Toeta
Otsi

kultuuriajakirjandus

  • Elu kunstis

    MAI LEVIN

    Näitus „Isiklik sajand. Mart Lepa kunstikogu“ Mikkeli muuseumis kuni 27. IX, kuraator Eda Tuulberg, kujundaja Peeter Laurits.

    Mart Lepp alustas kunstikogumist 13aastasena 1960ndate algul, eeskujuks oli tema ema Selma Lepp, kes pärandas talle umbes 300 teost. Nüüd on Lepa kogus üle 26 000 teose, valdavalt eesti kunsti. Suuruselt ületab tema kogu Alfred Rõude oma, ehkki viimase suurust ei ole täpselt välja rehkendatud. Alfred ja Alide Rõudelt omandasid nende eluajal sadu töid muuseumid ja arvukad erakogujad, nende hulgas ka Mart Lepp.

    Suurepärase vaistuga koguja. Alfred Rõude kunstikogu näitus Mikkeli muuseumis kandis pealkirja „Missioonitundega kollektsionäär“. See kehtib ka Mart Lepa puhul, kes on lahkesti andnud töid näitustele ja fotografeerimiseks, vähe sellest. Ta on koostanud oma kogust üksi või koostöös teiste kogujatega kümneid näitusi muuseumides, raamatukogudes, Estonia kontserdimajas, galeriides, Tallinnas, Tartus ja mujal. Näitustega on kaasnenud rohkete reproduktsioonide ja asjaliku informatsiooniga väljaanded, neid on ta trükkida lasknud ka näitusetegevusest sõltumata. Õigupoolest võiks juba publitseerida ka Mart Lepa näituste ja väljaannete kataloogi.

    Nagu Rõude, nii on ka Lepp toetanud jõudumööda kunstnike pärijaid, aga ka kunstnikke – eeskätt moraalselt, huvi ülesnäitamisega, mis on vägagi tähtis. Mitme varasema ja uuema tööga on sel näitusel esindatud näiteks Ludmilla Siim, silmapaistev maalija 1970ndatel. Soome asunult kadus ta mitmeks aasta­kümneks meie kunstiareenilt, kuni Mart Lepp temaga taas kontakti lõi ja eksponeeris tema töid mullu Tallinna keskraamatukogu galeriis.

    Mart Lepp on jälginud tähelepanelikult kunstielu, ta on kursis uute suundumuste ja tegijatega. Tema kogus on esindatud ka taas iseseisva Eesti kunst ja XXI sajand: siit leiab Jaan Toomiku, Kaido Ole, Ly Lestbergi, Toomas Volkmanni ja teiste viimastel aastakümnetel silma paistnud kunstnike töid.

    Mart Lepa kogust ei pääse kuidagi mööda kuldsete kuuekümnendate põlvkonna ja sõjajärgse sürrealismi uurijad, sest tal on suured ja sisukad Valdur Ohaka, Jüri Arraku, Olav Marani, Peeter Ulase tööde kogumid. Kuna Lepp ja Matti Milius olid 1960. ja 1970. aastatel peaaegu ainukesed tõsisemad nüüdiskunsti kogujad ning kunst maksis nagunii vähe, kinkisid kunstnikud neile sageli oma töid, eriti selliseid, millest riiklikud institutsioonid ei paistnud hoolivat.

    Mart Lepa kogus on rohkesti Peeter Ulase fantastilise tüpaažiga sürrealistlikke joonistusi, mida ta eksponeeris kunstniku lahkumise aegu (2008) Tartu kunstimuuseumis. Ulas on ka Leppa portreteerinud ja mõnel puhul on ta natuke paganliku puusliku nägu (1988, pastell, värvipliiats). Üks portreedest on näituse plakatil.

    Ülo Soosteri töid on olnud raske sama palju hankida, ent „Kalur“ (1958, õli) ja „Interjöör“ (1946, õli) on kunstniku nende loomeperioodide väljapaistvad tööd. Andekas inimene on õpilasenagi huvitav ning Sooster pole siin erand.

    Mart Lepp on väärtustanud õpilastöid, kavandeid, katsetusi, mis on loomulikult õige. Peeter Mudist pole teda huvitanud ainuüksi maalijana, vaid ta on propageerinud ka kunstniku niisama uljalt ekspressiivset graafikat. Mudisti maalidest on näitusel kesksel kohal „Maast lahti“ (õli), mis on Kumu suure kompositsiooni (1975) eskiis või pigem teises värvigammas kordus.

    Endel Kõks. Tsirkuseartistid. Õli, lõuend, 1940. Endel Kõksilt on vaimustav rida hõrke stseene, mille põhjal võiks Emajõe Ateena Emajõe Pariisiks ümber ristida.

    Eesti Kunstimuuseumis on Johannes Võerahansu „Kalurite“ eskiis, aga kompositsioon ise (1938, õli) on Mart Lepa kogus. Mulle oli see töö näituse suurim elamus, teise elamuse pakkus Võerahansu „Õuel“ (1938). Olen vist juba kuskil kirjutanud, et Võerahansu oli eesti kunsti Pieter Bruegel. Viimast hüüti küll talupoegade Bruegeliks, ent flaami talupoegi kujutades lõi ta võimsa üldistuse inimese elust ja saatusest siin maa peal. Niisama võimsa üldistuse suutis oma kompositsioonides anda ka Võera­hansu ja tema inspiratsiooni­allikaks oli arhailine Saaremaa küla.

    Rõhuasetus klassikal. Näitusel, mis on Mart Lepa kava järgi üles ehitatud, pääseb rohkem mõjule klassika, mis hõlmab tegelikult ka 1960ndate põlvkonda. Auväärsel kohal on Kristjan Raud, kelle töid on Lepa kogus neli. Neist on eksponeeritud „Maa õnnistus“, visioon pärast ülestõusmist end ilmutavast Kristusest (1935–1939, akvarell, guašš, pliiats), ning teose tagakülje teksti järgi pliiatsijoonistus „Kalevipoeg. Sõit põrgu“. Lehti Viiroja monograafias kannab see küll pealkirja „Muistne ratsanik“ (ka „Lembitu. Ratsanik“). Dateerida võiks viimase 1930ndate või 1940ndate algusega. Mõlemad teosed on olnud näitusel „Teekaaslased“ (Kristjan Raud ja kaasaegsed Mart Lepa ja Rene Kuulmanni kogudest) 2005. ja 2006. aastal Kristjan Raua majamuuseumis. Sealsamas Nõmmel käis 1939. aasta sügistalvel vanameistrit portreteerimas-graveerimas teda kõrgelt hinnanud ja austanud Eduard Wiiralt. Kuivnõelaportree üks proovitõmmis on olemas Lepalgi.

    Pärast Kristjan Rauda on Müncheni modernistlikus õhkkonnas põhjalikumalt „kümmelnud“ Ado Vabbe ning Johannes Greenberg. Vabbe on näitusel esindatud mänglevalt kubistliku tušijoonistusega „Daam koerakesega“ (1918), Greenberg maalidega sõja lõpuaastaist, millest tõsiselt filosoofiline „Laadal“ (1945) jäi tundmatuks Greenbergi monograafia (1990) autorile ja tema viimase näituse (1987) korraldajale Hilja Lätile.

    Suurem kogus töid on Lepa kogus Eesti Kunstnikkude Rühma liikmetelt Eduard Olelt ja Felix Johannsen-Randelilt. Ole „Autoportree“ (1918, akvarell) on nii meisterlik, et tekitab kahtlusi varases daatumis. Ole kuulsaimale maalile „Reisijad“ (1929, EKM) eelnenud kavand-grafiidijoonistus näitab selgelt, kui tähtis oli sellele kunstnikule 1920ndate lõpul ja 1930ndate algul Pariisis tegutsenud jaapani kunstnik Tsougouharu Foujita. „Reisijate“ juurde kuulub ka väike portree ühest sellel kujutatud persoonist – preili Injakinast.

    Paul Burman on esindatud oma tipptasemel sümbolistliku teosega „Ratsanikud“ (1919, akvarell) ja suurepärase hobuste paariga („Suvi“, 1919 ja „Sügis“, 1923, õli), kellest üks raudjas ja teine valge.

    Peaaegu niisama legendaarne kuju kui Kiki de Montparnasse Pariisis oli sõjaeelses Tartus Pallase modell Bajadeer, 1953. aastal ERKI skulptuuri lõpetanud Magda Beek-Anso. Kaarel Liimand esitas tema portree Pallase lõpetajate näitusele Tallinnas 1933. aasta lõpul. Selle täisfiguurportree kõrval on Mart Lepa kogu näitusel Johannes Võerahansu samuti suurejooneline portree „Bajadeer lapsega“ (1938). See on otsekui tõestuseks Liimandi laialöögilise, sulavate valguse ja varju üleminekutega laadi mõjust ka koolkonna kõige tugevamatele isiksustele. Ilus komplekt on väljas ka Andrus Johani Pariisis 1936. ja 1937. aastal maalitud töödest. Nikolai Kummitsa „Laua ääres“ (1934, õli) on tüüpi­line väikese formaadiga, kuid sisendusjõuline teos.

