Toeta
Otsi

kultuuriajakirjandus

  • Inimesed on tõelised vaid kunstniku kujutluses

    SIIM LILL

    Veetsime Marju Lepajõega palju helgeid hetki, rääkides linnast, konkreetsemalt Zürichist ja Tartust. Marju oli endale tellinud raamatu Zürichi linna kirjanduslikust ajaloost. Autori nimi ja raamatu pealkiri ei tulnud kunagi jutuks (vahest keegi teab?), ent mulje oli söövitav. Mõtted tiirlesid samalaadse suurehaardelise projekti üle Tartu kohta. Ehk jõuab too mõte kunagi ka vormi. Selle kõige keskmeks on üks lihtne küsimus: kuidas saab üks linn olla kirjanduslikult suur ja kuidas üks linn suureks kirjutada? Ja seegi, kas vahel pole mõni linn liiga suur, nii et ületab kirjatähtede mõõtmed.

    Kodumaistest kirjanikest on näiteks Jan Kaus suutnud vormida Tallinna, elegantselt ja haaravalt. Pealinn tundub talutav, hoomatav ning selle ruumipilt köitev. Tegelikkus pealinna tänavatel on sageli pettumus. See on kontrasti viga, nagu ütleb Beebilõust. Suurtest hiiglastest meenub aga Rooma, mis jääb sageli tekstis kättesaamatuks ja kõrvalossa, naeruvääristades nõnda kogu teksti – milline peategelane saakski ületada Rooma? Karl Ristikivi ja Viivi Luik on jõulised erandid: nende Roomast õhkab ajaloo parfüümi, ühe Linna suurust. Nad kummardavad hiiglase ees ja on saanud seega armulise vastuvõtu osaliseks.

    Mida aga teha Aleksandriaga, arhetüüpse linnaga, kus kohtuvad paganad ja kristlased, eeros ja askees, vana ja uus? Linn, kus saavad kokku ida ja lääs, nagu ütles Carl Gustav Jung, kellele tähendas see teadliku ja alateadliku kohtumist. Linn, mis on Rooma antipood.

    Hereetik

    Märgates Lawrence Durrelli neljaosalise romaani „Aleksandria kvartett“ esimest osa poeletil, võpatasin rõõmust, sest see on autor, kelle saabumist oma keelde olen oodanud Durrelliga esmakohtumisest peale. Lawrence on loomulikult kõigi laste lemmiku Geraldi vend. Too Larry, kes Korfu seiklustes muudkui kirjutusmasina taga aega veedab, sellal kui väikevend harjutas hilisemaks eluks loomade püüdmist. Iseasi, kas tänapäeval kedagi loomade püüdmise lood köidavad. Pokemonide püüdmine on paeluvam.

    Lawrence Durrell sündis Indias ning huvi ida usundite ja metafüüsika vastu kandis teda terve elu. Elu lõpus olevat ta öelnud, et teda huvitavad praegu üksnes tiibetlaste budism ja gnostitsism. Kuldaväärt huvid! Elutee pillutas teda seejärel kõikjale maailma. Pikemalt peatus Durrell Prantsusmaal Languedoci aladel, kust sai ainest tema teine suurteos: „Avignoni kvintett“. Langesid ju neil aladel katarite nime alla koondunud hereetikud võika massimõrva ohvriks.1 Ristisõdade paavst Innocentius III on hea näide, kuidas suur tarkus ja rumalus võivad käia käsikäes, kuidas ühtede valgus võib olla teistele timukaks.

    Durrell alustas luuletajana, leides mentoriks T. S. Elioti, kes avaldas tema luuletusi Faberi kirjastuses.2 Kui kõrvale paigutada tema teine kaaslane ja õpetaja Henry Miller, saab paika panna pingevälja, mille vahel ta oma tekstidega laveerib: ühelt poolt too ida ja lääne traditsioon, mida kandis Eliot, ja teiselt poolt freudistliku „vabanemise“ järgne seksuaalne impulss, traditsiooni lammutamine – sedavõrd omane Millerile! –, mis väljendus nii Durrelli teostes kui ka vastuolulises eraelus.3 2019. aasta Tartu residentkirjanik Andy Willoughby ei saanud näiteks põgusas vestluses, rääkides sellest, et talle Durrelli luule ei meeldi, aga proosakirjanikuna on ta suur, mainimata jätta autori segaseid suhteid tütrega. Omamoodi võib Lawrence Durrelli võrrelda Eric Gilliga, kunstniku ja tüpograafiga, kelle traditsiooni ja vaimsuse otsimine põrkus küsitava kommuunielu, intsesti ja zoofiiliaga. „Must raamat“, Aleksandria neliku eellane, Durrelli esimene kuulsust toonud proosateos, oli oma kergelt sürrealistliku ja seksuaalse sisuga 1938. aasta Inglismaal liialt vabameelne ning pidi ilmuma kõlvatus Pariisis.

    1950. aastate lõpus ilmuma hakanud „Aleksandria kvartett“ tõi aga autorile maailmakuulsuse.

    Kirjanik Lawrence Durrell täitis Aleksandrias Teise maailmasõja ajal diplomaadina töökohustusi. Milliseid kirjeldusi tülgastus sest paigast on loonud! Pildil Aleksandria enne 1923. aastat.

    Linn

    „Aleksandria kvarteti“ keskmes on muidugi Aleksandria. Toosama Gustav Flauberti kirjeldatu: „Ma viisin ta [pimeda õpetaja Didymose] Paneumile, kust paistab Pharose tuletorn ja avameri. Siis me tulime tagasi sadama kaudu, puutudes kokku inimestega kõikidest rahvustest, kuni karusnahka riietatud kimmerlasteni ja ennast lehmasõnnikuga kokku määrinud gümnosofistideni Gangese äärest. Tänaval kakeldi vahetpidamata juutide tõttu, kes ei tahtnud makse maksta, ja mässajate tõttu, kes tahtsid roomlasi minema kihutada. Pealegi oli linn täis ketsereid, Mani, Valentinuse, Basilidese ja Areiose poolehoidjaid – kõik nad püüavad teid enda ringi haarata, et teiega vaielda ja teid ümber veenda.“4

    Durrelli ajaks on linn kaotanud küll oma maailmaimed, tuletorni ja raamatukogu, ent kirevus on sama: „Viis rassi, viis keelt, tosinkond usutunnistust, viie laevastiku tagurpidipilt lainemurdjaga eraldatud õlises vees. [—] Te ei ajaks seda linna aga eales segi mõne õnneliku paigaga. Vaba hellenistliku maailma sümbolarmastajad on siin asendunud millegi muuga, millegi õrnalt androgüünse ja endassepööratuga“ („Justine“, lk 24). Toda paljusust saadab nüüd kerge dekadentlik hõng, millele annab juurde iga tetraloogia osa trooniv de Sade’i tsitaat ning sagedased vihjed gnostikute valentiniaanide müüdile siia ilma langenud Sofiast (tarkusest), keda mateeria jõud kohtlevad seksuaalse proviandina. Ei maksa aga kohkuda. De Sade’i puhul võib nõustuda Colin Wilsoniga, kes kirjutab: „Hoolimata tema mõningate võimekate kaitsjate eeskõnest on kellelgi, kes de Sade’i tegelikult ka lugenud on, raske tema vastu erilist sümpaatiat tunda. Tema töödel on lapseliku õeluse maik, mis ei lase neid tõsiselt võtta. Neis on ka eriomast lollust. Eeldada, et naise ainukeseks eesmärgiks on ennast hommikust õhtuni keppida lasta, on lihtsalt läbinägematu.“5 Durrelli teosed on lähtunud aga hoopis teisest impulsist.

    Tsiteerin veel korra pikemalt, sest minu meelest on siin tegu Durrelli teoste essentsiga: „Trööst, mida pakub aju ja südamega tehtav töö, seisneb selles, et ainul seal, maalija või kirjaniku sisemaailma vaikuses, saab tõelust ümber seada, töödelda ja panna näitama on tähenduslikku poolt. Meie tavaelu teod on lihtsalt kotiriie, mis katab ja peidab kuldniitidega kangast, mustri tähendust. Meid, kunstnikke, ootab seal rõõmus kunsti kaudu saavutatav kompromiss kõigega, mis haavas või alandas meid igapäevaelus, me ei väldi sel moel saatust, nagu teevad tavainimesed, vaid viime täide selle tõelist potentsiaali, kujutlust“ („Justine“, lk 27).

    Aleksandria neelab endasse suure hulga inimesi. Linn on paratamatus, millesse upuvad armusuhted ja surmad ning millest kirjanik ja kooliõpetaja Darley, esimese ja viimase romaani minategelane, püüab ennast vabaks rebida: „Haletsuse, ihaluse ja hirmutundega nägin ma taas enda ees lahti rullumas linna, kust pärinesid mu sõprade ja raamatutegelaste näod. Ma teadsin, et pean seda uuesti kogema, ja nüüd juba viimast korda“ („Clea“, lk 13).

    Durrell kirjutab oma tetraloogia kohta nõnda: „Tervik on seega kavandatud väljakutsena konventsionaalse romaani sarivormile ja kujutab endast ajaliselt küllastatud olevikuplaani“ („Justine“, lk 13). Romaani kolme esimese osa tegevus toimub samal ajal, eri jutustajate pilgu läbi: need on juba mainitud kooliõpetaja Darley, arst, homoseksuaal ja okultist Balthazar ja suursaadik Mount­olive. Neljas osa „vabastab ajadimensiooni“ ja hüppab Teise maailmasõja järgsesse aega, mil esimese osa minajutustaja otsad kokku tõmbab. Teoseid võib lugeda järjestikku, leides nõnda järk-järgult tegelaste ja sündmuste erisuguseid tahke, ent ka paralleelselt, nõnda, nagu mina seda tegin.

    Raamatutel on nii palju tasandeid, et neid on siinkohal raske lahata. Loetlen neist mõningad. Esiteks juba mainitud Aleksandria lugu, linna ajastute ja müütide lugu. Carol Peirce ütleb, et „Aleksandria kvartetis“ võib õigupoolest näha palimpsesti: allusioon allusiooni all, legend legendi all, igaüks neist loomas omaette tähendustasandit või mõju.6 See on ka modernne armastuslugu, kus segunevad eri vanused, sood ja sättumused7 – neid katab kire ja armastuse kõike mattev lõõm: „Ta meeltesegadus oli niivõrd suur, et ta istus ja vaatas metamorfoosi läbi teinud Justine’i, püüdes tuletada meelde, kuidas too nägi välja teispool moondavat membraani, paksu kesta, millega Aphrodite katab armastajate silmad, pimedusega löödud püha läbipaistmatust“ („Balthazar“, lk 51).

    Olgu öeldud, et päriselt veetis Durrell Aleksandrias vaid lühikese osa oma elust, täites seal Teise maailmasõja ajal diplomaadina töökohustusi. Kirjades Millerile ei hoia ta sõnu tagasi, vaid kirjeldab, kui väga ta seda kohta selle kultuurituse, kliima ja ainukese kohaliku vestlusteema, raha pärast vihkab. Ent milliseid kirjeldusi see tülgastus on loonud: „Sadamakaidelt suunduvad linna pehkinud kipaka majadekoormaga tänavad, mis hingavad üksteisele suhu ja on igatpidi kreenis. Luugistatud rõdud kihavad rottidest ja vanaeitede juuksed on täis puukide verd. Kestendavad seinad taaruvad vintispäi loomulikust raskuskeskmest itta ja läände. Kärbeste must lint kleepub laste suude ja silmade ümber. [—] Higivahus berberinaised lehkavad nagu lagunev trepivaip. Ja lisaks tänavamüra: veekandja Saidi hõiked, reklaamiks kokku taotavate plekk-kruuside kolksud, mida keegi ei pane tähele, nagu lastaks mõnel peene kondiga väikesel loomal soolikaid välja. Tiigisuurused paised, inimliku viletsuse nii suurtes mõõtmetes taimelava, et see tekitab õudust ja kõik su tunded suubuvad tülgastusse ja hirmu“ („Justine“, lk 34). Ent Durrell leiab tröösti Konstantinos Petrou Kavafise luuletustest ja vestlustest kümmekond aastat tagasi linnatänavatel kõndinud luuletaja kohta ning see muudab kõike. Ta ütleb, et ilma tolle luuletajata poleks ta suutnud oma kvarteti tegelasi kujutada. Kavafis saab nendes teostes linna sümboliks ja nõnda omandab kirjanduslik Aleksandria hoopis teise tähenduse.8

    Aeg märgata

    Kui nüüd kõik eelöeldu tundub liigne analüüsimine, varjatud tahkude otsimine, siis lõpuks on Durrelli tetraloogia puhul tegu paganama hää kirjandusega, mis haarab endasse ega lase pikalt lahti. Tõlkija Inna Feldbach on teinud vaimustava töö. Jääb üle ainult loota, et tal on jaksu võtta ette ka „Avignoni kvintett“.

    „Aleksandria kvartett“ on ühe kirjaniku kujutluse kohtumine võõraga pinnal, kus läänelik sulab ühte idamaisega: „Ta tundis end nii, nagu tunneks end selles olukorras igaüks, nimelt valdas teda peadpööritav endise minateadvuse kaotamise ja uuega asendumise tunne. Ta tundis, et kaob iseendal käest ja et ta loomujooned muutuvad justkui ähmaseks. Kas see on hariduse tõeline mõte?“ („Mountolive“, lk 22). Siinkohal on paslik küsida, kas see pole mitte ka kirjanduse tõeline mõte. Ning kas võõraga kohtumine ja iseenda minapildi lõhkumine pole praegusel kriisiajal meie pealis­ülesanne?

    Aeg on märgata võõrast enda ümber, näha Linna enda ümber selle kõigis tahkudes. Kahelda enesestmõistetavustes: vahest on Linn meie ümber oma aja ära elanud, meid endasse neelanud ja oleks aeg enne seedekulglasse jõudmist ennast lahti rebida? „Suuri edasiminekuid ei saavutata analüütiliste protseduuride, vaid äratundmiste varal. Jah, aga kuidas?“ („Clea“, lk 293).

    Briti kirjanik Lawrence Durrell koos kreeka fotograafi Dimitri Papadimose ja egiptuse arhitekti Hassan Fathyga Kairos.

    1 Vrd ka hiljutiste teesidega, kus väidetakse, et katarism on pelk akadeemiline konstruktsioon: Cathars in Question. Toim Antonio Sennis. York Medieval Press, 2016.

    2 Siinkohal väärivad märkimist ajakirja Twentieth Century Literature kaks Durrellile pühendatud 1987. aasta erinumbrit, kus on avaldatud ka valik Durrelli kirju Eliotile ja Gerald Durrelli mälestusi oma vennast. Tõlkija Inna Feldbach ütleb, et ta „pole kusagilt lugenud, et Durrell oleks modernist“ („Justine“, lk 5). Neis ajakirjanumbrites paigutub ta teiste suurte modernistide kõrval kenasti pjedestaalile.

    3 Pildi Durrelli varasest boheemlaselust ning kohtumisest Milleri ja tema kirjandusliku salongiga Pariisis annab köitvalt Durrelli tollase abikaasa Nancy tütar: Johanna Hodgin, Amateurs in Eden. The Story of a Bohemian Marriage: Nancy and Lawrence Durrell. Virago, 2012.

    4 Gustav Flaubert, Püha Antoniuse kiusamine. Tlk Tatjana Hallap, Tiiu Kaldma ja Anu Lõun. Perioodika, 1995, lk 92–93.

    5 Colin Wilson, The Misfits: A Study of Sexual Outsiders. Grafton Books, 1989, lk 67.

    6 Carol Peice, Wrinkled Deep in Time: The Alexandria Quartet as Many-Layered Palimpsest. – Twentieth Century Literature 1987, nr 33(4), lk 485–498. Artiklis on ka Durrelli tsitaat oma tegelaste kohta: „Ma loodan, et kontiinumi teisest otsast nähtuna ei paista mu tegelaskujud pelgalt inimestena, vaid sümbolitena, nagu seda on tarokaartide pakk.“

    7 Nt polnud Durrelli esialgne plaan kirjutada „Justine’i“ eessõnas, et tegu on biseksuaalse psüühe uurimisega, tollal avaldamiskõlbulik. Vt Lawrence Durrell, From the Elephant’s Back: Collected Essays and Travel Writings. Toim James Gifford. The University of Alberta Press, 2015, lk 178.

