Mats-Laes Nuter, „Koidu tänava pool rehkendust on hästi tehtud“
Stefan Peetri, „Ekraani lähedus ja obstsöönsus“
Doris Hallmägi, „Naised elektroonilises muusikas“
Eero Vasar ja Tarmo Soomere, „Regeneratiivmeditsiini tulevikuvisioon“
Maaja Vadi ja Krista Jaakson, „Meelitamise maagia“
Intervjuu režissöör Philippa Lowthorpe’iga
Vana Baskini teatri „Elevandi kõrts“
Manuel DeLanda „Intensiivne teadus ja virtuaalne filosoofia“
Eesti autorite ühingus lõppes möödunud nädalal üks pikk, 28 aastat kestnud ajastu. Mida öelda? Kas kõik muutub ja on edaspidi teisiti? Vaevalt küll, sest autorite ühingu tegevuse alused on seadustes väga täpselt määratletud ja töö läheb küllap vanaviisi edasi.
Teiselt poolt tahab iga autorite ühingu liige (ja neid on üle 5000), kellest juhatus ja büroo on aastakümnetega kaugenenud, aru saada, kuhu ja miks ta kuulub, mille eest ta liikmemaksu maksab ning mida ja milliste põhimõtete alusel tehakse kogutud liikmemaksude ja autoritasudega. Jah, nii ruttu jõudsimegi rahani, sest erinevalt paljudest teistest klubidest, seltsidest ja ühingutest on autorite ühingul täitsa korralikult klotsi. Sellest, kui palju seda täpselt on ja mida sellega ette võetakse, on aga ühel liikmel paraku suurema pingutuseta keeruline ülevaadet saada. Sageli jääb EAÜ liikmetel üle vaid imestada, et mõne raadios käiatud hiti peale laekub aasta eest n senti. Kuivõrd meil juba on e-riik ja EAÜ-lgi digiliides, saab tõenäoliselt ühingu toimimisprintsiipe ja raha liikumist paremini selgitada.
Kaasamiskultuur jäi eelmise põlvkonna EAÜ-le võõraks ja nüüd on aeg see suurema hooga käima lükata. EAÜ peab olema läbipaistev organisatsioon – ja seda kõigi silmis. Kuna valdav osa uutest juhatuse liikmetest mäletab hästi, mida tähendab tavaliikmena organisatsiooni puuduliku avaliku suhtluse üle hämmastuda, siis osatakse loodetavasti see kasutajasõbralikumaks timmida. Uues juhatuses, mille esimeheks valiti aastaid EAÜ ja üldse Eesti muusikatööstuse kitsaskohtadele tähelepanu juhtinud Vaiko Eplik, on peale tema veel Jaan Jaago, Juko-Mart Kõlar, Kadri Sundja, Karl-Ander Reismann, Kirke Karja ja Virgo Sillamaa. Loodan, et nende inimeste jutt ei jää vaid jutuks ja nad tõesti teavad, kuidas anda Eesti muusikatööstusele tänu selgele, mõõdetavale ja analüüsitavale EAÜ infole uus hingamine. Tänapäevastest töömeetoditest peaksid võitma kõigi muusikastiilide esindajatest autorid – ja lõpuks peaks ju EAÜ teenima ka teiste kultuurivaldkondade autoreid, kes ühingusse kuuluvad, ning leidma ühise keele koostööpartneritega.
Mis sundis nii paljusid kaunil suveajal EAÜ üldkoosolekule minema? Sealjuures tegid seda ka paljud noored, kes polnud kunagi varem selle ürituse toimumisest kuulnud ega osanudki arvata, et ka neil on õigus otsustusprotsessis kaasa rääkida. Teadlikkus autoriõigusest on arvatavasti eriti noore põlvkonna autorite seas tõusnud, kuid selgitustööd on vaja teha rohkemgi. Vahest sai otsustavaks kevadine juhtum, kui EAÜ senine juhatuse esimees Mikk Targo oli Netiraadiosse üles riputanud kõiksugu Eesti autoritega seotud albumeid, seejuures autoritelt, muusikutelt ja fonogrammi omajatelt luba küsimata – digiajastu absurd. Vähe sellest: Netiraadio ei olnud siis pealegi enam lihtsalt netiraadio, vaid sealt sai otsingu kaudu muusikat kuulata endale sobivas järjekorras, mis tegi sellest sisuliselt voogedastusplatvormi. Lisandus ka piinlik segadus annetustega. See saaga näitas, et EAÜ juhatuse esimees, kes peaks autorite õigusi kaitsma, oli ühtäkki võtnud liiga suure õiguse autorite loomingu kasutamise eest otsustada. Oma eksimust ei ole Targo siiani vaevaks võtnud avalikult kommenteerida.
On elementaarne, et autorite õiguste eest seisavad vastavate teadmistega ja nendest teadmistest ka oma tegevuses lähtuvad inimesed. Uute juhatuse liikmete puhul on põhjust arvata, et neil on piisavalt kogemust, et teooria ja praktika kokku viia, ning oskust oma tegemisi ka suuremale auditooriumile selgitada. Jääme tegusid ootama!
Vana Baskini teatri „Elevandi kõrts“, autor ja lavastaja Gerda Kordemets, kunstnik Neoon Must. Mängivad Tõnu Oja, Terje Pennie, Katariina Ratasepp ja Märt Koik. Esietendus 1. VII Jäneda Pullitalliteatris.
Kuidas kirjeldada elevanti? See vana nali, et ühele satub käe alla jäme jalg, teisele pihku pikk saba, kolmandale liikuv lont. Kuidas tervik sedaviisi kokku panna, et loom elevanti meenutab, selles on küsimus. Elevandinalja võtmes uurin Gerda Kordemetsa looma. Kui lont jätta tänapäeva nuhutama (sissejuhatus ja lõppsõna), siis lool on neli kepsakat jalga: 1941, 1915, 1905 ja 1900 – XX sajand toimib.
Kuna lugu jutustatakse meie ajast mineviku poole sammudes, tekitab see mõnusa intriigi. Peab tähelepanelik olema, kes on kes. Ahaa, siin on see noor Ants, kes eelmises pildis vanamehena sõtta läks, ah nii ta sattuski siia kõrtsi. See, kes elab täisverelist elu aastal 1941, mäletab hästi, mis juhtus 1900. Isegi sajandi keskel sündinule on vanavanemate ja loetud raamatute kaudu XX sajandi algus täiesti hoomatav ning seda näitab oivaliselt ka „Elevandi kõrts“. Kompositsioon toimib ja neli jalga käivad ühes rütmis.
Põhjasõja ajas peaks olema loo ots või algus, aga seda isepäist saba pole autor tööle saanud. Teksti ei silu ka lavastajakäsi. Kui igas eelnenud jutupunktis on näitlejad pakkunud välja mõnusad karakterid, siis 1700. aastate algus oleks nagu ümberjutustus. Servapidi meenutas Juhan Peegli novelli „Väekargajad“. Vaatajat lõbustati rootsi-eesti segakeelega. Autorit näikse kannustavat lapsemeelne soov tuua kena kingitus 300 aasta tagusest ajast meieni, aga konstruktsiooni on palju selles õnneliku lõpu ihaluses. Kas kulus kogu aur eelmiste osade kirjutamise-lavastamise peale või ülehindas autor oma ajalootaju? Oli ju lubatud argiajalugu. Ja siis tolksti on kuningas külatanumal – see eeldaks pisut isepäisemat dramaturgiat kui „Elevandi kõrts“ pakub. Klišeekõrvad hakkavad laperdama.
Olgu vastukaaluks kirjeldatud kõige meeleolukamat aastakäiku Elevandi kõrtsis. See on sissevaade 1900. aastasse, kui keisririik kehtestab viinamüügi monopoliõiguse ja kõrtsirahvas peab hakkama oma viinavarusid peitma. Tekstis on leidlikkust ja mängus hoogu. Terje Pennie saab korraks välja oma ema-elukorraldaja-kodunõia rollist ja teeb oivalise napsulembese karskusliikumise tegelase. Kõrtsirahvas on ka vaatamist väärt, nii tüdinud vanamutist, aga valevagatseja peab juua saama, viin peab peidetud saama ja surnud vanaema maetud.
Naised hoiavad (aja)lugu koos. Kui naised on noored, siis on neil titt rinde all või passivad nad parajasti peigmeest. Kui naised on vanad, nad loitsivad ja ravivad. Mehed pigem tulevad ja lähevad. Meestel on soovid ja tahtmised, ent naine valib, kelle tema võtab.
Aga pidama jäävad ainult need, kellel nimeks Ants. Seejuures ühtegi jõulist kõrtsimeest meile ei näidata, tema ei mahu selle loo mustrisse, kenaks motiiviks jääb Antsude rida. Naiste nimed on läbi aegade Pääsu ja Ing. Kord on Pääsu noor ja Ing vana ja siis jälle vastupidi. Nii on mul meeles. Millegipärast pole seda naiste rida jätkatud tänapäeva. Järjepidevus on katkenud, mingeid juhuslikke viiteid ja ettemääratust pole naiste osas antud. Küll aga jääb Ants ikka Antsuks.
Meie aja Ants saab päranduseks vana kõrtsi. Ta on selline tüüpiline entusiast, kes ideest süttib, aga varsti tüdib ja läheb uut asja ajama. Hetkel on ta väga hakkamist täis. Meie aja Antsu mängib Tõnu Oja ja teeb vägeva soolo. Pereliikmete skepsis saab lämmatatud, piisab kellelgi vaid suu lahti teha, kui Ants neist lihtsalt oma emotsiooniga üle vurab. Järgmises stseenis on Tõnu Oja tossike, ärapõlatud omaaegne kosilane, kes kättemaksuks tuleb kõrtsiemandat küüditama. Võimukas emand (Terje Pennie) ja tema küüditaja väärivad teineteist ning mängus on kõvasti koomuskit. Kuhu küll need teised aastakäigud veel mahuvad, kui alguses nii kõvasti pasunat puhuda, on segadus vaataja peas.
Eesti ajaloos tehakse veel paar peatust. Minnakse Esimesse maailmasõtta ja seejärel näidatakse, mis juhtub, kui mõisad põlevad ja saksad surevad: algab peks mõisatallis ja suur hala. Kompositsioonilt sobivad need lood Elevandi kõrtsi pildiketti. Aga kui tuli stseen kõrtsielu enda ajaloost ehk monopoliseaduse väljakuulutamine, siis tabas mind kuri mõte: oleks tahtnud rohkem näha kõrtsielu poolt kui suurt ajalugu. Muidugi sõidab suur ajalugu meie kõigi elulugudesse, aga seal elus on ju midagi veel.
„Elevandi kõrtsi“ puhul on autor ise tunnistanud oma huvi loitsude ja maagia vastu. Tekstile on see lisanud mõnusa mündi. On ikka nõiasõnad ja uskumused meie esiemadel! Kui surnu on majas, et tohi asju õigete nimedega nimetada, nii saab lehmast elevant – lõbus fantaasia igatahes. Auraaugud jm tänapäevase new age’i oleksin oma aruga välja toimetanud.