    Kumu sõjajärgse kunsti ekspositsioonis on esitatud lähestikku Johannes Saali ja Olga Terri teosed. Raske on leida teisi autoreid, kes oleksid väljendanud niisuguse valusa sugestiivsusega tollal valitsenud ahistuse ja hirmu atmosfääri ning inimlikku meeleheidet üldisemaltki. Mõlemad on rikkalikult esindatud Lepa kogus. Sama võib öelda ka kuulsa hilispallasliku kolmiku, Lepo Mikko, Elmar Kitse ja Endel Kõksi kohta. Eri perioodidest töid on Elmar Kitselt, kelle „Johannes Saal sigaretiga“ (1940, õli) näitab taas kunstniku head portretistinärvi, abstraktne „Hall päev“ (1970, õli) aga oli väljas tema mälestusnäitusel 1972. aastal. Lepo Mikko töödest on intrigeerivaim „Stalinlik noorus“ (1950), mille stiil meenutab tugevasti Massimo Campigli loomingut ja itaalia novecento suunda, millega meie pallaslased olid tuttavad juba enne sõda. Endel Kõksilt on aga vaimustav rida hõrke kohviku- ja ateljeestseene, mille põhjal võiks Emajõe Ateena Emajõe Pariisiks ümber ristida.

    Peeter Ulas on ka Leppa portreteerinud ja mõnel puhul on ta natuke paganliku puusliku nägu (1988, pastell, värvipliiats).

    Endel Kõksi, nagu ka tema kaaslaste rafineeritus polnud siiski laenatud rõivas. Sellel oli täiesti reaalne pinnas tolle­aegse Tartu näol, kus olid, muidugi, Kummitsa agulid ja halvasti lõhnavad kuivkäimlad, aga ka professorite kuubikmajad viljapuuaiaga, ilusad puiesteed, vana ülikool ja märkimisväärne hulk noori ärksaid päid. Üsna palju sellest Tartust jäi kõigist purustustest hoolimata sõjas alles ning idüllilisust, mille Aleksander Vardi on jäädvustanud 1956. aastal oma maalis „Minu naine aias“ (Tartu Kunstimuuseum), võis leida väljastpoolt kunstniku aedagi.

    Andres Eilart on Lepa kogu kujunemisloo raamatus „Kunst koguda. Kunsti­koguja“ (2017) tema jutu järgi hoolega kirja pannud, ka loo tuhande teosega Vardi-kollektsioonist, kus prevaleerivad meistri abstraktsed maalid (1958. aastast) ja joonistused.

    Mart Lepal on stiili. Ta kannab erksa­värvilisi riideid, kasvatab moodsa linna­elanikuna koduõues hüatsinte ja vist isegi viinamarju, üksvahe käis sageli välismaal kunsti vaatamas. Ta naudib tõeliselt oma elu kunstis.

  • Kommentaar – Tehnika ja kunsti sünergia võimalused

    PEETER SAUTER

    Tehnika areng on ühtpidi pidev, teisalt tuleb ette hüppeliselt edasiviivaid leiutisi. Kunsti muutumine (mitte tingimata areng) on pidev, aga tuleb ette murranguid, mis jäävad tähenduslikuks ja pärast pole olukord endine. Tehnika ja kunst ei arene ega muutu sünkroonselt, aga aeg-ajalt sekkub tehnika areng kunsti (ma ei tea, kas ka vastupidi, matemaatika mõjutab muusikat, aga kas ka vastupidi?)

    Ehedad näited on foto ja filmi tulek, elektripillid, elektrooniline muusika. Mis algul olid väheütlevad, aga hiljem osutusid murranguliseks.

    Enamasti on tegemist lühiajalise vaimustusega uutest tehnilistest võimalustest, paari hooaja moega, pinnale jääb vähe. Varase elektroonilise muusika mänguruum oli ahtake. Häälitsevaid kunstiteoseid tehti, aga need kippusid tüütama. Näiteks Kaarel Kurismaa (nüüdseks klassikalised) piiksuvad ja pupsuvad arhitektoonid olid lõbusad, aga minuti-paariga oli nende puhul asi selge. Pupsumine kordus, aga ei tekitanud minimalistliku muusika kumulatiivset efekti. Nii on enamasti ka kunstisaali üles seatud videoinstallatsioonidega. Isegi tippudega. Jaan Toomik on meil lipulaev ja Ene-Liis Semper on teinud võimsaid videoid, aga kui mitu korda sa neid töid üle vaatad. Toomiku maali võib kaua vaadata, sest seal on peale idee ka maalilised aspektid, mis kiiresti ei ammendu.

    Hiljuti vaatasin (kahel korral) Kai kunstikeskuses Norra kunstniku Anne Katrine Senstadi valgusinstallatsioonide näitust. Sain koduse ülesande, mis kestab siiani. Jalutasin Hennixi ja Thirwelli helide saatel saali täitvate neoontorude vahelt läbi. Pilt justkui selge ja tunne, et kui tahaks siit midagi rohkemat kätte saada, siis tuleks torude vahel pikutada tunde ja narkotsi teha. Vaatasin paar korda videot, kust sain teada, kui kõva kunstnikuga on tegemist.

    Ongi kõva, sest on oma töid eksponeerinud näiteks Veneetsias kohe kolmel korral – LV, LVI ja LVII Veneetsia kunstibiennaalil, Pariisis Pompidou keskuses, tema teosed on New Yorgi Metropolitani ja Whitney muuseumi kogus. Abu Dhabis olid tal väljas rippuvad kangad, millel valgus mängis ja mille vahelt sai läbi jalutada. Mulle meenutavad need Merike Estna rippuvaid värvilisi kangaid. Pühkisin peoga laua peal liiva laiali – tekitades valgusmänge – ja kujutasin ette, et olen kõrbes, kus on samuti valgusmängud.

    Tunne oli nagu varase elektroonilise muusika puhul. Efekt on, aga kui palju olid tookord need helid vaesemad naturaalpillidest või loodushelidest. Sama moodi siin. Valgusmängud kõrbes on rikkamad ja nüansirikkamad (ainult kõrbe satume harva, kas see siin on siis vaese mehe kõrb). Kuid kunstnik on edukas ja teda on kutsutud esinema paljudesse paikadesse. Midagi peab siin olema.

    Teema on laiem. Asi pole elitaarses Anne Katrine Senstadis. Algne foto ja film olid samuti üsna vaesed ja toimisid puhtalt efekti peal, aga asi arenes edasi.

    Kas nüüd, mil valgusmängude võimalused on avardunud, seisame lävepakul nagu alguses foto või elektri­muusika (saksa kõnepruugis oligi elektrische Musik)? Meenutage võimsaid valgusinstallatsioone kirikutes või näitusesaali tühjadele seintele projitseeritud van Goghi ellu ärkavaid teoseid või Narva Aleksandri kiriku uhket valgusinstallatsiooni. Või on ka kõik see vaid mööduv elevus ja praegusest tehnikakunsti sünergiast hüpet, mis kunstilugu jäävalt muudaks, ei teki?

    Murdsin pead, kuni tekkis ahhaa-elamus. Ei pruugi tekkida jah, aga võimsad valgusmängud (kui palju on valgustatud purskkaeve maailma igas otsas), mis jäävad alati vaesemaks kui valgus looduses või isegi loomulikust valgusest tekkivad varjud koduseintel, sest on tehislikud, võivad paljudele pakkuda naudingut ja lõdvestust. Sest nii, nagu väsitab rahva­mass suurlinnas või kirevus kaubanduskeskuses, võib väsitada ka loomuliku valguse nüansirikkus nii, et lülitame end sellest välja ega märka enam midagi. Inimene ei talu infotulva. On hea, kui keegi nähtust lihtsustab (nagu kirjandus lihtsustab elu), tõstab mõned nüansid esile ja muudab esitatu-nähtu tähendusrikkaks.

    Kunstvalgusemängud ei pruugi tõsta kunsti uuele tasemele, aga võivad mõjuda vabastavalt nagu Kraftwerki primitiivne elektrimuusika, kui dodekafoonia ja linnulaul hakkavad stressi tekitama.

    Arvatavasti ei ole Senstad ja tema ihukriitikud nõus, tore oleks nende vastulauset kuulda. Mulle jääb minu talupoeglikult primitiivne sisukoht, mis laieneb kogu praegusele valguskunstile. Kunstisaali valguskunst ei erine palju linnaväljaku valgusmängudest. Küllap aga elitaarsed kunstnikud ja kuraatorid neid eristavad. Galerii oma on peen ja nüansirikas, linnaväljaku valgusmängud kipuvad olema robustne kitš. Mind see jaotus väga ei veena.

  • Kaanetekst

    Margus Mikomägi, Surnute raamat. Elu kiituseks. Toimetanud Siiri Ombler, järelsõna kirjutanud Priit Põldma. Kujundanud Mari Ainso. Kaarnakivi Selts, 2020. 206 lk.

    Raamatusse on koondatud autori aastate jooksul ajakirjanduses ilmunud järelehüüded lahkunutele. Leinamotiivi intensiivsus erineb tekstiti: mõned on kirjutatud kohe pärast inimese surma, mõne kirjutise puhul on leinast saanud juba neutraalsem mälestus. Surma ja kirjutamise distantsist sõltub toon, sõnavalik, detaili ja terviku seos ning kujundikasutus – need tekstid pole klassikalised või akadeemilised nekroloogid. Poeetika varieerub: intervjuu põimub kirjutaja isikliku elu seikadega, luule­tsitaadid ja klišeed metaarutlustega keele, kultuuri ja looduse üle. Läbivalt kasutusel võte on lahkunu enda arusaam surmast ja suremisest, aga ka surmast rääkimisel tekkiv kimbatus: „Sündimisest kui rõõmusõnumist meil räägitakse; sellest, kuidas väärikalt surra, enamasti ei räägita“ (lk 95). Surm on kultuuriline tabu, aga asi on ka teadmatuses, nimetagem seda siis tähistatava puudumiseks, surmajärgsuse müstifitseerimiseks jms. Tekstides tuleb tugevalt esile autori üldisem huvi eksistentsiaalsete küsimuste vastu ja omaelulooline tasand, mille üks osa on kohtumised „suurte surnutega“, aga ka intiimsemad mälestused emast ja eleegilises stiilis lugu Raplas maharaiutud puudest. Raamatu lisaväärtuseks on kindlasti väga hea järelsõna Priit Põldma sulest.

