Toeta
Otsi

ühismeedia

  • Kultuur algab heasoovlikkusest eksijate suhtes

    MEELIS OIDSALU

    Peale osatäitmise filmis „Talve“ (režissöör Ergo Kuld) mängis noor vabakutseline näitleja Henessi Schmidt äsja lõppenud aastal VAT-teatri kahes uuslavastuses: septembris esietendunud „Romeos ja Julias“ (lavastaja Aare Toikka) oli tema kehastada Julia ning novembris lavale jõudnud „Tallinnville’is“ (lavastaja Helen Rekkor) viis erilaadset rolli.

    Õppisid näitlemist Viljandi kultuuri­akadeemias Kalju Komissarovi viimases lennus. Kui võrdled omavahel EMTA lavakunstikooli – midagi oled selle kohta kolleegidelt ikka kuulnud – ja Viljandi teatriõpet, siis mille poolest need koolid erinevad? Mulle on jäänud mulje, et Viljandi kooli näitlejad on maisemad ja avatumad.

    Eks juba linnade erinevus mängib siin rolli. Tallinnas on elutempo palju kiirem ja rohkem on segajaid, Viljandi on aga omamoodi väike muinasjutumull. Seal on väga armas ja hubane atmosfäär, palju rohelust ja pingikesi, millel kirikukelli kuulata ja mõtiskleda. Ja palju vaikust. Tallinnas ei saanuks ma ilmselt nii põhjalikult õpingutele keskenduda ja olla südamega asja juures.

    Teine erinevus on ilmselt see, et Viljandis leiab rohkem võimalusi teha koostööd teiste teatrierialade inimestega, näiteks tantsijate, muusikute, butafooride või valgustajatega. Side lavastustervikuga on tihedam ja loomulikum, tundub mulle. Aga ma ei ole lavakas käinud, nii et see on kõigest oletus. Viljandis on palju koos nikerdamist ja väikeseid projekte, põlve otsas ühist loomist – vahest see annab ka tegemistesse veidi rohkem maist suhtumist. Aga mina õppisin Komissarovi käe all ja teda enam pole, nii et ega ma ju ei tea, kuidas Viljandis nüüd on.

    Mis oli see kõige olulisem, mida Komissarov sulle õpetas?

    Alandlikkust. Seda, et ma ei käiks pea püsti ega arvaks, et mul on õigus kõike teha ja et kõik mind vajavad. Alandlikkust teiste inimeste töö ja aja ees. Kalju õpetas meile väikeseid asju, teretama näiteks. Kui ta rääkis, et keegi ei oota meid ja meid ei ole kellelegi vaja, siis see ei tähendanud seda, et me pole olulised, vaid et me peame tegema tööd ja väärima seda, et meid vajatakse – tuleb ise end vajalikuks teha. Viljandis õpetati ise vaeva nägema. Kalju õpetas eelkõige inimene olemist, tänapäeval on see väga vajalik – sellest on paljudes kohtades puudus, keskendutakse professionaalsusele, selle asemel et õppida, kuidas olla hea inimene.

    Olla hea inimene – mida see tähendab?

    See algab minu arvates sellest, kuidas suhtuda eksimustesse ja vigadesse, nii enda kui ka teiste omadesse. Kui eksimist alati karistada, siis on raske eeldada, et keegi julgeb või tahab tunnistada, et ta on eksinud, midagi valesti öelnud või valesti elanud. Aga kõik eksivad ja sageli, ning asju, mille suhtes eksida, on tänapäeval palju. Eksimine on inimlik ja kui me eksimist ei tervita, siis karistame inimlikkust. Olen alles 25aastane, ma pole jõudnud kõiki maailma asju läbi seedida ning võin täna rääkida midagi sellist, mille kohta ülehomme arvan teisiti, aga see ei kahanda kuidagi minu väärtust. Sama kehtib ka 75aastase kohta. Mu maailmavaade ongi minu eksituste kogum. Kui eksimine ära keelata, siis pole ime, et inimesed klammerduvad oma kivistunud kuvandi ja vaadete külge.

    Hea inimene olemine algab iseendale oma eksimuste andestamisest. Kui keegi tuleb meie juurde ja pakub mingit teist vaatenurka, siis on eksimishirmus raske vastu võtta uut infot, arvamust, teiste vaadetega inimest. Raske on terveks jääda, sest tundub, et eksimine kahandab meie väärtust. Isegi andestava käitumise korral oleme küll õppinud, et andestada tuleb teistele, endale aga ei osata sageli andestada. Usun, et huumor aitab tervena püsida, eriti enese kohta tehtud huumor. Aitab asju kergemalt võtta, lasta lahti mingist sisemisest klammerdumisest.

    VAT-teatri lavastuses „Tallinnville“, kus praegu mängid, on erakordne liftistseen: te kehastate Piret Krummiga samasoolisi armunuid. Kuigi te vist isegi suudlete selles stseenis, siis mulle läks südamesse, kui loomulikult, inimlikult te seda stseeni mängite. Seal puudus vähimgi epateerimistaotlus ja soov provotseerida. Selles oli midagi väga vabastavat, mis lubas puhata praegu käimas seksuaalkodusõjast. Minult võeti meie ühiseludebattide haiglase üleseksualiseerituse paine. Kuidas sulle tundub, kas kunstiteosel peab olema mingi didaktiline, kasvatuslik sisu?

    Kunst saab ja ehk seetõttu peabki midagi olulist õpetama, panema üht-teist uut moodi vaatama, aga see ei saa kindlasti sündida labidaga pähe lajatades, et iva inimeseni jõuaks. Palju mõjusam on asju edasi anda pehmuse ja huumori kaudu – hea, kui nii suudetakse sundimatult esitada ka keerulisi teemasid. Minu arvates näitab see kunstiteose väärtust, kui teatrisaalist väljudes leiab inimene äsja nähtust mingi tõuke oma käitumismustri muutmiseks, nõiaringist lahkumiseks, tervenemiseks. Aga kunsti kasvatuslik pool peab olema kaudne, kavalalt komponeeritud-doseeritud ja viiteline, vastasel juhul ei pruugi vaataja seda vastu võtta.

    Henessi Schmidt: „Eks ka mina tahan laval teha alati perfektse soorituse, aga ükski roll pole kunagi lõpetatud ega ükski esitus täiuslik. Lõpetamatus ongi pigem põnev, alati on võimalus kasvada.“

    Palusin sul intervjuu ettevalmistamiseks lugeda Armin Kõomäe jutukogu „Perifeeria kangelased“, mille puhul on ka märgata kasvatuslikku või rahvavalgustuslikku taotlust. Kuidas on sinu arvates tal see plaan õnnestunud?

    Kõomägi on just kasutanud sellist sooja pehmet huumorit ja minu meelest õnnestunult. Huumor loob seal maailma, kus väikesed argised olukorrad (praamisõit, puhkusereis) ja parajasti poliitiliselt kõrvetavad teemad on omavahel kergelt ja humoorikalt seotud ning seeläbi tekib samastumisvõimalus. Kui kirjutada lihtlausetega, et Süürias on sõda ja meil lasub selle eest kaasvastutus, siis ei jõua see kohale nii hästi, kui näiteks Kõomäe jutus, kus Eesti pere läheb kodusõjas Süüriasse seikluslikule paketiturismireisile, või seal, kus pagulasteema kaaperdab Kuivastu-Virtsu praami. Kui inimene ka ei muuda selle põhjal oma suhtumist, siis huumor loob vähemalt võimaluse saada olukorrast teadlikuks. Huumor laseb asjadest ausalt rääkida. Palju probleeme tuleb sellest, et inimesed ei räägi ausalt ega oska kuulata. Kõigest peab saama rääkida.

    Üks sellekohaseid näiteid on see, et need, kes näivad seksuaalsest lähedusest kõige vähem teadvat, nõuavad häälekalt ka teistelt füüsilise läheduse teemal samasugust ebakindlust. Puudutasid üht olulist teemat, seda, et kõigest peab saama ühiskonnas rääkida, ei tohi olla tabuteemasid. Kas see reegel kehtib nt ka abordivastaste suhtes?

    Vastan tsitaadiga „Tallinnville’ist“: „Kas demokraatia tähendab seda, et igaüks võib rääkida seda, mida sülg suhu toob?“ Ja samal ajal meenus mõte proovisaalist: just erinevustest sünnib kultuur.

    „Tallinnville’i“ liftistseenis räägitakse ka naise keha autonoomiast. Peremehetsev käitumine naisekeha suhtes oli eelmisel aastal ka eesti teatri üks teemasid. Kuidas sina oled tundnud, kas su keha autonoomiat austatakse piisavalt?

    Jah, mul ei ole sel teemal probleeme olnud. Tunnen, et olen ise piisavalt tugev piire tõmbama, ja ma ei arva, et neist on väga lihtne üle astuda. See ei ole ainult füüsilise üleastumise teema, vaid üldiselt viisakuse ja austuse teema. Instagrami privaatsõnumina võib ju keegi mulle saata veidra sisuga avaldusi, aga ma saan ju tegelikult aru, et selle sõnumi saatja ei mõtle otseselt halba ja ma ei võta seda kuidagi isiklikult ega emotsionaalselt. Kui keegi käitub minuga nii, nagu ma ei taha, et ta minuga käituks, siis ma enam ei suhtle temaga ja ongi kõik. Inimesi on igasuguseid. Kui keegi päriselt kellelegi liiga teeb, siis peavad loomulikult olema seaduslikud piirangud, mis seda teha ei luba.

    Mängid „Tallinnville’is“ viit rolli. Pidid ühe lavastuse tarvis kasvatama viis rolli ning nüüd tuleb sul iga etenduse käigus end neisse ümber lülitada. Koolis kindlasti õppisite tegelaste analüüsi, räägi, kuidas see käib.

    „Tallinnville’i“ aluseks oli valmis tekst, seega alustasime tekstianalüüsist, nagu ikka proovisaalis. Arutasime, mis tegelast motiveerib, mis talle meeldib ja mis mitte, millised hirmud ja unistused tal on ning kuidas ta nendega toime tuleb. Miks ta just neid lauseid ütleb, kuidas reageerib teise tegelase avaldustele ja miks just sedasi reageerib? Kooli ABC: kes ma olen, kust ma tulen ja mida ma tegelikult tahan?

    Näiteks tüdruk, keda liftistseenis mängin, on just paar tundi tagasi nimetatud tuumaenergia firma asedirektoriks. Oluline on mitte mängida karakterit, vaid püüda see inimene sealt olukorra kesta alt üles leida. Sealjuures võivad väikesed asjad vahel lavalolekut üksjagu nüansseerida ja tegelast mõtestada. Näiteks see, kas on õhtu või on päev. Mul vist alles nädal enne esietendust tekkis heureka-hetk, et selles stseenis on ju õhtu – tegelane on väsinud! Sellised väikesed asjad muudavad ja aitavad vahel väga palju.

    Lavastuses tegutseb ka ökoterroristide grupp, kes soovib tuumaenergiavastaste teatraalsete seemnepommiaktsioonidega maailma muuta. Mulle tundub, et sellist aktivismi on lavastuses elutervelt tögatud. Ühismeedias näeb nii uuskonservatiivide seas kui ka liberaalsema poole peal tihti tarmukuse asemel toorest sõjakust – see ei tundu väga mõjusana. Kuidas teha nii, et ühiseluteemalised sekkumised oleksid mõjusamad?

    Siin tuleb ilmselt kõigepealt vaadata seda, mille pärast üldse võitlus käib. Päris palju paistab välja, et võideldakse muu hulgas oma tähtsuse tõstmiseks: see teeb must parema inimese, kui üritan maailma päästa, või et olen teistest parem, kui prügi sorteerin ja teistega õiendan, et nemad seda ei tee. Jällegi, kui leida eneses üles headus ja kaastunne, siis saab olla ka eeskujulik vegan, ilma õiendamata iga inimesega, kes sellelt teelt kõrvale kaldub.

    Seda on näha ka mitmetes Face­book’i-gruppides, et eesmärk on üllas – veganlus, loomade ja keskkonna kaitsmine ja tervise toetamine –, aga kui sinna jääb alles ainult enda tõestamine ja oma tähtsuse tõstmine, teiste vigade afišeerimine, siis muutub olukord mürgiseks. Olen seda meelt, et kõiges ei pea olema perfektsionist: tuleb innustada inimesi ja tunnustada ka väikseid samme, mitte karistada eksimuste eest.

    Kui seista parema tuleviku eest, võiks aatelisusega kaasas käia vastav suhtluskultuur, arusaam sellest, mismoodi selles paremas tulevikus inimesed omavahel võiksid suhelda. Ei saa võtta ainult üht elulist küsimust ja jääda siis selle eest sõdides kõige muu suhtes pimedaks, vaid tuleks ikkagi näha empaatiliselt ka suuremat pilti, mõelda välja ka tugisüsteem oma aatelisusele – mismoodi rääkida inimestega, et nad sind tegelikult kuulda võtaksid, ja mismoodi tagada, et sa ise teisi oma idealismiga ei lämmataks. Muidu on see fanatism. Kui tahta maailma muuta, tuleb leida tasakaal idealismi, pragmatismi ja terve huumori vahel.

    Kas näed ühismeedial positiivset ja ülesehitavat potentsiaali?

    Näen suurt potentsiaali koos kasvamiseks ja üksteise inspireerimiseks. Kas või see, kui jagad oma raskemaid hetki ja nende ületamise rõõmu. Kui tuleb olla üksinda karantiinis kusagil korteris, siis leiab ühismeediast ikkagi mingi ühisosa ja seotuse tunde, saab jagada oma muresid ja rõõme.

    Kui mulle on antud platvorm, kus saan kõneleda, siis tuleb seda kasutada ka millekski väärtuslikuks. Mina näiteks tunnen, et tahan inimestele jagada teadlikkust. Kui on vähegi võimalust inimesi armastama, hoolima ja üksteist kuulama innustada, siis usun, et neil, kellel on ühismeedias tugevam hääl, on kohustus seda võimalust kasutada. Kui igaüks suudaks kas või ühe inimese maailmapilti kuidagi avardada, tema südant soojendada, talle tuge anda, siis juba olekski maailm ilusam paik.

    Vahel hoian ka mingitest teemadest eemale, sest kõigega ei jõua süvitsi minna ja teadlikult suhestuda, ning kui tunnen, et ma teemast midagi ei jaga, siis lihtsalt süvenemata seisukohta võtta ei taha. Teadmatusest võib inimestele väga palju haiget teha. Kui inimesed rohkem süveneksid, eriti vastaspoole arusaamadesse ja põhjendustesse, siis oleks ühiskond märksa tervem ja inimesed saaksid vähem haiget. Meis endas on sageli mingi ebakindlus, et nii kui näeme võimalust kellegi teise suhtes üleolekut näidata, siis tunneme rahulolu, aga see pole terve suhtlusviis, ükskõik kui õilsa eesmärgi nimel võitlust peetakse.

    Teatrikoolis õppisime tegelasi süvitsi analüüsima ja seda teen ma ka iseenda puhul. Oskan ennast ja oma sisetunnet rohkem jälgida – et kuidas mingis olukorras käitun ja mis on selle põhjus, mis on minu käitumise taga. Inimesed tegelikult saavad aru, kui käituvad valesti, aga sellele jäetakse tihti reageerimata – võib-olla mugavusest, võib-olla hirmust. Mida rohkem oma käitumist jälgida ja oma eksimusi märgata, seda tundlikumaks muututakse. Selline tundlikkus nõuab muidugi julgust ja see julgus saab tekkida ainult siis, kui suudetakse endale eksimused andestada.

    Töises elus olen tõdenud pärast nässu läinud koosolekut, et teinekord on selline läbikukkumine hulga kasulikum ja huvitavam, sest näitab kätte kasvamiskohad. Kas ka teatris võivad olla läbikukkumised huvitavamad kui täiuseni lihvitud teosed, mille puhul pole millestki kinni hakata?

