Sattusin hiljuti lugema kaupmeeste üleskutset toetama ostlemisega Eesti majandust. Kaubanduskeskuste taasavamise esimese nädala külastajate arvud, mis on nii 75–98% tavapärasest, kahtlemata rõõmustavad kauplejaid, kuid samal ajal üllatavad, isegi ehmatavad. Pandeemia ei ole ju läbi, ometi on nii suur tung külg külje kõrval poodelda.
Elame paraku maailmas, kus tarbimiskultuur on tähtsam elamiskõlbliku keskkonna säilitamisest. Meile sisendatakse, et üha uute asjade omamine sillutab teed täiuslikuma elu poole. Kuid osturõõm pakub vaid lühiajalist – ja näilist – rahuldust, kuni tekib vajadus järgmise kassatehingu või e-poe kliki järele. Seejuures on üks suuremaid süüdlasi ning planeedi reostajaid üle tootev ja ületarbi
Sattusin hiljuti lugmist soosiv moetööstus. Kiiresti vahetuvad trendid ei anna aega eset sissegi kanda, enne kui see juba moest väljas on. Muidugi, kui kehva kvaliteediga asi enne kaltsuks ei saa. Tean omast käest väga hästi, kui ahvatlev on soodusmüükide ajal endale näiteks igaks juhuks uus T-särk soetada.
Kliimale on kasuks, kui harjutame end enne järgmist ostu mõtlema, kas meil seda ka tõesti tarvis on. Kas asi on niivõrd meeltmööda, et oleme valmis selle eest ka korralikult hoolt kandma, et ta kauem heas korras püsiks? Kes selle on valmistanud? Millistes oludes peab too inimene töötama? Kust on pärit materjal? Kas tootmisprotsessis on kasutatud loodusele ja inimestele ohtlikke kemikaale? Kuidas teostab tootjafirma jäätmekäitlust?
Nendele küsimustele vastuseid otsides saab selgeks, et asja tegelik hind on lipikul olevast märksa kõrgem. Ehk ei olegi mõte uuest T-särgist enam ahvatlev ja nii jääb mõni poekülastus tegemata.
Aktsioon „Eesti teatri päästmine“, autorid Piret Jaaks, Urmas Vadi, Mart Aas ja Ott Kilusk, koordinaator Ivar Põllu. Osalejad: Tartu Uus teater, Endla teater, Ugala teater, Vanemuine, Rakvere teater, Tallinna Linnateater, Vene teater, Kanuti gildi saal, Sõltumatu Tantsu Lava, VAT-teater, teater Piip ja Tuut ning e-lektron. Otseülekanne veebis 8. V.
„Aeg liigestest on lahti.“ Kunagi ammu (pool või, tont teab, võib-olla sada aastat tagasi) kirjutasin seda Vanemuise lavastuse „W” kohta.1 Oleks ma teadnud, et vaid mõni kuu hiljem kummitab see repliik iga päev, sest reaalsus on nüüd veidram kui lavaelu.
Kuigi eriolukorra piiranguid on hakatud järk-järgult leevendama, on osa teatreid lõpetanud saalihooaja ning loodetakse suve lõpul hakata kaotatut tagasi tegema. Üht-teist muidugi sünnib ka virtuaalselt (isegi nii palju, et kõigel ei jõua silma peal hoida), paljud teatrid on pannud oma ühismeediakanalid aktiivselt tööle, videoarhiive avanud ja otseülekandeid korraldanud, aga on ka teatreid (eelkõige teater Piip ja Tuut ning e-lektron), kes kasutavad virtuaalset elu avasüli oma uue meediumina. Leidlikkus lehvib piiratud olukorras alati tugevamalt kui üleküllastunud vabaduses.
Ent ka kõige kannatlikuma meelega teatrilemb hakkab kunagi elavast teatrist puudust tundma – ja nii tekitas aktsioon „Eesti teatri päästmine“ parajalt elevust. Põneva sünnilooga tekst, elav esitus ja palju osalevaid teatreid – tõotas tulla ainulaadne tunnike. Ja ma ei pettunud. Mõnus oli vaadata tuttavaid saale (küll tühjalt ja ekraani vahendusel) ja lasta näitlejail kentsakat lugu silme ette manada.
Muidugi ei oodanud ma mingit suurejoonelist transformatsiooni ega tõelise teatrielamuse kõikehõlmavat tunnet, sest isegi kinoekraanilt Met Live’i ülekannete vaatamisel seda ei teki. Aga lugu toimis ja naerda sai. Teiste muljeid lugedes avastasin, et ma polnud taibanud videot väiksena hoida, et kaasvaatajaid näha. Aga seetõttu hoidis näitlejate esitatav lugu mind ka rohkem kinni, vastupidiselt Keiu Virro kirjeldatud killustatusele ja teisejärgulisusele: „Laiemas plaanis olen nõus nendega, kes ütlevad, et veebiteater on siiski aseaine, mitte uus normaalsus. Vähemasti seni nähtu põhjal. Kindlasti on selles maailmas avastamata võimalusi, ent vähemasti esialgu ei ole see teatritele valik, vaid võimalus midagigi teha. Ja sellisena see vorm toimib.“2
Nõus, et traditsioonilises teatris virtuaalsus normiks ei saa, aga sellest mööda vaadata ka ei tuleks. Nagu video on saanud teatri enesestmõistetavaks osaks, on ka virtuaalsel maailmal oma osa. Virtuaalruumis toimub nii fikseeritud salvestiste ja otseülekannete kujul kui ka publiku sekkumisega nii palju põnevaid ja sageli kunstiväärtusega sündmusi, et päris mööduvaks nähtuseks ei saa seda enam ammu pidada. Kas vooluga kaasa minna või mitte, on iga teatri oma otsus ja igaühele see kindlasti ei sobigi. Aga teater on oma olemuselt paindlik ja tema suhe publikuga aktiivne, seega teadlikkus toimuvast peaks olema.
„Eesti teatri päästmine“. Mõnus oli vaadata tuttavaid saale (küll tühjalt ja ekraani vahendusel) ja lasta näitlejail kentsakat lugu silme ette manada.
