Sulev Teinemaa on Eestis olnud kõigi aegade kestvaima tööstaažiga filmiajakirja toimetaja. Ta oli Teater. Muusika. Kino filmitoimetaja aastatel 1988–2017, seega sama hästi kui 30 aastat. Nõnda kestvat ja truud karjääri ei ole (olnud) kõrvale panna mitte ühelgi teisel filmist kirjutajal, nimesid nimetamata. Samale ametikohale on olnud teisi huvitavaid kandidaate, ent ühel või teisel mõjuval põhjusel on kutsutud kas ise tulemata jäänud või otsustajate poolt valimata jäetud.
Üks kolmikajakirja TMK asutamise initsiaatoreid Jaan Ruus toimetas-kirjutas filmilugusid mitu aastat üksinda, tema kujundas ka algusaastate autorkonna ning ajakirja vaimsuse. Kui Ruus siirdus 1988. aastal Eesti Kinoliidu kiiresti arenevat välissuhtlust juhtima, tuli minu kutsel uueks filmitoimetajaks Sulev Teinemaa. Kuidas see juhtus, et Tallinna Polütehnilise Instituudi (TPI) lõpetanud elektroonikainsenerist sai kultuuriajakirjanik, mis oli tema taust?
Alustuseks oleks ju tore välja paisata mõni lõbus vahejuhtum, aga seekord ütleme nii: olukord on siiski piisavalt tõsine. (Ehkki huumor, olgem ausad, ei olnud Sulevile võõras žanr. Kellele olekski?)
Esmakohtumine Tallinna-Moskva rongis
Suleviga koos käidavale teele sattusin ma mäletatavasti Tallinna-Moskva rongis. Platskaardivaguni tamburis Ekstrat tõmbamas oli veel teisigi Eesti filmiklubilasi. Nad kõik olid teel tollal ainsale meile kättesaadavale päris filmifestivalile. Sihiks oli 13. Moskva rahvusvaheline filmifestival. Ja aeg oli 1983. aasta juulikuu.
Seal oli Sulev, kes esindas Hans Pöögelmanni nimelise sõjatehase filmiklubi (toona tegutses Eestis ligi poolsada filmiklubi). Oli ka Tiit Merisalu kui TPI (Eesti suurima, üle 1000 liikmega) filmiklubi asepresident koos mitme kaasvõitlejaga nagu Jüri Lamp, Nikolai Meinert … Ja siis ka mina kui Tartu riikliku ülikooli filmiklubi esindaja, samuti Aune Unt sealtsamast ning vist ka Anto Unt Tõravere observatooriumi filmikubist … Mõtelge, kui kirju esindus!
Oli veel palju toredaid filmisõbratüüpe, keda ilmselt kohtasin rongist tuttavate nägudena alles hiljem Moskvas väärtfilmikino Illuzion (Moskvas oli see juba siis!) sabas ukse ees trügides, Lauri Kärk ja kes seal veel kõik tõuklesid, et saalis aegsasti parem koht saada.
Lühidalt, selle festivali kohtumistelt ning juttudest Suleviga sain mitu ideed Tartu ülikooli filmiklubi uue õpiaasta programmi täiendamiseks. Ja juhtus nii, et järgmise aasta veebruarist 1984 olin juba Tallinnas, töötasin Tallinnfilmis ja sama aasta oktoobrikuus sattusin Jaan Ruusi kutsel tööle ajakirja Teater. Muusika. Kino filmitoimetajana. Siit kerime natuke linti edasi …
Sulev Teinemaa 10. IX 1947 – 9. V 2020
Sulevi ilmumine TMKsse
Vahepeal oli palju kohtumisi Suleviga Tallinna filmiklubiüritustel, peamiselt TPIs, aga ka tema juhitavates filmiklubides Pöögelmanni tehases ja linnakinos Oktoober (hiljem Helios), Moskvas, muidugi ka Tallinna Kinomajas, poolkinnistel seanssidel jm.
1986. aasta sügisel hakkasime Teater. Muusika. Kino toimetuses kord kuus nädalavahetusel kokku kutsuma uusi ja noori filmist kirjutajaid: Hendrik Lindepuu, Tarmo Teder, Peeter Liiv, Riina Sildos jt, ka Sulev Teinemaa, kes oli küll teistest pisut vanem, aga samuti selleks ajaks juba mõned veeruarvustused Sirbis ja Vasaras avaldanud.
Siin peab märkima, et toona, 1980. aastate keskel, ei saanud noor kriitik nii kergesti püünele nagu mõnikord praegu. Umbes aasta jagu pidi kirjutama lühiarvustusi TMKs või Sirbis, ajakirjas üks lehekülg või ajalehes üks veerg, kuni3000 tähemärki. Ja siis alles pärast põhjalikku läbikatsumist anti võimalus pikem jutt kirjutada. Intervjuu tegemist kogemusteta tundmatule autorile muidugi ei usaldatud. Ega vist praegugi mitte.
Sulev Teinemaa esimene pikem lugu Teater. Muusika. Kinos ilmus maikuus 1986 ja see käsitles kirgiisi filmigeeniuse Tolomuš Okejevi 1985. aastal esilinastunud filmi „Lumeleopardi järeltulija“.1 See oli muide paariskirjutis Eesti filmiteaduse ja -kriitika grand (old) lady Tatjana Elmanovitši arvamusega samast filmist, nii et igati soliidne start. Meenutuseks, et ajakirja trükitsükkel oli tollal umbes kaks ja pool kuud, s.t number pidi tehtama valmis kaks ja pool kuud enne ilmumist, kõik need glavlitid jne. Ajalehte võis loo saada samal nädalal, aga ega ise pakkuma naljalt ei mindud, ikka pidi toimetaja loo tellima.
Sulev Teinemaa tundis hästi NSV Liidu uut filmikunsti ja seda tutvustas ta kogu aeg oma filmiklubis peamiselt venekeelsele filmisõprade seltskonnale, keda muide ei olnud üldse vähe. Kulturnõje ljudi.
Alanud oli perestroika ja koitis glasnost. Aasta oli 1986. Vahepeal sai käidud veel 1985. ja 1987. aasta Moskva filmifestivalidel, sealt see meie maailmafilmiharidus toona ju tuli, lisaks muidugi Soome TV. Moskvas asuvate välismaa saatkondade kultuuriprogrammide osana jõudsid Eestisse ka filmiprogrammid, ja mitte üksnes Poolast või Ungarist, vaid ka Itaaliast ja Prantsusmaalt, isegi USAst. Klassikute filmid, mida NSV Liidus kinolevis ei olnud: Fellini, Antonioni, Bergman jt.
Avati esimesed videolaenutused, meenutuseks veel, et esimesed videomakid jõudsid Eestisse 1982–1983 ja siis hakati ka korraldama ühiseid filmivaatamisi: mees videomaki ja välismaa värvisüsteemiga televiisoriga sõitis Tallinnast Tartusse, Otepääle või Viitnale ja kusagil asutuse saunas vaadati päevad läbi välismaa filme, klassikat, uuemaid maailma tippe, vahel maitseks ka „Emmanuelle’i“, „Rockyt“2 ning muudki kergemat kraami. Kanaleid filmikultuuri kättesaamiseks, mõistmiseks ja tõlgendamiseks hakkas tasapisi juurde tulema. Oli, millest kirjutada, ka ajalehti tuli juurde, Sulev oli varsti äge kirjutaja Esmaspäevas, Hommikulehes jm.
Maailm hakkas aasta-aastalt avanema. Jaan Ruus käis juba 1985. aasta märtsis Tampere filmifestivalil Eestit esindamas, aga 1987–1988 läks päris sõitmiseks lahti. Kui 1987. aasta suvel sai Eesti Kinoliidu esimeheks Mark Soosaar, kutsus ta 1988. aasta alguses Jaan Ruusi juhtima kinoliidu välisuhtlust, nagu eespool osutatud.
Ja nii tuligi 1988. aasta kevadel kutsuda Sulev Teinemaa TMK teiseks filmitoimetajaks. Ega palju teisi kogemustega kandidaate lõpuks olnudki – kes oli ametis Tartu ülikoolis, kes Sirbis ja Vasaras või mõnes teises lehes. Filmikooli meil siis veel polnud. Moskvas haritud filmitoimetajad Tallinnfilmis või Eesti Telefilmis said tookord nii head palka, et toonase kirjastuse Perioodika taksiga, 150 rublaga neid ära meelitada ei oleks õnnestunud.
Kogu eespool olev pikk jutt oli kirjutatud meenutuseks, et Sulev Teinemaa oli filmiajakirjanduses alguses puhas rahvahariduslik iseõppija, hiljem, 1991. aastal lisandus muidugi ka ajakirjanikudiplom Tartu ülikoolist. Enamikul meie filmist kirjutajatel ajakirjanikudiplomit ei ole.
„Maalilistest“ filmirollidest
Värvika figuurina pakkus Sulev Teinemaa huvi ka mõningatele vabamõtlejatest filmilavastajatele.
Peamiselt Rain Tolgi ja Andres Maimiku filmiprojektides on ta mänginud iseennast, statistina kuskil baaris, näiteks „Kormoranides“ (2011), aga näeme teda ka võitluslikus dokumentaallavastuses „Vali kord“ (2004).
Nimeline Teinemaa osa oli Sulevil Andres Maimiku sürrealistlikus Eesti filmielu peegelduses „Tabamata ime“ (2006). Selles loos on tal isegi mitu repliiki, muu hulgas „sittade Eesti filmide“ kohta ja ka sellest, et kriitikut ei armasta keegi. Sulev esineb seal ekraanil kõrvuti Madis Kolgiga – teatrikriitiku ja TMK kauaaegse, ka praeguse peatoimetajaga … Seal on veel huvitavaid kujusid: Karlo Fungi rollinimi on Priimägi ja Ilmar Raagil Lõhmus.
Mis puutub Sulev Teinemaa ja filmikriitika vahekorda, siis lõpetuseks pean tunnistama, et ta oli tubli toimetaja, filmikunsti populariseerija entsüklopeediaartiklite (nt TEA entsüklopeedia) kaudu, filmiajakirjanik, aga mitte salvav kriitik. Filmikriitik par excellence oli Jaan Ruus. Margit Adorf on kriitik. Veel mitmed.
Aga see on juba üks teine jutt. Sulev jääb Suleviks. Olen ikka mõelnud, et kriitiku rolliks oli tal lihtsalt liiga hea süda.
Sulev armastas „vilme“ – ta ei kasutanud kunagi kuninglikku f-i, film jäi ikka „vilmiks“.
1 „Потомок Белого Барса”, Tolomuš Okejev, 1985.
2 „Emmanuelle“, Just Jaeckin, 1974; „Rocky“, John G. Avildsen, 1976.
