Toeta
Otsi

kultuuriajakirjandus

  • Kõiki töid saab mõõta ajas

    JOHANNA ROSS

    Pääsu ei ole, Kaja Kannu „Tänavatüdrukut“ tuleb vaadata samas sarjas tema eelmise raamatuga „Eratee“ (2013). Jah, väline sarjaühtsus neil puudub, kirjastus ei kattu, valitud esteetika on täiesti erinev. Erinevad on ka teemad, ju see ongi kujundusvalikuid suunanud. „Eratee“ jutustab eraklikust elust maal ja kujundus on lahendatud minimalistlikult, kaanel on kasutatud staatilist maastikukaadrit. „Tänavatüdrukus“ tegeletakse ülikoolis filosoofia õppimise ja pidutsemisega; kujundus on rahutus kollaažitehnikas ja natuke naljatlev, motiividest torkavad otsekohe silma Platonit kujutav skulptuur (filosoof kui niisugune) ja veiniklaas.

    Teisalt on neid eri teemasid silmanähtavalt töödelnud sama käsi, ja veelgi enam, töödelnud ka samas laadis. Mõlemad raamatud on üles ehitatud minavormis märkmetena, mille sekka on pikitud lühikesi dialooge. Tegevus koosneb peamiselt üksteise otsa lükitud stseenikirjeldustest, mis on pigem olmelised, sageli kergelt puänteeritud. Dialoogid on iseenesest samuti olmelistel teemadel, aga neid on pisut timmitud absurdikoomika suunas. Nii liigendavad nad teksti kui kergemad vahepalad. Graafiliselt eristab dialooge ka lause­algulise suurtähe mittekasutamine. Formaadi võiks kokku võtta kui tugevasti stiliseeritud päeviku.

    Kas on ikka ilus öelda, et Kaja Kannu „Tänavatüdruk“ meenutab seltskonnakroonikat ja selle põhiteema on sotsiaalne elu – raamat pidi ju olema filosoofiast?

    Jutustaja pärast võib julge olla

    Seda stiliseeritud päevikut peab kelmiromaanilik jutustaja, kelle konti ei murra miski – ta saab hakkama nii üksinduse kui ka ühiskonna, nii ehitustööde kui ka filosoofiliste esseedega. „Tänavatüdruku“ sündmusjada moodustavad seminarid ja loengud ülikoolis, kodused pausid söögitegemise ja kooliülesannete lahendamisega, peod ja üritused. Ühte stseeni pidin päris mitu korda üle lugema, et aru saada, kas minategelane tõepoolest üksnes hella käega taltsutab kontserdil märatseva meeskodaniku. (Tundub küll nii.) Autori kui inimese kuvand on meedias natuke hirmutav, ta paistab olevat oma skeene enfant terrible, kellele ei ole probleem ühtegi vaikivat kokkulepet kahtluse alla seada.1 Reaalse kokkupuute puhul võib selline asi olla kaunis tülikas ja nagu näha, on otsekohene väljendus heidutanud ka mõnda lugejat.2 Minus tekitab siiski pigem õndsa rahu, kui raamatu minajutustaja on niisugune. Võin tema pärast julge olla, ta künnab kõigest läbi, tuleb kõigega toime. Võib-olla ei tee ta seda täiuslikult, ent kui ka asi ei laabu, siis igatahes ei vaju ta ära, ei lange depressiooni – pigem läheb magama ja hakkab siis jälle otsast peale. Väga värskendav!

    Sarjana toimivadki kaks teost just seepärast, et kokkupuuteid elu eri segmentidega kirjeldab niisugune tugeva, eristuva häälega jutustaja. Kõrvuti või järjest lugedes torkab muuhulgas silma, et raamatutes on mitmeid korduvaid motiive. Mõlemad algavad viitega teatri­festivalil peetavale traditsioonilisele jalgpallimatšile romantikute ja küünikute vahel: „Eratees“ on jutustaja matšil tutvunud oma salapärase mehega; „Tänavatüdrukus“ tuleb teda samalaadse matši järel usutlema küündimatu ajakirjanik. Mõlemas loos meenutatakse ema õpetust, et metsas saab põhjasuunda määrata sambla kasvu järgi: „Eratees“ püüab jutustaja seda infot seenel olles rakendada, aga jääb jänni, sest sammal kasvab igal pool ja pealegi ei ole põhjasuunast mingit kasu, kui pole selge, millises ilmakaares asub kodu; „Tänavatüdrukus“ kasutab ta sellesama jännijäämise ära koolitööd kirjutades. Mõlemas raamatus on juttu töötamisest ajas vs. töötamisest tulemuse järgi: „Eratees“ kulutab peategelane seina lihvimisel igale kohale kolm minutit, ise kaheldes, kas seina siledus ei oleks ajast mõistlikum kriteerium; „Tänavatüdrukus“ toimub sama filosoofiatekstidega, kui on kolm tundi loetud, võib hakata midagi muud tegema, ükskõik kas said asjast aru või ei. Need kordused rõhutavad paralleeli raamatute vahel. Jutustaja on ette võtnud kirjeldada, kuidas ta üht- või teistlaadi olukordi lahendab, ning peale­hakkamine ja meetodid on füüsilise ja vaimutöö puhul sarnased.

    Ceci n’est pas un journal intime3

    See kõik öeldud, tuleb rõhutada, et minu meelest ei ole Kannu raamatud lihtsalt päevikufragmendid ja nende erinevus ei tulene lihtsalt sellest, et salvestatud on erinevaid perioode – umbes nagu Aino Kallase elu Peterburis, Tartus ja Londonis oli väga erinev ja see peegeldub ka tema päevaraamatus. Mõni eelnev arvustaja on midagi seesugust välja pakkunud. Alvar Loog teatab talle omase relvituks tegeva otsekohesusega, et loeb Kannu teksti puhtalt biograafilises võtmes, kuna muid väärtusi sel ei ole ja kunstiliselt tekst ei kanna.4 Keiu Virro meenutab kahte raamatut võrreldes, et temale tundus „Eratee“ igavam, nagu oleks autor „teksti miskipärast liiga ära puhastanud, mahlad välja imenud“, aga oletab seejärel, et võib-olla ei pakkunud maakeskkond küllalt põnevat ainest5 – see viitab samuti, nagu oleks tekst pelgalt argielu tõmmis.

    Minu meelest on Kann teisest puust kirjutaja. Tema tekst näib olevat liiga kindla käega orkestreeritud, selleks et uskuda: on lihtsalt võetud päevik ja avaldatud. Loomulikult oleme selgeks õppinud, et väga selget piiri fiktsionaalse ja mittefiktsionaalse teksti vahele tõmmata ei saagi ning ka elulood ja päevikud on alati tugevasti autori kujundatud. Ometigi loob päevikuline-märkmeline vorm tasase taustaootuse, et tunda saab verist ausust ja vahetust. Seda toetab Kannu sisuline otsekohesus: ta poetab jutusse ebakonventsionaalseid detaile, nagu näiteks prügikastist kougitud vorstide söömine või koer, kes liiga intiimselt nägu lakkudes talle keele kurku topib. Vahest paneb ootusele õla alla ka tekstiväline teadmine, et põhitegevuselt on Kann etenduskunstnik – kui tema kodumeedium on miski muu, võib kergesti tekkida eelarvamus, et kirjasõnaga ta vaevalt erilisi trikke teeb, küllap kasutab seda lihtsakoeliselt ja otsekoheselt.

    Tekstides leidub aga mitmeid märke vastupidisest. Kas või puht keelelisel tasandil torkab silma, et tegevus on antud ajaloolises olevikus. Juba see loob mulje pigem esitus- või etendussituatsioonist (n-ö klassikalisele päevikule, kui sellist asja olemas on, võiks tegevuse kirjeldamisel omane olla pigem lihtminevik, täna-tegin-seda-ja-seda).

    Üks oluline märk on lüngad. „Eratee“ ajajoonel on pea täielikult kujutamata jäetud linnaelu ja sõpradega sotsialiseerumist hõlmavad lõigud, „Tänavatüdruku“ ajajoonel jällegi omaette Pardimäe talus veedetud päevad. Õieti paneb seda tähele ka Alvar Loog, aga kuna ta juba eos on otsustanud raamatut lugeda päevikuna, tõlgendab ta seda peaaegu et tegelikkuse võltsimise või vähemasti salgamisena. Mina ütleksin, et tegu on selgesti läbikaalutud kunstiliste valikutega. Tõsi küll, Kann oskab töötada materjaliga, ta kuulab selle omadusi: üksildane elu maal ja ülikooliõpingutesse sukeldumine annavad kätte hoopis erisuguse põhitooni. See aga ei tähenda, et ta on kõike tuimalt salvestanud. Pigem on see andnud inspiratsiooni kirjutada esmalt raamat üksindusest, seejärel raamat sotsiaalsest elust. Sama tähenduslikud nagu lüngad tunduvad need detailid, millest Kann on otsustanud kirjutada. Kui juhuslik näide tuua, siis „Eratees“ kohtab märkmeid pornovaatamise ja eneserahuldamise kohta, „Tänavatüdrukus“ mitte – eks võib ju olla, et autori eluperioodid lihtsalt selleski aspektis erinesid, aga mulle tundub põhjus olevat pigem see, et esimese raamatu üks läbiv teema on suhe kaaslasega, kes ei viibi kunagi kohal.

    Eri teemad ja eri valikud toovad kaasa ka selle, et raamatud tekitavad hoopis erinevaid kirjanduslikke seoseid. Nähtavasti on eesti kirjandus parasjagu niivõrd lai, et isegi mõttepäevikute valdkond jaguneb alasektsioonideks! „Eratee“ kui pastoraalne mõtisklus sundis end võrdlema Tõnu Õnnepaluga6 ja sai hoolimata minajutustaja kohatisest käredusest teatava õilsuseoreooli. Seevastu „Tänavatüdruk“ projitseerub hoopis teisele taustale. Siin on linnakära ja inimesi, kusjuures osa inimestest esineb pärisnime all. See seltskonnakroonika element ühendab raamatut kirjastuse Hea Lugu kirjanike-sarjaga, Maarja Kangro „Minu auhindadega“ (2018) või koguni Sandra Jõgeva „Avalike ja salajaste märkmetega“ (2018; põneva teemaga teos, kus aga erinevalt ülejäänud loetletutest ei ole märkmeid kuigivõrd töödeldud ega loetavusele erilisi mööndusi tehtud). Muide, nii Kangrol kui ka Kannul on üheks tegelaseks literaat Märt Väljataga, aga äärmiselt erinevalt palgepoolelt. Ootan huviga, missuguseid Väljataga-kujutusi meie kirjasõnasse veel sigineb.

    Ennekõike ühiselulised äratundmised

    Kas on ikka ilus öelda, et „Tänavatüdruk“ meenutab seltskonnakroonikat ja selle põhiteema on sotsiaalne elu – raamat pidi ju olema filosoofiast? Olemas on mõlemad liinid, võib-olla sunnib ühiskondlikku poolt rõhutama just nimelt võrdlus „Erateega“, mille taustal tungib esile peategelase nüüdse eksistentsi ühiselulisus. Ei saa salata, et luubi all on filosoofia õppimise imelik tunne: kuidas on ühtäkki hakata tegelema väga abstraktsete asjadega, mõtlema loogikast või tähendusest. See toimub aga akadeemilise maailma ja akadeemiliste reeglite veidruse tajumise taustal. Küsitakse näiteks, mis mõtet on referaadis korrata seda, mida teised on juba öelnud, ometi kui plagieerimine on kõige karmimalt keelatud. Äkki keelatakse ka elamine ära, kui originaalselt ei ela, muretseb jutustaja. Juba sõlmitus selgitab: filosoofiat õppima läheb ta ülepea sellepärast, et parasjagu on vaja kohti täita ja vastu võetakse kes iganes. Tema huvi äratavad õppejõud oma inimlikkuses: kes hoiab trammipeatuses tudengiga pedantselt vahet, kes satub eksamisituatsioonis veel suuremasse kitsikusse kui üliõpilane. See kõik tõstab esile pigem sotsiaalse institutsiooni kui Suured Küsimused. Kui tänavatüdruk salongi satub, on probleemid (ja naljad) ikka natuke needsamad mis „Minu veetlevas leedis“.

