Reedel, 5. juunil kell 17.00 avatakse Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriis Juss Heinsalu näitus „Pinnavaade”.
Näitus koondab installatiivses vormis teoseid, mis tõstavad esile kunstniku huvi savi erinevate kasutusviiside vastu. Nähtavale tulevad mustrid, topograafilised maastikud ja fraktaalsed suhted. Heinsalu käsitleb savi-mustreid kui mineraalaines peituvat keelt, olemust, mälu. Teadmisi konkreetsest kohast – sealse maastiku vormumisest või keskkonnamõjudest. Eri suurenduste vahel liikumine muudab ajalist taju ning kujutlust mikro-makro skaala kogemisest. Monumentaalgaleriis on üleval nii saviga trükitud graafikat, keraamilisi elemente kui videoformaadis savi-osakeste suurendusi.
Kunstnik lisab: „Viimastel aastatel olen võtnud oma loomeprotsesside aluseks idee savist kui elu kandjast, põhinedes nii mütoloogilistel tuletistel ja rahvatarkusel, teaduslikel hüpoteesidel kui ka iseenda stuudiopraktikal. Vaadeldes savi kõikvõimalike eri nurkade alt ning olekuis, proovin mõista olemise võimalikkust mineraalses mateerias. Nii mitmeski mõttes ei rahulda mind teadmised, mille puhul keskendume juba olnule, vaid pakub põnevust see, mis võiks olla, mida uut on võimalik teada. Siinkohal tuleb mängu spekulatsioon ja fiktsioon. Meie ümber eksisteerib mitmeid maailmu korraga, millest üks taandub räniühendite potentsiaalile.”
Juss Heinsalu (snd 1991) on õppinud Eesti Kunstiakadeemias keraamikat ning omandanud vabade kunstide magistri NSCAD Ülikoolis Kanadas. Igapäevaselt tegeleb Heinsalu materjalipõhise loome- ja uurimistööga ning on üks Kohila Sümpoosioni korraldajatest. Eelnevalt on ta osalenud aktiivselt erialastes projektides ja näitustel mitmel pool Euroopas ning Põhja-Ameerikas. Tegemist on tema esimese isikunäitusega Tartus.
Kunstniku poolsed tänud näituse teostusel: Eesti Kunstnike Liit, Eesti Kultuurkapital, Kohila Koolituskeskus, Kulla Laas, Urmas Lüüs, Tartu Kunstimaja ja Tanel Asmer, Puidutohter OÜ, NSCAD Ülikooli graafika osakond, Eesti Kunstiakadeemia klaasikunsti osakond ning prototüüpimise labor, kunstniku pere ja lähedased.
Tartu Kunstimuuseum kutsub kandideerima näituseprojekti „Noor Tartu” konkursil
Tartu Kunstimuuseumil on hea meel kuulutada välja avatud konkurss näitusesarjas „Noor Tartu“ 2021. aastal osaleva kunstniku valikuks. Tartu Linna toetusel 2017. aastal alustatud näitusesarja eesmärk on populariseerida ja toetada noorte Tartuga seotud kunstnike loomingut.
Näitus toimub Tartu Kunstimuuseumi kolmanda korruse projektiruumis (29 m2) vahemikus 12.02.2021—28.03.2021. Sellel aastal soovime seda võimalust pakkuda kunstnikule, kes valitakse avaliku konkursi kaudu. Konkurss toimub vahemikus 29.05.—01.08.2020 Osalenute seast valib kunstniku välja Tartu Kunstimuuseumi töötajatest ja sponsorist koosnev komisjon. Otsus avalikustatakse hiljemalt augusti keskpaigaks.
Tartuga seotud noore kunstniku all peame silmas kedagi, kes on Tartust pärit, Tartus (kunsti)hariduse saanud või Tartus kunstnikuna tegutsev kuni 35aastane inimene. Valiku eelduseks on ka senine vähene näitusekogemus. Kasutatavatele meediumitele piiranguid ei ole.
Kui tunned ennast ära eelnevas kirjelduses ning leiad, et Sinu looming on aktuaalne, isikupärane või muul moel meeldejääv, ja soovid kandideerida „Noor Tartu“ konkursil, siis saada hiljemalt 1. augustiks aadressile kristlyn.liier@tartmus.ee oma näituseidee projekt, motivatsioonikiri (kuni 1 A4), senise loomingu portfoolio ja CV.
Valituks osutunud kunstnikul on võimalus luua näitus koostöös Tartu Kunstimuuseumi kuraatorite ja tiimiga. Samuti kaasneb projektiga kunstnikutasu ja eelarve nii näituse produktsiooniks kui ka trükise väljaandmiseks (sisaldab kuraatori intervjuud kunstnikuga, tema lühibiograafiat ning teoste tutvustusi). Kunstniku tasustamist toetavad Art&Tonic!
Lisamaterjalid: https://drive.google.com/drive/folders/145cPbWSXW2X98YbE7GEEBV3bKXFZhDax?usp=sharing
Tartu Ülikooli uuteks vabade kunstide professoriteks saavad filmitegijad Olga ja Priit Pärn
Priit ja Olga Pärn
Sel sügisel annab Tartu Ülikooli praegune vabade kunstide professor Kärt Summatavet ametikoha pidulikult üle Olga ja Priit Pärnale, kes mõlemad on rahvusvaheliselt tuntud animafilmitegijad. Kaks vabade kunstide professorit korraga on Tartu Ülikoolis esmakordne – seni on neid igal õppeaastal olnud üks.
Tartu Ülikooli humanitaarteaduste ja kunstide valdkonna dekaan Anti Selart rõõmustas, et vabade kunstide professorid on juba palju aastaid toonud ülikooli mitmesuguseid kunste. „Animatsioon on selles reas seni puudunud. On suur rõõm teatada, et maailmanimega multifilmitegijad Priit ja Olga Pärn täidavad nüüd selle lünga,“ sõnas Selart. „Kindlasti on huvitav ja õpetlik saada osa nii professorite teadmistest ja oskustest kui ka näha lähemalt kahe silmapaistva looja loomingulist koostööd,“ lisas dekaan Anti Selart.
Olga ja Priit Pärn annavad eeloleva õppeaasta kummalgi semestril ühe kursuse, mis kannab pealkirja „Animatsioon: seest ja väljast“. Selle käigus püüavad nad tuua animatsiooniga seotud küsimustesse selgust, aga kuna animamaailm ei ole mustvalge, vaid keeruline ja raskesti kirjeldatav, siis võib tulemus nende endi sõnul olla kahetine. „Tõenäoliselt on kursuse lõppedes koos selgusega saabunud ka suur segadus – eriti neis asjus, mis algul tundusid väga selgete ja mustvalgetena. Sellisel juhul ongi kursus õnnestunud,“ on Pärnad naljatamisi märkinud.
Kursustel tutvustavad Olga ja Priit Pärn animatsiooni ajalugu endi kui praktikute subjektiivsest vaatenurgast. Samuti lubavad nad selgitada ja näidata, millistest osistest animafilm koosneb, milliseid vahendeid soovitud tulemuse saavutamiseks kasutatakse, mis toimub, kui liikuv pilt ja heli kokku pannakse, ning kuidas omandada filmitegemise osaoskused ja oskus saada osadest lõpptulemus – film.
Pärnad on tegelenud animatsiooniga kahepeale kokku 75 aastat ja õpetamiskogemust on neil kokku üle 40 aasta. „Selle aja jooksul on välja töötatud metoodikad ja tehnoloogiad, mis on kogu maailmas totaalselt unikaalsed – või isegi unikaalselt totaalsed,“ kommenteerisid nad. „Filmist rääkimine ilma filme näitamata ei ole vist sama mõttetu kui muusika kirjeldamine, aga sellegipoolest me näitame filme. Näitame, nii et vähe ei ole – see on nali, sest filme on alati vähe, st häid filme. Ja just häid filme me näitame – meie meelest häid,“ naljatlesid Pärnad, viidates lubadusele olla õpetamisel teadlikult subjektiivsed, mitte objektiivsed.
Kursuse eesmärk on tekitada osalejates huvi animafilmi vastu, soodustada selle huvi rakendamist ja konkreetsesse vormi suunamist. Õppeaine filmiprogrammid on otseses seoses neile järgneva loenguga – olgu siis ajaloolises, sisulises või tehnoloogilises mõttes. Loengud, mis käsitlevad animafilmi loomiseks vajalikke oskusi ja nende õpetamist, annavad kuulajatele võimaluse aktiivselt osaleda.
