Toeta
Otsi

Marko Pajević

  • Kunstnik kui teoloog

    TAUNO TEDER, teoloog

    Kaasaegses maailmas väideldakse palju see üle, kas harjunud vormid Jumalast kõnelemiseks on muutunud ajas ja ühiskonnas enam adekvaatsed. Küllap ei ole see siiski mingi uus vaidlusteema. Seda väitlust ja erinevate kujundite kasutamist on olnud läbi ajaloo.

    Küllap on suur osa kujutavast kunstist omal moel religioosne, kandes kunstniku nägemust elu mõttest või siis ka elus sisalduvast absurdist.

    Saame aga kindlasti rääkida religioossest kunstist omaette nähtusena. Kõige otsesemalt avaldub religioosne kunst pühakodadesse paigutatud kunstiteostes; meie kultuurikontekstis siis kirikukunstis.

    Religioon läbiva joonena

    Kaasaja Eestis on üks kirikukunsti ja üldisemaski mõttes kristliku kunsti asja tulihingelisi ajajaid Eva Jänes. Tema loomingu põhiosa moodustavad monumentaalmaalid. Eestimaa kirikutes võime Eva Jänese mosaiike ja vitraaþe näha Muhu Katariina kirikus, Järvakandi kirikus, Tartu Pauluse kirikus, Tallinna Jaani kirikus, Suure-Jaani kirikus, Jõhvi Mihkli kiriku kabelis. Eva Jänes on ka kujundanud luterliku kirikuvalitsuse ehk konsistooriumi hoone kabeli.

    Aastate vältel on Eva Jänes korraldanud umbes nelikümmend kristliku kunsti näitust, nende seas neli näitust pastorite loomingust.

    Viimastel aastatel on Eva Jänes aga rohkem spetsialiseerunud tahvelmaalile. Tema loomingut sest valdkonnast võis näha Tallinna G-galeriis 1. ? 20. märtsini näitusel ?Skalaarne geomeetria?. Selle näituse töödes kõneles Eva Jänes metafüüsikast ja Jumalast geomeetriliste kujundite keelt kasutades. Ja miks ka mitte. Jumalale viitamiseks sobivaid kujundeid võime leida filosoofiast ja matemaatikast, lingvistikast ja keemiast. Miks siis mitte füüsikast ja geomeetriast?!

    Osa Eva Jänese skalaarsest geomeetriast on 28. maist üleval ka Tallinna Jaani kiriku lõunasaalis avatud näitusel ?Usu läbi. Vaimu läbi?. Kuid seal on palju muudki.

    Just sellel näitusel võib vaataja kogeda Eva Jänese loomingu läbivat joont, kristlikku religiooni. Eva Jänes ise on enda kohta öelnud, et tema maalid on usuteemalised. Seda seetõttu, et kunstnik maalib seda, mis südames. ?Valetada ei saa, ka maalis mitte,? ütleb Eva Jänes.

    Usku kui läbivat joont, mitte lihtsalt teemat omaette näeb Eva Jänes kogu kunstis. ?Ka loodust maalides saab uskuja sinna sisse asetada muud. Ei saa öelda, et loodusmaalijail usuga pistmist pole,? arvab Eva Jänes.

    Näitusel ?Usu läbi. Vaimu läbi? kasutab Eva Jänes mitmetes töödes eesti rahvakunsti märke ja sümboleid. Eriti just neid, mis aegade vältel rahvakunsti imbunud kristliku sümboolika ilmast.

    Teekond ja päralejõudmine

    Liikumine, voolamine, muutumine ? need võiksid olla märksõnad, mis ühendavad näituse töid. Samas toimub lõpuks selginemine, usus päralejõudmise aimdus töödes, milles kasutatakse teoloogiaprofessor Toomas Pauli palvetekste. Teksti kasutamine pildis ongi üks Eva Jänese kunstnikukäekirjale iseloomulikke jooni.

    Eva Jänes ei pea oma teoste religioosset mõõdet usuliseks propagandaks. Ta arvab, et tema pilte saab vaadata ja kogeda mitmel moel. Küllap ongi religioosse kunstiga nõnda, et selle teeb religioosseks kunstniku teekond ja selles sisalduvad otsingud ning leidmised ja kogemused.

    Paljuski ei saa religioosset kogemust täpselt iseloomustada, pigem jälgida. Nii on ka kõnega Jumalast. Me ei saa Teda päris hästi mahutada ja lahterdada oma kujutelmadesse, iseloomustada üheselt mingi absoluutväärtuse abil. Pigem saame jälgida tema tegusid ajaloos ja tänases justkui tagantjärele, nagu muutuvuse kaudu.

    Kuigi teisalt öeldakse, et Jumal on muutumatu ja igavene. Siiski mitte monumendina, graniidist tahutud kindla kujundina. Eva Jänese üks maal kannab pealkirja ?Üks nimi?. Ka see ainus ja üks nimi pole alati üheselt väljendatav. Tema nime tabamine ja taipamine nõuab pidevalt avatud meelt ning tähelepanu.

    Eva Jänese monumentaal- ja tahvelmaalid pakuvad võimaluse mõtiskleda Jumala üle, kujutava kunsti keeli Jumalast kõnelda. Jumalast kõnelemist nimetatakse aga teadupärast teoloogiaks.

  • Maari Soekovi graafikanäituse “Kujumuutjad” avamine

    Tampere Maja

    21. märtsil kell 17.00 avatakse Tampere Maja galeriis Maari Soekovi  isikunäitus ”Kujumuutjad”. Näitus jääb avatuks 14.04.2013.

    Maari Soekov (s 1991) tegeleb varjude, hingeloomade ning astraalrändudega, inimesed saavad loomadeks ja loomadest saavad inimesed. „Kujumuutjate olemus on metafoorne – inimene pürgib alati kuhugi kaugemale, olevikus pole kunagi piisavalt hea. Liikumine toimub alati silmapiiri poole”, ütleb kunstniik. Kujumuutjate lood on traagilised ning eskapistlikud, täidetud igatsuse ning teisekssaamise valuga.

    ”Kujumuutjad kõnnivad varjudes ‒ teisekssaamine ei pruugi olla ilus ega vabatahtlik. Nad on pärit paikadest, mis asuvad argimaailma piiridest veidi väljaspool: unenägudes, kuuldud lugudes, sürreaalsetes igapäevastes situatsioonides,” kirjeldab Maari Soekov. Kõik näitusel olevad tööd on valminud segatehnikas joonistusest ja digitöötlusest ning on loodud viimase paari aasta jooksul.

    Maari Soekov õpib praegu Tartu Kõrgemas Kunstikoolis fotograafiat, kuid talle on ka joonistamine alati väga hingelähedane olnud. Ajavahemikus 2010‒2013 on ta osalenud kollektiivsetel näitustel ning avanud kaks väiksemat isikunäitust. Tartu inimesed on võinud üht tema teost näha Toomemäel ‒ 2012. aasta kevadel Stencibility tänavakunstifestivali raames valminud seinamaali “Ouroboros”.

    Maari Soekovi töödega saab tutvuda aadressil: http://msoekov.tumblr.com/

    Tampere Maja galerii on avatud iga päev kl 9-18. Näituse külastamine on tasuta. Olete oodatud!

  • Mitut kriisi on vaja?

    Heido Vitsur

    Kuid samavõrd kui on märkimisväärne raamatu sisu, on seda ka asjaolu, et Valge ja Sepa raamat on peaaegu täiesti avaliku tähelepanuta jäetud. Üks põhjusi võib, nagu öeldud, olla pealkirjas. „Üleilmastumisest” on  ammu saanud sõna, mis võib tähendada ühteaegu kõike ja eimidagi. On üks asjatundjate ebapraktiline jahumine, pealegi selline, kus otseselt meist midagi ei sõltu. Kuid elame ka ühiskonnas, kus polegi enam kombeks keerulisi asju avalikult arutada. Kaldun arvama, et peamiseks põhjuseks, miks Valge ja Sepa kirjutatut pole tähele pandud, on see, et raamat on paljudele väga ebamugav. „Üleilmastumine ja globaalprobleemid” tuletab meelde, kui vildakalt  ja ühekülgselt oleme maailma seni kujutanud ja tahame ka edaspidi kujutada. Kirjutisi, mis oleksid pidanud Eestit erutama ja tegutsema panema, on varemgi täielikult maha vaikitud. Näiteks 2008. aasta suvel kirjutasid Claudio Zucchelli ja Dag Kirsebom Eesti majandusest ja majanduspoliitikast raamatukese „Hard landing.” Seegi jäi tähelepanuta. Ometi olid autorid palju ettenägelikumad ja avameelsemad kui meie keskpank või  valitsus.

