Toeta
Otsi

kultuuriajakirjandus

  • Normaalne kontserdielu ei hüüa tulles

    MARIA MÖLDER

    Kogu kultuurivaldkonnal, sealhulgas kontserdikorraldajail, on tulnud eriolukorra tõttu kiirelt kohaneda. Seega on põhjust küsida Eesti muusikanõukogu juhatuse ja kriisinõukoja liikmelt Marko Lõhmuselt ning Live Music Estonia juhilt Henri Roosipõllult, milline on olnud poliitiliste kiirotsuste mõju muusikavaldkonnale, aga ka seda, kui selge on praegu raamistik, milles valmistutakse algavaks kontserdisuveks. Pandeemia põhjustatud kriisiolukord on esile toonud kitsaskohti ja küllap on nüüd kohane mõelda, kuidas edaspidi hakkama saada.

    Millised on kultuuri abipaketi ja teiste riiklike kriisiabimeetmete head ja halvad küljed?

    Eesti muusikanõukogu juhatuse ja kriisinõukoja liige Marko Lõhmus

    Marko Lõhmus: Seni on meil läinud pigem hästi. Eriolukorra kehtestamisel mobiliseerus meie kultuuriministeerium teiste Euroopa riikidega võrreldes palju kiiremini. Olen Euroopa kultuuri­poliitika-võrgustiku Compendium ekspert ning kui 16. märtsil avati seal COVID-19 põhjustatud pandeemia tõttu Euroopa riikides vastu võetud abimeetmete ülevaatefoorum, siis oli mul tõsiselt hea tunne sisestada Eesti valitsuse ja kultuuriministeeriumi esialgsed abiplaanid teise riigina pärast Hollandit. Meie valitsuse abimeetmete pakett osutus edaspidi aga veelgi raharikkamaks, kui ministeerium algselt ette oli näinud. Selle eest tuleb ministrit ja ministeeriumi meeskonda tugevalt tunnustada. Meil on muidugi õnneks juba valmis pandud kultuuripoliitilised tööriistad, mida saab kriisi puhul kohe kasutada: Euroopas endiselt suhteliselt ainulaadse rahastus- ja otsustusmudeliga kultuurkapital ning loovisikute ja loomeliitude seadus. Just viimane on kui sprinkler – mingi imelik asi laes ja igal aastal tuleb kulutada tema hooldusele –, aga kui puhkes tulekahju, hakkas ta kohe kustutama, hoidis ära vabakutseliste loovisikute massilise hättasattumise. Kiiresti leiti loomeliitudega koostöös seaduse probleemsed kohad ning võeti kiireloomulised parandused parlamendis vastu, valitsus aga pani vabakutseliste loometoetuste maksmiseks kõvasti raha juurde. Meetmest, mis puudutas veidi rohkem kui sadat loovisikut, oli äkki saanud paljudele tagavaralangevari, mis häda korral lahti tõmmata.

    Kultuurkapitali nõukogu reageeris kriisile mõnevõrra rahulikumalt ja koosolekule koguneti alles märtsi viimasel päeval. Ometi peab arvestama ka kultuurkapitali märtsikuu ajagraafikuga: see on sihtkapitalide ja eksperdigruppide koosolekukuu. Ilmselt suuresti sihtkapitalide liikmete hõivatuse tõttu toimusid kolme enim eriolukorra tõttu pihta saanud valdkonna, s.o helikunsti, rahvakultuuri ja näitekunsti sihtkapitali koosolekud kohe pärast eriolukorra kehtestamist. Seetõttu said nad ka juba reageerida ootamatutele muutustele keskkonnas – ja konservatiivselt edaspidiseks raha reserveerida. Seega polnudki ehk see lõpptulemusele – eristipendiumi ja ravitoetuse taotlemise võimalus aprillis – kokkuvõttes halb, et oodati ära nende kolme valdkonna ekspertide ettepanekud, kuidas kultuurkapital kõige paremini valdkondi aidata saab. Kultuurkapital on säärastel puhkudel reageerimiseks nagunii kõige kiirem vahend.

    Mis puudutab kultuuriministeeriumi eraldi kriisiabi paketti, siis tuleb vähemasti muusika valdkonnas ministeeriumi taas tunnustada valdkonna tegijate kaasamise eest tingimuste kokku­seadmisel. Iseasi, kas ühe määrusega on just kõige mõistlikum ravida kõigi kultuurivaldkondade hädasid. Nii osutuski võimatuks kõiki ühe mütsiga lüüa ja rahvakultuuri valdkond sai eraldi määruse laulu- ja tantsupeo liikumises osalevate kollektiivide dirigentide ning juhendajate abistamiseks. Muusikavaldkonna osa kultuuri kriisiabist oli selgelt suunatud korraldajatele ja kollektiividele tehtud ja põhjendatud kulude kompenseerimiseks ära jäänud ürituste-sõitude tõttu. Seda, kas abi­pakett ka eesmärgi täitis, saame hinnata objektiivselt (tegevuse lõpetanud korraldajate arv) ja subjektiivselt (korraldajate seas viiakse läbi uuring, mis saab siis, kui kontserttegevus on mingil moel taastunud ja toetus ka tegelikult taotlejateni jõudnud) alles mõne kuu pärast, kui tulekahju on kustutatud ja selge, mida see kaasa on toonud. Praegu võib öelda, et määrus sai muusikavaldkonna eripära seisukohalt nii hea kui võimalik: parajalt segane, sest sihtrühmi selle sees on oma spetsiifikaga arvukalt. Õnneks läks ministeerium taotlusvormi koostamisel kõige lihtsamat võimalikku teed. Jah, kriteeriume, mida järgida, on palju ja lisasid tuli taotlusele kuhjaga. Aga tuletame meelde: jagati ikkagi riigi raha kahjude kompenseerimiseks, mitte korraldus- või ettevõtlustegevuse preemiaid või tegevustoetusi. Ka andis lootust fakt, et vähemasti menetluses polnud tunda poliitilist sekkumist raha jaotamisse, nagu see oli kultuuriministeeriumi muusikavaldkonna „eraldi ridade“ tõttu viimase nelja ministri aegu. Loodetavasti on vähemasti selle kriisiabi määruse ees kõik võrdsed.

    Live Music Estonia juht Henri Roosipõld

    Henri Roosipõld: Ma ei oska kogu kultuuri abipaketi häid ja halbu külgi hinnata, kuid on jäänud selgusetuks, kuhu peaksid liigituma sellised muusikavaldkonna jaoks olulised eraettevõtjaist tegijad, keda ei saa paigutada üheselt ei spordi ega ka muusika alla. Näiteks Saku suurhall, sisehooajal põhimõtteliselt Eestis ainukene saal, kus saab üle paari tuhandele inimesele kontserte korraldada, on kultuuripoliitilises mõttes kriisi ajal eikellegimaa. Siin poleks väikese rahvaarvu tõttu võimalik sellist hoonet ja selle käigushoidmiseks vajalikku personali üleval hoida, kui see teenindaks vaid muusikaüritusi, aga mitmeotstarbelise saalina, mis on muusikaelus vajalik, ei liigitu too kriisiabi mõttes kuhugi.

    Teistest riiklikest kriisiabimeetmetest on muidugi ka abi olnud. Kultuuri­ministeeriumi mitte toetust saanute kriisiabimeetme puhul on nii neid asju, mis on läinud hästi, aga ka neid, mis võinuks minna paremini. Kõik hea saab tavaliselt koondada ühe punkti alla, halbade külgede kohta on rohkem öelda, probleemid vajavad kirjeldamist.

    Kultuuriministeerium on hea töö ära teinud välja selgitades, kelleni toetus peaks jõudma. Muusikavaldkonna hindamisel pole lähtutud pelgalt sellest, et muusikutel pole võimalust leiba teenida. On aru saadud, et olukorra normaliseerudes on neile töö pakkumiseks vaja ka väljakujunenud oskustööjõudu ja korraldajaid, tugistruktuure, sh kontserdipaiku, jne. Näiteks pole mõeldav, et sisehooaeg võiks toimida ilma üle-eestilise kontserdi­paikade võrgustikuta, samuti on valdkonnas kujunenud välja väike, aga tubli hulk professionaalseid mänedž­mente, agentuure jne. Nende kõikide hoidmine on oluline. Kuna kontserditulu on Eestis määrava tähtsusega, siis on nad kõik sattunud tugeva löögi alla. Kui need vähesed professionaalid hakkaksid muud tööd otsima – kindlasti on nad võimelised väärtust looma ka teistes tegevus­valdkondades –, siis kukuks kokku kogu Eesti muusikakorraldus, mis on rajatud suuresti eraettevõtjate tegevusele.

    Kriisiabi üks nõrk külg on see, et meede hõlmab nii projekti- kui ka püsikulud. Kuna näiteks Taanis suunatakse tavaolukorras üsna korralikke toetusi kontserdipaikadele ja seetõttu oli kontserdipaikadel tõenäoliselt mingisugunegi likviidsus ka kriisi ajal püsikulude katmiseks olemas, sai nende esindus­organisatsioon Dansk Live langetada kohe kriisi ilmnemisel otsuse, et esialgne selgitustöö valitsuse suunal peab puudutama suurkontsertide ärajäämisega seotud probleeme. Selle tulemusena otsustati Taanis kiiresti ja kindlalt anda riigiabi üle tuhande osalejaga ürituste projektikulude katteks – Euroopa Komisjon väljastas selleks riigiabi vähem kui 24 tunniga.1

    Paljud Euroopa riigid (minu teada vähemalt Läti, Leedu, Saksamaa, Austria, Belgia, Itaalia, Poola, Portugal, võib-olla on neid veel) on aga otsustanud tasandada projektikulusid muusikakorraldajate vaatevinklist kestva vääramatu jõu olukorras tagasiostu põhimõtete ühtlustamisega. Praeguse seisu juures paistab see ka Eestis olevat ainuvõimalik viis. Projektikuludega seotud probleemide ring on eriti akuutne üle tuhande osalejaga ürituste puhul.

    Kuna Live Music Estonia on üsna noor üksus, tegevust alustasime vaikselt möödunud aasta sügisel, siis tagant­järele tarkusega võin öelda, et tegelikult oleksime pidanud ka ise tagasiostu teemat kauem ja häälekamalt arutama. Võtsime selle ette juba märtsikuu keskpaigas, aga andsime esimeste ametlike vastuste peale liiga kergekäeliselt alla. Ühtlasi tuli meil tegelda veel mitme olulise ja pakilise teemaga, näiteks pidime kiiresti kultuuripoliitika vaatevälja tooma kontserdipaigad. Kui oleksime varem teadnud, et kultuuriministeerium suunab fookuse püsikulude katmisele, oleksime osanud tagasiostu põhimõtete ühtlustamisse rohkem aega panustada. See oleks aidanud suur­korraldajatel paljudest muredest vabaneda enne taotlusvooru avamist.

    Teiseks jääb selgusetuks, miks liikus muusikavaldkonda suunatud 4 miljonist eurost 2,2 neile, kes polnud toetust saanud, ning 1,8 miljonit seni toetust saanutele. Igasugune „saamata jäänud tulude“ definitsioon sealjuures ei aita kuidagi mõista, mida siis selle 1,8 miljoniga kaetakse, kas projektikulusid või püsikulusid. Mil määral aitab näiteks kulusid katta juba varem saadud toetus juhul, kui näiteks projektikulud võisid projektide ärajäämise tõttu ka väheneda. Lühidalt: tuleks analüüsida, kuivõrd põhjendatud on selline jaotus.

    Kolmandaks oleks pidanud neile korraldajatele ja tugistruktuuridele, kes kultuuriministeeriumilt toetust ei saanud, kehtestama vähem piiranguid. Kõige muu hulgas ei kata näiteks rahaline piirang 15 000 eurot vahemikuks märts kuni detsember paljude oluliste tegijate vältimatuid kulusid sugugi mõistlikul määral. Kolme aasta pikkune tegutsemisnõue võib olla asjakohane tavaolukorras kultuuriorganisatsiooni jätkusuutlikkuse hindamiseks, kuid mitte kriisiabimeetmete väljatöötamisel. Välistavaid tegureid oli veel. Kultuuriministeerium on kõrvalejäänute kohta infot kogunud ning meiegi oleme andnud selleks oma panuse. Loodetavasti saab kuidagi ka neid siiski toetada.

    Millised on Eesti muusikanõukogu ja Music Estonia valdkondliku küsitluse lõplikud tulemused? 

    Lõhmus: Poliitiliste otsuste kvaliteet sõltub suuresti sellest, kui hästi on teada valdkonna olukord. See vana tõde kehtib ka kriisi ajal. Nii tulidki eriolukorra esimesel päeval riigile appi nii Eesti muusikanõukogu kui ka Music Estonia: asuti oma tegevusspetsiifikast lähtuvalt välja selgitama eriolukorrast tulenevaid esmaseid kahjusid ja kahjusaajate ringi. Muusikanõukogu üleskutse eesmärk oli kaardistada ära jäänud muusikaüritused ning hinnata loovisikute ja korraldajate võimalikke kahjusid. Korraldajatelt ja muusikutelt laekus 817 kirjet, olenemata žanrist, tegevus- või omandivormist. Saadud andmete analüüsi alusel jäi 27. veebruarist kuni 30. maini ära 949 muusikaüritust või esinemist, sealhulgas umbes 11% välismaal. Nende ürituste hulgas ei kajastu rahvusooperi ja riigi sihtasutuste kavandatud, kuid ära jäänud muusikaüritused. Enamasti oli korraldajal ärajäänud kontserdi kohta jäänud saamata üle 3000 euro (60 vastajat), 51 vastajat hindas saamata piletitulu väiksemaks kui 500 eurot ja 48 juhul jäi saamata 500 kuni 1500 eurot. Muusikutel jäi honorar saamata enamasti summas kuni 500 eurot (55%), vahemikus 500–1500 eurot (20%), rohkem kui 3000 eurot jäi kontserdi kohta saamata 11% vastanutest ning vahemikus 1500–3000 eurot 10%. 4% vastanutest märkis, et esinemine pidi olema tasuta või et lepingujärgne tasu oli siiski temani jõudnud.

    Peale selle korraldas Eesti muusika- ja teatriakadeemia kultuurikorralduse eriala koostöös muusikanõukogu kriisi­nõukojaga uuringu, et saada ülevaade heliloojate, esitajate, interpreetide ja koorijuhtide hakkamasaamisest kriisis ning eriolukorra mõjudest pärast kriisi nende loomingulisele tegevusele, karjäärile ja majanduslikule olukorrale. Uuringu põhjalikule küsimustikule vastas maikuu alguseks 324 muusikut ning uuringu aruanne valmib lähinädalatel. Ülevaadet saab lugeda ajakirja Muusika juulikuu numbris.

    Roosipõld: Music Estonia kiirküsitluse eesmärk oli kaardistada tegevusmustrid, et näha, millised on suurimad ohukohad, aidata selgitada ministeeriumile valdkonna keerulist struktuuri (näiteks, et EMTAK-koodidele kriisiabi ehitada ei saa), saada kinnitust ka sellele, milliste organisatsioonide puhul tuleb rääkida pigem püsikuludest ning milliste puhul projektikuludest. Sellisel küsitlusel üksi ei ole mõtet, sest teha selle põhjal üldistusi, kui palju toimus kontserte või esinemisi jne, oleks meelevaldne. Kontsertide mahu hindamiseks jagasid meiega infot piletimüügivõrgud Pileti­levi, Ticke­ter ja Fienta. Saime niisiis üsna hea ülevaate, kui palju oli eelmüüki teinud korraldajaid (13. märtsist kuni 30. aprillini umbes 130 juriidilist isikut) ja muusikaüritusi (400–500, sõltuvalt sellest, kas arvestada festivali kontserdid üheks või mitmeks ürituseks).

    Kombineerisime kogutu ja saime nii anda oma sisendi kultuuriministeeriumi kriisiabipaketi väljatöötamiseks. Nüüd saame jooksvalt hoida kätt pulsil, millised mured vajavad veel lahendust. Music Estonia tegi kogutud info põhjal kuut sihtgruppi silmas pidades ette­panekuid ning tõi nende juures välja ka üldisemad andmed. Toon uuringute põhjal antud sisenditest ühe näite, millist infot andsime ja milline on praegu näiteks kontserdipaikade olukord.

    Sisend: kontserdipaikade puhul oli kergem eristada kululiike, mis olid kuuti sarnased. Niisiis keskendusime püsikuludele, s.o üürikulule ja tarbimisest sõltumatutele halduskuludele, arvestusega, et tööjõukulu jaoks on töötukassa meede.

