Toeta
Otsi

kultuuriajakirjandus

  • Milline on kultuurikorraldus muutunud maailmas?

    MERLI ANTSMAA

    Foorum „Kultuurikompass: milliseks kujundame kultuurikorralduse uue ajastu?“ 7. V. Korraldaja Tartu linnavalitsuse kultuuriosakond. Esinesid Virgo Sillamaa (Music Estonia), Astrid Hallik (Tartumaa Omavalitsuste Liit), Marleen Viidul (Tartu linnavalitsus), Krõõt Kiviste (Shaté tantsukool), Vahur Keller (Kellerteater), Matis Leima, Joanna Hoffmann (Tartu kunstimuuseum), Berk Vaher (kirjanike liidu Tartu osakond), Marko Lõhmus (Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia, Eesti muusika- ja teatriakadeemia), Linnar Viik (IT-visionäär ja Suure Muna leivaküpsetaja). Vestlusjuht Urmas Vaino.

    Eriolukorrast ajendatuna sooviti seekord „Kultuurikompassi“ foorumil arutleda, millised on uue olukorra esimesed mõjud, kuidas tullakse toime piirangutega ja leitakse uusi lahendusi ning milliseks kujundame kultuurikorralduse uue ajastu. Esinejad olid eri taustaga, kuid siiski inimesed, kes on kujunenud olukorras hakkama saanud ja lahendusi leidnud. Põnev oleks olnud kuulda, kuidas tuleb toime kultuurikorraldaja, kes on pidanud kultuurimaja või kontserdimaja uksed kinni panema ja üritusi edasi lükkama, kui igapäevategevuse jätkamine on raskendatud.

    Music Estonia tegevjuht Virgo Silla­maa oli esimese ploki üks esinejatest ning eriolukorra kehtestamisest alates on ta oma toimkonnaga teinud uuringuid, kirjutanud arvamusartikleid ja üldse hoidnud muusikavaldkonnas toimuval silma peal – häälekalt toetusmeetmete kujundamisel kaasa rääkinud ja avalikkust teavitanud. Ta tõstatas „Kultuurikompassil“ mitu teemat, näiteks peavad nii riik kui ka omavalitsused pärast eriolukorda kultuuriasutuste ja -organisatsioonide struktuuri ja tegevuse üle vaatama, et sellised kriisid asutusi edaspidi kohe jalutuks ei võtaks. Samuti rõhutati mitmes vestlusringis koostöö tähtsust, sest eri organisatsioonid saaksid üksteisele tuge pakkuda. Samuti toonitas Sillamaa, et muusika­valdkond on suur organism, mille seisaku tõttu kaotavad ka paljud teiste valdkondade organisatsioonid, nt tehnika rendifirmad, toitlustusasutused, majutusasutused jpt.

    Kuigi on palju veebikontserte, virtuaaltuure ja muid võimalusi, et kultuurist osa saada, on kõiki vallanud ekraaniväsimus. Pealegi lähevad ilmad järjest ilusamaks, väljas on valgem ja piiranguid hakatakse leevendama. Muusik, helilooja ja õpetaja Matis Leima jagas oma kogemust, kus esimestel veebikontsertidel oli vaatajaid 200 kandis, kuid mida rohkem tekkis pakkujaid ja paremaks läksid ilmad, seda vähemaks neid iga kontserdiga jäi. Sama tendentsi on näinud ka Kellerteatri juht Vahur Keller, kelle kiire tegutsemine andis teatrivaldkonnas hea edumaa ja tegi teatri populaarseks, kuid nüüdseks on sealgi näha huvi vähenemist. Suurtest tuluallikatest ei saa samuti rääkida: professionaalse veebisalvestise või otse-eetri tekitamine on kulukas, kuid pileti hind ei saa olla samaväärne päristeatri piletiga. Keller lisas oma ettekandes, et nad ei saa garanteerida ka kõigile sama kvaliteeti, sest inimeste käsutuses olevad ekraanid ja vaatamisvõimalused on erinevad. Siiski on veebietendus andnud võimaluse senisest rohkem näidata lavastuse detaile, lavastuse fookust täpsemalt suunata ning jõuda nendeni, kes muidu teatrisse ei jõua.

    Hea sissevaate huvihariduse valdkonda andis Shaté tantsukooli looja ning (ka Tartu tantsuakadeemia) tantsu­õpetaja Krõõt Kiviste, kes avaldas, kuidas neil kujunes tantsutreeningute veebi kolimine. Korraldaja vaatevinklist on see kindlasti kasulik juhtumiuuring ka seepärast, et Shaté tantsukool suutis säilitada suure osa kuumaksudest, jätkas hoogsalt e-treeningutega ja väärtustas organisatsiooni tugistruktuuri, et õpetaja saaks õpetada. Krõõt Kiviste nimetas märksõnu motivatsioon ja kommunikatsioon. Vaja on säilitada need mõlemad nii oma töötajate seas kui ka n-ö klientidele, seega lapsevanematele ja õpilastele. Ta avastas, et õpilased igatsevad tantsimise järele, samuti koges, et noorte seas on populaarsed improviseerimist vajavad ülesanded ja oma koreograafia filmimine. Uut hingamist ja motivatsiooni tõusu märkas oma õpilaste seas ka Matis Leima, kes on varemgi veebis tunde andnud. Oma pillimängu filmimine pani õpilasi rohkem keskenduma detailidega tööd tegema, oma vigu nähti paremini ning töötati rohkem.

    Euroopa kultuuripealinna Tartu 2024 tunnuslause on „Ellujäämise kunstid“. „Kultuurikompassil“ visati nalja, et ehk peaks see olema „Kunstide ellujäämine“. Fotol Tartu 2024 esitlusmeeskond 28. IX 2019 koos lõppvooru kandidatuuriraamatutega: Nastja Pertsjonok, Triin Pikk, Erni Kask, Anneli Saro, Urmas Klaas, Berk Vaher, Jakob Päll, Kadri Laube, Kalle Paas ja Mariann Raisma.

    Foorumi viimases plokis rõhutas IT-visionäär Linnar Viik, et eriolukorrast välja tulnuna hakatakse väärtustama kultuuritippe. Kultuurikihi keskpärases osas hakatakse aga võistlema digimaailmas toimuvaga. Vestlejad arvasid, et kõik soovivad tagasi minna füüsiliste ürituste juurde – kes julgeb neist kohe osa võtta, kes mõne aja pärast. Ühtlasi toonitati, et kultuuritarbijana peame olema hoolivamad ja hoolitsevamad ning kõiki korraldatud üritusi väärtustama – märkama, kui palju tööd ja vaeva on nende taga. Eesti muusika- ja teatriakadeemia ning Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia dotsent Marko Lõhmus tõi huvitava näitena kümne aasta taguse aja, mil töötuse kasv oli korrelatsioonis publiku kadumisega, ometi ei kadunud ustavate kultuuritarbijatena kuhugi pensionärid. Kas neil on aga nii palju digipädevust, et olla praegu toimuvaga kursis? Kas neil on julgust kultuurist osa saada, kartmata viiruse tagasitulekut? Neid küsimusi aruteludes küll ei puudutatud, kuid kindlasti tuleb sellele mõelda.

    Vestlustest kujunesid välja mõtted, mis aitavad kaasa kultuurikorralduse uue ajastu kujundamisele. Need on ideed, mille korraldajad peavad omaks võtma, et end arendada ja näha oma üritusest kaugemale. Kindlasti on vajalikud kõikvõimalikud kompetentsikeskused, kus koostatakse juhiseid, korraldatakse koolitusi ja kokkusaamisi, kus kultuurikorraldajad saavad ideid vahetada.

    Digikompetents

    Praegusel ajal on edukad olnud need inimesed, organisatsioonid ja artistid, kes on leidnud oma sõnumi edastamiseks digilahendused. „Kultuurikompassi“ esinejatelt kõlas mitmel pool, et nad pidid õppima mitmesuguseid programme ja võtma appi uusi tööriistu. Digipädevus on eelarve ja projektide koostamise kõrval kultuurikorraldajale väga vajalik oskus. Astrid Hallik Tartumaa Omavalitsuste Liidust mainis oma ettekandes, et Tartumaa kultuurikorraldajate oskused on praegu eri tasemel, kuid töötajaid koolitatakse. Kindlasti on tähtis äsja õpitud oskust rakendada, et see kinnistuks.

    Kui vanemaealised korraldajad oma digikompetentsi edasi ei arenda, saavad noored nende ees suure eelise. Nagu rõhutas ka Linnar Viik, saab samal ajal tähtsaks digitaalse ja traditsioonilise ürituse hübriid. Kirjanik, Euroopa kultuuripealinna Tartu 2024 kandidatuuri­raamatu peatoimetaja Berk Vaher tõi välja, et digipealetung tekitab ka vajaduse füüsilisi kultuuriüritusi rohkem väärtustada. Igal juhul tuleb üritust plaanides mõelda tegevustele, mis toimuvad erilises kohas, kuid kantakse üle ühismeedias. Matis Leima julgustas oma ettekandes õppima uusi tehnoloogiaid ning kindlasti ei tohi karta neid kasutada.

    Kõigi ligipääsetavus

    Nii Tartu kunstimuuseumi direktori kohusetäitja Joanna Hoffmann kui ka Kellerteatri juht Vahur Keller mainisid videoülesvõtteid, mis on andnud võimaluse ka vaegkuuljatel kultuurist osa saada. Joanna Hoffmanni sõnul plaanitakse muuseumi giidituuridega jätkata. Kellerteatri etendused ei ole küll eraldi kirjeldustõlkega, kuid on dubleeritud eesti ja inglise keelde, ning samuti on suurperedel võimalus vaadata etendust ühe pääsmega. See on toonud kultuuri lähemale neile, kel muidu oleks olnud raske selleni jõuda.

    Kultuurikorralduses peab ligipääsetavust alati silmas pidama. Kuigi erivajadustega publikule on aastatega järjest rohkem mõeldud, jääb see publikusegment planeerimisfaasis sageli kõrvale. Tihtipeale on küsimus piiratud eelarves ning suuremas kulus. Kui kontserdisaalis on ratastoolikoht olemas, siis juba ongi justkui hästi. Kas veebisait on aga vaegnägijasõbralik? Kas on võimalus näiteks eksponaatide kirjeldused punktkirja panna? Ehk on võimalik veebisaidile lisada tõlkega videoid ja helikirjeldusi, et publik saaks end vajaduse korral lisainfoga kurssi viia. Kultuurile ligipääsu parandamiseks saab palju ära teha.

    Ohutus

    Ürituse ohutuse idee saab värskenduse. Kui muidu oli peatähtis palgata turvamehed, et ohjeldada joovastunud publikut, samuti arstiabi kättesaadavus ning tuleohutus, siis nüüd on tähelepanu all puhastusvahendite tagamine ja publiku arvu ohjamine ürituse territooriumil haiguste leviku vähendamiseks. Viljandi kultuuriakadeemia kultuurikorralduse õppekavas on ohutusega seotud aine juba aastaid oma kohal, kuid nüüd ilmselt on vaja seda uue olukorra järgi kohandada. Marko Lõhmus lisas vestlusringis, et põnev on jälgida, kuidas on eriolukord mõjutanud muusika- ja teatri­akadeemia kultuurikorralduse magistritööde teemasid ning analüüsida trendimuutusi.

    See, kuidas inimesed ohutusest mõtlevad, kindlasti muutub. Isegi kui tavaolukord taastub, eelistavad mõned veel mitte niipea suurüritusele minna, vaid jälgivad olukorda kõrvalt. Samal ajal ootab osa publikust pikisilmi kõige taastumist, et kontserdil esiritta naasta. Neile kõigile peab kinnitama ürituse ohutust – neile, kes ei julge veel tulla, ja ka neile, kes kindlasti kohale tulevad. Ürituse ohutus peab olema hoolikalt läbi mõeldud, kirja pandud ja avalikkusele selgitatud. „Juhul kui …“ korral teavad kõik, mida tegema peab, kelle käest infot küsida ning säilib turvatunne, et kõigi aspektide peale on mõeldud.

    Paindlikkus ja avatus

    Eriolukord on kindlasti õpetanud paindlikkust. Edukad on olnud need, kes kiirelt kohanevad. Nüüd on ka suuremad skeptikud oma ideed vastavalt võimalustele teostanud. Kultuurikorralduses jätkatakse paindlikult koos uute ideedega.

    Eriolukord on toonud nutikaid lahendusi muidu keelatud tegevustele, näiteks muuseumieksponaadid akendel või autokino Vilniuse lennujaama territooriumil. Selline leidlikkus ja ideejulgus võiks jätkuda. Kui mingi üritus ei saa toimuda kehva ilma, lennuliikluse seiskumise, viiruse leviku või muu tõttu, on korraldajal siis välja pakkuda mitu lahendust ja ta valib neist sobivaima.

    „Kultuurikompassi“ osalejad arvasid, et ehk jääbki mõni tegevus digitaalseks ning saab rohkem näha hübriidüritusi, mille puhul on küll mindud tagasi füüsiliste ürituste juurde, kuid on kaasatud ka digilahendusi.

    Struktuur ja analüüs

    Virgo Sillamaa rõhutas, et uued olud kultuurivaldkonnas ja -korralduses peavad kaasa tooma struktuuride analüüsi ja korrastamise, nii et eriolukorras saadaks ka edaspidi hakkama ja süsteem ei kukuks kokku. Igas asutuses, samuti valdkonnas üleüldiselt on vaja analüüsida, millised on ohud, kuidas neist hoiduda, mida teha kriisiolukorras, et säiliks kommunikatsioon ja usaldus – seda mainis huvihariduse puhul ka Krõõt Kiviste. Tartu linnavalitsuse kultuuriosakonna juhataja Marleen Viidul tõi esile linna uued pikaajalised tegevustoetused, mis olid küll osale organisatsioonidest plaanitud juba enne eriolukorda, kuid tagavad neile nüüd teatud stabiilsuse. Toetuste poole püüdlevad kindlasti paljud korraldajad.

    Virgo Sillamaa kutsus üles panema muusikavaldkonnas rõhku ka metseenlusele ning kujundada süsteeme, mis aitaksid hoida suuremaid fänne ja suhet nendega. Sillamaa näide tugines džässiklubile Philly Joe’s, kes platvormi Patreon kasutades on teinud just sellise püsiannetustele tugineva metseenluse süsteemi.

