Toeta
Otsi

kultuuriajakirjandus

  • Meie igapäevased nakkused

    KURMO KONSA

    Ootamatult on nakkused ja nende levik saanud üldrahvalikuks teemaks ja seda kogu maailmas. Kui varem võis sageli kohata kedagi rääkimas, et mõni meem on viraalseks muutunud, siis nüüd on viirus ise lõpmatute meemide teema.

    Kuidas toimub nakkamine ja nakkuse levik? Peale interneti ja meditsiini kohtab sellesarnaseid nähtusi ka teistes valdkondades – vägivallapuhangud, finantskriisid, aga ka leiutised ja kultuurisaavutused kipuvad arenema haigusepuhangute sarnaselt. Miks see nii on, kuidas nakkuspuhangud tekivad ja levivad, ongi käesoleva raamatu teema, sest esmapilgul võivad kõik need sündmused paista erinevad. Isegi nakkushaiguste puhangute kohta ütlevad epidemioloogid, et „kui sa oled näinud ühte pandeemiat, oled näinud … täpselt ühte pandeemiat“ (lk 3), viidates sellega nende erinevusele, kuid autori eesmärgiks ongi tuua välja põhialused, mis ilmnevad väga erinevate nakkusprotsesside korral. Ehk leiame siis ka paremaid meetodeid nende nähtustega toimetulekuks.

    Tsiteerides Timesi: „Raske on ette kujutada paremini ajastatud raamatut …“

    Kui vaatasin üle pärast raamatu lugemist tehtud märkmed, selgus, et need olid keskendatud haigustele. Olen täiesti veendunud, et kui ei oleks meid praegu haaranud koroonaepideemiat, siis oleksin pigemini kirjutanud internetist, ühismeediast ja info levikust digimaailmas … Need teemad hõlmavad raamatu teise poole, ptk-d 5–8. Midagi pole teha – kontekst loob tähenduse ja nii tutvustangi peamiselt epideemiatega seotut, seda enam et peatükkides 1–4 antakse väga kena ülevaate epidemioloogia alustest.

    Raamatu keskseks teljeks on nakkuste levikut kirjeldavad matemaatilise mudelid. Matemaatika ei tähenda siinkohal aga mitte midagi keerukat ega hirmutavat, ajaloolises käsitluses matemaatilistest mudelitest lugemine mõjub ennemini kui põnev seiklusjutt.

    Autor Adam Kucharski töötab epidemioloogina kuulsas Londoni hügieeni ja troopilise meditsiini koolis. Peale haiguste leviku on ta uurinud finantskriise ja teabe levikut internetis.

    Sääsed ja matemaatika

    Esimesena joonistavad uue nakkuse levikuga kokku puutuvad epidemioloogid epideemiakõvera (taudikõvera). Tegemist on graafikuga, mis näitab haigusjuhtude arvu muutumist ajas. Graafikult on näha, kui palju on haigusjuhte ja kas nende arv kasvab, jääb samaks või langeb. Seega iseloomustavad epideemiakõverad nii probleemi ulatust ehk uute haigusjuhtude arvu kui ka epideemia edenemise kiirust.

    Reaalsete haiguspuhangute korral on need graafikud erineva kujuga, kuid neis võib alati eristada nelja peamist staadiumi: algus (spark), kasvujärk (growth), harijärk (peak) ja vaibejärk (decline). Mõnikord võivad need staadiumid ka ühe ja sama haiguspuhangu jooksul korduda. Nii juhtus näiteks seagripi pandeemiaga Ühendkuningriigis 2009. aastal, mille esimene harijärk oli juulis ja teine novembris (lk 3-4).

    Raamatu esimene peatükk jutustabki loo nakkuspuhangute matemaatiliste mudelite loomisest. Pole imekspandav, et selliste mudelite tegemine algas kõige silmatorkavamatest ja inimesi enim mõjutavatest puhangutest, nimelt haigustest. Selle loo üheks peategelaseks on Ronald Ross (1857–1932), kes oli matemaatikahuviline arst Briti Indias. Loomulikult puutus ta nii oma arstipraksises kui ka elus tihedalt kokku malaariaga. See, et malaariat tekitab parasiitne algloom malaariaplasmoodium, oli küll juba teada, aga kuidas ja miks haigus levib, jäi suureks mõistatuseks. Oletusi sääskede osast malaariaparasiitide levitamisel oli tehtud varemgi, kuid keegi ei olnud suutnud seda tõestada. Rossil õnnestus näidata, et malaariasse nakatunud lindude verd imenud sääsed annavad haiguse edasi tervetele lindudele. 1902. aastal sai Ross selle avastuse eest Nobeli auhinna meditsiini alal. Järgmine loogiline järeldus oli püüda malaariat kontrollida sääskede arvukust vähendades. Loogiline tundus see esialgu ainult Rossile endale, koloniaalametnikud ja arstid naersid ta välja, väites, et kõiki sääski pole kunagi võimalik hävitada ning nii jääb alati nakkuse levikuvõimalus. Siiski õnnestus Rossil teha praktilisi katseid, mis näitasid selgelt, et tema ideel on jumet. Eriti edukaks osutus Suessi kanali ehitusel rakendatud sääsehävituskampaania. Kui enne seda oli aastane haigestunute arv 2000, siis pärast seda langes 100 juhuni (lk 15-16).

    Ometigi jäi sellest kõigest väheseks, et veenda avalikkust ja poliitikuid. Nüüd kuluski Rossile marjaks ära tema põhjalik huvi matemaatika vastu. Tal oli vaja leida vastus lihtsale küsimusele: kas on võimalik malaaria likvideerida, ilma et see nõuaks kõikide sääskede hävitamist? Vastuse leidmiseks lõigi ta malaaria leviku matemaatilise mudeli. Malaaria levimise eelduseks mingis piirkonnas on sellesse nakatunud inimese olemasolu. Rossi stsenaariumi kohaselt leidus 1000 inimesega külas üks nakatunu. Sääskede arvuks piirkonnas võttis ta 48 000, inimeselt vere imemiseni jõudis üks neljast sääsest. Seega kõikidest sääskedest imes verd 12 000. Ühe nakatanu verd jõudis seega imeda 12 sääske. Malaariaparasiidi paljunemiseks sääses kulub mingi aeg ja sääsk peab seejuures ellu jääma. Ross hindas, et kolmest sääsest elab nii kaua vaid üks sääsk, seega jäi nakatunud 12 sääsest alles neli sääske. Nakatunud sääsk saab malaaria edasi anda siis, kui tal õnnestub inimese verd imeda. Rossi mudelis sai sellise õnne osaliseks neljast sääsest üks. Seega osutus, et kõikidest sääskedest oli ainult üks selline, kes nakkust edasi kandis. Muidugi, kui algne nakatunud inimeste arv on suurem või kui sääskede üldarv on suurem, siis tõuseb ka nakatunute üldarv. Teisalt toimub nakatumisele vastupidine protsess: osa haigeid terveneb. Rossi hinnangul moodustas tervenenud inimeste arv kuus 20% nakatunutest. Malaaria püsimiseks mingis inimkoosluses peavad need kaks protsessi, nakatumine ja tervenemine, olema tasakaalus. Kui tervenemiste osakaal suureneb, kaob malaaria lõpuks täielikult (lk 16–18). Igal juhul on ka sellest lihtsast mudelist selge, et kõikide sääskede hävitamine ei ole üldse vajalik, piisab nende üldarvu vähendamisest, et nakkuste arvu vähendada.

    Rossi mudel mitte ainult ei kirjeldanud nakkuse levikut, nagu olid seda teinud ka varasemad nn kirjeldavad mudelid, mis tuginesid toimunud haiguspuhangutele, vaid modelleeris nakatumisprotsessi. Seega sai peale kirjeldamise võimalikuks ka ennustamine. Rossi nn mehhanitsistlik lähenemine võimaldas esitada küsimusi stiilis „mis juhtub, kui …“ ning seega võrrelda näiteks ennetusmeetmete võimalikku tõhusust. Ross väitiski: „Epidemioloogia on tegelikult matemaatiline eriala“ (lk 21).

    Ettevaatusabinõuna ei lubatud Hispaania gripi pandeemia ajal USAs maskita inimesi trammi peale. 1918, Seattle.

    SIR-mudel

    Rossi matemaatilist mudelit arendasid edasi tema kaastöötaja Anderson McKendric (1876–1943) ja biokeemik William Kermack (1898–1970). Seejuures oli Kermack karjääri alul jäänud ebaõnnestunud katse tagajärjel pimedaks. Nad jagasid kogu populatsiooni kolme gruppi: vastuvõtlikud (susceptible), nakatunud (infectious) ja tervenenud (recovered). Nende kolme rühma ingliskeelsetest esitähtedest on tuletatud ka selle mudeli kõige levinum nimetus – SIR-mudel. Vastuvõtlikud on need indiviidid, kes ei ole veel haigestunud, kuid kes ei ole nakkusele immuunsed ja võivad seega jääda haigeks. Tervenenud on haiguse suhtes omandanud immuunsuse ning nemad enam ei haigestu. Samuti kuuluvad siia rühma ka surnud (removed), igal juhul ei osale viimase grupi liikmed enam edasises nakkuse levikuprotsessis. Kui nüüd sellisele mudelile tuginedes arvutatakse välja vastavatesse gruppidesse kuuluvate inimeste arvud ja kantakse need ajateljele, saadaksegi epideemiakõverad. Nakatunute arv kasvab esialgu aeglaselt, kuna nakkust edasiandvate inimeste hulk on esialgu väike, mingi aja jooksul jõuab nakatunute arv maksimumini. Epideemia kasvab seni, kuni iga päev nakatunute hulk on võrreldes tervenenud inimeste arvuga suurem. Sama ajal väheneb vastuvõtlike inimeste arv ja kasvab tervenenute arv. Kui vastuvõtlike inimeste arv on vähenenud teatud hulgani, toimub epideemia arengus pööre, edaspidi terveneb rohkem inimesi kui nakatub ning epideemia hakkab taanduma. Epideemia lõppfaasis on mingi hulk vastuvõtlikke inimesi alles, mis tähendab seda, et mitte kõik ei nakatu. Kuid nende arv on nii väike, et tõenäoliselt nad ei kohtu nakatunud inimesega ja jäävad seega nakkusest puutumata (lk 23-24).

    Kui populatsioonis on nii palju haigustekitajale immuunseid inimesi, et see takistab haiguse levikut, öeldakse, et populatsioon on omandanud kollektiivse immuunsuse ehk nn karjaimmuunsuse (herd immunity). Kollektiivset immuunsust saab tekitada ka kunstlikult, ilma et haigust läbi põetaks. Vaktsineerimine ongi tänapäeval nakkushaiguste epideemiate ohjeldamise viis.

    SIR-mudeli analüüsimisel leidsid McKendric ja Kermack, et haiguse levik sõltub suurel määral nii haigustekitajate omadustest kui ka populatsiooni tunnustest. See seletab tõsiasja, et epideemiad ilmuvad sageli väga ootamatult ja justkui eikusagilt (lk 26).

    Juhtumuste üldteooria

    Ross ei soovinud piirduda nakkushaiguste uurimisega. Ta unistas juhtumuste teooria (theory of happenings) loomisest. See teooria pidi seletama seda, kuidas muutuvad mingist tegurist, olgu selleks siis haigused vm, mõjutatud inimeste hulgad populatsioonis. Rossi käsitluse järgi jagunevad kõik juhtumused kahte üldisesse kategooriasse. Esimest tüüpi juhtumused mõjutavad inimesi sõltumatult. Sellisteks on näiteks õnnetused, mittenakkuslikud haigused, lahutused jms. Kui üks inimene jääb auto alla või haigestub reumasse, siis see ei mõjuta teiste inimeste auto alla jäämise või reumasse haigestumise tõenäosust (lk 31).

    Teist tüüpi juhtumusi nimetab Ross sõltuvateks, kuna nende korral sõltub see, mis juhtub ühe inimesega, sellest, kui palju teisi inimesi on samal ajal mõjutatud. Nakkushaigused ongi seda tüüpi juhtumuste klassikaline näide. Ross on kirjeldanud ka seda, et sellist tüüpi juhtumusi iseloomustab pikaks venitatud S-tähe kujuline graafik. Esialgne mõjustatud inimeste hulk on väike, hakkab seejärel järjest kiiremini suurenema ja lõpuks vaibub, kui kõik inimesed on mõjustatud. Ross kavatses oma uurimuses käsitleda peale haiguste ka demograafilisi protsesse, kaubandust, poliitikat jms, kahjuks jõuti tema ideede täieliku tunnustamiseni alles aastakümneid hiljem (lk 33-34).

