kultuuriajakirjandus

Üks pika ajalooga küsimus on maailmas taas äärmiselt silmapaistev, aga Eestis ole see kunagi nii palju kõneainet pakkunud. 2013. aastal ühismeediast alguse saanud mustanahaliste vastase politseivägivallaga võitlev liikumine Black Lives Matter (BLM) on viimasel kuul kogunud tohutut tähelepanu seoses George Floydi surmast ajendatud massidemonstratsioonidega. Demonstreeritud on BLMi juhtimisel siiski pidevalt, sh väljaspool USAd. Juba mõnda aega on ka sellele vastanduv valgete liikumine White Lives Matter. Väljaastumiste globaalne ulatus, samuti BLMi tuntus on siiski palju suurem ja üks avalikkuse tähelepanu köitnud meeleavaldus on nüüdseks korraldatud ka Eestis.

Liikumise peateemasid on olnud ka ajalooline ebaõiglus ja selle sümbolid. Üle maailma on peetud vaidlusi mitmesuguste mälestusmärkide eemaldamise üle ja vaidlejate ring on nüüd mõnevõrra teistsugune, märksa laiem, kui see oli BLMi varasematel päevadel. Kahtlemata ei ole sümbolite tähtsus Eestis uudis. Pärast Teist maailmasõda, uue korra ajal, lõhuti paljude varem au sees olnud isikute sambad. Pärast taasiseseisvumist need taastati ja maha võeti arvukad Leninid. Pronkssõdur viidi teise kohta. USAs on eemaldatud või soovitakse eemaldada orjapidajate ja orjapidamist toetanute sambaid. Euroopas, näiteks Ühendkuningriigis, Belgias jm, toimitakse samamoodi kolonialismiaegsete persoonide kujudega.

Need sündmused kaasnevad üleilmse ebaõigluse tajumisega, mille puhul tuleb teha kaks märkust. Esiteks võib jääda mulje, otsekui võitluses ebaõiglusega saab või peab oma eesmärgi saavutamiseks domineerima üks teema. Ühismeedia arutlustes, samuti Eesti lehtedes ilmunud karikatuuridel kohtame küsimust, et kui nüüd toetatakse BLM-liikumist, siis kas muud teemad, nt naistevastane vägivald, enam ei loegi.¹ Antakse mõista, otsekui oleksid protestijad leidnud uue üksikprobleemi, millega järjekordse kampaania käigus debatte üles köetakse. Muu hulgas viidatakse Jordan Petersonile, kes väidab, et „tee enne oma kodu korda, siis kritiseeri maailma“. Kumbki valik ei ole asjakohane. Ei ole nii, et üks eesmärk, mille eest võideldakse, välistab teised, et jõuda tulemuseni. Tuleb õpetada märkama eri teemasid ja erinevat ebaõiglust, panustades seejuures kodanikuharidusse. Näiteks ei saa väita, et ajalooline ebaõiglus, kaasa arvatud kolonialism ja orjapidamine, on tähtis, kuid see, mida nimetatakse struktuurseks ebaõigluseks, mitte nii väga. Struktuurne ebaõiglus tähendab seda, et ühiskonnas on hulgaliselt isikuid asetatud süsteemsesse puudusesse, samal ajal kui teised domineerivad nende üle oma märkimisväärsete ressurssidega, kuigi neil ei pruugi olla halbu kavatsusi. Keegi osalistest, sh ametkonnad, turujõud, ei soovi halba näiteks üksikemale, kellel ei ole võimalik leida töökoha läheduses jõukohast eluaset. Ometi panustavad kõik omal moel ebaõigluse püsimisse. Üldtuntud on ka piire ületava struktuurse ebaõigluse juhtumid, olgu või Aasias odava tööjõu abil rõivatootmine, kus töötajate ja lääne tarbijate vahele jäävad kauplejad, institutsioonid, organisatsioonid, riigid ja seadused, ametnikud jne. See, mida igaüks saab ära teha, et ebaõiglasi struktuure ei toodetaks ja taastoodetaks, sõltub indiviidi positsioonist struktuuris. Kes ebaõigluse analüüsiga on tegelenud, leiab, et kui kaevuda ajalukku, mitte oma tegemistesse, siis me ei huvitu vastutusest, mis meie ja meie institutsioonide toimimisega kaasneb.²

