Toeta
Otsi

kultuuriajakirjandus

  • Kalev Kallemets, Fermi Energia OÜ asutaja ja juhatuse liige

    Kalev Kallemets

    Kliimale on kasuks maksud
    Kliimaga on tõsised probleemid. Siberis puhkevad juba mais metsa­põlengud. Romantiline ja osaliselt õige vaade on, et määrav keskkonna­mõju on meie individuaalsetel tarbimis­otsustel – autosõit tuleb asendada ühissõidukitega, pudelivesi kraani­veega ja nii edasi. Sel on kahtlemata mõju ja see on vajalik.
    Kultuurilise muutusega on alko­holi­tarbiminegi Eestis tublisti vähenenud. Ja kindlasti on ka alkoholi puhul oma osa regulatsioonil ja maksustamisel. Kui tahame tõsist muutust, peab see hõlmama kõiki inimesi, kõiki valdkondi, millega kaasneb kasvuhoone­gaaside heide.
    Tuleb maksustada ja muuta kallimaks see, mis on pahe. Euroopas on CO2-l juba hind ja see on 2019. ja 2020. aastal vähendanud kivisöe ja põlevkivi põletamist. Eestis 60%. Tõenäoliselt juba kümne aasta jooksul lõpetatakse CO2 hinna tõusu tõttu nende fossiilkütuste põletamine.
    Maksustada tuleks ka palmiõli, mille tootmiseks on hävitatud tuhandeid ruutkilomeetrit vihmametsa. Maksustada tuleks biokütused, mille tootmiseks langetatakse Eesti ja Ameerika metsi, välja arvatud juhul, kui biokütus saadakse puidujääkidest ja harvendusraiest. Kõrgemalt tuleb maksustada maagaasi ja mootorkütuseid, mille põletamisel tekib CO2 ja mille müügitulu läheb Euroopa puhul 50% ulatuses Venemaa Föderatsiooni jõuvertikaali. Kindlasti on väga õige Euroopa Liidu eesmärk maksustada CO2-sisaldusele vastavalt imporditav teras, väetised, tsement, plast, elekter ja muud tooteid, mis toodetud seal, kus süsinikdioksiidil pole hinda.
    Saadud tuludega tuleb teha kliimale head: toetada jalgrattateede rajamist, hoonete energiatõhusaks renoveerimist, süsinikuvaba energiatootmist, uusi materjale, biometaani tootmist. Meie tegudel on hind, tegude eest tuleb maksta.
    Maksud hõlmavad kõike ja kõiki –
    puudutavad igaüht. Täpselt nagu kliima.

  • Pilguheit islamieelse aja taunitud teemadele

    ELO SÜLD

    Hišām ibn Muhammad ibn as-Sā’ib al-Kalbī, Ebajumalate raamat. Kitāb al-Aṣnām. Araabia keelest tõlkinud, kommenteerinud ja eessõna kirjutanud Helen Geršman ja Üllar Peterson. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2019. 332 lk.

    „Ebajumalate raamatus“ kirjeldab Ibn al-Kalbī iidseid araabia jumalusi ja nendega seotud kombeid peamiselt oma aja suulise traditsiooni kohaselt. See raamat on jõudnud erinevatesse käsikirjadesse eeskätt geograafi ja kirjandusajaloolase Yāqūti teose (srn 1229) „Muʿǧam albuldān“ kaudu. Ateenas 1912. aastal toimunud orientalistide maailmakongressil esitles egiptlasest filoloog, kultuuri- ja ühiskonnategelane Aḥmad Zakī Paša (1867–1934) bibliofiilist araablase Tāhir al-Ǧazāʾirī (srn 1920) erakogus tuvastatud Ibn al-Kalbī „Ebajumalate raamatu” käsikirja. Seda varem ei tuntud, küll aga loodeti, et see on olemas. 1914. aastal ilmus esimene väljaanne.

    Kirjalikke allikaid, mis kõnelevad islamieelsest araabia maailmast ja sealsetest religioossetest rituaalidest on säilinud väga vähe. „Ebajumalate raamatu“ kujundlikud luuletused ja kirjeldused jumalate kohta võimaldavad uurida araabia kultuste ja usukommete vorme. Samuti on raamatus esitatud erinevad rituaalid. „Ebajumalate raamat“ on äärmiselt väärtuslik usundilooline allikas, kus on kirjeldatud VII sajandil toimunud religioonimuutust, mida islami ajaloo käsitluses mõistetakse kui tumedast teatmatuse ajastust üleminekut islamisse.

    Islami arusaamade kohaselt vastandub koraani ilmutus radikaalselt islamieelsele ajale, mida nimetatakse ǧāhilīya’ks ehk teadmatuse ja pimeduse ajaks, mil kummardati puuslikke. Islami allikate kohaselt on see tume ajajärk täiesti vastupidine prohvet Muhamedi kuulutusega alanud islami ajaga, mis on rajatud ainujumala kuulutusele. Koraani järgi on tõde tulnud ja tühisus on kadunud. „Ebajumalate raamatu“ väärtus seisneb paljuski teoses esinevates haruldastes luuletsitaatides (kus tegu just selle kadunud tühisusega). Al-Kalbī esitatud luuletsitaadid illustreerivad rituaale ja juhtumusi, mis on seotud islamieelsete araablaste polüteistlike jumalatega. Selline info on haruldane ega ole säilinud teistes VIII–IX sajandi käsikirjades.

    Raamatu esimesel leheküljel nimetatakse, et autor ei ole üksnes Hišām ibn al-Kalbī, vaid traditsioonide kirjeldus on pärit tema isalt Muḥammad bin Sā’ib al-Kalbīlt ning tegemist on pigem perekond al-Kalbī ettevõtmisega. Muḥammad bin Sā’ib al-Kalbī oli traditsiooni koguja, kes huvitus nii prohvet Muḥammadi kohta käivast pärimusest, koraani käsikirjadest kui ka genealoogilisest infost. Tema tööd ei ole säilinud, kuid moodustavad tema poja Hišām ibn al-Kalbī tööde põhisisu.

    Al-Kalbīd elasid Umaijaadide kalifaadi (661–750) ajastu lõpus ja Abbassiidide kalifaadi (750–1258) alguses. See dünastiate vahetumise periood oli aktiivsete sõdade ja islami tsivilisatsiooni ülesehitamise aeg, mil formeeriti islami usu, ajaloo ja seaduse tekstid. Toona kirjutati möödunud sündmuste ja eluviisi esimesed kommentaarid. Hakati uut moodi reflekteerima, mis on olnud ja et see, mis on olnud, ei ole kooskõlas uue islami identiteediga.

    See oli aeg, mida iseloomustasid nii tormilised poliitilised sündmused, sektantlike gruppide esilekerkimine kui ka vastandlike ühiskondlike ideede kooseksisteerimine. Kontaktid kristliku kultuuri ja judaismiga, aga ka vallutatud alade kõrgkultuurid (Pärsia, India, Egiptus) avaldasid islami teoloogilistele arusaamadele tugevat mõju. Ka raamatu tõlkijad tõdevad, et seda mõju on raske hinnata, sest sellest ajast on säilinud vähe allikaid.

    „Ebajumalate raamat“ koosneb kolmest osast. Algusest leiame ümberkirjutajate ja edastajate nimistu. Sellele järgneb ajastulooline sissejuhatus, al-Kalbī versioon, kuidas ebajumalad araabia maailma saabusid. Raamatus on kesksel kohal 33 jumala ja ühe pühakoja kirjeldus. Siinkohal peab nõustuma tõlkijate hinnanguga, et al-Kalbī mahult erinevad ebajumalate kirjeldused on tasemelt ebaühtlased. Lühemad kirjeldused kujutavad endast paarilauselisi selgitusi ebajumala tähenduse kohta ja millise hõimu poolt teda austati.

    Teised kirjeldused on pikemad. Näiteks tõstab al-Kalbī esile ebajumala al-ʿUzzā, kelle kirjeldus hõlmab märkimisväärse osa raamatust. Eriliselt keskendub al-Kalbī jumalannade al-Lāt, Manāt ja alʿUzzā kirjeldamisele ning nende kõrval pole pälvinud nt araablaste tähtsamaks jumalaks peetud Hubal eriti palju tähelepanu. Al-Kalbī viitab kohati ka allikmaterjalidele, kust tema info pärineb, kuid mitte iga kord. Teaduslikku meetodit raamatu ülesehituses ei tasu otsida. On ka autoreid, kes peavad al-Kalbī teost n-ö mitmete ümberkirjutajate ühisloominguks, kus al-Kalbī tekst annab põhitooni.

    Seejuures on al-Kalbī tekst üks erilisemaid toonasest perioodist säilinud allikaid, sest siin on veel näha araabia rahvaste vanade uskumuste ja uue islami usu kokkupuutepunktid, mida ei ole ilustatud. Üks huvitavamaid on viide prohveti sõnadele: too ütleb, et tõi jumalusele al-ʿUzzāle kingiks roosaka kitse, kui oli alles rahva usku. See prohveti ütlus on suures vastuolus hilisema pildiga prohvetist, kelle süda olnud juba lapseeas paganlusest puhastatud. Al-Kalbī aga esitab selge viite, et prohvet Muhamed ohverdas kunagi oma rahva jumalustele.

    Islamieelsest ajast rääkimine tähendab „taunitud teemadest“ rääkimist, seega al-Kalbī on teatud mõttes oma ajastu kriitiline mõtleja, kes hiljem põlu alla sattus. Juba keskajal, aga eriti tänapäeval tahetakse ta islami ajaloo käsitluses unustada. Siinkohal peab nimetama, et eessõna esimese ja teise osa vahel on al-Kalbī isiku kirjeldustes erinevusi. Esimeses osas on al-Kalbīt kirjeldatud kui oma aja tabuteemadest häbenemata rääkijat, mistõttu ta ka põlu alla sattus.

    „Ebajumalate raamatut“ ei saa arvustada kriitiliselt tõlkeid võrreldes. Esiteks on Euroopas väga vähe „Ebajumalate raamatu“ kohta kirjutatud monograafiaid. Tõlkeid on küll tehtud, kuid need jäävad sajandi algusesse. Teiseks võib Eestis lugeda ühe käe sõrmedel kokku inimesed, kes on kompetentsed al-Kalbī teost tõlkima ja analüüsima – ja kaks nendest on raamatu tõlkijad ja kommentaatorid.

    Kolmandaks nimetavad raamatu tõlkijad, et al-Kalbī teose puhul on tegemist n-ö haritlaskirjandusega, kus proosa vaheldub luulega. Sellist teksti on juba teksti enda tähenduse ja esitluse tõttu raske mõista ja veel vastutusrikkam on seda tõlkida. Tõlge on varustatud väga üksikasjalike kommentaaridega. Tõlgitud teksti sees esitatakse nii Aḥmad Zakī Paša tõlkele tehtud selgitused kui ka hilisemate ümberkirjutajate omad. Seega on tõlgitud tekstis palju erinevaid kihte ning koos tõlke ja kommentaaridega on esitatud viited ka teksti redaktsioonile.

    Eestinduse põhiosa moodustab eessõna. Selle põhjalikkus, valitud teemad ja perspektiivid ning mõnusad tsitaadid ja viited, mis toovad al-Kalbī ajastu hoiakud ning huumori lugejale koju kätte, väärivad ainult kiitust. Mõtlema paneb vaid see, kas sarjas „Islam kontekstis“ peaks keskenduma pigem kontekstile või seadma esikohale tõlke. Kui võrrelda eessõna mahtu (lk 7–235) „Ebajumalate raamatu“ tõlke ja kommentaaridega (lk 237–311), on see küsimus õigustatud. Suurema osa raamatust võtab enda alla islami ajaloo sissejuhatus ning kirjandusalase ja religiooniloolise konteksti esitus.

