Toeta
Otsi

kultuuriajakirjandus

  • Ühe hääle meistriklass

    MARIO PULVER

    Tallinna Linnateatri „Inimese hääl“, autor Jean Cocteau, tõlkija Tatjana Hallap, kunstnik-lavastaja Kristjan Suits, helikujundajad Arbo Maran ja Nikita Šiškov, koreograaf Jüri Nael. Mängib Evelin Võigemast. Esietendus 13. VI Tallinna Linnateatri Lavaaugus ja veebis elisastage.ee.

    Jean Cocteau näidend „Inimese hääl“ ilmus esimest korda lavale üheksakümmend aastat tagasi ning selle seiklused lauatelefoni ja keskjaamaga mõjuksid tänapäeval pentsikuna. Näidendit lugedes väsib kiirelt, katkendliku ja rapsiva monoloogina kirjutatud ühe naise telefonikõne anonüümsele partnerile nõuab jälgimiseks kõvasti tähelepanu. Korduvad palved liinile mitte vahele segada või telefonipreililt ajapikenduse palumine on nüüdseks aegunud nähtused. Milleks siis seda uuesti lavastada?

    Siin aga ilmnebki näidendi geniaalsus. „Inimese hääl“ on nagu noodistik – see, kuidas seda mängitakse, sõltub suuresti dirigendist ehk lavastajast, ja see, kuidas seda esitatakse, ainuüksi näitlejast. Kui need kaks on valitud hästi, on tulemus nauditav. Kristjan Suitsu dirigeeritud ja kujundatud lavastus laseb Evelin Võigemastil särada, järelikult on mõlemad valikud läinud täppi. Rollislepis on ju ees väga suurejoonelised mustrid, muuhulgas Ines Aru (1990) ja Anu Lambi (1993) kehastatud naised. Tõsi, Aru mängis telelavastuses, Lamp kuuldemängus. Ometi võib väita, et Võigemasti ülesanne on raskem, tema esitust jälgis ühekorraga ehtne publik Lavaaugus ja kusagil anonüümsena piiluvad digivaatajad. Seda suurem tunnustus soorituse eest, kus Võigemasti mäng käis läbi kogu skaala, kus oli nii filigraanselt pehmet pianissimo’t kui ka kahuripaukudena fortissimo’t.

    Mina valisin vaatamiseks digitaalse viisi ja ka see lühifilmina mõjuv kogemus toimis oivaliselt. Digitaalsena tahtsin näha seepärast, et kogeda etendust läbi filtri. Loomulikult ei ole pandeemiateater see õige teater, aga Tallinna Linnateatri otsus kasutada head kaameratööd pakkus tõesti omamoodi eeliseid, lubades jälgida Võigemasti iga pisimatki näolihaseliigutust.

    Huvitaval kombel tõdesin taas, et kui jätta kõrvale tänapäevane tehniline meisterlikkus, ei ole teatavas mõttes vahet, kas vaadata ERRi arhiivi- või otseetendust. Nagunii puudub ühine ruum. Ehkki oluline nüanss on selles, et tänapäeva näitlejad mängivad teadlikult ühtaegu nii publikusse kui ka kaamerale, neil on see oskus olemas. Kokkusattumusena vaatasin eelmisel päeval arhiivist Irdi „Tagahoovis“, et järgmisel päeval jätkata Tallinna Linnateatri tagahoovis, kuid silma torkaski see, kuidas Võigemast arvestab mängustiilis suure plaaniga. „Inimese hääles“ on vägevat häält ja röökimist, aga seda pinget vajavates kohtades, mitte argidialoogis. See nõuab laitmatult häälestatud instrumenti, et mõjuda korraga usutavalt nii intiimsele kaamerale kui ka kaugemale publikule.

    Kui Evelin Võigemasti mängitav naine mõistab, et mees jääbki teda katkestama, noomima, mõnitama ja nööri otsas kõlgutama, läbistab naist nii kehaline kui ka vaimne muutus.

    Tallinna Linnateater on peale digiteerimise uuendanud ka näidendi teksti ja see on väga tervitatav. Terved teemad ja struktuursed jooned on kadunud – kas või seesama telefonipreiliga jändamine – ning asendunud sujuvalt tänapäevaste tunnustega. On täiesti mõeldav, et telefonivestlust peab jõukamat sorti eestlanna, kelle perel on juhtumisi ka korter Pariisis Auteuil’ linnajaos. Viited kõnede katkemisele on asendunud hakkiva leviga, mis peaks olema kõigile väga tuttav. Autojuhikindad, mida ei kanna tänapäeval enam ükski sohver, on aga leidnud poeetiliselt kauni asenduse.

    Ent tänapäevale omaselt pole muutunud ainult tekst, muutunud on ka esituse võti. Üheksakümmend aastat tagasi oli täiesti tavaline, et naine anub, vabandab, on allaheitlik. Ta palub mehel kuulata, kordab kannatlikult oma ütlusi. Tunnistab, et „muidugi on sul õigus, kallis“. Ines Aru järgib enam-vähem seda joont, ta on põhjamaiselt vaoshoitud ja viisakas. Lamp on balletilikult hõljuv ja nõtke, püsides isegi madalhetkedel pinna peal. Ent Võigemasti kehastuses on tugev naine, kes lihtsalt praegu on väga katki, teda on tabatud halval hetkel. Röögatustes ja teravates torgetes või nukrates meenutustes on jõudu. Võigemast ei ole allaheitlik ega lömitav. Kui ta ütleb, et muidugi on sul õigus, võib ta mõelda ka seda, et mul ei ole ju sinu arust kunagi õigus. Kirbe viide „sulle omasele toorele jõule“ annab mõista, et lõpuks lahendati nende suhteküsimused tõenäoliselt Makedoonia Aleksandri tehnikaga: mees lõikas sasipuntra lihtsalt katki.

    Võigemast koristab eilse, kõige mustema päeva laga, tal on seljas novembrimere sinakashall toon. Aga isegi koristades valab ta endale sujuvalt eilseid jääke sisse, ta ei ole šokis, ta ei ole afektis. Ta mõjub nagu pohmeluses naine, kes uniselt suuremat sodi minema pühib, et uut päeva alustada. Ta on küll rahutu, kuid mitte endast väljas. Ühe korra vaatab Võigemast otse kaamerasse, justkui andes märku, et ma tean küll, et te vahite mind – kõik on hästi, mul on nüüd parem.

    See paistab olevat rikaste uuselamu, maast laeni akende ja anonüümse fassaadiga. Näitleja ja meie vahel on peegeldav sein, kust publik näeb ka iseennast. Üksik naine on kapseldunud oma koju: pärast pandeemia kogemust polegi see enam düstoopia, see on uus tegelikkus. Varasem ettekujutus sellest, kuidas in(ti)imkontakti igatsev inimene peab püsima koduseinte vahel, ei tohi kohtuda sõpradega, ei tohi minna teatrisse, kinno, restorani jne, piirdus tavaliselt mingist ulmediktatuurist fantaseerimisega. Selle aasta kevade üleelanute pilgus on nüüd sedasama tuhandemeetrist pilku, mis Võigemastil. Me teame, mis tunne on tammuda ringi nagu puuris, ahvatlev vabadus pelgalt klaasi taga õrritamas. Peab märkima, et kahetsusväärsel kombel lõhub see Eestis alles tekkida jõudnud lähikontakti otsimist ja kartmatust puudutuste ees. See, kui Võigemast peab asendama sooja ihu kallistused külma plastiga, on peaaegu et liiga valus meenutus karantiinis kaotatud võimalustest emmata lähedasi ja sõpru.

    Põhjamaiselt minoorse ja lüürilise tausta lõikab räigelt läbi saabuv telefonihelin. Väga mõnusalt toimib see, et Võigemasti häält on kuulda läbi telefonimikrofoni – iga hingetõmme, iga ohe, iga hääliku võbin on tajutav. Ta räägib mehega, aga ühtlasi ka meiega. Naine on alguses argine ja oivaliselt teeseldud kehakeelega. Isegi teda nähes jääks vestluspartner vahest uskuma, et ta on küll pisut unine, ent heas tujus. Sama ehe kui seksiliin. „Mis mul seljas on?“ küsib Võigemast koketselt naeratades. „Roosa kleit,“ ütleb ta, kohendades halli kampsunit sinisel öösärgil. Esmalt ongi nende suhtlus vaat et hell ja flirtiv, prantslaslikult võluv ja kerge nagu Anu Lambil. Versailles’ külastust meenutades on õhus soojust ja helgust. Ometi närib naine vaikusehetkedel oma sõrmeotsi. Langetab resigneerunult pea. „Muidugi, sul on õigus, kallis.“ Ehkki lauatelefoniga vesteldes partner teda ei näe, tammub ta kampsunit „otsides“ mööda tuba ringi, alles siis jõuab kohale, et ta pole valve all, ta võib kägarduda looteasendisse.

    Ent see naine on tugev, ta põlgab oma pisaraid. Neid märgates ja käeseljaga pühkides võtab hetkega asjaliku tooni ja muutub pragmaatiliseks. Tundub, et mehele see meeldib. Emotsioneerimine on ju sama mis hüsteeritsemine, see emakavärk. Niipea, kui naine plahvatab ja röögib, saab ta teiselt poolt sõimu ja alistub. Alati alistub. Ainult vestluse edenedes muutub vahel julgemaks ja lubab endale leebeid torkeid, osutades näiteks, et tavaliselt nad nii kaua ei räägiks, üks viskaks toru ära. Vahel ta peaaegu unustab, et nad on lahus, ta on hell ja naerab õrnalt. Siis meenub reaalsus ja ta vajub väikeseks ja hapraks. Ta ei oska üksi magada, ta vajab lohutust. Selle asemel saab ta noomida. Muidugi, kallis, sul on õigus.

    Ta on täiesti löödud, aga ta pole purustatud. Kui mees süüdistab teda suitsetamises, söandab naine käratada, et ta ei suitseta, puhudes samal ajal suitsu telefonitorusse. Kui räägib oma enesetapukatsest, siis asjalikult ja kibedalt, kohati lausa naljatades. Cocteau algne repliik mürgitamise raskusest on saanud juurde väga mõnusa lisanduse, mis muudab selle mustaks huumoriks. Täpselt selline timmimine, mis on muutnud algselt kokutava ja abitu naisterahva meeldivalt mitmetahuliseks. Võigemasti naises on metsikut jõudu ja toorust, mis pahvatab raevunud röögatustes teisel pool toru tänitava mehe peale. Alles see, kui ta mõistab raevu jõuetust inimkontaktita suhtluses, muutub naine väsinult passiivseks. Ent, nagu öeldud, ta ei kaota lahingut.

    Kui ta mõistab, et mees jääbki teda katkestama, noomima, mõnitama ja nööri otsas kõlgutama, läbistab naist nii kehaline kui ka vaimne muutus. Ta on otsustanud. Telefoni viimase helina peale ei visku ta enam ahnelt selle kallale. Nii-öelda sildu põletades ütleb iga gramm kehakeelest, et mulle aitab, nüüd on kõik. Ja mitte selles mõttes, et ta põgeneks elust. Vastupidi, ta astub oma senisest elust välja, vaatab seda justkui teiselt poolt. Kena lavaline leid on see, et minevikuvaatlusesse liigselt tardunud naise toob katalepsiast välja publiku aplaus, vaatajate sümpaatia.

    Vahest ainsaks lavastajakäe lipsatuseks on lõpus kõlav Lykke Li muusikapala, mis mõjub ootamatult lihtsakoeliselt. Arvestades lavastuslõime peenust ja diskreetset kohalolu ning eriti alguse helipilti, oleks eeldanud midagi vahedamat. Kahtlemata oli hea mõte markeerida naise põhjapanevat pöörangut millegi krehvtisemaga, aga praegu võttis lõõritav kurbusepalake Võigemasti käikudelt energiat vähemaks. Ent ärgem unustagem, kuidas nobelistid on tõestanud, et inimkogemuses kehtib peak-end-reegel, kus me mäletame ennekõike tipphetki ja lõppu. Õnneks heastab helilise lõpu see peak ehk Võigemasti tegutsemine kõigis lavastuse tipphetkedes, ja neid on palju. Näitlejameisterlikkuse ja usutavuse tekitamise osas küsimusi pole. Nagu ütleb naine: „Ma vannun sulle, mul ei ole midagi viga.“ Sul on muidugi õigus.

  • Pealelend – Gerda Kordemets, „Elevandi kõrtsi“ lavastaja

    TAMBET KAUGEMA

    Vana Baskini teater toob 1. juulil Jäneda Pullitalliteatris välja Gerda Kordmetsa kirjutatud ja lavastatud ajamängu „Elevandi kõrts“, kus avatakse ühe suguvõsa loo ja mitmest sajandist pärit pöördeliste ajaloosündmuste kaudu kõrtsi tähendus eestlaste elus. Lavastuse kunstnik on Jaak Vaus, mängivad Tõnu Oja, Terje Pennie, Katariina Ratasepp ja Märt Koik.

    Milline koht ja tähendus on olnud kõrtsil eestlaste elus?

    Ajalooteemalised näidendid on mulle natuke nagu mäng, mis saab tavaliselt alguse mingist ühest killust, olgu selleks ajaloofakt või mõni mõte, mis on jäänud painama. Ümber selle hakkan ehitama teksti. Tulemus on pigem pseudoajalugu, väike ajalugu, inimeste ajalugu. Seekord andis tõuke Jaan Tätte kirjutatud „Õnnelik tund“, mille ma möödunud suvel Pullitalliteatris lavastasin ja mille sündmustik leiab aset samuti kõrtsis.

