Toeta
Otsi

kultuuriajakirjandus

  • Kasuemakeel

    KÄTLIN KALDMAA

    Jõudsin juba palju aastaid tagasi veendumusele, et kõige tähtsam kingitus, mille lapsele ellu kaasa saab anda, on mitmekeelsus. Kakskeelsus vähemasti, olgu need keeled kui tahes väikesed või suured – mida erinevamad, seda kasulikum järgmiste keelte omandamise seisu­kohalt.

    Kes ei ole kuulnud toredaid lugusid kakskeelses peres üles kasvanud lastest ja nende keelenaljadest, kui ema ja isa keel lapse maailmas ainuisikulisel moel ühinevad? Mõelgem korraks kas või romaani keelte agua ja ebareegli­pärase eesti sõna „vesi“ käänamise peale. Kumba te ise kakskeelse lapsena lihtsuse mõttes igapäevaelus kasutaksite?

    Mäletan, kuidas üks Saksamaal elav Kanada kirjanik oli väga uhke selle üle, et oli mitme seal elatud aasta jooksul saksa keelt purssima hakanud. Seda päevani, mil ta lasteaias käiv poeg ütles: „Issi, sa ikka ei oska saksa keelt, parem kui sa seda üldse ei räägiks.“ Praeguste eesti laste ameerika keele oskus on nii hea, et nad teevad selles vanematele silmad ette ja nii mõnelgi pool – kus veel osatakse – räägitakse laste nina ees salajutte vene keeles.

    Rahvusvahelisel tasandil tegutsedes saab mitmekeelsuse eelis väga kiiresti selgeks. Kui tegemist ei ole just ametliku riigivisiidiga, kasutatakse tõlkide abi ainult erakordsetel juhtudel. Teine, kolmas, neljas keel toob alati kaasa võimaluse mõista inimesi, keeli ja kultuure, millest koostööpartneritel väga aimu ei ole. Mul endal on suur kasu olnud soome keelest, aga kõige enam saab inglise keele kõrval PEN Internationali töös kasutust muidugi vene keel. Ka minu ukraina, tšehhi, bulgaaria, sloveeni ja serbohorvaadi keel on viimastel aastatel astunud suure sammu edasi.

    Keel ei ole muu kui suhtlemise ja enda arusaadavaks tegemise vahend. Oluline on lugu, mida sa selles keeles jutustad. Pildil keelenäitus Hollandis Leeuwardenis 2018. aastal.

    Elukestev keeleõpe

    Ma ei ole inglise keelt kunagi õppinud. Valetan, Eesti humanitaarinstituudis õppisin seda kaks semestrit edasijõudnute tasemel, et Cambridge’i eksam sooritada. Tõlkisin toona inglise keelest teist raamatut, oma esimest Jeanette Wintersoni, ja grammatikast ei olnud mul aimugi. Artiklid? Inglise keele põhjala kihistus ei hooli neist suuremat, me saame niisamagi aru, millest jutt käib.

    Inglise keel tuli minu juurde teatri kaudu. Muidugi ei olnud mul tol 1990. aastal Ruto Killakunna koosseisus üleeuroopalises teatriprojektis osaledes aimugi, et need esimesed ingliskeelsed laused ja katkendlikest kogelemistest järjest sujuvamaks saanud vestlused, mis selle kuu aja jooksul maha peetud said, on eluaegse teekonna algus. Teekonna, mille jooksul on sellest keelest tõlgitud oma 70 raamatut ning mille kestel olen kasvanud mõistma selle keele arengut ja olemust ja kohanud kõik­võimalikke kultuure, mille see keel on vallutanud ja osaliselt üle võtnud.

    Ei ole inglise keele kõrval teist keelt, millel oleks nii palju kasutuspiirkondi, kus keel on omasoodu arenenud ja uusi keelekihte moodustanud. Ja ehkki see tuleneb otseselt kunagise Briti impeeriumi vallutustest, on aeg-ajalt ikka kuulda brittide etteheiteid, et kõik need teised ei räägi ikka seda õiget inglise keelt. Jah, põhiosa maailmast räägib ja õpib tänapäeval ameerika keelt. Mitte kusagil peale Suurbritannia ei ole mulle esitatud kuulsat küsimust aktsendi päritolu kohta: „Where’s your accent from?“ Jälle valetan. New Yorgis ka küsiti, aga see oli üks inglise ema kahe lapsega, kes tahtsid väga teada, kas ma olen pärishaldjas. Ülejäänud maailmas ei ole mingit vahet, kuidas sa oma inglise keelt räägid, inglise või ameerika või austraalia või uus-meremaa või eesti või läti moodi.

    Väga kõrgelt hinnatakse ameerika keelt muidugi Ladina-Ameerikas, seal tahavad peaaegu kõik USAsse pääseda. Kanadas peab iga teine inimene maha pika loengu sellest, kui väga nad kõik hindavad sealset mitmekesist kultuuri ja kuidas Kanadas on igaühel vähemasti kaks keelt – inglise keel ja kodune emakeel ja see on väga hea kultuuride mitmekesisus ja nii peabki olema. Ja nii ongi. Kohtusin seal näiteks luuletajaga, kes oli üles kasvanud kuuskeelses keskkonnas, ühes otsas taani ja teises hiina keel – oma keel oli emal, isal ja kõigil neljal vanavanemal. Samal ajal kas ei ole omajagu naeruväärne, et enam kui 70 aastat pärast Briti krooni alt vabanemist peavad India ja Pakistani koolilapsed ikka ajama pähe arvukaid inglise kirjanike teoseid, millel neid ümbritseva kultuuriga pistmist ei ole?

    Kuidas teha iseendast kordussaadet?

    Vähemalt kolmveerand minu tööst ja tegevusest toimub inglise keeles. Mõnikord ei räägi ma päeva jooksul sõnagi eesti keelt. Ma magan inglise keeles – mu unenäod on ingliskeelsed –, ma ärkan inglise keeles – esimesed mõtted mu peas on inglise keeles –, ma mõtlen inglise keeles, ma räägin inglise keeles – see võib minna sinnamaani, et iseäranis stressisituatsioonis ei tule eestikeelsed sõnad mulle enam kuidagi meelde –, ma loen inglise keeles, ma kirjutan inglise keeles. Nii asjalikke töömeile kui ka oma igapäevast ilukirjandust, luuletusi ja lugusid. Loa selleks andsin endale aastal 2010. Võlgnen selle julguse eest suure tänu eesti juurtega briti luuletajale Philip Grossile, kelle luulekirjutamise kursusel toona osalesin. See oli võrratu loovkirjutamise maraton, kus osalesid peamiselt kunagised humanitaar­instituudi üliõpilased. Sellest kursusest alguse saanud luuleklubi käis koos palju aastaid. Lugesime ja arutasime üksteise loomingut – enamasti kirjutasime inglise keeles. Nüüdseks ei ole suurem osa klubi liikmetest enam Eestis – kes elab alaliselt välismaal, kes viibib seal suurema osa ajast.

    Ma võitlesin sellega, ma tõepoolest võitlesin selle inglise keele rünnaku vastu iseenda sees, oma kirjutamises, mis on mulle kõige hingelähedasem ja sügavam protsess üldse, ent kui päevad on täis seda teist keelt ning suurem osa suhtlemisest, lugemisest ja kirjutamisest käib selle keele kaudu, siis ei ole väga võimalust selles lahingus võitjaks jääda.

    Ja nii see algas. Esimesed arad read, esimesed terved luuletused, ja täishoo sai inglise keeles kirjutamine sisse selsamal luulekursusel. Olin just tulnud Islandilt, kus kirjutasin romaani ja üritasin kangesti kirjutada mitte midagi muud, aga no mis teha – kui loomise uksed on valla, siis tahavad ka kõiksugu teised tekstid välja pääseda. Kõik, kes kirjutavad, teavad, et seda protsessi ei saa enam takistada. Kui seda jõuga teha, ei ole kirjutustõrge kaugel.

    Inglise keeles kirjutamise esimene saadus oli „Armastuse tähestik“ – kahes keeles, aga mitte kakskeelne luulekogu. Mõni üksik tekst ses raamatus on üldse kirjutatud eesti keeles. Enamasti on need eestikeelsed luuletused uuesti kirjutatud ingliskeelsete luuletuste versioonid. Seal on päris palju tekste, mida ma ei osanud eesti keelde ringi panna ja sellepärast need raamatus inglise keeles ongi. Seal on tekste, mis grammatiliste iseärasuste tõttu ei olegi tõlgitavad. See iseenda teksti teises keeles taaskirjutamine on üks kõige skisofreenilisemaid nähtusi loomise juures – oled selle teksti juba läbi elanud ja pead seda nüüd uuesti tegema. Tõlkimine nende puhul ei õnnestu – hiljemalt viiendaks reaks panen omadega täiesti rappa. Nii et ei jää midagi muud üle kui tuleb tagasi minna kirjutamisaegsesse meeleseisundisse ja luuletus uuesti kirjutada. Kuidas teha iseendast kordus­saadet?

    Sama on mitmel korral juhtunud ka soome keelega, s.t luuletus on kõige­pealt kirjutatud soome keeles ja siis pean selle eesti keeles uuesti kirjutama. Ehkki need keeled ja grammatilised struktuurid on teineteisele palju lähemal kui inglise keele puhul, on ometi soome keeleski väljendeid ja sõnu, millele eesti keeles vastet leida pole sugugi lihtne. Ma armastan soome keelt. Rakastan suomea!

    La lengua madrastra

    On juhtumeid, kus eri maade ja keelte vahel rännates läheb kõik segi. Ärkan hommikul hotellitoas ja esimene mõte on: „Mis koht see on? Miks ma siin olen? Mis keelt siin räägitakse?“. Inglise keeles. See kandub üle ka kirjutamisse – ma lihtsalt kirjutan, ennast takistamata, sõnadesse takerdumata, nii nagu parasjagu antakse ja tuleb, ja küll pärast saab teksti ses õiges keeles üle käia. Nii esineb mu kirjutiste algversioonides lauseid, mis koosnevad kolmest keelest. Ometi on üks valdkond, millest kirjutan peaaegu alati eesti keeles – see on Nõukogude aeg. Selle kohta lihtsalt puudub ingliskeelne sõnavara.

    Ma ei seosta end kuidagi selle kirjanike koolkonnaga, kes räägib, et kirjutamine tuleb keelest. Olid minulgi keele kirjutamise ajad. Need jäävad sinna kaugetesse üheksakümnendatesse, kus Artur Alliksaar kõneles minuga unes ja ilmsi, päeval ja ööl. Nüüdseks kuulun kindlalt nende hulka, kelle kirjutamist ajendab idee.

    Olen kirjanik, ent mitte keele kirjanik. Olen mõtte kirjanik. Kirjutan seda, mida ma pean kirjutama, selles keeles / nendes keeltes, milles see parasjagu tuleb. Muidugi on sõnastus oluline, selle vastu ei saa, ent see ei ole prioriteet. Tõlkemaailmas nimetatakse seda kirjutamiseks kasuemakeeles – la lengua madrastra. Inimeste enneolematu liikumisega seoses esineb seda aina enam ja enam.

    Mitmes keeles kirjutavaid autoreid on meil ju tegelikult omajagu. Kõigepealt muidugi meie armsad eestivene kirjanikud, kellest Igor Kotjuh ja P. I. Filimonov on hakanud ka eesti keeles kirjutama. On Mathura, kes kirjutab aeg-ajalt inglise keeles. On ameerikakeelne Adam Cullen, kes kirjutab eesti keeles. On Norra Øyvind Rangøy, kes kirjutab eesti keeles. On Triin Paja, kelle luuletee algas inglise keeles kirjutades. On Kai Aareleid, kes kirjutab ka soome keeles. On Veronika Kivisilla, kes kirjutab vahel norra keeles. Ja muidugi mitmekeelne Jaan Kaplinski.

    Põhjanaabrite juures on Kaspar Salonen, kes kirjutab inglise keeles. Ja möödunud aasta lõpul sai kirjanduse aastaauhinna Cia Rinne, kes ei ole soome keeles kirjutanud ühtegi luuletust, kes elab juba ammu Berliinis ja kirjutab-esineb inglise, saksa, prantsuse, väljamõeldud you name it keeles.

    Maailma peaaegu otsast otsani läbi käinud, olen jõudnud järeldusele, et kuuluvuse poolest olen eurooplane. Kui täpsustada, siis Euroopa eestlane. Euroopa on see koht, kus ma tunnen end turvaliselt, kus ei pea kogu aeg üle õla kiikama, kus ei ole seda ohutunnet kuklas, mis nii mõneski paigas on mind ööpäev läbi saatnud. Ometi olen selles väikeses rannakülas, kus ma praegu elan, rohkem välismaalane kui Londonis, Lesbosel või Islandil. Vana kalur küla vahel ütleb mulle ikka veel tervituseks: „How do you do, my baby?“ – „I’m very well, thank you,“ vastan mina. How do you do?“ („Kuidas läheb, mu kallis?“ – „Väga hästi, tänan küsimast. Kuidas teil läheb?“)

    Keel ei ole muu kui suhtlemise ja enda arusaadavaks tegemise vahend. Oluline on lugu, mida sa selles keeles jutustad.

