Toeta
Otsi

kultuuriajakirjandus

  • ,

    Kirjandusmuuseumi uued videoloengud jüripäeva müütidest ja koroonakriisi vanasõnakasutusest


    Eriolukord riigis jätkub, ka Eesti Kirjandusmuuseumi teadlaste koduloengud jätkuvad. Olete palutud vaatama uusi videoloenguid!

    Mare Kõiva loeng jüripäevast ja püha Jüri müüdist

    Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna juhtivteaduri Mare Kõiva videoloeng “Jüripäev. Kas müüdid kajastuvad vernakulaarsetes praktikates?” vaatleb püha Jüri müüdi ühendusi vanemate ja tänapäevaste kultuuriliste kogemustega, samuti müüdi sümboolseid, materiaalseid ja visuaalseid aspekte. Mis muudab meie jüripäeva omanäoliseks? Missugustes vastastikustes seostes on müüdi arendused kultuuri ja ühiskonna muutustega?
    Loeng veebis: http://www.folklore.ee/rl/fo/loeng/jyripaevSuur.mp4

    Piret Voolaiu videoloeng koroonaeriolukorra vanasõnadest

    Kutsume vaatama ja kuulama Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna vanemteaduri Piret Voolaiu videoloengut „Parem üks nädal liiga kaua kui üks päev liiga vähe: Vanasõnad ametlikus ja rohujuuretasandi kriisisuhtluses“. Vanasõna vormi võib koroonakriisi laiaplaanilises suhtluses käsitleda kui metalingvistilist koodi, mõjuvõimsat kõneornamenti, mida kasutatakse sõnumi edasiandmisel, et sõnumi tähendus suhtluspartnerile paremini pärale jõuaks. Loengus tuleb juttu, milliseid varemtuntud vanasõnu ja millistes situatsioonides on kriisikommunikatsioonis kasutatud, milliseid uusi vanasõnu ja millistel eesmärkidel on lisandunud.
    Loeng veebis: https://www.kirmus.ee/sites/default/files/2020-05/YksNadal.mp4

    Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna ja Eesti-uuringute Tippkeskuse kõiki loenguid saate vaadata ja kuulata veebiaadressil http://www.folklore.ee/rl/fo/loeng/

  • Sel reedel Sirbis

    IVAN LAVRENTJEV: Eesti ajaloomälu ja venelased kui kasutamata võimalus
    Eesti venelastel puuduvad nende endi loodud tüvitekstid. Meie venekeelsete inimeste identiteedi on konstrueerinud välised mõjutajad.
    Enne kui sajad koorid Tallinna laulukaare alla kogunesid, ilmutasid mõned rahulolematuse märke XXVII laulupeo repertuaariga. Nagu varemgi, sai ka läinud suvel Eesti ajakirjanduse ja arvamusliidrite Facebooki profiilide vahendusel jälgida küsitava olulisuse ja kasuteguriga debatti vene (või mõne teise muukeelse) laulu laulupeol esitamise otstarbekuse üle. Soovimata sellesse arutellu laskuda, võib ometi nõustuda vene laulu laulupeo kavva lisamise ühe eestkõneleja Kristina Kallasega: Eesti venelastel puuduvad nende endi loodud tüvitekstid. Teisisõnu, kohalike venekeelsete inimeste identiteedi on konstrueerinud välised mõjutajad.

    RIHO PARAMONOV: Novaatorluse vastu ehk Miks ei tundu Elon Musk enam nii sümpaatne
    Meie ajale tüüpiline IT-taustaga visionäär ei taha tunnistada mingeid piire ja takistusi.
    Elame tõepoolest veidral ajal, mil kindel saab olla vaid selles, et kõik muutub. Taas on käimas tehnoteaduslik revolutsioon, mille lõppedes pole maailm endine. See pole endine juba praegu. Hämmastav on jälgida, mida suudavad isikud, ühendused ja korporatsioonid ning kuidas nad suhestuvad riiklike struktuuridega, astudes viimastest mõnikord ka üle või mööda. Oma tões, jõus ja efektiivsuses veendunud isikud ja ühendused tahavad muutust kohe ning on valmis selleks suurelt panustama. Riik oma vanamoodsas korraldatuses ei suuda paindlikult reageerida lõiketeralistele suundumustele.

    MARGIT MUTSO: COVID-19 õppetunnid eluruumide kavandamiseks
    Eesti inimene võib ehk otsustada, kas kasvatada pensionisammast või mitte, aga selle üle, millises ruumis elada, mängida, magada või süüa teha, ta ise otsustada ei saa.
    Uus kroonviirushaigus on surunud suure osa Eesti inimestest koduseinte vahele juba peaaegu kaheks kuuks. Kodust on saanud ühtaegu puhke- ja tööpaik, kool ja lasteaed. Selles olukorras tulevad eluaseme puudused esile kiirelt ja valusalt. Kogu perega koos hommikueinet ja õhtust süüa või nädalavahetusel suure laua ümber muljetada on tore, aga kui samal ajal tuleb teha igapäevatööd ja õppida, läheb juba kahel inimesel ühes ruumis tegutsemine raskeks. Ühismeedias levivad naljavideod e-koolis osalevate laste taustal virvendavatest vanematest, kes pole end veel korralikult riidesse jõudnud panna, raadiosaadete taustal kostavad laste kilked ja koera klähvimine, videokoosolekutel osalevad kaudselt ka abikaasad jne. Kiire järeldus: kui inimesed peavad kodus töötama ja õppima, on igaühel peres vaja oma tuba, mille ukse saab enda järel kinni tõmmata.

