Karantiininäitus ja kontaktivaba kunstioksjon Tartu Kunstimajas
Alates esmaspäevast, 11. maist on Tartu Kunstimaja suures ja väikeses saalis avatud kodus istumisest ja karantiinist rääkiv kuraatorprojekt „Esmaspäeval oli meil siin veel lumine”. Monumentaalgaleriis saab aga taas vaadata Tartu Kunstioksjoni väljapanekut ning oksjon ise toimub 29. mail.
Kuraator Peeter Talvistu projekt võtab kahe erineva lähenemise kaudu kokku viimaste kuude olukorra ja elutunnetuse. Väikeses saalis sedastatakse läbi Eerik Haameri, Marko Mäetamme ja Diana Tamane teoste eraldatuna nelja seina vahel istumisega seostatavaid fakte. Me kõik oleme läbinud lähedusvajaduse, hullumise ja seesmise surutise väljapurskumise staadiumid.
Suure saali autoreid ja teoseid kohtas kuraator eriolukorra jooksul sotsiaalmeedias ning need seostuvad läbielatu poeetilise tunnetusega.
Osalevad kunstnikud Eero Ijavoinen, Elise Christin Jörberg, Kalli Kalde, Mette Mari Kaljas, Paul Lepasson, Marja-Liisa Plats, Vahur Puik ja Mattias Reinula.
Tegemist on pooljuhuslike avastustega, mis ühel või teisel viisil on sattunud kokku tervet maailma nii ühendavate kui eraldavate sündmustega.
Fuajees seob kahte saali kunstiteadlase Indrek Grigori videovestlus maalikunstnik Peeter Krosmanniga, kus otsitakse vastuseid praktilistele küsimustele. Näituse pealkiri „Esmaspäeval oli meil siin veel lumine” pärineb Vahur Puigi video tekstilisest kommentaarist tema Facebooki seinal.
Täname Tartu Kunstimuuseumi ja kõiki kunstnikke kiire reageerimise ning kaasamõtlemise eest.
Näitus on avatud 31. maini.
* * *
Praegu on just õige aeg toetada Eesti kunstnikke!
Taasavatud Tartu Kunstioksjon 2020 näitusel osaleb 50 kunstnikku ja 51 teost. Teostega saab tutvuda ka aadressil oksjon.kunstimaja.ee
Oksjon toimub reedel, 29. mail kell 17.00! See leiab kontaktivabalt aset videovestluskeskkonnas Zoom, kuid loodame, et selleks ajaks on võimalik ka füüsiline oksjonil viibimine. Oksjonit viib läbi Reigo Kuivjõgi. Osalemiseks tuleb saata oma andmetega kiri aadressile oksjon@kunstimaja.ee ning kindlasti mainida, kas eelistate osaleda füüsiliselt, videokonverentsi või telefoni vahendusel. Täpsemad reegli oksjoni kodulehel. Osale oksjonil, omanda head kunsti ja saa unikaalne kogemus! Kunstnikud:
Indrek Aavik, Peeter Allik, Vano Allsalu, Maria Evestus, Lemme Haldre, Mirjam Hinn, Eero Ijavoinen, Pille Johanson, Siiri Jüris, Olesja Katšanovskaja-Münd, Kiwa, Peeter Krosmann, Gennadi Kurlenkov, Toomas Kuusing, Koidu Laur, Peeter Laurits, Heikki Leis, Tea Lemberpuu, Marita Liivak, Katrin Maask, Ove Maidla, Margus Meinart, Herkki Erich Merila, Katariin Mudist, Vahram Muradyan, Peeter Must, Gleb Netšvolodov, Mall Nukke, Eva Elise Oll, Anne Parmasto, Marja-Liisa Plats, Laura Põld, Enn Põldroos, Mari Roosvalt, Martti Ruus, Eneli Rõigas, Ahti Seppet, Maria Sidljarevitš, Regina-Mareta Soonsein, Imat Suumann, Jevgeni Zolotko, Maris Tammer, Kadri Toom, Alar Tuul, Maris Tuuling, Martin Urb, Helle Vahersalu, Valeri Vinogradov, Von Bomb, Liisi Örd
Oksjon on organiseeritud Tartu Kunstnike Liidu ja galerii Art & Tonic koostöös.
www.kunstimaja.ee
facebook.com/kunstimaja
Tartu Kunstimaja (Vanemuise 26) on avatud K–E 12–18. Näitused on tasuta.
Tartu Kunstimaja näitusetegevust toetavad Tartu Linnavalitsus ja Eesti Kultuurkapital.
Uue Kunsti Muuseum avab uksed 11. mail 2020 Eesti Maalikunstnike Liidu aastanäitusega GLOBAALNE / LOKAALNE ja VIII taaskasutusnäitusega ANNA UUS ELU! Lahtiolekuajad:
11. mail kell 11.00-15.00
13. mai – 31.mai 2020, kolmapäevast – pühapäevani kell 11.-18.00 (maikuus oleme suletud esmaspäeviti ja teisipäevaiti, v.a 11.mai ).
Palume kõigil külastajatel pidada kinni eriolukorras kehtestatud korrast, muuseumis liikudes 2+2 reeglist. Piletiostul palume võimalusel kasutada viipemakset.
EESTI MAALIKUNSTNIKE LIIDU AASTANÄITUS 2020 GLOBAALNE / LOKAALNE. Avatud kuni 31.05.2020
Kliimamuutuste globaalne iseloom mõjutab kogu maailma. Häirivad märgid sellest, et midagi on juhtumas, on faktidena olemas ja prognoosid ei ole head. Lokaalne asetub globaalsesse konteksti ja tunnetame nagu ei kunagi varem, et elame planeedil Maa, kus riigipiirid ei hoia meid enam eemal äärmuslike ilmastikunähtuste mõjust.
Inimkonna jalajälg looduskeskkonnale on aastal 2020 kurjakuulutavalt ebasümmeetriline, ka suhtelist turvalisust pakkuvad territooriumid kaovad kiirelt nagu jääliustikud maakera lõuna- ja põhjapoolustel.
August Kynnapu. Unelmate Saar.
Buckminster Fulleri 1967 a Montreali maailmanäituseks loodud futuristlik kuppelehitus, võib juba lähimate aastakümnete jooksul saada üheks võimalikuks prototüübiks, kaitsmaks inimkonna tiheasustust raamidest väljunud arengute kontekstis. Meie käes on kosmoselaeva nimega Maa tulevik, saatuse ja kõigevägevama tahtel oleme siin ei rohkem ega vähem kui meeskonnaliikmed. Avatud üleskutse /open call ja läbirääkimiste meetodil koostatud aastanäitusel interpreteerivad kunstnikud teemat maalikunstile omaselt paljukihiliselt – vanameistrite nagu Jüri Arrak, Mari ja Uno Roosvalt, Kristiina Kaasik, Tiiu Pallo-Vaik jt. filosoofiliselt positsioonilt loodud üldistusvõimeline maalilooming moodustab selle näituse selgroo.
Abstraktne kui meetod on sel korral varasemate aastanäitustega võrreldes jõulisemalt esiplaanil, kunstnikele nagu Vano Allsalu, Jaan Elken, Andrus Rõuk, Mirjam Hinn, Ove Büttner, Valeri Vinogradov, Anne Parmasto, Andro Kööp, Andres Koort, Priit Vaher, Eha Luik jmt. võimaldab meetod luua võimsaid metafoorseid struktuure, mis kõlavad kokku meie teadmistega universumi ülesehitusest ja loodusvormide transformatsioonidest planeedil Maa.
Vana hea sümbolistlik lähenemine, kus konkreetne, äratuntav kujund on maalitud üldistusvõimeliseks allegooriaks, toob kokku kirju perekonna loojaid –alates isa-poega Vilen ja August Künnapu värvirõõmsatest loodus- ja tehiskeskkonna kujutistest, Tiiu Rebase ja Karl-Kristjan Nageli altarimaali intensiivsusega maalitud palangulistest figuratsioonidest, Maarja Nõmmiku hävinud mere-eluka kolbast kuni Kalli Kalde hukkuva morsa martüüriumini merekaldal. Mall Nukke S/M võtestikus maalitud lateksroos annab plastmassiuputusele paheliselt elegantse aktsendi – tarbijatena oleme planeedi Maa reostuses kõik süüdlased. Näituse üks noorimaid esinejaid, Saskia Järve ja vanameister
Saskia Järve. None of us will remain.
