Johannes Saar, õpetaja, õppejõud, meedia ja kommunikatsiooni doktor
Johannes Saar
Loomeliidud, kas te magate? Või on teile juba piisavalt makstud, et suu pidada? Näib nii. Lehes teist eriti lugeda pole. On küll teateid kellegi liikmeks võtmisest või väljaviskamisest, regulaarselt ilmub nekrolooge, perioodiliselt saame teateid riigipalga peale saanud loojatest. Ülejäänu täidavad tootetutvustused – müügijutt kontsertidest, kuhu minna, raamatutest, mida lugeda, lavastustest, mida näha, näitustest, mida vaadata … Ongi kõik.
On’s teile kuidagi korda läinud see, et eurosaadikuks on meil inimesed, kes lõid NO-teatri haual tantsu? Rahandusministriks inimene, kes käratas akadeemikutele, et raha ei kasva puu otsas? Siseministriks tegelane, kes sülitas Eesti ja selle julgeolekupartnerite peale? Ja et kogu see pealekäratajate ja saamameeste valitsus suudab katku ajal mõelda vaid patriarhaalse elukorralduse taastamisest ning pehmest toolist, mille nad selgroo loovutamise eest said? Ja et nad nimetavad seda kunstiks, kompromisside kunstiks?
Nüüd on see mädapaise leidnud oma loomuliku lõpu, no thanks to you. Kas te ei oleks tahtnud panustada? Esineda mõne ühise avaldusega? Sekkuda debatti? 1988. aastal pööras teie ühispleenum Toompeal riiki. 2013. aastal jätkus teil aga jaksu vaid ühe ministri, kultuuriministri tagasikutsumiseks. Palju on teil väge tegeleda Eesti asjaga tänavu? Või olete ka oma selgroo läätseleeme eest maha müünud? Käite koos, jagate liikmepileteid, palka ja omavahelisi kummardusi? Näib nii. Teist on saanud Põhjakonn, kelle und ei häiri ükski hädakisa. Hüüdjaid hääli ongi väheks jäänud ning parimad teist kikitavad kõrvu vaid palgapäeval. Nemad küll toitja kätt ei pure. Pealegi – asi ju lahenes ise! Milline kergendus, kas pole?
Näitus „Väino Tamm 90“ disaini- ja arhitektuurigaleriis kuni 28. XI 2020. Kuraator Karen Jagodin, sisekujundaja Taso Mähar, graafilised disainerid Kadri-Maria Mitt ja Marje Kask, animaator Eerik Kändler.
Näitus „Sisearhitekt Aulo Padar. Märgilised interjöörid“ arhitektuurimuuseumis kuni 4. IV 2021. Näituse kuraatorid Grete Veskiväli ja Kadi Karmann, kujundajad Ahti Grünberg, Ardo Hiiuväin ja Tõnu Kalpus, töörühma kuulusid Maarja Varkki, Merje Karu, Sille Pihlak ja Irene Randrüüt. Kataloogi koostajad Karen Jagodin ja Sille Pihlak, filmi režissöör Maris Kerge.
Aasta lõpus avati sisearhitektide Väino Tamme ja Aulo Padari juubelinäitused. Ehkki mõlemad kuuluvad ruumikujundajate tippu, siis vahest Tamm on üldsusele partnerluse kaudu Vello Asiga tuntum. Padari nimi võib meedias olla vähem figureerinud, kuid tema (osalusel) kujundatud interjööridega on paljudel olnud isiklik kokkupuude. Novembri lõpus suletud Tamme näitus arhitektuuri- ja disainigaleriis oli galerii formaadile omaselt etüüdlik, keskendus ühele hoonele – 1957. aastal vanematele projekteeritud eramule Aegviidus. Kuni aprillini avatud Padari näituse puhul on tegemist mahukama ülevaatenäitusega. Tunnetuslikult eristab näituseid see, et kui Padari retrospektiiv on sündinud rohujuure tasandilt ja initsiaatorid olid endised tudengid, kes oma õpetajat hellitavalt vanaisaks kutsuvad, siis Tamme ekspositsioon valmis n-ö ülalt alla ehk sisearhitektide liidu algatusel. Õieti selline hierarhiline vahetegemine ei pea paika, sest paljuski on tegemist ühe ring- või õigemini koolkonnaga ja pealegi kattuvad kohati ka korraldajad.
Ühendavaks lüliks on arhitektuuriajaloolane Karen Jagodin, ta on Tamme näituse kuraator ja Sille Pihlaku kõrval Padari kataloogi koostaja. Jagodin väärib oma pikaajalise panuse eest (sise)arhitektuuri tutvustamisel tunnustust, sest peale Tamme ja Asi loomingu uurimise on ta toimetanud ja koostanud veel ligi kümme arhitektuuriraamatut ja kureerinud paljude teiste väljapanekute kõrval ka 2012. aasta Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti ekspositsiooni „100 maja“. Sille Pihlak, kes äsja kunstiakadeemias oma doktoritöö kaitses, on Aulo Padari endine üliõpilane, samuti kogemustega kuraator ja arhitektuurimõtte arendaja.
On tähelepanuväärne, kuidas sisearhitektuuri on viimastel aastatel kasvavas tempos historiseeritud ja kuidas see on seeläbi distsipliinina arenenud ja etableerutud. Jagodini 2007. aastal koostatud kataloog „Tamm ja Asi“ oli üks esimesi tõsisemaid uurimistöid sellel alal. Seejärel on ilmunud Krista Kodrese ülevaatlik artikkel kujunduskunstist kogumikus „Kadunud kaheksakümnendad“ (2010), samal aastal toimus Leila Pärtelpoja näitus arhitektuurimuuseumis, tarbekunsti- ja disainimuuseumis (ETDM) on „Klassikute“ sarjas esitletud Mait Summatavetit (2013) ning Helle ja Taevo Gansi (2017), 2016. aastal korraldas EKA sisearhitektuuri osakond Carl-Dag Lige kureerimisel arhitektuurimuuseumis näituse eriala (hariduse) ajaloost, ESLi initsiatiivil on arhitektuurimuuseumis toimunud näitus Eesti linnakodudest, eriala õpetamise 80. aastapäeva tähistanud Karin Pauluse koostatud näitus EKA galeriis (2018) ning Harry Liivranna, Lilian Sokolova ja Katrin Tammsaare kureeritud toolidisaini ajalugu vaagiv näitus „Toolilugu“ ERMis (2019). Hiljuti koostasid Uudo Umbergi, Aate-Heli Õuna ja Aet Maasiku loomingu ülevaated sisearhitektid Taimi Soo ja Irena Timusk. Vahest kõige põhjalikumalt on eriala ja sellele lähedal seisvate distsipliinide põrkumist 1980. aastate kunstikultuuri näitel lahanud Jüri Kermiku näitus „Uus vaev“ ETDMis (2018).
Ehkki Triin Ojari tõdeb viimati mainitud näituse kataloogis, et „distsipliini iseväärtustest“ kirjutajate ring pole kuigi lai, siis lähiaastatel elavnenud erialase mõttevahetuse toel loodan, et kunstiteadlaste kõrval hakkavad sisearhitektuuri suundumusi ja ajalugu lahti kirjutama ka erialaspetsialistid ise. Tööd igal juhul jagub, sest monograafiat ootavad kuue- ja seitsmekümnendate põlvkonna autorid nagu Ülo Sirp, Teno Velbri, Leo Leesaar, Juta Lember, Ivi-Els Schneider, Sirje Uusbek ja Malle Agabuš, rääkimata paljudest kaheksakümnendatel esile kerkinud korüfeedest, kes väärivad nn mid-career show’sid. Saab olema põnev jälgida, milliseid valikuid noorem põlvkond langetab oma eriala ajaloo vahendamisel, institutsionaliseerimisel ja kanoniseerimisel. Vähemalt senimaani on ajaloostamine keskendunud „vanaisadele“, kuid eks see nii kipub olema, et iga uut põlvkonda huvitavad ennekõike üle-eelmine generatsioon, stiil, suundumus või ajastu.
Tamm ja Padar
Alustuseks mõne sõnaga Tamme näitusest, mille keskmes oli vanematele mõeldud maja. Tegemist on mitmetasandilise ilusa kujundiga, sest läbi 60 aasta on see muutumatuna püsinud eluase olnud kohtumispaigaks mitte ainult sisearhitektidest perele, vaid ka kolleegide ringile. Näitusel esitletakse üht ehitist kui magnetilist sümbolit, mis sünnib sisearhitekti kui demiurgi sirgjoonelise joonestustöö kaudu. Seda metafoori vahendab näitusel graafiliselt väljapeetud animatsioon. Seejärel vallandab valmis maja ruumilise semioosi, mis toob kaasa palava erialase arengu ja isegi koolkonna kujunemise. Viimast mõtet väljendavad näitusel eksponeeritud „Tamme kooli“ järglaste hommage’id, kus paari hea sõnaga meenutatakse Tamme õpetussõnu. Näituse üldmulje on esteetiline ja haritud, kuid selle formaalse elegantsi tagant ei paista välja elu ennast oma tegemiste, õnne ja õnnetuse või lihtsalt inimestega. Milline oli alevielu oma aiamaaga moodsas majas hilisnõukogude Aegviidus? Mida arvasid Tammede elamisest naabrid? Milline inimene oli Väino Tamm, kel ühena vähestest õnnestus Nõukogude ajal Soomes stažeerida? Ju oli õigustatud selline delikaatselt perekonnaalbumit paotav näituseformaat, kuigi põnevam oleks näha ka interpretatsioone, mis näiteks toetuvad rohkem suulisele ajaloole ja sõeluvad läbi elus juhtunu.
Aulo Padar Rapla KEKi peahoone (1977, arhitekt Toomas Rein) aknal. Hoone sisemuse eest pälvis Padar 1977. aasta sisekujunduse aastapreemia.
Aulo Padar sündis 1940. aastal Tartumaal. Kui ta oli üheksane, küüditati talupidajast isa Siberisse. Järgeval kahel aastal varjus Aulo koos emaga mitmel pool, kuni 1951. aastal Võrumaal paikseks jäädi. Sellise hulkumiskogemuse psühholoogilist mõju ei suuda ma ette kujutada. Tema ema võime kõigest hoolimata kodutunnet hoida väärib austust ja mulle tundub, et see võib olla üks võti Padari avaliku ruumi projektide mõistmiseks ja hindamiseks. Öeldakse ju, et see, kes väärtustab oma kodu, oskab väärtustada ka avalikku ruumi.
Keskkooliajal kibeles Padar ERKIsse maali õppima, kuid ei saanud sisse ja läks aasta hiljem ruumikujunduse peale. Õppejõududeks olid siis Edgar Johan Kuusik, Edgar Velbri ning Padarist kümmekond aastat vanemad Leila Pärtelpoeg, Tamm ja Asi. Mõni aasta pärast lõpetamist 1968. aastal hakkas Padar isegi õpetama. Tandem on sisearhitektuuri õppe juures olnud aktiivne kuni viimaste aastateni ning on seeläbi vorminud ühtse koolkonna kujunemist nii tehniliste ootuste, modernistliku käekirja kui ka kollegiaalse siseringi loomise kaudu.
ERKI lõpetamise järel oli Padaril õnne, et sai õige pea EKE Projektis tööd alustada ja teostada end üheskoos arhitekt Toomas Reinuga suurobjektidel nagu Linda kolhoosi ja Rapla KEKi peahoone ning arhitekt Peep Jänese ja teiste kolleegidega tähtehitiste nagu Tallinna olümpiapurjespordikeskus, projekteerijate maja, valuutakauplus Turist ning paberile jäänud Tallinna uue ooperi- ja balletiteatri kallal. Koostöös Kirsti Laanemaaga valmis Raine Karbi ja Mati Raigna projekteeritud poliitharidusmaja sisekujundus. Nende interjööride ruumimõju loomisele aitas kaasa arhitekti ja sisearhitekti vaheline ladus, juba varases etapis alanud tihe koostöö. Ajastu esindusarhitektuurile – ja majanduslikule konjunktuurile – omaselt kujundas sisearhitekt ise nii valgustid, sisustusdetailid kui ka mööbli.
Padar on oma loomingus armastanud alvaraaltolikult voolavaid ruume ja efekti, kui läbi maja on võimalikult palju näha. Valgust on aidanud suunata ehedate materjalide eelistamine. Mitme kujunduse puhul on ta aluseks võtnud mõne hoonele eriomase detaili, näiteks kaheksatahuka Rapla KEKis, millest reeglipärase kordusega on loonud kordumatu ruumimulje. Sellist konstruktivistlikku žesti võib pidada osutuseks sajandi alguse avangardi eeskujudele. Kui eesti visuaalkunsti neoavangard on pigem irooniline – à la Leonhard Lapini „Antiinternatsionaali monument – Eeslitall“ –, siis Raplast õhkab ausat geomeetrilist utoopiat.
Kokkuvõttes joonistub Padari tööde põhjal välja loojakreedo, mis väärtustab inimeste vajaduste mõistmist, nende liikumist, ruumi loogilisust, arhitektuuri ja sisearhitektuuri orgaanilist sidet, tehnilist nõudlikkust ja n-ö oma kambaga töötamist. See tähendab, et eeskujuliku sisearhitektuuri ja üldse ruumikultuuri keskmes on usaldus – seda nii projekteerija, inseneri, kujundaja, tellija kui ka kasutaja vahel. Seepärast peab sisearhitekt olema hea inimesetundja – õppejõuna aga valmis ennast kui inimest avama.