    Kõrtsiteema hakkas mind kummitama. Just selle kandi pealt, et kõrts ei ole eestlaste elus olnud tühipaljas joomakoht, vaid sellel on olnud kiriku kõrval tähtis roll. Sajandeid – teated esimestest maakõrtsidest siinkandis on juba XV sajandist – on kõrtsis vahetatud uudiseid, mõistetud õigust, ravitsetud tõbesid ja keerulistel aegadel sinna varju mindud. Kõrtsist on alati abi saadud ja omasid on seal alati hoitud. Kohtul kohtu õigus, kirikul kiriku õigus ja kõrtsil kõrtsi õigus – kui parafraseerida Tammsaaret.

    Kõrts on muidugi ka joomakoht, aga see suguvõsa on elanud selles kõrtsis 300 aastat, mis leiavad näidendis ka käsitlust, ja see on nende kodu. Nemad alkoholi ei pruugi. Mure, et eestlane joob ennast tasapisi lollakaks, on kuskil taustal ikka ka olemas. Nagu ka arusaamine, et vägeva ajalooga majad määravad inimeste käekäiku rohkem, kui nad arvata oskavad. Ostad või saad päranduseks sellise maja ning kohe oledki sunnitud käituma mingite reeglite järgi, olgu nende kehtestajaks muinsuskaitse või energia, mis on aastasadadega ladestunud maja seintesse.

    Kust hankisid näidendi autorina selle tarvis materjali? Said sa selle käigus teada midagi põrutavat?

    Kohe alguses läks sellega toredasti ja sain tunde, et teen vist õiget asja. Õige varsti pärast seda, kui olin hakanud otsast näidendit kirjutama, ilmus Hanno Talvingu teos „Eesti kõrtsid“. Lugesin selle raamatu kaanest kaaneni läbi ja noppisin sealt kokku tõsielulisi sündmusi üle kogu Eesti. Elevandi kõrts seisabki kusagil Eestis, selle täpset paika ei täpsustata. Näidendisse on põimitud paljudes eri kandi kõrtsides aset leidnud sündmusi ja sealt pärit detaile.

    Näidendi pealkiri tuli sellest, et Elevandi kõrts on kõige toredam kõrtsi nimi, mille sellest raamatust leidsin. Alles hiljem, kui oli juba otsustatud, et lavastan selle näidendi Jänedal, sain teada, et kunagine tegelik Elevandi kõrts jäi vaid umbkaudu kümne versta kaugusele sellest kohast, kus seda lugu nüüd mängime. Kahjuks ei ole mul õnnestunud leida ajalooürikutest seletust, miks see kõrts kandis just Elevandi nime.

    Järgmine tore kokkusattumus oli Mare Kõiva raamatu „Eesti loitsud“ ilmumine. „Elevandi kõrtsis“ on mõned nõiavõimetega tegelased ning seetõttu hakkasin Kõiva raamatust otsima, kuidas vanasti ravitseti ja loitsiti – pööraselt huvitav ja naljakas lugemine. Mare Kõivaga kohtudes sain näidendi tarvis ka loitse, mis pole veel raamatus ilmunudki.

    Lugude jutustamise ja kirjapanemise puhul on kummaline, kuidas asjad hakkavad juhtuma: sind juhatatakse ühe asja juurest teise juurde. Nii oli ka seekord.

    Milliste pöördeliste ajaloosündmuste juurde selles ajamängus tagasi rännatakse?

    Kogu näidendisse valitu on seotud mingi pöördelise ajaloosündmusega. Algus on tänapäevas, 2020. aastas, kui pereisa pärib vana kaua tühjalt seisnud kõrtsi – see on sellele perele pöördeline sündmus. Siis rännatakse ajas tagasi 1941. aasta 14. juunisse, kui pereemal õnnestub päästa oma pere küüditamisest. Siis minnakse aastasse 1915, kui käib Esimene ilmasõda ja mehed peavad minema püssi alla. Üks neist õnnestub siiski päästa, sest küla ei saa ju jääda vaid naiste pidada. Seejärel tuleb 1905. aasta, kui põletati mõisaid ja seejärel tulid karistussalgad mässulisi peksma. Järgmine pilt on 1900. aastast, kui kehtestati monopoliseadus ja kõrtsidest läks viin välja. Ajaloos kõige kaugem on 1702. aasta, kui käib Põhjasõda ja kõrtsi satub Rootsi väekargaja. Finaalis tullakse tagasi aastasse 2020. Neid kuut lugu seob see kõrts, aga ka üks suguvõsa.

     

  • Kas muusikut on ühiskonnale vaja?

    ÄLI-ANN KLOOREN

    ERSO kontsert „Hakkab juba kujunema“ 12. VI Estonia kontserdisaalis. ERSO keelpilliorkester, kontsertmeister Triin Ruubel-Lilleberg. Kavas Wolfgang Amadeus Mozarti, Alessandro Marcello (oboesolist Guido Gualandi), Claude Debussy (harfisolist Iván Bragado Poveda), Jean Françaix’ (fagotisolist Peeter Sarapuu) looming.

    Nagu reedeti ikka, jõudsid ka eelmisel nädalal minu postkasti Eesti Päevalehe LP ja Sirp. Esimesest lugesin muu hulgas artiklit „Välisüliõpilaste ees võidakse uks kinni lüüa“, teises hakkas aga silma kuulutus, kus ERSO otsib klarneti­rühma rühmamängijat. LP artiklis tsiteeris ajakirjanik siseministeeriumi rände- ja kodakondsuspoliitika juhti Ruth Annust, kelle sõnul võivad uue välismaalaste seaduse muutmise eelnõu järgi Eestisse jääda „vaid need üliõpilased, kellele pärast lõpetamist maksavad tööandjad üle Eesti keskmise palga. Sellega tõendab siin hariduse saanud välismaalane, et ta on lõimumisvõimeline ja omandanud ühiskonnale vajaliku eriala.“1 Olgu öeldud, et statistikaameti järgi oli 2020. aasta märtsi keskmine töötasu 1451 eurot.2

    Kui nüüd panna ametniku väite kõrvale Sirbis ilmunud kuulutus, kus on ära toodud klarnetimängija palk 1376 eurot, kerkib küsimus, kas suur osa eestlasi on täiesti pahaaimamatult omandanud ühiskonnale kasutu eriala. Nende hulka käivad peale muusikute õpetajad, ülikoolide lektorid, raamatukoguhoidjad, muuseumitöötajad, alles tööd alustanud arstid jpt. Ja kui nad ei ole ühiskonnale vajalikud, siis kas nad on üldse lõimumisvõimelised? Äkki on sellised inimesed mingi marginaalne (jääk)nähtus, mida tänapäeva Eesti ühiskonnas näha ei soovita? Samavõrra küüniline tundub Annuse ütlus, et õpiränne ei ole hädavajalik reisimine. Öelge seda noorele inimesele, kes teeb tulevikuplaane ning kellele hariduse omandamine on esimene ja kõige olulisem samm tema plaanide täitumise teel. Muusiku elukutsele võib õpingute edasilükkamine aasta võrra tähendada aga kas sellest erialast üldse loobumist või ränka üksildast tööd oma vormi hoidmiseks. Sellest, kuidas mõjutab rahaliselt välisüliõpilaste ärajäämine meie ülikoole, nende hulgas muusika- ja teatriakadeemiat, pole mõtet rääkidagi. Kuid niikuinii õpetatakse selles koolis vaid ühiskonnale ebavajalikke erialasid ja muusikute palk ei küüni ka Eesti keskmiseni. Nii et on siis vaja selle pärast üldse muretseda? Laseme neil erialadel loomulikul teel välja surra …

    Oboemängija Guido Gualandi esitus oli kõrgetasemeline ja äärmiselt nauditav.

    Õnneks on meie ühiskonnas siiani palju neid n-ö kasutuid inimesi, kes teevad südamega oma tööd, ja tänu mõnedele neist leidis reedel, 12. juunil aset üks esimesi publikuga kontserte, millel tabav pealkiri „Hakkab juba kujunema“. Selleks et mängijad paraja vahekaugusega lavale mahuksid, esines vaid keelpilliorkester. Harvalt olid paigutatud pingiread, kus veel harvemalt kuulajaid, sisse- ja väljapääs oli reguleeritud, koorilauljad ametis riidehoiutöötajatena jne. Lühike, napilt tunniajane kontsert, hõre aplaus. Ei dirigenti, ei lilli, ei ovatsioone, ei lisapalu. Saalis istusid aga vanad head kontsertide stammkunded, nii muusikud kui ka lihtsalt muusikaarmastajad, kes olid haaranud esimesest võimalusest jälle elavat muusikat kuulata. Teemat, kas kõikvõimalikud netikontserdid asendavad publikuga kontserti, on juba nii palju lahatud, et ei hakka seda enam puudutama (ütlen välja vaid oma arvamuse: ei asenda). Ometi ei saa öelda, et oleksin tundnud selle kahe kuu jooksul mingit kihu tormata kontserdile – ju siis oli kogunenud nii palju igasuguseid tegemata töid, mida sai lõpuks sunnitud koduseinte vahele jäämise ajal mõnuga teha. Seda enam üllatas mind ennastki kontserdil vallanud emotsioon, kui kõlasid esimesed noodid Mozarti serenaadist D-duur K 239. Mozart ei kuulu küll mu lemmikheliloojate hulka, aga kerge häbelikkusega pean tunnistama, et esimesed elavad noodid lõid tunded lakke ja rõõm kuuldust oli nii suur, et kriitiku kõrva unustasin avaloo ajal sisse lülitada. Veel kord sai aga kinnituse teadmine, et mitte ükski konserv ei ole värskest (vaimu)toidust üle.

    Formaadilt sarnanes see kontsert igal aastal toimuva ERSO solistide kontserdiga, mis on üks tänuväärne ettevõtmine, kuna orkestrandid saavad soleerida, publik aga kuulda harvem ette kantavat muusikat. Seekord seisid solistidena, vähesel määral ka dirigentidena dirigendita orkestri ees Guido Gualandi oboel, harfimängija Iván Bragado Poveda ja fagotivirtuoos Peeter Sarapuu. Ei oska ühtegi neist eelistada: kõik kolm on nii mängutehniliselt kui ka interpretatsiooni poolest kõrgel tasemel ning kavva olid valitud teosed, mis võimaldasid oma oskusi igast küljest näidata. Eelistus tekkis pigem ettekantavate teoste põhjal, millest mulle jättis sügavaima mulje Debussy „Danse sacrée et danse profane“ ehk „Pühalik tants ja ilmalik tants“. Selles värvikas teoses vastandub rituaalse tantsu kargele, pentatoonikale ehitatud muusikalisele materjalile puhanguline valsilik tants. Poveda mängus joonistusid mõlemad pooled hästi välja, teda toetas orkestri nõtke ja peen saade.

    Keerukad rütmid nõudsid solistilt ja ERSO orkestrantidelt head üksteise tunnetamist. Fagotisolist Peeter Sarapuu oli tehniliselt krõbedast materjalist mõnuga üle.

    Peeter Sarapuu kandis ette vähetuntud, aga väga produktiivse prantsuse helilooja, Nadia Boulanger’ õpilase Jean Françaix’ divertismendi fagotile ja keelpillidele. Teos on oma kiirete pobisevate käikudega parajalt humoorikas ja see väljendus ka orkestrantide nägudel. Sarapuu oli tehniliselt krõbedast materjalist mõnuga üle. Selle divertismendi keerukad rütmid nõuavad solistilt ja orkestrantidelt head üksteise tunnetamist, mis ka kogu teose vältel hästi toimis.

    Guido Gualandi ettekandes kõlas Alessandro Marcello oboekontsert d-moll. Taas üks vähetuntud helilooja, helikeelelt äratuntavalt Vivaldi kaasaegne. Marcello teos on muusikaliselt materjalilt lihtsakoeline, aga tehniliselt väga nõudlik. Nagu teiste solistide puhul oli ka Gualandi esitus kõrgetasemeline ja äärmiselt nauditav. Kui muidu toimis orkestri ja solistide koosmäng ilma dirigendita suuremate probleemideta, siis oboekontserdi viimase osa järjest kiireneva tempo ajal tekkis igatsus dirigendi ohjeldava käe järele.

    Taas publikuga kontserti kogeda on imetore, kuid siiski ei tahaks uskuda, et kõik nii jääbki. On saanud lööklauseks, et pärast koroonakriisi ei ole enam miski endine, ent ajaloole toetudes võiks vähemalt mingis osas loota vastupidist. 1918. aastal, kui möllas Hispaania gripp, toimiti enam-vähem samamoodi kui praeguse pandeemia ajal. Näiteks Ameerika Ühendriikides oli kohustuslik maski kanda, keelati suured rahvakogunemised, suleti paljud teatrid ja kontserdisaalid. 1919. aasta lõpp, mil tühistati kõik piirangud, nägi aga enneolematut tõusu kontserdielus ja uute kunstisuundade teket.

