Asjad jõudsid sinnamaani (külast laenuks võtsin saani, kosja asutasin end, Ingel elas Oina kandis ja mul selleks sõiduks andis halli ruuna isa vend…) – et hakkasime rääkima asjast. Õige mul nüüd asja või misasi see veel on? Oled miski asjapulk või? Aga teate, see polegi minu asi, miks ma asja käsile võtsin. Oli vaja asjatada ja kõik. Vahi mul asja? Aja parem oma asju. Peaasi, et asi saab ära aetud. Mul asi varsti vask ja asi ants. Asjur läheb asju ajama sinna, kuhu tal on asja. Kui sul temaga asja pole, siis ena mul asja. Asjata sa nutta luksud, asjata… Ole asjalikum, vähe asisem. Kas te teate, mis meil asja? Meie tulime teil’ kosja! Poisid, mis te aate lolli, teil pole aru mitte tolli. No mis asja, mõtlesime, et kättevõtmise asi ja võtsimegi asja ette. Võtke jah parem oma asi asjalikult kätte. No mis, see ju väike asi väljastpoolt, me tahtsime ikka suurt asja ajada. Asi või midagi! Asja ees, teist või taga nüüd. Pole teite asi!
– Misasja? Asi see siis ära ei ole.
– Kah mul asi.
– Asi on maitses!
– Maitseasi…
– Ah, mul on nüüd asjaajamised.
– Asjaajaja!
– Oli sul üldse asja ka või ajad ainult omi asju? Mine parem asjale.
– Mida asja? Mul juba asjal käidud. Ma mõtlesin, et meil on asjad hästi.
– Mis asjandus see siis nüüd on, see pole ju miski asi!
– Ehk saab asjast veel kuidagimoodi asja.
– Kui sa seda asja sinnapaika ei jäta, võib tulla süüasi, kriminaalasi ja kohtuasi. Ega ma pole miski asjaarmastaja.
– Eks me mõlemad ole ju selles asjas asjaosalised.
Juhtusin kuulma, kuidas kellelegi üht raamatut ette loeti. Esimene mulje, mis sai kohe ka välja öeldud, oli: „Küll ikka jahub.“ See tekst oli „Eessõna manifesti kordustrükile“ ning manifest sürrealismi esimene manifest (1924). Nii eessõna kui ka manifesti autor on André Breton, kes ilmselt tutvustamist ei vaja. Eessõna algab kobavalt ja puiselt nagu aruanne akadeemiale, peatub siin-seal ekslevalt mõne juhusliku kujundi juures ning kogub end lõpuks samavõrra virgeks kui umbmääraseks usutunnistuseks: „[K]innitan oma vankumatut usku selle tegevuse põhimõttesse, mis pole mind kunagi alt vedanud ja mis näib väärivat heldemat, kõikehõlmavamat, pöörasemat pühendumust kui kunagi varem, ja seda seetõttu, et üksnes tema heidab, kuigi üksnes pikkade vaheaegade tagant, muutmisjõulisi kiiri, mis tõukuvad armust, mida ma vastandan jätkuvalt ja igati jumala armule“ (lk 11).
Ilmselt ainult selle vääramatu töö tõttu, mida on teinud möödunud 90+ aastat, ei kõla see usutunnistus tänapäeval enam mitte niivõrd ateisti või agnostiku kui satanisti või hullu omana. Aga kuidas oleks sürrealistiga? Nii ebausutav mõte vaevalt et enam kellelegi pähe tuleb. Kontekst on lihtsalt nii palju muutunud.
Võib-olla rohkem kui miski muu viitab see sürrealismi universaalsusele. Mõte, et sürrealistlik evangeelium on satanisti või hullu oma, tunnistab ju tegelikult selle jätkuvat aktuaalsust ja elujõudu. Muidugi võib sürrealismi universaalsuse märke leida ka hoopis lähemalt. Võtkem näiteks uni. Mis võiks inimesele, sellele loomupärasele sürrealistile, olla lähem?
Sürreaalsuse kreedo
Uni. Puhas tähendus. Unes on tähendusrikas kõik, isegi kui sellest (pealtnäha) midagi näha, aru saada või mäletada pole. Mõistagi ei saa seal iseenesest olla mingeid freudistlikke sümboleid – või õigemini saab vaid sedavõrd, kuivõrd me eeldame, et need seal on. Küll aga on seal magaja enda, tema mälu ja keskkonna kohta kõikvõimalikke märke, mille tõlgendamisega saab nii rappa minna kui ka täppi panna. Ja seda kõike võrdlemisi triviaalsel põhjusel, et unenägija ja ärkvelolija on sunnitud jagama sama aju.
Just viimasest tähelepanekust pungub veel teinegi sürrealismi usutunnistus: „Ma usun nende kahe pealtnäha nõnda vastandliku seisundi, une ja reaalsuse tulevasse ületamisse teatavas absoluutses reaalsuses, sürreaalsuses, kui nii võib öelda“ (lk 26). Usutunnistust võib nimetada sürrealismi kokkuvõtteks või kvintessentsiks, mis on seejuures oma olemuselt padumaterialistlik ja teaduslikult (neuroloogiliselt) põhjendatud: aju, nagu juba toonitatud, on ju sama. Sürrealism ei ole seega erinevalt mis tahes konventsionaalsest religioonist üldse uskumise küsimus. Juba usutunnistusest rääkimine ja usu mõiste mängutoomine on siin tegelikult eksitav.
Prantsuse luuletaja ja mõtleja André Breton 1924. aastal, mil ilmusid esimesed sürrealismi manifestid.
„Sürrealismi esimeses manifestis“ leidub muu hulgas sürrealismi definitsioon: „SÜRREALISM, puhas psüühiline automatism, millega väljendatakse kas suuliselt, kirjalikult või mõnel muul moel mõtte reaalset toimimist. Igasugusest mõistuse kontrollist ja esteetilistest või moraalsetest kaalutlustest vaba mõtte diktaat. [—] Sürrealism põhineb usul mõnede seni tähelepanuta jäetud assotsiatsioonivormide ülimuslikku reaalsusse, unenäo kõikvõimsusesse, mõtte kõigist kaalutlustest vabasse toimimisse“ (lk 41). Kuigi ka siin on (eksitavalt) juttu usust, pälvib lugeja tähelepanu sürrealismi üli(musliku)reaalsuse pretensioon.
Kuigi sürrealismi definitsioon on abstraktselt igati vastuvõetav ja loogiline, tekitab see teadmise tõttu, millega sürrealistid peaasjalikult tegelesid, siiski mõningaid küsimusi. Kuna seos esteetikaga välistatakse juba eos, kerkib esmajoones muidugi küsimus sürrealismi sobivusest mis tahes kunstilise (s.t programmiliselt esteetilise) ettevõtmise tarbeks. Bretoni selgitused esimeses manifestis ei tee asja selgemaks, pigem vastupidi. Ühest küljest märgib ta „absoluutse sürrealismi akti“ kohta, et „arvukate katsete käigus määratleda seda, mida liigsest heausklikkusest kutsutakse geniaalsuseks, pole ma jõudnud ühegi tulemuseni, mida saaks selgitada ühegi teise protseduuriga peale siinkirjeldatu“ (lk 42). „Mehaanilise kirjutamise käigus sündiv sürrealistlik atmosfäär“ soosib tema sõnul „kõige kaunimate kujundite loomist“ (lk 56). Teisal räägib Breton aga sürrealistidest kui vaid „tagasihoidlikest salvestusaparaatidest“, kes tagastavad ausalt „talendi“, mis on neile „laenuks antud“, ning kinnitab, et neil endil talenti pole (lk 44). Seejuures toob ta silmakirjalikult näiteks kimbu lauseid, mis veenavad lugejat hoopis sürrealistide võimes moodustada üllatavaid kujundeid. Suurema vaevata olnuks võimalik koostada ka teistsugune kimp, mis viitaks tõepoolest ande puudumisele, ehkki jääks muidugi küsitavaks, kas tegu on tõesti ande puudumise või lihtsalt meetodi puudulikkusega.
Iga juhutekst ei ole automaatkirjutus
Kanooniline sürrealism kultiveerib alateadvust. Aga mis on alateadvus? Alateadvus on see, mis on teadvustamata ja ilmub peaasjalikult unes. Freudi selgitus unenägude kohta on mäletatavasti võrdlemisi lihtne: kepp tähendas üht asja, kapp teist, ja ainult kolm neid olla saigi (kolmas oli seks). Paraku ei jäta see tõlgendus unenäo tegelikust semantikast, mis avaldub peaaegu alati kujul „keegi satub kuhugi ja kogeb midagi“ kivi kivi peale. Seetõttu ei sobi see unenäo esituseks teises (tavaliselt verbaalses) meediumis, mis oli sürrealistide eesmärk. Kui Freudile oli unenägu tema teooriate kinnitamise tööriist, siis sürrealistidele ühtaegu nii tunnetusvahend kui ka tunnel kogu tunnetuse eesmärgini, milleks oli imeline.
Kui eemaldada unenäolt freudismi filter, on selle läbivaks ja kõike siduvaks motiiviks juhuslikkus. Sürrealism oma algsel, kanoonilisel kujul kummardab ning kultiveerib juhuslikkust, olles sellega teatavas (tehnoloogilises) mõttes ajast ees. Ühtlasi on see ka põhjus, miks tundub see tänapäeval vähemalt selles (metodoloogilises) plaanis ajast ja arust. Juhuslikku teksti genereerivad arvutiprogrammid on kasutusel juba aastakümneid ning praegu on juba võrdlemisi lihtne genereerida ka konkreetse kirjaniku, rühmituse, stiili või voolu tekste imiteerivaid tekste. „Tehisintellektil“ pole küll vahet, kas ta imiteerib sürrealismi või realismi (ja aru ei saa ta niikuinii millestki), aga ometi tundub, et vähemalt kanooniline automaatkirjutus on tema tõttu ülearune. Pigem on vaja kedagi, kes oskab genereeritud tekstiga midagi peale hakata või terad sõkaldest eraldada. Sellega „tehisintellekt“ muidugi enam hakkama ei saa, s.t vajadus on pigem just automaattoimetamise (või selle puudumisel inimtoimetamise), mitte automaatkirjutuse järele.
Siiski on asi väidetava juhuslikkusega märksa keerulisem. Inimaju ei vabane kunagi, ka mitte unes, oma maailma-heidetusest, mille all tuleks mõista nii mälestusi kui ka tajusid, mis võivad (aga ei pruugi) pärineda kusagilt väljastpoolt, s.t maailmast selle materialistlikus tähenduses. Niisiis on ka inimese automaatkirjutuse erinevus juhuslikke sõnaühendeid genereerivast arvutiprogrammist tohutu ning ületamatu. Mõttes, et unenägudes võiks (lisaks tavapärasele) avalduda mingi eriline loogika või peidetud tähendus konkreetse inimaju, tema artefaktide ja/või maailma kohta, pole seega midagi eriskummalist. Sellel sürrealistide usk kõige üldisemas mõttes põhinebki: panustamises sellele, et see eriline loogika, varjatud tähendus vms on olemas.
Sürrealismi evangeeliumini, s.t rõõmusõnumini jõudmiseks tuleb aga teha veel üks samm. Nimelt tuleb eeldada ja uskuda, et see tähendus on vahetult seotud imelisega, mis (absoluutse hüvena) sellele väärtuse annab. Ilma imelise puudutuseta on unenägu mõttetu ja automaatkirjutis seosetu jura. „Mõne vaieldamatu banaalsuse ilmumine keset sellist teksti tekitab eelarvamuse murrangu suhtes, mida me nendega esile tahtsime kutsuda. Viga peitub enamiku autorite väga suures lohakuses“ (lk 125-126). Niisiis seab Breton, nagu paljud prohvetid enne ja pärast teda, oma jüngrid võimatu ülesande ette: automaatkirjutuse toimetamine (selle esteetilise vms mõju suurendamise eesmärgil) pole lubatud, ent samuti pole lubatud labane või tuim automaatkirjutis. Automaatkirjanik ja sürrealist par excellence saab olla vaid see, kes oma alateadvusest (või „õhust“, sest kes seda vahet ikka nii täpselt teha oskab) puhast kulda välja kühveldab.
