Toeta
Otsi

kultuuriajakirjandus

  • Tantsija nähtav ja nähtamatu jälg

    HEILI EINASTO

    Tänapäeva balletitrupp on rahvusvaheline. Kui tantsijal on soovi ja võimalust jääda ühe kompanii juurde kauemaks kui hooaeg või kaks ning kui trupp on talle enamat kui vaid hüppelaud lõpp-punkti jõudmiseks, siis saavad kasu kõik osapooled: tantsija ise, kes innustab koreograafe oma isikupäraga, trupp ja kohapealne tantsukultuur.

    Osa tantsija mõjust on silmaga näha: impulss uueks koreograafiaks, uued tahud partnerite tantsus, publiku suurem huvi tantsukunsti vastu. Osa mõjust, mis puudutab rollile lähenemist, töössesuhtumist ja teatrieetikat, on aga hoopis raskem märgata. Viimase kuue aasta jooksul regulaarselt San Francisco Balletti väisanuna on mind huvitanud meie mehe Tiit Helimetsa mõju sealsele balletikultuurile, mille kujundamisel on ta osalenud nüüdseks 15 aastat.1

    Klassikaliste rollide sisuline viimistlus. Helimets: „Minu sõnum noortele tantsijatele: ole isiksus, mitte kellegi koopia, inspireeri sellega, et lähed ja teed teistmoodi! Ma olen kuulsusi näinud, nad innustavad olema isiksus.“2

    Esimene etendus, mida ma San Franciscos Helimetsaga nägin, oli Helgi Tomassoni lavastatud klassikaline „Giselle“. Mind vaimustas ja rabas Albrechti viimse detailini välja töötatud roll.3 Helimets: „Albrechti rolliga töötasin kuu aega iga päev. Kogu aeg küsisin endalt: miks, miks? Miks ta läheb paremale, vasakule? Miks ta vaatab seda inimest? Kui vastust ei leidnud, siis küsisin niikaua, kuni sain selle kätte. Kõige naljakam või kummalisem oli see, et Albrechtina pidin ma end füüsiliselt tegema rohkem talupojaks, ma ei tohtinud välja näha nagu prints. Olin alati tantsinud nagu prints ega olnud sellele mõelnud, et kui ma Albrechtina teiste poole pöördun, siis ma olen nii hästi maskeerunud, et nad ei kahtle minus. See oli kõige raskem selle rolli puhul. Pidin ise midagi leidma. Kust ma tulen, mida ma enne seda tegin, kui ma lavale jõudsin? Mida ma tegin, kui ma lava taga olin? Kõige raskem oli leida need väikesed nüansid. Aga see oli ka kõige huvitavam.“4

    Kuigi Helimets võitis koos Giselle’i tantsinud Mathilde Froustyga 2016. aastal paarina maineka Duncani tantsu­­­au­hinna ehk Izzie, jääb Ameerika kriitikat lugedes mulje, et rolli sisuline tõlgendus ja rõhuasetused on jäänud kirjutajail tehnilise külje varju. Albrechtist enam on tähelepanu pälvinud balleti nimiosaline. Kõige pikema lõigu leidsin Carla Escodalt: „Froustey partnerina oli hiilgav Tiit Helimetsa eemale hoidev ja enesessetõmbunud aristokraat, kellele külatüdrukutega flirtimine oli omamoodi sport. On imekspandav, et külarahvas teda kohe algusest peale läbi ei näinud. Helimetsa imetlusväärses, puhtas allegro­tehnikas ja kaunites liinides ei olnud Karapetjani [Albrechti teine osatäitja – toim] tahumatut emotsionaalset ründavust. Kui Giselle Albrechtilt aru pärib pärast seda, kui Hilarion ta petisena paljastab [—] pöördub Helimets lihtsalt Frousteyst ja publikust ära, nii et me ei saa tema näolt sel dramaatiliselt hetkel tundeid lugeda. II vaatuses välkus Helimetsa entrechats six’de jada [hüpped, kus üks jalg lööb vastu teist – toim] kergelt ja säravalt …“5

    Järgmisel, 2016. aastal õnnestus mul näha Helimetsa prints Siegfriedina Tomassoni lavastatud „Luikede järves“ – roll, mida Helimets on tantsinud oma lavategevuse esimesest aastast peale, juba Estonias. Ka selle rolli puhul oli näha viimistletud sisulist tööd,6 mis jäi arvustajatel märkamata. „Helimets on tõeline danseur noble, kelle Siegfriedis on nooruslikku haavatavust, kusjuures tema liikumine demonstreerib jõudu ja tugevust.“7 „Helimets ei vasta Ottilie meeletusele. Tema Siegfried näib mitte aru saavat, et teda võrgutatakse ja tahetakse hävitada, kuni Odette’i vangistatud kuju ilmub trepiotsale. Alles siis tuleb reetmine ilmsiks,“ kirjutab Ann Murphy.8 Gilly Lloyd rõhutab aga Helimetsa tugevust partnerina: „Helimets prints Siegfriedina demonstreeris jälle oma tugevat lavalist kohalolu. Pikk, tugev ja elegantne, muljetavaldava tehnikaga, on ta galantne, tähelepanelik ja innukas partner.“9

    Helimets: „„Luikede järve“ mulle meeldib teha, sest seda saab tõlgendada mitut moodi. Igaüks valmistab oma rolli ise ette ja kui teed õigeid grimasse õigel ajal, siis lavastajale see meeldib ning midagi rohkemat sult ei oodatagi. Siis saadki aru, et tõelisest näitlemiskultuurist kõik ei saagi aru.“10

    Kui kriitikud ja osa lavastajaid ei oska Helimetsa näitlejatööd tähele panna, siis kolleegid, isegi kui nad on vajanud ainult tehnilist abi, saavad tuge sisulise analüüsi kaudu. Nii rääkis ta ühes eravestluses,11 et üks kolleeg palus temalt tantsutehnilises küsimuses „Pariisi leekide“ variatsiooni puhul nõu. Helimets tundis huvi, kas too teab, mida see variatsioon väljendab, ja sai eitava vastuse. Helimets selgitas siis, et tegemist on revolutsioonilise üleskutsega: tantsija kihutab rahvamasse rõhujate vastu astuma ja sellest kasvab välja 1789. aasta revolutsioon. Kolleeg sai selle teadmise valgel variatsiooni lahenduse kätte ning tehnilised raskused hõlpsamini ületatud.

    San Francisco Balletti kõige pikema staažiga tantsija (aastast 1968) ja repetiitori Anita Paciotti arvates on Helimets „lahke teiste tantsijate vastu, alati valmis kõiges aitama. Talle meeldib aidata – Tiit on inimene, kellele meeldib teisi aidata. Ta on inimene, kellele võib toetuda. Ta annab alati oma parima, on alati väga viisakas, väga tänulik.“12

    Teatrieetika ja tähelepanelikkus. San Francisco Balleti pikaaegne tantsija, repetiitor ja kunstilise juhi abi Riccardo Bustamante, kes on trupis aastast 1980, toonitab: „Tiit on tõeline aare ning me oleme õnnega koos, et meil on trupis selline tantsija. Ta on toonud tohutult kogemusi, ta on väga pühendunud ning temaga on tõeline nauding koos tööd teha. Ta mitte üksnes ei suhtu töösse tõsiselt, vaid ta ka naudib tööd. Ta on enda kui kunstniku suhtes väga aus: ennast kunstnikuna luua ei ole kerge, kuid tema on seda edukalt teinud. Tundub, et paljugi tuleneb tema taustast: professionaalsus, suurepärane kool. Meil on vedanud, et ta on truppi toonud euroopalikku üllust, oma Estonia teatris ja Birminghami Kuninglikus Balletis saadud töökogemuse. Ta on palju reisinud, kogenud ja seetõttu ideaalne töötaja.“13

    Helimets: „Tehnikat saab arendada, ükskõik kui kaua sa tantsid. Kuni oled aktiivne, su tehnika areneb: kui saad aru, kuidas su lihased ja keha töötavad, kuni venitad end normaalselt, sa arened, lähed paremaks. Siis oskad välja tuua asja tuuma, selle kõige olulisema, ei pane enam sadat protsenti kõikidesse liigutustesse ühtmoodi.“14

    Teatrieetikas on tahke, mida väljaspool teatrimaja ei märgata, kuid trupis töötades, eriti nii pingeliselt, nagu seda tehakse San Francisco Balletis, on see ülimalt tähtis. San Francisco Balleti hooaeg kodupublikule algab detsembri keskel „Pähklipurejaga“, mida mängitakse kuu lõpuni. Jaanuari lõpust mai keskpaigani antakse etendusi kodulinnas, ikka kolmenädalaste tsüklitena. Nende vahepeal tuleb suvel selgeks õpitud balletid meelde tuletada.

    Hooaeg tähendab kahte-kolme balletti, mis täidavad kogu õhtu ja millest igaühte tantsitakse paar nädalat järjest. Nende vahele (ikka väikese vaheaja järel) põimitakse tavaliselt kaks lühiballettidest koosnevat programmi, mida esitatakse vaheldumisi ning hooaja vältel on neli kuni kuus. Suvel on lühike puhkus, seejärel hakatakse järgmist hooaega ette valmistama ning tehakse ringreise kas USAs või välismaal. Sellise koormuse juures on tööle pühendumine ja abivalmidus tähtsad omadused – ja kui need on olemas esitantsijal, siis ärgitavad ka järgima.

    Juba aastaid annab Helimets noortele balletitunde ning käib külalisena esinemas teistes San Francisco lahe piirkonna balletitruppides, näiteks San José Balletis. Nii ei anna ta edasi üksnes oma tantsutehnilisi teadmisi, vaid ka lähenemist tantsutehnikale, rollikujundust ja teatrieetikat. Anita Paciotti iseloomustab Helimetsa kaljukindla ja tasakaalukana ning Riccardo Bustamante lisab: „Repetiitorina on temaga hea töötada: ta on alati tunnis ja pühendunud, räägib hea meelega oma tööst, on avatud uutele ideedele ja katsetama uusi asju.“ Busamante toonitab, et Helimetsal on potentsiaali saada heaks õpetajaks ja mõne trupi kunstiliseks juhiks, kuna ta on hea analüüsija.

    Anita Paciotti mainib siiski, et kui Helimets truppi tuli, oli ta üsna reserveeritud ning mitte kuigi väljendusrikas. Alles töö John Neumeieriga balletis „Merineitsi“ tegi temast emotsionaalselt elava tantsija, kuna koreograaf ei olnud rolli sisulise küljega rahul.15

    Kõik, kellega Helimetsast juttu tuli, tõid esile, et ta on suurepärane partner. „Tiit on üks parimaid partnereid, keda kohanud olen,“ kinnitab Val Caniparoli (trupi liige aastast 1973, rahvusvaheliselt tunnustatud koreograaf), „ja teda iseloomustab teatav üllas maneer, mida Ameerika tantsijate juures ei kohta.“16

    Helimets on ise esile tõstnud Viktor Fedortšenko, õpetaja, kes tegi talle selgeks partnerluse alused ja tõstetehnika. „Helimets on toonud teadmise partnerlusest siia truppi,“ rõhutab Bustamante, „ta toetab partnerit alati, olgu tegu kogenud baleriini või algajaga.“ Teadmine, kuidas naistantsijat õigesti toetada, mismoodi kätega partnerit suunata ning millised on head tõstevõtted, toetavad koreograafe nende loomingus, sest siis julgevad naistantsijad rohkem katsetada. „Neil on siis tunne, et neil on kindel tugi olemas – see hõlbustab loomeprotsessi,“ nendib Val Caniparoli,17 kes on loonud koos Helimetsaga mitu tantsuteost.

    Innustav kaastöötaja koreograafidele. Kuigi Helimets särab klassikalistes rollides ja viimastel aastatel vanade ballettide karakterosades (Rothbart „Luikede järves“, Drosselmeyer „Pähkli­purejas“), ei läinud ta San Franciscosse mitte klassikat tantsima, vaid selleks, et tantsida midagi uut.

    Helimets: „Igal aastal tuuakse välja vähemalt kolm uut balletti, kolm esietendust, mida pole enne nähtud. Tantsijakarjäär on hästi lühike ja ma tahan töötada koos koreograafiga välja midagi uut, anda uutesse ballettidesse oma panuse. Nii jätan oma pärandi tantsumaailmale.“

    2018. aasta oli trupis erakordne, kuna telliti 18 uut lavastust, mis kanti ette kuuel õhtul festivali „Piiranguteta“ („Unbound“) raames. Tantsijad jaotati töö koordineerimiseks rühmadesse, sest võimatu olnuks üheaegselt osaleda kõigis loomeprotsessides. Edwaard Liang lavastas „Lõputu ookeani“, mis tänavu kevadel uuesti ette kanti ning mille üks selle duette oli loodud just Sofiane Sylve ja Tiit Helimetsa omadusi silmas pidades: partnerite suhtlus on koreograafi sõnul „pehme, vaimne ja romantiline“.18

    Bustamante toob välja Helimetsa omadused (vaieldamatult innustavad need eeskujuga teisigi trupi tantsijaid): „Ta ühendab erilisel viisil sammud nii, et need on nagu tähendusrikkasse lausesse seotud sõnad. Osa tantsijaid kaldub olema üksnes tehniline. Kuigi Tiit on tehniline, ei ole ta iial mehaaniline. Nii et ta paneb igaühe mõistma, mida tantsimine tähendab. Ta on kunstnik, kes suudab oma puudused enda kasuks tööle panna. Ta on avatud ning nüüdisaegses koreograafias väga plastiline.“

    Pildi, kuidas koreograaf ja Helimets koos töötavad, sain Val Caniparolilt, kes kirjeldas oma viimast koostööd tantsijaga läinud aasta lõpul ühe teose kallal. Kahjuks ei õnnestunud mul seda kevadel näha, kuid ehk saab seda vaadata veebi vahendusel. Pandeemia tõttu kannab San Francisco Ballett internetis igal nädalal üle mõne lavastuse oma repertuaarist.19

    2019. aasta lõpus paluti Val Caniparolil luua balletigalaks number (mitte pikem kui kuus-seitse minutit) Tiit Helimetsale, Jennifer Stahlile ja Yuan Yuan Tanile. Caniparoli võttis ettepaneku rõõmuga vastu, sest oli nendega varemgi koos töötanud, kuigi algul puudus selge arusaamine, mida edastada. Nii mindigi proovisaali lihtsalt liikumisega katsetama, kuni leiti muusika – Ludovico Einaudi „Choros“, mille rütmiline pulss on väga mõjuv.

    „Ma ei tahtnud teha abstraktset lugu ja näidata üksnes tantsijate virtuoossust, vaja oli mingit süžeed,“ tunnistab Caniparoli. Kirjandusteostest lugusid otsides meenus talle „Anna Karenina“ Vronski, Anna ja Kitty kolmnurk. Muusika pulseerimine samastus rongi liikumisega – on ju rong romaanis läbiv teema. See andis teosele kindlama suuna. „Siis tuli Jim French [San Francisco Balleti peavalgustaja – toim] rongi möödumise plaaniga. Ta polnud seda varem teinud, kuid tahtis proovida – ja kõik läks paika. Mõtlesin küll, et on hullumeelsus suruda „Anna Karenina“ kuude ja poolde minutisse, aga … ma olen juba nii vana, et võin teha, mida tahan,“ naeris Caniparoli loomeprotsessi meenutades.

    Julgust andsid tantsijad. „Ma olen Tiiduga nii palju koos töötanud ja tean, et võin tema peale kindel olla. Ta on proovis alati sada protsenti kohal, pakub välja, kuidas minu antud liigutusi teisendada. Ja ta on ju tark, loeb raamatuid,“ muheleb Caniparoli. Vahepeal oli periood, mil ta oli San Franciscost eemal, Yuan Yuan Tan sai vigastuse (asendajaks tuli Elizabeth Powell). „Pakkusin tantsijatele välja, et nad võiksid neile juba loodud liikumisega iseseisvalt töötada, improviseerida.

    Neil oli luba teha minu liikumisega, mida ise tahavad – ma ei tee seda sageli, aga neid tantsijaid ma usaldasin. Nad tegid videod ja saatsid mulle, nii et kui uuesti kokku saime, siis kõik sujus, kuigi algul olin üsna kõhklev. Publiku soe vastuvõtt üllatas meid – see oli tõelina ahaa-elamus,“ räägib Caniparoli rahulolevalt.