Jüri Arrak tuletavad oma maalidega meelde inimese surelikkust – „None of us will remain“ ja „Eluringi vari“ võiksid sellistena olla näituse signatuurtööd.
Maalikunst on olnud looduse peegel sajandeid, alates antiigist kuni tänase päevani.
Globaalne/Lokaalne uurib maastikumaaliga seostatavate esteetiliste koodide kehtimise universaalsust, eeldades et nö kunstiline põhitekst jääb kehtima ka kõverpeeglis, nagu on juhtunud Mati Küti apokalüptilises maalis „Must lumi“.
Näitus esitab kunstnike visioone inimese, kunsti, ja looduse vahekorrast tänases päevas, langemata prohvetmaltsvetlikku letargiasse ega Noa laeva järele igatsevasse eskapismi. Näitusel esitatud maalikunstil on selgroogu olla vaatajale eetiliseks partneriks, nii heas kui halvas.
Näitus esitab üle 60 maalikunstniku loomingut. Näituse kuraator Jaan Elkeni analüütiline ülevaade EML 2020 aastanäitusel GLOBAALNE/LOKAALNE esindatud teostest ja autoritest asub Uue Kunsti Muuseumi kodulehel : http://mona.ee/uudised/ Näitusel osalevad: Aire Aksiim, Vano Allsalu, Stanislav Antipov, Ivi Arrak, Jüri Arrak, Ove Büttner, Cristelll, Jaan Elken, Herlet Elvisto, Pille Ernesaks, Mauri Gross, Mirjam Hinn, Kristiina Jakimenko, Ashot Jegikjan, Andrus Joonas, Eva Jänes, Saskia Järve, Ly Kaalma, Ivar Kaasik, Kristiina Kaasik, Kalli Kalde, Anniki Kari, Olesja Katšanovskaja-Münd, Liis Koger, Katrina Kolk, Maire Koll, Andres Koort, Eve Kruuse, Andro Kööp, August Künnapu, Vilen Künnapu, Mati Kütt, Silvi Lepparu, Eha Luik, Ivika Luisk, Philiph Arvo Luik, Helle Lõhmus, Vitali Macari, Anne Moggom, Peeter Must, Karl-Kristjan Nagel, Mall Nukke, Maarja Nõmmik, Kairit Orgusaar, Riin Pallon, Tiiu Pallo-Vaik, Mall Paris, Anne Parmasto, Sirje Petersen, Juss Piho, Sirje Piir, Tiit Priidel, Lii Pähkel, Tiiu Rebane, Mari Roosvalt, Uno Roosvalt, Rait Rosin, Andrus Rõuk, Maret Suurmets Kuura, Karl-Erik Talvet, Tiina Tammetalu, Lola Tehver, Enn Tegova, Margus Tiitsmaa (Sorge) Heli Tuksam, Priit Vaher, Einar Vene, Valeri Vinogradov, Kuzja Zverev.
Lisainfo näitusest: http://mona.ee/eesti-maalikunstnike-liidu-aastanaitus-2020-globaalne-lokaalne-2/ Kontseptsioon/saatetekst ja kujundus: Jaan Elken Näituse töörühm: Jaan Elken, Tiiu Rebane, Mari Roosvalt, Marie Virta (UKM) Toetavad: Eesti Kultuurkapital, Pärnu Linn
VIII taaskasutusteemaline kunstinäitus ANNA UUS ELU Avatud kuni 31.05.2020
Annika Kiidron. Buckleup5
Uue Kunsti Muuseumi iga-aastase traditsioonilise näituse alateemaks on MEIE AEG.
Mis on aeg ja kuidas me seda hindame? Kas aeg on kiiresti mööduvad sekundid või tunne, et just nüüd on meie kord.
Teema MEIE AEG on kõnetanud kunstnikke nii, et neid võiks nimetada lausa leiutajateks.
Vanadest jalgrattavelgedest on saanud tsirkuse abivahendid, kombucha joogitööstuse kõrvalproduktidest on leiutatud biolagunev materjal.
Samuti on äraviskamisele mõeldud toidutegemise jääkidest valminud ehtekollektsioon ja autoromulatest korjatud turvavöödest moodsad ülerõivad.
Näitusel kohtuvad noored ja kogenud kunstnikud, kes tunnevad südemavalu maailma tuleviku ning meie aja pärast.
Loomisrõõmu kogemiseks ei ole vaja alati minna poodi, vaid materjalina võib kasutada seda, mis on – ka seda, mida oleme harjunud väärtusetu või prügina defineerima.
Näitus pakub avastamist ja inspiratsiooni, sest peaaegu igast prügikasti visatavast asjast saab luua midagi uut.
Näitusel osalevad:
Annika Kiidron, Tiiu Kirsipuu, Riina Õun, Heli Tuksam, Mare Saare, Peeter Rudash, Teet Suur, Marta Moorats, Elize Hiiop, Priit Kõiv, Piret Meos, Kerttu Siplane, Viivi Aavik, Viive Väljaots, Maarja Roolaht, Erki Kasemets, Margus Rebane, Liisi Tani, Sandra Miländer, Marge Kimmel, Reet ja Ivar Murel, Mari Riina Mölder (Leekpea), Janne Lias, Ursula Sõber, Malle Heinonen, Liivi Leppik, Albert Volkov, Ave Kruusmaa, Kristina Viira, Marja Matiisen , Rein Meresaar, Tiiu Leis, Maret Sikstus, Ly Saat (Eestist) ja
Julia Kantsian (Soome/Venemaa) , Riikka Aresalo (Soome) ja Nina Pankova (Venemaa).
Näituse „Anna uus elu“ üheks eesmärgiks on muuta inimeste mõtlemist taaskasutuse väärtustamise kaudu loodussõbralikumaks ning ära visatud asjades näha väärtuslikku, kui mitte endale, siis teistele. Vahel võib saada just vanast või ära visatud asjast endale sobiliku ning vajaliku eseme. Keskkonnale on suureks probleemiks tootmisprotsessides tekkivad jäägid, millest aga disainerid-kunstnikud oskavad värske pilguga luua uusi disainesemeid.
Näitust toetavad: Eesti Kultuurkapital, Pärnu Linnavalitsus. Kuraator: Marie Virta
Lisainfo näitusest: http://mona.ee/viii-taaskasutusteemaline-kunstinaitus-anna-uus-elu/
Külastajatel, kes soovivad näituseid külastada esmaspäeviti ning teisipäeviti (perioodil 12-26.mail), palume oma soovist teada 1 päev ette: muuseum@chaplin.ee või mob:5148418.
Uue Kunsti Muuseum
Esplanaadi 10, Pärnu
Rohkem infot:
www.mona.ee | muuseum@chaplin.ee | T: 4430772
https://www.facebook.com/Museum.of.New.Art
Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna ja Eesti-uuringute Tippkeskuse koduloengute sari on saanud lisa, olete palutud vaatama!
Selles lühiloengus tutvustab Pariisi INALCO soomeugri uuringute professor ja TÜ etnoloogia õppetooli teadur Eva Touloze udmurdi puskari, kumõška, joomise traditsioone. Vanasti peamiselt rituaalidega seotud jooki kasutatakse tänapäeval peamiselt külaliste vastuvõtmise ja tähistamise puhul. Tutvustan sellega kaasnevaid žeste ja reegleid, nõusid, kus kumõškat hoitakse ja kuidas seda tarbitakse. Lõpetan paari näitega puskari kasutamisest surnute mälestamise kombestikus.
