Äsja lõppenud juuniga võrreldes (rääkimata poolest märtsist, aprillist ja maist, kui istuti nagu käod üldrahvalikult kodus) tõotab alanud juuli tuua hoopis uusi teatrituuli, sumin tuleb taas. Juuni pakkus vaid kaks uuslavastust – Tallinna Linnateatri „Inimese hääl“ ja Paide teatri „Labürint“ –, millest oli otse ja oma silmaga vaadeldav üksnes esimene, ja sedagi juhul, kui läks õnneks hankida pilet Lavaaugu hõrendatud tribüünile. Muidu tuli leppida veebiga, nagu viimastel kuudel kombeks on olnud. Nimetatud kaks lavastust on ka nende väheste kiiduväärt näidete seas, mis lasevad pisutki vaielda vastu Ott Karulini siinses lehes esitatud väitele,* et meie teatrid on olnud kunstiliselt füüsilist kohtumist keelavale eriolukorrale reageerimisel mannetud. „Salvestiste näitamine on ka tänuväärne, aga ma tõesti lootsin, et muutunud olud inspireerivad märksa ulatuslikumaid vormiotsinguid kui mõni üksik lavastus ja etenduskeskkond,“ kirjutab Karulin.
Teatris pakutava osas erineb juuli juunist nagu kalkun kakaduust. Pisut rohkem kui 20 uuslavastust, mis juulis esietenduvad, on tekitanud õigustatud ootuse, et nende sekka lipsab ka mõni kunstiline õnnestumine või suisa tipplavastus, mida jäädakse veel kauaks heldimusega meenutama. Selle lootuse üks sõlmpunkte on praegu Rakveres kestev etenduskunstide festival „Baltoscandal“, mille tavapärasele rahvusvahelisusele tõmbas sel korral suures osas küll kriipsu peale juba jutuks olnud viiruseaeg. Korraldajail tuli festivaliplaanid kiiresti ümber teha ja nii näebki nüüd Rakveres Eesti teatri ärksamate truppide ja loominguliste koosluste esituses koguni üheksat seal esietenduvat uuslavastust. Karl Saks, loominguline platvorm eˉlektron, Liis Vares ja Sõltumatu Tantsu Lava, Jarmo Reha, Anatoli Tafitšuk ja Emer Värk, Andres Noormets ja Rakvere teater, Sveta Grigorjeva, Karl Koppelmaa ja teater Kelm, Valters Sīlis ja Vaba Lava – siit võiks ju midagi põnevat tulla.
Kui jätta kõrvale tavapärane suvine trill-trall, siis teatrite juulikuisest koondkavast hakkavad veel silma kolm-neli uuslavastust, mis vähemalt oma alusmaterjali tõttu äratavad huvi: Ajateatri „Tema taevaliku Õnneküla potitehas“ (autorid Peet Vallak ja Lauris Gundars, lavastaja Peep Maasik), Luunjas etenduv „Keisri usk“ (autorid Henrik Visnapuu ja Loone Ots, lavastaja Raivo Trass), Kuressaare teatri „Õitsev meri“ (autor August Mälk, lavastaja Madis Kalmet) ning Müüdud Naeru „Jaanituli“ (autor Rünno Saaremäe, lavastaja Tarmo Tagamets). Pisut ettevaatlikuks teeb aga ehk see, et nii mõndagi neist tekstidest on ka varem lavastatud ning kunagist õnnestumist korrata ei pruugi olla lihtne.
Pigem teeb aga murelikuks, et suuremate repertuaariteatrite roll meie teatripildi rikastamisel uuslavastustega on juulis enam-vähem olematu – mõni teater vanu lavastusi küll mängib, aga uute tulek on lükatud kõige varem augustisse. Põhjuseks ikka too viiruseaeg ja siis valitsenud segased olud, kui keegi ei teadnud täpselt, millal ja mis tingimustel saavad teatrid oma uksed uuesti lahti teha ja inimesed saali lasta. Suurte teatrite masinavärk on aeglasem ja kohmakam, väiksemad kooslused on suutnud kiiremini ja paindlikumalt reageerida.
Juuniga võrreldes on olukord ka selle võrra lihtsam, et (eriti) siseruumides teatritegemise mõttetuks muutnud 2 + 2 reegel on nüüd asendatud märksa hämarama nõudega hajutada publik. Siseruumides tohib täitumus olla küll maksimaalselt 50 % (ja mitte rohkem kui 500 inimest), ent 2 + 2 ajastuga võrreldes on pooltäis hajutatud saal juba tubli samm helgema tuleviku poole. Ning nõue, et õues ei tohi etendusel olla rohkem kui 1000 inimest, laseb mõistliku publikuhulgaga lavastusi ka täitsa mängida. Nii et juulis on teatripilt juba palju parem.
*Ott Karulin, Loll on see, kes kõnnib vastutuult. – Sirp 3. VII 2020.
Tuttava linna tuled – Türi on Pariisi moodi ja meenutab Montevideod
JAAN PEHK
XII sajandist pärit Türi püha Martini kiriku kõrvale ehitati 1980ndatel varjend, mille katus oli korvpalliplats. Mulle see plats ei meeldinud, kuna korvirõngastel polnud võrku. Pall veeres ka kuskile ära, sest põrand oli mäekujuline. Meile, poisikluttidele, sosistasid vanemad olijad, et tegu on maskeeringuga: „Nii ei saa Ameerika meile tuumapommi heita, kui me varjendis istume. Satelliidi kaudu vaatavad, et siin küll varjendit ei ole, hoopis spordiplats. Peaaegu nagu NBAs.“
Keskväljaku kõrval seisis kivist Lenin, kelle käsi lustlikult lääne suunas viipas. Vaatasin nüüd Google Mapsist järele, hoopis lõuna suunas viipas. Hiljem, kui Lenin ära viidi, kerkis sinna kaubamaja, mille ees nooruslik Joel Steinfeldt 1980ndate lõpus „Tiigrikutsut“ laulis ja tema sinimustvalge lipuga hõiskav kaaslane miilitsaautosse toimetati. Järgmisel päeval ilmus rajoonilehes Võitlev Sõna loosunglik arupäring pealkirjaga „Mis asi see siis nüüd oli?“. Mina ei saanud ka aru, mis see oli, aga tunne oli huvitav. Läksin hoopis kinno Oktoobri Võit ja vaatasin kuuendat korda filmi „Amfiibinimene“. Aasta pärast seisime Balti ketis.
Tuntud kergejõustikutreeneri Leonhard Soomi eestvõtmisel avati nädal pärast ajaloolist suursündmust Türi II keskkool, mille õnnistas sisse pastor Harald Meri, kes pool aastat hiljem koledalt mõrvati ja kelle surnukeha me kogu klassiga Tolli metsas otsimas käisime. Maha põletatud Türi pastoraadi asemel Paide tänaval haigutas pikka aega tühi plats, kuni sinna ehitati Säästumarket, mis nüüdseks kannab nime Mini-Rimi.
Türil on olnud mitmeid ilusaid kioskeid. Kuulsaim neist oli ehk klaasist moodne jäätisekiosk Oravake, mis seisis kesklinna pargis ja mida meenutab praegu ilus purskkaev, kuhu aeg-ajalt keegi vannivahtu valab. Linna südames seisis müügikuur, mida rahvasuu roheliseks konnaks nimetas. Ühel päeval oli konn kadunud. Hüppas minema, öeldi. Raudtee kõrval seisis Kungla kiosk. Hüüti putkaks. Müügiluugist hoovas maguskirbet lõhna, mulle tundus, et see oli rublade lõhn.
Raudteel ei tohtinud lapsed olla ja ega pole see hea täiskasvanuilegi, aga mulle meeldis, keelust hoolimata. Raudteesilla all vuliseb senini rahustav kärestik. Paaril korral põgenesin raudteemiilitsa eest: suvel läbi võsa, talvel läbi laiade hangede.
Türi on veidi Pariisi moodi. Kesklinna kalmistu on justkui oma Père-Lachaise ja kunagine maailma kõrgeim isolaatoritele püstitatud tornantenn ehk Türi raadiomast nagu oma Eiffel. Piltidel. Kui soovite näha vana raadiomasti, mille Nõukogude hävituspataljon 1940ndatel õhkis, siis tegelikult on see veel pisut püsti paari turnimisagregaadina vana koolimaja hoovis, kelgukünka kõrval. Viljandi tänaval Eesti ringhäälingumuuseumis on ka, maketina.
Ida-Türi meenutaks justkui Uruguay pealinna Montevideod. Kõnnid mööda merekallast ja keset merd on korsten. Õigemini, Türil küll merd pole. Vana metsakombinaadi korsten aga kõrgub Pärnu jõe paremal kaldal. Siinkohal meenub jutt, kuidas kaks vanadaami omavahel sõjaaega meenutanud ja tõdemuseni jõudnud, et asi läks siis hapuks, kui Inglise laevad siia Türi alla jõudsid. Kõrvaltkuulja küsimusele, et aga Türil pole ju merd, vastanud daamid ühest suust: „Ega sõda ei küsi.“
Türil on ilus järv. Kevadel õitsevad siin jaapani kirsid. Inimesed lähemalt ja mujaltki käivad neid nuusutamas ning selfisid tegemas.
Türi linna keskel seisab üks väsinud kole maja, mis kuulduste kohaselt on kuidagipidi kütusefirmale müüdud ja enne sealt ei kao, kuni antakse luba südalinna tankla ehitada.
Kultuurikeskuse kõrval seisab vana veetorn, kuhu võinuks minu arvates tulla Türi raadiojaam. Poisikesena kujutasin end ette saatejuhina. Kuna unistus ei kippunud täituma, ühendasin juhtmete ja pistikutega möllates kogemata korrusmajasisesed krapid oma muusikakeskusega ja lähimad majad kuulsid terve nädala uudiste ja muude saadete asemel ainult Queeni – ning keegi ei teadnud, kust see tuleb. Ise vaatasin õhetavate põskedega koduaknast välja, kesklinna surnuaeda, ja varsti Freddie Mercury meie hulgast lahkuski.
Paide-Türi rahvajooksu hüüdlause „Jooks koos Sinuga“ on läbi aegade olnud sõbralikult mitmetähenduslik. Olen joomise ja eelnimetatud jooksudistantsi läbinud nii Contra kui Tanel Padariga. Enam niipalju mitte. Või isegi üldse mitte. Olen viimasel ajal rohkem kõndinud.
Kui olin poisikesest Orelipoisiks sirgunud, siis öeldi kultuurimajast, et Jaan, tule astu ikka meilt ka läbi, ära kõnni kogu aeg uhke näoga mööda. Mõtlesin lõpuks elu üle järele ja hakkasin Türi vahel rohkem hämaras liikuma.
Türi lillelaata peeti alguses mu kodu lähistel. Müüsin meie maja ees vanal paplikännul jorjenijuurikat. Vanaema pakkus välja, et hea juurikas on, äkki keegi soovib. Panin hinnaks 50 kopikat, aga keegi eriti huvi ei tundnud, kuni üks švipsis onu asetas kännule rubla ja ütles, et juurika võtab hiljem ühes. Ootasin, aga onu ei tulnud tagasi. Imetlesin saadud rubla ja muretsesin, et kuidas ma juurika onule toimetatud saan. Ei õnnestunudki. Lillelaadal oli ka õnneloosi kiosk. Üks loterii – üks rubla. Ükskord ostsingi ja keegi kahmas avamata loosirulli käest ära, et ah poiss, anna ma loen ise, sa nagunii ei oska. Nokastanud mees vaatas loosilipikut, punnitas silmi ja hüüdis rõõmsalt – külmkapp! Jõudsin juba veidi rõõmustada, aga kui sildi üle lugesin, seisis seal „küünal“. Sel kevadel jäi Türi lillelaat ära. Alguses tundus, et koroonast ei tulegi sel korral juttu, aga võta näpust või lillest või võilillest. Tuli ikka.
