Mängufilm „Biidid“ („Beats“, Suurbritannia 2019, 101 min), režissöör Brian Welsh, stsenaristid Kieran Hurley ja Brian Welsh, operaator Benjamin Kracun, heliloojad Stephen Hindman ja Penelope Trappes. Osades Cristian Ortega, Lorn Macdonald, Laura Fraser, Ross Mann, Amy Manson jt.
Kujutage ette, et me oleme Šotimaal, on aasta 1994 ja Suurbritannia parlament valmistub välja kuulutama seadusemuudatust, mis teeks elu väga keeruliseks kõigil, kes armastavad skvottida, ja ka neil, keda kisub tantsima mahajäetud laohoonetesse või põllule – kisub reivile. Eelnõus on ka kirjeldatud, millist laadi muusikat ei tohi inimesed hulgakaupa koos olles kuulata: sellist, mida iseloomustavad korduvad löögid (repetitive beats). Aga kui ükskõik kes midagi sellist kusagil ära keelab, siis on see ju kutse tantsule!
Võib juhtuda, et keegi kinnitab teile, et see film on komöödia, aga kindlasti pole see mina. Samuti ei ütle ma, et see on muusikafilm. Jah, siin kõlab suurepärane ajastutruu reivilaks (koostajaks Glasgow’ legend JD Twitch) ja siin on ulmelised kaadrid tantsupeost, kuhu noored kõiki reegleid rikkudes kihutavad. Ka muusika on hea, aga kõrvalosas. Pigem on see lugu algavast keelatud sõprusest ja selle tugevnemisest. Lõpuks ka teadmatusest, mis saab edasi. Sekka on natuke ahistamist ja palju põgenemist – igas mõttes.
Mustvalge lugu
Johnno (Cristian Ortega) on korralik 15-aastane poiss, keda tema kontrollifriigist ema moraalselt ahistab. Kasuisa, kohalik politseinik, hoiab distantsi, kuid mõne sõna ütleb ikka sekka. Tema silmis on Johnno kutt, keda võib vanusest hoolimata endiselt koduaresti panna. Johnno parim sõber on Spanner (Lorn Macdonald), kaagi välimusega heasüdamlik vigurimees, keda kontrollib, peksab ja alandab tema vanem vend Fido, tuntud ja kardetud rets ning väikese gängi juht. Spannerit ei panda koduaresti, pigem heidetakse ta trussaaride väel õue, visatakse riided järele ja karjutakse, et enne ööd tagasi tulla ei tohi.
Režissöör Brian Welsh kutsus filmivõteteks kohale umbes 1500 noort ja korraldaski päris reivi. Keskel filmi peategelane Johnno (Cristian Ortega).
Johnno vanematel on kinnisidee kolida vaesemast kandist rikkamasse rajooni, kinkida poisile võimalus käia uues koolis ja leida paremad sõbrad ja nii edasi. Spanneril, kes kuulab pidevalt kodeeritud teateid piraatraadiojaama sagedustelt, on kinnisidee minna reivile. Pärast telefonikõnet, kus ta kuulutab Johnno surnuks, ja pärast veel mõnda kordasaadetud jama, pole ka viisakal poisil enam teist teed kui kaasa minna.
Film on mustvalge, kui välja arvata hallutsinogeenide mõju all olevate tüüpide POV-kaadrid. Ja tegelikult on suhteliselt mustvalge ka süžee. Kogu filmi jooksul näeme vaid ühte eluohtlikku olukorda ja seegi tekib tegelastel osaliselt tahtmatult. Puudub suuremat sorti armulugu, küll aga on kõvasti jauramist ja vaidlemist. Soovitan kindlasti vaadata subtiitritega versiooni, sest tõlkija on teinud suurepärase töö, muidu ilmselt ei saaks ka pooled inglise filoloogid šotikeelsest jutust aru.
Päris inimesed ja päris reiv
Lavastaja Brian Welsh, kes dirigeeris sellise vägeva Netflixi-sarja nagu „Tume peegeldus“1 esimese hooaja viimase osa „Kogu sinu lugu“ („The Entire History Of You“), sattus teatris nägema Kieran Hurley ühemehelavastust „Biidid“ („Beats“) ja tundis end seal loos kusagil ära. Ka tema noorpõlves oli rohkelt vägivalda, erinevaid keelatud kemikaale, haussi, teknot ja breikbiite ning seega illegaalseid reive. Talle sattus teele produtsent ja režiimees Steven Soderbergh („Seks, valed ja videolint“ ning „Oceani“ filmisarja paremad osad)2 ning koostöös näidendi autori Hurleyga mõeldigi filmilugu välja.
Hurley lavastuses olid laval ka DJ ja visuaalid, Welsh soovis tegelased täita päris inimestega. Üks mõjuvamaid lahendusi, mis Welsh filmistoorisse sisse tõi, on tantsupeo dialoogid. Kõigepealt kutsus ta kohale umbes 1500 noort (Kappa, Sergio Tacchini või Reebok seljas-jalas või siis mitte) ja korraldaski päris reivi. Üldjuhul mõjuvad suvalises populaarses filmis kõige kummastavamalt need stseenid, kus inimesed suudavad kõrvulukustava muusika saatel meeldivalt vestelda või isegi sosistada. „Biidid“ on selles osas aus: siin on autentne ja higine näkku karjumine.
Mis saab Johnno perekonnast ja mõnest nõrgast pereisast, poisi sõprusest Spanneriga, sõpruskonna staarist Catist ja jubedatest gängsteritest, saab vaataja teada enne lõputiitreid.
Kuigi „Biidid“ on üsna uimane film, ja seda isegi vägivaldsete stseenide ajal, on see siiski mõjukas.
Aastal 2020 kehtestati mitmel pool maailmas (ka Suurbritannias) üleüldine koduarest. Sellele järgnes hulk illegaalseid reive. Kui keegi hüüab praegu kusagil eetris: „Tõstkem mässu!“ („Revolt!“), nagu „Biitide“ filmi piraatraadio saatejuht D-Man, siis saame kunagi ehk parema filmi.
PS. „Biitide“ heliriba ehk soundtrack ilmus duubelvinüülina ja on igati väärikas dokument muusikast, mille järgi võnguti ja vedrutati 90ndate alguses. Võtke alustuseks näiteks Human Resource’i „Dominaator“ („Dominator“). Selle kinnisilmi kuulamine viib filmi parimate kaadrite juurde tagasi. Või siis hoopis kaadriteni oma minevikust.
1 „Black Mirror“, Suurbritannia 2011–…
2 „Sex, Lies and Videotapes“, USA 1989; „Ocean’s Eleven“, USA 2001; „Ocean’s Twelve“, USA 2004.
Kõik minu lapse- ja noorpõlve suved möödusid Muhus. Korrektsuse huvides mainitagu, et koolis käisin ma Harjumaal Kosel, kuid just Muhu juured ja suvemuhulus on minuga tulnud kaasa tänasesse päeva. Muhus oli Kosest kordades rohkem tunda ka sõjaeelset vabariiki: maja, selle sisustus ja mitmed inimesedki, kes sündinud enne sõda. Keeruline on vormida Muhu kogemust mingiks seotud tekstiks, mistap katsetan märksõnadega.
Piirivalve. Need, kes armastavad rääkida, et Eestis polnud kunagi mingit Nõukogude okupatsiooni, pole viibinud ilmselt nõukaaegses piiritsoonis. Selleks, et ema saaks sõita oma sünnikoju, oli vaja luba. Ma mäletan veel propuskit, mis oli kasutusel enne Saare- ja Muhumaa kontuurikaardiga külastuskaarti. Missuguseid saladusi nii varjati, on muidugi iseküsimus: kõik muhulased teadsid, kus on Muhus raketibaas ja kus on ka vineerist võltsraketid (surnuaia taga). Aga piir oli piir.
Praamiliiklus. Aeg-ajalt mängin ma mõttega, et praamiliiklusest saaks kirjutada omaette raamatu, korjaks teistelt ka mälestusi ja pilte, aga sinna see plaan jääbki. Praamiliiklusest oleks rääkida lõputult lugusid: kuidas näiteks praamile läks kombain, aga viljasarv ei mahtunud praami läbisõidukoha alt läbi ja nii tuli see ära võtta; või kui udus põrutas praam peaaegu täiskäigul vastu Kuivastu kaid ja mina oma pea vastu autolage valusalt ära lõin; või kui tormiga lendas supp katlast välja ja kõrvetas koka ära. Minu vend oli peal, kui praamid omavahel udus nurkapidi Suures väinas kokku põrkasid ja jätkasid sõitu lahtise aparelliga. Mitmetunnistest ootamisjärjekordadest, mis praegu ikka väga haruldased, pole vist mõtet üldse rääkida. Aga et isal oli maanteemuhk, sai see peale, sest mahtus kohtadesse, kuhu teised autod ei mahtunud. Mõnikord stividorid lausa tõstsid maanteemuhu vastavasse auku.
Väinatamm. Oleks ebaõiglane praamiliiklusest rääkides jätta mainimata Muhu teine ots ehk Väinatamm. 1896. aastal valminud Väinatamm on samuti kujundanud muhulaste identiteeti, arvestades veel, et suur osa tammi ehitusmaterjalist saadi Muhu maalinnast. See on aga viimane koht, kus ristirüütlitele relvadega vastu hakati. Ent peab meenutama, et enne 1980. aastaid oli Väinatamm ainult kaarega ja otse Kuressaarde viivat haru ei olnud. See kaar ehk kurv oli õnnetuseks paljudele muhulastele, kes end kurvis vigaseks sõitsid. Kes tahab vana kitsast tammi näha, peab keerama Orissaare peale ja mõtlema, kuidas seal näiteks veoauto ja buss üksteisest mööda said.
Muhu keel ja folkloor. Taas omaette raamatu teema. Muhu keelt ma ei oska, kuid minu igapäevakeelde tungivad ikkagi muhukeelsed väljendid ja fraasid. Kujutan ette, et muhulasele mõjub minu muhu keele rääkimiskatse millegi sellisena, nagu tavaliselt üritavad soomlased rääkida eesti keelt (on-on ka neid soomlasi, kes räägivad eesti keelt perfektselt). Aga veidraid juhtumusi esineb – koolis küsiti klassis lemmiklille, mille peale mina kostsin, et „kukulinnu pätt“. Vaikus. Lõpuks suudeti ikka välja selgitada, et tegemist on käokingaga. Isegi ülikoolis õnnestus mul ühikakaaslasele kerge lühis tekitada, kui rääkisin, et „see toit aitab süüa küll“ – kirjakeeles muidugi „see toit kõlbab süüa küll“. Ja nii edasi.
Ent ellu on tulnud kaasa muhu folkloori, mis on lõppematu allikas igasugusteks elujuhtumiteks. Näiteks saanud üks Muhu külahull kolm korda järjest ühest kohast süüa ja öelnud selle peale: „Saab ikke näha, kaua siuke pulm nüüd käib.“ Nii et kui midagi on liiga hästi või ootamatult hea, siis peab ütlema, et „saab ikke näha, kaua siuke pulm nüüd käib“. Või lugu minu vanavanaonust, kes määrinud kunagi oma põsed õispuumarjadega punaseks ja küsimuse peale, miks ta nägu punane on, vastanud: „Mis teha, kui jumal oo mind nii priskeks luon.“ Või lugu meie Raegma küla inimestest, kes olnud nii laisad, et ei viitsinud puid lõhkuda ega saagida, vaid ajanud rondi otse aknast pliidi alla ja kui osa oli ära põlenud, siis nihutanud ka ronti edasi.
Muhu keelt ei saa tegelikult kirjakeele märkidega täpselt üles kirjutada, vaja oleks kasutada transkriptsioonimärke, aga seda pole võimalik siin teha. Nimelt on muhu keel midagi mandri keele ja Saare murde vahepealselt: „mõlk“ ehk intonatsioon on olemas, aga mitte nii tugev kui Saaremaal. Seda ei saa kirjakeeles edasi anda. „Õ“ on muhu keeles ka olemas, eksitavad on reklaamid, mis räägivad Muhu „öllest“ (ja pole see saare ö ka üksühene kirjakeele ö-ga).