    Võib öelda, et tekst ei paista enam kontekstist välja. See on nagu matrjoška: kõigepealt on suurem ajalugu, siis tuleb žanri ja redaktsiooni lugu ning siis religioonilugu. Alles raamatu lõpus jõutakse selle kõige väiksemani, milleks on arhailine tekst ise. Kas ei oleks võinud teksti asetada algusse, et lugeja saaks ilma kontekstita lugeda – lasta tekstil endal rääkida? Kel soovi, võib järelsõna kaudu mõtestada ajastut ja muud lugu.

    Õpetades araabia kultuuri- ja ajalugu, tean ma liialt hästi, et lugejate teadlikkus islami esimestest sajanditest, religiooniloost ning kirjanduse žanridest on väga piiratud. Veel vähem mõistetakse seda, et islami ajaloo ja religiooniloo üleskirjutamine ei ole kontekstivaba, vaid kõik refleksioonid toimuvad omas ajas ning ka muutuvad omas ajas. Sel ajastul jõudis islam linnadesse ja beduiinide juures kohtas polüteismi ja islami sümbioosi. Al-Kalbī on oma kaasaja islamieelse ajaloo konstrueerija, seega on mõistetav, et tema mõistmiseks ja kirjeldamiseks on vaja laiemat fookust.

    Eessõnas on nähtud palju vaeva, et lugeja mõistaks islami sünnilugu ja seda, kuidas käsitletakse islamis islamieelset tumeda teadmatuse aega, kuni märkusteni, kuidas seda teevad tänapäeva fundamentalistliku islami ideoloogia autorid. Ja kõike seda on toetatud erinevate araabia allikatega. Tuleb ka nimetada, et tänapäeva islamiuurijate puhul tuuakse eessõnas esile selgelt poleemiline kontekst.

    Lõpetuseks tuleb märkida, et Al-Kalbī „Ebajumalate raamat“ on ilmunud sarjas „Islam kontekstis“, mille eesmärk on tuua islami, aga ka üldiselt araabia aja-, mõtte-, kirjandus- ja religiooniloo tekstid ja kontekst eesti lugejale lähemale. Tõlgitud teos on selle eesmärgi igakülgselt täitnud. Seega, Eesti islami ja araabia kirjanduse huviline võib rahulikult oma elukäiku sättida ega pea XX sajandi alguse arabistika suurkuju Theodor Nöldeke kombel muretsema, et ei saa enne siit ilmast lahkuda, kuni pole „Ebajumalate raamatut“ oma silmaga näinud.

  • Veebikontsertide võrgutav väljavaade

    AARE TOOL

    Muusika ja veebimeedia omavahelises suhtes koroonakriis midagi enneolematut küllap kaasa ei too, küll aga kiirenevad tunduvalt protsessid, mis on juba mõnda aega niigi aset leidnud. Mõni arvab, et vahepeal populaarseks saanud veebikontserdid kaovad sama ruttu, nagu nad tekkisid. Ma ei usu siiski, et veebindus oli vaid ajutine pinnavirvendus. Selleks et veebikontserdid ja -etendused saaksid juurduda nii, nagu nad vahepeal paistsid juurduvat, peab senises kultuuripraktikas olema ikkagi mingi täitmist vajav tühimik.

    Veebikontsert aitab luua dialoogi seal, kus varem oli valdav monoloog. Hermeneutilises mõttetraditsioonis on muidugi igasugune loomeprotsess kui omamoodi kahekõne, kus põimuvad autor, tema kujuteldav publik ja vastavale kunstialale omased loomepraktika traditsioonid. Ärgem teoreetilistesse väänkasvudesse end liiga sügavale mässigem, sõnastagem probleem kõige otsesemalt ja lihtsamalt: kuidas suurendada kontserdipubliku osalust, kuidas anda talle võimalus väljendada oma reaktsiooni kuuldule ja nähtule? Eeldagem seejuures tinglikult, et niisugune võimalus on põhimõtteliselt hea ja väärib, kui mitte just vasikavaimustust, siis vähemalt kainet kaalumist. Elias Canetti on kirjeldanud kontserdielu tabavalt raamatus „Massid ja võim“, kus ta ütleb umbes nii, et võime lasta kontserdil muusika kõrvust mööda eeldab „pikaajalist kunstilist kasvatust“.* Mõnikord tundub, et kontserdikülastaja on liigagi hästi kasvatatud ning võiks rohkem kõrvad avada ja sõna sekka öelda.

    Veebikontsertide puhul on käitumismudel hoopis teistsugune. Kui kontserdisaalis oleme külastajana võõral märgistatud territooriumil, mille valdaja seab oma käitumisnormid, siis veeb on justkui eikellegimaa. Näitleja Henrik Kalmet andis aprillis veebietenduse sellisel moel, et oli stuudios ihuüksi ja publik passis kodus helendava ekraani ees. Peeneks tegi selle teatritüki asjaolu, et mitte ainult publik ei näinud Kalmetit, vaid ka too sai teatrikülastajale ekraanidelt näkku vaadata – nii oli kohe näha, kes jälgib kodus komöödiat kohase tähelepanuga ja kes molutab niisama. Kui seda olukorda veel mõttes edasi kerida, siis varsti vahetavad näitleja ja tema publik koha: tuled küll oma arvates veebiteatrisse etendust vaatama, aga lõpuks pakud hoopis ise näitlejale paraja spektaakli. Esineja pole niisiis enam puutumatu artist, kes hõljub oma publiku kohal kõrgustes kotkana, vaid pigem nagu regilaulu eeslaulja, kes lööb loo lahti selleks, et teised saaksid jätkata.

    Kontserdi- või teatrisaal rõhutab lõhet esineja ja publiku vahel ning joonistab eraldusjooned ka publiku sees. Veebikontserdil pole aga esimest ega viimast publikurida, vaid kõik saavad end tunda võrdväärse liikmena veebikogukonnas, mille on kokku toonud ühine kultuurihuvi. Keegi pole küll enam nii naiivne, et loodaks veebist ainult võrdsust, vendlust ja vabadust, aga siiski on hea teada, et vajaduse korral saab avada vestlusakna ja oma muljetest reaalajas teada anda. Võib kujutleda, kuidas kontserdi ajal alustavad veebiülekande jälgijad omavahel kirja teel sundimatut seltskondlikku vestlust, milles kontserdi repertuaari ja esituse asjatundlik eritlus on vürtsitatud lühikeste teravmeelsustega nagu parimas salongis. Kui tegemist pole mõistuseajastule omaselt õpetlasliku veebitoaga, vaid pigem tunnete esteetikale alluva romantilise salongiga, siis on loomulikult palju abi tundeelamusi üldarusaadavalt väljendavatest emotikonidest.

    Ka veebikontserdil esineja tunnetab, et ta on midagi hoopis enamat kui üks harilik artist – ta on youtuber, meie aja kangelane, keda kannustab vankumatu usk oma individuaalsusesse, väljendusvabadusse ja tehnilisse progressi. Kontserdisaal kammitseb esinejat, temagi tunneb end laval pelgalt külastajana, keda rõhub auditooriumi nõudlik rangus. Hoopis teisiti on veebis, kus esineja saab heita kõrvale üleliigsed konventsioonid ja käituda nii, nagu sisetunne talle ütleb. Mai keskel, just enne seda, kui lõppes eriolukord, vaatasin veebis väljumisfestivali „Trampliin“ kontserte. Kuulaja oli kaugemal kui kunagi varem, seda rohkem oli aga tunda esineja soovi jõuda mõjusalt oma hermeneutilis-hüpoteetilise „vastuvõtjani“, kelle kohalolekut teispool ekraani võis ta vaid ähmaselt oletada. Nii üks kui teine kasutas võimalust otsida kuulajaga verbaalset kontakti. Põhjus on selles, et kontserdisaalis on publik lava poolt vaadatuna mitte kui indiviid, vaid kõiketeadev mass, kes ei vaja selgitusi ega järeleaitamist. Kui lavalt avaneb aga vaatepilt tühja saali, siis peab esineja publiku enda jaoks välja mõtlema. Elavalt ette kujutada ei saa aga kunagi abstraktset massi, vaid ainult üksikisikut. Seetõttu astub veebikontsert oma varjatud ja tingliku olemuse tõttu suhtluses tavapärasega täiesti uuele tasandile.

    Neid ridu lugedes mõtleb küllap nii mõnigi, et mingu ma oma jutuga õige … Pärnusse. Aga Pärnus ma just hiljuti käisingi – loomulikult veebi vahendusel. Pärnu Linnaorkestri liikmed nimelt läkitasid 27. mail suvepealinnast veebi kontserdi „Laul ja hääl“, milles meenutasid helilooja Eino Tambergi tema 90. sünniaastapäeval. Siit veel üks tõsiasi veebikontsertide kohta: need kaotavad geograafilise vahemaa ja toovad tsentrumist väljas olijad otse tähelepanu keskpunkti. Mööngem, et teekond Tallinnast Pärnusse, Tartusse või Narva tundub sageli kontserdielus pikemgi, kui võiks eeldada maanteel kilomeetreid lugedes. Veebis pole aga sellel tähtsust, sest siin on kõigil ligipääsemiseks ühine lähtepositsioon. Esinejate veebikanalite eelistused on siiski mõnevõrra isesugused: ERSO peab oma kanalit „ERSO Live“ YouTube’is, pärnakad Facebookis, aga kasutatud on teisigi veebiplatvorme, nt benedict.television.ee.

    Kui viimati uurisin, oli pärnakate kammerkontserdil ja ERSO liikmete igati huvitaval veebikontserdil „Aeg mängida … klarnetit“ (22. V) lehe avalike andmete järgi ühepalju vaatamisi – umbes 550. Eino Tambergi muusikaga kontsert (29. V) kanalis „ERSO Live“ seevastu on vähem kui 100 registreeritud vaatamisega veel publikuhuvi ootel. Võetagu seda tõdemust üleskutsena. 900-le läheneb ERSO veebikanalil Marianne Leiburi esitatud Tambergi lastelaulude vaadatavus (1. VI). Soositumatel Eesti pop- ja rokkmuusika valdkonna veebikontsertidel olevat olnud vaatajaid koos järelvaatamistega viie- või isegi kuuekohaline arv, kusjuures kontsert edastatakse üldjuhul mitmes kanalis korraga. Vaatajate-kuulajate hulk polegi praegusel juhul nii tähtis, aga oletagem, et neis arvudes väljendatud publikuhuvi suhe on enam-vähem tõene.

    Veebikontserdid on raskel ajal täitnud oma ülesande, aga tarvis on vaadata tulevikku ja mõelda, kuidas saaks ka klassikalise muusika vallas sõnumit paremini levitada. Veebikontserte ei saa korraldada lõpmatuseni üksnes missioonitundest ja publiku harimiseks, vaid sellel peab olema majanduslik väljavaade. Näiteks Berliini Filharmoonikutel on oma „digitaalne kontserdisaal“, aga sinna sisenemiseks ei piisa ainult võlusõnast. Veebikontsertide jätkudes leiab selleski vallas meil kindlasti aset teatav professionaliseerumine: video­režii läheb läbimõeldumaks ja heli­edastuse kvaliteedile hakatakse pöörama rohkem tähelepanu. Ei lähe kaua, kui ka esinejad avastavad endas youtuber’ile omase ladususe. Klassikalise muusika veebikontsertide nišiks võib kujuneda just tehnilise teostuse kvaliteet ja uuendusmeelsus, mis tagaks huvi selle vastu sümfooniakontsertide publiku kõrval ka märksa laiemas helitehnika entusiastide ringis. On saabunud aeg mõelda loovalt, sest veebikontsertide väljavaade on õigupoolest üsnagi võrgutav.