    Samasugune sotsiaalne institutsioon, ainult et tuttavlikum, on peod õppetöö vahepeal. Võhma sellisteks maratonideks tundub 40+ peategelasel samuti olevat nagu kahekümneaastasel, seda võib ainult kadestada. Kuid tema peod ei ole tegelikult tudengipeod, vaid pigem kolleegide omad. See osutab ilmselt täiskasvanud õppija suurimale eripärale: õpingud moodustavad vaid ühe osa tema elust. Erinevalt paljudest keskkoolilõpetajatest ei lähe tema ülikooli endale identiteeti jahtima, see on tal juba olemas. Oma ala professionaal võib tunda küll suuremat kohmetust, kui teise valdkonna reeglid esialgu selgeks ei saa ja meeles ei püsi. Samal ajal annab ülejäänud elu talle esiteks turvalise padja, kuhu vajaduse korral maanduda, teiseks võrdlusaluse, millelt toimuvat mõtestada. See ongi Kannu minategelase kogemusele iseloomulik: akadeemilist maailma näeb ta pidevas kontrastis mingi teise, peamiselt kunstnike-teatraalide maailmaga. Õieti ei satugi ta niivõrd tänavalt salongi kui ühest salongist teise. Lõpuks õnnestub tal ülikooli veidrustega kuidagimoodi harjuda, filosoofia absurdist läbi rüsida ja sellist tüüpi mõtlemine enesele käepäraseks teha – see on raske seetõttu, et ta on harjunud muuga, aga vist ikka ka kerge seetõttu, et tagala on mujal olemas.

    Teatud konventsiooni kohaselt kuulub arvustuse juurde hinnang. Olgu lõpetuseks öeldud, et hoolimata kogu tekstinaudingust ei kulgenud „Tänavatüdruku“ lugemine mul läbinisti valutult, vähehaaval jäi raamat venima. Kusagil viimase kolmandiku peal hakkasid üksteise otsa kuhjatud korduvad stseenid õigupoolest vaikselt õõnestama seda muljet kindla käega vormitud kunstilisest tervikust, mida olen siin arvustuses seni püüdnud kirjeldada. „Eratee“ puhul ei juhtunud seda kordagi, ka andis lõpp selgema lõpetatuse tunde. Aga kui räägime sarjast, siis võibki lõpu asemel näha vahefinišit. Vahest kirjutab Kann samas vaimus veel – Loog kardab, mina loodan.

    1 Vt näiteks hiljutist intervjuud: Kadri Karro, Kriisides karastunud Kaja Kann. – Eesti Ekspress 25. III 2020.

    2 Sandra Müür, Kaja Kann lööb kontsa põrandasse. – ERR 3. IV 2020. https://kultuur.err.ee/1072593/arvustus-kaja-kann-loob-kontsa-porandasse

    3 See ei ole päevik.

    4 Alvar Loog, Detailselt dokumenteeritud asendus­tegevus. – Postimees 20. IV 2020.

    5 Keiu Virro, Kui Kaja Kannust sai filosoofiaüliõpilane. – Eesti Päevaleht 30. III 2020.

    6 Näiteks Maarja Kaaristo 2014. aasta „Vikergallupis“: http://www.vikerkaar.ee/archives/731

  • Kuratlikud klounid. Piibu ja Tuudu juhtum

    JÜRGEN ROOSTE

    Klounide osas on mul vastakad tunded, ja ma ei tunne eriti kedagi, kellel ei oleks. Pidin lapsevanemana kord vaatama lasteaeda külla tulnud klouni ning tema labane trikiarsenal – nt teesklemine, et lööb selja keeranud poisikesele oma tohutu klounisussiga tagumikku – oli piinlik ja vastik.

    Avastasin siis, et ka tsirkuses, kus ma vahel väiksena käisin (Moskva tsirkuse külalisetendused Kalevi spordihallis!), olid klounid mu mälu järgi pigem vastikud, hirmutavad. Tõsi, mulle mõjusid hirmutavana ka Salme kultuurikeskuses mängitud „Lumivalgekese ja seitsme pöialpoisi“ hiidpeadega päkapiku­mehed (kui aastaid hiljem tollest võikast kogemusest kõnelema sattusin, tuli Jaak Johanson mind pärast lohutama – noore näitlejana oli ta olnud üks noist kolepikkudest).

    Näkku maalitud mask. Muidugi, klouniteadus on omaette maailm. Psühhiaatrid on katsunud seda näoilmet kirjeldada: näkku maalitud mask ei lase näha tegelase päris tundeid ning tekitab seeläbi õõva, vastuolu. Miks on Stephen Kingi loomingust ammutatud kloun Pennywise nii õõvas? Või miks on Batmani võimsaim vaenlane Jokker, kelle uus filmikuju oli läinud aastal meistriklass omaette? Mõlema puhul varjab klouninägu midagi hoopis muud.

    Kui nüüd veel meenutada ajaloost John Wayne Gacyt (kloun Pogo), kes vägistas, sõi ja tappis poisikesi ja noormehi – ühiskondlikult-äriliselt edukas konservatiivsete vaadetega rahvamees, kelle kuri kuju ahvatles lapsi klouni­maskiga –, siis …

    Karnevalitolad, pajatsid mõjuvad romantiliselt, seejuures ka kuidagi kuratlikult-räpaselt – nagu kogu rändtsirkus. Ka valge klounaadi taga on mingi rituaalne tumedus, õudusfilmimaailmal on sealt hea ammutada.

    Seejuures, lapsepõlvest on mul meeles ka südamlik tsirkusekloun Hermann Soome televisioonist. Ta tuli meelde, kui üks mu lemmikräppar Paleface laenas mõni aasta tagasi poliitilistel kaalutlustel tema tegelaskuju. Nimelt vastasid soomlased paremäärmuslike Odini sõdalaste patrullidele eriliste klounipatrullidega, kes odinlasi saatsid-segasid, ja Paleface, suur Eesti sõber ja ka folklaulik, mitte ainult räppar, tegi liikumise hümni „Me pole nõus kartma!“ („Emme suostu pelkämään!“). Klounidest muusikas veel: Insane Clown Posse on vahest kuulsaim klounaadile pühendunud kollektiiv, kelle tegevus on läbi mõeldud, mütoloogiliselt (vähemasti taustaloo mõttes, aga ka fänkonnast n-ö sekti luues) põhjendatud. Tekstid-elustiil-välimus-religioon põimuvad ühte.

    Piip (Haide Männamäe) ja Tuut (Toomas Tross) on jõudnud oma telesaadetega g-täheni.

    Ühesõnaga, on palju põnevat-positiivset, aga ikkagi-ikkagi kripeldas mul miskit klounide vastu. Kui Dan Renwick, Austraaliast pärit diplomeeritud kloun, kes peab Kalamajas Heldekese kabareeteatrit, tõi Eestisse mõned klounid töötubasid tegema, siis võtsin paarist osa. Tõtt-öelda on see raske, nagu iga kunst. Seda ei haara õhust, peab olema annet, aga ka tohutu töötahe. Füüsiliselt klounaadini jõudmiseks ei piisa punasest ninast, veidikesest meigist ja liiga suurtest pükstest. Sellest saab eriti kiiresti aru, kui pead selle maskita läbi proovima. Ühesõnaga: klouni minust tõenäoliselt ei saa, kuigi paras tola olen ma küll.

    Lauris Gundarsi ilmumine. Piipu ja Tuutu olen aga armastanud esimesest hetkest, kui neid nägin. Ju see oli mingi lastesündmus, juba päris ammu. Nende vahetus, soojus ja vastastikku mäng ei jätnud toda veidrat määritud tunnet, mis muidu käib kaasas paljude klounidega. See jättis mulle võimaluse alati öelda: „Ma ei salli kloune, peale Piibu ja Tuudu!“ (Dan Renwick ja kõik ta sõbrad on ka väga meeldivad. Võib siis öelda, et ma ei salli tegelikult üht tüüpi tsirkusekloune, kes mängivad meie madalamatele instinktidele, teise inimese alandamisele – eks ole säärased klounid inspireerinud tänapäevaseid telepoliitikuidki!)

    Tagatipuks astus Piibu ja Tuudu ellu läti lavastaja Lauris Gundars: säärane klassikaline, väga hea tunnetusega väljapeetud klounaad kohtus järsku nüüdisteatri vahenditega. Improvisatsioon sobib (andekatele) klounidele ja kui anda sellele raam, lammutada mõnda lugu või hoopiski ehitada, hakkab imesid juhtuma. Nii „Hamlet“1 kui ka „Cabaret Siberia“2 kuuluvad mu lemmiklavastuste hulka viimaste aastate Eesti teatris. Kui lihtne oleks sel kõigel muutuda lihtsalt veiderdamiseks-tolatsemiseks, eks, sama lugu ei annaks teiste klounidega teha. Need lavastused on ka omavahelises võrdluses hoopis erinevast ilmast pärit, nii et võib-olla nüüdisteatri üks erilisem-kummalisem ilmumine üldse, mida ma näinud olen. Eestis! Mul on tunne, et neid lavastusi märgati või tunnustati liiga vähe, kuigi tõtt-öelda andsid need trupile ka leiba, sest polnudki nii kerge sinna piletit saada.

    Säärane lihtne palsam. Piibu ja Tuudu TV on jälle hoopis teine asi, s.t esimene asi, see, kuidas ma neid varem teadsin-nägin: kaks südamlikku ja improvisatsioonivõimelist klouni, kelle lavaline olemine kannab. Kõvale töödistsipliinile on lisandunud anne, lavaline sära ja kohalolu, mida mõni teatripedagoog me ajaloos miskipärast maha on üritanud tampida (anded, tähed – need muidugi põlevad ja põlevad vahel läbi, nii et tööhobuserollile on parem ja turvalisem rõhuda, igavam ka). Ühesõnaga: Piipu ja Tuutu on hingel ja mõistusel kerge ja lohutav vaadata. See on säärane lihtne palsam.

    Tsirkusekloun Hermann sobib siia hästi, sest Piibu ja Tuudu TV on just säärane minu lapsepõlve lastesaade: mõõdetud tempoga, hea pildikeelega, kindla struktuuriga ning üles ehitatud tugevatele ja armsatele tegelaskujudele – eks seda aitavad toota-teha ju ka Mart Normet ja Marek Demjanov.

    Struktuur on hästi paigas, tähestikulugu ja saatest saatesse korduvaid kindlaid elemente, nt „Konnakeselaulu“ külalisesitust iga saate lõpus, tasub vägagi oodata. Peale selle näpuotsaga hariduslikku elementi: saame nt (lastena) teada, mis on baanian, näeme, kuidas töötab doominoefekt jne.

    Üks lähedane sõber ütles just, et ta ei ole jaksanud-viitsinud kogu seda netti kolinud kultuuri vaadata. Selles on siiski palju toredat, aga kaduvat: interneeduses on video kujul peidus kogu kultuuriajalugu ja veebikaamera ei too mind esinejatele palju lähemale, kuid olen püüdnud vaadata.

    Piibu ja Tuudu TV on hoopis teine asi. Mingil muul ajal võinuks ETV selle ettevõtmise kogunisti ära osta ning koolitalve jooksul eetrisse lasta. Oleks heas mõttes vana aja hõngu tulnud, nagu päris, tõeline lastesaade.

    Piip ja Tuut lihtsalt hakkasid tegema – ja väga hästi teevad. Võib-olla sellepärast olen veidi mures, et tähestikukujundile tahaks lisaks veel mingit läbivat lugu. Natuke nagu seda hakkabki tulema-looma. Mõned sketšid (nt „Casting“ või „Ekspeditsioon“ või „Dogi ja dobermanni duett“) on väga tugevad ja Piibu-Tuudu-omased. Seejuures, see lugu, mida ma siia juurde veel tahaks, mingi varjatud taust, mis võiks minusugusele vaatajale silma hakata (ja ma ütlen seda sellepärast, et just nii napilt hakkab, et ma ei tea, kas see on meelega või kogemata?) võiks olla, et kaks klouni, kes on kodus, eraldatuses, elavad oma fantaasiaid välja ja läbi, et see on natuke ka nagu isolatsioonihullus, kergelt süvenev vaimuhäire. Ühesõnaga Piipu ja Tuutu ühendav läbi sarja kulgev (sala)narratiiv, mis ei oleks lihtsalt formaalne struktuur a-tähest ü-täheni, võiks olla nende oma arengulugu.

    Piip (Haide Männamäe) ja Tuut (Toomas Tross) on kaks südamlikku ja improvisatsioonivõimelist klouni, kelle lavaline olemine kannab.

    Võib-olla on see juba olemas, aga esimese kuue osa põhjal ma selles veel kindel ei ole. Või on õudne üldse mu ootus, et ma väga südamlikult ja soojalt lastesarjalt sellist varjatud taustalugu ihkan-tahan?

    Jah, sketšid on tugevad, sõnamängud suuresti toimivad (mõne tähe puhul eeldab see rohkem leidlikkust, nt c-ga said nad väga hästi hakkama), aga „uudised“ ehk siis „buudised“ või „ceedised“ või „eedised“ mõjuvad veidi kiirus­tatult kirjutatuna. Kuna sõnamängu peab jaguma kogu saatele, siis mõne tähe puhul kordab see osa läbi juba kogu ülejäänud saate sõna­materjali, veidi tihendatult, lapsepõlvest tuttava samatähevõttega, aga uudiste osa võiks olla muust saate­materjalist vabam, mitte sama sõnamaterjaliga laetud. D-tähe puhul on seda ehk raskem vältida, aga üldiselt on parem, kui selle tekstiga töötataks nt viimasena, et ülejäänud saatelõikude (sõna)mõtted-võtted ei saaks lihtsalt välja hõigatud, ära kulutatud.