Meie hulgast on lahkunud Raine Loo, ligi nelikümmend aastat Vanemuise teatri draamarepertuaari ilmestanud isikupärane näitlejanna.
Viljandimaal Taevere vallas 1945. aastal sündinud Raine Loo lõpetas kuulsa kirjanduskoolina tuntud Tartu 8. keskkooli 1963. aastal. Juba keskkooliajal viis teatrihuvi ta Vanemuise teatri juures töötanud õppestuudiosse, mille I lennu lõpetamise järel sai temast Vanemuise draamatrupi koosseisuline liige.
Paremat aega ja kohta teatritee alguseks olnuks raske ette kujutada. 1960. aastate teisel poolel Vanemuises alanud lavasündmused, mida nüüdseks tunneme eesti teatriuuendusena, kaasasid eelkõige trupi nooremaid jõudusid. Uuenduslike noorte lavastajate Evald Hermaküla ja Jaan Toominga kõrval olid kõrgvormis ka veel eelmise põlvkonna lavastajad Epp Kaidu ja Kaarel Ird.
Raine Lool oli õnne mängida kõigi nimetatute lavastustes: Eos (Undi „Phaethon, päikese poeg“, 1966, lav Kaarel Ird), pärisproua Chlopitzky (Kitzbergi „Laseb käele suud anda“, 1969, lav Jaan Tooming), Maaja (Toominga „Külvikuu”, 1972, lav Jaan Tooming). Etapiliseks kujunes aga Eeva roll Epp Kaidu lavastatud Madáchi mastaapses „Inimese tragöödias“ (1971), mis avas seni pigem lüürilisi kangelannasid mänginud Raine Loo jõulise dramaatilise ande ja viis ta järgmisteks kümnenditeks Vanemuise juhtivate draamanäitlejate hulka.
Tema 1970. aastate tähtrollide hulka kuulub mitu täiesti eri võtmes lahendatud rolli eesti klassikast: julgelt groteski ja näitlejalikku hüperbooli kasutavad osatäitmised Jaan Toominga lavastustes (Miili, Kitzbergi „Kauka jumal“, 1977; Karin, Tammsaare ja Toominga „Tõde ja õigus“, 1978) ning olustik-realistlikus ümberkehastumisteatri laadis Tatjana Nikolajevna Kaarel Irdi erakordselt pika elueaga Lutsu ja Liivese „Tagahoovis“ (1974).
1980. aastad viisid Raine Loo kokku uue lavastaja, Endrik Kergega, kellega koostöös sündisid meeldejäävad klassikarollid: Liidia Pavlovna (Gorki „Barbarid“, 1985), Mari (A. H. Tammsaare ja Kerge „Aeg tulla – aeg minna“, 1986), leedi Macbeth (Shakespeare’i „Macbeth“, 1987). Sellesse kümnendisse jäi ka esimene roll Mati Undi lavastajakäe all (Amalia, Schilleri „Röövlid“, 1983), mis sai uhke jätku juba 1990. aastate teisel poolel. Mitmed Raine Loo osatäitmised selle perioodi Mati Undi Vanemuise-töödes (kuninganna Margarita, Gombrowiczi „Iwona, Burgundia printsess“, 1994; Mari ja Karini mitmikroll, Tammsaare ja Undi „Taevane ja maine armastus“, 1995) panevad kriitikud rääkima täiesti uutest värvidest näitlejanna loomingus, sõeluma distsiplineeritud spontaansuse, vaheda analüütilisuse ja pillava lavalise ekstsentrika vahekordi tema lavarollides.
Mati Unt jäigi Raine Loo kõige olulisemaks lavastajaks tema viimastel teatrihooaegadel. Juba uuel sajandil nägi rambivalgust veel üks Raine Loo tipprolle: mõistatuslik, elegantselt mängulisi registreid vahetav Ranevskaja (Tšehhovi „Kirsiaed“, 2001), millele järgnes Agaue ja Iokaste kaksikroll (Undi „Vend Antigone, ema Oidipus“, 2003) ning viimasena proua Solness (Ibseni „Ehitusmeister Solness“, 2004).
Peale teatrirollide tegi Raine Loo mitu meeldejäävat filmirolli („Kolme katku vahel“, 1970; „Värvilised unenäod“, 1975; „Karge meri“, 1982; „Inimene, keda polnud“, 1990). Ta on mänginud mitmes telelavastuses ja kuuldemängus ning oli hinnatud isikupärase luulelugejana.
1976. aastal anti Raine Loole Eesti NSV teenelise kunstniku aunimetus. 2004. aastal pälvis ta Eesti Näitlejate Liidu auraha.
„Ikka ja alati naine mitte siitilmast,“ on kirjutatud ühe Raine Loo rolli kohta, ja usutavasti võiks seda määratlust kasutada mitme teise näitlejanna teatri- ja ka elurollide puhul.
Kolleegid, sõbrad ja Raine Loo kunstist vaatajana osa saanud saadavad siitilmast teele oma tänusõnad ühiste hetkede eest.
Raine Loo saadeti ära 20. mail Tartus Pauluse kirikus, millele järgnes muldasängitamine Raadi kalmistul.
Teater Vanemuine Eesti Teatriliit Eesti Näitlejate Liit Kunstiühing Pallas
Praeguses pandeemiast haaratud maailmas on paljud üritused, sealhulgas filmifestivalid tühistatud või edasi lükatud. Mõni on üritanud päästa, mis päästa annab, ja kolinud oma festivali internetti, nagu juhtus ka HÕFFiga. 30. aprillist kuni 3. maini Haapsalus aset leidma pidanud festivali filmiprogrammist, vestlusringidest ja kohtumistest filmitegijatega oli võimalik osa saada 8. kuni 10. maini voogedastusplatvormi Elisa Stage vahendusel, vestlustest ja kohtumistest ka Facebookis. Kolme päeva jooksul sai vaadata 22 pikka ja 15 lühifilmi. Mulle oli tänavune HÕFF uudne kogemus, kuna selle 15. toimumiskord oli nii minu esimene HÕFF kui ka esimene virtuaalne festival.
Ma naudin väga festivalide atmosfääri. Sageli on filmide kvaliteedist olulisemgi võimalus neid koos teistega vaadata ja seejärel nende üle arutleda. Oma elamuse väljendamine ning nähtu üle diskuteerimine võimendab kogemust ning loob ühtekuuluvustunde – festivalide avamine ja avafilmid oma rohke publikuga on tavaliselt ürituse tipp. Just õudus- ja fantaasiafilme on minu arust teistega koos vaadata eriti tore. Tavaliselt juhatab HÕFFi sisse zombide marss. Seda veidram oli mul üksinda diivanil festivali avamist kaema asuda, selmet uudistada Haapsalus oma silmaga mööda linna liikuvaid ebasurnuid ja muid elukaid, kellest olen nii palju kuulnud.
Uudsele formaadile vaatamata oli tseremoonia korraldatud küllalt kavalalt – seejuures omavahel distantsi hoidmise nõudeid järgides. Zombisid ei olnud, küll aga kiusasid saatejuhti hirmutised, kelle vägivallaaktidest ja lisandunud heliprobleemidest hoolimata (miskit polnud kuulda) festival siiski sisse juhatati.
Tehnilisi probleeme oli HÕFFil teisigi, kuid ei midagi hullu. Eks nendega tule festivalidel ka muidu rinda pista. See pole mingi õige festival, kui mõnda filmi vaadates subtiitrid ära ei kao või küsimuste-vastuste vooru ajal mikrofonid tööle ei hakka – aus värk ja hea jututeema. Filmid ei alanud vahel õigel ajal, probleeme oli internetiühenduse ja subtiitritega. Kõige rohkem sai kannatada mänguplatvormil Kahoot! peetud HÕFFi mälumäng, kus küsimused olid nihkes ning osalejatel tuli kõrgemalt juhatuselt abi otsides vastus välja pakkuda.
Kuna paljud on viimasel paaril kuul oma aja veetnud suures osas internetis, oleme ehk juba harjunud uue elukorraldusega kaasnevate probleemidega, nii et mõni tehniline pisipuudujääk enam nii väga ei häirigi. Halb internetiühendus, kehv kuuldavus ja üksteisest ülerääkimine on saanud virtuaalsete koosolekuruumide ja eravestluste ning seeläbi tavaelu osaks, nagu ka lemmikloomade episoodiline (või siis permanentsem) ilmumine ekraanile. Siinkohal tuleks ära märkida Mart Sanderi kassi filigraansed ülesastumised. Teda õnnestus näha nii Sanderi filmile „Kõhedad muinaslood“ (2019, HÕFFil esmakordselt toimunud Eesti žanrifilmide konkursi võidufilm) järgnenud kohtumise kui ka Eesti žanrifilmile keskendunud vestlusringi „Siin me oleme“ ajal.
Hea, et filme sai esimest korda vaadata kindlal kellaajal. Nii et kel soovi, sai filmi otseseansina nautida ning enamasti ka pärast vaatamist kuulata vestlust filmitegijatega. Ürituse tuttava struktuuri matkimisega toetati ühisvaatamise kogemust, olgugi et virtuaalselt. Filme sai festivali ajal ka järele vaadata, kui otseseanss jäi nägemata.
Närivalt pingeline ja tasa kulgev „Neela“ hoiab vaataja äkkehmatuste puudumisele vaatamata siiski pidevalt põnevil ega lase pinget enne lõppu lõdvemaks.
Festivali kodus jälgimise üks plusse või miinuseid, kuidas võtta, on muidugi see, et maru lihtne on näpp pausinupu poole sirutada, kui ühtäkki näiteks võileivaisu peale tuleb, või anda järele tahtmisele igav film hoopis kinni panna. Kinos keegi söögipoolise pärast filmi pooleli ei jäta ning saalist väljajalutamine on juba väheke keerulisem ettevõtmine – ei taha ju ebaviisakas olla, eriti kui filmitegijad seansil kohal viibivad.
Festivali erilist õhkkonda, mistõttu on kergem ka halb filmi ära vaadata, ei asenda muidugi ükski võileib. Pärast saab vähemalt nähtu üle teistega koos kurta. Kodus tuleb see üksinda ära kannatada, ilma et saaks kellegagi muljeid jagada.
Tahtmist film kinni panna kogesin sel festivalil õnneks vaid korra. HÕFFil esimest korda rahvusvahelisel ekraanil näidatud Austraalia linateos „Mees ilma näota“1 pidi kirjade järgi olema õudne ja naljakas, aga ei olnud kumbagi. Igav oli. Vana hea õudukašablooni kohaselt suundub noortekamp väikelinna nädalavahetust veetma, kuid loomulikult ei lähe asjad plaanipäraselt ning lendama hakkab verd ja kehaosi.
