Ivo Pilving, „Ilu põhjendamise võimalikkusest“
Eret Talviste, „Keha, meeled ja kriis“
Kaspar Viilup, „Kui kaugel on DVD surm?“
Meelis Friedenthali „Kõik äratatakse ellu“
Tallinna ja Tartu uutest ruumiosakondadest: Raido Roop, Kaidi Põldoja ja Tõnis Arjus
Keiu Virro, „Lasteaedades mängivate teatrite kohal laiub hämarus“
Jonas Gasiūnase ja Kaido Ole näitus „Jonas & Kaido II“
Madli Vitismann, „Kinnikeevitatud kõnekeel“
Kui tavaliselt ammutab tööstusdisain esteetilist inspiratsiooni peamiselt arhitektuuriteooriast ja kunstiajaloost, siis omalt poolt on see andnud vastu ümarad vormid. 1930ndatel tegutsenud inseneritaustaga disainerid võtsid aluseks XIX sajandi loodusteaduslikud uurimused, kus käsitletakse lindude ja kalade voolujoonelisust, selle efektiivsust. Loomariigi kehakujud rakendati lennukite, allveelaevade, rongide ja autode teenistusse. Seetõttu on ümarike vormidega ajastu vaimu disainiajaloos nimetatud art déco eeskujul ka machine déco’ks.*
Samal ajal kui Ameerika disainerid 1929. aasta majanduskrahhi seljatamiseks püssikuulikujulisi vedureid joonistasid, kirjutas A. H. Tammsaare teispool ümarikku maailmakera „Tõe ja õiguse“ teist osa. Indrek pageb kodutalust Tartusse tarkust taga nõudma. Koolis armub ta vana Mauruse tütresse Ramildasse. Eriskummaline tüdruk söövitab poisi hinge sõnad, et üle kõige vihkab ta ümarikku elu. Seejärel sõidab Saksamaale ja sureb. Elu jäle ümarikkus kangastub Indrekule teostes veel mitmel korral.
Piirangutega saabunud vangistus omaste keskel on toonud kaasa sotsiaalse halvatuse. Ravimitega ravitakse ja ravimitega tehakse enesetappe. Kui palju armastust peab ühe südame sisse mahtuma, enne kui süda saab täis? Arvestades isolatsiooniga kaasnenud koduvägivalla lainet, siis ka südamekujulisele anumale on tarvis ventiili, kust rõhku välja lasta. Materjaliteadustest teame, et kuhjunud pinge tagajärjeks on murenemine, purunemine või leke. Pidevad põrutused, painutamine ja surve tingivad materjalis väsimusmurdumise.
Ülikooliõpinguteks Haapsalust Tallinna kolides sai minu peamiseks uitamisalaks piirkond, mis jäi linnahallist Kopli poole. Liinidel, raudteeäärses roheluses ja trööstitute tööstushoonete melanhoolia keskel tundsin end väikelinnast tulnuna taas koduselt. Üks põhjuseid, miks just sealne unarus mu peamiseks hingemängumaaks sai, peitub fantaasiale jäetud hingamisruumis. Kunstiakadeemia joonistamistunnis sajatas kord õppejõud Margus Kadarik, et miks me teda lolliks peame. Ja pärast kandvat pausi selgitas, et kui me kogu pildi pinna servast servani nii detailselt läbi joonistame ja vaataja fantaasiale midagi edasiarendamiseks ripakile ei jäta, siis lihtsalt peame teda lolliks pidama.
Sama vabadus, kus kõik olemise viisid pole minu eest läbi mängitud, hurmas mind ka Kopli poolsaare puhul. Antropoloog Tim Ingold on osutanud, et ingliskeelne ruler tähendab joonlaua kõrval ka valitsejat. Jõepiirid tõmmatakse kaartidel sirgeks ja naabritevaheline muruplats poolitatakse aiaga. Nüüd 14 aastat hiljem on piirkond tundmatuseni muutunud. Seal, kus varem sai rookõrkjates ukerdatud, on uitamisrajad asfalteeritud. Toona kuulis ikka mõne lagunenud müürijupi juurest nokastanute jorinat ja ärasuitsetatud naeru. Raudteetammi pervele veetud autokummidest lounge’i keskelt kerkis mõrkjat vorstikärsatamise lõhna. Rannale taritud tünnipõhjas põles ajupuidust lõke ja veidi maad eemal vahtis mõni minusugune noor aguliromantik sama ärasuitsetatud häälega lõkerdavaid kajakaid.
Lapsena oli mul maja taga kolmeharuline ronimisredel, kuid märksa enam tavatsesime lastena kõõluda turnikal ehk raudtorudest vaibakloppimispuul. Kuigi pulki, millest haarata, oli vähem kui redelil, siis viise turnimiseks seda rohkem. Aga ka turnikas kahvatus hoovis kasvavate puude kõrval, mille võimalused avanesid kasvavate laste siruulatuse järgi. Kuigi hoovi keskele rajati korvpalliplats, et lapsed aknast vaatavate vanemate silme all ilusti mängida saaksid, ei suutnud keset muldplatsi püstitatud posti otsa kruvitud rõngas võistelda teisel pool maja mahajäetult seisva betoonvaremega, millest kunagi pidi saama kauplus, kuid ehitustööd olid jooksnud karile koos suure Nõukogude Liiduga.
Nüüd pandeemia ajal taas Kalamajas, Koplis ja Paljassaares uidates on Narniasse viiv kapp eeskujulikult kokkuvolditud brändirõivaid täis. Sopid ja uurded on avalikul ruumil maha lihvitud. Betoonplokkidel lösutajate asemele on ilmunud keskmise kehamõõdu järgi ehitatud pinkidel latte-topsidega istuvad inimesed. Ümarikud asjad on turvalised. Nendega ei lõika sõrme. Ümarikke asju on lihtne puhastada, sest nagu ümariku linna puhul, ei hakka õnarused mustust koguma. Ümarikesse asutustesse ei jää inimesed pidama.
Nii nagu mänguasi, millega saab vaid ühteviisi mängida, pärsib lapse fantaasiat, mõjub nüristavalt keskkond, milles on olemiseks üks õige viis. Kord, kui Eestimaa Looduse Fondiga raba taastasime, pajatas kaastalguline, kuidas ta õpetajana lapsi sohu ekskursioonile viies ei kasuta esimesel korral kunagi laudteed. Puidust rada kaitseb küll uudistatajate eest loodust, kuid tekitab ka hirmu. Üllataval kombel arvasid lapsed, et palkidelt kõrvale astudes upuvad nad ära, hakkasid raba kartma ega tahtnud sinna enam minna.
Niisamuti meenutas Vargamäe Indrek Tartus ringi kolades Ramilda sõnu. Linn oli ümarik koht. Polnud uurdeid ega õnarusi, kuhu eksida. Ikka olid aiad, plangud ja majaseinad ees. Üks kindel suund, kuhu minna sai, üks kindel mahamärgitud teepool, millel kõndida, samal ajal kui kodus Vargamäel võis uksest välja astudes suunduda ükskõik kuhu. Ükski kraav ega tara polnud liiga suur, et sellest kerge hüppega üle ei saaks. Seetõttu peame mõtlema, kuidas hoida ja luua Tallinnas sopistustega ruumi, et jaguks uurdeid, kuhu peita möödakäijate eest oma vajadus üksi olemise järele.