    Nii mõnigi väljapaistev teos loodi otseselt katastroofilistest sündmustest mõjutatuna. 1918. aastal oli New Yorki jõudnud 27aastane Sergei Prokofjev, kes kirjutas oma päevikusse: „Põgeneda bolševike käest vaid selleks, et surra Hispaania grippi New Yorgis! Milline morbiidne nali!“ Hüpohondrikust helilooja pääses siiski haigestumisest, küll aga andis gripi­epideemia talle tõuke ooperi „Armastus kolme apelsini vastu“ loomiseks.3 Veelgi otsesemalt rääkisid surmavast haigusest bluusiloojad, näiteks Blind Willie Johnsoni 1928. aastal salvestatud pala „Jesus Is Coming Soon“ sõnad sobivad väga hästi ka tänasesse päeva:

    „Great disease was mighty and the people were sick everywhere. / It was an epidemic, it floated through the air. / The doctors they got troubled and they didn’t know what to do. / They gathered themselves together, they called it the Spanish influenza. [—] / Well, the nobles said to the people, „You better close your public schools. / Until the events of death has ending, you better close your churches too.““4

    P. S. Üks positiivne joon siiski ilmnes seoses ERSO kontserdi ja koroonaga: sai kuulata täiesti köhavaba kontserti.

    1 Heliis Nemsitsveridze, Välisüliõpilaste ees võidakse uks kinni lüüa. – EPL LP 12. VI 2020.

    2 Keskmine brutokuupalk. Eesti Statistikaamet 27. V 2020. https://www.stat.ee/stat-keskmine-brutokuupalk

    3 Briani Wise, Sicknotes. – BBC Music, June 2020.

    4 „Hirmus haigus võttis võimust ja inimesed olid kõikjal haigena maas. / See epideemia levis õhu kaudu. / Arstid olid segaduses ega teadnud, mida teha. / Nad tulid kokku ja nimetasid selle Hispaania gripiks. / Kõrgklass manitses rahvast: „Pange parem oma koolid kinni. Kuni surm ei taltu, pange parem kinni ka kirikud.“

  • Aus ülevaade

    AVELIINA HELM
    Mare Vint. Suures metsas. Tušš ja paber. 1978. Eesti Kunstimuuseum

    See, kes loeb värske inimarengu aruande looduskeskkonna osa, näeb Eestit ja Eesti elanikku ausas valguses. Ruumi ning ruumilist arengut käsitlevas teoses on välja toodud looduskogemuse ja -tunnetuse mitmekihilised tahud. Ühest küljest kujuneb elanikust pilt kui loodusega heas kontaktis olevast inimesest – käib seenel, marjul, kalal, matkaradadel, tegeleb harrastusteadusega. Teisalt paistab silma vähene teadlikkus looduskeskkonda mõjutavatest teguritest, väga napp arusaam looduse hüvede tähtsusest elanike hea käekäigu ja tervise kujundamisel, passiivsus ja vähene nõudlikkus avaliku ruumi kujundamise osas ning kehv kaasamine/kaasumine otsustusprotsessidesse.

    Aruannet lugema asudes mõtlesin, kas ja kuidas on autorid suutnud tabada seda loodusteadlastele tunnetatavat dissonantsi, mis Eesti ühiskonnas ja poliitilises kultuuris valitseb. Mitmed keskkonna- ja looduskasutuse valdkondade näitajad asetavad Eesti Euroopa keskmisest madalamale kohale ning nii mõnigi indikaator teeb kiiret vähikäiku, kuid eestlaste usk oma kodumaa looduse erilisse äravalitud seisu on visa surema. „Eesti loodus on erakordne, Eesti keskkond on puhas, meil on palju kaitsealasid ja loodushoid on juba eestlase genotüüpi kodeeritud.“ Usk vankumatult suurepärases seisus olevasse looduskeskkonda on nii laialt levinud, sealhulgas poliitikakujundajate seas, et see on saamas takistuseks keskkonnaalaste ülesannete lahendamisel ja ka tervislikku elukeskkonda pakkuva ruumi kujundamisel. Kasutaksin isegi sõnapaari „pime usk“, kuna inimarengu aruande järgi kasutab ainult 3% elanikest keskkonnateabe andmebaase. Suurem osa saab oma teadmised keskkonnaseisundi kohta meediast (aruande lk 195), kus mainekujundus ja asjakohane informatsioon on sageli segiläbi, tehes olukorras orienteerumise ja suure pildi kujundamise küllalt keeruliseks. Nii on raske argumenteerida loodussäästliku metsanduse, põllumajanduse ning linnaruumi keskkonna- ja inimsõbraliku planeerimise vajalikkuse üle, kui valitseb faktidega vastuolus olev veendumus, et suur osa Eesti metsadest on puutumatud põlislaaned, keskkonnaseisund kiiduväärt ning meie kodumaa pindalast on juba ebaproportsionaalselt suur osa kaitse all. Samal ajal on kaitstavaid maa-alasid Eestis vähem kui teistes Euroopa riikides (lk 187), vanuseliselt struktuurilt metsad noorenevad (lk 41), valglinnastumist ei ole oskuslikult suunatud, millega kitsendatakse valikuvõimalusi ja ohustatakse väärtusliku põllumaa säilimist (lk 41) ning ökosüsteemide suhtelise seisundi mõõdikuna kasutatava keskkonnaalase tulemuslikkuse indeksi (environmental performance index, EPI) alusel on Eesti kümne aastaga langenud maailmas 26. kohalt 48. kohale, kusjuures suurimat vähikäiku on teinud ökosüsteemide elujõulisuses (lk 149). Need ja paljud teised näitajad ei viita, et me liigume väikese loodus- ja inimsõbraliku põhjamaa poole. Midagi on viltu selles, kuidas me oma kodumaad näeme ja kuidas tema käsi tegelikult käib.

    Võib-olla sama ebakõla tegelikkuse ja tunnetuse vahel on olnud ka põhjuseks, miks avaliku ruumi kujundamise debatt on seni olnud vähene ja hambutu. Peetud arutelud, olgu siis Reidi tee, Rail Balticu, metsade majandamise või mõne väiksema maakasutuse konflikti puhul, on harva vääranud protsessi käiku ja jäänud peaaegu tulemusetuks. Mõnda hädavajalikku arutelu ei ole alustatudki: kuidas kujundada õiglaselt kasutatavat ruumi, kuidas hõlmata looduse hüved maakasutusotsustesse, kuidas minna edasi linnaplaneerimisega nii, et oleks tagatud iga elaniku vaimne ja füüsiline tervis ja heaolu, milline on maaelanike, põllumajandustootjate ja teiste maakasutajate osa loodus- ja eluruumi hoidmisel ning kuidas jõustada elujõulisi kogukondi maastike ja looduskasutuse vardjatena. Aruandes tuuakse selgelt välja, et oleme veel kaugel ühisest arusaamast, millisena me oma avalikku ruumi näha tahame. Rohkemgi veel, meil on puudunud tahe ja teadlikkus, et ära tunda ja väärata ruumi isevoolulist degradeerumist. Ma väga loodan, et see suurepärane ja erakordselt ajakohane aruanne käivitab hädavajaliku debati, ja mitte ainult – sellest saab ka konkreetsete tegude suunanäitaja kohe praegu. Selleks et saaksime nii 2030. kui ka 2050. aastal öelda: oleme teinud õiged valikud ja Eestis on tõesti hea elada.

  • Poolsajand Ellerita

    TAAVI HARK

    Vabaduse väljaku lähistel, püstitatuna Georg Otsa nimelise Tallinna muusika­kooli esisele haljasalale, püüab pilku üks büst. Kõrgelt postamendilt piidleb möödujaid tõsise ilmega mees, keda vaevalt võiks kujutleda sisemise muigega mõtlemas Horatiuse sõnadele „exegi monumentum“.1 Daatumid (1887–1970), mis sealsamas raidkirjas loetavad, annavad mõista, et austatu – helilooja Heino Elleri – igavikku lahkumisest on möödas pool sajandit. Mõtteis Ellerisse puutuvat vaagides saab üha selgemaks, et tema kunagi saavutatu on monumendi näivast tardumusest hoolimata elav, kõnetav ja aina päevakohasem. Või peaks nendele tõdemustele lisama küsimärgi?

    Elleri elusamus

    Mõtleja Theodor W. Adorno möönab kriitiliselt oma „Uue muusika filosoofia“ avapeatükis – muide, äsja ilmus see raamat Jaan Rossi osavas eestinduses! –, et kultuuritööstus teeb teistsuguse muusika esilekerkimise võimatuks ning paneb siis tollele tõkestatud muusikale süüks „saavutuste“ puudumise.2 Samas vaimus mõeldes võime küsida: kas Heino Elleri muusikas saavutatu ületab üldse museaalse tähtsuse? On sellel tänapäeva kuulajale veel midagi öelda? Või on Elleri vaeva viljad jäänud üksnes pidupäevadel tundelist meenutamist väärivaks? Pole vähimatki põhjust vastuseid ette kirjutada ega sobivateks loosungiteks vormida, sest otsuse langetamiseks on iga huvilise võimalused ootamatult avarad ning avarduvad ilmselt lähiajal veelgi.

    Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri ja Olari Eltsi kaks toekat albumit Heino Elleri orkestriteostega loovad võimaluse mitmeid töid kuulata esimest korda kogu nende säras ja tänapäevase kõlalise ruumilisusega, mida poole sajandi tagune helitehniline tase ega ka kodumaiste orkestrite toonane mängukultuur veel ei võimaldanud. Pianist Sten Lassmanni salvestatud Elleri klaveriteosed (seni on ilmunud kuus plaati, aga see pole kõik!) pakuvad oma koguhulgas erakordse võimaluse jälgida läbi aastakümnete meistri stiili arengut, julgeid katsetusi ja mõttelisi naasmisi. Nendest tõikadest nähtub, et Adorno kritiseeritud kultuuritööstuse peavoolule saavad tugevad isiksused ka vastu ujuda. Võib loota aina elusamat Elleri paremate teoste levikukulgu. Entusiasmi kergitavad ka mõned uued nooditrükised (kirjastaja teatri- ja muusikamuuseum). Need ehk aitavad natukenegi leevendada korraliku esitusmaterjali põuda, mis hoiab kogukat osa kodumaisest muusika­pärandist varjusurmas.

    Isiksuse inspireeriv salapära

    Salapäras peitub tugev külgetõmme. Heino Elleril läks korda jääda salapäraseks mitmel moel ja lõpuni, andes kujutlus­võimele vaid harvad teeviidad, näiteks mõne vihjava pealkirja – kõik muu jäi suletuks muusikalisse siseilma. Pilli­kõlade ja struktuurimängude abil sündivat absoluutset muusikat luues vältis Eller ühest programmi, et ei sünniks helitöö, mis „teksti oma jalgadeks tarvitades mitte oma jalgel ei käi“ (Johannes Semperi kujukas väljendus). Helides öeldu omandab sedasi põneva mitme­tähendus­likkuse, millest omakorda võrsub vabadus olla iseseisev. Indiviidi vaba mõtlemine näibki Elleri juures tooniandev.

    On huvitav mängitada mõtet sellest, kuidas võinuks kujuneda Heino Elleri helikeele edasine areng vabas maailmas läbi Elleri loomeaja.

    Elleri arvamuse kohaselt pidi muusika olema eelkõige ajakohane, individuaalne ja rahvuslikul alusel.3 Ei tea, kas on see sattumuslik, et ta kolm omadust just selliselt järjestatuna on sõnastanud. Igal juhul on Heino Elleri ajakohasuse või omapärase eneseväljenduse otsinguid kirjasõnas märksa vähem lahatud kui näiteks helikeele rahvuslikkuse otsimist. Kõneldes eestilikkusest muusikas, mõeldakse sageli toetumist rahvalaulule või ka laulupidude traditsiooni, mille taustal mõjub Elleri läbini instrumentaalne mõtlemine lausa ebaeestilikult. Rahvuslikkusele keskendunud uurimistraditsiooni ajaloolisi põhjusi võib ju mõista, aga küllap on siingi oodata uusi suundumusi.

    Ilmneb, et ellerlikuks võib pidada karjaga kaasa kajamise asemel isemõtlejalikku elust läbiminekut, kus väärtustatakse algupärast, julget, omanäolist ja ausat. Hiljutiste aastate kildkondlike nääklemiste taustale mõeldes mõjub viie kümnendi eest lahkunud Elleri mõtteviis eriti värskelt ja inspireerivalt, et mitte öelda – eeskujulikult.

    Silmapaistva joone õpetaja Ellerist kõneldes on sõnastanud muusikateadlane Helju Tauk ühes juubelipühenduses: „Just tema juures kogeme, et Õpetaja algab eeskätt inimesest.“4 Naelapea pihta tabatud! Akadeemilises keskkonnas toidavad ikkagi isiksused õppija tahet saada paremaks. Moodsad rahvusvahelised õppekavad või sulni suhtekorraldaja koostatud arengustrateegiad on mitu järku tähtsusetumad.

    Loodus ja looja

    Huvitavaid tähelepanekuid Elleri loomingu puudetest looduse ja rahvamuusikaga on teinud Leo Normet: „Vana rahvalaulu feminiinsele loodusnägemusele astus vastu maskuliinne vaade mitte ainult Elleri [—] loomingus. Loodus polnud [—] ilutsemisobjektiks, vaid seisis n-ö sealpool head ja kurja.“5 See on lisandus Heino Elleri loodusearmastaja kuvandile, et mitte jätta Ellerist lihtsa­meelse looduseimetleja muljet. See läheks teravasse vastuollu tema muusikaga, mille kuulamine toob välja hoopis huvitavama suhtumise loodusesse ja leiame ka tumedamate hoovuste kaja, ähvardavat, salapärast, veidratki. Mõelgem või sümfoonilistele poeemidele „Öö hüüded“ ja „Viirastused“, kus kombatakse küllalt huvitavaid äärmusi.

    Elleri kaasaegsetele arvustajatelegi ei jäänud ta omapärane suhtumine märkamata. Leiti, et Eller on looduse väljenduste tabamises piirideni tungiv ja leidlik, juhitakse ka tähelepanu tema „erandlisele individuaalsele minale“, mida iseloomustavad lakkamatu sisemine erutus, kestev ärevus, silmapilgu kirglikkus, salapärasus jne.6 Eller oli looduse saladuste väljameelitaja ning seal peituv ei piirdu kaugeltki nostalgilise, helge ja armastusväärsega.