    „Eelaimdus“ on arvustaja Janice Bermani kirjelduse kohaselt „Caniparoli Ludovico Einaudi muusikale ja „Anna Karenina“ ainetel loodud kaalukas pas de trois, kus Anna (Jennifer Stahl), Vronski (Tiit Helimets) ja Kitty (Elizabeth Powell) armukolmnurk on täis pingestatud emotsionaalset jõudu, mida toonitab Jim Frenchi hallile ja valgele üles ehitatud valgusrežii. Vronski ängiga haakub kahe naise oma: kolme keha painduvad ja põimuvad pinged kulmineeruvad Kitty vulkaanina purskuvas plahvatuses. Kuid Tolstoi maailmas on rong see, mis kõik lõpetab: valgus ei paista mitte tunneli lõpus, vaid pimestab meid siin, enne kui lava pimeneb.“20 Jaime Robles kirjeldab balletti kui triot, mis „sarnaneb Tolstoi romaaniga vähe [—], kuid on elegantselt lavastatud. [—] Ballett kulgeb soolost duetti ja tagasi, tantsijate muusikaga sünkroonis ja sellest välja liikuvad sammujadad väljendavad pööraseid tundeid.“21

    „Tiidule meeldib lugusid rääkida, ette kujutada, unistada – ja see teeb keerulise tantsu lihtsaks, sest siis oled tegelaskujus, keskendud sellele ja mitte koreograafia raskustele. Oleks suurepärane, kui ta annaks oma rikkalikud teadmised edasi järgmistele tantsijapõlvkondadele,“ mõtiskleb Riccardo Bustamante.

    Karantiiniaja koreograafiline ahelkiri.. Karantiiniaeg on löönud etenduskunste valusalt, kuid eriti haavatavad on niigi lühikese karjääriga balletitantsijad, kelle loomingut kodus töötamise piirang eriti kitsendab: seal enda heas füüsilises ja vaimses toonuses hoidmine on keeruline.

    Paljud balletitrupid terves maailmas näitavad koduseid treeningtunde veebis ja jagavad etenduste salvestisi. Tiit Helimets algatas koreograafilise ahelkirja „Sequentia“, mida võib jälgida nii trupi kodulehel (https://www.sfballet.org/sequentia/) kui ka Youtube’is. Ajakirjanik Andrew Chamings toetab ettevõtmist: „See on suurepärane näide, kuidas koroonaviirushaigus on ärgitanud loovisiksusi oma paletti avardama. Teisipäeval esitas trupi kümme tantsijat oma kodus või ümbruskonna parkides ja tänavail seotud tantsu: iga tantsija lõpupoosi jätkab järgmine osaleja.“22

    Helimets: „Hinda iseennast, ole isiksus, mine lavale ja jaga seda, mida ainult sina saad anda. Ükski artist pole kunagi perfektne, aga tantsija ettevalmistus, haridus ja haritus on näha – see ongi see, mida tal on lavalt pakkuda. Sama kehtib ka koreograafide ja truppide kohta: tuleb olla isikupärane, mitte just another international company.“23

    Näinud Helimetsa laval ja lava kõrval ning kuulnud kolleegide arvamusi, julgen väita, et peale nähtava jälje jääb temast kindlasti San Francisco Balletti ka nähtamatu jälg, see, mida Eesti balleti­traditsioonis on hinnatud kõige enam: haridus ja haritus, sisukus vormis, koostöövõime ja vastutulelikkus ning valmisolek olla koreograafi loometeel aktiivne kaasamõtleja, mitte üksnes tema inspireerija ja alluv. Nii on ühes rahvusvahelises tantsukompaniis oma osa ka meie kultuurile omasel näol ja teol.

    PS Kui elu taas oma roopasse jookseb, saab Marina Kesleri täispikas variandis „Anna Kareninat“ loodetavasti näha septembris Estonias ning Val Caniparoli uut balletti „Jekyll ja Hyde“ novembris Soome Rahvusballetis. Uudis on ka see, et Tiit Helimets kaitses äsja San Francisco kunstiakadeemias (San Francisco Academy of Art University) 3D-animatsiooni alal magistrikraadi.24

    1 Olen täiesti teadlik, et pilt on ühekülgne, kuid ei hakanud eraldi negatiivset otsima.

    2 Tiit Helimets intervjuus loo autorile 23. I 2017.

    3 Heili Einasto, Armastus ei ole tunne, vaid tegu. – Postimees 25. II 2015.

    4 Tiit Helimets intervjuus loo autorile 2. IV 2015.

    5 Carla Escoda, Thrills and Chills: San Francisco Ballet in Giselle. – Huffington Post 28. I 2014.

    6 Heili Einasto, Hukutav kiindumus – Postimees 15. IV 2016; Heili Einasto ja Evelin Lagle, „Luikede järv“ kui visuaalselt veetlev vaatemäng. – Teater. Muusika. Kino 2016, nr 7-8, lk 53–62.

    7 J. B. Rosario, White swan, black swan, love and death at S.F. Ballet. – San Francisco Examiner 22. II 2016.

    8 Ann Murphy, Only occasionally did San Francisco Ballet’s ‘Swan Lake’ add true feeling to technical virtuosity at Friday’s opening. – Mercury News 20. II 2016.

    9 Gilly Lloyd, San Francisco Ballet’s „Swan Lake“ – an elegant production. – Examiner II 2016.

    10 Tiit Helimets intervjuus loo autorile 2. IV 2015.

    11 2016. aasta kevadel.

    12 Anita Paciotti siin ja edaspidi intervjuus loo autorile 4. V 2018. Paciottit, Bustamantet ja Val Caniparolit intervjueerisin seoses San Francisco Balleti ajaloo ja loomeprotsessiga, mitte Helimetsa panuse uurimiseks.

    13 Riccardo Bustamante siin ja edaspidi telefoni­intervjuus loo autorile 29. IV 2016.

    14 Tiit Helimets intervjuus loo autorile 2. IV 2015.

    15 Helimets räägib oma tööst selles balletis, vt https://sfballet.blog/2019/tiit-helimets-principal-dancer-on-the-little-mermaid/

    16 Val Caniparoli intervjuus loo autorile 26. II 2018.

    17 Val Caniparoli siin ja edaspidi (kui pole teisiti märgitud) veebiintervjuus loo autorile 16. IV 2020.

    18 Cheryl A. Ossola, Classical (Re)Vision/ Dance Innovations. Programs 02/03, 2020 Season, San Francisco Ballett, 2020, nr 24.

    19 Vt https://www.sfballet.org/sf-ballet-home/

    20 Janice Berman, SF Ballet Reveals Some Hard Edges With Sandpier, 20. II 2016. Vt https://www.sfcv.org/reviews/san-francisco-ballet/sf-ballet-reveals-some-hard-edges-with-sandpaper

    21 Jaime Robles, Visions of Classical (Re)Vision in San Francisco. Vt https://bachtrack.com/review-classical-re-vision-bespoke-sandpaper-san-francisco-ballet-february-2020

    22 Andrew Chamings, SF Ballet Creates Mesmerizing Dance Chain, 15. IV 2020.Vt https://www.sfgate.com/living-in-sf/article/SF-Ballet-creates-mesmerizing-dance-chain-15202740.php

    23 Tiit Helimets intervjuus loo autorile 23. I 2017.

    24 Tema lõputööd „Ennui“ saab vaadata siit: https://vimeo.com/417819699?fbclid=IwAR043SJrT2MCpsIeAIwr4-k1gsII3fEdx6Uhuym4_qZa95kl2c61Mik6j5k

  • Kes on Jim Carrey?

    MARTA BAŁAGA

    Kui Jim Carrey kehastas 1999. aastal kuulsat koomikut Andy Kaufmani (ja tema põrgulikku alter ego Tony Cliftonit) Miloš Formani filmis „Mees kuu pealt“,1 tundus kõik olevat parimas korras: roll sai suure tähelepanu ja teenis talle teise Kuldgloobuse. See märkis ka murrangulist pööret, millest ta pole kunagi taastunud, nagu selgub Chris Smithi dokumentaalfilmist „Jim & Andy. Imeline teispoolsus“.2

    Filmi saamislugu on pikk. Kuulu järgi kohtus Miloš Forman Jim Carreyga alles 80 päeva pärast võtete lõppu, sest seni oli tal tegemist olnud vaid ühega kahest – kas Andy või Tonyga. Mis on eriti kummaline, kuna algul ei olnud Carrey sellesse rolli tõenäoline kandidaat – Forman tahtis Edward Nortonit, Kaufmani sõber Bob Zmuda aga Nicolas Cage’i. Seda kuni hetkeni, mil Zmuda külastas Carreyt kodus ja märkas pakutud komme taskusse toppides äkki, et taustaks olnud vanad lõigud Andy Kaufmanist komöödiasaates „Saturday Night Live“ on hoopis midagi muud. Režissöör Judd Apatow’ ülesvõetud materjalis mängis tegelikult Carrey, kes imiteeris Kaufmani ülitäpselt. „Ta oligi Andy Kauf­man,“ kirjutab Zmuda oma memuaarides.3 „Kuradile see Nic Cage, ma enam ei helistanudki talle.“

    Aga Carreyl oli vaja midagi enamat kui pelk esmamulje. Kui „Trumani show’s“4 oli tal esimene draamaroll, siis pidi sellest tulema tema parim. Ta nõudis võimalust jääda rolli ka võtete vahel. Üürinud jäätise­auto, lubas ta igaühele jäätist, kui enne ollakse nõus väikese laulu laulma. Ta nõudis kaht eraldi garderoobibussi, üht Andyle (keda ta kutsus komöödiamaailma Neil Amstron­giks, kuna too läheb oma naljadega sinna, kus keegi varem käinud pole) ja teise Cliftonile. Kui Andy oli taimetoitlane, siis Clifton jõi, suitsetas, sõi liha ja lasi lõbutüdrukutega ringi. „Jimi Clifton peegeldas kõiges Kauf­mani, välja arvatud lõbutüdrukud, sest Jim Carreyna ei tule selle eest maksta,“ võttis olukorra kokku Zmuda, kes sai koos Kaufmani pikaaegse tüdruksõbra Lynne Margu­liesega suurema osa sellest möllust lindi peale. Kui lavastaja Rob Reiner materjali nägi, soovitas ta stuudiol mängufilmi asemel hoopis see välja anda. Ometi peideti lindid aastateks.

    Dokumentaalfilm „Jim & Andy. Imeline teispoolsus“ on vaadatav Netflixis.

    Jim Carrey on mõte

    Veneetsias Carreyt intervjuuks kohates sai mulle kiiresti selgeks kaks asja. Esiteks ei ole võimalik Jim Carreyt intervjueerida, nüüd enam mitte. Ja teiseks ei ole ka Jim Carreyt, sest kogu tema­nimeline kontseptsioon on paremal juhul küsitava väärtusega. „Aja jooksul mõistsin, et ma poleks seal, kus ma olen – või kus ma pole – ilma selle filmita. See oli mu arengu osa. Suurepärane võimalus olla enda asemel täiesti teine ja mõista, et kumbki pole päris,“ ütleb ta.

    „Ma vaatan tagantjärele koomik Jim Carreyt kui tegelaskuju, kes on mind mänginud. Ma ise ei mäleta, aga ema on aeg-ajalt meenutanud, et kui ma tahtsin söömisest pääseda, sest olin alati söömise vastu, hakkasin oma toolil vappuma ja imelikke nägusid tegema. Kõik naersid. Ema hüüdis selle peale: „Ärge naerge, ta püüab söömisest kõrvale hiilida!“ Kestvate naeruhuilete peale läks toit külmaks ja ma ei pidanud seda enam puutuma. Nii mõistsin juba varakult, et kui ma olin koomiline nagu isa või näitasin head joonistamisoskust, peeti mind eriliseks. Natuke nagu koer, kes konti tahab. Varem oli mul alati vaja, et keegi kõhtu sügaks. Nüüd enam mitte.“

    Nagu tol korral, kui ta ühele glämmiüritusele ilmudes teatas segaduses meelelahutusreporterile, et sel kõigel ei ole mingit tähtsust.5 „Ma tahtsin leida kõige mõttetuma ürituse ja sinna minna, nii et siin ma olen. Minu arvates pole sind olemas, aga õhus on meeldiv lõhnapilv,“ selgitas ta ja jäljendas seejärel James Browni.

    „Soovisin alati, et mind nähtaks – seda tunnet, et mind märgataks,“ tunnistab ta. „Asi arenes ja sellest sai mu identiteet. Chrisiga maha istumise ja filmiintervjuu tegemise juures oli tore see, et hakkasin mõistma, milline teistsugune, kõrgem väärtus on „Mehel kuu pealt“. Ka teisi tegelasi, eriti Andyt mängides, tundsin, et on täiesti võimalik end tegelaskujule allutada. Pärast filmi lõppu kulus mul kuu meenutamaks, kes ma olen. Et seejärel endalt küsida: millesse ma usun? millised on mu vaated?. Muutus oli toimunud ja selle võib kokku võtta nii: oota üks hetk! Kui ma võin Jim Carrey kuudeks kõrvale jätta, kes siis on Jim Carrey? Pagan, kes ta on? Nüüd tean, et teda polegi olemas. Kui teaduslikuks minna, siis on see ideedega programmeeritud tetraeedrite kogum. Jim Carrey on mõte, mille mu vanemad on mulle andnud. Tal on oma lemmik-hokimeeskond ja usk ja kõik muu, mis kuhjatakse kokku üheks Frankensteini-koletiseks. Nii et ka sina ei ole ajakirjanik, sest mingit „sind“ ei ole. Kedagi ei ole.“

    Nagu kõneleks universum

    Pärast raskeid aastaid, mida rohkem kajastas kollane press kui filmitööstuse häälekandjad, ei tunne Carrey sundi rääkida oma vanadest rollidest. Ace Ventura, Lloyd Christmas („Loll ja lollim“6), Stanley Ipkiss („Mask“7) – need ei peegelda seda, kes ta tänapäeval on, ja kes see üldse olema peaks? Ta tahaks hoopis näidata telefonist oma uusi maale ja tunda sellest minutijagu siirast rõõmu seni, kuni keegi filmima hakkab.

    „Kõik, mis me loome, on mõeldud kellelegi teisele. Skulptuur või imeline artikkel valmib ju ikka vaid selleks, et öeldaks „ohoo, küll sul on huvitavad mõtted!“. See on minu laboratoorium,“ ütleb ta maalidele osutades. „Ma lähen sinna, et luua ja teenin sellega mõne kallistuse ja õlapatsutuse.“

    „Maal ja skulptuur on väärtuslikud, sest nende puhul jõuab idee otse õhust materjalisse või lõuendile ja kedagi vahel ei ole. Keegi ei püüa veenda hoopis teistmoodi proovima, kuna see võib tuhandetele mitte meeldida. Pole mingit rohelise tule komisjoni. Inspireerituna südamevalust, mida on olnud omajagu, ja kiirest väljendusvajadusest, ilma et peaks rahastamist ootama, on mu loovus valinud selle tee. Mõtted tulevad ja ma teostan need, pannes näiteks baleriini mingil põhjusel sõjapildile. Ma ei tea, miks ma seda tegin, aga nüüd aasta hiljem mõtlen: „Põrgut, nagu kõneleks minuga universum!“

    See paneb mõtlema, kas Andy oli oma elus ja ka tööalaselt õnnelik.

    „Minu arvates oli ta õnnelik siis, kui tegeles loomega, karjääri üle ei saa keegi õnnelik olla. On nagu on, sellega kaasnevad alati tõusud ja mõõnad. Kui ta oma asja ajas, oli naisliikumine hoo sisse saanud ning eks ta vajutas oma naljades igasuguseid nuppe. Kõik oli täiesti ebakorrektne, ja ta tegi seda just sellepärast. Mul on vahel raske selgitada oma seost temaga, sest ma ei ole selle üle korralikult juurelnud. Kaufmani projekt tuli loomulikult ja esimesed katsed sündisid mängulustist. Tahtsime teha austusavalduse artistile, tõsta esile tema mässuvaimu ja anarhismi. See pakkus rahuldust, aga mitte mulle. Tagantjärele näen kedagi, kes arvas, et on isiksus ja püüdis luua tegelaskujusid. Seda võib ikka ette tulla.“

    Ja tulebki. Aga mitte kuigi tihti.