* Karin Paulus. Tootedisain. Asjad minu elus. Eesti Kunstiakadeemia, 2011, lk 137.
19. veebruaril kinnitas Tallinna tehnikaülikooli nõukogu uue kvaliteedile keskendatud strateegiadokumendi, mis paistab silma õigesti valitud fookusega.
Pingeread ja pärand
Alustuseks võiks vaadata rahvusvahelisi reitinguid. Kohustuslik märkus: kindlasti ei näita rahvusvahelised reitingud ühe ülikooli seisukorra ja arengu kohta kogu tõde, kuid need on siiski saadud standardiseeritud analüüsi tulemusena, kinnitades püüdlust universaalsete objektiivsete hindamiskriteeriumide poole. Reitingutes eespool asuvate ülikoolide arvates on reitingud head kvaliteedi hindamise kriteeriumid, kurdavad need, kes asuvad nimekirjas tagapool.
Tallinna Tehnikaülikool asub(s):
Quacquarelli Symondsi maailma ülikoolide edetabelis
2021. aastal 651.–700. kohal
2018. aastal 601.–650. kohal
Elsevieri maailma ülikoolide edetabelis
2021. aastal 801.–1000. kohal
2018. aastal 601.–800. kohal
2016. aastal 501.– 600. kohal
Mõlemas pingereas on tehnikaülikool langenud. Sirbis ilmunud intervjuus (5. III 2021) ütles rektor Tiit Land selle kohta, et enim on langust mõjutanud vähem teadusmahukate õppeasutuste liitmine tehnikaülikooliga. Nendeks on rakenduslikud IT kolledž ja mereakadeemia, mis on oma olemuselt teistsuguse funktsiooniga kui maailmatasemel teaduse tegemine. IT kolledž ja mereakadeemia on tõenäoliselt liitumisest võitnud, kuid kas tehnikaülikool paisumisest ja lühiajalisest kvaliteedi kannatada saamisest on samuti võitnud, näitab ainult aeg. Rektor Land on mõista andnud, et suuruse ja mahu tagaajamine on tema juhtimise all pöördumatult lõppenud ja kogu tähelepanu pühendatakse kvaliteedile. Kuluaarides on ka hästi teada eelmise rektori ponnistused liita tehnikaülikooliga keemilise ja bioloogilise füüsika instituut (KBFI), mis sealse teadusnõukogu ja juhtivate teadlaste vastuseisu tõttu õnnestus tagasi tõrjuda. KBFIs ollakse kindlad, et ka iseseisev eksistents võimaldab teha tippteadust.
Kui lahata eelmise rektori Jaak Aaviksoo pärandit, mida teadusloolased jõuavad kindlasti üksikasjalikult uurida, on selguse mõttes aus välja tuua, et ta ei keskendunud sugugi ainult kvantiteedile, kaugel sellest. Teda saab ainult kiita ülikooli struktuurireformi eest, mille järgselt on ülikoolil neli teaduskonda (lisaks mereakadeemia), 20 instituuti ning Tartu, Virumaa ja IT kolledž. Ühes varasemas intervjuus on toonane rektor tunnistanud, et tema struktuurireformi ideaaliks oli ka teaduskondade vaheastmest loobumine ning sel juhul oleks tehnikaülikool koosnenud puhtal kujul instituutidest. Ülikooli kollektiiv ja juhtorganid pidasid sellist reformi liiga radikaalseks. Struktuurireformi vastased ei saanud aru, kuidas ülikoolisiseste institutsionaalsete piiride lammutamine ja uute loomine tagab kvaliteedi kasvu. Kuid näiteks oli ülikooli varasemas struktuuris ainuüksi keemia instituute neli, nüüd on teaduskondi neli. Teiseks panustas eelmine rektor ehk liigagi jõuliselt akadeemilise karjäärimudeli ja tenuuri kehtestamisse, olles oma initsiatiiviga teiste Eesti avalik-õiguslike ülikoolide seas juhtiv jõud.
Tehnikaülikooli olemusest
Kui vestlesin teaduslike töötajatega ja jälgisin strateegiaarutelusid, kerkis seal esile diskussioon tehnikaülikoolile omase kõige efektiivsema tegevusmudeli üle. On loomulik, et kõik ülikoolid arutavad muutuva rahvusvahelise konkurentsi tingimustes ontoloogilis-eksistentsiaalseid küsimusi, kuid arvatavasti ei ole üheski teises ülikoolis need arutelud olnud nii tulised. Võib nõustuda rektor Landiga, et kui tahta rahvusvahelistes pingeridades tõusta 500. kohast kõrgemale, siis peab arendama hakkama hoopis teistsugust ülikooli ja tegema hoopis teisi strateegilisi otsuseid. Kui olla tehnikaülikool, millel on juures ka universaalülikooli ülesandeid, samuti rakenduslikke, siis sel juhul on üle 500. koha raske tõusta. Või kujundada puhtal kujul universaalülikool, millel on juures tehnikaosa – need pole pelgalt semantilised küsimused, vaid küsimused ülikooli olemusest ja tulevikust. Samal ajal ei takista senised strateegiavalikud TTÜ-l tõusta mõningates valdkondades näiteks 200ndate sekka, nagu headel konkurentidel Tartu ülikoolist on filosoofia, põllumajandus ja metsandus, geograafia, kommunikatsioon ja meediauuringud ning politoloogia ja rahvusvahelised uuringud, vahemikus 151–200.1
Baasrahastusest
Tehnikaülikooli 2021. aasta kogueelarvest (117 miljonit) moodustab baasrahastuse osa 10 miljonit. Baasraha kasutamine on seotud ülikooli eesmärkidega ja vajab läbinähtavaid, ausaid jagamispõhimõtteid – eks rahaküsimused on need, mis tekitavad päris-, mitte mängukirgi ning mürgitavad tööatmosfääri, kui ilmajääjatele piisava selgusega jagamispõhimõtteid ei selgitata.
Baasrahastuse suurendamise eest on ülikoolid võidelnud kogu viimase aastakümne ja kauemgi. Ministeerium on sellega lõpuks ka leppinud. Miks vaevaliselt? Sest meeles on veel kunagine periood, mil baasrahastusest suur osa poetati juhtimistasandil kuhugi ära ja ülikoolide kvaliteedi parandamisse jõudsid riismed. Praegu jälgib haridus- ja teadusministeerium avalik-õiguslikke ülikoole väga teraselt, kuidas nad baasrahastuse jagamisega hakkama saavad, kas nad tagavad õiglase raha kasutamise või mitte.
