Suvefestival „7 linna muusika“ kutsub erikavaga Ida-Virumaale
Erki Pärnoja, Vaiko Eplik, Jaan Pehk, Helin-Mari Arder ja Raivo Tafenau on vaid mõni särav näide neist häist eesti muusikuist, kelle kontserdid kõlavad 2.–18. juulini festivali „7 linna muusika“ eriprogrammis Ida-Virumaal.
Igasuvine „7 linna muusika“ on üks väheseid festivale, kellel õnnestus oma kava suures osas säilitada, ehkki oodatud välisesinejad seekord Eestisse ei saabu. Festivali eriprogrammile on oma õla alla pannud paljud Ida-Virumaa omavalitsused ja piirkondlik turismiklaster, maakonna eripalgelisust peeti silmas ka kontserdikohtade valikul: moodne Tulivee salapiirituseveo muuseumis mere kaldal, Kohtla-Järve renoveeritud kultuurikeskus, Tartu Ülikooli Narva kolledž ajaloolisel raeplatsil, Kohtla-Nõmme laululava, maaliline Toila Oru park ja muidugi Jõhvi kontserdimaja.
„Tänavu suvel, mil maailm on ootamatult väiksem ning võimalused reisimiseks ahtad või keerulised, tasub kindlasti rohkem Eestit rohkem avastada ning Ida-Virumaa väärib tähelepanu. Eesti Kontsert annab veel ühe toreda lisapõhjuse siia tulemiseks,“ ütles Jõhvi kontserdimaja juht Piia Tamm.
Festivali „7 linna“ eriprogramm algab neljapäeval, 2. juulil Kohtla-Järvelt Orthodox Singersi ja dirigent Valeri Petrovi kontserdiga „Damaskuse kirikukellad“. Päev hiljem, 3. juulil ootab Raivo Tafenau kvartett muusikasõpru Narva kolledžisse džässiõhtule „Põhjala kontrastid“ ning Vaiko Eplik ja Jaan Pehk samal ajal Purtsesse Tulivee villasse. Järgnevatel päevadel kõlab Ida-Virumaal Norah Jonesi ja Michael Bublé looming Birgit Sarrapi ja Lauri Liivi esituses, toimub väelaulude öökontsert, Stefani ja Ingeri piknikukontsert ning Erki Pärnoja soolokontsert „Leva“, kuuleb filmimuusikapärle, Siim Aimla ja Eleryn Tiidu funki ja Helin-Mari Arderi bossanovat ning Toila Oru pargis näeb isegi öökino. Kokku leiab kavast 11 omanäolist kontserti, paljud neist tasuta. Festivali ajal toimub Jõhvi kinos ka tasuta Euroopa filmide eriprogramm „Loovus“.
„Tuletan kõigile meelde, et juulis kehtivate tervisenõuete tõttu on kohtade arv piiratud nii sise- kui ka välikontsertidel. Soovitan piletid osta eelmüügist ning saabuda tasuta üritustele aegsasti,“ lausus Tamm. „Et kontsertide külastamine oleks ohutu, palume kinni pidada kolmes reeglist: hoiame distantsi, peseme käsi ning jääme haigena koju.“
Festivali eriprogramm toimub koostöös Jõhvi, Toila ja Alutaguse vallavalitsuste, Kohtla-Järve linnavalitsuse, Aseri rahvamaja, TÜ Narva kolledži, Põhjamaade Ministrite Nõukogu, Toila Valge Villa, Tulivee villa, Toila Pargi kohviku, Ida-Viru Kutsehariduskeskuse ja Europe Direct Infokeskusega Jõhvis.
Filigraanimeister Aino Kapsta isikunäitus AEG on A-galerii Seifis avatud alates reedest, 27. juunist kuni 18. juulini 2020.
“Minu näitus on läbilõige sellest, millised mõtted on saatnud mind tegeledes oma armastatud filigraantehnikaga, mille juurde jõudsin juba aastakümneid tagasi. Olen leidnud ennast alustamas tööd südamikust, liikudes servade poole ja iseenda üllatuseks avastanud, et tegemist on omamoodi mandalaga. Iga elemendi ja detailiga olen sinna sisse pannud häid mõtteid. Selle näituse tegemine kujunes mulle omamoodi teraapiaks: tundsin sügavat sisemist rahu ja kogesin kõikehõlmava rõõmu helget seisundit.
Näitus koosneb kolmest eraldiseisvast kooslusest: prossid, ripatsid ja kaelaehted.
Prossid kannavad endas näituse esialgset nägemust pilvede helendusest, ripatsid ja kaelaehted viisid aga mõtte edasi. Kivideks valisin enamjaolt poolvääriskivid. Mäekristallid sobituvad mu nägemusse oma kirka säraga, granaadid oma jõulise olemusega ja topaaside sooja tooni toetasin kuldkuulidega. Soovin, et sisemine harmoonia ja rahu kanduks mu loomingu kaudu vaatajani.”
Aino Kapsta on sündinud Saaremaal 1935. aastal. Lõpetanud Kuressaare keskkooli, jätkas ta õpinguid ERKI-s. Kuigi kunstniku esialgseks valikuks oli skulptuur, lõpetas ta ülikooli 1961. aastal metallikunstnikuna ning 1966. aastal sai temast Eesti Kunstnike Liidu liige. Küllap omaaegsed skulptuuriõpingud olid üheks teguriks, et valmisid mitmed pannood, purskkaevud, metallvõred, kellad ja skulptuurid Narva, Tartusse, Moskvasse, Jurmalasse ja Saaremaale – paljud neist koostöös hea kolleegi Mai Mägiga.
Kuigi Kapstale on alati meeldinud katsetada erinevate materjalide ja tehnikatega, jäid talle olude sunnil pikaks ajaks lemmikmaterjalideks messing, punane vask, pronks, melhior ja uushõbe. Suur valik nendest ehetest kuulub praegugi Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi kogudesse.
Vabadus väärismetallide kasutamisel andis uued võimalused erinevate tehnikate rakendamisel – nagu näiteks paljude väikeste detailide sulatamine mitmesugustesse kompositsioonidesse, ja muidugi filigraantehnika, mis oma keerukuse ja detailirohkusega pakub tänaseni kunstnikule suurt loomingulist rahuldust, olles oma olemuselt habras ja õrn, aga samas jõuline ja tugev.
Aino Kapsta
AEG / TIME
27.06.2020 – 18.07.2020 A-galerii Seifis
Sündmus peagi Facebookis
Eesti Suursaatkond Poolas avas eesti kunstnike näituse
Reedel, 19. juunil, avas Eesti Suursaatkond Poolas Plocki linnagaleriis Eesti kunstnike näituse „Salaelud“ („Secret Lives“) Näituse jääb avatuks kuni 23. augustini.
Näitust „Salaelud“ võib võtta kui ühte grupinäitust, aga pigem on tegemist ühisnimetuse all eksponeeritavate väikeste iskunäitustega.
Mis neid viite kunstnikku – Regina Lukk-Toompere, Kadi Kurema, Jüri Mildeberg, Urmas Viik, Viive Noor – ühendab? Kõigepealt see, et kõik viis kuuluvad Eesti nimekamate illustraatorite hulka ja on oma valdkonnas rahvusvaheliselt tuntud nimed. Teiseks see, et kõik tegelevad lisaks illustreerimisele ka mitmete muude kunstivaldkondadega (maalivad, tegelevad vabagraafika ja fotograafiaga, loovad objekte ja pisiplastikat, kujundavad raamatuid). Vanusevahe jääb enam-vähem 10 aasta sisse ja lisaks professionaalsetele suhetele ühendavad neid kunstnikke omavahel ka sõbrasuhted. Kõigil neil on oma selgelt eristuv käekiri ja oma väike salailm, millesse eksponeeritavad tööd lubavad põgusat pilguheitu ja kutsuvad vaatajaid sisenema neisse varjatud maailmadesse. Veidi muinasjutulistesse ja väga isiklikesse.
Tegemist on juba kolmanda samanimelise näitusega.
Esimest eksponeeriti 2016. aastal Strasbourgi hotellis Sofitel ja 2016-2018 Eesti Suusraatkonnas Pariisis seoses Eesti eesistumisega Euroopa Nõukogus ja EV 100. aastapäevaga. Teine näitus leidis eskponeerimist seoses
Eesti eesistumisega Euroopa Nõukogus aastal 2017 Tel Avivis (Shenkar College of Engineering and Design) ja aastal 2018 seoses EV 100. aastapäevaga Jeruusalemmas (Skizze galerii, House of Quality).
Laupäeval 27. juunil avaneb Avatud Majade sarjas Kadrioru staadioni tribüünihoone
Laupäeval 27. juunil on Avatud Majade sarjas võimalus uudistada Kadrioru staadioni ajaloolises tribüünihoones. See ajalooline raudbetoontribüün on betoonist võlutud August Komendandi tähtsaim varane konstruktoritöö.