     

  • Kommentaar – Leevenduste leebe tuul

    TAMBET KAUGEMA

    Belgia nukunäitleja ja pedagoog Bernard Clair riputas Facebooki seinale tabava karikatuuri. Praeguses kriisiolukorras oleks raske anda täpsemalt edasi teatrite keerulist seisu, aga ka üldse publiku olulisust teatrile. Järsaku serval on ümarpalgile asetatud lai laud, millest moodustub lasteaedadest ja mänguväljakutelt tuttav kiik: see pool, mis on raskem, teeb teisele tuule alla ja kergitab selle üles. Laua ühe otsa peal, sellel, mis toetub maapinnale, istub toolidel publik, kümmekond inimest (täpsel arvul pole praegusel juhul tähtsust). Laua teine ots ulatub üle järsaku serva sügaviku kohale ja sellel vehivad oma kunsti teha neli Hamleti-aegsetes kostüümides näitlejat. Karikatuuril kujutatud hetkel hoiab publiku pool näitlejate otsa veel kenasti kõrgel, kuid ei ole tarvis kuigi elavat kujutlusvõimet, et mõista, mis juhtub, kui mõned vaatajad peaksid kunsttükist tüdinema, püsti tõusma ja minema kõndima.

    Mõni päev veel ja käes ongi juuni, kuu, kui taas on lubatud ka teatrietendusi anda ja neid vaadata. Mitte virtuaalselt, vaid tõepoolest elavas esituses, nagu teatrit on tehtud juba hallidest aegadest peale, ning seda nii sees kui ka õues. Sellel leevendusel (nagu valitsus oma korraldusi hellitavalt kutsub) on aga mitu konksu: etenduse korraldaja peab tagama viimastel kuudel nii kuulsaks saanud 2 + 2 nõude täitmise ja teatrisaali täitumus tohib olla maksimaalselt 50 protsenti (vahepealne piirang, et sisetingimustes ei tohi vaatajaid olla üle 50 inimese, otsustati kõrvale jätta ja asendada nii sees kui ka õues 100 osaleja piiriga).

    Kui nüüd mõni agar teatrisõber arvab, et järgmisel nädalal tasub piduriided selga panna ja seada sammud lähima teatri poole, siis tuleb tal rängalt pettuda. Vaevalt et juunis eriti madinaks lähebki. Põhjusi on mitu. Leevendusest teatati liiga hilja: teatris juhtub haruharva, et ideest jõutakse lavastuseni vaid nädala või paariga. Juunis on saalihooaeg teatritel niikuinii lootusetult läbi ja keset teadmatust pole nad saanud hakata ka valmistuma suvelavastusteks. Peamine põhjus on aga too 2 + 2, mis tõmbab saalide täitumuse tollest lubatud 50 protsendist veel tublisti kesisemaks ja teeb etenduste andmise rahaliselt mõttetuks. Kui saalis on nii vähe inimesi, ei suuda nad oma kiigeotsa enam maa küljes kinni hoida. Nii et teatritel pole selle leevendusega eriti midagi pihta hakata.

  • Aeg antud mängida

    KAI TAAL

    ERSO veebikontserdid, viimati „Aeg mängida … klarnetit“ 22. V Klassikaraadios ning

    ERSO Youtube’is ja Facebookis (salvestisi saab järele vaadata).

    oi ma mängisin mängude mängu / oi ma mängisin siis nagu hull / kuni õlad jäid häbiga längu / ja õhtuti valutas mul

    Juhan Viiding1

    Muusika ja elu on lahutamatult seotud, just muusika olemasolu on ilmselt paljude elu viimastel kuudel kergemaks teinud. Mäng muusikas sarnaneb väga eluga – partnereid alati valida ei saa, aga mängima peab; koht ja aeg ei sõltu samuti alati endast. Mäng võib olla õnnelik, põnev, lõbus, armastav, aga ka manipuleeriv, allutav, võimutsev, hoolimatu, ärakasutav. Oleme kõik seda näinud nii elus kui ka kunstis. Mäng on iseseisvuse ja paindlikkuse süntees, eeldab selgroogu ja ühtlasi pehmust teisega kokkupuutes. Kuidas kasvada välja ohvri­rolli süüdistusest „sa mängid minuga“ ning jõuda võrdse partnerluse ja kutseni „tule mängi minuga“? Ajaloost on siinkohal palju õppida: pole vist mänge, mida keegi juba enne meid poleks mänginud.

    Viimased kontserdid, mida enne koroonapandeemiat kuulasin, toimusid veebruari lõpus Viini kontserdimaja ligi 2000 kohaga saalis. Järjestikustel päevadel juhatasid seal oma orkestrit Paavo Järvi ja Teodor Currentzis, mõlemad kontserdid olid viimse kohani välja müüdud ning äärmiselt menukad. Pole võimalik kirjeldada tunnet, kui istud saalis koos tuhandete inimestega ja jagad külg külje kõrval ühist elamust. Currentzis pöördus kontserdi lõpus publiku poole ja tänas, toonitades, et kontsert on alati koostöö esinejate ja kuulajate vahel – vaid publiku armastus teeb võimalikuks suurepärase kontserdi. Olen viimasel ajal tihti mõelnud, millal (ja kas üldse?) veel selliseid kontserte kuulen. Kuulata Mahleri ja Bruckneri suurele esituskoosseisule kirjutatud sümfooniaid koos sadade teiste inimestega samas aegruumis, nautida erakordselt kõrget tehnilist ja muusikalist taset, mis on aastatepikkuse töö vili? Millal toimuvad jälle hirmuvabad kontserdid, kus ei kardeta köhivaid ja aevastavaid naabreid? On vaja siseneda „uude normaalsusesse“, toonitatakse meile nüüd.

    Koroonapandeemia vallandas veebi­kontsertide laine. Solistid ja väiksed ansamblid esinesid kodudes ja tühjades saalides, tuletades oma kuulajatele meelde, et nad on endiselt olemas ja mängivad. Kõige keerulisem oli ja on olukord suurte kollektiivide kooride ja sümfooniaorkestritega, mille liikmed saavad küll kõik eraldi harjutada ja nii oma vormi hoida, kuid tegevus suure ühtse kollektiivina on peatunud määramatuks ajaks. Parem pool muna kui tühi koor, on arvanud enamik muusikutest ning teiste hulgas ka ERSO orkestrandid. Mai algusest alustas tegevust ERSO TV ning veebis võis näha meie rahvusorkestri muusikute esinemist kammerkoosseisudes. Praeguseks on antud neli kontserti ning Eino Tambergi muusikale pühendatud veebiõhtu on selle artikli kirjutamise ajal veel ees. Kõik kontserdid on ERSO veebisaidil järelvaadatavad ja -kuulatavad. Tasuta. See viimane asjaolu on tõtt-öelda ainus asi, mis mind selle ettevõtmise juures häirib.

    „Saksamaal on juba pikemat aega kõne all, millist kahju kultuuriinimeste endi tegutsemine kriisi ajal võis tuua ja kuivõrd välja ta võis end uute tulevaste poliitiliste lõivude maksmisest kirjutada. Enamik poliitikuid on praeguseks välja töötanud umbes sellise arvamuse: „… kui nad tasuta mängida võisid, las mängivad siis tasuta edasi“. Ning sügisel saabuvate – oleks rumal arvata, et need tulemata jäävad – eelarve­giljotiinide vihtumise ajaks on kultuurivaldkond end juba paljude jaoks auti mänginud. Rohkem kui ükski teine ala.“ Nii kirjutab Jüri Reinvere.2 Kas see tõeks osutub, näitab aeg. Kas ootab ees kümne aasta pikkune majandussurutis, nagu ennustab tuntud majandusteadlane Nouriel Roubini, hüüdnimega dr Häving, või midagi muud – ei tea.

    Nii ehk naa, tasuta kontserdid ei tundu õige mõte. On muidki võimalusi, et end publikule meelde tuletada: ühismeedias saab postitada vanu salvestisi, teha muusikutega vestlusi jne. Kuid kui on kontsert, võiks olla ka pilet. Inimesed ei kipu väärtustama seda, mida saab odavalt või koguni tasuta. Niikuinii on klassikalise muusika interpreedid Eestis juba aastaid olnud alahinnatud ja -rahastatud. Tõsi, ERSO TV vaatajatel on võimalus orkestrile annetada, kuid õigem oleks siiski küsida kontserdi eest kas või sümboolne tasu, milleta poleks võimalust kontserti vaadata ei otseülekandes ega tagantjärele. Alati võiks jääda võimalus ka soovi korral rohkem maksta – tean, et artistid kasutavad sellist süsteemi oma digikontsertide puhul.

    ERSO veebikontserdid olid hästi ette valmistatud ning meeleolukad. Oli vaheldus­rikkust, huumorit, kõrget mängutaset ning üllatavaid leide. Sai kuulda palju huvitavat nii artistide endi kui ka nende esitatava muusika kohta. Paratamatult oli tase nii kontsertide lõikes kui ka kontsertide sees ebaühtlane sõltuvalt sellest, kui palju keegi on oma senises muusiku­elus solisti- või kammermuusiku­tegevusse panustanud. Orkestrandid on veebikontserte andes mõneti raskemas olukorras kui nende kammermuusikutest kolleegid – ehkki need oli ERSO kontserdid, siis ERSOt kui sellist me siiski ju ei kuulnud ning esinenud artistid olid neile harjumuspärasest orkestrandirollist välja kistud. Kuid sai ju ERSO kunagi ligi sada aastat tagasi alguse just triost ning sellele sündmusele tehti kummardus 1. mail esimesel veebikontserdil, kus musitseerisid orkestri kontsertmeister Triin Ruubel-Lilleberg, tšellorühma kontsertmeister Theodor Sink ning orkestri harfisolist Iván Bragado Poveda. Ootasin seda kontserti mõningase ärevusega, püüdes ette kujutada, kuidas on mõjunud muusikutele pooleteisekuune esinemispaus. Ega kolme keelpillimängija kooslus tund aega kestvas kavas üksluiseks jää? Nüüd, kui karantiiniaeg on lõppenud, saan öelda, et kõnealune kontsert oli üks meeldejäävamaid veebikontserte, mida olen kuulnud – mitte üksnes ERSO sarjas, mitte üksnes Eestis, vaid kogu laias muusikamaailmas. Erakordselt paindlik ja kõrgetasemeline mäng haaras kohe esimesest noodist, Mozarti duo viiulile ja tšellole G-duur K 423 oli esitatud kadestamisväärse vabaduse, üleoleku ja mängulustiga.

    Orkestri särav kontsertmeister Triin Ruubel-Lilleberg lõi kaasa ka teisel üksnes keelpillidele pühendatud kontserdil „Vioolakunstnikud“, mis pakkus peale muusika ka maalikunsti – oma kunstiteoseid näitasid harrastuskunstnikust aldimängijad Liina Žigurs ja Karin Sarv. Muusikaliselt kõige vaheldusrikkam oli Lepo Sumera 70. sünniaastapäevale pühendatud kontsert, mille ühendas oma meenutuste abil tervikuks helilooja pianistist tütar Kadri-Ann Sumera, kes ise küll ERSO ridadesse ei kuulu, kuid lõi sel õhtul kaasa oma isa kammerteoste esituses. Kuulda sai puhk- ja löökpille ning viiulit, esinejatena astusid üles enamasti orkestri pillirühmade kontsertmeistrid. Kontserdil „Aeg mängida … klarnetit“ kõlasid valdavalt teosed klarnetikvartetile, teiste hulgas klarnetisti ja helilooja Meelis Vindi spetsiaalselt selleks kontserdiks loodud ning ERSO klarnetirühmale pühendatud „Tempus est ludendi“ ehk „Aeg mängida“. Viimati mainitud teos oli selle kontserdi kavas kõige haaravam ning pööras ka mind klarnetiusku.

    Uurisin hiljuti põhjalikumalt pianisti ja muusikateadlase Helju Taugi elukäiku – ta oleks sel kevadel saanud 90aastaseks. Ta kõneles väga haaravalt „eluansamblis“ olemisest. Kuna Tauk oli tihedalt seotud nõukogudeaegsete dissidentidega, tuli tal korduvalt istuda julgeolekukomitees ülekuulamistel. Ta räägib, kuis „ise valitud „rollis esinedes“ on „vestlus“ läinud kohe lahedamaks, „mängulisemaks““.3 Ehkki olukord maailmas tundub hullemast hullem ning soovitus toimuvat kergemalt, mängulisemalt võtta võib mõnele tunduda lausa solvav, on inimkond kõikvõimalikke keerulisi olukordi üle elanud. Kas teadvustame seda või mitte, kuid alati on ette antud lavastus, roll ja partnerid, mida ja keda me muuta ei saa. Kuid saame valida, kuidas me mängime. Ja see mäng võib olla ilus.

