Warning: Trying to access array offset on false in /data01/virt42511/domeenid/www.arendus.1kdigital.com/kultuuriveeb/htdocs/wp-content/plugins/page-scroll-to-id/malihu-pagescroll2id.php on line 414 ühismeedia – Sirp
Rakenduskunsti triennaal kuulutas välja satelliitprogrammi
„Fantasmagooria“ – EKA magistritudengite grupinäitus Balti manufaktuuris.
Mai lõpus algav 8. Tallinna rakenduskunsti triennaal valis välja oma satelliitprogrammi kuuluvad sündmused. Enam kui kahekümne näituse seas on ehte- ja klaasikunsti, kohaspetsiifilisi installatsioone ja eri kunstiliike siduvaid ettevõtmisi. Praegusele ajale iseloomulikult on mitmeid aknanäitusi ning programm hoitakse paindlikuna.
Constanza Salinase töö „Ääremärkus metsa kohta“ A-galerii aknal.
“Hea meel on tõdeda, et vaatamata ebakindlatele oludele on satelliitprogramm mahukas ja kunstnikud on välja tulnud nutikate lahendustega,” sõnas triennaali esinaine Merle Kasonen. “Kunstnikuks olemise juurde käib maailma tõlgendamine oma loomingu kaudu, ent oluline on ka võimalus seda publikuga jagada. Usun ja loodan, et ka publikul on tekkinud suur nälg kultuuri järele.”
Dongyi Wu ehe Otto Ojaste ja Dongyi Wu näitusel „Passerby + peotäis palveid“ A-galerii aknal.
Rakenduskunsti triennaali seekordseks teemaks on läbikumavus ning mitmed näitused on saanud inspiratsiooni just sellest. Nii näiteks kerkib Noblessneri piirkonda mai lõpus installatsioon In-Tangible (autoriks Federica Cogliandro ja Tauris Reose) ning Eesti Kunstiakadeemia magistritudengite grupinäitusel Balti manufaktuuris käsitlevad teemat ehte-, sepakunsti-, klaasi- ja keraamikatudengid (näitus „Fantasmagooria“).
Isikunäitustega on esindatud ehtekunstnikud Darja Popolitova (Hobusepea galerii), Kristiina Laurits (Hop galerii), Jaan Pärn (Meistrite Hoovi galerii), Marta Boan (Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi trepigalerii). Põnevas kohas ja väärikas koosluses saab Laboratooriumi tänava kabelis näha installatiivses seades objekte ja ehteid Kadri Mälgult, Julia Maria Künnapilt ja Kai Koppelilt. Luha tänava garaažis näitavad oma töid ehtekunstnikud Triin Kukk ja Merlin Meremaa. A-Galerii akendel ja Seifis toovad oma värsked tööd publiku ette 18 kunstnikku meilt ja mujalt.
Rait Präätsa teos „Turvamees“ Okapi galeriis Rait Präätsa ja Gleb Divovi näitusel „Liitreaalsus“.
Klaasikunsti ühendavad liitreaalsusega Rait Prääts ja Gleb Divov Okapi galeriis. Sulatustehnikas objekte ja ehteid näitab Kunstiakna galeriis Kai Kaljo. Triennaaliga samal ajal on Eesti Tarbekunsti ja Disainimuuseumis üleval klaasikunstnike Tiina Sarapu ja Ivo Lille näitused.
Kai Kaljo teos näitusel „Kai Kaljo klaasist maailmad“ Kunstiakna galeriis.
Veel kuulub rakenduskunsti triennaali satelliitprogrammi Riste Laasbergi gobelääninäitus Viimsi Jaakobi Kirikus, Katariina Gildi stuudiote akendenäitus ning kunstiakadeemia keraamika- ja klaasikunsti tudengite näitus Salme kultuurikeskuses.
Tallinna rakenduskunsti triennaali peanäitus „Kumab läbi“ plaanitakse avada 29. mail Kai kunstikeskuses ning see jääb avatuks 15. augustini. Seekordset näitust kureerib Taani kunstiajaloolane ja klaasikunstnik Stine Bidstrup, kes on näitusele valinud töid 22 kunstnikult üle maailma. Kui triennaali peanäitus on rahvusvaheline, siis satelliitprogramm annab võimaluse pöörata tähelepanu just kohalikule kunstimaastikule, andes külastajale laiema pildi kaasagsest rakenduskunstist ja selles sfääris tegutsevatest kunstnikest Eestis.
Satelliitprogrammi sündmused jäävad maikuusse ning suvekuudele, täpne avamiste ajakava sõltub riigis kehtivatest piirangutest ning tehakse teatavaks esimesel võimalusel.
Merlin Meremaa ja Triin Kuke ehtenäitus „Garaaž“ Luha tn garaažis.
Tänasest saab leevendatud tingimustel loometoetusi taotleda
Eilsest jõustus loovisikute ja loomeliitude seaduse muudatus, mis toob 8,5 miljonit eurot lisaraha loometoetuste maksmiseks ning millega leevendatakse kuni 2021. aasta lõpuni loometoetuse taotlemise tingimusi.
„Koroonakriis on vabakutselised loovisikud pannud eriti keerulisse olukorda ning senine seadus ei olnud piisavalt paindlik, et neid aidata. Värske muudatus võimaldab loovisikuid täiendavalt 8,5 miljoni euroga toetada ning muudab taotlemise tingimused paindlikumaks. Loodetavasti aitab see rasketel aegadel leevendada muret sissetuleku pärast,“ põhjendas kultuuriminister Anneli Ott seadusmuudatuse olulisust.
Olulisemad muudatused 2021. aastaks:
Seadusemuudatusega saavad alates 18. aprillist 2021 toetust tulla taotlema ka need, kes said eelmisel aastal loometoetust (tavaolukorras peab kahe loometoetuse vahel olema kaks aastat pausi).
Alates 18. aprillist 2021 on vabakutselisel loovisikul õigus saada loometoetust ka juhul, kui ta on loometoetuse maksmisele eelnenud kuul saanud tulu võlaõigusliku lepingu alusel või töövõimetoetust või osalise töövõime kaotuse korral makstavat töövõimetuspensioni kuni 584 eurot bruto (tavaolukorras on see summa 292 eurot).
Alates 18. aprillist 2021 võib loovisik loometoetusele lisaks teenida ühes kuus tulu võlaõigusliku lepingu alusel või töövõimetoetust või osalise töövõime kaotuse korral makstavat töövõimetuspensioni kuni 584 eurot bruto (tavaolukorras on see summa 292 eurot).
Veel üks oluline muudatus on, et loomeliitudesse mittekuuluvad isikud saavad loometoetuse taotlusi hakata esitama toetuste menetlemise infosüsteemis https://toetused.kul.ee/et/login, kuhu saab ennast sisse logida kas ID-kaardi, Mobiil-ID või Smart-ID abil. Loomeliitudesse mittekuuluvate isikute taotlusi hakkab edaspidi menetlema Kultuuriministeerium. Taotlust esitades on vaja lisada ka andmed oma kolme viimase aasta loomingu kohta (teosed peavad olema avaldatud või üldsusele suunatud autoriõiguse seaduse §-de 9 ja 10 tähenduses).
Ajaloomuuseum ootab fotosid rändnäituse “Tähelepanu! 1991! Start!” tarbeks
Ootame fotosid kuue muuseumi koostöös sündiva, sel suvel kaheksas linnas eksponeeritava rändnäituse “Tähelepanu! 1991! Start!” tarbeks.
Mai lõpus avatakse Tallinnas Eesti Ajaloomuuseumi, Valga muuseumi, Saaremaa muuseumi, Narva muuseumi, Tartu Linnamuuseumi ja SA Virumaa Muuseumid koostöös sündinud Eesti Vabariigi taasiseseisvumise 30. aastapäevale pühendatud rändnäitus.
“ Tähelepanu! 1991! Start ” püüab tuua publikuni Eesti erinevate kohtade ootused ja lootused, ja vastata küsimusele, kui palju 1991. aastal loodetust on 30 aastat hiljem täitunud.
Meenutage ka teie pööraseid 90ndaid. Aga missugused me olime 90ndatel? Nabapluus, adi dressid või hoopis sokid ja sandaalid? Tantsisime esimestel reividel, laiutasime käsi tühjas toidupoes või oli see alles vankris lesimise aeg? Meenutagem! Taaslavasta foto endast, oma perest või seltskonnapildist 90ndatel ja aita meil näidata, kuidas ajad on muutunud. Või hoopis seisma jäänud?
Palume saata pilt e-posti aadressil foto@ajaloomuuseum.ee või jagada seda oma sotsiaalmeedia (Facebook, Instagram) kontol kasutades hashtag’i #1991vs2021. Taaslavastused leiavad lõpuks kodu meie 12-meetrises merekonteineris paikneva rändnäituse tahvlil, mis liigub 25. maist 31. oktoobrini trajektooril Tallinn, Valga, Rakvere, Jõhvi, Narva, Tartu, Pärnu ja Kuressaare.
Osale julgelt, sest fotode jagajate ja saatjate vahel loosime välja ka viis komplekti muuseumide perepääsmeid ehk aasta jooksul saad üksi või mitmekesi läbi Eesti rännates tutvuda kõikide projektis osalevate muuseumidega.
Rohkem infot näituse “Tähelepanu! 1991! Start!” kohta leiab siit.
Ühes kauge sõja eelses koolilugemikus on kirjas õpetlik lugu „Aino arve emale“. Iseseisvas, kapitalistlikus ja turusuhetel rajanevas Pätsi Eestis ei kõheldud lastele korraga majandust ja pereväärtusi õpetada. Väike Aino oli terve päeva abiks kodustes töödes ning õhtul koostas oma emale selle eest ka arve. Ikka nii, et voodi ülestegemise eest kolm senti, põranda pühkimise eest viis senti jne. Selle adressaat aga mõistis asja ja koostas maksmise asemel omakorda arve, kus oli üles loetud ema panus, viimase reana „hoole ja armastuse eest“, kõigi järel hinnamärge „ei midagi“. Aino sai aru oma kohast elus ja perekonnas ning rohkem emale arveid ei esitanud.
See lugu tuli meelde, kui peaminister Kaja Kallas valitsuse uhiuut „valget raamatut“ ja viirushaigusega võitlemise plaane tutvustades selgitas: „See on nagu laste kasvatamisega. Ma võin öelda, et mina olen sinu ema ja et sa pead nii tegema, aga laps viskab end selle peale põrandale vibuks ja ei tee seda. Aga kui sa ütled talle, et tahad temaga arutada, siis tuleb ta kaasa. Tahan, et ühiskonnaga oleks sama.“ Kui tegu oleks vaid mõne nõuniku leiutatud ebaõnnestunud kujundiga, võiks asja sinnapaika jätta, kuid esitatud mõttekäik peegeldab riigivõimu hoidjate laiemat arusaama ühiskonnaelu korraldamisest. Pessimist ütleks, et asi on ohtlik. Alles see oli, kui „issid tulid tagasi“, nüüd kostab valitsusjuhi suust varjamatu unistus matriarhaadist.
Peaministri võrdluse põhiviga seisneb selle unustamises, et põhiseadus sätestab rahva kõrgeima võimu kandjana ning et rahvas teostab seda võimu kodanike kaudu valimistel ja rahvahääletustel. Lapsed ei vali endale iga nelja aasta tagant uut ema ja isa, kodanikud aga vahetavad liiga innukalt lapsevanemaks pürginu järgmistel valimistel rahumeeli välja. Kui üldse, siis on rahva mitteametliku isa või ema roll peidetud presidendi institutsiooni, kuid sõltumata east on siiamaani iga president end esitlenud pigem vanavanema õigustega, ent püsiva vastutuseta positsioonis. Sealhulgas president Kaljulaid, kes on meedia vahendusel korduvalt rõhutanud, et ei ole mingi tšikk, vaid vanaema, mis sest, et sellisenagi suhteliselt kasutu.
Raske uskuda, et kodanikkonna enamus nõustub suhetes riigivõimuga endale kuuleka ja piiratud õigustega lapse osa võtma. Pigem tühistavad end lapsevanemaks kuulutavad poliitikud oma võimu ja mõju. Mõni naerab selle kõige üle, mõnel aga läheb hing nii täis, et hakkab Toompeal riigikogu hoone ees koguni uut ja praegusest hoopis põhiseaduslikumat riiki moodustama. Igatahes võiks peaminister teada, et ka juhul, kui peaks tõele vastama, et kodanikud suudavad kriisiaja ühekülgses ja segases infotulvas ühiskondlikke protsesse mõista vaid algkoolilapse tasemel, lendab aeg ruttu. Teismeliseks saanud lapsed küll end enam põrandale vibuks ei viska, vaid kasutavad ema-isa tahte murdmiseks jonni asemel hoopis mitmekülgsemat arsenali – kuni kodust minema jooksmiseni.
Valitsusjuht ja kodanikud arutavad koroonaga kooselu kava. Algupärand: Filippo Lippi „Madonna lapse ja kahe ingliga“.
Seni aga õpime valgusfoori tundma, sest valitsuse koroonafoor erineb linnaliikluse reguleerimise omast. Nelja tulega valgusfoori kasutamisõpetus ehk „Ühiskonnaelu korraldamise kava koroonaviiruse leviku tingimustes“ sisaldab küllap ka midagi asjalikku, kuid selle teksti lugemine viib vägisi mõttele, et riiki juhtivate poliitikute kollektiiv vajab kiirelt psühhiaatri abi. Kavast on raske mõista, kes ja milliselt autoripositsioonilt rahvaga ehk selle teose sihtrühmaga räägib, sest läbisegi on kasutusel ainsuse esimene ja kolmas ning mitmuse esimene pööre ning umbisikuline tegumood: teen, teeb, teeme, tehakse. Ja mida siis? Mitte tegusid, vaid ikka tegevusi, nagu võimuslängis on juurdunud, aga tegevuste tegemisel ei ole pahatihti mõistlikke tagajärgi. Küll täidavad need hästi tegija kogu tööaja ja igal õhtul saab päeva rahuloluga kokku võtta nagu sääsk künnihärja sarvel.
Mõne nädala eest lahkas Eero Epner arvamusloos „Mina, Claudius“ Eesti eelmise peaministri Jüri Ratta isiksuse kahestumist. Nüüd paistab, et sama taud on poliitilise klassi hulgas vohama pääsenud, enam ei saa rääkida üksikutest kolletest ja nakatunutest, keda ajutiselt või alaliselt ühiskonnaelust isoleerida. Kus ja millal riigi poliitiline tervis käest lasti? Põhjust pole vaja kaugelt otsida, sest nii nagu laps on kodu peegel, on oma poliitilises kodus võrsunud tänapäeva poliitik partei peegel.