Kui Terje Pennie mängida on nõiamoorid, vanad kõrtsinaised ja roosiks tordi peal purjakil karskusseltsi memm, siis Katariina Ratasepa töö on olla lapsnaine, pruut, lapseootel. Raseda roll pole teab mis atraktiivne, olgu siis tänapäeval või sada aastat tagasi. See, kui tütarlapsel tiivad kasvama hakkavad, kui nad liiga head ja ilusad on, no selle koha peal tundsin vaatajana endas küünikuseemet idanemas. Kes saab aru, see saab. Huvitav, missugune oleks Ratasepa mängitud vanamutt, karakterimõnu oli aimata 1900. aasta matuseagoonias lastetu perenaise rollis.
Märt Koik mängib Antsu-nimelisi sulaspoisse, tulevasi peremehi, mängib noort väekargajat, kellest saab alguse Antsude sugu Elevandis. Mis tal muud üle jääb, kui olla armunud, kannatada, alluda käskudele. Kõige rohkem on meeles tema mängitud hüsteeriline sõjahirm. See ei ole peremehe tüüp. Selleks on vaja naist nagu Kõrboja Anna, kes temast peremehe kasvataks.
Kunstnikutöö on teinud Neoon Must. Vägev pseudonüüm, selle eest võiks teatriauhinna saada. Kujundus on mängutasandil delikaatne ja funktsionaalne. See, mis parsil toimus, jääb veidi hämaraks. Mingi neoonroosa karukehaga objekt kumab vaataja pea kohal ja rippuvad sinised sildid – loitsusõnadega vist. Keisri-kuninga kaksikpilt kõrtsitoa seinal – sellest tõusis küll jutulõbu, aga maakõrtsi see nali vist ei kuulunud Põhjasõja päevil.
Muusikaga on keerulisem. See, mis autorit on kavalehe järgi vägevasti kõnetanud, jääb minule kaugeks ja fännilisti ei kuulu. Võib-olla just seetõttu tajusin emotsionaalseid paisutusi. Kõhklusi ja kahtlusi tekitas ka tänapäeva tagasitulek. Võeti mängu geiteema, mis andis Tõnu Ojale võimaluse paariks kelmikaks misanstseeniks. Mina tegelesin hoopis küsimusega, kas Eestis on doonorema teenus juriidiliselt aktsepteeritav. Ja küsimuste küsimus, milleks seda veel vaja oli eesti kõrtsiloo seisukohalt. Miks ei võiks laval olla lihtsalt noorpaar, kes on lapseootel, et sünnitada uus Ants.
Vaatajale mäng meeldis, oli äratundmisrõõmu, viiteid ajalukku, esoteerikahõngu, pisike doos moekat gei- ja doonoremateemat ning õnnelik lõpp. Saalitäis rahvast aplodeeris püsti seistes. Meid oli saalis palju.
Kolmekümne aasta jooksul on Eesti väiksemate tööstuslinnade elanike arv üha kahanenud. Nii mõnegi väikeasumi linnapilt on rusuv. Kuidas edasi? Nii vananev kui ka väljarändav elanikkond jätab endast maha kodu. Tühjad korterid viivad lõpuks selleni, et kolivad välja ka ülejäänud majaelanikud. Sellega vallandub sündmuste jada, mille tagajärjel tühjeneb üks hoone teise järel. Hüljatud korterid pole sugugi elamiskõlbmatud, nende järele puudub lihtsalt vajadus.
Väikelinnade kahanemisega samaaegselt koonduvad inimesed suurematesse linnadesse. Ühel juhul on mureks tühjad hooned, teisel eluasemepuudus. Hoone ehitamiseks kulub palju ressurssi ja energiat. On kahetsusväärne, et alles 60 aastat tagasi ehitatud hooned juba lammutatakse ning raisatakse nii tootmiseks ning hoone ehitamiseks kulutatud energiat ja materjali. See on ebaotstarbekas, eriti praegu, mil maailm maadleb toormaterjali puudusega ja teeb pingutusi süsinikuheitmete vähendamise nimel. Meilgi annab üle 50 protsendi süsinikuheitmest hoonete materjal, ehitamine, ülalpidamine ja lammutamine.1 Hoonete ehitamine mitte ainult ei suurenda saastet, vaid avaldab survet, et loodusvarasid kaevandataks rohkem.
Ressursi ümbermõtestamine
Kasvamist ja kahanemist tuleks näha tervikuna ning käsitada neid ringluse osadena, et materjalid ei väljuks süsteemist. Kui hoone kasutusaeg on läbi, antakse materjalile uus elu kas uue kasutaja, funktsiooni või vormi toel. Materjalide väärtuse säilitamise ja kasutusaja pikendamisega saab vähendada nii ladestamise kui ka kaevandamisega seotud probleeme. Uute elamute ehitamisel ümbertöötatud materjalist väheneb süsiniku jalajälg ehitusetapis kuni 70 protsenti.2 Kui kasutada olemasolevat ressurssi arukalt, oleme võimelised oma keskkonda rohkem säästma.
Materjali uuskasutuse toetamiseks tuleb üle minna ringmajandusele, kus hoitakse tooted ja materjalid võimalikult kaua kasutuses ning teenitakse seeläbi ka suuremat tulu.3 Sealjuures tuleb pöörata eraldi tähelepanu lammutamisele ja sellele, kuidas lammutada hooned, mille kasutusaeg on läbi saanud. Nende hoonete materjalide kasutuspotentsiaal jääb tihti märkamata, kuna hoonest on pärast lammutamist järel vaid prügihunnik. Kui aga lammutamise asemel materjalid kõigepealt kaardistada, selgitada välja, kui palju ja millises seisukorras need on, ning seejärel hoone demonteerida, saab materjali väärtuse säilitada. Ühtlasi annab nii kokku hoida lammutuskulude pealt ning prügimäele satuks samuti vähem materjali.
Ameerika teadlaste Timothy J. Williamsi ja G. Bradley Guy teooria kohaselt õnnestub materjali väärtust tõsta kolmel moel. Esiteks korduskasutus (repeat), s.t konstruktsiooni elementi kasutatakse uuesti konstruktsioonina. Teiseks uuskasutus (rethink). Sel juhul võib algset funktsiooni ignoreerida ning seda lihtsam on välja mõelda uusi kasutusvõimalusi. Kolmandaks ümbertöötamine (renew), milleks läheb vaja kõige rohkem energiat. Materjalidele antakse töötlemise käigus uus vorm ja sisu ning selle senised omadused ei mängi edasisel kasutamisel suurt rolli.
Materjal Ida-Virumaal
Statistikaameti prognoosi kohaselt väheneb Ida-Virumaa rahvastik 2045. aastaks veel 50 000 inimese võrra. 50 000 inimese lahkumine toob kaasa umbes 25 000 tühja eluruumi. Kui Ida-Virumaa keskmises kortermajas on 35 korterit, võib tühje kortermaju olla seega 700–800. See ei tähenda, et kõik need kortermajad tuleb lammutada, kuid seda tuleb teha suurema osaga. Sellega kaasneb aga suur kogus lammutusjäätmeid.
Ida-Virumaal on 2176 korterelamut,4 millest enamik on ehitatud aastatel 1946–1990. Sellesse perioodi jäävad nii kivist stalinistlikud hooned, Nikita Hruštšovi aegsed silikaadist ja betoonplokkidest hruštšovkad ja hilisemad raudbetoonpaneelmajad. Kõige rohkem tühje kortereid tundub praegu olevat hruštšovkades, mis on ehitatud peamiselt silikaattellistest ja betoonpaneelidest.
1960. aastatel asendus käsitöö ehitusel järk-järgult masinatööga ja see tõi kaasa ka muutuse materjalide väärtustamises. Materjali väärtus seisneb üldjuhul selle ainulaadsuses ja omadustes. Massiliselt tehases toodetud silikaati ja betooni peetakse seetõttu vähem väärtuslikuks. Nii betoonpaneeli kui ka silikaati on korduvalt kasutada keeruline, kuna nende kvaliteet ja tugevus on kaheldava väärtusega. Materjali suure koguse ja vähese väärtuse tõttu on mõistlik materjal ümber töötada, millega muutub nii materjali füüsiline kuju kui ka funktsioon. Betooni- ja silikaadipuru saab kasutada näiteks täitematerjalina ehituselementide tootmisel.
Taasväärtustamine
Olen uurinud materjalide taaskasutamise potentsiaali nende väärtusest ja kogusest lähtuvalt kolmes mõõtkavas: esiteks hoone ehituse, teiseks avaliku ja kolmandaks isikliku ruumi seisukohalt. Kiviõli keemiatööstuse kasutuseta hoonesse saab luua materjalikeskuse, kus teemasse süvitsi minnakse.
Kiviõli keemiatööstuse alal on potentsiaali uue põlvkonna tööstuse tarbeks. Alustada tuleks materjalikeskusest ja seejärel kujundada praegune tööstus järk-järgult keskkonnasõbralikumaks. Iga uus saavutus rajaks teed järgmisele. Ida-Virumaal ollakse uueks tööstuseks valmis: inimestel on vaja töökohta, et ei peaks oma kodust lahkuma. Nii jääks alles ka elu väikelinnas. Uue tööstuse tõttu oleks ka Ida-Virumaa kuvand loodussõbralikum, uuenduslikum ja avatum.
Materjalikeskuse eesmärk on toetada materjaliringlust ja olla teerajaja. Ühtpidi taaskasutatakse materjalikeskuses vanu tehasehooneid, teistpidi on tehas ise lammutusjäätmete taaskasutamise näidisprojekt. Uues hoones võiks kasutada näiteks hruštšovkade aknaid. Nii katuse kui ka seinte ja vahelagede konstruktsioon võiks olla tehtud ümbertöötatud betoonist ja silikaadist 3D-prinditud elementidest.
Keskuses võiks olla neli osakonda. Esiteks ümbertöötamine, kus antakse uus elu väheväärtuslikele materjalidele. Teiseks tootmine, kus toodetakse ümbertöötatud materjalist uue tehnoloogia abil unikaalseid ehituselemente. Kolmandaks töökoda, kus keskuse külastajad saavad ise materjali ümber töötada. Viimases hoone osas võiks paikneda teabekeksus, kus tutvustatakse tarbimiskultuuri mõju ja muutuste võimalusi.
Uued tehnoloogiad ja ehitusmeetodid, näiteks ümbertöötatud materjalidest 3D-printimine, tõhustavad ehitamist mitmel tasandil. Sellega lüheneb ehitusprotsess, vähenevad kulud, materjali raisatakse minimaalselt ja kaob ületootmisel paratamatu tööjõuvajadus. 3D-printimine võimaldab paindlikult ehitada selliseid konstruktsioone, mida pole seni olnud võimalik teha. Kuna need on funktsionaalsemad, annab see arhitektidele suurema vabaduse. Lisaks paraneb seetõttu ehitise ohutustase ja leeveneb keskkonnamõju.5
Oluline on ka avalik ruum ja sidusus laiemalt. See, kuidas oma elukeskkonda kujundame, avaldab mõju ka sellistele suurtele ja olulistele sõlmküsimustele nagu linnastumine, ääremaastumine, sotsiaalsed ja keskkonna muutused. Kiviõlis tuleks sidusa ruumi loomiseks ühendada tehase ala, linna keskus ja seikluspark. Tõmbekeskused peaksid omavahel põimuma ja üksteist toetama. Näiteks seikluskeskuse aktiivne tegevus võiks jätkuda nii tehase alal kui ka linnas matkarajal.