Muhu inimesed. Muhu suurim varandus on kahtlemata inimesed. Lisaks minu isale on minu noorpõlve ja hilisematki elu kujundanud just Muhu koduküla mehed. Tõenäoliselt nendelt olen ma saanud kaasa huumoritunnetuse ja huvi maailma asjade vastu. Oma naabrimehega oleksime võinud vabalt teha „Välismääraja“ saate, kui kõnelesime kunagi aias Slobodan Miloševićist ja Balkanist laiemalt. Teise naabrimehe juures leidus peaaegu terve „Seiklusjutte maalt ja merelt“ sari, mida ma siis suved otsa lugesin. Muhulased on seotud merega, paljud on maailma näinud ja laevas raamatuid lugenud. Ja loomulikult rääkisid oma küla mehed kõik neidsamu Muhu lugusid.
Aga muhulased võivad olla ka uskumatult kanged. 30 aastat saarel elamist ei pruugi midagi tähendada: kui oled väljast tulnud, siis selleks sa ka jääd. Aimamisi pakun, et 1919. aasta Saaremaa ülestõusu puhkemise põhjuseks – see sai alguse ju Muhust – polnud ainult sotsiaalmajanduslikud tegurid, vaid ka muhulaste kangus. Muide, 1990. aastal, kui korjasin Eesti Humanitaarinstituudi tudengina Muhu murrakut (dialektoloogiliselt on nii korrektne öelda), käisin majast majja ja inimesed mäletasid ikka veel oma vanematelt kuuldud lugusid Saaremaa ülestõusust.
Sõda. Muhu ei ole Sõrve, kuid lahingutest maha jäänud kola leidub sealgi. Kodumajas oli meil näiteks trotüüli ja kuulipildujalinte. Kiviaial vedeles pikki aastaid mürsk, mis oli küll õnneks ilma sütikuta. Punaarmees olnud vanaonu ütles, et peitis automaadi koos padrunitega kiviaeda, aga et kolhoosikorraga kiviaiad kokku lükati, kadus ilmselt see automaat kuhugi jäädavalt ära.
Kuid suguvõsas on rääkida ka konkreetne sõjalugu ehk 1944. aastal peetud Raegma sõda. Tegemist on vaid suulise pärimusega, sestap ei võta vastutust ajaloolise tõe osas, aga kogu lugu olla saanud alguse sellest, kui minu vanaisa ajanud puskarit, joomasest peast aga keeranud omavahel tülli laskurkorpuse eestlased ja venelased. Tüli oli tõusnud mingi hobuse pärast, mida Oina külas olnud venelased tulnud Raegmast nõutama. Igal juhul on ema esimene mälestus akna taga lõhkenud granaat. Kiviaiale asetati kuulipilduja ja mehed võtsid ahelikku. Tädi Senni (ristinimega Ksenia) läinud naabertallu abi otsima, kuid talle tulistatud jalgade ette põldu ja nii pidi ta tagasi pöörduma. Päris tapatalguteks polevat siiski läinud ja asi klaaritud ära.
Selliseid märksõnu saaks kirjutada veel ja veel, kuid artikli mahul on oma piirid. Igal juhul olen ma lapsepõlvest kaasa saanud Muhu, mis on mind saatnud tänase päevani.
Näitus „lahtiÜhtimine“ Vana-Võromaa kultuurikojas kuni 9.VIII. Kuraatorid Jana Huul ja Reet Varblane, kunstnikud Eve Kask ja Anna Kaarma, Mall Nukke ja Regina-Mareta Soonsein, Kai Koppel ja Mara Ljutjuk, Malle Leis ja Sandra Jõgeva, Aleksander Suuman ja Imat Suumann, Jaan ja Johannes Luik, Vilen ja August Künnapu, Lemming ja Karl-Kristjan Nagel, Andrus ja Markus Kasemaa, Ulvi ja Aksel Haagensen, Peeter ja Johanna Mudist.
Võru suvenäitusel „lahtiÜhtimine“ on tähelepanu all põlvkonnad: esitatud on vanemate ja laste teoste dialoog. Veetsin näitusesaalis hulk aega, kaaslane tegi kiirema tiiru peale. Kui temalt pärast küsisin, kuidas näitus meeldis, ütles ta, et väga ei meeldinud. Oli isegi ärritunud: miks üldse selline kontseptsioon, mida peaks mulle ütlema see, et kahel kunstnikul on vanema ja lapse suhe? Mida see kunsti kohta ütleb – mitte midagi! Teda häiris, et töödel ei ole sisulist sidusust ja välja on pandud vaid üksikteosed. Ja pelk perekondlikkus ei peaks ju üldse kunsti puhul asjasse puutuma. Kokkuvõttes on näitus tema meelest eklektiline, mulle aga on huvitav just see, et ta ärritus.
Eks olen selles osas temaga nõus, et see ongi väga eklektiline näitus, kus teosed ja kunstnikud ei töötagi kokku – palju erinevaid saarekesi, täielik stiililine ebaühtlus.
Kuid see pole ju kõik. Lähenesin näitusele algusest peale dialoogide kaupa: olin valmis, et suures näituseruumis on omaette dialooginurgakesed. Need ei peagi omavahel kattuma, sest iga kunstnike kooslus räägib oma loo, erinevas keeles, oma stiili ja teemaga. Me võime seada vastamisi ükskõik kelle, sest ei ole ju vanema ja lapse kahekõne kuidagi parem või sisukam kui kahe sõbra või võõra dialoog. Selle näituse puhul on tehtud üks valik paljude seast, lähtudes perekondlikust suhtest. Mind huvitas väga, mida nad räägivad, ja veel rohkem, kuidas nad räägivad. Kas nad saavad jutu peale? Kas leiavad ühisosa? Kas üks võib olla välja kasvanud teisest? Kumb on kumba mõjutanud? On näituseruum ja dialoogid. Jätan kõrvale kõik, mida neist tean, ja vaatan üksnes kahekõnet, mis tuleb esile sellel näitusel.
Harmoonilised dialoogid
Näituseruumis on mitu tööd, mille puhul dialoog harmooniliselt kokku kõlab, näiteks Mall Nukke ja Regina-Mareta Soonseina, Aleksander Suumani ja Imat Suumanni ning Jaan ja Johannes Luige töödes. Mulle näib, et nad on samal lainel, püsivad samal toonil. Nii Nukke „Ajast ja asjadest“ kui ka Soonseina „Mõtteta mõttest“ kiirgab rahu. Kahe suure formaadiga töö ees istudes hoovab minusse harmoonia – toonidest, kujust, geomeetriast. Lasen neil hõivata ruumi ja iseenda. Nukke teosesse süüvides märkan aga harmoonilise värvikülla all rahatähti. See tekitab kerge ärevuse – rahal on jõudu meelerahu rikkuda isegi näituseruumis. Nii et ikkagi sotsiaalkriitika? Samal ajal liigutab Regina rikkalik linoollõige silmanurgas, hakkab tõusma ja langema, hõljuma punktides, kuhu ma ei vaata. Ka see teeb ärevaks. Kas rahu ja harmoonia on pealiskaudne esmamulje? Selle all on midagi palju sügavamat, keerukamat: liikuvus, jõud, muutus, ärevus. Nukke ja Soonsein räägivad sarnase kõla ja tooniga, mõlemad teosed, kui nendega natuke aega koos olla, osutuvad aga sügavamaks, mitmekihilisemaks, ärevamaks.
Jaan Luige „Luik“ (pronks, 2010) ja Johannes Luige „Dialoog isaga“ (polüestervaik, 2017).
Aleksander Suumani „Ehale“ ja Imat Suumanni „Võru maantee. Peremeheta maja“ on sama formaadiga maalid: mõlemat läbistab horisontaalne joon. Ka värvitoonide valik on sarnane, kuigi Imatil on see detailirohkem, segatum. Need tööd on küllaltki harmoonilises dialoogis, kuigi tehtud eri teemal. Nagu Nukke ja Soonsein, räägitakse samas keeles ja samal toonil, ollakse samal lainepikkusel – mõlemad kõnelevad ehast ja õhtust. Nad näevad seda elukogemuse või erineva taju tõttu küll veidi erinevalt, aga mõistavad teineteist. Maaõhtus kumab taevas kuu, linna valgustavad aknad. Linnas kummub kõige üle kirik ja öösinine taevas, maal kuu ja ehataeva roosasus. Mõlema töö puhul on oluline vaikus ja rahulik hetk.
Harmooniline on ka Jaan ja Johannes Luige kahekõne: esimese „Luik“ ja teise „Dialoog isaga“ on selgelt seotud nii vormi kui ka sisu poolest. Kujud on sarnased ja kõlavad geomeetriliselt kokku. Esimesena jääb muidugi silma, et „Dialoog isaga“ on pompoosne, kõneleb skulptuuri pilk, mis on rahulik ja paljuütlev. Kui isa „Luik“ on haaratavate mõõtmetega, abstraktne ja õhuline, tal on vaid piirjooned ja luigelisus üksnes aimatav, siis poja luik on hiiglaslik, konkreetne, nõudlik, täidab pool ruumi. Tal on selge vorm, oma hääl ja enesekindlus. Ta on olemas, teda ei saa ignoreerida ega tema sõnumit vältida. Nende kahe teose harmoonia tuleneb teineteise täiendamisest.
Noored liiguvad sügavuti
Mitu kahekõnet on küll samal lainel ja sarnase teemaga, kuid harmooniat näib olevat vähem. Tundub, et noorem dialoogipartner on tunnetanud läbi vanema teemad, kuid liikunud edasi, sügavamale, leidnud keerukamaid teemasid ja vahepeal ka ohtralt varje. Sellised on Vilen ja August Künnapu, Lemming ja Karl-Kristjan Nageli, Peeter ja Johanna Mudisti ning Andrus ja Markus Kasemaa teosed.
Vilen Künnapu „Isa ja poeg“ ja „Santorini. Punane torn“ ning August Künnapu „Noored võimlejad“ on dialoogis eelkõige värvide kaudu ja selles osas väga sarnased, kuid sisult justkui üldse mitte. On huvitav, kuidas kumbki kunstnik isikuid on kujutanud. Augusti töös torkab silma teatav psühholoogiline sügavus, domineerib tegelaste ilme, mis on loodud väga nappide vahenditega: silmatäpid ja suukriips, värvilaigud, mis toovad esile mingi võõruse, distantsi, teistsugususe, lõhe, kontakti võimatuse, eraldatuse. Tegelased oleksid nagu üksinduses, kuid naeratavad, on eraldatud, aga justkui rõõmsad. Vileni teoses „Isa ja poeg“ on kujutatud samuti inimesi, kuid tegelaste ilmes ei peegeldu olemuslik üksiolek. Nad vaikivad, kuid nende vahel on siiski kontakt, nad on oma maailma osa, silmitsevad ruumi, kus asuvad, või kiikavad teineteise poole. Kõik Augusti 17 tegelast (v.a üks) vaatavad maalilt välja, astudes kontakti vaatajaga, kuid eemaldudes sellega maali maailmast. Nad on eraldatud oma keskkonnast, seitsmeteistkümnekesi üksinda, igaüks omaette. Nad on minuga, vaatajaga, kuid ei ole ka seda päriselt, sest ma olen pelgalt vaataja. Kui Augusti töödes rõhutavad värvid traagikat, siis Vileni puhul teevad värvid olemise rõõmsamaks, soojemaks, loovad lähedustunde. Kummaline, kuidas värvivalik – keelevalik? – võib mõjuda niivõrd erinevalt.
Kahekõne Lemming Nageli „Lumise toa“ ja Karl-Kristjan Nageli „Soovide toa“ vahel minuni ei jõudnud, ei läinud päriselt käima. Vorm ja maalide pealkirjad on omavahel dialoogis, kuid kumbki teos kõneleb oma lugu. Muidugi võis oma mõju olla sellel, et valik pole tehtud mitte kahe-, vaid ühepoolselt, kuna üht dialoogipartnerit pole meie seas juba mõnda aastat. Näib, et Karl-Kristjan on tuntavalt liikunud teises suunas, kuhugi sügavamale ja enese sisse. Isal on toonid heledamad, jooned selgemad, piirjooned konkreetsed, rohkem on detaile, keerulisemaid konstruktsioone. Poja teos on aga tumedam, mõjub sügavamalt ja läbikatsutumalt, autor on justkui käinud läbi pika tee, et jõuda selle maalini. Näib, et kui Lemming kõneleb sihilikult otsitud valgusest, siis Karl-Kristjan sügaval sees asuvatest varjudest.