Sügissemestri filmiprogramm ja neile järgnevad loengud on avatud kõigile huvilistele. Ülikoolivälised osalejad, kes soovivad koguda ainepunkte ja saada tunnistuse, võivad kursusel osaleda täiendusõppijana.
Priit Pärn on lõpetanud Tartu Ülikooli taimeökoloogina, kuid pärast kuut aastat erialast tööd Tallinna Botaanikaaias vahetas ta elukutset ning hakkas Tallinnfilmi (hilisema nimega Eesti Joonisfilm) stuudios tegema animafilme. Ta on tegutsenud nii karikaturisti, illustraatori kui ka vabagraafikuna ning alates 1980-ndate lõpust õppejõuna. 2006. aastal asutas ta Eesti Kunstiakadeemias animaosakonna, kus oli kuni 2019. aastani professor. Külalisena on Priit Pärn õpetanud peaaegu kõigis Euroopa riikides ning Jaapanis ja Austraalias. Oma filmidega on ta võitnud rahvusvahelistel animafestivalidel rohkem kui 80 auhinda, sealhulgas peaauhinna peaaegu kõigilt maailma tippfestivalidelt. Välismaal on Priit Pärnale antud kuus elutööauhinda ja 2019. aastal tunnustati teda ka Eesti Kultuurkapitali elutööpreemiaga.
Alates 2006. aastast on Priit Pärn teinud filme koos abikaasa Olga Pärnaga. 2000. aastal lõpetas Olga Pärn cum laude Valgevene Kunstiakadeemia graafikaosakonna sügavtrüki eriala. Ta on läbinud režissöörikoolituse Prantsusmaa animatsioonikoolis ning töötanud stuudio Belarusfilm animatsiooniosakonnas lavastaja ja animaatorina. Tema osalusel valminud filmid on võitnud samuti rahvusvahelistel filmifestivalidel arvukalt auhindu. Olga Pärn on omandanud erilise meisterlikkuse liivaanimatsiooni alal ja juhendanud maalitud animatsiooni töötubasid. Oma eriliseks kireks peab ta illustreerimist.
Olga ja Priit Pärna ühiselt tehtud filmid on võitnud maailma tippfestivalidel 36 auhinda, sealhulgas 11 peaauhinda. 2014. aastal said Pärnad ühisfilmi „Lendurid koduteel“ eest riikliku kultuuripreemia.
Vabade kunstide professori ametikoht on humanitaarteaduste ja kunstide valdkonnas loodud selleks, et arendada mitmekülgselt Tartu Ülikooli liikmeskonna vaimsust ja loovust.
Rahvusraamatukogu hakkab katseprojektina avaldama Eesti väljaannete igakuist ilmumisstatistikat
Rahvusraamatukogu hakkab eriolukorrajärgse katseprojektina avaldama Eesti raamatute, ajalehtede ning ajakirjade igakuist ilmumisstatistikat, mille aluseks on raamatukogusse jõudvad teosed. Avaldamist alustab Rahvusraamatukogu märtsi- ja aprillikuu näitajatega.
Raamatukogu kogude arenduse osakonna juhataja Kairi Felti sõnul on tegemist esialgse statistikaga, mis põhineb jooksvalt raamatukogusse jõudvatel trükistel. “Üldiselt valmib jooksva aasta numbriline ülevaade alles järgmise aasta kevadeks, mil edastame selle ka Statistikaametile. Statistika operatiivsema avaldamine aga võimaldab detailsemalt illustreerida praegustel üsna keerulistel aegadel Eesti kirjandus- ja ajakirjandusturul toimuvat. Kuna näitajad tuginevad raamatukokku saabuvatel teostel, siis võivad igakuisel avaldamisel olla sees väikesed anomaaliad, kuid aastatepikkune praktika on näidanud, et konjunktuuri illustreerib see üsna hästi,” sõnas Felt.
Ajalehtede ja ajakirjade ülevaate aluseks on saabunud säilituseksemplarid. Üldiselt jõuavad nad raamatukogusse õigeaegselt, avaldamisajast märkimisväärselt ehk vähemalt kuu hiljem jõuavad arvestusse vaid osad väikelehed. Raamatute arvestamise alus on nende kajastamine Eesti Rahvusbibliograafia Andmebaasis. Raamatute avaldamisel ning nende raamatukokku jõudmisel on sees lõtk, kuid üldiselt on ülevaade representatiivne turul toimuva kohta, eriti aegreas mitmete kuude lõikes.
Ajalehed ja ajakirjad märtsis ja aprillis
Märtsis saabus Rahvusraamatukogusse 71 nimetust ajalehti, sealhulgas 10 päevalehte, mida ilmus kokku 494 numbrit. Ajakirju ilmus märtsis 113 nimetust ja kokku 147 numbrit.
Aprillis saabus Rahvusraamatukogusse 67 erinevat Eesti ajalehte, millest 8 olid päevalehed. Ajalehtede numbreid jõudis raamatukogusse mai alguseks kokku 456, mida on 38 võrra vähem kui märtsis. Aprillis ilmus 86 nimetust ajakirju ning kokku 114 numbrit.
Osa muudatusi on selgitatavad ilmumissageduste muutustega. Märtsi lõpus muutus kahe päevalehe ilmumissagedus – Meie Maa ning Saarte Hääl hakkasid ilmuma 3 korda nädalas varasema 6 ja 5 korra asemel ning seetõttu neid enam päevalehtedena statistikas ei käsitleta. Venekeelsed ajalehed Нарвская Газета ja Виру Проспект ilmuvad 19. märtsist ühiste kaante vahel.
Aprilli teisel poolel hakkas seni päevalehena (5 korda nädalas) ilmunud Äripäev ilmuma vaid korra nädalas. Samuti muutus ajalehtede Vooremaa ja Wõrumaa Teataja ilmumissagedus – senise 3 korra asemel 2 korda nädalas. Ajalehel Вестник Тарту, mis oli seni 2 korda kuus ilmunud, ei ilmunud aprillis ühtegi numbrit.
Ajalehtede ja ajakirjade trükiväljaannete detailsed nimekirjad kuude lõikes koos ilmumissagedustega leiab siit >>
Raamatud märtsis ja aprillis
Uusi Eestis avaldatud raamatuid registreeris Rahvusraamatukogu märtsis 162 ning aprillis 249 tükki. Võrdluseks, et eelmisel aastal ilmus märtsis 261 ja aprillis 269 uut raamatut.
Taust
Taustaks on oluline tähele panna, et ajalehtede alla loetakse väljaanded, mida avaldatakse kindlaksmääratud lühikeste intervallidega (iga päev, kord nädalas jne) ja milles käsitletakse üldist hetkehuvi pakkuvaid uudiseid, sündmusi, teemasid. Ajalehtede alla loetakse ka päevalehed, mis peavad päevalehena määratlemiseks ilmuma vähemalt 5-6 korda nädalas.
Väljaannete detailsest nimekirjast leiab ka eraldi kategooria väikelehed, mis on kohaliku omavalitsuse, asutuse, organisatsiooni, ühenduse, ühingu jne ajalehelaadsed väljaanded, mille ilmumissagedus on alla 50 numbri aastas ning mis on suunatud kitsamale sihtgrupile, levitatakse kindlas piirkonnas või huvirühmas. Oluline on arvestada, et seda ei määratleta tiraaži järgi.
Rahvusraamatukogu vastutab säilituseksemplari seadusest tulenevalt muu hulgas kõikide eesti keeles või Eestis ilmunud teavikute kogumise ning samuti ka trükitoodangu statistiliste andmete eest. Rahvusraamatukogusse jõuavad kõik seaduse alusel edastatud trükised – ajalehed, ajakirjad, raamatud, noodid jne –, mis annab hea baasi pideva ülevaate andmiseks.
ENE LUIK-MUDISTI ja MARI-LIIS TAMMI-KELDERI näitus „Puud olid…Ununevad praktikad“ Evald Okase muuseumis
Alates 30.maist saab Evald Okase muuseumi pööningusaalis vaadata kunstnike Ene Luik-Mudisti ja Mari-Liis Tammi-Kelderi näitust “PUUD OLID…Ununevad praktikad“ , mis on ühtlasi kunstnike kolmas ühisnäitus.
Puude taga on mets. Mahavõetud metsa taga ilmneb meie “komberuumi” muutus. Kunagine puudelangetajate tava koguda kokku oksad ja raod kubudeks ehk korrastada ruum, on asendunud peale “ostetud raieõigust” maastikuga, mis näib olevat katki, hävitatud, purustatud.