Paide teatri „Luuleõhtu Bukowskiga“, autor Charles Bukowski, idee autorid ja esitajad Ursel Tilk ja Kenn-Eerik Kannike, helimaastike kujundaja Kenn-Eerik Kannike. Esmaettekanne 28. II Paide Wabakohvikus, salvestus tänavu aprillis. Kättesaadav veebis https://www.paideteater.ee/luuleohtubukowskiga
Mu sügav ja põhimõtteline usk nende paarikümne või pisut rohkemagi aasta jooksul, mil ma olen avalikkuse ees luulega räusanud, on see, et näitlejad ei oska luulet ette lugeda. Neile on õpetatud ja õpetatakse, et luuletus on mingi eriline tekst, mida peab teistmoodi esitama, mitte tajuma ühe hääle või rollina teiste seas, ning tagajärg on enamasti koletu. On erandeid, oivalisi erandeid, aga üleüldiselt eelistan ma kokutavat ja lavakrambis luuletajat, kes omaenda teksti esitab, pühale luuleapostlist näitlejale iga kell. Kuigi pean tunnistama, et olen nt omaenda luuletusi kuulnud ka väga heas esituses. Aga see on too erandlikkuse puhk, mis kipub reeglit kinnitama.
Charles Bukowski on sümbol, veel mõni aeg tagasi nimetasid kõik endast lugupidavad noored luuletajad, eriti tütarlapsed, teda oma eeskujuks. Praegu on võib-olla teistmoodi, kuidas sa ikkagi kiidad kedagi, kes ülistab litse ja sõidab oma luuletuses paar tiiru ümber kvartali, et lühikeste seelikutega põhikooliplikasid uuesti ja uuesti näha. Kuigi see, kuidas ta sellest kirjutab, on põrguäge. See on see, miks Bukowski on XX sajandi mõjukamaid luuletajad: ta ühendas näraka boheemlasekuju, väga alasti mehe psühholoogilise kirjelduse ja tugevasti poetiseeritud naturalismi. Mingis mõttes on temajärgne luulelaine otsinud naissoost, feministlikku Bukowskit, kes paikaks selle šovinistliku, aga poetiseeritud haava, mille ta oli jätnud. Teame, et intellektuaalsemat-krüptilisemat luulet (uut Sylvia Plathi) ei võta Facebooki ja Twitteri akendega harjunud põlvkond praegu vastu.
Ma tahaksin kirjutada sellest Paide poiste asjast kiitvalt, ma armastan inimesi, kes armastavad Bukowskit jne. Ju see on mingi egoistlik enese äratundmine, et äkki keegi armastaks kunagi mind ka nii, kuigi ma tajun, et see pole võimalik.
Küsiti multki luba nende tekstide kasutamiseks, kuna olen üks tõlkijaist. Ja nüüd üle kuulates mõistsin, et see on Bukowski fenomen: teda pole mõtet tõlkida, ta on tõlkimatu autor, hoolimata oma suhtelisest lihtsusest, või äkki just selle pärast. Ta on selle omaenda eluruumi, ameerikakeelekeskne, ja seda ei anna vahetada millegi vastu. Nüüd kuulates ma, muide, ei mäletanud, millised tekstid mina just täpselt olin tõlkinud, aga ma tunnen ära sellised, mida ma kindlasti ei tõlkinud. Kus on mingit kentsakat püüdlust luua eesti keeles midagi ebaloomulikku, Ameerikat matkivat. Nt keegi, kes me luulekambast tõlkis tolle luuletuse, kus luuser-ülbik ülikoolis (kolledžist siiski ehk?) kohtab rongis kristlasest kunstnikuneiut, ja käib vahepeal pesemas NMKÜs (YMCA) – ma jätnuks selle kas tõlkimata, sest Eestis on see üsna võõras asi, aga kui ette lugeda, pidanuks seda hääldama „enn-emm-kaa-üü“. Aga eesti keeles loeb näitleja (vist, püüdsin tabada mitu korda) „enn-emm-tüü“, ma isegi ei kuule, mis ta seal ütleb. Saatan peitub aga detailides. Kui sa ei tee endale selgeks, mida see tähendab, mida ette loed, siis kas jäta ära või tunnista publikule üles, et sa ise kobad ka pimeduses.
Ma ei taha olla kuri, aga kui see lugemine toimunuks „Kuu Viimasel Neljapäeval“ (Tallinnas tuntud vabalavakava), oleks see üsna keskmine esitus ja keegi ei peaks seda luuletajat liiga geniaalseks, ei tunneks temas ära erilist Bukowskit, kui ta ei rõhutaks, et see on Buk.
Osaliselt on mu agressiivsus tingitud ka vaenust karantiinikultuuri vastu. Jah, oli erandeid, aga üldiselt väsisin juba esimestel nädalatel arvutikaamera ees taidlevatest luuletajatest-muusikutest-näitlejatest. Mitte et ma ise poleks sama teinud (olen ka patune hoor!), aga suures plaanis: mis vahe on Youtube’ist põnevate videote või helifailide otsimisel ning ekstra n-ö võrgukontaktsel kultuuril? Kusjuures, jah, praegusel juhul on see ju igatpidi salvestis. Tõsi, pean lugu ideest väikese teatri toetuseks veidi tulu teenida, et inimesed, kellele see asi meeldib, saavad raha annetada.
Mulle tulid meelde ka Klassikaraadio luuletunnid, mõnele luuletusele taustaks mängitud kitarr (enne üksikud akordid), siis klassikaline muusika, mida Bukowski sageli kuulas – kuigi nt Wagneri mängimine hetkel, kui räägitakse Wagnerist, on üsna kohutav näpuga osutamine. See lisab seda klassikalist „luulesaateformaati“.
Ei-ei, see pole sugugi nii halb, kui ma räägin. Mingis mõttes oleks see normaalne audioraamat, Bukowski valimik. Kusjuures ka valim mulle suuresti ei meeldi, see püüab meelega näidata Bukowski pühalikumat külge. Siin on umbes kolm teksti, milles ta matkib mäejutluse kõneviisi – kordused ja „pühad tõed“, aga nende tekstide esitamises ei kaasne mingit erilist valgustatud kõnelemisviisi või pühadust, mida ootaks esitajalt, sest see pagana pidulik luuletoon on ikka läbivalt kohal, kogu esituse jooksul ei toimu kataklüsme, muutusi – see on üks undav jada.
Filoloogina võin seda kuulamispiina kirjeldada: alaline, läbi kogu kava kestev sõnalõpuliste lahtiste või pikkade silpide ülipikalt hääldamine, üldse liiase silbikvantiteedi rõhutamine ka pearõhulises silbis. Suurem jagu Bukowski tekstist on suunatud argise, meile tuttava keele poetiseerimisele, olgu see pealt kuuldud dialoog, omamoodi elulisest seigast loodud ajaleheartikkel või anekdoot või üldse „mis-päeval-juhtus“. Miks tehakse sellest lihtne luuleteater?
Selles mõttes: see kõik on ette loetud nii mõõdukalt ja väljahääldatult, et kindlasti on seda hea jälgida – nagu audioluulekogu puhul peakski olema. Aga ikkagi tahan, et luule oleks paremini loetud, kui mina ise suudan, mitte sama hästi või kehvemini. Selles ongi see hirm või häbi, mida toda kava kuulates tunnen. See ei ole halb, aga see on täpselt see, mida ma kardan. Kindlasti jagub sellele fänne, imetlejaid, kindlasti saavad nüüd veel mõned noored inimesed teada, et luule pole ainult looduse ja jumala üle ingumine, et on olemas vabavärsis naturalistlik-elulist „mina-olen-siin-luulet“.
Aga „luuleõhtu Bukowskiga“ on valereklaam, sest seda poliitiliselt ebakorrektset vanameest ei ole kohal, midagi räpast ega imelikku pole. Pole räppa, rooja ega kaduvikku, pole elu valusat olemist, on pidulik-pühalikult loetud värsid kerge kidravibra või taustale sätitud orkestriga. Ja need liiased silbikvantiteedid, milleks need? Kogu kava vältel ma kardan, et see lugemismaneer jääb mulle külge, sest mul on halb harjumus halba stiili omandada. Halvad raamatud jätan sageli pooleli, aga mul pole õigust kriitikuna jätta lõpuni kuulamata kogu seda kava.
Muide, tõesti, tekstide valimisel on ka olnud ehk mingi piibellik taust; et kuidas üldse olla inimene ja luuletaja, mees. Siin on palju tuntud bukowskilikke elureegleid, mida ta loetleb, palju tekste, mida ma ise poleks valinud ei ettelugemiseks ega tõlkimiseks.Ja ikka jääb vahuna pinnale see persevahtimine (mida on siinses valimis vähe), kogu see siiras šovinistlik sitt, mis meile, meestele, omane. Suur jagu tekste on loodud enne mu sündi ja ma ei kanna neid prügikasti, isegi kui neid loeb paatoslikul viisil näitleja. Mõlemad pooltunnid luulega on üles ehitatud üsna ühtmoodi, kogu lugemise jooksul ei tule üllatust, raputust, võnget, ei tule nt korralikku Bukowski matkimist (tema enda lugemisi leiab netist) või venitet undamise vahetamist ekspressiivsema käigu vastu.
Ma nii väga tahaksin, et see luuletund mulle meeldiks, aga ei meeldi. Seejuures tunnistan, et audioraamatuna Bukowski-võõrale või -vaenulikule inimesele võib see olla samm lähemale materjalile või ainele, mida too inimene muidu ei puutuks. Siiski, see ei eristu kriisiaja kultuurileevendusest, see ei võta luulelavastuse kuju, see on lõppeks lihtsalt hulk veidral toonil ette loetud räpast vabavärssi, mis väärib julgemat lähenemist. Klassikaraadio öötunnis – ilma neid tekste teadmata – ei tunneks luulesaates kohe äragi, et see on Bukowski.
„Ma mõtlen, et kui oleks võimalus alustada elu otsast peale – paar korda vähemalt, siis ühe korra tahaksin ma elada nagu Bukowski. Või vähemalt nii, nagu ma Bukowski elu ette kujutan. Ega ma päriselt ei mõista, kuidas B jõi ja mõtles, mõtles ja jõi, aga vähemalt ei olnud ta elu leige. Arvatavasti romantiseerin B eluraskusi liialt, aga olen siiski tänulik, et ta säärase otsekohesusega ühiskonda peegeldab. Ühiskonda ja ennast. Luuletaja ja minu enda pahesid ja kunstniku nõrkust,“ ütleb Ursel Tilk meid sellele teekonnale saates.
Ma südamest tõesti ei taha inimesele valu teha, aga ma ei kuule siin Bukowskit, ma kuulen hoopis täitsa tublit kõrvaraamatut, säärast ülevaadet maailma materjalist. Andke andeks, kui olen ebaõiglane ja õel, ma ise adun seda teisiti – võib-olla olen elu jooksul liialt Bukowski marinaadis ligunenud.
Loodus ja kliima ei sa olla probleem, sest me ei saa seda lahendada, vaid ainult tundma õppida. Probleeme põhjustab inimese tegevus. Tööküsimusi on võimalik ühel- või teisel moel lahendada, tööd on võimalik mõtlemisega kujundada. Töö omakorda mõjutab ja kujundab keskkonda. Praeguse keskkonnakriisi on kaasa toonud halvasti tehtud töö. Halb töö hävitab loodust, pakub looduse hävitusjõu eest ebapiisavat kaitset. Halva töö puhul inimene laastab metsa ja viirus laastab inimest. Et tööd õigesti korraldada, on vaja mõista niihästi olukorda kui ka tööd ennast, mis on teaduse ülesanne. Tööd ja selle tulemust suudab mõista õppimisvõimeline töötegija.
Tekkinud on hirm majanduse ees. Majandusinimestes nähakse mäekolle, kel raha maitse suus ja kes hävitavad kõik hea ja rohelise, mida armastavad kääbikud. Seejuures unustatakse, et just nimelt kääbikud on tublid majandajad, mäekollid aga majanduses käpardid. Oleme hakanud töötundjate asemel nimetama majandusinimesteks majanduses käpardeid ja teadlaste asemel ekspertideks nende käpardite kinni makstud suuvoodreid. Kui riik annab ameti, oled kohe spetsialist või nõunik.
Selle asemel et panna vabad käed tööle maakondade õitsenguks, nii nagu pani töötud Eesti heakorrastamiseks tööle 1920ndate ja 1930ndate valitsus, maksavad valitsuse spetsialistid inimestele raha selle eest, et nood tööd ei teeks. Mis siis saab, kui riik töötutele selle eest palka maksab, et nad midagi vajalikku teevad?! Selle peale hakkavad majandusinimesed hirmutama kommunismiga, sest kui kehtib töögarantii ja igaüks, kes tahab ja suudab, teeb tööd riigi hüvanguks, siis kordame kommunismi viga. Ehk aitaks see kommunismi ära hoida, kui nimetada töötutoetus ümber kodanikupalgaks?