    Piip ja Tuut on teinud midagi, mida oli vaja teha – see mõte tulnuks varem või hiljem niikuinii, aga nüüd tuli siis varem (ära teha). Igal nädalal kaks osa toota on märkimisväärne võimekus. Uus pisipahalaste põlvkond väärib oma tähestikusaadet: Mõmmi aabits on klassika, aga Piip ja Tuut on kohal tänases.

    Sisemine valgus. Mis mu klounihirmu puudutab, siis, jah, tõenäoliselt valmistuksin öisel tänaval klouni kohates surmaheitluseks. Ka valges mõjub suurem jagu neist kuratlikult-kiuslikult. Õukonnanarrid on küll vajalikud, aga nad on muust klounaadist kuidagi eraldi; USA õhtune teleperiood peamiselt säärastest narridest koosnebki ning nende hulgas on säravaid tähti, nii et see on vajalik. Nende maskiks on aga telediktorinägu ning see on hoopis erinev näkku joonistatud grimassist, väärdunud sundnaeratusest (või allapoole pööratud-maalitud kurbadest suunurkadest) tekib võõristus, valu.

    Piibu ja Tuudu puhul on nende mask kuidagi minimaalne või sisemine valgus siis nii suur, et see ei jää meile ette, ei tee valu, ei tekita hirmu.

    1 Esietendus 22. V 2016 Piibu ja Tuudu mängumajas.

    2 Esietendus 6. III 2018 Balti jaama ootepaviljonis.

  • Loe Sirpi!

    Hannes Korjus, „Läti kirjarahva elu ehk  Sipelgad ei alistu“

    Veronika Valk-Siska, „Kui vähem, siis kvaliteetsem, mitte odavam“ 

    Sõna saab kunstinõunik Maria-Kristiina Soomre 

    Sõna saab teatrinõunik Katre Väli

    Eesti Filmitööstuse Klastri juhatuse liige Diana Mikita

    Innar Liiv, „Tehnikaülikooli suurim ambitsioon“ 

    Intervjuu arhitekt Jaan Kuusemetsaga

    Intervjuu aasta džässmuusiku Joel Remmeliga

    Peter Handke „Soovideta õnnetu“

    Piibu ja Tuudu TV lastesaated

  • Areng algab seal, kus lõpeb mugavustsoon

    MERLE KARRO-KALBERG

    Aprilli alguses saatis arhitektide liit välja pressiteate, millega tõsteti esile eesti arhitektide edukas osalemine rahvusvahelistel võistlustel. Üks büroo, mille kohta teada anti, oli Dagopen ja osalemine Soome rahvusmuuseumi, Vilniuse kontserdimaja ja Málaga ärihoone võistlusel. Selle büroo projekti järgi valmivad siinmail ka Tallinna kaubamaja ning Viljandi haigla ja tervisekeskus. Valmis on ehitatud Euroopa Liidu IT-agentuuri Tallinna peahoone. Dagopeni asutas 1992. aastal arhitekt Jüri Kuusemets. Praegu veab ettevõtet tema poeg Jaan Kuusemets, kellega räägime eespool nimetatud arhitektuurivõistlustest ja rahvusvahelisel turul jala ukse vahele saamisest.

    Räägi palun Soome rahvusmuuseumi, Vilniuse kontserdimaja ja Hispaania võistlustest pisut lähemalt.

    Kuusemets: Need olid avatud rahvusvahelised arhitektuurivõistlused, mille kohta jagati infot mitmel pool nii erialaliidu veebisaidil kui ka rahvusvahelistes veebiportaalides. Rahvusvahelisest võistlusest osavõtmise määrab paljuski ka see, kas lähtetingimused on inglise keeles. Mõne võistluse puhul, näiteks Vilniuse kontserdimaja, oli kõik vajalik info inglise keeles olemas ning võistlustöö võis esitada ingliskeelsena. Soome rahvusmuuseumi võistlusel oli osa materjalidest vaid soome keeles ning ka töö tuli tõlkida.

    Soome rahvusmuuseumi juurdeehitise võistlus oli võrdlemisi omapärane. Juba lähteülesandega oli seatud, et suurem osa hoonest peab asuma maa all. Ära tuli lahendada neli uut näitusesaali, mida saaks nii omavahel ühendada kui ka üksteisest eraldada. Üks suur saal pidi olema esinduslikum ning täitma ühtlasi fuajee-aatriumi funktsiooni, et seal saaks korraldada kontserte, moeetendusi jms. Muuseum asub historitsistlikus muinsuskaitse all olevas muuseumile projekteeritud hoones. See on soomlastele tähtis avalik ruum Helsingi kesklinnas, muusikamaja ja uue keskraamatukogu vahetus läheduses. Juurdeehitis pidi sobima muuseumihoone ja suure haljastatud hooviga, mitte sellega võistlema. See oli ka üks põhjus, miks ei lubatud teha klassikalist juurdeehitist ehk vana hoone kõrvale sama suurt maapealset mahtu. Vaja oli säilitada rahvusmuuseumi vaadeldavus, mitte projekteerida uus dominant. Soome võistlusest võtsime osa Hispaania Bakpaki bürooga. Nendega oleme juba aastaid koos töötanud.

    Jaan Kuusemets: „Rahvusvahelisel võistlusel edukaks osalemiseks peavad planeedid sinu taha reastuma. Ära tuleb tabada ülesande tuum, žürii eelistused, lahendus peab olema ajatu, nutikas, funktsionaalne, poeetiline ja hingega.“

    Vilniuse kontserdimaja võistlusel selliseid piiranguid polnud. Kontserdimajale valitud asukoht künka otsas on eelmisele võistlusele pigem vastandlik. Kõrgemale tõstetud kontserdimaja jääb linnast hästi nähtav ja vaadeldav. Sellest saab ilmselt Vilniuse uus maamärk. Lähtetingimustes oli kirjeldatud linnaehituslikult tähtsamad vaatesuunad ning need vaated tuli ka tõetruult visualiseerida. Üks keeruline ülesanne oli mitmest küljest mugava juurdepääsu tagamine looduslikult ja linnaehituslikult mõnevõrra ära lõigatud hooneni. Kontserdimaja asukohaks valitud künkale praegu head ligipääsu pole, eriti ühissõidukiga tulijatele. Lihtsam oli tagada juurdepääs oma sõiduki, takso või turismibussiga, aga lahendada tuli ka see, kuidas tullakse kontserdimajja jala või ühissõidukiga, sest peoriietega ei soovi mäe otsa isegi noored ronida. Kavandasime mäe järsemale nõlvale ühissõidukite peatuse lähedusse eraldi välilifti.

    Hispaania Málaga võistlusel otsiti arhitektuurilist lahendust ühele uuele ärihoonele kesklinna peatänava ääres ning selle lahenduse kallal töötasime samuti koos Bakpakiga, kes meid osalema kutsus. Võistluse materjalid olid ainult hispaania keeles ning ilma kohaliku büroo abita oleks olnud väga keeruline võistluse tingimustes ja kohalikes oludes orienteeruda. Selle võistluse tulemused pidid selguma aprillikuu jooksul, aga praeguseks pole uut infot tulnud. Võimalik, et tulemuste viibimine on seotud Hispaaniat tabanud viiruselainega.

    Mida peaks üks väike arhitektuuribüroo tegema, et välisturul jalg ukse vahele saada?

    Küsima peab, mis on eesmärk. Mõni väike büroo võib koos puitmajade tootja või ehitajaga jõuda Skandinaavia maade turule. Mõni suurem büroo on püüdnud osaleda riigihangetel Soomes või Norras. Väikesele või alustavale büroole on arhitektuurivõistlus alati hea võimalus. Arhitektuurivõistlus on ka kõige tõenäolisem võimalus pälvida tähelepanu ja saada mõne tähtsa objekti projekteerimisõigus. Silmad tuleb hoida lahti, peab olema arenemisvõimeline ja avatud. Kui ei riski ega ürita, siis ei tule kindlasti ka mingit võimalust. Väiksematel büroodel tekivad ikka tööde vahele pausid: mõned projektid on valmis saanud ja järgmisi alles oodatakse ning kui pole otsest vajadust või survet, siis igasugust tööd iga hinna eest pole mõtet ka sisse võtta. Kui pole suuri püsikulusid, näiteks üür või paljude töötajate palgad, ei pea ilmtingimata stabiilset käivet hoidma. Selle pausi ajal ongi hea välja valida mõni rahvusvaheline võistlus ja sellest osa võtta. Suurematel välismaa võistlustel osalemine ning ka koostöö teiste riikide büroodega tuleb ehk kasuks ka arengule ja annab kogemusi. Väikse toetuse saamine erialaliidult loomestipendiumina on sellisel puhul väga motiveeriv ja sellest on palju abi välismaa võistlustega seotud riskide maandamiseks. Mõne suurema objekti lahenduse kallal töötatakse näiteks nelja-viiekesi kuu-poolteist. Osalemine ise ei garanteeri ju mingit tasu. Kui žürii leiab, et töö pole preemiat väärt, on tegelikult tulutult töötatud. Mingid püsikulud siiski on: programmide litsentsitasud, võib-olla on vaja laenu või liisingut maksta, süüa on ju ikka vaja osta.

    Välisvõistlustega on tihti seotud suuremad kulud kui siinsetega. Levinud on see, et graafilise materjali juurde küsitakse maketti. Näiteks Vilniuse kontserdimaja võistlusele tuli valmistada kindlatele tingimustele ja mõõtudele vastav makett. Lisanduvad transpordi-, kulleri- ja materjalide tõlkimise kulud.

    Eesti arhitektuuri tase on hea, aga millegipärast ei ole me veel maailmaareenile jõudnud. Eesti on noor riik ja meie majandus on, hoolimata tagasi­löökidest, siiski pidevalt kasvanud. Mulle tundub mõnikord, et arhitektidel on järjepidevalt olnud päris palju tööd. Suuremad ja paremad arhitektuuribürood on natuke ehk mugavustsoonis. Siin on piisavalt palju häid tellimusi, avalikke ja kutsutud võistlusi. See hoiab meie väikesed tippbürood pidevalt tegevuses. Tuntud büroodel on tõenäoliselt käsil mitu võistlust korraga: mõni kutsutud korterelamu, hotell või kontorihoone, aga näiteks ka mõni riigi­gümnaasium või mõni muu avalik hoone. Kui büroo osaleb kinnisel kutsutud võistlusel, siis võiduvõimalus on mitu korda suurem kui mõnel avatud võistlusel, kuhu esitatakse töid kümnest kahesajani. Rahvusvahelistele avatud arhitektuurivõistlustele esitatakse sadu, mõnikord ka tuhandeid töid. Näiteks Helsingi Guggenheimi võistlusele esitati 1715 tööd. Sellest tööde massist pinnale kerkida või järgmistesse etappidesse jõuda on küllaltki keeruline.

    Rahvusvahelisel võistlusel edukaks osalemiseks, liiati veel võitmiseks peavad planeedid sinu taha reastuma ehk siis peale pingutuse, väga hea töö peab olema ka õnne. Ära tuleb tabada ülesande ja asukoha tuum, žürii võimalikud eelistused. Peale suurepärase idee on vaja head meeskonda, et lahendus põhjalikult läbi töötada ning professionaalselt esitada. Kui on näiteks keerulisem ühiskondlik hoone või linnaehituslik situatsioon, siis peab ka ruumilahendus olema veenev – innovaatiline või ajatu, nutikas ja funktsionaalne, poeetiline ja hingega. Siin on nii palju nüansse.

    Arhitektuuri alal tegutsevadki Eestis enamasti väikesed ja väga väikesed bürood, kus töötajaid on alla kümne. Mingil põhjusel me nende mikrobüroode koostööd palju ei näe. Mis võiks seda takistada? Suurel võitlusel osalemine eeldab tihtipeale ka võimekust, mida meie büroodel pole. Näiteks toodi Rail Balticu Ülemiste terminali võitja Zaha Hadid Architectsi puhul välja, et nad on varem keerulisi transpordisõlmi lahendanud ja teavad, kuidas see masinavärk sujuvalt tööle panna.

    Eks sellistel suurtel büroodel on ikkagi koostööpartnerid ja kõik projekti osad ühes büroos ei sünni. Suurtel rahvusvahelistel büroodel on tohutu inim- ja tehniline ressurss. Tihti osalevad sellised kollektiivid suurtel rahvusvahelistel võistlustel võidu nimel mitme tööga. Pole harvad juhud, kui viis viieliikmelist meeskonda ühe büroo sees võtab ühest ja samast võistlusest osa. Samuti on neil eraldi visualiseerimise osakond, mis on spetsialiseerunud renderduste, visuaalide ja vajaduse korral ka animatsioonide tegemisele. Ometi ei ole nii, et võidavad ainult suured ja veel suuremad. Selsamal Vilniuse kontserdimaja võistlusel osalesid ka Zaha Hadidi arhitektid, kuid jäid meist tahapoole ja pääsesid vaid kolmandasse vooru.