Langetatud puudest saab materjal, vähem või rohkem väärtuslik. Oksad jäävad. Materjalist jääb omakorda jääke. Kas ja kuidas kasutada jääke? Kunstniku võimalus on luua neist omaruum, ehk isegi sakraalne omaruum, mille sisse kodeerida küsimusi, häireid, palveid või lihtsalt tegu.
Näitus jääb avatuks kuni 1.juulini.
Tutvu muuseumi suvise programmiga SIIN:
OLETE LAHKELT PALUTUD HAAPSALU GRAAFILISE DISAINI FESTIVALI AVAMISELE!
LAUPÄEVAL, 30. MAIL KELL 14:00
HAAPSALU LINNAGALERIIS JA KULTUURIKESKUSES (Avamine leiab aset Kultuurikeskuse esisel platsil, 2+2 tingimustel).
Näitused Haapsalus on avatud 30.05 – 28.06 2020
Haapsalu Kultuurikeskus, Posti 3, avatud: E–P 12:00–18:00
Haapsalu Linnagalerii, Posti 3, avatud: K–P 12:00–18:00
———–
Haapsalu Graafilise Disaini Festivali (HGDF) 2020 eesmärgiks on edendada graafilise disaini arengut, propageerida eriala ning tihendada erialast suhtlust kolleegidega nii Eestis kui piiri tagant. Tänavusel festivalil eksponeeritakse KOLME kujundusgraafika näitust:
1. Haapsalu Linnagaleriis on välja pandud rahvusvahelist konkurss-näitust “Isikupära/Individuality ’20” teemal ÜHENDUS/CONTACT. Konkursil osalejad rakendasid graafilise disaini kujundusvõimalusi väga laial skaalal, kasutades tüpograafiat, kalligraafiat, illustaratsiooni, fotot, erinevaid maalivõtteid ja palju segatehnikat. Konkursile laekus kokku 358 teost 114 autorilt Euroopa Liidust, Venemaalt, Ekvadorist, Mehhikost, Argentiinast, Kuubalt, Valgevenest, Ukrainast, Hiinast, Iraanist, Indoneesiast, Kanadast ja USA-st. Eriala professionaalide zhürii valis konkursilt eksponeerimiseks 84 finaalteost.
2. Haapsalu Kultuurikeskuses näeb näitust “Tänapäeva Hiina kultuuriplakat” mis tutvustab viimaste aastate rahvusvaheliselt tunnustud Hiina plakatimeistrite loomingut. Hiina kommunikatsioonidisain oma parimates näidetes on viimase 10 aasta jooksul edukalt maailmas läbi löönud ja osutunud juba selgelt globaalselt suundanäitavaks. Kollektsiooni on kaasatud üle Hiina 30 autorit kokku 84 plakatiga, mis esindavad värsket, tänapäevaseid trende arvestavat aga erilist plakatikäsitlust, mis tugineb mitmetuhande aastasele Hiina visuaalkultuurile.
3. Lisaks saab Haapsalu Kultuurikeskuses näha tüpograafianäitus “Kirjapildid Pallasest / Letters from Tartu”. Näitusel väljasolevad šriftid on kujundatud Kõrgemas Kunstikoolis Pallas aastatel 2005–2019. Mart Andersoni poolt juhendatud tüpograafiakursustel on rõhk praktilisel tegevusel, mille tulemusena valmivad uued kirjapildid arvutis. Kokku on saanud šrifte üle 170. Esitlemisele tuleb neist umbkaudu veerand ja valik on tehtud põhimõttel, et üldpilt saaks võimalikult mitmekesine. Kokku 36 autorit 42 šriftiga.
HGDF 2020 näitusi toetavad Eesti Kultuurkapital, Haapsalu linn, Eesti Kujundusgraafikute Liit ja Kõrgem Kunstikool Pallas.
Eesti Kujundusgraafikute Liit
Haapsalu Kultuurikeskus
HGDF 2020 meeskond
Kadrioru kunstimuuseum ootab „Suurel maalilaupäeval“ maalima lilli, osalema kunstikonkursil ja kuulama temaatilisi loenguid
Kadrioru kunstimuuseumi iga-aastase „Suure maalilaupäeva“ raames kutsutakse 30. mail üles maalima vabas õhus lilli ning osa saama meistriklassidest ja loengutest. Eriolukorra piirangute tõttu tuuakse „Suur maalilaupäev” ja kogu programm sel korral kõigile huvilistele veebis koju kätte. Põnevaid loenguid oma ala spetsialistidelt saab jälgida muuseumi Facebooki-lehel või kodulehel. Lisaks on maalilaupäeval valminud teostega võimalik osaleda kunstikonkursil.
2020. aastal täitub 20 aastat Kadrioru kunstimuuseumi asutamisest ja kauni lilleaia taastamisest. Nii on ka „Suure maalilaupäeva” seekordseks teemaks valitud lilled – lilled kunstis ja looduses. Kell 12 algav programm hõlmab põnevaid lühiloenguid nii eesti kui ka vene keeles:
• Hollandi lillebukettide maalide traditsioonist ja selle juurtest kõneleb kunstiteadlane Greta Koppel;
• Kadrioru jaapani aeda tutvustab Kadrioru Pargi direktor Ain Järve;
• Peeter I aegsest pargikunstist jutustab kultuuriloolane Maria Smorževskihh-Smirnova;
• lillede hingeelu avab botaanik Urmas Laansoo;
• oma lillemaale tutvustab kunstnik Kamille Saabre;
• koduses köögikapis leiduvate värvidega kunsti tegema õpetab Kadrioru kunstimuuseumi haridustöö kuraator Laura Berta Vahtra.
Maalilaupäev Kadrioru kunstimuuseumis. Eesti Kunstimuuseum
Muuseum kutsub üles huvilisi maalima ning joonistama lilli koduaias, aknalaual, pargis või mujal. Oma kunstivahenditega ja 2+2 reeglit järgides saab tulla maalima-joonistama ka Kadriorgu. Osalema oodatakse nii professionaale kui ka harrastusmaalijaid, nii lapsi kui ka täiskasvanuid.
Valminud teoseid saab pildistada ja jagada virtuaalgaleriis ürituse Facebooki lehel või saata e-postiga aadressil kadriorg@ekm.ee. Enim hääli saanud töödele jagatakse auhindu: peaauhinnaks on eriekskursioon teistele külastajatele suletud Kadrioru kunstimuuseumis kuni 10-liikmelisele grupile, 2.–3. koht saavad tasuta Kadrioru kunstimuuseumi ja Mikkeli muuseumi aastapääsme. Lisaks loositakse osalejate vahel välja väärt trükiseid. Pilte oodatakse kuni 23. juunini ning võitjad kuulutatakse välja 1. juulil. Oma tegemisi kutsutakse kajastama ka sotsiaalmeedias, kasutades teemaviidet #suurmaalilaupäev.
Kadrioru kunstimuuseumi korraldatav „Suur maalilaupäev” on iga-aastane inspireeriv, mänguline ja hariv kunstipidu, mis toimub mai viimasel laupäeval.
Üheski maailma riigis ei ole suudetud välja mõelda täiuslikku juhtimissüsteemi. Ka kõige pikema mitmeparteilise demokraatia traditsiooniga maadel on nii võimulepääsu (valimised) kui ka võimu teostamise reeglid pideva kriitika all, sest praktika näitab alatasa kätte puudujääke ning iga mängus osaleja tasemest sõltub tervikpildis liiga palju. Kuskil leidub alati erakordse riigimehelikkuse helgeid näiteid ja parteisüsteem suudab juhtideks edutada laitmatu kõlbelise palge ning riigi juhtimiseks vajaliku teadmiste pagasiga poliitikuid. Konkurendid püüavad neidki kahtlustega määrida, kuid ausale ei hakka väljamõeldised õnneks kergesti külge. Teisal, kus tingimused väliselt justkui samad, saadab aeg-ajalt edu aferiste, meelevaldseid ja omakasupüüdlikke tegelasi. Selle tagajärjel hakkavad lonkama riikide omavahelised suhted. Kui tegu juhtub olema suurriikidega, saab kannatada terve rahvusvaheliste suhete süsteem.
Ilmeka näite, mis juhtub, kui juhil lähevad era- ja riigiasjad segamini ning otsustaja arvab, et ta ise seisab kõigile kodanikele kehtestatud eeskirjadest kõrgemal, pakkus jälle Ühendkuningriik. Peaminister Boris Johnsoni peastrateeg ja lähim nõunik Dominic Cummings otsustas nimelt kõige karmimate pandeemia aja liikumispiirangute ajal „päästa“ oma perekonna ning selle asemel et olla vaguralt karantiinis ja isolatsioonis, viia nad Londonist ära turvalisse kodupaika Põhja-Inglismaal. Kui ajakirjandus ja avalikkus sellest keelatud reisist teada sai ning küsimusi esitama hakkas, ruttas oma asendamatut abilist kaitsma peaminister ise. Kommunikatsioonis kadus kontroll käest ja isegi valitsusele lojaalseimad ajalehed mõistsid Cummingsi ühiskonnaohtliku teo hukka, kuid ametist ei ole see teda seni kangutanud.