    Mis olnuks, kui …

    Harmoonia funktsionaalse süsteemi monopoli lõpp tõi XX sajandi esimesel poolel tasahilju ka eesti muusikasse aina enam ruumi strukturaalsele mõtlemisele. On huvitav mängitada mõtet, kuidas võinuks kujuneda Heino Elleri helikeele edasine areng, olnuks võimalik elu vabas maailmas läbi Elleri loomeaja. Oma loomingusse puutuvaid mõtteid jagas Eller varemgi ülinapilt, aga iseäranis vähe teame tema sellekohaseid mõtte­käike Nõukogude perioodist. Dokumentaalset materjali, mida saaks ausaks ja vahetuks pidada, ei olegi säilinud.

    Kuidas me ka ei vaatleks Elleri loomingut 1940. aastatest alates, näib see nn Tallinna periood tähistavat tagasiminekut, vähemalt väljendus­vahendite uudsuse ja julguse, küllap ka originaalsuse poolest. Selle üle ei ole praegu lihtne otsustada, kas oli põhjus Tallinna konservatooriumis valitsenud konservatiivses õhkkonnas või keerukates kultuuripoliitilistes oludes.7

    Need hämarad ajad on sünnitanud veel vastuseta küsimusi edasiseks uurimiseks. Kuidas Elleri elukäik ja sellest võrsunud isikumüüt on mõjutanud tema teoste vastuvõttu? Kui poleks tulnud okupatsioonide segadust ja ebakindlust, mis Ellerile omast alalhoidlikkust veelgi võimendas, kas võinuks Ellerist kujuneda hoopis radikaalsem ja vihasem muusikamees à la Arnold Schönberg?

    Kindel on, et veel leidub Heino Elleris avastamata ja läbi uurimata tahke, veel on kõlamata väga heas ettekandes muusikat, veel püsib huvi tema parimate teoste vastu. Praegugi näib kehtivat Helju Taugi aastakümnete tagune üldistus: „See muusika on alles kasvu­ajas, avardudes üha koos oma kuulajate kõrva ja vastuvõtuvõimega.“8 Kui lähiajal pole vist lootustki mõnd Heino Elleri suuremat orkestriteost elavas ettekandes kuulda, siis ajutist tröösti peaks pakkuma ka mõni suurepärane salvestis. Eks seegi on monument!

    1 Ladina keelest vabalt tõlgituna: olen endale rajanud mälestusmärgi.

    2 Theodor W. Adorno, Uue muusika filosoofia. Tartu Ülikooli Kirjastus, Tartu 2020, lk 35.

    3 Mart Humal (toim), Heino Eller oma aja peeglis. Eesti Raamat, Tallinn 1987, lk 246.

    4 Helju Tauk. Muusikast võlutud. Ilmamaa, Tartu 2010, lk 111.

    5 Leo Normet. Sibeliuse kaudu maailma. Ilmamaa, Tartu 2004, lk 69.

    6 Mart Humal (toim), Heino Eller oma aja peeglis. Eesti Raamat, Tallinn 1987, lk 184.

    7 Mart Humal, Heino Eller ja Tartu koolkond. http://www.ooper.parnu.ee/emf/EMF_tekst/HUMAL_HEINO_ELLER_JA_TARTU_KOOLKOND.htm

    8 Helju Tauk. Muusikast võlutud. Ilmamaa, Tartu 2010, lk 111.

     

  • Udukudumisest ja teaduspesust ajakirjanduses

    JOONAS KIIK

    Tõejärgsusest on palju räägitud, sõna on üldtuntud, hästi on teada ka selle sõna hädad, neist on omajagu juttu olnud. Meenutan lühidalt. Millegi tõele järgnevaks nimetamine eeldab, et see miski erineb tõest, on mittetõde. Näiteks tõejärgsest ajastust kõnelemine ütleb, et tõe ajastu on läbi, käes on valede aeg. Enne oli meil tõde, nüüd mitte, nüüd on see kuhugi kadunud. See jutt tundub tõekauge. Kas siis enne valetamist polnud? Oli. Kas nüüd on vale öelda, et lumi on valge? Ei ole. Korrutustabel kehtib. Mis tõejärgsusest me siin räägime?

    Ent nähtus, mida see sõna kohmakalt tähistab, polegi järsk ja are juba toimunud pööre, vaid aeglane ja hajus, alles kestev protsess. Korrutustabeli osas on üksmeel veel üldine, kuid paljudes keerulisemais küsimustes kipuvad üldtunnustatud tõe mõõdupuud ja nende autoriteet hajuma. Sellest jutt käibki. Võistlevaid või ka vastandlikke tõekspidamisi oleks nagu üha rohkem, kuid vähemaks paistab jäävat ühist pinda, mida enamik oleks valmis usaldama. Poliitilistes, ühiskondlikes ja eetilistes küsimustes konkureerib hulk ideoloogiaid, mis on ise oma tõe mõõdupuud ega tunnista teisi, väliseid kriteeriume, kui see neile parasjagu ei sobi.

    Ja kui pole ühismõõdet, siis ei saa ka otsustada, kes räägib tõtt, kes ajab udu. Kaovad tõe eelised udujutu ees, kui see on enese samuti tõeks kuulutanud – pole, mille põhjal vahet teha. Sestap oleks tõejärgsuse asemel kohasem rääkida udukudumisest. See sõna kirjeldab justkui paremini sujuvat lahustumisprotsessi, kus varem valdavalt tunnustatud tõe kriteeriumid oma senisel kujul ei kao, vaid mattuvad tasapisi pooltõdede ja lausvalede uttu, hajuvad silmist.

    Udukudumiseski pole midagi enneolematut: tõekspidamised ja uskumused on ikka konkureerinud, aastatuhandeid on ka valetatud, demagoogiat ja udu aetud. Udukudumisest kui ühest praegust aega määratlevast nähtusest on mõtet rääkida eelkõige seoses udukudumise enneolematu haarde ja mõjuga üleilmselt võrgustunud meediaruumis.

    Info pole veel kunagi nii hästi levinud, kuid see ei levi tõeväärtuse, vaid eelkõige löövuse, lihtsuse ja üldmõistetavuse alusel. Udu levib eriti hästi, sest seda on lihtne toota ja selle abil pääseb pildile kergema vaevaga, odavamalt ja tõhusamalt kui tõe väljaselgitamiseks, oma jutu kontrollimiseks ja väidete tõeläheduse taotlemiseks ressursse kulutades. Uus meediakeskkond, eelkõige jälgimisplatvormid ehk jälplad, kus toimib niinimetatud ühismeedia, mängib varasemaid hierarhiaid ümber moel, mis on udukudumise eduks nagu loodud.

    Valitseb üldine üksmeel selles, et Ühendriikide politsei on arenenud riikide vägivaldseim ja ebaproportsionaalselt suur osa sealse politseivägivalla ohvreist on mustanahalised. Pildil USA politsei 1965 aasta augustis Los Angelese lähistel Wattsis mustanahaliste protestiaktsiooni maha surumas.

    See edu pole absoluutne, samuti nagu pole absoluutne seniste tõe kriteeriumide taandumine. Seniste mõõdupuude, ekspertide ja institutsioonide maine ja mõju võib tihenevas udus tasapisi kahaneda, kuid pole kaugeltki kadunud. Ajakirjandusel, kohtuvõimul ja eriti teadusel on ühiskonna silmis ikka veel üldtunnustatud tõe allikana märkimisväärsel määral autoriteeti, mida paljud endale ihkaksid. Eriti pakiline on see tung uusarhailiste jõudude, despotismilembeste populistide seas, kelle tõekspidamised ja eesmärgid on valdavalt senistest tõe kriteeriumidest kaugel või neile lausa vastandlikud. Seetõttu rõhuvad need jõud eelkõige udukudumisele ja kipuvad poliitikavaldkonna erakordselt tihedas konkurents sel alal ületama kõiki teisi. Ainuvõimule pürgivate populistide huvi pole mitte varasemate standarditega kohaneda või neid tunnustada, vaid kehtestada nende asemel omaenda autoriteet. Siit ka püüd ajakirjanduse, kohtuvõimu ja teaduse sõltumatust õõnestada, rünnata ja kontrollida.

    Teisalt ei saa öelda, et ajakirjandus oleks omalt poolt tingimata udukudumise vastu ja seisaks vankumatult näiteks teadusliku tõe eest. Mõnegi ajakirjaniku suhe teadusega kaldub meenutama mõne poliitiku või äriideoloogi oma: pidada tõe normiks omaenda uskumusi ja vaateid, teadust aga tunnistada ainult neid toetavais piires. Endale sobimatuid andmeid, uurimusi ja teadlasi on kasulikum eitada või ignoreerida.

    Teaduspesu

    Udukudumise vormi, kus oma vaateid ja uskumusi serveeritakse eksitavalt teadusliku tõe pähe, on kohane nimetada teaduspesuks. Nähtust ühe end instituudiks nimetava mõjurühmituse näitel kirjeldanud Margus Ott nendib muu hulgas võimalust, et ajakirjandus osaleb teadlikult teaduspesus, kuigi end kvaliteetseks pidav ajakirjandus seda teha ei tohiks.1 Kui jätta kõrvale teadlikkuse keerukas küsimus, millest teaduspesu olemasolu ja tagajärjed otseselt ei sõltu, siis ajakirjanduse, sealhulgas end kvaliteetseks pidava ajakirjanduse, panuses teaduspessu pole kahtlust.

    Tuntuimaid näiteid leiame ökoloogiaaruteludest: kohalikus mastaabis tselluloositehase ja üleraie küsimustes, üleilmses mõõtkavas kliimasoojenemise ja selle tagajärgede küsimustes. Piirdudes siin viimasega: kuigi kliimasoojenemise inimtekkelisuses on pea kõik erialateadlased ühel meelel, ei istu see tõdemus ja selle vältimatud järeldused paljudele ja paljud ei lase end teadlaste üksmeelest kõigutada. Kliimaeitajate pseudoteaduslikest argumentidest vahest levinuim on meil viide ühe tuntud akadeemiku kunagisele intervjuule, mille kurioosseid väited on omajagu kummutatud.2 Et intervjueerija kahetses seda usutlust mullu kui äpardunut,3 võib seda pidada juhuslikuks tööõnnetuseks. Sihipärase teaduspesuna tasub aga meenutada ühe Postimehe legendaarse spordilembese paremtoimetaja järjekindlat kliimaeituslikku tegevust,4 millele samuti viidatakse veel kümme aastat hiljemgi. Kord juba kootud udu ei haju enam täielikult, vaid jääbki võrku hõljuma ja mõtteruumi mõjutama.

    Üks värskem näide muust vallast. Mai lõpus mõrvas Ühendriikide politsei Minneapolises kinnipidamise käigus mustanahalise kinnipeetava George Floydi. Mõrva ja sellele järgnenud protestilainet politseivägivalla ja rassismi vastu on laialt kajastatud ja arutatud ka meil. Selle arutelu käigus kirjutas Postimehe peatoimetaja asetäitja Marti Aavik juuni algul, et rahutusi olevat „kummaline“ jälgida, kuna „uuringud näitavad, et USA politsei jõukasutus pole olemuslikult rassistlik“ ja „üldiselt näitab raskete kuritegude arv Ühendriikides langustendentsi“. Väheste üksikjuhtumite põhjal tehakse suuri üldistusi, leidis Aavik.5

    Vaatame lähemalt, takerdumata väljaütlemata eeldustesse, millel Aaviku mõttekäik püsib: et rahutused peaksid lähtuma statistikast; et üks ega ka mitu mõrva kui üksikjuhtumid ei pruugiks rahutusi põhjustada; et probleemiks on ainult tulirelvaga sooritatud mõrvad; et politseivägivalla vastu on mõtet protestida ainult siis, kui see on rassistlik; et rassistlikud mõrvad ei vääri tähelepanu, kui mitterassistlikke on rohkem jne. Need eeldused ning probleemi pisendamisele ja tühistamisele suunatud võtted võivad mitmeti küsitavad paista, aga jätaksin need vaidlustamata, et vaadelda Aaviku teksti taotlust esindada vaat et lõplikku, „igast küljest läbi vaieldud“ teaduslikku tõde. Selle pretensiooni põhjendatust saab viidatud allikate põhjal hõlpsasti kontrollida.

    „Kas on siis nii, et USAs tulistavad valgenahalised politseinikud eriti mustanahalisi ja nende ajend on rassistlik?“ küsib Aavik ja vastab kindlalt: ei ole. On see vastus ja Aaviku muud väited põhjendatud ja tõesed? Pigem mitte. Ja ammugi pole need sedalaadi teaduslik tõde, millena Aavik neid serveerib.

    Alustades raskete kuritegude üldarvust: neile viitamine rahutuste kontekstis paneb kulmu kergitama, sest küsimus pole ju kuritegevuses üldiselt, vaid politseivägivallas, eelkõige mustanahaliste vastu suunatud vägivallas ja süsteemses rassismis. Põhjendatuse vaatevinklist on aga vaja märgata, et raske kuritegevuse üldist vähenemistendentsi postuleerides piirdub Aavik osundamisega 2019. aasta esimese kuue kuu esialgsele statistikale. See näitab tõepoolest mõningast langust eelmise aasta sama perioodiga võrreldes, kuid nii üürikese ajavahemiku alusel ei saa otsustada üldiste tendentside üle. See ei anna alust arvata, et „suured hoovused liiguvad siiski paremuse poole“.