    8 Durrelli Aleksandria perioodi kohta vt Anna Lillios, The Alexandrian Mirages of Durrell and Cavafy. Rmt: Lawrence Durrell and the Greek World. Toim Anna Lillios. Susquehanna University Press, 2004, lk 120–128. Durrellil oli suur roll nii tõlkija kui ka tutvustajana uuskreeka autorite laiema tuntuse saavutamisel (Kavafise kõrval veel nt Jorgos Seferis, Angelos Sikelianos). Vt nt Diego Delgado Duatise doktoritööd „The Hellenic World of Henry Miller and Lawrence Durrell“ (Universitat Rovira i Virgili, 2015, https://www.tdx.cat/handle/10803/385980#page=1).

     

  • Edith Paris 24. III 1924 – 27. IV 2020

    Lahkunud on graafik Edith Paris.

    Edith Paris sündis Tallinnas advokaat Tõnis Jürise perekonnas. Tema ema Edith Schlaff oli Ants Laikmaa nõotütar, tuntud maestro Haapsalu perioodi portreelt „Tutty Schlaff“ (1902, Eesti Kunstimuuseum). Tutty Schlaff jõudis jagada oma mälestusi Laikmaast ning värvikad on ka Edith Parise mälestused eluolust Haapsalus ajakirjas „Põlvnemislugu“ (1999, nr 8). Kunstnikuna on Edith Parise tuntuks teinud eelkõige 1950. aastate ofordid Ants Laikmaa Taebla majast, mis on 1960. aastast Läänemaa Muuseumi filiaal. Edith Parise noorus oli seotud Haapsaluga, kus ta lõpetas 1943. aastal gümnaasiumi. 1949. aastal lõpetas ta graafikuna Tallinna Riikliku Tarbekunsti Instituudi. 1948. aastal oli ta abiellunud samuti graafikuna kunstiinstituudi lõpetanud Väino Parisega, kes keskendus maalikunstile. Maalija on ka nende tütar Mall Paris.

    Näitustel hakkas Edith Paris esinema 1949. aastast põhiliselt joonistuste ja akvarellidega. Tema metafüüsiliselt mõjuvad linnavaated on omapärase, lõpetamatuse esteetikast puudutatud kompositsiooniga. Karge ökonoomsusega paeluvad ka tema akvarellid. 1950. kuni 1970. aastateni kirjutati kunstinäituste etiketid käsitsi. Edith Paris oli väga nõutud kui kiire ja korrektne etiketikalligraaf. Tema raamatugraafilistest töödest on tuntuim tiitel ja ornamentaalne kujundus 1951. aasta „Kalevipoja“ välja­andele. 1968. aastal tegi ta koos Väino Parisega näituse Tallinna kunstisalongis, 1974. aastal seal ka juubelinäituse.

    Edith Paris on meelde jäänud mõnusa, rahuliku, hea huumorisoonega inimesena. Kunstnikuna ei õnnestunud tal võib-olla mitmetel põhjustel rakendada või näidata oma võimeid täiel määral, aga ta on siiski jätnud meie kunstilukku isikupärase jälje.

    Edith Paris sängitatakse Tallinna Pärna­mäe kalmistule. Ärasaatmine leiab aset lähedaste ringis.

    Eesti Kunstnike Liit

    Eesti Vabagraafikute Ühendus

    Eesti Kunstimuuseum

    Kultuuriministeerium

  • Pealelend – Raul Järg, Eesti Arhitektuurikeskuse juhataja

    MERLE KARRO-KALBERG

    Arhitektuurikeskus avaldas hiljuti Eesti nüüdisarhitektuuri veebikaardi. See asub aadressil estonianarchitecture.com.

    Mis tingis vajaduse selle kaardi järele?

    Directory of Estonian Contemporary Architecture (EstArch) võrguleht on kasvanud välja arhitektuurikeskuse tegevusest ja projektidest. 2012. aastal andsime välja esimese taskugiidi trükise Tallinna nüüdisarhitektuurist, samast ajast on pärit ka arhitektuuri ekspordiklubi kataloog „Aku“. Üks meie tegevussuundi on Eesti nüüdisaegse arhitektuuri välisturundus. Korraldame tellimuspõhiselt ekskursioone peamiselt väliskülalistele ning eelmi­sest aastast alates ka Tallinna avatud majade (Open Houe Tallinn) ekskursioone, mis on esmajoones mõeldud kohalikule elanikule. Kõik need tegevused vajavad ülevaatlikku objektide andmebaasi koos piltide ja tutvustavate tekstidega.

    2015. aastal tegime esimese EstArchi veebilehe versiooni. Toona jäi leht kahjuks tolmuma, kuna sisu täitmiseks ja sellega järjepidevaks tegelemiseks puudusid vahendid. Möödunud aasta lõpus saime EASi ja ELi vahendite toel valmis EstArchi lehe uue kujunduse ning alustasime selle sisuga täitmist. Praegune digiparatamatus andis meile viimase tõuke veebilehega avalikult välja tulla.

    EstArchi veebilehe eesmärk on olla nüüdisarhitektuuri digitaalne aken, et eksponeerida ja esile tõsta väärtuslikku. Oleme veendunud, et peale rahvusvaheliste võrguväljaannete on oma koht ka riigi arhitektuuriportaalidel, sest keegi teine peale meie siin kohapeal ei tea paremini, kus, miks ja mida tasub vaadata. Kui keegi tunneb huvi nüüdis­aegse kohaliku arhitektuuri vastu, siis tema esimene valik on ikka pöörduda kohalike ekspertide poole. Näiteks on Taani moodsa arhitektuuri peamine tutvustaja Taani arhitektuurikeskus ja Soomes nende Archinfo.

    Kellele see kaart mõeldud on?

    EstArchi leht on praegu ainult ingliskeelne ja mõeldud peamiselt välisauditooriumile – arhitektidele, arhitektuurihuvilistele, arendajatele jt professionaalsetele huvilistele, sh turistidele nii reisi planeerimiseks kui ka giidiekskursioonide tellimiseks. Kogesime möödunud aastal, et vanalinna kõrval on märkimisväärselt kasvanud välisturistide huvi nüüdisarhitektuuri vastu. Kui valmib eestikeelne leht, siis on see otse loomulikult nii kohaliku professionaali kui ka arhitektuurihuvilise käsutuses. Loodetavasti saame hiljemalt suvel sellega välja tulla ning EstArchi lehest saab arhitektuuribüroodele nende portfooliolehtede kõrval hea abiline uute partnerite leidmiseks. Eestikeelsele lehele soovime lisada täiendavat funktsionaalsust audiogiidina, et arhitektuurihuvilistel oleks võimalik iseseisvalt objektidega tutvuda ja neist lugusid kuulata.

    Mille alusel on kaardile objektid valitud?

    EstArchi veebisait peaks kajastama Eesti väärtuslikku ruumikultuuri, sh nii arhitektuuri kui ka sise- ja maastikuarhitektuuri. Nii seda, mis on loodud ja ehitatud hiljuti, kui ka varasema 50 aasta jooksul. Praegune veebileht on ses mõttes veel toorik ja kajastab vaid fragmente sellest, mis seal võiks olla ja peaks olema. Edasise objektide valikuga hakkab tegelema kuraator, kelleks saab arhitektuuriajaloolane Mihkel Karu.

     

  • XXII sajandi disainiprobleemid ehk Kuhu minna, kui oled juba kohal

    URMAS LÜÜS

    Koos tööstusrevolutsiooniga sai tiibadele tuule alla ka disain. Või noh, sellisena, nagu me seda tänapäeval teame. Liikumisi selle sees oli ja on muidugi erinevaid. Odavnevate objektide massi­invasioon leidis nii toetajaid kui ka vastuseisjaid, kuid üks oli selge: progressi masinavärk oli käima pandud ja seda kõike rahaks jahvatavat tuuleveskit sai rünnata vaid don Quijote. Asjad ei olnud enam lihtsalt asjad, need olid nüüd tooted. Sai hakata tootma lõpututes kogustes asju. Sama äkitselt tekkis inimestel ka vajadus nende asjade järele. Veel rohkem, veel kiiremini! Progress, tee tulevikku, tänase muutmine läbi homse eilseks!

    Minevik. Nagu enamik teisigi siinseid disainereid alustasin oma disaineriteed Eesti kunstiakadeemias. Loengusari „XX sajandi disainiprobleemid“ andis toona ülevaate põhilistest sõlmpunktidest, kuigi tavaliselt alustatakse disainilugu tööstuse õhku tõstvast mõjust, jättes hoovõtu vaateväljast kõrvale. Disain on kultuuri osa. Seetõttu seda õpitaksegi kunstikoolides. Kultuur vastandub loodusele, seega on disain miski, mis ei ole loodus. Looduse kaos on asendatud kultuuriliste sirgjoontega. Koopaseinad silutud ja pahteldatud. Või siis kipsplaadiga üle löödud. Piirid ei jälgi mäeharju ja jõevoogusid, vaid joonlauda. Antropoloog Tim Ingold on tähelepanu pööranud ingliskeelse sõna ruler kahetisele tähendusele – sellega tähistatakse nii valitsejat kui ka joonlauda.1 Päike tõuseb ja loojub vastavalt inimese paika pandud töögraafikule kalendris ja selle soojendavad kiired on moondunud kolmeks sihverplaadil üksteist taga ajavaks noolekeseks. Progressinooled pidevas hirmus tulevikku hiljaks jäämise ees, kuni patarei tühjaks voolab. Samuti nii inimlik.

    Üldjuhul järgib disain funktsiooni (ka kasutu objekti loomine kriitilise kommentaarina on omamoodi funktsionaalsus). Esmased tööriistad nagu kirves, nuga, haamer ja nõel on oma ehituselt praegustega väga sarnased. Mõned modifikatsioonid, kohandumised. Vara-vara, veel siis, kui alles õpiti kahel jalal käimise võlusid hindama, saadi kõigega hakkama ainult oma keha abil. Otsiti toitu, roniti, kraabiti maasse auke ja aeti loomi taga seni, kuni nad väsimusest kokku kukkusid. Teinekord võideldi kiskjatega ka rinnutsi silm silma, hammas hamba vastu. Inimeste lihased olid tugevad ja sitked. Rusikad nagu taparelvad. Aga siis võttis keegi nutikas kätte kivi ja avastas, et sellega saab ohutumast kaugusest tõprale virutada. Teine sidus kivi roika külge. Kolmas tõmbas tapetu soolikad pulgale ja lennutas kive kõige kaugemale. Aga ikka oli seesama rusikas, mis nüüd oli saavutanud löögijõu kivi lennutamisel sadade meetrite kaugusele. Füüsilise keha pikendus. See ürgne disainiprotsess, mille imesid ajaloomuuseumides näha saab, võttis ette järjest pikemaid ja pikemaid vahemaid. Nüüd notitakse relvastatud droonidega ringi lennates vaenlasi kas või teiselt poolt maakera. Biosemiootiline järjepidevus pole oma loogikas katkenud. IKEA klaas on funktsioonilt endiselt kaks Gustavsbergi allikal jäise vee järele küünitavat seongus kätt. Seepärast võib disainiloo avapauguks võtta aja, mil inimene ei saanud veel aru, et ta inimene on.

    Jätkusuutlikkuses on meil traditsioonidest ja teistelt kultuuridelt palju õppida. Bangkoki XIX sajandi algusest pärit Wat Aruni tempel on kaetud portselanikildudega, mis olid eelnevalt kasutusel Hiina kaubalaevade ballastina.

    Olevik. Miks ma sellest juttu teen? Kriisiperiood mõjutab fataalselt kõiki valdkondi. Restoranid, turismiettevõtted, taksod, teatrid, juuksuritöökojad, disain … Kriisi mõju pole üksnes majanduslik. Suurenenud on perevägivald, sest paljud peavad esimest korda oma hõredaks kulunud suhetes teineteisele silma vaatama. Depressioon ja ärevushäired haaravad tavaliselt asendustegevustega rakkes aju ja söövitavad iseendale üksinduses otsa vaatavat hinge. Lihtne olemine painab kui kasutu olemine. Majandusraskused on kui viitsütikuga pomm, sest tihtipeale on minetatud probleemidest rääkimise võime. Ja veel enam – mõistmisvõime. Enamik inimsuhteid pole enam ajast, mil äraviskamise asemel tavatseti asju parandada.

    Aga kriisil on ka üks positiivne mõju. Sisekaemuslik. Lukustatuna nelja seina vahele on tekkinud katkestus ühtlaselt kulgevas ajas. Disaineritele on see väga eksistentsiaalne situatsioon, sest rattalt maha kukkunud inimeste kriitikameel on kera huku eel uute asjade tootmise sangarlikkuses hakanud läbi nägema manipuleerivat propagandat.

    Kõndisin läbi tühjusest haigutava karantiini ootava supermarketi ja reibas hääl rõivakaupluse Terranova klaasseina tagant hüüdis: „Elu on kiirmood!“. Terranova ehk uus maa, uus ilm. Hea uus ilm. Mitmendale leheküljele Aldous Huxley visioonis juba jõudnud olemegi? Progressiusul tõmmati vaip jalge alt ja nüüd valutavat kannikat hõõrudes mõtlevad kõik: miks ma olen?, kellele mind vaja?, kuhu edasi?.

    Minu töö üks osa on ühiskonnas toimuva jälgimine, selle mõtestamine ja disaineri teadmisi kasutades vahendite ja võimaluste väljapakkumine, et sellega olemine paremaks teha. Ja nüüd, kõndides vihmaootel ketitoidupoe parkimisplatsil ja vaadates punguvatel põõsaraagudel lapendavaid kilekindaid, ei suuda ma välja mõelda midagi, mida hakata juurde tootma, et paremaks läheks. Mida teha selleks, et leevendada probleeme, mida on tootnud vahendid, mida oleme teinud eelmiste probleemide leevendamiseks? Mõtlesin, kurat, järsku ei peaks tegema mitte midagi. Tõesti mitte midagi. Koroona oli löönud hinge esimese tühjuses ahastava haava, mida ei oska kinni katta ühegi nahka toniseeriva noorendava kollageenikreemi või 100% ookeaniprügist kootud rohepestud jakiga.

    Prohvet Koroona ehk Olemise lätetel. Nii nagu paljud mu kolleegid, kirjutasin kuu lõpus arveid poodidele ja galeriidele, kus mu tooted on müügil. Nojah, mõnes kohas oli isegi midagi müügiks läinud. Kulud ja tulud said enam vähem nulli. Ühe disaineri põhiülesandena tuleb alati mõelda, kust asjad tulevad. Metsas kasvab puu ja järgmisel hetkel vajun koos Tõnu Õnnepaluga pehmete linade vahele ning loen, mis ta seal Pariisi siis ikkagi mõtles ja tundis. Võiksin öelda, et disainerina asub minu argihuvi nii-öelda metsa ja raamatu vahel. Või siis metallimaagikaevanduse ja mu ehteid müüva disainipoe vahel. Tean, kust tulevad raamatud ja kust tuleb kollageeniga näokreem, kust viinerid, vaskpuhkpillid, fliiskampsunid ja raudbetoon, aga kust tuleb raha? Kus see on, kui seda ei tule?

    On palju ohustatud liike ja varasid. Väljasuremise äärel loomad ja linnud leiavad ülestähendamist punases raamatus. Metsaraie, suhkrusöömise ja turbakaevandamise pidurdamiseks määratakse kvoote. Põlisrahvaste kaitseks asutatakse ühinguid. Hävimisohus taimede ja koosluste hoidmiseks luuakse kaitsealasid. Aga on üks veel hapram ja vibalikel kõrejalgadel värelev vara. See on raha. Kes kaitseb raha? Söödamatu, halvasti põlev ja vetsupaberina kare. Raha on õli progressi masinavärgis. Metallitööd õppinud disainerina tean, et kui masinat ei õlita, siis hammasrattad hakkavad tegema imelikku krudisevat häält. Ei liigu nii hästi. Jäävad kinni. Õhuniiskus tekitab esimesi roosteplekke, mis sööbivad poleeritud detailidesse ja tööpinnad ei klapi enam kokku. Lõpuks on masin tuksis ja uueks raha pole. Igal kainestaval kriisil on prohvetlik ühiskondlikke konstruktsioone lihtsustav mõju.