    „Ma ei otsi rolle, need leiavad mind, mina neid ei mängi. Kunst mängib iseennast. Ka see dokfilm leidis mind. Ma olen lavastaja Spike Jonze’i sõber ja kui mul oli vahepeal raske aeg, siis ta helistas ja küsis, kuidas mul läheb. Meil tekkisid pikad filosoofilised arutelud, hakkasime rääkima sellest „Mees kuu pealt“ lavatagusest materjalist ja sain aru, et tahan näidata, kuidas kunstnik täielikult oma loomingusse ära kaob. Ma olen selles meid ümbritsevas reaalsuses, sest see köidab mind. Ometi ma ei usu, et see on päris.“

    Kannatus on väärt kogemus

    Tekitab uudishimu, kas mingid Andy ja Tony riismed on temas alles. Näitlemise jääkained, kui nii võib öelda. Tundub küll väga sedamoodi.

    „Ma ei tea, neid ei ole alles. Andyt oma lapseliku mässumeelsuse ja Tonyt oma „keri põrgu koos oma emaga“ suhtumisega. Jim Carrey jälgi on küll veel alles,“ ütleb ta. „Mulle tundub, et näen kõike väga kaunist perspektiivist. Tuleb ju tunnistada, et elame virtuaalreaalsuses. Miski pole tõeline. Oleme siin selleks, et üksteisel meelt lahutada ja alateadvusest küsitakse: „Hästi, sõrmed mul on, mis ma nendega peale hakkan?“ Kujutle elu kõiksusena ajas ja ruumis. Kui lahe see oleks, mis? Mul on säilinud palju sidemeid, mille pean lõpuks katkestama, sest kui mu pereliiget või meie planeeti ähvardab oht, siis olen supis sees nagu iga teinegi, valmis andma oma osa. Elus on igaühel ankrut vaja: mul on vaja uskuda sellesse või tollesse. Või lihtsalt mõnda fraasi, mille saaks panna turvaliselt taskusse ja iga kell välja tõmmata, kui olemine ebamugavaks läheb. Ankur ei pruugi kolme päeva pärast enam olla seesama. Olen kogu elu ankruid otsinud, kuni sain aru, et paati ei olegi.“

    Dokfilmis „Jim & Andy. Imeline teispoolsus“ ütleb Carrey, et surma ta enam ei karda. Kuna meie vestlus ei ole intervjuu ja ei ole olemas ka Jim Carreyt, siis tekib tunne, et temalt võib isegi selle kohta küsida.

    „Kui keegi paneks mulle püstoli otsaette, siis vastupanuta alla ei anna. Aga mul on ükskõik, kuidas mind mäletatakse. Oluline on vaid käesolev hetk – siin ja praegu. Olen viimastel aastatel läbi teinud palju muutusi ja jõudnud nii mõneski asjas arusaamisele. Ärkamine, võiks öelda. Kogu mu tegevus näib küsivat, miks ma üldse siin olen. Ja vastus on: põhjust polegi. Nii et tegelen kogu aeg ainult vormiga mängimisega.“

    Tühja need varasemad saavutused ja maailma säravaima tähe tiitel.

    „Jõudnud nii kaugele ja saanud kõik, mida eales olen ihaldanud, selleks et mõista, kui õnnetu ma olen, on paras šokk. See ei juhtunud minuga, sest „mind“ ei eksisteeri, aga see juhtus. Saavutanud kõik, millest olen unistanud, ja veelgi enam, aga ühes mõistmisega, et see ei tähenda mitte midagi. See tõukas mind arusaamisele, et indiviide ei ole, on vaid energia. Energia armastuse soovimiseks ja pakkumiseks, loomiseks ja imetletud olemiseks. Ma ei saa väita, et see kõik sai alguse Andyst, aga tema tõttu intensiivistus küll. Kõigel sellel ei ole mingit loogilist seletust ega eesmärki, loevad ainult omaenda valikud. Neid raskeid aegu, mis mul on tulnud viimastel aastatel üle elada, ei soovi ma kellelegi. Aga arusaam elust ning sellest, mis on tõeline ja mis mitte, on järjest avardunud. Kannatus on väärtuslik kogemus. Meie tee lunastuseni. Järgmine hetk olen vaba ja enam polegi kurbus elu konstant. Kurbus on nüüd nagu vihm: see tuleb ega jää kauaks, nii et vee alla ma jääma ei pea. See möödub.“

    Tõlkinud Tristan Priimägi

    1 „Man on the Moon“, Miloš Forman, 1999.

    2 „Jim & Andy: The Great Beyond – Featuring a Very Special, Contractually Obligated Mention of Tony Clifton“, Chris Smith, 2017.

    3 Bob Zmuda ja Lynne Margulies. Andy Kaufman: The Truth, Finally. BenBella Books, 2014.

    4 „The Truman Show“, Peter Weir, 1998.

    5 https://www.youtube.com/watch?v=-JmNKGfFj7w

    6 „Dumb and Dumber“, Peter Farrelly, Bobby Farrelly, 1994.

    7 „The Mask“, Chuck Russell, 1994.

  • Eesti novelli 281. aasta

    ELLE-MARI TALIVEE

    Kogumikku „Eesti novell 2020“ on mõnevõrra juba tutvustatud.1 Valik­kogumik ilmub kolmandat korda ja sari on plaanitud ilmuma sajandi. Armin Kõomäe ellu kutsutud ettevõtmine toetab Tuglase novelliauhinna üritust. Praeguseks on see meie kõige järjepidavam kirjandustunnustus, kuna seda on katkematult välja antud 1971. aastast. „Eesti novell“ avaldab Tukla auhinna võitjad iga kord, tänavu seega Livia Viitoli ja P. I. Filimonovi novelli. Teised kogumikesse võetud tekstid on ehk samuti olnud novellivõistluse žüriil koorekihi hulgas – kahju, et viimastel aastatel ei ole nimetatud nominente, saaks võrrelda. Järelsõnades on paariaastase valimi põhjal tehtud juba ka järeldusi, kas, mis ja kuidas selle vormi autorite loomingus on muutunud. Järelsõnadel – sel aastal Mart Velskri, eelmisel Märt Väljataga sulest – on raamatuis omaette väärtus: need kõnelevad novelližanri ajaloost, ülesehitusest ja mitmesugusest vormist, aga ka eesti novelli tänapäevast.2

    Suletud lõpuga või vabalt veerev elupilt

    Millest õigupoolest lähtuda eri autorite novellide kogu vaadeldes? Alustan novellide lõpetamisest ehk tunnusjoonest, mida sellele kirjandusvormile üldiselt iseloomulikuks peetakse. Novell võib olla kõigepealt nagu rammus magustoit või kohv ja konjak piduroa lõpul, eesti keele seletava sõnaraamatu järgi „tiheda sündmustiku ning lakoonilise väljendusega, hrl. ühele konfliktolukorrale v. -motiivile keskendunud ning sageli üllatusliku lõpplahendusega eepikažanr, lühijutt, uudisjutt“. Klõmm! Mingi margapuu peab olema, olgugi siis siin ja edaspidi Tuglas: Huhuu laseb maja koos iseenda ja Popiga õhku, hiidneitsi saab mõõgatera otse südamesse. Siinses kogumikus on selline Maarja Kangro novell „Läti lipp“ oma näriv-frustreeriva puändiga. Õhk, mis kopsudesse kogunenud, läheb pahinal välja, minategelane sõidab ära, üle piiri Eestisse. Nii on ka tema novellis „Mõisas ehk Hüppa tulle“ (2014): hall värv on lõpuaktsent nii ühes kui ka teises. Nagu Tuglasel, esineb Kangrol ka põnevat värvisümboolikat. Samasugust puänteeritud närivust kahtlustan end nägevat Urmas Vadi „Kääbussea“ lõpus. Siin­kohal on tegemist Kangrole ja Vadile omaselt mõru desserdiga: eks me ju naera kõik, kui kehvasti läheb, kas või läbi pisarate. Küpsiste ja veini kõrvale saab tassikese teed Paula Nerve novellis „Nii palju lugusid“, kus tarretava hämaruse lõpetab tule süütamine.

    Novell võib olla üdini (õud)naljakas (Jüri Kolgi „Ada“, Tauno Vahteri „Intsident 43. lasteaias“, P. I. Filimonovi „Sebastian Rüütli tõehetk“) ja lõppeda samavõrd stiilipuhtalt. Siin saab just Kolgi novelliga seoses esile tuua, et krimkas peab kõik klappima (kadunukese asemel kirstu pandud kivid ei tohi veereda), ent novellis ei pea (need võivad või peavadki veerema!). Peategelasel tuleb aga leida olukorrast usutav väljapääs, mis ei pea küll tingimata kriminalisti veenma.

    „Eesti novell 2020“ toob hästi esile, kui erinev novelli lõpp üldse võib olla. Suletud lõpuga novelli vastand on avatud lõpuga „vabalt veerev elupilt“.3 Siin esineb krüptilist lõpplahendust, selgitavat arutlust, mõni autor jätab lõpu sootuks õhku, katkestades jutu seal, kus lugejal tekib ikkagi kiusatus teada saada, mis siis edasi juhtub. Kas näiteks Toomas Haugi „Mustamäe vanad“ on avatud või suletud lõpuga? Mis surmale ikka nii väga järgneda saab, ent siiski: äkki tegelased heietavad teisel pool edasi, valgus läheb lihtsalt häirivast rohelisest näiteks roosaks? Üht-teist jäi ju ütlemata ka. Haug ja Kairi Look on salvestanud novelliliku haarava nappusega kirjandusse Tallinna magalad, Look „Ümbermängus“ näiteks Õismäe: „Tuul keerutas paneelikate vahel, kolm peatust, loendasin tasa. Aeg kihutas armu heitmata, tänavatuled plinkisid tuhmilt. Akendel seisid advendituled, eemal undas järgmine troll. Raagus puudest jäid lumele varjud, mänguväljaku torud läikisid“ (lk 85). Panen silmad kinni ja olengi sealsamas, mõnes omaenda plikapõlvetalves.

    „Eesti novell 2020“ aastal 2120

    Teine põnev küsimus on novellide ajalikkus. Mulle tundub, et novelli puhul on see (lisa)mõõde isegi kuidagi ootuspärane. Vilde kirjutas uudisjuttude vormis teravat ühiskonnakriitikat ning see asjaolu laseb tema ajalehesaba-noorpõlvejuttudega suhestuda siiani. Tukla „Kuldne rõngas“, karboolist lehkav apteekrinovell, on kirjutatud 1916. aastal Tamperes Ilmari Aalto nime all redutades: „Linn mõjus seekord väga süngena. Valitses tüüfuse epideemia. Üldse oli elu väga ebamugav.“4 „Inimese varju“ ja „Arthur Valdese“ maailmasõja taust, „Maailma lõpus“ pagulaskogemus, „Popi ja Huhuu“ kui poliitiline allegooria, olgu siis autori tahte kohane või pooltahtmatu kirjutusaja peegeldus – mõnikord hakkavadki asjad kõnelema hiljem.

    Ajalugu on kogumikus niikuinii riivatud. „Eesti novelli“ võetakse igal aastal üks minevikumeister: esimene oligi Tuglas, teine Johannes Semper, nüüd Eessaare Aadu. Viimase „Metsa serval“ (1919) avaldati esmalt Petrogradi kommunistlikus kuukirjas Klassivõitlus (nr 7-8) ja selles Vabadussõjast kõnelevas tekstis igatahes ei tõstatu poliitiliste vaadete olematuse küsimust. Ometi helendab üle selle tõdemus, et iga sõda on vennatapp. Eessaare Aadu ehk Jaan Anveldi ja minu vanavanaema Anna Rebase vaarvanaisad olid vennad, nende sugupuu juured hargnevad Joosta talust Järvamaalt. Tuglas on 1917. aastal Eessaare Aadu esikkogu arvustades kirjutanud, et autor „kujutab ainult neid maakohti, inimesi ja vahekordi, mida tingimata tunneb. Kõik näitab, et siin on tegu isikliste mälestuste ja tähelepanekutega“. Tahaks loota, et kolme aastaga oli autor teinud kunstilise hüppe ja novelli puänt ei põhine kogemusel.5

    Mida saab aga sajandi pärast sarja kolmanda köite kätte võtnu teada meie praeguse maailma kohta? Maarja Kangro novellist loeb ta naiste julge seksuaalse eneseväljenduse teemal, Andrei Ivanov kirjutab pagulastest, Kolgi novell on unustamatu lugu taaskasutusest, Piret Põldver osutab eesti kirjanduses ennegi põneva kandepinnaga vanapoisimurele, Vahter lasteaialoos toitumisveidrustele, Urmo Jaanimägi aga laste üksindusele töökas igapäevas. Kõik teemad on kitsamalt või laiemalt tänapäeva sõlmitud, kuid see ei tähenda, et needsamad teemad ei oma üldistusjõudu ükskord tulevikus. Näiteks naiste söakusest kirjutasid naisautorid ju ka sada aastat tagasi – lihtsalt teiste sõnadega. Kertu Moppel on markeerinud aja Arvo Pärdi ja Jüri Homenja nimega, Kristjan Sandri ulmenovelli seob ilmselt just praeguse ajaga narkootikumi levikuviis kinnise FB-grupi kaudu. Maimu Bergi „Must mees minu elus“, teine ajaloonovell kogumikus, eitab päevakohaselt minevikku. Autoritutvustustesse ja illustratiivsesse poolde on jõutud isegi sisse põimida COVID-19 põhjustatud kriis: kirjanikke on esitatud pandeemia vastu võitlejate meeskonnana (autoreid tutvustavad tekstid kannavad kahjuks kiirustamise märke).

    Viigi sile pind

    Kolmandaks, tõlkenovell! „Eesti novell 2020“ sisaldab Andrei Ivanovi „Hapsali“ tõlget. Ei ole midagi teha, kõigepealt ikka jälle tagasi Tuglase juurde, nimelt tema kui Aino Kalda loomingu tõlkija küsimuse manu. Kahjuks ei oska ma nii hästi ei vene ega soome keelt, et originaale nautida. Aga Ivanov Veronika Einbergi võrratus tõlkes, Kallas Tuglase iseloomulikus eestinduses – sukeldun neisse juba keelevõlust ajendatuna.

    Neljandaks, ikkagi üldistus. Mart Velsker osutab järelsõnas, et sel aastal on kogumiku tänapäevaste autorite sooline tasakaal esimest korda paigas (lk 180). Arvan siinkohal, et kvantiteet ei ole tingimata määrav. Mõelgem korraks: ehkki Tuglas on lipulaev ja ühtki novelliülevaadet ei saaks kirjutada nimetamata mõndki meessoost novellimeistrit, tundub mulle, et eesti naissoost autorite novellilooming on olnud läbi aegade eriliselt tugev. Nagu pärlid tulevad meelde Leida Kibuvits, Mari Saat, Maimu Berg, Eeva Park, Asta Põldmäe, Kai Aareleid, Kätlin Kaldmaa. Novelliga debüteeris Betti Alver. Selle aasta kogumikus ei ole sarja püsiautoritest esindatud omapärase käekirjaga Mudlum. Võib oletada, et ta keskendus romaanile, mis on nüüdseks pärjatud mitme tunnustusega.

    Ta on siiski kogumiku toimetajate hulgas ning tahan siinkohal ära märkida, et leidsin Tuglase marginaalidest termini, mis iseloomustab minu meelest nii Mudlumi novelle kui ka tema esik­romaani: pièce à tiroirs, kummutinäidend või -romaan, „otsekui üksteise järel lahti tõmmatud sahtlid ja nende sisu esile tõstetud“. Aga Tukla auhinna naissoost võitjatest on siin esindatud Kangro, Berg, Viitol, kelle novellil „Õpetajanna saabumine“ on autoriomane selge struktuur – müstilisest seletuseni. Margit Lõhmuse novellikogumik „Sterne“ oli aga sel aastal kultuur­kapitali proosaauhinna nominent (Lõhmuse novellis „Veider“ esineb muide üks tuglaslik ahv).

