Toeta
Otsi

kultuuriajakirjandus

  • ,

    Muusika (koostöö)filmides

    ARDO RAN VARRES

    Eriolukord on analüüsiks hea aeg. Vaatasin hiljuti filme, mis on jäänud DVD-riiulisse sobivat hetke ootama. Professionaalne kretinism paneb mind alati kõrvu kikitama, kui filmis kõlab muusika. Tekib palju küsimusi. Kas tegu on originaalmuusikaga? Milliste instrumentidega muusika on loodud? Kas muusika funktsioon on sisu illustreerida või on talle antud tähtsam osa? Kas tekib mingit laadi muusikaline omailm või mitte? Kas helide kaudu on tajutav, mis rahvusest on muusika looja? Päris mitme viimastel aastatel linastunud mängufilmi puhul, millel on eesti režissöör ja näitlejad, on muusika loonud välismaine filmihelilooja. Näiteid: „November“, „Sangarid“, „Teesklejad“, „Õnn tuleb magades“ ja „Mehetapja/Süütu/Vari“.1 Peale selle on sarnaselt loodud hulk lühimängufilme, dokumentaal- ja animafilme, näiteks „Kapten Morten lollide laeval“.2

    Siin artiklis ei soovi ma analüüsida nende filmide muusikat. Muusika jääb alati veidi salapäraseks ja abstraktseks nähtuseks, ükskõik kui süvitsi seda ka analüüsitaks. Minu üks eeskujusid, saksa helilooja ja lavastaja Heiner Goebbels on öelnud, et muusika annab tähendusi ja võtab ka need tagasi. Ta rõhutab, et igal kogejal tekib oma kujutlus, ja lõpuni pole muusikat võimalik mõista, kuna paljuski on tegu kehalise kogemusega.3

    Neid filme vaadates-kuulates tõusis fookusesse hoopis teistlaadi probleemistik. Tegu on koostööfilmidega ja sellistel puhkudel on normiks rahvusvaheline autorite meeskond. Minus tekkis sportlik huvi: kui meie režissöörid teevad koostööd välismaiste filmimuusika loojatega, siis kas on ka vastupidiseid näiteid? Kui palju meie filmiheliloojad koostööfilmides tööd saavad? Kes valib autoreid ja milliste kriteeriumide põhjal? Kas filmihelilooja rahvusel ja helikeelel on mingi roll? Kas on tulnud ette olukordi, kus režissöör tahaks töötada ühe kindla inimesega, kuid (kaas)produtsent surub peale välismaise tegija? Kas teise kultuuriruumi inimesega koostööd tehes võib ka tõlkes midagi kaduma minna? Mis on üldse Eesti film, kas see sõltub rahastuse panusest?

    Et leida nendele küsimustele osaliseltki vastuseid, küsitlesin meie aktiivseid keskmise ja noorema põlvkonna muusikaloojaid, kelle üks tähtis tegevusala on originaalmuusika loomine audiovisuaalsetele teostele: Robert Jürjendal, Rainer Jancis, Janek Murd, Sten Šeripov, Arian Levin, Tiit Kikas, Ülo Krigul, Pärt Uusberg, Liina Sumera ja Ann Reimann. Erandlik juhtum on kaua välismaal tegutsenud Mihkel Zilmer, kellega tegin eraldi väikese intervjuu. Soovisin uurida ka produtsendi ja režissööri vaatenurka, mistõttu vestlesin Margus Õunapuu, Ilmar Raagi ja Sulev Keedusega. Peale selle küsitlesin Eesti filmi instituudi peaprodutsenti Piret Tibbo-Hudginsit. Taustateadmistega aitas mind filmiajakirjanik Karlo Funk.

    Filmihelilooja ja tema töö

    Algatuseks tuleks mu meelest rääkida terminitest. Eesti keeles kasutatakse mõistet helilooja väga laias tähenduses. Ühe nimetaja alla käivad nii akadeemilise taustaga (kontsert)muusika loojad, filmi- ja teatrimuusika loojad, laulukirjutajad, meediamuusika autorid ja kõikvõimalikud muud juhtumid, kus inimene loob teost helidega. Nimetatud valdkondadel on küllaltki erinev spetsiifika ning seetõttu on paljudes keeltes olemas eri terminid ja ka eri loomeliidud-tsunftid-gildid. Olav Ehala mainib TMK filmimuusika vestlusringis, et „terminit helilooja kasutatakse, ütleme niimoodi, hoolimatult ja liiga laialt iga päev, see jah viib selle sisu ja väärtuse alla“. Samas vestlusringis räägib Ülo Krigul sellest, mille poolest erineb helilooja, filmihelilooja ja laulukirjutaja professioon ning millised esindusorganisatsioonid ja loomeliidud on vastavalt ka mujal maailmas olemas.4

    Eesti-Hollandi-Poola koostööfilmi „November“ helilooja oli poola helilooja Jacaszek.

    Esitasin eespool mainitud filmiheliloojatele sellise küsimuse: kas viimase kümne aasta jooksul on teid filmiheliloojana kaasatud mõne rahvusvahelise koostööfilmi meeskonda (või teate, et seda on kaalutud)? Eitava vastuse andsid kolm vastanut. Ülejäänutel on mingit laadi kogemus dokumentaal- ja animafilmidega. Kui vaadata neid olukordi, kus Eestist on vähemuskaastootmise kaudu saanud tööd mõni meie muusikalooja, siis neid on mõned üksikud. Suuremate projektide kaastöid on ette näidata vaid ühel vastanutest. Mõnd heliloojat on paaril korral kaalutud, kuid koostööni pole jõutud. Üsna valusad on olnud sellised kogemused, kus muusikalooja teab, et ta on teatud filmi originaalmuusika autor, kuid mingil hetkel pannakse ta fakti ette, et selle töö teeb nüüd ära välismaine kolleeg. Samuti kurvastab suhtlus mõne režissööriga, kes teatab näiteks, et „teeksin meeleldi sinuga koostööd, aga pean selle filmi puhul võtma Läti filmihelilooja“. Üks vastanutest kirjutas nõnda: „Kui meil on asjad sealmaal, et oleks aeg helirežiid ja muusikat tegema hakata, on raha otsas, ja selleks, et film ikka valmis saaks, tuleb hakata kaastootjaid ja rahastust otsima mujalt riikidest. Kuna muusika ja helikujundus on universaalsed väljendusvahendid ja seega piiriülesed, siis lähevad sageli just need tööetapid riigist välja. Omamoodi on sellest kahju: Eesti heliloojad on väga kõrgel tasemel ja täispikki filme tehakse siin niigi suhteliselt vähe.“

    Üks huvitav tõik. Inglise filmi­helilooja Richard Harvey on usutluses maininud, et 1970.–1980. aastatel olid Inglismaal tavapärased režissööride ja muusikaloojate n-ö monogaamsed suhted.5 Praeguste koostööfilmide puhul on aga tavapärane olukord, kus äsja hiilgavalt lõppenud koostöö ei maksa järgmise projekti juures midagi. Režissöör kutsub meeskonda mõne teise riigi filmihelilooja, sest sellest riigist on saadud vähemusrahastust.

    Kas filmiheliloojate mured võiks lahendada loomeliit?

    Küsisin filmimuusika loojatelt, kas Eestis võiks olla vastav loomeliit ja millist konkreetset kasu sellest võiks saada. Mulle tundub, et küsimus sattus kuumale kerisele. Ainult kaks inimest vastasid, et seda pole vaja. Üks vastanu arvas, et eraldi loomeliitu pole mõtet luua, kuna tegijaid pole palju ja filme tehakse vähe. See võiks tema meelest olla heliloojate liidu juures, kus võiks olla filmimuusika spetsialist, kes keskenduks filmiteemadele ja seisaks ka filmiheliloojate eest.

    Ülejäänud pidasid aga heaks mõtteks iseseisva loomeliidu ideed. Kuigi praeguses eriolukorras saavad otse kultuuri­ministeeriumist loometoetust küsida ka need vabakutselised loovisikud, kes ei kuulu loomeliitu,6 oleks tavaolukorras kõige käegakatsutavam abi sellest, et loomeliidu liikmed saaksid küsida vabakutselise loovisiku loometoetust, kui parasjagu on tööasjus madalseis. Praegune aeg on tööseisaku äärmuslik näide ja sellele mõeldes on ette nähtud ka erimeetmed, kuid loovisiku tagala tavaolukorras ongi loomeliit.

    Teiseks juhiti tähelepanu tariifidele ja miinimumtasudele. Näiteks Eesti näitlejate liit on väga järjekindlalt ja jõuliselt oma liikmeid esindanud ja kaitsnud ning loonud adekvaatse miinimumtariifide süsteemi. Audiovisuaalteoste muusikamaastikul valitseb aga Metsiku Lääne tüüpi reguleerimatus. On inimesi, kes ei taha väga odavat tööd vastu võtta, kartes n-ö turu solkimist, kuid kui loojatel ei ole omavahel mingeid rahuldavaid kokkuleppeid, siis pole ju ka turgu, mida solkida.

    Kolmandaks mainiti, et kasu võiks tuua laiaulatuslikum suhtekorraldus, meie filmiheliloojate rahvusvaheline tutvustamine ja projektidesse suunamine. Vaja oleks ka korralikku veebikeskkonda, kus on muusikaloojate tutvustused, kontaktid, helinäited, treilerid ja uudised.

    Neljandaks toodi esile juriidika – lepingud, autoriõigused jne. Eesti autorite ühingust saab ka praegu vastavat abi küsida, kuid see pole siiski spetsiifiline loomeliit.

    Viiendaks mainiti, et filmihelilooja on liiga kitsas termin ja filmiheliloojate liit seega liiga kitsalt piiritletud institutsioon – sellesse võiksid kuuluda kõik need, kes teevad muusikat audiovisuaalsetele teostele, telesaadetele jne. Hea laiapõhjaline termin tundub olevat meediamuusika looja, mille on välja pakkunud Music Estonia juht Virgo Sillamaa.7

    Kuuendaks tuli jutuks, et ETV võiks lõpetada Apollo Musicust kataloogikaubana valmismuusika ostmise ja tellida seda kodumaistelt tegijatelt. Üks tipp­tegija mainis, et kriisiolukorras oleksid ka hinnad tavapärasest soodsamad.

    Suur murekoht on ka see, et pärast vabalevist lahkumist otsustasid era­telekanalid jätta kodumaise muusika eest autoritasude maksmise kaabelleviteenuse osutajatele.8 Kui ASile Postimees Grupp (tol hetkel kandis see nime AS Eesti Meedia) kuuluvate telekanalite (Kanal 2, Kanal 11, Kanal 12 ja MyHits) osas õnnestus autorite ühingul 2018. aasta novembris saavutada kokkulepe,9 siis ülejäänud erakanalid (TV 3, TV 6 ja Alo TV) ei maksa Eesti autoritele siiamaani ja EAÜ on korduvalt märku andnud, et kohtuhagi on ettevalmistamisel.10 Väga paljud meie tekstide ja muusika autorid kogevad, et tasud on kordades vähenenud, kuigi nende looming kõlab pidevalt eetris. Sealjuures ei märgita sageli autoreid saadetes ära isegi olukorras, kus vaatajale oleks igati loogiline nende isik välja tuua.

    Arvan, et meediamuusika fenomen vajab meil paremat lahtimõtestamist. Näiliselt võib olla tegu millegi disainilaadsega. Üks mu hää tuttav kunstnik Henri Griin tõdes aga hiljuti Facebookis väga tabavalt: „Disain on sedasorti kunst, mille puhul on kunstiga võrreldes tõenäolisem, et kellelgi on seda spetsiifiliselt vaja, kuna selle tarbimise protsess on ette planeeritud. Kunstiteos oleks justkui rohkem minu enda asi, tarbekunstiteos ühiskonna asi.“

    1 „November“, Rainer Sarnet, 2017.

    „Sangarid“, Jaak Kilmi, 2017.

    „Teesklejad“, Vallo Toomla, 2016.

    „Õnn tuleb magades“, Mart Kivastik, 2016.

    „Mehetapja/Süütu/Vari“, Sulev Keedus, 2017.

    2 „Kapten Morten lollide laeval“, Kaspar Jancis, Riho Unt, Henry Nicholson, 2018.

    3 Videointervjuu Heiner Goebbelsi nädala puhul. – Электротеатр Станиславский 13. – 18. IV 2020; https://vk.com/electrotheatre

    4 Ardo Ran Varres, Vestlusring filmimuusikast. – TMK 2017, nr 9–11.

    5 Ardo Ran Varres, Keegi ei taha olla palgaline plagiaa­tor. – Sirp 22. XI 2019.

    6 Kristiina-Maria Soomre, Toetus vabakutselistele loovisikutele. – Sirp 24. IV 2020.

    7 Tõnu Karjatse, Filmiheliloojad ja nende uued valikud. – Muusika 2020, nr 4.

    8 Erateled ei maksa autoritele nende teoste kasutamise eest. – EAÜ 7. VI 2018; https://www.eau.org/uudised/erateled-ei-maksa-autoritele-nende-teoste-kasutamise-eest/

    9 EAÜ ja AS Eesti meedia sõlmisid kokkuleppe. – EAÜ 29. XI 2018; https://www.eau.org/uudised/eau-ja-as-eesti-meedia-solmisid-kokkuleppe/

    10 Autorite ühing läheb eratelekanalite vastu kohtusse. – ERR 5. VII 2018; https://www.err.ee/844421/autorite-uhing-laheb-eratelekanalite-vastu-kohtusse

    Autorite ühing ja TV3 on valmis kohtulahingut pidama. – ERR 5. II 2019;

    https://www.err.ee/907626/autorite-uhing-ja-tv3-on-valmis-kohtulahingut-pidama

    Kommentaar – Margus Õunapuu, filmiprodutsent (Film Tower)

    Kuidas muusikalooja koostööfilmi juurde jõuab?

