Osavamad kunstnikud mängisid eriolukorras ümber oma positsiooni ja väljundi, kriitikud (fotol Juhan Soomets) jäid aga kriisis kaotajaks, galeriivaba kahekuuline prooviepisood jäi liiga lühikeseks, et oleks näha saanud väga häid virtuaalnäitusi.
Taaniel Raudsepa viimane töö Tallinna Kunstihoone juhatajana oli hiilgav sooritus kunstiteoste ja -näituste esitamisel kaugvaatamise vallas: „Eriliselt hea meel on lõpetada oma töö Tallinna Kunstihoones üsna kindlalt maailma parimat vaatamiskogemust pakkuva virtuaalnäituste platvormi avamisega.“1
Minu kasutajakogemus räägib aga midagi muud: kõrgele haibitud keskkonda sisenedes on tunne, nagu jookseksin pidevalt peaga vastu seina. Kasutajaliidesel tuleb kõige rohkem klõpsida ekraani all keskel asuvat „tagasi“ täppi, mida ei dubleeri klaviatuuril ei pao- ega mõni teine sõrmis. Suuremalt jaolt tuleb tinglikus ruumis liikuda selg, harvemini ka külg ees. Ekraanil on vastavalt asukohale valikuliselt teisigi täppe, mis võivad vaataja suunata teistsugusesse vaatesse või avada ka hüpikaknaid, tekstifaile. Eriti sügavamõttelisele tunnetustasandile jõuab vastuvõtja näitusel „Lõputa lugu“, kui on navigeerinud-koperdanud mööda täppe kuidagiviisi Vabaduse väljaku poolse ruumi seina juurde, kus ripub kolm ruudukujulist tööd. Seinal asuvale täpile klõpsamisel ilmuvad pildid vaataja ette uue rakursi alt. Piltidel klõpsamisel avanevad need ükshaaval. Nüüd võib ära tunda palmilehed ja trigonomeetria harjutused. Tallinna Kunstihoone virtuaalse platvormi iseloomustamisel võiks piirduda Raivo Kelomehe kommentaariga: „Tehnoloogiliselt ei ole siin aga taas palju üllatavat. Interaktiivsed panoraamvaated kuuluvad digiesitluste muinasaega kaks kümnendit tagasi.“2 Võib oletada, et lahendus klopsiti kiiresti kokku ja seega võib vead andestada, aga edaspidi peaks midagi uut suutma välja mõelda ka igiproblemaatilisel teemal, nagu seda on kunstiteose ja -näituse virtuaalne esitlemine.
Jason Farago on oma New York Timesi artikli üheksarealises Tallinna Kunstihoone virtuaalnäitusi puudutavas lõigus tähelepanu pööranud tõigale, et tavapäraste „kahtlaste“ 360-kraadiste vaadete asemel on seal kasutatud fikseeritud positsioonidelt filmitud aeglasi videolõike.3 See meetod on pannud ruumi justkui elama, kuid paraku on tekkinud seal navigeerides nii-öelda tagasilöök: platvormi arendajad ei suutnud edaspidi liikumist keskkonda integreerida. Aeglase võrguühendusega võib pilt üldse staatiline olla või läägida.
Virtuaalsed kunstnikuvestlused võivad aga olla põnevam kogemus kui igavad ja seetõttu mõnikord piinlikudki kohtumised kunstnikuga galeriis. Näiteks Mihkel Ilusa kunstigaraažis toimunud vestluse otselülitusse kostub hobisõidukite hooaja algust markeerivad hääli, sõbrad liiguvad kaadrisse ja sealt välja, nagu soovivad, teinekord läidab kunstnik südamerahus sigareti.
Eriolukorras netti kolinud kultuuri suurim häda tundub seisnevat pidevas konkureerimises kõige netis leitavaga, kaasa arvatud vabakasutusse antud muuseumide ja arhiivide kogud. Õnneks on vähemalt ajutiselt kunstile nii ülekohtune aeg möödas ja Mihkel Ilusa kuradiratast saab taas vaadata Tallinna Kunstihoones kohapeal. See on installeeritud kohe kindlasti maailmatasemel. „Lõputa loo“ tõelised kangelased on Valge Kuubi meistrid.
Temnikova ja Kasela galerii näituse „Narkootikumid“ virtuaalvariant on mikrogrammi võrra parem, kuigi seal on kasutatud New York Timesis kahtlaseks peetud 360-kraadiseid panoraamvaateid. Üldmulje päästab aga heli: keskkonda sisenemisel hakkab kostuma kütkestav lorilaul segamini tänavamüraga. Helitaust vaheldub, teinekord on kosta inimeste sekeldamist, mis tuleb ilmselt rahvast täis galeriist. Segaseks jääb küll, kas teostel on oma helikujundus või vahetub see algoritmi suvale vastavalt.
Mööda igikõveraid panoraamvaateid kerides võib tajuda ükskõik millise näitusekujunduse arhailisust. Paralleelsete pindadega panoraamvaates jääb mulje, et tööd on juhuslikult seinale visatud. 360-kraadises vaates on mööda joont käimine justkui laserloodi abil allavoolu lastud, eukleidiline geomeetria ei kehti. Põneva harjutusena saab hüpata läbi vertikaalselt näituseruumi keskele asetatud aplikatsioonidega kaetud hularõnga. Kuid miks ei võiks seda ka päriselt teha? Vaade on siiski robocop’i oma – liitreaalsusena illustreerivad pilti täpid ja nendest välja kerivad tekstid. Need täpid ei suuna vähemalt tagasi avalehele, küll aga galeriist välja – Krusensterni väljakule. Seal võib virtuaalselt läita kas või mentooliga sigareti. Suurema vaatevabaduse ja nägemisraadiuse pahupooleks võib pidada ruumi ventilatsioonitorude domineerimist kunstiteoste kohal, ka lüliteid, aknaraame ja muud aknast paistvat ehk liigset visuaalset reostust.
Mõttega ühte näitust samaaegselt virtuaalses ja reaalses ruumis eksponeerida mängis aastaid tagasi Konsta.net, eksponeerides topeltkeskkonnas (virtuaalne ja 1 : 5 mõõtkavas reaalne ruum) mitmeid väljapanekuid. Sellel teemal on kirjutanud magistritöö Kristiina Õllek. Konsta.neti asutaja Keiu Krikmanni sõnul nad sel kujul enam ei tegutse ja niisugusena ei ole seda plaanis ka taastada. Praegu on Konsta.net pigem arhiiv.
Kontaktijärgse ajastu ühiskonnakorraldus jagab kunstnikud (ka paljudel teistel elualadel tegutsejad) kaheks: need, kes jäävad suure filtri taha ootama, et teha edasi vana turvalist galeriikunsti, ning teised, kes muudavad ajaga kaasa minnes oma kunstitegemist, ideaaljuhul lülitavad sellesse uued meetodid, mis kunsti seni avastamata avarustesse viivad. Taktiilsed teosed võib paranoia ajastul mõneks ajaks unustada.
Suur filter sõelub välja ka tuleviku näitusekülastajad. Kes teab, kui kauaks galeriid taas avatud on? Kunstimessid kolivad niikuinii veebi, sest kunsti kui tarbekaupa investeeriv kontingent on harjunud raha paigutama kataloogipiltide, galeristide kõneosavuse ja kunstnike atraktiivsuse järgi.
1 Reet Varblane, Juhi töö on ikka looming. – Sirp 17. IV 2020.
2 Raivo Kelomees, Kunstipöörete paratamatus. – Sirp, 8. V 2020.
3 Jason Farago, Now Virtual and in Video, Museum Websites Shake Off the Dust. – New York Times 20. IV 2020.
Peeter Talvistu kuraatorinäitus „Esmaspäeval oli meil siin veel lumine“ Tartu Kunstimajas kuni 31. V, kunstnikud Diana Tamane, Eerik Haamer, Marko Mäetamm, Mattias Reinula, Eero, Ijavoinen, Kalli Kalde, Marja-Liisa Plats, Paul Lepasson, Mette Mari Kaljas, Elise Christin Jörberg ja Vahur Puik.
Aeg on ärgata.
Kuid parem on harjuda unega.
Bob Perelman*
Pisut lähemalt taustaks lugejale, kes mingil seletamatul põhjusel loeb seda artiklit näiteks viieteistkümne aasta pärast. COVID-19 on nakkav viirus, mis levis Hiinast kiirelt üle maailma ja millele riigid reageerisid karmide piirangutega. Eestis kehtestati eriolukord 12. märtsil. Siinne institutsionaalne kultuuri-, sealhulgas kunstiprogramm, pandi seisma.
11. mail, kui näitus avalikkusele avati, oli eriolukorra 61. päev. Kuus päeva varem oli valitsus andnud teada, et 11. maist on lubatud muuseumide ja näitusasutuste siseruumide külastamine, kui seal järgitakse eritingimusi (vahemaa hoidmise reegel ehk 2 + 2, käte desinfitseerimisvahendite olemasolu, voldikuid ja tekste ei jagata, sest viirus võib levida saastunud pindadelt jne).
Algul veidi imestasin, et tavapäraselt kunstinäitusega kaasnevad kunstnike lühibiograafiad, teoste lühitutvustused ja näituse kaastekst paberil või külalisraamat on saalist puudu, aga kuraator Peeter Talvistu selgitas terviseameti nõudmisi. Kuraatori sõnul saadi kodus istumisest, isolatsioonist ja karantiinist rääkiva näituseprojekti idee ja osalejad kiirelt, nii kahe tunniga, kokku.
Eriolukorra ühisnimetaja oligi isolatsioon, aga mitte tavapärases indiviidikeskses tähenduses, isoleeritus ilmnes kõigil ühiskonna tasanditel. Riigid on isoleeritud, rahvusvaheline majandus on saanud hoobi, poliitilised sidemed sattunud tugeva pinge alla või katkenud.
Isoleeritud kunstnike eriolukorra kogemus on eeldatavalt samasugune – atraktiivne ja/või hirmutav – nagu iga teisegi oma. Millest on tõukunud kuraatori valik?
Ütlen etteruttavalt, et suuri intriige teoste valikuga ei püstitata. Võib-olla seepärast, et Eesti eriolukord ei olnud nii drastiliste meetmetega nagu Itaalias ja Hispaanias, kus kodunt võis lahkuda vaid eriloal, vastasel juhul karistati rahatrahviga.
Kõige ilmsemalt ja tugevamalt avaldub eriolukord, force majeure’i mõju Tartu kunstimuuseumi kogusse kuuluva Eerik Haameri maali „Isa ja poeg“ puhul. Kunstnik maalis selle ilmselt Saaremaal sõjaisolatsioonis (1943). Maalil on kujutatud lagedal väljal seismas kaht meest, ühel on käed rippu ja silmad suletud, teise karjeks moondunud nägu ja kehakeel väljendavad ekspressiivselt ahastust. Teised teosed tõukuvad paljuski olmepoeesiast, märksa vähemal määral ka olme õudusest, aktsendiks lähisuhte võimukoridorid. Või on tegemist hoopis olmest võõrandumisega? Kas autori oli haige ja tundis tõesti (surma)hirmu?
Kuraatori Instagrami-leidu, Mattias Reinula moefotolikku seeriat ja ridiküli meenutavat taiest võib vaadelda kui hirmu haigeksjäämise ees. Kuid keegi ei polemiseeri majandusliku olukorra üle, välja arvatud vahest kõrvalosatäitjana üles astunud Peeter Krosmann, kui ta Indrek Grigori dokumentaalses vlogi-videos väljendab muret, mis juhtub, kui tal Kreekas isolatsioonis olles raha otsa saab. Keegi ei polemiseeri ka päevapoliitika üle. Me ei saa teada, mida arvavad kunstnikud poliitikute kehtestatud meetmetest, mis tõid (ja toovad) paljudele põhjaliku elumuutuse kas ajutiselt või isegi püsivalt.