Muide, Kasemaade dialoog on samalaadne: isa teoses on kergust ja lihtsust, poeg on aga liikunud suuremate varjude, tumeduse ja sisekaemuse, raskuse ja psühholoogilise keerukuse poole. Andrus Kasemaa „Sikutajate“ ja Markus Kasemaa „Figuurid II“ tehnika on erinev, aga figuurid sarnased, mõlema teosel on läbivalt ümarad kaared. Esimese hooga tunduvad Markuse omad natuke hirmutavadki, need on mustvalged, küllaltki depressiivsed ja sünged, Andrusel on need mängulised, värvilised, natuke muinasjutulised ja üsnagi rõõmsad. Markuse figuurid justkui kannaksid mingit koormat, Andruse omad aga lihtsalt toimetavad hetkes, pidutsevad või mängivad.
Võimalik, et meelevaldselt, kuid panen kahe Künnapu, Nageli ja ka Kasemaa kahekõned üleminekuaja konteksti. Kui vanem põlvkond on leppinud oma olukorraga selles maailmas, leidnud mingi kerguse, mängu ja rõõmugi, siis noorem põlvkond kannab justkui mingit raskust, süngust, midagi, mida vanem põlvkond pole endas näinud või on keeldunud nägemast. Võib ju mõelda, et rõhuv Nõukogude aeg ei jätnud liiga sügavaks sisekaemuseks ruumi: endasse vaadates oleks plahvatanud kõik, väljapääsmatus oleks olnud liiga suur ja kõikehõlmav. Kuid noorematel on vabaduses võimalus vaadata endasse – ja see, mis sealt välja tuleb, on raske, sünge ja keerukas. Nüüd saab sellest vähemalt rääkida, seda kujutada.
Mulle tundub, et samamoodi suhestuvad ka Peeter ja Johanna Mudisti teosed, kuigi mõnes mõttes kõige elujaatavamalt. Traagikast, mis Peetri maalil „Ootab jääminekut“ maha murrab, on Johanna töödes saanud justkui olemise osa. Peeter on kujutanud kergelt personifitseeritud rannal õnnetult lebavat figuuri, mis on Johanna 19 miniatuurses töös muutunud umbisikuliseks figuuriks, kes esindab ideed, tüüpi, laiemat mõtet. Kui Peetri teoses näeb traagilist üksindust, siis Johanna on läinud traagikast sammukese edasi ja kujutanud eksistentsiaalset absurdi. Teisisõnu, kui Peetri töö on kinni üksilduse kurbloolisuses ja allub sellele, siis Johanna on viinud ängi absurdini: on traagikast niivõrd läbi põimunud, et osanud muuta selle mänguks.
Vastuolu
Näituse kõige huvitavama, isegi konfliktsemana torkab silma Malle Leisi teose „17. juuli 1980“ ja Sandra Jõgeva „Feministliku identiteedikriisi“ kahekõne, mida võib samuti vaadata üleminekuaja kontekstis. Ilmselt on siin oluline asjaolu, et see pole sisuliselt kahekõne, vaid ühe poole valik. See on karjuv kombinatsioon. Kui tahta näha kahe töö intensiivset tõukumist, siis näeb seda siin. Leis on kujutanud maasikaid, õuna, esteetilist kärbest, sellist vaikset elu, isegi idülli, traditsioonilist kerget Muhu stiili. Kärbes on ehk ootamatu, väike kummaline element, aga Sandra Jõgeva teose kõrval on esteetiline kärbes transgressioon lapsekingades: Jõgeva on kujutanud seinal rippuvaid tisse. Sellega on ta otseselt eemaldunud traditsioonilisest naiselikkusest: see on eksplitsiitne feministlik manifest, tavadest irdumine, millegi teistsuguse tegemine. Nende kahe teose dialoogi on keeruline tõlgendada teisiti kui noorema põlvkonna kardinaalse eemaldumisena, uue keele ja vahendite valimisena, vajadusena luua midagi teistsugust.
Omamoodi eri keelt räägivad ka Kai Koppeli installatsioon „Hetk“ ja Mara Ljutjuki maal „Kahevahel“. Mõlema kunstniku teoses domineerib keha või mingi kehaosa ning kasutatud on vähe värve. Ljutjuki maalil on esil perekondlik koosolu, teatav ebakõlaline suurus, justkui tagasihoitud emotsioonid. Koppeli figuurid kujutavad klaasist alakehaosi, staatilisi, justkui ootavaid, välja lõigatuid. Dialoogi siin pole, kumbki räägib täiesti oma lugu, veidi samamoodi nagu Lemming ja Karl-Kristjan Nagel, kuid isegi veel haralisemalt. Või ehk ei ole mina vaatajana nendega samal lainel? Eks seegi käi teiste inimeste dialoogi pealtkuulamise juurde, et vahel ei saa lihtsalt aru, mis keelt nad räägivad.
Koostöö
Kaks kunstnikupaari, Eve Kask ja Anna Kaarma ning Ulvi ja Aksel Haagensen, on valinud koostöö.
Eve Kase ja Anna Kaarma teosed „Tõus. Mõõn“ ja „Vereliin“ kõnelevad selgelt ema-tütre suhtest, esimene video ja teine foto vormis. „Tõus. Mõõn“ on otsene dialoog, kus kaks põlvkonda räägivad avatult oma mõtetest ja tunnetest, samal ajal tiksub kell taustal, mõõdab aega. Mõlemas teoses domineerivad punased toonid. Nendest töödest jääb rahulik tunne: autorite koostöö toimib ja nad on harmooniliselt ühel lainel. On kaunis esteetiline vaatepilt näha videos ema ja tütre suurt sarnasust.
Ulvi ja Aksel Haagenseni „Laisk Susanna“ on teos, millest ma tõesti ei saa aru. Tiksuv heegeldatud laud, intensiivsed värvid. Võimalik, et küsimus on siin koostöös (üks tegi mehhanismi, teine heegeldas sisu) ning oluline on hoopis protsessi ilu. Kuna näituse teema ei anna mulle ühtki muud vihjet peale põlvkondlikkuse, siis arvangi, et see töö esindab põlvkondade koostööd ja koos tegemise ilu.
Kõik need dialoogid on kui saarekesed, mis on ühte ruumi kokku toodud, ja saal on saanud jutuvada täis. Mulle on alati suhted huvi pakkunud, võimalik, et just sellepärast see näitus mind kõnetaski. Ja ilmselt seetõttu on ka eklektika minu silmis teisejärguline ja pole probleem – näitus toimib.
Teatrite (ja laiemalt kunstide) ökoloogilisest jalajäljest kõneldakse üha enam. On ju arusaadav, et ühe lavastuse väljatoomisele ja etendamisele kulub üksjagu ressurssi, alustades lavakujunduse ehitamisel ja kostüümide valmistamisel kasutatavatest materjalidest ja lõpetades iga etenduse tehnilise teenindamisega (valgus- ja helipargi ning muu tehnika kasutamine). Sellele lisandub teatrimaja valgustamiseks ja soojustamiseks ning publiku ja teatritöötajate kohalejõudmiseks kulutatu. Mul pole küll õnnestunud leida täpseid andmeid kunstivaldkonna süsinikuheite kohta (Eestis pole seda eraldi vist mõõdetudki), aga võib eeldada, et see jääb märgatavalt alla tööstus- ja transpordisektori omale. Kasutada seda arvamust teema tähtsuse vähendamiseks on muidugi sama demagoogiline kui väita, et Eesti on liiga väike riik ja niikaua kui suured edasi saastavad, pole meie kliimahoidlikul tegevusel mingit mõju. Hoiakuid saab ja võikski muuta ka käegakatsutava kasumi puudumisel.
Ma tahan uskuda, et vähemalt lavastuste kujunduses kasutatakse juba praegu materjale korduvalt. Kas seda saaks teha rohkemgi, ei oska algandmete puudumisel hinnata. Ka lavaseadmeid on teatrites ikka uuendatud. Inimeste eelistust liikumisvahendite valikul ehk seda, kuidas suurendada meie valmisolekut kasutada auto asemel ühissõidukeid või kergliiklusvahendeid, ei saa aga teater üksi väga palju mõjutada. Midagi siiski, ja siinkohal kiidan Ugala teatrit, kes alustab laupäeviti etendusega kell 17, et huvilised saaksid samal õhtul ühissõidukiga koju. Tasub ka meenutada, et tänu Eesti kasutamata saastekvoodi müügitulule osteti mõni aasta tagasi bussid, millega tänini viie teatri teatrihuvilisi etendusele sõidutatakse. Seega saab midagi teha nii riik, teater kui ka teatrihuviline, kuigi siinkohal näiteks toodud süsinikuheidet vähendavad algatused lähevad mõõtmisel muidugi hoopis transpordisektori kokkuhoiureale. Mingu, keskkond on ikka üks.
OTT KARULIN: Seal ja praegu
Seekordne „Baltoscandal“ pakkus harva võimaluse kogeda lühikese aja jooksul paljude kunstnike uudisloomingut, mis muidu jõudnuks vaatajani hajutatuna mõne kuu jooksul.
Etenduskunstide festival „Baltoscandal“ 1. – 4. VII Rakveres. „Baltoscandal“ pakkus sel aastal meeldivalt palju audiovisuaalseid elamusi, muu hulgas ka ekraani vahendusel. Saab ka öelda nii: sellekevadine Eesti teater on pakkunud meeldivalt palju audiovisuaalseid elamusi (sealhulgas ekraani vahendusel), sest festivalil esietendusid lavastused, mille esietendust ei saanud eriolukorra tõttu kavandatud ajal teha.
Nii andis „Baltoscandal“ ka harva võimaluse kogeda lühikese aja jooksul paljude kunstnike uudisloomingut, mis muidu jõudnuks vaatajani hajutatuna mõne kuu jooksul, ning märgata läbivaid suundumusi ehk pareminigi kui tavaolukorras. Keskendungi just sellele, sest kõik festivalil esietendunud lavastused väärivad ka üksnes neile pühendatud arvustusi (pealegi on ka kriitikud kuid jõude istunud ja ametieetika seisukohalt oleks ebaaus kogu leib siinse artikliga oma lauale krabada).
TRISTAN PRIIMÄGI: Haiguste ravi. Pole garanteeritud
Arste on filmides kujutatud nii heade kui halbadena, aga kaasaja paranoilises õhkkonnas on filmikunstis siirast ja heatahtlikku arsti järjest keerulisem leida. 2020. aastal on maailma tähelepanu arusaadavatel põhjustel pöördunud senisest enam arstidele ja meditsiinitöötajatele. Kuidas aga on arste kujutatud filmikunstis ja kas siin on võimalik välja tuua ka mingeid üldistusi? On arst pigem kangelane või psühhopaat?
Aega ja ajastuid võib jaotada mitut moodi. Ühe võimaliku käsitlusena sai modernne aeg alguse Prantsuse revolutsiooniga 1789. aastal ning kinnistus tööstusrevolutsiooni ja Ameerika kodusõja järgsete muutuste käigus. XIX sajandil kerkis tänu nendele muutustele ja sünkroonis valgustusaja ning positivismi ideedega ühiskondlikus väärtuste hierarhias olulisele kohale teadlane, ja teadlasega koos ka arst.
PIIA POST: Mis on see kliima, mis muutub?
Kliimasüsteem on keerukas süsteem, mis koosneb viiest komponendist: atmosfäär, hüdrosfäär, krüosfäär, litosfäär ja biosfäär, ning nende vastasmõjudest. Kliimasüsteemi olek muutub pidevalt. Loen Sirbis avaldatud arvamusi teemal „Kliimale tuleb kasuks“ ja mõtlen sealjuures, et kuidas iga kirjutaja enda jaoks oma kliima mõiste on välja mõelnud. Kirjutajate seas on teadlasi, kes kindlasti on teadusliku mõistega kokku puutunud, aga on ka teiste elualade esindajaid, kes mõistet vabalt interpreteerivad. Sageli jääb arusaamatuks, mida üldse kliima all mõistetakse. See segadus on problemaatiline, sest kliima ja kliimamuutuse defineerimine on nii kliima uurimise kui kliimapoliitika seisukohast võtmetähtsusega. Kuna aga kliimapoliitika määrab ning hakkab lähiaastatel veelgi enam määrama meie igapäevast eluolu, siis kaudselt puudutab see meid kõiki.
