Toeta
Otsi

kultuuriajakirjandus

  • Mida teha, et tulevasi pandeemiaid ära hoida?

    KRISTINA MERING, WŁODZIMIERZ GOGŁOZA

    Koos SARS-CoV-2 levikuga on meie keelekasutusse jõudnud seni vaid spetsialistidele tuttavad terminid koroonaviirus, inkubatsiooniperiood ja epideemiakõver. Seda tüüpi terminitest on kõige tähtsam zoonoos – haigus, mis kandub loomalt inimesele.

    Koroonaviiruse põhjustatud COVID-19 hakkas levima 2019. aastal ning on viimane suurest hulgast kiiresti levivatest loomset päritolu nakkushaigustest, millel on õnnestunud ületada liikidevaheline barjäär ja nakatada inimesed nn zoonootilisesse haigustesse.1

    Tänapäeva meditsiin tunneb ligikaudu 1400 patogeeni, millest üle 800 (~60%) on pärit loomadelt.2 Pea igal aastal avastatakse uusi loomset päritolu patogeene, mis kujutavad inimkonnale suurt ohtu.3 Peale COVID-19 kuuluvad zoonootiliste viiruste põhjustatud ohtlike haiguste hulka ka linnu- ja seagripp, raskekujuline äge respiratoorne sündroom (SARS) ja hemorraagilised palavikud, sh ebola.4

    Zoonoosid on enamasti viiruslikud, mõnikord ka bakteriaalsed haigused, mis tekivad kas otsesest kontaktist haige loomaga või tema liha tarbimisel.

    Teadlased kahtlustavad, et koroonaviiruse leviku allikas on Wuhani lihaturg, kus müüdi suurt hulka kohutavates tingimustes peetavaid mets- ja farmiloomi. Kuna sellised turud kujutavad endast ohtu rahvatervisele, on rahvusvaheline surve turgude sulgemiseks suur. Allkirju elusloomadega kauplevate turgude sulgemise toetuseks saab anda ka Eestis lehel loomaturud.nahtamatudloomad.ee.

    Toiduohutus tulevikus

    Sellegipoolest ei tohiks kaugete eksootiliste Aasia loomaturgude olemasolu meid eksitada. Ekspertide arvates on suurim epidemioloogiline riskitegur tööstuslik loomakasvatus.5 Eriti ohtlikud on tööstuslikud loomafarmid, kus peetakse valdavat enamikku inimestele tarbimiseks kasvatatavaid loomi.6

    Maailma esimese loomsetest tüvirakkudest kasvatatud lihast hamburgeri esitlus 2013. aastal. Pihvi valmistasid Maastrichti ülikooli teadlased projekti „Cultured Meat“ raames.

    Loomade tiheda paigutuse ja vähese geneetilise mitmekesisuse tõttu võimaldavad seda tüüpi farmid väga kiiret viiruste levikut, mida võimendab tootmise intensiivsus – see tekitab loomadel kroonilist stressi ja nõrgestab immuunsüsteemi. Zoonootiliste haiguste levikut kiirendavad ka loomade pikamaavedu ja lihatööstuse pikk tarneahel.7

    Tööstusliku loomapidamise tagajärjed joonistuvad selgelt välja uuringutest, mis on keskendatud sigadelt pärinevate patogeenide arengule. Vahemikus 1985–2010 on maailma sealihatoodang suurenenud üle 80 protsendi. Samal perioodil tuvastati maailma seafarmides 77 uut patogeeni, millest enne 1985. aastat ei esinenud sigade seas ühtegi. 82% patogeenidest tuvastati 20% riikides, kus sealiha tootmise osakaal on maailmas suurim.8

    Vähemalt üks sigadelt pärit patogeen on osutunud inimesele surmavaks. Eri hinnangute põhjal suri 2009. aasta A/H1N1 seagripi pandeemia tõttu maailmas 100 000–400 000 inimest ning veel 180 000 inimest suri haigusest tingitud tüsistustesse.4

    Patogeenide vähendamiseks kasutatakse intensiivses loomakasvatuses söödalisandina antibiootikume ja seda tehakse murettekitavalt suures koguses ka Eestis. Kuigi ennetava meetmena on antibiootikumide manustamine Euroopa Liidu õigusnormide järgi keelatud (neid võib kasutada ainult ravis ja veterinaarjärelevalve all), toovad Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskus ja Euroopa Komisjoni tervise ja toiduohutuse peadirektoraat Eesti kohta käivas ettekandes välja, et tööstuslikes farmides kasutatakse liiga palju antibiootikume ja osa antibiootikumide lihatööstuses kasutamiselt oleme maailmas esirinnas.9

    Epidemioloogide arvates on antibiootikumide laialdane kasutamine maailma loomakasvatuses üks suuremaid ohte rahvatervisele.10 Kui suureneb antibiootikume sisaldavate loomsete toodete tarbimine, kasvab ka oht, et patogeenid muutuvad antimikroobsete ainete suhtes resistentseks (nn antibiootikumresistentsus).11

    Aastas põhjustavad ainuüksi Euroopas ja Ameerika Ühendriikides antimikroobsete ainete suhtes resistentsete mikroorganismide tekitatud nakkushaigused ligi 50 000 surmajuhtumit. 2014. aastal Suurbritannia ametivõimude koostatud ettekandes eeldatakse, et kui praegune olukord jätkub, sureb maailmas 2050. aastaks antibiootikumresistentsuse tõttu enneaegselt 300 miljonit inimest.12

    Taimsete toodete turg

    Eespool toodud andmete põhjal on pandeemiaid uurivad teadlased veendunud, et halvim ootab meid veel ees. Maailma Terviseorganisatsiooni hiljutisest ettekandest võib lugeda, et „möödunu on vaid soojendusring“ ning on reaalne oht kiiresti leviva ja väga surmava respiratoorse patogeeni põhjustatud pandeemia tekkeks, mille tagajärjel sureb 50–80 miljonit inimest ning mis pühib minema 5% maailma majandusest. Nii ulatuslik üleilmne pandeemia oleks katastroof, mis tekitab üleüldise kaose, ebastabiilsuse ja ebakindluse. Maailm ei ole selleks valmis.“13

    Samal ajal kui oleme tunnistajaks võimude visadele püüdlustele COVID-19 pandeemia peatamiseks, peame endale selgelt aru andma, et me võitleme vaid sümptomite ja mõjuga, mitte põhjusega. Tervishoiutöötajate inimvõimeid ületavad pingutused, sanitaar- ja epidemioloogilistele teenustele langev koormus ja teadlaste raske töö vaktsiini väljatöötamisel ei anna kahjuks püsivaid tulemusi, kui ei kaasne süsteemseid muudatusi meie toidu saamise ja tootmise viisides.

    Läbimurret laboris kasvatatud liha tootmises oodatakse käesoleval aastal. Pildil bioreaktorid rakkude kasvatamiseks.

    Bioloogiadoktor Liz Specht, kes juhib USA organisatsiooni Good Food Institute teadus- ja tehnoloogiaosakonda, ütles leviva SARS-CoV-2 pandeemia kohta, et „on aeg teadvustada, et tsivilisatsioonina oleme välja kasvanud iganenud arusaamast, et liha tootmiseks on vaja kasutada loomi. Küttimine ja loomakasvatus on üha kasvava rahvaarvuga maailmas oma eesmärki täitnud aastatuhandete vältel. Aga 2020. aastal peame olema enda suhtes üdini ausad. Me ei saa niimoodi jätkata. Praegune süsteem on katki. See on ebatõhus, ebakindel, jätkusuutmatu ja ääretult ohtlik.“14

    Teadur lisab, et õnneks on sellele süsteemile ka alternatiive: taimsetel valguallikatel põhinevad uudsed liha analoogid ning kiirelt arenev rakkude kultiveerimisele tuginev põllumajandus, eeskätt mõeldakse selle all puhast kultiveeritud liha tootmist.

    Valgurikastest kaunviljadest valmistatud kotletid, vorstikesed, lihalõigud, juust ja piim on olnud juba aastaid poelettidel kättesaadavad. Sellegipoolest on neid enamasti tootnud ainult väiksemad ettevõtted või on need moodustanud vaid marginaalse osa suurettevõtete toodangust ning neid on tarbinud eeskätt veganid, taimetoitlased ja toiduallergiate käes kannatajad. Praegu on näha traditsiooniliste toitumisharjumustega tarbijate suurenevat huvi nende toodete vastu. See omakorda viib liha alternatiivide masstootmiseni, milleni on jõudnud aina sagedamini ka suurettevõtted nagu Nestlé, Unilever, Cargill ja Tyson Foods.15

    Ka meie piirkonna lihatootjad avastavad järk-järgult taimsete toodete turgu. 2019. aasta lõpus teatas Rakvere lihatööstuse emafirma HKScan börsiteate vahendusel, et on koostöös Hesburgeriga astumas alternatiivsetest valguallikatest valmistatud toodete turule.16 Samuti soovib uuringute järgi 33% Eesti elanikest, et poodides oleks lihatoodetele rohkem taimseid alternatiive – see tõenäoliselt paneb ka teisi kohalikke tootjaid taimsete liha alternatiivide tootmisse investeerima.17

    Taimsete lihatoodete turu plahvatuslikku kasvu näitab ka sektori ühe turuliidri, USA idufirma Beyond Meat lugu. Vahetult pärast Beyond Meati NASDAQi börsile minekut suurenes ettevõtte aktsiate väärtus 734% võrra – see on USAs 2019. aasta parim esmasel avalikul pakkumisel (initial public offering) saavutatud tulemus.18

    Taimsete valguallikate sektorisse tehtud hiigelinvesteeringud suurendavad taimsete toodete kättesaadavust ning võimaldavad üha rohkem kõrgetasemelisi teadusuuringuid nende toitaineliste, maitse- ja tekstuuriomaduste kohta. Tooted, nt eespool nimetatud Beyond Meati pihvid ja nende peamise konkurendi Impossible Burgeri omad, on edukalt läbinud järjestikused pimekatsed ning enamik katsetes osalejaid ei olnud võimelised neid traditsioonilistest lihatoodetest eristama. Sellised alternatiivtooted rahuldavad lihaarmastajate maitsevajadusi, ilma et oleks vajadust kasutada ohtlikes tööstusfarmides elavaid loomi.19 Nendel toodetel on tihtipeale parem toiteväärtus kui lihatoodetel ning nende puhul ei kasutata antibiootikume ja loomade kasvu soodustavaid hormoone, nagu tehakse loomatööstuses. Pealegi saab neid toota märkimisväärselt vähem loodusressursse kasutades ning kasvuhoonegaase emiteerides.20