Sõna on kuraatoril – – Kunstnikud maalivad kunstnikke
KAI KALJO
Näituse idee sai alguse sellest, et hakkasin üle hulga aja ise uuesti maalima ja tegin mõned portreed. Millegipärast kujunes selle unustatud žanriga tegelemine üllatavalt inspireerivaks ning see teema tahtis hakata igas suunas edasi arenema.
Algul oli koostöös maalikunstnike liiduga plaan pakkuda Eesti Draamateatrile näitlejate portreede näitust, aga neid see idee nagu ei innustanud ja siis mõtlesin, et vähemalt kunstnikud ehk ikka saavad aru, miks sellist näitust teha ning nii sündis üleskutse „Kunstnikud maalivad kunstnikke“, mida levitasime ka ühismeedias.
Alguses kindlat näitusepaika ei olnud, aga mida aeg edasi, seda rohkem oli näha, et huvilisi on palju ja arvatavasti see aitaski kaasa struktuuride sügavuses sündinud suurepärasele mõttele ühendada minu projekt kevadnäitusega.
Üleskutsele laekus 123 portreed, millest valisin välja 66. Kuna foto järgi maali täielikult hinnata ei saa, siis külastasin võimaluse korral ka ateljeesid.
Mul oli algusest peale selline tunne, et tööd peavad olema paigutatud tihedalt, mitmes reas, et „oleks, mida vaadata“ ja et ka maalidel kujutatud kunstnikud astuksid omavahel dialoogi.
Alles tagantjärele sain aru, et see mõte võis mul olla tekkinud seoses sellega, et pikki aastaid õppejõuna töötades olin harjunud õpilastele ülesandeid välja mõtlema ja nüüd see vist jätkus … Seekord sain töötada eriti andekate õpilastega. Töömahukas, üle aasta kestnud protsess kujunes ülimalt meeldivaks, tänuväärseks ja õpetlikuks.
Kõik eksponeeritud tööd on valminud aastatel 2019-2020. Mõned portreed, nt Urve Dzidzaria, Juss Piho, Mall Nukke tööd, olid mulle silma jäänud juba kunstnike isikunäitusel, enamik aga maaliti selle näituse tarvis.
Iga portree taga on huvitav lugu. Näiteks see, kuidas Katrin Piile on kavalalt lahendanud minu soovituse autoportreed mitte maalida. Või see, kuidas Maarit Murka oma maaliga „Kunstnik“ arutleb selle üle, kes ja miks on üldse tänapäeval kunstnik. Või see, kuidas Aapo Pukk sõitis karantiini ajal Tartusse, et vabas õhus maalida oma poolvenna Imat Suumani portree. Või see, kuidas Jaan Toomik ei taha olla moodne – maalikunstis veel saab niiviisi …
Jaan Toomik. Sooneutraalne selfi. Akrüül, 2020. Jaan Toomik ei taha olla moodne – maalikunstis veel saab niiviisi …
Eesti muusika- ja teatriakadeemias on üliõpilaste vastuvõtueksamite aeg. Nagu teisteski Eesti kõrgkoolides, ei ole aga teada, millistest riikidest pärit tudengid saavad sel sügisel üle piiri, et siin õppima asuda. Koroonaviirus on andnud siseministeeriumile hea ettekäände seada kolmandatest riikidest pärit üliõpilastele piiranguid, mida sooviti kehtestada juba varem. Samal ajal kui riik kohtleb välistudengeid aina enam ohtliku elemendina, näitab värske uuring, et välistudengid jätavad Eesti majandusse 35 miljonit eurot aastas. EMTA välissuhete spetsialist Kai Kiiv selgitab, milline roll on EMTAs välistudengitel ja üldse rahvusvahelisel suhtlusel.
EMTA-l on suhtarvuna Eesti ülikoolide hulgas kõige rohkem välistudengeid. Kust nad tulevad ja kuidas selleni on jõutud, mida selleks on tehtud?
EMTA välistudengite päritolu geograafiline pilt on heas mõttes üpris kirju. Meil on tudengeid nii Euroopa Liidu maadelt, nimetagem siinkohal Soomet, Lätit, Leedut, Poolat, Itaaliat, Hispaaniat ja Portugali, kui ka väljastpoolt: Aasiast Hiinast, Lõuna-Koreast, Jaapanist ja Hongkongist, USAst ning Lõuna-Ameerikast Colombiast ja Brasiiliast. Arvude keeles on õppeaasta 2019/2020 selline: EMTAs õppis välistudengeid 26 riigist, 23% üliõpilaste koguarvust. Kuna muusikalise alg- ja keskhariduse omandamise võimalused erinevad riigiti vägagi palju, saavad meie õppurid tulla ikkagi ainult sealt, kus muusikaline baasharidus on süsteemne ning professionaalselt kõrgel tasemel. EMTAt ei ole mõtet reklaamida enamikus Aafrika mandri riikides, Indias ega Bangladeshis, sest nendel maadel on lääne klassikalise muusika traditsioonist lähtuv muusikaharidus, mille baasilt saab õpinguid jätkata EMTAs või mõnes muus Euroopa muusikakõrgkoolis, nõrk või sootuks olematu. See seab meile piirid, mistõttu oleme kolmandate riikide osas vaadanud ka ELi idapartnerlusriikide, s.o Gruusia, Armeenia, Aserbaidžaani ja Moldova poole, sest nende riikide paljuski nõukogude ajast jäänud lastemuusikakoolidel ja muusikakeskkoolidel põhinev süsteem on meie omaga sarnane. Ma ei taha nõukogude aega kuidagi idealiseerida, ent kunagine NSV Liidu alla kuulumine teeb suhtlemise nende maade koolide ja inimestega palju lihtsamaks – meid lihtsalt teatakse ja tuntakse! Pole vaja n-ö nullist alustada, rääkida sellest, kus Eesti asub ja mis kool on EMTA. Thbilisi konservatooriumis, kellega meid seovad iseäranis soojad suhted, võib ka praegu veel nii mõnegi Estonia klaveri otsa komistada! Nende riikide puhul on aga miinus, et meie kooli suur õppemaks saab sealt pärit tudengikandidaatidele teinekord takistuseks. Siin on EMTA juhtkond pakkunud lahendusena välja igal sügisel aset leidva stipendiumikonkursi parimate õppemaksu vähendamise. Rõhutan, et neid juhtumeid pole palju ja need, kelle õppemaksu vähendatakse, peavad tõesti olema ka silmapaistvalt head interpreedid või heliloojad. Usun, et meede on siiski kaasa aidanud, et nii mõnigi suurepärane muusik on saanud õppimist jätkata.
Esimesed ponnistused selle nimel, et Eestisse jõuaks rohkem välistudengeid, tehti 2006. aastal, kahe aasta pärast alustati ka kõigi Eesti kõrgkoolide välistudengite kohta käiva statistika kogumist. Tollases kõrghariduse rahvusvahelistumise strateegias oli seatud eesmärgiks, et 2015. aastaks õpiks Eestis 2000 välismaalast. See arv ületati aga juba 2013. aastal, mil Eestis õppis 2230 välisüliõpilast.1
Rahvusvahelistumine ei puuduta üksnes üliõpilasi, vaid tänu sellele paranevad ka akadeemiliste ja muude töötajate professionaalsed oskused ja avardub silmaring. Hõlpsam on teha koostööprojekte välisülikoolidega ning õppekavu sisuliselt parandada, selgitab Kai Kiiv.
Eesti kõrghariduse rahvusvahelise tutvustamise protsessis mängib väga tähtsat rolli SA Archimedese ja kõrgkoolide koostöös loodud ning üles ehitatud kaubamärk-platvorm Study in Estonia. Selle ümber on koondunud nii rahvusvaheline kui ka riigisisene tegevus, mis on suunatud Eesti kui hea õppimis- ja töötamiskoha maine parandamisele ning välisüliõpilaste elukeskkonna arendamisele. Kuivõrd Eesti on väike riik ja isegi meie suuremad ülikoolid on maailma kontekstis väikesed, siis on mõistlik, et ülikoolid turundavad end üheskoos, mitte igaüks omaette. Kiiresti sai selgeks ka see, et mitte just ülearu hiilgava rahalise ja piiratud inimressursi tõttu ei saa igas suunas tulistada, vaid tuleb hästi läbi mõelda, milliseid riike on üleüldse mõtet sihtida. Nõnda jäid sõelale maad, kust oli juba varem tudengeid siia õppima tulnud ja kus huvi Eesti vastu näis püsivat, ent ka need, kus nähti ühel või teisel põhjusel potentsiaali. Valik tehti tihti tuliste arutelude tulemusena ja oli tegelikult kompromiss, sest ülikoolide spetsiifikast sõltuvalt sihtturg päris sada protsenti ikkagi ei kattu. Näiteks, kui Tartu ülikool ja Tallinna tehnikaülikool on infotehnoloogia vallas huvitatud India tudengitest, siis EMTA-l sinna juba eespool mainitud põhjustel eriti asja ei ole.
Study in Estonia raames avaldatakse siiani Eesti kõrgharidust tutvustavaid uudiseid – uudiskirjad, artiklid, teleintervjuud vms – mitmesugustes kanalites nii välis- kui ka kodumaises meedias ning ühismeedias ja portaalis DreamApply, osaletakse rahvusvahelistel konverentsidel, kõrgharidus- ja võrgustikumessidel. Eesti kõrgharidust on tutvustatud mitmesugustel infoüritustel väljaspool Eestit, välja on antud rahvusvahelisi õppekavu tutvustavaid reklaammaterjale, trükiseid ja meeneid. Study in Estonia on rahvusvahelise turunduse spetsialistidele korraldanud regulaarselt ka erialakoolitusi, mida ülikoolid ise pole tahtnud või võimalikuks pidanud ning mida rahalisi võimalusi silmas pidades ongi rentaablim koos teha.
Sihtriikidest rääkides ei maksa unustada, et need on nii suuruse kui ka kultuuri poolest väga eriilmelised. Näiteks kolmemiljonilise rahvaarvuga Gruusia on veel hõlmatav ning ka Eesti on Gruusia riigi arengule jõudsalt kaasa aidanud – seal meid tuntakse ning Eesti riigil, sh ülikoolidel, on väga hea reputatsioon. Paneme siia kõrvale aga sootuks teise kultuuritausta ja 80 miljoni elanikuga Türgi, kus ainuüksi riigi suurimas linnas İstanbulis elab umbes 15 Eesti jagu inimesi. Kust seal üldse alustada? Millised õppekavad Türgi noori huvitavad? Milliseid ühismeediakanaleid nad eelistavad ehk kuidas nende tähelepanu võita? Õnneks või õnnetuseks võib seegi riigiti suuresti erineda. Nii et Türgi puhul tuli alustada ikkagi kõigepealt hoopis Eesti riigi tutvustamisest ja alles siis juhtida jutt kõrgharidusele. Türgi on vaid üks näide. Erinevalt sellest, mida me ise endast arvame, pole Eesti siiski veel riik, mis kinnisilmi kaardilt üles leitakse.
Kui tihti arvatakse, et välistudengid on lihtsalt ise Eestisse tulnud, siis see ei ole tõsi. Selle taga on peaaegu 15 aastat tehtud sihipärane töö, kuhu on panustanud kõik Eesti kõrgkoolid – ja teistega koos loomulikult ka EMTA. Sellest ei tule järeldada, et tahame välistudengeid Eestisse tuua aina enam ja enam, sest kõrgkoolid pole ometi kummist. Ent kui pidada silmas Eesti demograafilist olukorda ning asjaolu, et muusikat õpib mõne aastakümne taguse ajaga võrreldes märgatavalt vähem noori, on meile elutähtis, et Eesti tudengite kõrval oleks EMTAs võimalik haridust omandada ka andekatel välismaistel muusikutel. Ja mida parem on EMTA maine, seda tugevamad tudengikandidaadid me saame.
Millised on EMTA magnetid, mis välistudengi siia toovad? Miks tullakse just EMTAsse?