Võitlus õiguse eest sürrealismile
Nagu arvata võis, ei sobinud selline arusaam sürrealismist kuigi hästi kokku paljude sürrealistide ettekujutusega absoluutsest vabadusest, millest sürrealism alguse sai ja millega see (vähemalt manifestide osas) ka lõppes.1 Õigemini tundusid sürrealismi seatud piirid vabaduse avaldumisele kohutavalt kitsad. See ilmselt ka seletab, miks teise manifesti põhiosa moodustab väiklane jagelus rühmitusest väljavisatutega (neid oli selleks ajaks juba peaaegu pool nendest, kes olid sinna kunagi kuulunud).
André Bretoni monument Prantsusmaal Mayenne’i Robert Tatini muuseumis.
Ja veel üks erakordselt oluline seik, millest kõnealuses raamatus muidugi vaikitakse. Kaks nädalat enne Bretoni „Sürrealismi esimest manifesti“ ilmus veel üks „Sürrealismi esimene manifest“, autoriteks Yvan Goll, Pierre Albert-Birot, Francis Picabia, Tristan Tzara, Pierre Reverdy, Joseph Delteil, Robert Delaunay jt. Kaks rühmitust (nagu ka nende ninamehed Goll ja Breton) võitlesid omavahel õiguse pärast sürrealismile. Kuigi Bretoni jõuk väljus sellest võitlusest lõpuks (ajaloo silmis) võitjana, näivad loomingulises plaanis võitjatena pigem tema rühmitusest välja visatud ja need, kes sinna kunagi kuulunudki polnud. Esimestest võiks sürrealismi praktika hiilgavate näidetena mainida nt Antonin Artaud’ ja Salvador Dalí eesti keeleski avaldatud teoseid, teiste esindajaks sobiks Ilmar Laabani „Oma luulet ja võõrast“.2
Mis puutub võimalikesse eesti sürrealistidesse, siis lendavad nad kõik (eri põhjustel) kanoonilise sürrealismi radari alt läbi. Võiks ehk isegi minna sammukese kaugemale ja väita, et Bretoni sürrealism pole midagi sellist, millega keegi, kes sellest midagi teab, kuigivõrd samastuda suudaks. Vähemalt Ilmar Laabani looming näib Bretoni kriteeriumide järgi liiga lihvitud, Andres Ehini oma liiga rahvalik ja samuti lihvitud. Ülejäänute, näiteks Jaan Malini, võib-olla ka Kristjan Haljaku või veel kellegi tekstid on mul kas kolimise käigus kaduma läinud või pole neid kunagi käeulatuses olnudki. Küll aga on käeulatuses Marko Kompuse „Kapiuks jaan oksa“, kust võib leida vist kõige autentsemat sürrealismi, mis eesti keeles ilmunud (sama puudutab ilmselt teisigi tema luulekogusid). Nagu ühest meie põgusast ja ammusest vestlusest selgus, siis oma materjali ta vähemalt eksklusiivselt alateadvusest ei ammuta, vaid kasutab (ilmselt teiste tehnikate kõrval) remiksi, mis pole küll kanooniline, kuid kindlasti lubatud meetod.3 Kompuse luulekogu „Jalutu muna tango“ arvustuse teatel ta ise end siiski sürrealistiks ei pea.4
Selles arvustuses viidatakse ka ühele naljakale, peaaegu igale potentsiaalsele sürrealistile peaaegu masinlikult tehtavale (ja meile juba tuttavale) etteheitele: kui oled õige sürrealist, peab su tekst tulema otse alateadvusest, midagi ei tohi toimetada jne.5 Niipalju kui ma aru saan, on seda etteheidet õigus teha ainult Bretonil või kellelgi, kes tema näpunäidete kohaselt (või ka iseenesest, olles neist täielikus teadmatuses) „õhust“ kulda välja kühveldab. Seni kui etteheitja ise sellega hakkama ei saa (või juhtumisi Breton ei ole), ei tohiks tal olla ses küsimuses ka mingit sõnaõigust, sest niipea kui tema (või kes tahes) ise kühvli kätte võtaks, oleks Bretonil (või kellel tahes) põhjust süüdistada teda banaalsuses jne.
Imeline on alati uus
Manifestide juurde naastes tuleb möönda, et printsipiaalsusele vaatamata polnud Breton siiski nii jäik ja kindel nagu püha Andrease rist, nagu on teda iseloomustanud Dalí (ilmselt oma „Geeniuse päevikus“, mille samuti kahjuks kuhugi kaotanud olen). Raamatu viimases, 1953. aastal ilmunud tekstis räägib Breton nii automaatkirjutuse „kiirest hülgamisest“ kui ka selle põhjustest: „[S]elle asemel, et minna tähistatava asja juurest tagasi märgini [ilmselt automaatkirjutuseni – E. L.], mis pärast teda edasi elab, mis, muide, osutus võimatuks, tuleks pigem minna hoobilt tagasi tähistaja sünni juurde. [—] kõige algus peitub lausumises,“ aga „nimi peab n-ö idanema, vastasel korral on ta väär“ (lk 189). Sellega on kas nüüd just kätte näidatud, aga vähemalt ära kirjeldatud tee 1924. aasta manifestis tutvustatud automaatkirjutusest kvalitatiivselt suurema autentsuse poole.
Kuigi sürrealismi eelkäijaid võib leida juba varasemast ajast (XIV sajandi alkeemik Flamel, XVIII sajandi lõpu romaanikirjanik Lewis jt), sündis sürrealism n-ö lubadusena alles 1830. aastate prantsuse romantismis (Lamartine, Hugo, Gautier jt). Kui muinasjutud ja legendid kõrvale jätta, oli romantiline visioon esimene, mis lubas imelist juba programmiliselt siin-seal aimata.6 Romantism suubus XIX sajandi teisel poolel käredalt imelisega selle erinevates avaldumisvormides juba üpris vahetult tegelevasse sümbolismi (Verlaine, Baudelaire, Rimbaud, Mallarmé, Huysmans, Valéry jt).7
Sürrealismi põhiolemus ja -teene oli imelise tõstmine juba metatasandi (s.t programmiliseks) eesmärgiks ning sarvist haaramine ühel senini võrdlemisi hõlmamatul härjal nimega Inspiratsioon. Kui esimene oli puhtteoreetiline samm, milleks polnud vaja õieti midagi muud peale juba olemasoleva sümbolistliku traditsiooni ja sürrealismi manifesti, siis teine, esimesest määratult ambitsioonikam samm sai mingil määral sooritatud tänu eksperimentidele mitmesuguse psüühilise praktikaga (psühhoanalüüs, „meediumid“, unenäo- ja automaatkirjutus ning „puhta pettuse operatsioonid“, lk 131). Kuid sürrealismi (ja kogu selle raamatu) viimane, müstiline lubadus on veel suurem: „[Poeetiline] intuitsioon, mille sürrealism viimaks ahelatest vabastas, [—] annab meile juhtlõnga, mis viib tagasi gnosis’e teele, aistinguteülese reaalsuse mõistmise juurde, mis on „nähtamatult nähtav igaveses müsteeriumis““ (lk 195).
Ükski mainitud liikumine, ei romantism, sümbolism ega sürrealism, pole (vaatamata vaieldamatule kuulumisele ajalukku) end programmiliselt ammendanud. Kuna imeline on olemuselt alati uus – vastasel juhul ei saaks ju tegu olla imelisega –, on võimalik ka pidevalt edasi liikuda kõigis neis kolmes imelise esilemanamise valdkonnas. Imelise kirjanduslikuks esiletoomiseks on mõistagi ka muid võimalusi. XX sajandist peale on enamik (väga varieeruva tasemega) katseid ses vallas tehtud õudus-, fantaasia- ja teadusfantaasiakirjanduses.
1 Esimene manifest: „„Vabadus“ on ainus sõna, mis mind veel erutab. [—] Keset kõiki nurjatusi, mille me pärinud oleme, tuleb tunnistada, et meile on jäetud kõige suurem vaimne vabadus“ (lk 14). Kolmas manifest: „Peagi saabuvad akrobaadid, kelle trikoid katavad litrid, mille värv on tundmatu [—]. Selle värvi nimeks saab vabadus ja taevas lööb lahti kõik oma sinised ja mustad lahingulipud [—]. Inimene peab põgenema sellest naeruväärsest aedikust, mis talle on tehtud: niinimetatud hetkereaalsusest väljavaatega tulevikureaalsusele, mis pole põrmugi etem“ (lk 174-175).
2 Laaban mulle teadaolevalt suhtles, täpsemalt vaidles Bretoniga (Enn Tegova suuline info, 2008). Võimalust, et ta millalgi ka tema rühmitusse kuulus, seega täielikult välistada ei saa.
3 „Sürrealistlikud meetodid nõuavadki, et neid avardataks. Kõik vahendid on head, et tekitada äkiliselt plahvatavaid assotsiatsioone“ (lk 60).
4 Kaisa Ling, Kõrgema pilotaaži pusle. – Müürileht 2020, nr 96.
5 Andres Ehin tegi selle etteheite seoses luuletustega ka mulle, olles siiski rahul mu enam-vähem otse alateadvusest tulnud konverentsiettekandega (2008).
6 „[S]ee, mida ekslikult nimetatakse tema [romantismi] kangelaslikuks perioodiks, ei ole ausalt öelda muud kui imiku vääksumine, kes alles hakkab meie kaudu märku andma oma tahtest“ (lk 120).
7 Charles Baudelaire’i „Väikesed poeemid proosas“ algab palaga „Võõras“. Mõistatuslikule mehele esitatakse seal küsimus, keda ta armastab kõige enam, ning pakutakse küsimusele järjest valesid vastuseid. Viimaks ütleb võõras: „Armastan pilvi …, pilvi, mis mööduvad … seal kaugel …, imeväärseid pilvi!“ (Tlk Marie Under. Avita, 1999.)
Eesti Kunstiakadeemia lõputööde näitus „Tase“ kuni 28. VIII veebis ja alates 17. VIII traditsiooniliselt EKA hoones. Korraldaja Pire Sova, kommunikatsioon Solveig Jahnke ja Mart Vainre, graafiline disain Elisabeth Juusu, Robin Siimann ja Kersti Heile.
Viimaste kuude jooksul oleme näinud kiiret innovatsiooni paljudes kultuuri edasiandmise viisides. Läbiv mõiste on olnud „uus lahendus“. Kumu kunstimuuseum alustas virtuaaltuuridega, Tallinna Kunstihoone virtuaalnäitustega ning veebi kaudu hakati üle kandma näitemänge ja kontserte. Kõike seda tehti eesmärgiga säilitada mingisugunegi normaalsus, side teiste inimestega. Ka kinod asusid tuleviku asemel minevikku vaadates korraldama väliseansse, kus külastaja võis filmi nautida oma autos istudes. Autokinod ei ole meie kultuuriruumis väga popid, kuid said sellegipoolest rahva hulgas suureks hitiks. Kas need oleksid seda ka aasta pärast?
Viise kultuuri edasiandmiseks on mitmeid, kuid need ei pruugi kommunikeerida kultuuri kogemise võimalust neile, kes seda senisel viisil ei ole teha saanud. Ürituste kojutoomine on teretulnud ettevõtmine näiteks liikumispuudega inimestele, seega võiks ka edaspidi selliseid võimalusi olla. Praegu jääb siiski mulje, et lahendusi mõeldakse välja põhjusel, et need on hädavajalikud ja seega mõeldud ajutistena. Taotlus pole olnud luua jätkusuutlikku kultuuri kogemise viisi, vaid ajutist asendust „päris asjale“.
Ideaalis toimuks kultuuri kogemine ja kultuuris osalemine pidevalt. Viimased kuud on aga näidanud üleminekut tarbimisele. Kultuurinäljas inimesed otsivad meeleheitlikult meelelahutust ja elamusi, mida unustatakse päriselt kogeda. Kultuur muutub tarbekaubaks, mida on vaja selleks, et tühjad ajad üle elada. Kujutan ette, et sellel aastal on palju tsiteeritud vanasõna ja needust „et sa elaksid huvitaval ajal“, aga ka tühi aeg on võrdselt õudne. Tühjal ajal mõtestavad inimesed oma elu ümber, mis tihtilugu viib impulsiivsete otsusteni. Neist leebem on näiteks levinud trend muuta radikaalselt oma välimust. Inimene otsib põnevust, isegi kui pealtnäha tundub, et ideaaliks on status quo. Huvitaval ajal tulevad ilmsiks inimväärtused, tühjal ajal leiab aset väärtuste muutumine või nende väljendamiseks uute lahenduste otsimine.
