Taas avatavas Eesti Kunstimuuseumis saab näha kolme uut näitust
Eesti Kunstimuuseumi kõik filiaalid avavad 19. mail taas uksed külastajatele, keda ootavad ees kolm uut näitust ja püsiekspositsioonid. Muuseum tervitab külalisi põneva kevad-suvise programmiga. Vastavalt riiklikele ettekirjutustele ja tervisekaalutlustele on uuendatud ka külastustingimusi.
Mikkeli muuseumis paotub vaatajatele uks legendaarse kunstikoguja Mart Lepa maailma näitusel „Isiklik sajand. Mart Lepa kunstikogu“. Näituse keskmes on huvitava erakoguga kollektsionäär Mart Lepp. Väljapanekus saab teiste seas näha teoseid Peeter Mudistilt, Jüri Arrakult, Valdur Ohakalt ja Endel Kõksilt.
Adamson-Ericu muuseumis on avatud Olev Subbi loomingu näitus „Olev Subbi. Värvidega ideaalmaailma otsingul“, mille fookuses on kunstniku kaasaja keerulisi olusid trotsiv looming ja helge tonaalsusega pildid. Traagilise elukäiguga Subbi loomingust eksponeeritakse näitusel just varasemaid teoseid.
Kumus avatakse 22. mail näitus „Ando Keskküla. Tehnodeelia ja tegelikkus“, mille kuraatoriks on kunstiteadlane Anders Härm. Ando Keskküla retrospektiivne isikunäitus hõlmab kunstniku loomingut tema kõige aktiivsemast loomeperioodist – 1960. aastate lõpust 1990. aastate lõpuni. Näitusel vaadeldakse Keskküla huvi tehnoloogia ja selle mõjude vastu inimeste tajule ja reaalsustunnetusele.
Niguliste muuseumis ootab lisaks püsiekspositsioonile ees näitus „Neitsi Maarja. Naine, ema kuninganna“, mida on pikendatud 16. augustini.
Kadrioru kunstimuuseumis on avatud mitmekülgne väliskunsti püsiekspositsioon ja ajutine väljapanek „Külaskäik. Valitud teosed Johannes Mikkeli kollektsioonist“, samuti barokklossi aed.
Järgmisse aastasse on lükatud rahvusvahelised suurnäitused „Memlingist Rubensini. Flandria kuldaeg“, „Meeletu Dymphna järele“ ning 2020. aasta hiliskevadel toimuma pidanud Kumu reiv.
Eesti Kunstimuuseumi direktori Sirje Helme sõnul pidi muuseum eriolukorra saabudes kiirelt kohanema ning kunstielamused toodi kiiresti üle veebi: „Hea meel on tõdeda, et kunstimuuseum pole kunagi olnud päriselt suletud, sest oleme suutnud kiiresti oma vaatajateni tuua nii videotuure, loenguid kui ka e-tunde õpilastele. Meiega on liitunud kümneid tuhandeid huvilisi.“ Samal ajal on suletud uste taga ette valmistatud uusi näitusi. „Uute näitustega soovime oma külastajaid rõõmustada kohe esimesel lahtioleku nädalal. Elamusrikkad kõrgetasemelised näitused ootavad ees kogu järgneva hooaja,“ kirjeldab Sirje Helme muuseumi tulevikuplaane.
Uuenenud külastustingimustega (lisandunud desinfitseerimisvahendite, sagedase ruumide puhastuse, 2+2 põhimõtte jm) ja tõhustatud meetmetega muuseumides saavad külastajad ringi liikuda ohutu distantsiga. Külastamise hea tava ja uuendustega saab tutvuda Eesti Kunstimuuseumi veebilehel. Uuenenud külastus- ja terviseohutusreeglid on ka filiaalide haridusprogrammidel.
Eesti Kunstimuuseum tõi eriolukorras osa publikuprogrammidest veebi ning lähinädalail saab seni suletud uste taga olnud näituste veebituuridele lisaks näha ka avatavate näituste kuraatorituure.
Eesti Ajaloomuuseum on külastajatele taas avatud alates 19. maist
Eesti Ajaloomuuseumil on rõõm teatada, et alates 19. maist oleme taas külastajatele avatud. Teisipäeval kell 10 teevad uksed lahti Suurgildi hoone, Teatri- ja muusikamuuseum, Maarjamäe loss, Filmimuuseum ja Maarjamäe tallihoone. Muuseumid on avatud teisipäevast pühapäevani kell 10.00 – 18.00.
Maarjamäe ajalookeskuse muuseumide näituseid saab suvehooajal külastada soodsamalt. Ühe muuseumipileti hinnas on nii Maarjamäe lossi, Filmimuuseumi kui tallihoone ekspositsioonid. Täispilet 8, sooduspilet 6 ja perepilet 16 eurot.
Maarjamäe lossipark, laste mänguväljak ja välinäitused on avatud iga päev kell 9 -19. Sissepääs tasuta.
Eesti Ajaloomuuseum alustab 21. maist Maarjamäe lossipargis toimuvate väliekskursioonidega
21. maist alustame Maarjamäe lossipargis toimuvate väliekskursioonidega.
Maarjamäe lossipargis (Pirita tee 56) toimuvad maikuus neljal korral väliekskursioonid:
• Neljapäeval, 21. mail kell 17.00 ringkäik “Monumendid ja võim. Kas on olemas õnnelikke võitjaid?” Tutvume Eesti Ajaloomuuseumi nõukogudeaegsete monumentide väliekspositsiooniga.
• Pühapäeval, 24. mail kell 14.00 “Kuidas krahvid elasid?”. Tutvume Maarjamäe lossi ja lossipargi ajalooga.
• Neljapäeval, 28. mail kell 17.00 “Kuidas krahvid elasid?”
• Pühapäeval, 31. mail kell 14.00 “Monumendid ja võim. Kas on olemas õnnelikke võitjaid?”
Ekskursiooni pikkus on 45 minutit. Grupi suurus 15 inimest.
Palume eelnevalt ekskursioonidel osalemiseks registreeruda, mida saab teha SIIN. https://www.ajaloomuuseum.ee/sundmused
Tallinna Linnamuuseumi filiaalid avavad uksed 19.-20. mail
Tallinna Linnamuuseumi filiaalid avavad uksed 19.-20. mail ning kutsuvad vaatama uusi ja püsinäitusi!