    Leidsin end pärast raamatu läbilugemist pead murdmas mitmesuguste küsimuste üle. Näiteks, kui kotkal oleks menstruatsioon, kas ta selle ajal ei lendaks? Kas roosa päevasärk on silmatorkavam kui erektsioon? Kas eestlased kasvatasid ikka vastehitatud Mustamäe rõdudel begooniaid? Mõni asi jääbki lummama: süda tõuseb justkui kurku, sest tahaks hirmsasti teada, millise Karlova või Supilinna aia varjudes elutseb nüüd kääbussiga Marelle. Selle aasta novelli üldpilt tundub enamiku novellide lühiduse tõttu justkui ootusvagane, Ivanovi novelli ajel kui viigi sile pind – kas lühivormide autorid on parajasti millegi monumentaalsemaga hõivatud või kirjutataksegi praegu lühemaid novelle? „Hapsal“ ei ole muide esmapilgul novell. Alles lõpuks saab aru, et seal kordub läbivalt üks kujund, tahaksin isegi kasutada sõna „luupima“. Selle võtab kokku „suure rammusa härja seljas istuv Euroopa“, kes ujub hädalistest hoolimata ära oma eraldi hoidva ajaloo ookeani. Ma ei kahtle, et Europe on ise ka parajalt täissöönud, ja tema ükskõiksus teeb nukraks. Kirjandus ehk siiski äratab hoolimatusest? Ja teeb seda kord tragikoomilise või iroonilise, teinekord õige terava, seejuures kauni sulepuudutusega novellides.

    1 Näiteks Priit Hõbemägi 13. mai Eesti Ekspressis, Vilja Kiisler 12. mail Edasi.org lehel (mõlemad on muuseas rappa läinud autorite loendamise ja nimetamisega: Kiisler on unustanud Livia Viitoli, aga Hõbemäe valemi üle murdsin tükk aega pead ja lahendust ei leidnudki), Keiu Virro 19. mai Eesti Päevalehes; Alvar Loog 1. juuni Postimehes jne.

    2 Eesti esimene novell võiks olla „Üks hea jut, mis kaks tallopoega Hans ja Mart isekeskis aiawad“ (1739). Märt Väljataga, Ühe ohustatud liigi elupaik ja teke ehk 280 aastat eesti novelli. Rmt: Eesti novell 2019, lk 249.

    3 Märt Väljataga, lk 246.

    4 Friedebert Tuglas, Eluloolisi märkmeid I. 1906–1944. Virgela, lk 35.

    5 Friedebert Tuglas, Kirjandusline ülevaade. Eessaare Aadu, Räästaalused. – Eesti Kirjandus 1917, nr 8–10, lk 285–287. Viite eest olen tänu võlgu Märt Väljataga järelsõnale.

  • Kõrvaklapisport koduarestis

    MARJE INGEL

    Kadri Voorand LIVE 28. V rahvusooperist Estonia veebiplatvormil Elisa Stage. Kadri Voorand ja Mihkel Mälgand.

    Veebikontserdid on moodi läinud. Facebookis ringi lapates või seal mõne sõbraga juttu puhudes popsab iga natukese aja tagant mulle teavitus, et see või teine jälgitav kanal hakkas otsevideot edastama. Püüan järgnevalt meenutada oma viimaste kuude noppeid džässi­segustest veebikontsertidest ja need mõttelisse pingeritta seada.

    Esimene karantiini tõttu veebi kolinud kontsert, mida nägema juhtusin, oli ERSO 12. märtsi kontsert „Šeherezade“, mille puhul oli siiski veel ka saali lubatud sada inimest. Tol hetkel oli kontserdi­saalide sulgemine väga uus ja ehmatav nõue. Olin ise just jõudnud vabatahtlikuna osaleda Bergenis 2. – 8. märtsini toimunud eksperimentaalse muusika festivalil „Borealis“, mille suurima publikuarvuga (u 1500) kontserdid toimusid Griegi saalis. Vaid mõni päev hiljem järk-järgult jõustunud publiku arvu piirangud ning seejärel avalike ürituste täielik keeld tekitasid võõristust.

    Esimese ehmatuse möödudes hakkas aga tunduma, et kultuurielu veebi kolimine võib isegi kasu tuua. Näiteks sattusin 4. aprilli varastel tundidel kuulamissessioonile „Cocktails with Kurt Elling“, mis polnud küll otseselt kontsert, aga sellegipoolest nauditav värske plaadi ja Ellingu laulutekstide uuendatud kogumiku topeltesitlus, mis ühtlasi hõlmas põnevaid sissevaateid tema laulutekstide sünni tagamaadesse. Elling oli üksi eetris oma kodustuudiost, vedas jutulõnga intelligentselt ja huvitavalt ning värskelt plaadilt vahele mängitud muusikanäidete tõttu polnud suurt lugu sellestki, et ta enamasti ei laulnud – ta esitas vaid tunni lõpuks laulukese ukulele saatel, mida mängis samuti ise. Mais käivitas Elling kokteilitundide sarja, kus pakkus iga nädal samasuguses formaadis juttu ja muusikat.

    Osalt samuti džässilembene lauljatar Norah Jones on oma koduste veebikontsertide ajalised raamid hoidnud kitsana ja piirdunud veerandtunni või paari­kümne minutiga. Nii palju kui olen jälginud, oli tema esimene „karantiinisessioon“ juba märtsis ja koosnes vaid ühest laulust „Patience“, mis mõistagi sobis olukorraga ideaalselt. Sattusin nägema ka üht tema interneti teel koos musitseerimise katsetust Kandace Springsiga, kes hakkas mulle meeldima mõne aasta tagusel „Pori Jazzil“. Mõlemad kurtsid, et tunnevad suurimat puudust just teiste muusikutega koos mängimisest. Ühises Facebooki otsevideos tuli lauljataridel siiski piirduda vabas tempos esitatud ballaadiga, sest eri geograafilistest punktidest teele saadetud heli jõudis pärale väikese viivitusega ega oleks kindla meetrumiga palade puhul võimaldanud täpset sünkroonis püsimist.

    Kandace Springsi veebi soolokontserdid algasid samuti märtsis. Hea pianistina ei peljanud Kandace oma kavadesse põimida ka klassikat: ta ühendas näiteks Beethoveni „Kuupaistesonaadi“ ja Screamin’ Jay Hawkinsi bluusiloo „I Put a Spell on You“, mida väga nautisin. Springsi kontserdid jäid pikkuselt samuti umbes paarikümneminutiseks ja teenisid sama eesmärki kui Ellingu ja Jonesi veebisessioonid: kõigil neil oli hiljuti välja tulnud uus album, mille tutvustamiseks mõeldud kontserdid selleks broneeritud saalides tuli tühistada või edasi lükata, niisiis püüti tutvustustööd teha veebikontsertide kaudu. Geograafiliselt kaugel viibivale kuulajale oli see selgelt kasulikumgi kui kohaleminekut nõudev kontsert.

    Madeleine Peyroux’ trio veebikontserdiga 30. mail ma nii rahule ei jäänud. Billie Holidayga kohati äravahetamiseni sarnase laulumaneeriga Peyroux’ etteastest ootasin kõrget taset, aga paraku mõjus see muusikaliselt kvaliteedilt ebaühtlasena ja meenutas ajuti kõrtsis taustaks musitseerimist. Jäi mulje, et triol puudus oma helindaja ning lugude seadedki ei olnud selle koosseisu jaoks läbi mõeldud ja viimistletud, vaid lihtsalt ette võetud ja ära mängitud nende jõududega, kes parasjagu saadaval.

    Kadri Voorandi esimene veebikontsert, mida 29. aprillil nägema juhtusin, tuli Anne & Stiili kanalilt. Kadri oli omas elemendis ning musitseeris vahetult ja vabalt oma Kasispea kodust. Veelgi väärtuslikumaks tegid elamuse paar uut lugu. Sarnaselt oma Ameerika kolleegidele nentis ka Kadri, et tunneb isolatsiooni tingimustes enim puudust kaasmuusikuist.

    Järgmine Kadri Voorandi veebikontsert oligi 28. mail juba koos duopartneri Mihkel Mälgandiga ning enam mitte kodust vaid Estonia ooperiteatrist, kuhu oli Kasispea hõngu kaasa toodud Lahemaa loodust vahendavate videoklippidena, mida näidati laulude vahele. Olles harjunud Kadri esinemiste sujuvalt voogava inspiratsiooni ja improvisatsioonidega oli seda etteastet jälgides natuke kahju, et sujuvus sai rikutud paari uuesti alustatud lauluga, mis tekitasid peaproovi, mitte ehtsa kontserdi tunde. Kontserdiõhkkonna säilimise huvides oleks kahtlemata olnud parem väikestest konarustest mitte välja teha ja jätkata ilma neile lisatähelepanu tõmbavate „valestartideta“, mis õnneks jäid kontserdi esimesse poolde. Tagantjärele oskan ainult oletada, et peale kontserdi oli see näiteks DVD salvestus, mistõttu sooviti, et kõik salvestatu oleks perfektne. Professionaalile kohaselt kogus Kadri end mõistagi silmapilkselt ning tervikmulje nende komistuste tõttu ei kannatanud. Kontserdi korraldamiseks just mai lõpus andis ettekäände „In Duo with Mihkel Mälgand“ vinüülketta üllitamine. Algselt Eestis CDna ilmunud plaadimaterjali täiendati rahvusvahelise tiraaži ja vinüüliversiooni tarbeks juba vokaalansamblile Estonian Voices seatud Eva Talsi ja Jaan Tätte lauluga „Kättemaks“. Peale tuttavate laulude kõlas rahvusvahelises esiettekandes Kadri uus, juba Kasispea veebikontserdil kuuldud laul tööpealkirjaga „Mm, lalalaa“.

    Kui kõigi eelmainitud lauljate veebi­sessioonid professionaalse hoiaku, sisukuse ja muusikaliselt kõrge taseme alusel pingeritta seada, hääletaksin Kadri Voorandi ja Kurt Ellingu esimesteks. Mõlemad olid oma etteasted läbi mõelnud ja taganud, et kuulajal oleks huvitav mitte ainult kuulata, vaid ka kaasa mõelda. Tihedas konkurentsis paigutaksin kolmandale kohale Kandace Springsi tema põnevate arranžeeringute ja kõrgel tasemel vokaalsete võimete pärast. Kokku võttes jääb üle nentida, et igas halvas leidub head ning füüsilist keha räsida ähvardava pandeemia ajal võib hing ootamatult rikkalikku kosutust leida.

  • ,

    Komi animismi agendid

    ART LEETE

    Kui kuulan komi jahimehi, siis keskenduvad nad jutustades justkui ainult küttimise ainelisele küljele. Kõneldakse sellest, milliste liigutustega karu- või naaritsapüünis üles seada, kuidas hiilida ligi metsisele, kuidas teder paljakäsi oksalt napsata või maadluses metsiku põhjapõdraga peale jääda – jutuks on ainult konkreetsed nipid, midagi vaimset kuulda ei ole.

    Kõnelused karuga

    Ühe jahiretke hommikul saatis komi sõber mind päevapikkusele jahirajale laanepüülõkse kontrollima. Pärast lõunat taipasin, et karu oli kogu hommiku mu jälgedes kõndinud. Püssi mul polnud (meil oli kahe peale üks püss ja sel päeval oli sõber selle endale jätnud; alati juhtus nii, et kelle käes oli püss, see ei näinud kogu päeva jooksul ühtegi lindu ega looma, teine kohtas neid aga kogu aeg), seega pidin oma südame rahustuseks karule püünise üles seadma. Vähemalt sain talle kuidagi märku anda, et ta pole oodatud jahirajale minu töö vilju korjama (mina panen püünise, laanepüü satub sisse ja karu korjab ta ära).

    Jahirajal oli karusilmus juba olemas. Sättisin selle puude vahele rägastikku üles. Lisaks torkasin selle varjamiseks ja selleks, et karu ei saaks püünisest kogemata mööda minna, sinna takistuseks veel oksi ja kuivanud puid juurde. Viimane nipp oli see, et pidin ise silmusest läbi ronima, et anda loomale innustavat eeskuju. Karu on rammusam kui mina, seega oli võimalik, et mina pääsen silmusest läbi, tema aga mitte.

    Variant, et karu tõesti püünisesse ronib, oli siiski ebatõenäoline. Aga kui loomal on mõistus peas, peab karu aru saama, et ta ei ole inimese rajale oodatud. Parajasti ei käinud ka karujahi hooaeg, seega oli vaja metsaisandat heidutada, demonstreerides inimmõistuse ületamatut jõudu, mille abil võib kokku panna igasuguseid vigureid, mis karu elu kibedaks teevad. Karu pidi taipama, et laanepüüde varastamisel on oma hind.

    Seda, mida karu mõtleb ja kuidas talle sõnumeid saata, ei mõelnud ma ise välja. Jahimees oli mulle eelnevalt seda kõike selgitanud. Komi sõber eeldas, et karul võib meie tegevuse vastu ebaterve huvi tekkida ja siis on lõks meie jahiõiguste argument.

    Selline arusaam suhtlemisest karuga eeldab animistlikku tausta. Komid on pidanud karu peajumala Jeni pojaks, kes elas ennevanasti taevas. Kui karu maa peale elama asus, röövis ta komi naise ning hakkas temaga oma koopas elama. Kõik karud on nende järeltulijad.1 Seega on karud poolenisti jumalad ja poolenisti inimesed. Tänapäeval keegi sellest ei kõnele, aga ebalev suhtumine karusse kui mitte lihtsalt looma on jahimeeste seas säilinud.

    Natuke läbi arutades on ilmne, et küttimine põhineb eeskätt mitte käelistel oskustel, vaid animistliku maailmapildi tundmisel. Jahipidamise nipid on sekundaarsed, tulenedes kõige elusa hingeelu loogika ning eluliste huvide ärakasutamisest.

    Veevaim on söödav

    See tarkus aitab hoiduda ka suurematest eksimustest. Näiteks eristab veevaimu tavalisest haugist see, et vaim ujub jões päris haugi loogikat ümber pöörates – saba vastuvoolu. Seda teades oskavad komid hoiduda vaimu kallale minekust. Oma jutu järgi on komid mõnikord ka veevaime püüdnud ning äragi söönud ja sellest pole juhtunud midagi halba (ehkki etnograafide andmete järgi on jumalate karistused sellistel puhkudel karmid).

    Komi kalamehed nii muidugi ei kõnele. Nad lihtsalt meenutavad neid kinnipüütud erilisi hauge, kes peale ebatavalise käitumise näevad ka imelikud välja (seljauim nagu haikalal, lõuad nii laiad, et võivad haarata mehe pea). On ilmne, et selline haug saab olla ainult veevaim. Oportunism on samuti animistlik väärtus. Kui komi kütt siiski kahtlustab, et vee all ujuv elav kala on vaim, tuleb üritada haug ikkagi kinni püüda. Jumalate seadus on selline, et kui jahimees loobub üritamast, kaotab ta õnne. Ja nagu elu näitab (vastupidiselt etnograafide kehtestatud animistlikule kaanonile), karistatakse veevaimu püüdmise eest harva. Loomad, linnud ja kalad annavad end ise küttidele. Seega pole võimatu, et ka veevaimu püüdmine ei olegi nii halb mõte.

    Meelega keegi veevaimu ei püüa. Aga kui on vähegi võimalik, et tegu on ikkagi tavalise haugiga, siis ei tohi teda vette jätta. Tõenäoline on seegi, et kala imelik välimus ilmneb alles siis, kui ta on veest välja tõmmatud.

    Aineline või animistlik

    Etnograafid on juba ammu maadelnud kõige oleva kategoriseerimisel loomade probleemiga. Meil on olnud kange himu käsitleda loomi esemena, aga otse öelduna tunduks see kuidagi veider. Seetõttu püütakse loomade probleemi kajastada möödaminnes. Näiteks annab komi etnograafia klassik Vera Belitser oma põhjapanevas monograafias2 27 leheküljel ülevaate komi jahindusest, millest põhiosa pühendab ta lõksutüüpide detailsele kirjeldamisele. Samas möönab Belitser nelja lausega, et kõige efektiivsemad jahiriistad on hoopis püss ja koer:

    „Jahti peeti siberi laika tõugu koertega, niinimetatud sürja laikaga. Tänapäeval omandab püssi ja koeraga jahipidamine üha suurema tähtsuse. See küttimisviis on muutumas juhtivaks. Sel moel kütitakse tänapäeval oravaid, nugiseid, ilveseid, naaritsaid, mets- ja veelinde.“3

    Etnograafilise loogika kohaselt on loomad elus aine, mida inimesed kasutavad. Ent ebamugavus siiski jääb. Tundub imelik sortida koeri sarnaselt viisiga, nagu liigitatakse tüpoloogiliselt püüniseid. Seega on loomad siiski pisut erinevad asjadest.