    Produtsent pakub režissöörile välja konkreetseid nimesid. Hea, kui on võimalik ulatada DVD kvaliteetse tööga. Parim võimalus filmiheliloojal silma paista ongi töö kaudu, aga kuidas seda tööd saada – see on keeruline teema. Paljuski loevad isiklikud kontaktid, aga ka juhusel on oma osa. Mulle saabub e-postiga iga nädal mitu välismaa filmi­helilooja pakkumist, mõni on ikka eriti järjekindel. Paraku need kirjad rändavad prügikasti, nii siiski koostööni ei jõuta.

    Olen foorumitel kuulnud, et USA filmimuusika nõustajad (music supervisor) saavad kuus umbes 500 e-kirja, kus pakutakse oma muusikat. Üldjuhul neid kirju keegi läbi ei vaata.

    USAs on lausa selline meetod, et minnakse paariks kuuks Los Angelesse ja siis sealt pommitatakse e-kirjadega võimalikke kliente, saadetakse stsenaariume jne. Mõnikord saadab sellist taktikat ka edu. Meil Eestis on asjad hästi, tahtmise ja pealehakkamise korral on võimalik loomevaldkonnas silma paista ja ka tööd saada. Koostööfilmi „Erna on sõjas“ puhul oli nüanss selles, et filmi üks kaasfinantseerijaid Eestis oli Tartu Filmifond ja otsisime Tartu sissekirjutusega filmiheliloojat.* Mihkel Zilmer klappis režissööriga kohe.

    * „Erna I Krig“, Henrik Ruben Genz, 2020.

    Kommentaar – Piret Tibbo-Hudgins, Eesti filmi instituudi peaprodutsent

    Kui EFI otsustab vähemuskaastootmise projektide rahastamise üle, siis kas otsustamisel arvestatakse pigem Eestis tehtavate kulutustega?

    EFI hindab vähemuskaastootmise projektide rahastamisel esmajärjekorras filmi teemat, sisulisi ja kunstilisi kavatsusi, aga sama tähtis on ka Eesti loomingulise ja tehnilise osalusega kaasnev eelarve ehk Eesti rahaliselt mõõdetav osalus projektis. Filmikunsti määrus nõuab, et meie tootja peab kulutama 100% EFI vähemuskaastootmise toetusest projektiga seotud majandustegevusele Eestis. See võib tähendada filmivõtete ja järeltootmise tegemist Eestis, aga ka meie loomingulise ja tehnilise personali kaasamist projektidesse, mille võtted toimuvad mujal. Inimeste töötasud, maksud, lähetuskulud jms on sel juhul ikkagi seotud Eestiga.

    Kas vähemuskaastootmise toetamisel on nõue, et Eestist peab peale produtsendi olema mõni filmi autor?

    Selline nõue on olemas. Eesti loomingulise ja tehnilise osaluse hindamiseks on loodud punktitabel, mille summaar­sest punktiarvust on kohustuslik osa reserveeritud loomingulisele panusele.

    Kas Eesti tootjad on pakkunud kaastootmiste puhul kaasautoritena välja ka heliloojaid?

    Viimasel paaril aastal on meie heliloojate, üldse helikujunduse osa vähemuskaastootmistes märgatavalt suurenenud. 2020. aasta esimeses taotlusvoorus toetasime seitset vähemuskaastootmise filmi, neist neli olid mängufilmid ja kolm dokumentaalfilmid. Kolmel filmil oli loomingulisse osalusse märgitud eesti helilooja. 2019. aastal toetasime kuut filmi, neist kolme mängufilmi ja kolme dokumentaalfilmi. Viiel filmil olid taotlusse märgitud eesti heliloojad.

    Kas eesti filmiheliloojatel on potentsiaali, et vähemuskaastootmises konkreetse koostööni jõuda?

    Muidugi on, ja paistab, et üha enam seda ka juhtub. Teisalt, loominguliste positsioonide jagamine kaastootmismaade vahel käib kaunis pragmaatiliselt. Iga tootmismaa peab saama endale mingid loomingulised kohad, seda nõuavad kõik Euroopa filmifondid. Koostöö ei tohi jääda ainult rahaliseks. Võib juhtuda ka nii, et Eesti sooviks osaleda projektis muu hulgas heliloojaga, aga režissöör näeb juba kindlat inimest mõnelt teiselt maalt. Tavaliselt on need tegurid muidugi enne toetuse taotlemist kaasprodutsentide vahel läbi räägitud.

     

    Kommentaar – Ilmar Raag, režissöör, stsenarist ja filmikriitik; Sulev Keedus, filmirežissöör

    Kuidas leitakse tavaliselt koostöö­filmide juurde muusikalooja?

    Ilmar Raag: Ma ei saa kindlasti rääkida kõikide režissööride ja koostööfilmide eest, aga minu kogemus on järgmine. Eesti produtsent leiab mingi välismaise produtsendi, kes toob filmi välismaa raha. See tähendab, et suur hulk sellest rahast tuleb kulutada samas riigis, kust raha tuleb. Üks võimalus on koostööriigist võtta eri autoreid. Seejuures määrab rahastamise osakaal koostöö autorite hulga. Näiteks filmi „Eestlanna Pariisis“ puhul oli Prantsusmaa rahastuse osakaal 70–80%, mis tähendas, et enamik autoreid-kaastöölisi tuli leida Prantsusmaalt.1 Eestist olidki ainult režissöör ja peaosatäitja Laine Mägi.

    Enamasti on valik üpris selge: kui soovid teha veidi ambitsioonikamat filmi, siis pead kaasama välismaa raha. Eesti rahaga on väga harva võimalik teha suuremaid filme. Selles olukorras küsib produtsent režissöörilt, keda ta tahaks kaastöömaalt võtta, ja siis peab režissöör tegema oma valikud. Tunnistan, et see on vastuoluline teema, sest nii operaatorite, monteerijate kui ka heliloojate seas on mul Eestis väga selged lemmikud, aga ma saan mängu­reeglitest aru. Teisest küljest võib ka välismaalt leida väga häid uusi sõpru – kuid mitte alati.

    Sulev Keedus: Kui rõhuasetus on sõnal „koostööfilm“, siis tuleb läbirääkimistel otsustada, milliseid loomingulisi „punkte“ ollakse valmis ära andma. Loomulikult on see alati pikk ja vaevaline jutuajamine, et kust neid „punkte“ kaasrahastajale loovutada. Kuna mängu­filmid on tihti just koostööfilmid, siis pakutakse peaaegu alati välja mujalt helilooja palkamine. Ma ei tea, kas see on hea või halb – alati on kergem teha filmi tuttavas kultuuriruumis tegutsevate inimestega. Samuti võib nn eemalseisja mõjutada tulemust oodatust tugevamalt, lisada midagi sellist, mida pole ise osanud otsida. Tundub, et heliloojal on ka kergem protsessi lülituda, sest tavaliselt juhtub see järeltootmise ajal, montaažis, kui filmitud materjal on juba mingisse ritta pandud. Kuidas leida see õige muusikalooja? Režissöör peab oma intuitsiooni usaldama.

    Kas originaalmuusikal on teie arvates tähtis osa selles, et lõpptulemus rahuldaks?

    Raag: Mulle tundub originaalmuusika väga oluline, sest see on ikka rätsepatöö. Peaaegu igas filmis olen kasutanud paari juba valmis muusikapala, aga üldise helikujunduse määrab ikkagi originaalmuusika. Kui ma kasutan juba valmis muusikapalasid alati selle tõttu, et need on juba tuntud ja sellega kaasneb ka teatud tähendus, siis originaalmuusika tellin selle tõttu, et see töötab justnagu wagnerlik Gesamtkunstwerk.

    Keedus: Igasse filmi panustatakse niivõrd palju aega ja energiat, et tulemus ei tohiks olla kõigest rahuldav. Filmi originaalmuusika eelis on see, et inspiratsioon on alguse saanud just sellest materjalist või loost, millele muusikat kirjutatakse. Loodav muusika hakkab kõlama koos paljude teiste helidega, see on filmi helipildi orgaaniline osa ja sünnib sellesse hetke.

    Kas filmihelilooja rahvusel ja helikeelel on valiku juures tähtsust?

    Raag: Ma ei ole veel väga kohanud, et rahvus mängiks olulist rolli. Küll on mulle oluline olnud, et helilooja varasemas töös oleks stilistiliselt midagi sarnast sellega, mida ma otsin. Näiteks väga modernselt Pärdi, Schönbergi või Stockhauseni tüüpi heliloojalt ei ole mõtet küsida midagi XIX sajandi klassitsismi sarnast. Ma ei ole kindel, et see neid inspireeriks.

    Keedus: Helikeelel on vägagi suur tähendus. Rahvus? Helilooja valikul ei oma see küll märkimisväärset tähendust. Alati on huvitav teada, kus ja kuidas on kellegi väljenduslaad kujunenud. Igal heal heliloojal on äratuntavalt oma helikeel. Veljo Tormis nimetas end rahvuslikuks heliloojaks, sest tema muusika oli põimunud siinsete regilauludega. Tormis oli isegi hädas selle mõiste tõlkimisega. Mõnes keeles sai rahvuslik hoopis teise varjundi. Galina Grigorjeva on öelnud, et pärast paari aastat Soomes elamist hakkas ta Sibeliuse muusikat hindama rohkem kui kunagi varem. Selleks oli vaja tajuda Soome ürgset loodust, vibratsioone, mida sealsed maastikud endas kannavad.

    Kas teil on tulnud ette olukordi, kus olete soovinud kaasata tuttavat kodumaist filmiheliloojat, kuid produtsendid on peale surunud oma valiku ja toonud meeskonda teile võõra inimese välismaalt?

    Raag: Ei, minul ei ole sellist kogemust, et mulle oleks jõuga välismaist talenti peale sunnitud. Üldiselt oleksin siiski mõne filmi puhul meelsamini töötanud mõne Eesti sõbraga, kellega mul on arusaamine poolelt sõnalt, kuid ma tean mängureegleid. Kui tahan kindlalt mõnd Eesti heliloojat, siis selleks, et välismaine partner saaks oma seadusandluses ette nähtud punktid kätte, pean samal ajal loobuma näiteks Eesti operaatorist või filmikunstnikust. Ainuke võimalus oma valikus täiesti vaba olla on teha filme ainult Eesti raha eest. See aga tähendab, et kui just ei juhtu kord sajandis olema „EV 100“, siis ei ole võimalik teatud kallimaid filmižanre teha.

    Keedus: Olen teinud kaks filmi koos mujal elavate heliloojatega. „Mehetapja/Süütu/Vari“ oli koostöö Leeduga ja Martynas Bialobžeskisega, kes oli sealse produtsendi Rasa Miškinytė soovitus ja sobis mulle väga hästi. Martynasele oli see esimene mängufilm. Mul on hea meel, et paar aastat hiljem kutsuti ta heliloojana meie PÖFFile juba uute mängufilmidega Leedust ja Vietnamist. Loodan, et kunagi kirjutab Martynas muusika veel mõnele siinsele filmile või teatrilavastusele. Teine film on „Jonathan Austraaliast“, mille heliloojaks sai ungarlane Akosh Szelevényi.2 Kohtusime Pariisis, olin „Somnambuuliga“3 ühel festivalil, kus Akosh oli žüriis ja kinkis mulle oma esimese albumi „AKI“ – ütles, et sai just valmis. Sealt leidsin loo „Világi papok“, justkui oleks see Mustjala inimestest inspireeritud. See polnud küll selles mõttes originaalmuusika, et oli kirjutatud enne, kui Saaremaale filmima läksin. Aga et kunagi mõnd heliloojat mulle peale oleks surutud, seda pole olnud. Ei kujuta isegi ette, et keegi selliseid jõuvõtteid saaks kasutada.

    Kas olete koostööfilme tehes kogenud, et tõlkes läheb midagi kaduma ja välismaiselt filmiheliloojalt on raske saada soovitud tulemust?

    Raag: Jah, olen kogenud, aga pean ütlema, et sama on võimalik ka eesti heliloojatega. Kuna mul endal ei ole muusikaharidust, siis kirjeldan kõike oma sõnadega ja loodan, et helilooja tõlgib selle muusika keelde. Õnneks on pea kõikide heliloojatega võimalik olnud ka muudatusi teha. See tähendab, et helilooja pakub mulle mustandina välja paar arvutil mängitud versiooni ja sellest lähtuvalt arutame, kuidas edasi minna.