    Laboris kasvatatud liha

    Toiduohutust ja kestlikkust aitab tagada ka kiiresti arenev kultiveeritud liha sektor. Niinimetatud puhas liha on liha, mis on toodetud väljaspool looma organismi pärast seda, kui looma kehast on võetud mõned koed.21 Kuigi kultiveeritud liha tootmist nähakse tihtipeale laboritööna, sarnanevad selle tootmisüksused rohkem mikropruulikoja kui teadus- ja arenduskeskusega. Selle protsessi käigus saadud toodetel on sama toiteväärtus ja maitse nagu harilikul lihal, kuid need ei eelda loomade kasvatamist ja tapmist. See võimaldab kultiveeritud liha tootjatel tagada palju parem bioloogiline ja tervise kaitse ning välistada suurem osa epidemioloogilistest, eriti zoonootilistest, ohtudest, mis kaasnevad traditsioonilise põllumajandusega.22

    Kuigi rakkude kultiveerimisel põhinev põllumajandus on praegu iduettevõtete arendamise faasis, on sellesse valdkonda teinud üüratult suuri investeeringuid mitte ainult Bill Gates, Richard Branson ja Sergei Brin, vaid ka traditsioonilise lihatööstuse hiiglased nagu USA ettevõtted Tyson Foods ja Cargill, samuti Saksa suurtööstus PHW-Gruppe. See annab lootust, et laboris kasvatatud liha vallutab lähitulevikus toiduaineturust märkimisväärse osa.23

    Üha suuremaks kasvava zoonootilise pandeemia tingimustes on erakordselt tähtis kiiresti välja arendada tööstusliku loomakasvatuse alternatiivid. Taimsed valguallikad ja kultiveeritud liha ilmselt ei aita meil praegu levivat zoonootilist koroonaviirust seljatada, kuid need lahendused võivad meid märkimisväärselt kaitsta uue samalaadse ohu eest. Nagu väidab eespool nimetatud bioloogiadoktor Liz Specht: „Nii taimsed kui ka kultiveeritud lihatooted kõrvaldavad zoonootiliste haiguste ja toiduohutuse probleemid, mis on olemuslik osa loomsest toidust. Taimse ja kultiveeritud liha tootmine võimaldab tarbijatel teha valutult muudatusi oma toiduvalikus ning sellega kaasneb tohutu kasu tarneahela kõikides etappides, sest tagatud on ohutus ja säästlikkus.“17 See on hea algatus ka rahvatervise vaatenurgast, arvestades, et Eestis tarbitakse praegu ca 87 kg liha elaniku kohta aastas, mis on kolm-neli korda rohkem kui tervise arengu instituut toitumissoovitustes ette näeb. Väiksed sammud tasakaalustatuma toidulaua poole aitaksid rahva tervisenäitajaid parandada.

    1 K. G. Andersen, A. Rambaut, W. I. Lipkin, E. C. Holmes, R. F. Garry, The proximal origin of SARS-CoV-2. – Nature Medicine 2020, vol 26.

    2 W. B. Karesh, A. Dobson, J. O. Lloyd-Smith, J. Lubroth., M. A. Dixon, M. Bennett, S. Aldrich, T. Harrington, P. Formenty, E. H. Loh, Ecology of zoonoses: natural and unnatural histories. – The Lancet 2012, vol. 380 no. 9857.

    3 M. Greger, The human/animal interface: emergence and resurgence of zoonotic infectious diseases – Critical Reviews in Microbiology 2007, vol. 33 no. 4.4.

    4 Z. Gliński, K. Kostro, Zoonotyczne wirusy stale zagrażające człowiekowi – Życie Weterynaryjne 2013, 88.

    5 Zoonotic Diseases, Human Health and Farm Animal Welfare. Compassion in World Farming 2013.

    J. Bryner, 13 Animal-to-Human Diseases Kill 2.2 Million People Each Year. – Live Science 6. VII 2012.

    6 Putting Meat on the Table: Industrial Farm Animal Production in America. A Report of the Pew Commission on Industrial Farm Animal Production, 2008.

    7 M. Greger, The Long Haul: Risks Associated with Livestock Transport. – Biosecurity and Bioterrorism: Biodefense Strategy, Practice, and Science 2007, vol. 5 no. 4.

    8 M. Truszczyński, Z. Pejsak, Zoonozy wywoływane przez bakterie i wirusy, których gospodarzem jest świnia. – Życie Weterynaryjne 2016, 91.

    9 Country visit to Estonia to discuss policies relating to antimicrobial resistance. European Centre for Disease Prevention and Control. Mission report 16. IX 2019.

    10 T. P. Van Boeckel, J. Pires, R. Silvester, C. Zhao, J. Song, N. G. Criscuolo, M. Gilbert, S. Bonhoeffer, R. Laxminarayan, Global trends in antimicrobial resistance in animals in low- and middle-income countries. – Science 2019, vol. 365 no. 6459.

    Stop using antibiotics in healthy animals to prevent the spread of antibiotic resistance. WHO News release 7. XI 2017.

    11 R. J. Fair, T. Yitzhak, Antibiotics and bacterial resistance in the 21st century. –

    Perspectives in Medicinal chemistry 2014, 6.

    M. Mckenna, The Hidden Link Between Farm Antibiotics and Human Illness. –

    Wired 7. IX 2018.

    12 Antimicrobial Resistance: Tackling a Crisis for the Health and Wealth of Nations, The Review on Antimicrobial Resistance Chaired by Jim O’Neill. Review on Antimicrobial Resistance, 2014.

    13 Global Preparedness Monitoring Board, A world at risk: annual report on global preparedness for health emergencies, Geneva: World Health Organization 2019.

    14 L. Specht, Modernizing Meat Production Will Help Us Avoid Pandemics. –

    Wired 13. III 2020.

    15 D. Yaffe-Bellany, The New Makers of Plant-Based Meat? Big Meat Companies. – New York Times 14. X 2019.

    16 BNS, HKScan hakkab tootma taimseid alternatiive lihale. – Postimees 18. XI 2019.

    17 Ligi 70% eestlastest ei poolda kanade pidamist traatpuurides. MTÜ Nähtamatud Loomad Kantar Emorilt 2018. novembris tellitud avaliku arvamuse uuring.

    18 C. Reinicke, Beyond Meat extends its post-IPO surge to 734%, breaking the $200-a-share threshold for the first time. – Market Insider 23. VII 2019.

    19 A. Peters, Inside the lab where Impossible Foods makes its plant-based “blood”. – Fastcompany12. XI 2018.

    20 A. Peters, Here’s how the footprint of the plant-based Impossible Burger compares to beef. – Fastcompany 20. III 2019.

    21 Paul Shapiro, Clean Meat: How Growing Meat Without Animals Will Revolutionize Dinner and the World. Gallery Books, New York 2018.

    22 Z. F. Bhat, S. Kumar, H. Fayaz, In vitro meat production: Challenges and benefits over conventional meat production. – Journal of Integrative Agricultur 2015, vol. 14 no. 2.

    23 R. Morgan, Bill Gates and Richard Branson are betting lab-grown meat might be the food of the future. – CNBC 23. III 2018.

  • Mare Vint 15. IX 1942 – 10. V 2020

    Lahkunud on Eesti Kunstnike Liidu auliige, särav graafikakunstnik ja isiksus Mare Vint.

    Mare Vint (Mänd) lõpetas 1961. aastal Tallinna IX keskkooli ja 1967. aastal Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi klaasehistöö erialal. Oma isikupärast kunstnikukäekirja ja esteetilist sõnumit teostas ta aga graafilistes meediumides: tuši- ja pliiatsijoonistustes, litograafias ja siiditrükis. Pärast lühiajalist töötamist kunstiõpetajana Tallinna XLVI keskkoolis 1967. kuni 1969. aastani pühendus Mare Vint vabakutselise kunstnikuna täielikult loomingule. 1968. aastast esines ta regulaarselt näitustel, nii Eestis kui ka välismaal, pälvides rohkelt tunnustust Ljubljana rahvusvahelise graafika­biennaali eriauhinnast (1975) Tallinna IV ja IX graafikatriennaali eriauhindadeni (1977 ja 1992), Kristjan Raua preemiast (2001) Eesti Kultuurkapitali elutööpreemiani (2019).

    Mare Vint oli Eesti Kunstnike Liidu liige 1973. aastast ja Eesti Vabagraafikute Ühenduse liige aastast 1992. 2015. aastal sai ta Valgetähe IV klassi ordeni. Mare Vint oli abikaasa ja kaasa­mõtleja Tõnis Vindile ja Andres Toltsile, kuid tugeva loomingulise isiksusena säilitas ta alati oma kunsti individuaalsuse. Pärast Andres Toltsi lahkumist oli ta abikaasa kunstniku­pärandi väärikas hoidja. Mare Vindi teosed on esindatud Eesti Kunstimuuseumi, Tartu Kunsti­muuseumi, Tretjakovi galerii, Kölni Ludwigi muuseumi, USA Kongressi raamatukogu, New Orleansi kunstimuuseumi jm kogudes.

    Mare Vindi erakordselt terviklik ja järjepidev looming kannab tugevat esteetilist ja filosoofilist sõnumit ning tema graafilised sarjad mõjuvad kaalukalt nii üksikteose kui ka teoste tsüklina. Eri ajastute kunstitraditsioonist inspireeritud Mare Vindi visuaalne keel mõjub universaalsete kujundite ja situatsioonide tõttu ajaüleselt. Tema tööde keskmes on sellised olemuslikud teemad nagu inimese ja looduse, aga ka loodusliku ja inimkätega loodud maailma vastastikused suhted. Graafilistes kompositsioonides on kunstnik püüelnud esteetilise ja eetilise ideaali poole: iga filigraanselt läbi joonistatud detail on omal kohal, pole midagi üleliigset ning maastikupildid kasvavad visuaalseks kontseptsiooniks, harmoonilise maailmamudeli kujutiseks.