    Kindlasti peavad korraldajad omavahel suhtlema. Astrid Hallik kirjeldas, kuidas Tartumaa kultuurikorraldajatel on iganädalased koosolekud, tegeletakse strateegia ja töökavaga. Möödunud kuude jooksul on ära jäänud tohutult eri suuruse ja kaaluga üritusi, millest osa on paar kuud edasi lükatud, paljud aga järgmisse aastasse üle viidud. Omavaheline suhtlus aitab kultuurikalendrit planeerida ja kooskõlastada, sest kui iga üritus tähendab ka partnerite kaasamist, olgu selleks tehnikapartner, toitlustaja või kohalikud koorid ja rahvatantsijad, siis on vaja tegevus koordineerida.

    Kui esimesest ehmatusest on taastutud, jagub inimestel motivatsiooni, et kriisieelsest elust palju kaasa tuua, loodab Berk Vaher. Enamiku esinejate arvates taastub kultuurielu sellisena, nagu see oli enne kriisi – võimalik, et esialgu küll vähema hulga korraldajatega. Määrav on publiku soov kultuuriasutusi külastada ning kultuuritegelasi ja -korraldajaid toetada. Euroopa kultuuripealinna Tartu 2024 tunnuslause on „Ellujäämise kunstid“ ja „Kultuurikompassil“ visati nalja, et ehk peaks see olema „Kunstide ellujäämine“. Loodame siiski, et tegelik olukord seda ei nõua.

  • Rõõmu radu rännates

    TOOMAS PAUL

    Marju Lepajõe jõudis doktoritöö kaitsmiseni 16. märtsil 2018, natuke aega enne surma 4. juulil 2019. Võinuks kirjutada ammu, aga ei hoolinud: töötas Tartu ülikooli raamatukoguhoidjana harulduste ja käsikirjade osakonnas ning aastakümneid lektorina, kõige alama astme õppejõuna. Lepajõe oli aastatel 1989–1991 Leningradis aspirantuuris maailmatasemega klassikalise filoloogi Aleksandr Zaitsevi juures, nagu 1970ndate algul Jaan Unt. Neil vedas väga. Zaitsev pidas hädavajalikuks, et vana keele algkursust õpetaks parim keeletundja, sest kõige tähtsam on algus, kuidas midagi alatakse (lk 438).

    Zaitsev oli veendunud, et humanitaarteaduste meetodit on võimalik edasi anda üksnes õpilase-õpetaja pikaaegses koostöös, sest vaimsete nähtuste mõistmiseks vajalikku teadmist ei saa modelleerida ega abstraheerida. Ent publitseerimiseks saab mõned juhtnöörid sõnastada: „Avaldada tuleb ainult siis, kui töös on midagi tõesti uut“, „Avaldada tuleb siis, kui pole võimalik avaldamata jätta“, „On lubamatu ummistada teadusruumi enesekorduse ja ümberjutustuste sõnamassidega“ (lk 435). Neid põhimõtteid on Zaitsevi õpilane Marju Lepajõe järginud. Tema „Roomlaste taltsutamine“, mis on nüüd ilmunud teises trükis (esmatrükk 2012), on esinduslik valik teadlase ettekannetest ja kirjutistest. Janika Päll on kirjutanud kogumikule akadeemilise arvustuse,1 siinne on tagasihoidlik lugemismulje.

    Olen teose suure mõnuga kaks korda läbi lugenud (siiski, jätsin teist korda lugemata ta magistritöö Dares Phrygicusest lk 153–199, sest selle täielikuks mõistmiseks pidanuksin enne lugema läbi kroonika) – tavaliselt ma seda ei tee, sest niigi ootab voodi kõrval virn raamatuid esimest lugemist. Marju tekst on aga nii lahe ja tihe, et sellega tasub tegeleda. Tunnistan, näiteks, et alles tema pani oma suurepärases mini­essees „Sextose sententsidest“ (lk 115–124) minu jaoks paika kristliku eetika spetsiifilisuse. Ta lõpetab arutluse mööndes: „aga see on ainult minu arvamus“ – kuid nüüd on see ka minu. Kõik hakkavad peale valest otsast, aga kuulata tasub kirikuisasid ja nende kaasaegseid paganaid.

    Dissidentlik Zaitsev polnud manipuleeritav. Ta rõhutas antiikkultuuri väärtusi, sest klassikalise hariduse üks olulisi efekte on, et see annab vaimse suveräänsuse. Kes süveneb mõtte- ja kultuuripärandisse, sellele on kõik olud ületatud, ka nõukogude olud ei mõju enam, need kaotavad tähtsuse ning inimene teostab ennast tõesti inimesena (lk 440). Klassikaline haridus ei lase ka akadeemilise elu hooajalisi haigusi tõsiselt võtta. Töötatakse edasi justkui teises ajas, sest elataksegi teises ajas: jäädakse oma põhimõtetele ustavaks, antakse rahulikult välja põhjalikult kommenteeritud tõlkeid ning igal sügisel alustatakse käänamise-pööramise õpetamist järgmistele üliõpilastele (lk 445).

    Marju Lepajõe elutööst suur osa on tehtud vabas Eestis, aga ta ei minetanud oma kainet ja kriitilist pilku. Läbi raamatu ei väsi ta kordamast, et akadeemilised allikapublikatsioonid ja kommenteeritud tõlked on humanitaarteaduste süda ja südametunnistus. Vastutus nende puhul on kõige suurem ja nende mõju on kõige sügavam ja kestvam, sest tuleb mõelda vähemalt 50 aastat ette – ja ometi ei saa kuigivõrd ette mõtelda. Ta nendib sarkastiliselt, et Eesti Teadusfond ei ole enamasti sellise töö finantseerimisest huvitatud, „eelistades pindmisi projekte, maniküüri ja nahahooldust, sest südant ei ole ju näha“ (lk 414).

    Heitlikud ajad filoloogilist kultuuri ei soosi. Marju Lepajõe meelest on meie teaduspoliitika jõudnud ringiga tagasi Mitšurini aegadesse: püütakse ristata ükskõik mida ükskõik millega, et saada mingitki vastupidavat sorti. See võib olla isegi huvitav – seikluslikele natuuridele, kellele ka kümme aastat on talumatult pikk aeg. „Ent humanitaarias on valdkondi, kus projektipõhine tegutsemine on sama viljakas nagu ruutpesiti kartuli mahapanek – sügiseks on parem unustada selle põllu asukoht“ (lk 444).

    Just need valdkonnad on humanitaarteaduste alus, s.t kõik, mis puudutab allikaid, sest nii humanitaaria lähe kui ka siht on allikad. Allikaid tuleb säilitada ja isegi mitte sadu aastaid, vaid põhimõtteliselt igavesti; neid tuleb teaduslikus vormis kommenteerituna välja anda ja jälle uuesti välja anda; tuleb ära õppida kõik, mida allika mõistmiseks vaja läheb: keeled, kirjad, mõttesüsteemid nende taga, erinevad loogikad – ja tuleb suuta see teadmine ka järgmisele põlvkonnale edasi anda. Vähim ajaühik selles valdkonnas on inimpõlv. Kui see struktuur on hoitud, siis võib ka projektidega veidi ringi kihutada. Kui seda ei ole, kaotavad projektid mõtte.

    Marju Lepajõe leiab ühisjooni üle aegade. Näiteks, rääkides munkluse lätetest, sedastab ta: „Samas elavad meie keskel inimesed, kes on abstinentsi valinud vabatahtlikult, s.t loomuse sunnil. Eelkõige kuulub nende hulka noore intelligentsi tuum – ülikoolide lektorid, kes teevad valdava osa õppetööst, kulutades sellele oma päevad ja ööd, ning kasvatavad oma eeskuju ja eluga üliõpilast – uue Eesti tulevikku. Nad saavad selle töö eest sama suurt palka kui lasteaiakasvatajad. Kui sellist abstinentsi ei toeta usk ega filosoofia (eelistatavalt stoitsism või atomism), siis kurnab inimene üldjuhul oma keha lihtsalt ära“ (lk 111).

    Kõige olulisem valdkond on jäetud üksikute inimeste eralõbuks, sest enamasti seda ei osata väärtustada – ETFi aruandes puudub seesuguste tervikväljaannete jaoks nagu Tacituse „Germania“ kirjeldus. „Loomingu Raamatukogu entusiasm niisuguse allika avaldamisel on seetõttu vabastav ja tervistav, väga inspireeriv ja samas tasakaalustav: kui osta Tacituse-vihk värskel suvehommikul tänavakioskist, näib, nagu oleks see kirjutatud eile, ja Eesti tundub olevat piiritute vaimsete võimaluste maa“ (lk 415).

    Töö allikatega tähendab antiigi mõttepärandi ja nn surnud keelte korralikku tundmist. Selle kõige õppimine nõuab aga inimeselt peale ande erakordset püsivust ja mingit põhjani ulatuvat huvi. See on pikk, suhteliselt vaevarikas ja tegelikult garantiita pingutamine2, „aga kui pärast kümmet ja enamat aastat hakkavad tulema viljad – mõistmine –, siis suuremat naudingut lihtsalt ei ole inimesele antud. Suutlikkus lugeda vanakreeka keeles Homerost ja loetut mõista on inimese kui inimese privileeg“ (lk 445).

    Ikka ja jälle on midagi, mis Lepajõed on vaimustanud. Näiteks, ta kirjutab sellest, milline eriline paik oli Vene impeeriumis Tartu ülikool, kus kogu XIX sajandi jooksul õpetati lisaks heebrea keelele (ladina ja kreeka keel oli omandatud gümnaasiumis) araabia, süüria ja piibli aramea keelt, periooditi pärsia, etioopia, kopti jm keeli, kusjuures suures mahus, ja esitab retoorilise küsimuse: „Keda jätaks ükskõikseks Heinrich Friedrich Wilhelm Geseniuse heebrea keele 908-leheküljeline õppevahend?“ (lk 142). Teda küll ei jätnud külmaks.

    Kuidas käis teoloogia õppimine Academia Gustaviana’s? Teoloogiateaduskonda enne ei saanud, kui filosoofiamagistri kraad käes – ja see võttis keskeltläbi kuus aastat. Teiselt poolt oli see sissetuleku allikas. Teoloogiaüliõpilane pidi suutma õpetada õppejõuna filosoofiateaduskonna kõiki põhiaineid, sellega oli võimalik teenida, et elatada ennast teoloogiaõpingute ajal. Teoloogia­magistri kraadini jõudmine võttis omakorda kolm aastat. Usin inimene võis seejärel kahe aastaga jõuda doktorikraadini, aga selle peale ei mõelnud enam peaaegu keegi. Enamasti puudus lihtsalt raha, sest magistripromotsioon neelas summa, mis oli võrdne professori kahe kuu palgaga: eksamineerijad tuli kinni maksta, tuli teha kingitusi, võõrustada jne. Virginiusel kulus filosoofiamagistri kraadi juurest teoloogiadoktori kraadini jõudmiseks kolmteist aastat (lk 268–269).

    Tänapäeva teoloogide tase on teine kui tollal. Ja loomulikult on hoiakud teised! Lepajõe meenutab 2002. aastal üht juhtumit paar aastat varem, kui loengu ajal helistas Tallinnast üks kõrge kiriku­ametnik, kellel oli kole kiire ja kes pakkus uskumatut summat ning kogu tehnilist masinaparki, et väga kiiresti ära tõlkida üks Augustinuse peateoseid „Jumala riik“. „Pakkus kahe aasta palka, et teeksin töö ära kolme kuuga. Ja imestas üliväga, kui keeldusin, et selline asi pole võimalik, tõlkida tuhat lehekülge ülikomplitseeritud ladina teksti kolme kuuga. Kuidas ei ole, me maksame ju korralikult ja arvutid saate. Klient ei suutnudki uskuda, et summadega mõistmist kiirendada ei saa“ (lk 305-306).

    Kõik pidulikud viited gloobusele ja kõned Eesti kuulumisest Euroopasse aegade algusest ei tee olematuks kohutavat pärisorjust ja looma seisust, mis lõppes ju alles eile. „Samas on eelis, mille taoline sõltumatus ja juurdumatus koos keelelise eripäraga ellujäänutele annab, põhimõtteliselt unikaalne ja ülimalt nauditav. Puudub tüdimus, puudub nausée, mida tekitab kultuuriline või geneetiline sund. Antiikkultuuri, kogu Euroopa minevikku on võimalik maitsta, sest ta on antud tervikuna, korraga. Teda on võimalik maitsta nagu loodust, kus vahel „näed põtra“, vahel eksid lihtsalt ära. Oluline on, mis parajasti juhtumisi silma torkab, või kuhu tee läheb“ (lk 19-20).

    Uku Masingu kunagi kaasüliõpilastele tõlgitud Hieronymuse „Kuulsatest meestest“ trükis ilmumise puhul rõõmustab: iga teoloogia ajaloo ja kirikuloo väljaanne on hindamatu väärtusega. Teoloogia on valdkond, kus aastatuhandete jooksul mõteldu ja tuntu peaks olema kogu aja kohal ja tõlgitud emakeelde – siis toimib see juurteni. „Võimalus välja anda üks kõige olulisemaid allikaid on niivõrd erakordne, et sellist õnne ei saa nn suurrahvaste kirikuloolased enamasti näha isegi kõige julgemates unenägudes“ (lk 135).

    Teoloogi keel ei ole ainult piibel. Seda määravad ka varakristlike teoloogide teosed, liturgia, kirikukogude otsused, kaasaegne filosoofia ning kõige lõpuks ka tänapäeva teoloogide kirjutised, mille mõju on siiski väiksem. Kui tahta eesti teoloogia keelt rahuldavalt välja arendada, tuleb see kõik ära tõlkida (minimaalselt sadakond köidet). Seda protsessi ei saa kuidagi kiirendada, mingist etapist üle hüpata, mingeid leksikone lihtsalt tõlkida. Sõnadele tuleb luua semantiline ruum ja need ruumid tuleb inimese mõttel sisse elada rida põlvkondi järjest. Tuleb leppida sellega, et oma töö vilju ei näe kunagi.

    Kui mõelda pealkirjale „Roomlaste taltsutamine“, siis tuleb tahtmine panna siia kõrvale Rémi Brague’i „Euroopa, rooma tee“. Lepajõe oli kahtlemata selline eurooplane, kes käis rooma teed. Piirdun vaid ühe mõttekäiguga. Öelda, et me oleme roomlased, tähendab väita täiesti vastupidist sellele, kui öelda, et meil on suured ja kuulsad esivanemad. See on pretensioonidest loobumine. See on tegelikult tunnistamine, et meie ei ole leiutanud ega välja mõelnud mitte kui midagi, kuid oleme see-eest osanud edasi anda üht mineviku lätetest tulvavat voolu ning ka ise selle voolu osaliseks saada.3

    Marju Lepajõe: „Keda jätaks ükskõikseks Heinrich Friedrich Wilhelm Geseniuse heebrea keele 908-leheküljeline õppevahend?“ Teda küll ei jätnud külmaks.