    JANEK KRAAVI

     

    Marek Krajewski, Katk Breslaus. Poola keelest tõlkinud Hendrik Lindepuu, toimetanud Leelo Laurits. Kujundanud Hermo Sakk. Hendrik Lindepuu Kirjastus, 2020. 260 lk.

    Must huumor ja mustad teod! Marek Krajewski istub oma krimkaga samale toolile, mida varem on soojendanud Dashiell Hammett ja paljud teised. Temagi detektiiv on joodik, paheline, kannatab armastuse pärast, kepib vasakule-paremale, kuid on südames eetiline ja õilis.

    Väga detailitäpne ajalooline romaan viib meid sajanditagusele Saksamaale. Krajewski on pildiline ja filmilik ega heieta. Üks terav ja mõistatuslik episood kappab teise sabas, nii et lugedes murrad pead, kuidas ta oma pusle kokku saab. Aga muidugi saab. Põhiteema, mis hargneb lahti aegamisi, on vana dilemma: kui sa näed ja tajud ülekohut ja sul pole võimalik leida seaduse abi selle elimineerimiseks, kas siis on õigus ise olla kohtumõistja? Vesternis hakkaks Clint Eastwoodi püstol paukuma, Breslaus antakse kõigepealt vastu hambaid ja alles siis hakatakse mõtlema, mis edasi saab. Krajewski ülemvahtmeister Eberhard Mock on kõva klassikalise filoloogia koolitusega jässakas laadakakleja, kes oma tegevuse käigus poetab kohaseid ladina tsitaate – ühesõnaga elegantne-intelligentne õilis lurjus, umbes nagu lord Byron. Poola kirjandusest on Krajewski sugulane Marcin Świetlickiga (tal on samasugune detektiiv, kes molutab baaris ja joob ja ootab, kuni lahendus ise tuleb). Eesti kirjandusest on Krajewski sugulane muidugi Indrek Harglaga.

    PEETER SAUTER

     

  • Ei ühtegi „kollast“ teost

    KRISTA PIIRIMÄE

    Näitus „Viinistu kunstisadam ERMis. Valik teoseid Jaan Manitski erakogust“ Eesti Rahva Muuseumis 19. IX kuni eriolukorra kehtestamiseni, kuraatorid ja kujundajad Reet Mark ja Emma Eensalu.

    Jaan Manitski kunstikogu näitus ERMis oli kõrge kunstilise tasemega ja minule kunstiajaloolasena väga hariv. Tartlasena pöörasin tähelepanu iseäranis Tartu kunstile. Kui möödunud sügisesel Tartu kunstimuuseumi ostude näitusel oli vaid kuus Tartu kunstniku tööd, siis Manitski kogu väljapanekul oli neid poolsada, kui Wiiralti töid hulka ei loe. Välja oli pandud 18 Wiiralti graafilist lehte, millest mitut nägin esmakordselt. Erilist huvi pakkus tema sürrealistlik-ekspressionistlik periood.

    Aleksander Vardi maal „Clichy bulvari vaade“ on artikli autori arvates eesti kunsti üks parimaid Pariisi vaateid.

    Suurimad üllatused. Suurim üllataja oli Aleksander Vardi. Olen korraldanud küll kolm Vardi näitust, kuid ei teadnud midagi hiigelteosest „Clichy bulvari vaade“. Valmimise aastaks pakun 1937. asemel 1938. aasta, sest tõenäoliselt lõpetas ta selle kodumaal. Siiani olen pidanud Vardi ja tegelikult üldse eesti kunsti parimaks Pariisi vaateks Tartu kunstimuuseumi maali „Montmartre õhtul“ (1938). Manitski Vardi on uhkem, seda tänu avarale ülaltvaatele hotelli rõdult, kus too oma abikaasaga peatus. Nagu kunstnik on rõõmsalt sagivat bulvarit maalinud rõdult, nii oleks ka maali parem hinnata ülaltvaates. Sügisene ilm on kahvatult sombune, aga ometi on kunstnik suutnud rahuldada kirge kasutada oma selle perioodi lemmikvärvide sinise, kollase ja punase värvikombinatsiooni. Kust küll Jaan Manitski selle supermaali leidis?

    Järgmine üllatus oli Lola Liivati kaks väga head abstraktset maali. 1958. aastal loodud „Nunn“ on küll rohkem vaimukalt abstraheeritud figuur, aga „Punane ja must“ aastast 1960 on nii võimas, et see on lausa tähtteos – ja mitte ainult Liivati, vaid üldse Eesti abstraktsionismis. Ometi ei olnud kunstimuuseumi kuraator Hanna Liisa Kont neid teoseid 2018. aastal kunstniku elutöö näitusele toonud. Liivati ande üks alustala on lausa mehelik energia ja keskendusvõime ning tema taiestel on hea kompositsioon. Aga tõesti, igal kunstnikul mõni töö eba­õnnestub, ja just neid oli Tartu kunstimuuseumi isiku­näitusel palju väljas.

    Väga hea on Miljard Kilgi „Let’s go“ (2007), 1979. aastal maalitud teose uuendustega koopia. On lisatud koer ja eriti meeldisid mulle originaalist palju vabamalt edasi antud portreed. Eduard Kutsari väga ebaühtlasest loomingust on Manitskil õnnestunud endale hankida parimate hulka kuuluv „Talvine Tartu“. Ütlemata toredalt tuisune linn, millest me kõik unistama hakkame.

    Minule kui Vardi fännile oli Kristjan Tedre „Aleksander Vardi suvila ehitus Hellenurmes“ nägemine kui taeva kingitus, sest autor on lõuendile kandnud naivistliku detailsusega selle, kuidas suvemaja ehitati. Linda Kits-Mägi „Suvi“ (1966) on tema suurim ja abstraktseim maal, mida mina olen näinud. Maalist õhkuv suvine lämbus on nii intensiivne, et tundsin ka ennast seal metsalagendikul logelevat. Eha Komissarov on Manitski kogu tutvustavas raamatus sellesse töösse veel paremini sisse elanud: „Kõrge vaatenurk annab ülevaate maastikust kui lõputust keerlevast rohelussülemist, mida valgustavad pildipinnal laiali pillutatud valguspöörised“.1

    Endel Kõks on maalil „Töölised“ (1941) kujutanud terrassi trepist alla astuvaid naisi ja lapsi, võre taga seisab kurb meest, tita süles. Teose mõtet ei tee selgemaks ka Eha Komissarovi selgitus: „Kõks väljendab oma rõõmutus kompositsioonis suhtumist ideoloogilise enese­määratluse nõudesse ja mittenõustumist nõukogude kunsti propagandistlik-repressiivsete võtetega“.2 Võib-olla oli kunstnikul vaja tööd eksponeerida Nõukogude võimu korraldatud temaatilisel näitusel ja seetõttu maalis ta ka korstnad ja lisas sobiva pealkirja?

    Aleksander Suumani napisõnalise ja humoorikalt tõsise maali „Ahi“ ahjukivid meenutavad raamaturiiuleid: nii et kujutatud naine saab soojust tulest ja vaimust.

    Näitusel oli ka eesti kunstiloo üks skandaalsemaid teoseid, Eerik Haameri paljastatud rindadega „Suusataja“. Eha Komissarovi veenev põhjendus3 pani minugi uskuma, et selle ägeda maali autor ongi Haamer. Tavaliselt lihtsaid maastikke maaliva Juhan Nõmmiku „Põhjarannikus“ (1943) on midagi eepilist, sümboolselt rahvuslikku.

    Veel üht-teist. llmar Kruusamäe sisult ja vormilt rikas teos „Kahekesi“ (1987) kuulub autori parimate hulka. Lepo Mikko 1943. aastal maalitud „Suplejad“ mõjuvad oma monumentaalsuses pigem muusadena. Nendena on aga pealkirjastanud Ado Vabbe aktimaali 1948. aastast. Ma imetlesin järjekordselt eesti kunsti kõige seksikamat elegantsi. Ja seda suutis ta ka süngel stalinismi ajal! Aarne Miikmaa on maalinud huvitava „Elmar Kitse portree“. Natalie Mei akvarellis „Paarike selgvaates“ on tunda art déco mõjusid ja seetõttu pakun dateeringuks 1920ndate lõppu või 1930ndate algust. Nikolai Triik võis „Vaate Toompeale“ maalida 1930. aastatel, mil ta hakkas tegema müügipilte, aga et Karl Pärsimäe „Linnavaade“ on vaade Olevistele Toompea nõlvalt, saavad kõik aru.

