõttu esinemise üles ütelnud Eesti Rahvusmeeskoor. Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri kammeransamblid täitsid aga kontserdi sisukalt ning kammerlik teerada hõlmas aastaid 1962–2001. Kontserdi varaseim teos oli „Ostinato“ (1962) puhkpillikvintetile, selle esitasid avaloona eredalt Mihkel Peäske, Heli Ernits, Soo-Young Lee, Jakob Peäske ja Mattias Vihmann. Neoklassitsistliku hingusega loos on rohkem noote ja tunglemist kui Mägi hilisemates teostes ning võib öelda, et nende aastate otsingute kaudu suubub Mägi helimaailma, mida praegu seostatakse eksimatult tema loominguga. Omamoodi murrangupunktis tema loometeel oligi keelpillikvartett nr 2 „Eleegiad“ (1965), mille kirjuta­miseks oli andnud tõuke Ain Kaalepi luuletsükkel „Väikesed eleegiad“. Muusi­kas otsest programmilisust ei leia, ent teose kude ja olemus on luulekujunditele omaselt napp, täpne ja intensiivne. Mägi on kahtlemata rohkem poeet kui lopsaka väljenduslaadiga proosa­kirjanik, ja seda kogu oma loometeel. Eriliselt jäi kõrvu kvarteti kolmas melanhoolne valsilik osa, mille Arvo Leibur, Kadi Vilu, Rain Vilu ja Tõnu Jõesaar esitasid eriti tundlikult. „Eleegiate“ ning sonaadi klarnetile ja klaverile (1985) vahel tekkis kontserdil põnev seos. Tundub, et mõlemasse teosesse on kätketud terviklik elutunnetus, eri värvides ja meeleoludes. Neist mõlemast võib leida ängi ja meeleheidet, seejärel helgemaid ja lüürilisemaid toone ning marsilikke-skertsolikke lõike. Kadri-Ann Sumera ja Taavi Orro esitus sonaadist oli mõtlik ja julge. Nad tabasid ülihästi teose need võimalused, kus mängida näiliselt väike ja esmapilgul vähetähtsana näiv detail oluliseks ja kandvaks. Sumera kuuldavale toodud maalilised klaverivärvid lisasid vaheldusrikka toonilaigu kontserdi üldisele puhk- ja keelpillikõla rohkusele.

    „Serenaad“ (1982) oli kontserdil üks huvitavamaid hetki, mille pakkusid Mari-Liis Vind, Miina Laanesaar ja Helena Altmanis. Teose pealkiri lubab arvata, et see on midagi romantilist. Naisi on aegade jooksul ikka tundelise lüürikaga seostatud, aga Mägi seda vaadet ei jaga: „Minu looming on pigem eepiline ja jutustav. Ma ei ütleks, et ma lüüriline olen. Ma olen palju karmim ja kargem, võib-olla asjalikum. Kuigi meeste ja naiste erinevat vaimulaadi tuleb muidugi tunnistada.“4 Ka „Serenaadist“ ei ole võimalik leida midagi ülepaisutatut ega südant puistavat. Pigem jäävad kõrvu helguse ja nukruse vaheldumine ning peenest huumoristki ei jäeta kuulajat ilma. Aasta hiljem valminud tsükkel „Duod rahvatoonis“ (1983) oli selle kava instrumentaalkoosseisult hapraim teos, mille esitasid meisterlikult Arvo Leibur ja Mihkel Peäske. Aga seegi tsükkel on Mägi loomingu üldistamisel hea näide – kahehäälne napp kooslus võib olla igati piisav, et kanda välja sügavuti minevat mõtet. Nii nagu ühes kaunilt mängitud helis võib sisalduda kogu muusikalugu või veetilgas peegelduda kogu maailm.

    Kontserdi lõpetas ERSO kammerorkestri soojuse ja tänuga esitatud „Vesper“ (1990/1998), Mägi viimane orkestriteos. Mägi hilisemast loomingust kõlas teos „Huiked“ (1995/2001), mis esialgu valmis sopranile, flöödile ja kitarrile, kuus aastat hiljem tuli seade viiulile, vibrafonile ja kitarrile. Arvo Leibur ja Terje Terasmaa tõid koos Heiki Mätlikuga kuuldavale seade esiettekande 2001. aastal. Nüüd, 20 aastat hiljem lõid nad taas kaunilt teose saladuslikku maailma, kitarril musitseeris noor Agni Hallik. Mägi selge ja puhta maailmatunnetusega muusika sobib noortele esitajatele väga hästi. Loomulikult on viljakad loomeaastad lisanud uusi sisulisi, psühholoogilisi ja tunnetuslikke nüansse ning käekiri on läbi teinud muutusi. Alati on aga alles jäänud mingi seletamatu nooruslik õrnus, loomistahe ning läbi elu kulgemise kurbus ja helgus, millest viimane on alati peale jäänud. „Kui kooli läksin, küsis õpetaja kõikide laste käest, kelleks keegi tahab saada. Mina vastasin julgelt, et Miina Härmaks, ilma et oleksin üldse teadnud, mida see tegelikult tähendab.“5 Toompeal sündinud heledapäine patsidega tüdruk, kes on tervitanud tänaval president Pätsi, üle elanud sõjaaja raskused ja mitu riigikorra vahetust, on toonud meieni kaasa tolle ajastu parimad väärtused, harituse ja väljapeetud kombed ning pannud kogetu kordumatusse helimaailma. On suur õnn saada selleks, kelleks soovid, isegi kui tee selle saavutamiseni näib olevat juhuslik ning lapsepõlves seda täpselt määratleda ei oska.