Tehase alal võiks rada olla vahelduva kõrgusega tee ja matkarajast saada linnaruumis tehases ümber töötatud materjalide katsetamise koht. Kiviõli kesklinna kortermajade vanadest katusetaladest ja siseustest saab ehitada turu või vanadest treppidest vaatetorni. Vanade materjalide kasutamisega luuakse uued väärtused: kasutusväärtus, majanduslik väärtus, keskkonnahoid, aga ka elamus, ajalooline tähendus ning identiteet. Kvaliteetne avalik ruum toob kokku kohalikud elanikud ja meelitab uudistama inimesed ka mujalt. See jällegi aitab edendada väikeettevõtlust. Hea avalik ruum innustab üksteisega suhtlema ning aidata sidustada ühiskonda ning tugevdada keskkonnateadlikkust.6
Peale tehnoloogiauuenduste väärivad tähelepanu ka traditsioonilised ehitusoskused. Kiviõli linna vanad tööliselamud on valminud küll tüüpprojekti järgi, kuid aja jooksul on neile juurde ehitatud nii tuulekodasid kui ka terrasse ning lisahooneid materjalist, mis on kätte juhtunud. See ongi väga hea materjalide uuesti kasutamise näide. Materjalikeskuse töökojas saaksid kõik huvilised ise tutvuda materjalide taaskasutusega ja hankida teadmisi oma kodu ehitamiseks ja remontimiseks. Oluline on, et materjalide väärtustamine ei jääks ainult spetsialistide pärusmaaks. Rõhk on ringsüsteemi loomisel ja arendamisel.
Kinnisvara vähene väärtus, jäätmed ning majandus- ja keskkonnaprobleemid on tugevalt seotud nii sotsiaalsete probleemide kui ka ruumi loomisega. Ringmajandusest räägitakse palju, kuid ehituse valdkonnas on sellest vähem kuulda olnud. Usun, et sellel mõtteviisil on ka arhitektuuris potentsiaali. Sealjuures on oluline arvestada keskkonnaga ning osata väärtustada seda, mis meil juba olemas on. Usun, et igal kohal on oma väärtus, mida tuleb vaid märgata.
Artikkel tugineb sel kevadel EKA arhitektuuriteaduskonnas kaitstud magistritööle „Taasväärtustamine. Lammutusjäätmete taaskasutamise mõju ruumile“, juhendajad Katrin Koov ja Kadri Klementi.
1 Eik Hermann, Mihkel Tüür, Rene Valner, arhitektide liidu aastanäitus „Liginull“ eri kohtades üle Eesti, 2018. Vt http://liginull.info
2 Lendager Group. Lendager ARC. https://lendager.com/arkitektur/
3 Eesti ringmajanduse tegevuskava sai nurgakivi. Keskkonnaministeerium, 26. II 2019. https://www.envir.ee/et/uudised/eesti-ringmajanduse-tegevuskava-sai-nurgakivi
4 Rahva ja eluruumide loendus. Eesti Statistikaamet, 2011.
5 Zeina Malaeb, Hussein Hachem, Adel Tourbah, Nadel El Zarwi, Farook Hamzeh, Toufic Maalouf, 3D Concrete Printing: Machine and Mix Design. – International Journal of Civil Engineering and Technology 2015, nr 14–22.
6 Ehitatud keskkonna kvaliteedi saavutamine. Euroopa Arhitektide Nõukogu, 2019. http://arhliit.ee/uudised/ace_declatation_quality/
Mulle on järjest rohkem hakanud tunduma, et harrastame omavahel kirglikke lahinguid, kuigi see polegi üldse globaalküla semantilisel võitlusväljal meie sõda. Kahtlemata on protestiliikumine Black Lives Matter imporditud, sest Eestis puudub selliseks liikumiseks ajalooline kontekst. Samamoodi on võõrast päritolu BLM-vastasus, millel on haruldaselt lai kandepind, vähemalt ühismeedia jututubades. Märkasin seda siis, kui olin postitanud naljakommentaari neile, keda masendas Eskimo jäätise brändi ärakadumise oht Ameerikamaal. Kutsusin üles konserveerima rahvuste rahvapäraseid versioone kaubanimedes, nagu borš „Tibla“, vorst „Poro“ vōi saldējums „Surnd lätlane“. Kohemaid tõttas kohale grupp valverassiste, kes hakkasid seletama seostest mustanahalisuse ja kuritegevuse vahel. Viisin jutu tagasi sõna „eskimo“ päritolu peale ja leidsin, et väikerahvana, kes on oma pika ajaloo vältel olnud eri riikide kolonisaatorite poolt pärisorjusesse surutud, võiksime pigem tunda solidaarsust nende rahvakildudega, kes võitlevad õiguse eest olla igas mõttes respekteeritud. Oponendid aga osutasid sellele, et jaapanlased toetasid üksteist pärast tsunamit, neegrid aga ainult rüüstasid orkaanist räsitud New Orleansi.
Vastne valitsuserakonna esimees Martin Helme teatas hiljuti, et partei üheks peamiseks missiooniks saab võitlemine rahvusriiki hävitada tahtvate marksistidega. Huvitav, kas olen midagi maha maganud, aga millistes konspiratiivkorterites need marksistid omi kurje plaane hetkel hauduvad? Minu teada pole Eestis isegi enam kommunistlikku parteid. Või peab Herr Helme marksistide all silmas 10% toetusega Eesti Sotsiaaldemokraatlikku Erakonda, kelle ideaaliks pole enam ammu proletariaadi diktatuur, vaid Põhjamaade stiilis ühiskonna solidaarsusel põhinev heaoluriik.
Tõenäolisim on, et Helme peab silmas sotsiaalkultuurilisi vasakpoolseid, kellel on pikaajalised traditsioonid marginaalsete vähemuste õigluste eest võitlemisel ja keda oponendid halvustavalt kultuurimarksistideks nimetavad. Aga ka sel juhul näib Martin Helme Suur Võitlus pigem puumõõgaga fantoomkoletiste nottimisena. Keegi ei keela ju parteikoosolekutel, saunapidudel, ühismeedias vastaste kallal ülbitseda ja kraagelda, neegrit „neegriks“ nimetada või homoseksuaali „pedeks“ kutsuda. Pigem kohustab ministri staatus pisut väärikamat kõnepruuki tarvitama. Ma ei näe tänavatel ringi liikumas poliitkorrektsuse rahvamalevlasi, kes arreteerivad valesti poetatud sõna eest. BLMi toetusgrupi miiting jäi osavõtu poolest sajakordselt alla Sinise Äratuse tõrvikurongkäigule ega evi tegelikult mingit kandepinda, mille vastu mobiliseeruda.
Minu teada pole avalikus ruumis ühtegi pärisorjapidajast baltisaksa paruni monumenti, mida kaitsma tormata. Isegi ausammast Karl Ernst von Baerile, kes on kasutanud oma teoses „Eestlaste endeemilistest haigustest“ maarahva iseloomustamiseks üsna alavääristavaid sõnu, ei ürita keegi maha kangutada.
Poliitkorrektsuses on jaburat ülepaisutatust, nagu ka paljudel muudel Ameerikast lähtuvatel nähtustel. Siin leidub sõjakat sallimatust, puritanismi ja masohhismi, mille kohta isegi USA ekspresident Barack Obama on öelnud „circular firing squad“. Aga see ei ole meie võitlus. Kui ka oleks, siis miks peaks meie kui pärisorjade järeltulijate jäägitu poolehoid kuuluma kolonialistide ja orjapidajate pärandile, mida „mustad vandaalid“ hävitada püüavad? Mahtra sõda ei peetud ju vaheda sõna ja filigraanse diplomaatia abil. Mängus olid ikka vanad head hangud, vikatid ja tulelondid.
Ikkagi on tunne, et kogu see marksismivastase võitluse retooriline viigileht on meile imporditud. Kuna suur vend Donald Trump seda radikaalsete vasakterroristide meemi igasse ilmakaarde pasundab, siis on meie väiksemad vennad kohe järel. Ergo, valitsuse alfad ei olegi nii alfad, vähemalt, mis puudutab Ameerika padukonservatiivide kintsu lakkumist. Kas tõesti saab moorapea koogi moorapeaks nimetamise õigus järgmiste valimiste suureks teemaks? Kohalike omavalitsuste valimine juba on muudetud referendumiks abielu definitsiooni üle konstitsioonis.
Johanna Rannula näitus „Siberi valge. Helgete mälestuste otsingul“ Vabamus kuni 14. II 2021.
Eesti sürreaalne argipäev: 14. juunil, juuniküüditamise leinapäeval, avatakse Vabamus näitus „Siberi valge“ küüditatute helgetest hetkedest Siberis, kusjuures Vabamu tegevdirektor Keiu Telve ja näituse autor Johanna Rannula ei maininud avakõnes kordagi, et näitus toetub märtsiküüditatute lugudele.
Näituse avamine oli planeeritud 25. märtsile ja lükkus COVID-19 puhangu tõttu edasi. Miks ei ole seda näituse tutvustamisel välja toodud? Selle asemel on 1941. aasta juuniküüditamine ja 1949. aasta märtsiküüditamine sujuvalt üheks sündmuseks kokku sulatatud. Pöörasime sellele piinlikule seigale näituse avamisel Vabamu tegevdirektori tähelepanu. Ta tänas meid tähelepaneku eest, aga kahjuks ei ole näitust saatvaid tekste siiani (22. juuni seisuga) täpsustatud.
Oleme märtsiküüditatud laste ja noorte mälestusi uurinud 2017. aastast. Meie ees on avanenud väga kompleksne mälestuste spekter ja tollaste laste keeruline olukord. Seetõttu ei saa me kuidagi nõustuda näitusel esitatud üldistavate väidetega, nagu oleks küüditatutel tulnud elada Siberis kümme aastat. Samuti ei saa märtsis küüditatud lapsi ja noori käsitleda homogeense tervikuna. Selle taustal kerkib küsimus: millist ohtu kätkeb endas lähiajaloo sündmuste lihtsustamine, et need paistaksid atraktiivsemad?
Kellele kuuluvad mälestused?
Näitus „Siberi valge“ tugineb peamiselt kuue lapsena küüditatu (eseme)lugudele ja Vabamu kogusse kuuluva perekond Viiri fotoarhiivile. Näituse autor on aga küüditatute isiklikud materjalid muutnud anonüümseks, sest on esemetelt ja fotodelt eemaldanud nende algupärase konteksti ja tähenduse ning andnud neile emotsionaalse hinnangu. Seetõttu jääb arusaamatuks, kelle mälestuste põhjal on autor teinud oma järelduse, et just need olid helged hetked.