Tippteadusest
Akadeemik Mart Saarma ütleb tänases repliigis, et näeb tehnikaülikooli eesmärkidena peamiselt kolme suunda: tippteadus ja sellele tuginev õpetus, panustamine doktorantuuri arengusse ning uutel, akadeemilistel teadmistel baseeruv ettevõtlusinnovatsiooni edendamine. Teda toetab oma arvamusega akadeemik Jakob Kübarsepp, kes tunneb muret eestlaste vähese doktorantuuri astumise huvi pärast. Siin võib näha seost ülikooli madalale langenud rahvusvahelise reitingu ja eestlaste vähese huvi vastu pühenduda just Tallinna tehnikaülikoolis doktoriõppele. Üle keskmise pragmaatiline eestlane, kes otsustab kibekiirete pere- ja rikkuseloome aastate kõrvalt pühendada oma elust vähemalt neli aastat tipptasemel hariduse omandamisele, mõtleb natuke ka sellele, kui mõjukas on tema kraad hiljem rahvusvaheliselt ja siin on kindlasti eelis Tartu ülikoolil.
Soolisest tasakaalust
Aasta oli siis 2009, kui vestlesin ühe praeguse eduka tehnikaülikooli naisteadlasega, kes rääkis, et töötas aspirantuuri ajal osalt assistendina, osalt laborandina ning avaldas seejuures oma teadusgrupi juhile soovi alustada iseseisva teadusteemaga. Too vaadanud talle pika pilguga otsa ja öelnud: „Aga sa oled ju naine …“ See naisteadlane on nüüd üks tunnustatumaid Tallinna tehnikaülikooli teadlasi ja üks väheseid naissoost instituudi direktoreid.
Jah paraku on ITs ja inseneerias ühiskonna silmis kandev roll olnud arhetüüpselt meestel. Veel mõni aeg tagasi oli levinud arusaam, et tüdrukud õpivad koolis kokkama, heegeldama ja tikkima ja poisid tegelevad robootikaga ning keelatud on vastupidine. Ülimalt tervitatav on sellistest stereotüüpidest lahtiütlemine, näiteks Taavi Kotka veetav robootikaring tütarlastele, ja neid initsiatiive on veel. Kui nüüd keegi ütleb, et tütarlapsed tegelgu heegeldamise ja kokkamisega ning noormehed robootikaga, siis ei tekita see enam isegi hämmingut, vaid põhjendatud pahameelt. Loodetavasti jõuab säärane areng ka kõrgkoolidesse ja sooline jaotus automatiseerimise, robootika, inseneeria ja IT-aladel läheb märkimisväärselt paremaks.
Kunagi ütles üks tehnikaülikooli taustaga teaduste akadeemia akadeemik ajal, mil akadeemias oli vaid kaks naisliiget – Ene Ergma ja meie seast varalahkunud matemaatik Eve Oja, kusjuures enne Eve Oja valimist akadeemikuks 2010. aastal oli aastaid Ene Ergma ainuke naisakadeemik: „Kui muidu võib teaduste akadeemia arenguga igati rahul olla, siis grupipilt näeb küll välja nagu Mongoolia teaduste akadeemia, seal nimelt pole ühtegi naisakadeemikut!“2 Praegu on kolm. Eesti teaduste akadeemias on olukord suurel määral muutunud.
Tallinna tehnikaülikooli juhtorganites on praegu olukord selline: senatis on 25 liikmest seitse naised, neist enamik üliõpilaskonna esindajad. Nõukogus üheteistkümnest liikmest kolm naist, rektoraadi ja direktoraadi peale kokku seitsmest üks naine ja dekanaadis (+ mereakadeemia) viiest liikmest null naisterahvast.
Kuna ka rektor Land näeb sellises kallutatuses probleemi, võib loota muutust hoiakutes ja grupipildis, sest kui tehnikaülikooli juhtkond koguda ühispildile, siis näevad nad välja nagu „Mongoolia teaduste akadeemia“.
Innovatsioonist ja nähtavusest
Rektor Andres Keevalliku teisel ametiajal lugesin kokku, kui palju on kahes ülikoolis – Tartu ülikoolis ja Tallinna tehnikaülikoolis tugistruktuurides ametis inimesi, kes tegelevad kommunikatsiooni, pressi ja turundusega. Tartu ülikoolis lugesin toona eri osakondades ja institutsioonides kokku 35 töötajat, Tallinna tehnikaülikoolis koos ülikooli siselehe Mente et Manu toimetusega kokku viis töötajat. Mõneti on selline avaliku infojagamise vastane, ei karda ütelda, põlglik hoiak – „see on mõttetu kulu, mis võtab ressursse ära põhitegevuselt“ – ülikoolis edasi kandunud. See ei ole mõistlik.
Kui eelmist sajandit nimetati tuuma-, kosmose-, infotehnoloogia, ka meediasajandiks, siis veel käesoleva sajandi algusefaasis saame XXI sajandit nimetada ühismeedia sajandiks. Igaüks saab oma ühismeediakontol olla meediaväljaande reporter, toimetaja, peatoimetaja ja vastutav väljaandja. Alahinnata omaenda institutsiooni seest tulevate sõnumite sisu mõju ja kuvandit on anakronistlik.
Sümpaatselt mõjub TTÜ tahe luua oma kampusest rohetehnoloogia näidisprototüüp, kuidas toimib roheenergeetiliselt tegutsev tark linn. Mõistlik on tehnikaülikoolil kibekiiresti jalga panna seitsmepenikoorma saapad ning asuda jooksma, et näidata oma juhtivat akadeemilis-innovaatilist rolli ja et nende kampust varustaksid päikese- ja tuulejaamad, akupangad ning rohevesiniku energeetilised lahendused, mis sest, et esimese hooga ehk kallilt, iga algatus ongi kallis. Miks mitte panna rektoraat sõitma vesiniku kütuseelemendiga ametiautodega loosungiga „Tehnikaülikooli viib tulevikku vesinik!“ või midagi analoogset rohetehnoloogilist. Ühiskondliku nähtavuse mõttes ja sõnumina oleks see väga mõjus. Kui teostub ka AuveTechi soov panna ülikoolilinnakus liikuma iseautod, siis oleks see järjekordne mõjus näidis ägedast tulevikku vaatavast tehnoloogiast, millega iga noor (miks mitte iga Eesti elanik) tahab ennast samastada.
Tehnikaülikoolil on mõneti küljes ka põlevkivienergeetika eestvedaja minevikukuvand. Kui varem oli see uhkuseks, siis noored enam energiajulgeolekukeskselt ei mõtle, nad mõtlevad keskkonnasäästlikult, innovaatiliste tehnoloogiate keskselt. Akadeemik Margus Lopp, kelle kommentaar siin järgneb, veab tööstuskeemia teadusrühma, kus antakse põlevkivis sisalduvale orgaanilisele ainele kerogeenile uute tehnoloogiate abil täiesti uus väärtus. Sellest ja kõigest muust heast, kasulikust, ägedast ja innovaatilisest on vaja avalikkust teavitada, seda enam et Mectory keskus on oma kunagise sära ja hiilguse juba mõnda aega tagasi minetanud.
