Toeta
Otsi

Marko Pajević

  • Eesti teatri festival 2007 – laiendatud kitsendus

    Rait Avestik

    Kuigi selle aasta festivali kontekstis on ajakirjanduses juba retooriliselt küsitud (Margit Tõnson Eesti Ekspressis ja Alvar Loog Sakalas), kellele see festival siis õigupoolest on mõeldud või korraldatud, küsin seda veel kord. Kuigi mul enda arust on üsna selge, mida see festival endast kujutada võiks ja mis tähendust peaks kandma, jättis seekordne teatripidu oma pealtnäha suures külluses siiski õõnsa tunde. Kui 1990ndate lõpul hakkasime Tartu ülikooli teatriteaduse tudengitena festivalidest aktiivselt osa võtma ja peaaegu kohustuslikus korras aruteludel lavastuste kohta ettekandeid pidama, jäi küll arusaam, et osaleme milleski olulises. Küllap need noore inimese arusaamised on üsna kõverad, aga aastatetaguse välise hiilguse vaegus ja sisuline tihedus on parajas kontrastis tänase festivaliga.

    Kui Areenist lugesime, et Tõnson “luusis” festivalil, ja Loog määratles end Sakalas kui festivali külastaja (milles pole midagi ennekuulmatut), siis siinkirjutaja heietus on ilmselgelt mõjutatud veendumusest, et see üritus on sama oma, kui see on oma üritust omaks pidavale praktikule. (Tegelikult on Loog oma 15. IX Sakalas ilmunud artiklis “Tähelepanekuid Eesti teatri väljanäituselt” festivali nõrkuste kohta õigeid tähelepanekuid teinud.)  Mainima peab ka seda ja loodetavasti ma ei eksi, et kriitikute võimalik kriitilisus teatrifestivali suunas nii minevikus kui tulevikus on kantud eelkõige soovist või unelmast aidata kaasa ühe olulise ürituse sujumisel ehk et just see festival oleks koht, kus toimub siin ja praegu ning elavate inimeste osavõtul verbaalsportlik tõkkejooks “Eesti teater – teist ja meile”. Kus koolitatud näitaja ja vaataja pakuksid teineteisele täit rahuldust kontekstisiseselt ja kätteõpitud nippidega.

     

    Seda kõike on liiga palju!

    Enne veel kui mõnda  “Draama 2007” kitsaskohta puudutada, tahan rõhutada lisaks eespool öeldule, et festivali meeskond on jällegi teinud suure töö ära. Pea kõik, mis  “Draamast” “Draama” teeb, oli olemas. Aga paradoksaalne on mu meelest see, et häda on hoopis selles, et festivali kummitas piiride kadumine, eklektika, müra, tempo. Ehk kõike oli selle “parimad on koos” ümber liiga palju. Sellist ühest teatrifestivali, kus selginevad või selgitatakse kahe viimase aasta teatrisuurused, enam pole, eristumist pole. On mingisugune napoleonlik maadevallutamine ja seda nii tänavuse festivali kontekstis kui ka tegelikult aastate lõikes. Rumal oleks nüüd muidugi kurta, et meil on igal aastal mingi teatrifestival. Aga kogu see iga-aastane trummitagumine ei lase sündida meeldejäävatel festivalidel, seal midagi “võitnutest” ei jää midagi järele, sest kogu aeg tuleb uut peale. Selline “hullumeelne tootmine” toimuvat ka maailma tippspordis, kus ei lasta näiteks MM-tiitli omanikul kaua “krooni” kanda ja varsti on see atleet juba unustuses. Tänavune festival tundus laiemana kui kunagi varem, kuid paistis siiski kitsana. Jällegi oleks rumal kurta, et nädala jooksul polnud Tartus aega ega ruumi, kus midagi poleks toimunud. Ilmselt pidi lihtsalt iga külaline või kohalik endale midagi meelepärast leidma. Ja küllap see nii ka oli. Aga miks on see kõik seotud eesti teatri festivaliga? Kooliteater, koolitants, lastelavastused, mingi teatepulga ülevõtmine “tARTuFFilt”, festival “Eclectica”, näitused, konverentsid, nimelised päevad, ettelugemised jne… Kava on, jah, uhke, aga veel uhkemad oleksid olnud näiteks arut­elud, peale mida pole keegi enam kindel, kas ja kes terve nahaga koju pääseb. Keskendatu puudumine olulisele – teatriparemikule ja sellest organiseeritult rääkimisele – oli selle aasta üks silmatorkavamaid kitsaskohti. Tuleks taas avastada Tartu ülikooli teatriteaduse tudengid ja panna nad sisulist, mitte organisatoorset tööd tegema. Küll siis “staažikamad” kah põlema lähevad. Välisžürii pressikonverents pole ilmselt see koht. Väga kasulik nii festivalile kui ka selle kutsutud külalistele on festivali klubi, juhul kui koht on suhteliselt kinnine ja kui rääkides kuuled omaenda häält.

     

    Kellele festival?

    Niisiis ikkagi küsimus – kellele? Ega ükski festival, õigemini festivalil antud etendus, ei toimu ega toimi ilma publikuta. Nad on juba vaikimisi kohal. Seega pole ka nagu eriti põhjust kogu auru festivali laiendamise, reklaamimise ja publikule orienteerituse peale kulutada. Kui endiselt jätkatakse ülevaatava ja kokkuvõtva festivalina, siis tuleks pigem panustada teatritegijatele. Kui see pole aga enam eesmärk (ja kes üldse otsustab, mis on eesmärk), siis oli  “Draama” tõsiselt hea näide, kuidas teater tervele linnale teatriga lajatas. Selles mõttes olid festivali tegijad võimekad.

    Endiselt head ülevaadet ja infot pakkuvas festivali raamatus “Parimad on koos”, on ankeet, kus teatrite juhid on vastanud küsimusele “mida ootate sellelt festivalilt?”. Loodeti, et see on sama rõõmus teatripidu nagu kõik need aastad Tartus olnud on. Loodeti kogeda kokkukuulumistunnet. Sooviti saada ülevaadet teatrimaastikul toimuvast. Oodati värskeid ideid, huvitavat teatrit, tähelepanu ja et festival läheks korda väga paljudele, mitte ainult teatriinimestele.  Sooviti, et tegijad näeksid üksteise töid ja parimad pälviksid väärilise kiituse mis tahes vormis. Tähtsaks peeti Eesti teatrirahva ühistunde tekkimist ja et festival ei tohiks olla pelgalt lavastuste mängimine uutes mängukohtades. Oodati teatripidu, oodati kohtumisi Tartu teatripubliku ja festivalikülalistega. Taheti toredalt festivali õhkkonnas viibida ja kolleegide tegemistest osa saada. Sooviti vaadata etendusi ja loodeti sujuvat korraldust. Kas see ka nii läks, pole (veel) teada.