    End Euroopaks nimetava maakoha asukatele on Brague’i arvates „peamiseks ohuks pidada oma eurooplust millekski juba kättesaaduks, mitte saavutatavaks; mugavaks rendituluks, mitte avastusretkeks; „omapäraks“, mitte universaalseks kutsumuseks. Justkui oleksid kultuurihüved olemas kuskil seifis, ükskõik kas nende omandamise nimel pingutatakse või mitte. Aga kus nad siis on? Nad on seal, kus antakse välja tekste või partituure, seal, kus neid uuritakse, neid mängitakse, esitatakse või tutvustatakse. Ühesõnaga seal, kus neid veel elavaks peetakse ja kus usutakse, et neil on õpetada meile midagi niisugust, mida me iseenda sügavusest saada ei saa. Seal ja ei kusagil mujal. Kultuurihüvesid saab omaks teha vaid endast midagi vastu andes – andes vastu iseenda.“4

    Unikaalsuse puhul tuleb mõõde üles leida nähtusest endast, tema ise on tema enda mõõt, aga selle tabamine nõuab uurijalt oluliselt sügavamat ja laiemat ettevalmistust ja selle mõõdu mõistmine ei ole garanteeritud, kõigist pingutustest hoolimata ei ole garanteeritud, mõistmine ei ole planeeritav. Teisest küljest – just unikaalsete asjadega tegelemine on õpetlik ja pakub täiesti erilist naudingut, isegi kui kuhugi eriti välja ei jõua. Näiteks Platoni kohta ilmub iga päev kusagil maailmas monograafia või artikkel – ja seda suuremates keeltes, väiksemad tuleks veel lisada – ja ometi ei saa rääkida mingist erilisest progressist Platoni mõistmisel. Seejuures muudkui uuritakse edasi, sisemisest vajadusest, mõnust, millest iganes. Teoloogia puhul ei ole ju olukord teistsugune (lk 125).

    Antiigi arusaam, et jõudeaeg ja puhkus on selleks, et tegeleda teaduste ja kunstidega, oli Plotinosele nii enesestmõistetav, et elu lõpul ta teoreetilisest arutelust peaaegu ei väljunudki (lk 439). Hesiodos ütleb, et muusikal on anodüünne, valuvaigistav mõju. Pindaros rõhutab unustust. Otsesõnu öelda – muusalised kunstid on naudinguks (lk 35). See võiks ju teha õnnelikuks, ja peabki tegema, kui tunnetus on õige, tõene, sest rõõm, sõnulseletamatu sügav rõõm (χαρα ανεκλαλητος, gaudium ineffabie) näitab kõige selgemalt, kas tunnetus on tabanud tõde – see on kõige olulisemaid argumente igasuguste tõestusjadade tõesuse kinnitajana nii antiigi paganlikele kui ka varastele kristlaste mõtlejatele, vähemalt kuni kõrgskolastikani (lk 66-67).

    Plotinose arvates on inimese olemuslik elu ja õnnevõimalused suunatud loodusest eemale, see on vaimselt looduskauge elu. Ometi just looduskauge elu, loodusega mittetegelemine, võib osutuda kõige ökoloogilisemaks mõtteviisiks. Pühendumine kontemplatsioonile viib inimese kehalised vajadused miinimumini. Plotinos oli taimetoitlane ja tema eluloost teame, et ta katkestas kontemplatsiooni ainult uneajaks ega raisanud aega ka söögile. Filosoof on autarkiline mingis mõttes ka füüsiliselt ega konsumeeri õieti midagi.

    Kontemplatsioon on kõige keskkonnasõbralikum nauding. Toetudes Aristotelese „Nikomachose eetika“ X raamatule, rõhutab Aquino Thomas, et nauding kaemusest ja õppimisest paneb lihtsalt veel rohkem kaema ja õppima. Nauding kontemplatsioonist on absoluutselt hea ja mitte teatud piirini, nagu kehalised naudingud. Erinevalt teistest tegevustest, mida keha väsimus sunnib katkestama, on kontemplatsiooni vaja katkestada minimaalselt, sest see ei väsita keha. Kontemplatsioon on ainus õnn, mis on puhas, katkematu ja täiuslik, ning seda elu lõpuni (lk 77-78).

    Lepajõe puhul on vaimustav ta pilgu avarus ajaloo kohal. Mineviku inimesed on talle sama elavad kui praegused – vahel tundub, et elavamadki. „Jumalik või täpsemalt öeldes see päristiselt inimlik põhjusahel esineb argumendina praegu ainult kirikus, aga ka seal järjest vähem. Isegi kirik justkui kardaks rääkida sellest, mis on olemuslik. Aga elamine ühes kausaalsuses võib inimese lihtsalt ära hävitada ja võib seda teha palju kiiremini kui reostatud keskkond, tõhusamalt kui heroiin“ (lk 72).

    Ta oli suurem kui ta saatus. Tema pärandist vaatab vastu väga elus, dünaamiline ja jõuline loovisiksus. Kui hakata otsima, mis on selle loovuse tuum, jõuab paradoksini: huvitavamad inimeste seast on geeniused, kõige normaalsemad inimesed, kes teevad ainult seda, milleks nad on loodud, realiseerides oma inimlikkuse, niisiis ka oma aja, kõige täielikumalt. Lepajõe sõnab Hieronymuse kohta: „Geeniused teostavad lihtsalt loomulikkust, inimese loomupärast, seda, mis inimesele on antud. Nad teevad seda, mida inimene peakski tegema. Nad on just selles mõttes erakordsed, et nad on loomulikud, nad ei lähe neid radu mööda, mida iga ühiskonna ebaloomulik tuimus horisontaalselt ette sätib, vaid elavad mingil ainuomasel vertikaalsel moel“ (lk 126-127).

    Marju rändas talle ainuomasel vertikaalsel moel rõõmu radadel.

    1 Janika Päll, Marju Lepajõe roomlaste taltsutamine. – Keel ja Kirjandus, 2012, nr 7.

    2 Nassim Nicholas Taleb, Oma nahk mängus. Peidetud asümmeetriad igapäevaelus. Tlk Raul Kilgas. Äripäev, 2019.

    3 Rémi Brague, Euroopa. rooma tee. EKSA, 2018, lk 78.

    4 Brague, op. cit., lk 124.

  • Eesti kõrgharidus vajab muudatusi

    JAAK VALGE

    Milline on hea kõrgharidusmudel? – Selline, mille puhul ükski andekas noor ei jää haridusest rahapuuduse tõttu ilma, kui õpe on kõrgel tasemel, kui valmistatakse ette erialaspetsialiste, keda riik vajab ja kui õpe toetab Eesti rahvuskultuuri ja -riiki. Seejuures peaks õpe olema korraldatud rahaliselt võimalikult efektiivselt.

    Üliõpilased võivad võtta õppelaenu kuni 2500 eurot õppeaastas ja võivad saada vajaduspõhist õppetoetust kuni 220 eurot kuus. Kokku ligikaudu keskmise vanaduspensioni sarnane summa, mis on väga kaugel hea äraelamise tagamisest, aga kokkuhoidliku elustiili korral pakub võimaluse ainult õppimisele pühenduda. Kergem on neil, kes õpivad oma kodulinnas. Lisaks on üliõpilastel võimalik taotleda sihtstipendiume ning doktoritasemel õppides saab osaleda ka teadusprojektides. Seega on see tingimus üldjoontes täidetud. Märgatavalt rohkem üliõpilaste olukorda parandada pole võimalik, kuna tunduks teiste vähekindlustatud elanikkonna gruppide suhtes ülekohtune.

    Kõrghariduse tase ja vastavus Eesti vajadustele

    Riigikontrolli auditi järgi on üliõpilaste erialavalikud viimasel viiel-kuuel aastal liikunud tööjõuvajadustele vastupidises suunas.1 OSKA kutsekoja 2019. aasta uuringu kohaselt on haridustasemelt ülekvalifitseeritute osakaal Eestis Euroopa Liidu riikide võrdluses suurimate seas, kuid samal ajal on Eestis suurim osakaal (15%) ka neid, kel ei ole oma tööks piisavalt teadmisi-oskusi. Lausa 40% inimesi hindas, et nende teadmiste ja oskuste pagas ei olnud viimasele töökohale asudes piisav.2

    Kõrgharidusõppe kvaliteeti, s.t seda, missugused on näiteks füüsika, ajaloo või psühholoogia eriala lõpetanute teadmised teiste maailma ülikoolide ja varem lõpetanutega võrreldes, pole Eestis mõõdetud. Isikliku kogemuse najal väidan, et allakäik on ilmselge. Seda ei ole eitanud ükski vähemalt paarkümmend aastat ülikoolis töötanud õppejõud, kellega kõnelenud olen.

    Allakäigul on palju põhjusi, alustades n-ö sisendist ehk gümnaasiumilõpetanute teadmistest, aga ka nende gümnaasiumilõpetanute proportsioonist, kes kõrgkoolidesse vastu võetakse. Juba kaks aastat tagasi püstitas Jaak Aaviksoo küsimuse, kas olukord, kus iga teine inimene saab kõrghariduse, vastab meie tööturu vajadustele.3 Ent sama küsimuse võib püstitada ka kvaliteedist lähtudes. Olen oma ülikooli kolleegidega arutanud, et kui võtaksime vastu vähem tudengeid, aga võimekamaid ja motiveeritumaid, saaksime neile anda märksa parema hariduse.

    Kõik ülikoole hindavad mõõtesüsteemid peavad ülikoolide taseme asjakohaseks näitajaks üliõpilaste ja akadeemilise personali suhtarvu: paremates ülikoolides on vähem üliõpilasi õppejõu kohta. Briti ajakirja Times Higher Education koostatava ülikoolide mainekaima edetabeli World University Rankings (THE WUR) andmetel on kümne maailma parima ülikooli keskmine 8,4 üliõpilast akadeemilise töötaja kohta. THE WURi edetabelis Eesti kõrgkoolidest konkurentsitult parimal (301.–350.) kohal asetseval Tartu ülikoolil on see näitaja väga hea – 11,6, aga Tallinna tehnikaülikoolil 21,8, Tallinna ülikoolil 27,2.4

    Hea haridus eeldab intensiivset õpet. Eurostudenti uuringu järgi on Eesti Euroopa Liidu riikide võrdluses töötavate tudengite suhtarvult teisel kohal.5 Nii suur osakaal näitab, et õpe ei ole intensiivne. Õppe kvaliteeti ning vastavust riigi ja ühiskonna nõuetele hindab tööturg, vähemalt kaudselt. OECD andmetel erineb Eesti kõrgharidusega töötaja töötasu keskharidusega töötaja tasust pelgalt 24% (Soomes 37, Lätis 44, Leedus 79). OECD riikide võrdluses on see näitaja viimane või eelviimane.

    Eesti kõrghariduses valitseb lai sooline lõhe. 25−64aastastest naistest on kõrghariduse omandanud 45% (OECD keskmine 34%), kuid meestest vaid 28% (OECD keskmine (30%). Pildil tudengid Kunda rannas 1920. aastate II poolel.

    Kas kõrgharidus toetab Eesti rahvuskultuuri ja -riiki?

    Eesti riigikeel on eesti keel, Eesti ülikoolides on aga toimunud kiire ingliskeelestumine. Meie tingimustes on see seotud asjaoluga, et kehtiv rahastusmudel suunab ülikoole välisüliõpilaste arvu suurendamise abil oma tulubaasi kasvatama. Bakalaureuse- ja magistriõppe välis­tudengitest õppis käesoleval õppeaastal inglise keeles 94%, vene keeles 2,5% ja eesti keeles 3,5%. Välisüliõpilaste meelitamiseks suletakse eestikeelseid õppekavasid ja luuakse asemele ingliskeelseid. Näiteks Tartu ülikoolis suurenes välisüliõpilaste osakaal 2013. aasta neljalt protsendilt kaheteistkümneni 2019. aastal, ingliskeelsete õppekavade osakaal bakalaureuse- ja magistriõppes samal ajal aga kümnelt protsendilt üheksateistkümneni, magistriõppes aga neljateistkümnelt protsendilt koguni kolmekümneni.6

    Kõik kolmkümmend viis Tartu ülikooli doktoriõppekava on aga kakskeelsed, mis tihti tähendab tegelikult ingliskeelset õpet. Tiit Hennoste märgib õigustatult: „Suund on liiga selge. Algul doktorantuur, siis läheb ingliskeelseks magistriõpe ja lõpuks jõuame bakalaureuseni, see aga tekitab minus natuke õudu [—]. Mille pagana pärast on maailmal vaja ingliskeelset Eestit?“7 Tuletaksin meelde Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahvi 37: „Igaühel on õigus saada eestikeelset õpetust.“ Kas need eestlased, kes peavad inglise keeles õppima, tõesti seda kõik soovivad?

    Tallinna tehnikaülikool ja Tartu ülikool on pidanud vajalikuks luua siht­stipendiumide süsteemi, millest osa välistudengite õppetasu kinni makstakse. Kokku on õppetasust vabastatud üle kolmandiku bakalaureuse ja magistritaseme õppivatest välisüliõpilastest. Lisaks teevad ülikoolid muid välis­tudengitega seotud kulutusi. Peale selle saab osa välisüliõpilastest vajaduspõhist õppetoetust, mis moodustas eelmisel õppeaastal 1,2 miljonit eurot, sel õppeaastal kindlasti rohkem.

    Ent ingliskeelne õpe ei soodusta välistudengite Eestisse jäämist. Kõrgkoolid ei olegi selleks motiveeritud.8 Haridus- ja teadusministeeriumi uuringu järgi (arvestatud on neid, kelle põhitegevuseks lõpetamise järel on töötamine) on üldkokkuvõttes aastatel 2005–2016 lõpetanud välisüliõpilastest Eestisse tööle jäänud 21%, 2016. aasta lõpetajatest aga 26%, sh 39% magistriõppe ja 28% doktoriõppe lõpetanud välisüliõpilastest.9 Seega suur osa välistudengeist saab Eesti maksumaksja arvel Eestis kõrghariduse, ingliskeelestab siinset kõrgharidusõpet, ent lahkub seejärel Eestist. Samuti selgub Tartu ülikooli välisvilistlaste seas tehtud uuringust, et umbes 70%-l siin õppinud välistudengeist on kahju, et nad ei ole saanud eesti keelt piisavalt selgeks, et Eestisse jääda.10

    Kas Eesti kõrgharidusõpe on efektiivne?

    2016. aasta seisuga oli Eesti kõrghariduskulude osakaal SKTst OECD riikide arvestuses suhteliselt kõrgel esimese kolmandiku seas, ent investeering üliõpilase kohta keskmiste hulgas.11 Tõenäoliselt on kääride (üheks) põhjuseks suur üliõpilaste suhtarv võrreldes teiste OECD riikidega.