Ohtlik ei olnudki niivõrd viiruse võimalik levitamine, milleks on vaja haige kokkupuutumist teiste inimestega, vaid see, et nõunikuhärra tegu võttis kogu ühiskonnalt vähimagi moraalse kohustuse valitsuse kehtestatud kriisireegleid järgida. Härjad leidsid üksmeelselt, et põlise võrdsetele õigustele rajatud demokraatia korral ühelgi Jupiteril eriõigusi olla ei tohi. Omakasupüüdlik peaminister, kes nn suurt pilti valesti hindas, otsustas lihtsa personalimanöövri asemel eelistada oma lemmiku jätkamist – ja karistus oli kiire tulema. Kolmapäevaks oli juba rohkem kui 30 Johnsoni parteikaaslast parlamendis nõudnud Cummingsi tagandamist, arvamusküsitlused võtsid peaministri parteilt nädalaga 9% toetusest opositsiooniga võrreldes ning tema enda populaarsusnäitaja kaotas võrdluses opositsiooniliidri Keir Starmeriga tervelt 12%, olles nüüd ligilähedaselt võrdne. Ka enamik konservatiivide valijaskonnast nõuab Cummingsi vallandamist.
Seega tõmbas peaminister endale Ühendkuningriigile kriitilisel ajajärgul kaela usaldusprobleemi, mille tõttu on senisest keerulisem läbi viia siseriiklikke reforme ehk valimislubadusi ning valmistada riiki ette Euroopa Liidust täielikuks väljumiseks. Poliitilise eliidi privileegid on Ühendkuningriigis ammune valus teema ja eriolukorra ajal, mil nn lihtsa mehe elu on veelgi keerulisem kui enne, on poliitiliselt eriti lühinägelik vanale haavale soola riputamine. Kui ikka olla veendunud, et mina kehtestan reeglid, aga teistele, mitte endale, siis muid tagajärgi kui kahju ei saagi juhtuda: kaotad ise, kaotab erakond. Võrdluseks on järjekindlalt targalt ja vastutustundlikult käitunud Saksamaa liidukantsler Angela Merkel kriisis oma vahepeal alla käinud toetust endale ja erakonnale jõudsalt kasvatanud: märtsi alguse 27% on kolme kuuga saanud 38%.
Maskid rahvale, privileegid juhtidele.
Järeldus on lihtne. Valijaskonnal on süda ja mõistus õige koha peal ning ta oskab omakasupüüdmatuse ja egoismi vahel vahet teha küll. Nii ka Eestis, kus avalikkusele pole (veel) teada, kas ja kuidas mõni minister või riigikogu liige või muu tähtis parteiaparaadi töötaja valitsuse kehtestatud kriisireeglitest üle on astunud. Valitsus eesotsas peaministriga tavatses kriisi ajal küll pea iga päev rääkida kiitvalt eesliinitöötajatest, kes on sunnitud käituma teiste reeglite järgi kui tavakodanikud, sukelduma ohukolletesse ja iseenda eluga riskima. Kuid silmanähtavalt käis see kiidukõne ka kriisi poliitiliste juhtide enda kohta, sest kes see muu kui valitsuskomisjon ja eriolukorra juht saaks eesliini avangard olla. Tähendab, valitsuse liikmete töö- ja eraelu muutus kriisireeglite tõttu hoopis väiksemal määral kui keskmise kodaniku oma, eriti selle, kelle töökoha valitsus sulges ning kelle kooliealised lapsed lisakoormusena koduõppele määras.
Lootusrikkalt arvakem, et valitsuse liikmed Eestis siiski nõuet ühiselureeglina teistega vahet hoida ei eiranud, salajast etendust suletud teatrihoones nautimas ei käinud ning erapidusid ei korraldanud. Rahandusminister Martin Helme maski eest rebimise žest pressikonverentsil aga viitas mõtteviisile „põrgusse need reeglid“ küll. Kriisireeglite kõrval on kehtinud endiselt peaaegu kõik enne kriisi jõustatud õigusaktid, kuid neid on loomingulises üksmeeles unustama hakatud.
Riigikohtu endine esimees Priit Pikamäe andis ERRi kaudu nädala alguses Eesti olukorrale karmi hinnangu: Eesti õigusloomes valitseb kaos. Kadunud on erialane kompetents ministeeriumides, üksikute eksimuste asemel on kehvast õigusloomest saanud üldtendents. Valitsus paistab olevat täiesti unustanud, et juba 2012. aastal kehtestas valitsus (järjepidev institutsioon) määrusega „Hea õigusloome ja normitehnika eeskirja“. Eeskiri võimaldab erandeid ega välista otse parlamendis ja selle liikmete poolt eelnõude algatamist. Kuid, nagu aastaid teada, on parlamendis oskusteavet eelnõude koostamiseks vähem kui vaja ning seetõttu oleks loogiline, et eriti häälteenamust oma kontrolli all hoidva koalitsiooni saadikud ei pusiks ise eelnõusid teha, vaid annaksid oma otsustega valitsusele ja täitevvõimu paremini varustatud aparaadile lihtsa korralduse poliitilise tahte juriidilise vormistamise eeltöö ära teha.
Hea õigusloome näeb ette alustamist eelnõu väljatöötamise kavatsusest, kus algataja peab põhjendama, millist probleemi ta õigusaktiga kavatseb lahendada ja millise eesmärgini jõuda. Järgnevad uuringud, analüüsid, suhtlemine huvirühmadega, keda muutus puudutab jne. Riigikantselei kodulehel ripub ka „Kaasamise hea tava“, mille avalausena on kirjas kindlas kõneviisis: „Valitsusasutused kaasavad huvirühmi ning avalikkust neid puudutavate otsuste kujundamisse, et tagada otsuste parim võimalik kvaliteet ning legitiimsus“. Edaspidi märgitakse, et põhimõte kehtib ka riigikogu tasandil.
Pandeemiast hoolimata valitseb Eesti riigis pikaajaline stabiilsus ja ka valijaskond ei andnud rahvaesindajatele viimastel valimistel ülesannet riigi õiguslikku ülesehitust põhjalikult muuta. Seega, aega on. Ühe varasema praagi likvideerimiseks tuli halva õigusloome näidisjuhtumina kasutada kiirmenetlust, kuid see pidi olema erand, mitte uus norm. Kui valitsus järjekindlalt õigusloome eeskirjas sätestatust kinni peaks, kõigi huvitatud pooltega läbi räägiks ja langetaks otsuseid ainult analüüsitud andmetele ning mõjuhinnangutele toetudes, siis ei oleks juhtunud nii, et ühele väikesele nišile majanduses, nagu seda on maasikakasvatus, põhjustatakse ettenägematu häda. Selle vea parandamise asemel läks koalitsioon aga pigem „vastase“ mustamise ning asjatundmatu dotseerimise teed.
Mitte asjatundjate käest, vaid oma parteilistest kõlakodadest ammutatud mõtetel rajanevast halvast, läbi mõtlemata õigusloomest tingitud konfliktidest kommunikatsioonis ja huvirühmadega on saanud valitsuse iganädalane saatja. Juba teist nädalat võitleb valitsuskoalitsioon avalikkuse ja ajakirjandusega ühe väidetavalt parlamendist alguse saanud eelnõu pärast, mille puhul ei ole endiselt selge, millist probleemi kavatsetakse lahendada, mismoodi on lahendusvariante analüüsitud, miks ei ole kaasatud asjatundjaid ja huvirühmi ning miks sellega üldse kiire on. Rein Lang osutas Kuku raadiosaates õigesti, et koalitsioon tekitas ise endale ületamatu takistuse, sest ei vaevunud kaevuma kümne aasta tagusesse ajalukku, mil kõik see, mida on praegu vaja näiliselt uuena arutada, juba põhjalikult läbi kaaluti ja ka enam-vähem konsensuseni jõuti. Parteidel võib olla puudusi ja tehnilist asjatundmatust, aga mälu neil peab olema. Vastasel korral leiutatakse aina uuesti jalgratast ning juba ammu nendega sõitva elanikkonna mõistmist ja armastust on üha raskem välja teenida.