EERO RAUN: Tallinna muusika- ja balletikooli visioon
Tallinna muusika- ja balletikooli õppehoone ehitusplatsil valatakse praegu vundamenti. Milline võiks olla aga vaimne vundament, millele rajada uues koolis õppetöö? Tallinna muusika- ja balletikool (TMBK) on 2020. aastal loodav riigikool, millega ühendatakse alates 1. juulist 2022 kolm pika traditsiooniga kooli: 1944. aastal loodud Georg Otsa nimeline Tallinna muusikakool (GOTM), 1946. aastal loodud Tallinna balletikool (TBK) ja 1961. aastal loodud Tallinna muusikakeskkool (TMKK). Suurem osa Eesti tulevastest kutselistest muusikutest ja tantsijatest omandab erialase hariduse just selles koolis. TMBK on valdkondlik hariduskeskus, kus saab esimese koolina Eestis omandada nii põhi-, gümnaasiumi- kui ka kutsehariduse. Olen täiendanud koolide tihedas koostöös valminud TMBK põhimäärust ja arengukava aastateks 2020–2023 ning pakun siinkohal välja ettepanekud edasiseks mõttetööks, et leida uuele koolile parim sisu.
JAN KAUS: Kellele eraldumine, kellele ühildumine
Üha sagedamini tajutakse isiklikku vabadust mitte lihtsalt eneseteostusena, vaid meelekindlust nõudva vastupanuaktina „süvariigile“, „peavoolumeediale“, „tavameditsiinile“ jne.
Erich Fromm, Põgenemine vabaduse eest. Inglise keelest tõlkinud Tõnu Ülemaante ja Tiina Sammelselg. Toimetanud Tiina Sammelselg. EKSA, 2020. 270 lk. Juudi päritolu Saksa psühhoanalüütik Erich Frommi (1900–1980) 1941. aastal ilmunud „Põgenemine vabaduse eest“ kirjeldab ja tõlgendab individuaalsuse, inimese iseduse ajaloolist arengut alates keskajast ja lõpetades autori kaasajaga. Frommi arutelud renessansi ja reformatsiooni mõjust inimese minapildile ning tema suhetele väliste institutsioonidega vääriksid eraldi käsitlust, ent kuna sattusin lugema raamatut Ameerika Ühendriikides lahvatanud rahutuste taustal, hakkas mind paratamatult mõjutama teose võimalik kõnekus meie praeguses hetkes. Tundus, et see kõnekus on väga tugev. Püüan seda allpool pisut kirjeldada.
ERKKI LUUK: Sürrealism kui religioon, programm ja praktika
Tehisintellekt on juhusliku teksti tootmisel võimekam kui inimese aju, kuid automaatkirjutusega siiski hakkama ei saa. Juhtusin kuulma, kuidas kellelegi üht raamatut ette loeti. Esimene mulje, mis sai kohe ka välja öeldud, oli: „Küll ikka jahub.“ See tekst oli „Eessõna manifesti kordustrükile“ ning manifest sürrealismi esimene manifest (1924). Nii eessõna kui ka manifesti autor on André Breton, kes ilmselt tutvustamist ei vaja. Eessõna algab kobavalt ja puiselt nagu aruanne akadeemiale, peatub siin-seal ekslevalt mõne juhusliku kujundi juures ning kogub end lõpuks samavõrra virgeks kui umbmääraseks usutunnistuseks: „[K]innitan oma vankumatut usku selle tegevuse põhimõttesse, mis pole mind kunagi alt vedanud ja mis näib väärivat heldemat, kõikehõlmavamat, pöörasemat pühendumust kui kunagi varem, ja seda seetõttu, et üksnes tema heidab, kuigi üksnes pikkade vaheaegade tagant, muutmisjõulisi kiiri, mis tõukuvad armust, mida ma vastandan jätkuvalt ja igati jumala armule“ (lk 11).
RAHEL AERIN ESLAS: Uuele tasemele
Veebinäitus on tudengite loomingus välja toonud täiesti uue külje, mis muul ajal ei oleks ehk esile kerkinud.
Eesti Kunstiakadeemia lõputööde näitus „Tase“ kuni 28. VIII veebis ja alates 17. VIII traditsiooniliselt EKA hoones. Korraldaja Pire Sova, kommunikatsioon Solveig Jahnke ja Mart Vainre, graafiline disain Elisabeth Juusu, Robin Siimann ja Kersti Heile. Viimaste kuude jooksul oleme näinud kiiret innovatsiooni paljudes kultuuri edasiandmise viisides. Läbiv mõiste on olnud „uus lahendus“. Kumu kunstimuuseum alustas virtuaaltuuridega, Tallinna Kunstihoone virtuaalnäitustega ning veebi kaudu hakati üle kandma näitemänge ja kontserte. Kõike seda tehti eesmärgiga säilitada mingisugunegi normaalsus, side teiste inimestega. Ka kinod asusid tuleviku asemel minevikku vaadates korraldama väliseansse, kus külastaja võis filmi nautida oma autos istudes. Autokinod ei ole meie kultuuriruumis väga popid, kuid said sellegipoolest rahva hulgas suureks hitiks. Kas need oleksid seda ka aasta pärast?
TRIIN VALLNER: Metsik linn Linnaruum on kõige kiiremini kasvav ja leviv elukeskkond. Ka Eestis linnastatakse ligikaudu 700 hektarit maad aastas. See tingib looduslikkuse kao ja liikide väljasuremise. Tavapärased meetodid selle kao kompenseerimiseks ei kanna aga tihtipeale soovitud vilja. Linnad on üldjuhul tekkinud looduslikult mitmekesistele aladele, mis on elupaiga loomiseks soodsad teistelegi liikidele. Lääneriikide linnastumisega algas ka inimeste ümbruse ja looduse, taimede ning loomade kultuuristamine. Nüüdseks on muutunud tavapäraseks, et metsikust sõidetakse kogema linnast välja, vaatamata sellele, et sedasama metsikust võib leida ka linnaelaniku uksemademel. Linnaruumis rakendatakse aina enam ja kergekäelise ükskõiksusega ühetaolisi esteetilisi standardeid, mis inimest ning looduslikku mitmekesisust koos eksisteerimas ei näe, neid omavahel ei ühenda. Selle teguviisi tagajärg on kaugenemine loodusest, kokkupuutepunktide vähenemine. See omakorda kujundab seda, kuidas inimene loodust ja linnaloodust tunnetab ning väärtustab.
KAAREL TARAND: Valitsus ja tiisikus
Aina sagenevas taktis teevad võimukandjad otsuseid, mille seaduslikkus on pehmelt öeldes küsitav. Riigikogu kultuurikomisjoni esimees ja ajalooprofessor Aadu Must on aastakümneid armastanud pajatada lugusid, kuidas meie talupoegadest esivanemad XIX sajandil kirglikult ja tobedate asjade üle vallakohtutes vaidlesid, ning ikka lisanud ka moraali, et muistsest kogemusest tasub õppida. Üks stiilinäide Tori vallakohtust: „Hans Johann Torist oli ilma kutsumata kohtu istumise aegas kohtu tuppa sisse tunginud, kohut oma lärmiga eksitanud ja mitme kordse kohtu käsu järel kohtu tuast mitte wälja läinud. Peale seda oli tema ka purjus olekus, ning ei olnud temal ka ei mingisugust tarwilist asja kohtule ette panna. Siis sai mõistetud: Eespool tähendud süidide eest peab Hans Johhanson 1 × 24 tundi aega wee ja leiwa peal wangis istuma“ (Tori vallakohtu protokoll 12. I 1890).
Nüüd tuleb välja, et professor ise ei ole oma uurimismaterjalist siiski õppust võtnud, vaid asunud Tori mehe Hansu kombel avalikkust lärmiga eksitama ega taha kohtutoast (inforuumist) sugugi välja minna.
Euroopa teaduste akadeemiate regeneratiivmeditsiini tulevikuvisioon
EERO VASAR, TARMO SOOMERE
Kaks Euroopa teaduste akadeemiate föderatsiooni võtsid vaatluse alla regeneratiivmeditsiini senised saavutused, kesksed uurimisküsimused ja tulevikuvisioonid. Juuni esimestel päevadel publitseeritud visioonidokumendis „Regeneratiivmeditsiini väljakutsed ja võimalused“1 analüüsitakse, millised peaksid olema sellist tüüpi ravi põhimõtted, strateegilised prioriteedid, vajalike ravimite perspektiivid ja kuidas tuleb üles ehitada vastav poliitika. Dokumendi esmane sihtrühm on Euroopa Komisjon ja kogu Euroopa tervishoiupoliitika kujundajad.
Regeneratiivmeditsiini tulevik ehk Inimkeha inseneeria uuel tasandil
Arstiteadus hakkab teoks tegema järjekordset inimkonna unistust – kasvatama viga saanud või sünnist saati vigaste kudede, organite või isegi ihuliikmete asemele uued. Mitte asendades doonorilt lõigatud kehaosadega, vaid suunates keha enda inseneritööd tegema. Teisisõnu, täpselt õiges kohas uusi rakke ehitama. Nii, et kahjustatud organ mitte lihtsalt tööle hakkaks, vaid et tulemus oleks eristamatu laitmatult funktsioneerivast originaalist.
Nõnda saaks, vähemalt teoreetiliselt, organismi vaid veidi, aga hästi täpselt, aidates töökorda ka sellised organid, mille kirurgiline asendamine on ülikeerukas või võimatu. Teatavas mõttes loodusse häkkimise kaudu, rakendades mehhanisme, mis suunavad loote ja noore organismi kasvu. Suurelt mõeldes aimub siit ka igavese nooruse eliksiiri hõngu või vähemalt surma narritamist, nagu on kirjutanud Siim Pauklin Sirbis.2
Teadusmaailmas on ka regeneratiivmeditsiini kiire areng täis keerukaid ülesandeid ja tehnilisi barjääre. Kuna üldiselt eeldab see mängimist tüvirakkudega ehk selliste rakkudega, millest võiks teoreetiliselt kasvada uus inimene, tekib ka hulk eetilisi küsimusi.
Üks keskseid teemasid on tüvirakkude kasutamisele tugineva ravi bioloogilised, eetilised ja sotsiaalsed küsimused. Paljud järeldused kohalduvad ka teistele regeneratiivmeditsiini valdkondadele. Neid aspekte käsitlevate eelretsenseeritud, s.t terase kvaliteedikontrolli läbinud, publikatsioonide arv kasvab nobedasti. Selle valla teadus- ja ärikeskkond on samuti kiires arengus ning lähitulevikus on alust oodata läbimurret kõrgtehnoloogilises regeneratiivmeditsiinis ja selle rakendustes.
Tõsiseks probleemiks võib kujuneda see, et mõnede tervishoiuküsimuste üle otsustamine on reserveeritud liikmesriikidele. Kaupade ja teenuste vaba liikumise haldamine selles vallas vajab tingimata nii vastava tegevuse paremat koordineerimist Euroopa Liidu tasandil kui ka globaalse juhtrolli võtmist tekkivate küsimuste käsitlemisel.
Uued raku- ja geeniteraapiad vajavad ulatuslikku tõenduspõhisust
Regeneratiivmeditsiin hõlmab uudseid interdistsiplinaarseid lähenemisviise, sealhulgas raku- ja geeniteraapiaid, mille eesmärk on kudede regenereerimine ja parandamine. Kõik regeneratiivmeditsiini strateegiad sisaldavad endas suuremal või vähemal määral endogeensete, s.t inimese organismi enese jõul toimivate, arengu- ja paranemisprotsesside rakendamist, stimuleerimist, juhtimist või asendamist.
Olukorra keerukus seisneb selles, et regeneratiivmeditsiin pakub huvitavaid võimalusi seni ravimatute haiguste raviks, kuid ravi tegelikku toimimist on suudetud tõestada ainult üksikutel juhtudel, nt vereloome ja mõne nahahaiguse puhul. Teisisõnu, tüvirakkude kasutamisel põhinev ravi on olemas ja toimib, aga ei ole teada, kuidas saab või tohib seda laialdaselt rakendada.
Loogiline on järk-järgult liikuda laiema haiguste spektri ravimise poole. See protsess sisaldab insener-tehnilisi raskusi ja probleeme tõenduspõhisuse tagamisel, edaspidi ka eetilisi dilemmasid. Sellepärast tuleb mõelda sellistele küsimustele, millele vastamata ei saa tüvirakuravi tõenduspõhiselt rakendada või selle kasutamist reguleerida. Kui jätta need esitamata, läheksid tõenäoliselt paljud investeeringud, teadlaste töö tulemused ja ravipüüdlused lihtsalt raisku, samuti kannataks patsientide turvalisus.