    1 Juhan Viiding, Kui lapsena televisioonis. – Ma olin Jüri Üdi. Eesti Raamat, Tallinn 1978.

    2 Jüri Reinvere, Kui hirm on möödas ja auti löömine ees. – Postimees, 16. V 2020.

    3 Nele Araste, Tiina Mattisen, Mare Põldmäe, Madis Kolk, Vastab Helju Tauk. – TMK 1992, nr 4.

  • Läbi raskuste tähtaegade poole

    TRISTAN PRIIMÄGI

    Pärast edukat „Eesti Vabariik 100“ filmikampaaniat ja mõninga püsiva lisa­rahastuse leidmist olid 2020. aastal hooga lendu minemas uute ja kogenenumate filmitegijate uued, intrigeerivad projektid. Mingis arendus- või tootmisfaasis pidid oma tegevuse ülemaailmse pandeemia tõttu peatama Ilmar Raagi seikluslik lastefilm „Erik Kivisüda“, Rainer Sarneti usulis-filosoofiline kung-fu-film „Nähtamatu võitlus“, Kadri Kõusaare pantvangidraama „Surnud naine“, Ove Mustingu ajalooline spordifilm „Kalev“ ja Tanel Toomi postapokalüptiline põnevik „Gateway 6“.

    Nüüd, kui on võimalik hakata edasi tegutsema, on olukord algsete plaanidega võrreldes tublisti muutunud. Projektide hetkeseisu tutvustavad produtsendid Ivo Felt („Gateway 6“), Katrin Kissa („Nähtamatu võitlus“), Pille Rünk („Kalev“), Aet Laigu („Surnud naine“) ja režissöör Ilmar Raag („Erik Kivisüda“).

    Mis seisus on film praegu pärast paari­kuist sundseisakut?

    Rünk: „Kalev“ on taas lootusrikkalt ettevalmistuses. Plaanime võimaluste piires juunikuus taas filmimisega alustada.

    Felt: Plaanime „Gateway 6“ kevadel toimuma pidanud võtted nüüd sügisesse, samal ajal on finantseeringust mingid tükid ära kukkunud ja kuni ei ole neile asendust, ei saa kindlaid plaane teha. Siiski väga loodame septembris-oktoobris filmida.

    Kissa: Kuna me „Nähtamatu võitluse“ võtetega alustanud ei olnud, siis sundseisak oli tootmise ettevalmistamise seisukohalt küll ebamugav, aga midagi väga hullusti segi meie plaanides ei löönud. Pigem vaatame, mis mõne lähema kuu jooksul saama hakkab. Loodan, et koroona rahvusvahelist kaastootmist kinni ei ehmatanud, sest praeguste tavade puhul on nii kallist autorifilmi võimalik teha vaid kaastootmisega. Selleks on aastate jooksul välja kujunenud omad tavad ja kuna film jagatakse nii loominguliselt kui tehniliselt riikide vahel ära, siis nõuab see küllaltki palju reisimist kas siis võtete või järeltootmise faasis. Kui kõik läheb hästi, siis läheme võttesse 2021. aastal.

    Laigu: Eriolukorra väljakuulutamise ajal toimusid viimased „Surnud naise“ ettevalmistused võteteks Jordaanias, Eestis ja Rootsis, mis aga nii kohalike kui rahvusvaheliste piirangute tõttu toimuda ei saanud. Kogu rahvusvaheline meeskond ja näitlejad oli täies võttevalmiduses ootel, et piirid hiljemalt mai teisel nädalal avatakse ning kuni üle-eelmise nädala lõpuni ettevalmistustega võimaluste piires ka jätkati ning jälgiti pidevalt olukorda, et mil saab meeskonna lennukile panna ja filmima hakata. Nüüd on selge, et enne sügist sundseisakust tingitud olukorra tõttu võttesse minna ei ole võimalik.

    Kalev vs. Spartak. Keda võib mängida Reimo Sagor?

    Kas jõudsite ka midagi juba ära filmida?

    Rünk: Veebruaris tegime esimesed viis võttepäeva. Perioodiks märts-aprill-mai oli meil ette valmistatud 18 võttepäeva. Need pidime peatama.

    Raag: Meil õnnestus möödunud aasta novembris Luksemburgis filmida umbes 30% filmist. Luksemburgis seepärast, et seal on sõbrad ja filmistuudio, millist Eestis kahjuks veel ei ole. Ja muidugi ka Luksemburgi filmifondi raha, mis seal filmimist võimaldas. Ülejäänud materjali võtted lükkusid meil tõepoolest pandeemia tõttu edasi. Esialgu oleksime pidanud väikese jupi tegema Leedus, aga kriis tegi selle võimatuks, nii et mängisime oma võtted nüüd ringi. Juulikuus tahame filmida Eestis ja siis loodetavasti viimase jupi jälle Luksemburgis. Logistiliselt on see kõik uskumatu kombineerimine ja peavalu, mida ma ei soovita kellelegi.

    Millega on praegu kõige keerulisem?

    Rünk: Peaaegu võimatu on ennustada, milline on üldine olukord suve edenedes, milline saab olema aasta 2021 jne. Filmid vajavad pikka ette planeerimist ja ajas on muutujaid palju. Meie puhul lisandub ka näitlejate pikk ettevalmistusperiood, võttekohtade väga konkreetne ajaline ligipääsetavus jne. Kõigil osakondadel on tekkinud olukorras palju uusi väljakutseid, sest tehtud kokkulepped enam ei kehti. Väga lühikese ajaga on väga palju muutunud.

    Raag: Kõige keerulisem on hakkama saada keskkonnast tulenevate pidevate muutustega. Kui tavalise eesti filmi puhul öeldakse, et filmivõtte edasi lükkumine tähendab näitlejate töögraafiku ümbermängimist, mis alati ei ole võimalik, siis on tagajärjeks seegi, et poole filmi pealt peab vahetama inimesi, kellel on juba varem võetud teised kohustused. See on väga kurb. Kui arvestame siia juurde väga tiheda graafiku alusel töötavad Luksemburgi ja Leedu professionaalid, siis rappub kogu kaardimajake. Tuleb vaadata, et kõik see, mis kaadri taha jääb, ei mõjutaks filmi sisu. Eks me loomulikult teeme kõiki muudatusi heas usus, et filmi lugu jääb ikka alles.

    Selle lootuse allikaks on ikkagi meie lapsnäitlejad, kes aasta jooksul ei ole veel liiga suureks kasvanud või tundmatuseni muutunud. Ja me saame väga selgelt aru, et kui filmivõtted lükata paremaid aegu oodates veel aasta edasi, siis peaksime kõike nullist alustama, sest siis on laste välimus juba selgelt teistsugune. See on lastega filmi tegemise eripära.

    Kissa: Koroonast lähtuvalt võib öelda, et koroona on keeruliste küsimuste valguses tühiasi. Oleme „Nähtamatu võitlusega“ sisenemas sellesse faasi, kus esmapilgul tundub, et ükskõik mis suunas vaatad, sein on ees. Küsimus on lahendustes. Stsenaariumi on kirjutatud, et vana mees viskub saltoga puude okstele. Aga kuidas? Kui juhtumisi ei leidu lendavat vanameest, siis peab selle materialiseerumiseks suur hulk inimesi mõnda aega ajusid ragistama. Lahendus ei tule enamasti liiga kiirelt kätte, sest inimestel, kellele on antud elav fantaasia, puudub väga sageli nii insenerisoon kui ka sisemine logistika. See on väga huvitav, aga ka kurnav aeg, sest iga detail räägitakse igast võimalikust vaatenurgast ja aspektist nii läbi, et pärast on tunne, et järele nagu ei jäägi enam midagi. Kogu fantaasia taandub mingiks üksteise peale kuhjuvate detailide ja kohustuste jadaks, kus kõik on kõigega seotud. Lopsakast fantaasiast pigistatakse kõik mahlad välja, et jõuda praktiliselt teostatavate sammudeni … Et sellest võiks hiljem kinolinal sündida jälle midagi ilmutuslikku, millena see esialgu kirjapanduna mõeldud oli. Me oleme sisenemas just nimelt sellesse faasi. Kui poleks olnud sundseisakut, siis oleksime selles „meeldivalt“ ebamugavas faasis juba ammugi kõrvuni sees.

    Laigu: Olukord on igas mõttes väga keeruline, sest ettevalmistused on tehtud ning sõlmitud siduvad rahastamislepingud, millel kõigil on kindlad tähtajad. Samuti on tekkinud ligi kolme­kuulise valmisoleku-ooteajaga märkimisväärne ülekulu ning väga tõenäoliselt ei pruugi me sügisel saavutada samu kokku­leppeid võttekohtade, töötasude jne osas ning kogu projekti ülekulu kasvab eeldatavasti veelgi. Ootame ka Euroopa filmitoetusfondi Eurimages rahastamisotsust, mis samuti COVID-19 epideemia tõttu on edasi lükkunud.

    Kuidas see olukord on mõjutanud rahvusvahelist kaastootmist?

    Felt: Finantseerimine on „Gateway 6“ puhul erakordselt keeruline, sest koosneb nii erainvesteeringutest ja levitajatele ettemüügist kui ka Euroopa filmifondide ja avalike telekanalite rahastusest. Näiteks on selle filmi rahvus­vahelised leviõigused kokkulepitult minemas ühe Hollywoodi suurstuudio kätte, aga kuna leping ei ole allkirjastatud ja seis Los Angeleses segane, siis ei ole täit kindlust selle realiseerumises. See jätab meile muidugi võimaluse uute levitajatega edasi minna, aga võtab aega ja tekitab täiendavat ebakindlust. Näitleja Olga Kurylenko haigestumine sulas kogu muu pandeemiapaanikaga kokku ja otseselt meid ei mõjutanud. Lihtsalt haigestunust oli kahju.

    Kissa: „Nähtamatu võitlus“ ühendab kung-fu ja õigeusu kloostri, popkultuuri ja müstitsismi. Nõudlike visuaalsete lahenduste ja tehnilise keerukuse tõttu on film kulukas. Eesti osa eelarvest on ligikaudu 40%, ülejäänu tuleb leida mujalt. Esialgne plaan oli, ja on seniajani, teha see film Eesti, Serbia, Taiwani ja veel kahe osalise koostöös. Suure tõenäosusega lisandub neile riikidele ka Saksamaa ja ehk isegi Poola. Kuna rahastamisotsused selguvad selle aasta lõpuks, siis ei saa öelda, kas see riikide kombinatsioon jääb püsima või tuleb midagi ümber mängida.

    Koostööriikide valimine on peen mäng, kuidas anda loomingulisi elemente teistele, nii et film ei kannataks, vaid võidaks. Milliste riikide fondid võiksid antud teemaga kaasa tulla? Milline on rahastamisotsuste kalender? Ja nüüd siis lisandub sellesse ritta ka koroona­viirusest tulenev plaan … Milliste riikide piirid on avatud, kes jääb kaastootmisi toetama, millisel moel taastub lennuliiklus jne. Rahastamisel on niikuinii alati vähemalt neli plaani, nüüd tuleb siis arvestada ka koroona tagajärgede ja uue laine võimalikkusega.

    Kas olete pidanud olude sunnil tegema filmi suuri muudatusi või laskma mingil kujul käiku plaani B?

    Rünk: Väga suuri muudatusi me kaalunud ei ole. See ei oleks meie loo puhul ka mõeldav, sest lähtume siiski ajaloolisest tõest ja sündmuste jadast.

    Felt: Ei. Oleme seda filmi juba n-ö odavamaks kirjutanud ja rohkem me seda teha ei taha.

    Raag: Me oleme nüüd vastu seina. Minu jaoks plaani B enam ei ole, sest nüüd ei ole enam taganeda kuhugi. Oleme olude sunnil mõned stseenid välja visanud ja kuklas terendab nende puhul oletus, et võib-olla oleks need niikuinii pidanud montaažis ära viskama.

    Kissa: Olen mõelnud, et tegutsema võiks hakata juunis, kui on enam-vähem näha, mis saama hakkab, aga igaks juhuks olen mõelnud, et tasub uurida koostöövõimalusi riikidega, mis on autosõidu kaugusel. Aga, nagu öeldud, rahastamine ei saa olla ainult ratsionaalne tootmisotsus.

    Laigu: Seda on veel vara öelda, aga siiralt loodan, et me ei pea filmi sisulisi muudatusi tegema. Kindlasti kaotame sügisel osa tehnilisest võttemeeskonnast, kes tuleb välja vahetada. Samuti on võtteplatsidel ette näha töökorralduse muudatus. Neid ettekirjutusi ning nendega kaasnevat võimalikku ülekulu me veel ootame kõigi kolme riigi vastavatelt ametitelt. Filmi kunstilises tuumikus ja näitlejates me muudatusi ette ei näe.

    Millised on kantud kulud-kahjud ja kas olete nende leevenduseks abi saanud? Mis aitaks edasi?

    Rünk: Kahjude kalkulatsioone oleme teinud jooksvalt. Abi loodame filmitegijatele eraldatud kriisimeetmest, aga praeguse seisuga ei oska ma öelda, millises ulatuses seda meile eraldatakse. Kogu valdkonnale eraldatud tugi on 1,3 miljonit eurot (võrdluseks: teatrid 4 miljonit, muuseumid 4 miljonit), millest seiskunud ja peatatud filmide tootmise kriisiabi osa moodustab alla poole. Aga lavastuslikult keerulisi filme on tootmises mitu, mille puhul eri põhjustel võtteid edasi lükata ei saa. Võimatu on ette näha ka ettetulevaid probleeme, kui filmimine asjaolude tõttu veel aasta edasi nihkub.