    Millisena paistab tänavuse kontsentratsiooni põhjal meie teater? Paistab sellisena, et see vääriks kontsentreeritumat kokkutulemist ja ülevaatamist. Iga kahe aasta tagant. Puhtalt. Just sel põhjusel, et meeles püsida…

     

  • Pealelend: ANNELI PORRI

    R. V.

    Noorte kunstnike biennaali esimene “Portfolio Café” toimus veebruarikuisel pealelõunal Eesti Kunstiakadeemia aulas, sellega püüti  natukenegi korvata kunstnike-kuraatorite professionaalse suhtlemise auku. Tagasiside on nii osalejate kui EKA poolt olnud väga hea. Kardan, et oleks ülim lollus jätta selline üritus regulaarseks muutmata, regulaarsena peaks ka plussid selgemalt välja tulema.

    “Portfolio Café” korraldamiseks valisin kõige delikaatsema viisi, kuidas panna noor kunstnik ja professionaal omavahel kõige vabamalt suhtlema. Nimelt ei toimunud mingeid avalikke tööde kaitsmisi ega komisjoni ja publiku ees esinemist, vaid kunstnik ja kuraator istusid rahulikult ühe laua ääres. Ja mida fotoajakirja Cheese toimetaja Ahto Külvet või kuraator Annie Fletcher nendega rääkisid, teavad ainult portfooliote omanikud ise. Töid kommenteerisid veel Marita Muukkonen Soomest, Hanno Soans Kumust ja Ave Randviir Eesti Päevalehest. Kunstnikke oli kõige tihedamal ajal saalis kahekümne ringis – ja kohal ei olnud mitte ainult Tallinna tudengid.

    Sellistel portfoolio-presentatsioonidel näen kahte põhilist kasutegurit.

    Esiteks boonus kunstitudengile või noorele kunstnikule, kes saab oma töödest lähemalt rääkida: ta saab tagasiside ja võimaluse katsetada oma projekti ütleme keskmisest nõudlikuma-tähelepanelikuma vaataja peal ilma hävitavate tagajärgedeta. Teine pluss läheb otse professionaalile, kelle töine ülesanne on olla kursis värske kunsti ja noorte kunstnike tegemistega. See tähendab peamiselt kuraatoreid, toimetajaid jms. Kahjuks ei saa neid boonuseid täiel määral ühendada, sest kui professionaal peab olema pigem juhendaja rollis, ei mõtle ta ilmselt nii palju sellele, kuidas kõnealust tööd näitusele võtta või kunstnikule koostööprojekti pakkuda. Seetõttu tuleb koos noorte kunstnike biennaaliga sügisel “Portfolio Café” kindlasti kahes osas ja töid analüüsivad teised professionaalidega.

     

  • Filmimaailm

    Aare Ermel

    Ameeriklase Kirby Dicki dokfilm “Seda filmi pole veel hinnatud”, mis linastub ka tänavusel PÖFFil, avab Ameerika filmide porno- ja vägivallakomisjoni ehk MPAA filmireitingute süsteemi tagamaid. Oma otsuseid mitte põhjendava ja salastatud liikmetega komisjoni otsus on enamasti määraja, kes filmi Ameerikas näeb ja millised on selle võimalused raha teenida. Atom Egoyani, John Watersi, Darren Aronofsky ja mitmete teiste tuntud režissööride intervjuukatkeist saame selgust, kui palju sisaldab see süsteem ebavõrdset kohtlemist, absurdi ja nõmedust.

    Paaril viimasel nädalal on rohkesti kõneainet pakkunud John Cameron Mitchelli “kõikepaljastav” underground-film “Shortbus”, mis peaks samuti PÖFFile jõudma. Vaatluse all on ühe New Yorgi seksiklubi püsikunded. Nähtavasti jääb üle uskuda asjatundjaid, kes väidavad, et kunagi varem pole filmis (mille vaatamine on küll alla 18aastastele mittesoovitav) eksponeeritud sedavõrd julgelt ja siiralt alasti paarikeste “seksiteraapiat”. Korraliku katoliikliku kasvatuse saanud texaslase Mitchelli kinnitusel ei ole “Shortbus” lausporno. Tema lavastatud kurioosum pidavat sümboliseerima hetkeseisu Bushi Ameerikas, kus seks, poliitika ja kunst on omavahel tihedalt seotud.

     

    Superhonoraride lõpp

     

    Alles see oli, kui näitleja Bruce Willis teenis osalemise eest menufilmis “Kuues meel” üle saja miljoni või kui Keanu Reeves sõlmis lepingu, mille kohaselt tõi “Matrix’i” triloogia tema pangakontole 206 miljonit dollarit. Uuel sajandil on filmistuudiod hakanud ülemakstud staaridesse suhtuma märksa realistlikumalt. Eredaimaks näiteks on augustikuu pretsedent: Paramount ütles lahti 14aastasest lepingust Tom Cruise’iga. Ühe põhjusena toodi põneviku “Võimatu missioon III” ebaedu.

    Ajakirja Forbes Magazine avaldas hiljuti andmed filmimaailma viimase aja suurimate honorarisaajate kohta, nimetaksin siinkohal mõningad.

    “Titanicu” (1997), tänaseks 1,8 miljardit dollarit sisse toonud menufilmi kesksele paarile Leonardo DiCapriole ja Kate Winsletile maksti nende läbilöögirollide eest  vastavalt 2,5 ja kaks miljonit. Filmi “Kariibi mere piraadid. Surnud mehe aardekirst” (2006) näitleja Johnny Deppi (kapten John Sparrow) honorar oli 20 miljonit, “Sõrmuste isand. Kaks kantsi” (2002) söör Ian McKelleni (Gandalf) honorar üheksa miljonit. “Shrek 2” (2004) näitleja Mike Myers (nimitegelase hääl) kasseeris selle arvutianimatsiooni eest ümmargused 10 miljonit. Filmi “Harry Potter ja saladuste kamber” (2002) lapsnäitleja David Radcliffe’i (Harry) honorar tõusis kolme miljonini.

     

    Lähiminevikus lahkunuid

     

    Robert Altman (20. II 1925 – 20. XI), saksa-iiri päritolu filmilavastaja ja -produtsent. Altman oli üks viimaseid seniajani aktiivselt tegutsenud silmapaistvaid ameerika kineaste, kelle karjäär algas rohkem kui pool sajandit tagasi. Viiel korral tulutult parima režissöörina Oscarile kandideerinud, pälvis ta tänavu elutöö-Oscari. Produktiivse telerežissöörina alustanud Altmani elus on olnud mitmeid tõuse ja mõõne. Eduka come-back’i on ta teinud neljal korral: militaristliku satiiriga “MASH” (1970), muusikafilmiga “Nashville” (1975), Hollywoodi satiiriga “Mängumees” (1992) ja ehtinglasliku mõrvamüsteeriumiga “Gosford Park” (2001). Teisi olulisemaid filmilavastusi: “McCabe ja missis Miller” (1971), “Pikk hüvastijätt” (1973), “Kolm naist” (1977), “Secret Honour” (1984), “Vincent ja Theo” (1990), “Killud” (1993).