Kuraatori Instagrami-leidu, Mattias Reinula moefotolikku seeriat ja ridiküli meenutavat taiest võib vaadelda kui hirmu haigeksjäämise ees.
Mõned autorid, eelkõige sel aastal valminud töödega, väljendavad ilmekaid emotsioone, näiteks Paul Lepasson, kelle galerii keskele paigutatud pedaaliga kitarrivõimendi („Palun tule koju“) pakub näitusekülastajale võimaluse ennast välja elada, kuid selles väljendub ka töötuks jäänud muusiku äng. Ka Marja-Liisa Platsi akvarell-joonistused „Kaaslased“ sedastavad depressiivseid vaibe. Kõige raevukam ja ka kõige intrigeerivam teos on Marko Mäetamme mehe positsioonilt lähisuhtevägivalda vaatlev video „Perekond“ (2007). See sobib komplekti nagu rusikas silmaauku just päevakajalisuse poolest: kolmteist aastat pärast teose loomist on perevägivald indiviidi teadvusse jõudnud ning ühiskond on hakanud sellele adekvaatselt reageerima. Isolatsioonist tingitud frustratsioon klassikalises, kahe lapsega heteroperekonnas, kus ollakse teadmata aja jooksul nelja seina vahel sunnitud taluma läbisaamise variatsioone, sobib kenasti eelloetletud ansamblisse.
Ajal, mil füüsilise maailma müra oli katkenud ja oleks saanud iseendale või lähedastele pühenduda, ilmnes müra hoopis andmesidevoona. Vuajeristide rõõmuks hakkasid võrgus levima ennenägematud ja -kuulmatud eneseväljenduse vormid. Tundus, et suure osa vabast ajast istuti näoraamatus ja vahendati suhtlemisvajadusest kantuna valikute võimatusest tulenevat pöörasust. Meie kultuuriruumis on kõige äärmuslikum näide Linnar Priimägi, kelle Raadio 2-le antud intervjuu kustutati ja kes hiljem avalikult vabandust palus.
Selles mõttes on mainitud tööde puhul kuraatori üks valikuprintsiip – näoraamatust inspireeritud infotulv – igati mõistlik. Printsiibi nõrkus on aga ilmselt see, et näoraamat esindab paljuski omaette psüühilist ilmingut – naeratavat depressiooni.
Mul hakkas pärast näituse külastamist kummitama üks aastatetagune Unknown Mortal Orchestra lugu. „From the Sun“ ehk „Päikesest“ jutustab samuti isolatsioonist ja isoleeritusest, aga sealsed tagajärjed on hullemad ja viivad tulirelva järele haaramiseni. Loo video sisaldab tsitaati Marina Abramovićiperformance’ist „Rütm 0“ (1974), kus muu hulgas lähtutakse ka erilisest psüühilisest seisundist, kus ego ei funktsioneeri enam normaalselt, sest teatud aju osades on signaali saatmis- ja vastuvõtuvõime nii pärsitud, et stressis ei vallandu enam võitle-või-põgene reaktsioon. Nii on Marina Abramovićpannud oma performance’i tegelase istuma toolile jata laseb pealtvaatajatel, võõrastel inimestel teha endaga kurat-teab-mida. Täielik enesesse sulgumine ja seeläbi enese kaitsetuks ja haavatavaks jätmine. Kuidas reageerib publik?
Kuid võib-olla osutabki Vahur Puigi videoteoselt näpatud näituse pealkiri „Esmaspäeval oli meil siin veel lumine“ nädalaid kestnud eriolukorra mittemidagiütlevale argisusele, isegi igavusele, kui millestki muust kui ilmast ei olnudki enam rääkida. Loodetavasti näeme peagi näitust, kus uutes teostes on isolatsioonist tingitud emotsionaalne virvarr sügavamalt läbi tunnetatud.
* Elise Christin Jörberg kasutas seda lõiku videoteoses „Hiina“ (2020).
Kaanetekst. „Formaalselt on tegu raamatu, filmi või muu toote lühitutvustusega, mis kuulub enesestmõistetavalt moodsa kirjastamise juurde, aga sellel võib olla ka kultuuri- või kirjanduskriitilisi pretensioone,“ sedastab Janek Kraavi „Post-sõnastiku“ sarja LI loos (Sirp 2. V 2020). Mõnel raamatul ei olegi veel kaaneteksti, teisel on, aga pisut pretensioonitu, kolmanda kaanetekst on lihtsalt haip. Proovigem uues rubriigis ise teisiti.
Mark Antonius Puhkan, Antennimaja inimesed. Kujundanud Patrick Erik Zavadskis. M. A. Puhkan, 2019. 32 lk.
Noore kunstniku graafiline novell, mis žanrilt on klassikaline postapokalüptika. Konflikt hargneb lahti tüüpilisel ahermaal, mida katavad tarbimisühiskonna jäänused, varemed ja reostus ning mille elanikud pöörduvad ometi jumaluste poole, kelles elustavad rudimendid tehnoloogiast ja kodumasinakultusest, nt telefonid, wifi, kohvimasin jms. Tehniliselt mõistetud maailma pragmaatikale ja barbaarsusele vastandatakse loodusliku ja orgaanilise maailma üksikud säilmed (linnud, lilled) ning loova elutunnetuse olemasolu. Mõttemaailmad põrkuvad ka pealkirjakujundis, millest lähtub horisontaalsuse-vertikaalsuse kujund (antennimaja). Üldiselt isikupärane ja detaile tabav joonistamisstiil ja vormiliselt vaheldusrikaste koomiksiruutude narratiiv, kuigi lugu lõpetatakse siiski liiga kiiresti ja püstitatud konflikt oleks nõudnud kannatlikumat süžeelist edasiarendamist.
JANEK KRAAVI
Volker Kutscher, Märg kala. Saksa keelest tõlkinud Tiina Aro, toimetanud Katrin Naber. Kujundanud Virge Ilves. Tänapäev, 2019. 468 lk.
Saksa krimikirjaniku euro-noir, avateos romaaniseeriast, mis ühtlasi on aluseks ka suurejooneliselt produtseeritud kvaliteetsarjale „Babylon Berliin“. Tegevus toimub 1920. aastate lõpu Berliinis, mille kujutamise topograafiline realism – eri linnajaod, ööklubid ja ametiasutused – on kriminarratiivi ohtralt kasutatav võte. Euroopa suurlinna nimi, sageli juba pealkirjas, on garantii, mis lubab rohkem kui lihtsalt mõrvamüsteerium või politseijuurdlus. Peategelane on klassikaline noir’i kangelane, võimekas professionaal, kes kimpus isiklike ja tööalaste probleemidega, sealhulgas mässib ka ennast keerulisse poliitilis-kriminaalsesse afääri, mille lahtiharutamine moodustabki romaani pornograafiatööstusest riigipöördekatseni ulatuva mitmetahulise süžee. Kuigi lõviosa sündmustest jõuab lugejani läbi peategelase kitsa vaatepunkti, saab mõningase ülevaate ka tollasest poliitilisest olukorrast, grupeeringute ja poliitiliste liikumiste omavahelistest suhtetest. Justkui eri suundades hargneva ja üllatuslikke pöördeid sisaldava loo juurde kuuluvad ka peategelase romantilised suhted, millega tuuakse raamatusse tänapäevane iseseisva ja sõltumatu naise motiiv.
JANEK KRAAVI
Virginie Despentes, Vernon Subutex. 1. Prantsuse keelest tõlkinud Maria Esko, toimetanud Leena Tomasberg. Kujundanud Eiko Ojala. Varrak, 2019. 334 lk.
Selle raamatu originaalkaanetekst on äärmiselt eksitav! Esiteks, teosest ei tule kuidagi välja see, miks on pea- ja minategelane Alex sarmikas või koguni legendaarne. Pigem on ta nagu 1990ndatest välja pääsenud ning kommete ja tundemaailma poolest teismeliseikka kinni jäänud urbaniseerunud rokipeeruversioon meie onu Heinost. Despentes’i fännid väidavad, et autor lausa pigistab sotsiaalset närvi, aga tegelikult kinnitab ta neidsamu stereotüüpe, mille vastu ta arvab end võitlevat: „Vernon Subutexis“ on kõik mehed ebameeldivad jorsid ja naised käivad neile oma kapriisidega pinda. Kui autor on püüdnud seeläbi prantsuse nüüdiskultuuri misogüüniat purustada, siis see tal lihtsalt ei õnnestunud – tegelaste unistused piirduvad järgmise kokaiiniannuse ja seksuaalvahekorraga. Teosel puudub ülev(am) mõõde, autor viib lugeja segaste suhete rägastikku ega plaanigi sealt välja juhatada. Muljet parandaks see, kui „elegantse kergusega talletatud kaasaegsete kõnekeel“, nagu originaalkaanetekst lubab, tõepoolest värskelt mõjuks, aga tõtt-öelda piirdub kõnekeelsus pelgalt mõne slängisõnaga või koma ärajätmisega. Sellest on kahju, sest kahtlemata oleks tõlkija ka keerulisema ülesandega hakkama saanud.
„Minul läks „Vernon Subutex 1-st“ läbi puurimine väga vaevaliselt. Ei haaranud, ei lõbustanud, ei pakkunud huvi mõistusele, aga ma kaevasin ja kaevasin hambad ristis edasi.“ (Siim Nestor, Eesti Ekspress)
HANNA LINDA KORP
Maire Liivamets, Liivametsa lugemised. Eesti ilukirjanduse tutvustus 2005–2019. Koostanud Inge Kullamaa, toimetanud Inna Saaret ja Krõõt Liivak. Kujundanud Margit Plink. Fotod teinud Teet Malsroos. Eesti Rahvusraamatukogu, 2020. www.digar.ee/arhiiv/et/raamatud/133042
Eesti Rahvusraamatukogu on e-raamatu kujul välja andnud oma kauaaegse töötaja (pool sajandit!) ja kõigi kirjanike sõbra koma sõberliku vaenlase Maire Liivametsa töö ja tegususe. „Vaenlase“ all pean siinkohal silmas muhedat ja naksakat õpetajalikkust, millega tema kirjanikke järjekindlalt nakatas ja rikastas. Maire jäljed me kirjanduses on kaunid ja kauakestvad. Ei ole mitte liiga mitut inimest, kes kestvalt kohalikul kirjasõnal pilku peal hoidnud ning asiseid arvamusi avaldanud. Usutavasti on „Liivametsa lugemiste“ mõju olnud eriti suur just rahvaraamatukogude ja üldse raamatukoguinimeste meelepildile. 15 aastat pidevat raamatutest kirjutamist hakkab kahtlemata ajudele. Seda ägedam on saada võimalus kõike seda literatuurset ajajoont ühekorraga lugeda.
See siin on üks noist raamatuist, mida järjest ja korraga lugeda ei saa ega tohigi. On öeldud, et jube olend on inimene, kes pole ühtki raamatut lugenud; temast jubedam olla vaid see, kes on lugenud ainult üht raamatut. Maire Liivametsa puhul jäävad nood mured ära. Tema on muudkui lugenud ja kirjutanud, lugenud ja kirjutanud. Niimoodi ja naamoodi. Päris kindlasti saan öelda, et ta arvamuste peale hüüavad paljud juhhuu!, just nõnda ma mõtlesin. Vähemalt sama paljud aga kiruvad omasoodu ja soovitavad kirjanduslikul päiksekiirel urruauku kerida. Selles ongi kogumiku võlu.
