Warning: Trying to access array offset on false in /data01/virt42511/domeenid/www.arendus.1kdigital.com/kultuuriveeb/htdocs/wp-content/plugins/page-scroll-to-id/malihu-pagescroll2id.php on line 414 ühismeedia – Sirp
Põhiseadus annab tudengile õiguse vaidlustada kohtus teatriakadeemiast väljaheitmine ja ka teatrile voli kaevata riiklikust toetusest ilmajätmise peale. Vaidlemisõigusega käib nagu sukk saapaga kaasas õigus teada vähemalt üldjoonteski hindaja motiive. Nende kirjapanek ei ole mission impossible.
Märt Väljataga hiljutisest arvamusloost võib välja lugeda mure, et vahest on juristid kaldunud liialdustesse, nõudes kultuurirahvalt mitmesuguste hinnanguliste ja esteetiliste otsuste põhjendamist. Ilu on ju vaataja silmades ja sügavalt subjektiivne – katsu sa seda siis kinni püüda ja kohtukullile tõestada!1 Põhjenduste formuleerimine muutvat õppetöö ja konkursid bürokraatlikuks ning hinnatavad jultunuks. Kas tudeng või tegevkunstnik ei peaks oma väärtust tõestama ande, visa töö ja loominguga, selle asemel et nõuda kohtu kaudu endale kohta parnassil?
Otsustajatele vastu vaidlemata kuuletumise traditsioon ja neile küsimuste esitamise tabu oli kaua aega valdav, kuid Euroopa komberuumis tõstis umbes kakssada aastat tagasi pead õigusriigi idee. Kanti õigusõpetuse üks peamisi postulaate on keeld käsitada inimest riigivõimu objektina.2 Riigivõimule väärika partneri roll eeldab aga vältimatult, et inimesele selgitatakse tema saatust mõjutava otsuse tagamaad. Eesti halduses leidis põhjendamiskultuur oma koha 1920. aastatel, suuresti riigikohtu survel ja valitsuse vastuseisule vaatamata.
Oma loomingulisi valikuid ei pea kunstnik vabas ühiskonnas tõepoolest kohtu ees põhjendama, vähemalt seni, kuni ta ei propageeri oma teostes lapsepilastamist või muid hirmutegusid. Igasuguse vabaduse, mõistagi ka loomevabaduse tuum ongi õigus käituda meelevaldselt. Vabad ja kammitsematud on ka kriitikud Sirbis arvustusi kirjutades või Eurovisioni lauluvõistluse eelvooru žüriis istudes. Seevastu avaõigusliku ülikooli eksmatrikuleerimisotsus ja riigieelarveline toetus on hoopis teine ooper. Need ei kuulu kunsti ega kriitika, vaid just riigivõimu valda.3 Siin võib küll hindamiskriteerium olla esteetiline, aga hindaja ei tegutse vabas avalikus ruumis, vaid võimuesindajana. Võim ei tohi üheski olukorras olla vaba, suvaline ega meelevaldne. Võim peab suutma oma valikuid vähemalt üldjoontes põhjendada.
Olen minagi õigusteaduskonna õppejõuna korduvalt kogenud, et üliõpilase kehv sooritus väärib kehva hinnet. Töö lihtsalt ei sära, kuid õigete nõiasõnade leidmine on keeruline. Vahel on lausa hirm, et kogu tõe väljaütlemine võib noorele inimesele mõjuda liiga karmilt. Kuid õpetaja peab suutma paotada kaant mustal kastil, kus kehvapoolne hinne sündis. Ei saa ju õppida ei enda ega teiste vigadest, kui pole teada, milles vajakajäämised seisnevad.
„Felix, vaata mulle otsa! Kui sa praegu nendele poistele A-d ei pane, siis näed sa mind viimast korda.“
Olukord võib siiski vägagi erineda. Pole tarvis hindaja mõttekäiku detailideni lahata, kui tudeng saab „suurepärase“ asemel „väga hea“. Kui aga hindaja otsus tähendab eksmatrikuleerimist või teatri sulgemist, on otsuse mõju adressaadile fataalne. Mõningate selgituste andmine siiski distsiplineerib hindajat ja pealegi on see lihtsalt inimlik. Põhjust teades on ka eluunistusi põrmustavate hinnetega lõpuks kergem leppida. Muidu jäävad painama kõhklused, mis paisuvad kiiresti kahtlusteks, millest omakorda sünnivad spekulatsioonid. Nood aga küpsevad vandenõuteooriateks, mis kinnistuvad lõpuks vankumatuks usuks süvariiki.
Vahest siiski õnnestub teatri- ja õigusjumal(anna) omavahel lepitada. Iga hinnang ju lähtub loodetavasti mingitestki paberit ja kirjamusta kannatavatest mõttekäikudest. Midagi pole katki, kui hindaja argumendid jäävad seejuures subjektiivseks, maitse asjaks. Kui tegu on kunstihinnangutega, ei ole kohtu asi neid korrigeerida, isegi kui need on vaieldavad. Kohtud ei nõua kaugeltki, et kõik otsused peavad põhinema üldarusaadavatel, objektiivsetel ja kantlikult universaalsetel kriteeriumidel. Kõik põhjendused ei pea olema diskursiivselt seletatavad ega laiuma kümnetel paberipoognatel.
Pärnu bussijaama kaasuses (2016) möönis riigikohus: „Arhitektuurikonkursil toimub võistlus mh tööde kunstilise taseme alusel. Seepärast võivad žüriiliikmete hinnangud sisaldada ka subjektiivseid elemente ning neid ei pruugi olla võimalik vaidlustus- ja kohtumenetluses kehtivate mõõdupuude järgi põhjendada. Vaidlustus- ja kohtumenetlus on oma olemuselt õiguslike, mitte esteetiliste vaidluste lahendamise foorumid.“ Eesti Filmi Instituudi stsenaariumitoetuse vaidluses rõhutas ka Tallinna ringkonnakohus eelmisel aastal, et eksperdikomisjoni sisulisse, loomingulisse ja kunstilisse hindamisse ei saa kohus komisjoni laia kaalutlusõiguse tõttu sekkuda. Sisusse sekkumiseks peaks „ilma pikemata“ olema selge, et otsus ei vasta hindamiskriteeriumidele.4 Ebaõiglus peaks olema lausa karjuv. Rohmakalt meelevaldseks osutus hiljuti näiteks teatrite koroonakahjude tõttu toetamisel aluseks võetud kriteerium – kas nad taipasid omal algatusel ja õnnekombel esitada aruandeid enne toetusi lubanud määruse kehtestamist.5
Vähemalt minimaalne dokumenteerimine ja siidkinnastes kohtulik kontroll on vajalik fataalsemate kultuurieluliste otsuste puhul. Kübeke põhjendusi hindamisotsustes ei tähenda õppejõudude, žüriide ega sihtkapitalide umbusaldamist, vaid laseb hindamisel ka tundliku kunstniku või tundengi silmis õiglane välja paista ning on varuventiiliks, kui mõni otsus peakski viltu minema.
„Felix, vaata mulle otsa! Kui sa praegu nendele poistele A-d ei pane, siis näed sa mind viimast korda.“ Sekretär Heli teadis, milliseid nuppe tuleb kruttida tarifitseerimiskomisjoni esimehe küljes. Ja nii saigi vokaal-instrumentaalansambel Ruja soengutele vaatamata kätte kõrgeima kategooria, kui uskuda Ojasood ja Semperit.6 Kas ka tänases Eestis peaks interpreedid ja tudengid saama loota vaid heale õnnele, et igas komisjonis on neil vähemalt üks õiglane ja võimas kaitseingel?
1 M. Väljataga, Maitsekohus ja õiguskohus. – Sirp 9. IV 2021; G. Lehepuu, Õppejõud arvasid tudengi lavakast välja. Ta läks kohtusse ja võitis. – Eesti Ekspress 18. XI 2020.
2 I. Kant, Die Metaphysik der Sitten, 1990, lk 192 (Rechtslehre II.E.I).
3 Ülikoolide puhul polnud selle seisukoha kujunemisel riigikohus aastaid tagasi siiski kaugeltki üksmeelne.
4 Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-51-16, p 17; Tallinna ringkonnakohtu otsus asjas nr 3-19-2350, p 18.
5 Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium otsus nr 5-20-6/11.
6 Rockooper Ruja, Teater Vanemuine, 2008. Vt ka T. Kaugema, Soo-, metsa- ja mõisakvoodid. – Sirp 4. V 2018.
Koroonaviirus võib võtta lõhna- ja maitsetaju. Kuid mida teeb maskikandmine, füüsilise läheduse vältimine, palju ühes ja samas siseruumis viibimine jms meie maailmatajuga? Mu eesmärk pole maskivastasust õhutada ega koroonapiirangute üle kurta, ometi vähendavad need paratamatult meie meelelise tunnetuse võimalusi. Mõned inimesed tahavad rohkem oma meeli kasutada, tunda oma naha ja kehaga. Piirangud on neile inimestele raskemad taluda kui teistele, kes pole kogemussõltlased. Teiselt poolt takistused ergastavad tajuvõimalusi, mis on ikka saadaval, innustavad ehk koguni leidma uusi kogemusi uuel viisil. Pandeemia tõttu pannakse asju, mida on võetud igapäevase ja iseenesestmõistetavana – lõhnad, helid, puudutused – paremini tähele.
Filosoofias on kehaline kogemus ehk keskseim fenomenoloogias, näiteks Maurice Merleau-Ponty vaadetes. Kogemus on oluline ka feministlikes teooriates 1970ndatest aastatest peale: teadmisi ja maailmataju mõtestatakse kogeva keha kaudu. Sajandivahetuse paiku aga justkui plahvatas huvi keha, meelte ja elukogemuse vastu. Huvi nihkumist materiaalsusele, kehale ja kogemusele nimetatakse ka afektiivseks pöördeks. Afektiteooria keskmes on keha, mis tunneb ja tajub, kogub kõigi meeltega informatsiooni ning orienteerub seeläbi ühiskonnas. Afekti võib defineerida kui kehalist kogemust või taju, mida keha kogeb enne, kui mõistus suudab selle emotsioonina registreerida. Mida võib praegune aeg, kui ollakse eraldatud teistest kehadest ja uutest kogemustest, meile kehataju osas öelda?
Praegune olukord toob esile teadmise, et vaimne heaolu sõltub keha heaolust, mille tagavad liikumine, vaheldus, uued maitsed, lõhnad, kokkupuuted teiste kehadega jms. On inimesi, kelle keha on praegusel ajal ülekoormatud: meditsiinitöötajad, teenindussektor (müüjad, kullerid), inimesed, kelle keha on surutud väiksesse ruumi, vahel üksi, vahel tihedalt koos teistega. On inimesi, kes on kaotanud töö, mis tagab kehale toidu ja varju. Kui mõelda teadlikult, saab kujutada erinevaid kehakogemusi ehk paremini ette ning vastavalt kuidagi eetilisemalt käituda. Näiteks võiks mõelda teenindussektori palkade tõstmisele ja seal turvaliste töötingimuste loomisele, selle asemel et teenindajaid „meie aja kangelasteks“ kutsuda. Või võtta koduvägivalda tõsisemalt, luua konkreetseid ja toimivaid tugisüsteeme. Kehade erinevuse olulisust ei ole meil märgatud pikka aega. Praegune viiruse põhjustatud kriis, mis mõjutab iga keha, toob tugevalt esile kehade ebavõrdse kogemuse ja selle, kui palju oleneb meie maailmataju ja teadmine sellest, kuidas me saame (või ei saa) maailma oma keha ja meeltega kogeda. Teravdatult on esile tulnud, kui oluline on mõelda kehale spetsiifilises kontekstis.
Kogemuse koondumine
Enamikus maailma riikidest on eelmise aasta märtsist saadik läbi tehtud juba kaks-kolm karantiini: kohvikud, ujulad, raamatukogud, kinod, teatrid ja koolid on olnud sunnitud sulgema oma uksed. Trenn, õppimine, töötamine ja meelelahutus on vahendatud läbi arvutiekraani, mis tähendab seda, et higistamine, klassiruumi valgus ja markerite lõhnad, kontorikoridoride lõputus ja elav muusika, tants või muu kunst on koondunud isiklikku ruumi. Kõik need asjad on küll kättesaadavad, kuid ilma oma toast erineva atmosfäärita.
Eriti pani mind koroonakriisi põhjustatud kogemuse koondumisele ühte ruumi mõtlema minu sügisene konverentsil „käimine“. Kui tavaliselt eeldab see reisimist, ruumis ja ajas liikumist, siis seekord liikus aeg lihtsalt läbi sama ruumi. Panin selga küll veidi viisakamad riided kui dressid, kuid muu jäi samaks. Ma ei sõitnud rongiga läbi Euroopa Slovakkiasse, kus ma pole kunagi käinud. Ma ei näinud, kuulnud, haistnud ega tundnud (Ida-)Euroopa rongi loksumist. Ma ei näinud aknast, kuidas maastik muutub ja talv on tulekul. Ma ei ööbinud hotellis ega näinud Prešovi ülikooli värve, ruume, valgust, inimesi. Ma ei tutvunud mitte ühegi inimesega ega proovinud mitte ühtegi kohalikku rooga. Ma ei tajunud erinevat atmosfääri ega inimeste tuju. Ma ei kuulnud slovaki keelt ega lugenud slovakikeelseid silte, tänavanimesid jm.
See konverents jääb meelde, kuna ma ei tajunud mitte midagi uut, vaid see möödus ruumis, kus ma magan, õpetan, teen joogat ja lahutan meelt. Sellessamas ruumis, kus ma konverentsil „käisin“, olin teise üldise karantiini ajal Saksamaal. Elasin väikses Prenzlauer Bergi korteris, mille aknad avanevad sisehoovi. Just karantiini alguses, kui saabus pime aeg, oli korteris päevavalgus peaaegu olematu. Samuti pole seal aeda, ainult sisehoov. Ka polnud mul seal elades autot, et sõita kuskile loodusesse, mida Eestis sageli tehakse, et „kriis üle elada“. Selle kogemuse tõttu tajusin ka oma privilegeeritust, et ma üldse olen saanud niimoodi reisida. Paljudele on ju reisimine majanduslikel või migratsioonipoliitilistel põhjustel kättesaamatu ka tavalisel ajal.
Mida siis teha, kui liikumine on piiratud, aga soov vahelduse ja uute elamuste järele suur? Kui väikses Berliini korteris elasin, käisin palju linnatänavatel jalutamas ja märkasin, et mitmed lõhnad ja helid olid tänavale kolinud. Inimesed seisid kohvikute ees topside ja saiakestega, sest kohvikutest sai toitu ainult kaasa osta – tänavad olid täis küpsetiste, kohvi ja hiljem ka kuulsa saksa hõõgveini lõhna. Pimedale ja külmale ajale vaatamata oli elu välja kolinud ja loonud meeldivalt sooja avaliku ruumi atmosfääri. Kriis oli otseselt lükanud teatud lõhnad, helid ja maitsed tänavale, tehes need ehk niimoodi kättesaadavamaks, selgemaks ja tajutavamaks, pakkudes lohutustki. Kriis ehk siiski ka ergastab meeli, sest kui lõhnad, vaated ja puudutused, mis olid muidu osa tavalisest igapäevaelust, on osutunud mõneti erakordseks, muutuvad ka tavalised kogemused teistsuguseks.
Teritatud tähelepanu
Ma sain Berliini kogemusest kaasa harjumuse pöörata teravamat tähelepanu sellele, mis jääb jalutuskäigu kaugusele, harjumuse vähemalt iga päev end ekraanist eemale vedada, päris ellu, päris kogemustesse. Vaevalt on kellelgi muul ajal olnud võimalust oma lähiümbrust niivõrd üksipulgi tundma õppida kui koroonapandeemia ajal. Ma panen korduvatel jalutuskäikudel alati tähele midagi uut: uued taimed, uued linnud, uued majanurgad. Olen nüüd küll Berliinist ära kolinud, kuid otsin ka praegu igal jalutuskäigul mingit uudsust, metsikust.
Kuna on kevad, on kõige metsikum asi, mille ma olen leidnud, linnulaul, mida ma mõistan sama palju kui mõne mulle uue riigi keelt. Osa neist lindudest on kuldnokad, palju on tuvisid ja varblasi, aga aeg-ajalt arvan ma end kuulvat ka rähne. Olen mägedes näinud lendamas kotkalisi. Rohkem näen siiski parte ja tuvisid häälitsemas, pealtnäha paaritumas, ja mõtlen, kes teab, kas nad ei räägi mitte teineteisele lugusid, et on parimad kaaslased? Kes saab kindlalt väita, et ainult inimesed vestavad lugusid ja „lugu“ on kitsalt defineeritav ainult inimkeeles, inimmõistusele?
Paljusid linde ma aga ei tunne, ei oska nimetada, nagu ei tunne ma siin ka paljusid puu-, taime- ja lilleliike. Kuid kas peabki tundma (kui pole soovi neid just sööma hakata või endale mingil põhjusel peale määrida)? Kas ei piisa sellest, et ma ainult vaatan, panen tähele? Muidugi, nimed räägivad palju ajaloost, sellest, kuidas üks taim või lind kuhugi on jõudnud, kuid see pole alati eluliselt oluline teadmine kõigile. Tähtis on tähele panna, neil olla lasta. Nii ei sae ma maha näiteks metsikut põõsast meie maja tagaaias – varblased on sinna pesa teinud.
Muidugi igatsen ma oma jalutuskäikudel lühiajalist intiimsust võõrastega, maskivaba suhtlust tänaval või poejärjekorras, juttu ilmast või muust. Midagi sellesarnast kogesin Bareggio pargis, kui inimestega harjunud orav tuli minu poole, lootes süüa saada. Vaatasime teineteist tükk aega, ilma maskita. See on mu pikim maskivaba suhtlus võõraga viimase kuue kuu jooksul. Edaspidi panen jalutama minnes alati taskusse pähkleid – kes teab, kus mõni sõbralik orav võib oodata.
Miks ma kõigest sellest räägin? Sest ma tahan, et koroonaväsimust, meie keha väsimust ja meelte kurnatust üksluistest kohustustest, võetaks tõsiselt. Kui keegi kurdab, eriti teenindussektori inimene, et ta on väsinud pidevast maskikandmisest, või kui kodus töötavad vanemad kurdavad, et nad enam ei jaksa, siis ärgem soovitagem neil lihtsalt autoga metsa sõita, vaid võtkem seda kurnatust tõsiselt. Tõsi, kui inimesel on auto ja talle mets meeldib, võib sellest ka abi olla.