    Eks ka mina tahan ju laval teha alati perfektse soorituse, aga ükski roll pole kunagi lõpetatud ega ükski esitus täiuslik. Lõpetamatus ongi pigem põnev, alati on võimalus kasvada. Kui palju siis on maailmas inimesi, kelle puhul saab öelda, et ta on ideaalne? Üks kolleeg küsis mult mõni aeg tagasi, kui tihti ma olen enne esietendust tundnud, et see on nüüd ideaalne lavastus ja ideaalne roll, mida kohe etendama hakkan. Alati on enne esietendust tunne, et neetud lugu, see vist ikka ei ole see. Kriitikat ja kahtlusi on palju. Alles siis, kui mitu etendust on möödas ja olen oma ideaalist justkui lahti lasknud, alles siis hakkab kohale jõudma, et tegelikult tuleb päris hästi välja.

    Ma ei ole tegelikult siiani teinud ühtki rolli, millega oleksin üleni rahule jäänud. Ideaali poole püüeldakse kogu aeg, aga ma väga kahtlen, kas sinnani kunagi jõutakse (ja kas üldse peabki jõudma) – ise arenedes areneb ju ka meie ettekujutus ideaalist. Nii tekibki pidev rahulolematusetunne, ent see rahulolematus pole see, mille järgi ma iseennast või teisi mõõtma peaksin. Siiras püüdlus on oluline. Ideaal on kõigest täht, mille poole püüelda, miski, mis saab meid teel toetada.

    Teatri kaitseks tulebki öelda, et kuigi 90% lavastustest võib näida ebaõnnestununa (eeldagem, et sedasi arvaja seisukoht on tõde – mida see pole), siis on näha, et oma karjääri nimel ollakse valmis järjepidevalt avalikult läbi kukkuma. Selles on tunnustust väärivat söakust. Kuidas sa pideva ebaõnnestumisohuga hakkama saad?

    Teatris tuleb tõesti igal õhtul lavale minnes arvestada sellega, et kõik hakkavad sind hindama. Mulle tundub, et kuna näitleja amet on nii tugevalt seotud inimloomuse ja eluga, siis on minu professionaalne teekond käinud käsikäes sellega, kuidas olen inimesena arenenud. Kui kooli ajal olin ebakindel, kartsin eksida ja olin mures selle pärast, mida teised minust mõtlevad, siis sama tundsin ka teatris laval olles. Nüüd olen jõudmas selleni, et endast hoolida ja ennast toetada ning andestada endale eksimused, siis on ka laval selle võrra kergem olla. Julgus eksida on toonud mingisuguse rahu ja rõõmu. Mitte et ma elaksin mullis või usus, et halbu asju ei juhtu ja elus raskusi ei esine, vaid just seesama viis, kuidas ka hirmutavaid ja keerulisi asju oma ellu vastu võtta, annab rahu ja tasakaalu ning ma näen ilusat võimalust seda inimestele lavalt edasi anda.

    Kelleks teatris järgmisena kehastud?

    1. märtsil tuleb VAT-teatris välja „Juudit“ Andrus Kiviräha tõlgenduses. Kiviräha Juudit on just selline idealismi piire kompav tegelane. Kas ja kuidas on seda maailma võimalik päästa?

    Raskest ajast hoolimata on ümberringi nii palju elu ja nii palju rõõmustavat ning mida rohkem endale just seda osa teadvustada, seda rohkem on energiat ka teisi aidata ja toetada.

  • Ostlema tõukav avalik ruum

    KRISTJAN PEIK

    Nagu teame, ehitatakse Eestis meelsamini maanteid ja suurejoonelisi ristmikke kui arendatakse vaba aja veetmise ja kergliiklemise paiku. Märkimisväärselt kuluka, ent sellegipoolest prioriteediks seatud tee-ehituse tõttu ei saa aga pühenduda muu otstarbega ruumide loomisele.1 Nõnda näib, et peaaegu iga avalikuks koosviibimiseks mõeldud uus koht võetakse vastu kiidusõnade saatel. Säärase reaktsiooni üle ei maksa hämmastuda: inimesi silmas pidava olemisruumi kitsikuses on uued alad kui hädavajalik sõõm värsket õhku, millest ära öelda pole lihtsalt mõistlik. Ent samavõrd ebamõistlik oleks vaadata tehtut läbi roosade prillide, kuivõrd seniseid olusid ja arengusuundi tuleb mõtestada kriitiliselt, et saaksime tuvastada potentsiaalsed ebakohad, mis on vaja kõrvaldada.

    Kui suhtuda avalikult kasutatavasse ruumi konstruktiivse valvsusega, joonistub tõepoolest välja teatud muster või ühisnimetaja, mis lubab käsitada juba populaarseid piirkondi, nagu Telliskivi loomelinnak, Noblessneri ja Rotermanni kvartal, ent ka alles ehitatavaid paiku, nagu Porto Franco, kui sarnaseid. Viidatud nimetaja seostub tegevusega, mis neis paigus domineerib, teisisõnu sellega, mis on nende paikade peamine olemasolu põhjus ja sestap neile kõige omasem, isegi kõige õigemaks peetud kasutusviis. Jutt käib nimelt tarbimisest. Igasuguses ruumis ette nähtud tegevuste ampluaa määratleb mõistagi arhitektuur, õigemini toimib see ühe peamise tarbimisele suunajana. Seetõttu võib uskuda, et mängus on taotlus või vähemasti sotsiaalne inerts: arhitektuur, paikade kujundus, käib käsikäes äriliste sihtide või vähemasti nendest mõjutatud tegevusloogikaga. Kui nii, siis vajab kõigepealt vastust küsimus, kuidas on vahel selgesti väljendatud, vahel muude nüanssidega põimunud kapitalistlik perspektiiv2 tõusnud paljude siinsete avalike paikade peamiseks vormijaks.

    Ühe põhjusena tuleb mainida tõsiasja, et Eestis pole avalik ruum selgelt defineeritud.3 Veel enam, meil puudub riiklik institutsioon, kus töötataks säärase definitsiooni kallal ja reguleeritaks koosolemispaikade loomet.4 Niisiis on läbi mõtlemata ja täpselt sõnastamata, milline peab avalik ruum olema, see tähendab, mida seal saab ja võib teha, kellele on see suunatud ning missuguseid arhitektuurivahendeid selle loomiseks tarvitada. Sellises määramatuses saab ruumist kergesti turumajanduse hoob. Kui avaliku ruumi definitsiooni puudumine võib näida vaba turu idee pooldajatele ainuõige, siis seepärast, et nõnda hoitakse toimimas neile meelepärast, pealtnäha olematut, kuid tegelikult üksnes vaikivat ruumikasutuse kokkulepet – niisugust, mis lähtub kaubandus- ja kasumikesksusest.

    Et olla olemas vaikimisi ja mõjuda paljudele iseenesestmõistetavana, peab tarbimisest lähtuvatel ruumi organiseerimise põhimõtetel olema nii eestkõnelejaid kui ka kaasamängijaid. Rääkides kapitalistlikust ja neoliberaalsest korrast või ajavaimust, tuleb osutada konkreetsetele mehhanismidele ning tegutsejaile, ent seejuures ei pea eeldama, et kõik need kannavad ärisihti samal määral. Muidugi on ühel pool ehitusettevõtjad, kes juhinduvad teadlikult kasumist ega mõtlegi enamasti kaugemale. Nende kavatsuste realiseemiseks on vaja aga arhitekte, kelle väljaõpe, maitse või vähene autoriteet ei anna neile võimalust teha kvaliteetsemaid ruumilahendusi. Lisaks saab tarbimisele orienteeritud ruum sündida üksnes omavalitsusametnike heakskiidul. On tõsi, et tihtilugu lasevad viimased Eestis erahuvidel avaliku ruumi kvaliteedi arvelt vohada.5 Osalt, nagu öeldud, seetõttu, et puudub üldsuse huve teeniv avalikku ruumi puudutav õigusaktide kogum ehk turumajanduslikule jõule vastu seatav alternatiiv. Tundub, et sellekohase alternatiivi kehtestamine muutub ajaga üha keerulisemaks, sest vastaskurss aina süveneb. Tõestuseks toon juba veidi kulunud, aga endiselt ilmeka näite, Eesti kaubanduspindade rohkuse,6 mis loob mulje, et (linna)ruumis on tarbimine loogiline valik ja, veel enam, üks elu peamisi osasid. Siit saab aga minna veel sammu edasi: rohket kaubanduspinda iseenesestmõistetavaks pidades võidakse seostada ettevõtluse teenistuses ruum ühiskondliku heaolu ja arenguga. Nõnda teevad muuseas linnauurijad, kes on omaks võtnud majanduskasvu hädavajalikkuse mõtte. Sestap kinnitavad nad, et toodetele ja teenustele pühendatud ajaveetmispaigad on ainuõiged ja, nagu nad väidavad, mitte vaid majanduslikult, vaid ka sotsiaal-individuaalses plaanis: tarbimist kujutatakse naudingute, uute tutvuste ja lõimumise katalüsaatorina.7 Nagu näha, saab kapitalismi teenivat ruumitüüpi õigustada ning tugevdada mitmel viisil, oma osa on siin mängida valitsussektori juba sisse tallatud raja järgimisel ja ka akadeemilisel ringkonnal. Foucault’likult väljendudes ei toodeta ega põlistata niisugust nähtust mõnes strateegilises kontrollpunktis, vaid see sünnib hoopis paljude suhete koosmõjus, omamoodi ahelreaktsioonina ning sageli ebateadlikult.

    Lavastatud fotod ja tegelikkus

    Kuidas ikkagi tarbimiskesksus kohalikus arhitektuuris väljendub ehk mil moel ruumi omadused selle kasutusvõimalusi ahendavad ja ostma ärgitavad? Paslik on alustada Telliskivi loomelinnakust, kuivõrd selle kuvand ja nimetus lubab arvata, et tegu on võimalusterohke sundimatu kohaga. Sama mulje jätavad Telliskivi koduleht ning sealsete poodide-toitlustuskohtade ühismeediaküljed. Mida näeme aga siis, kui heidame need tööstuskeskkonna ja linnamõnude kontrastile üles ehitatud hoolikalt lavastatud fotod ning videod kõrvale ja usaldame enda taju? Meile silma jääv vaade on märksa trööstitum. Suure hulga tarbimiskohtade vahel laiuvad betoneeritud või asfalteeritud alad, mis on enamasti täitmata, otstarbeta. Haljastust on vähe, pärispuude asemel on eelistatud kuusepuid meenutavaid värvilisi puitkonstruktsioone ning kõige suurem istumisala kujutab endast kunstmurulappi. Kuumemate ilmade ajal, kui inimesi õue tõmbab, on raske leida ses kohas avalikku ja mõnusat päikesevarju ning kosutavat kraanivett, mistõttu suunab ruum külastaja kas kliimaseadmega varustatud poodi, baari õlut jooma või jäätisekohvikusse – enesetunde parandamine eeldab peaaegu eranditult raha väljakäimist. Jah, leiame ka toredamaid külgi, näiteks lauatenniselauad, kõigile avatud näitused ja isegi vabalt kasutatavad tasakaalulindid, kuid kohapeal pikalt ajaveetmiseks tingimata tarvilikule ehk juba mainitud joomiseks ja kätepesuks mõeldud kraaniveele ning tualettidele tasuta ligi ei pääse. Nii on tarbimine Telliskivi linnaku olemuslik osa ja kõik muu, sealhulgas spontaanne ajaveetmine, pigem isemoodi eksootiline, teisejärguline, võõram. Sinna tullakse ostlema ning selle kui põhitegevuse kõrvalnähuna veedetakse kohapeal ka veidi aega, mitte vastupidi, et tullakse välja ja selleks, et saaks kauem väljas olla, kinnitatakse kusagil kiirelt keha. Isegi suuremad, kogukondlikkuse auraga looritatud koosviibimisvormid keerlevad Telliskivis ümber toodete, näiteks menukas vanakraamiturg, mis tundub olevat kõige sagedasem sealset tühermaalikku keskväljakut täitev üritus.

    Noblessneri sadamalinnakus väljendub kasutuseta ruumiga priiskamine veel selgemini. Nagu Telliskiviski on sealsed tõmbenumbrid eelkõige tarbimiskohad, nagu restoranid ja kohvikud, mis on koondatud piraka, kuid vaid mõne pingi ja silmatorkavate punaste tänavavalgustitega täidetud keskväljaku ümber. Nõnda on siin tegu modernistliku arhitektuuri suurushullustuse eheda väljendusega. Loodud on avar ruum, mis on visuaalselt võimas ja sisendab aupaklikkust, ent just seetõttu on seal raske leida hubast nurgakest.8 Teiste sõnadega on säärane ruum mõeldud vaatamiseks või äärmisel juhul sealt läbi jalutamiseks, mitte tegevuskohaks. Arvatavasti mõjub niisugune plats idealiseeritud eskiisil melurikka kogunemiskohana, elusuurusse tooduna aga pigem atomiseeriva „kõleda vaakumina“, nagu on sõnastanud Jane Jacobs.9 See tõsiasi ei pruugi Noblessneri arendajaid-omanikke sugugi morjendada, kuna kõigi linnakodanike kaasamine polegi usutavasti nende eesmärk. Huvi tuntakse ikkagi väliterrasse ja suurte akendega söögikohti hõivavate tarbijate vastu. Mainitud positsioonidelt saab keskväljakust samasugune (kommertsist kantud) vaatamisväärsus nagu teisel pool laiuv meri, mistõttu esimene täidetigi suvel massiivsete reklaamidega, küll iglusauna, küll verivärske automudeliga. Sealjuures lasti need samad saunad hiljaaegu käiku tasulise teenusena, mis on järjekordne märk soovist panna paik raha teenima. Kuigi väljaku säärane kaubastamine vähendab liikumispinda, leidus siiski neid, keda tasase maalapi täitmata osad ligi meelitasid, pean silmas rulasõitjaid, tõuke- ja trikirattureid. Avaliku ruumi egalitaarsuse põhimõtte järgi peaks ekstreemsportlaste kohalolu olema igati tervitatav, Noblessneris see nii aga pole. Varsti pärast trikitajate saabumist otsustati neist lahti saada, millest annavad tunnistust paigaldatud keelumärgid.

    Aina laienevas Rotermanni kvartalis on jäetud tarbimisest lahus toimetusteks veelgi vähem võimalusi. Sealne avalik ruum pole muud kui paari ebamugava pasttooliga kaunikesti kitsaste poetänavate võrgustik, mille nii mõnigi sissepääs on pargitud autodega ummistatud. Hoopis mõnusam on istuda kvartali peamises välikohvikus, mis on hõivanud märkimisväärselt suure osa tänava liikumisruumist. Taas jääb silma kunstmuru, mis pigem süvendab kui leevendab tehisliku, kivise-metalse keskkonna külmust. Kui Telliskivis üritatakse köita klientidena tajutavaid inimesi boheemluse ja rustikaalsuse ning Noblessneris merega, siis Rotermannis on ruum täis pikitud eeskätt klantsi ja kitši: näha saab muu hulgas Lihavõttesaare moai ja Wall Streeti raevunud härja koopiat ning mitmeid teisi banaalsevõitu skulptuure. Seega on ka siin keskendutud peaasjalikult paiga visuaalsele tarbimisele. Kindlate ühiskonnakihtidega haakuvate sümbolite ja libaeksootika kaudu on katsutud luua õhustik, mis ärgitaks sihtrühma ostmistuhinat. Rotermanni kvartal meenutab kahest eelkirjeldatud kohast veelgi enam teemaparki, mille põhiatraktsioon poodlemine laseb külastajal end kujutleda glamuurse suurlinlasena.

