Toeta
Otsi

kultuuriajakirjandus

  • Uusdespotismi pealetung ja demokraatia tulevik

    MARI-LIIS JAKOBSON, TÕNIS SAARTS, JOONATAN NÕGISTO

    Sel kevadtalvel väisas Tallinna ülikooli ühiskonnateaduste instituudi korraldatud konverentsi „Ärevad ajad: populism ja rahulolematus demokraatiaga“ („Angry Times. Populism and Democracy Discontent“) tuntud poliitikateadlane John Keane. Keane’i peetakse üheks juhtivaks demokraatia uurijaks, kes on arvukates raamatutes mõtestanud nii demokraatia minevikku kui ka hetkeseisu. Intervjuus kõneleb Keane oma uuest raamatust „Uusdespotism“* ja populismi pealetungist tulenevatest ohtudest demokraatiale maailma eri paigus.

    Kahe aastakümne eest olid Kesk- ja Ida-Euroopa paljudele kodanikuühiskonna ja demokraatia uurijatele uue lootuse häll. Kuhu oleme nüüd jõudnud?

    Räägime üldlevinud pettumusest tulemustega, mis tõi kaasa demokraatlik siire, mida Jürgen Habermas on nimetanud järelejõudmise revolutsiooniks (the catching up revolution) ja Tim Garton Ash „refolutsiooniks“ (refolution). Selle siirde keskmes oli katse hüljata nõukogulik riigikorralduse mudel. Tekkinud uued riigid järgisid õigusriigi põhimõtteid, millega kaasnesid vabad ausad valimised, riigiettevõtete ja -varade erastamine, vabade turgude teke ning uute meedia- ja ühinemisvabadustega kodanikuühiskonnad. Tegu oli tõesti erakordse monitoorse demokraatia õitsenguperioodiga, mille tuumaks oli võimude tasakaalule üles ehitatud valitsemine.

    30 aastat hiljem on selge, et turumajandusele üleminekuga kaasnenud majanduslik ebakindlus tekitas paljudes märkimisväärset pettumust. Erastamisega kaasnenud avaliku omandi kokku­krabamine ning kasvav lõhe rikaste ja vaeste vahel – Tšehhi peaminister Andrej Babiš on kindlasti üks selle sümboleid – on põhjustanud sügavat viha, mis koos ärevusega immigratsiooni pärast on viinud näiteks Poolas ja Tšehhis uut sorti populismi tekkeni. Silmapaistev osa sellest kirjust pildist on Viktor Orbáni juhitud Ungari „refolutsioon“, mida mina nimetan uusdespotismiks. Kasutades valimisi hüppelauana on üks erakond (Fidesz) kohitsenud meedia ja kohtuvõimu, taltsutanud politsei ja luureteenistused ning allutanud riigistruktuurid. Orbánile meeldib Ungarit nimetada postliberaalseks demokraatiaks, kuid tekkinud korda võib pidada fantoomdemokraatiaks.

    „Uusdespotism“ on ka teie peatselt ilmuva raamatu pealkiri. Kuidas seda nähtust defineerida ning kas see on kanda kinnitanud ennekõike Kesk- ja Ida-Euroopas?

    Olen koondanud raamatusse väga erinevaid juhtumeid: Türgi, Venemaa, Hiina, Usbekistan, Kasahstan, Vietnam, Singapur, Saudi Araabia, Araabia Ühendemiraadid, Ungari, Valgevene. Küsin, mis on neis hoolimata kõikidest erinevustest ühist. Ajakirjanikud, poliitikud ja intellektuaalid on nimetanud neid režiime diktatuuriks, autokraatiaks, türanniaks või ka totalitaarseks režiimiks. Arvan, et tegu on väärkirjeldustega. Autokraatia mõiste eeldab, et tegu on ainuvalitsejale toetuva, lihtsa ülalt alla toimiva võimutüübiga, mida need režiimid ju ei ole. Nad ei tugine ka hirmuvalitsemisele ja masside mobilisatsioonile, nagu türannia või totalitarismi mõiste eeldab.

    Rõhutan, et väljendusviis, mida me kasutame nende XXI sajandi režiimide kirjeldamiseks, on kesksel kohal. Tahan taaselustada ühe vahepeal unarusse jäetud termini, mis ulatub vähemalt Vana-Kreekasse, kui mitte kaugemale, ja selleks on despotism. See langes omal ajal orientalistide kuritarvitamise ohvriks ja nemad seostasid despotismi ennekõike korruptsiooni, hirmuvalitsuse, homoseksuaalsuse, dekadentsi, vägivalla ja sultanismiga, tuues näiteks Hiinat, Indiat, Pärsiat ja Osmanite impeeriumi. Ometi andis XVIII sajandi keskel Montesquieu despotismi mõistele hoopis teistlaadi sisu, kirjeldades sellega eriskummalist moodsat võimuvormi, kus valitsejad näevad palju vaeva, et võita alamate lojaalsust.

    John Keane: „Uuspopulismiga käib kaasas tõmme vägivalla poole. Trump nõudis valimisüritusel, et vahelesegajad tuleb kanderaamil välja viia ja kutsus politseinikke üles mitte olema liiga pehme vahistatute vastu. Itaalias näitab Salvini üles sümpaatiat immigrante ahistavate tänavajõukude vastu. Eestis on Mart Helme tõstatanud küsimuse, kas „pervertide paraadide“ turvamine peaks olema politsei ülesanne.“ Pildil John Keane koos Tõnis Saartsi ja Mari-Liis Jakobsoniga.

    See on ülalt alla toimiv võimuvorm, mille abil tagatakse alamate vabatahtlik allumine – valitsetavad on võimuga rahul ega hakka seetõttu ka vastu. See vana termin sai Ameerika ja Prantsuse revolutsioonide lüürika osaks. XVIII sajandi teisel poolel kujunes sellest aga termin, millega kirjeldati võimutüüpi, mida tuli karta – see oli antidemokraatlik, alt üles esinduslikule valitsemisele laastavalt mõjuv võimutüüp, mis oli suuresti ohuks kogu Euroopale. Despotismi mõiste kadus XIX ja XX sajandil kasutuselt, kuid leian, et tänapäeva režiimide mõistmiseks on tarvis see taaselustada.

    Mis uusdespootlikke režiime peale eelmainitu veel iseloomustab?

    Tegu on režiimidega, kus võim toimib ülalt alla, kuid kus need, kes valitsevad, üritavad võita oma võimu all oleva keskklassi lojaalsuse. Paljudes sellise võimutüübiga riikides on võrdlemisi tugev keskklass, näiteks Hiinas peab 300–400 miljonit inimest ennast keskklassi kuuluvaks. Tegu on meediast küllastunud režiimidega, kus informatsioonivoogude kontrollimiseks kasutatakse tipptasemel tehnikat, kuid huvitaval kombel lubatakse internetis väljendada ka rahulolematuse ilminguid. Tegu on valitsussüsteemidega, mis maskeerivad vägivalda. Venemaa on näide, kus riigi vägivalda teostavad maskeeritud anonüümsed agendid. Nende režiimide juhid räägivad pidevalt õigusriigist, kuid tegelikkuses toimub valitsemine seaduste abil, mitte seaduste raamistikus.

    Väidan, et need režiimid on palju vastupidavamad, kui välistele vaatlejatele esmapilgul tundub. Tegemist on vägagi õppimisvõimeliste süsteemidega. Näiteks Hiina, Venemaa, Saudi Araabia ja Türgi kasutavad valitsemiseks tõhusalt avaliku arvamuse uuringuid. Nendes riikides, ka Hiinas, toimuvad valimised vähemalt kohalikul tasandil. Araabia Ühendemiraatides organiseeritakse „õnne foorumeid“, millega režiim kogub informatsiooni, miks alamad on teatud nähtustega rahulolematud. Kõige kaugemale arenenud ja keerukamaid näiteid sellistest õpimehhanismidest leidub Singapuris. Tegu on erakordselt stabiilse ja kasvujõulise üheparteisüsteemiga, kus valitsev Rahva Aktsioonipartei kasutab avalikke foorumeid, veebikonsultatsioone ja kohaliku tasandi kogunemisi, et paremini koguda infot oma alamate hirmu, ärevuse ja lootuste kohta.

    Tegemist on ka plutokraatiatega – kõikides nendes režiimides on patronaaž väga tugev võimu kindlustamise mehhanism. Kui tahetakse midagi tehtud saada – näiteks hankida äriluba – siis peavad olema sidemed riigiga. Venemaal peab maksma pistist, et garanteerida sõiduloa saamine. Hiinas on selle nähtuse tähistamiseks kasutusel termin guanxi, araabia keeleruumis wasta. Ülalt alla on kõik korrumpeerunud. Uued despootiad esindavad põhilist alternatiivi õigusriikluse ja võimude lahususe põhimõtteid järgivatele monitoorsetele demokraatiatele. Kõige suurem ja võimsam nendest režiimidest on muidugi Hiina, kes mängib rahvusvahelises elus samasugust rolli nagu Nõukogude Liit külma sõja perioodil. Ta on despotismi leviku vahendaja – karjajuht, kes kaitseb Iraani, Saudi Araabia ja Kesk-Aasia vabariikide režiimi.

    Kas Hiina ja Nõukogude Liidu võrdlus kandub edasi ka strateegiatele, mida rakendavad riigid, mis ei ole veel uusdespootlikud? Kas teised riigid jäljendavad Hiinas toimuvat või on märgata ka vastustrateegiate esile kerkimist?

    Kindlasti on märke, et uusdespootlikud režiimid üritavad oma haaret laiendada. Nende koostöö väljendub relvatehingutes ja gaasijuhtmete ehitamises ning ka panganduses ja finantssektoris, kus lubatakse üksteist vastastikku toetada, nt Venemaa ja Hiina. Leiame katseid haakida ennast lahti rahvusvahelisest krediidisüsteemist: hiinlased arendavad platvormi Alipay alternatiivina USA dollarile, Mastercardile ja Visale. Uusdespootidest suurvõimude globaalne ja poliitiline roll meelitab kahtlemata järele tegema. Hea näide on Myanmar, mille kohta püsis suur lootus, et Aung San Suu Kyii seljatab lõpuks riiki valitsenud sõjaväelise diktatuuri. Hiina on suutnud aga selles riigis toimunu oma kasuks pöörata – seda väljendab ka muutus Suu Kyii sõnavaras, kes räägib nüüd harmooniast, ühiskondlikust korrast ja majanduslikust ühtlustamisest, vaikides seejuures rohingjade kriisist ja tervitades Hiina kapitali tulekut. Myanmar on hakanud kiiresti integreeruma „Hiina tsooniga“.

    Ometi leiame näiteks Ukrainas ja Hongkongis ka märkimisväärset vastupanu. See seisneb pühendumises demokraatiale, vabale meediale, seaduste ülimuslikkusele ja võimu hajutamisele. See, et uusdespotism levib ja võidutseb nn liberaalse demokraatia arvelt, on tõusnud ülemaailmse tähtsusega küsimuseks. Meenutame, et aastatel 1989–1992 toimunud „refolutsioonide“ paiku levis lootus, et õigusriigi ja võimude lahususe põhimõttele tuginevast demokraatiast saab universaalne riigikorralduse vorm. Fukuyama teatavasti on pakkunud, et liberaaldemokraatiast saab universaalne idee, kuna Nõukogude Liidu kokkuvarisemise järel puudusid sellele konkurendid. Tema ameeriklasest kolleeg Samuel Huntington rääkis demokraatia kolmandast lainest. Kolmkümmend aastat hiljem on olukord palju süngem ja ka mitmetahulism.

    Kevadtalvel Tallinna ülikoolis toimunud konverentsil oli keskseks mõisteks populism. Kuidas defineeriksite populismi ning kuidas on see seotud uusdespotismiga?

    Nii nagu demokraatia, kapitalism, riik, kodanikuühiskond ja inimõigused, on ka populism väga mitmeti mõistetav nähtus, mis naudib nüüd suurt renessanssi – räägitakse „populistlikust momendist“ ja „populistlikust ajastu vaimust“. See on poliitika stiil, mis on omane teatud sotsiaalsetele liikumistele, erakondadele ja valitsustele, kes räägivad pidevalt rahvast ja sellest, et rahvas peab olema suveräänne. Sellest tulenevalt on populism tihedalt seotud demokraatiaga. Populism toetub demokraatiaga kaasnevale ühinemisvabadusele, näiteks õigusele kuuluda erakonda. Populistid osutavad olemasolevatele ebakõladele ja teatud dekadentsile tänapäeva demokraatiates: kasvav lõhe rikaste ja vaeste vahel, poliitikud on korrumpeerunud, erakonnad valijatest võõrdunud jne. Sellel uuel „rahvakesksel“ poliitikastiilil on ka demokratiseeriv mõju, mis tekitab avalikkuses uut huvi poliitika vastu. Viha ja pettumustunde kaudu rahva mobiliseerimine tekitab parema elu lootust. Seda poliitilist stiili näitlikustavad tänapäeval kõige eredamalt USA president Nr 45, Brasiilias Jair Bolsonaro, Filipiinidel Rodrigo Duterte, Ungaris Viktor Orbán, Poolas Jarosław Kaczyński jt.

    Kui demokraatia seisukohast on populism isegi positiivne, miks peaksime üldse muretsema?

    Mind huvitavadki uuspopulismile omased patoloogilised nähtused – juba definitsiooni järgi on populismile omased (üldjuhul meessoost) esile kerkinud demagoogid, kes kuulutavad enese fiktiivse „suveräänse“ rahva avatarideks. Need jõumehed on justkui rahva kõhurääkijad. Nagu Mehhiko päritolu kirjanik Enrique Krauze on märkinud, on caudillo ehk demagoog või jõumees omane kõikidele populistlikele liikumistele. See pidas paika nii toona Ladina-Ameerikas kui ka meie ajal Erdoğani, Bolsonaro ja teiste näitel.

    Ungaris on teada-tuntud lugu, kuidas veel enne peaministriks saamist külastas Orbán üht sõpra, kelle abikaasa hakkas puhastama tema kingi. Orbán küsinud naise käest, miks ta seda teeb, mille peale naine vastanud: „Tahan, et saaksin öelda: olen puhastanud järgmise Ungari peaministri kingi.“ Selle peale hakkas Orbán ise puhastama naise kingi, kuna siis sai ta öelda, et järgmise Ungari peaministrina on puhastanud tema võimule aidanud tavaliste inimeste kingi. Erdoğan väidab tihti, et Jumal on türgi rahva poolel ning et tema on vaid rahva tahte väljendus. See tekitab kummalise arenemiskäigu, kus need „rahva teenrid“ väidavad, et tegelikult on nad demokraatliku riigi eesotsas.

    Populistid tunnevad vastumeelsust keerukuse ja ideede paljususe suhtes, nad soovivad poliitikakujundamist lihtsustada. Uuspopulistlikku poliitikastiili iseloomustab ka „meie“ rõhutamine (in-grouping), mis muu hulgas avaldub liitlassuhtete sõlmimises jõukate ja mõjukatega. USA president Nr 45 lubas „soo kuivendada“, kuid ometi oli tema esimeses valitsuses rekordiline arv miljardäre.

    Selle kõrval toimub ka „teisese“ rõhutamine (outgrouping) – tuleb välja, et „rahvas“ ei ole sama, mis on lihast ja luust rahvas. Populistid panevad rahvast kokku fiktiivse pildi, kus teatud rühmad on välistatud. XIX sajandi lõpu Ameerika populismis olid nendeks hiinlased ja itaallased, eriti seda päritolu naised. Tänapäeval jäetakse välja moslemid, geid, lesbid, puuetega inimesed jt. Huvitaval kombel on „rahvast“ kaitsval ja võimustaval poliitikastiilil märkimisväärne välistav mõju. Sellest tuleneb põhjus, miks uuspopulism on nii kiindunud riigi­piiridesse ja see väljendub „rahvusliku suveräänsuse“ retoorikas.

    Pole ka kokkusattumus, et uuspopulismiga käib kaasas esteetiline tõmme vägivalla poole. Nägime seda 2016. aastal, kui Nr 45 nõudis valimisüritusel, et vahelesegajad tuleb kanderaamil välja viia ja kutsus politseinikke üles mitte olema liiga pehme vahistatute vastu. Eestis on Mart Helme tõstatanud küsimuse, kas „pervertide paraadide“ turvamine peaks olema politsei ülesanne. Itaalias näitab Salvini üles sümpaatiat immigrante ahistavate tänavajõukude vastu. Indias nimetas president Narendra Modi Uttar Pradeshi osariigi juhtministriks usujuht Adityanathi, kes enne ametisse astumist juhtis moslemeid ja teisi vähemusi kaigastega peksnud relvastatud jõuku. India juhtumid on kindlasti kõnekas näide sellest, kuidas kasvavat vägivalda kasutatakse rahva nimel. Tegemist on valitsusega, kes on pühendunud „India rahvale“, kuid ometi tahab kodakondsusseaduse muutmise ja muude vahenditega rahva hulgast välja jätta kuni 200 miljonit moslemit. India valitsus leiab toetust paramilitaarsetelt gruppidelt nagu RSS – tegemist on maailma suurima demokraatiaga!

    Uuspopulism on kõikjal tõusulainel, saades jõudu eri tüüpi rahulolematuse ärakasutamisest, näiteks rahulolematusest sotsiaal-majandusliku olukorraga. Hiljutised küsitlused näitavad, et vähemalt 70% ameeriklastest ei usu, et nende lapsed hakkavad elama sama jõukalt nagu nad ise praegu. Rohkem kui 70% usub, et Ameerika on allakäigutrepil, ning 60% ameeriklastest ei suudaks oma säästudest hädaolukorras katta 400 dollarit. Seega materiaalne rahulolematus, aga ka hirm identiteedi kaotamise ees. Näiteks Ungaris ja Ameerika Ühendriikides hoiatavad populistid domineeriva (tüüpiliselt valge ja meessoost) identiteedi hääbumise eest ja lubavad näidata koha kätte gruppidele, kes sinna hulka ei kuulu.