Pärast kahte kuud suletud uksi ning keskendumist tööle kogude ja veebimuuseumiga avavad Tallinna Linnamuuseumi filiaalid sel nädalal taas uksed publikule. Pikendasime vähemalt mai lõpuni ka näitusi, mille lahtiolek eriolukorra tõttu jäi napiks.
Linnamuuseum Vene 17 ja Kiek in de Köki kindlustustemuuseum on avatud alates teisipäevast, 19. maist. Fotomuuseum, Tallinna vene muuseum ja Peeter I maja alates 20. maist.
Soovime kõigile head rahvusvahelist muuseumipäeva ja ootame kohtuma muuseumides!
KIEK IN DE KÖKI KINDLUSTUSTEMUUSEUM kutsub taas ainulaadsesse kindluskompleksi, mis annab ülevaate linna kaitsmisest läbi ajaloo. Seiklushimulised saavad ronida keskaegsete kaitsetornide treppidel ja müürikäikudel, nautida linnavaateid, avastada maa-alust Tallinna salapärastes bastionikäikudes. Kuna osa ekspositsioonist on eritingimuste tõttu suletud, pääseb muuseumisse sooduspiletiga, info kodulehel. Muuseum pakub avastuslikke linnatuure väikestele gruppidele ja haaravaid seltskondlikke orienteerumismänge vanalinnas täiskasvanutele ja õpilastele.
Avatud on näitused “Dannebrog ja Eesti 1219–2019”, mis tutvustab Tallinna rajamise sündmusi ning taanlaste ristilipu saamise lugu 800 aastat tagasi. “Metapsüühiline Tallinn” tutvustab okultistide ja selgeltnägijate toimetamisi Tallinnas 1930. aastatel.
LINNAMUUSEUMIS on taasavatud näitus„Epp ja Madis Eelmaa: koos itta ja läände“. Esmaavamisega samal nädalal suletud näitust sarjast Kogu ja lugu on nüüd võimalik vaatama tulla ning peatselt ka osaleda põnevatel näitusetuuridel. Paralleelselt saab tutvuda ka Linnamuuseumi keskaegsetes keldrites portselani, keraamika ja metalli avahoidlaga ning imetleda tallinlaste kodusid ehtinud lauanõusid ja majakraami. Lisaks on avatud püsiekspositsioon ning näitused „Tallinna toomkool – Eestimaa hariduse nurgakivi“ ja „Linnusest linnaks. Taanilinna sünd 800 aastat tagasi“.
FOTOMUUSEUMIS onmai lõpuni avatudJaanus Ree isikunäitus “Ott“, kus eesti edukaim rallifotograaf avab ott tänaku peadpööritavat teekonda.
Fotomuuseumi 18. Maini uuenenud suurprojektis “Isolatsioonidialoogid” osaleb üle 120 eesti fotograafi.Isolatsioonidialoogid on inspireeritud peatselt fotomuuseumis esitletavast Alena Shminke ja Mike Rossi näitusest “Dialoogid”, milles kaks teineteisest sadu kilomeetreid eemal olevat kunstnikku alustasid omavahel fotograafilist dialoogi. See avas kahe teineteise jaoks täiesti tundmatu inimese sisemaailma, läbielamisi ja maailmatunnetust.
PEETER I MAJA kutsub jalutuskäigule Kadriorgu: grupid kuni 10 inimest on oodatud osalema muuseumiprogrammides “Vana palee saladused” siseruumides ja ajarännakule Kadrioru pargis.
LASTEMUUSEUM MIIAMILLA avas juba eelmisel nädalal oma väliala, ent terviseohutuse huvides avame siseruumid mängudeks alates 2. juunist. Seni jätkab muuseum oma tegevuste ja mängude vahendamist veebis ja kutsub läheneva lastekaitsepäeva puhul kõiki osalema põnevates aktsioonides koos Nukumuuseumi, Kiusamisvaba kooli ja Teoteatriga.
KALAMAJA MUUSEUMI välinäituse “Kalamaja kadunud killud” avame Kalamaja tänavatel alates 18. juunist.
VEEBIMUUSEUM jätkab muuseumi avamist ja tutvustamist. Eriolukorra ajal töötasid Tallinna Linnamuuseumi filiaalid selle nimel, et muuta rohkem sisu ja tegevusi kättesaadavaksmuuseumi e-kanalite kaudu. Samal ajal ei katkenud ka uute näituste ettevalmistamine, mille avame muuseumis sügishooajal plaanipäraselt. Muuseumipedagoogid valmistasid ette distantsõpet toetavaid materjale ja muuseumituure, mida saab ka edaspidi vaadata ja kasutada. Selleks oleme kõik veebimaterjalid kogunud meie veebivärava lehele.
Veebimuuseum on alati avatud!
HOIAME DISTANTSI JA TERVIST! Vastavalt terviseohutust arvestavatele ettekirjutustele oleme uuendatud muuseumis külastustingimusi. Järgida tuleb 2+2 reeglit; rühmakülastuse korral võib külastajaid olla grupis maksimaalselt kümme; käepärast on desinfitseerimisvahendid ja ruume puhastatakse sageli; nii et külastajad saavad ringi liikuda ohutu distantsiga.
Filmimuuseum kutsub kõiki uue näituse “Elu on kostüümimäng. Cosplay Eestis” virtuaalsele avamisele 18. mail kell 19.00
Muuseumisse saab näitust vaatama tulla alates 19. maist – sel päeval avanevad külastajatele lisaks Filmimuuseumile ka Suurgildi hoone, Teatri- ja muusikamuuseum, Maarjamäe loss ja tallihoone.
Näituse virtuaalne avamine toimub Ajaloomuuseumi Youtube’is. Kuraator ja cosplayer Galina Zaitseva tutvustab näitust ning viib pärast avamist läbi ka virtuaalse “Cosplay ABC” töötoa, kus ta räägib, kuidas cosplayga alustada, kust materjale hankida ning näitab erinevaid nippe ja trikke.
Cosplay on kahe inglisekeelse sõna lühend: costume (kostüüm) ja play (näitemäng). Kehastutakse oma lemmiktegelasteks filmidest, TV-sarjadest, arvutimängudest, koomiksitest, animest, mangast. Kostüümimänguri ehk cosplayer’i kohta võib öelda „mees nagu orkester“. Ta on samaaegselt õmbleja, ehitaja, keevitaja, juuksur, grimmitegija ja palju muud. Kui kostüümiga minnakse võistlema, siis muutub cosplayer ka muusikategijaks, lavakunstnikuks ja näitlejaks.
