Toeta
Otsi

kultuuriajakirjandus

  • Mäluta molutajast Kafka ja Camus’ni

    JOHANNES LÕHMUS

    1960. aastad on maailma filmiajaloos põnev rahvuslike uute lainete ajastu: nouvelle vague Prantsusmaal, cinema novo Brasiilias, neues deutsches Kino Saksamaal, Tšehhoslovakkia uus laine jne. Nõukogude filmiloos on see periood sõnastatud kui postmälu1 ajajärk, mil vastanduti stalinistlikule kinematograafiale ja toonastele suurtele ajaloofilmidele, kus Nõukogude Liit peab võidukaid lahinguid nii kodus kui võõrsil, või ka muusikalistele komöödiatele. 1960. aastate nõukogude filmid näitavad seevastu argi- ja eraelu koos ühiskorterite interjööridega, kus paistab remont alaliselt pooleli olevat ja valitseb traumaatiline õhkkond, milles lahustuvad minevik ja pealtnäha pidepunktideta olevik.2

    Eesti filmiloos tähistavad kuuekümnendad meie rahvusliku filmikunsti taassündi Nõukogude Liidu kultuuripoliitika tingimustes pärast Eesti Vabariigis tegutsenud filmitegijaid (Theodor Luts, Konstantin Märska). Eesti filmikunsti mõtestamise seisukohast leidis siis aset mitu märkimisväärset sündmust.

    1960. aastal valmis Eesti Televisioonis Nõukogude Liidu esimene telemängufilm „Näitleja Joller“,3 mida Lennart Meri on nimetanud esimeseks arvestatavaks eesti mängufilmiks.4 1961 saab valmis „Ühe küla mehed“,5 mis on esimene täielikult eestlastest koosneva loomingulise meeskonnaga Tallinnfilmis toodetud mängufilm. Enne seda tegid Moskvast pealesurutud mallide abil filme ainult Eestisse saadetud külalisrežissöörid, kes ei mõistnud eesti keelt ega siinset kultuurilugu. Selle tagajärjeks oli 1950. aastatel valitsenud mängufilmi madalseis, mida võimendas see, et filmid valmisid harva: 1951 üks film, siis järgmised kaks alles 1955. aastal ja sealt alates valmis igal aastal vähemalt üks täispikk mängufilm.

    Meie filmikunst sai jalad alla tänu Moskvas teatriinstituudis (GITIS) teatrihariduse saanud, peamiselt lavastajatena tuntud Kaljo Kiisale, Grigori Kromanovile ja Virve Aruojale ning seejärel riiklikus kinematograafia instituudis (VGIK) õppinud režissööridele ja operaatoritele Valeria Andersonile, Leida Laiusele, Jüri Müürile, Veljo Käsperile, Jüri Garšnekile, Harry Rehele ja Andres Söödile.6 Jaan Ruus on esile tõstnud ka Tallinnfilmi toimetuskolleegiumi komplekteerimist kirjanikega, kes hakkasid vastutama stuudio plaanitäitmise eest ning määrasid filmidele režissööri ja operaatori.7 1960ndatel said eestlased viimaks aina rohkem hakata filmitegemises kätt harjutama.

    Ametliku ideoloogia kohaselt olid Nõukogude Liidu kodanikud maailma kõige rõõmsamad inimesed, kuna optimism oli sotsialistliku realismi esteetika kohustuslik element ning igasugust pessimismi käsitleti kuritegeliku progressivastasusena. Kaader filmist „Mis juhtus Andres Lapeteusega?“

    On filmiajaloo uurijaid, kes on nimetanud seda uue laine kättejõudmise ajaks eesti filmis,8 kui ka neid, kes peavad eesti filmikunsti puhul nn uuest lainest rääkimist äärmiselt problemaatiliseks,9 ja autoreid, kes asetavad meie filmi uue laine 1970ndate lõppu, isegi 1980ndate algusesse.10

    Olgu ajaliste määratluste ja nimetustega kuidas on, aga see oli aeg, mis aitas kujundada filmitegijaid ja loomingulist keskkonda; aeg, mil kümnendi lõpul loodi modernistlikult originaalne „Hullumeelsus“,11 sajandi rahvafilm „Kevade“12 ja fenomenaalselt populaarne „Viimne reliikvia“.13

    Siinse käsitluse eesmärk on uurida 1960ndate esimese poole eesti filmi renessansis märgata olnud lõõgastumismotiivide kujutamist ning lahata, mida sääraste elementide otsimine annab. Kontekst on loodud peamiselt rahvusvaheliste Nõukogude ühiskonna ja kultuuri uuringute valguses, kuna Eesti ajaloos ei ole selle perioodi ajaviidet ja seoseid filmikunstiga peaaegu üldse uuritud.

    Vaatluse all on filmistuudiotes Eesti Telefilm ja Tallinnfilm (ning nende eellastes Tallinna Kinostuudios ja Tallinna Televisioonistuudios) ajavahemikus 1960–1966 tehtud muusika- ja mängufilmid. Valitud ajajärgu jooksul võis täheldada lõõgastumisega seotud motiive 28 muusika- ja mängufilmis. Keskendun nendest enim märgatud motiivide põgusale analüüsile ning selle ajastu filmikunsti lõõgastumise perspektiivist raamistada aitavate mustrite mõtestamisele.

    Ajaveetmine ja lõõgastumine

    Külma sõja ajal käis võitlus modernsuse nimel ning selle ajastu uurimises on üks põhilisi teemasid see, kuidas kunstnikel, disaineritel, arhitektidel ja muusikutel oli Ameerika Ühendriikide ja Nõukogude Liidu omavahelises mõõduvõtmises mängida isegi suurem roll kui poliitikutel. 1950ndate lõpus nende kahe impeeriumi kultuurivahetusest alguse saanud nähtusi ja protsesse on põhjalikult uurinud Susan E. Reid, David Crowley ja Gleb Tsipursky.

    Kremlis võeti 1960. aastal vastu otsus minna üle seitsmetunnisele tööpäevale ning riigi poliitika toel suurendati aastatel 1959–1963 kodanike kontrollitud vaba aja veetmist mõnedel andmetel lausa neljandiku võrra.14 Samas raamatus on väga põhjalikult kirjeldatud ka nõukogude noorte suhet džässmuusikasse, Tallinnas toimunud toonast Nõukogude Liidu suurimat džässfestivali „Tallinn-67“ ning Nõukogude Liidu ja Ameerika Ühendriikide muusikute kultuurivahetust, mis ilmselt aitas kaasa vabama õhustiku loomisele paikades, kus noored said elavat muusikat nautida.

    Näiteks Crowley ja Reid on uurinud Ida-Euroopa ajalugu vaba aja veetmise ja luksuskaupade ostust tekkiva naudingu põhjal. Nad on kirjeldanud, kuidas ametliku ideoloogia kohaselt olid Nõukogude Liidu kodanikud maailma kõige rõõmsamad inimesed, kuna optimism oli sotsialistliku realismi esteetika kohustuslik element ning igasugust pessimismi käsitleti kuritegeliku progressivastasusena. Selliste ametliku rõõmu, optimismi ja rangelt reglementeeritud vaba aja veetmise tingimuste põhjal on väga raske hinnata, kuidas eri paigus üritusi kogeti, aga kindlasti sai peale demonstratsioonidel käimise veeta töötegemisest vaba aega pere ja sõprade ringis, süües-juues, looduses mõnuledes, mängides, puhates ja elu nautides. Nende vastuolude raames tekib kommunistliku riigikorra sees avalduv avaliku ja privaatse eluolu dihhotoomia, mida ühelt poolt ilmestab riiklik kontrollitud positiivne programm ja teisalt püüd selle eest peitu pugeda.15

    Umbusklik Jaak (Jaan Saul) ja Larissa Lužina kujutatud kergemeelne tütarlaps Lissi esindavad oma lihtsuses kõike seda, mis Nõukogude impeeriumi tänapäeva heaolust lahutab. Kaader filmist „Vihmas ja päikeses“
    Erinevalt Jaagust ei pakuta Laurile (Enn Merioja) samasuguseid lihtsaid lahendusi, nagu oleks progressi nimel töö rabamisega võimalik täita hingelist tühimikku. Kaader filmist „Võlg“

    Motiivide otsimisest

    Ka filmikunstile on selline vastuoluline pinge omane. Ühelt poolt on film vaatajat tohutult mõjutav ja temaga manipuleeriv meedium. Teisalt peab film, selleks et vaatajat mõjutada, olema kas piisavalt realistlik, tekitades kaasahaaravaid seoseid eluga, või enneolematult fantastiline, pakkudes lõõgastavat vaatemängu.

    Kuna Nõukogude Liidus oli filmikunst üleliidulise kinokomitee kontrolli all, siis oli ekraanile jõudnu läbinud tiheda ideoloogilise sõela, ekraanil nähtav pidi esindama nõukogude vaimsust ja sobima nii üleliidulisele ekraanile kui ka kohalikule publikule. Lida Oukaderova raamatus Nõukogude sulaaja filmikunstist on toodud vaba aja definitsioon: „Vaba aeg – aeg puhkamiseks, enese vaimseks, moraalseks ja füüsiliseks täiustamiseks ja poliitiliseks harimiseks. See on aeg õppimiseks ja (professionaalsete) oskuste omandamiseks, ühiskondlik-poliitiliseks aktivismiks, enese harimiseks, laste kasvatamiseks ja meelelahutuseks.“ Nagu näha, ei jätnud ametlik retoorika aega eesmärgita puhkamiseks.16

    Filmidest otsisin sellist tegutsemist, mida filmis ei kujutatud pealesunnitud kohustuse või elatise teenimisena, vaid tegelastele lohutust, meelelahutust, naudingut, rõõmu või vabadust pakkuvana – väljaspool töökohustusi, puhkehetkel töö tegemise vahel, pärast tööd, enese kultuurilisel või sportlikul arendamisel ning avalikus ruumis või kodus viibides.

    Tants ja pidu

    Kõige rohkem esineb filmides tantsupeo motiivi. Tantsupidu ei tähenda selles kontekstis tantsupeo nimetusega üritust või osa laulu- ja tantsupeost, vaid lõõgastavat tegevust, mille käigus saadakse kokku, et elava muusika järgi tantsida. Tantsupidusid on kõigist selle perioodi filmidest kujutatud 16 teoses. Kusjuures sel perioodil oli ainult üks aasta, mil ei tehtud ainsatki tantsupeostseeniga filmi. See oli aasta 1964, mil Tallinnfilmis tehti kaks filmi17 ja Eesti Telefilmis mitte ühtegi.

    Tantsupidusid võib selle ajastu filmides kogeda väga erinevas meeleolus, keskkonnas ja kontekstis. Kõigis neljas 1960. aastal valminud muusika- ja mängufilmis on oma tantsupeostseen: näeb mittemidagiütlevat peotantsu muusikafilmis „Helisev päev“, „Näitleja Jolleris“ intelligentide joviaalset prassimist pealinna parimas lokaalis, ajaloodraamas „Perekond Männard“ koduköögis kitarri saatel tantsimist ning kaklusega lõppevat tantsupidu kommunistlikke töölisnoori ülistavas filmis „Vihmas ja päikeses“.18

    Kolmes viimases kannab tantsu näitamine filmi lugu edasi ja ütleb vaatajale midagi karakterite kohta: „Näitleja Jolleris” sõprade Jolleri (Voldemar Panso) ja Rutsi (Jüri Järvet) meelelahutuslikku vaimu ja allakäigutrepile astumist; „Perekond Männardis“ töölisperekonna harva lõõgastumismomenti koduseinte vahel klassivõitluse vahepeal ning „Vihmas ja päikeses“ konfliktse noore hulkuri põikpäise meelsuse demonstreerimist, mis tema toetajatele ohuks kujuneb.