    Lisaks iseloomustab Eesti kõrgharidusasutustes õppijaid veel erakordselt lai sooline lõhe. Kui veel gümnaasiumis on noormeeste-neidude suhe peaaegu võrdne (noormeeste osakaal 48%), siis kõrghariduses jätkanutest on noormehi 43% ning 2019. aasta seisuga oli näiteks magistreid 25–39aastastest meestest 1,7 korda vähem kui naisi. Mõni aasta tagasi oli 25−64aastastest naistest kõrghariduse omandanud 45% (OECD keskmine 34%), kuid meestest vaid 28% (OECD keskmine (30%).12 Ülikoolide edetabelites on reeglipärasuseks võrdsema soolise jaotuse korral ka kõrgem koht. Tartu ülikooli tudengitest on naisi üle kahe kolmandiku. THE WURi edetabelis on vaid üks Tartu ülikoolist eespool asetsev ülikool – Karolinska instituut – sama kõrge naistudengite proportsiooniga. Kõrgema proportsiooniga pole ühtegi. Soolisel kõrghariduslõhel on palju laiemaid negatiivseid järelmeid, kaasa arvatud abiellumuse ja sündimuse langus.

    Sellise olukorra on kujundanud riik, seades raamid, millega ülikoolid on pidanud kohanema. Eesti noorte õppevõimalusi tuleks tegelikult vaadelda tervikuna, sh analüüsides eelkõige, kas kujunenud proportsioonid õppe eri tasemete vahel on asjakohased. Hoolimata sellest, et õppejõudude töötasu on jäänud naeruväärselt väikeseks, ei ole küsimus ainult kõrgkoolide rahastamise ulatuses. Samuti ei piisa ingliskeelestumise peatamisest ja Eesti-kesksete erialade suuremast toetamisest. Endastmõistevalt on igal kõrgkoolil oma spetsiifilised probleemid, kuid on selge, et Eesti kõrgharidusõpe vajab tervikuna sisulisi muudatusi.

    1 https://www.eurosai.org/handle404?exporturi=/export/sites/eurosai/.content/documents/audit/14422_RKTR_2489_2-1.4_2237_001-2.pdf

    2 https://oska.kutsekoda.ee/2019/11/opitud-erialad-ja-tooturu-voimalused-ei-kipu-kaima-uhte-jalga/

    3 https://opleht.ee/2018/03/ulikoolid-vanaviisi-enam-ei-joua/

    4 https://www.timeshighereducation.com/worlduniversity-rankings/2020/world-ranking#!/page/0/length/25/sort_by/rank/sort_order/asc/cols/stats

    5 https://www.err.ee/994656/audit-mitu-korgharidusreformi-eesmarki-pole-taitunud

    6 https://statistika.ut.ee/ut/

    7 https://maaleht.delfi.ee/elu/tiit-hennoste-mille-pagana-parast-on-maailmal-vaja-ingliskeelset-eestit?id=70989769

    8 http://ekka.archimedes.ee/wp-content/uploads/Valisyliopilaste_aruanne_lyhike_veebi.pdf

    9 https://www.hm.ee/sites/default/files/edukus_tooturul_2019.pdf

    10 https://www.ajakiri.ut.ee/artikkel/2922

    11 http://appsso.eurostat.ec.europa.eu/nui/submitViewTableAction.do

    12 http://www.oecd.org/education/Estonia-EAG2014-Country-Note-Estonian.pdf

  • Isolatsioon ja isolatsionism

    ANDRES MAIMIK

    Isolatsioon on olnud selle aasta teema. Inimesed isoleerivad end nähtamatust vaenlasest ja üksteisest. „Isolatsioon on hea,“ kinnitavad ametiisikud, „isolatsioon päästab elu“. „Eraldatus tuleb välja kannatada, sest kaalul on palju,“ manitsevad meditsiiniinimesed. Kaasinimese vältimisega näitad, et hoolid: kui tuttav tuleb vastu, siis annad teisele poole teed minnes talle teada, kui väga teda austad.

    Õpetatakse, kuidas isoleerumisest tekkinud surutisega toime tulla, kuidas üksindusse määratud lähedasi, eriti vanainimesi, meeles pidada. Tähelepanu pööratakse isolatsiooni varjukülgedele: ängistusele, depressioonile, lämmatavale üksluisusele, suhtlemisvaegusele ja koduvägi­vallale. Kuidas rahuldada oma põhivajadused eraldatuse imperatiivi ajal? Kuidas puudutada ja saada puudutatud, kui inimestel tuleb hoida kaks meetrit vahet?

    Sundisolatsioon on esile toonud ka eraklikkuse parema poole. Vabanenud on tohutult palju aega, mida pühendada enesele ja lähedastele, õppida lähemalt tundma oma partnereid, vanemaid ja lapsi, teha oluliste inimestega koos asju, mis lähendavad. Lõpuks ometi saab süveneda sellesse, mida oled alati tahtnud teha, aga pole selleks kunagi aega leidnud, pühenduda lõpuks ometi loomingule või hobidele, ilma et sisehääl naaksuks, et miks sa siin aega raiskad. On aeg õppida vähesega välja tulema, unustama Mercedesed, uhked reisid ja mõttetud staatuse sümbolid. Paadunud urbanist sukeldub kirega potipõllundusse või peab kanu. Mõõdukas askees ja maharahunemine, moodsa aja kiiretest rütmidest väljaastumine, on lausa luksus: saab pöörata pilgu teadvuse sügavamatesse kihtidesse ja vaimuvallast välja õngitseda kauneimad mõtted. Kellega oleks siis veel toredam seltsida, kui mitte maailma kõige intelligentsema inimesega – iseendaga? Ja kui vaimu panna ei viitsi, siis võib lihtsalt veeta aega linnast väljas, avada tšakraid värskes õhus. Kuna isolatsioonis Eestimaal ei jaurata nädalalõppudel nagu tavaliselt, siis kostab konnade krookseid, kevadlindude vidinaid, suurte kalade salapäraseid mulksatusi, sokkude kiima­huikeid.

    Aga maad on võtnud veel üks isolatsiooni vorm, millel on tumedamad varjundid – vabatahtlik vaimne isolatsioon. Isoleerutakse maailma puudutavatest uudistest ja enese proovile panekust, informatsioonist ja ideedest, kõigest sellest, mis ei kattu inimese maailmapildiga. Lukustatakse end loogika ja ratsionaalsuse eest. Keeldutakse maailma nägemast selle komplekssuses ning allutakse lihtsustustele, nagu „kõik naised ongi hullud“ või „maailm on hukas, sest lapsed pole enam vitsa näinud“. Nad nimetavad seda uhkelt skeptitsismiks või talupojatarkuseks või terveks mõistuseks, aga enamasti pole sellel midagi pistmist talupoegade ega tarkusega, pigem on see mõttelaiskuse õigustamine. Skeptilisusele vaatamata hakkab isolatsionist keerulisele teaduslikule seletusele eelistama teadmamehi ja kõiksugu umbluuteooriaid, sest need seletavad asja lihtsalt ära. Konservatiivne isolatsionist keeldub uskumast, et muutuv maailm paneb kohanemisvõime aina uuesti proovile, kui tunnistab kehtetuks osa põhiväärtusi. Miski on sellepärast hea, sest „põlvest põlve on see alati nii olnud“ või „nõnda kirjutatud on“. Vankumatu kord annab küll turvatunde, aga ei mõju ülemäära hästi teisele ellujäämisstrateegiale – kohanemisele.

    Isolatsionist usub, et mina ja maailm ei käi kokku: enese (ja oma grupi) eraldamisega globaalsest võrgust olen mina ise turvatud. Ajal, kui maailmas on hädatarvilik globaalne koostöö, leiab isolatsionistist riigijuht olevat vajaliku juhtmed rahvusvahelistest organisatsioonidest välja tõmmata ja pöörduda endasse. Ta arvab, et nii riike kui ka inimesi ei valitse mitte solidaarsus, sõprus, lojaalsus ja hea tahe, vaid ainult huvid ja looduslik valik. Pole sellist asja, nagu win-win-olukord: kellegi võit on kellegi vääramatu kaotus. Kui ükskord piirid inimeste ja riikide vahel uuesti lahti tehakse, ei pruugi isolatsionismi ketid kollektiivse teadvuse küljest nii kergesti lahti tulla.

  • Väärtuspõhised kultuuriüritused on headeks aegadeks

    MARIA MÖLDER

    Leedu on uus Eesti! Vilnius on uuenduslik ja lahe! Mõne nädala eest kurdeti: miks ei võiks Tallinna lennujaamas lubada autokino, kui lennuliiklus on nagunii peaaegu olematu? Nüüd saab ometi ka Eestis autoga kultuuriüritusele minna, hõisati, kui saadi kuulda, et see on tänasest, 15. maist lubatud: Eesti rahva muuseumi parklas algavad Tartu Elektriteatri filmiõhtud ja Tallinna lauluväljakul alustab Apollo autokino (avaõhtul on Smilersi kontsert).

    Tõsi, seni ei ole autoga lauluväljaku muruplatsile sõitmist just kuigi kultuurseks peetud, aga kriis tahab ju lahendamist. Küllap on nii nõudlust kui ka pakkumist ning autokino võib tõesti mingil määral majandust elavdada, sest peale korraldaja ja esineja teenivad selle pealt platsi omanik, tehnikafirma ja teised ürituskorralduse tugiteenuste osutajad, turvafirma, autorent või sõiduvahendusfirmad, restoranid, toidukullerid jt. Ürituste korraldajatele, kes on vahepeal vaid veebilahendustega leppima pidanud, on see ajutine päästerõngas, kuid millegipärast ei tervitatagi sellist Ameerika unelmat kõikjal Kesk-Euroopa riikides. Ei taheta naasta autokeskse linnakontseptsiooni juurde. Meie, paraku, elame ikka veel selles reaalsuses ja autokinos näevad midagi taunimisväärset vaid vähesed inimsõbralikku linnakeskkonda taga ajavad aktivistid.

    Inimesed, kes on teinud linnas elades põhimõttelise otsuse auto ostmata jätta, peavad autokino mineviku üritusvormiks ja tunnevad end kõrvalejäetuna. Kas autota inimesed peavad tellima takso või rentima auto, et autokontserdile või -kinno minna? Kas nad on sunnitud ületama endas selle printsipiaalse takistuse või ei ole üks kontsert või kinoseanss selleks piisav põhjus? Kas kultuuriüritusele minekuks massiliselt takso tellimine või auto rentimine ei too ehk endaga kaasa viiruse suuremat levikut?

    Ehkki kõik ürituste korraldajad on väga raskes seisus, on mõnele põhimõtted tähtsamad kui kukru täitmine iga hinna eest. Seetõttu on võimalus autoüritusi teha jaotanud korraldajad mitmesse leeri, aga õnneks on juulist teatud piirangutega lubatud ka pärisüritused (valitsus kinnitas tingimused pärast lehe trükkiminekut).

    Autokino on tervitanud praegu siiski rõõmuga nii mõnedki korraldajad, kes on seni rõhunud keskkonnasõbralikele lahendustele. Keskkond seda ja teist, biolagunevad nõud või topsiringlus siin ja seal … Paistab, et see kõik oli rohkem teatud sihtrühmale mõeldud reklaamitrikk, mitte eetiline valik või väärtushoiak. Selge, et pandeemia tõttu tuleb vahepeal juba laiemalt omaks võetud taaskasutatavad nõud uuesti asendada ühe­kordsete nõudega ja kogu toit pakitakse senisest suurema hoolega sisse. Kuid näib, et keskkonnahoid ei ole enam moes ja nüüd võib suurema aruteluta laulu­väljaku murul parkida, et raha liiguks.

    Mõelgem võrdluseks, kui näiteks veendunud loomaõiguslastest veganid (täistaimset toitu süüakse ka teistel põhjustel) teataksid, et pandeemia ajal on ajutine lahendus süüa Turisti Einet, sest poes värske kraami järel käia on riskantne. Või kui veganirestoranid, mida juba enne eriolukorda ridamisi suleti, hakkaksid laiema klientuuri huvides pakkuma ka lihatoite. Selline segakontseptsioon on kindlasti ka mõeldav ja sellel on isegi oma plussid, aga põhimõtteline vegan, kes on seni pooldanud täistaimset toitumist ja võidelnud loomaõiguste eest, ei saa oma seniseid veendumusi lihtsalt tualetipotist alla lasta – ta kaotab sellega oma tõsiseltvõetavuse.

    Näib, et väärtuspõhised kultuuriüritused on ainult headeks aegadeks. Kuid, hea lugeja, püüa ette kujutada, et sulle tähtis või sinu korraldatud kultuuriüritus on muidu täpselt nagu enne, ainult pole päriselt seniste väärtushoiakutega kooskõlas. Need on järsku üpriski pea peale pööratud. Mis siis alles jääb? Ja millal on jälle aeg rääkida ka muudest väärtustest, mitte ainult viiruse levikut takistavatest meetmetest?

  • Euroopa tuhande suurima teadus- ja arendustegevusele kulutaja hulka võiks kuuluda neli Eesti ettevõtet ehk Miks neid seal ei ole?

    TÕNIS TÄNAV

    Eesti teadus- ja arendustegevust (T&A) suunavates arengukavades on majandusliku heaolu loomiseks vähemalt selle sajandi algusest peale rõhutatud T&A rahastamise vajalikkust.1 Nüüdseks juba üle-eelmisel aastal sõlmitud teaduslepe riigi rahastuse suurendamiseks 1% SKTst kinnitab, et teema on aktuaalne. Kõik senised arengukavad paistavad pigem muinasjutuna, sest T&A kulutustes oodatakse suurt kasvu, mis kohe kuidagi ei taha tõeluseks saada. Siiski, kui soovime näha eesrindlikku teadust, innovaatilisi lahendusi ja Eestis maailmaklassi ettevõtteid, lähevad T&A teemad meile kõigile korda.

    Seda kummastavam on, et mullu detsembris ilmunud iga-aastane Euroopa Komisjoni ülevaade Euroopa erasektori T&Ast ei saanud Eestis ühegi kommentaari osaliseks.2 Võib-olla jäi see samal nädalal ilmunud OECD majandusülevaate varju, kuid ka sealt peeti mainimisväärseks ainult negatiivset hinnangut tulevase pensionireformi kohta.