Käesoleval näitusel on esindatud erineva taustaga Eesti cosplayer’id, kes on selle hobiga juba mitu aastat tegelenud. Nad on esinenud AniMatsuril Tartus, JAFFil, MängudeÖÖ-l ja HyperTownil Tallinnas. Mõned neist on Eestit esindanud EuroCosplay võistlusel. Näitusest võtavad osa Anne Männik alias Annyu, Elisa Kipper alias SaareTiiger, Galina Zaitseva alias Vega, Jana Motovilova alias n1cemonday, Julia Dolženkova alias Effimiya, Kadri Umbleja alias Iardacil, Kai Ilves alias Kaichyuu, Katrin Pent alias Kayt Black, Lilia Tünts alias Gen, Stefani Altma alias Shep.
Cosplay kogukonnas öeldakse: „Cosplay is for everyone.“ See tähendab, et kostüümimängust võivad huvi korral osa võtta kõik.
Näitus „Elu on kostüümimäng. Cosplay Eestis“ on Filmimuuseumis avatud 1. novembrini 2020.
Kuraator: Galina Zaitseva
Kunstnik: Marion Undusk
Graafiline kujundus: Marja-Liisa Plats
Toimetaja: Hille Saluäär
Tõlge: Re:finer
Meeskond: Maria Mang, Cäroly Anton, Annely Kaldoja, Toomas Uljas, Johann Põldra
Fotograaf: Vahur Lõhmus
Projektijuht: Laura Kipper
Rahvusraamatukogu fuajeesse luuakse vana aja säutsumasin
Rahvusraamatukogu digiresident, kunstnik Timo Toots loob septembriks raamatukogu fuajeesse “vana aja säutsumasina”, mis hakkab printima Rahvusraamatukogu digitaalarhiivist Digar välja lühiartikleid eelmise sajandi päevalehtedest.
Kunstnik Timo Tootsi sõnul on Digari põhjatud perioodika kogud põnev allikas, mis annab vaate erinevate ajastute igapäeva. “Millest räägiti, mida kuulutati, mis oli tavaline. Suurtest andmehulkadest põnevate kildude leidmine saab olema väljakutse. Teose tulemuseks võiks olla eksponaat, mis annab külastajale lihtsa ligipääsu teise ajastu infovoole,” sõnas Timo Toots.
Projekt on osa Rahvusraamatukogu veetavast digikultuuri teema-aastast ja selle eesmärk on luua sild kirja- ja digikultuuri vahele. Digitaalarhiivi Digar kogudest leiab tuhandeid eelmise sajandi väljaandeid ja artikleid. Vana aja säutsumasin illustreerib, milline oleks olnud eelmise sajandi esimese poole n-ö paber-Twitter, kui selline asi saanuks olla olemas.
Rahvusraamatukogu tutvustab ja avab digikultuuri teema-aasta raames oma digiteeritud kogusid. Selle osana töötab maist augustini raamatukogus ka Timo Toots (1982), kes on uue meedia kunstnik. Ta on varasemalt tegelenud arhiivide ja muuseumide kogudega nii oma kunstiteostes kui ka tellitud näituste eksponaatides. Teda huvitavad virtuaalse ning füüsilise maailma kokkupuutepunktid, nende ühisosad ning ka vastuolud, samuti ajaloo ja tänapäeva vastandamine. Tema teoseid on eksponeeritud muuseumides, galeriides ja festivalidel Euroopas, USAs ja Aasias. 2012. aastal võitis Toots oma projektiga “Memopol-2” Ars Electronica festivalil interaktiivsete kunstide grand prix.
Digiaasta raames eksponeeritakse samuti hulgaliselt väljaandeid nii raamatute kui ka e-teavikute kujul Rahvusraamatukogu 6. korruse galeriis, mis jääb avatuks oktoobri lõpuni. Timo Tootsi teos on vaadeldav Rahvusraamatukogu fuajees 2020. aasta lõpuni.
Rahvusraamatukogu hakkab oma ruume järkjärguliselt lugejatele avama esmaspäevast
Rahvusraamatukogu hakkab ennast esmaspäevast järkjärguliselt avama, tehes esmalt oma kasutajatele kättesaadavaks lugemissaalid, arvutitöökohad, personaalse nõustamise ja hoones asuvad näitused. Rahvusraamatukogu hoone on alates esmaspäevast, 18. maist avatud tööpäevadel kella 12.00-18.00.
Raamatukogu lähtub avamisel valitsuse juhistest ning väärtustab oma klientide ja töötajate tervist. Selleks korraldab raamatukogu esmaspäevaks oma ruumid ja koristusrutiinid ümber viisil, mis toetaks 2-meetrise distantsi reeglit ja väldiks nakkuse levikut. Lugemissaalides hõrendatakse istekohti, et tagada külastajate vahel ohutu distants ning samuti vähendab raamatukogu arvutitöökohti, mille kasutamine on ka ajaliselt piiritletud. Raamatukogus teoseid või seadmeid käsitsedes on riiklikult edastatud tungiv soovitus kanda kaitsemaske, mis võivad olla ka isetehtud.
Samal ajal säilitab raamatukogu kõik eriolukorra kestel välja töötatud kontaktivabad teenused ning soovitab võimalusel neid kasutada. Raamatuid saab jätkuvalt tellida elektrooniliselt ja saada kätte klienditeenindajaga kokku puutumata. Õppurid, teadlased ja teised, kes soovivad professionaalset ja detailset abi erialase info otsimisel, saavad soovi korral personaalset nõustamist video teel.
Eesti Arhitektuurimuuseumil valmis uus õppevideote sari „Ole arhitekt!“
Muuseumipedagoog Kadi Kriit on koostanud õppematerjali „Ole arhitekt!“ mõeldes I ja II kooliastme õpilastele, eeskätt 3., 4. ja 5. klassi matemaatika õppimiseks, kus teemaks pikkusühikute teisendamine, jagamine ja murrud.
Matemaatikat õppides saab häälestuda arhitektiks õppimisele ja ka vastupidi. Videotes on lähemalt juttu sellest mida ja kuidas teeb arhitekt.