Enda arvates pigistan selliste stseenide puhul üsna kergesti silmad kinni, aga kogu selle õudse igavuse juures ei olnud jube isegi kellegi mootorsaega pooleks saagimine – ja see on juba saavutus. Dialoogid venivad, huumor on punnitatud, filmi lõppu ei jõudnud ära oodata.
Edukalt on mängitud õuduse ja komöödia elementidega lühifilmide võistlusprogrammi „Hõbedane Méliès“ võitnud Norra filmis „Daunid ja surnud“.2 Põhjamaiselt musta huumoriga jutustatud lugu viib vaataja intellektipuudega inimeste hooldekodusse, kus elanikel tuleb hooldaja Morteni (David Vekony) ja hoolealuse Arvidi (Svein André Hofsø Myhre) juhtimisel astuda võitlusse zombide vastu. Suurepärased näitlejatööd, kaasakiskuv süžee, filmi koomilised laulud ning kuhjaga zombisid ja eneseirooniat moodustavad nauditava terviku, mis tekitas soovi näha täispikka versiooni.
Väga meeldis põhiprogrammis linastunud Prantsuse-USA „Neela“,3 („Swallow“, 2019), mis sai publiku lemmiku hääletusel Ryan Spindelli „Surnukuuri lugude“ (Mortuary Tales, 2019) järel teise koha. Oma elu üle kontrolli saavutada ihkav noor abielunaine (Haley Bennett) hakkab kinnismõtte sunnil mittesöödavaid esemeid neelama. Tegevus toimub põhiliselt abielupaari majas, kus naine oma päevi üksi mööda saadab. Mees ja mehe pere kohtlevad teda pigem objekti, mitte inimesena. Avara plaaniga maja tühjus, akende taga laiuv mets ning üldplaanid võimendavad veelgi võõrandumist ja isoleeritust. Närivalt pingeline ja tasa kulgev film hoiab vaataja äkkehmatuste puudumisele vaatamata siiski pidevalt põnevil ega lase pinget enne lõppu lõdvemaks.
Parim meelelahutaja oli festivalil aga Uganda filmitööstuse Wakaliwoodi „Kes tappis kapten Alexi?“.4 Tagasihoidliku eelarvega filmi puhul polnud tõetruudusele väga palju aega raisatud, vaid oli keskendutud märulile ja vaatamis- ning eriti tegemisnaudingule. Kapten Alexi sõdurid ning tema kättemaksu ihkav kung fu meistrist vend astuvad vastu Tiger Mafia ohtlikele gangsteritele. Märuliküllaseid kokkupõrkeid vürtsitavad kodukootud arvutiefektid, süntesaatoril paaniflöödi efektidega mängitud Seali lugu „Kiss from a Rose“ ning filmi saatvad VJ Emmie kommentaarid. Täiesti uudne ja nauditav filmikogemus.
Tänavuse HÕFFi fookuses olid legendaarse õuduskirjaniku H. P. Lovecrafti teoste adaptsioonid, nende hulgas ka „Värv maailmaruumist“,5 mis andis Richard Stanleyle põhjuse režissööri tooli naasta. Filmi vaatamine HÕFFil pakkus huvitava võrdlusmomendi. Mul õnnestus seda filmi näha paar kuud tagasi peaaegu väljamüüdud seansil Londoni kinos Prince Charles, mille programm on keskendatud just kultusfilmidele. See rahvarohke kinosaal lõi ideaalilähedase atmosfääri just sellise filmi nautimiseks. Filmi värviküllane visuaal on suurele ekraanile loodud ning peen balanss põnevus- ja õuduselementide ning banaalsuse piiril koomika vahel, mille eest tuleb peamiselt tänada Nicholas Cage’i tema rollisoorituse eest, tulid just ühise filmikogemise tõttu esile – tunded olid tugevamad. Film pakkus ka koduekraanil piisavalt meelelahutust, ent toredam oli rahvast täis kinosaalis sõbra õlga togida, kui Cage Donald Trumpi miimikat imiteerib.
Olgugi et olin kohustatud distantsi hoidma ning polnud võimalustki festivalil teistega koos osaleda, tundus mulle HÕFFi-võhikuna, et sain siiski festivalist aimu. Ka Haapsalu kultuurikeskuse lavale üles seatud stuudio, kus vestlusjuhi vastasistmele paigutatud ekraanilt paistsid küsimuste-vastuste ja vestlusringide ajal filmikülaliste näod ja kodusisustus, ja nende vahele lauale paigutatud kandelaaber ja pealuu, mida üks intervjueerijatest armastas hellalt enamasti hoopis süles hoida, lõid õudus- ja fantaasiafilmide festivalile sobiva atmosfääri. Oli pisut camp, aga sobis konteksti.
Praegu on keeruline ennustada, mis meid festivalimaastikul ja filmitööstuses ees ootab või kui suur on interneti roll filmiürituste korraldamisel tulevikus. Nagu mainis HÕFFi lõpetamisel Liisi Rohumäe, üks korraldajatest, ei asenda publikuga festivale miski. Tuleb nõustuda. Loodan, et saan HÕFFi filme tuleval aastal Haapsalus kohapeal vaadata. Seejuures võiks mõelda hübriidfestivalile: füüsilise festivali kõrval võiks olla vähemalt osa programmist kättesaadav ka virtuaalselt. Tänavune külastuste arv tundub selleks soodne. Ühes filmide, seansijärgsete vestluste ja muude üritustega kogus seekordne HÕFF kokku 10 896 külastust, mida on umbes poole rohkem kui eelmisel aastal Haapsalus. Nagu mainitud, oli selleaastane HÕFF minule esimene. Varem sai takistuseks kaugus ja transpordiküsimus, kuid nüüd neid muresid ilmselgetel põhjustel ei esinenud. Need, kel võimalust ja tahtmist festivalimelust osa võtta, ei jäta kohale minemata ka siis, kui programm jõuab vaatajateni ka interneti vahendusel. Loomulikult, kui selline variant taas mõeldav on. Huvilised, kel puudub võimalus minna üritust kohapeale nautima, saaksid sel juhul samuti festivalist aimu ja osa – hundid söönud, lambad terved.
Nõukogude perioodi uurimine on kui paraneva haava lahtikiskumine
KÄRT KELDER
Sündinud 1990ndatel ning kolinud perega aastateks Soome elama, olen tihti tundnud ilmajäämist kahest huvitavast ajastust – Nõukogude Liit ning metsikud 90ndad. See ei tähenda, et sooviksin võõrvõimu all elada. Pigem tunnen, et kogemuste puudumine teeb minust osaliselt Z-generatsiooni, kel pole pidepunkti perioodidega, mis vormisid Eesti ühiskonda juurdunud suhtumist. Suvel sai siiski kodumaal elavaid vanavanemaid külastatud ning kummalisi lääne kultuuri hübriidvorme kogetud. Sünniaastast kaugemale ulatuvaid valu-, aga ka võlupunkte olen ainult vanemate inimeste mälestuste kaudu tajunud.
Epp Annuse monograafia leevendab eespool mainitud puudujääki. Teos annab aluse mõistmaks, kuidas on tekkinud ühiskonda püsima jäänud arusaamad, stereotüübid ning kuvand Nõukogude ajast ja Eestis elavatest rahvustest. Raamatus on materjali ning fakte, mida isegi Nõukogude perioodil elanud lugejad võivad leida uue ja huvitava olevat, nt balletielementide kasutus rahvatantsus jne. „Sotskolonialism“ põhineb Annuse ingliskeelsel raamatul „Soviet Postcolonial Studies: A View from the Western Borderlands“, mis oli suunatud võõrkeeles lugejale eesmärgiga tugevdada Nõukogude Liidu vaatlemisel postkoloniaalse uurimissuuna asjakohasust. Eestikeelse raamatu puhul pole tegemist vaid tõlkega, tekst on uuesti läbi mõeldud ning täiendatud siinset lugejat rohkem huvitavate teemadega, nt argielu ja kultuur.
Raamatu ülesehitus on küllaltki loogiline. Kõigepealt loob Annus teoreetilise raamistiku, selgitades postkoloniaalsete uuringute olemust. Seejärel liigub ta võimustruktuuri avamise juurde kuni jõuab „meie“ ja „nende“ vastandumise ning kultuuri hübriidsuseni. Monograafiat on võimalik lugeda eraldi artiklitena, kuid alguses tuleb selgeks teha teose esimesed kaks-kolm peatükki ning kolonialismi alased terminid, mida ei ole vähe: koloniaalsituatsioon, kolonialism, sotskolonialism, koloniaalne võimumaatriks jpm. Teadmispagasi ja sõnavara täiendamine varem keelt sõlme ajanud mõistetega tasub end ära. On näha, et teose terminoloogiat on eestipärastatud. Selle võõrapärasus pani raamatut lugedes tahes-tahtmata mõtlema, kas sõnakasutus oleks võinud olla eesti keelele omasem või peab tõdema, et akadeemiline eesti keel jääbki konarlikuks.
Postkolonialismi vastuolulisus
Postkolonialismiga kaasnevad vastuolud. Annus tõdeb: „Baltimaades ning Kesk- ja Ida-Euroopas vastupidi, on väidetavalt koloniseerimatu „eurooplus“ paljude jaoks rahvusliku eneseväärikuse küsimus. Nagu kirjutab Violeta Kelertas: „Eelistades pidada end ülemaks teistest koloniseeritud rahvastest [—], ei pea baltlased kuigi meelitavaks, vaid pigem lausa alandavaks, et neid on ühte patta pandud ülejäänud koloniseeritud inimkonnaga ning tahavad kuuluda „tsiviliseeritud maailma“.“
Režiimieelse mentaliteedi ja lähtepunkti selgitamine annab parema aluse mõistmaks, miks on Eesti end sidunud tugevalt põhjamaa staatusega. Geograafiliselt põhja poole liikudes otsiti kinnitust oma läänelikkusele. Sõjaeelne vaade Eestist enne võõrvõimu kehtestamist oli õitsev majandus ning kultuur, mis vastandus Nõukogude olme mahajäämusele ning tsenseeritud kultuurile. Raamatus meenutab leedulanna Julia Greičienė, kuidas enne sõda alkoholismi ei olnud ning tema vanemad said hästi läbi.
Nõukogude perioodi uurimine on justkui paraneva haava lahtikiskumine. Eks lõhe meie kui eestlaste ja nende kui venelaste vahel on seniajani olemas.Annus arutleb, miks kuulevad eestlased senini süüdistust „fašist“. Miks aastakümneid Eestis elanud isikud ei ole eesti keelt ära õppinud? Miks sõjaeelne aeg oli kui paradiis? Annuse käsitluse puhul on meeldiv püüe selgitada mündi mõlemat poolt. Vahepeal laskutakse subjektiivsusesse, kuid essentsialism ei peaks, nagu autor ka tõdeb, olema ühegi inimese eesmärk, sest maailm on pidevas muutumises.