    Mare Vint oli väga külalislahke ja avatud, tervitas uusi inimesi, ideid ja kontakte ning algatas üha uusi projekte. Ta kutsus eri põlvkonnast autoreid pidama ühisnäitustel loomingulist dialoogi, mille tulemusel vormus uusi seoseid ja tähendusi: Vilen Künnapuga (2010, Hobusepea galerii) ja Jaanus Sammaga (2017, Kumu kunstimuuseum). Eelmise, 2019. aasta üks tähtsündmus oli Mare Vindi ja Arne Maasiku näitus „Geomeetria ja metafüüsika“ Eesti arhitektuurimuuseumis, kus toodi suurejooneliselt esile eri perioodidel ja kunstimeediumides aset leidnud ideaaliotsingud.

    Mare Vinti jäädakse mäletama särava kunstniku ja isiksusena, kelle töökus ja pühendumus loomingule täitis kaasteelised imetluse ja elurõõmuga.

    Mare Vint saadetakse viimsele teekonnale, kui eriolukord on lõpetatud.

    Eesti Kunstnike Liit

    Eesti Vabagraafikute Ühendus

    Eesti Kunstimuuseum

    Tartu Kunstimuuseum

    Kultuuriministeerium

  • Muutuv kooliruum

    KATRIN KOOV

    2017. aastal algas koolimajade kavandamise buum. Aastal 2019 korraldati juba kaks korda rohkem uute koolihoonete arhitektuurivõistlusi kui eelmisel kümnendil kokku: ühel aastal toimus 13 võistlust (eelmisel aastal toimus üldse kokku rekordiliselt 34 avalikku arhitektuurivõistlust). Alates 2000. aastast on toimunud kokku 33 arhitektuurivõistlust koolikavanditele ja vähemalt neli on praegu ettevalmistamisel või ootel, et eriolukord lõpeks. Siin loetelus ei kajastu riigihanked ja kutsutud konkursid, kuhu arhitektide liitu pole kaasatud. Võistlusi kajastavad arvud näitavad kasvavat usaldust arhitektide ja arhitektuurivõistluse formaadi vastu, mis on üks ausamaid ja selgemaid viise välja sõeluda parimad ideelahendused. Teisalt aga tähistavad suured arvud haridusreformi jõudmist koolitaristu uuendusfaasi.

    Kui eelmisel kümnendil ehitati koolidele jõudumööda juurdeehitisi, valmisid ka üksikud uued koolimajad ja võimlad, siis nüüd uuendatakse riigi algatatud haridusreformi käigus põhjalikult kogu koolitaristut. Gümnaasiumid on lahutatud põhikoolidest: riik vastutab gümnaasiumihariduse ja omavalitsused põhihariduse andmise eest. Haridusreformi üks eesmärke on viia koolivõrk kooskõlla inimeste tegeliku paiknemisega, mis väiksemates kohtades tähendab enamasti märkimisväärset ruumilist kokkutõmbamist, suuremates keskustes aga uusi koole.

    Kuna hariduse reformimine on protsess, millel on suur ulatus ja pikaajaline mõju kogu ühiskonnale, siis ei saa see toimuda kaootiliselt või ainult tehniliste ettekirjutuste järgi. Vähemalt selle osa, mille eest arhitektid vastutavad, peab tegema parimal võimalikul moel ja koostöös kõigi osalistega. Seetõttu sündis arhitektide liidus idee korraldada muutuva kooliruumi teemaline konverents ja anda välja sama pealkirjaga trükis, kuhu oleme koondanud teadmised ja parima praktika, mis meil praeguseks olemas on.1

    Kasvatusteadlane Tiiu Kuurme on kirjutanud, et kool on kõige raskemini ja aeglasemalt muutuv institutsioon, mille töökorraldus elab minevikus, ehkki kooli mõte on teenida tulevikku. Koolireformiga alustati üle kümne aasta tagasi, aga alles nüüd hakkab selget kuju võtma sisuline ja vormiline muutus. Samas näeme, et eriolukorras on koolid suutnud oma töö väga kiiresti ja paindlikult ümber korraldada. Muutus ja areng on õppimise olemusse sisse kirjutatud, küsimus on pigem ajendis, mis paneks meid uut katsetama. Kooliruumi ümberkujundamisele on andnud tõuke ka riigi initsiatiiv riigigümnaasiumide ehitamisel ja Innove toetused omavalitsustele. Selleks et raha kulutada võimalikult targalt, tuleb läbi mõelda, mida nüüdisaegne õpikeskkond üldse tähendab.

    Kooli asukoht ja ühisosa kogukonnaga

    Esmalt on peaküsimus kooli asukoht. Kui kavandatakse uut koolimaja, siis tuleb läbi kaaluda kõik variandid ja argumendid sobivaima asukoha leidmiseks. Riigigümnaasiumid on mõeldud katma tervet maakonda, sinna tullakse ka kaugemalt bussidega ja seetõttu on mõistlik, kui kool asub linnakeskuses ja/või bussijaama läheduses. Kool on linnaruumi elavdaja, seal liigub palju inimesi ja toimub üritusi. See aitab väiksemates kohtades linnakeskusse inimesi tagasi tuua ja neid seal hoida. Põhikoolid peaksid aga paiknema eelkõige kodu lähedal, et väiksemad lapsed saaksid iseseisvalt koolis käia ja side kooliga oleks tugev nii lastel kui lapsevanematel. Nüüdisaegne kool on kogukonna süda, kus tegevus käib varahommikust hilisõhtuni.

    Kooliruum on ka õppevahend alates ruumide analüüsist, enda ja ruumi suhete uurimisest kuni detailide ja materjalideni välja – uurida saab nende omadusi, mõju ja väärtust ning seoseid teiste eluvaldkondadega. Näiteks võib peamiselt ristkiht- ja liimpuidust ehitatud Viimsi gümnaasiumihoones (Kamp Arhitektid, 2018) uurida puidukasutust ehitatud keskkonnas.

    Uut koolimaja kavandades on mõttekas läbi kaaluda mitu asukohavarianti, et arvestada vajaduste ja kohaliku eripäraga. Näiteks Tallinna kesklinna on koondunud juba praegu palju koole, kuhu tuuakse enamasti autoga lapsi üle linna ja linnapiiri tagantki. Koolimajad on turvakaalutlustel kaardisüsteemiga suletud, mis loob neist elitaarse tsitadelli kuvandi ega vasta nüüdisaegse kooli avatuse ja kogukonnakesksuse püüdlusele. Igapäevane autoga teenindamine pärsib laste iseseisvumist, nõrgendab kontakti ümbritseva linnaruumi kui elukeskkonnaga, raskendab sõpradega läbikäimist – vahemaad on liiga suured, et saaks üksteisel külas käia, koos mängida ja õppida –, rääkimata sellest, mida tähendab fossiilkütustel töötavate masinate tossutamine ummikutes linnaõhule ja kogu keskkonnale. Autoga kohalejõudmine tundub küll kõige turvalisem, kuid paradoksaalsel kombel vähendavad autod kõige enam linna turvalisust, kui nende hulk ületab kriitilise piiri ja jalakäijad-ratturid hakkavad end tundma ohustatuna. Sama on lugu koolidega: mida rohkem lapsi autoga kooli tuuakse, seda ebaturvalisem on kooliümbrus. Seepärast on vaja kooli kavandamisel tegeleda ka ümbruskonna liikumiskavaga, eelistades jalgsi ja jalgrattaga tulijaid. Siinkohal on tähtis, et ka linnavalitsus ja -ametid mõistaksid kooli rolli ja asendit elukeskkonna osana, teeksid koostööd ning vaataksid julgelt tulevikku.

    Niisiis arendab laste iseseisvumist, aga ka liikumisharjumusi omal käel kooliskäimine. Hea koolitee puhul on arvestatud kõigi liikumisviisidega, olgu selleks jalgratas, rula, tõukeratas või ühissõiduk, vähemal määral ka auto. Rattaga kooli tulek pakub omaette elamuse, näiteks on Hollandis Utrechtis ehitatud rattasild, mis kõrval olevat kanali silla pikendusena kulgeb üle koolimaja katuse ja raamistab koolihoovi. Liikumisvahendi peab saama mugavalt ja turvaliselt koolipäevaks kusagile jätta ning see koht peab olema hästi nähtav ja ligipääsetav. Näiteks on Tartu Raatuse kooli esine lihtne, praktiline ja hästi nähtav katusealune rattahoidla koolipäevadel kaherattalisi täis. Kui kogu linna liikumistaristu toetaks eelkõige nooremaid, siis oleks meil tegemist hooliva ja kaasava elukeskkonnaga. Keskkond, mis sobib kaheksa-aastasele, sobib ka 88aastasele ja kõigile teistele.

    Õppimine on sotsiaalne tegevus. Õpitu saab tähenduse mingis kindlas sotsiaalkultuurilises ümbruses ja suur osa mitteformaalsest õppimisest toimub kommunikatsiooni kaudu. Kool on õpilastele esmane kogukond, kus õpitakse teisi tundma, nendega suhtlema, saadakse kogemusi grupikäitumisest. Seega võimaldab hea kooliruum suhtlemist, tekitab ühtekuuluvustunnet ja pakub sotsiaalset vaheldust. Suhtlemist ja kuuluvustunnet soosib koolimaja süda: kohtumispaik, kuhu suubuvad ja kust hargnevad ülejäänud ruumid. Sellist keskse aatriumi põhimõtet on järgitud paljudes uutes ja renoveeritud koolides. Eriti hästi on see minu arvates õnnestunud Viljandi gümnaasiumis (Salto Arhitektid, 2013), mis oli esimene näidis-riigigümnaasium, kus aatriumi on integreeritud ka raamatukogu ja kohvik. Kui vähegi ruumi, võiks suhtlemisruum laieneda õue ja seal saaks iga ilmaga tegutseda. Elukohalähedus annab piirkonna elanikele võimaluse korraldada kooliruumides kogukonnaüritusi ja nii on kool sealse elu loomulik osa. Kooliesine plats on hea visiitkaart ning kooli ja kogukonna ühise identiteedi osa. Siin võib tuua ühe ruumilise näite Kopenhaagenist: sealne Iisraeli plats on korraga nii linnaväljak kui Zahle kooli õu, kus avarat autodeta ruumi naudivad nii ümbruskonna elanikud kui ka kooliõpilased.