Lõikusaeg ja segapundar
Sel aastal Eesti Kunstiakadeemia lõpetanud tudengite töid vaadates adume, mis maailmas hetkel toimub. On näha, et neil on olnud keeruline harjuda uue olukorraga. Samas on see nende loomingus välja toonud täiesti uue külje, mis muul ajal ei oleks ehk esile kerkinud. Lahendusi toimetulekuks on keeruline leida ja igaüks otsib selleks eri võimalusi. Tänu sellele on EKA 2020. aasta lõputööde väljapanek huvitav segapundar erinevatest väärtustest, muredest ja lahenduste otsimise viisidest.
Ebaaus oleks käsitleda tänavust näitust ainulaadsena, sest seda saadab eelkäijate ajalugu. Uuendusena loodi väljapaneku tarvis veebileht, kus on ära toodud kõik kevadel lõpetanute tööd (augustikuised kaitsjad lisanduvad hiljem). Esimesena torkab silma elegantne mustvalge disain, mis on vastupidine EKA tavapärasele värvivalikule. Veebinäituse kujundus on ülesehituselt soliidne ja rahulik, kui välja arvata rakulaadsed elemendid, mis annavad korralikult särtsu juurde. Autorite Robin Siimanni, Elisabeth Juusu ja Kersti Heile idee sai alguse lõputööde festivali* seosest lõikusajaga, mis on teatud mõttes samuti festival. Sealt liikus nende mõte edasi tikkimise, tikkimismustrite ja laiemalt käsitöö juurde. Käsitöö teema on EKAs olnud väga tuline, sest mitmed erialad (nii praegused kui ka hiljuti õppekavast eemaldatud) on saanud külge pigem käsitöö kui kunsti maine ning käsitööd peetakse kunstist alamaks. Üliõpilased aga näitavad, et tegelikud piirid on väga hägused ja käsitöömotiive ei tohiks karta, sest need võivad kunstile palju juurde anda (või olla ise kunst).
Veebinäituse graafilise kujunduse loomisel on autorid Robin Siimann, Elisabeth Juusu ja Kersti Heile lähtunud tikkimismustritest, millele nad on andnud rakulaadsete olendite kuju.
EKA üks suurimaid eeliseid on olnud selge eristumine teistest Eesti kõrgkoolidest, kus lõpetanute tunnustamine näib piirnevat nimekirjaga, mida ette näidata. Kahjuks peab tõdema, et „Tase“ lehekülg mõjub sarnaselt. On mõistetav, et traditsioonilisele lõpunäitusele omast kogemust ei saagi publikule samal viisil tekitada, aga veebis toodud pelk lõpetajate nimekiri ei tööta ülikooli püüdluste kasuks. Lehel ringi klõpsides ja diplomitöid uurides tekkis igatsus arbitraarsuse järele. Eeskätt oleksin soovinud nuppu, mis viiks mind täiesti suvalise lõputöö juurde. See oleks tekitanud suuremat näitusekülastamise tunnet.
Kõikide tööde virtuaalmaailma üleviimine tõstatas olulise teemana ligipääsetavuse ja kaasavuse. On veider, et näituse kodulehel puudub venekeelne versioon, kuigi suure osa EKA tudengite emakeel on vene keel. Ühtlasi ei ole leht kuigi vaegnägijasõbralik: kirja suurus on väike ja linke ülejäänud disainist raske eristada. Kõige probleemsem on kirjatüüp, mida on nägemispuudega inimesel keeruline lugeda. Veebidisainiga tegelevad inimesed võiksid veidi rohkem tähelepanu pöörata sellele, et ka ligipääsetavus võib olla esteetiline.
Samas on platvorm andnud erakordse võimaluse tudengitele, kes õpivad erialadel, mille lõputöid traditsioonilisel näitusel ei eksponeerita (mida ei ole võimalik eksponeerida või mis kahvatuvad näiteks maalikunsti kõrval, s.t pakuvad külastajale vähem huvi), sh kunstikultuuri teaduskonna kirjalikud lõputööd või disaini ja tehnoloogia õppetooli lõputööd, mis põhinevad tekstil, illustratsioonidel ja skeemidel. Silma jäi Triin Jürgensi magistritöö „Kohaloome biofiilses linnas: elurikkuse ja tolmeldajate kaitse tõhustamine Tallinna rohealadel“, mille värvi- ja rõõmurikas brändiidentiteet kaasab ühiskonna ja planeedi tulevikule hädavajalikku teenust. Lisatud on ka lühikirjeldus ja brändi visuaalse identiteedi näide, lisaks avaneb võimalus alla laadida nii kogu lõputöö kui muud täiendavat materjali. Teeb rõõmu, et veebinäitus on sellistele töödele andnud võimaluse esile kerkida kunstiteostena.
Visuaalne kunst
Platvorm aitab palju kaasa ka video- ja filmikunsti tudengite töödele. Graafilise disaini eriala bakalaureusekraadiga lõpetanud Elisabeth Juusu esitab oma lõputööna 360-kraadise virtuaalreaalsusvideo „Makropsia“, mis mängib vaataja meeltega. Mida rohkem saab vaataja videosse süveneda ja sellele täielikult pühenduda, seda suurem on trip. Vaataja jaoks on tagatud täielik privaatsus, küll aga oleks saanud näituse kontekstis välja tuua teoreetilisemat tausta selgitamaks, kuidas selline seisund tekib/tekitatakse.
Vabade kunstide vallas kogesin toreda üllatusena täiesti ootamatut meediumi, graafilist novelli. „Antennimaja inimeste“ autor Mark Antonius Puhkan uurib oma töös heli visuaalse kujutamise võimalusi ning toob lisaks uurimuse, mille algusest leiab levinud helide visualiseerimise näite, bouba-kiki-efekti, mida kasutatakse ka tajufilosoofias ja semiootikas. Autor on bouba-kiki’t edasi arendanud illustratsioonisarjas loomade ja lindude füsioloogia ning heliefektide abil, andes suurepäraselt edasi seda, kuidas meie meeled neid „tõlgivad“. Kuigi Puhkan ise väidab, et ei võta ranget teaduslikku lähenemist, tuleb nentida, et uurimus on suurepärane ja sisaldab ohtralt relevantseid allikaid.
Hiigelsuur kiitus kuulub maalitudengitele, kes ei esitanud oma lõputöid lihtsalt reprodena. Brenda Purtsaki „See me olemegi“ on üles pildistatud sedavõrd hästi, et annab edasi suurepärase ruumikogemuse. Kunstniku õlimaalid ja vitraažid on paigutatud halli ruumi. Töid raaminud valguse (ja valgusnurgad) on müstilisena pildile püüdnud Stanislav Stepaško. Oma lõputöös küsib autor: „Kes on inimene? Millest me koosneme?“ Need küsimused haakuvad tühja ajaga seotud peataolekuga. Töid vaadates tundub, et me ise olemegi segapundar ja see ei ole halb. Lõpuni mõistmine polegi vajalik, me peame lihtsalt leppima. Võluvast segapuntrast ajendatud mõtete lahtiharutamiseks on vaataja jaoks toodud ka teoste detailvaated.
Sarnase teemapüstituse leiame maalikunsti tudengi Georg Kaasiku sarjas „Valik?“, mis vaatab sügavamalt inimese käitumist ühiskonna või omaenda mõtete survel. Vastupidiselt Purtsaki töödele, kus domineerib kaos, varieteet ja vitraažide sümmeetriline loomus, toob Kaasiku sari välja melanhoolia, harmoonia ja ängistuse. Autor on esitanud kaks tööd, „Madal“ ja „Karma portree“, mis illustreerivad eri valikuid. Lisaks küsib ta küsimuse: „Kui need kaks äärmuslikku teed oleks üldse valikud, siis kumb tee oleks parem?“ Vaatajana tekitab pigem hirmu „Karma portree“ ja sellel väga teatraalsel moel kujutatud naerev figuur, kelle ilmest paistab nii hullumeelsust, kurjust kui ka paanikat. Teos „Madal“ on üksildasem ja kurvem, aga ka rahulikum. Võiks öelda, et „Karma portree“ illustreerib seda „huvitavat aega“, mille eest me kõik tahaksime põgeneda. „Madala“ täiesti vastupidine seisund näib olevat parem, kuid tegelikult pakub sama raskeid katsumusi.
Veidi mannetult mõjuvad stsenograafia eriala lõputööd, mis on varem olnud oma leidlikkuse ja julguse poolest ühed lemmikud. Tundub, et teatrikunstnikud ei ole antud olukorras leidnud parimat viisi, kuidas oma töid esitada. Näiteks võiks mitme video puhul kommentaarina lisada katkendeid kirjalikust tööst. Ilma selleta jääb tunne, et kogu materjal lihtsalt laeti üles. Ka kunstikultuuri teaduskonna tudengid on lehele üles laadinud vaid lõputöö failid. Siiani on teooriapõhised erialad jäänud näitustelt välja, kuid nüüd oleks saanud ülejäänud ülikooli veenda selles, et ka teadustöid saab esitada väljapanekuna. Nii mõnigi praktilise eriala lõpetanud tudeng kasutas kaitsmisel oma töö tutvustamiseks Powerpointi, mis andis vaatajale võimaluse end töö arengukäiguga kurssi viia. Selliseid esitlusi oleks saanud kasutada ka veebinäitusel.
Jätkusuutlikkus
Arusaamatuks jääb, mis on lehekülje loomise tegelik eesmärk. Kas platvorm jääb näitusepõhiseks keskkonnaks või pelgalt arhiivimaterjaliks? Praegu on puudu tööd, mis lisanduvad (eeldatavasti) augustis, näiteks on halliks tõmmatud kõik moedisaini osakonna tööd. Veebinäituse üldpilti vaadates on näha, et puudu on sidus kommunikatsioon teaduskondade vahel. Tuleks leida hea viis kõikide erialade tööde eksponeerimiseks vastavalt nende eripäradele. Praegu on mõned lõputööd otsekui virtuaalnäitused, teiste puhul aga leiame eest vaid kirjelduseta failinimekirja.
Sellegipoolest tuleb EKA-le ja WWW Stuudiole avaldada tunnustust selle eest, et nad suutsid nii kiiresti luua kogu ülikooli vajadusi katva platvormi. Kiitus ka tudengitele, kes pidid oma töid ja esitusviise kiirelt kohandama. Oma teekonnale kindlaks jäämine on keeruline, kui maailm su ümber on kaoses ja leekides. Küll aga võiks järgmise sarnase katsetuse puhul rohkem mõelda ligipääsetavusele ja pikaajalisemale eesmärgile. Veebinäitus kui selline on iseenesest suurepärane nähtus ja võiks järgnevatel aastatel kindlasti jätkuda, sest paljud huvilised ei saa alati ise kohale tulla. Samuti pakuks see EKA-le hea võimaluse teha rahvusvahelist turundust. Arenguruumi on palju, aga esimese katse kohta on tulemus hea.
* „Tase“ on Eesti Kunstiakadeemia iga-aastane lõputööde festival, kus arhitektuuri, vabade kunstide, disaini ja kunstikultuuri teaduskonnad esitlevad magistritöid ning valikut bakalaureusetöödest ja portfooliotest.
Tallinna muusika- ja balletikool (TMBK) on 2020. aastal loodav riigikool, millega ühendatakse alates 1. juulist 2022 kolm pika traditsiooniga kooli: 1944. aastal loodud Georg Otsa nimeline Tallinna muusikakool (GOTM), 1946. aastal loodud Tallinna balletikool (TBK) ja 1961. aastal loodud Tallinna muusikakeskkool (TMKK).1 Suurem osa Eesti tulevastest kutselistest muusikutest ja tantsijatest omandab erialase hariduse just selles koolis. TMBK on valdkondlik hariduskeskus, kus saab esimese koolina Eestis omandada nii põhi-, gümnaasiumi- kui ka kutsehariduse. Olen täiendanud koolide tihedas koostöös valminud TMBK põhimäärust ja arengukava aastateks 2020–2023 ning pakun siinkohal välja ettepanekud edasiseks mõttetööks, et leida uuele koolile parim sisu.