    Keedus: Kui tõlkes midagi kaduma läheb, on see pigem eelis. Alati ei oskagi kõike seletada. Liiga pikad arutelud võivad helilooja mingisse mõttetusse raami suruda. Õigus värve ja varjundeid, instrumente ja helistikku valida on helilooja loomulik vabadus, keegi ei saa sellesse sekkuda. Algmaterjalist liigutakse edasi tavaliselt juba koos montaaži- ja helirežissööriga, otsitakse uusi kihte ja kõlapilte, mida tänapäeva stuudiotehnika järjest rohkem võimaldab.

    Mis teeb filmihelilooja omal alal heaks?

    Raag: On kaks omadust ja ma ei tea, milline neist on tähtsam. Esimene on koostöövalmidus, mis tähendab oskust kuulata oma partnerit ja sobitada oma loomingut ka tema järgi. Väga suure egoga talendid seda ei suuda – ja see tähendab režissöörile, et tuleb kas võtta või jätta, viimistleda väga ei saa. Teine omadus on aga omamoodi veel tähtsam. Kui oleme heliloojaga jõudnud üksteisest arusaamiseni, võiks helilooja ikkagi üllatada ja astuda mõne lisasammu isikupära poole. Pean silmas seda, et suurem osa filmimuusikast muutub filmis helitapeediks, mida keegi teadlikult tähele ei pane, aga mis aitab filmi tervikemotsioonile kaasa. Ometi saavad mõne filmi puhul originaalmuusika põhimeloodiad klassikaks. Eks me kõik otsi ju lõppkokkuvõttes seda. Kui kohtuksin Eesti Philip Glassiga, siis teeksin kas või mõned lisastseenid, mida juhibki muusika.

    Keedus: Ei tea, kuidas neid asju mõõta. Kunagi üks tuttav tänavanurgal küsis, millisena kujutan ette oma järgmise filmi muusikat. Ütlesin, et see on nagu vaevu kostuv väntoreli ostinato läbi tiheda vihma ja kõuemürina. Uuesti ja jälle korduv, kord pisut valjem, siis kauge ja tuhm motiiv, ilus ja samas häälest ära jauramine, mis justkui ei raatsiks vihmasajus päris vait jääda … Läksin edasi ja mõtlesin, et hea, kui keegi küsib, siis pean mõne asja ka iseenda jaoks selgemaks mõtlema. Hea helilooja tajub filmis atmosfääri, oskab luua oma muusikaga meeleseisundeid. Looja empaatiline suhe materjali vastupanusse on ehk suurema tähendusega, kui oskame mõelda.

    Millal on tegemist eesti filmiga?

    Raag: Mul on tunne, et see on lõpuks suhteline. Prantslaste meelest jäi „Eestlanna Pariisis“ prantsuse filmiks. Eestlased rääkisid sellest kui eesti filmist. „Mandariinide“ puhul ei rääkinud ju grusiinid ka, et tegemist on eesti filmiga. Teiste sõnadega, meil ei ole kultuurilises mõttes ühest ja raudset reeglit. Ametkondlikus vaates muidugi loeb, kellel on enamusrahastus.

    1 „Une Estonienne à Paris“, Ilmar Raag, 2012.

    2 „Jonathan Austraaliast“, Sulev Keedus, 2007.

    3 „Somnambuul“, Sulev Keedus, 2003.

     

    Kommentaar – Mihkel Zilmer, filmihelilooja

    Tartus tegutsev filmihelilooja Mihkel Zilmer tundub haridustee järgi olevat meie filmiheliloojate seas üks suur erand. Eestist suundus ta välismaale õppima 2005. aastal. Esmalt õppis ta Šotimaal Glasgow’ ülikoolis kompositsiooni. 2009. aastal kolis Zilmer Hollandisse, kus õppis Amsterdami konservatooriumis ja Hollandi filmiakadeemias magistriõppes filmimuusika kompositsiooni. Pärast lõpetamist jäi ta Hollandisse filmiheliloojana tööle, tagasi Eestisse kolis 2018. aastal. 2019. aastast teatakse teda siin eelkõige suurfilmi „Tõde ja õigus“ heliloojana.

    Oled liikunud n-ö akadeemilise helilooja valdkonnast filmimuusika valdkonda. Kuidas need alad erinevad?

    Erinevad on tööülesanded, töövahendid ja paljude heliloojate puhul ka haridus, väljaõpe või muusikaline taust. Filmi­muusika esmane ülesanne on võimendada filmi, toetada draamat. Filmimuusika elab peamiselt ikkagi filmi seatud piirides, üritades neid võib-olla vahepeal laiendada, lisada allteksti või pakkuda kontrasti. Töötempo on enamasti väga kiire, töötunde on päevas palju. Töövahendid eeldavad väga põhjalikke teadmisi ning oskusi muusikatehnoloogia ja infotehnoloogia vallas. Filmiheliloojate taust on tihti väga erinev, edukad filmiheliloojad on saanud rokkmuusikutest, DJdest ja folkmuusikutest, kuna filmidesse sobib palju eri muusikažanre ja -stiile. Peamine on hästi tunnetada draamat ning mõista, kuidas muusika võiks sellele kaasa aidata.

    Miks on vaja õppida filmiheliloomingut? Võib ju ise nokitseda … Milliseid eeliseid kool annab?

    Usun, et sama on iga kunstialaga. Jah, võid ise otsida, proovida, katsetada. Kui jätkub järjepidavust ja õnne, siis on lootust saada osavaks ja edukaks. Õppimine aga kiirendab seda protsessi, sest on äärmiselt kasulik, kui vilunud meister vajalikul ajal juhtnööre jagab.

    Mitmes koostööfilmis oled osalenud?

    Praegu töötan Taani-Belgia-Eesti-Rootsi filmi „Erna on sõjas“ kallal. Hollandis elades osalesin paaris kaastootmisprojektis, mis polnud küll Eestiga seotud. Hollandi-USA, Hollandi-Belgia, Inglise-Prantsuse …

    Kas koostööfilmide puhul on muusikalooja rahvus ja helikeel tähtis?

    Oma kogemuse põhjal ei ütleks, et rahvus on oluline – võib-olla ainult juhul, kui spetsiifiline muusikaline kogemus või helikeel on kuidagi seotud filmi sisuga. Aga üldiselt on filmimuusika – nagu ka muu muusika – väga universaalne.

    Kas kuulud mõnda filmiheliloojate esindusorganisatsiooni?

    Praegu mitte, kuid osalen mitmes filmiheliloojate foorumis ja online-grupis. Info vahetamiseks on sellised kohad äärmiselt väärtuslikud, sealt on väga palju õppida ning üritan ka ise sinna teisi aidates panustada. Väljaspool filmi­muusikat olen liitunud Game Audio Network Guildiga, mis on mõeldud videomängu erialal töötavatele heliloojatele ja helirežissööridele.

    Miks on tsunftid ja gildid kasulikud?

    Põhjuseid on erinevaid. Alati on huvitav kolleegidega suhelda, üksteise käest midagi uut õppida. Kuid sellised organisatsioonid võivad ka praktilistes küsimustes väga kasulikud olla, anda oma liikmetele näiteks juriidilist nõu lepingute, õiguste jms kohta. Väga tähtis on ka teenuste maksumus: liidud tihtipeale reguleerivad hindu või vähemalt annavad oma liikmetele ettekujutuse sellest, mis nende teenused tegelikkuses väärt on. Filmimuusika valdkonnas on kahjuks tihe konkurents ning selle tulemusel on turg väga kaootiline – liidud aitavad seda enamasti reguleerida.

    Kas Eestis võiks olla midagi selle­sarnast?

    Kindlasti võiks. Kuigi filmimuusika eriala Eestis alles areneb, siis võib-olla olekski lihtsam võimalikult varakult selline organisatsioon luua, alustuseks kas või piiratud kujul.

  • COVID-19 õppetunnid eluruumide kavandamiseks

    MARGIT MUTSO

    Uus kroonviirushaigus on surunud suure osa Eesti inimestest koduseinte vahele juba peaaegu kaheks kuuks. Kodust on saanud ühtaegu puhke- ja tööpaik, kool ja lasteaed. Selles olukorras tulevad eluaseme puudused esile kiirelt ja valusalt. Kogu perega koos hommikueinet ja õhtust süüa või nädalavahetusel suure laua ümber muljetada on tore, aga kui samal ajal tuleb teha igapäevatööd ja õppida, läheb juba kahel inimesel ühes ruumis tegutsemine raskeks. Ühismeedias levivad naljavideod e-koolis osalevate laste taustal virvendavatest vanematest, kes pole end veel korralikult riidesse jõudnud panna, raadiosaadete taustal kostavad laste kilked ja koera klähvimine, videokoosolekutel osalevad kaudselt ka abikaasad jne. Kiire järeldus: kui inimesed peavad kodus töötama ja õppima, on igaühel peres vaja oma tuba, mille ukse saab enda järel kinni tõmmata.

    Omaette olemise koht

    Tegelikult on igal inimesel vaja omaette olemise kohta, sõltumata sellest, kas riik vaevleb pandeemia küüsis või on täitsa tavaline rahulik aeg. Mäletan hästi oma lapsepõlve, kui pidin õega tuba jagama. Milline õnn oli see, kui ühel päeval saime endale eraldatud toaosa teine teisel pool kappi. Olgu ruum ebaproportsionaalne või imetilluke, peaasi et oma, selline, kuhu keegi niisama koputamata sisse ei torma.

    Kõigil pole mitme magamistoa soetamise võimalust, kuid riik on teinud omalt poolt eraldatud eluruumide projekteerimise bürokraatia eriti keerukaks. Eestis reguleerib eluruumide loomist määrus, kus on sätestatud väga täpsed nõuded, milline on eluruumiks sobilik tuba, tööruum või köök. Üsna sageli vaatan määrusepügalaid kaunis nõutult – kelle huvides on tehtud selline dokument? Eesti inimene saab ehk edaspidi otsustada, kus, kuidas või kas üldse oma pensionisammast kasvatada, aga selle üle, millises ruumis ta tohib elada, mängida, magada või süüa teha, ta ise otsustada ei saa. Keegi ei ole pannud kirja seadust, mis keelab olla kodutu, aga kui kodu soetad, peab see olema määrusekohane, sõltumata sellest, kas oled rikas, keskklassist või puruvaene.

    Siinkohal üks näide minu töölaualt. Praegu on mul käsil ühe vana haiglamaja rekonstrueerimine elamuks. Ruumi proportsioonid ja akende asetus lubaks seal teha väga nõutud suhteliselt väikesed korterid suurema kööktoa ja mitme väikese magamistoaga. Kahe lapsega pere puhul saaksid umbes 50ruutmeetrises korteris mõlemad lapsed ja lapsevanemad endale umbes seitsmeruutmeetrise aknaga toa. Aga kus sa sellega! Määrus nõuab, et tuba peab olema vähemalt kaheksa ruutmeetrit suur. Muidugi võib ju nimetada toad panipaikadeks ja öelda ostjale, et lapsed saavad seal vabalt õppida ja magada, aga iseenesest on jabur müüa korterit, kus enamik pinnast on panipaigad. Keegi ei keela panna kaheksa ruutmeetri peale kolme või rohkematki last magama, õppima ja mängima, aga ühele lapsele väiksem tuba teha on keelatud!

    Siinkohal meenub üks tuttav, kes õppis Milanos ning üüris õpingute ajal korterit, mille pindala oli kuus ruutmeetrit. Korteris oli tuba köögitasapinnaga, mille alt sai õhtuks voodi välja tõmmata, ja sanitaarruum, mille kohal oli panipaik. Suurema elamise tarvis ei jätkunud üliõpilasel raha, aga see oli siiski parem variant kui elada ühispinnal.

    Viieruutmeetrine tuba, mis tegelikult toaks ei kvalifitseeru.

    Katusealune

    Eluruumide puhul pole määratud mitte ainult ruumi pindala, vaid ka kõrgus: vähemalt pool toast (ja ka köögist) peab olema vähemalt 2,5 meetrit kõrge. See määruse punkt mängib olulist rolli katusealuste projekteerimisel, sest sellest tulenevalt peab teinekord tubade pinda kunstlikult vähendama. Netopinna arvestus hakkab küll 1,6 meetri kõrguselt, aga selleks, et pool toa pinnast oleks 2,5 meetrit kõrge, tuleb mõnikord räästapoolne toaosa seinaga eraldada – täiesti arulage raiskamine! 1,6–2 meetrit kõrge ruum sobib hästi näiteks lastele mängimiseks või magamiseks ning avardaks tuba visuaalselt, kuid see tuleb ühe läbimõtlemata seadusepügala pärast seina taha peita. Seinatagust saab küll kasutada panipaigana, aga selle üle, kas ruumi on rohkem vaja inimestele või asjadele, võiks elanik ikka ise otsustada. Kindlasti ei ole see keerulisem küsimus kui pensionifondi valimine.