    1 Urve Lippus, Ester Mägi nonaginta. – Sirp 13. I 2012.

    2 Nele-Eva Steinfeld, Ester Mäe kaunis ja karge kõlamaailm. – EPL 6. I 2012.

    3 Kerri Kotta, Portreteerides klassikut. – Sirp 19. I 2012.

    4 Nele-Eva Steinfeld, Ester Mäe kaunis ja karge kõlamaailm. – EPL 6. I 2012.

    5 Ester Mägi. Elu ja helid. Koost Evi Arujärv. Eesti Muusika Infokeskus, Tallinn 2008, lk 7.

  • Hoolest ja armust

    ALEKSANDER METSAMÄRT

    Sari „Eesti lood“, 2021. „Homme saabub paradiis“ (rež Anna Hints), „Kasuemad“ (rež Meelis Muhu), „Murust“ (rež Kaupo Kruusiauk), „Muusika, mida ma veel ei tea“ (rež Aleksandr Heifets).

    Ühe mu väga armsa sõbra lemmiksari on ERRi „Ajavaod“. Oma üllatuslikku valikut põhjendab ta huviga, mis jääb väljapoole ajalooarmastust: „Vaata, mind huvitavad inimesed. Kogu see esimene vabariik polegi nagu päris, kui sa ei saa aru, kes need inimesed päriselt olid ja mida nad tahtsid.“ „Eesti lood“ on praeguseks 17 aastat väldanud projekt, mille raames valmib aastas 12 lühidokumentaali eesti inimestest ja nende tegemistest.* Enamasti on ses sarjas järgitud dokumentalistika üht põhitõde, et tuleb filmida seda, mis on huvitav. Selle aasta esimese nelja filmi puhul jääb siiski isekas lootus, et kui kunagi vaadatakse kaua väldanud projekti vahendusel meie ajale tagasi, näevad tuleviku kaasmaalased filmide hingestatud igapäevakangelastes ka kõiki meid.

    Nelja selle aasta esimest „Eesti lugu“ ei saa omavahel võrrelda. Kõik neli on autonoomsed teosed, kus on lähenetud dokumentalistikale kohati kardinaalselt erinevalt. Filmis „Homme saabub paradiis“ on filmivõttestik oma kasuks kõige efektsemalt ära kasutatud, „Murust“ põrgatatakse meditatiivselt ontlikkuse äärmusi, „Kasuemad“ pakub hoolitsuse lohutust ja „Muusika, mida ma veel ei tea“ peegeldab pühendumust. Kõik neli väärivad vaatamist, „Homme saabub paradiis“ võiks olla ühiskonnaõpetuse tunnis kohustuslik. Kuigi filmikeeleline lähenemine tundub tagasihoidlik nagu madal aiamuru, on kõik neli filmi läbimõeldud ja küpsed loomeviljad.

    „Murust“ (režissöör Kaupo Kruusiauk, operaatorid Kullar Viimne ja Kaupo Kruusiauk, monteerijad Kaie-Ene Rääk ja Kaupo Kruusiauk, helilooja Kostja Tsõbulevski, produtsent Kaupo Kruusiauk) on film, kus mõtestatakse aia hooldamise kaudu lahti, mida tähendab kodu ja mistõttu on seal hea olla. Kui parafraseerida jaapani vanasõna, siis tuleb rajada aed, kui tahad õnnelik ollla. Kruusiauk portreteerib filmis kaht perekonda, kes tunduvad esmapilgul leidvat oma aiast kõike muud kui rõõmu. Meriväljal elavad Anne Roolaht ja Harvi Vallik ning Rapla lähistel pesitsevad Aro ja Larissa Pajo suhtuvad aiandusse vastandlikult. Pajod valivad ja veavad ettevaatlikult oma aiamaale murumättaid, Anne aga pihib kaamerasse, et „tegelikult ta ei tahaks üldse niita, aga naabrid muidu pahandavad“. Aiapidamise mikrokosmos peegeldab laia maailma. Kui Raplamaa paarike tundub esmapilgul maniakaalne oma muru, aia ja niitmise küsimuses, jätab Merivälja paar ühes oma aiaga rahuoaasi mulje.

    Film liigub kahe erineva subjekti vahet kevadest sügisesse. Ülimalt neutraalne pildikeel asetab vastutuse filmi toimimise eest peaaegu täielikult oma tegelaste õlule. Aedu näidatakse filmis üllatavalt vähe, isegi Pajode uhke hoolealune esineb kaadris kuidagi fragmentaarselt ja ülevaadet sellest ei saa. Tegelikult pole aga hullu, sest filmi keskmes on siiski inimesed, kes on need aiad kujundanud ja nende eest hoolitsevad.

    Siinkohal läheb filmist kirjutamine tegelikult ebamugavaks. Nagu öeldud, on filmi fookuses aednikud, kuid mitmust saab siin kasutada ainult ühe paari puhul. Kuigi Pajode piinlik täpsus (muru kõrgust mõõdetakse sõna otseses mõttes joonlauaga) tekitab teatavat vastumeelsust, räägivad nad oma aiast koos, istuvad seal koos, hoolitsevad selle eest koos ja viimaks otsustavad ka novembrikuise muruniitmise koos ära jätta. Merivälja aednike puhul näeme aga Harvit jõudmas aeda juhuti, enamasti on kaadris Anne, kes majandab muruniitjaga (kuigi talle muru niita ei meeldi) ja unistab aeda pitsaahju ehitamisest. Siinkohal ei soovi ma jätta muljet, nagu oleks Kruusiauk meie ette toonud suhtedraama, kuid kindlasti peegeldab film aiaomanike arusaama jagamisest. Kuigi filmidest kummagi aia head üldplaani ei leia, mõjuvad aiad filmi lõpukaadrites ebamugava suhtemetafoorina. Seejuures eriti ebamugavana, sest inimesed neis filmides on oma puuduste, lootuste, soovide ja salaunistustega veelgi ebamugavamalt päris.