Samuti on pidev elu ekraani vahendusel kogemine mind mõtlema pannud kaotuse kogemisele koroona ajal. Ma ei pea siin ainult koroona tõttu elu kaotamist silmas, vaid ka seda, kuidas jätta hüvasti inimestega, kes on suremas mõne muu kroonilise haiguse tõttu koroona ajal. Kuidas viia oma peas kokku mälestus veel tervest inimesest, kes on nüüd kuskil kaugel haiglavoodis ja kelle juurde mitte kuidagi sõita ei saa? Ma olen lugenud artikleid, et lähedased jätavad tihti Zoomi vahendusel hüvasti. Kõik need küsimused on mind veel kord veennud, et me ei vaja selles kriisis kaugeltki mitte ainult viroloogide, arstide ja logistikute kalkuleeritud ratsionaalseid teadmisi, vaid ka just seda inimlikumat, afektiivset lähenemist sellele, kuidas erinevad kehad seda kriisi kogevad ja tajuvad.
Internetti võib nimetada viimase poolsajandi mõjukaimaks tehniliseks saavutuseks, mis on seotud pea kõigi ühiskonnaelu valdkondadega, pakkudes lugematuid võimalusi ja seades meie ette ka üha uusi probleeme.
Üks nimi, miljardid kasutajad
Kui räägitakse internetist, on esmapilgul kõik justkui selge, kuigi tegemist on ebamäärase nähtusega. Kas on tegemist pelgalt tehnilise taristuga, sotsiaalse ja kultuurilise nähtusega või hoopistükkis iseseisva mõtlemisvõime omandanud süsteemiga? Enamik peab silmas eraettevõtete grupi pakutavaid teenuseid, mida kasutatakse mitmesuguste tehniliste seadmete vahendusel.
Arvutivõrkude supervõrk on olnud kasutusel pea 60 aastat, kui lugeda algusajaks 1960. aastate algust, mil tekkisid esimesed ideed arvutite ühendamisest. Internet arendati välja ülikoolide vahelise arvutivõrguna. Uuringuid ja väljatöötamist rahastas USA kaitseministeerium, kes soovis sidepidamiseks saada äärmiselt töökindlat võrku, mis töötaks ka siis, kui suur osa sidekaableid on tuumarünnaku käigus hävinud. Selle tagamiseks ehitati internet üles hajusvõrguna, millel ei ole keskset juhtpunkti ja mille sõlmpunktid on võrdväärsed. Info saatmisel ühest sõlmest teise jagatakse see pakettideks, kusjuures igal paketil on allika ja sihtpunkti aadress. Seega võib infopakett sihtpunkti jõuda eri teid mööda, ja kui mõni sõlmpunkti arvuti rivist välja langeb, liigub info edasi mööda teist marsruuti. Kui kõik sõnumit moodustavad paketid on pärale jõudnud, koostatakse neist uuesti esialgne sõnum.
Nelja ülikooli suurarvuteid ühendav võrk ARPANET (nimetus pandi tööd juhtinud organisatsiooni Advanced Research Projects Agency esitähtede järgi) sai töökorda 1. septembril 1969. Võrk hakkas kasvama, mida enam sellega liitus arvuteid. Esialgu oli kasv, tõsi küll, suhteliselt aeglane, näiteks 1972. aastal kuulus sinna 37 arvutit. 1985. aastaks ühendas ARPANET juba 100 alamvõrku ning sellel oli kümneid tuhandeid kasutajaid. Seoses külma sõja lõppemisega avati ARPANET 1987. aastal kõikidele soovijatele ning nimetati ümber Internetiks. Eesti ühendati ülemaailmsesse võrku (sel ajal küll FIDONET) 1990. aastal ning esimene TCP/IP ühendus käivitati Eesti ja muu maailma vahel 26. märtsil 1992.
Internet kujutab seega endast paljudest suhteliselt iseseisvatest omavahel füüsiliselt ühendatud sõlmedest võrku, kus infovahetus on standarditega reguleeritud. Andmevahetusprotokoll on reeglite kogum, mida arvutid kasutavad andmete võrgu kaudu saatmiseks ja vastuvõtmiseks. Tänapäeval on kõige levinum internetiteenus kindlasti veeb (World Wide Web, WWW). Veeb on avatud lähtekoodiga inforuum, kus dokumendid ja muud ressursid on identifitseeritud internetiaadressidega (URL), seotud omavahel hüpertekstilinkidega ning on kättesaadavad interneti kaudu. Veebi lõi inglise teadlane Tim Berners-Lee Euroopa tuumauuringute keskuses (CERN) 1989. aastal, kui ta hakkas ühendama eri arvutites asuvaid teaduslikke dokumente hüpertekstilinkidega. 1990. aastal lõi ta esimese veebilehitseja (browser), millega saab lugeda HTML-dokumente ja veebis ringi liikuda (navigeerida). Esimene veebileht, mille Berners-Lee 1990. aasta detsembris lõi, kirjeldaski kogu veebiloomeprotsessi.
Võrguteenuste arendamisega tegelesid esialgu peamiselt teadlased ja entusiastid n-ö rohujuure tasandil, mõeldes muu hulgas välja ka e-posti, uudisgrupid ning võrku ühendatud andmebaasid. 1990. aastatel tekkisid World Wide Web, veebilehitsejad ja e-äri. Alles seejärel kujunes internet ühtäkki reklaami, majanduse, kommunikatsiooni ja meelelahutuse keskmeks. Internet kasvas eksponentsiaalselt, seda kasutati kõige erinevamatel ja sageli ka illegaalsetel eesmärkidel. Samamoodi nagu iga teine tehnoloogia, avas internet võimalused uuteks majandusvormideks, suhtlusviisideks ja vaba aja veetmiseks. Interneti vahendusel jagatakse muusikat ja filme, avaldatakse mõtteid ja arvamusi blogides ning veebilehtedel, suheldakse kõikvõimalike veebirakenduste vahendusel. Kõik need kasutusvaldkonnad omakorda on kujundanud tehnoloogiat – internetti ennast. Mitte keegi selle leiutajatest ja esialgsetest kasutajatest ei näinud ette interneti sellist arengut.
Jaanuaris 2021 kasutas internetti 4,6 miljardit inimest, mis on ligi 60% kogu maakera elanikkonnast.1 Kõige enam internetikasutajaid on Hiinas, Indias ja USAs. Üha enam kasutatakse internetti mobiilsete seadmete abil. Internet ühendab kasutajaid, kes kujundavad kas otseselt või kaudselt ka selle näo. Kui seni on peamised kasutajad olnud pärit Põhja-Ameerikast ja Euroopast, siis juba on suurem kasutajaskond nihkunud Aasiasse, Ladina-Ameerikasse ja Aafrikasse. Kanada poliitikateaduste professor ja filosoof Ronald Deibert on kirjutanud: „Internet võib küll olla sündinud Silicon Valleys või Cambridgeʼis, Massachusettsis, kuid selle tulevik peitub Shanghais, Delhis ja Rio de Janeiro tänavatel, kohtades, kust tulevad selle järgmised miljardid kasutajad.“2
Andmekeskused kulutavad aastas 200 teravatt-tundi elektrienergiat, mis moodustab 1% kogu maailma energiakulust. Pildil Facebooki andmekeskus Iirimaal.
Maailm ilma internetita – seda ei saa olla
Interneti tähtsuse ettekujutamiseks tasub kujutleda olukorda, kui seda enam ei ole. Väga paljudele tähendaks see maailma kokkukukkumist. Interneti tulevikust on loodud sadu, kui mitte tuhandeid visioone, mille ühiseks jooneks on see, et ükski neist ei kujuta ette maailma ilma internetita. Interneti olemasolu võetakse enesestmõistetavana ja isegi need, kes internetti ei kasuta, teavad selle olemasolust.
Enamik kasutab internetti oma elu hõlbustamiseks, vähemus püüab sellest hoiduda ja osa on ka ükskõiksed või ei ole info interneti kohta nendeni veel jõudnud. On selge, et kui me ei kujuta ette elukorraldust ilma internetita, siis ongi internetist kujunemas meie praeguse ja võib-olla ka tulevase tsivilisatsiooni olemus.
Kui kord on selline võrgustik juba rajatud, siis edasine areng toimub sellele tuginedes. Kindlasti mõjutavad interneti arengut ühelt poolt julgeolekuküsimused ja teisalt võrgustiku kasutamine raha teenimiseks. Internetist on kujunenud nii suur tööstusharu, et see mõjutab kogu majandust. Arenenud riikides moodustab internetiga seonduv 5–10% SKTst.3 Majandus- ja julgeolekuküsimused on jällegi tihedalt seotud. Ühelt poolt tuleb tagada interneti töökindlus ja selle kaudu vähendada julgeolekuriski, teiselt poolt kasutatakse internetis leiduvat teavet riigi- ja eraettevõtete ning julgeolekuorganisatsioonide poolt.
Esmapilgul ehk ootamatultki mõjutab internetti ja elektroonikaseadmete turgu ka elektrienergia kallinemine, mis kaasneb võitlusega kliimasoojenemise vastu. Info töötlemine on energeetilises mõttes kulukas. Inimese aju arvele langeb ligikaudu 20–25% inimkeha energiakulust, kuigi aju moodustab kõigest 2% kaalust. See energiakulu on pidev ja ei sõltu peaaegu üldse inimese tegevusest.4 Andmekeskused kulutavad aastas 200 teravatt-tundi (TWh) elektrienergiat, mis moodustab 1% kogu maailma energiakulust. Kogu info- ja kommunikatsioonisektori energiakulu on kümme korda suurem, 2000 teravatt-tundi aastas ning see toodab üle 4% kogu maailma süsinikuheitmest. Võrdluseks võib tuua, et Eesti Energia tootis 2020. aastal 10 teravatt-tundi energiat.5 Internetiettevõtted tegelevad energia- ja materjalisäästuga juba praegu, kuid sellist tegevust kiirendatakse kindlasti veelgi.6 Tarbijale võib see kaasa tuua teenuste kallinemise.
Sinu, minu, meie internet
Ettekujutus internetist on mõjutanud selle kujunemist ja arengut. Tegemist ei ole ju tehnoloogilise determinismi, vaid inimeste otsustest, maitsest ja ettekujutustest sõltuva arenguga. See, kuidas me interneti olemust ette kujutame, määrab suuresti ära selle, milliseks kujuneb interneti tulevik. Praegu jutustatavad lood loovad homse reaalsuse. Internetti on ette kujutatud valitsuskontrollita libertaarse utoopiana, globaalse sõbraliku kogukonnana, suure turuna. Suuresti on need ettekujutused olnud ja on fiktsioon, kuid just sellised lood määravad paljuski tegutsemise tulevikus.
Interneti tulevikku saab käsitleda väga erinevatest lähtekohtadest. Kõige lihtsam on ekstrapoleerida praegust ja vaadata, milliseid arendusi kavandatakse. Tegemist on valdavalt tehniliste küsimustega, mis koonduvad selliste käsitluste nagu lausandmetöötlus (ubiquitous computing), totaalnutikus (pervasive computing) ning arukad keskkonnad (ambient intelligence) ümber. Idee on selles, et kõik meie ümber ja osaliselt ka keha sisemuses omandab andmestatuse ning internet tungib igale poole, haarates kogu ruumi ja aja. Sõltumata sellest, kus me oleme ja mida teeme, on kogu tegevus seotud nähtamatuks jäävate arvutitega. Selline arvutiseeritus on täielikult muutnud inimese ja keskkonna seoseid, lisades andmete ja algoritmide aspekti.
Märksa põnevam, kuid samal ajal keerukam on mõtiskleda interneti tulevaste sotsiaalsete ja kultuuriliste mõjude üle. Interneti senine tähtsam mõju on inimestevahelise suhtluse ümberkujundamine. Kuivõrd interaktiivsus kuulub interneti olemusse, ei ole ühismeedia kaasa toonud midagi väga uut. Küll aga on tõusnud nii keskseks, et varsti ongi interneti peamine funktsioon suhtluse vahendamine. Internet kui mõtlemise osa saab ka suhtluse osaks. Kas see tähendab, et tulevikus ongi suhtlus lahutamatult seotud internetiga? Tehnoloogia poeb üha lähemale, moodustades ühtse terviku inimkeha ja -vaimuga, saades meie eesmärkide ja väärtuste osaks. Füüsilisel kasvul on ilmselged piirid, kuid vaimsel arengul ilmselt mitte. Kuna internet seostub paljuski viimasega, siis võib tekkiv digikeskkond pakkuda lahendusi paljudele probleemidele.
Koostöö on inimliigile põhjapaneva tähtsusega ning iga vahend, mis seda suurendab, levib ühiskonnas pidurdamatult. Selle poolest ongi internet ja ennekõike ühismeedia inimese loomulik keskkond. Siit tuleneb ka selle tehnoloogia ülikiire levik. Tegemist ei ole tehnoloogiafirmade saatanliku plaaniga inimeste tähelepanu ja aja hõivamiseks, vaid tehnoloogia abil saadakse teha seda, mida teha tahetakse. Kollektiivne tegevus saab areneda üksnes pidevas vastastikuses kommunikatsioonis ja inimene ongi kaheldamatult kõige kommunikatiivsem liik. Kui me mõnikord kahtlemegi inimese mõistlikkuses, siis tema võimes pidevalt ja suure isuga suhelda ei ole võimalik kahelda. Ühiskonnad arenevad järjest kiiremas tempos üha keerukamaks. Suur osa meie elust koosnebki pidevast suhtlusest, mis aitab keerukaid sotsiaalseid struktuure ülal hoida. Kommunikatsiooni enneolematu intensiivistumine on digirevolutsiooni üks peamisi järelmeid, mis mõjutab kogu ühiskonda.
Digitehnoloogia on juba praegu sotsiaalse keskkonna lahutamatu osa. Selle mõju ühiskonnale ja kultuurile alles hakkab avalduma. Tegemist ei ole paratamatu arenguga, digitehnoloogiat kasutatakse, kuna see on kasulik, avab uusi võimalusi ja pakub põnevust. Inimene sotsiaalse loomana peab olema pidevas ühenduses teiste omasarnastega, olgu nendeks siis inimesed või inimsarnased arvutiprogrammid. Digitehnoloogiad pakuvadki juba praegu peaaegu pideva koosolemise võimalust. Seega peame paratamatult tulema toime ka nende tekitatavate mõjudega.
Halbade asjade loetelu: lugemine, kino, telefon, televiisor ja internet
Internetiga seostatakse paljusid ohtusid. Loomulikult ähvardavad need ennekõike lapsi ja noorukeid, aga seda on väidetud ka muude kommunikatsiooniviiside kohta ja need mured ei ole kuidagimoodi uued. Nii näiteks peeti XIX sajandi Prantsusmaal noorte meeste suurt lugemishuvi vägagi murettekitavaks, kuna selles nähti ohtu mehelikkusele ning seda käsitleti ohuna riigile. Lugemine võis rikkuda noore inimese elu, jätta töötuks, kujundada anarhistiks, kurjategijaks või seksuaalperverdiks. Kuna raamatute levik ja lugemishuvi tõus langes kokku kaotatud Preisi sõja (1870) ja ühiskonna kriisiga, hakati lugemist süüdistama riigi kadunud uhkuses ja üleüldises allakäigus. Selline seisukoht oli tollal vägagi laialt levinud.7 Nii et tegevus, mida meie peame äärmiselt kiiduväärseks, peeti siis lausa ohtlikuks.
Võib paista kummalisena, aga kunagi peeti ka telefone suureks ohuks, ning jutt ei ole üldse 5G-mobiiltelefonidest. Pärast telefoni leiutamist Alexander Graham Belli poolt 1876. aastal peeti seda esialgu rohkem mänguasjaks. Mida enam telefonside levis, seda rohkem kerkis üles ka kahtlusi. Kardeti, et kõrvalised kuulavad vestlusi pealt. See ei olnud ka üldse võimatu, kui kasutati paralleelliine või kui telefonioperaatorid juhtusid olema uudishimulikud. Samuti pidid telefonist kostvad hääled ajama hulluks või tegema kurdiks.8
Pärast Esimest maailmasõda loodud Rahvasteliidu (1919–1946) juures tegutses laste hoolekande komitee (Child Welfare Committee). See komitee avaldas 1928. aastal aruande, kus on käsitletud kino mõju laste tervisele ja moraalile. Leiti, et filmid on ilmselgelt kahjulikud laste mõtteviisile ja moraalile ning et „need on laste hulgas üheks peamiseks kuritegevuse põhjuseks“.9
Nagu eelnevast selgub, peetakse tehnoloogia kahjulikku mõju eriti ohtlikuks lastele ja noorukitele. Selle põhjuseks on jällegi üks kultuuri ja inimarengu põhiprintsiipe. Kui inimene sünnib, ei ole tal valmis kultuuri, kuid samuti ei võta ta seda täies ulatuses üle keskkonnast, kuhu on sattunud. Kultuuri omandamine tähendab ka selle kujundamist koostoimes inimese arenguga. Seepärast on just lapse- ja noorukiiga etapp, kus kultuur kõige enam muutub. Inimese kasvades ja arenedes luuakse ka kultuur, mis kasvab ja areneb samamoodi kui inimese bioloogiline keha ja närvisüsteem. Ühesõnaga, lapsed valmistuvad elama teistsuguses maailmas kui nende vanemad ja pole ime, et vanemate meelest on see uus maailm imelik, moraalselt laostunum või isegi hukas.
Samuti toimub praegu kohanemine digitaalse ökosüsteemiga, milles internet moodustab keskse osa, peale digimaailma tuleb inimkonnal kohaneda ka kliimamuutuse ja COVIDi epideemiaga. Aga selles kõiges ei ole midagi uut. Nii kaua kui inimene on Maal elanud, on ta pidanud kohanema keskkonnamuutustega, mida on põhjustanud nii looduslikud tegurid kui ka inimene ise. Kõige suuremaid proovilepanekuid põhjustavad inimrühmade vahelised suhted. Uued tehnilised leiutised oma uute võimalustega arendavad märkimisväärselt senist maailma. Elu Maal ei ole lihtne mitte ühelegi liigile, sealhulgas inimesele. Sellisest vaatenurgast paistab internet peaaegu bioloogilise mutatsioonina, mis suurendab inimkonna ellujäämisšansse.