Avatud Majad nr 54: Kadrioru staadion
Laupäeval 27. juunil 2020 kell 14.00–15.30
Grupijuht Carl-Dag Lige, arhitektuuriajaloolane
NB! Kogunemine Kadrioru staadioni peasissepääsu juures, Roheline aas 24, Tallinn
Rühma suurus on kuni 30 inimest, piletid müügil Piletilevis hinnaga 12 eurot. Sama piletiga kaasneb ühekordne pääs Rotermanni soolalao näitustele.
Eesti Arhitektuurimuuseumi näituse „Betoonist võlutud. Ehitusinsener August Komendant“ publikuprogrammi raames on kõigil huvilistel võimalus giidi juhendamisel külastada Tallinna Kadrioru staadioni ja selle unikaalset raudbetoonist tribüünihoonet.
August Komendant (1906–1992) oli Eesti-Ameerika ehitusinsener, kes koostöös tuntud arhitektide ja inseneridega kavandas mitu 20. sajandi arhitektuuri meistriteost. Tema erialane karjäär vältas üle poole sajandi – 1930. aastatest Eestis 1980. aastateni Ameerika Ühendriikides. Raudbetoonist sai 20. sajandil uue elukeskkonna rajamisel levinumaid ehitusmaterjale. Materjal, mida mõned peavad igavaks, külmaks ja kõledaks, oli August Komendandi kirg läbi aastakümnete ning sai tema käe all kauni vormi ja kõrge kvaliteedi.
1936. aastal kavandatud ja 1938. aastal avatud Kadrioru staadioni raudbetoontribüün on August Komendandi tähtsaim varane konstruktoritöö. Arhitekt Elmar Lohu kavandi alusel ja Eesti Spordi Keskliidu tellimusel valminud tribüün oli omas ajas moodne nii oma vormi, konstruktsiooni kui ka ehitustehnoloogia poolest. Komendant aitas koos assistent Tarmo Randveega teha tribüüni projekti tööjoonised, konstruktsiooniarvutused ning läbi viia ehitusjärelevalvet. Eesti modernistliku arhitektuuri tippteosel on tänaseni silmapaistev roll Eesti kergejõustiku esindusstaadioni ansamblis.
Rapla Kirikumuusika festivalil saab osa Arvo Pärdi ja Pärt Uusbergi loomingust
XXVIII Rapla Kirikumuusika festival avab uksed 2. juulil Rapla Maarja-Magdaleena kirikus unikaalse hübriidlahendusega, kus muusikahuvilised üle maailma saavad osa Arvo Pärdi ja Pärt Uusbergi loomingust. 12. juulil toimuval lõppkontserdil on laval Estonian Voices ja Kadri Voorand. Festivali korraldab Muusikute fond PLMF.
“Esmakordselt festivali ajaloos avaneb kõikidele muusikasõpradele igas maailma nurgas võimalus saada osa kontserdist,“ ütles festivali kunstiline juht Pille Lill. “Virtuaalkontserdi pileti ostjaid ootab lisaks ka kohtumine palavalt armastatud helilooja Pärt Uusbergiga ja mitmete auhindadega pärjatud dirigent Risto Joostiga.“
Avakontserdil “Pärt&Pärt” esineb Voces Tallinna koor ja orkester Risto Joosti dirigeerimisel. Kõlavad suurmeister Arvo Pärdi “Siluani laul” ja “Aadama itk” ning Pärt Uusbergi “Kiituselaul” ja “Et kiitke Jumalat, kes on nii helde”. Õnnistuse festivalile annab patroonina EELK peapiiskop Urmas Viilma, kellega toimub vestlus-kohtumine enne avakontserti kell 18.00 Rapla kiriku aias.
Festival jätkub 3. juulil, mil Märjamaa kirikus tuleb lavale tunnustatud vokaalansambel Heinavanker ja Vahastu kirikus rõõmustab 4. juulil külastajaid Arsise Kellade Ansambel. Intiimsemas meeleolus saab festivalil kuulda mitmeid Eesti väljapaistvaid muusikuid ja tipp-interpreete: 6. juulil on Käru kirik vokaalmuusika päralt, esinevad Marion Melnik, Kadi Jürgens (Eesti/Belgia), Aare Saal (RO Estonia) ja orelil Tiia Tenno; 9. juulil viivad Hageri Vennastekoguduse palvemajas publiku jazzvespriga “Üle ajamägede” Tõnu Naissoo ansambel koosseisus Margot Suur, Taavo Remmel, Ahto Abner ning lugeja Jaan J. Leppik, kontserdile järgneb vestlus-kohtumine Tõnu Naissooga; 10. juulil musitseerib Kehtna kirikus klarnetiduo Marten Altrov ja Martin Kuusk.
Festivali lõpetab 14. juulil Rapla kirikus Estonian Voices, üks Eesti säravamaid vokaalansambleid, kes on noppinud auhindu nii folk, jazz kui klassikalise muusika žanris.
Festivali raames toimuv X Rahvusvaheline Rapla Lauljate Suvekool ootab lauluhuvilisi registreeruma, lõppkontsert oratooriumi ja ooperipärlitega toimub Rapla Kultuurikeskuses 5. juulil.
Korraldajad avaldavad siirast tänu kõigile toetajatele – peasponsorid Akzo Nobel AS ja Harviker OÜ, toetajad Kultuuriministeerium, Kultuurkapital, Rapla vald, Raplamaa Omavalitsuste Liit, mitmed Raplamaa omavalitsused, Selver, Piletilevi, Powerhouse, Global Virtual Solutions jpt.
Festivali korraldamisel peame silmas kõiki ohutusreegleid, et mitte külastajaid soovimatult ohtu seada. Seoses sellega soovitavad korraldajad kontserdikülastajatel osta piletid hinnaga 7€-15€ eelnevalt Piletilevi kaudu. Piletite arv on piiratud!
Virtuaalse avakontserdi piletid koos instruktsioonidega on samuti saadaval Piletilevis, Hübriidlahenduse tehniliseks teostajaks on Hybridity meeskond Lehari Kausteli eestvedamisel.
Festivali kava koos esinejate fotode ja cv-dega on nähtav www.raplafestival.ee.
Tallinna Biennaalil avatakse kriisikeskus kannatavatele kunstnikele ja nende teostele
Artist Crisis Centre
Tallinna Biennaali esimesel päeval, 2.juulil avatakse ARSi kunstilinnaku projektiruumis Läti noorema generatsiooni kunstnike Ieva Kraule-Kūna ja Elīna Vītola tragikoomiline projekt “Kunstniku kriisikeskus”, mis pakub pelgupaika hüljatud, läbikukkunud ning hellust ja hoolt vajavatele kunstiteostele. Keskus jääb avatuks 9. juulini ehk nädalaks ajaks, mille sisse mahub ka ARSi Loominguline Laupäev. Sissepääs on tasuta.
Kunstniku kriisikeskus pakub tuge kõigile loovhingedele, keda on tabanud saatuse ebasoosing või keda pole andega õnnistatud. Keskuses asuvad hüljatud kunsti varjupaik ja supiköök ning hädasolijaid ümbritsev rahulik atmosfäär toob leevenduse erutunud meeltele ja väsinud vaimule.
“Pehmed hääled juhivad külastajad läbi kriisikeskuse maheda interjööri ja juhendavad nii tervendamisvarustuse kasutamist kui hakkamasaamist rasketel aegadel,” selgitavad autorid projektiruumis toimuvat. “Raskus, mis kaasneb oma ebamugava keha asetamisega keset suursugust kunstiüritust, on kõrvaldatud mugavate istmete abil, samal ajal kui hämar valgus peidab nii häbistatud kunstnike ja nende piinlike teoste puudujääke kui vaatajate nägudes leiduvaid iluvigu.” Kriisikeskus avatakse 2. juulil kell 14.
Ieva Kraule-Kūna (1987) õppis Sandberg Instituudis Amsterdamis ja loob peamiselt skulpturaalseid objekte lisades erinevatele materjalidele juurde lühijutte, kus fiktiivsete karakterite absurdsed seiklused segunevad ajalooliste sündmuste moonutatud tõlgendustega. Tema tähtsamate grupi- ja personaalnäituste hulka kuuluvad “Isik, keda te püüate tabada, ei ole kättesaadav” J. Hesteri galeriis New Yorkis, “Mida ma saan teha?” Shanaynay’s Pariisis, “Keegi ei tantsi enam nii” Galerii 427-s Riias, “… kui kõik su öeldu muutuks kullaks” Vita Kuben galeriis Umeås, “10st 11” kim? Kaasaegse kunsti keskuses Riias.
Elīna Vītola (1986) on maalimist õppinud Läti Kunstiakadeemias ja Janis Rozentalsi Riia Kunstikoolis. Teda huvitavad kunst ja konserveeritud puuviljad, mis on ka võtmefraas tema teoste avamiseks. Eestis toimunud grupinäitused, millest ta varem on osa võtnud, on “Uue Ida lapsed” Tallinna Kunstihoones ning “Aeg unistada või karta” ja “Vaatamis- ja lugemistuba” Kogo galeriis Tartus. Tema viimast personaalnäitust “Maalikunsti ja argielu ühised probleemid: kräppstraktsioon” on esitletud nii Kogo galeriis kui erinevais paigus Riias. 2018. aastal pälvis ta Põhjamaade ja Baltikumi Noore Kunstniku auhinna grand prix’.