    Kuidas käituvad rahanakkused

    Finantskriiside modelleerimisel selgus, et need on väga sarnased nakkushaiguste puhangutega. Olgu selleks siis ajaloo esimese finantskriisina kirjeldatud tulbimaania (1637), Lõunamere aktsiamull (1720), mille korral kasutati esimest korda mõistet aktsiamull või Lehmans Brothersi investeerimispanga krahhist tulenenud kriis (2008) – kõigis neis võib samuti eristada nelja staadiumi. Esimeseks on varjatud etapp, kus ainult spetsialistidest investorid panevad raha uue idee alla. Teiseks on avalik etapp, mis haarab juba märksa laiema investorite ringi. Seejärel, maania faasis, investeeritakse hulgakaupa, hinnad kerkivad lakke, lähevad üle igasuguse piiri, kuid investorid jätkavad ostmist. Mingil hetkel jõuab börsimull tippu ja algab kiire langus – seda etappi nimetatakse kokkuvarisemiseks. Börsimulli korral on kasv väga kiire, aktsiate ostmisaktiivsust iseloomustab sageli nn supereksponentsiaalne kasv, mis tähendab seda, et aktsiate ostmine mitte ainult ei kiirene, vaid see kiirenemine kiireneb veel omakorda. Sarnaselt nakkushaiguse puhanguga saab ka börsimull seda kiiremini otsa, mida kiiremini toimub kasv. Investeerimisele vastuvõtlike ehk investeerimisvõimeliste ja -huviliste inimeste hulk saab lihtsalt millalgi otsa.

    Nagu näeme ka praeguse koroonaviiruse epideemia juures, on nakatunud inimeste täpse arvu määramine problemaatiline. Kui me aga ei tea täpselt nakatunud inimeste hulka, on raske ka öelda, millises epideemia arenguetapis täpselt asume. Kõiki on keerukas testida, täna terve inimene võib nakatuda homme. Üheks võimaluseks on immuunsust näitavate antikehade testimine, mis näitab, kui suur osa populatsioonist on muutunud haigusele mittevastuvõtlikuks. Seda hakataksegi Eestis ja ka mujal maailmas nüüd tegema.

    Finantskriisi korral on investeerimisvõimeliste inimeste arvu veelgi keerukam määrata. Inimese käsutuses olevate varade hulk ei pruugi veel midagi näidata, kuna investeerimiseks saab raha ju ka laenata.

    See maagiline R-täht

    Kuidas aga hinnata seda, kas haigus (või finantskriis) hakkab levima või mitte? Lihtne, epideemiate käsitlusse murrangu toonud idee pärineb jällegi meile juba tuttavatest malaariauuringutest.

    George MacDonald (1903–1967) oli uurija, kes käis sõna otseses mõttes Rossi jälgedes. Ta uuris samuti malaaria levikut Sierra Leones ja alates 1947. aastast oli ta Londoni hügieeni ja troopilise meditsiini kooli Rossi-nimelise instituudi juhataja. Ta täiendas Rossi mudelit, tuginedes loodusest kogutud andmetele moskiitode kohta ja võttis kasutusele suuruse, mida tänapäeval tähistatakse R-tähega (täpsemalt R0) ja mis väljendab seda, mitmele teisele isendile üks nakatanu haiguse keskmiselt edasi annab. Eeldatakse, et tegemist on populatsiooniga, kus kellelgi ei ole tekkinud immuunsust antud haiguse suhtes. R on reproduktsiooni alusarv, baasreproduktiivne arv või nakatamiskordaja. Kui R on ühest suurem, siis tähendab see seda, et iga haige nakatab rohkem kui ühe uue inimese, mis viib haiguse kiirele levikule. Kui R on alla ühe, siis nakatab iga haige vähem kui ühe uue inimese ja haigus kaob mõne aja jooksul antud populatsioonist iseenesest. Ühesõnaga, mida suurem on Ri väärtus, seda nakkavama haigusega on tegu. Järgnevalt mõnede haiguste nakatamiskordajad, sõltuvalt olukorrast võivad täpsed väärtused olla muidugi veidi erinevad: gripiviirus 1–2, ebola 1,5–2,5, SARS 2,5, HIV/AIDS 2,5, rõuged 5–7, leetrid 20. Ja nüüd muidugi kõige põletavam küsimus: milline on koroonaviiruse (SARS-CoV-2) R? Jällegi on erinevaid andmeid, kuid enamikus jäävad need vahemikku 2–3,3.*

    Selleks et vähendada haiguse levikut, tuleb langetada Ri. Selleks peame teadma, millistest teguritest sõltub Ri väärtus. Neid tegureid on neli. Esiteks see, kui kaua on isik nakkusohtlik. Mida lühem on nakkusohtlik aeg, seda väiksemale hulgale tervetele saab haige nakkuse edasi anda. Teiseks on oluline inimestevaheliste kontaktide arv: mida suurema hulga tervete inimestega haige kokku puutub, seda rohkem ta haiguse edasi annab. Kolmandaks sõltub reproduktsiooniarv tõenäosusest, millega iga inimestevahelise kontakti korral ka haigus edasi kandub. Lõpuks on tähtis ka populatsiooni vastuvõtlikkus haigusele (lk 58-59). Loetletud tegurite mõjutamine pakub võimalusi ka haiguspuhangute kontrollimiseks. Vaktsineerimisega saame vähendada populatsiooni vastuvõtlikkust, praegused kriisimeetmed (2 + 2 reegel) vähendavad inimestevahelisi kontakte ja maski kandmine vähendab nakkuse ülekandumise tõenäosust.

    Haiguste levikus on märkimisväärsel kohal nn superlevitajad. Tegemist on isikutega, kes nakatavad suure hulga teisi inimesi. Kui selliste haiguste nagu HIV/AIDS ja malaaria korral kehtib 20/80 reegel, mille kohaselt 20% nakatunutest põhjustab 80% haiguse levikust, siis SARSi, mille põhjustaja on samuti koroonaviirus, puhul põhjustas 20% nakatunutest lausa 90% nakkusjuhtudest (lk 61). Täiesti tüüpiliseks superlevitussündmusteks võib lugeda kurikuulsa Saaremaa võrkpallimängu või Tartu ülikooli Raatuse tänava ühiselamus toimunud koroonapeo. Tagantjärele võib muidugi tark olla, kuid tõsiasi on see, et selliseid superlevitajaid ja superlevitussündmusi ei ole võimalik ette näha (lk 69).

    Igasuguse nakkuse levik on sageli sotsiaalne protsess. Nii viiruse kui ka ideede levik sõltub sellest, kui palju omavahel kokku puututakse. Peale muude tegurite, nt sugu, vanus, keskkond, sõltub inimestevaheliste kontaktide hulk arusaadavalt ka kultuurist. Kultuuriuuringute käigus on selgunud, et näiteks Hongkongis on inimesel päevas teistega keskmiselt viis füüsilist kontakti, samal ajal kui Itaalias on keskmiselt kümme (lk 88). Jällegi saab siin tõmmata seoseid praeguse koroonaviiruse levikuga.

    Autor käsitleb põhjalikult ka sotsiaalse käitumisega seotud nähtuste, nt rasvumine, suitsetamine ja vägivallatsemine, nakkuslikku iseloomu. Kuigi nende nähtusete põhjused ja levik on keerukamad ning mitmetahulisemad võrreldes näiteks haigustega, saab epidemioloogia mudeleid ja meetodeid kasutada ka nende modelleerimisel ja mõjutamisel. Eraldi põhjalik peatükk (nr 4) ongi pühendatud vägivallale.

    Nakkuste kujutamine arvutis

    Raamatus rõhutatakse kõikvõimalike nakkuslike sündmuste ühiseid jooni ja võimalusi neid sarnaste mudelite abil kirjeldada. Ei tohi muidugi unustada, et mudelite, olgu need kas või matemaatilised, korral on ikkagi tegemist tegelikkuse tugeva lihtsustamise ja uurijale oluliste külgede rõhutamisega. Selles peitub nii mudelite tugevus kui ka nõrkus. Juhuslikkuse koorma alt tuuakse välja seaduspärad, mis nähtusi iseloomustavad ja võimaldavad leida kontrollimeetodeid. Vaieldamatult on see mudelite tugevus. Teisalt erineb mudel alati millegi poolest tegelikust olukorrast. Nüüd sõltub kõik muidugi sellest, kas need erinevused on tegelikkuses olulised või mitte. Kas mudeli tegemisel väljajäetu on selle probleemi puhul tõesti ebaoluline või on midagi kahe silma vahele jäänud. Niisuguse võimaluse illustreerimiseks on raamatus toodud ka näiteid (lk 140-141). Seda, mida otsustajatel kõige enam vaja on, nimelt tulevikuennustusi, on mudeli loojatel kõige keerulisem anda.

    Autor kirjeldab ka nn ennustamise paradoksi, mis ilmneb just nakkushaiguste puhangute korral. Juhul kui mingi haiguspuhangu kohta annavad epidemioloogid väga tõsise hoiatuse, siis võetakse harilikult tarvitusele ka vastavad meetmed. Mida süngem on prognoos, seda tugevamaid meetmeid rakendatakse ja seda väiksem on tegelikkuses epideemia mõju. Nüüd võidaksegi prognoosi teinud teadlastele öelda, et vabandust, kuhu teie ennustatud superpuhang siis jäi (lk 142-143)! Autor toob sellise paradoksi näiteks ka nn 2000. aasta probleemi (Y2K probleem) infotehnoloogia vallast. Mäletatavasti oli arvutite programmides kuupäeva märkimisel jäetud sajand tähistamata, mis võis tekitada sajandivahetusel probleeme kuupäevadega seotud arvutustes. Probleemi laia kõlapinda ilmestab kas või see, et Eestis tuli müügile isegi vastava nimetusega viin (Y2K Vodka). Tegelikud probleemid olid üsnagi ebaolulised. Võib ju öelda, et näete, midagi ei juhtunudki, aga unustatakse see, et kõik ettevõtted olid juba mitu aastat teinud probleemi vältimiseks kõvasti ettevalmistusi (lk 143).

    Lõppkokkuvõttes tuleb tõdeda, et tegemist on ülimalt ajakohase, põneva ja eri teemasid osavalt põimiva teosega, mida võib lugeda kui põnevusromaani.

    * Di Wu, Tiantian Wu, Qun Liu, Zhicong Yang, The SARS-CoV-2 outbreak: what we know. International Journal of Infectious Diseases 12. III 2020. doi: https://doi.org/10.1016/j.ijid.2020.03.004

     

  • Kunstipöörete paratamatus

    RAIVO KELOMEES

    Kas läheneb pandeemiaolukorra mõtestamistekstide tsunami? Maailmast hakkame kõnelema „enne ja pärast koroonat“. Folkloristid koguvad „koroonapäevikuid“. Iga päev ilmuvad kultuurigurude karantiinisoovitused, meelelahutajad on-line’istuvad järjepanu.

    Pandeemia tõttu võrgusuhtluse võimendatud arendamine sunnib tõrksamaidki võrku kolima. Meenuvad aastakümneid kultuurilist huvi pakkunud võrgupõhised suhtlusvormid. Uusi tehnoloogiaid kasutavat kunstirahvast on heidutatud küsimusega „aga mida teete, kui kaob elekter?“. Kes võinuks arvata veel kuu tagasi, et pool maailma toimib aegluubis: tühjad linnad, suletud koolid, seisvad ettevõtted. Elektrit küll on, aga füüsilises ruumis omavahel suhelda ei saa. Selle kontaktitasandi lukkukeeratuse tõttu on jõudnud netipõhise elu vajadus, ökonoomsus, aga ka piiratus laiema üldsuseni. On selgunud, et suhtlus on olulisem kui elekter.

    Reisipööre ja kaugpaiksus. Reisimine on seiskunud, ka liikumine oma maa piires: linnakodu ja suvekodu saarel lahutab vesine kuristik. Mida ütleks nüüd Valdur Mikita eestlase maakodu endastmõistetavuse kohta? Maakodu kättesaamatus suunab võrguellu. Veelgi enam põhjustab seda maakodu, kuhu vähestel õnnestus õigeaegselt pageda. Küberkaugtöö kombineeritakse võimalusega sõrmed mulda pista. Kätepesemine niikuinii.

    Netipõhised näitused ja konve­rentsid ei ole uuenduslikud, aga sellises paratamatuses esmakordsed. Aktiivne konverentsiturism ja odavlennud said hoo sisse 1990. aastatel. Ryanair asutati 1992., Easyjet 1995. aastal, kuigi odavlende alustati 1970ndatel Southwest Airlinesiga. Meile jõudis aktiivne reisimine 1990ndatel. Nõukogude Liidu traataia taga olnutele oli tegemist parima asjaolude kokkusattumisega: sovettide reisi­aplus leidis lahenduse. Reisipalavik on praegu maha surutud ja kogeme taas nõukogudeaegset raudse eesriide tagust olekut. Toona hoidis inimesi puuris poliitiline reaalsus, praegu pandeemia paratamatus.

    Ka internetist sai kultuuriline reaalsus ja kunstikeskkond 1990ndatel. Uue tehnoloogia ja loominguga seotud reisimispõhine kultuurivahetus oli sellises mahus esmakordne. Kriitilisematel tekkis peagi küsimus, et kui online-kohtumine on kerge ja tavaline suhtlusvorm, kas siis on üldse mõtet lennata ja füüsilises ruumis kohtuda. Roheline mõtlemine ulatas reisitülpimusele käe ja nii mõnegi konverentsi ettekanded peeti võrgus. Põhjuseks võis olla saamata reisitoetus, aga vahel oli ettekande esitajal ka tervisega probleeme ja reisimine talle keelatud.