Vaadake kõiki videoloenguid kodulehel: http://www.folklore.ee/rl/fo/loeng/
Uued veebituurid: ERM kutsub avastama soome-ugri maailma
ERMi giidid ja muuseumiõpetajad räägivad näitusel “Uurali kaja” meie hõimurahvaste elust-olust ja kommetest. Videoid saab vaadata ERMi kodulehelt või YouTube`ist.
Püsinäitus „Uurali kaja“ tutvustab soome-ugri naiste ja meeste traditsioonilist elu ja maailmapilti ning nende suhteid teiste inimeste, üleloomulike jõudude ja loodusega. Videotes avaneb maride, ersade ja mokšade; karjalaste ja vepslaste, saamide ja handide; komide ja udmurtide maailm. Samuti on juttu soome-ugri keelesugulusest.
Nii soome-ugri näitust kui ka teisi ERMi väljapanekuid saab taas muuseumisse vaatama tulla alates 19. maist.
Tallinna Keskraamatukogu taastab põhiteenused järk-järgult ning piiratud mahus
Tallinna Keskraamatukogu hakkab e-teenuste pakkumise kõrval järk-järgult taasavama teenuseid, mis eeldavad raamatukokku kohapeale tulekut. Arvestama peab siiski mitmete piirangutega nii eriolukorra perioodil kui selle järel.
NB! Raamatukogu pikendab lugejate käes olevate teavikute tagastustähtajad ka peale eriolukorra lõppemist. Viiviste arvestus on peatatud.
Perioodil 11.05–16.05 on teavikuid võimalik inimkontaktivabalt raamatukogudesse tagastada järgmiselt: keskraamatukogu peahoone ja võõrkeelse kirjanduse osakond E-L kell 11-16 ning haruraamatukogud T-L kell 11-16. Tagastamisvõimalust palume kuni eriolukorra lõpuni kasutada juhul, kui see on hädavajalik. Teavikute kojulaenutust sel perioodil veel ei toimu.
Teavikuid ettetellimise teel koju laenata on võimalik alates 18. maist Tallinna Keskraamatukogu peahoonest (E-R kell 10-20, L 10-17) ja võõrkeelse kirjanduse osakonnast (E-R kell 10-19, L 10-17) ning alates 19. maist Kännukuke, Nurmenuku, Nõmme, Paepealse, Pelguranna, Pirita, Pääsküla, Sõle ja Sääse raamatukogust (E-R kell 10-18, L 10-17). Teavikuid saab ette tellida telefoni, e-posti või teiste e-kanalite kaudu alates teenuse avamise päevast. Raamatute leidmiseks saab kasutada e-kataloogi ESTER, valides asukohaks vastava raamatukogu kojulaenutuse.
Ainult tagastamise võimalus jääb kuni edasise infoni järgmistes raamatukogudes: Kadrioru, Kalamaja, Laagna, Männi, Männiku, Tondi, Torupilli ja Väike-Õismäe raamatukogud (T-L kell 11-16).
Eelregistreerimisega ja piiratud ajaga arvutitöökoha kasutamise võimalus on alates 18. maist võõrkeelse kirjanduse osakonnas E-L kell 10-16 ning alates 19. maist Kännukuke, Nõmme, Paepealse, Pelguranna, Pirita, Pääsküla ja Sõle raamatukogus T-L kell 10-16. Võimalus on loodud hädavajaduse puhuks (nt riigi e-teenuste kasutamine, maksete tegemine) ning arvutiseansi pikkus on piiratud.
Lugejail palutakse raamatukogu külastamisel järgida kõiki kehtestatud ohutusreegleid ja piiranguid ning võimalusel kanda maski. Raamatukogu tagab kohapeal desinfitseerimisvahendite olemasolu.
Teenuste ja raamatukoguruumide avamist jätkatakse järk-järgult vastavalt olukorrale linnas. Raamatukogu palub piirangute osas mõistvat suhtumist. Täpsem info lahtiolekuaegade, ohutusreeglite jm kohta avaldatakse raamatukogu veebilehel.
Raamatukogu jätkab eriolukorra ajal loodud uute teenuste osutamist. Säilib tasuline võimalus tellida teavikuid pakiautomaati. COVID-19 viiruse riskigruppi kuuluvatele Tallinna eakatele, kellel puuduvad lähedased ja kel võib olla endiselt ohtlik raamatukogu külastada, pakutakse koduteenindust – teavikute tasuta kojutoomise teenust. Koolitusi ja raamatukogutunde viiakse läbi videosildade vahendusel, jätkuvad ka lastele ettelugemine, seenioride Skype vestlusklubi jm tegevused. Raamatukoguhoidjad ootavad endiselt lugejate päringuid nii kirjanduse ja uurimistööde vallas kui ka igapäevaelu puudutavates küsimustes.
Erinevates keeltes raamatuid saab laenata e-raamatukogudest ELLU, OverDrive ja RBdigital. ELLU pakub peamiselt eestikeelset kirjandust, OverDrive inglis- ja venekeelseid e-raamatuid ja audioraamatuid ning RBdigital võõrkeelseid e-ajakirju. Lugemissoovitused leiab Tallinna Keskraamatukogu kirjandusblogist.
Täna õhtul algab 15. Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festival, mis toimub koroonaviiruse tõttu esimest korda virtuaalselt.
HÕFF on Euroopa esimene suurem žanrifilmifestival, mis kogu oma programmi internetti kolib.
Kell 19 algav avatseremoonia on Facebooki otseedastusena jälgitav üle terve maailma. Virtuaalselt tervitab vaatajaid teiste seas Haapsalu linnapea Urmas Sukles. Haapsalu-teemaliste sketšide režissöör on Tormi Torop. Välja kuulutatakse Mélièsi-nimelise Euroopa lühikeste fantaasiafilmide võistluse võitja. Tseremoonia läheb osaliselt eetrisse inimtühja Haapsalu kultuurikeskuse suurde saali rajatud stuudiost, mille on kujundanud Karoliina Kull.
Festivali avab kell 19.30 uusmeremaalase Ant Timpsoni õuduskomöödia „Tule issi juurde”, mille peaosas on Elijah Wood.
Kolme päeva jooksul jõuab ekraanile 22 pikka ja 15 lühikest õudus-, fantaasia- ja põnevusfilmi, lisaks hulk reaalajas toimuvaid kohtumisi autoritega neljalt kontinendilt, temaatilisi vestlusringe, raamatuesitlusi ja muid üritusi. Omavahel võistlevad Euroopa lühikesed õudus- ja fantaasiafilmid ja esimest korda selgitatakse välja Eesti parim žanrifilm. Fookuses on õudusulmekirjanik H. P. Lovecrafti teoste ekraniseeringud.
Festival leiab aset Elisa virtuaalses kinosaalis Elisa Stage. Festivali kavva kuuluvaid filme saab vaadata üle kogu Eesti sideoperaatorist sõltumata. Pilet maksab neli eurot, pass 45 eurot. Osa tulust annetab festival Läänemaa toidupangale.
HÕFFi juhi Helmut Jänese sõnul on kogu meeskond pingutanud selle nimel, et festival ei kaotaks oma lahedat atmosfääri, mille üheks osaks on alati olnud kohtumised filmikülalistega, ettekanded ja fännide omavaheline suhtlemine. „Nüüd me teeme seda lihtsalt virtuaalselt, näiteks kavatseme luua telesilla koguni 16 filmi autoriga – rohkem kui kunagi varem,” ütles ta.
Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festival on Balti riikide suurim. 2013. aastast kuulub HÕFF ka Mélièsi nime kandva Euroopa fantaasiafilmide festivalide föderatsiooni.
15. festivali korraldavad Pimedate Ööde filmifestival, Haapsalu linn, Haapsalu kultuurikeskus ja Elisa.
Tuba oli varahommikuselt hämar. Helmut võttis voodi kõrvalt öökapilt oma päevinäinud nutitelefoni, seadis padja mugavamalt selga toetama ja surus pisut väriseva nimetissõrme vastu helendavat ekraani. Esimesel katsel äpp, mille tehnikaasjades taibukas sõber Harald oli tema telefoni tõmmanud, ei käivitunud, ent siis ilmus ekraanile tänavavõrgustik ning sellel liikuvad tume- ja helesinised tilgakujulised täpikesed, kõigil numbrid peal. Tumesinised on trollid, helesinised bussid, number aga näitab liini, kus need parajasti sõidavad.