Osa arhitekti tööst on plaanide ja makettide tegemine. Majad, tänavad ja väljakud on päriselus nii suured, et neid plaanile sama suurelt joonistada on väga keeruline. Selleks, et tööd oleks lihtsam teha, tuleb appi – nagu õpilane Aleksander videos ütleb – „kahandamise masin“.
Makett on kolmemõõtmeline, tavaliselt vähendatud mõõtkavas kujutis majast, tänavast, linnast, skulptuurist. Arhitektuurimuuseumi põnevat maketikogu saab uurida näitusel “Elav ruum. Sajand Eesti arhitektuuri”. Tänu makettidele saame maju näha igast küljest ja isegi linnu kombel katuselt. Makettide abil saab avastada hooneid, mida enam olemas ei ole või mida pole valmis ehitatudki.
Õppevideos kasutasime inimese mõõtkava arvutamiseks nööri. Arhitektid nööri ei kasuta, lihtsam on ära õppida jagamise tehe.
Kõik, keda video on innustanud, proovigu teha endast 16 korda väiksem kaaslane ja kui see on valmis, leidku talle väikse mõõtkavaga sobivaid kohti, kus istuda, magada, jalutada, süüa, pesta jne. Neid võimalusi üles pildistades saab teha piltidest kollaaži ja saata tulemus muuseumiõpetajale – kadi@arhitektuurimuuseum.ee.
Video leiate veebilehelt muuseumihariduse õppematerjalide alajaotusest ja seal on ka mõõtkava tarvis pisitegelase meisterdamise juhend.
Armas lugu nukust, kes ärkas ellu. Estonia näitab balletti „Coppélia“
Laupäeval, 16. mail kell 19 näitab Rahvusooper Estonia oma Facebooki lehel ülekandena Léo Delibes’i kogupereballetti „Coppélia“. Ballett on loodud Ernst Theodor Amadeus Hoffmanni jutustuse „Uneliivamees“ ainetel ja jutustab mänguasjameister Coppéliusest, kes on loonud nuku nimega Coppélia ja soovib teda kogu hingest ellu äratada.
Balleti maailmaesietendus toimus Opéra Paris’s 1870. aastal ja see kaunis ballett on püsinud teatrite repertuaaris juba poolteist sajandit. Rahvusooperis Estonia toimus „Coppélia“ esietendus 2010. aastal ja selle koreograaf-lavastajaks oli Ronald Hynd Inglismaalt, kes on sama lavastuse publiku ette toonud ka Inglise Rahvusballeti esituses.
Lavastaja sõnul peitub „Coppélia“ võlu teose lihtsuses. „Selles loos pole printsi ega printsessi. Lugu räägib külainimestest, poisist ja tüdrukust, kelle armastus on väga lihtne – pole luike ega uinuvat kaunitari. Usun, et seepärast ongi „Coppélia“ olnud balletina nii populaarne, et inimesed saavad end tegelastega samastada. See on väga armas lugu,“ sõnab lavastaja.
Laupäeva õhtul tuleb näitamisele otsesalvestus, mis võeti koostöös Eesti Rahvusringhäälinguga üles 2012. aasta aprillis. Lavastuse dirigent on Mihhail Gerts ja kunstnik Roberta Giudi di Bagno, osades Luana Georg, Sergei Upkin, Vitali Nikolajev, Marika Muiste jpt.
Teatriõhtule kohaselt algab etendus laupäeval kell 19 ja jääb järele vaadatavaks üheks nädalaks. Etendus on eesti keeles ja publikule tasuta, Facebooki kontot vaatamiseks omama ei pea. Etendust saab näha veebilehel: https://www.facebook.com/Rahvusooper/live/
Lavastuse kohta on võimalik lähemalt lugeda ja ka kavalehega tutvuda Estonia kodulehel:
http://www.opera.ee/lavastus/coppelia-2/ Kõigi nende rõõmuks, kes ihkavad balletti elavas esituses näha, saavad tulla vaatama balleti taasesietendust 5. märtsil, 2021.
Rahvusooper tänab südamest häid pikaaegseid koostööpartnereid Eesti Rahvusringhäälingut ja Estonian Records Productionit, kellega koostöös etendused läbi interneti publikuni tuuakse.
Riigikogus läheb jälle innukaks töötegemise teesklemiseks. Valitsus andis talle kuklasse hingava kitsa huvirühma mahitusel aprilli lõpus parlamendile üle otsuse eelnõu „Riigireformi elluviimisest“. Isegi palju näinud ja kannatanud riigikogu ajaloos on tulnud suhteliselt harva ette hetki, mil peab tõsise näoga arutama täiesti sisu- ja mõttetühja, tõlkimatus kantseleikeeles kirja pandud teksti, loomingut, millele ükski koolmeister gümnaasiumi lõpukirjandina miinimumpunktegi ei saaks anda. Just sellisesse olukorda rahvaesindus järgmisel nädalal pannakse, kui otsuse eelnõu jõuab esimesele lugemisele.
Vaevalt küll see töö riigikogu kaela murrab, sest terviku hindamise asemel leiab iga soovija sealt nokitava detaili ja selle nokkimisega arutelu ka piirdub. Tõsise lähenemise korral peaksid aga kaelad murduma, sest ülesanded, mille riigikogu endale otsuse järgi võtab, ületavad parun Münchhauseni saavutused ega ole loogikat järgides lahendatavad.
Rahandusministeeriumi ametnike koostatud eelnõu ja seletuskirja laused sarnanevad suuresti Briti poliitilise pila klassikast tuntud sir Humphrey mõttekäikudega. Riigikogu keskmise liikme jaoks peaks keegi kogu teksti kantseleikeelest tavakeelde tõlkima, siis ehk märkaksid nad lihtsaid vastuolusid selles. Eelnõu seletuskirja lugedes võtsin ka ise korduvalt EKI sõnastikud appi, aga kogu ametnike sõnavaraline panus keele arengusse ei ole veel instituuti ja sõnastikesse jõudnud. Ka eelnõu ja seletuskirja tekstis jäävad uudsed terminid avamata ja keegi ei saa kindlalt teada, mida sisaldab endas „justiitskaar“ (muuseas, seda saavat digitaliseerida) või „sündmusteenus“.