Suunanäitajad
Arhitektuuriblogi Dezeen avaldas hiljuti möödunud aasta sisekujunduse suunanäitajate esikümne, kuhu muu hulgas kuuluvad ruumi jagavad kardinad, seinamaalid, viiruste eest kaitsvad ruumilahendused, OSB-plaatide töötlemata kasutamine ja rustikaalsus (innustatuna pandeemia eest maale põgenemisest). Sellega seoses märkasin, et nii Tamm kui Padar on oma interjöörides monumentaalmaalist hoidunud. Omal ajal ujusid nad sellega vastuvoolu. Popid kardinad viivad see-eest mõtted lükandseintele, mida Padar on kiindunult kasutanud. Ent kui mõelda väljaspool ühe hooaja trende, siis võib öelda, et suures plaanis olid mõlemad mehed mitmekümne aasta jooksul äärmiselt mõjukad avaliku ruumi ja hea maitse kujundajad. Nende käekirja järgi valmisid hilissotsialistliku tarbimiskultuuri ihaobjektid.
Sotskolonialismi teoreetilisest vaatevinklist kinnistasid ka kõige radikaalsemad, või vastupidi, rahvuslikumad ettevõtmised oma hübriidsel kombel emamaa kultuurikoode, põlistades seeläbi tahtmatult okupatsiooni. Mõistagi tuli isiklikult keeruliste olukordadega kohaneda ka ehitussektoris tegutsevatel loojatel. Minu arust on näiteks kaunis pöörane, kuidas poliitharidusmaja ehitamiseks hangiti „vana hea“ koloniaalpraktika kohaselt marmor kusagilt kaugelt Siberist, kust vaevalt et keegi põlisrahvastelt selleks luba oli küsinud. Igal juhul sündisid kaheksakümnendatel sarnaselt poliitharidusmajaga hämmastavate interjööridega üleelusuurused kultuuriasutused, nt linnahall Kalarannas, kuid neid kerkis ka Viljandis, Paides ja Põlvas, pakkudes lääne tarbimiseeskujudest innustunud elanikele stagneeruva majanduse kiuste, kui mitte just asjade, siis vähemalt kultuuritarbimise võimalusi. Ehkki elu ja linnapilt Tallinna kesklinnas meenutas rohkem Tarkovski „Stalkeri“ avakaadreid, mis olidki ju stseenid elust enesest, siis Tamm ja Padar osalesid imaginaarse maailma loomisel, mida õieti ei olnud. Või siiski oli? Minul ei õnnestunud kahjuks enne muuseumi kahenädalast lukkupanekut näha Maris Kerge portreefilmi Padarist, aga usun, et just selline isiklik käsitlus avab sellisel juhul palju uksi.
Arhitektuuri- ja disainigalerii näitus „Väino Tamm 90“ oli galerii formaadile omaselt etüüdlik, keskendus ühele hoonele – 1957. aastal vanematele projekteeritud eramule Aegviidus.
Padari näituselt jäi silma, et kuigi arvuliselt on ta rohkem teostanud projekte pärast 1991. aastat, siis käsitlemist leiavad vaid Estonia teatrihoone ja kultuurimaja Kannel rekonstrueerimisprojekt. Mis seal salata, üheksakümnendate ja saati nullindate historiseerimiseks ei ole me veel valmis. Ingrid Ruudi hiljuti kaitstud doktoritööd „Ruumiline interreegnum. Muutused Eesti arhitektuuris ja kunstis 1986–1994“ võib selles osas pidada murdeliseks ja nagu tema oponent Vladimir Kulić kaitsmisel kiitis, on see teedrajav terves maailmas. Võib-olla kolme-nelja aasta pärast hakkab rohkem ilmuma selle perioodi kohta käivaid uuringuid. Sellega seoses on kahju, et kui nõukogudeaegseid ruumikooslusi on natukenegi säilinud, siis üheksakümnendate interjööride eluiga ületas harva kümnendi piiri. Näis, kuidas hakatakse kontseptualiseerima selliseid Padari kujundustöid nagu NMKÜ kirik Tallinna olümpiapurjespordikeskuses, ASi Lukoil presidendi Vagit Alekperovi esinduskorter Moskvas, Vozroždenija pank Volokolamskis või Valga-Valka piiripunkt.
Arhitektuuriturism
Ruumide hävimise puhul kerkib ikka ja jälle küsimus, kui pikk on ühe maja või interjööri eluiga. 70 aastat arhitektina töötanud Frank Lloyd Wright oli oma eluajal tunnistajaks pea poolesaja enda projekteeritud hoone hävimisele. Õnneks jõudis ta ära oodata aja, mil tema pärandit hakati laialdaselt väärtustama. 1950. aastatel kujunesid tema projekteeritud eramud lausa moekaubaks. Neid osteti, et need siis iseseisvalt renoveerida ning seejärel müüa või kinkida vastavatele sihtasutustele. Pärast Wrighti surma pärandas näiteks Edgar Kaufmann jun oma isa projekteeritud Fallingwateri-nimelise maja koos 200 hektari suuruse krundi ning poole miljoni dollari suuruse „algkapitaliga“ Lääne-Pennsylvania muinsuskaitseametile. Pärast seda, kui New Yorgist neljatunnise autosõidu kaugusel asuva Fallingwateri uksed 1963. aastal külastajatele avati, on seda külastanud miljonid arhitektuurihuvilised. Ju on selliste pretsedentide loomiseks vaja üleüldist jõukust, kultuuripatronaaži traditsiooni, maksusoodustusi, missioonitundlikkust, rahvuslikku uhkust (American exceptionalism) ja veel mitut sorti x-faktoreid. Aga unistada ju võib. Mis oleks, kui sellestsamast Aegviidu majast või hoopis Vello Asi kodumajast Meriväljal kujundataks ruumigurmaanide külastuskeskus?
Ega see kultuuripärandi haldamine omanikule kerge ei ole. Võib-olla oli ka Kaufmanni perel lihtsam oma pärl avalikkusele üle anda kui harjuda vägisi õue tungivate turistidega. Mäletan, kuidas ühel kunstiteaduse osakonna suvepraktikal Põhja-Lätis ronis paarkümmend tudengit ja õppejõudu Pabaži külakeses üle eravalduse aia, et n-ö oma silmaga näha ja käega katsuda arhitekt Modris Ģelzise 1959. aasta suvilat, mida peetakse sõjajärgse läti modernismi esimeseks linnukeseks. Kui ma sügisel Narva datšade vahel seiklesin, põrkasin muigamisi sealses Veneetsias kokku ränduritega, kes olid samuti varustatud Madis Tuuderi ja Karin Pauluse vaimustava Narva reisijuhiga. Andres Kure ja Mari Laanemetsa kultusliku „Tallinna juhi“ ning epohhiloova „Jalutaja teejuhi“ sarja raamatute asemel orienteeruvad paljud siinsed rändurid juba ammu rohkem nutitelefoni abil, kuid arvan, et nišiteadmiste ja erihuvidega arhitektuurihuvilisi tuleks turgutada entusiastide eestkostel ja asjaosaliste vahendusel koostatud teejuhtidega, mis aitavad regiooni ruumikultuuri eripära esile tuua. Aulo Padari näitusega on meile kahtlemata lisandunud üks selline väga eriline suunanäitaja, mida kataloogina suvel Kobelas endaga kaasas kanda.
Üht suuremaist elavaist filmiheliloojaist Pino Donaggiot seostavad žanrifilmide fännid loomulikult selliste meeste nagu Dario Argento, Ruggero Deodato, Lucio Fulci, Aldo Lado, Carlo Vanzina, Pupi Avati, Carlo Lizzani ja Michele Soavi giallo-klassikaga, aga teda tuntakse sama hästi ka Brian de Palma heliloojana või Joe Dante värinafilmide (nt „Piraajad“ või „Ulg“1) heliriba loojana. Peale mainitute meenuvad veel Herb Freedi peaaegu unustatud varased filmid „Painajad“ ja „Teispool kurjust“2 (ainukesed, mis vaadata kõlbavad), Don Mancini „Chucky seeme“3 või „Kaks kurja silma“,4 Argento ja George C. Romero ühistöö. Ja need, kes on kursis Tinto Brassi loominguga, teavad täpselt, millises tema sekspluatatiivse filmograafia peatükis Pino Donaggio muusika rolli mängib.
Võttes arvesse Donaggio panust Itaalia žanrifilmidesse ja ka rahvusvaheliselt, tundub, et on teenimatult unustatud, kui suure hulga hea filmimuusikaga on ta meid õnnistanud. Ta on teinud koostööd ka Liliana Cavani, Martin Koolhoveni, Sam Irvini ja Roberto Benigniga. See, kes andis talle esimesena võimaluse oma annet tõestada, oli aga Nicolas Roeg.
Kunagise popstaarina, kes on õppinud viiuldajana Milano konservatooriumis koos staardirigendi Claudio Abbadoga (selle üle on Donaggio ise väga uhke), on ta oma anded ühendanud originaalses filmimuusika käekirjas, mis toetub põhiliselt keelpillidele, eriti viiulile. Sestsaadik, kui ta võlus 1973. aastal kogu maailma „Laura teemaga“ Roegi filmis „Ära nüüd vaata“5, pole ta hetkegi puhanud. Aasta pärast kirjutas ta muusikat juba Ameerika kõige olulisematele lavastajatele.
Otsuse Veneetsiasse sõita tegin 15 minutiga, kui kuulsin, et Pino Donaggio on Ca’ Foscari lühifilmifestivali aukülaline (koos Dario Argentoga!), kus ta andis tudengitele ka meistriklassi. Teise koroonalaine tõusu foonil olin seal ainus välismaine filmiajakirjanik ja nii polnud mul sugugi raske vanameistriga intervjuu kokku leppida.
Teie karjäär on olnud väga huvitav: tegite suure pöörde, vahetasite elukutset, ja olete saavutanud mõlemal alal märkimisväärse edu.
Läksin klassikalise muusika juurest üle filmi. Alguses töötasin muusikuna ja tegin väga kuulsa loo „Sinuta ei suuda ma elada“ („Io che non vivo“), mis oli 1965. aastal Itaalia edetabelite tipus.6 Laulust tegid teiste hulgas kaveri Dusty Springfield (1966) ja Elvis Presley (1971) ning inglise keeles tuntakse seda pealkirja all „You Don’t Have to Say You Love Me“. Nendest said miljoneid eksemplare müüdud hitid.
Veidi aega pärast seda võeti Veneetsias üles Nicolas Roegi väga olulist filmi „Ära nüüd vaata“. Noor produtsent Hugo Mariotti nägi mind kell kuus hommikul naasmas veebussiga ühelt oma esinemiselt. Sel hommikul ütles ta mulle, et kuna film on väga psühholoogiline, oli minu kohtamine justkui nägemus teisest maailmast. Veider on see, et piiskopi rolli valitud Massimo Seratoga kohtuti samuti kell kuus hommikul Roomas Navona väljakul ja filmi tegijatel tekkis tunne, et seesugune kokkusattumus (mõlema ilmumine kellelegi selsamal tunnil) on universumi märguanne.
Tänavu 80aastaseks saav Pino Donaggio on teinud muusikat enam kui sajale filmile.
Sellest filmist sai silmapilk klassika ning ilmselt polnud see sugugi paha sissejuhatus filmikunsti. Hakkasite kohe tegema koostööd mõne oma aja kõige olulisema lavastajaga.
Kõigepealt alustasin koostööd Brian de Palma, Joe Dante ja Edoardo Bianchiga, aga de Palma tõi mu Ameerikasse. Bernard Herrmann oli teinud muusika de Palma filmidele „Õed“ ja „Kinnismõte“7, kuid tema surma tõttu oli pooleli jäänud nende kolmas koostöö ja Brian otsis endale heliloojat. Sõber rääkis talle minu muusikast ja pani ta ühe õhtusöögi ajal kuulama „Ära nüüd vaata“ heliriba. De Palmale meeldis see väga, kuna viiulikasutus meenutas talle veidi Herrmanni stiili. Selles pole ka midagi imelikku, sest me mõlemad olime ju tegelikult viiulit õppinud.
Herrmann oli ka Alfred Hitchcocki lemmikhelilooja ja teil avanes võimalus teha Dario Argento telefilmi „Kas teile meeldib Hitchcock?“8 muusika.
Mulle meeldivad Hitchcocki filmid, aga Brian lausa jumaldab teda. Ja ta oli sisse võetud ka Herrmanni muusikast ja pani alguses tema lõpetamata teemade osi ise filmi sisse, aga ajapikku hajusid need Herrmanni osad ära. Ülikoolis loenguid pidades näitas Brian de Palma tudengitele pidevalt Hitchcocki filme. See tõmme, mida tema ja Dario Argento Hitchcoki vastu tundsid, mõjus inspireerivalt. „Kas teile meeldib Hitchcock?“ on täis väikesi väärtuslikke viiteid lavastajale, kes on mõjutanud nii paljusid inimesi.
Te olete teinud muusika kaheksale de Palma filmile. „Kaini kasvatamise“ ja „Kire“9 vahele jääb aga kaks aastakümmet. Millest see pikk paus?
Ta tahtis minuga koostööd teha ainult teatud tüüpi filmide puhul, kus on trilleri ja erootika elemendid. Kõnealusel vaheperioodil huvitasid teda teistsugused teemad ning ta kutsus appi teised heliloojad, nagu Ryuichi Sakamoto ja Ennio Morricone. Iga filmiga vahetas ta ka heliloojat. „Kire“ kallal töötades naasis ta aga minu juurde. Mul oli nende 20 aasta jooksul ka muid võimalusi temaga koostööd teha. Oli üks projekt, mida ta tahtis teha viis aastat pärast „Kaini kasvatamist“, aga tootmine peatati.10 De Palma tuli toona isegi Veneetsiasse, et suur uudis välja kuulutada, aga võtete tegemiseni ei õnnestunud siiski jõuda.
Kui vaatate tagasi kõigile neile žanrifilmide lavastajatele, kelle filmidele teil on olnud võimalus muusikat kirjutada, siis kellega oli koostöö kõige hullumeelsem?