    PIRET VOOLAID: Parem üks nädal liiga kaua kui üks päev liiga vähe ehk Vanasõnad kui sõnumi edastamise võimsad vahendid ametlikus ja rohujuuretasandi kriisisuhtluses
    Tihti tajume vanasõnu millegi arhailise ja väärikalt vanana, kuid vanade ja väärikate kõrvale luuakse pidevalt uusi. Seesuguses keelelis-rahvaluulelises loomeprotsessis osaleda võime kõik. 23. aprillil toimunud rutiinsel kriisiolukorra pressikonverentsil nentis peaminister Jüri Ratas, et ilmselt tuleb eriolukorda minimaalselt kahe nädala võrra pikendada. Igapäevaelu koroonaviiruselt tagasi võttes juhindutakse otsuse tegemisel põhimõttest „parem üks nädal liiga kaua kui üks päev liiga vähe“, selgitas peaminister. Päev hiljem saatiski valitsus eri levikanalites laiali teadaandeplakati eriolukorra pikendamise kohta 17. maini, tõsise sõnumi puändiks oli seesama vanasõna „parem üks nädal liiga kaua kui üks päev liiga vähe“.

    RAIVO KELOMEES: Kunstipöörete paratamatus
    Kui tahes perfektsed ei oleks ka virtuaaltehnoloogiad, jääb kogemuste allikaks ja virtuaalsusest pagemise võimaluseks ikka tegelikkus.
    Kas läheneb pandeemiaolukorra mõtestamistekstide tsunami? Maailmast hakkame kõnelema „enne ja pärast koroonat“. Folkloristid koguvad „koroonapäevikuid“. Iga päev ilmuvad kultuurigurude karantiinisoovitused, meelelahutajad on-line’istuvad järjepanu.
    Pandeemia tõttu võrgusuhtluse võimendatud arendamine sunnib tõrksamaidki võrku kolima. Meenuvad aastakümneid kultuurilist huvi pakkunud võrgupõhised suhtlusvormid. Uusi tehnoloogiaid kasutavat kunstirahvast on heidutatud küsimusega „aga mida teete, kui kaob elekter?“. Kes võinuks arvata veel kuu tagasi, et pool maailma toimib aegluubis: tühjad linnad, suletud koolid, seisvad ettevõtted. Elektrit küll on, aga füüsilises ruumis omavahel suhelda ei saa. Selle kontaktitasandi lukkukeeratuse tõttu on jõudnud netipõhise elu vajadus, ökonoomsus, aga ka piiratus laiema üldsuseni. On selgunud, et suhtlus on olulisem kui elekter.

    URMAS LÜÜS: XXII sajandi disainiprobleemid ehk Kuhu minna, kui oled juba kohal
    Oleme olukorras, kus praeguste disainiprobleemide kõrval tuleb tegeleda ka üle-üle-üle-üle-ülehomsete disainiprobleemidega.
    Koos tööstusrevolutsiooniga sai tiibadele tuule alla ka disain. Või noh, sellisena, nagu me seda tänapäeval teame. Liikumisi selle sees oli ja on muidugi erinevaid. Odavnevate objektide massiinvasioon leidis nii toetajaid kui ka vastuseisjaid, kuid üks oli selge: progressi masinavärk oli käima pandud ja seda kõike rahaks jahvatavat tuuleveskit sai rünnata vaid don Quijote. Asjad ei olnud enam lihtsalt asjad, need olid nüüd tooted. Sai hakata tootma lõpututes kogustes asju. Sama äkitselt tekkis inimestel ka vajadus nende asjade järele. Veel rohkem, veel kiiremini! Progress, tee tulevikku, tänase muutmine läbi homse eilseks!

    KATI OTS: Kunstiakadeemia galerii – kellele ja milleks?
    Kunstiakadeemia galeriis pakutakse liiga turvaliselt kõigile kõike. Näituste kõrval tuleks kaaluda kaasavamaid ja ajakohasemas vormis lisakihistusi.
    Eesti kunstiakadeemia uues hoones on saanud esindusliku ruumi ka galerii. Näitusega „Koristada ja valvata ja koristada“ (28. I – 8. II) tõstatati mitmed kunstiakadeemias õppinud üliõpilasi mingil ajal vaevanud küsimused: millised on (või peaksid olema) väärtushinnangud ja arusaamad, mille kõrgkooli lõpetanud kaasa võtavad? ja milline suhe on üliõpilastel oma kooli näitusepindadega?. Neil teemadel peatusid oma avalikus vestluses 5. veebruaril ka Maarin Ektermann ja galerist Pire Sova. Ektermann töötas EKA galeristina aastatel 2008-2009.

    RIIN ALATALU: Suur pauk Tapal
    Kultuuriväärtustele tekitatud kahju tähendab kahju kogu inimkonna kultuuripärandile. Tapa mõisa õhkimine õppeharjutusena ilma igasuguse aruteluta on lugupidamatu.
    Pean üsna sageli rääkima-kirjutama Eesti mõisatest. Faktimaailm on üsna lihtne: 100 aastat tagasi oli meil umbes 2000 mõisakompleksi, millest on säilinud ligi neljandik, sest mõisatele said saatuslikuks 1905. aasta rahutused, maailmasõjad ja okupatsioon. Ebamugav on tunnistada, et suur osa mõisatest lammutati Eesti Vabariigi kehtestamise järel ja üsna kokutama võtab, kui rääkida mõisate hävingust viimasel paarikümnel aastal. Olgu pärand millise tahes ühiskonnakihi loodud, kultuurrahvad ju nii ei tee! Seda enam võttis õhku ahmima Tapa mõisa õhkimine pioneeripataljoni õppuse raames 29. aprillil 2020. aastal.