Tuleb tunnistada, et päris pika aja vältel on Maire olnud üks eesti kirjanduse retseptsiooni, kontseptsiooni ja müradigma mõjutajaid. Mis sest, et rahvusraamatukogu tillukeses tagakambris pidevalt lugevat inimest nii-öelda suurel pildil mütanud ei ole. Tagatoad ongi tugevamad. Ja raamatukogu jätkab oma missiooni vaieldamatult ka edaspidi. Isegi kui Maire on siirdunud väljateenitud puhkepalgale. Siin on siiski raamat, mis võimaldab vaielda ja takka kiita tohutule hulgale viimase 15 aasta kirjandusele. Respekt!
KARL MARTIN SINIJÄRV
Joosep Vesselov, Linna laul. Toimetanud Carolina Pihelgas. Kujundanud Merilyn Sepp. Värske Raamat #24. SA Kultuurileht, 2020. 78 lk.
Joosep Vesselovi „Linna laulu“ kohta öeldakse, et see on luulekogu Tartust, mida ühel kevadel tabab luulekatk. Nii see siiski ei ole. Vesselovi värssmuistendid on Tartu paikadega seotud küll ja taudiennustus suisa prohvetlik, kuid ennekõike on „Linna laul“ noorusest. Raha ei ole ja loengusse alati ei jõua, kuid see ei ole tähtis, sest tolm lõhnab vihmas, sa oled õnnelik ja näed kõike justkui esimest korda. Seda tunnet ei saa enam kunagi tagasi. Kriis aga, nurjatu, tuleb jälle. Masuaegse tuleviku väetisekuhjal säras kirkalt Jürgen Rooste „Kuidas tappa laulurästikut“, kroonviirusevastase kollektiivse immuunsuse teket soodustab Joosep Vesselovi võililleeliksiir. Tallinn või Tartu, laulurästikute invasioon või luulekatk, ahastus või naer, bluus või rahvalaul – velsker soovitaks küllap mõlemat raamatut.
Eike Epliku näitus „Biomass – kummitus nurgas“ Kogo galeriis kuni 30. V.
Kogo galeriis lõpuks avatud näitusel tegeleb Eike Eplik biomassi ulatusliku teemaga minimalistlikult, vaikelu vormis ja mõneti mikroskoopilises mõõtmes. Kõike peab lähedalt vaatama, kohati kummardama ja putuka põrnitsejana silmitsema või lugema. Tehniliselt on tööd väga lihvitud, visuaalselt domineerib valge, harmooniline ja habras, millele tekitatakse klassikaline kontrast „Kummitusega nurgas“.
Galeriiruumis on seitse eri materjalist objekti või skulptuuri, mida raamib granaatõuna motiiv: üksikutel portselanplaatidel kujutatud reljeef alguses ja kausitäis granaatõunu viimase teosena lõpus. Mitme materjaliga (pronks, savi, portselan) eksperimenteerimise käigus jõutakse tagasi orgaanilise aine kasutamise juurde, kehtestades omalaadse tagurpidi evolutsiooni, mida jäävad sajakordselt suurendatuna kummastama puuviljavaagnale asetatud pronksist putukad.
Teine läbiv motiiv on sisalikud, iidsed ja salapärased olendid, kes tähistavad evolutsiooni varasemat faasi, algolekute esimesi kokkupuuteid ja lahknemisi, ligitõmbavad oma füüsilise kuju ja liikumise dünaamikaga. Aimatavale loodusloolisele narratiivile lisab sügavusmõõdet näituse tervikut keskendav, vaheriiulitega klaasist postamendile asetatud lillevaas. Läbipaistev alus teeb irooniliselt nähtavaks lilleseade virtuaalse ja läbilõigatud terviku: seal on juured ja imaginaarsesse pinnasesse vajunud biomassi kunagiste kihistuste fragmendid.
Eike Epliku väljapaneku nimiobjekt „Kummitus nurgas“ on sünge ja gootilik mustast savist skulptuur.
Väljapaneku nimiobjekt „Kummitus nurgas“ on sünge ja gootilik mustast savist skulptuur, mis meenutab pehmet pinnast või elusmassi, mille vormitavust ja plastilisust võimendavad pinnal ringi sagivad tumedad sisalikud. Hämarat ähvardust kannab mudases massis koletist aimata võimaldav õudust äratav suu ja kiskjalik hambarida. Õudustroobiga rõhutatud ökoloogilist hoiatust või biomassi vastuhakku võiks näha klassikalise „kummitusmasina“ parafraasina, millega kunagi väljendati inimese ja tehnika üha pingelisemat vahekorda. Epliku ettekujutus võiks olla selle idee aktuaalsem versioon: globaalses tehnoloogilises tegelikkuses kuhugi marginaalsusesse pagendatud loodus kummitab endiselt alateadvuses toimivate arhetüüpide kaudu. Ökokriitilise kujundina mõjub kummituse metafoor möödunud eriolukorra ja viirusehirmu kontekstis muidugi eriti veenvalt ja efektselt. Tehnilise mõtlemise perspektiivist tähendab see konkreetset meeldetuletust planeedi praegusest seisust, aga juhib ka tähelepanu inimese võimele oma kogemusi ja tundeid mõjuvalt väljendada.
Kujutlusvõimet ja fantaasiat toetab näitusel objektidega kõrvuti eksponeeritud tekst pealkirjaga „Elusamus“, mille on kirja pannud Mehis Heinsaar, eesti praegusaegse sümbolismi esiautor. „Elusamus“ ei ole traditsiooniline sündmuste ja süžeega narratiiv, vaid lühike kujundlikus sõnastuses essee, mis on Epliku objektide juurde lõiguti laiali lõhutud. Sisuliselt annab Heinsaar võtmed kätte mõistmaks teatud tüüpi loomingulist meetodit; kunsti, mis sünnib reaalse ja väljamõeldise pingeväljas, nõnda et tegelikkus murdub, hajub unenäoks, deliirseks nägemuseks, muinasjutulikuks ja üleelusuuruseks eepiliseks maailmaks, tulvil muundumist, multiplitseeringuid ja taasviljastumist. Kõik see on meile varasemast tuttav ja heinsaarelik.
„Elusamus“ on omalaadne kogemusmanifest, millega deklareeritakse individuaalse kujutlusvõime ja kogukondliku alateadvuse tugevat kokkukuuluvust ning tagajärjeks on fantastilised olendid, elusaine vahel hajuvad piirjooned, üllatavad üleminekud jne. Emotsioonide ja unistuste kujustamisest on Heinsaar varem kirjutanud ühes varases ja vähetuntud tekstis „Parmupilliorkester“, kus meeleolude väljendamise vahendiks oli muusika: „Enamiku mängijate silmad on mängimise ajal kinni, sest orkestri üks eesmärk on luua parmupillimuusika abil uusi visioone, ruumistada rütme. Ja pärast, kui lugu on läbi saanud või ajutiselt katkestatud, seletavad siis orkestrandid üksteisele, mida nad loo mängimise ajal nägid ja kuivõrd üks visioon teise visiooniga kattus.“ Sarnaselt on Heinsaare lugude omailm olnud kunagi alus tantsuetenduse „Maja Jaama uulitsas“ (2002) tegemisel, selle lavastuse kavalehelt pärineb ka ülal tsiteeritud lõik.
Heinsaare suhe tegelikkusse on Eike Epliku kummaliste figuuride kujustajaks, sedavõrd kuidas elusaine mitmekesisus ja fantaasia liikuvad kihid sünnitavad meeleolude pinnalt hübriide ja üleminekuid, katkestusi ja üllatuslikke kohtumisi. See esmapilgul konfliktne poeetika mõjutab skulptuuride välise joone jälgimist, aga ka kogu installatiivset tervikut. Ühelt objektilt teisele liikuvad motiivid ja rahulikult kõrvuti olevad materjalid moodustavad ühe varjust välja toodud võimaliku maailma ning jätavad tasuks, hoolimata tumedatest ja tundmatutest elementidest, tunde lendavast vaibast, „mille peal on imelikult hea istuda ja rõõmsalt vait olla“.
Meditsiinisüsteem, haigused ja surmgi on olnud viimastel kuudel meediaruumis meie igapäevane saatja, nendeta pole läbi saanud ükski uudistesaade ega lehenumber, rääkimata jooksvast uudislindist meid igal ärkveloleku sekundil saatvail ekraanidel. Surmahirm ja surma ootamatu lähedus ning selle reaalseks saamise oht on teemad, mis on täitnud me meeli järjepanu peaaegu kolm kuud. Keskmine inimene surmaga ülearu sageli kokku ei puutu, enamasti vaid siis, kui sureb mõni eakam sugulane. Nüüd aga on surmast tehtud argument, millega muuta inimese harjumuspärast käitumismustrit. Esiotsa üsna ebaõnnestunult, kuna uudistsükli rütmis elama harjunud homo interneticus tüdis teda lühikest aega erutanud teemast lihtsalt ära, aga eks näis, mida huvitavat toovad kroonviiruse rindel suvi ja sügis.
Kirjandus võiks olla ajakirjandusest vähem ajalik fenomen, aga eks iseloomusta sedagi oma moevoolud. Selle aasta jaanuari lõpus meie hulgast 39aastaselt lahkunud Märt Lauri huvitasid surm, traumad, kannatused ja meditsiin kirjanikuna loometee algusest peale. Kannatuste, piinarikka surmahaiguse kulgemise ning surmaga on pea lõhkemise või üle ääre ajamiseni täidetud ka ta viimaseks jäänud romaan „Mürgiallikad“, mis ilmus poelettidele vaid paar nädalat enne autori enda minekut.
Lihvitud ja täpne
Tagantjärele Märt Lauri loomingule pilku heites võib lausa üllatuda, millise regulaarsusega kerkivad ta tekstides esile needsamad bioloogilis-meditsiinilised kannatuste, haiguste ja surmaga seotud teemad. Lauri esimese loomeperioodi (1998–2004) ulmejuttudes mõistagi fantastilises kontekstis. Nii on jutus „Inkubaator „Dekadents““ („Mardus. Juubeliväljaanne“, 2001) keskseks tegelaseks saladuslikku haigust põdev ning juhtumata sündmusi ette nägev ratastooli aheldatud ja totalitaarset süsteemi teeniv Poiss, maagilis-realistlikus „Siestas“ (Algernon 2001) korraldab aga salapärane vetejumalus kättemaksuks oma poja hukkumise eest unises mägilinnakeses tõelise surmatsunami. „Patukahetsuse läves“ („Täheaeg 1“, 2002) on kesksel kohal natside võikad bioloogilised eksperimendid sõjavangidega Teise maailmasõja aegses Põhja-Itaalias ja küborgide ehitamine haavata saanud sõdureist. Jutustuses „Doominosillad“ („Täheaeg 2“, 2003) kohtame aga deemonlikku teispoolsuse tegelaste plejaadi ning ses õudusfantaasias vaetakse elu ja surma piiri ületamise keerulisi küsimusi.
Märt Laur ise muidugi neist varastest ulmetekstidest suuremat ei pidanud ning pidas oma kirjanikutee uueks, õigeks alguseks romaani „Appassionata“ ilmumist 2012. aastal kirjastuses Tänapäev. Päriselt üleloomulikust pole ta aga lahti saanud veel selleski: ühe – jällegi salapärast haigust põdeva! – peategelase võime kuulda suure pingutuse tulemusena oma peas Beethoveni lõpetama jäänud kümnenda sümfoonia helisid ning kavatsus see teos nõnda kuulmise järgi kirja panna, justkui rekonstrueerida, on selles muidu äärmiselt olmerealistlikus perekonnasaagas õrnalt fantastiline element vähemasti.