Samuti jääb selgusetuks, millises eas ja millistes oludes Siberis elanud laste ja noortega on tegemist. Meie oleme märtsiküüditatute lapse- ja nooruspõlve mälestusi uurides täheldanud, et nende iseloom oleneb jutustaja soost, piirkonnast, kuhu satuti, ja küüditatud perekonna koosseisust. Nelja-viieaastastel või noorematel lastel ei ole kuigi palju mälestusi elust Eestis enne küüditamist ja nad kohanesid Siberis uute oludega kõige kiiremini. Seitsme- kuni kümneaastased lapsed pidid harjuma venekeelse koolieluga. Küüditatud teismelistele (12aastased ja vanemad), kellest paljud ei saanud kooliteed jätkata, seostuvad Siberi aastad töörügamisega, isegi tööorjusega. Nende mälestustes on kõige rohkem katkestuse valu ja kahetsust, et elu oleks võinud teisiti minna. Arvestada tuleb sellegagi, et tegemist on täiskasvanute tagasivaatava jutustusega.
Elulugude puhul on oluline meeles pidada, et mälestused võivad küll anda võimaluse esitada narratiiv avatumalt, tunnistada konfliktsete vaadete olemasolu, kuid mälestused võivad olla samavõrd eelarvamuslikud, petlikud ja sotsiaalset õiglust riivavad kui ülalt alla suunatud ideoloogia. Valikuline nägemine, s.o otsus näha ainult helgeid hetki ja neile keskenduda, ei vabasta minevikku komplekssusest.
Helgete hetkede tähendus
Mida tähendab helgus küüditamiste kontekstis? Millised hetked ja miks on küüditatutele Siberist helgena meelde jäänud?
Näituse autor on valinud küüditatute Siberi kogemuste helgema poole näitamiseks perekond Viiri fotoarhiivi. Välja on prinditud terve kogu ehk 97 lehekülge indeksfotosid. Kuna pilte on üle 2500, on võimatu neist ülevaadet saada. Lehekülgede äärtele on kaootiliselt tehtud märkmeid, nagu näiteks „Kehv“, „Eestis?“, „Kuskil linnas tehtud pildid“, „Lobudikud“ jne. Mingil põhjusel on Rannula mõnedele indeksfotodele kleepinud peale ka omaenda Siberi reisifotosid.
Fotoarhiivi läbi lapates ei saa külastaja midagi teada perekond Viiri helgete hetkede kohta Siberis ning vastuseta jääb, kes, miks ja kuidas need fotod on teinud? Milline on perekond Viiri lugu? Kas perekonna kohta on peale fotoarhiivi alles ka muud materjali, mis annaks fotodele konteksti? Kirjas on ainult, et „see on ajalooline materjal, millest võib igaüks leida ja kokku panna isemoodi loo“. Tundub kohatu, et vaatajat ärgitatakse perekonnafotosid oma suva järgi tõlgendama.
Fotodele jäädvustatu järgi ei saa teha absoluutseid järeldusi. Kujutage ette olukorda, mida on kirjeldanud Asta Tikerpäe: „[Ada-tädi] rääkis meile loo sellest, kui meile Siberisse saabumisel oli klubisse tuldud ütlema, et nüüd olete siia eluks ajaks määratud. Naised olid [selle peale] laulu ja tantsu valla päästnud.“ Kui inimestelt oli võetud vabadus ja kontroll oma elu üle, on selline spontaanne reaktsioon ainus võimalus ennast välja elada ja lootusetus olukorras oma üleolekut demonstreerida. Kui vaadata ilma ühegi kirjelduseta vaid fotot, kus on see hetk jäädvustatud, kas saab siis väita, et need inimesed fotol tantsivad õnnest?
Ei saa rääkida helgusest, rääkimata küüditatute traumast. Meie intervjuudes on toona märtsis küüditatud lapsed jaganud oma vastuolulisi tundeid: kuigi neil on Siberist ilusaid lapsepõlvemälestusi, on neil olnud häbi oma lapsepõlve positiivselt meenutada, sest nad teavad, kui raske oli nende emal. Tollal noored olnud aga toonitavad sotsiaalse elu tähtsust, sest koos laulmisel ja pillimängul on teraapiline mõõde. Näiteks meenutatakse, et kui pärast pikka tööpäeva oli veel jaksu kokku saada, siis kõigepealt nuteti koos pea tühjaks ja alles siis hakati koos laulma. Neuroloog Heino Noor, kes on uurinud repressioonitraumasid, on kirjutanud, et toimetulekuks püüdsid represseeritud ületada hirme ja tõrjuda kõike, mis võis mõjuda nende vaimsele tervisele kahjulikult.
Mis värvi on Siber?
Kuigi näitusel eksponeeritud esemetel, fotodel ja lugudel on potentsiaali avada märtsiküüditamise uusi aspekte, on väljapaneku koostajad lähenenud teemale pealiskaudselt ning läbi kumab sügavama huvi puudumine materjali vastu.
Perekond Viiri mustvalge fotokogu saatetekstis küsib Rannula: „Mis värvi oli Siber tegelikult?“. Selle küsimuse taustal tundub paradoksaalne, et ta ei ole esile tõstnud küüditatud Raivo Mihkelsoo isa tehtud unikaalseid värvifotosid 1950ndatest. Need haruldased, väidetavalt Siberi muldonnis ilmutatud fotod on näituse kataloogis esitatud vaid pisipiltidena. Neil fotodel ongi talletatud küüditatute igapäevaelu helgemad hetked. Harukordsed on ülesvõtted Siberis jõulude tähistamisest, kui pere istub ümber laua, mille keskel on Eestist saadetud jõulukuuseke. Ainuüksi selle jäädvustuse ümber oleks võinud näituse üles ehitada ja avada helgete hetkede sügavama tähenduse küüditatutele. Jõulude tähistamine oli keelatud, kuid riskiti rituaalse toimingu nimel, mis ühendas peret vaimses vastupanus režiimile.
Selle asemel et mõtestada nende fotode tähendust, on Rannula jäänud pinnapealseks. Ta on imiteerinud Mihkelsoo fotode olustikku, kasutades küüditatute portreteerimiseks samalaadset fotoaparaati ja kunstilise võttena valget lina, et luua kodust fotostuudio atmosfääri. Siin avanebki kogu näitust iseloomustav segaduste pundar.
Valge lina varjus
Rannula on nimetanud valge lina taustal portreteerimist „ajastutruuks nipiks“, aga seda käepärast võtet on kasutatud kogu fotograafia ajaloo vältel ja kasutatakse praegugi. Ta toonitab korduvalt, et näitust läbivaks jooneks on valge lina, mis sümboliseerib helgust ja rahu. Need metafoorid aga ei toimi, sest valge lina on autori lisatud kunstlik dekoratsioon, et luua terviku muljet ja teha üldistusi. See muudab näitusel esitatud materjali tähenduse nihestatult äraspidiseks. Valge lina esiletõstmisega on jäänud küüditatud omaenda portreedel tagaplaanile, sest on ära kaotatud nende individuaalsus ja nad on objektistatud.
Autor on arhiivifotodega linadele lisanud traageldused, mis peaksid edasi andma „Siberi kasinaid tingimusi ja ravima küüditamise haavu“. Nõelapistete tähendus jääb aga vaatajale valgusaastate kaugusele, sest on esitatud ainult lihtsakoelise pinnalise žestina. Kelle haavadest ja millisest traumast autor täpsemalt räägib? Kui näituse keskmes on märtsiküüditatud lapsed ja noored, siis hõlmab nende küüditamise trauma ka Eestisse tagasituleku: kohanemise siinse keele- ja kultuuriruumiga, oma identiteedi uuesti defineerimise ja toimetuleku represseeritu staatusega (küüditatuid hakati rehabiliteerima alles 1989. aastal).
Muidugi on oluline repressioonitraumadega tegeleda, seda enam et need on edasi kandunud ka järgmistesse põlvkondadesse, aga see on komplitseeritud ja aega nõudev protsess.
Jäikus, millega Rannula on kontekstivabalt noppinud ajaloolistest materjalidest välja tema arvates helgemad hetked ja need suvaliselt kokku kleepinud, tasalülitab tundliku materjali emotsionaalse ambivalentsuse ja inimliku kogemuse psühholoogilised aspektid. Kuidas peaks selline pinnaline mäluaktivism tegelikult või metafoorselt küüditamisega seotud traumat ravima?
Milline on Vabamu roll lähiajalooga tegelemisel?
Väidetavalt põhineb näitus ligi aasta aega kestnud koostööl Vabamuga, aga tundub, et muuseum ei ole näitusetekste isegi toimetanud, rääkimata sisulisest nõustamisest. Kuna „Siberi valge“ on sulandunud peaaegu märkamatult muuseumi püsiekspositsiooni, oodanuks Vabamult selgemat kaasteksti, kuidas väljapanek suhestub muuseumi seisukohtade ja kogudega. Seda enam et avamisel rõhutati, et näitus avab (märtsi)küüditamise käsitluses täiesti uudse vaatenurga.
On uskumatu, et Vabamu näitusetiim ei saa aru Rannula kätte sattunud värvifotode ainulaadsusest. Raivo Mihkelsoo perekonna 1950ndate fotod pakuvad ju täiesti uue vaatenurga küüditatud eestlaste elule Siberis. Mihkelsoo fotokogu põhjal võiks edasi uurida, kust nad värvifilmi said, mida on pildistatud, kuidas ja kus neid fotosid ilmutati, kas ja kui palju saadeti pilte Eestis elavatele sugulastele jne.
Kuigi Vabamu töötajad reklaamivad, et muuseumi eesmärk on jutustada „Eesti lähiajaloost liigutavaid lugusid“, ei ole tegemist ajaloomuuseumiga. Näiteks muuseumi kodulehel ei tule välja, et kollektiivis töötaks ajaloolane. Kes töötab muuseumis sisuliste teemadega?
Vabamu näib olevat keskendunud lähiajaloo atraktiivseks ümberkujundamisele, pakkudes pigem elamuspakette kui sisulist diskussiooni. Kahjuks ei tajuta sellega kaasnevaid ohtusid. Jääb ainult üle teha valge lina taustal selfie, juurde märkida #Vabamu #küüditatu #küüditamine #suur ajalugu #valgelina ja oledki ühekorraga sammu lähemal nii küüditamise helgematele hetkedele kui ka Sputniku huviorbiidile.
*Katarina Meister, Triin Kerge ja Marika Alver on rühmituse Sled eestvedajad ja kuulusid möödunud aastal näituseprogrammi „Siberi lapsepõlv. 70 aastat märtsiküüditamisest“ korraldustiimi. Kunstiprogramm põhines märtsiküüditatud laste ja noorte mälestustel ning selle eesmärk oli tuua esile aspekte, millele ei ole siiani piisavalt tähelepanu pööratud: küüditamise feminiinne pool (küüditatutest kaks kolmandikku olid naised ja lapsed), igapäevaelu ja toimetuleku mehhanismid Siberis, Eestisse naasmine ja siinse eluga kohanemine. Näitused toimusid üle Eesti kuueteistkümnes raudteejaamas, kust küüditatud Siberi rongidele pandi.