    ANDRES LEVALD: Metsa ruumiline planeerimine viib koostööle
    Ruumiline ja metsa majanduslik planeerimine on kohapõhised. Ruum on ühine, ent ootused väärtustele, tegevuspõhimõtetele ja avaliku huviga arvestamisele lahknevad.
    Istun kenal päikeselisel kevadpäeval kodukontoris arvuti taga. Aknast paistab männimets, kaugemalt metsa tagant kostab masinamüra. Linna piiri taga naabervalla metsas tehakse uuendusraiet. Minu maastikupildis saavad ja jäävad sealsed lageraielangid tühikuteks, tõrjuvateks mittekohtadeks, mis ei sobi astumiseks ega paku silmailu. Sellelaadseid raieid on tehtud ka linna piiride sees. Pärast ümbruskonna elanike pahameeleavaldusi ja linnavõimu sekkumist on linnas lageraie kavandamise südikus vähenenud.

    ARDO RAN VARRES: Muusika (koostöö)filmides
    Praeguste koostööfilmide puhul on tavapärane olukord, kus äsja hiilgavalt lõppenud koostöö ei maksa järgmise projekti juures midagi.
    Eriolukord on analüüsiks hea aeg. Vaatasin hiljuti filme, mis on jäänud DVD-riiulisse sobivat hetke ootama. Professionaalne kretinism paneb mind alati kõrvu kikitama, kui filmis kõlab muusika. Tekib palju küsimusi. Kas tegu on originaalmuusikaga? Milliste instrumentidega muusika on loodud? Kas muusika funktsioon on sisu illustreerida või on talle antud tähtsam osa? Kas tekib mingit laadi muusikaline omailm või mitte? Kas helide kaudu on tajutav, mis rahvusest on muusika looja? Päris mitme viimastel aastatel linastunud mängufilmi puhul, millel on eesti režissöör ja näitlejad, on muusika loonud välismaine filmihelilooja. Näiteid: „November“, „Sangarid“, „Teesklejad“, „Õnn tuleb magades“ ja „Mehetapja/Süütu/Vari“. Peale selle on sarnaselt loodud hulk lühimängufilme, dokumentaal- ja animafilme, näiteks „Kapten Morten lollide laeval“.

    TAAVI HARK: Sumera sünniaastapäev, seitsmekümnes
    Lepo Sumera on narratiivne helilooja: tema teoste muusikaliste sündmuste järgnevused jätavad loo või jutustuse mulje.
    Täna, 8. mail, saanuks 70aastaseks helilooja Lepo Sumera (1950–2000). Uhkest ja publikurohkest tähtpäevakontserdist ei saa praegustes oludes juttugi olla, mistap tuleb pinnapealsuse paratamatust eirates leppida mõtisklemisega selle üle, millise pärandi on juubilar meile jätnud ning kuidas peaksime sellega edasi toimima. On ju mäletamise töö nii õhtumaise kui ka eesti kultuuri üks alustala. Tähelepanelik on märganud, et mäletamine ja mälestamine pole tähtsusetud teemad Lepo Sumera loominguski.

    REET HENDRIKSON, HELIKA MÄEKIVI, ÜLLE SIHVER: Kui eriala saab sõna
    Erialakeel ja terminiõpe tuleb lõimida erialaainetega ning see eeldab muu hulgas õppejõudude senisest tihedamat ja sisulisemat koostööd.
    Mõningasele ebaühtlusele vaatamata on erialakeelt arendatud järjepidevalt. Pärast Eesti iseseisvuse taastamist on kasutusele tulnud suur hulk abivahendeid: eesti keele instituudi keelekogud ja keelenõu, samuti uus terminihalduskeskkond Ekilex, universaalne terminitöövahend terminoloogidele ja erialakeele kasutajatele.

    ART LEETE: Punane ja valge
    Truudus mütoloogilisele värviloogikale hakkas hantidele ja neenetsitele pahandusi kaela tooma.
    Animismi ja kommunismi kokkupõrge oli Siberi soomeugrilastele värvide võitlus. Saja aasta eest Siberis võimu saanud enamlased sattusid soome-ugri mütoloogilisse maailmapilti, sellest ise aru saamata.

    Arvustamisel
    Lawrence Durrelli „Aleksandria kvartett“
    Nelli Abašina-Meltsi „Ei kirjuta ma luuletusi, kirja panen elu“
    Ingmar Bergmani „Fanny ja Alexander“
    Lewis Mumfordi „Masina müüt. Tehnika ja inimareng“ ja „Masina müüt. Võimu viisnurk“
    Adam Kucharski „The rules of contagion: Why things spread – and why they stop“
    Levila kuuldemäng „Üks päev Mati Alaveri elus“
    Üllar ja Karl Robert Saaremäe „Johannese passioon“
    mängufilm „Õiglus“
    dokumentaalfilm „Sobtšaki juhtum“

  • ,

    Eesti veebiarhiiv kogub infot koroonaviirust kajastavate veebilehtede kohta

    Rahvusraamatukogu ootab infot koroonaviirust kajastavate veebilehtede kohta, et jäädvustada need tuleviku tarbeks Eesti veebilehekülgede arhiivi veebiarhiiv.digar.ee.

    Oodatud on soovitused veebilehtede, sotsiaalmeediagruppide, portaalide, blogide ja näiteks YouTube’i videote kohta, mis kajastavad Eesti elu COVID-19 pandeemia ajal. Veebilehel kajastatu peab puudutama Eestit ja eestimaalasi pandeemia kontekstis, olgu see eesti või mõnes muus keeles. Talletamise tingimus on materjali vaba kättesaadavus ehk et sisuni jõudmiseks ei pea kindlasse keskkonda sisse logima (näiteks nagu on seda vaja mõne sotsiaalmeediavõrgustiku puhul).