    Animistliku loogika kohaselt on loomad ainult natuke teistmoodi kui jumalad ja vaimud. Nad võivad olla jumalate sugulased, nagu näiteks karu on. Loomad võivad näha vaime, keda inimesed ei näe, ja neid vaimude rünnakute eest kaitsta, nagu nelja silmaga penid (njol sinma pon) teevad. Inimesed ei saa jumalate ja vaimudega suhtlemisel loomadele ligilähedalegi. Loomad on animismi agendid, ühenduslülid meie ja muude olendite vahel.

    1 Ю. Г. Рочев, Коми йöзкостса важ висьтъяс – Коми легенды и предания. Сыктывкар, Коми книжное издательство, 1984, lk 153–155.

    2 В. Н. Белицер, Очерки по этнографии народов коми ХIХ – начало ХХ в. Труды Института Этнографии, новая серия, 1958 том ХLV. Москва, Издательство Академии Наук СССР.

    3 Samas, lk 85.

    Art Leete on Tartu ülikooli etnoloogia professor.

  • Glamuurne visuaal kui ajastu märk

    TIIU MÄNNISTE
    Albert Gulgi 1990ndate krestomaatilises, mitme meetri pikkuses mustvalges pliiatsijoonistuses „Loominguline protsess“ (1996) hõõgub hoog ja kirg.

     

    Albert Gulgi ja Priit Pangsepa näitus „GP“ Rüki galeriis kuni 13. VI.

    Aasta tagasi majanduskasvu kõrghetkil asutati Viljandis esimene eraomandil põhinev kunstigalerii. Linnas tegutsevad küll kaks eramuusuemi-galeriid – Paul Firnhaberi kodu-galerii ja Enn Põldroosi muuseum, kuid need on avatud vaid etteteatamisel.  Uueks näitusepinnaks on XIX sajandi lõpul ehitatud rukkijahuait – mulgi murdes „rüki jahu“, millest on tuletatud ka Rüki galerii nimi. Huvitav ajalooside kunagiste ettevõtlike mulkide ja praeguse kunsti toetava eduka ettevõtluse vahel. Muuseas, tormilistel 1990ndatel oli Viljandi ärimeestel kombeks eksponeerida oma firma kontori seintel eesti tippkunstnike loomingut, mitu ettevõtjat plaanis ka tol ajal Viljandis kunstigalerii loomist, kuid ideest kaugemale ei jõutudki.

    Rüki galerii on aasta jooksul oma koha Viljandi munitsipaal- ja riigiomandis näitusepaikade kõrval üsna hästi kinnistanud. Galeriis on eksponeeritud lähiaja klassikute ja ka alles alustavate noorte kunstnike loomingut. Lisaks tegeletakse seal ka kunsti ostu ja müügiga ning kontsertide korraldamisega. Galerii omaniku sõnul on valmimas spetsiaalselt sellele kohale mõeldud teatritükk. Ka külastajad on uue näitusepaiga omaks võtnud ja jääb vaid loota, et suudetakse sama innukalt edasi toimetada. Esialgu annab selleks kindlust omaniku plaan ehitada galerii teisele korrusele Viljandi esimesed loome­inimeste residentuuri ruumid.

    Galerii seintelt vaatab vastu tükike Kursi koolkonna kirevast kunstimaailmast. Rühmitus tuli kunstiväljale siirdeaja algul, kolme aastakümne loomingustaažiga tegijatest on saanud tehnilisse meisterlikkusse süüvinud klassikud, kelle vaatajaskond ootab meistritelt uusi üllatusi, aga üllatada on aina raskem. Iga kunstnik loob oma keskkonda – oma paralleelmaailma. Kuid võrgustatud kultuuridiskursuses pole miski enam esmatähtis, erisused kaovad lõputusse võrdsusesse, mida aina enam dikteerib ka kõike haarav digitaalne tarbimiskeskkond.

    Priit Pangsepa maal „V. Linna paadioperaator“ (2019) on täis nüansirohket tumedate värvivarjundite metafüüsikat, seal on ühtaegu avarust, kõrgust ja sügavust.

    Erineva pildikeelega Priit Pangsepa ja Albert Gulgi näituse komplekt mõjub üllatavalt terviklikult, seal on rohkem sarnasust kui erisust, eriti viimastes töödes. Mõlemad kunstnikud on liikunud oma loomingus mängulisemate motiivide ja glamuursema visuaali poole. Kunagist Kursi koolkonna kunstnike loomingut ühendav „äraspidine huumor, groteskitaju ning ettearvamatu riukalikkus“* kipub kuhtuma sisemiste painete all, mis väljendub aina korduma kippuvates kujundites. Kas see on hiiliv rutiin või lihtsalt ajastu märk?

    Albert Gulk on toonud Viljandisse oma vanemat ja uuemat loomingut. Tema 1990ndate krestomaatilises, mitme meetri pikkuses mustvalges pliiatsijoonistuses „Loominguline protsess“ (1996) hõõgub radikaalse üleminekuaja hoog ja kirg. Vana hea mustvalge klassikalise koomiksi keelega aktsioonis on tegelased ja ka taust tehniliselt filigraanselt läbi komponeeritud, pakkudes vaatajale risoomset sürreaalset maailma. Gulgi töödes puudub kindel kontrapunkt, eristuv konflikt – see kipub mattuma tehnilistesse detailidesse, mis ongi tema põneva ja ainulaadse loomingu võlu. Gulgi tööd on omamoodi permanentselt kulgevad narratiivid, kust vaataja on sunnitud tihedast läbipääsmatust graafikatihnikust ise avastama oma meeliskangelasi.

    Gulgi uuemad (2018) tööd on teostatud värvilise grafiidiga tagasihoidlikumas plakatiformaadis. Temale omane graafikakeel jätkub ka siin, kuid kujundite komponeerituse aste on pealiskaudsem, samuti ei leia siit enam karmivõitu robotlikke starwars’ilikke tegelasi. Vaatajaid tervitavad hoopis meelad nais­aktid, kogritsad, samblikud, putuklinnud, täid ja ajukärbsed. Muutunud on ka vormikeel: varasem jõuline geomeetriline tahumatus on distantsilt vaadates asendunud ümarate voogavate laste mängutubade pallimerd meenutava turvalise keskkonnaga, millele murtud toonides värvikoloriit lisab teatavat kergemeelsust.

    Vastupidi Gulgi kunsti silmanähtavale metamorfoosile tundub Pangsepa loomingu põhiprintsiip püsinud muutumatuna, endiselt domineerib vastandtoonide efektne värvikeel ja nutikad värvikombinatsioonid. Pangsepp suudab oma pingestatud värvilahendustega alati üllatada, siin on kõrvuti peent maalikultuuri ja elegantset piiripealset glamuuri. Sarnaselt Gulgiga on ka Pangsepp oma loo kangelasi disaininud äratuntavamaks: varasemate isikupäratute, kuid sootunnustega freudistlike motiividega tegelaste kõrvale on tulnud arvutimaailmast tuttavad emotikone meenutavad grotesksed kujundid.

    Kui Gulgi töid kutsub vaatama temale ainuomane graafiline maailm, siis Pangsepa puhul on see originaalne värvimeel, mis on tema loomingu suveräänne osa, mille parim näide on hiljuti valminud maal „V. Linna paadioperaator“ (2019). See on täis nüansirohket tumedate värvivarjundite metafüüsikat, seal on ühtaegu avarust, kõrgust ja sügavust. Pean seda maali Pangsepa viimaste aegade loomingu tipuks, mida tasub kindlasti Rüki galeriisse vaatama minna. See on vaade lummavale öisele Viljandi järvele ja salapärasele kutsuvale muusale, mis ikka ja jälle siia kunstnikke ja kultuuritegelasi tõmbab. Sellel teosel on sarnane tähendusväli Paul Kondase maaliga „Näärivana kalastab“, kus on üheskoos müüt ja tegelikkus, absurd ja tõelisus.

    * Hannes Varblane. Veerandsada. Kursi koolkond. Greif OÜ Tartu, 2013.

  • Kommentaar – Kristiina Radevall: „Nii suur hinnatõus kunstioksjonitel kriisi ajal annab mõtlemisainet.“

    TRIIN METSLA

    Kuidas läks galerii Vernissage Kunst & Raam kevadoksjon?

    Kevadoksjon oli väga menukas. Meie oksjonid on juba aastaid toimunud Mustpeade majas, mis on olnud omaette tore üritus kõigile osavõtjatele. Seekordse eriolukorra tõttu pidime kiiresti ümber mõtlema: oksjon tuli viia veebipõhisele rahvusvahelisele platvormile. Üllatuseks oli huvi väga suur: päevas külastas meie online-kataloogi üle kogu maailma 500 kuni 1000 inimest. Üleilmsele huvile vaatamata teeb siiski head meelt, et oksjonitööd läksid suures osas Eesti kogudesse.

    Miks just Subbi?

    Subbi kunsti müügiedul on mitmeid põhjusi. Ta oli juba isiksusena väga huvitav inimene ja andekas kunstnik, tema maalid on ka praegu väga ajakohased. Seal on kõik paigas: nii vorm, motiiv kui ka värvid. Meie oksjonil müüdud maal on ainulaadne ka motiivi tõttu: maalil on kaks akti ning taustaks metafüüsiline linn. Teos valmis millenniumiks ja kaks akti sümboliseerivad Igavese Linna katuste vaate taustal möödunud ja saabuvat aastatuhandet. Värvikäsitlus on ka väga helge ja ilus. See maal on Subbi hilisperioodi valguse- ja värvikäsitluse harmoonia näide. Inimesed ei soovi tavaliselt oma ellu depressiivsust, otsitakse ikka harmooniat.

    Meile polnud mitte ainult Subbi teose müük märgiline, purustasime kaks rekordit. Ka Karl Pärsimäe teos „Petseri kloostri sissekäik“ (1935) tegi läbi ligi kaheksakordse tõusu: alghind oli 3000 eurot ja haamrihind 23 000 eurot.

    Kuidas läks Subbi teose müük?

    Alguses oli mitu ostjat, aga lõpus kruvis ostjate duell hinna üles. Lõpphind väga ei üllatanudki, sest Subbi maalid on väga haruldased ning neid pole kunstiturul üldjuhul saada. Kui nägin, et nii USAs toimunud oksjonil kui ka Hausi galeriis müüdi tema töö kallilt, siis ootasime midagi samalaadset, kuid sellist rekordit ei osanud muidugi loota.

    Kui keeruline on saada selliseid tähtteoseid oksjonile?

    See on tegelikult päris raske töö. Kunstiteoste ettevalmistamine oksjoniks on pikk protsess koostöös kunstiteadlaste ja restauraatoritega. See võtab aega pool aastat, kui mitte kauem, uurimistöö tugineb laiale võrgustikule. Juba praegu töötame väga usinalt sügisoksjoni nimel. Igale oksjonile muidugi tähtteoseid ei leia, kuid töö selles suunas käib iga päev.

    Kas olete oksjoni tööde puhul seadnud ka valmimisaja piirid?

    Oleme üritanud oksjonile tuua võimalikult mitmekesise valiku. Loomulikult on ikka ja alati hea Pallase koolkond: Villem Ormisson, Konrad Mägi, Nikolai Triik, Karl Pärsimägi jt. Eelmisel korral õnnestus meil saada Tõnis Grenzsteini ja Amandus Adamsoni töö, samuti suurepärane valik graafikat, autoriteks Eduard Wiiralt, Ülo Sooster, Salome Trei ja Hando Mugasto, aga ka uuemat kunsti, Malle Leisi ja Raul Meele töid.

    Millistest suundumustest võib kunstiturul rääkida? Kas oskate ennustada, kelle töödel võib turul lähiajal hästi minna?

    Ikka hinnatakse eelmise sajandi klassikat. Maalikunstnikest võiksid näiteks Peeter Mudisti, Tiit Pääsukese ja Enn Põldroosi teosed minu hinnangul olla populaarsed. Peale tuleb ka noori kogujaid, kes soovivad soetada kunsti oma koju. Nemad tunnevad huvi näiteks abstraktse ja minimalistliku kunsti vastu.

     

  • Suvise seikluse ootus

    BRIGITTA DAVIDJANTS

    Mängufilm „Suvetüdruk“ („Une fille facile“, Prantsusmaa 2019, 92 min) režissöör-stsenarist Rebecca Zlotowski, operaator Georges Lechaptois. Osades Mina Farid, Zahia Dehar, Nuno Lopes, Benoît Magimel, Clotilde Courau jt.

    Naiseks kasvamine on kummaline aeg, on ilmselt nii mõnigi naine tagantjärele tõdenud. Lõputu ootus, et midagi juhtuks. Kusjuures vahel võib end avastada ka sündmuste juures, ometi mitte nende keskelt või ise neid käivitamast.

    Just sellisest atmosfäärist on kantud ka Rebecca Zlotowski film „Suvetüdruk“, mille tegevus toimub Cannes’is (ka film ise linastus mullu Cannes’i filmifestivalil). Film jälgib värskelt 16aastaseks saanud koolitüdruku Naïma (Mina Farid) suve Pariisist külla sõitnud nõo, seksuaalselt eneseteadliku ja firmaaksessuaaridega kaunistatud 22aastase Sofia (Zahia Dehar) seltsis. Suvi veedetakse peamiselt vanema ja rikka Andrès’ (Nuno Lopes) ning tema sõbraga. Puudu ei jää ei pidudest sumedates suveöödes, kallitest kingitustest ega ka seilamistest Andrès’ luksusjahil. Kuigi filmi tegevus on paigutatud glamuurihõngulisse Cannes’i, elab Naïma pigem tagasihoidlikult koos emaga, kes töötab kõrgklassihotellis koristajana. Sel moel juhib film juba algusminutitel tähelepanu klassiküsimusele, sest glamuursest keskkonnast hoolimata ei ole peategelasele antud glamuurset päritolu, küll aga ihalus selle järele.

    Klassiküsimuse kõrval on „Suvetüdruk“ esmajoones film noorte naiste omavahelisest dünaamikast, mis filmis peene tundlikkusega välja mängitakse. Sofia võib Naïmast olla küll vaid kuus aastat vanem, ent oh kui palju kapitali annavad selles vanuses need mõned aastad! Sofia käes on võti, mis avab nooremale nõole ukse Cannes’i sellesse maailma, mida maailm teab tänu filmidele – rikkasse ja suurejoonelisse, ent küllap paljude kohalike jaoks siiski illusoorsesse. Mõni ime siis, et suvine üksluine töö koos emaga hotellis ei olegi noorema peategelase silmis enam korraga nii paeluv. Naïma õpib iga päev ennast lavastava Sofia pealt, kuidas naine ei peagi otsima armastust, vaid talle on lubatud tahta üksnes seiklusi. Sama palju õpib Naïma seda, kuidas naised kasutavad oma seksuaalsust ja välimust elu nautimiseks, ihaledes küll olla Sofia, ent tajudes selgelt isiklikke piire. Muide, võib-olla polegi asi Naïma ja Sofia vanusevahes, vaid selles, et Naïma ei ole Sofiaga samast puust, seda ise veel teadmata.

    Kuigi Naïma liigub Sofia järel nagu vari, jääb talle vaid pealtvaataja roll. Kohmakad katsed mängida samasugust saatuslikku naist lõpevad naeruväärselt, rõhutades eriti just peategelase noorust. Puhtsubjektiivselt on sellistes lahendustes midagi ääretult sümpaatset, sest filmi vaatama asudes tundus väga sedamoodi, et tegemist on järjekordse filmiga vanade meeste ja noorte tüdrukute tõmbumisest ja tõukumisest. Eks ole, Andrès’l on ju ka parim sõber, mõtlik Philippe (Benoit Magimel), kelle seltsis Naïma ohtralt aega veedab. Muide, sama palju kui seksuaalsusest ja sensuaalsusest on see film kahe eri vanuses tüdruku sõprusest – tingimusteta ja hoolivast, mis on veel üks motiiv, mida kunstis vahest liigagi harva näeb.

    „Suvetüdruk“ jälgib värskelt 16aastaseks saanud koolitüdruku Naïma (Mina Farid, paremal) suve Pariisist külla sõitnud nõo, seksuaalselt eneseteadliku ja firmaaksessuaaridega kaunistatud 22aastase Sofia (Zahia Dehar) seltsis.