    Felt: Kulusid ja kahjusid on. Sellele filmile ei ole me abi saanud, kuna tegemist on n-ö vähemuskaastootmisega, kuigi tegemist on kõigi partnerite üsna võrdse kolmandikosalusega. Meid aitaks, kui suurendaksime filmi Eesti loovmeeskonda ja teeksime veel rohkem väljaminekuid Eestis – siis võiksime mõelda peatootja staatusele ja meil oleks alus riigilt suuremat tootmistoetust küsima minna. See oleks ka praegusi reisipiiranguid vaadates mõistlik lahendus – peaksime siia vähem välismaiseid tegijaid tooma.

    Raag: Ma ei soovi enam pikalt halada, sest muidugi on kõik kärped tehtud ja mitmelt poolt abi palutud, aga see oleks nüüd edasi juba meie produtsentide rida. Ma võtan siinkohal vabaduse olla režissöör, kelles ikka veel põleb sisemine soov see lugu ära jutustada. Tundub, et miinimumvahendid on olemas ja see on enam-vähem sama saatus, mis enamikul eesti lavastajatel, s.t oleme taas Eesti kino argipäevas.

    Laigu: COVID-19 pandeemia tõttu tekkinud ülekulude osas oleme teinud taotluse kultuuriministeeriumile, mille vastus peaks tulema juuni teises pooles. Meile on kõige olulisem see, et saaksime võtteid plaan B kohaselt kindlasti alustada ning sügisel ei kehtestataks lisapiiranguid ega seisakuid, mis halvavad rahvusvahelise lennuliikluse ja inimeste vaba liikumise. Kui selline olukord peaks uuesti tekkima, siis meid aitaks see, kui kogu meie võttemeeskond- ja tehnika saaks vajalikud piiriülesed liikumisload ning tagatud oleks ka näiteks riigi korraldatud sõidud võttekohtadesse. Tšarter­lennud kuuluvad aga kindlasti unistuste ulmemaailma.

    Kissa: Vabalt reisimine tuleks kasuks.

    Kas olete valmis võimalikuks sügiseseks viirusepuhanguks? Kas arvestate sellega ja maandate probleeme ettenägelikult?

    Rünk: Oleme teostamist võimaldavad võttepäevad plaaninud lõpetada augusti keskpaigaks. Siis jäävad veel suuremad stseenid, mille toimumine sõltub väga paljudest asjaoludest, eelkõige inimeste kogunemist puudutavatest reeglitest jms. Ei saa välistada, et filmime ka 2021. aastal. Saame olukorda hinnata jooksvalt.

    Felt: Kui sügisel tuleb uus puhang ja kehtestatakse samad reeglid, ei saa me mõistagi filmida. See võib „Gateway 6“ anda kabelimatsu, kuna kildudest koosnev finantseerimispusle on kerge lagunema.

    Raag: „Erik Kivisüdame“ kõige mustemaks stsenaariumiks on juba juuli­kuus viiruse teine laine, mis katkestaks filmivõtted. Kui aga saame võtted tehtud, on meil rahulikult aega igaüks oma riigis ja toanurgas tegeleda järeltöötluse ja arvutiefektidega. Nii et ma palun uut viiruspuhangut mitte tulla enne sügist.

    Laigu: Tuleb olla kõigeks valmis, aga fakt on see, et juhul kui filmivõtted peaksid veelgi edasi lükkuma, siis on väga raske rääkida mingitest konkreetsetest kuupäevadest ja eesmärkidest, sest meil ei ole võimalik kogu kunstilist tiimi ja näitlejaid lõpmatuseni kinni hoida. Siis peame tõenäoliselt hakkama mõtlema ka võimalikele sisulistele muudatustele, mis aga autorifilmi mitte kuidagi ei toeta.

    Kuidas plaanite edasi minna ja millal film kinno jõuab?

    Felt: Võtted sel sügisel ja kinos sügisel 2021, kui praegused plaanid pidama jäävad.

    Raag: „Erik Kivisüdames“ on hulganisti arvutis tehtavaid eriefekte, kuna tegemist on lastele mõeldud fantaasia­filmiga. Töö nende efektidega võtab omajagu aega. Tõenäoliselt oleme nüüd jäänud maha rongist, millega esialgu loodeti rahvusvahelist esilinastust mõnel festivalil 2021. aasta kevadel. Seega on võimalik, et film saab küll 2021. aastal valmis, aga siis oodatakse kõige õigemat linastusaega. See peab olema rahvusvahelise produtsentide meeskonna ühine otsus, sest mängus on viie riigi raha. Mis muud kui kannatlikku meelt! Kui filmivõtted on läbi, siis ei ole enam kiirustada kuhugi. Siis tuleb lihtsalt võimalikult hea film kokku lappida.

    Laigu: Meie eesmärk on alustada võtteid septembri keskpaigas, mil kõrbes on temperatuur taas talutav ning kui see meil õnnestub, siis suudame ümber planeerida ka kogu järeltootmise selliselt, et film valmiks esialgse plaani järgi 2021. aasta kevadel maailma esi­linastuseks ja siis võib filmi Eesti kinodes näha hiljemalt 2021. aasta sügisel.

     

  • Elu tikutopsis

    MERLE KARRO-KALBERG

    Less is more ehk vähem on rohkem, teatasid modernistid pea sada aastat tagasi. Selle tunnuslause võttis kasutusele arhitekt Ludwig Mies van der Rohe, iseloomustades dekoorita, uuele ajastu vaimule vastavat esteetikat ja elamisviisi. Möödunud on pea sajand, moevoolud tulevad ja lähevad ning pöördelised sündmused ei toimu enam korra sajandis. Iga kümnend kostitab meid mõne sündmusega, mille kohta saame öelda, et pärast seda ei ole maailm enam endine. Pöörasest kiirusest hoolimata elab mõtteviis „vähem on rohkem“ edasi ning on nüüd, kliimamuutuste ja kestlikkuse ajastul saanud täiesti uued tähenduskihid. See väljendub nii jaapanlase Marie Kondo populaarses koristamis- ja tarbetutest esemetest vabanemise kunstis, asjade vähem ostmises kui ka väikesel pinnal elamises.

    Mikro- ja väikemajad on maailmas laineid löönud juba mõnda aega. Pärast 2008. aasta majanduskriisi ja kinnis­varakrahhi tundus just väike elamine see, mis vastab kriisijärgsetele vajadustele. Väikemajade kavandamine on juured alla ajanud ka Eestis – näeme algatusi, mis näikse küsivat ja kahtluse alla seadvat meie senise ruumivajaduse.

    Väikemajade trendil on mitu põhjust. Näiteks peremudeli teisenemine ja sellest tulenev väiksema elukoha vajadus, aina suurenev mobiilsus, mis praegu peab küll pausi, kuid ilmselt taastub peagi, lisaks vajadus ajutiste lahenduste järgi ja veidi vabamad regulatsioonid, mis lubavad väiksema maja püstitada suurema bürokraatiata.

    Üleilmselt kogetakse, et mikro­majade populaarsuse ajend on leibkonna suuruse vähenemine. Pere­mudelid ei ole enam endised, tuumikperekonna – ema-isa ja kaks last – osakaal elamis­mudelina väheneb pidevat ning see eeldab ka ruumilt kohanemist. Näiteks kirjutab Shelby Kisler väikesest elamisruumist ja kurdab, et kuigi Ameerika Ühendriikides on enam levinud suured elamispinnad, on see aastaid olnud elamu­turu kitsaskoht, sest paljudel noortel pole pesast välja lennates võimalik endale kulukat kinnisvara lubada. Ta toob välja, et USAs on keskmine elamispinna suurus alates 1950. aastast kasvanud 140 protsenti, leibkondade suurus vähenenud aga 18 protsenti. Seega on vaja vahepealset ajutist elamisruumi ja sellist võimalust mikromaja ka pakub.1

    Garaažimaja Tartus Emajõe ääres.

    Leibkonna vähenemist näeme siingi. Statistikaametist saame teada, et koos elavate inimeste arv on vähenenud, leibkond on veidi väiksem kui Euroopas keskmiselt. Eestis elab koos keskmiselt 2,3 inimest, näiteks kui Bulgaarias on ühe katuse all mitu põlvkonda ja seega rohkem pereliikmeid. Arhitekt Ülar Mark on Sirbile antud intervjuus väikeste elamispindade vajadust kommenteerinud nii: „Napp elamispind on ellujäämise küsimus. Ilmselgelt ei saa me enam nii suurelt ja laialt elada kui varem ja ega inimesed tahagi. Praegu on kasvamas terve põlvkond inimesi, kellele polegi suurus ja omamine olulised. Elukoha kvaliteet seisneb muus. Meeles tuleb pidada ka seda, et abiellutakse hiljem, lahutatakse rohkem, lapsi saadakse hiljem ja vähem, elatakse kauem ning keskealiste ja vanade üksikute inimeste arv kasvab järsult. Nii et tegelikult suureneb ka vajadus väikeste ja kompaktsete elamisvõimaluste järele.“2

    Kuigi COVID-19 on elanikkonna mobiilsusele kainestava põntsu pannud, nähakse mikromajade trendi taga töökohtade mobiilsust, mis aitab kaasa sellele, et kontoris viibimata on võimalik tööd teha, linnast linna, riigist riiki rännata ning sellise elustiili toetamiseks sobivad väikesed majad hästi. Vähene pagas vajab vähe ruumi.

    Ära ei tohi unustada ka regulatsioone ja seadusi. Kuigi planeerimisreegleid on aastatega lihtsustatud, tuleb hoone püstitamiseks teha kas planeering, mille alusel väljastatakse ehitusluba, või taotleda ehitusteatis. Väikemajadele seatud tingimused on leebemad. Alla 20 ruutmeetri suuruse majakese saab meie tingimustes üles panna ilma ehitusloa, projekti ja ehitusteatiseta. Kuni 60ruutmeetrise ja viie meetri kõrguse hoone ehitamine on ka lihtsustatud, ehitusluba pole vaja, piisab ehitusteatisest ja projektist.

    Eluruumile esitatavate nõuete määruses on sätestatud, et ühele inimesele tuleb eluruumis minimaalselt arvestada kaheksa ruutmeetrit pinda, seega mahuks ühte 20ruutmeetrisesse majakesse lausa kaks inimest elama. Shelby Kisler toob välja üksikasjad, mida tuleb mikromaja juures tähele panna. Kõigepealt peavad ruumid olema mitmeti kasutatavad. Kui pole võimalik elutuba, magamistuba ja köök eraldi kavandada, peab see kõik olema üks. Kisler kinnitab, et majad kasvavad suureks enamasti seetõttu, et soovitakse igaks tegevuseks oma tuba, kuid paindlikkus on kitsalt elamise mõtteviisi peategur. Kisleri sõnul on tähtis ka ruumi liigendamine ehk siis see, et vajaduse korral on võimalik tõmbuda oma nurka – et oleks soppe, mida enda omaks kohandada. See vajadus on tema sõnul üks põhjus, miks eluruumid pidevalt kasvavad. Ka mitu tasandit ja loomulik valgus on vajalikud, et väike ruum toimiks suurema ja otstarbekamana, kui esialgu välja paistab.

    Kõik eespool kirjeldatu tundub roosiline ja võib tekkida küsimus, miks me linnapildis mikromaju nii vähe näeme. Kuigi Eestis on väikemajade pakkujate arv võrreldes näiteks viie aasta taguse ajaga kasvanud, tuleb tõdeda, et väikemajad on liialt nišikaup ning majutussektoris eelkõige kasutuses öömajana.

    Mikrorajoon

    Esimene pääsuke, meie kõige tuntum mikromaja trendi esindaja on Koda väikemaja. Algatuse üks eestvedajaid on arhitekt Ülar Mark. Mitmeti auhinnatud ja rahvusvahelistes disaini- ja arhitektuuriportaalides tähelepanu tõmmanud Kojad on nüüdseks kasvanud tooteseeriaks. Business Insider valis selle 2016. aasta kümne kõige innovatiivsema kodu hulka.

    2017. aastal on Ülar Mark andnud Sirbile intervjuu, kus kinnitab, et näeb väike­majadel väga suurt potentsiaali. Koda välja töötades olid nad püstitanud küsimuse, miks ei võiks olla maja sama lihtne teha kui autot. Autos on ju tohutult tehnoloogiat sees. Maja pole autoga võrreldavat arengut läbi teinud seetõttu, et puudu on seeriatootmine. Seda püütigi Koja majadega teha: viia maja seeriatootmisesse, käsitleda seda kõrgtehnoloogilise keskkonnana. On püütud katsetada, kui väike saab elamis­ühik veel olla, nii et seal oleks mõnus ega oleks kilukarpi surumise tunnet. Õhukesest komposiitpaneelist 26,2 ruutmeetri suuruse kuubiku sisse paigutati kõik eluks vajalik. Küsimus pole ju ainult katsetamislustis, taheti muuta ka ehitamist, linnaplaneerimist ja eluviisi. Otse Tallinna südames on Kodadega eksperimenteeritud linnaruumi ajutise kasutusega. Näiteks täideti kesklinna tühjalt seisvad krundid. Koda park ehk mitmest kojast koosnev linnak seisis Mere puiesteel, eelmise aasta suvel avati see Admiraliteedi basseini ääres. Park koosneb 20 majakesest ehk ruumimoodulist, kus saab ööbida, kohvi juua, poodelda jne.