    Hiljuti oli Saksamaal Müncheni uue kontserdimaja võistlus. Selle võitis suhteliselt tundmatu ja Euroopa kohta väike Austria büroo Cukrowicz Nachbaur Architekten kõigi suurte maailmakuulsate arhitektide ees. Neid näiteid on sadu, et suured teedrajavad avalikud hooned on väikeste tundmatute tegijate kavandatud. Tihti kasvataksegi suureks sellise objekti projekteerimisega. Näiteks meie Eesti Rahva Muuseumi uus hoonegi. Kolm Pariisis töötavat arhitekti olid enne ERMi projekteerimist suhteliselt kogenematud. ERMiga said nad tuule tiibadesse, aga meeskonnana lagunesid ja igaüks asutas oma ettevõtte.

    Sinu Dagopeni büroos on projekteeritud eri tüpoloogiaga hooneid: haigla, kaubamaja, kontserdimaja, bürood, eramud ja suvilad. Ruumi mõttes on igaüks neist täiesti erinev. Mõnda neist, näiteks IT-agentuuri peahoonet ja Viljandi haiglat, saabki ilmselt projekteerida ainult ühe korra. Kuivõrd te iga projektiga alustate nullist, kui palju saate toetuda varasematele kogemustele?

    Ühest küljest on see hea vaheldus ja põnev väljakutse, kui saab teha midagi, mida iga päev ei tee. Maailmas pole ilmselt büroosid, kes elavad ära vaid kontserdihoonete projekteerimisest. Samal ajal on palju büroosid, kes on spetsialiseerunud näiteks haiglatele, laboritele ja meditsiinikeskustele. Eestis selliseid büroosid pole. Teisest küljest tuleb ikkagi kasuks, kui mõne funktsiooni või tüpoloogiaga on varem kokku puututud. Näiteks Vilniuse kontserdimaja puhul oli abiks see, et olin ülikoolis kontserdimaja projekteerimist juhendanud. Üle-eelmisel aastal juhendasin Tallinna tehnikaülikooli arhitektuuriõppe stuudioprojektina Kaunase uue kontserdimaja projekteerimist vastavalt samal ajal toimunud rahvusvahelise arhitektuurivõistluse lähteülesandele ning eelmisel aastal juhendasin koos arhitekt Üllar Ambosega rahvusooperi Estonia uue hoone projekteerimist. Põhilised aspektid olid seega juba tuttavad ning tudengite juhendamine eeldab õppejõult eeltööd ja ka ise koos tudengitega õppimist. Paralleelselt nimetatud stuudioprojektiga luges samale kursusele samal päeval akustika loenguid legendaarne akustik Linda Madalik, kellega samuti konsulteerisime kontserdisaalile parima tüpoloogia ja akustika kavandamiseks.

    Dagopenis projekteeritakse praegu Viljandi haiglat. Selle töö saite arhitektuurivõistlusega. Haigla on hoopis midagi muud kui kontserdi- või kaubamaja. Kui palju pidite selle töö puhul nullist alustama ja enese haigla tööspetsiifikaga kurssi viima?

    Viljandi haigla on unikaalne juba selles mõttes, et sinna kavandatakse ka tervise- ja taastusravikeskust ning polikliinikut. Arhitektuurivõitlusel osalemise üks tingimus oli, et meeskonnas peab olema kogenud meditsiinitehnoloog. Dagopen koos Bakpakiga kaasas selleks Hispaaniast Planho Consultorese, kes on spetsialiseerunud meditsiinitehnoloogia ja haiglate projekteerimisele. Meie tegelesime linnaehitusliku lahenduse, arhitektuuridisaini ja ruumilise poolega, nemad aga jälgisid, et meditsiinitehnoloogiliselt oleks kõik loogiline, funktsionaalne ja nüüdisaegne. Haiglad on pidevas muutumises: vajadused ja ravimeetodid muutuvad, tehnoloogia areneb, teadmisi tuleb juurde. Haigla projekteerimisel peab endale aru andma, et see on nagu ajas muutuv masin. Ka neid haiglaid, mis meil praegu on, ehitatakse pidevalt ringi, sest vajadused muutuvad. Haigla peab olema võimalikult paindlik ja modulaarne, et seda saaks vajaduse korral ümber organiseerida – laiendada või kokku tõmmata. Haigla jaguneb laias laastus kolmeks tsooniks: kliiniline, poolkliiniline ja avatud. Seal on näiteks selliseid ruume, koridore ja lifte, mida võib kasutada ainult meditsiinipersonal, kellel on sinna asja. Ka nendesse ruumidesse sisenemine ning nendes viibimine on reguleeritud. Need alad tuleb avalikest eraldada nii juurdepääsetavuse kui ka steriilsuse mõttes.

    Tänapäeva meditsiin on protsessipõhine, arhitektuur ja korruse plaanid peaksid seda toetama ja võimaldama. Arhitektuurivõistlus toimus 2019. aasta lõpus, praegu, aastal 2020 tegeleme hoone projekteerimisega ning tööprojekt peab valmima augusti lõpuks. Hoone valmib kõigi eelduste kohaselt 2023. aastal. On selge, et kolme aasta jooksul muutub meditsiinis väga palju. Praegu elame unikaalses eriolukorras, COVID-19 pandeemia tingimustes. Juba sellest tulenevalt oleme pidanud projekti jooksvalt muutma. Varem nõuti, et taastusraviplokki peab saama hõlpsalt kohandada erakorralise meditsiini osakonnaks, et sinna näiteks suurema looduskatastroofi puhul haiglaravi vajavad patsiendid mahutada. Selline vajadus võib tekkida aga ka siis, kui EMOs midagi juhtub, näiteks tulekahju. Sellest tulenevalt on taastusravi plokki projekteeritud ravigaaside torustikud. Viirusepuhang tõi projekti täiendava muudatuse: ringi tuli projekteerida taastusravi ventilatsioon ning lisada lüüsid osakonna ja ülejäänud haigla vahele, et olla valmis ka nakkuskliiniku loomiseks.

    Arhitektuuribüroosid pole koroonaviiruse põhjustatud majanduse vabalangemine praegu nii palju mõjutanud kui mõnda teist valdkonda. Sõlmitud lepingud on jõus ja riigihankeid pole tühistatud. Võib oletada, et kriis tabab seda sektorit poole või kolmveerand aasta pärast, kui praegused tellimused on täidetud. Kuidas saaks riik arhitektuurisektorit toetada?

    Üks võimalus majanduse paratamatu tsüklilisuse tasakaalustamiseks või juba saabunud kriisi leevendamiseks on riigi kontratsükliline lähenemine, et leevendada kõikumisi. Vajalik on ka riigi investeeringute suurendamine ehitusse ja taristusse ehk siis investeeringute suurendamine ehitatud keskkonda. Investeeringuid tuleks suurendada majandustsükli languse ajal ning vähendamine majandustsükli tõusufaasis. Kui kriis süveneb, siis erasektor tõmbub ju niikuinii kokku ning võib oodata koondamisi ja pankrotilaineid. Kui ka riik oma kulutused kriisiajal kokku tõmbab, siis seda hullemaks kujuneb kogu majanduse langus ning sellest taastumine.

    Dagopeni Vilniuse kontserdimaja töö pälvis 272 osalejaga võistlusel 13. – 25. koha. Autorid Jaan Kuusemets, Erko Luhaaru, Anne Vingisar, Allar Esko, Sume Elisabeth Värv. Võistluse võitis Hispaania büroo Arquivio Architects.
    Dagopeni Soome rahvusmuuseumi juurdeehitise võistlustöö pälvis 185 osalejaga võistlusel neljanda ehk ostupreemia. Autorid Jaan Kuusemets, Erko Luhaaru, Anne Vingisar, Jose De la Peña Gómez Millán ja Jose A Pavón Gonzalez. Võistluse võitis Soome arhitektuuribüroo

     

  • Kommentaar

    TRIINU TRIIBMANN, valgusteid ja välimööblit tootva toote­disaini­ettevõtte Keha3 juhatuse liige ja disainer

    Mitmed ettevõtmised, mis olid enne eriolukorda ja kriisilainet planeeritud varakevadesse, on praegu seiskunud, sh projektid nii kodu- kui ka välismaal. Millal ja kas nendega edasi saab minna, on teadmata: tühistamisteadet ega ka n-ö rohelist tuld pole me klientidelt saanud, seega oleme ooteseisundis. Just selle teadmatuse tõttu on olukord keeruline, sest oleme arvestanud projektide kasumiga ja planeerinud turunduse, tootearenduse ja ekspordi kasvu. Nüüd on plaanidel mõneti tõke ees. Ettevõtte tegevust täielikult seisata ei saa, nagu ei saa strateegiast maha kriipsutada ka varem tehtud plaane. Küll aga on vaja ümber hinnata Keha3 põhi- ja toetav tegevus ning üle vaadata väljaminekud. Kriisiolukord on sundinud meid töötama kodukontoris, vähenenud on näost-näkku kliendikohtumised Telliskivi loomelinnaku stuudios. Sellele vaatamata tuleb müügisalongi renti ikka maksta samamoodi nagu varem. See on suhteliselt suur püsikulu.

    Positiivsest küljest toon esile, et meie koostööpartnerid tootmisvaldkonnas on kriisiolukorrast olenemata õnneks praegu täitnud lepingud ilma tõkete ja viivitusteta. Seetõttu minnakse nende projektidega, mille lepingud on sõlmitud enne kriisiolukorda, edasi.

    Oleme investeerinud juba enne eriolukorda alustatud projektidesse märkimisväärse summa. Need projektid on pika tarneajaga, sest tootmine võtab tellitud tootekoguse tõttu kuid. Kuna osa tooteid tuleb tarnida alles suve keskpaigas, siis on ka klientidega sõlmitud osamaksete lepingud. Praeguse seisuga on ettemaksed tehtud ja tootmist alustatud, kuid siiski kummitab küsimus, kas suudame tootmise lõpule viia ja projektid lõpetada. Ebakindlust süvendab tehaste ootamatu sulgemine, see, et toormaterjal on piiri taga kinni, ja see, et lõppklient ei suuda ehk meile arvet tasuda. Isegi kui meie kriisiolukorras oma kohustused täidame, on meie kontrolli alt väljas teiste ettevõtete ja klientide saatus ning olukord.

    Disainiettevõtjal tuleb alati selgitada, kuidas kujuneb meie toote hind, sest kahjuks peame võistlema disainiplagiaati tootvate ettevõtetega, kes pakuvad kaks-kolm korda odavamat, kuid samavõrra ka kehvemat lahendust. Eestis on originaaldisaintoodete kasutamise puhul avalikus ruumis palju kitsaskohti. Kui teravaks kujuneb aga probleem kriisijärgsel ajal? Kõhedaks võtab teadmatus, kuidas käitub edaspidi tarbija, mida on oodata eraklientidelt aga ka näiteks riigihangete korralduse ja eelarve suuruse osas.

    Riik pakub toetusi ja abipakkette kriisiolukorra lõpuni. Küll aga tuleks arvestada ka kriisi järellainega, sest muutus ei pruugi näha olla kohe ja eriolukorra tegelik mõju võib välja tulla alles mõne kuu pärast. Toetused ja abipaketid peaksid olema saadaval vähemalt paar kuud pärast eriolukorra lõpetamist, et tagada sujuvam ja efektiivsem ettevõtluse taastamine.

     

  • Filmitootmine uuel ajal

    TRISTAN PRIIMÄGI
    Filmitootmine uuel ajal

    Filmitootjad on tegevusseisaku tõttu hakanud otsima võimalusi, kuidas filmitootmine rasked ajad üle elaks. Tegemisi valgustab Eesti Filmitööstuse Klastri juhatuse liige Diana Mikita.

    Mis on Eesti Filmitööstuse Klaster, millega tegeleb ja kelle huvisid kaitseb?

    Eesti Filmitööstuse Klaster (EFK) esindab 20 filmitööstuse ettevõtet, sh nii mängu-, anima- kui ka dokumentaalfilmide tootjat, meie piirkonna suurimat filmifestivali PÖFF ja filmitööstuse platvormi Industry@Tallinn & Baltic Event. Klaster on ka üks plaanitava filmistuudio Tallinn Film Wonderland osanikest.

    8. aprillil esitasid klastri esindajad virtuaalselt oma ettepanekud kultuuriministrile. Millised ettepanekud?