Möödunud aastal Tartus „Draama“ festivalil loodud lühinäidend „Eesti teatri päästmine“ on eneseirooniline kõverpeegel keskmisest teatrikülastajast ja teatrirahva kõhkluseta valmisolekust vajaduse korral teater päästa. (Eriti kõnekas on muidugi fakt, et möödunud aastal oli festivalil kõneaineks teatrite ületootmine.) Muidugi on see lugu eelkõige humoresk, eksperiment, mis oma sünnihetkes ja -kohas tugevalt kinni, aga juhuslikult on see nüüd kaalu ja tähendust juurde saanud. Selliseid kokkusattumusi pole kultuur mitte ainult tulvil, vaid nendele toetub hulk liikumisi, mõttesuundi ja kunstnikke. Lõpuks polegi tähtis, miks ja kuidas teos on loodud, vaid kas, keda ja millal see kõnetab, mis tähendusi endale külge korjab ja milliseid laineid lööb. Ma ei usu, et „Eesti teatri päästmine“ läheb ajalukku oma kunstilise väärtusega, küll aga leiab see raudselt äramärkimist kui pandeemiaelu teatraalne vahepala.
Seetõttu ma ei mõistagi, miks on Jaak Allik aktsiooni suhtes nii hukkamõistev, et soovis selle lausa olematuks kuulutada.3 Tõsi, olen minagi mõnikord teatrist lahkudes kahetsenud kaotatud tunde, aga see on pigem maitseküsimus. „Eesti teatri päästmist“ arvustades tuleks aga esmalt kindlaks määrata, mida täpselt arvustatakse. See aktsioon ei pretendeerinudki ju samale tasemele kui tavapärane mitme kuu ja suure meeskonnatööna sündinud lavastus. Vihje on liiginimes – aktsioon. Festivalisaginas nelja autori rollimänguna sündinud tekst, mis kantakse üks kord ette eriolukorrast inspireeritud vahendite kaudu.
„Hetkel ei vaja eesti teater päästmist ilmselt, ja päris kindlasti ei päästa ka see tänane ettevõtmine eesti teatrikunsti või midagi sellist,“ ütles ettevõtmise koordinaator Ivar Põllu aktsiooni eel.4 „Tegemist on ikkagi odava meelelahutusega, millel on lihtsalt päris teatriõhtu maik juures. Ütleme nii, et kui teatriõhtu tähendab kokkusaamist – näitlejad lava peal saavad kokku ja publik saab saalis kokku ja see on kindla kellaaja peale kuskile minemine, siis selles tänases õhtus on kõik need asjad olemas. Tegemist on sellise vaimuka följetoniga.“
Seda see oligi, väike huumor nii vaatajatele kui ka tegijatele endile. Kokkusaamine virtuaalruumis, mis pidi vaid meenutama kodus teatrit igatsenutele, et peale koroonauudiste võib õhtul kell seitse ka muud vaadata. See polnud isegi aktsioon teatri NO99 stiilis, vaid midagi esimese lugemise ja performance’i vahepealset. Ei olnud ju proove ega kujundust, rollijooniseid ega lavastaja kontseptsiooni – oli vaid aeg, koht ja lugu. Allik pakkus, et Põllu on alahinnanud „osa rahva ning otsustajate seas levida võivat arvamust, et kui paar kuud on ilma klounideta toime tuldud, siis neid ehk polegi vaja ülal pidada. [—] Teatrikauged inimesed ei pea ju teadma, et kui meie armastatud näitlejate loomeimpulsile lisandub lavastajate, dramaturgide, toimetajate, kunstnike ja teatrijuhtide panus ning ka vastutus publiku ees (just viimane puudub aga internetiteatris täiesti), siis erineb tulemus meile reede õhtul arvutist pakutust üldjuhul üsna tugevalt.“
Ma ei ole nõus. Päästmise pealkiri on lihtsalt pealkiri, mida lugu ennast jälgides ei saa tõsiselt võtta. Teater on siinkandis nii suure kaaluga kunstiliik, et mõni kuu teatrita elu ei tekita publikus, tegijais ega rahajagajais kindlasti küsimusi teatri vajalikkusest. Mis puutub aga puuduvasse vastutusse publiku ees, siis on seegi alusetu süüdistus, sest miks muidu on virtuaalset teatrilaadset tegevust nii suurel hulgal. Raha teenib neist sündmustest kaduvväike osa, eelkõige tundub eesmärk olevat kontakti hoidmine, üksteise julgustamine ja meeleolu tõstmine.
Et virtuaalsed kohtumised on vabamad, familiaarsemad ja improvisatoorsemad, on sellele meediumile omane. Esmatähtis on kontakt, vahetu suhtlus ja kohalolu, aktiivne dialoog ja kohanemisvõime – selle kõige säravam näide oli kindlasti Henrik Kalmeti heategevuslik püstijalakomöödia „Eriolukord ruudus“ (Kinoteater). Teater, sõnum, kontakt ja reaalne heategu ühiskonnale.
Lõpetuseks vaidlen veel kord Jaak Allikuga: „Inimestele, kes eesti teatri päästmise pärast tõesti muret tunnevad, soovitaksin mitte vaimustuda enda surumisest internetti, vaid järgida saarlaste ja kirikutegelaste eeskuju, kes rusikaga lauale lüües on end juba vabaks võidelnud.“ Ei, protest ei lahenda midagi. See ei lõpeta haiguse levikut ega leevenda majanduskriisi, vaid seab ohtu inimesed ja raskendab meditsiinitöötajate elu. Eesti teatri pärast südant valutav publik saab vaid kannatlikult oodata, vaikselt kevadet nautida ja oma lemmikteatri uue hooaja etendustele pileteid osta.