    Erasektori T&A tulemustabeli eesmärk on võrrelda maailma suurimaid tegijaid omavahel ja anda ülevaade Euroopa Liidu (EL) suurimatest T&A alal tegijatest. 2500 maailma kõige suurema T&A eelarvega ettevõtet järjestatakse edetabelisse ning Euroopast esitatakse eraldi 1000 ettevõtet. Suurimate T&A alal tegijate hulgas viiakse läbi küsitlus, et uurida, missugused on valitud asukohad, laienemisplaanid, vajadused ja takistused.

    Paar üldisemat tähelepanekut erasektori T&A kuludest maailmas ja Euroopas. Esiteks, T&A on väga kontsentreeritud valdkond. Euroopa Komisjoni hinnangul teevad need 2500 ettevõtet umbes 90 protsenti kogu maailma T&A kulutustest. Kuid seis on veelgi kallutatum. Ainuüksi sada suurimat ettevõtet teevad poole 2500 edetabelisse kuuluja T&A kulutustest. Seega teeb umbkaudu 120 ettevõtet kogu maailma T&A kuludest poole. Nendest umbes veerand on Euroopas, kümnendik Hiinas, kolmandik USAs ja ülejäänud mujal maailmas.

    Maailma edetabeli 2500 hulgas on 551 Euroopa ettevõtet. Euroopas on T&A veelgi enam kontsentreeritud kitsa ettevõtete ringi kätte. Poole T&A kulutustest Euroopa tuhande parima hulgas teevad ära ainult 26 suurimat ettevõtet. Suurimad sada aga kolmveerand T&A kulutustest.

    Seega üldjuhul teevad erasektoris T&A kulutused vähesed väga suured ettevõtted. See tähendab, et ka T&A tulemused lähevad suuresti turgu valitsevate ettevõtete kaukasse.

    Euroopa kõige suurema T&A eelarvega ettevõtted (miljonites eurodes 2018/2019)

    1. Volkswagen Saksamaa 13640
    2. Daimler Saksamaa 9041
    3. BMW Saksamaa 6890
    4. Robert Bosch Saksamaa 6189
    5. Siemens Saksamaa 5909
    6. Sanofi Prantsusmaa 5890
    7. Bayer Saksamaa 5109
    8. AstraZeneca Suurbritannia 4631
    9. GlaxoSmithKline Suurbritannia 4141
    10. Nokia Soome 4044

    ELi tipp tuhat teadus- ja arendus­tegevusele kulutavat ettevõtet riikide kaupa

    1. Suurbritannia 273
    2. Saksamaa 218
    3. Prantsusmaa 112
    4. Rootsi 78
    5. Holland 53
    6. Taani 44
    7. Itaalia 39
    8. Soome 35
    9. Belgia 33
    10. Austria 33
    11. Iirimaa 30
    12. Hispaania 21
    13. Luksemburg 15
    14. Portugal 5
    Eesti 4
    15. Poola 4
    16. Kreeka 3
    17. Sloveenia 2
    18. Tšehhi Vabariik 1
    19. Ungari 1

    Euroopa tabelisse pääsemiseks pidid ettevõtted ületama T&A kulutuste lävendi 8,6 miljonit eurot. Kui neli sellist Eesti ettevõtet oleksid kajastatud Euroopa edetabelis, siis oleks Euroopast esindatud 20 riiki ja Eesti maanduks nende hulgas auväärsele 15. kohale.

     

    Eesti edukaimad

    Jättes kõrvale Euroopa ja maailma hiiglased, kuidas siis läheb Eesti ettevõtetel? Euroopa Komisjoni silmade läbi on vastus: ei lähe kuidagi. Edetabeli järgi ei mahu ükski Eesti ettevõte Euroopa T&A tegijate esimese tuhande hulka. Statistikaameti teadus- ja arendustegevuse uuringu järgi päris nii see ka ei ole.

    Viimaste andmete järgi võiks Euroopa tuhande suurima teadus- ja arendustegevusele kulutaja hulka kuuluda lausa neli Eesti ettevõtet. Selleks pidid ettevõtted ületama T&A kulutuste lävendi 8,6 miljonit eurot. Eesti T&A kulutused jaotuvad sarnaselt Euroopa ja maailmaga, see tähendab, et suurimad 11 ettevõtet teevad poole Eesti T&A kogukulust ning suurimad 34 kolmveerandi. Kogukulud teadus- ja arendustegevusele Eesti erasektoris on 173 miljonit eurot, aga mediaan ainult 150 000 eurot. Tasub mainida, et statistikaametile teatab T&A kulutustest vaid umbes 250 ettevõtet.

    Kui need neli Eesti ettevõtet oleksid kajastatud Euroopa edetabelis, siis oleks Euroopast esindatud 20 riiki. Eesti maanduks nende hulgas auväärsele 15. kohale, mis tõstaks meid riikide võrdluses samale tasemele Poolaga ning ettepoole Ungarist, Sloveeniast, Kreekast ja Tšehhist. Riigi suurus polegi eriti oluline. Luksemburgis on ELi tipp tuhande teadus- ja arendustegevusele kulutaja hulgas 15 ettevõtet ning Iirimaal, Belgias, Austrias ja Soomes kõigis üle kolme­kümne.

    Kuid miks siis ei ole Eesti ettevõtted kajastatud edetabelites? Sest Eestis pole ettevõtetel motivatsiooni kajastada avalikes finantsaruannetes oma T&A kulusid. Kui tahta T&A kulud välja tuua, siis peaks ettevõte need arvele võtma põhivarana ja amortiseerima. Kahjuks ei ole stiimulit seda teha, kuigi Eesti ettevõtete esinemine sellises edetabelis oleks ühtlasi mainekujunduse osa.

    Kehtib Matteuse efekt ehk kellel on, sellele antakse – kui Eesti soovib meelitada enda juurde T&A suuremaid tegijaid, siis on hea näidata seniseid edu­lugusid.

    Edetabeli koostamise ajal ettevõtete hulgas tehtud küsitlus näitab, et uute investeeringute asukohta valides peetakse tähtsaimaks teadustöötajate kvaliteeti ja kättesaadavust. Kõige vähem tähtsustatakse teadustöötajate tööjõukulusid ja tarnijate lähedust. Seega mõjutab arusaam, et siin on, keda palgata ja et nad teevad head tööd. Selleks tuleb näidata, et Eestis juba on sellise fookusega ettevõtteid.

    Võimalusi anda Eesti ettevõtetele stiimul oma T&A kulude kajastamiseks on mitmeid, näiteks võiks see olla majandusaasta aruande kohustuslik lisa. Kuid see puudutaks liiga paljusid ettevõtteid, kellest enamikul pole mitte kui midagi seal raporteerida, meede ei oleks proportsionaalne. Kuid ka meelitades on võimalik stimuleerida. Paljudes riikides on T&A kuludele ning nende kasvule tehtud maksuerisused. Näiteks on võimalik mingi osa ettevõtte tulumaksu- või muud maksukrediiti saada T&A kulude suurendamisest. See tähendab, et soodustatakse T&A kulutuste suurendamist, kuid mitte samal tasemel hoidmist. Sellised meetmed meelitaksid ettevõtteid vabatahtlikult oma T&A kulusid ja tegutsemist kajastama. Meelitamine annaks parema ülevaate Eestis toimuvast ning aitaks kaasa mainekujundusele.

    Paratamatult vaatavad investorid kõigepealt potentsiaalsetele sihtriikidele otsa mitmesuguste näitajate alusel. Soojast sõnast ei pruugi piisata, kui soovime esitleda oma ettevõtluskeskkonna tugevust. Praegusel ajal maksavad numbrid, ja seda sõna otseses mõttes. Ärimaailmas on ammu käibetõeks saanud fraas: jumalat me usume, kõik teised tulgu andmetega.3

    1 Alates juba esimesest „Teadmistepõhise Eesti“ arengukavast, mis algas 2002. aastal.

    2 The 2019 edition of the EU Industrial R&D Investment Scoreboard. European Commission. 18. XII 2019.

    3 In god we trust, all else bring data – seda ütlust omistatakse tihti Ameerika statistikule ja insenerile William Edwards Demingile.

  • Lotmani kultuurisemiootika ja mälu-uuringud

    MERIT RICKBERG

    „Kultuur, mälu ja ajalugu: esseid kultuurisemiootikast“ teeb inglise keeles esimest korda kättesaadavaks valiku Lotmani hilisema perioodi töid eesmärgiga asetada need dialoogi mälu-uuringute ja kultuuriajalooga. Kogumiku 14 artiklit on ilmunud ajavahemikus 1979–1995 ning jaotatud kolme teemaplokki: kultuur, mälu ja ajalugu. Eesti lugejaskonnale on suurem osa neist tekstidest tuttav kogumikest „Semiosfäärist“, „Hirm ja segadus“ jm. Uue rõhuasetusega ja saadetuna Marek Tamme teoreetilist raami pakkuvast sissejuhatusest ning Mihhail Lotmani teaduskonteksti avavast järelsõnast pakub kogumik lugemiselamust ka neile, kes on Lotmani tekstidega tuttavad.

    Kultuurimälu uurija Ann Rigney: „See raamat kirjutab ümber mälu-uuringute ajaloo ning saab asendamatuks lugemiseks kõigile teadlastele, keda huvitab mälu roll kultuuris.“1 Artiklikogumiku koostaja Marek Tamm on ka varem tähelepanu juhtinud, et Lotmani nimi on kultuurimälu teooria arenguloost seni ebaõiglaselt välja jäänud. Tamme sõnul on Jan ja Aleida Assmann kinnitanud, et lähtuvad oma kanoonilistes kultuurimälu käsitlustes Juri Lotmani ja teiste Tartu-Moskva koolkonna uurijate töödest, paraku pole hilisemad uurijad seda osundust üles korjanud ning seetõttu on Tartu-Moskva semiootikute osa mälu-uuringute „distsiplinaarses mälus“ suuresti unustatud.2 Tõenäoliselt ongi senises kahe silma vahele jäämises süüdi tõlgete puudumine.

    Ometi ei näe Tamm kogumiku peamise eesmärgina Juri Lotmani nime kinnistamist kultuurimälu teooria historiograafilistesse ülevaadetesse: „Lotmani kultuuri semiootiline mudel, mis toob esile mäluprotsesside ja ajalooliste (enese)tõlgenduste tähtsust, ei ole kaotanud oma teoreetilist potentsiaali ja peab saama integreeritud kaasaegsetesse debattidesse kultuuriajaloo ja kultuurimälu uuringutes.“ Võttes arvesse, kui laiaulatuslikku kajastust on mäluküsimused humanitaarteadustes viimastel kümnenditel leidnud ning kui paljudest aspektidest on kollektiivset mälu uuritud, on kahtlemata tegu ambitsioonika eesmärgiga.

    Lotmani kultuurimälu toimimise käsitlus tundub igati tänapäevane, nüüdseks on ju ka tema paljud ideed laialdaselt omaks võetud. See paneb küsima, mida uut Juri Lotman valdkonnale pakkuda saab. Ehk ei seisnegi Lotmani teooria väärtus üksikute ideede uudsuses, vaid selles, et tema semiootiline teooria võimaldab paigutada väga erinevad aspektid terviklikku süsteemi ja luua laiahaardelise mudeli, mille abil saab kultuurimälu küsimused tuua kokku ühte uurimusse.

    Kitsamas tähenduses on mälu igasuguse mõtlemisvõimelise semiootilise üksuse, sealhulgas kultuuri, üks funktsioone. Laiemas plaanis on kultuur ise vaadeldav mäluna: „Semiootika vaatevinklist kujutab kultuur endast kollektiivset intellekti ja kollektiivset mälu, st on teatud teadete (tekstide) hoidmise ja edastamise ja uute väljatöötamise indiviidiülene mehhanism.“3 Seda kahetist seost mälu ja kultuuri vahel aitab mõista Mihhail Lotmani kogumiku järelsõnas toodud paralleel üksik­indiviidi mäluga, kus ta toob välja, et inimese mälu ei ole vaadeldav eraldi inimesest endast, sest teadmine sellest, kes ta on, on lahutamatult seotud mäletamisega.

    Kultuuri ja mälu lahutamatus Lotmani töödes võimaldab esile tuua mälu rolli muude kultuuris aset leidvate protsesside puhul. Mälu mitte ainult ei talleta, vaid osaleb ka teadete edastamises ning uue informatsiooni väljatöötamises, muutudes ja teisenedes nende protsesside käigus pidevalt. Lotmani juhtis tähelepanu sellele, et mälu töö kirjeldamine „informatsiooni säilitamisena“ on eksitav, sest „mälu ei tule endale ette kujutada kui mingit ladu, kuhu on paigutatud oma olemuselt muutumatud ja alati samatähenduslikud teated. [—] Mälu ei ole informatsiooni hoidla, vaid selle regenereerimismehhanism.“4

    Kultuurimälu keskne ühik on tekst kui mälu vahendaja. Kuid nii nagu kultuurimälu puhul tervikuna, on ka üksikteksti puhul Lotmani tähelepanu pööratud mitte niivõrd selle informatsiooni talletusvõimele, vaid teksti mälu dünaamilisusele. Teksti mälu ajas muutub – paljud seosed ja tähendused, mis olid teksti autori kaasaegsetele ilmselged, võivad aja jooksul ununeda, teisalt aga rikastab iga uus põlvkond teksti mälu uute koodide ning tõlgenduste lisamisega. Kultuuritekstide kordused ja ümberjutustamine tagavad kultuurimälu sidususe ja järjepidevuse.

    Kui kultuuri keelte paljusus tagab mäluruumi sisemise mitmekesisuse, siis seda mitmekesisust tasakaalustavaks jõuks on kultuuri liikumine ühtsuse ja sisemise korrastatuse poole. Kultuuri enesekirjeldusprotsesside tulemusel loob kultuur enesemudelid. Nende üks funktsioone on määratleda, mida peab kultuuris mäletama ja mis tuleb unustada. Lotmani näited on küll enamasti keskendatud kunstitekstidele, kuid tema pakutav raamistik võimaldab esitada ka mälupoliitika küsimusi, uurida nii mäletamise ja unustamise institutsionaalseid vahendeid kui ka mälu kasutamist kollektiivse identiteedi kujundamisel.

    Lotman ütleb, et kõik see, mis tuleb unustada või mida ei peeta meelespidamise vääriliseks „heidetakse kollektiivi mälust välja ja justkui lakkab olemast“. Kuid kui vahetub aeg, ja mäletamise–unustamise paradigma võib see, mis oli kuulutatud tõeliselt eksisteerivaks, osutuda justkui mitte­eksisteerivaks ja unustusse määratuks, mitteeksisteeriv aga saada olevaks ja tähenduslikuks.“ Kultuurimälus on küll ka selliseid aspekte, mis kord unustusse vajununa harva enam uuesti meelde tuletatakse. Selline saatus saab enamasti osaks näiteks teostumata jäänud ajaloosündmustele. Lotmanile on aga selline minevikutaju, mis kustutab ajalooprotsessist ennustamatuse ning võimaluste paljususe, problemaatiline, sest loob ettekujutuse, et sündmused kulgevad mööda etteantud rada.