    Õppimise ruumid

    Kiirelt muutuvas ühiskonnas on õppimine pidev ja loomulik tegevus, mistõttu ka tavakool peab pakkuma elulähedast, paindlikku ja mitmekesist õpikeskkonda. Kui tööstusajastu koolid meenutasid tehaseid, kus nii ruumid kui ka õppekavad olid standardsed, siis infoajastu koolid püüdlevad järjest suurema eripära poole. Igal koolil on oma spetsiifika, õppesuunad ja kontseptsioonid. Sellele peab reageerima ka kooliruum. Nüüdiskoolis saab valida, kus ja kuidas tööd teha. Meeskonnatöös peab saama mööblit ringi tõsta, ühiskonnaõpetuse arutelusid võib teha ka aatriumitrepil, kirjandustunniks valmistumisel on aga vaja vaiksemaid lugemisnurki. Järjest enam vajatakse kaasaskantavaid nutiseadmeid, mis võimaldavad töökohta vabalt valida ja valik ei lähtu enam tööriista asukohast, vaid töö iseloomust.

    Kindlasti ei kao koolist tavapärased klassiruumid. Seal on aga muutunud sisustus – lauad-toolid on lihtsalt ümber paigutatavad, et tunde saaks läbi viia erinevatel viisidel. Infoküllases maailmas esineb varasemast enam keskendumisraskusi. Neid saab hästi kavandatud koolikeskkond leevendada, kui ergutavaid ruume tasakaalustada rahustavate ja süvenemist toetavatega. Süvenemisruum olgu vaikne, naturaalsete materjalide ja loomuliku valgusega. Sisearhitektidel, kes valivad viimistlusmaterjalid, mööbli ja valgustid, on suur roll selles, kuidas lapsed ennast koolis tunnevad. Rahustava ruumi erilise näitena võib tuua Põlva kooli (arhitektid Gernot Vallentin ja Pille Pärn, 2016), kus lõõgastumiseks on omaette vaikne pime tuba ehk tukula, mis on sisustatud mattide ja kott-toolidega.

    Jälgida tuleb ka seda, missugune vaade avaneb klassiruumi akendest: kooli ümber olgu puid! Psühholoog Grete Arro sõnul on ajutegevuse normaalseks toimimiseks ülimalt vajalik looduse lähedus. Keskendumist segavate stiimulite pidev mahasurumine väsitab meid ja teadlased on katsetega tõestanud, et loodus oma loomulikul kujul aitab ajul kõige paremini taastuda.

    Siit on hea edasi minna õuesõppega. Jätkan Arro mõtetega: loodus pole meile vajalik üksnes lõõgastumiseks ja taastumiseks, vaid selle mõju ulatub keeruka aju tegevuseni, nt arutlemisoskus, probleemide lahendamine ja otsuste langetamine. Uuringutega on selgitatud, et need, kes rohkem looduses liiguvad ja seda oma kogemuse kaudu mõtestavad, kalduvad eelistama väiksemat isiklikku tulu ja leidma probleemidele lahendusi, mis toetavad kogukonda ja selle säilimist. Niisiis ei tähenda õuesõpe õue tõstetud klassiruumi, vaid oskuslikult kasutusele võetud mitmekesist keskkonda, mida saab vahetult kogeda ja millest õppida. Õues õpitakse vaatluste, mängude, õppekäikude ja praktilise tegevuse kaudu, nt lõkke tegemine, peenarde eest hoolitsemine. Õppekäik koolilähedasse metsa või parki on justkui avastusretk, mille käigus võetakse läbi eri ainete teemad ja lahendatakse ülesandeid.

    Kooli õuealal saavad lapsed enese proovile panna, arendada iseseisvaid oskusi, avastada maailma. Sinna juurde kuulub ka märjaks või poriseks saamine, millest kahetsusväärselt on paljudes koolides saanud tabu. Tihtipeale võimendab seda lapsevanemate hirm laste ebaturvalisuse või haigestumise pärast. Siinkohal on esmatähtis selgitustöö, kuid ka arhitektuur tuleb appi selliste ruumilahendustega, mis teevad sisse-välja liikumise sujuvamaks ja porise tsooni minimaalseks. Nii on näiteks Järveküla kooli (Sweco, 2016) algkooli osal lausa eraldi sissepääsud oma väikeste garderoobidega, et riideid-jalatseid oleks võimalikult lihtne vahetada. Mõnikord ei ole ruum üldse takistus, piisab vaid otsusest õues käimist lubada ja soodustada. Ning muidugi peab õueala olema rohkemat kui lage muruplats.

     

    Koolihoonete arhitektuurivõistlused

    2000 – Suure-Jaani gümnaasiumi juurdeehitis, 21. kooli juurdeehitis

    2003 – Viimsi kool

    2005 – Randvere algkool

    2006 – Keila kool

    2007 – Tartu kesklinna kool

    2010 – Viljandi riigigümnaasium

    2012 – Pärnu Sütevaka gümnaasium

    2016 – Viimsi riigigümnaasium

    2017 – Laagri riigigümnaasium, Kohtla-Järve riigigümnaasium, Valga kool ja spordihoone, Haapsalu põhikool

    2018 – Tabivere põhikool, Saaremaa riigigümnaasium, Tabasalu kool, Kõrveküla põhikool, Rapla riigigümnaasium

    2019 – Jõhvi põhikool, Kärdla põhikool, Rakvere põhikooli töökojad, Paide riigigümnaasium, Kohtla-Järve põhikool, Võsu põhikool ja lasteaed, Kuusalu keskkool, Narva riigigümnaasium, Kuressaare põhikool, Mustamäe riigigümnaasium, Sillamäe vanalinna kool, Rakvere riigigümnaasium, Haljala kool

    2020 – Kolde puiestee riigigümnaasium, Võru Järve kool

    Ettevalmistamisel: Rae riigi­gümnaasium, Tallinna reaalkool, Jakob Westholmi gümnaasium, Narva põhikool ja riigigümnaasium

    Liikumise tähtsus

    Nagu on täheldanud liikumisteadlane Merike Kull, oleme jõudnud istuvasse ajastusse, mil laste ja noorte liikumine nõuab eraldi tähelepanu. Uuringud on osutanud, et oma eluviisi tõttu ei liigu kolmveerand meie õpilastest piisavalt ning on kimpus mitmesuguste tervisehädadega. Sageli on koolid seda soodustanud, sest ollakse kinni traditsioonides, mis kooli siseruumides aktiivset tegevust ei eelda, ja turvakaalutlustel ei lubata lapsi õue. Liikumisteadlased rõhutavad aga, et juba ainuüksi vahetundides õue lubamine kahekordistab liikuvate laste osakaalu, parandab nende tähelepanuvõimet, enesedistsipliini ja vähendab stressi.

    Kuna lapsed viibivad suure osa päevast koolis, siis tuleb laste tervise huvides soosida nende liikumist kooliruumides ning kavandada liikumisvõimalusi nii sise- kui ka väliruumis. Liikumine virgestab mitte üksnes keha, vaid ka vaimu. Keskkonnavahetus mõjub soodsalt, ergutab ajutegevust ja aitab siduda abstraktseid teadmisi konkreetsete paikade ja eluliste näidetega. Liikuma kutsuvas koolikeskkonnas leiab igaüks sobiva kehalise tegevuse olenemata vanusest, kogemustest ja oskustest.

    Tartu ülikooli liikumislabor teeb programmi „Liikuma kutsuv kool“ toel koolidega tänuväärset tööd ja katsetab liikumist kui koolipäeva loomulikku osa soodustavaid lahendusi. Seejuures ei piirdu liikumine üksnes vahetundide mitmekesistamisega (õuevahetund, tantsuvahetund jne), vaid liikumisega rikastatakse ka õppetööd, näiteks tehakse emakeele- või matemaatikatundide ülesanded mängulisemaks.

    Liikumisele saab kaasa aidata ka füüsiline ruum, kui võimalused on sinna algusest peale kavandatud. Kõik algab selgest visioonist ja heast lähteülesandest. Lähteülesanne ei pea kirjeldama ruumilisi lahendusi, vaid eelkõige probleemi ja eesmärki. Lahenduse pakuvad välja arhitektid, kes esmalt uurivad võimalusi ning teevad siis ettepanekuid, mis sobivad just sellele koolile sellises asukohas. Näiteks on Gustav Adolfi gümnaasiumi põhikooli (eskiis Salto Arhitektid, 2016) renoveeritud majja kavandatud mitmesugused liikumisviisid, mis tõestab, et ka vanasse koolihoonesse saab kohandada uue ruumiprogrammi.

    Arhitektuur kui identiteedi kandja

    Meeldejääv arhitektuur on kooli identiteedi osa. Meie kogemused ja enesemääratlus on seotud kindlate kohtade ja ruumidega. Koolis viibitakse kaua ja see keskkond peab kaasa aitama sidemete tekkimisele ja sobima väga erinevatele isiksustele. Füüsiline ruum väljendub nii arhitektuuri omapäras kui ka materjalides, ruumijaotuses ja detailides. Hea ruum aitab kaasa isiksuse arengule: toetab enesetunnet, aitab kaasa õppimisele ja suhtlemisele. Hea ruum ei ütle täpselt ette, kuidas mingit kohta või vormi kasutada, vaid ergutab lapsi ja noori loovusele.

    Kooliruum on ka õppevahend alates ruumide analüüsist, enda ja ruumi suhete uurimisest kuni detailide ja materjalideni – uurida saab nende omadusi, mõju ja väärtust ning seoseid teiste eluvaldkondadega. Näiteks võib Viimsi gümnaasiumis (Kamp Arhitektid, 2018) uurida puidukasutust oma saali näitel. Hoone keskel paiknev ruum toimib kooli südamena, kus toimub alati midagi. Üleni puidune ruum on suur ja avar, aga samal ajal soe ja hubane, samuti keskkonnasõbralik ja toimepidev. Sellesama ruumi alusel võib arutleda ja teha ülesandeid matemaatika ja füüsika, psühholoogia, majanduse, keskkonnahoiu ja metsapoliitika teemadel.