Internetiga tuleme kenasti toime, märksa problemaatilisem on leida seda, millest me veel ei teagi. Üks on selge: internet ei ole igavene, ühel päeval seda enam ei ole. Kaovad firmad, mis arendavad internetti, kaovad teenused ja nende kasutajad. Mis tuleb pärast internetti – selles on küsimus.
2 Ronald Deibert, Black code: inside the battle for cyberspace. McClelland & Stewart,
Plattsburgh, NY 2014, lk 14.
3 Christopher Hooton, Measuring The U.S. Internet Sector: 2019. https://internetassociation.org
4 Michael W. Richardson, How Much Energy Does the Brain Use?, 2019. https://www.brainfacts.org
Marcus E. Raichle, Debra A. Gusnard, Appraising the brain’s energy budget. – Proceedings of the National Academy of the Sciences of the United States of America 2002, 99, 16, lk 10237–10239.
5 Eesti Energia veab Eesti energiapööret, EE pressiteade 2021.
6 Nicola Jones, How to stop data centres from gobbling up the world’s electricity. – Nature 12. IX 2018. https://www.nature.com/articles/d41586-018-06610-y
7 François Proulx, Reading and Masculinity in Fin-de-Siècle France. University of Toronto Press 2019.
8 Steve Parker, Science Discoveries: Alexander Graham Bell. Philadelphia: Chelsea House Publishers 1995, lk 21.
9 Report of the League of Nations Child Welfare Committee, 1928. https://warwick.ac.uk/services/library/mrc/archives_online/exhibitions/film/child_welfare
Fjodor Dostojevski romaanis „Kuritöö ja karistus“ on üks koht, kus kirjeldatakse peategelase Raskolnikovi palavikulist und. Ta kõnnib mööda kõrtsist ning näeb, kuidas purjus mees rakendab oma hobuse vankri ette ja kutsub kõik peolised peale. Sõitjaid on selgelt rohkem, kui hobune jõuab vedada, aga mees lubab, et hobune „kihutab tuhatnelja“. Et õnnetu loom liikuma hakkaks, peksab ta tedaarmutult. Kui mõni püüab vastu vaielda, karjub mees: „Ära puutu! Minu oma varandus! Mis tahan, seda ka teen. Tahan, et tingimata läheks nelja!“
Mees on vaba tegema kõike, sest hobune on tema oma– ja peksab ta surnuks. Sellise vabaduse jaoks on vene keeles eraldi sõna: воля– omavoli, tahe. Свобода on teine sõna, mis märgib vabadust, aga selle tähendus on harjumuspärasem: kohtame seda mõistetes „sõnavabadus“ ja „koosolekuvabadus“. Viimast eristust silmas pidades on paljud vene filosoofid öelnud, et nende kodumaal mõistetakse hästi, mida tähendab воля, ega tunta vajadust свобода järele. Niisugune kooslus viib aga kahetsusväärsete tulemusteni. Paradoksaalselt saavad inimesed ja ühiskond olla vabad vaid siis, kui omavoli ja tahe on allutatud vastastikusele austusele.
Tulises arutelus vabaduse seisu üle meie endi kodumaal ei ole paraku suudetud neil mõistetel järjepidevalt vahet teha. Ühelt poolt kõlavad meeleheitlikud üleskutsed kaitsta vabadust maskide, karantiini ning muude hädavajalike tervisenõuete eest. Teiselt poolt kirjutab mõjukaim julgeolekuasutus ette, mida tuleks arvata Prantsuse moslemite identiteedivõitlusest, milliseid ajaloolisi teemasid venekeelsed noored mõtestada tohivad ja mis päritolu inimesed võivad Eestis ennast teostada, ilma et see suuremat kriitikat esile kutsuks… Neist tähelepanekutest oskan praegu järeldada ainult üht: vältimaks Dostojevski hobusepiinaja rolli sattumist peame vähemalt oma keelekasutuse selgeks tegema.
1 Vanasti oli inimestel selge ja kindel maailmapilt.
2 Ei hakatud uuesti jalgratast leiutama,
3 sest juba Buddha ütles.
4 Ja Kristus ja Muhamed ja Aristoteles.
5 Juba Konfutsius käskis kõigil
6 vasaku näopoole ette pöörata.
7 Lapsed jõid piima, kasvasid nagu taimed,
8 naine tegi köögis süüa.
9 Maksis tugevama õigus.
10 Kellegil polnud kuhugile kiiret, polnud ruttamist
11 ega masinate mürisemist,
12 viina oli, karskust oli.
13 Juba Hegel ütles.
14 Juba Goethe ütles.
15 Suurem ei tohtinud väiksemale liiga teha.
16 Võideldi mees mehe ja naise vastu.
17 Igaüks peab iga päev
18 vähemalt viis mintsi mediteerima.
19 Vanasti elati looduses, elati harmoonias,
20 kord oli majas.
21 Oh aegu, oh kombeid, oh üldinimlikkust!
22 Oh loomulikkust!
23 Ainult kristlus on eetiline.
24 Kui saaks selle aja kordki tagasi,
25 võiks või vabrikusse tööle minna.
Aprillikuises „Suitsu nurgas“ heidame pilgu minevikku, sest minevikus oli maailm hoopis teistsugune, kivid olid siis veel pehmed ja inimesedki hoopis teistsugused. Hasso Krulli luuletus „Modern Discourse“ ütleb seda otsesõnu: vanasti ei olnud inimestel üldse nii kiire, vanasti elati harmooniliselt ja valitses tasakaal. Kui ainult saaks selle aja kordki tagasi …
„Modern Discourse“ on Krulli luules vahest üks embleemsemaid tekste, mille fragmente (või suisa kogu luuletust) teavad paljud luulehuvilised une pealt. Ja seda mitmel põhjusel. Esiteks kipuvad Krulli üksikluuletused sageli alluma avaramale seriaalsusprintsiibile, kontseptuaalsele põhistrateegiale, mille konstrueerib luulekogu kui tervik. Vaadeldav luuletus toimib aga ka autonoomselt, seda on võimalik vaadelda, ilma et tuleks silmas pidada külgnevussuhteid teiste luuletustega. Teiseks võib „Modern Discourse’i“ pidada omamoodi diagnostiliseks ajastukroonikaks, sümboltekstiks, mis kätkeb 1980. aastate lõpu ja 1990. aastate alguse luulemurrangu, aga ka murrangujärgse stabiliseerunud luulevälja kõige tuumakamaid suundumusi. Kajar Pruul määratles 2000. aastal ilmunud antoloogia „Varjatud ilus haigus“ järelsõnas, et taasiseseisvumisperioodi luulemurrangut põlistasid iseäranis kolm tunnust: keeleregistrite paljusus, kontseptuaalne maskimäng (empiirilise autori ja (lüürilise) subjekti rõhutatud lahknemine) ja intertekstuaalsus (paljukülgne kommunikatsioon eri perioodide ja eri tüüpi tekstivõrgustikega). See kõik annab endast Krulli tekstis hõlpsasti märku. Vahest veelgi olulisem on aga asjaolu, et luuletus on hea näide postmodernistlikust mängust, mis avaldub paralleelselt nii tekstistrateegia kui ka teemana: võiks öelda, et tegemist on postmodernistliku mängu postmodernistliku mänguga.
Kuid ärgem rutakem ette. Iseenesest võib postmodernistlik kontekst hakata endast tunnistust andma veel enne, kui üldse jõuame luuletuse sisu või isegi pealkirjani – täpsemalt autori nime juures, parateksti tasandil. Luuletus ilmus esimest korda 1989. aasta Vikerkaare juulinumbris ning Hasso Krull oli selleks ajaks alustanud juba avalikult flirtimist erinevate post-liiteliste teooriatega (näiteks ilmus 1988. aasta Vikerkaare novembrinumbris essee „Hando Runnel ja postmodernism“). Seega kukub „Modern Discourse“ kenasti keset seda postmodernistlikku ouvre’it, millega Krulli seostati, omandades seal lausa keskse koha. Näiteks arvustades 1993. aastal Postimehes Krulli luulekogu „Luuletused 1987–1991“, kuhu „Modern Discourse“ lõpuks jõudis (ja mis Krulli 15 luuleraamatust ongi vahest kõige postmodernistlikum, kaootilisem, laialivalguvam), andis Mart Velsker oma artiklile sama pealkirja, pannes sedakaudu tervele luulekogule diagnoosi: modern discourse.1
Toomas Kalve. Dekonstruktiivne literaat Hasso Krull. Fototehnikad, fotopaber, 1996. Eesti Kunstimuuseum. Autori loal.
„Modern Discourse“ on muidugi omamoodi vemp, poeetiline vimka ja tingimata lõks. Teda on võimalik lugeda läbinisti iroonilises võtmes. Aga seda üksnes siis, kui võtta arvesse luuletuse pealkirja ja olla kursis käibivate modernismi- ja postmodernismiteooriatega (miks täpsemalt, sellest natuke allpool). Krulli varasema luule juures ilmneb mitmel puhul, et luuletuse tõlgenduslikuks võtmeks on mingi teooria, mingi kontekst, mis ei pruugi lugejale teada olla ja ilma milleta jääb tekst õhku hõljuma. Ning see tekitab omakorda eelhäälestuse, et Krulli luuletuste taga on alati mingi teooria, ning seda häälestust on Krullil omakorda võimalik kasutada, et püüda lõksu lugeja, kes võib kalduda teooriat otsima igast tõlgenduslikust tühikust, kus seda ei tarvitsegi olla.
Seega jätkem see taustateadmine hetkeks kõrvale ja suundugem teksti enese juurde. Pealkirja järgi hakkab meile siin kõnelema modernne, uusaegne hääl. Seega kui luuletuse esimene värss viitab vanadele headele aegadele, võiks meil olla põhjust võtta nende suhtes irooniline hoiak, kuna tegu on ju kõigega, mille vastu on modernistlik elutunnetus. Kõik need Buddhad ja Kristused ja Goethed ja Hegelid, need tuleks ajaloo prügikasti heita. Modernne inimene tungib edasi, teda kannustab edenemise kultus, teadus, tehnika, kiirus; ta asub teele, sest kõik peavad asuma teele, väheste või paljude, aga ilmselt mitte iseenese jaoks. Krulli luuletus näib pealtnäha pilavat sellist minevikumüüti, kus valitses veel üldinimlikkus ja loomulikkus, mil elati harmooniliselt loodusseaduste järgi ning kehtis tugevama õigus. Ning kui ülejäänud tekst seda veel kinnitada ei suuda, siis viimase värsi argine „või“ ei jäta iroonilise suhtumise osas erilist kahtlust: „Kui saaks selle aja kordki tagasi, / võiks või vabrikusse tööle minna.“
See lõpupuänt toob aga esile teise tõlgendusraamistiku, mis, selgub, on end tegelikult kogu luuletuse vältel kehtestanud. Kuldse minevikukujutluse suhtes võib ju olla umbusklik, aga ega vabrikusse, ebahumaanse võõrandunud töö juurde nagu ka ei kipuks. Oli ju tööstuslik-masinlik töö samuti üks modernsuse paleusi. Liites need üldised teoreetilised taustateadmised autori taustakontekstiga, millest eespool oli juba juttu, hakkab minus niisiis kõnelema üks teine hääl (Teaduse hääl?), mis ütleb, et laiemalt pole üldsegi tegu modernsuse irooniaga mahajääjate suhtes, vaid pilt pöördub ümber – luuletus on irooniline hoopis modernsete ideaalide suhtes. Modernne tung peaks ju olema suunatud üksnes tulevikku, ometi sipleb Krulli tekst ajaloo võrgus, viidates katkeliselt (ja seejuures ka vigadega) Konfutsiusest kuni karskusliikumiseni. Tuleb välja, et tekst ei püüagi mineviku nõiaringist vabaneda, vaid seedib mineviku ära, kududes tema fragmentidest luuletuse tekstikanga piima joovate laste ja köögis süüa tegeva naisekujuga. Ja sellest perspektiivist pole see muidugi mingi modern, vaid puhtakujuline postmodern discourse, millele on nimelt omane skisofreeniline ajataju, niisugune aja liigestest lahtiolu. Vastuolu luuletuse pealkirjaga ei tasu siiski kinnisideeks teha, kuna ajastuomaselt võib „modern“ siin tähistadagi igasugust moodsust. (Veel üks lõks?) 1980. aasta lõpu 1990. alguse siirdeajastul toimusid modernistlikud järelhüpped ja postmodernistlikud algkarged üheaegselt. Aga vastuolu postmodernse ja modernse elutunnetuse vahel kerkib professionaalse kretiini jaoks paratamatult.
Skisofreenilisust võimendab ka luuletuse temporaalne struktuur. Kui esimesed 20 rida püsivad rangelt lihtminevikus, siis viimase viie reaga toimub järkjärguline liikumine üldisest olevikust (read 21–23) – kus väljendatakse parafraaside/tsitaatide kaudu (irooniliselt) üldiseid tõekspidamisi – lausumisolevikku (read 24 ja 25). Alles viimase kahe reaga avaldub esimest korda lausuja-subjekt ise, kes kõikvõimalike väliste osutuste järel annab subjektiivse hinnangu. Temporaalse vahetuse kaudu eristatakse varasemad lihtminevikulised väited lausumishetkest ja subjekti siseilmast. See on nii Krulli loomingus kui ka eesti luules laiemalt (ja niisuguses argiregistrit sisse segavas võtmes vähemalt alates Jüri Üdist) võrdlemisi tüüpiline tagasijõustav võte, kus varasema luuletuse tonaalsus mängitakse ümber. Kusjuures kaks viimast rida võtavad omamoodi kokku kogu teksti: eelviimase värsi näiliselt lüürilis-hõllanduslik register pööratakse viimases värsis pilkeks, irooniaks, puändiks. Sellest punktist vaadates muutub Krulli luuletus omamoodi simulaakrumiks, kus iga värsirida ennast sisutasandil samaaegselt tühistab, kõlakambriks, kus modernistlik ja postmodernistlik diskursus teineteist vastastikku peegeldavad. Luuletuse hermeneutilised koodid, mis hoiavad alal teksti saladust ja panevad lugejat otsima tekstitagust tervikut, viitavad hoopis kultuurilisele koodile (nt postmodernistlik tekstistrateegia), põimides neist koodidest tekstikangast, mis – kui kasutada Krulli enda hilisemat kujundit – toitub sellestsamast materjalist, millest ta ise on tehtud, nagu millimallikas.