Segadusse võib ajada tõsiasi, et ajalooline ebaõiglus ja struktuurne ebaõiglus on omavahel seotud. Kunagi aset leidnud kolonialism või orjapidamine on lõppenud, kuid ebavõrdsed sotsiaal-majanduslikud, kultuurilised, psühholoogilised, poliitilised jm suhted, mis sealt alguse on saanud, kestavad edasi. Kuigi omavahel seotud, pole need üks ja seesama, nagu nägime, ning ühe eest seismine ei välista teist – eriti nähtusi, mille nimel saab midagi käegakatsutavat ära teha. Mitmekesisema perspektiivita poleks toimunud 1960ndate rahutusi ega tekkinud uusi liikumisi eesmärkidega, mille peale varem ei tuldudki. Niisiis, kui liiga palju sammastele keskenduda, võib pärast nende mahavõtmist jääda ühel või teisel pool rindejoont vale mulje, et põhiline ongi saavutatud.

Teiseks tuleb märkida, et ebaõiglaste tegude puhul tuleb eristada süü ja vastutuse mõistet. Hannah Arendt, kelle kollektiivset vastutust puudutavale tekstile on põhjust olnud ka varem osutada, mainib 1968. aastalgi päevakorral olnud mustanahaliste küsimust ja märgib: „On olemas vastutus asjade eest, mida inimene pole teinud; teda saab panna nende eest vastust andma. Kuid ei ole olemas süüd ega süü tundmist asjade eest, mis juhtusid ilma, et inimene oleks neist aktiivselt osa võtnud. See on oluline punkt, väärt valju ja selget välja­ütlemist ajal, mil nõnda paljud head valged liberaalid tunnistavad, et nad tunnevad end mustanahaliste küsimuses süüdi. [—] sõjajärgsel Saksamaal, kus seoses Hitleri režiimi poolt juutide kallal korda saadetuga kerkisid üles sarnased probleemid, on hüüatus „Me kõik oleme süüdi!“, mis esmakordselt kuulduna kõlas nii õilsalt ja kaasakiskuvalt, tegelikult üksnes aidanud arvestataval määral vabastada süüst neid, kes tõepoolest süüdi olid. Kui kõik on süüdi, pole seda keegi.“³

Tegu on eristusega, mille järgi on küll kollektiivne vastutus, kuid süü saab olla ainult isiklik. Kui kõik kinnitavad, et nad on süüdi ja et nad tunnevad süüd, kuigi süüdlased on konkreetsed isikud, siis selline deklareerimine on irratsionaalne.⁴ Tuleb esile tõsta tegelikud süüdlased, süü ei tohi hajuda. Näiteks BLMi puhul väita, et politseivägivallas on süüdi kõik valged või kõik politseinikud. Kui rünnatakse politseid mõnes Euroopa riigis, kus vägivald pole nii laialdane, lahjendab see iseäranis märgatavalt kuritegude tegelike sooritajate süüd.