    Hea koolimaja on tark ja valmis ümberkorraldusteks, toetab paindlikult õppijat ja õpetajat ning on ise ühtlasi õppevahend. Omanäoline arhitektuur moodustab osa kooli identiteedist ja aitab kaasa kuuluvustunde kujunemisele.

    * Konverents toimus 2018. aasta mais ja trükis ilmus 2019. aasta lõpus, mõlemale on õla alla pannud haridus- ja teadusministeerium, kes nägi selles võimalust muudatustele kaasa aidata.

     

  • Luulesalv

    ANNA KAARE
    Anna Kaare on raamatukoguhoidja ja luuletaja.

    * * *

    sulgeme piirid
    sulgeme poed
    ärid klubid lasteaiad raamatukogud
    sulgeme uksed
    hoiame distantsi hoiame distantsi hoiame distantsi
    sulgeme silmad
    sulgeme südamed
    loeme uudiseid maniakaalselt loeme numbreid
    vähemalt ei olnud minu sõber ema vanaema
    sada tuhat surnut
    aga gripp tapab ju rohkem
    sada tuhat
    aga seal kaugel
    ja meil läheb hästi
    hoiame distantsi
    virtuaalsed kontserdid ja broadway lavastused sinu kodus
    ja põnev loeng ja podcast ja tõsielusaade
    linna teises otsas
    jääb kellegi laps jälle õhtusöögita
    koondatud koduõppest kurnatud isa laiutab käsi
    hoiame distantsi
    naaberkorteris
    nuuksub ilus noor naine
    peidab värsked sinikad
    laadakatelt saadud jumestuskreemi kihi alla
    hoiame distantsi

    mind ei huvita
    rikaste ilusate edukate võltsid naeratused
    vabatahtlikust luksuskarantiinist
    kui on neid, kelle kogu elu möödub isolatsioonis
    ühiskonnast ära lõigatuna
    valikuta
    mind ei huvita mida teeb armastatud tippsportlane
    kogu selle vaba ajaga
    kui on neid, kelle jaoks jääb ööpäevast väheks
    12tunnised vahetused hingenüristavat rügamist
    vahel tahaks magada
    pere on nägemata juba neli nädalat
    mind ei huvita, millist kahjumit kannab suurärimees
    miljonäride krokodillipisarad
    nutitelefonide taskulambid akendel
    kui toidupanga laod jäävad tühjaks
    supiköögi sabad üha pikemad
    pole tööd, pole tervisekindlustust
    sest miks peaks maksumaksja üleval pidama
    laiskasid muidusööjaid
    vähemalt vetsupaberit ja konserve on varutud kuhjaga
    kriis ju
    mis sest, et teine jääb ilma
    mis sest, et kellegi teise jaoks on
    see, mida sina nimetad kriisiks,
    argipäev
    vähemalt ei ole sinu sõber ema vanaema
    järgmine otseülekanne algab viie minuti pärast
    sulgeme piirid
    sulgeme uksed
    sulgeme südamed

    hoiame distantsi

     

    * * *

    minu vanavanaema elas üle blokaadi
    sinu oma küüditati
    125 grammi leiba ja külmunud mullused kartulid
    külm nälg õudus

    istume õdusas kohvikus
    oma kolmeeuroste caffè latte’de taga
    räägime mineviku tragöödiatest
    ja arvutame koogiviilu kaloreid
    kas ikka tasub?

    genotsiid ja dieedinipid
    tüüfus ja kõhulahtistid
    esivanemate mälestused ja ameerika supermodell
    pühadeks vormi
    suveks saledaks
    üleprivilegeeritud
    uue ühiskonna naised
    leib ajab meidki nutma
    leib on vanem kui meie
    leib on püha
    aga … 52 grammi süsivesikuid ikkagi

    jah, nutamegi, raisk!
    nutame ära kõik enda pisarad
    enda emade pisarad
    linda pisarad
    maksame memme vaeva järelmaksuga
    intress on kõrge
    kord saab seegi makstud
    kord saavad prioriteedid paika
    võibolla
    täna loeme kaloreid, mitte palukesi
    nutame oma latte’de taga
    ise ka täpselt teadmata
    miks

     

  • ,

    Tuttava linna tuled – Põltsamaa kadunud maailmad

    ØYVIND RANGØY

    Ma olen maalt ja hobusega. Lapsepõlves oli maailm selgete piirjoontega: oli kalju. Oli meri. Oli õhuke mullakiht täis kuiva rohtu ja vintskeid juuri, mis kraapisid vastu graniiti.

    Siis tulin esimest korda Eesti elanikuna Tartust Põltsamaale. Üritasin end aias kasulikuks teha. Ämm andis labida ja tahtis, et ma kaevaks talle ühe augu. „Kui sügava?“ küsisin. „No võiks olla umbes meeter,“ arvas ta. Ohkasin vaikselt ja pidasin teda natuke imelikuks, aga hakkasin ikkagi kaevama. Ei olnudki probleemiks see meeter. Siin on teine maa.

    Nüüd on see juba ammu minu maa, minu aed ja minu kodu. Aianurgas on suur tsaariaegne tamm, mille külge riputan oma võrkkiige, vaatan läbi puuladva roheluse taevast, kus vanasti oli palju lennukeid. Nüüd on taevas nii alasti, ainult vähesed valged triibud laienevad kohevateks sabadeks. Aga mul on oma tamm.

    Ja oma maja. Siin oli sõda. Ajalugu on siin nii palju jõhkram ja konkreetsem. Norras on lood suhteliselt viisakatest okupantidest ja mingist tulevahetusest tavaliselt ikka ohutus kauguses. Siin jäi alles ainult paksude keldrimüüride kuju. Ei ühtegi fotot. Rindejoon oli siin. Nüüd istun oma õdusas keldrikontoris ja kirjutan. Ajalugu vaikib. Ta jätab meid rahule.

    Aga rahu ma ei leia. Ma liigun. Olen oma risti-rästi jalutuskäikudel väljunud linnast igasse suunda ja taas sisenenud. Telefonikõned ei maksa Norrasse enam midagi – kunagi lugesin sõbrale telefonitsi valjusti ette terve Coleridge’i „Vana meremehe jutustuse“ norrakeelse tõlke. Täispikkuses. Minust mööduvad tervisejooksjad võisid sellest midagi endamisi mõelda. Või siis mitte.

    Ja muld on küntud ja ootab. Asfalt on rahulikult heledasti hall oma valgete punktiirjoontega ja üle meie mõttelise pea jooksevad kõrgepingeliinid kui õhulised raudteed ja aitavad mobiilimastidega koos selle väikse linna proportsioonid ja suunad ühele mägedega harjunud võõramaalasele arusaadavaks teha.

    Põltsamaad raamivad ka kalmistud. Mu pikad koroonaaja jalutuskäigud on viinud mind sinna, kus mõnikord tekivad vestlused inimestega, keda enam ei ole. Aga rohkem siiski inimestega, kes vägagi on, kes telefoni teises otsas võivad öelda: „Huvitav, millal viimati keegi neid nimesid hääldas?“

    Eriti saksa kalmistu omi. „Major Leopold von Schwanenberg“ on ühel ristil kiri. Enamasti on ristid viltused, riisumata lehtede kiht saab aeglaselt mullaga üheks. Leopold suri aastal 1847 ühes teises riigis. Ma ei tea, kes ta oli. Rist on raudne ja roostetab aeglaselt. Linna teises otsas põleb olulistel õhtutel tuhat küünalt kui ümberpööratud tähistaevas. Siin ei riisu keegi lehti.

    Ma lähen edasi. Juba enne Eestisse kolimist oli mul Norras seinal Põltsamaa kaart. Sõber tundis huvi, miks linna keskel on „hapuheeringas“. Sest just nõnda tundub norralase silmale sõnapaar „suur sild“. Üksainus strateegiliselt oluline suur sild autodele, teised sillad on ainult jalakäijatele. Olen tavaliselt jalakäija.

    Ja jalakäijana leian üles ka pargid, lossihoovi ja vallikraavi. Lossimüüride paks krobeline nahk ja kiriku puhtus ja õrnus selle keskel, ja siis, seestpoolt vaadates majad, mis kasvavad müüride küljes nagu kasulikud seened, justkui mükoriisses sümbioosis oma puuga. Muuseum ja veinikelder. Siin on vein. Maailm on lugu. Maailm on meie ootuste kogum. Saksa kalmistu kadunud maailm. Ja tee ääres oli tühi pudel, täiesti Põltsamaa oma: vaarikamusi. Tee ääres oli tühi musi.

    Kuninga kunagine loss – ja selle kõrval Põltsamaa Felixi müstilisted hooned, kus valmis kosmonautide toit. Hooned, mis mulle mõjuvad natuke nagu Charlie ja šokolaadivabrik: huvitav, mis tunne oleks leida kuldpilet? Kas seal sees on ka umpalumpad? Sellele kõigele on aega mõelda küll, kui lossi juurest minna mööda Felixi perimeetrit ja jõuda rippsillale, kus Põltsamaa jõgi tuleb ja tuleb.

    Kunagi sõitsin ma siia kanuuga. Tuttav taanlane võttis mu kaasa, paarkümmend kilomeetrit autoga ülespoole ja siis jõega koos tagasi siia. Tulime ja tulime. Ja lõpuks randusime seal, kus on supelrand. Kus suvel saab rahulikult ennast jahutada, kus jõgi justkui lõpeb, sest suure silla juures on pais ja vana elektrijaam. Ent muidugi ei lõpe jõgi, seal on isegi kaladele ehitatud trepp ja vesi raamib ja vormib ja annab linnale saare. Roosisaare. Seal ma esinesingi oma luuleminutitega, kui linnal oli „Ruumeks“ – ruumieksperiment Roosisaarel.

    Ja ma tunnen, et olen ise ruumi­eksperiment. On raamatukogu. On postkontor. On mitu poodi. Ja ma olen siin nii väga kohal ja samal ajal peaaegu üldse mitte: elu on Tartus. Elu on Norras. Elu on internetis. Aga Põltsamaa on siin ja praegu ja ma räägin sellest kõigest oma Norra sõbraga läbi sinise alasti õhu. Ja ta vastab. „Seal tundub kõik nii värske,“ arvab sõber. „Nagu ajalugu oleks igal pool olemas ja ometi on kõik nii uus.“

    „Ma seisan siin rippsillal,“ ütlen, „ja vesi tuleb ja tuleb. Nii puhtalt ja võimsalt. Ja põhi on nii paigal.“ „Nagu sina ja mina,“ arvab sõber. Ja tekibki küsimus, kas jõgi on ainult vesi või on jõgi vesi ja põhi koos. Ja vesi tuleb ja tuleb. Nagu aeg.