Johannes Käbin oli 28 aastat (1950–1978) Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee esimene sekretär. Kui NLKP KK peasekretäri võimutäiust on võrreldud isevalitsejate omaga, siis sama kehtis ka väiksemate haldusüksuste (liiduvabariigid, oblastid, rajoonid) peremeeste kohta nende hooleks usaldatud territooriumidel. Esimese sekretäri tahte vastaselt ei saanud kellegi peas, piltlikult öeldes, juuksekarvagi liigutada. Kõik vähegi tähtsatesse ametitesse määramised ja mahavõtmised, autasustamised ja karistused (ka kohtulikud), elamispinna ja autoostulubade jagamised, turismituusikud ja väliskomandeeringud, raamatute trükki lubamine ja teatrilavastused said toimuda ainult esimese sekretäri tahte järgi.
Muidugi polnud tal endal aega kõige sellega vahetult tegeleda, seda tegid tema tahtel hierarhiliselt ametisse määratud võimukandajad, kelle otsene professionaalne kohus oli esimese sekretäri tahte äraarvamine ja väljendamine. Sellega vastuollu sattumine oli tihtipeale võrdne poliitilise enesetapuga. Esimese sekretäri professionaalsust näitas aga see, kui täpselt suutis ta ära arvata endast kõrgemal asuva esimese sekretäri tahte ning kui kiiresti kohaneda muutusega, kui too oli asendatud. Ainus inimene haldusterritooriumil, kes määrati ametisse ilma esimese sekretäriga kooskõlastamata, oli tema lähim abimees – teine sekretär, kelle saatis kõrgemal asuv võim selleks, et too jälgiks ja kannaks ette esimese sekretäri vähegi kahtlastest või ebalojaalsetest tegudest või ütlemistest. Kuna NSV Liit oli ilmalik riik, siis ainsana polnud kõrgemalt poolt määratud teist sekretäri NLKP KK peasekretäril (mis võimaldaski Gorbatšovil kogu nii kuratlikult üles ehitatud süsteem likvideerida).
Tallinna-Narva maantee 105. kilomeetril Rannu külas 1905. aastal sündinud Johannes lahkus kaheaastasena Eestist ning tuli Ivanina 19. veebruaril 1941 siia tagasi, et asuda ÜK(b)P Keskkomitee ülesandel parteiliselt juhtima kohalikku ajakirjandust. Eesti keel oli tal enda sõnade kohaselt rooste läinud ning selle taastamiseks võttis ta tee peale lugemiseks kaasa Alphonse Daudet’ jutustuse „Tartarin Tarasconist“. Viimased aastad oli Käbin töötanud Moskvas Gubkini-nimelises naftainstituudis marksismi-leninismi aluste vanemõpetajana. Katkendlik haridustee oli ta viinud pärast 1926. aastal Leningradi nõukogude parteikoolis saadud üheksaklassilist haridust läbi kolmekuuliste parteitöötajate kursuste ja aastase Leningradi parteikaadrite kooli 1936. aastal Moskva punase professuuri instituuti. Senise parteikarjääri tipuks oli olnud Omski oblasti Tavritšeski rajoonikomitee propagandaosakonna asejuhataja ametikoht. 1941. aasta märtsis hindas Käbiniga kohtunud EK(b)P KK propagandasekretär Neeme Ruus sellist ettevalmistust eesti ajakirjanduse juhtimiseks „suureks teoreetiliseks pagasiks ja töökogemuseks“. Ruus ise jättis Käbinile „poliitiliselt hästi arenenud ja marksismi-leninismi teoorias üsna vabalt orienteeruva, kultuurse ja erudeeritud juhi mulje“.
Venemaal pärast kodusõda elanud arvuka eestlaskonnaga vähimaidki sidemeid mitte omanud inimese Eestisse ajakirjandust juhtima saatmine oli seletatav sellega, et absoluutne enamik Nõukogude Liidus viibinud eesti poliitikategelastest ja haritlastest oli seal aastail 1937/38 arreteeritud või hukatud. Ainsaiks Kominterni eesti sektsiooniga seotud isikuteks, kes Stalini tapamasinast kummalisel kombel pääsesid, olid Käbini eelkäijad EKP KK esimese sekretäri postil Karl Säre ja Nikolai Karotamm, kes sellega pälvisid Eestis aastakümneid vanglas viibinud kommunistide sügava umbusu. Säre (ja hiljem Karotamm) toetusid mitte ideelistele nn vanadele kommunistidele, vaid 1940. aasta suvel nn juunikommunistideks saanud endistele vasaksotsialistidele (Hans Kruus, Nigol Andresen, Neeme Ruus, Johannes Semper jt). Käbini aktiivsel osalusel toimunud EK(b)P KK VIII pleenum 1950. aasta märtsis ning selle eel ja pärast toimunud arreteerimised kõrvaldasid võimult nii Karotamme ja tema toetajaskonna kui ka ministrite nõukogu esimehe Arnold Veimeri taga olnud nn vanad kommunistid ning tõid aastakümneiks Eestis võimule eesti keele unustanud või seda mitte kunagi osanudki Venemaa eestlaste seltskonna, kelle väljapaistvamaks juhiks ja esindajaks Ivan (Johannes) Käbin kahtlemata oli.
Käbini mälestusteraamat tekitab üheaegselt nii pettumust kui üllatust. Mälestusi hakkas Käbin kirjutama pärast 1983. aastal pensionile jäämist ning jõudis oma elu süstemaatilise käsitlusega sõjapäevade lõpuni. Hilisemast ajast on ta paberile pannud pigem temaatilisi fragmente, mis on kirjutatud enamasti enne 1991. aastat. Raamatu põnevamaks osaks on väljavõtted Käbini käsikirjalistest päevikutest 1979–1993. Lapsepõlve ja noorusiga Peterburi lähistel mäletab autor hästi ning on kujutanud ilmekalt ning kaasakiskuvalt. Pärast 1941. aastal Eestisse jõudmist asetleidnu kirjeldamisel on aga selgelt tunda, et sulge on suunanud vastutus nii iga kirjapandud sõna kui ka kaasvastutus toimepandud tegude eest. Oli ju käsikiri algselt mõeldud avaldamiseks Moskvas ning kooskõlastamiseks NLKP keskkomitee marksismi-leninismi instituudiga.
Siis aga algas perestroika ning toimus Eesti taasiseseisvumine. 1992. aasta veebruaris kirjutas Käbin oma päevikusse: „… mõtlen sagedasti, et peaks need seitsmekümnendate aastate lõpus ja kaheksakümnendate algul kirjutatud paarsada masinakirjalehekülge mälestusi ja käsikirjalisi päevikuid ehk ära põletama.“ Kui saaksin talle praegu nõu anda, siis teatud osas võinuks ta nii ehk tehagi. On raske uskuda, et näinud ja teinud üsna otseselt kaasa kollektiviseerimise oma kodurajoonis Leningradi lähistel Gattšinas ning tegutsenud 1935–1936 Omski oblastis propagandatöötajana aasta ringi kolhoosides külvi- jm kampaaniate volinikuna, sai ta sinisilmselt asuda kolhooside moodustamisele sõjajärgses Eestis. Paraku nii soovis ta seda mäletada.
Vanainimese mälu võib loomulikult alt vedada ja Käbin olevat ka ise vestluses Aare Laanemäega tunnistanud, „et ta mäletavat küll kõike seda, mis oli enne keskkomitee esimeseks sekretäriks saamist, kuid seejärel minevat kõik segi“. Siiski on ka ilmunud teksti põhjal võimalik tuvastada, kus autor tõesti ehk täpselt ei mäleta või kus ta hoopis tahab teistmoodi mäletada. Mitmele seigale (näiteks Käbini tegevus Johannes Semperi või Hendrik Alliku kaitsmisel) on raamatu toimetaja Olev Liivik oma joonealustes märkustes ning akadeemik Tõnu Tannberg oma väga asjalikus ja objektiivses eessõnas ka tähelepanu juhtinud. Kahjuks pole enam ka toimetajal võimalik autori tähelepanu juhtida ilmsetele vasturääkivustele tekstis eneses. Nii kirjutas Käbin, et istudes 1952. aastal XIX parteikongressi presiidiumis ei olnud ta selleks ajaks kohtunud ühegi poliitbüroo liikmega ja tundis neid vaid ajalehefotode järgi. Küll aga on ta meenutanud oma kohtumisi riigis teiseks meheks olnud Georgi Malenkoviga nii 1948. kui ka 1950. aastal.