Sisedemokraatia defitsiit Eesti erakondades on ammu tuntud asi, üksikute ajutiste eranditega. Näiteks rohelised püüdsid enam kui kümnendi eest erakonnas lausa otsedemokraatia mehhanisme juurutada, kuid erakondade peavool käitus teisiti ning see pääsuke talve üle ei elanud. Peavoolu kauane tava on korraldada erakonnaelu nagu pereelu. Perekonna eelarvet lastega ei arutata ega hääletata, sest ainult isa ja ema teavad, kust raha tuleb ja milleks seda on vaja kulutada. Et lapsed väga ei vinguks, ei võeta neilt aga suvel tööga teenitut ega muud taskuraha ära.
Isa ja ema (moodsas kärgperes on mõlemat mitu ehk kokku juhatuse jagu) määravad lastele koduseid töid, jagavad kiitust ja rolle, ametikohti avalikus teenistuses. Juhid-lapsevanemad vahetuvad erakondades harva, vahetused tehakse häda sunnil, mitte loomuliku ja ühendusele kasuliku põhikirjalise reegli tõttu. Nagu värsked uudised kinnitavad, kõlbab reeglite juhtkonna huvides painutamiseks iga ettekääne, eriti viirus. Nii isamaalased kui ka sotsiaaldemokraadid on otsustanud oma üldkoosoleku kaugemasse tulevikku edasi lükata ja juhatuse liikmete volitusi pikendada. Olukorras, kus mõlema erakonna toetusnäitajad on nigelapoolsed, võiks üldkoosolekul kohustuslik juhtide valimine lõppeda ettearvamatu tulemusega ning praegustel juhtidel ei oleks sellist laste isetegevust sugugi vaja. Ja mis oleks lihtsam kui kõik koroona süüks ajada!
Sisedemokraatia pausilepanemine (mõistagi vaid seal, kus demokraatliku korra elemente üldse on olnud) annab ühiskonnale kaks halba signaali. Esiteks, kõigilt muudelt subjektidelt, ühingutelt, asutustelt ja ettevõtetelt eeldab riigivõim tavakäitumist ja pakub vaid üksikjuhtudel üsna mõttetuid leevendusi, nagu aruandluse tähtaegade pikendamine või riigieksamite kooli lõpetamisega sidumata jätmine. Vankumatu usk Eesti e-riigi imesse paneb juhid päev päeva järel korrutama, et kogu argielu kolimine veebi on uus normaalsus, mille puhul kvaliteet ei kannata. Kui iga MTÜ ja ettevõte peab ja ongi suutnud oma põhikirjalised toimingud, sealhulgas üldkoosolekud ja juhtide valimise, ebatäiuslike võrguvahendite abil läbi viia, siis miks erakonnad seda ei suuda? Teiseks, fakt, et üldkoosolekute ärajätmine ja juhtide mandaadi meelevaldne pikendamine ei ole erakondade registri järgi tuhandete liikmete hulgas suurt ja avalikku protestilainet põhjustanud, kinnitab sisedemokraatia defitsiiti erakondades, mille liikmetel pole iial olnud harjumust oma põhikirjalisi õigusi täiel määral realiseerida, aga ka mitte kohustusi täita. Nii ei saagi demokraadina käitumise põhimõtted parteijuhtide vereringesse sisse kasvada, kuid just see on avaliku võimu ameti pidamise vältimatu eeldus.
Valge raamatu sissejuhatuses lubab peaminister Kaja Kallas: „Tahame kaasata kogu ühiskonda, et kõik ja igaüks tunnetaks oma rolli ja vastutust viiruse leviku vähendamisel. Soovime, et kõik Eestimaa elanikud, siin tegutsevad katusorganisatsioonid ja ettevõtted saaksid kaasa mõelda ning omalt poolt panustada konstruktiivsete ideede ja ettepanekutega, kuidas võiks valdkondlikult ühiselt tegutseda, et viiruse levik üle käte ei läheks“.
Kui miski on siin riigis ammu ülekäte läinud, siis just nn kaasamine, mis tähistab kodanike aja raiskamist aina mitmekesisemates suhtlusformaatides, kuid vähimagi kavatsuseta nii kogutud ettepanekuid ja ideid iial arvesse võtta ja kasutada. Kaasamine on mõistena devalveerunud rohkem kui hüperinflatsiooniaegne Vene rubla ja viisakamas seltskonnas peetakse seda ropuks sõnaks, mida ei ole sünnis kasutada. Kuna peaminister nõudis konstruktiivseid ettepanekuid, siis oma ametist lähtuvalt ja iga looja avaldamisvalu mõistes soovitan enne turuletulekut iga tekst oskaja toimetaja või, veel parem, mitme sellise kätte sisuliseks ja keeleliseks töötlemiseks anda. Vaid sel juhul on lootust, et ka lihtsamat sorti tarbetekst, nagu näiteks valgusfoori kasutusjuhend, sihtmärgini jõuab ja soovitud eesmärki täidab. Tasu selle nõuande eest Aino ei küsi.
Marek Rannala ütleb, et meil on vaja ainult ühte head näidet kusagil kesklinnas, et näidata: autoliikluse vähendamisega ei kuku maailm kokku, ei toimu katastroofi. Sealt edasi saab kõiki muudatusi teha palju lihtsamalt.
Marek Rannala on nii mõneski mõttes linnaplaneerijatele, arhitektidele ja maastikuarhitektidele olnud õlekõrs, kes muidu autokeskse liikluse planeerimise maailmas on pakkunud liiklusinseneri tuge hea, see tähendab, jalakäija- ja rattasõbraliku elukeskkonna kavandamisel. Marek on juhtinud planeerimist, koostanud liiklusuuringuid, teinud strateegilist planeerimist, tegelenud ka autoliikluse modelleerimisega (selliseid spetsialiste saab Eestis kahe käe sõrmedel üles lugeda). Ta on aidanud argumenteerida laia autokeskse Reidi tee vastu ja peatänava poolt. Märtsi lõpus tegi ta ettekande arenguseire keskuse seminaril „Kas 21. sajand on kohalolemise sajand?“.
Sa oled praegu pikemal puhkusel, niisama hästi kui loobunud senisest tööst ja uuringute koostamisest. Miks?
Arvasin sedasi, aga praegu paistab, et see nii ei lähe. Jah, ma olen natuke tülpinud. Energiat ju jagub, aga see peaga vastu betooni ja asfalti jooksmine tüütab, tekitab negatiivsust. Mul on positiivset ju harva öelda. Pidevalt tuleb rinda pista hoiakute ja eelarvamustega valdkonnas, kus igaüks, kes vähegi liigub või sõidab, on ekspert. Ma tahan, et valdkonnas oleks arenguväljavaade, mingi perspektiiv. Tahan, et mingi muutus toimuks riigi ja omavalitsuste tasandil. Ma ei tea, kas midagi muutub eelolevate valimistega, järgmiste valimistega või kulub veel 20 aastat. On hulk märke, mis muutust järjekordselt lubavad ja see innustab edasi tegutsema.
Nüüdseks on selgeks saanud, kuidas asjad hakkavad kraavi kiskuma. See on lihtne. Nõiaringist välja murdmine aga nii lihtne ei ole. Mõtleme näiteks, millal saab Tallinnas Liivalaia tänava korda teha? Teeinseneride seisukohast tuleks enne välja ehitada Tallinna väike ringtee, Mustakivi tee läbimurre, Viljandi maantee läbimurre, Rävala puiestee läbimurre, Peterburi tee rekonstrueerida, ehitada Juuliku-Tabasalu lõik, Põhjaväil lõpuni viia jne, jne. Kui need objektid on kõik valmis, siis alles võiks mõelda Liivalaia tänava peale, sest tegemist ju „tähtsa magistraaliga“. Enne muidugi tuleb viis aastat analüüsida, mis liiklusega juhtunud on. Liivalaia tänava kordategemise ajaks selliste printsiipide järgi oleksin ma 75aastane.
See mõttekäik tundub küll liialdus, kuid täpselt nii praegu otsustatakse: me ei tee südalinnas midagi, enne kui magistraalteede võrgustik pole täiuslik.
Sa oled hariduselt ja kogemuselt teeinsener. Valdav enamik teeinsenere vaatleb liikumist ja liikluse planeerimist autost lähtuvalt. Sa oled samuti pärit sellest maailmast, kasvanud üles selle sees ja vaimus, ometi mõtled teisiti. Kuidas sa jõudsid selleni, et linna liikluse planeerimise alus ei ole teps mitte autoga liikumine ja selleks ruumi kavandamine?
Selle iseloomustamiseks võib kasutada väljendit „hulluks ei minda üleöö“. Ma ei taha kuidagi vihjata sellele, et olen hulluks läinud, kuid muutused ei sünni üleöö, vaid pika aja jooksul järk-järgult. Esimene kõhklus tekkis mul siis, kui Tiit Metsvahi, kes on autokeskse käsitluse peaideoloog, andis TTÜs mulle üle mõned loengud. Neli aastat töötasin seal osalise koormusega lektorina. Üks ainetest, mida lugesin, oli linnaliiklus. Ma võtsin tema materjali, uuendasin seda vaikselt ja nelja aastaga ei jäänud algupärasest kursusest midagi alles. Mida rohkem ma teema kohta otsisin, seda enam tundsin, et miski justkui ei klapi.
Teine mõjutaja oli Põhjamaade linnaplaneerijate foorum. 1990. aastate algusest peale käis seal Tiit Metsvahi, kuid 2000. aastate lõpus andis ta ka selle töö mulle üle. Foorumil osalesid kaheksa suuremat Põhjamaade linna. Kuulsin igal aastal, mida teised linnad teevad. See ei klappinud kuidagi sellega, mida meil tehti. Foorumil osalesid ka Tallinnas transporti korraldavad ametnikud, näiteks Tallinna transpordiameti juht, kes on siiamaani sellel ametipostil. Õhtul õlleklaasi taga pidasime pikki vestlusi, miks meil niimoodi, nagu Põhjamaade linnades tehakse, teha ei saa, et meil on juba kord nii ja teistmoodi polegi võimalik, ning et näidatud lahendused meil ei tööta. Sellest tekkis vastuoluline tunne.
Eelviimane muudatuse samm oli Tartu autoliikluse mudeli ülesehitamine, et analüüsida idaringtee tasuvust. Selle töö juures nägin, et tee, mis sa teed, vabatahtlikult autode mass kesklinnast ära ei lähe. Uued liikluslahendused küll mõjutavad seda veidi, kuid juba mudel näitas, et väga paljud muutused sõltuvad mudelisse sisestavatest parameetritest. Tõe teadasaamiseks sellised mudelid hästi ei sobi.
Viimase valgustuse sain arhitekt Kadri Klementi ettekandest aastal 2010. Ta rääkis avalikust ruumist. Olin selleks ajaks endalt tükk aega küsinud, et miks me peame liiklust vähendama ja piirama. Pärast Klementi ettekannet mõistsin, et avaliku ruumi kvaliteedil on määrav tähtsus. Teeinsenerid ei arvesta üldse ruumilist ega funktsionaalset konteksti, nemad, tegelikult ka mina, tegelevad liiklusega iseeneses. Siis käis mu peas krõps, et me ei saagi rääkida aktiivsest liiklusviisidest, sest neid ei saa analüüsida sama loogika järgi kui autoliiklust – jälgides sagedust ja tihedust. Me ei saa avaliku ruumi hindamise parameetriks panna vaid teenindustaset. Kui analüüs näitab, et kõnniteel on kolm inimest kilomeetri kohta, siis see ei tähenda, et ruum on hea. Loeb, milline see kõnnitee on, milline on ümbritsev keskkond, ka rattaga sõites.
Suurem osa teeinsenere õpib siiski selles vanas maailmas aegunud põhimõtete järgi. Miks ei ole värsked tuuled ülikooli jõudnud? Kas arhitektide, maastikuarhitektide, linnaplaneerijate ja autoliikluse planeerijate maailmavaate erinevused on ületamatud?
Teeinsenere õpetatakse Tallinna tehnikaülikoolis. Sealsed õppejõud ja ka õpetamise ideoloogia on olnud ühesugune juba mitukümmend aastat. Ma ei saa aru, kuidas ülikool võib endale lubada, et seda elulist valdkonda õpetatakse eelmise sajandi põhimõtete järgi. Paradigma muutus sajandivahetusel, juba kakskümmend aastat on maailmas õpetatud säästvat liikumist ja räägitud sellest, et linnad on inimestele, mitte autodele. Seda räägitakse palju ja igal pool. Selleks et mitte kuulda, tuleb vist näppe kõrvas ja silmi kinni hoida.
Me teame, mis on autoliikluse negatiivne mõju, oskame seda mõõta ja analüüsida. Kui valik on neid teadmisi ignoreerida, siis on tegu maailmavaatelise küsimusega. Need, kes räägivad rattaliiklusest, tembeldatakse kohe aktivistideks ja entusiastideks. Kui aga ignoreeritakse seda, et keegi võib faktide, analüüside, strateegiate ja arvude abil tõestada, miks on vaja rattaliiklust edendada, siis see pole enam maailmavaate küsimus. See on lihtsalt faktide ja analüüside ignoreerimine. Maailmavaade on pigem otsus sõita autoga – mõtteviis, et meil on kehv kliima, Ülemiste järve ja mere vaheline ala on kitsas, pigistab Tallinna kikilipsukujuliseks, mis seab liikluse läbilaskvusele piiri, ja sada muud ettekäänet.
Kuidas tuua suhtumisse pööre?
Praegu õpetan kunstiakadeemias tulevasi linnaplaneerijaid ja arhitekte. Kursuse pealkiri on intrigeeriv: „Teed ja liiklus“. See on maailma kõige halvem pealkiri sellisele kursusele. Teed ja liiklus ei tohiks linnaplaneerimises kindlasti olla peamised. Alustasin kursust loenguga, miks ei tohi linnas rääkida teedest ja liiklusest. Vaatamata sellele, et ka jalgsi liikumine on liikluse osa, tähistab meie kultuuriruumis liiklus ikkagi peamiselt autosid. Linnaplaneerijad ei tohi nii mõelda. Linnas ei tohi ka mõelda teedest, kavandada tuleb ikka tänavaid. Tänaval on palju funktsioone, see on olemise, kohtumise, liikumise, kaubanduse ja rohekoridori ruum. Tee tähendab tehnorajatist, tänav aga mitmeotstarbelist elukeskkonda. Meil kavandatakse teid. Võtame kas või Narva maantee Jõe tänavast Tallinna ülikoolini. Nii inimvaenulikku ja mittemidagiütlevat keskkonda on raske mujalt leida. Sellel puudub igasugune kvaliteet või elemendid, mis sellele tuiksoonele elu annaks. Seal on mõlemas suunas kokku kuus sõidurada ja tramm, kitsad kõnniteed. Rattatee puudub sootuks, samuti ka mugaval kaugusel ülekäigurajad.
Üks selline rajatis pole vaid tehniline kogum. Hoonete puhul saadakse aru, et kanalisatsiooniinsener ja elektrik ei saa dikteerida hoone funktsiooni ja kuju. Avalikus ruumis ei saada aga aru, et tehnovõrgud ja liiklus ei pea ruumi olemust ja väljanägemist määrama.