Näitelause seletuskirjast: „Üha enam rakendatakse avalikus sektoris selliseid uudseid lähenemisi nagu disainmõtlemine ehk kliendikeskne teenuste arendamine ja poliitikakujundamine, samuti tuleb asutustes soodustada selliste põhimõtete ja meetodite kasutamist nagu agiilsus, paindlikkus ja eksperimenteerimine.“ Disainmõtlemine ei ole mingi uudsus vähemasti disainerite jaoks, avalikus sektoris aga aplate erakoolitajate poolt ametnikele pähe määritud moenarrus. Mis imeloom on aga agiilsus? Inglise agility vaste on reipus, väledus, vilkus, aga ka takistusriba läbimine (sportlased ja koerakasvatajad küllap teavad) ja keelenõu ning soovitussõnastik peavad toorlaenu meie keelde sobimatuks.
Kuidas küll võiks näiteks rahandusministeeriumis välja näha reipuse meetodi või väleduse põhimõtte kehtestamine igapäevatöös? Kas peadisainerid (minister ja kantsler) demiurgi ülesannetes rajavad oma hoolealustele igal hommikul takistusriba, mille läbimisel tööpäeva lõpuks antakse preemiaks küpsist, pasteeti või koguni jämedamat vorsti? Avalikus teenistuses eksperimenteerimisega pole lugu palju parem. Kelle peal ja milliseid katseid avalikud teenistujad tulevikus tegema hakkavad? Kas teaduses üldtunnustatud reeglite järgi? Kui avalik teenistus on ette nähtud kodanike teenimiseks, siis kas riigireformiga antakse ametnikele vastutusvaba õigus inimkatseteks? Grammatiliselt korras lausete sisulist lonkamist võiks pikalt pilgata, märgin siin vaid moesõna „sihistama“, mis tähendab teatud tüüpi heli tekitamist, kasutamist sihtkoha määramist või suunamist tähendava „sihitama“ asemel.
Sisutühja eelnõu arutamisele oleks parim, kui seda teeks võimalikult inimtühi saal.
Ei saa öelda, et riigikogu otsuse eelnõus üldse mõtteid ei oleks, kandvaim ehk see, et „peaks vist tööle hakkama“. Kuidas teisiti tõlgendada seda, et riigikogu langetab otsuse hakata tegema midagi, milleks põhiseadus niikuinii kohustab (näiteks seadused), või kordab üle tõotusi, mida juba varemgi korduvalt antud (näiteks „regionaalpoliitika seadmine strateegiliseks prioriteediks“ või „e-riigi pidev arendamine“)? Miks peaks riigikogu endale üle kinnitama, et ei kavatse algatada seaduse muutmist riigikogu liikmete arvu vähendamiseks?
Sama käib nn riigireformi habemega ajaloo mitmegi õige mõtte kohta. Mitu korda peaks riigikogu otsustama, et „peaks valimisseadust muutma“, „rahvaalgatuse seadustama“ või „tagama riigieelarve läbipaistvuse“, selmet anda käiku vastavad eelnõud ja asjad ära vormistada?
Kui kord juba tööle hakata, siis peaks olema hästi valvas, et ei võetaks endale ülesandeid, mille lahendamine ei olegi võimalik. Eelnõus määratakse riigireformi käigule neli tegevussuunda: „tulevikule orienteeritud riik, kohanemisvõimeline ja tegus riik, inimeste vajadustele suunatud riik ja regionaalselt tasakaalus riik“. Neis peatükkides kirjeldatud unelmate riik on paraku täis ületamatuid vastuolusid.
Korraga kavandatakse kõikvõimalike riigiasutuste ja pakutava hüve konsolideerimist (võimu koondamist) ning samal ajal detsentraliseerimist (võimu hajutamist). See oleks saavutatav vaid tingimusel, et praeguste, väidetavalt killustatud ministeeriumide, ametite ja inspektsioonide asemel oleks riigil vaid üksikud, võimsad ja majanduslikult tõhusad hiidasutused, kuid nende kogu võim ja raha oleks ära antud mingitele teistele, väikestele ja ebatõhusatele, nagu omavalitsused, ärilised teenusepakkujad ja MTÜd. Kui tõesti on kellelgi siiras soov keskvõimult kodanike ja nende ühingute kasuks võimu ja raha ära anda, siis milleks neid võimutuks muutuvaid võimutorne küll enne peaks konsolideerima ja pärast ülal pidama?
Teine ja vähemasti sama hull vastuolu sisaldub soovis kujundada poliitikat globaalseid trende arvestades ning eesmärgis toetada ühiskonna terviklikku arengut ja tootlikkuse kasvu, suurendades ümberjagamist ääremaade kasuks. Üleilmsete suundumuste märksõnad on teada: vabaturumajandus, keskmise eluea pikenemine heaoluriikides, rahvaarvu kasvu peatumine, linnastumine, tootmise ja teenuste automatiseerimine. Uuendused leiavad aset seal, kus on inimesi tihedalt koos. Inimestel on põhiõigused ja vabadused ning nad lähevad sinna, kus elu ja eneseteostuse võimalused paremad. Nii on ka Eestis olnud viimased 30 aastat ja ükski regionaalpoliitika ei ole muutnud mis tahes kaunist metsa-, soo- või karjääritagust Tallinnast (ja mingil määral Tartust) ahvatlevamaks elu- ja töökeskkonnaks.
Ei ole viisi, kuidas muuta nii asutuse kui ka teenuse saaja seisukohalt sama kuluefektiivseks kooli või perearstindust tihe- ja hajaasustusega piirkonnas, kus esimesel juhul asuvad kõik su nimistu või teeninduspiirkonna kliendid ühel, teisel juhul aga viiesajal ruutkilomeetril. Teleportatsiooni kui lahendust eelnõus ei mainita ja parem nii, sest kes see ikka tahaks, et koolilapse või perearsti poole pöördujaga võiks juhtuda see, mis särava teadlasega filmis „Kärbes“ (1958, 1986).
Ühe näite eelnõu teksti taseme ilmestamiseks lisan veel. Õiget sihiseadet põhjendatakse täiesti jaburalt, kui kirjutatakse: „Haldusreformi järel tuleb korrigeerida valimisringkondade suurust ja muuta need suuruselt maksimaalselt võrreldavaiks, et saavutada parem regionaalne tasakaal Riigikogu koosseisus“.