    Tuntud kvaliteedi tunneb ära Konrad Mäe, Elmar Kitse, Peeter Alliku, Alfred Kongo ja Paul Saare maalides. Ka väliseesti autoritelt on häid teoseid, nagu Ernst Rüga „Kaks lindu“ (1954) või Eerik Haameri söejoonistus „Tants maipuu all“ jt. Mulle oli huvitav näha ka Karin Lutsu poolabstraktset „Arheoloogilist maastikku“ (1962), millest kunstnik saatis mulle kunagi postkaardi. Tuleb nentida, et temast 24 aastat noorema Lola Liivati kunst oli okupeeritud Eestis avangardsem kui Karin Lutsu oma vabas Rootsis.

    Jaan Manitski ei ole ostnud mitte ühtegi teost, mille võiks nimetada kollaseks kunstiks. Mingis objektis/esemes kunstiväärtuse äratundmine nõuab erialaseid teadmisi ja veidi sünnipärast annet. Jaan Manitskil on need olemas ja ta on osanud oma raha paigutada eesti rahvale väga kasulikul ja valgustuslikul viisil.

    Näituse kujundust ei oska ma hinnata. Oli nauditavaid kooslusi, nagu näiteks kolmik Lola Liivati „Nunnast“, Leo Lapini linoollõikest „Millest jutustab must ruut“ ja Tõnis Vindi teosest. Mind vaimustas nurk kahe venna Karl ja Paul Burmani maalitud hobustega – vahva hobusekari.

    Kui vennad Burmanid on koos, siis enamasti olid kunstnike pildid hajutatud, mis oli hädavajalik parema kujunduse nimel. Tõsine aps oli see, et mitmes reas piltide puhul oli kõige väiksemad riputatud kõige kõrgemale, aga väike nõuab lähivaadet ja peab olema vaatajale kõige lähemal. ERM on teinud siiski paremaid näitusi, nagu Anu Raua vaibad ja „Toolilugu“.

    Näituselt väljunud, põikasin läbi uuelt väljapanekult „Elas kord …“ – ja see juba on midagi!

    1 Viinistu – kunsti sadam: valik teoseid Viinistu Kunstimuuseumi kogust. Eha Komissarov (koost), Muusa Kapriis, 2017, lk 94.

    2 Samas, lk 63.

    3 Samas, lk 68.

  • ,

    Evald Okase muuseum avab suvehooaja

    Laupäeval 30.mail kell 12.00-18.00 on taas avatud Evald Okase muuseum suvehooajaks.

    XVIII hooaega alustatakse 3 näitusega. Muuseumi teise korruse näitusesaalides on ekspositsioon Evald Okase loomingust (maalid, joonistused, graafika) ning esimesel korrusel Mari Roosvalti ja Uno Roosvalti ühisnäitus Jäljed Maarjamäel. Pööningusaalis saab vaadata Ene Luik Mudisti ja Mari-Liis Tammi Kelder´i näitust Puud olid…Ununevad praktikad.

    Mari ja Uno Roosvalti ühine maalinäitus Evald Okase muuseumis on oluline teetähis mõlemale kunstnikule. Nad on eksponeerinud oma viimastel aastatel valminud õlimaale kodulähedasest äärelinnamiljööst Maarjamäel. Kunstnike koduaed ja ateljeed aastakümneid ühiseks koduks olnud majas ning lähedased rohealad on osa sellest merele nii lähedasest elumaailmast. Eelkõige Mari Roosvalti on juba aastaid paelunud Maarjamäe paekalda alune üsna metsikuna säilinud põhjamaine loodusmassiiv ja Lillepi park. 2019. aastast on tema loomingusse ilmunud uus loodusstiihia, eksponeeritud on tema meremaalid.

    Ka Uno Roosvalti uuemas loomingus, mida just lähiaastail on pärjatud nii Erik Haameri kunstiauhinna (2018) kui Kristjan Raua nimelise kunsti aastapreemiaga (2019) on läbivaks motiiviks olnud loodus, täpsemalt Eesti rannamaastikud, kus ebaolulisest puhastatud loodusmotiivi väärtustavad fragmendid pärandkultuurist. Neil näiliselt lihtsatel subtiilselt läbi töötatud hingestatud maastik-vaikeludel on pea alati ka sügavam universaalne tähendus. Kunstnik on suutnud ka näiliselt lihtsaid motiive kontseptualiseerida.

    Ent nii Mari kui Uno Roosvalt on toonud ateljeest näitusele ka varasemaid vaateid omaenda kodust, stuudiomiljööst, aastate jooksul perekonna kaaslasteks olnud armsatest koertest ja aiast, kus on kasvanud täisikka enda istutatud põõsad ja puud. Need tööd eelmistest kümnenditest mõjuvad täna värskelt ja annavad kunstnikepaari loomingule avarama tähendusega tagasivaate.

    Vaatajaid võivad üllatada Uno Roosvalti poolt läbi paljude aastate maalitud mitmed abikaasa portreed, mis nagu ümbritseksid Mari Roosvalti maale. Esimene neist eesti portreemaali paremikku kuuluvatest töödest on valminud veel ühiste õpingute ajal Kunstiinstituudis 1967. aastal.

    Mari Roosvalt: Ma olen püüdnud leida sünonüüme, mis on ilu teenistuses, otsides järjepidevusega kunstist positiivseid kilde. Kui neid ei ole jätkunud, siis leian positiivsust keskkonnas. Teine lugu, mis mind maalimisel huvitab, on värvi mõju – küllaltki lihtsa käsitlusega võib saavutada suurema värvide kooskõla. Minimaalsuses on jõud.

     

     

    Maire Toom: Kunsti arengu tasakaaluks on vajalikud nii uuendajad kui ka jätkajad, nii tegevuspiirkonna laiendamine kui rahulik süüvimine kord omaksvõetusse. Uno Roosvalti loomingu peatee on avar ja sirge. Ta on käinud seda teed oma tasakaalukal viisil /…/, olnud kannatlik ja visa, laskmata end eksitada virvatuledest, ent sulgemata ka silmi maailma mitmekesisuse ees, et siis uute kogemuste valgusel oma teed jätkata.

     

    Mari Roosvalti ja Uno Roosvalti ühisnäitus “Jäljed Maarjamäel” jääb avatuks

    kuni 1.juulini

    Teksti koostas: Juta Kivimäe

     

    Näituse on kujundanud Mara Ljutjuk ja Üla Koppel.

     

     

     

    Tutvu muuseumi suvise programmiga SIIN:

    http://www.evaldokasemuuseum.ee/naitused/index.html

  • Joonas Vatter, Tartu Üliõpilasteatri näitleja ja kirjandushuviline

    Foto: erakogu
    Joonas Vatter

    Üks XIX sajandi suur ime oli fotograafia sünd. Esimest korda suutis inimene aja peatada, jäädvustada ühe hetke. Esimeste fotode tegemine võttis 1820. aastatel aega üle kaheksa tunni.
    Nüüd, paarsada aastat hiljem, on imest saanud argipäev. Elame pildikülluses. Portaali InfoTrends andmetel tehti 2017. aastal 1,2 triljonit digi­fotot. Pole midagi hõlpsamat kui võtta taskust nutitelefon ning teha sekunditega kümneid fotosid ja videoid. Harva teadvustame, et iga pildi ja video taga on meie ökoloogiline jalajälg. Ühismeediasse üles laetud või telefonist automaatselt pilve salvestatud failid tarbivad energiat. Meid leviga varustavad tugijaamad ja andmetöötlus­keskused vajavad tööks elektrit, kütust ja jahutusvett.
    Sotsiaalse olendina tahame nähtut ja kogetut teistega jagada. Kuid kas on mõistlik teha ühtelugu juhuslikke, ajutise väärtusega kaadreid, et neid siis eemalolijatele saata? Pidevalt piltnikuna sebides ei pruugi me tabada hetke väärtust. Peatame küll aja, aga ise ei olnud ses ajas kohal. Vahest peaksime tegelema rohkem mälu­piltide salvestamise ja nende sõnadesse valamisega. Kui otsustame siiski pildistada, tasub juhinduda mõttest, et parem olgu telefonis kümme kõnekat kaadrit kui sada eimidagiütlevat.
    Kas on hädatarvilik iga mõtet, muljet või toimunud sündmust otsekohe teistega jagada? Iga tekstsõnumi, telefonikõne, pildi üles- või allalaadimise, pea iga meie sammu digimaailmas teevad võimalikuks andmetöötluskeskused. Kliimale tuleb kasuks, kui eemalduda vahepeal nutiseadmete koormamisest ja sellega koos lakkamatust energia tarbimisest, saata hoopis kõik oma sõnumid sõbrale kirja teel. Veel on majades päris postkaste, kuhu kirju saata. Ei ole vaja iga hetk juhinduda märksõnast „kiirus“. Kas meie aja märgiks peab ilmtingimata olema aina võimsam ja kihutavam rong?

    PS Oih, võib-olla pidanuks kirjutama selle teksti käsitsi ja saatma käsikirja Sirpi, selmet arvutit koormata. Kiireks läks!

  • Püsi kodus, karu tuleb! ehk Millest jutustab Haabersti karujahiga seotud glokaalne folkloorilainetus?