    Veel enam, see raamat sobib praegugi selgitama seda, miks Eesti koos Läti ja Leeduga on majanduskriisist kõige enam haavatud maad maailmas ning miks meil läheb taastumisele tunduvalt rohkem aega kui teistel. Valge ja Sepa raamatus on kirjeldatud maailma sellisena, nagu see on, kasutades samasuguseid termineid, nagu tarvitatakse majanduspoliitika peavoolu käsitlustes mõlemal pool Atlandit ja ka Aasias. Vastuseid otse  ei anta, nende leidmine on jäetud lugeja ning avalike arutelude hooleks. Kuigi kogu raamat on huvipakkuv, peaks erilist tähelepanu osutama peatükkidele, kus käsitletud Teise maailmasõja järgset maailma ja selle sotsiaalmajanduslikku korraldust, külma sõja lõppu ja ühepolaarset maailma selle järel. Mõelgem kapitalismi „teise kuldajajärgu”, aastate 1950–1970 majanduslikele ja sotsiaalsetele saavutustele. 1960. aastate alguseks, viieteistkümne aastaga,  oli Lääne- ja Põhja-Euroopas pea igal maal hakkama saadud heaoluriigi ülesehitamisega. Seda ei hakatud tegema siis, kui majandus oli täiesti taastatud ja rikkad saanud sama rikkaks kui enne sõda, vaid siis, kui olukord oli kõigile väga raske.

    Kakskümmend aastat sõja lõpust purukspommitatud ja vaesunud Euroopas ja kakskümmend aastat iseseisvas Eestis. On, mida võrrelda ja mille üle mõelda. Heaoluriik ei hakanud murenema iseenesest,  vaid neoliberaalse globaliseerumise surve all. Nii pidigi juhtuma, sest neoliberalism oli mitmes mõttes tagasipöördumine XIX sajandi äri põhimõtete juurde. Tulemus oli ootuspärane: majanduslik tõus ei kergitanud sugugi mitte kõiki paate, nagu lubatud. Peamiseks võitjaks tuli arenenud maade elanikkonna nn kuldne promill, kes oli kasvatanud viimase nelja aastakümnega oma osa rikkuses ümmarguselt kolm korda ja taastanud seeläbi  oma Esimese maailmasõja järgse osa maailma rikkuses.

    Eestis räägitakse sellest ääretult vähe. Seepärast pean meie lugejale kõige olulisemaks raamatu V osas „Neoliberaalne üleilmastumine” kirjapandut. See on lühitutvus protsessiga, mille tulekut valmistati ette aastakümneid, mis algas paar aastakümmet enne meie iseseisvumist ja mis on meid mõjutanud paar aastakümmet. Eesti on maa, mis on selle protsessiga üldtunnustatult kõige innukamalt  kaasa läinud ja nüüd suurimate kahjusaajate hulgas. Sama oluline kui meie lemmikmüütide asendamine kiretu informatsiooniga on ka teave majanduse ja rahvastiku omavaheliste seoste kohta, olgu siis tähelepanu all rahva vanuseline struktuur, sündimus, migratsioon või ajude väljavool. Praegu on olukord selline, et me ei taha üheski neist oma võimaluste piirajat eriti näha. Oleme sisuliselt võtnud suuna rahvastikuprobleeme ignoreerida, kuigi asi on keerulisem kui emapalga ülemmäära tõstmine. Paraku ei sõltu raamatu usaldusväärsus üksnes sellest, kui korrektselt on seal käsitletud põhiteemat, vaid ka illustreerivast taustmaterjalist. On raske uskuda autorite esitatud andmeid ja järeldusi, kui raamatus on kirjas, et esimestel kaasaegsetel olümpiamängudel osales mõnikümmend sportlast üksikutest riikidest. Sportlasi oli Ateenas siiski 285 ja koguni kolmeteistkümnest riigist.

    Pole just palju,  aga hinnang saab teise mõõtme, kui võtame arvesse, et Euroopas oli sel ajal riike üksnes poolteist tosinat ning peale ameeriklaste ei saanud mujalt kedagi oodata. Teist laadi nõutust tekitas leheküljel 66 toodud väide, nagu olnuks Norman Angelli seisukoht, et suurriikidel on mõttetu üksteisega sõdima hakata, maailmas üldlevinud. Briti intellektuaalid võisid ju Angelli uskuda, aga maailma valitsused ja sõjaväelased päris kindlasti mitte. Inglaste  seisukohta on kerge mõista: otse või kaudselt oli toona suur osa maailmast nende kontrolli all, nad olid oma positsiooniga ülimalt rahul ning soovisid, et nii jääkski. Angelli raamat oli oma võimsust kaotavale impeeriumile kui palsam. Kuid me ei tohi jätta kahe silma vahele, et Angelli „Suurele illusioonile” aasta hiljem sekundeerinud kindral von Bernhardi raamat „Saksamaa ja järgmine sõda” polnud sugugi vähem mõjukas. Selle raamatu  kolm peatükki on aus ülestunnistus, milleks Saksamaa end ette valmistas. Nende pealkirjad olid: „Õigus pidada sõda”, „Kohus pidada sõda”, „Maailmavalitsemine või allakäik”. Ja just Bernhardi raamatus oli kirja pandud see, mis määras pikaks ajaks Euroopa, kui mitte maailma saatuse.

    Siiski pean möönma, et ka Angelli kirjatööl võis olla mõju Euroopa saatusele – ükski valitsus Euroopas ei pidanud mõeldavaks pikemat kui mõnekuulist sõda. Nii oli  isegi end sõjaks kõige enam ette valmistanud jõul Saksamaal nitraate varuks üksnes poole aasta jagu ja kui keemikud poleks õppinud õhust lämmastikku tootma, oleks elu võib-olla tõesti läinud Angelli valemi järgi. Peatusin sellel seigal seetõttu, et vaadata tulevikku. Nii nagu enne Esimest maailmasõda seisid vastamisi Angell ja von Bernhard, on pärast kriisi vastamisi neoliberalismi ja heaoluriigi mudeli pooldajad. Kui kulus kaks  maailmasõda, et aru saada, et parem oleks arvestada Angelli seisukohtadega, siis mitut kriisi on vaja mõistmaks, et jätta siin ilmas kõik turujõudude otsustada pole kõige parem valik? Valge ja Sepa raamat on igatahes üks samm sellel teel, et kriise oleks vähem või et need poleks nii laastavad.

  • Kammerkontserdid attacca

    Toomas Velmet

    „Akadeemilise kammermuusika” seeria Kadrioru lossis kestab pausideta nüüd juba viiendat aastat ja alustas just kuuendat. Sellist regulaarsust annab otsida ja „leiurõõm” võib seetõttu jääda isegi nautimata, mis tähendab, et sari on elujõuline.

     

    Tallinna Keelpillikvartett ja Martinů

    Kõnealuses loos tuleb alustada 28. VI toimunud Tallinna Keelpillikvarteti kontserdist. Keelpillikvartett on kui inglise muru, mille kultiveerimine on teatavasti väga lihtne – muudkui niida ja rulli, niida ja rulli ning kolmesaja aasta pärast võid seal murutennise väljaku üles seada. Tallinna Keelpillikvartett on „alles” 24aastane, kuid selle numbriga riigi vanim, kogenuim ja kokkusulandunuim omas valdkonnas, mis on nii täbara koosluse kui keelpillikvartett üks olulisemaid kvaliteedi garante. Kvarteti koosseis on tänaseks stabiliseerunud kenasti seeniorideks, kellest üks on liider Urmas Vulp ja teine lausa Nestor (see Toomas) ning juuniorideks Olga Voronova ja Levi-Tanel Mägila näol.

    Tundub, et laias maailmas on Tallinna Keelpillikvarteti taset kõrgelt hinnatud, sest külastatud on Jaapanit, Kanadat, Norrat, Prantsusmaad, Rootsit, Saksamaad, Soomet, Šveitsi, Taanit, Iisraeli ja Venemaad, rääkimata Lätist ning Leedust. Pean ka vajalikuks koormata lugeja tähelepanu ansambli repertuaari ülevaatega, mis on aukartust äratav läbilõige aegade hämarusest tänase päevani. Iseenesest mõistetavalt on seal Haydn, Mozart, Beethoven jne kuni Sibeliuse ja Debussyni, aga edasine on hästi põnev: Ravel, Webern, Bartók, Kodaly, Ligeti, Barber, Martinů, Sallinen, Rosenberg, Šostakovitš, Beyer ja veel eesti kvartetimuusika, alates esimesest, s.t Tobiasest kuni Kaumanni, Kruusimäe ja Tulevini. Ja veel – eesti muusikaga on täidetud vähemalt kuus CDd, lisaks veel üksikud teosed autoriplaatidel.

    Kui keegi nüüd arvab, et sellega on ansambli ülesanne täidetud ja aitäh! ning võite koju minna, siis on see tõsine viga. Keelpillikvarteti töös on 24 aastat kujunemisperiood ja edasine on raske tööperiood lavalaudadel Kihnust Kallasteni ja Eestist Etioopiani. Sest on ju nii, et tegelikult omandame ja harjutame ning viimistleme ju selleks, et tulemust demonstreerida võimalikult suuremale inimkonna osale, kes tõeliselt naudib keelpillikvarteti kõrgetasemelist kunsti.

    Kadrioru kontsert algas Franz Joseph Haydni Kvartetiga D-duur Hob III:63 („Lõoke”) ja see algus oli meeliülendav. Selge näide meisterlikkusest, mis baseerub kogemusel nii laval kui proovisaalis. Ei mingit tüdimuse märki „äraleierdatud” muusikast, vaid värske pilk ja elav esitus, mis saab tekkida ainult elavast organismist, mida see kooslus ilmselgelt on. Ainult lavakogemus dikteerib Finale. Vivace tõeliselt täpse ja hästi voolava tempo, kus absoluutselt puudub eputamine meisterlikkuse sportliku poolega.