    Talletamist väärivate teemade hulka kuuluvad muuhulgas: koroonaviiruse päritolu; teave viiruse leviku kohta; piirkondlikud või kohalikud viirusepuhangu piiramise meetmed; meditsiinilised/teaduslikud aspektid; muutused eluolus ja inimeste omavahelises suhtlemises (sh kultuuritarbimises, spordielus jms); muutused majandustegevuses; poliitilised aspektid; vabatahtlikud aktsioonid jne.

    Veebiarhiivi haldab Rahvusraamatukogu ning selle eesmärk on tagada püsiv ligipääs Eesti kultuuripärandisse kuuluvale veebiinfole. Veebiarhiiv on hea info tulevastele põlvedele, pakkudes sissevaadet meie mõttemaailma ja igapäevaellu. Seda võib käsitleda ka omalaadse digitaalse varukoopiana meie ühiskonnast, olulistest teemadest ja inimestest.

    Rahvusraamatukogu kogub Eesti veebiinfot 2010. aastast ning eelmise aasta seisuga sisaldab arhiiv pea 125 000 veebilehte, millest paljud on tänaseks juba veebist maha võetud. Kohustus salvestada Eesti veebisaite, mis asuvad domeenil .ee või ka muudel domeenidel, tuleneb 2017. aastal jõustunud säilituseksemplari seadusest.

    Väikese hulga, peamiselt riigiasutuste talletatud veebilehtedega, saab tutvuda aadressil veebiarhiiv.digar.ee. Vastavalt säilituseksemplari seadusele võib kogutud veebisisu internetis vabalt kättesaadavaks teha ainult autoriõiguse omaja nõusolekul.

    Ettepanekuid koroonaviirust kajastavate veebilehtede osas saab esitada siin >>

  • ,

    Rahvusooper Estonia tähistab Tšaikovski 180 sünniaastapäeva ja alustab virtuaalsete lühikontsertide sarja

    Rahvusooper Estonia tähistab juubelinädalaga 180 aasta möödumist kuulsaima vene helilooja Pjotr Tšaikovski sünnist ja alustab virtuaalsete lühikontsertide sarja. Homme, 7. mail, helilooja sünniaastapäeval, tuuakse teatri virtuaalkanalites publikuni lühikontsert Tšaikovski loomingust, laupäeval näitab rahvusooper oma Facebooki lehel ülekandena ooperit „Padaemand“, mille lavastaja on Arne Mikk ja kunstniku Eldor Renter. Ka sel nädalal alguse saanud Eesti Rahvusballeti balletihommikutel kõlab Tšaikovski muusika.

     Neljapäevaõhtune lühikontsert kannab pealkirja „Jubilate – Tšaikovski 180“, helilooja teoseid esitavad ooperisolistid Heli Veskus ja Priit Volmer ning viiulimängija Sigrid Kuulmann. Ühtlasi avab kontsert virtuaalsete lühikontsertide sarja, kus Estonia ooperilauljate ja instrumentalistide esituses kõlavad katkendid teatri repertuaaris olevatest teostest ning artistide lemmiklood.

    „Praegusel erandlikul ajal on ülioluline hoida loomingulist sädet ja kunstilist vormi,“ ütleb Rahvusooper Estonia kunstiline juht ja peadirigent Arvo Volmer. „Meie ei maga, tegutseme võimaluste piires aina edasi ja toome publikuni tänavuse kevade erilises olukorras tärganud muusikalised võrsed,“ lisab ta.

    Rahvusooperi lühikontsertide sarjast saab publik osa Estonia kodulehe ja Facebooki kanali vahendusel. Kontserdid hakkavad toimuma neljapäeviti ning koondavad poole tunni sisse klassikalist muusikat ja kohtumisi rahvusooperi artistidega.

    Tšaikovski juubelinädal ja lühikontsertide programm on osa Rahvusooper Estonia ettevõtmistest internetis. Eriolukorra pikendamise tõttu oli teater sunnitud käimasoleval, 114. hooajal etenduste andmise katkestama, ent rahvusooperi hooaeg jätkub virtuaalselt. Aprilli algusest kannab Estonia laupäeva õhtuti oma Facebooki lehel üle lavastuste salvestusi, Eesti Rahvusballett on alustanud virgutavate balletihommikute videosarja, kingitusena õpilastele, õpetajatele ja lapsevanematele on Estonia oma kodulehel käima lükanud online-muusikatunnid. Kõik kevadhooaja ära jäänud etendustele pileti ostnud külastajad saavad endale sobival ajal teatrisse tulla siis, kui nakkusohtlik olukord on taandunud.

     

  • ,

    Statistika: eriolukord on pannud suure osa kunstivaldkonnas tegutsejaid raskesse olukorda

    Aprilli alguses korraldatud kunstivaldkonna loovisikutele ja institutsioonidele mõeldud küsitluse tulemustega saab nüüd tutvuda Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse ja Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskuse kodulehtedel.

    Küsitluse eesmärk oli kaardistada eriolukorra tõttu tekkinud kahjusid kunstivaldkonnas. Kogutud infot kasutab Kultuuriministeerium valdkonna olukorra hindamisel ning selle põhjal valminud analüüsi on võimalik lugeda siit. Vastuseid analüüsisid Kaarin Kivirähk (KKEK) ja Kadi-Ell Tähiste (EKKAK).