    „Homme saabub paradiis“ (režisöör Anna Hints, operaator Erik Põllumaa, helikunstnik Ekke Västrik, monteerija Maron Kopper, produtsent Evelin Penttilä) räägib Tartu toidupäästjatest. Filmis jookseb paralleelselt kaks liini: esimeses jälgitakse noori emasid, kes harrastavad kaubanduskeskuste prügikastides linnakorilust, teises lapsi, kes arutavad ja mõtisklevad toidulaua taga maailma lõpu üle. Maailma lõpp on mõttes ka prügisukeldujatel. Neile, kes on suutnud vältida kliimaärevuse tekkimist, peaks film olema kohustuslik. Lapsevankriga ema, kes on kavalalt kombineerinud oma jalutuskäigud prügikorjamisretkedega, otsekui karjuks vaatajale: „Mida sa küll ometi teed, kuidas sa selle kõige pärast üldse muret ei tunne?!“

    Ebamugav riknenud toidu äraviskamine pärast suuremaid poeskäike on toidujäätmete seisukohalt jäämäe tipp. Toidupäästjate rohujuuretasandil liikumine on asunud päästma toidupoodide prügikastidesse loobitud, säilivustähtaja ületanud või kaubandusliku välimuse kaotanud toitu. Naiste agenda sõnastatakse esimestes kaadrites – lapsed. Nagu eespool kirjutatud, õigustab film kõiki neid, kes on kunagi tundnud kliimaärevust. Eestis on kerge: tulekahjude või iga-aastaste üleujutuste ohu asemel on meie suurim kaotus kliimakriisis olnud hea suusailm. Kastitäie roheliste banaanide, kilode viisi parima liha, kala, juur- ja köögiviljade ning valmistoitude nägemine prügikonteinerites toob reaalsuse koju. Isegi oma väikeses konnatiigis oleme osa millestki suuremast, kapitalistlikust igiliikurist, mille pöörete peatamiseks on ainus viis peatada kuidagi enda pöörlemine selles.

    Film on oma mõtete esitamisel tõepoolest edukas. Režissööri isiklik lähedus toidupäästjatega paistab filmist välja. Kaamera on pääsenud oma subjektidele piisavalt lähedale, et valgustada läbi keskklassilik fuitunne, mis prügikastidest toiduotsimisega enamasti seostub. Hints on ka neljast lavastajast enim kasutanud montaaži ja heli, et muuta esimesel hetkel linnakoriluse kaitsekirjana mõjuv teos lõpuks süüdistavaks pilguks, mis on suunatud otse vaatajale. Film lõpeb montaažiga, mis triivib koogiriiulilt prügimäele, siis lastele, kes jooksevad mööda ahermaana mõjuvaid künkaid, mille tagant paistab aiamaa. Homne paradiis ootab ainult neid, kes suudavad näha põrgut.

    „Kasuemad“ (režissöör Meelis Muhu, operaator Erik Norkroos, helilooja Jekabs Nimanis, monteerija Kersti Miilen, produtsent Erik Norkroos) mõjub esimesel hetkel tõesti ehmatavalt, kui telefonile vastav naine küsib igapäevaselt: „Oota, on siis tarvis amputeerida? Davai.“ „Kasuemad“ on õnneks film loomade, mitte inimeste kasuemadest. Siiski tuleb nõrganärvilistele igaks juhuks mainida, et amputeerimist või valudes loomadega kaadreid filmis ei näe. Fookuseks on kodud, tervenemise paigad, kus metsloomad taastuvad, enne kui nad taas lahti lastakse.

    Meelis Muhu film on nende nelja hulgas ehk kõige igapäevasem. Loomapäästjaid saaks ju kujutada paatosega ja armsate oravate näitamisega minna pisarakiskumiseni, kuid film peegeldab metsloomapäästjatest vabatahtlike argist suhtumist oma tegemistesse. Kui ravida terveks piisavalt oravaid, pole poolt korterit enda alla võtvas puuris enam midagi erilist. Erilisuse puudumine on aga just see, mis teeb filmi niivõrd eriliseks. Tõenäoliselt meeldivad loomad enamikule inimestest vähemalt mingil määral. Väga tore on mõelda, et aitad loomi. Päriselt ei võta metsloomade elule turgutamine käest mitte lihtsalt poolt korterit, vaid pool elu, kui mitte rohkem. Samuti peegeldub intervjuudes peale aitamisrõõmu ka nukrus – metsa naasnud kasulapsi tõenäoliselt ju enam kunagi ei kohta.

    Film on filmikeele poolest igati tagasihoidlik ja sellele tähelepanu tõmbamist on välditud. Seda kuni viimaste kaadriteni, kui loomad taas loodusesse lastakse. Äkitselt paisub muusika ja film on häälekalt paatoslik. Vaatajale on see küll nauditav vaatepilt, kuid ma ei saa jätta küsimata, kas poleks filmi ring olnud täielikum, kui lõpus oleks tervenenud loom silganud metsa vaikuses, muutunud väikeseks halliks täpiks kauguses. Aitamise ja abistamise eest pole metsloomadelt mõtet tänu oodata. Kuigi rõõmustav ja ülendav, võttis filmi lõpp selle vaiksest täiusest osa ära.

    Ahto Külvet filmis „Muusika, mida ma veel ei tea“ pole pelgalt vinüülplaadientusiast või melomaan, vaid muusikaarheoloog, kelle välitööd leiavad aset kaltsukates ja vanades hüljatud plaadikogudes.

    „Muusika, mida ma veel ei tea“ (režissöör ja monteerija Aleksandr Heifets, operaatorid Taavi Arus, Aleksandr Heifets, Madis Ligema ja Margus Talvik, produtsent Kalle Konrad) järgib Ahto Külvetit, Ida raadio saate „Psühhodisko“ saatejuhti ja Tartu vinüülplaadipoe „Psühhoteek“ pidajat. Ida raadio kuulajad teavad juba, mida filmilt oodata. Külvet pole pelgalt vinüülplaadientusiast või melomaan, vaid muusikaarheoloog, kelle välitööd leiavad aset kaltsukates ja vanades hüljatud plaadikogudes. Vanad Ida-Euroopa, eriti loomulikult Meloodia pressingud, on aarded, mida Külvet päevavalgele toob ja oma saadetes ja esinemistel avalikkusele pakub.