4. juulil kell 12-16 leiab ARSi kunstilinnakus (Pärnu mnt 154, Tallinn) aset ka traditsiooniline Loominguline Laupäev, mille raames toimuvad giidituurid, näituste tutvustused ja tehnikate demonstratsioonid interaktiivses videomängude muuseumis LVLup! ning ARSi Keraamikakeskuses ja Tarbekunstigaleriis.
2.-30. juulini esmakordselt toimuv Tallinna Biennaal on suvine kunsti suursündmus, mille raames toimub pealinnas ja lähiümbruses rohkesti eriilmelisi Eesti ja lähiriikide kunstnike loomingut tutvustavaid sündmusi – näituste avamisi, eksklusiivseid galeriituure, kohtumisi kunstnikega ja palju muud. Biennaali korraldab Nordic Baltic Art Center NOBA MTÜ. Kunstisündmuse toetajad on NOAR.eu, Solaris ja Ülemiste City.
Eesti Keele Instituudi uueks juhiks saab Arvi Tavast, Kirjandusmuuseumi direktori konkurss luhtus
Teaduspoliitika komisjon valis uusi juhte kahele teadus- ja arendusasutusele. Eesti Keele Instituudi (EKI) direktoriks saab Arvi Tavast. Eesti Kirjandusmuuseumi direktorit täna ei valitud.
Arvi Tavast asub Eesti Keele Instituudi direktorina tööle 1. septembril ja tema ametiaeg kestab viis aastat. Komisjoni hinnangul olid Arvi Tavasti kandidatuuri tugevusteks selge visioon instituudi arengusuundadest, innovaatilisus ning pikaajaline kogemus keeletehnoloogia valdkonnas.
Arvi Tavast on kaitsnud doktorikraadi Tartu Ülikoolis eesti ja soome-ugri keeleteaduse alal ning läbinud järeldoktorantuuri Saksamaal Tübingeni Ülikoolis. Aastatel 2011-2013 oli Tavast Eesti Keele Instituudis keeletehnoloogia osakonna juhataja ning alates 2014. aastast on olnud tegev erasektoris.
Teine kandidaat EKI direktorikohale oli senine juht Tõnu Tender, kes on ametis olnud 2015. aastast.
Eesti Kirjandusmuuseumi direktori konkurss luhtus. Aruteludega, kuidas leida parim eestvedaja Eesti Kirjandusmuuseumile tarvilike struktuursete reformide jaoks, jätkatakse lähiajal.
Kirjandusmuuseumi direktori konkursil kandideerisid ametisse praegune direktor Urmas Sutrop ning Anzori Barkalaja ja Aimar Ventsel.
Eesti Keele Instituudi kui Eesti Kirjandusmuuseumi juhi konkursid toimusid praeguste direktorite tähtajaliste töölepingute lõppemise tõttu.
Eesti Keele Instituut on teadus- ja arendusasutus, mis tegeleb eesti kirjakeele korraldamise ja arendamisega, sõnaraamatute koostamise ja toimetamisega, andmekogude hooldega ning neid tegevusi toetavate alus- ja rakendusuuringutega ja eesti keele keeletehnoloogilise toe loomisega.
Eesti Kirjandusmuuseumi kui teadus- ja arendusasutuse põhieesmärk on rahvusliku identiteedi püsimiseks ja rahvuskultuuri arenguks oluliste kultuurilooliste allikmaterjalide säilitamine, teaduslik uurimine ja avalikkusele kättesaadavaks tegemine.
Seekord otsustasid üle aasta ilmuva ja riigikogus tähtsa küsimusena arutatava inimarengu aruande koostajad minna veidi teist teed. Lähtekohaks oli tõdemus, et mõõdetavate näitajate järgi on Eesti areng võrdluses nendega, kellega end võrrelda soovime, seisma jäänud. Eesti koht edetabelis ei parane. Põhjuseks on asjaolu, et elame korrastamata, mitte teaduslikul alusel planeeritud ja rajatud ruumis ning kuigi oskame ideaalmaastikku ette kujutada, ei ole rahvas ja tema valitud otsustajad suutnud kokku leppida teid ja viise, kuidas sellele maastikule kohale jõuda.
Rahvaesindajad ise kiitsid uut aruannet paljusõnaliselt, nagu ka selle arutamise kvaliteeti riigikogus. Nii on ka varem juhtunud: saadikutel on huvitav, nad saavad teadlastelt üht-teist teada, kuid kui arutelu läbi, ei vormu kuhjunud informatsioon poliitilisteks programmideks, otsusteks ja seadusteks. Aastaid on inimarengu aruannetes osutatud demograafilisele paratamatusele ehk asjaolule, et kuigi massiline eestlaste väljaränne majandusliku heaolu kasvades peatub ning tuleb rändepööre, ei ole siiski lootust, et Eestis suudetaks ilma võõraste suurema sisserändeta rahvaarvu sajandi lõpuks säilitada või kasvatada. Sellest hoolimata määratakse iga valitsuse koosseisu „iibeminister“ ülesandega pakkuda õiguslikke ja rahalisi instrumente, millega sundida naised rohkem ja tihedamini sünnitama ning sellega kaudselt ka tagasi iidse peremudeli kodukanakese rolli.
Uues inimarengu aruandes on lähtutud realistlikult tõdemusest, et poliitilise loosungi „Kogu maa peab elama“ ja selle kõigi regionaalpoliitikaks nimetatavate variatsioonide näol on tegu nullsumma mänguga. Vabavooluliselt valivad elanikud linnastumise, sest seal on töö ja teenused, sissetulek ja heaolu. Trendi saaks muuta vaid jõuga, mille kasutamine ei ole kooskõlas põhiseadusega, kus on kirjas, et igaühel on õigus vabalt liikuda ja elukoht valida. Kõik kaudsed abinõud, nagu taristuinvesteeringud, mis elanike silmis Eesti aegruumi pisendaksid ja pakuksid elukoha valikul uusi võimalusi, ei ole siiani edukaks osutunud ning eks juttu (näiteks valguskaabli jõudmisest igasse talutarre) ole ka alati olnud palju rohkem kui tegu.
Kus on ka tegudeni jõutud, seal on küll pööraselt raha kulunud, kuid soovitud tulemust ei ole sündinud. Ja see on alles algus, sest koroonapuhangu ajal paljudele tekitatud sundolukorda (kaugtöö suvekodus) kiputakse tõlgendama kui uut voorust ja suunamuutust ning sellest innustatult soovib valitsus aina suuremaid summasid maastikule vedada. Kui ikka Järvamaa soodesse maantee ja Pärnumaa omadesse raudtee rajada, küll siis ilmuvad lausa nõiaväel teeveerde sohu ka õnnelike paljulapseliste perede jõukad külad.
Visalt elus püsiv müüt eestlastest kui maarahvast, kes vahetab jõleda linnaelu esimesel võimalusel „kvaliteetsema“ liigirikkusest tiine loodusega kooselu vastu, on juhtinud mitme valitsuse kätt majanduslikult põhjendamatute kuluotsuste langetamisel ja kuskilt ei paista kedagi, kes sellele lõpu teeks. Juhtusin nädala eest valitsuse näpunäitel värskes õhus aega veetes RMK rajatud Oandu-Ikla matkatee Hiieveski-Hirvelaane lõigule, mille kohta olid riigimetsnikud kodulehele välja pannud ka hoiatuse: „Seoses Tallinna-Tartu maantee Kose-Risti-Ardu-Võõbu teelõigu ehitusega on läbimatu matkatee lõik Paunküla veehoidla lähistel, Silmsi-Rõõsa piirkonnas“.
Teatavasti pole see maanteelõik veel autosõiduks avatud, kuigi jalgrattureid oli lõigul pedaalimas juba näha. Hoiatust eiranud konna perspektiiviga jalgsimatkaja saab aga valitsuse kõikvõimsusest vägeva kinnituse, kui algsel matkatrassil kiirtee äärde läbimatusse kohta ehk otse loomadele trassist ülekäiguks rajatud ökoduktini jõuab. Millised suurejoonelised mullatööd mitmel hektaril! Kui palju põletatud fossiilkütust loomade heaks! Ja kunstmäele istutatud ning põtradele silmailu pakkuv aiandiistikute tulevärk, mis annab silmad ette mis tahes linnapargi kärnerikunstile! Selle uue monstrumi kõrval näeb autojuhtidele tuttav ökodukt praeguse Tallinna-Tartu maantee Aruvalla-Kose lõigul välja nagu purre Tiskre ojal San Francisco Kuldvärava sillaga võrreldes.