    On hea ja oluline otsus, et kontserdipaigad jõudsid kultuuripoliitiliselt kaardile. Kiirküsitluse tulemuste põhjal julgen öelda, et umbes 20% kontserdipaikadel aitab maksimaalne taotletav summa (15 000 eurot) ajavahemikus märts kuni detsember tööjõuväliseid kulusid katta märgataval määral ühe kuu ulatuses, mõnel vähem, teisel ehk veidikene rohkem. Umbes 80% vastanutel aitab see katta suurel määral tööjõuväliseid kulusid märtsi keskpaigast umbes suve keskpaigani. Kultuuriministeeriumile laekunud taotluste põhjal võib pilt olla veidi teistsugune, sest sõltub sellest, kes said toetust küsida ja kes mitte.

     

    Kui hästi on praegu arusaadavad suviste festivalide-kontsertide korraldamise tingimused?

    Lõhmus: Eriolukorra kehtestumisel hoidis kultuuriministeerium võimaluste piires initsiatiivi ja reageeris kiirelt. Eriolukorra lõppemisega on aga seotud juba sootuks rohkem muutujaid ja osalisi. Olgugi et esimesed eriolukorrast väljumise strateegia Zoomi-koosolekud ministeeriumis (sh ministriga) said teoks juba ligi kuu tagasi, ei teatud ju siis ega teata praegugi, kuidas viirushaigus leevenduste tõttu käitub. Ühel pool on korraldajate ja muusikute mõistetav kärsitus, teisel pool terviseameti ja sotsiaalministeeriumi ettevaatlikkus, taustal lähenemas planeeritud muusika­üritustest tiine suvi. Paljud neist toimuksid avaliku ürituse loa alusel, mille annab välja kohalik omavalitsus ja mille tegevusse riik otseselt sekkuda ei saagi. Niisugused on vaid mõned tegurid, mis kultuuriministeeriumi kriisist väljumise otsuseid ja kommunikatsiooni praegusel ajal kammitsevad. Kui autokontsertide-kinode lubamisega jäädi pigem kümmekond päeva hiljaks, siis publikuga kontsertide ja etenduste toimumise lubamine nii sees kui ka väljas on valitsuse otsusel palju varasemaks nihkunud, kui loodeti. Hea sõnum on kohe käivitanud töö proovisaalides: paljudel kollektiividel ja muusikutel on vaja teha enne kontserte või etendusi siiski nädalaid (taastus)proove.

    Etapiviisiline lähenemine, kus olulisim on lubatud publiku maksimum, on küll arusaadav üldsusele, aga tegelikult on meie kontserdid ja etendused väga erinevad ning suviti ka esituskohtade poolest, nii et läheneda tuleks pigem kohti ja konkreetset kontserdi- või etendus­tegevust silmas pidades enese­analüüsi pidi. See omakorda nõuab riskide maatriksanalüüsi oskust ja ka võimekust seda kontrollida – umbes nii, nagu iga hoonet haldav kultuuriasutus täidab kord aastas tuleohutuse aruande, mida kontrollib päästeamet.

    Arvestades Irja Lutsari ütlust, et „koroonaviirust võib kutsuda pidude haiguseks“,2 on kultuuriministeerium valinud vaid publiku hulgale ja tegevuse iseloomule (alkoholi tarbimine, tegevus öötundidel, telkimine jms) keskendatud lähenemise, mis tundub suurele osale pidudega mitte seotud muusika- ja teatri­kultuurist veidi võõristav.3 Etendustegevust Ugala teatris või kontserte Viljandi pärimusmuusika festivalil tuleks käsitleda erinevalt, sest viiruse edasikandumise risk erineb suuresti.4 Nii jääb näiteks halli alasse vastus küsimusele, kas „kuni 50 lubatud osalejat sise­üritusel“ tähendab kuni 50 inimest publikut, kuni 50 inimest koos esinejatega või peavad sellesse arvu ära mahtuma ka otseselt kontserdiga kokku puutuvad korraldajad.

    Siseürituste puhul peab paraku arvestama, et meie kontserdi- ja teatrimajad või kultuurikeskused pole projekteeritud 4 m2 inimese kohta nõudele vastavate koridoride ja fuajeedega. Eriti kitsad on olud lava taga. Saalis saavad korraldajad publiku paigutamisega ehk isegi hakkama. Aga kuidas peaks 2 + 2 reegli alusel lavale tulema ja seal asetsema 40-liikmeline koor või 50-liikmeline orkester?

    Roosipõld: Piirangute lõdvendamine on tähtis, et artistidele mingiski mahus sissetulek tagada. Kõigi leevenduste korral tuleb aga silmas pidada, et need ei lahenda paljude tegijate probleeme. 500 inimesele üle 1500 kohaga saalis 2 + 2 piiranguga üritusi korraldada pole jätku­suutlik. Ka väiksemates kontserdipaikades ei ole üldjuhul võimalik 2 + 2 piiranguga ilma miinuseta kontserte korraldada. Kui juba tavaolukorras ei ole Euroopas eriti rentaabel toetusteta kontserdipaika pidada, nagu on kirjas Euroopa muusikanõukogu liikmesorganisatsiooni Live DMA hiljutises uuringus,5 siis mahutavuse ja füüsilise tegevuse piirangud, lisatööjõukulu kõrgendatud sanitaartingimuste tagamiseks jms loob olukorra, kus kontserdi korraldamisega kaasneb rohkem kulutusi kui kontserdipaiga kinnihoidmisega. Pealegi, kuidas kontrollida kontserdipaigas 2 + 2 reegleid? Kas see tähendab lisaturvatöötajate palkamist? Seisukohtadega kontserdi puhul oleks ehk mõistlikum rääkida saali täitumusest või saabki korraldada kontserte vaid istuva publikuga? Ühesõnaga, kui piirangud peavad olema, siis olgu need üheselt mõistetavad. Kui täpsem juhend korraldajatele avalikustatakse, siis saame anda esialgse hinnangu, mida see kontserdipaikadele ja -korraldajatele tähendab ning kas ja kui paljud peavad nende uute piirangutega mõttekaks oma tegevust taaskäivitada.

    Etendustegevust Ugala teatris või kontserte Viljandi pärimusmuusika festivalil tuleks käsitleda erinevalt, sest viiruse edasikandumise risk erineb suuresti, ütleb Marko Lõhmus. Fotol Cätlin Mägi.

    Mida tähendab korraldajatele valitsuse otsus lubada pidada avalikke üritusi, sh kontserte ja festivale, juba 1. juunist? Kas selleks ollakse nii väikese etteteatamisajaga valmis?

    Lõhmus: Kui valitsus teatas 21. mai õhtul nendest leevendustest, oli kolleegide hulgas elevust palju. Möödunud nädalavahetus oli paljudel korraldajatel töine ja meenutas purjeregati etapi starti: kõik püüavad stardipauguks ehk 1. juuniks teistega võrreldes paremat positsiooni ja tugevaimat tuult. Kiiret reageerimist on tulnud siit ja sealt. Näiteks kui ERSO on olnud kogu eriolukorra aja ka virtuaalselt aktiivne, siis kohe pärast eelmise neljapäeva valitsuse leevendusi – saali võib kontserdile lubada 1. juunist ka kuni 50 inimest – tehti oma plaanid ümber. 1. juunil katsetatakse oma kollektiivi peredega esimest kriisijärgset publikuga kontserti ning 5. ja 12. juunil on ERSO kammerkoosseisude kontsert juba kahel korral päevas pealtvaatajatega. Ka EMTA korraldab koostöös ERSOga enne jaanipäeva tegelikus kontsertsituatsioonis dirigentide lõpueksamid, mis tundus veel kuu aega tagasi ilmvõimatu.

    Roosipõld: Väikesed üritused ei vaja pikka etteteatamist, üldjuhul saab hakata tegutsema juba siis, kui on umbes kuu ette teada. Praegu, kui midagi väga ei toimu, piisab tõenäoliselt vähemast. Tuhande ja rohkema osalejaga üritustel oleks juba hea teada ette üldjuhul kaks kuni kaks ja pool kuud, aga muutunud olukorras võib ka neile piisata vähemast.

    Väikese kontserdi ettevalmistustööde hulka kuuluvad kokkulepped esinejatega, teavitustöö ja ruumiga seotud ettevalmistused: tehnika, teenindava ja tehnilise personali organiseerimine, ettevalmistused uuenenud sanitaar­tingimuste täitmiseks. Kui tuua saali 50 või õuekontserdile 100 inimest, ei pea väga pikalt ette planeerima. Iseasi on see, kuivõrd see majanduslikult ära tasub.

    Milliseid muutusi on korraldajate poolel pikemas plaanis ette näha? 

    Lõhmus: Pole kahtlust, et peale astronoomilise kevade tärkab pärast koroona­kriisi ka kultuurielu. Kontserdid, etendused ja festivalid leiavad piirangutele sobivad vormid, riskide hindamise oskus on kõvasti suurem kui pool aastat tagasi: pestakse käsi ega nokita nina – seda nii otseses kui ka ülekantud tähenduses. Aga COVID-19 katalüsaatorist plahvatanud majanduskriis saabub vääramatult. Vähenenud maksutulu ei luba enam tavapärasel tasemel toetada ei avaliku sektori ega erasektori kultuurikorraldust. Kümne aasta tagusest majanduskriisist on võtta teadmine, et iga lisandunud 10 000 töötut viis kontserdisaalidest 10% publikut. Tõsi, tookord mitte seenioride grupist, sest pensionid on majanduse tsüklilisusele vaatamata ikka tõusnud ja teatud kunsti­liikidele tagas vanemaealiste kontserdi­külastus tookord päästva rahavoo. Praeguse seisuga ei ole üle 65aastastel saalides koguneda soovitatav. Kas nad julgeksidki tulla?

    Kultuuriministeeriumi kaheksast (sic!) toetusprogrammist jäi pärast eelmist majanduskriisi järele viis – ja muusikavaldkonnal läks veel hästi! Tookord oli taustal ka kontserdi- ja teatripiletite käibemaksu kasv 5%-lt 20%-le. Kõik see kokku koos mõningate spetsiifiliste kehvade otsustega viis kümnendi eest raskustesse paar riigiteatrit ja ERSO. Katsume siis toonasest õppida.

    Tuleb kogu aeg meeles pidada, et hädade põhjustaja on uus viirushaigus, mitte valitsuse, ministeeriumi ega mõne ameti või ametniku suva ja jäikus. Kõik teevad oma tööd parima teadmise ja kogemuse alusel. Meie kultuurikorraldajad on olnud seni ikkagi uskumatult leidlikud ja ma ei näe põhjust, miks see ei peaks ka edaspidi nii olema. Kui pandeemia vastu polnud aega valmistuda, siis finantsiliselt ülimalt keeruliseks talveks ja kogu järgmiseks aastaks jõuab seda veel veidigi teha. Kultuurikorraldajal on keerulisemad ajad alles ees. Meie ettevaatlikkuse tõttu haigestub sala­pärasest viirusest tingitult edaspidi küll vähem inimesi, aga sureb rohkem kultuuri­organisatsioone ja ideid.

    Roosipõld: Ei oska ennustada, aga siin on oluline roll ka riigil. Kui muusikavaldkonda suunatakse kriisiabi juurde ja sihitakse seda läbimõeldult, siis võib hakata sel teemal arutlema. Kui kriisiabi ei lisandu, siis räägime nii pikemas kui ka lühemas plaanis laiaulatuslikust pankrotilainest.

    Live Music Estonia kuulub Euroopa kontserdikorraldajate ja -paikade esindusorganisatsioonide liitu Live DMA, kus leitakse, et kontserdipaikade osalise täitumuse korral pole nende tegevus jätku­suutlik. Seetõttu kaetakse osa tegijate kuludest ka juhul, kui piiranguid leevendatakse. Üldjuhul on Euroopa riikidest kontserdipaikade osas üks paremaid ülevaateid Hollandil. Seal ennustatakse suuremat pankrotilainet oktoobris – ka juhul, kui võib asutused avada piirangutega. See ei mängi erilist rolli, sest tegemist on kontserdi­paikadele ja -korraldajatele tõenäoliselt nullsummamänguga. Avatusest võidab põhi­mõtteliselt terve ökosüsteem, s.t artistid ja mänedž­mendid saavad hakata mingisugust sisse­tulekut tekitama. Itaalias pakutakse, et kriisi lõpuni peab vastu ses valdkonnas tegutsejaist pool.

    Meil on praegu tõenäoliselt ohustatud ennekõike muusikalinnaks kandideeriv Tallinn, kus paikneb suurem osa üle 800 inimesele mõeldud kontserdipaikadest – see aga ei tähenda, et väiksemad kontserdipaigad jäävad ilma kõrvalise toeta pikemas perspektiivis ellu. Enamik kuni 800 inimest mahutavatest kontserdipaikadest veab tänu esimesele finantssüstile välja tõenäoliselt sügiseni, aga kui esimese ringi kriisiabile ei kvalifitseerutud, siis vähem. Suured kontserdipaigad on juba praegu väga keerulises olukorras ning neile tuleb uus abipakett välja kujundada enne suve.

     

    Mida saaks praeguses olukorras muusikute ja kontserdikorraldajate paremaks toimimiseks seadusandlikult ja toetuste abiga veel teha? Veelgi enam: millist toimekeskkonda võiks Eesti riik kontserdikorraldajale edaspidi pakkuda? 

    Lõhmus: Seaduste ega toetustega viirust ei peata. Viirushaiguse olemasoluga tuleb harjuda: ette näha riske, osata neid analüüsida ja tagajärgi minimeerida. Kriis näitas, et hädasti on vaja avalike ürituste ohutuse alaseid selgemaid õigusakte. Praegusel juhul on avalike ürituste korraldamise kohta midagi korra­kaitseseaduses, midagi turva­seaduses, üht-teist hädaolukorra seaduses (eriti pärast seadusemuudatusi eelnõu nr 165 SE alusel) ja mujalgi. Veel on olemas kohalike omavalitsuste avalike ürituste korraldamist reguleerivad määrused. Selle kõigega on korraldajal ilma spetsiaalse koolituseta keeruline kursis olla. Nii satumegi äsja kerkinud olukorda: hädasti oleks vaja näiteks suurürituse või ööklubi määratlust. Kohe oleks kõigil asi selgem ja mitmeti mõistmine välistatud. Selgust vajab ka vastutuse küsimus: mil määral langeb vastutus terviseameti või valitsuse piirangutingimuste rakendamise eest korraldajale ja mil määral hoone, näiteks kontserdisaali või klubi omanikule, kes on andnud selle päevaks korraldajale kasutada?

    Eraldi teemaring seondub tarbijakaitsega. Kui pakettreisi ostes või panga­hoiuse puhul teame juba üle kümnendi, et kui reisikorraldaja minu reisi mingil põhjusel korraldada ei suuda, rakendub tagatiskindlustus või garantii ja ma saan reisilt koju või makstud summa tagasi, pankade puhul aga tagab hoiuste tagamise fond hoiustajale teatud ulatuses pangale usaldatud raha. Millised on aga pileti ostnu õigused, kui ta on ostnud märtsis suvefestivali passi või praegu sügisese esietenduse või kontserdi pileti ning üritus jääb ära või lükatakse edasi – olgu korraldajast mitte olenevatel põhjustel, nagu praegu, või korraldajast-esinejast tulenevatel põhjustel? Mida ikkagi tähendab lause „korraldaja jätab enesele õiguse teha kavasse muudatusi“ ja kui suured need muudatuse võivad olla, et mitte tarbija õigusi riivata? Kas eelmüügist publikult saadud raha on korraldaja bilansis kontserdi või festivalini võõrvahendid nagu hoius või omavahendid? Kuuldavasti ministeeriumides juba tegeldakse nende teemadega. Sellega liitub mingil määral COVID-19 riskirühma ehk üle 65aastaste üritustele lubamise teema: kui ürituse juures on märge „18+“, siis on see arusaadav ja aktsepteeritud, aga kui nüüd ilmuks plakatitele „65–“, kas sel juhul on tegu diskrimineerimisega?