Eelnevalt on väidetud, et ajaloolise ebaõigluse kõrval on vähemalt sama tähtis struktuurne ebaõiglus. Kuid kollektiivse vastutuse puhul, nagu sammaste eemaldamisega on päevakorral, on vaja jälgida ka järjepidevust. Kui kaua ja miks kollektiivne vastutus kestab? Võib-olla saame teatud aja pärast üha uuesti otsast alata? Sellise idee näitena on toodud esile väide, mille käis XVIII sajandi lõpuosas välja Thomas Jefferson kirjas James Madisonile. Jefferson pidas vastuvõetamatuks, et ühel põlvkonnal on õigus suruda järgnevatele põlvkondadele peale oma ühiskondlikku korda. Ja leidis, et „üks põlvkond on teisele sama kui üks iseseisev riik teisele.“⁵ Ning Condorcet’ eeskujul pani ta ette, et igal põlvkonnal peaks olema võimalus ise määratleda oma konstitutsioon, seadused ja poliitilised suhted. Nagu kollektiivse vastutuse uurijad on näidanud, et kui see ettepanek ellu viia, siis loomulikult ei saa olla mingit vastutust varasemate põlvkondade tegude eest. Samuti ei oleks enam sama kogukonda, sama riiki, sest varem sõlmitud lepingud ja kokkulepped enam ei kehti. Ei saa oma ajaloo üle uhkust tunda või seda häbeneda. Ka poleks nt USA „asutavate isade“ tegevuse tundmaõppimisel, klassiekskursioonidel nende kujude külastamisel mingit mõtet. Seda teed ei ole seni mindud. Seepärast on vastava ala teadlased leidnud, kui ollakse mingi organiseeritud rühma või institutsiooni liige või riigi kodanik, siis vastutatakse selle rühma liikme või riigi kodanikuna tehtud ajaloolise ülekohtu eest igal juhul, vajaduse korral tuleb osaleda ülekohtu heastamises, ehkki ise ei pruugi olla midagi valesti teinud ega identifitseerita end kuigi tugevalt vastava riigiga.⁶

Siit omakorda tuleneb, et kui soovitakse osa võtta kollektiivsest vastutusest, aga seni ei ole peetud end selle kollektiivi liikmeks, peab hakkama sellega mingil moel samastuma. Ja seetõttu on siin mängus mitte ainult soov ülekohus heastada, vaid vähemalt mingil määral tahe kuuluda vastavasse kollektiivi. Kui tulla kodumaale lähemale, siis seda motiivi võiks analüüsida näiteks nende Soome ja Eesti noorte puhul, kes valjul häälel soovivad vastutada Lääne-Euroopa või USA teada-tuntud ajalooliste ebaõiglaste tegude eest, sh orjapidamine, kolonialism. Kui vähesed erandid kõrvale jätta, ei olnud nende esivanematel selliste tegudega asja, oldi ise „koloniseeritud“. Neil tuleks sellise ajaloolise vastutuse võtmise kõrval vähemalt sama hoogsalt tegeleda struktuurse ebaõigluse küsimustega, s.o nende lahendamisel samavõrd silma paista. Need nähtused ei välista üksteist. Struktuurse ebaõigluse puhul ei mõjutata maailma kaudselt ja sümboolselt, mis muidugi on ka tähtis, vaid palju otsesemalt oma tavapärast käitumist, näiteks tarbimist, muutes.

Kui USAs ja mujal tulevad arstid plakatitega tänavatele ja avaldavad BLMi liikumisele toetust või Euroopa jalgpallurid kuulutavad liikumisega solidaarsust, on see muidugi õige. Kuid mis puudutab üleilmset kujudega võitlemist või ka mõõduvõtmist, kes võitleb tulemuslikumalt, siis tasub rõhutada, et palju keerulisem on midagi ära teha ajaloolise ebaõigluse kõiki rahuldavaks korvamiseks, kuid kindlasti saab igaüks, loomulikult ka Eestis, panustada struktuurse ebaõigluse vähendamisse. Toonitada maksab ka seda, et süüd ei tohi hajutada seda kõikidele omistades. Kui näiteks Eestis otsustataks kehtestada halvasti põhjendatud piiravad reeglid inimese rassist või religioonist lähtuvalt tema siin õppimisele, elamisele ja töötamisele, ent samal ajal valitseb eeldus, et tulevikus on iga valge või iga eurooplane piirangute eest vastutav või lausa süüdi, oleks see väga halb asjade käik. Ja halb eeskuju.

1 Vt nt https://arvamus.postimees.ee/6996734/paeva-karikatuur (Postimees 15. VI 2020).

2 Iris Marion Young, Responsibility for Justice. Oxford: Oxford University Press 2011.

3 Hannah Arendt, Kollektiivne vastutus. – Vikerkaar 2013, nr 9, lk 36–43. Tlk Tanel Vallimäe.

4 Sellise vaatega võib ka vaielda. Vt nt arutlust „kollektiivse süü” ratsionaalsuse kohta Tollefsen, D. (2006). „The Rationality of Collective Guilt”. Midwest Studies in Philosophy, XXX, lk 222–239.