Õppekavad
Koolide ühendamisel võetakse uues koolis kasutusele kõik sel hetkel kolmes koolis kehtivad õppekavad, mida vajadusel uuendatakse ja ühtlustatakse. TMKKs on õppekavasid kaks: põhikooli (I–IX klass) ja gümnaasiumi oma (X–XII klass). TBKs on viis õppekava: nooremas astmes põhikooli (V–IX klass) ning vanemas astmes kutsekeskhariduse ja kutsehariduse õppekava (nii klassikaline ballett kui ka kaasaegne tants). GOTMis kehtib praegu 22 õppekava, mis jaotuvad kutse-, kutsekeskharidus-, eel- ja jätkuõppe vahel. Olemasolevatele lisandub 2022. aastaks maailmamuusika eriala kahe õppekavaga. Õppekavad kui eesmärgistatud protsessikirjeldused liigenduvad kutsehariduse mudeli alusel mooduliteks (õppeaineteks), mida antakse rakenduskavade alusel. Samasugune jaotus võetakse kasutusele ka gümnaasiumis.
Gümnaasiumiastmes püütakse 2022. aasta sügisest rakendada semestriteks jaotuvat 39- või 40nädalast õppeaastat, et veidigi leevendada õppetöö ülekoormatust. Põhikoolis on hindamisperioodiks trimester.
Võimalik, et neid plaane mõjutab lähema paari aasta jooksul seaduste ja seejärel riiklike õppekavade muutumine, kui põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse ning kutseõppeasutuse seaduse (ja kutseharidusstandardi) asemel kehtestatakse põhikooliseadus ja keskharidusseadus vms. TMBK on valmis olema katsekooli rollis, väärtustades ja arendades oma koolis võimalust saada koos õpitava erialaga nii kutsekeskharidus kui ka üldkeskharidus (ehk gümnaasiumiharidus). See plaan on igati kooskõlas ka haridusvaldkonna aastateks 2021–2035 tehtud arengukavas rõhutatud õpivõimaluste valikurohkuse ja õpiteede paindlikkuse põhimõtetega.2
TMBKs töötatakse välja ja rakendatakse oma õppekavades metoodika, kuidas ühildada võrreldavalt õppekoormuse arvestus gümnaasiumi kursuste (1 kursus = 35 akadeemilist tundi, ainult juhendatud õpe) ja kutsehariduse ainepunktide puhul (1 EKAP = 26 akadeemilist tundi, sh nii juhendatud kui ka iseseisev õpe, sh harjutustunnid). Üks võimalus on harjutuskursuste rakendamine gümnaasiumi stuudiumis iseseisva töö arvestamiseks: see kirjeldab suurt osa õpilaste õppekoormusest, mis seni on koormusarvestusest täiesti välja jäänud. Täpsemat kirjeldamisvajadust tõestab seegi, et harjutustundide osakaal on kogu kooli ruumivajaduse juures üle 60%. Päevane harjutustundide maht erineb õpilastel erialati, kuid sageli on see noorematel rohkem kui kaks tundi ja vanematel õpilastel neli tundi päevas. Selle alusel arvestati uue hoone ruumiprogramm.
Eero Raun oli Tallinna muusika- ja balletikooli juht 17. septembrist 2018 kuni 30. juunini 2020.
Õppekoormuse formaalne kirjeldus peaks täpsemalt kajastama õpilaste tegelikku koormust. Õppeaasta kohta koguneb põhikoolis keskmiselt umbes 14–16 harjutuskursust, gümnaasiumis umbes 28–32 (need lisanduvad gümnaasiumis kohustuslikule 96 kursusele). Minimaalselt peaks igal erialal läbima 350 aktiivset harjutustundi, mistõttu võiks gümnaasiumi igas semestris olla kirjeldatud vähemalt 10 harjutuskursust õpilase kohta.
Seejuures tuleks leida selline lahendus, et harjutuskursuste sisu täpsemast kirjeldamisest ei kujuneks erialaõpetajatele töökoormust oluliselt suurendav kohustus. Õppekoormuse arvestusest jääb ka sel juhul ikkagi välja iseseisev töö (sh harjutustunnid), mida õpilased teevad koolivaheaegadel, aga mille täpsem hindamine oleks liiga spekulatiivne.
Õppepäeva vältel ja õppeaine raames võiks hariduspsühholoogide soovitusi järgides teadlikult kasutada vaheldumisi keskendunud ja hajusat mõtlemist. Sellise vahelduva mõtlemisrežiimi korral on õppeprotsess kõige tulemuslikum, sest ühes režiimis olles saab puhata teisest.
Õppekorraldus
Õppekorraldus on jaotatud laias laastus kaheks. Põhiõppe alla kuuluvad põhikool (üldained + muusika ja tantsu erialaõpe), gümnaasium (üldained + muusika erialaõpe) ja kutsekool (üldained + muusika- ja tantsuõpe kas kutsekeskhariduse või kutseharidusena). Lisaõppe alla kuuluvad enne põhiõpet stuudioõpe (tasuline) ja eelõpe (riigieelarveline) ning pärast põhiõpet jätkuõpe (riigieelarveline) ja täiendõpe (tasuline).
Sellise õppekorraldusega püütakse TMBKsse õppima tuua andekaid ja tugeva arengupotentsiaaliga õpilasi eri vanuseastmetes, kuna talent võib avalduda ja areneda erinevalt. Ühtlasi püütakse sellist õppekorraldust rakendades teha võimalikult tihedat koostööd kohalike muusikakoolide ja erahuvikoolidega, Heino Elleri muusikakooliga ning Eesti muusika- ja teatriakadeemiaga, aga ka teiste kõrgkoolidega nii Eestis kui ka kaugemal. Eesmärk on suunata noore muusiku või tantsija kujunemist tervikliku õpiteekonna jooksul, mille juures kool on teadlik oma vastutusest nii õpilase vastuvõtmisel kui ka pärast talle lõputunnistuse kätteandmist. TMBK missioon on toetada õppijaid saamaks meistriks oma erialal ja õnnelikeks inimesteks tänu omandatud haridusele ja õnnestunud eneseteostusele. TMBK õpilastel peab olema erialaseid eeldusi, suur õpihimu ja rohkesti eesmärgikindlust. Edu õppetöös saavutatakse aktiivsuse ja pühendumisega ning vastutades oma õppimise eest.
Eraldi väärib rõhutamist mentorite süsteem, millega luuakse püsiv dialoog kogenud praktiku ja õppija vahel.Sellerakendamisega püüab kool toetada õppijaid nende valikuhetkedel ja kujunemisel ning vähendada õppetöö katkestajate osakaalu. Igale õppijale püütakse kujundada just talle sobivaim õpitee oma ande arendamiseks, ameti õppimiseks ja eneseteostuseks. Mentorite kaasabil suunab kool ka erialavahetust, et tasakaalustada valdkondlikku tööjõuvajadust (sh vastavalt OSKA raportitele). Mentori rolli kutsub kool erialaõpetaja kogemusega õppenõustajad, pedagoogid jt autoriteetsed spetsialisid oma koolist, EMTAst jt kõrgkoolidest, aga ka Eesti kutselistest tippkollektiividest. Kool toetab nii mentoreid kui ka kõiki õpetajaid uute metoodikate omandamisel ja katsetamisel.
Kujundame talendid tähtedeks
TMBK soosib mõtteviisi, et õpetaja on ka ise terve elu õppija rollis, muu hulgas julgetakse ka oma õpilastelt õppida, kuidas neid tulemuslikumalt õpetada. Ühiskonnas järjest süveneva killustatuse ja arusaamade partikulaarsuse taustal on see üha aktuaalsem. Hindamisel kasutatakse eesmärgistatud õpiväljundeid. TMBK väärtustab õppetöö korraldamisel õppetegevuse mõtestatust, õpilasekeskset lähenemist, erialalist pühendumist ja valdkonnaülest koostööd, mille rakendamine tänapäevases keskkonnas aitab õpilastel paremini oma võimeid realiseerida.
Põhiõppes on klassikomplektid muusika ja tantsu erialaõppe jaoks, neile lisaks aga ka väikeklassid või õpperühmad haridusliku erivajadusega õpilastele. Tantsu põhiõpe võiks tulevikus alata juba IV klassist, kuna lapsed küpsevad füüsiliselt järjest varasemas eas ning sel moel oleks võimalik saada rohkem heade eeldustega lapsi õppima tantsijaks. Sel juhul toimuks ettevalmistuskursus praeguse III–IV klassi asemel II–III klassis.
Pärast põhikooli õpitakse vahel mitme erialaõpetaja juures: nii saab õpilane mitmekesisema õpikogemuse ja see valmistab teda paremini ette kõrgkooli astumiseks.
Gümnaasiumi ja kutsekooli sisseastumisel, samuti lõpetamisel on kattuvatel muusika erialadel võrreldava taseme kindlustamiseks ühtlustatud nõuded, vastavalt selleks ajaks uuendatud õppekavadele. Erialatundide arv nädalas varieerub muusika- ja tantsuõppes erialade kaupa ka edaspidi.
Sisseastumiskatsed võiksid 2021. aastal olla kolmes koolis koordineeritud koostöös (ristturundusega), aga 2022. aastal võiks õpilasi vastu võtta juba ühiselt, avalduse esitamisega SAISi. Iga õpilaskandidaat peab määrama erialased eelistused ja eelistatava õpitee. Kõrvuti füüsiliste sisseastumiskatsetega on sisseastumisvõimalus ka e-kanalite abiga. Vastuvõtt lõpeb põhjaliku vestlusega, mis on õppija karjääri seisukohalt määrava tähtsusega. Vestlusel analüüsitakse kujundava hindamise abil katsetel saadud tulemusi, õpilaskandidaadi huvisid ning tema eeldusi ja eelistusi eriala ja õpiteede osas.
Kooli sihid
TMBK põhiväärtused on professionaalsus, loovus, töökus ja avatus. Koolis keskendutakse rahvusvaheliselt konkurentsivõimeliste kutseliste muusikute ja tantsijate koolitamisele. Huviharidus jääb kohalike muusikakoolide ja erahuvikoolide pärusmaaks. TMBK õpilased teavad, et paljud nende vanemad koolikaaslased on Eestile kõige enam tuntust ja tunnustust toonud kultuuritegelased. See aitab tõsta õppemotivatsiooni ja kooli reputatsiooni. TMBK õpilasi iseloomustavad vanusest sõltumata professionaalidele omane töössesuhtumine ja eneseväärikus. Selle kooli vilistlastel on põhjust olla uhke õpitud ameti üle, katusekambris külmetava kunstniku narratiiv jäägu lõplikult minevikku.
Loovus on TMBK läbiv väärtus, mis peegeldub uute võimaluste ja lahenduste leidmises nii õppekavaarenduses kui ka interjööri disainis ja mööblivalikus. Kõige tähtsam roll loovuse ja töökuse arendamisel on aga pedagoogikal. TMBK pedagoogid ja teised töötajad aitavad nii otseselt õppetöös kui ka kaude hoiakute ja eeskujuga kaasa õpilaste edule iseseisvas elus oma eriala professionaalide ning ka kodanike ja pereinimestena. Meistriks saamiseks tuleb harjutada, kuid harjutamise tulemuslikkuse määrab pühendumine nii kvantiteedis kui ka kvaliteedis. Harjutamist tuleb aga noorele inimesele järjekindlalt õpetada, sest see määrab tema konkurentsivõime edasises elus.
TMBK võtab vastu õppijaid kogu Eestist. TMBK visiooni järgi on koolist 2035. aastaks kujunenud Läänemere piirkonnas tuntud ja rahvusvaheliselt tunnustatud hariduskeskus, kuhu tahetakse tulla õppima ja õpetama üle Eesti, kogu regioonist ja mujalt. Välismaalt tullakse õppima eelkõige tantsijaks, aga järjest enam ka muusikuks. Teadlikuna oma missioonist rahvuskultuuri arendamisel püüab TMBK eelkõige koolitada kodumaiseid talente. Avatus välisõpilastele ja -õpetajatele aitab aga tugevdada ja avardada ka kodumaiste õppijate taset. Samuti tähendab avatus vastuvõtlikkust uutele ideedele ja lugupidamist teiste valdkondade vastu. Umbes 2035. aastast, kui statistikaameti prognoosi järgi kooliõpilaste hulk Eestis märkimisväärselt väheneb, suureneb välisõpilaste osakaal veelgi. Õppetegevusega valmistatakse kõiki õpilasi ette karjääriks rahvusvahelisel tööturul ja edukaks hakkama saamiseks tööelus.