    Roosipõld: Mul on kaks põhilist ette­panekut. Esimene on ühtlustada piletite tagasiostu põhimõtted: vastasel juhul tähendab see ülimalt suurt ja väga laiaulatuslikku halduskaost ning projektikulude kõikumist, eriti suuremate kontsertide puhul. Ka ametlikke seisukohavõtte piirangutega seotud otsuste kohta tuleks piletimüügivõrkudega paremini koordineerida. Pole eriti mõistlik, et kolm piletimüügivõrku, mis peavad paariliikmeliste kontoritega haldama suveks üle poole miljoni pääsme, suhtlema mitmesaja korraldajaga, tegelema mitme tuhande üritusega jne, kuulevad piirangutest samal ajahetkel kui publik, kel tekib taustainformatsiooni teadmata soov kogu piletiraha kohe tagasi küsida. Peaks tahtma koos kaost hallata.

    Teiseks tuleb luua püsikulude katmise süsteem. Selleks et säiliks platvorm eesti muusikale, filmikunstile ja teatrile, on tähtis leida ressursse kontserdi­paikade, teatrite, kultuurilise tähtsusega mitmeotstarbeliste saalide ja kinode üürikulu ning tarbimisest sõltumatute halduskulude katteks. Peale selle on tõenäoliselt kogu kultuuri­sektorile oluline, et pikendataks töötukassa hüvitise maksmist või loodaks sektorile oluliste tegijate jaoks pikemaajaline ja solidaarne stipendiumisüsteem.

    1 State Aid Cases. – European Commission. https://ec.europa.eu/competition/elojade/isef/case_details.cfm?proc_code=3_SA_56685

    2 Lutsar: koroonaviirust võib kutsuda pidude haiguseks. – ERR 13. V 2020.

    3 Janet Õunapuu, Kõik ei pea leevendusi mõistlikuks: kõige ohtlikum on seal, kus on alkohol. – ERR 22. V 2020.

    4 Peaminister Jüri Ratas tegigi 26. V valitsusele ettepaneku kaotada siseruumides toimuvate avalike ürituste puhul 50 inimese piirang. Valitsus lubas otsuse langetada 28. V ehk pärast Sirbi trükkiminekut.

    5 The Survey: Live Music Venues & Clubs in Europe – Facts & Figures. Publication January 2020, based on data 2017. – Live DMA 2020. http://www.live-dma.eu/wp-content/uploads/2020/01/Live-DMA-Survey-Report-Live-Music-Venues-data-2017-publication-January-2020-1.pdf

  • 2 + 2  = ?

    KARIN BACHMANN, MERLE KARRO-KALBERG

    COVID-19 tingitud isolatsioon ja karantiin näitasid üsna ilmekalt kätte väliruumi kitsaskohad: avalikku ruumi on meie linnades ikkagi liiga vähe ja rohetaristu ei pidanud koormusele vastu. Kunagi pole juhtunud, et politsei oleks pidanud matkaradadelt inimesi tõrjuma ja parkides rahulikke kodanikke laiali ajama. Kui mõelda sellele, et sügiseks ennustatakse uut haiguslainet ja piiranguid, siis tuleks mõelda, mida teha teisiti, et värskes õhus jalutamine poleks kuritegu. Asi pole ju selles, et inimesed oleksid midagi valesti teinud. Pigem ei taga elukeskkond kõigile võrdseid võimalusi: rohetaristu ehk pargid, linnametsad, skväärid ja roheline võrgustik on puudulik ega võimalda inimestel hajuda üle kogu linna. Kogunetakse ikkagi ühtedesse ja samadesse kohtadesse, sest häid ja mõnusaid paiku ongi vähe.

    Meie väliruum on piiratud, sinna kavandatud tegevus napp. Kas mänguväljakul peaks saama ainult mängida või võib mänguväljakul ka lõuga tõmmata, rattaga sõita ja sporti teha? Ehk võiks mänguväljak olla ka hoopis mõni tänavanurk, sisehoov või pargiküngas? Muruplats ei peaks olema ainult vaatamiseks: seal peaks saama ka uisutada, jõutrenni ja joogat teha, piknikut pidada, päikest võtta jne. Kui mänguväljakul saabki ainult kiikuda ja seda tohib teha ainult üks laps korraga, siis läheb reeglitest kinnipidamise kontrollimine keeruliseks. Lihtsam on mänguväljak üldse sulgeda, nagu praegu ka tehti. Ühekülgsus iseloomustab meie avalikku ruumi ka laiemalt. Kui mänguväljakud ja välijõusaalid on kinni, kohvikud suletud ja spordiklubid lukus, selgub, et linnas polegi midagi teha. Tänaval võib küll jalutada, aga tahaks siiski teha ka midagi muud ja näha midagi enamat kui autode tagatuled.

    Linnaloodus

    Maale ja matkaradadele mindi looduse pärast. Nüüd on selge, et linna pole suudetud piisavalt loodust luua ja tuua ega selle vohamist soodustada. Nii ei jäägi inimestel üle muud kui metsa sõita. Vaatamata sellele, et linnas seistakse väga kindla- ja üksmeelselt muru üleniitmise ja liigivaesuse eest, põgenetakse esimesel võimalusel ikkagi maale ja sellessesamasse võsasse, mida linnas tõrjuda püütakse. Ometi võiks ka linnas olla poollooduslikke alasid ja kas või kesklinnas metsikumaid parke, kus loodust nautida. Kui parke hooldataks teisiti, näiteks niidetaks vähem, ei peaks linnast nii tihti välja loodust nautima sõitma. Aina enam räägitakse elurikkusest ja püütakse seda taastada, ka linnas. Selle vastand on eluvaesus, mida kohtame parkides tihti.

    COVID-19 tingitud isolatsioon ja karantiin näitasid üsna ilmekalt kätte väliruumi kitsaskohad: avalikku ruumi on meie linnades ikkagi liiga vähe ja rohetaristu ei pidanud koormusele vastu. Pildil Pääsküla raba Tallinnas.

    Küsimus pole siiski ainult parkide eluvaesuses. Kvaliteetseid parke ja avalikku ruumi kipubki meil linnas vähe olema – ja need vähesed meelitavadki inimesed kohale. Nägime, et promenaadid ja linna looduskaunid kohad olid ilusa ilmaga tihedalt täis, nii et nõuet hoida kaks meetrit vahet polnudki võimalik täita. Tallinna mereäärsed piirkonnad ja Tartu Emajõe kaldad meelitasid distantstööst väsinud inimesed hinge tõmbama. Kogu muu majade­vaheline õueruum oli peaaegu tühi. Ka tänavaid, kus lihtsalt õues olla ja aega veeta, mitte ühest punktist teise liikuda, kipub vähe olema. Tänavat vaadatakse kui transiidikoridori ega nähta selles võimalusterohket õueruumi. Kui omavalitsused kipuvad tihti kurtma, et maa, kus saaks midagi kõigi hüvanguks teha, on peamiselt eraomandis, siis unustatakse ära kõik teed ja tänavad, mis kuuluvadki enamasti linnadele.

    Edumeelsemates pealinnades räägitakse sellest, et praegu on hea võimalus tänavaruum jalgratturite ja jalakäijate vajadusi arvestades ümber mõtestada. Need kaks kuud, kui inimestel polnud vaja autot kasutada, sest polnud kuskile sõita, on linnaruumi ümber kujundamas. See ei tähenda ilmtingimata, et kõik tuleb teisiti teha, et tuleb teha rohkem mänguvahendeid ja -väljakuid vms. Mõnikord piisab sellestki, kui tänavale paigutada rohkem pinke: ühe asemel võiks neid olla kümme, et inimesed ei peaks külg külje kõrval istuma. Ruumi võiks selleks võtta autode arvelt. Ka tänav peaks olema selline koht, kuhu lihtsalt rattaga sõitma minna, ilusat ilma ja päikest nautida. Praegu nägime, et rattaga sõitmiseks kavandatud kindlates kohtades, mis on niikuinii inimesi ja kaherattalisi täis, polnud karantiini ajal kuidagi võimalik nõutavat vahekaugust hoida. Autoliiklusest tühjad tänavad ja suured magistraalid olid ja on sellele vaatamata keskkonnana üsna ebameeldivad: tolm keerutab üle pea, haljastus puudub ja laiad teekoridorid mõjuvad pelutavalt.

    Suhtlusruum

    Väliruumi tuleks kohelda esimese klassi tasemel. Enamasti on linnade avalik ruum ja rohelised alad jaotatud hooldusklassidesse. I on selline, mille eest hoolitsetakse kõige rohkem: seal niidetakse tihedalt, koristatakse sagedasti. IV klassi alad asuvad seevastu linna servas ning nende väljanägemise pärast nii palju enam ei pingutatagi – ja just tänu sellele on need enamasti loodusrikkamad. Nende kategooriate tähendus peaks laienema. Iga avalik ruum peaks olema I klassi, esmaklassiline ruum, kõrgem tase. Kusjuures ära ei tohiks unustada, et niitma peaks ikka IV klassi tasemel, et soodustada elurikkust. Väliruumi peaks kohtlema ja mõtestama igal pool võrdselt. See eeldab süsteemset läbimõtlemist. Seda peaksidki nõudma need, kes olid karantiini ajal sunnitud metsa sõitma, sest linnas polnud jalutamiseks piisavalt kohta.

    Palju on räägitud, et just läbi saanud karantiin on eelhoiatus, mida tuleb võtta õppetunnina. Kas soovime seda sellisena käsitleda, jääb meie enda südame­tunnistusele. Uudised karantiinist väljunud riikidest, kus inimesed arutult poodlema tormasid, ei anna just palju lootust, kuid lootma peab. Ka väliruumi osas oleme teelahkmel. Kas keskendume autodele, sest auto on isoleeritud ruum, kapsel, kus saabki viibida vaid oma lähedastega, teistega kokku puutumata, või teeme fundamentaalsema muudatuse ja püüame linnad rohelisemaks kavandada, nii et kõik saaksid igal pool õues olla. Autokinod on olemas olnud muidugi juba enne karantiiniaega, kuid nagu ka näha, igatsetakse ikkagi oma kapslist välja. Me ei peaks kapseldumist soodustama ehk ehitama laiemaid teid ja suuremaid parklaid. Inimene tahab ennast liigutada ja näha teisi inimesi. Avalik ruum on ka suhtlusruum, koht, kus kohtuda silmast silma. Inimeste põhivajadust kuuluda gruppi ei saa rahuldada kapslites, vaid ikkagi päriselt kontaktis olles. Autodesse surumine kaitseb küll nakatumise eest, kuid autost väljumata ei ole võimalik oma elu täisväärtuslikult elada.

    Suur potentsiaal on ka tühermaad, mis on n-ö unustatud. Keegi ei ole neid tõsiseltvõetava rohealana võtnud ja loodus on saanud seal vabalt vohada ja inimkätega tehtut üle võtta. Pildil Lasnamäe tühermaa.

    Tervis

    Räägitakse, et praegune haiguspuhang on alles algus. Kui saame selle tõve vaktsiiniga kontrolli alla, tuleb uus, sest elupaikade hävitamisega oleme teistelt liikidelt võtnud elupaiga, kodu. Kui mets on maha raiutud, ei jäägi karudel üle muud kui linnas ringi tatsata, kui koopad hävitatakse, kolivadki nahkhiired tuppa. Viroloogid kinnitavad, et peame uue olukorraga kohanema ja piirangutega elama õppima. Seega on oluline vaadata tulevikku. Kohaneda tuleb tervislikult: terves kehas terve vaim! Ka siis, kui tuleb teistega vahet hoida või karantiinis olla, on väljas liikumise ja sportimise võimaluste tagamine ülioluline. Seega pole avalik ruum oluline ainult suhtlemispaigana, vaid selle iseloomust sõltub ka rahva tervis. Näiteid eakatest, kes olid enne karantiini kõbusad ja terved, käisid teatris ja jalutamas, praegu aga ei oska pükse jalga panna või telekat puldist sisse lülitada, jagub. Karantiin, mis pidi neid COVID-19 eest hoidma, mõjus neile halvasti, tegi nad haigemaks. Ka tervele inimesele on liikumine hea tervise pant. Kui see võimalus hoobilt ära võtta, võib tulemus olla vastupidine soovitule. Liikumatus soodustab veresoonkonna haigusi ning ülekaalulisust. Uute viiruste või praeguse viiruse teise laine valguses ja uusi piiranguid kavandades ei tohi sellest kergekäeliselt mööda vaadata.

    Me nägime, kuidas suleti kõik välijõusaalid, kuidas politsei patrullis matka­radadel ja jooksuradadel, et inimesed ei koguneks. Hispaania ja Itaalia pandeemiapiirkondades oli õues käimine üldse keelatud. Kõike seda tehti küll arstide korraldusel, sest keegi ei teadnud, millega me silmitsi seisame, kuid olukord on siiski kummaline. Kaubanduskeskused avati enne kui spordisaalid, teatrid ja kinod tehakse lahti alles juunis. Kaalukausile tuleks asetada ka vaimne tervis ning majandusnäitajate kõrval küsida, kumb on kahjulikum, kas see, kui kinni on kaubanduskeskus pudupoodide kiirmoebrändi kettidega, või see, et kinni on spordisaalid ja politseile on tehtud ülesandeks inimesed jooksurajal laiali ajada.

    Ka see näitab kätte kitsaskoha: terviserajad ja välijõusaalid ongi linnades koondatud väikestele aladele. Ka neid tuleks plaanida üle terve linna. Ehk oleks aeg unustada vanad arusaamad ja rajada jõusaal kesklinna osana tänavast või esinduslikust keskpargist. Tallinna Tammsaare park küll rekonstrueeriti, lisati istumiskohti, kuid see on ka kõik, mida peale sealt läbi kõndimise ses pargis teha saab. Tartu Kaubahoovi pargist leiame kriuksuvate kiikedega mänguväljaku. Mida siis pargis teha, kui ruum ei võimalda seal midagi teha? Ehk on nüüd lõpp sellega, et kesklinnas peab olema ainult esinduslik avalik ruum, mille ainuke ülesanne on avaldada muljet ja olla linna visuaalne visiitkaart, mille taustal ilus selvepilt teha? Kõike seda, mida siiani on saanud teha äärelinna rohealadel, peaks saama teha ka linna keskel: joosta, musklit pumbata, loodust tundma õppida, matkata jne.

    Võimalused

    Kui vaadata linna rohetaristut värske pilguga, näeme, et linnades on veel kasutuseta rohelist ja õueruumi omajagu. Alustama peaks hoovist ja aiast, inimesele kõige lähemast paigast, mis aitas paljudel keerulise aja üle elada – õues saab tegutseda. Õueruum majade ümber ei peaks olema parkla, vaid pakkuma kvaliteetseid võimalusi.

    Linnades on palju väikseid rohelisi lapikesi, mis oleksid justkui üle jäänud: tee ehitamisest, elamupiirkondade püstitamisest, planeerija pole osanud sellele oma plaanil funktsiooni leida. Enamasti saab neist väikestest niidetud muru ja kõrgete puudega murulappidest kujundada koha, kus ei pea pidevalt niitma ja kus inimesed saavad väliruumis hajuda. Meie linnades puuduvad täielikult tasku­pargid, tillukesed rohelised mõtestatud ruumid tänavate ääres ja majade vahel. Need jätavad silmapaari kõrgusel linnast rohelisema mulje. Oleme harjunud Eesti linnadest mõtlema kui rohkelt haljastatutest, kuid nii on see ainult torn­maja viimaselt korruselt vaadates, kui suurte puude võrad sirutuvad üle katusemaastiku. Tänaval, inimese tasandil, on linnad enamasti tühjad ja hallid.

    Suur rohepotentsiaal on ka tühermaad ja endised tööstuspiirkonnad, mis on n-ö unustatud. Keegi ei ole neid kunagi tõsiseltvõetava linnaloodusena võtnud ja seetõttu on loodus saanud seal vabalt vohada ja inimkätega tehtut üle võtta. Sellist eikellegimaad on linnades uskumatult palju. Alustada tuleks kas või teadvustamisest, et sellised paigad on olemas: Tartus saab Raadil kuulata ööbikute kontserti, Tallinnas Lasnamäe tühermaadel silkavad ringi jänesed.

    RMK matkarajad näivad inimestele meeldivat, sest neil on kindel algus- ja lõpp-punkt – tead, milline pingutus ees ootab. Ehk tuleks linna tühermaid ja seni avastamata paiku käsitleda samamoodi. Piisab ainult sellest, et keegi kavandab sinna raja ja teeb kaardi, kus kõik linna matkarajad peal.