    Heifets on suutnud oma subjektis vaimustavalt tabada teatava töise mugavustsooni. Filmist paistab meile mees, kelle jaoks pole plaadid, unustusse vajunud muusika ja selle jagamine vaid eesmärk, vaid ka omalaadne kookon. Ahto isegi ühel hetkel kirub oma tööd: „Mingi mees helistab mulle Saksamaalt pühapäeva õhtul ja küsib, milline on Eesti haruldaseim vinüülplaat? … Jumal, ma tahaks kõige muuga tegeleda kui vinüülplaatidega.“ Kuigi filmis on peale Külveti vinüülidele pühendumuse esitamise seda ka ülendatud, peegeldab see tema üksindust, mille toob endaga kirglik andumus. Oma muusikakookonist liblikana välja lennata pole Ahtole alati kerge ettevõtmine.

    Külvet sõidab filmis ühel hetkel Lätti, et seal muusikafestivalil plaate mängida. „Ma pole väga festivaliinimene,“ tunnistab ta pooleldi häbelikult. Samuti keerutab ta plaate Anne Veski näituse avamisel. Mõlemas olukorras mõjub ta eksistentsiaalse auguna. Armastus, mille ta on kinkinud plaatidele ja muusikale, ei leia kummagi publiku hulgas seda tagasisidet, mida see vääriks. Kõige nauditavama plaadikeerutamisena mõjuvad tänavaesinemised Tartus, kus pidutsemise või omavahel lävimise asemel naudib publik lihtsalt seda erilisust. Omal kombel peegeldavad „Muusika, mida ma veel ei tea“ ja Ahto Külvet protestantlikku arusaama tööst kui jumala armust ja tõelisest teenimisest.

    * Nüüdseks on kärbitud filmide arvu ja suurendatud eelarvet.

  • ,

    Komi nõia äripäev

    ART LEETE

    Vanasti eeldas komi nõidus teatud liiki vahetut meelelist kontakti – pilgu, sõna või puudutusega. Nüüd tegutsevad nõiad globaalsel areenil ja nende teenused on ligipääsetavad virtuaalses ruumis. Kohanemine toob aga kaasa küsimused nõiduse autentsusest.

    Haardeulatuse laienemine

    Tänapäeval ei piirdu komi nõiad enam kohalike asjade ajamisega. Meedia ja interneti poolt ühendatud maailmas teatakse kaugel juhtuvast varasemast palju rohkem. Maailm pakub nõidumiseks paremaid võimalusi kui varem, nõidadele on avanenud sootuks avaram tegevusväli.

    Näiteks permikomi nõid Vassili Gagarin (kes on ühtlasi kodu-uurija, etnograaf ja külakooliõpetaja, aga ka iidsete tšuudide saladuste vardjas) kutsus 2019. aastal esile vihmahood, mis kustutasid Siberi metsades möllanud tulekahjud. Aasta varem manipuleeris Vassili aga Venemaal toimunud jalgpalli maailmameistrivõistluste tulemustega. Ajal, mil keegi ei uskunud Vene sportlaste eduvõimalustesse, palus Vassili metsavaimudel omasid aidata. Nõiaväel jõudis Venemaa meeskond veerandfinaali, kus kaotati Horvaatiale alles penaltiseerias. Eelmises ringis oli aga jagu saadud Hispaania koondisest.

    Kaugete asjade ajamisel tuleb nõial jääda esialgu varju. Vassili ei kiitnud heaks laia kõlapinda leidnud jakuudi nõia retke Moskvasse, et kurjad vaimud Kremlist välja ajada (juhtumit kajastas ka Eesti meedia). Komi nõia loogika kohaselt saanuks šamaan vastavad taiad ka Jakuudimaal teha.1 Oma tegu tulnuks avalikustada siis, kui deemonid Kremlist kadunud ja kogu Moskva kobab teadmatuses, et kuidas see küll juhtus. Tava- ja ühismeedia on vahend oma tegemiste kohta aruandmiseks (jakuudi šamaanist sai kiiresti Youtube’i täht). Nõiduda tuleb küll salaja, aga nõiduse käivitumiseks on vaja see ka avalikustada.

    Üks asi on patriootlik loitsimine metsapõlengute tõrjumiseks ja atleetide sportliku taseme kunstlikuks tõstmiseks. Sootuks teine asi on aga püüd kohaneda tööturu vajadustega.

    Virtuaalne tööturg

    Kui komi nõid tahab vee peal püsida, tuleb tal tegeleda veebiturundusega. Filoloogiakandidaat Marina Plehhanova on püüdnud internetist leida soome-ugri rahvaste nõidu. Tema hinnangul leiduvat hulgaliselt maagia abipakkumisi Soomes, Udmurtias ja Mordvas. Komimaa on Plehhanova andmetel ainus piirkond, kus pole teada, kuhu minna, kui tekib vajadus kasutada nõia teenust.2

    Sellegipoolest ei vasta tõele, et Komi veeb on maagiavaba. Komi nõiateenuste portaalis on 187 kuulutust.3 Kui lähemalt vaadata, on teenusepakkujaid siiski vähem. Näiteks laia profiiliga nõid Katariina teenindab rahvast korraga Uhtas, Ussogorskis, Sosnogorskis, Krasnozatonskis, Komsomolskis, Zapoljarnõis ja Vorkutas. Selgeltnägija Darja juurde on aga võimalik pöörduda Sosnogorskis, Mežduretšenskis, Koslanis, Ižmas, Zapoljarnõis, Vorkutas, Vizingas, Borovois, Blagojevos ja Sõktõvkaris.

    Eks see üks nõiatrikk ole. Komimaa on Prantsusmaa-suurune, rongisõit teise otsa võtab terve ööpäeva (tõsi, Komi rongid pole ka maailma kiireimad). Aga küllap on komi nõidadel sellised võimed, et kümnes kohas korraga pole ka eriti raske olla.