    * Elias Canetti, Massid ja võim. Avatud Eesti raamat. Vagabund, 2000.

     

  • Tants vana elu varemetel

    KRISTIINA DAVIDJANTS

    Mängufilm „Meie kaks“ („Deux“, Prantsusmaa 2019, 95 min), režissöör Filippo Meneghetti, stsenaristid Malysone Bovorasmy ja Filippo Meneghetti, operaator Aurélien Marra, helilooja Michele Menini. Osades Barbara Sukowa, Martine Chevallier, Léa Drucker jt.

    Sakslanna Nina (Barbara Sukowa) ja prantslanna Madeleine (Martine Chevallier) on kõigi kõrvaliste silmis lihtsalt eakamat sorti daamid, kes on ühes Prantsuse linnas sattunud juhtumisi naabriteks. Tõsi on hoopistükkis, et ennekõike on nad armastajad, kelle omavahelisest suhtest ei tea mitte keegi, kõige vähem Madelene’i perekond, see tähendab tema täiskasvanud tütar ja poeg. Õnnelikud Nina ja Madeleine plaanivad kardinaalset elumuutust, mis tähendaks küll suhte avalikuks tegemist. Plaani kohaselt peaks Madeleine maha müüma oma korteri – maaklergi käib korterit vaatamas –, et nad saaksid kolida Rooma, linna, kus nad on kunagi olnud väga õnnelikud. Nad kavatsevad seal oma uue elu sisse seada, leida uued sõbrad ja veeta kõik oma elupäevad peaaegu sama õnnelikult kui ükskord ammu. Paraku ei lähe kõik päris nii, nagu tegevuskava ette näeb. Tagatipuks tabab Madeleine’i pärast tõsist tüli Ninaga tõsine tervisehäda ning Nina on šokis: ta on äkitselt ilma jäänud kõigest, mis talle üldse midagi tähendanud on. Kuna põhjaliku konspiratsiooni tõttu on nende suhe täielik saladus, on Ninast tema armsama elus äkki saanud eikeegi. Eks mine ja tõesta Madelene’i hoolitsevale perele, et sul on pistmist nende äkitselt osaliselt liikumis- ja kõnevõime kaotanud emaga.

    LGBT-filmide tõus viimasel aastakümnel on olnud märkimisväärne, kuigi neid on tehtud varemgi. On tõsiseid draamasid, komöödiaid, muusikale, teleseriaale jm. Nii mõnigi neist filmidest on ületanud alternatiivsuse läve ja jõudnud otsaga peavoolu välja, kuid ilmselgelt on selle sajandi saabumisega tehtud neid rohkem. See tähendab aga seda, et nüüdseks on nn tavapublik harjunud nägema ekraanil samasoolisi paare. Tegu ei ole enam tavatu või traagilise vaatemänguga, nagu see seni väga tihti on juhtunud olema. Võib lausa öelda, et LGBT-filmid läbivad praegu kiirsammul filmikunsti enam kui 120aastase arengutee: õpitakse väljendusvahendeid ja kehtestatakse oma märgisüsteemi, et anda orgaaniliselt edasi ennekõike lugu, mitte üksnes või peamiselt ideid.

    Seega tundub väär algne mõte kirjutada, et filmi „Meie kaks“ üks peamisi väärtusi on omasoolise suhte näitamine millegi n-ö normaalse ja argisena. Tõsi ta on, et see film pole tugev ainult ühes aspektis, vaid õige mitmes. Suhtel kui säärasel ei ole Filippo Meneghetti filmis nii suurt kaalu kui sellel, mis juhtub, kui olulisest rääkimata jäetakse ja elatakse valede võrgus. Teisisõnu tuletab „Meie kaks“ meelde, et suhteid ja armastuse vorme on igasuguseid ning kõigiga tuleb ettevaatlikult ümber käia, olgu tegemist partneri, laste või ükskõik kellega. Paljudes meiegi publiku vaatevälja jõudnud LGBT-filmides on juttu enamasti kahe noore inimese teineteiseleidmisest. See on olnud filmitegijate meelismotiiv muidugi aegade algusest, olgu armunute seksuaalne sättumus milline tahes. „Meie kaks“ räägib sellest, mis juhtub pärast muinasjutu õnnelikku lõppu, siis, kui algab päris elu.

    Menghetti lugu on küll vormiliselt suurest armastusest, kuid filmi peateema peidab end siiski küsimuses, kui kaua võib elada totaalses vales, ilma et saabuks paratamatu hetk, mil vale teeb haiget nii lähikondsetele kui ka inimesele endale. „Meie kaks“ näitab, et ka kõige õilsamal eesmärgil salatsemine võib osutuda hukatuslikuks lausa füüsiliselt. Vähemalt läheb nii Madeleine’iga pärast Nina pahameelepurset, kui too on saanud teada, et armastatu ei ole ikka veel nende suhtest oma lastele rääkinud.

    Palju on rõhutatud seoses „Meie kahega“, et see on film vanematest naistest – ja seda see ongi. Olgem ausad: kuigi USAs tehakse väga erinevaid filme, tundub film kahest pensioniealisest lesbist siiski väga euroopalik. Muu hulgas tulebki öelda, et itaalia päritolu režissöör Meneghetti on leidnud oma filmikodumaa Prantsusmaal, teinud prantslasliku filmi, mida iseloomustavad veenvad karakterid, kandvad näitlejatööd, märkamatu kaameratöö ja lobe dialoog.

    On näitlejannasid, kelle praeguste tööde kohal hõljub ikka veel aupaistena kunagiste rollide hiilgus. Barbara Sukowa on üks neist, kuid „Meid kaht“ vaadates tuleb veel kord tõdeda, et temast pole saanud filmilegend mitte sellepärast, et tal oli õnne mängida Rainer Werner Fassbinderi („Berlin Alexanderplatz“, 1981; „Lola“, 1981) ja Margarethe von Trotta filmides („Saksa õed“,1 „Rosa Luxemburg“, 1986), vaid Fassbinderil ja von Trottal oli õnne saada oma filmidesse mängima Sukowa. Tema Nina on õrna hinge ja tulise loomuga, sattudes seetõttu sujuvalt alailma pahandustesse. Selle nimel, et olla koos armastatud Madeleine’iga, ei löö ta millegi ees risti ette, sisaldagu tema modus operandi ükskõik kui drastilisi manöövreid. Stsenaristid on andnud näitlejannale suurepärase võimaluse näidata, et vastandid tõmbuvad. Iseloom ei muutu: juba auväärses eas Ninas on ikka veel seda, mis võis tõenäoliselt kunagi paeluda õnnetus abielus ja oma lastele pühendunud konflikte pelgavat pereema Madeleine’i. Seejuures peab andma au Martine Chevallier’le, kelle roll annab talle palju tagasihoidlikumad väljendusvahendid kui tema ekraaniarmsamale: tuleb tal ju olla Madeleine’i rollis suurelt jaolt tummalt, tooli või voodisse aheldatuna. Hästi on valitud ka kõrvalosatäitjad, näiteks Madeleine’i tütar (Léa Drucker), kellele äkki tõde ema ja naabrinaise suhete iseloomu kohta kohale jõuab, või haige Madeleine’i perekonna palgatud õnnetu hooldaja Muriel (Muriel Bénazéraf), kellel on ebaõnne armastava Nina teele jääda.

    Selle filmi voorus on siiski ennekõike mitmekihilisus, mille alus on väga hea stsenaarium (üks autoreid on režissöör ise), mis on ka meisterlikult ekraanile toodud. See, et tehakse film lesbidest või vanematest naistest või mõlemast kokku, ei saa ühtegi linateost iseenesest õilistada – loeb meisterlikkus, loeb teostus. Pole kerge teha filmi, mis on korraga justkui lihtne ja keeruline, rääkida mitmest teemast, alates armastusest ja lõpetades vastutusega oma tegude eest. Ka see teema puudutab mõlemat naist. Pole kerge teha filmi, kus tunded pulbitsevad tegevustiku varjus, sest intensiivsel tegevusel on kombeks hingeline pool lämmatada. Filippo Meneghetti on sellise surmasõlmega oma debüütfilmis hakkama saanud ning see on märkimisväärne saavutus. „Meie kaks“ on kammerlik, üheaegselt nii trilleri elementide kui ka komöödiavirvendusega LGBT-draama, mis on kõige selle juures tark film, mida kroonib Nina ja Madeleine’i lõputants vana elu riismetel.

    * „Die Bleierne Zeit“, Margarethe von Trotta, 1981.

  • 100 000 eurot rohkem kui alghind

    TRIIN METSLA

    Kui lüüa kokku kevadiste oksjonite kogutulu, ilmneb huvitav tõsiasi: eelmiste aastatega võrreldes on see ligi 200 000 eurot suurem,* kusjuures kõik kevad­oksjonid ei ole veel toimunud. Võiks ju arvata, et pandeemia ning sellele järgnev majandussurutis paneb inimesed raha säästma, aga siinne kunstiturg on näinud vastupidist. Pessimistlikud uudised meedias, palju vaba aega ja kultuurisündmuste vähesus on oksjonitele hästi mõjunud. Summad kerkivad ning Johann Köleri, Nikolai Triigi ja Konrad Mäe kõrval on kunstikogujatel uus lemmik – Olev Subbi.

    Subbi üsnagi erinevast loome­perioodist ja ka erinevate motiividega teoste „Õu vana autoga“ (1979) ning „Via della Lungara“ (2000) haamrihind ületas kevadoksjonitel 100 000 euro künnise ning neist said kahe Köleri ja ühe Mäe maali järel ühed kõigi aegade kallimad Eestis müüdud kunstiteosed. Tundub, et 2020. aasta on kunstiturul Subbi aasta. Hausi galerii omaniku-juhataja Piia Ausmani eestvedamisel on oksjoneid korraldatud juba kakskümmend kolm aastat.

    Kõigepealt õnnitlen eduka oksjoni puhul. Raskel ajal kuluvad head uudised ära. Kui ootamatu supermüük oli? Kui sageli juhtub nii, et teose hind kerkib palju suuremaks alghinnast, kui mõtlete oksjonitele tagasi? Vaatasin ka kunstiindeksist järele: Subbi teosed ei ole varem nii kallid olnud. Oksjonitel on siiani kalleim teos maksnud ligi 20 000 eurot.

    Seda tuleb ikka ette. Näiteks meie sügis­oksjonil ka Karin Lutsu puhul, samuti Richard Sagritsa ja Richard Uutmaa tööde hind on alati üllatanud. Igal oksjonil on paar sellist teost, mille puhul hind tõuseb kolm kuni viis korda. Lõpphinna kruvib enamasti üles lõpuduell kahe pakkuja vahel. Või on keegi tulnud oksjonile väga kindla teadmisega, et soovib just selle teose ära osta. Iga oksjoni puhul on palju faktoreid ning tunded, mis võivad ühel oksjonil spontaanselt võimust võtta, on sageli ette ennustamatud. On üks kindel seltskond, kes Subbi töid kogub. Need kogujad on juba kunstniku eluajal talle lähedal seisnud inimesed, kes on nüüd teinud hoogsa ja tegelikult ka metseenliku žesti tema teoseid kogudes.