Asjatundjad on ühel meelel, et valimisringkondade suuruse erinevus riigikogu valmistel moonutab valimistulemust ja seetõttu ei kohelda valimistel osalejaid võrdselt. Harju- ja Raplamaa ringkonnas on isikumandaadi saamiseks vaja saada 6,7% antud häältest, Lääne-Virumaal aga 20%. Vajalike häälte absoluutarv võib olla võrdne, kuid suuremates ringkondades on suurem edulootus ka väiksema soosinguga erakondadel. Kuid valimisringkondade ümbertegemine näiteks nii, et oleks viis ligikaudu 20 mandaadiga ringkonda, ei tähenda karvavõrragi seda, et näiteks Võrumaa või Saaremaa kandidaadid saaksid riigikogus suurema esindatuse. Pigem vastupidi, suurema ringkonna sees puudub elektoraadil üldse regionaalne ühishuvi (mida ühist võiks olla näiteks Ida-Virumaa ja Järvamaa või Hiiumaa ja Pärnumaa valijaskonnal?) ja pealinnas tegutsevatel üle riigi tuntud tähtedel on valimistel piirkondlike tegijatega võrreldes praegusest veelgi paremad šansid. Küllap parteid nad ka oma nimekirja tippu panevad.
Ja lõpuks, otsuse eelnõu esimeses punktis seatakse riigireformi eesmärgiks „rahva omanikutunde süvendamine oma riigi suhtes“. Kuigi põhiseaduse poeetilises preambulis räägitakse rahvast, siis alamas juriidilises tekstis peaks olema täpne. Riigi omanik ei ole mingi umbmäärane rahvas, vaid Eesti kodanikud. Kõigile maa ülejäänud asukatele, olgu nad alalisemad või ajutisemad, ei saa ega tohi mingit omanikutunnet tekitada.
Sellise tekstiga tööle asutegi, austatud saadikud. Kas teil enne või pärast töö lõppu natuke häbi ka on?
Kuigi paljude Eesti kooride töö on eriolukorras seiskunud, on ka eeskujulikult läbi viidud virtuaalseid kooriproove ja dirigente, kes võtavad rasket olukorda tuleproovina. Kuigi kooslaulmise erilist tunnet videosilla teel luua ei saa, on dirigendil ka selles olukorras võimalik süveneda kooritööd rikastavatesse nüanssidesse. Parimad näited on individuaalsed hääleseadetunnid, vabatahtlikud solfedžotunnid ja virtuaalsed luukambrid. Kõik see näitab, et koroonaviirus pole koore murdnud, vaid teinud pigem leidlikumaks. Siiski on selge, et virtuaalproovid on ajutine lahendus ning ellujäämiseks tuleb kooridel ikkagi päriselt kokku saada.
Kooriproovide meelispaik Zoom
Segakoor HUIK! on eriolukorras proovidega jätkanud. Koorivanem ja II soprani laulja Hanna Läänemets kirjeldab, et eriolukorra alguses katsetati kooris iseseisvat õpet: lauljate ülesanne oli kuulata juba repertuaaris lugude salvestisi, keskenduda dirigendi antud suunistele ning oma partiid sisse laulda. See andis lauljatele hea võimaluse ise tähele panna, millised lõigud veel kõige paremini ei kõla, sest kooriga koos lauldes enamasti oma häält nii hästi ei kuule. Iseseisva õppe periood lõppes eriolukorra pikemaks venides: lauljad tundsid, et vaba graafikuga kodutöö puhul ei jätku partiidega tegelemiseks enam motivatsiooni. Nii koliti ümber veebikeskkonda Zoom: „Saame kokku tavapäraselt neljapäeva õhtul, kuid proovid toimuvad häälerühmade kaupa ning senise kolme tunni asemel vaid poolteist tundi. Paratamatult interneti kaudu kooslaulmist harrastada ei saa, sest sellest tekiks lihtsalt kaanon – katsetasime seda „Sepapoistega“! Seepärast on proovis kõigi lauljate mikrofon enamasti vaigistatud ning heli tuleb vaid dirigendilt. Tööjaotus on praegu kujunenud selliseks, et naiskoori osaga töötab meie dirigent Ingrid Roose, tenorite ja bassidega koormeister Kaur Pennert.“
Millised on Zoomi plussid? Zoomis kokkusaamine annab võimaluse näha tuttavaid nägusid, kellega muidu ollakse harjunud külg külje kõrval laulma. Läänemets toob välja, et „nii ei unune ära kambavaim, mis minu arvates ongi üks koorilaulu olulisemaid komponente“. Ta lisab: „Zoomi toel ei kao koorilaulu harjumus ning eriolukorrast on justkui kasugi just nendel lauljatel, kes elavad Tallinnast kaugemal ning kes saavad praegu transpordi arvelt aega ja raha kokku hoida.“
Kooril on ära jäänud mitmed esinemised, kuid on siiski lootust, et sügisesed kontserdid toimuvad. Kuna HUIK! tahab järgmisel hooajal kindlasti plaadi salvestada, on näha, et uute laulude õppimiseks lauljatel motivatsiooni jagub. Selge sellekohane märk on stabiilne proovis osalevate lauljate arv. Koorivanema Hanna Läänemetsa arvates aitab sellele kaasa koori seltsielu ka virtuaalselt ärksana hoidmine – koorihäng. Pilte koori virtuaalsetest koosviibimisest ehk koorihängidest, kus küll ei laulda, kuid nauditakse üksteise seltskonda, on postitanud mitmed Eesti koorid. HUIK! on astunud sammukese kaugemale: „Oleme koorina üritanud kogukonnatunnet aktiivsena hoida sellega, et postitame oma Facebooki gruppi pilte sellest, millega eriolukorra ajal tegeleme: kes küpsetab leiba, kes käib kalal, kes kõnnib tühjas Tallinnas või analüüsib laboris koroonaproove.“
Põhilise miinusena toob Läänemets videokõnede puhul välja kooslaulmise võimaluse puudumise. Peamiselt saab õppida partiisid, teoste kunstiline viimistlemine on tagaplaanil. Koor ongi prioriteediks seadnud uute partiide omandamise, et lõigata ebamugavast olukorrast võimalikult palju kasu. Läänemets selgitab: „Minu arvates on virtuaalne kooriproov sama tulemuslik kui päris proov. Võib-olla on materjali omandamine läinud isegi tavapärasest kiiremini, sest proovis peab ikka vahel ootama, kuni mõni teine häälerühm harjutab, aga praegu on proovis vaid üks häälerühm. Viimases proovis laulsime ühekaupa väikseid lõike ette, et dirigent saaks veidigi aimu, kuidas oleme materjali omandanud. See andis igaühele võimaluse saada individuaalset tagasisidet, milleks tavaliselt proovis aega väga ei jätku.“ Uuendusena toob ta välja ka solfedžotunnid: „Käivitasime kooris vabatahtlikud solfedžotunnid. See oli meil juba enne plaanis, sest lauljate teadmised muusikateooriast on väga erineval tasemel. Nüüd saime virtuaalsete tundidega algust teha.“
Üle-eestiline neidudekoor Leelo on teinud individuaalseid hääleseadetunde, luukambreid ning häälerühmapõhiseid proove. Kuvatõmmisel on näha Leelo II altide häälerühmaproov 18. IV.