    Et jutt oleks selgem, võtame konkreetseks näiteks Žešarti küla nõia Tamara Ivanovna, kes on nõiaande pärinud esivanematelt. Oma pädevuse võtab ta lühidalt kokku järgneval moel:

    „Valdan araabia, rituaalset, küla- ja needmismaagiat, voodoo’d. Maagia ja ennustamine foto abil vaha, peegli, tule ja veega, tarokaartide ja tavaliste kaartidega, ohutatud rohtudega, maagiliste kividega, aga ka minu teiste Saatjate abil. Töötan eri usku inimeste muredega. Võtan maha nõiduse ja muu ükskõik kui keerulise ja vana negatiivsuse, korjan ära võõrad energialiited ja kõrvaldan nende mõju, pööran nõiduse ümber, annan kaitse, tungin igast Vaenlase kaitsest läbi, saadan nägemusi, kasutades analoogiamaagiat, avan kõik olulised eluteed ja -kanalid, tõrjun energiaparasiite ja teen palju muud. Loitsin vahaga. Diagnoosin vaevusi ja aitan neist vabaneda. Tegelen alkoholisõltuvuse, eesnäärmepõletiku ja potentsihäirete, viljatuse ja öiste hirmudega. Ravin rohtude ja kaanidega. Puhastan kõik tšakrad, avan naiseliku ja meheliku sünniraku. Puhastan kodu, töö, auto, annan kaitse. Eemaldan negatiivse mõju iidsete veedade meetoditega, meie Sünniraamatu iidse käsikirja abil ning vahaga loitsides, sõltumata nende mõjude vanusest ja jõust. Ja vastupidi. Kirikaia ja deemonitega kokkupuuted. Töötan nukuga. Aitan taastada õiglust ja tasakaalu. Annan oma tööle kaitse oma pitsatiga. Kui teile tundub, et kõik on kadunud, siis mina aitan.“

    Tamara Ivanovna maagiline süsteem hõlmab kõike. Ükskõik mis mure meid vaevab, mingi nendest nippidest ikka aitab. Aga kui see jutt kellelegi segasevõitu peaks tunduma, siis võtke arvesse, et mõjus nõidus peabki olema pealtnäha veidike sõge. Igatahes ilmneb, et komi nõidus pole mingi naljaasi.

    Komi nõia asupaik

    Samu lubadusi võib saada ka nõidadelt, kes väidetavalt tegutsevad näiteks Madridis, Kõrgõzstanis või Mordvamaal. Seega on komi nõiad edukalt lõimunud rahvusvahelise maagiavõrgustikuga. Seda komi nõianimekirja sirvides ei teki kordagi tunnet, et üheski kuulutuses võiks leiduda selliseid komi nõiduse pakkumisi, nagu neid on kirjeldanud vana aja etnograafid.

    Komi nõidus pole ainult iidsete komi kommete järgi teostatud taigade kogum. See on ka kõik Komimaal elavate nõidade veebis pakutav, hoolimata teenuse sisust ja nõia etnilisest kuuluvusest. Komi nõia kontor ei pruugigi asuda Komimaal, vaid näiteks hoopis Pariisis (palun mitte segi ajada Sõktõvkari samanimelise linnaosaga). Komi nõiad ajavad äri igal pool.

    Art Leete on Tartu ülikooli etnoloogia professor.

    1 Коми-пермяцкий шаман скептически настроен по отношению к якутскому колдуну, идущему в Кремль изгонять злых духов. – Звезда, 6 сентября 2019; https://zwezda.su/culture/2019/komipermyatskiy_shaman_skepticheski_nastroen_po_otnosheniyu_k_yakutskomu_koldunu_idushchemu_v_kreml__izgonyat__zlykh_dukhov_121

    2 В интернете не нашли колдунов из Коми. – Финно-Угорский Культурный Центр Российской Федерации 28. I 2019; http://www.finnougoria.ru/news/56484/

    3 Flado, https://komi.flado.ru/komi/ads/121/list

  • Tartu saar

    PILLE-RIIN LARM

    Paljud, kes 40. eluaasta paiku on sattunud lugema mõnd oma lapsepõlvepäevikut või koolikirjandit, on ilmselt kogenud hämmingut, kohates seal iseennast justkui teist inimest. Nii võõraks on jäänud kunagine mõtteviis. Samal ajal rõõmustab, märgates laps-endas juba vilksatamas paremat osa praegusest iseendast – võimalik ka, et see ei ole aastatega kaotsi läinud. Kujunemist mõjutanud seigad ja inimesed on ühtäkki nagu peo peal.

    Kristalliseerunud hetki ja äratundmist ootasin ka kahest hiljuti ilmunud lapsepõlveraamatutust: Juhan Voolaiu jõmpsikamälestused „Tartu 1971–1983“ ja Øyvind Rangøy lapsepõlvefragmendid „Oled ikka veel see poiss“. Kuna autorid on peaaegu eakaaslased ning nende raamatud käsitlevad sama perioodi, ahvatlevad need ühtlasi endid kõrvutama. Voolaiu mälestuste epitsenter asub Tartus Riia mäel, praeguse uuskasutus­keskuse poe hoones ja hoovis ning Rangøy on pärit omanimeliselt Norra väikesaarelt. Mille poolest erines suureks saamine Nõukogude Eestis ja Norra kuningriigis?

    Kõige ja mitte millegi poolest. Voolaid ja Rangøy on küll üles kasvanud täiesti vastandlikus keskkonnas erineva riigikorra all: totalitaarne ühiskond vs. vaba lääs, meie mõistes suure linna süda vs. kõigest 500 meetrit lai ja pikkuselt veelgi tagasihoidlikum maismaatükk, umbne sisemaa vs. ookeani värav, suhteline jõukus vs. kasinad olud, loodusteadlase vaated vs. laste ristimine ja õhtupalve … kuid neid ühendab teatav perifeeriakogemus. Mõlemad paigad on olnud maailmast eraldatud, olgu siis sõjalennuvälja või looduslike takistuste tõttu – ei Tartusse ega Rangøyle ole hõlbus kohale saada, saati sealt liikuma. Paradoksaalselt näib, et Voolaiu teadlasest isa pääses raudse eesriide kiuste välismaale hõlpsamini kui Rangøy isa, kes mitte ainult ei saa seda endale ilmselt lubada, vaid kellega on lahti ka midagi ebamäärast ja murettekitavat. Suveniire toob Rangøy kaldale hoopis meri.

    Rangøy saar Norras.