Ühes veebruarikuises „Pealtnägijas“ küsis Tõnu Viik: „Mis saab meie lähedusevajadusest olukorras, kus meid hakkavad ümbritsema robotid, kes näevad välja, käituvad ja räägivad nagu inimesed? Kas me suudame neisse armuda?“ Sellest isegi pakilisem probleem näib olevat ekraanilähedus, meediatarbija kapseldumine oma privaatsesse (ehk isegi infantiilsesse) meediaökoloogiasse ning kasvav võimetus kujutada elu ette ilma ekraanita. Ekraanid näevad, käituvad ja räägivad meiega täpselt nii nagu me tahame. Nad on puhtad ihamasinad, seadeldised, mis mudivad inimese tunnetuslikke protsesse audiovisuaalse ja puutetundliku stimulatsiooniga. Ekraan kui tehnoloogiline olend integreerib inimest inimjärgsusesse palju efektiivsemalt kui inimese asendamine robotitega.
Ameerika kunstniku ja filmitegija Ryan Trecartini looming kaardistab ADD-põlvkonnale omast visuaalset skisofreeniat, mille tingib meediamaastiku ning popkultuuri ülekoormatus ideoloogiliste, kosmeetiliste ja sooliste märgisüsteemidega. Oma filmis „Läheta Jenny“1 näitab ta digitaalse maailma kommertsialiseerumist õõvaorgu küündivas esteetikas, kus Jennyd üritavad pseudomajanduslikus olelusvõitluses üksteist üle trumbates saada basic bitch’iks. Filmi kompositsiooniline lihtsus ja remiksimine järeltöötlusprogrammidega toob esile digitaalse prügiruumi. Sarnast protsessi on Rem Koolhaas täheldanud linnastumise puhul, kui tarbimisühiskonna ülejääk hakkab omandama ruumilisi mõõtmeid. Ka internet avardub ja väljub meediumi või platvormi piiridest – sellest saab tunnetuslik vorm.
Samal ajal on meie väljendusvahenditest saamas jälgimisvahendid. Juba praegu on internet vaikselt muutumas jälgimisplatvormideks, nn jälplateks, ning ekraanid omandavad meie elus järjest suuremat agentsust. Me küll kasutame neid XX sajandi printsiipide järgi filmide, videote ja televisiooni vaatamiseks, kuid et mõista ekraani olemust XXI sajandi kontekstis, tuleb tähele panna, kuidas ekraan on sisenenud inimese epistemoloogilistesse struktuuridesse ning muutnud radikaalselt meie maailma- ja enesetaju. Elaine Scarry on kirjutanud, et me loome asju selleks, et need looksid ümber meid. Ja ekraanid muudavad meid, olles samas teejuhid XXI sajandi kinojärgsesse meediarežiimi. Juba praegu ei saa me kultuuriteoreetik Steven Shaviro sõnade kohaselt rääkida filmist, ilma et räägiksime teistest meediumidest, mis nüüdisaja filmiesteetikat kujundavad.
Isolatsioon ja sõltuvus
Covid-19 ja isolatsiooniga kaasnenud muutused, sh meie keskkonna- või miljöötunnetuses, aitasid mõista puutetundliku ja interaktiivse ekraani tähtsust. Ekraani võimekus alluda inimeste ihadele mitmekordistus, kuid ühtlasi tuleks ekraani kui tehnoloogiat käsitleda autonoomse väärtusena, mis hakkab inimeste ihasid vormima. Teisisõnu toimub teatud küberneetiline vahetus. Jälplad (TikTok, Instagram, Facebook), videokõnevahendid (Zoom, Skype), virtuaalsed grupisuhtlusvormid ja veebipõhised mängud (Minecraft, Fortnite), aga ka internetiporno pakuvad teatavat orgaanilist kontakti, ilma et oleksime millegi orgaanilise või füüsilise läheduses. Minecrafti ja Fortnite’i videomängude mängijal on omamoodi orgaaniline suhe popkultuurilise mänguväljaga, millesse ta astub. Mängumaailmas pakutud stimulatsioonipaketile alludes saavad Minecrafti ja Fortnite’i mängijad ning vaatajad-kommentaatorid omandada ja kujundada personaalse virtuaalse kuulsuse oreooli.
Palju on räägitud teatud uutmoodi obstsöönsusest, mis tekib filmiesteetika segunemisel internetimeediumidega nagu nutitelefonid, kaamerad ja ekraanid. On tekkinud olukord, kus meediatarbijat pommitatakse pideva virtuaalse popkultuuri sfääriga. Ühendatus võimaldab keskkonna kui peremeesorganismi muuta algoritmilise komputatsiooni osaks. Minecrafti serverid kasutavad virtuaalseid mängijaid toormaterjalina, virtuaalsete kaevuritena, kes loovad endale tehislikus keskkonnas uutmoodi ekraanilisest reaalsusest sündivat dünaamilist maailma, kuid ka tootjatele kasumit. Fortnite’i puhul on räägitud mängusõltuvust tekitavast toimest. Kanada advokaadifirma Calex Légal kaebas mängu tootja Epic Gamesi kohtusse, kuna mängu mõju on võrreldav narkootikumide tarbimisest saadava dopamiinilaksuga. Seega teenivad Minecraft ja Fortnite kasumit, n-ö kaevates meediatarbija emotsioone ja afekte. Pandeemia on veelgi survestanud popkultuuri kolimist videomängu maailma, kui mõelda Travis Scotti esinemisele Fortnite’i keskkonnas ja Square Gardeni muusikafestivalile Minecrafti pikslilises maailmas, kus esinesid sellised artistid nagu Tommy Cash, 100 gecs, Charli XCX, Kero Kero Bonito. Meeldib see meile või mitte, Fortnite ja Minecraft näitavad uutmoodi hübriidsete keskkondade teket meediaökoloogias ning need keskkonnad on sisenemas ka filmi.
Film ja ekraanide pealetung
Obstsöönsust, mis seisneb distantsi kadumises meediatarbija ja meediumi vahel, on käsitlenud filmitegija David Cronenberg. Filmis „Kokkupõrge“2 on autoõnnetustes osalemine ja nende simuleerimine erootiline kogemus. Haavadest ja autoavariidest saab erootiline kogum ning tekib rituaalne suhe tehniliste sümbolitega, mille keskel elatakse. Autode värv, siledus, disain, kiirendusvõimekus jne omandavad erootilis-taktiilse märgilisuse. Reklaamides oleme lapsest saati näinud polümorfset ja erootilist suhet igapäevaste asjadega. Sellest ongi alguse saanud meie seotus soolise ja seksuaalset rahuldust pakkuva tehnoloogiaga. „Kokkupõrke“ tegelased otsivad lohutamatut tõde obstsöönsuses, üritades pikendada erootilisi ja tunnetuslikke protsesse, kus autod, haavad, kiirus, suitsupakk, naps, eluase jms on seksapiilne täiendus tehnoloogiale.
Sotsiaalmeedia keskkonnad ehk jälplad moodustavad elava surnu aegruumi, kus midagi ei jää meelde ega kao ka meelest, sest tarbijat pommitatakse igapäevaselt, kohati epileptiliselt mõjuvate lõputute audiovisuaalsete Instagrami-stooride, TikToki-postituste ja feed’idega. Koroonapandeemiat kujutav „Koroonazombid“3 sündis kiire kommertsliku otsusena teha epideemiast võimalikult odav õudusfilm. Filmis on vanade B-kategooria zombifilmide kaadrid kõrvuti videomaterjaliga Trumpi kampaaniast, Ameerika kevadvaheaja pidutsejatest ja koroonaepideemia uudistest. Tekst on kohati dubleeritud ja videomaterjal asetatud suhtesse ainukese peaosatäitjaga, kes sellele reageerib. Kogu kompott on järeltöödeldud klassikaliseks zombide pealetungi kujutavaks filmiks. Kõik see meenutab taas Steven Shaviro sõnu kinojärgsest esteetikast, kus filmikunsti ühendatakse järjest enam teiste popkultuuri ja digitaalsete nähtustega.
Õudusfilmis „Ütle, kes on su sõbrad“4 on kujutatud ekraanide pealetungi veebisuhtluses. Sarnaseid maitsekuse piiri ületavaid ja hübriidseid kinojärgseid olendeid kohtab filmides „Smosh“5 ja „Emoji film“.6 Eduardo Williamsi esteetiliselt pretensioonikamat „Inimese tõusu“7 võiks vaadelda ka iseseisva kunstiinstallatsioonina. Lavastaja debüütfilmis näeme ekraani omaette kinojärgse eluvormina. Tehnoloogia on järjest orgaanilisemalt mobiliseeritud ning kaamera liigub mööda maakoort, näidates hargnevate narratiivide ja geograafiliste asukohtade kaudu kolme tegelast eri maailmapaikades. Ühes stseenis näeme ühte neist kusagil Mosambiigis sipelgapesale kusemas. Kaamera jälgib uriini, mis valgub sipelgatele, ja seejärel sipelgaid liikumas maakoorde, kuni jõuab käeni, mis hoiab keset Filipiinide džunglit peos nutitelefoni. Kõik see mõjub üheaegselt kui dokumentaalfilm, jälpla video ja olevikuline teadusulme. „Inimese tõusu“ võikski vaadata kui inimvoogedastust, mis toob realistlikult esile nii globaalse kapitalismi perifeerseid olelusvõitlusi kui ka inimlikke kontaktiotsinguid.
Pandeemia on aidanud värskendada ka 1980–1990ndate küberpungi esteetikat, mis osutas teadusulmele kui ainuvõimalikule realismile ülivahendatud ja tehnokraatlikult organiseeritud tegelikkuses, kus piirid orgaanika ja tehnoloogia, inimagentsuse ja inimväliste jõudude vahel on hägustunud. Selle esteetika tajumiseks oleks vaja uutmoodi diskursust, mis võimaldaks meeleliselt kaardistada uusi hübriide, mis sünnivad ekraanide ja viirusprogrammide pidevast pealetungist. Me ei saa neist lahti, aga me võime õppida elama nendega koos. Karen Barad on kirjeldanud inimkeha, ekraani, kaamera, ruumi ja piltide mähkumist (entangled phenomenon), mis hõlmab ka seda, et inimesed tunnevad ekraani ja virtuaalse sfääri suhtes teatud ärevust või kohmakust.
Vastandliku arusaama kinolinast kui kartesiaanlikust ekraanist, mis eksisteerib reaalsusest väljapool, leiame filmist „Kümne jõud“.8 Kaamera on suuteline haarama kogu maailma, kuna on asetatud reaalsusest väljapoole. Sellise kõiketeadva subjekti saladus seisneb aga selles, et ta alati kaotab: selle asemel, et olla kõikjal või mitte kusagil, on subjekt alati lihtsalt kusagil ja muutub kultuuriliseks objektiks, konstruktsiooniks, mis hakkab paranoiliselt kahtlema enda loodud reaalsuse kunstlikkuses. Sama näeme John Carpenteri filmis „Nad elavad“,9 kus peategelane (kartesiaanlik subjekt) saab n-ö nägijaks ning avastab, et tema reaalsus ja seni elatud elu on programmeeritud. Jaapanikeelne väljend 以心伝心 (ishin-denshin) kirjeldab interpersonaalset väljendamatul mõistmisel põhinevat kommunikatsiooni, mida on tõlgitud „telesümpaatiaks“. Seda võib tõlgendada ka kui suhtlemist ilma tähenduseta, vaikivalt ja/või taktiilse mõistmise kaudu.