    Veel valmimata hiigelkomplekside Patarei merekindluse ja Porto Franco ruumikujunduses peegeldub väga selgesti samasugune tarbimiskesksus. Mõlema kavandilt leiame avarad tühermaad, tänavale venivad kohvikuterrassid ning hõreda ja sestap pelgalt dekoratsiooni staatuses haljastuse (üksikud puud-põõsad ja tillukesed murulapid). Linnulennult esitatud visioonid uusarenduste kodulehel kinnitavad, et detailirikka inimeste tasandi asemel rõhutakse vaadetele, mis lasevad eksponeerida ettevõtjatele meelepäraseid aspekte, näiteks anonüümsete ostlevate rahvahulkade kohalolu. Nii ei jää kahtlust, et Porto Franco ühes tutvustustekstis mainitud fraase „suurepärane keskkond“ ja „ajaveetmisvõimalusi nii täiskasvanutele kui ka lastele“ tuleb mõista üksnes kui osutust poodide ja teenuste paljusele ning mitmekesisusele. Ruum, mis on jutu järgi esmaklassiline, ei paku tegelikult kasutamisviiside kirevust: kvaliteetne ajaveetmine on taandatud siin ühest kauplusest teise käimiseks, söömiseks ja jalutamiseks või nende kolme sulamiks.

    2020. aasta suvi Tartu Autovabaduse puiesteel. Kuna putkasid on vähe ning ruum on täidetud kõigile võrdselt kasutamiseks mõeldud elementidega, on kadunud poodlemise surve ja inimesed saavad ise oma ajaveetmisviisi leida või leiutada.

    Sallivuse kasvatamine

    Niisiis on tarbimisele üles ehitatud avalikud kohad täielik vastand ruumile, mida saab kasutada mitmeti, nii et see inimest arendab või aitab tal vältida turu tasandavat jõudu. Ruum, mis vallandab positiivseid tundeid ja vestluseid eeskätt toodete ja teenuste kaudu,10 on puudulik, sest see paneb unustama muud individuaalsed ja kollektiivsed rahast sõltumatud tegevused. Majanduskasvu teenimise tuhinas surutakse peale ostlemise ning täisväärtusliku elu ja kollektiivse õitsengu põhjuslik seos. Nõnda vaikitakse maha paljud inimeste vajadused ning süvendatakse jagatud probleeme. Tuletan meelde, et elame ületootmisest ja pillamisest tingitud kliima soojenemise, ent ka rasvumise, vaimsete häirete plahvatusliku leviku ning üksinduse ajastul. Julgen väita, et ruum, kus saaks lugeda, mõtiskleda, arutleda, kuulata taskuhäälingut, omale sobival viisil sportida, musitseerida, aga ka heli- ja stiimulirohkust vältida, aitaks kõvasti kaasa just loetletud hädade leevendamisele. Kasuks tuleks ka see, kui avalikes paikades säästetaks inimesi tundest, et oma kohalolu tuleb õigustada pideva raha väljakäimisega. Siinkohal peab kiitma edukat avantüüri, suvist Tartu Autovabaduse puiesteed: tarbimisputkasid oli seal vähe ning ruum oli täidetud kõigile võrdselt kasutatavate elementidega. Nii oli kaotatud poodlemise surve ja lastud inimestel ajaveetmisviis ise leida või leiutada.

    Teiseks lahknevad kaks mainitud ruumitüüpi selle poolest, et hea avalik ruum soosib inimeste sotsiaalset lõimumist ja kasvatab sallivust,11 tarbimisruum seevastu eristab ja eraldab nad üksteisest. Kui paik seostub konkreetse kaubavalikuga, kiputakse inimesi nende riietuse ja oleku põhjal hindama selle järgi, kas nad sobituvad kohapeal müüdavate kaupadega või mitte. Teisisõnu kasutatakse toodete-teenuste hinna- ja prestiižihierarhiat üksteise sotsiaalseks positsioneerimiseks12 ehk lahterdatakse külastajad õigeteks ja valedeks ruumikasutajateks. Nõnda tajuvadki viimased enda kohalolu kohatuna ja hakkavad ruumist eemale hoidma, ilma et keegi peaks neid väevõimuga ära ajama, kuigi oma osa on siin muidugi ka kahtlustavatel pilkudel ja füüsilisel distantseerumisel. Selle asemel et lasta leida inimestes ühisosa ja süstida kõigisse vastastikkust austust, paneb kaubakesksus lähtuma pealiskaudsetest erinevustest ning säilitab või võimendab ühiskondlikke lõhesid.

    Võib küsida, kas eespool kirjeldatud Tallinna avaliku ruumi killud esindavad kogu Eesti suundumusi. Näib, et nii see on, kuna teiste keskuste arvelt jõudsasti laienev pealinn paistab suuresti paika panevat ruumivõimaluste horisondi kogu riigis. Muidugi leiab mujalt häid näiteid, nagu mainitud Tartu autovaba puiestee, kuid kas või sama linna Aparaaditehase ruumiloome tõestab, kui varmalt kiputakse võtma Tallinnast eeskuju, näiteks jäljendama Telliskivi loomelinnakut koos selle kehvade kohaomadustega. Tarbimisele orienteeritud ruumi tekib Eestis üha juurde, kuna ühelt poolt peetakse seda majanduslikult tõhusaks, teiselt poolt aga tavapäraseks, loomulikuks. Kohtade kasutamisviisi ampluaa aheneb seetõttu pidevalt. Tarbimispaikadega harjunud inimesed peavad säärast keskkonda normaalseks. Nende jaoks on niisugused kohad tõepoolest maskeeritud turuplatsid,13 sest neid ei tajuta enam turuna, vaid kui kõige tavalisemat ruumi. Tarbimine pole aga mingil juhul parim viis oma aja sisustamiseks, samuti ei pruugi see paikasid ilmtingimata elvadada14 ega muuda neid sotsiaalselt hüveliseks, mistõttu, ei saa arvata, et oleme õigel teel. Pigem tuleks ruum vabastada kapitalismi rakkest ja anda see inimestele tagasi.

    1 Eesti inimarengu aruanne 2019/2020. Linnastunud ühiskonna ruumilised valikud, lk 92.

    2 David Harvey, Between Space and Time: Reflections on the Geographical Imagination. – Annals of the Association of American Geographers 1990, nr 3, lk 420.

    3 Eesti inimarengu aruanne 2019/2020, lk 109.

    4 Samas, lk 113.

    5 Samas, lk 111.

    6 Cushman ja Wakefield, European Shopping Centre Development Report 2015.

    7 Vt Andres Sevtšuk, Elu ja äri Londonis ja Annelinnas. – Vikerkaar 2020, nr 6, lk 66 jj.

    8 Jan Gehl, Linnad inimestele. Eesti Kunstiakadeemia ja Yoko Oma, Tallinn 2015, lk 56-57.

    9 Jane Jacobs, The Death and Life of Great American Cities. Vintage Books, New York 1961, lk 90.

    10 Scott Lash, John Urry, Economies of Signs and Space. Sage, London 1994, lk 296.

    11 Eesti inimarengu aruanne 2019/2020, lk 105.

    12 Pierre Bourdieu, Social Space and Symbolic Power. – Sociological Theory 1989, nr 1, lk 19.

    13 John Hannigan, Fantasy City: Pleasure and Profit in the Postmodern Metropolis. Routledge, London 1998, lk 92.

    14 Jan Gehl, Linnad inimestele, lk 25.

  • Kas teate, et Tartus tegutseb 130 koori?

    TRIINU ARAK

    Eesti kõige populaarsem harrastuskunst on juba aastaid koorilaul, millega 2019. aastal tegeles 37 000 inimest.1 Võrdluseks: rahvatantsuga tegelevad samuti paljud – üle 20 000 inimese. Samasse suurusjärku jäävad populaarsemad spordialad jalgpall, kulturism ja fitness. Kõige populaarsem spordiala oli 2019. aastal 26 000 harrastajaga võimlemine (aeroobika, rühmatreeningud, iluvõimlemine jms).2 Seega hõlmab laulukoorides laulmine suurt osalejate arvu. Teadaolevalt ei ole meie koori­tegevust põhjalikult kirjeldatud. Siin­kohal annan Tartu koorilaulu valdkonnast aastatel 2017–2019 lühikese ülevaate, mis põhineb minu samasisulisel uuringul.3 Peamiselt kirjeldan täiskasvanute koore.

    Valdkonna arendusorganisatsioonid

    Eraldi piirkondlikku lauljate või dirigentide ühendust Tartus ei ole. Kõige enam koordineerib valdkondlikku tegevust linnavalitsuse kultuuriosakonna allasutus Tiigi seltsimaja, kes korraldab laulupäevi, kureerib Tartu laulupidu jms. Tähtis osa on linnavalitsuse kultuuriosakonnal, kes jagab kooridele tegevustoetusi, mille kaudu toetatakse 7–26aastaste ja üle 60aastaste tartlaste harrastustegevust. Koolikooride tegevus kuulub haridusosakonna alla. Tartu üliõpilasmaja korraldab Baltimaade üliõpilaslaulupidu „Gaudeamus“ ning on üliõpilaskollektiividega seotud samuti peamiselt eelarveliselt, toetades nt hooajal 2017/2018 nelja ülikoolikoori tegevust kokku üle 40 000 euroga.

    Tartlastest dirigendid ja lauljad olid aastatel 2017–2019 esindatud mitmes üleriigilises otsustuskogus: Eesti Koori­ühingu juhatuses, Eesti Kooriühingu muusikanõukogus, mees-, sega- ja kammerkooride alaliitude juhatuses ning muusikaõpetajate alaliidu laiendatud juhatuses.

    Üldhariduskoolidest (31) on muusikaklassid Mart Reiniku koolis, Tartu Tamme koolis, Karlova koolis ning Jaan Poska gümnaasiumis. Tartus tegutseb kaks koorikooli: Karlova koolis ja E STuudio koori- ja tantsukoolis. Tartus on üks kahest väljaspool Tallinna asuvast muusikakoolist – Heino Elleri muusikakool, kust sirguvad ka noored koorijuhid (Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemias saab õppida muusikaõpetajaks).

    Tartu koorid

    Tartu kõige vanemad (kas või vahepealse pausiga) praeguseni tegutsevad koorid on asutatud XIX sajandil: Tartu Maarja kirikukoor 1836. aastal ning Vanemuise Seltsi segakoor 1865. aastal. Viimase kümne aasta jooksul on loodud vähemalt 20 uut ja siiani tegutsevat kollektiivi. 2019. aasta sügisest ei tegutsenud enam ajutiselt või lõplikult vähemalt viis koori.

    Aastatel 2017–2019 tegutses Tartus vähemalt 137 koori: 71 koolikoori (sh neidudekoorid) ja 66 täiskasvanute koori. Paljud kollektiivid on seotud mõne asutusega (koolid, ettevõtted, seltsid, korporatsioonid jm) või on nende lauljad oma eriala esindajad (nt haridustöötajate naiskoor, metsatöötajate meeskoor, looduskaitse ringi segakoor).

    Millist tähendust pakub koorimuusikaga tegelemine eri taustaga lauljatele, dirigentidele, kuulajatele ja arendajatele ning mida selle teadmisega peale hakata? Fotol teeb proovi kammerkoor Kolm Lindu.

    Tartu ainus elukutselistest lauljatest koosnev koor on Vanemuise ooperikoor, kes vahel annab teatri orkestriga kontserte ka teatrimajast väljaspool.

    Projektipõhiselt tegutseb näiteks naistekliiniku segakoor, kes koguneb igal aastal kümme nädalat enne jõulupidu, harjutab kord nädalas dirigendi juhendamisel mitmehäälseid laule ning jääb pärast jõulukontserti taas uue aasta oktoobrit ootama. Tartu rahvaülikooli kooridega saab liituda nagu iga teise sealse kursusega: veebisaidil on toimumisaeg, semestritasu ja koolitaja nimi ning huviline saabki enese registreerida. Soovija võetakse koori pärast ettelaulmist, koori koosseis on püsiv.

    Tartu dirigendid

    Aastatel 2017–2019 töötas Tartus kooridega vähemalt 102 koorijuhti: 38 ainult täiskasvanute kooridega, 35 ainult koolikooridega ja 29 mõlematega. Kõige hõivatumal dirigendil Lauri Breedel oli juhatada 6 koori (5 dirigenti juhatas 5 koori), keskmine kooride arv dirigendi kohta oli 2.

    Enamik koorijuhte töötas ainult Tartu linnas, aga 18 ka teistes asulates: Tartumaal (9 dirigenti), Tallinnas (7), Põlvamaal (2), Jõgevamaal (1), Raplamaal (1), Võrumaal (1), Eestist väljas (1). Üle-eestiliste kooridega on seotud 5 koorijuhti: Kuno Kerge (Eesti Noorte Meeskoor), Tähti Lehtsaar (üle-eestiline kristlik lastekoor Juhhei), Vilve Maide (üle-eestiline tütarlastekoor Ilmalilled), Alo Ritsing ja Made Ritsing (Eesti metsatöötajate meeskoor Forestalia).

    65 protsenti Tartu dirigentidest on üle 45 aasta vanad. Alla 35aastastest dirigentidest töötas 2020. aasta alguses teadaolevalt Tartu kooridega 11 koorijuhti (sh koolikoorid).

    Tartu koorilauljad

    2018. aastal oli Tartus umbes 4700 koorilauljat: 2800 koolikoorides ja 1900 täiskasvanute koorides. Tartu maakonna lauljatest moodustas see umbes 70 protsenti ning Eesti koorilauljaskonnast umbes 10 protsenti.4

    Lauljate arvu koorides mõjutab koori­esindajate sõnul lauljate muutunud elutempo või elukohavahetus, kollektiivi tuntus, asutuse või korporatsiooni liikmete juurdetulek, laulupidu jms. Paralleelselt mitmes kollektiivis laulavad vähemalt 24 koori liikmed. Selliseid Tartu koore, kus on 5 või rohkem lauljat, kes tegelevad koorimuusikaga ka mõnes teises kollektiivis, on vähemalt 8 (info oli teada 24 koori kohta).

    Tartu koorikontserdid

    2018. aastal anti linnas vähemalt 123 avalikku koorikontserti, kusjuures 75 kontserdil esinesid ainult või teiste hulgas Tartu koorid, 14 kontserdil ainult väliskoorid.5 2018. aastal Tartut külastanud väliskoorid pärinesid vähemalt järgmistest riikidest: Soome (9 koori), USA (5), Šveits (3), Venemaa (2), Saksamaa (2), Inglismaa, Kanada, Lõuna-Aafrika, Läti ja Sloveenia (1), peale selle „Gaudeamusel“ osalenud üliõpilaskoorid Lätist ja Leedust.

    Nendest 123 kontserdist toimus kõige rohkem Pauluse kirikus (24 kontserti) ja Tartu ülikooli aulas (18). Kõige tihemini esinesid Tartus Eesti Filharmoonia Kammerkoor (9 kontserti) ja Tartu Noortekoor (6). Kõige populaarsem esinemiskuu oli detsember (24 kontserti) ja kõige vähem esineti jaanuaris (2 kontserti).

    Kui Eesti vabariik sai 2018. aastal saja-aastaseks, kajastus see ka kontsertide repertuaaris: Eesti vanemat ja uuemat koorimuusikat esitati tavapärasest rohkem. Suurvorme esitati Tartus aasta jooksul vähemalt 15, sh 6 neist Eesti autorite loodud (alates Hermanni lauleldusest ja lõpetades Möldri-Steineri balletiga „Keres“).