Fiktiivse Max Harnooni – kelle luuletusi pani Krull oma sõnutsi kirja 1980. aastate hakul – luulekogu „Mustvalge“ 2015. aastal ilmunud uusväljaande eesssõnas postuleerib Krull paiguti isegi bergsonliku nägemuse ajast, mis laiendab vaadeldava luuletuse taustsüsteemi imeliselt veelgi. Näib, et midagi õõvastavamat kui lihtminevik (see olnu, mis ei ole olevikus) on keeruline ette kujutada: „Ajalugu on müstifikatsioon. Haritud inimesed räägivad tõsise näoga asjadest, mida enam olemas pole; inimestest, kes ei saa enam enda eest kosta; sündmustest, mida keegi oma silmaga näinud ei ole. See on pöörane ja uskumatu. [—] Sellepärast mina ajalugu ei usugi. Usun ainult pärimust ja müüte, sest need jutustavad minevikust, mis on ka praegu olemas, millel on tagasitulemise vägi. See on väesolev minevik.“ Siit võib paradoksaalselt teha järelduse, et Krulli luule (mis vähemasti käesoleva sajandi alguseni on alati omamoodi eksperiment, temp ja vemp ning mille iga uus avaldumisvorm väldib kordust ja on allutatud varasemast erinevale kontseptsioonile) tõukepunkt on enam kui kolme kümnendi vältel olnud mingis mõttes võrdlemisi püsiv. Seda on siinsamas Sirbi veergudel täheldanud ka Marek Tamm, leides, et „kõik Krulli erinevad huvid, loetud autorid ja tõlgitud tekstid saavad kenasti tema kosmilises pesaloomes kokku, siin põimuvad risti-rästi nii Deleuze kui Vanapagan, nii Lacan kui Vembuvana, nii borromeesõlm kui kaheksakand, nii pagemisjooned kui kangakudumine, nii risoom kui labürint.“2
Oleme väitnud niisiis, et teadlik lugeja, kes võtab arvesse luuletuse postmodernistlikku registrit ja pealkirjas postuleeritud modernistlikku registrit (ning kellest rolandbarthes’ilikus mõttes saab justkui ise teksti kirjutaja), tajub teksti tervikuna iroonilise kõneteona. Sellisel juhul on luuletuse teemaks paljuski ajalugu kui niisugune ja kogu ajalugu. Seda laiemat iroonilisust võimendab omakorda iroonia, mis ilmneb üksiklausungite tasandil eri poeetiliste võtete kaudu (nt keeleregistrite vaheldumine, mis põimib religioosseid vormeleid ja slängi: „Igaüks peab iga päev / vähemalt viis mintsi mediteerima“, ja peaaegu et oksüümoronlik kõnekäändude tühjendamine: „viina oli, karskust oli“, „Võideldi mees mehe ja naise vastu“). Sel tasandil on tegu pastišiga, modernistliku kõne mimetismiga, millel aga puudub piisavalt püsiv lähtepunkt, et muutuda paroodiaks. Nimepillamine, vead, elliptilisus, kusjuures iga osutuse asemel võiks põhimõtteliselt olla ka ükskõik mis muu, osutab tekstuaalsusele kui niisugusele, teksti taga voogavale tähistajate universumile, mis on igasuguses diskursuses varjul, valmis igal hetkel pinnale murdma. Juba Krull ütles. Juba Pruul ütles. Juba Goethe ja Hegel ütlesid. Juba Lopp ja Susi ütlesid …
„Modern Discourse’i“ vahest kõige põnevam intertekst tõukub just nimelt viimati kirjeldatud tõlgendusperspektiivist. Ene Mihkelson kirjutab oma viimases luuleraamatus „Torn“ (2010):
Sel keskpäeval päris kindlasti kui kööki elama asusin Toad olid muutunud tava- tult kitsaks ja tänavamüra lukustas kõrvu kui Krulli luuletusest loobusin– te teate küll Kant ütles ja Hegel ütles… kirjutas Krull et pilgata viitajaid kes ei teadnud kummastki midagi– Selsamal keskpäeval kui kõik innukalt ennast austasid [—]
Mihkelsoni luuletuse ajaline ülesehitus on Krulli luuletuse temporaalsusega küllaltki sarnane. Mihkelson taandab Krulli teksti esmapilgul justkui lihtsaks pilkeks nende inimeste aadressil, kelle jaoks nimede pildumine on poos, aga kes ei küündi nende taha. Aga mida teeb Mihkelson? Ta loobub Krulli luuletusest, sulgedes ennast justkui välja tekstuaalsest paljususest ja sisse ahistavasse-ahtasse kööki. Kuid see loobumine kujutab enesest omamoodi lunastust, mis laseb nüüdhetke lõputult laiali tõmmata ja subjektil tõlgendamisängi käes vaevlevast enesest põgeneda, tekstuaalsuse paine korraks või lõplikult unustada. Mihkelsoni eesmärk peabki olema Krulli luuletusest loobumine, sest mihkelsonlikus poeetikas pole kohta minevikuirooniale, küll aga on loobumistaotlus paratamatult luhtumisele määratud, sest igasugune (verbaliseeritud) katse Krulli luuletus hüljata tähendab koheselt, et ollakse juba sattunud Krulli (postmodernistlikku) tekstivõrku:
[—] Sel keskpäeval mis on ju õieti varane aeg näis hetk nii lõputult pikk et jõudsin põgeneda enesest ära
Hiljem imestasin et maha jäi ainult kest nahast ülikond Valvenurin ja -naeratus Jälle ütles midagi Hegel jälle naljatas Krull See kõik läks korraks või lõplikult (?) meelest Aga ei käinud ma libaks ei otse ei kaude Ma olin endaga oma ja kõikidel järgmistel kuudel ütlesin Vaiki minuga Olen kuuldel
Mis ent juhtub Krulli luuletusega siis, kui me ei oima modernismi/postmodernismi teoreetilisi kirjeldusi ega tunne luuletuse ilmumiskonteksti autori loomingukõvera taustal? Äraspidisel kombel õnnestub luuletusel ka siis oma postmodernistlikke taotlusi ellu viia. Sel juhul kipub luuletus muutuma pelgaks objektiks, lahti volditud kangaks, mille lõimi lugeja ei suuda eristada. Selline luuletus annab ennast kuidagi liiga lihtsalt kätte, muutub triviaalseks, annab lugejale endast sirgjoonelise (teisik)versiooni. Tähendusest vabanemine ja „objektteksti“ poole pürgimine, tekstuaalsuse saavutamine, mille tähendused võrgusilmast pidevalt pagevad, üks postmodernistliku kunstistrateegia sihte ju olevatki. Paradoksaalselt võiks siin lausa tõdeda, et selle luuletuse kui postmodern discourse’i ideaallugejaks justkui olekski ignorantne lugeja, kes tekstivõrku kinni jääb ja kellele tekstuaalne paljusus ja teksti objektsus seetõttu eriti teravalt kangastuvad (või tema eest varjule jäävad). Selline näib olevat paljudegi lugejate kogemus Krulli luulest, mis tekitab neis paremal juhul aukartust, aga halvemal juhul alaväärsustunnet (tõendusmaterjali selle kohta leiab jällegi arvukatest Krulli luule arvustustest). Kuid seegi on lõks: mõistagi ei suuda tegelikult ükski lugeja tekstuaalse paljususe kõiki kontekste hoomata ja neid korraga enda väljal hoida. Teisiku kõrval polegi kadunud poega ning Isa on alati puudu. Seetõttu kutsub Krulli luuletus pigem ikkagi tekstuaalsesse mängu sisenema ja ennast selles sisse seadma. Ta meelitab õrnal häälel: ma tean, et sa oled käinud raamatukogus tudeerimas moodsaid teooriaid, tule vaata korraks mu pinna alla, vaata, kuhu ma sind juhin …
Niisiis, luule avab, teeb lahti, laotab laiali, teooria aga toob kokku, koondab, sulgeb taas. 1992. aasta Vikerkaares ilmunud poststrukturalismi loengutes sõnab Krull: „[P]raegune tekstiteooria pöördub ära tekstist kui [sisu varjavast] loorist ning püüab haarata kangast kui tekstuuri, selles põimuvaid koode, vormeleid ja tähistajaid, mille keskele subjekt end asetab ja milles ta koost lahti võetakse otsekui ämblik, kes laotab end ära omaenese võrguks.“3 Kontekstita lugeja ongi nagu see ämblik, kes on end täielikult omaenese võrguks ära laotanud, kontekst võimaldab lugejal aga luuletuse koodide, vormelite ja tähistajate hoomamise kaudu end taas koguda, taas selle luuletuse subjektiks saada. Ja Mihkelson püüab sellest subjektist taas vabaneda, jõuda kairos’esse, lõputult pikka vaikimisse.
Sestap võiks „Modern Discourse’i“ pidada tõesti üheks nüüdisluule tüvitekstiks, mis paneb aluse hoolikalt ja aegamisi loodud krullilikule luulepesale, mis – lastes kõlada Krulli enese häälel – ei ole „lihtsalt üks suvaline tuust või pusa: see on väga keerukas moodustis, mis koosneb lugematutest raagudest, kõrtest, vitstest, vihkudest ja kihtidest, ühendustest korrutustest, haakumistest, ristumistest ja sõlmumistest. [—] [S]ee on väga keerukas põiming, mis on tehtud kõige käepärasematest vahenditest ja püsib koos tänu sellele, et iga pesa pisimgi osa on tohutu seostevõrgu kaudu kõigi teiste osadega seotud.“4 Kuid see kõik ei tähenda, et pesale ei võiks istuda lind, kes selle kokkupanust õhkagi ei tea, seal lõugu lõksutada, vahest sinna isegi muneda.
1 Mart Velsker, Modern discourse. – Postimees 29. XI 1993.
Merekeele nõukoja koosolekuil võib kuulda naerupahvakuid, kui keegi toob ajakirjandusest näite meresõna valetarvituse kohta – kujutlusvõime hakkab kohe tööle –, ent näeb ka kibedaid muigeid, kui merendusvõhiklus on kohtunud keelevõhiklusega. Eriti hirmus tundub üks Sõnaveebi uudissõna, mis annab aimu koostamispõhimõtete vastuolust eesmärgiga.
Euroopas võhiklust näitamas
Piinlik oli kuulda ja lugeda TS Laevade Türgis ehitatud parvlaeva „Leiger“ teekonnast kodumaale. 5. novembril 2016 alanud 4665 meremiili pikk kodutee võttis aega üle kuu, sest mitu korda oli vaja tormivarjus paremat ilma oodata. Igas sadamas, kus „Leiger“ peatus, said sadamatöölised ja teiste laevade meremehed pead vangutada, kui nägid topelt merendusvõhiklust, mis laevakerel värske värviga esile tõstetud. Teist korda tuli selle pärast piinlikkust tunda, kui sama teekonna võttis märtsis 2017 ette „Tiiu“.
Mõlemale laevakerele keevitatud pardamaalingu „praamid.ee“ all tahaksin näha selle disaininud eksjuhi signatuuri. Sadamates võidi naerda, et eestlased oma parvlaevu praamideks nimetavad, sest paljudes Euroopa keeltes on praami nimetamiseks lähedane sõnakuju. Ebapädev oli valida kõnekeelne domeeninimi ja veel võhiklikum oli keevitada see pardamaaling laevakeredele, hoolimata meremeeste hoiatusest, et nii ei tehta. Selleks ajaks, kui laevad Eestisse jõudsid, oli veidruse tellinud Tallinna Sadama juhtivtöötaja juba töölt lahkunud.
Kolmveerand sajandit
Ajal, kui kirjasõnas hakkas juba taastuma 1920. aastatest pärit sõna parvlaev, suutis sadamajuht kõnekeele kinnikeevitamisega kinnistada sõna, mis pole isegi mitte toortõlkeline, vaid sõna otseses mõttes kõnekeelne, s.t kõlasarnasuse alusel kasutusele võetud.
Hiiumaa koduloolane Jaanus Kõrv on kirjutanud 1946. aastal Hiiumaa ja mandri vahet liikunud uudsest laevast „Паром № 1“: „Kaks pontooni olid omavahel ühendatud sillaga. Sõitis ilusa ilmaga. 1946. aasta esimesel poolel vedas Heltermaa-Rohuküla liinil kaupu ja ka autosid.“ „Паром № 1“ ja „Паром № 2“ olid kasutusel olnud 1958. aastani, „Паром № 3“ aga läinud põhja auriku „Maia“ päästmisel.1
Sõna praam reisilaeva tähenduses pakub kujutluse pukseri järel veetavast lihtsa ehitusega tekita kaubalaevast, mille põhjal istuvad üksteise kõrval reisijad, järgmisse praami selles karavanis on kuhjatud nende kohvrid ja reisikotid ning, kui kirjutaja mõtles parvlaeva, siis on kolmanda praami põhjale kraanaga tõstetud reisijate autod. Tõenäoliselt võidi praamidega piki Siberi jõgesid pärivoolu põhja poole vedada vange ja küüditatuid. Tollal ei hoolitud, et praamiga inimesi ei tohi vedada.
Lahkunud sadamajuhi võhiklust õigustas TS Laevad mõtteavaldusega: „Väärtustame väga kliendikeskset lähenemist ning „praam“ on meie klientidele tuttav, arusaadav ja kergesti meeldejääv sõna.“ Nii saakski laevafirma tänavu oma lemmiksõna 75. aastapäeva tähistada, kuigi tänapäeva vene keeles tähendab sõna паром hoopis parvlaeva.
Sõnaveebi uudissõna
Endist sadamajuhti asus kaks aastat tagasi tugevasti toetama Sõnaveeb, mille avamise pressiteates kirjutas Eesti Keele Instituut (EKI): „Esimest korda Eestis on nüüd sõnainfot lihtne uurida nutitelefonis, sest loodud on ka mugav mobiilivaade.“ Sõnaveebi esitleti väärt abimehena, nagu avas selle tollane haridus- ja teadusminister Mailis Reps: „Uus Sõnaveeb on kindlasti tõhus abiline igale keeleõppijale ning küllap aitab meil kõigil oma keeleoskust kontrollida ja keelekasutust parandada.“2
Paraku on siinkohal merendusvõhiklus kohtunud pedagoogikavõhiklusega, nii et kel nägemismälu esikohal, sel oleks parem mitte kohtuda vale sõnakuju või kirjapildiga. Sõnastik, mida kasutatakse esmajoones abi otsimiseks – sellisena esitletakse seda ka praegu EKI kodulehel –, peaks kõnekeele märgistama ja värdkeelendite puhul lisama suure punase hoiatuse: ära seda sõna kasuta!
Selle asemel on ühe ja sama seletuse „kindlal liinil sõitev autotekiga reisilaev“ saanud kolm märksõna, millest vaid ühe puhul on seletus õige. Sõnaveebis on need esitatud aga sünonüümidena ja lisatud kõigile sama venekeelne tõlkevaste, mis on õige vaid ühel juhul.
EKI ühendsõnastik 2020
Madli Vitismanni kommentaarid
reisipraam
nimisõna
Laevatüüpi selle nimisõnaga nimetamiseks pole, sest praamile on keelatud reisijaid võtta.
et kindlal liinil sõitev autotekiga reisilaev
Toodud on parvlaeva definitsioon.
sünonüümid parvlaev, praam
Kuna laevatüüpi pole olemas, pole sel ka sünonüüme.
ru паром, паромное судно
Need on sõna parvlaev venekeelsed vasted, reisipraami pole ka vene keeles.
Saaremaa ja Hiiumaa vahel sõitev reisipraam.
Pole sellist sõna kirjalikus tekstis kohanud, aga sõnastik ei peaks keelevigu levitama.
Ahvenamaa valitsus tellis laevatehaselt reisipraami.
Tõlkeviga: 4. X 2007 ja 13. VIII 2009 olid selle parvlaeva ehitanud BLRT Grupi Leedu laevatehase ingliskeelsetes pressiteadetes ferry ja venekeelsetes паром , s.o parvlaev, millest kontserni eesti keelde tõlgitud pressiteadetes oli saanud reisipraam.
Tehnikadirektori hoole all on Tallinki nime all sõitvad kuus reisipraami, neli kiirlaeva ja kaks kaubalaeva.
Ajakirjanik võinuks pigem tehnikadirektorit tsiteerida kui ise valesti kokkuvõtet teha. Lugupeetud kapten kindlasti ei nimetanud – kirjutis on dateeritav aastaisse 2004-2005 – Tallinki parvlaevu reisipraamideks ega ro-pax-laevu (ro-ro-passenger ship) kaubalaevadeks
Parvlaev on reisilaev
… aga praam on kaubalaev. Parvlaev – autotekiga reisilaev – on merendustermin kindla laevatüübi kohta (vt ÕS), millel pole sünonüüme. Kuid ei eksi see, kes kasutab selle asemel sõnu reisilaev või laev. Sõnaveebi sõnaartiklis parvlaev on kõik õige peale sünonüümide.
Sõnaartiklis praam on n-ö pooled ära vahetatud: laevatüübi määratlus „(pukseeritav) kaubalaev“ on esitatud alles teisena koos õigete venekeelsete tõlkevastetega. Esikohal on aga sõna parvlaev tähendus viiteta praami kõnekeelsusele või sobimatusele. Vastupidi, sõna praam sünonüümid olevat parvlaev ja reisipraam ning osutatakse parvlaeva tõlkevastetele. Kuid praam on vene keeles баржа, mitte паром.
Tähelepanu väärivad näitelaused: „Kiirustasime perega õhtusele praamile“ (kellegi jutustus, seega kõnekeel) ja „Maanteeamet soovitab Virtsu-Kuivastu praamile sõitjatel teetööde tõttu varuda kuni 25 minutit lisaaega“ (ons maanteeamet laevatüüpide asjatundja?).
Uusleiutis on Sõnaveebis reisipraam. Palvele sõnaartikkel olematu laevatüübi kohta kustutada vastas EKI vanemleksikograaf, et sõna olevat olemas ja seda tarvitatakse. Mina kohtasin seda esimest korda Sõnaveebis ja näitelausete puhul paistab, et parem oleks iga lause juures näha autori nime või vähemalt allikat.
Reljeefne keevitatud pardamaaling „Piretil“. Maksumaksja maksis tarbetu töö eest laevatehasele ja maksab uuesti, kui laevade müügiks on vaja see eemaldada.
Vigade taaskasutus
Ühe Sõnaveebi autori Arvi Tavasti artiklit „Taaskasutus on popp!“3 lugedes võis arvata, et selles kirjeldatud meetodiga saavutatakse Sõnaveebis eeskätt vigade taaskasutus. Nüüd on näha, et sel viisil saab vigu juurdegi. Justkui segataks kulbiga supipajas sõnaraamatuid – ja vahuna riisutaks ära nende kaaned, tiitellehed ja kasutusjuhendid. Soolana lisataks sellesse suppi tõlkevigu, näiteks esitades soovikohased vasted viitega „Eesti-vene sõnaraamatule“. Vale! Sõnaraamatus on õigesti: praam on баржа ja parvlaev on паром.
Pipraks selles supis osutuvad näitelaused. Kas Sõnaveebist keelenõu otsijale sobib eeskujuks pressiesindaja, kes polnud parvlaeva „Skarven“ tellimisest valmimiseni oma valdkonna termineid selgeks saanud, või pealiskaudne ajakirjanik, kes oma võhikluse ilma ette laotanud?
Merekeele nõukoja liige tüürimees Mairold Vaik kommenteeris EKI vastust „reisipraami“ kasutuse kohta: „Kui tekste ja neis sisalduvaid vigu kopeeritakse (toimetamata) veebiartiklist veebiartiklisse (kopeerimine ei ole ju teksti kirjutamine), siis seda tegevust ei tohiks käsitleda üldkeelde levimisena. Kui veebiartiklid oleksid tähistatud viitega originaaltekstile, oleks muidugi lihtsam, aga seda head tava paljuski ei järgita. Vigu sisaldava pressiteate avaldamist veebiportaalides kohendatud kujul peetakse (Sõnaveebi toimetajad) originaalartikliteks ja lõpuks jääb mulje, et üldkeeles kasutataksegi.“
Õppevara
Tasub meenutada kolm aastat enne Sõnaveebi teket Wiedemanni keeleauhinna saanud merekeele nõukoja auesimehe kapten Uno Lauri intervjuud Sirbile.4 Vastus küsimusele, millise sõna väärkasutus meedias teda enim häirib: „Esimene on muidugi praam. Inglastel oli ferry (parv), mis käis üle jõe või muud lühikest vahemaad. Siis, kui selle asemele tuli laev, nimetati seda ferryboat. Nüüd on boat sealt tagant ära kulunud ja jäänud on ferry (tänapäeval parvlaev).“
Sõnaveeb on loodud ülikoolide ja teadusasutuste arenguprogrammi ASTRA ning Euroopa Sotsiaalfondi meetme „kaasaegse ja uuendusliku õppevara arendamine ja kasutuselevõtt“ toel.5 Seepärast peaks selle õppevara koostajail olema ka vastutus sisu eest, ent seal leidub isegi praamlaev, mis on märgitud kõnekeelseks (meenutagem, praam juba on laev, s.t kaubalaev). Õnneks pole seni veel kiirpraami ühest mõne aasta tagusest Eesti Ekspressi artiklist. Ilusat ilma praamisõiduks Sõnaveebi tegijaile!
1 Jaanus Kõrv, Üle 160 aasta ühenduse pidamist Hiiumaa ja mandri vahel. – Paat & Merendus 2019, nr 56; Madli Vitismann, „Praam nr 1“ – nimi muutus sõnaks. – Meremees 2020, nr 2.