Ma ei ole kümme aastat tehnikaülikoolis õpetanud. Püüdsin seal küll ka doktoritööd kirjutada linnaplaneerimises liiklusmudelite kasutamisest, õigemini väärkasutamisest. Lõpuks loobusin sellest kulukast hobist. Nii kaua kui seal valitseb vanamoodsat õpetust jagav seltskond, pole lootustki, et meelsus ja paradigma muutub. Toodetakse ühe parameetri järgi mõtlevaid ja linna kujundavaid teeinsenere. Mul on insenerikutse üle isegi pisut piinlik. Lapsena lugesin raamatuid „20 000 ljööd vee all“ ja „Saladuslik saar“. Seal kujutatakse insenere tohutult laia silmaringiga avaralt mõtlevate inimestena. Praegu näen, et tehnikaülikoolis koolitatakse selles valdkonnas kitsalt mõtlevaid inimesi. Mõeldakse ainult autoliiklusest, ei nähta tervikpilti ega mõelda sellele, miks midagi tehakse.
Millele tuleb siis mõelda?
Liikuvusega on seotud nii paljud elualad: sotsiaalia, majandus, kultuur, haridus jne. Näiteks Göteborgis uuriti koolivõrgustiku mõju laste liikumiskäitumisele. 1990. aastate alguses kaotati seal kodulähedaste koolide süsteem, koolivalik anti vabaks. See tõi kaasa koolitee märgatava pikenemise: lastel, kes käisid kodulähedases koolis, oli see alla pooleteise kilomeetri, teistel üle kolme ja poole. Kui koolitee on kolm ja pool kilomeetrit pikk, kas laps läheb siis ise kooli? Uuring näitas, et mida pikem koolitee, seda vähem tõenäoline see on. Lapsed kas viidi kooli autoga või sõitsid nad sinna bussiga, kuid rattaga või jalgsi nii pikka teekonda nad ette ei võtnud.
Kui Tartu bussiliinivõrku 2019. aastal ümber korraldati, siis kohtusime kõigi linna koolide direktoritega. Nad soovitasid tungivalt, et bussipeatused ei oleks kooli ees, vaid vähemalt 500 meetrit eemal, et lapsed saaksid kõndida. Laste iseseisvus mõjutab nende suhteid. Sotsiaalsetele oskustele mõjub hästi, kui saadakse teiste piirkonna lastega kooliteel suhelda. Kui laps tuuakse autoga ukse ette, aga teised kõnnivad kilomeetri koos kooli, siis autoga sõidutatav laps on juba eakaaslastega suhtlemisest välja jäetud. Lapsi autoga kooli vedamine tähendab teisest küljest ka ummikuid. Seda on kogenud kõik, kes hommikuti Piritalt kesklinna lähevad. Koolivaheaegadel need kilomeetrised autode read aga kaovad.
See kõik on omakorda seotud tervisega: laste ja täiskasvanute vähene liikumine, haigused, ülekaal. Mõjud on ka kultuurilised. Eestis usutakse siiralt autoinimestesse. See on selgelt kultuuriline nähtus.
Eesti oli Nõukogude Liidus kõige modernsem, kõige autostunum, meil oli 100 autot 1000 inimese kohta. See oli suurepärane näitaja. Hakati ehitama suuri eritasandi ristmikke ja magistraale. See kõik näitas progressi ja tähendas läänelikkust. Kultuuriliselt on säärane mõtteviis üle kandunud, hoolimata sellest, et läänes puhuvad juba ammu teised tuuled.
Arvatakse, et autoliiklus on majandlikult põhjendatud. Sõiduautodele kulutab ühiskond aastas kolossaalseid summasid. Keskmine auto seisab 95 protsenti ajast, auto on äärmiselt ebaefektiivne nii ruumivajaduse kui ka energiakulu mõttes. Arvata, et see on tohutu majanduslik positiivne mõju … Jaa, paljud saavad tööd, kuid enamik autoga seotud kulutustest on import: meil pole oma auto- ega kütusetööstust, elektriautode osakaal on väike, me impordime ka kõiki materjale ja varuosi. Meie enda osakaal selles majandusharus on väga väike, oleme lihtsalt usinad tarbijad. Muidugi, majandus vajab ka sisetarbimist, kuid see raha, mis pannakse autode alla, toodab palju halba mõju. Neid vahendeid saaks palju tootlikumalt kasutada, nii et me ei rikuks ära oma elukeskkonda. Ma ei taha kindlasti öelda, et keelame autod ära, saadame vanametalli kokkuostupunkti jne. Ma tahan öelda, et me ei peaks panustama lõpmatusse kasvu, vähemalt mitte autoliikluses. See ei ole põhjendatud, otstarbekas ega ole investeering.
Meil oli põgusalt juttu, et autoliikluse eelistamine pole maailmavaate küsimus. Näiteks Tallinna peatänava projekti puhul modelleeriti kogu liiklus, arvutati ja analüüsiti, kuid siis ühtäkki telliti mingi teine analüüs, mis näitas justkui probleemi olemasolu. Otsustati uskuda neid teisi alternatiivseid fakte. Kas see siis pole maailmavaate küsimus?
Tallinna üldplaneeringus on südalinna käsitletud jalakäijate tsooni, autovaba alana. Täielik autovabadus ei anna seal palju midagi. Kui jätame autod liikuma väiksel kiirusel, anname eelise jalakäijale, siis parandame juurdepääsu kõigile. Me ei pea ära keelama ja kinni panema, küll aga leidma teise tasakaalupunkti.
Peatänava projektile telliti küll alternatiivne uuring, kuid siis tuldi välja väidetega, mida seal uuringus üldse ei olnud. K-projekti koostatud uuringus ei järeldatud kuskil, et pakutud lahendus tehniliselt ei tööta ega lase praeguse sagedusega läbi ühissõidukeid. Selle puhul sai tõesti määravaks maailmavaade. Projekti lähteülesanne oli südalinnas autoliikluse vähendamine. Kui selle järgi oli projekteeritud, heideti ühtäkki ette, et autoliiklus väheneb. Aga see oligi ju lähteülesanne! Nõutav oli ka jalakäijatele paremate tingimuste loomine, sealhulgas ülekäikude tegemine. Praegu on ju Narva maanteel ülekäik Viru ringil ja siis Hobujaamas, kuid seal vahel pole midagi. Selle saaks sinna kergelt tekitada ka praegu, kuid seda ei tehta, sest autoliikluse läbilaskvus ju väheneb. See, et autoliikluse läbilaskvuse kallale ei tohi minna, on usk, mida on levitatud kaua. Mida iganes ütlevad faktid või uuringud, läbilaskvus on püha. Kui selle kallale minna tahetakse, tuleb kogu linn enne ära asfalteerida ja betoneerida. Usk on see, et autoliikluse kasv on paratamatu, see kasvab koos majandusega. Ideoloogia on see, et me ei saa selle vastu midagi, autostumise kasvu pidurdamine või kontrollimine on soovunelm.
Sa oled olnud kahe suure projekti juures, millega püüti Tallinna autostumist peatada ja masinavärk teisele kursile suunata. Räägin Reidi teest ja peatänava projektist. Mõlemad ebaõnnestusid: Reidi teed ei ehitatud kokkulepitult kitsamana, ikka sama lai, kui algses plaanis ja peatänav on üldse sahtlisse torgatud. Kuidas need protsessid seestpoolt paistsid?
Arengukavades ja strateegiates on kirjas igasuguseid ilusaid asju. Meil on piiratud koguses nende strateegiate rakenduskavasid, mis on strateegia järgmine aste. Lõpuks aga on see, mida tehakse, enamasti nende strateegiatega vastuolus. Riigi tasandi transpordi arengukavad ja teehoiu rakenduskavad on näiteks täiesti erinevad. Teehoiukavas öeldakse, et autoliiklus kasvab. Strateegiates on kirjas, et peame suurendama aktiivsete liikumisviiside osakaalu. Nii oskab strateegiliselt planeerida vaid vist küll ainult avalik sektor. Efektiivsed ettevõtted ei saaks endale lubada seda, et strateegiad koostatakse vaid sahtlisse panemiseks ja tegelikult tegutsetakse vastupidi.
Meil on kolm dokumenti, mis määravad Eesti elu. Need on kõik koostanud jällegi üks ja seesama seltskond. Maanteede projekteerimisnorm mõjutab küll linnu vähem, kuid selle taktikepi all kujundatakse näiteks väikeasulate ilmet. Kui maantee läbib asula, siis ei võeta arvesse ei elukeskkonda ega väljakujunenud miljööd, asulale lajatatakse ikkagi maanteede projekteerimisnormidega: maanteed ja liiklust ei tohi ju takistada, kohalik eluolu kõrvalise tähtsusega. See dokument kuulub moraalselt ja ideoloogiliselt eelmise sajandi 1960. aastatesse. Meil kehtib ka standard „Linnatänavad“. Selle haldusala on ainult linnad. Ka see lähtub autost. Autokesksust levitab ka selline dokument nagu „Liikluse baasprognoos“.
See annab kuni kolmekümneaastase perspektiivi, kuidas liiklus kasvab – see on tuleviku ennustamine mineviku põhjal. Sellesse komplekti kuulub ka liiklusuuringu metoodika, mis käsitleb samuti eeskätt autosid. Praeguseks prognoositakse, et Eesti autostumine stabiliseerub siis, kui meil on 650 autot 1000 elaniku kohta. Mõtleme natuke sellele arvule. Kui jätame elanikkonnast välja alaealised ja pensioniealised, siis see visioon tähendab, et igal tööealisel elanikul on auto.
Reidi tee ja peatänav ja kõik muud objektid kavandatakse nende dokumentide järgi. Nende vastu ei saa. Tartu liiklusteenistusele, Tallinna kommunaalametile ja transpordiametile on need piibel, kolmainsus, mille vastu ei eksita.
Hoolimata mis iganes visioonidest luua maailma kõige ägedam roheline linn, taandub otsustamine lõpuks ühele või kahele reaametnikule, kes ei tea visioonidest ja rohepöördest midagi ega saa lõpuks arugi, et see, mis otsuse ta vastu võtab, kujundab tulevikku.
See ongi meie arengu väljavaade nii kaua kuni üksikotsuseid ei viida kooskõlla strateegiliste eesmärkidega. Kui senine poliitika jätkub, puudub meil väljavaade.
Tallinnas on senise poliitika näiteks Tallinna väike ringtee, kuhu tahetakse panna 200 miljonit eurot. Seda põhjendatakse taas liikluse hajutamise ja läbilaskvuse suurendamisega. Lennuraja alla kavandatakse poolteist kilomeetrit tunnelit. See on Ülemiste järve kõrval, kus veetase on kõrge. See on puhtalt selleks, et kesklinnas liiklust väidetavalt vähemaks jääks.
Hakatakse rekonstrueerima Peterburi teed, mis on praegu äärmiselt inimvaenulik keskkond. Leidsin selle projekti 2020. aasta sügisel valminud liiklusuuringu. Uuringu lähte-eeldus oli ülalmainitud autostumise stabiliseerumine 650 auto juures 1000 elaniku kohta. Ristmikel loendati autod, lisati baasprognoos, võttes eelduseks, et ehitatakse Mustakivi läbimurre, Tallinna väike ringtee jne, analüüsiti arendusobjektide liiklusmõju. Antud olid ka uute ristmike pöörded ja liiklusmahud. Selles eelmisel aastal koostatud uuringus ei ole poole silbigagi mainitud jalgsi, rattaga või ühissõidukiga liikumist. Ometi on kogu Peterburi tee äär paksult täis töökohti, kaubandust ja ettevõtteid, kuhu kindlasti minnakse ka jalgsi. Lasnamäe esimesed majad on sealt kilomeetri kaugusel, mis on paras vahemaa jala või jalgrattaga läbimiseks.
Tallinnal on ilus arengustrateegia „Tallinn 2035“, aga tegevusel, eesmärkidel ja plaanidel puudub sellega igasugune seos.
Ruumiline planeerimine ja liikuvus on omavahel samuti seotud. Kui valglinnastumisel lastakse jätkuda, kui suurobjekte, näiteks Tallinna haigla – kuhu on ka kavandatud meeletud parklad, rattaparklaid vist üldse mitte – asukohta kavandatakse eeskätt selle järgi, kus on soodne kinnistu ja kuhu midagi ära mahub, siis polegi midagi teha. Siis me jäämegi tagajärgi leevendama. Kui me ei hakka ka ruumilist planeerimist paremini läbi mõtlema ja seoseid nägema, siis kaevame enese veel sügavamasse autostumise auku.
Meil on vaja ainult ühte head tänava näidet kusagil kesklinnas, kõigi pilkude all, mitte Tallinna äärelinnas, et näidata: autoliikluse vähendamisega ei kuku maailm kokku, ei toimu katastroofi, kui teeme senisest teistmoodi. Sealt edasi saab kõiki muudatusi teha palju lihtsamalt. On vaja ainult ühte näidet!
Oma 1991. aastal ilmunud Aleksander Keskülast rääkivas artiklis kirjutab Olavi Arens, et „Eesti ajaloos on olemas väike Kesküla-probleem“,1 pidades silmas seda, et Kesküla omapärase isiku ja tegevuse kaudu annab valgustada tema eluajal ja osalusel aset leidnud pöördelisi ajaloolisi sündmusi – olgu selleks 1905. aasta revolutsioon või Eesti iseseisvumisprotsess – mõnevõrra teistsuguse ja harjumuspäratu nurga alt.
Kesküla üksikjuhtumilt saab sama mõttekäiku laiendada ka teistele Eesti rahvusliku ajalookäsitluse seisukohalt marginaalsetele (või marginaliseeritud) isikutele ja gruppidele, kelle omaaegseid taotlusi ja tegevust ei anna lahterdada harjumuspäraste kategooriate järgi. Nagu olen mujalgi osutanud,2 võiks praeguse Eesti ajalookirjutuse üks ülesandeid olla just seniste ajalooalaste käibetõdede kriitiline ülevaatamine. Seejuures mitte tingimata nende ümberlükkamiseks, vaid selleks, et avastada ka teisi, alternatiivseid arenguteid, mõttemustreid ja isiksusi lisaks nendele, kes kooliajaloos on tooniandvaks osutunud.
Ühest küljest aitab sellevõrra nüansseeritum tervikpilt paremini mõista konteksti, kus omaaegsed otsused tehti ja milliste faktoritega arvestati. Teisest küljest lubab seesugune kontrafaktilisuse piiril balansseeriv lähenemine juhtida tähelepanu ajaloomälu ja ajaloo enda paratamatule juhuslikkusele ja sattumuslikkusele. Eesti rahvusliku ajalookäsitluse harjumuspäraste narratiivide faktitäpsustuse kõrval tuleb kaardistada ka ummikteed ja valearvestused, napid õnnestumised ja juhuslikud nurjaminekud, luhtaläinud pingutused ja ootamatud edulood. On arvata, et nõnda välja joonistuv rägastik sarnaneb kunagi elanud inimeste tegeliku ajalookogemusega palju enam, kui mõni puhtalt võitjate positsioonilt kirjutatud n-ö teleoloogiline uurimus, olgu võitjateks või eestlased ise.