    PIRET VOOLAID

    Tänapäeva folkloori omadusena rõhutatakse ikka ja jälle võimet tundlikult reageerida ühiskonnas toimuvatele sündmustele ja peegeldada neid omal moel. Tohututes kogustes oleme folkloori näinud ka märtsis Maailma Terviseorganisatsiooni välja kuulutatud koroonapandeemia aegses suhtluses üleilmsel ja kohalikul tasandil. Folkloori, mis sõltub meedia loodud teadmisest aktuaalsete päevasündmuste kohta, on hakatud nimetama Russell Franki kasutusele võetud mõistega uudis(folk)loor (newslore, Frank 2011).1 Uudisfolkloor ammutab ainest aset leidnud päevasündmustest, reageeritakse nii meedias kajastatud sündmustele kui ka meediakajastustele endale ja see võib esineda mitmel viisil. Olgu siis lühifolkloorsete ütlustena, naljadena (sh kriisi- ja katastroofihuumor), linnamuistendite ja vandenõuteooriatena, meemiliste digitöödeldud fotodena, pilavate uudislugudena, trükiste vahesedelitena, mitteametlike ringkirjadena, laulu- ja luuleparoodiatena, kommerts- ja poliitreklaamina, koomiksite või animatsioonidena. Säärast laia paletti arvestades saab uudisfolkloorina mõtestada kogu kriisiaegset rahvaloomet, olgu see üleilmselt mõistetav või peegeldagu kohaliku tähtsusega juhtumeid.

    Karuntiin ja erikarukord

    14. mail levis meedias kulutulena teade, et pealinnas Õismäe terviseradadel on nähtud karusid, kes suundusid vabaõhumuuseumi ja Rocca al Mare vahelisse metsatukka. Anti teada, et arvatavasti on tegu linna eksinud emakaru ja pojaga. Ei olnud täpselt teada, kas emakaru on koos ühe või mitme pojaga, kuna neid oli liikumas tabatud mitmes paigas.

    Juba samal päeval levis meedias päästeameti postitus pruunkaru pildi ja sellele lisatud imperatiivse juhtnööriga „Püsi kodus, karu tuleb!“. Käsku ja teemaviidet #püsikodus seostati üle kahe kuu väldanud eriolukorras seni ikka koroonaviiruse tõkestamisega, nüüd aga hoiatasid päästeamet ning politsei- ja piirivalveamet koroonaohu asemel hoopis linnas ennustamatult käituvate karumõmmide eest. Ühtlasi teavitati samal õhtul toimuvast suuroperatsioonist, mille eesmärk oli vabaõhumuuseumi piirkonnas ja Rannamõisa teel liikuvad karud kinni püüda, nad loomaarsti toel uinutada ja looduslikku elupaika karulaande tagasi toimetada. (Tagantjärele teame, et operatsioon ebaõnnestus ning karud pääsesid ise edasi liikudes püüdjate käest plehku.)

    Juhtum taaselustas koroonakriisi algusaegadel eri keeltes levinud meemi „Mitu nädalat pole väljas käinud. Loomad tulevad kontrollima, kas kõik on korras.“

    Esmalt rohkem elevust kui hirmu tekitav karu-uudis mõjus pikaleveninud koroonaärevuses vaevelnud avalikkusele kui sõõm värsket õhku. Selle kinnituseks eelnimetatud pildilise teadaande emotsionaalne vastuvõtt: päästeameti Facebooki lehel reageeriti postitusele 990 korral eri tundetoone väljendavate emotikonidega (meeldib 632, hahaa 228, hohoo 101, armastan 15, hoolitsus 11, kurb 3) ja seda jagati 546 korral (seisuga 18. V 2020).

    Rohkem kui tundevärve markeerivad reageeringud pakuvad folkloristile aga huvi postitusele järgnenud 78 kommentaari ning muudki juhtumiga seotud rahvalikud väljendused, mis esindavad oma rohketes kujundlikes vormides folkloori selle tänapäeva kõige ehedamal ja loomulikumal kujul. Karude linna eksimise ja nende päästeoperatsiooniga seotu on kahtlemata uudisfolkloor, sest sündmusest saadi teada meediast uudiste vahendusel ja avaldati ka ise eri meediakanalites arvamust. Kujundkeele ja metafooride uurijad on rõhutanud kognitiivseid tahke ja kinnitanud, et metafoorid pole mitte üksnes kõnekaunistused, vaid tunnetusviis, mille abil paigutada ümbritsevaid olukordi ja nähtusi teatud süsteemi.

    Üleilmne pandeemia avaldab kahtlemata meie kohalikele oludele mõju, seega mõjutab ka Haabersti karu juhtumi juhuslik sattumine eriolukorra aega otsemaid juhtumi rahvapärast tõlgendamist. Kohe võis märgata ohtrat sünonüümide pruukimist. Kui varasematel aegadel saanuks neid eufemistlikke nimetusi seostada ka hirmuga eluohtliku suure olendi ees ja sellest tuleneva sõnamaagiaga, siis nüüd pakkusid hellitavad keelendid, nt mõmmik, metsaott, karumõmm lihtsalt teemas vaheldust ja osutavad eesti keele rikkalikele võimalustele. Mänglevast keeleloomest sündisid kiiresti eriolukorraomased paronüümsed ja glokaalsed keelenaljad: näiteks üleilmselt mõistetavast terminist karantiin sai nüüd kohaliku juhtumi kontekstis sarnase hääldusega mõiste karuntiin, mõistest eriolukord sai erikarukord jne. Koroonakriisi mõjust läbi imbunud kalambuurset keelenalja leidus rohkemgi, nt „karu ei saa rünnata praegu, kuna 2 + 2 reegel kehtib endiselt“.

    Glokaliseerumine ja antropomorfism

    Mitme sündmuse ja selle järgse folkloorilainetuse hübriidsust saab vaadelda ka glokaliseerumisena. Sõnadest globaliseerumine ja lokaliseerimine moodustatud kohversõna glokaliseerumine tõi kasutusele Ameerika sotsioloog Roland Robertson 1990. aastate lõpus ja see tähendab üleilmsete ja kohalike ühiskondlike, poliitiliste ja majanduslike nähtuste üheaegset esinemist.

    Peale fooniks oleva pandeemia sõlmiti karujuhtum sobivate kohalike poliitiliste päevateemadega. Oli ju napid nädalad varem valitsusest lahkunud väliskaubandus- ja IT-minister Kaimar Karu, kelle tagandamisega seotud skandaali nimetas rahvasuu Toompea karujahiks, kuid teda pandi tähele ka selle juhtumi aegu tehtud meeleolukas Facebooki postituses: „Kaimar Karu vallandamine polnud vist tänaste uudiste valguses ikka kõige parem mõte, või mis? Eriti olukorras, kus Jaak Aab polnud jõudnud veel Hiinast karutõrje vahendeid ära tellida.“

    Muidugi saab sündinud ja levinud rohket folkloorset nalja põhjendada huumoriteooriatega, mis esmatasandil põhinevad pealtnäha kokkusobimatute tähendusplaanide koostoimel ja sellest tuleneval üllatusmomendil. Keskkondlik kooslus – karud vabalt linnas jalutamas – inimperspektiivist vaadates kokku ei sobitu. Juhtum oli järjekordne hea näide juhitamatu looduse ja inimese ootamatust kokkusaamisest, mida on oma kodus arvuti taga turvaline jälgida. Šoti antropoloog Tim Ingold on omistanud tänapäeva kultuurile nii suurt eemaldumist loodusest, et metsloomad omandavad mängulooma funktsiooni. Nali naljaks, kuid rohketes netikommentaarides tuli esile inimeste tõsine mure loodushoiu pärast. Ikka ja jälle võib ohtras materjalis leida kommentaatorite põhiargumenti stiilis: „Mida rohkem linn metsa tungib, seda rohkem rikutakse loomade rahu.“ Juhtum seostati kiiresti viimaste aegade rohke metsaraiega: „Loomad panevad inimesed paika!!! See, et metsloomad linna ja asulatesse tulevad, on arutu lageraiete tulemus!“

    Näeme kogu juhtumi folkloorses käsitluses igal sammul antropomorfismi ehk inimomaduste omistamist karudele, nt karude kättemaks loodusvaenuliku inimtegevuse eest. Just sellest perspektiivist selgitas olukorda ka järgmisel päeval rahvusringhäälingu Novaatori portaalis ilmunud Jaan-Juhan Oidermaa artikkel „Eesti karude elu on meelakkumisest kaugel“, kus õigupoolest käsitletakse tõsist probleemi – karude looduslikke elupaiku on jäänud üha vähemaks. Juba pealkirjas märkame siin väljendit „pole meelakkumine“ piltlikus tähenduses „raske ja vaevaline“, mis põhineb otsesel stereotüübil karude meelembusest.

    Naljalehekülg lugejakiri.ee aga avaldas Haabersti karuga pikema intervjuu,2* millest ilmnenud tegutsemismotiiv – „karud polnud eksinud, vaid otsisid taga isikut, kes murdis sisse nende koju, lõhkus paar pudrukaussi ja ajas nende voodid sassi“, on ilmselge vihje populaarsele kolme karu muinasjutule ning annab sellele humoorika ja modernse taastõlgenduse, mille taga on palju sügavam kujund inimliigi valitsemisest Maa biosfääris. Karu on folklooris tuntud väga selgelt väljenduva isikupäraga tegelaskujuna, seega sobisid sündmuse tõlgendamiseks kõikvõimalikud karuga seotud assotsiatsioonid.