2 Reps: uus Sõnaveeb aitab meil kõigil oma keelekasutust parandada. Haridus- ja Teadusministeeriumi pressiteade, 14. II 2019. https://www.hm.ee/et/uudised/reps-uus-sonaveeb-aitab-meil-koigil-oma-keelekasutust-parandada
3 Arvi Tavast, Taaskasutus on popp! – Postimees 25. III 2019.
4 Madli Vitismann, Keelekapten Uno Laur. – Sirp 19. II 2016.
22. aprillist 2. maini peetakse esimest korda Balti muusika päevi, seekord veebifestivalina (vt www.eestimuusikapaevad.ee). Baltimaade nüüdismuusikafestivali võõrustab tänavu Eesti, tuleval aastal teeb seda Leedu ja siis Läti. Seejärel algab uus ring. Kolme riigi heliloojate liidu esimehed Mykolas Natalevičius (Leedu), Rolands Kronlaks (Läti) ja Märt-Matis Lill (Eesti) räägivad Baltimaade muusikast, nüüdismuusika-alasest koostööst, uuest festivalist ja heliloojate töisest elust praegusel ajal.
Asutasite mõne aja eest Balti nüüdismuusika võrgustiku. Miks seda tehti?
Märt-Matis Lill: Ma ei mäleta täpselt, kuidas see algas. Hakkasime ISCMi [International Society of Contemporary Music ehk Rahvusvaheline Nüüdismuusika Ühing – toim] maailma muusika päevadel arutama, et võiks midagi koos teha. Näiteks minul on alati olnud silme ees Põhjamaade muusika päevade platvorm. Tundus, et ka meil võiks midagi sellist olla.
Mykolas Natalevičius: Jah, ilmselt tuli meil kõigil pähe sama mõte. Ka mina mäletan, et esimene kohtumine oli Tallinnas maailma muusika päevadel 2019. aasta mai alguses. Ettevalmistus algas küll minu meelest aasta varem, seni olime vahetanud ainult e-kirju. 2018. aastal hakkasime arutama Balti muusika päevade korraldamise võimalust ja rääkisin sellest teiste Leedu heliloojate liidu juhatuse liikmete Mantautas Krukauskase ja Antanas Kučinskasega. Leidsime, et festivali ja ühistegevuse arendamiseks peame kirjutama taotluse. Võtsime ühendust Eesti ja Läti kolleegidega, tegimegi taotluse, saime rahastuse ja nii sai festival võimalikuks.
Lill: Jah, leedulased panid palli veerema ja tegid väga konkreetsed korralduslikud sammud nagu see taotlus.
Rolands Kronlaks: Mina ei saa sellele küsimusele vastata, sest alustasin heliloojate liidu juhina 2019. aasta veebruaris, kui algus oli juba tehtud.
Lill: Võib-olla oli Anna Veismane meie kontaktisik enne Rolandsit …
Kronlaks: Ka Läti heliloojate liidu eelmine juht.
Natalevičius: Märdil on õigus, kohtusime Anna ja Märdiga esimest korda 2018. aastal Hiinas maailma muusika päevade konverentsil, aga siis oli meie plaan väga abstraktne.
Lill: Naljakas, et meil oli vaja minna Hiinasse, et leida Balti ühisosa.
Natalevičius: Ka mina olen heliloojate liidu eesotsas alles 2017. aastast. Usun, et Baltimaade koostöö on väga tähtis ja sel on perspektiivi, nii et see tundus väga loomulik. See sõltub muidugi ka vahenditest. On hea, et mõned fondid keskenduvad Põhja- ja Baltimaade koostööle ja see aitab meil sammu edasi astuda, sest Põhjamaade Kultuuripunkti ja Balti kultuurifondi rahastuseta oleks kestev koostöö küsitav. Raha ei ole küll kõige tähtsam, aga selleta ei saa. Ja kui leidsime, et Põhjamaadel juba on teatud struktuurid ja meiegi liigume juhtimiselt Põhjamaade poole, siis nende võrgustikud ja Põhjamaade muusika päevad olid meile Balti muusika päevade loomisel eeskujuks.
Lill: Isiklikud sidemed on üks põhjus, miks jõudsime sellise koostööni just nüüd. Minul oli juba mõned aastad väga hea side Annaga. Ja kui ka Mykolas ISCMiga ühines … See aitab tõesti kaasa, kui on head partnerid, kellega on kerge rääkida. See paneb mõtted liikuma.
Kronlaks: Jaa, aga huvitav, et meie põlvkonnal on ka varem olnud väga head suhted, aga sellisel tasandil koostööd ei ole tehtud. Näiteks on meil olnud meistriklassid, kus kohtusime mitu korda.Mina olin isegi umbes viisteist aastat tagasi ühe aasta Eesti muusika- ja teatriakadeemia külalislektor. Helena Tulve ja Tõnu Kõrvits on kaua aega olnud mu sõbrad. Isiklikul tasandil on kontakt kestnud kaua, aga ametlik side ei ole olnud nii tugev. Muidugi me teame teisi Baltimaade heliloojaid, aga varem pole mõeldud teha koos festivali. See tundub siiski kuidagi loomulik, sest meie riigid on väga väikesed ja see festival laiendab publikut. Oleme paljuski sarnased ja ka erinevad. Mul on väga põnev Balti muusika päevadel kuulata, mida on eesti muusikas uut, kuidas noored heliloojad komponeerivad ja mille poolest erineb see Lätis viljeletavatest uue muusika stiilidest ja suundadest.
Kas Balti nüüdismuusika võrgustiku peamine ülesanne on koordineerida festivali või tehakse veel midagi?
Natalevičius: Põhiline on see, et oleks kohtumisplatvorm. Praegu on väga keeruline kohtuda. Kohtume ainult veebis ja see ei ole eriti mugav, sest kontakt on selliste asjade organiseerimisel väga oluline. Meie põhieesmärk on korraldada iga-aastane Balti muusika festival, et näidata kõige huvitavamat, mis nüüdismuusikaväljal toimub. Aga töötame ka võrgustumise kallal ja teeme plaane, kuidas eksportida muusikat teistesse riikidesse. Maailma nüüdismuusika plaanis mõningaid meie väikeriikide heliloojaid tuntakse – mõnel on staarheliloojagi nagu Arvo Pärt –, aga Euroopa nüüdismuusika väljale lõimimisel on meil veel palju teha. Kui jõud ühendame, on see palju lihtsam.
Üks võimalikke sihte ongi teha Balti muusikast bränd. See on muidugi keeruline, sest oleme küll sarnased, aga meil on ka erinevusi. Igatahes on meid lihtsam esitleda ühe katuse all. Niisiis, selle iga-aastase festivali eesmärk on keskenduda ka ekspordile ja võrgustumisele.
Lill: Jah, üks tähtis aspekt on kindlasti see, et koos oleme tugevamad. Oleme märganud, et mõnele festivalile on meelepärasem n-ö kolm ühes pakkumine. Meie plaan ongi pakkuda teistele festivalidele mõningaid Balti muusika päevade kõrghetki. Meil juba on mõningad partnerid, kes on selle vastu huvi üles näidanud.
Mis on Baltimaade nüüdismuusikas ühist ja mis on igas riigis täiesti isemoodi?
Lill: Nüüdismuusika on väga mitmekülgne ja muutlik, nii et on raske üldistada. Palju sõltub ka sellest, kus helilooja on õppinud. Näiteks paljud leedu heliloojad on õppinud Prantsusmaal, mõned on ka sinna jäänud – minu meelest kirjutavad nad vahel nagu pooleldi prantslased. Kindlasti on meil ka midagi ühist. Näiteks on paljudel heliloojatel teatud kõlakeskne lähenemisviis. Ma ei ole Baltimaadel kuigivõrd kohanud äärmuslikku Darmstadti vaimsust. Siinne lähenemisviis on pigem konservatiivne, aga mitte halvas mõttes. See ei suhestu väga otseselt Kesk-Euroopa suundumustega – ja ma ei arva, et see on halb, see teeb meid originaalseks.
Kronlaks: Jah, miskit on ühist ja midagi on ka erinevat. Näiteks leedu muusika on väga sageli seotud minimalistliku korduste muusikaga, mis ei ole minu arvates teistes riikides nii tähtis. Võib-olla on see trend nüüd ka Leedus langusteel, aga see eristas Leedut. Eesti ja ka läti muusika on alati kuidagi seotud iluga, väga poeetilises mõttes, kuigi täpsemalt on seda raske sõnastada. Ilu võib käsitleda muidugi väga mitmesugusest vaatepunktist: vahel võib ilus olla helide sisemaailm ja see on väga tähtis nii läti kui ka eesti muusikas. Isegi kui helilooja töötab keeruliste kompositsioonitehnikatega, on tulemus väga meeldiv kuulata ja teatud mõttes ilus. Mujal on seda vähem, ilmselt on see seotud Darmstadti koolkonna mõjuga. Näiteks Saksamaal ei ole iluga seotust nii väga tunda. Aga ilu võime muidugi mõista erimoodi: mina võin selle sõna all mõista midagi, mida teine inimene ei pea iluks.
Lill: Mäletan, et umbes kümme aastat tagasi vestlesin Helmut Lachenmanniga eesti muusikast. Tema vajus mõttesse ja ütles, et Kesk-Euroopas ei ole enam võimalik pidada ilu kaalukaks kategooriaks. (Naerab.)
Natalevičius: Rolands juba mainis kõige tähtsamat Baltimaade muusika iseloomulikku joont. Siiski on väga keeruline üldistada, sest muusika iseloom sõltub suuresti sellest, kas on kuskil tugeva traditsiooniga riigis õpitud ja teadmisi kogutud. Balti muusika on lihtsalt hea muusika. Hoolimata sellest, et riigid on väikesed, on meil tugev nüüdismuusika traditsioon – kuigi sellest on nõukogude mineviku tõttu raske rääkida –, ilu ja väljendusrikkus ning kuulamiskogemus. Balti muusika on üsna kaugel saksa avangardist ja Darmstadti stiilist, see on kõikvõimalike tänapäeva stiilide sulam. Ja muidugi on tänapäeval väga oluline tehnika, mis annab heliloojale lisavõimalusi.
Mida olete viimastel aastatel teiste Balti riikide muusika kohta teada saanud? Mis on teid kõige rohkem üllatanud?
Natalevičius: Tallinn on kaunis linn. Käisin seal kaks aastat tagasi maailma muusika päevadel ja esimesel Balti nüüdismuusika võrgustiku kohtumisel. Ma ei olnudki varem Tallinnas käinud, kuigi see on nii lähedal. Mind võlus nii see linn kui ka kenad kontserdipaigad. Kahju, et Balti muusika päevad, mis oli plaanitud hariliku festivalina, leiab nüüd aset veebifestivalina. Sellegipoolest saame mõelda Eesti kultuurilistele eripäradele ja sellele, et Tallinn on väga ilus koht.
Kronlaks: Olen käinud mitmel Eestis peetud festivalil, ühe peaheliloojad olid Helmut Lachenmann ja Rebecca Saunders [rahvusvaheline nüüdismuusika festival „Afekt“ 2018 – toim] – see oli väga muljetavaldav –, ja ka maailma muusika päevadel 2019. aastal.
Kronlaks: Mõlemal esitati ka eesti muusikat. Huvitav on see, et Eestis tegutseb ka väga tugevaid välisheliloojaid. See paistab olevat seotud sellega, et muusika- ja teatriakadeemia on väga kõrgel tasemel, sinna kandideerib palju välismaalasi ja paljud jäävadki Eestisse. Ma ei tea sellest suurt midagi, aga arvan nii. Ma ei ütleks, et olen Eestis kogenud midagi tohutult teistsugust, aga heliloomingu keskmine tase on väga kõrge.
Leedus on tugev muusika- ja teatriakadeemias tegutsev muusika innovatsiooniuuringute keskus, kus tegeletakse täissfäärilise ruumilise heli valdkonnaga. Võib-olla Eesti muusika- ja teatriakadeemia areneb nüüd ka sinnapoole, kuna on olemas uus hoone ja stuudio, aga sellega ma ei ole nii hästi kursis. Leedu keskuses on korraldatud sellealaseid töötube. Kuna õpetan ise ka elektroakustilist muusikat, siis on see mulle olnud tähtis. Leedu koolkond on väljapaistev nii Baltimaadel kui ka Põhjamaadel, see on muljetavaldav.
Lill: Rolands ütles õigesti, et Eestis ei ole elektronmuusika veel nii hästi arenenud kui Leedus. Õnneks on meil nüüd Eesti Elektroonilise Muusika Seltsi ansambel, mis on hakanud seda valdkonda väga entusiastlikult ka siin edendama. Olen Riias või Vilniuses käies kogenud päris palju sarnast, aga ka erinevusi. Sama kehtib ka muusika ja heliloomingu kohta. Emotsionaalselt ja vaimselt on seal olles kodune tunne, aga samal ajal võib tulla ka meeldivaid üllatusi. Sellist toredat ühisosa ja teisesuse kombinatsiooni olen Balti riikides kogenud mitmel tasandil.
Natalevičius: Koduse tunde peale lisan, et nii on ka korraldusega. Kui oleme viimastel aastatel kohtunud, on kõik liikunud nagu õlitatult, oleme oma aruteludes eesmärkide poole liikunud igasuguste ebamugavusteta. See on märkimisväärne, sest kultuurivaldkonnas ei ole alati kõik nii lihtne, aga Balti nüüdismuusika võrgustik toimib, nagu see oleks koos käinud kümme-kakskümmend aastat.
Rolands ja Mykolas, mida teadsite Eesti muusika päevadest, enne kui hakkasite eestlastega üheskoos festivali ette valmistama?
Kronlaks: Teadsin, et see on üsna meie uue muusika päevade sarnane. Kas see on igal aastal või üle aasta? Lätis oli see festival igal aastal, nüüd on korra üle aasta. Igatahes on kontseptsioon enam-vähem samasugune: kavas on põhiliselt esiettekanded ja tellimusteosed, esinevad eri ansamblid ja esinejate koosseisud. Arvan, et olen Eesti muusika päevadel korra või isegi kaks korda käinud. Kas mitte maailma muusika päevad polnud ka sellega liidetud?
Natalevičius: Ka mina teadsin, et igal Balti riigil on üks põhiline nüüdismuusika festival ja Eestis on see Eesti muusika päevad, mis sarnaneb Läti ja Leedu sellesisulise festivaliga. Maailma muusika päevade kaudu oli meil juba võimalus Eesti muusika päevadest osa saada, tunda selle festivali õhustikku ja tutvuda eesti muusika suundumustega.
Sel aastal korraldataksegi Balti muusika päevad koos Eesti muusika päevadega. Mis saab edasi?
Natalevičius: Balti muusika päevad on planeeritud iga-aastase festivalina, mis on liidetud ühe riigi festivaliga. Järgmisel aastal tuleb festival Leedus. Kaunas on 2022. aastal Euroopa kultuuripealinn ja Balti muusika päevad on seotud sealse festivaliga „Iš arti“, mis on üks põhilisi Leedu nüüdismuusika festivale. Edasi liigume Riiga.
Kronlaks: Mul ei ole selle kohta kahjuks veel midagi öelda. Olen pisut kahtlev ja ebakindel, sest meil on hea rahvusvahelisel tasemel festivali korraldamiseks vaja rohkem vahendeid. Meil ei ole ka maailma muusika päevade korraldamise kogemust, nagu on Leedul ja Eestil. Üks võimalik lahendus on liita Lätis Balti muusika päevade alla mitu festivali. Igal Balti riigil on oma lahendus ja praegu, kui festival toimub veebis, võib märgata, et Balti muusika päevad ei erinegi kuigi palju Läti muusika päevadest, sest festivalil esineb ka kaks Läti ansamblit – Eestis on lihtsalt rohkem üritusi.
Kuidas mõjutab teie meelest uue festivali juurutamist see, et terve festival on veebis?
Lill: Minu arvates on hea mõelda positiivselt. Loodan, et veebifestival sellises ulatuses ei kordu ja saame jätkata tavafestivalidega. Aga tänavuse kogemuse pinnalt saame tulevikus lülitada tavafestivali mõned veebiüritused või hübriidüritused, kus publik on saalis ja vaatab ekraani, nagu Stockhauseni „Helikopteri keelpillikvartetis“ … On igasugu võimalusi, kus esitus on saalist füüsiliselt eemal. Oleme selliseid võimalusi praegu päris pingsalt uurinud. Kui on hea kunstiline põhjus selliseid võimalusi kasutada, siis miks mitte.
Natalevičius: Sel on nii häid kui ka halbu külgi. Praegu veedetakse nii palju aega arvuti- ja mobiiliekraani ees, et on hea aeg tuua festivalile uut publikut, kuid inimestel on ka tehnikaväsimus ja nende aja pärast on suur konkurents. Harilikult ei ole nüüdismuusika festivalidel olnud tavaks kõike veebi panna, aga nüüd on hea aeg panna nüüdismuusika veebiplatvormidele ja see nähtavaks teha. Ootame siiski päris üritusi, sest inimesed tahavad olla vabad ja ekraanist eemal, eriti nüüd kevadel.
Kronlaks: Veebiformaat võib olla nii festivali pluss kui ka miinus. Läti festivalil ei ole me sellele erilist rõhku pannud, aga Eestis on püütud leida ka välispublikut näiteks Põhjamaadelt, samuti mujalt Euroopast ja Ameerikast. See ei oleks veebifestivalita muidugi võimalik. Läti festivali põhjal võin öelda, et oli hea otsus teha festival tasuta, sest meil ei õnnestunud veebikontsertidele palju pileteid müüa ja sai selgeks, et veebiürituste eest ei taheta maksta. Miski ei saa muidugi asendada päris kontserte – inimestega kohtumist ja elusa esituse kuulamist. Veebikontsert on päris elu asendus.
Lill: Festivali kontserdid ei ole päris tasuta, vaid annetuspõhised. Põhimõtteliselt on küll võimalik näha neid tasuta kontsertidena, aga loodame siiski, et inimesed panustavad vabatahtlikult. Ja veel, ise olen kogenud, et pandeemia ajal tuleb palju aega veeta ekraani ees. Kui on kooliealised lapsed, kel tuleb teha koolitükke, siis on see päris väsitav. Olen paljudelt kuulnud, et see aeg on õpetanud inimesi füüsilisust väärtustama – muusika puhul füüsilist heli, aga ka silmast silma suhtlemist, füüsilist kokkusaamist ja ühe eesmärgi nimel tegutsemist. Olen üsna veendunud, et hindame seda palju rohkem, kui pandeemia üle elame.
Palun rääkige tänavuse festivali teemast „DNA“.