1 Auri Jürna, See ongi Spiel. – Sirp 6. XII 2019.
2 Keiu Virro, Eesti teatri päästmine? Pigem muhe teatri aseaine. – Eesti Päevaleht, 10. V 2020.
3 Jaak Allik, Parem, kui poleks seda näinud. – Postimees 11. V 2020.
4 Eesti teatri päästmine. – Klassikaraadio saade „Delta“ 8. V 2020.
Ajal, mil koolid kinni pannakse ja suuremasse asulasse kolitakse, vallad ühendatakse, vallavalitsused jäävad tühjaks ning pangaautomaat on kättesaadav lähimas linnas, jääb tihti seal asulat koos hoidma ja südamena tuksuma kohalik kauplus. Paljud väikekauplused tegutsevad praegugi veel hoonetes, mis olid Nõukogude ajal selleks otstarbeks ehitatud. Tihti on need eriprojekti järgi valminud hooned, millest võib nii mõndagi välja lugeda toonase eluolu ja poepidamise kohta. Kõiki neid pole mõtet ja otstarbekas kaitse alla võtta, kuid võib juhtuda, et ilma riikliku kaitseta ei pruugi seda ajastukihti meie maa-asulatesse alles jäädagi. Üks näide sellest, et nii võib juhtuda, on Sadala kauplus-söökla hoone Jõgevamaal (arhitekt Katrin Oidjärv, sisearhitekt Malle Normak, osakonna juhataja Raul Kiige, projekti peainsener Milvi Volmer, peaarhitekt Eva Hirvesoo, peakonstruktor Tiit Masso, grupi juht ja konstruktor Rimma Skrobot, juhtiv arhitekt Olga Bruns, ehitas Jõgeva KEK 1985–1987). Seda ähvardab lammutamine, et teha ruumi uuele kauplusehoonele. Lähemalt uurides rullub lahti ilmekas lugu, mille taustal võib esitada mitu küsimust. Kes hoiab meie ehitatud pärandit, kui valdavalt mõõdetakse tõhusust rahas ja majanduskasvus? Kas peaks sellesse valemisse lisama ka ruumi püsivuse ja -rikkuse? Kas uus maja tuleb pikapeale ikkagi odavam või aitab meie süsinikujalajälge vähendada hoopis vana hoidmine ja remontimine?
Mõjutusi taluarhitektuurist
Sadala kauplus-söökla kavandati Tsentrosojuzprojekti projektbüroos (NSV Liidu Tarbijate Kooperatiivide Keskliidu Projekteerimise Instituudi Tsentrosojuzprojekt Tallinna filiaal) 1983. aastal ja hoone valmis 1987. Seal tegeleti tüüpprojektide koostamisega näiteks leivatehastele, laomajanditele jne. Selle asutuse I osakond koostas üleliidulisi projekte, II osakond kavandas rohkem Eestisse. Tellijaks oli toona peamiselt ETKVL (Eesti Tarbijate Kooperatiivide Vabariiklik Liit), mille tarbeks projekteeriti kauplus-sööklaid, laomajandeid, kultuurimaju jne. Sadala kauplus-söökla projekteerimisel osalenud arhitekt Katrin Oidjärv märgib, et mõnikord tehti ka individuaallahendusega hooneid ja üks selline Sadala kauplus ongi. Ta kirjeldab, milliseid erilahendusi kauplusele kavandati: „1980. aastate algus oli siiski veel sügav Nõukogude aeg. Kokkuhoid oli üle kõige. Sadala kauplus-söökla puhul osutus probleemiks kõrge viilkatus, mille ehitamiseks kulus väga palju puitu, mis oli teadagi defitsiit. Aga mis ei olnud?! Ja meie tahtsime katusekivi! Ja viilkatuse me saime, mine tea, võib-olla tänu Voldemar Herkelile, kes oli tol ajal riikliku ehituskomitee aseesimees. Hooned projekteeriti ikka kas nullkatusega või väga väikse kaldega, ruberoidkattega. Nii tehti ka Sadala poe laoruumide osaga. See oli ka õigustatud sobiva proportsiooni tagamiseks.“
Katrin Oidjärv kinnitab, et toona arvestas ta hoone kavandamisel asukoha omapära ja hoonestusega, sestap laseb fassaadikäsitlus aimata taluarhitektuuri, arvestama pidi ka kauplus-söökla vastas asuva koolimaja mahuga. Ta kirjeldab hoone asukoha- ja plaanilahendust: „Projekteeritava kauplus-söökla suurus oli ju ette kirjutatud. Et mitte mõjuda liiga suure hoonena, kavandasin majale L-kujulise mahujaotuse, ka hoonele määratud asukoht teede ristumiskohas oli selleks sobiv.“ 1987. aasta arhitektuurikroonikas kirjutatakse Sadala hoone kohta nii: „Maaelukeskuse taaskujundamise seisukohalt ja sotsiaalselt omab hoone suurt tähtsust, väärtustades ja aktiviseerides kohalikku külaelu.“
Sadala kauplus-söökla.
Nüüd leiab kaupluse pidaja, et 33aastast hoonet pole enam võimalik sellisena kasutada. Puudusena tuuakse välja, et maja on liiga suur, ebaotstarbeka ruumijaotusega ja suuremale osale ruumist ei ole otstarvet. Hoone remont oleks liiga kallis ja nii on otsustatud kauplus-söökla rekonstrueerimise sildi all lammutada. Jõgeva vallavalitsus leiab eelmise aasta lõpus muinsuskaitseametile saadetud kirjas, et arhitektuuriliselt praegune hoone paikkonda küll sobib, kuid nii suurena pole kasutust leidnud ning nüüd on see küla keskel väga näotu lagunev objekt. „Jõgeva majandusühistu on aastaid otsinud suuremale osale hoonest rakendust, kuid pole seda leidnud,“ kahetsetakse kirjas ja tõdetakse, et praeguse kauplus-söökla asemele ehitatakse väiksem hoone. „Jõgeva vald on kahaneva ja vananeva rahvastikuga omavalitsus ja kui me tahame hoida inimesi külades ja alevikes, siis ei või maapiirkondade esmatasandi teenuste kättesaadavus halveneda,“ nähakse liiga suure maja probleemi vallavalitsuse vaatenurgast.
Kaduvikutee
Jõgevamaa muinsuskaitsenõunik Ville Tamm on kõvasti pingutanud, et hoone kaitse alla võtta, siiani tulutult. Muinsuskaitseameti põhjendustes tuuakse välja, et hoone on väärtuslik selle poolest, et Sadala kauplus-söökla on tüüpprojekteerimise ajajärgul valminud omanäoline ja väärtuslik maa-arhitektuuri näide. „Sadala kauplus-söökla väärtus seisneb selles, et tegemist on ajastule ja kohale iseloomuliku postmodernistliku hoonega, mille projekteerimisel on inspiratsiooni ammutatud viilkatusega taluarhitektuurist,“ põhjendab Tamm. Kümne sambaga – viis ees ja viis taga – Sadala kauplus-söökla meenutab ka XIX sajandi kõrtsiarhitektuuri nurgalahendusega varianti. Kauplus-söökla rajamisaegne arhitektuurne lahendus ja konstruktsioonid on säilinud terviklikult, mida paljude teiste samalaadsete hoonete kohta enam öelda ei saa.