Eesti XX sajandi ajalugu pakub selletaoliseks uurimisprogrammiks suurel hulgal tänuväärset materjali. Esiteks tuli sel sajandil mitmesuguseid pöördeid, vapustusi ja segaseid aegu ette lausa hulgaliselt, mistõttu iga mõne aja tagant tõusis päevakorda uusi – ja tihti senistest radikaalselt erinevaid – tulevikustsenaariume ja -perspektiive. Igal sellisel ristteel tekkis n-ö võitjate põlvkond, ühtlasi aga ka kaotajate oma, kes praeguseks on tihti unustusehõlma vajunud. Teiseks on kõigile neile vapustustele vaatamata säilinud XX sajandi Eesti ajaloo kohta väga palju allikaid nii Eestis kui ka mujal, mis võimaldab tolleaegseid valikuid ja tegutsemisalternatiive tulemuslikult uurida. Walter Benjamini „ajaloo ingel,“ kes selg ees tuleviku poole lendab, pilk minevikus lahti rulluvale katastroofile suunatud,3 võiks Eesti ajaloouurimise seisukohalt olla mingis mõttes programmilise tähendusega. Kui Benjamini inglit tõukab progressitorm tiibu pidi järelejätmatult tuleviku poole ning tal ei jää üle muud kui tunda kahetsust kõigi maha jäävate surnute ja hävingu pärast, siis ajaloolane saab omi vahendeid kasutades mõne surnu siiski ellu äratada.
Üks pettumus teise järel
See osa Eesti ajaloost, mida ma kõige paremini tunnen – XX sajandi alguskümnenditel toimunu – pakub eeltoodud seisukohtade illustreerimiseks suure hulga rohkem või vähem dramaatilisi näiteid. Sündmuste seas, mille roll Eesti ajaloos võiks olla palju paremini läbi uuritud, on silmapaistval kohal 1905. aasta revolutsioon oma ees- ja järellooga. Veelgi raskem on Eesti uuema ajaloo kujunemise seisukohalt üle hinnata aga Esimese maailmasõja tähendust. Hilisema Eesti ajalookirjutuse ja -poliitika seisukohalt polnud see sõda eestlastele oma, mistõttu põhjalikumalt on seda uuritud alles viimastel aastatel. Kaasaegsetele oli ilmasõda aga kahtlemata pöördeline sündmus. Ka eestlased läksid suures osas kaasa 1914. aasta suure patriotismilainega, kannustatuna võimalusest sakslastele kui ajaloolisele vaenlasele kätte maksta. Samuti andis maailmasõda eestlastele korraliku sõdimiskogemuse, milleta poleks Vabadussõjast arvatavasti võitjatena välja tuldud. Ja lõpuks tagas sõja omapärane, arvatavasti kõigi jaoks ootamatu lõpplahendus – lüüa said eri poolel võidelnud Venemaa ja Saksamaa mõlemad – selle, et eestlaste iseseisvuspüüded, mida enne sõda veel õieti olemaski ei olnud, said kujuneda nii elujõuliseks, et õnnestus rajada ja kindlustada iseseisev Eesti riik, mis riigiõigusliku järjepidevuse kaudu on olemas tänapäevalgi.
Nendes tagantjärelegi segastes sündmustes orienteerumine oli omaaegsetele inimestele muidugi veel palju keerulisem, kuna tulevikku ette näha oli väga raske. Seetõttu tuli aastatel 1914–1921 eestlastel üle elada terve rida kollektiivseid pettumusi. Sõja alguses plahvatuslikult kasvanud tsaarimeelsuse asendas kiiresti sõjaväsimus ning tõenäoliselt ka Saksa vaenlasekuvandi pehmenemine, nagu Liisi Esse on sõdurite egodokumentidele tuginevalt näidanud.4 1917. aasta Veebruarirevolutsiooni ja tsaari troonist loobumise ning seeläbi avanenud Venemaa demokratiseerimis- ja föderaliseerimisperspektiivi võtsid eestlased vastu suure vaimustusega, mille muljetavaldavaks tulemuseks oli Venemaa ajutiselt valitsuselt välja võideldud Eestimaa kubermangu ühendamine ja autonoomia. Ent Veebruarirevolutsiooniski tuli juba lähikuudel pettuda, kuna Venemaa ajutine valitsus ja demoraliseeruv Vene sõjavägi ei suutnud maad vaenlase eest kaitsta ning Saksa laevastik hõivas Eesti saared. Sügisel tekitas enamlik võimuvõtmine kaose ka maismaal, nii et kuigi alanud Saksa pealetungi kardeti, leidus neidki,5 kes ootasid sakslasi kui vabastajaid enamliku terrori alt ning lootsid, et eesti rahvas saab Saksa keisririigis paremad elulootused kui edaspidi Venemaa koosseisus.
Sündmuste seas, mille roll Eesti ajaloos võiks olla palju paremini läbi uuritud, on silmapaistval kohal 1905. aasta revolutsioon oma ees- ja järellooga. Pildil Juhan Raudsepa loodud 1905. aasta revolutsiooni ohvrite monument, mis teisaldati 1958. aastal Rahumäe kalmistule.
Ja jällegi tuli pettuda, sest Saksa okupatsiooni röövellikkus ja okupatsioonivõimude järsk keeldumine igasugusest eestlaste rahvuslike huvidega arvestamisest tegid peatselt selgeks, et midagi head neilt oodata ei ole.
Saksamaa lüüasaamist ja Saksa okupatsiooni lõppu 1918. aasta sügisel eestlased loomulikult tervitasid: Eesti ajutine valitsus sai nüüd põranda alt välja tulla ja riiki tegelikult valitsema hakata. Ent ühtlasi tähendas Saksa vägede lahkumine ja Vabadussõja algus noorele Eesti riigile ülirasket sõjalis-majanduslik-poliitilist väljakutset. Allikad kõnelevad selget keelt, et tollel hetkel eelistati Rootsi interventsiooni, Briti okupatsiooni, Soome-Eesti kaksikriiki või üleüldse ükskõik mida muud sellele, et Punaarmeega üksipäini rinda pista. Isegi maalt lahkuv Saksa sõjavägi oli meeleheitlikus olukorras pigem armsaks saanud.
Ent jällegi tuli pettuda, seekord Entente’i lääneliitlastes ja neutraalsetes Skandinaavia riikides, kus oldi nõus tekkivat Eesti riiki abistama ainult niivõrd, kui see oli neile endale hädapärast vajalik selleks, et enamlased Läänemere kallastelt eemal hoida. Isegi Tartu rahulepingu sõlmimise järel, kui ometi võinuks väita, et olukord on lõpuks stabiliseerunud, ei rutanud Euroopa suurriigid Balti riike ametlikult tunnustama, rääkimata sellest, et kutsuda nad Rahvasteliidu liikmeks. Selle asemel hellitati Pariisis ja Londonis jätkuvalt lootusi, et enamlaste võim kaua ei kesta ning õnnestub uuesti jalule aidata monarhistlik või demokraatlik Venemaa oma endistes piirides, välja arvatud Soome ja Poola. Igas muus osas peeti ühtse ja jagamatu Venemaa tükeldamist läänes suureks kuriteoks, mille kaasosalisteks hakata ei soovitud. Alles valge kindrali Pjotr Wrangeli lüüasaamine ning Vene-Poola sõja tulemusteta lõpp 1920. aasta lõpus põhjustas 1921. aasta alguses Entente’i poliitika muutumise, mille tulemusena Eestit ja Lätit tunnustati lõpuks ometi de iure kui iseseisvaid riike. Ameerika Ühendriigid venitasid tunnustusega aga lausa 1922. aasta juuli lõpuni ning see anti lõpuks ainult selgitava lisaklausliga, et Balti riikide tunnustamine ei tähenda veel USA senisest Venemaa-poliitikast loobumist.
Kes on ajaloo seisukohalt õige eestlane?
Kõigi eeltoodud sündmuste keerises leidus neid, kes tagantjärele hinnates panustasid mingil hetkel valele kaardile. Üks neist on Vene Veebruarirevolutsiooni järel Petrogradis eestlaste suurdemonstratsiooni organiseerinud ning seal sinimustvalget lippu kandud, veidi hiljem aga esimese Ajutise Maanõukogu esimehe kohuseid täitnud gümnaasiumiõpetaja Artur Vallner, kes leidis end 1918. aasta hilissügisel Eestimaa Töörahva Kommuuna kultuuri ja hariduse rahvakomissari ametist, taganes koos seltsimeestega Venemaale ning hukati 1937. aastal stalinlike repressioonide käigus. Näiteks võib tuua ka Eesti esimese välissaadiku Jaan Tõnissoni, kes ei suutnud 1918. aasta alguskuudel Saksa kapitulatsiooni ette näha ning asus Stockholmis välisriikide diplomaatidega läbi rääkides seisukohale, et Saksamaa ilmselt võidab sõja idarindel ja seetõttu tuleb eestlastel nendega mingisugusele kokkuleppele jõuda. Seda justkui äraandlikku seisukohta heideti Tõnissonile ette veel 1930. aastal. Kuid samal ajal esitasid ka kodumaale jäänud Eesti erakondade juhid Saksa okupatsioonivõimudele palveid, et Eesti ajutise valitsuse diplomaatilistele esindajatele antaks luba sõita Berliini Saksa valitsusega läbirääkimisi pidama ning Eesti Vabariigi tunnustamist nõutama.
Oma kunagistele valearvestustele vaatamata on Vallner Eesti ajaloos muidugi tuntud isik, rääkimata Tõnissonist. Õiged marginaalid võib leida mujalt, ajaloo perifeersematest nurgatagustest. Sinna kuulub näiteks maailmasõja ajal Rootsis käinud Tallinna raamatukaupmees Jakob Ploompuu, kes hoiatas sealset kindralstaapi, et juhul kui Rootsi peaks sõtta sekkuma ja vanad Läänemere provintsid tagasi vallutama, ei oleks soodne jätta muljet, nagu tegutsetaks Saksamaa ülesandel. Samasse kategooriasse võib liigitada 1918. aasta veebruari alguses Tartu maaliitlaste õnnistusel ja baltisakslaste mahitusel Berliinis Saksa vägesid maale kutsumas käinud nn Liivimaa väikemaaomanike delegatsiooni (koosseisus Voldemar Link, Peet Kapsta ja Hendrik Gross), kes pani Saksa ametivõimudele ette terve rea (muidugi tähelepanuta jäetud) tingimusi, mille täitmisel olnuks nende meelest võimalik eestlased Saksamaa poolele võita. Vabadussõja ajast võib mainida USAs omapäist poliitikat ajanud Ameerika väliseestlasi eesotsas Ivan Narodny ehk Jaan Sibulaga, kes soovis näha Eestit ühe osariigina tulevastest Venemaa Ühendriikidest ning leidis USA valitsuse ministrite poolt heasoovlikku ärakuulamist.
Kõiki neid isikuid ühendab see, et nad pidasid ennast Eesti rahvuslasteks ja patriootideks. Samuti ühendab neid see, et neid on – nii omal ajal kui ka tagantjärele – peetud reeturiteks, aferistideks või lihtsalt naiivseteks ja rumalateks inimesteks, kelle täiesti unustamine, osaline unustamine või vähemalt nende elus mingisugusest episoodist möödavaatamine oleks seetõttu justkui õigustatud. Ajalooteadmistele mõjub selline amneesia aga vaesestavalt: seda isegi mitte sellepärast, et oleks tingimata vaja tegeleda mingi Ploompuu või Narodny personaalküsimusega, vaid seetõttu, et nii jäävad tähelepanu alt kõrvale ka nende tegevuses avaldunud huvid, ootused, hirmud või kahtlused, mis omas ajas ei pruukinud nii vähe levinud ollagi.
Marginaalid ja moralism
Lõpuks – ja mis võib-olla kõige olulisem – aitab Eesti ajaloole teistsuguste ja harjumuspäratute vaatenurkade otsimine vältida liigset hinnangulisust, mis meie paremate teadmiste varal on vastasel juhul kerge tekkima. Heade kavatsustega sillutatud võib olla ka põrgutee, kuid see ei tee häid kavatsusi iseenesest veel olematuks. Paljud tsaaririigi eest hurraahüüetega sõtta läinud mehed ei tajunud vähemalt esiotsa ilmselt mingit konflikti oma rahvusliku identiteedi ja Vene patriotismi vahel. Kahtlemata olid ka Eesti Töörahva Kommuuna lihunikud enda meelest tõsisemad rahvuslased kui kodanlased ja härrassotsid, kes, silinder peas, teenisid rahvusvahelise imperialismi huve (kuni selleni välja, et palusid Briti koloniaalimpeeriumi appi kaitseks omaenda töölisklassi eest). Ka okupatsioonivõimude teenistusse astunud inimesed, isegi kui nad süsteemi otseselt „seestpoolt õõnestada“ ei katsunud, nägid end tihtipeale pragmaatiliselt või realistlikult kaalutlevate mõistuseinimestena, kellel kanda oluline vahendajaroll rahvuslike huvide kaitsel.
Kõigi nende kogemus väärib ühel või teisel moel väärtustamist, kuna lugu, millesse need asetuvad ja kuuluvad, on lõpuks ikka seesama Eesti rahvusliku ajalookäsitluse selgroog ja põhinarratiiv: lugu eestlaste kujunemisest moodsas mõttes rahvuseks, nende teekonnast iseseisvuseni, seejärel iseseisvuse kaotuseni ja lõpuks taasleidmiseni. Selle loo eri osade ja nende omavaheliste seoste paremaks mõistmiseks on kasulik neid vaadelda võimalikult mitmekesistest vaatenurkadest, mis kõik võivad öelda midagi teistsugust ja harjumuspäratut. Arensit parafraseerides: Eesti ajaloos on tuhat väikest n-ö Kesküla-probleemi ja Kesküla-probleem on ainult üks teiste seas.
1 Olavi Arens, Aleksander Kesküla. – Eesti Teaduste Akadeemia toimetised 1991. Ühiskonnateadused, kd 40 (1), lk 28.
2 Liisi Esse, Andres Kasekamp, Jüri Kivimäe, Mart Kuldkepp, Anu Mai Kõll, Kristo Nurmis, Kristjan Toomaspoeg. Foorum: Milline on Eesti ajalooteaduse tulevik? – Acta Historica Tallinnensia 2020, 26 (1), lk 198–199.
3 Walter Benjamin, Illuminations. Essays and Reflections. Toim Hannah Arendt, tlk Harry Zohn. Schocken Books, New York 1968, lk 257–258.