    Major Leopold von Schwanenberg suri ühes teises riigis, mida enam ei ole. Müürid murenevad, ristid roostetavad koos raudse eesriide viimaste jääkidega ja tuul vaikib. Kodus guugeldan elektri­valguse käes majorit. Ja seal ta ongi. Sündinud tõenäoliselt 1749. ja 1809. aasta vahel, surmaaeg ja -koht teadmata.

    Põltsamaa saksa kalmistu

  • Jannseni jalg

    JANIKA LÄÄNEMETS

    Kärt Hellerma värsket lühiproosakogumikku „Koidula käsi“ iseloomustavad kõik tema loomingu peamised voorused: terav, ent tundlik autoripilk, oskus kokku segada reaalne ja fantastiline, argine ja eriline, ladus keel, põnevad motiivid ja kujundid. Paraku käib sama ka puuduste kohta.

    Novellid on kohati toored, mis on seda üllatavam, et erinevalt luuletustest, mida Hellerma on viimase seitsme aasta jooksul avaldanud viie raamatu ning peaaegu 800 lehekülje jagu, on „Koidula käsi“ valminud üheksa aasta vältel ehk tempos ümmarguselt üks pala aastas. Ammugi pole Hellerma enam algaja, kõnealune novellikogugi on tema sulest juba kolmas. Puudujäägid on eelkõige struktuuri tasandil, lugude ülesehituses, kuid väljenduseski esineb lohakust (nt sõnakordus lk 115–116: „Nii juhtub, kui kapitalism sotsialistlikkuse vormi mahutada, mõtles Anna ja astus ette sõitnud bussi. Vaevalt oli Anna bussist maha astunud ja mööda vaikset külavahetänavat astuma hakanud, kui tema kõrval peatus hõbehall Peugeot“).1 Teine suur miinus on vähene tõlgendusruum, mille agar jutustaja lugejale jätab.2

    Avalugu „Pimekohting“ on kogumiku lühim, ent tegelikult venitab kehvake süžee napi teksti pikemakski, kui olnuks mõistlik. Ekstsentrilise prantsuse fotograafi portree töötaks paremini kõigest üleliigsest puhastatuna, sõbraliku šarži või vastupidi, mõne mahukama kirjutise, näiteks romaani osana. Seejuures näitab Hellerma end just „Pimekohtingus“ ka oma parimast küljest, läbinägeliku ja empaatilise inimesetundjana: „Inimene kui kaduv, pisenev tõug. [—] Tema ise oli väike, aga fotokaamera oli suur. Sellest läbi vaadates pisenesid ka kõige kogukamad hiiglaneitsid. Raami võetult oli maailm justkui ohutum, selle mõõdustik talutavam“ (lk 15).

    Novelle „Klaasist maja“ ja „Pungade avanemise aegu“ ühendab haarava idee keskpärane teostus. Kui esimese põhilisteks probleemideks on kummaliselt apaatne peategelane ja ülejäänud tekstiga tonaalselt kokkusobimatu, ootamatult sügavamõtteline lõpp, siis teisel, autorilähedase jutustaja ja eaka Debora Vaarandi suhteid vaagival lool on liialt pikk ja järgnevaga lõdvalt seotud sissejuhatus. Samuti võinuks viimases enam tähelepanu pöörata maagilise elemendi, mustade sulgedega (kättemaksu)ingli kujundi tihedamale teksti põimimisele. Praegune lahendus on intrigeerivusele vaatamata veidi kohmakas.

    Kogumiku niminovell on samamoodi kui kolm esimest minavormis, ent seekord leiame end just nimelt Debora Vaarandi nahast. Noor Vaarandi jälgib siin Lydia Koidula säilmete ümbermatmist Metsakalmistule, mõtiskleb Koidula ja iseenda saatuste üle, otsib paralleele ja joonib alla erinevusi. Hellerma on tabanud hästi mõtete hüplikkuse, kuid arutluste sisu ja stiil ei veena. Esiteks ei mõju minategelase sisekõne realistlikult – inimene on harva iseendagagi nii aus kui Hellerma Vaarandi –, teiseks kipub poetess oma mõtteavaldustes ülemäära kategooriliseks, mille tulemusel kaotavad paeluv karakter sügavuse ja keerulised teemad lihtsustatud käsitluses kaalukuse. Pealegi muutub avameelsus kiiresti üksluiseks: lugeja, kelle eest midagi ei varjata, taandub passiivseks kõrvaltvaatajaks (aktiivse kaasamõtleja ja -elaja asemel). „Koidula käsi“ üritab haarata korraga liiga palju ning jääb seepärast võrdlemisi pealiskaudseks.

    „Viimane patsient“ ja „Seen“ on kogumiku ainsad meessoost peategelastega novellid. Sellest hoolimata vaevavad neid samad hädad, mis teisigi palu. „Viimase patsiendi“ sissejuhatus on arusaamatult pikk, lausa kolmandik tekstist. Peategelase mõtteid vahendatakse peaaegu kinnisideelise põhjalikkusega, mistõttu liigub tegevus edasi teosammul (see oleks vabandatav, kui psühhiaatri sise- ja välisilm teineteisest nõnda lahus ei seisaks). Ulme- ja õudussugemetega „Seen“ kuulub novellikogu huvitavamate, ent kahjuks ka teostuselt ebaõnnestunumate juttude hulka. Erilise pettumuse valmistab novelli lõpp, kus puudub igasugune pinge. Hellerma ei järgi žanrikirjanduse põhiprintsiipi ning eelistab kirjeldamise asemel seletada. Kahetsusi ja küsimusi tekib „Seent“ lugedes veel: miks tuuakse loo keskel sisse vähepakkuv kõrvalliin peategelase esoteerikahuvilisest naisega, selle asemel et pühendada rohkem aega kohe alguses kaasatud märksa lummavama musta risti kujundi avamisele? Või mis on misogüünse kõrvalepõike mõte lehekülgedel 100–101 (mõjub lausa karikatuurselt, ent see ei tundu taotluslik, pigem lihtsalt äpardunud katse šovinisti mõttekäiku valgustada)?

    Kärt Hellerma kogumiku „Koidula käsi“ niminovellis jälgib Debora Vaarandi 1946. aastal Lydia Koidula säilmete ümbermatmist Metsakalmistule. Pildil Koidula haud Kroonlinnas 1944. aasta suvel. Paremal istuvad Debora Vaarandi ja Johannes Semper, keskel seisab Jaan Jensen.

    Samuti teeb nõutuks mõtisklus kommunismi ja kapitalismi teemadel novellis „Sügavik“ (lk 125–126) – milleks küll? Siin on ülearu muidki kõrvalepõikeid ja tagasivaateid, taustinformatsioon vajanuks orgaanilisemat teksti põimimist. Kõigi tegelaste iseloomu ja motiivide üksikasjalik selgitamine läheb kähku tüütuks ega innusta lugejat kaasa mõtlema. Autor kas ei usalda lugejat või pole kirjutades temaga üldse arvestanud (ega peagi, aga lugejale jääb sellisel juhul õigus oma rahulolematust väljendada). Tulemuski on tõenäoliselt loodetule vastupidine: Hellerma on loonud küll mitmeid köitvaid karaktereid, kuid neil on kunstlik maik juures (nagu ka „Seene“ peategelasel, kelle mõnusalt ebasümpaatne kuju lausa pakatab potentsiaalist).

    Fantastiline „Puuvaimude kool“ on seevastu süžeekeskne ning meenutab humoorikuse ja südamlikkuse tõttu kohati lastekirjandust. Loo lõpp on liiaks ootamatu ja lihtne: idee pikast ja põhjalikust tutvustamisest hüpatakse kohe lahenduseni, vajaka jääb arendusest ja konfliktist. „Vana kotka jutustus“ toob kogumikku müütilise mõõtme. Äärmiselt kaasakiskuv on inimese ja kotka vahepealse olendi teadvusseisundi kirjeldus lk 181–182, aga mõtteainet pakuvad ka kotka unenägu (lk 180) ja tõdemused laadis „Kui paradiis on ainult metafoor, siis põrgu on reaalne“ (lk 173). Muinaslugu raamiv jutustus samanimelise käsikirja leidjaist võinuks olemata olla.

    Kui avanovell on ehk raamatu nõrgim, siis viimane pala „Kajakas“ õnnestunuim, seda suuresti tänu kompaktseimale ülesehitusele (kui välja arvata intervjuu Anton Tšehhovi kuulsa näidendi eksperimentaalse uuslavastuse autoriga lk 198–199, vähemal määral ka külaskäik ravitseja juurde lk 207–208), sealhulgas efektsele puändile. Raseda naise, hiljem noore ema silme all lahti rulluv kõhe lugu sisaldab tugevasti fantastilist elementi ning omab sarnasusi selliste õudusklassika (lina)teostega nagu „Linnud“ ja „Rosemary laps“.

    Hellerma novellidel on ohtralt potentsiaali, ent teostus jätab soovida: hea, mida pole sugugi vähe (isegi kui see siinses kirjutises välja ei tule), jääb paraku halva varju. Teos vajanuks hulga karmimat toimetajakätt. Mainin sääsekurnajalikult sedagi, et raamatu veerised on sündsusetult laiad. Ühesõnaga – milline raiskamine!

    (Kui te nüüd mõtlete, miks on arvustusel seesugune pealkiri ja kuidas see ülejäänud teksti puutub, siis ega tegelikult puutugi, kõlab lihtsalt toredasti.)

    1 Hellerma lühiproosale on tehtud sääraseid etteheiteid ka varem. Vt Mele Pesti, Kärt Hellerma „Ma armastasin David Copperfieldi“. – Eesti Ekspress 4. X 2007; Aija Sakova, Hellerma naiste maailmad. – Sirp 9. XII 2011.

    2 Sellegi võtte lugemisnaudingut pärssiv olemus on juba esile toodud. Vt Aija Sakova „Hellerma naiste maailmad“.

     

  • Kommipuu

    MIKA KERÄNEN

    29. märts 2020. Istun oma Annelinna korteris vabatahtlikus karantiinis. Linna peal jõlgub koroonaviirus, tuleb kodus kuidagi iseendaga toime tulla.