Pole kahtlustki, et see on David Schmoeller oma filmiga „Turistilõks“11. Ma töötasin nelja Schmoelleri filmi peal, sest mul oli temasse kõvasti usku, aga Ameerikas on nii, et kui paari filmi järel edu ei saavuta ja raha teenima ei hakka, siis kriipsutatakse sind nimekirjast maha. „Majaalune“12 Klaus Kinskiga on üks kõige meeldejäävamaid, hullemaid töökogemusi. Davidit ümbritsesid noored inimesed. Nende seltskonda naudin lihtsalt sellepärast, et saan oma muusikalised eelistused neile peale suruda. Dario Argento või Brian de Palmaga ei tuleks see kõne allagi. Neil on oma ettekujutus, kuidas asjad peavad olema.
Kas on mõni selline film, mille tegemises oleksite soovinud osaleda, aga mis käest ära libises?
Kindlasti Roland Joffé „Missioon“13. Tal oli muusika osas juba selge visioon olemas, eriti nende stseenide puhul, kus toimuvad viiulitunnid. Sellepärast mina talle meelde tulingi, kui ta Los Angeleses nende üle mõtiskles. Briti produtsent (David Puttnam – M.R.) nõudis aga Morriconet, kui oli kuulnud filmi „Ükskord Ameerikas“14 muusikat. Ta otsustas, et tahab just midagi sellist, ja läks Morricone peale välja. Ma polnud õnnetuseks veel lepingut allkirjastanud, olime alles läbirääkimiste faasis. Käisin mõned korrad Ameerikas, rääkisime mõtetest ja võimalustest, aga ju see polnud siis mulle määratud. Samal aastal kirjutasin aga „Marta itku“ („Martha’s Lament“) Schmoelleri „Majaalusesse“.
Kas kahetsete ka, et olete mõne teose kirjutanud?
Jah, eriti karjääri algusaastatel kirjutatud laulude puhul. Seal on terve hunnik selliseid, mille tahaksin ära kustutada, aga ma olin siis noor, nii et pole hullu. Samuti oleks tore, kui ma poleks mõne filmi helilooja olnud.
Mis teid kõige rohkem inspireerib seda õiget lugu leidma?
Käsikirjast enamgi mõjutab mind lavastaja. Mul peab olema filmitegijaga eriline klapp ja alles seejärel pöördun stsenaariumi poole. Pean aru saama, kas tegu on mõistliku inimesega, ja kui pole, olen ka paljudest filmidest keeldunud, kusjuures isegi siis, kui kokkulepped olid juba tehtud. Ma olen sunnitud projektidest loobuma, kui mulle ei meeldi selle taga olevad inimesed. Kui räägitakse üht, aga kavatsetakse teha hoopis midagi muud, siis on kohe selge, et ma ei saa kätte sama suurepärast tulemust kui Brian de Palma filmiga „Blow Out“ (1981) – selle muusika on üks mu kõigi aegade paremaid töid –, kui režissöör mulle ei meeldi. Nii et kõige rohkem mõjutab mu tegutsemist sobivus filmitegijaga: kui pole harmooniat, pole ka emotsiooni ja välja ei tule midagi head.
Kas filmi vaadates kujundab muusika kohe ka arvamuse filmist?
Tänapäeval on see tihti nii. Enne heliloojaks saamist ei pööranud ma muusikale filmides üldse mingit tähelepanu, ei osanud seda oluliseks pidada. Praegu võib muusika mind isegi filmivaatamisel segama hakata.
Olite väga edukas ka muusikuna. Kas te pole seda aega taga igatsenud?
Ei ole, sest ma tahtsin suunda muuta. Õppisin konservatooriumis viiulit kümme aastat ja pärast veel kaks. Laulma sattusin kuidagi juhuslikult. Ma kasvasin lauluga koos üles, sest mu isal oli väike orkester, nii et klassikaline muusika ja laulmine kuulusid mu ellu. Väga väsitav oli kogu aeg tipus püsida, aga ka pärast esinemist pidudel käia. Panin oma elu vähemalt kolm korda ohtu. Hispaanias põhjustasin autoavarii. Esimest filmi vastu võttes pidasin plaani õpingutest saadud teadmised tööle panna.
Kas on midagi, mida teil pole olnud võimalust teha, aga mille järele igatsust tunnete?
Ma tahtsin kirjutada balletti, aga see žanr nõuab palju aega, mida mul lihtsalt polnud kuskilt võtta. Mul paluti teha Ameerikas üks muusikal, aga ma keeldusin, sest mu inglise keel pole piisavalt hea. On ka plaanis teha ballett, mis põhineks minu muusikal de Palma filmile „Tapmiseks riides“15, loomulikult koos professionaalse koreograafiga. Seni pole selleks veel võimalust olnud, aga kavatsen selle ükskord ära teha. Ausalt öelda pole mul praegu suuri plaane, aga ootan jätkuvalt, et teoks saaks film Ferrarist Robert de Niroga peaosas.16 Seda projekti on üritatud juba aastaid maast lahti saada. See oleks mu karjäärile tore lõppakord, kuigi kavatsen veel kaua elada.
Praegu teevad COVID-19st tulenevad komplikatsioonid tööelu väga keeruliseks, sest paljude filmide tootmine on peatatud. Mul on praegu kaks filmi töös, kuid on raske öelda, millal need valmis saavad. Ühega ootame võtete järge siinsamas Veneetsias. Filmi pealkiri on „Anemos“, lavastajaks Fabrizio Guarducci, ja räägib see tuulest ja jumalikkusest, meenutades nii dokumentaalfilmi kui muusikali.
Tõlkinud Tristan Priimägi
1 „Piranha“, Joe Dante, 1978; „The Howling“, Joe Dante, 1981.
2 „Haunts“, Herb Freed, 1976; „Beyond Evil“, Herb Freed, 1980.
3 „Seed of Chucky“, Don Mancini, 2004.
4 „Two Evil Eyes“, Dario Argento, George C. Romero, 1990.
5 „Don’t Look Now“, Nicolas Roeg, 1973.
6 Müüdi 80 miljonit singlit.
7 „Sisters“, Brian de Palma, 1972; „Obsession“, Brian de Palma, 1976.
8 „Ti piace Hitchcock?“, Dario Argento, 2005.
9 „Raising Cain“, Brian de Palma, 1992; „Passion“, Brian de Palma“, 2012.
10 Kõnealust projekti, Gardner McKay näidendi (1993) ja romaani (1999) põhjal plaanitavat filmi „Narritaja“ („Toyer“) on de Palma üritanud korduvalt edutult käivitada ning sellest on saanud tema suur kinnismõte.
11 „Tourist Trap“, David Schmoeller, 1979.
12 „Crawlspace“, David Schmoeller, 1986.
13 „The Mission“, Roland Joffé, 1986.
14 „Once Upon a Time in America“, Sergio Leone, 1984.
15 „Dressed to Kill“, Brian de Palma, 1984.
16 Robert de Niro plaaniga mängida kallis portreefilmis Itaalia autoloojat Enzo Ferrarit on olnud aastate jooksul seotud mitmed lavastajad, nt Michael Mann ja Clint Eastwood.
Lahkunud on kujundusgraafik ja akvarellist Ülle Meister.
Raamatukunstnik Ülle Meister sündis 27. augustil 1948. aastal Virumaal Lüganusel ja lõpetas seal keskkooli. Enne kooliminekut soovis ta saada tallimeheks, sest talle meeldisid hobused. Edasine tee viis ta aga 1967. aastal Eesti Riiklikku Kunstiinstituuti graafikat õppima. Akvarellist sai juba kooliajal Ülle Meistri lemmiktehnika, milles ta saavutas erakordse meisterlikkuse ja millele jäi truuks kogu eluks. Kolmandal kursusel tuli teha valik vaba-, tarbe- ja raamatugraafika vahel. Meister valis raamatugraafika, sest armastas juba väikese tüdrukuna raamatuid ja oli suur lugeja.
Ülle Meister lõpetas kunstiinstituudi 1973. aastal raamatukujundajana cum laude ja tema diplomitööna valminud aabits oli koolides kasutusel palju aastaid. Pärast kõrgkooli lõpetamist suunati ta kirjastusse Valgus kunstiliseks toimetajaks, mis oli sisuliselt ametnikutöö, kuid sedagi sai teha loominguliselt. 1980. aastast oli Meister koosseisuväline töötaja ja kolm aastat hiljem juba vabakutseline. Kunstnike liitu astus Ülle Meister 1983. aastal.
Siis tuli aeg, kui peaaegu kõigist vabakutselistest pidid saama füüsilisest isikust ettevõtjad ja lasteraamatute väljaandmine läks keeruliseks. 1987. aastal oli Ülle Meister pälvinud Eesti NSV riikliku preemia Lilian Kivi ja Milvi Rooslehe aabitsa kujunduse ja illustratsioonide eest. Nii tõi ka 1990. aastate algul talle peamise sissetuleku õpikute illustreerimine. Õpikuid antakse suure trükiarvuga välja ju ka rasketel aegadel ning see töö aitas üleminekuaastatel ellu jääda.
Ülle Meistri illustreeritud ja kujundatud raamatud on saanud hulganisti auhindu. Nende hulgas on nii Jaan Jenseni nimeline preemia (1986), 25 kaunima Eesti raamatu (1979, 1986, 1987, 1994), viie kaunima Eesti lasteraamatu (1999, 2008, 2009) ja Balti riikide raamatukunsti konkursi (1987) diplomid, Tallinna illustratsioonitriennaalil (2006) Eesti lastekirjanduse keskuse audiplom parimale Eesti illustraatorile jne. Rohketest auhindadest pidas kunstnik kõige olulisemaks teist kohta Nukitsa konkursil 1994. ja 1998. aastal, sest selle žürii koosneb lastest. Ülle Meistri illustreeritud raamatuid iseloomustab elurõõmus tüübistik, värvikus ja raamatu kui terviku hea tunnetus.
Ühel Ülle Meistri loomingu ühel aspektil tuleks eraldi peatuda, sest seda külge teatakse tema puhul ehk vähem, nimelt jõulistel suureformaadilistel eesti muinasjuttude ja muistendite näitusepiltidena valminud illustratsioonidel, mis iial raamatuks ei saanudki. Imetlust äratasid need nii Venemaal kuika Itaalias, nii Ühendkuningriigis kuika Jaapanis. Kahju, et ei ole leidunud ühtki julget kirjastajat, kes oleks seda tahku kunstniku andest osanud ära kasutada. Peale raamatute kujundas Ülle Meister heliplaadiümbriseid ja postkaarte, tegi eksliibriseid ja vabagraafikat. Eriliselt on aga silma jäänud tema läbi aastakümnete valminud imelised akvarellid loodusmotiividel: tundlikud Eesti rabamaastikud ja loopealsed, tundrat ja kõrgmäestikke kujutavad sarjad. Hõimurahvastega sidus kunstnikku huvi Karjala kaljujooniste vastu. Ülle Meister kuulus tartlase Väino Poikalaineni eestvedamisel rajatud Eesti Muinastaide Seltsi. Tuhandete aastate vanuse ürgkunsti motiividel lõi ta palju akvarelle. Ülle Meistri suur kirg oli matkamine. Pärast esimest kõrgkooli kursust käis ta Koola poolsaarel, Tallinna matkaklubi liikme viisid matkateed aga üha kaugemale: Kamtšatkale, Taimõrile ja Sajaanidesse. Ülle Meistri eriline kirg oli mäed. Ta ei ajanud taga spordijärke ja kuhu köieta ligi pääses, sinna ta ka läks.
1989. aastal sõbraga kahasse ostetud maakodu Läänemaal sai aastate jooksul üha enam päriskoduks ja viimastel aastatel talus Ülle Meister enamasti elaski. Kolleegidele ja sõpradele oli Ülle Meister erakordselt soe ja sõbralik kaaslane, kes tundis siirast huvi kolleegide töö vastu. Ta oli aus, abivalmis ja tagasihoidlik inimene, kelle peale võis alati kindel olla, hea huumorisoonega, tugeva natuuriga, elurõõmus ja külalislahke.
Ülle Meistri ärasaatmine leiab aset pärast pandeemiast tingitud piirangute kaotamist.
Eesti Kujundusgraafikute Liit
Eesti Kunstnike Liit
Eesti Lastekirjanduse Keskus
Rahvusvahelise Noorsookirjanduse Nõukogu Eesti osakond
Sarja „Heli ja keel“ veebikontsert „La fabbrica illuminata. Mõtisklusi agnostitsismist“ 28.XII Niguliste muuseum-kontserdisaalis. Iris Oja (hääl), Leonora Palu (flööt), Olga Voronova (viiul), Leho Karin (tšello), Diana Liiv (klaver), Ulla Krigul (orel) ja Tammo Sumera (elektroonika). Kavas Andrus Kallastu, Luigi Nono, Malera Kasuku ja Erkki-Sven Tüüri muusika ning Maarja Kangro ja Kalju Kruusa tekstid. Kontserti saab järele vaadata aadressil https://benedict.television.ee/28-12-2020-HELIjaKEEL.php.
Sari „Heli ja keel“ on küllap publikule tuttav taotlusega ühendada sõna ja muusika. Viimased kaks hooaega on sarjas keskendutud pühakirjadele, religioonidele ja elufilosoofiatele: kõrvutatakse kirjanike-heliloojate kooslusi ning leitakse loojate seoseid religioossete ja filosoofiliste vaadete või huvide kaudu. 28. detsembril oli hooaja 2020/2021 esimene kontsert, selle fookuses oli agnostitsism.