Meie vs. nemad
Peamine küsimus, mis läbib pea tervet teost on „meie“ versus „nemad“. Kui esimeste peatükkidega seatakse paika uurimistöö raamistus, siis kolmandas vaadeldakse lähemalt Nõukogude impeeriumi teket ja selle ideoloogiat, liigutakse võimu kirjeldamisest olmeni. Kõigepealt oli tegemist okupeerimisega, mis kestis mõne aasta, ning nagu Annus osutab, algas seejärel sotskolonialism, kus vastava vormi võimumaatriksiga kaasnes püüd kehtestada sotsialistlik või kommunistlik riigikord: „Nõukogude Liidu invasiooni Balti riikidesse on kõige sobivam kirjeldada kui okupatsiooni, mitte kolonisatsiooni; kummatigi järgnes esmasele okupatsioonile koloniaalvõimu kehtestamine.“ See jõudis Eestisse kahel moel, ametlikult ehk meedia, ajalehtede ja raadiosaadete kaudu, kuid ka inimeste lugude ja kuulduste kaudu, kus oma koht oli ka uue režiimiga kaasnenud vägivallal.
Nõukogude võimu kehtestamine tekitas inimeste väärtussüsteemis paratamatult segaduse, sest väärtusi ei saa üleöö uutega asendada: „Madis Kõiv kirjeldab oma mälestustes koolipoisi nõutust, kui äsja kehtestatud Nõukogude võim oli toonud koolidesse uued, vene keelest tõlgitud õpikud: Nüüd tuleb uus õpetaja, võtab uue raamatu, hakkab selle raamatu juures rääkima vanadest asjadest ja ometi tuleb see täiesti uutmoodi välja, igivõõralt. [—] Algab pioneeride rännakuga maastikul. [—] Samahästi võiks see olla Kuul või Marsil. Midagi ei tunne ära. Mis see on – sovhoosi karjalaut? Mis see on – kolhoos Töörahva Võit? Mis see on – masintraktorijaam? Kuhu on jäänud metsad, heinamaad, talud, küünid, jõed, järved?“
Segadus pani inimesi tugevalt kinni hoidma minevikust, mis tagantjärele tundus müütiliselt täiuslik ja kaunis. Sõjaeelsel ajal puudus alkoholism, väärkohtlemine võimu või pereliikme poolt ehk siis „Nõukogude-eelne ajastu sündis uuesti rahvuse nostalgilise pilgu läbi“.Annus kirjutab, kuidas ebasümpaatia baltisakslaste vastu asendus põlglikkusega sisserännanute suhtes. Ka üks mu vanaemadest on meenutanud, kuidas lapsepõlves võttis sakslane ta laadal sülle ning andis saia. Venelane oli aga tallu kõndinud ning käskinud end toita. Hiljuti lugesin ühest artiklist 87aastase naise meenutusi, kes kordas sama: sakslane oli oma soovidega viisakaks jäänud, venelane kombetult kükitanud, kuhu tahtis.
Isegi kui Nõukogude Liidu algne idee tundus noobel, takistas selle muretut sisenemist Eestisse vägivaldne pealesunnitus, mis „traumaatilisest katkestas“ eestlaste sideme üles ehitatud vabariigi ja kultuuriga. Kaitserefleks ja halvad kogemused ehitasid seina ette, millest oli teistest nõukogude liiduvabariikidest tulnud uusasukatel keeruline läbi tulla. Näiteks levisid jutud, et Leningradist jm pärit sisserännanud teevad inimesi vorstiks. Jutte soodustas inimeste kadumine ja toidupuudus poodides, kuid ka rikkus turul.
Kuna kõige parem kaitse on rünnak, võtsid paljud sisserändajad omaks koloniseerija rolli. Siin on sarnasus baltisakslastega, kes on näiteks kirjanduse kaudu üritanud väita, et enne eestlasi elasid Maarjamaal hoopis idagermaani päritolu goodid, seega oli baltisakslastel õigus oma esivanemate maal elada. Nõukogude uusasunike lihtsaim enesekehtestusviis oli aga Vene impeeriumi ideoloogia omaksvõtmine ning liiduvabariikide elanike „valgustamine“: „[—] tema kuuenda klassi vene keele õpetaja teatas ühel päeval tunnis, et enne 1940. aastat polnud siin eestlastel „mitte midagi“: „Kirjaoskamatus ja jube vaesus. Jalanõudeks olid kalossid. Kingi polnudki. Kõik hea, mis teil on, tuleb Nõukogude võimult.““ või noore poisi mälestus, kuidas Tallinnas käratas poemüüja „говори по человечески!“ (räägi inimese moodi!), kui ta eesti keeles pool kilo vorsti palus.
Särk püksi, ega sa venelane ole!
Esile on toodud ka vastupidine paradoks: vanaema ütleb lapselapsele „pane särk püksi, ega sa mingi venelane ole!“ või otsitakse rannas päevituskohta, kuhu vene keel ei kosta. Nagu meenutab raamatus 1940ndate lõpus Sillamäele kolinud naine, et ta oleks hea meelega kohaliku keele ära õppinud, kuid temaga koos elanud „eestlanna keeldus. Oli uhke, pidas ennast paremaks, resümeeris mutikene”. „Meie“ ja „nende“ vastanduste selgitamises näen raamatu suurimat väärtust. See paneb aina rohkem mõtlema tänapäevale, mil endiselt esineb stereotüüpe ning üksteisele oponeerimist. Samuti on raamatu läbilugemine avanud ukse varem tarbitud kultuurile, mis nüüdseks on omandanud justkui uue kuue. Näiteks Sulev Nõmmiku „Mehed ei nuta“ pealtnäha lihtsakoelised naljad omandasid pärast raamatu lugemist vägagi terava kuju ning alltekst, tahtmatu või mitte, pakkus rahulolu.
Raamat paneb mõtlema, kas ja kuivõrd oleks olukord olnud teine, kui ei oleks toimunud küüditamisi, talude äravõtmist ning ajaloo sunniviisilist painutamist. Kui toona süüdistati Moskvat elektrikatkestustes, toiduainenappuses jne, siis tegelikult kattuvad probleemid ja näpuga näitamised praeguse vaba riigiga. Parim, mida teha saab, on mõista üksteist ja selle üheks küljeks on kindlasti uuringute läbiviimine.
Disainerite tunnustamine ja disain heaolu teenistuses
ILONA GURJANOVA
COVID-19 tingitud kriisi tõttu muutub maailm kiiresti. Paljud töökohad muutuvad täielikult ning meie lapsed hakkavad töötama erialadel, millest meil aimugi pole. Praegu pole selge, kui kiiresti võivad taastuda üleilmne majandus ja tööstus ning kuidas muudab tehnoloogia edaspidi tööhõivet ja karjäärivõimalusi. Oleme saanud looduselt selge signaali: masstootmine ja ületootmine on out, väikse tiraažiga, ready to produce personaliseeritud jätkusuutlikud tooted in.
Fakt on see, et Eesti majandusedu sõltub paljuski ekspordist ja innovatsioonist. Uued konkurentsivõimelised tooted ja teenused sünnivad koostöös disaineritega. Kriis tõi eredalt välja teadusuuringute vajalikkuse, hea disaini osatähtsuse ning teadus- ja disainivaldkonna koostöö nõrkuse. Võtkem või lõputu poleemika kasutuskõlbmatute maskide või ebamugava ja ebafunktsionaalse meditsiinivarustuse ümber. Digidisaini ja teenusdisaini valdkonnas on olukord parem. COVID-19 tõkestamise rohke osavõtuga rahvusvahelisel häkatonil arendati välja viis uut toodet/teenust ning kunstiakadeemia reageeris kriisiolukorras kiiresti visiiride disainimisega.
Kuni selgub, millised ekspordikanalid Eestile taas avanevad, tuleks tegeleda sisekaemusega ning pühenduda siinse elukeskkonna parandamisele.
Selle pika sissejuhatusega püüan veenda lugejat, et disain on probleemide ja kriiside lahendamisel oluline komponent. Heaolu saavutamisel on võtmeküsimus valdkondade üksmeelne koostöö ja kasutajakeskne lähenemine. Edukate toodete ja tulevikku suunatud lahenduste arendamise ideaalmeeskonda peaksid kuuluma disainerid, insenerid, teadlased, antropoloogid, finantsistid ja tootjad.
Stiliseerimisest välja kasvanud disain on muutunud valdkonnaks, mille ülesanne on lahendada keerulisi tehnoloogilisi ja sotsiaalseid probleeme ning pakkuda kasutuskõlblikke tooteid ja silmailu. Suurettevõtted kaasavad disainereid üha keerukamate ülesannete lahendamiseks, alates isesõitvatest autodest kuni inimorganismini. Tootjate ja disainerite koostöönäiteid võiks olla Eestis palju rohkem. Kas disainiinfot on liiga vähe või pole disainerite vastu usaldust? Disainimaailma Oscareid ehk Red Doti auhindu potsatab Eestisse aina rohkem. Viimase teenis välja Margot Vaaderpass plastpudelijäätmeist valmistatud riidepuudega Woh.
Väikese turu ja kahaneva tööstuse tingimustes on Eesti disainerite üks võimalus erialase tööga jätkata omaenda brändi ja tootekollektsiooni loomine ja selle tootmine. Selliseid disainereid kutsutakse tootvateks disaineriteks (designer maker). Kultuuriministeeriumile kriisi abipaketi tarbeks läbi viidud omaalgatuslik küsitlus andis üllatava info selle kohta, kui palju on Eestis tegelikult disainerite väikefirmasid ja kui suur roll on loomemajandusel väikeettevõtluse kogukäibes.
Tootedisainiauhind Bruno
Viisteist aastat tagasi pani disainerite liit aluse tootedisainiauhinna Bruno konkursile, mille eesmärk on tunnustada disainereid ja nende tööd, tutvustada avalikkusele uuenduslikke tooteid ja kutsuda tarbima kodumaist disaini. Samuti taheti sellega ergutada ettevõtjaid kaasama tootearendusse rohkem professionaalseid disainereid. Konkurssi korraldatakse üle aasta, et saak oleks suurem. Tootearendus on pikk protsess, nii et igal aastal ei pruugi uute toodete hulk suur olla. Oma nime on konkurss saanud kunstiinstituudis 1966. aastal disainikateedri rajanud uuendusmeelse professori Bruno Tombergijärgi. Tema juhendamisel on valminud ka trofee: Anneliis Aunapuu disainitud kera, mille sisse on peidetud silinder ja koonus.
Bruno Elukeskkonna toote disaini kategooria žürii äramärgitud töö 2008 – Tiide linnamööbliseeria, Pent Talvet.
Kateeder andis 1979. aastast peale paaril korral välja ka ERKI disainiauhindu. Erinevalt teistest erialadest pole kultuurkapital seni disaini aastaauhindu välja andnud, küll aga toetab jõudumööda auhinnafondiga.