    1961. aastal taandub tantsupidu atmosfääri illustreerijaks. Nii „Juhuslikus kohtumises“ kui ka „Ohtlikes kurvides“ on tantsupidu üksnes keskkond, kuhu on asetatud filmi kandev eksituste komöödia situatsioonihuumor.19

    1962. aastal kasutatakse filmis „Ühe katuse all“20 esimest korda kahe tegelase aeglast tantsu romantilise õhkkonna loomiseks, et hiljem selle stseeni mõjujõu abil võimendada ühe tantsus osalenud tegelase traagikat.

    1963. aasta filmis „Jäljed“21 kasvab kolhoosi loomise tähistamiseks korraldatud tantsuõhtu üle metsavennaliku ettearvamatuse demonstratsiooniks, usaldamatuse õhkkond hakkab mürgitama filmi kesksete tegelaste suhteid ning vihjab filmi ohtlikule lõppmängule.

    1965 näeb tantsupeostseene kolmes filmis22 ning neid kõiki ühendab keskne temaatika – õrnuse, heaolu ja lõõgastumise moment enne seda, kui peategelas(t)e filmi alguses püstitatud pealiseesmärk kokku variseb. Filmis „Me olime 18-aastased“ näeme armastajapaari viimset tantsu enne lõplikku lahkuminekut. „Mäeküla piimamehes“ Jüri Järveti kehastatud Prillupi meeleheitlikku kõrtsis tantsulöömist vahetult enne kõigele käega löömist ja surma. „Supernoovas“ noore astronoomi impulsiivset põgenemist koos oma silmarõõmuga Tartusse tantsima pärast seda, kui ta ekslikult oli arvanud, et on teinud suure teadusliku avastuse.

    1966 kannavad kujutatud tantsupeod endas suurt vabanemise vaimu ja seda kõigis neljas filmis,23 kus sel aastal tantsimist ja pidutsemist on kujutatud. Filmis „Mis juhtus Andres Lapeteusega?“ näeb ilmselt kõige mastaapsemat koduseinte vahel pidutsemist, mida Eesti filmis seni nähtud on. Juuakse, ronitakse laua alla, naerdakse valju häälega, klatšitakse, petetakse ja lüüakse grupitantsu. Eva Näripea on filmis kujutatut võrrelnud lausa Viiralti „Põrguga“.24 Need stseenid esindavad väikekodanlikku muretust, mida on õnnestunult rakendatud selleks, et näidata nimitegelase sisemist mandumist ja ummikseisu jõudmist.

    Vastupidine efekt on tantsupeol kui ühel paljudest lõõgastavatest motiividest, mida näeb filmis „Tütarlaps mustas“, kus filmis näidatavat ajaviitetegevust on kasutatud selleks, et tuua elu valgust peategelase usupimedusse.

    Mati Undi novelli „Võlg“ ekraniseering näitab Pärnu rannahoone terrassil jenka tantsijaid, mis peaks nagu kinnitama, et elu kuurortlinnas ongi lõbus ja hea. Seda nii filmi kolme noore kui ka toonase Nõukogude Eesti filmitegijate arvestuse järgi erakordselt vabameelsete vaatenurgast ja ühtlasi ka selleks, et näidata ajaomast õhkkonda täis tantsu, karussellisõitu, alasti ujumist, päevitamist, kunsti vaatamist, ilusa õhtu veetmist ja armumist.

    Eesti Telefilmi muusikafilmis „Neli blondi ja neli brünetti“ ongi tants ja muusika kogu filmi kandvaks sisuks.

    Molutamisest Kafkani

    Valitud ajavahemiku alguses ja lõpus asuvad kaks filmi, mis eelnevalt kirjeldatud motiivide otsimise ja kirjeldamise valguses astuvad teineteisega põnevasse dialoogi ning näitlikustavad ka seda avaliku-privaatse dihhotoomiat, mida on mainitud sissejuhatavas osas. Need filmid esitavad ühesuguseid küsimusi noore inimese paigast nii nõukogude oleviku kui iseenda suhtes. Erinev ümbritsev keskkond, kus filmide tegelased end aastatel 1960 ja 1966 leiavad, tõestab nii kultuurikogemuste ja väärtusruumi rikkalikumaks kujunemist kui ka ühiskonna teatavat vabanemist nende seitsme aasta jooksul, mis filme „Vihmas ja päikeses“ ja „Võlg“ teineteisest lahutavad.

    „Vihmas ja päikeses“ algab sellega, et mehemürakas hääletab teepervel pisikest koera süles hoides ja justkui teadmata, kust ta tuleb ja kuhu läheb. See noormees Jaak (Jaan Saul) satub huvitava tütarlapse jälgi ajades pooljuhuslikult Narva soojuselektrijaama ehitusele, kus kohtub kommunistlike noorte töökollektiiviga, kelle olemuses väljendub toona valitsenud progressiivne sulaaja heaolu elulaad. Jaak on lühikese sütikuga päevavaras, kelle eluviis vastandub filmis näidatud ühiskondlikule kokkuleppele, mille järgi tuleb elus alati teha rohkem, kui on kohustuslik. Vaataja pannakse mõistma, et säärase kompromissi vastuvõtjat premeerib riik korteri, edasiliikumisega karjääris, toetava sõpruskonna, mootorpaadi, puhkepäevade ja ilmselt ka kauni tütarlapse tähelepanuga. Tublile töölisele oli Egon Ranneti stsenaariumi järgi ette valmistatud tõeline hea elu pakett.

    Umbusklik Jaak, Larissa Lužina kujutatud kergemeelne tütarlaps Lissi ja kitarriga mustlane Roman (Nikolai Slitšenko) esindavad oma lihtsuses kõike seda, mis Nõukogude impeeriumi tänapäeva heaolust lahutab. Nad molutavad lokaalides, norivad tüli, tegelevad pisivargustega ning kõik nad kannatavad silmanähtavalt eesmärgitu elamise all. Õnneks on sotsialistlik tööstus, kus igaüht, kes on valmis ühise eesmärgi nimel higistama, ootab voodi soojas ühiselamus, grammofonil keerlev vinüülplaat, pannil särisev toit ja küünarnukitunne saatusekaaslastega. Jaak ja Roman ei suuda sellele vastu panna ning töötegemine päästab nad, samal ajal kui Lissi jääb filmi lõpuni kurbade silmadega elu pidepunkti otsima. „Vihmas ja päikeses“ on tõeline nõukogulike klišeede virvarr ning seetõttu ka ajastu dokument, mis aitab mõista mõjutusi, millega püüti Nõukogude Liidus võimendada kambavaimu ja koostööd heaolu parandamiseks.

    Eesti Telefilmis 1966. aastal toodetud „Võlg“ algab samuti ümbritsevast keskkonnast distantsi hoidva peategelasega. Ent erinevalt eelmise filmi Jaagust ei paku Mati Undi stsenaarium Laurile (Enn Merioja) samasuguseid lihtsaid lahendusi, nagu oleks progressi nimel töö rabamisega võimalik täita hingelist tühimikku. Lauri peab lahenduse leidma iseenda olemusse kaevudes.

    Film algab noore bussijuhi sisemonoloogiga: „Ennast tavaliseks pidada, sel on teeskluse maik küljes. Ja olla tavaline on ohtlik. Sa oled siis null.“ Ta leinab hukkunud sõpra ning püüab toibuda esimesest armastusest. Ta on noor ja tüdinenud sellest, et elu esitab lahenduste asemel küsimusi, millele vastamine on kõike muud kui lõõgastav tegevus. Selles filmis ei otsita vastuseid mitte enam kommunistlikust ideoloogiast, vaid dialoogist, heast seltskonnast ja jalutuskäikudest mere ääres. Teda painava probleemipuntra lahtiharutamiseks sõidab Lauri Pärnusse külla kunstnikust sõbrale Ennole (Raivo Trass) ning teel sinna võtab oma bussi peale teepervel hääletava neiu Reesi (Tiiu Soo), kes esitab siiralt miks-küsimusi ning oskab näha elu ilu.

    Filmis valitseb otsingulise mõtlemise vaimsus, mis paneb peategelase minevikku analüüsima, oma tegevust, sõnu ja suhet mõtestama. Vastuoludega toimetulek ja tasakaalu otsimine on see, millega Lauri tegeleb. Kogu film on täis selliseid olukordi. Niikaua kui sõber Enno pakub veini ja räägib, kuidas talle meeldivad ebamoraalsed inimesed, püüab Lauri oma tundeid mõista, et elus millessegi tõsiselt suhtuda. Lauri põlastab kultuuriteadlikke targutajaid, Enno hüppab samal ajal kivilt kivile hõigates „Sartre! Camus! Kafka! Kafka! Kafka!“ ja sõbrad arutavad ilma otsesõnu väljendumata, kes neid (või meid ühiskonnana) ülal hoiavad. Film koosnebki peenetest poetatud vihjetest eluliste kahtluste kohta, mida igal areneval noorel iseendalt küsida tasub.

    Põgus armukolmnurk, mis ühe sooja ja lõbusa õhtu jooksul filmi lõpuks tekib, meenutab pigem olukorda mõnest prantsuse uue laine filmist kui Nõukogude Eesti 1960ndate filmist. Kõik Lauri kahtlused ja tema kogetud lõõgastavad lõbustused seotakse filmi lõpuks kokku terviklikuks lõpplahenduseks, kui saab selgeks, millest noore mehe kõhklused on tingitud ning ta pannakse oma tegude eest vastutama.

    Lõpetuseks

    Lõõgastumismotiivide otsimisega 1960. aastate esimese poole filmikunstist olen jõudnud ühe võimaliku käsitlusviisini sellest, kuidas eestlane puhkusemeeleolus käitub ning osutanud tähelepanu sellele, kuidas tantsupõrandal juhtunu suunab tegelaste järgmisi samme. Usun, et peagi saabuval jaanilaupäeval tasub kasutada iga võimalust, et meelde tuletada mõõdukust ja hoolivat käitumist teiste sootsiumi liikmete suhtes.

    Kui 1960. aastate esimese poole filmides arenes tantsupidude kujutamine eesti filmis kaklusele õhutamisest ja konfliktse õhkkonna kujutamisest kümnendi keskpaigaks lõõpivaks olesklemiseks ja jenka tantsimiseks, siis ei maksa unustada, et neid olukordi demonstreeriti filmides peamiselt tegelaste sisevastuolude pehmendamiseks või võimendamiseks. Arvatavasti avaldub puhkehetkel inimese peidus olemus ja sestap võib uurimine anda viljakaid tulemusi nii isiklikus kui ka teaduslikus plaanis.

    Ei tohi unustada, et lõõgastumine peaks olema sisemisest vajadusest tingitud jõudehetk, mitte väljastpoolt peale surutud. Tervislikumalt mõjub ikka oma küsimustele lähedaste abiga vastuste otsimine, nagu tegi Lauri „Võlas“, ja mitte kollektiivi propagandistlikust abipaketist end liigselt pimestada lastes nagu Jaak „Vihmas ja päikeses“. Puhake hästi!