Varem, veel enne eriolukorda, kui Helmut päris palju väljas käis – poes, turul, sõpradega koos spordivõistlustel, vahel isegi kinos või teatris –, kasutas ta tihti seda äppi. Hea oli vaadata, kui kaugel peatusest on lähim troll või buss. Nüüd polnud Helmut enam nädalaid kodust väljas käinud, üksnes mõnikord poes, kui toit kippus otsa saama, aga ka siis sai mindud jalgsi – kuulub ta ju pensionärina riskirühma ja kardab kauaaegse suitsumehena oma kopsude pärast.
Helmut silmitses tasase heldimusega ekraanil liikuvaid värvilisi täpikesi ja kujutles, millisesse peatusesse on üks või teine ühistranspordivahend parajasti jõudnud. Peale juhi oli muidugi väga vähe sõitjaid, sest kõik, kellel võimalik, istusid kodus, ent siiski pakkus teadmine, et elu ümberringi pole täitsa tardunud, Helmutile lohutust. Vahel harva kiikas ta isegi aknast välja ja kontrollis, kas taamal puude vahelt paistval Mustamäe teel ikka möödub buss või troll just täpselt sel hetkel, nagu telefoniekraan seda lubab. Seni polnud reaalsuse ja virtuaalreaalsuse vahel lahknevusi olnud.
Enam-vähem nii võiks alata minu poolilukirjanduslik koroonaleevendusjutuke, nagu neid mitmel pool praegu avaldatakse. Ent selge on ka see, et kui juunis elavat teatrit tõesti ei näe, siis juuli ja august annavad juba lootust. Siis tuleb aga teatritel võita tagasi oma rüppe nii Helmut kui ka tema sõber Harald, rääkimata Kätlinist, Karinist, Markost ja teistest. See pole kindlasti kerge, sest, nagu ütleb eelmises Sirbis kultuuriministeeriumi teatrinõunik Katre Väli: „Keegi ei oska praegu ennustada, kas pärast viirusekriisi jääb peale inimeste hirm kokkupuute ees või suur soov kellegagi koos kultuuri nautida, ja just elavat, siin ja praegu kultuuri, mitte ekraani vahendatut.“
18. mail peaks Tallinna tehnikaülikooli (TTÜ) nõukogu 11 liiget valima ülikoolile järgmise rektori. Eriolukorra tingimustes ei ole see igal muul ajal kindlasti laia avalikku tähelepanu ja meediakajastust pälviv sündmus väljaspool ülikooli võrguilma eriti uudisekünnist ületanud. Paratamatult meenub huvilistele ka see, kuidas viie aasta eest rektori valimine korralikult käest ära läks ja klaarimist jätkus mitmeks kuuks. Kõneldi koguni valimissedelite kohtuekspertiisist, et leida salajasel hääletusel osalenute näpujälgi. Samuti rääkisid arvajad ulatuslikust mainekahjust, mis olevat ülikoolile osaks saanud. Nüüdselt distantsilt vaadates tõsist kahju ei sündinud, pealegi on TTÜ valimisjama matnud rohkem kui ühe skandaalse loo alla, olgu tegu uue kaubamärgi või euroraha kasutamisega. Tahaks väga loota, et valimistel tehtud vigadest on õpitud, laitmatute reeglite tähtsusest aru saadud ning uus rektor sõelutakse välja infomürata. Selles ei saa siiski kindel olla, sest ülikooli edukust kinnitava pealispinna all mulksub sedasama rahulolematust, mis viie aasta eestki.
TTÜ rektoriks kandideerib praegu kolm professorit, seega on võistlusmoment olemas ja avalikkuse huvigi võiks olla tagatud. Kui jätta kõrvale eriolukorra mõju, on TTÜ rektori valimisvõistluses siiski üksjagu veidrat. Kandidaatidele on antud võimalus kolmeks suuremaks avalikuks debatiks: esimene tudengitele, teine tugitöötajatele ja kolmas üldpublikule. Torkab silma, et miskipärast ei ole eraldi esinemist ülikooli akadeemilistele töötajatele. Teiseks avaldab muljet praeguse rektori Jaak Aaviksoo kandidatuuri ülesseadjate suur hulk. Neid võinuks ka hoopis vähem olla, kuid selge eesmärk on olnud demonstreerida, kui suur rahulolu rektori tööga valitseb nii teaduskondades kui ka tugistruktuurides. Aaviksoo esitajate hulgas on ka üheteistkümnest viis nõukogu liiget, kes küll ei pruugi, kuid suure tõenäosusega oma hääle salajasel hääletusel Aaviksoole ka annavad. Seega on tal puudu kolm häält.
Debattidel pole tegelikult vähimatki tähendust, sest kõigist Eesti avalikest ülikoolidest on just TTÜ juhtimismudel ja võimujaotus kõige väiksema demokraatliku komponendiga. Tartu ülikooli rektorit valis viimati 263 liikmega valimiskogu, Tallinna ülikooli oma 102-liikmeline. Isegi nende kõrval tillukeses kunstiakadeemias andis Mart Kalmu rektorina jätkamisele hääle 50 valijat 70-liikmelises valimiskogus. Formaalselt on kõigi muude ülikoolide rektorite demokraatlik toetuspind hoopis laiem kui TTÜs. Asjade selline kulg ei ole siiski Tallinnast algust saanud, vaid mujalt laenatud mõte.
Demokraatia defitsiit TTÜs on sümptom, mille tekkele pandi alus kümnendi eest, kui globaalne finantskriis sundis ülikoole põletavate majandusmurede lahendamiseks kiiresti tegutsema ning lahendust nähti juhtimismudeli muutmises efektiivsuse parandamise ning otsustuskiiruse kasvu hüvanguks. See on praegugi hoiatav näide, kuidas kriisi ajal võib demokraatia mängureeglite täiendamisega kaotsi minna seniseid õigusi ja vabadusi ning otsustamisõiguse kasvu asemel suundub osa võimu märkamatult majast välja kõigevõimsama ehk riigivõimu kätte.
Ülikooli juhtimismudeli muutmisega tehti algust Tartu ülikoolis. Reformi ideed sündisid aja vaimu järgi konsultantide toel ja algatajaks ei olnud valitsus, vaid ülikooli tegevjuhtkond ise. Proosaline põhjus seisnes selles, et seaduse ja põhikirja järgi oli palju otsustusõigust antud ülikooli nõukogule, kuhu kuulus arvukalt ülikooli akadeemilisi ja tugitöötajaid ning ka üliõpilasi. Selles seltskonnas oli aga palju neid, kellele ülikooli asjad liiga palju korda ei läinud: koosolekute kvoorumi kokkusaamine oli keeruline, otsustamine venis ja võis ka kahtlustada, et suurem otsustajate hulk ei parandanud otsuste sisu. Selles olukorras oli valida, kas parandada ülikooli n-ö parlamendi töökorda ja liikmete motivatsiooni või nihutada otsustusõigus rohkem täitevvõimu kätte. Valiti tagumine. Tartu ülikoolil on oma eriseadus, mille muutmiseks tuli oma ettepanekud viia valitsusse ja parlamenti. Toonane haridusminister Tõnis Lukas haaras võimalusest ja panustas omalt poolt seaduseelnõusse rahvusteadusi kaitsvate ja edendavate paragrahvide lisamisega. Vahetult enne riigikogu valimisi menetletud eelnõu ei tekitanud parlamendis vaidlusi ega isegi küsimusi. Tartu ülikooli seaduse muutmist toetas riigikogus 60 liiget, erapooletuid ja vastuhääli ei olnud.