    Teatavasti öeldakse, et kui metsas ei käi, siis pole päris eestlane. Uudisekünnist ületavad rahvakogunemised matkaradadel olid ehk põhjustatud kartusest jääda millestki ilma, jääda ilma loodusest – ja seega ei saagi olla õige eestlane. See oli ehk ka üks põhjus, miks linna avalik ruum inimestest tühjaks valgus. Loodus, küll omamoodi, on tegelikult olemas ka linnades – ja seda on järjest rohkem, kui anda loodusele lihtsalt võimalus olla olemas ja linna tulla.

  • Tasuta grüünet

    KARIN PAULUS

    Tallinnas on neid kohti, kus priilt ringi trallitada ja aega veeta, aina vähem ja vähem. Pole siis ime, et eriolukorra tipus sai vaadata Noblessneris tõuksidega trikitavaid kraadesid, kellest mõni nagu härra Nilsson laternaposti otsa ronis. Pärast äsjast sooja nädalavahetust oli Stroomi metsas kõikjal näha lõkkeasemeid – võsa vahele politsei­auto patrullima ei mahu. Nõmme kandi pedastikus harjutavad turrad isandad kontaktivabu jalalööke, kalmistul õpib mudilane abiratasteta sõitu. Koolide nurgatagustes ja pinkidel võetakse napsi korralikult, Eesti moodi – pärast ollakse samas siruli.

    Rahvas on aru saanud, et vabas õhus on tegelikult tervisele palju ohutum treenida, tööd teha või kohvitada kui kuskil kinnises ruumis. Selleks ei pea olema ju doktorikraadi, et aduda: kaubanduskeskuse pallimeres on ebahügieenilisust palju rohkem kui pargis.

    Tundub, et koroonakriisis leidsid kaaslinlased üles kõikvõimalikud õhuaugud, sopid, kus tegutseda ja mõtiskleda. Lapsed said paariks kuuks autode käest tagasi parklad: seal sai rulatada, palli taguda ja kriidiga hiidpilte joonistada. Läänemerel nähti delfiini ja Toompealt Helsingit.

    Kuigi ees terendab suvi, siis paistab, et mõnegi eestlase hing himustab tagasi tubastesse tingimustesse. Juba võib näha liiklusummikuid, mille moodustavad avatud laut-kontorite rõõmsad töötajad.

    Inimeste leidlikkusele vaatamata näitas eriolukord, et meie ümbrus on muutunud aastatega vastikuks ja piiratuks. Rahvaparkide asemel oleme ehitanud batsillirohkeid kaubanduspindu, suuri nagu karjakoplid, aias ei saa mitte mängida, vaid parkida. Kosunud on liiklus­sõlmed, ringristmikud ja torupiirded, kadunud puiesteed ja pingid.

    On ka erandeid. Võttis lausa silma märjaks, et Tartus saab linnarahvas kasvatada nüüd vagude kaupa ise kapsast ja kaali. Meil Tallinnas sai kogukonnaaeda veel äsja sisse ainult üks ohutusvestis aednik.

    Ilmselt pole ma ainus ema, kes eelistab digitarvikutele õuesõpet: vaadaku vihmaussi ikka porilombis ja varest prügikastis, mitte Opiqus. Palivere lasteaed on võtnud lausa kanad. No kas pole vahva!

    Praeguste kogemuste toel võime täie õigusega nõutada avaliku ruumi säilitamist ja edendamist.

    Me ei pea käest andma parke, randu, tänavaid, metsi ja väljakuid. Võime nõuda täitsa vabalt vaba ruumi, kus saab aega veeta – ja mitte ainult etteantud mustri kohaselt liugu lastes või lõuga tõmmates, vaid ka täitsa niisama.

    Pandeemia tõttu on selgeks saanud, et tasuta ruumi nõutamine pole ainult hipide idealism, vaid pragmaatiline vajadus. Ka linnainimesel peaks olema õigus hingata puhast õhku ja õues istuda või mängida. Uue viirushaiguse teise laine valguses tahaks ka, et õppiv noorsugu saaks peale burgeri­restorani veel kusagil tasuta internetti kasutada. Mis nutikas riik see on, kui digikeskkond on vaid varakamate hüve?

    Praegu elame oma riigis nagu mingid saunikud: kui pererahvas kohal, tuleb kohe koomale tõmmata. Kaasamisest ja perekesksusest räägitakse küll aina sagedamini, aga Realpolitik on ikka see, et kohalik, eriti vanur, noor ja mudilane, ei ole tuhkagi väärt. Maratonide, ratta- või autorallide tarbeks suletakse üüratuid alasid, aga kui jutt on kõrge äärekivi kaotamisest, lumerookimisest või tillema rohelise laiukese kaitsest automeres, siis peetakse seda sulaselgeks tagurluseks. Ei ole just harv, et festivalid ummistavad randu või lubatakse meie kõigi ujumiskohta ehitada tohutuid tasulisi lõbustus­alasid, olgu näiteks Anne kanali äärde või Männiku karjääri ümbrusesse.

    Tasuliste treeningute tarbeks ehitatud spordihallide asemel on meil vaja kõigile avatud korvpalliplatse ja väljakuid! Kiiremate kepikõndijate ja ratturite liikumisrajad ei tohiks välja tõrjuda koerapissitaja või uitaja kulgemisradu! Tahaks grüünesse, kus paljas ülakeha ja õllepurk ei too kohale võttegruppi ja avalikku häbistamist!

    Mittekommertslik ja sestap habras ning löögi all ruum vajab ka linnades-külades samasugust kaitset ja edendamist nagu Eesti loodus. Rajagem pigem parke ja peenraid, mitte piiritara!

  • Nii et soola­puhumisega keskkonda planeerima?

    MERLE KARRO-KALBERG

    Kas suurte objektide planeerimise ja lennukate visioonide aeg on möödas? Kas peaks ehitatud keskkonda pelgalt peenhäälestama ja suures plaanis kulgeb asi iseorganiseeruvalt? Või on põhjust rõõmustada, et mure Eesti looduskeskkonna pärast on lõpuks jõudnud kõrgemale tasandile ning see ongi viimane õlekõrs, mis meid välja aitab, priiskavast ja ainult kasvule orienteeritud maailmavaatest loobuma sunnib? Aluse nii küsida annavad kaks üsna sarnast hiljutist riigikohtu lahendit.

    Riigikohus kuulutas eelmisel nädalal osaliselt kehtetuks Rail Balticu trassi Pärnu maakonnaplaneeringu. Kaks aastat tagasi tühistas riigikohus Hiiu mereala maakonnaplaneeringu tuuleparke puudutava osa. Mõlemas otsuses viidatakse sellele, et planeeringutes on puudujäägid: pole veenvalt hinnatud kavandatava mõju looduskeskkonnale.

    Rail Balticu puhul tuuakse välja, et kavandatava trassi asukoha keskkonnaseisundit pole piisava põhjalikkusega analüüsitud, tähelepanuta on jäetud ka raudtee mõju looduskeskkonnale, sealhulgas kaitsealustele linnuliikidele. Hiiu tuuleparkide otsuses heidetakse ette, et tuulikute ja merekaablite mõju keskkonnale on välja selgitamata ning asjakohased uuringud tegemata.

    Ühest küljest on tegu keskkonna- ja kodanikuorganisatsioonide suure võiduga. Tugeva kodanikuühiskonna alustala on enesekindlad kodanikuorganisatsioonid, kes teavad ja oskavad oma väärtuste ja põhimõtete eest seista. Ühine vaenlane liidab kõige paremini ja suured projektid on seda siiani olnud. Meenutagem või Tartu tselluloosi­tehase juhtumit. Kodanikuühiskond saab praegustest otsustest kindlasti hoogu ja edu suure riigiaparaadi vastu seismisel annab tuult tiibadesse.

    Teisest küljest tuleb küsida, kuivõrd kõigutavad need otsused siinse planeerimise alustalasid. Planeerimine on diplomaatia suure algustähega. Peale keskkonna füüsilise ruumi kujundamise tuleb arvesse võtta ka väga paljude huvigruppide seisukohad. Enamasti on nende põhimõtted ja eesmärgid üsna vastandlikud. Planeerimine on praegu üles ehitatud mitmetasandiliselt. Üleriigiline planeering peaks määrama arengusuunad, maakonnaplaneeringute ja linnade üldplaneeringu puhul käsitletakse keskkonda ühe omavalitsuse piires, räägitakse läbi, mis on omavalitsusele oluline ja millises suunas soovitakse areneda – kujundatakse tulevikupilt. Lõpuks koostatakse detailplaneeringud, mis määravad juba täpsemalt ära, kus asub maja, milline see välja peab nägema, kui palju haljastust peab rajama, kus see asub, kui kõrge võib olla piirdetara jne. Riigi- või maakonnaplaneeringus pole detailsus vajalik ja koormaks liialt planeeringut kui juriidilist dokumenti, laskmata seada pikema vaatega sihte.

    Suure üldistusega planeeringus ei olegi kõigi mõjude hindamine võimalik. Praegu ei oska me paljusid asju ette näha ja seega ka nende mõju keskkonnale hinnata. Maja ehitamine ei alga kardinate valimisest. Kõigepealt tuleb ikka leida hea asukoht, mõelda läbi, kui palju ja milliseid ruume üldse vaja on, millisest materjalist maja ehitada ja kes teeb projekti. Praegu tuleb välja, et maja asukohavaliku staadiumis peaks teadma ka sisekujunduse detaile.

    Planeerijad ütlevad, et riigikohus nõuab võimatut. Maakonnaplaneeringu staadiumis ei ole selline mõjude detailne hindamine õigupoolest võimalik. Kui tuuleparke hakatakse ehitama viie, seitsme või kümne aasta pärast, ei pruugi me praegu ettegi kujutada, kuidas on tehnoloogia selle ajaga arenenud ning millised on siis tuulikute tehnilised omadused. Me ei saa teada, milline vedur täpselt Rail Balticu trassil sõitma hakkab ja millist mõju see mõnele linnuliigile või taimele avaldab. Selle ennustamine oleks soolapuhumine.

    Seega on küsimus laiem, nimelt: kas praegune planeerimissüsteem on ikka kõige otstarbekam ja loogiliselt üles ehitatud? Tuleks mõelda, kuidas parandada raamistikku nii, et visioonid oleksid võimalikud kafkaliku protsessita ning ka kodanikuühiskond hoitud ning toetatud. Kuna haldusreformiga loodi uued omavalitsused, siis koostatakse praegu uusi maakonnaplaneeringuid. Planeerimisvaldkonda kureeriv rahandusministeerium peaks muu hulgas vastama ka küsimusele, kuidas neid peaks koostama, et hundid oleksid söönud ja lambad terved.

  • Peatatud maailm Vanemuise draamatrupi näitel

    RAIT AVESTIK

    Vanemuise teatri 150. hooaega tähistav fotoraamat „dRAAMAT“ ilmus igati õigel ajal. Kuna uue viirushaiguse üleilmse leviku tõttu pole publikul juba kolmandat kuud teatritesse asja, siis on füüsiliselt käes hoitav suures formaadis foto­album audiovisuaalsete digimeeldetuletuste „me oleme jätkuvalt olemas“ kõrval igati väärikas ja oma ajatuses rahustavgi. Tühistati ka 23. maile planeeritud suur juubelipidu ning õigel Vanemuise austajal on paras aeg kulutada pidustuste ärajäämise tõttu rakendamata jäänud energia eraviisilisele kohtumisele teatri draamatrupiga, abiks fotograaf Maris Saviku koostatud säilik.

    Säilitamistung on teatrikunstis juba olemuslikult sees. Tavapäraste etendustel tehtud fotode kõrval on teatriloos väärtuslikud ka need, millel teatritöötajad ei ole mitte objektid, vaid just subjektid. Kui on olemas kõnekas foto kuulsast näitlejast mõnes tema hiilgerollis ning foto samast näitlejast etendusejärgsel olengul puhkenurgas, suits ühes ja joogi­klaas teises käes, pajatamas noorematele kolleegidele põlevate ja seejuures pisut väsinud silmadega kunsti- ja elutõdedest, siis räägib tekkiv kuvand (olenevalt fotodest) dramaatiliselt teatrist kui elusast organismist. Üksnes saalist vaadates võib mõnel andunumal teatrisõbral see vahest meelest minna. Teatrilooliste raamatute tegija vaatevinklist on sellised nii-nagu-on-fotod väga väärtuslikud.

    Vanemuise teatri draamajuhi Tiit Palu ja fotograaf Maris Saviku kontseptsiooni järgi ongi kõnealuses raamatus draamanäitlejad sellised, nagu nad on: eesmärk oli pildistada näitlejaid ilma sättimata, lavastamata. Draamatrupi igast näitlejast, lavastajast ja dramaturgist on raamatus keskmiselt kolm kuni viis fotot. Nende hulgas portreed, reportaažfotod, n-ö vaikelud jm. Portree­fotosid põhjalikumalt silmitsedes ja (teatriga) kaasa mõeldes saab endamisi kaaluda, kas näeme inimestest pigem psühholoogilisi portreesid või vaatavad meile vastu elukutset esindavad tüübid.

    Näeme teatri loomingulisi töötajaid proovides, lavale minekut ootamas, teatri mitmesugustes ruumides, kuhu publik ei pääse, laval rollis, grimmitoas, suitsetamas, kolleegidega vestlemas. Üldjoontes paistavadki lavalt tuttavad inimesed, kuigi tuttavad „kellegi teisena“. Raamatu eessõnas avaldab fotograaf, et tegemist on pildiridadega, mis said kokku ettekavatsematult, painutamata. Tõesti, lavastatud kaadreid, kus fotograaf on üritanud maailma peatada, ei ole. Kui aga fotograaf ikkagi pildistab kuude viisi Vanemuise teatrimajades fotoprojekti raames akrediteeritud piltnikuna, siis ei saa seda ettekavatsematust ka päris tõsiselt võtta.

    On ju üldteada, et kui nurga tagant kargab välja kaameraga inimene ning varitsetavad teavad, et nad ei tohi põgeneda või teda ära ajada, käivitub asjaosalistes kaamerakäitumine, muutub koreograafia. Oluline on see, et pildistatav teab, et ta pole enam üksi ja jahtija tegevuse tulemusel saavad tema tegemised avalikuks. See tähenärijalik sedastus ei tähenda, et vanemuislased oleksid raamatus kuidagi sunnitult või võltsilt loomulikud. On fotosid, kus näitlejad ei pruukinudki märgata fotograafi proovi­ruumis viibimist või vähemalt jätsid olukorrale reageerimata. Näiteks fotod möödunud hooaja parimast meesnäitlejast duširuumis mõjuvad lausa foto­süüdistusena.

    Kuna tegemist on teatri ümmargust aastapäeva tähistava raamatuga, siis on ka fotod igati normaalsed ja viisakad. Teistsugune, pisut nagu privilegeeritud vaade teatrile tuleb kätte. Ühest küljest ei tekita fotod tülikaid küsimusi, et miks ja mida see näitleja seal teeb, millele ta mõtleb jne. Teiselt poolt: kui eesmärk oli draama­trupi näitamine n-ö köögiukse kaudu, siis võib-olla mingisugune intriigi­alge, vere-, higitilk ja pisar, mis on ühe suure teatri lahutamatu pärisosa, on pildilt puudu. Ent selliseid fotosid, samuti fotosid rolli sissesaamise või rollist väljapääsemise piinadest ja rõõmudest, saab teha ilmselt ainult varitsedes. Ja kui juba olme oli eesmärk, siis oleksid mõned „kogemata“ kaadrisse jäänud lavamehed köögi­atmosfääri veelgi kinnis­tanud. Tõsi, grimmitoarahvast lipsab siiski läbi.

    Peale raamatu mitmekordset vaatamist hakkasin ennast üles kruttima küsimusega, mida selle muidu ilusa ja fotograafi igati heast küljest eksponeeriva kinkeraamatuga tegelikult pihta hakata. Ühest küljest ongi see sünnipäevakink teatrilt endale, selle teatri näitlejate jäädvustamine, üks tahk teatri­kunsti populariseerimises, reklaam ja arhiivitäide korraga. Seetõttu jääbki pisut segaseks, mida on fotograaf silmas pidanud eessõnas lendu lastud lausega, et raamatust ei leia klassikalisi lavastusfotosid, reklaamiks või arhiveerimiseks mõeldud jäädvustusi. Jah, klassikalisi lavastusfotosid, millel on neil leiduva info tõttu pikk säilivusaeg ja mida teatri­uurija vaatevinklist võiks sõna otseses mõttes nimetada tarbekunstiks, ei leia. Kui fotograaf pidas silmas, et suurema osa fotodega on tõesti mõnevõrra keeruline või lausa talumatult kelmikas näiteks keeduvorsti või eterniiti müüma hakata, siis nii on. Vähemalt teatri vaatevinklist on aga kogu see raamat siiski ju maitsekas reklaam.