Ravi peab olema kvaliteetne ehk Saatan peitub detailides
Regeneratiivmeditsiini tulevikku käsitleva visioonidokumendi „Challenges and potential in regenerative medicine. EASAC policy report 40“ June 2020. ISBN 978-3-8047-4144-7 on ühiselt koostanud Euroopa akadeemiate teadusnõukoda (European Academies’ Science Advisory Council, EASAC) ja Euroopa Meditsiiniakadeemiate Föderatsioon (Federation of European Academies of Medicine, FEAM). FEAM ühendab peale meditsiiniakadeemiate ka klassikaliste teaduste akadeemiate arstiteaduste osakondi, veterinaaria ja farmaatsia akadeemiaid.
Regeneratiivmeditsiini senised edusammud on olnud märkimisväärsed. Juba on käivitatud mitmed selle kliinilised rakendused. Sellega kaasneb siiski hulk muresid.
Mõnes riigis kasvavad probleemid selliste kasumit taotlevate kliinikutega, kes pakuvad reguleerimata tooteid ja teenuseid. Sageli lubatakse ulatuslikku kasu ravimitest, mille tõhususest on vähe tõendeid ja needki ebamäärased. Tõenäoliselt on paljudel juhtudel põhiline eesmärk kerge raha teenimine.
Teatavatel tingimustel on nimelt võimalik saada ravimite varajane, nt tingimuslik, turustamisluba ja/või selliste raviviiside rakendamise luba, mis põhinevad üksikutel hea tulemuse andnud juhtudel. Sageli on siis tegemist ebapiisava tõendusmaterjaliga ravi kasulikkusest ja kõrvalnähtude puudumisest.
Sellised situatsioonid peegeldavad paindlikke ja kiiresti arenevaid ärimudeleid. Kaudselt võimendavad neid reguleerivad asutused, kes püüavad uutele ettevõtmistele tagada kiire juurdepääsu turule.
Selle tagajärjel on regeneratiivmeditsiini võimsast rakenduste potentsiaalist toituv entusiasm viinud silmanähtava lõheni ootuste ja vastavate tehnoloogiate tegeliku rakendatavuse vahel. Meie ajastule omase terava rahvusvahelise konkurentsi tingimustes on mõnes riigis regulatiivseid süsteeme lõdvendatud. Sellest lähtuvalt peab Euroopa Liit jätkama oma selget, ühemõttelist ja mõistlikult ranget poliitikat. Lati langetamine võib ohustada patsienti, valusalt lüüa tervishoiu eelarve pihta ja kahjustada üldsuse usaldust teaduse vastu.
Prekliiniliste ja kliiniliste uuringute tõenduspõhisuse kvaliteet peab säilima. Eri raviviiside regulatiivset raamistikku ei tohi lõdvendada ka siis, kui näeme järjest suurenevat survet tingimuslikuks, varajaseks turule lubamiseks. Kindlasti on selliste lubade andmine vahel vajalik, kuid siis peab ka selge olema, et aluseks on piiratud tõhususega andmestik, mis ei pruugi tagada ohutust.
Paralleelselt tuleb läbi mõelda, kuidas on õige reageerida reguleerimata toodete pakkumisest tulenevatele probleemidele. Üldisemalt tuleb innovatsioon ja selliste riskide võtmine, mis suuris piires on ikkagi patsiendi huvides, mõistlikul moel tasakaalustada patsiendi huvide kaitsega.
Järjest kasvab mitmesuguste eetika aspektide mõistmine ja käsitlemine. Sageli tuleb küsida patsiendi nõusolekut olukorras, kus kaalul on head väljavaated tervenemiseks, kuid ei ole selge, kui ohutu ja tõhus on pakutav ravi. Patsient peab siis hindama väga keerukat teavet. Tehnoloogilise arenguga kaasneb sageli ka ravi hinna kasv. See omakorda tekitab küsimuse, kuidas tagada ravivajajate õiglane ja võrdne kohtlemine.
Head sõnumid ja asjakohased soovitused
Aruande keskne sõnum on lootustandev. Regeneratiivmeditsiin on unikaalne ja võib-olla isegi epohhiloov võimalus raskete haiguste raviks, millel seni on puudunud rahuldavad lahendused. Sellel on ka hulk rakendusi ilumeditsiinis. Juba praegu on võimalik pakkuda mõningate geneetiliste ja muude haiguste ravi. Siiski on lõviosa selliste haiguste puhul vaja rohkem tõendeid seda tüüpi ravi kasust ja efektiivsusest, eriti keerukamate polügeensete ja omandatud degeneratiivsete haiguste puhul.
Seega on vaja kõrgtasemel jätkata biomeditsiini edendamist, alustades alusuuringutest ja nende tulemuste siirdamisest kliinilistesse uuringutesse. Vaid tipptasemel (biomeditsiini)teadusele saab rajada, sh Euroopa Liidu finantseeritud, hästi planeeritud uuringud koos usaldusväärsete ja objektiivsete lõppeesmärkidega. Nende väljund peab kandma ka avalikkust ja meediat kõnetavat sõnumit.
Teaduse üks alusprintsiipe on tulemuste korratavus. Meditsiinis on sellel omadusel elusid päästev tähendus. Teadlased loomulikult järgivad vastutustundliku uurimistöö printsiipe ning uurimistöö tulemuste rakendamise ja standardite kehtestamise häid tavasid. Aga ka ravimite ja raviviiside proportsionaalne ja järjekindel autoriseerimise kord tohib põhineda vaid hästi kontrollitud ja korratavatel uuringutel. Kogu Euroopa Liidus tuleks hoiduda standarditele mittevastavate, sh küsitava eetilise taustaga, regeneratiivmeditsiini pakkumiste turule lubamisest.
Nagu iga uuenduse puhul arstiteaduses ja ravimise praktikas, tuleb esikohale seada patsientide huvid. Regeneratiivmeditsiini õpetamine peab saama arstiõppe osaks. Ka asjakohane esmatasandi arstiõpe on hädavajalik. On vaja tagada teaduslik alus kliiniliseks sekkumiseks ja ravivõtete efektiivsuse ja ohutuse indikaatorite väljatöötamiseks. Ometi ei tohi uudsete ravimeetodite kasutamiseks patsientidelt nõusoleku saamist siduda kliiniliste uuringute kulude katmisega.
Nii teadmiste baasi tugevdamiseks, kogu protsessi paremaks juhtimiseks kui ka usalduse tagamiseks on mõistlik kaasata avalikkus ja patsiendid, selleks et neutraliseerida väärinformatsioon. Abiks on siin usaldusväärsed teabeallikad, nt Rahvusvahelise Tüvirakkude Uurimise Seltsi (International Society for Stem Cell Research) soovitused „Closer look at stem cells“.3
Nagu ülal mainitud, on vaja tagada regulatiivsete menetluste läbipaistvus, tõenduspõhisus ja kooskõlastatus. Regeneratiivmeditsiini ülesehitamine ainult ühe riigis ei pruugi olla võimalik. Seepärast saab järjest määravamaks Euroopa Liidu teadusuuringute taristu tugevus, eriti kliiniliste uuringute vallas, ning alusteadustele tugeva toe tagamine. Kindlasti on vaja toetada akadeemilise maailma ja tööstuse vahelisi uusi partnersuhteid, pidevalt täiendada ja ajakohastada meditsiiniharidust ja erialakoolitust ning tagada institutsioonide valmisolek tervishoiuteenuste pakkumiseks, aga ka reformida teadusajakirjades avaldamise tavasid ja üheskoos vastu seista publitseerimispetturitele ja rämpsajakirjadele.
Kokkuvõttes toetab see visioonidokument varasemaid üleskutseid vastutustundlikkusele regeneratiivmeditsiini valdkonna teadusuuringutes ja innovatsioonis. Meil tuleb pakkuda kõrgtasemel teadust, paremaid rahastamismudeleid nii teaduses kui ka tervishoiuteenuste osutamises, paremat juhtimist ning suhtlust üldsuse ja patsientidega. Euroopa Komisjoni ülesanne on vastava regulatiivse raamistiku kaudu tagada Euroopas innovaatiliste ravimite ja ravimeetodite kättesaadavus. Mõistlik oleks astuda ka liidrikohale vastava õigusloome rahvusvahelisel ühtlustamisel.
Kliimasoojenemine on hüperobjekt – see laotub kõikjale, asudes ühtaegu nii horisondi taga kui koduõuel, ent ometi ei saa seda otseselt näha, kuulda ega katsuda. Hüperobjektid on sellised kummalised asjad, et maailma mõistmisel peaks nendega nagu arvestama, aga käegakatsutava ümbruse suhtes näivad nad paratamatult utoopilistena. Ja nii tekibki konflikt: ühel pool on kliimasoojenemine kui hüperobjekt, mida uurivad koolitatud eksperdid, ja teisel praktiline argimõistus, mis tegeleb igapäevaste asiste asjaajamistega. Praktik tahab arusaadavalt jätkata nii nagu seda tema maailmas alati on tehtud, kuid kliimaekspert tuleb ja ütleb, et nii enam ei saa, põhjendades oma juttu hüperobjekti utoopiliste omadustega. Nii jääb eksperdi jutt igapäevase argisuse raames hoomamatuks, ta kõneleb praktikule mõistetamatut keelt: praktik ju näeb oma silmaga, et päike tõuseb, vili võrsub ja tali tuleb.
See vältimatu dialektiline konflikt käivitab argimõistuses erinevaid strateegiaid, kuidas eksperdi juttu hüperobjektist tühistada. Näiteks kuna hüperobjekt pole käegakatsutav, vaid mõtlemisega tabatav, saab argimõistus sinna hõlpsalt oma hirme projitseerida, ja jõuda järeldusele, et tegemist on ideoloogilise surve või poliitilise trikiga. Ta hakkab nägema hüperobjektis vandenõu: näib, et kusagil on mingid tumedad jõud, kes püüavad tema üle valitseda. Ebamugavad hüperobjektid äratavad argimõistuses teaduse suhtes skeptilise meele. Ent argimõistus pole teadusfilosoof ja nii leiabki ta end täbarast olukorrast, et peab kodukootud moel tegelema teemadega, milles tal tegelikult puudub ettevalmistus.
Tegelikult pole Philippa Lowthorpe’i film „Misside mäss“1 niivõrd misside mässust, kuivõrd missidest ja mässust. See jutustab 1970. aasta maailma missivõistlusest Londonis. Õhtu otseülekande, mida vaatas sada miljonit inimest üle maailma, katkestasid sõu ajal lavale tormanud naisõiguslased. Selles filmis on kirjeldatud sündmusi, mis eelnesid protestiaktsioonile: nii seda, kuidas valmistusid maailma eri nurkadest pärit missid Londonis oma etteasteks, kui ka seda, kuidas naisaktivistid plaanisid iludusvõistluse otseülekande nurjamist. Lowthorpe ei ole seejuures oma tegelasi vastandanud ega näita näpuga, kes on pahad ja kes head. Pigem on ta üritanud välja selgitada poolte motiivid.
Ent see 1970. aasta missipillerkaar on läinud ajalukku veel ühel põhjusel: esimest korda sai maailma missi tiitli tõmmu kaunitar, Grenadast pärit Jennifer Hosten, keda kehastab filmis seriaalist „Hommikulahing“2 tuntud Gugu Mbatha-Raw. „Olin alguses väga mures,“ rääkis mulle praegu Kanadas elav 72aastane Jennifer Hosten, kui Londonis filmi pressipäeval intervjuu andis. „Eriti muretses mu tütar, et äkki püütakse mind filmis kuidagi naeruvääristada. Seepärast kirjutasingi raamatu „Maailma miss aastal 1970“,3 et inimesed saaksid võrdluseks lugeda ka minu versiooni. Aga film meeldib mulle väga, see on saanud täiesti imeline. Muidugi on seal natuke kunstilist liialdust ja draamat, aga kõike seda maitsekalt ja õige tooniga. Midagi ei ole valesti. Film annab palju mõtlemis- ja arutlusainet, kuigi on meelelahutuslik.“
Seda, et filmis räägitakse meelelahutuslikus vormis tõsistest asjadest, möönab intervjuus ka lavastaja Philippa Lowthorpe.
Ma armastan pööraselt tõsielufilme ja guugeldan pärast vaatamist alati tunde, et välja uurida, mis on neist inimestest saanud, kui palju filmis on tõtt või väljamõeldisi ja nii edasi. Lugesin ühest artiklist, et kohtusite paljude naistega, kellest „Misside mässus“ räägitakse. Kuidas neil tänapäeval läheb? Minu lemmik on näiteks Jo Robinson, keda kehastab Jessie Buckley. Kas ta on endiselt särav?