    Telepööre. Algatusi kaugteel kultuuri reaalajas vahendada, samuti loome­tegevuseks üle vahemaade tehti juba enne 1990ndaid. See tundus enneolematu ja ihaldusväärsena, kuigi kaugkunsti formaadina viidatakse 1960. aastate Fluxuse mail-art’ile. Saatmine ja vastuvõtmine toimub sel juhul viivitusega. Esteetika­uuringud telekommunikatsiooni valdkonnas algatasid 1970ndatel ameeriklased Kit Galloway ja Sherrie Rabinowitz. 1980. aastal toimus Los Ange­lese ja New Yorgi linnaruumis reaalajas telesuhtluse projekt „Hole in Space“ ehk „Kosmoseauk“, mida peetakse videovestluste emaks. Satelliitühendusel põhinevaid kunstiaktsioone toimus 1970ndatel ka suurnäituse „Documenta“ raames. 1980ndatel ilmusid telekommunikatsiooniloomingut manifesteerivad Mario Costa, Roy Ascotti ja teiste tekstid.

    Veelgi varem kirjutas László Moholy-Nagy telegrafeeritud fotost raamatus „Maal, fotograafia, film“ („Malerei, Photographie, Film“, 1925). Ja veelgi varem tegi ta oma legendaarsed „Telefonimaalid“ (1923) ehk esitas telefoni teel juhendid, kuidas trükkida kolmes mõõdus samasuguse kujundusega geomeetrilised maalid. See on kanooniline telekunstiteos, mis on loodud üle vahemaade ja kunstniku käe puudutuseta ning millele ajalootekstides ikka viidatakse.

    Netipööre. Online-kunst, mida 1990ndatel nimetati net.art’iks, omandas buumi mõõtmed ning vahe- ja järelvorme (web-art, software art). Internetiaktivismi ja digikunstiloomingu üle hakati Eestis avalikult arutlema 1995. aastast, mil toimus „Interstanding-Understanding Interactivity“. Rõhuasetus oli interaktiivsusel, mis oli toona trendikas ja värske, nüüd aga igapäevane asi. Siiski ei olnud tegu pelgalt uue ja ägeda tehnoloogiaga, vaid see tõi kunstipraktikas kaasa paradigmapöörde: kunstiteos ei olnud enam passiivne, vaid suhtles vaatajaga, oli aktiivne. Vaataja sai kunstiteost nüüd vastavalt oma tahtele kujundada: see oli nüüd avatud, reaktiivne ja interaktiivne.

    Biopööre ja viiruse seljatamine. 1995. aastal korraldatud näituse „Biotoopia“ kataloogis kirjutab Sirje Helme neljatähelisest „elu koodist“ ning et arvutikeskkonnas jõutakse piirini, kus tehiselu tekitamine ei käi enam üle jõu. Tolles ajas oli see avaldus prohvetlik: praegune digikunst ongi biotehnoloogiline. Praeguse pandeemiast põhjustatud kriisi bioloogiline alus on tõstnud selle lähenemise vastu huvi veelgi.

    Sellegipoolest, vaatamata viimaste kümnendite geeniuurimisoptimismile, kõrgelennulistele lubadustele sekkuda geenistruktuuri ja parandada kroonilisi haigusi, aretada katseklaasibeebisid, teha inimene ilusamaks ja targemaks, ei suudeta hakkama saada hädise viirusegagi.

    Muigan tahtmatult, kui kuulen ostukeskuses viiruse seljatamisest, mis juhtuvat peagi, kui järgime kõiki nõudeid. No püüdkem kujutleda! Kas selle patogeeni puhul on tegu käte-jalgadega olendiga? Kas seljatame ta topeltnelsoniga? Kultuuriantropoloogid ja keeleteadlased ei ole veel löönud hambaid animistlikesse keeleuuendustesse, kuid tegelikkusesse suhtumist need mõjutavad.

    Sotsiaalne pööre. Uued nähtused sisenevad ühiskonda ja kultuuri loomuliku vastupanu olukorras. Ühiselu ja kunstimaailma kujundavad struktuurid, mis on vormunud aastakümnete jooksul, taotlevad püsimist ja osutavad vastupanu muutustele. Selle umbmäärase väite taga on silmas peetud hoiakuid ja suhtumisi kandvaid agente, kelle huvid, staatus ja ka majanduslik olukord võivad olla tingitud olukorra püsivusest. 1990. aastad olid kõige selgem konfrontatsioonikümnend – ja sugugi mitte põlvkondade, vaid just huvigruppide vahel, kellest paljud sattusid polariseerunud võitlusväljale meediumi valiku tõttu. Järk-järgult tekkis „uus maailmakord“ ka Eesti kunstis. Lühidalt seisnes see selles, et kesktasemel ei lastud kellelgi pikalt soleerida ja staar olla. Vajati uusi nägusid, kunstiproletaarlased pidid vahetuma. Tipptaseme nomenklatuuri staatilisus oli aga mõistetavam ja praktilisem.

    Mentaalne pööre. Viimaste kuude jooksul oleme saanud jälgida suurimat globaalset käitumise ja mentaalsuse murrangut, mille sügavus ja kiirus mõjutab meid küllap aastakümneid. Olukorra erilisust ja ajaloolisust on korduvalt märgitud. Literaatide ja uurijate tuhandetes arvutites vormuvad nüüdsama paradigmaatilise olukorra mõtestused kasumlikeks toodeteks, et vallutada poeriiulid. Kelle seisukoht hakkab domineerima, kelle raamatul on suurim müügiedu, kes korjab rohkem viiteid? Jooksjad on stardipositsioonil.

    Muuseumide virtuaalpööre. Pandeemia on toonud muuseumid ja galeriid suuremal määral internetti. Eestis on sellesse tuntavalt panustanud Eesti Kunstimuuseumi allasutused, arhitektuurimuuseum, Tallinna Kunstihoone, ERM, tehes video-, veebi- ja virtuaaltuure.* Ja kokkuvõte? Võistelda tuleb neil meediakeskkonna agressiivse ja inforohke visuaaliga. Kuna asjatundjate jutt koos pildimaterjaliga ekraanil on enamasti informatiivne, mõjuvad aeglased muuseumiloengud heas mõttes vanaaegsetena. Kindlasti avanevad nüüd karjäärivõimalused hea diktsiooni ja ladusa jutuga end kaamera ees koduselt tundvatele kunstiteadlastele.

    Uuenduslik on võimalus ise pildiruumis liikuda, oma valik teha. Tehnoloogiliselt ei ole siin siiski palju üllatavat: interaktiivsed panoraamvaated kuuluvad digiesitluste muinasaega kaks kümnendit tagasi. Suur osa pilditöötlusprogramme lülitas hiljem panoraami tegemise võimaluse oma menüüvalikute hulka. Interaktiivsed panoraamvaated kuuluvad ka kinnisvarakuulutuste juurde. Mõistetavalt on ka installatiivsed kunstiprojektid, kus ruumimulje annab kunstniku projektist parema arusaama, netilehel paremini esitatavad interaktiivse tuurina.

    Kuid muuseumid ei suuda ekraani kaudu vahendada visuaalse ja ruumilise kunsti kogemuslikku külge. Kehaline ja ruumiline kogemus maailmaga kokkupuutumisel jääb olemuslikuks ja kui tahes perfektsed ka ei oleks tegelikkust asendavad virtuaaltehnoloogiad, siis „lilled, heinamaa, päikesepaiste“ jääb ikka kogemuste allikaks ja ka virtuaalsusest pagemise võimaluseks.

    * Raivo Kelomees, Kuidas mõjuvad virtuaalnäitused isolatsioonis? – Postimees 15. IV 2020.

    https://leht.postimees.ee/6950755/kuidas-mojuvad-virtuaalnaitused-isolatsioonis

  • Suur pauk Tapal

    RIIN ALATALU

    Pean üsna sageli rääkima-kirjutama Eesti mõisatest. Faktimaailm on üsna lihtne: 100 aastat tagasi oli meil umbes 2000 mõisakompleksi, millest on säilinud ligi neljandik, sest mõisatele said saatuslikuks 1905. aasta rahutused, maailmasõjad ja okupatsioon. Ebamugav on tunnistada, et suur osa mõisatest lammutati Eesti Vabariigi kehtestamise järel ja üsna kokutama võtab, kui rääkida mõisate hävingust viimasel paarikümnel aastal. Olgu pärand millise tahes ühiskonnakihi loodud, kultuurrahvad ju nii ei tee! Seda enam võttis õhku ahmima Tapa mõisa õhkimine pioneeripataljoni õppuse raames 29. aprillil 2020. aastal.

    Tapa on paraku linn, kus ajalookihte on eriti hõredalt. Pidulikuks õhkulaskmiseks puhastati Tapa mõis kenasti võsast, nii et see nägi taeva poole lendamise hetkel päikese käes välja toretsev ja ilus.

    Kõiki vanu maju ei pea ka iga hinna eest säilitama, eriti siis, kui saatus ei ole nende vastu helde olnud. Tapa mõis põles Teise maailmasõja ajal ja 1950. aastate ümberehitusega Nõukogude armee ohvitseride kortermajaks hävitati ajaloolised kihistused. Tapa on paraku linn, kus ajalookihti on eriti hõredalt. Ometi on see liitlasvägede baasina koht, kus on jõulist Eestit tutvustavat identiteeti eriti vaja. Mitte ainult turistidele, vaid ka riigist riiki rändavatele sõjaväelastele on oluline end meeldejäävaks teha, sest Tapa on sõna otseses mõttes meie militaarne visiitkaart. Kriisiolukorras on võib-olla hädavajalik, et sõjaväelasele meenuks Eesti kohana, kus on äge veetorn, või et selle riigi kasarmuala väravas on mõisahoone, kus oli sada aastat tagasi kangelasliku soomusrongirügemendi staap. Muul juhul pingutavad nad ajusid, et kas see on see riik, kus on pruunid või hoopis rohelised kasarmud …

    Tapa mõis oli veel üsna hiljuti kohutavas võsas ja paistis vaevu teele ära. Pidulikuks õhkulaskmiseks puhastati mõis aga ilusasti välja ja nii mõjus see just taeva poole lendamise hetkeks välja tulnud päikese käes toretseva ja ilusana. Selles oli küllaga ainest ja kehandit, et lõpetada väärikamalt kui varistamise harjutusobjektina.

    Saime küll „Aktuaalsest kaamerast“ kuulda, et suure paugu ettevalmistused olid kestnud juba pool aastat, ent avalikkus polnud sellest eriti teadlik, ka paljud kohalikud ei teadnud hävingust. Teave, et kuupäev on paigas, jõudis ka muinsuskaitse inimesteni sõna otseses mõttes viimasel hetkel. Kuna Tapa mõis ei olnud ümberehituste tõttu muinsuskaitse all, polnud varistamiseks muinsuskaitseameti kooskõlastus nõutav. Küll aga kehtib nii kaitseväele kui ka kõigile omavalitsustele majandus- ja taristuministri määrus „Nõuded ehitusprojektile“, mille kohaselt tuleb enne 1940. aastat ehitatud ehitise puhul koostada ajalooline õiend. See peab sisaldama andmeid hoone ehitamise ajaloo kohta, säilinud väärtuslike detailide loetelu koos fotodega ja ettepanekuid nende taaskasutamiseks (§ 25 lg 5 p 9). Lääne-Viru muinsuskaitsenõunik tegi valda kiire järelepärimise ja sai vastuseks, et nad ei ole sellisest määrusest teadlikud. Ajakirjanduses kiideti päev enne õhkimist muinsuskaitseameti abivalmidust aidata ajaloolise õiendi koostamisel. See, kuidas saab rusuhunnikus uuringuid teha ja detaile loetleda, jääb minule ja küllap ka nõunikule arusaamatuks. Isegi kui Tapa vallavalitsus oleks enne lammutusloa andmist vaevunud majandus- ja taristuministri määrust lugema, ei oleks sellest vist palju kasu olnud. Ei määrusest ega selle seletuskirjast selgu, kes on pädev otsustama ajaloolise õiendi sisu üle ja kus selliseid ajaloolisi õiendeid säilitatakse. Eestis lammutatakse vanu hooneid siiski üsna tihti. Kes kontrollib, kui suur osa nendest dokumenteeritud saab?

    Tapa mõisa hävitamise üks argument oli see, et ajaloolisest kihistusest on vähe alles ning vanad keldrid püüti väidetavalt säilitada. Ometi kuulsime „Aktuaalses kaameras“ varistamistööde juhi Urmas Tonto suust, et tegu oli väga huvitava väljakutsega: „Saada proovida lõhkeaineid, teadmisi ja teooriaid hoones, kus seina paksus on kohati ka poolteist meetrit, on võimalus üks kord elus. Lisaks ka see, et kuna maja on ehitatud eri aegadel, siis see seina tüüp varieerus väga erinevalt ja loominguks oli ruumi väga palju.“ Kui turvaliseks Nõukogude ohvitseride elu ka ei kavandatud, pooleteisemeetrised müürid nüüd päris kindlasti Nõukogude perioodist ei pärine. Veel enam ehmatas aga, et rahvusringhääling jätkas esmaspäevases „Terevisioonis“ kaitseväe õhkimisteenuse reklaamimist.

    Eesti on ratifitseerinud Haagi konventsiooni, kus tõdetakse, et iga rahva kultuuriväärtustele tekitatud kahju tähendab kahju kogu inimkonna kultuuripärandile. Konventsiooni seitsmendas paragrahvis on rõhutatud, et oma relvajõudude isikkoosseisu tuleb kasvatada kõigi rahvaste kultuuri ja kultuuriväärtuste austamise vaimus. Tapa mõisa õhkimine õppeharjutusena ilma igasuguse aruteluta selle väärtuste üle selle paragrahvi alla küll ei mahu.