    Kohtumise eel koostasime põhjaliku dokumendi, selgitades meie valdkonna peamisi toimimisprintsiipe, mida on vaja mõista COVID-19 kriisis. Millegipärast on levinud arvamus, et filmitootja saab kogu rahastuse riigilt. Nii kodumaiste kui rahvusvaheliste filmiprojektide tootmise üheks alustalaks on tõepoolest riiklik finantseerimine Eesti Filmi Instituudi (EFI) ja Eesti Kultuurkapitali kaudu, ent keskmiselt moodustab riigi toetus filmidele umbes 40% filmi kogueelarvest ning harvad pole juhud, kui riigieelarveline toetus on sellest väiksemgi, nt „Novembri“ (35%), „Supilinna Salaseltsi“ (35%) jt puhul.1 Ülejäänud rahastusallikateks on piletitulu, ettemüük telekanalitele, välismaise kaastootja ja välisfondide panus, erainvestorite investeeringud, ent suures mahus ka filmitootmisettevõtete omapanus, mida teenitakse peamiselt rahvusvahelist filmi­teenust pakkudes.

    Hetkeseisuga on kõik filmivõtted peatatud, kinod suletud,2 välismaiste kaastootjate panused küsimärgi all ning rahvusvahelise filmiteenuse osutamine ehk teenuste eksport täielikult peatunud. Seejuures on teenuste eksport majanduslikult kõige kiirema raharinglusega tootmisvõimalus, kus tootja osaleb teenusepakkujana välisriigile, kaasates sageli ka eesti talente väga mitmest valdkonnast (peale võttemeeskonna näitlejad, heliloojad, interpreedid, kirjanikud).

    13 rahvusvahelist tootmisteenust pakkuva ettevõtte seas korraldatud küsitluse järgi oli 2020. a prognoositud turumaht enne COVID-19 kriisi 16,6 miljonit eurot. Eriolukorra tagajärjel ainuüksi märtsist maini tühistatud tööde maht oli 3,2 miljonit eurot ja mõjuprognoos 2020. a turumahule kokku 10,7 miljonit eurot. Need on ainult 13 ettevõtte andmed.

    EFK viis ettepanekut kultuuriministrile

    • Kuna teadmata ajaks on seiskunud välisraha kaasamise võimalus, siis on massilise tööpuuduse, tippkompetentsi kadumise ja filmitööstuse hävimise vältimiseks vajalik säilitada kodumaine tootmine. Seoses sellega tegime ettepaneku EFI maikuise tootmistoetuste vooru taastamiseks ning lisavahendite leidmiseks summas 2 miljonit eurot, mis suunatakse kodumaise filmitootmise eri etappide toetamisse sel aastal.

    Aprilli lõpus on selle otsuse tegemine juba ülimalt ajakriitiline – eelkõige filmitootmise sesoonsusest3 tulenevalt, sest halva ilmaga filmida pole filmivõtte paviljoni puudumise tõttu võimalik.

    • Kuna kodumaiste filmide tootmine on ainus viis piirata tööpuudust ja spetsialistide äravoolu valdkonnast, peame ajakriitiliseks otsuseks Film Estonia varasemate perioodide kasutamata vahendite (629 000 eurot) suunamist kultuuriministeeriumi eelarvesse.

    • Film Estonia tagasimaksesüsteemi avamine kodumaistele filmidele ja erainvesteeringutele, mis annaks tootjatele võimaluse katta äralangenud rahastusallikad. Peame oluliseks tagasimakse määra tõstmist 35–40%-le, et rahvusvahelise koostöö taastudes ja peagi algavas COVID-19 võidujooksus oleks Eesti tootmisteenuse sihtriigina teistest atraktiivsem ja/või poleks naaberriikidega võrreldes kehvemas seisus.

    • Eraldada telekanalitele (ERR) vahendid sõltumatutelt tootjatelt vanemate filmide litsentside uuesti omandamiseks konkurentsivõimelisema summa eest, mis eriti lähiperioodil võib olla tootjatele üks väheseid sissetulekuallikaid.

    • PÖFFi toetuse muutmine alates aastast 2015 kehtivast kultuurkapitali toetusskeemist (50% toetust audiovisuaalsest sihtkapitalist, 50% valdkondade vahelisest sihtkapitalist ehk nõukogust) tagasi varem kehtinud 20–80% skeemile (20% AV sihtkapital, 80% valdkondade vaheline) vabastamaks audiovisuaalse sihtkapitali summad filmide tootmise toetamiseks.

    Diana Mikita: „Mõistame, et eriolukord toob iga päev kaasa uudiseid ning nii oleme ka meie saanud ühel päeval musta, teisel päeval valget ning kolmandal punast värvi uudiseid“

    Kuidas teie ideed vastu võeti ja kas midagi ka otsustati?

    Kohtumine oli asjalik ning jäi kostma seisukoht, et filmitööstusele esialgu plaanitud toetus on tõepoolest ebaproportsionaalselt väike võrreldes teiste valdkondadega. Minister näitas head tahet toetusmeetmete jaotus uuesti läbi vaadata. Mõistame, et eriolukord toob iga päev kaasa uudiseid ning nii oleme ka meie saanud ühel päeval musta, teisel päeval valget ning kolmandal punast värvi uudiseid, aga paraku pole EFK seniajani saanud ühtegi selget vastust. Tundub, et filmitööstuse toetusmeetmete jaotamine on lükatud viimaseks, nagu ka kinode taasavamine.

    Mõistame, et tasakaalustatud kultuurivaldkondade edendamine-toetamine on eriolukorras kõrgemal tasemel žongleerimine. Ometi on valitsus selgelt väljendanud, et prioriteet kuulub majandust elavdavatele valdkondadele. Filmitööstusse investeeritud summad liiguvad kiiresti edasi teistesse filmivõtteid teenindavatesse sektoritesse, aidates nii kogu majandust. Ent praegu me ei arva, et sellest põhimõttest kinni hoitakse – toetused liiguvad sinna, kuhu nad alati on liikunud. Eesti rahvas on kahtlemata teatrirahvas, aga kas pole aeg hakata ka filmi nägema objektiivses proportsioonis? 2019. aastal kogusid eesti filmid kinodes rekordarvu vaatajaid – kokku 847 960 vaatajat. Üldine kinokülastuste arv oli 3 685 922, mis teeb meie filmi turuosaks vaatajaskonnast 23%.4 Skandinaavia maades, aga ka Leedus ja Poolas, on tavaline, et kodumaise filmi turuosa on veerand kogu kinokülastajate arvust. Ainuüksi ühe eduka kodumaise filmi vaatajaarv olid suurem kui ühe eduka teatri kogu aasta külastusnumbrid. Kui aegade hämarusest oleme olnud laulu-, tantsu- ja teatrirahvas, siis on õigustatud öelda, et oleme ka filmirahvas, kes armastab kodumaiseid linateoseid.

    Kuidas on teie vaates tootjate seis pärast mõnenädalast kriisiaega ja aktiivse tootmistegevuse seiskumist?

    Esimene šokk on möödunud. Otsime viise, kuidas eriolukorras filme näidata ja filmiteenust pakkuda. Marianne Ostrati initsiatiivil ja koostöös Netikinoga korraldasime viiele lühifilmile pealkirjaga „Värske veri“ esmakordse online-esilinastuse, mis õnnestus väga hästi. Testime n-ö distantsilt filmimist ning leiutame koostöös partneritega uusi innovaatilisi tehnilisi lahendusi. Vähendame töötajate palkasid ja vaatame nukrusega esimeste tublide ja pikaajaliste tegijate lahkumist turult isegi kiiremini, kui arvasime.

    Filmitootjad on loomult peaaegu eluohtlikult positiivsed – oleme õppinud looma väga efektiivselt ja piiratud tingimustes juba väga pikki aastaid. Meie positiivsus püsiks, kui ei oleks puudu 50–70% filmide finantseerimisallikatest (s.o filmitootmisettevõtete iseseisvalt teenitav kapital) ja saaksime hinnata, millal võiks taastuda rahvusvaheliste projektide tootmine. Oleme seisukohal, et sel aastal on rahvusvahelised projektid pigem välistatud – seda tulenevalt nii võtete ettevalmistusperioodi pikkusest (minimaalselt 3–6 kuud) kui ka tootmist piiravast hooajalisusest. Realistlikult peame välisprojektide naasmist Eestisse võimalikuks alles 2021. aastal.5 Kui peale toetuste väiksuse ei mõista riik ka seda, et Eesti filmitööstusel on viimaste aastatega tekkinud tugev positsioon teenusepakkujana maailma tipptegijatele nii filmitootjate (Christopher Nolani „Tenet“ jt) seas kui ka reklaamitööstuses ning meil ei aidata luua isolatsioonijärgses võidujooksus häid võimalusi nende siia meelitamiseks, võime järgmiseks paarikümneks aastaks kaotada oma positsiooni konkurentidele Lätile, Leedule, Poolale, Sloveeniale, Rumeeniale jt. Võin liialdamata öelda, et tipptegijate Eestisse meelitamiseks on kogu valdkond ühiselt pingutanud pea kümme aastat ning südamest kahju oleks taas näha järgmise tippdraamaseriaali tootmise ja sellega kaasnevate mahukate lisavahendite liikumist naabrite juurde (nt „Tšernobõl“ ja „Stranger Things“ on end sidunud Leeduga). Oleme esitanud oma ettepanekud, kuidas muuta tagasimaksesüsteem ahvatlevamaks ning seeläbi saavutada suurem konkurentsieelis naabrite ees.

    Kas midagi on ka jäävalt läinud ja millisena tuleb eesti film sellest kriisiseisust lõpuks välja? Mis jääbki teisiti?

    Loodame, et kriis ühendab meid ja õpetab koostööd tegema. Loodame, et väljume siit üksteisega inimlikuks ja hoolivaks jäädes. Loodame, et lisavahendid kodumaise tootmise jaoks leitakse, et suvel saaksid võttesse minna filmivõtted katkestanud Ove Mustingu spordidraama „Kalev“, Ilmar Raagi uus lastefilm „Erik Kivisüda“ ning maikuist tootmisvooru ootavad ja samuti suvel võtteid planeerivad Elmo Nüganeni „Apteeker Melchior“, Triin Ruumeti uus film „Tume paradiis“ jt.

    Loodame, et filmide kvaliteet ei lange tasemele, millest oleme viimaste aastatega välja rabelenud. Loodame, et publik leiab taas kinod üles. Kinod on väga põhjalikult valmistunud oma saale turvaliseks seades ning on välja pakutud meetmeid, et kinokülastus jääks turvaliseks. Kinod ei ole ohtlikumad kui sageli kitsastes tingimustes töötavad kohvikud, restoranid, muuseumid jt. Enne kui otsustatakse kinod lükata viimaseks, tuleb põhjalikud analüüsida, kas see on otstarbekas.

    Ja viimaks loodame, et toetuse jagajad ei unusta, et filmide tootmine kestab keskmisest pikemat aega ning otsustega viivitades märgatakse filmitootjate kadumist alles siis, kui ekraanilt tulevad küll ainult head, aga väga vanad filmid.

    Peame vajalikuks veel kord rõhutada, et filmivaldkond ei paku tööd mitte ainult valdkonnas tegutsevatele erialafirmadele (filmitootjad ja järeltootjad, võttetehnika rendifirmad jt) ning loominguliste- ja tehniliste oskustega vabakutselistele erialaspetsialistidele nagu režissöörid, kunstnikud, operaatorid jt, vaid see on kogu ühiskonda ühendav süsteem, kuhu on kaasatud näitlejad, muusikud, kirjanikud, heliloojad, aga ka sellised sektorid nagu ehitus, majutusasutused, restoranid, toitlustus- ja transporditeenused, võttekohtade omanikud jne. Filmitööstuse tegevuse peatumine mõjutab vähemal või suuremal määral kõiki valdkondi. Filmitootmise taaskäivitamisega saame aidata ka neid.

    Toetusmeetmeid vaadates tundub, et abivajajatele on otsustatud anda kala (loomeliitude toetused), mitte õng, mida filmide tootmine võimaldaks. Kala saajad tulevad varsti uut kala küsima, sest õng on üle jõe visatud.

    Mida toob tulevik ja millised oleksid järgmised sammud?

    Tulevik tundub habras ning eluohtlikke optimiste jääb iga nädalaga vähemaks. Kui filmitootmisse veel sel kevadel lisavahendeid ei suunata, pole kindel, kas tootmisettevõtted sügisel elus on.

    Toetusmeetmete jagamine ei tohi jääda selleks loodud ministeeriumi erikomisjoni kanda, vaid seda peaks koordineerima audiovisuaalvaldkonda esindav Eesti Filmi Instituut. Neil on vajalik kompetents ning ülevaade turuolukorrast, valdkonna ühe tugevaima esindajana on Eesti Filmitööstuse Klaster EFIga püsivas kontaktis. Riik peab silmas pidama, et viiruse­järgses võidujooksus oleksid meie valdkonnal kõik vahendid, et esimesel võimalusel taastada välisteenuse pakkumine. Eesti kvaliteetne filmilooming ei saa eksisteerida ilma tootmisfirmade teenuste ekspordita.