    Edasiarendus TLÜ humanitaar­instituudi ajaloo suunal kaitstud bakalaureusetööst „Lõõgastumise kujutamine Nõukogude Eesti dokumentaal-, muusika- ja mängufilmides aastatel 1960 –1966“.

    1 „Postmälu kirjeldab inimeste kogemusi, kes on üles kasvanud enne nende sündi tekkinud narratiivide mõjuväljas, tänu millele nende endi jutustatud lood püüavad hoida eemale ega suuda mõista või taasluua neid lugusid, mida on mõjutanud eelmise generatsiooni traumad.” – Marianne Hirsch.

    2 Diane P. Koenker ja Anne E. Gorsuch, The Socialist Sixties: Crossing Borders in the Second World. Indiana University Press, 2013, lk 236-237.

    3 „Näitleja Joller”, Virve Aruoja, 1960.

    4 Lennart Meri, Suur üksiklane. Sirp ja Vasar. 9. II 1968.

    5 „Ühe küla mehed”, Jüri Müür, 1961.

    6 Õie Orav, Tallinnfilm I. Mängufilmid 1947–1976. Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2003, lk 21.

    7 Jaan Ruus. Sõnast kineemiks. Pika tänava ja Tallinna saladuste stuudiotaustast. Akadeemia nr 9, 2012, lk 1610-1611.

    8 Kristiina Davidjants, Eesti filmi 100 aastat. Riigikantselei ja AS Postimees Grupp, Post Factum, 2019, lk 50.

    9 Eva Näripea. Uued lained, uued ruumid. Eesti eksperimentaalfilm 1970. aastail. Kunstiteaduslikke Uurimusi 2011, kd 20/3-4, lk 34.

    10 Õie Orav, Tallinnfilm I. Mängufilmid 1947–1976, lk 54.

    11 „Hullumeelsus“, Kaljo Kiisk, 1968.

    12 „Kevade“, Arvo Kruusement, 1969.

    13 „Viimne reliikvia“, Grigori Kromanov, 1969.

    14 Gleb Tsipursky, Socialist Fun: Youth, Consumption, and State-Sponsored Culture in the Soviet Union, 1945–1970. University of Pittsburgh Press, 2016, lk 164.

    15 David Crowley ja Susan E. Reid, Pleasures in Socialism: Leisure and Luxury in the Eastern Bloc. Northwestern University Press, 2010, lk 4–6.

    16 Lida Oukaderova, The Cinema of the Soviet Thaw. Space, Materiality, Movement. Indiana University Press, 2017, lk 42.

    17 „Põrgupõhja uus Vanapagan“, Grigori Kromanov ja Jüri Müür, 1964; „Null kolm”, Igor Jeltsov, 1964.

    18 „Helisev päev“, Artur Rinne, 1960; „Näitleja Joller“, Virve Aruoja, 1960, „Perekond Männard“, Aleksandr Mandrõkin, 1960; „Vihmas ja päikeses“.

    19 „Juhuslik kohtumine“, Viktor Nevežin, 1961; „Ohtlikud kurvid“, Juli Kun ja Kaljo Kiisk, 1961.

    20 „Ühe katuse all“, Igor Jeltsov, 1962.

    21 „Jäljed“, Kaljo Kiisk, 1963.

    22 „Me olime 18-aastased“, Kaljo Kiisk, 1965; „Mäeküla piimamees“, Leida Laius, 1965; „Supernoova“, Veljo Käsper, 1965.

    23 „Mis juhtus Andres Lapeteusega?“, Grigori Kromanov, 1966; „Tütarlaps mustas“, Veljo Käsper, 1966; „Võlg“, Valdur Himbek, 1966; „Neli blondi ja neli brünetti“, Astrid Lepa, 1966.

    24 Eva Näripea. Film, ruum ja narratiiv: „Mis juhtus Andres Lapeteusega?“ ning „Viini postmark“. Kunstiteaduslikke Uurimusi, 2006/4 (15), lk 59.

  • Viirus kui nähtamatu zen-master*

    VAHUR KELLER

    Kaks aastat tagasi lõppes minu paar kümnendit kestnud töö riigiteatrite süsteemis. Uutel juhtidel on sageli mugavam oma nägemust ellu viia tema enda kokku kutsutud meeskonnaga. Olin hakanud teatrit, kus tegutsesin, ehk liigagi omaks pidama, ja selline illusioon maksab sageli varem või hiljem valusalt kätte.

    Hirm muutuse ees oli väga suur. Riigiteater annab turvatunde, millel on nii häid kui ka halbu külgi. Võimalus trupiga pikemalt koos töötada on hea: kui kolleege paremini tunda, saab avaneda potentsiaal, mis põgusal projektipõhisel kokkupuutel jääks ehk varjatuks. Tähtsusetu ei ole muidugi ka majanduslik pool: küllaltki kesine teatripalk on enamasti küll kuu esimeste päevadega otsas, kuid kodulaenu saab tasutud ja haigekassa teenus on garanteeritud. Selge, et kui argimuresid on vähem, saab paremini loomingule keskenduda.

    Nüüd, tagantjärele, olen aru saanud, et riigisüsteemis töötamine pidurdab loominguliselt siiski rohkem kui pakub. Regulaarne sissetulek, ükskõik kui väike see ka ei ole, põhjustab alateadlikult sõltuvuse, samuti ka „turvaline ja toetav teatripere“. Alateadlik hirm saada sellest turvatsoonist välja heidetud sunnib kompromissidele, halvemal juhul alandlikkusele või käegalöömisele. Omamoodi paradoks: kultuuritegijaid peaks toetama just selleks, et nad oleksid julged, loomingulised ja vabad, ometi soosib praegune süsteem liiga sageli pigem ettevaatlikkust ja keskpärasust.

    Süsteemist lahkumine on üks minu õigemaid otsuseid. Ettevõtluskoolitusel avastasin täiesti uue maailma, kohtasin mitmeid toredaid inimesi, kelle elu sisuks (üllatus-üllatus!) ei olnudki teater. Mul tuli neile tõestada, miks ja kellele on see vajalik, mida ma teen, leida järjekindlalt põhjendusi, miks peaksid inimesed minu loodavasse teatrisse tulema.

    Põnevusteatrit pakkuvale Kellerteatrile on leitud ülimalt sobiv asukoht, Tallinna Püssirohuaida kahemeetriste paekiviseinte ja müstilise atmosfääriga saal.

    Nii vormus Eesti esimese põnevusteatri mõte: otsustasin teha teatri, mis on pühendatud põnevikele, detektiivilugudele, müsteeriumidele ja õuduslugudele. Peagi õnnestus leida uuele põnevusteatrile ka ülimalt sobiv asukoht, Tallinna Püssirohuaida kahemeetriste paekiviseinte ja müstilise atmosfääriga saal.

    Lõputööna tuli koostada põhjalik äriplaan. Kuna seni olin kokku puutunud peamiselt loominguga, oli kultuuri käsitlemine äri sõnavara toel harjumatu ja tekitas isegi mõningase tõrke, ent andis viimaks midagi väga väärtuslikku. See õpetas nägema teatritegemist uue nurga alt, pidevalt endalt küsima, millistele inimeste vajadustele mu tegevus vastab, mida ma neile pakun, mida nad mujalt ei leia ja ilma milleta nad hakkama ei saa. Mis õigustab selle uue teatri olemasolu? Ainult siis, kui neile küsimustele on vastus olemas, on võimalik ilma toetuseta erateatril (võib-olla) ellu jääda.

    Alustada ei olnud raske: mind ümbritsesid vaimustavad, toetavad inimesed ja iga uue alguse hasart annab juba ise energiat. Keeruliseks läks paari kuu pärast. Peaaegu olematute rahaliste vahendite juures uute vaatajateni jõuda oli rohkem kui keeruline. Ühismeedias laigiti teatri postitusi palju, kuid pileteid ei ostetud piisavalt. Kui väikese koha puhul on keeruline ennast ära majandada isegi täissaalide korral, siis kehvematel kuudel oli täitumus vaid keskmiselt 20 protsenti. Investeeringuid tuli teha palju: poodiumid, tehnikapark, sisustus jm. Peaaegu igal kuul tuli leida võimalusi raha juurde laenata, et miinus katta. Lootusetus tahtis sageli võimust võtta, kuid siiski ei mäleta ma ühtegi hetke, mil oleksin ennast kirunud, et olin selle tee ette võtnud.

    Pööre paremuse poole saabus sügisel. Juba oktoobris olid mitmed etendused välja müüdud ja uue aasta esimestel kuudel oli saali täitumus rohkem kui 80 protsenti. Selle aasta 1. märtsil tähistas Kellerteater oma esimest sünnipäeva. Aastaga olime toonud lavale kuus esietendust ning korraldanud paarkümmend kontserti. Saak oli meeldivalt mitmekesine: klassikaline detektiivilugu, sõnadeta õuduskomöödia, meelemüsteerium, uudisdramaturgia Indrek Harglalt, lisaks kaks põnevat judinalugu lastele. Meil oli aastaga kogunenud 6500 vaatajat ning teatri saali täitumus oli kasvanud neli korda. Tegevust toetasid edukalt erilise atmosfääriga kohvik ja ruumi rentimine üritusteks. Vähem kui aastaga oli põnevusteater ellu jäänud ja tegime julgemaid plaane järgmiseks hooajaks.

    Eriolukorra kehtestamisega leidis veel kord kinnitust kultuuriettevõtluse haprus. Kuigi ühest küljest võimaldab väiksem struktuur kriisihetkel paindlikumalt ka kulusid kokku hoida, sai üsna ruttu selgeks, et ilma välise abita ei ole võimalik tegevust jätkata. Vaatamata partnerite tänuväärsele vastutulekule maksetähtaegade ajatamise, ruumide rendist loobumise, teenustasude vähendamise jm osas, kahanes õhuke varu ühe kuuga nulli ja sealt edasi miinusesse. Kriisi esimestel päevadel videofirma StillFrame’i ja Television.ee-ga koostöös sündinud virtuaalteater tõi noorele Kellerteatrile küll palju positiivset tähelepanu, kuid majanduslikult langes teatri tulu esimese kuuga umbes 20 korda.

    Virtuaalteatrit võib siiski pidada kriisi toredaks viljaks. Tänu keerulise aja sünnitatud koostööle on Kellerteatri lavastused „Armunud alkeemik“ ja „Canterville’i kummitus“ kellerteater.television.ee platvormil kogu aeg nähtavad. Viimast saab vaadata ka dubleerituna inglise ja vene keelde. Lavastusi on vaadatud üle maailma ning oleme virtuaalselt jõudnud inimesteni, kes poleks Kellerteatrit ilmselt muul moel kuidagi avastanud. Virtuaalset kanalit arendame edasi kindlasti ka tulevikus, „normaalolukorra“ ajal.

    Õnneks lubas kultuuriministeerium üsna kohe eriolukorra alguses ka erateatreid erakorraliselt toetada. Teadmine, et abi on teel, vältis vähemasti suuremaid südamerütmi häireid. Usun, et ilma selle otsuseta oleks Eesti kultuuripõldu tabanud kiire ikaldus, sest pikaks ajaks oleks kadunud enamik väiksemaid kultuuripilti rikastanud kooslusi.