Lauri teine romaan „Lahustumine“ (Hea Lugu, 2015) on juba midagi sellist, mida siinne lugeja ja kriitika ühelt korralikult eesti kirjanikult ootab: XX sajandi tavaliste eestlaste ja venelaste rasket ning igavat elu kujutav mahukas teos. On see ju eesti lugejale peaaegu et reetmine, kui eestlasest kirjanik ei kirjuta Eestist ja eestlastest, vaid paigutab oma tegelased kuhugi mujale, ajama mingit muud kui Eesti asja. Halvimal juhul saab patu teed läinud kirjanik sel puhul kaela süüdistuse mõne lääne autori teose plagieerimises, parimal teda ja ta tekste lihtsalt ignoreeritakse.
Seda, et Märt Laur oli jõudnud pärast eksirännakuid võõrapäraseil ulmemaastikel ja 1920ndate kuni 1970ndate Lõuna-Itaalias ja New Yorgis lõpuks eeskujulikult koju ning saanud justkui andeks tiivaripsutuse rahvusvaheliste tegevuskohtade ja tegelastega, kinnitas ka romaanivõistlusel auga pälvitud II preemia. Ja vist esimest korda ka arvustused ajakirjanduses.
„Appassionata“ ilmumisele ei järgnenud ju peaaegu mingisugust reaktsiooni: nii võõrapärased ja võõristust tekitavad olid autori valitud tegevuskohad, tegelased ja nende probleemid, et kriitikud ei osanud teose kohta midagi arvata. Kummatigi oli üsna sarnane ka kümmekond aastat varem ilmunud Märt Lauri ulmetekstide saatus. Neisse ei osatud õieti kuidagi suhtuda, kuna klassikalise alguse, keskkoha ja arusaadava lõpuga žanritoodete ja jutukirjanduse asemel olid need midagi muud: ütlemata jätvad, vihjelised ning rõhutatult kõrgstiilis hoolikalt voolitud lausega kunstkirjandus. Vormivalikutelt oleksid need võib-olla istunud veidi teistsugusele publikule, kui nende tegevuskohad ja teemad ei oleks nii häirivalt fantastilised.
Niisama hoolikalt lihvitud ja justkui täpselt välja ning korduvalt üle mõõdetud on ka „Appassionata“ stiil ja ega kirjanik „Lahustumiseski“ ennast kuidagi lõdvaks ole lasknud. Seegi teos pole mingi laisas ja lobedas stiilis pajatus Peipsiääre konfliktsest külaelust Vene piiri ääres XX sajandil, vaid sama trimmis ja läbikaalutud ning -komponeeritud tekst nagu Lauri varasem loomingki.
Märt Lauri „Mürgiallikad“ oli Eesti Kirjanike Liidu 2019. aasta romaanivõistlusel üks esile tõstetud teoseid.
Pretsedenditu katsumus
„Mürgiallikad“ erineb Märt Lauri muust proosast ja seda mitte niivõrd teemadelt, vaid just laadilt, helistikult, kirjutusviisilt ja fookuselt. Kirjaniku õhima romaani sisu on lihtne: edukas IT-ettevõttes Alfacom, mille on üheksakümnendatel loonud noor ja edumeelne sõpruskond, analüütikuna töötav 42aastane lahutatud Aare Adamson saab diagnoosi: kaugele arenenud kopsuvähk. Tema reaktsiooni ja haigusega toimetulekut aasta jooksul ta enda pilgu läbi kuni vääramatu lõpuni selles teoses on kujutatudki.
Lugeja ees hargneb lahti Aare lugu: pidevas tülirežiimis möödunud abieluaastad Katriniga, keda mees tahab lahutuse järel endiselt kehvast läbisaamisest hoolimata lausa kinnismõtteliselt tagasi oma ellu, konarlikud suhted teismelise tütrega, väsimuse, valude ja eesmärgituse tõttu üha närvilisem käitumine tööl ning lõpuks meeleheide, võidujooks ajaga, valud. Profi kirjamehena pole Märt Laur „Mürgiallikaid“ muidugi üks ühele päris elust maha kirjutanud, kaugel sellest, aga veidi liiga palju seoseid päris maailmaga ehk ikkagi neile lehekülgedele on minu meelest saanud.
Romaani keskseks motiiviks kujuneb ratsionaalse maailmapildiga tegelase pendeldamine ametliku meditsiini leevendusmooduste ja imearsti tervenemiskuuri vahel. Haiguse ja kannatuste süvenedes kaldub Aare üha enam imeravi suunas, hakkab sellesse lõpu eel peaaegu et uskuma ning pettub lõpuks valede ilmnedes kõiges.
Selle loo kirjapaneku mõttest pole ma lõpuni aru saanudki. Kuigi romaani tänusõnade plokis on mitme Tartu ülikooli kliinikumi arsti kõrval tänatud ka portaali Skeptik.ee eestvedajat Martin Vällikut, ei jää romaanis ametliku meditsiini ja alternatiivmeditsiini duellis sugugi kõlama nende tänusõnadega justkui paremini kokku klappiv idee imeravi kasutusest, vaid pigem midagi ähmasemat ja vahepealsemat.
Romaani stiil ning loo edasiandmiseks valitud helistik erineb tohutult „Appassionata“ ja „Lahustumise“ omast. Selle romaanivõistluse žürii hinnangul „lugejagi jaoks intensiivse kogemuse“ ning „lõikavalt emotsionaalse“ loo on kirjanik jutustanud hästi lihtsas ja otsekoheses stiilis, primitiivsenagi tunduva minajutustusena, kust ei maksa otsida erinevaid kihistusi. Peategelane pole küll kõige usaldusväärsem jutustaja, sellest saab lugeja üsna varakult aru. Kõrge kunstkirjanduse esteetilist keelekasutust ja filigraanset lausestust siit otsida ei maksa: peategelane on otsekohese mõtlemise ja ütlemisega Eesti mees.
Romaani mõjusust ei saa seejuures sugugi eitada. Kirjanik koorib neil lehekülgedel lahti üha uusi ja uusi meeleheite ja kannatuste kihte ning on järgmises peatükis võimeline kirjeldama veel hullemaid emotsionaalseid ja füüsilisi piinu. Seetõttu on teos keskmiseltki hüpohondrilisele lugejale pretsedenditu katsumus: kohati nõnda vastikut ja valusat ning füüsilist ebamugavustunnet tekitavat lugemiskogemust ei mäletagi.
Midagi sellesarnast on veidi pehmemas vormis täheldanud „Lahustumist“ neilsamadel veergudel arvustanud Kaupo Meiel: „Ükskõik kui raskel ajal visatakse ikka veidi nalja, püütakse näha midagigi head. Lauri tegelastel on kogu aeg halb, kõigil on kõik halvasti, ja just see eristab „Lahustumise“ tegelaskonda päris inimestest“ (Sirp 15. I 2016).
Kui aega ja tervist jagub…
Märt Lauri suhtumine omaenda loomingusse oli kogu aeg kuidagi pingestatud, teda iseloomustas pidev katsetamine, uute ja ootamatute ning ehk võõrikuna mõjuvate teemade käsitlemine. Ehk just seepärast jäi ka mulje, et lõpuni autor avaneda ei jõudnudki: ei leidnudki üles seda päris teemat ja helistikku, milles end kõige mugavamalt oleks tundnud.
Pärast ulmele seljapööramist ning peavoolukirjanduses katsetama asumist hakkas Märt Laur oma teostes valdavalt kujutama tavalisi inimesi, tihti just viletsama haridusega ja suuresti ekslike stereotüüpide küüsis vaevlevaid ning primitiivsema maailmapildiga tegelasi. Nende elus tegelikult midagi erakordset ei juhtugi, nad elavad läbi ja kogevadki täiesti tavalist elu oma tõusude ja mõõnadega, nende suurimad traumad ja draamad eluteel ongi täiesti argielulised asjad: tulekahjud, avariid, haigused, röövimised, olmevägivald. Möönan, et seda ilukirjanduseks piisava ainesena näha ma väga hästi ei oska.
Läinud suvel mitte kuigi lootusrikkalt autorile kirjutades, et uurida võimalust ta ammustest ulmejuttudest mõnda taasavaldada, küsisin muu hulgas, millised on nüüd üldse ta suhted ulmekirjandusega? Märt vastas: „Kui tahaks uuesti ulmega katsetada, kirjutaksin pigem midagi uut. Järgmine tekst, mille plaanin ette võtta, paistab mind tahes-tahtmata vedavat alternatiivajalukku, nii et kui aega ja tervist jagub, siis loodan ükskord sellega põnevat lugemist pakkuda.“
Paraku läks elu teistmoodi: neid ressursse ei jagunud, seda põnevat lugemist ei tulnud. Märt Laur on jäädvustunud eesti kirjanduslukku täiel määral avanemata jäänud autorina – ja sellest on kuradi kahju.
Leiba ja tsirkust! Leivapuudust eriolukord ei põhjustanud, tsirkusega olid aga lood üpris kurvad. Teatrid ja raamatukogud olid kinni, spordivõistlused keelatud. Kinomaja võis ainult eemalt vaadata. Meelelahutusnälga tuli kustutada koduste vahenditega. Veebi sirvides on ehk jäänud silma pilt end diivanil pikaks sirutanud dressipükstes meesterahvast, kes hellalt telekapulti pihus hoiab. Aasta tagasi oli tegemist laisa töllakaga, sel kevadel aga vastutustundliku koroonaennetajaga. Ühelt maalt läks selline ennetustegevus aga küllaltki tüütuks. Nii et kui leevendusmeetmetega jõuti sellesse faasi, et lubatud on teisaldatav ekraan õhku täis puhuda, sellele film projitseerida ja hulgal oma autosse suletud inimestel seda ilmaimet pealt vaadata, siis ei olnud neid inimesi raske leida.
Viidatud tehnilise lahenduse patenteerija Richard Hollingshead müüs rahulikult oma isa äris New Jerseys autokaupu ega näidanud teadaolevalt üles mingit ambitsiooni jätta maailma kinoajalukku oma jälg. Levinud legendi kohaselt oli Richardi ema aga suuremat kasvu naine, kel oli tavalises kinotoolis veidi kitsas istuda, mistõttu asus Richard koduaias auto ja puude vahele tõmmatud voodilinadega eksperimenteerima. Katsetamine viis selleni, et 16. mail 1933. aastal sai ta patendi uuele ja kasulikule lahendusele, mis võimaldab ekraani suhtes sobivalt paigutatud autodes pilti vaadata ja heli kuulata. Richardi drive-in-kinoteatri esimesel seansil tuli näitamisele komöödia „Naised, vaadake ette“.1
15. mail sai ERMi taga parkimisplatsil teoks Tartu Elektriteatri eriolukorrajärgne esimene kinoseanss, kus 39 autotäiele pealtvaatajatele näidati Kaljo Kiisa filmi „Keskpäevane praam“ (1967). See on seesama plats, kus eelmisel aastal ligemale 60 000 inimest Robert Trujillo juhatusel Metallica kontserdil „Insener Garini hüperboloidi“ kaasa laulis. Aastaga on maailm tundmatuseni muutunud ja seekord tuli oma auto kinotöötaja juhatusel kindlale kohale parkida ja igasugu stiihilist ringiliikumist vältida. Ainus, kes selle reegli vastu eksis, oli üks päris viisaka välimusega rebane, kes liikus kalkuleeritult seni autode vahel ringi, kuni ühest sõidukist talle midagi suupärast poetati. Ülejäänud külastajad pidasid kenasti piirangutest kinni ja filmikõrvaseid ekstsesse rohkem silma ei jäänud.