    Jääb vaid loota, et kaitseministeerium ja kaitsevägi taipavad edaspidi süveneda nii Eesti kui ka Eesti militaar­ajalukku enne kaitseväelaste „koolitamist“ ja saamatutele ning õigusakte mitte tundvatele omavalitsustele suure pauguga abikäe osutamist.

  • Kunstiakadeemia galerii – kellele ja milleks?

    KATI OTS

    Eesti kunstiakadeemia uues hoones on saanud esindusliku ruumi ka galerii. Näitusega „Koristada ja valvata ja koristada“ (28. I – 8. II) tõstatati mitmed kunstiakadeemias õppinud üliõpilasi mingil ajal vaevanud küsimused: millised on (või peaksid olema) väärtushinnangud ja arusaamad, mille kõrgkooli lõpetanud kaasa võtavad? ja milline suhe on üliõpilastel oma kooli näitusepindadega?. Neil teemadel peatusid oma avalikus vestluses 5. veebruaril ka Maarin Ektermann ja galerist Pire Sova. Ektermann töötas EKA galeristina aastatel 2008-2009.

    Kas ainult näituseformaat? Galeristiameti peale hakkas Pire Sova mõtlema magistriõpingute ajal fotoosakonnas, kus muu hulgas on rõhk koostööl ja ürituste korraldamisel. Enne fotomagistriõpinguid oli ta läbinud kunstiakadeemias vaid ühe tsükli kestnud tegevuskunsti bakalaureuseõppe. EKA uues majas tegutsemise plussina toob Pire Sova välja hästi toimiva institutsionaalse tugistruktuuri, sest ühe katuse all on koos väga erinevad eksperdid, näiteks saab kiiresti juriidilistele küsimustele vastused kõrvallauas istuvalt juristilt. Galeristitöö kõige keerulisem, aga ka meeldivam osa on programmi koostamine. EKA galerii näitustest poole moodustavad avatud konkursiga valitud väljapanekud. Komisjonis on galeristi kõrval veel vabade kunstide teaduskonna dekaan Kirke Kangro, disainiteaduskonna dekaan Kristjan Mändmaa ja kaasaegse kunsti magistriõppekava külalisdotsent Margit Säde. Teise poole moodustavad iga-aastane festival „Tase“, kaks korda aastas toimuvad vabade kunstide hindamismaratonid, vabade kunstide korraldatud mõne välismaa kunstikõrgkooli vahetusnäitus ja kunstiakadeemia muuseumi näitus. Peale selle korraldab galerist kord aastas rahvusvahelise näituse kutsutud kuraatoriga, et tuua just üliõpilasteni kunsti, mida muidu Tallinnas ei näe.

    Galerist peab palju tegema iseseisvat tööd. Üksinda töötamine Pire Sovale sobib, kuid nii mõnigi kord tunneb ta vajadust kellegagi üksikasju arutada.

    Poolteist aastat pole just pikk aeg oma maja ja sellega kaasneva elu­korraldusega harjumiseks, sest enne seda olid ekalased ühes hoones kümme aastat tagasi: kunstiakadeemia Tartu mnt hoone lammutati 2010. aastal. Galeristil kulus esimene tööaasta üliõpilaste soovide ja vajaduste kuulamisele, sest galerii üks eesmärk on just neile eneseteostuse ja -tõestuse võimaluse pakkumine. Galerii on keskendunud peamiselt nüüdiskunstile ja vabade kunstide osakondadele, sest näitus on noortele kunstnikele pigem eesmärk kui vahend.

    „Võib arutleda, kas see on halb või hea, aga näitus on meie kunstis kõige tõsiseltvõetavam formaat. Näitusel mõtestab kunstnik oma tegevust ja just seal võetakse tema loomingut tõsiselt.“

    Näitusega „Koristada ja valvata ja koristada“ tõstatati mitmeid põlvkondi kunstiüliõpilasi vaevanud küsimusi.

    Eksperimendivõimalused. Avar ja hea asukohaga galerii on näitustele toonud rohkem publikut. Galerist Pire Sova teab, et see pole ainult kunstiüliõpilaste, vaid kogu kunstiakadeemia esindusgalerii. Tal on plaanis programmi mõjusamalt kujundada. Veel pole selge, kas noored arhitektid ja disainerid peaksid saama oma ruumi ja praegune galerii võiks jäädagi nüüdiskunstile.

    Galerii pole kunstiakadeemia ainus näitusepind. Galeristi haldusalasse kuulub ka väligalerii (EKA Kotzebue-poolsel välisseinal), raamatukogu vitriiniväljapaneku eest hoolitsevad raamatukogu töötajad, avalikku ruumi sekkumiseks, oma sõnumi levitamiseks saab kasutada majaesiseid „Paatina“ betoonobjekte, fotoosakonna pikenduseks on EKKMi fassaadil vitriingalerii ning teist hooaega jätkub tihe programm kaasaegse kunsti ja kuraatori õppesuuna üliõpilaste juhitud projektiruumis Vent Space.

    Vent Space vähendab suure galerii koormust ja selle eesmärk on väljundi pakkumine võimalikult paljudele üliõpilastele, et eksperimentaalse, ent kunstnikele turvalise platvormi kaudu saaksid nad oma esimesed katsetused avalikkuse ette tuua läbikukkumist kartmata. Seda toetab ka projektiruumi asukoht, mis on küll EKAst eemal linna keskel Tallinna Kunstihoone keldris, kuhu pääseb läbi kangialuste, hoovi ja parkla (aga mitte ratastooliga). Korraliku eelarve ja tugistruktuuriga – galerist, valvur, installeerija, koristaja, graafiline disainer, kommunikatsiooniosakond – esindusgalerii loob Sova sõnul eelduse pigem formaalsemaks väljundiks.

    Vent Space’i esimese hooaja väga tihe, ent korrapäratu graafikuga programm tekitas segadust ja kriitikat. Galerist Pire Sova on veendunud, et hõredama programmi puhul saab projektidega sisulisemalt tegeleda. Kunstielu aeglustamise vajadus ei ole ainult kunstiakadeemia galerii, vaid Eesti kunstivälja küsimus.

    Majasisene dialoog. Koos EKA vana hoone lammutamisega kadus ka seal valitsenud mentaliteet: legendidest leegitsev, vaba ja loominguline sünergia, mida toitis lakkamatu pidu. Kui romantiline nostalgitsemine kõrvale jätta, on EKA rahva meelsus jäänud enam-vähem samaks: keskne teema on endiselt loominguline töö, kuid vähem tähtis pole ka loomingu, palgatöö ja õpingute-õpetamise optimaalne ühendamine ning füüsiline ja vaimne tervis, sh era- ja tööelu eristamine, tasakaalu säilitamine. Uus aeg nõuab uusi (või taasavastatud vanu?) võtteid, et EKA inimesed kokku tuua ja üksteisele tuge pakkuda.

    Projekti „Koristada ja valvata ja koristada“ raames korraldas tugigrupp Artists Anonymous kohtumisõhtuid, et saada teada teiste osakondade probleemidest ja rõõmudest ning kohtuda kaasüliõpilastega. Osakondadevahelist teistsuguses formaadis koostööd tahetakse rohkem näha, aga see ei juhtu üleöö ja iseenesest. Ühes majas tegutsemise kõrval nõuab see nii üliõpilaste initsiatiivi kui ka institutsiooni tuge. Vahendeid selleks küll napib, aga juba prioriteetide ülevaatamine on samm lahenduse poole. Galerii saaks sellesse panustada juba näituseprogrammiga, kui selle üks lähtekoht oleks majasisene dialoog.

    Praeguse kunstielu põhiformaadi, s.t näituste, kõrval puuduvad performatiivsed ettevõtmised. Tegevus- ja interdistsiplinaarse kunsti õppekavad on minevik. Kaasaegse kunsti õppekava järgi õpib ka praegu etenduskunstide ja koreograafia taustaga üliõpilasi, kuid osakonnal puudub ressurss, et nad võiksid korraldada midagi suuremat kui väikesed töötoad, on toimunud vaid üksikuid performance’ite esitlusi. Performance on suuresti kolinud galeriist etenduskunstide ruumidesse. Ometi ei ole kadunud lootus, et EKA galeriis ja kogu hoones ei jäeta tegevuskunsti potentsiaali kasutamata.

    Pire Sova arvates on galerii akadeemiline keskkond mõjunud üliõpilastele pärssivalt ja ta igatseb rohkem „hull­julgeid ideid, et kõik ei oleks nii kramplik, kinnine ja muretsev“.

    Et esindusgalerii on omamoodi peegel, ei tohi põhjusi näha pelgalt üliõpilaste alalhoidlikkuses. Näituseprogramm peegeldab ka avatud konkursi komisjoni koosseisu.

    Kui tegu on esindusgaleriiga, siis keda ja mida õigupoolest esindatakse?

    Kuidas edasi? Mulle tundub, et veelgi põhjalikumat läbimõtlemist vajavad küsimused, keda ja milliseid väärtusi ning missugusele publikule kunstiakadeemia esindusgaleriiga peegeldada soovib. Kas galerii kontseptsiooni fookus peaks olema kindlal sihtgrupil, publikul, programmi kokkupaneku lähtepunktidel või majasisese koostöö soodustamisel? Praegu pakutakse liiga turvaliselt kõigile kõike. Näituste kõrvale tuleks kaasata ajakohasemas vormis lisakihistusi.

    Töömahukas koht on nõudnud galeristilt nii produtsendi kui ka programmijuhi tööülesannete täitmist. Juurde ei ole vaja ekspositsiooniruumi, vaid galeristi kõrvale teist inimest. Üliõpilased vajavad pigem rohkem ateljeepinda.

    Annan endale aru, et ühe kunstikõrgkooli galeriiga ei saa lahendada kogu kunstivälja, ka mitte kõrgkooli enda probleeme. Võib-olla olen liialt kinni kuraatorivaatenurgas, aga midagi kriibib.

  • Ardo Ran Varres, helilooja ja näitleja, muusikaline ja helikujundaja

    Lauri Kulpsoo
    Ardo Ran Varres

    „Talveks tuleks siit ära kolida. Kui teie juurest koju tulin, siis oli toas vesi silmakausis jääs. Põrandat üle 8 kraadi soojaks ei saa. Veekraan jääs, väljakäik kinni. Tulevaks talveks ei jää vist kedagi siia koridori peale, alt on ammugi tühi. Seni pole küll keegi õiget korterit saanud, kes siit ära on läinud. Paigutatakse kõrval barakki või pakutakse kuskile ühise köögi peale. Tänan soojade pikasääreliste saabaste eest, need kulusid väga ära. Talvel olid lumehanged kuni räästani, iga päev tuli rookida.“
    Nii kirjutas 1985. aastal mu 73aastane isa Jaanus E. Varres aasta enne surma oma õele. Ta elas Tallinnas Kopli poolsaarel Sepa tänava kahekorruselises töölisbarakis. Mäletan neid talvesid. Õhtuti algas metsik pliidi kütmine. Voodi sai soojaks elektrikoti abil. Hommikul tuli suust hingeauru. Veekraan koridori peal ei jäätunud, kui lasta sealt kogu aeg veidi vett niriseda.
    Isa, 35 aasta pärast jääb Eestis talv ära. Pool aastat on tuuline periood temperatuuriga 3–4 °C. Veebruaris on juba lilled ja pungad. Ei pea lund rookima ega aknaklaase kraapima. Vesi torudes ei jäätu. Kütet kulub mõõdukalt. Osa rändlinde ei lähegi ära. Suved on kohati väga palavad, Lääne-Euroopas lausa põrgulikud. Metsapõlengud ja orkaanid möllavad. Tean nüüd, et see on kliimaprobleem, aga ei tea lahendust. Puid raiutakse sellise kiiruse ja jõuga, et keegi ei suuda seda peatada. Lageraied põhiliselt. Linde ja putukaid on jäänud vähemaks, see on jätkuv protsess. Puid raiutakse ka pesitsuse ajal. Läänemeri on üks reostunumaid meresid. Mesilastega on lood halvad, põldudel käib hirmus mürgitamine. Aidu kandis, kus oli su isatalu, taheti püsti panna tuule­generaatorid, aga asi jäi toppama. Karjääris on vesi, see on nüüd ilus suur järv. Ümbruses ikka kaevandavad seda põlevkivi. Põmmutavad maa all, nii et müdiseb. Osa võimumehi tahab rajada läbi Eesti suure raudtee. Ma ei kujuta ette, millised kaevetööd siis lahti lähevad. Ahnuse vastu vist ei saa?
    Isa, ma tahan olla tagasi seal külmas ja karmis talves. Ma aitan sind, ma olen nüüd suur. Isa, ma igatsen su järele!

  • ,

    Metsa ruumiline planeerimine viib koostööle

    ANDRES LEVALD

    Istun kenal päikeselisel kevadpäeval kodukontoris arvuti taga. Aknast paistab männimets, kaugemalt metsa tagant kostab masinamüra. Linna piiri taga naabervalla metsas tehakse uuendusraiet. Minu maastikupildis saavad ja jäävad sealsed lageraielangid tühikuteks, tõrjuvateks mittekohtadeks,1 mis ei sobi astumiseks ega paku silmailu. Sellelaadseid raieid on tehtud ka linna piiride sees. Pärast ümbruskonna elanike pahameeleavaldusi ja linnavõimu sekkumist on linnas lageraie kavandamise südikus vähenenud.