    Niisiis, kas populism võib saada sillaks uusdespotismi?

    See on mu uue raamatu üks kandvaid ideid. Vaadates Ameerika Ühendriikides – maailma kõige võimsamas demokraatias – kujunevat arengut, kus praegu ametis olev president on suutnud (ja näib, et suudab novembris uuesti) valimised võita just „rahva nimel“. See president on Ameerika „taas võimsaks tegemise“ nimel kindlustanud piire, ehitanud müüre, levitanud vägivalla eetost, apelleerinud meiesusele ja teisesusele ning üldiselt esinenud kui rahva avatar.

    See hävitab otseselt demokraatia järelevalve institutsioone. Nagu näitab hiljutine tagandamisjuurdluse (impeachment) läbikukkumine, on ta seadusandliku võimu kohitsenud. Tal on nüüd kontroll ülemkohtu üle ning varsti langeb tema kontrolli alla ka USA keskpank. Ta üritab neutraliseerida iseseisvat ekspertiisi, mida näitab keskkonnakaitseagentuuris (EPA) toimuv ning rohkem kui 20 suursaadiku ametikoha täitmata jätmine. Võiksin veel pikalt jätkata – õigupoolest üritab ta nõrgestada institutsioone, mis ohustavad tema tagasivalimist.

    Kas praegune populismilaine USAs võib lõpuks päädida uusdespootliku valitsuskorra kehtestamisega? Kui arvate, et tegu on hullumeelse väitega, siis palun teil arvesse võtta kaht juhtumit. Esimene neist on Orbáni juhitud Ungari, kus natuke rohkem kui aastakümne jooksul on riigist saanud fantoomdemokraatia või maffiariik, nagu mõned ungarlased seda kutsuvad. Teine juhtum on Erdoğani Türgi. Türgi suhtes valitsesid kunagi suured lootused, et sellest saab sidusalt toimiv, sõjaväelise diktatuuri ületanud islamiusuline riik, kus õigusriiklusel põhinev võim viib vabade valimiste, konstitutsioonilise demokraatia ja kodanikuühiskonnani. Ometi oleme näinud hoopis kiirenevat siiret uusdespotismi poole.

    Alustasime juba juttu populismi allikatest. Rääkisime majanduslikust ebavõrdsusest. Pippa Norris ja Ronald Inglehart aga räägivad mõlemast, nii väärtuskonservatiivsest vastureaktsioonist kui ka majanduslikest argumentidest. Kas arvate, et need kaks põhjust on enam-vähem võrdse kaaluga?

    Populismi esiletõusu puhul on tegu mitme teguri koosmõjuga, mis on mõjutatud ka laiemast olukorrast. Ingleharti ja Norrise väärtuskonservatiivse vastureaktsiooni argument tundub mulle iseenesest usutav. Selle idee järgi leidub riike, kus suures mahus immigratsioon ning mitmekultuuriliste ühiskondade teke põhjustab paljudes elanikkonna segmentides ärevust. Elanikkond muutub rahutuks ja populistid üritavad seda maksimaalselt ära kasutada. Umbes 40% Ameerika elanikkonnast on niimoodi kirjeldatav. Need ei ole ilmtingimata vähese jõukusega või prekariaati kuuluvad inimesed. Ingleharti ja Norrise tees on siiski liialt optimistlik.

    Nende kultuurilise moderniseerumise teooria eelduseks on, et pikas perspektiivis murravad väärtuskonservatiivse vastureaktsiooni selgroo pöördumatud demograafilised suundumused. Sellisel juhul on 2035. aastaks Ameerika Ühendriigid riik, kus valged ei ole enam enamuses. Nr 45-t toetavad valged anglosaksi protestandid jäävad loomulike demograafiliste protsesside toimel vähemusse. Asi pole minu meelest siiski nii lihtne, populism on palju komplekssem fenomen.

    Minu arvates peaksid uurijad populismi puhul keskenduma ka seostele populismi ja nostalgilise impeeriumi­ihaluse vahel. Ühendkuningriigis, Ameerika Ühendriikides, Hiinas ja Venemaal – kõigil neil on imperiaalne minevik ja populistid kutsuvad neid nüüd üles impeeriumi taaselustama. Erdoğan räägib Osmanite tsivilisatsiooni taassünnist, kus Türgi „saab taas võimsaks“, nagu ka Nr 45 tahab „Ameerika uuesti võimsaks teha“. Ka Johnson ihkab inglaste tüüritud ülemaailmse haardega Suurbritanniat. Putini riiklikult juhitud populism toitub nostalgiast ja fantaasiatest „Suure Vene tsivilisatsiooni“ taassünni järele. Kõik see on praegu väga vähe uuritud teema.

    Üheks populismi esiletõusu põhjuseks on olnud ka meedia. Te olete kirjutanud palju meediast ja kommunikatiivsest üleküllastumisest. Milline on seos mediatiseerumise ja populismi tõusu vahel?

    Me oleme veel lõpetamata kommunikatsioonirevolutsiooni keskmes, mille juured peituvad kusagil 1950. aastates. Selle revolutsiooni käigus on raadio, televisioon ja trükiajakirjandus kaotamas oma keskset rolli ning digitaalsetel võrgustikel põhinev meedia on tunginud kõikidesse valdkondadesse. Mar­shall McLuhani ja Harold Innise Toronto kommunikatsiooniteooria koolkond tuletab meile meelde, et iga kommunikatsioonirevolutsiooniga – kaasa arvatud trükipress, raadio ja televisioon – kaasnevad teatud fantaasiad, lootused ja hirmud. Igal kommunikatsioonirevolutsioonil on ka tumedam pool. Nimelt kasutavad populistid ja uusdespootiad ülemaailmset liikumisvabadust, informatsioonivabadust ja arvamuste mitmekesisust oma võimu kindlustamiseks. Tegu on digitaliseeritud režiimidega, nende internetikiirus on rahvusvaheliselt konkurentsivõimelisel tasandil ning mobiiltelefonid on levinud kõikjal. Nii Hiina, Vietnam kui ka Venemaa püüavad ligi meelitada suuri IT-ettevõtteid.

    Populistid kasutavad ära lõpetamata kommunikatsioonirevolutsiooni, rünnates peavoolu meediaplatvorme. Bolsonaro tervitas oma valimisvõitu Facebooki kaudu, Nr 45 on tweeter-in-chief. Nad kasutavad digitaalset kommunikatsioonivõrgustikku, et levitada sõnumit, mis tihtilugu sisaldab mõttetust ja väärinformatisooni. Nad tekitavad vastumeelsust kõikide institutsioonidele, mis nende eesmärkide elluviimist takistavad. Nad levitavad populismi kõikidesse eluvaldkondadesse. Selle tagajärjeks on era- ja avaliku sfääri piiride kadumine. Praegune kommunikatsioonirevolutsioon tungib väga sügavale ellu – mõelgem vaid mobiiltelefoni mõjule, kuidas see on era- ja avaliku sfääri piiri hägustanud.

    Kuid kommunikatsioonirevolutsioon võimaldab ka nn digitaalseid vastuhakke (digital mutinies), s.t vastuhakku populismile ja uusdespotismile. Hongkong on erakordne näide, kus alguses noored ja siis enamik linna seitsmemiljonilisest elanikkonnast on kasutanud uusi digitaalsed platvorme, et hakata vastu rahvavabariigi survele, mis nende silmis on kolonisatsioon. Nad ei taha saada üheks paljudest Hiina linnadest. Oleme näinud muidki vastuhakke uuspopulismile, nt #MeToo, Black Lives Matter ja Extintion Rebellion liikumine või Ukraina Femen, kui need omal ajal naeruvääristasid Berlusconit. Kõik need on näited, kuidas uut meediat kasutatakse kodanikuühiskonna ja monitoorse demokraatia kaitseks.

    Mida me saame veel ära teha, et kaitsta end populismi ja uusdespotismi pealetungi vastu?

    Võimalik, et elame perioodil, mil võimu hajutavad monitoorsed demokraatiad täielikult nõrgenevad ja tulevik kuulubki uusdespootiale. Mida saame teha, selleks et seda siiski ei juhtu? Minu lihtne soovitus on, et demokraadid – nii kodanikud kui ka poliitikud – peavad pöörama tähelepanu Augeiase tallide puhastamisele. Maailmas – geopoliitilise keskmega Aasia ja Vaikse ookeani piirkonnas –, kus uusdespotism on paljudes riikides juurdumas, on keskne küsimus institutsionaalsete innovatsioonide ning uue demokraatia renessansi võimalikkus. Just seda pean ma silmas tallide puhastamise all: poliitikast musta raha väljajuurimine, korruptsioonivastaste institutsioonide ehitamine ja tugevdamine, elujõulise uuriva ajakirjanduse kindlustamine, pluralistiku ja vägivallata kodanikuühiskonna taaselustamine. Eelkõige tähendab see piiriüleste koostöövõrgustike arendamist monitoorse demokraatia kaitseks.

    Arvestades Hiina despotismi mudeli edu ja demokraatia vähikäiku Ameerikas, tundub mulle, et Euroopa ees seisab XXI sajandil väga tähtis ülesanne kaitsta monitoorset demokraatiat ja tagada selle ellujäämine. Kas Euroopa suudab püsida konstitutsioonilise, võimu jagava ning kõikide kodanike võrdsete õiguste eest seisva demokraatiamudeli lipukandjana – see on üks meie ajastu peaküsimusi.

    Rääkisime ennist demokraatiate tulevikust ning võimalikest meetmetest uue despotismi vastu. Olete oma raamatutes väitnud, et demokraatia ei taga majanduslikku jõukust, kõrgel tasemel inimarengut, rahu ega muud head ja kasulikku. Praktilisest vaatest on demokraatia seega kasutu. Miks üldse demokraatia ellujäämise pärast võidelda? Mis on demokraatia väärtus?

    See on fundamentaalne küsimus. Peaaegu 30 aastat eeldati, et demokraatia võidutseb, kuna „nemad“ muutuvad täpselt meiesuguseks, nagu Bill Clinton on öelnud. Nüüd teame, et nii ei läinud. Ma vaatlen oma raamatus demokraatia õigustamiseks kasutatavate argumentide vägagi laia repertuaari. Hämmastaval kombel 90% nendest õigustustest enam ei kehti. Vana-Kreeka näidendite ja luule põhjal teame, et Ateenas oli keskne demokraatiat pooldav argument see, et demokraatia tingimustes said ateenlased sõjaliselt tugevaks – tagasi vaadates tundub see väga veider. Selle argumendi taaselustas enne Iraagi sõda George W. Bush, kes väitis oma kõnedes, et demokraatiate arvu suurenemine ei ole kokkusattumus ja USA viib jõuga demokraatia Iraaki. Leidub argumente, et demokraatiad tagavad kiire majanduskasvu või toovad rahu, aga need ei pea paika. Varauusajal leidus ka palju õigustusi, kus demokraatiat käsitleti jumalast antuna. Näeme seda orjusevastase liikumise puhul, mis oli esimene suur modernse maailma liikumine – nende kirjutistes väidetakse, et jumal on andnud meile demokraatia. Süvitsi lugedes aga ilmneb, et tegu oli protestantliku jumalaga, mis oli muidugi halb uudis katoliiklastele, moslemitele, budistidele ja juutidele.

    Niisiis oleme tagasi küsimuse juures, mis siis on demokraatias nii head ja ihaldusväärset. Mida head on võimude lahususes ja avalikkuse järelevalves, et piirata võimu meelevaldset väärkasutamist? Mida head on poliitilises vormis, mis on pühendunud inimeste võrdsusele – uskumusele, et mitte keegi pole piisavalt hea ega usaldusväärne, et valitseda teisi? Olen püüdnud demokraatiat ümber mõtestada kui meelevaldse ja kuritahtliku võimu piiramise üht olulisimat instrumenti, sõltumata sellest, kus seda võimu rakendadakse. See kehtib kodumajapidamiste, riikide ja ka korporatsioonide kohta, näiteks Facebook kogub salaja ärilistel põhjustel üüratutes kogustes isikuandmeid ilma meie nõusolekuta. Niisiis on demokraatia seni parim meie käsutuses olev relv võitlemaks meelevaldse võimu vastu kõikides selle avaldumisvormides nii poliitikas, magamistoas kui ka lahinguväljal.

    Elame sajandil, mil tuumarelvade, genotsiidide ja keskkonnareostuse tõttu ripub pea kohal pidev katastroofioht. Lisaõigustus demokraatiale (mõtestatud kui võimu avalik järelevalve) on võime neid katastroofe ära hoida. Toon mõned näited. Oma raamatus „Power and Humility“ olen uurinud kolme suurt katastroofi: Fukushima tuumajaama katastroof Jaapanis, naftaettevõtte BP naftaplatvormi Deepwater Horizoni tekitatud naftareostus Mehhiko lahes ja USA vanima panga Lehman Brothers kokkuvarisemine viimase majanduskriisi alguses. Hoolimata kriiside erinevusest ilmnes nende juhtumite märkimisväärne ühisosa: kõikidel nendel organisatsioonidel olid suhtekorraldusosakonnad, kes kaitsesid neid väljast ja seest tulevate halbade uudiste eest – avaldati ainult häid uudiseid. Nad muutusid patoloogiliselt enesekindlaks ja ülbeks. Absoluutne võim pimestab ja kipub viima rumalate otsusteni, samal ajal kui korruptsioon vohab. Kõik kolm juhtumit põhjustasid miljonitele kohutavat kahju.

    Me elame ühiskonnas, kus liigne enesekindlus ja ülbus (hubris) on alaline probleem. Hiina valitsus pistab praegu rinda koroonaviirusega (intervjuu on tehtud veebruaris 2020 – toim). Neil puudus järelevalve turgudel, mis on patogeenide kasvulavaks. Kui koroonaviirus avastati, tehti kõik, et võime avaliku kriitika eest kaitsta ja sellega tehti viirusest ülemaailmne probleem. Kui võimu üle ei peeta avalikku järelevalvet ega saa teha kriitikat, siis viib see varem või hiljem saatuslike tagajärgedeni. See kehtib riikide, ettevõtete, vabaühenduste ja aina rohkem ka looduskeskkonna kohta. Demokraatia manitseb meid ettevaatlikkusele – ta hoiatab liigse enesekindluse ja ülbuse eest.

    See oli siis oikumeeniline demokraatia õigustus. Ma ei osutanud kordagi jumalale või jumalatele. Ma ei rääkinud ka liberaalsest demokraatiast. India ei ole liberaalne demokraatia, nagu ei ole ka Taiwan jne. Nii nagu mina seda näen, siis on demokraatia tuumaks ennekõike inimese võrdsus ja vastastikused kontrollimehhanismid, mis tagavad võrdsema ja tasakaalustatuma võimujagamise gruppide ja institutsioonide vahel. Seejuures ei kaotata hetkeski valvsust võimu kuritarvitamiste suhtes. Praegu on see meie leiutatud parim relv. Kui see ei ole usutav, siis on demokraatia vastaste kord põhjendada, mida head on piiramatus meelevaldses võimus.

    * Keane, John (2020, ilmumas). New Despotism. Cambridge, MA; London: Harvard University Press.

    Tõlkinud Joonatan Nõgisto

  • Eesti teatri kannatuste kevad

    TAMBET KAUGEMA
    Eesti teatri kannatuste kevad

    Eriolukorra tõttu on teatrid katkestanud etendustegevuse ning praeguse seisuga kuni juuni lõpuni vahetult publiku ees etendusi ei anta. Valituse otsusel mais ja juunis Eestis avalikke üritusi ei korraldata, suurürituste keeld kehtib 31. augustini. Seda, kas ja mis tingimustel saavad juulis ja augustis toimuda piiratud külastajate arvuga üritused, sealhulgas teatrietendused, otsustab valitsus maikuu jooksul. Kultuuriministeerium on töötanud välja meetmed, kuidas teatreid ja etenduskunstide valdkonnas tegutsevaid vabakutselisi loojaid raskest ajast üle aidata.

    Kas kultuuriministeeriumil on umbkaudne ülevaade, kui palju tulu on jäänud teatritel poolteist kuud väldanud eriolukorra ajal saamata?

    Teatrivaldkonda tabas eriolukord kõige hoogsamal müügiajal: märts on teatavasti teatrikuu ning märtsis-aprillis müüakse ka suvelavastuste ja osas teatrites juba ka uue hooaja etenduste pileteid. Peale selle jäi eriolukorra ajal ära üle 30 esietenduse, millest osa ei toimugi, osa lükkub sügisesse. Niisamuti ripub küsimärk suvelavastuste kohal.

    Hinnanguliselt saab öelda, et eriolukorra perioodil (praeguse seisuga kaks kuud) jääb teatritel saamata üle 4,6 miljoni euro. Siia lisanduvad veel ära jäävad suvelavastused juunis ning enne eriolukorra pikendamist juulisse ja augustisse planeeritud sisehooaja alustamisest tekkivad kahjud. Paratamatult ei ole võimalik lükata kõiki etendusi septembrisse või teha juulis-augustis vabas õhus, sest suveilm on meil teatavasti heitlik.

    Kas auku teatrite eelarves süvendavad üksnes müümata jäänud piletid või on ka muid tuluallikaid, mis viirusekriisi tõttu on kokku või lausa tilgatumaks kuivanud?

    Kindlasti mõjutavad seda auku eelarves kõik kuivanud allikad kokku. Saamata jääb ju ka renditulu, kohvikutulu, kavade müügitulu, välismaiste festivaliesinemiste honorarid, koolituste, haridusprogrammide ja õpitubade tulu. Osaliselt viiakse haridustegevusi ellu e-kanalite vahendusel, kuid see on võimalik vaid väheste programmide puhul.