Sadala hoone puhul on räägitud ka rekonstrueerimisest. Tulevase kaupluse projekti eelprojekti seletuskirjast (AB Studio-3) selgub siiski, et hoone maapealne osa kuulub osaliselt lammutamisele ja paiguti säilitatakse praeguse hoone vundamendi osad projekteeritava kauplusehoone asukohas. Uus kauplusehoone koosneb viilkatusega mahust, mille iseloomulik element on lai räästas. Hoolimata sellest, et uues projektis on ette nähtud piirkonnas välja kujunenud hoonestuse järgimine ja uue hoonemahu projekteerimisel on lähtutud praegusest hoonest, kus viilkatusega lihtne hoonemaht moodustab koolihoonega mahulise terviku, tuleb tõdeda, et kauplus-söökla ruumiline olemus ja füüsiline kehand läheb siiski kaduvikuteed.
Praeguseks on Ville Tamm eraisikuna esitanud justiitsministeeriumile ettepaneku järelevalve algatamiseks ehitusloa üle, kuna ta leiab, et välja antud ehitusloal, millega plaanitakse 1987. aastal ehitatud hoone ümber ehitada – õigupoolest siiski lammutada – puudub õiguslik alus. Milliseks see vaidlus ka ei kujune, saab sellest nii mõneski mõttes ehituspärandi kaitsmisel verstapost.
Ootamatu eriolukorra tõttu suleti raamatukogude uksed ning pandi nad nuputama oma ülesannete täitmiseks uusi viise. Rahvusraamatukogus said raamatukoguteenuste arenduskeskuse juhi Jane Makke sõnul kõige suurema tähelepanu osaliseks kaks teenust: kogude kontaktivabalt, mugavalt ja kiiresti kättesaadavaks tegemine ning infonõustamine.
Ööpäev läbi raamatute iseteeninduslikuks laenutamiseks on rahvusraamatukogul juba varasemast peaukse ees raamatukapp, kuid see teenus on kättesaadav vaid Tallinna ja selle lähiümbruse elanikele. See ajendas rahvusraamatukogu alustama koostööd Omnivaga: nüüd saab rahvusraamatukogust igaüks tellida väljaandeid endale sobivaimasse pakiautomaati üle kogu Eesti.
Tähelepanu on pööratud ka digikogudele. Rahvusraamatukogu Otsinguportaal (http://portaal.nlib.ee) pakub juurdepääsu suurele hulgale teadusandmebaasidele, e-raamatutele ja e-ajakirjadele. Jane Makke: „Seoses eriolukorraga hankis raamatukogu katsetamiseks juurde mitmekesise kollektsiooni uut teadusinfot. Näiteks ProQuesti uued andmebaasid (Historical Newspapers) või kirjastusgrupi Taylor&Francis e-raamatud jne. Otsinguportaali kaudu saab kasutada ka digitaalarhiivi DIGAR ja DIGARi Eesti artiklite portaali sisu.“
Infonõustamise kanalitena kasutati eriolukorra ajal telefoni, veebivestlust (chat) ning e-kirju, mida täiendati videokõne võimalusega.
Rahvusraamatukogu kasutajate hulk kasvas eriolukorra ajal uute võimaluste toel eelmise aasta sama perioodiga võrreldes 50%. Kojulaenutuste ja digitaalarhiivi kasutus tõusis kolmandiku võrra, digitaalseid teadusväljaandeid loeti poole võrra rohkem. Video teel nõustamise ja üleriigilise postipakiautomaatide võrgu kasutamisega kavatsetakse jätkata. Järk-järgult avatakse külastajatele taas ka raamatukogu hoone.
„No kus sa seal Berliinis siis elad, mis linnaosas? Ohoh, Charlottenburgis?! Nii peenes kandis siis.“ Nii toksib vestlusprogrammis kunstiteadlane Harry Liivrand, kolleeg Areeni toimetuse päevilt. Ma ei taju irooniat, pigem positiivset üllatust.
Veidi teistsugune on mõne Berliner’i toon. „Misasja, päris läänes oletegi või? Mulle ja mu sõpradele on see täiesti võõras maailm,“ vangutab pead värske tuttav Kreuzbergist, boheemlikumast linnaosast meilt poole tunni metroosõidu kaugusel. Popist Neuköllnist tulevad külla vanad sõbrad, kes imestavad veini kõrvale juustu ampsates: „Isegi juustuvalik on siin lääne Lidlis palju peenem kui meie omas!“
Linnaosa on suurlinnas palju rohkem kui lihtsalt kant, kus su kodu juhtub olema: see on staatus, see on klass, see on identiteet. See on kaasvestleja muutunud pilk. Avastan end otsekui vabandamas: „Ega me pole mingid rikkurid. Teate, me sattusime siia täiesti juhuslikult.“
Mõlemad väited on tõsi. Eestis Berliini-seiklusest fantaseerides kujutlesin end elama mõnda populaarsesse Ida-Berliini linnaossa. Need on mõnusalt üles vuntsitud ning täidavad metropoli inspiratsioonikümblusele ihkava kultuurihuvilise flanööri kõik vajadused. Paar uurimisretke näitasid, et need asumid on täis vintage-kleitides latte-mammasid, hipsterihabemes värske-rösti-papasid ja käharpäiseid kõigis maailma keeltes rõõmsalt hõiklevaid lapsukesi. Lõputu joogastiilide valik, turud ja kohvikud, nunnud raamatupoed, teatrid ja kultuuritehased viipasid peibutavalt.
Berliinis elupaika otsides selgus aga karm tõde: ei oota meid keegi ei hipsteriunelmasse ega isegi vähem poppidesse linnaosadesse. Kui kinnisvaramaaklerid ei viitsi enam helisevat telefoni kõrva äärde tõsta, siis on selge, et nõudmine on pakkumise eest seitsmepenikoormasaabastega minema vudinud. Eelmisel sügisel, üürikorteri otsingu kõrghetkel, levis meedias lugu soodsast korterist, mida kutsuti korraga vaatama 1800 huvilist. Maakler olla selle inimmassi maja vastas pargis hiiglaslikku vonklevasse sappa suunanud. Pärast kommenteeris, et need olid tiheda eelsõela läbinud kodanikud, soovijaid olla olnud mitu korda rohkem.