    Minu koduga külgnev mets ei ole ohus. Kehtiva üldplaneeringuga on see määratud metsade, parkide ja looduslike haljasalade hulka, mis on avalikuks kasutamiseks mõeldud puhkealad. Samuti on üldplaneeringuga seatud eesmärk ja üldine kasutustingimus, et haljastute süsteem tuleb kujundada rohelise võrgustikuna. Võrgustik koosneb ulatuslikest linna keskusest äärealadele suunduvatest puhkealadest ning nendega ristuvatest rohelistest koridoridest, mis aitavad taime- ja loomaliikidel suuremate katkestusteta linnas rännata, soodustavad looduslike taime- ja loomaliikide levikut, suurendavad linnamaastiku liigilist mitmekesisust ja ökoloogilist stabiilsust, tugevdavad ökosüsteemide vastupidavust, leevendavad inimtegevuse negatiivsetet mõju ja annavad linnaelanikele võimaluse looduses liikuda. Tänapäeval nimetatakse selliseid võimalusi ka ökosüsteemi teenusteks vastukaaluna maa kasutamise ärilistele huvidele.2

    Üldplaneeringuga seatud tingimus kehtib hoolimata sellest, et linnaosa uut üldplaneeringut koostatakse juba kakskümmend aastat. Eespool kirjeldatud rohealade süsteemi põhimõtteline eesmärk on selle aja kestel end korduvalt tõendanud ja kogukondliku väärtusena üha enam kinnistunud. Seda tunnistavad uues üldplaneeringus kavandatavad senisest täpsemad tingimused rohealade toimimise tagamiseks.

    Kodumets minu akna taga on võetud ka kohaliku kaitse alla. On süvenenud veendumus, et linnas püsib loodus vaid juhul, kui see on kaitse all. Tegelikult ei tohiks see nii olla.3 Loodus- ja liikumisrajad on tihedas kasutuses, noored lustivad rulapargis ja lapsed mänguväljakul. Praegune eriolukord on mööduv. Kohalik omavalitsus peab hoolitsema elukeskkonna eest ka kaitsepiiranguteta, kuulates elanike soove ja arvestades nendega planeeringute koostamisel.

    Linnamets ei ole loodusand, vaid tasakaalustatud planeeringuga kavandatud linliku elukeskkonna poollooduslik osis, mille hoidmiseks ja korrashoiuks on vaja inimese tuge. Linna metsade planeerimine, arendamine, hooldamine ja uuendamine peab olema sihipärane tegevus.4

    Mets ja maastik – mitte ainult linnas

    Ruumiotsuste tegemisel tuleb arvestada iga inimese maastikukogemusega. Maastiku tähenduslikkuse kaudu saab kõige vahetumalt mõista, mida inimene oma keskkonnas tähtsaks peab. Planeerimiskäsitlustes on maastikulist lähenemisviisi esile tõstetud just terviklikkuse ja kooskõla poolest.5

    Linnamets on nii puhkeala kui ka looduse tundmaõppimise paik. Pildil Tondiraba looduspark Tallinnas Lasnamäel.

    Igal juhul on maastiku lahutamatu osa inimene. Inimeseta polegi maastikku, on ajatult kestev loodus. Inimene ja tema elulaad on läbi ajastute loodusest maastikku kujundanud. Maastikud räägivad tulevastele põlvedele, kuidas me elasime, oma keskkonda kujundasime ja seda hoida mõistsime. Mille heitsime hoolimatult kõrvale, mida soovisime hoida. Hoolimine sõltub ühistest väärtustest.6

    Niisiis tuleb planeeringuga kogukondlike ja muude väärtuste säilitamisel luua eeldused kasutajasõbraliku turvalise elukeskkonna kujunemiseks ja kestmiseks, samuti esteetilise miljöö arenguks.7 Sihiks tuleb seada, et praegu kujundatavaid maastikke hinnatakse väärtuslikuks ka mitmekümne aasta pärast.

    Elukeskkonna planeerimine

    Levinud põhimõttena planeeritakse elukeskkonda, kultuurmaastikku ja ka metsa üldplaneeringuga ja avalikkust kaasates. Üldplaneeringu tasakaalustatud ruumilahendus võtab majanduslike aspektide kõrval võrdselt arvesse ökoloogilisi, sotsiaalseid ja kultuurilisi tahke. Sellega saab metsa kultuurilisi väärtusi kohapeal hoida ja luua puidu kasutamise eesmärgi kõrval püsivad võimalused metsa kasutamiseks puhkekohana.8

    Üldplaneeringu koostamisega on seatud tingimusi metsa majandamiseks vajalikele töödele – raiete sagedusele, iseloomule jms. Selle põhjal, kuidas kehtivatest üldplaneeringutest kinni peetakse, saab väita, et alati ei täideta neid tingimusi vastavalt kogukonna ootustele. Põhjuseks on nii tingimuste seadmise hetkepõhisus kui ka piirangute tähenduse muutumine õigusaktides.

    Ilmselt ei suuda kahe erineva planeerimise – ruumilise planeerimise ja metsaseaduse järgi metsamajanduslike tööde planeerimise – mõistete ja eesmärkide segunemine osaliste huve tasakaalustada. See koormab üldplaneeringu koostamist ebamõistlike vastasseisudega ega ole toimepidev.

    Ruumiline planeerimine ja metsaseaduse järgi toimuv metsamajanduslik planeerimine on mõlemad kohapõhised. Ruum on ühine, ent ootused väärtustele, tegevusele ning avaliku huviga arvestamisele võivad erineda. Metsamajanduslik planeerimine, millel on samuti ruumiline mõju, ei saa asendada ruumilist planeerimist ega täita selle ülesandeid.

    Mitte viimases järjekorras tuleb silmas pidada, et metsamajandus kui ärivaldkond arvestab varasemast rohkem puidu kui lõpptoodanguga ning on väga tundlik valdkonnaväliste huvide suhtes. Vastavalt eesmärgile on teisenenud ka vahendid ning tehnika, majandamisüksuste suuruse, metsamajanduslike võtete, terminoloogia ja lobi tulemusel ka valdkondlikud õigusaktid. Saab väita, et muutunud on ka väärtushinnangud.9

    Üldplaneeringu tingimused

    Metsade majandamisele otse ja lausaliselt kohandatavate tingimuste seadmine üldplaneeringuga on seega tekitanud osalistes vääriti mõistmist ja ekslikke ootusi. Saab soovitada seada üldplaneeringuga tingimused tulenevalt planeerimisseaduse eesmärkidest, põhimõtetest ja ülesannetest. Eelkõige on selleks kokkuleppimine terviklikus ja tasakaalustatud ruumilahenduses.

    Üldplaneeringu lahenduse alusel seatavad tingimused saavad eelkõige tuua välja maastike – mille üheks osaks on mets – sotsiaal-kultuurilised omadused vastavalt kogukonna väärtushinnangutele. Näiteks miljööväärtuslik mets, mets miljööväärtuslikul alal, puhke-, virgestuse ja loodushariduse mets, mets puhkealal, väärtuslik metsamaastik, väärtuslik maastik metsaga vms.

    Ruumilise planeerimise põhimõtteid järgides seatakse üldplaneeringuga üldised tingimused arengu suunamiseks. Järgneb üldplaneeringu elluviimine kas detailsemate planeeringute alusel, projekteerimistingimustega või muude tegevustega, mis arvestavad kvaliteetse ruumi aluspõhimõtteid.10 Täpsema tegevusena metsa majandamist planeerides on asjakohane kasutada metsamajanduslikke vahendeid ja võtteid.

    Metsa majandamine

    Mets kui elukooslus vajab asjatundlikku silma väärtuste hindamiseks ja oskuslikku kätt majandamiseks. Vaja on mõlemat. Kui jätame kõrvale range sihtkaitse all olevad metsad näeme, et majandamine on metsa jätkusuutlikkuse eelduseks. Seda ka seal, kus äriline kasu metsa ülestöötamisel saadavast puidust ei saa olla esmatähtis.

    Tasakaalustatud huvidest lähtuvalt targasti planeeritud raied ei kahjusta üldplaneeringuga kavandatud rohevõrgustiku toimimist ega metsa kasutamist virgestus- ja puhkealana. Seega ei ole raiete täielik keelamine põhjendatud. Metsaga kaetud maatulundusmaal täieliku raiekeelu kehtestamine võib olla aga niivõrd oluline piirang, mille alusel võib metsa omanik taotleda saamata jäänud tulude hüvitamist või nõuda kinnistu võõrandamist.

    Kohaliku kaitseala moodustamise põhjenduseks võib olla väärtusliku maastiku kaitse vajadus koos vajadusega säilitada elanikele ja külalistele puhkamisvõimalused. Samuti peaks kohaliku kaitse alla võtmisele eelnema põhjalik analüüs koos teiste, sh planeeringuliste, võimaluste võrdlemisega. Selline kaitse ei tähenda reservaati. Ka kaitse all olev mets vajab puhkeväärtuste säilimiseks majandamist, sh raieid vastavalt kaitsekorralduskavale.

    Varane koostöö ja ennetav kaasamine

    Liialt vähe on levinud omaniku ja kohaliku omavalitsuse koostöö, sealhulgas pikaajaliste kokkulepete tegemine metsa ühiseks majandamiseks. Omandit seejuures ei võõrandata, tööd, kohustused ja tulem jagatakse omaniku ja kohaliku omavalitsuse vahel.

    Koostöö eeldus on, et üldise ruumi­lahenduse lähtekohad ja tingimused oleksid varakult selged. Suhtlemine metsaomanikega peab toimuma enne metsamajanduslike tööde planeerimist ning maksimaalses mahus piiranguteta raieõiguse müüki metsaettevõttele. Vastasel juhul toimub juba sõlmitud tehingu tagantjärele vaidlustamine või tulemuse leevendamine vastandlikelt positsioonidelt.11 Tehtud otsustest tagantjärele teavitamine ei tekita usaldust, ei toeta arutelu ega vii kogukonna ootustele vastavale tulemusele. Kohaliku omavalitsuse aktiivsus ja ennetav tegevus avalike huvide kaitsel on väga oodatud.

    1 Mittekoht on ala, millel pole tajujale küllaldast isiklikku väärtust, ajaloolisi ega emotsionaalseid seoseid, et kehtida kohana. Vaata ka Marc Augé, Kohad ja mittekohad. Sissejuhatus ülimodernsuse antropoloogiasse. Tallinn 2012.

    2 Merle Karro-Kalberg, Rohelise pealinna pargid ja parklad. – Sirp 5. II 2016.

    3 Heldur Sander, Andres Levald, Loodus linnas, linn looduses. – Eesti Loodus 2005, nr 5.

    4 Andres Levald, Linnamets pole vaid loodusand. – Sirp 24. III 2017.

    5 Kadri Kasemets, Miks on vaja igaühe maastikukogemust? – Sirp 27. III 2020.

    6 Andres Levald, Maastikuväärtused – kokkulepe läbi planeeringute. – Postimees 7. X 2015.

    7 Elukeskkonna parendamise põhimõttest ja kogukondlikest väärtuste ning huvide tasakaalustamisest on pikemalt kirjutatud juhendis „Planeerimise põhimõtted“. Vt lähemalt: https://planeerimine.ee/juhendid-ja-uuringud/pohimotted/

    8 Rohealade ja rohevõrgustiku kavandamist üldplaneeringus on käsitletud juhendis „Nõuandeid üldplaneeringu koostamiseks“. Vt lähemalt: https://planeerimine.ee/static/sites/2/uldplaneeringu_juhis_final.pdf. Rohevõrgustiku planeerimiseks üldplaneeringuga on 2018. a valminud „Rohevõrgustiku planeerimisjuhend“. https://www.keskkonnaagentuur.ee/sites/default/files/rohev6rgustiku-planeerimisjuhend_fin.pdf.

    9 Üha kitsam lähtumine puidutootmise ärilisest tõhususest on metsamajanduse globaalne trend ning on üldise loodustunnetuse ja väärtushinnangute muutumisega tihedalt seotud. Seda suundumust analüüsivad põhjalikult saksa metsamehe ja loodusfilosoofi Wilhelm Stölbi teosed: Waldästhetik. Über Fostwirtschaft, Naturschutz und die Menschenseele. 2012 ja Naturliebe. Gedanken über die vergessene Seelenbeziehung. 2019. www.waldundmensch.de

    10 Kvaliteetse ruumi aluspõhimõtted on leitavad https://www.kul.ee/sites/kulminn/files/lisa_3_-_kvaliteetne_ruum_aluspohimotted.pdf

    11 Vt nt Kristiina Viiron, Teavitus raietöödest eramaal tõi kaasa kohalike vastuseisu. – Maamajandus, 26. III 2020. https://maaleht.delfi.ee/maamajandus/teavitus-raietoodest-eramaal-toi-kaasa-kohalike-vastuseisu?id=89295479; Ülle Harju, RMKd süüdistatakse metsarüüstes. – Postimees 19. III 2020; https://leht.postimees.ee/6927227/rmkd-suudistatakse-metsaruustes?_ga=2.244552965.1873129906.1585503071-183080808.1581059441

  • Novaatorluse vastu ehk Miks ei tundu Elon Musk enam nii sümpaatne

    RIHO PARAMONOV

    Elame tõepoolest veidral ajal, mil kindel saab olla vaid selles, et kõik muutub. Taas on käimas tehnoteaduslik revolutsioon, mille lõppedes pole maailm endine. See pole endine juba praegu. Hämmastav on jälgida, mida suudavad isikud, ühendused ja korporatsioonid ning kuidas nad suhestuvad riiklike struktuuridega, astudes viimastest mõnikord ka üle või mööda. Oma tões, jõus ja efektiivsuses veendunud isikud ja ühendused tahavad muutust kohe ning on valmis selleks suurelt panustama. Riik oma vanamoodsas korraldatuses ei suuda paindlikult reageerida lõiketeralistele suundumustele.