    Katre Väli: „Etendusasutustelt ootame 2020. aasta uusi eelarveplaane ja ülevaadet tegevuskavades tehtud muudatustest kriisiga kohanemiseks. Samuti täpseid arvutusi eriolukorra ja piirangute tõttu kantud kahju ja saamata jäänud omatulu kohta.“

    Kes kriisis tõttu rohkem kannatavad, kas väikesed erateatrid või suured repertuaariteatrid?

    Kui vaadata puhtalt arve, siis muidugi on kõige suurem miinus neil, kellel on kõige suuremad saalid ja kõige rohkem ära jäänud etendusi, ent kõige rohkem kannatavad ilmselt siiski need teatrid-trupid, kes mingeid toetusi ei saa, eriti tegevustoetust ministeeriumilt. Eriti need lavastusprojektid, mille esietendus oli planeeritud märtsi teise poolde või aprilli ning millel oli näiteks kümme väljamüüdud saali. Loominguline meeskond ootab oma tasu, etendustest ilma jäänud publik (vähemalt osa neist) tagasi oma piletiraha, aga raha uute etenduste tegemiseks pole. Loodetavasti 2020. aasta toetussummasid ei kärbita ning kõik toetuse saajad peaksid ka oma teise poolaasta rahasummad kätte saama. See annab mingi võimaluse ellu jääda ja teha kokkuhoiuplaane.

    Omatulust sõltuvad oma tegevuses aga kõik etendusasutused, suurusest olenemata. Ka repertuaariteatritel sõltub kogu uuslavastuste väljatoomine teenitud omatulust. Suurtel teatritel on ehk keerulisem teha paindlikke n-ö digiteatri plaane, mida jällegi väiksemad kooslused saavad (ja ongi) välja mõelnud. Neid mitmesuguseid platvorme on juba kümneid (nt Kinoteater, teater Piip ja Tuut, e-lektroni avafestival, ERRi portaaliteater jt). Kultuurkapital on näidanud oma toetuste osas samuti paindlikkust ning võtnud vastu uusi stipendiume eriolukorra perioodiks.

    Kultuuriministeeriumi kriisi­paketiga plaanitakse toetada teatreid kokku nelja miljoni euroga. Millised teatrid ja kuidas saavad sellele toetusele kandideerida?

    Taotlema saavad tulla nii ministeeriumist toetust saavad kui ka toetuseta etendusasutused (v.a harrastusteatrid), kes on esitanud oma repertuaaristatistika andmebaasi statistika.teater.ee. Etendusasutustelt ootame 2020. aasta uusi eelarveplaane ja ülevaadet tegevuskavades tehtud muudatustest kriisiga kohanemiseks. Samuti täpseid arvutusi eriolukorra ja piirangute tõttu kantud kahju ja saamata jäänud omatulu kohta.

    Taotlemine käib taotluste menetlemise süsteemi e-keskkonnas ning toetusi jagatakse proportsionaalselt, arvestades kõigi taotlejate taotletud summa mahtu ja meetme rahalist suurust. Soovitame kõigil etendusasutustel vaadata üle juba toimivad meetmed, sh töötukassa pakutu, ja kasutada tingimuste sobivuse korral neid. Täpsemad meetme tingimused, nõutud dokumentide loetelu ja vooru kuupäevad on leitavad kultuuriministeeriumi kodulehelt.*

    Kriisipaketi raames tahetakse abistada ka vabakutselisi loovisikuid senisest suuremate loometoetustega, mille tarvis on planeeritud lisaeelarvesse 4,2 miljonit eurot. Kuidas ja milliste reeglite järgi on etenduskunstide valdkonna vabakutselistel loojatel võimalik seda toetust saada?

    Loovisikute ja loomeliitude seaduse (LLS) ajutiselt kehtivad tingimused näevad ette, et eriolukorra ajal ja kuus kuud pärast selle lõppu võib loometoetust taotleda ka isik, kes on viimase kahe aasta jooksul loometoetust saanud ja kes taotlemisele eelneval kuul on teeninud tulu kuni ühe miinimumpalga ulatuses – ning seda ei ole piiratud loometegevusega. See avardab loovisikute võimalusi ega karista täiendava teenistuse leidmise eest keerulistel aegadel.

    Illustreerimiseks mõned arvud. 2019. aastal maksid loomeliidud vabakutselise loometoetust kokku 100 isikule, loomeliitudesse mittekuuluvaid toetuse saajaid oli peale nende veel 17. Riigieelarvesse lisaeelarvega lisanduv summa võimaldaks 2020. aastal loometoetust tagada kokku 1200 isikule. Vabakutselistele taotlemise protseduur ei muutu, kuid seadusemuudatuse jõustudes muutuvad taotlemise tingimused leebemaks. Nagu ikka, saavad seda toetust taotleda ka loomeliitudesse mittekuuluvad vabakutselised, pöördudes kultuuriministeeriumisse. Lisaks eeldame, et loomeliidud kasutavad loometoetuste maksmiseks ka varasemate aastate jääke, tagades nii võimalikult paljudele võimaluse saada keerulisel ajal miinimumsissetulekut.

    Kas on põhjust arvata, et pärast viirusekriisi ja sellega kaasneva majanduskriisi lõppu jääb Eestis teatreid-truppe ja esietenduvaid lavastusi senisest märksa vähemaks? Kas või mõneks ajaks?

    Mõneks ajaks kindlasti. Juba praegu tõmmatakse kulude kokkuhoidmiseks planeeritud uuslavastusi mängukavast maha või lükatakse edasi teadmatusse. Ka praegu kõik sügiskuudesse kuhjatu ei saa ilmselt ressursside nappuse tõttu nii suurelt toimuda. Seejuures ei oska keegi praegu ennustada, kas pärast viirusekriisi jääb peale inimeste hirm kokkupuute ees või suur soov kellegagi koos kultuuri nautida, ja just elavat, siin ja praegu kultuuri, mitte ekraani vahendatut.

    *Vt www.kul.ee/kriisiabi ja www.kul.ee/kriisiabi-etendusasutustele

  • Aeg inventuuri teha

    MARIA MÖLDER
    Aeg inventuuri teha

    Muusikavaldkonnas on pikisilmi oodatud, millised meetmed võetakse Eestis tarvitusele, et korvata eriolukorras seisma jäänud muusikaelu tõttu saamata jäänud tulusid. Nüüd paistab tunneli lõpus natuke valgust, sest juba lähipäevil saab ministeeriumile esitada muusikavaldkonna erakorralise toetuse taotlusi. Peale toetusmeetmete tutvustab kultuuriministeeriumi muusikanõunik Madli-Liis Parts siinkohal põhjalikult olukorda, milleks tuleb praeguse harukordse seisaku tõttu muusikavaldkonnas tegutsejatel üldse valmis olla.

    Millised olid pärast eriolukorra välja­kuulutamist ministeeriumi esimesed sammud, et kultuurivaldkonda ja kitsamalt muusikavaldkonda kriisiolukorras aidata ja toetada? Millised institutsioonid on olnud muusikavaldkonna olukorra selgitamisel ja meetmete kujundamisel tähtsamad koostööpartnerid? Kuidas on edenenud suhtlus valdkonnaga?

    Juba enne eriolukorra väljakuulutamist oli selge, et ees on keerulised ajad. Esmalt suhtlesime valdkonna siht­asutustega ja ka festivalikorraldajatega, kelle üritused pidid toimuma märtsis-aprillis. Tallinn Music Week’i, „Jazzkaare“ ja Eesti muusika päevade korraldajad pidid võtma vastu kiire otsuse, kuna festival oli ukse ees ja märkimisväärsed kulud juba tehtud. Professionaalidena ei jäädud ootama eriolukorda, vaid pöörduti omal algatusel rahastajate ja partnerite poole, et leida plaanidele uus lahendus. Palju tuge saadi terviseametilt. See oli enne eriolukorda.

    Muusikavaldkonna sees jõuame üksikisiku tasandil muusikuteni ja muusikaelu korraldajateni kõige kiiremini tänu esindusorganisatsioonidele, kellega jagame kõige värskemat kinnitatud infot. Meie lähimad partnerid on Eesti Interpreetide Liit, Eesti Heliloojate Liit, Eesti Esitajate Liit, Eesti Muusikanõukogu, Music Estonia, Eesti Jazzliit, Eesti Pärimusmuusika Keskus, Eesti Autorite Ühing, Eesti Muusikafestivalide MTÜ, Eesti Fonogrammitootjate Liit ja Eesti Kooriühing. Olen kindel, et nende vahendusel jõuab korrektne info operatiivselt organisatsioonide liikmeteni ja ka vastupidi, nende info ministeeriumi.

    Muusikavaldkonna uudiskiri, mille saadame, kui on saabunud uut kinnitatud infot, jõuab sadadeni, nii organisatsioonide kui ka loovisikuteni. Ministeeriumilt saab muusikaga seotud tegevuseks aastas toetust üle saja juriidilise isiku. Inimesed on vastanud meie infopäringutele kiiresti ja põhjalikult kogu kriisi vältel.

    Senine koostöö on ministeeriumi vaates konstruktiivne ja hea, kuna partnerid on edastanud põhjalikult läbi mõeldud toetusmeetmete ettepanekud nii kriisi leevendamiseks kui ka kriisist väljumise ajaks ning on alati valmis kaasa mõtlema, vaatamata nädalapäevale ja kellaajale. Rõõm on tõdeda, et ettepanekud on väga sarnased, sõltumata organisatsioonide tegevussuunast. Oleme korraldanud valdkonna esindusorganisatsioonide ja ministri kohtumisi, mis on mõlemale poolele väga väärtuslikud, sest korraldajad saavad vahetult rääkida oma vajadustest ja muredest ministriga ning minister saab jagada kõige värskemat infot, mis aitab plaane teha.

    Muusikanõukogu pani kiirelt kokku kriisinõukoja. Milline on selle roll?

    Eesti Muusikanõukogu kriisinõukoda on olnud ministeeriumile loovisikutega ja kontserdikorraldusega seotud murekohtade aruteludes hea ja operatiivne partner. Vaid mõne nädala jooksul oleme saanud hulga sisukaid ettepanekuid, millele toetusime meetmete väljatöötamisel. Virtuaalselt kohtutakse kord nädalas, kuid suhtleme ka koosolekute vahel nagu ka kõigi teiste partneritega. Igal esindusorganisatsioonil on oma tegevussuund ja juhtimismudel. Praegu on oluline kiire ja professionaalne infovahetus juhtimismudelist sõltumata.

    Kuidas on Music Estonial õnnestunud esindada neid, kel erialaliitu pole?

    Nagu muusikanõukogu kriisinõukoda on ka Music Estonia suhelnud aktiivselt oma liikmeskonnaga ja muusikavaldkonna tugistruktuuride esindajatega, kelleta on muusikutel peaaegu võimatu tavapärases kontserdielus või salvestades hakkama saada. Loomingu teke ja publikuni jõudmine on ju ahel, mille enamik lülisid jääb publikule nähtamatuks. Kui kõik toimib, jääb protsess varjatuks, kui aga mõni lüli puudub, on seda kohe tunda. Ka Music Estonialt oleme saanud toetusmeetmete kujundamiseks häid ja argumenteeritud ettepanekuid ning väärtuslikku tausta­infot, mis ministeeriumisse tavaoludes nii põhjalikuna ei jõua.

    Kultuuriministeeriumi muusikanõunik Madli-Liis Parts

    Muusikanõukogu ja Music Estonia korraldasid saamata jäänud tulude küsitluse. Milline on asjade seis?

    Mõlema küsitluse info on ministeeriumile taustamaterjalina väga tähtis. Eesti Muusikanõukogu küsitlus peegeldab pigem loovisikute ja kontserdikorraldajate olukorda, Music Estonia oma nii kontserdikorraldajate kui ka tugi­struktuuride ja -teenuste seisu laiemalt. Kasutati erinevat metoodikat ja vastanud peaaegu ei kattu. Küsitlustest ilmnenud kahjusummad ületavad paraku toetusvõimalused suuresti. 16. aprilli seisuga on muusikanõukogu ja Music Estonia küsitlustele vastanud kokku ligi 600 loovisikut ja organisatsiooni. Kahjude kogusumma oli tolleks hetkeks üle 6 miljoni euro, kuid peab arvestama, et küsitlustele on vastanud vaid osa siinse muusikaelu kujundajatest. Mõlemas küsitluses saab osaleda ka praegu.

    Väga palju üritusi on eriolukorra ajal ära jäänud ja juba on eriolukorda pikendatud 17. maini. Kuidas kavatsetakse lisaeelarvest kultuurivaldkonnale määratud raha jaotada niimoodi, et seda jaguks ka eriolukorra märgatava pikenemise korral?

    Olen kindel, et kõik aktiivsed muusika­elu korraldajad on nüüdseks teadvustanud, et kriisiolukorra lõppemine ei tähenda, et muusikaelu läheb edasi sealt, kus see enne kriisi seiskus. Korraldajad peavad tegema 2020. aasta plaanidesse radikaalselt muudatusi, et olla järgmistel aastatel elujõulised. Loovisikutel tuleb leida alternatiivsed lahendused, kuidas säilitada loominguline vorm ja valmistada ette muusikalist materjali tulevikuks.

    Praegusest lisaeelarvest läheb suur osa vabakutselistele loovisikutele loometoetusteks. Loomeliitude kaudu jaotatav toetus tagab toimetuleku kuni kuueks kuuks. Valdkondlik toetusmeede, mis pole seotud loomeliitudega, on kriisikahjude leevendamiseks mõeldud majandusmeede, mis ei lähtu kunstilistest kriteeriumidest.

    Toetuse taotlemise võimalus laieneb nii neile, kes on ministeeriumilt 2020. aastaks toetust saanud, kui ka eraõiguslikele korraldajatele, kollektiividele, esitajatele ja tugiteenuste osutajatele, kes ei ole ministeeriumilt toetust saanud. Panen inimestele südamele, et nad uuriksid kõigi praeguste toetusmeetmete võimalusi. Infot leiab kultuuriministeeriumi ja muusikanõukogu korduma kippuvate küsimuste rubriigist ning Music Estonia eriolukorra info rubriigist.

    Kuidas otsustatakse kultuuriministeeriumi ja ka kultuurkapitali stipendiumide ja toetuste puhul? Mis saab ära jäänud ürituste korraldamiseks mõeldud toetustest?

    Saan rääkida kultuuriministeeriumi toetustest, mis ei ole seotud lisaeel­arvega. 2020. aastaks toetuse saanud võivad olla kindlad, et tagasi ei küsita abikõlblikke kulusid, mis on tehtud seoses toetatud projektiga või ettevõtmistega, mis on märtsist maini ära jäetud või hilisemaks tõstetud. Heliloomingu toetamise puhul loobusime esiettekande tingimusest. Loeme heliloominguga seotud projekti õnnestunuks, kui on olemas partituur ja taotleja kinnitus, et tegijad otsivad võimalusi esiettekande toimumiseks järgmistel aastatel. Oleme taotlejatega individuaalselt suhelnud ja leidnud parima lahenduse, et toetus säiliks ja plaanid saaks ellu viia. Samuti saab teoks küll veidi hilinenult, kuid plaanipäraselt taotlusvooru „Muusikafestivalid ja suursündmused“ teine osa, mille keskmes on üritused, mis peaksid toimuma 1. septembrist 2020. aastal kuni 28. veebruarini 2021. aastal.

    Millised on ministeeriumi soovitused korraldajatele edasiste ürituste planeerimisel?

    Soovitame jälgida üldist olukorda ja riiklikke soovitusi nii ürituse korraldamise kui ka tervisekäitumise osas. Kuna muusikaelu on rahvusvaheline, seotud rahvusvaheliste kontaktide ja ka rahastusega, siis on oluline suhelda aktiivselt projektipartneritega. Kindlasti sisaldavad kriisist väljumise meetmed nõudeid avalike ürituste korraldamisele pikemaks perioodiks. Samal ajal tuleb teadvustada, et toetussummad, nii riigi kui ka erasektori omad, millega sai varem arvestada, vähenevad kõvasti või kaovad ennustamata ajaks. Ka publiku maksejõud kahaneb drastiliselt. Vältimatu on kaaluda, kas korraldada üritus tänavu väiksemas mahus, teise fookusega, teises formaadis või jätta hoopis aasta vahele. Ausalt tuleb silma vaadata rahalisele riskile, mille iga otsus kaasa toob.

    Majandusanalüüsid ei ole praegu just eriti roosilised. Kui muutub publiku käitumine, ei saa ilmselt arvestada ka piletituluga?

    Publik kindlasti igatseb vahetut muusikaelamust, kuid tuleb olla vastutustundlik iseenda ja lähedaste suhtes, sest sissetulekud kahanevad või kaovad sootuks. Mõnda aega ei saa arvestada välispubliku ega ka välisesinejatega, kelle kontsertide piletitulu on olnud märkimisväärne ja aidanud tihti kontserdikorraldajatel katta kulusid teiste projektide puhul, mille piletitulu väga suur ei ole. Kuna kriisist väljumise ajal on nõuded kindlasti väga ranged, siis peab korraldaja arvestama tavapärasest väiksema kohal viibiva kuulajaskonna ja piletituluga. Korraldajatele, kelle eelarvest moodustab piletitulu olulise osa, võib publiku vähesus saada otsustavaks, kas üritust saab üldse korraldada.

    Valitsus on kultuurivaldkonnale eraldanud peaaegu 25 miljonit eurot. Milline osa sellest jõuab muusikavaldkonda ja kuidas rahale ligi pääseb?