4 Liisi Esse, Estonian soldiers and the others in World War One: imagining and encountering friends and foes. – First World War Studies 2019, 9 (2), lk 151−166.
5 Mart Kuldkepp, Rahvusliku enesemääramise kaudu Saksamaa külge: eestlased anneksionistliku Saksa poliitika sihtmärgina 1918. aasta okupatsiooni eel. Tõnu Tannberg (toim), Esimene maailmasõda ja Eesti II. Eesti Ajalooarhiiv. – Eesti Ajalooarhiivi Toimetised 2016, 24 (31), lk 370–371.
Kui „Parasiit“ võitis eelmisel aastal neli Oscarit, hõlmas selle sündmuse järellainetus kogu filmitööstuse. Esialgne üllatus andis mõne aja pärast teed tervele hulgale küsimustele, kuidas sai midagi sellist üldse juhtuda (rääkimata president Trumpi hämmingust2). Ilmselgelt oli „Parasiidi“ meeskond ära teinud suurepärase lobi- ja promotöö, kasutanud ära nii režissöör Bong Joon-ho kui ka näitleja Kang Ho-songi (ning ka tõlgi ülesannetes Sharon Choi) karismaatilisuse. Siiski jääb õhku küsimus, kuidas sai grupp inimesi (Ameerika filmiakadeemia), kellele heideti 2016. aastal ette, et teist aastat järjest lähevad näitlejanominatsioonid vaid valgetele, hääletada seejärel korea filmi poolt. Sellest tulenevalt tõstatub ka teine küsimus: kas filmiakadeemias ollakse nüüd rassismist võitu saanud? Kas me näeme ka edaspidi Aasia filme auhindu saamas või oli „Parasiit“ anomaalia? Ja kuidas on kõige sellega seotud hiljutine rünnakulaine Ameerika asiaatide vastu? Või skandaalne kõmu „Minari“ ja „Paremate päevade“3 tänavuste nomineeritute ümber?
Kuigi mittevalgete puudumise pärast nominentide hulgas on protestitud juba aastaid, läks kriitika valjemaks 2015. aastal, kui filmiakadeemia otsustas Martin Luther Kingist rääkiva ajaloodraama „Selma“ esitada parima filmi Oscari kandidaadiks, aga lavastajat Ava DuVernayd parima režissöörina mitte. Ka põhinäitlejal David Oyelowol jäi nominatsioon saamata. Vastukäiguna algatas aktivist April Reign haaksõna #OscarsSoWhite, mille olukorra suhtes kriitiliselt meelestatud jõud kasutusele võtsid, et viidata järjekindlale valgenahalisusele auhinnavalikus. Kui seejärel hakati laiemalt tähelepanu pöörama nii akadeemia liikmeskonnale kui ka valikuprintsiipidele, tulid avalikuks mitmed võrdlemisi šokeerivad faktid, eriti 2016. aasta kohta. Ameerika filmiakadeemia 6241 liikme hulgas oli 92% valgeid ja 75% mehi.4 Latiinosid oli liikmeskonnas vaid kaks protsenti, kuigi neid on Ameerika Ühendriikide kodanike seas 17%. Asiaadid ja indiaanlased kokku moodustasid akadeemia liikmetest vaid pool protsenti.
Samal aastal näitas USC Annenbergi kommunikatsiooni- ja turundusosakonna uurimus,5 et Ameerika filmiakadeemia ees seisvad probleemid pole midagi erilist, vaid kuvavad üldisemat suhtumist rahvusvähemustesse ja võõramaalastesse ning on laiendatavad kogu Hollywoodile. Samal aastal tehti veel teinegi uurimus samal teemal: Los Angelese California ülikooli töö ja tööhõive uurimise instituut jõudis järeldusele, et eksklusiivsuse kultiveerimisega võib filmitööstus kaotada aastas miljoneid,6 mis osutus ilmselt muutuste tegemisel sama oluliseks kui ühiskonna protest.
2016. aastal võttis filmiakadeemia juhatus (Board of Governors of the Academy of Motion Picture Arts and Sciences) ühehäälselt vastu rea otsuseid, mis viisid lõpuks kogu organisatsiooni muutumiseni ja väidetavalt ka „Parasiidi“ auhindamiseni. Otsused tehti sooviga „muuta akadeemia liikmeskond, juhtkond ja hääletajate ring märksa mitmekesisemaks. Juhatuse eesmärk on 2020. aastaks naisliikmete ja teistest rassidest liikmete arv akadeemias kahekordistada“.7 Muutuste juurde käis seniste liikmete staatuse põhjalik kontroll ja nende liikmesust, kes polnud viimasel aastakümnel filmis enam tegevad olnud, ei pikendatud. Veel olulisem: „Akadeemia uues süsteemis julgustatakse praegusi liikmeid käendama uusi, leida ja värvata ülemaailmse ambitsioonika kampaania käigus kvalifitseeritud liikmeid, kes akadeemia koosseisu mitmekesistaksid“. Ja viimaks: „Selleks et juhtkonnas otsekohe mitmekesisus saavutada, luuakse akadeemia nõukogus kolm uut kohta, mille määrab kolmeks aastaks president ja kinnitab nõukogu. Akadeemia võtab mitmekesisuse nimel ka kohe ette samme täidesaatvates komiteedes, kus võetakse vastu olulisemad liikmeskonna ja haldamisega seotud otsused“.8
Ühe tänavuse suurüllatajana sai lausa kuus Oscari nominatsiooni mängufilm “Minari”, mis räägib ühe korea perekonna kodu- ja kohaotsingutest 1980. aastate Arkansases.
Veebruaris toimunud Oscarite auhinnatseremoonia õhtujuhi Chris Rocki püüd edastada mitmekesisuse sõnumit oli enam kui ilmne. Õhtu jooksul oli siiski kuulda ka mitut üsna ebaõnnestunud nalja asiaatide aadressil, eriti üks kild idamaise välimusega laste kohta, kes teesklevad, et on raamatupidajad. Asiaatidest akadeemia liikmed nõudsid avalikku vabandamist, mida organisatsioon oli sunnitud ka tegema.9 Akadeemia uusliikmete kutsete nimekirja laiendati aga 683 isiku osas, kellest 272 olid vähemusrasside esindajad, kelle hulgast omakorda 70 asiaadid või Aasia päritolu ameeriklased, nagu ka näiteks Lee Byung-hun (Lõuna-Korea), Tatsuya Nakadai (Jaapan) või Cary Joji Fukunaga. On märkimist väärt, et kutsutuid oli rekordiliselt palju, ja samas suunas ka jätkati. 2017. aastal kutsus akadeemia liikmeks 774 inimest, kes esindavad 57 riiki, neist 39% naisi ja 30% vähemusrassidest, mis on 331% tõus ajavahemikus 2015. kuni 2017. aastani. Nende hulka kuuluvad näiteks Aishwarya Rai Bachchan (India), Maggie Cheung (Hongkong), Jiang Wen (Hiina), nüüdseks lahkunud Irrfan Khan (India), Tony Leung (Hongkong), Lav Diaz (Filipiinid), Ann Hui (Hongkong), Brillante Mendoza (Filipiinid) ning samuti juba lahkunud Kim Ki-duk (Lõuna-Korea). Kutsutute arv tõusis veelgi: 2018. aastal saadeti välja 928 uusliikme kutset, 49% neist naistele ja 38% vähemusrasside esindajatele. 2019. aastal oli 842 kutsega väike tagasiminek (50% naisi ja 29% vähemusrasse). Sellega kasvas akadeemia liikmete arv üle 9000 (2016. aastal oli see 6241) ning uuenenud liikmeskond viiski „Parasiidi“ võidule.
Akadeemia pingutus teha järske muudatusi tõi kaasa lisapinged. Hoolimata Lõuna-Korea filmi tavatust edust, ei lõppenud kriitika selle aadressil. Seekord juhiti tähelepanu sellele, et auhinna nominentide hulgas polnud ühtki „Parasiidi“ näitlejat. California ülikooli 2020. aasta veebruaris avaldatud „Hollywoodi mitmekesisuse raportis“10 on sõnastatud probleem kõige väljendusrikkamalt: filmid, mille näitlejatrupp koosneb suures osas asiaatidest, on küll filmiakadeemia tunnustuse pälvinud, aga kui „Viimane keiser“, „Tiiger ja draakon“, „Geiša memuaarid“, „Rentslimiljonär“ ja „Pi elu“11 said kõik üle viie Oscari-nominatsiooni, polnud mitte ükski näitlemise eest. Sel teemal on avaldanud arvamust ka Ben Zauzmer, raamatu „Oscari meetrika“12 autor: „Kuni tänapäevani on filmiakadeemia pigem aldis tunnustama Aasia näitlejatega filme kui Aasia näitlejaid“.13
Birminghami ülikooli kolledži Aasia-Ameerika ja Aasia diasporaa uuringute emeriitprofessor Elaine Kim on toonud esile ka nn valgepesu aspekti: „Kuni viimase ajani mõtlesid paljud ameeriklased, et asiaadid on võõramaalased, keda ei peaks kunagi ameeriklastena käsitlema, nii et loomulikult mõeldi, et valgeid vaatajaid häiriks, kui asiaadid filmis ameeriklasi kehastavad, isegi kui mustanahalistest ameeriklastest on hakatud ajapikku mõtlema kui ameeriklastest. Asiaadid ja Aasia ameeriklased ei saanud isegi iseennast mängida, sest näitlejatalent omistati pigem valgetele, lääne näitlejatele. See arusaam on imbunud nii filmitööstuse alateadvusse kui ka avalikku arvamusse.“ On ka märkimist väärt, et Ameerika näitlejate tava filmides asiaate kehastada oli 2016. aastal samuti terava kriitika all,14 ennekõike seetõttu, et Scarlett Johansson oli valitud major Motoko Kusanagi rolli filmis „Hing anumas“ ja Tilda Swinton Tiibeti päritolu Iidse ossa koomiksifilmis „Doktor Strange“.15 Viraalseks muutus veel üks haaksõna #whitewashedOUT, tuues kaasa Hollywoodi bosside selgitusi ja vabandusi, mis ei veennud just paljusid.
Filmiakadeemia ponnistused aga jätkusid ja 2020. aastal kutsuti veel 819 uut inimest (45% naisi, 36% vähem esindatud rassidest ja etnilistest gruppidest, 49% rahvusvahelised, kokku 68st riigist). Ühtlasi teatas filmiakadeemia, et 2016. aastal püstitatud nais- ja vähemusrassidest liikmete kahekordistamise eesmärk on kuhjaga täidetud. Lõpuks tutvustati ka uut kampaaniat „Akadeemia apertuur 2025“, millega „jätkata dialoogi ja esitada väljakutse ajaloole, et luua õiglasem ja kaasavam filmikogukond“.16 Selle ettevõtmisega laiendatakse filmiakadeemia pingutused kogu Hollywoodi filmitööstusele, eesmärgiks „süsteemsed muutused, mis puudutavad selliseid valdkondi nagu näitlejavalik, stsenaristika, produtseerimine, lavastamine, rahastamine ja filmiprojektide kinnitamine, et luua rohkem võimalusi naistele ja vähemusrasside esindajatele ning pakkuda välja uus narratiiv seni tehtud eksimuste heastamiseks“.
Järgmise Aasia esindatusega seotud tüliõuna tõi „Minari“ – film, mis sai tänavu kuus Oscari nominatsiooni, millest enamus tundus tõukuvat eelnimetatud probleemidest. Lee Isaac Chung, kes nomineeriti parima lavastajana ja originaalstsenaariumi eest, on Korea emigrantide Denveris sündinud poeg, parima näitlejatöö nominatsiooni saanud Steven Yeun on Korea ameeriklane, kes sündis Soulis Korea perre, kuid kolis nelja-aastasena Kanadasse ja seejärel USAsse, kus ta on üles kasvanud. Parima naiskõrvalosa kandidaadiks seatud Youn Yuh-jung on korealanna.
Kokkuvõttes tundub „Minari“ olevat otsene vastus valgepesu-kriitikale. See ei seganud küll Hollywoodi Välisajakirjanike Ühingut, kes jagab Kuldgloobusi, „Minarit“ parima võõrkeelse filmi kategoorias nomineerimast. Otsuse tingis reegel, et ainult need filmid, mille dialoogist on pool või üle selle inglise keeles, on kõlblikud kandideerima parima filmi kategoorias. Ilmselt see Oscarite valimisele ei laiene. Selle otsuse kriitiline vastukaja oli üsna intensiivne, kuid mitmetahuline.
Alustuseks tuleb öelda, et Ameerikas ei ole üldse ametlikku riigikeelt17 ja üle 20% viieaastastest ja vanematest USA kodanikest räägib kodus muud keelt, mitte inglise keelt, mistõttu on Kuldgloobuste kõnealune nõue pehmelt öeldes sobimatu.
Rahvuslikest ja turunduslikest skandaalidest hoolimata jõudis Hiinas toimuv Hongkongi draama „Paremad päevad” parima võõrkeelse filmi võistluses nominatsioonini, ehk viie parema hulka.