    Rahvas vajab filme, kuna film on hetke jäädvustaja ja meelsuse kandja, meelelahutaja ja lohutaja nii headel kui keerulistel aegadel.

    1 2020. aastal eri tootmisfaasis oleva mängufilmi 15,2 miljoni euro suurusest eelarvest moodustab EFI toetus 4,3 miljonit eurot (28,3%).

    2 Perioodil märts–mai 2020 on realistlik Eesti filmide vaatajate puudujääk ca 200 000 ehk üle miljoni euro kassatulu.

    3 Eesti filmitööstus on ajakohase filmistuudio puudumise tõttu sesoonne, võtteperioodid jäävad valdavalt ajavahemikku juuni–september.

    4 http://filmi.ee/uudised/#a-record-breaking-year-for-estonian-cinema

    5 60% ettevõtetest usub, et sektori taastumine saab alata 2020. a IV kvartalis. 50% ettevõtetest arvab, et turumahu taastumine COVID-19 eelsele tasemele võtab aega 3–5 aastat, seda juhul, kui õnnestub säilitada tootmine ja tootmisettevõtted.

  • Kui vähem, siis kvaliteetsem, mitte odavam

    VERONIKA VALK-SISKA
    Kui vähem, siis kvaliteetsem, mitte odavam

    Kriisiolukorra teadvustumisel viisime läbi kiire küsitluse arhitektuuri- ja disainivaldkonna erialaliitudes ja arenduskeskustes, et kaardistada kahjude esialgne iseloom ja maht. Disainivaldkonnas anti samaaegselt väga operatiivselt ja omaalgatuslikult detailne ülevaade disainibüroode seisust ja eriolukorrast põhjustatud kahjude võimalikust ulatusest. Kogutud andmed näitavad, et disainivaldkonnas on küsitletuist kõige kriitilisemas seisus praegu nn isetootvad disainerid ehk designer-maker’id, kes loovad originaaltootesarju, on käivitanud oma stuudio ning loonud kaubamärgi. Neil on lisaks tööjõukuludele tekkinud raskused ka rendipindade üüri- ja üldkulude ning laenukohustuste katmisega. Disainerite liit ja disainikeskus on oma pöördumistes andnud edasi meetmete igati läbimõeldud ettepanekud. Kultuurivaldkonna kriisiolukorra leevendusmeetmete paketis on seetõttu mõeldud just neile disaineritele, kes vajavad abi kõige rohkem. Toetusmeetme kavandamine käib.

    Disainimeede toetab eelkõige disainerite mikro- ja väikeettevõtteid, isetootvaid disainereid, kelle elatusallikas on autorilooming, mida nad tiražeerivad müügi eesmärgil. Toetatakse disainer-ettevõtjaid, kes on disainivaldkonnas tegutsenud vähemalt kolm aastat, kelle viimase kolme aasta keskmine käive on olnud vähemalt 25 000 eurot ning kes loovad professionaalsel tasemel ekspordipotentsiaaliga uudse vormikeelega materjalipõhiseid tooteid. Püüame meetmega alal hoida end aastatega visalt üles töötanud ja juba edu saavutanud disainereid ja ettevõtteid. Soovime meetmega ära hoida disaini mikro- ja väikeettevõtete asjatu pankrotistumise, kuna see raskendaks neil kolme aasta vältel pärast pankrotti uuesti ettevõtlustegevusega alustamist ning tähendaks kultuurivaldkonnale kaotust, sest andekad ja tihtilugu mujal maailmas Eesti kui hea disainimaa kuvandi loonud loomeinimesed jääksid mitmeks aastaks ettevõtlusest kõrvale. Oluline on, et disainivaldkond taastuks kriisist võimalikult elujõuliselt ja ettevõtlus mitmekesisena. Disainiettevõtjatel tasub lisaks kultuuriministeeriumi meetmele kindlasti uurida ka kõiki teisi abimeetmeid, millega ettevõtetele abi pakutakse, sh töötukassa, Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse, Kredexi jt võimalusi.

    Loomeettevõtlus püsib loovisikutel ning disaineritel ja arhitektidel kui loovisikutel on võimalik küsida ka loomeliitude ja loovisikute seadusega ette nähtud loometoetust. Minu nõuanne erialaliitudele on, et kriisiolukorras tuleks loomeliitudel peatada loome­stipendiumide eraldamine, kuivõrd ressursse võib olla hädasti vaja kasutada kriisi tõttu hätta jäänute loometoetusteks, mis võib päevakorda tulla nt aasta teisel poolel. Eriolukord ei lõpe ühel hetkel, nagu seda poleks kunagi olnud. Kuni jätkub kriisi mõju – arhitektuurivaldkonnas on see ehk isegi pikema vinnaga kui mõnel teisel loomealal –, tuleks loomestipendiumide osas teha sisulist koostööd kultuurkapitaliga ja loomeliitude prioriteet seadusega määratud summade kasutamisel peaks olema loome­toetus.

    Nii nagu arhitektid ja insenerid on oma 25. märtsi ühispöördumises väljendanud, on majanduse langusfaasis oluline, et riik suurendaks investeeringuid eesmärgiga stabiliseerida olukord turul, elavdada majandust ning vähendada negatiivse majandustsükli mõjusid. Riigi Kinnisvara on arhitektide-inseneride pöördumisele reageerinud ja juba ka kinnitanud, et jätkab planeeritud investeeringute ning remonditöödega. Riigi Kinnisvara on ühtlasi märku andnud, et eriolukorrast tingitud ning põhjendatud juhtudel lepingulisi sanktsioone ei rakendata. Kultuuriministeerium toetab kindlasti pöördumises edastatud pädevusnõuete eriolukorra ajal paindliku tõlgendamise mõtet, nii et pädevusnõuet ei rakendataks ühtviisi karmilt nende spetsialistide puhul, kelle kutsetunnistus on eriolukorra ajal lõppenud ja selle taotlemine pole eriolukorra tõttu võimalik.

    Äärmiselt oluline on majanduslanguse faasis elukeskkonna kvaliteedi säilitamine ja võimalusel tõstmine, nii et eelarvekärpeid ei tehtaks arhitektuuri ega väliruumi – kvaliteetse eluruumi arvelt. Põhimõte peaks olema: kui vähem, siis kvaliteetsem, mitte odavam. Seetõttu peaks veelgi enam rõhuma väärtuspõhiste hangete läbiviimisele, et vähendada puhtalt hinnapõhiste hangete osakaalu ja vältida projekteerimistööde puhul massilist alapakkumist. Kriis on muutnud meie kõigi ruumikogemust: kehva planeeringuga kodus ja piirkonnas on hoopis hullem kriisinädalaid ja -kuid üle elada, kui mõnes teises. Pärast COVID-19 pandeemia taandumist võiks elukeskkond olla senisest kvaliteetsem, mitmekesisem, ruumikasutuse mõttes paindlikum ja kindlasti loodus- ja inimsõbralikum. Eelistame praeguses kriisiolukorras kohalikku ja leiame viisi, kuidas meie oma disainereid ja arhitekte hangetes senisest paremini toetada.

    Ruumihariduse laiapõhjaliseks edendamiseks kriisi ajal on kultuuriministeeriumi kodulehele kokku kogutud veebipõhised kultuurist, sh arhitektuurist ja disainist osasaamise võimalused ka koduseinte vahel. Arhitektuurikoolil on kümne tegutsemisaasta jooksul kogunenud palju haaravat õppematerjali, mis on koondatud selle veebilehele kõigile vabalt kasutamiseks. Praeguses eriolukorras sobib see kõik hästi silmaringi laiendamiseks ja igapäevase koolitöö mitmekesistamiseks. Näiteks on seal arhitektuuriteemalisi videoid, ülesandeid ja mänge. Iseseisvaks põhjalikumaks uurimistööks sobivad ka järgmised kaks projekti: „Kooliruum“ ja „Uuri ruumi!“ ülesannete kogu. See kõik on laiemalt seotud liikuma kutsuva kooli ja õuesõppega, mis on ruumiloomes seotud (linna)maastiku ruumikvaliteediga. Üks oluline asi, millele väljatoodud terviseriski valguses (laste ja noorte ülekaalulisus, vähene liikumine) mis tahes linna- või maapiirkonna elukeskkonna ja linnamaastiku puhul tähelepanu juhtida, on see, et meie ümbrus peaks kutsuma lapsi ja noori rohkem liikuma. Häid näpunäiteid liiku­ma kutsu­vatest ruumilahendustest leiab näiteks käsiraamatust „Koolimaja kutsub liikuma“.

    Veronika Valk-Siska on kultuuriministeeriumi arhitektuuri- ja disaininõunik.

     

  • Kust tuleb vabakutseline kirjanik?

    KATRIN PAUTS

    Google’i fotod näitavad mulle sumisevaid ja lõhnavaid mälufragmente kirsi- ja õunapuudest Prahas Petříni aedades, kus olen viimastel aastatel oma kevade veetnud. Jälgin üürikorteri aknast, kuidas Kalamaja pargis puud aeglaselt värvi muudavad. Tülpimus ja väsimus võtavad võimust, kirjatöö ei edene. Usun nüüd, et Maa on lame – jajah, täiesti lame, elutu, ebainspireeriv. Looming on tuli, mis vajab hapnikku, koroonaaeg frustreerib nagu ekraanil kinni kiilunud pilt.

    Kust tuleb vabakutseline kirjanik?

    Värskendan kärsitult e-postkasti. Kultuuriministeeriumist ei ole veel vastust. Taotlesin esimest korda riigilt vabakutselise loovisiku toetust. Ma pole seda varem ära põlanud, vaid eeldasin, et nagunii ei saa. Vahel taotlevad mulle kirjastajad kultuurkapitalist nn autoritasu (loometöötoetust) – nende rutiinne toimetamine, neid asju ma ei otsusta. Koroonakevad tuli liiga ootamatult. Naasin Prahast residentuurist ning jõudsin kirjutada mõned kolumnid, kui eriolukord erameedial kõri kinni nööris. Ka vabakutseliste kaasautorite honoraripaunake sulgus. Lugusid tellitakse vähe ja pean leppima väiksema tasuga. Poole sõnagagi pole enam mainitud järjejuttu, mille pidin ühele ajakirjale kirjutama – olin juba arvestanud, et laenutushüvitise laekumiseni saan sellest rahast üüri ja arved tasutud. (Olgu kiidetud laenutushüvitis, nii pisku kui see meil ka on.) Ära jäävad esinemised raamatukogudes, mis on olnud mõnegi arve maksmisel abiks. Olin klapitamisest kurnatud koroonatagi, aga nüüd on liig.

    Vabakutseliseks olude sunnil

    Tea, kas ministeeriumist vastavadki? Nagunii on mul süütunne, et avalduse tegin. Kas mina siis olen mingi päris kirjanik? Loomeliitu ei kuulu, auhindu pole välja teeninud. Tunnistan, et kramp, mis on varem mind takistanud mis tahes taotlusi saatmast, on ehk suuresti mu peas. Tegelikult ju ainult kujutan ette, mida „nad“ minust mõtlevad. Keda „nende“ all mõtlen – „päris“ kirjanikke, nn establishment’i. Palju jutumärke, palju tinglikkust. Palju barjääre, mida inimene on suuteline endale ehitama väikestest hetkedest, näiteks kui endine kolleeg erameediast kommenteerib: „Ahah, täna kirjutad Sirpi, homme oled munitsipaalkirjanik.“

    Kes üldse on vabakutseline loovisik? Kuidas ta tekkis? Miks ta lihtsalt tööl ei käi?

    Mina hakkasin vabakutseliseks kirjanikuks siis, kui mul tee juba püsti ees seisis. Mu kodu hävines jaburas õnnetuses, hoop oli ootamatu. Tervis läks halvaks, nii vaimne kui ka füüsiline. Ma ei käinud enam juba mõnda aega tööl, kui mulle tuli pähe kirjutada raamat. Unistus elas minus varemgi, aga kui oled hommikust õhtuni tööpostil ning jaksad kodus ainult kilekotist valmistoitu välja tõsta, süüa ja magada, takerduvad loomemõtted, need piirduvad puhkuse ajal ühe soojaga arvutisse löödud paari lausega.

    Käsikirjal vedas. Kui poleks vedanud, oleks mu tiitliks „menukirjaniku“ asemel „vallasant“. Mis „menukirjanik“, üleüldse? Selle sõna tagamaad pole ma isegi tihanud mõistatada, sest see ei tundu kassikullast turunduspasunate foonil enam sobiv.