Sellele küsimusele on lihtne vastata, kuna tänu hiljuti tutvustatud uuringule „International Student Barometer 2019. Välistudengid Eestis ja maailmas“2 ehk rahvusvahelisele üliõpilasbaromeetrile teame üsna täpselt, mis teeb EMTA välistudengite silmis atraktiivseks. Rahvusvaheline üliõpilasbaromeeter on välistudengite rahulolu uuring, mida tehakse iga kahe aasta tagant terves maailmas ning mis annab võimaluse võrrelda EMTAt nii üleilmselt kui ka teiste Eesti ülikoolidega.
Uuringu põhjal on suur rõõm tõdeda, et välistudengite hinnangul on EMTA akadeemiline tase kõrge. Siinkohal meenub humorist Priit Aimla aastatetagune nali, mis kõlas umbes nii, et „palki tõstab iga mees, aga katsu sa palka tõsta!“. Seda parafraseerides võib öelda, et kõiksugu lisaüritusi nagu orientation days või sellist turunduslikku nänni nagu pastakaid ja T-särke on ülikoolil võimalik üsna kiirelt arendada ja produtseerida ning on kahtlemata tore, kui need olemas on. Ent ülikooli peaeesmärk ja raison d’être on siiski kõrgel tasemel õpe, mille arendamine ja hoidmine on aastatepikkune keeruline protsess. Siin on kõige tähtsamad tegelased kahtlemata EMTA õppejõud, keda hinnatakse kui hästi inglise keelt valdavaid suurepäraseid pedagooge, kes omakorda hindavad õpilasi ausalt ning annavad neile heal meelel tagasisidet. Seda, et meie magnetid on õppejõud, oleks võinud muidugi öelda ka uuringuta, sest muusikas on tihti nii, et õppima tullakse kindla erialaõppejõu juurde, mitte niivõrd kooli või riigi pärast. Muidugi on hea meel, et uuringu tulemused seda teadmist kinnitavad!
Teada saime ka muud huvitavat: teadustöö võimalusi peetakse EMTAs heaks ja õppetöö on välistudengite arvates ladusalt korraldatud. Lausa sada protsenti ollakse rahul selliste aspektidega nagu õpialane abi ja õppegruppide suurus. Siin mängib loomulikult rolli muusikahariduse spetsiifikast lähtuv individuaaltundide suur osa õppekavas, tänu millele pööratakse igale tudengile piisavalt individuaalset tähelepanu, sest teisiti polegi võimalik. Ka õpikeskkond näib õppimist soosivat, sest EMTA asukoht ja õppehoone, eriti raamatukogu on pälvinud väga sooja tagasiside. Niisiis on tudengil, kes tõesti õppida tahab, selleks EMTAs kõik võimalused olemas.
Kõrgkoolide rahvusvahelistumise puhul on ülikoolile raha teenimine üks selle boonuseid – vähemalt räägitakse sellest kindlasti kõige rohkem. Millised on selle teised head küljed?
Raha võib tõepoolest esimesena pähe tulla, aga – kõlagu see nii klišeelikult kui tahes – kõike siin ilmas siiski rahas mõõta ei saa ning rahvusvahelistumisega kaasneb mitmeid mittemateriaalseid väärtusi. Kõige olulisem on ehk see, et kuna tänapäeva üleilmastunud ühiskond seab ülikooli lõpetanud peale kõrgete professionaalsete nõudmiste silmitsi ka aina rahvusvahelisemaks muutuva töö- ja elukeskkonnaga, siis aitab rahvusvaheline haridus sellega hõlpsamini kohaneda. Teisisõnu, rahvusvahelistumisega tõuseb lõpetanu kompetentsuse tase ning laienevad tema karjäärivõimalused.
Euroopa Komisjon on soovitanud ELi ja Schengeni piirid 1. juulist avada, aga siiski riikidele, kus viirushaiguse levik on vähene. Suurema haigestumusega riikide osas on Euroopa Komisjon soovitanud teha sissesõidukeelu puhul erandeid, kelle hulka kuuluvad ka välisüliõpilased.
Ent rahvusvahelistumine ei puuduta üksnes üliõpilasi, vaid tänu sellele paranevad ka akadeemiliste ja muude töötajate professionaalsed oskused ja avardub silmaring, hõlpsam on teha koostööprojekte välisülikoolidega ning õppekavu sisuliselt parandada. Kõik see kokku kujundab omakorda õppeasutuse mainet, mis tähendab, et sinna pürgivad tugevad kandidaadid – ring on täis.
Kui siit riiklikule tasandile liikuda, siis parandavad rahvusvahelise hariduse juurde kuuluvad väärtused riigi positsiooni üleilmsel poliitilisel ja majanduslikul areenil, sest hea mainega tugevad ülikoolid on kindlasti osa riigi pehmest jõust. Seda, et Eesti riigi rahvusvaheline maine oleks hea, tahame usutavasti kõik, sest väikeriikidel, kellel majanduslikke, saati siis sõjalisi jõuhoobasid teiste riikide mõjutamiseks napib, on pehme jõu oskuslikust kasutamisest väga palju võita. Ja kobast kasutamisest muidugi kaotada ka … Pealegi ei mõjuta rahvusvahelistumine ju üksnes haridusvaldkonda, vaid loob võimaluse ka edendada ja propageerida Eesti muusikakultuuri maailmas nii kultuuridiplomaatia kui ka -ekspordi mõttes. Ka Eesti kultuuripoliitika põhialuseid, suundi ja visiooni „Kultuur 2030“ ettevalmistavates aruteludes3 on välja toodud, et eri tausta ning kultuurikogemusega inimeste kontaktid mitte ei pärsi, vaid pigem soodustavad loovust. Niisiis, tugev on see kultuur, mis on avatud, mitte suletud ega kaitseseisundis.
Archimedese uuringust „Välistudengid Eestis ja maailmas“tuleb ka välja, et Eesti riigis ei väärtustata piisavalt välistudengite panust Eesti majanduse elavdamisse, kuigi nad jätavad siia umbkaudu 35 miljonit eurot aastas. Kas on ka teada, kui suur on EMTA tudengite panus?
Seda ei ole küll keegi eraldi välja arvutanud! Kuna EMTA on kuuest avaõiguslikust ülikoolist kõige väiksem, selle tudengkond varieerub arvult aastati 600–700 ümber ning välistudengeid on pisut alla veerandi, siis miljonitest ilmselt rääkida ei saa.
Millised on EMTA välistudengite töövõimalused kooli ajal ja ka pärast kooli, kui nad otsustavad jääda Eestisse? Kui palju lõpetanutest otsustab oma elu Eestiga siduda?
Sellele küsimusele ei ole lihtne vastata, sest tegu on mitme tundmatuga võrrandiga: lõpetanute arv erineb aastati ja erinevad on ka nende koduriigid. Enamik Aasia tudengeid, näiteks, siirdub pärast lõpetamist koju, sest kuuldavasti on seal välismaise diplomiga lõpetanud tööturul väga hinnas. Kui nende õpikogemus on olnud hea – ja ma väga loodan, et nii on! –, siis saavad neist pärast akadeemia lõpetamist ja koduriiki tagasi pöördumist EMTA ja kogu eesti kultuuri saadikud. Rõõmustavalt palju näiteid on ka nende välistudengite kohta, kes on pärast lõpetamist jäänud Eestisse ning asunud tööle esinduskollektiividesse (ERSO, Estonia teater) Tallinnas või regionaalselt olulistesse kultuuri- (Vanemuise teater) ja õppeasutustesse (Lõuna-Eesti lastemuusikakoolid). See näitab, et EMTA lõpetanud välisüliõpilased on Eesti tööturul nõutud ning panustavad Eesti majanduse ja ühiskonna arengusse pikemaajaliselt, mitte üksnes meie kõrgharidusmaastiku nägu rahvusvahelisemaks muutes.
Nagu rahvusvahelise üliõpilasbaromeetri näidust selgub, ei ole töövõimalused õpingute ajal paraku kiita. Eks siin mängi kindlasti rolli seegi, et muusikaerialane tööpõld ongi suhteliselt kitsuke ja õnneks või õnnetuseks ka konkurents tihe.
Viimasel ajal on muusikavallas kuuldud, et välismaalt tulnud muusikud ohustavad Eesti muusikute väheseid professionaalse muusiku töökohti. EMTAs õppinud välistudengid on aga osutunud ka mõnes maapiirkonnas just selleks sädeinimeseks, keda muidu pole sealsesse muusikakooli leitud. Milline võiks olla tasakaalustatud pilt? Kas vajame muusikavaldkonnas välistööjõudu või ei jõua riik oma muusikuidki ülal pidada?
Töötajate vaba liikumine on ju Euroopa Liidu aluslepingust tulenev põhimõte. Nii et mis ELi kodanikke puudutab, ei saa Eesti seda kuidagi keelata. Näiteks ERSO ja Estonia teatri konkurss on juba aastaid rahvusvaheline, mis tähendab, et sinna kandideerivad peale EMTA vilistlaste – olgu nad eestlased või välismaalased – muusikud tervest maailmast. Eesmärk on ju tööle võtta võimalikult kõrgel professionaalsel tasemel interpreedid, koori- või balletiartistid ning kõrge tase ei sõltu rahvusest. Siinse palgataseme juures ei ole meil usutavasti liigset rahvusvahelistumist niipea karta.
Tasakaalustatusest rääkides ei maksa unustada, et ka Eesti muusikutele on piirid lahti ning paljud on siit läinud kas suurema palga või parema eneseteostuse nimel. Teades, kui suur on konkurents Lääne-Euroopas või USAs, peaksime nende üle, kes on seal suutnud läbi lüüa, pigem uhked olema. Nimetagem seda siis üleilmastumise valuks ja võluks või millekski muuks – tagasi seda protsessi igal juhul ei pööra.
Kui palju on EMTAs praegu rahvusvahelise üliõpilaskonnaga erialasid ja kas on ka selliseid, mis on seniajani välistudengitele avamata ja mis vahest jäävadki vaid eestikeelseks?
Meie õppekavad ongi enamasti rahvusvahelised, ent on loomulikult ka neid, mis vähemalt lähemas tulevikus jäävadki eestikeelseks. Näiteks lavakunst põhineb eesti keelel ja teatrikultuuril, aga ka muusikateadus ja muusikakorraldus, interpretatsioonipedagoogika, muusikapedagoogika ning pärimusmuusika. Üks õppekava, kultuurikorraldus, on aga ainult ingliskeelne.
Mäletan rahvusvahelistumise algusaega, kui EMTAsse tulid esimesed tudengid Hiinast. Õppejõudude töökorraldust tuli sellega seoses tublisti muuta, muu hulgas tuli õpetada tudengeid, kel oli algul raskusi ka inglise keelega. Olukord on sellest ajast saadik ilmselt väga palju muutunud, aga legendid õppemaksu pärast siia kutsutud kehva tasemega välistudengitest elavad edasi, kuigi neist avalikult rääkida ei taheta. Näib, et need legendid koostöös rändepaanikaga on mingil määral mõjutanud ka poliitilist otsustusprotsessi. Mida öelda rahustuseks neile, kes siiamaani arvavad, et välistudengitega eraldi tegelema ei peaks?
Ma ei ole päris kindel, mida sa selle all silmas pead: kas seda, et välistudengeid ei peaks üldse olema, või seda, et kui nad on, siis ei peaks nendega eraldi tegelema? Kumbki variant ei tule tänapäeval enam kõne allagi. Välistudengid on kõigis Eesti, Euroopa ja muu maailma ülikoolides ning ka Eesti noored lähevad õppima välismaale. Nii peabki olema! Võrreldes ajaga, mil Eesti ülikoolidesse esimesed välistudengid õppima tulid, on lausa paradigma muutunud: kui tollal motiveeriski ehk ülikooli peamiselt õppemaks, siis tänapäeva üleilmastunud maailmas pole rahvusvahelistumine pelgalt välistudengite teema, vaid tähendab ka nii pika- või lühiajaliselt kohal viibivaid välisõppejõude, meie oma tudengite vahetusõpinguid ning õppejõudude kursusi välisülikoolides, välismaiseid koostöö- ja teadusprojekte ning erialaorganisatsioonidesse ja -võrgustikesse kuulumist. Sellist tasandit või üksust, mida rahvusvahelistumine ei puudutaks, meil ja teistes ülikoolides vist naljalt enam ei leiagi. Isegi uue kontserdisaali teenindustiim koosneb meil suures osas välisüliõpilastest!