    Miks just Olev Subbi? Milles peitub Subbi fenomen?

    Subbi kunsti kogujad on väga teadlikud. Samuti ei ole kunstiturul tema töid palju: ta ei müünud neid juba eluajal igal pool, vaid hoidis teadlikult joont. Ta ei maalinud palju ja massidele. Oluline on ka Subbi kui persoon: ta ei olnud ainult kunstnik, tema mõju oli kunstimaastikul suur. Tal olid omad hoiakud, põhimõtted, oma fluidum. Subbi oli väga nõudlik oma loomingu suhtes. Ta on oskuslikult sidunud abstraktsionismi ja realismi, kombineerinud need isikupäraselt.

    Olev Subbi looming on väga ilus ja erudeeritud. Praeguseks klassikuks saanud kunstnik põimis oma töödes fantaasia tegelikkusega. Tema kuldaja ehk 1970ndate lõpu ja 1980ndate loomingu vastu, mida nägi ka Hausi oksjonil, on suur huvi, sest need tööd on enamasti muuseumides. See oli väga huvitav periood kogu meie kunstis ja veel mitme kunstniku tööd võiksid pälvida samaväärset huvi. Usun, et kui kunstiturule tuleks Jaan Elkeni hüperrealism, tuleks samalaadne hinnahüpe.

    Galerii Vernissage Kunst & Raam oksjonil müüdi Olev Subbi „Via della Lungara“ (2000) lõpphinnaga 115 00 eurot.

    Mulle tundub, et Subbi töid on lihtne müüa: on õhulisust, valgust, pastelseid toone, cezanne’likku õrnust. Kui mõelda, et mõni ta teos on näiteks magamis- või elutoas, tekib kohe hea tunne. Neis on elurõõmu ja -jaatust. Maagiline realism, helgus ja vabadus. Palju raskem oleks müüa sünget kunsti.

    Absoluutselt nõus.

    Kuidas mõjub selline hinnaralli järgmistele oksjonitele? Kas tähendab Subbi puhul hinnamulli?

    Tuleb meeles pidada, et oksjonihind ei ole turuhind. Oksjonitel tuleb sageli ette Andrese ja Pearu võitlust, kus hinnad kerkivad lakke. Subbi töö eest käidi seekord välja küll üle 100 000 euro, aga see ei tähenda, et see nii jääbki. See tõmbab kahtlemata tähelepanu teistele sama perioodi kunstnike teostele, tõstab Eesti moodsa kunsti klassikute tööde hindu. Turu pretsedent teeb need kõik mõneti kallimana vaadeldavaks. Galeristina pean analüüsima, kuidas see hind tuli. Kui mitmed oksjonil osalejad pakkusid Subbi maali eest 50 000 eurot, siis sealt edasi otsustas ikka juba emotsioon. Just oksjoni lõpuminutitel tuli rekordhind.

    Kuidas mõjutas Subbi tööde müüki samaaegne näitus Adamson-Ericu muuseumis? Suurtes metropolides on sageli nii, et kunstniku suure näitusega seoses tõuseb tema teoste väärtus kunstiturul ja ka teoste hind. Kas ka siin võib seost näha?

    Arvan, et see oli puhas kokkulangemine. Nüüd toimib see näitus aga vastupidi: olen kuulnud, et pärast meedias kajastatud supermüüki tahetakse just näitust näha. Usun, et see näitus ei mõjutanud müüki. Subbi maalide ostjad on pigem teadlikud kunstikogujad, kellel oli see otsus juba varem tehtud.

    Kahe teose supermüük sai teoks siiski väga keerulisel ajal. Meenub näiteks 2008. aasta Damien Hirsti tööde äärmiselt edukas oksjon päeval, mil kuulutati välja majanduskriis. Millest selline edu ka meie kevadoksjonitel? Kas kriis võiks ajendada ostma? Kas kunstis võib leida lohutust?

    Siin on palju erinevaid momente ja kriisi ajal võib kunstiturg tõepoolest täiesti ootamatult käituda. Kriis võimendab tunnet, et kas kõik või mitte midagi, samuti kaose ja pidetuse tunnet, mis paneb justkui millestki kinni haarama: kunstis otsitakse positiivset, aga ka turvatunnet. Kunstikogumist olen võrrelnud emotsioonide kogumisega. Suur kaos paneb eksistentsiaalsetele väärtustele mõtlema ja kunst kannab seda energiat.

    Kas oksjonile tullakse kindla sooviga ja kodus on põhjalikult läbi mõeldud, mida osta?

    Valikuga tutvutakse juba kodus põhjalikult ning teatakse, mida osta. Sageli tullakse valikuvariantidega, on oma hierarhia: üht teost tahetakse kindla peale, aga kui see käest läheb, siis minnakse järgmise valiku peale. Oleme teadlikult hoidnud parimad teosed oksjoni tarbeks. Oksjon peab olema alati sündmus, mis toob potentsiaalsed ostjad teoste pärast kohale. Selleks et hinnad kerkiksid oksjonil, on vaja reaalset kunstiväärtust ja ka defitsiiti.

    Millist kunsti armastab Eesti kunstikoguja? Milline on kogumisloogika?

    Julgen arvata, et 90 protsenti kogutakse seda, mis lihtsalt meeldib. Sageli kogutakse kõige lihtsama põhimõtte alusel: meeldib või ei meeldi. Kogujad otsivad ikka seda, millega nad isiklikult ja emotsionaalselt haakuvad. Kogumine on elustiili ja enesetunde küsimus. Kogujad tahavad süveneda teostesse, nad märkavad iga detaili, mille peale ei tule ma alati isegi. Kogujad analüüsivad teoseid lähedalt või keskenduvad mõnele kindlale kunstnikule ja tahavad, et kogu annaks tema kunstist tervikliku pildi, läbilõike loomingust. Loomulikult on populaarne ka Eesti kunstiklassika. Kogus peavad olema kunstiajaloo tipud, näiteks mul peab oma kogus olema ka Konrad Mäe töö. Kogutakse ka haruldasi teoseid: Ants Laikmaa, Triigi, Mäe teoseid liigub väga vähe ja seetõttu pööratakse neile rohkem tähelepanu. Pallase koolkond on loomulikult hinnatud, aga kui kunstikogu on kasvanud juba suureks, siis tahetakse kunstiloolist tervikpilti, kus leidub kunstnike töid mitmest perioodist. Kunstikogujad või ka lihtsalt -ostjad ei taha üldjuhul destruktiivseid või rusuvaid pilte oma koju või kogusse, aga mõnele meeldivad just süngemad ja tumedamad toonid, melanhoolia.

    On selge, et olete Eesti kunstiturul kogenud oksjonipidaja. Esimesed oksjonid tehti 1997. aastal. Kuidas said tollasel siiski mõnevõrra keerulisel ajal alguse oksjonid ja kogumine?

    Meie kunstikogujad kuuluvad peaasjalikult veel nii-öelda Nõukogude põlvkonda. Ostujõulise inimese kunstiarusaam on mõjutatud oma ajast, kui kunstnike ja tööinimeste maailm oli enamasti lahus. Nendevaheline lõhe oli teravalt tunda. Kunstnike otsiv eksperimentaalsus jäi muudele inimestele enamasti kaugeks. Nõukogude ajal valitsesid kaanonid, mille tõttu avangardsem kunst ei saanudki meeldida, kaanonite järgi oli see provokatiivne. Võimud üritasid seda tasandada ja taandada. Inimeste arvates oli kunst oma maailmas, elitaarne ja kauge, kindlasti mitte kõigi jaoks. Siiani tuleb tihti nagu barjääri ületada, kuid eks see ole ka galerii üks ülesannetest tuua kunst laiemale publikule lähemale.

    Kas kunstikogujad, kes alustasid veerand sajandit tagasi koos sinuga, on seniajani aktiivsed? Kas nende maitse ja valik on muutunud? Kas see on avardunud?

    Maitse kujundamises on muidugi galeriil suur roll: galerii kutsub kunsti vaatama ja seda ostma. Me näeme ikka seda, mida meile näidatakse, mille kuraator või galerii on välja valinud. Hausi galeriis olen püüdnud meie väiksel kunstiturul ja kultuurikontekstis luua ajaloolist tervikpilti. Selle mastaap pole mõistagi globaalne, aga on tähtis, et kunstiturg ei toimiks ainult raha, vaid ka kunstiajaloo mõttes. Kõige raskem on kunstituru loomise ja hoidmise juures just selle eklektilisus. Turul on tükikesed: tükk nõukogude kunsti, Pallase tükid, baltisaksa kunst jne. Rida katkestusi tuleb galeriis taas tervikuks siduda. Miks ma seda räägin? Oksjonite alguspäevil olid kogujad ehk tõesti seda meelt, et tasub koguda Eesti kunstiklassikat, näiteks Teise maailmasõjani – see näitab eesti kunsti päris tuuma. Aga sellelgi on oma piirid: see kunst saab otsa, aga ka ammendub. Meie varasema perioodi kunst on oma realismis muidugi mõistetavam, lähedasem, laiem publik saab sellest aru. Kindlasti ei ole meie kogujate esimene valik olnud abstraktne kunst. Nõukogude koolis õpetati jäljendama, mitte looma ega nägema kunsti energeetilist pilti. Piirid on praeguseks aga kindlasti pehmenenud, hajunud. Oleme toonud oksjonile 1960ndate ja 1970ndate ning veelgi hilisemat kunsti, propageerinud koguma Eesti kunstitervikut kõige paremas mõttes.

    Kas kogujad peavad oluliseks ka investeerimist, nagu kinnisvara puhul, nii et soetan korteri, et see mitmekordse hinnaga uuesti turule paisata. Või kogutakse pigem endale?

    Ikka peetakse silmas, et kunst, mida ostetakse, oleks väärtus ka tulevikus. Galerii seisukohalt on see väga oluline, et kunagi ostetud maalid saaks tagasi müüki võtta. Üleilmses plaanis on kunst osutunud investeeringuks, täpsustan, emotsionaalseks investeeringuks. Kinnisvaral või kulla hinnal on mingi kindel väärtus, kunstiväärtus on ka emotsionaalne väärtus, selle tagab kunstniku parnassile jõudmine: kunstnik on märgilise tähendusega, tal on koht kunstiajaloos. Teose hinna või investeeringu mõttekuse määrab siiski nõudlus, s.t mida suurem grupp soovib mõnd kindlat teost. Kui teos meeldib juba kolmele kogujale, siis meeldib see tõenäoliselt ka kümnele. Kõik on suhteline, aga siiski mõõdetav.

    Nõus, kunstiteose väärtus on suuresti imaginaarne, jääb justkui bitcoin’i ja kinnisvara vahepeale. Milline on aga erakogude tulevik? Välismaal kogutakse aastaid ja siis avatakse oma­nimeline väike muuseum, kus näidatakse oma kogu. Kuna kunstikogujad pole Eestis isegi meedia tähelepanu all, võrreldes näiteks New Yorgi või Londoniga, kus kogutakse vahel ka sellepärast, et olla pildil, siis vaevalt soovitakse oma koguga avalikult esineda.

    See on kultuuri küsimus. Arvan, et oma kogu peitmine on seotud ajalooliste põhjustega, siin on oluline Nõukogude kontekst. Inimesed ei tunne end turvaliselt, näidata seda, mis neil on, mistõttu ei taha kogujad enamasti meedia ette tulla. Enn Kunila on selle künnise ületanud ja ka Jaan Manitski oma kultuurilise tegevuse ja Viinistu kunstimuuseumi avamisega.