    Kunstivaldkonnas ei ole siiani tehtud süstemaatilist statistikakorjet. Samuti ei põhine ka praegu valminud analüüs statistilisel valimil. Küsitlus oli tehtud üldise kaardistuse eesmärgil ja sellele vastamine oli vabatahtlik, mistõttu saab teha ainult üsna laiu üldistusi. Võrdluseks: praegusele küsitlusele vastas 226 eraisikut ja 36 organisatsiooni ehk juriidilise isiku esindajat, samal ajal kui Konjunktuuriinstituudi hinnangul oli 2016. aasta seisuga kunstivaldkonnas hõivatute arv 1149 ja valdkonnas tegutses hinnanguliselt 175 juriidilist isikut.

    Analüüsist selgub, et eriolukord on pannud suure osa kunstivaldkonnas tegutsejaid raskesse olukorda. Avalikult võimult oodatakse pigem pikaajalisi usaldusväärseid meetmeid, pikemaid kui aastaseid stipendiume ja rohkem ka juriidilisi võimalusi vabakutselisena ära elada, mis ei oleks ainult seotud ettevõtlusega.

    Oma kulutusi on vähemalt poole võrra vähendanud ka kolmveerand vastanud organisatsioonidest. Ühtlasi selgus, et enamik kunstivaldkonna organisatsioone on väga väikeste, kuni 5-liikmeliste tiimidega, kusjuures üle kolmandikus organisatsioonides ei ole tööl töölepinguga inimesi ja nende tegevus on korraldatud muude lepingute või vabatahtlikkuse alusel. Eelpool kirjeldatu tõttu ei saa mitmed valdkonna organisatsioonid kasutada näiteks töötukassa töötasu hüvitise meedet.

    Vaata täpsemalt uuringu analüüsi koos graafikutega siit.

    Aprilli alguses valmis ka kunstivaldkonna kriisinõuandla, milles leiab erinevaid hetkel olemas olevaid võimalusi majanduslikes raskustes vabakutselistele ja organisatsioonidele. Nõuandla ja küsimustik sündisid KKEKi initsiatiivil koostöös EKKAKi tiimi, vabakutselise kunstitöötaja Airi Triisbergi ning Kultuuriministeeriumi, Kultuurkapitali ja Eesti Kunstnike Liidu esindajatega.

    KKEK on vanim kaasaegse kunsti ekspertkeskus Eestis, mis on 1992. aastast tegelenud Eesti kunstnikele ja kunstiväljale võimaluste loomisega ning korraldab Eesti paviljoni Veneetsia biennaalil. KKEKi veebis asub Eestis ainulaadne kunstnike andmebaas, mis pakub võimalust õppida tundma Eesti kunstis aktiivseid tegijaid. KKEK osaleb aktiivselt Eesti kunstielus näituste ja teiste kunstisündmuste kureerimise ja korraldamisega ning veebiajakirja väljaandmisega. Rohkem infot leiab siit.

    EKKAK on mittetulunduslik organisatsioon, mille peamiseks eesmärgiks on Eesti kaasaegse kunsti rahvusvahelise nähtavuse suurendamine ning Eesti kaasaegse kunsti välja toetamine ja arendamine. EKKAK jätkab Eesti Kunstiindeksi andmebaasi täiendamist, veab mittetulundusühingut Outset Eesti ning korraldab Noblessneri sadamalinnakus asuva Kai kunstikeskuse tööd. Rohkem infot EKKAKi tegevuste kohta leiab siit.

     

  • ,

    Mikkeli muuseumi veebituuril paotub uks kunstikoguja Mart Lepa erakogusse

    Teisipäeval, 5. mail kell 20 saavad kunstihuvilised võimaluse tutvuda kollektsionäär Mart Lepa kunstikoguga Mikkeli muuseumi veebituuri vahendusel. Näitusel „Isiklik sajand. Mart Lepa kunstikogu“ teeb ringkäigu kuraator Eda Tuulberg. Tuur on nähtav Mikkeli muuseumi Facebook’i lehel ning jääb hiljem muuseumi sotsiaalmeediasse ka järelvaatamiseks.

    Ringkäigul saab heita pilgu muuseumi kahel korrusel kulgevale väljapanekule ning kuulata kuraatori tutvustust näituse koostamise ja selle ülesehituse printsiipide tagamaadest.

    Kuraator Eda Tuulberg ja kunstikoguja Mart Lepp. Foto: erakogu
    Mart Leppa iseloomustatakse kui pühendunud ja põhjalikku kogujat, kelle kollektsioonis sisaldub Eesti visuaalkultuuri kontekstis palju olulist ja erinäolist. Lisaks järjekindlale tööle koguga ning suurele hulgale koostatud näitustele ja väljaantud publikatsioonidele laenab Lepp teoseid sageli ka välja. Võib väita, et paljude autorite ja kunstiajalooteemade puhul ei ole tema kogus olevate teosteta võimalik saada Eesti kunstist piisavat ülevaadet. See näitab, kuivõrd oluline on kõnealune kollektsioon meie kultuuriloo seisukohalt.

    Näitus „Isiklik sajand. Mart Lepa kunstikogu“ avati eriolukorra kehtestamise järel. Pärast muuseumide taasavamist ootab Mikkeli muuseum kõiki huvilisi näitust külastama.

    Vaata veebituuri siin.