    Mõni liin tundus esmapilgul ka pisut poolik, näiteks vihjatakse filmi alul Sofia ema hiljutisele surmale. Ent kuidas haakub see ülejäänud looga ja millist mõju avaldab see Sofia karakterile, jääb suuresti publiku tõlgendada. Ka Naïma ema (Loubna Abidar) jääb tabamatuks varjukujuks, kuigi mõni sõnum tal justkui kanda oleks. Samamoodi jääb pealispindseks Naïma sõprussuhe gei Dodoga (Lakdhar Dridi), kelle Naïma tähenduslikul hetkel hülgab. Selle asemel et minna näitlemiskatsetele sõbrale appi, valib Naïma hoopis jahil seilamise Itaalia rannikule. Ent kui järele mõelda, siis kas pole seegi üks osa suureks saamisest – sõprade leidmine, kaotamine ja taasleidmine laheneb sageli justkui möödaminnes, ühe suure kallistusega. Noore inimese fookuskaugus kipub vahel olema lüheldane ja Naïma tegelaskuju pole siin erand.

    Muide, geist parima sõbra tegelaskuju mõjub filmis uue aja märgina, kus nähtavust pakutakse kõigile ühiskonnarühmadele, keda varem ei peetud sobilikuks filmidesse sisse kirjutada – või siis ei tuldud selle pealegi. Samamoodi peegeldab uue ajastu vaimu näitlejate valik, kellest kaks naispeategelast ja parim sõber Dodo on prantsuse-alžeeria päritolu. Ja kuigi režissöör ise on poola-juudi taustaga, võib sellist valikut tõlgendada ka prantslaste võimalusena tegeleda oma koloniaalminevikuga.

    Keerulistest teemadest hoolimata on režissöör valinud sooja sensuaalse pildikeele, mida raamistab klassikaline muusika barokist romantismi ja impressionismini välja. Paiguti mõjub selline muusikavalik ootamatult ja originaalitsevalt. Filmis on ka allusioone prantsuse uue laine kinoklassikale. Need on filmid, mis on ilmselt tuttavad paljudele postsoveti lastele. Juba avakaadrid, kus näidatakse Sofiat mererannal nautimas on keha ja alastust, tekitavad kummalise tuttavliku tunde. Justkui oleks seda kõike näinud – aga ei ole ka. Reaalsuses parafraseerib see stseen Éric Rohmeri filmi „Kollektsionäär“* aastast 1967 ning režissöör on möönnud ka filmi mõjusid, kuigi erinevalt „Suvetüdrukust“ on Rohmeri filmis subjektsus kindlalt mees­tegelaste käes.

    Ohtralt alastust ning Sofia nukulikult tuunitud välimus võib tekitada ka küsimuse, kuivõrd kasutab režissöör filmis naisi mehe pilgu jaoks. Tundub, et režissöör on jäänud oma naistegelaste suhtes siiski ausaks. Ta annab suure­päraselt edasi oma tegelaste karaktereid ega pisenda neid vaataja silmis. Ta on valinud suurepärased näitlejad rollidesse, mis on kirjutatud justkui täpselt neile. On ju režissöör intervjuudes ka möönnud, et Sofia tegelaskuju luues oli tal silme ees konkreetne inimene, kes jõudis aastate eest prantslaste teadvusse skandaaliga alaealise eskorttüdrukuna.

    Režissöör ei anna oma tegelastele ka moraalseid hinnanguid – mis mõjub eriti mõnusalt, sest selliste tegelaskujude puhul olnuks seda lihtne teha. No kes ei oleks ilma stereotüüpideta, eriti kui meile visandatakse ultraseksualiseeritud kunsthuulte ja -rindadega naine, kes kõneleb sensuaalselt hingestatud häälega? Üks võtmestseenidest on siinkohal selline, kus vanem naine küsib endast hulka nooremalt Sofialt, miks ta oma ilu nõnda rikub, kusjuures vestlus jätkub Marguerite Duras’ romaanide teemal. Sofia ei taha alul vastata, milline romaan teda enim kõnetanud on, ning publik ootab juba hinge kinni pidades, kuidas noor naine nüüd lolliks tehakse – ja ometi ei valmista režissöör publikule seda rõõmu. Samal ajal puudutab režissöör nõnda järjekordset delikaatset, ent levinud probleemi – naiste omavahelist misogüüniat, mis sageli on looritatud intellektuaalse tasalülitamisega.

    Nagu eespool öeldud, pole see just film, kus igal sammul midagi toimub – kõik leiab aset justkui möödaminnes, mõnusalt kerges ja helges toonis. Režissöör ei ole oma loo jutustamiseks valinud sisutihedat süžeed, vaid meeleolupilte, ja paiguti üksikuna mõjuvaid stseene, millest tuleb publikul endal narratiiv kokku sättida. Rohkem on see film suurekssaamisest ning sellega kaasnevatest ootustest ja igatsusest. Paljugi jäetakse ütlemata ja publikul lubatakse vaid aimata, milliste dilemmadega tegelased parasjagu põrkuvad. Ühtegi traagilist tagajärge ei ole, miski ei muutu põhjapanevalt ja igaveseks ja elu jätkub sügisel sealt, kus see pooleli oli jäänud. Eks see ole maitseasi ning võib juhtuda, et selline tüüne kulgemine jääb mõnele igavaks – aga mine tea, ehk mõnda teist just paelubki.

    * „La collectionneuse“, Éric Rohmer, 1967.

  • Popmaal ja kontseptualism ARS Factorys

    JAAN ELKEN

    Robin Nõgisto näitus „Censored Reality“ ehk „Tsenseeritud tegelikkus“ Arsi showroom’is 12. – 31. V ja Reimo Võsa-Tangsoo näitus „[ 1 | 2 ]“ Arsi projektiruumis 11. III – 30. V.

    ARS Factory kui kaubamärk peaks tekitama rõõmsat äratundmist põlvkonnas, kes mäletab Eesti NSV Kunstifondile kuulunud tarbekunstiateljeede toodangut (neist aegadest saab järjepidevust mõõta vaid nüüdseks keraamikakeskuse nime all taasavatud keraamikaateljee), Factory seostub aga eelkõige Andy Warholi New Yorgi stuudioga, kus 1960ndatest kuni kunstniku surmani 1987. aastal massiliselt produtseeriti teoseid, millest nüüdseks on laotud popkunsti vundament.

    Massitiraažis tarbekunsti tootmine osutus pärast Nõukogude Liidu hiigelturu äralangemist võimatuks, konkureerimine Aasia suurtehaste disainnõude või dumpinguhindadega müüdava IKEA-laadsete odavkaubamajade toodanguga lootusetuks. Tarbekunstiateljeedest vabanenud stuudiopindadel tegutsevad nüüd maalijad, graafikud, fotokunstnikud ja disainerid, allkorrusel on avatud uued galeriipinnad ja paar kunstipoodi võimaldavad korraldada näitusmüüke, meluks oleks vaja mõne käsitööõlle pruulikoda või vähemalt vegankohvikut. Infrastruktuur ju peaaegu on, kuid külastajaid napib, veel vähem on aga ostjaid. Vähemalt esialgu on latt suudetud kõrgel hoida.

    Täpselt teostatud tuttavad kujundid. Robin Nõgisto seinamaal „Karvased, sulelised ja muud loomad“ on Arsi hoovifassaadil juba möödunud sügisest. Institutsionaliseerunud grafiti on nüüdsel ajal ka Brooklynis kooskõlastatud linnavõimudega (või valminud kommertsettevõtete tellimuskunstina) ja illustreerib hipsteripõlvkonna elukeskkonna standardeid. Teos sobib nagu valatult, olles vormivõtetelt, värvieelistuselt ja vaimsuselt otsekui implantaat Ida-Londoni psühhedeelse tänavakunsti klastritest. Vaid nüansierinevustega leidub samasugust tänavakunsti kõikjal maailma suurlinnades, üpriski tavaline on sellist kunsti produtseeriv hübriidne kunstiprofessionaal, kes tänaval töötamise kõrval teeb koostööd galeriidega, kujundab tooteesitlusi ja hoiab teadlikult sihikul oma kujundisüsteemi või brändi loomist. Midagi, mille jäljendamatuks ikooniks sai oma napil eluajal Keith Haring (1958–1990), kuid kelle risoomset signatuurmustrit ekspluateeritakse postuumselt kõige erinevamate esemete kirjamiseks. Sattusin 2018. aastal Viini Albertinas nägema Haringi retrospektiivi „Tähestik“ („The Alphabet“) ja samal aastal ka tema legendaarset Chicago seinamaali ühes linna munitsipaal­galeriis. Albertina näituse kvaliteet võttis sõnatuks ja on hea näide koomiksisarnase joonistatud maali high end’ist. Tippude kõrval on alati palju tasast maad ja tegelikult oligi popmaal kui selline meil täiesti kõrvale jäetud. On Pärnu kunstnik Andrus Joonas, kuid tema napp (aga robustne) kujundisüsteem kontakteerub pigem art brut’iga. Ja on veel Marko Mäetamme piktogrammid-koomiksid, kus koloriit on taandatud mustvalgeks või piirdub aabitsalaadsete primaarvärvidega.

    Robin Nõgisto seinamaal „Karvased, sulelised ja muud loomad“ on Arsi hoovifassaadil juba möödunud sügisest.

    ARS showroom’is eksponeeritud Nõgisto „Censored reality“ koosnes kolmest akrüülmaalist ja ühest matkatelerist eksponeeritud videoklipist. Pressitekst ja näituse pealkirigi oli jäetud eesti keelde tõlkimata, mis tõtt-öelda jätab popsliku mulje – põlvkondliku hoiakuna on English first täheldatav rõhuva enamiku EKAst tulnud noorte kunstnike puhul. Rahvusvahelistumise eest pole seega pääsu ka kodumaale jääjatel.

    Nimetatud küll maalinäituseks, võiksid need akrüülvärvidega rullilõuendile maalitud ja klambripüstoliga otse seina lastud maalipaanid olla nii tulevaste seinamaalide kavandid kui ka prototüübid plaadikaantele, tekstiilidele vm. Ei mingit faktuuri ega värvide pindamisel tekkivat lisaväärtust, seega põhimõtteliselt tiražeeritav klahvivajutusega, kadudeta reprodutseeritav ja väljaprinditav. Nõgisto looming on täpselt teostatud, detailirohke. Kuigi saturatsioon oli põhja keeratud, värvid kakofooniat ei tekitanud (viibisin ruumis ka lühikest aega). Peene pintsliga teostus räägib heast kompositsioonivaistust. Kergelt loperdavad stilisatsioonid jõudsid juba 1960ndatel raudse eesriide kiuste ka siia, tüvitekst on seda tüüpi kunsti puhul peaaegu et piibli staatusesse tõusnud joonisfilm „Kollane allveelaev“ (1968), aga samahästi võis inspiratsiooni pakkuda ka Jaapani popvanakese Keiichi Tanaami (1936) looming. Rohelised marslased, 1950ndate diivanautod või Batmani koomiksitest tuttavad nahkhiired on popleksikas figureerinud tubli kuuskümmend aastat, vanast matkatelerist vilgutasid nad sõna „LOVE“. Selline easy-come-easy-go tunne pole reaktsioonina näitusel eksponeeritule ju paha: kõik on täpselt nii nagu vaja – omaaegsete koomiksijoonistajate töö päevalehtede juures oli ka päevakajalist illustreerida. Iseasi, kui kaua lärmakas kujundisüsteem kunstnikus ja vastuvõtjas tundlikkust toita suudab.

    Nõgisto astub üles globaalsel ideeturul äraleierdatud, omamoodi kanooniliste väljendusvahenditega. Sellest veel jäigemad võiksid vahest olla vaid raskeroki fännide tarbitavad visuaalid. Näiteks Islandi päritolu popkunstnik Erró (sündinud 1932. aastal, kuid elanud kogu elu Itaalias, Prantsusmaal, viimasel ajal Hispaanias), kelle kujundisüsteem on infantiilsevõitu Aasia tõlgendustest märksa täiskasvanulikum. Tema kaleidoskoopilisse popmikserisse on Disney ja Marveli tegelaskujude kõrval sattunud ka poliitikud ja diktaatorid ning kommertsialiseerunud maailma brändi­uputus. Meelelahutuskultuuri tükkidest kokku pandud kunst on ise justkui terroristlik metamonstrum, visuaalne praht.

    Kontekstualiseerimata ruumidetail. Projektiruumis eksponeeritud Reimo Võsa-Tangsoo isiknäitust „[ 1 | 2 ]“ on autor ise kirjeldanud kui „stseeni Michel­angelo Antonioni filmist „Blow Up“, kus miimid mängivad tenniseväljakul tennist ilma reketite ja pallita“. Lumivalges näitusesaalis kõrgusid vastakuti kaks seina äärde asetatud painutatud metalltorudest ja sinise plast­istmega tühja kohtunikutorni. Palliplõksimise heli oli valjuhäälditest kuulda, kõik oli tõepoolest nii nagu lubatud – võrkpallimänguga tegemist ei olnud.

    Minimalistlik installatsioon eeldanuks keset näituseruumi seisva ja mõtteliselt ruumi poolitava monoliitbetoonist konstruktiivse karkassiposti mingilgi kombel kaasamist või jürgen­veberlikku eemaldamist. Praegu jäi see aga kontekstualiseerimata ruumidetailiks. Meenub keset Orissaare jalgpalliväljakut kasvav võimas tamm, mis oma asukoha tõttu internetihääletusel 2015. aasta Euroopa puu tiitli võitis. Näitus vajanuks lisaselgitusi: mis asjaoludel saab võimatu võimalikuks ehk kõik on võimalik. Napilt enne eriolukorra kehtestamist, 11. märtsil avatud ekspositsioon korjas ka banaalseid lisatähendusi, olles kui lineaarne illustratsioon viiruse­hirmus suletud spordiväljakutele üle riigi. Liigne päevakajalisus hävitab meta­füüsika.

    Valmisesemete kasutamisega on kirjutatud kunstiajalukku Marcel Duchamp XX sajandi alguses masstootmisest võetud pissuaariga. Kunstimaailmale on see kollektiivses mälus püsiv artefakt mõõtmatult tähenduslik. Seega peab ready-made-objektide valikul olema eriti tähelepanelik. 2019. aasta Veneetsia biennaalil, kui kuraator oli Ralph Rugoff ja deviis „Te võite elada huvitaval ajal“ („May You Live in interesting Times“), oli biennaali põhinäitusele kutsutud ainukese Baltimaade kunstnikuna esinema noor leedulane Augustas Serapinas (kes oli ka biennaali noorim osavõtja). Tema Arsenales eksponeeritud projekt koosnes saalidesse laiali paigutatud sportmängude kohtunikutornidest (või ka rannavalvetornidest – maitseasi!), osa neist oli puidust, osa metalltorudest ja plastistmega. Külastajal oli vaba voli ronida tippu ja positsioneerida end kohtuniku või päästjana. Näiliselt on kõik meremaalid üks- ja seesama, tegelikkust patenteerida ei saa. Rainer Vakra viga oli ka vaid vigane viitamine, tsiteerimine on igal ajal aktsepteeritav.

  • Tuumajaam Eestisse?

    LEA LARIN

    Eesti avalikkust harjutatakse järjepanu mõttega tuumajaamast. Juba teist aastat tellib OÜ Fermi Energia – ettevõte, kes soovib rajada tuumajaama –, avaliku arvamuse uuringuid väikese moodulreaktori kasutamise kohta. Muidugi on avaliku arvamuse uuringud vaid jäämäe tipp, eelmisel aastal tehti koos partneritega kümme eri uuringut analüüsimaks väikereaktori arendamise võimalikkust Eestis.1

    Mai alguses teatas keemilise ja bioloogilise füüsika instituut (KBFI), et hakkab Fermi Energiaga sõlmitud koostööleppe alusel uurima, kui suurt avariiplaneerimisala vajaks Fermi Energia välja valitud väikereaktori tehnoloogiatel põhinev tuumajaam.

    Eesti tippfüüsiku Martti Raidali juhitav töörühm hindab nelja reaktoritüübi puhul kiirguse levimise võimalikkust väljapoole reaktorit ning arvutab rahvusvaheliste standardite alusel iga reaktoritüübi kohta vajaliku avariiplaneerimisala suuruse. Uuring avaldatakse 2021. aasta jaanuaris.