Kui tarbetu kiirtee rajamisel natukenegi raha loetaks, võinuks loomade abistamiseks maantee alt hoopis kanali läbi kaevata ning paadimehe palgata, kes korra mõne aasta jooksul ilmuva looma uinutaks ja teisele teepoolele toimetaks. Loomade liiklus töötaval ökoduktil ei ole just aktiivne olnud ning tõenäoliselt ei osta põdrad ka uut pakkumist ära, vaid pigem kujuneb Ardu ja Võõbu kandis pikema aja jooksul välja kaks iseseisvat põdraliiki: ida- ja läänekalda omad.
Kirjeldatud kunstiteos sümboliseerib igikestvat konflikti vabade kodanike vabade otsuste ja regionaalpoliitikaks kutsutava riikliku tahte vahel. Paraku ei lahka uus inimarengu aruanne otsesõnaliselt ja eriartiklite kujul vabaturumajandusliku kapitalismi mõju Eesti elanike valikutele töö, elamise ja transpordivahendite osas, kuigi kaudseid viiteid sellele tekstides leidub. Näiteks mõttena, et avalik võim peaks eluasemeturul lõksude ja ebavõrdsuse vähendamiseks praegusest märksa aktiivsem olema. Ka aruande arutelul riigikogus ei tulnud kapitalism ega selle kriitika kordagi jutuks. Jäägu siis järgmiseks korraks.
Kõige häirivamalt mõjus arutelus, et kapitalismi kõrval ei käsitletud meie tulevase elu otsustava mõjutajana klimaatilist paratamatust. Unistust eestlastest kui jalgrattarahvast, kes selleks nii linna kui ka maale ehitatud turvalisel teedevõrgul tõusval määral oma liikumisvajadust rahuldab – ja seda hoolimata kasvavast keskmisest vanusest ning kergliiklusteede ehitus- ja hoolduskulust –, kaitstakse peamiselt välismaiste eeskujudega Hollandist, Taanist ja Austriast. Aga neil meist mõnevõrra lõunapoolsematel maadel on teistsugune pimedus, aastaringne temperatuur, tuul ja sademed, rääkimata asustustihedusest. Isegi kui kulud kõrvale jätame, siis kuidas me ikkagi sunnime elanikkonna enamuse rattasadulasse viis kuni kuus kuud vältava novembri kurjade ilmade hooajal?
Kuigi aruande koostajate mõte ei olnud terava vastanduse tekitamine, jäi arutelust siiski kõlama, et õiglase ja võrdsete võimalustega ühiskonna arendamist takistab kaks kurja juurt: auto ja tallinlane, sh eeslinnade elanik. Autod röövivad inimestelt kvaliteetse eluruumi ja seda eriti linna(de)s. Seega peab autode tõrjumiseks olema lubatud iga vahend keeldudest karmi maksustamiseni. Paradoksaalselt jutlustab aruanne voorusliku eluviisina tulevikus kahemajapidamist, üks neist linnas, teine maal. Kui ses mudelis on igal perel kõik eluks vajalik mõlemas elupaigas, siis õhutab see asjatut ja keskkonnavaenulikku tarbimist. Kui aga inimene maalt linna ja tagasi kolides kõik vajaliku kaasa vedama peab, siis ei ole jalgratas ja ühistransport selle koorma teisaldamiseks sobiv lahendus.
Tallinlaste (ja natuke ka tartlaste) süü seisneb selles, et nad elavad muust elanikkonnast jõukamalt (peaaegu Lääne-Euroopa tasemel) ning on valitsuste mõjutamise abil krahmanud endale ka valdava osa Euroopa Liidust Eestile abiks antavast rahast. Loomulik järeldus peaks olema, et kui kord on tekkinud sotsiaalmajanduslikult kaks Eestit, siis peaks neile kehtima ka kaks maksusüsteemi. Tallinlase kohus on saadud hüvede eest suurema maksukoormuse kaudu hüvitada kulud, mida kannavad need maal virelevad tõelised patrioodid, kes harivad põldu, hoiavad Lembitu-aegses korras traditsioonilised maastikud ja elurikkuse ning kõigele lisaks ei kõhkle iial relvaga vaenlasele vastu astumast.
Nimelt, nagu selgitas riigikogus arutelul Leo Kunnas, saavat eestlastele kvaliteetse eluruumi rajada üksnes juhul, kui kogu planeerimismõte on allutatud riigikaitse vajadustele. Sest vaenlane ei maga ja vaid ootab hetke, mil Tallinna on koondunud piisav hulk Eesti elanikke, et see siis ühe õhulöögiga maatasa teha. Seega, tallinlased päästab pommirahest ainult see, kui kogu Eesti piir on hambuni relvastatud ja mehitatud küllap siis staniitsade võrguga, kus kasakad-kaitseliitlased valvsust kaotamata koos peredega rahuaegadel põlde künnavad ja kõplavad ning esimese ohusignaali korral itta ja üles tulistama kukuvad. Kui piisavalt kasakaperesid ei leidu, eks siis ostame teenuse USA vägedelt sisse. Tallinlase saatuseks on mõlemal juhul oma (soolist võrdsust arvestavat) eluviisi häbeneda ja julgeolekulõbu kinni maksta.
„Kolm sõlme“ on üks õnnestunud pealkiri, mis äratab teadvuses tuhinal kogu kelti sümboolika. Tuleb meelde ka lapsena loetud muinasjutukogumik „Tuulesõlmed“, Clifford W. Ashley legendaarne „The Ashley Book of Knots“ ehk „Ashley sõlmeraamat“ 1944. aastast ja alles hiljuti lapatud Des Pawsoni merendusteatmik „Sõlmed“, Tom Waitsi laul „Pray“ Ameerika bändi Book of Knots saatel, sõlmkiri, mis eri vormes oli kasutusel nii inkadel kui ka Vana-Hiina riigis – ja mis veel kõik.
Põnev, kuidas mõnes sõnas korraga sõlmuvad nii iidne kiviraiekunst rock-art kui ka eksperimentaalmuusika art-rock – aga ka tuntud inglise psühhiaatri ja kirjaniku Ronald David Laingi looming. Tema antipsühhiaatria vallas omamoodi teedrajav teos „Knots“ jõudis 1978. aastal Paul-Eerik Rummo tõlkes eesti keelde Loomingu Raamatukogu ülimenuka vihikuna „Omadega puntras“.
Ühes valgete laudadega vooderdatud ärklitoas, mille lagi meenutab kummuli pööratud paati, ajangi juttu selle raamatu autoritega: norraka Øyvind Rangøy, eestlanna Veronika Kivisilla ja ameeriklase Adam Culleniga. Selges eesti keeles, kuigi ühiseid keeli leidub teisigi.
Kas pealkirja valides köitis – tõesti hea sõna see „sõlm“! – teid pigem merenduslik või kultuuriline aspekt? Kõik oma puntrad olite selleks ajaks kindlasti juba omaette ja ammuilma lahti harutanud.
Veronika Kivisilla: Just mitmetähenduslikkus. Kogu see sõlmemaailm on nii põnev ja salapärane. Hakkasime vaatama sõlmi, mida merel kasutatakse – need mustrid on nii ilusad –, ja siis valisimegi kohe välja oma lemmikud.
Øyvind Rangøy: Lemmikud puhtalt esteetilistel kaalutlustel. Need ei ole seotud laevaga, millega koos sõitsime, vaid pigem meie endiga. Ja Asko Künnap ongi kasutanud ka kaanekujunduses neid meie valitud kolme sõlme. Ta vaatas ja rehkendas tükk aega, kas neid on võimalik ühendada. Selgus, et on.
Asko Künnap on muidugi ise kogenud purjetaja, mitmetes kooslustes osalenud leidlik luuletaja ning tippdisainer – puhas õnn meeskonda kaasata! Kas kolme sõlme all võib siis mõelda nii erinevaid köitmisviise kui ka tuule tugevust?
Kivisilla:Kiirust, jah. Kuus sõlme on juba selline korralik kiirus, aga kuna meid on kolm, siis jäimegi mõõdukalt kolme sõlme juurde. Ei hakka kohe kihutama.
Adam Cullen: See oli põnev mäng. Kui sõitsime Øyvindi paadiga näiteks kalakasvatuse juurde, proovisime ära arvata, mitme sõlmega parajasti sõidame. Vaatasime vahutavaid laineid ja hindasime tuule kiirust. Ja pakkusime enamasti üsna täppi!
Rangøy: Ma arvan, et kolm sõlme on meresõidu parimad hetked, kogu see rahu.
Kivisilla: Øyvind on ka muidugi lahe kapten. Sel ajal, kui peaks lahendama igasuguseid logistilisi ülesandeid, jutustab tema lugusid ega pane suurt tähelegi, mis toimub. Mulle tuli kohe meelde doktor Dolittle, kes ei teadnud purjetamisest suurt midagi – no Øyvind muidugi teab! –, aga jõudis alati kohale, elusalt ja tervelt.