***
Pool aastat hiljem ei jõua ma ära tänada lahket saatust, mis meid koroonakvartaliks nimelt Charlottenburgi lennutas. Kui jala liikuda, on igas ilmakaares puhas ilu ning ülilaiade kõnniteedega puiesteedel on alati mõnus kulgeda. Käeulatuses on S-Bahni jaam, ohtralt ringi liikuva berliinlase asendamatu eluliin. Kui maa-alune U-Bahn, Londoni tube’i meenutav metroo, on kitsam ja tekitab kohati klaustrofoobiat, siis lai, avar ja kiire S-rong sõidab suuremalt jaolt maa peal. Järsku on kõik ida kuumad kohad veerandtunni kaugusel.
Pandeemia-Berliinis kaotab aga ühendus hipsterikandiga väärtuse. Nüüd tuleb hoopis nina läände keerata ja rattale istuda. Kümme minutit sõitu ja ongi esimene ujumiseks sobiv linnajärv, kus aprilli pärastlõunal julgelt sada härrat, mõni daam samuti, porgandpaljana kiirtee ja põõsa vahel murul D-vitamiini tarbib, et jume oleks enne rannahooaja algust täiuslik.
Grunewaldi jahiloss Johann Friedrich Nageli guaššmaalil (1788).
Veel kümme minutit mööda kauniste villadega ääristatud tänavaid rattateedel tuhisemist ja olengi keset metsa. Grunewald on 22 km² suurune linnamets, täis kauneid järvi ja matkaradu.
Nime sai Grunewald jahilossi, renessanss-stiilis kindluse järgi, mis püstitati siia juba 1543. aastal. Otse Berliini keskelt lossist tõi siia metsikusse nurka metsade ja soode keskele kuningate jahikire rahuldamiseks rajatud palkidest tehtud pakktee. Hiljem sai sellest Kurfürstendammi bulvar, Lääne-Berliini legendaarne poetänav, kus jõukamad prouad tänapäevalgi KdWs ehk Lääne Kaubamajas, aga ka Gucci või Tesla poes ostlemas käivad.
Põikame korra metsalossist 13 kilomeetri kaugusele kuningalossi kesk Berliini, muuseumisaarele katedraali kõrvale. Siin käib kõva askeldamine, et aasta lõpuks saaks uksed avada muuseumisaare uus pärl Humboldt-Forum, Euroopa uhkemaid muuseume.
Siin käib kõva askeldamine, et aasta lõpuks saaks uksed avada Humboldt-Forum.
XV sajandil ehitatud barokkpalee jõudis pool aastatuhandet võõrustada Saksa ja Preisi alade imperaatoreid. Teises maailmasõjas pommitatud palee põhistruktuur jäi alles, ent jäi Nõukogude sektorisse ja DDRi valitsus otsustas 1950ndatel „Preisi militarismi sümboli“ lammutada. Tühjast platsist sai Marxi ja Engelsi nimega paraadväljak. 1970ndatel ehitas Erich Honeckeri juhitud valitsus siia modernistliku Palast der Republiki, kus töötas Ida-Saksa parlament. Sel paleel ei olnud aga õnne sajandeid oma kohal seista: 1990. aastal leiti hoonest mürgist asbesti ja see suleti külastajatele, aastaks 2009 lammutati see paljude idasakslaste meelehärmiks sootuks.
Pärast kaht aastakümmet kirglikke vaidlusi otsustati uuesti üles ehitada ajalooline kuningaloss, kuhu kolib sisse Briti Muuseumi laadne maailma kunsti koondav etnograafiamuuseum. Kriitikud räägivad aga juba aastaid, et oleks Saksamaalgi aeg natsisüümepiinadest kaugemale vaadata ja koloniaalajal kokku varastatud krempel omanike järglastele tagasi anda.
***
Tänapäeval ei sõida kesklinnast Grunewaldi suunal enam kroonitud pead, küll aga Saksa lähim vaste kuningannale – Angela Merkel. Tema elupaigaks sahistatakse olevat Nikolassee, järgmine elegantne rohelusse mattunud asum läänesuunal pärast Grunewaldi. Väärikas on selle kandi elanikkond juba välisvaatluse põhjal: võtke Nõmme uhkeimad villad, venitage vaimusilmas toad paar meetrit kõrgemaks ja lisage korrus või paar. Hämmastaval kombel uusrikaste maitsevääratusi hulkudes silma ei jäägi – ehk keelab need juba kohavaim. Grunewaldis on paljude andekate seas elanud füüsikanobelist Max Planck, filosoof Walter Benjamin, kirjanik Lion Feuchtwanger, teatrilegend Max Reinhardt, filmistaar Romy Schneider ja tantsukunstnik Isadora Duncan.
Praegu naudivad Grunewaldi varasuvist lokkavat rohelust aga tuhanded berliinlased, kes armastavad grüünes puhata ja vahel karastavasse järve karata. Tunnistan vargsi: siin läänes, olgugi et endise Ida-Saksa keskel, on ju täitsa mõnus.
Ajaloomuuseum tähistab digikultuuriaastat “Muuseumiminutitega”
“Muuseuminutid” toovad 90-sekundilistes klippides teieni kümme märgilist eset meie kogudest.
Üks märgilistest esmetest – surmatud mõõk. AM _ 29884 A 580:4334
Surmatud mõõk, mänguautomaat, nunnasõrmus, praksinoskoop, punapropaganda… Üks tavalisena tunduv ese võib peegeldada tervet ajastut ja rääkida loo elust enesest. Ajaloomuuseum teadurid ja näituste kuraatorid toovad digikultuuriaastal teieni “Muuseumiminuti” videoklipid, kus populaarteaduslikus võtmes tutvustatakse kümmet eset ja lugu muinasajast 1990. aastateni, Eestist, Kamtšatkalt ja Saksamaalt.
90-sekundilised klipid on varustatud eestikeelsete subtiitritega sobides vaegkuuljatele ja ilma helita vaatamiseks. Klipid valmisid koostöös Motor Agency´ga, täname projektijuht Helen Küppast ja režissöör Jaak Kilmit.
Samuti sobivad „Muuseumiminutid“ koolitundides näitamiseks ja on õpetajatele abiks õpilaste uurimistööde ainese ergutamiseks.
Kõik klippides näidatud esemed on eksponeeritud ka meie püsinäitustel „Visa hing. 11 000 aastat Eesti ajalugu” Suurgildi hoones, “Minu vaba riik” Maarjamäe lossis ja “Duubel ÜKS” Filmimuuseumis.