    Mõnikord on aga katusealused korterid harja all ja kõrged ning sel juhul oleks võimalik ehitada sinna sisse teine tasapind, kuhu saaks teha eraldi toad, kui seadus lubaks. Isegi siis, kui suudad poolele toast tagada 2,5meetrise kõrguse või lepid ruumiga, mis kannab ametlikult panipaiga nime, ei ole see pahatihti võimalik, sest kui teed korteris ühe tasandi juurde, muutub maja korruselisus – ja see on üldjuhul lubamatu. Maja jääb väljast täpselt samasugune, elanike ühiskasutatav pind ei muutu ja korterisisene lisakorrus ei tohiks nagu kedagi häirida, aga võta näpust! Kui planeering näeb ette kolm korrust, siis võib korrus olla kas või kümme meetrit kõrge, muidugi, kui see mahub planeeringuga määratud maja kõrguse sisse, aga kui teed korterisse lisatasapinna, on see lubamatu reeglite rikkumine. Kui inimene seda siiski pärast korteri ostmist ise teeb, võib tal ühel päeval tekkida hulk probleeme. Kui tahetakse korterit müüa, tuleb sisekorrus maha lammutada ka siis, kui ostja tahab just sellise korteri osta, sest pangad nõuavad, et kõik, mis tehtud, peab olema seaduslik, muidu ostjale laenu ei anta. Väga õige! Ehitis peab olema seaduslik, aga kirjeldatud olukorras lisandust seadustada on pea võimatu. Üks tuttav arhitekt, kes oli nõukogudeaegsesse majja oma korteri piires lastele just sellise lisakorruse teinud, tahtis lahenduse ametlikult vormistada. Selgus, et kuna kogu maja pind on lisandunud sisekorruse tõttu suurenenud, tuleb selle ametlikuks kooskõlastamiseks saada kõigilt maja korteriomanikelt notariaalne nõusolek. Majas on sadakond korterit, osa korteriomanikke elab välismaal … Püüa tuult väljal!

    Lubagem kõrvalekallet standardist

    Tulen veel kord määruse „Eluruumile esitatavad nõuded“ juurde. Kolmanda paragrahviga on sätestatud, et igal eraldi elu-, töö- ja magamistoal ning köögil peab olema vähemalt üks uks. Ukses pole ju iseenesest midagi halba, viirusehirmu tõttu on see isegi väga vajalik, aga on halenaljakas, et riik ei julge jätta isegi seda, kas sulgeda töötuba või köök uksega, inimese enda otsustada. Avatud köök võib olla, aga kui on eraldi ruum, peab olema uks vahel, avatud töönurk võib olla, aga kui on töötuba, peab olema uks ees. Sellele lisandub kohe järgmine nõue: igal elu-, töö- ja magamistoal ning köögil peab olema vähemalt üks lahtikäiv aken, et ruumi tuulutada ning tagada ruumis piisav loomulik valgus. Loomulik ventileerimine ja päikese­valgus on kahtlemata väga head, kui see on võimalik. Tänapäeval ei saa aga eluruume enam teha ilma sundventilatsioonita, sest vastasel korral ei suudeta tagada hoone energiatõhususnõudeid. Seega ei ole ruumi ventileerimiseks tegelikult igasse ruumi kindlasti avatavat akent vaja. Mõnele inimesele on aknaga köögist või magamistoast palju olulisem see, et tal on üldse koht, kus süüa teha või magada. Siinjuures meenuvad vanad uhked tööstushooned, mida korterelamuteks renoveeritakse ja kus on väga sügavad ruumid. Kui on ilus avar suurte akendega köögiosaga elutuba ja magamistuba või tööruum saab valgust kaudselt näiteks läbi klaasukse või -seina, siis ei pruugi see olla sugugi halvem lahendus kui näiteks ainult katuseakendega väljavaateta eluruumid, mida ükski määrus ega seadus ei keela.

    Kogu selle luksuse juures, mida eluruumide puhul nõutakse, on aga paar väga tagasihoidlikku paragrahvi selle kohta, et vee ja tualeti puudumisel peavad need olema tagatud hoones või hoone teenindamiseks määratud maa-alal. Ühiskäimlatega hoovi peal on raske pandeemiaga võidelda! Meil on veel renoveerimata tsaariaegseid puitmaju, kus see tõesti nii on, aga uutes elamutes ei kujuta sellist lahendust hästi ette, eriti eelkäsitletud nõuete kõrval.

    Statistika kohaselt elab umbes 284 300 Eesti inimestest vaesuses ja lähiaeg ei tõota siin leevendust. Vastupidi. Mitte ükski seadus ei taga inimesele kodu, heal juhul voodi varjupaigas, aga eluruumidele esitatud nõuded tõstavad korteri hinna sellisele tasemele, et isegi keskklassi pere ei pruugi leida vajaliku tubade arvuga taskukohast korterit, ei üürimiseks ega ostmiseks. Turul pakutav on täpselt seaduste nägu ning võimalust osta esialgu odav korter, mis on mõnes punktis allpool määrusega kehtestatud nõudeid, ei ole. Miks ei või korteriturg ise olukorda reguleerida? Kui riik ei suuda tagada kõigile jõukust ja eluaset, siis ei ole ka õigust öelda, milline peab olema eluase, kus inimene elab. Eluruumi standard on ehk küll vajalik, aga sellest peab olema võimalus mingis ulatuses kõrvale kalduda. Kui riik pelgab, et inimene ei pane kodu ostes tähele, et tema eluruum ei vasta standardile, võib ju sätestada, et kõrvale­kalded peavad olema müügi­dokumentides eraldi välja toodud ja notar peab need kõva häälega ette lugema.

    Rõdud

    Seoses COVID-19 meenub kohe üks oluline arhitektuuridetail – rõdu. Ühismeedias ringlevad vahvad videoklipid itaallaste rõdukultuurist: seal suheldakse, tantsitakse, lauldakse, mängitakse pilli, juuakse veini ja turgutatakse elurõõmu. Eestis rõduelu päris nii lustlik ei ole, aga sellel on oluline koht meilgi.

    Jaanuari lõpul rääkisin rõdu vajalikkusest Vikerraadio kultuuriuudistes.* Selleks ajaks ei olnud viirus veel Eestimaad vallutanud, aga rõdust rääkima sundis mind see, et uusehitustel rõdud pahatihti puuduvad. Kinnisvaramaakler, kellega seda teemat arutasime, ütles, et inimesed otsivad järjepidevalt rõdudega kortereid, nii ostmiseks kui ka üürimiseks, aga neid naljalt ei leia. Rõdu hindavad linnas peaaegu kõik: noored emad, kellel on mugav laps rõdule magama panna, rohenäpud, kellele rõduääred annavad võimaluse kasvatada lilli või maitsetaimi, kontoritöötajad, kes saavad mingigi D-vitamiini annuse kätte rõdul hommikukohvi juues jne.

    Rõdu oskavad aga kõige paremini hinnata need, kelle liikumine on piiratud, kes iseseisvalt välja minna ei saa. Need, kellele ainumas koht, kus olla päikse ja värske õhu käes, nautida lilli, linde ja putukaid, ongi see mõneruutmeetrine konstruktsioon maja fassaadil. Neid ei ole vähe, aga eriolukorra väljakuulutamisel said paljud tunda, mida tähendab olla vang omaenese kodus.

    Miks rõdusid ei tehta? Vastuse annab taas pilk kehtivale seadusandlusele, täpsemalt määrusele „Ehitise tehniliste andmete loetelu ja arvestamise alused“, kus on sätestatud, et ka konsoolne rõdu arvestatakse ehitsealuse pinna hulka. Planeeringud on pahatihti tehtud nii, et ehitusalune pind kattub täpselt lubatud ehitatava brutopinnaga. Kui arendaja otsustab teha majale rõdud, siis tähendab see, et suletud müüdavat pinda jääb selle võrra vähemaks. Rõdu eest ei maksa aga keegi sama palju kui eluruumi eest ning arendaja kasum väheneb. Siinjuures on huvitav nüanss, et kui majale tehakse näiteks päikesekaitsevarjestus või alla kahe ruutmeetrise horisontaalpinnaga varikatus, mis ei toetu maapinnale, siis seda ehitisealuse pinna hulka ei arvestata. Niipea aga, kui lisada sellele piire ja muuta konsool rõduks, saab selle projektsioonist hoonealune pind.

    Vikerraadio rõduteemalisele mõtteavaldusele tuli nii palju tagasisidet, et toimetajad otsustasid teemat veelgi lahata ja kutsusid 11. veebruaril rõdude projekteerimisest vestlema Tallinna linna­arhitekti Ignar Fjuki. Tema esimesest lausest oli selge, et oleme sel teemal kardinaalselt eri arvamusel.

    Erinevalt minust väidab linnaarhitekt, et rõdusid on uusarendustes liigagi palju, näiteks bussijaama kandis, ning ta pole kunagi näinud seal mingit tegevust. Ta ise elab neljandal korrusel raadiomaja lähedal ning tema aknast paistab 12 rõdu, kus on tegevust näha vaid ühel – sinna pandavat jõulude ajal tulesäras jõulukuusk.

    Siinkohal julgen väita küll vastupidist. Peaaegu kõik kortermajad, mille projekteerimisel olen osalenud, on rõdudega ja minu suureks rõõmuks ei saa öelda, et need leiavad vähe kasutamist. Kui ka seal liikumist pidevalt ei ole näha, siis ei tähenda see, et rõdud on kasutuseta. Rõdul on suur väärtus ka keskkonna kujundajana: lilli täis rõdud on peale silmailu ka toidulaud linnaputukatele, nood omakorda linnalindudele ja veidi loodust kulub linnas ikka marjaks ära.

    Muidugi võiks rõdu täpsema kasutusvõimaluse läbi mõelda juba maja projekteerimisel. Kõige olulisem on rõdu proportsioon: võib olla pikk majafassaadil kulgev rõdupind, aga lauda ja toole sinna hästi ei paiguta. Teine viga, mida olen tihti märganud, on see, et rõdupiirded tehakse elegantselt õhulised, aga taimepotte pole panna kuhugi. Ja siis algab omalooming, mis ei pruugi maja üldilmele kasuks tulla.

    Paljud kasutavad rõdu külmal ajal n-ö sahvrina, kus hoida toiduaineid, mis külmkappi ei mahu. Nüüd, kui inimesed ei taha iga päev poes käia, on see teema eriti aktuaalne. Sellele võiks ka projekteerimisfaasis mõelda: kilekotid lahtisel rõdul ei ole ilus vaatepilt. Pigem võiks olla mingis seinas riiulite-kappide süsteem või topeltsein, mille taha toidukraam peita.

    Kõige olulisem rõdu kasutamisel on aga ikka asend: kui rõdult avaneb ilus vaade ja sinna paistab piisavalt päikest, on see kindlalt kasutuses.

    Linnaarhitekt on seisukohal, et kehtiv ehitusseadus annab piisavalt vabad käed teha hoonetele kui tahes palju rõdusid ja küsimus on pigem ahnetes arendajates, kes tahavad võtta arendusest maksimumi. Kui lubada rõdupind ehitusalusele pinnale lisaks, siis teevad need ahned arendajad majade ümber rõdude vööd ja lõpuks oleks näiteks krunt lubatud 15 protsendi täisehitamise asemel 30 protsendi ulatuses täis ehitatud ja hoone maht kaks korda suurem. Kui määrata rõdudele aga eraldi täisehitusprotsent, näiteks kümme protsenti, siis oleks see vihje arendajale, et nii tulebki teha. Isegi need, kes praegu ei tahagi arendusest maksimumi võtta, hakkavad tema arvates sel juhul selliseid maju kavandama ja kõik majad on lõpuks ühesugused.

    Arutasin seda teemat ühe tuntud kinnisvara-arendajaga, et kui ahne ta on ja kas ta teeks võimaluse korral oma arendustes maja mahus rõdusid juurde. Oleks see kasumlik? Vastus oli kindel ei. Ehitus on väga kallis ja maja mahu ulatuses konsoolseid rõdusid teha on nii kulukas, et korteri müügihind ei kannata seda välja. Kolm-neli ruutmeetrit rõdupinda on täitsa piisav, ehkki rõdusid väga tahetakse. Keegi ei ole aga nõus maksma ebaproportsionaalselt suure rõdupinna eest.

    Miks peaksid sellise lisavõimaluse juures esialgu ahnusest vabad arendajad ka ahneks muutuma, sellest mõttekäigust ei saanud ma päris hästi aru.

    Linnaarhitekt tõi välja veel ühe teema: rõdude kinniehitamise. Seda on palju näha Musta- ja Lasnamäel. Fjuk meenutas, et arhitektina sai ta kunagi ülesande teha just selline rõdulahendus, et sein rõdu ja eluruumi vahel on maast laeni klaasist ja rõdu ise põhiosa aastast suletud, nii et rõdust kujuneb eluruumi laiendus.

    Siinkohal tuleks ehk täpsustada hooneosade nimetusi: suletavat soojustamata rõdu võiks nimetada pigem verandaks, soojustatud klaasosa on aga juba eluruumi osa. Ja kui jutt käib rõdude projekteerimisest, siis on mõeldud konsoolseid lahtisi rõdusid, mida ei saa klaasidega sulgeda. Katusepealsetel ja maapinnal on terrassid.

    Pandeemia teema juurde tagasi tulles teen majandusministeeriumile ettepaneku vaadata kogu eluruumi (ja muidugi ka teiste hoonete) teema põhjalikult üle. Mõelda tuleks ka sellele, mis juhtub linnakorteris siis, kui ei tohi üldse välja minna (kiirituse, mürkgaaside lekke korral) näiteks kuu aega, kui linnas pole kuu aega üldse elektrit ja küttesüsteemid ei tööta (looduskatastroof) või ei saa tarbida kraanivett (reostus) jne. Uus kroonviirushaigus on andnud hea õppetunni, aga see ei pruugi jääda kõige rängemaks eriolukorraks.