Aga see selleks. Paljud leheküljed on raamatus pühendatud Käbinile südamelähedastele põllumajandusprobleemidele ning võitlusele maisi ruutpesiti külvamise eest. Jäägu selle vaagimine Maalehe mureks. Püüan alljärgnevalt peatuda sellel, mida uut ja üllatuslikku saame Käbini mälestustest teada eesti kultuurielu parteilise juhtimise telgitagustest. Käbini huvi kujutava kunsti vastu nii isetegevusliku kunstniku kui kunstikogujana oli Eestis omal ajal hästi teada. See huvi ilmnes tal juba noorukieas ning loemegi, et 1923. aastal Sussanino külaklubis Pariisi kommuuni aastapäeva tähistamiseks välja toodud näitemängus „Père Lachaise’i kalmistul“ oli Käbin tegev dekoratsioonimaalijana, hiljem leidis aga tunnustust seinalehtede kujundajana.
Just kujutav kunst oleks Käbinile toonud ka esimese parteilise karistuse. Paljastamaks manduvat fašistlikku kultuuri avaldas ajaleht Sirp ja Vasar esimestel sõjapäevadel mitmel leheküljel fotosid saksa kunstnike maalidest, millel oli kujutatud eevaülikondades naisterahvaid. Karotamme algatusel arutatati sellist ennenägematut pornograafiat sõja esimesel kuul (!) keskkomitee bürool ning ta teinud ettepaneku määrata selle eest toimetaja Debora Vaarandile, peatsensor Arkadi Uibole ning ajakirjanduse eest vastutanud Käbinile noomitus. Vaid alanud evakuatsioon (ehk põgenemine) jättis selle ettepaneku täideviimise poolikuks ning Vaarandi ja Käbini parteilised paberid puhtaks.
Käbini ja Karotamme suhted kujunesid halvaks juba esimest pilgust, kui Karotamm jättis Käbinile kuiviku ja pisut üleoleva inimese mulje. 1947. aastal, mil keskkomitee propagandasekretär Eduard Päll suunati Johannes Varesest vabanenud ülemnõukogu presiidiumi esimehe ametikohale, lootis Käbin tõusta keskkomitee sekretäriks. Selle asemel pakkus Karotamm talle oma abi kohta ning keeldumise järel suunas hoopis loodava partei ajaloo instituudi direktoriks, määrates ideoloogiasekretäriks krimmieestlase Algus Raadiku, kelle ettevalmistus oli sellise ametikoha jaoks ilmselgelt soliidsem. Teeninud teise sekretäri Sergei Sazonovi soosingu, suudeti Raadik aastaga kõrvaldada ning Käbin tõusis 1948. aastal ikkagi partei ideoloogiajuhiks.
Käbin iseloomustab Karotamme tööstiili ja inimestesse suhtumist läbinisti negatiivselt, kusjuures eriti heidab ta Karotammele ette isikukultuse loomist, eneseimetlust ja toetumist mitte vanadele kommunistidele või „vabariiki juhtivale tööle saadetud kogenud kaadrile“, vaid just Kruusile ja Andresenile. Oma sõnavõtus VIII pleenumil, kus enamik kõnelejaist külvas üksteist (ja eriti Karotamme) üle fantastiliste süüdistustega, keskendub Käbin samuti just Andreseni tohutule mõjule Karotamme üle, teades ilmselt, et tolleks ajaks juba igasuguse ametliku positsiooni ja töö kaotanud Andresen keset pleenumit (24. märtsil) arreteeritakse.
Johannes Käbin (tammele lähim) koos seltsimeestega Vana-Antsla pargis 1978. aastal.
Enda määramisest Karotamme asemele sai Käbin oma sõnade kohaselt teada alles pleenumi ajal, juues teed Moskva esindajana kogu lahingut juhatanud Panteleimon Ponomarenkoga. See võis ka nii olla, sest nagu näitavad mitmed allikad, oli Kremli esialgseks kandidaadiks Eesti juhi kohale hoopis tollane Viljandi maakonnakomitee sekretär Aleksander Jaanus (Ivanov), kellele antigi pleenumil sõna esimesena, aga kelle kõne oli nii rumal, et ta pidi lõpuks leppima siiski vaid keskkomitee sekretäri ametiga. Kindlasti Eestil sellega vedas, et tolle kümmekond aastat hiljem restorani Nord direktorina surnud mehe asemel sai etteotsa mõõdukam Käbin.
Kuid Karotamme pehme maandumine Moskva ühiskonnateaduste akadeemia aspirantuuri ja hiljem teaduslikule tööle Käbinile rahu ei andnud. Ta pommitas Kremlit veel mitu aastat kaebustega ja oli 60ndate aastate lõpul kategooriliselt vastu Karotamme soovile naasta oma elupäevade lõpul Eestisse. Mäletan, et mitu kuud käis jant ka ümber omaste soovi matta 1969. aastal surnud Karotamme põrm Metsakalmistule ning kui lõpuks siiski luba anti, jälgiti tema matuseid tähelepanelikult justkui Käbini vastu suunatud demonstratsiooni. Ka 1955. aastal vangist vabanenud Andreseni partei liikmesuse taastamise vastu võitles Käbin kuni 60ndate aastate keskpaigani.
Samal ajal on Käbini hinnanguis Karotamme isikuomadustele nii mõndagi kokkulangevat teiste teda tundnud isikute mälestustega. Nii iseloomustas Hendrik Allik Karotamme kui ülemust, kes ei saanud alluvast kuidagi mööda ilma talle halvasti ütlemata ning teadis Karotamme koguvat oma seifi komprat kõigi kaastööliste kohta. Just sealt leitud materjalidel oli oma osa ka Allikule esitatud julgeoleku süüdistustes. Karotamme (nagu hiljem ka Käbini) kujutamisel mingi erilise eesti rahvuslasena alust ei ole. Nähes Moskvast saadetud kaadri ebakompetentsust ning tunnetades Eesti vanade kommunistide ülalkirjeldatud umbusku enda suhtes, saigi ta paratamatult toetuda vaid kohaliku haritlaskonnna sellele osale, kes oli end sõjapäevil näidanud Nõukogude patriootidena ning kellest ta ise koos Särega juunipöörde päevil oli punased teinud. Et stalinlik moolok nad 40ndate aastate lõpul kodanlikeks natsionalistideks tembeldab, seda ei võinud Karotamm muidugi ette näha. Paradoksaalselt käis sama arengu läbi ka Käbin, keda 70ndate aastate lõpul hakati süüdistama selliste rahvuskommunistide nagu Väljas, Tõnurist, Green ja Rüütel toetamises ja upitamises.
Oma tegevust Eesti kultuuri- ja hariduselu suunamisel pole Käbin meenutada soovinud. Pikemalt peatub ta vaid 1940. aastate lõpul toimunund kõrgkoolide ühiskonnateaduste kaadrite uuendamisel, kus tema heakskiidu pälvivad sellise inimesed nagu Otto Štein, Vilhelm Reiman ja Kristjan Kure, kellest tollastel üliõpilastel küll midagi positiivset mäletada ei ole. Huvipakkuva seigana näitas Käbin 1955. aasta juunis Eestis läbisõidul viibinud Nikita Hruštšovile Tartus Vanemuise varemeid ning sai temalt lubaduse abistada teatrihoone taastamisel. Vanemuise uus maja avati küll alles 14 aastat pärast seda ning viis aastat pärast Hruštšovi mahavõtmist.
Ei 1960. aastate lõpu komsomoliopositsiooni mahasurumisest ja üliõpilaspäevadest, mis viisid Tartu ülikooli rektori Fjodor Klementi asendamisele Käbinile selgelt ebasümpaatse Arnold Koobiga ja mille käigus andis Käbin isiklikult armu Sirje Endrele, jättes ta parteist välja heitmata, ei ülikooli sotsioloogialabori sulgemisest ning arveteõiendamisest Ülo Vooglaiuga 1975. aastal, ei 40 kirjaga seotud sündmustest (mil Käbin oli ikkagi veel EKP KK büroo liige) pole ta kahjuks soovinud kirjutada. Eriti mitte midagi ka seoses Beria tegevusega 1953. aastal või Hruštšovi mahavõtmisega 1964. aastal. Täiesti uue faktina ajaloos toob Käbin esile oma võitluse Narva ja Jaanilinna taasühendamise ja tervikuna Eestile allutamise eest, kus tal õnnestus isegi saavutada Hruštšovi heakskiit, aga asi põrkus muidugi Leningradi oblastijuhtide vastuseisule.