Koorilaagri asemel Zoomi laager
Muljetavaldava järjekindluse ja süsteemsusega on pandeemia ajal silma jäänud üle-eestiline neidudekoor Leelo: tehtud on individuaalseid hääleseadetunde, luukambreid ning häälerühmapõhiseid proove. Koori aldirühma laulja Liine Palu toob välja ka põhjuse: „Kuna meie koor on üle-eestiline ja me pole harjunud igal nädalal kohtuma, siis ei niitnud praegune olukord meid jalust maha.“
Eriolukorra alguses alustas koori dirigent Külli Kiivet lauljatega individuaalset hääleseadet Zoomis. Hääleseadetunnid kestsid umbes 30 minutit. „Olime Zoomis pildis ja helis vastakuti, klaverit oli videosilla teel päris hästi kuulda. Energia oli muidugi teine, osa harjumuspärasest laulmistunnetusest jäi puudu. Laulsime hääle lahti ja siis vaatasime kolme loo partiides kõige kriitilisemaid kohti.“ Kui kõik lauljad olid dirigendiga individuaalselt kohtunud, saatsid lauljad oma partiidest helisalvestised, millele dirigent tagasisidet andis. „Nii sai partiide stabiilsust ning korrektust päris hästi kontrollida. Meie karantiiniaja luukamber!“
Koorilaagriks broneeritud nädalavahetustel on Leelo proove teinud häälerühmades. „Igast häälerühmast valitakse esindaja, kes laulab dirigendi palutud kohad ette, et meil oleks kõlaliselt ees oma häälerühma laulja, kelle järgi laulda. Kõigi ülejäänud lauljate mikrofon on vaigistatud. Vajadusel saab küsida ning dirigent teeb ka üldisi märkusi selle põhjal, mida ta on lauljate saadetud helisalvestistelt kuulnud. Tavaliselt me ei laulagi kogu laulu läbi, sest lihtsamatele osadele pole tarvis aega kulutada. Minu arvates selline lähenemine toimib ja tunnen, et kõik lauljad võtavad proovist maksimumi,“ võtab Liine Palu laululaagri kokku.
Samalaadne on ka kammerkoori Collegium Musicale dirigendi Endrik Üksvärava töömeetod: „Teen proove häälerühmade kaupa. Proovis keskendun tämbrile ja fraseerimisele. Kõik lauljad laulavad järgemööda teatud fraasi ette, kuulavad seejuures üksteist ja kuulevad ka minu tagasisidet. Iga laulja saab individuaalse tagasiside. Olen naljatades öelnud, et vanasti nimetati seda luukambriks!“ Üksvärav selgitab, et kuigi esialgu tundis osa lauljaid end ebamugavalt, harjuti uue olukorraga ruttu. Palju sõltub dirigendi oskustest: „Sellises olukorras pean dirigendina veelgi täpsemalt teadma, mida tahan saavutada ning kuidas lauljaid vastavalt juhendada. Kui prooviruumis keskendun ennekõike häälerühmadele ja kogu koorile, siis praegune olukord annab võimaluse nn peenhäälestuseks. Collegium Musicale oluline tunnus on koori kõla. Praegu saab just sellele keskenduda ja veelgi parema tulemuse saavutada. Olen veendunud, et kui see kõik ükskord koos kõlama panna, siis kõlab hästi!“
Kaugtöö kui võimalus, mitte takistus
Ka Tartu Noortekoori peadirigent Markus Leppoja on seisukohal, et praeguses olukorras tasub pingutada selle nimel, milleks kaugtöö parema võimaluse annab: „Algusest peale oli selge, et üksteisele kuuldavalt koos laulda ei ole realistlik ning tavalist proovitööd veebis taasluua ei ole mõttekas. Otsustasin proovida sellist tööd, mille vastu olen huvi tundnud, aga milleks kooriproov tavaliselt parim koht ei ole: keskendume rohkem laulmisoskusele kui laulude õppimisele. Lauljad harjutavad oma kodus, jälgides oma sooritust minu esitatud küsimuste ja tähelepanuharjutuste alusel. Suunised aitavad märgata kõikvõimalikke tegureid, mis vaba ja loomulikku laulmist soodustavad või takistavad, ning murda niimoodi oma laulmisharjumusi. Lauljad saavad jagada ja võrrelda oma kogemust kaaslaste omaga ning dirigendi kommentaarid on tänu sellisele töövormile väga individuaalsed.“
Repertuaari poolest on TNK lauljad kaugtöö vormis ette võtnud Alo Põldmäe uue kooritsükli „Kolm armastuslaulu segakoorile“, mis on kirjutatud Kristiina Ehini sõnadele. „Pidime selle esiettekandele tooma autori juubelikontserdil maikuus, kuid nüüd on see lükkunud novembrisse. Seda teost oleme õppinud ja harjutanud ainult distantsõppe vormis. Tsükli esimest laulu hakkab osa lauljaid kodus salvestama. Loodame sellest eelkõige igaühele uutmoodi harjutamiskogemust ja tutvust oma häälega, aga väga võimalik, et töö tulemuse saab ka avaldada,“ on Leppoja lootusrikas.