Reeglina tähistab konsensuslik otsus parlamendis ning maailmavaatelise vaidluse puudumine enne otsustamist seda, et miski on mäda ehk kõik võimumängudes osalevad erakonnad on näinud muutuses võimalust oma võimu ja kontrolli millegi seni autonoomse ja vaba üle suurendada. Sel ja igal järgmisel korral, kui ülikoole ja kõrgharidust reguleerivaid seadusi on muudetud, on sisuliselt olnud tegu ülikoolide ja riigivõimu tehinguga, mille käigus on ülikoolid vahetanud osa otsustusõigusest rahalubaduste vastu. Oma poolt kokkuleppest on vahetuva koosseisuga riigivõim täitnud valikuliselt, kui üldse. Seetõttu peab ka Sirbi teaduskülgedel paraku regulaarselt avaldama lugusid sellest, kui suures rahapuuduses vaevlevad meie kõrgharidus ja teadus. Autoritelt ülikoolide arengu ja majanduse organisatsiooniliste edulugude saamine on aga nagu kivist vee väljapigistamine. Pole just palju neid, kes tahavad hõisata, et kõik on hästi ja aina paremaks läheb.
Võimalik, et TTÜ akadeemilisele kogule ei olnud Tartus tehtud muutuste viljad veel näha, kui 2014. aastal rutati omakorda parlamenti juhtimisreformi kopeerimiseks eriseadust saama. Riigikogus kiideti seadus heaks veel suuremas üksmeeles kui Tartu ülikooli puhul: poolt oli 80 saadikut ja ei ühtki vastuhäält. TTÜ tegi Tartuga võrreldes sammu edasi, sest laskis määrata rektori valimise otse seaduses 11-liikmelise nõukogu pädevusse. Ka sellise reegli puhul ei ole välistatud, et valitud rektori ja akadeemilise pere vahel valitseb usaldus. Häda on selles, et see usaldus ei ole TTÜ puhul usaldussuhe valitu ja valijate vahel, sest akadeemilisel perel ei ole tegelikult mingit mõju nõukogu liikmete salajasele hääletusotsusele. Rektoril on vaja hästi läbi saada käputäie inimestega, kelle on ülikooli nõukokku määranud valitsus haridusministri ettepanekul. Kuidas saab rektor olla primus inter pares professorite seas, kui nood teda enda hulgast esimeseks valida ei saa? Halvemal juhul soosib selline võimukorraldus autoritaarset juhtimist ning võimuvertikaali ehitamist loomult demokraatliku institutsiooni sees. Ma ei väida, et see on TTÜs juhtunud, kuid reeglistik annab selleks võimaluse.
Probleemi tuum on see, et oma kunagisest autonoomiast osa poliitilisele võimule äraandmisega võtsid ülikoolid ja nende juhid endalt võimaluse mõjutada poliitilisi otsuseid organiseeritud ühisrindena, kui vaja. Avalikele ülikoolidele antud seadustes on ülikooli kõrgeimaks otsustuskoguks määratud nõukogu, mille liikmete enamus peab olema väljastpoolt ülikooli. Kumma rolli valivad valitsuse nimetatud liikmed konfliktsituatsioonis riigivõimu ja ülikoolide vahel? Kas nad on pigem akadeemiliste huvide esindajad ja lobistid või poliitilise võimu esindajad ning ülikooli otsustuskogus protesti tasalülitajad? See pole teada ja ühekaupa võttes on tegu ju ühiskonnas lugupeetud inimestega.
Kas aga nende teadmised kõrgharidus- ja teaduselust ning valmisolek päevast päeva panustada ikka on piisavad selleks, et lahendada muresid, mille murdmiseks juhtimisreformid üldse ette võeti? Kas ülikoolide seis on nüüd rahaliselt tugevam? Hariduse andmekogu Haridussilm annab vastuse. 2011. aastal kulutasime Eestis kõrgharidusele 1,5% ja teadusele 0,82% sisemajanduse kogutoodangust. 2018. aastal olid need suhtarvud 1,25% ja 0,79% ning mullu olukord pigem halvenes, kui valitsuskoalitsioon viskas erakondade suures üksmeeles alla kirjutatud teadusleppe lihtsalt prügikasti. Vabadus ja võim on ära antud, aga raha ei ole tulnud.
Sõltumata sellest, kes valitakse järgmiseks TTÜ rektoriks, ülikoolide endi meisterdatud kahvli otsas on ta ikkagi. Valides poliitilise võimuga hea läbisaamise, jääb töö igapäevaseks saatjaks akadeemilise pere nurin. Valides konfrontatsiooni lubadusi mitte täitva poliitilise võimuga, ei jõua samuti kuhugi, sest rektori ja valitsuse vahele on ise ehitatud tasalülitamise mehhanism. Nii olgu ülikoolidega juhtunu hoiatuseks kõigile, kes kriisiaja innukuses rabistavaid reforme kavandavad, lootes valitsuselt raha saada. Poliitiline võim võtab hädatehingutes alati ära rohkem, kui vastu annab.
Eesti ajaloomälu ja venelased kui kasutamata võimalus
IVAN LAVRENTJEV
Enne kui sajad koorid Tallinna laulukaare alla kogunesid, ilmutasid mõned rahulolematuse märke XXVII laulupeo repertuaariga. Nagu varemgi, sai ka läinud suvel Eesti ajakirjanduse ja arvamusliidrite Facebooki profiilide vahendusel jälgida küsitava olulisuse ja kasuteguriga debatti vene (või mõne teise muukeelse) laulu laulupeol esitamise otstarbekuse üle.1 Soovimata sellesse arutellu laskuda, võib ometi nõustuda vene laulu laulupeo kavva lisamise ühe eestkõneleja Kristina Kallasega: Eesti venelastel puuduvad nende endi loodud tüvitekstid.2 Teisisõnu, kohalike venekeelsete inimeste identiteedi on konstrueerinud välised mõjutajad.
Elame seismiliselt aktiivsel ajaloomaastikul
Ilmselt pole vaja pikalt seletada, miks see halb on. Suuremaid ja väiksemaid ajaloo eri tõlgendustest ajendatud konflikte oleme meie ühiskonnas näinud küll ja küll kuni 2007. aasta aprillirahutusteni välja. Igasugune ajalooga manipuleerimine on Venemaa pehme jõu üks nurgakivisid. Aga ka Eestis, kus ajaloolastel on olnud suur osa taasiseseisvunud Eesti ülesehitamisel, on ajalugu olnud rahvuse ja riigi enesemääratluse võtmeelemente. Marek Tamm on Eestit tabavalt kirjeldanud kui ajaloolaste vabariiki.3 Seega, Eesti venelane elab seismiliselt aktiivsel ajaloomaastikul, kus tema südame ja ajude pärast käib tihe võitlus asukohamaa (Eesti) ja ajaloolise kodumaa (Venemaa) pakutud narratiivide vahel.
On selge, kumb pool selles konkurentsis ressurssidelt võimsam on. Kui Eesti riik jõuab noorte venekeelsete kaasmaalasteni kooli õppekava kaudu, siis muuseumide, kohalike ajaloofilmide ja -raamatute, aga ka meedia mõju sellele grupile Eesti ajaloonarratiivi edastamisel on juba nõrgem. Meie naaberriik on edukalt paigutanud mitmemiljonilised eelarved oma ajaloo manifesteerimisse ja sellest on saanud Venemaa välispoliitika üks osa: vaadakem kas või 2019. aasta suvel lahvatanud ilutulestikuvõitlust kahe riigi välisministeeriumi vahel.4
Pole põhjust arvata, et Suure Isamaasõja võidu kultus Venemaal (ja Venemaa kommunikatsioonis maailmaga, eriti nn endiste liiduvabariikidega) kusagile ära kaob. Aina süvenevate majanduslike probleemide taustal võib see Venemaal sootuks uusi mõõtmeid võtta – mis muud, kui ikka panem et circenes, aga leiba jääb aina vähemaks. Samuti ei ole tõenäoline, et eestivenelased en masse hakkavad kaasa tundma metsavendadele või Sinimägedes mittenõukogude poolel võidelnud hukkunutele.