Rangøy: Mäletan, et mul oli lapsena häbi, sest ma ei tundnud küllalt paljusid sõlmi. Seda peaks nagu igaüks oskama. Kord, kui mu isa oli oma laeva maha müünud, oli ta mõnd aega lihtsalt madrus. Ta pidi enamasti seisma komandosillal ja ootama, selline surnud aeg. Tal oli kaasas üks sõlmede raamat ja ta muudkui harjutas omaette. Kui ära läks, jättis raamatu sinna maha. Ükskord kuulis ta juhtumisi, et keegi oli laevaköitega hädas ja kapten hõikas: „Mis värk on, ei saa hakkama või? On sul Rangøy raamatut vaja?“
Kivisilla: Meie raamat on kaua küpsenud. See pidi ilmuma juba eelmisel aastal, aga tekste tekkis juurde ja hakkas kujunema kompositsioon, mida enne ei olnud. Tärkas mõte, et igaüks kirjutab väikese eessõna sinna juurde ja teeme meresõnastiku … ja nii ta läks.
„Kolme sõlme“ autorid Veronika Kivisilla, Adam Cullen ja Øyvind Rangøy tõdevad, et meri tõepoolest ühendab.
Saan aru, et teose alateadlik algus – või tuleks öelda õnnelik sõlmitus? – on pärit 2016. aastast, kui kohtusite Käsmus tõlkijate kokkutulekul. Kas Norrasse Rangøya saarele kolm aastat hiljem sõitsite juba kindla plaaniga selline raamat valmis kirjutada?
Rangøy: Plaan või projekt oli ikka enne valmis, selleks taotlesime ka toetust. Eelkõige on muidugi tore niisamagi koos olla, aga raamat oli konkreetne eesmärk. Vaatasin käsikirja nüüd uuesti ja märkasin, et see on tõepoolest palju küpsenud ja muutunud, aga ka väga loogiliselt seotud sellega, mida me seal saarel tegime. See kõik on olnud orgaaniline protsess.
Cullen: Väga hea, et sellesse raamatusse on nüüd hõlmatud ka kõik järellained, järellainetuse vaiksed virvendused. Kui paat sõidab mööda, läheb ju tükk aega, enne kui veepind on jälle päris sile. Nüüd on tagantjärele näha, kuidas Rangøya saare kogemus meie sees tegelikult helisema lõi.
Kas „Kolme sõlme“ tuleks lugeda kui ühe purjereisi poeetilist päevikut või näha teoses pigem uue kirjandusrühmituse esimest eneseavaldust?
Kivisilla: Ma arvan, et see on kolme sõbra reis ja mäng ja armastus mere ja saarte vastu. Midagi peale mere ühendab meid aga veel küll, see on nüüd ka selge. Hiljaaegu asutasime kolmekesi ka kirjastuse, nii et „Kolm sõlme“ ongi kirjastuse esimene raamat. Kuhu see reis meid edasi viib, ega seda veel ei tea.
Kirjastuse, ohoo! See kõlab juba sama hästi kui rühmitus, igal juhul palju õnne! Mis maimukese nimeks sai?
Rangøy: Seitse Sõlme.
Kivisilla: Lisasime kiirust.
Rangøy: Umbes seitse sõlme on selle laeva maksimumkiirus.
Kivisilla: Reis on küll alles väga alguses. On aga vaikseid andmeid, et üht-teist on varsti veel välja tulemas.
Olen neil päevil sageli mõelnud John Donne’i XVII meditatsiooni peale: „Ei ole keegi meist saar. Kõik kübeke kontinendist, osake maismaast … [—] Nii ära kunagi küsi, kellele lüüakse hingekella; see kõlab sinule.“ Huvitav, et sellelesamale katkele viitab ühes kohas Veronika:no man is an island, / yet everyone is . Ja teises Øyvind:Oma norra nime poolest olen mõlemast otsast saar. Pole vahet, kust otsast lähened või kellele lüüakse hingekella – kui on meeles, et teises otsas on inimene. Praegu, kus inimesed on paraku sunnitud saarestuma, eraldi tõmbuma, kõlab vastu ka James Rozoffi – muide, raamatu „Seitse kivi“ autor! – sõnum: „Iga inimene on eraldi saar. Aga kui meid ka lahutab erinevuste meri, laiub selle põhjas ometi ühisuse maailm.“ Kuidas teie olete mõtestanud eraldi-, omaetteoleku ja läheduse, ühendatuse?
Rangøy: Usun, et see on meile kõigile väga oluline teema, ühes või teises mõttes – ja ilmselt ka ühendab.
Cullen: Isegi kui olime Rangøya saarel ligi kolm nädalat – niimoodi ninapidi koos, nagu muidu harva ollakse –, oli meil ühine aeg ja oma aeg, mil üks või teine tundis, et on aeg minna omaette mägedesse uitama.
Kivisilla: Ja me olime seal ju jaanuaris! Nii paljud küsisid, mis mõtet on sinna minna, kui on pime ja külm, aga nii me just tahtsime. Ja need õhtud, kui istusime kaminavalgel elutoas … Mulle kõige rohkem just meeldiski see aeg, kui me isegi ei rääkinud, lihtsalt istusime ja vaikisime, olime igaüks omaette ja ometi koos. Või siis, kui meil tekkis meresõnastiku mõte – see avastus, kui palju meil on ühiseid sõnu, kuigi norra ja eesti keel pole isegi sugulased! Meri ikka tõepoolest ühendab.
Ühel õhtul jooksis Øyvind teise majja ja tuli sealt sületäie sõnaraamatutega tagasi – ja siis hakkasime otsima oma norra-eesti meresõnastiku jaoks sõnu kokku. Või siis õhtu, kui Øyvind tõi kohale onu Klausi margialbumid. Onu Klaus oli see Øyvindi onu, kelle laevaga me sõitsime ja kelle majas elasime, sõnakehv inimpelglik kalur karedate kämmaldega, nagu ta võib-olla oli – aga kui ilusad albumid!
Rangøy: Kunstiteosed.
Kivisilla: Täielikud kunstiteosed. Tal on kõik Põhjamaade – isegi Islandi ja Fääri saarte margid, alates… mis aastast? – kõik korralikult albumisse pandud ja ilusa käekirjaga juurde kirjutatud. Täielik elamus.
Rangøy: Olin väga liigutatud, et sain neid lugusid jutustada, selle sõnastada. Teile oli see uus ja natuke eksootiline, aga mulle on see kodu. Nende päevadega sai sellest midagi muud, mis ei olnud vähem kodu, aga midagi väga erilist. Mulle tundub ka, et see oli meile kõigile aeg, mil väga palju kokku kõlas. See oli sõlmimiste ja harutamiste aeg.
Kivisilla: Jaa. Ei tea, kas me su küsimusele vastasime, aga see, et me polnud eraldi saared, oli ka meie esinemistel selgesti tunda. Meil oli seal kaks esinemist. Täitsa pöörane, et väikeses kohas on jaanuarikuus bensiinijaama kohal järsku suur-suur ekraan meie piltidega! No see selleks. Mina arvasin küll, et kes see ikka tuleb kolmekuningapäeva paiku, uue aasta esimestel päevadel, meid kuulama – aga tulid! Ja veel nii palju inimesi! Siis ma sain küll aru, et nende poistega võin minna luulele ja luurele kuhu tahes – tekkis niisugune sünergia! Ja et kõik on omavahel ikka väga ühendatud. Ühel esinemisel oli Øyvindi sõber Odd Arne Halaas, kes laulis samu merelaule, mida mina tean Evert Taube kaudu, põhiliselt Väikeste Lõõtspillide Ühingu repertuaarist, sealt tekkis ka tore sõprus. Øyvindi sõbrad on kõik juba Eestiga ühendatud, nagu mulle tundub.
Rangøy: Mulle tundub samamoodi. Kakskümmend aastat tagasi, kui ma Eestisse tulin, oli mul plaan, et tahan ühendada Eesti ja Norra, olla sillaehitaja, aga ma ei teadnud, kuidas seda teha. Nüüd sain aru, et just midagi niisugust tehes ja luues, nagu praegu tegime, saangi seda teha.
Kivisilla: Jah, ja kui kõik läheb hästi ja plaanipäraselt, peaks augustis Käsmus olema ju „Viru folk“, mis on seekord pühendatud Norrale. Seal on meil kavas Eesti-Norra kavaga üles astuda.
Rangøy: Saatkond igatahes toetab.
Cullen: See üritus sobitub sinna nii hästi. Kui Norras esinesime – Veronika laulis norra keeles ja mina mängisin viiulil norra ja eesti ja muid põhjamaiseid viise –, siis see võeti väga hästi vastu.
Kivisilla: Kui sõnastik välja arvata, on raamat küll eestikeelne, aga ehk leidub Norraski viise ja võimalusi, kuidas seda esitada või esitleda.
Rangøy: Ma usun küll. Tegelikult oli meil kavas Norras sellest kõnelda juba aprillis, kui oli tulemas mereteemaline festival, aga see lükkus aasta jagu edasi …
Lugejale on hea lahendus, et iga autori tekstid on raamatus eri värvi. Ja samal ajal veab raamatu hääl kaasa nagu kolmest erinevast keelest kokku keerutatud köis. Eesti luulekeelt igal juhul rikastav kogemus.