2020. aasta on teinud muusikutele üksjagu peavalu: pidevalt on tulnud muuta plaane, kuid sellega on kaasnenud võimekus teha elavas ettekandes kontsertidele lisaks videoülekandeid. Tööle on hakanud mitmed voogedastusplatvormid, mille kaudu kontserte edastada ja hiljem järele vaadata. Võib tõdeda, et Eestis osatakse teha korralikke videoülekandeid. Üldjuhul on kontserte näidatud kuulaja positsioonilt ja interpreedid on tavapärases lavaasetuses. Sarja „Heli ja keel“ kontserdil sai interpreete näha lähivaates, tegemist ei olnud otseselt statsionaarse lavaasetusega. Luuletajad olid ekraanil suhteliselt lähivaates ning vestlusringi puhul näidati ekraanil veel ka videosilla kaudu liitunud osalejaid. Teoste esituste ajal oli kaadris kohati näha ka teisi kontserdil osalejaid, kes mõnes teoses kaasa ei teinud, olid pealtvaatajad või silmitsesid oma märkmeid. Luigi Nono elektrooniliste teoste ajal võis näha ka Niguliste hägustatud valgusallikaid, nii et ekraanil oli üksjagu eklektikat. Mingisuguse ülevaate toimunust sai publik ülekande vahendusel siiski ning õnneks on nüüd huvilistele kättesaadav kontserdisalvestus.
Kontserti (mitte tervet üle kolme tunni kestnud teemaõhtut) raamisid Luigi Nono kaks elektroonilist teost. Kõlas Nono esimene katsetus elektroonilise muusika vallas „Omaggio a Emilio Vedova“ ehk „Austusavaldus Emilio Vedovale“ (1960). Nono on teose pühendanud itaalia modernistlikule kunstnikule Emilio Vedovale, kellega teda sidus tihe koostöö. Samuti oli kavas neli aastat hiljem valminud Nono sisekaemus Genova tehasest „La fabbrica illuminata“ ehk „Valgustatud vabrik“.
Eestis osatakse teha korralikke videoülekandeid. Sarja „Heli ja keel“ kontserdil sai interpreete näha lähivaates, tegemist ei olnud otseselt statsionaarse lavaasetusega. Kaadris on Olga Voronova (viiul), Diana Liiv (klaver ja Leho Karin (tšello).
Nono elektrooniliste teoste vahel kõlasid kolm eesti heliloojate akustilist teost ajavahemikust 1977–2019. See on küllaltki avar ajaraam: inimese eluea seisukohalt kaks inimpõlve mitmekülgseid arusaamu elust ja loomingust. Esindatud olidki mitme põlvkonna heliloojad. Varaseim teos on loodud 1977. aastal ning selle on kirjutanud saksa heliloojate Robert Schumanni, Albert Dietrichi ja Johannes Brahmsi eeskujul kolm eesti heliloojat: Raimo Kangro, Lepo Sumera ja Mati Kuulberg. Kolme helilooja nimede esisilpidest on saadud kergelt jaapanipärane koondnimi Malera Kasuku, mis on eesti muusikalooga kursis olijale juba tuttav. Trios said heliloojad igaüks ühes osas eelisõiguse kujundada endale iseloomulik kõlapalett ja see on teost kuulates selgelt tunda.
Teose tellis omal ajal Tallinna Triole Toomas Velmet. Esiettekandel mängis teost Tallinna Trio koosseisus Valdur Roots, Jüri Gerretz ja Toomas Velmet. Sarja „Heli ja keel“ trio koosseisus Olga Voronova, Leho Karin ja Diana Liiv on teost esitanud ka varem mitmel korral, näiteks kõrvuti Artur Uritamme ja Alo Mattiiseni loominguga. Samuti on nad teose plaadistanud ja see on ilmunud sarja „Heli ja keel“ albumil. Kontserdi otseülekannet kuulates pidin küll tõdema, et teos on jätkuvalt rafineeritud ja põnev, kuid selle esitamiseks on stuudios paremad tingimused. Niguliste pianiino ei kannata kahjuks võrdlusmomenti välja ja seetõttu oli ka raske teose ettekandest mõjuvat muljet saada.
Kontsert jätkus 1999. aastal loodud Erkki-Sven Tüüri teosega „Spectrum III“, mille esitas orelil Ulla Krigul. Krigul on viimastel aastatel Tüüri oreliteostesse põhjalikumalt süüvinud ja salvestanud kogu „Spectrumite“ sarja, mis ilmus 2019. aastal albumil „Erkki-Sven Tüür. Spectrums“. Plaat on salvestatud Tartu Pauluse kiriku orelil. Niguliste orel on aga mõnevõrra teistsuguse kõlaga. Tüüri „Spectrumid“ on valminud suhteliselt pika aja jooksul aastatel 1989–2004 ning esimene ja kolmas on kirjutatud sooloorelile. Teose „Spectrum III“ tellija ja esiettekandja oli Andres Uibo, kes esitas selle Nürnbergi püha Nikolause ja püha Ulrichi kirikus. „Spectrum III“ on kahtlemata väga kosmiline teos, mis tõuseb stiihiliste klastrite kaosest maagilisematesse selgushetkedesse ning siirdub seejärel uude pidurdamatusse arengutsüklisse. Teoses on Tüüri loomingulise käekirjaga tuttavale kuulajale talle iseloomulikke muusikalisi võtteid ja helimustreid. Tüüri „Spectrumite“ puhul on räägitud tema muusikale iseloomulikust polaarsusest. Sellest punktist oleks võinud ehk ka kontserdi kavas edasi minna, aga kontserdiõhtul oli oma loogika ning see jätkus katkenditega luuleraamatutest.
Tüüri muusika kõrvale oli kava muusikaosas asetatud kakskümmend aastat hiljem valminud teos, mille autor on Andrus Kallastu. See oli ka kavas üks väheseid vokaaliga teoseid, kui jätta kõrvale Nono salvestatud kooritämbrid. Kallastu uus umbes 15minutiline tsükkel kannab pealkirja „Lectiones“. See on retsitatiiv lugejale ja kammeransamblile ning on valminud 2019. aastal tekstile „Roomet Jakapi kolm loengut filosoofiast“ samanimelise tsükli esimese osana. Alaosade pealkirjad räägivad enda eest: I „Descartes“, II „Spinoza“, III „Leibniz“. Teose kaastekstis on öeldud, et Roomet Jakapi käsitleb kolmes loengus maailma metafüüsilise ehitise alusüksusi ehk substantse. Täpsemalt on vaatluse all René Descartes’i dualism, Baruch Spinoza monism ja Gottfried Wilhelm Leibnizi pluralism. Oluline on, et „pööratakse tähelepanu kõnealuste positsioonide ja argumentide kõlalistele aspektidele, mida senine filosoofiline uurimistegevus on üldjuhul ignoreerinud“. Teost jälgides jääb kõrvu just kõlaline aspekt. Jakapi peab vajalikuks kõnetada ka „nüüdisaegset inimest tema pidetus ja pinnalises tunnetuses“.
Kõlaliselt on see küllaltki paeluv kammermuusikateos: keskmes on retsiteeriv vokaalpartii, mida kommenteerivad napilt ja täpselt flöödi-, tšello- ja klaverifraasid, kord ükshaaval ja kord tutti’na. Partituur on elav ja mänguline, kõlapilt meenutab vanakreeka muusika katkendeid või oletusi. Seda muljet kinnistab abstraktset teksti retsiteeriva partii iseloom. Õnneks on Kallastu teinud oma teoste partituurid veebisaidil kättesaadavaks ja seetõttu oli esitust veidi kergem jälgida. Pean tunnistama, et kuna selle esituse põhjal sain teosest vaid mingi mulje, jään ootama veidi paremates tingimustes esitatud interpretatsiooni.
Ka see teos nõuab korralikku instrumentaariumi, nii et ikka oli puudu korralik kontsertklaver ning ka noodipilti oleks olnud tarvis mõnevõrra täpsemini järgida. Eredamalt tõusid ansamblist esile keskse partii esitanud retsiteerija Iris Oja ja flöödimängija Leonora Palu. Viimasel näis olevat teosega tugevaim kontakt, kuna tema osales ka teose esiettekandel 19. aprillil 2019, mil seda esitasid peale tema Roomet Jakapi (hääl), Aare Tammesalu (tšello) ja Jorma Toots (klaver).
Küllap eesti heliloojad mõtisklevad elu ja inimeksistentsi üle, kuid kas ka läbi agnostitsismi prisma, selle kohta ei saanud sel kontserdil kinnitust. Pigem veendusin, et vähemalt videosilla kaudu vestlusringis osalenud autor Andrus Kallastu lükkas püstitatud oletuse rõhutatult ümber.
Sarjale „Heli ja keel“ soovin jätkuvalt ideid ja õnnestumisi kõndimaks heli ja sõna piirimail ning avastamaks seni tundmata radu. Loodetavasti ei tööta edaspidi kõikvõimalikud olud sarja algideele vastu ning teoseid saab esitada tavapärases kontserdiolukorras, parimas mängukorras instrumentidel ja akustilises keskkonnas. Sealjuures pole üldse halb mõte toimunu jäädvustada või anda publikule võimalus ka video vahendusel kontserdist osa saada. Nii võiks olla suuresti riiklikul toel toimiv kultuurielu kättesaadav ka väljaspool keskusi, ehkki video ei asenda muidugi toimivat vilgast muusikaelu Eesti suuremates linnades kohapeal.
Ilmselt peaks tõsiselt kaaluma, kui suur osakaal anda sarjas muusikale ja kui suur sõnale ning kas need peaksid toimima teineteisele ruumi andes või moodustama terviku. Mõelda võiks sellelegi, kas vestlusring peab olema sisuliselt seotud esitatavate teostega ja kuidas teosed isekeskis suhestuvad. Olles küll suur luule austaja, kahtlen selles, kas poeesia aitab alati heliteoseid kontserdikavas siduda. Teiselt poolt rõõmustan formaadi üle, kus saab eesti heliloojate suurepärast loomingut korduvalt ettekandele tuua. Ja eks mõtelda on mõnus ja mitte ainult muusikat kuulates, seega pole paha kuulata vestlusringe – iseasi, kas kontserdi muusikaline pool ja vestlusring pääsevad sellisel kombel esitletuna üksikult võttes mõjule. Aga kas peabki kõik olema alati parimas vormis publikule kandikul ette kantud? Ehk on publikul isegi vaja tegijatega koos mööda otsingulisi radu käia ja imestada? Kui vaadata aga telliseid, mis ilmuvad trükis eesti kunstnike elust ja loomingust – näiteks hiljuti Ado Vabbe kohta –, siis miks mitte kuulata või lugeda vahelduseks verbaalseid sülemeid eesti heliloojate elust ja loomingust. Sellega näikse meil kitsas olevat.
Suri ära suuri kuuski, langes maha laia leppa, kadus laulja ja kandlelööja.
Meie seast lahkus silmapaistav teadlane, särav rahvamuusik Igor Tõnurist. Kaotasime sõbra ja kolleegi, targa ja sooja inimese. Igor Tõnurist oli väljapaistev etnoloog ja etnomusikoloog, rahvapillide, rahvamuusika ja -kultuuri uurija ning koguja. Ta mängis suurepäraselt kannelt ja torupilli, laulis ning oskas muusikahelid välja võluda puulehest ja rookõrrestki.
Igor Tõnurist sündis Keilas ja käis Tallinna 33. Keskkoolis. Ta õppis M. V. Lomonossovi nimelises Moskva Riiklikus Ülikoolis (1964–1969) ajalugu ja etnograafiat ning töötas seejärel pikka aega Ajaloo Instituudis (1969–2008) teadurina etnoloogia ja rahvamuusika alal, pühendudes eelkõige rahvapillide uurimisele. Ta õpetas külalislektorina etnograafiat Tallinna Pedagoogilises Instituudis (1978–1983) ja Tallinna 32. Keskkooli ajaloo süvaõppeklassis (1986–1996), rahvapillimuusikat Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias (2005–2007) ja Tallinna Ülikoolis (2007) ning juhendas üliõpilastöid TÜ Viljandi Kultuuriakadeemias.
Igor oli ka särav rahvamuusik, kellel oli keskne roll eesti vanema rahvamuusika taastulemises, sest ta sidus mitmekülgse uurimistöö muusika esitamisega. Ta tegutses pikemat või lühemat aega folkloorirühmade Leegajus ja Sõsarõ kunstilise juhina (asutati 1970/1971 ja 1973), Viru säru kunstilise juhi ja pärimuspeo „Baltica“ kunstinõukogu liikmena (algatati 1986 ja 1987) ning nõustas teisigi folklooriansambleid. Igor Tõnurist süvenes muudessegi pärimuse liikidesse, sest pidas oluliseks luua taas rahvakultuur kui tervik, mis hõlmab muusika, laulu, tantsu, teadmised, kombed ja riided. Ta arendas folkloori lavaesituse kunstilisele lihvitusele vastupidist loomulikku ja vaba suunda, nõudis muusika ja rõivaste traditsioonipärasust. Igor Tõnurist andis suure panuse folklooriliikumisse, olles Eesti Folkloorinõukogu juhatuse liige, Eesti Folkloori Seltsi esimees ja MTÜ Fenno-Ugria juhatuse liige, Eesti Rahvakultuuri Arendus- ja Koolituskeskuse rahvakultuuri konsultant ja lektor, Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu konsultant, Üldlaulupeo Büroo rahvarõivasektsiooni liige ja hiljem esimees. „Eesti pärimuse uurimine, säilitamine ja tulevastele põlvedele edasiandmine on olnud Igor Tõnuristi elutöö. Tema panus on hindamatu ja tema pühendumus imetlusväärne,“ on öelnud Eesti Folkloorinõukogu juhatuse esinaine Kati Taal Tõnuristi 70. sünnipäeval. Vanad laulud ja pillilood võitsid kindlasti poolehoidjaid tänu Igori häälele, naeratusele ja esinemismõnule.
Igor Tõnurist oli teadlasena silmapaistev eesti ja teiste läänemeresoome rahvaste rahvapillide ja -muusika uurija, aga ka folklooriliikumise mõtestaja. 2007. aastal ilmunud Tõnuristi bibliograafia sisaldab 115 nimetust, kuid seejärel on sinna lisandunud veel palju olulisi töid. Tõnuristi tähtteos on raamat „Pillid ja pillimäng Eesti külaelus“ (1996), mille põhjal kaitses ta 2001. aastal ka magistrikraadi. Ta on ka teose „Eesti rahvapille“ (2008, koostöös Aleksander Sünteri, Tarmo Kivisilla jt) koostaja, toimetaja ja üks keskseid autoreid.