Eraldi rõhutan endast ja teistest lugupidamise olulisust koolis. Eelarvamused pärsivad inimese suhteid, kohanemis- ja arenguvõimet. Seepärast peavad minevikku jääma mõttetult hinnangulised vastandused à la Tallinn vs. Tartu, muusikud vs. tantsijad, klassikaline vs. rütmimuusika, keelpillimängijad vs. puhkpillimängijad jne. Selliste vastanduste kultiveerimisega on osavad kultuuri- ja olupoliitikud liigagi sageli rakendanud divide et impera printsiipi ning ajanud eri kunstivaldkondade esindajad omavahel suurema raha ja tähelepanu nimel tülli. Tegelikult aetakse ju ühist asja ning huvigruppidevahelisest või žanriülesest koostööst ja lõimumisest võidavad kõik.
Asiseid arvandmeid
Õppekavade mahust lähtuvalt planeeritakse TMBK koolituskohtade arvuks pikemas perspektiivis 700–750, kasutades valemit: (eelõpe/2) + põhiõpe + jätkuõpe. Neist on põhiõppes umbes 580 õppijat, kellest umbes 450 on muusikud ja 130 tantsijad. Kui arvestada juurde ka (tasulises) stuudioõppes ja täiendõppes osalevad õppijad, kaasab TMBK ühes õppeaastas üle 1100 õppija, mudilastest täiskasvanuteni.
Praegu on kolme kooli peale õpilaskodudes kokku ligi 100 õpilast. Uues hoones on 74 õpilaskodu kohta, mis peaks kindlustama õppimisaegse elukoha vähemalt põhikooli õpilastele. Ülejäänud majutatakse mõnes riigile kuuluvas õpilaskodus, mis asub lähikonnas (nt Tallinna majanduskooli peagi renoveeritavas õpilaskodus Nõmme tee 5). Liikumiskasvatuseks kasutatakse maksimaalselt oma maja välialasid, kolmerajalist ujulat, pilatese saali ja rütmikasaali ning polütehnikumi võimlat. 170 kohaga söökla on koolipäeva kestel liikumise tulipunkt: hommikuti pakutakse seal putru, vähemalt kolmel söögivahetunnil sooja koolilõunat ja õhtul toimuvad seal kohvikuõhkkonnas regulaarsed õpilaskontserdid. Õppijate päralt on uues koolis mitmesugused tugispetsialistid: meedik, psühholoog, füsioterapeut, Alexanderi tehnika ekspert, õppe- ja karjäärinõustajad jne.
Õppetegevuseks kasutatakse hoonest 21 597 m2, üldehituse valmimise tähtaeg on 2022. aasta juuni. Avaaktus toimub 1. septembril 2022. Sellele järgneb avafestival, millega tutvustatakse uut kultuuritemplit ka laiemale publikule. 2023. aastal tehakse kooli sisehindamine ja koostatakse arengukava järgmiseks perioodiks.
Kooli organisatsiooni struktuuri kuuluvad kehtivatest seadustest lähtuvalt hoolekogu ja nõunike kogu, direktor, nõukogu ja õppenõukogu ning õpilasesindus. Põhiõpe on administratiivselt jaotatud muusika erialaõppeks, tantsu erialaõppeks ja üldõppeks, mida koordineerivad vastavad õppejuhid. Lisaõppe juhi korraldada jäävad stuudio-, eel-, jätku- ja täiendõpe.
Alates ühinemisest 1. juulil 2022 kasutatakse TMBKs ühtset õppeinfosüsteemi (ilmselt Tahvli põhjal, mida HITSA praegu arendab). Ühendamisest hakkab kehtima ka ühtne palgasüsteem koos uue palgajuhendi ja õpetajate koormusnormide ühtlustamisega. Kool väärtustab oma töötajate panuse suurust õppetöösse ja kooli arendamisse ka materiaalselt. TMBK sõlmib kõigi töötajatega ühtse vormi järgi koostatud töölepingud (koos uuendatud ametijuhenditega), täpsema koormuse selgumisel ka töölepingu lisad.
Lõpetuseks
Senised kolme kooli töötajate ühised visiooniseminarid ja muud ühisüritused on näidanud, et kas– ja miks-küsimuste asemel on fookusesse tõusnud järjest detailsemad kuidas-küsimused. Loodetavasti annab see ülevaade mõnele neist vastuse.
Kolm kooli on juba praegu üha rohkem ajas (ja peagi ka ruumis) lõimuv koolipere. TMBKs kujuneb kindlasti terviklik õpetajaskond, kuhu koonduvad parimad õpetajad, unikaalsete oskuste, teadmiste ja kogemustega tippspetsialistid, kelle töö väärib austust ja lugupidamist. Kooli saatuse suunamisel on peale pühendumise vaja külma pead ja sooja südant.
TMBK ei ole tavapärane kool, mistõttu ka selle loomine ei pea kinni jääma tavapärastesse standarditesse. Avatus koostööks ja vastastikku lugupidavaks aruteluks ning selgus ja läbipaistvus avaliku sektori ressursside kasutamisel ja valikute põhjendamisel olgu väärtused, millest lähtuvad algusest peale veendunult kõik, kes kooliloomes osalised.
Tänan kõiki häid kolleege senise järjest tihedama ja üha enam meid lähendanud koostöö eest ning soovin peatset ootamatu interregnum’i lõppemist. Tänan südamest ka kõiki kolleege, kelle kaasabil on valminud see artikkel. Parimat haridust andev kool väärib kindlasti ka parimat juhtimist nii koolis endas kui ka koolipidajalt.
1 Tallinna Muusika- ja Balletikool. https://www.hm.ee/et/tallinna-muusika-ja-balletikool
2 Haridusvaldkonna arengukava 2021–2035. – Haridus- ja Teadusministeerium. https://www.hm.ee/sites/default/files/eesti_haridusvaldkonna_arengukava_2035_seisuga_2020.03.27.pdf
Loen Sirbis avaldatud arvamusi teemal „Kliimale tuleb kasuks“ ja mõtlen sealjuures, et kuidas iga kirjutaja enda jaoks oma kliima mõiste on välja mõelnud. Kirjutajate seas on teadlasi, kes kindlasti on teadusliku mõistega kokku puutunud, aga on ka teiste elualade esindajaid, kes mõistet vabalt interpreteerivad. Sageli jääb arusaamatuks, mida üldse kliima all mõistetakse. See segadus on problemaatiline, sest kliima ja kliimamuutuse defineerimine on nii kliima uurimise kui kliimapoliitika seisukohast võtmetähtsusega. Kuna aga kliimapoliitika määrab ning hakkab lähiaastatel veelgi enam määrama meie igapäevast eluolu, siis kaudselt puudutab see meid kõiki.
Kliima kitsamas ja laiemas mõttes
Enamikul inimestest on intuitiivne arusaam ilmast kui atmosfääri seisundist mingis kohas mingil ajahetkel ning kliimast kui mingis mõttes keskmisest ilmast. Üldtuntud on ka väljend „kliima on see, mida me ootame ning ilm see, mille saame“.1 Ilmselt on meis seepärast ootus kliimale kui konstantsele seisundile, milleks ilmad koonduvad, kui nad üle piisavalt pika ajavahemiku keskmistada. Ning kliimamuutus on tulem mingitest välistest kliimasundidest (climate forcings) kliimasüsteemile, mis takistavad keskmistel koondumast oma õigeteks väärtusteks.2 Sellest skeemist lähtudes omistatakse minevikukliima muutus Maa orbiidi või päikesekiirguse muutustele või vulkaanipursetele. Viimasel ajal on neile lisandunud ka inimtegevus. Kas selline lihtsustatud arusaam võimaldab meil kliimat mõista ning ennustada?
Siin oleks õige aeg tuua sisse kliimasüsteemi mõiste lähtudes kliimateaduste piiblist ehk IPCC raportist. IPCC viienda raporti sõnastikus (IPCC, 2013)3 on see esitatud järgmiselt. „Kliimasüsteem on keerukas süsteem, mis koosneb viiest komponendist: atmosfäär, hüdrosfäär, krüosfäär, litosfäär ja biosfäär, ning nende vastasmõjudest. Kliimasüsteem on pidevas muutumises ning selle põhjuseks on sisemine dünaamika ja välised tegurid nagu vulkaanipursked, päikesekiirguse muutused ning inimtegevus, näiteks atmosfääri koostise muutused või maakasutuse muutused.“
Tegelikult on IPCC raportis (IPCC, 2013) toodud isegi kaks kliima mõistet: kitsam ja laiem. „Kliima kitsamas mõttes on defineeritud kui keskmine ilm, või rangemalt võttes, selle statistiline kirjeldus keskmiste ja muutlikkuse parameetrite kaudu üle ajavahemiku, mis ulatub kuudest tuhandete ning miljonite aastateni. Maailma meteoroloogiaorganisatsiooni (World Meteorological Organization, WMO) poolt määratud klassikaline keskmistamise periood on 30 aastat. Parameetriteks e ilmaelementideks on enamasti temperatuur, sademed, tuul.“ See mõiste kirjeldabki vaid atmosfääri seisundit, mille saab määrata mõõdetud väärtustest lähtuvalt. Paraku pole sellisest definitsioonist tulenevalt võimalik kirjeldada globaalset kliimat, mida saaks teaduslikul alusel ennustada. Selle definitsiooni alusel saab uurida vaid statistilisi seoseid, millel puudub ennustusvõime väljapoole üldkogumit, arvutada trende ning kasutada keerulisemaid statistilisi meetodeid. Tõsi ta on, et globaalse keskmise temperatuuri aegrea kaudu pole võimalik kliimat ennustada ning tagantjärgi uuringud ei anna meile ülevaadet Maa atmosfääri tegelikust olekust, rääkimata teiste Maa sfääride seisunditest. Üleminekud ühelt keskkonna parameetrilt teisele on siin sageli rajatud seostele, mis võivad kehtida regionaalselt või siis tehakse globaalseid üldistusi kohalike muutuste alusel.4
„Juulikuus lumi on maas, minu jaoks see pole kliima!“
„Kliima laiemas mõttes on kliimasüsteemi olek, ka statistiline kirjeldus.“ (IPCC, 2013) Siin tuletame meelde, et kliimasüsteemi alla kuulusid kõik Maa sfäärid e lisaks õhkkonnale, mis on ilma päriskodu, ka palju pikemate muutlikkuse ajamastaapidega vett, jääd, maismaad ja elusloodust sisaldavad sfäärid. See on definitsioon, millest lähtudes vaadeldakse kliimat mitte vaid atmosfääri füüsikalise olekuna, mille muutlikkus ajas ja ruumis hõlmab ulatuslikke mastaape, vaid see sisaldab kõigi süsteemi komponentide olekut. Põhjus, miks atmosfäär on olnud esimene valik, on seotud kindlasti sellega, et see on kliimasüsteemi kõige muutlikum komponent, milles inimene elab ning mis inimest kõige otsesemalt mõjutab.
Neis eelnevates definitsioonides on tunda füüsikalise kliimateaduse isa Edward Lorenzi mõju. Lorenz on kirjutanud pika essee „Kliima on see, mida sa ootad“,5 laiemasse kasutusse ongi selline kliima mõiste jõudnud tema teoste kaudu. Lorenz pakkus välja ka ilma ja kliima sunnitud ning vabade variatsioonide kontseptsiooni. Ta nimetab sunnitud variatsioonideks neid, mis on seotud väliste tingimustega, näiteks Päikese kiiritustiheduse muutused või vulkaanipursete aerosool. Siin jõuame jälle kliima väliste teguriteni. Vabadeks variatsioonideks nimetab Lorenz kõik ülejäänud, mida ei saa seostada ühegi välise sunni muutusega, seega teisisõnu võib neid kutsuda ka seesmisteks teguriteks. Näiteks ilma päevast päeva muutumine oleks vabavariatsioon.
Charlotte Werndli 2015. aasta hinnang IPCC kliimadefinitsioonidele6 ütleb, et need on ühtaegu ebamäärased ning ambitsioonikad. Lorenzist lähtudes võiks järeldada, et esimene neist on vajalik praktilistel eesmärkidel, et arvutada olemasolevatest andmetest (kas mõõdetud või numbriliselt modelleeritutest) kliima seisundit. Teine aga on vajalik teoreetiliste uuringute jaoks, näiteks selleks, et üles ehitada kliimamudel.