1 Tartu Ülikooli haridusteaduse eriala jätkab maailma ülikoolide erialade pingereas tõusu. Tartu ülikooli pressiteade 4. III 2020. https://tartu.ee/en/node/12381
2 Mongolian Academy of Sciences
https://en.ac.mn/c/1032643?content=1032557&r=1032556
Tänan Enriko Mäsakut tagasiside eest Tartu linna ja Konrad Mägi SA korraldatavale Konrad Mäe monumendi konkursile.* Tõstatatud küsimused on õigustatud ning jagame kirjutaja muret, et monument pole väärtus iseeneses, vaid peab žanrina olema pidevas muutumises, et leida koht praeguses kontekstis. Autor väidab, et „kunstniku pärandile osutamine lihtsalt kaunistava toredusega ei ole kindlasti see, mis vastab tema põlemisele ja loomingu sügavusele“ ning et laiemalt ähvardab oht, mille kohaselt „loome avalikku ruumi objekte, mille ainuke seos kultuuriga on hange“. Selle kõigega saab olla ainult nõus. Ka kõnealuse konkursi lähteülesandes on selgelt sõnastatud, et „mälestusmonument peaks olema nüüdisaegse lähenemisega“ ning „ei otsita konkursitööst traditsioonilist pea-postil lahendust“. Loodame sedasama, mida Mäsak.
Kuna konkurss alles kestab, siis on muidugi praegu võimatu teha ette järeldusi konkursi tulemuste kohta. Küll aga saab arutada selle üle, kas ja kuidas on võimalik monumendikonkursside korraldusviisidega suunata avaliku ruumi kujundamist sel moel, et suureneks nii monumendižanri kaasajastamise kui ka avaliku ruumi rikastamise tõenäosus.
Heie Treier on viimases Vikerkaare numbris juba selle üle arutlenud, kuid lisan siiski mõned punktid, mille üle vaidlemine on teretulnud. Esiteks tuleb, peab ja saab küsida selle kohta, kas monumendikunst ei ole mitte anakronistlik žanr, mis on oma õõnsuses ning mälupoliitika teadlikus konstrueerituses ammu ajast maha jäänud ning mille õigustuseks ei piisa sellest, et efektne monument aitab paremini linna turundada. Monumenti võib käsitleda ka avalikku ruumi kujundava ning mõtestava objektina, mis kõnetab vaatajat lisaks mälupoliitilistele otsustele ka visuaalse ning mitmetähendusliku kujundina. Seetõttu ei olegi me konkursi tingimustes rõhutanud mitte Konrad Mäe isikut ja elulugu, vaid tema loomingut ja seda iseloomustavaid märksõnu, oodates, et monument peaks „väljendama Konrad Mäe loomingus olulisi märksõnu (irratsionaalsus, modernism, eksistentsiaalsed otsingud jms)“. Oluline on kõneleda kellegi kunstist, mitte aga niivõrd kunstnikust. Võib juhtuda, et tulevane monument ei olegi niivõrd Konrad Mäele, vaid kõneleb hoopis enam värvist, müstilisest elutundest või eksistentsiaalsetest karjetest.
Teise sammuna on žürii koostatud viiest inimesest, kelle seas pole poliitikuid, niisama ametnikke või asjahuvilisi, vaid kõik on kunstiväljal aktiivselt osalevad inimesed. Nii on linnaarhitekti ja sihtasutust esindava kunstikollektsionääri kõrval kaks esindajat kujurite ühendusest ning Tartu kunstimuuseumi direktor. See peaks kaasa aitama, et ideid hinnates on peamiseks kriteeriumiks objektide kunstiline kvaliteet, mitte müüdiloome.
Kolmanda sammuna oleme suurendanud tavapärast ideekonkursi preemiafondi, kus kolme esimese preemia saanule eraldatakse kokku 14 000 eurot. Loodetavasti motiveerib seegi rohkelt osalema.
Neljanda sammuna pole me infot levitanud üksnes massimeedia kaudu, vaid oleme rääkinud mõne kunstiinstitutsiooniga ning kutsunud osalema ka mitmeid noorema põlvkonna skulptoreid. Tuleb tõdeda, et mitmed neist polnud konkursist kuulnudki, sest ei ole sellistele monumendipüstitustele pööranud mingisugust tähelepanu – see pole neid köitnud. Võimalik, et häiriv on juba keelekasutus: sõna „monument“ riputab silme ette endiselt ratsahobusel istuvad vuntsid, mitte aga nüüdisaegsed vormid. Ometi võib ju monumendi all mõista ka midagi, mida siiani pole selle all mõistetud – monument on vaba. Seetõttu on äärmiselt kahju pühkida monumentaalkunst kui žanr lõplikult ajaloo prügikasti, andmata tallegi võimalust uueneda ja uusi vorme otsida.
Tõsi, kui me loodame saada häid ideid ja näha žanri ajakohastamist, siis ei taga seda mitte dokumendid, žürii ega sularaha, vaid kunstnikud. Ainult nemad saavad lõppkokkuvõttes välja pakkuda kunstilisi kujundeid, mis toovad meie avalikku ruumi midagi, mida näeb seal haruharva. Seega saab iga konkursi eesmärk olla ennekõike kunstnike toetamine ja julgustamine. Kuidas seda paremini teha, selle üle võiks käia avatud arutelu.
Muidugi võib Konrad Mäele monumendi püstitamise puhul siiski küsida, miks just säärane müüdiloome. Ent võib-olla just seepärast, et Mägi ei olnud oma loomingus päris kindlasti konformist ega konservatiivne traditsionalist. Ta uuendas peale Eesti maalikunsti pidevalt ka iseennast. Oma lühikese loometee jooksul jõudis ta mitu korda tühistada enda leitud „kindlad kvaliteedid“ ja alustada peaaegu nullist: vahetada välja oma tööpõhimõtted, motiivid, rakursid, koloriidivaliku, kompositsiooniprintsiibid ja nii edasi. Kunstnik Tõnis Saadoja, kes on pidanud korduvalt Mäe näitusi kujundama, on tunnistanud, et ta kujundaks justkui rühmanäitust – sedavõrd erinevad tema eri loomeperioodide tööd. Julgus tühistada seni leitu ning pidevalt leiutada uusi vorme – võib-olla just selle ülesande ees on praegu ka Eesti monumentaalkunst.
Mis puudutab Enriko Mäsaku küsimust, miks ei ole Mäe pärandit jäädvustatud maastikus, siis võib öelda, et temanimeline sihtasutus on planeerinud ka kunstniku peamiste maalimiskohtade jäädvustamise looduses sel ja järgmisel aastal. Tartu linna monumendi kavandamise taga on peale kunstniku biograafia ning linna suure huvi nüüdisaegsete vormide vastu ka tõsiasi, et peatselt kultuuripealinna staatuses linna südames on tänapäevaseid visuaalseid objekte kahetsusväärselt vähe. Ehk annab monumendikonkurss selleks tõuke. Ent see kõik sõltub kokkuvõttes – nagu öeldud – meie kunstnike ideedest. Iga konkurss on ainult lähteplatvorm. Tegutseme pühendunult ja loodame parimat.