Küll aga on kolmas tee, mis võib Eestis ajalootõlgendustest ajendatud rahvustevahelisi pingeid maandada: selleks on vene inimeste panuse Eesti ajaloo võtmesündmustesse pidev rõhutamine. See ei ohusta kuidagi Eesti eksisteeriva(te) ajaloonarratiivi(de) püsimist, küll aga teeb need avatumaks ka teisest keele- ja kultuuriruumist inimestele. Eestivenelastel avaneb selle kaudu võimalus paremini suhestuda Eesti ajalooga. Järgnevalt mõningad näited eri ajalooperioodidest.
Kuni aastani 1917: võõras, kuid ikkagi tuttav
On selge, et revolutsioonieelne Venemaa ei mängi tänapäeva venelaste maailmapildis suurt osa. Kõik küll uhkustavad Tšaikovski või Dostojevski panusega maailmakultuuri, kuid laiem ajalooline kontekst on unustatud (mainitud meeste jälg Eestis on ka füüsiliselt kenasti jäädvustatud pingiga Haapsalus ja mälestusmärgi ja -tahvliga Tallinnas). Põhjused on lihtsad: võidukaid sõdu sel perioodil eriti ei olnud, aga pinged ühiskonnas kasvasid sajandivahetuse paiku iga aastaga.
Suur hulk Vene ajaloo ja kultuuriga seotud Eesti paiku on kindlalt saanud välisturisti vaatamisväärsuste komplekti osaks. Nevski katedraalis või Peeter I majamuuseumis käiakse, kuna need on selged ja tuttavad Venemaa ajaloo sümbolid: uvarovlikud õigeusk ja isevalitsus, nagu öeldakse. XIX sajandi esimese poole Venemaa rahvahariduse ministri Sergei Uvarovi esile toodud kolmanda põhimõtte, rahvuslikkusega on lood keerulisemad. Kohalikule venelasele on tegemist kiriku ja muuseumiga, mida ei seostata ei XIX sajandi venestamise ega Eesti alade liitmisega Venemaaga Põhjasõja käigus.
Kui otsida kohalike venelaste omaks võetud traditsioone, siis üks neist on igal tallinlasel selgelt silme ees: koolilõpu- ja pulmapilte tehakse Russalka trepiastmetel. Narva praktika on selles osas küsitavam. Sealsed abiellujad kipuvad ennast pildistama hoopis Teise maailmasõja mälestusmärgi ees ja selleks on postamendile paigutatud T-34 tank.
Teine lugu on siin sündinud väljapaistvate meestega. Toome võrdluseks Eestis 20aastase vahega sündinud mereavastaja admiral Fabian Gottlieb von Bellingshauseni ja Venemaa välisministri ja kantsleri Aleksandr Gortšakovi, kelle sünnikoha tähistamisse võib erinevalt suhtuda. Venemaa presidendi Dmitri Medvedevi korraldusel 2010. aastal asutatud temanimeline Avaliku Diplomaatia Toetamise Fond tegeleb nn kaasmaalaspoliitika juurutamisega ja on seepärast sattunud ka Eesti julgeolekuasutuste huviorbiiti.5 Fondi eestvedamisel on vastuolulisi üritusi toimunud ka Eestis.
Hoopis paremini õnnestus riigi toetusest ilma jäänud ja eravahenditel põhinev Bellingshauseni Antarktika avastamisretke 200. aastapäevale pühendatud ekspeditsioon. Mereavastaja loo rääkimine maailmas meie nurga alt on tõhus ka kodumaal: eestivenelastel on võimalik paremini seostuda ajalooõpikust tuttava Vene keisririiki teeninud baltisakslasest admiraliga. Venemaaga võrreldes suhteliselt väheste vahenditega õnnestus ellu kutsuda algatus, mis seljatab idanaabri narratiivi ja keskendub Bellingshauseni universaalsele panusele maailma ajalukku, samal ajal tuues välja ta seose Eestiga.
Kui otsida kohalike venelaste omaks võetud traditsioone, siis üks neist on igal tallinlasel selgelt silme ees: koolilõpu- ja pulmapilte tehakse Russalka trepiastmetel. Pildistamise hetkel mõtlevad need inimesed vaevalt 1893. aastal uppunud soomuslaevale, pigem painab neid Adamsoni skulptuuri esteetika. Narva praktika on selles osas küsitavam. Sealsed abiellujad kipuvad ennast pildistama hoopis Teise maailmasõja mälestusmärgi ees ja selleks on postamendile paigutatud T-34 tank. Kuigi mõlemad monumendid on militaristlikud ja tänapäeval kasutatakse tanke samal eesmärgil, on erinevusi küllalt palju ja vastavate fotode semiootiline tähendus viiks äärmiselt lahknevate järeldusteni.
1918–1940: kodustamise katsed
Manifestiga kõigile Eestimaa rahvastele pöörduti teadagi Eestis elavate etniliste gruppide poole. Tinglikult võime öelda, et nii sõdadevahelisel perioodil kui ka hilisemas historiograafias on püütud toonaseid venelasi kodustada, jättes kõrvale ka toona püsinud teravad etnilised ja poliitilised pingeid. Kuigi turbulentsetel üleminekuaastatel olid paljud kohalikud venelased Eesti riikluse tuleviku osas äraootaval seisukohal, läksid sajad vene rahvusest mehed Vabadussõtta Eesti poolel. Nende arvukus ja mõju oli küll pigem tagasihoidlik, kuid sellel panusel on tänapäeva perspektiivist sümboolne väärtus. Nii mõnigi vene päritolu ohvitser tegi hiljem korralikku karjääri Eesti sõjaväes ja andis panuse selle arendamisse. Siinkohal on tänuväärsed ajaloolase Igor Kopõtini pingutused, kelle uurimistöö tulemused võiksid suurema hulga lugejateni jõuda.6
Venelaste panust on vaja rõhutada, kuna sõjasündmuste keerukusest hoolimata võime lihtsustatult öelda: koos võideldi bolševismi vastu. Natuke hilisemast, s.o 1924. aasta sündmustest rääkivas Elmo Nüganeni filmis „Detsembrikuumus“ (2008) on kõnekas episood, kus skemaatiliselt näidatud vene mässuliste taustal torkab silma Nikolai Bentsleri kehastatud sõjaministeeriumi vahimees, kelle suust kuuleme tugeva aktsendiga fraasi „mina olen venelane, nemad seal on kommunistid!“. Olgugi et primitiivne, on niisugune „diferentseeriv suhtumine“7 hea lähtekoht inimvaenuliku ideoloogia eraldamiseks rahvusest.
Arvukatest sõdadevahelise Eesti väljapaistvatest vene kultuuri- ja ühiskonnaelu tegelastest on palju kirjutatud, kuigi need kipuvad ikkagi asetuma riiklikust kontekstist omaette: haridus- ja kultuurielu seisid teadagi suhteliselt eraldi.8 Üks tuntumaid toona Eestis elanud venelasi on luuletaja Igor Severjanin. Pärast Krimmi annekteerimist 2014. aastal püüdis Eesti Vabariik leida kohalike vene inimestega ühist keelt sõna otseses tähenduses: 24. veebruaril 2015 Narvas peetud iseseisvuspäeva paraadi kõnes tsiteeris kaitseväe toonane juhataja kindralleitnant Riho Terras just Severjanini ridu Narva kohta.9 Kokkupuudete otsimine näitab küll head tahet, aga kindlasti peab leidma vastuvõttu ka sihtrühmas.
1940–1989: kõige teravam vastasseis
Mõistetavalt ei leia me kuigi palju võimalikke kokkupuutepunkte eestlaste ja vene vähemuse arusaamades Nõukogude okupatsioonist. Enamik venekeelseid hakkaks siinkohal vaidlema juba selle sõnapaari kasutuse vastu. Teise maailmasõja ning kommunistide ja natside repressioonide jõledused väärivad üksnes hukkamõistu. Kuigi igaüks võib kommunismiohvrite memoriaalilt kergesti leida ka üksjagu vene nimesid, saame siinkohal järeldada, et need lood on kas sügaval perekondade mälus ja neist avalikult ei räägita või surid need suguvõsad 1940-50ndatel välja.
