Läinud kümnendi keskpaiku vohama hakanud eesti folkmuusika on olnud küll kas tore ja lõbus või siis nukralt nokitsevalt autentne, kuid muusikaliselt mitte väga otsinguline ja huvitav. Üks itk ja tilulilu. Laulud alkoholisõpradele, nagu Marko Matvere seda lugematutel esinemistel võltshäbita on toonitanud. Eesti esinejatest pakkus parima muusikalise elamuse lasnamäelaste Zlatõje Gorõ, kelle liidri Igor Jermakovi lõõts parimate intellektuaalroki traditsioonide kohaselt lakkamatult disharmoonilisse sohu eksis, et sealt siis taas mõne magusama käiguga, millelaadseid Adorno konksuks nimetas, välja tulla. Huvitavaid arengusuundi, olgu VLÜ flirt Balkani traditsiooniga või varaste Vägilaste eklektilisus, on muidugi olnud. Kuid nimetatuid on tabanud kas ärakääne või siis soov mängida mitte niivõrd uut ja huvitavat, vaid lihtsalt mõnusat muusikat.
Tänavusel festivalil tundsin esmakordselt, et head eesti muusikat on rohkem, kui ühe festivaliga kogeda ja kinni püüda jõuab. Eeskätt muidugi Mari Kalkun, kes hariduselt polegi ju pärimusmuusik, kuid on kõrvalttulnuna jõudnud kõige põnevamate helideni. Tema puhul on räägitud võru ehedusest ja lihtsast siirusest. Pagan teab neid uduseid asju. Kindlasti on Mari Kalkunil avar hing, et unistamise ja ilulemise kõrval tähele panna ka kõrvelejäetud ja valusaid asju. Kuid ennekõike teeb ta huvitavat muusikat, mille naiivsuseni küündiv lihtsus on näiline. Ei ole nii, et kaks tüdrukut, Mari Kalkun ja ta sõber Triin Norman lihtsalt laulavad ilusasti. Kuigi nende muusika ei ole rajatud virtuoossele tehnilisele näpuväänamisele, on Kalkun muusikaliste ebakõlade, ebatraditsiooniliste lahenduste, seadistuste ja loo ülesehituse leidmise suur meister ning ta kontsert erinevate häälte ja meeleolude, pillide ja laadide vaheldumises on omaette imeline tulevärk. Pühalik itk vaheldub kontserdil ühtäkki tiirase kassi ininat meenutavate kelmikate häälitsustega. See sulam on sügavam ja huvitavam mitte ainult meie traditsioonilise naisfolgi soigumisest, vaid on haarde poolest üle ka Joan Baezi ja Joni Mitchelli suurnimega märgistatud kaanonist.
Kummaline kooslus on Ro:toro. Nii mõnigi kord mõjub seda laadi ühele autentsele algmotiivile allutatud ja truu muusika monotoonselt, pingutatult ja igavaltki. Torot suurel välilaval tantsijate ees kuulates ei ole selle muusika jõud minuni kandunud. Nimetatud kontekstis on mõneti samalaadset muusikat viljelev Wimme kaasahaaravam. Väikeses suletud ruumis tugeva võimendusega Toro plaati kuulates on tegu aga väga huvitava muusikaga. Siberi viisides on siiski küllap veidi enam õõvastavat eripärasust kui harjumuspärases põhjamaises viiulikääksus. Nii on küllap õigustatud seaded, milles on küll omapära, kuid mis ei suru end algmotiivile liigselt peale. Siiski kujutaksin samu motiive heal meelel ette massiivsemates, madalamates toonides ja rohmakalt järsemate rõhuasetustega seades. Küllap maitse asi. Paar lauluga pala mõjuvad „Handi hulluse” plaadil aga olemasolevaski seades imeilusalt.
Andestamatult kahju on sellest, et nägemata jäi Paabel, keda Kaur Garšnek on kõrvutanud lausa Ultima Thule ja koguni King Crimsoniga. Zetod nimetatute mängumaale muidugi ei püri, kuid sellegi bändi areng on olnud jahmatav. Kui neid mõned aastad tagasi esmakordselt setu talumuuseumis esinemas nägin, oli tegu pungi lõbusamast poolest mõjutatud poistega, kelle puhul mõjusid sümpaatsena noorus, Värska päritolu ja simmanlik lust, millele täishoo saavutamiseks tuli siiski tublilt õlut juurde lisada. Sama mulje jäi veel mulluselt lõikuspeoltki. Kuigi ramoneslikult vürtsitatud tümakat oli Zetode live’il nüüdki ülearu palju, saatsid seda kitarrikäigud, millega Singer Vingeri (kelle repertuaaris 80. aastate lõpul ju samuti seto kallakuga tsüklid olid) muusikalisele käekirjale ja Metsatöllule kandadele astumine ei näi ilmvõimatu. Artur Linnuse lõõts ei kõlanud kultuurimaja hoovis parimatel hetkedel halvemini kui Avo Ulviku sünt Vingeris. Kristjan Priksile tuleb sügavalt au anda, et ta on leidnud Zetode valdavalt traditsioonil põhinevatele lauludele jõuliselt ja lahedalt mõjuvad seaded. Ning muidugi tuleb kiita Jalmar Vabarna südikust pilli õppimisel, nii et kitarrisõrmitsemisest ja -tinistamisest on välja kasvanud mõtestatud ja kandvad läbi komponeeritud käigud ja soolod. Paraku jäid mul nägemata nii Zetode unplugged esinemine, mida Aarne Seppel Postimehes on kiitnud, kui suuresti samade meeste najal seisvad projektid Gjangsta ning Klapp, nii et avastamisrõõmu jagub siin edaspidiseks küllaga.
Omaette tase on pärimusmuusikaüritustel olnud projektid, mida veab või milles osaleb Kulno Malva. Kahju, et Saba ja Sarved oma morbiidses tumeduses näib olevat minevik. Nagu tema soolokavad, oli ka see projekt otsinguliselt üksjagu huvitav. Kuid tantsupundidki, kus Kulno Malva kaasa lööb, on Eesti kontekstis kordumatult kaasahaaravad ja eksootilised. Gaidamakist tulnud Ruslani ümber koondunud Svjata Vatra on omapärane ainuüksi pillivalikultki. Trombooni, akordioni, torupilli ja rütmigrupiga viiakse nii punkarid kui VLÜ austajad enamgi pöördesse, kui nende kahe stiili parimatest päevadest mäletame.
Siin esile toodu moodustab meie folgis tähelepanuväärsest siiski vaid ühe väikse osa. Teadlikult jäid seekord kuulamata Oort, Vägilased, Zorbas ja kahjuks ka Raud Ants, kuid kuulda on olnud, et nii mõnelgi neist on pakkuda arengut ja uudist. Ikka on kohal ka kimp kohalikke bände, millest ma midagi ei tea ja kellega tutvumist ikka edasi lükkan. Iga aasta toob uusi nimesid. Üllatumisvõimalust on küll. Kui midagi soovida, siis ehk seda, et folkpuntide sõnum kandma hakkaks. Nii, et oleks aru saada, mis eluhoiak see on, millest noored muusikud kannustatud on, nii nagu Ultima Thule puhul, keda kogedes ei kuula ainult head muusikat, vaid mõtled ka oma elu läbi ja ümber. Sissejuhatuseks sobiks pärimusmuusikutel ehk näiteks Hasso Krulli lugeda.