    Meie ajale tüüpiline IT-taustaga visionäär ei taha tunnistada mingeid piire ja takistusi. Hiilgav sellekohane näide on Peter Vesterbacka. Tema Tallinna-Helsingi merealusest tunnelist hakati Eesti meedias regulaarselt rääkima 2018. aastal. 2019. aastal olid ta ettevõttel valmis detailsed arendusplaanid ja juba sõlmiti kokkuleppeid rahastajatega. Tunneli valmimise tähtajana käidi välja aasta 2024. Ideest teostuseni vaid 5-6 aastat, vapustav! Esialgu jäid Eesti ja Soome valitsus passiivseiks kõrvaltvaatajaiks. Ilmselt ei arvanud ametnikud, et projektist midagi saada võiks – lennukaid fantaasiaid on olnud ju alati. Aga ometigi sai ja ülimalt kiiresti, riik pidi sekkuma. Nüüdseks ei ole Vesterbacka riigiga ühist keelt saavutanud ning pole teada, mis sest projektist saab. Eesti majandusministeerium on öelnud, et tunneli teostamiseks kulub vähemalt 15 aastat, on nõutud selgust rahastuse ja detailide osas.

    Tallinna-Helsingi tunnel on kavandatud toetama Rail Balticut (RB): tunneli abil oleks Kesk-Euroopaga ühendatud ka Soome. Kui tunnel on suuresti ühe ettevõtja ambitsioon, siis Balti kiirraudtee klassikaline riikide infrastruktuuriprojekt. RB ulatub otsapidi 1990. aastatesse. Seega on asjaga tegeletud üle 20 aasta, aga tulemust pole. Ja ongi hea, sest vahepeal on selgeks saanud, et projekti kasutegur on väike, kahju aga suur. Inimeste ja kaupade liigutamiseks on olemas paremaid võimalusi. Isegi kui kõige uudsemad neist on esialgu väga kallid, võib kindel olla, et tulevikus oleksime oma vana tüüpi raudteega ajast maas.

    Mis ühendab Vesterbackat ja Elon Muski või ka näiteks Greta Thunbergi ja Steve Jobsi, kes on paljude meelest esimene tänapäeva suurte novaatorite seas? Mõtlemise ja tegutsemise skeem: nad näevad vajadust teha midagi paremaks ning käivad välja oma suure, tavatu idee. Kuna inimkond on programmeeritud arenema väikeste sammude kaupa, võivad takistused uuendaja teel olla hiiglaslikud. Jõudu need ületada annab usk, et muudetakse maailma. Kõlab ülevalt, kuid paraku on ka suured ja ilusad ideed egoistlikud ning mattuvad pahatihti omaenda raskuse alla. See tähendab, et novaatoritele on tähtis idee teostumine, muu mitte nii väga. Võimalike negatiivsete kõrvalmõjude suhtes on nad ignorantsed.

    SpaceX on lennutanud orbiidile juba ligemale 400 satelliiti, nende koguarv plaanitakse lähiaastatel kasvatada tuhandetesse, lõpuks kümnetesse tuhandetesse. Ja kus on üks ees, sinna tulevad ka teised. Uuenduslikud ettevõtted risustavad kosmost, justkui oleks see nende eraomand.

    Eesti-Soome sillast või Tallinna-Helsingi ühislinnast on unistatud pikka aega. Jõukadki riigid planeerivad niisuguse mastaabiga projekte haruharva. Valitsustele ei meeldi ettevõtmised, mis tasuvad end ära alles aastakümneid hiljem. Olgu erasektori lubadused kui tahes ilusad, riik vastutab, eriti kui asi peaks käest minema. Ses valguses on Vesterbacka „kiusamine“ õigustatud. On vaja saada vastus ka neile küsimustele, mis tunduvad eraettevõtjatele teisejärgulised.

    Tallinna-Helsingi tunnel oleks teostumisel pikim maailmas. Tehnoloogilise arengu ja avatuse triumfina (eriti siis, kui rakendataks Muski hyperloop’i) oleks tunnel maamärk, mis tõmbab tähelepanu lähedalt ja kaugelt. Otseselt mõjutaks see siiski vaid Soomet ja Eestit ja mõnel määral Euroopat, eeldusel, et sünnib ka RB. Musk seevastu mõjutab oma ettevõtmistega kogu maailma ja isegi natuke rohkem. Musk on meie aja kõige suurem novaator, kelle eripära on ülimalt lai haardeulatus. Musk on suutnud jätta endast mulje kui professionaalsest heategijast, aga aasta-aastalt on üha raskem tabada tema tegelikke sihte. Kas ta ei ole mitte takerdunud tehno­religiooni? Muski maailmapilt näib ühekülgne ja kohati vastuoluline.

    Teslat on kogu aja serveeritud loodussõbraliku ja säästliku ettevõtmisena. Muidugi on elektriautol tavaauto ees olulisi eeliseid, kuid tegelikkus on siiski nüansirikkam ja mitte läbinisti roosiline. Nimelt sõltub palju sellest, kus ja kui palju sellise autoga sõidetakse. Elektriauto vajab elektrit ja praegu toodetakse seda siiski veel suures mahus fossiilkütustest. Suurem mure on see, et elektriauto aku vajab vääris- ja muldmetalle, mille kaevandamine on äärmiselt keskkonnavaenulik ja energiamahukas. Ei ole õige elektriauto puudujääke nimelt rõhutada, kuid neist peab siiski rääkima – kas või seepärast, et sundida insenere otsima paremaid lahendusi.

    Teslal on tavatult lühikese ajaga õnnestunud tekitada paradigmanihe: elektriauto on juba sisepõlemismootoriga autot varjutamas. Paljud näevad viimases relikti, mis püsib ainult seepärast, et veel pole teisiti võimalik, elektriautos aga edumeelsuse ja tuleviku sümbolit. Siin on sarnasust sellega, kuidas nutitelefon astus otsustavalt vastu tavatelefonile, mis pole täielikult kadunud tänini. Tesla on automaailma Apple ja see on väljendunud vastu ootusi selgelt ka börsil. Riigid ja nende liidud pitsitavad vana tüüpi autode tootmist ja kasutamist üha tugevamini. Neile, kes ei taha iga viie aasta tagant autot välja vahetada ja võiksid sõita ühe ja samaga kas või terve elu, valmistab tulevik ainult pettumust.

    Kõige enam tekitab küsimusi Muski soov luua otseühendus inimese ja arvuti vahel. Ka karvavõrra vähem ambitsioonikaid algatusi, näiteks autonoomset autot või eelmisel aastal käima läinud SpaceX-i satelliidiprojekti, katavad omad pilved. Iseliikuva auto puhul on suur küsimus, kes ja milliste põhimõtete alusel vastutab. Jällegi, tehnoloogia oli juba ammu valmis, kui see küsimus fookusse kerkis. Kosmose hõlvamine on üks neist sfääridest, mis oli seniajani peaaegu täielikult riikide pärusmaa. Tasahilju on kosmosest saanud suurkorporatsioonide ärihuvide mängumaa. Taas tekitab imestust, kui mastaapsed on plaanid ja kui kergelt need ellu viiakse – Muski impeerium on nagu riik riigis.

    Loosungid „Internet kõigile kosmosest“ ja „Tulevik juba täna“ kõlavad küll ilusasti, kuid nende taga näivad puuduvat mitmekülgsed uuringud. Kui see poleks nii, ei oleks järgnenud astronoomide proteste. Kõige kehvema stsenaariumi järgi kirjutatakse Muski projekt kosmoseteaduse ajalukku tragöödiana ja saab iseendale saatuslikuks. Kessleri efektiks või sündroomiks nimetatakse hüpoteetilist olukorda, kui üks satelliit põrkab kokku teisega ja see viib järgmiste kokkupõrgeteni. Resultaadiks on prügivöö Maa ümber. See teeb aga võimatuks kosmoselennud ja kõik hea, mida satelliittehnoloogia võimaldab. Drastilise tagasilanguse tõttu kaotaksid kõik.

    SpaceX on lennutanud orbiidile juba ligemale 400 satelliiti, nende koguarv plaanitakse lähiaastatel kasvatada tuhandetesse, lõpuks kümnetesse tuhandetesse. Ja kus on üks ees, sinna tulevad ka teised. Kuna konkurendid ei anna Muskile midagi niisama ära, ongi taevas tulevikus sõna otseses mõttes täpiline (üks Muski täpp kaalub 260 kg). Uuenduslikud ettevõtted risustavad kosmost, justkui oleks see nende eraomand.

    Võib ka küsida, kas internet peab ikka olema nii kiire ja kättesaadav kõikjal, kuid kahtlemata on 5G möödapääsmatu, kui kujundame tulevikku tarkade linnade, nutikodude, asjade interneti ja muu sellise vaimus. Kogu selle toredusega kaasneb meeletu risk. Praegu erutab inimesi kõige rohkem 5G mõju tervisele. Seisukohtade konfliktsus viitab üheselt, et kompleksseid uuringuid napib ja on vaja jätkata andmete kogumist. Halb on aga see, et 5G ja kõik, mis seda saadab, on juba kasutuses. Tegutsetakse nii kiiresti, et süvenemine-uurimine ei jõua järele. Ja seejuures ei ole antud juhul küsimus ju üksnes tervises, vaid ka nt küberturvalisuses. 5G-d võib kasutada spioneerimiseks, ebaseaduslikuks jälgimiseks, vara kahjustamiseks, andmevarguseks, terroriaktideks jne.

    Tarku linnu, tehnoteadusliku meistritöö tipptaset, disainitakse kui täiuslikke süsteeme, kuid täiuslikkus püsib esimese tõsise rikkeni. Mida keerukam süsteem, seda suuremad on ohud ja rohkem kaotada tõrgete korral. See on tõsikindel teadmine, ehkki tubli insener ei kirjuta sellele alla mitte kunagi. Novaatorid on eriline liik maadeavastajaid, kuid maailma ei saa avastada äbarik, kel puudub raudne usk iseendasse. Nii juhtub, et inimesed uuenduste taga on sageli kui mitte pimestatud, siis silmaklappidega, mis takistavad kõrvale vaadata. Nad annavad oma tehnoloogiale sajaprotsendilise garantii, mis ergutab uuenduse levikut, kuid osutub lõpuks ikkagi enesepettuseks. Mõnikord on võimalik tehnoloogiat paremaks teha, mõnikord tuleb leiutada uus ja parem, aga mõnikord on mõistlik saata see (ajaloo) prügikasti. Võib-olla kuulub isegi enamik tehnoloogiast viimasesse kategooriasse. Sellist tüüpi uuendused kulutavad ressurssi, saastavad keskkonda, kuid ei tee midagi sisuliselt paremaks. Halvim on, kui need lähendavad jälle inimest ahvile.

    Nagu öeldud, pole inimkonnale omane teha suuri hüppeid. Suurem osa inimesi suhtub radikaalsetesse uuendustesse skeptiliselt või isegi tõrjuvalt, sest neil on vaja veenduda selle kasulikkuses, aega kohanemiseks. Võime pidada seda tasakaalumehhanismiks: kui kõik oleksid novaatorid, oleks Maa ja ka kosmos kardetavasti juba pöördumatult ära lagastatud ja ühiskond toimiks hoopis teistel alustel. Novaator on kõrvalekalle normist, teatud mõttes viga süsteemis, aga kui poleks teda, ühiskonna taganttorkijat, seisaksime kohapeal. Progress vajab pealehakkamist, entusiasmi ja jõuga ärategemist.

    Uuenduslikule mõttele võib tulla iga inimene, kuid enamasti piirdub ta analüüsimise ja kaalumisega ega jõua tegutsemiseni. Ja kui ka jõuaks, ei garanteeri miski, et uuendus osutub edukaks. Asjad on oma loojate nägu, aga insener on tugev inseneriteaduses. Muus osas, näiteks tarbijate vajaduste kaardistamises, majanduskeskkonna hindamises, turunduses, eetikas võib ta olla teinekord päris nõrk. Superinsener Muskile meeldib rääkida tehnitsistlikku juttu, kuid millal on ta lahanud näiteks eetilisi dilemmasid, mis tema tehnoloogiatega kaasnevad? Olles jäägitult pühendunud tehnika arendamisele ja tulemustele, on Musk tõelise leiutaja ja maailmaavastaja kombel egoistlik ja ükskõikne muu suhtes. Tal on raske mõista, et kõik ei mõtle nii nagu tema ja tuleb tegeleda ka inimeste hirmudega.