    Muusikavaldkonnale on eraldatud 4 miljonit eurot. Sellele lisaks on 4,2 miljonit eurot plaanitud loometoetustena vabakutselistele loovisikutele. Loometoetusi saab lisaeelarve abil välja maksta umbes 1200 vabakutselisele loovisikule. Muusikavaldkonna erakorraline toetus on mõeldud valdkonna sihtasutustele, ministeeriumilt 2020. aastal toetust saavatele organisatsioonidele, samuti kontserdi- ja festivalikorraldajatele, kollektiividele, esitajatele ja tugiteenuste osutajatele, kes ministeeriumilt toetust ei saa. Toetust saavad taotleda nii FIEd kui ka juriidilised isikud, kelle põhitegevus on kolm viimast aastat olnud seotud avalike kontsertide korraldusega või elava muusika esitusega, kusjuures nad peavad olema tasunud korrektselt autoritasusid. Muusikavaldkonna vältimatute tugistruktuuride esindajate hulgast on oodatud taotlema helindamise ja stuudioteenuse pakkujad, agentuurid ja mänedžmendid, kirjastajad ja kontserdi­paigad.

    Kavas on luua lihtne kiire taotlemise ja menetlemise süsteem, mis erineb suuresti ministeeriumi tavapärastest muusikavaldkonna taotlusvoorudest. Meetme eesmärk on kompenseerida osaliselt pöördumatud kahjud, mis on seotud kriisist tingitud ürituste ja tegevuse edasilükkamise ning ärajäämisega, samuti vältimatud püsikulud perioodil, mil tegevus on katkestatud, kui selle varasem katteallikas oli majandustegevusest laekuv tulu. Täpsemad tingimused avaldame lähipäevil.

    Tõnis Lukas ütleb EPLi intervjuus (6. IV), et „riigieelarvega seotud kultuuriasutuste eelarved ei muutu ka siis, kui maksulaekumised langevad. Selleks võtame kasvõi laenu“. Kas võime seega kindlad olla, et selle kriisi ajal kultuurisektorit ei kärbita?

    Me ei tea, kui kaua kriis kestab. Iga­sugune lisaeelarve eelnõu algatamine on poliitiline küsimus, millele saavadki vastata poliitikud. Ennist aga ütlesin, et kõik korraldajad, ja mitte ainult muusikavaldkonnas, peavad nähtavasti olema valmis läbi tegema suure muutuse. See on oluline, et säilitada oma ettevõtmiste elujõud järgmisteks aastateks.

    Üsna suur osa muusikavaldkonnale eraldatavatest vahenditest läheb suurtele institutsioonidele. Selgitage palun ühe näite najal, mida üks suur muusikainstitutsioon praegusel ajal läbi elab ja milliseid kulusid peab kandma.

    Institutsioonid on väga erinevad, mistõttu on võimatu välja tuua ühtainust mustrit. Kui mõelda Eesti Kontserdile, siis on selle hallata neli kontserdimaja Eestis ja üks Peterburis. Sellega kaasnevad nii vältimatud hooldustööd kui ka vältimatud püsikulud, isegi kui maja on lukus. Peale selle peab Eesti Kontsert ümber planeerima ära jäänud ja jäävad üritused, kaks järgmist kontserdihooaega, Eesti Rahvusmeeskoori ja Hortus Musicusega seonduva ning ka sihtasutuse personali töö. Kiired kokkulepped tuleb saavutada nii Eestis kui ka partneritega üle maailma. See on vaid killuke Eesti Kontserdi kriisiaja tegevusest – iga ettevõtmine toob kaasa ka kulu.

    Kollektiivide katsumused, sõltumata suurusest, on seotud loomingulise vormi hoidmise ja muusikalise materjali ettevalmistamisega. Veebipõhised suhtluskanalid võimaldavad küll üldist suhtlust ja suuniseid, kuid teose saab teemandiks lihvida vaid sobivas ruumis, õigete instrumentide ja tehnikaga ning muusikute ja professionaalsete abiliste vahetus suhtluses. Jääb loota, et nende partnerid on vastutulelikud, kuid on tõenäoline, et ka märtsist maini tuleb kollektiividel maksta tühjalt seisva prooviruumi eest, mõnel puhul ka tehnika- või instrumendi renti. Kokkulepitud tasu soovitakse maksta ka lähimale tugipersonalile, et nad ei peaks otsima uut püsitööd. Enamikule kontserdikorraldajatele on suur murekoht ärajäänud kontsertide piletite kompenseerimine.

    Omaette murede ring on kontserdipaikadel, kellel on muusika regionaalse kättesaadavuse ja žanrilise mitme­kesisuse seisukohalt Eesti kultuurielus oluline roll. Selliseid paiku on 50 ringis ja neilgi tuleb tasuda haldusega seotud püsikulud.

    Saamata omatulu saab riik Lukase sõnul kultuuriasutustele kompenseerida umbes poole ulatuses. Kui kaua see saab nii kesta?

    See sõltub sellest, millal eriolukord lõpeb ning kui kiiresti suudame naasta tavapärase elukorralduse juurde. Nagu öeldud, lisaeelarve küsimustele peavad vastama poliitikud. Kindlasti on siin suur muutuja see, kui palju inimesi kaotab kas või ajutiselt töö, sest seetõttu jääb perede eelarves vähemaks raha, mis muidu kulus kultuurile. Me loodame muidugi kõik, et see olukord ei kesta liiga kaua.

    Kas kultuuriasutustel on abi ka töötu­kassa meetmest?

    Soovitame kõigil, kes maksavad palka töölepingu alusel kas või ühele inimesele, pöörduda töötukassasse ja uurida konkreetselt oma organisatsiooni võimalusi.

    Vabakutselistele mõeldud loometoetuste teemat on 24. IV Sirbis juba selgitanud kultuuriministeeriumi kunstinõunik Maria-Kristiina Soomre. Kas paneb ehk aga praegune kriisiolukord tulevikus teisiti mõtlema ka sotsiaalsetest garantiidest, mis paljudel kultuurivaldkonnas tegutsejatel paraku puuduvad? See ei ole küll enam ammu ainult kultuurivaldkonna, vaid kogu muutuva töökeskkonna teema.

    Kultuuriministeerium valmistab ette loomevaldkonnas tegutsevate vabakutseliste uuringut, millega soovitakse kaardistada selle sihtrühma majandusliku toimetuleku ja sotsiaalsete tagatiste kättesaadavuse seis. Selle uuringu eesmärk on eelkõige paljusid kultuurivaldkondi n-ö tumeainena püsti hoidva vabakutseliste ringi esimene laiaulatuslik analüüs, aga jah, see asetub ka laiemasse töövormide muutumise ja sellest tuleneva laia­põhjalise sotsiaalsete tagatiste ümbervaatamise vajaduse konteksti.

    Loovisikule ja kultuuriorganisatsioonile annab kriisiaeg võimaluse läbi mõelda, milliseid töösuhteid edaspidi eelistada, et kõigi asjaosaliste huvid oleksid võimalikult kaitstud ning et muusik saaks südamerahus keskenduda loomingule. Kindlasti saavad abiks olla loomeliidud ja esindusorganisatsioonid, et tõsta oma liikmete ja ka valdkonnas laiemalt tegutsejate teadlikkust. Alustada saab näiteks lepingute spetsiifikast ja nende lugemisoskusest, tööde tellimise ja selle tasustamisviiside kokkuleppest. Kahjuks on praegu liiga palju kuulda juhtumitest, kus keeldutakse lepingutest või esinemistingimuste, sealhulgas honorari õigeaegsest kokkuleppimisest. Teema on aktuaalne nii loov­isikute kui ka korraldajate poolel.

    Vabakutselise loovisiku ja loovettevõtja piir on ähmane. Kas praeguses kriisis on see vähemalt muusika­tegelastele endale selgemaks saanud?

    Looming sünnib sõltumatult sellest, kas loovisik on (loov)ettevõtja või mitte. Küll aga on ettevõtjaks iga loovisik või kooslus, kes on end registreerinud juriidilise isikuna, et hallata loomingulisest tegevusest tulenevaid tulusid ja kulusid: teenida tulu ja kasumit, laiendada turuosa ja kasvatada oma ettevõtet. Muusikavaldkonnas on ka palju FIEsid ehk füüsilisest isikust ettevõtjaid. Loodan, et muusikud on kriisi tõttu hakanud rohkem teadvustama just seda, milliseid võimalusi annab ettevõtja staatus ja millised ohud kaasnevad seadusest tuleneva paindlikkusega. On selge, et kõigile töölepinguga püsitööd ei jagu ja paljudele see loometöö spetsiifikast lähtuvalt ei sobigi. Korraks tuleks aeg maha võtta ja mõelda, kuidas edasi, mängida läbi erinevad võimalused. Eks see maailm on esialgu keeruline, kuid alati saab nõu küsida alustuseks kas või oma esindusorganisatsioonilt.

    Kuidas saavad abi muusikaette­võtjad?

    Muusikaettevõtjatel tasub kindlasti uurida kõiki võimalusi, mida ettevõtetele pakutakse, olgu selleks töötukassa, EAS või Kredex. Samuti saavad kultuuri­ministeeriumi peatselt avanevast toetusprogrammist taotleda toetust juriidilised isikud ja FIEd, nagu see on olnud ka siiani kõigi muusikavaldkonna regulaarsete toetusprogrammide puhul. Regulaarsetest taotlusvoorudest taotlevad eelkõige FIEd, osaühingud, mitte­tulundusühingud ja sihtasutused. Ükski juriidiline vorm ei ole välistatud.

    Laulu- ja tantsupeoprotsessis osalevate kollektiivide juhendajatele on ka mõeldud 600 000 eurot. Kas see on seotud sellega, et enamiku kollektiivide tavapärane töö on häiritud ja seetõttu ka ei maksta selle tegevuse eest? Või on siin näha juba lahendust kaua aega räägitud dirigentide tasustamise probleemile?

    Me räägime praegu kriisi üleelamisest, meil on kõne all abipakett – mitte miski muu. Eriolukorra tõttu on katkenud ka rahvakultuurikollektiivide tegevus ning seeläbi kadunud ka paljude juhendajate sissetulek. Dirigentide, rahvatantsujuhtide ning orkestrite juhtide palgaküsimus lahendatakse eraldi ning see on riigi eelarvestrateegia läbirääkimiste teema.

    Mil määral muretsetakse kultuuriministeeriumis selle pärast, et kriisi mõjul lõpetavad ilmselt tegevuse nii mõnedki eraalgatuslikud kultuuriklubid, kus muusikud on esinemisvõimalusi leidnud?

    Meile on oluline, et kultuurielu jätkuks võimalikult elujõulise ja mitmekesisena ka pärast kriisi. Loodame, et ka eraalgatuslikud kultuuriklubid viivad ennast kurssi kõigi toetusvõimalustega, mida riik pakub, ja leiavad sealt endale sobiva lahenduse. Kindlasti on oluline tutvuda ka kultuuriministeeriumi meetmega. Tõsi, klubide toimemehhanism erineb puhta kontserdikorralduse omast. Eri meetmete raames on suur katsumus leida lahendus iga organisatsiooni eripärast lähtuvalt. Igal juhul loodame, et meie meetmest on abi võimalikult laial sihtrühmal.

    Paljud kevadised muusikaüritused on edasi lükatud sügisesse. Mida toob kaasa see, et sügishooaeg tuleb tavapärasest ilmselt veelgi tihedam?

    Toetudes vestlustele kontserdikorraldajatega, arvan, et osaliselt vaadatakse sügiseks tehtud plaanid veel ümber, sest kõik aduvad, et muusikaelu üleküllus ja samal ajal rahanappus, mis tähendab ka piletiostjate vähesust, toob kaasa veel suuremad majandusraskused. Mitmed korraldajad hindavad olukorda teatud regulaarsusega ja teevad sügistalvise hooaja kohta otsuse alles suvel või varasügisel.

    Maailmas toimuvat jälgides ei ole välistatud, et kriisist väljumise meetmete ranguse tõttu peavad korraldajad häälestama end sellele, et otsus tuleb vastu võtta lühikese aja vältel, ja ka sügis ei pruugi tulla selline, nagu me praegu ehk unistame ja loodame. Tähtis on vältida spekulatsioone ning järgida täpselt valitsuse ja terviseameti kehtestatud nõudeid. Kui tsiteerida Tartu ülikooli ühiskonnateaduste instituudi kogukonnatöö lektorit ja sotsiaalse innovatsiooni teadurit Dagmar Narussoni, siis ei ole uues ja tundmatus olukorras paljudele küsimustele vastust, kuid ebakindlusega on võimalik kohaneda. Narusson arvab, et avatud dialoog ja ettenägelikkus lubavad ebakindlusega hästi toime tulla (ERRi kultuuriportaal 26. IV).

    Muusikasektori ülekuumenemisest või üleprodutseerimisest, ürituste liigsest rohkusest on räägitud juba mõnda aega. Kas ja kuidas võiks pilt edaspidi muutuda? Kas kattuva sihtgrupiga festivale-kontserte saaks valdkonnas ajaliselt paremini koordineerida?

    Omavaheline suhtlus ja valdkonnaülesed kokkulepped on nüüd eriti olulised. Sellest võiks sündida uus koostöö, teineteiselt õppides võidaks saada uusi teadmisi ja kogemusi. Näen siin olulist rolli valdkondlikel katus- ja esindus­organisatsioonidel, kes võiksid teemasid arutada oma liikmetega ja organisatsioonidena omavahel. Ministeerium on võimaluste piires häid algatusi alati toetanud ja toetab ka edaspidi.

    Kas muusikavaldkonnas on märgata tavapärasest suuremat ühtsustunnet või abivalmidust?

    Olen tunnetanud, et hoolitakse, ja kohanud mõistmist. Olukord on uus kõigile, igaüks tuleb võõra ja ilmselgelt ebameeldiva olukorraga toime omamoodi. Pigem näen koostöövalmidust ja avatust. Näiteks meie esindusorganisatsioonid arutavad teemasid ühiselt, kuigi nende tegevussuunad argielus ei kattu. Ollakse valmis konsulteerima ja kasulikke kontakte jagama.

    Kas muusikavaldkonnale või institutsioonidele on tulnud ka märkimisväärseid abipakkumisi eratoetajatelt?

    Tean, et kompetentsi tasandil on muusikavaldkond saanud erasektorilt palju abi, olgu see juristi või finantsisti nõu, konsultatsioon organisatsiooni juhtimise või personalitöö teemal. Küsijat aidatakse ja ei tohi peljata küsida. Kultuuripartnerluse sihtasutuse eestvedaja Meelis Kubits toimetab aktiivselt veebi­põhise esitlusplatvormiga benedict.television.ee, mille kontsertidel esinejad saavad esinemistasu. Äärmiselt tänulik tuleb olla ettevõtjatele, kes on endiselt valmis toetama ära jäänud või edasi lükatud üritusi, ehkki neil endilgi on keeruline seis.

    Muusikavaldkonnas kohanetakse praeguse olukorraga mitmeti. Millised algatused võiks esile tõsta?

    Kui miski esile tõsta, siis jääb ekslik mulje, nagu oleksid teised algatused kuidagi kahvatumad. Kindlasti tasub uurida veebipõhiseid ettevõtmisi kodukontsertidest virtuaalsete stuudioteni ja kontserdiseeriateni. Nendest saab ülevaate kultuuriministeeriumi kodulehel. Tasub üle vaadata ka oma lemmikute ühismeedia kanalid, kust võib leida põnevat muusikalist materjali. Väga inspireeriv oli etenduskunstide platvormi ēlektron ja Babahh Media tehnilise lahendusega korraldatud Kõheda Vastasmõju festival, kus ka publik viibis esinejatega samas virtuaalruumis, mitte ei jäänud vaatlejaks.

    Kuivõrd on mõeldud sellele, milline on elu siis, kui me kriisist tõenäoliselt järk-järgult väljuma hakkame?

    Paralleelselt kriisi leevendusmeetmetega töötab valitsus välja ka kriisist väljumise plaani. Juba on mitmed muusika­valdkonna esindusorganisatsioonid saatnud ettepanekuid ja võimalikke lahendusi, mida oleks hea rakendada. Nende seas on mõtteid nii kontserdielu korraldamise kui ka ühekordsete rahaliste lisatoetuste kohta. Et kirjeldada otsustajatele paremini valdkonnaspetsiifilisi vajadusi, räägime muusikavaldkonna esindajatega nii välitingimustes kui ka siseruumides toimuvate muusikasündmuste stsenaariumidest, olulisel kohal on proovitegemise võimalused. Eritingimused, ükskõik millised need tulevad, mõjutavad paratamatult korraldajate eelarvet, mistõttu on tähtis eri variandid oma töö kontekstis läbi mängida.

    Kultuuriministeerium on väga kiiresti kogunud infot selle kohta, kuidas veebis kultuuri nautida ja ka kontserte teha. Teame, et on tehtud palju toredaid Facebooki-kontserte. Kuidas saaks aga muusik praegu Eestis veebikontserdiga raha teenida?

    Kuna kuulaja ei ole harjunud veebikontsertide eest maksma, siis oleks ennatlik sellele väga kõrgeid ootusi panna. Kui anda kuulajale võimalus kontserti toetada, siis kasutatakse seda kindlasti üha rohkem. Uurida tasub Patreoni süsteemi. Muusikuid saab toetada ka netiraadio.ee keskkonnas.

    Kuidas soovitate kriisiajal kultuuritarbijatel muusikuid ja teisi kultuuritegijaid toetada?