Tootedisaini konkursi žürii on algusaastastest siiamaani olnud rahvusvaheline. On ju enamik tooteid valminud ekspordi eesmärgil ja kes siis veel oskab paremini nende turuväärtust hinnata, kui mitte väliseksperdid. Kohalike ja välisspetsialistide arvamus on suuresti lahknenud, kuid võidutööd on siiski valitud konsensuslikult. Žürii hindamiskriteeriumid on järgmised: idee, teostuse või materjali uuenduslikkus, keskkonnasõbralikkus ja säästlikkus materjalikasutuses, igapäevaelu mõjutav funktsionaalsus, kasutajasõbralikkus, sh interaktsioonidisain, kaasav disain ja universaaldisain, ergonoomika, konstruktiivne ja tehniline lahendus, esteetika ning toote müügipotentsiaal.
Eesti disaini on hindamas käinud rahvusvaheliselt tuntud disainispetsialistid Harri Koskinen, Harri Korhonen, Michael Thomson, Tapio Anttila, Cameron Sinclair, Luca Berta, Pauliina Aarikka, Timothy Jensen jt. Eredalt on meelde jäänud viimase 2010. aastal öeldu: „Eestlased on vist ainukesed, kes Eesti disaini ei usu“.
Žürii töös osalenud Faber Castelli disainijuht Henning Horn märkis: „Mulle avaldavad muljet mitmesugused igapäevatooted, mida konkursil näen. Tulevikus sooviksin näha keskendumist rohkem kontseptuaalsetele ideedele või intellektuaalsema taustaga toodetele.“ Balteco disainijuht Aivar Habakukk on suhtunud kriitiliselt sellesse, kuidas oma töid esitletakse. Kaotajaks jäävad need, kes ei suuda oma ideid selgelt esile tuua. Nüüd on selguse huvides palutud esitada toote kohta ka lühivideo. Pedro Gomes Portugalist: „Järgmisel aastal tahaksin konkursil näha rohkem elu muutvaid tooteid.“ Kiidetud on vildi kasutamist tootearenduses ning soovitud rohkem näha lastele mõeldud tooteid. Globaalsete kriisiolukordade lahendamisele pühendunud arhitekt Cameron Sinclair (Worldchanging Ventures, USA) soovitab keskenduda inimeste vajadustele. Mitsubishi disainerit Björn Koopi on üllatanud puhas esteetika, praktilisus ja jätkusuutlik materjalivalik. Tema soovitab rõhutada ennekõike rohelist jalajälge, sest see teeb toodete turustamise kogu maailmas lihtsamaks.
Erialaliit on ärgitanud disainereid julgelt konkursil osalema, sest isegi kui võit jääb tulemata, saab igaüks, sealhulgas loodetavasti ka potentsiaalsed kliendid ja koostööpartnerid, meedia vahendusel ning nominentide tööde näitusel Eesti uuema disainiga tutvuda. 2016. aastal Buno tootedisainiauhinna pälvinud Johanna Tammsalu ei mõelnud enda sõnul igapäevast tööd tehes võimalikele auhindadele. „Seda enam oli tunnustus tore üllatus. Kindlasti tõi võit ja meediakajastus senisest rohkem tähelepanu ning uusi põnevaid töid, koos sellega aga ka suurema vastutuse,“ on tunnistanud Tammsalu.
Alates 2012. aastast antakse Eesti disainiauhindu, sealhulgas tootedisainiauhinda Bruno, välja ühiselt Eesti Disainikeskuse, ADC*Estonia, Teenusmajanduse Koja ja Eesti Kunstiakadeemiaga. Eesti disainiauhindadega seonduva korraldab Eesti Disainikeskus: tuleb Bruno nominentide näitus ja gala festivalil „Disainiöö“ (14.–20. IX 2020) ning seejärel disainiauhindade näitus Viru keskuses.
Mihkel Ilusa ja Paul Kuimeti ühisnäitus „Lõputa lugu“ Tallinna Kunstihoones kuni 31. V, kuraator Siim Preiman.
Paul Kuimeti objektivalikult näiliselt banaalsedki tööd moodustavad rafineeritud intellektuaalse koondstruktuuri.
Suletus koduseinte vahele, viiruse teise ja kolmanda laine, aga ka seninägematu majandusliku mõõna ootus – küllap on praeguse olukorra üks teravamaid tajusid väljapääsutus. Tulevik on teadmata, kuid kaine pilguga enda ümber vaadates on selge, et tagasiteed veebruari 2020 ei ole ega saagi olla. Siin, tüünet kevadvalgust täis olevikus, me siis nüüd oleme, suurimaks varanduseks võimalus jälgida olevikuhetke banaalsust, olemise väljapääsutut infrastruktuuri, mille mõte ei pruugigi selguda praegu. Isegi kui osa piiranguid läheb leebemaks, on piirangutest kui tunnetatud paratamatusest ometi saanud elamise pärisosa. Suletusega, piirangutega, sealhulgas vabatahtliku suletusega oma kunstivaldkonna vahendite piiresse, tegelevad ka Mihkel Ilus ja Paul Kuimet ühisnäitusel „Lõputa lugu“ Tallinna Kunstihoones. Kahe kunstniku püüdele jõuda üldistuseni, mis ulatuks üle kitsa kunstimaailma piiri, on elu suure sammu vastu tulnud ja seda globaalsel tasemel. Hea ajastus, kujund toimib.
Intellektuaalne koondstruktuur. Ilusa ja Kuimeti tööd toimivad näitusel „Lõputa lugu“ paralleelselt, teineteist küll mõtteliselt toetades, kuid mitte otseselt omavahel suhestudes (kuraator Siim Preiman ütles, et esimene asi, milles näitust kavandades kokku lepiti, oli see, et ühiselt loodud töid ei tule). Niisamuti kulgevad viisakal distantsil, kuid siiski lähenedes ka näituse minu arvates kaks peatelge: aistingulis-mänguline ja kainelt kontseptuaalne. Ehkki vaataja ei lahku näituselt ilukogemuseta ning saab teravmeelset naljagi, näib autorite põhirõhk olevat siiski mõtlikul järelmaitsel ning näituse mõju on suur ja kestab kaua.
Fotokunstnik Kuimet on välja pannud tööd botaanikaaedade palmilehtedest, ehitustellingute jalgadest ning töölauale asetatud märkmetest, trükistest ja esemetest. Maalikunsti taustaga Ilusalt on näitusel maalija põhivara, nagu lõuend, molbert ja kõiksugu sinna juurde käivad vahendid, mille nimetust ma õigupoolest ei teagi, edasiarendus kohati vägagi suuremahulisteks installatiivseteks objektideks (mitmemeetrise raadiusega vaateratas suures saalis). Mõlemad kunstnikud on suhestunud teostes oma kunstivaldkonna traditsiooniliste, klišeelikegi piirangutega, võttes need piirangud vabatahtlikult ja vaat et nimmegi omaks. Kuimet on fotokunstnike ringkonnas oma radikaalse analoogvahendite eelistamisega omamoodi kurikuulus. Ka Ilus ei jäta nimme maalikunsti tavapärast arsenali kõrvale, vaid kasutab ka maalijärgse teose puhul ikka lõuendit ja puitu, ehkki hoopis teistes kombinatsioonides ja algelementideni taandatult. Eks mõni kunstiteadlane oska paremini hinnata, kui pikalt selline radikaalsus (juurmine tegevus) Kuimeti ja Ilusa loomingus on avaldunud, aga tundub, et selles suunas on liigutud kaua ja see tendents ei näi ka selle näitusega lõppevat.
Kuimeti objektivalikult näiliselt banaalsedki tööd (eks olnud sama lugu ka tema omal ajal pöördeliselt mõjunud debüüdiga „In Vicinity“ Harjumaa suburbiast!) moodustavad rafineeritud intellektuaalse koondstruktuuri, kus on ühendunud põhjalik lugemus kapitalismi ruumiliste tootemvormide kujunemisloo kohta, melanhoolne valgustaju ja kõikumatu usk autentsuse aura võimalikkusesse ka reprodutseeritud teoste puhul, quia absurdum. Ta on ehitanud oma esseistliku kollaaži üles mõttekäigule, et tänapäeval väljapääsutuna näiva kapitalismi vormilise tootemi, klaasist pilvelõhkuja juured viivad XIX sajandi Londoni maailmanäituse asupaiga Kristallpaleeni, mis sündis aiaarhitekti Joseph Paxtoni unistuste ja tööstusajastu tehniliste võimaluste koosmõjus. Kuimet on oma kollaaži tüpoloogilisi algelemente filmilindile püüdnud läbi aastate ning üle maailma Tallinnast ja Brüsselist New Yorgini („Tellingute lühiajalugu“, „Kristallsõrestik“). Palmilehed, tellingujalad ja ka knopkad on teadlikult esitatud nii kõikehaaravate metafooride kui ka lootustandva analoogvalgusega kaetud banaalse igapäevana, kuhu me oleme kapitalismi viljastava kasvuhoone elanikena paratamatult määratud. Ta vaatleb oleviku elemente ja laseb neil kapitalismi lõputust võidukäigust kaude kõnelda nii, nagu ei teaks vaataja objektide endi tähendusest midagi. Selles võib aimata autori huvi fenomenoloogia vastu.
Kuimeti mõttekäigu sõlmpunktiks on näituse viimases saalis eksponeeritud optilise heliga kollaažlik filmiprojektsioon „Materiaalsed aspektid“, kus vilksab viitena ka anonüümsetesse pilvelõhkujatesse varjunud finantsmaailma totaalsuse paralleel stalinismi väljapääsutu totaalsusega. „Me elame tänapäeval nii keerulises maailmas ja informatsiooni kogus, mis meile igapäevaselt teadvusesse sisse sõidab, on sedavõrd mitmetahuline, see kõik on nii kompleksne, et ainuke viis täna maailmast rääkida,“ seletab Kuimet näitust saatvas videovestluses Ilusaga, „ongi see, et ma pean arvestama väga paljude asjaoludega. [Tulemuseks saab olla kas] kas kollaaž või mingisugune äärmiselt lihtsustatud või abstraheeritud taandamine mingisugusele väga lihtsale motiivile, näiteks tellingujalale.“
Maalikunsti taustaga Mihkel Ilusalt on näitusel maalija põhivara edasiarendus kohati vägagi suuremahulisteks installatiivseteks objektideks.