    Niisiis, toode võib olla tehniliselt ülihea, kuid ometigi kukub kolinal läbi. Näiteks enam kui saja-aastase ajalooga elektriauto kukkus esimest korda läbi seepärast, et seostus naiselike väärtustega, teist korda liiga lühikese sõidumaa pärast. Väga sageli johtub ebaõnnestumine sellest, et analüüs on jäänud poolikuks: pole kaasatud spetsialiste muudest sfääridest, ei ole suudetud kujutada objekti sotsiokultuurilises kontekstis. See tuleneb liigsest enesekindlusest, vähesest koostööst, silmaringi ahtusest jms. Tavaliselt räägivad tehnoloogiast need, kes seda loovad, või tehnoloogiaeesrindlastest fännid, kes väldivad fundamentaalset kriitikat. Igal oma laul ja nende laul on hosianna. Esimese ringi vahendajad mõjutavad ajakirjanikke, ajakirjanikud ametnikke, ametnikud presidenti, president jälle rahvast jne. Nii see tehnoloogiline mull paisub ja hakkab tunduma, et teisiti pole võimalikki.

    XIX sajandi teisel poolel ja XX sajandi esimesel poolel oli progressiusu esimene õitseaeg. Tolle aja inimese suurim eesmärk oli looduse alistamine, mis pidi sündima just tehnika abil. Kahjuks tuli inimesel pettuda. Uued tehnoloogiad tõid meeletu arengu, kuid ka meeletu hävingu. Looduse sai ruineerida, kuid mitte seda alistada. Mida enam on inimkond loodusest kaugenenud, seda enam – ja üha rängemalt – on ta tuletanud meelde inimese haprust. Tehnika on teinud elu palju kindlamaks, lihtsamaks, huvitavamaks, kuid mitte tingimata õnnelikumaks. Asjaolu, et me loome tehnoloogiat sellekski, et võidelda varasema tehnoloogia tekitatud kahjuga, on sügavalt kurb ja näitab, et ajaloost õppida on väga raske.

    Oleme valmis võtma vastu aina uut ja üha vägevamat tehnoloogiat, ohverdades looduse kõrval parima, mis meil on – kultuuri. Selle pärast, et tehnoloogia vajutab raske jälje inimhingele ja kultuuririkkusele, tunti muret ka sada aastat tagasi. Nüüd on kätte jõudnud aeg, mil inimest ootab otsene kokkukasv tehnoloogiaga. Enam ei ole ta proteesijumal, nagu rääkis Freud, vaid miski, mille puhul piir elava ja tehisliku vahel on ebaselge, transhumanistlik Franken­stein. Tehnoloogilise kultuuri võidukäik nõuab ohvreid ja nii hajub Aristotelese, Lao-zi ja Kanti pärand, kaovad erinevused inimeste ja ühiskondade vahel, hävib liigirikkus.

    Tehnoloogia on kahe teraga mõõk. Jobs viis meelelahutuslikud kaasaskantavad seadmed täiesti uuele tasandile – tegi neist inimese parima sõbra. Nutitelefon andis inimesele võimaluse lahutada meelt või olla maailmaga otseühenduses sisuliselt ükskõik kus, ükskõik millal. See on aga andnud ka palju muud. Enne vaatasime postkasti kümme, nüüd sada korda päevas. Enne helistasime, nüüd saadame sõnumeid. Enne lugesime 500-leheküljelisi romaane, nüüd loeme Instagramis ja Twitteris korraga kaks lauset. On peaaegu võimatu tunda end inimesena, kui nutiseade on koju jäänud. Mõjud avalduvad haridussüsteemis, infovahetuses jne. Tavaliselt räägitakse üksikprobleemidest, kuid oluline on komplekt. Oma raamatus „Kokkupõrge“ olen kirjutanud sellest, millised muutused kaasnesid moodsa transporditehnoloogia kasutuselevõtuga moderniseerumise ajal. Kõige rohkem on räägitud liiklusohvritest, eeslinnade tekkest, transpordisüsteemidest, vähesest liikumisest ja selle mõjust tervisele jms, kuid see on vaid detailistik suures mosaiikpildis. Muutused olid nii suured, et modernseist võib vabalt rääkida kui autoajastu inimesist, sest kujunes ümber ka see, mida pole näha: tajusüsteem, psüühika, väärtused – ühesõnaga peaaegu kõik.

    Küllap loob meie igapäevane tehnoloogia jälle uue inimese. Kardetavasti on tuleviku nutiinimesel väga raske mõista seda, mis oli enne teda. Sellest vaatenurgast on viinud Jobs lõpuni XIX sajandil alustatud kuritöö hinge vastu. Ma ei taha öelda, et peaksime tehnouuenduse tagasi tõrjuma – see ei ole isegi mõeldav –, küll aga peaksime seda palju-palju laiemalt reflekteerima. Tänapäeva maailmas ei ole võimalik innovatsioonita hakkama saada, kuid on ka halb, kui pendel liigub teise äärmusse: kui tehnoloogiast saab eesmärk omaette. Kõigepealt võiks olla maailmavaade, mille alusel küsida filosoofiliselt tehnoloogia vajalikkuse kohta. Mingi asi võib ju tunduda mugavust ja mõnusust ihkava indiviidi seisukohalt asjakohane, kuid kas see on seda ka liigi, ühiskonna, keskkonna seisukohalt. Mõnikord tundub, et unustame tehnoloogia taga inimese sootuks ära. Kuna tehnoloogia areneb kiiremini kui inimene, vajab viimane hästi palju tähelepanu, kohanemisaega ja -ruumi. Võimaldagem talle seda!

  • Ernst Raiste 5. IV 1925 – 30. IV 2020

    Meie hulgast on lahkunud Vanemuise teatri balletitantsija, lavastaja assistent ja tulihingeline Vanemuise patrioot Ernst Raiste.

    Esimene balletilavastus, milles Raiste tantsijana kaasa tegi, oli 1941. aasta märtsis esietendunud Ida Urbeli „Esmeralda“, tema viimaseks lavarolliks jäi aga 2000. aastal Kuningas Ülo Vilimaa balletis „Tuhkatriinu“.

    Loomingulise tegevuse kõrval oli Ernst Raiste aktiivne ka ühiskondlikus elus, olles Kaitseliidu Tartu maleva auliige, Tartu Vabadusvõitlejate Ühenduse juhatuse liige, Eesti Teatriliidu liige ja Eesti Balletiliidu auliige.

    Teda on tunnustatud Kotkaristi IV klassi teenetemärgiga (2007) ja Elva linna teenetemärgiga (2013).

    Vanemuise teater ja balletitrupp

    Vanemuise balletiveteranid

    Eesti Teatriliit

    Eesti Balletiliit

  • Kas kerkis seal Jeruusalemm, kus mustab põrgu veskivärk?

    RAUNO ALLIKSAAR

    Hollandi mõtleja Koert van Mensvoort on võrdlemisi veendunud tehnooptimist, kes on olnud aktiivselt tegev ka võrgustikus Next Nature Network, mille eesmärk on teha tehnoloogilise arengu viljad inimesele loomulikuks ja „looduslikuks“ (natural). Põhjalikemaile tehno­skeptikutele on van Mensvoorti kavatsused ja eesmärk tõenäoliselt ebameeldiv ja õõvastav, ent tema käsitlus tehnoloogiapüramiidist ning sellest, kuidas tehnilised uuendused sellel üles või alla liiguvad, aga veenev ning loogiline. Oma lühikeses töös „Tehnoloogiapüramiid“2 on ta inimese kasutuses tehnoloogia jaotanud seitsmeks tasandiks: kujuteldav, toimiv, rakendatud, omaksvõetud, elutähtis, nähtamatu ja loomulik.

    Kujuteldav tehnoloogia on visionääride või ulmekirjanike valdkond (kvant­arvutid). Toimiv on olemas, aga veel laialdaselt ellu rakendamata (laboriliha). Rakendatav tehnoloogia toimib, aga võib hulkadele mingil põhjusel vastuvõetamatu olla (tuumaenergia). Omaksvõetud tehnoloogia on argine (nutitelefon), elutähtsa puudumine põhjustab aga tõsiseid probleeme (kanalisatsioon, aga ka internet). Nähtamatu tehnoloogia on midagi, mille kasutamiseks peab esialgu vaeva nägema, ent mille tehislikkusele hiljem enam ei mõelda (nt kirjaoskus). Loomulik (naturalised) on seesugune tehnoloogia, mis on nii iseenesestmõistetav, et seda isegi ei tajuta enam tehnoloogiana, sest alternatiivi justkui pole. Kui kirjaoskamatuna on võimalik elada, siis loomulike tehnoloogiateta enam mitte. Kuidas näeks välja elu ilma põllumajanduse, toiduvalmistamise või riieteta? Miks on van Mensvoorti püramiid oluline, sellest hiljem.

    Kui van Mensvoort ja tema mõttekaaslased on tehnoloogia loomulikustumises ja inimesega kokkusulamises näinud eesmärki ning võimalust seeläbi inimkonda oma unistustele lähemale viia, siis skeptilisema meelelaadiga mõtlejate arvates on see sageli õudne stsenaarium, mille teostumisel kaob inimlikkus. Tehnikavastase mõtte esindajate diapasoon on muidugi vähemalt sama lai kui tehnofiilide oma: leebemast otsast võib leida nt unistaja Lev Tolstoi või Henry David Thoreau, käredamast aga hiljuti lahkunud ökofašismi kalduva teoreetiku Pentti Linkola või pommipanija Theodore Kaczynski. Akadeemilisema või süsteemsema laadiga mõtlejad jäävad kategoriseerimisest harilikult mõnevõrra kõrvale, aga Jacques Elluli3 kõrval on sagedamini viidatavaid autoreid Lewis Mumford, kellele tehnoloogiakriitilised kirjutajad toetuvad.

    Nüüd võib jääda mulje, justkui oleks Mumfordi näol tegemist ränga tehnofoobiga, ent tema sageli tehnoskeptilistest vaadetest hoolimata ei ole siiski tegemist mingi ludiidiga. Mumfordile pole küsimus peaaegu kunagi tehnoloogias selle argises tähenduses, vaid „tehnikas“ selle sügavas ja põhimõttelises tähenduses asjade korraldamise kunstina (sama tähendust kannab ju kõigi tehno-tüveliste sõnade läte, kreeka τέχνη). Viimselt taandub tehnika ja tehnoloogia küsimus Mumfordi käsituses ikka võimuküsimusele, nagu see on ka paljude tema kirjutatust ainest võtnud mõtlejate puhul.

    Materialistliku vaate esilekerkimine

    Minevikku vaadates näeme, et ajal, mil masin, õigemini aparaat või seade, veel argielu ei valitsenud, olid tuleviku kurjakuulutavateks eelkäijateks materialism ja mehhanitsism, millest võiks tänapäeval kõnelda kui mingisugusest hälbinud biologismivormist. Ehkki materialistliku filosoofia juured ulatuvad sügavale minevikku, tõuseb see ägedalt esiplaanile alles valgustusajal, mil nii mõnigi mõtleja taandab kogu inimtegevuse füüsilisele toimimisele. Descartes’i keha ja vaimu dualism heidetakse kõrvale nagu ka tema arusaam inimeste ja loomade erinevusest: käsitlus mõtlemisvõimetust loomast ei ole valgustusajal enam veenev.4 Tegelikult on ka inimene bête machine, kelle tegevust suunavad ihulised protsessid ja tungid. Säärase lähenemise üheks tipuks võib pidada Julien Offray de la Mettrie eesti keeleski ilmunud teost „Inimene kui masin“ (1747). Tegu on küll laiale avalikkusele pääaegu tundmatu mõtlejaga, ent tema teos on olnud mõjukas ning ühtlasi üks olulisemaid, kus on käsitletud inimest võrdluses masinaga.

    Mumfordi arvates on „megamasina“5 sünd aset leidnud juba palju varem, varase kuningavõimu ajal, mil rahvamassist kujundati eesmärgipäraselt toimiv, tööd tegev mehhanism. Tehnika ja tehnoloogia arengust rääkides ei käsitleta seda aga pääaegu kunagi ning Mumford küsib: „Kuid miks jäi see uus mehhanism arheoloogi ja ajaloolase silmale nähtamatuks?“

    Ning vastab ise samas: „Lihtsalt põhjusel, millele sai vihjatud juba meie esimeses määratluses – kuna see koosnes üksnes inim-osadest“ (I kd, lk 316). Ehkki viperuste ja katkestustega, huugab see megamasin siiani. Mumford leiab, et see pandi käima juba ammu: „Põhimõtteliselt olid mehaaniliseks muutmise vahendid juba viis tuhat aastat tagasi lahutatud muudest inimlikest funktsioonidest ja eesmärkidest peale üha tugevneva korra, peale võimu, ennustatavuse ja ennekõike kontrollitavuse“ (I kd, lk 30). Offray de la Mettrie ja teiste temasarnaste mõtlejate teene seisneb aga selles, et nende mõttes kujundatakse inimesest, kes on XVIII sajandiks juba üsna vääramatult megamasinale allutatud, omamoodi megamasina mikrokosmos, inimesest tehakse mikromasin.

    Kiusatus võrrelda inimest masina või tööriistaga on aga suur, sest pole kahtlustki, et ainuüksi omaenda ihuga on inimene võimeline nii mõndagi tootlikku ära tegema, ka Mumford loetleb ainuüksi näidetena 18 erinevat tegevust (I kd, lk 174). Arusaam tootlikkusest kui aparaadi omadusest on aga võimalik vaid ühiskonnas, kus tootmine selle kõige laiemas mõttes on inimese füüsilisest tegevusest selgelt lahutatud.