    Kui suurtest erakogudest saab Eestis rääkida?

    Suurtes kogudes on sadu töid, tippkogusid võib olla umbes kakskümmend. On ka selliseid kogusid, mis on tekkinud kunstnikega suuresti läbi käies või kuhu on kunstnikud ise kinkinud, annetanud, nagu näiteks Mart Lepa kogu, kuhu kuulub tuhandeid töid.

    Millised võiksid olla kunstituru uued suunad?

    Esimese hooga ütlen, et 1960ndad ja 1970ndad. Mustvalge graafika. 1960ndate stilisatsioon ja funktsionalism. Publik on hakanud märkama 1960ndate ja 1970ndate vinget graafikat, mida on nähtud raamatutes või näiteks vanavanemate kodus.

    Hüperrealism võiks olla ka teine turu lemmik: Miljard Kilk, Jaan Elken, Ando Keskküla, aga nende töid pole lihtsalt saada. Need teosed on pigem muuseumi- või erakogudes ja neid ongi väga vähe.

    Soovin juba ette edu sügisoksjonil, mille ettevalmistused juba käivad.

    * Kunstiindeksi (https://kunstiindeks.ee/) viimaste andmete põhjal.

  • Muusikaürituste korraldajad ja COVID-19 käitumisjuhend

    MARIA MÖLDER

    Neljapäeval, 28. mail saadeti kultuuri­ministeeriumist lõpuks ometi välja dokument pealkirjaga „COVID-19 käitumisjuhend avalike ja kultuuriürituste korraldajatele ning kultuuriasutustele“. Kultuuriürituste korraldajad olid seda pikisilmi oodanud, et saaks suveplaanid kinnitada. Juhendi valmimisse said panustada ka päris paljud korraldajad ning viimased muudatused kinnitati kohtumistel terviseameti ning politsei- ja piirivalveametiga. Valitsuselt tuli sama päeva õhtul ka otsus tõsta siseruumides korraldatavate ürituste piirarvu: niisiis tohib juunikuus siseruumides osaleda avalikel üritustel kuni 100 inimest, mitte 50, nagu veel hiljuti välja hõigati. Mine tea, võib-olla kaob juulikuust ka 2 + 2 piirang.*

    Uurisin muusikavaldkonnas mitmesuguse tegevusala ja profiiliga korraldajatelt ja asutuste juhtidelt, kas suviste festivalide-kontsertide korraldamise tingimused on arusaadavad ja seesama korraldajale mõeldud juhend õnnestunud, s.t kas nõuded on täidetavad ja kas nõuete täitmise korral on ka mõtet uksed avada.

    Eva Saar, festivali „Jazzkaar“ produtsent-turundusjuht

    COVID-19st tingitud käitumisjuhendilt kultuuriürituste korraldajatele on kontsertide ja muusikafestivalide eestvedajad oodanud ennekõike selget ja üheselt mõistetavat raamistikku. Keskmise üritusekorraldaja argipäev sisaldab suuresti probleemide mõistmist ja leidlike lahenduste väljapakkumist. Selle valdkonna tegijad on harjunud töötama piiratud ressurssidega ja oma loovust rakendades. Võimalikult konkreetseid juhiseid on valdkonna korraldajad väga oodanud, et sektor saaks võimaluse edasi tegutseda. Loomulikult on publiku, esinejate ja korraldajate tervis ka muusikaürituste eestvedajate prioriteet.

    See juhend on varasemaga võrreldes palju mõistetavam, isegi leebem, kui oskasime oodata. Juhise koostamise ajal said oma ettepanekud esitada ka valdkonna esindajad ning need olid isegi konkreetsemad ja piiravamad. Mitmepäevaste ja eri kontserdipaikadega festivalidele on oluline, et ühe ürituse külastajate arvu vaadatakse kontserdipaikade ja päevade lõikes eraldi, nagu juhendis on selgelt välja toodud. Kontserdipaikadele on hea, et juhendis on käsitletud võimalust korraldada mitu üritust sama hoone eri osades. Üllatusena puudutab juhend ka telklate võimalikku kasutamist üritustel: see on vajalik, et vältida omaalgatuslike telklate tekkimist ning olukorraga kaasnevat kontrollimatust. Ajapiirang, et samas ruumis järjest toimuvate ürituste vahele peab jääma vähemalt üks tund puhastus- ja desinfitseerimistöödeks, tundub igati mõistlik. Arvatavasti lõpeb mõneks ajaks koostöö üle 65aastaste vabatahtlikega (riskigrupp). Eesti kultuuriruumis on see olnud just viimastel aastatel hoogu saanud suundumus, kuigi mujal maailmas juba ammu tavaline asi.

    Juhendis nõutud ettevaatusabinõud tähendavad ürituste korraldajatele lisainvesteeringut ning sel moel jaksatakse korraldada kontserti või festivali korra või paar. Pikas perspektiivis ei ole juhendis esitatud nõudmiste täitmine finantsiliselt jätkusuutlik. Kui ruumis võib publikut olla 50% kohtade arvust ning sealjuures tuleb veel jälgida nõuet, et inimestel peab olema kaks meetrit vahet, siis on väga raske tulusid-kulusid nulli saada, sest teenuste eest (tehnika rent, turunduskulud, esinemistasud jne) tuleb maksta ka saali 50% täitumuse korral sama hinda.

    Korraldajana tekib küsimus, millised on näitajad, mille alusel langetatakse COVID-19 põhjustatud olukorda leevendavaid otsuseid või karmistatakse piiranguid. Sooviksin juhendis näha sedagi, milliste haiguse leviku stsenaariumide puhul millised piirangud rakenduvad. Tahaksin teada, millal on võimalik terviseametil anda hinnang sügiseste ürituste korraldamise kohta.

    Paljud korraldajad on teinud oma ürituste korraldamiseks kaks-kolm stsenaariumi, et oskaks uue haiguspuhangu korral kiirelt reageerida. Kiire reaktsioon on praeguses olukorras hädavajalik. Muutuste järel sörkijast teeb muutuste ellukutsuja just julgus teha oma tööd tavapärasest teistmoodi, viia ellu värskeid mõtteid ja kavatsusi ning arvestada sealjuures riiklike piirangutega. Nagu oleme praeguseks õppinud, et majandust ei saa täielikult seisma panna, nii ei saa ka kultuuri meie elust välja lülitada – see on meie identiteet, mille üle oleme uhked ja mida peame hoidma.

    Aivar Sirelpuu,

    Alexela kontserdimaja juhataja

    Juhend on võrreldes selle eelmise versiooniga paljuski muutunud ning hea meel on tõdeda, et ka eraõiguslike korraldajate ja ürituste toimumiskohtade sisendit on kuulda võetud. Sisult on juhend mõistetav ja paljud küsimusi tekitanud vasturääkivused on nüüd selgemalt esitatud. Paraku ei anna see juhend põhjust taasavada kontserdisaale, sh Alexela kontserdimaja. Mitmed teatrijuhid on juba selgitanud, et praegu kehtivate reeglite rakendamisel on nii korraldajate kui ka fikseeritud istekohtadega kontserdi­majade ja -saalide tegevus majanduslikult täiesti mõttetu. Ja sisetingimustes mitte ainult juunikuust lubatud 100 külastaja, vaid ka juulikuust lubatud 500 külastaja puhul, kusjuures mõlemal puhul tuleb jälgida saali kuni 50% täitumust ja 2 + 2 reeglit.

    Ilmselt ei suuda keegi statsionaarsete istekohtadega saalide puhul täita ka nõuet, et külastajad ei puutu kokku ei peaustest sisenedes, tualette kasutades ega kohvikute ja baaride järjekorras seistes. Seega, kultuuriüritused saavad toimuda alles siis, kui piirangud kaotatakse. Kuni selle hetkeni pole ei kontserdipaigal ega ka korraldajal sisetingimustes mingit mõtet üritust korraldada ega kontserdipaigal uksi avada. Meelelahutussektori praeguses niigi raskes olukorras on ilmselgelt liig loota, et kõik – rõhutan siinkohal, et suurem osa kultuurivaldkonna maksudest laekub just erasektorist ja enamik üritusi oma arvult ja piletite müügi koguselt tuleb just sealt – kontserdi- ja etenduspaigad ning korraldajad, kellele on selle juhendiga pandud suurim vastutus, investeerivad praegu otsustavalt, et reeglistikku täita. Seda raha lihtsalt pole.

    Praegu on selge, et Alexela kontserdi­maja alustab hooaega septembrist (kui piirangud tühistatakse ja olukord on stabiliseerunud). Sellises lootuses ja ootuses elavad ka kõik meie partnerid, ürituste korraldajad. Koostöös korraldajatega on peaaegu kõik märtsist juuli lõpuni ära jäänud üritused üle viidud uutele kuupäevadele – sügistalve ja 2021. aastasse. Alexela kontserdimaja mahutab 1829 külastajat ja kui üritustele on ostetud rohkem kui 1500 piletit, on see praegu pandud kehtivate piirangute tõttu tõeliselt ebameeldivasse olukorda.

    Tuleb tänulik olla, et see kriis tõi kultuuriministeeriumi ja mitme teise ametkonna teadmisse ka meelelahutussektori erakorraldajate igapäevase äri­tegevuse ja selle eripära. Loodan, et Eesti kultuuriministeerium on meie kõigi, nii pop-, rokk-, metal-, džäss- kui ka klassikalise muusika ministeerium.

    Halvim, mis saab juhtuda, on just pikalt tähelepanuta jäänud, kuid kultuuriväljal suure panusega erasektori kontserdipaikade, ürituste korraldajate ja ka mitmesuguste tugiteenuste pakkujate kadumine meie praegu väga rikkalikust kultuuriruumist. Kindlasti peaks riik vaatama korra selle sektori maksumaksjate poole ja andma endast parima, et tagada selle jätkusuutlikkus ja säilitada oskusteave, ikka jätkuva töötukassa meetme ja võimalike lisatoetuste abil, võrdselt riiklike kultuuriasutustega. Veelgi enam, mõistes, et selliseid lubadusi on keeruline anda, tahavad kõik need sajad ja sajad inimesed ning mitmed kontserdipaigad teada, milline on pikem plaan, millal saab alustada.

    Kristjan Hallik,

    Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri direktor ja juhatuse liige

    ERSO toimetab piirangute raames paindlikult juba kuu aega ja teeme ka edaspidi samamoodi. Rahvusvahelistes orkestrite ja festivalide võrgustikes on kuulda, et seis on sama ka igal pool mujal maailmas: olukord muutub iga nädalaga ja suuremas osas riikides on keeruline midagi pikalt ette ennustada. On riike, kus on samuti tehtud esimesed sammud tagasi ning siis kohe uuesti piiranguid karmistatud. Paindlikud ja kiired reageerijad on siiski oma tegevust jätkanud ja neil on pidevalt päevakorral plaan A, B, C ja võib-olla ka D. Kuna ka kõnealune juhend muutub tõenäoliselt veel korduvalt, siis ei hakka ma seda süvitsi analüüsima. Juhend on küllalt detailne ja jätab samal ajal ka mõistlikus mahus vabadust.

    Kaie Tanner,

    Eesti Kooriühingu tegevjuht, koorijuht

    Avalike ürituste juhend on üldjoontes igati arusaadav. Suhteliselt suur vasturääkivus on ainult saali 50% täitumuse ja 2 + 2 reegli järgimise vahel, sest sõltuvalt sellest, kumma järgi rehkendada, on tulemus äärmiselt erinev.