    Ometi pani olukord taas mõtlema kultuuritoetustest üldisemalt. Paljud vabakutselised kultuuritegijad said (või loodetavasti veel saavad) kriisimeetmetest toetust, mis võimaldab ehk paar kuud hakkama saada. Paljudele on aga kriis kestnud juba aastaid: töötatakse, luuakse põnevat ja kõrgel tasemel kultuuri, sageli kirglikult ja entusiasmist, omamata tervisekindlustust või mingeidki muid garantiisid. Selle taga, et Kellerteater sündis ja püsima jäi, on hullumeelset optimismi, rida õnnelikke juhuseid ja vapustavalt visad inimesed.

    Praeguse süsteemi juures tuleb uuel teatril esimesed kolm aastat ise majanduslikult ellu jääda. Kultuurkapitalilt on küll võimalik taotleda raha lavastuste väljatoomiseks, kuid etenduste andmiseks, turunduseks, administreerimiseks jms tuleb leida raha ise. Kulka on kuldaväärt, ilma selleta ei oleks praegu süsteemivälise teatri tegemine üldse mõeldav, kuid paraku antakse ka kulkast rahapuudusel enamasti toetust ainult lavastusgrupi ja näitlejate tasudeks, vahel sedagi eelarvega võrreldes vähendatud summas, mistõttu jäävad alustava teatri õlule ka tootmiskulud (kostüümid, dekoratsioonid, rekvisiidid jms).

    Nii ongi noorel teatril pidevalt hing kinni ja pankrott kummitab pea kohal. Seejuures nõuab just alustamine kõige suuremaid investeeringuid. Teatritegemiseks vajaliku tehnika rentimine ei ole pikemaajaliselt kuigi mõistlik, mistõttu tuleb leida kusagilt raha, et osta poodiumid, heli- ja valgustehnika jpm.

    Ma ei taha öelda, et kõigile, kel tuleb uitmõte teha oma teater, peaks kohe kamaluga kulda selga viskama, kuid oma tee valimine teatritegijana on praegu siiski seotud liiga suure isikliku riskiga. Kultuuriministeeriumil võiks olla näiteks n-ö starditoetuse meede uudsete eraalgatuste tarvis. Kui loodava üksuse idee on omanäoline ning eristub muust kultuuripildist, tegijate haridus ja kogemus usaldusväärsed ning nende finantsplaan selge ja arusaadav, siis võiks riik igal juhul tegevusele kohe õla alla panna. Kindlasti on selline avansiandmine omajagu riskantne, kuid usun, et nii sünniks rohkem põnevat ja eripalgelist kultuuri. Kui panna oma aias kasvama ilus ja eriline taim, ei ole vist mõistlik kolm aastat lihtsalt jälgida, kas ta jääb ellu, ning alles seejärel asuda kastma ja väetama.

    Kuigi etendusasutustele kestab eriolukord endiselt ja määramatus põhjustab stressi, on praegune olukord mõnes mõttes isegi tõelisem ja ausam. Iga prognoos on illusioon ja meie plaanidest sõltub enamasti palju vähem, kui arvame. Mängureeglite drastiline muutumine sunnib otsima uusi vahendeid. Kellerteater, usutavasti ka teised väikesed erateatrid, on ehk isegi natuke paremas seisus kui suured, sest oleme harjunud iga päev paindlikult ja kiirelt mõtlema ning tegutsema.

    Zen-master viirus tuletab meile meelde, et tulevik on alati abstraktne. Oluline on see, mida teeme täna, ja nii on see tegelikult ju igal ajal.

    Selle artikli kirjutamise ajal päike paistab, viirushaigus taandub. Istutasime Püssirohuaida hoovi puid, et publikul oleks pärast hädaolukorra lõppemist taas tore teatrisse tulla, ja juulis esietendub Kellerteatris psühhotriller „Mäng“. Usun, et teater jääb ellu. Lõpetan meie administraatori Jane Oksa kuldsete sõnadega: „Ja siis on kõik jälle hästi!“

    *Artikkel põhineb Vahur Kelleri ettekandel, mille ta pidas Eesti Kultuuri Koja korraldatud ettekannete õhtul 11. VI Tallinna galeriis Art Space.

  • Kui Gandhi kõneleks

    REET VARBLANE

    Kingitust on ikka tore saada, iseäranis siis, kui see pole pelgalt kinkija viisakusest või kohusetundest tulenev žest, vaid kingitus on tähtis ka kinkijale. Mahatma Gandhi läheb vaieldamatult korda India rahvale ja riigile. Tema 150. sünniaastapäeva tähistati igati suurejooneliselt, ka kultuurisfääris. Näiteks möödunud aasta Veneetsia kunstibiennaali India väljapanek oli üleni pühendatud talle ja tema pärandi tõlgendamisele.

    Möödunud aastal tegi India suursaadik Eestis ettepaneku püstitada Tallinna India vabadusvõitleja ja oma riigi asutaja Mahatma Gandhi monument. Eesti pole ainuke riik, kellele midagi nii väärtuslikku kinkida tahetakse: Gandhi mälestusmärk avati näiteks Helsingi Allotria pargis pidulikult eelmisel sügisel. Kohal olid India ja Soome välisminister, Helsingi linnapea ja teised ametlikud isikud. Skulptuuri autor Gautam Pal on Indias lugupeetud meister ja teinud arvukalt Gandhi ja teiste riigitegelaste büste ja täisfiguure, mida võib peale India leida kõikjal üle maailma. Ilmselt on need leidnud oma paiga valitsuse suuremeelse kinkimisžesti tõttu. Pal tundub töötavat nagu konveieril. Teda võiks võrrelda sotsrealismi suurkujudega, nagu näiteks Aleksandr Laktionov, kes oli varmas on töödest koopiaid tegema. Ei tea küll, kas ka Tallinna kuju autor on Pal, kuid kuju pidi olema Helsingi omaga vägagi sarnane.

    Ega Allotria park 185 sentimeetri pikkusest pronksmehikesest soome graniidist pjedestaalil midagi kaotanud: koertel üks koht juures, kus jalga tõsta, peremeestel koht, kus istuda. Selliste kujude juurde paigaldatakse tavaliselt ka pink või mitu. Aga ega ei võitnud ka. Vahest vaid diplomaatilises läbikäimises, kuid vaevalt sedagi. Läti näiteks keeldus India suuremeelsest kingitusest.

    Ka südamest tulnud kingitustel on see varjukülg, mida vanemad inimesed juubelitest või pulmadest mäletavad: kõik kinkisid just samasuguse rösteri või, mis veel hullem, juubilar või värske abielupaar võis sedastada, et on suure hulga mittevajalike meenete „õnnelik“ omanik. Indias või vähemalt sealt pärit on palju suurepäraseid skulptoreid, kellel on avaliku ruumi kogemus. Võtame või Inglismaal elava Mumbais sündinud Anish Kapoori, kelle Gandhi tõlgendus oleks igale paigale auks ja uhkuseks.

    Kuid küsimus ei ole ju ainult kingitavas pronksmehikeses, sest ega see tee halvemaks haljasala Sõpruse puiestee ja Ehitajate tee ristmiku lähedal. Vahest kaotaks uus kuju ise: veidi kesklinna poole jääv Tauno Kangro koll neelaks ta alla. Või äkki moodustaks Gandhi koos sealsamas asuvate paekivist dekoratiivsete vormidega vägivallatu rinde kolli vastu?

    Tallinna avaliku ruumi kunsti peamine häda ei ole mitte selle vähesus, vaid ebamäärane paiknemine. Tundub, et linnal ei ole olnud, ei ole ega ole ka tulevikus ettekujutust, kus mingi objekt (kuju, monument, installatsioon) võiks paikneda. Sellest kirjutati juba 1970ndail, mõni südametunnistusega kunstiteadlane jätkab küsimuse tõstatamist siiani, kuigi ilmselt mõistab, et tegemist on don Quijote lootusetu võitlusega tuuleveskite vastu. Saatsin paar kuud tagasi Tallinna linnaplaneerimisosakonna juhatajale Ignar Fjukile paar sellekohast küsimust, aga – ei mingit vastust. Kontrollisin, kas ikka saatsin sellise e-kirja. Olin selle saatnud 1. aprillil. Eks Fjuk võttiski minu järelepärimist aprillinaljana.

    Venemaa Föderatsiooni president Vladimir Putin ohkas ühel avalikul esinemisel, et pärast Mahatma Gandhi surma ei ole kellegagi rääkida. Kui saaks Gandhi kuju interaktiivsena installeerida, siis oleks lootust, et Putin tuleb Tallinna temaga kõnelema. Kui ta näeb oma silmaga meie riigi läbipaistvust ja demokraatiat, siis otsustab ehk seda ka Venemaa peal proovida. Milline rahvusvaheline kasu Gandhi kujust võiks tõusta!

  • Eesti linn ja maa 2020

    ANTTI ROOSE
    Mare Vint. Ilutulestik. Tušš, paber, 1973. Eesti Kunstimuuseum

    Võtan Eesti inimarengu aruande (EIA) kokku viie tulevikulise teesiga Eesti linnaühiskonnast, mis riskiühiskonnana reageerib kriisidele ja väljendab ühismeelt kodanikuühiskonnana. Unistav ja tõenäosuslik ettevaade sõltub ruumilistest otsustest siin ja praegu: kuhu tuleb uus elurajoon, koolimaja, logistikakeskus või õlitehas, kuhu veetakse interneti või autokiirtee, kuhu joonistatakse uus looduskaitse- või puhkeala. Avaliku ja suletud ruumi sundgeograafia kehtis ka enne koroonakriisi. Ruumile peab jätma samuti ruumi.

    Eesti asend on tähenduslik

    Sestap jälgime pingsalt maailmavõimu ümberjagamist suurvõimude tehnoloogilises, energeetilises ja inimvaralises konkurentsis. Üleilmastumine, üleilmsed võrgustikud, maailmamajandus on ülitugeva toimega ning tekitavad meis sõltuvust, vähendavad iseolemist. Kapital voolab Eestist välja, tööjõud enam mitte. Keskmiselt käib iga inimene üle ühe korra aastas välismaal. Kliimakriis ja liikide väljasuremine on jõudnud siia. Tavapärase elu seiskas koroona. Tulevikustsenaariumid pakuvad meile põnevaid mõttemänge, aga tekitavad ka ärevust, mis võib juhtuda sajandi teisel poolel (EIA ptk 5). Eesti ja eesti rahvas vajab iseolemist.

    Eesti asustus on üha tasakaalutum

    Mõtlejad on öelnud: Eesti on seest suurem kui väljast. Seega sama tähtis ja veel tähenduslikum on sisemine geograafia: kus riigi nurgas paikneb Tallinn, kust üle lahe ehitatakse linnasilda Helsingiga, kus on ülikoolilinn ja ühtlasi lõunakeskus Tartu, kus on tundlik piirilinn Narva, ja paljude suvelemmik Pärnu, kui kaugel on saared ja Setumaa, kus on metsa- ja põllumassiivid, kus on maastik endiselt kirjum. Asukohtadel ja asendisuhetel on tähendusi, uutel asukohavalikutel on põhjusi ja tagajärgi, mis viivad maakasutuse muudatusele ja liikuvuse kasvule ning mida autostunud väikeriigis tuleb arvestada.

    Aina rohkem Eestit on Tallinn, aga see ei ole Tallinna süü, vaid globaalne suurlinnamajandus, mis koondab küllastumiseni. Kahanejatel tuleb kohaneda. Strateegilisi valikuid ruumilise õigluse nimel tuleb Eesti tasakaalustamiseks teha sel kümnendil. Kohe! Lisada kriitilist massi ja kvaliteeti kestlikuks arenguks maakonnalinnades ja maakohtades.