Kui mind kampa võeti ja tehti ettepanek film lavastada, soovisin kõigepealt kõigi nende naistega pikemalt kohtuda ja sündmuste tausta uurida. Kõigepealt kohtusin Sally Alexanderiga, keda filmis kehastab Keira Knightley, ja muidugi ka Jo ning tema sõpradega – kõigi daamidega, kes noorena kommuunis elasid ja naiste õiguste eest võitlesid. Nüüd on nad seitsmekümnendates, aga sama inspireerivad, säravad ja nutikad kui tollal! Ikka samasugused nagu filmis. Teie lemmik Jo on endiselt energiline ja sõnakas, kannab ikka värvilisi hõlste ega ole üldse muutunud. Nad kõik on saavutanud elus imeliselt palju: kellest on saanud nn radikaalne ämmaemand, kellest õpetaja, kellest ajaloolane. Väga huvitavad ja targad naised. Sally Alexander, nüüd professor, on üks erakordsemaid naisi, kellega olen kohtunud. Nii et see film oli mulle nagu loterii peavõit! Või võtame Jennifer Hosteni: nii inspireeriv ja elus nõnda palju saavutanud naine on töötanud diplomaadi ja psühholoogina. Pearl Jansen, kes sai tol iludusvõistlusel teise koha, oli filmivõtete alguses meie meelest üsna marginaalne tegelane. Minu kinnisidee oli ta üles leida ja see ka õnnestus, nii et sain temaga rääkida iga päev nädal aega järjest. Pearli elukäik oli sedavõrd sündmusrohke, et otsustasime talle anda rohkem ekraaniaega. Kahjuks ei läinud tal elus sama hästi kui teistel naistel, kuna puudusid samasugused võimalused ja privileegid. Pärast missivõistlust läks ta tagasi Aafrikasse, elas seal apartheidi all ja pidi hakkama saama paljude katsumustega. Ma loodan, et see film tõi tema ellu natuke valgust.
Kas need naised olid ka elevil, et nad filmi pannakse?
Nad olid alguses hoopis ehmunud. Keegi neist ei uskunud, et projekt teoks saab. Nad muudkui küsisid: miks peaks meie elu kedagi huvitama, me oleme ju nii tavalised? Aga nad ei ole tavalised! Jah, mõni on vägagi tagasihoidlik, eriti Sally, aga nad võiksid olla paljudele tänastele noortele naistele suur eeskuju. Ise on nad alles nüüd hakanud mõistma, kui palju on nad tegelikult mõjutanud ja inspireerinud naisi kogu maailmas. Iludusvõistluse saboteerimine oli ju ainult üks episood nende tegevuses. Sally võitles aastaid selle eest, et naised saaksid võrdväärset palka ja neid koheldaks tööl samamoodi nagu mehi. Eriti tundis ta muret öövahetuses töötavate naiste tingimuste pärast. Nii et nad tegid väga palju enamat kui pelgalt missivõistluse ajal lavale jooksmine.
Kas mõni kartis sedagi, et neid võidakse filmis kuidagi naeruvääristada?
Jah, kartust tuli ette, aga ma ütlesin kohe, et minu eesmärk ei ole misse ja feministe vastandada, vaid näidata, millised olid nende motiivid ehk miks nad käitusid ja tegutsesid nii, nagu nad seda tegid.
Nii et film „Misside mäss“ ei olnudki päris teie projekt, vaid teid, nagu ütlesite, võeti kampa?
Jah, mulle tehti ettepanek. Pärast stsenaariumi läbilugemist tundus see mulle suurepärane võimalus rääkida feminismist, aga teha seda nutikal, lõbusal, soojal ja omal kombel isegi lihtsustatud moel. Mulle meeldis, et film ei kõnele ainult feminismist, vaid ka rassismist, ja et sellel on mitu erinevat tahku. „Misside mässus“ on väga palju oma murede, rõõmude ja probleemidega naisi, kes kõik pidid tollases meestekeskses maailmas end kehtestama ja oma koha leidma. Peale misside ja aktivistide näeb kinolinal saatejuhi ning meelelahutaja Bo Hope’i abikaasat Dolores Hope’i ning äridaami, organisatsiooni Miss World esinaist Julia Evelyn Morleyt. Film toob esile palju erinevaid tahke, mida tähendas olla naine seitsmekümnendatel.
Philippa Lowthorpe „Misside mässu“ kohta: „Minu eesmärk ei ole olnud vastandada misse ja feministe, vaid näidata, millised olid nende motiivid.“ Filmis kehastab Keira Knightley naisõiguslast Sally Alexanderit ja Gugu Mbatha-Raw missivõistluse võitjat Jennifer Hostenit.
Kuidas reageeris tookord sellele trallile meedia? Kas Jod ja Sallyt koheldi kui kangelasi või kui kriminaale?
Mõlema nimi oli absoluutselt igas ajalehes ja tundub, et ajakirjandusele oli see üks lõbus vahejuhtum – midagi pöörast, millest kirjutada. Meedia näis seda nautivat. Mulle on jäänud mulje, et osa ajakirjanikke kirjutas lihtsalt, et oh, mingid põrunud tüdrukud tegid nalja, aga oli ka neid, kes aktivistidest aru said ja teemasse süvenesid. Eri arvamused segunesid ja ühest seisukohta ei olnud. Samal ajal toimus Inglismaal palju teisigi proteste, näiteks apartheidi vastu, samuti mässas rühmitus Angry Brigade,4 kes ei pälvinud oma pahameeleks üldse meedia tähelepanu. Leidsin ühe vana artikli, kus nad selle üle kaeblevad. (Naerab.)
Kuidas teile tundub, kas britid olid šokeeritud sellest, et iludusvõistluse esimest kohta ei saanud valge, või pigem sellest, et missivõistlus katkestati?
See on väga-väga hea küsimus, aga kahjuks ei tea ma vastust. Mõned ajalehed olid tõepoolest šokeeritud, et võitis tumedanahaline, aga rohkem oldi rabatud siiski sellest, et missivõistlus katkestati. Ma tahaksin väga teada, milline võis olla üldsuse ja nn keskmise inglase arvamus, aga paraku ma ei tea.
Te alustasite dokumentaalfilmidega, aga olete lavastanud ka telesarjade osi, nt sarjades „Kutsuge ämmaemand“5 või „Kroon“6. Samuti olete olnud mitme just tõsielusündmustel põhineva sarja režissöör. Kas see tähendab, et teie meelest on päris elu huvitavam kui fiktsioon?
Jah, kindlasti, kusjuures ma ei teagi, miks. Mõnes mõttes on see ehk juhus, et mulle ei ole kunagi pakutud mõnd väljamõeldud lool põhineva täispika mängufilmi stsenaariumi. Teisest küljest mulle tõesti meeldivad lood päris inimestest ja sündmustest. Mul on küll käsil üks mängufilm, ent pole midagi imelisemat kui anda filmis hääl inimestele, kes on oma elus midagi suurt korda saatnud. Olen telesarja „Kolm tüdrukut“7 režissöör ja pean siiani privileegiks, et sain kohtuda inspireerivate inimestega ja jutustada nende loo tervele maailmale. Mulle tundub, et aeg-ajalt tuleks hea sõnaga meenutada naisi, kes on meie õiguste eest võidelnud. „Misside mäss“ ongi tänuavaldus neile söakatele naistele.
Võitsite 2013. aastal esimese naislavastajana Briti filmi- ja telekunsti akadeemia (BAFTA) auhinna. Lavastaja auhinna võitnud naisi pole tõtt-öelda seni juurde tulnud …
Võitsin BAFTA auhinna telesarja „Kolm tüdrukut“ lavastamise eest, filmi kategoorias on auhinna saanud näiteks Kathryn Bigelow ja minu teada keegi veel. Aga see on siiani šokk, et ma esimene olin. Mis sajandil me elame? Ümberringi toimuvat vaadates võib tunduda, et oleme juba edasi liikunud, et mehed ja naised on võrdsed, aga päriselt see nii ei ole. Meil on veel pikk-pikk tee käia. Televisioonis on nii palju võimekaid naisi, olgu BBC Filmsi direktor Rose Garnett või BFI produtsendid Natascha Wharton ja Lizzie Francke, tänu kellele on teisedki naised rohkem võimalusi saanud, aga olukord pole ikka veel ideaalne. Filmitegemine on pikk protsess ja naistel ei ole rahastajaid leida sugugi lihtne. Miskipärast ei usaldata meid sama palju kui mehi. Siiski, viimasel paaril-kolmel aastal olen märganud muutust ja tunnen, et mõned inimesed lausa tahavad palgata just naislavastaja.
Asi ei ole muidugi ainult BAFTA auhindades või Oscarites, vaid pigem selles, et muutuks otsustajate mõttemaailm, nende oma, kelle käes on rahakott. Statistika ju näitab, et naised käivad rohkem kinos kui mehed. Filmide sisseostjad on aga peamiselt mehed, nagu ka auhinnažüriide liikmed. Kui saaksime rohkem naisi otsustajate sekka, läheks olukord kindlasti paremaks. Olen siiski optimistlik ja mulle tundub, et vaikselt on muutuste hõngu juba tunda.
Millal te ise naisena esimest korda ebavõrdsust kogesite?
Mitte enne ülikooli, sest mu isa oli tõeline feminist. Olen üks kolmest õest ja isa toetas nii meid kui ka meie õpetajana töötavat ema kõigis ettevõtmistes. Meid kasvatati vaimus, et kõik uksed on avatud ja võime kõigega hakkama saada, kui ainult tahame. Seda, et tegelikult ei ole naistele kõik uksed avatud, sain teada alles kõrgkoolis. Astusin Oxfordi ülikooli pärast väga tavalise keskkooli lõpetamist ja kohale jõudes nägin, et umbes kümne mehe kohta õppis seal vaid paar naist. Minu tavakoolis oli tüdrukuid ja poisse võrdselt, nii et mõtlesin: „Oot, kus siis kõik naised on?“ Tagantjärele on naljakas, et kõik Oxfordi poisid olid nii enesekindlad ja tähtsad ning alati valmis rääkima ja esinema. Filmindusega tegelema hakates avastasin, et mul ei ole kedagi, kelle poole alt üles vaadata ja keda eeskujuks võtta – naislavastajaid lihtsalt ei olnud! Mu tollase peigmehe isa kogus ajakirjandusest filmiga seonduvat teavet ja väljalõikeid: tal oli kõik üles kirjutatud, milliseid filme kus tehti ja kes need tegi. Kui lähemalt vaatama hakkasime, selgus, et naiste lavastatud filme vaata et polegi. See oli tõeline ehmatus. Ja siis tuli Jane Campion, kelle filmid tundusid mulle nagu ime. Talle järgnes teine austraallane Gillian Armstrong, kes tegi filmi „Minu hiilgav karjäär“.8 Sel oli mulle ohoo-efekt – algajana peab olema keegi, kelle poole alt üles vaadata. Seepärast olen ka ise Briti riiklikus filmi- ja telekoolis lektor ning teen palju mentoritööd, kusjuures mitte ainult noortega. Praegu olen näiteks ühe omaealise naise mentor, sest ta on seni teinud dokfilme, aga tahaks lavastada ka draamasid. Siiani pole tal seda võimalust olnud. Minu kohus on hoida teiste naislavastajate jaoks uks lahti. Omal ajal aidati mind palju, nüüd tahan aidata teisi.
Moeajakirja peatoimetajana ei saa ma jätta ütlemata, et kostüümid on ses filmis imelised. Ma jumaldan seitsmekümnendate moodi. Kust kõik need esemed leiti? Kas vanakraamiturgudelt ja second-hand-poodidest?
Aitäh, meie kostüümikunstnik Charlotte Walter on aardekütt! Ta tuulas mööda turge, näidismüüke ja second-hand-poode. Kas teate, et Charlotte on ka ise rõivakollektsionäär? Ei? No vot! Tal on suurepärane kostüümikogu. Ja mulle meeldib see väga, kuidas ta kõik esemed kokku pani: lõbusalt, stiilselt ja, mis peamine, tabades täpselt seitsmekümnendate vaibi. Misside kleidid valmisid spetsiaalselt filmi jaoks ja on tehtud täpselt tollaste fotode järgi. Oli väga liigutav, et saime Jennifer Hostenilt ühe kleidi, mida ta oli kandnud tolsamal missivõistlusel. Ta saatis selle Kanadast kingakarbis ja ma kartsin hirmsasti, mis siis saab, kui sellega midagi juhtub või see tagasiteel kaduma läheb. Muide, kleidiga komplektis olnud kindad olid Jenniferil ajaga kaduma läinud, seega tegime filmi jaoks uued ja saatsime need pärast koos kleidiga talle kingituseks.