Kivisilla: Olen sama asja märganud – mu mitte-eestlastest sõbrad on tohutult eesti keelt rikastanud, mitte ainult Øyvind ja Adam, vaid ka Kriszta Tóth, Maima Grīnberga ja Turid Farbregd … Adam Cullen on selles osas võrratu: sa oled uusi sõnu loonud lapse puhtuse ja samas mingi ainuomase loogilisusega, nii et lugedes ma ei saa aru, kuidas me üldse oleme elanud siiani ilma selle sõnata!
Rangøy: Kui me arutasime, et see raamat võiks olla nagu vestlus, dialoog, siis ütles Adam, et nii juba ongi, me ei ole seda lihtsalt veel üles kirjutanud. Ja tõepoolest, kui laotasime oma kirjapandu laiali nagu pusletükid ja panime uuesti kokku, nägime, et vestlus oligi olemas.
Selline meetod meeldib mulle kas või antoloogiate puhul üldjuhul kõige rohkem: mitte autorite järjestus mis tahes printsiibil, vaid omavahel vaistlikult läbi põimunud tekstid. Need nähtamatu loogika lõngaga läbi kootud raamatud seisavad palju kindlamini koos, neid hoiab elus mõte.
Kivisilla: See kogu ikka vajas tõesti pikemat küpsemise aega, kuna igaüks kirjutas omas tempos, mina veel eriti aeglaselt, ikka otsisin või ootasin võtit. Mul oli ammu soov kirjutada kõik oma elu saared üles – ja ühisraamatu plaan andis selleks hea võimaluse.
Rangøya saarel tundsime Adamiga mõlemad seda, mida Øyvind on ilmselt terve elu teadnud – kui suur võib olla üks väikene paik! Sinna loomemaja rajamisest on Eesti kirjanike liidus mitu korda juttu olnud, just põhjamaine keskkond inspireerib ilmselt paljusid.
Rangøy: See mõte ei ole mul küll kuhugi kadunud. Ainult väikesed praktilised asjad on vaja veel lahendada.
Øyvind Rangøy, oled ühes oma artiklis eksofoonilistest luuletajatest viidanud Ben Lernerile: „Luule on võimalikkus, mis ei saa kunagi täituda. „Keelte vahel“ olek muudab keele reaalsuse üheks alati kohal võimalikkustest. Selles on potentsiaali muuta keele ja reaalsuse taju nii, et luule on peaaegu võimalik.“ Mind huvitabki sinu ja Adami puhul, kuidas sünnib luule väljaspool emakeelt? Mismoodi on teises keeles mõelda?
Rangøy: Mul on tihti tunne, et pole oluline, kumb keel on esimene, kumb teine. Oluline on see, kui intensiivselt olla korraga kahes keeles. Kui minna teisele keelele üle ja unustada emakeel, siis palju ei muutu, aga elada kahes keeles üheaegselt, see mõjutab küll mõtlemist. Kuidas siis on, kas see, kus ma laman, on võrkkiik või rippvoodi? Ühel päeval mõistsin, et kui ma midagi ette kujutan, võtan sellesse pilti omadusi mõlemalt poolt, mõlemast keelest. Siis tekibki see tunne, et keel on nagu rong, mis liigub rööbastel. Kui ma sellest teadlikuks saan, tekib isemoodi vabadus: võin näiteks akna kaudu katusele ronida, et vaadata sedasama väljastpoolt. Võin isegi aknast sisse kiigata, kuigi natuke ohtlik muidugi on.
Cullen: Mina seevastu olen iseenesest nii pime, kui kirjutan, et ma ei tajugi keelt. Kõik läheb hämaraks. See on nagu vee all ujumine: hoovus kannab sinna-tänna, näed midagi, küll üksnes ähmaselt, paned selle kirja ja ujud edasi. Ma ei mõtle, ma olen selles protsessis sees. Alles siis, kui ma üritan kõrvaltvaatajana tunnistada, mis see on, mida ma teen, siis läheb imelikuks.
Rangøy: Sul on häbelik keel.
See jäi mulle ka silma: Adam Culleni luules on kuidagi täiesti teistsugune vaatepunkt, nagu sa ise ütled, vaade vee alt, sisemusest, hetkeline ja samas hajuv. Samamoodi ka „Samblikus“. Selline introvertne ja intuitiivne lähenemine, mu meelest omane pigem põhjalale kui tüüpiliselt ameerikalik: Oli pime. Aga vaatasin korraga taevasse ja merre ja pimedusse ja tundsin ja teadsin. Kusagil sügaval ma teadsin.
Cullen: Ühel väikesel saarel, Håholmenil, läksin kai peale, heitsin kõhuli ja vaatasin vette. Seal oli nii palju värve! Ja kuna oli pilvine, siis peegeldus ainult minu pea siluett, kõik muu oli taevas, põhjani välja.
Kivisilla: Jah, mis mindki veel Norras võlus, oli see, et jaanuarikuu arvatava halluse asemel oli seal kõik nii värviline! Kõik maailma rohelise ja pruuni nüansid olid olemas. Ja muidugi kanarbik, mis talvel on veel eriti ilus.
Rangøy: Lund on, aga mitte kunagi kauaks. Kui lumi maha tuleb, siis muudab see kogu maailma, väga-väga palju, aga kõik on varsti endine. Golfi hoovusel on palju jõudu ja soolasisaldus ei lase merel kunagi jäätuda.
Cullen: Köögiaknast näeb merd ja mägesid seal taga. Uskumatu, et õhtul, kui päike looja läheb, on üks pilt ja hommikul on kõik täiesti teine, üleni valge!
Rangøy: Veronika kirjutab nii:
Tühjust lihtsalt ei ole. On hommik. Vana seinakell ja saare kaljukindlad südametuksed. Mööda laineharju libiseb laidude poole udu, vahest mängima peitust ning kellegi nähtamatu käsi on ilmutanud mäed, mille tippudel on õrna värsket lund. Ja kõik on nii lihtne nagu teadmine, et lume puistamine mäeharjadele peab olema küll ilmatult ilus töö.
Ma tõlkisin selle luuletuse norra keelde ja näitasin sõbrale. Küsisin, kelle kirjutatud see on. „Sinu,“ vastas ta. Kui ütlesin, et ei ole, lausus ta kohe: „No siis Veronika.“
Kas selline koostöö põhjustas ka omamoodi sulanemise, eripärade hajumise, nagu värvid voolavad vahel kokku?
Kivisilla: Äratundmist on igal juhul palju. Mõned täiesti eraldi kirjutatud tekstid on osutunud üllatavalt sarnaseks, nagu minu ja Øyvindi luuletused üle lahe asuvas majakeses kunagi elanud Paulist. Kõigepealt tekib teisi lugedes tahe osata samamoodi kirjutada – ja järgmisel hetkel hakkab kerge hirm juba liiga palju teiste stiili sulada.
Rangøy: Siin tuleb eristada stiili ja ideaali. Me aeg-ajalt näeme midagi samamoodi ja siis on tunne, et nii päriselt ongi. See on nagu avastusretk: igaühe eripära jääb alles niikuinii, aga aeg-ajalt sulandume ka ühte. Ja ma arvan, et see on ainult tore.
Elame huvitaval ja kummalisel ajal. Viimased kuud on viinud meid justkui teise reaalsusse, millega kohanemine võtab aega. Paljud suursündmused ja projektid terves maailmas kas tühistati või lükati edasi, nende hulgas ka soome-ugri maailmakongress.
Kas kongressi ärajäämine teeb soome-ugri asja ajamise seisukohalt muret või said ohustatud soome-ugri keeled eriolukorraga kaasnenud digivõimaluste tõttu hoopis uue hingamise?
Vaatamata sellele, et COVIDi aeg on olnud paljudele keeruline, on tegelikult mitmeski mõttes hea aeg. Ühelt poolt on aru saadud digilahenduste praktilisest vajadusest. Enam ei saa öelda, et ah, kui hea oleks, kui meil oleks sellised ja sellised võimalused. Nüüd ongi see võimaluste aeg käes! Nüüd peaks olema selge, miks on digilahendusi vaja!
Paus kui selline on iseenesest alati vajalik. Muidugi satuvad mitmed sündmused löögi alla. Liivi keele puhul näiteks suvine liivi lastelaager Liivi rannas. Samuti on küsimärgi all traditsioonilise Liivi püha toimumine. Selline sunnitud paus paneb meid rohkem mõtestama oma tegevust ja nägema ka teisi võimalusi. Inimesed on sunnitud mõtlema alternatiividele. Samuti sellele, kas see, kuidas asjad siiani on toiminud, on see kõige parem viis. Kas lükata lastelaager järgmisse aastasse ja korraldada see siis veel paremini või otsida mingi uus moodus tänavuse laagri korraldamiseks? On küll palju küsimusi ja mõtlemist, aga ükskõik, mida ka ei otsustataks, inimesed on sunnitud pingutama, improviseerima, olema loovad, hindama ümber seda, mida seni tehtud. See on hea! Praegu on pausiaasta. Edasi on ju lükatud ka teised soome-ugri üritused, nagu rahvusvaheline soome-ugri tudengite konverents, fennougristika kongress Viinis jm. On ümbermõtlemise, teistsuguseks hakkamise aasta. Ja kohanemise aasta. Ühiskond on pärast COVIDit ikkagi teistsugune. See, et füüsilist kontakti on vähem, võib-olla ei mõjutagi nii palju, aga kindlasti lähevad paljud valdkonnad digitaalsemaks ja virtuaalsemaks.