Kui uskuda filmides nähtut, siis olid Ameerikamaa autokinodes just need filmikõrvased tegevused põhilised ja film ise teisejärguline. Nii toona kui ka tänapäeval2 paistab olevat levinud ennekõike arvamus, et hämaruse kattevarjus lasevad noored inimesed kinos hoopiski hormoonidel vabalt möllata. Kuna tänapäeval on käigukang kui guvernant esiistmete vahele paigutatud, siis las jääb see teema siinkohal täpsemalt lahkamata. Piirdume vaid näitega filmist „Grease“,3 kus Sandy (Olivia Newton-John) lööb lähenemiskatse peale enda järel autoukse kinni ja teatab, et tema selles sin wagon’isehk patukäruskoos Dannyga (John Travolta) enam hetkegi viibida ei kavatse.
Autokinos ei vaata teile keegi viltu, kui nosite kodus koos meisterdatud kaneelisaiakesi ja rüüpate termosest piparmünditeed peale.
Tuleb tunnistada, et meedias autokinode kirjeldamisel kasutusele võetud väljend passion pit (kirepesa) kõlab intrigeerivalt ja kui on soovi, siis on sellega tõesti väga mugav kogu autokinondust sildistada. Kultuurilooliselt tundub see mulle siiski vale rõhuasetusena. Richardi esimene autokino muide mehele rikkust ei toonud ja paari aasta pärast müüs ta selle edasi. Tõeliselt populaarseks saidki autokinod alles pärast Teist maailmasõda, kui Ameerika autostumine tuurid üles võttis. Siinkohal on paslik meenutada paari aasta tagust parima filmi Oscari võitjat „Roheline raamat“,4 mille tegevus leiab aset 1962. aastal. Filmi pealkiri viitab 1936. aastast ilmunud aastaraamatule, kus on üles loetud kohad, kus mustanahaline autoreisija võib suuremat pahandust kartmata süüa, juua ja magada. Autokinod olid selles valguses ühed esimesed, kus rassiteema ei olnud sedavõrd terav. Ei lugenud ka see, kuidas riides oldi. Noortel lastevanematel ei olnud vaja vaevata end lapsehoidja otsimisega. Traditsioonilise kinoga võrreldes olid autokino püsikulud väiksemad, nii et meelelahutus oli ka taskukohasem. Ehk siis kokkuvõtvalt: kõigis neis hiilgeajal rohkem kui neljas tuhandes autokinos võis igaüks oma neljarattalise sõbra esiistmel laiutades end mugavalt ja turvaliselt tunda. Here in my car I feel safest of all5(Gary Numan, „Cars“).
Esmapilgul võib tunduda, et see 20eurone pilet, mis tuleb Raadil filmi vaatamiseks lunastada, läheb selle taskukohasuse jutuga vastuollu, aga kõik majanduslikult mõtlevad pereinimesed võivad võrdluseks kokku lüüa ühe neljaliikmelise pere tavakino külastuse kulutused, unustamata sealjuures ka näksimisele ja jookidele kuluvat raha. Autokinos ei vaata teile aga keegi viltu, kui nosite kodus koos meisterdatud kaneelisaiakesi ja rüüpate termosest piparmünditeed peale. Oletan, et üldse ainuke tõsine etiketirikkumine autokinos on keset filmi autotulede sisselülitamine, mis on võrreldav kinosaalis keset seanssi telefoniga enda ühismeedia uuendustega kurssiviimisega. Sellise käitumise peale võib nii mõnigi keevaline eestlane omaette mõne trükimusta mitte kannatava vägisõna pomiseda. Seejuures annavad kõik sellised väikesed nüansid seda päris kinokülastuse tunnet juurde, et oledki päriselt kodust väljas ega vaata filmi telekast või voogedastusplatvormilt.
Pärast paarkümmend aastat kestnud õitsengut saidki aga autokinole saatuslikuks kõik need lõputud võimalused nautida meelelahutust kodustes tingimustes. Värvitelekad ja kaabeltelevisioon, videomakid ja -laenutused. Ja ehk isegi olulisema tegurina maa ise, sest ühe keskmises mõõdus autokino jaoks, kuhu mahub 500 autot, võiks arvestada umbes viie hektari maaga. Samas sõltub see ärimudel päris palju ilmast, vihmasabina elad veel üle, aga kui väljas on ikka külm või, hoidku taevas, lumigi maha tuleb, siis ei tule kinopidamisest midagi välja. Mingi osa ajast seisis autokino niikuinii tühjalt ja kuna erilist kindlust tuleviku osas ei sisendanud ka vähenev publik, läks autokinodealune maa müüki. Ettevõtlikumad ja/või põikpäisemad kinopidajad olid küll juba varem püüdnud repertuaarimuutustega trendi murda, nii et autokinodest oli selleks ajaks juba ammu võimalik nii B-, R- kui ka X-reitinguga filme vaadata. Selle trendi illustreerimiseks meenub 2011. aasta antoloogiafilm „Chillerama“6 – õuduskomöödia, mille raamjutustuseks on ühe autokino viimase seansi ajal kiirelt eskaleeruv nakkuspuhang.
Siinkohal kiitus Elektriteatri meeskonnale, kes valis just „Keskpäevase praami“ oma autokino avafilmiks – teenimatult vähe tuntud meie oma kassafilm. Tuumalt on ju tegemist just täpselt sellise korraliku suvise möllufilmiga, mis minu silmis ühte autokinosse passib. Osades terve plejaad kuulsaid ja veel kuulsamaid eesti näitlejaid, kes täiesti tõsiste nägudega esitavad kergelt tobenaljakat dialoogi (julgemad härrasmehed võivad katsetada komplimendina „kena skumbria“ kasutamist). See eakate filmide puhul suuresti vältimatu jaburuselement ei võtnud siiski vähemaks filmi tempot ega pisendanud pinget filmi lõppvaatuses, kui rahva seast tõuseb kangelane, kes juhib katastroofi vältimiseks leegitseva auto üle parda merre. Ei ole kellelgi põhjust välja tulla hinnanguga, et eesti film on aeglaselt kulgev tumedates toonides tubateater. Kuigi veidi tõsisematele teemadele viidatakse tõesti ka siin, ei lahata lüheldasest pikkusest lähtuvalt ühegi tegelase motiive ega tausta süviti. Hollywoodi viimaste aastate trende järgides: ehk on käes aeg „Keskpäevase praami“ uusversiooniks?
Kuna autokino kava täieneb jooksvalt, siis ei saa lubada, et filmi sel suvel uuesti suurel ekraanil näha saab, aga see ei anna põhjust meeleheiteks. Esimese nädala jooksul on kavas olnud dokumentaalfilme meilt ja mujalt („Südamering“ ja „Kedi“7), hispaania Oscari-nominent „Valu ja hiilgus“8 ning brittide märkimisväärselt hea heliribaga „Biidid“.9 Mida tahes te aga kavast ka meelitavat ei leiaks, piletiostu viimasele hetkele jätta ei soovita. Avaseansi edust kannustatuna leiti küll platsil ruumi mõni sõiduk lisaks mahutada, aga linna kohta, kus tavaolukorras tegutseb viis kino, on autokino mahutavus siiski napp. Ning kui te just ei kavatse rekaga kohale sõita, siis tasub autokinos olla esimestes ridades, nii et pigem saabuda varem kui hiljem.
Ja lõpetuseks mõtteharjutus mõnele julgele autokinopidajale. Kuidas reageeriks publik, kui näitamisele tuleks Peter Bogdanovichi debüütfilm „Sihtmärgid“?10 Selle finaalis astub filmis sisuliselt iseend kehastanud Boris Karloff Byron Orloki rollis vastu snaipripüssiga pahaaimamatuid kinokülastajaid nottivale Vietnami sõja veteranile. Viimasele saab saatuslikuks hetk, kus ta ei suuda kuidagi üle saada segadusest, et üleelusuuruses tegelane kinolinalt seisabki füüsiliselt tema ees. Täpne löök jalutuskepiga ja raudne meelekindlus lahendavadki situatsiooni Byroni kasuks.
Jääb vaid üle soovida, et antud sundolukord laheneb autokinopidajatele samuti positiivselt ning kõigile filmisõpradele saab pakkuda kauni kogemuse „Kuidas ma elus esimest korda autokinos käisin“.
1 „Wives Beware“, Fred Niblo, 1932.
2 Hendrik Alla, Autokino ei kõlba kuhugi. – Postimees 6. V 2020.
3 „Grease“, Randal Kleiser, 1978.
4 „Green Book“, Peter Farrelly, 2018.
5 Oma autos on mul kõige turvalisem olla.
6 „Chillerama“, Adam Green, Joe Lynch, Bear McCreary, Adam Rifkin, Tim Sullivan, 2011.
7 „Südamering“, Margit Lillak, 2020; „Kedi“, Ceyda Torun, 2016.
Muusika ja televisioon on kokku kuulunud nähtavasti sellest ajast saadik, kui leiutati televisioon. Esinemine tele-ekraanil oli artistidele ennekõike reklaam iseendale, oma uuele loole ja albumile või singlile. Ühesõnaga, populaarsuse võitmise eesmärk oli sellesama populaarsuse monetariseerimine.
1950. aastatest alates väljendas läänemaailmas rahalises vääringus populaarsust plaadimüük, idablokis aga kontsertide külastatavus. Idabloki muusikud üldjuhul plaadimüügiga raha ei teeninud ja peamine sissetulek tuli kontsertide honoraridest, kuid televisioonis esinemine aitas tekitada ka huvi kontserdikorraldajate seas. Näiteks Nõukogude Liidus tähendas edukas Kesktelevisioonis esinemine kontserdipakkumisi üle riigi vähemalt aasta jooksul. Bändide esinemine televisioonis oli pikka aega lavalise esinemise kopeerimine: põhimõtteliselt oli see filmitud minikontsert, kus parima heli saamiseks esineti enamjaolt fonogrammi abil.
Kui tabati ära, et noored inimesed huvituvad muusikast, siis hakkasid telejaamad võtma programmi ka muusika- ja noortesaateid, kusjuures noortesaadetes oli muusikal kandev osa. Siin pole isegi vahe riigikorras, sest millalgi, ehkki hilinemisega, tõid muusika tele-eetrisse ka sotsialistlikud maad. Sotsriikide televisioonis näidatavad muusikaprogrammid olid kapitalistlike riikide analoogidest vähem variatiivsed, kuid mitte palju – eetriaega said enamasti tuntud peavooluartistid või tõusvad nimed. Kui võrrelda näiteks Nõukogude Liidu populaarset muusikaprogrammi „Kutsuv tuluke“ brittide saatega „Old Gray Whistle Test“, siis nende peamine olemuslik erinevus seisneb selles, et Nõukogude televisioonis muusikud kaamera ees ei suitsetanud. Lääneriikide telejaamade muusikasaadete sisus toimus suur murrang 1970. aastatel, mil hakati eetrisse laskma uusi ja sel ajal revolutsioonilisi muusikastiile nagu reggae, punk ja new wave.
Millal täpselt hakati tegema muusikavideoid, s.t kontserdi imiteerimise asemel võeti üles lühifilm, on mõnevõrra ebaselge. Esimese muusikavideo au kuulub paljude arvamuse järgi ansamblile The Beatles, kelle 1964. aasta klipp loole „Can’t Buy Me Love“ filmist „A Hard Day’s Night“ ongi nii mõneski historiograafias see esimene õige muusikavideo. 1970ndate lõpus tehti videoid mõlemal pool raudset eesriiet, ehkki klippe ei kutsutud muusikavideoks, vaid näiteks promofilmiks. Seega, video eesmärk oli siiski bändi, selle loo või üllitise reklaam. Loogilise tulemusena sai videost mingil ajal üks tähtsamaid muusika tarbimise, levitamise ja ka tegemise vorme ning 1981. aastal tuli New Yorgis eetrisse MTV, mis andis muusikavideole revolutsioonilise tähenduse. MTV ei olnud esimene muusikavideoid mängiv kaabeltelevisioon ega olnud omal ajal ka ainuke omataoline. MTV tõi muusikavideo peavoolu muusikakultuuri, muusikavideost sai ühtaegu kunstivorm ja artisti turundusvahend. Peavooluartistidest on paljud oma karjääri alguse võlgu just hästi tehtud videole, mida MTV võttis vaevaks pidevalt näidata – Madonna ja Michael Jackson on siin vahest kõige väljapaistvamad tuntud nimed, keda me nähtavasti ilma videokultuuri tõusuta pooljumalaks ei peaks. Muusikavideo sai nüüd muusika tegemise osaks ja artistid hakkasid seda üha tähtsamaks pidama, näiteks Kurt Cobain olevat ise kirjutanud Nirvana videote stsenaariumid ja olnud ka toimetamise juures.