    Oletame, et maailm elab läbi kõik väärtused lammutava kolmanda maailmasõja. Mis on materjalide tegelik väärtus? Teemandil kuldsõrmuses? Teemandil ja kullal pole hinda. Need on leitud maa seest. Need on alati olemas olnud. Kauem kui meie, kes leidja õigusena neid omandama kipume ja hindu määrame. Kui hävineks majanduslik kord, oleks teemandil väärtus vaid purustatuna tööriista terasid kattes, kullal juhina elektroonilistes seadmetes. Ja kui aus olla, siis see on nende ainus tegelik väärtus ka praegu. Kõik muu on emotsionaalne või illusoorne. Kui jätaks ainult ühe põlvkonna kultuurist ilma, langeks kogu inimkond tagasi sügavale kiviaja lätetele. Nagu olevat väitnud Einstein, ei teadnud ta, millega võideldakse kolmandas maailmasõjas, küll aga peetakse neljas maailmasõda kivide ja kaigastega.

    Vanakeste kultuurkapital. Vabamu muuseumis on väljapanek, kus eksponeeritakse igapäevaseid tarbeesemeid. Raamat, lauahõbe, õmblusmasin, fotoalbum. Giidituuril palutakse valida ese, mille külastaja ainukesena tohib kaugele külmale maale kaasa võtta. Kord seisid selle valiku ees kõrged NATO ohvitserid. Nad olevat valinud fotoalbumi. Ilus mälestus kodukandist või nii. Vale vastus! Giidi sõnul pidanuks nad lahkuma koos õmblusmasinaga, et oleks, millega võõral maal elu üles ehitama hakata. „Milleks meile õmblusmasin, me ei oska ju õmmelda,“ olevat ohvitserid naernud.

    Mu vanaemal oli elu jooksul mitu õmblusmasinat, kuid alati eelistas ta üht teistele. See oli kauni juugendliku joonega kuldsete ornamentidega palistatud malmkere ja käsitsi ringiaetava vändaga masin, mis oli kuulunud ta emale. Kui kunagi lapsena küsisin, miks ta enamasti selle eelajaloolise rondiga mässab, vastas ta, et see on ainus, mida ta ise parandada suudab. Tõesti, nüüd on see minu õmblus­masin ja suure tõenäosusega saab kunagi aastakümnete pärast kellelegi neljan­dale põlvele edasi pärandatud.

    Kui sõja eest Tartust põgeneti, mattis mu vanavanaisa oma puutööriistad kuuri puuriida alla. Kui pärast lahinguid koju naasti, sai köök päevasel ajal tisleri­töökojaks. Nendesamade haamrite ja rasplitega omandasin esimesed puutööoskused ja nüüd kasutan neid oma ateljee-töökojas. Neist kõige armsam on viilipidemest, padrunihülsist ja kumeraks löödud naelast tehtud naaskel.

    Kord Türi vahel uudistades jäin rääkima mehega, kes endale ise maja ehitas. Klassikaline, kuid väljasuremisohus, perifeerne kõige oskaja. Kord, kui tema naisele ettevõtjast sõbranna külla tuli, süüdistanud too, et säherduste meeste pärast Eesti majandus ei arenegi. Tema ei vahetavat ise lambipirnigi. Raha peab ringluses olema.

    Artikli autori esimesed sammud rõivaste konstrueerimisel.

    Mul on selliste vanameeste jaoks südames eriliselt pehme koht. Vahetevahel on tunne, et peale Võromaa suitsusaunakultuuri tuleks UNESCO kaitse alla võtta ka kuuri või garaaži all nokitsevad vanamehed. Vanuses 75+. Nad on jõudnud staadiumi, kus arvavad, et ega nad ikka maailmast eriti midagi tea, aga võivad selle kohta kõike õpetada. Kunagi veel koolipõlves hakkasin käima ühe vanamehe juures maal, kellel oli karjamaal väike isast jäänud sepikoda. Lagi sisse kukkumas, lõõts mäda ja pihid roostes, aga nii töökorras, et ta ka ise aeg-ajalt tule üles tegi, kui traktoril või paadimootoril mõni lihtsam jupp puudu oli. Paar korda kuus veetsin vanemate meelehärmiks oma sügisesed-talvised-kevadised sopased nädalavahetused paekivist sepikojas, kus külm luust ja lihast läbi tungis. Ei saanud keegi aru, mida ma sinna otsisin ja mina ei saanud aru, kuidas saab mitte vaimustuda kõigist neist lugudest ja oskustest, millega mind iga kord seal sopaaugus õnnistati.

    Pole imekspandav, et jõudsin peagi kunstiakadeemia disainiteaduskonda metallikunsti õppima. Esimesel kursusel saadeti meid Kihnu praktikale ning leidsin sealt järjekordse imetabase vanamehe. Nägin tema hoovis veidrat kaadervärki ning palusin seda endale näidata. Nimelt oli ta ehitanud käepärastest vahenditest jääl käimiseks mootorsaani. Lennuki kütusepaagist lõigatud kere, veetorudest keevitatud raam, katuseplekist väänatud suusad ja IZ Planeta mootor seda kõike edasi ajamas. Hakkasin taipama, et disainer ei peagi alati olema innovaatiliste uudistoodetega progressinälja rahuldaja, vaid asjade ja oskuste mõtestaja.

    Tehnoreligioon. Usk tehnoloogia päästvasse mõjusse on võrreldav ravimitega. Meil on midagi viga ja soovime, et võimalikult väikse vaevaga enam ei oleks väga paha. Tabletid aga ähmastavad virvatuledena meie meeli ja loovad kunstliku turvatunde. Oleme kaitstud.

    Poes on kilekindad müügil ja apteegist saab näomaske. Ühel päeval liinibussis jäi mulle silma naisterahvas, kes oli eeskujuliku ebatäpsusega endale sinise arstimaski ette seadnud. Katsunud paljakäsi pea kõiki teda ümbritsevaid käepidemeid, lukustas ta ennast­unustavalt pilgu skrollitavale mobiilile. Aeg-ajalt sättis ta juukseid, hõõrus silmi, tõmbas korra maski lõuaotsa ja pühkis higistavat nina. Ei taha küll teisele sõnu suhu panna, kuid kahtlustan, et selle kõige juures ei kahelnud ta maski viirust tõrjuvas ja kaitsvas mõjus.

    Uksest-aknast pressib sisse rakendusi ja programme, mis peaksid asendama füüsilist suhtlust. Uued seadmed, veel kiirem internet, võimsamad masinad, tootlikumad süsteemid. Kord ülikooli ajal esteetika loengusse minnes ütlesin ühele õppejõule keelevääratusena, et lähen eetikasse. Naerupahvaka saatel vastas ta, et kui kunstikoolis peaks eetikat õpetama hakatama, tuleks ta ise vabatahtlikult uuesti õppima. Nüüd, mil on möödunud veidi üle kümne aasta ja ma ise olen õppejõud, tundub, et disainimaailm hakkab tegelema üha rohkem eetiliste kui esteetiliste küsimustega. Päästev tehnoloogia, mis homme turule paisatakse võib küll tänase probleemi lahendada, kuid selle lahenduse mõju me ühe eluaja jooksul ei näe.

    Mainisin paar Sirpi tagasi, et keegi poleks esimeste üle ookeani lendude juures osanud ette kujutada lennu­liiklusest tingitud laastavat mõju ökosüsteemile. Mõnikord võib peituda kõrgtehnoloogilise probleemi lahendus hoopis unustatud vanas. Nagu osutab ka Maria Muuk,2 kui ta arvustab kriisihäkatoni käigus leiutatud nutilahendusi: leidlik õpetaja kasutas videoloengute tahvlina oma külmkapi ust ja edastas just nii videojoonistamise rakendusi.

    Paigatud püksid kui vaimuvara. Üha rohkem köidab inimeste tähelepanu isetegemine ning DIY ehk tee-seda-ise liikumine on arenenud subkultuuriks. 2017. aastast on oktoobri kolmas laupäev kuulutatud rahvusvaheliseks remondipäevaks (international repair day). Korraldatakse remondikohvikuid ja -festivale.

    Juhendades mitme eriala tudengite esimesi katsetusi metallitöökojas, on tööpäeva lõpus suurim tasu ruumi täitev tänulik entusiasm. Füüsilisele materjalile käe külge panek ja sellega toimuvate muutuste nägemine sütitab nii graafilisi disainereid kui ka tööstustoodete kavandajaid. Tallinnas ongi juba avatud remonditöökodasid, kus meistri juhendamisel saab ise oma asju parandada. Mitmel mu koolitustega tegeleval ehtekunstnikust sõbral on ukse taga huviliste järjekord pikem, kui nad vastu suudavad võtta. Olen aastate jooksul kogunud parandatud esemeid. Võiks öelda, et odavaid ja mõneti tähtsusetuid esemeid. Nõelutud sokke, lapitud jakke, leukoplasti ja puupulgaga lahastatud odavaid riidepuid, veinipudelikorgist nupuga potikaasi, niidiga kokkuseotud katkenud kaelakeesid, väändumiskohalt tugevdatud mopivarsi, paigatud lauavakstuid, teibiga taastatud noapidemeid. Millest see objektide kolikamber kõneleb? Hoolimisest. Materiaalsest kultuurist hoolimine jõuab paari tibusammuga vaimsest kultuurist hoolimiseni. Sealt keskkonna ja ökosüsteemideni. Maailmas ei ole väikeseid asju.

    USAs Memphise disaini ja kunsti muuseumis (Metal Museum) korraldatakse regulaarseid remondipäevi (repair day), mil kutsutakse oma hästivarustatud töökotta kokku sealsed pensionile läinud insenerid ja oskustöölised, säästlikkusest huvitatud disainerid ning sügelevate kätega naabrid, kel mingi asi või masin katki. Koos jagatakse teadmisi, jutustatakse niisama elust-olust-poliitikast-ilmast, leitakse uusi sõpru, tarbitakse ohtralt kohvi ja küpsiseid ning kui hästi läheb, saab ka katkine asi uue elu.

    Olukord polegi nii lihtne. Asju küll omandatakse, ent neid tootvad suurkorporatsioonid ei ole eriti huvitatud nabanööri läbilõikamisest. Peale tootmise on nende soov monopoliseerida ka hooldus. Varuosad vaid importivalt firmalt, Mac vs. PC, kaks aastat garantiid, mille möödudes on targem uus osta kui vana parandada, sest hooldusmonopoli tõttu võib tootja ise vabalt remondihindu määrata. Rahvusvahelise murede ja probleemide leevendamise portaali FixEd loonud disainer Daniel Charny sõnul peitub disaini tulevik turule orienteerituse asemel kasutajale keskendumises.

    Sellega, mis võib kõlada kodukootud kapitalismikriitikana, tahetakse öelda, et XXI sajandi ühe suurema disainiprobleemina vajame paljude asjade asemel vähe, aga häid kvaliteetseid asju. Asju, mis lähevad meile korda, millest hoolime ja mille purunemisel parandame või laseme ära parandada. Vastasel korral ei pruugi me oma ühiskonnaga nii kaugele välja vedada, et võiksime ka XXII sajandi disainiprobleemide ainet ülikoolis õpetada.

    Göteborgi ülikoolis tudengeid juhendades avastasin linnas rohealasid, kus väikestel peenramaadel kasvasid juurikad ja söögitaimed. Käepärastest vahenditest kokkuklopsitud pinkidel istuvad inimesed ajasid suitseva grillilogu ja õllepudeli kõrval juttu. Mõnel isegi väike kuurialune, mille ketipoe ribareklaamist katusel säras kellegi veelgi valgema naeratusega poolik nägu. Tuli välja, et tegu on linna eraldatud kogukonnaaedadega, kus pered saavad endale kasutamiseks väikese maalapi. Automaatselt tuli mulle silme ette suur buldooser, mis lömastas lennuvälja taga Soodevahe pilpaküla. Seniajani käin igal aastal vaatamas, kuidas hiliskevadel võsa vahel joonistuvad sööti jäänud peenarde piirjooned. Leidsin Göteborgist isegi restorani, kus kõik road valmistatakse suurkaupluste ära visatud toidust. Mõistagi on menüü ettearvamatu ja improviseeritud.

    Tulevik. Progress eeldab, et tuleb edasi minna. Kunagi õnnestus ühel mu japanofiilist sõbral minna Jaapanisse õppima. Üks eluunistusi täitus. Huvi idamaiste võitluskunstide, käsitöötehnoloogiate ja jaapani keele vastu jõudis oma lätetele. Kui küsisin, kuidas läheb?, vastas ta küsimusega: „Kuhu minna, kui oled juba kohal?“ Kaugest unistusest oli saanud argipäeva osa. Kohalolu avaldus juba enne teele asumist. Lastes käiku empaatilise kronesteetilise potentsiaali, oleme olukorras, kus tänaste disainiprobleemide kõrval tuleb tegeleda ka üle-üle-üle-üle-ülehomsete disainiprobleemidega, sest nagu laulab Villu Tamme: „Tulevik on tunni aja pärast.“

    Küsin samuti, kuhu minna, kui oled juba kohal? Don Quijote on tõstnud piigi ja piidleb rahutult tolmust maad kraapival ratsul silmapiiril aega ketravaid progressiratta tiivikuid.

    1 https://www.youtube.com/watch?v=YkDAhp6JEvM

    2 Maria Muuk, Viirushaigus ei ole ainult disainiväljakutse – Sirp, 17. IV 2020.

  • Kõik on üksi, ütlevad poeedid

    PILLE-RIIN PURJE

    „Johannese passioon“, Juhan Liiva, Juhan Smuuli ja Juhan Viidingu luulet loevad Üllar Saaremäe ja Karl Robert Saaremäe. Režissöör Kristian Künk, helirežissöör Leho Valmas, operaator Mikk Niinemäe. Korraldajad: Kultuuripartnerluse Sihtasutus, benedict.televison ja ERRi kultuuriportaal. Otseülekanne 24. IV Kadrina rahvamajast.

    Eriolukorra ajal pole ma olnud ablas ega aldis ahmima virtuaalteatri nähtusi. Pigem vastupidi, isegi teatrilavastuste salvestusi olen vaadanud haruharva. Aga kui möödunud oli üle neljakümne päeva, saabus pöördeline hetk: 24. aprilli õhtul kell 19 otseülekanne Kadrina rahvamajast. Üllar ja Karl Robert Saaremäe rännak „Johannese passiooni“ radadel on tabavalt ajastatud. Aeg annab ka vastuse, kuidas teraapiline luuletund mõistmise sisse püsima jääb. Olen veendunud, et jääb.

    „Johannese passiooniga“ on mul isiklik hingeside. Sellenimeline luule­lavastus esietendus Rakvere teatri väikeses saalis 15. aprillil 2005. Laval oli kolm Juhanit: Liiv – Toomas Suuman, Smuul – Urmas Lennuk, Viiding – Erik Ruus või Üllar Saaremäe. Juhanite kohtumis­paigas, kusagil ajatus vahekojas, viibis veel kaks kaitseinglit: luulet hetkiti kaasa lugev Anneli Rahkema ja Peeter Rästas helikujundaja osas. Kui üllatavalt kaua kestnud lavaelu 2010. aastal lõppes, ilmus mu raamat „Johannese passioon. Rakvere teatri lavastuse vaatlus“. Kaante vahel on ka üksnes luuletustest koosnev lavatekst ning just sellest raamatust lugesid Üllar ja Karl Robert Saaremäe nüüd kolme Juhani luulet.

    Kahe vabakutselise näitleja luule­lugemine kriisilisel ajal, nagu sõnastas sissejuhatuses Üllar Saaremäe, kestis veidi alla tunni. Välja oli jäetud paar värssi: katked Juhan Liiva* luuletustest „Tuisk“ ja „Emale“.