    Ka poiste lapsepõlves leidub kokkulangevust: mõlemad kasvavad koos ema-isa ja õe või vennaga, tunnevad rõõmu perega veedetud pühadest ja väljasõitudest, mõlemad on ajastule iseloomulikult palju õues ning uitavad sõprade seltsis poolmetsikult ringi, vaatavad lastesaateid ja loevad. Mõlemad püüavad raadioga kaugeid signaale ja tajuvad seeläbi universumi ühtsust. Tundub, et kunagise poisipõlve juurde kuuluvad ka veidrad juukselõikused ning bensiiniga mängimine. Suurem õnnetus jäi siiski juhtumata. Ebamugavatest seikadest võib mõlemas raamatus esile tuua hoopis kiusajad ja liputajad, ka koolis ei taha kumbki laps hästi kohaneda. Ühiskonnas toimuva üle ei ole poistel põhjust oma pead eriti vaevata, mis ongi ilmselt rahuaja lapsepõlvele iseloomulik, kuni Voolaid kirjeldab ühtäkki 1981. aasta vene keele tunni algust: „„Brežnev on surnud,“ lausus õpetaja. „Kohe võib alata sõda.““ Laps-Rangøy päevikus irduvad muudest sündmustest sissekanded: „1991. 17. jaanuar. Puhkeb Lahesõda. Kuningas Olav sureb täna õhtul umbes 11 paiku. 1991. 18. jaanuar. Meid saadetakse kuningas Olavi surma tõttu koolist koju pärast mälestussõnu.“ Ajaloo kulgu liigendanud daatumid ei pruugi siiski kujuneda murdepunktideks üksikinimese elus – nii Voolaiu kui ka Rangøy poisipõli näib lõppevat hoopis siis, kui nad on otsustanud lahkuda senisest harjumus­pärasest keskkonnast.

    Kirjutamiseks on kumbki autor valinud oma metoodika. „Mälestustega on kaks võimalust – sa kas tähendad need üles või need surevad koos sinuga,“ alustab Voolaid oma raamatut. Tema on mõistagi otsustanud võimalikult palju üles tähendada, lisaks on kaasanud ema-isa, majanaabrite jt mälestusi. Ilukirjanduslikult ei ole ta oma sõnul „materjali“ sekkunud. Kohati meenutab tulemus seetõttu kuhjamist: märksõnade kaupa kirjeldatakse liigagi paljusid esemeid ja nähtusi, sageli takerdutakse detailidesse, näiteks hõlmab enam kui seitse lehekülge Voolaiu lemmiklaulude loetelu. Mida on õigupoolest tahetud kirjutada? Fookus ei ole selgelt ei Tartul, ei konkreetsel lapsepõlvel.

    Tartu linnavaade. Elamu Riia 11, allkorrusel toidukauplus Tartu ja lastekauplus Noorus. 6. I 1960. Tartu Linnaajaloo Muuseumid / Tartu Linnamuuseum, TM F 248:11.

    Rangøy raamatus on mälufragmentidest tehtud valik, needki vähesed on kõigest liigselt puhastatud nagu klooriga keedetud haigruskelett, sõnastus taotluslikult lüüriline. (Raamatut võib, muide, lugeda kui Rangøy luulekogu „Sisikond“ lahtikirjutust.) Teose sissejuhatuses kirjeldatud unenägu annab võtme: põlevas raamatukogus on hävinud ainult tühised või kahjulikud teosed, kõik tähtis on alles. Ja tõepoolest, talletatud fragmentidel näib isiksuse kujunemises olevat suur osa. Võtame näiteks joodikute teema. Sellal kui üks autor fikseerib tüütu nähtuse, kirjutab teine sõbraliku kirja „armsale Iverile“. Tõsi, suhtumist võib mõjutada joodikute hulk ja üldine hoiak nende suhtes: Voolaiu kodumaja hoovis asuva taarapunkti ümber lämiseti ja urineeriti kambakesi, seevastu kui Norra väikesaarele sattus vaid üks õnnetu isend, kes targu hoiatas lapsi samasuguse saatuse eest. Võimalik, et ka lindude-mutukate kujutamise puhul märkame kultuurierinevust, mitte isiksuse omapära: sellal kui ühes raamatus loeme linnukeste haudadele püstitatud ristidest ja lauset „kui kord oled näinud areneva linnu kontuure selles, mis peaks tainaks saama, ei ole sa enam sama inimene“, tapetakse teises külmavereliselt hiiri ja lastakse tuvi pihta nool. Tõsi, ehmatus oma purustusjõust ja hirm teha haiget on mõlemal poisil siiski ühine ja küllap universaalne.

    Tartu-raamatule ei tule siiski kasuks ülelibisemine hallutsinatsioonist, et laps on jõe ääres tapnud vanainimese. See motiiv jääb painama ka lugejat. Autor justkui kardab oma alateadvust ja peidab selle humoorikate kirjelduste kuhja alla. Kui ei ole aga julgust iseendasse kaevuda, on mõjusa teose asemel tulemuseks pigem Facebooki-grupp „Nostalgiline Tartu“.

    Lõpetuseks mõni sõna Tartu linnakirjaniku stipendiumi kohta. Tänavu anti see välja viiendat korda, linnakirjanik 2021 on Juhan Voolaid. Võib-olla oleks nüüd paras aeg korraldajatel üle vaadata stipendiumiga kaasnevad kohustused, mida kuuldavasti on nii palju, et kirjutamiseks enam aega ei jää. Loodan, et Voolaiul jääb – annet ju on. Samuti tasub mõelda, mil määral peaks lähtuma kandidaatide tegevusplaanist ja mil määral nende juba ilmunud teostest. Keda nähakse publikuna, kas pelgalt tartlasi, kogu Eesti lugejaskonda või kirjanduslinnade võrgustiku rahvast? Missugusel sõnal on selle ameti puhul õigupoolest rõhk: „Tartu“, „linn“ või „kirjanik“?