Esimese muusikavideo au kuulub paljude arvates ansamblile The Beatles, kelle 1964. aasta klipp loole „Can’t Buy Me Love“ ongi nii mõneski historiograafias esimene muusikavideo.
MTV mõju endiste sotsialistlike maade muusikakultuurile on pärast idabloki kokkuvarisemist raske alahinnata. Ühtäkki oli salapärane ja kättesaamatu lääne muusika korvitäite kaupa kättesaadav ning MTV tõi koju kätte ka muusika visuaalse ja elustiili külje. Eks see oli paras ehmatus ja eufooria, kui kõik need nimed ja viisid meile ekraanilt erksates värvides vastu vaatasid. Seetõttu me vahest kõik tol hetkel ei taibanudki, et 1990ndate alguseks oli MTV juba suhteliselt igav popmuusika turundamise masin. Päevases rutiinses rotatsioonis oli paarkümmend videot ning ilma muusikauudiste ja vaheklippideta, mis samuti kordusid, oleks üldmulje olnud suhteliselt nüri. Retrospektiivselt olid isegi alternatiivse maiguga programmid – kas või hiphopile pühendatud „Yo! MTV Raps“, metal’i-keskne „Headbangers Ball“ ja „alternatiivmuusika“ erisaade „120 Minutes“ – keskendunud siiski peavoolu plaadifirmade artistidele. MTV on muusikavaliku ja programmide kokkupanemisel alati lähtunud müügistatistikast, s.t millised žanrid ja artistid müüvad kõige rohkem plaate. Sellest lähtuvalt on kanali poliitika ka pidevalt muutunud. Põhjus, miks MTV ja teised sellesarnased kanalid alla käisid, ei olnud muusikavideotes endis – nad olid liialt panustanud reality show’dele ja elustiilisaadetele, mis teatud ajal kaotasid oma aktuaalsuse.
Muusikakanaliaegsete videote puhul tasub tähele panna, et neil on teatud elustiili- ja attitude’i-moment – midagi, mis pani vaatajat ennast loo, bändi või tema kuvandiga seostama. Kuna muusikakanalitesse jõudnud videote taga oli professionaalne meeskond, siis võib seda pidada teadlikuks vaatajatega manipuleerimiseks, ent nii need asjad olid. Ühel juhul oli videostaar ka stiiliikoon (Madonna, Pantera), teisel juhul kujutati videos „tavalise kuulaja elu“ (Oasis, Sonic Youth), kolmandal juhul oli tegemist sotsiaalkriitikaga (Pulp, Nirvana) või viis video kuulaja ulmemaailma (enamik metal’i-videotest).
Muusikavideote maailm teisenes koos interneti tuleku ja tehnika arenguga. Järjest lihtsamini on võimalik teha ise video ja see maailmale vaatamiseks üles riputada, näiteks Youtube’i. Teatud mõttes sarnaneb olukord muusika levitamise arenguga: kui enne oli filtriks plaadipood, kuhu muusika kokku voolas, siis tänapäeval on muusika kättesaadavus hajunud allalaadimis- ja voogedastusplatvormide vahel. Huvitav on see, et muusikavideo ise ei ole kadunud. Küll on aga lonkama hakanud videote näitamine televisioonis. Näiteks Eesti telekanalites ei olegi enam pärast ETV „TOP 7“ lõpetamist enam muusikavideote näitamisele keskendatud saadet. Põhjus on demograafiline: peamine muusikavideote tarbijaskond ei vaata televiisorit. See on põlvkond, kes kuulab muusikat enamasti loo, aga mitte albumi kaupa. Jälle võib tõmmata paralleele muusikaga: kui „vanal heal ajal“ oli kontserdi mõte panna inimesi plaate ostma, siis nüüd on plaadi mõte tuua inimesi kontserdile. Tänapäeval ei ole muusikavideo eesmärk reklaamida toodet, vaid artisti. Video keskmes on artist või bänd, nende imago. Kui Youtube’is ringi vaadata, siis leiab hulganisti videoid, mille tegemise kallal ei ole eriti vaeva nähtud: paarist eri rakursist üles võetud artist esineb tühjas saalis, tehasehoones, varemete vahel vms. Hea on, kui esinejad kannavad ühe video jooksul erinevaid riideid, aga see pole kohustuslik. Teinekord on videos ka mingi minimaalne kunstipärane taotlus, hea näide on siin kas või Väike PD feat. Oleg Kosjugin & Dew8 hiljutine video „Matusebüroo“.
Tehnika areng on teinud võimalikuks, et mingisuguse muusikavideo suudab igaüks hea tahtmise korral kokku nikerdada. Teisalt on areng toonud kaasa selle, et nüüd tehakse hulganisti muusikavideoid, mille tase on küsitav ning ühes või teises aspektis oleks vaja olnud asjatundja abi. Glamuurset kvaliteetvideot saab tänapäeval lubada endale megastaar, kes palkab professionaale igasse tööetappi, ja eks selliseidki veel leidu (hea näide on Beyonce). Väga vähe on artiste, kelle video on omaette minifilm (vaata Peterburi ansambli Leningrad videoid!).
Muusikavideokultuur on täiesti demokratiseerunud, igaüks võib ise otsustada, millisele loole milline video teha, sest on vahendid nii selle tegemiseks kui ka näitamiseks. Kui vaadata algaja artisti seisukohast, siis see on nagu omal ajal oli mp3 tulek: nüüd on muusika ja ka video igaühele kättesaadav, ent institutsionaalsete filtrite kadumisega kõigub kvaliteet aina enam.
Julgus katsetada ja oskus jutustada tähenduslikke lugusid
AIJA SAKOVA
Detsembri alguses toimus Tallinnas kirjandusmuuseumi, rahvusraamatukogu ja Eesti digitaalhumanitaaria seltsi korraldatud rahvusvaheline konverents, mis oli pühendatud kultuuripärandi kasutusele teaduses ja hariduses.1 Olgugi et konverents oli digikultuuri aasta avatakt,2 ei osanud keegi ette näha, mis meid 2020. aastal ees ootab. Me ei aimanud veel, kui suure tähendusega on lähitulevikus kaugtöö või sõnapaar „digitaalselt kättesaadav“.
Briti Raamatukogu innovatsioonilabori3 juhataja ja rahvusvahelise mäluasutuste innovatsioonilaborite ehk GLAM Labsi võrgustiku (GLAM – Galleries, Libraries, Archives, Museums) asutajaliige Mahendra Mahey pidas konverentsil inspireeriva ettekande kultuuripärandi uus- ja taaskasutusest nii teaduses, kunstis, hariduses kui ka ettevõtluses.4 Näiteks Mahey juhitav innovatsioonilabor on välja kasvanud raamatukogu soovist teha tihedamat koostööd teadlaskonnaga: labori füüsilises ja/või virtuaalses ruumis on võimalik teha katsetusi asutuse digiteeritud või digitaalselt sündinud kogude ja andmetega. Koos kolleegidega on Mahey n-ö talgukorras kirjutanud ka raamatu „Kuidas avada GLAM-laborit“.5
Poolteist kuud pärast kogu maailma füüsilist sulgemist vestleme temaga uuesti mäluasutuste ülesannetest üha enam digiteeruvas maailmas.
Briti Raamatukogu innovatsioonilabori juhataja Mahendra Mahey
Raamatukogud ja arhiivid on pigem konservatiivsed kui eksperimentaalsed asutused. Sinu edu võti näib olevat aga just eksperimentaalsus. Kuidas on sul õnnestunud kaasata ja inspireerida kolleege ning algatada uudseid kunsti- ja teadusprojekte?
See ei ole lihtne olnud. E. O. Wilson on öelnud, et inimkonna häda on see, et meil on paleoliitikumiaegsed emotsioonid, keskaegsed asutused ja jumalast antud tehnoloogia. Alustada tuleb koostööpartnerite leidmisest. GLAM Labsi võrgustik on olnud mulle kindlasti suuresti toeks.
Olen alati teadnud, et kellegi inspireerimiseks tuleb ise hästi tunda oma kogude sisu ja teha kõik selleks, et võimalikult paljud oleksid neist teadlikud. Briti Raamatukogu digikogud moodustavad umbes kolm protsenti selle füüsilistest kogudest. Ma olen neid vahel kirjeldanud kui „digitaalset uudishimu-poodi“, kus müüakse mida tahes. Kui alustasin, oli mul keeruline leida isegi nimekirja olemasoleva kohta.
Selgus, et raamatukogu füüsiliste kogude taga on sageli sadade aastate vältel tehtud üsna subjektiivsed koguhoidjate otsused. Selleks et välja pakkuda digikogude uuskasutuse võimalusi, tuli tundma õppida nende kogude kujunemislugu.
Kas ma saan õigesti aru, et uuskasutuse võimalused tulenevad sellest, kuidas kogud on kujunenud?
Ühe kogu (aja)loo tundmisest on kahtlemata selle maailmale tutvustamisel ja nähtavaks tegemisel abi. Kui vähegi võimalik, tuleb sellesse töösse kaasata ka koguhoidjad, kes tunnevad kogusid ju tegelikult kõige paremini.
Mäluasutused teevad sageli selle vea, et eeldavad, et kuna kogu on digiteeritud ja asutuse veebis või andmebaasis avalikult kättesaadav, siis sellest piisab. Ei piisa.
Kasutajad ei tea sedagi, et mingid kogud raamatukogu juures üldse olemas on. Mäluasutuse andmekogud on sageli viimane koht, kust inimesed ressurssi otsima lähevad. Seetõttu oleme püüdnud kopeerida oma kogusid nii palju kui võimalik platvormidele, mis on nähtavamad.
On selle kohta tuua mõni näide?
Jah, näiteks 2013. aastal õnnestus meil laadida Flickr Commonsi platvormile miljon pilti, mis olid pärit Briti Raamatukogu XIX sajandil ilmunud raamatutest. See on hea näide, et digiainesega saab teha seda, mida füüsilise koguga teha ei saa. Raamatukogus ei oldaks kuigi rõõmsad, kui keegi lõikaks vanadest ja väärtuslikest raamatutest pilte välja, aga digiraamatutega on see võimalik. See pildikogu on jätkuvalt üks meie kasutatumaid kogusid.
Briti Raamatukogus leiduvate piltide analüüs näitab, et näotuvastusalgoritmid saavad naiste nägudega paremini hakkama kui meeste omadega.
Kas raamatukogu või selle labori ülesanne on siis olla teatud mõttes edendaja ja turundaja?
Minu arvates lasub riigi rahastatud mäluasutusel kohustus teha oma digikogud avalikult kättesaadavaks ning seda võimalikult väheste piirangutega. Nii Briti Raamatukogus kui ka mitmetes teistes raamatukogudes on kogusid, mis on kättesaadavad vaid asutuse sisevõrgus. Minu soov on, et need oleksid saadaval kõigile ja kõikjal üle maailma.
Palun selgita lähemalt labori tööpõhimõtet.