    Kui Estonia kontserdisaalis on ligi 900 kohta, siis võib esimese hooga mõelda, et sinna saab panna 450 inimest. Tegelikult vaatad vahehoidmisest lähtudes üle ja leiad, et kahemeetriste vahedega on võimalik saali lasta nii umbes 125 inimest (sealhulgas nii vaatajad, esinejad kui ka saaliteenindajad) … Siis vaatad uuesti juhendit, mille kohaselt võib statsionaarsete istekohtadega saalis välja müüa pool kohtadest – seega ikka 450. Siis mõtled, et kui tooli laius on 50 cm ja pileteid müüa üle ühe koha, on inimeste omavaheline kaugus neli korda väiksem kui kaks meetrit. Siis jälle üritad arvutada, et ehk tuleb enamik inimesi kontserdile vähemalt paarikaupa, kui mitte kogu perega – sel juhul tohivad nad kõrvuti istuda. Aga kuidas seda küll piletit müües ette uurida, kellega täpselt inimene kavatseb kontserdile tulla …?

    Kui siseruumikontserdi korral on lubatud kuni 500 inimest, siis eeldab see 2 + 2 järgi umbes 2000 m2 saali. Ei saa paraku öelda, et neid Eestis väga palju oleks. (Estonia kontserdisaali suurus näiteks on 500 m2). Seega pole õigupoolest selge, kus neid 500 inimesega siseruumikontserte ikkagi korraldada saab, kui 2 + 2 kehtib. Kui ei kehti, oleks kõik selge: kohtade arv saalis jagada kahega ja piletid müüki.

    Ehk oleks lihtsam, kui juhendis oleks kirjas, mitu ruutmeetrit peab saalis olema inimese kohta, või kohtade ja ridade vahe meetrites, nagu on ära toodud mitmete teiste riikide juhendites. Peaasi et oleks üheselt arusaadav, mille järgi külastajate arvu arvestada.

    Eesti reeglid on küllaltki liberaalsed. On mitmeid riike, kus just kooriproovid ja -kontserdid on keelatud sügiseni või isegi aasta lõpuni, või võib proovis osaleda lauljaid nii vähe, et enamik koore lihtsalt harjutada ei saagi (v.a häälerühmade kaupa). Meie juhendis pole koore eraldi käsitletud, ka esinejate lavale paigutamisel tuleb järgida vahehoidmise põhimõtet siis, kui see on võimalik.

    Niisiis, Eestis kehtestatud nõuded on igati mõistlikud ning neid on võimalik täita. Kooriühingu juunikuine volikogu tuli üle kolida broneeritust tunduvalt suuremasse saali ja soovi korral saab seda jälgida ka internetist. Augustisse planeeritud koorikontsertidel tuleb meil jälgida saali lubatava publiku arvu ja muudest nõuetest kinnipidamist, kuid tööd saab teha.

    Taavet Bristol,

    festivali „I Land Sound“ korraldaja

    Tingimuste paikaloksumine võttis aega, kuid nüüd on selgus majas. Kõik tekkinud küsimused oleme lahendanud ministeeriumide, terviseameti ja Saaremaa vallaga maikuu jooksul. Tingimuste mõistmisel tuli kasuks oma initsiatiiv: kui aktiivne olla, leitakse küsimustele vastus. Kindlasti võib iga tingimuse puhul arutleda selle ulatuse, eesmärgi ja otstarbekuse üle. Üritused toimuvad mitmesugustes kohtades ja kuigi iga korraldaja sooviks just talle sobivat reeglistikku, tuleb ka ametkonnast aru saada. Enamiku riikide otsuste taustal peab ka Eestis kuhugi piiri tõmbama.

    Nõuded on täidetavad. Meie korraldame festivali ja teeme seda, millele oleme andnud oma südame. Paljude teiste puhul ei ole see aga võimalik, kui arvestada valdkondlikku spetsiifikat, mis eeldab inimeste tihedat koosolemist. Küsimus on hinnas, millega tingimused täidetakse. Kindlasti on enamiku ürituste tulem kahjum. Kõigi tulu väheneb mitu korda ja reeglite täitmine nõuab lisakulu. Kui maailmamajandus kukub eri arvestuste järgi 5–15%, siis meie valdkonnas on reeglite tõttu langus 50–100%. Siseruumides nelja ruutmeetri jätmine ühe inimese tarvis, istekohtade piiramine, väliüritustel telkide keelamine, tuhande inimese piiri seadmine ja teiste piirangute rakendamine on mõistetavad ja kahtlemata viirushaiguse leviku piiramiseks vajalikud meetmed. Olukorra tasakaalustamiseks oleks vaja juhtumipõhist riigi toetust, mis korvaks reeglite majandusliku mõju. Eesti kultuurielu nagu ka turism väärib palju suuremat tähelepanu ja loodame, et selleni ka kenasti jõutakse.

    Kogu sektor peab kohanduma väga kiirelt. Mida suurem üritus, seda suurem ka kahju, samuti on pikem ja kulukam ettevalmistus. Terve aasta töö ja kulude mahakandmine on paratamatu ja praegu kõige rangemate tingimustega reguleeritud kultuurielu vajab reeglistiku ulatust ja majanduslikku kahju arvestavat tuge. Selles olukorras aitab korraldajate ja riigi jätkuv dialoog, ürituse suurust, fakte ja vajadusi arvestav koostöö.

    Rauno Otsep,

    Club Hollywoodi juhatuse liige

    See juhend on küll hea algatus, aga tundub lähemal uurimisel olevat kokku klopsitud kiirustades ja pealiskaudselt. Nimelt sätestab juhend kõige muu kõrval korraldajate kohustuse tagada üritustel piisav vahekaugus nii külastajate kui ka teenindajate ja esinejate vahel. Vahet ei ole, kas 50 või 100 või 500 inimest – püsitoolideta ruumides või aladel ei ole turvalise vahekauguse tagamine tegelikult reaalne, kirjutatagu ette või lubagu korraldajad mida tahes, olgu see muusikabaar, festival või mõni suurem hall. Võimatust vahet hoida on viimastel nädalatel märganud kõik ja seda võinuksid juhendite loojad arvesse võtta. Praegu koostatud dokument on segane ja üldsõnaline, pole reaalsusega koos­kõlas ja on suuremas osas saalides kasutu. Peale selle tekitab segane käitumisjuhis ebaausat konkurentsi: mõnedel ettevõtetel (näiteks baarid, seal ei kontrolli vahehoidmist keegi) justkui pole vaja klientide käitumise pärast muret tunda, teised ei saa aga juba juhendist tulenevalt pidusid korraldada. Kuna suurem osa saalidest, kus saab muusikat esitada, on just väiksemad ruumid, on täpsed ja eluga kooskõlas juhised eluliselt vajalikud.

    Aare Tammesalu,

    kontserdikorraldaja ning Mustjala festivali ja kontserdisarja „Lossimuusika“ kunstiline juht

    Kontserdielu taastamise seisukohalt on kõige tähtsam, et avalike ürituste korraldamise juhend on lõpuks valmis saanud. Nüüd on jälle võimalik plaane teha, üritada neid sobitada kehtiva reeglistikuga. Juhend on arusaadav ja selle tingimused täidetavad, kuid tuleb olla loominguline ja leida kiiresti praktilisi lahendusi. Mõned kunstilised ideed peavad kahjuks jääma ootama paremaid aegu.

    Minul on valmimas Saaremaa Mustjala festivali uus kava, kuhu kavatsen sel aastal koostöös Estonian Record Productionsiga kaasata projekte festivalide „Klaaspärlimäng“ ja „Orient“ programmist. Rasketel aegadel ühendatakse jõud. Seda võiks tegelikult ka headel aegadel rohkem teha. Kontserdi­sari „Lossimuusika“ jätkub Kadriorus sügisel, uute kontserdikorralduse reeglite katsetamiseks teeme suvekontserdi 26. juulil, et hooaja alguseks paremini valmis olla.

    Juhend on igal juhul samm õiges suunas ja annab muusikavaldkonnale pikalt oodatud raamistiku, kus tegutseda.

    Tiiu Tamm,

    Leigo järvemuusika festivali korraldaja ja loomekoosluse Birdname produtsent

    Viimastel nädalatel on festivalide-kontsertide tingimuste osas palju selgunud, aga õhus on küsimusi, millele ei oska vastata kultuuriministeerium ega ka terviseamet. Kas suve lõpu poole saab piiranguid veelgi vähendada? Kuna ehku peale ei saa suurema riskiga üritusi korraldada, on paljud suurüritused ära jäetud. Samuti on korraldajatel õhus küsimused, mis saab siis, kui tuleb COVID-19 teine laine. Ei teata, kas 2 + 2 reegel kehtib ka sügisel. Kui sügisesse lükatud välja müüdud ürituse asendamisel tuleb järgida vahehoidmise reeglit, tähendab see lisaetenduse kulusid, projekti­korras korraldajatele ka saali ja tehnika renti.

    Juhend on põhimõtteliselt selge, küll aga on küsitav selle täitmine. Kuidas ikkagi vältida tuhande inimese kokkupuutumist kontserdi- ja teenindusaladel? Eriti küsitav on kokkupuute vältimine nn liikumisradadel. Istumisalal saab toolid paigutada kahemeetriste vahedega, samuti saab teha eraldi liikumisrajad toitlustusalale ja tualettide juurde, aga seda, mis hetkel otsustavad inimesed tõusta ja liikumisrajale suunduda, me jälgida ei suuda. See nõuaks iga rea otsa turvamehe paigutamist, mis tähendaks väga suurt turvameeskonda ja tõenäoliselt kahjustaks selline reguleerimine ka kunstielamust. Tuleb lihtsalt publikut juhendada ja loota, et käitutakse vastutustundlikult. See tähendab, et väiksemaid kontserte saab teha, suuri mitte. Suures saalis 50% nõudega kontserdi- või teatrietenduse korraldamine ei ole lisatoetuseta kindlasti mõistlik.

    Leigo järvemuusika festivali mõjutab reeglistik vähem, kuna selle üritused toimuvad väga suurel territooriumil vabas õhus. Pigem on halvasti mõjunud pikk teadmatuse aeg ning turismigruppide ärakukkumine.

    Kõige kurvem on olukord teatri- ja kontserdimajadele. Segadust tekitab see, et bussis, poejärjekorras ja tänaval näeme palju üksteise seljas trügivaid inimesi, aga teatris ei lubata inimestel kõrvuti istuda. Tundub, et teatri- ja kontserdimajas saab 2 + 2 reegli täitmist paremini jälgida: võtame toolid vahelt ära ja ongi korras. Arvan, et kui eesmärk on distantsi hoida, siis teatri- ja kontserdimajad on palju väiksema riskiga kohad kui näiteks kohvikud ja poed. Teatri- ja kontserdimajade õhkkond on niikuinii viisakam ja vaos­hoitum, hoitakse meeldivat distantsi. Seega loodan väga, et lähitulevikus vaadatakse kultuuri­ürituste reeglid uuesti üle.

    * Merilin Pärli, Madala nakatumise jätkudes võivad 2+2 piirangud suve jooksul kaduda. – ERR 2. VI 2020.

  • Pealelend – Triinu Jürmann, Rüki galerist

    REET VARBLANE

    Viljandi Rüki galerii on kaunis uus nähtus: mai algul sai täis esimene tegutsemisaasta. Sellest kaks viimast kuud on läinud küll koroona nahka.