    Alustati ühe tüüpmajaga, nüüd pakutakse juba nelja lahendust. Betoonist Koda on saanud ka puidust õed-vennad ning ujuva versiooni. Tootearenduseks andis tõuke turg: betoonist maju peeti liiga kalliks ning seetõttu katsetatakse puidust majakestega.

    Koda on kui elamismoodul. Nii saab kesklinna tühjale platsile parkla asemel ajutise linnaku püstitada ja sel moel ruumi otstarbekamalt kasutada. Pildil Kodade park Tallinnas.

    Ruumiga eksperimenteerib ka arhitekt Tiit Sild oma mikromajaga ühes Tartu Emajõe-äärses garaažlas. Eesti linnades on garaažikomplekse omajagu. Need ehitati Nõukogude ajal, kui auto oli luksus. Omamoodi väikseid mikroruume leidub igas asulas ja linnas. Garaažilinnakutest on autod kolinud majade vahele hoovi ning bokse kasutatakse kola hoiustamiseks, paljud seisavad niisama tühjalt. Keset linna kasutuseta jäänud krunt on suur varandus, kuid väike, vaid 30–40 m2 pindala ja sõltumine naaberboksidest teeb sellise ruumi otstarbeka kasutamise keeruliseks. Tuleb olla leidlik, et sellele nüüdisaegne kasutus leida. Garaažimaja on üks võimalus. Mikrorajooni mõistet kasutatakse paneelelamualade nagu Mustamäe, Lasnamäe, Annelinn tähistamiseks. Garaažikompleksis saab mikro­rajoon täiesti uue ilme ja tähenduse, sest „mikro“ tähistabki siinkohal väikest: väikest maja, väikseid elamiskulusid, väikest asumit. Tiit Sild näeb, et siin võiksid ateljee leida kunstnikud ja kirjanikud, ja kodu noored, alles ühist elu alustavad paarid või tudengid. Praegu on seda enamasti öömajana välja üüritud.

    Igal juhul on majakesega tõstatanud nii mõnedki küsimused, nt kas selline hoone mahub normide piiresse. Paarkümmend aastat tagasi kehtestatud detailplaneeringu järgi on seal lubatud vaid praeguse kõrgusega garaažid. Kuni seisukohta ei ole, seisab majake omal kohal ning Sild plaanib samasse linnakusse peagi püstitada teisegi.

    Need pole ainukesed näited. Väikeselt elamiseks pakub lahenduse Bruno disainiauhinnaga pärjatud peegelmaja Ööd. Katus.eu tehasemaju müütavast arhitektuurikaubamajast saab valida lausa üheksa väikemaja vahel. Greencube’i element- ja moodulmaja­tehas on välja töötanud üle kümne võimaluse, osa neist on saunad, teised ajutised moodulid, kolmandad aasta ringi elatavad majad ja soojustatud kontorid. Pakkumist justkui on. Kas on ka nõudlust?

    Ka lõhn võtab ruumi

    Väikeelamine võib kõlada veenvalt, kuid ega selleks valmis olda. Muu hulgas tulevad mängu psühholoogilised põhjused. Näiteks kirjeldab üks kaheliikmeline pere, kuidas korraga tundus neile väikses majas elades, et isegi lõhn võtab toas ruumi: kui praadida sibulat, siis lõhna eest peitu ei poe, sellest ei jää puutumata pea midagi.

    2013. aastal kirjutas Jacoba Urist Atlanticus, kuidas väikeses ruumis elamine võib tervisele kahjulikult mõjuda. Ta leiab, et 20aastasele noorele spetsialistile on see elamuasemekitsikuse leevendamiseks hea lahendus, kuid 30-40aastastele võivad kitsad olud tekitada klaustrofoobiat ning iga päev laua, toolide ja voodi pidev lahti- ja kokkupakkimine mõjub lõpuks frustreerivalt.3 Väike eluruum tekitab kes­kendumis­raskusi ega ole seepärast kohane lastega peredele. Kõigest hoolimata on mikromajas kitsalt elamine üks võimalus paljudest ning lisab elamuaseme­turule paindlikkust ja valiku­võimalusi.

    Shelby Kisler toob välja, et kõige suurem takistus mikromajade kavandamisel ja püstitamisel on regulatsioonid. Leidub riike, kus elamispinna miinimum on nii suur, et mikromaja enam selle alla ei mahu. Ja on riike, kus on lubatud püstitada nii 15ruutmeetriseid kui ka väiksemaid hooneid. Ülar Mark tunnistab, et suuresti takistavad Kodade levikut kehtivad normid, kuid mitte ehitus­alased. Enamasti eelistatakse tühjalt seisval kesklinna krundil näha parklat. Mingil põhjusel on lubatud ja ühiskonna silmis vastuvõetav, et kasutuseta seisval killustikuga kaetud platsil seisavad autod, aga mitte väikemajad. „Miks meil keskkonda nii silmakirjalikult suhtutakse?“ küsib ta. Kuni linna planeeritakse autodele, kuni kesklinna on mugav tulla autoga, seni nähakse tühjades platsides vaid auto parkimise võimalust, ega taheta sellega midagi uuenduslikku ette võtta.

    Väikemajad jäävad praegu meil veel nišitooteks. Hoolimata inspireerivatest seriaalidest ja ilusate piltidega raamatutest sobib mikroelamine vähestele. Siiski on hea, et see võimalus on olemas, kui ainult üldine mõtteviis seda rohkem soosiks.

    1 Shelby Kiser, Small Scale Living and the Meaning of Home. – URJHS Volume 15.

    2 Merle Karro-Kalberg, Õnn ei asu ilusas majas. – Sirp 20. I 2017.

    3 Jacoba Urist. The Health Risks of Small Apartments. – Atlantic 19. XII 2013.

  • ,

    Kuidas XIX sajandi keskel taimeteadmisi jagati

    HELDUR SANDER

    Teadmisi taimede kohta on läbi aegade hinnatud ja need ei aegu olevikus ega tulevikuski. Oleme taimi laialdaselt kasutanud toiduks, maitse- ja ravimtaimedena ning sellealane uurimistöö jätkub mitmes suunas.1 Kuid juba 155 aasta eest jagas Saksamaalt pärit aednik Adam August Heinrich Dietrich (1820–1897) soovitusi talle koduks saanud maa inimestele, kes olid rohkem haritud ja huvilised.2 Dietrich saabus 1840ndatel Haimre mõisa von Uexküllide aednikuks, lõi pere ja siirdus Tallinna, kus asutas puukooli ja tegutses aiataimede äri alal ning osales mitmes seltsis. Seene-, floora- ja kultuurtaimede uurimustega ning sisutihedate rahvavalgustuslike kirjutistega on Dietrich läinud teaduse ja looduskultuuri ajalukku.3

    Eestimaa Aiandusseltsi sekretär Dietrich tutvustas oma taimekasutuse alaseid seisukohti saksakeelses ettekandes „Unustatud ja kasutamata jäetud köögiviljad“ seltsi istungil Tallinnas 10. veebruaril 1864. aastal, millele järgnes artikli ilmumine Vene impeeriumi pealinna Peterburi Vaba Ökonoomilise Seltsi (rajatud 1765) ajakirjas.

    Aiandusseltsi põhikirjas oli küll kirjas: „Vene taimestiku kasutamine ja levitamine aianduseesmärkidel“, kuid Dietrich peab silmas vaid Eesti kliimavöötmesse sobivaid taimi, mitte kogu Venemaa floristilist mitmekesisust. Ta nendib, et meilgi on laiast maailmast omaks võetud taimede kasutamise ja kasvatamisega tihtipeale unustatud kodumaiste taimede potentsiaal toiduks, toitude maitsestamiseks ja raviks, tõdedes, et metsades ja aasadel leiduvad looduslikud toidutaimed tulevad meelde vaid näljahädade ajal, kui ollakse sunnitud loodusest toidulisa otsima. Eks inimloomusele on omane, et mis liiga lähedal ja lihtsalt kättesaadav, kaotab tihtipeale oma võlu ja atraktiivsuse.

    Heaks näiteks peab Dietrich inglasi, kes hoolimata sellest, et neile on kogu maailma taimed-viljad kättesaadavad, kodumaa taimi ei unusta. Paljudes Inglismaa vanades aedades on kohalikud taimed samaväärsed kultuurliikidega ning nende hulgas arvukalt liike, mis meil on kas unustatud või mida pole märgatud ja kasutatud.

    Võilillega soovitab Dietrich teha samamoodi nagu nõgesega – varjata seda taime valguse eest, siis on see salatina hõrguma maitsega.

    Dietrich kutsub üles: „Unustagem eelarvamused ja katsetagem Venemaalt pärit taimede kasvatamisega oma aedades järgmisel põhimõttel: proovigem kõiki, kuid jäägem selle juurde, mis parim! Kui Eesti kliima ei võimalda aretada sellist taimerikkust, mis Saksamaa, Prantsusmaa või Inglismaa aedades, siis aiandusseltsi kohustuseks on hakata väärtustama oma kodumaal kasvavaid taimi.“

    Dietrichi seisukohad ja tööd täidavad tühimiku, mis oli tekkinud alates Johann Wilhelm Ludwig von Luce ainult looduslikke liike tutvustavatest teostest XIX sajandi esimesel poolel ja püsinud kuni XIX sajandi lõpuni, mil looduslikke liike hakkas propageerima Jaan Spuhl-Rotalia.4 Kui XIX sajandi alguses kirjutatud teosed olid näljast jagusaamise õpetused, siis sajandi lõpu omad teenisid rahva harimise huve. Dietrichi ettekanne kajastab olukorda enne suurt ilmastikust tingitud ikaldust ja raskeid viljelusaastaid 1860ndate teisel poolel.5 Märgiline oli muidugi pärisorjuse kaotamine Venemaal 1861. aastal. Dietrichi sõnum oli rahvavalgustuslik katse juurutada toidutegemisel ja taimede kasvatamisel uusi harjumusi. Artikkel toetub taimenimede ja taimede leviku täpsustamisel viidatud allikatele.6

    Söödavaid juurikaid ja mugulaid

    Ettekandes räägib Dietrich liikidest, mille juurikad ja mugulad on väärtuslikuks toiduks ja leidnud mujal tunnustust nii igapäevaste toidutaimedena kui ka näljaaegadel, täpsustades, et kultiveerimine muudab juured mahlakamaks, jahusemaks, maitsvamaks ja suuremaks, kui nad on metsikult kasvades. Kõikjal kehval pinnasel leiduva hanijala (Potentilla anserina) juured on maitsvad nagu pastinaak. Šotimaal süüakse neid juuri keedetult või röstitult-praetult, eriti hinnas on nad saartel, kus taime juured on olnud rahvale koguni leiva eest ja aidanud elanikel kaua kestnud toidunappuse üle elada. Seda taime ei olnud Eestis teadaolevalt varem keegi söögiks soovitanud.

    Siin-seal aedades ja parkides ilutaimena kasvavat harilikku kuutõverohtu (Polygonatum odoratum) soovitatakse kuivatada ja jahvatada selle risoomi, millest saab toitvat jahu. Sellest võib valmistada leiba nii teraviljajahuga kui ka ilma. Kevadised noored taimed on suurepärane köögivili, millest tehtud toidud on nagu hõrgust sparglist. Värske taim sisaldab siiski mürgiseid ühendeid ja toiduks tarvitamisel peab täpselt jälgima tehnoloogiat.

    Kanakoole (Ficaria verna) on Põhjamaades üks varasemaid õitsejaid. Taime lehti kasutatakse Rootsis laialdaselt köögiviljana ja selle jahustest mugulatest valmistatakse seal toiduks jahu. Legendi kohaselt olevat vihma tõttu pinnasest lahti uhutud ning läbi õhu lendu tõusnud juuremugulaid kutsutud „viljasajuks“. Rahvas olevat neid tuulega toodud taimi korjanud ja söögiks kasutanud. Puhkemata õiepungadest on tehtud salatit, selleks pandi need esmalt äädikasse, kuhu lisati maitseks mädarõigast ja vürtse. Selle salati puhul on tegu torkava kappari (Capparis spinosa) surrogaadiga, mida ka baltisakslased on soovitanud. Veini, suhkru ja äädikaga sisse tehtud kanakoolme noori lehti peetakse Inglismaal delikatessiks. Tänapäeval ollakse seisukohal, et värskelt on kanakoole mürgine.7

    Eestis soodes ja veekogudes leiduva jõgi-kõõluslehe (Sagittaria sagittifolia) juuri saab kasutada aroruudi aseainena. Roogmaranta (Maranta arundinacea, ingl arrowroot) on meil vähe tuntud Kesk-Ameerika toidutaim.

    Dietrichi nimekirjas on mõned looduskaitsealused liigid ja nende kasutamine on nüüd keelatud. Ammusest ajast oli teada, et orhideede (Orchis) juuremugulaid kuivatatakse ja seda droogi nimetatakse saalepiks, mis jahvatatakse jahuks ja pannakse näiteks kuuma piima sisse – nii on saadud maitsev jook. Dietrich mainib meil üliharuldast arukäppa (O. morio), mida olevat leida vaid Lääne-Saaremaal. Arvatavasti on tegu eksitusega, kuna ühtlasi märgib ta, et arukäppa leiduvat palju Jälgimäe piirkonnas Harjumaal, kus arukäpa kasvukohti ei ole teada.