    Eestlased on mitmepaiksed

    Mitmepaiksus lähendab Tallinna maakondadele ja linnu küladele. Linlik eluviis, töötegemine ja vaba aja veetmine mitmekesistab ruumikasutust ja tegevusruumi, enam ei piirduta rutiinse pendeldamisega kahe koha vahel, nt kodu-töö, kodu-kool. Linlik elulaad ja tarbimine, suhtumised ja suhted on jõudnud samahästi väikelinnadesse ja maale. Muutub kodutunne ja suhe keskkonnaga. Mitmes kohas elamine, olemine ja liikuvus suurendab keskkonnakoormust (EIA ptk-d 1 ja 3). Peame elukeskkonnas muudatusi tegema senisest säästvamalt ja uuenduslikumalt, paindlikumalt ja kiiremini −, vähendama üksikotsuste juhusliku kuhjumise kahjulikku koosmõju. Mitte üksikobjektid, vaid sidus ja terviklik ruum loob ühiskondlikku kvaliteeti. Kliimaneutraalsus ja ringmajandus tulevad niikuinii. Rohepööre ei tohi jääda katteta lubaduseks, millest ilusti räägitakse, aga samal ajal jäetakse üha sügavamaid jälgi loodusesse ja rohkem süsinikutonne kliimasse.

    Eesti linnasüsteem alates 2000 elanikust, 2019. a rahvaarvu alusel.

    Tegevusruumist tähtsamaks osutub kogemusruum

    Eelistame olla seal, kus on hea olla. Eestis on ilusaid ja mõnusaid linnu-alevikke-külasid ning laialdaselt puhast loodust, aga kogeb ka halba, koledat, räämas ja reostatud keskkonda. Kes otsib vaikust, kes müra. Tunnetel on suur, tihti määrav osa meie tegevusruumi valikutes – kus me elame, kus vaba aega veedame. Linnarohelus ja loodus tervistavad (EIA ptk 3). Avalik linnaruum ja ehituspärand rikastab (EIA ptk 2). Kohtadel tekivad sümbolväärtused. On minu kohad ja meie kohad. Et seenelisel jääks alles „oma“ mets. Et rahvastikuregistris loodaks andmeväli kodukoht. Meie isiklikud suhted on enamasti ruumisuhted. Lõppeks mõjutab ruum, millised me oleme, üksinda ja ühiselt.

    Kas e-Eesti linnad mõtlevad juba ise?

    Veel mitte. Tark linn tegeleb seni rohkem kohaturundusega, aga digitehnoloogia, avaandmed ja robotlahendused loovad aasta-aastalt üha täiuslikumaid linnasüsteeme, vana head organiseeritud komplekssust*. See omakorda paneb linlased uude olukorda − linnakodanikuks tuleb õppida ja saadu sisaldab nii tehnilisi teadmisi kui ka aruteluoskusi (EIA ptk 4). Et tunnistusel oleks käitumine eeskujulik.

    Aeg on lõpmatu, ruum lõplik

    Kodanik ei tarvitse ametlikest asukohaotsustest aru saada ja suhtub kahtlevalt. Jube juriidiline. On mina-vaade ja meie-vaade, mitmesuguseid tõlgendusi. Linnaühiskonnas, kus ollakse sunnitult ja tihedalt koos vastastikuses sõltuvuses, saab avatud kodanikuühiskonnast tõusta iga kodaniku hääl, otsus ja tegu otsustavaks (EIA ptk 4). Head ruumi loome oma otsuste, elamise-olemisega, investori-maaomanikuna, ametniku ja spetsialistina, kodanikuna. Kodanikuühiskond mõjutab valitsemist ja vormib osalusdemokraatiat. Igaühel on õigus linnale ja külale, loodusele ja metsale, merele ja rannale. Lennartmerelikult: aeg on lõpmatu, ruum lõplik. 43 465 km2 pluss merealad. Kuidas me siin Läänemere kaldal elame, kuidas me oma maad kasutame, on meie otsustada.

    * Jane Jacobs, The Death and Life of Great American Cities. New York, Random House 1961.

    Antti Roose on keskkonna- ja linna­geograaf, Eesti inimarengu aruande üks autoreid (sissejuhatus, eeslinnalugu).

     

  • Upu, monument!

    MAARJA KANGRO

    Aerosooliga kirjatud kuju upitatakse sillalt vette. Larts! Aplaus!

    Mõnus dopamiinitulv käib must läbi, nagu oleksin ise mingi tasu saanud. Jaa, see on vabastav, revolutsiooniline paatos – juba kunstiline akt üksi on lahe, paneb avaliku ruumi elama. Nüüd kujundavad ruumi need, kes varem pole seda teinud.

    Teised karjuvad: vandalism! Ahvikari! Pole siiski päris nii, et ühed oskavad ajaloolist pärandit hinnata või et Haidti moraaliintuitsionismi järgi väärtustavad konservatiivid rohkem lojaalsust ja autoriteeti ja seega ka kivikujusid. Küsimus on ikka, kes end pärandiga samastab. Mõtteeksperimendina: mida tunneksite, kui teie silme all visatakse vette “monument kui selline”, inimnäoga, aga anonüümne? Minus tekitab see kujutlus võidukat lõbu (võim ja tema fetiš, haa!), aga kahtlustan, et nõnda tunneksid mitmed konservatiividki. Ja kindlasti on kujusid, mille rüüstamine tekitaks mus pahameelt.

    Pildid ja videod, mida protestivastased levitavad, ei näita rahulikke meeleavaldusi, vaid seda, kuidas Nike tosse varastatakse: vahva ironiseerida, kuidas õiglust taastatakse. Kas see diskrediteerib protesti? Kuidas võtta. Mõne meelest on see kurb kõrvalnäht, mässu käest ära minek, teise arvates on just ses stiihias oma iva. Politsei rassivägivald ja eelarvamused on ammune probleem, samuti konföderatsioonitegelaste ja orjapidajate kujud avalikus ruumis, ja aina kinnitatakse: kui rahumeelsel protestil oleks tulemusi, poleks praegusi.

    Veider on Mihhail Lotmani arvamus, justkui peetaks tabuks rääkida George Floydi kriminaalsest minevikust ja faktist, et ta tol päeval üritas maksta valerahaga. Kas ikka peetakse? Floydi minevikust on kõneldud piisavalt ja see, et politseiniku käe (s.t jala) läbi hukkunud relvastamata inimene oli ühtlasi suli, ei diskvalifitseeri proteste kuidagi. Floyd on sama õilis päästik kui iga teine, õieti kõnekamgi. Õigust elule ei pea ära teenima tublidusega. Kerkivad ka iseloomulikud sotsiaalmajanduslikud ja -poliitilised küsimused, miks oli Floyd niisugust teed läinud jne.

    Paar nädalat pärast Floydi tapmist tõusis teemaks Lihula tulistaja. Ühismeedias väitis kolleeg seepeale, et surma­nuhtlus tuleb taastada, ehkki see preventiivse meetmena ei tööta. Väitja on kõike muud kui kuri inimene, kuid ilmselt on paljud kogenud olukordi, kus teise valu ja ebaõiglus lähevad nii painavaks, et asja tahaks lahendada rämeda kättemaksuga – seda surmanuhtlus ju sisult on.

    Meedia põhjal jääb Tarrastest mulje kui ebakindlast inimesest (sageli ongi see relvaarmastuse taga). Kuidas lugu juhtuda võis: tüüp sõitis paanikas kraavi, nägi, et jälitaja saab ta kätte, siis tulid veel mingid jälitajad Žiguliga. Õnnetuseks oli tal relv…

    Neuroendokrinoloog Robert Sapolsky kirjeldab oma uhke raamatu „Käitu korralikult“ („Behave“, 2017) alguses oma lapsepõlve-fantaasiat, mida ta oleks teinud Hitleriga. Vähim oli keele suust lõikamine. Floydi tapmise video tekitas ilmselt paljudes agressioonisööstu politseinik Derek Chauvini vastu: ilge sadistilõust, kaikaga talle!

    Vasakliberaalist Sapolsky on muidugi surmanuhtluse vastu ja pakub, et karistuse mõiste on kriminaalõiguses üldse irrelevantne. Tulevikus võime inimesest teada asju, mille valguses on praegune karistamine sama irdne kui epileptikute karistamine kuradiga mestisoleku pärast. Karistuste piiritõmbamised on niikuinii küsitavad. See ei tähenda, et ohtlikke indiviide ei tuleks ühiskonnast eraldada – kasulikkusest, mitte kättemaksust peaksime lähtuma. Et tulistajatüüpe tekib, on me kõigi probleem, nii nagu on me kõigi probleem rassism ja selle teadvus­tamatus.

    Aga mida ikkagi teha ajukeemiast põhjustatud kättemaksuhimuga? Nõustume ju, et „Dogville“ oleks olnud mage ilma grandioosse hukkamisstseenita. Karistamine on ohtlikult mõnus nagu kartulikrõpsud.

    Praegune kujude kukutamine tundub suurepärane väljund. Nii saab välja elada oma õigluseiha revolutsioonilise hoo. Ega avalik ruum ole ajaloomuuseum, vaid aktiivne ala, kus tegutsetakse praegu. Selle üle peab pidevalt arutlema. Miks ja keda pühitsetakse, kes pühitseb? Võimalik, et suure osa monumentide puhul ei teata niikuinii, kellega tegemist. Aga võimalik, et millegagi nad meid ikkagi tembivad.

     

  • Sõjaväejuhid ja poliitika

    KRISTHEL HAAK

    Reigo Rosenthali raamatu pealkirjas parafraseeritud väljendile „nagu kord ja kohus“ on õigekeelsussõnaraamatus antud seletuseks „korralikult“, „nagu peab või on tavaks“. Miks just selline pealkiri? Kes pidid ja mis oli tavaks? Sisejulgeoleku nimel pidi omavaheliste kokkulepeteni jõudma nii Eesti sõjaväejuhtkond kui ka poliitikaringkond. Tavadest rääkimine võib tunduda tolleaegses kontekstis küll kummaline: ilmasõjast ja revolutsioonist käristatud maailmas sõdis omavahel kaks uut riiki – mis tavad-traditsioonid saidki enam kehtida?

    Siiski, vältimaks õiguslikku vaakumit, võeti Eesti sõjaväes (tegelikult kehtis ju terves Eestis endisaegne kohtukorraldus ja tsiviilõigus edasi) üle mitmed Tsaari-Venemaa seadused ning kohendati need Vabadussõja vältel Eesti oludele. Nii tegutsesid Eesti vägede ülemjuhataja ja talle alluvad kõrgemad sõjaväelased vastavalt 1914. aasta määrustikule vägede juhtimise kohta sõjaajal ja kogu Eesti kohta käis 1892. aasta seadlus sõjaseisukorra kohta. Vanadele seadustele toetumine tekitas riigi poliitikaringkonna, eriti selle vasakpoolsete vaadetega osa ja sõjalise juhtkonna vahel pingeid.

    Nagu autor sissejuhatuses ka möönab, on allikaid, mis avaksid kas või mälestuste kujul toonaste sõjaväejuhtide seotuse Vabadussõja-aegse sisepoliitikaga, väga vähe. Eesti kõige kõrgemad sõjaväelased ei olnud tegevteenistuses või hiljem poliitikas kaasa löönutena kuigi varmad kirjutama ning aega eksiilis sõjamälestusi heietada ei olnud neile antud. Seda hindamatum on Reigo Rosenthali töö, mis on settinud autori seniste väga mahukate uurimistööde1 pinnalt, kuid pole mitte neist järele jäänud avaldamiskõlbulik materjal, vaid teema kvintessents.