    Ülekanne algab minuti pealt. Ekraanil näeb taevalaotust, kevadisi pilvi, sinimustvalge lipu pidulikku lehvimist Kadrina rahvamaja tornis. Siseneme koos kaameraga inimtühja rahvamajja, liigume keerdtrepist üles, kuni pilgule avaneb üllatav ja mõjuv luuleruum: see pööning on nagu loodud „Johannese passiooni“ vahendamiseks.

    Luulelavastus „Johannese passioon“ esietendus Rakvere teatris 2005. aasta aprillis ja püsis mängukavas viis aastat. Laval oli kolm Juhanit: Liiv – Toomas Suuman, Viiding – Üllar Saaremäe, Smuul – Urmas Lennuk.

    Põrandal liiv, liival laudadest rajad. Taamal ovaalne aken, nii trelle kui ka vitraaži meenutava ruudumustriga, akna ees kaks puulauda, mis moodustavad valgusest ja suletusest x-kujulise ristina vinge kujundi: „vang on natuke vaba / kuna vaba on vang“ (Viiding, „tuisk on kolmandat päeva“). Keset risakil palke ja laetalasid on pööningule toodud väike stiilne laud. Laua ääres istuvad ja ootavad luulelugejad, isa ja poeg Saaremäe. Laual mõõdab luuleaega liivakell: „tuules tuiskavat liiva / kella pean valama“ (Viiding, „Laul sügavast düünist“), kaks hubisevat küünalt: „Ma mustas öös näen valge küünla sära“ (Viiding, „Hommik“), kaks täidetud klaasi ja põrandaliival karahvin mänguviinaga: „Viinakene sooja teeb“ (Smuul, „Sadamasööklas“).

    Katusealusele saab mõneski luuletuses viidata, näiteks „tilgub vett kord mädanevad talad“ (Viiding, „nagu loomad ütlevad hääd aega“), „ka midagi meis endas / on valminud ja sarikate all“ (Smuul, „Katus“), samuti kõlab üsna konkreetsena isa tõdemus, kiigates poja suunas, kes õhemalt riides: „Siin on jahe …!“ ja elutark, võidukaski „Mul on soe selle päikese all“ (Smuul, „Laulud Atlandilt“).

    „Johannese passiooni“ sündmusväärtuse määrab idee: kolme Juhani kohtumine luule kaudu, seosed luuletuste sõnade, kujundite, rütmide, tähenduste vahel. Esietendusest on möödunud viisteist ja viimasest etendusest kümme aastat, aga tähendus pole hajunud, vastuoksa. Uue elamuse annab arusaam, mismoodi kõnetavad luuletused praegu, kuidas on terviku tähendusmaht ajas nihkunud, avardunud ja ometi püsima jäänud. Kui jõuliselt lõikub hinge luulekujundite kokkukõla nüüdisajaga, haakumine ajavaimuga kevadel 2020, mil me kõik viibime isolatsiooni vahekojas, pingestatud ootuses. Olevikuseisund annab võimaluse otsekui esmakordselt kuulatada ja kuulda luuletuste allteksti, tunnetada sisehoovusi.

    Mõni näide.

    „kus miljard elu / vaikselt vette poetub“ (Viiding, „Jääpõrgu“).

    „Ihkab inimesi kuulda, näha, / jõud on väike minna väljagi“ (Liiv, „Ärge küsige mult luuletusi“).

    „Ootad ja ootad. Ja ümber on öö. / Päevast on pikem see tund“ (Smuul, „Keda seal väraval ootad siis sa?“).

    „Iga looja loob. Ja kui ei loogi, / võtab hoogu, elab läbi, teab“ (Viiding, „Järelhüüe läinud suvele“).

    „Kõik on üksi, ütlevad poeedid. / Ainult ühe väikse vahega“ (Viiding).

    „nii on püsimisel mõte / kui saab olla koos“ (Viiding, „Sõda“).

    Rääkimata Viidingu luuletusest „Palve“: „Armas jumal, palun anna / hingamisepause.“

    Võpatusi, virgeid äratundmisi sisaldab päevast pikem luuletund peaaegu igal minutil. Ajahetk ja ajavaim lisab tarka pessimismi, milles on kindlasti rohkem elulootust kui võltsreipuses. Koguni humoorikad luuletused saavad külge ootamatu, ajaliku tähendusknihvi: „Et pole jumal kiiret loonud / asjaga on aega küll“ (Smuul, „Hang nagu härg magas akna taga“) või „Neil üldse ei teki riidu, / sest kokku nad iial ei saa“ (Viiding, „Mis asja mere kalda pääl“). Teistmoodi lustaka viipena lähiminevikku mõjub Viidingu prohvetlikuks osutunud „sest kes see ikka viina valmis ostis / ja ega meil nii palju joodagi / on Läti-Valgas asi palju hullem“ („Õhtu Valgas“).

    Kuna olen näinud „Johannese passiooni“ kolmekümmend nelja etendust, virgub mälus iga toonane intonatsioon. Esitused ei ole võrreldavad: näitelaval lisandub partnerite suhtlemine, liikumisjoonis, stsenograafia (Kristi Leppik), helikujundus. Nüüd on keskendutud puhtale sõnale, sestap mõjub Liiva „Helinale“ eelnev vileheli järsku tarbetult illustratiivsena. Kõnekad on kahe mehe pilguvahetused, napid suhestumised, kuigi kaamera iga nüanssi kinni ei püüa. Kerge esinemisnärv on siiski tajutav ja loomulik, pause võiks hoida julgemini. Kõrva jääb paar põgusat eksimust, mida lugejad ise kohemaid kuulevad. Põnev on viivuks kahtlema hakata: oot-oot, kas ei lausunud Karl Robert luuleridades „… pikka elu. Väga, väga pikka, / nii et algus igaveseks unub“ (Viiding, „Järelhüüe läinud suvele“) „alguse“ asemel „valgus“? Kahtlus muudab luuletuse põhjatumaks veel.

    Teatrilaval olid Üllar Saaremäe päralt Viidingu luuletused. Nüüd on kolme Juhani tekstid kahe lugeja vahel jagunenud üsna tasavägiselt. Tegin huvi pärast kiire rehkenduse: „Passiooni“ kuuskümmend neli luuletust (kaasa arvatud katkendsalmid) on jaotatud nõnda, et Üllar loeb kaheksa Liiva, kaksteist Smuuli ja neliteist Viidingu luuletust; Karl Robert üheksa Liiva, kümme Smuuli, üheksa Viidingu luuletust.

    Huvitav on isa ja poja luuleinterpretatsiooni kõrvutada, mitte võrrelda. Üllar Saaremäe on meie näitlejatest üks isiksuslikumaid luulevahendajaid: valdab mõtet ja rütmi, loob tasakaalu sõnade tähenduse ja kõlavärvi vahel. Näitleja hääl on aastatega muutunud kumedamaks, tõlgendamine kaalukamaks, mehisemaks. Huumor pole kadunud, küll aga karmistunud. Tõik, et isa loeb luulet koos pojaga, lisab isaliku elutarkuse vihuti rõhutamist, kohatist distantseerumist. Tähelepanelikuks teevad uudsed mõtterõhud, ka tihti esitatud luuletustes kuuldub esmakordsust.

    Kadrina rahvamaja pööning, kus Karl Robert ja Üllar Saaremäe 24. aprilli õhtul üles astusid, on nagu loodud „Johannese passiooni“ vahendamiseks: põrandal liiv, liival laudadest rajad, taamal ovaalne aken.

    Paar korda on luulest tingitud otsesem isa ja poja dialoog. Nii ongi Smuuli „Tuisk“ (poeemist „Mina – kommunistlik noor“) poja lapsepõlvemeenutus isast, kuhu isa Üllar lausub kaks repliiki otseses kõnes.

    Tore metatasand (sellist sõna kasutades kuulen selgesti Toomas Suumani pilklikku häälekõla!) tekib viitega Üllar Saaremäe praegusele rahvasaadiku tööle. Ja ma ei pea silmas allteksti, mille Karl Robert annab põgusa muigega sõnale „isamaa“ (Viiding, „Järelhüüe läinud suvele“), see semikoolonike ajapildi sees võinuks siinkohal olemata olla. Hoopis vaimukam ja ambivalentsem on toon ja laad, millega Saaremäe seenior loeb Smuuli luuletust „Miks ma hääletan“, mis lõpeb nii: „… lasen meie kandidaadi nimega / sedeli valimiskasti“. Ainitine pilk, millega näitleja üle prillide publikut puurib, mõjub eneseparoodilisena. Ilmselt Üllar Saaremäe ise nii ei arva, aga minu vaatlejapilgule näivad tema valimisreklaami mõõtu pöördumised oma rahva poole alati terake ülemängitud, sinna libiseb pateetikanoote, mida tal näitlejana iialgi ei ole. Smuuli nõukogude võimu valimiskasti luuletusse passib just sihuke mõru (enese)pilge. Järgneb poja leebe reaktsioon: Karl Robert peab kaastundliku pausi, enne kui nukra naeratuse ja ohkega jätkab „Ma lillesideme võtaks …“ Poeg ja isa oleksid nagu vahetanud rolli ja elueagi. Sümpaatne moment.

    Karl Robert Saaremäe on publikule luulet lugenud vähe, meenub vaid Eesti esimene üldluulepidu. Kui pealispinnal tundub tema natuur unistavam ja eleegilisem, ka helgem, siis passioonitunni käigus paotub teravaid tumetoone. See loob seose ka tema rolliga Taago Tubina lavastuses „Etturid“ (Ugala, 2019). Eriti klaarilt mõjub valvsam, illusioonitum teravus Smuuli luuletuses „Tütarlaps I“ ja „Tütarlaps II“, piitsaplaksuna kõlav „Vaata!“ on vahe eelakord Viidingu armutule luuletusele „Tütarlaps kloaagist“ Üllari esituses. Aga ka Viidingu „nagu loomad ütlevad hääd aega“ sisaldab noore mehe valulist endassevaadet: küsimus „kes on armastus …“ ja rõhk „ise mõtlen miks ma alles püsin“, „alles“ tähenduses „elus“.

    Tundlikult vahendab Karl Robert Saaremäe Juhan Liiva looduslüürikat. Omajagu mõjub kaasa ka teadlik kontrast Toomas Suumani trotsliku, uhke isikupäraga Liiva-lugemisega. See ei tähenda, et Saaremäe juuniori esitus oleks stamp, ei, hoopis vaikselt isiklik. „Lumehelbeke / tasa, tasa“ vaigistab kuulatama, kuni südamelöökide rütm rahuneb, „Igav liiv ja tühi väli“ toob silme ette sügismaastiku.

    Mällu jääb kumisema isa madalahäälne kaasakajamine pojale Smuuli „Kutse“ refräänis: „Läheme, läheme kaugele teele …“. Teineteist toetav, üheskoos kuulatav ootus ja lootus.

    Ajaliiv jääb voolama liivakella ja küünlaid ei puhuta ära. Luulelauale pannakse viimaks ka kaks raamatut, mille must-valged tiivad sulguvad. Jäädes ootama ja aimama hetke, mil „Ajavaim jälle lükkab hinge – siia-sinna – temagi heljub, peljub“ (Liiv, „Suits ja udu“).

    *Vähemasti selle lavastuse kontekstis jään truuks luuletaja nime Toomas Suumani (taas)juurutatud käänamisele: Liiv – Liiva.

  • Pealelend – Helmut Jänes, Haapsalu õudusfilmide festivali juht

    TRISTAN PRIIMÄGI

    Kuidas sattus HÕFFi programmi selline film nagu „Õiglus“?

    HÕFF keskendub alati žanrifilmi eri suundade ja stiilide propageerimisele, samuti soovime tänavu esile tuua Eestis viimasel ajal valminud žanritoodangut. Seetõttu tundus õige tuua festivalile ka Toomas Aria „Õiglus“, mida eelmise aasta lõpus näidati ainult valitud seltskonnale. „Õiglust“ on väga kerge tituleerida äraleierdatud žanrimääratlusega „kõige halvem Eesti film“ vms, kuid siin on palju sellist, mis paneb filmi imetlema. „Õigluse“ programmi võtmisega tahame tõestada, et filmi tegemiseks ei pea ilmtingimata olema aastaid kooli­pinki nühkinud professionaal. Filme saab teha ka teisiti, nagu teeb Toomas. Tema meeletu kirg, pühendumus ja usk võlusid mind silmapilkselt ning eesti žanrifilmi tervikuna vaadates annab just Toomase film mingi teistsuguse käegakatsutava energia. Ma ei taha nõustuda väitega, et „Õiglus“ on odav märul, mida ei tohigi filmiks nimetada. Kui HÕFFi publik plaksutab näiteks sellistele „šedöövritele“, nagu teevad Neil Breen või Tommy Wiseau, siis miks ei tohiks olla meil oma odavate ja tihti ka väga halbade märulifilmide lavastaja, kes ikkagi on igal pool nõutud mees.

    Kas selliseid häid-halbu filme on programmis veel?

    On ikka. HÕFFi tuntaksegi rohkem žanripiire ületavate filmide järgi ja neid filme on raske konkreetse stiiliga määratleda. Kas või Uganda märulifilm „Kes tappis kapten Alexi?“,1 mis avas Wakaliwoodile (Uganda filmistuudiokompleks –T. P.) tee laia maailma, ja mida nüüd kümme aastat hiljem kõikjal suure eduga näidatakse. See on üks näide, kuidas peaaegu mitte millegi eest suudetakse rahva meelt lahutada – piisab vaid tegijate entusiasmist. Üks värskemaid näited stiili „nii halb, et hea hakkab“ illustreerimiseks on ka verivärske zombifilm „Koroona zombid“,2 kus on võetud aastatetagused lemmikfilmid, monteeritud need üheks tervikuks koos koroonaviirusest inspireeritud tekstiga ja see annab kokku täiesti uue filmi. Sellised „halva maitse“ filmid toetavad paljuski HÕFFi ideoloogiat pakkuda suurte ja kuulsate kõrval alati magus suutäis friigikraami.

    Selliste filmide mõjukus põhineb suures osas ühisel vaatamiskogemusel. Kuidas kavatsete netifestivaliga seda festivali- ehk pidustusetunnet pakkuda?

    Atmosfääri loomine virtuaalsel teel oli ka korraldustiimi esimesi prioriteete. Päris 100% meil seda ilmselt taasluua ei õnnestu, kuid eeldus heaks festivaliks, kus toimuvad ka virtuaalsed arutelud-vestlusringid, mälumäng ja isegi kostüümivõistlus, on täiesti olemas. On suhtluskanalid, mida pakume fännide omavaheliseks suhtluseks filmide ajal, nagu istuksid nad üheskoos kinosaalis. Pakume võimalust osaleda vestlusringides, mida veavad filmide autorid ja kus kõik saavad küsimusi esitada. Virtuaalse festivali pluss on see, et külaliste tutvustusi on uues olukorras rohkem kui kunagi varem ja tutvustame ka neid, kellest enne võisime vaid unistada.

    1 „Who Killed Captain Alex?“, Nabwana I. G. G., 2010.

    2 „Corona Zombies“, Charles Band, 2020.

  • Parem üks nädal liiga kaua kui üks päev liiga vähe ehk

    PIRET VOOLAID

    Tihti tajume vanasõnu millegi arhailise ja väärikalt vanana, kuid vanade ja väärikate kõrvale luuakse pidevalt uusi. Seesuguses keelelis-rahvaluulelises loomeprotsessis osaleda võime kõik. 23. aprillil toimunud rutiinsel kriisiolukorra pressikonverentsil nentis peaminister Jüri Ratas, et ilmselt tuleb eriolukorda minimaalselt kahe nädala võrra pikendada. Igapäevaelu koroonaviiruselt tagasi võttes juhindutakse otsuse tegemisel põhimõttest „parem üks nädal liiga kaua kui üks päev liiga vähe“, selgitas peaminister. Päev hiljem saatiski valitsus eri levikanalites laiali teadaandeplakati eriolukorra pikendamise kohta 17. maini, tõsise sõnumi puändiks oli seesama vanasõna „parem üks nädal liiga kaua kui üks päev liiga vähe“.