    Kui võtta võrdluseks näiteks aastad 2013–2018, siis selle (tosin korda pikema) aja jooksul on vägivaldsete kuritegude arv Ühendriikides jõudnud langeda, tõusta ja taas langeda ning oli perioodi lõpuks veidi suurem kui selle algul.6 Samal ajal muutus politsei poolt tapetud inimeste arv üsna vähe, püsides enam-vähem samal tasemel: tublisti üle tuhande aastas.7 Kahe näitaja muutumine aastati pole sellises korrelatsioonis, mis laseks ühe põhjal teise muutumist ennustada.

    Kaugemale minevikku vaadates pole väide raske kuritegevuse üldisest vähenemisest Ühendriikides vale: näiteks vähenes vägivaldsete kuritegude arv perioodil 1990–2018 ligi kaks korda. Aaviku loos on see tees aga sisuliselt põhjendamata, jäädes parimal juhul pooltõeks, mille puhul juhuslikest andmeist on tehtud suuri üldistusi. Pooltõena mõjub ka jutt Kesk-Ameerika riikide paiknemisest politsei poolt tapetute edetabeli tipus nii absoluutarvult kui suhtelt elanike arvuga. Arengumaadega võrreldes on pilt tõesti selline, kuid Aavik jätab mainimata, et arenenud riikide seas on Ühendriigid mõlema näitajaga absoluutne tipp, ületades võrreldavaid ühiskondi kordades.8

    Aaviku põhiväide, mille järgi uuringud näitavat, et USA politsei jõukasutus pole olemuslikult rassistlik, on aga midagi märksa vähemat kui pooltõde. Esiteks teeb Aavik sellegi üldistuse mitte mitme uuringu põhjal, vaid toetudes üheleainsale uurimistööle, arvestamata kõiki muud asjassepuutuvaid uuringuid, vastuväiteid ja andmeid isegi samast väljaandest, kus viidatud uurimus ilmus. Ja teiseks, mis peamine: Aaviku üldistusi ei kinnita ka see üks uurimus.

    Jutt on Ühendriikide teaduste akadeemia väljaandes PNAS9 mullu ilmunud Marylandi ülikooli psühholoogi David J. Johnsoni ja tema kolleegide uurimusest „Politseinike andmed ja rassierinevused surmaga lõppenud tulistamisjuhtumeis, kus osales politsei“.10 Nagu juba pealkiri ütleb, ei uurita tolles 2015. aasta andmeid analüüsinud töös politsei jõukasutust üleüldse; ei uurita kõiki juhtumeid, kus politseinikud eraisikuid tulistasid; ei uurita ka kõiki juhtumeid, kus politseinikud kellegi ükskõik mis moel tapsid. Uuriti ainult juhtumeid, kus politseinikud kellegi maha lasid. Niisiis ei toeta juba töö teemapüstitus Aaviku väidet politsei üldise jõukasutuse kohta ega ka tema loo pealkirjaks tõstetud küsimust „Keda politseinik tulistab?“, rääkimata vastusest. Kuivõrd Aaviku sõnavõtt puudutab Ühendriikides toimuvaid rahutusi, väärib märkimist, et rahutused vallandanud mõrval polnud tulistamisega üldse mingit pistmist: politseinik surus abitult maas lamaval George Floydil põlvega hinge kinni, kuni arreteeritu suri.

    Mida viidatud uurimistöö endale seatud piires tegelikult ütleb? Lühidalt kokku võttes seda, et kuigi politsei lasi vaadeldud aastal mustanahalisi eraisikuid maha ebaproportsionaalselt palju – üle kahe korra rohkem kui mustanahaliste osakaal rahvaarvus –, ei tuvastanud uurijad päästikule vajutanud tapjakordnike andmeid analüüsides, et just valged politseinikud oleksid tapnud teistest rohkem mustanahalisi ja latiinosid. Uurimuses pakutakse sellele tulemusele mitu selgitust, pakutakse näiteks võimalust, et mustanahalised ja ladinaameerika päritolu politseinikud lasevad maha rohkem mustanahalisi ja latiinosid, sest tulistajad ja tapetud on pärit samast kogukonnast ning puutuvad rohkem kokku. Uurimistöö põhijäreldus on, et politsei isikkoosseisu rassilise mitmekesisuse suurendamine üksi tõenäoliselt ei vähenda tulistamiste rassilist ebaproportsionaalsust.

    Ajakirjaniku omalooming

    Uurimuses ei vaidlustata seda proportsiooni ega väideta midagi tulistamiste ajendite ega rassismi kohta, eraldi rõhutatakse, et rassierinevusi (racial disparities) ei tohi samastada rassiliste eelarvamustega (racial bias). Aaviku jutt rassistlike ajendite ja „olemusliku rassismi“ puudumisest on tema omalooming.

    Oma justkui teaduspõhiseile väiteile lisab Aavik näilist usaldusväärsust, mainides viidatud uurimistöö läbivaieldust, ent jätab oma väiteid konstrueerides vastuväited arvestamata. Ühes samas ajakirjas avaldatud vastuses öeldakse, et töö teesid pole matemaatiliselt põhjendatud ja tulemused ei anna uurijaile alust järeldada seda, mida uurimistöös väidetakse.11 Teine vastaja kritiseerib andmete tõlgendamist, öeldes, et politsei poolt tapetud relvastamata noormehed, kes pole enesetapjad, on kolmteist korda tõenäolisemalt mustanahalised kui valgenahalised.12 Uurimistöö autorid osalt nõustuvad kriitikaga, osalt mitte.13

    Lühidalt: andmed politseivägivalla, tulistamiste ja tapmiste, politseinike ja ohvrite kohta pole põhjalikud ega täielikud ja nende tõlgendamise üle käivad vaidlused. Jutuks olnud uurimuses tegeldakse kindlalt piiritletud teemaga ega käsitleta ja lahendata rahutuste taustal olevaid üldisi politseivägivalla ja süsteemse rassismi probleeme. Neis asjus pole mingit kliimateemaga võrreldavat konsensust säärases rassismi eitavas suunas, millest räägib Aavik. Seevastu valitseb üldine üksmeel selles, et Ühendriikide politsei on arenenud riikide vägivaldseim ja ebaproportsionaalselt suur osa sealse politseivägivalla ohvreist on mustanahalised. Aavik küll möönab andmete puudulikkust ja mainib, et uurimusi on erinevaid, kuid esitab sellest hoolimata kindlas kõneviisis põhjalikult vigaseid, alusetuid ja ekslikke väiteid teaduslike tõdedena sellest, kuidas „asjalood on“.

    Ilmselt ei tasu ka teaduspesu vallas ühe üksikjuhtumi põhjal kõikehõlmavaid üldistusi teha, ent samuti ei maksa unustada, et maailm koosnebki üksikjuhtumeist ehk tõsiasjust, nii et iga tõsiasi on oma olulisusest olenemata omaette võetuna üksikjuhtum. Kõik üksikjuhtumid pole võrdse kaaluga. Kui pseudoteaduslikku udu kootakse meediahierarhia tipust, suurima päevalehe peatoimetaja asetäitja toolilt, heidab see ajakirjanduspildile ja arvamusruumile märksa süngemat ja sügavamat varju kui mõne raadiodiskori ignorantne loba14 või väikeväljaande peatoimetaja võimetus eristada kirjandusauhinna ümbernimetamist Ku Klux Klani lintšimistest.15 Samasugust varju nagu tollesama suurima päevalehe ahenev ideoloogiline fookus16 või ühe selle eelmise peatoimetaja kõhutundest tuletatud faktiväited.17 Samasugust varju nagu eelmainitud teaduspesuinstituudi esindaja istutamine rahvusringhäälingu nõukokku.

    Epp Annus on seoses Ühendriikide rahutuste siinse kajastusega rääkinud mõtleva ajakirjanduse kriisist.18 Kui ajakirjandus ei astu udukudumisele vastu, vaid võtab selle omaks kõrgeimal juhtival tasemel, mis hakkab määrama ajakirjanduse palet tervikuna, siis kerkib suurem küsimus ajakirjanduse püsimajäämisest ajakirjandusena – institutsioonina, mis teenib avalikkuse huvi saada tõest, ausat ja igakülgset teavet. Ajakirjandusjärgsuse küsimus.

    1 Margus Ott, Teaduspesu. – Sirp 25. I 2019.

    2 Greete Lehepuu, Endel Lippmaa tuntuim ja rumalaim intervjuu: kliimaskeptikute lemmiktekst sisaldab hulganisti valeväiteid. – Eesti Ekspress 9. X 2019.

    3 Mart Zirnask, Kliimaeituse tüviteksti kärbunud juured. – Eesti Ekspress 11. X 2019.

    4 Joonas Kiik, Lippmaa on surnud, kuid ta vaim elab veel. – Vikerkaar 2019, nr 9.

    5 Marti Aavik, Keda politseinik tulistab? – Postimees 3. VI 2020.

    6 Reported violent crime rate in the United States from 1990 to 2018. Statista.com.

    7 Lynne Peeples, What the Data Say about Police Shootings. Scientific American 5. IX 2019; mappingpoliceviolence.org/nationaltrends.

    8 Rob Picheta, Henrik Pettersson. American police shoot, kill and imprison more people than other developed countries… Edition.cnn.com, 8. VI 2020.

    9 Proceedings of the National Academy of Sciences of the United States of America

    10 David J. Johnson, Trevor Tress, Nicole Burkel, Carley Taylor, Joseph Cesario. Officer characteristics and racial disparities in fatal officer-involved shootings. Pnas.org, 22.VII 2019 / 6. VIII 2019.

    11 Dean Knox, Jonathan Mummolo. Making inferences about racial disparities in police violence. Pnas.org, 21. I 2020.

    12 Ulrich Schimmack, Rickard Carlsson. Young unarmed nonsuicidal male victims of fatal use of force are 13 times more likely to be Black than White. Pnas.org 21. I 2020.

    13 David J. Johnson, Joseph Cesario. Reply to Knox and Mummolo and Schimmack and Carlsson: Controlling for crime and population rates. 21. I 2020.

    14 Vahur Joa, Kivisaar kommenteeris George Floydi surma ja vallandas pahameeletormi … – Kroonika.delfi.ee 4. VI 2020.

    15 Juku-Kalle Raid, Väikese maja mõtted – radikaalid võitlevad surnud vanaprouaga. – Postimees 27. VI 2018.

    16 Ragne Kõuts, Priit Pärnapuu, „Meie Eesti“. – Sirp 19. VII 2019.

    17 Vilja Kiisler, Postimehe peatoimetaja Peeter Helme Goebbelsi abiga EKREt normaliseerimas. –Eesti Päevaleht 16. IX 2019; Urmo Soonvald, Helme loos on kogum pooltõdesid … – Delfi.ee 18. IX 2019.

    18 Epp Annus: black lives matter. Mõtisklus võitlustandrilt. – Err.ee 2. VI 2020.

  • Kõik ei alga täna

    REET VARBLANE

    Näitus „Kas sellist muuseumi tahtsimegi? Narva versioon“ Narva muuseumi kunstigaleriis kuni 21. VI. Kuraator Rael Artel, kunstnikud Alexei Gordin, Toril Johannessen, Sandra Kossoratova, John Philip Mäkinen, Evi Pärn, Mark Raidpere, Althea Thauberger ja Katarina Zdjelar. Kujundaja Tõnu Narro ja graafiline kujundaja Jaan Evart.

    23. I 2014 avati Tartu kunstimuuseumis Rael Arteli kuraatorinäitus „Kas sellist muuseumi tahtsimegi?“. Kuus aastat hiljem, täpselt samal kuupäeval avati Narva muuseumi kunstigaleriis Rael Arteli kuraatorinäitus „Kas sellist muuseumi tahtsimegi? Narva versioon“. Esimese, Tartu versiooni puhul oli Rael Artel just asunud tööle Tartu kunstimuuseumi direktorina, teise puhul Narva muuseumi kunstigalerii juhatajana. Mõlemad versioonid on üles ehitatud kuraatori, antud juhul nii väljapaneku kui ka suurema üksuse, muuseumi või kunsti­galerii kuraatori, juhi, töö korraldaja ette kerkivatele küsimustele. Ilmselt pole ühtegi kuraatorit, kes ikka ja jälle ei oleks endalt küsinud: kellele ja milleks ta selles paigas ja sel ajal näituse teeb, oma lugu jutustab? Või teisiti öelduna: kes on tema publik ja mida ta oma väljapanekuga saavutada tahab? Uue juhataja Rael Arteli puhul ei pääse mööda ka laiemast küsimuseasetusest: kuidas näeb ta oma institutsiooni tulevikku?

    Kui tavaliselt jäävad need küsimused, kuraatori kõhklused ja kahtlused tema enda teada, siis Rael Artel on astunud julge sammu ja toonud need sõna otseses mõttes avalikkuse, eelkõige näitusevaataja ette. Kuigi peaeesmärgina terav vajadus institutsiooni reformida on jäänud samaks, on kuraatori positsioon teisenenud: Tartus huvitas Artelit eelkõige Ida-Euroopa väikelinna kunstimuuseumi roll ja tähendus muutunud ühiskonnas ning muuseumijuhi koht selles, laiemas kontekstis vaadeldi (post)koloniaalset olukorda; Narvas püüab ta määratleda linna ja selle kaudu kunstipublikut, tagaplaanil on seekord silmas peetud postindustriaalset keskkonda. Tartu kui potentsiaalne kunstikeskkond ei tekitanud Artelile küsimusi, sest tundis seda juba ajast, mil tegutses seal alternatiivses kunstigaleriis (Rael Artel Gallery: Non-Profit Project Space, 2006–2009) ja korraldas nüüdiskunstifestivali „Art ist kuku nu ut“ (2010–2015), Narva tundub aga olevat täiesti uus mängumaa.