EMTAs on väga tubli välissuhete ja avalike suhete osakond, välistudengitel on ka oma nõustaja. Kas või kui palju on aastate jooksul välja tulnud juhtumeid, kui välistudengeid on koheldud kuidagi ebasobivalt?
Kas nüüd just ebasobivalt, aga arusaamatusi on aastate jooksul ette tulnud ikka. Kui kokku saavad nii erinevatest rahvustest ja kultuuriga inimesed, siis on ka asjadest arusaamine, ootused ja lootused loomulikult kaunis erinevad. See nõuab kahtlemata kõigilt suuremat pingutust, aga ka kohanemist, mõistmist ja empaatiat. Muide, kui välisüliõpilaste 2019. aasta uuringust midagi negatiivset silma jäi, siis see, et kohalikke sõpru (host friends) pole välistudengitel kerge leida. See ei olnud küll ainult EMTA probleem, vaid tuli välja kõigi Eesti ülikoolide puhul. EMTAs oleme isegi õnnelikus olukorras, et muusikaõppe spetsiifika pakub palju kokkupuutepunkte: tuleb teistega koos mängida kammeransamblis, sümfoonia- või kammerorkestris, laulda kooris või osaleda ooperistuudio lavastustes. Heliloojad, kes pilli ei mängi ega laula, on sunnitud oma lugude esitamiseks teinegi kord kaastudengid ära rääkima. Endise orkestrandina võin öelda, et isegi kui oma puldinaabriga eriti ei suhelda, siis „tere“ ja „head aega“ öeldakse viisakusest ikka. Pealegi kestavad proovid, rääkimata ooperilavastuste ettevalmistamisest, mitu tundi päevas ning päevi, kui mitte nädalaid jutti. On raske ette kujutada, et selle aja jooksul omavahel üldse ei suhelda – minu meelest pole see lihtsalt võimalik! Teisest küljest, võib-olla oleme ka liigselt kooride ja orkestrite iseregulatsioonile lootma jäänud, nii et mõtteainet on siin kindlasti.
Riigi seatud piirangud välistudengite liikumisele ei tulnud ilmselt praeguse valitsuse puhul päris üllatusena. Kas COVID-19 põhjustatud kriis on piirangute tegelik põhjus või pigem ettekääne ühe erakonna valimislubadused ellu viia? Kuidas peaks Euroopas välistudengite viisaküsimusi lahendama, sh elukaaslase ja perekonna õppimisriiki kaasa võtmise küsimus?
Ei tulnud üllatusena, paraku. Koroonaviiruse leviku piiramisse tuleb loomulikult suhtuda täie tõsidusega, ent arvestades ka neid välismaalaste seadusse plaanitud muudatusi, mida endine väliskaubanduse ja infotehnoloogia minister Kaimar Karu ning majandus- ja taristuminister Taavi Aas möödunud jaanuaris ei kooskõlastanud,4 aga millega soovitakse jätkata, jääb tõepoolest vägisi mulje, et tegu on pigem pandeemia katte varjus valimislubaduste elluviimisega. Rõhutan siinkohal, et tegu on minu isikliku arvamusega, räägin enda, mitte EMTA nimel. Muide, mujalt kui Euroopa Liidust tulnud tudengid õpivad juba mõnda aega teravdatud tähelepanu all: nad võivad õpingute kõrvalt küll töötada, ent kui peaks tekkima mingigi õppevõlgnevus, on ülikoolid kohustatud sellest politsei- ja piirivalveametit teavitama. Siseministeeriumi suur hirm, et õppimiseks antud elamisluba võidakse hoopis töörände kattevarjuna kasutada, ei ole seega eriti põhjendatud. Kuna eelnõu piirab aga viisa andmist Eestis õppiva välismaalase pereliikmetele, millega on välistatud tudengina automaatselt näiteks üksikvanemad, kellele ei sobi võimalus, et nende pereliikmetel on õigus neid Eestis vaid külastada, on muidugi täiesti uus tase. Kas selles peegelduvad euroopalikud väärtused? Kindlasti mitte.
Kui palju on sel sügisel välistudengeid, kes ei saa EMTAsse õppima tulla just siseministeeriumi piirangute tõttu?
Siseministeerium näib olevat kõige enam ärevuses Indiast, Nigeeriast, Iraanist, Pakistanist ja Bangladeshist tulevate tudengite pärast, sest neid maid peetakse suure sisseränderiski riikideks. Indiast on meil üks tudeng, kes lõpetab sel suvel kultuurikorralduse magistriprogrammi. Teistest n-ö riskiriikidest pole EMTAsse õppima tulnud ühtegi tudengit.
Mis puutub aga koroonapandeemiast tulenevaisse piiranguisse, siis on Euroopa Komisjon soovitanud ELi ja Schengeni piirid 1. juulist avada, aga siiski riikidele, kus viirushaiguse levik on vähene. Suurema haigestumusega riikide osas on Euroopa Komisjon soovitanud teha sissesõidukeelu puhul erandeid, kelle hulka kuuluvad ka välisüliõpilased.5 Nimekiri kolmandate riikide kohta, kellele Euroopa Liidu ja Schengeni viisaruumi piir 1. juulist avaneb, on meediakanalitest küll läbi jooksnud, ent pole ametlikult kinnitatud. Kuna ka EMTA vastuvõtt alles käib, ei saa paraku veel täpselt öelda, kui paljusid tudengeid need piirangud puudutavad või kas üldse puudutavad. EMTA prorektori Margus Pärtlase sõnul soovitati kõigil juba praegu EMTAs õppivatel kolmandate riikide tudengitel suveks Eestist üldse mitte ära sõita, et vältida olukorda, kus sügisel naasmine võib osutuda keeruliseks. See oli loomulikult ainult soovitus ja kui tudeng soovis ning tal oli võimalik koju lennata, siis sai ta seda teha.
Kuidas seadusemuudatus täpsemalt EMTAt puudutab? Milliseid muudatusi see töökorralduses tähendab?
Eelmainitud põhjustel oleme mõõdukalt optimistlikud, mis tähendab, et isegi kui teatud arv tudengeid sügissemestri alguseks kohale ei jõua, jätkub EMTA õppetöö siiski tavapäraselt – muidugi eeldusel, et meie enda epidemioloogiline olukord on helge. Õnneks meil ainult kolmandate riikide tudengitest koosnevaid õppegruppe pole. Ingliskeelsed loengud sellistes ainetes nagu muusikaajalugu, Eesti muusika ajalugu ja kultuur või ettevõtlusained muidugi on, aga need on mõeldud kõigile välistudengitele, sõltumata koduriigist. Vajadusel suudame nendes ainetes vähemalt mõnda aega pakkuda paralleelselt distantsõpet, sest nii nagu teistes ülikoolides, on ka EMTAs distantsõppe võimalused „tänu“ koroonaviiruse leviku ohule kõvasti arenenud.
Kõrgharidus on Eestis teatavasti tugevalt alarahastatud ja välistudengid maksavad kopsakat õppemaksu. Millist eelarveauku tähendab EMTA-le siseministeeriumi otsus piirata COVID-19 leviku takistamise ettekäändel kolmandate riikide tudengite Eestisse saabumist?
Kui mingil osal tudengitest ei ole võimalik epidemioloogiliste piirangute tõttu sügisel Eestisse jõuda ja selline olukord püsib kauem kui paar kuud, siis distantsõppega tervet semestrit paraku välja ei vea. Seega jääb tõepoolest EMTA-l teatud osa õppemaksust saamata. Nagu öeldud, kuna me praegu ikka veel ei tea, kui palju või kas üldse selliseid tudengeid tuleb, on prorektor Margus Pärtlase arvates väga keeruline ennustada ka mõju eelarvele. Kõige mustema stsenaariumi korral tuleb juhtkonnal kogu tegevus vajalikkuse seisukohalt väga kriitilise pilguga üle vaadata. Seda, et välistudengite õppemaksu alalaekumine EMTA eelarvesse koletu augu lööb, ei ole praegu küll alust väita.
Lõpetuseks tuleb nentida, et tants välistudengite ümber ei peegelda midagi muud kui meie ühiskonnas järjest enam maad võtvat liberaalsuse ja rahvuslikkuse vastandamist, mida on väga tabavalt kirjeldanud professor Marju Lauristin: „Peaaegu tabuks on muutunud maailmavaateline debatt rahvuslikel teemadel, kusjuures liberaalseid vaateid sildistatakse a priori kui ohtu rahvuslikule kestlikkusele, eesti keele tulevikule. Tegelikult peaks tõsiselt läbi vaidlema, kas eesti kultuuri tulevikku ohustavad rohkem vabadus oma identiteeti valida ja aktiivne dialoog teiste kultuuridega või hoopiski vastupidi: konservatiivne jäikus à la üks isik, üks isamaa, üks identiteet ning sulgumine kultuurilisse teokarpi hirmus, et teiste kultuuridega suhtlemine meid kohe jätab ilma oma keelest ja rahvuslikust eripärast.“6
1 Eesti kõrghariduse rahvusvahelise tutvustamise strateegia 2015–2020. Haridus- ja Teadusministeerium, SA Archimedes, 2015. https://www.hm.ee/sites/default/files/korghariduse-rahvusvahelise-tutvustamise-strateegia.pdf
2 International Student Barometer 2019. Välistudengid Eestis ja maailmas. SA Archimedes, 20. VI 2020. https://archimedes.ee/wp-content/uploads/2020/06/International-Student-Barometer-2019.-V%C3%A4lis%C3%BCli%C3%B5pilased-Eestis-ja-maailmas.pdf
3 Kultuur Eestis aastal 2030 – kust tulevad uued piltide, sõnade, kujundite, ruumide ja helide loojad? – Kultuuriministeerium 22. III 2019. https://www.kul.ee/sites/kulminn/files/kultuur_2030_tallinn_kokkuvote.pdf 4 EKRE minister ei kooskõlastanud Helme välismaalaste seaduse muudatusi. – ERR 20. I 2020. https://www.err.ee/1025739/ekre-minister-ei-kooskolastanud-helme-valismaalaste-seaduse-muudatusi
5 Coronavirus: Commission recommends partial and gradual lifting of travel restrictions to the EU after 30 June, based on common coordinated approach. – European Commission 11. VI 2020. https://ec.europa.eu/commission/presscorner/detail/en/ip_20_1035
6 Marju Lauristin, Rahvuslik ja liberaalne ei ole vastandid. – ERR 18. XI 2019. https://www.err.ee/1004185/marju-lauristin-rahvuslik-ja-liberaalne-ei-ole-vastandid
Mõned aastad tagasi, kui ilmus Péter Esterházy hommage-romaan „Hrabali raamat“, kirjutas Paavo Matsin oma arvustuses nõnda: „Hrabali teoseid tuleks aga kindlasti veel tõlkida. Muidu tekib oht, et tšehhi kirjandusest ja kas või Prahaga seotud tekstidest tekib ettekujutus eelkõige saksa keelt rääkinud juudi autorite (Franz Kafka), saksa autorite (Gustav Meyrink) või eksiili siirdunud tšehhide (Milan Kundera) teoste tõlgete põhjal.“1
Siiani ainukese Hrabali raamatu „Ma teenindasin Inglise kuningat“ tõlke ilmumisest on möödunud seitse aastat, aga tolle raamatu lugemiselamus on vähemalt minul ikka veel veres. Too omamoodi Ameerika unelma lugu, täis ootamatuid seiklusi, unustamatuid pidusööke, tõuse ja langusi, jõudis suurepärase kulminatsioonini: „Vaikselt avanes uks minu selja taga, ma kangestusin … sisse tuli hobune, kits kannul, ja kass hüppas taas plekkletile ahju kõrval …“2 Hrabal on pidanud paljusid ameteid ja need kogemused oma fantaasias ära kasutanud. Tema eluloost saab lühikese ülevaate Küllike Tohvri järelsõnast Hrabali esimesele tõlkele. See on köitev pessimism, piina ja ekstaasi vahel kõikumine, millest tahaks rohkem teada. Mitte küll tühiseid eraeludetaile, ent järelsõnas ära toodud lühike esseekatke ning viide sümboolsele vabasurmale annavad tunnistust mitmepalgelisest ja võitlevast siseelust. Seda vastukaaluks n-ö peavoolu-pessimismile, mille olemuseks kipub olema tahtenõrkus. Küllike Tohver on loendanud tolles järelsõnas ka Hrabali teoste pealkirju ja lühikirjeldusi, millest kõik tekitavad lugemisisu, kuid on keeleoskuse puudumise tõttu kättesaamatud.