Aeg pärast internetti
Siinkohal jõuamegi kaasaegse kunsti debattides leierdatud esteetikamõisteni post-internet. Millele see internetijärgsus viitab ja mida see artikuleerib? Kui lähtuda Eesti kaasaegse kunsti viimase aja tuntuima tegija Katja Novitskova loomingust, siis võib post-internet viidata uuele loomulikkusele. Novitskova näitab, kuidas meie empiirilise tegelikkuse moodustavad visuaalsed ja tehnoloogilised objektid, mis omandavad järjest orgaanilisema sideme meediatarbijaga. Oma loomingus annab ta tulevikuvisioonides kuju sellistele tehisolenditele nagu inimlapsi kasvatavad robothällid, ja salvestatud visuaalsetele vormidele nagu piltskulptuurid geneetiliselt muundatud eluvormidest. Novitskova loomingus võib täheldada digitaalse ja reaalse eristamisele suunatud kriitikat – ta näitab digitaalselt (ekraanidel) reaalsust moel, mida võib meediateoreetik McKenzie Warki sõnu kasutades nimetada kolmandaks looduseks. Meediatarbija jaoks on tegu tunnetusliku orgaanilise miljööga, mida vahendavad digitaaltehnoloogiad ja ekraanid. Seega ei ole meediatarbija enam kartesiaanlik lõhestunud subjekt, vaid ta on järjest enam integreeritud meediaökoloogiasse.
Ühismeedias loodud tehishälli näeme ka ASMR-videote puhul, mis põhinevad visuaalsete ja auditiivsete stiimulite võimendamisel: meediatarbijale pakutakse võimalust maitsta, nuusutada ja katsuda seda, mis on tegelikult vaid nähtav ja kuuldav. Mõned ASMR-videote autorid sosistavad õrnalt mikrofoni, mõni kriibib õrnalt vana raamatut, mõni lõikab puuvilja ja pigistab sellest mahla välja jne. Kõige selle eesmärk on tekitada n-ö orgasm tarbija peas.
Sotsiaalmeedia tarbija on sõna otseses mõttes oma närvilõpmete kaudu ühendatud popkultuuri semiootilise masinavärgiga, mille ringlust ja energeetilist telge hoiavad ülal meedia- ja digitaaltehnoloogiad. Tarbija januneb aina personaalsema, intiimsema ja autentsema kõnetusmehhanismi järele, sidudes end järjest rohkem tehnoloogia külge. Mõelgem tulevikukujutlusele filmis „Temake“.10 Peategelase emotsioone, naudingut ja kurbust tekitab automatiseeritud liidessüsteem, mis võtab endale kaotatud lähedase isiku hääle ja kognitiivsuse. Meedium muutub sõnumiks ja tarbija enda simuleeritud tegelikkuse osaks.
Meil on „targad“ linnad, asjade internet ja kantavad (wearable) tehnoloogiad. Ka pilvesüsteem pole enam lihtsalt digihoidla, vaid omaette esteetiline tunnetus. Kõigest sellest räägib cloud rap’i, Billie Eilishi muusikavideote ja PC Musicu esteetika. Ekraan ja digitaalne maailm on saanud osaks popkultuuri siiruse-intiimsuse troopidest. Sellise popkultuuri eesmärk on muuta vahendatud seisund esteetiliseks objektiks ja see kaardistada. Kinojärgne meediarežiim, mis elatub ekraaniliste tehnoloogiate vohamisest, aitab teravamalt esile tuua seda, et meie teadmised ja emotsioonid on kontrollitud. Sealjuures ei ole tegu kriitiliste allikatega, vaid tunnetuslike kogumitega internetijärgsetest keskkondadest.
1 „Center Jenny“, Ryan Trecartin, 2013.
2 „Crash“, David Cronenberg, 1996.
3 „Corona Zombies“, Charles Band, 2020.
4 „Unfriended“, Levan Gabriadze, 2014.
5 „Smosh: The Movie“, Alex Winter, 2015.
6 „The Emoji Movie“, Tony Leondis, 2017.
7 „El auge del humano“, Eduardo Williams, 2016.
8 „Powers of Ten“, Charles ja Ray Eames, 1977.
9 „They Live“, John Carpenter, 1988.
10 „Her“, Spike Jonze, 2013.
Eesti Teaduste Akadeemia üldkogul 8. juulil anti kunstiajaloolasele Jaak Kangilaskile üle keeleteadlase Paul Ariste nimeline medal. Akadeemik Ariste nimelise medaliga autasustatakse väljapaistvaid humanitaar- ja sotsiaalteadlasi. Eelmise medali pälvis aastal 2014 Arvo Krikmann, varem on selle au osaliseks saanud Huno Rätsep ja Tiit-Rein Viitso.
Jaak Kangilaski suur missioon on 1960. aastatest peale olnud moodsa kunsti kodustamine Eestis. Kui ta jõudis Tartus ajalugu õppides mõni aasta vanemate Mart Elleri ja praeguse EKA emeriitdotsendi Ene Lambi mõjul kunstiajaloo juurde, haaras tedagi peale moodsa kunsti legendaarse professori Voldemar Vaga frankofiilia. Teistpidi polnud see ime, sest tema teatrikunstnikust või, nagu nüüd öeldakse, stsenograafist isa oli õppinud Tallinna kunsttööstuskooli järel Tartus Pallases. Ise oli ta raiunud akna vabasse maailma juba 1950. aastate lõpul raadio ja sõnastiku abil soome keelt omandades.
Kangilaski kaitses 1969. aastal Tartus kandidaadiväitekirja XIX sajandi lõpu Pariisi kunstnike rühmituse Les Nabis teemal. Ehkki USA tippülikoolides kaitstakse seniajani massiliselt doktoritöid prantsuse kunsti kohta, on see Eestis jäänud ainsaks pääsukeseks. Oma armastust moodsa kunsti ajaloo vastu jagas ta noore kuldsuise õppejõuna loengutel, mis olid nii populaarsed, et kõik huvilised keemia ringauditooriumi ära ei mahtunud. Loengute alusel ilmusid põhjalikud artiklid, mis jätkasid sealt, kus lõpeb Vaga ennesõjaaegne „Üldine kunstiajalugu“. Moodsa kunsti maaletoomise lõpetas koos Ants Juske ja Reet Varblasega kirjutatud „20. sajandi kunsti“ ilmumine 1994. aastal. Selle aja peale polnud moodne kunst enam kahtlane ja ohtlik valdkond ning seda osalt tänu Kangilaski tööle.
Tallinnas ERKI, praeguse EKA kunstiajaloo õppejõuna sukeldus Kangilaski 1970. aastatel kaasaegsesse kunstiellu. Erakordselt osava sõnaseadja ja diplomaadina, kes valdas pealegi marksismi teooriat kompartei ladvikust palju paremini, pesi ta parteiliste rünnakute eest puhtaks suurema osa toonasest edumeelsemast eesti kunstist. Sellele järgnes administratiivne töö, sh oli Kangilaski aastatel 1989–1995 kunstiakadeemia rektor ning 2003–2006 Tartu ülikooli prorektor. Kangilaski on tõenäoliselt Eesti ainus kahe ülikooli, nii EKA kui ka Tartu ülikooli emeriitprofessor.
Eelmise sajandi lõpul hakkas Kangilaskit huvitama Eesti kunst ning ilmus koos Sirje Helmega kirjutatud „Lühike eesti kunsti ajalugu“. Koos Ene Lambiga uuris ta stalinistlikku repressiivpoliitikat. Teaduslikku originaalloomingut esindab parimal kujul Eesti sõjajärgsete aastate kunstielu käsitlus. Kõike seda kroonib tema koostatud „Eesti kunsti ajaloo“ VI köite I osa (2013).
Jaak Kangilaski tegevuses avaldub selgelt humanitaarteadlase eripära. Ta ei ole kunagi olnud kitsas nišis tegutseja, keda mõistab väike pühendatute ringkond. Selle asemel on Kangilaski kujundanud oma laiahaardeliste intellektuaalsete huvide ja hoiakutega eesti kultuuriruumi, kogu ühiskonda, aidanud sel moderniseeruda ja vähendanud raudse eesriide tekitatud kahju.
Festival „Kukemuru ambient“ 4. VII Väinjärvel, kunstiline juht Kaido Kirikmäe.
Saabume. Keshob mängib. Bass paneb mu kohe mõnusasti liikuma. Kohe tekib ühendus loodusega. Suur soe tuul ja päike. Sõnaline osa ütleb: kui ma olen täiesti läbi, pikali, avastan ma taeva, ta on nii suur, alati olemas ja tõstab mu uuesti üles. Ülestõusmine. Kohalolu heledus. Inimestega tekib silmside. Enda ja sõprade loba ujub sügavuste pinnal.
14: Emil Tappendorff. Rütmiliselt kukkuvad helipiisad, sünkroonis vihmakesega. Kohvitšekk väljub terminalist aegluubis tukseldes, paludes pääsu suurde tuulde. Vihm on soe. Suur OM kõlaritest. Ta on kõikjal. Sissejuhatusi pole. Pole vaja. On üks flow.
15: A.M. Poogen. Mulle meeldivad bassid, millega ta alustab. Poognalöögid, orjad hakkavad kive vedama. Rasked rattad veerevad poris. Kuni üks tüdruk laseb kirju paela lendu ja tümm lükkab tümikad keerlema, tantsu. Kergenetakse kiigeplatsile. Kivid kergenevad. Sääsepilve sumin. Õitsiliste lõkkesädemed. Aga orjamine jätkub, öö otsa pekstakse reht. Kuni kolgid kerkivad taevasse. Rehel lendab katus pealt. See meid elus hoidiski.
Vihm püsib. Oleme suure sinise koormakatte all keras. Sürgavere radaril esineb probleeme, teatab ilmateenistus. Keegi ei tea, kuhu sadu suundub. Aga inimesi tuleb juurde. Telgialused tihenevad. Orjad rokivad.