Eero Epner on Konrad Mägi Sihtasutuse juhatuse liige
* Enriko Mäsak, Konrad Mäe mälestamise paradoks. – Sirp 16. IV 2021.
Esmaspäeval suri maalikunstnik Jüri Marran, kelle härrasmehelikku viisakust ja mahedat muhedust mäletavad nii kunstihuvilised kui ka kunagised Tartu õhtukeskkooli õpilased.
Jüri Marran lõpetas 1956. aastal Tartu V keskkooli ja 1961. aastal Tartu ülikooli füüsikuna. Pärast aastapikkust tööd Saaremaal füüsikaõpetajana asus ta samasse ametisse Tartu õhtukeskkoolis, kus töötas 40 aastat ja õpetas muu hulgas kultuurilugu.
Ühes Tartu Postimehele antud intervjuus meenutas Jüri Marran, et kui ta lõpetas seitsmenda klassi, soovitasid õpetajad tal minna kunstikooli: „Aga mu ema ütles: „Mine ülikooli ja kui elukutse on käes, siis tee, mis tahad.“ Ma uskusin teda, sain elukutse ja tänu sellele olen säästnud end paljudest pettumustest,“ ütles kunstnik. „Kui asusin tööle õhtukoolis, praeguses täiskasvanute gümnaasiumis, olid mul maalimiseks terved valged päevad. Mul ei olnud vaja kunstiga raha teenida ja ma ei pidanud ideoloogilisi tellimusi täitma, et ennast ära elatada.“
Kunstihariduse omandas ta aastail 1962–1967 Melanie ja Erich Arraku ateljeekoolis. Tema loomingus leidub rohkesti värviküllaseid lille- ja figuurimaale, portreesid ja abstraktseid kompositsioone, raamatuillustratsioone ja lavakostüüme.
1986. aastal valmis Eesti TVs „Ateljeekontsert“, mille režissöör Tiina Pork oli Jüri Marrani ateljeesse Tasuja tänavas Tartus kutsunud laulma Silvi Vraidi ja klahvpilli mängima Jaak Jürissoni. Kunstnik osales ka Margus Kasterpalu lavastuses „Carmen. Legend kirest ja aust“, mis esietendus 1993. aastal Tartus.
Jüri Marrani kaks viimast suuremat isikunäitust olid Tartu kunstnike majas. Kevadel 2003 tuli vaatajate ette „Enesest“ ja talve lõpul 2007 „Lustaed“. Näituse koostamine Omicumi aatriumisse Tartus jäi pooleli, selle viivad lõpule tema sõbrad.
Eesti Kunstnike Liit
Tartu Kunstnike Liit
Tartu Kunstimuuseum
Nooruke plaadifirma Vaiguviiul on silma paistnud agara ja laiahaardelise vinüülipropageerijana, kelle kataloogi mahuvad sõbralikult kõrvuti Kaseke, In Spe, Propeller, Gunnar Graps, Ivo Linna, Vaiko Eplik, Jarek Kasar ja ka sel aastal taasavaldatud Sven Grünbergi „OM“, mis ei olegi pärast 1988. aasta esimest pressi üleliidulise ainuvalitseja Melodija loal Eestis kordustrükki näinud. Kuigi Grünbergi tähelepanuväärse debüütalbumi „Hingus“ (1981) ümber on ehk liigagi palju legendioreooli punutud, jääb rutakalt ja läbi raskuste salvestatud esikplaat mõjujõult „OMi“ peenekoelisele terviktunnetusele isegi alla. Nüüd, 33 aastat hiljem, võib neljaosalise suurteose paigutada eesti tippalbumite nimistusse – see jääb tippu ka 1990ndatest rulluma hakanud kodumaise elektroonilise muusika laine eriilmelistes puhangutes. Et mõista teose ainulaadsust, tuleb kaevuda praegustele elektronmuusikutele muinasaegsena tunduvatesse ärkamiseelsetesse ja frustratsioonist kantud 1980ndatesse.
Muusikaajaloo jaoks on meil vastus lihtne ja eestlaslikult napp: taasiseseisvumiseelse aja kohalik elektroonika mahubki paari lausesse ja tagasihoidlikku plaadiriiuli hõivesse. Levimuusika ei mõõtnud küll pulssi ainult kandle ja parmupilliga, süntesaatorid ja koomilise varjundiga masinarütmika kõlasid ka popmuusikas, aga 1970ndate Berliini kooli elektroonika mõju ei kandunud siiani, või siis vajab see nähtus hädasti süvauuringuid. Sellise kümnendite pikkuse vaegoleku põhjus on ka lihtne ja proosaline: ajal, mil ei olnud unistuste riideidki selga panna, jäi moodsa tehnika kättesaadavus ja hinnatase kosmilistesse kaugustesse. Pole pilli, pole biiti.
1990ndate alguse Eestis toetus justkui tühjalt kohalt tärganud moodsa rütmimuusika puhang kiirelt imporditud võimaluste ja võtetega house-muusika esteetikale ja mikroskoopilistest massiivseteks kasvanud reividele. Sündid ja rütmimasinad tulid, et jääda, kuigi matkimise tuhinas andis veel oodata aegu, mil sünteetilised kõlad hakkasid ka siin oma nägu vormima. Kui vaadata murrangulisele kümnendile eelnenud perioodi, siis aastast 1988, mil „OM“ ilmus, tormakamat ja sündmusterohkemat on raske leida: Eestis lehvitati taas sinimustvalget lippu, pead tõstis rahvuslik enesemääramisliikumine öölaulupidude ja Alo Mattiiseni „Viie isamaalise lauluga“. Selle taustal neelas noorus ahnelt MTV hitte George Michaelist Rick Astleyni ja Guns N’ Rosesist Metallicani ning ilmatu osa lääne popmuusikast ratsutas James Browni „Funky Drummeri“ rütmisämpli seljas. Aeg ihkas ja soosis kõike muud kui peatumist ja mõtisklusi.
Enne lõplikke muutusetuuli sündis monumentaalses ja Nõukogude aja kolossaalsuse ihalusi esindavas linnahallis ka Grünbergi „OM“. Linnahalli helistuudio tehnikaparki ja tunnuslikku helikvaliteeti ihaleti, kuid hiljem, uuel ajal, ka põlati. Juba teenekale ja tunnustatud filmiheliloojale oli privilegeeritud paik sobiv pinnas, kus kujundada pikaajalisi ja perfektsionistlikke kompositsioone: tavatult pikk oli nii lõplik salvestusperiood kui ka albumi moodustava nelja osa loomine (1981–1987). Seetõttu on ka raske paigutada teost kindlasse ajasfääri, kuid sinna on haaratud kokku mõjusid Grünbergi enda ajakohasest filmimuusikast („Hukkunud Alpinisti hotell“, „Corrida“, „Hundiseaduste aegu“, „Reekviem“, „Näkimadalad“) ja Linnart Mälli populariseeritud poolillegaalsest budismiideoloogiast ning soov pärimuslikke toone ajakohastada ja valdaval määral suletud ühiskonnast eemale pürgida. Kõiksuse ja ilu energiale rajatud palad kannavad aga just seepärast siiani toitvaid väärtusi.