    Uurimus jaguneb üheksaks eri mahuga peatükiks. Esimeses kolmes antakse edasise mõistmiseks oluline taust, ülevaade Eesti Vabadussõja-aegsest sisepoliitikast, iseloomustatakse peamisi parteisid ning nende arusaama sõjaväestruktuuri ülesehitusest ja keskvõimu kohalike omavalitsuste tegevusse sekkumise piiridest. Asutava Kogu valimistel said laialdast demokraatiat pooldavad vasakpoolsed parteid enamuse toetuse (nende toetajaskond oli suur ka sõjaväelaste seas). Just siin näeb autor põhjust, miks viivitati ülemjuhataja institutsiooni loomise ja tema ametisse nimetamisega ning võeti see samm ette alles pärast Tartu langemist punavägede kätte 1918. aasta detsembri lõpul.

    Iseloomustatakse ka Eesti kõrgemate sõjaväelaste poliitilisi hoiakuid. Üldiselt olid nii Johan Laidoneri kui ka Jaan Sootsi vaated demokraatlikud. Eesti kõrgem sõjaväejuhtkond mõistis sõjaväe stabiliseerivat rolli ühiskonnas. Selle nimel püüti hoida sõjavägi eemal sisepoliitikast ning tehti valitsusringkonnaga koostööd. Probleeme tekitas hoopis sõjaväelaste ja Ajutise Valitsuse erinev arusaamine alluvusvahekorrast. Juba mainitud 1914. aasta määrus vägede juhtimise kohta sõjaajal andis ülemjuhatajale laialdased volitused. Ülemjuhataja allus vaid valitsusele ning ükski valitsusasutus ei olnud määratud temalt aru pärima või ettekirjutusi tegema. Eriti laialdane võim oli Johan Laidoneril sõjategevuse piirkonnas. Vabadussõja jooksul tähendas see eri piirkondi, kuid üldjuhul mõeldi selle all kogu Eesti vägede kontrolli all olevat ala.

    Tagalas valmistasid muret nii sõjaväelastele kui ka poliitikutele kommunistlike organisatsioonide kihutustöö, väejooksikud ja rüüstajad ning erakordselt rasked materiaalsed olud. Puudus oli peaaegu kõigest. Olukorra stabiliseerimiseks astuti mitmeid samme: valitsuse määrusega loodi sõjaväe välikohtud, keelati loata rahvakogunemised, kehtestati komandanditund, piirati alkoholi tarbimist ja salaalkoholi valmistamist. Sõjavägi seadis sisse kohalike omavalitsuste juurde sõjaväe komandantide institutsiooni ja valitsus komissaride oma.

    Vasakpoolsed ringkonnad olid rahulolematud nii välikohtute tegevuse kui ka komissaride-komandantide tegevusega topeltkontrollitud omavalitsuste juures. Rahulolematus viis nn veebruarikriisini, mida autor käsitleb mahukaimas, kolme alapeatükiga viiendas peatükis. On huvitav, et Laidoner solvus mitmel korral poliitilisse patiseisu sattunult, ähvardades tagasiastumisega. Ehkki autor leiab, et Laidoneri sellises sammus oli mõlemat, nii tõsiselt mõeldud taandumist kui ka poliitilist mängu, tahaks ülemjuhataja inimlikust küljest rohkem teada. Kuidas sai selline trikk mitu korda läbi minna?

    Raamatu kuuendas peatükis on iseloomustatud sõjaväe ülemjuhatuse ja Asutava Kogu ning vabariigi valitsuse suhteid. Selgub, et paremini said sõjaväelased hakkama Konstantin Pätsi valitsusega ja (teadmata asjaoludel) kujunesid suhted pingelisemaks Jaan Tõnissoniga. Siin on paljuski peidus ka viimases peatükis kirjeldatud Laidoneri lõpliku taandumise põhjus. Rosenthali arvates ei suutnud kumbki teineteisele poolt sammu lähemale astuda ja Laidoner lahkus teenistusest.

    Seitsmendas ja kaheksandas peatükis on käsitletud korra hoidmiseks tagalas ette võetud samme kommunistlike organisatsioonide õhutatud streigiliikumise mahasurumiseks ja sõjaaja tsensuuri problemaatikat. Autori hinnangul tuli Eesti sõjaväejuhtkond kommunistliku partei Eestimaa organisatsiooni õhutatud streikide ohjeldamisega üldiselt hästi toime. Erandina kerkib esile vaid Saare- ja Muhumaa olustiku alahindamine, mis viis mässuni 1919. aasta alguses. Sõjaaja tsensuuri peatükis on probleemid markeeritud vaid põgusalt, puudutatud üksnes ajakirjanduse tsensuuri. See teema väärib süvenemist.

    Kokkuvõtteks leiab autor, et Eesti sõjaväejuhtkond oli sisepoliitika kujundamisel ja tagala stabiliseerimisel kindlasti edukas. Olulisemates küsimustes suudeti teha valitsusringkonnaga koostööd ning sõjavägi hoiti sisepoliitilisest võitlusest eemal. Ehkki mahult tagasihoidlik ja ka käes kergekaaluline, ei ole antud uurimus lihtne lugemisvara. Kvaliteetselt toimetatud ning eeskujuliku viiteaparatuuri ja registriga raamatu struktuur on küll igati loogiline, aga raamat on mõeldud siiski tõelisele huvilisele, kellel on juba piisavalt teadmisi, et loetu konteksti panna. Autori teemavaliku olulisust toonitab seegi, et peaaegu paralleelselt on sõjakohtute temaatikaga tegelnud ja samadele järeldustele jõudnud ka juristid.2 Reigo Rosenthali teos on eriuurimusena arvestatav ning oluline töö ka pärast uute Eesti Vabadussõja ajaloo köidete ilmumist.

    1 Reigo Rosenthal, Loodearmee. Argo, 2008; Reigo Rosenthal, Laidoner – väejuht. Johan Laidoner kõrgema operatiivjuhi ja strateegia kujundajana Eesti Vabadussõjas. Argo, 2008; Reigo Rosenthal, Marko Tamming, Sõda pärast rahu. Eesti eriteenistuste vastasseis Nõukogude luure ja põrandaaluste kommunistidega 1920–1924. SE & JS, 2010; Reigo Rosenthal, Marko Tamming, Sõda enne sõda. Nõukogude eriteenistuste tegevusest Eestis kuni 1940. aastani. SE & JS, 2013.

    2 Marin Sedman, Sõjakohtud ja Riigikohtu roll sõjakohtute süsteemis Eesti Vabariigi esimesel iseseisvusperioodil. – Juridica 2019, nr 9, lk 642–654;Daimar Liiv, Sõjakohtutest Marin Sedmani artikli põhjal. – Juridica 2019, nr 9, lk 655-656.

     

  • Tellijad saavad tervikliku Sirbi laupäeval

    Trükikojas köideti eksikombel kokku vaid pool tänast, 19. juuni Sirpi, seega jõudis tellijateni ajaleht, millest 24 lehekülge (leheküljed 13-36) on täitsa puudu.

    Täna köidetakse kogu tiraaž uuesti, terviklik 48leheküljeline Sirp jõuab kõigi tellijateni laupäeval ja ilmselt jõuab veel ka täna müüki.

  • Vabatahtlikult linnadesse surutud Eesti

    MART HIOB
    Mare Vint. Park II (Unustatud maastik). Tušš, paber, 1978. Eesti Kunstimuuseum

    Seekordne Eesti inimarengu aruanne „Linnastunud ühiskonna ruumilised valikud“ on üks nutune lugemine. Tõsi, mitmes peatükis tuuakse välja helgemad näitajad, nagu põllu- ja metsamaa jätkuvalt suur osakaal maakasutuses, eestlase looduslähedus, avaliku ruumi areng ning elukeskkonna suur potentsiaal inimväärsema miljöö loomiseks. Aruanne koosneb neljast peatükist, igas peatükis on sissejuhatus ja neli, esimeses viis artiklit eri autoritelt. Aruande lõpus on neli tulevikustsenaariumi. Siinkohal käsitlen eelkõige esimest peatükki.

    Kõige rõõmsamates toonides ongi kohe esimene professor Tõnu Oja kirjutatud artikkel, kus on arvuliselt välja toodud, et XXI sajandil on asustusalade pindala suurenenud vaid alla viie protsendi ja põllumaast on kadunud alla kolme protsendi, metsamaad on aga lausa kasvanud peaaegu kaks protsenti juurde tulnud. Valglinnastunud alad hakkavad ajapikku siiski üha enam sarnanema linnaga, sest arvude kohaselt valglinnas asustus tiheneb, linnas seevastu hõreneb. Ka tulevikuennustus on Ojal helge: maastikud säilivad võimalikult parimal viisil ja kõik meetmed nende säilitamiseks on juba kasutusele võetud.

    Kahjuks professor Oja argumentatsioon ei veena. Valvsaks teevad eksitavad väited, justkui olnuks Tartu linna ümbrus keskajal eikellegimaa ning linnasaras piiritletud alles XVIII sajandil, kuigi meil on olemas XVII sajandi piirikaardi koopia. Samuti ei ole tõsi, et äärealadele laienes Tartu alles XX sajandil: näiteks raudtee avati 1876. aastal ja raudteejaama ümbrus liideti linnaga. Seejuures on autor jätnud avamata toimunu põhjused ja tagajärjed ning kirjeldamata arengusuuna mõjutamise võimalused, mis on konteksti mõistmiseks hädavajalik. Selline käsitlus tuletab kangesti meelde nii Tallinna kui ka Tartu linnavalitsuse aastatepikkust kelkimist suure ühistranspordi ja kergliikluse osakaaluga, kuni viimasel kümnendil „avastati“, et autod on linna vallutanud. Nii näiteks kasvas autokasutus liiklejate liikumisviisi eelistuses ehk modaalses jaotuses Tartus 2003. aasta 30-lt protsendilt 2018. aastaks 46ni ning jalgsikäimine langes 45-lt 22 protsendini. Samas suurusjärgus muutus on aset leidnud ka Tallinnas. Seda tendentsi ei ole vääranud ka ühistransporditeenuse linlastele tasuta pakkumine ega ühissõidukite radade märgistamine suurematel tänavatel.

    Sama peatüki järgmistes artiklites ongi välja toodud, et kui vaadata arvude taha, oleme sel sajandil Eesti keskkonna ruumilisel arendamisel suurejooneliselt lati alt läbi jooksnud. Kuigi sõnades on juba 1990. aastate algusest riiklikult toetanud kogu maa tasakaalustatud ja loodussäästlikku arengut, näitavad suundumused armutult liikumist Tallinna linnriigi suunas. Aruande ääremaastumist, valglinnastumist ja autostumist kirjeldavates artiklites nenditakse külmalt tõsiasju, mis on statistikast meile kõigile näha olnud juba aastaid.

    Ääremaastumine toimub Bianka Plüschke-Altofi, Bradley Loeweni ja Kadri Leetmaa sõnul üha tempokamalt mitmel tasandil. Maakondades tühjenevad väiksemad külad ja alevikud ning järelejäänud teenused koonduvad suurematesse keskustesse. Eesti piires koonduvad nii teenused kui ka elanikud omakorda jõuliselt Tallinna ja Harjumaale. Seda illustreerib asjaolu, et XXI sajandil on linnadest peale Tallinna kasvanud vaid Saue ning kõik ülejäänud linnad, sh maakonnakeskused, on kaotanud elanikke 10st kuni 30 protsendini.