Ma arvan, et labor on edukas vaid siis, kui julgustab ülesannetele eksperimentaalselt lähenema, sealhulgas oma töötajate hulgas. Lõppude lõpuks on ju küsimus selles, kuidas luua kogudega seonduv elevus ja huvi.
Meie kogemuse kohaselt on just kunstnikud ja need inimesed, kes töötavad kunsti ja ettevõtluse vahealadel, valmis rohkem katsetama. Nemad teavad, et ebaõnnestumine on täpselt samamoodi nagu õnnestuminegi õppimise ja loomingulise protsessi osa.
Mitmetes akadeemilistes valdkondades, eriti humanitaarteadustes, ei ole inimesed aga sageli valmis katsetama, sest neil puuduvad digitaalne kirjaoskus ja muud tehnilised oskused. Eksperimendid on mitmete arvates liiga keeruline väljakutse, kuna sellega kaasneb hulganisti ebaõnnestumisi, riske ja oma piiratuse tunnistamist ja aktsepteerimist. Tuleb otsida lahendusi, kuidas humanitaarteadlased saaksid tuge tehniliste oskustega inimestelt või ka programmeerijatelt. Kuid võib ka julgustada teadlasi kartmatult lihtsalt pea ees vette hüppama ning õpetada nad siis lihtsalt katsetama. Vahel on hea alustada traditsiooniliselt ja vaadata seejärel, kas ülesanne on skaleeritav ja automatiseeritav.
On selge, et humanitaarteadlaste üks põhitöid on edaspidi ennekõike see, kuidas kasutada kõige otstarbekamalt digitaalset kultuuripärandit ja andmekogusid. Seepärast peaks digikirjaoskuse arendamine, programmeerimise ja statistika algtõdede omandamine algama nii vara kui võimalik. Mõned mu kolleegid raamatukogust püüavad seda juurutada nii majasiseselt kui ka asutusteüleselt. Peale GLAM-asutuste peaks sellesisulist algõpet andma kindlasti ka koolides, see peaks hõlmama kogu õppesüsteemi koolist ülikoolini – ja mitte ainult reaalainetes, vaid ka kunstides ja humanitaarainetes.
Palun kirjelda uurijaid, kellega oled koos töötanud. Kes on olnud eksperimentidele rohkem avatud?
Kõik meie kogude kasutajad on uurijad ühes või teises mõttes. Meie õnneks on meie rahvusraamatukogu piisavalt atraktiivne, et meelitada huvilisi ligi.
Uurijad küsivad mult enamasti mõne kindla asja kohta, kas selle leiab meie digikogudest. Kuna tean, et meie kogudest on digiteeritud vaid väga väike protsent, on tõenäosus, et meil on olemas just nimelt see, mida uurija otsib, kaduvväike. Mu vastus on peaaegu alati, et just seda meil digitaalselt ei ole. Heal juhul on mul välja pakkuda midagi samalaadset, aga sel juhul tuleks uurijal oma küsimust või ka mõtteviisi muuta, püstitada küsimus veidi teisiti. Arusaadavalt kaob uurijail seetõttu koostöö vastu huvi ja just seetõttu ongi uurijate kaasamine digipärandiga töötamisse iseäranis raske. Paljud ei ole lihtsalt valmis oma küsimusepüstitust muutma, et saaks digikogusid uurimistöös kasutada.
Suuremas osas meiega koostöös tehtud projektides on keskendutud muidu korrastamata andmehulgast mustrite ülesleidmisele ja kindlakstegemisele ning nende mustrite kaudu tähenduslike lugude jutustamisele.
Kunstnikud, loovisikud, ettevõtjad ja võib-olla ka algajad uurijad on enamasti rohkem valmis meie digikogudes avastusretke ette võtma, et leida sealt midagi inspireerivat ja arendada sündinud ideed edasi. Seega, Briti Raamatukogu labor tõmbab ligi pigem inimesi, kelle uurimisküsimus on mõnevõrra ähmasem või mitte nii selgepiiriline, neid, kes töötavad interdistsiplinaarselt ja ehk ka rohkem koostöö vormis. Soosime eksperimentaalsust ja julgustame meiega koos töötavaid inimesi olema uudishimulikud ja mängulised – katsetamist tuleb nautida.
Kunstnik David Normal ammutas projekti „Uudishimuristmikud“ („Crossroads of Curiosity“) puhul inspiratsiooni Briti Raamatukogu skaneeritud raamatute illustratsioonidest.
Kuidas saavad teadlased olla mängulised ja nautida katsetamist?
Teadlased saavad meie raamatukogu digiandmeid uurida ja nendega katseid teha, sh vigu, aga nende uurimistöö võib ka õnnestuda, ning rääkida sellest raamatukogu (ühis)meedia kanalitel. See on meie labori üks edu retsepte. Ühtlasi on uurijad saanud niimoodi hea ettevalmistuse mõne projekti rahastustaotluse kirjutamiseks.
On teada, et uurimisküsimus muutub enamasti alati, kui teadlasel on andmetega otsene ja praktiline kokkupuude. Seepärast olen ka öelnud, et on oluline tunda oma andmeid või minna andmetega kohtingule (data date).
Labori üks põhimõtteid on – seda tehakse ka ettevõtluses väga sageli – kiirelt sobimatu lahendus välja selgitada. Kui uurija ajaraam on võrdlemisi kitsas, saab keskenduda kõige tähtsamatele ja saavutatavatele tulemustele. Teisisõnu: saab arendada välja mingi lihtsa prototüübi, elujõulise toote või lahenduse, mida annab skaleerida. Loomulikult ei saa päris alati ülesannet nii lahendada.
Sageli küsitakse uurijatelt laboris ka üsna ebamugavaid küsimusi, nagu „milline on selle uurimisküsimuse väärtus inimkonna seisukohalt?“, „kellele on see tegelikult oluline?“ või „kas selle küsimuse lahendamiseks on ikka päriselt arvutuslikke meetodeid vaja?“
Loomulikult saab arvutuslike meetoditega efektiivselt skaleeritavaid uurimisküsimusi lahendada, kuid on oluline meeles pidada, et masinõpe ja tehisintellekt ei ole mingi imerohi. Õnneks on väga palju asju, mida inimesed teevad (vähemalt praegu veel) palju paremini kui arvutid.
Kuidas on teadlased reageerinud üleskutsele katsetada ja kohe põruda?
Ma usun, et kõigile kulub vahel ära meeldetuletus, et piisav on vahel täiesti piisav, selleks et töö saaks tehtud. Täiuslikkuse poole püüdes võib ettevõtmine suure tõenäosusega ebaõnnestuda, sest täiuslikkust ei ole olemas. Olen sageli kuulnud teadlasi küsimas: „Kas ma võin tõesti proovida, kuigi mu katse võib ebaõnnestuda?“ Minu vastus on: „Loomulikult. Selleks labor ongi.“
Milline on innovatsioonilaborite tulevik?
Praegu aitame üliõpilastel töötada päris andmetega ja julgustame neid töötama kultuuripärandiga. Usun, et oskus töötada korrastamata andmetega on hädavajalik, et lahendada tähenduslikke ülesandeid. Oleme töötanud eri kursuste üliõpilastega mitmete andmeprojektide kallal ning loodame oma tegevust laiendada, et see teeniks tulevikus kogu Inglismaa ja maailma haridussüsteemi.
Töö kultuuripärandiga on tähtis, sest selles sisaldub inimkogemus: meie vead, edulood, meie (aja)lugu. Kultuuripärand ootab julgeid avastajaid inspireerimaks teisi mõne ammu unustatud või uue põneva looga.
5 Raamatu „Open a GLAM Lab“ saab alla laadida aadressil https://glamlabs.io/books/open-a-glam-lab/. Teos on tõlgitud prantsuse, hispaania, vene, bulgaaria ja araabia keelde.
Loe ka Eesti Rahvusraamatukogu raamatukoguteenuste arenduskeskuse juhi Jane Makke kommentaari ning ülevaadet eriolukorra ajal Eesti Rahvusraamatukogus sündinud uutest teenustest.
Teaduse koha üle on meie ühiskonnas varemgi arutletud. Uskumatu, kuid juba 2002. aastal alustati teadus- ja arendustegevuse strateegiaga „Teadmistepõhine Eesti“, mida on järgitud kolmes etapis (2002–2006, 2007–2013, 2014–2020) kuni käesoleva aastani. Seega teaduse tähtsust tunnetatakse ning seda on peetud meie majandusliku ja ühiskondliku edu eelduseks. On 2020. aasta ja paras aeg küsida, kas oleme endiselt teaduseusku.
Mida on selle pika ajaga teaduse tähtsustamises saavutatud, kuhu oleme jõudnud? Et mingi valdkond ühiskonnas areneks, peab seda hea tahtega toetama, kuid sinna peab suunama ka ressurssi. Seda, kas teadust on peale verbaalse toetuse ka muudmoodi toetatud, arutati alles hiljuti eelmisel aastal. Toimusid kirglikud arutelud, jõuti isegi Eesti esimeste teadusstreikide ja meeleavaldusteni. Esmalt oli põhjuseks tõdemus, et eraldame teadusele liiga vähe nii suhteliselt, võrreldes SKTga, kui ka absoluutarvudes, ning mis veelgi märkimisväärsem – teadusinvesteeringute osakaal meie riigis ei kasva, vaid kahaneb. Teaduse turgutamise ponnistus lõppes allakirjutamisega ühiskondlikule teadusleppele, kus deklareeritakse, et püüeldakse teaduskulutuste suurendamisele vähemalt 1% SKTst. Õige pea selgus, et ka see hea kavatsus jääb paberile, nagu olid jäänud ka varasemad kokkulepped. Seega valitsev ringkond teadust ja selle osa ühiskonnas tõsiselt võtnud ei ole, küll aga tehakse seda järjepidevalt deklaratsioonides.
Teadlased kui kriisiabi
Kas meile on üldse teadust tarvis? Kui kõik läheb hästi, siis tundub, et teadus on tarbetu raha raiskamine, millest parteidele valitsemisperioodil ilmselt tulu ei tõuse. See on tõsi, sest kulutused teadusse ja haridusse on pikaajalise tasuvusega.
Kui kõik ei lähe hästi, näiteks kui on kriisiolukord, siis tekib valitsevatel ringkondadel äkitselt vajadus saada olukorrast adekvaatset informatsiooni, mille alusel vastu võtta mõistlikke otsuseid. Kes suudavad pakkuda adekvaatset informatsiooni ja teha seda kiiresti? On levinud arvamus, et kõigi inimeste arvamusel on võrdne kaal ja igaüks on ekspert majanduse, tervise, ökoloogia alal, kuid ka muudes valdkondades. Nii ongi meie laia demokraatia tingimustes kujundatud näiline arusaam, et juba käputäie mittespetsialistidest inimeste arvamuses on jõud, mis võib peatada näiteks suure linna arengu või ülisuure tuulepargi arendusplaani.
Lõpuks selgub muidugi pärast põhjalikke uuringud, et projekti spetsialistidel on ikka valdavalt õigus, kuid aeg on kaotatud. Kriisiolukorras sellist luksust, s.t põhjalike, aeganõudvate uuringute tegemise võimalust ei ole, samuti pole aega ka enesearenduseks, mida internetiavarus kõigile pakub. Sellistes olukordades suudavad adekvaatset informatsiooni pakkuda ainult vastava eriala teadlased. Teadlaskond on omamoodi kriisiabi, kes aitab valitsusel ja rahval orienteeruda keerulistes situatsioonides. Olgu siis tegu keskkonnakatastroofi, dopinguskandaali, listeeriapuhangu või koroonakriisiga. Seda rida võib jätkata ja see rida jätkab ennast ka ise. Ikka on teadlased need, keda mobiliseeritakse tekkinud tulekahjusid kustutama ja päästma, mis päästa annab. Teadlastest on ühiskonnale praktilist abi ja see ilmneb eriti kriisiolukorras.