Mitmekülgse teadlasena osales Igor Tõnurist rahvakultuuri koguteoste koostamisel, kirjutades eelkõige muusika teemadel raamatutesse nagu „Eesti rahvakultuuri leksikon“ (1995), „Eesti rahvakultuur“ (1998), „Эстония. Энциклопедический справочник“ (2008) jm. Tänuväärne on tema vene koolidele mõeldud rahvamuusika õppematerjal „Эстонские народные музыкальные инструменты“ (töövihik ja CD, koos Maia Muldmaga, 2002, 2004).
Tõnuristi eruditsioon ja keeleoskus võimaldasid tal käsitleda eri rahvaste muusika vähe tuntud küsimusi, iseloomulikud näited olgu „The Pastoral Musical Instruments of the Finno-Ugric Peoples“ (1985), „Isuri rahvamuusikast I“ (1996), „Setu sarvepilli lugu“ (2004), „Valgevene pärimusliku pillimuusikakultuuri aluskontseptidest. Võrdlusvõimalusi Eestiga“ (2005), „Eesti idiofonid – traditsioon ja „juhuslikkus““ (2007). Ta tegutses ka tõlkijana ning pidas sidet teiste maade, eriti slaavi, balti ja soome-ugri uurijatega ning avaldas artikleid sealsetes väljaannetes, nt Brüsselis ilmus „The Estonian bagpipe“ („The Bagpipes in Europe I“, 1976), Peterburis „Эстонский цитрообразный каннель в качестве русского народного инструмента“ („Финно-угры и соседи: проблемы этнокультурного взаимодействия в Балтийском и Баренцовом регионах“, 2002). 2018. aastal aitas Tõnurist Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumil korraldada Brüsselis eesti rahvapillide näituse.
Folklooris osalemisest sündis ka selleteemalisi töid, näiteks kogumik „Mängutükke külakapellidele“ (koos Ahto Nurgaga, 1975), artikkel „Folkloorikava kontserdilaval: kava ülesehituse ja lavale seadmise printsiipidest“ (2002) või austusavaldus kaasteelisele „„Ma laulan mere murusta!“ – Ingrid Rüütel eesti folklooriliikumises“ (2006) jpm. Ka hulk pisemaid kirjutisi, nagu „Regivärss ja Brahms ühes pajas ehk rahvamuusikat maataidlejate ülevaatusel“ (1974), on hindamatud eesti muusika ja kultuuriloo allikana.
Igor Tõnurist tegi koostööd Eesti Rahvaluule Arhiiviga rahvapärimuse kogujana nii Eesti kui ka Venemaa eestlaste ja setode, samuti sugulasrahvaste juures.
Rahvakultuuriga tegelemise eest pälvis Igor Tõnurist palju autasusid, millest märkimisväärsemad on Valgetähe IV klassi teenetemärk (2003), Eesti Kultuurkapitali elutööpreemia Eesti rahvarõivakultuuri väärtustamise ja edendamise eest (2014), Hurda rahvuskultuuri auhind (2009) ja pärandihoidja tiitel (2007).
1997. aasta 30. juuni. Hongkongi suvises paduvihmas kõlab torupillide saatel šoti rahvaviis „Auld Lang Syne“, millele tuhanded pealtvaatajad sentimentaalselt kaasa ümisevad. Nad on tunnistajaks ajaloolisele sündmusele: viimast korda marsivad nende silme ees Briti sõjaväelased ning ligemale 160 aastat saarestiku kohal lehvinud Ühendkuningriigi lipp langetatakse igaveseks. Kalurikülast kosmopoliitiliseks maailmalinnaks kasvanud Hongkong antakse üle Hiina Rahvavabariigi koosseisu.
Hongkongi üleandmisel Hiinale valitses lääneriikide liidrite seas ettevaatlik optimism, et turumajanduse ja demokraatia laineharjal rikastunud linn annab Pekingi otsustajatele taas tõuke vabama Hiina loomiseks. 1980. aastatel Deng Xiaopingi käe all alanud Hiina avanemisega maailmale pandi alus riigis seniajani rakendatavale nn sotsialistlikule turumajandusele.1 Paljud lootsid toona, et majanduse liberaliseerimine viib doominoefektina ka isikuvabaduste tunnustamiseni, ent säärased lootused said 1989. aasta Tiananmeni väljaku meeleavalduste verise mahasurumisega tõsise hoobi. Ehkki külma sõja lõppedes hakkas Hiina taas läänele lähenema, võttes kursi Maailma Kaubandusorganisatsiooniga (WTO) liitumisele, oli hongkonglastel Pekingis aset leidnud veresaun üleandmispäeval alles värskelt meeles, meenutades, millise režiimi eest olid paljud hiinlased kümneid aastaid varem Hongkongi pagenud. Ehkki kummalgi pool piiri, mis eraldab Hongkongi erimajandustsooni Hiina Rahvavabariigist, kuuleb peaasjalikult sellele piirkonnale iseloomulikku kantoni keelt ja seal elavad etnilised hiinlased, on Hiina kommunistliku partei 70 võimul oldud aasta jooksul Hiinas, Hongkongis, aga ka Taiwanis välja kujunenud oma identiteet, mille juured asuvad vastandlikes poliitilistes ideoloogiates.
Mõelge hetkeks hüpoteetilisele stsenaariumile, kui pärast Teise maailmasõja lõppu oleks tänu lääneriikide sekkumisele osaliselt säilinud Eesti Vabariik, mis piirnenuks paralleelselt toiminud sotsialistliku Eestiga. Esimene oleks navigeerinud nagu Soome ida ja lääne vahel, rõhudes neutraliteedile, ent vastandudes Nõukogude Liidule ja kommunistlikule idablokile, ning teine kuulunuks Poola ja Ungari kombel sotsialismimaana kindlalt Moskva mõjusfääri. Kuidas oleks arenenud kahes erisuguses Eestis elanud eestlaste identiteet? Kas kaks Eestit oleksid idabloki lagunemisel taasühinenud? Milline võinuks see välja näha? Näiliselt jabur sündmuste ahel, kuigi siinkohal on tegemist äärmiselt lihtsustatud versiooniga Hiina kodusõjajärgsest killustumisest, kui Mandri-Hiina läks kommunistide võimu alla ja Hiina Vabariik säilis tänu Ühendriikide toele Taiwani saarel. Ideoloogial põhinev identiteet hakkas valitsema kommunistlikus Hiinas, Hongkongis ja Taiwanis, aga tegelikult ka paljudes teistes külma sõja keerisesse sattunud (Aasia) riikides.
Hongkongi ja Taiwani vastanduv identiteet
Kultuuriteoreetiku Stuart Halli järgi kujuneb rahvusidentiteet osaliselt kellelegi vastandumise tõttu, sest ajalool põhinev kollektiivne mälu on loonud selleks eeldused.2 Saja-aastane sõda, religioon ja kolonialistlik rivaliteet vastandasid inglased ja prantslased, eestlased vastandusid algul siin võimu teostanud baltisakslastele ning hiljem juba venekeelsetele nn nõukogude inimestele. Ühed ilmekamad vastandumispõhise identiteedi näited leiab aga just Ida-Aasiast, kus kontrast puna-Hiina ning Hongkongi ja Taiwani vahel on kujunenud lühikese ajaga ja andnud regionaalsete pingete süvenemisel üha selgemini tunda.
Kui Hongkong 1997. aastal Hiina koosseisu naasis, oli kommunistlikule parteile tegemist triumfiga: riigi ühendamisel oli paika saanud oluline pusletükk, mis sümboliseeris justkui Hiina naasmist maailma suurte sekka. Hongkongi elanikele algas sellega aga senini kestev ellujäämisvõitlus vastukaaluna autoritaarse Hiina poliitikale. Pildil protestid Hongkongis.
Eelmise aasta märtsis alanud ja seniajani kestvaid Hongkongi massimeeleavaldusi mõtestades tuleb seega silmas pidada, et tegemist pole pelgalt võitlusega seniste õiguste allesjäämise nimel, vaid ka ellujäämisheitlusega, sooviga säilitada enam kui pooleteise sajandi jooksul kujunenud ühtekuuluvustunne. Suvel Hiinas vastu võetud Hongkongi julgeolekuseadusega3 keelustati võimudevastane tegevus ning kriminaliseeriti muud keskvõimu õõnestamiseks peetavad teod erihalduspiirkonnas. Sellega purunes viimanegi illusioon, et Pekingis peetakse kinni 23 aasta eest kinnitatud põhimõttest „üks riik, kaks süsteemi“.4 Hongkonglased sunniti sellega Hiinaga otsesesse ideoloogiakonflikti. Tegemist on siiski vaid järjekordse peatükiga Hiinas aastakümneid kestnud protsessist, mille lõppeesmärk on demokraatlikel vabadustel põhineva mis tahes paikkonna identiteedi demonteerimine ja selle asendamine kommunistliku partei propageeritava üleriigilise Hiina identiteediga. Juba 1997. aastal rõhutas esimene Hiina nimetatud Hongkongi juht Tung Chee-hwa tarvidust muuta Hongkong „Hiina linnaks“ ning juurutada koolides „isamaaline kasvatus“. Hiljem on säärase poliitika raames linna külastanud rahvuskangelasena esitletud Hiina esimene kosmonaut Yang Liwei, samuti 2004. ja 2008. aasta olümpiamängude hiinlastest medalistid.5 Hiina püüdlused võita hongkonglaste poolehoid spordi, majandusalgatuste ja muude präänikutega on sellele vaatamata suuresti nurjunud. Pigem on saavutatud vastupidine efekt: pärast 2008. aasta Pekingi olümpiamänge on linnas enda hiinlasena määratlemine langustrendis ja hongkonglasena tõusuteel. Kwong ja Yew toovad välja, et hongkonglased ei heida hiina identiteeti tervenisti kõrvale, vaid mõtestavad seda Hongkongi demokraatianormide kaudu. Nõnda kõneletakse patriotismi puhul armastusest Hiina klassikalise kultuuri, pika ajaloo, tavaliste inimeste ja kauni looduse, mitte võimul režiimi vastu. Säärane lähenemine pole aga kultuurirevolutsiooni raames Hiina ajaloolise pärandi teadlikult hüljanud kommunistlikule parteile aktsepteeritav, sest lojaalsus tähendab keskvõimu vaates truudust parteile.
Teatud mõttes seisab Hiina keskvõim piinlikkust valmistava lõhkise küna ees: linn, mille kunagine loovutamine kolonialistidele märkis saja-aastase rahvusliku häbiperioodi6 algust, keeldub nüüd emamaa korraldustele allumast ning iga püüdlus olukorda muuta sisendab kohalikesse veelgi enam põlgust. Võitjat antud juhul ei ole. Kommunistlikule parteile on suutmatus hongkonglased rahumeelselt integreerida läbikukkumine, sest seni on end esitletud kui hiina rahva ühendajat ning riigi kunagise hiilguse taastajat. Ka ei tõota see head Pekingi unistusele Taiwan rahumeelselt inkorporeerida, sest ka saareriigile lubatud põhimõttest „üks riik, kaks süsteemi“ pole Hiina Hongkongis kinni pidanud. Tagasi vaadates kaotas Hongkong oma võitluse keskvõimuga juba 23 aastat tagasi, kui Hiina koosseisu naasmisel sai seal toimuvast autoritaarse võimu stampväljendit kasutades „riigi siseasi“. Sellest tulenevalt on lääneriikide reaktsioon vabaduste piiramisele olnud pigem nõrk ja Hiina laiast mõjuvõimust lähtuvalt ettevaatlik. Allaandmisest Hongkongi küsimuses kõneleb ilmekalt kas või Ühendkuningriigi valmisolek anda võimaliku massilise väljarände korral miljonitele linna elanikele Briti kodakondsus.7
Taasühinemise pinged
Hongkonglaste võitlus kestab mõistagi edasi, taandudes üha enam üksikisiku tasandile, kus nähakse Mandri-Hiina turiste ja immigrante oma kultuuriliste erinevuste ja teistsuguste poliitiliste veendumuste tõttu aina suurema ohuna. Neile heidetakse muu hulgas ette sealse tervishoiusüsteemi ülekoormamist, kinnisvara hinnatõusu ja linna kultuurinormide eiramist. Selle kõigega tuleb rinda pista ennekõike vastupanuliikumise keskmes olevatel noortel, kes on üles kasvanud ahenevate vabaduste ja laguneva kultuuriruumiga Hiina Hongkongis, olles seejuures kuulnud vabas Briti Hongkongis sirgunud vanemate lugusid teisel pool piiri aset leidnud kultuurirevolutsioonist ja Hiina põgenikest. Hongkongi Hiina koosseisu naasmisel lubatud ohtrate võimaluste asemel tuleb neil toime tulla taasühinemise põhjustatud sotsiaalsete pingetega ja võidelda oma vanemate ehitatud Hiina keskvõimule vastanduva vabadustepõhise identiteedi säilitamise nimel. Keerulist olukorda silmas pidades pole raske mõista, miks ei pea noored hongkonglased, aga samamoodi ka taiwanlased erinevalt vanematest põlvkondadest enam lugu ühest riigist. Omamata sellekohaseid mälestusi ning olles kasvanud risti vastupidises kultuuriruumis, kujuneb neil põlvkondadel välja oma identiteet, kus üks rahvusriik langeb prioriteetide loetelu lõppu. 70 aastat pärast Hiina kodusõja lõppu määratleb näiteks Taiwanis end hiinlasena vaid neli protsenti inimestest ning vanuse lõikes on kontrast veelgi suurem: 83% 18–29aastastest peab end ainult taiwanlaseks ja vaid 13% taiwanlaseks ja hiinlaseks, vanusegruppides 30–49 ja 50+ on viimane näitaja 2,5 korda suurem.8
Kui Hongkong 1997. aastal Hiina koosseisu naasis, tähistas seda Pekingis kaheksa aastat varem demokraatiameelsete demonstratsioonide verise mahasurumise tunnistajaks olnud Tiananmeni väljakul üle saja tuhande inimese, kuulutades plakatitega, et maha on pestud saja-aastane häbi. Meeleolu Hongkongis oli vastupidine – õhk närvilisusest paks ning murekoorem kaelamurdev. Kommunistlikule parteile oli tegemist triumfiga: riigi ühendamisel oli paika saanud oluline pusletükk, mis sümboliseeris justkui Hiina naasmist maailma suurte sekka. Hongkongi elanikele algas sellega aga senini kestev ellujäämisvõitlus aastakümnete jooksul vastukaaluna autoritaarse Hiina poliitikale arenenud isikuvabadustele rõhuva unikaalse identiteedi eest. Ehkki vabaduste säilimise nimel võitlevate Hongkongi noorte koorem on raske ja neid soosiv lõpplahendus ebatõenäoline, pole Briti impeeriumi kunagi kõikjale ulatunud päike selles maailmanurgas veel loojunud.