    Seda vanasõna pole mõtet otsida meie esinduslikumast tarkusekogust, akadeemilisest suurväljaandest „Eesti vanasõnad I–V“, mis nägi ilmavalgust aastail 1980–1988 ja sisaldab 15 140 erisisulist rahvatarkust. Küll aga oleme olnud kõik ühe eestikeelse uusvanasõna sünni tunnistajad ja võib kindel olla, et „parem üks nädal liiga kaua kui üks päev liiga vähe“ leiab koos oma sünnilooga arhiivis koha, säilides tulevastele põlvedele.

    Võime olla kindlad, et ütlus „parem üks nädal liiga kaua kui üks päev liiga vähe“ on kaheldamatult vanasõna ehk üldtuntud arusaama kohaselt lühike, õpetliku sisuga ütlus, mis sisaldab üldistavat tarkust, tõde või nõuannet. Sellest annab tunnistust juba lausungi vanasõnaomane vorm. Sageli on klassikalistele vanasõnadele tunnuslikud teatud süntaktilised stereotüübid või vormelid, mis toovad oma eeldus- ja järeldusstruktuuriga esile vanasõnade lauselise sümmeetria: Parem …, kui … lausemalli kohtame vanasõnaväljaande järgi vähemalt neljasajas eesti vanasõnas, olgu tuntumatest nimetatud näiteks „parem pool muna kui tühi koor“ ja „parem suutäis soolast kui maotäis magedat“. Sümmeetriale lisab kujundlikku ja riimirütmilist väärtust vastandus „liiga kaua – liiga vähe“.

    Vanasõnaga ei vaielda!

    Põneval moel pole „parem üks nädal liiga kaua kui üks päev liiga vähe“ aga ainus vanasõna, mis praeguses eriolukorras hoogsalt käibel. Vanasõna (ütluse) vormi võib koroonakriisi aegses suhtluses käsitleda kui metalingvistilist koodi, mida kasutatakse sõnumi edasiandmisel, et sõnumi tähendus suhtluspartnerile paremini pärale jõuaks. Olgu vajadus esitada institutsionaalseid juhiseid ja teadaandeid või väljendugu see alternatiivse rahvaliku rohujuuretasandi reageeringuna ametlikele sõnumitele.

    Seagripi vanasõna levis internetis koos pildiga, millel on kujutatud Tartu turuhoone ees seisev Mati Karmini skulptuur „Pronkssiga“. 2009. aasta seagripi epideemia hirmus kaitsesid linnaelanikud pronkssiga viiruse eest maskiga.

    Vanasõnapagas on meie kõigi käsutuses olev kultuuriressurss, mille oleme elu kestel omandanud, lapsepõlve­kodust, kooliõpikust või kinolinalt-teatri­lavalt kaasa saanud. Seda tõestavad nii poliitikute retoorika, ajakirjanike keelekasutus kui ka mis tahes sotsiaalse taustaga inimese sõnakasutus. Vastavalt sündmusele ja olukorrale leiame oma peas asuvast mõttelisest vanasõnakohvrist kohe sobivad tükid. Praeguses eriolukorras on näiteks olnud päevakohane tuntud vanasõna „käsi peseb kätt, (ühed mustad mõlemad)“, mis hakkab viiruse võidukäigu ajal tööle otsetähenduses. Nakkusohus on käte pesemine üks olulisemaid abinõusid, kuid kadunud pole ka piltlik tähendus – teene eeldab vastuteenet. Karantiinis ja isolatsioonis vajame kõik teadmist, et abi soovides pead ise aitama, või kui aitad teist, siis aidatakse hädaolukorras sindki.

    Eriolukorras oleme kuulnud mitmeid klišeid, nt „koroonaviirus on meile tulnud selleks, et jääda“. Sellele on lisandunud päevakajalised teisendid, nt „kaugtöö on meile tulnud, et jääda“ ja „digitehno­loogia on tulnud selleks, et jääda“.

    Tõsimeelne vanasõnavorm võib teadliku kasutaja poolt olla seotud mõjuvõimu taotlusega, sest vanasõna peetakse oma funktsioonidelt muu hulgas autoritaarseks väljendusvahendiks (seda on välja toonud nt pedagoogilise, aga ka poliitilise kõne uurijad). Vana­sõnaga ei vaielda! Kindlasti suutis näiteks Rakvere linnavalitsus koroonareeglitele suuremalt ja esteetiliselt nauditavamalt tähelepanu tõmmata, kui otsustas linna­elanikele bussipeatustes kodus püsimise vajalikkust ja 2 + 2 reeglit meelde tuletada just vanade tarkuseterade, nt „tervis on parem kui rikkus“, „ettevaatus on tarkuse ema“, „igal pool hea, kodus kõige parem“ kaudu. On tõestatud, et nii tõsised rahvatarkused kui ka huumoritaotluslikud vanasõnamodifikatsioonid püüavad oma tuntuse, vaimukuse ja sõnamängulisusega lihtsamini möödakäija tähelepanu.

    Kriisi vernakulaarsus, mis seisneb igakülgses rahvapärases kriisile reageerimises, tugineb suuresti folkloorile. Vanasõnad folkloori lühiklišeedena sobivad heaks alusmaterjaliks loomingulise sõnamängu armastajatele. Eestis läks koroonakriisi algusaegadel rahvasuus liikvele vaat et eriolukorra populaarseim rahvatarkus „julge hundi rind on hanerasvane“, teisend tuntud vanasõnast „julge hundi rind on rasvane“. Sellise humoorika paroodiaga reageeris rahvas siseminister Mart Helme hinnangule, kelle arvates tekitab koroonaviirus külmetushaigust, mille vastu aitavad soojad sokid, hanerasva määrimine rinnale ja sinepiplaaster.

    Uue koroonaviirusega kaasnenud uus elukorraldus on toonud meile uusi keelendeid, mõisteid ja teemaviiteid, samuti on selles olukorras sündinud rohkelt värsket folkloori. Ammutuntud rahvaravim hanerasv kujunes kujundkõnes kindlasti üheks märgilisemaks. Siseministri mahlakad ütlused on toonud teisigi koroonaaja vanasõnapärle: „kes kevadel köhib, see sügisel läheb“, „kes ei taha kuulda võtta, see peab tunda saama!“, „inimene on täpselt nii suur siga, kui tal olla lastakse“, „ajakirjanikud teavad kõige paremini, kuidas riiki juhtida“. Siseministri retoorikast inspireerituna on käibele tulnud mitu uut aforistlikku mõttetera, nt meemimeistrite eesti vanasõnaks tituleeritud „kui ma ei näe koroonaviirust, ei näe viirus mind“.

    Koroonapandeemias tekkis uusi vanasõnalisi rohujuuretasandi reageeringuid inimeste käitumisele. Uudisfolkloorse meemina hakkas näiteks levima „võidab see, kellel on surres kõige rohkem vetsupaberit!“, millega pilgatakse inimeste ostupaanikat, sh tualettpaberi kokkuostmist eriolukorrale eelnenud perioodil. Internetimeemina aktualiseerus koroonakriisi algusaegadel ka varasemast tuntud loosung „Võrkpall on võrratu (Saaremaa vanasõna)“, ironiseerides asjaolu üle, justkui alanuks haiguse levik koroonaviirusest kõige rohkem räsitud maakonnas Saaremaal võrkpallimängust, täpsemini, tribüünil olnud fännide pasunapuhumisest. Etnilisel naabri­huumoril põhines aga üks Mulgimaa kauneis rahvarõivais perekonda kujutav internetimeem murdekeelse ütlusega: „Mulk oma kodust nallalt midägi vällä ei jaga. Teeme koroonage kah sedäviisi!“

    Kuid hirmu nakkustaudide ees on rahvasuu varemgi ravinud paröömiatega. 2009. aasta sügisel nii maailmas kui Eestiski paanikat külvanud seagripp tõi näiteks päevakajalise naljaküsimuse, mille vastus järgib vana­sõnamalli: „Kuidas teha vahet gripil ja seagripil? Kel hea gripp, see köhib, kel seagripp, see röhib.“

    Hoides praegusest keerulisest ajast hoolimata ikka sidet ka kolleegidega kõikjal maailmas, saab kiiresti selgeks, et vanasõnad sobivad teisteski keeltes kriisiaja suhtlusvormiks, muidugi arvestades seejuures iga konkreetse keele eripära ja võimalusi. Aegade asjatundlikem eesti vanasõnauurija Arvo Krikmann on 1970. aastatel rõhutanud vanasõnade paljufunktsionaalseid, paljusituatiivseid ja paljutähenduslikke tahke. On tuntud tõsiasi, et vanasõna tähendus, olgu tõsimeelne ja autoritaarne või hoopis pilav ja humoorikas, selgub kasutuskontekstist või olukorrast, situatsioonist, millesse konkreetne ütlus satub.

    Parem üks nädal liiga kaua kui üks päev liiga vähe! Ükskõik kui pikaks eriolukord kujuneb, igal juhul võib selle aja jooksul veel rohkelt vanasõnu kuulda ja uusigi sündida. Folkloristidel jätkub ainest, mida mõtestada.

    Piret Voolaid on Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna vanemteadur ja Eesti-uuringute tippkeskuse tegevjuht.

  • Sumera sünniaastapäev, seitsmekümnes

    TAAVI HARK

    Täna, 8. mail, saanuks 70aastaseks helilooja Lepo Sumera (1950–2000). Uhkest ja publikurohkest tähtpäevakontserdist ei saa praegustes oludes juttugi olla, mistap tuleb pinnapealsuse paratamatust eirates leppida mõtisklemisega selle üle, millise pärandi on juubilar meile jätnud ning kuidas peaksime sellega edasi toimima. On ju mäletamise töö nii õhtumaise kui ka eesti kultuuri üks alustala. Tähelepanelik on märganud, et mäletamine ja mälestamine pole tähtsusetud teemad Lepo Sumera loominguski.

    Võib tänutundega täheldada, et Lepo Sumerast ja tema loomingust on kirjutatud küllalt palju. Aastakümneid on silmapaistvat tööd Sumera loomingu avamisel teinud muusikateadlane Merike Vaitmaa, kelle rikkalikke analüüse ja sisukaid mõtteid leiab raamatuis, aga ka perioodikaveergudel. Huviväärset on lisanud muusikateadlane Gerhard Lock oma magistritööga (2004) Sumera viienda sümfoonia kohta, teaduslikku pilti Sumera sümfonismist üldisemalt on ta aga avardanud mitmetes oma artiklites-ettekannetes. Kai Tamm on kirjutatud teadustöö teemal, kuidas väljendub Sumera huumor instrumentaalmuusikas. Siiski on muusika sisu mis tahes sõnastus paratamatult visandlik, muusikaliste nähtuste rikkus ületab igal juhul sõnastamisvõime. Sama mõtte võib laiendada helilooja elu ja loomingu tervikule, mis allub sõnadesse sidumisele raskelt, kui üldse. Sestap ootabki veel oma aega Lepo Sumera tehtut täies ulatuses kokku võttev monograafia. Seni peame Sumera suurust aimama tähenduskilde kokku liites.

    Õpetaja Heino Eller

    Oma küllalt iseseiva mõtlemisega paistab Lepo Sumera olnuvat kalduvuselt pigem autodidakt, siiski oli tal ka õige mitu loominguõppejõudu. Ise pidas ta olulisteks Veljo Tormist ja Heino Ellerit. Kahe juhendaja natuuri suur erinevus tuli noorele Sumerale kasuks: Tormis õpetas nägema rikkalikke võimalusi, Elleri juures õppis ta targalt valima ja ennast vajadusel piirama. Eller küll ei keelanud otsesõnu õpilasele uusimaid tehnilisi väljendusvahendeid, aga nõudis teose orgaanilist arengut, kasvamist algmaterjalist. Selle ellerliku põhimõtte järgimine kumab läbi Sumera kogu loomingu. Nähtavasti sobib teose materjaliühtsuse printsiip ka Sumera looja­natuuriga.

    Konservatooriumi lõputööna kirjutas Sumera Heino Elleri mälestuseks orkestriteose „In memoriam“ (1972), mille võrsed naasevad üle aastakümnete repriisina Sumera hilisloomingussegi. Eller, muide, arvanud teose aineseks saanud varastest visanditest, et materjal on liiga valuline ja noor inimene võiks kirjutada midagi rõõmsamat. Sellel nõuandel oli Sumera edasisele kujunemisele küll vähe mõju: valdav osa Sumera suurteostest on väljavaatelt sünged, konfliktsed, närvilisedki, ent siiski ülesehitava, mitte minnalaskmisse manduva loomuga.

    Sõprus ja saatus

    Orkestrit oma meelisinstrumendiks pidavale heliloojale on suhted dirigentidega tõeline õnnistus ning Sumeral oli ses osas nii osavust kui ka juhuse tuge. Esimese kolme sümfoonia ajalugu on tihedalt seotud dirigent Peeter Lilje (1950–1993) isiku ja tegevusega. Neid kahte suurmeest ühendas sügav loominguline ja ka isiklik sõprus, mis avaldas mõju mõlemale.

    Kui Lepo Sumeral valmis teine sümfoonia, kirjutas ta partituuri tiitellehele pühenduse „selle teose inspireerijale ja kaasautorile“ Peeter Liljele. Sumera on kinnitanud, et tema teine ja kolmaski sümfoonia on teatud mõttes valmis kirjutatud Lilje kodus, tema köögilaual. Üks Sumera jutustatud anekdootlik seik on järgmine: „Mul on hästi meeles, kui ma Peetrile teise sümfoonia partituuri viisin ja kui ta ütles, et kurinahk, see asi, millest me rääkisime – üks löökpillide soolo – on ju puudu! Ma lisasingi selle kohe partituuri.“1 Juba enne paberilepanekut oli sümfoonia nähtavasti küllalt detailselt läbi arutatud, saanud küpseks.

    Eelneva valguses mõjub jahmatavalt, et Sumera teise sümfoonia trükipartituuri (kirjastus edition 49) on see väga tõsiselt mõeldud pühendus „unustatud“ lisada! Ei tule küll ühestki allikast välja, et Sumera oleks beethovenliku hooga pühenduse ise maha kriipsutanud. Sümfoonia pühendus ei tohiks kuidagi olla tühine ääremärkus, mille võib suvaliselt trükkimata jätta – see on kultuurimälestise lahutamatu osa.

    Saatus! See ennustamatu jõud katkestas ootamatult Sumera ja Lilje suurepärase sümbioosi: 1993. aasta oktoobris Peeter Lilje suri. Traagiliselt vara lahkunud sõbra mälestusele pühendas Lepo Sumera teose „Come cercando“ keelpilliorkestrile ja selle annotatsioon annab aimu nende loomingulise suhte sügavusest: „Peetriga seovad mind lahutamatud mälestused, oli ju tema minu paljude orkestriteoste esmaettekandja ja seega tõeline kaasautor. Veel sündimata teoste partituurid kõmisesid meil peas, nende üle sai arutletud ning igasuguste võimaluste üle vaieldud.“

    Hiljem sidus Lepo Sumerat toimekas koostöö Paavo Järviga, kelle dirigeerimisel salvestati Rootsi plaadifirmale BIS kõik Sumera kuus sümfooniat, klaveri­kontsert (solist Kalle Randalu) ja tšellokontsert (solist David Geringas). Lepo Sumera looming on korduvalt kõlanud Paavo Järvi juhatusel Pärnu muusikafestivalil, tšellokontsert sai Järvi taktikepi all uhke ettekande möödunud aasta augustis Noblessneri valukojas (solist Theodor Sink). Näib tõesti, et Sumeral on sõbralikke poolehoidjaid ka ajal, mil ta ise saab kõnelda üksnes oma muusika kaudu.

    Sumera tehnikad ja dramaturgia

    Merike Vaitmaa on Sumera loomingut vaadeldes leidnud, et ta küll teiseneb, aga mitte teiseks muutudes, vaid rikkamaks saades: kui mõni teos ongi tundunud pöördelisena, siis veidi aja pärast on selgunud, et autor ei kavatse hüljata ka seda, mida oskas varem.2 Suuremategi muutuste tuules püsis muutumatuna autori viis süveneda kujundisse pikalt, kannatlikult, nagu tahtes selle kõiki võimalusi ammendavalt mõista ja kasutada.