    Kas Eesti vajab tuumaenergiat, millisest reaktorist käib jutt ning millised on võimalikud ohud, räägivad Fermi Energia OÜ asutaja ja juhatuse liige Kalev Kallemets (PhD), füüsikust KBFI vanemteadur Andi Hektor ja materjaliteadlane Marek Strandberg.

    Missugused eelised on tuumajaamal võrreldes teiste perspektiivsete energiaallikatega, eriti taastuvenergia allikatega?

    Kalev Kallemets: Nii tuumaenergia kui taastuvenergia on ühtemoodi madala elukaare süsinikheitmega ning seadnud eesmärgiks süsinikuneutraalse ühiskonna ja energeetika, on vaja mitmekesist tootmisportfelli transpordis, küttes, tööstus- ja elektrienergeetikas fossiilkütuste kasutamise lõpetamiseks. Nagu Soomes, Rootsis ja teistes Euroopa riikides on vajalik tagada energiatootmine, mis ei sõltu eri aastaaegade vihma-, tuule- ja päikseoludest. Samuti on ilmne, et ulatuslik metsavaru põletamine energiatootmises ei ole jätkusuutlik ega keskkonnasõbralik, kui süsiniku sidumiseks on vajalik hoopis globaalne ulatuslik metsavaru kasv. Tuuleenergia on äärmiselt muutlik nii ööpäevaselt kui ka aastaaegade kaupa, mistõttu Elering ei loe seda varustuskindlust tagavaks tootmiseks. Tuumaenergia on ruumisäästlik ning käitleb oma jäätmeid väga rangelt reguleeritult ja dokumenteeritult, sama ajal kui iga päev lastakse atmosfääri miljoneid tonne CO2, mis tekitab ülemaailmse keskkonnakahju sajanditeks. Alusetu on pidada tuuma- või taastuvenergiat konkurentideks, pigem nad täiendavad teineteist.

    Andi Hektor: Tuumaenergia eelis taastuva tuule- või päikseenergia ees on selle stabiilsus. Eesti oludes peame arvestama pika pimeda talvega, mil päikseenergiat ei ole ja ka tuul vaikib külmade kõrgrõhkkondade saabudes mõnikord nädalateks. Tuumareaktoril on veel üks teine potentsiaalne eelis, mis on küll seni kasutamata. Sel kümnendil ehitatakse esimesed kesk- ja kõrgtemperatuursed (600–800 °C ja 800–1200 °C) kommertsreaktorid. Sellisel reaktoril on kaks suurt eelist. Esiteks, see suudab toota otse termokeemiliselt vesinikku, mis võimaldab teoreetiliselt saavutada vesinikutootmisel kasuteguri 85%. Teiseks, kõrgtemperatuurse soojuse hoiustamine on palju odavam, kui mis tahes lähitulevikus kättesaadav elektrienergia salvestusmeetod. Seda tehakse ka päikseenergeetikast tuntud vedela sulasoola hoiustamisega spetsiaalsetes termopaakides. See on üks põhjus, miks mulle sümpatiseerivad just sulasoolareaktorid. Nende käitlemine on väga ohutu, sealsed kütusejäägid on palju madalama radioaktiivsusega võrreldes praeguste jaamade jääkidega ja sulasoolas on võimalik väga odavalt salvestada ülisuuri energiahulki.

    Marek Strandberg: Tuumajaam on üldtermin. Nagu autogi. Küsimusele, millised on auto eelised jalgratta või purilennuki ees, on raske vastata. Seetõttu peame vaatama asju selles tehnoloogilises kontekstis, milles need sündinud on. Nagu ka tuumareaktorit. Tänapäeval valdavalt levinud tuumareaktorid on esmalt loodud tuumarelvadele lõhkeaine tootmiseks. See, et neist saab ka energiat, oli atraktiivne kaasapanu.

    Laias laastus on lõhustuvate tuumade energeetikas kaks teed (see on siinkohal väga suur lihtsustus ja üldistus):

    A – kas tuumade lõhustamine lõpetatakse sel hetkel, kui on tekkinud piisavalt elemente, millest saab teha pommi;

    B – tuumadel lastakse neutronite voos „lõpuni põleda“ ja võetakse reaktorist maksimaalne hulk energiat.

    Variant A ei muuda inimkonna peamise suure probleemi – tuumarelvade olemasolu ja kasutusriski – puhul suurt midagi. Variant B loob olukorra, kus relvade tuumakütusest saaks inimkond end väga-väga pikka aega toimimas hoida. Variandi B puhul peaksidki olema eelistatud just sellised masinad, mis võimaldavad võimalikult laia spektrilist kütusekasutust ehk siis muu hulgas ka tuumajäätmete neutronpõletust.

    A asemel on kindlasti eelistatud ulatuslik puhaste energiavoogude kasutussevõtt. Variant B puhul on arukas kaaluda neid kaht võimalust – tuumaenergeetikat ning päikese ja tuule taastuvenergeetikat – rööbiti. B on teisisõnu siis valik IV põlvkonna tuumareaktorite (neist pigem siiski ühe spetsiifilise) kasuks.

    Miks on aga eelistatud taastuvenergeetilised lahendused, eriti päikseenergeetika? Hoonetele või maastikule paigutatud päikesejõujaam ei nõua erilist hoolt ohutuse ja järelevalve mõttes. Iga tootmises olev või selleks kavandatav III+ põlvkonnagi nn minireaktor nõuab seda. Mitmesiirdeliste päikeseelektriliste elementide kasutegur küünib üle 40%. Tänapäeval on kirkal päeval ruutmeetrilt saadav valgusest muundatud elektriline võimsus 190–200 W. Uute lahenduste puhul poole rohkem.

    Ka uusimad tuuleenergeetika alased uuendused võimaldavad ka sisemaal, rääkimata merealadest, suurendada generaatorite täisvõimsusel töötatud aega 40–50%-ni. Me saame ka valgusest ja tuulest muundatud voolu aina paremini salvestada. Selleks on lahendusedki olemas. Näiteks vesinik ja vesiniku muud ühendid.

    Miks on vaja rajada tuumajaam Eestisse, kus puuduvad nii ohutusasutus, vastav seadus kui ka tuumajäätmete matmispaik ning on väga keeruline teostada uusi suure keskkonnamõjuga projekte, selle asemel et investeerida näiteks Soome, kus kõik on juba olemas ja ka suhtumine pooldavam? Püsiühendus tagaks meie varustuskindluse.

    Kallemets: Eesti ja Soome vaheline ülekandevõimsus on piiratud 1000MWe, samuti on Soome ise elektritootmise defitsiidis, seega on rajatavad jaamad vajalikud Soomele ning täiendavatest võimsustest pole Eestile tolku, kui ülekanne on piiratud. Jah, Eesti võiks peale elektri vorsti, juustu ja leiba täiel määral importida, meie naabrid saaksid sellega hakkama, kuid Eestis on olnud aastaid arutusel, et soovime olla teadmismahuka ja kõrge lisandväärtusega tootmise maa, kus julgetakse rakendada uusi tehnoloogiaid. Jah, kahtlemata on uusi keerulisi projekte keeruline teha, kuid soovides tugevat tarka Eestit ei ole õige põlvist nõrgaks lasta, vaid õige on teha asjad selgeks ja hakata tööle. Loodame tõendada, et väikereaktorist võib Eestile olla aastakümneteks suurem lisandväärtus kui vaid elektri varustuskindlus, mõistlik hind ja süsinikneutraalsus iga ilmaga.

    Hektor: Sellisel plaanil on kolm suurt probleemi: seadused, elektrivõrkude stabiilsus ja majandus. Esiteks, selline otseinvesteering Soome tuumaenergeetikasse, et sealt tuumaelektrit Eestisse tuua, pole seadusandlikult võimalik. See nõuaks Soome seaduste muutmist ja lisaks vajab referendumit. Tuleb ka aru saada, et iga elektrijaam allub kohaliku riigi elektri- ja energeetikaregulatsioonidele. Näiteks kriitilise elektripuuduse korral võidakse keelata elektri eksport riigist välja. Seda on teinud näiteks Rootsi. Teiseks, kui tuumaelektrijaam asub Eestis, siis panustab ta kohaliku elektrivõrgu stabiilsusse vahelduvvoolu võrgusageduse hoidmisel. Soomes asuv jaam seda teha ei saa. Kuna Eesti ja Soome elektrivõrgud ei ole ühesageduslikud, on kõik ühendused riikide vahel alalisvooluliinid, mis nõuavad kalleid ja kapriisseid muundureid. Kolmandaks, Eestis asuv elektrijaam annab siin tööd inimestele ja jätab siia palju lisandväärtust. Soome tuumajaamad ja -tööstus on teadusmahukas, kõrge lisandväärtuse tootlusega tööstusharu.

    Strandberg: Kui on soov investeerida just vanema põlvkonna tuumaenergeetikasse (variant A) siis on mu kindel soovitus teha seda pigem tõesti Soomes. Variant B toob ilmselt täiesti uued ja teistlaadsed tuumaohutuse reeglid. See on arusaadav innovatsioon tuumaenergeetikas. Sellega käib kaasas üks oluline lisamotiiv või -võimalus: nimelt B-variandi puhul oleks inimkonna ees arukas väljakutse loobuda tuumarelvadest ja põletada neis olev lõhkeaine IV põlvkonna reaktorites energiaks. Ja seda muidugi märkimisväärsemalt ohutumal moel, kui tänapäeva reaktorid võimaldavad energiat toota.

    Energiavõrkudes on ehk isegi parem võimalus varustuskindluse saavutamiseks, kui on Eesti oma vana põlvkonna tuumajaamas, milleni liikumine eeldab ühiskonnalt suuri kulutusi, näiteks järelevalve- ja ohutussüsteemi loomist.

    Tulidki jutuks nn IV põlvkonna väikesed ja ohutud tuumareaktorid, millest viimasel ajal on palju räägitud. Mida need endast kujutavad ja kas need on tõesti ohutud?

    Strandberg: Õnnetusi võib ette tulla loomulikult ka IV põlvkonna reaktoritega. Praegu on neist olemas vaid katseseadmed. Esimesed katsetused sulasoolareaktoritega, mis olid paljulubavad ja edukad, tehti juba 1950ndatel. Tööstuslikke alles kavandatakse ja luuakse. IV põlvkonna reaktorid on lihtsalt suurema kasuteguriga, s.t kõrgema töötemperatuuriga tuumareaktorid. (Selgituseks: tuumareaktorid on soojust tootvad seadmed, milles elektrit toodetakse reeglina auruturbiiniga, soojusmasinate kasutegur on seda suurem, mida suurema on seadme sooja ja külma osa temperatuuride erinevus.) Suurem kasutegur on oluline – nii saab ka tuumakütust efektiivsemalt kasutada.

    Erinevus senistest reaktoritest on asjaolu, et nende töörõhud on madalamad – seega on ka oht väiksem. Neist IV põlvkonna reaktoreist ehk huvipakkuvaim on just sulasooladel töötav reaktoritüüp, milles on kõige hõlpsam töödelda muude reaktorite ja tuumarelvade kütuseid ning tuumalõhkematerjale energiaks.

    Loomulikult on sulasoolareaktorite rajamise teel tehnilisi probleeme, mida on vaja eelnevalt lahendada. Õnneks sellega juba tegeletakse. Kurblooliselt seiskus nende sulasoolareaktorite arendus umbes 50 aastat tagasi.

    Need reaktorid nõuavad ka uusi ohutusreegleid ja täiesti uut järelevalvekorraldust. Need reeglid saavad olema ilmselt lihtsamalt järgitavad kui olemasolevate jaamatüüpide tuumaohutuse reeglid.

    Hektor: „IV põlvkond“ on üksjagu eksitav. Erinevalt omavahel sarnaste III+ põlvkonna reaktoritest – soojuskandjaks on vesi ja aur ning neutroneid aeglustatakse jahutusveega – on IV põlvkonna puhul tegu erinevate tehnoloogiatega: kiirete neutronitega reaktorid, sulasoolareaktorid, kõrgtemperatuursed pelletreaktorid jpm. III põlvkonna puhul on tegemist suurte gigavatiste võimsusega reaktoritega. IV põlvkond see-eest sisaldab nii väikseid reaktoreid (mõnikümmend megavatti) kui ka suuri (gigavatised). Uute reaktorite puhul tuleb eristada detaile: kui kaua suudab reaktor ennast avariiolukorras ilma välise abita jahutada; kui radioaktiivsed on kütusejäägid; kui standardiseeritud ja modulaarne on reaktori kooste; kas ahelreaktsiooni kiirus on isereguleeruv (sulasoolareaktorid). Et lääneriikide tuumatehnoloogia arendamine on poliitilistel põhjustel ja odavate naftahindade tõttu topanud, siis näeme praegu IV põlvkonna jaamu vaid Hiinas ja Venemaal. Huvitav erand on Argentina väikeste moodulreaktorite programm CAREM, kus esimene reaktor peaks tööle hakkama sel või järgmisel aastal.

    Kallemets: Jaotus põlvkondadeks – mobiilside ja autode paralleeli abil – on põhjustanud eksliku väärmulje, et uus põlvkond on ilmtingimata ohutum. Oleme saanud selgeks Euroopa ja Põhja-Ameerika praktikute, laborite ja reguleerijatega arutades, et nii sulasoola- kui sulametallreaktoritel on teoreetilisi eeliseid, kuid paraku puudub nende puhul selline üle 70 aasta pikkune käidu-, ehitus- ja järelevalvekogemus, nagu üle 500 käitatud veereaktori puhul juba on. Senised avariidki, nagu ka lennunduses, on andnud häid õppetunde paranduseks. Pikk kogemus on eelis, miks on võimalik praktiliselt ja arvutuslikult tõendada, et väga-väga ohutud on veereaktorid, millel on elektritoiteta ja inimsekkumiseta toimivad ohutussüsteemid. Eriti need, mis on väikesed, kuivõrd väiksus ise on turvalisuseelis tänu reaktori väiksemale energiamahule ja paremale jahutusvõimele.

    Millal saavad need nn IV põlvkonna väiksed reaktorid valmis ning mis aastal võidakse need maailmas, sh Eestis, käivituda?

    Strandberg: Seda, kui väikesed on need seadmed on, on raske ennustada. Võimalik, et 100 MW võimsusega, võimalik et 1000 MW võimsusega. Aga need on saadaval umbes 20 aasta pärast. See on üsna realistlik hinnang. Ma pean silmas sulasoolareaktoreid. Meie arusaam materjalide toimimisest ja võime modelleerida arvuteis keemilisi protsesse on sedavõrd hea, et üks peamisi probleeme – metallide korrosioon sulafluoriidide keskkonnas, on ilmselt lahendatav. Tähelepanuväärne on ka asjaolu, et sulasoolareaktorites saaks kasutada kütusena tooriumi. Seda on Maal rohkem kui näiteks uraani. Enamgi – sulasoolarektor „põletab“ tuumakütuse palju lühema poolestusajaga komponentideks kui senised reaktorid, kust tekkivad jäätmed on radioaktiivsed kümneid tuhandeid aastaid.

    Toorium võimaldaks kasutada ka kiiretel neutronitel tuumade lõhustumise reaktsioone, mis omakorda lihtsustab reaktori konstruktsiooni – pole vaja kasutada neutroneid aeglustavaid komponente, mis vaieldamatult teevad reaktorid keerukamaks. Mida lihtsam masin, seda vähem võimalusi õnnetusteks.

    Sulasoolareaktoreid saaks kasutada ka selleks, et „ära põletada” juba olemasolevaid ja ladestatud tuumakütuse jääke. See on väga hea perspektiiv.

    Hektor: Esimesed (kommerts)reaktorid töötavad. Nagu eespool viidatud, lääneriigid alarahastasid oma rahumeelseid tuumaprogramme, seega töötavad sellised reaktorid vaid Venemaal ja Hiinas. Venemaal on suured nn BN-seeria kiirete neutronitega töötavad reaktorid, millest esimene alustas tööd juba 1980. aastal (BN-600) ja teine 2015. aastal (BN-800). Nad on selle tehnoloogia müünud ka Hiinale, kus jaam on valminud Sanmingis. Rääkides väikestest moodulreaktoritest, siis Venemaa toodab RITM-200 tüüpi 55megavatise elektrilise võimsusega moodulreaktoreid, millest esimene alustas tööd sel talvel. Hiinal on olemas kõrgtemperatuursed heeliumjahutusega reaktorid, mis põhinevad Saksamaalt sisseostetud tehnoloogial. Minu kindel arvamus on, et me ei tohi osta reaktoreid Venemaalt ja Hiinast. Kanadas ja Ühendriikides peaks esimesed väikesed moodulreaktorid (small modular reaktor, SMR) saama litsentseeritud lähiaastatel, esimesed jaamad loodetakse tööle saada umbes 2028. aasta paiku. Tasub meelde jätta sellised tootjad nagu Terrestrial Energy, Moltex, Hitachi-GE jt. Eesti puhul räägime optimistlikult ajavahemikust 2030–2035.