Lill: Selle autorid on Eesti muusika päevade kunstilised juhid Timo Steiner ja Helena Tulve. Eestist vaadatuna ei ole DNA teema kuigi üllatav, sest Eesti teaduses on geneetika arenenud väga kaugele. Oleme kaunis uhked, et oleme rahvusvaheliselt mõne geneetikavaldkonna tipus. Sellest räägitakse palju ja kirjutatakse ajalehtedes. Näiteks on uuritud meie soome-ugri geneetilist päritolu, aga ka teisi põnevaid teemasid. DNA on selline põhjapanev asi: see puudutab seda, kes me oleme ja kust tuleme. Võime selle laiendada ka kultuurivaldkonda. Mis on kultuuri DNA? Mis on eri kultuuride ehituskivid? Kuidas eri kultuurid meid mõjutavad? Kuidas mõtleme kultuurist? Kuidas loome kunsti? Kui mõelda, mis on meil ühist ümbritsevate riikidega nagu Baltimaad, siis vahest just mõningad sellised teemad. Ja niipalju kui olen DNA-uuringutest aru saanud, siis on osutunud Balti rahvaste side tugevamaks, kui seni on arvatud. See on tohutult paeluv teema. See teadmine muutub väga kiiresti ja raputab kohati kõvasti seda, mida arvame enda ja meid ümbritsevate inimeste kohta.
Natalevičius: See on väga universaalne teema ja sobib hästi Baltimaade muusikat ühendama. Kuulaja saab Balti muusika päevi jälgides kontrollida, kas ka muusikas on kuulda, et oleme geneetiliselt seotud.
Festivali kavas on seekord ka palju lastemuusikat. Eestis on kaua olnud põnevast lastemuusikast puudus. Kuidas on lugu Lätis ja Leedus?
Kronlaks: Ma ei tea, kuidas professionaalsed heliloojad seda näevad, aga tean üht heliloojat, kes töötab muusikaõpetajana ja kaasab alati lapsed loomeprotsessi, vabaimprovisatsiooni jms. Ei ütleks, et professionaalsed heliloojad huvituks väga lastele kirjutamisest – seda küll on, aga popmuusikas.
Natalevičius: Kunstmuusika, lastemuusika ja lihtsam koorimuusika, puhkpilliorkestrimuusika ei ole vahest nii põnevad. Lääneriikides on tavaline, et näiteks koolimuusikale spetsialiseerutakse. Leedus lõime kaks aastat tagasi firma, mis keskendub koostööle haridusasutusega, tellib uusi teoseid ja toob ühtlasi heliloojaid haridusasutustesse. Vahel on tunne, et haridussüsteemis on lünk ja nüüdiskunst ei ole koolis kuigi hästi esindatud, isegi muusikakoolides ei ole kõik õpetajad sel teemal eriti haritud. Aga see tähendab, et ka loomeinimesed tunnevad end eemaletõugatuna. Töötasin loova partnerluse projektis, mille mudel oli üle võetud Ühendkuningriigist. Leedus oli see suur projekt pühendatud loomeinimestele, kes käisid koolides ja lahendasid õpetamisprobleeme. See oli põnev kogemus ja näitas, et nüüdiskunst ja haridus peavad rohkem ühte jalga käima.
Leedu muusika infokeskus algatab pidevalt uusi tellimusi, mida trükitakse ja levitatakse koolide kaudu. Tehakse ka spetsiaalseid kavasid. Paljugi võiks veel selles vallas teha, aga sugugi kõik heliloojad ei taha kirjutada hariduseesmärgiga nüüdismuusikat lastele.
Kronlaks: Mina lööksin lahku hariduseesmärgiga muusika ja lastemuusika. Haridusrepertuaar huvitab heliloojaid küll ja neid projekte on ikka igal ajal tehtud. Enne rääkisin aga rohkem lastemuusikast, mida kirjutavad professionaalsed heliloojad. Läti heliloojate liit ei tee selliseid asju, aga võib-olla on mul mujal midagi kahe silma vahele jäänud.
Lill: Võime rääkida lastemuusikast kui žanrist, nagu militaarmuusikast või harrastuskoorimuusikast. Selles vallas on spetsialiseerunud heliloojaid. Võime aga rääkida ka lastele loodud muusikast, mis on ülimalt kunstiline, sest laste maailmapilt peaks olema väga lähedal loomeinimese maailmapildile. Mõlemad on avatud ja püüavad ümbritsevat mõtestada. Kui niiviisi vaadata, siis ei tuleks teha tohutut vahet täiskasvanutele ja lastele loodud muusikal. Muidugi on objektiivseid erinevusi, nagu tähelepanu kestus, sest laste otsmikusagar ei ole veel piisavalt arenenud ja neil on raske pikalt paigal olla. Aga ka minul on aeg-ajalt tunne, et tahaks kontserdil istumise asemel jalutada. Tean väga väheseid teoseid, millega on üritatud publikut aktiveerida, nt John Cage on selliseid katseid teinud. On olnud vabaõhukontserte, nt New Yorgi koolkonna jalutuskontserdid. See on põnev suund, kuhu edasi mõelda – mis on meil lastega ühist.
Millist kontserti või teost ei tasu Balti muusika päevadel maha magada?
Natalevičius: Me oleme kallutatud.
Kronlaks: Mina võin soovitada Läti kontserte: Sinfonietta Rīga keelpillikvartett 27. aprillil ja klaverikvartett Quadra 1. mail. Need professionaalselt väga kõrgel tasemel muusikud on väga palju heliloojatega koostööd teinud. Ootan neid kontserte väga. Seal on segamini kõigi kolme Balti riigi muusika. Tšellist Kārlis Klotiņš on mõlemas ansamblis sama – meie nüüdismuusika tõeline kangelane, kel on õnnestunud teha päris palju. Ta on väga hõivatud nüüdismuusika interpreet.
Natalevičius: Vahest on hea mõte soovitada kõiki kontserte, sest see on suurepärane võimalus pühendada aega Balti muusika kuulamisele – ja Balti muusika päevadel on igast riigist välja pandud päris hea valik. Leedut esindab ka väga huvitav põlvkondade ja stiilide segu: seal ei ole ainult teatud osa leedu muusikast – näiteks suured leedu heliloojad või noored heliloojad, kontseptuaalsed või neoklassikalised heliloojad –, vaid kõigi hulgast on tehtud hea valik. Vastavalt võimalustele saab kuulata, kuidas kõlab praegune Balti muusika.
Leedust oleme valinud kaks ansamblit: Synaesthesise ja Twenty Fingers Duo. Nad ei mängi nüüdismuusikat ainult siis, kui seda on vaja, vaid nad elavad nüüdismuusikas ja on ainult sellele pühendunud. Neid ambitsioonikaid muusikuid ja nende kavasid on kindlasti huvitav kuulata.
Lill: Ka mina soovitan kuulata nii palju kui võimalik, sest tänavune kava on žanride, koosseisude suuruse ja geograafilise ulatuse poolest eriti külluslik. Oleme iga kontserdi kavasse püüdnud Balti kolleege lõimida. Kõrghetked on kindlasti suured kontserdid, kus astuvad üles Eesti Riiklik Sümfooniaorkester koos Eesti Filharmoonia Kammerkooriga ja Tallinna Kammerorkester. ERSO ja EFK ühiskontserti pole Eesti muusika päevadel olnud ammu, heliloojatel oli võimalus kirjutada tõeliselt suurele koosseisule. Paljud noored heliloojad on saanud neile teose luua, on huvitav kuulata, kuidas see välja on tulnud. Festivalil on ka väga hõrke väikseid kontserte, näiteks Eesti Elektroonilise Muusika Seltsi ansambel, mis on hästi entusiastlik ja energiaküllane uuem koosseis. Meie klaveriduo Kadri-Ann Sumera ja Talvi Hunt pälvis ISCMi maailma muusika päevade ajal rahvusvaheliselt publikult kõvasti kiidusõnu. Öeldi, et see on tõesti üks paremaid nüüdismuusikat esitavaid klaveriduosid, mida on kunagi nähtud. Olge lihtsalt uudishimulikud ja otsige erinevaid asju. Muidugi ootan ka mina väga teiste Balti riikide ansambleid. Need, mida olen kuulnud, on muljetavaldavalt kõrgel tasemel. Sama kehtib festivalile valitud heliloojate kohta, nii et arvan, et see on väga värskendav üritus.
Kuidas heliloojad teie riigis praegu elavad ja kuidas saate heliloojate liidus neid toetada?
Natalevičius: Helilooja professionaalne elu tähendab muusika loomist ja selle esitamist. Keeruline on praegu just teine pool, aga ka teised festivalid püüavad praegu kolida veebi. Aja planeerimine on praegu keeruline, aga olukord on raske ka piirangute tõttu. Näiteks Leedus olid eelmisel aastal loovisikutele spetsiaalsed programmid ja Leedu kultuurinõukogu määras COVID-19 tõttu lisastipendiume. Valitsus on palju aidanud. Heliloojate liidus teeme tavapärast tööd, aga enamik üritusi on praegu veebis. Praegu, nagu ülejäänud aasta jooksul, tellime uusi teoseid ja ootame taas avalikke üritusi, olukorra paranemist ja elu normaliseerumist. Tegevust ei ole peatatud, teeme, mis saame, püüame heliloojaid innustada komponeerimist jätkama ja anda neile võimaluse teosed ka publiku ette tuua.
Kronlaks: Just nägin Facebookis naljakat meemi selle kohta, kuidas näeb välja helilooja töö enne pandeemiat ja pandeemia ajal. Nali on selles, et esitatud on kaks samasugust pilti – helilooja komponeerib. Muidugi ei erine meie töö sellest, mis ta oli enne pandeemiat, aga mõned heliloojad kurdavad, et neil on valmis kolm-neli teost, mis ootavad ettekannet. Just esitamisega on probleeme. Nagu Leedus, on ka meil uute teoste tellimisse pandud rohkem raha kui varem, eriti viljakas oli eelmise aasta lõpp. On ka mitmeid haridusliku eesmärgiga tellimusi, näiteks tellimusi muusika- ja teatriakadeemiale. Samuti oli tellimusi ansamblitele, orkestrile ja kooridele. Sel sügisel tuleb akadeemias väike festival, kus kõik need teosed ette kantakse. Aga muidugi ainult need heliloojad, kes on välismaal nime teinud ja saavad välismaalt tellimusi, elavad praegu muusika kirjutamisega rahaliselt ära. Neid on väga vähe. Enamasti on heliloojal ikka mõni kõrvaltöö, näiteks töötatakse õpetajana, aga nii, et jääks aega ka heliloomingu jaoks.
Lill: Kõigis Balti riikides on ilmselt üsna samamoodi. Ka meil on olnud abimeetmeid, aga mina kardan, et hakkame pandeemia suuremat mõju nägema alles tulevikus, sest helilooming on väga pika planeerimisega amet. Teos tellitakse harilikult aasta või paar enne kontserti. COVID-19 ajal on heliloojad töötanud teoste kallal, mis on tellitud varem, aga mulle valmistavad muret uued tellimused, sest on näha, et paljudel institutsioonidel on raskusi ning nõudlus uute teoste järele on kindlasti vähenenud. Tähtis on, et kultuurielu jätkub niipalju kui võimalik. Sellepärast tahtsimegi selle festivali teha kindlasti nüüd kevadel. Eesti muusika päevad on siinsetele heliloojatele üks tähtsamaid üritusi ja muidugi on tähtis ka rahvusvaheline suhtlus. Juba loomult on helilooming rahvusvahelisem kui mõni teine kultuurivaldkond. Ootan festivalilt palju ja loodan, et see annab hea tõuke – eriti noortele heliloojatele, kes näevad, et elu võib ka praegu olla loominguliselt põnev ja aktiivne. Ehk jätame selle ajastu varsti seljataha.
Leedu Heliloojate Liidu esimees Mykolas NatalevičiusEesti Heliloojate Liidu esimees Märt-Matis LillLäti Heliloojate Liidu esimees Rolands Kronlaks
Jonas Gasiūnase ja Kaido Ole näitus „Jonas & Kaido II“ Tartu Kunstimajas, kuraator Arvydas Žalpys (Kaunase Meno parkasi galerii).
Seoses Eesti Vabariigi valitsuse kehtestatud piirangutega on näitusemaja suletud.
Jonas Gasiūnase ja Kaido Ole näitus „Jonas & Kaido II“ jõudis Tartu Kunstimajas avatud olla väga lühikest aega. Olin samal ajal Tallinnas ega jõudnud nii nagu palju teisedki enne ühiskonnauut sulgemist väljapanekut vaatama. Niisiis oli mulle tähtis, eriline ja pidulik sündmus, kui selle artikli kirjutamise tarvis pääsesin näitust ikkagi vaatama.
Tartu Kunstimaja asub minu kodu kõrvaltänavas, nii et viskasin mantli pidžaama peale, panin maski ette ja jalutasin kohale. Teadsin, et peale minu seal niikuinii kedagi pole. Selleks ajaks olid galeriid ja näitused juba kolm nädalat suletud ning kultuuri- ja sotsiaalsed elamused olid minuni jõudnud vaid 13tollise sülearvutiekraani vahendusel. Seda suurem oli rõõm, kui kunstimaja suures saalis vaatasin kohe tõtt kolme meetri kõrguste maalidega. Hüüatasin lihtsalt: „Ohoo!“ Galeriid täitis tugev, suletud ruumi kinni jäänud õlivärviaroom – veel üks karantiiniajale eriomane nüanss. Mõtlesin, milline kurb privileeg: see kõik on kättesaadav ja kogetav nüüd ainult minule.
Üllatus oleks mind tabanud ilmselt ka siis, kui karantiini ja nii-öelda füüsilise kunsti nälga poleks olnud, sest Ole ja Gasiūnase looming ongi võimas. Eraldi vaadatuna on tegu nüüdismaalikunsti absoluutsete tippudega: mõlemal on unikaalne käekiri ja välja teenitud staatus. Ma ei ole varem Gasiūnase näitusele sattunud, ent Ole personaalidega on ikka nii, et kunagi ei pea pettuma. Iial ei teki tunnet, et hea küll, aga sel korral on Ole lati alt läbi roomanud. Sellistel kunstnikel on raske suurelt üllatada, sest ootused nende loomingule, näitustele ja teostele on alati väga kõrged. Pigem oleksin rabatud, kui ühel heal päeval satuksin Kaido Ole väljapanekule, mis ei pakugi ägedat kunstielamust.
Tandemit Ole ja Gasiūnas on Tartus ka varem näidatud. 2012. aastal toimus Tartu kunstimuuseumis näitus „Maalimise kolm õppetundi. Jonas Gasiūnas (Leedu), Paweł Łubowski (Poola) ja Kaido Ole (Eesti)“, ent seda ma ei külastanud. Nii et mulle oli nüüd tegu täiesti uue kogemusega. Ja ma üllatusin! Saalis ringi vaadates järgnes mõttearendus: „Hullult hea näitus on, aga miks? Kuidas on see võimalik? Need on ju kaks täiesti erinevat maalikunstnikku … Kas ma olen austusest kahe tähtsa kunstniku vastu subjektiivselt mõjutatud? No ei saa olla, ei tahaks uskuda… Kas ma kuraatorina tuleksin ise sellise kombinatsiooni peale? Karta on, et mitte… Aga kuidas tulla? Mis see valem siin ikkagi on? Kahtlane alkeemia! Tahaksin teada ja sellest õppida.“
Kaido Ole „Maalikunstniku maja“ (2020, vasakul) ja Jonas Gasiūnase „Romantika lõpp“ (2020, paremal) täiendavad teineteist ja kõlavad kummastaval moel ideaalselt kokku.
Mu mõttekäik ja küsimused ei ole muidugi eriti originaalsed. Selle üle, kuidas kaks nii erinevat kunstnikku nii hästi kokku sobivad, arutlevad oma kirjutistes ka näituse kuraator Arvydas Žalpys, Tartu kunstimuuseumi ühisnäituse kuraator Krzysztof Stanisławski ja Kaido Ole ise väljapanekut tutvustavas videos. Stanisławski on öelnud, et need kaks kunstnikku on paradoksaalsel kombel niivõrd erinevad, et meenutavad teineteist. Kaido Ole aga ei oska sarnaseid jooni välja tuua, tal tulevad mõttesse vaid erinevused. Ta ütleb, et polegi otseseid viiteid, miks tema ja Gasiūnas peaksid kokku sobima, ja tõdeb, et see ongi müstika.
Ma ei ole vist Stanisławskiga nõus, et Ole ja Gasiūnas oma erinevuses sarnaseks muutuvad. Pigem vastupidi, nende tugevused ja fookused on lahutatud diametraalselt eri suundadesse – 180, mitte 360 kraadi. Vahel ongi ootamatud kooslused võrratult head. Jamie Oliveri kokaraamatus on retsept, kus tuntud kokk soovitab ühte kaussi kokku panna rammusa vaniljejäätise, oliiviõli ja meresoola. Paistab kahtlane? Aga maitseb iii-meee-liii-seeelt! Nii-öelda müstika seisneb selles, et esile tõusevad eri komponentide parimad omadused. Gasiūnase maalilisus, monokroomne koloriit, suitsuga maalimisel tekkiv spontaanne katkendlik joon ning melanhoolsus moodustavad kontrasti Ole erksavärviliste teoste, ülimalt kontrollitud tehnika, üldiselt selgete-puhaste pindade ja humoorika loominguga. Ja oh imet, mõlemad saavad särada!
Sama efekt ei saa tekkida näiteks mõne konkreetse kunstivoolu ülevaatenäitusel, kus võib autorite oskust ja stiili kõrvutada. Näiteks kumb oli parem kubist: Georges Braque või Pablo Picasso? Loomulikult võib eelistada Ole või Gasiūnase loomingut, aga neid ei saa võrrelda. Nad ei võistle omavahel mitte milleski ja seeläbi hoopis toetavad teineteist. Küll aga on sellise koosluse õnnestumises mõjuteguriks asjaolu, et mõlemad autorid on võrdselt tugevad. Pole loodud situatsiooni, kus üht saaks upitada seeläbi, et teine on kehvem. Kõik on aus – kunstnikud on samal pulgal ja kedagi ei tooda ohvriks. Tegu on sümbioosiga, millest võidavad mõlemad.