    Eesti muusikute plaadimüügi info saab kergesti kätte Facebooki lehelt „Eesti muusikute toetuseks“. Enne kui küsida tagasi ära jäänud kontserdi piletiraha, tasub mõelda, kas see on hädavajalik või saab selle jätta korraldajale, kelle murede suurust me tavakuulajana ei oska isegi aimata. Kui veebikontserdi puhul pakutakse võimalust esinejat toetada, siis võiks seda teha. Ka väike summa loeb. Aitab seegi, kui jagame oma ühismeedia kontol veebisündmuste infot, et see jõuaks võimalikult paljudeni. Kui rahaga toetada ei õnnestu, tänagem muusikuid kontserdi ülekandelehel muusikaelamuse eest. Iga märkamine on oluline!

    Mida saaksid muusikud ja organisatsioonid ise teha, et õnnestuks välja töötada selles olukorras parimad lahendused?

    Viimasel pooleteisel kuul on sündinud palju uusi algatusi ja kokku on saanud inimesed, kes muidu iga päev kokku ei puutu. Tähtis on, et sidemed tugevneksid, et soovitaks näha koostööpotentsiaali ka nende organisatsioonidega, kelle maailmavaade on siiani tundunud võõras. Tasub uurida erinevate esindusorganisatsioonide tegevust ja otsustada, ehk saab mõne juures oma kogemuste ja teadmistega kaasa lüüa.

    Hea aeg on ka inventuuriks vähemalt organisatsiooni tasandil. Esindus­organisatsioonile on parim aeg pöörduda oma liikmete poole ja uurida, mida ootavad liikmed sellelt tulevikus. Muusikaväliselt tasub kindlasti mõelda, milliseid teadmisi ja oskusi oleks juurde vaja, et avada enda kui professionaali jaoks uusi võimalusi. Ehk on vaja teadmisi juriidikas ja rahaasjade korraldamises, projektijuhtimise või digi­maailma kohta. Kellelgi ei ole aimu, mis täpselt juhtub sügisel või aasta pärast Eestis või ka üle maailma. Küll aga saame end valmistada ette olema avatumad, et märgata võimalusi.

  • Õlekõrrebluus

    TRISTAN PRIIMÄGI

    Filmide tootmine on teadupärast väga kulukas ettevõtmine, ja sama kulukas, kui rongi käima lükata, on ka see poole sõidu pealt seisma panna. Kuidas plaanitakse seiskunud filmirong liikuma panna ja filmivaldkonna tulevikust räägib Eesti Filmi Instituudi juht Edith Sepp.

    Edith Sepp: “Ma arvan, et käes on täiesti uus normaalsus. Ma vast ei karda, vaid arvan, et tekib palju uusi võimalusi. Eriti väikestele filmikultuuridele ja kunstilisematele filmidele.”

    Kriisiolukorras pani Eesti Filmi Instituut aluse uuele, üheminutilise filmi initsiatiivile. Kuidas see mõte tekkis?

    Kuna tänavu on digikultuuri teema-aasta ja enamik instituudi aasta alguses planeeritud tegevusest tuli meil nüüd ära jätta – igasugused avalikud üritused, kaasa arvatud oma telgi väljapanemine arvamusfestivalil koos digikultuuriaasta projektipartneritega, et arutada digitemaatika ja selle laiema mõju üle kogu kultuurile –, siis tuli koostöös digikultuuriaasta 2020 projektijuhiga hoopis mõte kuulutada välja ideekonkurss üheminutilise lühifilmi loomiseks. Kuna kõik istuvad tubasel režiimil ja väljas eriti midagi filmida ei saa, aga sama ajal pole mõttelend seiskunud, püsinud on aktiivsus ning soov kujunenud olukorras kaasa rääkida, siis võiks selle võimaluse tegijatele anda. Struktuur on sarnane „Eesti Vabariik 100“ filmikonkursiga: inimesed saadavad anonüümselt oma ideed ja parimad valitakse välja.

    Täna on meie vahendid ja võimalused väiksemad, kogu konkursi rahaline väärtus on 18 000 eurot. EFI valib välja 15 ideed, mis saavad igaüks 1000 eurot, ja EFI katab ka tegemisele kuluvad riigimaksud.

    Mingeid erilisi piire me ei seadnud. Lühifilmi idee võiks olla seotud digikultuuri või digikultuuriaastaga – kas siis pakkuda välja uusi mõtteid, kuhu digikultuur võiks üldse areneda, või mida see Eesti ühiskonnas praegu endas kätkeb. Andsime mõista, et need filmid võiksid olla mingid katsetused, sümbioosid, eksperimendid. Ainsaks raamiks oli pikkus üks minut ja professionaalne teostus.

    Kas professionaalne teostus eeldab seda, et tegijad on filmiinimesed?

    Jah. Andsime ette ka tehnilised parameetrid, et film peaks olema vähemalt tele-eetrikõlblik – minimaalne resolutsioon 1920 x 1080 (1080p) ja 2.0 või 5.1 heli.

    Filmiinimest me ei defineerinud, aga esitajal peaks olema mingi seos valdkonnaga, s.t vähemalt üks filmialane märge Eesti filmi andmebaasis. EFISe andmetel on meil neid, kes on kahe viimase aasta jooksul töötanud filmilavastajana, kokku 112.

    Esitajate koosseis selgub aga alles pärast, sest kogu konkurss on anonüümne ja žürii ei tea, kes on esitatud ideede taga. Kvalifitseerus 115 ideed, mis on ikka täiesti üle ootuste. Paarkümmend ideed jäi mitmesugustel põhjustel välja.

    Meenub samade tingimustega filmikonkurss „Eesti Vabariik 100“, kus probleem oli selles, et suured tegijad kippusid projektile nime alla panema ja teenisid sellega automaatselt välja konkursilt eemaldamise. Mida suurem tegija, seda suuremalt oli nimi all kirjas.

    Milline on nüüd edasine ajakava?

    Võitjad peaks välja valitama sel nädalal, lõpptähtaeg filmi esitamiseks on 15. juuni. Võiks panna ka lühema perioodi, aga animaminutit oleks ilmselt keeruline nii ruttu valmis teha. Lootsime, et tuleb nii dokke, lühi­mängufilme kui animatsiooni. Mõtlesime, et kui tuleb paarkümmend taotlust, siis ehk saame igaühest midagi, aga nüüd ei ole sellega probleemi.

    Kokku tuleb seda materjali 15 minutit. Mis selle väljund on?

    Tahaksime seda kindlasti kasutada õppematerjalina – näidata, kuidas saab teha filmi kiirelt, aja- ja liikumispiiranguga. Samuti võib see olla autori järgmise suurema filmiidee lühivormis katsetus. Väljundina proovime telekanaleid.

    Veidi kaalukama mahuga on EFI ettepanekud kultuuriministeeriumile, kuidas jagada filmivaldkonnale kultuuri 25miljonisest abimeetmest eraldatud 600 000 eurot. Kõige suurem abi tuleks ette näha kevadel ilmumata või pooleli tootmisega mängufilmide kulude katmiseks. Mis seis nendega on?

    Jah, panime filmivaldkonnast saadud tagasiside põhjal kokku kümnepunktilise plaani meetmetest, mis võiksid seda olukorda leevendada.

    Kevadiste filmide esilinastused lükati kõik sügisesse edasi ja muret justkui polekski. Probleem on aga selles, et filmid, mis pidid välja tulema, olid oma turunduskampaaniatega juba alustanud – plakatid trükitud, informatsioon väljas, kinosaalid reserveeritud. Sügisel on aga juba uued filmid ees, mis olid varem oma esilinastused sinna planeerinud. Tänase seisuga meil ei ole ka sügiseks lõplikku linastusgraafikut, sest ei ole piisavalt vabu nädalaid, millal filme välja tuua.

    EFI ettepanek on see, et järsku lükkaks mõne filmi linastamise lausa 2021. aastasse. Me soovitame tootjatel kaaluda võimalust film hiljem välja tuua. Ja äkki mõned tuua välja hoopis internetis. Platvormil netikino.ee ju tuli juba välja lühifilmide komplekt „Värske veri“.

    See on küll väga õrn teema, sest igaüks tahab oma filmi välja tuua suurel ekraanil, mis on ka mõistetav.

    Kas plaanitakse netis välja tuua ka midagi suurekaliibrilist. Mõni mängufilm?

    Ei, praegu ei plaani keegi midagi sellist, küll aga räägime mõnest dokfilmist ja Netikinol on arutelud pooleli ka mõne väiksema mängufilmitootjaga.

    Kas suvel ei riski keegi oma filmi välja tuua, kui see peaks võimalik olema? Suvi on ju tühi, kõik suured filmid on edasi lükatud.

    Suvel on kõik tootjad ilmselt hõivatud filmivõtetega ja pole aega kahe asjaga korraga tegelda.

    Võtted? Kas ikka kõik plaanivad suvel filmivõtteid?

    Teatud filmide puhul tahetakse juba võtteid teha, aga praegustes oludes ei saa me isegi kaheksat inimest proovivõtetele saata.

    Kui palju neid kriitilisi filme siis on?

    Kõige rohkem on kahju korvpallifilmist „Kalev“, sest nad olid täiesti valmis juba märtsis võttesse minema ja ka lastefilm „Erik Kivisüda“ on väga valus projekt, sest seal on peaosas lapsed, kes kasvavad kiiresti ja seetõttu on ajaaken väga piiratud. Neil oli võttepaviljon kinni pandud ja kulud kindlasti väga suured. „Apteeker Melchior“ on väga suur ja kallis projekt, võtted on plaanitud suvesse. Kadri Kõusaare „Surnud naise“ võtted peaks üldse toimuma sel kevadel Jordaanias. Kindlasti on tahtnud midagi filmida Rainer Sarnet oma uuest filmist „Nähtamatu võitlus“, aga seda vaid osaliselt. Lühianimatsioon „Toonekurg“ on karantiini tõttu peatatud …

    Meetmete all on mainitud ka 100 000 eurost filmitöötajate vähenenud töötasu kompenseerimise toetust, aga seda ei tule, kuna Kultuuriministeeriumi arvates peaks eraisikute toetus olema eraldatud kinoliidu kaudu ja EFI eraisikutele toetust jagada ei saa. Kas see muudab filmivaldkonnale eraldatavat kokkulepitud summat 600 000 eurot?

    Ei, usun, et seda ei võeta ära, vaid jagatakse ümber. Praegune toetus on mõeldud ainult kriisikulude katteks. Pärast seda, kui 600 000 välja kuulutati, panid filmitootjad jõud kokku ja kirjutasid ministrile kirja, öeldes, et seda on valdkonnale vähe. Minister saab põhimõtteliselt aru, et kui seiskunud on nii filmide väljatoomine kui ka tootmine, siis peale seda, kui olukord normaliseerub, oleks tootmisse juurde vaja rohkem vahendeid. Miks? Enamus eesti filme on toodetud kaastootmises teiste riikidega, aga täna on kahtlane, kui kiiresti taastuvad rahvusvahelised kaastootmised. Osadel kaastootjatel on keeruline oma kohustusi täita, samas on filmid pooleli. Samuti peaks toetatama uute filmide arendust ja stsenaariumide kirjutamist.

    Siin ei paista olevat mainitud kinosid ja levitajaid. Kas on ka nende toetamisest mingit märki?

    Tead, ei ole, sest me tegeleme ainult Artisega ja Artis kui riigi sihtasutuse osa on eraldi kultuuriministeeriumi määruses sees. See meede oli loodud riigiasutustele ja ma tean, et su järgmine küsimus on, et kas näiteks Sõprus ei võiks ka sealt taotleda, aga ma ei ole kursis, et praegu saaks.

    Te pole siis kinodele üldse mõelnud?

    Jah, sest Eesti Filmi Instituut ei toetagi kinosid, ka varem mitte. Me toetame ainult väärtfilmiprogramme. Kinode toetus on kultuuriministeeriumi all.

    Väärtfilmiprogramme küll, aga näiteks levitajaid, kes peaksid neid filme tooma?

    Levitajatele ei ole, sest levitajate voor alles tuleb. Meil on nende toetuseks üks voor aastas, juunikuus.

    Nii et levitajad jäävad ootama regulaarset toetust ja abipaketist lisa ei saa? Mida te siis neile soovitate? Neil pole praegu võimalik midagi teha ega ühtki filmi välja tuua.

    Kultuuriministeeriumi kriisiabimeetmes on filmide levi iseenesest sees, ja tegin ettepaneku ka väikelevitajad sisse panna.

    Toetusmeetme all „Levitoetuse laienemine filmide online distributsiooni turundamisele“ on ka märge, et selle all alustatakse EFI Vimeo platvormi loomist, kuhu koondatakse filmiarhiiv. Mis see on?

    EFI all on ainult Tallinnfilmi arhiiv, mitte kogu filmiarhiiv. See on haridusministeeriumiga koostöös loodav platvorm, kuhu pannakse üles filmid koolidele. Koolid saaksid sealt ligipääsu nii meie filmidele, kuid miks mitte ka väikelevitajate filmidele. Me peame leidma võimaluse, kuidas need kaks panna kokku ühte kohta, et õpetajatel oleks väga lihtne seda materjali alla laadida.

    Õiguste mõttes ju kaks täiesti erinevat asja.

    Jah, on küll. Aga selles mõttes ka sama, et kui koolid soovivad „Tõde ja õigust“, siis ka need õigused peame tootja käest küsima. Seal võiksid ikka olla ka tänapäeva eesti filmid.

    See on siis kinnine platvorm?

    Jah, algusfaasis kindlasti kinnine. Koolidele.

    Kas on plaanis veel online-võimalusi laiendada?

    Me küll pidevalt digiteerime vanu filme, paneme üles ja levitame, aga kirjutatakse nendest filmidest jube vähe. See on olnud väga suur probleem. Eestlaste meelest on mõned eesti filmid lausa filmipärlid, aga keegi teine maailmas ei tea, miks nad nii olulised on. Kui meil on vaja saata valimik eesti filme festivalidele ja neid promoda, siis ei ole me endale nende tähtsust üldse lahti mõtestanud. Kust me tuleme, miks me selliseid filme oleme teinud ja miks me teeme selliseid filme, nagu me teeme. Meil pole kunagi olnud aega seda mõtestada.

    Praegune aeg on ka selleks väga hea, et maha istuda, kirjutada nii eesti kui ka inglise keeles ja rohkem esile tõsta neid väärtuslikke pärleid, mis meil on. Ja üks idee, mis mulle on väga meeldinud ja mida oleks ka võinud juba ammu teha, on audiofailide loomine meie oluliste filmide juurde. Et näiteks „Sügisballi“ juurde käiks audiokommentaar, kus Õunpuu ise kirjeldab oma sõnadega loomeprotsessi. Seda tahaksime esmajärjekorras ka koolidele pakkuda. Ka välismaalt küsitakse selliseid asju päris palju.

    Sa ütlesid, et praegune aeg on ka hea. Kas sa kardad seda aastat, mis on tulemas? Kergemaks vist ei lähe.

    Ma arvan, et käes on täiesti uus normaalsus. Ma vast ei karda, vaid arvan, et tekib palju uusi võimalusi. Eriti väikestele filmikultuuridele ja kunstilisematele filmidele. Turg on nüüd veelgi enam fragmenteerunud ja hakatakse otsima huvitavamaid filme, enam ei minda suurfilmide massilise promoga nii palju kaasa. Tahetakse näha ja kogeda midagi sellist, millest enne eriti midagi ei teatud. Minu meelest tekivad võimalused, aga kas me oleme valmis neid võimalusi kiiresti ära kasutama – siin on probleem.

    Aga see, et osaletakse vähem turgudel ja reisitakse vähem, näiteks sõidetakse ainult üheks päevaks Brüsselisse kohtumisele … Need asjad kindlasti muutuvad ja pigem saab ühe videokoosolekuga kõik asjad korda ajada. Mõju võiks olla positiivne. Järelemõtlemise aeg. Kas nüüd peab seda tingimata nii järsult tegema, et kogu elu pannakse kolmeks kuuks seisma, see on teine teema. Ometi pani see meid järele mõtlema.

    Kas enne oli filminduses õhus tunda mingit ülekuumenemist?

    Ülekuumenemine oli täielik. Rahvusvaheline ürituste graafik jättis sellise mulje, et kui igaühel neist kohal ei ole, siis polegi sind olemas. Aga tegelikult ei ole ju nii. Olemas ollakse edukalt ka kaugosalemise teel. Mõelda, kui palju on maailmas filmiturge ja festivale. Vaataksime korra, mis on oluline ja mis mitte.

    Kogu aeg mõeldi välja uusi üritusi ja uusi koolitusi. Inimesed kogunesid pidevalt kusagil Euroopa nurgas, ja ka suurlinnades …

    Konverentsiturism on omal moel ka filmisektoris paljudele elustiiliks kujunenud.

    Kummaline, et kõigil neil turgudel osaleb paneelides ja võtab sõna kogu aeg üks ja sama seltskond. Selles nüüd aastaid osalenuna on selgeks saanud, et kogu aeg räägitakse omavahel millestki, aga mis on selle kõige väljund. Kas meil on tõesti nii suur ideepuudus, et mõtted tulevad ainult siis, kui sõidame kuskile kohale ja neid omavahel pidevalt arutame. Me oleme kogu aeg puusalt tulistanud, nüüd on aega lõpuks natuke mõelda ka. Äkki on just praegu õige aeg päris uute algatustega lagedale tulla. Nüüd hakkab vahest selginema ka rahvusvahelises filmivaldkonnas, mis on pärisprobleemid ja mis pseudoprobleemid. Meil hakkas viimasel ajal ilmnema üha rohkem pseudoprobleeme.