  • ,

    Reedel toimuvas otseülekandes loevad Eesti teatrid koos ette lühinäidendi “Eesti teatri päästmine”

    Foto: Gabriela UrmAKTSIOON: EESTI TEATRI PÄÄSTMINE
    8. mai 19:00 http://elektron.live

    Ühel septembrikuu päeval 2019, kui räägiti veel teatri üleproduktsioonist, kirjutasid 4 näitekirjanikku Draama festivalil lühinäidendi düstoopilisest õhtust, kui kõikide teatrite uksed on ootamatult suletud. Sel päeval koguneb Pärnus Endla teatri eest 4 inimest, kes otsustavad head kriisi mitte raisku lasta ning Eesti teatri uuesti luua. Alustades ideaalsest näitlejast.

    Nüüd, kus teatrid on tõepoolest suletud ja elu pole enam endine, on meil hea võimalus see koosloomises sündinud tekst “Eesti teatri päästmine” koos, aga ülimalt turvaliselt, lugemisteatrina ette kanda.

    Aktsiooni “Eesti teatri päästmine” otseülekanne Pärnust, Viljandist, Tartust, Rakverest ja Tallinnast toimub elektron.live platvormi kaudu reedel, 8. mail kell 19:00. Aktsioon tuleb vaatamisele ainult üheks korraks, ilma järelvaatamise võimaluseta.

    Näidendi autorid on Piret Jaaks, Urmas Vadi, Mart Aas ja Ott Kilusk.

    Esitavad Tartu Uue Teatri, Endla, Ugala, Rakvere Teatri, Vanemuise, Tallinna Linnateatri, Vene Teatri, Kanuti Gildi SAALi, STLi, VAT Teatri, Piip ja Tuut Teatri ja e⁻lektroni ühendatud jõud.
    Koordinaator Ivar Põllu.

     

  • Ehe Eesti – Eesti ettevõttele eesti nimi 2020

    Emakeele Selts ja Eesti Keelenõukogu koostöös Haridus- ja Teadusministeeriumiga kuulutas 23. märtsil välja ettevõttenime võistluse. Võistluse tulemused tehakse teatavaks Emakeele Seltsi kodulehe kaudu oktoobri alguses.
    Ettevõtmine sai alguse 2016. aastal ja toimub viiendat korda. Võistluse eesmärk on juhtida ettevõtjate ja avalikkuse tähelepanu avaliku ruumi võõrkeelestumisele ning väärtustada eestikeelseid äri- ja ettevõttenimesid.
    Kandidaatide esitamise tähtaeg on 15. september 2020.

    Hääletamine otselingil bit.ly/EheEesti2020 või ES-i kodulehe kaudu või ES-i postiaadressil (postitempli kuupäev 23.09.2020).

    Žüriisse kuuluvad Emakeele Seltsi, Eesti Keelenõukogu, Keeleinspektsiooni, HTM-i ning Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsiooni esindajad.
    Eesti keelenõukogu esimees Birute Klaas-Lang: “Juba viiendat aastat kuulutame välja ehedate eestikeelsete ettevõttenimede võistluse. Eelnenud konkursid on andnud tunnistust sellest, et meie tootmis- ja teenindusettevõtted, vabaühendused, aga ka haridus- ja kultuuriasutused kannavad toredaid ja tabavaid, vaimukaid ja sisukaid eesti nimesid. Ootame, et neid saaks järjest rohkem, et näeksime neid üheskoos tänavapilti ja veebimaastikke eestipäraseks kujundamas. Väga oodatud on kandideerima ka uustulnukad, idufirmad ja õpilasfirmad.”

  • ,

    Müürilehe mainumber käsitleb koroonakevade meeleolusid

    Mainumbris arutleme, kuidas muudab tänavune koroonakevad meie üleüldist elutunnetust ja tulevikku. Eriolukorrast on kujunenud uus normaalsus ja selge on see, et selle lõppedes pole maailm enam päris endine.

    Ometi on praegustes karantiinioludeski esile kerkinud ajastule omane minevikuihalus, millest kirjutab värskes lehes Berk Vaher. Andres Maimik võtab oma essees vaatluse alla piirangutele keskmist sõrme näitavad tunded nagu isepäisuse ja trotsi, mis esindavad ühelt poolt romantilist ideaali, millega seista vastu allutamis- või ühetaolistamissurvele, ent äärmuslikematel juhtudel viivad viiruse tõkestamise raskendamise ja mobiilimastidele tule otsa panemiseni. Kadri Tüür arutleb saksa sotsioloogi Ulrich Becki riskiühiskonna teooria vaieldamatute seoste üle praeguse pretsedenditu pandeemiareaalsusega silmitsi seisva ühiskonnaga ning Paul Lepasson unistab apokalüpsisefetišismi käsitledes maailmalõpust.

    Arvamuskülgedel kirjutab Kaspar Oja, et majanduskriisist edukalt väljatulemiseks ei peaks keskenduma sellele, mis on kasulik kriisis, vaid sellele, mida teeksime normaalsel ajal. Alar Kilp rõhutab, et pandeemia toob teravalt esile möödapääsmatu vajaduse laiendada demokraatiast rääkimise tingimusi. Luukas Kristjan Ilves käsitleb infotehnoloogia ohte ja võimalusi COVID-19 leviku tõkestamisel ning Andres Jõesaar vaatleb raskustesse sattunud erameedia ärimudeli metamorfoose ja väljavaateid.

    Välispoliitika rubriigis kirjeldab Kristo Tamm USA demokraatide ideoloogilist ristteed ning Aimar Ventsel pahempoolsuse dementsust padukonservatiivse Venemaa idealiseerimisel. Teadusküljel vaatleb Grete Tiigiste tudengi rolli teadusmasinas. Keskkonnakolumnis heidab Helen Puistaja pilgu sellele, kuidas viirused on varemgi maailma muutnud.