    Kuidas olete kultuurilembeses Viljandis, mis on siiski väikelinn, hakkama saanud? Kas nüüdiskunsti­huvilisi ikka jätkub?

    Viljandis on aastaid olnud vajadus kaasaegse kunsti näitusekoha järele ja oleme Rüki galeriiga püüdnud seda vajadust rahuldada. Usun, et oleme hakkama saanud ja kultuurilembeste elu rikastanud. Nüüdiskunstihuvilisi Viljandis on, eriti suure huviga tullakse vaatama siinsete või Viljandiga seotud kunstnike loomingut. Oleme seda võimaluse korral ka oma näituste programmi koostamisel arvesse võtnud.

    Millest lähtudes koostate oma näituseprogrammi? Kuivõrd arvestate näiteks Kondase keskuse plaanidega?

    Programmi koostamisel lähtume peamiselt sellest, et see sisaldaks kaasaegse kunsti eri vorme ning professionaalsete kunstnike loomingut. Meil on väike kunstikolleegium, kes kord poole aasta jooksul koos käib ja arutleme edasiste näituste ja galerii üldiste suundade üle. Kondase keskuse plaanidega me väga ei ole arvestanud, sest meil on teistsugune lähenemine ja nende programm on kindlasti kirjum.

    Kuidas teie rahastamine käib? Kas saate ka toetust, sest on raske uskuda, et suudate Viljandis täiesti ise, s.t kunstimüügiga, hakkama saada?

    Suures plaanis saame hakkama, sest enamiku galerii kuludest katab galerii­omanik Laur Kivistik ise. Abiks on kultuurkapitali projektitoetused. Kunstimüük on tõesti marginaalne ja piletitulu meil ei ole.

    Kuhu tabas eriolukord teid kõige valusamini? Millised on teie võimalused seisakust väljatulekuks?

    Kuna eriolukorra tõttu sulges galerii uksed, siis pidime kahjuks edasi lükka­ma ühe näituse, mida olime väga oodanud, samuti jäi toimumata mitu kevadesse plaanitud kontserti ja muud üritust.

    Loodame, et suvel ja sügisel külastab galeriid rohkelt kunstisõpru, kes meie valikust ka koju, kontorisse või oma kollektsiooni midagi sobivat leiavad.

  • Loe Sirpi!

    Hišām ibn Muhammad ibn as-Sā’ib al-Kalbī „Ebajumalate raamat“
    „100 000 eurot rohkem kui alghind“, intervjuu Hausi galerii omaniku-juhataja Piia Ausmaniga
    Jüri Kolk, „Triviaalsusi“
    Muusikaürituste korraldajad analüüsivad COVID-19 käitumisjuhendit
    Aare Tool, „Veebikontsertide võrgutav väljavaade“
    Kadri Voorand LIVE
    Näitus: Robin Nõgisto „Tsenseeritud tegelikkus“
    Marta Bałaga, „Kes on Jim Carrey?“
    Mängufilm „Suvetüdruk“
    Heili Einasto, „Tantsija nähtav ja nähtamatu jälg“ 
    Tuumajaam Eestisse?  
    Art Leete, „Komi animismi agendid“ 

  • Roheline raamat, punased küsimärgid

    MAILA KUUSIK

    Märtsi alguses ilmus Eesti ruumilise planeerimise roheline raamat, mis „sisaldab ettepanekuid nii planeerimispraktika kui planeerimissüsteemi parendamiseks, keskendudes Eestis planeerimisseaduse alusel toimuvale ruumilisele planeerimisele“.1 Raamatu autorid on sõnastanud oma ootused: „Loodame, et siin kirjeldatu aitab kõigil planeeringute koostamises osalejatel täpsemalt mõista ja täita nende ülesandeid hea ruumilahenduse kujunemisel iga konkreetse planeeringu­menetluse käigus.“

    Siia ongi ilmselt koer maetud või saatan peidetud. Kui kolm aastat tagasi ruumilise planeerimise rohelist raamatut tegema hakati, räägiti, et see on suunatud eelkõige poliitikutele selgitusena, mida on vaja teha ruumilise planeerimise arendamiseks. Kuna valminud väljaanne on suunatud kõigile, jääb segaseks, kes süsteemi tegelikult parendama peaks.

    Planeerimisega tegelevad Eestis peamiselt rahandusministeerium ja kohalikud omavalitsused, neile kuulub n-ö planeerimismonopol. Omavalitsuse planeerimisametnikule antakse raamatus ohtralt suuniseid, kuidas planeerida paremat ja terviklikumat ruumi. Esitasin mõnele tuttavale planeerimisametnikule kontrollküsimuse, kas ta on rohelist raamatut lugenud. Enamasti ei olnud. Miks? Ei olevat aega. Kui planeerijal pole aega lugeda ruumilise planeerimise rohelist raamatut, siis mida ta teeb? Ilmselt menetleb planeeringut ja püüab järjest kuhjuvale bürokraatiale vaatamata riigi uusi suuniseid palehigis täita. Teatavasti koostatakse praegu paljudes omavalitsustes üldplaneeringut ja seetõttu saadakse mitmetest ametkondadest ohtralt juhtnööre. Omavalitususte planeerimisspetsialistid on enamasti ülekoormatud. Lahendust ei ole toonud ka haldusreform, sest spetsialiste on sama vähe kui enne, kuigi valdade territoorium on mitmekordistunud. Bürokraatiat pole ju ka vähemaks jäänud, pigem on seda rohkem. Sellele tendentsile ei paku leevendust ega lahendust ka roheline raamat.

    Riigi roheline raamat

    Planeerimissüsteemi saab parandada peamiselt riik. Raamat on jaotatud üheteistkümneks teemaks: planeerija roll ja pädevus, kaasamine, suure ruumimõjuga rahastusotsused, planeeringute koostamise rahastamine, planeeringuinstrumendid, planeeringumenetluse kestvus, mõjude hindamine, planeerimissüsteem jne. Teema on jaotatud omakorda nii, et kirjeldatakse seda, kuhu jõuda tahetakse, probleeme ja parendamisvõimalusi. Täpsete tegevuste loetlemisest on hoidutud ja öeldakse, et muudatusi saab ellu viia eri viisil ja valitud lähenemine eeldab iga kord täpsemat analüüsi. Kaks viimast mõtet ei ole lahenduste osas julgustavad. Peatükkides on ka välja toodud vältimatud asjaolud ja aktuaalsed küsimused, mille sisu jääb sageli ebaselgeks. Näiteks peatükis „Tõhus ja mõjus planeerimissüsteem“ on vältimatu asjaolu teadmine, et planeerimine kui valdkond vajab pidevat arendamist ning Eesti alles otsib ruumiliste huvide tasakaalustamiseks parimat viisi. Aktuaalsena on välja toodud küsimus „Kas hea planeering tagab kvaliteetse ruumikasutuse?“. „Ei, ainult planeeringust ei piisa,“ nenditakse vastuses. Seega saab lugeja teada, et ruumiline planeerimine vajab arendamist ja et planeering ei lahenda kõiki ruumikasutuse probleeme.

    Viiteid riigi tasandile tuleb ette umbes pooles teemadest. Riik võiks tõepoolest kohe ja praegu ette võtta planeerijate koolituse statsionaarse ja täiendusõppe, regionaaltasandil selguse loomise, Natura mõjude hindamise planeeringutes ja õigusloome. Keegi teine neid teemasid lahendada ei saa.

    Peatükis „Planeerija roll ja pädevus“ on välja toodud, et planeeringulahenduse peab töötama välja sellekohaste teadmiste, kogemuse ja pädevusega planeerija. Ühe võimalik lahendusena tuuakse välja hoolsuskohustus. See on planeerimisseadusest pärinev termin, mis tähendab, et planeerija peab tagama planeeringu hea kvaliteedi ja arvestama planeeringule esitatavate nõuetega. Kas siis lahendus on seaduse täitmine? Kas see korvab puudujäägi hariduses? Viimane tõsiselt võetav ponnistus luua ülikoolideülene ruumilise planeerimise õppekava jääb aastasse 2012, kui Tartu ülikooli initsiatiivil ning huvigruppide ja ülikoolide koostöös üks selline koostati. Samasse aega jääb ka seni kõige süsteemsem täiendusõppeprogramm, mis käivitati TÜ Pärnu kolledžis. Õppekava jäi küll realiseerimata. Peamine takistus oli raha ja ilmselt ka huvi puudumine. Praeguseks on ehk ülikoolide hoiak muutunud, seega jääb endiselt õhku rahastamise küsimus. Selle eest saab hea seista just ministeerium. Juhul kui õppekava siin ei käivitata, võib luua stipendiumisüsteemi, et planeerimist saaks õppida väljaspool Eestit. Sellised ongi lahendused, ilma ooteaja ja lisauuringuteta.

    Raamatu peatükis „Kohaliku omavalitsuse ja valitsuse planeeringuinstrumendid“ on ministeerium välja toonud kaks probleemi. Esiteks: „2015. aastal jõustunud planeerimisseadusega lisandus planeeringute tüüpide hulka riigi eriplaneering. Maakonnaplaneeringu ülesannete muutumine muutis mõnevõrra Eesti planeeringute süsteemi. Erinevalt varem kehtinud planeerimis­seadusest ei ole praeguse planeerimisseaduse alusel otstarbekas koostada mitme omavalitsuse territooriumil asuva objekti asukohavaliku tegemiseks maakonnaplaneeringut, kuna selle alusel ei ole juriidiliselt võimalik koostada ehitusprojekti. See tähendab, et varem kehtinud planeeringute hierarhiline süsteem on osaliselt muutunud.“ Teiseks: „Osapooled peavad vastuoluliseks 2018. aasta algusest jõustunud regionaaltasandi ruumilise ja strateegilise planeeri­mise institutsionaalset lahutamist. Maakonnaplaneeringute koostamist korraldab rahandusministeerium läbi regionaalsete talituste, maakonna arengu­strateegiate koostamist aga maakondlikud arendusorganisat­sioonid.“

    Esimese puhul on tahetud ilmselt öelda, et ehitise asukoha valimisel pole maakonnaplaneering vajalik. Tõsi, see on nii keeruliselt sõnastatud, et nn kõik, kellele raamat on suunatud, sellest ilmselt aru ei saa. Seejuures ehitatakse praegu maanteid ja projekteeritakse raudteed just varem koostatud maakonna­planeeringute alusel. Seni ei ole teada, kuidas õnnestub riigi eriplaneeringuga olulistele ehitistele asukoha valimine, sest esimene katse – tselluloosivabrik – nurjus kohe pärast planeeringu algatamist. Formaalselt on meil uus süsteem olemas, aga kas see töötab, ei tea keegi.

    Teisel juhul on tegemist tõepoolest olulise küsimusega, inimkeelde tõlgituna sellega, et maavalitsuste kaotamise tõttu on ebaselge, kas maakonnaplaneeringuid üldse edaspidi tehakse ja millises ulatuses või kaovad need sootuks. Teema analüüsimiseks telliti juba 2017. aastal uuring „Arengu ruumiline ja strateegiline kavandamine, sh regionaaltasandi funktsioonid ruumilise arengu suunamisel“.2 Seega peaks olema eeltingimus probleemi lahendamiseks uuringu näol juba täidetud. Rohelises raamatus nenditakse, et lahenduse tagavad õige planeeringu liik ja koostöö. Aga maakonnaplaneering? Kas see jääb, kaob või muutub? Kes selle koostab ja ellu viib?