    Nagu kaks aastakümmet vanema sümfonisti (sõna kõige laiemas tähenduses) Eino Tambergi (1930–2010) puhul oli ka Sumera muusikaline mõtlemine dramaturgi mõtlemine: igas teoses leidub läbiv psühholoogiline programm. Sumera vahendid sisemise programmi avamiseks olid siiski teistsugused kui Tambergil, kelle sümfooniate partituuris sekkuvad loogilisse arengusse mahlerlikud üllatused (näiteks mõni üldtuntud meloodia). Sumera seesuguseid võtteid ei kasutanud, vaid ehitas muusikalisi pingevälju olemasoleva materjali sisemise potentsiaali põhjal, jäädes truuks eespool mainitud ellerlikule printsiibile.

    Üldistades võib väita, et Lepo Sumera oli narratiivne helilooja: teoste muusikaliste sündmuste järgnevused jätavad loo või jutustuse mulje. Kui aga juba lugu jutustada, siis miks teha seda sümfooniažanris, mis oli pealegi toona juba ammu moest läinud? Küsimuse vastus võib peituda Sumera soovimatuses siduda muusika enese sisu konkreetsema sõnalise selgitusega. Žanrinimetus on pealkirjaks sobivalt neutraalne. Nagu ka praegusaja suur sümfoonik Erkki-Sven Tüür jättis Sumera targu ütlemata, mida peaks kuulaja tundma või mõtlema, vältides etteantud programmiga kaasnevat ohtu, et muusikast saab mõne muusikast väljaspool oleva nähtuse pelk illustratsioon.

    Kas Sumera on klassik?

    Helilooja klassiku staatusesse jõudmist määratleda on üheselt võimatu, aga miks mitte selle mõttega korraks mängida. Ühe võimaliku indikaatorina võiks vaadelda Sumera sünteesivat loojanatuuri. Klassikud on ju küllalt sageli just nimelt sünteesijad, mitte radikaalsed novaatorid. (Olgu näitena toodud venelaste Tšaikovski ja Šostakovitš või sakslaste Brahms, loetelu võiks jätkata). Süntees ei tähenda aga sugugi, et muusikas puuduks isiklik panus või fantaasia. Taas on põhjust tsiteerida Merike Vaitmaad: „Sumera muusika enda helidest koosnev maailm on loodud fantaasiaga, mis lubab kuulajal sageli tajuda avastamisrõõmu: seda ma ei ole enne kuulnud! Nagu on omane kõigi aegade heale muusikale.“

    Vihjeliselt märgib Sumera klassiku positsiooni omal moel seegi, et tema muusika vastu on hakatud loomingulist huvi tundma üle žanripiiride. Kui nt Johann Sebastian Bach on džässmuusikute lemmik juba kaua, siis möödunud aastal tulid Kirke Karja ja Mingo Rajandi välja kavaga „Jazzkaar 30: Erkki-Sven Tüür & Lepo Sumera Rewrite“. Kõiki märke kokku arvates võiks ehk Lepo Sumera puhul olla klassiku nimetus kohane küll.

    Nooruse edu ja kulminatsioon

    Lepo Sumera edu orkestriteosega „In memoriam“ sai hoo sisse enne helilooja konservatooriumidiplomit. Mõnegi noore looja varase edu puhul tuleb peale vaikne hirm, kas juhtub ka edaspidi midagi suurt või lähevad asjalood nii, nagu XIX sajandi šveitsi kirjanik Gottfried Keller on lausunud luuletajate puhul: „Kust kostabki mõni näiliselt uudne kõla, seal näitab kohe eduka debüüdi järgne aasta, et tegu polnud mitte millegi püsiva, paratamatuga: too õnneseen pole võimeline jätkama, et kunagist kõla veelgi kaunimalt korrata. Vaim ei lehvi mitte klaasitäie vee kohal, ta lehvib vete kohal.“3

    Tõsi, Lepo Sumera ümardatult kolm aastakümmet kestnud loometee täidab järjepidevuse nõuded küllaga – ei piirdunud kõik vaid särava debüüdiga. Kui otsida Sumera kaare kulminatsiooni, võib selle tinglikult paigutuda 1995. aastasse. Siis valmis mitmete oopuste hulgas ka üks ta õnnestunum (Sumera enesegi arvates) – viies sümfoonia. See teos seisab Sumera sümfoonilises loomingus stiililt täiesti omaette ja on seetõttu eriliselt põnev uurimisobjekt.4 Siin valitsevad pikalt kestvad mikropolüfoonilised kõlamaastikud, samuti on helilooja rakendanud ulatuslikult aleatoorilist kontrapunkti ja sünteesinud erinevaid XX sajandi kompositsioonimeetodeid. Kirjelduse põhjal võiks arvata, et teoses domineerib kuivavõitu ratio, aga kuulamisel selgub: see paljusus ja vaimuvaev on emotsionaalselt väga mõjuva terviku teenistuses.

    Milleks meile need sümfooniad?

    Nagu mitmel kaasaegsel asendusid ka Sumera loomingus traditsioonilised vormifunktsioonid elava vormiga, mis ei leidnud palju tuge endiste aegade arendusvõtetest ega vormiprintsiipidest. Kas Sumera sümfooniad on siis üldse päris sümfooniad? Merike Vaitmaa vastab kiuslikule küsimusele nii: „Sumera sümfooniad on kahtlemata päris sümfooniad, sest – žanriteoreetilisi põhjendusi seekord vältides – need on mitmekesised ja mitmekihilised, igaühes isesugune, materjalist välja kasvav vorm ja seeläbi ka isesugune narratiiv.“5

    Tahtmata arutleda selle üle, kas Sumera sümfooniad on sündinud keset modernismi, postmodernismi või mõnda veel keerukamalt määratletavat ajalõiku, võib märgata, et „sümfoonia“ nimetust kasutati 1980. aastatel tõepoolest aina harvem. Toonane postmodernistlik pelgus suurte narratiivide ees ei näi olevat eriti taandunud praegusekski. Läheb juba igavaks. Kas poleks aeg pöördeks? Jah, sattugem sõltuvusse sümfonismist! Juba küllalt kaua väldanud etüdismi ajastu – väikevormide vohamise epohh – peab ju ometi millalgi jõudma lõpule. Praegune eluhoo ajutine taandumine loob selleks sobivad tingimused.

    Kuulamisega võib alustada kohe, traktaatidesse süvenematagi, sest Sumera kõlamaailmas kodunemine ei nõua võitlust esteetilise meelega ega pikki sissejuhatavaid loenguid. Tema tundliku kõlakõrva tõttu heliseb ka struktuurikeerukas või tiheda faktuuriga muusika nii, et kõlapilt ei ähmastu. Karta pole vaja, Sumera helikeel on avatud ka vahetule muusikatajule.

    Prohvetlik lõppmäng

    Kuues sümfoonia ja (vägagi sümfoonilise loomuga) tšellokontsert, Sumera viimased suured orkestriteosed, mõjuvad terve tema loomingu prohvetliku kokkuvõttena. Tõik, et viimaste tööde materjalis esinevad vihjed algusaastate loomingule, polegi üleliia imestamisväärne – heliloojad on ikka taaskasutanud oma ideid. Aga et see varane teos, mille heiastused tugevaimalt esile küündivad, kannab pealkirja „In memoriam“, mõjub lausa ettekuulutusena. Ring sai täis: otsekui teaks looming looja kohta seda, mida looja ise veel ei aimagi. Sellistes sattumustes on midagi kõhedat ja samal ajal suursugust.

    1 Maarja Kasema, Tiina Mattisen, Jüri Hargel (koostajad), Peeter Lilje: elu kui paljutõotav algus. ERSO, 2018, lk 480.

    2 Merike Vaitmaa, Lepo Sumera. – Eesti tänase muusika loojaid. Eesti Muusikafond, 1992, lk 9.

    3 Linnar Priimägi, Luule ja tõde. Ilmamaa, 2019, lk 64.

    4 Gerhard Lock, Muusikalise materjali käsitlus­aspekte Lepo Sumera Viiendas sümfoonias. – Tekste modernismist. – Scripta Musicalia 2005.

    5 Merike Vaitmaa, Kümme aastat hiljem. – Sirp 23. IV 2010.

     

  • Eesti filmi kontrakultuur

    AVE TAAVET

    Mängufilm „Õiglus“ (Aria Production, Eesti 2019, 70 min), režissöör-stsenarist Toomas Aria, operaator Taavo Vellend. Osades Toomas Aria, Helen Kõpp, Mathias Leedo jt. Linastub Haapsalu õudusfilmide festivalil.

    „Õiglus“ esilinastus möödunud aasta novembris ning sai juba esimestel kuudel üllatavalt sooja vastuvõtu, publikumenu ja meedia tähelepanu osaliseks. Eesti läbi aegade halvima filmi ja kultusfilmi staatusse jõudnud linateos on valitud ka selle aasta HÕFFi programmi, kus laiem avalikkus seda jälle suurelt ekraanilt näha saab. Filmihuvilistele võiks aga „Õiglus“ pakkuda häid arutelupunkte nii autsaiderikultuuri tõusva populaarsuse, kohaliku filmirahastuse kui ka amatöörfilminduse teemadel.

    Filmi režissöör, stsenarist ja peaosatäitja on Toomas Aria, selgeltnägija, tehasetööline ja filmiarmastaja. Stsenaarium on valminus ühissõidukis, teel tööle ja töölt koju. Filmi mikroskoopiline rahastus (umbes 4500 eurot) leiti oma taskust ja Hooandja kampaania toel. Näitlejate ja võttemeeskonna tuumiku moodustavad Eesti filmitööstuse statistid. Žanri poolest on tegu märulifilmiga, kuid peategelase lontis Adidase dressid, praetud pelmeenidega maiustav maffia ja kauboikostüümis politseinik annavad lääne filmimaailmast tuntud klišeedele oma kohaliku värvingu. Väljalaskeaastale vaatamata on „Õiglus“ üheksakümnendate film. Seda mitte nostalgitseva kostüümidraama võtmes nagu „Päevad, mis ajasid segadusse“ (Triin Ruumet, 2016) või esteetilise põnevikuna nagu „Pank“ (2018), vaid oma tüpaažide, mõttemustrite ja vaimsuse poolest. „Õigluse“ oleksidki justkui teinud needsamad tüübid, keda Eesti professionaalsetel näitlejatel eelmainitud filmides mängida tuli. 1990ndatest näivad pärinevat nii filmis kujutatud soorollid kui ka materiaalse kultuuri ülistus (ägedad autod, firmariided, napsud). Olenemata sellest, kummal pool seadusejoont asutakse, on kõik „Õigluse“ meestegelased üsna sarnase mõttemaailma ja väärtushinnangutega. Seesugune mehelikkuse tüüp kerkis Eestis esile 1990ndatel: esiplaanile seati edu, jõud ja karm konkurents, hoolimine ja emotsioonid aga marginaliseeriti.1 „Kui ei ole raha, siis ei ole armastust, siis ei ole elu – mitte midagi ei ole!“ räägib maffiaboss Mart (Andres Renke) närviliselt oma naisele. Ärihuvide ja au kaitsmine on filmitegelaste kinnismõte.

    Traditsiooniliselt nõuavad sellised karmid mehed enda kõrvale hapraid naistegelasi. Ja tõesti, kui „Õigluses“ meespeategelaste naisi ja lapsi ka vilksatab, siis ainult meeste kangelastegude kontekstis: neid röövitakse, sihitakse, jälitatakse, ähvardatakse. On ka üks silmapaistev erand, maffiaboss Mardi abikaasa Kersti (Merike Värik). Ühtaegu melodramaatiline ja tugev, on Kersti tegelaskuju filmi õnnestunuim karakter, kes väljub filmiklišeedest ja hakkab oma elu elama. Algul hädaldava ja igavleva koduperenaisena, kuid lõpuks iseteadliku matroonina, kes mehele tema väiklast maailma tagasi peegeldab.

    „Õigluse“ peategelane on Ahto (Toomas Aria), mees, kelle vastu on riik korduvalt ülekohtune olnud. Valesüüdistuse alusel satub ta aastateks vanglaseinte vahele ning avastab sealt vabanedes, et ühiskond on talle selja pööranud. „Eksvangi ju keegi tööle ei võta,“ põhjendab murest murtud Ahto filmis oma tüdruksõbrale (ja salapolitseinikule) kuritegeliku leeriga liitumist. Ometi jääb ta riigivõimule truuks: aitab vanglas maha suruda vangide ülestõusu, annab kuritegelikus rühmituses politseile salainfot ja jookseb otsustavas tulevahetuses korrakaitsjate poole üle. Ustavus saab tasutud ning punapõskse Eesti presidendi näol materialiseerub filmi lõpus ka riigivõim, kes teavitab meediat sellest, et Ahto suhtes on õiglus taastatud. Kui enamasti juhinduvad märulikangelased oma sisemisest õiglustundest, on seadusega pahuksis ning vastanduvad kõikvõimalikele grupeeringutele, siis „Õiglus“ kinnitab usku riigi õigussüsteemi legitiimsusse.

    Ennast taastootvad mehelikkuse stereotüübid, vanglasüsteemi ebapädevus, kinnipeetute raskused normaalsesse ellu naasmisel ning rahale ja võimule orienteeritud neoliberalistliku mõttemaailma jätkusuutmatus on kõik vägagi aktuaalsed teemad, olgugi et nende käsitlusviis „Õigluses“ võib mõjuda kummastavalt. Filmitegelaste maailmapildist võrsuvat võõristust võimendab veelgi filmi tehnilistest puudujääkidest tekkiv teisesus.

    Halval on palju varjundeid. 1990ndatest pärineb ka üks teine, seni halvima eesti filmi tiitlit kandnud linateos „Tappev Tartu“ (Ilmar Raag, 1998). Samuti sisuliselt nulleelarvega valminud projekti eristab „Õiglusest“ mitmete tunnustatud näitlejate osalemine (Peeter Oja, Arvo Kukumägi, Hannes Võrno, Hannes Kaljujärv jt) ning režissöör Ilmar Raagi kindel siht teha „halb film“.2 „Tapva Tartu“ puhul on „halb“ esteetiline valik, peavoolus heaks kiidetud kaanonitele vastandumine. Halb film ei pruugi aga olla sugugi ainult väikese eelarvega amatöörfilmiprojekt. Ka kinolevisse jõuab palju küsitava kvaliteediga toodangut. Enamasti iseloomustab selliseid teoseid teostuslik ebaühtlus, mistõttu ei moodusta filmi osised veenvat tervikut. „Õigluse“ olematu kvaliteet kasvab aga välja nii materiaalsete võimaluste, oskuste kui ka silmaringi ahtusest. Seesugust siirast naivismi kohtab filmitööstuses paraku väga harva.

    Loomingulise väljendusvajaduse ja -vahendite tasakaal kaldub naivismis alati esimese kasuks. Toomas Aria „Õiglus“ võinuks valmida näiteks nii: keegi on kunagi videokasseti pealt „Rambot“ näinud ja joonistanud sellest siis vildikaga pildi. Ehkki tehnilisel tasandil võivad need teosed olla küündimatud, ei ole naivismi puhul põhjust kahelda autori otsingute siiruses. Paraku ei saa isegi pisieelarvega filmide puhul läbi arvestatava meeskonna, tehnilise oskusteabe ning kulutusteta tehnikale ja transpordile. Nii võibki hea idee sahtlisse jääda. Teiselt poolt soosib tänapäeval (audiovisuaalse) alternatiivkultuuri levikut ühismeedia. See illusoorne vabadus toob meid ühismeedia kuulsuse narride küsimuseni.

    Tartus linastus „Õiglus“ Elektriteatris koos kahe uue dokumentaalfilmiga „Eesti lugude“ sarjast. Madis Ligema „Mõjutajad“ avab eesti suunamudijate telgitagused kolme ühismeedia persooni kaudu. Luubi all on Juhani Särglep, personaaltreener Erna Husko ja Hillar Kohv Viinahaualt. Taavi Ausi „Õiglased“ avab aga „Õigluse“ eelloo, kuidas kujunes eesti filmistatistidest uue kultusfilmi meeskond. Need lühikesed dokfilmid moodustavad koos „Õiglusega“ hea terviku, mis pajatab Eesti autsaiderikultuurist ning publiku ja ekraanikangelaste keerulistest suhetest. Mõlemat dokki saab soovi korral vaadata ERRi arhiivis.