    Aastatel 2017–2019 tuli Tartus koori osalusega esiettekandele vähemalt 45 teost (arvestatud on ainult Eesti heliloojate teoseid). Esiettekannete suur arv tuleneb ühest kammerkoori Head Ööd, Vend uue muusika kontserdist 2018. aastal (9 uudisteost ühel kontserdil) ning tärkava koorihelilooja programmist 2017. aastal (21 uudisteost ühel kontserdil). Eestlastest heliloojate esiettekandeid esitas Eesti eri piirkondades vähemalt 14 Tartu koorikollektiivi ning Eesti eri piirkondades esitatud uudisloomingut oli kirjutanud vähemalt ­­ 10 toonast tartlast, sh mittekutselised: Liisa Hõbepappel, Jaanus Karlson, Jörgen Kursk, Matis Leima, Märt-Matis Lill, Maarja-Liisa Pilvik, Alo Põldmäe, Liisa Rahusoo, Alo Ritsing ja Ardo Ran Varres. Aastatel 2017–2019 esitati Eestis koori osalusel vähemalt kolm Tartu helilooja kirjutatud suurvormi: muusikalavastus „Suidsusannasümfoonia“ ja ooper „Tulle­minek“ (Märt-Matis Lill) ning kammer­ooper „Emajõe ööbikud“ (Alo Põldmäe).

    Tartu kooride kontserdid ja muusika levitamine

    Ülesastumiste arvult kõige tihedama graafikuga olid 1. I 2017 – 31. XII 2018 ehk kahe kalendriaasta jooksul E STuudio noortekoor (umbes 42 esinemist), Tartu Ülikooli Kammerkoor (u 36), Tartu Akadeemiline Meeskoor (u 33), EMÜ Meeskoor Gaudeamus (u 28), naiskoor Emajõe Laulikud ja segakoor Rõõmusõõm (u 27).

    Eestis toimuvatel konkurssidel on viimase viie aasta jooksul tulnud auhinnalistele kohtadele peaaegu kõikide koori­liikide esindajad, kusjuures kooli­kooridest näiteks Tartu Tamme poiste­koor ja Miina Härma gümnaasiumi segakoor. Tartu koorid on käinud viimase viie aasta jooksul näiteks sellistel väliskonkurssidel nagu „Florilège Vocal de Tours“ Prantsusmaal (E STuudio noortekoor 2019, üldarvestuse II koht), Seghizzi-nimeline konkurss Itaalias (E STuudio noortekoor 2016, grand prix, nüüdismuusika ja kohustusliku looga kategooria I koht, folkmuusika III koht), Derry konkurss Iirimaal (Elleri Tütarlastekoor 2017, üldarvestuse I koht), Béla Bartóki nimeline konkurss Ungaris (Tartu Ülikooli kammerkoor 2016, üldarvestuses IV koht), Marktoberdorfi konkurss Saksamaal (Tartu Ülikooli Akadeemiline Naiskoor 2015, naiskooride III koht).

    Viimase kümne aasta jooksul on peamiselt enda esitatud muusikaga CD välja andnud vähemalt kolm Tartu kollektiivi: Tartu Noortekoor („Lend“, 2018), E STuudio noortekoor („Vaikuse muusika“, 2015) ja Tartu Ülikooli Akadeemiline Naiskoor („Võrsed“, 2012). Oma tegevuse filmina jäädvustamisega on tõsiselt tegelenud Tartu Akadeemiline Meeskoor, kellest on viimasel kümnendil tehtud kolm filmi, kõikide režissöör või kaasrežissöör Ahti Tubin: „Kuulmata kuskil kumiseb kodu“ (2016, Alo Ritsingu 80. sünnipäevaks valminud film), „Jaapan nõudmiseni“ (2014), „Täiesti asjalikud mehed“ (2012). Voogedastusplatvormil Spotify on esialgse otsingu põhjal esindatud kaks Tartu kollektiivi: Tartu Noortekoor ja Tartu Ülikooli Akadeemiline Naiskoor.

    Eesti Muusika Infokeskusest on 2017. aasta suvest kuni 2020. aasta alguseni noote tellinud 8 Tartu koori: E STuudio noortekoor, Emajõe Laulikud, kammer­koor Helü, kammerkoor Kolm Lindu, Tartu Noortekoor, Tartu Poistekoor ja Kurekell (kahe koori ühistellimus) ning Tartu Ülikooli Kammerkoor.6 EMIKust ostetud nootide kogusumma oli selle perioodi ja Tartu kooride peale 1131 eurot.

    Kooriarhiivid

    Säilitamise kvaliteet või maht ei ole teada, ent koorikroonikat peavad näiteks kammernaiskoor Liivitar, kliinikumi naiskoor, naiskoor Emajõe Laulikud, Tartu Ülikooli Akadeemilise Naiskoori vilistlaskoor, meeskoor Forestalia, EMÜ meeskoor Gaudeamus, Tartu Akadeemiline Meeskoor, E STuudio noortekoor, kammerkoor Kolm Lindu, Miina Härma Lauluseltsi segakoor, Tartu ülikooli kammerkoor, Tartu Noortekoor, Tartu üliõpilaste looduskaitseringi segakoor. Säilitatakse ka lauljate nimekirju, plakateid, kavu, heli-, video- ja fotojäädvustusi jm. Väga põhjalikult ja korrastatult tegeleb arhiveerimisega koori saadetud info põhjal näiteks Tartu Ülikooli Akadeemilise Naiskoori vilistlaskoor, kelle tegevuse ülevaadet saavad tulevased uurijad hõlpsalt kasutada oma töö alusena.

    Eelarve

    Mittekoolikooride tulu pärineb üldjuhul järgmistest allikatest: lauljate omapanus, koori teenitud tulu, tegevustoetused, projektitoetused, sponsorlus jm. Lauljate omapanuse hulka kuuluvad liikmemaks, kulutused näiteks väljasõitudel, toitlustamisel, esinemisrõivaste soetamisel vms. Teadaolevalt oli hooajal 2019/2020 väikseim mittekoolikoori igakuine liikemaks 4 eurot (üliõpilaskoor) ning suurim 66 eurot (stuudiokoor), suurim täiskasvanute koori igakuine liikmemaks oli teadaolevalt 25 eurot (keskmine umbes 15 või 10 eurot). Täiskasvanud lauljate kogupanus kooris laulmiseks oli ühe hooaja jooksul 27–430 eurot.7

    Teenitud tulu moodustavad peamiselt piletitulu, honorarid, plaatide ja meenemüük. Mõne koori tegevust toetab katusorganisatsioon (nt ülikool, ettevõte, kool). Paljudel on võimalik taotleda Tartu linna tegevustoetust (2018. aastal sai seda 24 koori mahus 85 kuni 5699 eurot, keskmiselt 1752 eurot8), taotlusi saab esitada üleriigiliste või kohalike institutsioonide projektitoetuste ning valdkondlike otsetoetuste (nn laulupeotoetus, peagi rakenduv dirigentide palgatoetus) saamiseks. Rahaline või mitterahaline tulu pärineb ka näiteks sponsoritelt või üksikisikute annetustest.

    Kooride kulureal on näiteks töötasud, nootide paljundamine, nootide ostmine, prooviruumi üür, esinemissaali üür, transport, turundus, ühiste koosviibimiste toit ja tehnika, raamatupidamine, kingitused, esinemisriided, reisid, autori­tasud jm.

    Ülesannete jaotus koorides9

    Kooride kunstiline juhtimine on koondunud dirigentide kätte, kusjuures lauljad ja/või juhatus saavad üldjuhul muusikalises otsustusprotsessis osaleda. Kooride korralduslik juhtimine on koondunud üldjuhul juhatuse kätte. Täiskasvanute kooride dirigendid puutuvad korraldusliku poolega kokku minimaalselt või ei tegele sellega üldse. Koolikooride korralduslikke ülesandeid täidavad tavaliselt muusikaõpetajad.

    Kooride juhatused on kahe- kuni kümmekonnast vabatahtlikust koosnevad juht-, kuid eelkõige tegutsemisorganid, keda juhib tavaliselt suurema koormusega president (ka koorivanem, kooriema, juhatuse esimees/esinaine jne). Vabatahtlikud juhatuse liikmed on koori lauljad, juhatusse kuulub tavaliselt ka dirigent. Ühes kuus tegutsevad presidendid oma koori heaks 2–40 tundi, keskmiselt 15 tundi kuus, kontserdikuudel võib olla koormus suurem. Alates organisatsiooni strateegilisest juhtimisest kuni sünnipäevalaste meelespidamiseni on presidendi ülesannete maht ja iseloom erisugune.

    Dirigentidel on mitmesuguseid ülesandeid. Eelkõige mainisid kooride lauljatest esindajad repertuaari valimist, proovide läbiviimist, kontsertide ettevalmistamist ja juhatamist, tööd nootidega, aga ka koori motiveerimist, hääleseadet, õppematerjalide koostamist, juhatuse töös osalemist jm. Täielikult lepingu alusel tasutakse dirigentide töötasu vähemalt 6 kooris, täielikult sularahas tasutakse töötasu vähemalt 11 kooris, lepingu ja sularahaga kombineeritult vähemalt 2 täiskasvanute kooris (siinne info on esitatud 19 täiskasvanute kollektiivi kohta). Koolikooride dirigendid saavad töötasu lepingu alusel.

    Mida selle teadmisega teha?

    Tartu (ja Eesti) koorimuusikaelu on värvikas. Olgugi et laulupeol on kooriliikumisele äärmiselt suur mõju, siis hoolimata muljest, et koorimuusika võrdub laulupeoga (või vastupidi), on kord paari aasta jooksul toimuv rahvuslik muusika­sündmus vaid üks kooriliikumise väljundeid. See ei tee kumbagi vaesemaks, kui nende vahele võrdusmärki panna ei saa. Just vastupidi: selle teadmisega lähevad käiku lisamehhanismid, kuidas kollektiivide, juhatuste, üksiklauljate, dirigentide, valdkonnaarendajate jt abil paremini eesmärke saavutada. On ilmselge, et laulupeotraditsiooni kestmiseks ja arenemiseks on vajalik ka kestev ja arenev kooritegevus. Selle toetamiseks on mitmekesiseid vahendeid, sest koorid ei tegutse ainult laulupeo nimel ning neil on erinevad motiivid.

    Selleks et paremini rõõme vahendada, muresid lahendada, tegevust eesmärgistada, planeerida, huvirühmi kaasata jne, on hea valdkonda võimalikult hästi tunda. Ka siin kirjeldatud lühike inventuur Tartu koorilaulu olukorrast tõstatab palju küsimusi nii kohalikul kui ka riigi tasandil. Näiteks Tartu noorte dirigentide arv ei ole väike ainult tööturul, vaid Heino Elleri muusikakooli asub koorijuhtimist õppima aasta-aastalt aina vähem õpilasi. Mis noort peibutab, mis peletab? Kas, kuidas ja miks on dirigendi elukutse ligitõmme viimastel aastatel vähenenud ja milliseid proovikivisid tähendab see nende koolitamisele? Mida tähendab koorivaldkonnas tööandja ja töötaja suhe? Kas üldse on ja missugused on võimalused teha ja mitte teha koori lauljatel juhi tööd? Kas, miks ja kuidas aidata kaasa koorimuusika arendamisele ja regionaalselt toimivatele võrgustikele? Kuidas parandada olukorda, kus noote massiliselt paljundatakse? Tartu ja (kutselised) heliloojad – kellele ja milleks? Missugust repertuaari eri koorid vajavad ning kas on heliloojaid, kes suudavad ja/või tahavad seda pakkuda? Kas ja miks nii saab või ei saa küsida? Miks sünnivad uued koorid? Mis paneb koori tegevuse lõpetama? Kas, kuidas ja miks luua paremad võimalused valdkonna andmetele ligipääsuks, nende koondamiseks ja analüüsiks? Mida pakub koorimuusikaga tegelemine eri taustaga lauljatele, dirigentidele, kuulajatele ja arendajatele ning mida selle teadmisega peale hakata? Mis­sugune on praegu eesti koorimuusika suur lugu? Miks ja kuhu soovime liikuda? Kes (ja kas) on „meie“?

    1 Eesti Statistikaameti andmebaas KU61.

    2 Kõik mainitud spordivaldkonna koondarvud on pärit Eesti spordiregistrist, mis kajastab nii spordi­klubide kui ka spordikoolide harrastajaid.

    3 Andmed pärinevad peamiselt mahukast dokumendi­analüüsist, aga ka lühiintervjuudest ja kooriesindajate ankeedivastustest.

    4 Eesti Statistikaameti andmebaas KU61.

    5 Allikas: Tartu koorikalender https://tiigiseltsimaja.tartu.ee/sisu/tartu-koorikontsertide-kalender

    6 Allikas: Eesti Muusika Infokeskus.

    7 Laulja kulutuste vahemik ei ole üldistatav kogu Tartu linnale, vaid kirjeldatud on u 25 koori lauljate kulutusi.

    8 Allikas: Tartu Linnavalitsus.

    9 Selle alapealkirja alla kuuluvat ei saa üldistada tervele Tartu linnale, vaid see kirjeldab u 25 koori tegevust.

  • Trumpi ja EKRE poliitseikluse anatoomia

    JÜRI SAAR

    6. jaanuaril 2021. Ameerika Ühendriikide pealinnas Washingtonis toimunud ärevad sündmused saavad kindlasti kriminaalõigusliku hinnangu ja praeguseks on juba alustatud mitukümmend uurimist. Pole kahtlustki, et nende käigus selgitatakse välja mässukatses otseselt osalenud isikud, samuti need, kes seda vägivalda mahitasid, ja ka need, kes seda mingil põhjusel oma ametikohustusi mittetäites võimaldasid. Ameerika kriminaal-justiitssüsteem on piisavalt võimekas ja nagu näitavad varasemad kogemused, tulevad õiglased otsused kiirelt.

    Samuti on vaja analüüsida ja teha kindlaks poliittehnoloogiline mehhanism, mis üldse võimaldas XXI sajandi alguses niisuguste uskumatute asjade juhtumise demokraatliku riigi parlamendis. Et pandi kahtluse alla üliriigi julgeolek ja konstitutsiooniline kord, murdes sisse kapitooliumihoonesse. Kuidas ikkagi kulges sündmuste rida, mis algas äri- ja sõumees Trumpi pürgimise ja saamisega presidendiks ning lõppes ebaõnnestunud mässukatsega? Sest siit on midagi õppida ka kõigil teistel läänemaailma kuuluvatel demokraatlikel riikidel, sh Eestil.

    Ameerikas viimasel neljal aastal asetleidnut pole adekvaatne määratleda kui uut laadi poliitilise agenda – trumpismi – esilekerkimist, sest Trump ei ole poliitik ja tema toetajate ring ei kujuta endast seltskonda, kes esindaks kindlaid poliitilisi vaateid. Ei loe, et neil, nagu ka tema siinsetel jäljendajatel, on põhjendamatu soov määratleda ennast konservatiividena, kes võitlevad kogu hingest liberaalidega.

    Trumpi näol oli tegemist anarhistlikku populismi kalduva poliittootega, mis alles hakkas välja joonistuma, kuid närtsis enne õide puhkemist. Sellest suundumusest oleks võinud aja jooksul saada trumpism, nagu Hitleri võimuperioodist sai hiljem hitlerism, kuid õnneks Ameerikas seda ei juhtunud.

    Küsimus seisneb kollektiivse Trumpi moodustumise protsessis kui sellises, mis kaasnes president Trumpi demokraatlikul viisil võimuletulekuga. Tuleb märgata, et Trump ei loonud endale parteid, vaid võttis üle olemasoleva, s.t Vabariikliku Partei. Seda parteid kutsutakse Ameerikas lühendiga GOP (the Great Old Party), kusjuures Trumpi esimene valik presidendipositsiooni saavutamiseks oli hoopis Demokraatlik Partei. Valiku taga on puhtpragmaatilised põhjused, mille järgi täiesti uue erakonna tegemine Ameerikas juba väljakujunenud poliitilises süsteemis on peaaegu võimatu.