Samal ajal tuli ilmsiks,18 et Välisajakirjanike Ühingu 87 liikme hulgas on küll mõni Aasia päritolu isik, aga pole näiteks mitte ühtki mustanahalist. Veelgi olulisem on aga see, et see uudis sai avalikuks keset Aasia ameeriklaste ja Vaikse ookeani saarte elanike vastu suunatud rassistlike rünnakute lainet, kui selliste intsidentide arv kasvas 2600-lt 3795ni (19. III 2020 – 28. II 2021), kusjuures 11% puhul oli tegemist füüsilise rünnakuga. Vaatlusalune ajavahemik kattub umbkaudu koroonapandeemia kestusega ja rünnakulaine põhjustas suuresti asiaatide ja eriti hiinlaste süüdistamine viiruse levitamises. Seda seisukohta õhutas mitmel korral ka president Trump.19 Viimasel kuul on need konfliktid veelgi sagenenud, ja korduvad rünnakud ka vanurite vastu20 on saanud tavaliseks. Atlanta massitulistamine tõstatas selle probleemi kõige šokeerivamal moel.21 Nende sündmuste tõsidus sai veelgi selgemaks, kui president Biden teatas 29. märtsil, et valitsus on võtnud ette mitmeid samme rassivägivallaga võitlemiseks.22
Kui naasta „Minari“ skandaali juurde, siis on minu kui Aasia filmile spetsialiseerunud kriitiku arvates „Minari“ igati Ameerika film nii konteksti kui ka esteetika poolest. Seosele Aasiaga viitavad ainult keel ja enamiku peategelaste välimus. See toob esile veel ühe kitsaskoha, filmi päritolumaa küsimuse. Päritolumaa kontseptsiooni üle on viimasel ajal väga pingeliselt diskuteeritud, sest eri maade firmade koostöös toodetud filmide osakaal kasvab järjest. Siitkaudu jõuamegi järgmise tänavuse valupunktini, mis viitab ka sellele, et Oscareid ümbritsevad poliitilised siirded ulatuvad Ameerika riigipiiridest märksa kaugemale. Hongkongi tänavuse parima võõrkeelse filmi auhinnale esitatud filmi „Paremad päevad“ on lavastanud Hongkongi režissöör Derek Tsang, aga peategelased on hiinlased, käsikiri põhineb hiina romaanil ja tegevus toimub Mandri-Hiinas. Need aspektid on toonud kaasa hulga Hongkongi elanike vihase vastureaktsiooni langetatud valikule, seda enam et pingeline vastaseis Hongkongi ja Hiina vahel on kestnud juba aastaid.23
„Paremate päevadega“ seonduv problemaatika puudutab veel teisigi aspekte, sest originaalteose autorit Jiuyue Xid süüdistati plagiaadis,24 eriti teatud lõikude puhul, mis on võrdlemisi sarnased lõikudega Keigo Higashino raamatus „Retk kesköise päikese all“.25
Tagatipuks võeti film 2019. aasta veebruaris ootamatult tagasi Berliini filmifestivali programmist ja juunikuus tühistati selle kinolevi Mandri-Hiinas – levisid kuulujutud filmi ümbertegemise kohta. Lõpuks toodi film kinos välja oktoobris ja nii mahtus see täpselt ajavahemikku, mis lubas filmi esitada kandideerima 2021. aasta Oscaritele. 2021. aasta parima võõrkeelse filmina nomineeritud pidid kinos linastuma ajavahemikus 1. oktoobrist 2019 kuni 1. detsembrini 2020, 2020. aasta omad aga 1. oktoobrist 2018 kuni 30. septembrini 2019. Nii hoiduti „Parasiidiga“ võistlema sattumisest, aga kogu see vigurdamine lisas vaid õli tulle. Kogu teema kokkuvõtteks otsustas Hongkongi suurim vabalevi-telekonglomeraat TVB hiljuti Oscarite väljakuulutamist mitte televisioonis üle kanda, esimest korda rohkem kui 50 aasta jooksul.26 Kanali kõneisik väitis selle olevat majandusliku otsuse, aga enamasti arvatakse, et otsuse taga on mandri keskvalitsuse surve reaktsioonina sellele, et lühidokumentaalfilmide kategoorias on nomineeritud „Ärge lööge lahku“,27 kus on kajastatud 2019. aasta demokraatiameelseid meeleavaldusi Hongkongis. Ilmselt on oma osa ka sellel, et Hiina päritolu filmitegija Chloé Zhao, kes kandideerib filmiga „Nomaadimaa“28 parima lavastajatöö Oscarile, on varem teinud avaldusi, mis tekitavad Hiina võimudes ilmselt seniajani teatud ebamugavust. Olukorda, kus Oscarite väljakuulutamist ei näidata ei Hongkongis ega Mandri-Hiinas, kuigi mõlema režissöörid kandideerivad auhindadele, on raske vaadata irooniata.
Kokkuvõtteks: ilmselgelt on Ameerika filmiakadeemia ja selle tuules ka Hollywoodi filmitööstus teinud 2016. aastast peale suuri samme rassismi vastu ja võrdõiguslikkuse suunas. Poliitilised ja rassismi puudutavad probleemid, mis nii mõjuvõimast üritust ja organisatsiooni ümbritsevad, pole aga kuhugi kadunud ja ulatuvad ka Ameerika riigipiirist kaugemale. Nende muutuste mõju on väljaspool filmitööstust siiski märksa väiksem, kui filmivaldkonna inimesed (mina nende hulgas) sooviksid. Seda tõestab ka rassistliku kuritegevuse tõus, aga see teema jäägu järgmiseks korraks.
Tõlkinud Tristan Priimägi
1 „Gisaengchung“, Bong Joon-ho, 2019.
2 Vivian Ho. Donald Trump jabs at Parasite’s Oscar win because film is ’from South Korea’. The Guardian, 21. II 2020.
3 „Minari“, Lee Isaac Chung, 2020; „Shanioan de ni“, Derek Tsang, 2019.
4 Gregg Kilday. Academy Invites Record 928 New Members. The Hollywood Reporter, 25. VI 2018.
9 Full Text: The Asian Academy Members’ Letter and the Academy’s Response. New York Times, 16. III 2016.
10 Hollywood Diversity Report 2020. A Tale of Two Hollywoods. https://socialsciences.ucla.edu/wp-content/uploads/2020/02/UCLA-Hollywood-Diversity-Report-2020-Film-2-6-2020.pdf
11 „The Last Emperor“, Bernardo Bertolucci, 1987; „Wo hu cang lõng“, Ang Lee, 2000; „Memoirs of a Geisha“, Rob Marshall, 2005; „Slumdog Millionaire“, Danny Boyle, 2008; „Life of Pi“, Ang Lee, 2012.
12 Ben Zauzmer. Oscarmetrics: The Math Behind the Biggest Night in Hollywood. BearManor Media, 2019.
13 Elahe Izadi. The Oscars nominated ‘Parasite’ but looked right past its all-Asian cast. It’s part of a pattern. The Washington Post, 7. II 2020.
14 Travis M. Andrews. Margaret Cho, George Takei protest Hollywood ‘whitewashing’ of Asian characters. The Washington Post, 4. V 2016.
15 „Ghost in the Shell“, Rupert Sanders, 2017; „Doctor Strange“, Scott Derrickson, 2016.
17 Harmeet Kaur. FYI: English isn’t the official language of the United States. CNN, 15. VI 2018.
18 Josh Rottenberg, Stacy Perman. Who really gives out the Golden Globes? A tiny group full of quirky characters – and no Black members. Los Angeles Times, 21. II 2021.
19 Scott Neuman. In U.N. Speech, Trump Blasts China And WHO, Blaming Them For Spread Of COVID-19. NPR, 22. IX 2020.
20 Nicole Hong, Juliana Kim, Ali Watkins ja Ashley Southall. Brutal Attack on Filipino Woman Sparks Outrage: ‘Everybody Is on Edge’. New York Times, 30. III 2021.
21 Kaheksast tapetust kuus olid Aasia päritolu.
22 Yolan Kanno-Zoungs. Biden Announces Actions to Combat Anti-Asian Attacks. 30. III 2021.
23 Helier Cheung, Roland Hughes. Why are there protests in Hong Kong? All the context you need. BBC News, 21. V 2020.
24 Accusations of plagiarism make Jackson Yee’s ‘Better Days’ movie stir Weibo wires again. Global Times, 2. V 2020.
25 Keigo Higashino. Journey Under the Midnight Sun. Little, Brown, 1999.
26 Patrick Brzeski. Hong Kong Broadcaster Drops Oscars Ceremony Amid Beijing Backlash. The Hollywood Reporter. 29. III 2021.
Sel sügisel valitakse taas Eesti Kultuurkapitali sihtkapitalide uued nõukogud. Praegusesse (2019–2021) kujutava ja rakenduskunsti (KuRa) sihtkapitali nõukogusse kuuluvad Maarin Ektermann (esinaine, kunsti sihtkapitali esindaja kulka nõukogus), Indrek Grigor, Indrek Köster, Kaire Rannik, Sten Ojavee, Anne Parmasto ja Mari Vallikivi. Kultuurkapital täidab kunstivaldkonna rahastajana keskset rolli, seega on töötingimuste parandamine suurel määral kulka kätes. Vestlusringis sihtkapitali liikmete Maarin Ektermanni, Indrek Grigori, Kaire Ranniku ja Mari Vallikiviga keskenduti küsimusele, mida saab või ei saa kulka kaudu muuta.
Toetused loovisikutele ja väikealgatustele
Airi Triisberg: Viimastel aastatel on Eestis jõudsalt paranenud palgatöötajate elu: tõusnud on nii miinimum- kui ka keskmine palk. Kultuuriminister Indrek Saare ametisoleku ajal kasvas kultuuritöötajate miinimumpalga määr 731 eurolt 1300 eurole. Seevastu vabakutseliste kunstnike ja teiste loovisikute sissetulek ei ole samas tempos kasvanud. Suurenenud on hoopis ebavõrdsus kunstivaldkonna sees. Mida KuRA nõukogu saaks ebavõrdsuse pehmendamiseks teha?
Maarin Ektermann: Praeguses KuRA sihtkapitali nõukogus leppisime algusest peale kokku, et vaatame kriitilise pilguga üle, milline on rahajaotuse proportsioon institutsioonide ja eraisikute taotluste puhul. Meie eesmärk on suunata rohkem toetusi otse loovisikutele ning väikestele algatustele. KuRa ei peaks olema nii suurel määral institutsioonide ning end juba tõestanud valdkondlike suursündmuste ülalpidaja. Juba eelmised nõukogu koosseisud on saatnud kultuuriministeeriumile tugevaid signaale, et eriti kolme suure muuseumi, Eesti Kunstimuuseumi (EKM), Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi (ETDM) ja Tartu Kunstimuuseumi (TKM) põhiprogrammi rahastus ei saa toetuda kulkale. Oleme arutanud seda nende muuseumidega, käinud kultuuriministeeriumis kohtumas nii eelmise ministri kui ka asekantsleritega ning selgitanud, et valdkonna jätkusuutlikkus ja mitmekesisus kannatab sellise korralduse all kõvasti. Meil on väga suured käärid taotletud summa ja toetusvahendite osas, nii et oleme teatanud EKMile, et aastal 2021 vähendame tuntavalt nende eraldusi. Selle aasta lõpus tuleb kokku uus sihtkapitali nõukogu koosseis ja me teeme neile ettepaneku vähendada edaspidi tuntavalt ka ETDMi ja TKM eraldisi. Loomulikult on kõik erakordselt komplitseeritud ka koroonapandeemia tõttu, aga see teema on juba üsna kaua arutusel olnud ning kulkal on arvudele näkku vaadates tõesti üha nutusem seis.
Mari Vallikivi: Leidsime ennast olukorrast, kus neljast taotlusvoorust ühe jaotuse raha kulus riiklikele institutsioonidele, nii et ühe jaotuse oleks võinud jätta üldse välja kuulutamata. Kulka teiste sihtkapitalidega võrreldes on meie koormus institutsioonide koha pealt mitu korda suurem. Loetellu tuleb lisada veel Narva Muuseumi kunstigalerii, mis samuti küsib oma programmi rahastuse suures ulatuses kulkast, ehkki on kõige uuem tulija selles nimekirjas.
Ektermann: Erinevalt teistest valdkondadest on kunstivaldkonna baas rahastamata. See on absurdne olukord, sest eksperdikomisjoni liikmetena seisavad meie ees suured kultuuripoliitilised otsused, kas mõni näitusemaja, muuseum või suursündmus, milleta kunstielu enam ettegi ei kujuta, lõpetab oma tegevuse. Sihtkapitali nõukogu tuleb kokku kaheks aastaks, eksperdid nopitakse nii-öelda oma peenrast korraks välja, aga otsused, mida teha tuleb, on täiesti teisest kaalukategooriast. Kulka ekspertide roteerumise süsteem on muidu väga hea, aga kunsti sihtkapital on natuke teises olukorras kui teised sihtkapitalid ning katkestusega lükkub valdkonna struktuursete probleemidega tegelemine edasi.
Triisberg: Kuidas muuseumid on teie sammu suhtunud? Kujutan ette, et mitte eriti soojalt.
Vallikivi: Jah, nemad on raskes seisus ja KuRa on raskes seisus. On keeruline ennustada, milliseks see protsess kujuneb. Tahame käivitada laiema diskussioon, milline on kulka roll. Pall on praegu meie väravas.
Indrek Grigor: Muuseumid ikka erinevad ka natuke. Kumu ei küsi kulkast raha näitusetegevuseks, vaid publikatsioonideks ja avalikuks publikuprogrammiks. ETDMi ja TKM puhul käib kogu programm kulka toetusega.
Kuidas toetada vabakutselist?
Triisberg: Kulka eksperdikomisjon muutub iga kahe aasta tagant. Eelmises koosseisus oli seitsmest eksperdist kolm muuseumidest, praegu on üks. Kui TKM, ETDMi ja Kumu esindajad on kõik koos kulka komisjonis, siis mõistagi ei sünni sellises koosseisus ettepanekut muuseumide toetust vähendada. Minu meelest olete te ette võtnud väga olulise sammu, mille vajalikkusest on kunstivaldkonnas räägitud juba väga pikalt. Kas teil on kavas muidki muudatusi, millega üksiktaotlejate seisukorda parandada?
Ektermann: Olen kulkas esimest korda ja mul on läinud palju aega arusaamiseks, mis üldse toimub, laiema pildi ettesaamiseks. Kui nägime, kui suured on käärid meie rahajaotamises, lõime häirekella: kõigist asutustest, festivaliorganisatsioonidest ja näitusemajadest, mis kulka rahastusest sõltuvad, kutsusime esindajad sügisel kokku. Tihti saab näitusemaja tegevustoetust, eraldi toetatakse veel ka lõviosa projekte. Meie sõnum on, et kunstiväli on nüüdseks niivõrd mitmekesine ja professionaalne, et kulka vahenditest lihtsalt ei jätku enam selle kõige toetamiseks! Selle kokkusaamise tulemusena oli selge, et kunstiväljal tuleb panna seljad kokku, arutada probleemid koos läbi. Sellest kasvas välja valdkonna arengukava koostamise protsess, mille eestvedajad on Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus (KKEK), Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskus (EKKAK) ja Eesti Kunstnike Liit (EKL). Sel kevadel teeme kindlasti enne 20. mai taotlustähtaega eraisikust taotlejale infopäeva, kus anname ülevaate oma tööst ja vastame küsimustele. Oleme teinud väiksemaid muudatusi taotlemise korras ning infopäeval neid ka tutvustame.
Triisberg: Mina olen vabakutseline kunstitöötaja ja mul on küsimus, millest ma peaksin elama. Kunstivaldkonna institutsioonid pakuvad mulle alatasa tööotsi, mille tasu on vahemikus 50–500 eurot. Sotsiaalmaksu miinimumkohustuse aluseks olev kuumäär on tänavu 584 eurot. Vabakutselisena pean igal kuul teenima vähemalt 584 eurot sotsiaalmaksuga kaetud palka, et mul oleks ligipääs ravikindlustusele.