Järelikult peab otsima nende inimeste lugusid, kes kogesid Nõukogude režiimi põhjustatud kannatusi või seisid režiimile vastu. Ilmselt vastab sellele kirjeldusele Sergei Soldatov (1933–2003): mõtleja, autor, vabadusvõitleja ja poliitvang oli seotud mitme samizdati väljaande ja põrandaaluse nõukogudevastase liikumise asutamise ja eestvedamisega. Soldatov oli särav isiksus Eesti vabadusvõitlejate seas ja viljakas kirjutaja (eriti pärast emigreerumist), kuid peale temast jäänud kirjapärandi oleks võimalik ja igati relevantne ta veelgi paremini jäädvustada, olgu selle väljenduseks mälestusmärk, -konverents või -auhind.
Üks suurimaid Nõukogude režiimi terrori objekte oli õigeusu kirik. See väljendus tuhandete vaimulike, munkade ja nunnade surmades üle kogu Nõukogude Liidu ja okupeeritud territooriumidel. Peale inimeste tapmise, usklike ulatusliku tagakiusamise ja varade eksproprieerimisele leiame ka Eestist sellega seotud muutusi füüsilises keskkonnas. Tallinnas paiknes Reimani tänaval praeguse Kannikese lillepoe kohal veel 60 aasta eest Kuremäe abiklooster, mis 1960. aastal lammutati – põhjuseks NSV Liidu juhtkonna otsus märgatavalt vähendada pühakodade arvu üle kogu riigi. Nüüd on kiriku asukoht tähistatud infotahvliga, mida iga päev silmitsevad tuhanded bussiga Lasnamäele suunduvad või mööda kõndivad tallinlased.10
Vabameelsete haritlaste vähem või rohkem aktiivne vastuseis Nõukogude režiimile on üldteada. Ka Eestist leiame vene kultuuriruumi kuuluvaid teadlasi ja kirjamehi, kes kannatasid rangelt piiratud väljendusvabaduse tingimustes tsensuuri või veelgi akuutsemate raskuste all. Tuntuim Tallinnaga seotud nimi on siin 1970ndatel paar aastat elanud ja oma selle eluperioodi ajakirjanikutöö groteskseid juhtumeid romaanis „Kompromiss“ talletanud kirjanik Sergei Dovlatov. Pealinnas toimub igal aastal temanimeline kirjandusfestival ja lähiaastatel rajatakse ka mälestusmärk.11
Kokkuvõtteks
On arusaadav, et arvestades lähiajaloo tundlikkust ei suuda me lähiaastatel ületada eestlaste ja kohalike venelaste vahelisi pingeid selle tõlgendamisel. Küll aga on meil riigi ja ühiskonnana vahendeid, et agaramalt luua eestivenelastele Eesti ajaloost mõistetav pilt, kus ka nende rahvuskaaslastel on aktiivne osa. See ei tähenda totalitaarse režiimi ja konkreetsete isikute kuritegude õigustamist, ent aitab ajalugu tuua inimesele lähemale etnilisest päritolust sõltumata ja mitmekesistab ajaloonarratiivi, mis rahvusriigile kohaselt peab jääma eestlaste keskseks.
Ajaloomälu konstrueerime kõik üheskoos kollektiivse tegevusena kas raamatu, filmi, installatsiooni või muu kunstilise eneseväljenduse vormi kaudu. Selleks on kindlasti kõik, mis kajastub füüsilises keskkonnas: mälestusmärgid ja -tahvlid, isikute või sündmuste jäädvustamine toponüümides. See võib olla ka traditsioon: regulaarne konverents, festival, usutalitus jne. See on kaanon, mida täiendame, lisades uusi fakte või isikuid muuseumide ekspositsiooni ja ajalooõpikutesse.
Praegugi on loodud kunstiteoseid või ilmunud uurimusi, mille abil saab vastavasisulisi teadmisi avardada. Meil on ka väga õnnestunud näiteid Eestiga seotud Vene ajaloo ja kultuuri seisukohalt tähelepanuväärsete isikute jäädvustamisel: Bellingshausen ja Dovlatov on kenasti leidnud oma koha nii eestlaste kui ka eestivenelaste ajaloopildis (olgugi et kumbki neist ei olnud etniliselt slaavlane). Küll aga on üksjagu muid võimalusi, mille kasutamisega saaksime ühiskonna sidususe arendamisel suuremat edu saavutada ning pall ei ole mitte teadlaste, vaid poliitikute, kultuuri- ja kunstitegelaste, ajakirjanike ja õpetajate käes.
3 Marek Tamm, The Republic of Historians: Historians as Nation-Builders in Estonia (late 1980s–early 1990s). Rethinking History 2016 , 20 (2), lk. 154−171; Marek Tamm, History as Cultural Memory: Mnemohistory and the Construction of the Estonian Nation. Journal of Baltic Studies 2008, 39 (4), lk 499−516.
4 Välisministeerium, Vene vägede väljaviimise 25. aastapäeva puhul toimub laupäeval Tallinnas ilutulestik, 29. VIII 2019. https://vm.ee/et/uudised/vene-vagede-valjaviimise-25-aastapaeva-puhul-toimub-laupaeval-tallinnas-ilutulestik; Mid.rf. Брифинг официального представителя МИД России М.В.Захаровой, Москва, 11 июля 2019 года, 11. VII 2019, http://www.mid.ru/web/guest/foreign_policy/news/-/asset_publisher/cKNonkJE02Bw/content/id/3719228#29.
5 Kaitsepolitsei aastaraamat 2013, lk 5-6.
6 Igor Kopõtin, Eesti Rahvaväe vene sõdurid Vabadussõjas 1918–1920. IVNA 2014.
7 Veiko Märka, 10 tähtsamat rahvust Eesti filmides. – Sirp 16. I 2014.
8 Põhjalikuma ülevaate saab nt raamatust Sergei Issakov, Культура русской эмиграции в Эстонии 1918–1940.
9 Sõdur, nr 1 2015, lk 8.
10 Orthodox.ee (2019). Открытие стенда, посвященного Таллиннской Введенской церкви подворья Пюхтицкого Успенского монастыря. http://www.orthodox.ee/1053rus.html.
Nelli Abašina-Melts pälvis märtsikuus Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali venekeelse autori 2019. aasta elutööpreemia. Ta on enim tuntud venekeelse ajakirja Tallinn peatoimetajana, tema kogumik „Ei kirjuta ma luuletusi, kirja panen elu“sai aga tõeliseks eelmise aasta luuleavastuseks.
Nelli Melts on tõlkijana, kirjastuse Aleksandra ja ajakirja Tallinn eestvedajana ning kirjandusürituste korraldajana järjekindlalt ehitanud eesti-vene kultuurisilda.
Kas see on värsivormis päevik, kirjakogu, perealbum? Nelli Abašina-Meltsi luuleraamatu täpset žanri ei ole lihtne määratleda. Kogumikus on avaldatud alates 1996. aastast pärit autori enda värsse, aga ka luuletõlkeid eesti keelest vene keelde (Hando Runneli, Linda Viidingu, Heiki Vilepi, Jaak Jõerüüdi loomingut). Kogumiku lõpetab essee „Paul. Mihhail. Aleksander“. Raamatus leidub fotosid ja joonistusi.
See väike, vaid 82 leheküljel siiras raamat on väga mitmeplaaniline, kuid kolm komponenti – aeg, ruum, inimesed – eristuvad eriti selgesti.
Aeg ei ole ses kolmikus esikohal niisama. Paljude tekstide all on kirjas kuupäev, mõned luuletused on seotud kindla aja ja ruumiga juba üksnes pealkirja kaudu: „August“, „Zlatoust. 1944“, „1953. Uural“ … Selles pole midagi iseäralikku, kui tekib soov panna see raamatuke lauakalendri kõrvale, et siis lugeda taas ja taas värsse aja kulgemisest. Kogumiku pealkiri „Ei kirjuta ma luuletusi, kirja panen elu“ vastab täpselt selle sisule.