Kuigi Sven Grünberg ei ole end kunagi määratlenud puhtelektroonilise heliloojana, vaid sünteesinud tabamatu elegantsiga tervikuks tehislikke ja naturaalseid helisid, jõudis tema mõju uue elektroonikakoolkonnani pigem „Hinguse“ aja ulmeihalusena, jättes maisemad ja tundelisemad allhoovused esialgu kõrvale. Sajandivahetuse paiku esile kerkinud otsingulised rühmitused ja plaadifirmad nagu Ulmeplaadid ja Kohvirecords elavdasid grünbergilikku esteetikat segatuna ajakohase microhouse’i ja glitchtronica-minimalismiga. Taavi Laatsiti sooloprojekt Galaktlan kannab nostalgiahõngulisi grünbergisme endas siiani, Vaiko Epliku psühhedeelsetes otsingutes on aga tajutavad Grünbergi progebändi Mess vokaalivõnked. Tänapäeva elektroonikapildis hoiavad siinse teerajaja hõngust pildil ka Taavi Tulevi eneseiroonilised ambient-albumid, aga kõige järjekindlamalt ehk kujundushelilooja Janek Murru püüdlused ajatu-harmoonilise ja tehnikaülese ilumuusika poole. Ootan praeguse aja mugavusuinaku ja võimalustest tüdinemise õhkkonnas väga, et „OMi“ väärilisi, põhjatult sisukaid helilisi kaugvaateid eluolule sünniks ka tänapäeval. On pille, on aega.
MATTIAS TUROVSKI: Metsikuks kasvamine
Maailmavalitseja õhkõrna vundamendiga pjedestaalilt maha ronimisel vajab homo industrialicus nii palju abi, kui võimalik.
Carl Safina, Becoming Wild: How Animals Learn Who They Are. Henry Holt and Co, 2020.
Kui Sirp tegi ettepaneku kirjutada Carl Safina uusimast raamatust „Metsikuks kasvamine – kuidas loomade kultuurid perekondi peavad, ilu loovad ja rahu teevad“, ei olnud ma autorist ega raamatust varem kuulnud. Olen tänulik – Safina teos on täis nii arvukaid jahmatama panevaid adumisi loomade komplekssusest ja individuaalsusest kui ka keskkonnaeetilist ainest.
JOONATAN NÕGISTO: Kõrghariduse tuleviku sulgumine
Mis juhtub siis, kui kõrgharidus ei õigusta enam selle omandamiseks võetud riski, kuigi majandussüsteem nõuab aina enam kõrghariduskraadi.
Haridus on meie ühiskonnas võrdsete võimaluste võti – võrdne võimalus haridust saada peab seetõttu olema iga kodaniku sünniõigus.
Lyndon B. Johnson
Selliste sõnadega õnnistas tollane Ameerika Ühendriikide president Lyndon B. Johnson 1965. aastal sisse kõrgharidusreformi, mille raames loodi esimene föderaalne õppelaenusüsteem. Reformi eesmärk oli teha kõrgharidus kättesaadavaks sotsiaal-majanduslikult vähekindlustatud perekondade lastele, pakkudes selleks võrdlemisi madala intressimääraga riiklikult tagatud õppelaenu. Oma aja kohta oli tegemist radikaalse muutusega: kuni XX sajandi keskpaigani oli kõrgharidus Ameerika Ühendriikides üldjuhul jõuka ning suuresti valge eliidi privileeg. Sõjajärgne majandusbuum oli aga tekitanud nõudluse kõrghariduse järele ka kiiresti kasvavas keskklassis – üha teadmusmahukam majandus vajas haritumat tööjõudu.
IVO PILVING: Ilu põhjendamise võimalikkusest
Põhiseadus annab tudengile õiguse vaidlustada kohtus teatriakadeemiast väljaheitmine ja ka teatrile voli kaevata riiklikust toetusest ilmajätmise peale. Vaidlemisõigusega käib nagu sukk saapaga kaasas õigus teada vähemalt üldjoonteski hindaja motiive. Nende kirjapanek ei ole mission impossible.
Märt Väljataga hiljutisest arvamusloost võib välja lugeda mure, et vahest on juristid kaldunud liialdustesse, nõudes kultuurirahvalt mitmesuguste hinnanguliste ja esteetiliste otsuste põhjendamist. Ilu on ju vaataja silmades ja sügavalt subjektiivne – katsu sa seda siis kinni püüda ja kohtukullile tõestada! Põhjenduste formuleerimine muutvat õppetöö ja konkursid bürokraatlikuks ning hinnatavad jultunuks. Kas tudeng või tegevkunstnik ei peaks oma väärtust tõestama ande, visa töö ja loominguga, selle asemel et nõuda kohtu kaudu endale kohta parnassil?
ERET TALVISTE: Keha, meeled ja kriis
Me ei vaja ainult viroloogide, arstide ja logistikute kalkuleeritud ratsionaalseid teadmisi, vaid ka teadmist, kuidas erinevad kehad seda kriisi kogevad ja tajuvad.
Koroonaviirus võib võtta lõhna- ja maitsetaju. Kuid mida teeb maskikandmine, füüsilise läheduse vältimine, palju ühes ja samas siseruumis viibimine jms meie maailmatajuga? Mu eesmärk pole maskivastasust õhutada ega koroonapiirangute üle kurta, ometi vähendavad need paratamatult meie meelelise tunnetuse võimalusi. Mõned inimesed tahavad rohkem oma meeli kasutada, tunda oma naha ja kehaga. Piirangud on neile inimestele raskemad taluda kui teistele, kes pole kogemussõltlased. Teiselt poolt takistused ergastavad tajuvõimalusi, mis on ikka saadaval, innustavad ehk koguni leidma uusi kogemusi uuel viisil. Pandeemia tõttu pannakse asju, mida on võetud igapäevase ja iseenesestmõistetavana – lõhnad, helid, puudutused – paremini tähele.
IVAN LAVRENTJEV: Narva vanalinna taastamine ja erinev ajaloomälu
Narva hävinud vanalinna või vähemalt mõne hoone taastamisest võiks saada sild, mis aitab eri rahvusrühmadel paremini mõista teineteise ajalootõlgendusi.
Narva ajaloomälu on üks imetabane nähtus: piirilinna ajalugu on niivõrd tihedalt seotud arvukate sõdade ja ulatuslike riigikorra muudatustega läbi sajandite, et ajaloouurija või -huviline leiab siit ilma suure vaevata arvukaid ajalookihte ja koguni üksteisele vasturääkivaid mälestusmärke rohkem või vähem kangelaslikest sõdadest ja lahingutest, vabastamisest, okupatsioonidest ja repressioonidest
Baltimaade nüüdismuusikas maksab veel ilu. Kolme riigi heliloojate liidu esimeestega vestles Maria Mölder.