    Avansist avansini elukene veereb

    Vabakutselise elu ei ole kuigi vaba. Sellega kaasneb krooniline õhupuudus. Elan lepingust lepinguni. Üür vajab maksmist ja küsin kirjastajalt avanssi. Mul on sel hetkel harva ettekujutust, mis raamat üldse tuleb, aga esimeste raamatute menu andis päris suure krediidi ja õnneks mind ses osas kuigi pingsalt ei küsitleta. Esimesed korrad on lihtne, energiat ja ideid veel on. Iga järgmine laob juba koormat, mis hakkab aina raskemalt rõhuma. Loen ühe arvustaja juttu, kuidas ma olevat paljutõotav ja kõik ootavat, mida järgmiseks teen. Ohkan, sest tema ei tea, aga mul on kaelas hulk poolikuid lepinguid teostele, mis kulka preemiat ilmselt ei too. Elamisraha oli tarvis, oli kohe vaja. Kirjutasin alla, olin summaga läbi rääkimata nõus. Polnudki aega tingida, sest teise teose tähtaeg hingas kuklasse.

    Kuulsin millalgi samal ajal raadiost, kuidas kirjastaja sõnul Eesti minust veel kuulvat – sõnad, mis peaks igale algajale autorile heameelt tegema, aga minusse süstivad need vaid ängi. Viimasel ajal on avansist avansini süsteem mul kokku jooksma hakanud. Kirjutamisest on saanud sunnitöö, olmemured ängistavad ja stress kuhjub. Tõtt-öelda tahaksin kirjutada südame sunnil. Paraku olen endast teinud liinitöölise, sest mul on kogu aeg üks kuramuse rahahäda, see pöörane hirm peavarjuta jääda. Sama häda sunnib kirjutama Delfisse ja Õhtulehte, kuigi kujutan ette, et mu mainele kultuursete komisjonide silmis need lihtsad lookesed head ei tee.

    Unistus hingamisruumist

    Talve veetsin UNESCO kirjanduslinnade programmi raames Prahas. Kaks muretut kuud – tasuta korter ja stipendium, et süüa-juua ja kultuuri tarbida. Jalutasin Vltava kaldal, pea muremõtetest tühi. Ostsin Hrabali ja Kundera raamatuid, lugesin neid pargipingil. See oli esimene loometoetus, mille isiklikult endale olen saanud. Ma poleks sellise võimaluse olemasolust teadnudki, mingitest residentuuridest ei olnud ma süütaneitsina kirjandusse sadades ju kuulnud, aga õnneks mainis seda tšehhi tuttav. Eesti kirjastajad oma autoritele sellistest asjadest ei räägi ja loomeliitu, kus see info ehk liigub, ma ei kuulu. Oleks hea, kui saaksin mingi tseremooniata kirjanike liitu astumiseks avalduse esitada, aga et soovitajaid leida, tuleb end esmalt tsunfti sisse süüa. Vähemalt nii ma ette kujutan. Ehk on see taas vaid kujuteldav barjäär?

    „Sa oled tõsine kirjanik,“ ütles tšehhi tõlkija Tomáš üritusel, kus kuulasin oma võõrasse keelde tõlgitud luuletust nagu unenäolist muusikat. Mina? Ehk tõesti? Kaks kuud oli liiga vähe, jõudsin vaevalt välja puhata ja mõtteid koguda. Miraažiks see lühike periood inimväärset loomeelu koroonakevade saabudes taanduski, aga jumal, kui helge ja kerge see oli. Jah, nüüd olen lõpuks nii meeletult väsinud, et loodan abi. Loodan vabakutselise loovisiku toetust või ka mingit muud, ükskõik. Tahaksin üüri ära maksta, arsti juurde minna. Koroona andis võimaluse midagi paluda.

    Katrin Pauts on vabakutseline kirjanik. 2018. aastal laenutati Pautsi teoseid rahvaraamatukogudes 11 938 korda, tema romaanid „Öömees“ ja „Hull hobune“ olid menukuselt Vahur Afanasjevi „Serafima ja Bogdani“ järel II ja III kohal. – Toim.

  • Konstellatsioonid

    ALICJA MELZACKA

    Kiievi kvartali ookrivärvi paneelmajade vahel teeb grupp poisse midagi parkuuri­harjutustega sarnast. Nõtked sõrmed hoiavad kindlalt torust kinni, jalad katsuvad äärekivi ja siis – otsustav samm. Mänguväljak ei ole nende tava­pärane treeninguala, aga nad kohanevad uute paikadega kiiresti. Ronides, tõugates ja hüpates panevad nad proovile oma keha, ennekõike aga ruumi ja infrastruktuuri võimalused.

    1980. aastatel sai parkuurist, mis tähendas algselt takistussõidurada ratsa­spordis, hiljem veel ka sõjaväelise takistusrajatreeningu osa, harrastus­sport, viis linnaruumis takistusteta liikuda. Parkuurija saab linnamaastiku läbida alternatiivseid radu pidi ning seega võib parkuuri pidada teisiti­mõtlemisele toetuvaks tegevuseks. Kuna parkuur on Slavutõtši noorte meelis­spordiala, on see asjakohane meta­foorina, mida toetab kontrastina ka kolmekümne aasta eest neilsamadel tänavail kõndinud lapsi näitav arhiivimaterjal. Nood poisid kuuluvad uude põlvkonda, kelle väljavaated ja tulevik erinevad täiesti nende vanemate omast, kellele Slavutõtš oli justkui tõotatud maa. Nad kannavad rahvusvahelisi brände ja kasutavad uusimaid tehnikavidinaid. Olgugi et esmapilgul on muutunud vaid laste välimus, pole tegelikult jäänud miski samaks.

    Slavutõtš, mida peetakse viimaseks aatomilinnaks, ehitati rekordkiirusega, et majutada Tšornobõli tuumajaama töötajaid ja teisi Pripjati elanikke, kes evakueeriti pärast katastroofi linnast. Ajal, kui kogu Nõukogude süsteem kokku varises ja toimimast lakkas, näis elu noores linnas aiva edenevat. Tuumajaama järkjärgulise sulgemisega kängus aga elu ka selles linnas. Praegu toimuvad Slavutõtšis keerukad muutused ning pole kindel, kas linn tulevikus noortele koduks jääb.

    And honestly, we’ll see the past repeat itself until the end …1 Californiast pärit tõusva räpitähe Killstationi laulusõnad saadavad rajooni sisealadele suunduvaid poisse. I’m meant to be the one to fix the cycle, spinning till I’m dead … I know I won’t be here for very long, I’m hanging by a thread.2

    *

    Poisid on ruumi enda omaks teinud ja kasutavad ehitisi omal otstarbel. Mulle meenuvad mu enda lapsepõlvemängud, mäletan trzepaki ehk vaibakloppimisturnikat oma kooli kõrval õuealal. Käisin seal ronimas ja see tegi mu ema alati murelikuks. „Jää kahe jalaga maa peale“, ütles ta ikka. Vahel ütleb ta seda mulle praegugi, kuigi nüüd mõtleb ta sellega muud. Otsekohe, kui koolikell helises, jooksime õue, et paremad kohad endale saada: julgemad lapsed ülemisel, ülejäänud keskmisel või madalamal torul. Mõned rääkisid pea alaspidi rippudes juttu, mõned sidusid kummi ümber metallposti ja mängisid keksu. See oli meie esimene suhtluskoht väljaspool kooli, sest me ei olnud veel nii vanad, et pidudel või üksteisel külas käia. Mitte et meil oleks mängukohtadest puudus olnud, nagu Slavutõtšis, oli ka minu kodulinna igas elamurajoonis mänguväljak ning 2000. aastate alguses kerkis välijõusaale ja jalgpalliväljakuid igale poole nagu seeni pärast vihma. Ometi oli turnikatel eriskummaline tõmme, ilmselt seetõttu, et tegelikult polnud need ju meile mängimiseks mõeldud.

    Erinevalt mitmetest dokumentalistidest ei ole Ingel Vaikla kujutanud loo peategelasi eksootiliste ega Teistena: poisid on tema filmis nutikad, energilised ja enesekindlad.

    *

    1986. aasta jõudis kätte ja koos sellega ka tragöödia, mille sarnast ei osanud keegi ette kujutada. Horisondi taha vaadates olid inimesed lühinägelikuks jäänud. Praegu näeb neljanda ploki lähistel graniit­postamendist välja küünitamas rohmakalt tahutud käsi. Tänulikult või ehk isegi hellalt on need üles tõstnud pisikese sarkofaagi, sulanud reaktorit katvat kaitsekilbi kujutise. See monument on pühendatud eluga riskinud nn likvideerijatele, kes tegid sageli tõelist ohtu tajumata plahvatusele järgnenud aastatel jaamas ohutustöid. Nende hulgas oli ka Nikolai Titenok, tuletõrjuja, kes suri kaks nädalat pärast surmava kiiritus­doosi saamist. Väidetavalt oli tegemist ränkade sisemiste põletustega – isegi tema südamele olid tekkinud villid.

    Kiievi arhiivides uurimistööd tehes sattus Ingel Vaikla ühe kardioloogiast rääkiva vana telesaate peale. Muu hulgas näidatakse seal pilti voolitud käest, mis hoiab sedavõrd eripärast südant, et tal oli kohe selge, et peab seda oma filmis kasutama. Ehk meenutas see talle veidi monumenti. Hiljem sain kuulda, et ta ei teadnud siis Titenoki armistunud südamest veel midagi. „Hämmastav, et tunde põhjal tehtud otsused osutuvad äärmiselt põhjendatuks,“ mõtiskles Ingel Vaikla.

    *

    Ingel Vaiklat ja ka mind on huvitanud arhitektuur kui poeesia ja poliitika kokkupuutekoht, omamoodi prisma, mis mälestusi ja ideoloogiaid koondab ja hajutab. Vaikla võtab endale aega, et ruumi, kus ta töötab, tundma õppida ja seal ka kohapeal viibida. Seetõttu on tema filmide pildikeelel mõju: peale kriiti­lise vaate on selgelt tajutav Vaikla isiklik suhe näidatavaga. Žanri poolest dokumentaalse ja fiktiivse vahel võnkudes on Ingel Vaikla vägagi teadlik, kui ohtlik on üritada üht või teist täiuslikult ellu viia. Trinh Minh-Ha on kirjutanud, et filmis tõmmatakse tõesuse ja tähenduse vahele sageli võrdus­märk. Ometi pole tõe pähe esitatu tihti­peale muud kui vaid üks võimalus. Millegi tähenduse ja tõe vahel on aga alati midagi veel – intervall, paus, mille puudu­misel tähendus juurduks ja tõde jääks varjule. Just seda pausi on Ingel Vaikla oma filmides uurinudki. Ta alustab alati mõnest keeruka ja vastuolulise ajalooga paigast, mida hakkab oma kogemuse kaudu mõtestama.

    *

    „Kujud ja kaugused“ on lugu eelkõige ühest linnast ja selle asukatest. Kaudselt räägib see ka filmitegijast ja tema kahtlustest: keerukustest Ida-Euroopa kujutamisel ning tema autoriteedist tähendusloomes. Metatähendus antakse edasi lavastamise ja monteerimise käigus tehtud valikuga. Filmiga astub autor vastu populaarsele postsovetlike linnade kujutusviisile, nn varemepornole. Selle asemel et tekitada vaatajas närvikõdi hooli­kalt valitud piltidega lagunenud hoonetest ja brutaalsetest monumentidest, on Ingel Vaikla valinud vähem sensatsioonilise ümbruse – mänguväljaku. On raske mitte tõmmata paralleeli Vaikla filmi ja Sharon Lockharti „Hoovi“ („Podwórka“) vahel, olgugi et viimases on loodud avalikust ruumist üsna sünge pilt.

    „Kujudes ja kaugustes“ ei ole arhitektuur monumentaalne ega uudistamisväärne. Seda on kujutatud lähivaates ja vahel täidab see kogu kaadri: ähvardavast ja kaugest linnamaastikust on saanud soe ja lähedane. Erinevalt mitmetest dokumentalistidest ei ole Ingel Vaikla kujutanud loo peategelasi eksootiliste ega Teistena: poisid on tema filmis nutikad, energilised ja enesekindlad. Neil on kaamerasilma ees mugav, kuna nad on ise otsustanud kaamera ees seista, näeme sedagi, kuidas nad üksteist filmivad ja ilmselgelt poseerivad.

    Teine valik puudutab filmitegija positsiooni: too ei ole siin mitte inimene n-ö teiselt poolt, vaid samuti füüsiliselt filmitavas linnas viibiv inimene. Arhiivi­piltide lõpmatust reast on Vaikla teiste hulgas välja valinud pildi, kus kaamerat hoidva inimese vari on maastiku taustal selgelt näha. Teises kohas on kuulda, et poisi järel katusele ronimine on võtnud operaatori võhmale. Ülemisel trepi­mademel lahkub aga vaataja temast, saamata kunagi teada, kas ta lõpuks ka katusele jõudis.