Nüüd on aga aeg rõõmustada, sest saame tõlkes lugeda juba teist Hrabali teost. „Liiga vali üksindus“ on autobiograafiliste sugemetega lugu vanapaberipressijast Haňťast, kes on seda tööd teinud 35 aastat ning pensionile minekuni on jäänud viis aastat. Ta on juba noorest saati tahtnud „saada vanapaberi pakkijaks, et nõndaviisi pääseda raamatute juurde“ (lk 68). Raamatud kuhjuvad ta hüdraulilise pressi ümber, ent ka kodus, kuhu on veetud väärtuslikumaid leide üle kolme tonni. Peategelane, kelle nägu meenutab „murenenud täiskustud seina“ (lk 16), veedab oma aega unikaalseid vanapaberipakke luues, õlut juues (joomine aitab tal mõtlemist toetada), oma eluseiku meenutades ning aastatega tahtmatult kogunenud elutarkust pillates.
Nõnda napilt kirjeldatuna oleks see nagu üks lihtne lugu, ent nagu eelmise eestinduse peategelase Ditiegi puhul, saab ühe pealtnäha lihtsa inimese elu kaudu jutustada ajastust, valusatest ajaloosündmustest ja paradigma muutustest. Seda kergelt, ent ühtaegu nõnda, et sõnad tungivad sügavamale pealistunnetest ja puudutavad, teevad valu.
Tšehhi kirjanik Bohumil Hrabal 1962. aastal. Foto on tehtud mõni aasta pärast seda, kui Hrabal töötas vanapaberilaos (1954–1959). Hrabali autobiograafiliste sugemetega jutustus „Liiga vali üksindus“ ilmus masinakirjas 1976. aastal kolmes versioonis.
Lausete ekstaas
„Ja nii ma siis töötasin, nõretades verisest higist, ja kogu selle aja, kui mustlannad keldris olid, seisid Jeesus ja Laozi mu hüdraulilise pressi küna ääres, ja nüüd, kui ma jälle üksi olin ja oma mahajäetuses jälle vaid oma töö külge klammerdusin, lihakärbestest nuudid mind lakkamatult ahistasid ja piitsutasid, nägin, et Jeesus on tennisetšempion, kes on äsja võitnud Wimbledoni, sellal kui täiesti hädine Laozi sarnaneb kaupmehega, kes hoolimata rikkalikest tagavaradest näeb välja, justkui oleks ta puupaljas, nägin Jeesuse kõigi šifrite ja sümbolite verist lihalikkust, sellal kui Laozi seisis roguskis ja osutas tahumata puust sambale, nägin, kuidas Jeesus on playboy, sellal kui Laozi on sooniline hüljatud vanapoiss, nägin, kuidas Jeesuse imperatiivne käsi kerkib ja hävitab võimsa žestiga oma vaenlasi, sellal kui Laozi langetab resigneerunult käed nagu murtud tiivad, nägin, et Jeesus on romantik, sellal kui Laozi on klassik, et Jeesus on nagu tõus ja Laozi nagu mõõn, Jeesus on nagu kevad ja Laozi nagu talv, Jeesus on nagu tõhus ligimesearmastuse kehastus ja Laozi on nagu tühjuse tipp, Jeesus on nagu progressus ad futurum jaLaozi nagu regressus ad originem …“ (lk 33).
Nagu „Ma teenindasin Inglise kuningat“ koosneb ka „Liiga vali üksindus“ pikkadest, voolavatest ja endasse haaravatest lausetest, mis kulgevad jõena, voolates kord unenäkku, mis paiskub hetkeliselt edasi meenutuspilti ning suubub siis hallutsinatoorsesse nägemusse, mis seguneb omakorda jällegi reaalsusega. Ent muidugi kerkib kohe küsimus, kas too aistinguline, füüsiline, on reaalsem kui nägemuslik ja mälestuslik. Hrabal oskab luua teksti, kus polaarsused segunevad. Kohe alguses ütleb ta: „[K]ui ma võtan tekstist välja kõik trükitud sõnad, siis jäävad järele vaid õhus lendlevad pidetud mõtted, mis sõltuvad õhust, õhk hoiab neid elus ja õhku nad kaovad, sest kõik on ju lõppude lõpuks vaid õhk, nii nagu pühal armulaual veri ühekorraga on ja ei ole“ (lk 8). Armulaud ja raamatud vajavad füüsilist anumat: verd ja trükimusta. Vahel võtavad laused lausa ekstaatilise vormi, nagu eelmises pikas tsitaadis, mille puhul tahaks, et too Jeesuse ja Laozi, „optimistliku spiraali“ ja „väljapääsuta ringjoone“ tants jätkuks lõpmatult. See on nagu muusika, minu peas hakkas kummitama Leonard Coheni laul „Almost Like the Blues“, kus vahelduvad taevas ja põrgu, lunastus ja pattulangemine.3 See on peaaegu nagu bluus, nagu biit.
Taevas ei ole humaanne
Raamatu läbiv teema on schopenhauerlik pime tahe ja hüüatus, et taevas ei ole humaanne. Seda hõigatakse välja kümmekond korda. Välja koorub omamoodi gnostiline maailmavaade: „Taevas ei ole humaanne, aga ehk on olemas midagi enamat kui taevas, ehk on olemas kaastunne ja armastus, mille olen juba unustanud ja meelest lasknud“ (lk 48). Maine elu on täis kannatust: hiired, keda press halastamatult koos vanapaberiga laiaks litsub; kärbseparved, kes samuti kokku pressitakse, sest nad ei suuda tapamaja veriste paberite küljest lahti lasta; rotid, kes peavad kusagil all torustikes armutut sõda ülemvõimu pärast. Raamatuid rebitakse ja pressitakse nagu tehase konksude otsas rippuvaid kanu, kelle sisikonnad elusast kehast kistakse.
Peategelasele Haňťale meeldib lugeda Hegeli töid, ent mulle tundub, et tema tegelik olemus kuulub teisele poole: „Pikselöögina ilmutas end mulle Arthur Schopenhauer, et kõige kõrgem seadus on armastus ja see armastus on kaastunne“ (lk 42). Ta usub, et Hegel ja Schopenhauer oleks väejuhtidena pidanud sama raevukat sõda nagu maa-alused rotiklannid. Haňťa on raamatute keskel paratamatult targaks saanud, ületanud tolle humaansuse („ent mina olin tollal veel humaanne“, lk 47), ent ei jõua kunagi välja jumaliku seisundi ideaalini. Ta saab ainult hetkeliste ilmutuste osaliseks – näiteks Immanuel Kanti „Taeva teooriat“ lugedes. Raamatupressijana töötades peab peategelase arvates olema teoloog, jumaluse kogemiseks peab aga teoloog oma teadmised hülgama – Haňťa on selleks liiga palju raamatutega köidetud. Peale selle kannab teda süütunne ja hirm, et raamatute kaudu saabub kättemaks hukkunud loomade eest. Seda süüd on hästi kirjeldanud Gustav Meyrink: „Tapetud ja piinatud loomade müriaadide varjud on meid neednud ja nende veri kisendab kättemaksu järele [—]. Häda meile, inimestele, kui viimsepäevakohtu süüdistajate nõukogus istub üheainsagi hobuse hing.“4
Sitt ja püha
„Mančinka oli kõigist neist inimestest, keda olin elus kohanud, jõudnud kõige kaugemale, ja kui mina, kes ma olin lakkamatult lugenud ja otsinud raamatutest endeid, ent raamatud olid mu vastu mässu tõstnud, mina ei saanud taevast ainsatki sõnumit, siis Mančinka, kes vihkas raamatuid, sai selleks, kes ta oli, sai selleks, kellest ainsana kirjutatakse, veelgi enam“ (lk 59).
„Liiga valju üksinduse“ elu kulgeb kusagil taeva ja põrgu vahepeal: ülal vanapaberiaugu-pealne elu, kuhu peategelane oma ruumist välja vaatab, ning teisel pool šahtipõhja luuk, mille all voolavad väljaheited ja peavad sõda rotid. Haňťa lapsepõlvearmastatu Mančinka esmapilgul veidi groteskne ja võõrastav lugu omandab selles kontekstis teise tähenduse. End kemmergus sitaga kogemata kokku määrinud tütarlaps, kes hiljem (samuti kogemata) oma suusale roojab, on too ideaal, kelleni peategelane kunagi ei küündi. Naine, kes alustab oma teed roojast ning töötab end siis keha najal üles pühakuks. Meenub too teada-tuntud juudi lugu kaupmehest, kes kaotas kõik ning sattus rooja ja räpasuse sisse. Kui oli päris põhjas, hakkas teiste imestuseks suurest õnnest tantsima, sest edasi sai tee ainult üles minna.
Hrabali peategelasega nõnda ei lähe. Talt kistakse eriti võikal moel noorpõlvearmastus – väike mustlanna, kes erinevalt mustlasi hukanud ja Hitleri poole hõisanud naistest-meestest soovis elada lihtsat elu ega hõisanud kunagi. Haňťa unistused, mida ta pensionile minekuga loodab täide viia, hävinevad. Eluteel juhtub nii mõndagi, ent kunagi ei heideta teda šahtiluugist alla. Ent kas polegi see parem kui pühaku elu? Kes meist ikka suudaks täielikult Šākjamuni jälgedesse astuda?
Raamatud, raamatud, raamatud
„[K]eegi pidi ju selle raamatu kirjutama, keegi pidi selle toimetama, keegi pidi selle läbi lugema, keegi pidi selle illustreerima, keegi pidi selle laduma, keegi pidi lugema korrektuuri, keegi pidi selle ümber laduma ja keegi pidi siis uuesti lugema korrektuuri ja keegi pidi siis tegema lõpliku lao ja selle masinasse suunama, keegi pidi selle veerud veel viimast korda läbi lugema ja siis veeru veeru järel suunama järgmisse masinasse, mis raamatu kokku köitis, ja keegi pidi võtma need raamatud ja need ära pakkima ning keegi pidi raamatu ja kõigi tehtud tööde eest arve koostama ja keegi pidi otsustama, et see raamat pole lugemiseks, ja keegi pidi raamatu kaotama ja andma käsu, et see läheks paberipressi alla, ja keegi pidi raamatud lattu viima ja keegi pidi raamatud uuesti veoautole laadima ja keegi pidi tooma raamatud siia, kus mees- ja naistöölised punastes ja sinistes ja kollastes ja oranžides kinnastes rebivad raamatutest sisikonna ja loobivad selle jooksvale lindile, mis tuhmilt, ent täpselt jõnksatades kannab turris leheküljed hiiglasliku pressi alla, mis need pakiks pressib, ja pakid lähevad paberivabrikusse, kus neist tehakse süütu, valge, tähtedest määrimata paber, et sellele trükkida üha uusi raamatuid …“ (lk 53).