1 „Misbehaviour“, Philippa Lowthorpe, 2020.
2 „The Morning Show“ („Morning Wars“), USA 2019–…
3 Jennifer Hosten, Miss World 1970: How I Entered a Pageant and Wound Up Making History: An Inspiration for the Major Motion Picture Misbehaviour. Sutherland House Books, 2020.
4 Iiri vasakäärmuslik grupeering, mis korraldas 1970–1972 Inglismaal pommirünnakuid.
Tõlkeraamatuid ilmub palju, aga neid arvustatakse harva. Näib valitsevat ettekujutus, et arvustaja peaks teadma raamatust rohkem kui tõlkija, autor ja kõik lugejad kokku: selline positsioon nõuab võimatut ja sunnib peale ülima maneerlikkuse. Kes tahab mängida kõiketeadjat? Ainult keegi, keda painab lakkamatu eneseimetlus, krooniline egotripp, mille pinged saab viimaks maha laadida arvustuses, kus kriitik on korraks kuningas. Kes aga seda ei soovi, püüab ebamugavat olukorda pigem vältida.
Eriti hellas asendis on tõlkeluule. Tõlke valmimine nõuab siin tavalisest rohkem aega, fantaasiat ja keeletundlikkust; kui tõlge on õnnestunud, jääb suurem osa sellest tööst lugejale nähtamatuks. Tänapäeval on luule kirjanduse kõige eksperimentaalsem osa, kus katsetatakse asju, mida mujal veel pole julgetud – võiks siis eeldada, et seda peab söandama ka luuletõlge. Aga kuidas saab kriitik seda avada? Luule lugejate seas on piisavalt palju neid, kelle meelest tõeline luule peab olema lüüriline ja ütlema midagi „igavikulist“, või kelle arvates luule „vorm“ seisneb riimikeste vorpimises. Kas kriitika iialgi suudaks neile midagi selgeks teha?
Sellele kahekordsele ummikule leidub ometi lahendus. Iga ilmunud teos on tegelikult uudisteos. Tõlge on samuti uudisteos, keeleline sündmus nii nagu algupärandki, ja nõnda tuleks tõlketeosele ka läheneda. Kriitik ei pea tõestama, et ta teab romaanist või selle autorist rohkem kui tõlkija; ta ei pea lähtuma usust, et tõlgiks ise paremini iga värssi, kui ainult oskaks või saaks. Kriitiku tõeline proovikivi on hoopis see, kas ta suudab näidata, mida ilmunud uudisteos praegusel hetkel tähendab ja millistest vaatepunktidest seda saab näha. Kui ta seda suudab, ongi kriitik teose, autori ja tõlkijaga võrdväärne. Kuidas selleni jõuda?
2.
Minu ees on kaks mahukat tõlkeraamatut: Maarja Kangro „Varietee“ ja Soopealt Noa (ehk Lauri Sommeri) „Indiaani luulet“. Esmapilgul pole neil just palju ühist. „Varietee“ sisaldab luuletõlkeid kaheksast keelest, asetades rõhu ennekõike itaalia ja saksa modernismile-postmodernismile. „Indiaani luulet“ hõlmab poolesaja indiaani rahva laule ja lugusid, mis on pärit Põhja- ja Kesk-Ameerikast, tõlgitud ingliskeelsetest valimikest (nii on mõistagi kõrvale jäänud Amasoonia, kus vaheastmeks on peamiselt portugali keel). Ühel juhul on siis tegemist uuema autoriluule otsetõlgetega, teisel juhul kaudtõlgetega, kus autoril pole tähtsust ja teksti vanus on ebamäärane. Ometi ühendab neid raamatuid üks oluline moment: mõlemad on ilmselgelt isikuantoloogiad, nad kajastavad ühe luuletaja huvisid, vaimustusi ja eelistusi pikema perioodi vältel, mis on viimaks koondunud raamatuks. Sest mõlemad tõlkijad on ka silmapaistvad luuletajad (minu meelest on see hea luuletõlke vältimatu tingimus) ja nende valikud pole sündinud juhuslikult: need raamatud on omaette teosed, väikesed monumendid, mis pole lihtsalt välja antud, vaid ka välja elatud, läbi elatud ja kaasa elatud.
Maarja Kangro „Varietee“ on kokku pandud mitmekihiliselt. Toimub liikumine romaani keeltelt (itaalia-prantsuse-hispaania-katalaani) germaani keeltele (saksa-inglise) ja slaavi keeltele (vene-ukraina). Samal ajal nihkuvad autorite sünniaastad tänapäevale lähemale: Iacopone da Todi, kelle kaks laulu raamatu avavad, on sündinud 1230, kui Eestis oli just kaotatud muistne vabadus, raamatut lõpetav Ljubov Jakõmtšuk aga 1985, vahetult enne seda, kui algas Nõukogude Liidu intensiivne lagunemisprotsess. See võiks ju paista kõrvalise seigana, aga tervet Kangro valikut saadab terav ajalootunnetus – ütleksin isegi, ajalootundlikkus, sest ajalugu ei vaadelda eemalt, turvaliselt distantsilt, vaid ta näib otseselt puudutavat tõlkija elutunnet, kümnete väga erinevate autorite kaudu, keda Kangro on tõlkinud. Selles mõttes mõjub emblemaatiliselt Felipe Benítez Reyese „Vampiiri monoloog“ (lk 104–105), mida vist üheselt tõlgendada ei saagi:
Teie veres joon ma maailma ajalugu ja legende, liigi hägusat magmat, ta põhimälu, sogast pärandit: teaduse kiirgavaid saladusi ja maagia ilmutusi. . . Joon teie veres dünastilisi mälestusi kannatusehirmust ja hundi lõhna, joon kõigi sugupuude sõgedust ja sigitusööde kogusummat. . . Teie veres joon ma müüte, edu, kuulujutte. . . Ma joon teie veres universumit selle tihedas voolamises elu imelise kaose poole: täpset masinavärki, millest tulvab hiilgust, sest see hävitab.
Maarja Kangro „Varietees“ hõljub midagi dekadentlikku, makaabrit kogu aeg õhus, olgu tõlgitud autorite summ kui tahes kirju.
Kangro laotab lugeja ette tõelise stiilide panoraami. Siin on õrna, võbelevat lüürikat; õelat, ründavat satiiri; tihedat, läbitungimatut sümbolismi; metsikut, jõulist ekspressionismi; kaootilist automaatkirjutust; vemmalvärsilikke salmikesi; anafoorset parallelismi; vigurlikku keelemängu; ehmatavaid deformatsioone; ikoonilisi eksperimente; retoorilist maskiluulet; keerukat mitmehäälsust. Lühidalt, siin on olemas suurem osa stiile, mis viimase pooleteist sajandi jooksul Euroopa luules on tulvanud, nakatades teisigi luulekultuure.
Kirevat muljet soodustab kindlasti seegi, et „Varietee“ koosneb valdavalt lühematest tekstidest: ligi kaks kolmandikku valimikku võetud luuletustest mahub ühele leheküljele. Leidub küll katkendeid pikematest sarjadest, nagu Valerio Magrelli „Komissar Magrelli“ (lk 88) või Hans Magnus Enzensbergeri „Titanicu põhjaminek“ (lk 127), aga jutustavat elementi need sisse ei too. Kangro pole esitanud ühtegi fragmenti ooperilibretodest, mida ta on nii nauditavalt taasloonud, ega ole vahele pikkinud ühtki lühikest lugu, millel oleks algus, keskpaik ja lõpp: nii esindab angloameerika luulet siin Mark Strand, mitte Charles Bukowski, keda Kangro on ometi tõlkinud märksa rohkem. Erinevalt Kangro enda luulest, kus anekdootlikke episoode leidub päris priskelt, on „Varieteele“ seega iseloomulik narratiivsusest hoidumine.
Peale selle on tähelepanuväärne, et Kangro on enamasti vältinud otseütlevat isikukeskset pihtimusluulet. Ta eelistab kas looritatud, ambivalentseid tundetoone, ägedat, salvavat sarkasmi, lopsakat dionüüsilist huumorit või pööraseid keeleuperpalle – aga mitte südantlõhestavat eneseavamist, mida enam kaksipidi mõista ei saaks. Sentimentaalsus ei ole talle tabu, kuid alati peab juures olema veel teine vaatepunkt, kui tahes visandlikuna. Midagi dekadentlikku, makaabrit hõljub kogu aeg õhus, olgu tõlgitud autorite summ kui tahes kirju. Ja muidugi võimendab seda virtuoosne keeleline akrobaatika, nagu näiteks Robert Gernhardti „Sest see oli nii ilus“ (lk 134):
Paulus kirjutab: Apatšid! Pärast jutlust jätke klatšid!
Paulus kirjutab: Komantšid! Ristige end ära, krantšid!
Paulus ütleb: Irokeesid! Miks te’i loe kommünikeesid!
Seesugust hullu, sundimatut keelefantaasiat kohtab eesti tõlkeluules harva. Palju tavalisem on leida sealt kulunud riimid, punnitatud värsimõõt ja kahvatult võõrapärased laused. Kangro keeleline leidlikkus on minu meelest võrreldav parimatega, selliste tõlkijatega, nagu olid August Sang või Betti Alver. „Varietee“ on erakordselt tihe luuleraamat, mida ühe õhtuga muidugi läbi ei loe, aga mille juurde tahaks aeg-ajalt ikka tagasi tulla; mõnikord piisab vaid ühest luuletusest.
3.
„Indiaani luulet“ on silmanähtavalt pikaaegse kiindumuse vili. Lauri Sommer, kes selle raamatu tõlkijana on võtnud vastseks nimeks Nuga Soopealt, ei ole siia valinud lihtsalt antoloogilisi näiteid: raamat on kokku pandud kire ja pühendumusega, mõjudes mõnedel lehekülgedel päris ekstaatiliselt. Siin pole tekstid järjestatud ei ajaliselt ega ruumiliselt, kronoloogia ja geograafia ei mängi mingit rolli. Raamatu ülesehitus järgib pärimuslikku loogikat, kus hajusaid tükke hoiab koos teatav kosmoloogiline telg, nähtamatu ühisosa, mis seob erinevatelt rahvastelt, erinevatest allikatest ja perioodidest pärit tekstid omavahel. Pärimuslikku laadi on siin Sommeri tõlkijanimigi: nagu ta saatesõnas selgitab, on kõik alanud indiaani noatupest, mille tema vanaisa kuskilt Ameerika sadamalinnast ostis ja mis tänini rippuvat tema „lapsepõlve toa seinal“ (lk 203). Siit jõutakse „kohapealse animismi“ ja eesti poiste indiaanimängude juurde, kuni viimaks ka nime päritolu kätte näidatakse: „Kui me sõpradega Kauge tänava Soo peal ja viiekordse keldritorude pueblos neid punase tee lugusid elustasime, sai mu nimeks Nuga“ (lk 204).
Edward S. Curtise fotol (u 1905) on teva hõimu viljatantsu ehk tablita tantsijatar, kroon peas.
Lähedane suhe indiaani ainega pole siiski ainult isiklik. Sommer on lähtunud veel Uku Masingu omaaegsest hüpoteesist, mille järgi „elasid siberlaste, soomeugrilaste ja indiaanlaste esivanemad kunagi yhtse kultuurkonnana ja lahkusid eri suundades. Neid yhendasid sarnasused kammkeraamikas ja kiviaja esemetes ja töövõtetes, animism, mõned väga vanad folkloorsed motiivid muinasjuttudes, mustrites, lauludes ja kyllap ka hääle tekitamise viisid“ (lk 220). Masing ise nimetas seda hüpoteetilist substraati INI-aluskultuuriks, sest tema arvates tulenesid algonkini „inini“, inuiti „inuk“ ja meie „inime“ ühest ja samast sõnajuurest. Tänapäeva antropoloogid ja keeleteadlased selliseid hüpoteese ei armasta, sest esiteks on nii kauget sugulust väga raske, kui mitte võimatu tõestada, ja teiseks segatakse siin kokku liiga palju heterogeenseid kultuurilisi praktikaid, mis võivad edasi kanduda üksteisest sõltumatult (keel, mustrid, töövõtted, müütilised motiivid). Ometi ei tähenda see, et mingit kultuuripidevust polekski, rääkimata geneetilistest sidemetest – see pidevus lihtsalt ei ole eksklusiivne ja hargneb mitmesse suunda. Ilmselt poleks kuigi raske konstrueerida ka hüpoteesi, et meie, eestlased, olemegi „ainsad tõelised muinaseurooplased“. Niisugused kultuurilised ideed on paratamatud seni, kuni püsib pime usk, et teadus olevat ainuke tõe allikas, mistõttu peab ka päris käegakatsutavaid asju ikka veel looritama faktoidide, numbrite ja kontraintuitiivse lobaga.