    „Õiglastes“ vahelduvad kaadrid ametliku filmitööstuse võttepäevadest „Õigluse“ meeskonna toimetamistega. See kõrvutus annab üsna hästi edasi erinevuse võtteplatsidel valitsenud meeleolust. Šampanjaklaaside kõlistamine Kadrioru lossis vaheldub sefiiritordiga autokapotil. Demokraatlikkuse, lõbususe ja inimeste panuse väärtustamise poolest paistavad „Õigluse“ võtted siin positiivselt silma. Perspektiiv on muidugi mõlemal juhul statistide ja filmi­amatööride oma, nii et suurproduktsioonide kujutamisel on see toonud kaasa justkui aknataguse tunde.

    Tänapäeval on paljude kuulsuste hüppelauaks ühismeedia. Seda nägi „Õigluse“ levikanalina ka Toomas Aria: „Sotsiaalmeedia on suur ja lai – see film hakkab seal oma elu elama. Kui sa korra sinna internetti selle filmi paned, siis ta sinna ka jääb. Kustuta palju tahad, ta liigub edasi. Ta elab oma elu. Ja ta läheb sealt kümnete tuhandete vaatajateni.“3 Praegu on HÕFFi ootuses küll „Õigluse“ vaba levikut piiratud, kuid kunagi kuulub see linateos ehk tõesti Youtube’i kuldvaramusse.

    Kui kunstis on lavatõde ja elutõde enamasti üksteisest lahus, siis amatöörkunstis on elul teose sünnis palju suurem sõnaõigus. Näiteks kirjutati „Õigluse“ üks tegelane võtete ajal välja (ja üks plahvatus juurde), sest ta sai teises linnas tööd ning tal polnud enam võimalik filmis osaleda. Amatöörnäitlejaid panustavad filmi tavaliselt oma põhitöö kõrvalt. Filmiprojekt on suhtlemise, eneseteostuse ja -arengu võimalus. Mingis mõttes on amatöörfilm fiktiivsuse pähe esitatud päriselu, kuna filmi jõuab nii palju selle osalejate argielu võttekohtadest kostüümide, oskuste ja kõnepruugini.

    Vastukaaluks on võtta kõikvõimalikud mõjutajad ja ühismeedia persoonid, kes püüavad oma publikule fiktiivsust päriselu pähe müüa. Madis Ligema „Mõjutajad“ annab neist hea ülevaate. Nagu Toomas Aria näeb ka Hillar Kohv ühismeedias võimestavat vahendit, mis lubab alternatiivmeediasisu avaldada, rääkida sellest, millest peavoolu ajakirjandus ei huvitu. Esikohal on inimestele millegi pakkumine. Juhani Särglep ja Erna Husko, teised kaks vaatlusalust, on juba uuema põlvkonna meediakasutajad. Nad on mõistnud, et ühismeedia on pigem võimalus midagi saada: luua sisu brändidele ja toodetele, muuta sotsiaalne kapital reaalseks sissetulekuks. Ositi naljakas ja kohati küüniline film lõpeb Hillar Kohvi nukra tõdemusega vihmasajus: „Tori kandist, kes seal Facebookis on, suhtlevad-vaatavad, aga saad poes kokku – siis nad ei vaata sulle otsagi, ei tee sust väljagi! [—] See ei ole sõprus, see on lihtsalt jälgimine.“ Ühismeedias ei ole alati selge, kes keda ära kasutab või uudisvoost suurima kasu saab, kas üksikud ekraanikerijad, suurkorporatsioonid või sisuloojad, kuid inimeste järjest suurem tarbimis- ja tunnustusvajadus hoiab seda veskit jõudsalt käimas.

    Kas Eesti autsaiderikultuur on killustunud üksiküritajate kogum või tasub siingi rääkida pigem skeenest? Seni tundus mulle, et koondutakse teatud asutuste ümber, mis pakuvad esinejatele väljundit. Üks selliseid Eesti kaasaegse autsaiderikultuuri keskusi on Tartu klubi Sodiaak, mis hingitseb omamoodi sümboolselt kohaliku hipsterilinnaku Aparaat keldriruumides. „Õigluse“ kohta leiab aga üllatavalt palju ristmeediat ja käsitlusi teisteltki alternatiivse kultuuri viljelejatelt. Nii on Hillar Kohv kasutanud Toomas Aria selgeltnägijavõimeid ajakirjanduslikele küsimustele vastamisel ning päevapoliitilisteks prognoosideks.4 Aria ja mõned „Õigluse“ näitlejad on üles astunud kunstniku ja juutuuberi Juhan Rodriki saadetes, arutledes filmist inspireeritud maalide üle.5 Kiitsaka vangivalvurina teeb filmis episoodilise rolli Sodiaagi seinte vahelt tuttav muusik DJ Heiki. Niimoodi üksteist võimendades ja teineteise projektides osaledes tehakse publiku tähelepanu nimel viljakat koostööd, mis loob mulje üsna sidusast, kuid ametlikule kultuurimaastikule võõrast paralleeluniversumist.

    Need piirid on muidugi tinglikud. Jagamiste ja linkimiste kaudu võib liikuda äärealadelt peavoolu tundidega. Seesama tähelepanu, mille järele oma otsingutes janunetakse, võib ka alternatiivsele kultuuriloomele hukatuslikuks saada. Toomas Aria on teatanud, et kirjutab juba „Õiglusele“ järge. Näis, kuidas filmile ja autorile aasta jooksul osaks saanud tähelepanu seda protsessi mõjutab, kuid kindlasti on vahepeal kasvanud nii ambitsioonid, võimalused kui ka silmaring. Võimalik on seegi, et teise osa näol jõuab vaatajate ette lihtsalt üks pisut igav film. Ühismeedia ajastul on autsaiderikultuur ohustatud liik.

    See, et Eesti filmiajalugu sai endale möödunud aastal „Tõe ja õigusega“ (Tanel Toom, 2019) läbi aegade parima kodumaise filmi ning „Õigluse“ kujul ka kultusliku halva filmi, on vaid tervitatav. Mitmekesisus, ideede ja nägemuste paljusus on märk kohaliku ökosüsteemi heast tervisest. Filmimaastikule on vaja „Tõe ja õiguse“ laadis suurprojekti, mis annab sektori professionaalidele tööd ja tegevust ning suudab kõnetada kinopublikut Eestist väljaspoolgi. Vaja on aga ka olemuslikult antikapitalistlikku kontrakultuuri, mis annab hääle inimestele, keda muidu kuulda ei oleks.

    Mis toob õigupoolest publiku kinno „Õiglust“ nautima? Kas vaid hipsterlik üleolekutunne, mis otsib pidevalt midagi uut, värsket ja erilist? Kas „Õiglus“ on üks neid „pahelisi naudinguid“, mille madalus mõjub rafineeritusena? Tundub, et asi on hoopis lihtsam. Oma siiruses mõjub „Õiglus“ filmina, mis äratab sümpaatiat, hoolimata publiku põlvkondlikust kuuluvusest ja kultuuritaustast. Tegijate entusiasm ja kaadritagune hea koostöös on näha kinolinalgi. Teiseks on tegu meelelahutusliku ja kohatisele absurdsusele vaatamata kaasahaarava filmiga. Ilmselt on märulifilmide klišeedes oma muinasjutuväärtus, mis paneb loole ja kangelastele kaasa elama teose kehvale tehnilisele teostusele vaatamata.

    Kultuuri rikastavad ja uut väärtust loovad muutused saavad alguse just perifeeriast, kultuuri äärealadelt. Perifeeria on meie südametunnistus ja mälu. Äärealadel toimuv peegeldab kõverpeeglis tagasi peavoolu ihasid, unistusi ja ideaale. Sellelt pinnalt võrsub autsaiderikultuur. Vara on veel öelda, millise jälje jätab Toomas Aria „Õiglus“ eesti filmilukku, kuid vähemalt lähitulevikus võiks see julgustada teisigi amatöörfilmitegijaid oma unistuste projekte realiseerima.

    1 Barbi Pilvre, Eesti mehelikkused. – Vikerkaar 2014, nr 4-5.

    2 Martin Pau, Algasid Eesti halvima filmi võtted. – Õhtuleht 5. VIII 1997.

    3 Taavi Aus, „Õiglased“ (2020).

    4 Vt nt „Hillar Kohv: Selgeltnägija Toomas Aria ennustus läheb täppi, Jüri Ratasest saab taas peaminister“ (Kohvmeedia 16. IV 2019), „Hillar Kohv: Selgeltnägija Toomas Aria ennustab Maria Kaljustele pääsemist europarlamenti“ (Kohvmeedia 19. V 2019), „Hillar Kohv: Selgeltnägija Toomas Aria Matsirannast leitud Maris Järve säilmete teemal: „Maris Järve mõrvas osales mitu meest“ (Kohvmeedia 8. I 2020), „Selgeltnägija ja filmimees Toomas Aria Hillar Kohvile: Venno Loosaar pole pedofiil ja süüdistused on alusetud, Marju Länik on presidendi vastuvõtul, Tartu Ekspress jätkab ilmumist“ (Kohvmeedia 31. I 2020).

    5 Juhan Rodriki Youtube’i kanalil https://www.youtube.com/user/jukurodrigues/ episoodid „Maal ja õiglus“, „Õiglus ja püstolmaal“, „Värvipüstol“, „Minipolitsei“.

     

  • Meie igapäevased nakkused

    KURMO KONSA

    Ootamatult on nakkused ja nende levik saanud üldrahvalikuks teemaks ja seda kogu maailmas. Kui varem võis sageli kohata kedagi rääkimas, et mõni meem on viraalseks muutunud, siis nüüd on viirus ise lõpmatute meemide teema.

    Kuidas toimub nakkamine ja nakkuse levik? Peale interneti ja meditsiini kohtab sellesarnaseid nähtusi ka teistes valdkondades – vägivallapuhangud, finantskriisid, aga ka leiutised ja kultuurisaavutused kipuvad arenema haigusepuhangute sarnaselt. Miks see nii on, kuidas nakkuspuhangud tekivad ja levivad, ongi käesoleva raamatu teema, sest esmapilgul võivad kõik need sündmused paista erinevad. Isegi nakkushaiguste puhangute kohta ütlevad epidemioloogid, et „kui sa oled näinud ühte pandeemiat, oled näinud … täpselt ühte pandeemiat“ (lk 3), viidates sellega nende erinevusele, kuid autori eesmärgiks ongi tuua välja põhialused, mis ilmnevad väga erinevate nakkusprotsesside korral. Ehk leiame siis ka paremaid meetodeid nende nähtustega toimetulekuks.

    Tsiteerides Timesi: „Raske on ette kujutada paremini ajastatud raamatut …“

    Kui vaatasin üle pärast raamatu lugemist tehtud märkmed, selgus, et need olid keskendatud haigustele. Olen täiesti veendunud, et kui ei oleks meid praegu haaranud koroonaepideemiat, siis oleksin pigemini kirjutanud internetist, ühismeediast ja info levikust digimaailmas … Need teemad hõlmavad raamatu teise poole, ptk-d 5–8. Midagi pole teha – kontekst loob tähenduse ja nii tutvustangi peamiselt epideemiatega seotut, seda enam et peatükkides 1–4 antakse väga kena ülevaate epidemioloogia alustest.

    Raamatu keskseks teljeks on nakkuste levikut kirjeldavad matemaatilise mudelid. Matemaatika ei tähenda siinkohal aga mitte midagi keerukat ega hirmutavat, ajaloolises käsitluses matemaatilistest mudelitest lugemine mõjub ennemini kui põnev seiklusjutt.

    Autor Adam Kucharski töötab epidemioloogina kuulsas Londoni hügieeni ja troopilise meditsiini koolis. Peale haiguste leviku on ta uurinud finantskriise ja teabe levikut internetis.

    Sääsed ja matemaatika

    Esimesena joonistavad uue nakkuse levikuga kokku puutuvad epidemioloogid epideemiakõvera (taudikõvera). Tegemist on graafikuga, mis näitab haigusjuhtude arvu muutumist ajas. Graafikult on näha, kui palju on haigusjuhte ja kas nende arv kasvab, jääb samaks või langeb. Seega iseloomustavad epideemiakõverad nii probleemi ulatust ehk uute haigusjuhtude arvu kui ka epideemia edenemise kiirust.

    Reaalsete haiguspuhangute korral on need graafikud erineva kujuga, kuid neis võib alati eristada nelja peamist staadiumi: algus (spark), kasvujärk (growth), harijärk (peak) ja vaibejärk (decline). Mõnikord võivad need staadiumid ka ühe ja sama haiguspuhangu jooksul korduda. Nii juhtus näiteks seagripi pandeemiaga Ühendkuningriigis 2009. aastal, mille esimene harijärk oli juulis ja teine novembris (lk 3-4).

    Raamatu esimene peatükk jutustabki loo nakkuspuhangute matemaatiliste mudelite loomisest. Pole imekspandav, et selliste mudelite tegemine algas kõige silmatorkavamatest ja inimesi enim mõjutavatest puhangutest, nimelt haigustest. Selle loo üheks peategelaseks on Ronald Ross (1857–1932), kes oli matemaatikahuviline arst Briti Indias. Loomulikult puutus ta nii oma arstipraksises kui ka elus tihedalt kokku malaariaga. See, et malaariat tekitab parasiitne algloom malaariaplasmoodium, oli küll juba teada, aga kuidas ja miks haigus levib, jäi suureks mõistatuseks. Oletusi sääskede osast malaariaparasiitide levitamisel oli tehtud varemgi, kuid keegi ei olnud suutnud seda tõestada. Rossil õnnestus näidata, et malaariasse nakatunud lindude verd imenud sääsed annavad haiguse edasi tervetele lindudele. 1902. aastal sai Ross selle avastuse eest Nobeli auhinna meditsiini alal. Järgmine loogiline järeldus oli püüda malaariat kontrollida sääskede arvukust vähendades. Loogiline tundus see esialgu ainult Rossile endale, koloniaalametnikud ja arstid naersid ta välja, väites, et kõiki sääski pole kunagi võimalik hävitada ning nii jääb alati nakkuse levikuvõimalus. Siiski õnnestus Rossil teha praktilisi katseid, mis näitasid selgelt, et tema ideel on jumet. Eriti edukaks osutus Suessi kanali ehitusel rakendatud sääsehävituskampaania. Kui enne seda oli aastane haigestunute arv 2000, siis pärast seda langes 100 juhuni (lk 15-16).

    Ometigi jäi sellest kõigest väheseks, et veenda avalikkust ja poliitikuid. Nüüd kuluski Rossile marjaks ära tema põhjalik huvi matemaatika vastu. Tal oli vaja leida vastus lihtsale küsimusele: kas on võimalik malaaria likvideerida, ilma et see nõuaks kõikide sääskede hävitamist? Vastuse leidmiseks lõigi ta malaaria leviku matemaatilise mudeli. Malaaria levimise eelduseks mingis piirkonnas on sellesse nakatunud inimese olemasolu. Rossi stsenaariumi kohaselt leidus 1000 inimesega külas üks nakatunu. Sääskede arvuks piirkonnas võttis ta 48 000, inimeselt vere imemiseni jõudis üks neljast sääsest. Seega kõikidest sääskedest imes verd 12 000. Ühe nakatanu verd jõudis seega imeda 12 sääske. Malaariaparasiidi paljunemiseks sääses kulub mingi aeg ja sääsk peab seejuures ellu jääma. Ross hindas, et kolmest sääsest elab nii kaua vaid üks sääsk, seega jäi nakatunud 12 sääsest alles neli sääske. Nakatunud sääsk saab malaaria edasi anda siis, kui tal õnnestub inimese verd imeda. Rossi mudelis sai sellise õnne osaliseks neljast sääsest üks. Seega osutus, et kõikidest sääskedest oli ainult üks selline, kes nakkust edasi kandis. Muidugi, kui algne nakatunud inimeste arv on suurem või kui sääskede üldarv on suurem, siis tõuseb ka nakatunute üldarv. Teisalt toimub nakatumisele vastupidine protsess: osa haigeid terveneb. Rossi hinnangul moodustas tervenenud inimeste arv kuus 20% nakatunutest. Malaaria püsimiseks mingis inimkoosluses peavad need kaks protsessi, nakatumine ja tervenemine, olema tasakaalus. Kui tervenemiste osakaal suureneb, kaob malaaria lõpuks täielikult (lk 16–18). Igal juhul on ka sellest lihtsast mudelist selge, et kõikide sääskede hävitamine ei ole üldse vajalik, piisab nende üldarvu vähendamisest, et nakkuste arvu vähendada.