     

    Philippe Noiret (1. X 1930 – 23. XI) suri pärast rasket haigust vähki. Populaarne prantsuse karakternäitleja jõudis osaleda umbkaudu 150 filmis. Eriline koht tema loomingus on režissöör Bertrand Tavernier’l (“Saint-Pauli kellassepp”, 1974; “Pidu võib alata”, 1975; “Päikeservarjutus”, 1981; “Elu ja ei midagi muud”, 1989; “D’Artagnani tütar”, 1994). Rahvusvaheline tuntus tuli menufilmidega “Kino “Paradiso”“ (1988, Alfredo) ja “Postiljon” (1994, eksiilis viibiv tšiili luuletaja Pablo Neruda). Teisi filme: “Zazie metroos” (1960), “Kindralite öö” (1967), “Suur õgimine” (1974), “Vana jahipüss” (1975), “Tatarlaste kõrb” (1976), “Kuldraamidega prillid” (1987).

     

     

  • Raamatututvustus

     

    VAATEID EESTI RAHVUSLUSE SÜNNIAEGADESSE

    Peamiselt rahvuslikule ärkamisajale keskendunud kultuurilooline essee- ja uurimuskogu, mis ilmub just õigel hetkel, teemakohase diskussiooni keskele. See on identiteedi kujunemise lugu; mentaalse aluse rajamine tänapäevasele rahvusele. Oluline raamat. Toimetanud Siiri Ombler, kujundanud Mari Ainso. Ilmamaa, 2004. 512 lk.

     

    Peeter Volkonski, Piret Raud

    ONU VOLGI VÄRSIAABITS

    Peeter Volkonski on kirjutanud mõnusa värsiaabitsa 32 luuletusega, suurem jagu neist mõnusad mõttemängud ja elufilosoofilised tõdemused. Piret Raua pildid panevad raamatu veel rohkem elama. Väärt raamat algajale täheõppijale ja ta vanematele. Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2004.

     

    PIL´TSÕNASTU LATSILÕ

    See on küll lastele mõeldud, n-ö juhatus emakeele juurde, aga tore on täiskasvanulgi teada saada, et sääl kagus ütlevad nad ämmelga kohta härm, aga jänes on ikke jänes. Kokkupandja Mariko Faster, joonistaja Anu Loigu, toimõndaja Jan Rahman, nõvvomiiś Jüvä Sullõv. Võro Seltś VKKF, 2004. 43 lk.

     

    Mati Kaal, Sándor Martin Stern

    KUNINGAS LEO IMELINE  UNI

    Aimeraamat kaslaste elust, pooleldi ilukirjandus, pooleldi loodusvaatlus, loomaaias juba aastaid lastele joonistamist õpetanud Sterni ilusate suurte piltidega. Mati Kaalu keelekasutus on muide ilus ja poeetiline. Hää raamat väiksele metskassisõbrale. Lisaks kaslaste levialakaartidega CD. Toimetanud Helju Jüssi, kujundanud Maite-M. Kotta. Huma, 2004.

     

    Brian Jacques

    VAHVA HIIR MATTHIAS

    Mõnus fantaasialugu hiirte ja rottidega. Selle abil võib õppida või lapsi õpetada taas rüütlilugusid armastama. Tõlkinud Tiia Rinne, toimetanud Helju Jüssi, vinjetid Gary Chalk. Tiritamm, 2004. 376 lk.

     

    Aleksei Turovski

    LOOMULT LOOM

    Väga põnev raamat loomade käitumisest, tavadest, rännetest; ühtlasi hää haarava stiiliga jutukogu. Ja hariv, muidugi hariv. Kohustuslik. Illustreerinud Aleksei Turovski, toimetanud Marika Mikli, kujundanud Mari Kaljuste. Varrak, 2004. 204 lk.

     

    EESTI KULTUURKAPITALI

    AASTARAAMAT 2003

    Moekas trükis, kus lühikesed tutvustavad aruanded kõigi sihtkapitalide esindajailt ja Urmas Paedi ja Raul Altmäe pöördumine. Ära on toodud aastapreemiad ja tegevusaruanne. Kujundanud Raul Viitung, Martin Voltri, inglise keelde tõlkinud Marge Paal. 60 lk.

     

    TEATER. MUUSIKA. KINO 2004, nr 8-9

    Augusti-septembri topeltnumbrit läbivad arutlused kunsti asendi ja funktsioonide ümber tänasel kultuuripoliitilisel maastikul. Arengusuundi ja otsuseid Eesti filmipoliitikas kommenteerivad Jaak Lõhmus, Martin Aadamsoo, Meelis Muhu ja Peeter Brambat. Praktiku seisukohalt kõnelevad lavastajad Merle Karusoo, Jaanus Rohumaa ja Tiit Ojasoo. Lauri Sommer vaatleb trubaduurlust kui üht alternatiivset manifesti sel hierarhiate skaalal. Looja autoripositsioonist vägivallal rajanevas ühiskondlikus situatsioonis kõnelevad Katrin Kivimaa Patty Jenkinsi filmi ?Koletis? ning Leena Kurvet-Käosaar Samuel Becketti näidendi ?Godot?d oodates? näitel. Peatoimetaja Madis Kolk.

  • Tartu Kunstimuuseum esitleb kataloogi „Endel Kõks. Vapruse, vabaduse ja rõõmuga!“ 20. märtsil

    Reet Pulk-Piatkowska

    Kolmapäeval, 20. märtsil kell 16.00 esitleb Tartu Kunstimuuseum näitusemajas, Raekoja plats 18 kataloogi „ENDEL KÕKS. VAPRUSE, VABADUSE JA RÕÕMUGA!“. Endel Kõksi elule ja loomingule keskenduv väljaanne on Tartu Kunstimuuseumil juba kolmas pagulaskunsti puudutav monograafia, 2005. aastal ilmus „Konfliktid ja pihtimused. Karin Luts 1904–1993“ ja 2008. aastal „Eerik Haamer“, viimane koostöös Kumu kunstimuuseumiga.

    Seekordses väljaandes kõrvutatakse „rahvusvahelise mehe“ loomingut kunagise „Tartu kolmiku“ kahe kodumaale jäänud liikme Elmar Kitse ja Lepo Mikko omaga. Tartu kolmikuks ristis 1939. aasta Kujutava Kunsti Sihtkapitali Valitsuse sügisnäitusel esinenud noored pallaslased kunstikriitik Hanno Kompus ning  nimetus jäi püsima nii kodu- kui ka välismaal.