    Seda tõestavad regulaarselt presidendivalimised, mil alternatiivsed kandidaadid saavad rõõmu tunda üksnes osavõtust ilma vähimagi võidulootuseta. Seega on võitmiseks vaja kasutada olemasolevat erakonda, et see seesmiselt ümber kujundada ning see järeldus kehtib ka Eesti suhtes. Mäletatavasti võttis EKRE üle Rahvaliidu koos sealse liikmeskonna ja auesimehega, mitte ei loonud uut erakonda.

    Trumpi ja EKRE sarnane taktika

    Trump kasutas tuntud taktikat, mil erakonnas võimu võtmiseks tuleb leida selle sees võimalikult palju rahulolematuid ja vähevõimekaid isikuid ehk neid, kellel on suured pretensioonid, ambitsioonid, mis pole leidnud nende arvates õiglast tunnustust. Ei ole tähtis, millised on rahulolematuse konkreetsed põhjused ning kui reaalne on võimalus nende rahuldamiseks, vaid tähtis on kõigile rahulolematutele katkematult lubada nende lootuste edaspidist täitumist. Seejärel saavutatakse koos uue aktiiviga erakonna sisevalimistel vajalik ülekaal ja erakond ongi üle võetud. Kaugem eesmärk on täpselt samasugust tehnikat korrata riigi tasandil, kus erakonna liikmeskonna asemel manipuleeritakse kogu riigi valijaskonnaga.

    Lootuste üleskütmiseks kasutatakse esmalt abstraktseid rünnaku sihtmärke, millega ühelgi füüsilisel isikul ega institutsioonil, struktuuril pole võimalik ennast samastada. Trumpi puhul oli selleks näiteks „eliit, süvariik, peavoolumeedia“, keda väsimatult materdati ning mille konkreetne sisu oli amorfne. Seda enam et mitte alles võimule tulles, vaid juba varem kuulus Trump ise koos oma „kaardiväega“ eliiti, süvariiki ja peavoolumeedia vaieldamatute produktide hulka. Hiljem pärast võimule tulekut hakati sihtmärke jooksvalt täpsustama ning need ulatusid „mittemidagitegevatest demokraatidest“ „absoluutset võimu taotlevate liberaalsete totalitaristideni“.

    Presidendi tegevus 6. jaanuari sündmuste eel on üksikasjaliselt fikseeritud alates üleskutsetest koguneda Washingtoni just sel ajal, kui toimub valimistulemuste vormiline kinnitamine parlamendis, ja kus pidi „minema metsikuks“, ning lõpetades organiseeritud kihutuskoosolekuga samal kuupäeval.

    Aja jooksul võimu kasvades sihtmärke üha konkretiseeritakse ja personifitseeritakse, vajadusel elimineeritakse vastavalt olukorrale kuni jõutakse tulemusele „kes pole meie poolt, on meie vastu“. Siinjuures tasub märgata taktikalist muutust, mis toimus Trumpi retoorika ja sihtmärkide valikus pärast täitevvõimu omandamist, milleks olid rünnakud konkreetsetele füüsilistele isikutele. Kui valimiskampaania ajal oli Trumpi ainsaks füüsilisest isikust sihtmärgiks konkurent Hillary Clinton, siis hiljem sai sihtmärgiks igaüks, kes ei täitnud presidendi ootusi. Nendeks võisid osutuda ka varasemad lojalistid, kes olid juhile kuulekad, kuid ühel hetkel vääratasid. Niisugune taktika lõi pideva ohuolukorra kõigile potentsiaalsetele vastuhakkajatele ja oma arvamuse avaldajatele parteis ja riigiaparaadis. Väljapoole serveeriti niisugust tegevust kui „soo ja mülgaste kuivatamist“.

    Täpselt sama skeemi sihtmärkide valikul võtsid üle EKRE loojad Eestis, kelle kõnepruugist leiame neidsamu Trumpi kasutatud termineid. Samasugust aktiivsust, kus paralleelselt hirmutatakse kogu ühiskonda hirmsate tagajärgedega, mis saabuvat siis, kui neile „rahvast rahuldavat lõpplahenduseks“ võimu ei anta, on üles näidanud siinsed EKRE juhtfiguurid. Tuletagem meelde Mart Helme ähvardust rahvarahutuste puhkemisest valitsuskoalitsiooni moodustamise aegadel, samuti tema pidevaid ähvardusi ministrina siseministeeriumi ametnike pihta, kuna tema hinnangul ei tegelevat nad ametnikele ette nähtud tööga, vaid poliitikaga.

    Kõige sellega ei saanud hakkama loomulikult Trump üksinda ja selleks tekitas ta endale personaalselt ustavate isikute lähiringi, kuhu kuulusid pereliikmed, samuti varasemalt piiritut lojaalsust üles näidanud lähikondsed. Kõik, kes kuulusid sellest väljapoole, said üksnes harva tunda juhi sõbralikku õlapatsutust ja vahetati sarnaselt TV tõsielusarja faabulaga välja esimesel isemõtlemise väljanäitamise katsel (à la you are fired). Selleks võisid osutuda riigi ametlikus hierarhias ükskõik kui kõrgel positsioonil asuvad isikud. Ausalt öeldes on lausa hämmastav, et nad kõik allusid presidendi kapriisidele peaaegu ilma vastuhakuta, mis on võib-olla seotud Ameerika poliitilise kultuuri kirjutamata reeglitega.

    EKRE tuumik koosneb samuti eelkõige ühest perekonnast ja võib arvata, et kõige tähtsamad erakonda puudutavad küsimused leiavad esmalt vastuse just selles ringis ning kinnitatakse ametlikult alles hiljem. Siiani pole EKREs erakonnana suuremaid avalikuks saanud vastuhakke juhtkonnale toimunud, kui Tartu juhtum välja arvata. EKRE juhtfiguuride võimuhaare on ühe koalitsioonipartnerina kordades Trumpist ja tema perekonnast väiksem, kuid kunagi ei tasu alahinnata jultumuse jõudu. Tuleb olla igati tänulik politseiameti juhile, kes näitas üles tõelist ametniku lojaalsust Eesti seadustele ja keeldus Martin Helme ebaseaduslikule survele allumast, kui see nõudis tema lahkumist.

    Trump suutis nelja aastaga tekitada Ameerikas sisult paralleelriigi, mis funktsioneeris täpselt nii, nagu tema tahtis või öösel unes nägi. Selle paralleelriigi juhtkonda kuulusid lisaks lähisugulastele, kellele anti riigiametid ilma konkreetsete kohustuste ja õigusteta, kuid kelle võim seisnes presidendiga pidevas kontaktis olemises, ka üksikud võitluskaaslased. Juhttuumikusse kuulusid ilma kahtluseta ka presidendi nn ihuadvokaadid, kes vastavalt tema soovidele ajasid kord tema isiklikke asju ja seejärel kõige kõrgemal tasemel riigiasju. Et paralleelriik hakkas üha vähem sarnanema traditsioonilise Ameerikaga, tekitas see palju peavalu nii kodus kui ka traditsiooniliste välissõprade seas.

    165 tähemärgi Hemingway

    Tema kommet otsustest ja võimalikest muudatustest Twitteri kaudu teatada peeti pikka aega süütuks veidruseks, mida Trump kui „165 tähemärgi Hemingway“ harrastas, suutes produtseerida valitsemisperioodi lõpuks üle 45 000 säutsu. Tegelikult on sedalaadi infosüsteemi probleem hoopis sügavam, sest niiviisi tekitas ta endale paralleelse – ametlikust Valgest Majast ja selle väljakujunenud kommunikatsiooni korraldusest möödamineva – oma toetajate ringiga otsesuhtluskanali. Toimuvaga kursisolekuks olid seda peagi sunnitud jälgima ka välismaa diplomaadid ja riigi­juhid.

    President mängis niimoodi suurriigi tippjuhi rolli, millest läks soovi korral sujuvalt üle kodanikuks, kellel on vastavalt Ameerika konstitutsiooni esimesele parandusele piiramatu õigus sõnavabadusele (free speech). Peale selle kasutas president Trump, kellel on varasem reality show kogemus, enda huvides ära kommertstelekanaleid, kelle juhte ta ähvardas võimalusega minna üle mõnda teise või luua endale alternatiivne kanal.

    Toetajatele toimis kogu avalikkuse informeerimise süsteem nn koeravilena, kust anti sihtgrupile edasi presidendi soove, ilma et ta oleks teinud ametlikke korraldusi, andnud käske, mille eest tuleks otseselt vastutada. Niisugune suhtlusviis on vägagi tavaline organiseeritud kuritegevuse juhtide puhul, kes üritavad oma musti tegusid korda saata võõraste kätega. President käitus nagu türann, kelle soove peavad kuulekad alluvad välja lugema ainuüksi silmadest. Alluvad jälgisid tema säutse ja TVs lobisemisi hirmu ja õudusega, kartes märgata neis vähimatki vihjet nende ametipositsiooni kohale kogunenud tumedate pilvede kohta.

    Samasuguse paralleelriigi loomise katseid märkame ka siinmail. Rahandusministri algatatud rahapesu eraõiguslik uurimine, mida koordineerib üks siinne advokaat ning mis toimub paralleelselt prokuratuuriga, on tegelikult ennekuulmatu võimu kuritarvitamine. Minister Helme püüd anda Ameerikast palgatud kahtlase renomeega advokaadile koos riigieelarve rahapakiga kriminaaluurimise pädevus koos talle edastatava ametliku informatsiooniga on ilma kahtluseta seaduse­rikkumine. Meie prokuratuuri hiljutine teadaanne, et midagi sellist pole varem näinud, on jäänud piisava tähelepanuta. Selle tähendus saab aga selgeks siis, kui näeme toimuvas paralleele Trumpi tegemistega.

    Alternatiivse meediakanali rolli on EKRE juhid püüdnud anda omaloodud raadiokanalile (Tre Raadio), kus isa-poeg Helmed pühapäeviti verbaalselt väsimatult hullavad. Solvanguid jagub paremale ja vasakule, välja öeldakse kõik, mida sülg suhu toob. Seal toimuv peab näitama, mida kõike mehed teha võivad, kui tahavad, ja andma sõnumi lojalistidele, et kõrvuti ametlike valitsuse infokanalitega tegutsevad ministrid vabalt oma erakanalis. Justkui oleks võimalik olla Eesti Vabariigi minister ja seejärel füüsiline isik, kes kasutab raadiokanalit oma sõnavabaduse realiseerimiseks. Koalitsioonipartnerid vaatavad seda kõike pealt ning muudkui vabandavad.

    Ameerikas 3. novembril toimunud presidendivalimised andsid Trumpile ja tema toetajatele šokeeriva tulemuse. Ainult nii pidigi valitsemise simuleerimine lõppema. Pealegi pandeemia puhkemine ja sellega kaasnevad Ameerika majandust räsivad rasked majanduslikud tagajärjed tingisid selle, et ametis oleva presidendi võimalused saada taas valituks vähenesid.

    Presidendi ja tema lähiringi hüsteeriline valimistulemuste eitamine oli märgiline, sest tema töö paralleelriigi loomisel jäi piltlikult öeldes rahva tahte tõttu pooleli. Täiesti demagoogiline ja vale on väide, nagu Bideni võit tähendanuks 75 miljoni Trumpi poolt hääletanud valija petmist. Täpselt sedasama pettust üritavad avalikkusele müüa EKRE liidrid, kui korrutavad juttu neile antud ligi 100 000 häälest, jättes ütlemata selle, et kõik ülejäänud neile oma häält ei andnud. Nagu igasugustel võistlustel ongi valimistel alati võitja, peale selle üle­üldine kasu riigi institutsioonide legitiimsuse kinnitamisest. Imelik, et ka mõned äsja valitud Ameerika parlamentäärid on meelsasti nõus sellega, et nemad osutusid valituks, kuid vaidlustasid presidendivalimiste tulemuse, suutmata mõista seda kahju, mida nad tekitavad võimu teostavatele institutsioonidele.

    Kui mitte kuidagi ei suudetud legaalsel viisil tõestada toimunud valimispettust, algas rabistamine, mis tõi kaasa saatuslikud eksimused. Eelkõige vahelejäämise telefonikõnedega Georgia osariigi valimisametnikele, mis fikseeriti ja said avalikuks ning kus sisalduvat ähvardustega põimitud üleskutset valimispettuseks nüüd juba ametlikult uuritakse. Mõni Trumpi lojalist nägi aga selleski, et presidendi kõne salvestati ja adressaat selle avalikustas, üksnes järjekordset ebalojaalsuse akti presidendile. Märkamata seda, et lojaalsus põhiseaduslikule korrale peab olema alati ülemal kui personaalne lojaalsus ükskõik millisele isikule.

    Presidendi tegevus 6. jaanuari sündmuste eel on üksikasjaliselt fikseeritud alates üleskutsetest koguneda Washingtoni just sel ajal, kui toimub valimistulemuste vormiline kinnitamine parlamendis, ja kus pidi „minema metsikuks“ ning lõpetades organiseeritud kihutuskoosolekuga samal kuupäeval. Kuidas kahelda selles, et esmalt rahulolematu rahvamassi üleskeeramine, väites süsteemselt, et toime on pandud ajaloo suurim valimispettus, ning kutsudes inimesi seejärel üles minema parlamenti, et „kiita“ neid saadikuid, kes käitusid tema hinnangul õigesti ja „laita“ valesti käitunuid, pole üleskutse mässuks. Kapitooliumi juurde üles seatud võllapuu, relvade, lõhkeseadmete ja vahistamiseks kasutatavate abivahendite leidmine sündmuskohalt ja selle lähiümbrusest räägivad selget keelt, et sõnumit mõisteti adekvaatselt. Nagu osundab sama ka asepresident Pence’i üle omakohtu mõistmisest skandeerinud märatsejate reageering, kuna asepresident julges ette lugeda lõplikud valimistulemused. Jah, selleks et Kapitooliumist saaks kuritegude toimepanemise paik, nähti tublisti vaeva.

    See, et peategelane Trump oma soomuslimusiiniga ei asunud mitte märatsejate etteotsa, vaid sõitis Valgesse Majja toimuvat teleülekannete kaudu jälgima, näitab vaid küünilisust tagajärgede suhtes. Telepilt näitas adekvaatselt, milline nägi välja veidrate tüüpide jõuk, kellega paralleelselt tegutsesid professionaalsed riigipöörajad. Toimuvat ilmestasid kapitooliumihoones selfisid tegevad lihtsameelsed, kes enda arvates tulid vaid vaatama „äkšonit“. Võib spekuleerida, et saadikute hulgast oodati inimohvreid, et kehtestada sõjaseisukord. Just sellisest võimalusest on muu hulgas rääkinud üks Trumpi kõige lähemaid kaasvõitlejaid, äpardunud sõjaväelane Michael Flynn, kellele president äsja armu andis. Loodetavasti saadakse ka neis asjus mõne aja pärast selgust.

    Ühismeedia juhid ärkasid

    Lõpuks ärkasid üles ühismeedia platvormide (Twitter, Facebook) juhid, kes mõistsid oma jõudu ja vastutust kogu selles sündmuste jadas, mis kulmineerus mässamise ja vägivallatsemisega ning sulges Trumpile ning ta lähivõitlejatele ligipääsu. Nende kanalite sulgemine olevat mõne tema kaaslase arvates teinud presidendi eriti vihaseks ja pööraseks (ballistic). Ilmselt sai ta täie selgusega aru, et tema otsekontakt lojalistidega oli võimalik ainult tänu ühismeedia platvormide tehnilisele toele. Pole ime, et Trump noorem esines pärast nende kanalite sulgemist halaga sõnavabaduse lämmatamise teemal.