    Ääremaastumisel on kahtlemata rida objektiivseid põhjusi, mida ei ole suutnud tasakaalustada ükski meile eeskujuks olev lääneriik, kus on tulnud samu probleeme lahendada varem. Kõige silmatorkavam on ehk põllu- ja metsamajanduses hõivatud inimeste arvu drastiline vähenemine. Seepärast on enam kui kummastav lugeda võrdlust 1980. aastatega, kui põllumajanduse efektiivsus oli tänapäeva omaga võrreldes äärmiselt väike. Sama hästi võiks tänapäeva olukorda võrrelda 1940. aastaga, kui maal elas veel mitu korda rohkem inimesi ja maahariminegi nõudis palju rohkem inimtööjõudu. Seesugune kõrvutamine ei ole adekvaatne ja võrdlus 1980ndate olukorraga oleks võinud välja jääda.

    Paraku tuleb tõdeda, et sel sajandil on meie valitud riigikogu ja valitsus ääremaastumise suures osas ise valinud. Sõnades ei ole küll seatud ääremaastumise süvendamist eesmärgiks, kuid teod räägivad teist keelt. Tallinna ja Harjumaa üha jõulisemale majanduslikule eristumisele ülejäänud Eestist on meie valitsused ja riigikogu koosseisud järjekindlalt reageerinud probleemi eitamise ja pea liiva alla peitmisega, mida näitlikustab parteideülene konsensus jätta Eesti Euroopa toetusfondide sihipärasemaks kasutamiseks kaheks osaks jagamata, kuigi Harjumaa on jõukuselt võrreldav Lääne-Euroopa, ülejäänud Eesti aga Balkani maadega.

    Riigisiseselt eraldati 2019. aastal nn regionaalsete investeeringute raames kokku vaid umbes 52 miljonit eurot, kui Harjumaa välja jätta, siis 45 miljonit, mis moodustab investeeringute kogumahust ligi seitse ning kogu eelarve mahust 0,4 protsenti. Eraldi on samas suurusjärgus maaelu arengukava elluviimine, põllumajanduse toetamine ja muud toetused, kuid samal ajal investeerib riik ainuüksi ülepaisutatud ja regionaalarenguvaenulikku Rail Balticu projekti 2020. aastal 40 miljonit. Nagu ka inimarengu aruandes vihjatud, kaasneb Rail Balticu suurejoonelise ehitusega riigisisese raudteevõrgu nõrgenemine nii otseste investeeringute piiratuse kui ka hoolduskulude üleviimise tõttu Rail Balticu liinile. 2019. aastal tehtud otsus suunata ainuüksi Tallinna linnahalli renoveerimiseks 40 miljonit eurot on nüüdseks küll ringi tehtud, kuid illustreerib valitsuse ja riigikogu eelistusi. Kultuuriobjektide investeeringuid tehakse lähiaastatel ikkagi ainult Tallinna: uus telemaja ja rahvusraamatukogu renoveerimine.

    Tuleb tõdeda, et nimetatud regionaalinvesteeringutest on ääremaastumise vastu seismisel suurema kaaluga riiklikud investeeringud kohalikesse teedesse ning eelkõige kiire andmesidevõrgu väljaehitamiseks. Viimase puudumine veel 2020. aastal on märgilise tähendusega ning näitab selgelt riigi ükskõiksust asustuse kogu Eesti territooriumil hoidmise vastu. Hiljutine COVID-19 põhjustatud kriis tähendas nõrga internetiga maaperedele, et täiskasvanutel polnud võimalust teha kaugtööd ja lastel osaleda e-õppetöös. Kiire internetiühenduse puudumine paljudes elujõulistes külades, mitte mõnes üksikus metsatalus, ei ole ainult nende perede mure, vaid terve Eesti e-riigi kontseptsiooni suurim häbiplekk.

    Väljaspool linnu ongi asustuse hoidmine keeruline töökohtade nappuse tõttu, mida ei kaalu üles kõrgelt hinnatud tervislikum, vaiksem ja looduslähedasem elukeskkond. Ettevõtjatel ei ole peale põllumajanduse, maaturismi ja metsahoolduse palju põhjust maale investeerida. Mõne suurt pinda nõudva või suure välismõjuga ettevõtte puhul võib maale ehitamist soodustada maa odavam hind ning kaugus elamutest. Paraku on sellistes ettevõtetes loodud töökohtade arv kaugelt liialt väike, et kindlustada maa-asustust, mistõttu tuleb maal loodavatele töökohtadele riigil peale maksta või võimaldada inimestel maal elada ka füüsilise töökohata. Viimasel juhul ongi esmatähtis tagada nii virtuaalne kui ka reaalne ühendus linnadega.

    Nagu tõdevad esimese peatüki viimases artiklis Tauri Tuvikene, Merlin Rehema ja Dago Antov, ei piisa ainult teedevõrgu väljaarendamisest ja kõrgetasemelisest hooldusest, vaid riik peaks pakkuma ühistransporditeenust, mis katab kõige paremini kasutajate vajadused. Sealhulgas tuleb kaaluda juba mõnel pool järele proovitud nõudetransporti graafikujärgse asemel. Hiljuti juurutatud tasuta maakonnabuss paistab inimeste narrimisena, sest annab küll kasutajatele sümboolse kulude kokkuhoiu, kuid ei rahulda kaugeltki liikumisvajadust. Erialakirjanduses on üldine arusaam, et tänapäeva elustiil ja -standard ei näe lihtsalt ette oma toimetuste sättimist bussiaegade järgi – isegi televisioon on järelvaadatav.

    Riikliku strateegia ja abinõude puudumisele juhitakse tähelepanu ka esimese peatüki järgmistes artiklites. Antti Roose kirjeldab valglinnastumise mehaanikat Tallinna, Tartu ja Pärnu ümbruses, kus suure plaani nõrkus või lausa puudumine on viinud funktsionaalselt läbi mõtlemata elamuarenduseni ehk valglinnastumiseni. Ühest küljest on jällegi tegemist objektiivsete asjaoludega: elamufond jätab meil mitme põlvkonna jagu kestnud okupatsiooni tõttu soovida nii kvaliteedi kui ka mitmekesisuse poolest ning puudu on olnud üksikelamutest, mille püstitamiseks ei ole linnades aga enam palju ruumi. Seepärast ongi arendusse haaratud linnatagused põllud ja metsad. Küll aga võib meile ette heita nii riigi kui ka omavalitsuse tasandil vähest mõistmist, mistõttu on läbi mõtlemata reeglid või nende puudumine viinud ruumi ja energiat raiskava ja ühist heaolu kahandava lahenduseni.

    Tagantjärele targana tuleb tõdeda, et nii riik kui ka omavalitsused on jätnud õppimata lääneriikide vigadest, veelgi enam, isegi häid eeskujusid ei ole rakendatud. Eesti valglinnastumist iseloomustab autosõltuvus, funktsionaalne katkestuste muster ja avaliku ruumi puudumine – õpikunäide, kuidas teha ei tohiks. Erialakirjanduses on valglinnastumise ohte ja puudusi kirjeldatud juba aastakümneid ning ka Eesti planeerijatele on need üldjuhul teada. Kahjuks ei ole aga praegugi tavaline, et suure ehitussurvega linnalähivaldades rakendataks terviklikult asustuse suunamise lihtsamaidki meetmeid, nagu ühissõidukite peatused ja lasteasutused ning rohkem kui näiteks kolme elamu lisandumisel keskse veevarustuse ja kanalisatsiooni väljaehitamise kohustus.

    Ruumilise arengu hädadele lisandub meil jõuline autostumine, mida tuleb ühest küljest pidada eelkirjeldatud ääremaastumise ja valglinnastumise tagajärjeks, kuid teisest küljest tõukab laialdane autokasutus neid protsesse ka tagant. Auto on iseenesest väga väärtuslik tarbeese ning maapiirkonnas lausa asendamatu, kuid Eesti poliitika on Tuvikese, Rehema ja Antovi kirjelduse kohaselt viinud sinnamaani, et isegi linnainimestel on auto ülekaalukalt esimene valik oma käikude tegemiseks.

    Liigse autokasutuse varjukülgedel ei ole mõtet siinkohal peatuda, kuid rõhutan, et autosõitu ei peaks piirama meelevaldsete otsustega. Kütuseaktsiisi tõstmine või automaksu kehtestamine võib küll parandada globaalset heaolu, kuid Eestis tähendaks see lisamaksu eelkõige maainimesele, kellele on oma auto eluliselt tähtis. Maal elamise kulude tõstmisega süvendaksime aga loomulikult taas ääremaastumist.

    Kirjeldatud autostumise põhjustatud probleemidega tegelemisel ei ole maakasutuse seisukohalt mingit vajadust autokasutust vähendada kohtades, kus ei ole autode ülekoormust. Autostumine avaldab kõige teravamat mõju linnades ja linnade lähialal, kus tuleks tarvitusele võtta meetmed autosõltuvuse vähendamiseks. Hea näide on Tallinna jätkuv trammivõrgu arendamine ning bussidele eelise andmine tänavatel. Samuti on suurepärane Tartu rattalaenutusvõrgu püstipanek aasta tagasi. Tartu uue üldplaneeringu raames kaalutakse kergliiklusele eelisõiguse andmist peamistes liikumiskoridorides ning trammivõrgu rajamist. Tallinnas peaaegu teostuseni jõudnud peatänava projekt ning Reidi tee vähendatud mahus väljaehitamine said linnavalitsuse vahetumisega tagasilöögi, mis ei tulenenud ehk maailmavaatelisest autostumise eelistamisest, vaid vähesest linnaplaneerimise oskusest. Loodetavasti naastakse peatänava projekti juurde peatselt.

    Inimarengu aruande viimases peatükis pakuvad Kristi Grišakov ja Mihkel Kaevats välja neli Eesti ruumilise arengu stsenaariumi: kaks linnastumise ja kaks asustuse hajutamise suundumust, millest kumbki jaguneb omakorda individualistlikumaks ja kollektiivsemaks arengusuunaks. Kui piirduda riiklike arengukavade ja eesmärkide lugemisega, liigub Eesti riik hajutatud asustuse ja üksteisest hooliva ühiskonna ehk neljanda stsenaariumi „Isemajandav Eesti“ suunas. Kui aga lugeda praegust Eesti inimarengu aruannet, tormame kahjuks jätkuvalt kindlalt linnastuva ja individualistliku esimese stsenaariumi ehk „Vabatahtlikult linnadesse surutud Eesti“ suunas. Veelgi konkreetsemaks minnes võib öelda, et liigume Tallinna linnriigi suunas.

    Lõppmärkusena toon välja, et aruandes on Tallinna mainitud üle 300 korra (ka joonistel), Tartut üle 200 korra ning Pärnut ligi 40 korda. Teistest Eesti kohtadest on vähemalt kahekohalise arvu jagu (10– 14 korda) mainitud vaid Viimsit, Valgat ja Saaremaad. Ka see ütleb mõndagi, kuhu me oma arengus juba jõudnud oleme.

  • Kadri Steinbach, muusikateadlane ja TÜ Viljandi kultuuriakadeemia õppejõud

    Maritta Anton
    Kadri Steinbach

    Viimased kolm kuud on paljudele meist õpetanud, et tegelikult on vägagi võimalik olla kodus, liikuda peaasjalikult omal jalal, käia vähem poes ja üleüldse vähem tarbida. Need kuud on meile õpetanud, et tegelikult võiksime ka pärast eri- ja hädaolukordade lõppu olla oma elus palju tagasihoidlikumad ja alandlikumad.