    Näituse kataloog sisaldab artikleid Kõksi kodus ja võõrsil sündinud maaliloomingu ja graafika ning Tartu kolmiku kohta. Esmakordselt tutvustatakse teda ka produktiivse kunsti ja kultuuri teemadel sõna võtva kirjamehena, aktiivse kaastöölisena väliseesti ajakirjandusele, ja arhivaarina, pagulaseesti kunsti ajaloo materjalide visa talletajana. Probleemidest pagulaskunsti maailmas ja kunstniku elus annavad ettekujutuse väljavõtted Endel Kõksi kirjavahetusest Arno Vihalemmaga, tema Ystadis elanud graafikust, luuletajast ja publitsistist sõbraga. Taasavaldatud on ka Kõksi essee „Kilde Tartu profiilist”, mis annab elava ülevaate linna värvikast kultuurielust vahetult enne suuri ajaloolisi muutusi 1940. aastatel. Kõks pidas kunstnike monograafiate juures kõige tähtsamaks „igasuguseid nimestikke, mis on ju selge informatsioon ja annab tööle baasväärtuse”. Lugupidamise märgiks oleme ka meie kataloogi lisanud Kõksi teoste ja näituste

    nimestikud ning bibliograafia. Kõksi tegevuse seni lähemalt tutvustamata tahud selginesid käesolevat näitust ja kataloogi kavandades, kui avanes tema laiahaardeline tegevus kunstielu organisaatorina, kirjamehena, kriitikuna ja kultuuriloolasena.  300-leheküljelises kataloogis on enam kui 800 reproduktsiooni ja eluloolist fotot.

    Artiklite autoriteks on Reet Pulk-Piatkowska, Tõnis Tatar, Reet Mark, Ene Asu-Õunas ja Tiiu Talvistu, toimetajaks Tiiu Talvistu, keeletoimetajaks Kristi Metste, tehniliseks toimetajaks Peeter Talvistu,  resümeed tõlkis inglise keelde Kersti Unt, raamatu kujundas Andres Rõhu ja trükkis Greif OÜ.

    Kataloogi toetasid Eesti Kultuurkapital ning Erika ja Osvald Timmase Mälestusfond.

    Näitus „Endel Kõks. Vapruse, vabaduse ja rõõmuga!“ jääb Tartu Kunstimuuseumis avatuks 24. märtsini 2013.

    Olete oodatud!

  • Kaplinski paigalseis

    Andreas Ventsel

    Raske on täpselt öelda, millega on nende kaante vahel tegu: siin leidub nii esseistlikke arutlusi, katkeid entsüklopeediatest ja teistest  raamatutest, meenutusi ja unenägusid, võimalike maailmade visandusi kui ka lõikude täismahus kordusi. Isegi kui toimetajat juhtub kiusama soovimatu unustus, on viimastegi puhul tähenduslik efekt olemas! Nagu autor ise väidab, tabavad teda esmalt kujundid, pildid ja assotsiatsioonid, mis nõuavad sõnastamist, mõtteni jõudmist, tõlkimist nii endale kui ka teistele arusaadavasse keelde: „Alguses ei olnud mitte sõna, logos, vaid pildid, kujutelmad.  Logos, luukere tuleb pärast”. Seetõttu liigub lugeja sujuvalt Titanicu juurest kanarbikuni, pelga reavahetusega vahetuvad sõjaeelse Tartu pildid sõjajärgse Tartuga, niisamuti nagu üks 1944. aasta märtsiöö jättis ühe Tartu, selle „arhitektuurilise pärli”, vaid inimeste mälestustesse ja vanadele postkaartidele. Mälukillud Ameerika reisist vahelduvad mõtisklustega maakoduaknast jne. Käib  pidev mäng erinevate tekstidega, vaatepunktidega, ilma plaanita, ilma lõppeesmärgita, ilma paigata, kuhu ennast välja kirjutada. Üksnes viimased read „Alta-HelsingiVeskimõisa” ja „Veskimõisa-TartuTallinn 1991–1993” markeerivad teoste lõppu, mida oleksid võinud ilma tähendusliku kaota tähistada ka teised daatumid  ja read, sest mitte see pole tähtis.

    Neid, keda kirjandusteoreetiliste piiride vedamine kaasa ei kisu, ootab ees väli, mis avaneb žanrilisele määratlematusele vaatamata lugeja ees kaplinskilikus sügavuses, filosoofilise mõtisklusena. Umberto Eco eristab teoses „Lector in fabula” avatud teksti suletud tekstist. Kui viimane pakub ennast lugejale piiratud arvu koodide realiseeringuna, mis suunavad teda tõlgenduste kitsamale teele,  siis esimene tekstitüüp pakub lugejale võimaluse olla aktiivne osaleja tekstilise tähenduse loomisel, tühjade kohtade täitmisel. Kaplinski loodud universum on just selline avatud tekst, kus lugeja kohtub autori maailmaga ja astub sellega dialoogi kui võrdne partner. Iga lõik kõneleb teda ümbritseva lõiguga, harmoniseerudes suuremal või vähemal määral tervikuga. Tegu pole raamatuga, mis eeldab lugemisprotsessi pidevust. Õhtul suletud raamatu  võib hommikul vabalt ka teisest kohast avada, järjehoidja ei vangista tähenduse katkematut voogu. Žanriline piiritlematus, tekstiline kaos saab siin ise tähendust loovaks mehhanismiks, mis nõuab lugejalt suuremat mõttepingutust, sisseelamist ja mõistmist. Kas kivid ja puud mäletavad? Ja kui, siis mida?

    Loodusteaduslikus mõttes tundub niisugune mõte kohatu, see tähendab tal pole paika, pole asu meie kaasaegses maailmapildis.  Kaplinski meelest aga just puudes ja kivides kehastubki koha vaim – genius loci, selgemini isegi kui loomades ja inimestes. Kivid ja puud on paigalembesed. Nad hingavad kohale kohases rütmis. Tänane päev ei hooli kohast ja paiksusest, inimestele pole kohane peatuda, aga just seda nõuab koha ontoloogia: olla paigal, mitte kiirustada, mitte rutata, mitte üle libiseda. Paigalseis ei ole tagasiminek, vaid kohanemine sellega, mis on sinu ümber.  Ka leppimine, kui soovite, sest siis lepib paik sinuga. „Mu luuletused ja proosalood on samasugused koduotsimise lood, samasugused olevate ja olematute, võimalikkude ja võimatute kodude antoloogiad.” Leitu lunastab otsingute vaeva, peatab aja, ühendades otsija endaga, loob mälu. Inimesed ei mäleta, neil hakkab kaduma kohamälu. Diakroonia valitseb sünkroonia ees, aeg paiga ees. Lineaarne ajakäsitlus, mida  kihutab tagant pärale(kohale)jõudmise lootus, lootus jõuda lõpuks kuhugi välja sinna, mille inimesed ise endile sihina-eesmärgina on ette heitnud või heita lasknud – see on läänemaises kultuuris viimasel paaril-kolmel sajandil valdav. Valgustuslikud metanarratiivid nagu „progress” ja „vabadus”, mida on hüütud huulilt Bastille’ vallutamisest saadik, on viinud oma äärmustes destruktiivsete tehnoloogiateni, inimvabaduse vähenemiseni. 