Raamatu ajaline komponent on väga poeetiline. Kuupäevade järgi otsustades on enamik luuletusi kirjutatud suvel, mõnikord suve ja kevade piirimail: õitsele lööb sirel, maikuu äikesega variseb maha selle õisi, toomepuu uimastav lõhn toob rahutust südamesse. Ja juba soojendabki päike liiva, mille peal on mõnus käia suvesandaalidega, peas õlgkübar … Siiski on huvitav, et suvel kirjutatud värssides ei ole loodus selgesti esiplaanil. Sama võib öelda ka talvel kirjutatud luuletuste kohta: seal peaaegu puuduvad talvemärgid, vaid korra mainitakse raagus metsa ja põllul sinetavat lumekirmet (isegi mitte lund, vaid kerget lumekirmet). Talvine Eesti on värvivaene. Varasügisel kirjutatud luules on looduse ajalist hõngu enam: sügisõhtu pimedus, lahkuv suvesoojus, äsja koristatud juurviljapeenarde ja sügisõunte järele lõhnav aed, valgeks tõmbunud – kas mitte hommikuhärmatisest? – põld, äralennuks valmistuvad kured … Ent kevadisel ajal kirjutatud luule on tõeline rõõmulaul, mis on pühendatud looduse ärkamisele pärast pikka põhjamaa talve! Päikese käes soojenevad varakevadised lumest lagedamad laigud, silma rõõmustavad lumikellukesed ja kopsurohi, hoogsalt vulisevad kevadveed – ja juba ongi maa lumikattest vaba, kõik lööb rohetama, kased on imelises õhkõrnas rüüs …
Poeetiliselt looduslähedased on kogumikus ka dateerimata värsid, kus aastaajad on mõnikord esindatud koos nagu head naabrid: jahenenud maa võtab alandlikult vastu veebruarikuu lume, aga mõne aja pärast hakkab maa jälle rohetama, põhjamaises külmas puhkeb õitsele sirel, sinetab suvine järv, aga juba hõljuvad kõrgel taevavõlvil kureparvede kolmnurgad ja suvesoojuse eest tuleb lõivu maksta lakkamatute sügisvihmadega … Ja oktoobrikuu verevad nikerdused asenduvad jaanuarikuu valge lehega… Kuid taas tuleb kevad, puhkeb õide sirel, nagu seda on olnud tuhandeid aastaid, lillakas uduloor hõljub kaugusse ‒ ning elu läheb edasi, jätkub nii ajas kui ruumis.
Ruum on kogumiku teine komponent. Tallinn, Tartu, Keila-Joa, Pühajärve, Kunda, Peterburi, Zlatoust … – peamiselt on see ruum Eesti ja Venemaa, kus kogumiku eestlasest autor on sündinud ja kust ta tuli kodumaale Eestisse juba täiskasvanud inimesena. Kogumikku lõpetavas essees jutustataksegi autori hämmastavast saatusest. Raamatu autori saatus ei tähenda üldsegi kodumaale naasmist pärast tema vanemate kaugele Venemaale küüditamist, nagu juhtus möödunud sajandil paljude eesti peredega. Ei, see oli keerulisem, kõik algas palju varem.
XIX sajandi teisel poolel lahkus autori vanaisa, Võrumaa Kääpa küla põliselanik oma sünnikohast ja võttis ette pika teekonna kaugele Venemaale, sinna, kus oli saada vaba maad. Lõpuks, juba abiellununa, viis elukeeris ta Baškiiriasse, kus Abdrezjaki küla lähedale oli tekkinud samanimeline eestlaste asundus. „Kaks punkti maakeral hoiavad mind tasakaalus,“ kirjutab autor. „Abdrezjak Venemaal ja Kääpa Eestis.“ Kogumiku sisekaantel on Baškiiri ANSV Verhne-Kiginski rajoonis asuva Abdrezjaki küla plaan (1929), mille on mälu järgi 2005. aastal joonistanud Voldemar Melts, ning Baškiiria Davlekanovski rajooni Linda küla plaan (1931), mille on 1995. aastal mälu järgi joonistanud Paul Masing. Nelli Meltsi ema kasvas üles Linda külas. Uuralis Zlatoustis sündinud Nelli unistas, nagu kõik tema sugulasedki, kodumaale naasmisest. Ta katkestas Tšeljabinski pedagoogilises instituudis esimese kursuse õpingud ja tuli 1964. aastal, olles 19aastane, Tartu ülikooli vene filoloogiat õppima. Näib, et saatus õnnistas seda otsust. Nelli Melts oli õnnega koos, sest see oli Tartu ülikoolis kõige säravam aeg, vene filoloogia õitseaeg. Just filoloogiaga siduski Nelli Melts oma järgneva tööelu: töötas tõlkijana, toimetajana kirjastuses Eesti Raamat ja Eesti Keele Instituudis, 1990. aastast hakkas ta oma asutatud kirjastuses Aleksandra välja andma raamatuid ning alates 1994. aastast on ta ajakirja Tallinn väljaandja. Nii kujunes kogu Nelli Meltsi elu keskkonnas, kus ristusid – kõigepealt Uuralis, seejärel Eestis – kaks keelt, kaks kultuuri, kaks mentaliteeti, kaks vaimulaadi: дух азийский кричит, с европейской разумностью споря / karjub Aasia vaim, Euroopa arukusega vaieldes …
Ehkki dateeringuid on värsside all sagedamini kui viiteid ruumile, kus neid poeetilisi tekste kirjutati, jääb teiste inimeste, enamasti sugulaste, sõprade, armsate inimeste kohalolek kogumiku veergudel läbivalt muutumatuks. Polegi rohkem vaja, vaid sõpru ja armastust, kirjutab autor, pühendades tekste talle armsatele ja lähedastele inimestele. Tõepoolest, enamik luuletusi on kellelegi pühendatud (nimede loetelu on esitatud raamatu lõpus). See raamat on südant pitsitavalt siiras: teadmata, mis tegelikult juhtus, üksnes aimates, hakkad kogema ja mõistma värsse, nende tegelasi ja autorit ennast. Ema, ema, oota, tulen ja surun end vastu su sooja põske. Hüvasti, muSass, hüvasti, Sassike!… Tunnete keel on üks ja ühine, seepärast ei peagi täpselt teadma, millest on jutt, et tekiks soov olla autoriga nõus – nõustuda temaga, saada temaga lähedaseks ja talle omaseks, olla tema sõber.
Kogumikus on mitu fotot perealbumist. Tegelikult tahtnuks neid rohkem, sest tekstides on sageli mainitud pereliikmeid. Ega asjata ei ole raamatut lõpetava essee pealkirjaks kolm mehenime: Pavel, Mihhail, Aleksander. Need on Nelli Abašina-Meltsi kolm kallist lapselast. Aga Mihkel (Mihhail) oli ka Nelli vanaisa nimi ja Aleksander oli tema abikaasa, Türilt pärit vene rahvusest noormehe nimi.
See väga isiklik poeetiline raamat meenutab mõneti pihtimust. Kuid samal ajal jääb see ajastu dokumendiks, kajastades mitte üksnes autori saatust, vaid paljude saatuste ristumist: perekonna saatuse, suguvõsa saatuse ja nende kaudu paljude-paljude teiste saatuste ning mitme põlvkonna saatuste läbipõimumist. Seega on raamat justkui suunatud väljapoole – aega, ruumi, inimestele, sellele, millest inimelu koosnebki.
Arvustus on ilmunud venekeelsena ajakirjas Tallinn 2019, nr 5-6.
Alates esmaspäevast, 11. maist on Tartu Kunstimaja suures ja väikeses saalis avatud kodus istumisest ja karantiinist rääkiv kuraatorprojekt „Esmaspäeval oli meil siin veel lumine”. Monumentaalgaleriis saab aga taas vaadata Tartu Kunstioksjoni väljapanekut ning oksjon ise toimub 29. mail.