    Hästi komponeeritud kava keskmes järgnes Haydnile Arvo Pärt seekord vist seadete arvult populaarseima teosega „Fratres”. Too helitöö pakkus nauditavat meditatsioonihetke eelnenud Haydnile ning järgnenud Bohuslav Martinůle, kelle loomingu hulgast lõpetas kontserdi 1947. aastal New Yorgis kirjutatud viimane Kvartett nr 7 Concerto da camera. Tõsi on see, et „Fratres’e” ettekande alguses oli mõnevõrra häirivalt domineeriv tšello flagioletto, kuid asja arenedes kadus ka too häire ning ikka ja jälle tuleb imetleda ka selle aeglaselt kulgeva teose tempovaliku täpsust. Pigem siis juba sugestiivsust, sest ei tekkinud hetkekski kahtlust selle ainuvõimalikkuses. Martinů on see XX sajandi helilooja, kes on õnnestunult ühendanud kammerkoosseise sümfooniaorkestriga, s.t et tema loomingu nimekirjas on ka Kontsert keelpillikvartetile ja orkestrile (1931) ning samuti Kontsert klaveritriole ja keelpilliorkestrile (1933).

    Muide, esimest neist on Tallinna Keelpillikvartett ka esitanud. Martinů looming on minu maitsele hästi vastuvõetav ja jääb ainult kahetseda, et seda meil harva esitatakse. Tallinna Keelpillikvartett täitis nüüd igatahes lausa suurepäraselt ühe tühiku selle viljaka helilooja loomingu eestimaistes esitustes.

     

    Henry-David Varema ja Mihkel Polli kontsert kui oluline tähis

    Järgmine „Akadeemilise kammermuusika” sarja kontsert anti Kadrioru lossis 5. VII ja seekordne oli mulle üks südantsoojendavamaid ja meie lavadel üha harvem eksisteerivaid kontserte. Üles astus meie tšellistide püramiidi üks tipu interpreetidest nimega Henry-David Varema, kelle partneriks seekord pianistide sama paiga hõivanud Mihkel Poll. Henry-David Varema on 2003. aastast kõrgelt koteeritud Petersen Quartet’i liige ja selle kooslusega kerale nimega Maa vist juba mitu ringi peale teinud peatustega parimates kontserdisaalides. Mihkel Poll on veel küll tudengirollis professor Ivari Ilja käe all, kuid samaaegselt juba rohkelt pärjatud konkursivõitudega nii kodus kui rahvusvaheliselt.

    Soliidselt akadeemiline kava algas Claude Debussy Sonaadi (1915) esitusega, millele järgnesid Bohuslav Martinů „Variatsioonid Rossini teemale” (1942), Antonín Dvořáki „Waldesruhe” op. 68 ja lõpetuseks Johannes Brahmsi Sonaat F-duur op. 99 ja lisaks veel Gabriel Fauré pala „Apres un Reve”. Meeldiv on tõdeda, et kolleeg Henry-David Varema on leidnud endale Mihkel Polli näol väärilise ja tundub, et ka mentaalselt hästi sobiva partneri. Tean, et see pole lihtne, vaatamata heade pianistide hulgale. Kontserdi järgi otsustades klapib koostöö hästi nii sonaadi partnerluses kui saatefunktsioonis ning kui interpreetide geograafilised trajektoorid liiga harali ei kulge, võib interpreetide paarile ennustada pikka iga.

    Ma ei ole kunagi olnud seda meelt, et kontserdikava peaks tingimata üles ehitama kronoloogiliselt, vaid ikka mingite muude, ainult esitajatele meelepäraste printsiipide järgi. Aga eeltoodud kavas oleksin ma seda teinud ning saanud järgmise rea: Brahmsi F-duur Sonaat, Dvořáki „Metsavaikus”, Debussy  Sonaat ja Martinů Variatsioonid. Minu arvates oleks siis hästi „mineval” kohal Brahmsi bravuursus ja Martinů Variatsioonide virtuositeet ning Fauré „Ärkamine” lisaks kui kirss selle tordi peal. Kuid tõdeme, et summa ei olene liidetavate järjekorrast ja see summa oli kopsakas niigi. Usun, et lugejale on juba arusaadav, et siinkirjutaja nautis kontserti täiega, nagu nüüd kombeks öelda, ja pean seda kontserti meie muusikaelus oluliseks sündmuseks.

    Ilmselt on ka arusaadav, et suurepärast kontserti on raskem arvustada kui mitte niivõrd head – seega sobiksid selle mõttearenduse lõpetuseks mõned soovitused pianistile: Debussy on küll ise öelnud, et ta soovis kirjutada sonaadi, mis on klassikaline nii vormilt (XVIII sajandi monotemaatiline sonaat) kui sisult, kuid välja kukkus nagu alati, üks värviküllane, hiline Debussy. Tasub väga süveneda sellesse teksti, mis klaviiris on lisaks nootidele, ja värvida ning värvida. Serenaadi kitarri-imitatsioone on võimalik mängida nii, et see ei erine tšello tekstist ei tämbrilt, dünaamikalt ega artikulatsioonilt ning üldse tasub ikka ja jälle kontrollida mõnusat partnerlustasakaalu.

    Brahmsi Sonaadi Allegro passionato sekstid on ka võimalikud välja mängida, kuigi keeruline, aga pedaaliga neid ei päästa. Mõlemale partnerile veel vaid üks soovitus: Brahmsi teise osa tempo võiks olla aeglasem, sest see Adagio on mu meelest seda rohkem affetuoso, mida väljapeetum ta on.

     

    Hiiumaa homecomingEnt kõnealuse loo pealkiri on pärit hoopis ühest teisest kammermuusika sündmusest ning sündmus oli see tõepoolest. Selgub, et ühel Läänemere saarel, mis asub Eesti territoriaalvetes ja kannab rahvusvahelises keeles nime (või mis keeles need viikingid jahusidki) Dagö, mida meie tunneme Hiiumaana, keeb vilgas rahvusvaheline kammermuusikaelu ja mina, kes ma olen suvehiidlane aastast 1943, ei tea sellest midagi. Kolm päeva järjest (18.–20. juuli) toimusid Kärdla linnas Hiiumaa muuseumi Pikas Maja
    s kammerkontserdid pealkirja all „Hiiumaa Homecoming III”. Kolmas tähendab seda, et sündmus toimus kolmandat (!!!) korda.

    Katsume seda pealkirja pisut lahti seletada. Selgub, et Hiiumaal tegutseb MTÜ Hiiumaa Homecoming ning selle juht ja hing on Kiduspe külas elav Maria Maretskaja, kes juba esimese festivali (2006) korraldamise eest teenis ära Hiiu maakonna auhinna Hiiumaa Kultuuripärl. Nüüd edasi, kust on pärit see nimi. Moskvas on asutatud üks fond nimega Homecoming Fund, mis korraldab sealgi festivali „Vozvraštšenije”, ja siit hakkab pärale jõudma selgus. Kui seda selgust ei ole, siis võib tekkida erinevaid tõlgendusi. Näiteks, et kui homecoming, siis kes need esinejad on, kas ehk hoopis kodukäijad või? Nali naljaks, kuid tegelikult on tegemist üsnagi pretsedenditu juhtumiga, ja mitte ainult Hiiumaa mõõtmes.

    Tänavu veetsid oma puhkust Hiiumaal kaheksa tippmuusikut, kes kõik pärit Moskvast või Peterburist ning enamik neist elab ja töötab Euroopa orkestrites või kõrgkoolides. Kõik, mis puudutab kontserte ja seal esitatavat ning esitusi, on absoluutselt super. Eriti tuleb esile tõsta viiuldajat Miša Nodelmanni (1977), kes on legendaarse Zahhar Broni õpilane ja nüüd tema assistent Saksamaal ning kes esines koos oma abikaasa Anna Koublanovaga (1981). Tundub, et nad mõlemad elavad Kölnis.

    Teistest esinejatest olid silmatorkavalt kõrgest klassist pianist professor Eliso Virsaladze õpilane ja nüüd ka Moskva konservatooriumi õppejõud Jacob Katznelson (1976) ning oboemängijad Pavel Strugalev ja Dmitri Bulgakov. Esimene neist on üks väheseid oboesoliste üldse, kes on esinenud New Yorgi Carnegie Hallis soolokontserdiga. Veel osalesid kontsertidel Aleksei Sarkissov (tšello), Jaroslav Kostrõkin (fagott) ja pianist Marianna Šalitajeva – eranditult kõik kõrgest klassist interpreedid.

    Kuid toonitan veel kord, et puhtaks kullaks muutus iga teos, mille koosseisus figureeris Miša Nodelmann, ning neid kuulis kolmel õhtul: Šostakovitš-Tsõganovi „Kümme prelüüdi”, J. S. Bachi Sonaat c-moll, Alfred Schnittke „Süit vanas stiilis”, Henryk Wieniawski „Fantaasia Gounod’ „Fausti” teemadele” ning lõpuks veel koos Sarkissovi ja Katznelsoniga Raveli Trio. Suur sündmus nii Hiiu- kui Eestimaal.