    Kultuurikülgedel Kiwa lugu sellest, kuidas Herman Melville’i praeguseks 170 aasta vanune jutustus keeldumisest muutus kultuuriliselt igiaktuaalseks. Lisaks Tauno Vahteri proosat ja Mart Kanguri luulet, Kaisa Ling lahkab Marko Kompuse luulekogu „Jalutu muna tango”, Aleksander Tsapov Netflixi menusarja „Tiger King” ning kriitikabüroo Cibum et Panem kriisiaegset burgerit.

    Värskeimaid artikleid loe Müürilehe veebiväljaandest aadressil muurileht.ee või liitu kirjalistiga.

  • Nemad kaitsevad meid

    KAAREL TARAND

    Tuvide ja pistrike igikestvas vaidluses globaalse julgeoleku kasvatamise viiside üle saabusid viirusekriisiga ühtedele magusad, teistele murepäevad. Mitmete mõttekodade analüütikute üks põhiteese on, et maailm on täis uusi sõjalisi ja hübriidseid ohte, mis kasvavad lakkamatult, ja järelikult peab nendega toimetulekuks tegema ka aina suuremaid kulutusi. Samuti on nn halvad riigid kogu aeg valvel, et kasutada ära oma võimalused hetkel, kui heade tähelepanu on mujal ning korrapidaja selja keeranud. Eesti kontekstis tähendab see, et tarvitseb vaid maailmal mingi muu kriisiga tegelema hakata, kui Venemaa mõnd oma naabrit kuritarvitab, korraldades sõjalise agressiooni (lemmiknäide on Gruusia aastal 2008).

    Aga mida pole, seda pole. Ei Venemaa ega mõni muu autoritaarne kiskja ei ole COVID-19 varjus naabreid rünnanud. Väike sõnasõda maailma suurjõudude vahel ju käib, kuid samamoodi toimib ka piire ületavate lahenduste leidmiseks diplomaatiline töö, mis ei ületa uudisekünnist. Kogu sõjanduslik retoorika ongi otse meditsiini üle kantud (sellest lähemalt lk 37) ja militaarse tegevuse ümber valitseb täielik vaikus. Ainult raha katkematut kõlinat on ses vaikuses hästi kuulda.

    Ka Eestis ei ole kogu COVID-19 põhjustatud kriisi vältel avalikult arutatud, kuidas kohelda eriolukorras kaitsekulusid ning kas ja kuidas üldse oleks mõeldav kaitseväe kasutamine kriisihalduses. Erandiks vaid muidu jõude seisnud kaitseväe välihaigla lahti- ja kokkurullimine Kuressaares, mis andis hea väikeõppuse mõõdu välja ning ehk oli ka pisut saarlastele abiks. „Kevadtormi“ manöövrid toimuvad aga mikromahus ja tähtsaimad uudised kaitseväest ongi üksikud nakkusjuhtumid mõnes väeosas, mille tõttu see tervenisti karantiini pannakse ja hulk noori terveid mehi niisama jõude hoitakse. Muudel teemadel ületab riigikaitse uudiskünnise siis, kui asub mõttetult ja jaburate ettekäänetega, kuid kirega takistama mõne keskkonnasõbraliku äriprojekti käivitamist (näiteks viimati avamere tuulepark Osmussaare juures).

    See pole mingi Eesti eripära. Vaid mõne erandiga ei ole riigid oma armeed korra hoidmiseks või tsiviilsüsteemide toetamiseks pandeemia ajal kasutanud ja pigem on iga maa „kaitsjad“ kulukas lisaprobleem, nagu hellitatud laps majapidamises. Viirus on vägev ja suutis tungida isegi USA lennukikandjale Theodore Roosevelt – asi tal siis kuperjanovlaste või kalevlaste kasarmusse jõuda. Praegu püütakse USAs lennukikandjal nakatunuid uurides juhtunust maksimum välja pigistada. Nakkuse levimine suletud ja suhteliselt range kontrolli all keskkonnas (nädala alguse seisuga oli viirusetesti tulemus positiivne 17% ligi viiest tuhandest laeval töötavast mereväelasest) pakub teadlastele huvi, aga vist eales varem ei ole katse jaoks ehitatud nii kallist laborikeskkonda nagu lennukikandja.

    Iga globaalne kriis suudab sõjaliste kulutuste kasvu maailmas vaid ajutiselt peatada.

    Kui selgub, et globaalse kriisiga toimetulekuks pole olnud varem tehtud sõjalistest kulutustest ega sõjameestest endist mingit kasu, siis on see tuvide võit, mis võiks natuke õhku välja lasta militaarkulu eestkõnelejate lõppeval kümnendil edukaks osutunud retoorikast. 27. aprillil avaldas Stockholmi rahvusvaheline rahu-uuringute instituut (SIPRI) järjekordse aastaraamatu, kus kokku loetud, et 2019. aastal tegi maailm sõjaliste kulutuste kõigi aegade rekordi, kui kulutas 1,917 triljonit USA dollarit, mis on 3,6% rohkem kui aasta varem ning kümnendi kiireima kasvu aasta. Viis suurkulutajat neelavad kogukulust 62%. Kokku läheb sõjalistele kulutustele 2,2% globaalsest SKTst ehk keskmiselt 250 dollarit iga planeedil elava inimese kohta aastas.

    Hiinas võib-olla seda küsimust esitada ei saa, aga vaba maailma igas riigis, sh NATOsse kuuluvates, on põhjust küsida küll, kas riigikaitseriski väidetavaks vähendamiseks tehtud iga-aastane kulu, mida tegeliku kriisi korral kasutada ei saa, on ikka õigustatud. Võib-olla oleksid praegused ja õigustamatuks osutunud militaarkulud hoopis parim katteallikas COVID-19 kriisi tõttu võetud laenu tasumiseks?