Las õitseb sada lille
Looduses hindame mitmekesisust kõrgeimaks hüveks, kas ka teaduses? Niiske niit Lõuna-Eestis.
Kuna me ei tea, missugune kriis või skandaal meid ees ootab, on mõistlik hoida igaks juhuks toimekana mitme valdkonna spetsialiste – toetada teadust laiapõhiselt. Samuti tuleb toetada kõrgharidusega seotud laia spetsialistide ringkonda. Kui ülikooli mõiste hõlmab endas ülimat teadmist, siis ülikoolihariduse sisu väljendab ka universitas, mis tähendab eelkõige kõikehõlmavat haritust. Et tagada mõlemat, peab ülikooliharidus olema teaduspõhine ja mitmekesine, hõlmates eri distsipliine. Seega oleme leidnud mitu veenvat argumenti, et eri teadusvaldkondade toetamine on ühiskonnale kasulik ja kriisiolukorras eluliselt vajalik, eriti sellistes kitsastes tingimustes, kus Eesti teadus praegu viibib.
Teadaolevalt eraldab riik teadusele väga vähe raha, eraldised pidevalt vähenevad. Kui sellistes tingimustes jaotada see vähene teaduse mitmekesisuse printsiipi eirates, siis on oht, et mõni teadusvaldkond sureb välja ja meil ei ole enam spetsialiste, kes toetaksid ülikooliõpet ja kellelt vajaduse korral abi küsida. Eesti teadlased on varemgi illustreeritud seda olukorda Hiina lähiajaloost laenatud lendlausega „las õitseb sada lille“. Teame, et see kehtib mitte ainult teaduses, vaid ka ühiskonnas ja looduses, kus ainult mitmekesine kooslus on elujõuline.
Teadlasena näen, et Eestis valitseb tõsine oht teaduslikule mitmekesisusele. Põhjendan oma arvamust teadusliku analüüsiga, kuid sissejuhatuseks toon näite, millest paljud ilmselt aru saavad. Veel pool aastat tagasi ei peetud Eestis viroloogiat tähtsaks teadusvaldkonnaks, kuna näivalt olid meil viirused kontrolli all. Julgen seda väita, sest mitu viroloogiaalast teadusgrandi taotlust ei saanud Eesti Teadusagentuurilt (ETAg) finantseerimisotsust. Ühe taotluse esitas ka professor Andres Merits, kes on rahvusvaheliselt tunnustatud teadlane ja keda me nüüd kõik hästi teame. Võime õigustatult küsida, kas ETAg tegi vea või on meie olud tõesti nii kitsad, või on Eesti teadusel mingid teised prioriteedid. Küsimusi on palju.
Kuidas raha jaotatakse?
Vaatleme Eesti teaduse prioriteete, kuhu suunatakse ja kuidas on jaotatud olemasolev vähene raha, kasutades Eesti teaduse informatsioonisüsteemis (ETIS) sisalduvat informatsiooni. Millistesse valdkondadesse suunati 2019. aastal teadusrahastus? Enamikule teadlastest lõppes eelmisel aastal varasem grandiperiood, mistõttu peegeldab analüüs valdavat osa Eesti teadusest.
Võtame vaatluse alla eraldatud viieaastased rühmagrandid, mis on kõige mahukam ja tähtsam teadustoetus, millel püsib teadus, kraadiõpe, kogu kõrgharidus. Analüüsitud on ETISes teadusvaldkondade ja erialade klassifikaatori alusel ja vaadeldud kolme valdkonda: 1. bio- ja keskkonnateadused, 3. terviseteadused, 4. loodusteadused ja tehnika. (2. valdkonda ühiskonnateadused ja kultuur on juba piisava põhjalikkusega analüüsitud.)
Esmalt 1. valdkond bio- ja keskkonnateadused, kus eraldatud teadusrahastuse (teadusgrantide) jaotus on esitatud joonisel 1. Toodud on teadusharude täielik loend ja punasega on märgitud valdkonnad, mida eelmisel aastal pikaajaliste rühmagrantidega ei rahastatud.
Juba esmapilgul tõuseb teadusfinantseeringus esile ökoloogia, biosüstemaatika ja -füsioloogia suur, peaaegu 50%-ni ulatuv osakaal, mis vajab selgitust, aga pakkuda seda muidugi ei ole. Detailidesse süvenemata torkab silma mõningate teadusharude, nt toiduteaduste ja biokeemia, puuduv või erakordselt madal osakaal. Vajadust toiduteaduste spetsialistide järele märgati ühiskonnas alles hiljutise listeeriapuhangu ajal, mil tajuti puudujääke selle teema teaduslikus käsitluses. Joonis 1 põhjal on see igati mõistetav.
Tundes biokeemia valdkonda põhjalikult, tean, et ka see ainuke 0,5 koefitsiendiga arvesse läinud grant on molekulaarbioloogia valdkonnast ja kuulub jaotisse 1.12. Peaaegu kogu biokeemiat tabanud rahastuseta jätmine mõjutab väga paljusid valdkondi, eelkõige arstiõpet ja farmaatsiat, kus biokeemia on alusaine. Nüüd mõistame, et vajame arste, ja mitte tavalisi arste, vaid häid arste, keda õnneks veel on – siinkohal siiras tänu ja toetus meie arstidele. Arstiteadus pole ainuke valdkond, kus vajatakse biokeemia tuge, seda vajavad hädasti ka biotehnoloogia, toiduteadus, keskkonnakeemia ja -toksikoloogia, rääkimata üldbioloogiast.
Joonisel 2 on terviseuuringud. Kõigepealt torkab silma grantide vähesus, kuid need vähesed on enam-vähem ühtlaselt jaotunud. Ka siin on toodud teadusharude täielik loend ja punasega märgitud valdkonnad, mida eelmisel aastal pikaajaliste rühmagrantidega ei rahastatud. Neid valdkondi on palju. Kas mitte liiga palju? Kas oleme midagi unustanud?
Jaotisest paistab jällegi silma ühe valdkonna domineerimine – selleks on füüsika. Ka siin vajab tehtud jaotusotsus põhjalikumat selgitust. Silma torkab, et mitu tehnikaeriala on väikese toetusega või jäänud sellest täielikult ilma. See pole iseenesestmõistetav.
Siinse analüüsi vastulauses võidakse väita, et nendes valdkondades, mis rahastust ei saanud, ei olnudki taotlusi ja loomulikult oleks see mõjuv põhjus rahastamata jätmisele. Kahjuks ETAgile esitatud taotluste kohta informatsiooni ei avaldata. Ometi on teada, et ETAgile esitatakse väga palju taotlusi, mis ilmselt katavad kõik erialad peaaegu täielikult, võib-olla isegi mitmekordselt. Näiteks Eesti Biokeemia Seltsi informatsiooni kohaselt esitati eelmisel aastal ETAgile ligi kümme pikaajalise rühmagrandi taotlust ning absoluutarvestuses oli mitu neist väga tugevad.
Vastuse otsimiseks küsimuse esimesele poolele tuleb vaadelda, kuidas teadusraha jaotatakse ja mis jõud seda suunavad.
Teadusfinantseeringut haldab Eesti Teadusagentuur ja finantseerimisjaotuse kujundab ETAgi hindamisnõukogu, kes hindab esitatud taotlusi ja langetab otsused, mille kinnitab teadus- ja haridusminister. Ette on antud vaid väga lai valdkondade vaheline rahajaotus, kus erialasid ei täpsustata. On teada, kuidas ETAgi hindamisnõukogu töötab. Nimelt moodustab hindamisnõukogu eksperdikomisjonid, kes hakkavad vastava valdkonna taotlusi hindama, kasutades oma valitud retsensente. Arusaadavatel põhjustel ei saa üldsus teada, kuidas täpselt töö käib, millised on jõujooned hindamisnõukogus ja eksperdikomisjonides. Tegelikult ei olegi neid üksikasju tarvis avalikustada, sest tulemusest on need jõujooned ja mõjud kenasti näha.
On öeldud, et tihedas konkurentsis sarnaneb teadusgrandi saamine loteriiga, aga sellega ei taha ma kuidagi nõustuda. Minu arvates on teatud teadusvaldkondade ülekaal vastavate huvigruppide sihipärase tegevuse tulemus ja kahtlemata on need huvigrupid olnud selles tegevuses edukad. Loterii seevastu põhineb juhuslikkusel ja juhuslikkus siinses analüüsis välja toodud anomaaliate esinemist ei toeta. Juhuslikkus ei toeta sedagi, et näiteks tingimustes, kus kuusteist valdkonda on jäänud täielikult ilma toetuseta, satub ühte kitsa valdkonna teadusgruppi kaks edukat teadusgranti. Eelmisel aastal ometi nii juhtus. Võiksime suuremeelselt öelda: ärgem olgem kadedad, õnnitlegem gruppi ja selle juhti saavutatud edu puhul. Kuid teades, et ETISe andmetel oli grupi juhiks hindamisnõukogu esimees*, jätab juhtum ruumi teaduslikuks hüpoteesiks, et ega see puht juhuslik kokkusattumus tarvitsenud olla. Olgu hüpoteesidega, kuidas on, kuid vastuse küsimusele, kas saavutatud head tulemused on peale konkreetsete teadusvaldkonna ja seal töötavate teadlaste kasulikud ka Eesti teadusele ja ühiskonnale, annab aeg.
Siin analüüsitud eelmisel aastal tehtud teadusfinantseeringute otsused mõjutavad Eesti teaduse lähitulevikku viie aasta jooksul, mis on teaduses väga pikk aeg. Kui lähiajal tunnistataksegi, et on tehtud teatud strateegilisi või konkreetseid vigu, siis vigade parandamise võimalused on väga piiratud.
Muidugi on võimalik ka stsenaarium, mille järgi valitsus täidabki alles hiljuti allkirjadega kinnitatud lubaduse suurendada teadusfinantseeringut vähemalt 1%-ni SKTst. Selleks on vaja ligikaudu 50–100 miljonit eurot (tegu on suurusjärgus hinnanguga, täpne väljaarvutamine on finantsspetsialistide teema). Miks mitte, alles hiljuti täitis valitsus oma teise varasema lubaduse ja investeeris põlevkiviõli tööstusse 125 miljonit eurot.
Kas valitsus mäletab kõiki oma varasemaid lubadusi ja kas ühiskonnas on huvigrupp, kes seda valitsusele meelde tuletaks? Teadusrindel on praegu kahjuks vaikelu. Kes peaks teaduse tähelepanu keskpunkti tõstma ja kas üldse peaks seda tegema? Arvan, et esmalt peaksid seda tegema teadusorganisatsioonid Eesti Teaduste Akadeemia ja Eesti Noorte Teaduste Akadeemia, kes kirjutasid alla teadusleppele. Teadlased on kindlasti valmis neid toetama ja soovime neile organisatsioonidele, eriti nende juhtidele jätkuvat jõudu ja motivatsiooni, mida ehk on vaja olukorras, kus nende endi teadusvaldkondades ökoloogias ja füüsikas paistavad asjad paremuse poole liikuvat.
Peep Palumaa on Tallinna tehnikaülikooli proteoomika professor.
* Korrektsioon. Artiklis avaldatud vihjes esines ebatäpsus, mis ei muuda vihje sisu. Nimelt oli eduka grupi juht mitte hindamisnõukogu esimees, vaid hindamisnõukogu liige ja loodusteaduste ekspertkomisjoni juht. Autor vabandab hindamisnõukogu esimehe ees ja tänab tähelepanelikku lugejat ebatäpsusele osutamise eest.