    Jaanus Tepomees „Naiste kooli“ proovis. Lavalt publikutsooni poole liikuva näitleja näos võib aimata mingisugust vahepealse aegruumi ilmet, kui ei olda enam tinglikus ajas ega ka veel reaalses ajas.

    Kui fotograaf leiab, et fotod (rõhutan veel kord: fotod on raiutud juba raamatusse) võiksid olla pidevas kasutuses ehk siis fotosid (raamatut) tuleks võimalikult järjepidevalt tarbida, mitte aga riiulisse unustada, siis võib sellest mõttekäigust aru saada. Kui tegemist on võltstagasihoidliku hüüatusega – oh, arhiveerida ehk turvaliselt säilitada pole siin midagi, sest ma olen siin pildistanud ainult aega, ei midagi muud –, siis julgen teatriuurija vaatevinklist vastu vaielda.

    Seda enam, et sellised pooleldi kokku­lepitud pildistamised on mingilgi määral ka lavastuslikud pildistamised ning seega on Maris Saviku pikaajalise fotoprojekti ehk raamatu saatus juba eos säilikuks saada. Jääb üle ainult loota, et teater pole digifaile päris ära põletanud, sest raamatus on palju fotosid, mis leiaksid tänuväärset kasutamist näiteks mõne vanemuislase elust ja loomingust rääkivas trükises.

    Kui hakkaksin kunagi näiteks näitleja Jaanus Tepomehe elust ja loomingust midagi sellist kokku panema (aega selle nimel rassimiseks on tal õnneks veel küll ja küll), siis küsiksin kindlasti teatrilt või fotograafilt luba kasutada fotot, millel toimub „Naiste kooli“ (ilmselt) taastusproov ja kus (võimalik, et) proovi katkedes liigub Tepomees publikutsooni poole. Võimalik, et tegemist on hoopis hetkega enne proovi algust. See ei pruugi nii kõigile paista, aga näitleja näos võib aimata mingisugust vahepealse aegruumi ilmet, kui ei olda enam tinglikus ajas ega ka veel reaalses ajas.

    Raamatus on aga ka fotosid, millega ei oskaks ma eelmainitud kontekstis midagi peale hakata. Kui jääda Tepomehe lainele, siis on üks selliseid (ilmselt) Sadamateatri katusel tehtud „painutatud“ poos. Ei ole vahet, on see Tepomees või keegi muu mees, siin on subjektist saanud objekt ja tegemist laialdaselt kasutatava reklaamfotoga.

    Siinkohal tõmban väikese paralleeli Maris Saviku ja Vanemuise teise suure­joonelise fotoprojektiga. Kaks aastat tagasi valmis selles koostöös Vanemuise balleti 80. aastapäevaks samalaadne raamat „Tantsides Tartut“. Kontseptsioon on sellel muidugi teine. Fotode lavastaja ja stilisti Mare Tomminga, fotograafi ja balletitrupi ühispingutusel sai valmis efektne mustvalge galerii tantsijatest Tartu linnaruumis. Selles fotoprojektis kehtestas fotograaf ennast eriti jõuliselt, asus kinni püüdma liikumist. Kuna need fotod on ülilavastatud ning lihvitud ka fototehniliselt igati apetiitseks, ilmneb fotodel paradoksaalne moondumine: kuigi on näha, kuidas jalad kerkivad, inimesed on õhus ja igatpidi paindes (on selge, et kaua ei saanud nad nii olla), on need pildid pigem tardunud kui liikuvad.

    „Pangaröövi“ proovis tehtud fotole on püütud näitlejad Merle Jääger, Jürgen Gansen ja Aivar Tommingas ning lavastaja Ain Mäeots.

    Neid fotosid eksponeeriti suurelt ka Tartu linnaruumis ja Vanemuise teatri suures majas. Tuleb tunnistada, et kuigi need mustvalged ja kontrastsed fotod pisut üldiseks tuunitud tantsijatest tantsu­rahva raskest, kuid õnnelikust tööst palju aimu ei anna, siis sise­kujundus­­elemendina (ma ei võrdle neid fotosid muidugi toidupoodides müügil neiu-Eiffeli-taustal-toodetega) või reklaamfotodena on need efektsed. See leevendaks ka mõtet, et fotograafia on suunatud rohkem tegevusele kui tarbimisele.

    „dRAAMATU“ juures kripeldab veel üks asi. Tegemist on küll lihtsa ülesvõttega, ent tulevikku suunatud teatriloolisest aspektist meeldib mulle väga Ain Mäeotsa seeria kolmas foto. Tegemist on (ilmselt) „Pangaröövi“ prooviga, kus ühele fotole on püütud Merle Jääger, Jürgen Gansen (külalisnäitleja), Aivar Tommingas ja lavastaja Ain Mäeots. Kui nüüd keegi täiesti juhuslikult plaanib hakata nimetatud isikutest elulooraamatut kirjutama, siis sobib see foto ideaalselt kõigisse nelja raamatusse. Isegi fotograafi kohalolek väljendub fotol asjakohaselt ja kõnekalt. Neli näitlejat, pilk neljas suunas, neli ilmet, neli erisugust kogemus­pagasit, üks eesmärk. Väga kõnekas ja teatri olmet vahendav, kripeldab aga kommentaaride või info puudumise pärast. Selline kontseptsioon nihutab raamatu eelkõige fotograafi raamatuks ja ilmselgelt pole Maris Savikul sellise olukorra vastu midagi. Püüan ka mõista seda „aja peatamise“ ja „hetke tabamise“ (petlikku) ihalust (õigemini püüdu seda illusiooni ka raamatus sugereerida), mida jutupuru puudumine fotode vahel kindlasti toetab. Nii on aga raamat jäänud ilma lisaväärtusest.

    Kui me erinevalt maalitud portreest tahame foto puhul enamasti teada, millal ja kus see on tehtud või kes on pildil, siis kultuuriruumis oluliste inimeste puhul on see tahe eriti põhjendatud. Võtame sellesama „Pangaröövi“ foto, mis on ilmselt tehtud millalgi tänavu veebruaris, sest, nagu teada, pidi esietendus olema 14. märtsil. See jäi aga ära, teadagi, miks. Juba lähitulevikus, kui (loodetavasti) enam ei pea nii pingsalt mõtlema sellele, et kaks päeva enne esietendust pandi riik pausile, on see lihtsalt suvaline foto tuntud inimestega, aga see selleks.

    Vaatamata mainitud lüngale (või hoopis nähtamatule täiendusele), saavad teatri- ja fotohuvilised Vanemuise selleaastasest draamatrupist adekvaatse pildi. Saab mõelda trupi koosseisu ja selle parameetrite üle ning tõdeda, et ka veel lavaproovides ei ole tekstiraamat näitlejate käes haruldus. Mina olen aga nüüd ootel, et fotograaf Maris Savik tekitaks (võimalikult üllatavad) fotosäilikud ka Vanemuise muusikaosakonna inimestest ning tehnilistest töötajatest. Küll aga võiks nende raamatute puhul hoiduda vahusest, kuigi teatud hämara koloriidiga „aja peatamise“ ja teatri defineerimise romantilisest katsest, mida kohtab draama- kui ka balletitrupi raamatu eessõnas. Nii nagu teatrietenduse vastuvõttu saab mõjutada erilaadsete „selgitustega“, mõjutavad need, nagu nüüd kogesin, ka pildi sisse minekut.

  • Joel Sang, toimetaja

    LINNAR PRIIMÄGI

    Ta on mu sõber, ma ei saa temast halba urgitseda. Tal õieti polegi, mida urgitseda, Joel ei pilla niisama sõnu, ta vaagis välja kümne aasta kirjutised, mida nüüd – kakskümmend kuus tükki – siia raamatusse panna. Igaühes on mingi tähtsaks peetud sõnum (loetlen pealkirjuti):

    • Museaalne saaste: paberkandjad tuleks kirjandusmuuseumis asendada elektrooniliste koopiatega.

    • Edasi tõotatud maale!: Eesti riigi päästaks liitumine Soomega.

    • Ajalugu ja kodulugu: kodulugu on võltsitav, ajalugu mitte.

    • Katse saada selgust: pärast postmodernismi ei paista enam mitte mingit uut ismi.

    • Nomen est nomen: lastele pannakse imelikke nimesid.

    • Keelte kodustamine: kas häälduslähedane või kirjapildis äratuntav nimekuju?1

    • NATO heidutus ja Venemaa ähvardus: eufemismidest.

    • Kas integratsiooni hind?: sihitise kolm käänet.

    • Inetusvõistlused: eesti kolekeelendid.

    • Aus, aga siiras: odav uusausus eesti uuemas luules.

    • Midagi Vahingu pärandvarast: Vahing kui oma eluloonäidendi autor.

    • Vana Vahing: surma paratamatu armetus pärast uhket elu.

    • Vastumõtleja omas elemendis: laiemalt tundmatu soomlase skeptitsism kui midagi väga haritut ning uut.

    • Saarikoski ja Kafka: üks juhuslik rööbitus.

    • Exegi monumentum: kirjanik kui inimene mõjutab tema kui autori loomingu vastuvõttu.

    • Nõnda kõneles Kivisildnik: Kivisildnik puterdab.

    • Kirjanikud ja kirjanikujannad: naised võiksid kirjutada naistest kui naistest.

    • Usalduse küsimus: kriitikud peaksid selgemini ütlema, millist raamatut osta.

    • Raha ja luule: luuletaja peab julgema küsida oma loomingu eest kõrgemat honorari.

    • „Valada saledasse stroofi…“: luulet tuleb tõlkida meetrumis ja rütmis.

    • Raamat, raamat, raamat: kena, kuid mõttetult vahendatud teos raamatukirjastaja tegevusest.

    • Sõnale alluv maailm: sügav respekt Viivi Luige sõnastusoskuse ees.

    • Siseemigrant Õnnepalu: vana Lev Tolstoi laadis pettumus kunsti kunstlikkuses.

    • Keelekriitik Kaplinski ja kujutav filosoofia: soomeugrilased sõnastavad nägemust, mitte sõnastust.

    • Nostalgiliselt, nagu sel puhul kombeks: tõelist luulet osatakse ridamisi peast.

    • Hier stehe ich, aber ich kann auch anders: filoloog par excellence.

    Ja siis veel sissejuhatus, mis põhjendab pealkirja „Mäng versus äng“: peletada ängi mänguga, aga mitte liialdada.

    Joeliga ei saa mitte nõustuda. (Ütlen „Joel“, nagu tema ütleb minugi sügavalt austatud Viivi Luige kohta „Viivi“.) Ta on kõik oma öeldava nii täpselt välja vaaginud. Snaiper ei lase puusalt. Aga mõnikord tahaksin (tööd tellimata) ikkagi oodata, et tabataks muud.

    Joel Sangale on võõras emotsionaalne ekstremism, et „Ah, kui juba mürgel, siis mürgel lõpuni; jah, kui juba unustus, siis olgu täielik!“. Seepärast valitakse teda žüriidesse hindama kirjanduslikke saavutusi (mindki on paar korda kutsutud, aga ma olen iga kord teiste hindajatega tülli läinud – enam ei kutsutagi). Mõnikord, nagu Joel tunnistab seal raamatus, on kirjandus ja saavutus vägagi vastuolus. Siis ta ei hakka sõdima või свинку подсовывать, nagu ütlevad venelased (siiski, ühe Indrek-Koffi-provokatsiooni tunnistab ta lk 139 üles).

    Joeli kaalutletud tasakaalukus, tema enesekriitiline distsiplineeritus on tast teinud usaldusväärse orientiiri eesti uuemas kirjanduses, mida ma – tema pühendumust imetledes – keeldun lugemast, et mitte tuju rikkuda. Aga kui Joel Sang kiidab Made Luigat, mis te siis arvate, kes on järgmine, keda ma loen?

    Kui peaks Joelile välja kirjutama tööraamatu, siis mida ma sinna märgiksin nüüd, kus ta enam ei ole ajakirja Keel ja Kirjandus peatoimetaja? Ma kirjutaksin sinna tööraamatusse: „Eesti keele ja kirjanduse Toimetaja“.

    Üks nõukogudeaegne nali oli, et kaks juuti vestlevad tänavanurgal. Kolmas tuleb juurde ning ütleb: „Ma muidugi ei tea, millest te siin räägite, kuid minu meelest tuleb Iisraeli ära sõita.“ Ma nüüd parafraseeriksin, nagu Joel ise ühes oma artiklis kriitikalt soovis: ma ei tea, millest te mõtlete, kuid minu meelest tuleb see raamat ära osta, läbi lugeda ja meelde jätta. Saab haritumaks.

    * Vrd: Jaan Kaplinski, Naiivseid küsimusi eesti keele fonoloogiast. – Keel ja struktuur. Töid strukturaalse ja matemaatilise lingvistika alalt. 5. kd. Tartu Riiklik Ülikool, eesti keele kateeder, 1971, lk 35–41.

     

  • Igapäevane leib maapealselt vaatekohalt

    PEETER OLESK

    Meest, kes istus minu vastas, hindan ma väga kõrgelt, nii et me võime rääkida kõigest. Seekord tuli kõne alla toidujulgeolek, millest ma tookord – sinna on juba palju aastaid tagasi – olin kirjutanud. Olin siis, nagu olen edasigi, seda meelt, et Eestis tuleb tegelda sellega mitte jutujätkuks, vaid pidevalt ning süstemaatiliselt. Tema arvas, et seda on palju tahetud. Võib-olla on ta nüüd, pärast eriolukorrast alanud ettekirjutust püsida võimalikult kodus oma arvamist muutnud ega ole enam väga kategooriline, sest ta oli üks kahest meie peresõbrast, kes pakkus ennast ise abiks meile toitu tooma, aga … toidujulgeolek on probleem, mida ühe ostukeskuses käimisega ei lahenda.

    Nii suur minu lugemus füüsikast siiski ei ole, et oleksin kuskilt lugenud, miks füüsikateoreetik ja tuumatehnoloog, Nobeli rahuauhinna laureaat aastast 1975, akadeemik Andrei Sahharov (1921–1989) praadis eranditult kõike, mida ta sõi, ka külmalt pakutavat Vene vinegretti, mille koostisse kuuluvad õun ja hapukurk, ning heeringasalatit ehk punast salatit ehk rosolli ehk rosoljet, millesse on segatud ka heeringatükke. Ammugi ei tea ma, kuidas hooldatakse istandikes rohttaime nimega banaan ja mismoodi näeb välja banaanide termiline töötlemine enne nende jõudmist inimese suhu. Lihtsam on arvata, et see kõik on kas toiduainete tehnoloogia või äärmisel juhul ka toiduohutus – ehkki oleks viimane lollus võrrelda imeväheselt radioaktiivset banaani väikese röntgenipreparaadiga. Toiduohutus on suurel määral dieedi ja patoloogilise füsioloogia probleem, mis massilise rände korral võib mõjutada terveid mandreid. Toidujulgeolek seevastu on alati ja kõikjal globaalne. Väga lühidalt öeldes on tema sisuks mis tahes riigi suutlikkus toita oma kodanikke ja teisi elanikke oma toiduainetega, sest kui see suutlikkus on küündimatu, vajab riik toiduabi, aga kui ilmastik on soodne ja saagid koos veeressursiga rikkalikud, siis võib riik pakkuda toiduabi ise ning mõjutada vastavalt ka nn maailmaturu hindasid. Just siia on kätketud üks põhjusi, miks Lõuna-Euroopa kaitseb oma põllumajandust ja kalapüüki väga kiivalt kui teatavat privileegi.