    * Margit Mutso, Arhitektuurikommentaar. Rõdu väärtusest. – Vikerraadio 28. I 2020. https://kultuur.err.ee/1028927/margit-mutso-arhitektuurikommentaar-rodu-vaartusest

  • Inetu pardipoeg

    ELS HEINSALU

    Dante Alighieri „Jumalik komöödia“ on maailmakirjanduse suurteos hoolimata sellest, et Dante on teosesse pannud väga palju, mille kohta võib öelda non-fiction: tema kaasaegsed inimesed, poliitiline ja ajalooline olukord, keskaegne teoloogia ja muusika­teooria, ettekujutus maailmast ja kosmosest, teaduslikud teadmised ja tehnoloogia. Dante kirjutab näiteks gravitatsioonist, Lõunaristist, tsüklonite tekkimisest, liikumise suhtelisusest, valguse levimisest ja peegeldumisest, veskitest, prillidest, kelladest ja kompassist.

    Nüüd, kui Eestis ilmub lasteraamat sada aastat tagasi elanud tüdrukust, kes tikkis oma õele ilusa punase seeliku, siis otsustavad kolm tarka, et see ei ole ilukirjandus, ja kuna see ei ole ilukirjandus, siis ei ole see ka lastekirjandus. Just nii tuleb välja Eesti Kultuurkapitali lastekirjanduse aastapreemia žürii liikmetega tehtud intervjuust.* – Oleks see tüdruk seitsme maa ja mere taga elanud, aga ei, ta elas siin samas vanal Läänemaal; või oleks ta lahkelt haldjalt saadud hõbeniidiga selle kõige kaunima seeliku tikkinud, aga ei, ta tikkis tavalise värvitud villase lõngaga; või oleks ta selle seelikuga vähemasti kuningale silma jäänud ja tolle naiseks saanud … siis oleks see olnud ilus muinasjutt ja tõeline kirjandus ja ning kolm tarka oleksid võinud omakeskis arutada, kas see raamat võinuks või ei oleks võinud kultuurkapitali lastekirjanduse aastapreemia vääriline olla. Nüüd jäi see arutelu aga ära.

    Lapsevanemana, kes on ühtlasi maksumaksja, kergitan sellise asja peale kulme. Albert Einstein olevat küll öelnud, et kui tahate, et teie lapsed oleksid targad, lugege neile muinasjutte, ning kui tahate, et nad oleksid väga targad, lugege neile veel rohkem muinasjutte, kuid millalgi võiksid lapsed hakata ka midagi muud kui ainult muinasjutte lugema. Mulle meeldiks, kui ka neid raamatuid väärtustataks, mitte ei lükataks kõrvale. Teisalt, mille poolest on see kõige ilusama seeliku lugu või kunagi elanud teadlaste lood või siis need jutud, kus lastele muu sees mingeid elulisi nähtusi seletatakse, kehvemad kui 100% fiction-jutud? Kusjuures näiteks Newtoni õuna lugu peetakse rohkem muinasjutuks kui tõestisündinud looks.

    Natuke lastekirjanikuna tundub mulle veidi ebaõiglasena, et täiskasvanute kirjanduses on mitu kategooriat – proosa, luule, näitekirjandus, esseistika, lisaks vabaauhind ja tõlkeauhinnad –, aga lastele kirjutatu on kõik üks lastekirjandus. Täiesti vastuvõetamatu on see, et sellest praagitakse välja suur osa (eelmisel aastal viiendik), pannes külge alavääristava sildi „aimekirjandus“.

    Itaalias näiteks on hoopis paremini korraldatud. Suurimaks tunnustuseks lastekirjanduse alal on 1982. aastal loodud Anderseni auhind, mida antakse välja viies vanusekategoorias (jah, teate ju küll, et kolmene ja kolmeteistkümneaastane on ikka väga erinevad, ning samuti kirjandus, mida nad tarbivad) ning lisaks veel mitmes erinevas kategoorias, kaasa arvatud parim populaarteaduslik lasteraamat.

    Teadlasena vaatan sellele kõigele eriti nukra pilguga: Eestis on populaarteaduslik kirjandus nagu inetu pardipoeg, keda kõik enda juurest minema ajavad. Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitalis otsustatakse, et see ei ole kirjandus ja nemad seda ei toeta (lasteraamatute puhul on seda siiski tehtud). Teadusagentuur on küll viimasel kolmel aastal populariseerimistoetusi ka raamatutele jaganud, aga kokku on toetus eraldatud kõigest kaheksa raamatu väljaandmisele, kusjuures toetatakse üksnes kirjastamiskulusid. Lasteraamatuid on seal hulgas olnud kõigest üks, kui ma ei eksi.

    Meie teadmiste- ja teaduspõhises ühiskonnas on populaarteaduslik kirjandus eraettevõtete ja üksikisikute mure ja lõbu. See ei kuulu ei siia ega sinna ning peab ise vaatama, kuidas ellu jääda. Eriti kaua ja kaugele me niimoodi ei purjeta, kristallihaldjad peibutavad meie laevukese karidele.

    * Ilona Martson, Lastekirjanduse laev seilab endisel kursil. Vestlusring. – Looming 2020, nr 4.

  • Appi, trollid lõhkusid akna!

    TRISTAN PRIIMÄGI

    Kriisijärgsetes tulevikuennustustes ollakse enamjaolt ühisel nõul ühes asjas: internet jääb senisest enam meie elu reguleerima ka pärast piirangute lõppu. Füüsilised teenuse- ja kaubapakkujad peavad läbi mõtlema, milline saab olema nende funktsioneerimismudel koroonajärgses maailmas. Nii ka filmisektoris.

    Suures filmiäris lahvatas sõda, kui Universal otsustas tuua filmi „Trollide maailmaturnee“1 hõreda kinolevi kõrval ja samal ajal, 10. aprillil, välja ka voogedastusplatvormidel. Filmi saatis internetis enneolematu edu ja kasum on kasvanud üle 100 miljoni. Teenimissoov raskel ajal on mõistetav, aga paraku rikuti sellega nn leviakna mitteametlikku reeglit, et filmi väljatoomise vahele suurtel ja väikestel ekraanidel peaks jääma umbes kolmekuune vahe. Mõnigi kord on väikeste filmidega katsetatud üheaegset väljatoomist kinos ja internetis, näiteks Steven Soderberghi „Mull“,2 mille puhul ei olnud mängus suured rahad. Trolliturnee linastamine internetis võttis aga kinodelt suure kasumi, nii et kinoketi AMC boss Adam Aron kirjutas avalikus kirjas Universalile, et pärast kinode avamist kavatsevad nende toodangut boikoteerida. Talle sekundeeris Regali kinokett: „Me ei näita filme, mis ei suvatse akendest kinni pidada.“

    Kriitik Anthony D’Alessandro on stuudiote ja kinode suhet kirjeldanud kui „telefoni hargile virutamist igal esmaspäeval, millele järgneb teisipäevane lõuna“,3 mil arutatakse nädala leviplaane. Mõlemad on lõpuks aru saanud, et teineteiseta pole võimalik eksisteerida, aga mõlemal tuleb edaspidi interneti suurema võimuga selles mudelis kohaneda. Täiesti suurepärases artiklis „Valmistugem Hollywoodi surmaks ja taassünniks“,4 spekuleerib Richard Janes võimalike arengusuundadega maailma filminduses.

    Mõnda internetiseerimisega kaasnevat muutust võib ette aimata ka Eestis. Kuna üha enam keskendub tähelepanu VOD-platvormidele, kus ei ole sisu mahupiirangut – tele- ja ka kinokava mahtu piirab ööpäeva pikkus –,
    siis on üheks platvormide omavaheliseks võistlusmomendiks kvantiteet. See aga tekitab olukorra, kus nõudlus ületab kaugelt pakkumise. Pole neid, kes kogu sisu toodaks. Kriisi eel sisenes audiovisuaalse sisu tootmisse ka mitu uut Eesti platvormi, kellele visati küll korraks koroonakaigas kodarasse, aga kokkuvõttes viirus pigem süvendab seda tendentsi. Kuna inimeste kodune AV-sisu tarbimise komme on saanud korraliku steroidisüsti otse veeni, siis on need platvormid tulnud selleks, et jääda, ja neil kõigil on meeletu huvi uue sisu järele.

    Kuhu jäävad siis selles valemis kinod? Kuna USAs läheb nüüd tühistamisele 1948. aasta murranguline nn Paramounti otsus, millega monopoli vältimiseks oli stuudiotel keelatud kinopidamine, siis koonduvad stuudiote keskused Janesi arvates edaspidi pankrotistunud ja ülesostetud kinokettidesse ning tõeline „Disneyland“ jõuab lunaparkide ja kaubanduskeskuste asemel hoopis suurtesse kinodesse, kus meediagigandid nagu Disney, Amazon ja Apple saavad pakkuda tõeliselt integreeritud ja ristturundatud kinoelamust. Eestis seisab kinodel ees keeruline otsus, kas lihtsalt filmi ekraanile toomisega on mõtet loota masside kinno kogunemisele või tuleb astuda uuenduslikke samme.

     

    1 „Trolls World Tour“, Walt Dohrn, David P. Smith, 2020.

    2 „Bubble“, Steven Soderbergh,

    3 Anthony D’Alessandro. AMC, Cineworld & Universal „Trolls“ Windows War, Deadline, 30. IV 2020.

    4 Richard Janes. Prepare for the Death & Rebirth of Hollywood. Medium, 1. V 2020.

  • Loe Sirpi!

    Riho Paramonov,  „Novaatorluse vastu ehk Miks ei tundu  Elon Musk enam nii sümpaatne“ 

    Urmas Lüüs, „XXII sajandi disainiprobleemid ehk Kuhu minna, kui oled juba kohal“

    Raivo Kelomees, „Kunstipöörete paratamatus“

    Suur pauk Tapal

    Ingmar Bergmani „Fanny ja Alexander“

    Adam Kucharski „The rules of contagion: Why things spread – and why they stop“

    Üllar ja Karl Robert Saaremäe „Johannese passioon“

    Mängufilm „Õiglus“

    Keele-elu. Erialakeel ja terminiõpe

    Art Leete, „Punane ja valge“

  • Kui eriala saab sõna

    REET HENDRIKSON, HELIKA MÄEKIVI, ÜLLE SIHVER

    Mõningasele ebaühtlusele vaatamata on erialakeelt arendatud järjepidevalt. Pärast Eesti iseseisvuse taastamist on kasutusele tulnud suur hulk abivahendeid: eesti keele instituudi keelekogud ja keelenõu, samuti uus terminihalduskeskkond Ekilex, universaalne terminitöövahend terminoloogidele ja erialakeele kasutajatele.

    Terminitöös juhindutakse haridus- ja teadusministeeriumi raamdokumendist „Eesti oskuskeelekorralduse ja terminitöö toetamise põhimõtted (2019–2027)“, kus tähtsustatakse eestikeelse terminivara loomist ja arendamist, töö tulemuste avalikku kättesaadavust, terminikehamite koostööd ja infovahetust ning terminitöö populariseerimist. Terminitööd korraldab EKI, kes tegutseb HTMi ning Eesti terminitöö juhtkomitee suuniste alusel. Kummatigi on selge, et terminitöö pole mõeldav erialainimesteta, kellel peab selleks olema soovi ja tahet.

    Erialainimese esmane tööriist on termin, seetõttu tuleb hakata arendama terminiteadlikkust, mis tähendab alusteadmisi terminoloogiast, terminiloome loogikast ja hea termini valikupõhimõtetest. Praegu tegutseb üle viiekümne termini­kehami ja igal aastal peetakse rohkelt terminoloogiat ja erialakeelt käsitlevaid üritusi. Eesti maaülikool, kaitseväe akadeemia ja Tartu ülikool on mitmel aastal kutsunud huvilisi arutlema eriala- ja teaduskeele ning terminiarenduse üle. Selgi aastal on juba saanud teoks terminipäevak „Mõtestades mõistet“, kus osales ligi 80 kolleegi 26 asutusest üle Eesti. Nimetus terminipäevak viitab praktilisele rõhuasetusele: eesmärk on ühendada teooria ja praktika, arutleda oma eriala terminite üle ning leida omandatud teadmistele tuginedes ja kolleegide kõrvalpilgu abil kitsaskohtadele lahendus.

    Hea termin on ühetähenduslik, läbipaistev (selge) ja täpne, samuti lühike, keele- ja suupärane ning heakõlaline, ent ka ajakohane ja juurdunud. Uus nähtus (mõiste) tuleb paigutada esmalt mõistesüsteemi ja selle loogikat silmas pidades valida sobiv keelekuju (termin). Sõlmküsimused, mida siinkohal käsitleme, on termini ajakohasus, tähenduse laienemine ja ülemäärane võõrmõju.

    Innukas osavõtt terminipäevakust laseb oletada, et nii terminiõppe kui ka -koostöö möödapääsmatust mõistetakse järjest paremini.