    Kuid veidi ka vähem või rohkem ebameeldivast. Võib-olla olen ma paranoiline, aga mind häirib see „homecoming”. Tundub, et Moskvas on sellel mingi eriline tähendus, aga Eestis ja Hiiumaal on see tänapäeval tegelikult mõttetus. Kõik me käime siin nii edasi kui tagasi ja võib-olla peaks siis „Homecoming’ule” eelnenud IX Hiiumaa kammermuusikapäevade puhul rääkima hoopis kojuminekust?

    Veel ei meeldi mulle, et esinejad pahandavad ajalehes Hiiu Leht selle üle, et klaver on kehv ja honorari pole nad ka üldse saanud. Need pretensioonid tuleks esitada korraldajatele. Klaverist rääkides täpsustaks sedagi, et tegemist oli Rudolf Tobiase majamuuseumist pärit Schröderiga, millel Tobias harjutas Haapsalus (millal küll?) ja mis restaureeriti klaverivabrikus 1978. aastal – seega on tegemist muuseumi eksponaadiga. Teiseks kontserdiks sai meister Tõnu Ling selle hämmastavalt heasse konditsiooni, kuid siis mängiti tollel instrumendil Bachi ja Schnittke barokkstilisatsiooni. Loomulikult pole võimalik nimetatud pillil mängida orkestraalseid teoseid, vaatamata pianistide meisterlikkuse kõrgusele. Hiiumaa ei ole siiski nii vaene kui Sahhalini saar, kus veel hiljuti polnud kolme klaverit. Sealsamas linnas on muusikakool, kus leiab kindlasti ka nüüdisaegsema klaveri.

    Paraku on tippude tipuks absoluutselt toimetamata trükised: niisugune „tase”, mida pole varem kõige halvemas unenäoski näinud. Ma mõistan, et festival on vaene (toetajad Eesti Kultuurkapital, Estonian Air ja Hiiu maavalitsus), kuid see maa on täis suvel eesti keelt valdavaid professionaalseid muusikuid, kes teavad, kuidas kirjutatakse Händel, Wieniawski ja Gounod. Ning et mis kool on Guildhall, mis vahe on Gnessinite-nimelisel muusikakoolil ja instituudil, või on hoopis tegemist Venemaa muusikaakadeemiaga jne, jne.

    Ent samas 18. juuli Hiiu Lehes ütleb maestro Eri Klas, et „kass tuleb lauale tõsta” ja Hiiumaa vajab Kultuuri Maja. Absoluutselt nõus ja lisaks sellele ka korralikku kultuuriruumi – pärishiidlased on selle juba ammugi ära teeninud.

     

     

  • Elamise kunst – suur ülevaatenäitus

    Juta Kivim?

    Suure näituse puhul ongi niisugune asi, et vanemad kriitikud kipuvad asja vaatama nostalgilise prisma läbi, nagu on teinud seda Ants Juske 22. III Päevalehe ülevaates, nooremad aga ei tahaks nagu üldse näitusega suhestuda. Kuraatorinäitustega harjunud publik näeks meelsasti vaatamist suunavaid kindlaid skeeme, mis hõlbustavad publiku ja kriitiku teed näitusel, varustavad vaataja kindlasuunalise retoorikaga, ühtlasi aga jätavad ilma iseseisvate avastusteta. Ülevaatenäitus on ühtaegu demokraatlik, ent ka elitaarne. Maailmas tehakse selliseid näitusi seniajani: reservatsioonidega võiks suure maailmakunsti ülevaatena vaadelda Veneetsia biennaali, samuti korraldab kord aastas hiiglasliku ülevaatenäituse Briti kuninglik akadeemia. Miljonilise rahvaarvuga kultuuris peaksid suurima kunstnikeorganisatsiooni ülevaatenäitused säilima ka tulevikus. Ka Kumu pole organiseerunud mitte ainult kaasaegse eesti kunsti hiigelgaleriina, vaid täidab ka paralleelselt rahvusmuuseumi funktsioone. Muidugi ei maksa loota, et kevadine ülevaatenäitus kujuneb üldrahvalikuks ürituseks nagu seitsmekümnendatel ja veel kaheksakümnendatel, ent mind rõõmustas näiteks väga kohtumine Põldroosi uute maalidega. Ma olin üllatatud ka Kormašovi paljufiguurilisest maalist ja mõtlesin selle juures, et ülevaatenäituseta poleks ma seda ilmselt mitte kunagi näinud. Võrdlesin Subbi maastikku mõne tema varasema maaliga umbes kakskümmend ja kolmkümmend aastat tagasi ja tuletasin meelde “kunstipoliitilisi” lähisündmusi Pääsukese maalitud “Põlledel”. Kõik elavad klassikud ei jõua kohemaid korraldada suuri tagasivaatelisi isikunäitusi Kumus, tahaksin nendega kohtuda siis näiteks kevadisel ülevaatenäitusel, mis tahes nimetuse all see ka ei koonduks. Elamise kunst, muide, on siin Eestis samuti üsna elitaarne ja enamusele kättesaamatu asi, kuigi tundub demokraatliku mõistena. Igapäevaelus tuleb enamusel ju, oleme ausad, toimetuleku kunstiga tegemist teha.

    Sel näitusel on väga ilusaid kooslusi ja mõtteid, mis võiksid ehk kunagi edasi areneda iseseisvateks näitusteks. Kumus skulptuuriga tegelejana tundsin rõõmu Jaak Soansi ja teiste skulptorite esinemisest, kuigi varsti pärast “Elamise kunsti” võtab Kunstihoones maad skulptorite suur ekspositsioon. Soansi “Sõit rohelusse” oli terav ja intelligentne ja mõjus just näiteks Avo Keerendi graafika naabruses. Ehk kunagi võiksid need kaks sarnaselt mõtlevat meest teha ühisnäituse? Soansi töö, suure istmega ready-made oleks kindlasti mõjunud paremini seeriana või muu võimendusega oma ruumis, ent andis aimu autori uuest potentsiaalist, mis lähikuudel on avaldunud mujalgi, näiteks Kumu trepikäigu galeriis või jääskulptuuridena, mis on tänaseks muidugi ära sulanud.

    Kuna kuraator Katrin Pere on tekstiilikunstnik, lootsin ka “Elamise kunstis” kohata rohkem tarbekunsti, ent ilmselt on tarbekunsti ja disainimuuseum suutnud koondada suurema osa tarbekunstnike potentsiaalist, näitusele on jagunud seda ülivähe. Kuigivõrd võiks tänapäevase tarbekunstiga seondada Krista Leesi tehniliselt perfektseid ja väga vaimukaid, üldtuntud Eesti logodest kujundatud tapeete. Kujundi sümbolismile olid üles ehitatud ka Mara Koppeli õlimaal “Olevik” ning Naima Neidre sulejoonistused-võrgustikud “Radade rahutus” ja “Murede retked”, samuti Jaan Elkeni suureformaadiline maal ready-made rüiuvaipadega, mis autori mälumänge meenutades võiksid pärit olla kusagilt vanematekodust, lapsepõlveaastate elukeskkonnast.

    Minu jaoks isklikult on suure näituse tähtedeks kaks portreed: Tiiu Kirsipuu Miliuse üleelusuurune hiigelkuju ja Ilmar Kruusamäe Eha Komissarovi portree. Miliuse figuur läti kunstnike maalidega meenutab neid 1970. aastail Euroopa linnade kõnniteedele ja haljasaladele ilmunud sõbralikke postamendita skulptuure, mis olidki mõeldud linnakeskkonna inimlikumaks ja sõbralikumaks muutmiseks. Eestis on vaid üks selline, autori surma järel pronksi valatud Ülo Õuna “Isa ja poeg”, mis pärast keerukaid institutsionaalseid vaidlusi maandus lõpuks Tartus Rüütli tänava jalakäijate tsoonis ja sai kohemaid väga sõbraliku vastuvõtu osaliseks. Tegelikult on Õuna skulptuur tänavakeskkonna jaoks liiga väike ja Kirsipuu Milius just parajat kasvu. Loodetavasti valatakse Milius pronksi ja temagi leiab omale sobiva koha üldarmastatud objektina. Kirsipuul on selliste kujudega head kogemused ja eesti rahvas vajaks selliseid kitšilikke tujuloovaid objekte kindlasti rohkem kui Vilde ja Wilde’i kuju Wilde kohviku ukse ees.

    Kruusamäe “Hea Eha” on kindlasti tema senine parim hiigelportree, koondades mitmeid kunstilisi ja sotsiaalseid väärtusi. Komissarov on sel maalil just see isiksus, kellena kunstiüldsus teda tunneb, ta on sellise portree tõepoolest ära teeninud. Portree näoilme on kütkestavalt dramaatiline, hoolikalt välja maalitud mimeetiliste kortsudega, mis moodustavad suurejoonelisi graafilisi mustreid. Kirgaste silmade pilk, valulised huuled, pingestatud õlad ja kael väljendavad ahastavat “te ei saa ju mitte millestki aru!”. Ja see ei ole veel kaugeltki kõik. Maalitehnilisi finesse on portrees mõtlemapanevalt palju. Juba ainuüksi “Hea Eha” kael vääriks iseseisvat uurimistööd. See kael ei ole kindlasti mitte inimkael, see muudab Eha portree enamaks, kui see esialgu paistab. Eha ei olegi sel pildil vaid inimene, ta on tundmatu ülev vaim, deemon, mis tahes. Ja vabadusevärvilisest soengust ei hakka siin tähemärkide puudusel üldse pikemalt rääkimagi.