    Universaalne moraal on humanismi nime all pöördunud hoopis ühtse moraali terroriks. Need, kes ei sobi ajaloo aurikule, tuleb lihtsalt üle parda heita, kuulutas üks selle usu apologeete eelmise sajandi alguses. Päralejõudmine ju lõpulejõudmist tähendabki. Titanic püüdis vangistada kiirust ja võita merd. Ja jõudis kohale, 4800 meetri sügavusele. Le Corbusier kuulutab rahvastele, kes  eelistavad kõveraid tänavaid, mis on „tujude, hooletuse, laiskuse ja loomaliku alge tulemus”, kiiret hukku. Miks? Sest inimene käib otse, tal on kindel siht, inimesel juhib mõistus tundeid ja instinkte. Tänavad on siiski jäänud, ka kõverad. Jalutajad nendel on vahetunud. Bolševikud uskusid, et nad loovad uue ühiskonna ja uue inimese, et nendega alles algab tõelise inimkonna tõeline ajalugu. Nad uskusid ka, et kommunismi ehitav inimene võidab looduse  pimedad jõud, saab jagu igasugusest stiihiast. Uues toredas maailmas pidid kaduma konfliktid inimeste ja rahvuste vahel, kuritegevus ja rumalus, inimesest pidi saama oma saatuse ja ajaloo peremees. Saigi. Mõned üksikud neist leidsid oma paiga saatuseteel Punase väljaku müüri ääres, enamik aga Siberi vangilaagrites. Võib-olla inimene ei tahagi mäletada. Või on see hoopiski võimatu õhtumaise inimese elukeskkonna tõttu? Informatsiooni fragmenteeritus,  ühiskondliku koe pidevad katkestused, identifikatsiooni olemuslik võimatus – samastuda saadakse üksnes virtuaalse maailmaga, simulaakrumitega, mis meldivad meid tegelikkusesse.

    Me oleme skisofreenilised inimesed, kui kasutada Frederic Jamesoni tähelepanekut, kuna tähistajakord on ise loomu poolest valelik. Tee on osutunud liiga vaevaliseks. Lõpuks on unustatud siht ja seegi, kas me selle kunagi üldse endale seadsime. Alles on jäänud  kiirustamine ja ähvardav tunne selja taga, et kohe-kohe me hilineme, oleme hiljaks jäänud. Koht pole enam ruumiline, see ei asu mälu koordinaadistikus, vaid on määratud sellega, et meil on ajateljel permanentselt midagi ees, mille taga me oleme. Aeg käib ikka edasi ja otsib peatajaid. Tuleb otsida teine tee ajaga võitlemisel. Ka Kaplinski ei ole kohta leidnud, kuid ta otsib, sest kuskil, nii ütleb kirjaniku sisetunne, peab asu leidma. 

    Ja mitte tulevikus, vaid ennekõike seal piirialal, kus see on kaduma läinud – minevikus. Uthas, Nevadas ja Ida-Californias kasvab üks männiliik – Pinus longaeva. Nende puude vanus ulatub üle viie tuhande aasta. Nad on sel kombel vanemad kui kõik kõrgkultuurid.Need männid on vanemad kui kõik teada olevad rahvad. Võib-olla elavad need puud üle ka veel mõnegi rahva ja kultuuri, rääkimata riikidest, uskudest ja inimestest. Nende puude pärast peaks ka jää  jääma. Kui ei ole jääd, siis pole mitmekesisust. Kui on ainult jää, siis pole samuti mitmekesisust. Ja siis on igav. Surmigav.

  • Eesti eleegiad

    Nele-Eva Steinfeld

    Heino Elleri „Viis pala keelpilliorkestrile” (1953), mille aluseks on helilooja eri aegadel loodud klaveripalad, kuuluvad paljude eestimaiste keelpilliorkestrite ja dirigentide repertuaari, neil on kindel koht ka publiku muusikalises mälus. Samuti on Arvo Pärdi teosega „Tabula rasa” (1977) kaasas käiv 30aastane ajalugu muljetavaldav. Seepärast on nimetatud teoste kõrgetasemeline ja põhjendatud ettekanne keskmisest suurem väljakutse.

    Kontserti alustati Elleri teosega ning esituses oli harjumuspärasega võrreldes mitmeid uusi taotlusi. Avaosa „Romanss” voolas küllalt ühtlaselt ning kontrastid lõikude, meeleolude ja tempode vahel olid pehmed. II osa „Tants” üllatas tavapärasest kiirema tempoga, ent kontseptsioon oli dirigendi isiksusega sobivas kooskõlas. Hästi õnnestusid vahehäältes korduvad sünkoobid, mis tegid ettekande elavaks. III osa „Tantsus” jäi pisut puudu vürtsist, mida lisaksid rütmiliselt erksamalt mängitud eellöögid. „Hällilaulu” vahelduva taktimõõduga liikumine oli lahendatud meeldivalt ning tsükli võttis kokku dünaamiliselt ja sisuliselt õnnestunult üles ehitatud „Kodumaine viis”.

    Üldjoontes oli Joosti ja TKO nägemus Ellerist õhuline ja kammerlik, sisaldades kuulama panevaid piano-värve. Iseseisvamat häältejuhtimist ja polüfooniat silmas pidades oleks esitus suurema harmoonilise pinge ning ruumilisuse võrra veelgi rikkam saanud.

    Kontserdil kõlanud muusikast kandis Tõnu Kõrvitsa kolmeosaline teos „Thule eleegiad” (2007) ainsana otsest viidet kurvatoonilisele lüürilisele muusikapalale, mida eleegia on, kuigi vihjeid eleegilisusele võib leida ka näiteks Elleri „Romanssi” lõpetavas viiulisoolos. Thule temaatika on lüürilise väljenduslaadiga subjektiivseid tundmusi eelistavale Kõrvitsale väga hingelähedane, kumades otseselt ja kaudselt läbi paljudest teostest. „Thule eleegiate” I osa „Öö pimeneb” kõlas puhanguliselt ja värvikalt, välja joonistusid selged tämbrierinevused ning meloodiakaared. Kontserdi õnnestunumaks palaks kujunes kindlasihiliselt tiksuva pizzicato-faktuuriga II osa „Kellä’”, mis põhineb setu kandleviisidel ning imiteerib kirikukelli. III osa „Ma vaatan üles mäele” on autori sõnul Saaremaa rahvaviis. Sellest pärinevad intonatsioonid on liidetud üksteisega kattuvateks kummalisteks „klimpideks”. Saaremaa rahvaviisi kasutamise idee iseenesest sobib teose konteksti hästi, võttes toeks näiteks Lennart Mere loodud seose Thule saare ehk Tule saare ehk siis Saaremaa vahel. Eesti muusikas võib aga leida erinevat rahvalauluga opereerimist ning folkloorimaterjali kasutusviisist sõltub suurel määral loodud teose ehedus ja mõju.

    Heino Elleri ühe tuntuma õpilase Arvo Pärdi „Tabula rasa” (1977) kuulub helilooja mängitavamate teoste hulka. Kaheosaline topeltkontsert kahele viiulile, keelpilliorkestrile ning ettevalmistatud klaverile nõuab ligemale 25minutilist kontsentratsiooni ning avarat kuulatamisvõimet, mis on eelduseks teose vaimsuse, selge rütmilise ja harmoonilise plaani õnnestumiseks. I osa „Ludus” solistipartiid on üsna noodirohked ning kõrges registris muusika nõuab hoolikat intoneerimist. Arvo Leiburile (I viiul) ning Harry Traksmannile (II viiul) on selline ülesanne nende viiulimängu kõrget taset arvestades mõistagi jõukohane, ent kohati häirisid väikesed ebatäpsused ning sellest tulenev mõnetine ebakindlus.