Kõige huvitavamaks ja inimlikumaks raamatu osaks, mille pärast seda lugeda tasub, on nägemus sellest, kuidas Käbin keskkomitee esimese sekretäri kohalt maha võeti ning fragmendid elu lõpupäevil peetud päevikust. Neil lehekülgedel jagab ta hinnanguid oma kolleegidele, kusjuures teravalt negatiivse iseloomustuse leiavad partei ajaloo instituudi direktor akadeemik Aleksander Panksejev, rektor Arnold Koop ja keskkomitee tööstussekretär Vladimir Käo. Just viimane, mitte ideoloogiajuhid, olevat nõudnud talle vastiku, natsionalistliku „Mu isamaa on minu arm“ kõrvaldamist laulupeo finaalist. Käbini hinnanguga kokkulangevalt räägiti neist meestest tol ajal ka eesti haritlaskonna seas, aga paraku ei saa jätta ütlemata, et oma positsiooni olid nad saavutanud just Käbini ajal ja tahtel.
Raamatust selgub, et ka Käbini pensionile saatmine 1983. aastal toimus n-ö sunniviisiliselt. Tema sõnade kohaselt pressiti talt NLKP KK orgosakonnas Karl Vaino juuresolekul pensioniavaldus välja ning ei aidanud enam ka abipaluv telefonikõne Juri Andropovile. Miks oli vaja Käbinist lahti saada, see mälestustest ei selgu. Küll on aga huvitav, et päevikust võime leida lehekülgi, mis on pühendatud tema heatahtlikule huvile Johannes Hindi tegevuse vastu. Hint sai 1962. aastal Lenini preemia Käbini toetusel. Ta vahistati 1981. aastal, kui Käbin oli keskkomiteest läinud ja mõisteti 1983. aasta detsembris 15 aastaks vangi. Tol ajal liikus ringi jutt, et Käbin olevat kusagil poetanud, et kui Hint süüdi mõistetakse, siis annab ta talle armu. Puhtjuriidiliselt oli tal riigipeana tõepoolest õigus seda teha. Aga küllap see jutt jõudis kellegi kõrvu ning enne Hindi kohtuotsust „likvideeriti“ Käbin. Raamat seda otseselt ei kinnita, kuid vihje on ilmne.
Huvitav oli muidugi ka teada saada, et Väljasele järglase nimetamisel konsulteeris Vaino siiski ka Käbiniga. Kandidaate keskkomitee ideoloogiasekretäriks oli viis: Tartu ülikooli rektor Arnold Koop, kultuuriminister Johannes Lott, keskkomitee teaduse- ja õppeasutuste osakonna juhataja Elsa Gretškina, EKP Tartu linnakomitee esimene sekretär Indrek Toome ja keskkomitee kaubandus- ja teenindusosakonna juhataja Rein Ristlaan. Kõige ohtlikumaks neist pidas Käbin Koopi. Ristlaane kandidatuurile andis ta oma õnnistuse.
Minu jaoks oli raamatus kõige rabavamaks kohaks, et Käbin jõudis oma mõtisklustes järeldusele, et kompartei ja Nõukogude Liit kukkusid kokku seetõttu, et demokraatlik tsentralism neis oli asendunud bürokraatlikuga ehk otsesõnu: demokraatia asemel oligi jäänud ainult tsentralism. Seda üllatavam oli tema üllatus, et asudes tööle ENSV ülemnõukogu presiidiumi esimehena avastas ta, et sellel asutusel polnud mingitki võimu ning iga keskkomitee instruktor kamandas ülemnõukogu presiidiumi aparaati nii, nagu soovis.
Ja lõpuks, mõeldes tänapäevale ja tõestamaks, et midagi uut pole päikese all, tooksin ära tsitaadi, milles Käbin iseloomustab 1981. aasta mais Karl Vaino kaadrivalikut: sekretariaat püüab EKP keskkomitee bürood suunata. Number kaks etendab esinumbri rolli. Keskkomitee sekretär tööstuse alal peab ennast peaideoloogiks ja partei rahvuspoliitika vardjaks. Keskkomitee sekretäriks ideoloogia alal on teeninduse ja kaubanduse spetsialist. Haridusminister ei ole päevagi koolis töötanud. Rahva Häälde määrati järsku inimene, kes ei ole kunagi ajakirjanikuna töötanud, tema spetsialiteediks on hoopis rahvusvahelised suhted ja diplomaatia. Välissidemete osakonna juhataja asetäitja ei ole neist kunagi mõelnudki, tegutses hoopis partei organisatsioonilise töö vallas ja tegi seda hästi.
Niisugust nimekirja valedel kohtadel töötavatest inimestest võiks jätkata. Arusaamatuks jääb, kellele on niisugust kaadripaigutust tarvis. Arvatavasti sellele, kes loodab sel moel autoriteediraskustest jagu saada ja oma võimu kindlustada. „Kui tahan, võtan maha, kui tahan, edutan“ hoiab kõiki kuuleka käsutäitjana.
Paolo Giordano, Nakkuse kütkes. Elu taudi ajal. Itaalia keelest tõlkinud Kaidi Saavan, toimetanud Teele Saul, kujundanud Villu Koskaru. Tänapäev, 2020. 64 lk.
Elo Selirand, Koroonalahing Kuressaare haiglas. Toimetanud Mari Karlson, kujundanud Virge Ilves, kaaneillustratsioon Oskar Suurorg. Elu eesliinil. Tänapäev, 2020. 176 lk.
Kas surra või armastada?! Nii võiks kokku võtta valiku, mille pandeemia on meie ette pannud. Sellele küsimusele tuli ja tuleb veel praegugi vastata iga kord, kui keegi tahab näha ja kallistada oma lähedasi, teades, et selle hind võib olla nende ja võib-olla paljude teiste nakatumine ning halvimal juhul surm. Koroonastatistika kõneleb ilmselt ka rahvuslikust temperamendist. Arvude põhjal võib järeldada, et ameeriklased või itaallased on valmis pigem eluga hüvasti jätma, kui et loobuvad kontaktist lähedastega. Selle artikli kirjutamise ajal on nakatumise ja ka suremuse eesotsas USA, Brasiilia, Venemaa, Ühendkuningriik, Hispaania, Itaalia, Prantsusmaa, Saksamaa ja Türgi. Demoniseeritud Rootsi on nakatunute arvult 25 ja surnute arvult 16 riik, teised n-ö jahedama temperamendiga Põhjamaad ja Põhja-Euroopa riigid on kuskil veelgi kaugemal. Olen siinkohal lähtunud John Hopkinsi ülikooli ära toodud näitajatest ja interaktiivsest maailmakaardist,1 mille on võtnud aluseks ka Paolo Giordano oma COVID-19-teemaliste esseede kimbukest kirja pannes.
Kuid mõistagi on see spekulatsioon. Võib ju arutleda, kas oma nakatumiste ja surmade arvuga esikümnes britid ja sakslased ikka on nii temperamentsed, et on „edetabelisse“ pääsenud oma kirgliku loomuse tõttu. Võib ka nõustuda pigem sellega, et nakatunute ja surmade arvu taga on rahvuslikud tervisliku seisundi näitajad (ameeriklased olevat paksud ja toituvat ebatervislikult), meditsiinisüsteemi suutlikkus või suutmatus, kasutusele võetud kaitsemeetmed ja nende efektiivsus, statistika usaldusväärsus, elanikkonna ohutunne ja seaduskuulekus jne.
Kuid see kõik ei välista valikut ennast: kas armastada või hoida distantsi, olla koos oma lähedastega või hoida neist eemale. Giordano on sõnastanud lähedusvajaduse nii: „Meil on meeleheitlik vajadus olla teistega koos ning meile oluliste inimeste puhul neile lähemal kui meeter. See on sama eluline vajadus kui hingamine“ (lk 28). Kui epideemia sunnib meid sellest vajadusest loobuma, kas me siis ikka suudame elada ilma hingamata? Siis me ju sureksime! Kas me suudaksime elada ilma armastuseta? Me sureksime ka siis. Armastuse asemele tekkivasse tühikusse tuleb alati midagi muud (nukrus, depressioon, meeleheide) ja see midagi muud võib-olla hävitav.
Giordano toob siia kõrvale vastutuse ja valiku keerulise dilemma: soovides kogeda lähedust ja kaitsemeetmetele käega lüües võime põhjustada paljude teiste inimeste surma. Ta ütleb, et me peame kaitsma ennast selleks, et kaitsta teisi, ja et nakkushaiguste puhul on solidaarsuse puudumise taga eelkõige kujutlusvõime puudumine (lk 32). See tähendab, et ei osata hinnata, millised on tegevuse tulemused. Kokkuvõttes võib mõju olla globaalne ja haigus võib meie kaudu levida ka neisse maailma riikidesse, kus meditsiinisüsteem puudub. Üksteist nakatades viime haiguse kõige nõrgemateni, kes meie tegevuse tõttu surevad.