Meie ajal jääb osalt kirjeldatud protsess ise, aga kindlasti kirjelduses peituv traagika lugejale võõraks. Ka Hrabali peategelane kohtub viimaks uue maailmaga: paberipressiga, mis on 20 korda võimsam tema omast ning mida ei saa peatada. Noor sotsialistlik tööbrigaad joob häbitult piima(!) ja heidab raamatud neisse süvenemata lindile, rändab Kreekas, lugemata Platonit ja Aristotelest, elab masinlikku, rütmilist elu. Haňťa on nende vastand: ta peatab masina pikaks ajaks, et lugeda mõnd kätte juhtunud raamatut, tunneb, et on pannud toime inimsusevastase kuritöö, kui ei suuda takistada Preisi kuningliku raamatukogu laialikandmist. Tema rändab Kreekas ainult mõtetes, ent kui palju kaalutletum ja nüansirikkam on see rännak! Näinud toda megamasinat, hakkab ka Haňťa oma trükipressi masinaks kutsuma ning nende suhe, too vana käsitöölise suhe oma tööriistaga, mureneb. „[K]ui palju kaunimad pidid olema ajad, kui kogu mõtlemine oli kirjas ainult inimajus“ (lk 7). Kui palju kaunimad pidid olema ajad, kui masina asemel oli tööriist, 35 aastaga sinuga kokku kasvanud kaaslane, abimees. See ei saanud muutuda päevapealt omanikku vahetades samasuguseks elutuks piiksuvaks olluseks. Vanapaberipakid, millest Haňťa käe all said kordumatud kunstiteosed, on uue masinavärgi sees kõik ühesugused ja eristamatud.5
Jah, Hrabali teostes on mingit nukrust ja minnalaskmist, aegade vaheldumist, püüdu tolle progressus ad originem’i kõrvale tuua regressus ad futurum’it. Ent see on delikaatne mäng, kus progressihullus võib hoolimatult hävitada pesuvee, kuhu uut last kasta, ning ringitammumine luua omailmu, mis võivad küll olla kurioosumina huvitavad, ent saada kollektiivsele olemisele takistuseks. Toda ideaalset harmooniat on aga raske saavutada. Hrabal on imetlusväärne autor. „Liiga vali üksindus“ on raamat, mida saab lugeda pelgalt lugemisnaudinguks, ent sealt leiab juhtnööre ja konksukesi ning arutelusid, mis ütlevad pelgalt 70 leheküljel palju rohkem kui paljud paksud aimekirjanduse teosed, mis on kirjutatud mõtiskluse tekitamise eesmärgil. Palju paremaks ilukirjandus enam minna ei saa.6 Küllike Tohver, palun lisa!
4 Gustav Meyrink, Roheline nägu. Tlk Uno Liivaku. Monokkel, 2003, lk 46.
5 Hea ajaloolise ülevaate saamiseks inimese, tööriista ja kunsti suhtest vt Every Man an Artist: Readings in the Traditional Philosophy of Art. Toim B. Keeble. World Wisdom, 2005.
6 Neil, keda tabas raamatute hävitamise pärast äng, soovitan soojalt lugeda selle süvendamiseks Lucien X. Polastroni raamatuid.
13. märtsil kell 14.17 said kõik Tartu ülikooli töötajad e-kirja koos järgmise sõnumiga: „Seoses Vabariigi Valitsuse kehtestatud eriolukorraga ei toimu alates tänasest kuni 1. maini 2020 Tartu Ülikoolis auditoorset õppetööd. Ülikool korraldab auditoorse õppetöö ümber, kasutades e-õppe võimalusi ja teisi kaugõppe vorme.“ Umbes kaks tundi varem oli õppejõududele laekunud ka töökorralduslik informatsioon: „Vabariigi Valitsus kuulutas välja eriolukorra ja otsustas, et alates esmaspäevast, 16. märtsist on peatatud tavapärane õppetöö ning see on üle viidud kaug- ja koduõppevormile. Õppetöö ümberkorraldamisest teavitab õppejõud registreerunud üliõpilasi ning korraldab töö ajutiselt ümber, kasutades tehnoloogilisi vahendeid.“
Sama tähendusega infovoog tabas kõiki Eesti õppejõude, aga ka üldhariduskoolide õpetajaid: reede pärastlõunal saadi teada, et esmaspäevast tuleb kogu õppetöö üle viia e-õppele ja teavitada sellest ka üliõpilasi. Seega oli õppejõul kaks puhkepäeva aega, et oma töö ümber korraldada. Akadeemiline vabadus tähendab õppejõu vabadust aine oma äranägemise järgi ümber korraldada ja juhtkond kuigi palju ei sekku. Meil ei ole ka varem niisugust ootamatut kriisi olnud.
Kuidas mõjutab kriis õppejõudude karjääri?
Rohkelt on kirjutatud sellest, mis toimus üldhariduskoolides – koduõpe, e-kool jne –, ent vähe on teada, mis toimus sel ajal kõrgkoolides. Ülikoolid visati kriisi ajal vette ja oli igaühe oma asi, kuidas ja kas ta välja ujus. Sarnaselt üldhariduskoolidega langes rõhuasetus õppurite käekäigule, ent õpetajate ja õppejõudude toimetulekuraskustest on väga vähe räägitud. Võib kõvasti kiita ülikoolide tugipersonali, eeskätt haridustehnolooge, kes aitasid innukamatel õppejõududel väga lühikese ajaga leida lahendused tehnoloogilistele küsimustele. Tegemist oli kriisiolukorraga ka õppejõududele. Teadlaste puhul on kasvanud publikatsioonide arvu järgi üle maailma näha, et kriis on soodustanud töötegemist: paljud teadusajakirjad loobusid uute artiklite vastuvõtust, sest neid oli tabanud kaastööde üleküllus ja retsenseerimine käis üle jõu. Oletatavasti vabastas ülemaailmne sunnismaisus aega, mis muidu kulunuks konverentsidele minekuks ja kohapealseks administratiivtööks. Viimaks oli aega nii pooleliolevad artiklid lõpetada kui ka uute ideedega tegeleda. Samal ajal tuli sel semestril õppejõududel, erinevalt teadlastest, ja tuleb ilmselt ka sügissemestril või isegi kauem, teadustööst täienisti loobuda. Seega toob kriis ilmselt õppejõudude karjääri märgatava seisaku – teadusartiklite olemasolu on ka õppejõududel töö säilitamise ja karjääri edenemise kriteerium. See paneb suure osa akadeemilistest töötajatest tööalaselt nõrka seisu. Toon eraldi välja teadlased ja õppejõud, sest kuigi ideaalis peaks akadeemiline töötaja tegema mõlemat, domineerib alati üks ning seda väljendab ka ametikoht, nt nooremteadur, teadur ja vanemteadur kui teadustööle keskendujad, ning assistent, lektor, dotsent kui peamiselt õppetööle keskenduvad töötajad.
Kuvatõmmis õppekeskkonnast
Kuigi COVID-19 pandeemia pole kaugeltki veel läbi, on juba uuritud selle mõju akadeemiliste töötajate töökorraldusele. Uuringutega tuuakse välja, et raskeima löögi on saanud lastega naisõppejõud, kes ei olnud suutelised lasteaedade ja koolide sulgemise tõttu peale ülikooli e-õppe ka teadustööd tegema, s.t teadusartikleid kirjutama, või uusi taotlusi kirjutama. Teadusajakirjade toimetajate tähelepanekud COVID-19 pandeemia ajal kinnitavad statistikat, et mehed esitavad ajakirjadele avaldamiseks mitu korda rohkem teadusartikleid. Osa ajakirjade toimetusi toob välja, et COVID-19 pandeemia ajal on ajakirjale esitatud artiklite arv keskmisest 25% suurem, ent see kasv on tervenisti meesautorite artiklite arvelt. Suhtumine COVID-19 tõttu tekkinud sunnismaisusesse on meestel ja naistel erinev: „Mehed käsitlevad seda situatsiooni eeskätt võimalusena poolikute artiklite ja uurimisprojektide viimistlemiseks, samal ajal kui naistel on olnud kalduvus suunata oma tähelepanu sellele, kuidas pere, kolleegid ja üliõpilased tekkinud olukorraga toime tulevad.“ Erinevalt meestest on naised peale professionaalse töökoormuse kasvu võtnud enda kanda ka emotsionaalse töökoormuse. Püütakse pidevalt kontrollida, kuidas teistel läheb, olgu need üliõpilased, kolleegid, oma pere, sõbrad, vanemad.
Kuidas e-õppega toime tuldi?
Märkimisväärselt kasvas veebiloengute arv, kasutusele võeti rohkelt tehnoloogilisi platvorme – MS Teams, Zoom, Panopto, Moodle jne. Näiliselt justkui edulugu, ent see ei hõlma kõike. Kevadsemestril tuli eeskätt üliõpilaste kaudu välja e-õppe vähem edukas pool ja seda üle Eesti eri ülikoolidest. Tooksin välja peamised sõnumid.
Need õppejõud, kes pingutasid ka enne, tavapärase auditoorse õppe ajal, et õpe kõrgel tasemel hoida, need hakkasid kohe 13. märtsil ja järgneval nädalavahetusel ületunde tegema, et uueks töönädalaks valmis olla. Harisid end uute platvormide osas, suhtlesid üliõpilastega tööajal ja sageli isegi südaööni. Täpselt samale ajale sattus lõputööde juhendamine, seega tuli õppejõul seitse päeva nädalas arvutiekraani taga olla. Näiteks sotsiaalteadustes, kus on rohkelt sessioonõpet, tuleb juhendada ja õpetada töötavaid üliõpilasi, kel kodus on koduõppel lapsed ja oma töökoht ohus. Seega oli tavapärane olukord, kus õppejõul, kes pidi kodus ka oma lapsi koduõppes toetama, tuli kiiresti ja viivitusteta kogu oma töö e-õppele üle viia, arvesse võttes, et üliõpilased on samuti pereinimesed, kes peavad ained läbima, lõputöö kirjutama, oma laste koduõpet ja kaugtööd juhendama.
Selle mõne kuu jooksul sain ülikoolilt rohkem koolituspakkumisi kui varem mitme aasta peale kokku. Koolituste paradoks on see, et sinna kipuvad minema need, kes on juba niigi heal tasemel ja pööravad oma töö kvaliteedile tähelepanu. E-õppe suuremaid ohte on olnud ka see, et need usinad õppejõud, kes on niigi head, töötasid nüüd läbipõlemise piiril – nende endi referentspunkt on liiga kõrgel. Koolitustel kohtab harva neid, kes seda tegelikult vajavad. Koolitus ei ole imerohi. Kahjuks kohtab organisatsioonides suhtumist, et kiirete lahenduste saamiseks on töötaja vaja koolitusele saata. Juhi poolt on justkui kõik tehtud, vastutus on üle antud koolitajale. Probleem pole sageli nii lihtne. Ka uuringud näitavad, et koolitus ei tee igaühega imet. Efekt võib olla vastupidine: tekivad sarikoolitujad – inimesed, kes käivad lakkamatult koolitustel, koguvad endale pika CV täis enesetäiendusi, ent õppetöö tagasiside ei lähe paremaks.
Mida kriisist õppida?
Kriis on alati hea õppimisvõimalus. Mida sel korral e-õpe andis? Eeskätt saadi teada, kas organisatsioonis on ikka õiged inimesed õigel töökohal. Kui juba stabiilses olukorras on töötaja tulemused kehvapoolsed, aga juht ikka loodab, et ehk koolitusele saatmine aitab, siis kriisi ajal maksab see valusalt kätte. Õppejõudude seas võis neil kuudel näha mitmesuguseid ellujäämise taktikaid, mida saab jagada kolme gruppi.
Ülereageerijad püüdsid kahe nädalavahetuse päevaga teha e-hüppe, osalesid kõikvõimalikel koolitustel, panustasid kogu vaba aja selleks, et õppe- ja juhendamise kvaliteet ei langeks. Sageli oli pingutamisel sütikuks asjaolu, et ka tudengitel on keeruline aeg. Osa õppejõude pidi kokku puutuma vaimselt raskete situatsioonidega. Mõni üliõpilane oli koroonaviirusesse nakatunud, mõnel oli lähedane sellesse surnud, mõnel kodus koduõppel mitu teismelist ja töökohas ees ootamas koondamine jne. Õppejõud on ka inimene ning sellises situatsioonis on keeruline mitte teha erandeid ning ise järjest rohkem pingutada, sest pealtnäha on kõik veel hästi.
Kuvatõmmis õppekeskkonnast
Teised olid passiivsed õppejõud, kes keeldusid e-õppeks ühekordset hüpet tegemast, sest kriis ilmselt möödub. Nad keeldusid videoloenguid sisse lugemast, seminare tegemast. Nemad piirdusid e-keskkonda slaidide või pdf-kujul artiklite üleslaadimisega, andes üliõpilastele varasemast rohkem lugemist. Niigi sotsiaalsesse isolatsiooni sattunud üliõpilased maeti veel suurema individuaaltöö alla. Markantsemal juhul kadus õppejõud üldse mitmeks nädalaks ega vastanud üliõpilaste kirjadele. Pärast selgus, et õppejõud ei teadnud, mida teha, ta ootas kriisi möödumist või juhtkonnalt täpsemaid juhtnööre. Põhjuseks võis olla ka soov sellist ühekordset pingutust mitte ette võtta – kriis saab kunagi ikka läbi. Üliõpilastelt laekus sellise taktika kohta terav kriitika: miks on õppejõud puhkusele läinud?