    Siinsete Trumpi andnud toetajate reaktsioon toimuvale oli kergelt prognoositav, sest nad saavad aru, et koos Ameerikas toimunu ja selle tagajärgedega lüüakse neile ka siinmail peagi hingekella. Esmalt võiks fikseerida Ameerika valimistulemuste nende poolt eitamise, mida tegid kaks ministrit n-ö töövabal ajal oma alternatiivraadios. Siis korrati naeruväärset väidet, et vägivald olevat toimunud vasakjõudude (Antifa) provokatsioonina. Seejärel saime kõik lugeda väiteid à la Trump ja teised nn konservatiivid pole kunagi üles kutsunud vägivallale parlamendi vastu. Justkui oleksid EKRE agendat toetavad sõnameistrid juba lahendanud möödaminnes ära küsimuse, millega Ameerika kompetentsed organid alles tegevust on alustanud.

    Viimases EKRE raadiosaates keskendusid juhid juba Ameerika sisemise lõhestatuse probleemile ja sellele, kui palju tulirelvi on praegu seal eraomanduses ja kuidas see arv mürinal kasvab. Niisugust positsiooni nimetatakse krokodillipisarate valamiseks, kui vesi justkui jookseb silmist, kuid tegelikku leina pole. Pigem mõjus säärane jutt taas ähvardusena. Ainuke kurb seik siinsete personaalse ja kollektiivse Trumpi toetajate jaoks on oma suure ookeanitaguse eeskuju häbiväärne kadumine areenilt.

    Kuidas hinnata USAs toimunud poliitseikluse tulemusi? Asja kriminaalõiguslik menetlemine annab täpsed vastused kahju ulatuse ja konkreetsete isikute vastutuse kohta vägivallas. Vaatluse alla tuleb aga võtta Trumpi kogu tegevus presidendina, ka see, mis viis esimese impeachment’i toimumiseni, samuti tema kummalised suhted totalitaarsete riikide valitsejatega.

    Suurim kaotaja on kindlasti Ameerika rahvas, kelle hulgas pandeemias surnute hulk ületab peagi Teises maailmasõjas nelja aasta jooksul hukkunute arvu (ca 400 000). Selle tragöödia algusest peale on president tegelnud eelkõige reaalsuse eitamisega. Kui palju väiksem oleks see arv olnud tema ja administratsiooni teisel viisil tegutsemise korral, ei ole võimalik öelda, kuid fakt on see, et president Trumpi pole pandeemia teema kunagi samal määral huvitanud kui soov omandada võim ilma vastutuseta.

    Välispoliitiliselt on Ameerika kandnud samuti suuri kaotusi, mis muidugi, arvestades selle riigi vägevust, peagi korvatakse. Sisepoliitilises tähenduses maksavad eelkõige need lihtsameelsed personaalse ja kollektiivse Trumpi toetajad, kes ei osanud toimuvat panna õigetesse raamidesse. Suuresti Trumpi-nimelise poliittoote tegevuse tõttu on Vabariiklik Partei peale presidendipositsiooni kaotuse minetanud enamuse parlamendi mõlemas kojas.

    Eestis praegu võimul oleva valitsuse tegevuse ja tegemata jätmiste läbi kannatab samuti eelkõige siinne rahvas, sest liiga palju riigijuhtide energiast läheb teisejärguliste küsimustega tegelemiseks. Meie poliitilised institutsioonid on praeguseks olulisel määral kahjustatud, sõltumata sellest, milline erakond on parajasti opositsioonis või koalitsioonis. Kes kaotavad Eestis poliitilises mõttes kõige enam konkreetselt, pole raske näha. Need on kaks võimuerakonda – Keskerakond ja Isamaa, kes sünnitasid praeguse koalitsiooni ega osanud või ei tahtnud märgata seda, millega nende koalitsioonipartner võimul olles tegev on.

    Nagu Ameerikas, on ka Eestis kahju juba sündinud, kuid loodetavasti on võimalik suurem hädaolukord mõistlikul viisil tegutsedes ära hoida. Ääretult rumal oleks poliitikas senist käitumisjoont jätkata, sest kõik muud võimalused on juba paremad. On selleks siis uus koalitsioon või erakorralised valimised, mis määravad selle, kuidas edasi minna. Igatahes on meil käes otsuste tegemise aeg.

  • Jalgratta kohustuslik talveuni

    MERLE KARRO-KALBERG

    Talv ei jäänudki sel aastal taeva. Tuli ootamatult, kuid kindlalt ning lahkumise märke ei näita. Koos lumega on päevakorras elamisväärse linnakeskkonna nüansid, täpsemalt liikumine. Talvine teede ja tänavate hooldamine näitab taas julma otsekohesusega kätte liiklejate hierarhia: mootorsõidukid, mootorsõidukid, mootorsõidukid, jalakäijad ja võib-olla ka jalgratturid. Sellisena soosib talvine linn keskealiste tervete meeste liikumist, naised, lapsed ja eakad on selgelt tagaplaanil.

    Üldjuhul näeme, et kõigepealt lükatakse lumest puhtaks sõiduteed. Kõnniteede lumest puhastamine on endiselt tänavaäärsete majade omanike õlul, kes seda siis vastavalt südametunnistusele ja vabale ajale kas teevad, püüdes heal juhul naabrist parem olla, või ei tee, sest uus rakendus vajab arendamist, lapsed õpetamist või veebikoosolek pidamist. Rattateede talvine hooldamine ja lumest puhtaks lükkamine on aga kõrgem tase, mille peale paljud omavalitsused isegi ei tule.

    Hea näide on Elva vald. Linn sai EV100 programmi „Hea avalik ruum“ kingitusena uue väljaku, järveäärse puhkeala ja Kesk tänava. Koos uue tänavaga ehitati ka esimene jalgrattatee. Ilmselt on linn oma suvekuurordi staatusesse liialt sisse elanud, sest leiab, et linnake peaks olema kasutatav vaid suvel. Talve saabudes otsustati, et värsket jalgrattateed lumest ei puhastata ning seal ladustatakse hoopis sõiduteelt ära lükatud lund. Selle peale käärisid käised üles Elva Elama ühingu liikmed ja tegid ise 13 minutiga töö ära. Aga kui mõnes linnas on õnnestunud rattateid rajada rohkem kui kilomeeter …?

    Linna teede ja tänavate hooldusnõuded on iga omavalitsus ise paika pannud. Näiteks Tallinnas on määratud tänavate seisundi tasemed ühest neljani. Esimene tase tähendab lumist või jäätunud teed, kus libedusetõrjet tehakse ohtlikes kohtades, neljas tase on aga selline, kus vastavalt pealinna veebisaidile on kõnni- ja sõidutee teekate lume- ja jäävaba, libedusetõrjet tehakse kogu teel sõiduradade laiuses. Kõige tihedamini hooldatakse selle järgi siis neljanda taseme teid-tänavaid. Kirjas on ka hoolduse tegemise aeg. Ka sellega rõhutatakse mootorsõidukite esmatähtsust. Neljanda, kõige intensiivsema taseme puhul tuleb lumi ja lörts sõiduteelt lükata ning teha libedusetõrje kahe tunni jooksul, kõnniteede puhastamisega võib viivitada kolm korda rohkem ehk kuus tundi. Jalgratta­teid pole selle korra järgi talvel justkui olemaski.

    Visalt levib müüt, et meie kliimavöötmes talvel jalgrattaga sõita ei saa. Taani ja Soome näited kinnitavad aga, et eelkõige on meie probleem puudulik taristu ning ebapädev ja vähene talvine teehoolduses.

    Liikuvuse ekspert Mari Jüssi tõi 2018. aasta Tartu planeerimiskonverentsil välja naiste ja meeste liikumismustrite erinevuse. Muu hulgas ütles ta, et mehed pendeldavad peamiselt töö, kodu ja trenni vahel, naised aga käivad ka poes, lasteaias, viivad lapsi trenni ja toovad neid huvikoolist. Liiguvad küll lühemaid otsi, kuid see eest palju rohkem. Samast ettekandest selgus ka, et kõige keerulisem on jalgrattaga sõitmisele veenda 26–55 aasta vanust kõrgepalgalist tervet meest. Naised käivad rohkem jala ja on valmis auto asemel ka rattaga liikuma. Kuna talvine teede-tänavate hooldus hõlmab eelkõige sõiduteid, siis on jala ja rattaga liikujad ilmselgelt raskustes. Uuringute järgi on need peamiselt naised, eakad ja lapsed. Kui on vaja lapsevankri või rattaga arsti juurde kiirustada, jalgsi lahti lükkamata kitsast kõnniteed pidi poodi minna, siis pärast kilomeetrit lumesupis sumpamist tahaks hingeldades, higipiisk mööda selga kannikate vahele voolamas, kolmeaastase kombel hange viskuda ja jõuetusest nutta. Seega, kui õues on kurjad ilmad, siis istu kodus või sõida autoga.

     

  • Perekond pereväärtuste küüsis

    ANDRES MAIMIK

    Piritalt kesklinna poole sõites jääb silma üks plakat. Roosades toonides interjööris askeldab rõõmsasuine-punapõsine-blondipäine aaria tõugu perekond. Sellise pildiga võiks reklaamida ükskõik millist toitu või köögitarvikut, aga tekst „pereväärtused on euroopalikud väärtused“ pildi all sedastab hoopis teistsuguse tõlgendusvälja.

    EKRE eurosaadik Jaak Madisson uhkeldab, et tegemist on tema initsieeritud kampaaniaga, millega valmistutakse rahvahääletuseks abielu definitsiooni üle. Kui liberaalid nimetavad euroopalikuks väärtuseks sallivust, erinevuste toetamist, õigust elada sellist elu, nagu igaühele sobib, siis rahvuskonservatiiv tuletab meelde, et Euroopa tsivilisatsioon püsib hoopis vanamoodsamatel tugisammastel.

    Kellele ei meeldiks perekond? Võib-olla on mõned paadunud poissmehed, elus kibestunud üksiklased, maisest irdunud mungad või siis inimesed, kes on kannatanud süsteemse koduvägivalla käes ja elanud üle erakordselt raske lahkumineku. Nagu tõestab Nick Hornby menuteos „Ühest poisist“ („About A Boy“), kalduvad ka totaalset sõltumatust eelistavad isendid salaja lähedust otsima, soovivad hoolitseda ja vastutada omade eest. Muidugi tuleb ette, et perekond käib ajudele kõigi oma ebapraktiliste sekeldamiste, lollakate rituaalide, tarbetute kingituste ja mitte kuhugi viivate jututeemadega.

    Muidugi on väljakutse päevast päeva reibast entusiasmi säilitades lapsi kasvatada, vanurite eest hoolitseda, olme pärast muretseda, hoida üleval sooja ja inspireerivat suhet partnerite vahel. Ja kui veel sitt ventikasse peksab … „Kodusõjas surma ei saa, kuid olen haavatud ma“ laulab seepeale Singer Vinger. Aga miski ei asenda seda vajalikkuse tunnet mõttetuse ookeanis, kui sa kedagi toetad, hoiad ja katad, kui sa kellegi kõrvale sooja voodisse poed või näed väikseid abituid pambukesi inimeseks vormumas, kasvamas ja arenemas. Selle nimel kannad ära selle tohutu kohustuse- ja vastutusekoorma.

    Kui aga keegi hakkab rääkima „pereväärtustest“, siis lähen üleni kupla. Selles kontekstis ei kujuta pere halbadest valikutest parimat kooseluvormi, vaid poliitilist võitlushüüdu. Selle sõnaga kujundatakse perekonnast ideoloogiline platvorm, millega õhutada ühiskonnnas poliitilistes huvides vastasseise. Pereväärtuste-inimesed on justnagu monopoliseerinud perekonna mõiste, otsustanud ära, mis on see „õige“, „puhas“ ja „korralik“ perekond, loonud hindamis­skaala, milline peretüüp vastab kõrgetele standarditele ja milline mitte. Sõnaühendi „traditsioonilised pereväärtused“ tõttu saab apoliitilisest ja privaatsest pereelust rahvusliku tähtsusega missioon. See on superego, kes tähelepanelikult jälgib, kui palju sul lapsi on ja kellega, kellega koos elad ja milline on teie kooselu vorm. Aktsepteeritud perekonna alla kardetavasti ei mahu vabaabielud, samasoolised paarid, polüamoorsed suhted, üksik­emad ja -isad, vallaslapsed, kärgpered. Karta on, et selle konservatiivse katusmõiste alltekstiks on ka traditsioonilised soorollid, kus naiste pärusmaaks on vanad head Kinder, Küche, Kirche, sellal kui mees majandab ja valitseb, ehitab ja kaitseb, nagu muiste (muu hulgas tegeleb pereväärtuste propagandaga).

    Kerge silmakirjalikkuse moment tuleb juurde, kui kerida läbi pereväärtuste eest võitlejate elukäik. Sealt ei leia just ülemäära moraalseid majakaid, eeskujulikke eluaegseid abielusid, vaid pilt on sama kirju kui eesti rahval üldiselt. Abielu püha institutsiooni on seostatud armastusega vaevu paar sajandit ja inimkonna ajaloos on olnud tegemist ikkagi majandusliku, mõnikord ka poliitilise liiduga. Kurtuaasses luules on õige armastus see, mis jääbki teostamatuks, abielu seab õnnetute armastajate realiteedi paika. Sellest johtuvalt võiksid perekonnasõdalased olla hoopis tänulikud, et keegi üldse end sellise vanamoodsa formaadiga tahab siduda, olgu nad siis vastas- või samasoolised. Miks ei võiks tänapäeval lasta leivad ühte kappi panna kõigil inimestel, kellel on teineteise vastu vastavad emotsionaalsed, majanduslikud või poliitilised huvid? Kui perekond on piisavalt tugev, elab ta kõik need „pereväärtused“ ka üle.

  • Uus teater

    KAJA KANN

    Teater on teater. Nii nagu inimene on inimene. Neil on ühised tunnused, aga seejuures ka palju erinevusi. Mees või naine, laps või täiskasvanu, nad kõik on inimesed. Mina käsitlen teatrit kui üldmõistet, mis tähendab, et see hõlmab igasugust lavalist situatsiooni, kus on pealtvaataja.1

    Arusaamatus, miks me uut teatrit ära ei tunne, algab sellest, et ta ei arenenud välja eelmisest, meil nähtunud traditsioonist, vaid potsatas ühel päeval täiesti ootamatult keset Eesti teatripõrandat. Ilma perekonnanime ja sugulussidemeteta. Eriti intelligentsele teatrijälgijale tundub ta ahvina – amatöörlik inimene, kes pole päris inimene. Kui ta veel veidi pingutaks, ehk saaks temast kunagi inimene.

    Paradoksaalselt on uus ainult siis uus, kui teda ära ei tunta. Vana teatri saab arendada ja muuta millekski, mis sarnaneb eelmisega. Meierhold ja Brecht, Tooming ja Hermaküla vastandusid vanale, tegid sellest lähtuvalt uut teatrit. Kuna aga tegemist polnud tundmatuga, ei saa seda uueks nimetada. Tõeliselt uut pole võimalik arendada vanale vastandudes. Meie intelligentsusest tingituna on uus alati ümbritsetud vanaga. Ükskõik mis sorti uut teatrit me võimalikuna ette kujutame, on ta endiselt vana. Selleks et olla uus, peab ta olema võimatu.

    Üheksakümnendatel aastatel Teise Tantsu ümber kogunenud etenduskunstnikud ei vastandunud Eestis juba olemasolevale sõnateatrile ega ka balletile. Seega ei saanud nad seda arendada, sealt välja kasvada. Katkestus on täielik, seega vaatajale arusaamatu.