    Sõnast „toidujulgeolek“ on tehtud pisike sektor semantilisel väljal „säästev areng“. See on pigemini üks järjekordne silt rahvusvahelises diplomaatias kui normatiivse tähendusega oskussõna. Esmajoones peidetakse sildi taha nälg nõndanimetatud kolmandas maailmas, ehkki üle maakera koosneb toidujulgeolek neljast komponendist. Nendeks on kõikidele kättesaadav tervislik toit, puhas joogivesi ja hädavajalik hügieen, millele arenenud riikides lisandub toidutehnoloogia. Eestis esindavad viimasena mainitud komponenti näiteks Tartu ülikoolis tehtavad uuringud gaasfermentatsiooni vallas (dr Kaspar Valgepea jt). Seda ei sööda nagu Hollandi kerajuustu või ehtsat maasinki, ent see on üks bioprotsesse (GasFermTec) tolles süsinikuringes, milles inimene toitub ja kus ta on kas keskkonnasõbralik või mitte. Rahvusliku julgeolekuga on gaasfermentatsioon kui uurimisobjekt seotud intellektuaalse omandi kaitse kaudu, toidujulgeolekuga kui keskkond, tänu millele meil midagi süüa on. Kui postuleerida vähemasti vaikimisi, et kolmanda maailma üheks tunnuseks on alatoitumus, siis Eesti kolmandasse maailma muidugi ei kuulu. Kuid me ei ole nii jõukad, et jaksaksime lubada endile püsivat toidujulgeolekut, mis eespool toodud tähenduses on võrdlemisi kallis, sest ta on sissetulek õieti üksnes tervishoiu mõttes.

    Nüüd kavatseb Euroopa Liit oma juhtorganite kaudu vähendada inimeste ravimisõltuvust. Põhimõtteliselt peaks niisugusse kavva kuuluma ka farmatseutiliste toidulisandite piiramine, mis on samuti üks toidujulgeoleku probleeme. Järelikult näiteks tsink mitte tabletina, vaid keedetud hirsina, päevalilleseemnete ja nõgestena. Paraku kultiveerib Eestis nõgest tööstusliku kaubana müümiseks partnerpoodides … kõigest Karepa ravimtaimeaed. Kui võtame juurde looduslikud ravimid ning nende võimalikud müüjad, siis peaksime Tais ja Sri Lankas toodetud eriti puhta külmpressitud kookos­pähkliõli importi vähendama ja tooma turule sertifitseeritud kohaliku hanerasva. Pool kilo kookospähkliõli võib maksta ligi 10 eurot, 150 grammi hanerasva 4 eurot 50 senti. Kumb on taskukohasem, kui teie kodu läheduses polegi sellist ostukeskust, kus oleks müügil emba-kumba? Ja kui ongi, siis on sisseveetud kraam kahtlemata odavam. Muidugi me jääme dieetilise korrektsuse piiridesse, kui kirjutame, et toit peab olema kättesaadav ja mitmekesine ning tasakaalustatud, aga maamehelik sõnavara on ses suhtes realistlikum. Loodusliku tsingi vaeguse korvamine teiste loodusandidega läheb meile kuradi kalliks! Mis siis veel teistest metallidest ja vajalikest mineraalainetest rääkida.

    Miks ei võiks turule tuua sertifitseeritud kohalikku hanerasva, selmet kookospähkliõli importida?

    Kuid nende asemel me räägimegi hoopis sellest, kui majanduslikult arukas on osta Loire’i ääres valminud veine, justnagu oleksid nimelt need jumalate jook. Et elukondlikuks toimetulekuks palud maksepuhkust, aga raharingluse käigushoidmiseks jood, palju põide mahub – kas nii või? Ometi oli Prantsuse valge veini soodusmüügikuulutus üks esimesi reklaamteateid olukorras, mil üleriigilist eriolukorda ei oldud veel lõpetatud. Peagi järgnes reklaam välismaistele juustudele. Juustud võivad olla väga tõhusad joogipiima kompenseerijad näiteks kaltsiumi suhtes ja nendega on mõnus puhastada veinimargi vahetamisel suud, aga – miks me peame ilmtingimata sööma just imporditud juustusid või tootma kohalikku juustu Madalmaade-päraste nimede all? Ei, ma ei sõdi kuidagi niisuguse söögi-joogikraami vastu, mis on meile toodud mujalt, näiteks nagu kunagi õunasort „Tartu roos“, kuid kui me oma rahvusliku toidujulgeoleku eest seisame esmajoones aktsiisikorraldusega, siis me kasutame kogu aeg ainult ajutisi relvi. Mitte ainult ajutisi, vaid ka küündimatuid, sest nende abil ei kaitse me oma kõige ajaloolisemat ressurssi ehk vett. Hädapärane hügieen ei alga seebist või filtreerivast maskist. Ta algab veest, mille puhul pole sugugi ükskõik, kust ta meieni jõuab ja milleks teda kasutatakse. Itaallased kaitsevad väga tähelepanelikult oma ranniku- ja majandustsooni meresid. Meie, mulle tundub, armastame Itaalia meresid kui supluskohti rohkem kui oma merd ja siinseid siseveekogusid kui tööstusliku kalapüügi paiku.

    Bürokraadile on asi lihtne. Tuleb moodustada veel üks julgeolekuasutus ja asi ants. Puhtpaberlikult arutleva juristi seisukohalt on vaja paketitäis seadusemuudatusi ning kohtulikke lahendusi ja asi jällegi, kui mitte just ants, siis vask vähemalt. Demokraatiaga spekuleeriv populist mõtleb kolmandat moodi. On vaja ära kuulata kõik asjast huvitatud ja leida võimalikult ujuv kompromiss. Ent mõelgem alternatiivselt ehk audiatur et quarta pars. Toidujulgeolek ei ole kaup nagu saastekvoot. Ta on rahvusliku iseolemise ja oodatud külaliste võõrustamise üks kõige kindlamaid tagatisi. Kui ristirahva palve sisaldab kõigekõrgemale ka soovi igapäevase leiva järele, siis lihtsurelikul asub see leib kas maapeal või vete sügavuses – sõltuvalt sellest, kas lihtsurelik on põllupidaja või kalur. See lihtsurelik ei ole tarbija mentaliteediga, ta on tootja. Tootja ei praali nagu meil kombeks, tootja loob. Kahjuks on Eesti Vabariik toidujulgeoleku loomisel alles alguses. Esimesena ses määratus vallas ajaksin joonde Eesti statistikamajanduse, teisena täiendaksin akadeemilisi õppekavu riikidevahelise võrdleva agronoomiaga ja kolmandana tooksin lagedale kõik, mis puudutab Läänemere puhtust, järelikult ka kalavarude jaotumist. „Puhas Läänemeri“ heliseb muidugi nagu müra, sest me reostame Läänemerd võrreldamatult aktiivsemalt kui puhastame teda. Oleks juba tohutu edusammu, kui muudaksime Läänemere müra helistikuks c-mollis (Bachi viiulisonaat nr 2). Üksikisikule või väikeettevõtjale käib see ilmselgelt üle jõu, riik aga ei mõõda vee kvaliteeti ei enne tema laskmist tootmisahelasse ega ka pärast seda.

    Kuni me pole asjaolusid parandanud, seni teeme ka kliimast sildi ning saame e-Eestist etiketi-Eesti. Mugavam elada, lihtsam surra.

  • Kohtumine tundmatuga

    JANIKA KRONBERG

    Millise raamatu võtaksite kaasa üksikule saarele, käsipagasiga lennukisse või koroonakriisi, mille käigus võib ette tulla kas täielik karantiin või vähemalt isolatsioon suuremast osast inimestest ja tavaolukorras harjumuspärasest tegevusest?

    Kui eelistate vanas vaimus paberraamatut ja kaalupiirang ei luba, siis ei sobi selleks ilmselgelt Musili „Omadusteta mees“ või ka paari nädala eest Sirbis Siim Lille tutvustatud Lawrence Durrelli „Alexandria kvartett“. Mõlemad kahtlemata vääriksid seda, et nendega nädalaid veeta. Tuleb valida midagi ökonoomsemat. Pean silmas raamatut, mis ei oleks liiga mahukas, kuid sunniks end korduvalt lugema, lehekülgi märkima, üht või teist tekstikohta edasi-tagasi lehitsedes uuesti välja otsima. Raamatut, mille lugemine oleks ühtaegu haarav, mille lugemisele kulunud aeg oleks kvaliteetaeg ning mis toidaks nii hinge kui ka vaimu, paneks ühtviisi kaasa tundma ja kaasa mõtlema. Raamatut, mille kihte peakski lugema mitu korda, et tabada sellesse kätketud mõistatuse olemust, või miks mitte ka jõudma lõpuks selgusele, et mõistatust, mille lahendust te paarisaja lehekülje vältel paari tunni jooksul olete otsinud, tegelikult ei olegi. Raamatut, mida lugedes olete end ajuti tundnud ekslevat lõputus eksootilises labürindis ja mida sulgedes tunnistate, et olete kogenud emotsionaalset ja intellektuaalset rahuldust.

    Kahekordne mõistatus

    Mõni päev enne seda, „kui kõik läks kinni“, kui raamatuid sai nii poodides kui avalikes raamatukogudes veel lehitseda ja nuusutada, kogeda kõigi meeltega, sattus mulle kätte – mitte päris juhuslikult – Palestiina juurtega Brasiilia kirjaniku Alberto Mussa „Qāfi mõistatus“. Väliselt intrigeerivaks võiks pidada asjaolu, et Napoleoni sõdade tagajärjel Portugali kuningakoja eksiilist ja troonipärija isepäisuse tõttu sündinud ja immigrantide maaks saanud Brasiilias on paarsada aastat hiljem saanud tunnustatud kirjanikuks ühe tunnustamata riigiga rahva esindaja. Või kes, mis päritolu on õieti Brasiilia kirjanik ning kuidas ta teadvustab oma juuri?

    Kõik Mussa raamatusse puutuv osutab kvaliteedile: Kalle Kasemaa reklaamtekst ümbrispaberil, tõlkija Leenu Nigu on varemgi uuema Brasiilia kirjanduse paremaid palasid meile vahendanud, lisaks märkus, et tõlke puhul on konsulteerinud meie usaldusväärne arabist Helen Geršman, kes koos Üllar Petersoniga on tõlkinud, kommenteerinud ja eessõna kirjutanud samuti läinud aastal Tartu ülikooli kirjastusel ilmunud Hišām ibn al-Kalbī „Ebajumalate raamatule“. Muuseas, viimase raamatu ilmumine lähestikku Mussa teose tõlkega on selline juhus, mida võiksid kadestada isegi poeedid. Käsitletud on sama ajastut, nii „Ebajumalate raamatus“ kui ka selle mahukas kommentaariumis leidub süveneda viitsijale rohkelt kultuuriloolisi paralleele, motiive ja selgitusi, mis võiksid aidata kaasa ka „Qāfi mõistatuse“ lahendamisele või vähemalt avardada selle kultuurikonteksti. Olgugi et „Ebajumalate raamatu“ lugemine ei pruugi olla lihtne. Siingi kohtume tundmatute suurustega. Olgem ausad, mida me teame islamieelse araabia kultuurist, luulest, pärimusest, mütoloogiast? Aga kui see kultuur, eelkõige muidugi islamieelne poeesia, kohtub Mussa kirjanduslikus kokkupanus Ladina-Ameerika portugalikeelse kirjanduse, vahest isegi maagilise realismi traditsiooniga, saame osa tundmatu kohtumisest tundmatuga – ja mõistatus koguni kahekordistub. Mussa romaani ongi tõlgendatud läänemaisest kirjandusest, eelkõige meile tuntud Euroopa ja Põhja-Ameerika kirjanduskaanonist väljapoole jäävana, hoopis kahe lõuna, Ladina-Ameerika ja Palestiina ehk siis kindlam oleks öelda araabia kirjanduse dialoogina.

    Kui olen nüüd võimaliku lugeja raamatu soovitamise asemel sellest hoopis eemale peletanud, tõttan kohe oma viga parandama. Õigupoolest annab autor ise oma „Eelhoiatuses“ lahkelt juhise, kuidas raamat on liigendatud ja kuidas seda võiks lugeda. Raamatu põhilugu koosneb 28 peatükist, mille pealkirjadeks on araabia tähestiku 28 tähte. Iga peatüki pikkus on kuni kolm lehekülge, enamasti vähemgi, kokku niisiis umbes kolmveerandsada ladusalt loetavat, tihti seikluslikku tegevust edasi andvat, mõnikord ka erootilise kujundlikkusega vürtsitatud lehekülge. Nii võib vähesega rahulduv lugeja kogu põhisüžee saada kätte vähem kui paari tunniga. Ent põhipeatükkide vahele on autor paigutanud vaheldumisi esiteks jutustuse põhiliiniga seotud „ekskursid“ ja teiseks „parameetrid“, mis sisaldavad põhiliiniga võrreldavaid legende ja võimaldavad „mõista paremini nii islami­eelset kultuuri kui ka jutustust hõlmavat müütilist universumit“. Niisiis on autor olnud ise nii lahke ja andnud lugejale võtme kätte. Ent on veel kolmaski tasand, millele jõuavad vaid kõige jultunumad, enne loo lõppu mõistatuse lahendamisele pürgivad lugejad: neil on tark lugeda põhjalikult ekskursse ja panna hoolikalt tähele nappi teavet, mis on paigutatud peatükkide alguses araabia tähtede juurde. Võte sarnaneb kriminaalromaanide tehnikale, mille puhul ka lugeja on kutsutud kurjategija isikut ära arvama, enne kui autor selle teada annab.

    Autori soovitust järgides võib „Qāfi mõistatust“ niisiis lugeda korduvalt ja üha nõudlikuma pilguga: algul põhiliin, siis parameetrid ja ekskursid, lõpuks võtta ette ja parimal juhul saada selgeks ka araabia tähestik. Tunnistan: viimaks tabasingi end pealkirjade alla paigutatud sõnu tagurpidi veerimas … Sellele vaatamata pole ma kindel, kas ma mõistatuse lahendamisele lähemale jõudsin.

    Muuseas, raamatul puudub tõlkija saatesõna, aga seda asjaolu ei rõhuta ma siin etteheitena, vaid näen selle puudumises isegi teose olemuslikku osa. (Teame autoreid, kes on keelanud oma teostele või nende tõlgetele mis tahes saatesõnade või kommentaaride lisamise!) Mõistmine ja mõtestamine on nii jäetud lugeja enda hooleks ja meele­valda, ja see on vastuvõetav, „demokraatlik“, ehk täiesti vastupidine teguviis näiteks koraani kanoonilisele tõlgendamisele. Mõned vihjed kättesaadavatele internetiallikatele toetudes tahan siin siiski lisada,1 üritades näidata ka, kuidas sulandub autor ise oma teosesse.

    Brasiilia kirjanik Alberto Mussa on kirjutanud mitu teost Rio de Janeiro ajaloost, tõlkinud islamieelset araabia luulet ja uurinud Aafrika mõjusid Brasiilia kultuurile. Pildil annab ta autogrammi oma romaani „Inimese hüpotees“ („A Hipótese Humana“) eksemplari.

    Mis see on, kui mitte mäss?

    Alberto Mussa on sündinud Rio de Janei­ros 1961. aastal ja õppinud sealsamas matemaatikat, ent põhjalikumalt lingvistikat ja kirjandust, tegelenud süvitsi Brasiiliasse sisse veetud orjade ja Aafrika keelte ning folklooriga. Tema vanavanemad rändasid Brasiiliasse Liibanonist ning Mussa puhul ilmneb kolmanda põlvkonna immigrandi paradoks: kui sisserännanu mäletab oma kodumaad nostalgiliselt, võib oma mälulabürinti kapseldudagi, sulandumata uue asukohamaa ellu, siis tema järglane püüab sellest vabaneda, olgu mässu või unustuse teel. Kolmas põlvkond asub otsima oma juuri, taastama seda, mis kaduma läinud. Sedasi on Mussa ka seletanud oma pikaajalist huvi araabia kultuuri vastu, mille üks väljundeid on tema 2004. aastal ilmunud kolmas ja ühtlasi läbimurdeteos „Qāfi mõistatus“, ent ka mitmed tõlked araabia keelest, millest üks, pealkirjaga „al-Mu’allaqāt“ ehk „Ülesriputatud“ on otseselt seotud romaaniga ja mida võibki pidada selle käivitajaks. Nimelt pidasid luulet tarkuse ja teadmiste allikana kõrgelt hinnanud araablased muiste Meka lähedal ‘Ukāzi turul suuri luulelahinguid, mille võitjate luuletused, qasīda’d, mida olevat olnud seitse, riputati ühe seletuse järgi üles Kaaba seinale.2 Sellest siis pealkiri. Mussa romaani põhimotiiv on sala­pärase, kaotsi läinud ja üksnes suulises pärimuses säilinud kaheksanda qasīda rekonstrueerimine. Silmas pidades romaani paatost, võiksime selle kaheksanda qasīda eestikeelse vastena kasutada ka poeemi, oodi või ülistuslaulu, mis aga sisaldab ka muud tollasele araabia luulele iseloomulikku – ennekõike (erootilist) armastust, pilget, aga ka leina.