Kas alternatiivi polegi? Ilusa traditsioonilisi maalikunsti töövahendeid ümber mõtestavaid skulptuurseid teoseid iseloomustab jõuline mängulisus. Küll on molberti elemente paisutatud ja ehitatud massiivne vaateratas („Gradovi linn“), küll ikaroslik taevakaar („Ära roni“), küll konstrueeritud klaustrofoobiline büroo („Koosolekulaud“), küll on linaõlitilguti all (kuuldavasti Harjumaal kunstniku enda kasvatatud – milline radikaalsus, juurmine lähenemine!) lina kõrtest ehitatud hingevaakuv inimkuju („Inimest temast nagunii ei saa“). Rääkimata lõuendist õmmeldud inimvormilistest kujudest, mis materjali pehmuse tõttu vaevu jalul püsivad ja pead hoiavad. Puändina kõrgub saaliukse kohal lõuendist õmmeldud värviämber, mõistagi tühi. Maalikunsti algelemendid kõnelevad Ilusa töödes iseendaga ja üle saalide kostab nende sõnatu: there is no alternative. Sellest vabatahtlikult valitud klaustrofoobilisest olukorrast aimdub isegi psühhedeelsust.
Üks Ilusa inimkuju on (täpsustab autor näitust saatvas videovestluses Kuimetiga) kõrbes lamav kauboi, kes unistab oma tootemloomast – nii olevat Ilusale oma 1990ndate ühiskonnakogemust kirjeldanud üks Eesti pankur. Selles konkreetses teoses, aga ka peasaalis välja pandud hiiglasliku vaateratta puhul seonduvad kõige selgemini Ilusa ebaõdu oma kunstivaldkonna piirangute suhtes ning ühiskondliku raamistiku iseenesestmõistetavuse küsimused. 1990ndatel taasvalitud kapitalismi tee konsensuslik alternatiivitus (mõnede meelest klaustrofoobiline olukord) suhestub siin selgesti Kuimeti tööde kujundimaailmaga ning moodustab näituse kontseptuaalse peatelje. Ilusa vaateratas nii oma mängulises kui ka kontseptuaalses tähenduses (paralleel kaubanduskeskuse T1 Mall of Tallinn katusel kõrguva objektiga on ilmne ning terasel vaatajal ei jää märkamata ka irooniline kokkulangevus kuuldustega selle kaubanduskesksuse pankrotistumisest) on näitusel Ilusa peateos.
Ilusa ja Kuimeti näituse „Lõputa lugu“ ajastamine maailma majandussüsteemi järjekordse, seekord silmapaistvalt järsu kriisiga oli mõistagi juhuslik (kuraator Preimani sõnul hakati tööle peaaegu kaks aastat tagasi), aga magava kassi suhu hiir teadagi ei jookse. Ometi ei ole see vaatajale nauditav kontseptuaalne jackpot sugugi juhuslik: Ilus ja Kuimet on piirangute ühelt poolt piirava ja teiselt pooltvõimustava loomusega tegelnud varemgi. Nende töö on ilmselgelt tõukunud sügavamatest ja pikemaajalistest isiklikest ja ühiskondlikest äratundmistest ja otsingutest. Metatasandil võib välja lugeda, et maailma määratlevate jäikade struktuuride tasakaalustajana toimib ühe puhul mängulisus ja jonn ning teise puhul aistingulisus, mis avaldub peamiselt valguses. Näib, et mõlemad kunstnikud on leidnud vabaduse just valdkonna piirangute omaksvõtu tõttu. See demonstreerib aga vaid piirangute olemuslikku kunstlikkust, mis küllap kunstnike eesmärk oligi. Kuidas jätkub tänapäeva kapitalismitootemi lugu hapras kristallpalees, riigikapitalismi kasvuhoones või Ameerika mägedel, on mõistagi teadmata, aga lõppevat see lugu igatahes ei näi. Piirangud, isegi kui mõnesid on nüüdseks leevendatud, ei kao kuhugi. Varugem popkorni.
„Vanainimese hais!“ oli kombeks noortel paarkümmend aastat tagasi hüüatada, kui satuti mõnele 50aastasele rätikandjale liiga lähedale. Ja nii ei teagi nad nüüd ise samas eas, mis selle „vanainimese haisu“ taga peitus. Millegipärast on kunagine imerohi palderjanitinktuur vajunud vähehaaval aegade hämarusse ja teda teatakse rohkem kassiviina kui inimeste ravijana. Seevastu palderjani nüüdisaegsed ravimvormid on teinud lausa teadusliku tähelennu. Küllap leidub neidki lugejaid, kes mäletavad eelmise sajandi keskpaigast ja hilisemastki tõelist universaalset rahvarohtu, millega raviti kõike alates külmetusest ja venitusest kuni paha tujuni välja – eeterpalderjani. Eesti ajal valmistati seda ametliku eeskirja järgi apteegis, aga hiljem kodusel teel, näiteks lisati palderjanitinktuurile paras kogus eetrit ja piiritust vahekorras 1 : 2 või siis tehti palderjanitõmmis otse eeterpiiritusega. Kõlbas sisse võtta, kõlbas peale määrida, ja see kaugete aegade lõhn …
Aeg läheb tõesti kiiresti ja see, mis veel poole sajandi eest oli kõigile selge ja unepealt äratuntav, on nüüd vaid tolmuste raamatute või internetiäppide pärusmaa. Pole üldse selge, kui paljud palderjani looduses ära tunnevad. Õigupoolest ei tundnud juba umbes kolmkümmend aastat tagasi enamik inimesi seda taime looduses ära. Isegi bioloogiatudengitele tuli tema tundmist a-st ja b-st õpetada. Nii nagu pärnavõrsete äraarvamist alusmetsas. Et see kõrge taim soistel aladel või kraavikallastel pole mitte üks järjekordne putk sarikõieliste hulgast, vaid uhkes üksinduses ja eraldiseisva taimeperekonna palderjaniliste esindaja. Küllap olete vahel suve algupoolel autoga sõites märganud, kuidas maantee eurokraav on mingit roosas õievahus, üle meetri pikkust sirget taime täis – see ongi palderjan. Eriti vihmasel suvel, otsekui meid rahustada soovides.
Palderjanidroog koosneb juurikatest ja juurtest.
Palderjan on kuulus eelkõige oma vänge haisuga juurikate poolest. Neid juurikaid ei ole väga kerge maa seest kätte saada, enamasti murdub taim juurekaelalt, aga ka see juurekael eritab kassirohu haisu. Tõeline hais ümbritseb teid aga siis, kui kuurist labida haarate ja juurika välja kaevate, enamasti sellise kollaka, rusikasuuruse ja harulise juurikakimbu. Aga ettevaatust! Pisimgi murdekoht või kriimustus juurikal ajab kassid pöördesse, kui see kodus on kusagile toanurka jäetud. Kassid püherdavad sellel ja kräunuvad nagu kõige õudsemas joobes, mõnel, kes hoolega palderjanijuurikat ka närib, on keel ripakil väljas ja silmad pahupidi. Tuleb tähele panna, et nii nagu igast mehest ei saa joodikut, ei ole mõnel kassil palderjani vastu vähimatki huvi. Mõned on püüdnud toakassi õiges kohas kraapimispuul oma küüsi teritama õpetada, pannud sellele kohale palderjani, aga noor isakass põgeneb seepeale hoopis kui tuul. Raalide perekonnaloos meenutatakse lugu, et kui Ain vennaga vanaema toa põrandale pisut palderjanitinktuuri valanud, lakkunud kass seda kohta kaua ja ennastunustavalt kuni põrandalauale lausa plekk jäänud.
Lenin on meiega!
Ülesanne folklooriuurijatele: kuidas see lugu ikkagi täpsemalt oli?
Tõsiasi on igatahes see, et Tartus Riia mäel Eesti põllumajanduse akadeemia peahoone (endine Kaitseliidu hoone, praegu kaitseväe akadeemia) ees istus algul (aastatel 1949–1952) „kõikide inimeste sõber“, siis seisis (1952–1990), kuni lõpuks kaitseliitlaste ja kraana abiga, köis kaelas, Lenin lahkus.
Pole täpselt teada, kas selle lavastuse kõrvalosi täitsid EPA tudengid, suvalised kaagid, lõhna peale kogunenud või ekstra kohale toodud loomad, miilitsad või „organid“, igatahes oli etenduses kolm peategelast: „pühamehe“ ausammas, palderjan ja kassikari. Jätame lugeja fantaasia hooleks ette kujutada, kuidas see stseen välja nägi. Igatahes olevat möödujatel ja üle tee bussipeatuses peatunud sõidukites olevatel sõitjatel tuju tükiks ajaks lustiliseks läinud. Naljaga pooleks võib oletada, et oma kollektiivse karistuse said ka palderjanitinktuuri müünud apteekrid, igatahes ei saa nende tolleaegset häbematult madalat töötasu muuks kui karistuseks pidada. Kasulik on veel teada, et huvitaval kombel mõjub palderjan osale inimestest – nimetagem neid kassi tüüpi inimesteks – mitte tavalisel moel, vaid kiisusid tiivustaval kombel. Arvatavasti on nende organismi retseptorid millegipärast tundlikud just palderjanis olevate alkaloidide suhtes ja huvituvad vähem koostööst selle rahustavate, und soodustavate koostisosadega. Nendel tasub igaks juhuks ausammastest kaugemale hoida.
Palderjani kasutati rahvameditsiinis väga paljude haiguste vastu, kuid eriti närvihaiguste, „ara vere”, südamevaevuste, halva meeleolu ja unetuse leevendamisel.
Tore taim
Enne kui räägime palderjani mõjust inimesele, vaatame, mis tore taim ta on. Palderjan on mitmeaastane taim ja seepärast viskub juba varakevadel temast välja punakas, isegi lilla lehekimp. Siis on nende järgi lihtne ka juurikaid üles leida. Peagi lähevad need pihlakalehte meenutavad lehed klorofüllist pakatades roheliseks ja kaovad üldisse rohelusse, et siis jälle hirmsa hooga oma vars üle teiste taimede kasvatada. Alguses veidi longus õisikuga palderjan avab oma sarikõisikut meenutava õiekogumiku juba juuni algupoole, hiljemalt jaanipäevaks on ta kõikjal õitsemas. Imelikul kombel on vanarahvas kinnitanud, et palderjan õitseb suve jooksul üheksa korda ja et sellele kinnitust saada, jälgige sel suvel oma aia palderjani. Palderjan on ka väga hea meetaim. Hariliku palderjani roosakate õite lõhn on omajagu vänge, aga aedpalderjani õite lõhn on ülimagus, mis võib meeldida või mitte meeldida. Just lõhn on see, mis meid tihtilugu tema juurde toob.
Kui palderjanijuurte korjamise parimaks ajaks peetakse sügist, sest suvel on eelmisel aastal talletatu kasvamiseks ära raisatud, siis sügisel on teda väga raske üles leida – taim on viljumisel muutunud taas punakaks ja lössi vajunud. Seepärast oli vanarahval kombeks teda õitsemise ajal tokkidega ära märkida.