1 Termini „sotsialistlik turumajandus“ käis välja Hiina president Jiang Zemin 1992. aastal kommunistliku partei 14. kongressile, kirjeldades riigi edasiste majandusreformide eesmärki.
2 Stuart Hall, Who Needs an Identity? Questions of Cultural Identity. Sage, London 1996.
3 Hiina võttis vastu vastuolulise Hongkongi julgeolekuseaduse. ERR 2020. https://www.err.ee/1107361/hiina-vottis-vastu-vastuolulise-hongkongi-julgeolekuseaduse
4 Põhimõtte „üks riik, kaks süsteemi“ kohaselt oleks pidanud Hongkongis, Macaos ja Taiwanis säilima Hiina Rahvavabariigiga taasühinemisel seal senini valitsenud majandus- ja haldussüsteem.
5 Kwong Kin-ming, Yew Chiew Ping, Hong Kong Identity on the Rise. – Asian Survey 2016, 54, 6, lk 1088–1112.
6 „Sada aastat häbi“ viitab Hiinas aastatele 1839–1949, mil nõrgestatud ja killustunud Hiina impeeriumi ja selle järeltulija Hiina Vabariigi tegevusse sekkusid lääneriigid, Venemaa ja Jaapan. Sel perioodil kaotas Hiina peaaegu kõik sõjad, kus osales, samuti oldi sunnitud tegema suurvõimudele pidevalt järeleandmisi, maksma reparatsiooni ning rentima või loovutama oma territooriume.
7 London: julgeolekuseadus on Hongkongi lepingu tõsine rikkumine. ERR 2020. https://www.err.ee/1107850/london-julgeolekuseadus-on-hongkongi-lepingu-tosine-rikkumine
8 Pew Research Center 2020. In Taiwan, Views of Mainland China Mostly Negative. https://www.pewresearch.org/global/2020/05/12/in-taiwan-views-of-mainland-china-mostly-negative/
Erki Kasemetsa isikunäitus „Karl Marx loomariigis“ Draakoni galeriis, pandeemia tõttu on galerii suletud kuni 17. I.
Kunstnik Erki Kasemets viskab villast – nii tundub esmapilgul – ja heidab kinda inimkesksele mõtlemisele, nagu selgub tagantjärele.
Käisin mõni aeg tagasi Draakoni galeriis. Kerkis kohtlasi küsimusi. Kas võib küsida?
Ikka võib, loomulikult.
Kas isikunäitus „Karl Marx loomariigis“ oli päriselt lauamänguna olemas? Kardan, et mitte. Isegi nõukogude aja kohta oleks see olnud liig, aga näitus nagu sugereerib sellist mälestust. Kuidas selle asjaga siis täpselt on? Oli siis või ei olnud?
Oli lauamäng „Matk loomariigis“. Karl Marx oli kõige taustal kogu aeg kõikjal olemas. Kui need kokku panna, siis saabki sellise mängu: et siis kokkupanduna kaks asja – oli ja/või on olemas.
Miks on näitusel Marx ja loomariik kokku saanud? Darvinistlik hüpe sai ju tubli tööga tehtud. Miks on sinu näitusel Marxi ja ahvi koondportree?
Ka Karl Marx ja koaala said näitusel kokku, kuigi pilt on pärit juba ühelt varasemalt näituselt, möödunud aasta kevadnäituselt. Marx ja koaala on ühe pildi, riigipildi kaks külge. Oli mul lapsepõlves ettekujutus ja soovmõtlemine, et maailmakaart jaguneb loomariikideks, nii nagu inimeste riigid, loomaliikide järgi jagatud maailm, kus kusagil näiteks ka koaalariik. Teatav ümberlülitus kaardikihil, kus ikkagi on läbiv inimese ettekujutus, antropotsentristlikud riigid ja ühiskonnakorraldus … Aga sa küsisid ju hoopis teist asja, Marxi ja ahvi koondportree kohta. Nende vahele jääb näitusel tõesti riiul pealkirjaga „Darwinismi lugemik“. Need kahe pooluse, inim- ja loomaühiskonna evolutsioonilised maskotid näitavad mõlema suuna stereotüüpsemaid arenguideid. Need on mainitud lugemiku kaks kaanepilti, et mitte öelda kaanepoissi.
Erki Kasemetsa Karl Marx ja koaala (2020) on astunud dialoogi, kuid seegi on autori manipulatsioon.
Raamatute ja mängusedelite riiul seal kahe portree vahel on huvitav, uurisin seda pikalt. Tundus kohati nagu minu enda riiul. Kas sa pingutaksid ja annaksid võimalikult põhjaliku ülevaate loomariikide maailmakaardist, nii nagu sa seda lapsepõlve kujutelmadest mäletad? Seal oli kindlasti peale koaalade riigi veel riike? Millised need olid ja kus paiknesid?
Tegin riigikorra ja loomade ühenduste teema ümber mitmeid lauamänge ja objekte. Esmalt andsin elu loomadega kaardimängudele, kus arvandmed omavahel võistlesid ja tugevamad jäid peale. Neid variante on näha ka riiulil. Maailmakaardi loomariikide territooriumid polnud siiski nii rangelt määratletud, ettekujutatud riigid olid pigem võrgustunud ühendused. Teiseks olid lauamängu „Matk loomariigis“ kavandid. Seal olid maailma maa- ja veteavarused tinglikeks kruntideks tükeldatud ja need mõnedele loomadele välja jagatud. Jagamisprintsiip, nagu arvata võib, oli meelevaldne, kuid järgis piirkondlikku printsiipi: selle kandi reaalsetest elukatest valisin mõne huvitavama esindusloomaks. Kolmandaks aga see, mis kõige rohkem seda küsimust puudutab, ehk loomaühiskonna mõtte kvintessents. Teatmike „Maailma maad“ eeskujul tegin ise nn maailma (looma)maade teatmiku. Seal olid riikide kohta täidetud kõik nõutavad lahtrid. Kõik arvandmed olid muidugi pastakast välja imetud, neil ei olnud reaalsete arvukus- või pindalanäitajatega mingit seost. Igal riigil oli oma pealinn väljamõeldud nime ja elanike arvuga. Mõistagi ka riigikeel(ed) jms. Huvitav oli etnilise koosseisu lahter, kus riiki moodustava põhirahvuse kandvale positsioonile oponeerisid väiksemad grupid, mille enamasti moodustasid sarnase loomuga lähikonna või liigisarnasuse alusel ka kaugemalt pärit vähemused. Kontrastina võis esineda ka üliväike protsent täiesti sobimatuid gruppe, mis olid paigutatud sinna kuidagi infantiilselt-intuitiivselt. Gorillade riigis võis elada näiteks 20 protsenti šimpanse, viis protsenti makaake ja mõni protsendiosake krokodille. Riigikorda ega riigipead paraku ei mäleta. Minevaks kaubaks tõusis eri vormis monarhia, mis näiteks lisaks jaaguarimonarhiale kehtis ka teistes kujutluslikes loomariikides. Vabariike oli ka palju. Kogu loetelu algas tähestikuliselt, jäi aga oma kolossaalsuses lõpetamata. Meeles on esiotsa eksootika, lisaks koaalale oli enesemääramist väärt näiteks ka metsik koer dingo. Bambuskarudelgi oli oma Liechtensteini-laadne kääbusriik, mustvalge lipuga. Võis olla à la Antiloopia Ühendriik, mis ühendas põhiliselt sarvilisi, ka riigilipul olid kuldsed sarved. Eelmainitud inimahvlased olid kindlasti esindatud liikide hulgas. Võimalik, et „Eesti rahva ennemuistsete lugude“ loomad elasid mõnes kirjumas koosluses, rebased ja karud hundiriigi koosluse arvukas vähemuses vms. Nagu öeldud, jäi projekt siiski lõpuni viimata, nagu enamik tollastest alustamistest.
Seonduvalt selle projektiga meenub veel 2006. aastal Tallinna vana loomaaia koha peal korraldatud Polügoonteatri etendus „AhZOO“, kus kanavõrgust puurides oli hoopis inimtahu esindaja: jalgrattur, taimetoiduline, ehitaja jne. Kõigil oli juures ka ladinakeelne nimetus ja eluviisi kirjeldus, Sealseid elanikke ka intervjueeriti. Üks tegelane, keda aga kordagi ei küsitletud, kandis silti „Loom“ ja see oli karusnahkset boad juhtiv inimene.
Nii et keerasid peegli vaataja poole ja politiseerisid loomariigi: ühele loomale monarhia, teisele vabariik. Lapsena sa vist ikka Marxiga ei jännanud, ehkki tema õpetust sai tollal õhuga sisse hingata. Fabritseerisid fiktiivseid teatmikke maailma loomariikide kohta oma rõõmuks, kuni „Matk loomariiki“ läks lauamänguna tootmisse, nagu pressiteates kenasti on öeldud. Praegusel tagasivaataval näitusel võimendad Karl Marxi kohalolu selles projektis, aga ka kunstnik Reet Ohna oma. Ohna puhul on kõik selge, tema andis tollal sinu ideele kunstilise väljanägemise ja lapsesõbraliku vormi. Mida tegi aga Karl Marx?
Mis puudutab lauamängu lapsesõbralikumat vormi, siis paraku oleksid pigem meeldinud realistlikult detailsed ja fotolaadsed kujutised, nagu tänapäeval näiteks mitmetes arvutitöödeldud lasteraamatutes autodest, loomadest, laevadest jne. Kunstnikupositsioon ja isikupärane stiliseeritud väljenduslaad tekitasid nõutust ja pettumust. Siis juba pigem nii, nagu Siima Škop … Nüüd on mõistmisega küll teisiti, aga selleks kulus ka palju aega.
Karl Marxi tähtsus, miks ta tagasivaateliselt nõnda tähtsale kohale on tõusnud, peitub tema fenomenaalses haakumises paljude lapsearusaamadega. Pealegi on Marxi kohalolu olnud minu põlvkonna puhul püsiv ning püsiviited erilaadsele marksismile või süüdistused selles on ka tänapäeval ühiskonna debati permanentne foon. Klassivõitluselt on tähelepanu lihtsalt nihkunud helikopterilt raha loopimisele jms, mis oleks olnud loomamaailmaski tervitatud nähtus. Mina aga tahtsin tavapolitiseerimise asemel kujutada loomkonda pigem Marxi käpaalusena, nii et loomad väljendaksid marksistlikke võrdsusideaale ja -kujutlusi, mis tundunuksid vahest täiesti enesestmõistetavatena. Selline ideoloogia ei tulnud toona muidugi kõne allagi. Marx oli küll tollal igal pool, aga tähistas ikkagi midagi hoopis muud, mutrivõtmeid ja punalippe, ei haakunud eriti reaalsuse ega kasutada olnud poliitilise kaardiga. See oli ikkagi vaid (mängu)loomamaailm, mida lapsena ihalesin ja kus ma ei arvestanud pärislooduse toimimise, ressursivõitluse ja üksteise söömisega.
Millised loomad on praegu Eestis pukis? Antiloopia sarvilised?
Polügoonteatri etendust „AhZoo“ sattus külastama ka paar lõunaameeriklast, keda sündmuse käigus intervjueeriti. Küsimusele, millist looma meenutavad eestlased, tuli kiire vastus – hunti. Hiljem rahvusloomaks tõusnud metsaelukas tõestas end välisvaatleja silmis juba tookord. See annab alust arvata, et Eesti kui hundivabariik jääb kestma ka võimalikele võimuvõnkumistele vaatamata.
Al ja Taje Paldroki näitus „Apokalüptilised maastikud“ Pärnu Linnagaleriis (raekojas) kuni 16. I.
Al ja Taje Paldroki „Apokalüptilised maastikud“ on sündinud ühistööna. Küsimusele, kas saab eristada Ali või Taje loodud objekte või ruume, vastasid kunstnikud, et mingisugust eristust ei ole võimalik teha. Selles mõttes sarnaneb kogu ettevõtmine performance’iga, kus osaleb mitu inimest ning kus koos toimimises sünnib see, mida vaatajale esitatakse. Näitus sarnaneb performance’iga veel selle pärast, et vaataja ei ole galeriis jalutades passiivne, vaid on kutsutud esitatavast osa saama, vajutades kontaktidele, aktiveerides loomi ja masinaid. Selle tegevuse juures ei pakuta vaatajale erilist lahtimõtestamise juhendit ning teatud mõttes puuduvad ka eraldi seisvad teosed, kogu näitus toimib üheainsa abstraktse sümbolina maailma lõpu teemal. See tähendab, et apokalüptilistele maastikele on selge läbiva süsteemita palju asju kokku heidetud. Sellest lähtudes ei ole ka järgneva kirjutise eesmärk vaadelda eelkõige üksikobjekte, vaid sõnastada omaenda võimalus aru saada kokku heidetud asjadest.