    Osalt tootjatelt on tulnud ka signaal, et uutes oludes tulebki vähendada kaastootmist, aga seda saame teha ainult siis, kui Eesti ise puudujääva osa katab. Ehk saame ka oma vahenditega teha rahvuslikku filmikunsti. Pikemas plaanis oleks ikka hea tõsta eesti filmi rahastus läbiproovitud „EV100“ tasemele. Eks see järelemõtlemise hetk on ju ka ainult ajutine ja ees ootavad rasked ajad. Laiemalt ühiskonnas tuleb inimesi hoida positiivsena, aga kuidas seda teha? Teatrietendusele mahub vaid sada inimest, aga filmiga saab veenda tuhandeid korraga, et raskused on ajutised, et me saame seisakust üle ja läheme edasi. Saime hakkama üheksakümnendatel ja saame jälle. Ärme lase aga kriisil raisku minna!

  • Erakorraline abi kunstile

    REET VARBLANE
    Erakorraline abi kunstile

    Kultuuriministeeriumi hallatav kunstivaldkond koosneb valdavalt vabakutselistest loovisikutest ning omaalgatuslikest ja eraõiguslikest asutustest, kesksed riiklikud kunstiinstitutsioonid, näiteks Eesti Kunstimuuseum, Tartu Kunstimuuseum, Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum, kuuluvad muuseumivaldkonda. Nemad saavad kriisiolukorrast tingitud abi muuseumidele mõeldud abipaketist. Kultuuriministeerium rahastab, sedagi osaliselt, vaid Tallinna Kunstihoone, Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse, Kaasaegse Kunsti Arenduskeskuse ja kunstikeskuse Kai, Eesti Kunstnike Liidu galeriide, Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi tegevust ja aitab arendada Narva kunstiresidentuuri. Riik aitab korraldada Veneetsia kunstibiennaali Eesti paviljoni ja maksab kunstnikupalka. Eelmises Sirbis kirjutas kultuuriministeeriumi kunstinõunik Maria-Kristiina Soomre vabakutselistele loovisikutele mõeldud abimeetmetest.

    Kui suure rahasummaga kultuurile mõeldud abipaketist saab kunst arvestada?

    25 miljoni euro sees on erakorraline abi nii üksikisikutele kui ka institutsioonidele. Peale loovisikute toetusteks suunatud 4,2 miljoni euro, millest suur osa jõuab ka kunstnikeni, on planeeritud kunstivaldkonna erakorraliseks abistamiseks 600 000 eurot. Selle summa piires saame toetada kunstivaldkonnas tegutsevaid juriidilisi isikuid – näitusekorraldajaid ja tugiteenuste pakkujaid – kriisi põhjustatud kahjude kompenseerimisega, milleks asutusel endal eelarves vahendeid ei jätku.

    Kuidas on määratud kultuurivaldkondade abipaketi proportsioonid? Kas kogusumma jagamisel on võetud arvesse abivajajate taotletud (potentsiaalselt taotletava) raha suurust?

    Kuigi juba eriolukorra esimestel päevadel hakkasid ministeeriumi jõudma nii üksikute asutuste kui ka valdkondade kollektiivsed märgukirjad ja kuluprognoosid, ei ole olnud võimalik täpselt hinnata ühegi valdkonna ega tegevusvormi lõplikku kahjusummat. Olud muutuvad kiiresti ja keegi ei oska prognoosida ka kriisi kestust. Kriisitoe eesmärk ei ole ei kriisi olematuks tegemine ega ühegi valdkonna üldine toetamine, vaid konkreetsete kahjude ja erakorraliste kulude – paratamatult osaline – kompenseerimine. Peale kirja teel suhtlemise oleme suhelnud valdkonna kesksete tegijatega ka otse, samuti korraldasid kunstivaldkonna keskused küsitluse eraisikutest kunstitöötajate ja asutuste seas, oleme ära kuulanud ja püüdnud arvestada võimalikult laia tegijate ringiga. Ilmselgelt on teatri- ja muusikamaailmas rohkem – sealhulgas suuri – organisatsioone, mida tabanud ootamatu hoop saamata piletitulu näol tähendab momentaanselt suuri kahjunumbreid. Suurim toetuspakett on aga suunatud hoopis muuseumide valdkonda. Taas väga loogiliselt, kui arvestada, et suuresti külastajate piletirahast, sealjuures paljuski turismist sõltuvate organisatsioonidena kaotavad need lähikuudel tõenäoliselt peamise osa kavandatud katteallikatest. Ka kunstimuuseumid saavad toetust taotleda sellest meetmest.

    Valdkonnad on aga küllalt erinevad – näiteks kunsti puhul on kriisi sedavõrd varases staadiumis keeruline „suurtega“ sama mudeli alusel kahjusid hinnata. Piletitulu teenib ainult väike osa näituseasutustest, teoste müügiga kõik ei tegele, nii-öelda omatulu teenimise võimekus on väike nagunii, tegutsetakse suures osas toetustest, tihti projektipõhiselt. Esmapilgul võib jääda mulje, et jah, loovisikute toetamine küll, aga finantsabi organisatsioonidele ei ole justkui hädavajalik, eriti kui kaasneva meetmena on avalikud rahastajad kokku leppinud, et põhjendatud kulusid kriisi tõttu tagasi ei küsita ka juhul, kui projektid jäävad toimumata. Kui mõelda näituseasutuste sulgemise ja loodetavasti peatse taasavamisega seotud plaanimata kuludele või ka paljude tugiteenuste pakkujate kestlikkusele – näiteks ateljeeüüridele, mille maksmiseks paljudel vabakutselistel täiendavad teenimisvõimalused ära on langenud –, ei saa sellist üldistust siiski teha. Meie kunstielu on arengufaasis, kus dünaamilist välja iseloomustab muu hulgas uute algatuste esiletõus. Just nende kaalutluste tõttu kujunes kunstivaldkonna lõplik toetussumma just selliseks, võrreldavas suurusjärgus näiteks disainiga.

    Kas institutsioonidele mõeldud kunsti­­abipakett on mõeldud ainult nen­dele kunsti­asutustele, keda kultuuri­ministeerium eelarveliselt toetab või laieneb see kõigile abivajajatele?

    Ministeeriumi kriisiabi määrus on ühtne ja reguleerib eri valdkondade toetamist, toetuste sisemise jaotuse määrab minister oma käskkirjaga ning taotlemine kunsti abimeetmele on avatud kõigile abivajajatele sõltumata omandivormist või tavapärasest rahastamismudelist – seda ikka tõestatud ja põhjendatud kulude alusel. Toetus jaguneb proportsionaalselt ehk kõik, kes vastavad määruses sõnastatud tingimustele, ka toetust saavad, vastavalt siis soovide mahu ja eelarve võimaluste piires (kui küsitakse rohkem, kui eelarve võimaldab, vähendatakse kõigi toetust proportsionaalselt).

    Kes mahuvad siia alla? Kas on töötatud välja tingimused, millele need asutused (näitusemajad, galeriid, kunstikeskused) peavad vastama?

    Laias laastus on kunstivaldkonna kriisi­abi suunatud näituseasutustele ja valdkonnas professionaalse tugiteenuse pakkujatele. Organisatsioon peab olema tegutsenud vähemalt pool aastat ja tal peab olema selge panus kunstivaldkonda. On üldised avalikule rahastusele kvalifitseerumise nõuded: näiteks ettevõte ei tohi olla pankrotis, ei tohi olla ajatamata maksuvõlga jms. Samuti on eelduseks, et abi riigi üldmeetmetest – näiteks töötu­kassa kaudu jagatav toetus – on taotletud või on põhjendatud, miks nendele ei kvalifitseerutud. Riigi toetusmeetmed ei saa üksteist dubleerida ja me peame vältima ka topeltrahastamist. Ministeeriumi kriisiabi määruse üldtingimused võivad mõne kunstiasutuse arvates osutuda küllalt karmiks, kuivõrd üldine riigi kriisiabi eesmärk on aidata just majandustulude kadumise tõttu kannatajaid.

    Kuidas on lood abiteenuseid pakkuvate institutsioonidega nagu näiteks Valge Kuup jt väljapanekute installeerijad? Kas ka siin on mingid tingimused, millele need peavad vastama, et kvalifitseeruksid riigi abi saamiseks?

    Tugiteenuste pakkujad on selle toetuse selge sihtrühm näituseasutuste kõrval. Kuna abi on selgelt seotud eriolukorra ja kriisiga, siis tingimus ongi kriisi tõttu tekkinud kahju, mis peab olema tõestatav ja põhjendatud. Selle abimeetmega ei rahastata muudel põhjustel raskustesse sattunud ettevõtteid või tulevikku suunatud arendustegevust, ja täiendavaid tingimusi ühelegi taotlejagrupile eraldi ei esitata.

    Kust peaks abi küsima näiteks eksperimentaalne väikekirjastus Lugemik ja vahest veel mõned teised sedalaadi ettevõtmised, mis ei mahu traditsiooniliste kunstiasutuste alla?

    Kui konkreetset näidet kommenteerida, siis kirjastus Lugemik, mis on kunstiraamatute keskne kirjastaja Eestis, on ühemõtteliselt defineeritav valdkonnas tugiteenuse pakkujana ja kui neil – või teistel sarnases positsioonis väiketegijatel – on kriisist tulenevaid raskusi, on nad kõik oodatud ministeeriumi meetmest abi taotlema.

    Kas on juba tekkinud ettekujutus abiks vajamineva summa osas? Kas ministeeriumi raha katab tegelikud vajadused? Kui ei, siis mida soovitad neile kunstiasutustel teha?

    Aus vastus esimesele küsimusele on siiras ei. Riigi võimalused valdkonda abistada on ministri käskkirjaga kinnitatud, need võimalused aga ei ole piiramatud. Kui mõelda kunstivaldkonna tavalisele rahastamisele, siis kriisiabi on riigilt väga suur täiendav panus ja usun, et sellest on tõesti paljudele abi, sealhulgas neile, kes tavaolukorras saavad hakkama toetuseta. Kriisi puhul ei saa keegi eeldada, et ühe liigutusega on võimalik kogu negatiivne mõju olematuks teha, probleemid minema pühkida. Kõigis valdkondades on see toetus ennekõike kõige hullema ärahoidmiseks. Tõesti loodan, et kriis ei kesta kaua ja kõik tegijad, kes on kunstiellu südame ja hingega panustanud, saavad võimalikult sujuvalt jätkata.

    Kas kultuuriministeeriumis on midagi teada, millal võiks hakata kunstiasutusi (kas või väikesi galeriisid) külastajatele avama?

    Galeriide avamise osas oleme aidanud koostada juhised, millega peab uutes oludes külastajate ja töötajate ohutuse nimel arvestama ja loodame väga, et valitsus arvestab muuseumide ja näituseasutustega eriolukorra leevendusi kaaludes esimeste seas. Näituste külastamine ei ole ka meie hinnangul nakkusohtlikum kui näiteks kaubanduskeskuses käimine.

    Kultuuriminister Tõnis Lukas nimetas 23. IV pressiinfotunnis ka eriolukorraga kaasnenud psühholoogilist aspekti: kohanemist, emotsionaalset fooni. Eriolukord ja sellest tingitud psüühilist stressi – kohanematust, ebakindlust – on meie ümber palju. See ei ole otseselt mõõdetav ja veel vähem rahasse arvestatav. Kuidas sellega hakkama saada?

    Suurt osa eluraskustest, eriti kui minna üksikisiku tasandile, ei ole võimalik ühe suure riikliku meetmega olematuks teha. Kui ühiskonna tasandil rääkida, siis kultuuriministeerium kindlasti usub sellesse, et kultuuri panus inimeste vaimse heaolu tagamisel on väga suur ja hindamatu. Kui hinges on äng, siis raamatute lugemine või muusika kuulamine ei pruugi seda ära võtta, aga see võib aidata kohaneda. Näitusele minekust unistavad väga paljud meist ja kui see võimalus taas avaneb, ei tasu nende „väikeste“ võimaluste mõju üldisele heaolule alahinnata.

    Kui rääkida kultuuriinimeste heaolust, õigemini selle murenemisest, stressist ja ebakindlusest, siis sellega olen väga otseselt kokku puutunud, nõustades loovisiku toetuse teemal ja näen, et see mure on suur. Majanduslikele muredele lisandub kurbus ära jäänud või teadmatusse lükkunud projektide, realiseerimata töö ja unistuste pärast. Mida ametkond siin teha saab või mida muudab siin üks abipakett? Emotsionaalselt ilmselt väga vähe, kuigi keerulises olukorras on pisut abi ka teadmisest, et keegi mõtleb ja vähemalt püüab aidata. Kõhtu see teadmine üksi ei täida. Hätta sattunud loovisikuid aitabki kõige otsesemalt seesama loovisiku toetus. Jah, see ei ole imerelv ega sobi kõigile, näiteks tudengid ja pensionärid jäävad sellest abivõimalustest kõrvale. Neil soovitame igal juhul pöörduda kultuurkapitali poole. Riigi abimeetmed, eriti kriisi ajal, täiendavad ja kompenseerivad teineteist. Veel kord: kõik kriisimeetmed on loodud ikkagi selleks, et nüüd ära hoida kõige hullem. Võitlema, lahendusi otsima ning üksteisele toeks jääme kõik koos veel päris kauaks.

    Kommentaar

    Kai kunstikeskus

    Kõige raskem on olnud psühholoogiline kohanemine ja teadmatus tuleviku osas. Kai kunstikeskus sulges uksed 13. märtsil. Eriti valusaks tegi selle asjaolu, et saime olla lahti vähem kui kuus kuud ning praegune näitus oli avatud planeeritust poole vähem. Kriisi esimestel päevadel ja nädalatel tegime ümber töökoormuse graafikud, suhtlesime kunstnike, sponsorite, avalike rahastajate ja majanaabritega, tühistasime kõik märtsi- ja aprilliüritused ning lükkasime edasi pea kõik pooleliolevad projektid, kaasa arvatud maikuus avanema pidanud „Performa Instituut“.

    Uuesti kodukontoritest ja eri ajatsoonidest töötamine ei ole olnud tegelikult raske, sest arenduskeskus töötaski nii seitse aastat enne Kai avamist. Raske oli aga üleöö kaotada publik ja omatulu. Kütte-, üüri- ja muud arved tiksuvad edasi, kuigi me enam piletitulu ei teeni. Elu seisab – oleme teiste institutsioonidega samas olukorras. Koos otsime ka lahendusi. Panime pead kokku partnerite ja kultuuriministeeriumiga, et luua kriisinõuandla kõigile loomeinimestest abiotsijatele. Arenduskeskuse tiim pakub ka lühikonsultatsioone telefoni, e-kirja ja veebikohtumise teel. Plaanime koos partneritega selgitada välja kriisi mõju valdkonna loomeisikutele ja organisatsioonidele.

    Keegi meist ei tea, milline näeb välja viirusejärgne (kunsti)maailm, aga ilmselt on praegu parim aeg küsida: millist me tahame, et see oleks?

    KARIN LAANSOO

     

    Narva muuseumi kunstigalerii

    Eks iga asutus on erinev oma tööde ja tegemistega, kuid esimesed silmanähtavad mõjud ilmselt igas näituseasutuses on sarnased: suletud näitused, kümnete kaupa ära jäänud haridusprogramme, sadu käimata jäänud näitusekülastajaid ja koolilapsi, tuhanded eurod laekumata omatulu. Kahju on nii otsene – inimesed, kes oleks ostnud pileti ja tulnud näitust vaatama – kui ka kaudne, sisaldades lisatööd seoses uute tegevustega, plaanide ümbertegemist, tulevaste ürituste eelarve vähendamist, olukorra ebaselgusest tingitud kummalist ootust, mis ei lasegi õieti midagi teha.

    Loomulikult on mul kahju, et näitus „Kas me sellist muuseumi tahtsimegi? Narva versioon“, mis oli plaanitud uuendatud näituseprogrammi avalöögiks, nii paljudel nägemata jääb, aga mis parata. See kõik meenutab mulle tunnet, kui avasin oma elu esimest näitust ja õnnetuseks toimus samal päeval ka rünnak WTC-le …

    Narva muuseumi kunstigalerii on SA Narva Muuseum filiaal, viimane on riigi osalusel toimiv sihtasutus ning loodetavasti riigi eraldatud kuuest miljonist midagi ka Narva jõuab. Kui palju täpselt ja millal, sellega on kursis muuseumi direktor.

    Rääkides võimalustest, siis üks mõistlik variant on internetti ja ühismeediasse minek. Seda on paljud näituseasutused teinud ja praeguses olukorras on see ainuvõimalik. Aga mis siis, kui koroonakriis kestab kauem? Kui oktoobris on jälle kaugtöö kohustuslik? Kui piirid jäävad kauemaks suletuks? Võime virtuaaltuure korraldada, aga peame ka endale aru andma, et see kunst, mida vahendame, on loodud eelkõige füüsiliselt kogemiseks ning ükski Facebooki pildigalerii ei asenda vahetut näitusekogemust … Võib-olla on see aeg hea enesepeegelduseks, küsimiseks: kellele ja miks me seda teeme? Enesetäienduseks? Lahenduste otsimiseks tuleviku tarvis?

    Jagan kõigile, kes Narva pole jõudnud, näituse „Kas me sellist muuseumi tahtsimegi? Narva versioon“ e-kataloogi (https://issuu.com/rraelartel/docs/kas me sellist ee a5 36lk kaskad blue).

    RAEL ARTEL

     

    Voronja galerii ja tARTu pood

    Voronja galeriis käivad ettevalmistused skulptuuride aia ehitamiseks. „Lineaarse peosaali“ saame mai lõpuks valmis ja kuigi rahastusele on kriis piduri tõmmanud, usun, et esimesed skulptuurid saame samuti aeda paigutatud. Varsti hakkame installeerima näitusi. Paadikuuris plaanime sel suvel avada Vahur Afanasjevi kureeritud näituse „Kättemaks. Mесть. Revenge“ ja saunamajas Terje Taltsi „Möirg“.