EPP ANNUS: Moskva küll keelas, aga ka muutused said alguse sealt Kunstiinstitutsioonides väljendati korduvalt vajadust selgete ja täpsete instruktsioonide järele,kuidas teostada eksimatult ette nähtud ideoloogiline ja metodoloogiline pööre. Krista Kodres, Kristina Jõekalda, Michaela Marek (toim). A Socialist Realist History? Writing Art History in the Post-War Decades. Böhlau Verlag, 2019. 280 lk.
Pandeemia on meid kõiki sundinud oma elu ümber häälestama. Neile, kes on olnud koduseinte vahele surutud, on see aeg küllap sisaldanud vastakaid mõtteid ja tundeid: ängistust ja ebakindlust, igavust ja väljapääsutust, kergendust, väsimust, mõnusust, tüdimust, hirmu, muret. Kindlasti pole ma ainus, kel on olnud raskusi keskendumisega. Miks teha kirjatööd, mis praegust aega otseselt ei kõneta? Siiski, kui tuttavad vahetasid mõtteid telesarjade üle – nii mõnigi vaatas üle vanu lemmikuid või tõmbas internetiavarustest seni nägemata jäänut –, siis leidsin, et nõukaperioodi kultuurikihtide lappamine võib vabalt täita sedasama mugava ajatäite funktsiooni. Vaatasin näiteks 1974. aasta Gruusia tantsufilmi „Veria kvartali meloodiad,“ lugesin järjest Vera Panova romaane ja sinna otsa Sonallah Ibrahimi romaani „Jää“ (Ibrahim õppis aastatel 1971–1973 välisüliõpilasena Moskvas). Nii oli meeleolutaust loodud, et võtta kätte ka tõsisemat süvenemist nõudev raamat.
JUHAN SOOMETS: Robocop kunstisaalis Eriolukorras netti kolinud kultuuri suurim häda tundub seisnevat paratamatus konkureerimises kõige netis leitavaga.
Taaniel Raudsepa viimane töö Tallinna Kunstihoone juhatajana oli hiilgav sooritus kunstiteoste ja -näituste esitamisel kaugvaatamise vallas: „Eriliselt hea meel on lõpetada oma töö Tallinna Kunstihoones üsna kindlalt maailma parimat vaatamiskogemust pakkuva virtuaalnäituste platvormi avamisega.“
ANNELI PORRI: Kunstiõpe köögilaual Aeglasi muudatusi hariduses eriolukord kiirendas. Nüüd on ülitähtis need õppetunnid edasiseks meelde jätta.
Me elame suurepärasel ajal. Kahe kuuga on hariduses toimunud muutused, mis tavaoludes võtaksid aastaid. Oli võimalik teada saada, kuidas õpilased tegelikult õpivad, kas nad oskavad õppida ja mis neid motiveerib. Uurisin, kuidas on kunstiõpetajad lahendanud kunsti kaugõpetamise. Tänan Jane Rauda, Eve Allsood ja KUHI grupi õpetajaid oma kogemuste jagamise eest.
MARIA MÖLDER: Uus aeg kultuurikorralduses nõuab uutmoodi õpet Probleemipõhine õpe peaks kultuurikorraldajale andma kogemuse, kuidas muutusi uurida ja ellu viia ning teadmise, kuidas seda teha.
Kultuurikorralduse valdkonnas on praegu, mil paljude valdkondade lähitulevik on ebaselge, üle hulga aja vajadus tõepoolest kiirete ja põhjalike muudatuste järele. Juhtumisi on ka Eesti muusika- ja teatriakadeemia ja Estonian Business Schooli ühine kultuurikorralduse kaheaastane magistriõpe sügisest üles ehitatud täiesti uutmoodi. EMTA kultuurikorralduse õppejuht Kristina Kuznetsova-Bogdanovitš tutvustab probleemipõhist kultuurikorralduse õppekava. Sellel õppida soovijate dokumente võetakse vastu veel 25. juunini.
KALVER TAMM: Kuidas ma elus esimest korda autokinos käisin Tartu Elektriteatri autokinos liikus ringi üks päris viisaka välimusega rebane ja näidati „Keskpäevast praami“, eesti klassikat.
Leiba ja tsirkust! Leivapuudust eriolukord ei põhjustanud, tsirkusega olid aga lood üpris kurvad. Teatrid ja raamatukogud olid kinni, spordivõistlused keelatud. Kinomaja võis ainult eemalt vaadata. Meelelahutusnälga tuli kustutada koduste vahenditega. Veebi sirvides on ehk jäänud silma pilt end diivanil pikaks sirutanud dressipükstes meesterahvast, kes hellalt telekapulti pihus hoiab. Aasta tagasi oli tegemist laisa töllakaga, sel kevadel aga vastutustundliku koroonaennetajaga. Ühelt maalt läks selline ennetustegevus aga küllaltki tüütuks. Nii et kui leevendusmeetmetega jõuti sellesse faasi, et lubatud on teisaldatav ekraan õhku täis puhuda, sellele film projitseerida ja hulgal oma autosse suletud inimestel seda ilmaimet pealt vaadata, siis ei olnud neid inimesi raske leida.
ILONA GURJANOVA: Disainerite tunnustamine ja disain heaolu teenistuses Praegune kriis on eredalt välja toonud teadusuuringute vajalikkuse, hea disaini osatähtsuse ning puudused teadus- ja disainivaldkonna koostöös.
COVID-19 tingitud kriisi tõttu muutub maailm kiiresti. Paljud töökohad muutuvad täielikult ning meie lapsed hakkavad töötama erialadel, millest meil aimugi pole. Praegu pole selge, kui kiiresti võivad taastuda üleilmne majandus ja tööstus ning kuidas muudab tehnoloogia edaspidi tööhõivet ja karjäärivõimalusi. Oleme saanud looduselt selge signaali: masstootmine ja ületootmine on out, väikse tiraažiga, ready to produce personaliseeritud jätkusuutlikud tooted in.
Kaanetekst
Kaanetekst. „Formaalselt on tegu raamatu, filmi või muu toote lühitutvustusega, mis kuulub enesestmõistetavalt moodsa kirjastamise juurde, aga sellel võib olla ka kultuuri- või kirjanduskriitilisi pretensioone,“ sedastab Janek Kraavi „Post-sõnastiku“ sarja LI loos (Sirp 2. V 2020). Mõnel raamatul ei olegi veel kaaneteksti, teisel on, aga pisut pretensioonitu, kolmanda kaanetekst on lihtsalt haip. Proovigem uues rubriigis ise teisiti.