Ilma- ja kliimaennustamise erinevus
Ilma ja kliima mõisteid saab eristada ka ennustamise kontekstis. Kui ilmaennustamine on tüüpiline algväärtusülesanne, siis kliimaennustamist on peetud ääretingimuste ülesandeks. Ilmaennustamisel on realistliku tulemuse saamiseks väga oluline esialgse situatsiooni täpne kirjeldus (siia sobib Lorenzi liblikaefekti näide), kliimaennustamisel mängivad olulist rolli aga eelpoolkirjeldatud välised ning seesmised kliimategurid e ääretingimused. Sellega on põhjendatud ka kliima mudeleksperimente, milles kasvuhoonegaaside koguseid lihtsalt kahekordistatakse: tulevikukliima „unustab“ mudeli algväärtused ära ning jõuab oma uude tasakaalu.
Siiski on jõutud järeldusele, et ka kliimaennustamine on algväärtusülesanne, seda selgitab põhjalikult Roger Pielke.7 Kliimaennustamise kontekstis oleks atmosfääri alumiseks piirpinnaks merepind või maapind. Kui need piirid oleksid ajas muutumatud või nende muutumine oleks atmosfäärist sõltumatu või nende muutlikkus oleks palju aeglasem kui meid huvitavad ajavahemikud (tavaliselt kümned aastad), siis võiks kliima modelleerimist pidada ääretingimuste ülesandeks.
Aga kui ookeani pind või maapind muutuvad samades ajamastaapides kui atmosfäär, siis mittelineaarsed tagasisidemed (e kahesuunalised vood) õhu, maapinna ja vee vahel elimineerivad interpretatsiooni ookean-atmosfäär või maapind-atmosfäär pindadest kui äärtest või piiridest. Tegelikult on tegemist interaktiivsete keskkondadega ning neid piirpindu tuleb vaadelda osana ennustavast süsteemist. Ilmaennustamise mastaabis (päevad) mängivad olulist rolli biofüüsikalised protsessid, nt taimestiku mõju aurumisele, lumikatte ja pilvede olemasolu ja nende roll aluspinna kiirgusbilansis ning sademete mõjutused mullaniiskusele. Siin on algväärtusprobleem ammu teadvustatud. Sesoonse ja aastasisese ilma ennustamises mängivad rolli juba biogeokeemilised tegurid, nt taimestiku kasv ja vanus, antropogeensed aerosoolid ja nt nende roll pika- ja lühilainelisele kiirgusele, merejää ja merepinna temperatuur, nt muutused püstvooludes El Niño nähtusega seostatult. Aastate ning kümnendite puhul lisanduvad veel biogeograafilised protsessid, nt muutused taimestiku liigilises koosseisus ja jaotuses, inimese poolt põhjustatud maakasutuse muutused ning ookeanide süvatsirkulatsiooni mõju ookeani pinna temperatuurile ja soolsusele. Lorenzi terminoloogias on need kõik vabavariatsioonid. Tuletame meelde, et Lorenzi kontseptsioonist lähtudes on otsesed mõjud sunnitud variatsioonid ja tagasisidemed on osa vabavariatsioonidest.
Ühiskondlikult kasulikud (st usaldusväärsed, täpsed jne) kliimaennustused nõuavad, et kõik tagasisidemed ja teised füüsikalised protsessid, mida kasutatakse ilmaennustuses, oleksid sees ka kliimamudelis, aga sellele lisaks peaksid seal olema pikaajalised tagasisidemed ja füüsikalised protsessid. See teeb kliimaennustamise palju keerulisemaks probleemiks kui ilmaennustus.
Kliimasüsteemi kontseptsioon
Tänapäevased Maa süsteemimudelid (Earthsystemmodels) hõlmavadki Maa kõiki sfääre, nad on välja kasvanud algsetest globaalse (atmosfääri) tsirkulatsiooni mudelitest (globalcirculationmodel, GCM), millele liideti aktiivne ookean ning merejää, aga ka maismaa ja mere ökosüsteemid ning biogeokeemilised ringed. Need ongi tänapäevased kliimamudelid, millega modelleeritakse Maa süsteemi e kliimasüsteemi olekut. Nad võimaldavad edasi liikuda atmosfääri ja ookeani oleku füüsikalisest kirjeldusest (temperatuur, tuul, niiskus jt) ühiskonnale oluliste suurusteni nagu tulekahjude risk, eluslooduse kadu, vee kättesaadavus, aga ka põllu- ja kalasaagi suurus.8 Aga selleks, et need mudelid annaksid reaalsusele vastavaid tulemusi, peavad teadlased mõlemalt poolt keskpõrandale kokku tulema. Maismaa ja mere ökosüsteemide, biogeokeemiliste ringete ja taimede, mikroobide ja mereelu juurest peavad maismaa- ja mereökoloogid ning biogeokeemikud mõtlema suuremate üldistuste tasemel ning leidma matemaatilised võrrandid, et kirjeldada biosfääri, selle toimimist ning selle kostet globaalmuutusele. Ka geoteadlased peavad pingutama, et kliimafüüsikat uutmoodi mõtestada, kaasates bioloogia. Nende muutuste aluseks on mõtlemise muutus, mis algab kliima definitsioonist ning kontseptsioonist.
Eeltoodust tulenevalt ei meeldi mulle artiklite pealkirjad stiilis „Kliimamuutuse mõju karu arvukusele“ või „Kliimamuutus on tühine väljakutse võrreldes loodusliku mitmekesisuse kadumisega“, põhjus on selles, et nii karu arvukuse muutus kui ka loodusliku mitmekesisuse vähenemine on minu jaoks kliimamuutus. Kõik sõltub sellest, mida kliima mõistesse kaasata, minu jaoks on elusloodus oma muutlikkusega selles ammu sees. Alati tuleks täpsustada, millist füüsikalist suurust kliima iseloomustajana nähakse, enamasti on selleks kas lokaalne või globaalne, nt õhutemperatuuri muutus.
Piia Post on atmosfäärifüüsik, õpetanud Tartu ülikoolis üle 30 aasta meteoroloogiat ja klimatoloogiat.
1 Robert A. Heinlein, Time Enough for Love. G. P. Putnam’s Sons, New York 1973, lk 352.
2 Shaun Lovejoy, What Is Climate? – Eos Trans. AGU 2013, 94: 1–2. doi:10.1002/2013EO010001
3 Climate Change 2013: The Physical Science Basis. Contribution of Working Group I to the Fifth Assessment Report of the Intergovernmental Panel on Climate Change. IPCC, Cambridge University Press, and New York 2013.
https://www.ipcc.ch/report/ar5/wg1/
4 Reid A. Bryson, The Paradigm of Climatology: An Essay. – Bull. Amer. Meteor. Soc. 1997, 78, 449–456. https://doi.org/10.1175/1520-0477(1997)078<0449:TPOCAE>2.0.CO;2
5 Edward N. Lorenz, Climate is what you expect. Publitseerimata kättesaadav aadressil http://eaps4.mit.edu/research/Lorenz/Climate_expect.pdf
6 Charlotte Werndl, On Defining Climate and Climate Change, The British Journal for the Philosophy of Science 2016, 67, 337–364. https://doi.org/10.1093/bjps/axu048
7 Roger A. Pielke Sr., Letters to the editor – Climate Prediction as an Initial Value Problem. – Bulletin of the American Meteorological Society 1998, 79(12), 2743–2745.
8 Gordon B Bonan, Scott C Doney, Climate, ecosystems, and planetary futures: The challenge to predict life in Earth system models. – Science 2018, 359(6375). DOI: 10.1126/science.aam8328
VI sajandist pärinevat Hagia Sophiat on Vahemere maades sajandeid imetletud kui arhitektuuri meistriteost. Ta on vaimustanud külastajaid oma seinu ja põrandaid kaunistava marmori, hiiglasliku kupli ning säravate kuld- ja hõbemosaiikidega. Sultan Mehmet II Vallutaja muutis selle XV sajandi keskpaigas mošeeks ja osmanid pidasid hoonest väga lugu. Mehmet II moodustas selle kultuuripärandi kaitseks fondi ning annetas mitmeid kinnisvarasid hoone ülalpidamiseks, tagades nii hoone säilimise.
Pärast Türgi iseseisvussõda võttis Türgi vabariik Anatoolia kultuuripärandi oma hoole alla, ekspertidele tehti ülesandeks mälestiste korrastamine nende identiteeti muutmata. Osa annetatud kinnisvarast (waqf’id) muudeti muuseumideks, raamatukogudeks jms, millega tagati nende korrashoid. Näitena võib tuua seldžukkide medresed Konyas ja Sivases ning Mahmut Pasha Bazaari Ankaras.
Atatürki ja tema valitsuse liikmete 1934. aastal tehtud otsus muuta Hagia Sophia muuseumiks peegeldab Türgi vabariigi maailmavaadet ja selle „ühise kultuuripärandi“ käsitlust. Ilmalik Türgi valis muuseumifunktsiooni, et võimaldada teaduslikku uurimistööd ja kaitsta ning esitleda üleilmse väärtusega pärandit parimal moel. Muuseumiks kohandamisega toodi taas nähtavale hoone vahepeal kinni kaetud kunstiteosed. Muuseumifunktsioon võimaldas eksponeerida figuraalseid mosaiike ja kalligraafilisi tahvleid rahumeelselt ja sallivalt teineteise kõrval. Mihrab, kantsel, sultani galerii ja kõnepult, mis lisati osmanite ajal mošee vajadusteks, säilitati omal kohal ja Hagia Sophiast sai mälestis, mis tutvustas inimestele kõikjalt maailmast Türgi mitmekihilist ajalugu.
Tänu Türgi riigi tulevikku suunatud otsusele on paljude riikide teadlased uurinud mälestise arhitektuuri, kandekonstruktsioone, dekoratiivseid elemente jne ning teinud ettepanekuid selle restaureerimiseks. 1985. aastal, kui Hagia Sophia kanti maailmapärandi nimekirja kui osa ajaloolisest İstanbulist, saadi Hagia Sophia kaitseks ekspertabi UNESCO-lt. Mitmed rahvusvahelised organisatsioonid, sh ICCROM, Maailmapärandi Fond, Princetoni ülikool ja Saksa Teadusfond, korraldasid kupli ja piilarite tehnilisi uuringuid ning toetasid seeläbi konserveerimistöid.
Nüüd arutletakse Hagia Sophia muutmise üle mošeeks. Otsus teha Hagia Sophiast muuseum võimaldas esile tõsta selle mitmekihilist olemust läbi sajandite. Kasutuse muutmise läbi ei tohi väheneda võimalus mõista Hagia Sophiat kui VI sajandist pärinevat kunsti ja arhitektuuri meistriteost. Muuseumifunktsiooni säilitamine tähendab ka UNESCO maailmapärandi nimekirja kantud silmapaistva ülemaailmse väärtuse – selle kihilise identiteedi – säilitamist.
Riigi otsuste järjepidevuse põhimõtet silmas pidades on ainuõige jätkata Hagia Sophia kasutamist muuseumina. Muuseumifunktsioon oli määrav ka selle kandmisel maailmapärandi nimekirja. UNESCO maailmapärandi konventsiooni allkirjastanud riigina on Türgi vabariigil kohustus järgida konventsiooni reegleid. Austada tuleb ka Türgi riigi rajaja Atatürgi ja tema mõttekaaslaste otsuseid. Hagia Sophia on İstanbuli kõige külastatavam muuseum. Seal toimuvad pidevalt teaduslikud uuringud ja konserveerimistööd. Hiljutine ingli näo leidmine kupli kirdeviklil annab tunnistust, et ehitisel on veel palju avastamata saladusi. Interjööris sajandeid säilinud mosaiigid on kõrge kunstilise väärtusega ja neid ei tohi kinni katta.