Veel enne kui vaatasin videot, kus Ole räägib Stanisławski välja toodud erinevustest kahe kunstniku, kahe inimese vahel, panin autorite loomingu põhjal kirja mõningad märksõnad. „Gasiūnas – poeetiline, boheemlaslik, hõljuv … Gasiūnas on s*taks deep. Kaido Ole on s*taks cool.“ Mõtlesin, et kui Ole ja Gasiūnas on aastakümneid olnud sõbrad, siis nad ise on ikkagi rohkem sarnased, ainult looming on erinev. Ja sisetunne ei petnud.
Seda teadsin küll juba varem, milline pedant on Kaido Ole. Olen erinevalt Stanisławskist ka tudengina Ole ateljees käinud – see oli tõesti puhas ja korras. Hiljem, kui ta sellest ateljeest välja kolis, annetas ta oma oranžid plasttoolid EKA maaliosakonna magistriüliõpilaste ateljeesse: need nägid välja justkui uued, ühegi värviplekita (mitte küll kauaks). Stanisławski sõnul valitseb aga Gasiūnase ateljees alati „kunstiline segadus“. Selline toimimisviis peegelduvat ka mõlema kunstniku suhtumisest nii omaenda kui ka näiteks auto välimusse: Ole on dändi ja igati hoolas, Gasiūnas aga vastupidi. Äge igatahes, kuidas isiksused-iseloomud kooruvad loomingu kaudu lõuendile. Küllap nad täiendavad-toetavad teineteist ning kõlavad sõpradena kummastaval moel ideaalselt kokku nii nagu nende teosed.
Pärast näituse külastamist ja seda artiklit kirjutades on mind vaevanud kahetsus. See oli kindlasti üks neist väljapanekutest, mida oleks võinud-pidanud väisama võimalikult paljud. Mitte ainult mina ja need külastajad, kes kohe alguses kohale jõudsid tormata.
Tartus ei ole ülemäära palju galeriisid ega kaasaegse kunsti näitusi, et võidaks sellisel tasemel projektidest üle minna. Ideaalne koroona-stsenaarium oleks võinud olla programmi pausilepanek ning jätkamine sealt, kus pooleli jäi: kõigepealt uuesti „Jonas & Kaido II“ ning seejärel võimaluste piires ja ajalises nihkes kõik see, mis oli planeeritud. Tean, et see on keeruline, aga kriisi ajal tuleb teha valikuid, mis on rasked ja kõigile ei meeldi. Vähemalt on tõenäoline, et Tartu Kunstimajja aprillikuuks planeeritud Jaanus Samma ja Krista Möldri näitused lükkuvad maisse – loodetavasti siis on galeriid kui kõige väiksema viiruseleviku riskiga avalikud ruumid jälle külastajaile avatud. Koroona jätab kultuuri nii ehk naa lüngad, ent peaksime neid tasandama ning leevendama nii palju kui võimalik.
„Kõheda vastasmõju“ festival 1. – 4. IV, korraldaja eˉlektron, osalejad Hiroaki Umeda, Rourou Ye, Inga Salurand, Liis Vares, Avan Omer, Hendrik Kaljujärv, Mary Notari, 5 Horses, Artjom Astrov, +aave+, Samuli Tanner, Asuna, Rimini Protokoll, Ringhold, Bohdana Korohod, Maria Paiste jt.
Virtuaalseid teatriformaate koondavast „Kõheda vastasmõju“ festivalist kirjutasin ka aasta tagasi. Toona oli viirus maailma just segi paisanud. Poed osteti tühjaks, vetsupaberite pärast hundistuti, maad võttis paanika ja vaen. Ühiskond lõhenes: ühed, kes pesid käsi, ja teised, kes demonstratiivselt selle tegemata jätsid. Pooleldi füüsiliselt Kanuti gildi saalis, pooleldi virtuaalselt netis toimuma pidanud festival koliti viiruseohu tõttu täielikult veebi ja kultuurijanus etenduskunstide sõbrad said lahjendatud teatripisiku doosi otse veeni.
Nüüdseks on hüsteeria asendunud tülpimusega. Nakatunute ja surnute arvu vaadatakse hommikuti uudistest sama tuima näoga kui mõnd kontseptuaalset kunstiteost või reportaaži Bagdadi haiglas toimunud pommiplahvatusest. Arvamuslugu kirjutades küsisin endalt toona: kas festivali- ja teatritunne säilib ka veebikeskkonnas?
Tegin läbi vajalikud rituaalid. Kirjutasin kõikide ürituste ajad kalendermärkmikusse, et jõuaksin alati õigel ajal õigesse kohta. Kuna läbi veebikaamerate olid näha publiku näod, siis kraamisin toas selja taha jääva ala, mis videos paistma jääb. Sättisin arvuti lauale ja ennast selle ette mugavale toolile istuma. Ja muidugi ei saanud teatripuhvetita, mille simuleerimiseks soetasin pudeli viskit, mis festivali lõpuks ka otsa sai.
Teatris ei mängi vaid näitlejad. Ka publik etendab, allub vabatahtlikult rollile, mille peamiseks ülesandeks on vait püsides teistega samas suunas vaadata ja pärast näitlejate kummardamist neid kolm korda tagasi lavale aplodeerida, isegi juhul kui taidlejate ponnistused täielikult külmaks olid jätnud. Formaadi uudsus survestas toona vanu kombeid kordama. Festivalitunne ja teatriime sündisid.
Osalusvõime kadu
Nüüd, aasta hiljem on mu eelhäälestus kõvasti vähenenud. Virtuaalsotsiaalsus on tinginud ekraaniväsimuse ja veebimeelelahutusüksilduse. Kui algul oli galeriide ja näituste arvutisse kolimine põnev väljakutse, kuidas säilitada kunstnike ja publiku side, siis paraku jäid eelmise pandeemialaine pioneernäitused mulle ka viimasteks. Ükskõik kui palju ennast kuvaril ringi keerutada saab, jäävad virtuaalnäitused ikkagi ülespildistusteks. Paratamatult toimivad kompositsioonid ja esemete asetused kolmemõõtmelises ruumis ja arvutiekraanil täiesti erinevalt.
Soov luua virtuaalset näitusekogemust on kui kahel jalal kõndivate inimesekujuliste robotite ehitamine. Balansseerides ühelt jalalt teisele pole viis, kuis üks tehniline olevus kõige efektiivsemalt ringi liikuda saaks. Seetõttu eelistan kontakti hoidmiseks veebinäitustele kas või kunstnike Instagrami kontosid, kus enese eksponeerimine on märksa vahetum, isiklikum ja ausam.
Teatri puhul mõjub füüsilise ruumi täiuslikkus. Heli, valgus ja lõhnad on kõikjal vaataja ümber. Kui madalad bassisagedused panevad teatrisaalis tooli värisema, siis koduteatris heal juhul kõlarid plärisema. Vaid paari hetkega võib hingemattev pimedus vahetuda pimestava valgusega. Veebiteater peab selle kõik kompenseerima intellektuaalsete kontseptuaalsete konstruktsioonidega, sest vaatamata teatrisaali imaginaarse neljanda seinaga harjunud olemisele moodustub veebiteatris arvutiekraaniga vahetõke.
Kas mul on võimalik sekkuda? Kuigi teatris ei hakka keegi naljalt etenduse käiku sekkuma – eufooriliselt lõkerdama, enese paljaks koorinuna lavale jooksma, näitlejaid ründama –, siis on see võimalus endiselt olemas. Etendusega kaasneb oht. Inimese ja inimese vahel on alati mingi oht. Sõnade eest vastutuse kandmine on panditud võimalusega, et solvatu haarab aknalaualt lillepoti ja lajatab sellega. Facebookis või Delfi kommentaariumis tatipritsimine jätab silmnäo terveks.
Nagu nentis festivali viimase päeva seminaris „Kuhu on kadunud kogu maagia?“ sotsiaalpsühholoog Anu Realo, tekitab etendajaga koos ühe ruumis viibimine tunde, et vaatajal on osaluslik võime tulemust mõjutada. Veebis on videoid, kus mõni fänn viskab laval laulvat iidolit tühja õllepudeliga. Ma pakun, et enamasti pole tegemist äkilise vihasööstuga artisti vastu, kelle hääl autotune’ita ei kõla nagu Youtube’i videos, vaid sellesama ohjest vabanenud ihaga muuta asjade käiku, luua pretsedent, et just minu käe läbi ei jõudnudki Justin Bieber või Marilyn Manson kolmanda salmini.
Kas vaataja on etendajale tähtis?
Siit jõuamegi „Kõheda vastasmõju“ festivali põhiküsimuseni. Vaatajana oli mul vaja võtit, mille abil festivali mõtestada. Seega sai minu üheks peamiseks huviks, kas nähtav võidab midagi sellest, et ma just nüüd ja just siin seda kogen või ei erine reaalajas toimuv hiljem järelvaadatavast lindistusest. Kas ma lähen korda ja kas minu olemisest midagi sõltub? Kas ma olen etendajale vajalik?
Teater on tulnud töölauale: ekraanil avavad Riina Maidre ja Maike Lond Malmborg festivali ja tutvustavad kava, artikli autor aga, nagu see praeguses netikultuuris tavaline on, vaatab ühe silmaga lavastusi, teisega jätkab oma tööd. Virtuaalkultuur on publikust distantseerunud.
Saksa eksperimentaalteatri grupeering Rimini Protokoll koondas lavastuses „Call Cutta at Home“ kõik 30 publiku liiget ühisesse Zoomi keskkonda. Vaatajatel tuli oma kodus kahe etendaja juhatusel aktiivselt kaasa lüüa. Isolatsiooni klaustrofoobiast rääkides ronisime laua alla, keetsime ühiselt teed-kohvi, näitasime läbi kaamera vaadet koduaknast, lösutasime voodis. Kuigi katarsis jäi tulemata, suutsid lavastajad ainsana luua haavatavuse tunde. Minu otsused mõjutasid seda, kuidas Indias Kolkatas viibiv etendaja reageerib.
Ja muidugi ilmnes ka teine veebiteatri haavatavuse aspekt, sest paratamatult tuli Jaapani helikunstniku ASUNA esinemine poole pealt kinni panna, sest etenduskunstniku kehv wifi tegi läägiva heli kuulamise talumatuks. Võimalik, et ka veebiteatri publik peab tarbijana professionaliseeruma. Hankima parema wifiruuteri, paigaldama koju suurema ekraani või projektori, soetama korralikud bassikõlarid ja eelnevalt naabrile lepituseks koogi viima, enne kui ta tuleb pesapallikurika abil heli vaiksemaks keerama.
Veebiteater ei tekkinud muidugi viirusega. Etenduskunstid olid juba varem bittidest ja baitidest läbi imbunud. Ekraanid on olnud kontsertide, kunstinäituste ja teatrilavastuste lahutamatuks osaks aastakümneid. Tehnoloogiline teater on jõudnud juba omaette nähtuseks saada. Filmivõimaluste arenguga kuulutati traditsioonilise teatri surma, kuid hirmuvärinatest hoolimata lavakunsti elujõule miskit kurja ei juhtunud.
Me oleme harjunud sündmuste reaalajas passiivse tarbimisega, olgu see siis Tartu maraton, laulupeo rongkäik või esimesed sammud Kuul. Kolleeg teisel pool maakera on vaid videokõne kaugusel. Kaamera ja ekraan laiendasid märgatavalt seda, mis on võimalik teatrilaval. Koos said mängida näitlejad, kes asusid eri riikides. Eellindistuse toel võis tantsija saada iseenda lavapartneriks. Etendus võis rännata ühest majast teise, publiku silmi kordagi kannult raputamata. Seetõttu küsin endalt iga veebilavastuse puhul: kas see on midagi uut või ainult uus kuub?
Veebiteater tuli, et jääda
Areneva valdkonna puhul on paratamatult esiplaanil formaadiküsimused. Seekordse festivali avalöögiks oli eelmisel korral sügavaima mulje jätnud Jaapani koreograafi Hiroaki Umeda lühike etendus „Intensional Particle“ ehk „Intensiivne osake“, kus mängitakse hästi distantsteatri võimalustega. Nimelt projitseerisid andurid tema tantsiva keha virtuaalsesse ruumi, mis on publikule vaadatav vaid ekraanilt. Ilma veebiruumita seda lavastust ei oleks ja projektsioon teatriseinal poleks muud kui arvutiekraaniga võrdne koopia.
Kas veebiteater tuli selleks, et jääda ja kas see ohustab eelkäivaid traditsioonilisi formaate? Arvatavasti ei kao veebimeelelahutus meie elust enam kuhugi. Fotoga kuulutati maalikunsti surma ja kinoga maeti teatrit. Ometi on teatrisaalid ja kinod rahvast täis. Ühes kunstiülikooli osakonnas õpitakse maali ja teises fotograafiat. On kokkupuutepunkte, kus need segunevad, kuid traditsioonidele on see pigem lisandväärtus. Ka veebiteater on alles oma formaati otsimas.
Praegu kõnnib palju veebiteatriroboteid kahel jalal ja üritab vertikaalselt kõrguvat inimkujulist keha püsti hoida, et kaheksakümnendatest tuttaval pläriseval ulmefilmihäälel Hamleti monoloogi tsiteerida, kuid nagu „Kõheda vastasmõju“ festival sel korral tõestas, hakkab üha rohkem veebiroboteid sajal jalal mööda seinu sibama, urgitsedes naha alla pugema, kombitsaid teleskoobina välja sirutades ruumi täitma, iminappade ja takjanagadega haakides ümberringi kanduma, propelleritega õhus hõljuma, nano-osakestena heljuma, võngetena levima. Ja siis on nad ohtlikult ligidal. Võid püsti karata, karjuda ja lillepotiga pihta saada, ja seda kõike kodukontorist lahkumata.
Lasteaedades mängivate teatrite kohal laiub hämarus
KEIU VIRRO
Eesti teatrimaastiku huvitav, ent alakajastatud nähtus on lasteaedades tuuritavad trupid. Mõned on esindatud teatristatistikas (nt Miksteater, lasteteater Sõber), paljud aga sinna ei jõua. Alati ei ole tegemist teatriharidusega inimestega: etendusi annavad ka muusikud ja lihtsalt harrastajad. Nimekirja lasteaedu külastavate truppide, veel vähem lavastuste kohta, mida mängitakse, ei ole. Nii lähtuvad lasteaedade juhatajad ja pedagoogid truppi esinema kutsudes soovitustest ja oma kokkupuudetest. Mõned õpetajad on võtnud selle teema südameasjaks ja valivad truppe hoolega, teistel ei ole selleks aega või huvi, kolmandatel on halbu kogemusi ja seetõttu piirdutakse mõne usaldusväärse tegijaga.
Saaks paremini. Pilt on kirju, ehkki loodetavasti mitte enam nii kirju, kui veel kümmekond aastat tagasi. Siis olid muu hulgas probleemiks trupid, kelle lavastuste tase oli nii nigel, et iga aasta tagant vahetati nime – sama nime all teist korda samasse lasteaeda poleks pääsenud.
Truppide taseme jälgimine pole lihtne ülesanne. Enamik professionaalseid truppe, eriti kui nad mängivad täiskasvanutele (oma maja olemasolu ei tee ka paha), saavad vähemasti arvustuste kujul oma tegevusele mingi hinnangu. Rohkemal-vähemal määral subjektiivseks, ent siiski nähtavaks mõõtmisvahendiks on ka teatriauhinnad. Lasteaedades käivad trupid ei jõua aga enamasti kriitikute ega auhindajate vaatevälja. See valdkond tundub teatrimaastikul omaette mullina. Saaks paremini.
Põhjus, miks sellest kõigest rääkida, on lihtne. Teatri (ja laiemalt kunsti) mõju lastele ei saa alahinnata. Tegemist ei ole tunnetusel põhineva väitega, vaid uurimustes kajastuvate järeldustega. Kaido Rannik Eesti ASSITEJ keskusest on teinud ülevaate seda teemat puudutavatest teadustöödest. Siinkohal üks üsna üldine ja ühtlasi oluline järeldus Arkansase ülikooli professori Jay Greene’i eestvedamisel korraldatud uuringust: „Teater on õpetamiseks tõhus võimalus: sellega kasvatatakse õpilastes sallivust, pakutakse neile kokkupuude laiema, mitmekesisema maailmaga ning parandatakse õpilaste suutlikkust mõista, mida teised inimesed mõtlevad või tunnevad. Need on märkimisväärsed eelised.“1 Ent iga etluskava ei ole veel teater, mis neid ülesandeid täidaks.
Eelmisel kevadel otsustasin uurida, mida lasteaedades näidatakse, kes käivad seal mängimas ja kuidas teevad lasteaiad oma valiku. Palusin mitmelt lasteaialt ja trupilt luba tulla etendusi vaatama. Paraku katkestas pandeemia ringkäigu kiiremini, kui oleksin tahtnud.
Võimalikest lahendustest loo lõpus, enne seda aga paar näidet läinudkevadistest käimistest ja jutlemistest. Suurem osa on jäänud küll loo taustaks. Sellist inimest või asutust, kellel oleks ammendav ja kasutuskõlblik ülevaade lasteaedades käivatest truppidest, pole ma veel kohanud. Haigutav tühimik vajab täitmist.
Esimene etendus. Tallinna Liivalossi lasteaed, Miksteater mängib lavastust „Erakordne veepudel“.
Poen väikeses saalis lasteaialaste selja taha. Lavastuse raamiks on härra Toivo juubel. Selle sees esitatakse detektiivilugu, kus detektiivibüroo Mesi ja Lusikas asub otsima kaduma läinud veepudelit. Lavastuses kõlab elav muusika, see tähendab, et on klaver ja inimene mängib sellel. Miskipärast olin ette kujutanud, et makk lava nurgas peaks asja ära ajama. Ei teagi, miks ma pole Eesti puhul oodanud midagi erilist näha, kui olen ometi Taanis Aprilfestivalil (maailma suurim noore vaataja festival) näinud, et lasteaedade väiksed ruumid võivad pigem inspireerida piiratud võimaluste puhul loomingulisemaid vahendeid leidma.
Lavastuse sisu on selgelt haridusliku suunaga: lõbusate lugude käigus käsitletakse nii pandipakendite kui ka taaraautomaatide teemat, sedagi, kuidas käib plastiku ümbertöötlemine ja mis juhtub, kui pudel visata lihtsalt prügikasti. Kõlavad laused nagu „Küpsetame vahukomme, see on Ameerika komme“ või „Seda tegime muidugi vaid selleks ette nähtud kohas“.