Kirjutavad Janek Kraavi, Hanna Linda Korp, Karl Martin Sinijärv ja Pille-Riin Larm.
MERLE KARRO-KALBERG: Kui maja on liiga suur Sadala kauplus-söökla juhtum tõstatab suurema küsimuse, mida teha nõukogudeaegsete teenindushoonetega. Kas lammutamine on tõesti ainuvõimalik tee?
Ajal, mil koolid kinni pannakse ja suuremasse asulasse kolitakse, vallad ühendatakse, vallavalitused jäävad tühjaks ning pangaautomaat on kättesaadav lähimas linnas, jääb tihti seal asulat koos hoidma ja südamena tuksuma kohalik kauplus. Paljud väikekauplused tegutsevad praegugi veel hoonetes, mis olid Nõukogude ajal selleks otstarbeks ehitatud. Tihti on need eriprojekti järgi valminud hooned, millest võib nii mõndagi välja lugeda toonase eluolu ja poepidamise kohta. Kõiki neid pole mõtet ja otstarbekas kaitse alla võtta, kuid võib juhtuda, et ilma riikliku kaitseta ei pruugi seda ajastukihti meie maa-asulatesse alles jäädagi. Üks näide sellest, et nii võib juhtuda, on Sadala kauplus-söökla hoone Jõgevamaal
Julgus katsetada ja oskus jutustada tähenduslikke lugusid. Aija Sakova intervjueeris Briti Raamatukogu innovatsioonilabori juhatajat, rahvusvahelise mäluasutuste innovatsioonilaborite ehk GLAM Labsi võrgustiku asutajaliiget Mahendra Maheyd. MAHENDRA MAHEY: „Tehisintellekt ja masinõpe ei ole mingi imerohi. Õnneks on väga palju asju, mida inimesed teevad palju paremini kui arvutid.“
VEIKO MÄRKA: Oli see Mati, mis ta oli, aga Vahing on hull. II osa Eesti kirjanikud eesti näidendites. Kirjanikunäidend on paratamatult ideenäidend, kus põnev süžee ja haaravad näitlejatööd on lisaväärtus. Kirjandusloost kirjandusmänguks. Kuni 1990. aastate keskpaigani oldi literaadinäidendites kultuurilooline: püüti olla usutav ja tõsiseltvõetav. Ehkki skeptilisemale vaatajale oli ammu selge, et päris nii need asjad käia ei saanud, sest ajalugu kordub farsina, eriti teatris.
Siis hakkas varjatud mäng muutuma varjamatuks (tegevusaja ja -ruumi segipaiskamine, näitlejate järsk ümberkehastumine eri tegelasteks jne). Tõsi, kultuurilooline suund pole siiani päriselt kuhugi kadunud ning selle elemente ilmneb ka kõige peadpööritavamalt traditsioone hülgavates näidendites (nagu juba käsitletud „Koidula veri“). Võib-olla mõjub näidendisse ja selle lavastusse kätketud informatsioon nii isegi efektiivsemalt, sest mängu kaudu õppimine on lihtsalt õppimisest kaasahaaravam. Üks on kuulutada lavalt, et Tuglas oli põlu all, teine asi visata selle näitamiseks talle tekk peale.
PEEP PALUMAA: Kuidas elab Eesti teadus? Kuna me ei tea, missugune kriis või skandaal meid ees ootab, on mõistlik hoida igaks juhuks toimekana mitme valdkonna spetsialiste – toetada teadust laiapõhiselt.
Teaduse koha üle on meie ühiskonnas varemgi arutletud. Uskumatu, kuid juba 2002. aastal alustati teadus- ja arendustegevuse strateegiaga „Teadmistepõhine Eesti“, mida on järgitud kolmes etapis (2002–2006, 2007–2013, 2014–2020) kuni käesoleva aastani. Seega teaduse tähtsust tunnetatakse ning seda on peetud meie majandusliku ja ühiskondliku edu eelduseks. On 2020. aasta ja paras aeg küsida, kas oleme endiselt teaduseusku.
AIN RAAL, KRISTEL VILBASTE: Eesti ravimtaimedest IV osa. Kuidas isegi palderjan ilma Leninita läbi ei saanud ehk Kuidas vanast rahvaravimist igati parketikõlblik Euroopa ravimtaim sai
„Vanainimese hais!“ oli kombeks noortel paarkümmend aastat tagasi hüüatada, kui satuti mõnele 50aastasele rätikandjale liiga lähedale. Ja nii ei teagi nad nüüd ise samas eas, mis selle „vanainimese haisu“ taga peitus. Millegipärast on kunagine imerohi – palderjanitinktuur vajunud vähehaaval aegade hämarusse ja teda teatakse rohkem kassiviina kui inimeste ravijana. Seevastu palderjani nüüdisaegsed ravimvormid on teinud lausa teadusliku tähelennu. Küllap leidub neidki lugejaid, kes mäletavad eelmise sajandi keskpaigast ja hilisemastki tõelist universaalset rahvarohtu, millega raviti kõike alates külmetusest ja venitusest kuni paha tujuni välja – eeterpalderjani. Eesti ajal valmistati seda ametliku eeskirja järgi apteegis, aga hiljem kodusel teel, näiteks lisati palderjanitinktuurile paras kogus eetrit ja piiritust vahekorras 1 : 2 või siis tehti palderjanitõmmis otse eeterpiiritusega. Kõlbas sisse võtta, kõlbas peale määrida, ja see kaugete aegade lõhn …
MELE PESTI: Pilk Berliinist V. Ütle mulle, kus sa elad …
Iga linnaosa nimi toob berliinlase vaimusilma ette värvika rea stereotüüpe, mida selle kandi elaniku puhul eeldatakse.
„No kus sa seal Berliinis siis elad, mis linnaosas? Ohoh, Charlottenburgis?! Nii peenes kandis siis.“ Nii toksib vestlusprogrammis kunstiteadlane Harry Liivrand, kolleeg Areeni toimetuse päevilt. Ma ei taju irooniat, pigem positiivset üllatust.