    Kruusamäe portree kontekst on välja kukkunud täiesti iseseisva elumaailmana näituse sees: Margus Tamme misside käigud, Jüri Ojaveri kloaagist kostev “Elu armastan ma” ja kogu näitust selgel pilgul jälgiv Eha Komissarov on mõjus kooslus.

     

  • Jumalik ja mõistatuslik Greta Garbo

    Kaire Reiljan

    New Yorgi moodsa kunsti muuseumis asub ka filmiajaloo osakond. 1950.-60. aastatel astus sinna aeg-ajalt sisse Greta Garbo, kes soovis näha mõnd oma filmi. Seal sai ta neid vaadata segamatult, koos muuseumitöötajaga, kes oli samuti rootslanna. Kui film jooksis, võis kuulda Garbot oma tegelaskuju kohta ütlemas:

    “Nii näeb inimene välja.”

    “Miks ta nii teeb?”

    “Nüüd näete, kuidas ta toast välja läheb.”

    “Nüüd läheb ta aeda – ja siis jõllitab ta seda meest… Oh, millised juuksed tal on!”

    Ta rääkis niisiis oma rollidest kolmandas isikus: “Inimene” ja “tema”!

    Üks mu kolleeg jutustas, et oli Greta Garbot näinud rootsi raamatupoes, mis 1950. aastatel New Yorgis tegutses. Garbo seisis leti ääres ning luges ja lehitses aegamisi rootsi ajalehti, pannes need siis üksteise järel kõrvale. Ta luges följetonide kokkuvõtteid ning vaatas poole tunni jooksul üle kellegi-juures-kodus-reportaažid. Ta ei ostnud midagi. Ning seejärel ta lahkus.

    Ise kohtasin Garbot samuti New Yorgis 1978. aastal. Kuigi toona ma ei teadnud, et see oli Greta Garbo. See juhtus Teisel avenüül rootsi toidupoes Nyborg & Nelson. Ta seisis teiste klientide seas ning valis rootsi konserve ja, loomulikult, rootsi kuivikleiba.

    Kui ta oli läinud, astus poe omanik, juhtumisi mu tuttav, ligi ja küsis, kas tundsin selle vana, musta laia äärega kübarat kandva naise ära. Mu eitava vastuse peale ta naeratas ja ütles: “See oli Greta Garbo.” Olin enda peale kuri, et naist tähelepanelikumalt ei silmitsenud. 

     

    Prügivedaja ja pesunaise tütar

     

    Greta Garbo sündis 18. septembril 1905. aastal Greta Gustafssonina Stockholmi Södermalmi linnaosas Blekingegatan 32 ühetoalises korteris. Nüüd saanuks ta 100aastaseks. Garbo sünnimaja on siiani alles. Tema isa Karl Alfred oli prügivedaja ning pidi öösiti kokku korjama korterite prügitünnid. Ta oli stiilne mees, keda tütar imetles ning oli nördinud, et sellise välimusega mees pidi tegema musta tööd. Kehvade neerude tõttu aga isa väsis kiiresti, oli pikad perioodid haiguslehel ega teeninud midagi. Greta saatis isa haiglas uuringutel ning oli ärritunud pika ooteaja pärast. Ema Alva oli pesunaine.

    Et perele elatist teenida, hakkas Greta 14aastasena tööle seebitüdrukuna PUBi kaubamaja habemeajamissalongis. Tal tekkis võimalus osaleda kahes reklaamfilmis: üks oli mõeldud kaubamajale, kus ta töötas, ja teine Konsumile.

    1922. aastal alustas Garbo kuningliku draamateatri õppestuudios ning osales samal aastal oma esimeses täispikas mängufilmis. Kaks aastat hiljem tuli läbimurre krahvinna Dhonana Selma Lagerlöfi “Gösta Berlingi saaga” põhjal valminud Mauritz Stilleri filmis. Aasta hiljem osales ta austerlase Georg Wilhelm Pabsti filmis “Rõõmutu tänav” (“Die freudlose Gasse”).

    1928. aastaks oli ta juba Hollywoodi täht: oma intensiivse esinemisviisiga hiilgas iludus mitmetes filmides nagu “Anna Karenina”, Garbot jumaldati, ta domineeris valgel linal oma partneri üle. Eraelus oli ta aga hoopis teistsugune: võttis oma näitlejakuulsust kui koormat ning elas tagasitõmbunult. Filmikompanii MGM juhi Louis B. Mayeriga suhtles ta peamiselt telegrammi teel.

    Siis tuli helifilm ja oli aeg astuda julge samm. 1929. aasta kevadel kogunes MGMi stuudio, et teha otsus: Greta Garbo hakkab rääkima. Paljudel tummfilmitähtedel ei õnnestunud üleminek helifilmi. Näiteks Mary Picfordil, kogu maailma väikesel armsamal, nagu teda kutsuti, oli liiga vinguv ja kile hääl, mida keegi ei soovinud kuulda. John Gilbert, Garbo mitmekordne partner tummfilmides, naerdi välja, sest ta hääl ei sobinud tema muidu nii meheliku olekuga.

    MGMi kuldvasika Greta Garbo esimeseks suuremaks heliprojektiks valiti Eugene O’Neilli näidendil põhinev “Anna Christie” – tark valik. Peategelane on rootsi immigranditüdruk ning seega ei olnud ka tema aktsent probleemiks. Enne võtete algust oli Greta ise olnud kodus väga vajalikul puhkusel. Kui võtted algasid, jälgiti toimuvat suure huviga, kuid stuudiost tilkus välja väga vähe. Filmileht Variety võis vahetult enne jõule triumfeerivalt teatada: “Garbo talks okey!”

     

    Anna mulle viskit

     

    “Garbo räägib” sai filmi reklaamlauseks, kuid küsimus oli, kuidas võtab tema hääle vastu publik. 1930. aasta 14. märtsil olid New Yorgi kino Capitol kohad loomulikult välja müüdud ning kõik ootasid huviga. Kas Garbo võidab või kaob? Režissöör Clarence Brown teadis, kuidas asja korraldada. Publik sai oodata pool tundi, enne kui nägi Garbot. Stseen on klassikaline. New Yorgi sadamakvartali räpane baar, uks avaneb ja seal seisab “see jumalik”, kulunud riided seljas, kulunud reisikott käes. Ta paneb koti maha ja longib laua juurde, istub maha. Väsinud ja tõrjuv. Ettekandja läheneb, ja siis lõpuks, pärast venitatud algust ütleb Greta Garbo oma esimesed sõnad valgel linal: “Gif me a visky” – Anna mulle viskit ja üks Ginger Ale selle kõrvale… ja ära koonerda, kullake.

    Üks filmikriitik kirjeldas seda hetke kui “helifilmiajaloo kõige oodatumat ja kardetumat”. Kuid milline oli edu ! Üks teine kriitik kirjutas lüüriliselt Garbo häälest: “See tuli päevavalgele nagu sügav ja täiuslik kontraalt, kandes kogu seda fantastilist poeetilist sära, mis on teinud sellest kaugest rootsi daamist filmimaailma suurima näitlejanna.”

    Greta Garbo valiti peagi äsja loodud filmiauhinna Oscari nominendiks (ta nimetati nominendiks veel kolmel korral), lõpuks, 1950. aastal, sai ta au-Oscari. Garbo ise polnud esimese kõneosaga rahul ning Hollywoodi soovimatus anda talle muid rolle peale õnnetu armastusvambi omade tekitas Garbos pidevat rahulolematust. Vaid üksikutes filmides sai ta näidata oma näitlejaregistri nüansirikkust. Näiteks tummfilmis “Ühe naise moraal” aastast 1928 või eelviimases filmis “Ninotška”, kus ta mängis Pariisi külastavat vene punakomissari, mis jäi tema ainsaks puhtaks komöödiaks.

    1920. aastate meedias domineeriv filmistaar sai 1930. aastatel veelgi kuulsamaks. Pole paha väikese Stockholmi Blekingegatani tüdruku kohta.

    Järgnesid mitmed õnnestumised: “Mata Hari” (1931), “Grand Hotel” (1932), “Kuninganna Christina” (1933), “Anna Karenina” (1935) ja “Kameeliadaam” (1936). Aja jooksul sai temast müüt. Selle asemel et saada Louis B. Mayerilt vallandamisähvardustega õelaid telegramme, dikteeris nüüd tema tingimusi! Ta valis endale ka ise partnerid: Clark Gable, Charles Boyer, Fredric March. Hollywood oli tema jalge ees, kuid iga filmiga jäi ta ise üksildasemaks ja eraklikumaks.