Märt-Matis Lill: „Baltimaade muusika ei suhestu otseselt Kesk-Euroopa suundumustega, näiteks on paljude heliloojate lähenemisviis kõlakeskne – see teeb meid originaalseks.“
22. aprillist 2. maini peetakse esimest korda Balti muusika päevi, seekord veebifestivalina (vt www.eestimuusikapaevad.ee). Baltimaade nüüdismuusikafestivali võõrustab tänavu Eesti, tuleval aastal teeb seda Leedu ja siis Läti. Seejärel algab uus ring. Kolme riigi heliloojate liidu esimehed MykolasNatalevičius(Leedu), Rolands Kronlaks (Läti) ja Märt-Matis Lill (Eesti) räägivad Baltimaade muusikast, nüüdismuusika-alasest koostööst, uuest festivalist ja heliloojate töisest elust praegusel ajal.
KEIU VIRRO: Lasteaedades mängivate teatrite kohal laiub hämarus
Lasteaedades mängivad trupid ei jõua enamasti kriitikute ega auhindajate vaatevälja, et nood nende tööle hinnangu annaksid. See valdkond tundub teatrimaastikul omaette mullina.
Eesti teatrimaastiku huvitav, ent alakajastatud nähtus on lasteaedades tuuritavad trupid. Mõned on esindatud teatristatistikas (nt Miksteater, lasteteater Sõber), paljud aga sinna ei jõua. Alati ei ole tegemist teatriharidusega inimestega: etendusi annavad ka muusikud ja lihtsalt harrastajad. Nimekirja lasteaedu külastavatest truppide, veel vähem lavastuste kohta, mida mängitakse, ei ole. Nii lähtuvad lasteaedade juhatajad ja pedagoogid truppi esinema kutsudes soovitustest ja oma kokkupuudetest. Mõned õpetajad on võtnud selle teema südameasjaks ja valivad truppe hoolega, teistel ei ole selleks aega või huvi, kolmandatel on halbu kogemusi ja seetõttu piirdutakse mõne usaldusväärse tegijaga.
KASPAR VIILUP: Kui kaugel on DVD surm?
Sellest, kas ja kellele on vaja filmide füüsilisi vaatamiskoopiaid, räägivad levitajad, produtsendid, kriitikud, müüjad ja ostjad
Kuigi mul on nelja voogedastusplatvormi tellimused, seisan üle päeva küsimuse ees: kust ma saan mõnd filmi ametlikult vaadata? Appi tulevad vanad head füüsilised koopiad.
Muusikaga on erakordselt lihtne. Uut muusikat eelistades on väga vähe sellist materjali, mis mõnele veebiplatvormile ei jõua, olgu see siis Spotify, Soundcloud või midagi kolmandat. Vanema muusikaga võib keeruliseks minna, aga ka seda antakse pidevalt uuesti välja. Oleme jõudnud olukorda, kus isegi Prince’i kogu avaldatud materjal on Spotifys saadaval. Uskumatu, aga tõsi.
NEEME LOPP, JOOSEP SUSI: Suitsu nurk IV. Hasso Krull „Modern Discourse“
Aprillikuises „Suitsu nurgas“ heidame pilgu minevikku, sest minevikus oli maailm hoopis teistsugune, kivid olid siis veel pehmed ja inimesedki hoopis teistsugused. Hasso Krulli luuletus „Modern Discourse“ ütleb seda otsesõnu: vanasti ei olnud inimestel üldse nii kiire, vanasti elati harmooniliselt ja valitses tasakaal. Kui ainult saaks selle aja kordki tagasi …
MERLE KARRO-KALBERG: Visioone ei pea une ja vaba aja arvelt looma
Tartu linnavalitsuse ruumiloome osakond hakkab ellu viima strateegiaid ja aitab suurtele ideedele anda väljundi.
Juunis alustab Tartu linnavalitsuses tööd ruumiloome osakond. Millega uus osakond tegelema hakkab, selgitab osakonna juht, Tartu linnaarhitekt Tõnis Arjus.
MERLE KARRO-KALBERG: Kõlavatest loosungitest tegelike tegudeni
Tallinna strateegilise planeerimise teenistus ja ruumiloome kompetentsikeskus on ellu kutsutud selleks, et vormida suured sõnad ja lennukad eesmärgid linnaruumiks.
2021. aasta jaanuaris käivitatud Tallinna strateegiakeskuses on nüüdseks kolm ja pool kuud tegutsenud linna strateegilise planeerimise teenistus. Teenistust juhib inimgeograafja regionaalplaneerija, viimati rahandusministeeriumis riigireformi suunanudRaido Roop. Strateegilise planeerimise teenistuses on moodustatud ruumiloome kompetentsikeskus, mida juhib endine Põhja-Tallinna linnaosa arhitekt ja linnaplaneerimisameti arhitekt Kaidi Põldoja.
MARGUS MAIDLA: Tehnikavaldkonna rahvusülikool ristteel ehk Kuidas tõsta kvaliteeti, tõusta rahvusvahelistes reitingutes, edendada doktoriõpet, teha rohepööre ja murda soolisi stereotüüpe?
19. veebruaril kinnitas Tallinna tehnikaülikooli nõukogu uue kvaliteedile keskendatud strateegiadokumendi, mis paistab silmaõigesti valitud fookusega.
KURMO KONSA: Internet kujundab tulevikku
Interneti tulevikust on loodud sadu, kui mitte tuhandeid visioone, mille ühiseks jooneks on see, et ükski neist ei kujuta maailma ette internetita.
Internetti võib nimetada viimase poolsajandi mõjukaimaks tehniliseks saavutuseks, mis on seotud pea kõigi ühiskonnaelu valdkondadega, pakkudes lugematuid võimalusi ja seades meie ette ka üha uusi probleeme.
MADLI VITISMANN: Kinnikeevitatud kõnekeel
Arvi Tavasti artikli „Taaskasutus on popp!“ järgi oli arvata, et seal kirjeldatud meetodiga saavutatakse Sõnaveebis vigade taaskasutus. Nüüd on näha, et nii saab vigu juurdegi.
Merekeele nõukoja koosolekuil võib kuulda naerupahvakuid, kui keegi toob ajakirjandusest näite meresõna valetarvituse kohta – kujutlusvõime hakkab kohe tööle –, ent näeb ka kibedaid muigeid, kui merendusvõhiklus on kohtunud keelevõhiklusega. Eriti hirmus tundub üks Sõnaveebi uudissõna, mis annab aimu koostamispõhimõtete vastuolust eesmärgiga.
Arvustamisel
Jaan Krossi „Sobimatute seikade võlu“
Meelis Friedenthali „Kõik äratatakse ellu“
Sven Grünbergi album „OM“
„Kõheda vastasmõju“ festival
Eike Epliku näitus „Jagatud territoorium“
Jonas Gasiūnase ja Kaido Ole näitus „Jonas & Kaido II“
ERM kuulutab välja üleskutse kõigile, kel soov elus kasvõi üks kord oma näitus teostada ja endale olulistel teemadel tuhandeid muuseumikülastajaid kõnetada. Konkurss „Oma näitus 2022“ ootab häid ideid, millest võiks valmida järgmine ERMi osalussaali näitus.