    Lotmani sõnul võimendab retrospektiivne pilguheit minevikku determineeritust, kustutades sealjuures ebamäärasust. Selle tagajärjeks on, et „ajalooprotsess minetab oma määramatuse, s.o lakkab olemast informatiivne, Lotman kutsub üles teistsugusele ajalookäsitlusele, kus „realiseerunud teed paistavad siis ümbritsetuna realiseerimata võimaluste kimpudest.“5 Realiseerumata jäänud ajalooradade uurimine aitab selgemini näha, et seosed on ajaloos sageli keerukamad kui retrospektiivsest vaatepunktist jutustatud lugu esitada püüab. Seega on semiootilise ajalooteooria vaatepunktist ka teostumata võimalused informatiivsed ning väärivad mäletamist.

    Tekstide ringluses on palju juhuslikku ja ennustamatut, samal ajal ka indiviidi valikutest, tegudest ja tahtest sõltuvat. Seega ei pea perifeeriasse unustatud tekstide aktualiseerimisele alati eelnema plahvatuslik paradigmapööre, piisab ka viisakast koputusest. Jään lootma, et mälu-uuringud teevad Lotmani kultuurisemiootikale ukse lahti.

    1 https://www.palgrave.com/gp/book/9783030147099#reviews

    2 Marek Tamm, Juri Lotman ja kultuurimälu teooria. – Akadeemia 2013, nr 10.

    3 Juri Lotman, Mälu kulturoloogilises valguses. – Akadeemia 2013, nr 10.

    4 Juri Lotman, Kultuurimälu. Tlk Silvi Salupere. – Akadeemia 2013, nr 10.

    5 Juri Lotman, Jumala tahe või hasartmäng? Seaduspärane ja juhuslik ajalooprotsessis. Hirm ja segadus. Varrak 2007.

  • Linna ehitamine kui protsess

    MARTTI PREEM

    Inimese elu on pidevas muutumises, samuti ka linnaehitus kui protsess, kusjuures iga uus otsus tugineb paratamatult juba ehitatule ja planeeritule. Harmoonilise järjepidevuse peaksid meie linnaehituses tagama üldplaneeringud ja detailplaneeringud, mille puhul peaks lähtuma kujunenud ruumilise keskkonna igakülgsest analüüsist, vaatlema keskkonda terviklikult ning hindama selle vastavust ühiskonna vajadustele ja ootustele. Lisaks analüüsile ja olukorra hinnangule peab aga planeeringu koostajal olema ka ettekujutus tulemusest. Kuna planeerimisprotsess on avalik, siis põrkuvad sageli üsna erinevad arusaamad õigest ja valest, ilusast ja inetust, vajalikust ja mittevajalikust. Väga tihti, tulenevalt meie planeerimisseadusest, taandub tulemus planeerimisprotsessis nn ühiskondliku kokkuleppega saavutatu fikseerimisele. Planeeringut käsitletakse kui valmis dokumenti, mis dikteerib mingi aja jooksul ehitustegevuse. Visiooni loomine ja täideviimine planeeringuga toimib ehk hästi ideaalolukorras, aga tegelikkus on märksa kohmakam ja allutatud pigem bürokraatlike reeglite täitmisele kui visioonide realiseerimisele.

    Linnaehituse loogika

    Väga tihti pole (üld)planeeringutest nende suure üldistusastme tõttu abi ja ehitamisotsus tuleb langetada üksikobjekti kaupa, eriti juba väljakujunenud keskkonnas, kus osa linnaehituslikke lahendusi on ehk juba sada aastat vanad ning määranud keskkonna kujunemise kuni tänapäevani välja. Ilmekas näide on tänavate ehitusjooned, mis seavad paika selle, kus asub tänava hoonestus ja kuidas on tänav majadega ääristatud.

    Näiteks Tallinna Roosikrantsi tänava ehitusjooned määrati ära juba XX sajandi algul Jacques Rosenbaumi uhke juugendelamuga ja sellest lähtus 1930. aastatel ka Robert Natus nii Roosikrantsi ja Pärnu maantee nurgahoone kui ka Vabaduse väljaku äärse hoone projekteerimisel. 1990. aastatel jätkati sellelt joonelt ka uusehitistega ja nn Šveitsi maja (Roosikrantsi 11) lõpeb krundi piiril tulemüüriga, samuti linnavalitsuse maja. See tähendab, et mõlemad ootavad uut ühendavat hoonemahtu, mis lahendaks ka täielikult linnavalitsuse ruumivajaduse. Linnavalitsuse hoone külje all on aga XIX sajandi historitsistlik puithoone, mis oli kõigis linnaehituskavades määratud lammutamisele. 1990. aastate algul võeti see aga samas majas elanud arhitektuuriloolase initsiatiivil ehitismälestisena kaitse alla ja eirati sellega igasugust linnaehituse loogikat.

    Kõrghoone Ülejõel

    Hiljuti Sirbis ilmunud artiklis „Ka sina, Tartu?!“* analüüsib Merle Karro-Kalberg linnaruumi kujunemist Tartus turusilla otsas ja nendib, et kehva detailplaneeringu tõttu ei saa head keskkonda ehitada, eriti juhul, kui teha seda 2006. aasta detailplaneeringu järgi. Koostati see ju eelmise buumiaja innustusel, kui iga maja tootis tegijaile mitmekordset kasumit ning tervikliku keskkonna peale ei mõeldud. Selle hinnanguga võib üldjoontes nõustuda. Seejuures ei saa päris üheselt üldistada, et varasemad planeeringud on koostatud vaid maaomanike kasumit silmas pidades ja nende alusel ei saagi kvaliteetset linnaruumi ehitada. Teoreetiliselt on detailplaneeringu aluseks üldplaneering (või teemaplaneering), mis peaks olema koostatud just nimelt linna kui tervikut silmas pidades, mitte maaomanike huvidest lähtuvalt. Kuidas siis seal silla otsa juures on nüüd selline õnnetu olukord? Kuidas jõudis kõrghoone Ülejõele?

    Emajõe äärde Supilinna ehitatava tiheda kvartaliga hävitatakse haljasala, mis puhverdas kevadise üleujutusvee ja kus pesitses palju põõsa- ja veelinde ning niisket keskkonda eelistvaid asukaid. Kraavinõlvad olid enne ehitust põõsastega ääristatud ja loodusliku ilmega, seal kasvasid veelembesed taimed.

    Tartu viimane nõukogudeaegne üldplaneering on pärit aastast 1975 ja see näeb ette suures ulatuses lammutada nn kõdupiirkonnad (Supilinn, Karlova, osalt ka Tammelinn ja Ülejõe), asendada need paneelelamutega ja teha uute liikluskoridoride läbimurded. Tartu Riikliku Ülikooli Tartu linnalabori 1986. aasta analüüs näitas, et sellises mahus on üldplaneeringu kavatsused ebareaalsed ega vasta ka selleks ajaks arhitektuuriringkonnas sõnastatud kohaspetsiifilise linnaruumi kujundamise põhimõtetele ja tegelikule liiklusvajadusele. Sellest lähtuvalt telliski linn liiklusmodelleeringu ja selle alusel uue liiklusskeemi (1988) riiklikult projekteerimisinstituudilt Eesti Projekt. See saanuks aluseks uuele üldplaneeringule. Samast analüüsist tõukuvalt koostati aastatel 1988–1989 üldplaneeringu lähteülesande koostamiseks ka Supilinna linnaehitusliku planeerimise lähtealuste ettepanek, mis põhines arhitektuuri- ja miljööväärtuste ning loodusväärtuste hindamisel. Töö koostasid toonane linnaökoloog Mart Külvik, linna arhitektuurimälestiste kaitse inspektor Enriko Talvistu ja Riikliku Uurimise ja Projekteerimise Instituudi Eesti Ehitusmälestised vanem­arhitekt Martti Preem.

    Eesti iseseisvuse taastamise järel lähtuti osaliselt vanast generaalplaanist. Selles tehti aga eelnevalt viidatud tööde alusel muudatusi, samuti võeti arvesse jooksvatest aruteludest tulenenud otsustusi. Pärast planeerimisseaduse vastuvõtmist alustati 1997. aastal „Tartu üldplaneeringu 2012“ koostamist, see kehtestati aastal 1999.

    Üldplaneeringus määratleti Tartu linna keskuse ala, arvestati ka linnalabori aruannetes fikseerituga ning Tartu linna elanike arvuga Gildi tänavast Soola tänavani ja Emajõest Riia mäeni. Kuigi selleks ajaks oli juba ehitatud bussijaama ala arhitektuurivõistluse tulemusena Tasku ärikeskuse kõrghoone (Plasku, Kalle Rõõmuse arhitektuuribüroo, 1998), ei peetud vajalikuks, eriti arvestades Tartu suurust (väiksust!), keskuse muudele aladele uusi kõrghooneid ehk lisaaktsente kavandada.

    1990. aastatel oli nn turusilla otsa tarvis koostatud mitmeid projekte: viiekorruseline hotell (Uku Põllumaa), seejärel mõni korrus kõrgem spaahotell, mille realiseerimiseni ei jõutud.

    2003. aastal alustati Tartu uue üldplaneeringu koostamist, see kehtestati aastal 2005. Sel ajal sooviti aga ikkagi kõrghooneid ehitada, mistõttu joonestas üldplaneeringu koostaja (arhitektuuribüroo Siim & Põllumaa) Tartu profiili risti Emajõega ja arvestas kõrghoonete koha määramisel kaugvaadetega. Selle tulemusena lisandus turusilla otsa Paju tänavale 15korruseline segahoonestusala. Täpsemad nõuded jäeti määrata detailplaneeringu lähteülesandega, mis peaks ju arvestama peale arendaja soovide linna nõuetega. 2006. aastal ei järgitud enam detailplaneeringu algatamisel näiteks spaahotelli kava ega nõutud selgesõnaliselt ka rannahoone funktsiooni. Detailplaneering jäeti sisuliselt täiesti vabaks. Miks ei olnud siis linn – planeerimisosakond ja linnaarhitekt – nii olulise koha hoonestamisel piisavalt nõudlik, et lähteülesandesse vastav visioon sisse viia? See näitab, et formaalselt planeerimisseadusega määratud protseduuride läbimine ei taga veel head linnaruumi. Selleks on vaja ka selget ettekujutust ja selle väljaehitamise eest tuleb ka kindlalt seista.

    Supi- ja kesklinn

    Ka Supilinna planeerimisotsuste muutumises tekitab paljugi segadust. Nagu eespool osutatud, oli juba 1980. aastate lõpuks aru saadud Supilinna miljööväärtuslikust arengupotentsiaalist ja kõdulinnaosa mentaliteet hakkas kaduma. 1997. aastal algatati Supilinna üldplaneering (koostaja Siim & Põllumaa), mis kehtestati aastal 2001. Selles oli arvestatud suuresti 1988. aastal välja töötatud lähtealustega: lisatava või asendatava hoone ümbrusega sobiva mahu nõue, hoonestustiheduse järgimine, kolmekorruselised korruselamud, kusjuures kolmas korrus pidi olema ärklikorrus. Ette nähti uushoonestuse võimalused kvartalite tihendamisega ja selleks ka mõni suurt kvartalit tükeldav uus tänav. Kompaktsem uushoonestus väikeste korterelamutega kavandati aga Emajõe tänava pikendusena tühjale muruplatsile Kartuli tänavast Marja tänavani, kusjuures hoonete Emajõe-poolne ehitusjoon määrati ligilähedaselt olemasolevate hoonete tagakülje joonele, s.o ligi 30 meetrit jõest.

    Herne tänav 45 Tartu Supilinnas. Põlenud ja lammutatud hoone asemele ehitati uus hoone, mille sokkel on 50 sentimeetri võrra kõrgem. Muidugi tõusis siis ka hoone harja kõrgus sama palju. Hoone valmimise järel aga nõuti, et hoone kõrgus peab jääma detailplaneeringuga sätestatud piiresse. Katusekorrus lammutatigi ja hoone tehti madalamaks, mistõttu katusekorrusele normaalkõrgusega eluruume enam kavandada ei saa.

    Marja tänavast Meloni tänavani pidi ehitatama lasteaed või kool, kusjuures ehitusala määrati Emajõeni vaid poole ala ulatuses. Edasi, kuni tiigini oli plaanis säilitada looduslik haljastus, kus on palju pesitsusvõimalusi lindudele, aga ka fauna väiksematele esindajatele. See lahendus kanti üle ka 2003. aastal algatatud uude Tartu üldplaneeringusse, mis kehtestati aastal 2007.

    Samal ajal hakkas aga Supilinna selts, mille esimees oli toona Mart Hiob, survet avaldama, et säilitataks suur tühi ala Kartuli tänava otsas seltsi kiige- ja lõkkeplatsiks, nihutataks lasteaed Marja ja Meloni tänava sihtidega määratud alale ning korterelamutega hoonestatav ala Meloni tänavast kuni tiigini, s.t tiheda haljastuse peale. Selts esitas ettepanekuid linnavalitsusele ja seltsi liikmed avaldasid Tartu Postimehes mitmeid artikleid.

    Samale alale pakkus lahenduse ka 2001. aastal üle-euroopalisse planeerimisvõistluste sarja kuuluva Europani võistluse võidutöö. Sellega pakuti välja Oa ja Kartuli tänava ning jõekalda vahelisele alale paarikümne eramaja püstitamine ning ka silla ehitamine üle jõe.

    Mart Hiob koostas käsitletavale alale detailplaneeringu, mis ka 2004. aastal teemaplaneeringut muutvana kehtestati. 2007. aastal algatati Supilinna uus teemaplaneering, mis kehtestati 2014. Seal oli esialgse teemaplaneeringu põhimõtteid ja lahendusi muudetud. Uus teemaplaneering kanti üle 2017. aastal kehtestatud üldplaneeringusse „Tartu 2030+“. Loodusliku haljastuse likvideerimise kõrval nihutati hoonestusala ka jõest ainult 20 meetri kaugusele, s.t jõeäärsest promenaadist 10 meetri kaugusele. Supilinna ebatüüpilise tihedusega planeeritud hooned on praegu juba jõudsalt kerkimas.