5 https://jeffersonpapers.princeton.edu/selected-documents/thomas-jefferson-james-madison

6 Janna Thompson, Collective Responsibility for Historic Injustices. Midwest Studies in Philosophy 2006, XXX, lk 154–167. Iris Marion Young on skeptiline Arendti seisukoha suhtes, et üksnes liikmelisus poliitilises kogukonnas on piisav selleks, et tekiks poliitiline vastutus, eriti kogukonna ajaloo eest. Kuid siiski on ka selline vastutus oluline, nagu ilmselgelt näitab BLMi liikumine.

„20. sajandi inimene“ on Avita kirjastuse välja antud eri elualade inimesi portreteeriva tõlkesarja viimane osa. Eesti keeles algas sari kakskümmend aastat tagasi „Barokiaja inimesega“ ning eelviimasena ilmus „19. sajandi inimene“. Sari põhineb Itaalia Laterza kirjastuse „L’uomo“ tsüklil. Kaks viimast osa XIX ja XX sajandi sotsiaalsetest tüüpidest on aga sakslaste Ute Freverti ja Heinz-Gerhard Haupti ning kirjastuse Campus Verlag jätk itaallastest 1995. aastal katki jäänud raamatuseeriale. Originaalis ilmusid mõlemad 1999. aastal.

Kogu sari pakub huvi eelkõige selle poolest, et ajaloole on lähenetud nn väikeste inimeste ning paralleelselt eri elualade esindajate kaudu. „Ajaloolaste ja üldsuse huvi n-ö väikese inimese vastu ajaloos tingib ehk hoopis meie ajastu vaim, individualiseeruv ja fragmenteeruv ühiskond, kus ei usuta enam suuri eesmärke, mille poole ühiselt liikuda,“ on kommenteerinud¹ sarja eestvedaja Ursula Vent, kes on ka kõnealuse köite tõlkija.

Kogumik „20. sajandi inimene“ koosneb neljateistkümnest peatükist, kus on portreteeritud eelmise sajandi ühiskonna sotsiaalsete kihtide liikmeid: tööline, koduperenaine, staar, sportlane, turist, ajakirjanik, teadlane, intellektuaal, noor, pensionär, funktsionäär, tarbija, inimene terapeutilises võrgus ja sõdur. Kuigi iga tüübi alla peale koduperenaise võivad kuuluda mõlema soo esindajad, on lähenemine pigem mehekeskne, seda enam et tähelepanuta on jäänud ka XX sajandil päevakorda kerkinud naisõiguslus. Samuti on tegu põlise lääne ühiskonna liikmetega, tegelikult isegi Saksamaale iseloomulikega. Puudub näiteks immigrandi portree, ehkki eelkõige Euroopale ja Saksamaale orienteeritud kogumiku puhul on keeruline mööda vaadata sisserändajate mõjust XX sajandi lääne majandusele, ühiskonna­elule ja kultuurile, isegi linnaplaneerimisele. Töölislinnaosadest said paiguti uusgetod, linnaelanikkond kihistus peale varalise tasandi rahvuslikult jne.

Mis tüüpi tüübid need on?

Kuivõrd need neliteist tüüpi on iseloomulikud just möödunud sajandile? Tundub, et koostajad ei ole lähtunud niivõrd tüüpide sünnist läinud sajandil, vaid nende muutumisest XX sajandi jooksul eriti mõjukaks või märgatavaks. „Kui rangelt võtta, siis on vaid üksikud raamatus käsitletud ühiskondlikest tüüpidest iseloomulikud ainult XX sajandile. Sest näiteks teadlase, funktsionääri või sportlase sotsiaalne sünd jääb pigem XIX sajandisse,“ on täheldanud Marek Tamm.²

Kogumik pole kaugeltki ammendav ka lähenemisnurkadelt, aga 400 leheküljelt ei saagi sajandit soovida, tuleb teha valik. Lähtun siinkohal sellest, mis raamatus on. Iga artikkel kannabki vastavat pealkirja ning on üldistustahtes ühtlasi ambitsioonikas ja julge, sageli ka hämmastavalt tendentslik ja ühekülgne, viimast kahjuks tobedate näideteni.