Pidevuse olemasolu näitab kõige selgemalt üks lihtne tõsiasi: me saame kõigist Sommeri tõlgitud lauludest ja lugudest mingil määral aru, olgu need kui tahes erineva kultuurilise taustaga. Võiks isegi väita, et me saame neist aru veidi paremini kui eesti vanadest lauludest ja lugudest, kus on alles palju veidraid detaile ja keelelisi nüansse, mis sunnivad tänapäeval kukalt kratsima ja tõlgendamistööd alustama. Sommeri kaudtõlked on sõna tõsises mõttes eestindused, ta on kasutanud kõiki võimalikke vahendeid, et teha tekst lugejale omasemaks ja arusaadavamaks. Kuna tekst on juba enne seda käinud läbi mitme sõela, jõuab meieni teatav põhistruktuur, millele tõlkija tuleb oma traditsiooni poolt vastu, lisades mõõdetult elemente, mis loovad silla kauge ja lähedase vahele ning tekitavad õrna äratundmisefekti. Hea näide on Arizona osariigis elava pima rahva „Karulaul“ (lk 32):
Must Karu ma olen, laane laia isanda. Ennäe, mu ymber laiuvad kerged pilved. Must Karu ma olen, laane laia isanda. Ennäe, mu jalge ymber langeb kaste kergus. Ryypan verevat jooki mis tapab tõrksa tondi mu seest. Ryypan verevat jooki mis tapab tõrksa tondi mu seest. Viisi võtke nyyd virgaste teie sekka ma tulen oma väikese veljega.
Selline stilisatsioon võib mõistagi ärritada eksootika fetišeerijaid, kes kohe hüüatavad: „Ettevaatust! Kodustav tõlge!“ Aga tõlge ei olegi tõlge, kui ta midagi ei kodusta. Tõlkimine on kodustamine, ühtaegu keeleline lähenemine ja lähendamine: kui seda ei tehta, siis ei täida tõlge oma funktsiooni, sest ta ei too kultuuriliselt sisse midagi uut, vaid üksnes osutab vastastikusele välistamisele. Uus hiilib alati sisse märkamatult, juba tuntu ja tuttava varjus, uuena tuntakse ta ära alles hiljem, kui ta tegelikult enam nii uus ei olegi. Kes väga tahab, võib mõistagi ära õppida pima keele, ja kui karulaulu algupärand mingil kujul veel alles on (selles võib paraku kahelda), oleks tal võimalik sellega algkeeles rinda pista: alles siis mõistaks ta ehk tõeliselt, et ei saa sellest laulust mitte midagi aru. See oleks omaette saavutus, umbes nagu Pierre Menard’i „Don Quijote“, aga tõlkimise mõttest jääb see väga kaugele – sest tõlkimine on ikkagi lõimimine, ühtaegu uudistamine ja omaksvõtt.
Sommeri tõlge on lopsakalt isikupärane, sarnanedes väga tema oma luulega. Siin ühendatakse nobedalt kirjakeel ja kõnekeel, arhaismid ja neologismid, hiljutine või tänapäevane släng ja vanade laulude grammatika, kus je-sisseütlev või lõpukaota nominatiiv pole midagi üllatavat. Tulemuseks on omapärane sulam, mis annab värske, isegi naivistliku efekti. Aeg-ajalt leidub ka värsse, mille asemel võinuks olla midagi värvikamat, nagu „tehke meie eest palvet kui alandute“ (lk 89), „nyyd on tema asum laiunud teispoole silmapiiri“ (lk 190) või „lõhnavate ja tuule käes kuivanutena / on nad kaldast yles tulnud“ (lk 140). Sommer katsetab, eksperimenteerib keelega, ja alati ei kuku see ühtviisi hästi välja.
Üldmuljet need väikesed apsakad õnneks ei riku, lõpptulemus mõjub väga ühtlaselt ja loob isegi illusiooni, nagu oleks indiaani luule terviklik kultuuriline fenomen. Reaalselt see nõnda ei olnud, näiteks on inuiti pärimuse läbiv animism midagi hoopis muud kui asteegi analoogiapõhine kultuur, mis pigem sarnaneb Vana-India või Euroopa keskaja mõtlemisega. Selles mõttes on „Indiaani luulet“ olemuslikult palju varieeruvam kui Kangro „Varietee“, kus eri autoritel on ikkagi sarnane taust. Ometi on üks moment, mis ka kõiki indiaani kultuure omavahel ühendab: see on Kolumbuse-järgne hävingu ja vastupanu atmosfäär, mida Sommeri valikus kõige selgemalt väljendab laguna pueblo pärimus „Valgete inimeste leiutamine“ (lk 68–74). Nõnda on teatav ühtsus siin kontseptuaalselt põhjendatud ja annab raamatule isegi poliitilise värvingu, mis on tänapäeval väga kõnekas.
4.
„Varietee“ ja „Indiaani luulet“ on mitmes mõttes kontrastsed raamatud: aine, keelekasutus, kosmoloogia ja geograafiline ulatus erinevad põhjalikult, rääkimata peenematest üksikasjadest. Ometi on neil üks sarnane joon: mõlemad tahavad meie praeguse olemise ja maailma kohta midagi öelda, mõlemat läbib üks valdav hoiak, mis vähegi süvenenud lugemisel ei saa märkamatuks jääda. Nimetaksin seda hoiakut õigluseihaks. Need pole lihtsalt tõlkija isikuantoloogiad, nagu olid möödunud sajandil August Sanga „Laenatud laulud“ (1973, 1974) või Ain Kaalepi „Peegelmaastikud“ (1976, 1980). Nii Kangro kui ka Sommer esinevad teatavalt positsioonilt, mis pikkamööda hakkab järjest selgemini läbi kumama, ehkki Kangrol on see positsioon ennekõike eksistentsiaalne ja esteetiline, Sommeril aga ajalooline ja ontoloogiline.
Kangro asetab end otse modernsuse keskele, tänapäeva Euroopa südamesse, romaani-germaani kultuurikoosluse teljele; seejärel hakkab ta valima tekste, millel on tugev kultuurikriitiline potentsiaal, mis ei piirdu vaga vaatluse või tormaka tundepuhanguga, vaid tahavad justkui oma nahast välja pugeda, maailma toimimisse sekkuda. Selline kriitiline teravik on omane vähemalt pooltele „Varieteesse“ võetud tekstidest: negatiivsus ei ole Kangro lemmikutele võõras, see varieerub kümnetes registrites, moodustades justkui sülemi või pesa, mille sumisev ülemtoon tervet raamatut saadab.
Sommer seevastu eemaldub modernsusest otsustavalt, asetudes selle kõrvale, et jälgida kõike parajast kaugusest: indiaani tekstid annavad selleks suurepärase võimaluse, pakkudes rohkesti erinevaid vaatepunkte ja lisades tihti ka alternatiivi. See „maailma tuimenemine“, Entzauberung der Welt, millest kunagi innustavalt kõneles Max Weber, ei paista siit enam sugugi ahvatlev – muistsest maailmast on küll palju kaduma läinud, kuid selle asemele pole tulnud midagi imetlusväärset. Sommeri elutunne on küllaltki terviklik, see sarnaneb pigem Oskar Looritsale kui Uku Masingule, kelle maailmanägemine oli minu meelest omajagu vastuoluline.
Nii näitavadki need kaks raamatut väga selgelt, et luuletõlge on iseseisev kunstivorm – juhul kui seda on veel vaja tõestada. Tõlkija ei pea olema, ei tohigi siin olla nähtamatu, muidu jääb tõlkel täitmata see raputav, kosutav ja sillatav funktsioon, mida ta loomu poolest peaks täitma. Ka üks ja sama tõlkija võib üht ja sama teksti tõlkida mitmel erineval moel, nagu näitavad Kangro paralleelvariandid Apollinaire’i (lk 94–95), Franzobeli (lk 164–165) ja Majakovski (lk 176–177) luuletustest. Need erinevad versioonid on teksti viisid lugejat uudselt kõnetada, ja ühtlasi tõlke viisid muuta ja ilmutada keelt, sest luuletus on keele ilmumise kõige jõulisem vorm.
Lavakunstikool ja Eesti teatrihõim on leinas. Lahkunud on Ivika Sillar: Toompea teatrikooli Hea Hoidja, terase pilgu ja kujundlik-täpse sõnaga teatrist kirjutaja.
Tallinnas Eesti Vabariigi ohvitseri ja kooliõpetaja perre sündinu lapsepõli ja suur osa hilisemastki elust möödus kaunis aiaga kodumajas Vaiksel tänaval. Samas varjutasid varaseid eluaastaid sõda, väikevenna surm ning isa arreteerimine, kelle hukk Norilski vangilaagris selgus aegu hiljem. Mälupilte sõjast lõikub siin-seal isegi teatrikirjutistesse.
1958. aastal lõpetas Ivika Sillar – teatrirahvale lihtsalt Ivika – teatriteaduse erialal Moskva Lunatšarski nimelise Riikliku Teatrikunsti Instituudi (GITIS). Aastail 1958–1965 töötas Ivika Eesti Televisiooni kirjandus- ja kunstisaadete toimetajana. Voldemar Panso kutsel sai temast 1965. aastal toonase konservatooriumi lavakunstikateedri (praeguse EMTA lavakunstikooli) juhataja abi. Ta pilgu all on kooli astunud ja siin hariduse omandanud kokku 28 lendu, alustades III lennust ja lõpetades praegu poolel kooliteel oleva XXX lennuga. Ka XXXI lennu vastuvõtul oli Ivikal – enesele vähimatki hinnaalandust lubamata – veel jaksu osaleda.
Teatrialaseid kirjutisi (portreeartikleid, retsensioone, probleemartikleid jm) hakkas Ivika Sillar avaldama alates 1957. aastast, kuid pidevam teatrist kirjutaja tegevus sai õige hoo ja hingamise alates 1990. aastate keskpaigast ning kestis katkematus omarütmis (pigem kvaliteet kui kvantiteet!) elu lõpuni. Väites end olevat lavastajateatri usku (kusjuures lavastamine on ta meelest väljavalitute pärusmaa), keskendus Ivika silmatorkavalt sageli näitlejaloomingule. Teatrikriitik peaks tema sõnul olema teatri „poolt“: muretsev, õiglane ja aus. Ta on koostanud oma abikaasa Valdeko Tobro kriitikakogumiku „Teater ja film“ (1983) ja legendaarse lavakõneõppejõu Karl Adra mälestuskogumiku „Kaarup, nimi eesti kultuuris“ (2003). Ivika enda teatrikirjutiste napi, kuid tähendusmahuka pealkirjaga kogumiku „Ma käisin teatris“ käsikiri sai kokku pandud temaga koos, kaante vahele jõuab see nüüd nooremate kolleegide hoolel.
Ivika eetilised ja esteetilised põhimõtted olid vääramatult paigas, ta sõnastas need ikka otse ja keerutamata, mõnikord isegi naksavalt või teatud emotsionaalse paisutusega. Aga ta oskas ka ühe lausega pakkuda hingepidet ja eneseusku. Hinnates pühendumist ja vastupidamise vaprust, väärikust ja enesekriitilist meelt, esindas Ivika kõike seda omaenda isikus. Talle oli oluline teatritegijate vastutus nii oma rahva vaimse ja kõlbelise tervise eest kui ka eesti keele hoidmisel. Tema silmanurgas vilksas vahel kuradikesi ning ta loomusesse oli kodeeritud nii mõnigi vimka. Lilledel ja loomadel oli püsiv koht ta südames. Nagu ka vene ja inglise kultuuril.
Kollane kastekann lavakooli aknalaual ja väikeste marmorelevantide seitsmik kusagil koolimaja varjusopis jäävad teda mäletama ja igatsema. Nii nagu ka meie kõik: austades ja armastades.
Hüvastijätt 14. juulil kell 11 Tallinnas Jaani kirikus, muldasängitamine Metsakalmistul.