Esialgu kerkib keskseks teemaks looduse ja inimese omavaheline suhe. Peaaegu igas ruumis on loomad – eelajaloolised, praegused ja tulevikulis-mütoloogilised. Mõnikord saab nendega pärast nupule vajutamist suhelda, mõnikord on loomad kompositsioonis pelgalt inertsed mustvalged kujud, nad ei reageeri ega suhestu. Tähelepanuväärne on, et kõik mehaanilised loomad on skeletaalsed, paljaks kooritud kaadervärgid, millelt on võetud nahk, lihased, suled, kabjad ning heal juhul on alles jäetud lõualuud, silmad ja keel. Selle tõttu mõjuvad nad vigasena, puudulikuna, rikutuna. Kui aga neisse tehisolenditesse lasta elekter, siis nad elavnevad mõneks hetkeks, hakkavad klähvima, laulujoru ajama ja muul moel vaatajaid lõbustama. Need etteasted on kohati kurvemad kui mehaanilised loomad ise, sest heli kaudu võimendub nende puudulikkus veelgi – nad ei ole rikutud mitte ainult väljast, vaid ka seest. Need loomad on katki.
Inimesi on apokalüptilistel maastikel rohkem kui loomi. Tegelikult peaks selles suhtes saavutama tasakaalu, nagu kutsub üles ühes ruumis asetsev aju. Aju on purgis, pool käärudest on tal asendatud samblaga ja pool on puhas ja valge nagu värskelt pesumasinast tulnud. Aga seda aju ei kuulata eriti. Inimesi on väljapanekus üha rohkem ja rohkem, nad on seintel piltide peal, võidukate kujudena loomade evolutsioonilise jada ees ja sulanud maskide taga. Maskid on eelajaloolistest aegadest signaliseerinud sama palju, kui need varjavad: maski kantakse, et signaliseerida (tervise)vagadust, superkangelasena, et hoida sotsiaalset distantsi, aga ka selleks, et näidelda jne. Maskid osutavad alati teistsugusele tegelikkusele.
Näitusesaalis on üks tuba, kus on ainult lapsed. Need lapsed ronivad kuupidel ja popkultuuri on selles toas tänuväärselt vähe.
Need maskeeritud inimesed ei ole pelgalt skeletid ega ka alasti, vaid tihti korralikult riides, kannavad loomadelt võetud sooje kasukaid, nende kerest tehtud kraesid, nahkadest õmmeldud jakke. Sealjuures on suurem osa inimesi haaratud igati kultuursesse tegevusse, kunstnikud vehivad näituse avamisjärgsel peol tantsu, pruudid ja peigmehed poseerivad relvadega orjapidajate rantšo ees, poliitikud konutavad väsinult televiisorit vaadates tugitoolis, popikoonid vaatavad manitsevalt otse silma. Ma tunnen neist mitmed ära: dalai-laama, The Rock, Donald Trump, üle maailma tuntud näod, siin-seal on näha USA lippu. Siin ongi rohkem Ameerikat kui Euroopat, Eestist rääkimata. Aga see ei ole muidugi nii vaid siinsel kunstinäitusel, ka internetis, uudistes, filmis ja muusikas on alati USAd rohkem kui Euroopat, Eestist rääkimata. Selles suhtes peegeldab väljapanek meie tegelikkust küllalt hästi.
Loomadelt naha koorinud inimeste maailm on värvikirev sigri-migri, visuaalselt kurnav popkultuuri sümbolite mitmekesisus. Hoolimata pingutusest ei suuda see mitmekesisus aga pakkuda mingit konkurentsi loomade skemaatilisele abstraktsusele. Isegi vigased loomad tunduvad autonoomsed, aga inimesed on haaratud mingisse kollektiivsesse hullusesse. Sellisel moel asusin näitusel kohe loomade, looduse poolele. Inimesed on pealetükkivad, hädas rassismi, seksismi, majandusliku ebavõrdusega, aga loomad ei muretse isegi oma liigi väljasuremise pärast. Niiviisi ongi apokalüptilised maastikud inimeste endi hirm tuleviku ees. Küsimus ei ole enam selles, et kas see, mida teeme, on õige – kõik saavad aru, et see on vale. Küsimus on selles, kui kaua jaksavad maastikud inimest kannatada, enne kui õhk muutub nii mürgiseks, et isegi maskid ei päästa või määndub kõik mustaks lögaks, mis meie tsivilisatsiooni endasse imeb.
Selle mäsu keskel on näitusesaalis üks tuba, kus on ainult lapsed. Need lapsed ronivad mingisugustel kuupidel ja popkultuuri on selles toas tänuväärselt vähe. Tundub, et nii nagu ei muretse loomad maailma lõpu pärast, ei muretse ka väikesed lapsed, neil on omad probleemid: kes on kukkunud põlvili ja saanud haiget, kes tahab libedast kallakust üles ronida. Nad on Greta Thunbergist palju väiksemad lapsed. Muidugi võib spekuleerida, et need lapsed ronivad vana maailma jäänukitel, sest lõpuks nemad selle maailma saavad. Ilmselgelt aga ei muretse nad praegu selle pärast, see ei ole nende ülesanne, sama moodi nagu see ei ole loomade ülesanne. See töö on ikkagi inimese jagu.
Hoolimata täienevast teadmistepagasist pestitsiidide (sh taimekaitsevahendite) kahjulike mõjude kohta on nende kemikaalide, sh glüfosaadi, kasutamine Eestis viimase kümne aasta jooksul üha kasvanud (vt joonist). Glüfosaat on põllumajanduses laialt kasutatav umbrohutõrjevahend, mis on peale sihtorganismiks olevate taimede mürgine ka paljudele teistele organismirühmadele. Paar aastat tagasi avaldas professor Ülo Niinemets Sirbi veergudel põhjaliku ülevaate glüfosaadi kui ühe nii maailmas kui ka Eestis enim kasutatava pestitsiidi keskkonna- ja terviseriskidest,1,2,3,4 sh selle võimalikust kantserogeensusest.5 Alljärgnev annab ülevaate selle kohta, kas pärast artiklisarja ilmumist on toimunud mingeid muutusi glüfosaadi kasutuses ja regulatsioonides. Samuti heidame pilgu sellele, mida öeldakse uusimas teaduskirjanduses glüfosaadipreparaatide keskkonna- ja terviseriskide kohta.
Glüfosaadi kasutamine Eestis ja Euroopa Liidus
Kui 2017. ja 2018. aastal saime pärast kiiret, kuni 2016. aastani kestnud pestitsiidide turustamise kasvu rõõmustada mõningase langustrendi üle, siis 2019. aastal rühkis taimekaitsevahendite soetamist kajastav näitaja 17% võrra taas ülespoole (vt joonist). Kasv tulenes peamiselt herbitsiidide ulatuslikumast turustamisest, taimemürkide hulgas näitas omakorda kõige ilmsemat kasvutrendi glüfosaat.6 Seega peegeldab 2019. aasta pestitsiidide soetamine just glüfosaadi osakaalu kasvu. Glüfosaadipõhiste taimemürkide kõige laialdasem kasutusala on põllumajandus, kuhu liigub umbes 90% glüfosaadipreparaatidest,7 kuid seda laia toimespektriga pestitsiidi kasutatakse ka taristute (maanteed, raudteed, aga ka hoonestud ja õuealad, golfi- ja jalgpallimuru) ning nendega külgnevate alade taimestiku hävitamisel. Kuigi Eestis on nüüdseks keelatud glüfosaati sisaldavate taimemürkide kasutamine koolialadel, laste mänguväljakutel ja tervishoiuasutuste läheduses, on need preparaadid aiandus- ja ehituspoodides kättesaadavad igale ostjale. Piirangud kasutatavatele glüfosaadikogustele pinnaühiku kohta puuduvad.
Rööbiti taimekaitsevahendite turustamise kasvuga on suurenenud erinevate pestitsiidide jääkide arv ja kogused meie keskkonnaproovides. Kõnekas on viimase kümnendi jooksul toimunud erinevate pestitsiidide jääkide arvu kasv põllumullaproovi kohta keskmiselt (!) 0,61st kuni 7ni.8 Põllumajandusmaastikelt kogutud 25 mullaproovi hulgas ei olnud 2019. aastal mitte ühtegi pestitsiidijääkideta proovi; ühelt talinisupõllult võetud rekordproov sisaldas 16 erineva pestitsiidi jääki.8 Glüfosaadijääke ning -jälgi leiti 44% mullaproovidest, keskkonnas püsivamat ja samavõrra toksilist glüfosaadi laguprodukti aminometüülfosfoonhapet (AMPA) leiti suisa 88% proovidest. Ka põhjaveeuuringutes on endiselt tuvastatud glüfosaadijääke, sh esineb proove, kus glüfosaadi ja AMPA jääkide kogus ületab vee kvaliteeti inditseerivaid piirväärtusi.9 Paraku pole selle Eestis ametlikult kõige enam kasutatava ning keskkonnaproovides norme ületava pestitsiidi kasutuse reguleerimiseks taimekaitsevahendite säästva kasutamise tegevuskavas aastateks 2019–2023 peetud vajalikuks seada kasutatavatele kogustele mingisuguseidki piiranguid. Tegevuskavas nimetatakse vaid üht eesmärki: „töötada välja strateegia erilist muret valmistavate toimeainete (nt glüfosaat) kasutamise piiramiseks“. Siinkohal tuleb välja tuua, et meil puudub süsteemne ülevaade pestitsiidijääkide, sh glüfosaadi ja selle laguprodukti AMPA jääkide koguste kohta meie toidus.10
Eestis turustatud taimekaitsevahendite kogus aastate lõikes. Kõige suurema osa turustatud taimekaitsevahenditest moodustavad taimemürgid, mille hulgas omakorda on kõige suurem osakaal glüfosaadipõhistel preparaatidel. Pärast mõningast langust 2018. aastal näitas soetatud glüfosaadikogus 2019. aastal taas kasvutrendi.3
Euroopa Liidus kehtib juba 2009. aastast direktiiv pestitsiidide säästva kasutamise kohta, mis näeb ette nii pestitsiidide kasutamise piiramist kui ka vastavat seiret.11 Selle direktiivi rakendamine on aga enamikus liikmesriikides takerdunud. Hiljutises 11 ELi riigi põllumuldi analüüsinud uuringus olid glüfosaat ning selle laguprodukt AMPA kõige sagedamini leitud pestitsiidijäägid ning ka koguselt esikohal. Sealjuures leiti pestitsiidijääke enam kui 80% analüüsitud mullaproovides.12 ELis suurenes glüfosaadipõhiste herbitsiidide kasutus vahemikus 2013–2017 umbes 6% võrra ning kasvab prognooside kohaselt lähiaastatel veelgi.7 Sama analüüsi järgi on Eesti põllumajanduses kasutatavad glüfosaadikogused tavapõllumajandusmaa pindalaühiku kohta Euroopa keskmisest kõrgemad. Selles edetabelis, mille etteotsa sattumine ei ole auasi, paigutume Saksamaa ja Belgia vahele; Läti ja Leedu leiame tabelis viimaste hulgas.7 Sestap ei saa sugugi väita, et Eestis pole Euroopa Komisjoni elurikkuse ning „Talust taldrikule“ strateegia raames plaani võetud pestitsiidide kasutuse märkimisväärne vähendamine järgmise kümnendi jooksul põhjendatud.13
Pärast kirgi kütnud glüfosaadi kasutusloa pikendamise protsessi, millest annab detailse ülevaate üks eespool viidatud professor Ülo Niinemetsa artiklitest,3 otsustati 2017. aastal glüfosaadi kasutamist ELis lubada veel viieks aastaks, s.t kuni 2022. aasta lõpuni. Kasutusloa lõpp on seega juba ukse ees. Loomulikult ei oota glüfosaati tootvad ettevõtted , käed rüpes, kella kukkumist. Üheksast suuremast glüfosaaditootjast koosnev konsortsium, mille eesotsas on mõni aasta tagasi Monsanto omastanud suurkontsern Bayer, andis sisse taotluse kasutusloa pikendamiseks.15 Ametlik otsus glüfosaadi edasise saatuse kohta peaks langema pärast liikmesriikide ja Euroopa toiduohutusameti kommenteerimisringi 2022. aasta lõpus. Mõned ELi riigid on ka ilma Euroopa Komisjoni käsulaudadeta glüfosaadist loobumas. Luksemburgis hakkas 31. XII 2020 kehtima täielik glüfosaadi kasutuse keeld. Saksamaa on lubanud alates 2023. aastast glüfosaadi kasutusest loobuda, ja seda isegi juhul, kui kasutusluba peaks ELis pikendatama. Glüfosaadist loobumise otsus sai 2019. aastal Austria parlamendi heakskiidu. Prantsusmaa on astumas samme glüfosaadisõltuvusest vabanemise keerukal teel. Sloveenias on alates 2019. aasta oktoobrist glüfosaadikasutus avalikus ruumis, sh staadionid ja haljasalad, täielikult keelatud. Käesoleva aasta aprillist on seal keelustatud glüfosaadi kasutus taristute, sh autoteed ja raudteed, ümbruse taimestiku hävitamiseks.16 Milline saab glüfosaadi uue kasutusloa menetlemise protsessis olema Eesti esindajate seisukoht?