„Tänapäeva sportlastest on mineviku suurkujud pealegi üle ka struktuurilistel põhjustel“ („Sportlane“, lk 109). Artikli autor Christian Eisenberg lisab väite tõestuseks, et XX sajandi lõpul „sarnanevad atleedid jälle enesekeskse ja vaid iseenda esindamisest huvituva saavutus- ja tarbimishimulise eduinimesega“. Kindlasti esineb üllama elusihita atleete, kuid mõeldagu kas või sellele, mida tähendas vabanenud Ida-Euroopa riikide, endise NSV Liidu või Jugoslaavia maade elanikele toona oma pallimängukoondis. Vaevalt olid horvaatide niinimetatud kuldse jalgpallipõlvkonna esindajad Davor Šuker või Zvonimir Boban pelgalt enesekesksed tarbimishimulised eduinimesed. Kuigi endise idabloki maade sportlastele avanesid lõpuks vabalt ilma parteikomitee piiranguteta maailma jõudmise ja välisklubidega lepingute sõlmimise tõttu ka päris prisked võimalused edukaks tarbimiseks, olid need mehed ja naised eriti 1990ndatel pigem vabaduse sümbolid.

„Mitte kunagi hiljem ei rõhutanud rock-staarid enam sel määral soovi uut ühiskonda rajada“ („Staar“, Ricarda Strobel, lk 75). Jutt käib 1960ndate lõpul alanud rock’i-revolutsioonist, lõppdaatum pannakse aastasse 1971, mida märgib Jim Morrisoni surm. Jälle julge hinnang, mis jätab mulje, et lääne eduühiskonda lammutanud punki pole olnud. Samuti on autoril ehk kahe silma vahele jäänud 1970ndate musta muusika jõulised avaldused võrdõiguslikkuse kaitseks Marvin Gayelt või Sly And The Family Stone’ilt, sealt ühiskondlikult üliterava räpi tekkeni välja kümnendi lõpus.

Alternatiivühiskonda loonud klubimuusikabuumi ei tasuks samuti maha vaikida, aga hea küll, see ei olnud rock ja oli pigem staarikultusevastane liikumine. Staarikultuse sisu ongi iga kümnendiga mõnevõrra muutunud. 1990ndate alul tõusid näiteks esile põlglikult ja sügavalt apoliitilised grungerokkarid, kes kehastasid eesotsas Kurt Cobainiga pigem antistaare, aga antistaar oli noortele fännidele siiski sama tugev mõjutaja kui mõni aasta varem poliitiliselt sõnakas Bruce Springsteen. Muusika ja muusikute osakaalu kuulajate sotsiaalse enesemääratlemise kujundamisel ei tasu seega alahinnata ka 1970ndatel, 1980ndatel ja 1990ndatel.

Kuuekümnendatel oli rohi rohelisem

Autor aga läheb oma kuldsete kuuekümnendate lembusega veel kaugemale: ta väidab, et 1970ndate rock-staaride kirjus maailmas puudus 1960. aastate kontrakultuuri ühendav vaimsus ning rock-staaridest said ajutised asendatavad tegelased. Jah, kuuekümnendatel olid ju ainult biitlid ja rollingud, aga pärast juba liiga palju, liiga palju! Selline mulje jääb. Saan aru, et Johnny Rotten asendas end John Lydoniga, aga David Bowie rolli mässuliste noorte iidoli ja samal ajal masside lemmikuna ei saa alahinnata. Siin võiks pikalt jätkata ja tuua pöördelisi staarikujude näiteid Kraft­werkist Depeche Mode’ini, sest „Staar“ on peatükk, mis tuleks ümber kirjutada, sel kujul aga pigem kustutada. Seda, et kuuekümnendatel läks elu korraks huvitavaks ja heaks, aga seejärel algas materiaalselt tippu jõudnuna uus allakäik, sedapuhku moraalne, on toonitatud kogumikus mujalgi, näiteks turiste iseloomustades.