Arvustamisel
Epp Annuse „Sotskolonialism Eesti NSV-s. Võim, kultuur, argielu“
Art History in the Post-War Decades“
Märt Lauri „Mürgiallikad“
näitused: Mihkel Ilusa ja Paul Kuimeti „Lõputa lugu“, Peeter Talvistu kuraatorinäitus „Esmaspäeval oli meil siin veel lumine“ ja Eike Epliku „Biomass – kummitus nurgas“
aktsioon „Eesti teatri päästmine“
Haapsalu õudusfilmide festival
Kumus avatakse Ando Keskküla suur retrospektiivnäitus „Tehnodeelia ja tegelikkus“
Ando Keskküla. Vaade linnale (Natüürmort linna vaatega). Detail. 1976. Asukoht teadmata.
22. mail avatakse Kumu kunstimuuseumi suures saalis külastajatele Ando Keskküla (1950–2008) retrospektiivnäitus, mis hõlmab kunstniku loomingut 1960. aastate lõpust 2000. aastate keskpaigani. Näituse „Tehnodeelia ja tegelikkus“ kuraatoriks on kunstiteadlane Anders Härm ning näitusega kaasneb ka Keskküla loomingut põhjalikult tutvustav raamat.
Näitus tutvustab Keskküla loomingut kahe keskse motiivi kaudu. Ühelt poolt tegeles ta läbi mitme aastakümne kunsti ja tegelikkuse suhetega ning teisalt tehnoloogia mõjudega nii kultuurile kui ka inimesele ja tema tajudele. Näituse kuraatori Anders Härmi sõnul iseloomustavad Keskküla happening’e, joonistusi, maale, animafilme ja interaktiivseid (video)installatsioone vastandlikud mõistepaarid, nagu looduslik/tehnoloogiline, utoopiline/düstoopiline, psühhedeelne/reaalne.
1980. aastateni tegeles Keskküla tegelikkuse ja selle kujutiste suhete ning tehnoloogia mõjudega tajudele peamiselt maalikunsti ja animatsiooni vahenditega. 1990. aastatel muutusid tema loomingus valdavaks uued interaktiivsed (video)tehnoloogiad, mis võimaldavad vaatajat kaasata ning tema meeltega manipuleerida hoopis teisel moel. Keskküla elas erinevalt paljudest oma põlvkonnakaaslastest nii ühiskonnas kui ka kunstivaldkonnas 1990. aastatel toimunud murrangud üle võrdlemisi edukalt. Inimest, keskkonda ja tehnoloogiat puudutavad küsimused muutusid iseäranis aktuaalseks just siis – digitaalse pöörde ja internetiajastu algul. Keskküla loomingus avaldusid need teemad aga juba alates 1960.–1970. aastatest. „Keskküla adus, et käivitunud ühiskondlikud ja tehnoloogilised protsessid muudavad põhjalikult nii globaalseid suhteid kui ka inimest. Loodus ja tehiskeskkond, igapäevaelu digitaliseerituse määr, muutunud inimsuhted ja kommunikatsioon, meedia(piltide) usaldusväärsus ja manipulatsioonid tegelikkusega on teemad, mis nüüdsel ajal on aktuaalsemad kui kunagi varem,“ kirjeldab Härm kunstniku loomingut tänapäeva kontekstis.
Näitusel on eri rollides kaastegevad Ignar Fjuk, Jüri Okas, Avo Paistik, Urmas Pedanik, Kaljo Põllu, Ludmilla Siim, Andres Tolts, Heinz Valk, Ülo Õun jt. Näitus jääb külastajatele avatuks 13. septembrini.
Näituse kuraator: Anders Härm
Näituse kujundus: Anders Härm, Neeme Külm
Graafiline disain: Tuuli Aule
Näituse koordinaator: Tiiu Parbus
13. maist – 30. maini on Kogo galeriis avatud Eike Epliku isikunäitus “Biomass – kummitus nurgas”, mida saadab Mehis Heinsaare tekst “Elusamus” (2020).
Näituse keskmes on imeline ja ärvardav loodus parafraasina Aleksandr Pavlovitš Muranovi ja Mehis Heinsaare teostele*. Kummitus nurgas on jõuetu, kuid näitab siiski hambaid. Näitusesaalis valitseb imeline harmoonia. Heinsaare tekst annab võimaluse mõtiskleda pingest ja tasakaalu leidmisest praktilise ning uitava, hajusa, fantaasiaid äratava meeleolu vahel.
Eike Epliku meetoditeks on improvisatsioon ja katsetused erinevate materjalidega, mis viib kunstniku uute põnevate vormide, variatsioonide ja seosteni. Seekord loob ta kogu galeriiruumi hõlmava installatsiooni, mis koosneb eri materjalidest (savi, portselan, metall, leidmaterjal, pudu) tehtud objektidest. Tartu kultuuriväljal on kunst ja kirjandus olnud aastaid tihedalt põimunud ja seeläbi sünnitanud nii omapäraseid loojaid kui ka põnevaid koostöid. See ajendas Kogo galeriid tegema kunstnikule ettepanekut kaasata näitusele ka üks eesti kirjanik või luuletaja. Nii valiski Eike Eplik näituse partneriks Mehis Heinsaare. Mõlemad loojad on julged ja isepäised, kummagi looming sünnib tugevast sidemest keskkonna ja loodusega, samuti iseolemisest. Nende teosed on rikkalikud, fantaasiaküllased ja seotud alateadvusega. Kumbki looja ei ole küll otseselt sotsiaalne või poliitiline, kuid allhoovustes on neid teemasid paratamatult tunda. Kasutades looduse motiive, loovad mõlemad jutustusi, mis on ülistus paljususele ja elurikkusele.
Näitus sai valmis vahetult enne eriolukorra kehtestamist ja on suletud uste taga avamist oodanud juba pea kaks kuud. Karantiini ajal tegi Kogo galerii postitusi näitusest Kogo galerii Instagramis ning veebiajakiri Echo Gone Wrong avaldas Šelda Puķīte intervjuu Eike Eplikuga.
Näituse fotograaf: Marje Eelma; graafiline disain: Aleksandra Samulenkova ja Silver Sikk. Näitust toetavad Eesti Kultuurkapitali ja Tartu linn.
* A. Muranovi “Ebatavaline ja ähvardav loodus”, Eesti Raamat, 1981; Mehis Heinsaar “Ebatavaline ja ähvardav loodus”, Menu Kirjastus, 2010
KOGO GALERII
Kastani 42, 50410 Tartu
www.kogogallery.ee