Kultuuripärandi kaitse mõte on tutvustada kultuuriobjektide autentset väärtust ja selle tunnuseid, kaitsta ja korrastada neid, austada nende ajaloolisi ja muidu olulisi väärtusi ning kindlustada, et erinevad ühiskonnagrupid mõistaks neid ja hindaks nende olulisust ning peaks neid oma elu rikastavaks ja tähendusrikkaks osaks. Mälestiste olulised elemendid tuleb säilitada nende algses asukohas. Rahvusvahelisel tasandil väärtustatakse ajaloolise mälu ja üleilmse, kõikehõlmava ning rahvuste ülese kultuuri hoidmist. Hagia Sophia esitlemist koos kõigi tema kihistustega ei tohi takistada, et see maailma arhitektuuriajaloo imeline monument saaks edaspidigi kõiki meid inspireerida kui religioonideülese vendluse ja maailmarahu sümbol.
Linnaruum on kõige kiiremini kasvav ja leviv elukeskkond. Ka Eestis linnastatakse ligikaudu 700 hektarit maad aastas.1 See tingib looduslikkuse kao ja liikide väljasuremise. Tavapärased meetodid selle kao kompenseerimiseks ei kanna aga tihtipeale soovitud vilja. Linnad on üldjuhul tekkinud looduslikult mitmekesistele aladele, mis on elupaiga loomiseks soodsad teistelegi liikidele. Lääneriikide linnastumisega algas ka inimeste ümbruse ja looduse, taimede ning loomade kultuuristamine. Nüüdseks on muutunud tavapäraseks, et metsikust sõidetakse kogema linnast välja, vaatamata sellele, et sedasama metsikust võib leida ka linnaelaniku uksemademel. Linnaruumis rakendatakse aina enam ja kergekäelise ükskõiksusega ühetaolisi esteetilisi standardeid, mis inimest ning looduslikku mitmekesisust koos eksisteerimas ei näe, neid omavahel ei ühenda. Selle teguviisi tagajärg on kaugenemine loodusest, kokkupuutepunktide vähenemine. See omakorda kujundab seda, kuidas inimene loodust ja linnaloodust tunnetab ning väärtustab.
Linnaplaneerimise alus on ikka ja alati olnud inimkesksete süsteemide loomine, mis asetab meid – inimesi – teistest liikidest ettepoole, peab meid tähtsamaks. Linn kuulub küll inimestele, ent ka teised liigid on leidnud viise meie ruumis elamiseks. Nad kasutavad linna pakutavaid eeliseid nagu laialdasem toidulaud, väiksem kiskjate oht ja liigikaaslaste konkurents. Mitmed liigid leiavad näiteks soodsaid elupaiku vanades puudes, neid leidub parkides, surnuaedades, aedades, kuid elatakse ka ehitiste avaustes. Viimaseid leidub aga üha vähem, sest tänapäevased ehitustrendid ja standardid välistavad igasugused pilud ja praod.
Üks inimesega koos elav liik, keda see teravalt mõjutab, on näiteks piiritaja, kelle arvukus on Suurbritannia linnades vähenenud juba poole võrra.2 Loomad ei näe linnaruumi nagu meie, ei vastanda linna loodusele, ei näe seda eraldatuna metsikusest, vaid tajuvad linna tervikliku elupaigana. Kas ka inimene võiks näha oma eluruumi ühendatuna metsikusega, mitte sellest irdunult ja lahus?
Läbi inimsilma
Loomade elustikku tõlgendame läbi enda ehk inimeste silmade, asetame end justkui looma nahka. Täielikult pole teise omailma3 asetuda võimalik, ent kui mõtleme läbi teiste elukeskkondade vajadused, näeme selgemalt ka inimest ümbritseva olustiku tunnuseid ning puudujääke. Seega peaksime endilt üha selgemalt küsima, mida õigupoolest tähendab olla inimene ning millised on meie vajadused ruumile.
Metsik loom linnaelanikuna annab sellele vastuse, on metsikuse indikaator. Loodusliku elukeskkonna heaolu näitajad on mitmed loomad, kes vajalike elupaikade ja toitumisaladega indikeerivad selle koha omadusi. Seda saab laiendada ka inimesele sobiva keskkonna äratundmiseks, sest liigirikkus tagab meilegi vajalikud looduslikud süsteemid kättesaadavana, alates rohealadest, kus aega veeta kuni üleujutuste mõjude minimeerimiseni.
Loom linnas ei jää märkamata. Tihti tehakse loomast linnas uudis: Tallinnas Kalamajas ringi lippavad rebased, Balti jaama raudteel elavad jänesed, hekkides siutsuvad varblased ja katuse räästa alla pesi rajavad pääsukesed. Esimeseks kevade saabumise tähiseks peetakse linnulaulu akna taga ning piiritajate kiireid sööste üle pea, vahel täheldamatagi, et need kipuvad kahanema.
Mitmekesine linn
Tallinna kaks kõige liigirikkamat piirkonda on Paljassaare ning Astangu. Varasemalt suletud militaartsoonid on praeguseks kujunenud hinnatud elupaigaks mitmele liigile. Ajaloost tulenevalt on neid piirkondi siiani enamjaolt käsitletud väheväärtuslike heitmaadena, mida on peamiselt avastamas käinud selle müstilisest hõngust huvitatud uitajad. Kui vaadata aga Tallinna ning pealinna rohe- ja puhkealasid laiemalt, peaks küsima, kuidas neid piirkondi väärtustada, nii et neis tekkinud mitmekesisus ei väheneks.
Mõlemasse piirkonda on kavandatud mitmed ehitustegevust ergutavad detailplaneeringud, ehitised on juba kerkimaski. Astangu paikneb Tallinna äärealal, maa ja linna vahel ning on oluline rohevõrgustiku lüli. Väärtuslikke rohealasid planeerides tuleks mõelda, kuidas kõige paremini esile tuua selle parimad omadused. Inimtegevuse jäljedki on intrigeeriv element, neid armastavad tihti ka loomad ja linnud. Näiteks on Astangul kasutusele võetud militaarehitisi ümbritsevad muldvallid, kuhu on urge kaevanud rebased ning kährikud4, alal paiknevad laskemoonatunnelid, mis on Eestis olulisuselt teine talvituspaik nahkhiirtele5, elupaiku pakuvad niisked kraavid, ehitiste avaused ning kuhilad. Viimaseid armastavad roomajad ja kahepaiksed.6 Juba kasutusele võetud elupaiku tuleb toetada ja alles hoida. Matkarada aitab tõsta teadlikkust linnalooduse mitmekesisusest ja olulisusest.
Jagatud eluruum
Sümbioos (vanakreeka k σύν „koos“ ja βίωσις „elamine“) on eri liikidesse kuuluvate organismide kooselu. Milline võiks välja näha looma ja inimese kooseluvorm linnas ning kuidas tõlgendada mitmekülgset vastastikust kasulikkust? Kuidas kujundada Astangu piirkond selliseks, kus see sümbioos parimal võimalikul viisil avalduda võiks? Esmalt on oluline luua kogu ala läbiv õpperada, välja pakkuda lahendused, kuidas inimene ja teised liigid koos elada saaks. Elukeskkonda kavandatakse praegu detailplaneeringuga. Tavapärased planeeringud ei taga elurikkuse säilimist, need vaatavad mööda juba alal olevatest elupaikadest, majade alla kaduvaid elupaiku sihipäraselt ei asendata ega looda juurde. Seetõttu kaovad asulatest aastasadu inimese lähedal pelgupaika leidnud loomaliigid ning nendega seostuv looduslikkus, mille kaudu on säilinud ka habras kokkupuude linnainimese ja looduse vahel. Nii tõttavadki inimesed linnapiiri taha loodust ja tervislikku elukeskkonda otsima – linnas seda enam ei leia.
Tööriist
Detailplaneeringut on siiski võimalik käsitleda tööriistana, mille abil saab luua tasakaalustatumat ja võrdsemat ruum. Lääne- ja Kesk-Euroopa linnades on liikide kadu juba muutnud linnalooduse kaitse ja planeerimise põhimõtteid, näiteks on ka koduvarblane kantud punasesse raamatusse ning tema kaitsmiseks luuakse vastavaid kavasid. Elusloodust ja ökosüsteemi tuleb igal arendataval alal arvesse võtta, lisaks elupaikade ja toitumispiirkondade loomisele on vaja inimese liikumise kõrval jälgida ka teiste liikide liikumistrajektoore. Nii saab vähendada vastuolusid, vältida katkematu võrgustiku lõhkumist ning ühte piirkonda lõksu jäämise ohtu.
Uute ehitiste kavandamisel on parim viis elupaikade soodustamiseks need arhitektuuri ja hoone detailidesse sisse põimida.7 Mitmele liigile on inimesed juba ajalooliselt oma ehitistesse koha loonud, tihtipeale kasu saamise eesmärgil: paljud lendavad liigid toituvad putukatest, näiteks ka sääselistest, kes inimesi häirivad.
Kui vaatame linnaruumi peale enese vaatepunkti ka teistest perspektiividest, kui arvestame ka teiste liikidega on võimalik luua mitmekesist keskkonda, mis on kasulik meile kõigile. Linnalooduse kogemise ja tundmaõppimise paigad aitavad eri eluruume paremini ühendada – nii tasakaalustatakse inimeste ühekülgset taltsutatud ruumi metsikusega.
Artikkel põhineb sel kevadel kaitstud EKA arhitektuuri ja linnaplaneerimise osakonna magistritööl „Metsik linn. Looma ja inimese kooselu viisidest linnaruumis Astangu näitel“ (juhendajad Katrin Koov ja Kadri Klementi).
1 Aveliina Helm, Linnaloodus: kellele ja milleks. – Maja nr 92, 2018.
2 Swifts matter organisatsioon, https://www.swift-conservation.org/
3 Jakob von Uexküll, Omailmad. Ilmamaa, Tartu 2012.
4 Piret Kiristaja, Tallinna rohealade loomastik. Tallinn 2006.
5 Meelis Uustal, Andmeid Tallinna faunast aastatest 1980–2010. SEI väljaanne nr 17, 2011.
6 Astangu kahepaiksete ja roomajate rohevõrgustiku sidususe analüüs. MTÜ Põhjakonn, Tallinn 2019.
7 Vink Jaques, Piet Vollart, Niels de Zwarte, Making urban nature. nai010, Rotterdam 2017.
Suurepärane ülevaade Eesti XXI sajandi usumaastikust
HENDRIK VALGMA
Reet Hiiemäe koostatud raamat „Usundid ja vaimsed õpetused Eestis“ võtab ülevaatlikult kokku kõik selle, mis puudutab maagilist ja esoteerilist usupraktikat XXI sajandi Eestis. Teosest leiab aktuaalset ning laiapõhjalist infot budismist kuni Lille Lindmäe õpetusteni. Kokku on raamatus käsitletud sadat usuliikumist. Kasutatud on vastava usundiga seotud sekundaarkirjandust ning teemakohast lisainfot annavad uurimusliku sisuga artiklid. Raamat on varustatud asjakohaste illustratsioonidega.
Teose teeb eriliseks suur hulk kogemuslugusid ning pärimustekste, mis lisavad teosele kaalukust ning sisu. Raamatu eesmärk ongi autori sõnade järgi vaimsete õpetuste valdkonna inimlikustamine ning selle tutvustamine vähem hinnangulisel ja stereotüüpilisel moel, pakkuda abi sektide, vaimsete rühmade ja suuremate religioonide alaharude rägastikus orienteerumisel. Samuti on raamatu puhul tegemist ajastu dokumendiga, ülevaatliku kokkuvõttega usundilise mõtlemise seisust koos tagasivaatega minevikku. Teose lugemine ei eelda teoloogilist haridust ega usukuuluvust, vaid sobib igaühele, keda teema võiks huvitada.
Esoteerikaga seonduvate ühenduste valim on teoses äärmiselt mitmekülgne. Teemade rohkuse ning raamatu piiratud mahu tõttu avardab Hiiemäe usundite käsitelu detailidesse laskumata silmaringi. Eesmärk ei ole olnud teha lugejast ekspert – seesugune talitus ei olekski kogumikulaadse teose puhul võimalik. Siiski on osavalt sõna kasutades ülimalt kompaktselt lugejale ära seletatud rohkem või vähem levinud usundite motiivid ning põhiline tuum. Huvitavalt on kaasatud vaimsed nišiliikumised. Käsitletud pole vaid maailma mastaabis laialt levinud ning tuntud usundeid, vaid teoses on leidnud kajastamist näiteks Lilla Leegi Hoidja Vennaskond ning antakse sissevaade Gunnar Aarma õpetustesse, mille kohta kas või Vikipeedias materjali napib. Teose peamine mõte pole siiski kajastada midagi senitundmatut, vaid tegu on tõestusega, et nii Eestis kui ka võõrsil maad võtnud arvamus, et Eesti on maailma kõige vähem religioosne riik, ei pea paika.