     

    Üksildane varjuv miljonär

     

    Garbo viimane film “Kaksikud” (1941) sai moralistide ja religioossete gruppide, kes pidasid filmi sündsusetuks, terava kriitika osaliseks. Sellega nõustus ka osa kriitikuid, nad leidsid, et Garbo raiskab oma annet. 36aastaselt tõmbus Greta Garbo tagasi ja keeldus edaspidi kõigist filmipakkumistest. Miljonärina (ta oli rikas, raha paigutas ta kunsti ja aktsiatesse ning seitsmetoalisse korterisse  East 52ns Street450) elas ta nii tagasitõmbunud elu kui võimalik. Suvekuudel viibis ta igal aastal Šveitsis diskreetses alpikülas Klosters. Mõnikord külastas ta Rootsis oma häid sõpru nagu Carl Johan Bernadotte (Carl XVI Gustafi onu) või krahvinna Ingrid Wachtmeister.

    Greta Garbost sai filmimaailma suurim naislegend, kellest kõrgema turuväärtusega oli vaid Charlie Chaplin. Nii on arvanud vähemalt Ameerika ajaleht Washington Post, kus nimetati Garbo XX sajandi maailma suurimaks naisnäitlejaks!

    Kuid mis tegi ta nii suureks? Nii jumalikuks? Kuigi paljud on üritanud seda selgitada, pole kellelgi see õnnestunud. Garbo sobis oma romantilise ajastu stiiliga. Ta oli ilus. Tema imagosse kuulus unikaalne hingestatus ning ta peitis või mängult peitis hulka saladusi. Tema
    pilgus peegeldus ühekorraga jah ja ei, lähedus ja kaugus, lubadus ja keeldumine.

    Garbo armuelust pole eriti midagi kindlat teada. Kuid on terve hulk spekulatsioone, alates sellest, et ta oli oma rootsi avastaja ja režissööri Mauritz Stilleri armuke; armunud John Gilbertisse; et tal oli romaan fotograaf Cecil Beatoniga; dirigent Leopold Stokowskiga tegi ta 1938. aastal pika Euroopa reisi. Nii et mehi ta elus oli. Kuid kellestki ei saanud mister Garbot. Lisaks on räägitud paarist lesbisuhtest, mille tõetruudus jäi tema enda teada.

    Greta Garbo suri 84aastasena 14. aprillil 1990. aastal New York Hospitalis. Pärast pikki arutlusi otsustas ta vennatütar ja ainuke pärija Grace Reisfield 1999. aastal, et urn näitlejanna tuhaga viiakse Stockholmi. Metsakalmistul peetud mälestusteenistuse järel maetigi Greta samale kalmistule – vaid mõne kilomeetri kaugusele Blekingegatan 32st, kus ta kunagi sündis.

    Jaan Franclin Perlitz

     

     

  • Teatriliidus

     

    27. XII 2004

    Päevakord

    1. Teatrietenduste jäädvustamise ja uute telelavastuste loomise võimalused.

    2. Teatrikoolide ja teatrite omavahelise tegevuse koordineerimine.

    3. Väljateenitud aastate pensioni säilitamise võimalusi solistidele, orkestrantidele, balletiartistidele.

    4. Riigi kultuuripreemia kandidaatide esitamine.

    1. Teatrietenduste salvestamisel on tekkinud mitmeaastane tühimik, Eesti teatri paremaid lavastusi ei ole ETV arhiivis. On peetud  Kultuurkapitali näitekunsti sihtkapitali, teatrijuhtide liidu ja teatriliidu läbirääkimisi, et leida lahendus, kuidas on võimalik 2005. aastaks ETV-le teatrietenduste salvestamiseks eraldatud 600 000 krooniga (à 100 000 ühe etenduse salvestamine) jäädvustada teatriaasta võimalikult adekvaatselt. Seejuures arvestada tuleks juba sõlmitud nii esitaja- kui  autorikaitse lepingutega ja teatrite esitatud nõudmistega.

    ETLi juhatus otsustas: 1) moodustada selle probleemi edasiseks käsitlemiseks komisjon koosseisus Rein Oja, Tiit Ojasoo ja Toomas Lunge, 2) kaaluda audiovisuaalautorite ühingu ettepanekut leida ühiselt tehniliselt mobiilsemaid, odavamaid, kuid teostuselt teatrispetsiifikast lähtuvaid võimalusi  teatrietenduste salvestamiseks, 3) komisjonil kanda ette esialgsetest tulemustest, mis on esitatud  lahtikirjutatud eelarvete  näol, veebruaris toimuvale juhatuse koosolekule, 4) teha  ettepanek kultuuriministeeriumile ja ringhäälingunõukogule, et valmivasse ringhäälinguseadusesse kirjutataks sisse ETV põhikohustusena  rahvusliku kultuuripärandi jäädvustamine ja tutvustamine oma rahvale, sh teatrietenduste salvestamine ja teleteatri taastamine.

    2. Juhatus pidas vajalikuks nõupidamise kokkukutsumist järgmiste küsimuste käsitlemiseks: 1) kahe draamanäitlejaid koolitava õppeasutuse tegevuse koordineerimise võimalusi (õppekavad, õppejõud jm), 2) kui palju näitlejaid mahub Eesti teatrimaastikule? (koolide vastutus lõpetanute ees, teatrite vastutus noorte näitlejate ees), 3) teatrite ja teatrikoolide omavahelise suhtluse intensiivistamine.

    3. Sotsiaalkindlustusreformi komisjon on teinud valitsusele ettepaneku sooduspensioniskeemide täielikuks lõpetamiseks pikemas perspektiivis. Sotsiaalministri poole on pöördunud ja väljateenitud aastate pensioni kaotamise vastu on protesteerinud nii teatriliit kui keskorganisatsioon TALO.

    Teatriliidu juhatus tegi Kultuuriministeeriumile ettepaneku moodustada ühine töökomisjon, et leida võimalusi teatrialase karjääri lõpetanud tantsijate, lauljate ja orkestrantide väljateenitud aastate pensioni säilitamiseks. Innustavaks eeskujuks on Läti Vabariigis vastu võetud väljateenitud aastate  pensioni seadus (jõustus 1. I 2005.), mille alusel saavad pensioni lisaks muusikateatri artistidele ka 20 aastat teatris töötanud draamanäitlejad, ning seda 50% ulatuses viimase viie aasta keskmisest töötasust.

    Teatriliit on esitanud töökomisjoni: Jaak Allik (riigikogu), Rein Oja, Riina Viiding (Eesti Teatriliit), Andrus Kämbre (Kutseliste Tantsijate Liit).

    4. Juhatus otsustas esitada riigi kultuuripreemia kandidaatideks elutöö eest Mikk Mikiveri ja 2004. aasta loomingu eest ?Eesti ballaadid? Von Krahli teatris (autor Veljo Tormis, muusikajuht Tõnu Kaljuste, lavastaja Peeter Jalakas, koreograaf-tantsuõpetja Aki Suzuki (Jaapan), lavakujundus: Reet Aus (ka kostüümid), Peeter Jalakas ja Enar Tarmo).

  • Raamatututvustus

     

    MAAILMAKIRJANDUS:

    keskaeg, renessanss

     

    Gümnaasiumiõpik. Mõnuga kirju­tatud õpik; mõni asi lihtsalt tuleb tõlkida, ise päris nii hästi ei saaks. Tõlkinud Jüri Ojamaa, toimetanud Katrin Kalamees, keeleliselt toi­metanud Kaire Luide, Annika Vesi, kujundanud Margus Luht, küsimu­sed koostanud Katrin Kalamees; retsenseerinud Lemme Siil, Ülar Ploom. Avita, 2004. 158 lk.

     

     

    Tõnu R. Kallas

    WOLDEMAR VON ÜXKÜLL JA

    ANDRES TETERMANN

    KALAMAJAS

     

    Kaks ajaloolise taustaga juttu, ajaloolised tegelased, minavorm, huvitav ajapilt.

    Kujundanud Aapo Pukk. Logos, 2004. 80 lk.

     

     

     

    TOWARDS MARS!

     

    Hakkajate väliseestlaste veetud kirjastus on välja andnud suurefor­maadilise ja põhjaliku Marsi-raa­matu. See ilma pressis laiemaltki tähelepanu saanud raamat väärib hilinenud tutvustamist. Kirjastuse trükiseid pidi olema saada ka paa­ris Eesti suuremas raamatupoes. The New Millennium Brings More Knowledge about Planet Mars, our Neighbours. Toimetanud Risto Pellinen, Paul Raudsepp, kujun­danud Peter Raudsepp. OY Raud Publishing Ltd. Helsinki,

    A. D. MM. 410 lk.

     

     

    MARE NOSTRUM ?

    MARE BALTICUM

     

    Mitmekeelne ja kaunis kunstiraa­mat sellest Läänemere osast, mis vana Eestimaa ja Liivimaa ilmale avas. Commentationes in honorem professoris Matti Klinge. AB Raud Publishing Ltd. Helsingiae, A. D. MM. 670 lk.

     

     

    BALTISAKSA POR­TREEKUNST EESTIS 1750 ? 1900

     

    Artiklite kogumik ja Eesti Kunsti­muuseumis 1999. aastal toimunud näituse kataloog. Lisaks ilusale reprovalikule põnevad artiklid Anne Lõugaselt, Anu Allikveelt, Mai Levinilt jt. Kujundanud ja küljen­danud Inga Heamägi, keeleliselt toimetanud Kristi Metste, fotograaf Stanislaf Stepa?ko, tõlge saksa keelest Renita Raudsepp ja Medea Jerser, register Anu Allikvee.

    Eesti Kunstimuuseum, Raud Publishing, A. D. MMII. 164 lk.