Praegune ülemaailmne olukord lööb paljudele äärmiselt ohustatud keeltele paraku hingekella. Nii peatati näiteks ohustatud keelte dokumenteerimise programmi (ELDP) selleaastane taotlusvoor. Põhjusega, muidugi: riigipiirid on kinni, keelte dokumenteerimisel puututakse inimestega kokku ja see on ohtlik, välitöid ei ole võimalik teha jne. See tähendab muu hulgas seda, et aasta pärast ei pruugi mõne ohustatud keele kõnelejaid enam üldse olla – pole enam keelt, mida dokumenteerida. Kas nende keelte praegust olukorda annab võrrelda näiteks liivi keele saatusega?
Mis puutub liivi kogukonda, siis selle olukord erineb mõnevõrra teiste Läti kogukondade omast. Liivi alade kaotuse tõttu 1950ndatel on liivi kultuuriruum jõudnud virtualiseeruda. Liivi kultuuriruumi ei mõjuta COVID praktiliselt üldse. Kogukond on ise selleks juba täiesti valmis olnud. Liivlased on samasugustes oludes elanud ligi 70 aastat, kuid teistele on see uus asi. Ka Lätile ja Eestile on see mõnes mõttes uus tunne, mida tähendab olla täielikult isoleeritud. Liivlased on selles osas juba resistentsed: nad on varem selles olukorras olnud ja n-ö ellujäämissüsteem on välja töötatud.
Oled aastaid tegutsenud liivi keele ja digimaailma põimimise nimel. Milliseks sa liivi keele olukorda praegu selles osas hindad?
Tegelikult väga heaks! Liivi keele puhul on see praegu ainus tee, mida mööda minna. On üks asi, mida üritame inimesetele selgeks teha. Kui näiteks Kihnu või Setu puhul saab rääkida inimeste ja maa seotusest (kihnlastel on Kihnu saar, setudel mõne mööndusega Setumaa), samuti on Lätis latgalitel oma ala, siis liivlaste puhul see päris nii enam pole: liivlaste ja maa vahel pole enam sellist seost, aga mingit liivi keskkonda tuleb hoida. Kui füüsilist ala enam pole, siis tuleb leiutada midagi muud. Jätame siinkohal kõrvale COVIDi aja, mil selline füüsiline ala oli olemas, näiteks Sīkrõgi ja Kuoštrõgi küla oli liivlasi täis. Üks digilahenduste eesmärk ongi luua keskkond, mis pole maaga seotud. See ei tähenda mingit virtuaalset tegelikkust, vaid võimalust viibida selles keskkonnas. Seda on veidi raske seletada. Selleks et keel ja kultuur säiliks, on vaja mingit keskkonda, kus tegutseda. Virtuaalne maailm on üks võimalus selleks, s.o lugeda tekste, kuulata lugusid jm. Nii saab asendada füüsilise ala, mida enam ei ole. Ja seda on praegu väga lihtne teha, kui kasutada tänapäeval kättesaadavaid digivõimalusi.
HTMi hõimurahvaste programmi nõukogu otsusel läks Ilmapuu auhind tänavu liivi kultuuritegelasele ja keeleteadlasele Valts Ernštreitsile. Tema roll selles, et teadmine liivlastest, nende keelest ja ajaloost on jõudnud Euroopagi piiridest kaugemale, on äärmiselt suur.
On üks asi, mida tuleb riiklikul tasandil liivi keele ja kultuuri säilitamiseks läbirääkimiste käigus toonitada: minu meelest oleks tõesti vaja nn rääkijate programmi, seda, et riik maksaks liivi keele oskajatele selle eest tasu. Aga raha ei maksta niisama keele oskamise eest, vaid selle eest, et nad teevad midagi, mis on seotud liivi keelega. See võib olla nt liivi sõnaraamatule sõnade või tekstide sisselugemine, lastele mõne laulu kirjutamine, tekstide ümberkirjutamine vm. Nad saaksid raha oma keeleoskuse eest, aga anda riigile ka midagi tagasi. Nad teeksid seda tööd, mida keegi teine ei oska ega saa teha. Sadat matemaatikaõpetajat on meil kergem leida kui ühte liivi keele oskajat. Ühiskonnal oleks tema teadmistest kasu ja ühtlasi satuks ta liivi keskkonda: tema igapäevane töö oleks seotud liivlaste, liivi keele ja kultuuriga.
Kas selline plaan läheks riiklikul tasandil läbi?
See on kannatuse ja järjekindluse küsimus. (Naerab.) Lätis on arutusel üks seadus, millega tahetakse panna paika ajalooliste alade piirid, kaasa arvatud kultuurialade piirid, nt Liivi rand, et siis oleks omavalitsustel mingi omavastutus liivi pärandit säilitada ja edasi arendada. Ühest asjast ei saada aga aru: omavalitsused ei saa tegeleda nendega, kes sel maalapil ei ela. Liivi kultuuripärandi säilitamine ei ole enam otseselt Liivi rannaga seotud. See töö käib praegu mujal. Võtame kas või traditsioonilise Liivi püha. See üritus on 90% randa imporditud. Ja vot selliseid asju on riigi tasandil kõige raskem selgitada. Seletamine, miks üht või teist asja on vaja, võtab lihtsalt aega. Ministeeriumilt tuleb soovitus, et hakake liivi keelt õpetama. Mis selles siis keerulist on? Siin on aga mitu „aga“, eeskätt õppematerjalid ja liivi keele õpetajate koolitamine. Samuti sooviti meilt näiteks liivikeelset ilmateadet. Kuidas võiks olla liivi keeles „kõrgrõhkkond“? Palun! Ongi probleem! Läti ja eesti keeles on need sõnad olemas ja aktiivses kasutuses. Liivi keeles neid pole ja need tuleb luua. Sõnaloomeks on tarvis liivi keelt oskavat inimest. Arusaam, millises seisus on liivi keel, tekib tasahilju, vaja on vaid kannatust.
Umbes aasta eest öeldi Läti haridusministeeriumis, et nende haldusalas pole ühtegi liivlastega seotud küsimust. Pool aastat hiljem tuli neile meelde, et on ikkagi keelepoliitika ja liivlased on keeleseadusse sisse kirjutatud. Nende arvates tuleb liivi keele ja liivlastega seotud küsimused panna riigi keelepoliitika põhisuundadesse kirja ja sellega on asi lahendatud. Meie meelest tuleb tekitada eraldi liivi programm, nii nagu Eestis on näiteks hõimurahvaste programm vm. Liivi programmi kohta arvati, et see pole otstarbekas. Nüüd saatsin neile küsimuste ja probleemide nimekirja ning sain vastuse, et oi-oi, tõepoolest, lugu on veidi keerulisem, et siin on regionaalpoliitika, siin on õiguspoliitika, siin on kultuuripoliitika jne. Minul oli selle vastuse üle jällegi hea meel! Ahaa, nüüd lõpuks hakatakse aru saama! Hakatakse uskuma, et see kõik pole nii lihtne. Kuna selle peale pole siiani mõelnud, võtab see aega. Riiklikul tasemel ei olda empaatilised: ei suudeta panna ennast liivlaste olukorda ja vaadata seda nende pilguga. Ma olen soovitanud mõnikord inimestel mõelda, mis oleks, kui nad läti keelt tänaval enam ei kuuleks, lätikeelseid koole ja lasteaedu poleks, läti keeles õppida ei saaks, lätlastest sõpru sul ka poleks jne – et mis tunne siis oleks?
Liivi keel on äärmiselt põnev! Üliõpilased on mulle liivi keele loengutes öelnud, et nende meelest kõlab liivi keel nagu eesti keel läti aktsendiga. Kuidas liivi keel sinu kõrvus kõlab? Kõigi nende keelte hulgas, mida sa valdad – kuhu paigutub su häälduses liivi keel?
Kui olen liivi keelt õpetanud, näiteks mõnele laulukoorile, siis selgitan, et liivi keelt peab hääldama väga korralikult ja tõsiselt, aga samal ajal lõdvalt. Kas või seesama näide – ma tōb lǟdõ ’ma tahan minna’. Kõik on tugevalt hääldatud kuni viimase dõ-silbini, mis kõlab õrnalt ja pehmelt. Minu meelest on liivi hääldus tugev, korralik ja täpne. Kui sõnas on näiteks pikk täishäälik (nt ä sõnas lǟdõ ’minna’), siis see ongi korralikult pikalt hääldatud! Pole poolpikk, vaid väga korralikult pikk. Ja kui on lühike diftong, siis ta ongi lühike (nt pierāst ’pärast’). Hääldus on ühtlasi ka õrn. Vaata näiteks, mis toimub liivi sõnade järgsilpides. Võtame või rea „kus rāndanaigās kazābõd vel vanād, vizād piedāgõd“ ’kus rannanõlval kasvavad veel vanad, visad pedakad’ (tlk Valli Helde), mis pärit liivi hümnist. Need –bõd ja –gõd on siin nii rahulikult, pingevabalt ja õrnalt hääldatud.