    Siiski on olemas traditsioon ja areng, aga ühes teises kohas. Juba 1933. aastal tegutses New Yorgis Black Mountain College eesmärgiga ajada väljaspool institutsioone kunstihariduslikku asja. Sinna kutsuti inimesi mitmesugustelt elualadelt, teiste seas helilooja John Cage, tantsija Merce Cunningham, arhitekt Buckminster Fuller, kunstnik Robert Rauschenberg. 1952. aastal sündis „Theater Piece no. 1“, mida nimetatakse tagantjärele kõikide performance’ite esiisaks. Kolledži köögis presenteeris Rauschenberg oma „valget ruutu“, Cunningham tantsis, Cage mängis oma kompositsioone ja keegi luges luulet.2

    Samu eesmärke taotles ka 1960. aastate algul New Yorgi Judsoni mälestuskiriku ümber kogunenud seltskond noori koreograafe-tantsijaid, kes ei tahtnud leppida moderntantsu elitaarsuse ja loomulikust kehast eemaldumisega. Steve Paxton, Fred Herko, Deborah Hay, Yvonne Rainer jt panid aluse postmodernsele ehk nüüdistantsule, mis esitles end paljuski moderntantsu eituse kaudu.3

    Aastal 2004 korraldati Stockholmis „Panacea“ festival, kus olid juba kohal ka eesti koreograafid ja mida teoreetik Bojana Cvejić on nimetanud kontseptuaalse tantsu sünniks. 1990. aastateks oli keha tähendus muutunud pealiskaudseks, märgistatuna ja kasutatuna millegi muu poolt.4 Sel hetkel liikumine lakkas, hüljati dünaamiline koreograafiline jada ja keha kandmine ruumis. Keha asetati ruumis väga konkreetsesse kohta ja seal ta enamasti seisis, kõndis või tegi midagi muud – püüti üles leida sotsiaalne keha, mis oli lahustunud tantsutehnikasse.5 Nii kirjeldab Cvejić tantsust loobumise põhjusi.

    Sellel, mis meile siin tundub uuena, on tegelikult pikk traditsioon, aga kuna seda pole Eestis läbi elatud, tundub see võimatult uus. Kahe täiesti erisuguse nähtuse (uue ja vana) vastuolus realiseerub üllatav uus teadmine. Läbi katkestuse teater muutus. Ja nii nagu laps saab ükskord täiskasvanuks, on too uus teater juba tavaline ja vana. Muidugi, kui ta ootamatult enne ei sure või pere teda võõrana välja ei tõrju või, mis veel hullem, ta õpetatakse käituma inimese moodi, et vaataja ta ära tunneks. Nagu juhtus Vanemuises Hermaküla ja Toomingaga või Estonias Mai Murdmaaga.

    Praegu tunneme ta teatrina ära ja teda saab nüüd rahulikult ilma vastandumata arendada. Sellest ei saa aga kunagi midagi uut uut. Kellel selleks soov on, peab taas eelmise täielikult katkestama, mitte järjepidevalt arendama. Seetõttu on mõttetu teatriteadlaste püüe tõmmata etenduskunsti ja teatri vahele punane joon. Üks püsiv ilming siin maailmas on see, et kõik muutub.

     

    1 Peter Brook, Tühi ruum. – Loomingu Raamatukogu 1972, nr 44/45, lk 7.

    2 Marvin Carlson, Performance: a critical introduction. Routledge, London, New York 2004, lk 104.

    3 Samas lk 107.

    4 Bojana Cvejić, Post-dance, An Advocacy. – Post-Dance 2017, lk 104.

    5 Samas lk 102.

  • Aasia sajand I

    MÄRT LÄÄNEMETS

    XXI sajandit on juba mõnda aega esile tõstetud kui Aasia sajandit. „Maakera pöördub itta!“ on saanud taas loosungiks, mille meelsasti heiskavad nii majandusest kui ka mõtteviisidest rääkijad. „Õhtumaa allakäik“ tundub olevat juba tagasipöördumatu ja meil õhtumaalastel, vana Euroopa asukatel paistab ainuke võimalus üleilmses konkurentsis ellu jääda Aasia sajandisse võimalikult sujuvalt – ja kasumlikult – sisse elada. Ärikeeles tähendab see kehtestada ennast Aasia turgudel. Sest majandus ja äri on ju tänapäeva diskursuse keskne teema, a ja o – muu on kõrvaline ja õigustab ennast ainult sedavõrd, kuivõrd aitab kaasa pühale äritegevusele ja kasumi teenimise eesmärgile. Seda tehes või vähemalt teha püüdes seisame aga üha sagedamini tõdemuse ees, et Aasias edukas olemiseks peame omaks võtma Aasia mängureeglid. Meeldib see meile või mitte.

    Ka meile siin Euroopa kunagises päranurgas hakkab pikkamööda kohale jõudma, et isegi muu maailma sabas sörkimiseks, ilma et vahe liiga pikaks veniks (sammu pidamisest ei söanda ma siin rääkidagi) tuleb Aasiaga tegeleda, seda tundma õppida ehk – levinud kentsaka slängi sõnavara pruukides – „kasvatama Aasia-alast ekspertiisi“. Kui kilplaslikult meil seda riigi tasemel tehakse, on omaette teema, aga jäägu sellest kirjutamine oma aega ja teisi kirjutajaid ootama.

    Tuleme meie nüüd tagasi Aasia mängureeglite juurde ja kordame, et tahtes Aasias edukalt ja kasumlikult äri ajada, tuleb need endale selgeks teha. Ja neid järgida. See on paratamatu, sest suures plaanis oleme juba olukorras, kus reegleid kehtestab Aasia kui tugevam ja rikkam pool. See on meile uus olukord, sest enne XX sajandi lõppu oli lugu enamasti vastupidine ja eurooplasele Aasia poole kui (võimaliku) võrdväärse partneri meeldetuletamine tekitas reaktsiooni stiilis „tohoh, te mässate jälle!“.

    Ühtäkki oleme üllatunud, et kaua suikunud draakon on ärganud ega mõista oma torkijate ja toitjate vastu põrmugi tänulik olla, vaid tuleb välja oma reeglitega ja ähvardab ülejäänud maailma alla neelata. Pageda pole kuskile ja draakonit parketikõlblikuks teha pole kah enam jõudu.

    Rahvusvahelises bisnises on ida ja lääne rollid suuresti vahetunud. Vaatame Hiina ja India kui suurte tegijate poole ning katsume neile meelepärased olla. Ikka selleks, et Aasia pirukast paremat tükki haugata. Jaapani ja omaaegsete „Aasia tiigritega“ oleme üldiselt rahul, sest nemad kohanesid rohkem või vähem meie reeglitega ja nendega läheb äri hästi. Hiina-sugune gigant aga, keda progressiivne lääs (Venemaa ja Ameerika muidugi kaasa arvatud) vähemalt oopiumisõdadest saadik on üritanud kõikvõimalike viiside ja vahenditega endale suupäraseks vormida, alates kahuripaadipoliitikast ja kontsessioonialadest XIX sajandil ning lõpetades kommunismi eksportimise ja uue majanduspoliitikaga XX sajandi teisel poolel, on osutunud liiga suureks suutäieks.

    Ühtäkki oleme üllatunud, et kaua suikunud draakon on ärganud ega mõista oma torkijate ja toitjate vastu põrmugi tänulik olla, vaid tuleb välja oma reeglitega ja ähvardab hoopis ülejäänud maailma alla neelata. Pageda pole kuskile ja draakonit parketikõlblikuks teha pole kah enam jõudu. Väliselt on ta ehk natuke isegi kombeid õppinud ja petab meid ühes ja teises ikka ja jälle ära, aga üha enam leiame ehmatusega, et oma draakoniloomust ta kuigivõrd muutnud ei ole. Räägib revanšist ja kättetasumisest talle osaks saanud alanduste eest. Ja mitte ainult ei räägi, vaid teebki ära.

    Loobuda ärist või väärtustest?

    Nõnda siis olemegi olukorras, kus meie valikud jäävad üha ahtamaks. Aasia pakub meile ahvatlevaid ärivõimalusi, mida oleme varmad ära kasutama, aga selle hinnaks on pahatihti loobumine meile omastest väärtusnormidest, mida me oma naiivsuses peame universaalseks. Meie Aasia partner aga mitte ja nii ei jäägi meil muud üle kui tema mängureeglid vastu võtta või siis loobuda heast bisnisest. Kui ärihuvid jäävad peale – ja enamasti nad jäävad –, siis tuleb draakonile tema lõiv ära maksta ja tema reeglitega kohaneda. Kui meile miski seal ehk ei meeldigi, aga me ometi mängida (loe: bisnist teha) tahame ja sealjuures ka midagi teenida (aga kes see hakkab ilma hea teenistuse lootuseta bisnist tegema), tuleb see, mis võimalik, endale ilusaks ja vastuvõetavaks mõelda; mida aga kohe kuidagi ei kannata ilusaks ja vastuvõetavaks mõelda, see tuleb kollektiivse südametunnistuse rahustamiseks maha vaikida, valeks või ebaoluliseks kuulutada.

    Näiteks mõtleme Hiina autoritaarse survepoliitika pehmema poole kollektiivsetest huvidest lähtuvaks konfutsianistlikuks rollieetikaks ja veename ennast, et selle omaksvõtt tuleb meilegi aiva kasuks, sest lääne individualism olevat ju sügavalt ebainimlik ja inimsoo progressi umbtee. (See siin on nüüd muidugi minu lihtsustatud ja utreeritud väide, sest konfutsianismist on maailmal õppida ja väärt üle võtta paljutki, aga jutt käib kommunistliku autokraatia mimikrist konfutsianistliku retoorikaga ja selle heausksest vastu­võtust.) Hiina võimude üha süveneva ja varjamatu genotsiidi- ja vägivaldse ümberrahvastamispoliitika osas oma riigi rahvaste suhtes maailma silma all, kui kannatavad miljonid ning hävivad pika ajaloo ja kultuuriga rahvad (tiibetlased, uiguurid, mongolid, nimetades ainult suuremaid, sest kümned väiksemad ei ületa uudiskünnist), eelistame ärihuve silmas pidades pea liiva alla peita. Hiinlastega diili tehes me ei räägi sellest. See pole viisakas.

    Või teatud puhkudel isegi leiame küünilise õigustuse, et uiguurid on ju muslimid, seega lähtub neist permanentne terrorioht, mis on Hiina teerullipoliitikast hullem, sest sellega kaasa mängides on võimalik vähemalt rikkaks saada; seega Hiina valitsus teeb uiguuri muslimeid tasalülitades maailmale hoopis heateo.

    Kommunism meile muidugi ei meeldi, aga Hiina puhul oleme selle probleemi enda jaoks juba ammu lahendanud, harjutades ennast mõtlema, et ega majandusreformide edenedes Hiina ei olegi enam kommunistlik maa, vaid peaaegu padukapitalistlik. Hiina ise oma maailmale suunatud kuvandiloomega aitab sellele väärkujutlusele teadlikult üha kaasa. See, et Hiina Rahvavabariiki valitseb endiselt Hiina Kommunistlik Partei; et poliitilisest reformist pole Hiina RV loomisest saadik õhkõrna märkigi; et partei roll riigi elus tugevneb ja partei juht esimees Xi Jinping on teinud endast kõikvõimsa eluaegse liidri; et liiga julgeid ja liiga rikkaks saanud kapitaliste represseeritakse. (Kõige hiljutisem kaasus on Hiina populaarseks ärikuvandiks saanud kuulsa interneti kaubanduskonglomeraadi Alibaba looja ja juht Jack Ma, kes pärast kriitilist sõnavõttu mullu oktoobris valitsuse vaba ettevõtlust piirava poliitika kohta on avalikkuse eest täiesti kadunud; keegi ei tea või vähemalt ei räägi, kus ta viibib.) Hongkongile rahvusvaheliste lepingutega lubatud ja tagatud autonoomia ja demokraatia jalge alla tallamine meid muidugi häirib, aga sellega hakkame juba pikkamööda harjuma. Kõige kokkuvõtteks kuuleme ikka ja jälle kiidulaule Hiina poliitika efektiivsusest, mida laisale ja manduvale Euroopale soovitatakse eeskujuks võtta.

    Hiina võimude üha süveneva ja varjamatu genotsiidi- ja vägivaldse ümberrahvastamispoliitika osas oma riigi rahvaste suhtes, kui kannatavad miljonid ning hävivad pika ajaloo ja kultuuriga rahvad (tiibetlased, uiguurid, mongolid ja kümned väiksemad), eelistame ärihuve silmas pidades pea liiva alla peita. Pildil Ida-Turkestani lipuga demonstrandid uiguure toetamas.

    Hiina puhul võime seda väärtuskonflikte tekitavate juhtumite nimekirja pikalt jätkata. Aga ega teistegi suurte, keskmiste ja isegi väikeste Aasia riikide osas, kellega suhetes ärihuvid kipuvad varjutama kõik muu, sellised väärtuskonfliktid olematud ei ole. Isegi „maailma suurima demokraatiana“ tuntud India puhul. Aga Indiast kunagi edaspidi. Tundub, et selle dissonantsi lahendamise või pigem varjutamisega globaalne ärikogukond poliitikaeliidi toel suuresti ametis ongi. Kuhu see välja viib ja millisest punktist alates selline jaanalinnupoliitika enam meie enda (rahva, riigi, kogukonna, maailmakorra) huve tegelikult ei teeni, sellest eelistatakse otsesõnu mitte liiga palju rääkida. Kui poliitikavaatlejate mõttekojad ja inimõigusorganisatsioonid nende küsimuste analüüsiga tegelevadki, siis riikide valitsuste ja ärikorporatsioonide tegevust mõjutavad need analüüsid paraku (veel?) vähe.

    Aga jätame ka Hiina siinkohal natukeseks ootama ja tuleme tema juurde tagasi järgmises loos. Praegu jätkame üldisema arutlusega, mis on kasulik teemaarendusele konteksti loomiseksKuigi niimoodi võib paista, ei taha ma käesoleva Aasia sajandi küsitavuste teema sissejuhatuseks mõeldud loos hakata üles soojendama igivana müüti hommiku- ja õhtumaa, ida ja lääne, Aasia ja Euroopa lepitamatutest ja ühitamatutest vastuoludest ammu ära leierdatud Rudyard Kiplingi vaimus: „Oo, ida on ida ja lääs on lääs ning eales need ei kohtu.“ Tänapäeva teadmiste valguses meie pisikese inimeste maailma, selle ajaloo ja toimimisviiside kohta peaks ammugi selge olema, et tegelikkuses ei ole seesugust piiri, ei geograafilist, geopoliitilist ega kultuurilist kunagi olnud. Ida-lääne diskursus on puhtmentaalne kategooria, sündinud kunagise nn õhtumaalase kohtumisel tundmatuga, hommiku poole jäävate maade, rahvaste ja riikidega; aja jooksul on see süvenenud, kinnistunud, moondunud ja keerustunud, läbi nähtud, aga ometi ikka veel visalt toimiv.

    Vahemärkusena olgu öeldud, et ega hommiku poolt õhtu poole vaadatuna asi palju parem pole olnud. Omad müüdid ja stampettekujutused läänemaade kohta kujunesid ka nn idamaades. Ainult et meie teame neist palju vähem, sest meie müütidesse polnud neil asja ja neid nad ei mõjutanud, kuni lääne orientalistid ida lugusid tõlkima ja vahendama hakkasid. Ja siis oli läänlase reaktsioon, kes tolleks ajaks (XIX sajand) suure osa idast varanduste jahil juba oma käpa alla oli saanud ja sellega lääne eelisarengule täiskäigu andnud, pigem põlglik-üleolev. Andis imestada, kui vääralt need asiaadid maailma, see tähendab, meid ja meie ettekujutust maailmast, mis ju üksi saab õige olla, sest seni seda kellegi teise omaga võrrelda õieti ei saadudki, ja meie ilmselgelt ülimuslikke, eelkõige kristlikke ja isikuvabadust rõhutavaid väärtusi tajuvad. Siit sündiski arusaamine, et tegemist on põhiliselt alaväärtusliku rassiga, keda Euroopa peab õpetama, kasvatama ja tsiviliseerima. Eriti britid tegelesid sellega jõudsalt ja edukalt oma kahe sajandi vältel. Tulemuseks küll maailma teatud ühtlustumine ja lääne standardite unifitseerumine, aga samal ajal ka Aasia kimäärtsivilisatsioonide kujunemine, mille silmatorkavaimad näited (juba oma suurusest tulenevalt) ongi Hiina ja India.