Eesti Rahva Muuseumi osalussaal ongi mõeldud näitusteks, mille on loonud inimesed, kes igapäevaselt näituste kureerimisega või muuseumitööga ei tegele. Küll aga on olemas hea idee, millest põnevat näituste teha.
Hetkel on ERMi osalussaalis just valminud ja ootab muuseumi avamisel külastajaid Jaan Poska Gümnaasiumi õpilaste loodud keskkonna-teemaline näitus „Tõttamise tagajärjed“. Järgmisena ootab ees näitus „Meie kodune nõiaköök“, mis toob fookusesse ravimtaimed, käsitöö ja isetegemise koos peredega (kuraator Helena-Reet Ennet) ja sügisel interaktiivne ja mänguline projekt „Kaasav elu“ koostöös Tallinna Ülikooliga.
Eelnevatest konkursi käigus loodud näitustest oli väga menukas maailma suurim Muhu sukkade näitus „Meie argipäeva vidussepidamise aeg“. Näitus tõi ühe valdkonna ehk imeilusad Muhu sukad fookusesse ning käsitöö armastajad käisid ikka mitmeid kordi näitust vaatamas. Näituse lõi hobikudujate kogukond, kes peale tööpäeva arsti, õpetaja või juristina armastab kududa ning koguneda õhtusel ajal helendavate ekraanide ette, ning otsustas kududa näitusele kudumise keerukaima esindaja – imelise Muhu suka ning suutis näitusega panna külastajad Eestist ja kaugemalt seda meistriteost hindama.
Uusi ideid oma näituseks saab esitada veebilehel www.erm.ee/oma-naitus kuni 23. juunini. Idee, millest saab näitus, selgub rahvahääletuse teel. Võitja kuulutab ERM välja 20. augustil ja näitus avatakse 2022. aasta jooksul.
Õpiku „Розмовляємо естонською. Räägime eesti keelt“ autorid PhD Heinike Heinsoo ja PhD Maksõm Kasianczuk on seadnud eesmärgiks luua ukrainlastele praktiline ja lihtne eesti keele õppevahend, mille abil saab eesti keelega tutvust teha ka iseseisvalt.
„Siiani on ukrainlased õppinud eesti keelt võõrkeele kaudu, olgu selleks inglise või vene keel. Ukrainlased on Eesti arvukuselt teine vähemus, abiks paljudes majandusvaldkondades ja ukrainakeelne eesti keele õppevahend on kindlasti vajalik,“ ütles Heinike Heinsoo.
Käsiraamat eesti keele õppimiseks hõlmab endas minigrammatikat ja temaatilist sõnastikku. Õpik tutvustab eesti keele põhistruktuuri ja annab põgusa ülevaate eesti keele grammatikast ja sõnavarast.
„Õpiku eesmärk on julgustada ukrainlasi eesti keelt õppima ja näidata, et eesti keel polegi nii raske. Loodetavasti sillutab õppevahend teed eestlaste ja ukrainlaste paremale üksteisemõistmisele,“ lisas Heinike Heinsoo.
Õpiku autorid on Lvivi Ülikooli eesti keele lektor, Tartu Ülikooli emeriitdotsent PhD Heinike Heinsoo ja ECOMI strateegilise informatsiooni nõunik PhD Maksõm Kasianczuk.
A5 formaadis pehmekaanelist õppevahendit saab tellida otse autoritelt heinike.heinsoo@ut.ee
Täna, 21. aprillil, annab Avatud Eesti Fond üle oma 24. Koosmeele preemia, mille pälvivad sel aastal kunstnik Flo Kasearu ja Pärnu Naiste Tugikeskuse juht Margo Orupõld. Auhinna märksõnadeks on tänavu loominguline eneseväljendus ja kodanikuaktivism. AEF tunnustab Kasearu ja Orupõllu koostööd perevägivalla teema elulise ja kunstilise tõstatamise ning ka lahenduste pakkumise eest.
Tallinna Kunstihoones aasta algusest koroonapiiranguteni väljas olnud näitus “Elust välja lõigatud” kombineeris oskuslikult teema tundlikkust ning selle kogemuste- ning teadmistepõhist käsitlust. Koduvägivalla temaatikani jõudis Kasearu suuresti tänu oma ema Margo Orupõllule, kes töötab Pärnu naiste tugikeskuse juhina. Näituse valmimisel töötas kunstnik koos ligi 30-liikmelise naistegrupiga, kellega viis läbi erinevat tüüpi loovteraapiaid, et aidata naistel läbielatust üle saada.
“Pandeemia ajal on koduvägivald tõusnud ja kardetavasti jäänud rohkem ka suletud uste taha,” märkis AEFi juhataja Mall Hellam. “Seda enam peame sellest probleemist avalikkuses rääkima ja ka näitama, et isegi väljapääsmatuna tunduvatest olukordadest on võimalik eluga edasi minna. Tütar Flo Kasearu ja tema ema Margo Orupõllu koostöö suudab seda lootuskiirt pakkuda,” lisas Hellam.
Tänavu oma 30. sünnipäeva tähistav Avatud Eesti Fond lõi Koosmeele auhinna 1997. aastal eesmärgiga avaldada lugupidamist neile, kes on oma tegevusega aidanud kaasa avatud ühiskonna kujunemisele nii Eestis kui mujal; samuti Eestis elavate inimeste üksteisemõistmisele ja tuleviku-Eesti ülesehitamisele.
Lisainfot preemia ajaloo ja varasemate laureaatide kohta leiab Avatud Eesti Fondi kodulehelt aadressil www.oef.org.ee/koosmeel
Preemia saajate seas on aastate jooksul olnud näiteks ühiskonnategelane Lagle Parek, ajakirjanik Andrei Hvostov, HIV-ennetaja Nelli Kalikova, professor ja TÜ Eetikakeskuse juhataja Margit Sutrop, onkoloog Kaiu Suija, kultuuriväljaanne Müürileht, anonüümsed netikommentaarid keelustanud ajaleht Postimees, algatus Tagasi Kooli, Gruusias Gori linnas sõpruskooli aidanud Kolga Keskkool, ajakirjanikud Kadri Ibrus, Ahto Lobjakas ja Tiina Kangro, mälu-uurija ja filmitegija Imbi Paju, hõimurahvastele pühendatud ERMi püsinäituse “Uurali kaja” koostajad, endine õiguskantsler Allar Jõks, President Kersti Kaljulaid oma järjepideva tegevuse eest Euroopa teemade kajastamisel, kirikuõpetaja Annika Laats, ühismälu väärtustav Eesti Memento Liit, globaalse eestluse häälekandja Estonian World jpt.
Auhinnaga kaasneb 1000 eurone tänusumma, mille väljaandmist toetab tänavu LHV Pank ning kunstnik Marje Üksise graafiline leht “Koosmeelesammas”.