    Pärdi muusika toimimine sõltub vahest kõige suuremal määral just esitaja sisemisest hoiakust, intervallika jäägitust kuulamisest ning nootidevahelise atmosfääri tabamisest, mille kaudu on võimalik liikuda täiesti uude sfääri.

    Dirigenditöös avaldasid muljet sisukad pausitaktid, misläbi vaikusest kujunes oluline kaasarääkija teose arengul. Kuna vaikus oli tähendusrikas, oleks selle kõrval soovinud kuulda veidi suuremat muusikaliste mõtete vastandlikkust rütmilistes viiulisoolodes ning rahulikku kellakuminat sümboliseerivates viiuli-klaveri duodes. II osa „Silentium” esitus oli veenvam ning pakkus ühes heleda kirikuruumiga ilusa muusikalise elamuse.

     

     

  • Revolutsionäärid ja naiivikud, relvakandjad ja ilueedid

    Kaarel Kressa

    Kui 11. septembri lennukites oleks islamiterroristide asemel istunud väga põhi­mõttelised kunstnikud, peaks vaba maailm praegu ehk hoopis kunstivastast sõda.

    Sõpruse kinos näidatakse praegu kahte filmi, mis käsitlevad noorte inimeste suhtumist vanasse ühiskonda. Nii Hans Weingartneri “Kaswatajad” kui Thomas Vinterbergi “Kallis Wendy” näitavad domineerivatest sotsiaalsetest normidest hälbivaid isikuid, kes kehtestavad omaenda käitumiskoodeksi, mille järel satuvad otsesesse konflikti vanadesse normidesse klammerduva enamusega. Kumbki film pakub sellest kokkupõrkest esteetilises, ideelises ja ideoloogilises mõttes täiesti erinevat nägemust, kuigi nende ühiseks jooneks võiks pidada teatavat ebaharilikku idealismi.

    “Kaswatajate” ideoloogiline alus on väga selgelt määratletud. See on eesti arvustajates tekitanud võõristust: Merit Kask nendib kriitiliselt, et “nautimine on noorte vasakpoolsete idealistlike mässajate jaoks alati eluliselt oluline osa nende mässust”, andes üheaegselt hinnangu nii elunautimisele kui vasakpoolsusele. Andris Feldmanis aga süüdistab filmi kangelasi loosunglikkuses ja tahab teada, mida need imelikud noored ikkagi ise usuvad (ei ole ju võimalik, et keegi tegelikult Indoneesia lapstööliste pärast muret tunneb).

     

    Kodanlaste igavus ja hirm

    Häda nende kodanlastega! Kui pidada neile loenguid varade ebaõiglasest jaotusest, mille tagajärjel valdav osa töötavaid inimesi nälgib, hakkab neil igav. Kui aga käratada “Peksa kurnajaid!” (rääkimata kõikvõimalikest küttekehadele viitavatest hüüdlausetest), süttib neis hirm. Tee siis veel revolutsiooni. Postimehe ja Eesti Päevalehe lugejana lootsin filmi vaatama minnes naiivselt, et näen ekraanil lahti rullumas jõhkrakoelist narkopropagandat, kuid pidin pettuma. Siiski ei saa eitada, et üks kanepitõmbamise stseen filmis siiski oli.

    “Kaswatajad” sekkuvad klassivõitlusse omapärasel moel. Oma “ohvritele” põhjustavad nad pigem moraalset kui ainelist kahju, murdes liiga kenadesse majadesse sisse ja kujundades need sotsiaalse kunsti reeglite kohaselt ümber. Vastuseis ebaõiglasele rikastumisele – olgu või rõhujate arvel – teeb filmi kangelasest Janist (Daniel Brühl) tõelise luuseri, kellel pole kapitalismi tingimustes vähimatki edulootust. “Kaswatajate” tehnikaekspert Peter (Stipe Erceg) on pragmaatilisem, seega eetiliselt vähem tundlik. Kui Jani võiks võrrelda Proudhoniga, siis Peter on selle seltskonna Netšajev, kes kätkeb endas potentsiaali käivitamaks traagilist süžeepööret. Võimalikud kaalutletud või kiremõrvad jäävad siiski sooritamata. Näib, et trio naisliige Jule (Julia Jentch) on stsenaariumisse paigutatud peamiselt armukolmnurga tekitamiseks, kuid ka temas peitub suurepärane klassiteadvus ja revolutsionäärialge.

    Mõistagi on “kaswatajad” naiivsed. Teooria, et inimesed hakkavad televisiooni puudumisel rohkem mõtlema, võib tõele vastata, ent pole põhjust arvata, et nende mõtted ühiskonnale tervikuna mingit lisaväärtust toodaks. Õnneks pole nad nii sinisilmsed, et usuksid pantvangistatud rahajõmmi (Burghart Klaußner) ümberkasvamisse. Ärimees Hardenberg oli muide minu jaoks filmi põnevamaid karaktereid. Tema näoilme oma autoust kinni lüües ütleb enam kui pinnapealsed dialoogid, mille eesmärk on peamiselt pantvangistajate pehmeksrääkimine. Milleks pole muidugi vajadust, sest noored vasakpoolsed ongi reeglina pehme südamega, nagu ka Hardenberg ise ühes vestluses märgib.   

    Ehkki “kaswatajate” meetodid on ebatraditsioonilised, ei saa öelda, et nende tegevus ei oleks eesmärgistatud, olgu eesmärk kui ebareaalne tahes. Stsenaristide (Weingartner koos Katharina Heldiga) armust lõpeb film õnnelikult, noored sõidavad vastu uutele väljakutsetele ja jääb püsima lootus, et äkki nad kunagi saavutavadki midagi.

     

    Ideoloogiavaba daam pumppüssiga

    “Kalli Wendy” noorte keigaritega on teine lugu. Normist hälbimine, mis nende puhul seisneb väärikast kaevandusetööst kõrvalehoidmises, raamatute lugemises ja tobedate riiete kandmises, ei sega kedagi ega põhjusta neile probleeme. Relvakandmine, ka relvakultus näib Ühendriikide väikelinnas aga igati normaalne – korralik daam ilma pumppüssita naljalt jalutama ei lähe. Nagu näha, ei jäta ega jäta antud filmi stsenaariumi kirjutanud Lars von Trier jänkide kallal norimist. Kui püss on seinal – ja just sinna peakangelane Dick (Jamie Bell) oma “armsama” riputab –, siis võib ka filmi lõpplahendust aimata.