     

     

     

    Anna Politkovskaja

    TEINE T?ET?EENIA SÕDA

     

    Moskva ajakirjaniku karm sisse­vaade ebainimlikku sõtta, selle uude lainesse aastail 1999 ? 2002. Praegu seoses uue nukuvalitseja tõusuga eriti aktuaalne. Tõlki­nud Jüri Ojamaa, toimetanud Maris Makko, kujundanud Heino Prunsvelt. Hotger, 2004. 328 lk.

     

     

    ESTONIAN ART 2004

     

    Seekord kirjutavad Laimre, Kiwa, Komissarov, Elin Kard, Andres Kurg jt. Põnevad teemad tänasest eesti kunstist, tasemel väljaanne ka omamaiseks tarbeks. Toimetanud Liina Siib, Eero Epner. Tõlkinud Tiina Randviir, kujundanud Angelika Schneider. 44 lk.

     

     

    ESTONIAN CULTURE No 1 2004

     

    Autoreiks Anu Lamp, Jaan Tootsen, Jüri Ehlvest, Tarmo Teder jt.; kirjutised teatri-, filmi-,muusikajaloova mõtlemise alal. Toimetajad Eero Epner ja

    Peeter Helme.

  • Tiiu Külvi teatraalsed kujutlusmaastikud homsest väljas Eesti Draamateatris

    Tanel Tomson

    Homme, 19. märtsil kl 16 avatakse Eesti Draamateatri kolmes jalutusaalis Tiia Külvi ülevaatlik maalinäitus “Teatraalseid hetki väljaspoolt”.

    Väljapanek hõlmab värvijõulisi kujutlusmaastikke aastatest 2008–2013 ning sellises mahus on Tiia Külvi õlimaalid väljas esmakordselt, mõned näituse töödest pole varem publiku ees olnud kordagi.

    Oma töid nimetab kunstnik ise filosoofilisteks abstraktsioonideks, mis pikemas ajaperspektiivis moodustavad omaette väiksemaid tsükleid. Tegemist on loomeprotsessis sündinud spontaansete teostega, mille lõplik vorm võib selgineda ka vahetult näitusele eelneval ööl.

    Tugeva kujundikeelega, olemuslikult teatraalsed tööd ei taotle siiski omaette privaatruumi, vaid sünteesi olemasoleva teatrikeskkonnaga, millel oma, tugevalt laetud väli.

    Eraldi tsükli moodustavad Maalisaali esises jalutussaalis välja pandud suuremad filosoofilise alltekstiga maalid, mis inspireeritud reisidest Rooma, Jeruusalemma ja Qumrani, nende vahele on oma koha leidnud kodumaine soomaastik.

    2. korruse puhvetis on aga väljas valik Joosep Soorski fotosid, millel kujutatud fragmendid Tiia Külvi maalidest.

    Näitus jääb avatuks kuni 15. aprillini

  • Demokraatia võimalikkusest

    Tiit Kärner

    Ometi on esindusdemokraatia (aga see ongi kogu kaasaegne demokraatia) kriisis ning väljapääsu ei ole näha. Täie selgusega ütles selle välja Kaido Kama (EP L 10. X). Asi pole vaid selles, et Rooma klubi president jt on öelnud, et maailma probleeme ei saa lahendada demokraatlike vabaduste märgatava piiramiseta.  Demokraatia kriis avaldub täie selgusega juba ka meie igapäevases poliitikaelus. Me ei suuda teha otsuseid, mida oleks vaja. Näeme järjest kasvamas lõhet valijaskonna soovide ning ühiskonna, globaalses mõõtmes aga kogu inimkonna vajaduste ning reaalsete võimaluste vahel. Üksikisiku ja ühiskonna huvid  on sageli konfliktis. Nii bioloogilises kui kultuurilises evolutsioonis on töötatud välja mehhanismid (altruism, koostöö) selle vastuolu ületamiseks, kuid tänapäeval neist enam ei piisa. Nüüd on vaja, et inimesed mõistaksid tekkivaid vastuolusid ja probleeme ja võtaksid neid oma käitumises arvesse, kuni sinnani, et loobutaks oma arvamuse pealesurumisest juhul, kui ei olda antud küsimuses piisavalt asjatundlikud või saadakse aru, et nende isiklikud huvid ei lase neil teha erapooletuid, ühiskonna huve silmas pidavaid otsuseid. Üksikisikute otsustuste ratsionaalsuse tõus on demokraatia säilimise võti.     

    Vastuolu teaduse ja ühiskondliku mõtlemise vahel 

    Mis on siis juhtunud, et pärast kahte sajandit demokraatia võidukäiku on tekkinud selline ebakõla? Ega selleks polegi midagi erilist pidanud juhtuma. Inimühiskond areneb ja muutub. Mitmed muutused on sellised, mis piiravad meie võimalusi teha meile meele- ja harjumuspäraseid otsuseid. Näiteks inimkonna tehnoloogiline võimekus. Piltlikult öeldes on see inimkonna Maal muutnud elevandiks portselanipoes, ettevaatamatu liigutus võib kaasa  tuua katastroofilise varingu. Me ei ole oma käitumises enam nii vabad kui varem, seejuures on inimeste soovid pigem kasvanud ning oma tegude kaugemaid tagajärgi ei suudeta ette näha. Globaalprotsesside modelleerimisega tuntuks saanud Vene TA akadeemik N. N. Moissejev on prognoosinud: „Ökoloogilised printsiibid muutuvad koos tehnika ja tehnoloogia arengu, ressursside ammendumise ja võimalik,  et ka meie tsivilisatsiooni tehnoloogiliste aluste täieliku ümberkorraldamisega. Inimestel tuleb õppida seadma oma tegusid, soove ja eesmärke ökoloogiliste printsiipide järgi. Tekib mingi „ökoloogiline imperatiiv”. Teadus peab selle formuleerima, inimesed omaks võtma. Selles viimases näen ma inimese ja biosfääri koosevolutsiooni peamist raskust. Täna on tekkimas vastuolu teaduse kui tõeliselt kollektiivse aru ja ühiskondliku mõtlemise  vahel. Teadus on juba praegu võimeline sätestama rea käitumisstandardeid, mida on inimühiskonna püsimise ja homöostaasi pärast vaja järgida. Need standardid on väga jäigad ja lahknevad järsult neist ettekujutustest isikuvabaduste kohta, milleni on sajandite jooksul jõudnud euroopa tsivilisatsioon”.     

    Esindusdemokraatia võimetus

    Kõik teavad, et sotsiaalkulutuste ja pensionide tänane tase ei ole Eesti riigile jõukohane. Teada on ka, et mitte pensionärid, vaid lastega pered on majanduslikult raskeimas seisus elanikkonna rühm Eestis. Sellest hoolimata tõsteti  sel aastal pensioni, kuigi muu elanikkonna sissetulek ning lastetoetus vähenesid. Ja sellest hoolimata rääkisid pensionäride esindajad nende väljasuretamisest ja kõlapinda leidsid Keskerakonna organiseeritud protestid pensioni alandamise vastu, olgugi et valitsusjuht korduvalt pühalikult tõotas, et seda ei tehta. Nagu näitab hiljutine uurimus (vt näit http:// www.lastekaitseliit.ee/?id=14862), pole masu andnud pensionäride puhul kuidagi tunda  (pension kasvas ja toiduainete hinnad langesid), samas kui 60% niigi raskes olukorras lastega perede olukord halvenes veelgi tuntavalt. Lapsed on aga ühiskonna tulevik. Paremat näidet esindusdemokraatia võimetuse kohta on raske otsida. Vanurkonna ebaproportsionaalselt suur esindatus on reaalsete probleemide jaotust silmas pidades  kujunenud probleemide lahendamisel tõsiseks takistuseks. Keegi ei julge teha suurima valijarühma silmis ebapopulaarseid otsuseid, ehkki nende tegematajätmine ohustab riigi tulevikku. Viimaste statistikaameti andmete põhjal ongi peaaegu nulli jõudnud iive pööranud jälle languse suunas. Kuna järgmisel aastal see tendents veel kestva masu tingimustes kindlasti süveneb, võime karta sündimuse tagasilangust majandustõusu eelsesse seisu. Vähemalt sellele probleemile on olemas lahendus lastele valimistel hääleõiguse andmise näol, mis realiseeruks vanemate (sisuliselt oleks õigeim valik nende ema) lisahääl(t)e kaudu. Paljud peavad seda sammu demokraatiat kahjustavaks.