    Et head kriisi ei saa raisku lasta, teatakse isegi ÜROs, mille tegevusest on viimased paar kuud peamiselt näha olnud Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) suutlikkus või saamatus. ÜRO tähtsaimale otsustuskogule ehk julgeolekunõukogule on kriitikud ette heitnud vaikimist ja tegevusetust, mida aga seni on põhjendatud asjaoluga, et epideemiad ei ole julgeolekunõukogu pädevusalas. Nurkapidi siiski on. Juba märtsi keskel tuli ÜRO peasekretär Antonio Guterres välja üleskutsega, et kõik maailma relvastatud konfliktide osalised võiksid pandeemia ajaks relvarahu välja kuulutada, et anda ka konfliktialadel võimalus viirusetõrjeks. Nii mõnigi grupeering Colombiast Ukrainani on sellele nüüdseks positiivselt reageerinud.

    Prantsusmaa ja Tuneesia eestvedamisel (aga ka Eesti oli aktiivne osaline) on peasekretäri mõte nüüd vormumas julgeolekunõukogu resolutsiooniks, millega töö on lõpusirgel, ehkki enne jaksasid vetoõigusega suurriigid USA, Hiina ja Venemaa raisata nädalaid omavaheliseks nägelemiseks. USA huvi on, et relvarahu kehtestamise resolutsiooniga ei tehtaks takistusi USA operatsioonidele rahvusvahelise terrorismi vastu. Lisaks tahaks USA hukka mõista WHO tegutsemise. Hiina on jäigalt vastu oma riigi või mõne selle provintsi nimetamisele viiruse algkoldena. Venemaa on aga kasutanud pandeemiat ettekäändena nõudmaks talle aastate jooksul erinevate kuritegude eest kehtestatud majanduslike sanktsioonide kaotamist.

    Mõistagi ei ole lühike relvarahu aastakümneid tapelnud jõukude vahel mingi imelahendus, kuid väike võimalus siiski uute läbirääkimiste alustamiseks, konflikti laienemise peatamiseks, inimelude päästmiseks kriisiabi toel, põgenike voogude kahandamiseks jne. Vaatlejad on märkinud, et paljudel juhtudel võib relvarahuga nõustumine olla sundkäik ja deklaratiivsel tasandil ongi toetusavaldusi rohkem teinud oma valitsusega võitlevad rühmitused (neil on kriisi- ja meditsiiniabile kehvem juurdepääs), aga mitte neid ohjeldada püüdvad riigivõimud. Saudi Araabia puhul on aga arvatud, et riik kasutab resolutsiooni hea ettekäändena enam-vähem puhaste paberitega Jeemeni kodusõjast tulema pääsemiseks, mida saudid juba ammu on soovinud.

    Nende kildude pealt kokku võib väita, et pandeemia on hästi esile toonud, kui kasutud on tegeliku elu kriisidega toimetuleku seisukohalt suurte ja väikeste riikide sõjaväed, samuti relvastus, mis ei ole mõeldud silmaga nähtamatute pisiorganismide tulistamiseks, vaid liigisisese vägivalla harrastamiseks. Riigid, mis on oma piire sulgedes ja strateegiliste varude kaitsmisel ilmutanud egoismi, ei ole siiski läinud haarama sõjalisi punktivõite (kui jätta kõrvale USA ja Iraani igikestev kraaklemine), vaid otsustanud globaalse kriisi lahendamisel ühistegevuse ja diplomaatia kasuks. Kui diplomaatia on edukas ja kriisi tagajärgi kunagi hiljem kokku lugedes saab ütelda, nagu 2004. aasta tsunami järel, et pandeemia kõrvalnähuna kadus maailmakaardilt mõni kaua vindunud relvakonflikt, on see tuvide võit ja pistrike kaotus.

    Kuigi keskpangad on lubanud kriisis kokku tõmbuva majanduse vereringe tagamiseks piiramatult uut raha juurde tekitada, seisab iga valitsuse ees peagi kurb päev, mil jälle riigieelarvet tasakaalu sättima hakata. Raha saamisel peaksid eelisjärjekorras seisma need, kes on kriisis oma vajalikkust tõestanud. Kaitseinvesteeringutest või relvahangetest pole olnud kodanike julgeolekule vähimatki kasu, nagu ka palgakuludest kaitseväelisele kasarmus molutamisele eriolukorra ajal. Valitsused usuvad sõjaeelse suure depressiooni ajast, et kokku tõmbuva majanduse ergutamiseks peab avalik sektor julgelt investeerima, tekitama uut avalikku taristut ja hoidma töökohti. Relvahanked ega Eestis viibivate võõrvägede teenindamine ei too kaasa õieti kumbagi.

    Juba praegu on selge, et kriisis kahanema hakanud maailmamajandus sõjalist kulutamist mulluses absoluutmahus toita ei jaksa ning 2019. aasta rekord võib Eestis ja üle ilma aastateks püsima jääda. SIPRI pikad andmeread näitavad kahjuks kurba tõde, et kriisidest toibumise järel on härrad ohvitserid ning sõjatöösturid väga osavad, et oma sihitule tegevusele finantskate tagasi saada. Järgmisel korral võiks minna teisiti ja Eestigi poliitikas peaks päevakorras taas teravalt seisma riigikaitsele senisel tasemel (2% SKTst) kulutamise põhjendatuse küsimus, kui tahes suur või väike meie SKT sügiseks ka ei ole.

Sirp