    Märkasin, et vana kolleeg jagab Facebookis niisugust üleskutset, et lase aga abikaasal vastata portsule küsimustele ja postita vastused oma seinale.

    Ma ei tea, kes need küsimused oli koostanud, kuid see oli kihvt ettevõtmine. Oleksin ka tahtnud osaleda. Paraku elan üksi koos oma toataimedega. Minu kõige vanem kaasvõitleja on vapper draakonipuu, kes on kasvanud mul kaks korda lakke. Olen pidanud paljundama teda pistikutest ja jaganud sõpradele.

    Ma kutsun teda kommipuuks, sest päris tipus, seal, kust uued lehed tulevad, kasvavad kommid. Esimest korda avastasime sealt maiustuse siis, kui mulle tuli külla üks sõber koos oma kolmeaastase tütrega. Ütlesin, et see taim on kommipuu. Laps vaatas taime kõhklevalt, aga ema võttis ta sülle ja koos leidsid nad ladvast Tupla.

    See oli ammu – 28 aastat tagasi ühes Ida-Soome kutsekooli ühikatoas.

    Naist mul enam pole, aga mõtlesin, et äkki kommipuu on nii lahke ja vastab nendele küsimustele. Kommipuu on näinud väga palju, ta teab ja võib rääkida mõndagi.

    1. Kui ma vaatan telekat, mis seal kõige suurema tõenäosusega jookseb?

    Sul pole telekat, aga arvutist vaatad jalkat.

    2. Kui me läheme koos restorani, mida ma tõenäoliselt tellin?

    Miks me ei lähe kunagi koos restorani? Mispärast? Ega toataimed restoranis keelatud pole? Me võiksime minna koos sinna söögikohta, kus sa käid oma sünni­päevadel. La Dolce Vita. Broneeriksid lihtsalt parajalt varjulise nurgalaua kahele, otsene päike kõrvetab lehti.

    Ma tahaksin näha, mis näo ettekandja teeb, kui sa küsiksid: „Kas te võiksite tuua alustaldrikuga vett minu taimele?“

    Muide, ma tean küll, mis sa tellid. Esiteks sa küsid kannu vett, kuigi kõik naised eelistaksid oma pokaalis näha valget veini. Eelrooga sa ei taha, tellid endale Imperiale, kuigi seda pole enam kümme aastat menüüski. Õnneks oskavad nad seda sulle teha, sest see on täpselt sama mis Miss Italia, ainult valge ehk ilma tomatipüreeta.

    3. Millist toitu ma vihkan?

    Sa pole valiv. Minu meelest ei vihka sa ühtegi toitu, niimoodi on sinu ema sind kasvatanud. Sa sööd kõike täpselt nii, nagu sõi Mati, sinu prantsuse buldog. Mulgipudruga oli keeruline, seda ma mäletan ajast, kui me kolisime Ilomantsist Tartusse. Sulle ei meeldinud see, et kartulipudru sees olid õhulised odra­kruubid, mis prõksusid hammaste vahel, aga sa harjusid ära.

    Aga ma tean, mis jooki sa vihkad kohe täiega. See on šampinjonivein, onju. Sa räägid alati kõigile, kui kohutav see oli Lõuna-Korea peaministri vastuvõtul Soulis.

    4. Mida võiksin süüa iga päev ilma tüdinemata sellest?

    Šokolaadi.

    5. Mis muusikat ma kuulan?

    Sinu lemmikbänd on Ralph Eugene Meatyard, nagu sa ise ütled, sest oled veendunud, et Michael Stipe võttis tema nime oma bändile, kuigi ansambli liikmetest keegi seda ei kinnita. Nii et eks ikka R.E.M. Alguses kuulasid kasseti pealt, siis tulid CDd ja nüüd, peale lahutust, on sul kõik nende vinüülid ka, mis oled kätte saanud.

    6. Mis filmid mulle meeldivad?

    „James Bondid“. Kas sa ikka oled kursis sellega, kui palju sa räägid omaette šoti aktsendiga inglise keeles?

    7. Mida ma kardan?

    Venelasi. Tasuks tulla maa peale, 007. Sa oled varsti viiskümmend!

    8. Mis kodutöid ma ei oska?

    Sa oskad vist ikka kõiki kodutöid. See üllatas mind positiivselt, kui sa lahutasid. Ma kartsin kõige hullemat, aga vannituba on sul alati puhas, köögi kraanikauss ka. Teised toad on nagu on. Pole hullu. Õnneks sa vähemalt tuulutad piisavalt.

    Ma olen ka uhke, et hakkasid tegema süüa pärast lahutust, kuigi sinu motiiviks oli vist kättemaks eksile, kui ma sain õigesti aru. See oli väga lõbus, kui su eksuke ja tütred tulid siia esimest korda õhtusöögile. Sa praadisid neile haugi ja ma mäletan, kuidas su eksuke kiitis toitu ja sina deklareerisid, et oled ju varem ka haugi praadinud.

    Valevorst! Sa polnud varem mitte kunagi haugi praadinud.

    Hea mees! Sul oli lihtsalt vaja näidata, et oled mingi Jamie Oliver II, et eksuke hakkaks mõtlema, kas tasus ikka lahutada, kui jäi ilma nii suurepärasest Soome kokast. Sinu toidutegemise motiiv oli kättemaks ja väga kaval selline. Sitt mees oled.

    9. Mida ma oskan eriliselt hästi?

    Olla sitt mees. Isegi kaine peaga. Oskad ka edukalt koperdada ja kasta lillepotte nii, et muld pritsib põrandale. Aga päriselt, sa oskad ka olla vait ja kuulata.

    10. Mis tööd tegema sa ei soovitaks mind mitte mingil juhul?

    Aedniku tööd. Nali! Kui ma ütlen päris otse, relva ma sinu kätte ei annaks. Ei, isegi kui poleks padruneid sees. Armeesse sind ei palkaks. Sa tapaksid kõik ära ja laseksid enda ka maha tappa kuskil pärapõrgus.

    11. Kui võidaksin Vikinglottos peaauhinna, mida ma selle rahaga teeksin?

    Maksaksid ära oma õppelaenu. Tead, vahel ma mõtlen, et kas sul oli vaja osta mind lillepoest kohe, kui said kätte oma elu esimese õppelaenu? 160 fimmi ja siiani oled hädas selle õppelaenuga. Ma tahan muuta eelmist vastust: rahandusministrina ei sooviks ma sind näha.

    12. Mis värv iseloomustab minu iseloomu?

    Punane, nagu aknalaual küpsenud paprika.

    13. Mis ajab mind inimeste juures kõige rohkem närvi?

    See, et nad ei löö palli väravasse, kui nad on juba boksi sees. Alati, kui mõni sinu mansa mees saab karistusala sisse, karjud, et löö juba, kui on võimalus! Ma pole ise näinud sind mängimas. See kempsupaberirulli tagumine suures toas ei lähe arvesse, aga sa olevat olnud päris ohtlik boksi sees, kui teie klubi Kiteen-Kisa Toverit tõusis mudaliigast Ida-Soome viiendasse divisjoni.

    14. Mille kallal võiksin nokitseda tundide kaupa?

    Joonistada. Praegugi oled joonistanud kaks nädalat uue raamatu tegelasi. Sa isegi ei näita neid oma illustraatorile! Ja-jaa. Ma tean. Sa tahad näha, mida tema joonistab. Nii on sinu arvates lahedam. Sa võiksid hoida mõned joonistused alles ja kinkida kas või kirjandusmuuseumile. Sa lubasid Urmasele. Pea meeles, lubadus on lubadus!

    15. Mis ajab mind vihale?

    Kui mõni jalgpallur ei anna endast parimat, siis lähed ikka päris leili.

    16. Aga mis teeb mind rõõmsaks?

    Jalgpall ja seks.

    17. Milline on minu parim iseloomuomadus?

    Truudus.

    18. Aga kõige halvem?

    Seesama truudus. Halloo! Eksabikaasale ei ole vaja olla truu. Kas oled kohtunud küpse Kreeka naisega? Jah! Oled küll. Ma tean. Kohtusid ja sina, oinas, ei läinud temaga ujuma, kuigi ta kutsus sind. Loll ja lollim ja sina veel lollim, põdemise maailmameister Mika, otse Annelinnast, Tartust! Tead, mis on kõige hullem? Kõige hullem on see, et sa vihkad iseennast. Proovi uskuda armastusse. Mine otsi mõni kena välimusega arst ja armu ära.

    19. Millised kolm asja on mul alati kaasas?

    Võiksin vastata, et korteri võtmed, prillid ja kümneeurone, aga vastan siiski, et pikk samm, uudishimu ja naiivne usk homsesse, mis on väga hea. Muidu sa oleksid juba ammu rongiga kokku põrganud.

    20. Milline on meie ilusaim ühine mälestus?

    Parim mälestus algab sealt, kui saime uuesti kokku. Mäletad, sa andsid minust ühe pistiku Ergole, kui olid õnnetus abielus. Ja kui sa lahutasid ja olid õnnetu lahutanu, käisid Ergol külas ja märkasid mind. Mind oli tõstetud kapi peale aknast kaugele. Sa panid mind tähele ja said aru, et ega ma seal kapi otsas enam kaua vastu ei pea. Siis sa küsisid Ergolt, kas saaksid mu tagasi. Ergo muigas ja ütles, et võta muidugi tagasi, kui sa arvad, et sellest saab veel asja. Ma tundsin ennast seal ikka väga halvasti ja Ergo sai sellest tookord aru ka. Ta andis mu kohe kaasa ja ütles, et ju see taim ärkab ellu ja kosub sinusuguse hea käega aedniku juures.

    See oli sinust kena, et tõid mu tagasi. Tundsin end kui unustatu, kes on saanud uue elu. Ma mäletan seda niikaua, kuni mu klorofüll fotosünteesib. Mäletan ka sinu nägu, kui tõstsid mu kodus suure toa akna juurde. Ma teadsin, et sa ei jäta mind enam mitte kunagi maha. Ja mis juhtus järgmisel suvel? Ma õitsesin! Kas on magusamat lõhna kui draakonipuu lõhn? Kes nii ütles kõigile? Sina. See on meie ilusaim mälestus.