2018. aastal Läti Ülikooli juurde asutatud liivi instituut on kahe tegutsemisaasta jooksul jõudnud väga palju ära teha. Üsna ootamatu ettevõtmine oli liivi keele videotunnid.
Tõsi on, et selle kevade liivi keele videotunde poleks ilma COVIDita tehtud. Meil polnud need veel üldse plaanis. Lätis aga otsustati teha koolilastele televisiooni kaudu koolitunnid ja kavasse pandi ka liivi keel. Olime suuresti fakti ees: tunnid olid tunniplaanis sees ja keegi pidi need kiiresti valmis tegema. Kahe intensiivse nädalaga sai tehtud kokku seitse liivi keele tundi. Alguses nägi formaat ette sellise klassiruumiõpetuse, nagu esimeses liivi keele tunnis on näha. Õnneks lubati meil formaati muuta ja teha tunnid nii, nagu meie neid ette kujutasime. Nii valmisidki 20minutised tunnid mitmetes liivlastega seotud kohtades ja liivlastega suheldes. Kõik sujus üllatavalt hästi! COVIDi mõju rabas: Liivi rand oli liivlasi täis! Kõik olid sinna pakku läinud, nii et väga hea oli filmida. Ilmselgelt jäävad need tunnid igas mõttes püsima ja neid saab liivi keele ja kultuuri õpetamisel ka edaspidi kasutada. Sellega lahendasime ka koolides käimise probleemi: nüüd saavad kooliõpetajad neid videoid õpilastele ise näidata ja meie füüsiline kohalolek pole enam nii vajalik. Suve jooksul on kavas kasutada ka seda filmimaterjali, mis praegu tundidest välja jäi. Uued liivi keele klipid plaanime Youtube’i üles panna.
Millised tegemised instituudis ees ootavad? Mida tahate kindlasti ära teha?
Oi, me tahame veel väga palju ära teha! Näiteks lähima kolme aasta jooksul kaks suuremat projekti. Üks on kohanimede projekt, liivi kohanimede kogumine. See projekt toob kaasa ka liivikeelsed kaardid, s.t tuleb kaardirakendus, millega saab liita kõik teised liivi digiallikad ja digiressursid, alates sõnavarast kuni rahvajuttude ja materjalikogudeni välja. Kõike on võimalik kaardiga liita. Eesmärk on hakata kohtade kaudu näitama liivi materjale ja keelejuhte hoopis teise nurga alt, kusjuures mitte ainult uurimise poole pealt, vaid ka praktiliselt. Nii et kui lähed nt Liivi randa, teed äpi lahti ja vaatad, et ahaa, siin on selline talu. Saad teada, kes on selles talus elanud, milliseid muinasjutte on seal jutustatud, milliseid kaelarätte on selles talus kantud, milliseid tekste on selle talu elanikud kirjutanud jne. Meile on see üks võtmeprojekt, mis on palju-palju suurema tähtsusega kui lihtsalt kohanimede register.
Teine asi on liivi õppesüsteemi loomine ja sellega tegeleb liivi instituudi töötaja Gunta Kļava. See haakub suuresti nende asjadega, mida püüame riiklikul tasandil ära teha. Me loodame ikkagi selle liivi programmi läbi suruda – kannatlikkusega. See võib võtta küll mõne aasta, aga seda tahame tingimata teha. Me soovime, et riigis hakataks asjasse tõsiselt suhtuma. See ei tähenda lihtsalt rahaandmist, et liivlased vait oleksid, vaid sisulist tööd, et liivi pärand säilitada ja seda arendada. Sel põhjusel võtsin jutuks ka selle rääkijate programmi. Kuna liivi keele oskajaid ja üldse liivi teema tundjaid on vähe, siis kuidagi tuleb tagada see, et kõik, kes on võimelised mõõka kandma, seda tõepoolest ka kannaksid. Me võime leida laulmis- ja kunstiõpetajaid, turismiettevõtjaid jms, aga liivlasi leida pole üldse kerge. Oluline on rakendada kohapealsete inimeste teadmisi. Ühelt poolt selleks, et nad oleksid liivlusega seotud ja et luua keskkond seal, kus maad enam pole. Teiselt poolt saab kasutada nende oskusi ühise asja hüvanguks. See toimib teatud mõttes nagu geomeetriline progressioon. Liivi keele ja kultuuri uurimisel on digivahendite ja -lahendite loomine meie tulevik. Väikestel rahvastel on kõige raskem konkurentsis püsida, suurematel rahvastel on see kergem. Kui tahetakse, et väike rahvas ei kaoks, peab looma võrdsed konkurentsitingimused. Digilahendused on muidugi teatud mõttes konkurentsieelis. Me võime luua paremad digilahendused, kui suuremad rahvad. Tulevikust rääkides on konkurentsis püsimine oluline. Kas suudame leida oma niši, kus oleme tugevad? Oluline on motivatsioon: ei tohi tekkida tunnet, et liivi värk on ainult mineviku värk. Tegemist pole ainult liivi pärandiga, vaid see on elav kultuur! Ja selleks, et ta oleks elav kultuur, peab ta toimima elava kultuurina. Ei tohi keskenduda liiga palju sellele, mis on olnud, vaid tuleb vaadata pidevalt tulevikku. Muidu on risk muutuda konserviks ja ära kuivada.
On sul mõnikord ka hirm selle pärast, et äkki olukord muutub? Näiteks selliseks, nagu see oli 40–50 aastat tagasi?
See oleks kõige halvem, mis juhtuda saab. Paraku on mõnede soome-ugri rahvaste puhul selline oht täiesti olemas. Arvan, et liivlastel on siiski lootust, resistentsuse ja oskuse tõttu elada väga vaenulikus maailmas. Sellest on väga palju õppida! Tegelikult pole jutt ju 50 aasta tagusest ajast, sest liivlasi pole õieti enam olnud viimased kakssada aastat. Sjögreni ja Wiedemanni ajal oli kõigest kaks ja pool tuhat liivi keele oskajat! Ja kui ratsionaalselt mõelda, siis liivlasi poleks tohtinud olla juba vähemalt sada aastat. Kui elujõuline on kogukond, kuhu kuulub ainult kaks ja pool tuhat inimest ning kellel pole oma keelt ja kultuuri harida mujal kui kodus? Liivlasi ei tohiks enam üldse olemas olla! Pealegi on XX sajand olnud liivlaste suhtes eriti jõhker. Minu meelest on Baltimaadel olnud kõige raskem saatus just liivlastel. Kannatati mõlema maailmasõja ajal ja eriti Nõukogude piiritsooni tõttu. Liivi rand tühjenes ja elanikkond ei ole siiani taastunud ega taastugi. Kui praegu suvel sinna sõita, siis vaatad, et elu käib, rahvast palju, autod sõidavad. Kui minna sügisel või talvel, siis oled tagasi piiritsooniajas – aeg on mõnes mõttes seisma jäänud. Jah, inimesed on teised, poed on lähemal, oma auto on liikumiseks paljudel olemas. Tegelikult elavad liivlased väljaspool Liivi randa juba 80 aastat. See on väga pikk aeg, mitu põlvkonda. Aga näe, ikka nad ei ole kadunud! See on see mingisugune resistentsus, mis on aidanud keeruliste olude kiuste alles jääda. Isegi kui liivi keelt enam ei räägita, siis liivi meel pole kuhugi kadunud. Liivimeelsust on väga palju! Liivi vaim on täiesti olemas! Võta või seesama liivi kuninga jutt! Uļī Kīnkamäg (1869–1932) nõudis omal ajal ju tegelikult õiget asja, aga ta tegi seda lihtsalt valel ajal. Ta nõudis seda, mida praegu ütleb UNESCO põlisrahvaste õiguste deklaratsioon. Ta nõudis liivlastele teatud enesemääramist ja võrdseid õigusi. Selle eest pandi ta alguses hullumajja ja pärast vangi. Sel ajal oli selline nõudmine absurdne ja sellest ei saadud aru. Tema järeltulijad on täpselt samasugused, ajavad sama liivi asja (käivad külas liivi lipuga jne)! Liivi vaim elab veel kaua! (Naerab.)
Läti Ülikooli liivi instituut tahab olla juhtiv väikekeeltega tegelev asutus Euroopas. Liivi kogemus võib kindlasti ära kuluda paljudele teistele, olgu tegu digiressursside loomise või muidu hakkama saamisega. Liivi ajaloost leiab vastuse väga paljudele küsimustele. Arvan, et võime liivi asja ajamisega olla teistele väikerahvastele suuresti abiks, aga pakkuda ka Lätile väga palju – meil on meie liivi pärand, mida praeguseni õigupoolest ei teadvustata.