    Tegelikult on see demokraatia viimane võimalus, sest see kõrvaldaks ohtliku lõhe valijaskonna soovide ja ühiskonna vajaduste vahel. Loodan siiski, et suudame selle sammu astuda pärast seda,  kui seda on teinud Saksamaa. Seal tõsine arutelu sel teemal jätkub (vt näit http://www.nlib. ee/102485#1 ). Kuidas saavutada, et valijad omal vabal tahtel valiksid end esindama inimesed, kes teeksid vajalikke, kuid valijate seas ebapopulaarseid otsuseid, sellele tuleb alles lahendus leida. Pealtnäha on ju asi lihtne: lapsed kooli, elukestev õpe, teadusuuringud, selgitustöö, inimesed mõtlevad järele, saavad aru – kes  siis endale halba tahaks. Tegelikult liigub asi pigem vastassuunas: loomupäraselt on inimene alati üritanud teha seda, mis talle meeldib, mitte seda, mida mõistus käsib ja vaja on. Viina ei jooda ju lootuses targaks ja ilusaks saada? Nüüd on see käitumisviis „eneseteostuse” nime all tõstetud lausa elu ülima põhimõtte tasemele. See on eriti meeltmööda ärimeestele, kes reklaamimeeste kaasabil aitavad inimestel „end teostada”, määrides neile  kaela kasutuid kultusasju, meelelahutust, kaubandusning elustiilikeskusi ning muud selletaolist. Turumajanduse ja massikommunikatsiooni ajastul pole mõistusele ja mõistlikele otsustele enam ruumi. Veel halvem on ent poliitiline manipuleerimine, mille tulemusel inimeste võime maailmas toimuvat mõista väheneb ning nende soovide spekter lahkneb üha enam sellest, mida ühiskonnal ja ka igal inimesel eraldi reaalselt  vaja oleks. Nagu näitasid viimased valimised, on see laostumisprotsess jõudnud meie demokraatiamehhanismi südamesse. Ajal, mil järjest rohkem on vaja teha täie teadmisega ja kaalutletult tulevikku silmas pidavaid otsuseid, valatakse meile kaela reklaamikampaania, millega ei sünni pakkuda ei pesupulbrit ega isegi tualettpaberit.

    Keskerakonna reklaaminõustaja ja imagoloogi Linnar Priimäe sõnu mööda („Foorum”, 9. IX) peabki valimiskampaania kujutama propagandaüritust, mis mängib inimeste psüühilistel mõjupunktidel, kus pole oluline mitte argumentatsioon, sõnum ja selle õigsus, vaid usutavus ja usk. Nii seda kampaaniat ka  tehti. Paratamatult oli tulemus „tundetu, jõhker, labane ja väär” (Abdul Turay, PM 23. X). Kui kõrvale jätta sisuline külg, oli Keskerakonna valimispropaganda puhttehniliselt väga läbimõeldult, sihipäraselt ning efektiivselt läbi viidud – asi, mis viib jätkuvalt vaimustusse propagandauurijad (Agu Uudelepp, Ragnar Sass), ajakirjanikud jt, kes nüüd Keskerakonda teistele eeskujuks seavad. Keskerakond valis välja kaks arvukamat  ning kõige vähem informeeritud sihtrühma (pensionärid ja venekeelsed elanikud), tekitas neis massiivse valeliku propaganda abil hirmu ja ohustatuse tunde ning ilmus siis valgel hobusel nende päästjana. Soovitud tulemus saadigi. Et seejuures lõhestati ühiskonda, külvates umbusku ja vihkamist, süvendati inimestes veendumust poliitika põhimõttelises räpasuses, kahandati nende usku oma riiki, taandati valijad millekski vihmaussi- või konnakoiva  taoliseks, millel nõelaga närvipunkti tabades saab esile kutsuda soovitud liigutuse, ning kõige selle läbi saeti demokraatia alustalasid – see erakonda ja tema propagandiste ei huvitanu
    d. Erakondadel peaks ju olema ühine siht: riigi areng ja selle elanike rahulolu. Kuna parimat teed keegi kindlalt ei tea ja teid võibki olla mitu, siis saab kõige kiiremini kõige paremale tulemusele jõuda, kui erakonnad teevad  koostööd, sõltumata sellest, millist teed hetkel katsetatakse, s.t kes on hetkel võimul. Kuid koostööst võib ka loobuda, kasutades valet, petmist ja muid teiste osalejate suhtes ebaausaid võtteid. Inimeste puuduliku info, puuduva kriitikameele ja mõtlemisharjumuse korral annab see petjale eelise. Kuna valijate silmis on koostöö eelistatum kui vastastikune petmine, on meil tegu mänguteooriast tuntud „vangi dilemmaga”, mida inimestevahelise  koostöö elementaarmudelina on ammu ja põhjalikult uuritud.     

    Üks vääritu erakond muudab kogu kampaania selliseks

    Tulemused on lihtsad: järjekindlalt usalduslikult  käitudes ei ole petise vastu mingeid võiduväljavaateid. Seega muudab üks vääritult käituv erakond kogu valimiskampaania vältimatult selliseks. Kui üks erakond teatab oma liidri suu läbi (nagu Keskerakond Euroopa parlamendi valimistel), et peibutuspartide kasutamine on õige, siis on Rein Taagepera valimiseelne üleskutse peibutuspardid põhja lasta hilinenud. Keskerakonna valijad valivad neid niikuinii ja ka teistel erakondadel ja nende  valijail ei ole mingit valikut. Roheliste erakond jäi küll põhimõttekindlaks, kuid sai seetõttu ka kõigest protsendi jagu hääli ning ajakirjandus kuulutas nad seepeale kohe lootusetult läbipõrunuks, kadunud erakonnaks. Ja pärast seda, kui Keskerakond ainsana keeldus alla kirjutamast Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liidu ette pandud hea valimistava kokkuleppele, on naiivne kurta, et seda head tava rikkusid ühel või teisel määral  kõik erakonnad, sest teisiti see ei saanudki olla. Muidugi, nagu alati ei saanud Keskerakond ettepanekule ausalt ja sirgelt „ei” öelda. Ta tegi seda oma tavalisel moel, sidudes oma nõustumise mõne reaalselt mitte täidetava tingimusega. Näide: „Jah, me oleme nõus kommunismi kuriteod hukka mõistma, juhul kui kõik endised EKP liikmed kohe riigikogu koosseisust tagasi  astuvad”. Muidugi jäid need hukka mõistmata.

    Priimäel on kahtlemata õigus selles, et inimene enamasti ei tee oma valikut ratsionaalselt. See aga ei tähenda, et me ei peaks katsuma asja muuta, olgu see nii raske kui tahes. Rahvavalgustuslik traditsioon ulatub Eestis Masingu  ja Jannsenini. See, kas püütakse rahvast kõrgemale tõsta või teda madaldada, võiks olla enesest lugupidamise küsimus. Rein Taagepera kirjutab, et on ühiskondi, kus peibutuspardi roll tähendaks poliitilise karjääri lõppu. Riik on eelkõige kodanikkond ning kui see on sidus, kehtivad ka kirjutamata seadused. Kontrast kunagise talumeeste väärikuse, tõsimeelsuse ja aususe ning praeguse printsiibituse ja kultuuri allakäigu ajastu vahel on  kirjeldamatu. Mehel, kes oma kahtlase väärtusega tegusid õigustab sellega, et keegi enne „tegi ka nii”, polnuks selles ühiskonnas meeste sekka asja, temasse oleks suhtutud nagu karjapoissi. Täismehel pidid aupõhimõtted selged olema. 

    Aupõhimõtted puuduvad

    Ehkki aupõhimõtete rikkumist võib ette heita kõigile erakondadele, puuduvad Keskerakonnal need põhimõtted üldse, tema arusaamad pärinevad teisest ühiskonnast. Just seetõttu on Keskerakond enamiku inimeste jaoks vastuvõtmatu ning pressil teistest sagedamini hambus. Ma kutsun üles meie nn arvamusliidreid, kellel on vaba pääs meie päevalehtede veergudele,  avalikult ja resoluutselt seisma selle eest, et vanade kirjutamata reeglite järgimine tõuseks uuesti ausse. Sirgjoonelisus, ausus, enesest ja teistest lugupidamine on väärtused, mis ei aegu, ning neile, kes tahavad olla arvamusliidrid, on nende eest seismine lausa kohustus. Ausa mängu reeglite rikkumise suhtes ei tohi olla mingit tolerantsi. Kahjuks võib ajakirjanduses kohata pigem Keskerakonna valimisstrateegia imetlemist kui selle taunimist. 

    Et vältida sellise valimiskampaania kordumist, tuleks seadusandlikult alatute võtete kasutamise eest karistada. Inimesi tuleks harjutada mõttega, et riigiorganite valimine ei ole missivalimine, vaid oma tuleviku üle otsustamine, mis nõuab järelemõtlemist ja ratsionaalset valikut. Kogu valimiskampaania tuleks üles ehitada sisulistele ja ratsionaalsetele argumentidele, emotsionaalsed tühisõnalised loosungid ja hüüdlaused tuleks lihtsalt keelata,  niisamuti suureformaadilised reklaamplakatid ja kandidaatide fotod. Kui Saksamaal mahutatakse kogu info A2 formaadis plakatile, siis mahub see sellele ka Eestis. Debatt peaks olema sisuline, argumenteeritud, ilma solvanguteta ja ilma kontrollimatute, seda enam valelike väideteta. Ettekujutus, nagu peaksid valimiskampaania reeglid olema vabamad kui müügireklaami omad (Tarmu Tammerk, PM 14. X) on läbinisti väär. Võib arvata, et valimistest  osavõtt selle tagajärjel väheneb, kuid pigem vähem arukaid kui suur hulk arulagedaid otsustusi. Viimaste ülekaal on kiireim viis demokraatia likvideerimiseks. Seepärast on raske aru saada, mida mõtlevad need, kes valimiskampaania sisulist külge eirates väidavad, et suurem osalemisprotsent olevat demokraatia võit.

Sirp