Kihvtised glüfosaadikokteilid
Nagu tõi välja Ülo Niinemetsa artiklisari1 ning millele viitavad ka paljud teadusartiklid, peidab glüfosaadi ohutuse hindamise protsess mitut väga suurt probleemi.17,18,19 Esiteks, pestitsiidide võimaliku toksilisusega seotud riskihinnangud põhinevad valdavalt tööstuse tehtud uuringutel, mis seab suure – ja glüfosaadi puhul ka kinnitust leidnud – kahtluse alla riskihinnangute tasakaalustatuse ja teadusliku sõltumatuse.2 Teine probleem seisneb selles, et katsetes analüüsitakse vaid puhta glüfosaadi mõju. Turustatavad glüfosaadipreparaadid sisaldavad aga veel lisaaineid, mis aitavad glüfosaadil paremini sihtorganismi jõuda, kuid mille võimalik koosmõju glüfosaadiga on riskide hindamisel jäänud täielikult tähelepanuta. Paljud tootjatest sõltumatud teadusuuringud on näidanud, et glüfosaadi keskkonna- ja tervisemõju võib olla suisa kordi väiksem kui glüfosaadi ja preparaadis olevate lisaainete summaarne koosmõju.20,21,22,23 Nii mõnigi glüfosaadiga koos kasutatavatest lisaainetest on osutunud toksilisemakski kui glüfosaat ise.24
Ida-Virumaal Alutagusel on hoolduseks glüfosaadipõhist herbitsiidi kasutatud kogu teeserva ulatuses. 2019.
2016. aastal keelustati ELis üks sellistest abiainetest, talloamiin, ning asendati teiste lisaainetega, mis peaksid võrreldes talloamiiniga olema oluliselt ohutumad. Paraku ei tundu ka alternatiivsed lisaained olevat elusorganismidele ohutud. Ühe värske uuringu kohaselt avaldas enamik vaadeldud glüfosaadi ning väidetavalt bioloogiliselt inertsete lisaainete kombinatsioonidest märkimisväärselt tugevamat tsütotoksilist ning organismide normaalset hormonaalset regulatsiooni kahjustavat mõju võrreldes glüfosaadiga.21 Teadustöö autorid tõid välja asjaolu, et mõnikord toote etiketil lisaainete olemasolu nende väidetava inertsuse tõttu üldse ei täpsustatagi. Ometi oli ostetud preparaadi kahjustavam mõju võrreldes puhta glüfosaadiga ilmselge. Ka meil aianduspoodides müüdavate glüfosaadipõhiste preparaatide koostisosade kohta ei ole alati võimalik täpset infot leida. Näiteks Roundup Quick sisaldab tootja infolehe kohaselt 1% glüfosaati (soolana), 94% vett ja 5% „vähese osakaaluga koostisosi“. Viimast aga ei täpsustata, kuigi 5 on kaalukas protsent.
Ühes hiljutises teadusuuringus tuvastati peaaegu kõikide analüüsitud glüfosaadipõhiste herbitsiidide koostisosade hulgas peale abiainete ka ootamatult kõrgetes kogustes raskmetalle.21 Koguselt leidus proovides kõige rohkem arseeni, vähemal määral koobaltit, kroomi, niklit ja pliid. Teadusuuringud, mille abil on püütud jõuda viimasel ajal Ameerika ja Aasia lõunaosa põllumajanduspiirkondades üha sageneva kroonilise neeruhaiguse (chronic kidney disease of unknown etiology) tekkepõhjusteni, peavad tõenäoliseks, et üks põhjusi võib peituda inimeste kroonilises kokkupuutes ühtaegu nii glüfosaadi kui ka raskmetallidega. Negatiivsed koosmõjud glüfosaadiga võivad avalduda isegi juhul, kui raskmetallide sisaldus joogivees on joogivee kvaliteedi piirväärtustest madalam.25, 26
Muret tekitavad ka võimalikud erinevate pestitsiidide üheaegsel kasutamisel avalduvad koostoimed, mida üldjuhul samuti riskihinnangutes ei käsitleta. Eespool mainitud Euroopa põllumuldade uuring näitas, et ligi 60% proovidest sisaldas erinevate pestitsiidide segusid 166 eri kombinatsioonis.12 Erinevate pestitsiidide koosmõju võib olla palju tugevam kui kummagi pestitsiidi mõju eraldi võttes.
Jõgevamaal veekogu vahetus läheduses paiknevate teepiirete ümbruse taimestiku piiramiseks on kasutatud glüfosaadipreparaati. 2018. Rööbiti taimemürgi lokaalse mõjuga halvendab herbitsiidide kasutamine lähedal asetsevate koosluste seisundit ning mõjutab ka veeökosüsteeme.
Eesti teadlastega koostöös valminud uuringki näitas, et kahe pestitsiidi, seenemürgi ja putukamürgi, koostoime parasitoididele oli märkimisväärselt toksilisem kui nende kemikaalide mõju eraldi.27 Needsamad parasitoidid aitavad aga põllumehel kahjurputukate vastu võidelda, nii et pestitsiidikokteile kasutades võime elimineerida oma maastikest loodusliku kahjuritõrje võimalused. On uuringuid ka glüfosaadi ja teiste pestitsiidide negatiivse koosmõju kohta.28
Viimasel aastal on ilmunud alarmeerivaid teateid mikroplasti võidukäigu kohta meie koduplaneedil. Mikroplast on leidnud tee kõikjale, Mariaani süvikust kuni Džomolungmani, rääkimata meid ümbritsevast keskkonnast, mille lahutamatu osa on plast. Isegi emaüsas loode ei ole mikroplasti eest kaitstud.29 Mikroplasti võimalikest terviseohtudest puudub meil veel terviklik ülevaade, kuid üks ohumärke on see, et mikroplastiosakesed võivad toimida omamoodi vektorina, aidates teisi toksilisi ühendeid organismi toimetada.30 Mudelorganismina väikseid vesikirpe kasutanud uuringust ilmnes, et vesikirpude suremus oli oluliselt kõrgem, kui neil lasti manustada ühtaegu nii glüfosaati kui ka mikroplastiosakesi. Ainult glüfosaadi manustamisel nii toksilist mõju ei ilmnenud.31 Autorid oletavad, et glüfosaat adsorbeerub hästi plastiosakestele, ning seetõttu jõuab koos plastiga organismi märkimisväärselt suurem kogus glüfosaati kui ilma plastita. Võimalikke koosmõjusid glüfosaaditootjad riskihinnangute aluseks olevates uuringutes ei analüüsi.
Tsipe Aavik on Tartu ülikooli makroökoloogia kaasprofessor ning tippkeskuse „Globaalmuutuste ökoloogia looduslikes ja põllumajanduskooslustes“ liige.
Virve Sõber on Tartu ülikooli entomoloogia teadur, projekti „Mesilaste hukkumise vähendamise võimalused“ liige.
1 Ülo, Niinemets, Mis on herbitsiid glüfosaat? – Sirp 23. XI 2018.
2 Ülo Niinemets, Monsanto dokumendid I. – Sirp 23. XI 2018.
3 Ülo Niinemets, Monsanto dokumendid III. – Sirp 7. XII 2018.
4 Ülo Niinemets, Monsanto dokumendi IV. – Sirp 11. I 2019.
5 Ülo Niinemets, Monsanto dokumendid II. – Sirp 30. XI 2018.
6 Turustatud taimekaitsevahendid toimeaine järgi. Eesti Statistika andmebaas 2020.
7 Clémentine Antier, R. Andersson, O. Auskalnienė, K. Barić, P. Baret, G. Besenhofer, L. Calha, S. Carrola dos Santos, Benny de Cauwer, D. Chachalis, Z. Dorner, S. Follak, D. Forristal, S. Gaskov, J. L. González-Andújar, R. Hull. H. Jalli, R. Kierzek et al., A survey on the uses of glyphosate in European countries. INRAE 2020.
8 Priit Penu, Taimekaitsevahendite jääkide sisaldus mullas. Kogumik „Eesti maaelu arengukava 2014–2020 4. ja 5. prioriteedi hindamine“. Põllumajandusuuringute Keskus 2020.
9 Ülle Leisk, Nitraaditundliku ala põhjavee seire 2019. Eesti Keskkonnauuringute Keskus 2020.
10 Ülo Niinemets, Oleme kõik katsejänesed taimekaitsevahenditele. – Postimees 13. VI 2019.
11 Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiv 2009/128/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse tegevusraamistik pestitsiidide säästva kasutamise saavutamiseks. Euroopa Parlament 21. X 2009.
12 Vera Silva, Hans G. J. Mol, Paul Zomer, Marc Tienstra, Coen J. Ritsema, Violette Geissena, Pesticide residues in European agricultural soils. – A hidden reality unfolded. – Science of The Total Environment 2019, 653, p. 1532–1545.
13 Tiina Jaakson, Eesti põllumehed on vastu taimekaitsevahendite vähendamisele. – ERR 18. VII 2020.
14 Ülo Niinemets, Monsanto dokumendid III. – Sirp 7. XII 2018.
15 Euroopa Komisjoni ülevaade glüfosaadi kasutusloa pikendamise protsessist 2020; https://ec.europa.eu/food/plant/pesticides/glyphosate_en
16 Anja Stajnko, Janja Snoj Tratnik, Tina Kosjek, Darja Mazej, Marta Jagodic, Ivan Eržen, & Milena Horvat, Seasonal glyphosate and AMPA levels in urine of children and adolescents living in rural regions of Northeastern Slovenia. – Environment International, 2020, 143, p. 105985.
17 Philip J. Landrigan, Fiorella Belpoggi, The need for independent research on the health effects of glyphosate-based herbicides. – Environmental Health 2018, 17, p. 51.
18 Laura N. Vandenberg, Bruce Blumberg, Michael N. Antoniou, Charles M. Benbrook, Lynn Carroll, Theo Colborn, Lorne G. Everett, Michael Hansen, Philip J. Landrigan, Bruce P. Lanphear, Robin Mesnage, Frederick S .vom Saal, Wade V. Welshons, John Peterson Myers, Is it time to reassess current safety standards for glyphosate-based herbicides? – Journal of Epidemiology and Community Health 2017, 71, p. 613–618.
19 John Peterson Myers, Michael N. Antoniou, Bruce Blumberg, Lynn Carroll, Theo Colborn, Lorne G. Everett, Michael Hansen, Philip J. Landrigan, Bruce P. Lanphear, Robin Mesnage, Laura N. Vandenberg, Frederick S. vom Saal, Wade V. Welshons, Charles M. Benbrook, Concerns over use of glyphosate-based herbicides and risks associated with exposures: a consensus statement. – Environmental Health 2016, 15, p. 19.
20 Wanessa F. Carvalho, Celeste Ruiz de Arcaute, Luciano Torres, Daniela de Melo E. Silva, Sonia Soloneski, Marcelo L. Larramendy, Genotoxicity of mixtures of glyphosate with 2,4-dichlorophenoxyacetic acid chemical forms towards Cnesterodon decemmaculatus (Pisces, Poeciliidae). – Environmental Science and Pollution Research 2020, 27(6), p. 6515–6525.
21 Gergő Tóth, Judit Háhn, Júlia Radó, Diána A. Szalai, Balázs Kriszt, Sándor Szoboszlay, Cytotoxicity and hormonal activity of glyphosate-based herbicides. – Environmental Pollution 2020, 265, p. 115027.
22 Nicolas Defarge, Joël Spiroux de Vendômois, G.E. Séralini, Toxicity of formulants and heavy metals in glyphosate-based herbicides and other pesticides. – Toxicology Reports 2018, 5, p. 156–163.
23 Michelle L. Ledoux, Navam Hettiarachchy, Xiaofan Yu, Luke Howard, Sun Ok Lee, Penetration of glyphosate into the food supply and the incidental impact on the honey supply and bees. – Food Control 2020, 109, p. 106859.
24 Robin Mesnage, Charles Benbrook, Michael N. Antoniou, Insight into the confusion over surfactant co-formulants in glyphosate-based herbicides. – Food and Chemical Toxicology 2019, 128, p. 137–145.
25 Remy Babich, Jake C. Ulrich, E. M. Dilini, V. Ekanayake, Andrey Massarsky. P. Mangala C. S. De Silva Pathmalal M. Manage, Brian P. Jackson, P. Lee Ferguson, Richard T. di Giulio, Iain A. Drummond, Nishad Jayasundarai, Kidney developmental effects of metal-herbicide mixtures: Implications for chronic kidney disease of unknown etiology. – Environment International 2020, 144, p. 106019.
26 Sarath Gunatilake, Stephanie Seneff, Laura Orlando, Glyphosate’s Synergistic Toxicity in Combination with Other Factors as a Cause of Chronic Kidney Disease of Unknown Origin. – Int J Environ Res Public Health 2019, 16.
27 Jonathan Willow, Ana Silva, Eve Veromann, Guy Smagghe, Acute effect of low-dose thiacloprid exposure synergised by tebuconazole in a parasitoid wasp. – PLOS ONE 2019, 14, p. e0212456.
28 Mahdi Banaee, Mostafa Akhlaghi, Siyavash Soltanian, Antoni Sureda, Amin Gholamhosseini, Mostafa Rakhshaninejad, Combined effects of exposure to sub-lethal concentration of the insecticide chlorpyrifos and the herbicide glyphosate on the biochemical changes in the freshwater crayfish Pontastacus leptodactylus. – Ecotoxicology 2020, 29, p. 1500–1515.
29 Antonio Ragusa, Alessandro Svelato, Criselda Santacroce, Piera Catalano, Valentina Notarstefano, Oliana Carnevali, Fabrizio Papa, Mauro Ciro Antonio Rongioletti, Federico Baiocco, Simonetta Draghi, Elisabetta D’Amore, Denise Rinaldo, Maria Matta, Elisabetta Giorgini, Plasticenta: First evidence of microplastics in human placenta. – Environment International 2021, 146, p. 106274.
30 Lauren Bradney, Hasintha Wijesekara, Kumuduni Niroshika Palansooriya, Nadeeka Obadamudalige, Nanthi S. Bolan, Yong Sik Ok, Jörg Rinklebe, Ki-Hyun Kimg, M. B. Kirkham, Particulate plastics as a vector for toxic trace-element uptake by aquatic and terrestrial organisms and human health risk. – Environment International 2019, 131, p. 104937.
31 Myriam Zocchi, Ruben Sommaruga, Microplastics modify the toxicity of glyphosate on Daphnia magna. – Science of The Total Environment 2019, 697, p. 134194.