Nüüd teaduse rüppe. Masinad ihkavat seda oma hammasrataste vahel vägistada, kui uskuda peatüki „Teadlane“ autorit Richard Besselit: „Masinatest tulevad graafikud, arvud ja fotod, mille põhjal tehakse järeldusi, kuid nende dokumentide tekkimise protsess aparaadi sees pole asjaomasele teadlasele nähtav ning seega ei saa ta seda ka kritiseerida“ (lk 182). Bessel üritab mitut puhku väita, et teaduse digiteerimise tõttu XX sajandi lõpupoole on teadus muutunud ebausaldusväärseks. Jah, kus vanasti ikka õiged teadlased katseklaaside ja kolbidega mässasid! Pole ju ka klaasid-kolvid kadunud, kuid küsimus on andmete säilitamises, töötlemises ja analüüsis. Tekib kiuslik küsimus, kas ikka tõesti toovad masinad teadusele vaid kahju ega olegi ühtlasi osa teaduse saavutustest.

Naljakaid väiteid esineb „20. sajandi inimese“ lehekülgedel ka turisti, pensionäri, ajakirjaniku ja teiste koondkujude kohta. Muidugi, ajaloo vaatlus sootsiumi tüüpide kaudu tähendabki üldistust põhjalike uuringute baasil, aga teoses esineb veelgi peatükke ja lõike, mis ei hiilga arukate järeldustega ega kuma neist läbi ka metoodilist eeltööd.

Õnneks (ja ka kahjuks) ei ole teos ühtlane. Asjalikud, ülevaatlikud ja harivad on artiklid „Tööline“ (Richard Bessel), „Koduperenaine“ (Merith Niehuss ), „Funktsionäär“ (Thomas Mergel), huvitavad, aga kohati justkui autori veendumust tõestavad on „Turist“ (Hasso Spode), „Noor“ (Christina Benninghaus) ja „Tarbija“ (Hans-Gerhard Haupt).

Peatükis „Tööline“ ilmneb, et enne Esimest maailmasõda kulus peaaegu pool tüüpilise Euroopa töölisperekonna sissetulekust toidule: „Vaid ametnikud, keskkiht, kodanlased ja aadlikud said märkimisväärse osa oma sissetulekust kulutada muudele asjadele, kui eluks hädavajalik oli“ (lk 29). Eestis kulub toidule 21 protsenti leibkonna eelarvest, teatas statistikaamet mais. Liites toidule teise hädavajaliku väljamineku ehk eluasemekulu, saame 36,8 protsenti pere eelarvest.³ Siin maanurgas väike edasiminek ikka.

Lausa valus peatükk on „Kodu­perenaine“ ning siin jääb üle vaid autorit tänada ja nutta: „Osalise koormusega kohti ei pakkunud 1950. aastatel peaaegu keegi. Mis jäi siis naisel üle? Ta läks vabrikusse mingi lihttöö peale, mis võimaldas tal hommikul koos mehega kodunt lahkuda, pärast tööpäeva lõppu poes käia ja õhtul abikaasaga hiljemalt ühel ajal jälle koju jõuda. Siis algas tema teine tööpäev perenaisena: toidu valmistamine, nõude pesemine, väiksemad koristustööd, lapsed voodisse saata ja õhtul (raadio ees) sukki nõeluda. 1950. aastatel öeldi, et hea mees on see, kes hoiab oma naisele ust lahti, kui see kahe raske toidukotiga trepist üles ronib“ (lk 54). Õnneks jäid sellised mölakad mehed eelmisse sajandisse. Tahaks loota. Karta on, et kõik ei jäänud ka.