    Vääna väljadelt võis leida seapähklit (Lathyrus tuberosus), mille juuremugulad on samuti söödavad. See pole siiski kohalik liik, vaid haruldane tulnuktaim.8

    Ka meil tavaline angerpist (Filipendula vulgaris) kasvatab alla söödavad mugulad. Neid süüakse rohkelt Inglismaal ja Rootsis jahvatatuna jahutoitudesse.

    Lõpetuseks lisab Dietrich, et kõigist tärkliserikastest mugulatest saab muidugi ka viina põletada.

    Maltsaliste perekonna kodumaiseid liike hindab Dietrich väga rikkalikuks ja tänuväärseks. Kõikidest neist saab valmistada spinatiga võrreldavaid toite. Pildil laialt levinud põllu-umbrohi valge hanemalts.

    Spinatilaadsed taimed

    Kõikjal põldudel leiduvat tüütut ja tülikat üheaastast umbrohtu põldsinepit (Sinapis arvensis) soovitab Dietrich kasvatada kui kultuurtaime. Seemneid saab kerge vaevaga põllult korjata ja külvata avamaale või kasvuhoonesse. Kevadised õrnad rohelised taimed on toiduks suurepärased, neid kasutatakse laialdaselt näiteks Inglismaal. Kuna taim ei karda öökülma, saab põldsinepit meil kasvatada väga pikal perioodil. Samuti üpris tuntud umbrohtu vesiheina (Stellaria media) tuntakse vaid kanaarilindude kevadise söödana. Keedetuna on see taim aga väga maitsev ja kerge köögivili, eriti varakevadisel toidulaual väga hea tervislik vaheldus.

    Maltsaliste perekonna kodumaiseid liike hindab Dietrich väga rikkalikuks ja tänuväärseks. Ta tõstatab küsimuse, miks me eelistame sisse toodud maltsasid, kui meie enda omad pole sugugi kehvemad. Kõikidest neist saab valmistada spinatiga võrreldavaid toite. Laialt on levinud põllu-umbrohi valge hanemalts (Chenopodium album). Mererannikutaime randmaltsa (Atriplex littoralis) aeda istutamisel arenevad selle lehed eriti suureks ja lihavaks ning juba pärast esimesi kevadvihmasid võib saaki koristada. Maltsa soovitatakse kasvatada tühjaks jäänud kasvuhoonetes või sõnnikupeenardel, sest seda ei ohusta niiske ilmaga tekkiv mädanik või hallitus.

    Loomulikult mainitakse meie tuntumat ja kuulsamat toidutaime hapu oblikat (Rumex acetosa), mida leidub kõikjal niitudel ja teeservades, hapu oblikat on soovitatav kasutada kui supirohelist ja teha selle noortest taimedest toite nagu spinatist.9

    Ka kuivades kehvades kasvukohtades leiduvad koeratubaka (Crepis) ja mõrkjate liigid (Picris) on kevadel suure­pärane köögivili, millest tehakse toite nagu endiiviastki. Eriti meelsasti süüakse neid Prantsusmaal ja Itaalias. Dietrich väidab, et nende liikide kultuuri­list väheolulisust näitab see, et neil puuduvad rahvapärased nimed, ja kuigi koeratubaka liigid on küllaltki tavalised, on nad väga sarnased teiste kollaste õitega korvõielistega ja seepärast ei ole rahvas üksikuid liike eristanudki. Picris’e perekonnast leidub Eestis vaid kare mõrkjas (P. hieracioides), mida leiab väga harva ja seepärast seda ei tuntudki. Lehtsigur ehk endiivia (Cichorium endivia) on meil aga küllaltki uus köögivili.

    Teada saab sedagi, et harilikku piim­ohakat (Sonchus oleraceus) eestlased tollal ei söönud, ent mujal on see ja perekonna teisedki liigid tuntud köögiviljad. Juba Carl von Linné olevat nimetanud seda taime „köögikõlblikuks“. Õrnu noori võrseid keedetakse nagu juurvilja või viilutatakse ja süüakse nagu salatit. Taim oli pärimuse põhjal siiski ka eestlaste toidutaim, aga Dietrichi ajal ei olnud keegi põhjalikult uurinud, milliseid liike loodusest toiduks korjatakse. Hariliku naadi (Aegopodium podagraria) puhul nähtub, et seda küll kasutati toiduks, kuid siiski väga napilt.

    Loomulikult mainitakse kõrvenõgest (Urtica dioica), meie üht tuntumat toidutaime nii varasemal ajal kui ka tänapäeval. Noori õrnu lehti, mis on juba märtsis-aprillis mõne tolli pikkused, saab kasutada supiroheliseks. Kõrvenõges on köögiviljana gurmaanide seas hinnatud oma eripärase maitse tõttu, sellest on tehtud toite Šotimaal, Poolas ja Saksamaal. Taime soovitatakse kasvatada nagu Inglismaal, kus seda istutatakse soepeenardesse või kasvuhoonetesse, et juba kevadel vara noori värskeid võrseid saada. Eriti hinnatud maitse ning õrnus saavutatakse taime katmisega päikesevalguse eest.

    Salatitaimed

    Salatiks sobivad haruldase tulnuka musta kapsasrohu (Brassica nigra)10 kui ka valge sinepi (Sinapis alba) noored lehed. Et värskeid lehti kogu aeg saada, tehakse Inglismaal uus külv iga 14 päeva tagant.

    Ka teiste mõrkjamaitseliste ristõieliste nagu haruldase salukõdriku (Alliaria petiolata), hariliku unilooga (Sisymbrium officinale) ja aas-jürilille (Cardamine pratensis) lehti võib suurepäraselt kasutada salatiks. Dietrich ütleb, et need sobivad asendama ürt-allikkerssi (Nasturtium officinale), millega Saksamaal Tüüringis edukalt kaubeldakse. Samuti müüakse Šotimaal vesikressi nime all ojamailase (Veronica beccabunga) noori varretippe, neist tehakse salateid ning lehti kasutatakse köögiviljatoitudes. See taim on meil veekogude kallastel üsna tavaline.

    Võilillega (Taraxacum officinale) soovitab Dietrich teha samamoodi nagu nõgesega – varjata seda taime valguse eest, siis on see salatina hõrguma maitsega. Londonis müüakse võililli turgudel. Prantslased lõikavad võilille värsked juured õhukesteks viiludeks ja panevad neid võileivale. Tükkideks lõigatud ja röstitud juuretükid on kohvi aseaineks.

    Salatiks sobivad Dietrichi arvates paljud taimed: harilik veishein (Hypochaeris maculata), koeratubakas (Crepis), mõrkjas (Picris) jt. Siin hajusalt leiduva ja ilutaimena aedades kasvatatava vereva kukeharja (Sedum telephium) lehed sobivad salatiks nagu noored hapuoblika lehedki. Meil tavalise ja tuntud hariliku härjasilma (Leucanthemum vulgare) lehti on Itaalias ammu kasutatud salatina, nii nagu hariliku palderjani (Valeriana officinalis) noori taimigi. Dietrich soovitab salatitaimena aretamiseks laanemetsades leiduvat harilikku jänesekapsast (Oxalis acetosella). Tegu on varjulembese taimega, pigem võiks toiduks soovitada kultuurliike aed-jänesekapsast (O. corniculata) ja sirget jänesekapsast (O. stricta).

    Teadmistest toidulauani

    Dietrich rõhus oma ettekandes seltsi liikmete südametunnistusele, et nad näitaksid head eeskuju ega põlgaks edaspidi kodumaiseid taimi ja tarvitaksid neid nii palju kui võimalik, et äratada huvi ja armastust looduse vastu. Ei piisa, kui teiste tarkusi vaid teatakse, peab ka ise järele proovima ja kasutusele võtma. Kas see kujuneb edukaks või mitte, ei tea ju ette, aga õpetlik on see igal juhul. Samal ajal peab olema ettevaatlik ja teadmisterikas ega tohi taimi liiga kergekäeliselt kasutada, selleks et ära hoida mürgistusi, mis võivad olla eluohtlikud.

    Kuigi tänapäeva arusaamad on paljuski muutunud, tuleb tõdeda, et kui ollakse kursis mineviku taimekasutusega, aitab see meid praegu ja edaspidi.

    Tänan Hanna Millerit, kes aitas süveneda August Dietrichi artiklisse ja etnoloog Raivo Kallet erialase abi eest.

    1 Łukasz Łuczaj, Andrea Pieroni, Javier Tardío, Manuel Pardo-de-Santayana, Renata Sõukand, Ingvar Svanberg, Raivo Kalle, Wild food plant use in 21st century Europe: the disappearance of old traditions and the search for new cuisines involving wild edibles. – Acta Societatis Botanicorum Poloniae, 2012 81(4), 359–370.

    2 A. Dietrich, Ueber vernachlässigte und unbenutzte Gemüse- und Küchengewächse. – Mitth. der Kaiserl. freien ökonom. Gesellschaft zu St. Petersburg, 1864 21(4): 241–257.

    3 Heinrich August Dietrich, Looduspilte Eestimaast. – Akadeemia 2019 31(1): 83–102; Heldur Sander, Saateks [Heinrich August Dietrich]. – Akadeemia 2019 31(1): 103–118, 170–171.

    4 Raivo Kalle, Change in Estonian natural resource use: the case of wild food plants. A thesis for applying for the degree of Doctor of Philosophy in Applied Biology. Doctoral thesis of the Estonian University of Life Sciences, 2017. DOI:10.15159/emu.9.

    5 Andres Tarand, Jaak Jaagus, Ain Kallis, Eesti kliima minevikus ja tänapäeval. Tartu Ülikooli Kirjastus 2013.

    Tolle perioodi ilmastik oli karm. Aastatel 1864/1865 külmusid sadamad varakult. Suvi oli jälle kuum ja kippus vesiseks. Pärnus tuli 8. oktoobrist täielik talv, Viljandis olid maad lume all ja 10. oktoobril –12,5° C külma. Järgnevate aastate talved ja suved olidki inimestele rasked, külmad talved tuiskudega, suved kohati kuumad ja kuivad, hoogvihmade suurte sadudega. Neil aastail olid ka suured lumetormid Tallinnas, suurveed ja tulvad sisevetel, tuulispasad ja vesipüksid ja mitmed erakordsed nähtused. 1871. aasta jaanuaris arvati, et tegemist on kõige karmima talvega alates 1740. aastast, järgmistel aastatel olukord paranes.

    6 Eestikeelsete taimenimede andmebaas http://taimenimed.ut.ee ja Eesti taimede uue levikuatlase projekt https://ottluuk.github.io/atlas/about.html

    7 Eesti nõukogude entsüklopeedia. Valgus, Tallinn 1989, 4: 284.

    8 Toomas Kukk, Eesti taimestik. Teaduste Akadeemia Kirjastus, Tallinn 1999, lk 173. Oli tuntud juba XVIII sajandi lõpust.

    9 Kohe pärast sõda sündinud autoril isikliku kogemuse kohaselt oli kevadel ikka suur C-vitamiini puudus ja seetõttu sai kevadel hapuoblikast abi, nii kohe suhu pistes kui pere toidulaual. Soovitan huvilistel lugeda Raivo Kalle ja Renata Sõukandi „Eesti looduslikud toidutaimed. Kasutamine 18. sajandist tänapäevani“ (Tallinn, Varrak 2013). Siit saab ikka abi, kui häda käes.

    10 Varem nimetati musta kapsasrohtu mustaks sinepiks (Sinapis nigra).

  • Muutuste aja radikaalne valgus

    KARIN LAANSOO

    Anne Katrine Senstadi ruumiinstallatsioon „Radikaalne valgus“ Kai kunstikeskuses kuni 5. VII.

    Norra kunstnik Anne Katrine Senstad elab ja töötab New Yorgis, ka kunsti­hariduse omandas ta New Yorgis – Parsonsi disainikoolis ja ühiskonnauuringute uues koolis (The New School for Social Research). Senstad on multidistsi­p­linaarne kunstnik, kelle meediumide hulka kuuluvad ruumiinstallatsioon, fotograafia, video, neoonskulptuurid, maakunst. Oma kunstipraktikas on ta keskendunud valguse, heli ja värvi tajumisele. Senstadi teoseid on näidatud üle maailma, näiteks LV, LVI ja LVII Veneetsia biennaalil, Brügge kunsti- ja arhitektuuritriennaalil, Pompidou keskuses Pariisis, Maailma Kultuuride Majas (Haus der Kulturen der Welt) Berliinis, He Xiangningi kunstimuuseumis Shenzhenis, Beiruti kunstikeskuses ja Kanada Loodusmuuseumis Ottawas. Tema teosed on mitmetes rahvusvahelistes muuseumide ja erakogudes.

    Raske on selle intervjuu tegemiseks kummalisemat aega ette kujutada. Hakkasime su projekti ette valmistama pisut vähem kui aasta tagasi, kui Kai keskus oli veel ehitusjärgus. 13. märtsil, kui pidime sulgema Kai ukse, lõikas koroonaviirus su näituse sõna otseses mõttes pooleks.