    „Alandlikkus“ on sõna, millel on eesti keeles mitu tähendusvarjundit. Mina mõistan alandlikkuse all meeleseisundit ja enesetunnetust, kui inimene saab aru, et ta ei ole maailma naba. Alandlik inimene mõistab, et maailmas on midagi temast suuremat – olgu see jumal, keskkond või midagi veel. Alandlikkus tähendab elamist hetkes ning rõõmu sellest, mis on just siin ja praegu. Alandlikkus seisneb enesekindluses ning enese väärtustamises just selles ümbruses ja nende inimeste hulgas, kus parasjagu ollakse. See on meeleseisund, kui ei igatseta olla kellegi moodi, kümme korda kuulsam ega kümme korda rikkam, vaid saadakse aru, et ka tagasihoidlikult elatud elul on väärtus. Ja samavõrd, kui alandlikkus seostub enesetunnetusega, seostub see ka suhtumisega teistesse inimestesse ning keskkonda. Kui olla alandlik metsa, mere või raba ees, käime nendega ka lugupidavalt ringi.

    Alandlik inimene on meeldiv kaaslane nii keskkonnale kui ka teistele inimestele, sest lugupidamisega kaasneb ka huvi. Ja huvi kellegi või millegi vastu annab võimaluse midagi muuta. Just alandlikkus võiks minu meelest kliimale kasuks tulla.

  • Omand, vara ja asi. Mis teeb muret?

    PEETER OLESK

    Me ujuksime määratule merele, kui hakkaksime siinkohal arutama, mis on intellektuaalne omand formaaljuriidilises mõttes ja kuidas käib selle kaitsmine. Praktilisem on leppida järgnevalt kokku, et intellektuaalse omandina võib käsitada kõike, mille loojaks on inimene, kelle autorsus on kindlaks tehtav, kuid ka määratletav näiteks omandi päritolu või siis loojapanuse sedastatavuse kaudu. Omandiks on näiteks prof Mati Karmini metallinstallatsioon „Feynmani diagramm“ (2003; asub eravalduses) väga andeka ja samas viguriväntliku füüsikateoreetiku Richard P. Feynmani (1918–1988) mälestuseks. Loojapanus võib seisneda iluaiakujunduses või, minugi poolest, mis tahes niisuguses leidlikus idees, mis hakkab tööle ning millel on järelikult resultaat. Kui nii ka läheb, siis on meil tegemist asjaga ja järelikult me satume asjaõiguse valda. Kui nii paraku ei lähe, vaid idee jääbki ideeks, siis minu meelest omand küll tekib, kuid ta ei asjastu. Siit ei järgne aga veel sugugi, et säärane idee ei võiks olla intellektuaalne omand. Küll järgneb eelnevast, et vara, näiteks raamatukogu, võib koosneda nii asjadest kui ka omandist ning, vähe sellest, võib olla ise omakorda teist järku omand (seda näiteks juhtudel, kui raamatukogu on komplekteeritud väga ühemõtteliste printsiipide järgi).

    Ainuski Eesti erakond ei ole lubanud intellektuaalse omandi suhtes õieti mitte midagi. Ometi arvan ma, et me ei muuda oma tulevikku teisemaks mitte kröömikesegi võrra, kui Eesti Vabariik oma suhtumist intellektuaalsesse omandisse ei paranda. Olgu neid kohti, kus midagi parandada mitte võiks, vaid peab, vähemasti kolm: 1) turism Eestis, 2) teaduslikuks tööks vajalik aineline baas ja 3) intellektuaalse omandi kaitse kui turvalisuse ja rahvusliku julgeoleku üks tagatisi. Ma alustan 2. punktist, sest sellega on kõige kiirem. Põhiküsimuse selles punktis võib püstitada küllalt lihtsalt: kellele kuulub kõik, mille abil teaduslikku tööd tehakse? Seda tööd võib teha arvutis, tarkvaraandmestikus ja programmivarustuses, raamatukogus, arhiivis, kliinikus, laboris, töökojas, metsas, põllul, veekogudes, maapõues, õhus, kosmoses ja ilmaruumi tehiskaaslastes. Lühidalt öeldes, ükskõik kus, peaasi et loojapanus on fikseeritud ning ühtlasi ka rahvusvaheliselt aktsepteeritud, sest intellektuaalne omand on rahvusvaheline kaup, vähemalt selle võimalus. Muide see tähendab, et müügietikett ei ole intellektuaalse omandi kuuluvuse tõendamiseks küllaldaselt piisav, kuna ta on kergesti eemaldatav. Eestis tekib ses suhtes tohutult probleeme otsekohe, kui siia tuleb teaduslikku tööd tegema kes tahes välismaalane oma tarkvaraga ehk täpsemini selle osaga tarkvarast, mis võimaldab juurdepääsu kõigele, mis on kas Eestis algupärane või mille prioriteet kuulub Eesti õpetlasele. Oleks karistamisväärne lihtsameelsus arvata, et niisugused probleemid kuuluvad kitsalt tööstusluure valda. Probleem, mida ma siin riivan, on ühtlasi ka finantsõiguslik, sest kui Eesti riik tellib teaduslikku tööd kas omavahenditest või on mingi rahvusvahelise rahastuse üks garante, siis loomulikult ei hakka ükski teaduse finantseerija seda raha etniliselt puhastama (piiripealsed on need juhtumid, mil võimaliku teaduspartnerite suhtes on kehtestatud õiguslikult motiveeritud sanktsioonid). Finantseeritakse kas projekte või programme, ent nende raames võidakse rahastada ka püsikulusid, kaasa arvatud püsiv kohakaaslus.

    Õpetlase sissetulek peab olema pädevusepõhiselt konkurentsivõimeline ning tema loojapanuse eest tuleb maksta otse, mitte aga varilepingute alt või vaikimisi. Miks neid viimati nimetatud võimalusi siiski kasutatakse, sellel on mitu põhjust, sh seegi, kuidas kehtiv maksupoliitika sunnib pensioniealist teadlast ja õppejõudu töötama kas tasuta või koguni ise tööle peale makstes. Just siit tuleneb, miks võib pensionitsensus kui teatav absoluut muutuda fiktiivseks. Nimetagem teadust, mis sedamoodi sünnib, lauanurgateaduseks ehk tegevuseks, mis küll sotsialiseerib, kuid ei genereeri enam midagi. Pole mingit mõtet tulla minusugusele jutustama, et need on üksikjuhud. Selliseid juhte on sadu!

    Õigust tunnistades hakkab mulle alati vastu, kui keegi järjekordselt uhkeldab sellega, kuidas me oma e-Eestiga äratame igal pool tähelepanu ja võime olla eeskujuks. Kui me oleksime seda tõepoolest kõiges, patenteerigem siis terve Eesti! Võib aga olla enam kui kindel, et keegi ei taha meilt üle võtta meie vigu. Nendest ehk kõige rusuvam on see, et tehnoloogiline progress vähendab alternatiive ja suurendab tehnoloogilisi ettekirjutusi ning sunnib ülesannete täitmist võimalikult delegeerima ilma vaideõiguseta. Tõsi, teoorias saab seda delegeerimist kontrollida – näiteks nõndamoodi, et sa kirjutan mis tahes ametnikule tema käitumisjuhendi ette. Mis seal kirjas on, tuleb täita või vaidlustada, mida seal ei ole, see on võõras mure. Intellektuaalse omandi kaitse muutubki põrgulikuks just seeläbi, et ühiskond jätab sätestamata, millises arengufaasis muutub looming kaitset vajavaks intellektuaalseks omandiks ja kas see kaitse hoiab ära väärteo või kuriteo. Ametnik seda teha ei oska, sest ta pole ekspert, ekspert seda teha aga ei taha, sest selle eest makstakse vähem kui kerjusele kirikutrepil. Jääb üle selgitada, et ühiskonnal jääb arvestatav sissetulek saamata, kui ta piirdub üksnes idufirmade pakutud intellektuaalsete impulsside müügiga ega genereeri tootmist kui ühiskonda restruktureerivat protsessi, näiteks mineraalainete eraldamist mereveest. Autosid võib ehitada iga nurga taga. Läänemerd iga nurga taga ei puhasta.

    Eespool visandatud problemaatikast pilti maalides võiksime öelda, et kui asi on õiguslikult alati midagi konkreetset ja vara on enamasti hulk niisuguseid väärtusi, mida tuleb jagada, siis omand on selline materiaalne või immateriaalne väärtus, mille kuuluvust saab kindlaks teha küllalt paljudes, ent mitte lõpmatult paljudes vormides. Eestis puudutab turism väga paljusid finesse. Valisin kaardi järgi välja teekonna, mis algab Laatrest ja läbib järgmised punktid: Abja, Halliste, Õisu, Paistu, Loodi, Viljandi, Sürgavere, Suure-Jaani, Pilistvere, Põltsamaa, Jõgeva, Rakke, Kiltsi, Väike-Maarja, Viru-Jaagupi, Sonda, Lüganuse, Aa, Toila, Sillamäe, Sinimäed, Narva. Võtame otsa Narva-Kasepää-Kodavere-Alatskivi-Saadjärve-Tartu juurde ning lisame neile teeotsad kõrvale. Saame kokku neljapäevase automatka ja küsime nüüd: mitu punkti loetletud kolmekümnest on tähistatud plaanidega vaatamisväärsuste kohta, mitu eeskirjakohast lõkkeplatsi seal on, mitmes välipeldikus saab asjal käia ja kelle kuludega metsikult matkav turismiseltskond välja õpetatakse? Kui väärsus asub riigimaal, siis riik, kes võib seda teha diferentseeritud turismimaksu kaudu. Omavalitsus võib seda teha riigiga analoogiliselt – nagu ta võib sellest ka loobuda. Eramaa avatuse üle otsustab kas omanik või tegelik valdaja. Kuid ka sel juhul ei ole silt „Eramaa“ asjaõigusliku vara ja intellektuaalse omandi eristamiseks piisav, sest näiteks maapõuevarad ja veekogud võivad olla eramaaülesed, samuti võidakse eramaid tükeldada üldkasulikuks otstarbeks (mitmesugused trassid).

    Muidugi võib intellektuaalse omandi mõistet kitsendada, jättes temast alles ainult inimese loomingu kas kunstiteosena või uurimistöö resultaadina. Ent kellele see resultaat siis lõppude lõpuks ikkagi kuulub, sest intellektuaalne omand on ajas lõplik suurus ja tema võõrandamist ei ole võimalik seisma panna teisiti kui üksnes vägivallaga? Saaste­kvoot on üks näiteid sellest, kuidas intellektuaalset omandit, mida mingi küttejõujaam või rafineerimistehas kahtlemata on, võib piirata uusi bürokraatlikke asutusi loomata. Kahju vaid, et Eesti veeressurss on analoogiliselt kvoteerimata ja idufirmade ekspansioon muudab küll allhankelise elektroonika osakaalu, ei too aga enesega kaasa allhangete järkjärgulist vähenemist. Me ostame turult endiselt rohkem, kui müüme sinna.

    Tahtes vana aega tagasi, ei taha me õieti muud kui tarbimisühiskonna jätkumise, kuna see sisaldab vähem kohustusi kui loov ühiskond.

Sirp