    Oluline on veel märkida, et Mussa romaani põhiliini tegevus toimub kahel ajatasandil: üks neist on minategelase katse rekonstrueerida muistne kaheksas Kaaba seinal rippunud poeem. Tema peamiseks allikaks on Lähis-Idast armastuse pärast Brasiiliasse asunud vanaisalt kuuldud suuline pärimus, õieti selle fragmendid. Teine ajatasand ongi siis muistse luuletuse süžee. Püüded taastada tekst, mis ei kuulu kaanonisse, viib minategelase palverännakuile Lähis-Itta, ent mõistagi osutub kogu üritus lootusetuks. „Härra Mussa,“ kõnetab romaani minategelast üks mõjukaid professoreid, „kardan, et teie kujutlusvõime läheb juba üle igasuguse piiri“ (lk 40-41). Teine juhtiv araabia kirjandusloolane nimetab seda koguni kõige räigemaks akadeemiliseks võltsinguks kogu semitistikas. Ent juba romaani alguses on autor või, kui täpne olla, tema nimekaimust protagonist meile tunnistanud, et kogu kaanoniväline traditsioon koosneb üksnes tema isikust, ning vannub post scriptum’is truudust pigem kujundile kui sisule.

    Kogu see eruditsioonist ja fantaasiast, paiguti jälitatavatest tõsiasjadest, ent rohkem pigem kujuteldavatest piltidest, müütidest ja anekdootidest, pilkest ja hurmast pakatav tekst on ülimalt nauditav. Selle kirevuse taustal ilmub üks suur tervik, mille killustumist oleme viimase veerandsajandi jooksul kahetsusega kogenud. See on kõige üldisemalt öeldes kirjandusteadust, lingvistikat ja folkloristikat ühendanud filoloogia terviklikkuse kadumine. Mussa romaan osutab jonnakalt sellise terviklikkuse säilimisele ja inimest lunastavale võimalusele ka kolmanda aastatuhande hakul. Ning siin võiks siiski luua seose ka euroopaliku romaanitraditsiooniga. Ühe ebakanoonilise, olematu või kaotsi­läinud käsikirja ümber keerleb ka Umberto Eco romaani „Roosi nimi“ tegevus. Seal on tegemist Aristotelese „Poeetika“ teise osaga, kus oletuste kohaselt on käsitletud koomikat. Seda osa otsib kloostri labürindis Baskerville ja selle leidmist püüab takistada Jorge. Miks? Sest naer vabastab. Samamoodi tegeleb Mussa islamieelse polüteistliku araabia luule ja selle fiktsionaalse, kaanonivälise tekstiga. Mis see on, kui mitte mäss – vabastav mäss kaanoni ja dogmaatiliste tõlgenduste vastu?

    Lõpuks, kui mul jääbki „Qāfi mõistatus“ lahendamata või soovitan seda teha igal lugejal jõudumööda oma kujutlusvõimet rakendades, siis piirdun siin ometi lihtsa ja siira teatega, et Alberto Mussa teos on ülistuskõne hobuste ja naiste ilule ning luulele ja keelele. Selle kinnituseks avan raamatu ja alustan uuesti lugemist esimesest peatükist: „Teadmatuse ajastu – nõnda on hakatud araablaste ajaloos nimetama perioodi, mis jõudis lõpule islami sünniga – oli aeg, mil meeste õilsus ületas hobuste oma ja naiste ilu kadestasid märad. See oli ka kõrbepoeetide kuldaeg, mil luulekunst tõusis tasemele, mida pole hiljem saavutatud mitte üheski keeles, mitte ühelgi sajandil“ (lk 5).

    1 https://books.google.ee/books?id=XGKuCAAAQBAJ&pg=PA327&lpg=PA327&dq=Alberto+Mussa&source=bl&ots=cwZaoY_ktW&sig=ACfU3U2U-MWOVvB2V9s-tzeXbjIH2wQPdA&hl=et&sa=X&ved=2ahUKEwijz4Po5LfpAhUqwqYKHeEXCvc4FBDoATAAegQICBAB#v=onepage&q=Alberto%20Mussa&f=true

    https://www.wordswithoutborders.org/dispatches/article/an-interview-with-alberto-mussa-katia-bandeira-de-mello-gerlach

    2 Tuginen siin Hišām ibn al-Kalbī „Ebajumalate raamatu“ kommentaaridele (lk 96-97).

  • Mälupiltidest elufilosoofia

    JOONAS VATTER

    Ajal, mil tuli end isoleerida elavatest inimestest, andis Kaarnakivi seltsi kirjastus välja raamatu, mis toob rambivalgusse meie seast lahkunud. „Surnute raamatusse“ on koondatud ajakirjaniku ja teatri­kriitiku Margus Mikomäe enamasti ajalehes Maaleht avaldatud tekstid aastatest 2005–2019. Tegu on viienda Mikomäe artikleid ja intervjuusid sisaldava kogumikuga ning kõik need on autor alapealkirjastanud kui „Koguja raamatud“. Uus väljaanne koosneb peaasjalikult Mikomäe kirjutatud nekroloogidest, sekka leiab sealt ka paar intervjuud, kirjutisi, mis on tõukunud mõne ammu lahkunu elulooraamatu ilmumisest, 60aastase poja kirja oma surnud emale, järelehüüde ühele lavastusele ja Rapla linnas tapetud puudele.

    Raamatu eessõnas mainib Mikomägi raskusi sellele nii-öelda nekroloogide kogumikule kirjastaja leidmisel: „Surnute raamat“, mille pealkirigi mõjub morbiidselt, ei kutsu lugema, ei lähe kaubaks. Mikomägi märgib korduvalt oma mõtisklustes, et surm on meie ühiskonnas kardetud ja tõrjutud teema – sellest ei räägita. Tõepoolest, üks mu sõber, kuulnud niisugusest järelehüüdeid ja surmateemalisi kirjutisi koondavast raamatust, nimetas teemavalikut kummaliseks. Siinkohal tuleks kõigest esmapilgul võõrastavast mööda vaadata. Esiteks võib inimese elu ühe kõige loomulikuma sündmuse tabuteemaks muutmine nii teistele, aga eelkõige iseenesele eksiradadele viia, kaotada silmapiirilt küsimuse, mis on kõige olulisem. Teiseks ei tasu „Surnute raamatut“ peljata, kuna selle mõtteliseks teljeks pole üksnes surm. Seda kinnitab ka raamatu alapealkiri „Elu kiituseks“.

    Mikomäe tekstides on kesksel kohal erilised mälupildid, olgu see loomislaul Värska külateel, õitesse uppunud vana õunapuu kaasteelise surmapäeval, suure näitleja toetav pilk ja naeratus või don Quijote kuju kunagise teatrijuhi kodukabinetis. „Meil on mälu, et elades elusam olla,“ ütleb Margus Mikomägi raamatu eessõnas. Ent inimesele on ka omane, kord õnneks, kord õnnetuseks, paljutki unustada. Nii taganeb iga valu, ka leinavalu, aga nagu Mikomägi Artur Alliksaare luulereale toetudes märgib, ei tagane ükski valu jäädavalt. Mäletan, et Vahur Kersna intervjueeris tunamullu üht 100aastast naist, kes oli elu jooksul pidanud mitu oma last matma, üks neist koguni hukkus traagiliselt. Küsimuse peale, et kas sellisest valust on võimalik üldse kunagi üle saada, kostis vanaproua, et on küll – inimene unustab. See võib meenuda korra kuus, asjad tuletavad meelde. Nii tuhmuvad meie mälus ka inimesed, keda tundsime, ja hetked, mida nendega koos veetsime, mälupildid peituvad sügavale mälusahtlitesse, kuid asjad tuletavad meelde ja kutsuvad need sealt taas esile. Nõnda tuleb lapsepõlve­allee tagasopis suure kivi varjus tärganud ülase tõttu Mikomäele meelde surnud ema, mälestustahvel maja seinal tuletab meelde hingusele läinud näitleja ja seob ta selle paigaga. Mälupiltide raamatusse talletamisega hoiame mälestust elus kohatud inimestest, säilitame hetki, tundeid ja mõttelaadi. Ka „Surnute raamat“ tuletab mõndagi unustatut meelde.

    Nüüd võib küsida, keda ikkagi kõnetavad Margus Mikomäe mälupildid. Selles kogumikus on portreteeritud umbes kolmekümmet eesti kultuuriruumi suurkuju. Mõistagi kõnetab „Surnute raamat“ neid, kes teadsid-tundsid vähem või rohkem neid inimesi ja nende mõeldut-loodut. Mida annab see raamat aga inimestele, kelle side nende suur­kujudega on nõrgem või puudub sootuks? Pelgalt kujutluse legendidest? Siinkohal tasub välja pakkuda paar võimalust selle raamatu lugemiseks.

    Mikomäe tekstid on võrdlemisi lühikesed ja lihtne oleks lugeda raamat ühe jutiga läbi, võtta teatavaks kõik huvitav ja ülejäänu, mis nii väga huvi ei paku, ning siis ka unustada. Sootuks ilusam ja rikastavam näib lugeda iga järelehüüet eraldi, siis pidada korraks vahet, et (taas)avastada see inimene, kellest äsja loeti. Nii võiks lugeda läbi järelehüüde ja pärast seda kuulata näiteks Jaak Joala laule, vaadata mõnd Urmas Oti tehtud inter­vjuud, lugeda mõnd Heino Kiige romaani ning kuulata, kuidas Sulev Luik luulet loeb. Selliste vahepeatustega võtaks „Surnute raamatu“ lugemine küll palju kauem aega, ent lugejale oleks garanteeritud põhjalikum ekskursioon eesti kultuuriruumis.

    Väärt näib olevat ka mõte lugeda „Surnute raamatut“ kellegagi koos, üksteisele ette. Margus Mikomäe kirjutatu mõjub esmapilgul küll lihtsalt ja lakooniliselt, kuid tema kujundirikkad mõttekäigud, tuumakad võrdlused ja paradoksid lubavad sageli igast tekstilõigust või koguni lausest korjata üles mõne kaaluka mõtte või küsimuse, mille üle on hea pärast lugemist üheskoos edasi mõelda. Mikomäe, tema portreteeritavate ja kaasteeliste mälupiltidest, mõtetest moodustub „Surnute raamatus“ omaette terviklik elukäsitlus. Lahkunute järelehüüdeid lugedes võime ära tabada kirjutajale enesele olulised väärtused ja maailmavaate ning just see seob eri aegadel ajaleheveergudele kirjutatud tekstid ses raamatus mõtteliseks tervikuks. Just selle aimamisi välja joonistuva elufilosoofia tõttu võiksid Margus Mikomäe mälupildid kõnetada teisigi inimesi.

    „Surnute raamat“ on täis eleegilisi osutusi meie aja allakäigule. Neis tekstides valutatakse südant meie praeguse maailma pärast, mis on kui pööraselt tiirlev karussell, kus valitseb rumalus ja pealiskaudsus, raha ja kõike ühetaoliseks muutva kapitalismi võim, tarbimishullus ja ükskõiksus mineviku suhtes. Elame aususe ja au hääbumise ajastul. See saab selgeks, kui Mikomägi osutab tänasele päevale Juhan Smuuli näidendi „Kihnu Jõnn“ kaudu: inimesed on kasusaamise nimel valmis maha müüma oma au ja neid, kellele au kallis, peetakse heasüdamlikeks idiootideks. Kasusaamise mentaliteet hägustab küsimust meie olemasolu sügavama mõtte kohta. Just sellest kasusaamise mentaliteedist kõneldes tasub Mikomäe järjekordset Koguja raamatut seostada vastava piibliraamatuga, kus Koguja küsib: „Mis kasu saab inimene kõigest oma vaevanägemisest päikese all?“

    See küsimus on eriti kõnekas ajal, mil taas erutas meie valitsusjuhtide meeli Rail Balticu küsimus, projekt, mille kohta on muudkui räägitud, kui palju toob see kasu Eestile, kui palju Euroopale. Ka Mikomägi küsib „Surnute raamatus“, kas ja milleks on vaja oma eluteel lähtuda omakasust, heaolust ja mugavusest. Kas on vaja tappa puid, et inimesel oleks mugavam autoga sõita, et ta jõuaks rutem kohale? Kuhu meil ülepea on tarvis rutem kohale jõuda? Mis on kogu meie kiirustava eluviisi garantii, kui Koguja on ometi öelnud: „Kõik lähevad ühte ja samasse paika; kõik on tolmust ja kõik saavad jälle tolmuks.“

    Siiski ei saa öelda, et elame just praegu allakäigu ajastul. Raamatust kumab läbi ka tõdemus, et oleme alati elanud ja elame edaspidigi ebatäiuslikus maailmas, ajalikud rabelemised on meie ilma paratamatus.

    Milline on siis see elukäsitlus, millised need väärtused, mis „Surnute raamatust“ välja joonistuvad ja mis seatakse vastu meie möödapääsmatult ebatäiuslikule maailmale? Kõigepealt tuleb märkida uskumust, et kogu loodus on hingestatud. See väljendub selgelt Margus Mikomäe läbikäimises puudega: puud kõnetavad teda ja tema kuulab neid. Mikomägi nimetab ses raamatus puid oma sõpradeks ja kirjeldab neid omadussõnadega nagu inimesigi: mõni puu on aristokraatne ja peen, mõni rustikaalne või edev. Iga puu on isiksus. Hingestatud on ka kogu ülejäänud loodus. Nii kirjutab Mikomägi, kuidas on tabanud ennast tundelt, et pärast lähedase surma halastamatut vihmasadu kohates näib, otsekui valaks taevas pisaraid. Oskus märgata ja hinnata kõike enda ümber on üks olulistest eluväärtustest, kuna toob kaasa austuse kõige elava vastu. Sestap on kõnekas ka Mikomäe mälupilt näitlejast, kes päästis etenduse alguses ahjule lennanud putuka kindlast kuumasurmast ja juhatas ta tagasi suveõhtusse.

    Margus Mikomägi valutab südant maailma pärast, kus valitseb pealiskaudsus, kõike ühetaoliseks muutva kapitalismi võim, tarbimishullus ja ükskõiksus mineviku suhtes.

    Vastandina omakasu tagaajamisele võib märgata ses raamatus soovi teha maailma paremaks. Sellisena on Mikomägi iseloomustanud mitmeid lahkunuid. Et aga mõista, mis on maailmale hea, on vaja tarkust ja ennekõike selle ammutamist kontaktist minevikuga. Üks korduv märksõna raamatus on „vabadus“. Tõelise vabaduse saavutamiseks tuleb püüelda aususe poole ja ausust võiks mõista siinkohal kui iseendaks jäämist. Mingi hinna eest ei tohi taganeda oma ideaalidest. Ka siis, kui elu ahvatleb minnalaskmisele, tuleb jääda truuks oma sihtidele, sest, nagu on sõnastanud Artur Alliksaar: „sa katsumuste koledusi talud / niikaua, kui sus virgub unelmaid“.

    Niisamuti on „Surnute raamatu“ Koguja kirja pannud mõttekäigu: „kui elad enda elu, on ka surm sinu oma“. Inimene leiab lepituse oma surmaga, kui on suutnud elada oma elu nii, nagu ta on tahtnud. Rahu toob sealjuures tõdemus, et elu seisneb otsingulisuses. Tuleb küll seada eesmärke ja püüelda nende poole, kuid teadvustada, et üheski pole lõplikku päralejõudmist. Iga eesmärgi täitumine on vaid vahejaam, kus meie elurong järgmise sihtkoha ette võtab ja, nagu tsiteerib Mikomägi Voldemar Pansot, „valmis saab kabelimäel“.

    Margus Mikomägi on läbi ja lõhki teatrimees, sestap on enamik „Surnute raamatus“ jäädvustatuid meie seast lahkunud näitlejad. Teatrikunsti keskmeks peab Mikomägi ilmsesti näitlejat ja tema mängu. See viib mind taas mõttele sisust ja vormist, küsimustest, mida väljendada ja kuidas väljendada. Ehkki sisu on lähtekoht ja seda peetakse peamiseks, kujuneb kesksemaks küsimus „kuidas?“. Mõelgem luuletuste peale, mis pole olemuselt muud kui keeruliselt väljendatud mõtted. Mõtted võiks ju keerutamata paari lihtsa lausega välja öelda, ometi on need esitatud keerukamas kujundlikus vormis. See, kuidas midagi väljendatakse, määrab sõnumi mõjukuse. Sellest, kas otsustame teha õlimaali, pastelli või söejoonistuse, sõltub suurel määral, kuidas kujutatu vaatajat kõnetab. Nõnda on ka teatris kesksel kohal, kuidas oma ideed väljendada, sealjuures küsimus, kuidas näitleja mängib. Määrav näib ka küsimus, kes mängib. Mikomägi on „Surnute raamatus“ sõnastanud, et hea näitleja on inimesena eriline isiksus. Oma järelehüüetes meenutab ta paljude puhul, millise haruldase isiksusega oli tegu. Mitmete lahkunute suu läbi kõlab raamatus arusaam, et suureks näitlejaks sünnitakse, et tõeline anne on miski, mida kas on antud või ei ole. Siiski tahan uskuda, et nii nagu suureks isiksuseks mitte ainult ei sünnita, vaid võib ka sirguda elu jooksul, nõnda võib kasvada ka suureks näitlejaks. On tarvis vaid õnne ja õnnetust, mis käivad teadupärast käsikäes.