    Varasemaid kultuuritekste modifitseerides toetuvad internetikasutajad jagatud glokaalsele kultuuripagasile ja tekstiressurssidele kogukonna (siinsel juhul eestlaste) kollektiivses mälus. Kohandatavate motiivide allikaks saavad nii suuline pärimuskultuur kui ka tüvitekstid, mis on omandatud nt koolilugemuse, kohustusliku kirjanduse, aga ka muusika (laulusõnad), kunsti, filmide, reklaami ja massimeedia vahendusel. Kohalikest tüvitekstidest läks kiiresti käiku kõigile lapsepõlvest tuntud Heljo Männi „Karu-aabits“: „Loen, et karusid püütakse uinutada. Ei tea, kas „Karu-aabitsa“ unelaulu on juba proovitud? „Kes küll laulaks „Ää-äh, ää-äh, magama nüüd jää-äh, jää-äh!““ Või kommentaatori hõise: „Nüüd me teame, kuhu Kati karu sai!”

    Lisaks saadi inspiratsiooni eesti filmiklassikast: „Eesti esimese mängufilmi „Karujaht Pärnumaal“ uus ekraniseering „Karujaht Haaberstis“ läheb töösse, kui peaosalised on üles ärganud.“

    Taas aktualiseerus varasemategi poliitiliste päevasündmuste aegu meemide taustapildiks olnud Ivan Šiškini ja Konstantin Savitski õlimaali „Hommik männimetsas“ (rahvasuus tuntud kui „Kolm karu“) foto, millelt olid eemaldatud kolm karu ja lisatud venekeelne teade „Ушли в Таллин“ (läksime Tallinna). Selline meem äratas ellu ka Vene Karu kui plutokraatliku naaberriigi metafoori, näiteks kommentaar: „Kas hakkab „vabastajate“ aastapäev lähenema? „Vene karu“ on ärganud.“

    Noodid rahva hääles

    Kogu eriolukorra vältel oleme näinud nalju, meemiseeriaid ja valeuudiseid, nagu oleksid Veneetsia kanalid tänu karantiinile nii puhtaks muutunud, et neisse on saabunud delfiinid ja luiged, või kuidas Šotimaa Loch Nessi puhtam järvevesi võimaldab nüüd elusuuruses näha sealset salapärast koletist. Või kuidas Põhjamaade mereveed on muutunud nii puhtaks, et siia naasevad viikingid. Mitmes internetimeemis olid loomad inimtegevuse peatumisest ja maad võtnud vaikusest niivõrd hämmeldunud, et tulid aru pärima. Sellel taustal tõi ametlik uudis metsast linna eksinud karudest tõelist elevust ja äratas koroonakriisis eba- ja tõsiuudiste eristamisele treenitud inimestes ühtlasi mõningat kahtlust (kuigi varemgi on metsloomi linna sattunud).

    Just seetõttu tekkis näiteks teadusliku mõtlemise eestkõnelemise eest seisva FB-grupi skeptik.ee seinale päästeameti pildi humoorikas töötlus tekstilisandusega: „Mingit karu pole olemas! See on paanika ja hirmu külvamine inimeste orjastamiseks ja sõnavabaduse piiramiseks. Tegelikult installeeriti seal 5G mobiilimaste. Bill Gates on süüdi. ÄRGAKE! Teaduslik fakt: Karukalli on imeravim koroonaviiruse vastu. Aga NEMAD ei taha, et sa seda teaksid.“ Postitusele reageeriti rohkelt, üle 300 korra, jagati üle 220 korra ning sellele järgnes pea 40 kommentaariga arutelu. Ilmselgelt pilgati paranormaalsele teatele omase stiiliga ebateaduslikku mõtlemist, ohtraid vandenõuteooriaid, mida oleme seoses koroonaviirusega juba küllalt näinud. Kindlasti ei vaidlustatud sellise postitusega linna eksinud karude rännakuid, küll aga pilgati mitmesuguseid alternatiivteooriaid, mis on aktuaalsed olnud ka koroonakriisi ajal ja mis tihtipeale jäävad teaduse ja ebateaduse piirimaile.

    Päevakajaliste sündmustega seotud uudisfolkloorsed lainetused ei ole põnevad mitte ainult tekkinud ohtra materjali tõttu, mida folklorist otsemaid tähele paneb ja koguma ruttab. Tähtis küsimus on, mida sellised uudiseid saatvad folklooripuhangud teaduslikult kõnelevad, miks on niisugust argitegevust tarvis märgata, talletada ja mõtestada. Pealtnäha tühise üksikjuhtumi järgne elevus ja folkloorne arutelu osutab igakülgsele väljendusvabadusele, millega saab järele katsuda ühiskonna kollektiivset vaimset tervist. Edasi saab juba laiemalt analüüsida folklooris kanaliseeruvate mustrite kaudu rahva hääles kõlavaid noote. Võib kuulda meelelahutuslikust mängulustist sündinud nalja ja naeru, aga sageli on sellel stereotüüpidest kantud naljal tõsi taga. Kui teraselt kuulatada, võib sealt muu hulgas kosta hirmu ja muret, millega tuleks tegeleda.

    Naljaportaalis lugejakiri.ee ilmus uudis „Tallinnas Haaberstis hulkunud karuperele tehti ettekirjutus 2 + 2 reeglite rikkumise eest“.

    Piret Voolaid on Eesti Kirjandus­muuseumi folkloristika osakonna vanemteadur ja Eesti-uuringute tippkeskuse tegevjuht.

    1 Russell Frank, Newslore: Contemporary Folklore on the Internet. University Press of Mississippi, 2011.

    2 Intervjuu Haabersti karuga: mis kuradi eksinud, me tulime seda pudrukausilõhkujat otsima! – Lugejakiri 15. V 2020.

  • Loe Sirpi!

    Janika Kronberg arvustab Alberto Mussa „Qāfi mõistatust“
    Kätlin Kaldmaa, „Kasuemakeel“
    Margus Mikomäe „Surnute raamat“
    virtuaalne „Theatertreffen“ 
    ERSO veebikontserdid
    Tristan Priimägi, „Läbi raskuste tähtaegade poole“
    Karlo Funk, „Ripplõpp  – Ühtekuulumise hind“
    Merle Karro-Kalberg, „Elu tikutopsis“
    Anne Katrine Senstadi ruumiinstallatsioon „Radikaalne valgus“
    Näitus „Isiklik sajand. Mart Lepa kunstikogu“ Mikkeli muuseumis
    Piret Voolaid, „Püsi kodus, karu tuleb! ehk Millest jutustab Haabersti karujahiga seotud glokaalne folkloorilainetus?“ 

  • ,

    Ripplõpp. Ühtekuulumise hind

    KARLO FUNK

    Kogukonna mõiste kasutamine on teatud määral seotud lootuse ja sooviga taaselustada inimeste lähedasem, soojem ja harmoonilisem suhtluslaad, mis arvatakse olevat tunnuslik minevikule.

    Norbert Elias

    Eriolukorra piirangute leevendamine on toonud kaasa vabanemistunde, aga kujuteldaval tagasipöördumisel on mitmeid tahke. Mõne vabaduse taasleidmine uues olukorras võib panna õlgu kehitama ja otsima midagi muud, midagi teistsugust. Väga mitmel tasandil pani ühe mikroorganismi eneseteostus ühiskonna ja selle seosed proovile. Mida sellest kaasa võtta, ei ole veel selge.

    Varuti tatart ja tualettpaberit, ühendati end hädavajalike e-teenustega, vaieldi oma digisõpruskonnas läbi, miks ja kuidas on ametkonnad viiruse põhjustatud pandeemiale valesti reageerinud. See lõi võimaluse järgmisena küsida, kas senised elulise tähtsusega toimimismudelid ikka on üldse sisukad ja tähenduslikud. Kas tahame end edaspidi leida just samades võrgustikes, töökeskkonnas, argipäevas, normaalsuses? Kuigi riigid said kriisiga hakkama, tõi kriis uuesti esile ka kogukonna ja kuuluvuse küsimuse. Kui piirid on suletud, tavapärased teenused lakanud ja riik kaugel, siis kellele me saame toetuda ja kuhu kuulume?

    Küsimused on paljuski samad, mille tõstis aasta alguses esile vastuolulisi reaktsioone tekitanud dokfilm „Südamering“ (Margit Lillak, 2020). Peale leib-, sõprus- või perekonna on järjest rohkem virtuaalseid ja tegelikke gruppe, kuhu soovi korral kuuluda. Nende seisukohad ja reaktsioon võivad lugeda rohkem kui mis tahes objektiivne info.

    Retsept: sekt ja krimi

    Värsked ideed viivad soovini leida kaasamõtlejaid, kes samuti tahavad oma elu ümber kujundada millegi väärtusliku ja kestvama ümber kui vaid funktsionaalne igapäevaelu. Viimastel aastatel on kogukondade sisedünaamikat põhjalikumalt vaadeldud dokumentaalsarjas „Metsik, metsik maa“1 ja vähem tuntud lugude hulgas „Ühes meist“.2 Esimene on lugu Osho järgijate katsest kujundada 1980ndatel uus ühiskond Ühendriikide väikelinnas ja teine ortodokssete hassiidi juutide kogukonnas tänapäeva Brooklynis. Arvukate sisulisemate samateemaliste dokfilmide hulgas peegeldavad just sellised dokid publiku huvisid kõige läbinähtavamalt. Küsimus ei ole mitte teemas, vaid valitud konfliktides ja perspektiivis, kuidas need lood on pakendatud ja visuaalselt lavastatud.

    Sari „Tiigrikuningas“ („Tiger King“, 2020) suutis märtsis püstitada tõsielusarjade rekordi, jõudes ainuüksi USAs kümne päevaga 34 miljoni inimeseni. See on üles ehitatud eelkõige kujutlusvõimet ületavale peategelasele, pikantsetele detailidele ja kaosele – tavapärane tõsielusarjade rivaalitsemine koos sportliku konkurentsi ja egoturundusega.