Üks peamisi õppetunde üliõpilaste pakutud valupunktide põhjal ongi see, et e-õppesse üleminekul ootasid üliõpilased sotsiaalsuse kasvu – rohkelt veebipõhist otsesuhtlust, videoloenguid ja -seminare. See, et nendel kuudel loodi rohkem Moodleʼi kursusi kui varasema kümne aastaga kokku, ei ole veel kvaliteedimärk. Oleneb, mida Moodleʼi keskkonda laaditi – kas videoloeng, interaktiivne õppevorm või pikiti kursuse Moodleʼi leht slaide ja artikleid täis. Üliõpilane lugegu need kodus üksi läbi.
Kolmandad võtsid aja maha, andes üliõpilastele teada, et tehakse nädalane paus ja õppejõud annab jooksvalt teada, kuidas ainega edasi minnakse. E-õppe kvaliteeti ja õppejõu närvikava silmas pidades on see variant kõige tervislikum. Kriisis tulebki paus teha, eriti siis, kui ei ole elu ja surma küsimus. E-õppele üleminek siia alla ei kuulu. Minu arvates on tähtsaim õppetund sellest kriisist see, et kriisi puhkedes tulnuks juhtkondadel suunata õppejõude nädalaks ajaks aega maha võtma selleks, et oma ained kvaliteetselt e-õppeks ümber vormistada. Selmet pakkuda kahe nädalavahetuse päevaga põlve otsas treitud lahendusi.
Akadeemiline vabadus on ülikoolide traditsioon, ent kriisisituatsioonis tuleks ka õppejõududele pakkuda turvatekina ellujäämispaketti. Praeguse kriisi näitel on näha, et üldharidus- ja kõrgkoolides pandi vastutus suures osas töötajale. Kõik ei ole kriisiolukorras edukad, ei suuda kohaneda, rääkimata senisest rutiinist loobumisest. Ülikoolide olukorra teeb eriti keeruliseks see, et paljud juhid on ka akadeemilised töötajad, näiteks üksuse juht on õppejõud. Kui kriisi ajal tõuseb esile juhtimine, on ülikoolis rollide paljususe tõttu seda väga keeruline täita. Akadeemiline juht, olles samal ajal õppejõud, peab esmalt oma ained e-hüppele viima, tegelema juhendamisega jne. Millal on tal aega pakkuda oma töötajatele päästvat strateegiat või uurida, kas kõik said hakkama, kas keegi vajab tuge? Kriis näitas eeskätt seda, kui haavatavad on ülikoolid oma rööprähklemise tõttu. Ühelt akadeemiliselt töötajalt eeldatakse nii õppetöö, teadustöö, administratiivtöö tegemist kui ka ühiskonna teenimist.
Ülikoolidel on e-õppest palju õppida, loodetavasti ei hakata arvama, et kõik läks hästi, et mõne kuuga tehti seda, mida ei suudetud kümne aastaga. E-hüpe! Jah, aga õppejõudude pingetaluvuse hinnaga, ja kas kõik, mis on veebis, on ka automaatselt hea? Kui suur osa e-õppest on kvaliteetne ja andis auditoorse õppega samaväärsel tasemel teadmisi? Mida e-õpe tähendab? Kas veebi üles riputatud loenguslaididest piisab?
On suur lõhe selle õppejõu töökoormuses, kes tegi kriisi ajal esimest korda videoloenguid, struktureeris oma aine täiesti ümber, ja õppejõu vahel, kes pani varem kasutust leidnud slaidid veebi üles ning sellega tema töö piirduski. Teisel juhul õppejõu koormus isegi vähenes, sest auditoorse loengu kohustus jäi ära. Variatiivsuse mõistmiseks tuleks e-hüppe kiitmise kõrval analüüsida, milliseid õppetunde see kogemus meile andis nii juhtimise kui ka õppejõu töö osas. Õppejõutöö on aastaid olnud teadustöö tegemise kõrval vaeslaps, sest hea õppetöö ei taga akadeemilise ametikoha säilimist, eriti ametialaselt tõusmist, küll aga tagab selle teadusartiklite olemasolu. Suurema arvu teadusartiklitega, ent väga kehva õppetöö tagasisidega õppejõudu on ikka eelistatud väheste publikatsioonidega õppejõule, kel on väga hea õppetöö tagasiside. Loodetavasti sunnib kriis nüüd peale teadustöö ka õppejõude rohkem märkama ning lähitulevikus atesteerimisele minevate õppejõudude puhul arvestatakse sellega, et COVID-19 oli nende publitseerimisaktiivsusse korraliku augu tekitanud.
* Colleen Flaherty, No room of one’s own. – Inside Higher Education 21. IV 2020.
Eestil on e-riigi (e-Estonia) maine, kuid kas haridussüsteem suudab distantsõpet jätkata ja missugust mõju avaldab selline õppimis- ja õpetamismeetod edaspidi?
Tulenevalt e-Estonia aluspõhimõttest ja soovist luua digiühiskond peaksime toetuma turvalisele, tugevale infrastruktuurile, paindlikkusele ja efektiivsusele.1 Kui tegevuspõhimõtteid lihtsakoelisemalt selgitada, tähendab see turvalist ja mugavat asjaajamist veebis, kus ei ole tähtsust, millist teenust tarbitakse või kus maailma otsas viibitakse. E-Estonia on oma eesmärkide täitmise, rahvusvahelise reklaami ja süsteemi toimimisega hästi hakkama saanud.
E-riigist kui tervikust võib veel tähtsamaks edulooks pidada meie haridussüsteemi, mida rahvusvaheliselt turundades reklaamitakse brändina Education Nation. Education Nation toetub digilahendustele ja -õpetusele2 ning seda soovitakse eksportida välisriikidesse, nt Soome, Taani, Islandisse ja Norrasse.3
Ekspordibränd upitab rahvuslikku uhkust: oleme ühiselt hakkama saanud millegi suurega, meie haridussüsteem võimaldab distantsõpet, oleme innovatiivsed ja targad, saavutame PISA testis häid tulemusi. See kõik on pika töö tulemus.
Tinglikult võib öelda, et Eesti on valmistunud COVID-19 sarnaseks kriisiks juba veerand sajandit4 (Mart Laidmets, viidatud läbi Pfister 2020), ehitades ja integreerides infrastruktuure ja digiteerides alates 2015. aastast õppematerjale.3
Tundub, et kõik ongi hästi, kuni kõneks on Eesti üldhariduskoolid, kus on distantsõpet kasutatud 85% ulatuses e-Koolis ja Stuudiumis juba enne koroonapandeemiat.4
Lapsevanemate küsitlus
Kriisiajal küsitlesin 26 lapsevanemat, kelle lapsed käivad Eesti üldhariduskoolis Viljandi-, Tartu- ja Harjumaal.
Väga hea hinnangu andsid lapsevanemad nii õpetajate kui ka õpilaste tehnoloogia kasutamise oskusele. See tulemus oli etteaimatav, sest üha enam õpitakse tehnoloogiat tundma juba lasteaias ja lapsed õpivad maast madalast nutiseadmeid kasutama. Loomulikult on lapsevanemad loonud selleks eeldused – kodus on arvuti ja internetiühendus –, kuid õpilased pidid koos õpetajaga hakkama saama nii individuaalselt kui ka klassikollektiivina.
Pigem neutraalse hinnangu andsid uuringus osalenud lapsevanemad sobiliku suhtluskanali valikule. Tõdeti, et protsess kulges aeglaselt ning kulus kuni kümme päeva, enne kui jõuti tavapärase – kui seda nii saab nimetada – õppetööni. Samal perioodil oli probleeme jõukohase õppetöö- ja kodutööde mahuga.
Distantsõppe negatiivselt poolelt toodi korduvalt välja kaks probleemi – õppeainete omandamise sisulised probleemid ja küberkiusamine. Esimese probleemi tekitas suurem distants õpetaja ja õpilase vahel, sest puudus ühine keskkond, kus õpetaja näeb, et õpilasel on raske teemast aru saada ja ta ei saa minna õpetajalt abi küsima. Virtuaalmaailm oli võõras mõlemale ja abitus oli mõlemapoolne – õpetajad ei teadnud aidata ja lapsed ei julgenud küsida.
Küberkiusamise puhul toodi välja, et koolimaja koridoris või klassiruumis õpetajad ja kooli tugipersonal märkavad, kui mõni õpilane hoiab eemale või õpilaste vahel leiab aset füüsiline kontakt, aga distantsõppe vorm ei võimalda seda kuidagi.
Ülikoolid visati vette
Eelnevalt käsitlesin üldhariduskoole, kuid süsteemi nõrk koht on kõrgharidus. Tõsi, ülikoolides on kasutusel Moodleʼi ja ÕISi keskkond, kuid kriisiolukorras koges üliõpilane, et ülikool on vette visatud, aga päästerõngast ei taha keegi ulatada. Puudus tegevuskava, kuidas peab sellises olukorras käituma või mida peab tegema. Seda enam soovin Tartu ülikooli õppejõudude ja kogu toetava personali kiituseks öelda: tubli töö! Tagasiside oli väga operatiivne ja vastutulelik ja võis aru saada, et kogu protsessi kujundati ühiste jõupingutuste ja koosolekute najal.
Kui tõmmata paralleel eeltoodud küsitluse ja Tartu ülikooli majandusteaduskonna koroonakriisiaegse toimetuleku vahel, tunnistan, et alguses oli päevapealt koduõppele jääda raske. Sarnaselt üldhariduskoolidega valitses esimestel nädalatel segadus, tehnoloogia ei töötanud alati nii, nagu on digiriigile kohane, või ei olnud halva internetiühenduse tõttu kuulda, mida õppejõud räägib. Ometi sai kõik alati tehtud ja õppejõud innustasid küsima, kui tekib arusaamatusi või probleeme.
Sellest hoolimata kahtlen õppekvaliteedis, sest kuigi õppejõud annavad endast parima, ja loodetavasti ka tudengid, siis kodus ülesannete lahendamine, grupitöödest viilimine ja eksamite sooritamine omandab täiesti teise tähenduse. Kui distantsõppe süsteem hästi toimiks, siis milleks üldse päeva- või sessioonõpe, kui kõik võiksid olla kodus?
Mis seal salata, inimene on sotsiaalne olevus ja tahab teistega kokku puutuda. Minu hinnangul pani koduõpe kursuse, kes oli alles esimest aastat koos, korralikult proovile, eriti ühtsustunde leidmises. Inimesed on uued ja huvitavad, kuid interneti vahendusel suheldakse nagu kirjasõbraga. Ja täpselt samamoodi nagu üldhariduskoolis ei saa teada, kas mõni tagasihoidlikum ja vaiksem tunneb ennast kõrvalejäetuna või on mures.
Süsteem ja lahendused on riigil olemas, kuid vaja on ühtset tegevuskava, mida kasutatakse eriolukorras või olukordades, mida me ei saa mõjutada. Jah, tegevuskavasid ju on ning nende koostamisel on tehtud kindlasti väga palju tööd, kuid soov parandada Eesti koolinoorte PISA testi edetabelis tulemusi või meelitada Eesti ülikoolidesse välistudengeid ei vii haridussüsteemi edasi. Brändi Education Nation toel tuleb olla maailmas teerajaja.
Minu hinnangul ei olnud haridussüsteem proovilepanekuks valmis ja praegune olukord ei ole ka kestlik. Kui see jätkub, ei suuda üldhariduskoolid ja ülikoolid tagada nõuetekohast õppekvaliteeti (ega ka mitte ausat eksamineerimist), süveneks mahajäämus ja ilmselt ka küberkiusamine. Uued olukorrad nõuavad uusi lahendusi. Kui laseme olukorral jätkuda, läheb õppekvaliteet täiesti märkamatult langusesse.
Els Maria Metsmaa on Tartu ülikooli majandusteaduskonna turunduse ja finantsjuhtimise magistriõppe esimese kursuse tudeng.
1 Meie digiühiskonna loomise lugu. E-Estonia 2020. https://e-estonia.com/eesti-keeles
2 Mis on Education Nation? Education Nation 2020. https://www.educationnation.ee/et
3 Philip Salter, Lessons For The World On How Estonia’s Digital State Is Coping With Coronavirus. – Forbes 1. V 2020.
4 Monica Pfister, A step ahead: Estonia emerges as a leader in worldwide distance learning experiment. National Center on Education and the Economy 30. IV 2020.