    Probleem on, probleem jääb. Praegu on regionaaltasandi planeerimine taandunud planeeringute järelevalveks ning ruumilise arengu suunamist sel tasandil sisuliselt ei toimu.

    Lahendusena tuuakse välja, et sobiv planeeringuliik tuleb valida vastavalt küsimusele, samas tõdetakse, et planeerimissüsteemis puudub ehitise kavandamiseks instrument, kui see paikneb mitme omavalitsuse territooriumil. Instrumenti ennast lahenduste loendis välja ei pakuta.

    Üheks märkimisväärseks teemaks on peetud ka korruptsiooni. Lugesin seda osa põhjalikumalt, kuna ei ole selle murega seni kokku puutunud. Teema aktuaalsust ilmestab raamatus 2017. aasta näitaja: ehitus- ja planeerimis­valdkonnas esines seitse korruptsioonijuhtumit. Kordan veel kord, et planeerimisega tegelevad meil peamiselt riik ja omavalitsused. Loen justiitsministeeriumi aruandest, et omavalitsuste korruptsioon moodustas 2017. aastal vaid 7%, riigi oma 14% juhtumitest. Millised on järeldused? See, kas nimetatud juhtumid puudutavad ka tegelikult planeerimist, ei ole teada. Varem on korruptsioonijuhtumeid seesugustes aruannetes vaadeldud ainult ehitussektoris. Näiteks 2015. aastal oli juhtumeid 43 ja 2014. aasta näitaja oli 169 (üks kinnisvaraspetsialist võttis lihtsalt 163 korda pistist). 2016. aastal ehitamist (rääkimata planeerimisest) korruptsioonistatistikas käsitletud ei ole.

    Kuidas siis peaks rohelise raamatu kohaselt väidetav korruptsioon ruumi planeerimisel välja juuritama? Lahendus on potentsiaalsete huvikonfliktide dokumenteerimine ning vajaduse korral otsustamisest taandamine, juhendmaterjalide koostamine, planeerimismenetluse läbipaistvuse tagamiseks planeeringute menetlemise registri loomine. Kui statistikat meelevaldselt tõlgendada, võiks arvata, et riigi tasandil taandab end riigihalduse minister, sest praeguse planeerimissüsteemi kohaselt on tema peamine riigi tasandi planeeringute kehtestaja ja järelevalve teostaja. Statistika kohaselt, mis on probleemi tõstatamisel aluseks võetud, on ju riigisektoris korruptsioonijuhtumeid ses valdkonnas poole rohkem kui omavalitsuses. Eeldatavasti on minister läbi lugenud ka korruptsioonivastaseks võitluseks koostatud juhendmaterjalid. Planeeringute menetlemise registrit on püütud luua alates 2011. aastast, aga kuna keegi ei ole päris täpselt aru saanud, milleks see moodustatakse, siis on need katsed suures osas liiva jooksnud. Kui palju see maksma on läinud, arvutab kokku ilmselt riigikontroll, aga planeerimisregistri idee on endiselt õhus. Loodetavasti läheb seekord registri vajaduse põhjendamisega paremini. Mõte, et menetlustoimingute kandmisega elektroonilisse andmebaasi muutub planeering läbipaistvamaks, tundub küll pisut lihtsameelne. Kas see lahendab ka väidetava korruptsiooni, on omaette küsimus. Ja loodetavasti ei hakata ruumilise planeerimise korruptsioonivastast juhendmaterjali koostama. Ja kui hakatakse, siis tehtagu see kõigepealt riigiametnikule, vastavalt 2017. aasta statistikale.

    Praegu on päevakajaline Natura looduskaitsealade hindamine planeeringutes. Segadus kestab juba neli aastat, ajast, mil Hiiu mereala planeeringu tuuleenergia osa riigikohtus tühistati. Hiljutine riigikohtu lahend tühistas ka Rail Balticu Pärnu maakonnaplaneeringu. Kuidas ja mil moel probleem lahenduse leiab ja kui palju seda veel on vaja analüüsida, lisaks juba neljale möödunud aastale ja kahele fataalsele kohtulahendile, jääb ka rohelises raamatus selgusetuks. Igal juhul on selge, et keegi teine, peale riigi ei saa Natura aladega seonduvat lahendada.

    Ikkagi, kelle roheline raamat?

    Tean ühte omavalitsuse planeeringu­spetsialisti, kes on rohelise raamatu läbi lugenud, tean teist, kes selle välja printis, ülejäänud ei ole targu lubadusi andnud. Minult on ka küsitud: „Maila, mis ma selle teadmisega nüüd peale hakkan?“. Aus vastus on, et mina ei tea. Volikogu liikmete kitsaskohtadest teavitamiseks on see raamat liiga spetsiifiline, omavalitsuse planeeringuspetsialistidele aga liialt triviaalne. Enamikule on käsitletud probleemid teada ja neid lahendatakse võimaluse, see tähendab olemasoleva raha, teadmiste ja aja piires. Oleks hea, kui järgmine kord kaasataks kohapealsete lahenduste väljatöötamisse ka omavalitsuse planeeringuspetsialistid.

    Kui roheline raamat on riigi lähiaastate tegevuskava, siis paistab peamine sõnum olevat, et vaja on järjest enam uuringuid ja rahandus- ja kaitseministeeriumisse planeerimisspetsialiste lisaks. Sellele raamat justkui viitab.

    Raamatu peamine puudus ongi ehk fookuse puudumine, olulise eristamine ebaolulisest ja määratlemata sihtgrupp – ei saa aru, kellele raamat on suunatud. Kui see pole selge, ei ole võimalik ka raamatus esitatud probleeme lahendada, sest need jäävad lihtsalt õhku rippuma. Ebamääraseks on jäänud kahjuks ka riigi tasandi probleemidele pakutud lahendused. Oleks oodanud kas või variantegi, kuid konkreetsel kujul. Planeerimisseaduse muutmine annab mitmeid võimalusi kaardistatud probleemide lahendamiseks juba praegustele uuringutele ja teadmistele tuginedes.

    1 Siin ja edaspidi väljavõtted planeerimise rohelisest raamatust.

    2 Koostajad Irbis Konsultatsioonid OÜ, Tartu ülikooli RAKE ja Hendrikson & Ko OÜ. Tartu, Tallinn 2017.

  • Pealelend – Priit Raud, „Baltoscandali“ kunstiline juht

    TAMBET KAUGEMA

    Rakveres korraldatakse 1. – 4. juulini XVI rahvusvaheline etenduskunstide festival „Baltoscandal“. Selle kavas domineerivad seekord Eesti teatrite-truppide lavastused, mille esietendused jäid kevadel eriolukorra tõttu ära. Neljal festivalipäeval näeb kokku üheksat esietendust: Karl Saksa „Planet Alexithymia“ („Planeet Alexithymia“), eˉlektroni „Romeo & Julia #5“, Liis Varese ja Sõltumatu Tantsu Lava „Sinust saab tantsija!“, Jarmo Reha „WhiteWash“ („Lupjamine“), Anatoli Tafitšuki ja Emer Värgi „K O O S“, Andres Noormetsa ja Rakvere teatri „Alibi“, Sveta Grigorjeva „TEKHNE“, Karl Koppelmaa ja teatri Kelm „Stendhali sündroom“ ning Valters Sīlise ja Vaba Lava „Mul oli nõbu“. Neile on lisatud kaks varem esietendunud lavastust: Lauri Lagle ja Von Krahli teatri „Paratamatus elada ühel ajal“ ning Kristina Normani Kanuti gildi saalis tehtud loeng-lavastus „Lighter Than Woman“ („Kergem kui naine“). Rahvusvahelisust annavad „Baltoscandalile“ kolm välismaist teatriteemalist filmi ja üks installatsioon.

    Millist mõju on seekordse „Balto­scandali“ korraldamisele avaldanud viiruseaeg?

    Plaanitud programmi lõi see täiesti uppi. „Baltoscandal“ on kogu aeg olnud rahvusvaheline festival, ent arusaadavatel põhjustel seekord seda nii korraldada ei saanud. 1. mail avaldasime küll festivali kava, et näidata ja tunnustada kunstnikke, keda oli õnnestunud pikkade läbirääkimiste tulemusel Rakverre kutsuda, ent pärast kava avaldamist me selle kohe ka tühistasime. Selge oli aga see, et midagi peab tegema. Festivali järgmisse aastasse lükata ei saanud, sest siis kadunuks rahastus, sügisesse nihutada polnud aga sellepärast võimalik, et Rakvere teatril on vaja mängida oma repertuaari.

    Eriolukorra ajal hakkas silma, kui palju esietendusi jäi sel kevadel ära – nende lavastuste esietendamises leidsimegi seekordse „Baltoscandali“ mõtte. Natuke aitas kaasa ka kultuuri­ministri ettepanek, mis oli mõeldud rohkem küll muusikafestivalidele, et sel suvel tuleks läbi ajada kodumaiste esinejatega. Arutasime kunstnikega, tegime valiku, leppisime kokku. Kahe lavastuse – Andres Noormetsa ja Rakvere teatri „Alibi“ ning eˉlektroni esimene lavatöö „Romeo & Julia #5“ – esietendused olid kirjas juba esialgses programmis, ülejäänud tulid juurde.

    Veel esietendumata lavastustest koostatud festival meenutab põrsa kotis ostmist. Kui keeruliseks tegi otsustamise, et lavastusi pole veel olemas?

    Muidugi teeb see korraldamise keeruliseks, aga mitte niivõrd sisuliselt. Kunstilisel juhil tuleb usaldada oma vaistu. Seda enam, et ega ka tavaolukorras teatris lavastust välja tuues ei tea enne esietendust kuigi palju rohkem. Tunnen kunstnikke ja neid, kellega nad koos töötavad, samuti on nendega räägitud teemadest, mida plaanitakse käsitleda, lavastuse vormist jms. Muidugi ei tea ette kõiki kihistusi, mis lavastusse tulevad, ent üldpildi saab kätte. Põrsas kotis ta muidugi on, aga teame, et põrsas, mitte mõni muu loom.

    Valik oli seekord palju väiksem: kui tavaolukorras saan valida 500 lavastuse seast, siis seekord oli neid 20–25. Samuti on festivali administratiivne ja tehniline korraldus tunduvalt raskem, aga eks ka põnev: ikkagi nelja päevaga üheksa esietendust.

    Kas festivali kavva valitud lavastuste põhjal joonistub välja mingeid ühisjooni?

    Juba aastaid pole „Baltoscandalil“ olnud mingit ühte teemat, vaid seda on iseloomustanud teemade mitmekesisus. Seekordsed teemad on aga kahtlemata seotud ümberringi valitseva olukorraga, sest see on ilmselgelt mõjutanud kunstnike algseid plaane: lavastuslik mõttetöö käis epideemia tingimustes ja praegu, proovide toimumise ajal, on osa piiranguid veel jõus. Kui tahta panna festivalile alapealkiri, siis märksõnadeks on „isolatsioon“ ja „üksindus“.

    Ent „Baltoscandali“ kava koostamise üldpõhimõtted on endised. Seal kohtab autoriteatrit ehk teatrit, mis ei põhine varem valmis kirjutatud näidendil, vaid sünnib suures osas proovide käigus, samuti on rõhk postdramaatilisel teatrisuunal. Eripära on ehk vaid selles, et kui tavaliselt on „Baltoscandalil“ nii, et vaataja kas tuleb sinna ja näeb lavastust, või ta ei tule ega näe seda kunagi, siis tänavusi lavastusi saab vaadata ka edaspidi, sügisel Tallinnas või mujal.

Sirp