  • Eitamise rõõm

    VEIKO MÄRKA

    Elo Viidingu esseekogu „Mina kõnelen kirjandusest“ pealkirjas tuleb eriti rõhutada esimest sõna. Kindla minapositsiooni tõttu on raamat eetilises ja analüütilises võtmes kompaktne ja järjekindel. Lugudes on käsitletud väga erinevaid objektide: raske on leida ühisosa Ivar Silla ja Lionel Shriveri vahel, lastekirjanduse ja Sandra Jõgeva vahel jne. „Juhan Viidingu eitamine“ lahkneb teistest siiski isiklikuma prisma ja suurema subjektiivsuse tõttu. Ühtlasi on see kogumiku kõige programmilisem ja ühiskondlikult resoneerivam lugu.

    Elo Viiding kirjutab eessõnas: „Käesolev kogumik sisaldab arutlusi loetud autorite ja raamatute teemal, mis on mulle pinget pakkunud või pidanud pinget pakkuma.“ Lugejale ei paista küll välja, millised lood on sündinud vabatahtlikult, millised kohustusest – analüüs on ühtviisi põhjalik.

    „Juhan Viidingu eitamine“ on mitmes mõttes erandlik tekst. Kui ülejäänud artiklites vaadeldakse mõnd üksikteost või ehk tervet lastekirjanduse diskursust, siis seda võib nimetada retseptsioonide retseptsiooniks. Loos ei peegeldu mitte ainult üldsuse hoiakud Juhan Viidingu suhtes, vaid kogu praeguse kirjandussituatsiooni risti-rästi peasuunad. „Juhan Viidingu eitamine“ teeb tulevaste kirjandusuurijate töö tunduvalt kergemaks. Elo Viidingu skeemi saab kasutada üksikute kirjanike, grupeeringute, aga ka vabalt valitud koosluste puhul. Selle järgi on kirjaniku (kirjanike) või üldse loovisiku tüüpilisimad eitajad: 1) mobiilsuse eitajad, 2) privaatsuse eitajad, 3) loomulikkuse eitajad, 4) põlvkondliku distantsi tõttu eitajad, 5) autoriteedi eitajad, 6) pinge eitajad, 7) vitaalsuse eitajad, 8) kordumatuse eitajad, 9) mitmetähenduslikkuse eitajad. Muidugi vajab see klassifikatsioon eri loojaisiksuste puhul korrigeerimist. (Jätkuks ainult neid isiksusi!)

    Loo kvintessents: meelelahutuse vastand ei ole igavus, vaid meele kokkupanek. Igavus võib olla igavene, meele lahutus ja kokkupanek on alati ajutised (ja pingelised) protsessid.

    Põgusamalt ka teistest kogumiku lugudest. Leebe ja kultuurse, kuid kontsentreeritud sarkasmi poolest on võrratu „Vaadeldes vaimutuse valu“, mis käsitleb Sandra Jõgeva päevikut „Avalikud ja salajased märkmed“. Kuni poole looni pettis Elo Viiding mu ära, pani uskuma, et kogu see sotsiaalpornos püherdamine on tema enda seisukoht. Siis sain aru, et arvustaja on mänginud end arvustatava positsioonile („Mugavad ideaalid tuleb kindlasti unustada ja seada ülemaks ebamugavad – eeskätt eneseavardamise teenistuses olevad“, lk 48). Kui keegi peaks kunagi koostama eesti XXI sajandi raamatuarvustuste antoloogia, saaks „Vaimutuse valust“ selle pärl. Siingi pole millegi üle vaielda, võta või jäta.

    Artiklite „Projekt nimega „Armastus““, „Kott või peegel“, „Sõõr Suurupi kohal“ ning „Näitab mulle luulet“ puhul saab hea tahtmise korral juba mõne seisukoha kallal nuriseda. „Sõõris Suurupi kohal“ häirib see, et ühestki tsitaadist ega üldistusest ei ilmne, miks seda raamatut, Villem Valme „Öömüüki aknast“ maksis üldse arvustada, saati siis kogumikus taasavaldada. Mõttekäigud on sellegipoolest huvitavad: „Ma loen, ja mulle meeldib, ent korraga tajun enese ees mulli ning sirutan selle poole instinktiivselt oma sõrme. Tõmban tagasi, mull hõljub mu ees. Vaatlen mulli tuules. Kellegi jaoks kahtlemata ka „oma mullist““ (lk 72).

    Vastuvõetamatu on mulle „Koti või peegli“, s.o Leena Krohni „Matemaatiliste olendite“ arvustuse seisukoht, et kirjanike endi kommentaaride ja selgituste lugemine on lugejale või kriitikule tänapäeval oluline või koguni möödapääsmatu, sest need avavad teose lugemiseks vajalikud teeotsad või annavad kätte võtme (lk 34). Arvustaja seisukohalt oleks see sama, kui ilusat lillepeenart nähes selle üle rõõmustada, seejärel aga lilled koos juurtega välja tirida. Möönan, et kirjanduse inimlikustamise seisukohalt on intervjuud ja muu lahe lobisemine vajalik.

    Needki lood jäävad siiski kogumiku plusspoolele. Globaalse lastekirjanduse postulaate ja arengusuundi käsitlev „Teispoolsuse jahimehed“ enam mitte. Kõige suurem viga on laste ühte patta panemine. Lapsed suhtuvad lastekirjandusse sama diferentseeritult kui täiskasvanud ning ka üks ja sama laps muutub sirgudes päris palju.

    Soome publikule peetud ettekanne „Mõistuslikult ja tundeliselt“ sisaldab pragmaatilist infot naaberriikide kirjastusolude kohta. Kuna ettekanne peeti aastal 2009, on seda huvitav võrrelda ka meie praeguse kirjandusseisuga. Tundub, et muudatused on olnud märkimisväärsed. Raamatu väljaandmisest on taas saamas elitaarsuse sümbol. Viletsal paberil viletsa kujundusega raamatute osakaal on tühine. Tolleaegne vanim põlvkond, kes ei pääsenud nõukogude ajal aastakümneid kaante vahele oma küündimatute värsside, veel enam aga paberidefitsiidi tõttu, seejärel aga laviinina värsiraamatukesi produtseerima hakkas, on surnud või raugastunud. Pealekasvanud noored harrastusluuletajad lepivad ilmselt väljundiga ühismeedias ega hooligi paberkandjast. Väljapaistvamad ja arenguvõimelisemad anded jõuavad loomulikult Värskesse Rõhku jne sama reeglipäraselt kui siis. ETV luuleminutite meeldetuletamine (lk 95) aga pahandab praegugi: suurem osa seal esinenud autoritest ei suutnud isegi paberi pealt maha lugedes oma teksti mõtet edasi anda, tavaliselt seda polnudki, kokkuvõttes diskrediteeriti eesti luulet laia kvoorumi ees.