    Tartut ja Narvat ühendab norra kunstniku Toril Johannesseni installatsioon „Transtsendentaalne füüsika“, õigemini selle kaks, Tartu ja Narva peale mõeldud kohaspetsiifilist versiooni. Tegemist ei ole geomeetrilise abstraktsiooniga, vaid kunstnik on mõõtnud hoone uksed-aknad-trepid ja arvutanud välja, kui suur võib olla objekt, mis ühes tükis näitusesaali mahub. Tartus paiknes see viltuse maja alumise korruse suures saalis, Narvas asub, kui trepist üles minna, teise korruse vasakpoolses saalis. Iseenesest ilus ja eksistentsiaalseid küsimusi püstitav institutsioonikriitiline žest toimib imehästi sedalaadi projekti avateosena. Tartus ei jäänud vahtpolüstüroolist valge lahmakas mitte ainult silma, vaid selle sobimatu kubatuur kutsus esile lausa füüsilise ebamugavustunde. Narva kipsist ja puidust analoog jääb aga XVIII sajandi magasiaida avara ruumi ebamääraseks ja arusaamatuks lisandiks, kuigi Johannesseni objekt on ainuke spetsiaalselt Narva näituseks tehtud teos.

    Mark Raidpere on videos „Viis valvurit“ (2006) portreteerinud Riia kunstimuuseumi töötajaid – vanemapoolseid saaliprouasid, sest madalapalgalisele, kannatust ja korrektsust nõudvale ametikohtale noori, eelkõige mehi, ei leita, vähemalt mitte Ida-Euroopas. Valdavalt on saalivalvuritel kunstitaust või vähemalt armastus kunsti vastu ja nad ei häbene seda välja näidata. Raidpere videoga samas ruumis on eksponeeritud ka kaks maalikomplekti: peamiselt XIX sajandi maalid Narva muuseumi kunstikogust ja noore kunstniku Alexei Gordini iroonilised, absurdi ja musta huumoriga vürtsitatud nüüdiskunsti asutuste paroodiad.

    Kanada kunstniku Althea Thaubergeri eksperimenti lastega Rijeka hüljatud tehases (video „Tooge Benčić tagasi“, 2014) tasub tõsiselt võtta. Iseäranis seda, mille lapsed on välja pakkunud.

    Nii võib Riia kunstimuuseumi saali­valvureid Narva üle kantuna pisut ehk meelevaldselt vaadata kahes kontekstis: klassika ehk siis Narva kunstielu kuld­aja, kui Lavretsovid ja teised töösturid kogusid kunsti, hoidsid ülal seltsielu ja metseenina toetasid ka noori talente, ning nüüdiskunst, millel ei ole Narvaga kuigi palju tegemist. Ehk siis ajateljel XIX sajandi keskpaigast praeguse ajani, kusjuures Narva kunstielu viljakas periood 1990ndad on välja lõigatud. On selge, et ega Vestervalli kunstnike rühmituse peale ei saa praegust tõsiselt võetavat institutsiooni rajada ja 1988. aasta mitteformaalse kunsti festival, kus osalesid kunstnikud Moskvast, Valgevenest, Gruusiast, Armeeniast, Siberist jm, tundub praeguses rahvusvahelises kunsti­elus sootuks vähem alternatiivne kui siis, kuid katkestusele üles ehitatud kultuurimudel, kus kinnistatakse arusaam, et kunagine hiilgus on möödas ja rõhutakse selle peale, et uus ja väärtuslik algab just selle projektiga, pole ka viljakas. Iseäranis kui kuraatori huvikeskmes on publik – püstitatud küsimuste järgi sugugi mitte ainult välismaised ja eesti kunstiprofessionaalid, vaid narvalased. Mõne Narva kunstniku teose projekti kaasamine oleks markeerinud järjepidevust ja olnud ka vastutulek sealsele kunstipublikule. Usun, et midagi, mida oleks just sellesse kuraatoriprojekti andnud sobitada, oleks ikka leidunud. Seda enam et Raidpere video saalivalvajad olid esitatud pigem esteetilise modernistliku maali kui padukontseptualistliku nüüdiskunsti keskel. Ega Narva publik nii kunstivõõras ka ole, kui mõelda kas või Evi Pärna kureeritud neli aastat tagasi kolledžis väljas olnud projektile „Refleksioonid: sissevaade/väljavaade. Vol II“ ja sellega kaasnenud koolitusprogrammile „Kunsti vaatamise ABC“. Evi Pärna projekti keskmes olid samad küsimused, nagu on Rael Arteli omas, iseäranis keele- ja identiteediküsimus. Evi Pärna installatsioon „Erinevad keeled, üks rahvas“ (2008-2009) oli siis ja on ka nüüd väljas.

    Tööde valiku ja rõhuasetuste üle võib vaielda ja ilmselt Rael Artel seda ka ootab, sest osalusprojektina välja käidud näitus eeldab tõsisemat sekkumist kui paarile küsimusele vastamine. Selge, et seda projekti ja kunstigalerii töö uutmist on hädasti vaja, ikka koos haridusprogrammide ja selgitustega nii muuseumi veebilehekülgedel kui ka galeriis. Narva õpetajad ja õpilased oskavad kunsti hinnata ja on valmis tähenduste üle mõtisklema, hea näide on Rutt Tulvingu Narva koolidele ja lasteaedadele kingitud liblikamaalid. Vormiliselt võib neid maale võtta dekoratiivkunstina, aga kui siduda need Endel Tulvingu episoodilise mälu uuringutega, saab neid komplektina vaadelda episoodilise mälu unikaalsete omaduste, minevikku suunatuse ja autonoeetilise teadlikkuse visuaalse metafoorina.

    Ma ei ole väga kindel, kas Rael Artel oli Tartu kunstimuuseumile hea direktor, kuid muuseumi näituseprogrammi ta mitte ainult ei värskendanud, vaid viis selle enesestmõistetavalt rahvusvahelisse kunstidiskursusesse. Ka Narvale on seda hädasti vaja, sest tekstiililinna lõpp võiks olla rahvusvahelise kunstilinna algus, EKA kunstiresidentuur ja Vaba Lava toetavad seda. Postindustriaalses keskkonnas ei ole kerge ennast taas leida, eriti kui ollakse industriaalses üles kasvanud. Kanada kunstniku Althea Thaubergeri eksperimenti lastega Rijeka hüljatud tehases (video „Tooge Benčić tagasi“, 2014) tasub tõsiselt võtta. Iseäranis seda, mille lapsed on välja pakkunud.

  • Mul oli tohutult hea meel ja tohutult kahju

    PÄRTEL TOOMPERE

    Kontsertpalvus „Mööda linnuteed“ küüditamistes kannatanute mälestuseks. 14. VI Tallinna Jaani kirikus. Collegium Musicale,

    Eesti Sinfonietta, dirigent

    Endrik Üksvärav, solist Johannes Põlda (viiul). Kavas Artūrs Maskatsi „Kesköö Riias“, Gerta Raidma „Ja me oleme valgusest tehtud“ (tekst Kaur Riismaa, esiettekanne), Arvo Pärdi „Fratres“ ja „Aadama itk“.

    Mul oli tohutult kahju, kui märtsiküüditamise ohvrite mälestamiseks kutsuti üles süütama aknal küünlaid, kuid üleskutse vähemalt minu kodukandis ei jõudnud inimesteni või ei peetud seda kuigi tähtsaks. Mul oli tohutult kahju, kui juuniküüditamise ohvrite mälestuseks püstitati Vabaduse väljakule väga leidlik ja õnnestunud installatsioon „Pisarate vagun“, aga tähelepanu köitsid selle asemel hoopis Bluetoothi kõlarist oma muusikalise maitse pealesurujad ning Vabadussõja mälestussamba peal rulatajad. Aga mul oli tohutult hea meel, et pääseteeks osutus muusika. Mõlema kurva päeva meenutuseks leidis Tallinna Jaani kirikus aset kontsertpalvus „Mööda Linnuteed“, ja mis eriti meeldiv – seda oli kuulama tulnud vägagi noor publik.

    Mul oli tohutult hea meel, et Collegium Musicale, Eesti Sinfonietta ja Endrik Üksvärava esituses kõlas kontserdil Arvo Pärdi „Aadam itk“ kui selleks päevaks kõige sobilikum teos üldse. See ei ole lihtsalt kurb laul kurvaks päevaks, vaid paralleelid on selgemad. „Aadama itkus“ nutab Aadam nii paradiisist väljaheitmise kui ka kaotatud jumala­armastuse pärast. Ilmselt võisid ka paljud küüditatud tunda õigustatult, et Jumal on neid maha jätnud, kui neid oma paradiisina tundunud kodust minema viidi. Samuti nuttis Aadam, et temast pärinevad inimesed, kes tapavad üksteist, olgu see siis tema poeg Kain või küüditamiste peaarhitekt, kuuendiku maakera verine diktaator. Peale selle on „Aadama itk“ üks erilisemaid teoseid eesti muusikaloos: see tõi eestlastele Grammy, kuid oli ka Eesti ja Türgi presidendi kohtumise peapõhjustaja.

    Kui Grammyga pärjatud CD-l kõlab „Aadama itk“ Tõnu Kaljuste dirigeerituna väljapoole emotsionaalselt ja teatraalselt, mis on ka arusaadav, arvestades kas või suurt otsekõne osakaalu teose tekstis, siis Jaani kiriku kontserdil keeras Endrik Üksvärav selles osas vinti veel rohkem üle. Kuid et Collegium Musicale suutis toota lausa uskumatut kõlavõimu, tundus dirigendi taotlus avarduda emotsionaalselt veel rohkem väljapoole väga õige. Peale selle laulis koor väga hea diktsiooniga, mis andis karakterile palju juurde. Kõik häälerühmad olid heas ansamblis, samuti meeldis, et sopranid ei muutunud kõrges registris kiledaks. Tenorid olid helge ja peatoonirikka tämbriga, kuid pisut liigse nasaalsusega. Bassi kõla oli pehme, kuid kõige madalamad noodid jäid neile seekord unistuseks. Natuke liiga palju tahtis dirigent teost ohjes hoida, tekitades asjata rahutust. Seda mõjusam oli teose keskmes olev meeshäälte lauldav Aadama monoloog, kus oli oodatud rahu ning mis liigutas suuresti just tänu mainitud häälerühmade heale ansamblile.

    Collegium Musicale lauljana tunneb Gerta Raidma instrumenti hästi ja seetõttu oli ta osanud oma teoses esile tuua kõlavärve, mida koor ekstreemsemates registrites väljendab. Fotol on helilooja Gerta Raidma koos dirigent Endrik Üksväravaga.

    Sama palju kui „Aadama itk“ sobis selle kontserdi kavasse, tekitas hämmingut Artūrs Maskatsi teose „Kesköö Riias“ kuulumine samasse kavasse. Korraldajatelt tuli vihje, et kontsert algab selle teosega, sest ka küüditamine algas öösel. Võimalik, et taheti teha ka väike poolehoiuavaldus lätlastele, kus küüditatuid oli peaaegu kaks korda rohkem kui Eestis. Tegelikult on „Kesköö Riias“ travestialik heliteos Woody Alleni komöödiast „Kesköö Pariisis“, kus helilooja kujutab, missugune oleks film olnud siis, kui selle tegevus oleks toimunud 1930ndate Riias. Nii juhtuski, et pärast seda, kui õpetaja Eve Kruus oli kontsertpalvusel ette lugenud Virve Osila teemakohase ja ausa luuletuse „Valu“, kõlasid lõbusad tangorütmid. Võimalik, et see paradoks mõjutas ka solist Johannes Põldat, kelle mäng oli palju vaoshoitum ja tõsisem kui orkestril, kes loole sobivalt, aga kontserdi kontekstiga konfliktselt lustis. Eks mängimisrõõm ning sellest johtuvalt nende põhirepertuaar Mozarti helgema loomingu ja kergema filmimuusikaga on Eesti Sinfonietta nišš, kuid praegu oleksid nad pidanud sellest lahti laskma. Arvo Pärdi „Fratrest“ esitades nad seda tegid, orkester oli ühtlase kõlaga ja täpne. Interpretatsioon, eriti solist Johannes Põlda puhul, oli üllatavalt massiivne ja jõuline. Mitte halb, aga teistmoodi. „Fratres“ on raske teos ja seetõttu võib andeks anda mõningase mustuse ja liialt torkiva tooni solisti mängus.

    Kontsertpalvus oli tunnistajaks ka uue heliteose esiettekandele: kõlas mullu rahvusvahelisel heliloojate rostrumil Eestit esindanud Gerta Raidma a cappella kooriteos „Ja me oleme valgusest tehtud“. Kaur Riismaa, kelle sõnadele see on loodud, kipub oma luules teinekord ütlema otse, lajatama lahtise käega. See tekst läheb aga palju rohkem süvitsi ja loob mõtlemapanevaid seoseid, millest üks sai ka õpetaja Eve Kruusi palvuse kõne aluseks. Mulle on jäänud mulje, et noor põlvkond eesti heliloojaid on väga kirjandusteadlik ja -huviline ning leiab oma teostesse tõelisi pärleid. Mulle on jäänud ka mulje, et noored kooriheliloojad kipuvad kõik kirjutama nagu Pärt Uusberg. Seetõttu oli mul tohutult hea meel, et Gerta Raidma teeb hoopis teistmoodi. Pisut, aga mitte ehmatavalt modernistlikus teoses mängib ta ennekõike meloodiaga, domineerima jäävad suured ja pisut ootamatud meloodiahüpped. Harmoonia, mis on tavaliselt uusima eesti koorimuusika peamine väljendusvahend, on tagaplaanil. Palju on ühehäälsust, mis toob hästi esile teksti. Collegium Musicale lauljana (ka oma teose esiettekannet ta mitte ei kuulanud, vaid laulis) tunneb ta instrumenti hästi ja seetõttu oli ta osanud esile tuua kõlavärve, mida koor ekstreemsemates registrites toodab. Keskmisest parematele harrastuskooridele on teos raske, vajab treenimist ja aega, sest partiist tuleb kindlalt üle olla. Kuid see ei ole kättesaamatu. Hea meelega kuulaksin teost uuesti, ehk sobiks see veel paremini mõnele väiksemale koorile.