    Terminitöö pole kergete killast

    Üllatuslikult ei ole üldkasutatav ja esmapilgul selge termin raamatukoguhoidja elukutse esindajate arvates enam ajakohane, kuna töö iseloom on muutunud. Mõistele leiti terminipäevaku arutelu käigus kaks võimalikku keelekuju: infotar ja infohoidja. Võimalik, et kasutajad leiavad hoopis mingi kolmanda nimetuse, ent termini raamatukoguhoidja juurdumust arvestades pole see kindel.

    Tähenduse laienemist ja sellega seotud mõtte (mõiste) hägustumist kohtame näiteks sõna meedia puhul. Ülekasutuse tõttu on ähmastunud selle tähendus: keelendit kasutatakse nii algses, massiteabevahendi tähenduses kui ka sõnade ajakirjandus, televisioon ja internet sünonüümina. Öeldust tingituna on tekkinud mõistet hägusaks jätvad keelekujud, nagu meediamaja, uudismeedia või meediaväljaanne. Vormilisest küljest süvendab probleemi sõna meedia mitmuslikkus (ladina tüvi), mida keelekasutaja ei taju.

    Ootuspäraselt seostub enim terminiküsimusi inglise keele ülemäärase mõjuga. Kiiresti muutuvas maailmas lisandub teiste keelte kaudu ohtralt uusi mõisteid, mida on vaja kuidagi tähistada. Sageli kas ei leita sobivat omakeelset vastet või ei vaevuta seda otsimagi. Nii võetakse kähku kasutusele keelend, mis ei sobi tihtilugu oma keele loogika ja eripäraga. Sellised on näiteks anglitsismid kootsing ja drive in. Esimese puhul kerkib küsimus, kuivõrd on vaja seda eristada mentorlusest. Kootsingut ei peetud terminipäevakul ei läbipaistvaks ega heakõlaliseks, ehkki terminikuju ei ole vastuolus eesti keele ülesehitusega. Kuni paremat omakeelset terminit pole leitud, levib muganduse asemel tõenäoliselt tsitaatsõna või teatud ringis juba ammu pruugis arengunõustamine. Drive in’i vasteteks on pakutud läbisõidurestorani (viidates kohale) ja luugimüüki (viidates nähtusele või tegevusele). Keeleinspektsioon on hiljuti teinud ettepaneku kasutada terminit kaasaost,1 mis sobib nähtusele või tegevusele viitavana pareminigi. Viimasel ajal võib sõna märgata ka uues ühendis „drive in testimispunkt“. Selle asemel võiks kasutada ühendeid läbisõidu-testimis­punkt, liikuv testimispunkt või proovivõtupunkt.

    Üks meie kultuuriruumi tulnud uus mõiste, millele pole veel sobivat omakeelset vastet, on advanced funeral planning (iseenda või pereliikme matuse korraldamine enne surma, sh selle eest tasumine). Võimalikud vasted võiksid olla matuse eelkorraldamine või matuse ettetellimine.

    Kõrgharidusega seostub hägune termin ettevõtlusresidentuur (industrial leave). Terminiga tähistatakse akadeemilise töötaja ajutist töötamist ettevõttes, avalikus või vabasektoris. Loomingulisi variante on ohtralt: juba levinud teadmus­siirde kõrval ka teadlasränne, tööpõige, rakenduspõige ja teadlaspuhkus. Mõiste kõiki tahke hõlmavat ja universaalset terminit terminipäevakul küll ei leitud, kuid mõttetööst said ainest Tartu ülikooli terminikomisjonid, kes valisid hiljem termini teadmussiirdepõige.

    Terminiõpe praktiliseks

    Kõrgkoolide esmaülesanne on olla kõrgetasemelise omakeelse õppe- ja teadustöö kants ning teenida ühiskonda. Nende ülesannete täitmine on tublisti raskendatud, kui ei evita ega jagata põhiteadmisi erialakeelest, terminoloogiast kui teadusvaldkonnast ning, mis tähtsaim, ei teadvustata omakeelse erialakeele olulisust. Omakeelse terminivara säilimise ja arendamise eest ei saa vastutada keegi peale erialainimeste. Veel parem tulemus sünnib siis, kui eriala- ja keeleinimene töötavad koos.

    Praegu põhineb terminitöö sageli isiklikul huvil ja missioonitundel. On juhtunud, et teadlane ei vasta terminipäringule, sest peab terminitööd sekundaarseks. Ilma tema panuseta võivad aga ühiskonnas levima hakata õigusaktid või õppematerjalid, mille terminikasutuse ja mõtteselgusega ei saa ta isegi rahul olla.

    Üks põhjusi, miks terminitööle piisavalt tähelepanu ei pöörata, on ilmselt seegi, et pahatihti on alusteadmised kasinad. Uuringu tulemused näitavad, et tõhusaim terminiõpe ja -teavitustöö toimub just õppetöö käigus.2 Seetõttu on ülitähtis suurendada just praktilise suunitlusega terminiõppe osakaalu nii bakalaureuse-, magistri- kui ka doktoriõppes. Parim viis selleks on lõimida erialakeel ja terminiõpe erialaainetega, mis eeldab muu hulgas õppejõudude senisest tihedamat ja sisulisemat koostööd.

    1 Keeleinspektsioon utsitab McDonald’sit: McDrive pole mingi tõlkimatu sõna, see tuleb eesti keelde panna! – Õhtuleht 23. IV 2020.

    2 Reet Hendrikson, Kas sõjasõna sünnib sõtta? Erialakeele tõhusus sõjandusterminoloogia näitel. Doktoritöö. Tartu Ülikooli Kirjastus, Tartu 2018, lk 59–61.

  • Lugu oma isast ehk Vene muinasjutt

    ERKKI BAHOVSKI

    Dokumentaalfilm „Sobtšaki juhtum“ („Дело Собчака“, Venemaa 2018, 117 min), režissöör Vera Kriševskaja, stsenaristid Vera Kriševskaja ja Ksenia Sobtšak, operaator Danny Salkhov, heliloojad Andrei Antonets ja Jevgeni Ignašev. Linastub 1. maist platvormil videolink.ee.

    Ksenia Sobtšaki filmilugu oma isast, Peterburi kunagisest linnapeast Anatoli Sobtšakist ja viimase protežeest, praegusest Venemaa presidendist Vladimir Putinist on ühtlasi ka lugu Venemaa vabadusest. Ksenia Sobtšak on üritanud vastata küsimusele, kuhu kadus Venemaa vabadus. Seejuures on Ksenia Sob­tšaki ülesandepüstitus toonud kaasa ületamatuid probleeme, millest film lahti ei saagi. Ksenia Sobtšak on seadnud endale ülesande jutustada lugu korraga Anatoli Sobtšakist ja Vladimir Putinist. See on osutunud veaks, sest Putini juurdetoomise tõttu ei lähe Ksenia lugu oma isast kunagi intiimseks, s.t me ei saa teada, milline oli Anatoli Sobtšak isana, ja kogu film on jäänud ikkagi poliitilisele lainele. Teisest küljest on see siiski tütre lugu oma isast, nii et erapooletust pole sellelt filmilt põhjust eeldada.

    Ksenia Sobtšak esitab filmi algul kaks küsimust: miks läks lahku Anatoli Sobtšaki ja Boriss Jeltsini tee ja miks tõi just Anatoli Sobtšak Putini suurde poliitikasse? Keerulised küsimused, kuid olulised tänapäeva Venemaa mõistmiseks. Jääb lahtiseks, kas nendele küsimustele filmis ka täiemõõduline vastus antakse. Omaette küsimus on veel see, keda see film peaks kõnetama. Ksenia Sobtšak on lugenud ise peale ingliskeelse teksti, mis eeldab, et tütre looga oma isast ja Vladimir Putinist on sihitud lääne vaatajat. Arvan, et keskmine lääne vaataja ei saa filmist tuhkagi aru: ta ei tea, kes oli Anatoli Sobtšak, ega tunne perestroika-aegset Venemaad. Ksenia Sobtšak pole olnud selles osas ka väga abivalmis, sest on andnud väga vähe tausta lugeja tekstiga ja pannud kogu filmijutustuse püsti intervjuudele. Vaevalt et Eesti nooremgi vaataja sellest filmist aru saab, kuid kesk- ja vanemaealised Nõukogude Liidus üles kasvanud vaatajad võivad ju filmis kohata nii mõndagi tuttavat. Ksenia Sobtšakil on õnnestunud tekitada sõlmitus KGBga. Filmi algul kõneleb Anatoli Šobtšak veendunult, et KGB kõrged ametnikud ei peaks kuuluma riigi juhtkonda. Samas osutab film sellele, et praegu on Venemaa president just KGB endine ametnik Putin, seejuures mõningal määral Anatoli Sobtšaki abiga. Mil määral, on miljoni dollari küsimus, sest Putin ise ütleb filmis, et tunnistas Sobtšakile üles oma kuulumise KGBsse, kuid jätkas siiski tööd tema teenistuses. Küsimus, miks lahknes Anatoli Sobtšaki ja Boriss Jeltsini tee, on keerulisem ja täpset vastust filmist ei saagi. Ent mõne vihje võib tähelepanelik vaataja tabada, sõltuvalt muidugi vaataja taustast, nagu juba öeldud. Niisiis, Jeltsin ja Sobtšak.

    1996. aasta algul oli Jeltsini populaarsus nullilähedane: tema reiting oli tagapool teiste presidendikandidaatide, kommunistide Gennadi Zjuganovi ja liberaaldemokraatide Vladimir Žirinovski omast. Paistis, et Jeltsinil pole mõtet kandideerida, sest reformimeelsete jõudude populaarsus Venemaal oli väga väike. Siis aga olevat levinud kuulujutt, et Anatoli Sobtšak tahtvat ka presidendiks kandideerida. Filmis näeme, et Anatoli Sobtšak väidab vastupidist, et tema ei soovi saada Venemaa presidendiks. Ja Jeltsin läks käima: USAst palgati valimiskampaania tiim, kes viis Jeltsini 1996. aasta suvel valimisvõidule.

    Ksenia Sobtšaki intervjuu Vladimir Putiniga on tehtud 2017. aasta lõpus ja selleks ehitati Kremlis spetsiaalne must tuba.

    Võib-olla oli siiski asi Jeltsini palju räägitud poliitilises vaistus: segastes oludes ja sõprade-vaenlaste vahetudes õnnestus tal ikka peale jääda. Anatoli Sobtšak seda ei suutnud ja siit tõukubki kahtlus, kas 1996. aastal Jeltsin ikka kartis teda tõsiselt ja otsustas sellepärast uuesti presidendiks kandideerida. Kobamisi oletades küll, kui Zjuganovi ja Žirinovski vastas oleks 1996. aastal olnud Sobtšak, oleks viimasesse vooru pääsenud kaks esimest.

    Kuna Sobtšak oli kaotanud 1996. aastal Peterburi kubernerivalimistel oma asetäitjale Vladimir Jakovlevile, siis missugused oleksid olnud tema võimalused Zjuganovi ja Žirinovski vastu? Filmis tuleb hästi välja, kui lühike on rahva mälu: 1991. aasta kangelase staatus ei lugenud 1996. aastal suurt midagi, pealegi oli Jakovlevi poolt ka raha. Seda imetlusväärsem – mööngem, et meedia abiga – paistab Jeltsini võit. Oli ju tema 1991. aasta põhikangelane.

    Muidugi võis tüli põhjus peituda varasemas: kui Anatoli Sobtšak toetas Mihhail Gorbatšovi, siis tähendas see Jeltsini vastaspoolel olemist. Millegipärast pole Ksenia Sobtšak saanud kaamera ette Gorbatšovi, kes oleks kindlasti saanud mõnele seigale valgust heita. Jääb vaid küsida, kas Gorbatšov ei tahtnud intervjuud anda või ei pidanud filmi tegijad teda oluliseks.

    Küll aga räägivad filmi kasuks inter­vjuud mitme Venemaa tippu kuuluva inimesega, olgu selleks Vladimir Putin ise või ka Dmitri Medvedev. Ajaloos esimest korda on andnud intervjuu ka Vene kaardiväe ülem Viktor Zolotov. Intervjuu Putiniga on tehtud 2017. aasta lõpus ja selleks ehitati Kremlis spetsiaalne must tuba. Intervjuude jadast eristub ka kunagine Urmas Oti intervjuu Anatoli Sobtšakiga, kuid sellega seos Eestiga ka piirdub, ehkki Sobtšakil (ja temaga koos ka Putinil) seoseid perestroika ajal Eestiga oli.

    Intervjuud on väärtuslikud. Putin räägib, miks ta toetas omal ajal Sob­tšakki, ehkki viimase vastu oli algatatud kriminaaljuurdlus. Hästi iseloomulik Venemaale on lootus, et asja annab lahendada, kui kohtuda Jeltsiniga – kohtu peale pole mõtet lootma jääda. Säärane olukord on 1990. aastate keskpaigast vaid süvenenud, meenutagem kas või Sergei Magnitski kaasust.

    Putini ja Ksenia Sobtšaki suhe on selles loos kõige skisofreenilisem. Ksenia Sobtšak, Putini mentori tütar, küsib teda intervjueerides, kas Putini arvates oleks tema isa osalenud Putini-vastastel meele­avaldustel. Muuseas, selleks ajaks pidi Ksenia Sobtšak olema otsustanud, kas ta kandideerib ka 2018. aasta presidendi­valimistel, seega Putini vastu. Tagantjärele paistab olukord veelgi skiso­freenilisem, kuna teame, et Ksenia Sobtšak sai 1,68 protsenti ja Putin 76,69 protsenti häältest.