    Orientalism ja Aasia müüdid

    Teiselt poolt sugenes teadmiste kumuleerudes ning Euroopa kultuurikeskkonnas üha laialdasemalt levides ja muidugi moondudes läänlase teadvusse tasapisi ka omajagu romantilis-eksootilist imetlust ida vastu – ex Oriente lux –, mis aga oli tegelikkusest sama kaugel kui ida alaväärseks kuulutamine. Mõlemad mõttesuunad said hiljem lääne kriitilises eneserefleksioonis märgistatud „orientalismi“ sildiga ja hakkasid teatud mõttes pahupidi pööratuna osalema uues Aasia müüdi loomes, mida ka aasialased ise hakkasid üha rohkem ja meelsamini üle võtma. Koos tehnoloogiatega olid nad ära õppinud Euroopast tulnud väärtused, reeglid ja ideoloogiad, neid enda omadega ühendanud ning leidsid, et need võivad selles maailmas ellujäämiseks ja enese (taas) maksmapanekuks vägagi kasulikud olla.

    Sedasi vaadelduna ei ole selle loo leitmotiiviks valitud Aasia sajandi ootus või ihalus (millega kaasneb ka pelg ja ehmatus selle ees) mitte midagi muud kui seesama vana orientalism uues kuues, mida püütakse endise innuga ratsionaliseerida ning sellele meile vastuvõetavaid ja meid rahuldavaid põhjendusi leida. Ärilised ja majanduslikud põhjendused ehk otsesõnu kasumijaht on need, mis tänapäeval maksavad ja kõike ettevõetut õigustavad. Ka ilmsete kultuuriliste ja eetiliste väärtuskonfliktide puhul.

    Üldiselt ei püütagi rahvusvahelises suhtluses omakasupüüdlikke huvisid peita nagu vanasti mingi religioosse või muu „õilsa“ missiooni kattevarju alla, sest majandusvärk on ise saanud religiooniks. Eesmärk saada jalg Aasia tärkavate majanduste (emerging economies) ukse vahele ja hakata sealt suurt rikkust koju tooma ei erine oma olemuselt ju kuigivõrd mõnesaja aasta tagusest suurte meresõitjate ja vallutajate mentaliteedist; erinevus on vaid vahendites ja tehnilistes võimalustes. Eesmärk on ikka sama: vallutada Aasia, mis nüüd tähendab jõuda Aasia (ja ka globaalsetele) turgudele – ning teenida kasumit. Otsesed sõjalised vallutused enam nii aktuaalsed ei ole kui vanasti (kuigi kahjuks ei ole need veel lõplikult kadunud; vähemalt ähvarduste – peenemalt heidutuse – ja võidurelvastumise kujul), aga varjatud veretu sõda oma võitjate ja kaotajatega käib suure pingega edasi. Eesmärgis vahet ei ole: võita, lüüa konkurendilt üle rohkem toorainebaase ja tarbijaid, luua endale suuremaid tootmisvõimsusi ja sellega haarata oma „hõimule“ rohkem võimu ja heaolu. Globaalne eluruum ja heaolu kõigi jaoks on ehk ideena kasvanud ja kasvamas, aga üldine tegelikkus, Realpolitik, mõtlemisviis iseenesest tribalistlikke suundumusi kuigivõrd ületanud ei ole.

    Selles suhtes ei ole läänel ja idal mingit vahet ja õigem oleks see ajast ja arust vastandus üldse välja jätta. Nagu näha, siinkirjutaja sellega veel hakkama pole saanud. Aga järgmistes lugudes püüan teemat käsitleda juba konkreetsemalt, konkreetsete maade, juhtude ja olukordade kirjeldamise ja analüüsi kaudu.

  • Post-sõnastik LIV – Immersioon

    JANEK KRAAVI

    Kuuldes või lugedes kuskilt sõna „immersioon“, meenub mulle kõigepealt 2013. aastal Kiasma hittide näitusel eksponeeritud Jacob Dahlgreni installatsioon „Imeline abstraktsioonimaailm“ („The Wonderful World of Abstraction“). Eemalt vaadates oli tegemist alumiiniumist raamile kinnitatud 32 000 eri värvi siidiribaga, millest moodustus kuubikujuline väliselt lihtne meeleolu tõstev ja lõbus objekt. Kuid kuubik pakkus ka interaktiivse kogemuse: seda võis puudutada ning veelgi enam – teosesse sai sõna otseses mõttes sisse minna. Näituse külastaja võis sukelduda värvidesse, tunda värvilist siidi silmalaugude või nahapinna vastas, kogeda, et distants teose ja vaataja vahel läheb üle loomingulises mängus kaasategemiseks, sest tema keha ja teadvus oli haaratud eripäraste tehniliste vahenditega loodud kunstlikku ruumisuhtesse.

    Üldkeeles on sõna „immersioon“ tähendus võõrsõnade leksikoni järgi ’sukeldamine, uputamine, sissekastmine’. Selle tähendusega on mänginud Andres Serrano oma 1987. aastal valminud skandaalses fotos „Immersion (Piss Christ)“, kus on kujutatud kunstniku uriini täis anumasse uputatud plastikust krutsifiksi. Meediakunsti valdkonnas on „immersioon“ „teose võime vaataja v kasutaja enese visuaalsesse keskkonda tõmmata, võimalikult rohkem tema meeli haarata“, mistõttu saadakse tehniliste vahenditega loodud kujundimaailma sees olemise kogemus. Sellisel juhul kaob abstraktse kujundimaailma ja indiviidi vahelt ruumiline distants (pilt galerii seinal, neljas sein teatris vms) ning teos on konstrueeritud eesmärgiga haarata vaataja kunstniku loodud autonoomsesse keskkonda. Immersiivsus iseloomustab muidugi uue meedia ja tehnoloogia baasil loodud virtuaalset reaalsust ja videomänge, kus subjektil kaob igasugune meediumist või simuleeritud maailmast eristumise taju.1

    Virtuaalse ruumi või tehiskeskkonna realistlikkuse efekti on taotletud kogu kujutava kunsti ajaloo vältel. Keskkonda sukeldumisena on käsitletud maalikunsti avardamist ruumilisuse ja mitmemõõtmelisuse poole. Näidetena on kirjeldatud mitmeid paralleelperspektiivis maalitud linnavaateid, Pompei tuntud freskosid, XVI sajandil Sacro Monte mäele tehtud Jeruusalemma palverännaku peatuskohti või XVIII sajandi panoraame ja ringikujulisi maale, mille keskel seisev vaataja asetati sündmustes osaleja positsiooni. Mitme meele koostoimet ja sidumist taotleti barokiajastu sünteetilise kunsti katsetustes.2 Raivo Kelomees on reastanud „sissekastva“ kunstiteose põhilised tunnused: „vaatajat ruumiliselt ümbritsev pilt; vaatajale antud võimalus astuda pildi sisse, olla pildi osa, mõjutada pilti; animeeritud pildi või digiteeritud videovõtte olemasolu; stereoskoopiline pilt; nägemis­aistingule lisanduvad teised aistingud, nagu kuulmis-, puute-, lõhna-, teoreetiliselt ka maitseaistingud (kuigi näiteid selliste teoste kohta ei oska kohe tuua); pilti on võimalik mõjutada kehalise liikumisega“.3 Lisanduseks niipalju, et mitmesugusteks aistinguteks pakuvad ohtralt ainest tänapäeva teater ja performance, kus erineva osalusmääraga lavastustes avaneb publikul teinekord ka võimalus süüa, juua või tantsida. Käepärase näitena meenub Tartu Uues teatris tehtud „Odysseia“ (lav Ivar Põllu), kus vaataja kutsuti kohe alguses suitsukala, puuviljade ja muu toidukraamiga kaetud pidulauda ning haarati niimoodi etenduse toimumise protsessi.

    Sunn O))) kontserdil haagib kuulmise füüsilisel piiril balansseeriv helitugevus ja suitsu­generaatoritest tossu täis pumbatud saal igaühe kujutlusvõimest lähtuva ruumi ümbrit­sevast lahti, muutes kogemuse kas religioosseks, psühhedeelseks või immersiivseks.

    Immersiivne teos mõjub meeltele muidugi afektiivselt, näiteks lähedale paigutatud suure ekraani, valju heli ja intensiivse valguse tõttu. Viimatise Gaspar Noé filmi „Lux aeterna“ (2019) lõpus tõmbab elektrooniline helisein ja valgusmontaaž vaataja justkui kinosaalist välja, viib ta filmi tajuruumis toimuvasse hullumeelsesse lõpustseeni tantsima – nimetagem siis seda kogemust kas religioosseks, psühhedeelseks või immersiivseks. Sama võis tunda nt ka Sunn O))) Eestis antud kontserdil, kus kuulmise füüsilisel piiril balansseeriv helitugevus ja suitsugeneraatoritest tossu täis pumbatud saal haakisid igaühe kujutlusvõimest lähtuva ruumi lahti Vene Draamateatri pidulikkusest.

    Haaratuse ja muusika suhete kohta on märkinud inglise kriitik David Toop järgmist: „„Immersioon“ on kahekümnenda sajandi lõpu üks võtmesõnadest. Immersiivne bass, immersiivsed kajad, immersiivne müra.“ Tohutu helitugevuse ja -tiheduse puhul ei tähenda žanrid ja kategooriad eriti midagi, see ühendab muidu väga erinevaid artiste. Toop esitab pika näidete loetelu: Neil Youngi ja The Cocteau Twinsi kontserdid, Philip Glassi varasem looming, Slayer, Suicide, Phill Niblock, Brian Jonesi sufi mõjutustega Joujouka trance-muusika töötlused, Velvet Undergroundi „I heard Her Call My Name“, Saw Throati plaat „Inde$troy“, Jimi Hendrixi „And The Gods Made Love“, Burundi trummarid, Peter Brötzmanni „Machine Gun“, Jah Shaka dubsession’id, Eric B & Rakimi lavaesinemised. Kõiki neid ühendava mõjuvälja võtab ta kokku nii: „muusika on tajutav vibratsioonide tasandil, tungides igasse keharakku, raputades kõiki liikmeid, pöördudes ära teadvuse analüüsivast vaimust“.4

    David Toopi kultuurikriitiline diagnoos on tegelikult avarama tähendusega. Immersioon muusikas on ookeani kujundi või üldisemalt veealuse maailma metafoori üks avaldumisvorme. Sukeldumine sügavasse ja müstilisse basseini esindab tugevat romantilist tungi hajuda loodusesse, saada kontakti alateadvusega ja emaüsaga või kogu kaootilise eluks nimetatava reaalsusega. Žanriliselt kajastab kõige paremini ambient-muusika.5 Tehniliselt viivad selle möödunud sajandi lõpus täide Walkmanid ja Discmanid ehk muusika kuulamine kõrvaklappidest: igaüks saab enda lihtsate vahenditega ümbritsevast eraldada, genereerides alternatiivset ümbrust ja ookeanilaadseid omailmasid.

    Immersiivsest kogemusest räägitakse ka klubikultuuri ja elektroonilise tantsumuusika puhul. Seejuures lähtutakse muuseas Sigmund Freudi ookeanitunde määratlusest, mis tähendab lihtsustatult „mina“ taas tajutud kokkukuuluvust maailma kui tervikuga. Ookeanikogemuse sünonüümina kasutatakse klubikultuuriga seoses ka väljendit „ekstaatiline kogemus“. See on vahepealne seisund, enesest väljaspool või mujal olemise tunne, mida võib iseäranis selgelt kogeda nt klubis tihedalt kokku pressitud tantsijate massis. Ookeanitunde vallandavad meeleorganeid ründav kordusterohke vali muusika ja pimedust lõhestavad valgussähvatused, teinekord ka uimastid: tantsides muutub mina- ja ajatunnetus, igapäevamaailm justkui haihtub ning närvilisuse ja ärevuse asemel haarab tantsija mentaalne rahu. Tegelikkust raamivad aja- ning ruumisuhted on ümber pööratud või saavad teise tähenduse: väline pöördub seesmiseks, töö asendub mänguga, ööelu vastandub argipäevale. Kõik see toimib eskapistliku ja subjekti reaalsusest välja lülitava praktikana. 6

    Kuigi immersiivsuse põhiliseks avaldumisplatvormiks on võimsad tehnilised lahendused või uue meedia efektiivsed võimalused, võib kõnelda ka kaasahaaravast kirjandusest. Esmajoones puudutab see populaarkirjandust, mille puhul räägitakse samuti eskapismist. Argipäevast põgenetakse narratiivi fantaasiatesse ja kujutlusilmadesse, mistõttu on põhjust rääkida kompulsiivsest lugemisest, sõltuvust tekitavast lehepööramisest ja raamatute neelamisest või enese lugema unustamisest. Ühelt poolt osutavad need väljendid populaarkirjanduse kaasahaaravusele, aga ka vajadusele ajutiselt reaalsest maailmast põgeneda.7

    Immersiivsena on juba mõnda aega kirjeldatud kõikvõimalikku kunstipraktikat ja igasuguseid teoseid, nii et lõpuks on sellisena hakatud määratlema kõike, kus on kasutatud suuri videoekraane või aeglaselt kulgevat ambient’i. Kaasahaaravus on seejuures tehnoloogilise tegelikkuse ja tundeilma vajaduste sünteesimisel ometi õigustatud ja jätkuvalt aktuaalne. See on midagi, mille kohta Mehis Heinsaar kunagi kirjutas: „Üheks hetkeks luban ma endal kaotada valvsuse, luban unustada kõik-kõik, lastes oma meeltel vajuda sügavasse unustusse, kus pole midagi peale vaikse õrnsinise udu. Olen selle välja teeninud.“8

    1 Martin Lister, Jon Dovey, Seth Giddings, Iain Grant, Kieran Kelly, New media: A Critical Introduction. Routledge, London, New York 2009, lk 424.

    2 Pikemalt vt Raivo Kelomees, Sotsiaalsed mängud kunstiruumis. Artikleid ja arvustusi 2001–2010. Eesti Kunstiakadeemia, 2013, lk 39–50; Oliver Grau, Virtual Art. From Illusion to Immersion. The MIT Press, Cambridge, Massachusetts, London 2003.

    3 Samas, lk 48.

    4 David Toop, Ocean of Sound. Aether talk, Ambient Sound and Imaginary Worlds. Serpent’s Tail, 1995, lk 273.

    5 Samas, lk 270-271.

    6 Ben Malbon, Clubbing. Dancing, Ecstasy and Vitality. Routledge, London, New York 1999, lk 106–108.

    7 Nt Bernice M. Murphy, Key Concepts in Contemporary Popular Fiction. EdinburghUniversity Press, 2017, lk 4-5.

    8 Mehis Heinsaar, Ebatavaline ja ähvardav loodus. Menu, 2010, lk 95.

  • Loe Sirpi!

    Tartu Üliõpilasteatri „Valgustaja“

    Hongkongi mitu sajandit ellujäämisvõitlust

    Märt Läänemets, „Aasia sajand I“ 

    Post-sõnastik LIV – Immersioon

    Sisearhitektuuri teejuhid. Näitused „Väino Tamm 90“ ja „Sisearhitekt Aulo Padar. Märgilised interjöörid“

    Johannes Saar, „Karl Marx loomariigi eesotsas“

    Tartu saar

    Andres Ehini „Kimbuke sinilolli“

    Veebikontsert: ERSO „Ester Mägi 99“

    Sari „Eesti lood“

    Kuidas alluvad juhti tajuvad?

    Glüfosaadisaaga jätkub

    Art Leete, „Komi nõia äripäev“

Sirp