    Ehkki XVIII sajandi tehnoloogia ja tööstuse areng on sünnitanud meie moodsa maailma ja kaude ka hääoluühiskonna, on need paratamatult toonud kaasa ka „meie eneste tohutult tootliku ning hämmastavalt raiskava ja hävitava ajastu“ (I kd, lk 186). Veelgi enam kui kümme tuhat aastat tagasi aset leidnud põllumajandusrevolutsiooni tulemusel saavutasid ühiskonnas edu pigem korralduste täitmisele keskendunud kui autonoomiat taotlevad indiviidid.6 Aparaadil, ka kõige keerulisemal, mis loodud konkreetse ülesande täitmiseks, ei ole tarvis, et seda käitav inimene omapäi mõtleks. Piltlikult: pärisori täitis küll mõisapõllul tööd tehes käsku, kuid tal oli vähemalt vabadus töö käiku väikest viisi ise suunata.

    Aparaat säärast isetegevust ei salli ning nööbitreial saab oma tegevuse korraldamises kaasa rääkida palju vähem. Mida aeg edasi, seda väiksem roll on inimesel, kes on praeguseks ajaks paljudes tootmisvaldkondades taandunud vaid nupuvajutajaks, täiuslikuks mutriks, kes oma töö vilja õieti ei näegi. „Niisugune igapäevane osavõtt mõtestatud tegevusest on just see, mis nüüdisaegses masinatööle rajatud majanduses puudub, ning millega tõenäoliselt suurel määral seletub meie noorsugu kimbutav igavus ja kuritegevusele kaldumine“ (I kd, lk 269). Meie ajale omane raiskamine ja hävitamine ei käi aga pelgalt ressursside ja keskkonna kohta, nagu võiks praegusel rohelist ilmavaadet rõhutaval ajal arvata. Mumford ütleb välja ilmselge: mehhaniseerimise algusajal tehti töölisest masina liikuv osa, lõppeesmärk oli aga tööline kõrvaldada (II kd, lk 286).

    Theodore Kaczynski ehk Unabomber

    1960ndate teisel poolel kirjutanud Mumford oli tehnoloogia- ja tööstusküsimustes skeptiline. Sugugi mitte kõik samadele järeldustele jõudnud pole suutnud rahulikuks jääda. Ilmselt kuulsaim või vähemasti popkultuuris ekspluateerituim näide on Theodore Kaczynski ehk Unabomber, kelle kirjutised on jäänud tema terrorikuritegude varju (raske öeldagi, kas teenitult või teenimatult). Unabomberi manifest ehk tegelikult teoreetiline tekst päälkirjaga „Tööstusühiskond ja selle tulevik“ („Industrial Society and Its Future“) algab lausetega, mida võiks vabalt kohata ka Mumfordi või nt Elluli töödes: „Tööstusrevolutsioon ja selle tagajärjed on tähendanud inimkonnale katastroofi. Suuresti on seetõttu kasvanud nn arenenud riikide elanike oodatav eluiga, ent ühtlasi on seetõttu destabiliseeritud ühiskond: elu ei paku enam rahuldust, inimest on alandatud, põhjustatud on tohutult palju psüühilisi kannatusi (Kolmandas Maailmas ka füüsilisi) ning tõsist kahju loodusele.“7 Autori jõhkrale pommivägivallale vaatamata on „Tööstusühiskonna ja selle tuleviku“ näol tegemist üsna tasakaaluka tekstiga, mille retseptsioon on olnud mõõdukalt positiivne. Märkimisväärne osa Kaczynski manifestist juhib tähelepanu võimu ja tehnoloogia seostele ning sellele, kuidas seetõttu röövitakse inimestelt nende autonoomia ja vabadus, muudetakse nad süsteemi osaks. Kui see pole sama mis Mumfordi megamasin, siis mis see on?

    Miks rääkida üldse akadeemilise ja tasakaaluka Mumfordi kontekstis pommiterrorist Kaczynskist? Mumford sobib meie aega, sest juhib tähelepanu probleemidele, mis on meie ajal veel pakilisemad, kui „Masina müüdi“ ilmudes. Mumford ei sobi aga meie aega selle poolest, et ta on optimist. „Masina müüdi“ teine köide lõpeb sedastusega: „Kuid teadmiseks nendele meie hulgast, kes on heitnud kõrvale masina müüdi: järgmine käik on meie päralt, sest hoolimata oma roostes hingedest avanevad tehnokraatliku vangla väravad automaatselt – kohe, kui me oleme otsustanud minema kõndida“ (II kd, lk 722). Tegelikult selle vangla väravad enam ei avane ning sellest välja astuda on pääaegu võimatu. Isegi leebed püüded valitsevat olukorda kritiseerida põrkuvad sageli tuntavale vastupanule või vähemasti nendingule, et nii ehk naa ei saa ju teisiti. Kaczynski sai sellest aru, ent osutus lõpuks siiski megamasina ees jõuetuks, minnes vastuvõetamatut teed. Pentti Linkola sai sellest aru, ent piirdus sõnadega, olles sageli Kaczynskist käredamgi. Kui piisavalt paljud saaksid sellest aru, siis oleks veel ehk lootust mõni sabot masinasse heita.

    Ja siinkohal vaatame taas tõtt Koert van Mensvoorti tehnoloogiapüramiidiga. Praeguseks ajaks on läänes elutähtsaks ja nähtamatuks muutunud ka õige mitmed nähtused, mis ellujäämise ja kestlikkuse huvides seda olla ei tohiks. Ütlen just nimelt „nähtused“, mitte „asjad“ või „tehnoloogiad“, sest ka teoreetiline raamistik, mille järgi ühiskonda korraldatakse, on nähtus. Säärased on näiteks mõte linnast kui ühiskonna vedurist, samuti arusaam majandusest kui kõike juhtivast (kõige aluseks olevast) süsteemist.

    Huvitaval kombel sai megamasinavastase ja megamasinat pooldava ilmavaate põrkumist näha 4. aprilli Postimehe kultuurilisas AK, kus ilmusid kõrvuti Kaido Kama ja Mikael Raihhel­gauzi mõtteavaldus8 kriisi ja turvamehhanismide kohta. Kama sedastab, et ainus kindel tagavaraplaan on traditsioonilise elulaadi ja sellega seonduvate teadmiste alalhoid, et vajadusel kogukondlikult toime tulla, kuivõrd hoop moodsale elulaadile võib globaliseerunud maailmas tulla millal tahes ja kust tahes. Raihhelgauz pareerib aga tüüpiliste megamasinalembi väidetega: „on selge, et Tartu ja Tallinn ühegi kampaania tulemusel inimestest tühjaks ei jookse“, „vastus XXI sajandi probleemidele ei saa olla eraklikku metsatallu kolimine“, „on ka ilmne, et massiline tagasitulek traditsiooniliste madalatehnoloogiliste tööde juurde ei aita ühiskonna rikkust kasvatada“, „kollapsit ei aita ära hoida külakogukonda naasmine, vaid innovatsioon, isiklik vastutus, põhjalik riskianalüüs ja tihedam koostöö maailmakülas“ jne. Teisiti kui masinas justnagu ei saakski või vähemasti poleks miski seda väärt.

    Kole, ent vastupandamatu

    Mumfordi tsitaadiga: „Meie kaasaegsed on juba niivõrd tingitud pidama tehnoloogilist „progressi“ millekski absoluutseks ja vastupandamatuks, kui piinarikkad, koledad, vaimunüristavad või psühholoogiliselt kahjustavad selle resultaadid ka ei oleks[—]. Juba tükk aega tagasi pilkas Tolstoi seda üldlevinud hälvet oma traktaadis „Mis on kunst?“. Seal kujutas ta uusaegset inimest oma maja aknaid kinni pitseerimas ja sellest õhku välja imemas, et ta võiks, veel ekstravagantsemat mehaanilist aparatuuri kasutades, õhu sinna jälle tagasi pumbata – selle asemel, et lihtsalt aken avada. Tolstoi ei aimanud, et vähem kui põlvkonna pärast viiakse selline narrus ka tegelikult ellu“ (II kd, lk 477).

    Van Mensvoorti püramiidi astmeil on konditsioneerid küll mitte veel Eestis, aga mitmel pool Euroopaski, nihkunud eelviimasele või isegi viimasele astmele: nende lakkamatu undamine on kas vajalik või tähelepandamatu. Aga konditsioneerid on vaid detailike. Mumford näitab meile küll masinat, aga selle vangla väravad on tänapäevaks juba kinni keevitatud. Megamasinasse aheldatud moodsa inimese Jeruusalemm ongi säärane narrus, „põrgu veskivärk“, mis eal jahvatamast ei lakka ning mis aja edenedes aina ägedamalt jahvatab ja üha rängemalt inimese endast sõltuvaks teeb. Ühtlasi näib see olevat ainus ellujäämise garantii. Ja neil, kes säärast Moolokit kummardama ei nõustu, on isegi põgenemisvõimalusi vähe, sest masin haukab lisaks inimestele ka looduskeskkonda, mis on senini teisitimõtlejaile päävarju pakkunud.

    1 Päälkirjas on kasutatud kujundit William Blake’i luuletusest „Jeruusalemm” (tlk Märt Väljataga), ilmunud esmalt ajakirjas Vikerkaar 2015, nr 6, lk 27.

    2 Koert van Mensvoort, Pyramid of Technology. How Technology Becomes Nature in Seven Steps. Eindhoven University Lectures 3. Eindhoven University of Technology, 2013.

    3 Jacques Elluli kõige tuntum tehnikateemaline teos on „La Technique ou l’Enjeu du siècle” ehk „Tehnika ehk Sajandi väljakutse” (1954).

    4 Tegelikult pole see käsitlus veenev ka meie ajal, aga vastupidise lähenemise tõttu. Vt nt Frans de Waali „Kas oleme küllalt nutikad mõistmaks, kui nutikad on loomad?” (Tänapäev, 2018) ja Mihkel Kunnuse artikkel selle kohta („Kuidas šimpansikarja jälgimine tappis noore hipi” – ERR-i kultuuriportaal 18. IV 2019. https://kultuur.err.ee/931291/arvustus-kuidas-simpansikarja-jalgimine-tappis-noore-hipi

    5 Megamasin on lihtsustatult ühiskondlik struktuur, kus sulavad kokku teadus, tehnika, majandus ja poliitiline võim ning mille osana kasutatakse inimesi. Megamasin ilmub Mumfordi arvates n-ö püramiidiajastul, mil bürokraatia ja teoloogiliselt põhjendatud kuningavõimu toel hakati ette võtma tohutuid ehitus- ja korraldusprojekte.

    6 „Tahumise, teritamise, jahvatamise juures nõuab püsiv pühendumine oma tegevusele märksa rohkemat kui tulekivi lõhestamiseks vajalik peen sensoorne-motoorne koordinatsioon. [—] Need pidevat kordamist eeldavad harjumused osutusid äärmiselt produktiivseks. Kuid kahtlemata nüristasid need mingil määral kujutlusvõimet ning kaldusid selekteerima ja edutama allaheitlikumaid tüüpe; seevastu toidu parema kättesaadavuse eest hoolitsedes kindlustasid nood omakorda endi paljunemise ja ellujäämise“ (I kd, lk 235).

    7 Industrial Society and Its Future. Rmt: Technological Slavery. The Collected Writings of Theodore J. Kaczynski, a.k.a. „The Unabomber”. Feral House, 2010, lk 38.

    8 Kaido Kama, Õppetunnid, millest ei õpita; Mikael Raihhelgauz, Põimsus peab edasi kasvama. – AK 4. IV 2020.

     

  • Suri Soome kultuuriajakirjanik Matti Rinne

    PIRET SALURI

    Oleme saanud Soomest kurva sõnumi. 3. mai õhtul suri oma maakodus Lammil pika tee käinud kultuuriajakirjanik Matti Rinne (snd 1934).

    Matti Rinne töötas rohkem kui 30 aastat ajalehe Iltasanomat juures. Soome kirjanduskriitikute guru Pekka Tarkka on öelnud, et Soomes on ainult üks kultuuriajakirjanik ja selle mehe nimi on Matti Rinne.

    Matti Rinne ei olnud estofiil. Elati aastail, mil eesti kirjandusest, üldse eesti (Nõukogude Eesti) vaimuelust kõnelemine oli, kui mitte ohtlik, siis kindlasti sobimatu. Iltasanomat siiski käsitles ja kajastas peaaegu kõike, mis eesti keelest soome keelde oli tõlgitud. Tihti kirjutas arvustuse Matti Rinne ise. Ta pidas väga lugu Krossist, Kaplinskist, Ristikivist.

    Aastad möödusid. Jõudis kätte aeg kirjutada „oma raamatuid“. Valmis kümmekond mõttekirjanduse teost: Soome tuntud perekonnast „Yksitoista Tapiovaaraa“, kultuuriajalooline „Aseman kello löi kolme kertaa“ jm. Tema viimaseks raamatuks jäi omaelulooline „Kulttuuritoimittaja“.

    Matti Rinne käis koos abikaasa Tuulaga üsna tihti Tallinnas. Raamatupoes. Kumus. Meie väikestes kunstigaleriides. Mõnes vanalinna restoranis. Matti Rinnel oli siin sõpru.

     

Sirp