    Praegu on käivitatud plaan B, mis tähendab, et mai lõpu asemel plaanime Voronja hooaja avada jaanipäeva paiku. Kui see pole võimalik, käivitub veel plaan C, mis tähendab hooaja avamist juulis, ja kui see ka ei õnnestu, käivitub plaan D ehk lükkame kogu tegevuse järgmisse aastasse. Kuna galerii toimib suvel suures osas turutingimustes, siis külaliste vähenemine võib meile tähendada, et sel suvel jääme kahjumisse. Oleme sellega arvestanud. Kui suvi peaks üldse vahele jääma, tuleb leida teised võimalused, kuidas ellu jääda. Ka selle peale oleme mõelnud.

    Valusamalt oleme pihta saanud tARTu poega, mille detsembris avasime ja mille ülesehitamiseks oleme panustanud aega ja raha ning kus alles hakkasime jõudma punkti, mis andis esmase kindluse, et jääme püsima. Praegu on galerii kinni, aga veebi vahendusel on mõned ostud tehtud, mis on lootustandev, aga kui kunstimüük pärast kriisi ei taastu endisele tasemele, peame tARTu poe sulgema.

    Statistikaameti andmetel moodustavad mikro- ja väikeettevõtted 94% kõigist ettevõtetest. Eelmise aasta seisuga oli majanduslikult aktiivseid ettevõtteid, kus töötas vähem kui kümme inimest, 125 662. Kui igas neist saab tööd vaid üks inimene, moodustab see neljandiku kõigist maksumaksjatest. Kultuurivaldkonna eraettevõtted paigutuvad suures osas mikroettevõtete alla. Riik mikro- ja väikeettevõtlusele abipaketti ei paku ja ilmselt ei tule tuge ka kultuuri-eraettevõtlusele. Kui abipakett peaks tulema, siis kindlasti kasutame seda, aga praegu oma aega sellele ei panusta, pigem otsime võimalusi, et ise toime tulla.

    Oleme harjunud oma plaane pidevalt ümber tegema. Hooajad on olnud erinevad ning oleme pakkunud oma külalistele kõikvõimalikke teenuseid, et galeriid majanduslikult toetada.

    KAILI KASK ja RAUL OREŠKIN

     

  • Turvalisus või õpitud abitus?

    MERLE KARRO-KALBERG

    Statistika ja mõõdetavad tulemused on meelelahutus. Kõige-kõige otsimine köidab alati. Kui vana on kõige vanem inimene? Kus on kõige külmem paik? Kes on uus superstaar? Kus asub kõige liiklusohtlikum ristmik? Ka viimase küsimuse vastus on nüüd selgunud. Eesti Liikluskindlustuse Fond teatas, et juba kolmandat aastat järjest on see Tartu Riia ringtee, kus ka hoolimata eriolukorrast ja liikumispiirangutest pole õnnetused vähenenud.

    Milles siis ristmiku ohtlikkus seisneb? Kuna selle on välja kuulutanud liikluskindlustuse selts, siis mõõdetakse muidugi liikluskindlustuse juhtumeid. Selgub, et selle aasta märtsis toimus seal 13 sellist vahejuhtumit, kus kindlustusandja pidi sekkuma. 2019. aasta oktoobris kirjutas Tartu Postimees, et ainuüksi viimase aasta jooksul on Riia ringil juhtunud 122 liikluskindlustusjuhtumiks liigituvat avariid, mille kogukahju on 194 000 eurot. Eelmisel aasta õnnetustest olid 63 protsenti tagant otsasõidud ning viiendik kokkupõrked ristuval teel liiklejatega ehk siis eirati teise sõiduki eesõigust. Pilt on selge: liiklejad ei oska liiklusmärke lugeda, nende sõiduoskus on puudulik ning kaasliiklejatega ei arvestata.

    Riia ringtee liiklusohtlikkus on päevakorras olnud kaua. Nii kaua, et koostada on jõutud projekt, mille abil tahetakse ristmikku ohutumaks teha. Paranevat ka läbilaskevõime, mis tähendab, et Riia ringtee nimelise umbsõlme saab ilma seisakuteta läbida kiiremini. Praeguse ringristmiku asemele kavandab maanteeamet kolmetasandilist uut superristmikku. Jah, kolmetasandilist! Mõelgem ikka suurlinlikult!

    Mida see liiklejale tähendab, saab umbkaudselt ja väiksemas mõõtkavas aimu linna teises servas asuval idaringteel. Sinna sattudes tuleb meeles hoida kunagisest menumultikast „Autod“ („Cars“) pärit soovitust: kui tahad minna paremale, keera vasakule! Arvutiekraanil uut ristmikku projekteerida on teeinseneril lihtne ja plaanilahendus igati loogiline. Ristmikul orienteerumine osutub aga iga kord loteriiks: kas seekord õnnestub maha keerata sellesse suunda, kuhu minna vaja? Jah, liiklus on sujuv, eriti sujuvalt on võimalik teha ringteele kolm tiiru peale, et üldse aru saada, kuhu tuleb keerata. Jalgrattaga või jalakäijana ei julge ristmikule lähenedagi ja selleks pole ka erilist põhjust.

    Uue Riia ringtee ristmiku maksumus on 22 miljonit eurot. Liikluskindlustuste aasta kogumaksumus on olnud ligi 194 000 eurot. Kui teeme väikese arvutuse, siis selgub, et selle ristmiku ehitamise raha eest saaks selliseid liikluskindlustuse juhtumeid kinni maksta 113 aastat. Ristmiku n-ö tasuvusaeg on seega üle saja aasta? See ei ole mõistlik, eriti kui arvesse võtta asjaolu, et maailm liigub vastassuunas – linnade jalgratta- ja jalakäijasõbralikumaks muutmise, mitte autoliikluse soosimise poole. Mootorsõidukite ristmiku läbilaskvuse lahendus ei ole ristmiku suuremaks ehitamine, vaid ühistranspordi ja jalgrattaliikluse edendamine. See on ka mitu korda odavam.

    Olukorda peab vaagima mitmest küljest, sest ristmikul lihtsalt ei osata liigelda. Tartu politseijaoskonna ülem­inspektor Taivo Rosi on öelnud, et paljud õnnetused tulenevad tähelepanematusest või liiga suurest sõidu­kiirusest. Siit võiks nüüd edasi mõelda: miks peab meie kõigi, sealhulgas ka nende, kes ristmikku üldse ei kasuta, maksudest laekuvat raha kasutama selleks, et õpetada abitust ning võtta liiklejatelt võimalus ise oma oskamatuse ja tähelepanematuse eest liikluskindlustusmaksetega tasuda?

    Kellele seda hiiglaslikku ringristmikku tarvis on? Kõige suurem eestkõneleja ja ristmiku ohtlikkusele osutaja on liikluskindlustuse fond, kuhu kuuluvad kõik Eesti kindlustusandjad. Ristmiku n-ö turvalisemaks ehitamisel ei pea nemad enam siis nii palju väljamakseid tegema ja juhtumeid menetlema.

  • Mida meil varjata on?

    MÄRT VÄLJATAGA

    Juhtusin sügisel lugema järjestikku mitut lehelugu, kus kasutati sõna „liberalism“ endastmõistetava halvustusega. Aimata võis, et see tähistas hoolimatust rahvuse, usu, perekonna ja tööinimeste vastu ning sallivuse lipukirja all sallimatuse pooldamist. Püüdes selgitada, mis see liberalism ikkagi on, tõlkisin Akadeemia aprillinumbrisse politoloog Duncan Belli selleteemalise artikli. Paraku leiab Bell, et „liberalism“ tähendab nii erinevaid asju, et selle olemuse tuvastamise asemel tuleks uurida, millises kontekstis terminit pruugitakse. XX sajandi keskel venis see mõiste nii laiaks, et sai lausa „õhtumaa tsivilisatsiooni“ selgrooks.

    Kuna Bell liberalismi tuuma leida ei looda, ei maini ta ka üht selle olemuslikku tunnust: eristust privaatse ja avaliku vahel. Näiteks Judith Shklar rõhutab essees „Hirmuliberalism“ (1989) küll liberalismi maailmavaatelist neutraalsust, kuid lisab: „Liberalism peab lükkama tagasi poliitikadoktriinid, mis ei tunnista erinevust isikliku ja avaliku vahel.“ John Rawlsi arust peaks liberaalne riik olema neutraalne nn kõikehõlmavate doktriinide, s.t maailmavaateliste, kõlbeliste, usuliste väärtuste ja elustiilide suhtes. Ühtki neist ei tohiks kogu ühiskonnale peale suruda, need õilmitsegu erasfääris. Richard Rorty jaotuses on ühel pool inimese ekstaatiline eneseloome, teisel ühiskondliku solidaarsuse püüe. Mõlemad on head, kui neid omavahel ära ei segata. Liberaalne poliitika seisnebki suuresti kemplemises avaliku ja privaatse piirijoone täpse kulgemise üle.

    Pole ime, et pilt liberalismist kui maailmavaateülesest ükskõiksest ülikorraldusest mõjub kas hingetuna, suutmata siduda inimeste tundeid, või silmakirjalikuna, äratades vastutundeid. Kõigile ei meeldi kahestumine, kus „kõikehõlmavaid doktriine“ teostatakse ja eneseloomega eksperimenteeritakse üksnes erasfääris, avalikku sfääri sisenedes muututakse aga mõistlikeks arutlejateks ja empaatilisteks samariitlasteks.

    Nii ongi koos liberalismi mainega tuhmumas privaatse ja avaliku vahejoon. Paremalt tahaksid seda kustutada need, kelle arust riigielu ei peaks olema rahvuslike või usuliste väärtuste suhtes neutraalne (mida see pole ka kunagi olnud), vaid need tuleks tugevamalt juurutada eraellugi; vasemalt need, kes soovivad kehalistele kalduvustele kohta ja esindatust avalikus elus või kes ei poolda arusaama eraomandist kui kehapikendusest. Vahejoont ähmastab ka teravnenud tähelepanu intiim­käitumises peituva vägivallapotentsiaali suhtes. „Isiklik on poliitiline“ võib olla progressiivne loosung, aga liberaalne see pole.

    Kultuur kaunite ja vabade kunstide mõttes jääb privaatse ja avaliku vahealale ning piiri pidamise ja ületamise viise on siin mitmeid. Mõni teeb oma eraelust kunstiteose ja paneb selle avalikuks imetlemiseks välja; teine arvab, et kunsti ülesanne on kunstnikku varjata. Näitleja keha on tema avalik tööriist, kirjanikul mitte nii väga. Loomist saatev kuulsus, nagu kuulsus alati, kaldub igal juhul riivama eraelu puutumatust.

    Privaatsuse suurim vaenlane on siiski digikapitalism. Kunagi oli kodanlik ühiskond privaatsuse sõber, luues ja toites vajadust selle järele. Hilisnõukogude eluolu vastiku küljena tajuti just seda, et inimesel polnud võimalust omapäi olla, tema käitumist püüti kollektiivse järelevalve alla võtta. Loetagu vaid Jossif Brodski esseid privaatsus­vajadusest ühiskorteris või Milan Kundera arutlusi klaasmaja utoopiast. Oleksid nad ette näinud tõsielutelevisiooni ja ühismeediat, mis inimese üksilduse, edevuse ja ekshibitsionismiga manipuleerides õhutab teda vahetpidamata ennast üldsusele paljastama! Teiselt poolt jälgivad suurfirmad meie eraviisilist käitumist, koguvad selle kohta andmeid, et nende pealt teenida. Kui vaheseinte ehitamise asemel toob rohkem sisse jälitamine, võib lõppeda ka see paarisaja-aastane periood läänes, mil eraelu puutumatuks peeti.

    Teemale on lisanud uue keeru epideemia, mis piirab avalikku elu, suleb inimesed erasfääri, kuid kustutab koduse ja tööelu piirid. Lisaks tekitab epideemia kiusatuse võtta inimeste liikumine ja kontaktid jälgimise alla. Nii võib lõpuks juhtuda, et mõnekümne aasta pärast ei saa lapsed arugi, mis salapärane asi see küll oli, mida veel XX sajandi inimesed nii väga varjasid ja häbenesid ning mille puutumatuse kaitseks jõudu kulutasid.

  • Post-sõnastik LI – Kaanetekst

    JANEK KRAAVI
    Kaanetekst on tagasihoidlik, aga vaevanõudev kirjanduslik vorm, mis kuulub raamatu füsiognoomiasse samamoodi nagu värv, kaanepilt ja kirjakomplekt.

    Raamat hõlmab peale põhisisu, s. o luuletuste, esseede, pikema jutustava narratiivi, retseptide jne veel palju teisi, esmapilgul marginaalseid tekste, mille olemasolu või puudumine ometi defineerib raamatu kui objekti. Üldjuhul ei teadvustata neid eraldi tekstiüksusena, kuid ometi algab raamatu lugemine ammu enne selle sisu lugemist: raamatu kaanel on pealkiri, autori nimi, näeme mõnd soovitust, märget auhinna kohta jms. Need üksused on raamatu kõige loetumad osad ning nende hulka kuulub ka tavaliselt tagakaanele paigutatud tekst, kus antakse lugejale esmane teave teose või autori kohta. Formaalselt on tegu raamatu, filmi või muu toote lühitutvustusega, mis kuulub enesestmõistetavalt moodsa kirjastamise juurde, aga sellel võib olla ka kultuuri- või kirjanduskriitilisi pretensioone.

    Gerard Genette’i paratekstide käsitluses on raamatu tagakaas strateegiliselt tähtis koht, kuhu on paigutatud palju eri tüüpi informatsiooni, kuid sealt leiab teinekord ka pikema teksti: „tsitaadid ajakirjandusest või sama autori varasemat loomingut ülistavad kommentaarid, mis võivad olla kirjutatud ka konkreetse teose kohta, kui tegemist on uustrükiga või kui kirjastaja on tellinud kommentaarid enne raamatu ilmumist; viimati mainitud juhul kasutavad inglased ja ameeriklased tavaliselt terminit blurb ehk reklaamteade, mille prantsuse vaste on bla-bla või baratin (jutuvada) ja mis võib olla teinekord trükitud ka esikaanele.“1 Genette lisab, et mõnikord võib olla tagakaas jäetud ka täiesti tühjaks, tuues näiteks kirjastused Gallimard, Mercure ja Minuit, ning eriti puudutab see luulekogusid, mille tekstita tagakaas on justkui igakülgse elegantsi märk.2

    Genette on suhtunud angloameerika kaaneteksti vormi ja tähendusse siiski liiga üleolevalt. Ameerika kirjanik Edmund White mainib oma memuaarides kaaneteksti tähtsust vähemalt kolm-neli korda ja meenutab, et tema läbimurderomaanile kirjutas lühitutvustuse Susan Sontag, kes tegi seda talle omase põhjalikkusega ning luges mõnerealise teksti kirjutamiseks uuesti läbi kõik tema neli varem ilmunud raamatut.3 Kuid sisulise kvaliteedi kõrval painab White’i muidugi kaaneteksti autorsuse küsimus. Vähetuntud või tundmatute autorite puhul aitab lugejal sageli valikut langetada mõne klassiku lühike soovitus tagakaanel või superstaari hinnang esikaanel. Akadeemilise persooni nimes sisalduv sümboolne kapital või kolleegist kirjaniku kogutud auhinnaglamuur eristab konkreetse raamatu sadade teiste raamatute hulgast ja annab otsustamiseks hädavajaliku turvatunde. Selle kinnituseks ilutseb eelmainitud Edmund White’i mälestuste esikaanel Ameerika klassiku John Irvingi saatelause – ja ma ei näe põhjust salata, et see nimi mõjutas ka mind kümmekond aastat tagasi seda raamatut ostma. Nimemaagiat müüvad ka arvustustest lõigatud kiitvad laused pehmekaaneliste väljaannete tagakaanel, kus on rõhutatult esile toodud ajalehe või ajakirja kuulsusrikas nimi: Guardian, Times Literary Supplement, või hoopis Elle, Glamour, aga ka Uncut, Mojo jne.

    Tõsiselt ja professionaalselt on suhtunud kaaneteksti ka itaalia kirjastaja Roberto Calasso, kes peab seda tagasihoidlikuks, aga vaevanõudvaks kirjanduslikuks vormiks, mis kuulub „raamatu füsiognoomiasse samamoodi nagu värv, kaanepilt ja kirjakomplekt“. Kuid kaaneteksti sisuline kvaliteet esindab veel midagi üldisemat ja põhimõttelisemat: „kirjandusliku tsivilisatsiooni tunneb ära selle põhjal, kuidas oma teoseid esitatakse“. Calasso näeb kaaneteksti eelkäijana XVI sajandil harrastatud pühenduskirja, mis pidi toona meelitama teose ilmumist toetavat valitsejat, kelle tänapäeval on asendanud järjest ebamäärasemaks ja ettearvamatumaks muutuv turuseis ehk lugejaskond.4 Calasso on veendunud, et kaaneteksti vormis väljendub kirjastuse esmapilgul väga eriilmeliste teoste sisemine seos. Selle tekkimise eelduseks on aga see, et kirjastaja usub oma toodangusse ja naudib kõigepealt ise nende raamatute lugemist. Sügavam emotsionaalne kaasa­elamine võib sel juhul kanduda üle võimalikule lugejale. See mõneti idealistlik, aga ilmselt ka ainuvõimalik eeldus peaks vormuma minimalistlikus intensiivsuses, sest „kaaneteksti ranges retoorilises raamistikus, mis pole nii veetlev kui sonetil, küll aga on samavõrd nõudlik, on ruumi ainult paarile täpsele sõnale – umbes nagu siis, kui tutvustada üht sõpra teisele“.5 Sarnast järjepidevat ja teosele kaasaelavat kaaneteksti poeetikat viljeleb näiteks Tallinna Ülikooli Kirjastus, mille eri sarjadesse koondatud väljaannete tagakaanetekstid mõjuvad ökonoomselt ja asjatundlikult sõnastatud miniesseedena, kandes erinevate autorite kirjutatuna ometi äratuntavalt sarnast vaimlist hoiakut.