    “Kalli Wendy” tegelased on ideoloogiast pea täielikult vabad: nende poolt kuulutatav patsifism on samavõrd rahuarmastava iseloomuga kui nende kodumaa välispoliitika. Samas on nende tegevus märksa tõsisemate tagajärgedega kui “kaswatajate” käitumine. Film toob meelde kurikuulsad koolitulistamised, mida Ühendriikides ikka vahel ette tuleb. Mõned arvavad, et süüdi on Marylin Manson, ülejäänud jälle, et põhjuseks on relvade levik. Esmapilgul näib, et õigus peab olema esimestel, sest kes ikkagi tulistab, inimene või relv?

    Von Trier kaldub teise leeri. Tema tõlgenduses on püstol see, kes nõuab, et temast inimese pihta tulistataks. Filmi relvadest tegelastel on selgelt väljajoonistunud karakterid, neil kõigil on nimed (muide, ka näiteks meie sõjaväelased annavad oma laskeriistadele naisenime), nad on hoolivad, edevad või truudusetud. See sunnib tõmbama paralleele põhja mütoloogiaga. Hedini ja Högni loos esineb samuti mõõk, kes kord tupest tõmmatuna keeldub sinna naasmast, enne kui teda sihtotstarbeliselt on kasutatud. Edda poeemidest pärinev Tyrfing oli veel kiuslikuma loomuga, nimelt tappis ta kõik enda omanikud.

    Niisiis võib lihtsustatult arvata, et “Kallis Wendy” püüab meile, õigemini ameeriklastele öelda, et püss ei ole mänguasi. Tapvaid tegureid leidub selles filmis aga veel. Traagilist või vähemalt letaalset sündmuste jada aitab käivitada hirm. Inimesed on kuulnud, et neid ähvardab ohtlik ja kõikjal viibiv vaenlane, antud juhul on kurjuse kehastuseks noortejõugud. Kõige ohtlikum on just nähtamatu vaenlane. Tõsiasi, et gänge pole linnakeses näha olnud, veenab vanainimesi veel enam nende kurjades kavatsustes.

     

    Ilumeel ja edevus

    Ehk veelgi ohtlikum faktor on aga ilumeel, mis põhjustab inimeses edevust. “Kallis Wendy” on väga kaunis vestern. Noored keigarid surevad stiilselt riietatuna, armsam käevangus ja naeratus huulil. Dick ja Wendy saavad taas kokku ning kes julgeks väita, et filmi lõpp, mis armastajad uuesti ühendab, võiks olla midagi muud kui õnnelik.

    André Breton leidis, et lihtsaim sürrealistlik tegu võiks olla suvalise isiku pihta tulistamine. Et keigarite klubi ei motiveeri miski muu peale tegevuse enda, jõuavad nad sellele kriteeriumi täitmisele vähemalt väga lähedale, minu arvates täidavadki selle.

    Eespool vihjasin, et ka “kaswatajate” tegevust võiks tõlgendada kui radikaalset kunstiakti, paraku rikub idee ära nende ideologiseeritus. Sama häda on terrorismiga. Kui 11. septembri lennukites oleks islamiterroristide asemel istunud väga põhimõttelised kunstnikud, peaks vaba maailm praegu ehk hoopis kunstivastast sõda. Seda analoogiat jätkates vohaks kunst oma kõigis, ka süütutes vormides märksa jõulisemalt kui praegu. Igasugused oletused kunsti lõpetatuse suhtes ja arvamused, et midagi uut pole võimalik luua, oleksid pikaks ajaks kadunud, nagu hävis teooria “ajaloo lõpust”.

     

  • Teod

    Rait Avestik

    Nagu teada, on tekitatud-tekkinud uus teater ? A-teater. Oma Interneti kodulehel ütlete, et tegemist on teatriprojektiga, mis on mõeldud eelkõige noortele ja kus tegutsevad noored, kellele see on suur ja lõbus väljakutse. Kas tegemist on ajutise (kooli)teatriprojektiga või alustas tegevust siiski uus ja iseseisev teater, mis teeb plaane tulevikuks ja üritab leida oma ni??i meie teatrimaastikul? Kui ? siis millised plaanid ja milline ni???

    Meie oleme A-teatris lihtsalt esimesed lavastajad, algatajad on aga teised. Teadaolevalt on neil mitmeid plaane. Saame esimese asjaga valmis, teeme oma ringreisi mööda Eestit ära, siis näeme, mis edasi juhtub. Kooliteatriga pole meil rohkem pistmist kui see, et mõned A-teatri noortest näitlejatest seal kaasa löövad. Maastikule peaks meie ettevõtmine aga kenasti sobituma ? teater inimestele, kes ei küsi, miks etendus, miks kontsert, miks näitus, miks seanss. Vanuses pole küsimus.

    Teatrit noortele on keeruline teha. Kuidas ja kellega see A-teatris sünnib? Milline on teie repertuaar?

    On küll keeruline, aga seda harivam meile, lavastajatele. 15 noort, kes varakevadel viiest Eesti  linnast (Narva, Viljandi, Pärnu, Rakvere, Tallinn)  avalikel katsetel välja valiti, moodustavad täiuslikkusele lähedase koosluse. Hetkel on A-teatri repertuaaris üks tükk pealkirjaga ?Miski ei kinnistu. Täiuslikumalt?, mis on loodetavasti kõige rohkem noorte endi nägu.

    A-teatris lavastab Raudne Kolmik. Mis ?loom? see on?

    Viljandi kultuurikolled?i teatrikunsti eriala III lend (juhendaja Andres Noormets) poegis 2001. aastal. Välja tuli kolme peaga loom, üks pea kuulub Tagametsale, teine Kobinale, kolmas Kasele. Loom on mõtlemis- ja suhtlemisvõimeline, paneb kolmest suust korraga maailma paika, mängib Eesti teatrilavadel ja tundub, et viimasel ajal ka lavastab.

     

  • Kirjandusmaailm

    Lauri Eesmaa

    Académie Française?i selleaastase romaanipreemia pälvis Bernard du Boucheron debüütromaaniga ?Court Serpent? (?Lühike madu?), milles on juttu piiskop Montanuse reisist XIX sajandi lõpus Atlandi ookeani põhjaossa, kus ta satub ühele saarele. Auhinnale pretendeerisid veel Marie Nimier? ?La reine du silence? ja Christian Combazi ?Lion ardent?.

    Goncourt?i preemia sai Lauren Gaudé romaan ?La soleil des Scorta? (?Scortade päike?) ühe perekonna eepiline lugu läbi viie põlvkonna, nende võitlus vaesuse vastu.

    Redaunot? preemia pälvis postuumselt Irene Némirovsky romaaniga ?Suite française?, mis on osutunud müügihitiks Prantsusmaal ja tekitanud suure furoori ka Frankfurdi raamatumessil. Romaanis on kujutatud Prantsusmaa kokkukukkumist II maailmasõjas ning militaarse kollapsi mõju tavalisele inimesele, kirjaniku põgenemist Pariisist ning Saksa sõjaväe sissemarssi. Romaan on kirja pandud 1942. aastal, kirjanik ise arreteeriti ning deporteeriti Auschwitzi, kus ta ka suri. Romaani käsikiri oli seniajani Némirovsky tütarde valduses; nood ei tahtnud ega suutnud seda avaldada.