Miksteater mängib Tallinna Liivalossi lasteaias lavastust „Erakordne veepudel“ (fotol Donald Tomberg ja Kristo Toots).
Üks asi üllatab mind veel: laval on üsna suur trupp. Miskipärast olin seni arvanud, et kaks näitlejat on lasteaedade maksimum.
Lasteaedade vaade. Kui uurisin lasteaednike liidult lasteaedades käivate truppide küllakutsumise, tingimuste ja taseme kohta, joonistus vastustest välja enam-vähem selline süsteem. Enamasti saadavad trupid lasteaedadesse pakkumised e-kirja teel või helistavad. Valiku teeb kas õppealajuhataja üksi või koos õpetajatega.
Mõnes lasteaias on kasutusel ka tagasisidevorm, mis saadetakse õpetajatele pärast iga etendust. Nii on lihtsam otsustada, kas tasub seda või teist esinejat uuesti kutsuda. Peamiseks kriteeriumiks on rahulolu. Põhilise altminekuna mainitakse ebaprofessionaalseid esinejaid või lastele liiga keerulise sisuga lavastusi. Esinejatele tasutakse enamasti sularahas, ent on ka erandeid, mõnikord tehakse seda arve alusel. Pileti hind jääb enamasti kahe-kolme euro piiresse lapse kohta. Etenduste sagedus sõltub suurel määral lasteaia asukohast. Nii mõnegi maapiirkonna lasteaias ei ole teatrietendused nii sagedased kui linnalasteaias.
Toon siia kõrvale ühe konkreetse näite (vestlus e-kirja teel leidis aset aasta eest). Rannamõisa lasteaia muusikaõpetaja Elin Ots: „Meil on aastatega kujunenud mõned trupid, kes eristuvad baasväärtuste edastamise poolest ning toimivad oma tugevuse ja huviga.“ Positiivse näitena toob Ots üksiktegija Ivar Leti: „Tema lavastused ei sünni ruttu, need on tehtud isikliku kogemuse pealt ja seejuures puudutavad olulisi inimlikke väärtusi.“ Teise näitena mainib Ots Sussi teatrit Viljandist: „Nende põnev väljendusvahend on keha ja liikumine.“ Kolmandana toob ta välja lasteteatri Sõber – selle puhul valitakse alati konkreetse teemaga lavastus.
Elin Ots on olnud aastaid muusikaõpetaja nii lasteaias kui ka üldhariduskoolis ning teinud pikalt koostööd Eesti Kontserdi koolikontsertide produtsendiga. Nõnda kutsutakse lasteaeda etendajate kõrval sageli ka muusikuid. „Kvaliteetkontserdid professionaalidelt,“ iseloomustab ta valikut. „Kiidan kõiki julgeid interpreete, kes on söandanud tulla lasteaeda, kus on kõige ausam ja nõudlikum publik. Kuna meie lasteaia lapsed on juba kolmandast eluaastast harjunud kuulama kõrge professionaalse tasemega kontserte, siis on rõõm, austus ja kiitus vastastikune.“
Teine etendus. Tallinna Männikäbi lasteaed, Hea Tuju teater mängib lavastust „Minu päev lasteaias“. Sedapuhku saan jälgida, mis toimub lasteaias etenduste eel ja järel. Vallatute rühma õpetaja Mare Linnas on laste õnneks ka ise suur teatriarmastaja.
Etenduseni on veidi aega. Rühm hakkab sättima. Õpetaja uurib lastelt: „Kuidas me teatrisse läheme? Kas karjudes?“ „Ei!“ teatavad lapsed, kes ei kavatse seda sorti provokatsioonile alluda. Liigume saali, kus istuvad eri vanuserühmade lapsed. Ehkki pisemad ei pruugi veel suuta keerulisemaid lavastusi hästi jälgida, ei ole lasteaial eriti valikut. Kõik on koos, sest kui tellida etendus väiksematele rühmadele, hakkaks see pileti hinda mõjutama. Valikuid saaks teha, kui oleks rohkem raha.
Algab etendus. Sirmi varjust kerkib nukk Tom ja teatab, et läheb täna esimest korda lasteaeda. Istun tagumises nurgas ja kiiresti tekib küsimus, kas lisaks lauludele on ka dialoog … salvestatud? Mäng tähendab peamiselt kolme nuku ühelt küljelt teisele raputamist ja edasi-tagasi liigutamist.
Teemaks on kiusamine. Kiusaja Sass nimetab prillidega Tomi siniste juustega konnaks. Peagi sekkub tüdruknukk, kelle sõnumi sisu on lihtne: ära ole paha, muidu sa ei leia sõpru. Teksti moraal lajatab sellise hooga lagipähe, et loobun viimsestki kunstilise taotluse otsimisest. Lapsed osutuvad seejuures üsna tänuväärseks publikuks, jäävad lõpuni viisakaks ja elavad etendusele kaasa.
Lasteaiaõpetajad ei tea lavastustest, mis on lasteaeda tulemas, sageli rohkem kui pealkirja. Valik on usaldatud juhtkonnale. Pärast etendusi räägitakse aga lastega alati läbi, mida nähti. „Seejuures on oluline teadvustada, et me kõik näemegi lavastust eri moodi ja leiame sealt erisuguseid asju,“ toonitab Mare Linnas.
Etendusest märksa huvitavam ongi sellele järgnev arutelu Vallatute rühmas. Niisiis, millest etenduses lastele räägiti? „Poiss kiusas!“ – „Ütles halbu kommentaare!“ – „Ütles, et prillid on naljakad!“ – „Ütles teise kohta konn!“ – „Miks ta seda tegi?“ – „Tahtis, et oleks naljakas!“ – „Aga kas oli naljakas? – „Ei!“ – „Mis päriselt naljakas on?“ – „Mul on palju Juku-anekdoote!“ teatab üks poiss.
Ent vestlus võtab tõsisema pöörde. Üks poiss tunnistab, et ka teda on prillipapaks hüütud. Mida sellises olukorras teha? „Peab ütlema õpetajale ja kodus vanematele,“ teavad lapsed. Tuleb välja, et sellist hüüdnime on poisi kohta kasutanud ka üks tema rühmakaaslane. Tüdruk tunnistab seda ja on nüüd omakorda ise lõputult kurb. Õpetaja lohutab teda: peaasi on tunnistada ja vabandust paluda. Ja mis peaasi, ikka tõtt rääkida. Nii on etendusest saanud rühmas ometi tõhus temaatiline õppetund.
Mare Linnase motiveerituses ei ole kahtlust. Kui uurin tema tausta, meenutab ta teatriskäimisi väikese lapsena. „Kui pidulikuks ja tähtsaks see tehti! Olen kolme lapse ema ja seitsme lapse vanaema, nii et olen seda kultuuri nende peal edasi viinud,“ räägib kogenud õpetaja.
Männikäbi lasteaias on (väljaspool pandeemiat, muidugi) käinud teatrid keskeltläbi korra kuus. „Ma ei tahaks nimetada seda haltuuraks, aga … kõikidest etendustest ma vaimustuses ei ole,“ ütleb Linnas diplomaatiliselt. Tema hinnangul võiks lasteaedades käivad teatrid lisaks õpetlikule ivale veidi rohkem keskenduda kunstilisele poolele. „Muidugi peaks olema mõttetera sees, aga ka päriselt teatrile omast, nagu kostüümid, dekoratsioonid. Teater ei ole ju lihtsalt repliigid ja lapsed õpivad palju ka meelte kaudu,“ leiab ta. Need etendused annavad lastele tema sõnul esmase võimaluse teatriga kohtumiseks. Nii õpivad lapsed ka teatrikultuuri, käitumist.
Teatritegija vaade. Üks pikaajalisemaid lasteaedades tiirutavaid eesti truppe on lasteteater Sõber, kelle kogemusest räägib Tanel Bergmann.
Lasteteatri Sõber taustalugu ulatub aastasse 1996, kui Bergmann liitus Trummi teatriga. Dajan Ahmeti juhtimisel tegutsenud teater oli alustanud kolm aastat enne seda. 2005. aastal tulid mõned inimesed sealt ära ja sündis uus teater. Süsteem toimib aastast aastasse (kui pandeemiaaeg välja arvata) üsna ühtmoodi. „Augustis ja septembris on lasteaedade ja koolidega suur kokkuleppimine. Siis pannakse peaaegu kogu aasta jagu esinemisi paika. Koolid, lasteaiad, aga ka rahvamajad üle Eesti,“ selgitab Bergmann. Teater püüab tööpäevad kujundada nii, et Harjumaal mahub ühte päeva üks-kaks etendust, väljaspool aga rohkem, et sõidu peale kuluv raha tagasi tuleks. Etenduste pikkus on keskeltläbi 45 minutit.
Lavastusi maha kandma ei kiputa, nii on korraga repertuaaris umbkaudu 15 lavastust, mida vastavalt tellimusele mängitakse. Algusaastatel tehti aastas kaks uut lavastust, viimastel aastatel on tehtud üks. Hindade osas on vanemad tundlikud. Teatrit tahetakse seejuures just oma kodukanti, sest paljudel ei ole võimalust suuremates keskustes käia. Või kui on, läheb see väga kalliks.
„Püüame lavastusse lisada moraali, ent mängida see lahti ilma näppu viibutamata ja otsesõnu õpetamata. Lavastuses peab olema kõikvõimalikke emotsioone, eelkõige peab see puudutama,“ räägib Bergmann. Mängukohad seavad mõistagi vormile piirid. „Valguse ja heliefektidega ei saa kuigi palju mängida. Kõik peab jääma lavastuse ja näitlejate peale. Sellevõrra on kindlasti raskem.“
Mis hoiab lastele mängimas? Bergmann muigab, et küllap on tegemist tüüpvastusega: „Ikka laste rõõm. Annad küll, aga vastu saad positiivset energiat nii palju rohkem. Me ei saa nuriseda, kui töö ja hobi on üks.“
Hoolimata sellest, et Bergmann on valdkonnas kaua tegutsenud, ei oska temagi täpselt öelda, kui palju etendajaid samal väljal on. „Palju aastaid tegutsenud truppe mõnda tean, aga tegelikult puudub ülevaade,“ ütleb ta. Negatiivseid näiteid mäletab varasemast ajast aga küll. „Aeg-ajalt mängiti isegi teiste teatrite nime all. Nii tehti üks ring, sest teati, et rohkem neid nagunii ei võeta. Tase oli nii kehv. Järgmine ring tehti juba teise nime all. Ma ei tea, kas selliseid on veel üldse jäänud.“
Peale haltuuratajate hulga vähenemise toob ta positiivse suundumusena välja õpetajate suhtumise muutumise. „Minu meelest on üha rohkem hakatud teatreid valima. On lasteaedu, kes on selgelt välja sõelunud trupid, kelle kvaliteeti nad teavad. Kuigi mõned lasteaiad võtavad ikka selle, kes esimesena pakub.“
Kui uurin, mida tema arvates võiks olukorra parandamiseks veel ette võtta, jääb Bergmann mõttesse. „Ma ei ole selle poolt, et hakata hirmsasti truppe ja lavastusi lahterdama või teha mingisuguseid kontroll-ettemängimisi. Aga selge see, et pakutakse ka päris hirmsat teatrit. Kuidagi tuleb terad sõkaldest eraldada,“ leiab ta. „Pigem peab olema etenduste tellijatel olukorrast parem ülevaade.“
Ühe võimalusena pakub ta välja kõigi Eestis lastele mängivate teatrite nimekirja koostamise. „Peaks jõudma õppealajuhatajate ja pedagoogideni, et nad saaksid aru, et iga lavastust ei saa vastu võtta. Seejuures, see ei olegi ju otseselt nende töö, mille eest neile makstaks, nii et praegu peab arvama, et see lihtsalt neid väga huvitab.“
Kuidas edasi? Nähtu ja kuuldu põhjal (oluline allikas oli ka märtsis korraldatud lastekultuuri seminar2) võib välja tuua kolm peamist aspekti. Esiteks, teater on ka väikelaste arengus tähtis. Teiseks, Eestis on küll harjumus teatritruppe lasteaedadesse kutsuda, ent lavastuste kvaliteet kõigub tugevalt. Kolmandaks, puudub igasugune ühtne süsteem, mis teeks pedagoogidel valiku lihtsamaks ja annaks teistelegi ülevaate, mis selles valdkonnas toimub.
Ülevaate kõrval oleks vaja ka laiapinnalisemaid lasteaialastele mõeldud programme. Jah, loomulikult ka rahastust, ehkki pandeemia tõttu on varasemast veelgi raskem leida valdkonda, kus seda ei vajataks.
Praegu valmistatakse Eestis ette kultuuriranitsa süsteemi, millelaadne toimib juba mitmes lähiriigis.3 Kultuuriministeeriumi ning haridus- ja teadusministeeriumi esindajad on sel teemal suhelnud ka Eesti lastele ja noortele suunatud teatri eestvedajatega, ASSITEJ Eesti keskusega, mis ühendab professionaalseid noorele vaatajale suunatud teatreid ning teatriasjatundjaid (kuulun ka ise selle liikmete hulka). Praegusest arutelust võiks kasu sündida ka lasteaialastele pakutavale teatrile. Kultuuriministeeriumil on kaks meedet kasvatamaks võimalust, et teater jõuab ka lasteaialasteni. Programmiga „Teater maale“4 toetatakse nii laste ja noorte teatriskäimist kui ka nüüdistantsuetendusi kõikjal Eestis. Selle eelarveraha kasutatakse väljasõiduetendusi takistavate finantsriskide maandamiseks, et hoida pileti hind külastajale soodsam, ning laste- ja noortegruppide teatrikülastuste toetamiseks. Teiseks on heategevusfondi Aitan Lapsi, Eesti Pandipakendi ja kultuuriministeeriumi ühisprojekt „Teater lasteaeda“.5 Viis aastat kestnud ettevõtmise käigus on etendusi antud 500 korda ning neid on näinud üle 32 100 lapse. Ei saa seega öelda, et teemaga ei tegeletaks, ent arenguruumi on üksjagu. Murekohtadest kõige suurem on minu arvates lastele teatrit tegevate truppide ja lavastuste ülevaate puudumine.
Annemari Parmakson on hiljuti toonud välja praeguse teatripildi kitsaskoha: „Teatrivaldkonnas [—] on aastaid olnud mure, et see, mida laps lasteaias ja koolis esmaste teatrietendustena kogeb – kahe-kolmeeurose piletihinnaga teatrilaadne taidlus koolimaja aulas või mõni toode iga-aastaselt jõululavastuste konveierilt – ning seega mulje, mis laps sealt teatri kohta eluks kaasa saab, on nii mõnigi kord üheülbaline, halvemal juhul suisa piinlik. Teistpidi aga paneb nördima, et mitmed kihvtid laste- ja noortelavastused, mis linnade teatrimajades (nii suuremates kui ka väiksemates) sünnivad, ei jõua kaugema kandi publikuni“.6 Mida teha? Paari euro eest ei pruugi saada head teatrit ning see ei motiveeri paljusid vanemaid ka lastele näidatava kvaliteedile mõtlema. Kallim pilet mõjuks valiku osas ehk motiveerivalt, ent süvendaks ebavõrdsust, kuna mõnedes peredes ollakse hinnatundlikumad.
Lasteaialapsi kultuuriranitsa projekt esialgse plaani kohaselt ei hõlma, ega alusharidust üleüldse. Ühest küljest (oleks vaid raha ja soovi!) mõistagi võiks. Teisest küljest on selle ettevalmistamise protsessis võimalusi, millest võiks igal juhul kasu lõigata ka lasteaiad.
Kui unistada, et kultuuriranits hakkab mõne aja pärast hõlmama ka alusharidust (selliseid plaane küll ei paista), on ka sel suunal üksjagu teemasid, mida läbi mõelda. Näiteks, kui programm peaks tähendama (nt viitega, et olemas on „Teater maale“ programm) vaid laste sõidutamist teatrisse, aga mitte teatritruppide liikumist kooli, varitseb siin päris teatrimajades käimise rõõmust hoolimata suur ebavõrdsuse oht. Mida kaugemal on sihtrühm keskustest, seda suurem on laste ja õpetajate ajakulu. Kui teater tuua (kultuuriranits hõlmab ka muud, siinses loos räägin teatrist) laste juurde, võtaks see 45 minutit koolipäevast. Terve vaba õhtu kaotamine versus alla tunni päevast on päris oluline asi, mida kaaluda. Ja see, kui teater on lapsele otseses mõttes lähedal, ei ole kogemusena tähtsusetu.
Praegu on vähe töökohti või asutusi, kus arendataks lastele mõeldud teatrit. (Näiteks kirjanduse valdkonnas saab kiiduväärse näitena tuua lastekirjanduse keskuse.) Laste- ja noorteteatrite eksperdid on korduvalt rääkinud ühtse süsteemi loomise vajadusest. Alustuseks piisaks kodulehest, kuhu koondataks sihtgrupile mõeldud kultuurisündmused, mille hulgast valida. Jah, see eeldab teabe pidevat täiendamist ja uuendamist, aga sellest saaksid lasteaiaõpetajad kasu lõigata ka juhul, kui riigivõim lasteaialastele mõeldud kunstikogemusi laiemalt ei toeta. See looks lastele paremad võimalused, sõltumata nende elukohast, vanemate sissetulekutest ja õpetajate motivatsioonist.
Nii saaks süstematiseerida õpetajatele info, aga ühtlasi sünniks sel kombel ka ülevaade valdkonnast. Selleta sõltub valik liiga suurel määral kas lapsevanematest või õpetajate taustateadmisest ja ajast, mis neil on info otsimiseks võimalik kulutada. Usun, et kui lavastusi valides ei toetuta vaid oma kogemusele või sellele, milline trupp kõige kiiremini ühendust võtab, selguvad tasapisi ka kvaliteetsemaid lavastusi tegevad trupid.
1 Jay P. Greene, Heidi H. Erickson, Angela R. Watson, Molly I. Beck, The Play’s the Thing: Experimentally Examining the Social and Cognitive Effects of School Field Trips to Live Theater Performances. – Educational Researcher 2018, 47(4), lk 246–254. Beck University of Arkansas, Fayetteville,. https://doi.org/10.3102/0013189X18761034