    Subjektiivselt on kunstnik lähenenud ka arhiivimaterjalile, mida pole kasutatud info edastamiseks, vaid loomaks fragmenteeritud ja poeetilist narra­tiivi. Filmis ei üritata anda objektiivset ülevaadet või teemat ammendada. Seekord on tahetud maalida elavast linnast fookustatud pilt, mis jääb muidugi lõpetamata, ning tuua esile tavapärase erakordsus.

    *

    Slavutõtšis filmimine oli ilmselt sürreaalne kogemus, kuna terve linn näeb välja nagu võtteplats. Ülalt vaadates tundub linn olevat rohelusse uppunud. Tänavatasand pakub erakordse kogemuse, justkui oleksid mitmes kohas korraga. Jerevani kvartali roosast vulkaanilisest kivimist fassaadid vahetuvad Thbilisile iseloomulike plaatidega. Iga rajooni ehitamisel kasutatud materjalid, meetodid ja vahel ka tööjõud pärinesid toona suurprojektiga seotud ja rajoonile nime andnud Nõukogude vabariigist.

    Slavutõtšis kehastub universaalse ja eripärase, sotsialistlikule modernismile omase arhitektuurikonformismi ja regionaalsete stiilide mitmekesisuse produktiivne pinge. Oma lustakate detailide ja eripärase värvikasutusega esindavad Slavutõtši linnakud „vormilt rahvuslikku, sisult sotsialistlikku“ kultuuri, aga on ka pilguheit tulevikku, postmodernistliku regionalismi suunas. Mitte veel piisavalt vana, et arhitektuuriväärtusena tunnustatud saada, aga mitte ka praegusaegne, elabki see linn mineviku ja oleviku vahealal.

    *

    Näituste arhitektuur ja infrastruktuur on tihtipeale nii harjumuspärane, et kaob meie nägemisväljalt sootuks: seinad, postamendid ja pingid lakkavad olemast iseseisvad objektid ning muutuvad nähtamatuks. Soovunelm näha näituseruumi neutraalsena – nagu ka dokumentaalfilmi objektiivsena – põhineb üksnes kokkuleppel, mis hoiab meid, vaatajaid, passiivseina. Beursschouwburgi näituse puhul pole see aga siiski nii: näituseruum toimib toetava mehhanismina ja sellest saab teatud mõttes kujutatava arhitektuuri laiendus, pannes publiku liikuma ja vaatenurka muutma. Arhitektuur ja koos sellega ka kujutised, fragmendid, painded ja pöörded utsitavad kehalisemalt ja aktiivsemalt tajuma. Ringi liikudes hakkame mõistma teose eri osiseid, mida ühekorraga endasse haarata ei olegi võimalik. Kõikehõlmava ülevaate võimatus ilmutab end filmis arhitektuurile lähenemise viisis: kui juba tundub, et kohe saab nautida Slavu­tõtši panoraamvaadet, lõppeb stseen järsku ära.

    *

    Nagu eelmises projektis „Roosenberg“, on Ingel Vaikla järginud ka Slavutõtšis filmitud materjali puhul avatud struktuuri: seda võib ümber konfigureerida ja sellega uusi konstellatsioone moodustada, tehes nõnda ruumi uuteks tõlgendusteks (loodan, et sama eesmärki täidab ka siinne tekst). Niisugune rekonfigureerimine ei toimu üksnes füüsilisel tasandil, monteerimise ja esitamise käigus, vaid ka vaimselt, teost vaadates, ringi liikudes ja tähelepanu mitme ekraani vahel jaotades.

    Walter Benjamini järgi võib konstellatsioone mõista minevikke ja olevikke ühendava püsinguna. Ta leidis, et konkreetsed hetked, objektid ja tekstid võivad ajaloo järgnevusest välja paiskuda ning üheskoos tähenduslikke konstellatsioone moodustada. Selliste erinevate kronoloogiate kihistuste loomiseks on Ingel Vaikla kasutanud läbinägelikult nii arhiivi kui ka vastloodud materjali, kuigi seda on tunda ka tihedalt olevikku ja minevikku põimiva Slavutõtši linna atmosfääris.

    *

    Mul võttis tükk aega, et saada aru, mida ma tahan oma kirjatükiga öelda, ja välja mõelda, kuidas seda teha nii, et saaks loobuda vähemalt osaliselt obsessiivsest viitamisest. Neid sõnu kirjutades on mul avatud umbes 60 veebilehte eksiilkirjanduse teerajajate tekstidega nostalgiast, mälust ja identiteedist: Benjamin, Borges, Boym, Kundera, Ugrešić …

    Mind saadab endiselt kahtlusevari. Kas püüan kõigest väest rääkida teiste inimeste sõnadega, et vastutusest kõrvale hiilida või selleks, et oma mõtetele kinnitust leida? Kuidas ma tegelikult saangi nii erinevas ajas ja tingimustes kogetut samastada?

    Põlvkond, kes sündis muutuste, ebakindlate väljavaadete ning meie vanematele kättesaamatuks jäänud võimaluste avanemise ajal, oli köidetud lävepakule kahe maailma vahel, millest üks on meile selgesti tajutav, teine aga juba käest lipsanud, hoomatav veel vaid lähedastelt päranduseks saadud mälestustes. Ka meie endi identiteet näib sageli mitmetine: mitte enam küll eksiilis, vaid väljarännanutena elame korraga mitmes paigas. Olen ikka ja jälle lahkunud kodust, et jõuda koju.

    *

    Ma pole mitte kunagi Slavutõtšis käinud. Ometi tunnen, justkui oleksin. Linna virtuaalsed tänavad, kus ma Google Mapsis nii sageli liikunud olen, on äratuntavad ja tuttavlikud. Nägin neis omaenda mineviku paiku. On võimalik tunda nostalgiat kohtade järele, kus pole kunagi käinud, või aja suhtes, milles pole kunagi elanud. Niisugustes oludes töötades tuleb aga ettevaatlik olla. Väljakujunenud „objektiivsetest“ filmitegemise tavadest lahkulöömist võidakse romantiseerimiseks pidada. Ja tänapäeval on sõna „nostalgia“ keelatud: seda peetakse läägeks ja ohtlikuks. Siiski pole see alati nii olnud.

    Alles modernsuse valguses hakati nostalgiat nägema progressivastase, tagurliku reaktsioonina kiirelt muutuvale ajatajule. Seega pole ime, et praegu, mil on märgata uute tehnoloogiate mõju meie ajatajule, on jõudu kogumas nostalgia uus laine. Pole kahtlustki, et nostalgiat saab kasutada ja kasutataksegi poliitiliseks ja kultuuriliseks manipuleerimiseks, rüütades sealjuures vanad ideed praeguse aja hädavajadusteks. Kuid nostalgial on mitu nägu ja see ei pea sugugi tagurlik olema, vastupidi, see lubab meil oma ajast välja astuda ja korraks mujale vaadata, et siis jälle pilk sellele kinnitada. Just niisuguste „nihestatuste ja anakronismide“ tõttu oleme Agambeni arvates omas ajas sees. Need aga, kes oma ajaga ühte sammu astuvad, kes sellega igas punktis ühtivad, ei ela omas ajas, sest ei suuda seda vaadelda, ei suuda sellele oma pilku kinnitada.

    Ajal, mil sotsialismi hea sõnaga mäletamine on Franco Berardi arvates kriminaliseeritud ja Ida-Euroopast on tehtud elav näide, et neoliberaalsele maailma­korrale pole alternatiivi, tundub, et utoopiad on lõplikult diskrediteeritud. Välja arvatud üks, kuid ka kapitalistlik utoopia on hakanud murenema. Jõuda aru­saamiseni, et kõik on igavene, kuni seda enam pole, võib muserdada, kuid ka vabastada. Ja modernsusega arveid klaarides võib reflektiivsest nostalgiast abi olla, et leida koosolemise viise, millest me praegu nii puudust tunneme.

    *

    Kui üks utoopia teisega kokku põrkab, on tunne, nagu oleksid mandrilaamad üksteisele sisse sõitnud. See juhtub ebaregulaarselt ja teadmata hetkel. Viimane tajutav kokkupõrge toimus 1989. ja 1991. aasta vahel ning pani inimeste reaalsustaju proovile.

    Ma usun, et luhtunud utoopiad mõjutavad meid ühtviisi raskelt – ja mitte seetõttu, et jääme igatsema seda, mida need lühikest aega tõotasid, vaid et nendega koos surevad ka tulevikuunistused. Neis peegelduvad ju kõik olemata jäänud ja veel ees ootavad tulevikud. Me tahame säilitada usku ennetulevikku ja öelda: kolmekümne aasta pärast olen ma olnud … Meid ei ühenda mitte niivõrd nostalgia mineviku, vaid parema tuleviku järele, millest me arvame end juba ilma olevat jäänud.

    Tõlkinud Keiu Krikmann

    Alicja Melzacka on vabakutseline kuraator, teadlane ja kriitik. Ta on õppinud kunstiajalugu, rakenduslikku keeleteadust ja muinsuskaitset ning on seotud Maastrichti kunsti- ja disainiakadeemiaga.

    Tekst ilmus esmakordselt Ingel Vaikla isikunäituse „Kujud ja kaugused“ kataloogis. Näitus toimus Brüsseli Beursschouwburgi kunstikeskuse galeriis 8. II – 12. III. Näituse kuraator oli Laura Toots, kataloogi andsid välja Beursshouwburgi kunstikeskus, EKKM ja Lugemik.

    1 Ja tõesti, minevik kordab ennast, kuni tuleb lõpp …

    2 Mina olen määratud seda ringi katkestama, pöörlen seni, kuni olen surnud … tean, et ei jää siia kauaks, mu elu ripub juuksekarva otsas.

  • Kommentaar

    STELLA RUNNEL, Stella Soomlaisi nahastuudio asutaja ja juht

    Oleme sulgenud füüsilise stuudiopoe, ärikliendid on ära kadunud ning samuti ei saa me korraldada töö­tubasid, mistõttu oleme kogu oma müügi veebi suunanud. See tähendab hoopis teistsugust töö iseloomu. Oleme katsunud uues olukorras näha võimalust korrastada oma e-pood ja tootmine efektiivsemaks muuta. Suhtume seega eriolukorda kui võimalusse tegeleda teemadega, mis muidu poleks igapäevases olmes nii intensiivset tähelepanu pälvinud. Loomulikult tekitab teadmatus tuleviku suhtes stressi ja paneb meid keerulisse olukorda: keegi ei oska ennustada, mis saama hakkab, milline kriisist väljumise stsenaarium lõpuks käiku läheb ning iga otsuse puhul on kaalul päris palju. Pidevalt on õhus küsimus, kas valitud tee ja strateegia on õiged ning hoiavad meie stuudio vee peal ka eriolukorra lõppemisel ning pikas perspektiivis.

    Kõige raskem on mul endal hakkama saada töö- ja pereelu kombineerimisega. Kuna meie pere mõlemad lapsevanemad on ettevõtjad, siis on eriolukorras vaja teha tööd rohkemgi kui tavaliselt. Samal ajal ootab meie kaheaastane väga tähelepanu ja abikaasa poja koduõpe nõuab ka oma. Kuna selline olukord on paljudel, on koostööpartnerid ja kliendid õnneks väga mõistvad.

    Kultuurkapitalil on eraldi toetusvoor, mis on mõnele ilmselt õlekõrs. Näiteks disainerite liit tõi välja, et sel raskel ajal võib abi olla loometoetusest, välja on kuulutatud vabakutseliste loovisikute toetus, kuid see mind ei puuduta. Minu tegemised lahterduvad mikroettevõtluse alla, millesse riik suhtub valdkonnast sõltumata ühtemoodi. Seega ei tunne ma, et kriisi leevendusmeetmete väljatöötamisel oleks eraldi loomeettevõtjate peale mõeldud. Mulle on aga silma jäänud palju veebiseminare, mida korraldatakse, et nõuga abiks olla. Kavatsen siiski kasutada töötu­kassa meedet ning juba ajatasin maksud null­intressiga.

    Mind kui väikeettevõtjat aitaks see, kui riigiasutuste arvetasumise tähtajad oleksid lühemad. Samuti oleks väga tervitatav, kui kõik meened, mida riigiasutustel tulevikus vaja läheb, tellitaks kohalikelt tegijatelt. See aitaks kaasa nii sisemajanduse kasvule kui ka riigi brändimisele. Juba ammu on tehtud ettepanekuid, et ringmajanduse (parandusteenused, jääkide kasutamine jne) ettevõtted võiksid saada maksusoodustust. Nüüd, kriisi ajal, oleks riigil hea võimalus pöörata uus lehekülg ja teha keskkonnateadlikumaid otsuseid, panustada seeläbi ka tööjõusse ja (digi)innovatsiooni. Oleks suureks abiks, kui riigi eriolukorrast väljumise strateegia näitajatel oleks juures ka info, milliste arvude puhul milline lõdvendus käivitub – praegu on raske plaane teha.

Sirp