    Võib märgata, et 2004. aastast hakati ka üksikkruntide detailplaneeringutes ja hoonete projektides piinlikult täpselt nõudma lammutatud hoone asendamise korral algse soklikõrguse ja harjakõrguse järgimist, kuigi aastate jooksul tõusnud tänavatasandi tõttu jäi põrand tihti maapinnaga tasa või isegi sellest madalamale ja katusekorrusele ei mahtunud normaalkõrgusega ruumid. Siinkohal tuleb osutada, et juba XIX sajandi lõpust ehitati kõrge sokli ja ka keldriga hooneid ning kontrast vanade normaalse soklikõrgusega ja praeguste tänavast madalamale vajutatud hoonete vahel torkab eriti silma Herne tänaval. Uued planeeringud on enamasti koostanud Artes Terrae.

    Tartu kesklinna (vanalinna) ehituslikuks aluseks on kuni viimase ajani olnud Tartu linnaplaneerimise osakonnas 1995. aastal koostatud „Tartu vanalinna regeneerimisprojekti ja kesklinna osaüldplaneeringu korrektuur“, mis tunnistati kehtetuks 2017. aastal seoses „Tartu 2030+“ üldplaneeringu kehtestamisega.

    1995. aasta planeeringu kohaselt on välja ehitatud Ülikooli tänava äärne hoonestus, sealhulgas Lydia hotell, kaubamaja, Ülikooli, Küüni, Vallikraavi ja Vanemuise tänava vaheline kvartal, Jakobi ja Baeri tänava nurgahoone, Laia ja Vabaduse puiestee nurgahoone, tõsi, küll väiksemas ja mitte nii dünaamilises mahus, ja viimasena hoone Küütri ja Rüütli tänava nurgal (nn Karu platsil). Planeeringuga nähti ette taastada Kauba tänav (Vallikraavi tänava pikendus Vabaduse puiesteeni) ja selle ning Poe tänava vahele sõjas hävinud kaubahalli omaga sarnase sammastikuga ümbritsetud hoonemaht. Vabaduse puiestee kunagise vallikraavi asukohal olnud lihaturu platsile kavandati aga haljastusega liigendatud parkla, mis on praeguseni ka sellisena kasutusel. 2010. aastal algatati Tartu kesklinna üldplaneering, mis kehtestati 2016. aastal ja lülitati „Tartu 2030+“ üldplaneeringusse. Sellega nähti ette mitmekorruseline parkimishoone eelviidatud parkla asemele ja Vabaduse puiestee äärde parki kavandatakse kesklinna kultuurikeskust, mis lõikab pargi ära nii Vabaduse puiesteest kui ka jõevaatest, rääkimata sellest, et üldplaneeringus on hoone maht joonistatud Vabaduse puiestee allee kohale. Varasema planeeringukontseptsiooni muutmine nendes paikades pole põhjendatud. Saabunud majandusseisak loodetavasti kärbib selliseid ambitsioone.

    Kaasamine

    Planeerimisseadusega on sätestatud avalikustamise ja kaasamise nõue. Üldplaneeringu koostamise korral võib siiski täheldada, et kuigi kõik protseduurid läbitakse, ei saa tavakodanikud planeeringu plaanil kajastatust täpselt aru, eriti selle mõjust ja hoonete mahtudega määratavast linnaruumi ilmest. See eeldabki vastavat erialaõpet, ruumilist ettekujutust. Seega on eriti oluline, et planeeringute selgitamisel ja põhjendamisel pühendaksid linnaametnikud (planeerimisosakond, linnaarhitekt jt) just tekkiva linnaruumi ja linna funktsioneerimise kirjeldamisele senisest rohkem sisulist tähelepanu ja aega. Planeerimisprotsessis avalikustamise käigus saadud tagasisidet käsitletakse liiga tihti segava faktorina ja rakendatakse kõik oma oskused eelkõige ettepanekute tagasilükkamise huvides. Survegrupi nõudeid, eriti kui selle taga on end erialaliselt positsioneerinud autoriteet, rakendatakse kriitikavabalt.

    Avalikkuses on jäänud tihti mulje, et maaomanike ja arendajate soovid on määrava tähtsusega planeeringu lahenduste väljatöötamisel ja et sinna on peidetud ka korruptiivne võimalus. Planeerimisprotseduurid peaksid selle välistama, kui nii planeerijad kui ka omavalitsuse vastavad teenistused lähtuksid vaid professionaalsetest oskustest ja, eriti ajaloolises keskkonnas, ka kujunenud väärtushinnanguist.

    * Merle Karro-Kalberg, Ka sina, Tartu!? – Sirp 17. IV 2020.

  • Kui suure eine sina tellid?

    KRISTJAN PULK, MAAJA VADI

    Elame ajal, mil võime otsustada või peame valima, kui palju toitu tarbida. Kui suhtuda ratsionaalselt ehk mõistuspäraselt, usume, et just nii palju, kui keha vajab. Siiski osutab palju märke sellele, et söödud toidukogused on suuremad, kui tegelikult vajame. Miks ometi?

    Üks selgitus on ekslikud hindamismustrid. Tajumehhanismid, täpsemalt liigitamine, mõjutavad eine tunnustele – kilokalorsus ja tervislikkus – antavaid hinnanguid. Üldistatult võib öelda, et inimesed ei olegi ratsionaalsed isikud (rational agent), vaid ennustatavad on nende irratsionaalsed otsused. See tähendab, et võib ette öelda, millal ja miks inimene tõenäoliselt ei vali einet tunnetatud toiduvajaduse järgi, sest mõni muu asjaolu mõjutab teda rohkem. Keskkonnast tulenevate asjaolude mõistmine aitab paremini selgitada, kui suure eine ja miks just sellise oleme tellinud.

    Ankurdamine, vaikesätted ja modelleerimine

    Kujuta ette, et oled nelja tuttavaga lõuna­lauas. Sa ei ole väga näljane, kuid näed, kuidas teised kiiresti valivad. Tõenäoliselt leiad endalegi menüüst midagi meelepärast. Mille järgi oma valiku langetad, kas toidu koguse ja maitse-eelistuste järgi? Uuringutest on selgunud, et mõjutada võivad hoopis lauakaaslased, meeleolu, ühiskonna normid ja ka kella­aeg.

    Kui inimene otsustab tarbitava toidu koguse üle, siis seaduspäraselt mõjutavad tema otsust ekslikud hindamismustrid ehk kognitiivsed nihked. Neid võib leida hulgaliselt. Kognitiivse nihke puhul on tegemist süstemaatilise kõrvalekaldega ratsionaalsest olukorra käsitlusest – inimkäitumise mustrid sõltuvad suuresti subjektiivsest situatsiooni tajumisest.1

    Üheks kognitiivseks nihkeks on ankurdamine, mis osutab asjaolule, et keskkonnas mõjutavad käitumist näiliselt suvalised, seoseta asjaolud.1 Ankurdamine võib olla seotud näiteks seinal rippuvate maalide või plakatitega, meie vaatleme lähemalt numbrilisi ankruid. Näiteks on kirjeldatud ankurdamise efekti katset, kus osalistel paluti hinnata Aafrika riikide osakaalu ÜROs ja ankurdamise efekt tekitati loosirattast juhuslikult saadud arvuga. Osa inimesi nägi arvu 10, teised aga näiteks 65. Need, kes nägid kümmet, pakkusid osakaaluks keskmiselt 25%, kuutkümmend viit nähes pakuti keskmiselt aga 45% – suvaline arv mõjutas pakkumist väga tugevalt. Analoogseid näiteid võib tuua õuntega tehtud uuringust. Silt „12 euro eest 12 õuna“ paneb rohkem ostma kui silt „4 euro eest 4 õuna“, nagu ka piirang „50 õuna inimese kohta“ võrrelduna piiranguga „10 õuna inimese kohta“.2 Kui toit on juba kodus, siis on seda lihtsam ka tarbida.

    Teisena saab välja tuua vaikesätte (status quo) säilitamise ehk kognitiivse nihke, mis suunab valima seda, mis on juba olemas või on see eelnevalt otsustatud ja korraldatud.3 Seda nihet iseloomustab näide, et keegi kontoritöötajatest ei pruugi ümber seadistada kohviautomaadi vaikeseadena määratud suhkru ja kofeiini annust, ehkki individuaalsed eelistused on erinevad. Püsiseadest võib aga ajapikku koguneda märgatav kilokalorite kogus, mille olemasolu ja allikat ei teadvustata.

    Kolmas mõjur on tühi kõht, mis mõjutab toidu tarbimiskoguseid väga tugevalt. Nälg on hästi tajutav seisund, mida paraku tarbimiskoguste valiku juures tihtipeale ületähtsustatakse.4 Nälgimise ja näljatunde uuringud avavad mõned tahud sellest, kuidas ümbritsevad inimesed teiste valikuid mõjutavad.

    Kui tulla tagasi restoraninäite juurde, siis on kaunis tõenäoline, et ka näljane inimene soostub vähem toitu tellima siis, kui tema laudkond tellib vähese koguse.5 Ka vastupidine on teadusuuringuga tõestatud: täis kõhuga inimene on valmis sööma rohkem siis, kui teda ümbritsevad kaaslased söövad suure isuga.6 Sellist mõju tarbitava toidu kogusele nimetatakse modelleerimiseks, mis tähendab, et teiste norme võetakse üle ja kergesti omaks ning tihti tehakse seda endale märkamatult. On näidatud, et ka emotsionaalsel seisundil on tellitava koguse juures oma osa: stressiseisundis süüakse rohkem, õnnetunnet kogedes aga vähem.7

    Kilokalorid ja krõpsud

    Einet ja toitu hinnatakse tervislikkusest ja energiast ehk kilokalorsusest lähtuvalt. Kilokalorite arvestamisel võetakse aluseks, et kulutamata energia talletub kehas rasvana. 1824. aastast on see kõige levinum toidu tervislikkuse hindamise viis.8 Mudel „kilokalorid sisse – kilokalorid välja“ domineerib tänu selle lihtsusele, kuna energia liigne talletamine tekitab ülekaalu. Siiski on viimasel ajal pakutud ka muid hindamisaluseid. Valdavalt võtavad need mingil viisil arvesse hormoonitaseme muutumist: süüa tuleb teatud kellaajal ja vältima peab suhkrut sisaldavaid toiduaineid. Vastukaaluks leiab teine koolkond suhkrud igati tervislikud olevat, kuid hoiduda tuleb hoopis rasvade tarbimisest. Ehkki kilokaloripõhise käsitlusega ei kirjeldata täielikult, miks ja kuidas kehakaal muutub, on see tänini parim ülekaalu prognoosimise ning toidu tervislikkuse hindamise viis.

    Populaarseks uurimisobjektiks on kujunenud kartulikrõpsud. Nende kilokalorsusele antud hinnang on orgaanilisel pakenditähisel väiksem, hoolimata sellest et orgaanilisus kilokalorite kogust ei vähenda. Teises uuringus on leitud, et mitmesse väiksemasse pakendisse pandud krõpse söödi palju vähem kui ühest suurest pakendist võetuna.9 Ilmselt paneb uue paki avamine inimese mõtlema, kas ta ikka tahab veel süüa, kuid suur pakk survestab seda tühjendama. Samuti on leitud, et tavapärase eine mahtu kahekordistades paistab see tarbijale vaid 50%-lise mahu kasvuna.

    Pildil on kujutatud esimeses katses kasutatud foto ning igaüks võib arvata, kui suure kilokalorsusega see eine on. Taldrikul on 746 kilokalori mahus toitu, kuigi võib tunduda, et kaloreid on vähem.
    Kolmandast katsest selgus, et jook mõjutab märkimisväärselt eine tajumist. Näiteks klaasi vee lisamine einele suurendab arvamust selle tervislikkusest.
    Huvitav asjaolu ilmnes eine meeldivuse osas. Kuigi õllega eine hinnati väga ebatervislikuks, osutus see ometi paljude, eriti meesüliõpilaste, lemmikuks.

    I katse: kategoriseerimine

    Koostöös Kopenhaageni majandusülikooliga tehtud katsete seerias uurisime, kas ja kuidas mõjutavad ebaratsionaalsed käitumis-ja mõttemustrid toidukoguste tajumist.10 Inimeste kognitiivse nihke mõõtmiseks koostati uuringuks eri faktoritega pildid: eine koos klaasi veega, limonaadi või õllega, kartulite või salatiga. Piisava valimi korral on võimalik faktorite tõttu tehtud hinnangutest välja arvutada nihke suurus. Kokku osales katsetes 272 inimest Eestist ja Taanist. Järgnevalt kolme katse tulemustest.

    Esimeses katses jaotusid Taani tudengid kolme juhuslikku gruppi. Ühed nägid pilti, millel oli kujutatud kananagitsaid, teised aga pilte, kus taldrikul olid ka lisandid – teisel grupil värske salat ja kolmandal friikartulid. Igale grupile näidatud pildil andsid toiduained taldrikul kokku võrdse arvu kilokaloreid.

    Katsealustel paluti hinnata pildil nähtud portsjoni energiasisaldust. Katsest selgus, et eine energiasisaldusele antavat hinnangut mõjutab mõne komponendi lisamine või eemaldamine. See on loogiline tulemus, sest rohkem toitu annab tavaliselt rohkem energiat. Kui einele lisada samaväärse energiamahuga friikartuleid või värsket salatit, siis friikartulite lisandumist tajutakse kaks korda suurema kilokalorsuse kasvuna kui värske salati puhul.

    Katse tõi välja, et eine näib meile mõne toidu puhul kas tervislikum või ebatervislikum. Seda asjaolu arvesse võttes võib öelda, et toitude ja toiduainete liigitamine ehk kategoriseerimine on eine hindamise meetod. Inimestel on välja kujunenud arvamus selle kohta, milline on tarbitava toidu või toiduaine mõju ning see omakorda mõjutab eine kui terviku tajumist. Kui peame eine juures midagi tervislikuks, siis kaldume subjektiivselt kogu einet tervislikumaks pidama. Üks osa einest aitab kaasa, et loome terviku illusiooni ja laiendame selle kogu einele.

    II katse: enesehinnangu mõju

    Paljudele on tervislik toit hea enesetunde küsimus. Kuid esineb ka tõsiseid tervisehädasid, mille puhul toidu koostise, kalorsuse ja tervislikkuse hindamine on möödapääsmatu. Teises katses uuriti, kas diabeetikute hinnangud on ratsionaalsemad või juhindutakse samuti illusioonidest. Selleks osalesid eespool kirjeldatud katses Eesti diabeedihaiged.