Vabakutselise kuraatorina algatan ma ka ise projekte ja kulkast raha taotledes kirjutan eelarvesse alati oma töötasu. Olen seda juba aastaid arvutanud miinimumpalga alusel, sest alla selle ei ole asi vaeva väärt. Kui töötasu ei taga mulle isegi ravikindlustust, siis on targem see töö üldse tegemata jätta. Hiljuti otsustasin, et edaspidi arvutan kulka eelarvet koostades oma tasu kultuuritöötaja miinimumpalga alusel, sest minu töö ei ole vähem väärt kui institutsioonide palgal kolleegide töö. Kujutame nüüd ette, et kõik vabakutselised loovisikud taotlevad kulkast sama loogika alusel. Võtame näiteks ühe väiksemahulise projekti, mille töömaht on kolm kuud. Miinimumpalga puhul oleks ühe inimese palgafond 2343 eurot, kultuuritöötaja miinimumpalga korral 5217 eurot. Olen aru saanud, et kulka perspektiivist tunduvad need ulmelised summad. Kuidas selle küsimusega ümber käia? Ühelt poolt on kulka vahendid piiratud, teiselt poolt vaatab meile vastu objektiivne reaalsus. Meil on sotsiaalmaksu miinimumkohustuse määr ja kui vabakutselised sellest lävendist üle ei saa, siis neil ei ole sotsiaalseid garantiisid. Meil on veel inflatsioon ning kasvab lõhe vabakutseliste ja palgatöötajate sissetulekute vahel. Millised on kulka valikud kunstnike töötingimuste parandamiseks?
Ektermann: Minu meelest nõuab see küsimus valdkondlikku arutelu, ettepanekuid ja kokkuleppeid. Esiteks võiks valdkonnas kokku leppida tasumäärad. See protsess on tegelikult käimas. Kui tasumäärad tõusevad ja ühtlustuvad ning kõik taotlevad samadel alustel, tähendab see, et kunsti sihtkapitalil on projektide toetamiseks veelgi vähem raha. Kulka summade juures on oluline teada, et jaotatava raha hulk hüppeliselt ei suurene – sellele loota ei saa. Ühes jaotuses on meie koosseisul olnud kasutada 420 000–579 000 eurot, millest läheb iga kord maha tegevustoetuste jätkulepingute, elutöötoetuste, muuseumiostude jms summa. Kas valdkond on selleks valmis, et saab teha mitu korda vähem projekte, olgugi et need on õiglasemalt tasustatud? Juba praegu peame kohati taotlusvoorus miljon eurot maha kraapima. Kui avaliku arutelu tulemusena lepitakse kokku, et jah, siis saavad kulka eksperdid selle järgi joonduda – nad ongi ju valdkonna liikmed.
Vallikivi: See on valiku küsimus, sest raha tuleb ju millegi arvelt. Eestis on umbes 90 näitusemaja ja kunstiasutust, sealt käib aastas läbi umbkaudu 4000–4500 kunstnikku. Kui kiirelt arvutada, siis ületab kunstnikutasudeks vajalik summa kulka eelarve.
Praegu saavad kunstnikutasu väga vähestes institutsioonides töötavad kunstnikud. Arvatavasti tulekski minna vähendamise teed, sest palju räägitakse ka ökoloogilisest jalajäljest. Sisuliselt aitab kulka lakkamatu uue tootmisega jalajälje suurendamisele kaasa. Küsimärke on palju, aga lõppude lõpuks on see valdkondlik kokkulepe, kas tahame kunstnikena elada paremini, ütleme, inimväärsemalt.
Ektermann: Tagasitõmbamise üle oleme nii omavahel kui ka meist sõltuvate institutsioonidega arutanud. Vastuargumendina on välja toodud, et siis jääb kunstnikele vähem kohti, kus näitusi teha. Loomeliidud vahendavad seda survet: nad esindavad oma liikmete huve ja kunstnike huvi on teha näitusi. Teisest küljest näeme, et näitusetegevus on üles ehitatud ootusele, et kulka maksab kõik kinni. Rahastada suuri produktsioone, mis on väljas kolm nädalat, ei ole jätkusuutlik. Ka eelmine koosseis vahendas näitusemajadele seda sõnumit, aga huvitaval kombel see mõnedele lihtsalt ei jõua kohale, tempo ei aeglustu. Kulka käed on siin seotud. Kulka saab saata signaali, aga arutelu sel teemal peab toimuma samuti valdkonna sees laiemalt.
Triisberg: Kulka rahastus on justkui ehitatud eeldusele, et loovisiku sissetulek tuleb kuskilt mujalt. Aga kunstivaldkonnas ei ole ju tööandjaid, kes maksaksid väärikat töötasu, millest on võimalik ära elada. Kõik ütlevad, et meilt kahjuks normaalset tasu ei saa, proovi mujal. Hiljuti kuulsin seda väidet mitmelt SA Kultuurilehe väljaande peatoimetajalt. Kuidas peab raha teenima kunstivaldkonna vabakutseline loovisik? Mul on hakanud tekkima mulje, et rahastajate ja tööandjate arvates pole vabakutselisi kunstivaldkonnale vaja, sest töötingimuste parandamise heaks ei tehta midagi. Kas olukorra muutmine on kulka kätes?
Ektermann: Mulle tundub, et kulka ei saa kunagi olema selline tööandja, nagu sa tahaksid. See tähendab, et kohati kulka ju toimib tööandjana, aga selle peale ei saa kindel olla, sest iga jaotus otsustatakse selle järgi, milline pilt konkreetsel hetkel vastu vaatab, igal koosseisul on täielik vabadus teha oma strateegia jne. Et seda muuta, tuleks kogu kultuurkapitali süsteem ümber mõtestada, kuid tundub, et teistes valdkondades on selliseid probleeme vähem kui kunstivaldkonnas. Mina saan muuseas järjest vähem aru, kuidas meie valdkond üldse toimib – ja mõnes mõttes nii edukalt! Kuidas kunstnikud saavad ikka veel näitusi teha, kriitikud kirjutada, kuraatorid üritusi korraldada, kui nad on tegelikult krooniliselt alatasustatud ja jätkuvalt kogu aeg toolide vahele maha kukkumas?
Rannik: Valdkonniti ongi olukord väga erinev. Kui võtta võrdluseks arhitektuur, siis seal on asjad päris hästi, sest kõik on kuskil tööl ja nende sotsiaalsed garantiid tagab palgatöö. Arhitektide tööd tasustatakse ka ühiskonnas täiesti aktsepteeritavas skaalas. Isegi kui nad ei käi palgatööl, on neil võimalik oma loometegevusest ära elada ja nii-öelda eriprojektide jaoks kulkast lisa taotleda.
Vallikivi: Valdkondadel on erinev toimimisloogika. Teistega võrreldes on meie sihtkapitali eripära ebaproportsionaalsus. Juriidiliste ja eraisikute raha eraldamise proportsioon on totaalselt tasakaalust väljas. Kõik probleemid algavad ja lõppevad seal. Isegi kui väga tahaksime loovisikuid toetada, siis see ei ole lihtsalt reaalselt võimalik.
Kuidas käia ajaga kaasas?
Triisberg: Kulka toetab loovisikuid veel stipendiumiga, aga ka need summad ei käi ajaga kaasas. „Ela ja sära“ stipendium on olnud 2012. aastast saadik 15 600 eurot, kunsti sihtkapitali üheaastane loominguline stipendium 2011. aastast 6000 eurot. Pooleaastane stipendium on juba kümme aastat olnud 4200 eurot. Kolmekuuline stipendium summas 2000 eurot loodi 2014. aastal ja püsib siiamaani sama. Minu arvates tuleks neid summasid vastavalt tarbijahinnaindeksile korrigeerida.
Vaatasin võrdluseks ka stipendiumisaajate arvu kümne aasta jooksul. „Ela ja sära“ stipendiumi võib 2015. aastast alates anda iga valdkonna kohta välja kaks tükki, varem anti ainult üks stipendium aastas. Üheaastase loomingulise stipendiumi saajate arv on seevastu järk-järgult kahanenud kaheteistkümnelt kuuele. Kolmekuuliste stipendiumide arv kõigub üles-alla. Pooleaastaste stipendiumide saajate arv on aastatega tasapisi kasvanud, kuid erandiks on teie koosseis. Eraldasite 2020. aastal kuus kolmekuulist, kuus pooleaastast ja kuus üheaastast stipendiumi – kõikides kategooriates vähem kui varasematel aastatel. Selles voorus polnud tavapärasest vähem raha: eelarve oli 504 309 eurot. *
Vallikivi: Veebruari jaotusega saame välja anda kuni 12 kolmekuulist, 12 kuuekuulist ja 12 üheaastast loomingulist stipendiumi, taotlusi on viimastel aastatel olnud tavapäraselt 60–80. „Ela ja sära“ rahastus ei tule sihtkapitali, vaid nõukogu rahakotist. Kolme stipendiumi täismahus andmise korral kuluks jaotusest 146 400 eurot, lisaks tuleb arvestada jätkulepingute, kunstiostude ja väikese varuga. Seega kaalutakse kogu aeg, kui palju stipendiume võib välja anda, et teised olulised, sageli ajakriitilised projektid ikkagi toimuda saaksid.
Olen nõus, et stipendiumisummad on ajale jalgu jäänud, preemiate omad samuti. Nende suurendamine on poliitiline otsus. „Ela ja sära“ eesmärk on ju, et särav looja saab loometööle pühenduda. See stipendium võiks olla võrdsustatud töötamisega, et sellega kaasneksid sotsiaalsed garantiid.
Triisberg: Kui palju puutute te kokku loovisikute huvikaitse poolega? Ütlesite, et olete institutsioonidega ise arutelusid algatanud. Kas teiega võtavad vahel ühendust ka näiteks loomeliidud või teised huvikaitseorganisatsioonid?
Ektermann: Peale sinu ei ole keegi meiega kontakti võtnud ja see intervjuu võikski olla julgustuseks. Me ei kogune ainult neljal korral aastas, et raha laiali jagada. Meil on üsna regulaarselt koosolekud, kus arutame, mida üldse teha saame ja kuidas oma strateegia valida. Konstruktiivsed ettepanekud on alati oodatud. Samuti oleme valmis oma teguviisi selgitama ja põhjendama.
Grigor: Mulle siiski meenub üks kord, kui esindusorganisatsioonid meie poole pöördusid. Me muutsime Tartu Kunstnike Liidu palvel residentuuritoetuste korda. Kui enne sai toetust küsida ainult välismaale residentuuri minekuks, siis nüüd toetame ka osalemist Eesti residentuurides.
Rannik: Minu arvates tasub tähelepanu pöörata ka sellele, kuidas kulka nõukogu üldse kokku pannakse. Ekspertide soovitusi küsitakse institutsioonidelt. Miks ei saa paar kunstnikku hääli kokku panna, et esitada oma kandidaat? See on oluline sõlmpunkt. Kust tulevad nõukogu liikmed? Kes nad on ja kelle huve nad esindavad?
Kommunikatsioon
Triisberg: Tõsi, küsimus on valdkonna demokraatias, mida tegelikult napib igal pool. Institutsioonide esindajad on ülekaalus kõikvõimalikes otsustus- ja nõukogudes.
Tahan rääkida veel kommunikatsioonist. Minu meelest on väga veider, et meil ei ole kulka võimaluste ja valikute üle aktiivset arutelu, ehkki kulkast sõltub nii palju. Soovin, et iga uus nõukogu annaks ametisse astudes oma plaanide kohta aru ja teeks lahkudes kokkuvõtte ellu viidud muudatustest. Selle vestluse jooksul olete viidanud mitu korda, et vaja on valdkondlikke arutelusid ja kokkuleppeid. See tundub olevat natuke retooriline üleskutse, sest meil ei ole ju tegelikult aktiivseid valdkonnasisese arutelu foorumeid. Praegu on erandkorras arengukava koostamise protsess, kuid ma ei usu, et selle käigus on aega kõik olulised küsimused läbi vaielda. Minu arvates peaks ka kulka ise sellele kaasa aitama, et võtmeküsimuste üle tekiks avalik arutelu. Ei saa jääda ootama, et kultuuriajakirjandus või huvikaitseorganisatsioonid selle töö ära teevad, sest elu näitab, et nad ei tee.
Vallikivi: Kommunikatsiooni on tõepoolest vaja tõhustada. Mina olen nüüd olnud järjest kahes koosseisus ja pean tõdema, et teise aasta lõpuks hakkad toimemehhanismist aru saama. Eelmise koosseisuga korraldasime paar väljasõitu, kohtumisi institutsioonidega, mida tegelikult päris sellisel kujul polnud varem tehtudki. 2018. aasta novembris oli infopäev, minu teada toimus enne seda teavitusüritus 2008. aastal. Järjepidevus on väga oluline. Näiteks küsisime endalt, miks on kunstivaldkonnast aegade jooksul nii vähe projekte nõukogusse edasi saadetud? Meie koosseis on hakanud seda võimalust rohkem kasutama.
Ektermann: Kui valdkonna baas on rahastamata, on tegelikult väga halb, et iga kahe aasta tagant tuleb uus seltskond, kes hakkab avastama, milles kulka töö seisneb. Muutuste tegemiseks ei ole piisavalt aega. Esimene koosolek, mis uues koosseisus läbi viiakse, on tegevustoetuste koosolek novembris. Andsimegi tegevustoetust päris kenasti välja ja see tähendas, et jätkulepingud sõid järgmistest voorudest palju raha ära, lisaks tuli eriolukord ja oli vaja määrata eristipendiume, nii et kõrvetasime selle otsusega näpud. Meilt saavad tegevustoetust nagunii ainult need, kelleta kunstielu ette ei kujuta …
Grigor: Oleme oma töös tundnud puudust varasemate komisjonide otsuste koos selgitustega dokumenteerimisest. Meie tahame praegu loometöötoetusi juurde tekitada, aga ei leia enam kuskilt põhjendusi, miks mõni varasem koosseis võttis suuna projektitoetuste peale. Küllap neil oli selleks põhjust. Meil pole aga millegi alusel hinnata, kas põhjendus praegu veel pädeb ja mis juhtub, kui toonase otsuse ümber pöörame.
Ektermann: Nii et üks asi, mida saame sihtkapitali sees teha, on järgmisele koosseisule kogunenud teadmised edasi anda. Väide, et valdkondlikele aruteludele viitamine mõjub retoorikana, on minu meelest väga huvitav. See, et neid tõesti väga palju ei ole, ei tähenda, et need ei oleks absoluutselt hädavajalikud. Või siis ei ole? Ikka on hea mõelda, et las need inimesed otsustavad, kes praegu kulkas istuvad – nende vastutus. Loomulikult on KuRA nõukogu ise samuti üks võimalik algataja ja seda oleme ka natuke jõudnud teha.
Võrdsus ja ebavõrdsus
Triisberg: Mul on teile veel kaks korduma kippuvat küsimust, mis taotleja vaatest kulkaga seonduvad. Miks annab kulka vähem raha, kui projekti eelarves taotletakse?
Ektermann: Üldiselt, kulka annab vähem, sest meil ei ole piisavalt raha ja peame peaaegu igalt projektilt midagi maha kraapima. Oleme ka arutanud, kui palju anda, et üldse oleks mõtet. Ma ütleksin, et püüame anda vähemalt kolmveerand projekti mahust, kuigi võib ette tulla ka taotlusest sõltuvalt erisusi.
Rannik: Kui taotluses on põhjendamatuid või abikõlbmatuid kulusid, siis võtame endale samuti õiguse anda vähem raha.