     

     

    Venemaal kuulutati välja riigi vahest olulisima romaaniauhinna Vene Booker võitja, kelleks osutus Vassili Aksjonov raamatuga ?Voltaire?iaanid ja voltaire?iannad? (?Volteriantsõ i Volterianki?). Ajalehes Novosti nimetatakse seda romaani ?prantsuse filosoofia seikluseks vene hinge steppides?. Raamat on kirjutatud XVIII sajandi vene keeles ning vaagib Katariina Suure ja Voltaire?i suhteid, käsitledes seeläbi Venemaa ning Lääne suhete ajalugu. Samas on autor sidunud juttu nii mõndagi aktuaalpoliitilist, maalides kaudselt ka pildi Venemaa tulevikust. Auhinna määramine sellele raamatule ei tulnud kirjandusringkondadele üllatusena, seda peeti suurimaks laureaadikandidaadiks. Auhinnaga peaks käima kaasas ka 15 000 dollarit, kuid kuna auhinda doteerib sihtasutus Open Russia, mille rajaja on Mihhail Hodorkovski, kelle varad on praegu külmutatud, siis pole kindel, et summa kirjanikule ka välja makstakse.

    Detsembri alguses kuulutati aga välja ka teise olulise,  Andrei Belõi auhinna laureaadid, kelleks osutusid luule kategoorias Jelizaveta Mnatsakanova luulekoguga ?Arkaadia? ning proosa kategoorias Sergei Spirihhin romaaniga ?Austria rohelised mäed?.

     

     

    Selleaastase, hispaaniakeelse maailma olulisima, Cervantese auhinna, mis antakse aastas ühele kirjanikule elutöö eest, pälvis Rafael  Sánchez  Ferlosio. 77aastaselt Ferlo­siolt on ilmunud vaid kaks romaani: ?Industrias y andanzas de Alfanhuí? (?Alfanhuí seiklused ja rännakud?, 1951) ja ?El Jarama? (1955). Viimases kujutab ta elu ühes hispaania külas pärast Hispaania kodusõda ning romaani peetakse sel ajajärgul hispaania kirjanduses valitsenud ühiskondliku realismi parimaks näiteks. Rohkelt on ta kirjutanud ka jutustusi, esseid, luulet ning ajalehekolumne.

     

     

    Vene õigeusu kirik protesteerib Mihhail Bulgakovi romaani ?Meister ja Margarita? alusel valmiva teleseeria vastu, põhjuseks kartus, et romaan maalib evangeeliumist negatiivse pildi ja võib sellega solvata usklikke või segada neid nende usus. Film kui selline ei ole õigeusu kiriku meelest adekvaatne ?anr evangeeliumi tõlgendamiseks. Kiriku kõrge esindaja isa Mihhail Dudko sõnul oli Bulgakov kahtlemata geniaalne ja kindlasti mitte kristluse vastane, kuid ta kardab, et filmis käsitletakse romaani ideestikku primitiivselt ning lihtsustatult, mille tõttu võib see saada vääralt tõlgendatud. Dudko meelest seab Wolandi, romaani Saatana kuju jutustatud ?viies evangeelium? Saatana Je?uast ehk Jeesusest kõrgema klassi intellektuaaliks ja asendab tõelise Jeesuse ?näruse filosoofiga?. Filmi re?issööri Vladimir Bortko meelest pole romaanis aga sõnagi ?viiendast evangeeliumist? või sellest, et Saatan võidaks ? filmil polevat usuga midagi pistmist. Film peaks tulema kümneseerialine, võtted algasid oktoobris Krimmi poolsaarel.

     

     

    ?otlaste lobby saavutamaks ?otimaa pealinna Edinburgh?i nimetamist UNESCO poolt esimeseks maailma kirjanduslinnaks on eesmärgini jõudmas. Nagu teatas Mounier Bouchelaki, UNESCO kultuuriasjade eest vastutav esimees, on Edinburgh?i taotlus seni veel puuduva nimetuse määramiseks vastu võetud. See oli ka üks põhjuseid, miks ?oti parlamendisaadikutel tuli kolmel novembri lõpu istungil kuulata kirjandusloenguid, lektoriks 2003. aasta ?oti raamatuauhinnaga pärjatud James Robertson. Lisaks said rahvaesindajad kingituseks ka pärjatud romaani ?Joseph Knight?. Ürituse eesmärgiks oli rõhutada ?oti ajaloos väidetavalt äärmiselt tähtsat rolli mänginud kirjanduse jätkuvat olulisust; seega peaksid saadikud lugema muude dokumentide kõrval ka ilukirjandust, mida nad ürituse Scottish Book Trustist pärit initsiaatorite arvates vaevalt küll teevad.

     

     

    Nadine Gordimeri initsiatiivil anti 1. detsembril seoses ülemaailmse aidsivastase võitluse päevaga New Yorgis välja lühijuttude kogu ?Telling Tales?, kuhu Gordimer oli palunud kaastööd 21 kirjanikult üle maailma. Osalevad kirjanikud on tõesti nimekad: teiste seas on oma tööd esitanud Günter Grass, Salmon Rushdie, John Updike, Gabriel García Márques ja Margaret Atwood. Teose müügist laekuv tulu läheb Lõuna-Aafrika aidsihaigete toetuseks. Antoloogia ei jää ainult ingliskeelseks, see on plaanis tõlkida üheksasse keelde. Raamatu koostamise idee andis Gordimerile muusikute ?Band-Aid?, millega juhtivad rokk- ja popmuusikud koguvad annetusi maailma näljahädalistele. Nadine Gordimer pidi endale tunnistama, et kirjanikud ei ole seni saanud hakkama millegi heategevuslikuga, nüüd olevat aga õige moment, et lumepall liikuma panna. Kolleegid võtsid idee vastu ?suure vaimustusega?.

     

     

    Selleaastase Finlandia auhinna pälvis luuletaja Helena Sinervo esimene romaan ?Runoilijan talossa? (?Luuletaja majas?, kirjastus Tammi). Raamat räägib soome modernistliku luuletaja Eeva-Liisa Manneri elust. ?ürii esimees professor Jukka Sarjala tõstis raamatu puhul esile selle täpset ning ökonoomset keelt, mida iseloomustab karge ilu. Samuti on kriitika märkinud, et kirjanik on suutnud äärmiselt osavalt minna Eeva-Liisa Manneri nahka, teinud seda äärmiselt südamlikult ning suure empaatiaga. Raamatus kujutatud armastuse, üksinduse ning hullumeelsuse liit on äärmiselt kaasahaarav ning liigutav, lisaks on raamatus hõrku huumorit. 1961. aastal sündinud Helena Sinervo on seni avaldanud viis luulekogu, ta on tegutsenud ka tõlkija ning kirjanduskriitikuna. Sinervo konkurentideks olid Pirjo Hassinen (?Kuninkaanpuisto?), Mikko Rimminen (?Pussikaljaromaani?), Asko Sahlberg (?Tammilehto?), Jari Tervo (?Myyrä sekä?) ja Erik Wahlström (?Den dansande prästen?).

     

Sirp