Linna kutsuv tuluke

Enamikus peatükkides on pakutud inimtüüpide avamiseks ja mõistmiseks asjalik ajalooline kontekst. Peatükis „Intellektuaal“ (Dietz Bering) meenutatakse Émile Zola 1898. aastal lehes L’Aurore ilmunud avalikku kirja „J’Accuse“, kaebust marurahvusliku kindralstaabi peale, kes oli esitanud süüdistuse kindral Dreyfusi vastu pelgalt ettekäändel, et too on juut. „Midagi seesugust polnud maailm veel näinud,“ ütleb Bering (lk 196). „Literaat, kes paneb üksnes sõna kui relva abil võimukandjad värisema.“ Zola väljaastumine kergitas jõuliselt kirjanike ja üldse kultuuritegelaste arvamuse kaalu XX sajandil, kuid pole möödas sajandit ja veeranditki, ning näeme, et ükskõik kui hinnatud kirjaniku sõna pole enam sama kaalukas, kuid mitmel pool maailmas, alates Ameerika Ühendriikidest ja Kanadast, võib rahvus ja rass olla inimese süüdistamisel endiselt määrav argument.

Euroopa linnastus XIX sajandi lõpus. Eesti (tal)linnastub eriti järsult teise lainena praegu, XXI sajandil. Samal ajal räägitakse Eesti meedias inimeste halvenevast vaimsest tervisest, aga justkui ei panda neid kaht asja kokku. Peatüki „Inimene terapeutilises võrgus“ autor Peter Gay on toonud aga selgelt esile, et psüühilised tagasilöögid kaasnesid just linnastumisega seoses juba sada mõnikümmend aastat tagasi: „20. sajandi eel laienes valitsev arvamus, et enamiku psüühiliste hädade põhjus peitub füsioloogias, üldiseks kultuuri- ja tsivilisatsioonikriitikaks. Psüühilistele haigustele spetsialiseerunud arstid hoiatasid pidevalt, et moodsa tööstusühiskonna surved ja pidev kiirustamine, eriti linnades, teeb inimesed närviliseks. Nende närvisüsteem pole harjunud nii paljude ärritustega toime tulema ja kurnatakse välja“ (lk 331).

Nimetatud artikkel ja terve kogumik valmis 21 aastat tagasi, kui inimesed ei olnud veel peaaegu pidevalt digivõrgus. Tundub, et veel omas sajandis kirjutatud uurimused vajanuksid nähtuste hindamiseks tegelikult distantsi. Ühelt poolt on kogumiku koostamisega rutatud, teiselt poolt on see meil praegu liiga hilja välja antud, sest lugeja ootab juba ajakohasemat lähenemist ja kõrval- või tagantjärele pilku.

Pisut tõlkest ka. Peatükis „Staar“ on toodud välja, et „muusikamaailma tähed võlgnevad oma staatuse CD-dele ja videoklippidele, varem heliplaatidele ja raadiole“ (lk 63). LP ehk kauamängiv on tõlgitud „heliplaadiks“, see on aga ebatäpne, sest ka CD on heliplaat. Paiguti on tõlkekeel pisut kohmakas või kantseliitlik, ent selles ei saa süüdistada tõlkijat Ursula Venti, sest mõnigi peatükk on ladusas keeles („Koduperenaine“, „Tarbija“). Tõlkija on lähtunud algmaterjalist ja autori keelest ning ajaloolasena on ta täpne (ainus silmajäänud ebatäpsus ongi CD-koht).

Mis aga kõige tähtsam: kas me saame pildi ette XX sajandi inimesest? Ei saa, aga mingi kujutis hakkab siiski võbelema. Lugeja liidab loetule oma teadmised ja pilt selgib ositi kindlasti. Raamat „20. sajandi inimene“ tekitab mõtteid, sealhulgas küünilisi, aga selle teose lugemise peale läinud aeg pole raisatud. Vana-Rooma, Vana-Egiptuse või barokiaja inimese kogumikuga võrreldes kutsub eelmise sajandi inimesele pühendatu endaga rohkem vaidlema ka seetõttu, et osalt oleme need me ise. Endaga vaielda on lihtsam kui Vana-Egiptuse preestriga.

1 Valle-Sten Maiste, Eurooplaseks olemise alfabeedi­klotsikesed. – Sirp 29. III 2019

2 Marek Tamm, Kes on 20. sajandi inimene? – Postimees 24. I 2020.

3 Toidule ja eluasemele kulub kolmandik leibkonna eelarvest. Statistikaameti koduleht stat.ee.