    Mul oli tohutult hea meel, et kontserdil oli nii palju eredaid hetki. Ja mul oli hea meel, et nii paljud vastuolud ei suutnud neid hetki varjutada. Mul oli täpselt nii palju hea meel, kui ühel mälestus­palvusel hea meel saab olla.

  • Mis saab pärimusmuusika keskusest?

    KADRI STEINBACH
    Viljandi pärimusmuusika festivali ärajäämine sel aastal ning kontserditegevuse katkestus ja saamata jäänud renditulu toob keskuse eelarvesse umbes 500 000 kuni 600 000 euro suuruse augu, mida ei kata ilmselt ka kriisimeetmetest. Fotol Silver Sepp suusapilliga mullusel festivalil.

    Artiklit kirjutama tõukas mind ERRi kultuuriportaali uudis (19. V 2020), et Eesti pärimusmuusika keskus koondab 10 töötajat, poole töötajaskonnast, sest „eriolukorra ajal polnud võimalik teenida piletitulu ega ruume välja rentida“. Konteksti tundmata uudis šokeerib, seda enam et kultuurivaldkonnas on see koondamine selle kriisi ajal esimene. Mis selle uudise taga siis tegelikult on? Mida tähendab töötajate koondamine aidale ja laiemalt eesti pärimusmuusikale? Kas see on lõpu algus, appikarje või hoopis vastutustundlik ja mõistlik tegutsemine?

    MTÜ Eesti Pärimusmuusika Keskus on 2004. aastal asutatud organisatsioon, mille missioon on seista eesti pärimusmuusika ehk muusikalise emakeele eest, selle igakülgne arendamine ja levitamine. Keskus korraldab ka Viljandi pärimusmuusika festivali. Festival on aset leidnud 27 korda, kuid sel aastal jääb festival paraku ära. Pärimusmuusika keskus on oma veebisaidil rõhutanud, et tegemist on „valitsusvälise“ organisatsiooniga. Juriidiliselt on see tõsi, kuid eelarve kaudu on keskus seotud kultuuri­ministeeriumiga. Samuti panustab igal aastal eelarvesse Viljandi linn, üks MTÜ asutajaliikmeid.

    Uurisin pärimusmuusika keskuse juhatajalt Tarmo Noormaalt, kuidas kujuneb EPMK eelarve: „Oleme saanud tegevustoetust kultuuriministeeriumilt ja Viljandi linnalt. Üle poole eelarvest – kogu eelarve maht on umbes 1,4 miljonit – peame aga teenima omatuluna. Omatulust omakorda üle poole moodustab pärimusmuusika festivali tulu.“ Tarmo Noormaa tõi välja, et varem on toetanud keskust ka haridus- ja teadusministeerium, kuid sel aastal HTM keskust ei toeta. See kõik näitab ära koondamise peapõhjuse: Viljandi pärimusmuusika festivali ärajäämine sel aastal ning kontserditegevuse katkestus ja saamata jäänud renditulu tähendab keskuse eelarves umbes 500 000 kuni 600 000 euro suurust auku, mida ei ole ilmselt reaalne katta ka kriisimeetmetest.

    EPMK kontserdikorraldajana

    Suurem jagu koondatutest oli seotud pärimusmuusika keskuse kontserdikorralduse ning -teenindusega. Tänavune kevad on olnud meelelahutus- ja kultuuri­sektorile enneolematu. Viimasel ajal oli meil võimalus nautida ülikirevat ja kohati isegi üleküllastunud kultuuri­elu, kuid see lõigati ära väga järsult. Nagu öeldud, sõltub keskuse eelarve väga suuresti piletitulust. Kas see on mõistlik? Ehk oleks hoopis vaja tagada keskuse tegevus riigi toetust suurendades?

    Nii Tarmo Noormaa kui ka Viljandi pärimusmuusika festivali pealik Ando Kiviberg kinnitavad justkui ühest suust, et nad ei pea riigi suuremat sekkumist keskuse rahastamisse vajalikuks. Mõlemad rõhutavad, et omatulu teenimise kohustus ja vastutus tähendab keskuse ning festivali ellujäämist. Ando Kiviberg: „Kui 20 000 inimest käib igal aastal festivalil ning suur hulk veel lisaks muudel kontsertidel, siis tähendab see seda, et inimesed usaldavad meid ja meid on vaja.“ Teiste sõnadega: teenitud omatulu annab keskusele justkui eluõiguse. Meie Eesti inimestena otsustame, kas pärimusmuusika keskus elab ja kui hästi ta elab. Tarmo Noormaa toob peale festivali välja ka keskuse rolli pideva kontserdikorraldajana: „Tahame pakkuda publikule võimalikult mitmepalgelist pärimusmuusikat, ka selliseid esinejaid, keda tulebki kuulama vähe publikut. Samuti tahame anda võimaluse Eesti noortele pärimusmuusikutele, aidata neil saada tuule tiibadesse.“

    Kõige suurem keskuse korraldatav kontsert (või kontsertide klaster) on vaieldamatult Viljandi pärimusmuusika festival, rahvakeeli Viljandi folk. Neljaks päevaks ärkab unine provintsilinn ellu ning Viljandi tänavad, söögikohad ja hotellid on täis festivalikülastajaid nii meilt kui ka mujalt. Folgipublik on ustav: paljud on juba mitmenda põlvkonna folkijad ega kujuta oma suve Viljandi nädala­lõputa ettegi. Sel aastal festivali ei tule, kuid selle asemel plaanitakse teha kaks pärimusmuusika kontserdipäeva, piiratud hulgale publikule ning kodumaiste esinejatega. Kontserdikorraldus ja avatud kultuurikeskusena tegutsemine on praegu pandud pausile. Selles osas ei ole keskus Eesti kultuurielus mingi erand. Noormaa ja Kiviberg loodavad mõlemad, et selline olukord on ajutine ning kontserdielu taastudes taastub ka keskuse funktsioon kontserdi- ja festivalikorraldajana. Taastub loodetavasti ka omatulu osakaal eelarves ning keskus saab jätkata samamoodi, nagu enne kriisi. Kindlasti ei ole aga muusikamaastik enam samasugune: inimeste ostujõud on vähenenud ning meelelahutusele ja kultuurile jagub raha senisest vähem. Võib-olla peaks riik ikkagi toetama rohkem ja stabiilsemalt, keskusele õla alla panema?

    EPMK kultuuri- ja kogukonnakeskusena

    Üks väga olulisi muutusi seoses koondamisega on EPMK kodu, Viljandi lossi­mägede roheluses asuva pärimus­muusika aida nii-öelda sulgemine. Miks nii-öelda? Koondatud on ka aida administraator: uks on küll lahti, kuid majas ei ole enam inimest, kes külalist tervitab ja abistab. Seni toiminud väike pärimusmuusika väljaannete ja helikandjate müügilett kolib internetti ning jätkab e-poena. Seega ei pane ait ust päriselt kinni, kuid kaob inimkontakt. See on eriolukorrajärgse ajastu märk – ometi on koroonaviiruse tõttu vahehoidmine pannud kõige rohkem igatsema just silmast silma suhtlemist. Viljandi linnapea Madis Timpson avaldas koondamise üle kahetsust, kuid loodab samuti, et olukord on ajutine.

    Madis Timpson tõi välja keskuse tähtsuse Viljandi linna miljöö kujundamisel: „Ait, Ugala ja kultuuriakadeemia on kolm Viljandi maamärki ning kui mõne funktsioon muutub, siis mõjutab see kogu linna.“ Timpsonile teeb muret riigi, omavalitsuste ning asutuste eelarvepanuse proportsioon. Kuna ka kultuuriakadeemial on olnud teravaid rahastusprobleeme, siis arvab Timpson, et tegelikult peaks riik mõtlema palju regionaalsemalt ning elu väikestes kohtades peaks kuidagi ka rahaliselt toetatama.

    Pärimusmuusika keskuse avatus on siiani võimaldanud palju spontaanseid ja põnevaid kohtumisi: ait on olnud kõigi siinsete vähem või rohkem tuntud pärimusmuusikute kohtumispaik. Vabariigi pillimehe konkurss ja suur üleriigiline võistumängimine on toonud kokku väga palju inimesi: tulevased Jalmar Vabarnad või Mari Kalkunid on näinud oma iidoleid päriselt ja saanud nendega ka maailmaasjade üle arutleda.

    Pärimusmuusika ait on olnud laialt kasutusel kontserdi- ja konverentsisaalina ka teistele ürituste korraldajatele. Aida suur saal on võõrustanud orkestreid ning džäss- ja rokkansambleid. Suurepärase akustikaga ning rikkalike tehniliste võimalustega kontserdisaal on olnud hea esinemiskoht ja praktikabaas ka Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia muusikaosakonna tudengitele. Ka see tegevus on praegu katkenud, kuid loodetavasti leiavad kontserdikorraldajad jälle tee tagasi Viljandisse. Nagu ütles Madis Timpson, on väikelinnas elades või väikelinna elukohaks valides väga oluline ka teadmine, et kvaliteetne kultuur on tahtmise korral väga lähedal.

    EPMK koolitajana

    Koondamiskärped tabasid ka August Pulsti õpistut, pärimusmuusika teabekogu ja noodikogu. Kõik need on Eesti pärimusmuusika keskuse üksused, kus tegeldakse eri nurga alt Eesti pärimusmuusika laiema avalikkuse ette toomise, populariseerimise ning uurimisega. Need keskusele tulu ei teeni ning nende toetamiseks taotletakse eelarvesse ka projektiraha. Koolitustegevus ning kõigile kättesaadava noodimaterjali nüüdisajastamine on aga vaat et EPMK väärtuslikem panus. Kui küsisin Ando Kivibergilt, mida teeks keskus rohkem või teistmoodi, kui vahendeid oleks piiramatult, tõi ta välja just pärimusmuusika viimise rohujuuretasandile: „Eesti muusikakoolide võrgustik on nõukogude aja pärandina suur väärtus, mida võiks pärimusmuusika populariseerimiseks senisest rohkem kasutada. Kui suudaksime viia pärimusmuusika õppe igasse Eesti muusikakooli, siis annaks see suure panuse meie muusikalise emakeele säilimisse.“

    EPMKs koolitatakse regulaarselt õpetajaid ja pärimusmuusika huvilisi. Peale pillipõhise koolituse on populaarsed ka koosmängu- ja metoodikakursused. Koolitamine jätkub ka pärast koroonapuhangut, kuid küsimus on jälle ühendatud anumate põhimõttes: kui väheneb keskuse tulupool, jääb vähem raha ka muuks tegevuseks, mis otseselt tulu ei too. Võib-olla ei olegi vaja eesti pärimusmuusika põhjal koosmängu õpetada? Vahest võib igaüks õppida karmoškat, plokkflööti või torupilli omal käel? Kui selleks raha ei ole, siis võib ka see osa tegevusest katkeda, kuigi praegu ei ole seda ette näha. Tarmo Noormaa ütleb, et keskuse kursustel on umbes 800 ustavat püsikülastajat ning igal aastal lisandub muidugi ka uusi huvilisi.

    EPMK lokaalselt globaalsena

    Pärimusmuusika keskus asetseb organisatsioonina eri ametkondade ja valdkondade ristteel. Keskus on justkui vabaturul, oma spetsiifilises nišis tegutsev kontserdi- ja festivalikorraldaja, kuid ka haridusasutus ning kogukonnakeskus – justkui Viljandi, kuid samal ajal ka Eesti ja maailma pärimusmuusikkonna oluline osa. Ühest küljest ollakse pisikeses provintsilinnas, teisest küljest kogu maailmas. Selline ristteel olek on kindlasti mitmekülgsuse märk, kuid põhjustab ühtlasi olukorra, kus ühe tegevuse ärakukkumisel kannatab kogu organisatsioon. Eesti pärimusmuusika kontsertide ega haridusega ei tegele maailmas mitte keegi peale meie enda. Seetõttu on Eesti pärimusmuusika keskus maailmas ainulaadne organisatsioon – vägagi tarvitatav suurepärases miljöös hoone koos sisuga. Hoone on suurepärane, kuid hoonest endast on vähe. Organisatsiooni kujundavad siiski inimesed ning iga inimese panus, sõltumata positsioonist, on organisatsiooni eesmärkide täitmiseks vajalik. Seega mõjutab koondamine kindlasti EPMK tegevust. Keskuse juht on optimistilik ning loodab mõningad koondatud inimesed normaalse elurütmi taastudes uuesti palgata. Kuna koondati mitmed teenindusega seotud ametikohad, siis tuleb see teenus edaspidi sisse osta. Sellega kasvab aga nii teenuse kvaliteedi kui ka inimressursi ebastabiilsus.

    Kuidas edasi?