    Raamat on mitmepalgelisest sisust hoolimata nii vormi kui mahu osas minimalistlik. Sellega on heas kooskõlas Lilli-Krõõt Repnau veel minimalistlikumad, kuid siiski tekste avavad illustratsioonid.

  • Ülo Sirp 24. I 1927 – 1. I 2021

    On lahkunud üks meie vanemaid sisearhitekte, Eesti Arhitektide Liidu kauaaegne liige ja Eesti Sisearhitektide Liidu auliige Ülo Sirp.

    Ülo Sirp sündis 1927. aastal Virumaal Vohnja vallas Mägikülas ehitus­meistrist isa ja koduperenaisest ema lapsena. Kaks aastat hiljem kolis perekond Nõmmele, 1934. aastal tagasi maale Saue valda Üksnurme külla. Seal lõpetas Ülo Sirp 1941. aastal Saku-Kajamaa kuueklassilise algkooli ja jätkas samal aastal õppimist Nõmme gümnaasiumis.

    1948.–1954. aastani õppis Ülo Sirp Tallinna Riiklikus Tarbekunsti Instituudis ruumikujundust ning lõpetas õpingud kiitusega. Seejärel suunati ta ENSV Kunstifondi Tartu osakonda, kus töötas alguses kunstniku ja hiljem kunstiala juhatajana. Samal ajal oli ta hinnatud õppejõud Tartu kunstikoolis.

    Tartu aega jäi viljakas koostöö skulptor Endel Tanilooga. Ülo Sirp oli Taniloo kaasautor mälestusmärkide kavandamisel Elvasse, Irboskasse, Kudinale, Saaremaale, Hiiumaale ja Paidesse.

    1970. aastal siirdus Ülo Sirp perega Tallinna ja asus tööle Riiklikku Projekteerimise Instituuti Eesti Tööstus­projekt. Algul töötas ta sisearhitekti ja grupijuhina, hiljem osakonna peaspetsialisti ja osakonna juhataja asetäitjana. Pensionieas tegutses ta sama asutuse töökodades kolm aastat treial-lukksepana.

    Eesti Tööstusprojekti aega jäävad Ülo Sirbi projekteeritud ja juhitud sisekujunduse suurprojektid, 1980. aastate Eesti modernistlikud maamärgid. 1980. aastal valminud Tallinna linnahall (koos Mariann Hakiga) pälvis kolm aastat hiljem rahvusvahelisel arhitektide liidu biennaalil „Interarch“ grand prix.

    Sellesse ritta asetuvad veel Tallinnas Sütiste teel kerkinud täienduskoolituse keskuse hoone sisekujundus (1983) ning Tartu Riikliku Ülikooli raamatukogu sisekujundus (koos Linda Arikesega, 1982), mida tunnustati Eesti NSV Arhitektide Liidu 1982. aasta aastapreemia ja Eesti NSV Kunstnike Liidu kujundajate sektsiooni 1983. aasta B-preemiaga. Mainida tuleb kindlasti ka Rapla kultuurimaja interjööri rekonstrueerimist (1988, 1990), Kalbu rahvamaja rekonstrueerimisprojekti (1991) ja Põlliku rahvamaja projekti (1991).

    Andeka akvarellistina tutvustas Ülo Sirp oma loomingut näitustel Tallinna keskraamatukogus, Saku valla raamatukogus jm.

    Ülo Sirbi loomingulises ja pikas elus oli oluline koht tema isakodu, Rännaku talu kujundamisel, mis märgiti ära ka Maalehe kauni kodu konkursil. Tema sügav ajaloohuvi ja lihvitud tööoskused leidsid seal rakenduse muistsete kiviheitemasinate, püstkodade, puitmööbli ja müütiliste linnuskulptuuride valmistamisel. Tema maakodu on iseäralik võlumaa, mis on pakkunud rõõmsaid elamusi nii lähikondlastele kui ka külarahvale.

    Ülo Sirbi töö paikkonna ja Üksnurme mõisa ajaloo uurimisel ning mälestuste kogumisel on koondatud teaberikastesse kokkuvõtetesse teostes „Tundmatu küla Üksnurme“ (2000) ning „Üksnurme mõis ja tema külad“ (2005, koos Alo Sirbiga). Neile lisandub Ülo Sirbi abikaasa Kersti Sirbi koostatud raamat „Mälestustekillud minu elust“ (2020).

    Ülo Sirpi tunnustati paljude preemiatega. Muu hulgas pälvis ta sisekujunduse aastapreemia (1981), NSVLi riikliku preemia (1983), NSVL Ministrite Nõukogu preemia (1984), Saku valla kuldmärgi (2011) ja Valgetähe V klassi teenetemärgi (2010). 1958. aastast oli Ülo Sirp arhitektide liidu liige ja 2018. aastal nimetas sisearhitektide liit ta oma auliikmeks.

    Ülo Sirbi suurepärane mälu ja terased värvikad tähelepanekud on aidanud täiendada mälestusi Eesti Riikliku Kunstiinstituudi sõjajärgsete aastate õppetöö ja üliõpilaste kohta.

    Jääme Ülo Sirpi mäletama kui loomingulist, hea huumorimeelega ja töökat sisearhitekti, kunstnikku ja kolleegi.

    Ülo Sirbi urn saadetakse viimsele teekonnale kodutalust Saku vallas Metsanurme külas 2021. aasta juulis.

    Eesti Arhitektide Liit

    Eesti Sisearhitektide Liit

Sirp