Neid mõtteid edasi arendades võib öelda, et kontaktide ja neist hoidumise (karantiini) dilemma sees on veel palju teisigi valikuid. Kuidas mõjub meie käitumine majandusele, töötusele, toimetulekule (kas kodulaenu ikka suudetakse maksta, lapsed toita ja koolitada?), tervisele, perevägivalla ja inimeste depressiivsuse näitajatele, lahutuste, infarktide/insultide ja enesetappude arvule jne? Seegi on niisiis surma ja armastuse dilemma. Kui me peaksime ilma armastuseta surema, kas siis poleks parem surra armastades, s.t ühiskonna toimimisele ja inimeste läbikäimisele piirangud kehtestamata jätma? Sellele küsimusele pole vastust, see vastus ja teadmine alles kasvab meie sees.
Elo Seliranna koroonaraamatu, täpsemini tema ennastohverdava teo taustal (töötas kümme päeva koroonahaigete hooldajana Kuressaare haiglas) kerkib armastuse küsimus esile veidi teises, kuid sama olulises rakursis. Kriitilises seisundis inimese puhul otsustab lõpuks teiste inimeste hool, kas ta jääb ellu. Kui poleks noid teisi – arste, õdesid, hooldajaid –, kes haigeid ravivad, põetavad ja sitast puhtaks roogivad, tagumikku salvitavad, lamatistele plaastreid panevad ja, mis veel olulisem, annavad elujulgust hetkel, kui inimene ei suuda ega jaksa enam vastu panna, siis oleks ohvrite arv ilmselt palju suurem. Eks ikka on nii, et midagi teevad ära need, kelle tegevus ja südamesoojus annab elujõudu, ja mitte need, kes virisevad ja kritiseerivad,
Tunnustades ennekõike just hooldajaid, kes seisavad haigetele kõige lähemal, tõstab Selirand nad jumala staatusesse, öeldes, et nad mitte ei mängi jumalaid (nagu tegelased presidendi vastuvõtul), vaid nad ongi jumalad: „Nad on selle maailma jumalad, kes tõesti aitavad imetegudega“ (lk 136). See on nende armastus, mis „„kõva möllu“ tegeva saatana võidab“ (lk 88).
Need mõtted kasvavad välja selgitustest, miks hooldajatest Lindadele ja Marjudele ei meeldi käia presidendi vastuvõttudel, kus jumalaid mängitakse. „Olekski asjata jama. Keegi oleks veel kade. Või mis sa pealinna selga paned?“ (lk 89). Neil on vastuvõttudest savi, nii nagu ka „kõigist üleskutseid tegevatest artistidest“ (lk 65) või telefoniga lehvitamisest, „mida on vaja ainult meedial ja seleebretitel paremaks enesetundeks“ (lk 46).
Kõige selle taustal on raske hinnata Seliranna raamatut kui teksti või kirjandusteost, sest selle väärtus ei ilmuta end mitte teksti, vaid teo enda ilus. Nii võiks ju nõustuda ühe tema tegelasega, et ta peaks nagu Harald Nugiseks „ilmutatud vapruse eest ka selle Raudristi Rüütliristi saama“ (lk 171) ja sellega hinnangu andmisel piirduda. Haigete aitamine ja oma eluga riskimine on väärtus juba omaettegi.
Kuid olgu, Seliranna raamatut saab hinnata vähemasti kui praeguse aja väga olulist dokumenti või selle dokumenteerimise katset. Sellisena sobib seda ehk määratleda sõnadega „olukirjeldus“ või „eepiline ajakirjandus“. Võib-olla on see ka midagi dokumentaaldraama taolist. Igal juhul saame me ülevaate oludest, millest meil muidu aimugi poleks. Sellest, kuidas üks väike haigla peab hakkama saama, vaatamata nappivatele vahenditele ja tööjõupuudusele, Tallinna kaugete ülemuste ja riigivõimu kesisele mõistmisele ja alpusele. Me ju ei tea üleüldse, kuidas see COVID-19 põdejate ravimine, hooldamine ja suremine ühes haiglas käib. Nüüd oleme saanud vähemasti ühe väga inimliku pildi ühe lüli, haigla hooldajate tööst. Nende inimeste tööst, kelle igapäevane toimetamine on haigete jaoks vägagi olulise kaaluga ning mõjutab suuresti seda, kas nad jäävad ellu või mitte.
Uue koroonaviirushaiguse epideemia näol on tegemist esimese sellelaadse kogemusega nii kogu Eestis kui ka tervishoius, mis ilmselgelt polnud selleks valmis. Seliranna raamat aitab mõista, mis on süsteemis valesti ja miks süsteemi ülemine ots ei suuda vastu võtta otsuseid, mis kergendaksid rohujuuretasandi igapäevast tööd, samuti seda, kuidas üks suletud osakond, „baasidega sideme kaotanud allveelaev ikkagi toimib“ (lk 53). Kaitseriietuse ja ravimite nappuse kõrval on puudu kõige lihtsamatest ja elementaarsematestki asjadest nagu toolid puhkeruumis või peegel isolatsioonilüüsi seinal, et saaks juuksed korralikult peakatte alla sättida. Rohujuuretasand ja šikkides kollastes skafandrites kõrged ülemused on nii võõrandunud, et viimaste kohalkäik mõjub „lendava tsirkusena“, mis patsiente pigem hirmutab ega ole kuidagi abiks (lk 123).
Selirand avaldab lootust, et selle kriisi järel sünnib plaan, kuidas asju edaspidi paremini korraldada, toetada raviasutusi, kellel pole tipptehnikata ehk alati tippspetsialiste võtta. Ta on valmis vajadusel ise valdkonna ministriga kohtuma ja olukorda selgitama (lk 107-108).
Sellega jääb üle vaid nõustuda. Esimest kogemust tuleb võtta kui õppetundi, et järgmise epideemiapuhangu ajal asjad tõepoolest toimiksid. Ja et järgmine puhang tuleb, selles ei jäta eksperdid meile ju mingit kahtlemise võimalust.
Eraldi peaks kõnelema formaadist – niisugune kiuslik mõte istutas end pähe –, ennekõike Giordano teksti formaadist. Sellel on ümber kõvad kaaned ja kaante vahel 65 lehekülge hõredat teksti (hõredat füüsilises mõttes). Kõvakaanelisele kohaselt on ka hind suhteliselt krõbe, ligi 16 eurot. Tekst oma sisult on ilus, filigraanne ja väljapeetud. Pärast selle läbilugemist on tunne, nagu oleks ära söönud hea ja maitsva koogi, aga kuna see on pakitud uhkesse (kõvast kartongist) tordikarpi, siis imestad, miks seda seal nii vähe on. Võinuks ju rohkem olla! Aga olgu pealegi, kujutagem ette, et oleme Prantsuse restoranis, kus jäätisekuulike serveeritakse suurel valgel taldrikul ja lirtsutatakse kunstipäraselt üle värvilise moosi või šokolaadiga. Esteetika ja pakend on gastronoomias oluline. Selle eest kõlbab ka raha küsida. Taustaks on ehk hea teada, et Amazon pakub Giordano kirjutise itaaliakeelset originaali Kindle’i formaadis e-raamatuna (6.99), soovi korral ka pehmekaanelisena (9.50).
Ja õigluse nimel olgu lisatud, et autor annetab osa selle raamatu müügitulust meditsiinilisteks uuringuteks ja haiguste raviks. Ja seegi, et minu arusaamad raamatust on väga vanamoodsad ja pärit ajast, kui Dumas, Balzac ja Musil veel kirjutasid, Tammsaare ka. Ja kui soomlaste arvates oli vaid üks raamat (Raamattu ehk piibel). Tänapäeval tuleks pigem rääkida tootest, selle müügitulust ja kasumist, aga selle jätan juba raamatupidajate teha. Loodan siiski, et toode end ära tasub.
Seliranna raamatule olen valmis kõik vead andestama. See on sündinud kiiruga ja seda oli vaja. Oma raamatu lõpus avaldab Selirand armastust oma haigla kolleegidele, kes tegutsevad elu eesliinil: „Ma armastan teid kõiki väga. Ja ma mõtlen igaühte.“ Selline on tema valik – armastada eluga riskides.
Reedel, 5. juunil kell 17.00 avatakse Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriis Juss Heinsalu näitus „Pinnavaade”.