    Pisut ootamatult selgus, et diabeedihaiged ei hinda toidu kilokalorsust paremini kui juhuslikult vastama valitud üliõpilased. Pigem vastupidi, diabeetikud rakendasid isegi rohkem liigitamist/kategoriseerimist. See tuli esile mitme toiduaine osas, eelkõige friikartulite puhul. 20% katses osalejatest keeldus hindamast, kuna ei tarbi friikartuleid. Salat tundus osalejatele aga veelgi tervislikum kui üliõpilastele – salatiga einel arvati olevat kolmandiku võrra vähem kilokaloreid, kui seal tegelikult oli. Tulemuses üllatab see, et diabeetikute elu sõltub rangete toitumisnõuete järgmisest, kuid katsealused ilmutasid samasuguseid kognitiivseid nihkeid nagu üliõpilasedki.

    Välja saab tuua veel ühe huvitava nähtuse, mis iseloomustab, kuidas toidu hindaja enesekohane arvamus sekkub tajuprotsessi. Kui kahes eelnenud katses osalejad pidasid oma teadmisi toidu hindamisest kas väga heaks või väga viletsaks, s.t mõlemal juhul äärmuslikuks, siis nende hinnangud einele olidki palju ebatäpsemad kui oma kogemusi-teadmisi keskmiseks pidavatel vastajatel. Võib-olla kujundab liiga suur või liiga väike enesekindlus tervikpilti rohkem kui mõistuslikud mehhanismid. Siit võib saada vihjeid mõistmaks enesehinnangu ja toitumishäirete seoseid.

    III katse: joogi mõju

    Kolmandas katses kasutasime uusi meetodeid, mis võimaldasid määratleda, kuidas muutuvad ühe inimese hinnangud eri toiduainete kombinatsioonide korral. Kuuel pildil olid esindatud või puudusid friikartulid ning joogiks oli vastavalt kas vesi, limonaad või õlu. Kopenhaageni majandusülikooli ja Tartu ülikooli tudengid osutasid liuguriga pildi tervislikkusele ja meeldivusele. Ka selles katses oli kõikide piltide einetel võrdne arv kilokaloreid.

    Katsest selgus, et jook mõjutab märkimisväärselt eine tajumist. Näiteks klaasi vee lisamine einele suurendab arvamust selle tervislikkusest, ehkki lisatud vesi toiteväärtust ei muuda. Klaas vett mõjutas hinnangut kilokaloritele koguni 38%, samal ajal kui limonaad ja õlu näisid võrdselt ebatervislikud. Seega võib öelda, et lahjat alkoholi ning suhkruseid jooke tajutakse ühetaoliselt ebatervislikuna. Huvitav asjaolu ilmnes aga eine meeldivuse osas. Kuigi õllega eine hinnati väga ebatervislikuks, osutus see ometi paljude, eriti meesüliõpilaste, lemmikuks.

    Irratsionaalse hinnangu rolli ja kestlikkust näitab see, et isegi korduvad kogemused hinnanguid märkimisväärselt ei paranda. Toitumine on regulaarne tegevus, kuid see ei tee meid mõistuslikumaks ega vähenda eelarvamusi ja illusioone. Eespool kirjeldatud katsed tõestavad, et toiduainete kategoriseerimine kujundab toitumisotsuseid. Seega ei saa meist paremaid toitumise hindajaid söömiskogemuste kasvades, vaid oma heuristikute kontrollimisega. Kategooriad tuleks täita tegelikkusele vastava sisuga, sest me alahindame osa toidugruppide mõju eine tervislikkusele, samal ajal kui teisi ülehindame.

    Siin toodud näited ilmestavad, kuidas ekslikud mõttemustrid meie keskkonna tajumist ja otsuseid mõjutavad. Nähtuse teeb eriti keerukaks tõsiasi, et me ei ole iseennast mõjutavatest kognitiivsetest nihetest teadlikud. Teadlikkus kognitiivsest nihkest ning eelarvamuste mõjust võimaldab ära tunda nihkes olukordi. Seda teavet arvesse võttes saab korrigeerida oma hoiakut, langetada objektiivsemalt teadlikke otsuseid. Ehk järgmine kord toitu tellides mõtlete, kas soovitud kogus tuleneb vajadusest või on seda rohkem mõjutanud kolmekäigulise lõuna tellinud lauakaaslased.

    1 A. Tversky, D. Kahneman, Judgment under Uncertainty: Heuristics and Biases. – Science, 1974, 185(4157).

    2 B. Wansink, R. J. Kent, S. J. Hoch, An Anchoring and Adjustment Model of Purchase Quantity Decisions. Journal of Marketing Research, 1998.

    3 Richard H. Thaler, Cass R. Sunstein, Nudge: Improving Decisions About Health, Wealth, and Happiness. Penguin, London 2009.

    4 L. R. Vartanian, N. M. Reily, S. Spanos, L. C. McGuirk, C. P. Herman & J. Polivy, J. (2017). Hunger, taste, and normative cues in predictions about food intake. – Appetite, 2017, 116.

    https://doi.org/10.1016/j.appet.2017.05.044

    5 S. J. Goldman, C. P. Herman, J. Polivy, Is the Effect of a Social Model on Eating Attenuated by Hunger? – Appetite 1991, 17 (2).

    6 C. P. Herman, D. A. Roth, & J. Polivy, Effects of the Presence of Others on Food Intake: A Normative Interpretation. – Psychological Bulletin 2003, 129, no. 6.

    7 G. Sproesser, H. T. Schupp, & B. Renner, The Bright Side of Stress-Induced Eating: Eating More When Stressed but Less When Pleased. – Psychological Science 2014, 25(1). https://doi.org/10.1177/0956797613494849

    8 S. Howell, R. Kones, „Calories in, calories out“ and macronutrient intake: the hope, hype, and science of calories. – American Journal of Physiology Endocrinology and Metabolism 2017 313(5). https://doi.org/10.1152/ajpendo.00156.2017

    9 K. Kerameas, L. R. Vartanian, C. P. Herman & J. Polivy, The effect of portion size and unit size on food intake: Unit bias or segmentation effect? – Health Psychology 2015, 34(6). https://doi.org/10.1037/hea0000160

    10 Uuringu autorid on Kristjan Pulk ja Maaja Vadi. Uuring viidi läbi ajavahemikus jaanuarist aprillini 2019 Kopenhaagenis, Eesti diabeetikud osalesid uuringus veebruaris ning aprillis-mais 2019.

  • Vello Vinna kaotsiminek ajavoolus

    JÜRI HAIN

    Näitus „Vello Vinn. Vastupeegeldused“ Kumus 19. V – 9. VIII. Kuraator Elnara Taidre, kunstnikud Vello Vinn, Kiwa, Mihkel Kleis, Krista Mölder, Brit Pavelson, Lilli-Krõõt Repnau ja Kristina Õllek. Kujundajad Raul Kalvo ja Helen Oja, graafiline kujundaja Külli Kaats ja illustratsioonide seina kujundaja Brit Pavelson.

    Vabadus on otsimine

    Vabadus on eksimine.

         Artur Alliksaar

    Selle mõistmiseks, mis meie nüüdiskunstis sai juhtuda parimate kavatsuste elluviimise pinnal, tuleb sedapuhku alustada ajaliselt lähemast, millel puudub otsene seos Vello Vinna loominguga, kuid seda püsivamad on olnud tagajärjed tema teoste retseptsiooni faktoloogiale.

    1991. aastal toimus Belgias La Louvière’i linnas eesti nüüdisgraafika näitus, mis on teenitult kuldtähtedega jäädvustatud meie 1990. aastate kunstilukku. Tegemist oli kuraator Tamara Luugi eeskujuliku tööga nii kunstnike ja teoste valikul kui ka näitusekülastajaile üldpildi andmisel, kuna belglased üldreeglina ei teadnud ju taasiseseisvuse saavutamise lävele jõudnud riigist õieti midagi, kultuuriloolisest taustast rääkimata. Näituse silmapaistvalt hästi kujundatud ja trükitud kataloog täitis selle tühiku huviliste tarvis läbimõeldud, täpse ja konkreetse informatsiooniga, mis lõpeb 1991. aasta 3. märtsil vastu võetud otsusega teha referendum Eesti Vabariigi sõltumatuse taastamise küsimuses.1

    Kaugemale Tamara Luuk ei jõudnudki minna, sest näituse avamispäev oli 20. aprill ning kataloog tuli veel kujundada, trükkida ning eeskätt kultuuriajakirjanike-kriitikute ringis ka levitada. Tamara Luuk oli 1990. aastal abiellunud kunstikriitiku Roger-Pierre Turine’iga, kelle kogemused sealsete olude arvestamisega tulid samuti igati abiks.

    Näituse ekspositsioon pakkus välja huvitava pildi: vanim esinejaist oli Avo Keerend (1920), noorimad Maria-Kristiina Ulas ja Ly Lestberg (1965). Varalahkunud Marju Mutsu (1941–1980) oli esindatud üheteistkümne tööga aastatest 1974–1979. Eesti poolt vaadatuna oli üllatav rõhuasetus Priit Pärna estambiloomingule (13 eksponaati), millest suurem osa oli kunstniku kodumaal tundmata.

    Kuraator näitas oma arusaamist kunstnike taotlustest ja eksponeeris teoseid, mis ei olnud teostatud graafilistes tehnikates, kuid toimisid graafikana, näiteks Siim-Tanel Annuse kaheksa guašis teostatud tööd. Tamara Luuk ei piirdunud ainult kuraatoritööga, vaid kirjutas näitusest ja selle taustast eesti kunstis. Eriti paljuütlev just käesoleva kirjutise seisukohast on ajakirjas Baltica avaldatud artikkel eesti kunstist Belgias.2

    Ajakiri Baltica hakkas Horst Freitagi peatoimetamisel ilmuma Hamburgis 1988. aastal ning tõusis kohe rahvus­vaheliselt kõrgelt hinnatud, arvestatavaks sõnaks Balti riikide küsimuses. Eesti­poolne pilk võimaldab selle tõestamist, arvestades autoreid: ajakirja esimeses numbris esines Jaan Kross, samal aastal tõusid autorite hulka Lennart Meri ja Endel Nirk, järgmisel aastal Helmut Piirimäe, Indrek Jürjo, Toomas Paul, Rein Kruus, Hain Rebas ja ka Tamara Luuk. Tema väites, et eesti graafikat esitati esimest korda La Louvière’s 1991. aastal, ei kahelnud ilmselt ükski Baltica lugeja. Kuid selles Tamara Luuk eksis ning see määraski Vello Vinna esinemise unustusse.

    Nimelt toimus 1978. aasta märtsikuus La Louvière’i samades ruumides, kus 13 aastat hiljem Tamara Luugi kureeritud väljapanek (aadressil Rue des Amours 10), näitus „Peintres et Graveurs Contemporains d’Estonie Soviètique“ ehk „Nõukogude Eesti nüüdismaalikunstnikud ja -graafikud“. Pealkiri ei olnud täpne (nagu mitmed teisedki väited kataloogis), sest avades näituse nimestiku, näeme seal kõigepealt graafikat ja esimesena Vello Vinna nime. Kokku oli selles graafikaekspositsioonis kaheksateistkümne autori nelikümmend kuus teost, kusjuures on märkimisväärne, et kaheksa neist – Avo Keerend, Silvi Liiva, Marju Mutsu, Jüri Okas, Evi Tihemets, Vive Tolli, Peeter Ulas ja Marje Üksine kuulusid ka järgmise, 1991. aasta näituse eksponentide hulka.

    Vello Vinna sügavtrükisaladuste õpetaja oli graafikakoja (varem graafika eksperimentaalateljee) kauaaegne meister Voldemar Kann. Kui Voldemar Kann tegi oma esimese isikunäituse Draakoni galeriis 1994. aastal, siis õnnetlejate rivis oli loomulikult Vello Vinn. Tagaplaanil paremal Herald Eelma.

    1978. aasta näituse kataloogi kaanel on reprodutseeritud Vive Tolli „Järv linna kohal“, kuid selle all näeme väljapaneku tõelist „kujundajat“, näituse patrooni, NSV Liidu saadikut Belgias Sergei Romanovskit. Niisugusel tasemel korraldatud näituse puhul on selge, et peaosa eksponeeritud graafikast oli võetud Moskvast kunstnike liidu ostetud tõmmistest, sest need esindasid tšinovnikute arvates hästi Nõukogudemaad, kuna usaldatava institutsiooni asjatundjad olid need heaks kiitnud. Graafikat osteti tavaliselt viis tõmmist. Maali puhul oli asi teisiti, eesti maali mitte ainult ei ostetud vähe, vaid ka ostetud töid kasutati mitme­sugustel rändnäitustel ning seetõttu, et enamik maale tuli sellele näitusele otse Tallinnast, on ka maalikunstnike nimed võrreldes graafikute omadega säilitanud autentsema kuju. Näituse kõige kurioossema nimemuutuse leiame graafika osast, kust Marju Mutsust on saanud Mario Misu!

    Seega osa (ja ilmselt suurem osa) graafikuist ei teadnud üldse oma esine­misest sellel näitusel, sest ekspositsiooni graafikaosa komplekteeriti põhiliselt Moskvas ning näituse kataloogid ei jõudnud sellisel puhul kõigi eksponentideni, kuna saatkond Belgias ning välisministeerium Moskvas „neelasid“ enamiku tiraažist. Maalijate tarvis äratas selline näitus märksa rohkem tähelepanu ning nemad olid ka üldiselt hoolikamad oma esinemiste dokumenteerimisel. 1978. aasta La Louvière’i näituse puhul näeme, et kui üldse, siis graafikud on oma osavõtu hiljem registreerinud kui „näitus Belgias 1978“. Loomulikult on ka maalijate seas neid, kes üldse ei märgi sellist esinemist, kuid eeskuju andvalt on osaluse registreerinud näiteks Toomas Vint, kelle eluloo loetelus „Grupinäitused“ on kirjas „Eesti kunsti näitus. La Louvière, Belgia“.3

    Vello Vinna sattumine nimestikus esimeseks, kuigi üldreeglina on püütud esitada kunstnikke tähestikulises järjekorras, on sündinud ilmselt põhjusel, et tema teos on ekspositsioonis kõige uuem ja jõudis korraldajateni alles siis, kui ülejäänud autorid olid juba paberile pandult reastatud. Igal juhul ilmestab see kataloog ajajärku, millest me pole tahtnud palju teada, sest meenutab seda sunniviisilisust, millega püüti „juhtida“ eesti kunsti riiklikult õigetele radadele. Kuid tähelepanelikum suhtumine kehva minevikku võib olla ka praegu valgustusliku tähtsusega, näidates julgemate julgust ja kohanejate kõhklust kõigile keerulistes olukordades.

    1 Arts Graphiques Contemporains en Estonie, 1991, lk [73].

    2 Tamara Luuk, Die Kunst der Esten in Belgien. Baltica 1991, nr 3, lk 45–48.

    3 Eesti kunstnikud 2. Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus, Tallinn 2000, lk 283.

Sirp