Tegelikult on meil veekogude kallastel veel teinegi vängelt lõhnav taim – kalmus, mis algajail ilma taime kuju ja spetsiifilist lõhna tundmata kergesti segi võib minna, seega tuleks suvel neid kõrvuti välimuse ja lõhna järgi tundma õppida. Kalmuse lõhn on märksa magusam, kõige parem on koos oskajaga see endale kord selgeks teha, edaspidi on eksimine võimatu. Veel ühte vängelt lõhnavat taime on vanarahvas põllupalderjaniks nimetanud, aga pune ehk vorstirohu puhul on kasutatud taime maapealset osa ja apteegipalderjani rolli on ta saanud pigem sarnase toime järgi.
Ülekäija rohust palderjanini
Sada aastat tagasi korjati palderjani tõesti igas peres. Palderjan on jällegi üks neist taimedest, millel on üle maa palju nimesid. Vanim neist ülekäija rohi ehk siis rohi, mis aitas, kui inimene oli vaimust vaevatud, kui ta värises või oli närviline. Kui „ülekäija“ ehk siis saadik teisest ilmast tast üle oli käinud. „Rohu“ nimesid on palderjanil tõesti palju, mis näitab, et temaga raviti igasuguseid haigusi: ehmatuserohi, jooksjarohi, kassirohi, krambirohi, kurjakahetsemise rohi, külanaisterohi, nõiarohi, kinnirohi, peedurohi, piibelirohi, piknerirohi, ravanduserohi, raudrohi, rebaserohi, võimujuur, vereselituserohi, ülekuhjarohi. Ja surnuehmatuse juur ja vanamoorijuur pealekauba. Mis ja kuidas rohitsemine täpselt käis, on ka palju kirja pandud, ju see oli üks esimesi taimi, millest kogujaile rääkida taheti.
Ülekäija rohu nimi on veel ehk kusagil Lõuna-Eesti vanemate inimeste seas säilinud, teised vist enam mitte, sest saksa keelest tulnud nimetus palderjan on tänu apteekides müüdud palderjanitinktuurile üldlevinuks saanud.
Ladinakeelse nime Valeriana officinalis tähendus võiks olla ’apteegis müüdav terviserohi’: valēre – terve olema, officinalis – arstimis-, apteegis müüdav.
Illustratsioon Franz Eugen Köhleri ravimtaimeraamatust „Köhlerʼs Medizinal-Pflanzen“ (1887–1914, Gera-Untermhaus).
Maailmakuulus rohi
Palderjan on olnud kõikide vanaaegsete kuulsate ravitsejate arsenalis, üles tähendatud on, et ta oli keiser Nerole, kes läks ajalukku tuntud psühhopaadina, manustatud imerohu üks osistest – seda siis kaks tuhat aastat tagasi. Tuhat aastat tagasi ravitses palderjaniga ka üks kuulsamaid vanaaja ravitsejaid Hildegard von Bingen ja see, mis tema ravikunstist meieni on jõudnud, kõneleb sellest, et ta kasutas palderjani rahusti ja unerohuna. Veel veidi hiljem piisas vaid sellest, et alkeemikud taime aukohale tõstsid ja uhke roosa lilleke sai aupärja, sest sellega olevat võimalik ravida kõiki haigusi. XVIII sajandil avastati äkki, et palderjaniga saab taltsutada isepäiseid naisi, seega oli ta hea ravim naisõigusluse vastu. Peamiselt on ta siiski olnud väsinud, vanade ja elu hammasrataste vahele jäänud inimeste lootusekiir.
Suitsusaunarahva üheksahaiguserohi
Haigusi, mille vastu meie vanarahvas pidas seda vajalikuks kasutada, on Eesti Kirjandusmuuseumi arhiivi kirja saanud üle kuuekümne, mis teeb ta võrreldavaks teiste meie kuulsate rohtudega, millest juba selle sarja eelnevates osades on juttu olnud. Siiski on mõnel pool kirjeldatud, et palderjanikeedis või -viinaleotis aitab üheksa haiguse vastu, mis on juba väga kõva sõna vanemate ravimite kohta. Sellel võib ka tõepõhi all olla, sest palderjan on olnud ja on ka praegu tugev rahusti ja närvihaiguste rohi, kuigi on selge, et väga paljud haigused algavad meil peast, mõtlemisest.
Kuna palderjan on rahva seas nii tuntud olnud, siis on tema tarvitamise viise ka hästi erinevaid ja siin ei ole meie vanarahvas oma loomingulisust vaka all hoidnud. Üks erilisemaid on näiteks see, et palderjanijuured pannakse viina sisse pudelisse ja pannakse see leivatainasse ning küpsetatakse ahjus seni, kuni leib valmis. See rohi oleks ka praegu koroonakriisi majandusehmatuste ja tekkiva närvilisuse korral hea tarvitada. Toonitama peab aga kohe seda, et palderjanitinktuuri manustamise puhul räägitakse alati tilkadest, mitte pudelisuust kulistamisest – liigne rohi võib osutuda mürgiks.
Saaremaal keedeti juurikaid õlle sees ja see oli rohuks igasuguste kehahaiguste vastu. Ka õitest ja lehtedest on teed keedetud. Temaga rohitsemisel pidi jälgima kaht asja – rohtu võeti söögi alla ja pärast manustamist tuli olla vait ja vagusi.
Palderjani kasutati rahvameditsiinis väga paljude haiguste vastu, kuid eriti närvihaiguste, „ara vere”, südamevaevuste, halva meeleolu ja unetuse leevendamisel. Just see, mida praegu paljudel inimestel pärast toas kinni istumist hädasti vaja oleks. Ja küllap võiks terviseturgutuse järel leviv lõhn võõraid inimesi teist ka kahe meetri kaugusel hoida, loodame, et mitte seda teist inimest, kellel on lubatud läheduses olla. Tänapäeval väidetakse, et palderjan aitab ka migreeni vastu, aga pole vist väga palju neid, kes julgeksid üht kuradit teisega välja ajada – pärast peavalu taandumist saad peavalu sellest, kuidas lahti saada lõhnast. Mõnevõrra abi pakuvad siin palderjanitabletid.
Laiuse kandis on palderjaniga arstitud tiisikust ja mõnel pool on ta olnud ka katkurohi, jälle see, mis just praegu vajalik. Kindlasti on ta hea abimees neile, kes linnatööst treenimata kehaga nüüd maale raskeid puupakke ja mullakoormaid tõstma lähevad. Palderjani arvati hea tarvitada ka siis, kui kõht ära venitatud või nagu suvel heina kokkuveo ajal kombeks öelda oli: kui naba paigast ära läheb. Seejuures pidi pärast palderjaninapsi heitma voodisse pikali ja hoidma käsi rinnal kõveras. Abi ei saadud, kui lihtsalt selili lösutati.
Külmetushaiguste puhul võetakse veidi kuivatatud õisi ja lehti, hõõrutakse need hästi puruks, keedetakse veidi katlas ning juuakse siis hästi kuumalt ja minnakse sooja sängi kasuka alla. Nii et alati ei tea, kas vanasti ravis haigusi palderjan või sügav uni. Just selle sügava une annab palderjan küll. Vanasti öeldigi: „Kui inimene ei uinu hästi ära ehk tal pole und ega jää kuidagi magama, pea valutab ja meeleolu on halb, siis rahustab palderjanitee või ka palderjaniviin.“ Tänapäeval kinnitatakse, et ta aitab koguni narkomaanidel sõltuvusest vabaneda, aga seda kindlasti mitte samal ajal aineid tarvitades.
Igasuguste krampide puhul arvati abi olevat isegi palderjani nuusutamisest, seega võiks ühe taime endale suveks aianurka õitsema istutada küll, aga kõlbavat ka kuivatatud taimepuru nuusutamine.
Põnev on üleskirjutus, et kui „rambid“ saadi külmas vees ujudes, siis tuleb peale palderjaniga ravitsemise veel sinna kohta, kust jõest välja oli tuldud, vana hõbedat maha kaabitseda, aga peab pöörama tähelepanu sellele, et tuul sellele hõbedatolmule peale ei saaks puhuda.
Palderjan vähendas nurganaiste vaeva, vaigistas laste nuttu, tõstis vanapoiste tuju – rohi kõikidele ja alati.
Apteegi palderjanitilkasid tilgutati suhkrutükile ja võeti südame kinnituseks, kui süda kloppis, samuti unerohuks.
Armu- ja maagiahein
Ta oli ka armurohi: kui taheti vastassooga tutvust teha, tuli palderjanipulbrit veini sisse puistata ja joota sellele, kes tundus ihaldusväärne.
Palderjani kartsid nii kurjad vaimud kui ka nõiad: kui nad tuppa tulevad, siis hakkavat ülesriputatud palderjanikimbud liikuma. Rõuge kandis kõneldi: „Kuivatatud palderjanijuurte hõngu kardab luupaine, ei tule selle magaja juure, kelle pääotse all on topsuke juuri hoitaval.” Vilbaste, TN 1, 244 < Rõuge khk, Haanja v – Jaan Gutves, snd 1878 (1934). Palderjani arvatigi olevat väga hea hirmuvastane rohi, vaid ühte taime – veiste-südamerohtu peeti kolm-neli korda kangemaks hirmu äraajajaks. Mõlema puhul võeti teda siis sisse, mitte ei riputatud kardinaks oma hirmude vastu. Proovige ära!
Millegipärast on vähe teateid loomade ravimisest palderjaniga, vahel kasutati teda lehmade ravis, aga küllap mürgisuse tõttu ei olnud see eriti levinud veterinaarravim. Abivahendina on teda kasutatud siis, kui või ei tahtnud hästi kokku minna, arvati, et see on tingitud kurjadest vaimudest ja siis valati piim nõusse läbi palderjanikimbu. Seepeale nõiduse võim kaduvat.
Palderjani edulugu
Pikka aega arvati, ja eks palderjani lõhngi siin oma osa mängis, et toime tuleb eeterlikust õlist. Kui kolm-nelikümmend aastat tagasi õpiti tundma valepotriaate, kirjutati palderjani rahustav ja und soodustav toime hoopis nende arvele. Olgu kohe lisatud, et valepotriaate ei vastandatud sugugi mingitele tõelistele ehk pärispotriaatidele, see eesliide tuleneb lihtsalt palderjani ladinakeelsest perekonnanimest Valeriana. Kui siin üldse midagi valet oli, siis asjaolu, et valepotriaatide füsikokeemilised omadused ei olnud hästi teada. Nii juhtuski, et veel selle sajandi alguses võis teadusartiklitest lugeda kliinilistest katsetest, mis andsid palderjani saanud inimestel täiesti erinevaid tulemusi: ühtedel andmetel ei avaldanud palderjan neile mingit toimet, teiste järgi toimis vägagi efektiivselt ning kolmandate puhul mõjus katsealustest umbes poolele (asi seegi!). Muidugi leidus neid, kes palderjani ainult kirusid, teised näitasid parastavalt näpuga hoopis teadusliku tõe poole – no mida me sellest kolmest üksteisele vastu rääkivast tulemusest siis usume!? Õnneks tuli vastus varsti: valepotriaadid on labiilsed ained ja kalduvad teatud tingimustel, ka kõrgendatud temperatuuri mõjul, lagunema. Kliinilistes katsetes kasutatud preparaatide valmistamise tehnoloogia oli kord toimeaineid säästev, kord mitte.