    Artiklit kirjutama asudes tundus esialgu, et nii väikeses organisatsioonis tähendab massiline koondamine ikkagi lõpu algust. Ma ei ole päris kindel, et EPMK saab pärast sellist koondamislainet kõiki oma tegevussuundi samalaadselt ja samal tasemel jätkata. Asjaosalistega rääkides sain kinnituse, et muud teed ei olnud ning koondamine oli vajalik, et karavan üldse edasi läheks. Ja võib-olla see ongi kõige tähtsam. Ando Kiviberg tõi välja, et keskus on olnud raskes olukorras ka varem: kohe pärast avamist saabus majanduslangus ning vastavatud ait pidi siis samamoodi ellu jääma ja jäi ka.

    Seda teemat lahates jääb siiski kripeldama riigi panuse küsimus. Kas see võiks olla suurem? Kui EPMK juht arvab, et riik ei peaks panustama tegevustoetusena, siis oleks ehk õigustatud regionaaltoetus? Väikeses kohas tegutsev institutsioon, eriti veel publiku arvust ja inimeste huvidest sõltuva eelarvega asutus, on kindlasti ebasoodsamas olukorras kui suure keskuse oma. Neoliberaalse mõtteviisiga, et turuhoovad annavad sellistele asutustele eluõiguse või võtavad selle, ei pruugi kaugele jõuda. Sellega välistataks justkui igasugune sügavam kultuuritegevus väljaspool tiheasustust. See tähendaks, et väljaspool Tallinna ja Tartut oleks meil väga vähe nii kultuuri kui ka haridust.

    Eesti pärimusmuusika keskus on siiani hakkama saanud – ja tegelikult väga hästi. COVID-19 põhjustatud kriis näitab siiski, kui haavatav võib olla süsteem, mis toimib ideaaloludes veatult. Süsteemi peaks ehk olema sisse kirjutatud veidi rohkem tasakaalustusmeetmeid ning riigi tugi ei peaks sõltuma poliitikast.

    Praegune olukord on kahetsusväärne, kuid, nagu öeldud, siiani on ju hakkama saadud. Ja hakkama on saadud tänu meile kõigile, kes me oleme käinud Viljandi pärimusmuusika festivalil, mõnel keskuse korraldatud kontserdil (mitte ainult Viljandis, vaid ka mujal Eestis), osalenud mõnel kursusel või astunud lihtsalt pärimusmuusika aita sisse, et seal süüa. EPMK elutegevuse taastumisele aitab kaasa iga pärimusmuusikahuviline inimene, kes on usaldusväärne ja truu, kellele saab loota ka rasketel aegadel.

  • Magad siis, kui oled surnud. Kodus istud siis, kui on karantiin. Praegu ela. Ja tee. Ja suhtle.

    PIRET PÕLDVER

    Näitus „Aeg unistada või karta“ Kogo galeriis kuni 20. VI. Kunstnikud Alexei Gordin, Artist Crisis Centre (Elīna Vītola ja Ieva Kraule-Kūna), Kristi Kongi, Eike Eplik, Kadri Toom, Kiwa, Laura Kuusk, Holger Loodus, Kristel Saan ja Martiini.

    Täna olen kunstivalvur Kogo galeriis. Istun vaikses ruumis ja teen kahte tööd korraga: valvan ja toimetan tekste. Ja nagu näitusel Aleksei Gordini mahedatooniliselt töölt ka näha on, kes see ikka kunstinäitusele tuleb, olgu majandustõus või -langus. Kogo on nagu omaenda kontor keset tulipunkti, Aparaaditehast. Aknast paistab ere suvevalgus ja reedepärastlõunane elevus, sees on pisut jahe ja rahulik.

    Näitus on eklektiline, aga ühis­näitused torkavadki terviklikkusega harva silma. Kui valvasin mõni nädal tagasi terve päeva Eike Epliku näitust „Biomass – kummitus nurgas“, hoovas minusse valvurinurgas istudes suur terviklik ühtsus, ilu, rahu ja stabiilsus. Nüüdsel näitusel ma seda ei tunne: on eklektika, hääled siit ja sealt nurgast, eri tasandid, esteetika ja sõnumid. Ma ei saa aru, kus on kese. Kuigi ka sel näitusel on Epliku töö, sarnane sellega, mida nägin tema ainuväljapanekul, jääb siin see kuidagi märkamatuks, ei tõuse esile, on tagasihoidlik ja peidus. Seda ilu ja värskust, mis iseloomustas siinset ruumi mõni nädal tagasi, ei kiirga samasuguse jõuga ühestainsast taiesest. Mitte et praegune teos oleks vähem – ei, see on lihtsalt üksinda.

    Võib-olla üksindus ja teoste eraldatus sobibki konteksti, sest tutvustav tekst annab keskme: näituse üldteema on eriolukord. Eriolukorras olimegi üksinda, teosed valmisid üksinda, ja kui üksinduse elemendid tulevad kokku, on need natuke üksinda ja eraldi ka koos olles. Kui koroonavaakum takistas kaks kuud näitusi korraldada, siis pärast koroonat on seevastu ohtralt kompenseerivat materjali rääkida eriolukorrast ja eraldatusest. Niimoodi kõnetab ka siinne näitus – kui eklektika karjubki näkku, siis temaatika langeb peale nagu tempel –, me kõik istusime oma aja. See tempel on kohati surutud ja kohati sunnitud, kuid selle saab konteksti mõelda, sellega saab suhestuda kas kehvemini või paremini, aga see toimib.

    Siiani on mu valvuripäeva jooksul külastanud näitust kaksteist inimest, mis olla väidetavalt hea keskmine. Epliku näitusel käis kaks korda rohkem inimesi, nii et seekord olen olnud näitusel enamasti üksinda. Seisan ruumi vaikuses ja vaatan ükshaaval maale. Kõik ei saagi kõnetada, mõnele peab selle koroonatempli eriti jõuliselt peale suruma. Ja sel ajal, kui surun, jään mõtlema, kas on ikka hea teosed niimoodi ühisteema alla paigutada – nõnda jääb ehk märkamata midagi, mida muidu näeks. Näiteks enne tööpäeva lõppu tuli ruumi galerist Liina Raus ja küsis: „Mis sa Holger Looduse maalist arvad?“ Olin segaduses. Millisest? Kas sellest, millel on sõna „Opnl 1“? „Jah, sellest,“ vastas Liina. Ma ei olnud seda märganud, sest see oli liiga hea, ei sobinud konteksti, ei mahtunud minu kunstivõõrasse ja narratiivi vajavasse pilku. Ja nüüd jäin seda vaatama. Tegelikult arvan, et see meeldib mulle sel näitusel kõige rohkem. Missugune rahu ja endaga olemine. Aeg minu tarvis. Selle maaliga samas ruumis olla on hea.

    Laura Kuuse fotoseeria „Mõned märkmed mateeria kohta meie sees ja ümber“, 2020.

    Kuid kõige rohkem jäävad silma Martiini eriolukorra sildid, väikesed punased sõnumiga kleepsud üldpealkirjaga „Suletud“. Elu suletud, meri suletud, puu suletud, linn suletud, tee suletud. Kõik on suletud. Mida rohkem neid silte loen ja kordan, seda enam tungib esile sõnamäng – suletud. Oleme suletud linnud.

    Martiini kõrval kõnetavad veelgi värvilisemad Kristi Kongi 21 akvarelli „Kas on olemas veel valgust ja värve?“, mis on jällegi väga lihtsalt eriolukorraga haagitav teos. Iga väga värvilist abstraktset väikeformaadis pilti saadab napp lause värvi mõju kohta tundele, minahäälele. Igasuguste kõhklusteta asetan selle kohe koroonakonteksti, eraldatuse konteksti, meie üksinduse ja kodusolemise konteksti, kust hõljuvad välja kunstniku küsimused: kas oleme veel olemas, kas värvid on veel olemas, kus need on, mis panevad midagi tundma? Need on siinsamas, siin paberil, siin, kus ma loon need ise, talletan ja panen. Mina loon maailma värvid – mina, kunstnik – ja leian ise põhjenduse.

    Kuid kõige tugevamaid tundeid tekitab minus Laura Kuuse fotoseeria töö „Mõned märkmed mateeria kohta meie sees ja ümber“, millel on vaikelu friikartulitega diivanil. Muidu äkki polekski midagi, aga näituse kontekstis saab see uue tähenduse. Friikartulid diivanil – mida see üldse tähendab? See tähendab tundidepikkust üksinda kodus telekavaatamist, hääbumist, und ja minnalaskmist, üksindust, tehisvalgust, mis eraldab õdusast õuest, päikesest, soojusest. See foto kujustab kõige ehedamalt koroonaaegset eraldatust. Sa tellid friikartulid koju, mitte ei söö neid restoranis. Sa sööd neid diivanil, mitte köögis. Sa pillad nad laiali. Ja sa lihtsalt lähed selle juurest ära. Sest sind enam isegi ei huvita. Las olla segamini ja rasvaplekiline. Mis seal ikka. Millest kõneleks see foto mulle ilma näituse kontekstita? Ma ei tea. Võib-olla tunduks tore, et saab vahelduseks ka kodus diivanil friikaid süüa, natuke aega omaette olla?

    Kiwa teostest kõneleb näituse üldteemaga kõige rohkem kaasa maal „Tšika“, kus tütarlaps peitub elava ekraani eest.

    Lähen valvurilaua juurde tagasi, hakkan teksti toimetama ja tunnen, et uni valgub peale. Sain liiga vähe magada, sest käisin eile väljas. Kuigi alkoholi ma ei tarvitanud, pole siiski väga kerge keskenduda. Mõte ei jookse. Magada tahaks. Täna õhtul peab taas välja minema. Koroonajärgne aeg on selles mõttes raske, et tahaks kõik suhtlemata jäänud suhtlemised tasa teha. Sellest saaks ka omakorda hea näituse teema, kuidas me kõik nüüd tasa teeme, silmad on punased peas, häälepaelad valusad, väsimus, kodus ei taha üldse enam olla. Mis maailm see selline on lõpuks, kus keegi ei istu kodus? Raske, väsitav maailm. Aga äkki tuleb sügisel jälle karantiin, sellepärast tuleb praegu küllastumiseni suhelda. Magad siis, kui oled surnud. Kodus oled siis, kui on karantiin. Praegu ela. Ja tee. Ja suhtle.

    Vaatan üles paremale ja näen, et minu ees, valvurilaua töökoha ees on Kristel Saani fotosõnum „Dance. You’re alive“ ehk „Tantsi. Sa oled elus“. Just seda ütleb mu väsimus: kuni oled elus, liigu, tegutse, kuni oled vaba, mine. Tantsi. Kohe pannakse maailm võib-olla uuesti lukku, siis ei tantsi sa enam midagi. Saani fotol on külmav tühjus, üksindus, kus seisab inimfiguur, ja see on kontrastis sõnumiga: mida sa ikka tantsid, kui oled üksinda? Maailm hakkab koost lagunema, pole kindel, kes ma isegi enam olen. Tavaline koroonaüksindus. Tavaline eriolukord.

    Kiwal on näitusel neli tööd, mida on peateemaga seostada pigem keeruline, ilmselt pole need seostamiseks mõeldudki. „Paus“ on installatsioon mikrofonidega, kus mikrofonidest seemnerakud ujuvad mikrofonidest munarakkude poole. See on ilus ja rahustav kompositsioon, värvid mustvalged, toob ruumi hea vaikse rahu. Siis aga kujutlen kohe, kuidas oleks sellega koos elada: juhtmete vahed koguvad tolmu, kass mängib juhtmed segamini, koer närib katki, laps tirib maali juhet pidi seinalt hoopis alla. Aga esteetika toimib. Kiwa teostest kõneleb ehk näituse üldteemaga kaasa kõige rohkem maal „Tšika“, kus tütarlaps peitub elava ekraani eest. Me kõik teame, et eraldatuse tõttu on ekraan elavam kui tegelikkus: see haarab kaasa, muutub eluks endaks. Mine peitu laua alla või kapi taha, ekraan jõuab kõikjale järele.

    Kui vaadata Kiwa töödest edasi vasakule, on seinal Kadri Toomi maalid „Moodne terrasto“ ja „Luksuslik moka“. Mulle meeldib, et ma ei suuda neid peateemaga üldse haakida. Ja ei tahagi. Erinevate graafikatehnikate kombineerimisel valminud teosed on rahulike värvidega, kuid paigutus või kompositsioon ajab mu esialgu segadusse, ma ei saa justkui hästi pihta selle kujule. Mida kauem ma neid kahte tööd vaatan, seda rohkem hakkan sealt leidma detaile, tasakaalu, värvide koostoimet. See eemalt juhuslikuna näiv teos muutub lähedalt vaadates järjest kihilisemaks, huvitavamaks: justkui mingi ots oleks jäänud kokku sõlmimata, nii et see ei lase vaatajat enam lahti. See värskendab, see on hoopis midagi muud.

    Külastajad on täna vaiksed. Nad mitte lihtsalt ei sosista, vaid käivad ükshaaval ja on täiesti vait. Õues on tuuline, lapsed mängivad. Vahepeal karjuvad üksteise peale. Valvuritooli kõrvalt langeb alla maani kardin – ei, see pole kardin, see on lõuend, osa näitusest, Elīna Vītola ja Ieva Kraule-Kūna tööst „Artist Crisis Center“ ehk „Kunstniku kriisikeskus“, mis jätkub näituseplatsi keskel, kus on muu hulgas ka kuhjas raamatud. Neid oleks tahtnud sirvida, kuid ilmselgelt ei ole sobilik taieseid lahti harutada. See mitte-kardin varjab mind kenasti külastajate eest, külastajatel ka mugavam, ei pea kogu aeg tundma valvuri pilku seljal.

    Tööpäev saab läbi. Jään huviga ootama oksjonit, mis toimub samal päeval, kui ilmub siinne valvuri päevik.

Sirp