    Ülima tõenäosusega seadis Putin intervjuu toimumiseks mingisugused eeltingimused – Ksenia Sobtšakile ongi ette heidetud Putini apoloogiat. Kui tulla aga tagasi loo algusse, siis ilmselt taipas Ksenia Sobtšak, et kui ta tahab jutustada lugu nii oma isast kui ka Putinist, ei saa ta viimase suhtes olla väga vaenulik.

    Kui lisada veel kahtlused, et Ksenia Sobtšak polnud 2018. aasta presidendivalimistel algusest peale tõsiseltvõetav kandidaat, vaid aitas ehitada Potjomkini küla, kandideeris lihtsalt sellepärast, et näidata, justkui valitseks presidendivalimistel mingisugune konkurents, läheb pilt veelgi segasemaks.

    Kuid, nagu öeldud, on intervjuudes ka väärtuslikku. Tõdemus, et Putin ei valinud Anatoli Sobtšaki teed, annab aluse mõistmaks tänapäeva Venemaad. Putin ei tahtnud olla Anatoli Sobtšak – ta ei tahtnud olla reedetud, nii nagu reetis Sobtšaki tema enda asetäitja.

    Putin on kahetsenud Nõukogude Liidu kokkukukkumist. Sestap tuli tugevdada Venemaad ja hoida lõa otsas ka Venemaa naabreid. Baltimaade lahkumine Venemaa mõjusfäärist on seda ärritavam. Võimu enda hoidmise küsimuse võti tuleb Anatoli Sobtšaki kogemusest: võim peab olema kindlates kätes ja usaldada võib vaid piiratud ringi inimesi. Võib-olla on Sobtšaki reetmise kogemus Putinile nii sügavale hinge pugenud, et sellest lähtuvalt õiendatakse arveid ka Venemaa reeturitega. Aleksandr Litvinenko surm plutooniumiga mürgitamise läbi ja Skripalide mõrvakatse novitšok’iga on vaid mõned kurvad näited.

    Võib-olla soostus Vene tippjuhtkond Ksenia Sobtšakiga rääkima peale Putini otsese seose tõttu Anatoli Sobtšakiga ka asjaolu ajel, et Sobtšak oli n-ö puhta hingega poliitik. 2000. aastal surnud Sobtšak ei jõudnud näha Putini režiimi kuritarvitusi, meedia lämmatamist, Gruusia ja Ukraina sõda. Anatoli Sobtšak on n-ö puhas poiss – ütleb ju Putin otse, et tema polnud Sobtšaki süüs sada protsenti veendunud. Mõneti peegeldavad need intervjuud – või Ksenia Sobtšaki kujutelm – igatsust ideaalse, õiglase Venemaa järele. Muinasjutte ongi lihtsam rääkida kui nendes elada.

  • Punane ja valge

    ART LEETE

    Animismi ja kommunismi kokkupõrge oli Siberi soomeugrilastele värvide võitlus. Saja aasta eest Siberis võimu saanud enamlased sattusid soome-ugri mütoloogilisse maailmapilti, sellest ise aru saamata.

    Maailmade värvid

    Handi ja neenetsi mütoloogias jaguneb maailm kolmeks – ülemiseks, keskmiseks ja allilmaks. Keskel elavad inimesed, ülailmas elu andvad ning allilmas haiguste- ja surmajumalad. Ülemist ilma ühendavad meiega päevakaar, jõelätted ja kasepuu. Valgetele jumalatele ohverdatakse valge põhjapõder, valge kangas ja hõberaha. Alumine ilm on aga punane ja must. Allilm jääb öökaarde, jõesuudme poole, inimeste surma­paikadesse, tumeda kuusepuu juurtesse. Ülailm on taevas ja allilm maa all, aga ometi on mõlemad ka keskmises maailmas olemas.

    Veekeerised viivad alumisse ilma. Surnud mehe koda kuulub allilma, ta elab seal koos surmavaimudega, ehkki mahajäetud maja asub samal ajal ka keskmises ilmas. Metsalaagrist ülesvoolu jäävad alad kuuluvad ülailma, nagu ka metsaonni tagaseina tagune ala (kus asub kaitsevaimukujudega sammas­ait) ja pööning (kus hoitakse hingenukke ja muid pühasid esemeid). Pimedal ajal ei taha handid ega neenetsid väljas liikuda, sest siis on kogu inimeste maailm allilma olevuste kontrolli all.

    Handid ja neenetsid valisid pärast oktoobrirevolutsiooni Vene kodusõjast alates valgete poole. Truudus mütoloogilisele värviloogikale hakkas aga hantidele ja neenetsitele kohe pahandusi kaela tooma.

    Allilma isanda pesa

    1930. aastate alguses rajati hantide ja metsaneenetsite maale Kazõmi jõele kultuuribaas. Kultuuribaasid oli näidisasulad, kus leidus kogu moodsaks eluks hädavajalik infrastruktuur, näiteks kauplus, haigla, veterinaarpunkt, agronoomiakeskus, ladu, põhjapõtrade laenutamise punkt, raamatukogu ja kultuurimaja. Ent esmajoones oli siiski tegu kommunistlike misjonijaamadega põlisrahvaste plaanipärasele kultuurilisele arengule kaasaaitamiseks. Tegutsesid „punased püstkojad“ (mobiilsed agitatsiooni toetusvahendid rändlevate ja metsas hajali elavate põliselanike külastamiseks), kogu kultuuribaas riputati täis punalippe ja loosungeid (loomulikult punasel kangal) ning kultuurimajja sisustati kommunismi üritust ja partei juhte ülistav punanurk. Handid ja neenetsid, kelle hüvanguks kõike seda tehti, käisid aga kultuuribaasist suure kaarega mööda.

    Kommunistid ei osanud aimata, et liialdused punase värvi kasutamisel ei mõjunud animistlikult meelestatud põliselanikele ligitõmbavalt. Pealegi on handi usundis allilma isanda nimi Kul. Seega tegid handid ja neenetsid loogilise järelduse, et venelased ehitasid surnute riigi valitsejale pesa (kultuuribaasi nimetuse venekeelse lühendi – kultbaza – kasutamine suhtluses teeb assotsiatsiooni eriti ilmseks).

    Punaste reformid andsid metsatundras esimese tagasilöögi, kui 1931. aastal avati kultuuribaasis kool. Entusiastid korjasid handi ja metsaneenetsi lapsed ümberkaudsetest metsadest väevõimuga kokku ja viisid minema. Lapse­vanemad sellega aga ei leppinud. Ühel talveööl rünnati kultuuribaasi, viidi lapsed minema ja kästi kool kinni panna. Seda nõukogude ametnikud ka tegid.

    Valgete tagasitulek

    Järgmised kaks aastat valitses Kazõmi kultuuribaasi ümber rahu ja vaikus. Siis hakkasid punastel taas käed sügelema. Kõigepealt saadeti artell kultuuri­baasist 400 kilomeetri kaugusele Jumala järvele (või Taevasele järvele, neenetsi keeles Num To, handi keeles Torum Lor) kala püüdma. Paraku on tegemist Lääne-Siberi põlisrahvaste kõige pühama järvega. Num To on isegi jumalakujuline. Selle kitsamas osas on kaks saart ja laiemas osas üks suurem, mis on jumala silmad ja süda. Järv asub ühes Lääne-Siberi kõrgemas punktis, olles seega üle tohutult suure maa-ala taevale ja ülailmale kõige lähem pühakoht.

    Põliselanikud võtsid artellilt kalapüügivahendid ja panid kalurid koduaresti. Sõnumid sellest jõudsid kultuuribaasi. Kalurite vabastamiseks ja ideoloogilise selgitustöö tegemiseks saadeti kultuuribaasist Num To äärde mitu agitbrigaadi. Juhuks, kui põliselanikud osutunuks kulakuteks ja nad tulnuks kohe hävitada, kuulusid näitliku agitatsiooni vahendite hulka tulirelvad ja pommid. Veenmistöö ei õnnestunud, sest põliselanikud ei soovinud, et neid pommidega agiteeritaks ning varjusid metsa.

    Ühe agitbrigaadi liige, tšekist Polina Šnaider läks Num To järve suurele saarele ja tulistas seal jumalakujusid, et selgitada hantidele ja metsaneenetsitele animismi ebatõepärasust. Paraku on selle saare külastamine naistele keelatud. Jumalad teatasid seejärel handi šamaanidele, et valged väed tulevad Obi jõe ülemjooksult tagasi ning punaste võim kaob. Levisid plakatid, millel narkomvoenmor1 Kliment Vorošilov poseeris valges mereväemundris, taustal valged purjelaevad. Nii sai Klimist tahes-tahtmata hantide ja metsaneenetsite jumal, kes innustas põliselanikke ülestõusule. Põliselanike võitlust juhtinud šamaani meenutatakse kui Valgepead ja levisid jutud valgest ohvitserist, kes varjas end kodusõjast saati metsas ning asus nüüd uuesti punaste vastu võitlusse. Num To saare rüvetamine punaste poolt käivitas valge värvi animistlikust motiivist kantud vastuhaku,2 mida põliselanikud meenutavad kui Kazõmi sõda. Handid ja metsaneenetsid tapsid viis venelasest agitbrigaadi liiget, teiste seas ka Šnaideri. Selle peale toodi Kazõmile Punaarmee ja julgeolekuvägede võitlussalgad, kes mitu kuud kohalikke tapsid ja vangistasid. Vaid korra hakkasid põliselanikud veel vastu, tappes lumises lahingus neli punaväelast. Hantide ja metsaneenetsite sõjategevus seisnes põhiliselt metsa ja tundrasse varjumises, kuni see oli võimalik. Punaste tapatalgutes kaotas elu 400 Kazõmi jõe 1700 põliselanikust. Punased küll võitsid, ent hantide ja metsaneenetsite õnneks ei kestnud Nõukogude võim eriti kaua.

    1 Narkomvoenmor – vn народный комиссар по военным и морским делам ’sõja- ja mereväeasjade rahvakomissar’. Kliment („Klim“) Vorošilov oli selles ministrikohale vastavas ametis aastatel 1925–1934.

    2 Konflikti vägivaldseks muutumise põhjused olid siiski mitmekesisemad ja väga tõsised. Šamaanide represseerimine juba käis, kollektiviseerimine (põhjapõtrade riigile võtmine) samuti. Põliselanike jumalate solvamine oli samuti väga ränk tegu.

  • Pealelend – Kairi Janson, Eesti Keele Instituudi koordineerijaterminoloog

    AILI KÜNSTLER

    29. aprillil tegi Eesti terminitöö juhtkomitee otsuse toetada 2020. aastal 31 terminikomisjoni. Kui palju laekus taotlusi?

    Terminikomisjonide toetamise konkursile laekuski 31 taotlust eri valdkondade terminikomisjonidelt. Niisiis toetati kõiki taotlejaid, kelle leiab veebilehelt terminoloogia.ee.

    Kas kõik panustavad ka Ekilexi terminibaasi?

    Kuigi enamik baase on Ekilexis, ei tööta päris kõik veel seal. Praegu ongi Ekilexi ülemineku aeg: keskkond avati kasutajatele alles mullu sügisel. Loodame aga, et Ekilexi ja selle väljundisse Terminiveebi, mis valmib mõne aja pärast, koondub võimalikult palju terminibaase. Nii leiab edaspidi eri valdkondade terminid ühest kohast.

    Uute projektide hulgas loodeti näha eriti neid, kus on keskmes energeetika ja kliima terminivara arendamine. Kas oli ka mõni sobiv taotleja?

    Meie üleskutsele arendada päevakajaliste valdkondade terminivara vastas kaks taotlejat. Tegu on tänuväärse tööga ka seetõttu, et Euroopa Komisjoni energiavolinikuks sai ju eelmisel aastal eestlane.

    Kus oleks hädasti terminiloomet turgutada vaja?

    Pidevat tööd väärib iga tegevusala terminivara, kuna valdkonnad muutuvad ja ajaga peab kaasas käima ka oskuskeel. Võib eeldada, et eriti suur on terminivajadus kiirelt arenevates valdkondades, näiteks seoses tehisintellekti ja küberkaitse teemaga.

    Toetusotsuste tegemisel on abiks tagasiside inimestelt, kes iga päev terminitega töötavad. Seekordse taotlusvooru fookus sai sätitud Euroopa Komisjoni Eesti esinduse teabe põhjal, et varsti suureneb energeetika ja kliima valdkonda puudutavate tõlgete maht. Seega oleks hea, kui ELi tõlkijail oleksid kasutada ka asjakohased eesti terminid.

    Oli veel teinegi taotlusalus. Kas raha sai pigem terminoloogiaõppe või selle populariseerimise tarbeks?

    Toetust said mõlemad, kuna need loovad viljaka pinnase eesti oskuskeele ja terminitöö ühtsete põhimõtete levikuks. Oodata on nii traditsiooniks saanud oskuskeelepäeva rahvusraamatukogus, õpitube ja seminare Tartus, Tallinnas ning Kohtla-Järvel kui ka eri valdkondade õppevara valmimist. Mitmel toetatul on plaanis nii õpe kui ka populariseerimine.