    Rossi mudel mitte ainult ei kirjeldanud nakkuse levikut, nagu olid seda teinud ka varasemad nn kirjeldavad mudelid, mis tuginesid toimunud haiguspuhangutele, vaid modelleeris nakatumisprotsessi. Seega sai peale kirjeldamise võimalikuks ka ennustamine. Rossi nn mehhanitsistlik lähenemine võimaldas esitada küsimusi stiilis „mis juhtub, kui …“ ning seega võrrelda näiteks ennetusmeetmete võimalikku tõhusust. Ross väitiski: „Epidemioloogia on tegelikult matemaatiline eriala“ (lk 21).

    Ettevaatusabinõuna ei lubatud Hispaania gripi pandeemia ajal USAs maskita inimesi trammi peale. 1918, Seattle.

    SIR-mudel

    Rossi matemaatilist mudelit arendasid edasi tema kaastöötaja Anderson McKendric (1876–1943) ja biokeemik William Kermack (1898–1970). Seejuures oli Kermack karjääri alul jäänud ebaõnnestunud katse tagajärjel pimedaks. Nad jagasid kogu populatsiooni kolme gruppi: vastuvõtlikud (susceptible), nakatunud (infectious) ja tervenenud (recovered). Nende kolme rühma ingliskeelsetest esitähtedest on tuletatud ka selle mudeli kõige levinum nimetus – SIR-mudel. Vastuvõtlikud on need indiviidid, kes ei ole veel haigestunud, kuid kes ei ole nakkusele immuunsed ja võivad seega jääda haigeks. Tervenenud on haiguse suhtes omandanud immuunsuse ning nemad enam ei haigestu. Samuti kuuluvad siia rühma ka surnud (removed), igal juhul ei osale viimase grupi liikmed enam edasises nakkuse levikuprotsessis. Kui nüüd sellisele mudelile tuginedes arvutatakse välja vastavatesse gruppidesse kuuluvate inimeste arvud ja kantakse need ajateljele, saadaksegi epideemiakõverad. Nakatunute arv kasvab esialgu aeglaselt, kuna nakkust edasiandvate inimeste hulk on esialgu väike, mingi aja jooksul jõuab nakatunute arv maksimumini. Epideemia kasvab seni, kuni iga päev nakatunute hulk on võrreldes tervenenud inimeste arvuga suurem. Sama ajal väheneb vastuvõtlike inimeste arv ja kasvab tervenenute arv. Kui vastuvõtlike inimeste arv on vähenenud teatud hulgani, toimub epideemia arengus pööre, edaspidi terveneb rohkem inimesi kui nakatub ning epideemia hakkab taanduma. Epideemia lõppfaasis on mingi hulk vastuvõtlikke inimesi alles, mis tähendab seda, et mitte kõik ei nakatu. Kuid nende arv on nii väike, et tõenäoliselt nad ei kohtu nakatunud inimesega ja jäävad seega nakkusest puutumata (lk 23-24).

    Kui populatsioonis on nii palju haigustekitajale immuunseid inimesi, et see takistab haiguse levikut, öeldakse, et populatsioon on omandanud kollektiivse immuunsuse ehk nn karjaimmuunsuse (herd immunity). Kollektiivset immuunsust saab tekitada ka kunstlikult, ilma et haigust läbi põetaks. Vaktsineerimine ongi tänapäeval nakkushaiguste epideemiate ohjeldamise viis.

    SIR-mudeli analüüsimisel leidsid McKendric ja Kermack, et haiguse levik sõltub suurel määral nii haigustekitajate omadustest kui ka populatsiooni tunnustest. See seletab tõsiasja, et epideemiad ilmuvad sageli väga ootamatult ja justkui eikusagilt (lk 26).

    Juhtumuste üldteooria

    Ross ei soovinud piirduda nakkushaiguste uurimisega. Ta unistas juhtumuste teooria (theory of happenings) loomisest. See teooria pidi seletama seda, kuidas muutuvad mingist tegurist, olgu selleks siis haigused vm, mõjutatud inimeste hulgad populatsioonis. Rossi käsitluse järgi jagunevad kõik juhtumused kahte üldisesse kategooriasse. Esimest tüüpi juhtumused mõjutavad inimesi sõltumatult. Sellisteks on näiteks õnnetused, mittenakkuslikud haigused, lahutused jms. Kui üks inimene jääb auto alla või haigestub reumasse, siis see ei mõjuta teiste inimeste auto alla jäämise või reumasse haigestumise tõenäosust (lk 31).

    Teist tüüpi juhtumusi nimetab Ross sõltuvateks, kuna nende korral sõltub see, mis juhtub ühe inimesega, sellest, kui palju teisi inimesi on samal ajal mõjutatud. Nakkushaigused ongi seda tüüpi juhtumuste klassikaline näide. Ross on kirjeldanud ka seda, et sellist tüüpi juhtumusi iseloomustab pikaks venitatud S-tähe kujuline graafik. Esialgne mõjustatud inimeste hulk on väike, hakkab seejärel järjest kiiremini suurenema ja lõpuks vaibub, kui kõik inimesed on mõjustatud. Ross kavatses oma uurimuses käsitleda peale haiguste ka demograafilisi protsesse, kaubandust, poliitikat jms, kahjuks jõuti tema ideede täieliku tunnustamiseni alles aastakümneid hiljem (lk 33-34).

    Kuidas käituvad rahanakkused

    Finantskriiside modelleerimisel selgus, et need on väga sarnased nakkushaiguste puhangutega. Olgu selleks siis ajaloo esimese finantskriisina kirjeldatud tulbimaania (1637), Lõunamere aktsiamull (1720), mille korral kasutati esimest korda mõistet aktsiamull või Lehmans Brothersi investeerimispanga krahhist tulenenud kriis (2008) – kõigis neis võib samuti eristada nelja staadiumi. Esimeseks on varjatud etapp, kus ainult spetsialistidest investorid panevad raha uue idee alla. Teiseks on avalik etapp, mis haarab juba märksa laiema investorite ringi. Seejärel, maania faasis, investeeritakse hulgakaupa, hinnad kerkivad lakke, lähevad üle igasuguse piiri, kuid investorid jätkavad ostmist. Mingil hetkel jõuab börsimull tippu ja algab kiire langus – seda etappi nimetatakse kokkuvarisemiseks. Börsimulli korral on kasv väga kiire, aktsiate ostmisaktiivsust iseloomustab sageli nn supereksponentsiaalne kasv, mis tähendab seda, et aktsiate ostmine mitte ainult ei kiirene, vaid see kiirenemine kiireneb veel omakorda. Sarnaselt nakkushaiguse puhanguga saab ka börsimull seda kiiremini otsa, mida kiiremini toimub kasv. Investeerimisele vastuvõtlike ehk investeerimisvõimeliste ja -huviliste inimeste hulk saab lihtsalt millalgi otsa.

    Nagu näeme ka praeguse koroonaviiruse epideemia juures, on nakatunud inimeste täpse arvu määramine problemaatiline. Kui me aga ei tea täpselt nakatunud inimeste hulka, on raske ka öelda, millises epideemia arenguetapis täpselt asume. Kõiki on keerukas testida, täna terve inimene võib nakatuda homme. Üheks võimaluseks on immuunsust näitavate antikehade testimine, mis näitab, kui suur osa populatsioonist on muutunud haigusele mittevastuvõtlikuks. Seda hakataksegi Eestis ja ka mujal maailmas nüüd tegema.

    Finantskriisi korral on investeerimisvõimeliste inimeste arvu veelgi keerukam määrata. Inimese käsutuses olevate varade hulk ei pruugi veel midagi näidata, kuna investeerimiseks saab raha ju ka laenata.

    See maagiline R-täht

    Kuidas aga hinnata seda, kas haigus (või finantskriis) hakkab levima või mitte? Lihtne, epideemiate käsitlusse murrangu toonud idee pärineb jällegi meile juba tuttavatest malaariauuringutest.

    George MacDonald (1903–1967) oli uurija, kes käis sõna otseses mõttes Rossi jälgedes. Ta uuris samuti malaaria levikut Sierra Leones ja alates 1947. aastast oli ta Londoni hügieeni ja troopilise meditsiini kooli Rossi-nimelise instituudi juhataja. Ta täiendas Rossi mudelit, tuginedes loodusest kogutud andmetele moskiitode kohta ja võttis kasutusele suuruse, mida tänapäeval tähistatakse R-tähega (täpsemalt R0) ja mis väljendab seda, mitmele teisele isendile üks nakatanu haiguse keskmiselt edasi annab. Eeldatakse, et tegemist on populatsiooniga, kus kellelgi ei ole tekkinud immuunsust antud haiguse suhtes. R on reproduktsiooni alusarv, baasreproduktiivne arv või nakatamiskordaja. Kui R on ühest suurem, siis tähendab see seda, et iga haige nakatab rohkem kui ühe uue inimese, mis viib haiguse kiirele levikule. Kui R on alla ühe, siis nakatab iga haige vähem kui ühe uue inimese ja haigus kaob mõne aja jooksul antud populatsioonist iseenesest. Ühesõnaga, mida suurem on Ri väärtus, seda nakkavama haigusega on tegu. Järgnevalt mõnede haiguste nakatamiskordajad, sõltuvalt olukorrast võivad täpsed väärtused olla muidugi veidi erinevad: gripiviirus 1–2, ebola 1,5–2,5, SARS 2,5, HIV/AIDS 2,5, rõuged 5–7, leetrid 20. Ja nüüd muidugi kõige põletavam küsimus: milline on koroonaviiruse (SARS-CoV-2) R? Jällegi on erinevaid andmeid, kuid enamikus jäävad need vahemikku 2–3,3.*

    Selleks et vähendada haiguse levikut, tuleb langetada Ri. Selleks peame teadma, millistest teguritest sõltub Ri väärtus. Neid tegureid on neli. Esiteks see, kui kaua on isik nakkusohtlik. Mida lühem on nakkusohtlik aeg, seda väiksemale hulgale tervetele saab haige nakkuse edasi anda. Teiseks on oluline inimestevaheliste kontaktide arv: mida suurema hulga tervete inimestega haige kokku puutub, seda rohkem ta haiguse edasi annab. Kolmandaks sõltub reproduktsiooniarv tõenäosusest, millega iga inimestevahelise kontakti korral ka haigus edasi kandub. Lõpuks on tähtis ka populatsiooni vastuvõtlikkus haigusele (lk 58-59). Loetletud tegurite mõjutamine pakub võimalusi ka haiguspuhangute kontrollimiseks. Vaktsineerimisega saame vähendada populatsiooni vastuvõtlikkust, praegused kriisimeetmed (2 + 2 reegel) vähendavad inimestevahelisi kontakte ja maski kandmine vähendab nakkuse ülekandumise tõenäosust.

    Haiguste levikus on märkimisväärsel kohal nn superlevitajad. Tegemist on isikutega, kes nakatavad suure hulga teisi inimesi. Kui selliste haiguste nagu HIV/AIDS ja malaaria korral kehtib 20/80 reegel, mille kohaselt 20% nakatunutest põhjustab 80% haiguse levikust, siis SARSi, mille põhjustaja on samuti koroonaviirus, puhul põhjustas 20% nakatunutest lausa 90% nakkusjuhtudest (lk 61). Täiesti tüüpiliseks superlevitussündmusteks võib lugeda kurikuulsa Saaremaa võrkpallimängu või Tartu ülikooli Raatuse tänava ühiselamus toimunud koroonapeo. Tagantjärele võib muidugi tark olla, kuid tõsiasi on see, et selliseid superlevitajaid ja superlevitussündmusi ei ole võimalik ette näha (lk 69).

    Igasuguse nakkuse levik on sageli sotsiaalne protsess. Nii viiruse kui ka ideede levik sõltub sellest, kui palju omavahel kokku puututakse. Peale muude tegurite, nt sugu, vanus, keskkond, sõltub inimestevaheliste kontaktide hulk arusaadavalt ka kultuurist. Kultuuriuuringute käigus on selgunud, et näiteks Hongkongis on inimesel päevas teistega keskmiselt viis füüsilist kontakti, samal ajal kui Itaalias on keskmiselt kümme (lk 88). Jällegi saab siin tõmmata seoseid praeguse koroonaviiruse levikuga.

    Autor käsitleb põhjalikult ka sotsiaalse käitumisega seotud nähtuste, nt rasvumine, suitsetamine ja vägivallatsemine, nakkuslikku iseloomu. Kuigi nende nähtusete põhjused ja levik on keerukamad ning mitmetahulisemad võrreldes näiteks haigustega, saab epidemioloogia mudeleid ja meetodeid kasutada ka nende modelleerimisel ja mõjutamisel. Eraldi põhjalik peatükk (nr 4) ongi pühendatud vägivallale.

    Nakkuste kujutamine arvutis

    Raamatus rõhutatakse kõikvõimalike nakkuslike sündmuste ühiseid jooni ja võimalusi neid sarnaste mudelite abil kirjeldada. Ei tohi muidugi unustada, et mudelite, olgu need kas või matemaatilised, korral on ikkagi tegemist tegelikkuse tugeva lihtsustamise ja uurijale oluliste külgede rõhutamisega. Selles peitub nii mudelite tugevus kui ka nõrkus. Juhuslikkuse koorma alt tuuakse välja seaduspärad, mis nähtusi iseloomustavad ja võimaldavad leida kontrollimeetodeid. Vaieldamatult on see mudelite tugevus. Teisalt erineb mudel alati millegi poolest tegelikust olukorrast. Nüüd sõltub kõik muidugi sellest, kas need erinevused on tegelikkuses olulised või mitte. Kas mudeli tegemisel väljajäetu on selle probleemi puhul tõesti ebaoluline või on midagi kahe silma vahele jäänud. Niisuguse võimaluse illustreerimiseks on raamatus toodud ka näiteid (lk 140-141). Seda, mida otsustajatel kõige enam vaja on, nimelt tulevikuennustusi, on mudeli loojatel kõige keerulisem anda.

    Autor kirjeldab ka nn ennustamise paradoksi, mis ilmneb just nakkushaiguste puhangute korral. Juhul kui mingi haiguspuhangu kohta annavad epidemioloogid väga tõsise hoiatuse, siis võetakse harilikult tarvitusele ka vastavad meetmed. Mida süngem on prognoos, seda tugevamaid meetmeid rakendatakse ja seda väiksem on tegelikkuses epideemia mõju. Nüüd võidaksegi prognoosi teinud teadlastele öelda, et vabandust, kuhu teie ennustatud superpuhang siis jäi (lk 142-143)! Autor toob sellise paradoksi näiteks ka nn 2000. aasta probleemi (Y2K probleem) infotehnoloogia vallast. Mäletatavasti oli arvutite programmides kuupäeva märkimisel jäetud sajand tähistamata, mis võis tekitada sajandivahetusel probleeme kuupäevadega seotud arvutustes. Probleemi laia kõlapinda ilmestab kas või see, et Eestis tuli müügile isegi vastava nimetusega viin (Y2K Vodka). Tegelikud probleemid olid üsnagi ebaolulised. Võib ju öelda, et näete, midagi ei juhtunudki, aga unustatakse see, et kõik ettevõtted olid juba mitu aastat teinud probleemi vältimiseks kõvasti ettevalmistusi (lk 143).

    Lõppkokkuvõttes tuleb tõdeda, et tegemist on ülimalt ajakohase, põneva ja eri teemasid osavalt põimiva teosega, mida võib lugeda kui põnevusromaani.

    * Di Wu, Tiantian Wu, Qun Liu, Zhicong Yang, The SARS-CoV-2 outbreak: what we know. International Journal of Infectious Diseases 12. III 2020. doi: https://doi.org/10.1016/j.ijid.2020.03.004

     

Sirp