16: Eva Väljaots. Soundcheck sulandub voogu. Eva ütleb, et improviseerib ja vaatab, mis ta kandled meile täna räägivad. Esimestest taktidest on tunda, et ta on kandleproff. Näpitseb vihma. Ehitab vertikaali. Setomaa kirikukellamängud löövad särama, peenenevad, joonistavad kõrgusi, sügavusi, paisuvad, vaibuvad. Sätendav improvisatsiooniojake paitab tumedaid kive. Hõbesepad. Taevatrepid. Inglid tipivad üles-alla. Vihm vaibub. Mulle meeldib, et Eva teeb seda puhtalt kanneldega. Sürgavere radarit ei olegi vaja. Vahel pole kanneltki vaja: Eva räägib, et ühes Karjala pimedas onnis elas vana mees, kellel ei olnud enam kannelt ja kes arvas, et ta ei oska enam mängida. Kui folklorist andis talle kandle, siis oli tal korraga kõik meeles ja ta mängis järjest järgmise päevani. Üle maa avanevad rehetubade hämaruse leelõugastes mõlgutavad mängijad. See on terve võrgustik, mis ulatub Ida-Euroopa metsavööndis ajas ja ruumis kaugele. Tuul lammutab dekoratsioone. Inimesed kobarduvad, mähivad end tekkidesse. Sisemine püsib.
17: Motor Tension Ensemble. Kidramehed viivad mind kohe liivarandadele. Siis toovad kõrvale tumedad metsad, niisked ja tumedad. Kuumalt valgelt liivalt kandun metsa hämarusse ja uuesti liivale, kuni nad laulavad mu lendu. Ma näen nüüd kõrgemalt. Mul hakkab nostalgiline. Ma hakkan igatsema punknoorust, mida mul pole kunagi olnud. Ma hakkan nägema 1970ndate ja 1980ndate noorte alternatiivseid korteripidusid. Ma ei kuule sõnu, ma tean, et neil on oma sõnad. Jah, ma ei ole seal olnud, aga ma olen seda nii palju igatsenud. Ja igatsen jälle. Ja see on nii tuttav ja teeb natuke haiget. Ja ma keerlen suvise Tallinna kohal ja ma ei tea, miks ma seda teen. Nonii, loo nimi on „Kauge laane kutsuv hääl“. Edasi kuulen ka sõnu, aga mind kõnetab ikka ainult see nimetu ja arusaamatu igatsus, mis kajab kummaliste punkpidude betoonseintelt, kus ma pole olnud. Ja nii jääbki. Kontserdi lõpuni.
18: Valdur Mikita ütleb, et maa mälu annab end talle paremini kätte kui vee mälu. Varaseim mälestus veekogust on ta vanaema kolmeliitrine kohvipott, natuke lömmi löödud. Lapseekstaas Anni metsaojas: kui kevadel vesi ülevalt lombist alla ojja lahti murdis, tekkis kehas väljakannatamatu tung tantsida. Kui ta oleks paigale jäänud, oleks plahvatanud. Mikita räägib veel hulgast sünesteetilistest lapsekogemustest ja mitmetest vetest. Mulle meeldib, et ta on avara vaimuga mees, et ta on kogu oma mõjusa loomingu juures ka refleksiivne ja teab, et ta mängib.
Mikita jätab Väinjärve lood ette lugemata, öeldes lihtsalt, et tegemist on klassikalise rändava järvega. Enne festivali tegin Eesti kohapärimuse andmebaasis Koobas kiire otsingu ja leidsin, et märksõna „Väinjärv“ annab meie tekstikogust hetkeseisuga 72 teksti (sh nii järve kui ka asula nimena). Seejuures märkasin motiivi, mida ma pole seni elusatest ja liikuvatest loodusobjektidest kõnelevate rahvajuttude puhul näinud: ühe variandi järgi tulnud Väinjärv maa seest ja paiskunud välja ühe saunakese leelõukast.
19: Lauri Sommer paneb suured suled pähe. Ma teen rahupiipu. Tehnika jukerdab. Ootame. Sõbrad ütlevad, et jaanipäev on, nii külm on, lõdiseme. Tehnika tehakse korda. Taust sahiseb, vaharullilt ja lapsepõlve mustvalge televiisori säbrust astuvad välja mustvalged indiaanlased, võtavad kuju, muutuvad värvilisteks. Wakan Tanka on kohal. See on siuu vaimutants, kordustetajus sarnane meie regilaulutundele. Lauri tõlkis indiaani luulekogu, mis hiljuti ilmus. „Laul teise öövalve jaoks“, palun lugege seda, lk 192–193, veel parem, kuulake Soundcloudis, kuidas Lauri seda laulab. See valgustab läbi ja puudutab väga. „Minu leelõukale tuli vikerkaar minuga tagasi.“
Lüümelt kumavad kollased kujud ja liikumised suures avaruses. See on masinglik. See ongi Masing. See on süvaühendus. Elusad Masingu maalid kumavad ja liiguvad. Ja liigutavad. Kirjaniku öise laualambi soojusest lähevad hoovused ilmaruumi.
Palun kuulake ka Lauri ehk Kago albumilt „Yhel pyhapäeval“ (Õunaviks 2018) Jüri Andrelleri luulekogust „Naerev kurbus“ (1926) pärit laulu „Kõigest, mis on kaduv“. Mul ei ole siin endal rohkem sõnu.
20: Elis & Öö Klubi. Hakkan hüppama. Ja hüppan ja hüppan. Ja saan sooja. Nuga Soopealt tantsib indiaanitantsu, suled peas. Tümm. Vihm on üle. Uus muusikavideo on filmitud Väinjärvel. Hää lugu. Kuumehest.
21: Erki Pärnoja. Kvaliteetne kosmos. Kruvib. Gruuvib. Helged aasad. Ujedad lapsepõlvehommikud. Pilliroog tuules. Jah, laevad, ikka laevad. Lugusid uuelt albumilt „Leva“. Pärnoja paneb biidi käima, ütleb, et läheb žanripiiridest välja, nii saame taas liikumisest sooja.
22: Silver Sepp. Väike poiss mängib rannas luigeluudega, klõbistab. Purjekad on rahulikult tuules, sujuvad silmapiiril. Rannaküla köögis on pannkoogid valmis.
Ankrupilli kinkis üks naine lillena, Pranglil anti aer. Viljandis sai eelmisel kontserdil kogu tehnika läbimärjaks, mindi sauna elektroonikat kuivatama, kompressoriga föönitama. Saunalaval kohtus Silver Igavikuga. Küsis, kuidas tal läheb.
Naelapill tõmbab biidi üles. Värska pudelist või Järvineni suusast saab hää sügava bassi. On teraapiline, kinnitatakse Tampere ülikoolis.
23: Meisterjaan paneb mustrid keerlema, värvilised fraktalid liikuma. Saame veidokese sooja. „Vilsandi trance’ilt“ ja Rapla kultuurifestivalilt „Särin“ tuttav šamanism. Töötab. Kolossaalsed kiletiivalised jämmivad suure öölambi ümber. Lõpuks korralik parmupilliträna, taas vabandustega žanripiiride ületamise pärast. Kütab korralikult kuumaks.
00: Ruum. Vaat see on nüüd lõkkesse vaatamise muusika. Vihma sabistab taas, tuul. Jään üksi keset festivaliplatsi. Poisid avavad ruume. Ma püsin. Hää on. Rahulik on. Mõni sabatäht sööstab läbi tajusfääri. Mõni sabatäht kriibib natuke. Pikk, peen vaimumaantee kihutab mööda põlevatest planeetidest, mööda idanevatest planeetidest, mööda džungliplaneetidest. Maandumine mustal planeedil. Ümisevad kehatud naishääled liigutavad siin õrnalt mälestusi taimedest, kuni planeedi bituumenmust koor hakkab pragunema ja välja murrab sulatuli. Kes kukub läbi tule, saab teada, et see on kütus järgmiseks sööstuks.
Bass masseerib mu keha. Mu käsivartel võrsuvad metsad, põlvedest tõusevad tüved, ma olen metasekvoia. Ma seisan ja püsin ja olen, täidetud ja ühendatud, maandatud. Ja mu pealagi avaneb. Taevale. Ja kirkus valgub alla, nõrgub alla, nektarina, tulena mu südamesse. Ja meie kiviaja esivanemad tantsivad mu südametule ümber, milles põleb seesama nektar ja kumab tantsijate kaelakeede merevaigust helmestes, karukujudes, koprakujudes, tundmatu looma figuuris, valgustab kahvatuid linnutiivaluid, mille nad panid mulle hauda kaasa. Ja nii on ülestõusmine ja nii on elu. Ja minu südamevalu voolab lödinaga välja, sellessesamasse lõkkesse, ma tühjenen siiasamasse.
Ja kõik need ultrapeened kosmilised aparaadid rändavad mu sees. Ma olen tühi. Mu tindipliiats on ka kohe tühi.
01… Wondering O, Keshob DJ & Kaido Kirikmäe DJ. Ma olen sulanud. Kirjutada pole enam vaja. Märkmik on täpselt täis.
Tänapäeva teadmiste kohaselt (kui jätta šarlatanlikud variandid kõrvale) pole ajaga manipuleerida võimalik. Seega ei oska me minevikku katseliselt taasluua ning igasugune ajalooalane tekst jääb eriilmelistele püüdlustele vaatamata paratamatult improvisatsiooniks. See tähendab tahes-tahtmata – mida võtta, mida jätta? – ikkagi valiku tegemist. Valik pannakse enamasti paika kirjutaja alateadlikest impulssidest lähtuvalt, vahel aga, nagu kõnealuse teose puhul, paljuski autori teadliku soovi kohaselt. Mihhail Zõgar on Venemaa loo jutustamiseks valinud välja ligikaudu kakskümmend põhitegelast, et avada nende portreteerimise kaudu Vene revolutsioonideni viinud ajaloo seaduspärane kulg aastatel 1900–1917. Ainuüksi selline lähenemisviis ning persoonide valik on paratamatult äärmiselt subjektiivne. Autor põhjendab seda keerutamata asjaoluga, et tema puhul ongi tegemist ajakirjanikuga, mitte ajaloolasega: „[O]len selle raamatu kirjutanud kõikide ajakirjanduse reeglite järgi: nii nagu kõik tegelased oleksid elus ja saaksin neid intervjueerida.“ Kas seesugune positsioon on aidanud kaasa Mihhail Zõgari püstitatud peaülesande lahendamisele ehk soovile mõista, miks tabas Vene impeeriumi hukk, on juba omaette küsimus. Paraku ei saa sellele küsimusele vastata mitte autori valitud ja meie seast ammu lahkunud tegelased, vaid seda teeb paljuski Zõgar ise.
Inimkonna ajalugu tunneb arvukalt persoone, kes nautisid oma ajas üldist tuntust, kuid olid mõne kümnendi möödudes peaaegu täielikult unustatud. Nii on vaevalt tänapäeval palju neid, kellele ütleb midagi revolutsiooni vanaemaks kutsutud Jekaterina Breško-Breškovskaja nimi. Kui ta külastas 1917. aasta aprillis koos Aleksandr Kerenskiga Tallinna, oli tegemist üldtuntud tsaarivastase kartmatu võitlejaga, kelle pidulikuks vastuvõtuks kogunesid rongijaama tuhanded vaimustunud inimesed. On ka inimesi, keda tagantjärele poliitilisest konjunktuurist tulenevalt kas suurte kangelastena üle ekspluateeriti või kes peaaegu olematuks marginaliseeriti (stalinlikus äärmusluses kõrvaldati nad omaaegseid sündmusi jäädvustanud fotodelt). Eesti ajaloost võib sellise näitena mainida kas või Viktor Kingisseppa, kelle isik on käsitlustes pendeldanud revolutsiooni märtri ja külmaverelise terroristi rolli vahel.