Leppoja toob välja, et seda sorti töövorm arendab ka dirigenti: „Kui lauljad jagavad rohkem oma muljeid, saab ka dirigent tavalisest rohkem teada, kuidas tema juhiseid mõistetakse ning millised on lauljate varasemad teadmised ja kogemused. Lauljate nimel on mul raske vastata, aga mõnest nende märkusest on jäänud mulje, et tänu tagasisidele ja teiste ees laulmisele ei ole lauljad ka iseenda suhtes enam nii kriitilised.“ Ära jäänud esinemised lauljaid ei morjenda, kaugtöövorm on lauljatele andnud uue lähenemisviisi: „Motivatsiooni aitab hoida usk, et teeme oma arengu nimel kasulikku tööd.“
Veronika Portsmuthi kooriakadeemia kontsertkoori ja kammerkoori ning Tallinna lennujaama segakoori lauljad saavad koorimuusikast osa tavapärastel prooviaegadel veebis. Kuna Portsmuth ise täiendab end Taani kuninglikus muusikaakadeemias, oli kaugõppevormist juba enne eriolukorda saanud lauljatele iganädalane harjumus.
„Esimeste proovide eel oli kartus, kas inimesed üldse tulevad, kuid kogemused olid nii positiivsed, et ei tekkinud kahtlustki, et nii me kriisi ajal ka kindlasti jätkame.“ Portsmuth kirjeldab kooriproovi: „Et lauljate keskendumisvõimet säästa, on proovi pikkus poolteist kuni kaks tundi, kasutame selleks Zoomi tasulist versiooni. Partiide õpetamiseks või hääleseadeks saab Zoomis töötada n-ö eri tubades, teooriaõppeks on võimalik jagada oma ekraani lauljatega ning joonistada vajalikke teoreetilisi elemente sealsele tahvlile. Audioseaded on seal samuti head.
Zoomi eelised teiste keskkondade ees toob välja ka Belgia eestlaste segakooriga Beene töötav Kerttu-Liisa Sepp: „Proovisime proovi teha Skype’is, kuid see ei paku galeriivaadet. Zoomiga töötada on lihtne: vaatad dirigendina kohe lauljate nägudest ära, kus mingi probleem tekib!“
Kambavaim hoiab lauljad kooris
Lauljate ühtsustunde nimel näeb Portsmuth oma kooridega palju vaeva: „Kambavaimu hoidmiseks korraldasime toimumata jäänud kontserdi ajal virtuaalkontserdi, kus kõik olid kenasti koorivormis ning said taustaks panna Niguliste altari. Laulsime esitusele tulema pidanud teoseid koos Youtube’i videotega, tähistasime kostüümides ka volbriõhtut. Virtuaalproovides on meil lobisemisminutid, räägime aktuaalsetel teemadel. Mõnedele lauljatele siiski selline töövorm ei sobi ja nemad ootavad päris kohtumist, kuid õnneks on neid vaid mõni üksik.“ Portsmuth leiab, et väga kerge on loobuda ja proove mitte teha, sest virutaalproov on kõigile pingutav. Siiski usub ta, et need lauljad, kes virtuaalkooriproovides käivad, tulevad ka sügisel päris kooriproovi tagasi.
Tallinna lennujaama segakooris ja Veronika Portsmuthi kooriakadeemia koorides on kasutusel kooriäpp, mille tegi koori Tallinna lennujaama segakoori laulja Ethel Voites. Portsmuth kirjeldab: „See on justkui koorilauljate oma keskkond, kus saab näha kogu koori puudutavat infot ja materjale ühes kohas, samuti märkida oma osalemist proovides, luua oma lauljaprofiil, näha kontsertide kavasid ja noote, tegevuskavasid ja kõike sellist. See on äge koorimaailma rikastav veebisait, mida me praegu veel katsetame ja arendame, et tulevikus luua koorilauljale võimalikult kasutajasõbralik rakendus.“
Seltskonnaelu ning koori üheshingamise nimel pingutamine paistab välja ka mujalt: koorielu Facebookis jälgivatele inimestele on silma jäänud kammernaiskoori Sireen postitatud video „Sireen Just Wants to Have Fun“. Koori dirigent Nele Erastus selgitab, et idee teha oma versioon Cyndi Lauperi kuulsaks lauldud hittloost „Girls Just Want to Have Fun“ tuli kooril kamba peale: „Tegin oma perebändiga põhja – õde trummidel, vend bassil ja mina klaveril – ning lauljad laulsid selle järgi. Video monteeris oma vabast ajast kokku koori laulja Kleer Keret Tali. Koori eneseväljendamise soov pole ka eriolukorras kuhugi kadunud ja kui publikule saalis laulda ei saa, siis teeme seda vähemalt interneti vahendusel.“
Miks Zoom ja teised videokeskkonnad siiski virtuaalselt koos laulda ei võimalda? Helitehnoloog ja programmeerija Rauno Avel selgitab, et kooriproovi edukaks läbiviimiseks ning selleks, et heli viivitus oleks võimalikult väike, oleks kõigil asjaosalistel vaja vähemalt maksimaalse kvaliteediga 4G-ühendust, 5G-ühendust või kaabelühendust. Kui viivitus on rohkem kui sada millisekundit, siis on koori juba väga keeruline sünkroonis hoida. Avel toob näiteks, et kui paigutada 40 liikmega koor hajutatult Tallinna laululavale, mille laius on umbes sada meetrit, tähendab see, et kuulmise viivitus ühest laulukaare äärest teise on umbes 290 millisekundit. Kui panna koori liikmed kümnemeetriste vahedega nelja ritta seisma, siis on heli viivitus kahe laulja vahel juba 29 millisekundit. „Dirigent lauljate ees võib toimuvat üsna hästi kuulda, aga lauljad omavahel suhestuda ei saa ning peavad ise väga kindlalt rütmi hoidma. Naturaalselt see on kõik tehtav, aga probleem tulenebki sellest, et digitaalselt on lauljate asukoht kogu aeg muutuses.“
Seega pole vahet, millist tarkvara kasutada, heli viivituse probleem jääb. Nagu Sireenide ja paljude teiste kooride loodud videopostitustest näha, saab siiski koorimuusikat teha, kui lauljad ise oma partii salvestavad. Helitehnik töötleb need kokku ning kui taustaks lisada video lauljatest oma partiid esitamas, siis on loodud vähemalt illusioongi, et ka sel keerulisel ajal saab koos laulda.