Nüüd on jõutud nii kaugele, et Euroopa ravimiamet peab palderjani uuritust piisavaks, et tunnistada tema närvipinget ja unehäireid leevendav toime tõenduspõhiseks. Seejuures avaldub palderjaniekstrakti und parandav mõju paremini kui rahustav toime. Mõlemad toimed ilmnevad vastavate vaevustega patsientidel tõhusamalt kui tervetel katsealustel. Veel on uuringud näidanud, et palderjani ühekordne annus põhjustab vaid subjektiivseid muutusi ja toime avaldub alles selle kasutamisel kolme-nelja nädala vältel.
Mida siis mõelda sõna „palderjan“ all? Võttes arvesse kogu palderjani toimeainete kompleksi (valepotriaadid, eeterlik õli, palderjanhape jm), annab parima tulemuse tema juurestiku ekstraheerimine 40–70% etanooli ehk viina ja piiritusega, nõnda saadud kuivekstrakt ja sellest toodetud preparaadid. Nii on üks ring jälle täis ning oleme jutuga palderjanitinktuuri ja vana hea eeterpalderjani juures jälle tagasi. Selgeks sai seegi, et kodus valmistataval palderjanikeedisel ei saa erilist toimet olla nii kasutatava vee kui ka kõrge temperatuuri tõttu.
Ööl vastu 16. maid lahkus meie seast teenekas fennougrist Paul Kokla.
Kokla sündis 17. augustil 1929. aastal Kärdlas, lõpetas 1955. aastal Tartu ülikooli ja suundus pärast aspirantuuri (1960) Tallinna Keele ja Kirjanduse Instituuti. Diplomitöö kaitses ta vepsa tuletussufiksitest ja filoloogiakandidaadi väitekirja mari possessiivsufiksitest (1964). Väitekiri leidis positiivset vastukaja kodu- ja välismaal, kuid, nagu tollal tavaks, ei näinud see trükimusta. Kokla avaldas siiski rohkesti teadusartikleid (1961–1996), kirjeldas maride keelt ja maad keelesugulase silmaga (1970) ning ütles sõna sekka diskussioonis ühtse mari kirjakeele võimalikkuse üle (1995).
Tööelu instituudis pakkus keeleuurimise kõrvale muidki ülesandeid, liiati, kui arvestada Kokla keelteoskust (soome, ungari, vene, saksa). Kui 1960. aastail tunti vajadust ajakohase eesti-soome sõnaraamatu järele, hakkasid seda koostama Paul Kokla, Helga Laanpere, Mart Mäger ja Arno Pikamäe. Nii ilmusidki „Virolais-suomalainen sanakirja“ Helsingis (1971) ja „Eesti-soome sõnaraamat“ Tallinnas (1972). Hiljem kutsuti Paul Kokla (koos Anu Haagi, Külli Kuuse ja Helga Laanperega) koostama soome-eesti suursõnaraamatut, mis valmis Eesti Keele Instituudi ja Soome Kodumaa Keelte Uurimiskeskuse ühistööna (2003).
Parajaks väljakutseks sai ajakirja Советское Финно-угроведение (SFU) väljaandmine. Peatoimetaja Paul Ariste kõrval asus tegutsema Kokla (aastail 1965–1971 peatoimetaja asetäitja, 1978–1990 tegevtoimetaja, 1990–1996 peatoimetaja), olles üks ajakirja struktuuri ning palgejoonte kujundajaid.
Tähtsal kohal oli Kokla elus ka õppejõutegevus. Ta oli eesti keele lektor Göttingeni ülikoolis 1971–1973 ja Turu ülikoolis 1980–1982, 1980. aastail Tallinna ülikooli õppejõud ning 1991–1995 Pécsi ülikooli soome-ugri keelte õppetooli juhataja. Hea haridus, keelteoskus ja asjatundlikkus tegid Koklast välismaal suurepärase eesti keele ja kultuuri saadiku.
Paul Kokla oli mitme riigi teadusseltside liige. Emakeele Seltsis lõi ta kaasa 1957. aastast, kuid oma kodumurdega hakkas tegelema alles küpses eas. „Hiiu sõnaraamat“ ühendas autori kodukandikeele ja rikkalikud ametioskused. Rahvas rõõmustas ja hääletas sõnaraamatu 2015. aasta parimaks keeleteoks. Ajas selle teose väärtus üksnes kasvab.
Kolleegide seas oli Kokla hinnatud oma teadmiste, tabava sõna ja hiidlase muheda oleku poolest, ent teda tunnustati kaugemalgi. 1990. aastal sai Koklast Eesti NSV teeneline kultuuritegelane. 2010. aastal pälvis ta Soome riigilt Valge Roosi Rüütelkonna 1. järgu rüütliristi ja 2015. aastal andis president Ilves talle Valgetähe V klassi ordeni.
Paul Kokla oli rahvusvahelise klassiga teadlane, kes pühendas kogu oma elu teaduse ning emakeele hüvanguks.
Kommentaar – Väikeste sammude haaval innovatsioonilabori poole
JANE MAKKE
Maailma eripaigus asuvate rahvus- ja teadusraamatukogudes on soov ja tahe luua innovatsioonilaboreid üha populaarsem teema. See on üks põnev viis digitaalsete kogude kättesaadavaks tegemiseks, erisuguse taustaga inimeste tähelepanu köitmiseks ja huvi tekitamiseks. Briti Raamatukogu on selles vallas kindlasti üks teenäitajatest, kelle edulugu inspireerib paljusid. Ka meid Eesti Rahvusraamatukogus.
Selles uues maailmas avanevad raamatute-perioodika lugemise ning piltide-kaartide vaatamise kõrval täiesti uued võimalused. Mitmesuguste tehniliste vahendite abil saab analüüsida ja uurida dokumente, ühendada eri allikatüüpidest pärit tekste, pilte, heli jm ning nendega töötada. See omakorda võimaldab avastada midagi uut ja üllatavat, teha põnevaid, võib-olla ootamatudki, järeldusi. Lisaks ärgitab olema loov ja vaba.
Kirjeldatud hoiakud digitaalse ainesese suhtes aitavad tuua raamatukogude, kirjanduse, kultuuri ja üldse mäluasutuste juurde inimesi, kes seni ei ole ehk kultuurimälu teabevaramut uurimisallikana avastanud.
Kui Briti Raamatukogus on maailma suurimaid Suurbritannias ilmunud väljaannete kogusid, siis Eesti Rahvusraamatukogus on maailma suurim, mitmekülgseim ja ajakohaseim Eesti rahvusteavikute kollektsioon, mis pidevalt täieneb ja kasvab. Võime uhkusega öelda, et viimase 500 aasta jooksul on Eestis avaldatud pea 324 000 nimetust väljaandeid, millest digitaalsena on rahvusraamatukogu digitaalarhiivides kättesaadavaks tehtud umbes 17%.* Kättesaadavus on muidugi autoriõiguse piirangutest tulenevalt keeruline teema – kättesaadavus ei tähenda alati vaba ja piiramatut juurdepääsu. Vastupidi, üpris sageli võib see olla komplitseeritud ja tähendada seda, et digitaalse väljaande kasutamiseks tuleb tulla raamatukokku.
Tuginedes maailma suurimate ja võimsaimate raamatukogude eeskujule soovib Eesti Rahvusraamatukogugi oma digikogude kasutusvõimalusi laiendada ja liikuda väikeste sammude haaval analoogilise innovatsioonilabori loomise poole. Soovime anda oma rahvusteavikute digikogu teadus- ja uurimistöö ning kultuuriprojektide teenistusse, toetada sellega ülikoole ja teadusasutusi, aga ka üldhariduskoolide õpilasi, kes alustavad oma esimese uurimistööga.
Oleme nüüd astunud esimesed sammud: Rahvusraamatukogu avaandmete portaalis data.digar.ee on avaldatud vaba juurdepääsuga digitaalsete väljaannete täistekstid ning kogusid kirjeldavad metaandmed. Uurijatega on tehtud esimesed ühisprojektid ning huviliste juhendamiseks korraldatud töötubasid, kuidas digitaalarhiividesse salvestatud andmeid kaevandada ja nendega töötada.
Jane Makke on Eesti Rahvusraamatukogu raamatukoguteenuste arenduskeskuse juht.
Sattusin hiljuti lugema kaupmeeste üleskutset toetama ostlemisega Eesti majandust. Kaubanduskeskuste taasavamise esimese nädala külastajate arvud, mis on nii 75–98% tavapärasest, kahtlemata rõõmustavad kauplejaid, kuid samal ajal üllatavad, isegi ehmatavad. Pandeemia ei ole ju läbi, ometi on nii suur tung külg külje kõrval poodelda.
Elame paraku maailmas, kus tarbimiskultuur on tähtsam elamiskõlbliku keskkonna säilitamisest. Meile sisendatakse, et üha uute asjade omamine sillutab teed täiuslikuma elu poole. Kuid osturõõm pakub vaid lühiajalist – ja näilist – rahuldust, kuni tekib vajadus järgmise kassatehingu või e-poe kliki järele. Seejuures on üks suuremaid süüdlasi ning planeedi reostajaid üle tootev ja ületarbi
Sattusin hiljuti lugmist soosiv moetööstus. Kiiresti vahetuvad trendid ei anna aega eset sissegi kanda, enne kui see juba moest väljas on. Muidugi, kui kehva kvaliteediga asi enne kaltsuks ei saa. Tean omast käest väga hästi, kui ahvatlev on soodusmüükide ajal endale näiteks igaks juhuks uus T-särk soetada.
Kliimale on kasuks, kui harjutame end enne järgmist ostu mõtlema, kas meil seda ka tõesti tarvis on. Kas asi on niivõrd meeltmööda, et oleme valmis selle eest ka korralikult hoolt kandma, et ta kauem heas korras püsiks? Kes selle on valmistanud? Millistes oludes peab too inimene töötama? Kust on pärit materjal? Kas tootmisprotsessis on kasutatud loodusele ja inimestele ohtlikke kemikaale? Kuidas teostab tootjafirma jäätmekäitlust?
Nendele küsimustele vastuseid otsides saab selgeks, et asja tegelik hind on lipikul olevast märksa kõrgem. Ehk ei olegi mõte uuest T-särgist enam ahvatlev ja nii jääb mõni poekülastus tegemata.