    „Metsik, metsik maa“ on teemadelt märksa tõsiseltvõetavam. Bhagwan ehk Osho on vaimne liider, kes paistab teadlikult kõrvale hoidvat tegevvõimu rakendamisest oma kogukonnas. Seesmised vastuolud isikuvabaduste ja grupikuuluvuse vahel, vastasseisud kohalikega ja avalik tähelepanu ajavad konflikti järjest teravamaks. Käes on murdepunkt, kus Osho usaldusalune Ma Anand Sheela asub kriise lahendama, minnes vastuollu nii USA seaduste kui ka kogukonna väärtustega. Osho õpetused rõhutavad vaimset teadlikkust, loovust, armastust, julgust ja huumorit ning neist on saanud paljuski new age’i maatriks.

    Nii nimetatud kui paljud teised religioossete kogukondade tõsielukäsitlused toetuvad enamasti mõttekäigule, mis tõukub konfliktist tänapäeva inimese ja suletud kogukonna elumõistmise vahel. Varem või hiljem kasutavad kogukonna liidrid oma mõju liikmetega manipuleerimiseks ning erinevuse kõrvaldamisel ahistatakse kellegi vabadust. Iga lugu vajab konflikti. Eriti just USA puhul, kus vabadus ja religioon on nii suur väärtus, lisandub teatud alalhoidliku sõnumi varjund: uskumuste ja veendumustega ei maksa katsetada. Nii­sugune tegevus viib paratamatult kaoseni, piisava vabaduse suudavad tagada vaid kristlusest tõukuvad pika traditsiooniga kogukonnad.

    Kogukondlik taastusravi

    „Südamering“ ei ole kuidagi religioosne dokfilm ega filmi ökokogukond suletud grupp. Kaamera on pääsenud ligi peaaegu kõigele, mida seal tehakse. Seal ei ole gurulaadset liidrit, ehkki filmi lõpupoole ilmub juba ka kandidaat. Filmitud on mitmeid loovaid praktikaid, millega katsetas juba Osho. On kogunemisi, kus tegeldakse grupiteraapiaga ning mis lähevad kaugemale eesmärgist end säästlikult majandades ära toita.

    Enamasti tähendas jõuline vastuseis filmile etteheidet, et kogukonna- või ökoteema asemel tegeldakse seal „banaalse ja väiklase suhtekolmnurgaga“.3 Kindlasti saab loodusega kooskõlas maaharimisest teha informatiivse telesaate ja kogukonnaelust leebelt vaatleva heaolukroonika. Dokumentaalfilmi formaadi puhul on aga siin üks takistus: nii lihtsalt ei läinud. Dokfilmi autor ei lähe kaameraga välja selleks, et see kontseptsiooniga sobimatus olukorras välja lülitada või sündmustik kergemasse vormi pakendada. „Südameringis“ on näha, kuidas suhteliin segab elukorraldust sedavõrd, et osalistel tuleb teha otsus, kuidas edasi liikuda. Ülesehituslikult oleks keeruline leida tugevamat teemat, et mitme aasta jooksul toimunud sündmustele selge kuju anda.

    Kui ekraanil tegelaste tunded liiga palavaks lähevad, jääb see kaugele seebi­ooperitest ja tõsielusarja-intriigidest. Sellele viitamine näitab pigem funktsionaalse vaatamisoskuse puudumist. „Südameringi“ kõige jõulisemate stseenide keskmes on tõepoolest otsene konflikt, aga ka selle mõju kõigile tegelastele, mis on alati jutustamise korral põhjendatud. Film on mõnevõrra hüplik ja väljajätteline, ent see ei sega jälgimast, mis on režissöörile oluline. Teravustest tähelepanuväärsem on püüd tuua ekraanile ilustamata kõigi filmi osaliste lüüasaamine selle pika eksperimendi käigus, kus luuakse midagi uut. Isegi vaataja, kes kaotuse üle ideoloogilist rõõmu tunneb, võiks tunnistada neid arvukaid filmi õnnestumisi, mistõttu ta rõõmu saab tunda. Katse inimsuhted uutel alustel ümber korraldada on igasuguse laiema ühiskondliku muutuse juurde kuulunud, kuid harva saab seda lähedalt jälgida ja kaasa mõtelda. Nagu kunagi Veiko Õunpuu „Free Range’i“ (2013) puhul, võib ka „Südameringi“ juures täheldada vaataja ebamugavuse (see tekib tavatult ja kummaliselt käituvate tegelaste tõttu) teisenemist vastuseisuks kogu filmile.

    Kogukondade võimukorralduse poolest üsna kõnekas on isikliku vastuolu teisenemine teatavas mõttes poliitiliseks. Filmi viimases kolmandikus pöördub tegelane L tagasi kogukonda. Ent enam ei soovi ta lahendada suhteid, vaid püüab muuta elukorralduse aluseid, põhiseadust. Võib-olla on „Südamering“ dokfilm ka sellest, mis võib, aga ei tarvitse valesti minna naisliidritel.

    Viimaks ei ole „Südamering“ kaugeltki pessimistlik film. Mitmed ring­liikumised lõpustseenides ja kahe olulise tegelase uus algus vahendavad pigem soovi või autori soovitust uuesti alustada ja uuesti katsetada.

    1 „Wild, Wild Country“, 2018.

    2 „One of Us“, Heidi Ewing, Rachel Grady, 2017.

    3 Aleksander Tsapov. Kinospurt: Seebiooper, mitte permakultuur. – Müürileht 7. II 2020.

     

  • Kasuemakeel

    KÄTLIN KALDMAA

    Jõudsin juba palju aastaid tagasi veendumusele, et kõige tähtsam kingitus, mille lapsele ellu kaasa saab anda, on mitmekeelsus. Kakskeelsus vähemasti, olgu need keeled kui tahes väikesed või suured – mida erinevamad, seda kasulikum järgmiste keelte omandamise seisu­kohalt.

    Kes ei ole kuulnud toredaid lugusid kakskeelses peres üles kasvanud lastest ja nende keelenaljadest, kui ema ja isa keel lapse maailmas ainuisikulisel moel ühinevad? Mõelgem korraks kas või romaani keelte agua ja ebareegli­pärase eesti sõna „vesi“ käänamise peale. Kumba te ise kakskeelse lapsena lihtsuse mõttes igapäevaelus kasutaksite?

    Mäletan, kuidas üks Saksamaal elav Kanada kirjanik oli väga uhke selle üle, et oli mitme seal elatud aasta jooksul saksa keelt purssima hakanud. Seda päevani, mil ta lasteaias käiv poeg ütles: „Issi, sa ikka ei oska saksa keelt, parem kui sa seda üldse ei räägiks.“ Praeguste eesti laste ameerika keele oskus on nii hea, et nad teevad selles vanematele silmad ette ja nii mõnelgi pool – kus veel osatakse – räägitakse laste nina ees salajutte vene keeles.

    Rahvusvahelisel tasandil tegutsedes saab mitmekeelsuse eelis väga kiiresti selgeks. Kui tegemist ei ole just ametliku riigivisiidiga, kasutatakse tõlkide abi ainult erakordsetel juhtudel. Teine, kolmas, neljas keel toob alati kaasa võimaluse mõista inimesi, keeli ja kultuure, millest koostööpartneritel väga aimu ei ole. Mul endal on suur kasu olnud soome keelest, aga kõige enam saab inglise keele kõrval PEN Internationali töös kasutust muidugi vene keel. Ka minu ukraina, tšehhi, bulgaaria, sloveeni ja serbohorvaadi keel on viimastel aastatel astunud suure sammu edasi.

    Keel ei ole muu kui suhtlemise ja enda arusaadavaks tegemise vahend. Oluline on lugu, mida sa selles keeles jutustad. Pildil keelenäitus Hollandis Leeuwardenis 2018. aastal.

    Elukestev keeleõpe

    Ma ei ole inglise keelt kunagi õppinud. Valetan, Eesti humanitaarinstituudis õppisin seda kaks semestrit edasijõudnute tasemel, et Cambridge’i eksam sooritada. Tõlkisin toona inglise keelest teist raamatut, oma esimest Jeanette Wintersoni, ja grammatikast ei olnud mul aimugi. Artiklid? Inglise keele põhjala kihistus ei hooli neist suuremat, me saame niisamagi aru, millest jutt käib.

    Inglise keel tuli minu juurde teatri kaudu. Muidugi ei olnud mul tol 1990. aastal Ruto Killakunna koosseisus üleeuroopalises teatriprojektis osaledes aimugi, et need esimesed ingliskeelsed laused ja katkendlikest kogelemistest järjest sujuvamaks saanud vestlused, mis selle kuu aja jooksul maha peetud said, on eluaegse teekonna algus. Teekonna, mille jooksul on sellest keelest tõlgitud oma 70 raamatut ning mille kestel olen kasvanud mõistma selle keele arengut ja olemust ja kohanud kõik­võimalikke kultuure, mille see keel on vallutanud ja osaliselt üle võtnud.