Triisberg: Teine kunstiavalikkuses sageli kõlav küsimus on: miks saavad mõned kunstnikud kulkalt rohkem raha kui teised?
Ektermann: Kõik algab taotlusest. Mõned teevadki suuremaid projekte, suudavad need väga veenvalt lahti kirjutada, eelarve on adekvaatselt koostatud ja tihti on juba hangitud kaasrahastus. Isegi raha vähesuse korral ei toeta ma nivelleerimist, et anda natuke kõigile. Selline nii-öelda tippude mahatõmbamine ei aita lahendada üldprobleemi, et avalikku raha on kunstivaldkonna toetamiseks lihtsalt liiga vähe.
Vallikivi: Me ei saa anda rohkem raha, kui küsitakse. Vahel on küll selline tunne, eriti sisuliselt võrreldavate asjade puhul, et miks pole rohkem küsitud … Näiteks vanemad kunstnikud küsivad väga tagasihoidlikult ning üle 60aastaste taotlejate arv ongi viimasel ajal drastiliselt langenud. Oleme omavahel arutanud, kuidas vanemaid kunstnikke julgustada.
Rannik: Vanemate kunstnike tagasitõmbumine tuleb ka sellest, et nad ei saa näituseaegu. See on natuke suletud ring. Kui kunstnik näituseaega ei saa, siis ta ei planeerigi midagi. Olen mitmega rääkinud ja nad ütlevad: „Ah, mis nüüd mina, kes mulle enam Tallinna Linnagaleriis näituseaega annab. Vanasti sain, aga enam ei saa.“
Triisberg: Olen juba tükk aega kunstivaldkonna töötingimuste üle pead murdnud ja paljude asjaosalistega rääkinud. Kõik ütlevad, et raha pole ja midagi ei saa teha. Sageli näidatakse näpuga kulka poole, aga ka kulka vahendid on piiratud ja kahest miljonist eurost aastas lihtsalt ei piisa valdkonna ülalpidamiseks. Mingi lahendus tuleb siiski leida. Mis see teie arvates olla võiks? Kas kunsti rahastamiseks tuleks luua mõni uus rahastusallikas? Millised võiksid olla need ideed, mille ümber hakata koonduma? See tundub ehk koroonakriisi ajal liiga lennukas küsimus, aga millalgi see kriis ju lõpeb ja peame pöörama oma tähelepanu kriisikahjude leevendamiselt valdkonna jätkusuutlikkusele.
Rannik:Koroonapandeemia mõju saame ilmselt veel kaua tunda. Sellega vabandatakse raha puudumine välja järgmised kümme kuni viisteist aastat. Ma arvan, et eraraha kaasamisel on potentsiaali. Riigil tuleks kindlasti tegeleda loomeinimeste sotsiaalkaitse küsimustega. Need teemad on kuidagi pildilt ära kadunud, plaanid on jäänud minevikku.
Ektermann: Mina vaataksin ikkagi ka avaliku raha teise otsa ehk kultuuriministeeriumisse. Milline on seal valdkondade rahastamise proportsioon? See on valuline teema. Kui muuseumid, näitusemajad ja suured festivalid saaks kulka rahakotist välja, siis oleks see juba väga suur ja toekas muudatus. Kulka vahenditest vabaneks siis raha ka suurema töötasu maksmiseks. Eraraha tuleks ka kaasata, aga selleks peab olema inimesi, kellel on vilumust, kogemust ja jaksu sellega tegeleda. Eraraha ei saagi tekkida, kui baas logiseb.
Vallikivi: Kultuuriministeeriumis valdkondade rahastamise proportsiooni ülevaatamine nõuab tohutut julgust, aga teiselt poolt olen veendunud, et usaldus kunsti vastu on tõusnud. Eraraha on usaldusväärsusega kindlasti seotud. Nali naljaks, aga näiteks spordi usaldusväärsus on ju kõvasti kahanenud.
Grigor: Olen kolleegidega nõus, institutsioonide väljaviimine kulka alt on tõenäoliselt kõige lihtsam lahendus ning viiks KuRa nõukogu tegevuse kooskõlla põhimõtetega, mille alusel kulka toimima mõeldud on: hinnata projekte ja otsustada toetuse eraldamine neile. Selleks et määrata tegevustoetus järjepidevalt tegutsevatele institutsioonidele, kus töötavad eriala asjatundjad, kes on juba ise oma programmi koostanud, ei ole vaja kulka eksperdigruppi. Praegu jääb kohati tunne, et meie tegevus on sisutu. Viimast osalt ka seetõttu, et lõhe taotletud summa ja reaalselt jaotamiseks mõeldud toetusraha vahel on nii suur, et sama hästi võiks korraldada loterii, kuna argumenteeritud põhjust ühe projekti toetamiseks ning teise selle tõttu toetamata jätmiseks on pea võimatu leida.
Mari VallikiviIndrek GrigorKaire RannikMaarin Ektermann
*2021. aasta I jaotuse tulemused ei olnud intervjuu tegemise ajal veel teada. – A. T.
Kellele ei meeldiks vanad pargipuud? RMK metsades toimuv on rambivalgusesse tõmmanud ka linnalooduses, parkides, tänavatel ja metsades tehtava. Ühest küljest on märgata soovi säilitada linnades kõik looduslik. Linnalooduse õlule on pandud kaalukad ülesanded: süsiniku sidumine, mikrokliima reguleerimine, soojasaare efekti vähendamine, puhta õhu tagamine jne. Igasugune puude langetamise teade kutsub esile valuliku reaktsiooni ja paljud tahaksid metsvindi kombel hõigata: siit-siit-siit-ei-tohi-võtta-mitte-üks-piirutikk. Ent mida vanem on puu, seda suurem on otsene oht linlase varale ja tervisele. Kuidas nii? Kui puu või selle oks murdub, kukub kellegi autole, majale või tabab lausa tänaval kõndijat või pingil istujat, ununeb üsna kiiresti selle ökoloogiline tähtsus. Hakatakse hoopis mängima detektiivimängu, et välja selgitada, kes on süüdi ja kes peaks kandma tekitatud kahju.
Puud kujundavad linnaruumi atmosfääri, leevendavad negatiivset mõju keskkonnale. Ometi on puid linnaruumi planeerida, kavandada ja neid säilitada aina keerulisem. Esiteks määrab linnahaljastuse rajamise nähtamatu maa-alune maailm: trassid ja torud. Nende peale puid ja põõsaid istutada ei lubata, sest juured lõhuvad seda taristut. Nendel torudel ja trassidel on ohutuskujad, kuhu ka enamasti puid istutada ei saa, sest võrgu valdaja peab oma torule ligi pääsema, et kopaga lõdvalt kaevata – juured ja tüved ainult takistavad tööd. Toru võib ju olla vaja kunagi parandada, olgu kümne või kahekümne aasta pärast. Vahet pole, puid ega põõsaid vahevariandina maa-aluse taristu peale kavandada ei tohi. Kaalukausile on pandud n-ö elutähtis teenus – kes meist siis ei tahaks, et kraanist voolab vesi ja lülitile vajutades süttib tuli – ja puu. Kaotajaks jääb muidugi puu. Vee- ja kanalisatsiooniettevõtted on palju tähtsamad maastikuarhitektid kui õppinud spetsialistid. Haljastuse saab rajada üksnes sinna, kus maa all veel ruumi on. Enamasti on maa all ruumi üsna kitsalt.
Linlaste hoiakute tõttu ei sobi puud ka hoonete lähedusse ja hoovidesse: juured lõhuvad vundamenti, lehed ummistavad vihmaveesüsteemi ja võra võtab ära päiksevalguse. Linn aga ongi majade kogum, linnas on majad igal pool.
Vanadel puudel on parkides kasvada lasta samuti aina keerulisem. Puu on elusolend, ta vananeb ja jääb haigeks, vajab samasugust hoolt nagu inimenegi. Vana puu muutub hapraks ja rabedaks, suuremate tuultega on oksad kerged murduma. Vanal puul on emotsionaalne ja ruumikujunduslik väärtus, kuid selle pidamine on luksus, aja- ja töömahukas, lisaks ka kallis, sest omavalitsuses peab tööl olema arborist, kes tunneb puude hingeelu ning tervist. Puude tervislikku seisundit tuleb pidevalt hinnata ning teha hoolduslõikust. Seda suudavad endale lubada vaid jõukamad omavalitsused.
Märtsi lõpus tehtud riigikohtu lahend ei tee puude elu linnas kuidagi hõlpsamaks. Lahendusest loeme, et kuus aastat tagasi kukkus Kadrioru pargis pargipingil istuvale naisele peale tugeva tuulega murdunud puuoks. Naine sai kannatada, oli sunnitud olema haiglaravil ning on praeguseni töövõimetu. Pealinn pargi valdajana tasus naisele kahjuhüvitisena üle 6000 euro. 2018. aastal esitas naine aga linna vastu maakohtusse uue hagi ja nõudis saamata jäänud tulu ja mittevaralise kahju hüvitamist. Ta leidis, et linn peab tagama pargi külastajate ohutuse, kuid jättis oma kohustuse täitmata. Vaidlus läbis mitu kohtuastet ning riigikohus saatis vaidluse tagasi maakohtusse, et täpsustada linna kohustusi ning välja selgitada, kas Kadrioru pargi palgatud spetsialist oli täitnud oma tööülesandeid ning olnud piisavalt hoolas välja selgitamaks, millal hakkavad pargipuud endast ohtu kujutama. Vaidlus, mis selguse toob, on veel ees, kuid ega see kõik puude elu linnas lihtsamaks tee. Varalise kahju tekitamise hirmu tõttu varitseb oht, et puud hinnatakse haigemaks, kui need tegelikult on, ja igaks juhuks maha raiutakse – kui pole puud, pole ka probleemi.
Keskkonnateadlased on teie eest midagi varjanud. Ei, see ei ole ükski teadustulemus või vaatlusandmestik. See on nägemus tulevikust, millest teavitamise strateegia osas ei valitse teadlaste hulgas üksmeel. Kuidas ikkagi oleks õige keskkonna ja kliimaga seotud suuri probleeme ja väljakutseid avalikkusele vahendada?
On neid, kelle arvates tuleks ilustamata välja öelda, et faktidele ja hetkeolukorrale (ehk eesmärgistatud tegutsemise puudumisele) tuginedes on juba selle sajandi sisse mahtuv tulevik täis enneolematuid kannatusi ja erilist lootust neist pääseda ei ole. Merevee tase tõuseb, temperatuur tõuseb ja muudab paljud täna tihedalt asustatud piirkonnad inimelule talumatuks ja põllumajandussaaduste kasvatamiseks võimatuks, pandeemiad sagenevad, regionaalne toidu- ja veepuudus süveneb ning kõigist teguritest tingituna on pea vältimatud sõjalised konfliktid ja kirjeldamatud humanitaarkatastroofid.
Ja siis on neid, kes samuti teavad, et tegutsematuse tõttu me sinna jõuame, kuid kelle arvates tuleks negatiivsetest sõnumitest pigem hoiduda ning teavituses keskenduda lootust andvatele võimalustele meie ees olevaid väljakutseid lahendada. Nad on kindlad, et kliimat ja keskkonnaseisundit puudutava kommunikatsiooniga peaks alati kaasas käima kinnitus, et kui me enese nüüd kokku võtame ja süsteemselt lahendusi hakkame rakendama, saame suurimad ohud ära hoida.
Suurt erinevust neis vaatenurkades ei ole, küsimus on selles, millises kastmes teadustulemusi esitatakse – kas realistlikult pessimistlikult või positiivselt jõustavalt. Neist kahest on aastakümneid domineerinud pigem positiivsele keskendumine. Vastasel juhul langevat kõigil käed rüppe ja tegutsemisisu kaob sootuks, arvavad mitmed teadusmaailmas kliima- ja keskkonnateemade eestkõnelejad. Ja teadus ju tõepoolest näitab, et kuigi meie ees seisvad ülesanded on aasta-aastalt aina gigantsemad, on tegutsemise korral endiselt võimalus kõige mustematest stsenaariumitest hoiduda.
Inimestel peaks laskma senisest julgemalt reaalsusele otsa vaadata.
Ega minagi tea, kumb teavitusviis on õigem, kuid jälgides praegusi diskussioone tundub, et inimestel peaks laskma senisest julgemalt reaalsusele otsa vaadata. Positiivne motiveerimine „jah, me suudame!“ on kindlasti asjakohane, kuid võib-olla on see kuulajaid isegi üleliia uinutanud (eh, pole see nii suur oht midagi …), turvatunnet tekitanud (ah, kuskil tegutsetakse ja asi on kontrolli all …) ja seeläbi probleemi tõsidust pisendanud. Äkki just liigselt optimistliku kommunikatsiooni tõttu ei olegi suur osa elanikkonnast ja ka paljud arvajad, poliitikud ja ametnikud pidanud vajalikuks keskenduda, mida need faktid täpselt näitavad ja kui tume see väljavaade ikkagi tavapärast toimetamist mööda jätkates on? Tuleviku realistlik adumine ei pruugi kaasa tuua tegevusetust: mõnel võivad lohutamatust tulevikust kuuldes käed tõepoolest rüppe vajuda, kuid võib-olla on rohkem neid, kel just tänu probleemi ulatuse mõistmisele tekib selge eesmärk tegutsemiseks.
Mul on Eesti arutlejatele ka üks soovitus – viige end keskkonnateemaga nii süvitsi kurssi kui võimalik. Globaalmuutuse kõikehõlmavust arvestamata ja faktilist baasi omamata ei saa sisukalt planeerida enam ühtegi valdkonda. Informeerimatult diskussioonis osalemine on sama hea kui kohvipaksult abieluõnne või seapõrnalt ilma ennustamine. Alustuseks aitab, kui lugeda läbi valitsustevahelise kliimapaneeli (IPCC) raport maakera 1,5 kraadi võrra soojenemise kohta, elurikkuse ja loodushüvede koostöökogu (IPBES) globaalne aruanne ja hiljuti Suurbritannias valminud nn Dasgupta aruanne. Faktiline põhi aitab kõrvale jätta aega raiskavad mõtteharjutused, mis arutlevad selle üle, kuidas kliimamuutusega tegelemine või meie Eesti looduse kaitsmine ei olevat justkui Eesti huvides. Kui loodusrikas, iseseisev Eesti on meile armas, peame omalt poolt tegema kõik, et ära hoida edasine „kliimaahju“ kütmine, loodusväärtuste kahjustamine ja kõige selle tagajärjel saabuvad plahvatusohtlikud ja ennustamatud geopoliitilised pöörded, kus väikeriigid esimesena suurte hammaste vahele jäävad. Meie huvi on rahulik, teadus- ja väärtuspõhine maailm, kus loodus ja inimesed on hoitud ning kliimamuutuste sünged väljavaated on ühiselt välditud. Vaatame avatud silmadega tegelikkusele otsa.