    Žanrist või raamatu liigist sõltumata ühendab kaanetekste raamatu kuulumine kauba kategooriasse, s.t kaanetekst on müügitekst, mille mõte on toodet tutvustada ja tarbija ostma meelitada. Siin on lähenetud mitmeti. Paljud väljaandjad paigutavad tagakaanele lõigu raamatu tekstist, mõnikord on tegemist intriigi või põnevusmomenti rõhutava katkendiga, kuid see võib olla ka teose keskset ideed väljendav väljatõste. Väga levinud valik on pikema narratiivi ökonoomselt sõnastatud kokkuvõte, kus mainitakse keskset suhteliini, sündmustiku aegruumi ning autori jutustamise või stiili eripära. Põhiteksti kirjeldamisele lisandub sageli ka lühike autoritutvustus, viited tema tähendusele või positsioonile kirjanduselus. Kolmanda suure grupi moodustavad juba eelmainitud lühikesed tekstikesed avalikkusele laiemalt või konkreetsele sihtrühmale tuntud persoonidelt. Müügiprotsessi osana võivad need tekstid jõuliselt suunata ka teksti lugemisviisi, kehtestada või anda vähemalt esialgu käibele mineva tõlgendusmudeli.

    Nõukogude Eesti raamatukultuurist mäletavad ilmselt veel paljud kaanetekstide asemel annotatsiooni raamatute viimasel lehel, lühikest kirjastuse kokkuvõtet teose teemadest ja kandvatest küsimustest. Nõukogude perioodi lõpus hakkas see žanr rahulikult ja järjekindlalt hääbuma. Annotatsiooni tähenduse ja funktsiooni muutumise märke on märgata juba kirjastuskooperatiivi Kupar toodetud raamatute puhul. Millise 1990. aastal ilmunud romaani juurde kuulub näiteks annotatsioon „Oma uues romaanis viib kirjanik meid vampiiride maailma. Kes need vampiirid tegelikult on? Ka see küsimus lahendatakse teose lõpul“?6 Tegemist on juba pigem uue ajastu reklaamtekstiga, mitte isikupäratu akadeemilise kirjeldusega. Ilmselt saab läänelikus vormis kaanetekstidest kõnelda 1990. aastate keskpaigast alates. Täiesti ilmutusliku kogemusena on mulle meelde jäänud näiteks Jüri Ehlvesti debüütromaani „Ikka veel Bagdadis“ (1996) tagakaas, kus erinevad kriitikud teose väärtustele vaimukalt ja mänguliselt tähelepanu juhivad.

    Ameerika kultuurikriitik Camille Paglia on kiitvate kaanetekstide tellimises näinud järjest kasvavat eetilist probleemi. Tema arvates on teose ilmumiseelne kiitmine oma kasulikkuse ammendanud. Ükski informeeritud inimene ei võta neid enam tõsiselt, sest on teadlik žanri häbitut semutsemist ja groteskseid hüperboole sisaldavast ajaloost. Hingematvalt kauniste kaanelausete jada on Paglia hinnangul kahjulik või täiesti kasutu, kuna see reedab kirjastaja ebakindlust projekti suhtes, aga ka reklaamiosakonna puudulikku nüansitajumist ning lihtsalt üldist saamatust. Samuti peab ta vastuvõetamatuks teenepõhist mõjuvõimu müümist sõpradest moodustunud võrgustikus, kus oma muljeid ei saagi ausalt väljendada. Näiteks Paglia enda raamatulepingutes on klausel, mis keelab sellised eeltekstid, kuigi peab neid õigustatuks, kui kirjutaja avaldab nendes austust kellelegi pikaajalise kunstilise või intellektuaalse mõjukuse tõttu. Samuti ei näe ta midagi halba arvustustest pärit lõikude kasutamises pehmekaaneliste väljaannete kaanel või avalikus reklaamis.7

    „Tarka ja leidlikku reklaami ei rajata petlikele ja väljapressitud kaanetekstidele. Kuigi tõsiste raamatute lugejaskond järjest kahaneb, on kirjastajale eluliselt oluline kaasata, arendada ja toetada haritud ja tarka personali. Paljud kirjastajad kõiguvad laiskuse ja entusiasmi vahel, et leida suur ja laineid lööv bestseller. Seejuures ei asenda aga miski maitseotsustust, kujutlusvõimet, kõhklusi ja vana head tervet mõistust.“8 Nõnda on kirjutanud Camille Paglia 1996. aastal ja miks ei peaks nimetatud põhimõte kehtima kakskümmend viis aastat hiljem. Ka praegu kasvab usaldus raamatu vastu üldjuhul ikka samade väikevormide – kaanekujunduse ning seejärel kaaneteksti najal.

    1 Gerard Genette, Paratexts. Thresholds of interpretation. Literature, Culture, Theory 20. Cambridge University Press, 1997, lk 25.

    2 Samas, lk 26.

    3 Edmund White, City Boy. My Life in New York During the 1960s and 1970s. Bloomsbury, 2010, lk 276.

    4 Roberto Calasso, Kirjastaja jälg. Komapäev, 2019, lk 86.

    5 Samas, lk 91.

    6 Mati Unt, Doonori meelespea. Kupar, 1990.

    7 Vt Camille Paglia, Provocations. Collected Essays on Art, Feminism, Politics, Sex, and Education. Vintage Books, 2018, 205-206.

    8 Samas, lk 207.

  • Eneseta elu

    AIJA SAKOVA

    Miks lugeda sellel 2020. aasta unustamatul pandeemiakevadel 1972. aastal 29aastase Peter Handke (2019. aasta Nobeli kirjanduspreemia laureaat) kirjutatud lühiromaani „Soovideta õnnetu“, mis ilmus äsja eestikeelses tõlkes?

    Peamiselt seetõttu, et tegemist on äraspidise looga, kui olulised on inimese vaimse tervise seisukohast see keskkond, kus päevast päeva elatakse, ning harjumused, mille ori ollakse. Sellestki, kui määrav on inimesele iseenda tundmaõppimine, samuti teadmine, kes ma olen. Ja need teemad on praegu aktuaalsemad kui varem, sest paljudele on ootamatu iseendaga või oma pereliikmetega ninapidi koos olemine osutunud katsumuseks.

    Iseenda tundmaõppimine ei ole sugugi iseenesestmõistetav. Õnnelikud on need, kes on iseenda ära tundnud: pean selle all silmas nii oma kutsumuse kui ka olemuse äratundmist. Tegelikult ei ole inimesed – ei olnud 50 või 70 aastat tagasi ega ole ka tänapäeval – kuigi osavad oma hinge sisemaastike tundma­õppimisel ja uurimisel. See on ka arusaadav, sest selleks pole head raamistikku ega õpetusi (olgu koduses või kooli­keskkonnas). Kuid just see, kui ei tunta iseend, oma olemust ja vajadusi ning soove, võib teha inimese pöördumatult õnnetuks.

    Pöördumatult ja soovideta õnnetu on ka Handke lühiromaani subjekt ja kese – kuidagi ei saa ma nimetada naist, kellest romaan räägib, tegelaseks. „Soovideta õnnetu“ („Wunschloses Unglück“, 1972) on nimelt raamat Handke emast ja tema elust, mille ta lõpetab 51aastaselt Austria väikelinnas enesetapuga. Handke alustab kirjutamist seitse nädalat pärast ema surma, teisisõnu hetkel, mil ema enesetapust toibumine ähvardab temas muutuda „nürimeelseks keeletuseks“ (lk 7), kuid soov kirjutada ei ole ka enam nii ülevoolavalt tungiv ja tugev.

    1971. aasta lõpus ja 1972. aasta alguses, kui see raamat on kirja pandud ja kui leidis aset Handke ema juhtum – kasutan siin nimelt seda sõna, sest ka Handke ise kirjutab, et temas põleb mingi kummaline soov käsitada ema juhtumina (lk 9) –, oli Peter Handke juba tunnustatud Austria kirjanik. Temalt oli ilmunud romaane, luulet, tema kirjutatut lavastati ja see kõlas raadios, tema üks jutustus oli parajasti filmiks saamas … Novembris 1971, kui ema otsustas elust lahkuda, töötas Handke Saksamaal Kronbergis oma majas jutustuse kallal, mis sai hiljem pealkirjaks „Pika lahkumise lühike kiri“ („Der kurze Brief zum langen Abschied“).

    Handke oli oma ema suitsiidsest loomust niisiis teadlik, ta oli püüdnud teda ka suunata elu rõõmsamale poolele, kuid tulutult. Ema pettumine elus, läbielatu ning suutmatus näha alternatiive olemasolevale ei luba tal välja rabeleda oma tuimusest ja küllap ka vihast või valust selle tuimuse vastu. Handke ema elulugu näib olevat Teise maailmasõja eelsele ja järgsele Austria katoliiklikule maaühiskonnale iseloomulik. Ka raamatu lühitutvustuses mainitakse alati tollase Austria ühiskonna portreteerimist. Kuid järele mõeldes on selles eluolus, mida Handke kirjeldab, väga palju universaalset, mis kehtib mujalgi ning teistel aegadel.

    Ühiskond, millest selles lühi­romaanis juttu ja mis selle loo subjekti ümbritseb, on pühendunud asjadele, mitte inimestele ja nende tundeilmale. Tunnetest rääkida ei osata. Au sees on töötegemine ning igapäevaelu on struktureeritud pigem esemete kui inimeste ümber. Handke nendib, et see on aeg, kus omand tähistab vabadust.

    Mõtlemisel ja tunnetega seotud tegevusel (halvustavalt: logelemisel) ei ole selles ühiskonnas kohta. Ja seda ei saa maainimestele ja sellele ajale ehk ka kuidagi ette heita. Häda on selles, et Handke ema on loomult teistsugune: ta on loominguline ja mänguline, teda huvitab õppimine ja teadasaamine. Tal pole aga olnud õiget raamistikku ja inimesi, mille ja kelle abil iseendast aru saada, konteksti, kuhu iseend paigutada. Tema elus on küll olnud hetki, kus ta on end tajunud (lk 15) või hakanud iseendaks saama (lk 48), kuid ta pole leidnud viise, mis oleksid teda tema ise olemises toetanud. Teatud mõttes on see eneseta elamise lugu.

    Handke tuletab meelde, aga mitte pealetükkivalt etteheitval moel, ema eneseta olemisi ja enese ärakaotamist: „Mu lapsepõlvest pärit naeruväärne nuuksumine väljakäigus, nina löristamine, punased jänesesilmad. Ta oli; temast sai; temast ei saanud midagi“ (lk 30). Siin on ema ohver, kuid see pole läbivalt romaanis nii. Handke toob välja hetki, kui ema tegutseb, võtab ohjad enda kätte, ei lase asjaoludel end maha suruda. Kindlasti ei kujuta Handke oma ema läbinisti passiivsena. Ta jälgib ema endaks saamist, enese teadvustamist, aga ka tema allajäämist elule, võimatust oma elu asjaolusid muuta nii, et elu oleks elamist väärt.

    Austria kirjanik Peter Handke 1983. aastal.

    Handke on seda kirjeldades vältinud oskuslikult teiste süüdistamise lõksu. Ta küll laseb lugejal heita pilgu ema ja võõras­isa koosellu, mis ei toimi, näha argielu vägivalda, üksteise alandamist ning abitut seksi, ent ei pane ema abikaasat, vaatamata joomisele või tegevusetusele ja huvipuudusele, vastutama ema elu eest.

    Handke oskus mitte kohut mõista, balansseerida osavõtlikkuse, aususe ning ohvri positsiooni vahel on imetlusväärne. Lühiromaani „Soovideta õnnetu“ on kirjeldatud kui üht murdepunkti Handke loomingus, tema enda arvates seisab see eraldi kogu ta muust kirjutatust. See ongi isiklik raamat, sündinud kirjutava inimese vajadusest end mitte lasta halvata „keeletutel hirmuhetkedel“ (lk 32), vaid sellest välja murda ja läbi tulla.

    Romaan on tõeliselt põnev ka jutustamise, teisisõnu keele rolli ja mõjuvõimu üle järelemõtlemise seisukohast. Handke on vägagi teadlik ja ta laseb ka lugejal sellest osa saada, kui lihtne on jutustades teha üksikisikust n-ö juhtum, mida saab uurida ja analüüsida. „Nõnda võrdlen naise elulookirjelduse üldist sõnavara lausehaaval oma ema erilise eluga; kattuvustest ja vasturääkivustest tuleneb tegelik kirjatöö“ (lk 31). Ta kaalub kirjutades hoolikalt iga sõna ja sõnastust. Ta ei taha emast teha romaani tegelast, keda distantsilt vaadelda: „Need kaks ohtu – kõigepealt pelk ümberjutustamine ja seejärel isiksuse valutu kadumine poeetilistesse lausetesse – aeglustavad kirjutamist, kuna kardan iga lause juures, et võin tasakaalu kaotada“ (samas).

    Seetõttu ei saanud Handke kirjutada seda raamatut kui tavapärast romaani – isegi kui saksa kirjakultuuri tavade kohaselt on seda lühiromaaniks nimetatud. Ta ei saanud iseend sellest kirjutamise protsessist välja jätta või pelgaks jutustajaks taandada, ta pidi olema kohal, muutuma osaks sellest loost ning laskma ka oma tunnetel, oma keeletusel ja hirmudel saada osaks oma ema loost. „Teine selle jutustuse omapära: ma ei eemaldu, nagu tavaliselt juhtub, iga lausega üha enam kirjeldatud tegelaste siseelust ega vaatle neid lõpuks vabanenult ja rõõmsas pühadetujus väljastpoolt nagu purki püütud putukaid – vaid üritan end muutumatu jäiga tõsidusega kirjutada lähemale kellelegi, keda ma siiski ainsagi lausega tabada ei suuda, nii et pean aina uuesti alustama ega jõua tavapärase selge linnuperspektiivini“ (lk 31-32).

    Handke möönab, et ema ja tema teo lõplik mõistmine jääb talle kättesaadamatuks, ent ometi ta püüab mõista, end talle lähemale kirjutada, ilma sildistamata ja süüdistamata. Ehk on „Soovideta õnnetu“ ka katse mõista ema ja teda ümbritsenud maailma, sh ju ka Handke enda lapse- ja noorepõlvemaailma, ning arvesse võtta, kuid samal ajal end sellest ka teatud mõttes lahti või vabaks kirjutada. Teise maailmasõja järgse Austria maaühiskonna loo kõrval on see raamat ikkagi eeskätt iseenda tundmaõppimise keerukustest, seda nii Handke refleksioonide kui ka tema ema loo mõtestamise seisukohast. See rännak pole mitte ainult temaatiliselt aktuaalne ja haarav, vaid on nauditav ning ka keeleliselt ja poeetiliselt rikastav.

  • PEALELEND – Rein Oja, Eesti Draamateatri juht

    TAMBET KAUGEMA
    Rein Oja

    Koroonaviiruse leviku tõkestamiseks kehtestas valitsus märtsi keskel eriolukorra, mistõttu on keelatud teatrietenduste andmine ning teatrid seisavad tühjalt. Nende hulgas ka Eesti Draamateater.

    Eriolukord on kestnud poolteist kuud. Mitu esietendust on tulnud Eesti Draamateatril selle aja jooksul edasi lükata ning kui palju etendusi on jäänud andmata?

    Kolm esietendust, millest üks pidi olema 14. märtsil ehk kaks päeva pärast eriolukorra kehtestamist, on lükatud praegu sügisesse. Ühe oleme ära jätnud ning plaanime seda teha ehk järgmisel suvel. Praeguse seisuga on ära jäänud umbkaudu sada etendust, umbes 20 000 – 25 000 teatrikülastust on juba vähem.

    Mida tähendavad tühjalt seisvad saalid teatrile rahaliselt? Kui palju ja milline tulu on jäänud saamata?

    Ühe aktiivse etendustekuu omatulu oleks umbes 190 000 – 200 000 eurot. See on saamata. Ja ka tühjad saalid kulutavad, kuigi vähem. Kurb vaadata, kui seal pikka aega tegevust ei ole.

    Kas Eesti Draamateatri töötajad on praegu kodus või proovid siiski käivad?

    Teatrimajas praegu proove ei tehta, aga interneti kaudu mõned on toimunud. Loetakse näidendeid, jutte … Nüüd loodame, et vähemalt väiksemas koosluses saame lähipäevil hakata jälle proove tegema. Püüame muidugi selle käigus turvariske maandada.

    Kultuuriminister Tõnis Lukas on pannud etenduste ja kontsertide korraldamise puhul ühte patta mai ja juuni ning teise juuli ja augusti. Kas Eesti Draamateatril on selles segases olukorras juba mingeid kevad- ja suveplaane?

    Iga nädal on meil koosolek, kus arutame, kuidas edasi. Vähemalt juunikuu lõpuni etendustega alustada ei saa. Püüame olla igaks muutuseks valmis. Ka selleks, kui suve teisel poolel tuleb luba anda vabas õhus etendusi. Proovime meiegi mõningaid netilugemisteatri variante, aga elavat esitust need muidugi ei asenda.

    Kultuuriministeerium on välja töötanud rahalisi abimeetmeid. Kui palju võiksid need teatri olukorda leevendada?

    Iga abi leevendab olukorda, nii töötukassa meede kui ka kultuuriministeeriumi oma. Oleme selle eest tänulikud. Ja täname ka teatrisõpru, kes saavad aru teatrite raskustest ega nõua iga hinna eest nüüd ja kohe piletiraha tagasi, vaid on nõus lükkama oma teatrikülastuse seni ebaselgesse tulevikku.

Sirp