    Mika Keränen eriolukorra ajal kommipuuga tantsu löömas.

    See oli viimane küsimus. Tänasin teda ja laulsin talle unelauluks meie lemmikloo „The Lion Sleeps Tonight“, nii nagu Michael Stipe ja R.E.M. seda esitavad.

    Muide, ma ei pidanud kommipuu sõnu tsenseerima, ma ei kärpinud ka tema juttu. Vahetasin ainult ühes vastuses sõnade järjekorra: tema arvates teeb mind rõõmsaks seks ja jalgpall, aga mina panin, et jalgpall ja seks.

    Seal on ikka vaks vahet. Ma ei kujuta ette, et see saaks olla vastupidi.

     

  • ,

    Fotomuuseumi fotojaht “Päev Tallinnas” Tallinna päeval

    Fotomuuseum korraldab 15. mail tähistatava Tallinna päeva raames kutsutud professionaalsete fotograafide osalusel fotojahi. 11 fotograafi – Peeter Langovits, Eve Kiiler, Arno Mikkor, Raul Mee, Daisy Lappard, Meeli Küttim, Andres Teiss, Heiko Kruusi, Egert Kamenik, Raigo Pajula ja Airi Leon – jäädvustavad ühe ööpäeva jooksul meie pealinna ilmet ja fluidumit tulevastele generatsioonidele. Tulemused talletatakse “Päev Tallinnas” fotoraamatusse ja virtuaalnäitusse Delfi portaalis.

    Idee on pärit fotograaf Jüri Vendelini aastatetagusest sarnasest fotoaktsioonist “Päev Tallinnas” (viimati 2004), mille nimi laenati maestro heakskiidul. Et traditsioon taaselustada, hakkab Fotomuuseum seda korraldama alati ühel ja samal kuupäeval, 15. mail. See on omamoodi väärikaks kingituseks Tallinnale Lübecki linnaõiguse andmise aastapäeva puhul. Nii tekib pildiline ajajoon, mis peegeldab sünnipäevalapse kasvamist ja arengut ning on tulevikus põnev uurida, milline Eesti pealinn oli ja milliseks on muutunud.

    Käesoleval aastal korraldatav fotojaht on eriline veel seetõttu, et üleilmsest koroonakriisist tingitud olukord laseb kindlasti leida põnevaid ja tavapärasest linnaelust nihestuvaid momente. Seega on osalevatel fotograafidel võimalus teha ajalugu. Tallinna eri piirkonnad jaotatakse 11 fotograafi vahel omaette pildistamisaladeks. Piltnike tööst saab oluline osa Fotomuuseumi visuaalsest pärandist.

    Varasema rahvusvahelise tasemeni püüab Fotomuuseum jõuda Tallinna Päeva fotojahiga juba järgmisel aastal ja siis korraldatakse osalemiseks konkurss.

  • ,

    Kuraatorituur Komendandi näitusele toimub 23. mail

    Eesti Arhitektuurimuuseum annab teada, et kuraatorituur näitusele „Betoonist võlutud. Ehitusinsener August Komendant“ toimub 23. mail kell 14. Korraga pääseb ringkäigule 10 muuseumikülastajat, osalemissoovist palun andke eelnevalt siin teada.

    Komendandi näitust Rotermanni soolalao suures saalis on pikendatud kolme kuu võrra, kuni 26. juulini 2020. Järgmiste ringkäikude ajad anname teada veebilehel ja Facebookis. Kuraatorituurile pääseb muuseumipiletiga.

    August Komendant oli Järvamaalt pärit Eesti-Ameerika ehitusinsener, keda saab pidada üheks 20. sajandi suurimaks betoonehitiste loojaks ja propageerijaks. Komendandi karjäär algas Eestis ning jätkus Saksamaal ja USAs. Saaremaal sündinud arhitekti Louis Kahniga koostöös valmis mitu maailma arhitektuurilukku läinud hoonet. Näitusel on 13 Louis Kahni originaal joonist või maketti, osa neist esimest korda arhiividest välja toodud. Samuti on näitusel arhitektide Moshe Safdie, Oscar Tenreiro, Elmar Lohki tööd ja muidugi Komendandi originaaljoonised. Pilku püüavad ka Kadrioru staadioni, Tartu Roosi tänava lennuangaari ja Tartu viljaelevaatori maketid ja joonised.

    Näitusega „Betoonist võlutud. Ehitusinsener August Komendant“ kaasnevad betooni töötoad lükkuvad sügisesse.

  • ,

    Marje Üksise “Mõtterännud” Vabaduse galeriis

    Marje Üksine. Mõttrännud looduses II

    Olete oodatud Marje Üksise näitusele “Mõtterännud” Vabaduse galeriis.
    Näitus on avatud 15. 05. – 3. 06. 2020.
    Kunstnik on galeriis esmaspäeval, 18. mail kella 14–18.

    Marje Üksine hakkas näitustel esinema kohe pärast kunstiakadeemia (ERKI) lõpetamist 1970. aastal graafikuna. Ta on graafikale, eelkõige sügavtrükitehnikatele siiani truuks jäänud. Kuigi tema loomingut ainult graafikaga piirata ei ole õige, sest ta on näitustel esinenud ka joonistuse ja akvarelliga. Üksise esimene isikunäitus oli 1974. aastal, seal näitas ta ennast professionaalselt nii küpsena, et samal aastal võeti ta kunstnike liidu liikmeks. 1992. aastast on ta vabagraafikute ja ka akvarellistide ühenduse liige.
    Marje Üksine tuli meie kunstiellu õnnelikul ajal, iseäranis kui mõelda graafika peale: graafika eksperimentaalateljee õilmitses, graafikatehnikad, iseäranis sügavtrüki omad olid au sees, 1968. aastal toimus esimene Tallinna graafikatriennaal, säravate noorte naisgraafikute tööde eriline tundejõud ja intiimsus leidis vaimustunud vastuvõttu. Avaram kunstimõte ja vabam kunstiväljendus oli endale eesti kunstis koha kindlustanud.
    Marje Üksine tuli kunsti 1960ndate teise poole naisgraafikute laines, kuid tema pilk ei olnud ei siis ega ka hiljem suunatud mitte niivõrd tunde-, kuivõrd nii-öelda kaamerasilma täpsusele. Ta on olnud tähelepanelik jälgija, flaneur ja motiivide koguja, et nendest graafikatehnika(te)sse viiduna – olgu siis mitmelt plaadilt kokku trükituna värviliste või ka mustvalgete sügavtrükilehtede või litodena – esitada oma, parajalt nihestatud maailm.
    Marje Üksine on omapäi käija, kes on suhtunud täie tõsidusega tehnilisse, isegi käsitöölikku täpsusesse, meisterlikkusesse, kuid kes on vaistlikult tabanud ka ajale omast, uut, et seda siis endale sobival viisil kunstiks vormida.
    Marje Üksise viimaste aastakümnete kunst on ehitatud üles abstraktsele, sageli tugeva värviga efektsele kujundile – hulknurgad, väljavenitatud ristkülikud, ringid, hammasrattad, poolkuud, mille sisse ja mõnikord ka ümber on pikitud väiksemaid detaile, isiklike mälusoppide sähvatusi kõrvuti kultuuriliselt laetud fragmentidega. Kuivnõela järsud, pealetükkivad jooned lõikavad halastamatult läbi metsotinto mahedad, salapärased pinnad, aga kuivnõelas jooni võib vaadata ka ühendavate niitidena, kõik oleneb, millise seos on vaatajal esitatud märkidega. Paari viimase aasta jooksul on keskne kujund mõnigi kord omandanud kirjatähe kuju ja siis lisandub abstraktsele kujutisele palimpsesti tasand – algse (kunagise) sõnumi varjatus, isegi tühistatus. Aga seda võib vaadata mänguna, kunstniku rahutu mõtte rännuna.
    Vabaduse galerii “Mõtterändude” kaassõnas on kunstnik üsna ühemõtteliselt osutanud tagasivaatele: “Selle näitusega tähistan enda pool sajandit kestnud tegutsemist kunstiväljal”. Tegemist ei ole aga pika ja viljaka loomingutee kokkuvõttega selle tavapärases mõttes: eksponeeritud teosed on valminud paaril viimasel aastal, peamiselt tänavu, sekka vaid mõni viie aasta tagune teos. Aga ei ühtegi vanemat.
    Viis aastat tagasi oli Marje Üksisel Tallinna Kunstihoone galeriis tähendusliku pealkirjaga näitus “Avanemine”, ka toonased teosed olid samamoodi pealkirjastatud. Üks “Avanemise” töödest on saanud sel korral täiesti teistsuguse vormi: originaalis kuivnõela ja metsotinto tehnikas lehte on digitaalselt suurendatud ja seejärel lõuendile välja trükitud. Ekspositsiooni keskse koha tõttu võib digitrükki vaadata nii ühenduslüli kui ka sissejuhatusena. Metatasandid ja -kihistused viitavad kunstniku töötamisviisile, tema enda muljetele, kogutud motiividele ja nendega seotud kultuuriliste märkide kuhjumisele, aga ka mälupiltide hajutatusele, sest suurendamisel on efektsed värvid ja teravad kujundid mahenenud. Lõuendile trükkimistki võib mitmeti tõlgendada: ihalusena maalikunsti järele või kergelt iroonilise kommentaarina.
    Kunstnik ise on oma mõtterändude avamisel jäänud üsna napisõnaliseks – “Kust algavad ja kuhu suunduvad minu mõtterännud, seda peaks otsustama nähtu põhjal väljapaneku külastaja.” –, kuid viimaste teoste pealkirjades kordub mantrana loodus (“Mõtterännud looduses I-VIII”) ning kahes tänavu valminud lehes (“Mäng” IV ja V) on ta märkidega kaetud ringide, rombide ja teiste geomeetriliste kujundite vahele ja ümber teinud sisselõike oma varasemasse loomingusse.
    Pool aastasada võib mahtuda viide aastasse, iseäranis, kui need aastad algavad avanemisega ja jätkuvad mõtterändudena kultuuriga laetud loodusesse.

    Näitust ja galeriid toetavad Eesti Kultuurkapital, Kultuuriministeerium, AS Liviko.

Sirp