    Alati on huvitav tagasi vaadata näituse ettevalmistusprotsessile. Uue teose sündimine nagu neelab endasse ja seetõttu on seda raske analüüsida. See on toores ja loominguline seisund. Uue teose kavandamine, kui idee on veel eostamise käigus, hõlmab autori visiooni kõiki aspekte, kogu loomingulist suurtükiväge. Võimalus astuda kaardistamata territooriumile uues ruumis, uues geograafilises paigas ja uues kontekstis aitab kasvada ja areneda.

    Kai keskuse puhul nägin võimalust luua kogu galeriid haarav monumentaalse struktuuriga puhtast valgusest ja helist koosnev eksperimentaalne ruum. Usun, et saime selle raske ülesandega hästi hakkama. Et näitusepaiga spetsiifikast pidi saama installatsiooni raamistik, ei tahtnud ma ruumi tervikut lõhkuda, vaid ära kasutada selle ainulaadset arhitektuuri. Minu soov oli, et vaataja saaks neoonmaatriksitest koosnevast struktuurist puhta aistingulise kogemuse ja hakkaks selle sees tajuma imepisikesi muutusi.

    Esialgne idee oli töötada looduse ja põhjamaise valgusega, kuid valgusega eksperimenteerides hakkasin huvituma valgusest endast ja sellest, mida valgusest saab teha. Mäletan, et rääkisime meie praegusest ajast kui millestki, mis jääb ajajärkude vahele. Tõmbasime paralleele kunstiajaloo selliste perioodidega, mil kunstis räägiti muutustest või tegeleti transformatiivse seisundiga või kui muutus andis ka kunstis tõuke revolutsiooniliste ideede tekkimisele. Näiteks kui maakunstnikud läksid galeriist, valgest kuubist välja loodusesse.

    Väga erinevate poliitiliste süsteemide ja valitsemisvormidega Eesti ajalugu on unikaalne. Minu mulje järgi on siinne rahvas olnud 1989. aastast peale, kui taas iseseisvaks sai, võimeline kiiresti uute elumudelitega kohanema. Kohanemisvõime mõjutab ka ruumi tajumist ja loodetavasti talletub see mälus ja ajaloos.

    Kai on nõudlik ruum ja nõuab kogenud silma, et selle potentsiaal täielikult ära kasutataks. Imetlesin, kui kergelt ja kiirelt sa arhitektuuriplaanide ja neooninstallatsiooni ehituse tehniliste aspektidega hakkama said. Sinu varasemas loomingus on märke, mis on aidanud jõuda sinu seni mahukaima projekti „Radikaalne valgus“ juurde: projektis „Elemendid I, II ja III“ oled kasutanud vertikaalseid ja horisontaalseid neoontulesid ja läbipaistvaid akrüülvardaid, siia võib lisada ka avaliku ruumi tellimustöö „Igavene“, mis valmis koostöös Snøhettaga 2010. aastal.

    Nii suuremahuliste projektidega töötamine nõuab kunstnikult ka inseneri- ja arhitektioskusi. Mida oled koostööprojektidest õppinud ja kuidas need kogemused on sinu loomingut mõjutanud?

    Anne Katrine Senstad ja Karin Laansoo näituse „Radikaalne valgus“ avamisel Kai kunstikeskuses.

    Koostööprojektid, kus osalevad mitme valdkonna esindajad, on kõige viljakamad siis, kui ollakse valmis üksteiselt õppima, panustama ühise eesmärgi nimel. See on nagu paaristants või ida filosoofiast tuntud mõttetera, et suur kivi ei mõjuta mitte ainult jõe voolamist, vaid aja jooksul muudab veevool ka kivi vormi. Koostöös ei saa siiski valitseda ühe­suunalise tänava mentaliteet, kus ego püüab ennast maksma panna.

    Minu eesmärk oli saavutada midagi võimatut: panna valgus ruumi hõljuma, ilma et oleks kasutatud lowtech-hologrammi (minu arvates on hologrammitehnoloogia kohutav), et edastada tabamatut ja ajutist, kogemuslikult subjektiivset ja säilitada selle juures kunstiteose väärikus ja kvaliteet. Seda ei saa teha üksi, vaid koostöös. Mind on huvitanud, kas kunstikogemus saab eksisteerida väljaspool teose materiaalseid ja ruumilisi piire ning kuidas vältida pealiskaudust, et sedalaadi ruumi­installatsiooni ei võetaks puhtalt meele­lahutusena. Selline teos nõuab palju eeltööd, katsetusi, peamurdmist ja pidevalt küsimust „mis siis, kui …?“.

    Kunstnikud tunnevad paljusid valdkondi, nad on kohanemisvõimelised ja alati valmis ise leiutama. Olen palju õppinud arhitektidelt, inseneridelt ja oskustöölistelt, meid ühendab lahenduste otsimise soov.

    Olen õppinud filmikunsti ja fotograafiat, seega on tehniliste ja loominguliste küsimuste lahendamine mu töö osa. Peaaegu kõike saab teostada, mugandada, talletada ja parandada.

    Paljud kunstnikud, kelle teosed toimivad efemeersuse, ruumi ja arhitektuuri ning puhta esteetika piiril, on nagu hullud leiutajad, infotehnoloogia nohikud, aga ka ebamaised poeedid. Ma ei väida, et olen võimeline maja projekteerima või silda konstrueerima, tean oma piire.

    Snøhetta projekti ajal omandasin mitmesuguseid teadmisi, näiteks kuidas pilvelõhkujate aknad on konstrueeritud, et need peaksid vastu ka loodusõnnetuste (maavärina) ajal. Pidime seda teadma, et kinnitada oma monumentaalteos turvaliselt seina külge. Oli vaja inseneride abi, et töötada välja spetsiaalne süsteem. Selleks pidin oma algset ideed kohandama teaduse ja tehnoloogia nõuete järgi.

    Su jutt selgitab ka „Radikaalse valguse“ tööprotsessi. Üks minu lemmiktööhetki oli, kui külastasime Neoonreklaami kontorit ja Rauno Kiike Koplis, et vaadata neoontorude näidiseid. See meenutas kohtumist neoonnohikutega, kes on sügavalt kiindunud oma töösse ja räägivad keeles, millest ainult nemad ise aru saavad.

    Kust tuleb sinu armastus neoonide vastu? Oled varemgi mitu korda maininud, et neid ei saa võrrelda LED-tehnoloogiaga.

    Meil Rauno Kiigega oligi omamoodi neoonnohikute pidu. Mulle tundus, et sinagi olid osa meie neooniklubist – tulid nii kiiresti meiega kaasa! Tõeline neoonnohik lõi minus välja, kui Rauno ütles, et ta saab mu installatsiooniks väga erilised torud nii mõõtmetelt kui ka värvitemperatuurilt. Sellega sain avardada oma algideed ja töötada eksklusiivsete vahenditega.

    Ka Kai imeline võlvlaega ruum oli kingitus. See on küll väga suur ruum, kuid tervikuna haaratav ja seepärast sobib väga ühe installatsiooni eksponeerimiseks, umbes samamoodi nagu Dia Beaconi kunstimuuseum New Yorgi lähedal.

    Üleilmsele „neoonperekonnale“ on tehniline täpsus ja puhtus ülimalt tähtsad: millise kvaliteediga klaasi kasutatakse?, millises firmas klaas on toodetud?, aga samuti põhjalikud teadmised värvitemperatuurist ja -kombinatsioonidest jne. LED-valdkonna tegelasi huvitavad rohkem teistsugused küsimused, näiteks, kui efektselt midagi toimib?, kuidas on programmeeritud?. See on nagu analoog- vs. digitehnoloogia. Kui näiteks James Turrell kasutab LEDi, on see täiesti vastuvõetav, sest ta teeb seda eksklusiivselt ja seda võib võrrelda Doug Wheeleri ja Lucio Fontana neoonvalgusinstallatsioonidega. LED on ökonoomsem ja leidnud laialdast kasutust kiiresti kasvavates suurlinnades, turismitööstuses, andmemajanduses ja üldse info- ja tarbimisühiskonnas.

    Neoon on nagu elusorganism, mis kiirgab elektrilisi võnkeid ja laineid. Me oleme tehnoloogia ja digitaalsete lainepikkustega üle küllastatud. Neoonvalgust on inimesel mõnusam kogeda. Sellel tundub olevat meie tunnetusele hea mõju, LED-valgus on tugevam ja külmem, suures koguses on seda raske vastu võtta. James Turrell on erand, sest ta on kasutanud LED-valgust delikaatselt.

    Erinevate meediumidega – installatsioon, valguskunst, maakunst, fotograafia ja film – töötava kunstnikuna tundub mulle loomulik, et mu looming on jaotatud peatükkideks ja ma tegelen ühe või mõne omavahel seotud materjaliga paar aastat järjest. Neooniga olen töötanud avaliku ruumi installatsioonides juba alates 2006. aastast. Fotograafias olen kasutanud valgust kui materjali, mis esteetiliselt sarnaneb skulpturaalsete neooninstallatsioonidega.

    Neoon liitub ka kommertsi, võrgutamise, glamuuri ja nostalgiaga ehk siis materiaalse eksistentsiga. Neoon kui materjal on rohkem kui lihtsalt klaastoru. See on ammendamatu allikas nii esteetilises kui ka kontseptuaalses mõttes.

    Heli on sinu installatsiooni teine tähtis osa. JG Thirlwell on loonud „Radikaalsele valgusele“ muusika. Ta ei ole küll ruumi näinud, kuid tema teos mõjub installatsiooni orgaanilise osana. Kuidas te selle saavutasite? Millal sa esimest korda oma kunstis heli kasutasid?

    Koostöö JGga oli haruldane, ütleksin isegi, et õnnelik juhus. Mulle tundub, et suutsin end häälestada tema loominguga samale lainele ja motiveerida ka teda. Tunnen tema muusikat juba 1980ndate lõpust peale, enne seda, kui hakkasime koos töötama. Meie koostöö, kuigi olen andnud JG-le vabad käed, on ikka saanud minu ideest alguse. JG on väga visuaalse kujutlusvõimega helilooja. Kuna ta on teinud muusikat ka filmidele, siis on ta minu kontseptsiooniga hästi kaasa tulnud.

    JG on ka ajaloohuviline ja mitu varasemat teost põhinevad II maailmasõja sündmustel. Kai kunstikeskuse hoone ja Eesti ajalugu pakkusid talle inspiratsiooni.

    Varem tegin oma teoste heli ise, see põhines peamiselt 1980ndate lõpu ja 1990ndate tehnoloogia ja salvestamistehnikaga manipuleerimisel. Teismelisena mängisin basskitarri ja süntesaatorit (mitte küll väga hästi) Oslo industriaalmuusika bändides, nii et olen ise muusikas sees olnud. Esimene heliteos oli videotriloogia ja see valmis koostöös vana sõbra Manuel Sanderiga New Yorgis 1990ndate lõpus, 2000ndate alguses. Manuel Sander on kuulsa fotograafi August Sanderi pojapojapoeg, tema isal oli New Yorgis galerii, kus ta oma vanaisa fotopärandi kõrval eksponeeris ka näiteks Anselm Kieferi töid. Manuel oli siis vaimustuses hajusast minimalistlikust helist – ta komponeeris seda samal ajal, kui videot monteeris.

    2000. aasta paiku hakkasime koostööd tegema ka JG Thirlwelliga: Manuel monteeris videot ja JG tegi heli. Meie koostöös valmisid lühifilmid, videoinstallatsioonid, kohaspetsiifilised multimeedia projektsioonid, kus kasutasime heli, peegleid, tekstiili ja objekte või nagu Kai keskuse „Sensoorne kamber“ („The Sensory Chamber“), kus me projitseerime videot soolavannis.

    Olen teinud koostööd ka mitmekülgse matemaatiku, peenetundelise C. C. Hennixiga, kellelt olen palju õppinud. Kui tal Berliinis külas käisin, siis me lihtsalt istusime ja kuulasime tundide kaupa muusikat. Seda võiks nimetada omamoodi loominguliseks meditatsiooniks. Tema heliteosed, mis tihtipeale olid juba varem olemas, imendusid minu teosesse. Ka minu teosed on tavaliselt juba valmis, ma lihtsalt mugandan neid veidi helile vastavalt.

    C. C. Hennix on töötanud pikka aega Henry Flynti, LaMonte Youngi ja teiste 1970ndate lõpu ja 1980ndate alguse New Yorgi helikunstnikega. Ta kuulus tollasesse New Yorgi kunstivälja koos Jasper Johnsi, Robert Rauschenbergi ja teiste popkunstnikega. Ta on tõeline kalliskivi.

    Sind on inspireerinud 1970ndate kunst – maakunst, samuti valgus- ja ruumiinstallatsioonid. See ei ole ju lihtsalt kokkusattumus, et Robert Smithsoni kuulsa „Spiraalne muuli“ („Spiral Jetty“) loomisest möödus tänavu viiskümmend aastat.