    Ei ole inglise keele kõrval teist keelt, millel oleks nii palju kasutuspiirkondi, kus keel on omasoodu arenenud ja uusi keelekihte moodustanud. Ja ehkki see tuleneb otseselt kunagise Briti impeeriumi vallutustest, on aeg-ajalt ikka kuulda brittide etteheiteid, et kõik need teised ei räägi ikka seda õiget inglise keelt. Jah, põhiosa maailmast räägib ja õpib tänapäeval ameerika keelt. Mitte kusagil peale Suurbritannia ei ole mulle esitatud kuulsat küsimust aktsendi päritolu kohta: „Where’s your accent from?“ Jälle valetan. New Yorgis ka küsiti, aga see oli üks inglise ema kahe lapsega, kes tahtsid väga teada, kas ma olen pärishaldjas. Ülejäänud maailmas ei ole mingit vahet, kuidas sa oma inglise keelt räägid, inglise või ameerika või austraalia või uus-meremaa või eesti või läti moodi.

    Väga kõrgelt hinnatakse ameerika keelt muidugi Ladina-Ameerikas, seal tahavad peaaegu kõik USAsse pääseda. Kanadas peab iga teine inimene maha pika loengu sellest, kui väga nad kõik hindavad sealset mitmekesist kultuuri ja kuidas Kanadas on igaühel vähemasti kaks keelt – inglise keel ja kodune emakeel ja see on väga hea kultuuride mitmekesisus ja nii peabki olema. Ja nii ongi. Kohtusin seal näiteks luuletajaga, kes oli üles kasvanud kuuskeelses keskkonnas, ühes otsas taani ja teises hiina keel – oma keel oli emal, isal ja kõigil neljal vanavanemal. Samal ajal kas ei ole omajagu naeruväärne, et enam kui 70 aastat pärast Briti krooni alt vabanemist peavad India ja Pakistani koolilapsed ikka ajama pähe arvukaid inglise kirjanike teoseid, millel neid ümbritseva kultuuriga pistmist ei ole?

    Kuidas teha iseendast kordussaadet?

    Vähemalt kolmveerand minu tööst ja tegevusest toimub inglise keeles. Mõnikord ei räägi ma päeva jooksul sõnagi eesti keelt. Ma magan inglise keeles – mu unenäod on ingliskeelsed –, ma ärkan inglise keeles – esimesed mõtted mu peas on inglise keeles –, ma mõtlen inglise keeles, ma räägin inglise keeles – see võib minna sinnamaani, et iseäranis stressisituatsioonis ei tule eestikeelsed sõnad mulle enam kuidagi meelde –, ma loen inglise keeles, ma kirjutan inglise keeles. Nii asjalikke töömeile kui ka oma igapäevast ilukirjandust, luuletusi ja lugusid. Loa selleks andsin endale aastal 2010. Võlgnen selle julguse eest suure tänu eesti juurtega briti luuletajale Philip Grossile, kelle luulekirjutamise kursusel toona osalesin. See oli võrratu loovkirjutamise maraton, kus osalesid peamiselt kunagised humanitaar­instituudi üliõpilased. Sellest kursusest alguse saanud luuleklubi käis koos palju aastaid. Lugesime ja arutasime üksteise loomingut – enamasti kirjutasime inglise keeles. Nüüdseks ei ole suurem osa klubi liikmetest enam Eestis – kes elab alaliselt välismaal, kes viibib seal suurema osa ajast.

    Ma võitlesin sellega, ma tõepoolest võitlesin selle inglise keele rünnaku vastu iseenda sees, oma kirjutamises, mis on mulle kõige hingelähedasem ja sügavam protsess üldse, ent kui päevad on täis seda teist keelt ning suurem osa suhtlemisest, lugemisest ja kirjutamisest käib selle keele kaudu, siis ei ole väga võimalust selles lahingus võitjaks jääda.

    Ja nii see algas. Esimesed arad read, esimesed terved luuletused, ja täishoo sai inglise keeles kirjutamine sisse selsamal luulekursusel. Olin just tulnud Islandilt, kus kirjutasin romaani ja üritasin kangesti kirjutada mitte midagi muud, aga no mis teha – kui loomise uksed on valla, siis tahavad ka kõiksugu teised tekstid välja pääseda. Kõik, kes kirjutavad, teavad, et seda protsessi ei saa enam takistada. Kui seda jõuga teha, ei ole kirjutustõrge kaugel.

    Inglise keeles kirjutamise esimene saadus oli „Armastuse tähestik“ – kahes keeles, aga mitte kakskeelne luulekogu. Mõni üksik tekst ses raamatus on üldse kirjutatud eesti keeles. Enamasti on need eestikeelsed luuletused uuesti kirjutatud ingliskeelsete luuletuste versioonid. Seal on päris palju tekste, mida ma ei osanud eesti keelde ringi panna ja sellepärast need raamatus inglise keeles ongi. Seal on tekste, mis grammatiliste iseärasuste tõttu ei olegi tõlgitavad. See iseenda teksti teises keeles taaskirjutamine on üks kõige skisofreenilisemaid nähtusi loomise juures – oled selle teksti juba läbi elanud ja pead seda nüüd uuesti tegema. Tõlkimine nende puhul ei õnnestu – hiljemalt viiendaks reaks panen omadega täiesti rappa. Nii et ei jää midagi muud üle kui tuleb tagasi minna kirjutamisaegsesse meeleseisundisse ja luuletus uuesti kirjutada. Kuidas teha iseendast kordus­saadet?

    Sama on mitmel korral juhtunud ka soome keelega, s.t luuletus on kõige­pealt kirjutatud soome keeles ja siis pean selle eesti keeles uuesti kirjutama. Ehkki need keeled ja grammatilised struktuurid on teineteisele palju lähemal kui inglise keele puhul, on ometi soome keeleski väljendeid ja sõnu, millele eesti keeles vastet leida pole sugugi lihtne. Ma armastan soome keelt. Rakastan suomea!

    La lengua madrastra

    On juhtumeid, kus eri maade ja keelte vahel rännates läheb kõik segi. Ärkan hommikul hotellitoas ja esimene mõte on: „Mis koht see on? Miks ma siin olen? Mis keelt siin räägitakse?“. Inglise keeles. See kandub üle ka kirjutamisse – ma lihtsalt kirjutan, ennast takistamata, sõnadesse takerdumata, nii nagu parasjagu antakse ja tuleb, ja küll pärast saab teksti ses õiges keeles üle käia. Nii esineb mu kirjutiste algversioonides lauseid, mis koosnevad kolmest keelest. Ometi on üks valdkond, millest kirjutan peaaegu alati eesti keeles – see on Nõukogude aeg. Selle kohta lihtsalt puudub ingliskeelne sõnavara.

    Ma ei seosta end kuidagi selle kirjanike koolkonnaga, kes räägib, et kirjutamine tuleb keelest. Olid minulgi keele kirjutamise ajad. Need jäävad sinna kaugetesse üheksakümnendatesse, kus Artur Alliksaar kõneles minuga unes ja ilmsi, päeval ja ööl. Nüüdseks kuulun kindlalt nende hulka, kelle kirjutamist ajendab idee.

    Olen kirjanik, ent mitte keele kirjanik. Olen mõtte kirjanik. Kirjutan seda, mida ma pean kirjutama, selles keeles / nendes keeltes, milles see parasjagu tuleb. Muidugi on sõnastus oluline, selle vastu ei saa, ent see ei ole prioriteet. Tõlkemaailmas nimetatakse seda kirjutamiseks kasuemakeeles – la lengua madrastra. Inimeste enneolematu liikumisega seoses esineb seda aina enam ja enam.

    Mitmes keeles kirjutavaid autoreid on meil ju tegelikult omajagu. Kõigepealt muidugi meie armsad eestivene kirjanikud, kellest Igor Kotjuh ja P. I. Filimonov on hakanud ka eesti keeles kirjutama. On Mathura, kes kirjutab aeg-ajalt inglise keeles. On ameerikakeelne Adam Cullen, kes kirjutab eesti keeles. On Norra Øyvind Rangøy, kes kirjutab eesti keeles. On Triin Paja, kelle luuletee algas inglise keeles kirjutades. On Kai Aareleid, kes kirjutab ka soome keeles. On Veronika Kivisilla, kes kirjutab vahel norra keeles. Ja muidugi mitmekeelne Jaan Kaplinski.

    Põhjanaabrite juures on Kaspar Salonen, kes kirjutab inglise keeles. Ja möödunud aasta lõpul sai kirjanduse aastaauhinna Cia Rinne, kes ei ole soome keeles kirjutanud ühtegi luuletust, kes elab juba ammu Berliinis ja kirjutab-esineb inglise, saksa, prantsuse, väljamõeldud you name it keeles.

    Maailma peaaegu otsast otsani läbi käinud, olen jõudnud järeldusele, et kuuluvuse poolest olen eurooplane. Kui täpsustada, siis Euroopa eestlane. Euroopa on see koht, kus ma tunnen end turvaliselt, kus ei pea kogu aeg üle õla kiikama, kus ei ole seda ohutunnet kuklas, mis nii mõneski paigas on mind ööpäev läbi saatnud. Ometi olen selles väikeses rannakülas, kus ma praegu elan, rohkem välismaalane kui Londonis, Lesbosel või Islandil. Vana kalur küla vahel ütleb mulle ikka veel tervituseks: „How do you do, my baby?“ – „I’m very well, thank you,“ vastan mina. How do you do?“ („Kuidas läheb, mu kallis?“ – „Väga hästi, tänan küsimast. Kuidas teil läheb?“)

    Keel ei ole muu kui suhtlemise ja enda arusaadavaks tegemise vahend. Oluline on lugu, mida sa selles keeles jutustad.

     

Sirp