    Kallemets: Kaks vedelmetallreaktorit täna töötavad Vene Föderatsioonis, kaks kõrgtemperatuurset gaasreaktorit on valmimas Hiinas ja sulasoolareaktorid on Kanadas loamenetluses, kuid paraku on nende tehnoloogiate puhul ebamäärasust veel palju. Just viimaste arendajaga hoiab Fermi Energia vahetut kontakti. Kuna käidukogemus on väga lühike, siis uuele riigile on nende rakendamine tehnoloogiliselt veelgi keerulisem ülesanne kui väikese veereaktori kasutuselevõtt. Kanadas plaanitakse sulasoolareaktorite elektritootmiseni jõuda 2028. aastaks ning nende kõrgem temperatuur oleks eriti suurepärane suuremahuliseks vesinikutootmiseks ja taastuvenergia tasakaalustamiseks, et tõesti saavutada fossiilkütuste põletamise lõpetamine.

    Kas Eestisse tuumareaktorit plaanides olete valmis käivitama siin II-III põlvkonna tuumareaktori (ja mitte ära ootama nn IV põlvkonna valmimise)? Tehnoloogialt sellise, mis kõikjal maailmas on kasutusel ning millega on toimunud ka tuumaõnnetusi.

    Kallemets: Euroopa Liidus on käitatud inimohvriteta õnnetusteta aastakümneid üle 100 tuumareaktori tänu põhjalikule regulatsioonile, operaatorite väljaõppele ja kõrge kvaliteediga ehitusele. Küll on hukkunuid ja keskkonnaõnnetusi Eesti põlevkivikaevandustes, Euroopas taastuv- ja fossiilenergeetikas. Kaalume vaid väikereaktoreid, mida USAs või Kanadas lubatakse ehitusse ning mille puhul tagatakse täielik ohutus ka elektritoite või inimjuhtimise katkemisel. Eestis kui Euroopa Liidu liikmesriigis saab ehitusloa ja rajamisjärgselt käitamisloa anda vastava seaduse alusel pädev sõltumatu riiklik asutus, mille pädevust kontrollitakse teiste ELi liikmesriikide regulaatorite poolt. Tuumajaama, ka senistest mitu korda väiksemat, ei käivitata üleöö, vaid pikaajalise, põhjaliku, demokraatliku arutluse, kaalumise ja valikute tulemusel. Kahtlemata oleks kõige mugavam ei öelda, kuid Eesti riigi, ühiskonna ja majanduse arendajad ei ole kunagi lähtunud mugavusest. Meie tee on alati olnud kitsas ja käänuline. Teisiti pole see ka kliimasõbralikus energeetikas.

    Kuidas kommenteerite võimalikku stsenaariumi, kus ettevõtjad, kes Eestisse tuumareaktorit plaanivad, soovivad käivitada siin II-III põlvkonna tuumareaktori – tehnoloogialt samasuguse, mis kõikjal maailmas praegu kasutusel ning millega on ka toimunud tuumaõnnetusi? (Ega läbe oodata IV põlvkonna reaktori valmimist.)

    Hektor: Üheski arenenud riigis ei lubata ehitada II-III põlvkonna reaktoreid, lubatud on III+ põlvkond. „+“ tähendab seda, et reaktor vastab teatud ohutusstandarditele: piisav jahutusvõimekus ülekuumenemise korral, ohutus radioaktiivse auru lekkimise korral, ohutus reaktorisüdamiku sulamise korral jne.

    Kaks Soome rajatavat reaktorit on III+ tüüpi (Olkiluoto 3 ja Loviisa). Ühegi III+ tüüpi reaktoriga pole suurõnnetusi juhtunud. Mina eelistaksin sulasoolareaktorit. Selline reaktor töötab normaalrõhul ja ahelreaktsioon sulasoolas peatub füüsikalistel põhjustel iseeneslikult, kui reaktor läheb kuumemaks töötemperatuurist (600–700 °C). Reaktor on mõõtudelt kümme korda väiksem kui vesijahutusega reaktor ja kütusejäägid on madalama radioaktiivsusega. Teisalt on tegu uudse tehnoloogiaga, mille puhul on investorite äririsk suurem. Ennekõike seetõttu, et turul pole valida konkureerivate kulumaterjalide tootjate vahel, tarneahelad on hapramad jne.

    Strandberg: Neil pole ilmselt suuremat ühishuviplaani. Näiteks tuumajäätmete ja tuumarelvadega toimetuleku asjus. 1960ndate lõpul ennustati, et maailmas saab olema üle 10 000 tuumareaktori. Nüüdseks on neid rajatud umbes pool tuhat. Tuumaenergeetilised tehnoloogiad on jätkuvalt väga kallid, aga päikeseenergeetika seadmed on kümnendi jooksul odavnenud pea kaks korda!

    Praeguse tuumaenergeetika olemuseks on see, et kõige tulusamaks muutub tuumajõujaam siis, kui see on enam kui poole oma eluajast ära töötanud. Tuumareaktorid on väga suure kapitalimahukusega seadmed ja seetõttu on ettevõtte äriline dünaamika paraku just selline: mida vanemaks saab, seda kasumlikumaks muutub (ja seda vähem on ehk soovi panustada ka ohutusse). Tekkida võib olukord, kus siis, kui ettevõtjatele on reaktor 30 aastaga just-just kasumlikuks muutunud, on juba kättesaadavad väiksema kapitalikuluga energiamuundamise seadmed. Ka IV põlvkonna sulasoolareaktorid on ilmselt seda. Mis siis edasi? Nagu põlevkivitööstusega? Et hoitakse küünte ja hammastega vanast kinni, kuna sinna on nii palju raha paigutatud?

    Ja pange tähele! Kui Eestisse luuakse tuumaohutusega tegelev süsteem, siis tekib (suhtekorralduslikult juhitult) „oluline küsimus“: kuna oleme nii palju maksumaksja raha kulutanud järelevalvesüsteemi loomiseks, miks siis ainult üks reaktor? Järelevalve ühikukulu ju väheneks, kui meil oleks neid mitu.

    Miks siis tuumajaama Eestisse kavandatakse? Juba valmis tehnoloogiaga tuumajamaade ehitamine on ennekõike suhtekorralduslik tegevus ja selles osas kasutavadki Eesti arendajad oma vaieldamatuid eeliseid. Lisaks annab tuumaenergeetiline positsioon ettevõtjale omapärase poliitilise mõjuvõimu, või vähemalt loodetakse selle peale.

    Mitte nüüd seda, et „Simpsonite“ animaseeria oleks väga täpne sotsioloogilis-psühholoogiline ühiskonna süvaanalüüs, aga sealse tuumajaamaomaniku ja miljardäri Charles Montgomery Burnsi mõjuvõimas kuju võib alateadlikult pesitseda nii mõnegi ettevõtja süvateadvuses nagu ka Antony Jay ja Jonathan Lynni loodud tegelased Sir Humprey Appleby ja Bernard Woolley („Jah, härra minister“, „Jah, härra peaminister“) vormivad tänapäevani riigiametnike populatsiooni.

    Me ei saa üle ega ümber asjaolust, et majandus on väga emotsionaalne tegevusvaldkond ning paljusid otsuste süvamotiive me võib-olla kunagi teada ei saagi. Küll on meil voli aga nende kohta aimata.

    Kui suurt ohtu Eestile kujutavad meie läheduses paiknevad tuumajaamad, eriti Venemaa RBMK tüüpi tuumajaamad, millest lähim paikneb Sosnovõi Boris 75 kilomeetri kaugusel Narvast?

    Kallemets: Pärast Tšornobõli suuravariid asendati plahvatuseni viinud RBMK sulgemisvarraste grafiitotsad neutroneid neelava materjaliga, mis välistab sellise avarii, mis toimus 26. aprillil 1986. Kahtlemata on RBMK tüüpi reaktor läänes täiesti lubamatu veel kümnete disainivigade ja puuduste tõttu, kuid katastroofini viis see, et reaktori sulgemiskäsklus põhjustas – täieliku šokina jaama operaatoritele – antud tingimustel detonatsiooni, kuna sulgemisvarraste grafiitotsad tekitasid aeglustamisefektiga mitmesajakordse energiatootmise kasvu. RBMK tüüpi reaktoreid oli Sosnovõi Boris töös neli, esimene neist suleti 2018. aasta lõpus ning lähema kuue aasta jooksul asendatakse kõik uute surveveereaktoritega tagamaks Peterburi elektriga varustatus.

    Hektor: Sosnovõi Bori jaam on ohtlik. Venelased on siiski väga palju õppinud Tšornobõli õnnetusest. Sellist hoolimatust enam pole ja selline saamatuse­ahel enam ei korduks. Olen ise korduvalt väitnud, et Eestis asuv tuumajaam viiks meie valmisoleku reageerida Sosnovõi Bori õnnetusele palju kõrgemale tasemele. Näiteks puudub meil praegu piisavalt tihe ja täpne, pidev kiirgusohu monitooring. Samuti puuduvad meil piisavalt mobiilsed kiirgusmõõtjad. Olin juba 2003. aastal seotud ühe Soome projektiga, kus arendati militaardroonidele sobivaid kiirgusmõõtureid. Elanikkonnal puudub ettevalmistus, kuidas Sosnovõi Bori tuumaõnnetuse korral käituda, kui radioaktiivne pilv peaks liikuma Eesti poole. Oma tuumajaama korral peab meil see võimekus paratamatult olema, kuna seda nõuavad rahvusvahelised kokkulepped.

    Strandberg: See on väga suur oht. Nii kujutab inimkonnale tervikuna väga-väga suurt ohtu ka kogu tuumarelvastatus ning tuumaenergeetilised tehnoloogiad, mis võimaldavad toota pommide jaoks lõhkematerjale, ja ka vana põlvkonna jaamade käigushoidmine.

    Ometi ei saa tõsiasi, et meie läheduses on juba väga ohtlik objekt, olla mingilgi juhul argumendiks, et rajada Eestisse samas valdkonnas toimiv, aga vähem ohtlik objekt. Tuumaõnnetuse puhul pole siinsetel elanikel kuhugi taganeda ega ära minna. Sel juhul peame kõik ise ja oma tuleviku arvelt need kahjud kandma.

    Tuumaõnnetuse tõenäosus võib olla väga-väga väike. Selle sattumisel nii väikesele maalapile, nagu on Eesti, on tagajärjed paraku pöördumatud.

    Muidugi mõista pole riske võtmata võimalik ei majandada ega eladagi. Siis ongi põhjust panustada riskivabamatesse tehnoloogilistesse lahendustesse.

    Kas tuumaenergia kohta saab üldse kunagi kasutada sõna „ohutu“?

    Kallemets: Paraku kaasneb ohte kõigi energiavormidega. Rahvusvahelised aastakümnete pikkused andmed tõestavad vastupidiselt eelarvamustele, et tuumaenergia on ohutum vähemate hukkunute, inimkannatanute ja keskkonnakahjuga toodetud energia kohta kui tuule-, hüdro-, gaasi-, kivisöe- ja naftaenergia. Ühiskonnale keeruline on loomulikult fakt, et inimestel tekib mälumulje võimsast ja teadmatuse tõttu müstilisest üksiksündmusest, kuid raskem on näha üksikute aastate gaasiõnnetuste, naftareostuste ja igapäevase kliimakatastroofi inim- ja loomohvreid. Mugavam on hüüatada „Tšornobõl!“ kui hoomata tuhandeid orangutane, kes on hukkunud bensiini lisatava palmiõli tõttu või tajuda süsinikheitmest hapestunud ookeanis hävinud korallriffide ökosüsteeme. Võib-olla jäämegi mugavaks. Aga võib-olla oleme sama nutikad ja töökad kui soomlased ja rootslased, suudame teha koostööd üksteise ja meie rahvusvaheliste partneritega.

    Hektor: Füüsikuna arvutan ohtu numbriliselt ja võrdlen siis eri tehnoloogiate ohtlikkust. Ohtlikkus on korrutis õnnetuse tõenäosusest ja õnnetuse kahjude suurusest. Võttes ette rahumeelse tuumaenergeetika ajaloo (koos kõige hirmsama Tšornobõli õnnetusega) ja lugedes kokku otsesed-kaudsed ohvrid, siis saame ka kõige pessimistlikumate hinnangute puhul mõnikümmend ohvrit aastas. Söe- ja naftaenergeetikas hukkub aastas kaevandustes, puurtornide rajamisel jm tuhandeid töötajaid. Veel palju rohkem aga kaotame eluaastaid (ja ka tervena elatud eluaastaid) neist põhjustatud õhusaaste tõttu. Ainuüksi Euroopa Liidus räägime kümnetest miljonitest kaotatud eluaastatest! Hiina, India jt palju kehvema õhukvaliteedikontrolliga riikides on need arvud palju suuremad. Kuigi tuule- ja päikeseenergeetika on söe- ja naftaenergeetikast palju ohutumad, on ka seal ohvrite arvud seni veel suuremad kui tuumaenergeetikas. Huvilistel soovitan lugeda populaarses stiilis ülevaadet, kus on ka teaduslikud viited võrdlevate riskianalüüside kohta.*2

    Strandberg: Radioaktiivse aine kontsentreerimine pole inimesele kunagi ohutu. Meie organism ei talu sedavõrd intensiivset kiirgust niikuinii. Praegu pole tuumajõujaamade tihedus nii suur, et sedalaadi probleemid meid liiga tugevalt puudutaksid. Seega tuleb tuumaenergeetikasse suhtuda ettevaatlikult niikuinii ja kasutada lahendusi, kus tekkivad jäägid on lühemat aega radioaktiivsed ja risk väiksem. Tormata III ja III+ põlvkonna reaktoreid ehitama on innovatsioonirajalt kõrvaleastumine.

    IV põlvkonna sulasoolareaktorid oleksid nähtavalt ja arusaadavalt veelgi ulatuslikumalt nn passiivselt turvalised, kui seda väidetakse nüüd esile tõusnud III põlvkonna moodulreaktorite kohta. Passiivne turvalisus tähendab inimese sekkumiseta toimetulekut ohuolukordades ja nn isereguleerumist puht loodusseadusist tuleneval moel.

    Aga isegi oludes, kus me kujutame ette, et pea kolmveerand sajandit toimunud termotuumasünteesi reaktorite arendus võib viia soovitud tulemuseni, siis ka nende reaktorite puhul saab keskseks radioaktiivsete jäätmete probleem, sest ka tuumasüntees toimub kiirgusrohkelt ning materjalid, mida kasutatakse, muutuvad paratamatult ka ise radioaktiivseks ning kaotavad oma mehaanilisi omadusi – needki tuleb kuhugi matta.

    Ja see, millest tulnuks alustada – Eesti jaoks, meie energeetilise sõltumatuse jaoks, on siiski suurema perspektiiviga tehnoloogiliselt lihtsamad lahendused kui tuumaenergeetika. Need on nii uue põlvkonna tuulegeneraatorid kui ka kiirelt arenev pooljuhtide tehnoloogia päikeseenergia elektriks muundamiseks.

    Muutlikku toodangut saab kompenseerida energia muundamisega vesinikuks või selle paigutamisega Paldiskisse kavandatavasse pumpelektrijaama.

    Vesinikku on meil kütusena niikuinii vaja, sest kliimaneutraalne Eesti vajab elektri- ja vesinikusõidukeid. Nii nagu me ei tooda siin iga toidupala, pole 2011. aastast käivitunud elektriturul põhjust kohapeal muundada iga kilovatt-tundi tarbitavat elektrit. Võrkudes ja majanduslikus koostöös on rohkem energeetilist julgeolekut kui ühes meeletu vaevaga Eestisse ehitatud vana põlvkonna tuumajaamal.

    1 www.fermi.ee/publikatsioonid

    2 http://sitn.hms.harvard.edu/flash/2016/reconsidering-risks-nuclear-power/

Sirp