    Nagu näituse pealkirjaski kajastub, osutab radikaalsuse idee murrangule, mitte status quo’le – see on vastuhakk ja -reaktsioon, midagi revolutsioonilist. 1970ndad olid kunstis koos tollaste poliitiliste ja filosoofiliste ideedega autentsemad ja inspireerivamad kui praegune aeg. Kui käsitada kultuuri keemilise reaktsioonina, siis võib öelda, et maakunst oli reaktsioon piirangute vastu tingituna sellest, et elitaarsest valgest kuubist oli saanud kaasaegse kunsti sümbol. Seetõttu oli maakunst suuresti poliitiline aktsioon. Toimusid Korea ja Vietnami sõda, aga ka 1968. aasta revolutsioon, võideldi kodanikuõiguste ja rasside võrdsuse eest, algas feministlik liikumine. Lühikese aja jooksul leidis aset tohutu üleilmne muutus.

    Tollased aktsioonid aitasid välja murda valgest kuubist ja kunstimaailma piirangutest. Kunstimaailma piiras siis ja piirab praegu kasumile üles ehitatud majandusmudel. Vabadusetunne, mida maakunst publikus ja ka kunstnikus tekitab, on ainulaadne – seda just hoomamatuse ja lõpmatuse tunde tõttu. See oli iseloomulik tollasele maakunstile ja California valguse- ja ruumikunstile, aga ka Ladina-Ameerika neokonkretismile, mis sai samuti alguse vastureaktsioonist poliitilisele olukorrale, kuid mille huvikese koondus tegevuskunsti sulandamisse abstraktse kunstiga, nagu võib näha Hélio Oiticica või Lygia Clarke’i loomingu puhul.

    Nii maakunsti kui ka valguse- ja ruumikunsti intiimsemad aspektid peituvad eksperimentaalses psühholoogilises lõimumises looduse ja maastikuga. Kui vaadata näiteks Richard Longi kõndimise aktsioone või Andy Golds­worthy efemeerseid sulavaid jäätilku, siis tuletavad need meelde Thoreau juugendlikke maailmu, tema intiimset ja romantilist lähenemist loodusele kui mikromaailmadest koosnevale universumile. Kui lugeda Smithsoni või Lucy Lippardi maakunsti käsitlusi, siis neis joonistub selgelt välja akadeemiline, aga ka poliitiline kunstivorm, mille lähtepunkt peitub teravas, nõudlikus meeles ja silmas. Kui vaadata valguse- ja ruumikunstnikke nagu Turrell, McCracken, Robert Irwin, Larry Bell ja DeWain Valentine, siis näeme, et nad tõid oma töödesse, selleks et mõista universumi kohalolu, kontseptuaalse mõtlemise, mis vägagi sarnaneb Vana-Egiptuse mõtteviisiga. Mõtteviis, kus arutatakse universaalsete teemade üle ja käsitletakse midagi, mis on meist suurem, on mulle lähedasem nii esteetilises kui ka ideelises plaanis.

    Ajalugu on parim õpetaja. Minu arvates on 1960ndad ja 1970ndad uurimiseks tähtis aeg, kuid see aeg on ka hea eeskuju, kui silmas pidada tollast kunsti ja aktivismi, mille keskmes oli arenguvõime ja individualism. Oleme keset pandeemiakriisi, mis tähendab, et kogu kunstilooming on praegu piiratud kunstniku pea ja koduga.

    Milline on pandeemiajärgne kunst? Millisena tahaksid sina seda näha?

    New Yorgis on olnud uskumatult stressirohke aeg, võib isegi öelda, et selle mõju on sügavam kui 11. IX rünnakul. Tähtis on leida aega, et vaikselt olla ja puhata, keskenduda elamisele, hoolitseda iseenda ja oma lähedaste eest, püüda terveks jääda. Peame kohanema muutustega, mida pidevalt üleilmse pandeemia kohta tundma õpime. Pandeemia mõjutab kõiki isiklikult, olenemata sellest, kas oled kunstnik või talunik. Arvan, et see olukord kestab veel kaua, järellainete ja majanduskriisina, võimalik et isegi järgmise kümnendini. Selleks et olla arenguvõimeline ja ellu jääda, peame õppima harjumuspärase, kapitalil põhineva majandusmudeli asemel tuginema uutele meetoditele.

    Kriisiaeg annab võimaluse ka sügavamaks mõtiskluseks: tuleb lasta ajal kulgeda, enne kui hakata osalema filosoofilise ja intellektuaalse tuleviku kujundamises.

    Kui mõelda kunsti rollile praeguses olukorras – kunst kui radikaalsete muudatuste, maailma paremaks tegemise vahend – tuleks nüüd, kui kõik on veel õhus, keskenduda oma tervisele, looduse kestlikkusele ja planeedi heaolule.

    Paari järgmise aasta kunsti reaktsioonides ja aktsioonides minnakse aga kaugemale liit- ja virtuaalreaalsuse tehnoloogia piiridest ning tegeletakse inimkogemusega, enamgi veel – väärtustatakse taas tõelist kogemust.

    Tõlkinud Ulla Juske

  • Luulesalv

    KÄRT HELLERMA
    Kärt Hellerma

    Kärt Hellerma on kirjanik, kriitik ja ajakirjanik. See luuletus on kirjutatud 2013. aastal, kuid sobib ka praegusesse aega.

    Vaikin vaikin vaikin
    vaikin vaikin vaikin
    vaikin vaikin vaikin
    vaikin vaikin vaikin
    vaikin vaikin vaikin
    vaikin vaikin vaikin
    vaikin vaikin vaikin
    vaikin vaikin vaikin
    vaikin vaikin vaikin

    ja ootan et tärkaks
    roos rannaliival
    mu mulda täis suust

     

  • ,

    Goethet lugedes: teadmiste juurdekasv tähendab rahutuse juurdekasvu

    PEEP LEPPIK, teadlasest koolmeister

    Ma pole kindlasti maailma väärtkirjanduse tõsine lugeja, ehkki suur lugeja. Enne lõplikku lahkumist tahaksin kangesti veel teada saada, mis viimasel sajal aastal meie lähiümbruses (ka seoses Eestiga) on ikka sündinud. Venemaa üha avanevad salaarhiivid on siin ajaloolastele võrratu allikas. On, mida lugeda! Paraku võtsin seekord raamatukogust Johann Wolfgang von Goethe „Oma elust. Luule ja tõde“ – äsja Ilmamaalt Ilmar Vene tõlkes ilmunud raamatumüraka (900 lk). Esmalt pisut kohutas saksapärane pikkade lausetega plus­kvamperfektlik lauseehitus, kuid peagi hakkasin seda lausa nautima, aga … ma pole ju keeleteadlane.

    Kui 1920ndatel tegelesid psühholoogid aktiivselt inimese arukuse (intelligentsus – IQ) määramisega, üritati seda (kaudselt) loomingu ja teadustööde järgi ka Toonelasse läinud inimestel teha. Goethe oli siin kirjaniku-poeedi ja tuntud loodusteadlasena viimaste sajandite vaimuinimeste tipus. Huvi Goethe vastu tekkis mul tosin aastat tagasi, kui saksa kolleegidega hulkusime ringi Harzis. Tõusnud ühel päikeselisel päeval Brockenile ja sõitnud üle Bodetali kuristiku Nõidade tantsuplatsile, vaadanud Looduslavalt sakslaste maale ja mõtisklenud Walpurgishalles, muutus Goethe Faustki mõistetavamaks. Goethe on näide, kuis vaimuinimese mõttelaad ka üle kahesaja aasta tagasi oli üsna sarnane tänapäeva vaimuinimeste omaga.

    Maini-äärses Frankfurdis 1749 sündinud Goethe valmistus 1765. aastal astuma ülikooli. Isa, kes Wolfgangi eluteed mõjutas, nõudis astumist ühte Saksamaa vanemasse – Leipzigi (1409) ülikooli. Edasi juba Goethe sõnadega: „Nii lahkuvad teatud aja täitudes lapsed vanemaist, teenrid isandaist, soosikud soosijaist ja iga selline katse endale jalad alla saada [—] on alati kooskõlas looduse tahtmisega.“ „Loengutel käisin esialgu agaralt ja kohusetruult, kuid … Loogika puhul tundus mulle imelik, et ma vaimset laadi operatsioone, mille sooritamisega sain noorpõlvest peale ülihõlpsalt hakkama, pean kõigepealt osadeks lahutama, tükeldama ja otsekui purustama, enne kui nende õige rakendamisviis saab mulle mõistetavaks.“

    Meenutades oma varasemat kooli­aega, kirjutas Goethe: „Kahju, mida noortele inimestele tehakse koolides, kui mõningaid aineid tutvustatakse liiga ettehaaravalt, suureneb hiljem veel seeläbi, et aeg ja tähelepanu, mis peaks kuluma keeleharjutustele ja tõelise aluse rajamisele, võetakse ära, et pühendada see niinimetatud realiteetidele, mis pigem lahutavad meelt kui harivad, …“ Aga õppetöö kohta juba ülikoolis: „Nii sain teadmisi rohkem kui nende tervikuks ühendamise oskust ja seepärast võttis minus võimust üha kasvav rahuolematus.“ Veel Leipzigis olles märkas Goethe üht suurt vastuolu, mis tänapäeval lausa päevadega süveneb. Ta koges seda kultuurireisil Dresdenisse nii: „… teadmiste juurdekasv tähendab rahutuse juurdekasvu“. Kunagi oli juba Koguja öelnud: „… kus on palju tarkust, seal on palju meelehärmi, ja kes lisab teadmisi, see lisab valu.“ Needki kolme tuhande aasta vanused sõnad on pärit mõtlevalt inimeselt, aga mõtlejaile on ka Goethe-raamat läbi aegade ju mõeldud.

    Näitasin raamatut ühele kolleegile, kes praeguseni veel gümnaasiumis kirjandust õpetab. Ta jäi mõttesse ja vastas nukralt: „Meie koolis pole küll ühtki, isegi õpetajat, kes sellist raamatut lugeda võtaks …“ Kui ühel loengul kogemata poetasin, et olen „Eesti mälu“ (anti välja Eesti Päevalehe ja Akadeemia toel 2010-2011) 50 raamatust läbi lugenud 45, tundsin, et mind vaadatakse pisut kahtlustavalt, umbes nagu külahullu.

    Mis meist siis nii saab? Me ei taha põllutööd teha ega doktoriõppes pingutada. Ahvime aiva ameeriklasi, aga nemad ostavad sisse (ingliskeelseid) ajusid. Mis siis meie osaks jääb?

  • 2019. aasta Ilmapuu auhinna pälvis liivlane Valts Ernštreits

    Foto: Zane Ernštreite
    Valts Ernštreits Liivi rahvamajas Mazirbes 2019.

    Haridus- ja teadusministeeriumi hõimurahvaste programmi nõukogu otsustas 2020. aasta Ilmapuu auhinna anda liivi keeleteadlasele, kultuuritegelasele ja aktivistile Valts Ernštreitsile.

    Täna, 28. mail, vadjalaste kevadisel maahinguspäeval maaentšäüz kuulutas programmi nõukogu Ilmapuu auhinna laureaadiks liivi keeleteadlase ja kultuuritegelase Valts Ernštreitsi (liivipäraselt Valt Ernštreit). Ernštreitsi pikaajaline ühiskondlik tegevus liivi keele ja kultuuri edendamisel on olnud mitmekülgne ja erakordselt tulemuslik. Ta on aastakümneid tegelenud liivi kirjakeele uurimise ja arendamisega, uurinud põhjalikult liivi sõnavara, liivi uusimat ajalugu, kirjandust, kohanimesid, liivi-läti keelesuhteid ning korraldanud liivi keele ja kultuuri õpetamist kooliõpilastele. Samuti on ta liiviteemalise portaali livones.net pikaaegne toimetaja.

    1994. aastal asutati Ernštreitsi eestvõtmisel Liivi Kultuuri Keskus ja 2018. a Läti ülikooli juurde Liivi Instituut, mis on esimene teaduslik liivi asutus läbi aegade. Tema tegevust iseloomustab laiaulatuslik koostöö — ta on ühendanud nii Lätis, Eestis, Soomes, Rootsis kui ka mujalgi inimesi, kellele on liivi keel, ajalugu ja kultuur hingelähedane. Selle tulemusel on teadmine liivlastest, nende keelest ja ajaloost jõudnud Euroopa piiridest kaugemalegi.

    Isiklikku suhet liivi keele, kultuuri, ajaloo ja inimestega on Ernštreits väljendanud liivikeelses luules, nt luulekogudes „Trillium / Trilium“ (2018) ja „People like us / Seļļizt nemē mēg“ (2019).

    Käesoleva aasta konkurss oli väga kõrgetasemeline, kokku esitati auhinnale 26 nominenti — mari, ersa, mokša, komi, handi, udmurdi, karjala, ingerisoome, vepsa ja liivi keele-, kultuuri- ja ühiskonnategelast ja kollektiivi. Nominendite seas oli nii teenekaid keeleteadlasi, rahvakultuuri uurijaid, kooliõpetajaid, muuseumite töötajaid, ajakirjanikke kui ka noori soome-ugri aktiviste.

    HTM hõimurahvaste programm annab Ilmapuu auhinna välja alates 2010. aastast. Preemia eesmärgiks on tunnustada soome-ugri hõimurahva kultuurilise identiteedi ja püsimajäämisega seotud kodanikualgatuslikku tööd. Auhinna suuruseks on 2500 eurot.

Sirp