     

  • Sealpool head ja kurja?

    MADIS KOLK

    Levila kuuldemäng „Üks päev Mati Alaveri elus“,1 lavastaja Tambet Tuisk; lavastaja, helirežissöör ja muusika autor Janek Murd, helioperaator Ekke Västrik, teksti autor Eero Epner. Mängivad Gert Raudsep, Mirtel Pohla, Eva Koldits, Jaak Prints, Sergo Vares, Tarmo Tiisler, Andres Mähar, Tambet Tuisk, Kristel Eplik, Janek Murd ja Ekke Västrik.

    Veebruari lõpus alustas avalooga „Alkoholi lapsed“2 tegevust portaal Levila, mille eestvedajad on Eero Epner, Daniel Vaarik ja Madis Ligema. Levila kummutab tarmukalt käibearusaama, justkui ei soovi ega suuda tänapäeva inimene süveneda pikkadesse tekstidesse.

    Eriolukord lõi sassi tavapärase elukorralduse ning tekitas ärevust ja ebakindlust tuleviku suhtes, kuid ilmselt aitas see pealesunnitud katkestus revideerida ka argist arusaama igapäevaelu tempokusest, mispuhul toimub millessegi süvenemine justkui mingite tähtsamate elueesmärkide arvelt. Paljuski sugereerime seda hoiakut endile ju ise, lükates nõnda läbimõtlemist vajavaid probleeme edasi, kuhjuma ning kinnistades nõnda meediatööstuse klišeereegleid.

    Muidugi ulatab Levila oma publikule siinkohal ka abikäe, võimaldades Eero Epneri pikki ja mahlakaid artikleid näitlejate esituses kuulata. Kodus karantiinis olles saab sellise meediumi abil samal ajal tegutseda, näiteks sahtlitesse ja kastidesse aastate jooksul kogunenud pahna sortida. Aprillikuus tegin koduseid koristustöid „Rahva oma kaitse“ arhiivi kuulates, õhtuti sauna küttes olen kuulanud ERRi kultuuriportaalist Meelis Oidsalu vestlussarja „Silt viltu“. Kuuldemängu „Üks päev Mati Alaveri elus“ panin esmalt käima toiduvalmistamise kõrvale, aga kolme minuti pärast sulgesin arvutiekraani, sest seda pole võimalik kuulata keskendumata, ise samal ajal teiste asjade kallal nokitsedes. See nõuab tähelepanu ja kuulajapoolset panust.

    Kuuldemängu lavastaja Tambet Tuisk ja Mati Alaver (Gert Raudsep) suusarajal Väikesel Munamäel.

    Kõik need on erisugused žanrid, mis sest, et justkui ühes ja samas raadioformaadis. Raadio on võimas meedium, mida saab tarbida taustana, kuid mille abil võib välja lülitada ka kõik teised meeled peale kuulmismeele, et olla sel kombel täielikult toimuva kohalolusse kaasatud. Raadiot kuulates säilib tavaliselt vabadus. Ta ei sunni televiisori vaatamise kombel diivanil lösutama, kuid vajaduse korral võib enese kõrvaklappide abil olmemüra eest sootuks sulgeda.

    Eero Epneri kirjutatud ja Tambet Tuisu lavastatud „Üks päev Mati Alaveri elus“ on ühelt poolt publitsistlik teater, nii nagu mitmed omaaegsed teatri NO99 ühiskonnaelule kiirreageerivad aktsioonid, kuid see publitsistlikkus ei vähenda selle (ega muidugi ka NO99 mainitud aktsioonide) esteetilist nõudlikkust, meediumiteadlikkust ja -tundlikkust nii tegijate kui ka auditooriumi poole pealt. Oma mängureeglite poolest on tegemist raadioteatriga, mitte pelgalt audiopublitsistikaga.

    Peaosatäitja Gert Raudsep rääkis Vikerraadio hommikustuudios,3 et algselt oli tegijail plaanis film, kuid kui otsustati kuuldemängu kasuks, tehti seegi mõnevõrra filmilike meetoditega. Mindigi Tehvandile kohale, valiti täpsed asukohad ja pandi selga õigesti sahisevad spordiriided. Ainult kaamerapilt ongi puudu.

    Siit tuleneb selle kuuldemängu vahest kõige huvitavam aspekt. See, et kaamerapilt ongi puudu. Kui kuuldemängu teisest toast kuulata, siis hakkavad pildid silme ees jooksma ja jääb mulje, justkui jookseb televiisorist mängufilm. Kui aga kuulata seda kui raadioteatrit, eriti veel kõrvaklappidega, siis on mõju väiksem. Algusest peale (näiteks ERRi raadioteatri stuudios) audioteatrina loodud kuuldemäng kasutab võib-olla tehnilisi illusiooniloome petu­trikke, kuid kõik vahendid on rakendatud selleks, et luua muidu ka kõigi teiste meeltega aistitavale maailmale üksnes auditiivne tajuvaste. See ei pea kaugeltki olema olmerealistlik, pigem vastupidi, raadioteater, mis eeldab publiku usaldust üksnes kuulmismeele suhtes, võib turvalise sideme visuaalse reaalsusega täiesti katkestada ning triivida oma auditooriumi sootuks tundmatusse voolusängi. Aga taotluse poolest on sellest maailmast müra eemaldatud.

    „Üks päev Mati Alaveri elus“ on selles mõttes ehe ja realistlik, et kõik helid – suuskade määrimine, tablettide WC-potist allaloputamine jne – on eeldatavasti ehtsad, kuid just see toob kuulmismeelde sisse müra, sest me seome selle kohe ja üheselt mikrofonitaguse Tehvandi-reaalsusega. Tajume seda visuaali puuduolevana oma pseudo­dokumentaalsest audiopildist.

    Küllap taotleti selle ehedusvõttega sedasama, mida enamik kunstilisi libadokumentaale – hägustada tõe ja vale piire, panna vaataja-kuulaja tundma, et väide, mida eelmises stseenis juba uskuma jäädi, saab järgmises kummutatud, nii et kõikuma ei löö üksnes fakt, vaid ka usaldus omaenda tõe- ja eetikatajusse. Sisu poolest kogu kuuldemäng ju sellises tajupiiri nihutamises seisnebki.

    Raudsepa kehastatav Alaver seisab silmitsi nii endisest sponsorist ehitusettevõtja Toomase (Sergo Vares), spordiajakirjanike (Tarmo Tiisler ja Eva Koldits) kui ka naabrimehega (Jaak Prints), tõestades pidevalt ja veenvalt, et tõde on uskumise küsimus ja mõlemal väitlejal on täiesti erisugused eeldused. Peale selle kuuleme peategelast edasi-tagasi kerimas salvestisi Salt Lake City olümpialt jm spordireportaažidest, ka kuulus intervjuu Anu Sääritsale4 on äratuntavalt markeeritud. Ometi ei tundu need võtted olevat rakendatud stiiliteadliku pseudodokumentaali või feature-kuuldemängu teenistusse, vaid on pigem illustreerivad lisakaunistused. Ja küllap seetõttu see mürana mõjubki, takistades peategelasel ehk psühholoogiliselt täielikult avaneda.

    Eero Epner annab kuuldemängus fiktsioonilisele Mati Alaverile sõna. Ta tahab näidata, et ka negatiivsel kangelasel on oma tõde, ka tema tegudel on psühholoogilised ja eetilised motiivid ning need ei tarvitse taanduda ainult esmatasandi omakasupüüdlikkusele, vaid kuriteoga on seotud kogu ühiskond. See on teatrile põnev ja viljakas materjal, kuid just see ühiskonna dominant Epneri kuriteokäsitluses loobki liigse ballasti, mis ei lase peategelase kõigisse võimalikesse maailmadesse täiel määral sisse elada.

    Tundsin end kodus kõrvaklappide vahel mitmel hetkel, nagu istuksin teatri NO99 saalis. Ma imetlesin väga NO99 ülihäälestatud lavastustervikut, kus peale laval toimuva olid läbi lavastatud ka publiku lubatud ja mittelubatud reaktsioonid, kuid mõningail hetkedel see ka piiras. Võib-olla oli seegi teadlik samm, Semperi-Ojasoo-Epneri loomelaboratooriumis ette nähtud ümberlülitushetk, kus publik peab end ise järgmisele tasandile lülitama, kuid ma pole kindel.

    Naabrimees (Jaak Prints) ja Mait Alaver (Gert Raudsep) Samblamaa puhkemajas.
    Samblamaa puhkemaja pehmes voodis puhkavad väsimust välja Mati Alaver (Gert Raudsep) ja tema naine (Mirtel Pohla). Heli võtavad üles helioperaator Ekke Västrik ning kaaslavastaja, helirežissöör ja muusika autor Janek Murd.

    Kui kuulasin Gert Raudsepa Mati Alaveri, tuli selgelt tajumeelde kahe ja poole aasta tagune „Heasoovijate“5 SS-Obersturmbannführer Maximilian Aue, kes veenis mind Raudsepa esituses selles, et koonduslaagri timukas on üksnes osa süsteemist, millele mina tavainimesena vaid rohelist tuld näitan. Ega ma ju tegelikult selles kahtlegi. Asju saab ka niimoodi näha. Aga nii tugevate mõttekonstruktsioonide puhul on kahju raisatud energiast, mis kulub selle publikus istuva lihtinimese süüdistamiseks. Saan kuuldemängus Jaak Printsi väga nauditavalt esitatud naabrimehe kaudu üha uuesti ja uuesti teada, kui naeruväärsed on tugitoolisportlase nutukrambid teemal „Eesti rahvale niimoodi teha“ või „me oleme nüüd nagu venelased ju“, aga selle asemel, et kuulata Kindrali vastuargumente endast palju nõrgemale tegelasele, oleks huvitav ja hariv saada osa protagonisti positiivsest programmist. Mõtteviisist, kuidas see eetika kehtiks nii, et sellele ei eelneks meeldetuletus ehitusärimees Toomasele, et hoopis tema on kohtus süüdi mõistetud.

    Midagi sellist „sealpool head ja kurja“ kangelast võis tunda Epneri koos Tarmo Jüristo ja Aare Pilvega kirjutatud „Savisaares“,6 kuigi seal aitas käsitluslaadi tugevamalt rakendada ehk asjaolu, et autorid ei olnudki oma kangelase suhtes kuigivõrd kaastundlikud. Alaveri-kuuldemängus kombime kohmetult sel inimpsüühika piirialal, et kui süüdistame süsteemi, aga süsteem koosneb inimestest, siis oleme kõik kaasvastutavad. Võib-olla kõige julgemalt annab Alaverile õiguse Mirtel Pohla kehastatud abikaasa (vihjates võimalusele, et hoopis naised oma ambitsioonikuses on meeste tegudes süüdi). Aga tegelikult saaks oma suveräänses eetikamaailmas elava psühhopaadist antikangelase motiive uurida ka täiesti väljaspool suhet naljakate naabrimeeste ja hagijatest spordireporteritega.

    Mäletan siiani selgelt oma pisaraid 1988. aasta septembrikuus. Olin öösel kella kolmeks äratuskella helisema pannud, et Soome televisiooni otseülekande kaudu elada kaasa Souli olümpiamängude meeste 100 meetri sprindis Ben Johnsonile. Ta oli mind innustanud nii metsajooksule kui ka hantlitreeningule. Ja kui koolist tulles kuulsin, et tema tulemusel polnud suurt pistmist ei metsajooksu ega hantlitega, siis nutsin siiralt. Sellest ajast peale ei tundu mulle enam ketserlik aeg-ajalt väljendatud arvamus, et tippsporti (rõhutan, tippsporti, mitte noortesporti või muud kehakultuuri) ei peaks üldse riigieelarvest toetama. Sest see on maailm täiesti oma reeglitega. Ja selles mõttes ei peaks kuuldemängu alguses Mefistofelese tsitaati Goethe „Faustist“ „Ma olen osa jõust …“ Alaveri suhu panema mitte trikitsev-distantslikult, vaid täiesti siiralt ja otseselt, uurideski järgneva kuuldemängu jooksul seda küsimust. Austades sellega kangelase valikuid ja inimlikku suurust ning mitte põhjendades neid argieetika tasandilt.

    1 https://levila.ee/raadio/uks-paev-mati-alaveri-elus

    2 https://levila.ee/raadio/alkoholi-lapsed

    3 Gert Raudsep: Lavaigatsust mul praegu ei ole. – ERRi portaal Menu 30. IV 2020; https://menu.err.ee/1084009/gert-raudsep-lavaigatsust-mul-praegu-ei-ole

    4 Anu Säärist, Süüd tunnistanud Alaver ERRile: Andrus Veerpalu veredopingut ei tarvitanud. – ERRi spordiportaal 1. III 2019; https://sport.err.ee/915909/suud-tunnistanud-alaver-err-ile-andrus-veerpalu-veredopingut-ei-tarvitanud

    5 Teatri NO99 lavastus „Heasoovijad“, instseneerija ja lavastaja Tiit Ojasoo. Esietendus 22. XII 2017 kammersaalis.

    6 Teatri NO99 lavastus „Savisaar“, lavastajad Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo. Esietendus 6. II 2015 Nordea kontserdimajas.

     

     

Sirp