XX sajandi Venemaad raputanud pöördeliste sündmuste käigus sattusid ajaloolavale prožektorite valgusesse tuhanded inimesed. Mõned neist olid seal olnud juba kaua – kas või päritolu tõttu (Romanovid). Teised tõi aga esile Venemaad tabanud kriiside jada, mis tõstis nagu tormine meri pinnale aastatega põhja kogunenud saasta. Seejuures tuleb silmas pidada, et Sankt-Peterburgis ehk Petrogradis paikneva pealava kõrval oli veel arvukalt provintsilavasid, kus näitlejatena astusid üles kohapealsed staarid.
Arusaadavalt pole valiku tegemine esil olnud ja esile tõusnud tegelaste seast lihtne ülesanne ning teised autorid võinuksid eelistada hoopis teisi inimesi. Kui Mihhail Zõgari portreteeritavate sekka (tuletan meelde, et autori eesmärk on toimunut mõista) on valitud juba tsaarinna Aleksandra, siis võib ju küsida: miks mitte tsaar Nikolai? Või: miks on oktoobripöörde esimese kaliibri korraldajate ridadest esile tõstetud Trotski, kuigi tema jõudis suurele ajalooareenile alles 1917. aasta lõpukuudel? Küsitavusi on mitmeid. Pealegi on osa välja valitud inimestest, nagu Tolstoi, Rasputin, Gorki jt, üldtuntud, kuid Dubrovini, Rjabušinski ja teiste kõrvaliste tegelaste nimed panevad tänapäeva lugejad küllap enamasti pigem õlgu kehitama. Seda eriti kultuuriruumis, kus Venemaa mineviku laialdasem käsitlus pole lülitatud kooli ajalooõpetuse programmi.
Selles, et Mihhail Zõgari lähenemismeetod võimaldab esitada minevikusündmusi värviküllaselt, mis teeb raamatu nauditavaks, pole mingit kahtlust. Kuid sellega kaasneb oht, et Venemaa selle perioodi ajaloost sügavamaid eelteadmisi omamata ei moodustu detailidest üldpilti. Seega pole ma kindel, kas autori kavatsus „kirjutada Vene ühiskonna elulugu“ on korda läinud, kuigi, seesugune ettevõtmine jääbki alatiseks kättesaamatuks unistuselaadseks eesmärgiks. Küsimus on vaid selles, kui lähedale mineviku taasloomisele üks või teine autor oma käsitlusega jõuab. Nii ongi Mihhail Zagõri raamat üks kild arvukate teoste reas, mille autorid on püstitanud enesele ligilähedaselt samasuguse, „mõistmise“ ülesande. Seda on näiteks teinud ka Aleksandr Solženitsõn oma mahukas epopöas „Punane ratas“.
Kuid ühe autori lähenemisviisist tuleneva momendi tahan eraldi esile tõsta. Raamatus on käsitletud Venemaa ajaloo murrangulist perioodi ning esmapilgul võib jääda mulje, et selle ajajärgu võtmefiguurid on kas sünnipärased võimukandjad või poliitikutest võimuihalejad. Mihhail Zagõri valitud persoonid ja nende roll XIX sajandi lõpus ja XX sajandi alguses kinnitab veenvalt, et pöördelistel aegadel on sündmuste sütitajad paljuski hoopis kultuuritegelased. Seda ka juhul, kui loojad on sattunud tähelepanu keskpunkti tahtmatult, võimukandjate pärssiva tegevuse tõttu, mis ilmneb üldjuhul keeldude ja käskudena. Omaaegset tegelikku rollijaotust tuleb meeles pidada ka seetõttu, et vahepealsel nõukogude ajal oli kombeks pidada muutuste kandjateks vaid „proletaarseid, revolutsioonilisi jõude“. Seesugune lähenemisviis pisendas või suisa kustutas ajaloost mitmeid tegelasi, kelle omaaegne roll ei sobinud Nõukogude revolutsioonilukku.
24. veebruaril 1901. aastal avaldati ajalehes Tserkovnõje Vedomosti, vene õigeusu kiriku häälekandjas, teade tollase kõige tuntuma vene kirjaniku Lev Tolstoi kirikuvande alla paneku kohta. Midagi selletaolist polnud rohkem kui saja aasta jooksul toimunud. Tagantjärele, aastal 2020, on tegemist huvitava, kuid nii Venemaa ajaloo seisukohalt kui ka kirjaniku eluteed silmas pidades teisejärgulise faktiga. Kuid toona oli see laialdast vastukaja põhjustanud šokeeriv, ühiskonda raputanud sündmus. Nimekas ajakirjanik Aleksei Suvorin on reageerinud oma päevikus kiriku otsusele järgmise mõttekäiguga: „Meil on kaks tsaari: Nikolai II ja Lev Tolstoi. Kes neist on tugevam? Nikolai II ei saa midagi teha Tolstoiga, ei suuda kõigutada tema trooni, samas kui Tolstoi kõigutab Nikolai ja tema dünastia trooni kindlasti“. Need sõnad iseloomustavad väga hästi tolle aja arusaama kirjaniku rollist ühiskonnas. Ning, jällegi, kas Nõukogude-aegsetes käsitlustes on Lev Tolstoi sellist positsiooni rõhutatud?
Teise raamatus põhjalikumalt käsitletud kultuuritegelase Sergei Djagileviga, kes organiseeris 1906. aastal Pariisis vene kunsti näituse ning lavastas 1908. aastal „Boriss Godunovi“ Fjodor Šaljapiniga peaosas, seostus omal ajal oluline eetikaprobleem. Nimetatud ja väga suurt vastukaja leidnud kultuurisündmused poleks toimunud peasponsorist tsaari onu, suurvürst Vladimir Aleksandrovitši rahalise toetuseta. 1905. aastal oli too aga Peterburi sõjaväeringkonna ülem, kes andis Verisel pühapäeval käsu rahumeelsete demonstrantide pihta tuli avada. Suurvürst oli helde metseen ja – tapja. Vene kultuuriringkonnas puhkes tema vastaka rolli tõttu terav poleemika, kas timukalt on sünnis raha vastu võtta. Tegemist oli omal ajal ühiskonda erutava küsimusega, mille jälgi pole ajaloo üldkäsitlustes näha. Tänu Mihhail Zõgari lähenemisviisile on see sündmus meelde tuletatud, mis on seda enam oluline, et eetiliste valikute küsimus pole tänapäevani aktuaalsust kaotanud.
Osa Mihhail Zõgari üldisematest Venemaa käekäiku puudutavatest mõtteavaldustest on igati aktsepteeritavad, kuid on ka selliseid, mis vajaksid autori põhjalikumat seletust. Olgu siin näitena toodud arutluskäik, mis seostub Esimese maailmasõja sündmustega. Autor sedastab, et tegemist oli sõjaga, mida keegi ei oodanud. (Selle levinud seisukoha puhul on huvitav märkida, et suurriikide suhtluse telgitagustesse süvenemisel võib näha, et konfliktsituatsioone, mis oleksid võinud vallandada XX sajandi alguses suurema sõja, tuli tegelikult ette mitmeid.) Seejärel kirjutab Mihhail Zõgar: „Venemaale pole tragöödia isegi mitte sõda ise, vaid see, et riik, ametnike ja bürokraatide armee, ei tule sellega toime“. Sellest võib ju järeldada, et kui Vene riik oleks olnud sõjaliselt edukas, oleks kõik igati korras. Võib-olla et impeeriumlikus käsitlusvariandis tõesti.
Isikutest lähtuva ajalookirjutuse üks plusse on ilmselt, et leiab kinnitust asjaolu: ajaloo olulisim kujundaja ehk inimene pole oma loomult ja käitumisimpulsside poolest märkimisväärselt muutunud. Seega iseloomustavad ajaloo kulgu teatud seaduspärasused ning triviaalses lauses, mis kutsub ajaloost õppima, sisaldub ikkagi mingi tõe iva. Kui Lev Tolstoi peamine tagurlik oponent, isevalitsusliku süsteemi tulihingeline apologeet Konstantin Pobedonostsev ründas parlamentarismi kui sellist, siis võib need väited paigutada autorsust teadmata vabalt mõne praeguse autoritaarse võimukorralduse ihalejast mõttekaaslase suhu. Põhjendades autoritaarse võimu eeliseid demokraatliku valitsemisviisi ees, kirjutas Pobedonostsev üle saja aasta tagasi: „Parlamentarismi teooria kohaselt peab valitsema arukas enamus; praktikas valitsevad viis-kuus parteijuhti … Teoreetiliselt peavad rahva esindajad silmas ainult rahva heaolu; praktikas peavad nad rahva hüvangu ettekäändel silmas peamiselt enda ja oma sõprade heaolu. Teoreetiliselt peavad nad olema parimad, kõige armastatumad kodanikud, praktikas on need kõige auahnemad ja nahaalsemad kodanikud …“ . Vahe on vaid selles, et Pobedonostsev õigustas kehtivat riigivalitsemise viisi, praegused parlamentarismi kriitikud aga tahaksid seda autoritaarsuse suunas nihutada.
Mihhail Zõgari raamat annab veel ühe tänapäeva vaatevinklist olulise õppetunni: mitmed sündmused, mis olid kaasaegsetele märgilised, on aja jooksul vajunud unustuse hõlma. Paralleeli tõmmates tuleb tõdeda, et olevikusündmuste tõeline kaal (koroonapandeemia) selgub alles tulevikus.
Ilmselt pole eriti palju neid, kellele ütleks midagi 1901. aasta 4. märtsil peetud nn Kaasani lahing. Raamatus portreteeritavate ja nende kaasaegsete arvates oli aga tegemist vapustava sündmusega, verstapostiga, mis lubas väita, et maailm pole enam endine. Sellel sündmusel pikalt peatumata olgu vaid täpsustatud, et tegemist oli Venemaa ajaloos ilmselt esimese poliitilise meeleavaldusega, mis toimus Kaasani katedraali väljakul ning mille üks peamisi õhutajaid oli vürst Leonid Vjazemski. Tagantjärele targana võib öelda, et Kaasani lahing oli oluline sündmus, kuid seda omas ajas. Ajaloo kulg ongi võrreldav (kui viia sündmused ajateljelt ruumiteljele) raudteel mõnda jaama jõudmise kirjeldusega. Kui lõppjaamaks võtta Eesti puhul aasta 1983, siis läbiti sel teekonnal kindlasti Narva kommuuni nimeline jaam. Lõppjaama 2020. aasta jõudmiseks kihutati aga eelnimetatud jaamast mööda sellele suuremat tähelepanu pööramata. Ning kes teab, võib-olla saab mõne aja pärast Mihhail Zõgari raamatu mõnest teisejärgulisest tegelasest võtmepersoon, kelle tegevus on aidanud meil mingisse tulevikujaama jõuda. Ainuüksi seda võimalust silmas pidades tasub see raamat endale muretseda.