    Peatun veel ühel silmapaistval ilmingul, mida Mikomäe tekstid kätkevad. Kuigi need on avaldatud meile, elavatele, pöördub ta seal sageli lahkunute poole, adressaadiks on äraminejad. Ühtäkki avastasin end mõttelt, et kui kirjutaksin täna kirja oma surnud vanaemale, mida ma talle ütleksin enda ja end ümbritseva kohta. Mõttemäng võib viia hoopis ausama ja selgema vaateni oma elule ja sellele, mis on tõeliselt oluline. Teiselt poolt, nagu tõdeb ka surnutele kirjutav Mikomägi, miks me küll enne ei kirjutanud, miks me kirjutame nii vähe kirju paberil päris ümbrikkudesse, päris aadressidele. Siitki tasub üles korjata impulss eemalduda korraks pealiskaudsest veebisuhtlusest ja kirjutada mõnele lähedasele päris kiri, pikem ja põhjalikum. Oma kirjas emale tsiteerib Mikomägi veel tuntud laulusõnu ja seal peituvat võtmeküsimust „miks nii raske sulle on öelda, et … öelda, et sinust ma hoolin“.

    Olgu veel kord kirja pandud, et „Surnute raamatut“ ei tasu karta. Kõige muu hulgas on tallele pandud mälupildid ja eluväärtused valatud oma tagasihoidlikkuses lummavasse vormi: pean silmas Mari Ainso kujundust ja raamatus sisalduvat kõnekat fotovalikut. Eks ole hea raamatu tunnus seegi, kui teos annab tooni raamaturiiulile, kui raamat on ilus käes hoida ja lehitseda. Loodan, et „Surnute raamat“ leiab endale lugejad, sest kes minevikku ei mäleta …

     

  • Virtuaalne „Theatertreffen“

    MADLI PESTI

    Festival „Theatertreffen“ 1. – 9. V veebis.

    Eriline aeg vajab erilisi lahendusi. Esimest korda 57aastases ajaloos korraldati saksakeelse kultuuriruumi tähtsaim teatrifestival „Theatertreffen“ otsast lõpuni virtuaalselt. Iseasi, kui erilistest lahendustest siin rääkida saab.

    Kultuuriväljal valitseb pildil olemise paine, küllap ise endale võetud eneseõigustuse kohustus: tuleb end näidata, korraldada vestlusi ja raamatute lugemisi, musitseerida, anda intervjuusid. Seejuures tuntakse kindlasti ka rõõmu erisuguste tehnoloogilis-loominguliste vormidega eksperimenteerimisest, mille käiku laskmiseks puudus varem vajadus, võimalused ja aeg.

    Olemuslik vastupanu. „Theatertreffeni“ seitsmeliikmelise kriitikutest žürii välja valitud möödunud aasta kümnest märkimisväärsemast lavastusest näidati maikuu kümne päeva jooksul kuut videoülesvõtet, ekraanil toimusid etendusejärgsed kohtumised kunstnikega ning korraldati vestlusi, teemaks ikka teatri, dramaturgia ja kehalisuse digiteerimine.

    Virtuaalset „Theatertreffenit“ vaadati kokku üle 122 000 korra, lavastuste üheks ööpäevaks kättesaadavaid videoid 5000 kuni 36 400 korda. Publikuhulk oli tavapärasest seega palju suurem. Seepärast kõnelesid korraldajad uhkelt festivalile ligipääsetavuse kasvust.

    Teater osutab aga digitaalsusele olemuslikku vastupanu. Nii julgen öelda, et näidatud kuuest lavastusest jõudsid üle rambi ehk ekraani kaks, mööndustega kolm lavastust. Vaid üks pakkus tõelise elamuse. Ka saksa kriitikkond oli virtuaalfestivali suhtes viril. Üks festivali­ülevaade pealkirjastati näiteks „Kehv asendus ehtsale teatrile“, teisal leiti, et „heast tahtest hoolimata oli tegemist pigem kurva sündmusega“. Tõsi, lavastustest oli üldjoontes võimalik saada aimu, küll aga mitte elamust või kogemust, seda ka žüriiliikmete arvates, kes virtuaalfestivali lõppedes oma muljeid jagasid.

    „Theatertreffenil“ on alati kohal klassikatõlgendused. Claudia Bauer lavastas Tennessee Williamsi vähem mängitud, illusioonide purunemisest kõneleva näidendi „Nooruse magus lind“ („Süßer Vogel Jugend“, Schauspielhaus Leipzig).

    Kui vaadata videosalvestist poolehoiuga, siis kuigi see ei asenda päris teatri­etendust, on ülesvõte siiski väärtuslik ajaloodokument. Videoülesvõte osutab minevikule või tänapäeva pildistusele. Jäädvustusel on kahtlemata hariduslik ja informatiivne funktsioon. Suureks plussiks, mida korduvalt virtuaalfestivali ajal rõhutati, on üles­võtete kättesaadavus, seega aitab praegune protsess kaasa teatri kui kunstiliigi demokratiseerimisele.

    Iseküsimus muidugi, et videoülesvõtte puhul pole tegemist teatri kui kunstiliigiga, vaid mingi muu, vahendatud tegevusega. Nii või teisiti, informatsiooni ehk salvestise kättesaadavuse laiendamine on vastuvaidlematu fakt: lavastusi said huvilised vaadata üle maailma, ka tänu ingliskeelsele tõlkele.

    Žürii valik. Siinses artiklis ei hakka ma põhjalikumalt analüüsima žürii tervikvalikut. Mainin vaid, et selle aasta kümme lavastust on võrreldes varasemate aastatega mõneti huvitavamad, sest tähelepanu all on veidi rohkem vabatruppe ning suisa pool valitutest pälvis festivalikutse esimest korda.

    Üks põhjusi on uus valikukriteerium, nimelt nõue, et pool valitud lavastustest peab olema naislavastajate loodud, nemad on aga tugevamalt esindatud just vabatruppides. Žüriiliikmed kommenteerisid, et neil valikuprotsess palju ei muutunud, sest nad mõtlesid ka varem soolise võrdõiguslikkuse peale. Seekord oli märkimisväärseid töid naislavastajatelt kerge leida, kvoodi täitmine ei põhjustanud raskusi ning kokkuvõttes sai valikusse kuus naislavastajate ja neli meeslavastajate tööd.

    Saksamaal käib juba mõnda aega elav diskussioon selle üle, et naislavastajatel on suurtes teatrites klaaslagi ees. Suurte lavade töödest on 70% meeste ja vaid 30% naiste loodud. Žüriiliikmete seast tuli ka kriitilisi toone. Leiti, et kuna meeslavastajate pakkumine on väga palju suurem, ei saa jätta meeste töid seetõttu vaatamata, et kvoodi järgi on vaja just naislavastajate töid vaadata. Üldjoontes aga nõustuti, et kvoodi täitmine raskusi ei valmistanud ning arvati, et võib-olla ollaksegi nüüd võrdsemate võimaluste osas tähelepanelikumad.

    Möödunud aasta olevat olnud erakordselt tugev märkimisväärsete nais­lavastajate ja -etendajate poolest. Huvitav fakt, et „Theatertreffenile“ valiti austria etenduskunstniku Florentina Holzingeri üheteistkümne alasti naisetendajaga rituaalne füüsilise teatri lavastus „Tants“ („Tanz“, Tallinnas Kanuti gildi saalis nägi tema samasse triloogiasse kuuluvat meeldejäävat „Apollonit“). Lavastuses teeb etendajana kaasa Netti Nüganen, kellest oleks pärast Risto Kübarat saanud „Theatertreffenil“ esinenud teine eestlane. Videona mõistagi Holzingeri lavastust ei näidatud.

    „Theatertreffenil“ on alati kohal klassikatõlgendused, video vahendusel oli võimalik osa saada neist kahest. Claudia Bauer lavastas Tennessee Williamsi vähem mängitud, illusioonide purunemisest kõneleva näidendi „Nooruse magus lind“ („Süßer Vogel Jugend“, Schauspielhaus Leipzig). Kui Baueri mullusel festivalil nähtud lavastus „Tartuffe“ oli üks meeldejäävamaid, siis seekordne valik jäi pigem arusaamatuks ega mõjunud üle ekraanipiirde.

    Korraliku telerežiiga ülesvõetuna näidati Johan Simonsi lavatatud „Hamletit“ (Schauspielhaus Bochum). See oli põnev detailirohke vaatamine ilmselt seepärast, et kogenud vaatajal oli huvitav lavastust võrrelda varem nähtud tõlgendustega. Simonsi klaari kontseptsiooni kohaselt ei mängi tegelaste sugu ega nahavärv mingit rolli (kurva Hamleti rollis tähtnäitlejanna Sandra Hüller, meelde­jäävaim oli androgüünse olekuga Gina Halleri Ophelia, kes mängis ka Horatiot, Hamleti sõpra). Lavastus on tüüpilisele saksa linnateatrile omaselt kallis ja suurejooneline: puhas geomeetriline kujundus (omavahel vardaga seotud külmalt hõõguv kuu ja suur vaskplaat) meenutas päikesesüsteemi.

    Hästi ületas vahendava ekraanilõhe Katie Mitchelli lavastus „Enesetapu anatoomia“ („Anatomie eines Suizids“, Deutsches Schauspielhaus Hamburg).

    Teatri kui kontrollitud meediumi proovilepanek. Kui noore tõusva tähe Anta Helena Recke postdramaatilise, hierarhilist vaatamisolukorda ja postkoloniaalset traumat käsitleva lavastuse „Inimkonna alandused“ („Die Kränkungen der Menschheit“, Münchner Kammerspiele) vaatamise järel sain kinnitust žüriiliikmetelt, et selle lavastuse atmosfäär ja mõju ei tulnud tervikuna läbi ekraani, siis postdramaatiline dokumentaalteater hüppab kergemini üle ekraanirambi.

    Parim lavastus video vahendusel näidatuist, mis ka elamuse pakkus, oli Rimini Protokolli „Tšintšilja sitapea, mis-mis“ („Chinchilla Arschloch, waswas“, idee ja lavastus Helgard Haug). Laval, nagu ikka, on igapäevaelu eksperdid, seekord kolm Tourette’i sündroomiga meest. Tourette’i sündroomi iseloomustavad komplekssed tikid (tahtele allumatud liigutused): erisuguste helide esilekutsumine, silpide, sõnade või fraaside kordamine, vahel ka tahtmatu ropendamine. Helgard Haugi suurepärase dramaturgiaga lavastus on tervikuna omamoodi kaootiline nagu see sündroomgi. Südamlik lavastus on mitme­kesine, sisaldades monolooge juhtumistest meeste elust, laule, väikseid võistlusmänge (näiteks, kes suudab kauem oma tikke kontrolli all hoida). Lavastusel on nii informatiivne külg (publik saab sündroomist palju teada) kui ka afektiivne külg (emotsionaalne lava ja saali vaheline suhe, esitades metatasandil küsimuse, kes keda vaatab).

    Tourette’i sündroomiga inimesele teater ei sobi, seal on liiga palju rahvast ja tal tekivad ootamatud tikid. Seega on hullumeelne idee need inimesed hoopis lavale panna. Lavastus pole mõistagi tingimata Tourette’i sündroomist, vaid publikust endast, ka teatrist kui meediumist ning hirmust kaotada kontroll. Tegijaid huvitaski, kas saaks teatrit niimoodi ümber mõtestada, et need inimesed lavale sobiksid, sealjuures vaadelda lava kui võimaluste ruumi. Lavastuses pannakse teater proovile: mil määral on seal võimalik määramatus?

    Täpne lavastajatöö. Hästi ületas vahendava ekraanilõhe ka Katie Mitchelli lavastus „Enesetapu anatoomia“ („Anatomie eines Suizids“, Deutsches Schauspielhaus Hamburg). Kui Mitchell kasutab tavapäraselt oma lavastustes ohtralt ekraane, siis seekord saavutas ta filmiefekti lavastusliku montaažiga ja videot ei kasutanud. Noore briti autori Alice Birchi näidend, mille Mitchell lavastas ka 2017. aastal Londonis Royal Courti teatris, on kompositsiooniliselt särav, põhinedes filmikunstist tuntud vertikaalsel paralleelmontaažil. Depressioonist kõnelev näidend on justkui fuuga, kus teemad ja motiivid ühest stseenist teise arenevad ja varieeruvad. Dramaturgialt on „Enesetapu anatoomia“ äärmiselt rafineeritud näidend tänapäevaselt kiirete stseenivahetuste ja lühilausetega.

    Kolme põlvkonna naised esitatavad kolmel simultaanlaval lugu, kus küsitakse, kuidas traumat, s.t depressiooni ja kalduvust enesetapule, kantakse edasi põlvest põlve. Tegevus toimub justkui liminaalses ruumis, betoonist koridoris, naiste kodumajas. Ruum rõhutab nende sisemist piiripealsust. Noorim naine, tütretütar, lõpetab enesetappude ahela, otsustades mitte saada lapsi. Seejärel avaneb lava tagasein sooja valgusega maja trepikotta, kuhu ilmuvad uued elanikud, ema tütrega. Traumaneedus on lõpetatud.

    Põnev on jälgida pidevalt muutuvat aega ja koreograafilist pildivahetust. Stseenide vahetumised on orkestreeritud filigraanselt: näitlejannadel vahetatakse kostüüme justkui nukkudel, ülikiirelt sätitakse neile kätte või nende kõrvale rekvisiite. Mitchelli lavastus näitab eriti selgelt, milles seisneb lavastamine – see põhineb aja ja ruumi rütmistamisel.

    Füüsiline jutustamiskeel. Näite, kuidas etendusest teha nauditav videoülesvõte, pakkus jaapani kirjaniku ja lavastaja Toshiki Okada „Tolmuimeja“ („The Vacuum Cleaner“, Münchner Kammerspiele). Näeme suurepärast, ka sisult põhjendatud montaažirežiid: lava koosneb värvi muutvatest, algselt mustvalgetest kuupidest, mille peal ja ees toimuvat tegevust näidatakse videos eri mõõtu ruutudena, vaataja näeb nii suures plaanis näitlejat kui ka üldplaani lavatervikust. Ekraani servadel kasutatakse ka näitlejate kostüümides esinevaid värve: salatirohelist, elektrisinist, tindisinist ja fuksiaroosat.

    Lavastuses käsitletakse Jaapani fenomeni hikikomori’t, mis tähendab ühiskonnast tagasi tõmbumist, sotsiaalsete kontaktide vältimist. Toshiki Okada autorilavastus mängitakse lahti pereringis: 80aastase isa majas on 50aastane tütar end oma tuppa lukustanud ja võtab tolmuimejaga iga päev tolmu (tolmuimeja heli kuuleme abstraktse muusikana kõlareist). Üpriski väsitav tekstivoog kõneleb peamiselt igapäevaelust, esitatakse perekondlikke meenutusi ja elulisi juhtumusi.

    Ka Eestit mitmel korral külastanud lavastaja firmamärk on füüsiline jutustamiskeel. Okadat huvitab teksti ja liigutuse lahutamine, ta usub nii teksti, liigutuste kui ka muusika kui meediumi iseseisvusse. Tervik mõjub seega nagu polüfooniline muusika. Lavastuses kõneldakse võõrandunud inimsuhetest ning seda rõhutab tegelaste düsfunktsionaalne liikumiskeel, mis võib tegelastest kõneleda rohkem, kui lausutud sõnad.

    Kokkuvõttes olgem tänulikud, et on võimalus vaadata teatrikunsti dokumente kõikjalt maailmast ja teha seda kodunt lahkumata, kuid kripeldama jääb ootus elamuse ja päris kogemuse järele.

Sirp