Mõningate teemade puhul aimub autori eriti sügavat huvi. Näiteks õhkub seda hingelooma kujutelmade peatükis avaldatud intervjuust. Umbes kolmkümmend protsenti raamatu tekstist moodustavadki kogemuste kirjeldused. Kogemuslugusid leiab iga käsitletud teema kohta, olenemata liikumise suurusest või omapärast.
Suurte religioonide käsitlemisel on rõhku pandud nende suhestumisele Eestiga. Budismi puhul leiab teosest ülevaate selle usundi leviku kohta XX sajandi Eestis. Samalaadse Eesti-põhise käsitluse leiab ka teiste üldlevinud religioonide ja konfessioonide kohta. Erandiks on hinduism ning taoism, mida on teiste suuremate liikumistega võrreldes vähema detailsusega kajastatud. Autor märgib, et eestlaste huvi hinduismi vastu on läbi aja olnud pigem intellektuaalne, kuid hinduismi juuri leiab tänapäeval Eestis populaarsetest jooga, tantra, ajurveda ja Sathya Sai Baba õpetustest, millest on juttu raamatu teistes peatükkides.
Käsitletav teos annab suurepärase ülevaate Eesti XXI sajandi usumaastikust. Raamat võiks abiks olla neile inimestele, kes proovivad sügavamalt endasse vaadata või on huvitatud erinevatest usuliikumistest Eestis. Raamatut lehitsedes võib kogemuslugusid lugedes leida uusi vaatenurki mitmete elu põhitalade tõlgendamiseks. Tegemist ei ole kindlasti hingeabiraamatuga, vaid pigem teosega, kus on käsitletud mitmesugust usulist praktikat ja tõekspidamisi, millest inspiratsiooni ammutada.
Tallinna krišnaiidid tutvustavad keskaegsete piinariistade muuseumi reklaamivale noorukile vägivalda taunivat mõtteviisi.
Eesti interpreetide liidu kontsert „Valgete ööde muusika“ 9. VII teaduste akadeemia saalis. Maarja Purga (metsosopran), Anneli Tohver (klaver). Kavas Francis Poulenci, Maurice Raveli, Eino Tambergi, Henri Dutilleux’, Ester Mägi, Hector Berliozi ja Léo Delibes’i kammerlaulud.
Kõik algas ühest niiskest juuliõhtust. Leevendasin ETV2 lehel igatsust suvise Lõuna-Euroopa järele ja avastasin järelvaatamise rubriigist Woody Alleni romantilise komöödia „Armastusega Rooma“ (2012). Ooperilavale sattunud surnumatjat Giancarlot kehastab linateoses veristlike rollidega tippu jõudnud tenor Fabio Armiliato. Karjääripööre toimub põhiliselt Alleni enda kehastatud läbikukkunud avangardistist ooperilavastaja initsiatiivil, kes veab oma värske langu poolvägisi lavale. Kuna selgub, et Giancarlo suudab jumalikku häält tekitada vaid duši all, siis esitab ta kogu Leoncavallo ooperi „Pajatsid“ peaosa alasti veejugade all seistes ja end seebiga nühkides. See ei takista aga ooperi dramaatilist arengut: koos nuustikuga on kenasti valmis seatud ka külmrelv ja ooperi finaalis käivad kõik surmale määratud tegelased viisakalt dušikabiini juurest läbi, et end kombekohaselt pussitada lasta. Allen on sellega ooperi olemuse täpsemalt kokku võtnud kui lugematud teoreetikud – igatahes on stseen hüsteeriliselt naljakas. Aga sel hetkel mõjus olukorra üle võlli keeratud koomilisusest veel enam Armiliato dramaatiline tenor.
Olen nüüdseks kuid elava muusika dieedil olnud ja tundsin äkki, kui väga igatsen elavat inimhäält kuulda. Kui oleksin kirjutanud ooperilibretot, siis karjataks minategelane: „Oo, julm saatus, kui ma kohe head laulmist ei kuule, siis suren!“ (Erilist lohutust ei pakkunud ka teadmine, et kevadiste plaanide kohaselt pidanuksin mõne päeva eest viibima Berliini riigiooperis „Figaro pulma“ viimasel etendusel Lauri Vasaraga peaosas.) Aga isegi mõnel ooperil on õnnelik lõpp ja juba järgmisel õhtul (kui isegi vihma ei sadanud!) leidsin end Toompealt teaduste akadeemia sulni akustikaga saalist. Kinnitan juba ette, et kogu järgnev jutt on sisutühi ilutsemine, liiati emotsionaalselt kallutatud ja täis ilmselgeid liialdusi. Sõnast algavad me vead, nagu on kirjutanud Linda Ruud luuletuses, mille on üheks eesti armastatumaks lauluks viisistanud Ester Mägi.
Niisiis, kahtlaselt magusa pealkirjaga „Valgete ööde muusika“ kavas serveerisid Eestis harva esinenud, pigem Kölnis tegutsev metsosopran Maarja Purga ja ooperliku taustaga pianist Anneli Tohver põnevat prantsuse-eesti XX sajandi kammerlauluvalikut. Eks inimene saab ikka seda, millest ta unistada oskab, aga Maarja Purga esinemine oli hillitsetud kammerstiilist umbes sama kaugel kui Tallinn Roomast. See hääl lihtsalt kuulub ooperisse! Loodusjõud, mida iseloomustavad piirituna näiv hääleulatus, dramaatilised värvid ja rikkalik tämber, oleksid kui sündinud Wagneri hiigelrollide jaoks. Algus on ses vallas juba ka tehtud: eelmisel suvel tervitas lauljatari ilmakuulus Bayreuthi festival ja Berliinis esitas ta „Reini kulla“ Frickat.
Niisiis ei tulnud kuulajale üllatusena, et kammermuusikale omast dünaamikat ehk maakeeles vaikselt või väga vaikselt laulmist sel kontserdil ei kuulnud. Muidugi võiks nokkida ka mõningate keskregistri iseärasuste ja rinnaregistri ühendamise esteetika teemal, aga jäägu köögipool täna läbi hakkimata, sest suurepärase roa valmimise eeldus on siiski parim tooraine, ülejäänu olgu koka mure.
Ebatavaliselt hõrk oli küll lauluduo valitud kava, mille fookusesse sattus XX sajandi eripalgeline, mõnuga stiile kokku segav ja eksperimenteeriv laululooming. Kuigi laulja ise muiates tunnistas, et läbivat joont tal õieti seal leida ei õnnestunudki, siis kuulajale jäi kõlama eeskätt XX sajandi esimeses kolmandikus sündinud heliloojate otsinguline laululooming, olgu need siis meloodiad või romansid, laulud või šansoonid. 1940–1980ndatel kirja pandud miniatuurides leidub nii olemise talumatut valu kui ka leekivat armastust. Ülejäänud lood mõjusid kavas pigem juhuslike traagelniitidena.
Francis Poulenci „Banalités“ ning Henri Dutilleux’ „Quatre melodies“ ehk „Neli viisi“ on mõlemad loodud 1940ndatel, tekstide sümbolism ja sürrealism seguneb ehtprantslasliku maheda nostalgia ja džässivärvidega muusikas. 1916. aastal sündinud kauaaegse Prantsuse Raadio muusikajuhi Dutilleux’ suurepäraseid minimalistlikke laule jõuab eesti lauljate keelele kahetsusväärselt harva. Üks Dutilleux’ propageerija on olnud Renée Fleming, olen tema esitusi kuulanud nii palju, et lausa pelgasin – aga ka Purga ei valmistanud pettumust. Lihtsalt, kui võõrkeelte puhul läheb alati osa auru häälduse ja muude tehniliste küsimuste peale, siis kõige vabama sisulise kontakti saavutas ta ikkagi eesti muusikaga – olgugi et õpingud ning töötamine Hollandis ja Saksamaal on isegi emakeele hääldusele kerge pitseri jätnud. Kui Dutilleux’ tsüklit alustades hirmutas lauljatar meid, et osa klaveripartiist kõlab nagu juhuslik prõmmimine, siis Anneli Tohver (isegi teaduste akadeemia saali klaveri kiuste, mille võrdlemist teatava köögiriistaga ei suuda vähemalt mõttes ükski pianist vältida) ei täitnud lubadusi, vaid näitas end lauljale igati võrdväärse partnerina.
Nagu juba ähvardasin, siis ooperist sellest kontserdist rääkides ei pääse – isegi lauljatar ise kommenteeris Ester Mägi 1960ndatel loodud eesti kammerlaulu püsirepertuaariks saanud romansse, et äkki oleks võinud Mägi ikka ühe ooperi ka kirjutada. Meie kammermuusika esileedi sisekaemuslikule loomingule mõeldes on see esmapilgul üllatav mõte. Kes kuulis, see ilmselt nõustus! Ester Mägi laulud kõlasid parimas mõttes kirglikult ja metsikult. Marie Underi tekstile loodud laulust „Kuis võiksin magada“ sai üks kontserdi tundeküllasemaid osi.
Kava kõige uuemate lugudega tehti kummardus eesti heliloojale, kes on meie läbi aegade edukaima ooperi autor. Eesti muusika armastuslauliku Eino Tambergi 90. sünniaastapäeva tähistasime tänavu mais ja mul oli südamest hea meel kuulda just tema 1980ndatel kirjutatud „Kolme lihtsat laulu Viivi Luige luulele“, mitte sagedamini esitatavat nooruspõlve loomingut. Seni on minu tutvus nende lugudega piirdunud ERRi heliarhiivis leiduvate salvestustega. Eino Tamberg ise on öelnud, et ta armastab kunsti, milles on mingi saladus – ja suuresti sõnastamatuks jääb ka see erakordne meeleseisund, mille tekitab tema enda helikeel.
Vaid kergeks puhkuseks olid kavva juba nimetatud teoste vahele pikitud mõned varasemad, eeskätt tehnilist tulevärki pakkuvad temperamentsed menulood nagu Delibes’i „Cadixi tüdrukud“. Kolm osa Hector Berliozi menutsüklist „Suveööd“ oleksid sama hästi võinud kavast välja jääda. Sisuliselt jäid nad terviku seisukohast kuhugi oma nurka ja neile ei leidunud piisavalt tähelepanu äratavat kohta. Berliozi sulnid meloodiad on loodud paduromantik Théophile Gautier’ tekstidele, mis eelnenud tekstide valgel mõjusid ehk ülesuhkrustatuna. Teiseks, olgem ausad, poolteist tundi järjest puhkamata laulda näitab küll laulja hääle tehnilist võimekust, aga mõnele kuulajale käib see lihtsalt üle jõu. See viiekäiguline gurmeemenüü oli lihtsalt väga rikkalik ühele nälginud kõrvale!
Mõnusa kontakti publikuga oskas Maarja Purga küll luua algusest peale. Tema otsekohene kõnepruuk ja lõbusad lookesed teenisid naerupahvakuid ja lammutasid kähku igava elitaarsuse müüri, mille kõrgpoeetiline kammerkontsert nii sageli muusikute ja publiku vahele ehitab. Kuigi noodipuldi asetamine laulja ja kuulajate vahele nagu rõhutaks, et siin peaks ikkagi olema mingi sein, kas või nähtamatu. Lauljatar oli enda peale võtnud ka prantsuskeelsete tekstide tõlkimise, seega pole põhjust kahtlustada, et tal polnud aega neisse lähemalt süveneda. Siiski on võimalus häirimatult laulja näoilmet jälgida üks kontserdi olulisi osi – muidugi sõltub see ka valitud istekohast.
Suur paast on seekord õnnelikult läbi saanud ja vähem kui kahe kuu pärast avanevad taas ka meie ooperimaja uksed. Mind jääb kummitama mõte, et uuel aastal ootab meid taas Verdi surematu ooper „Trubaduur“ ja seal on üks eriline roll, kunagine Urve Tautsi leivanumber. Rollid on kindlasti juba jagatud, aga äkki saab võimaluse veel mõni Azucena?
Maarja Purga otsekohene kõnepruuk ja lõbusad lookesed teenisid naerupahvakuid ja lammutasid kähku igava elitaarsuse müüri, mille kõrgpoeetiline kammerkontsert nii sageli muusikute ja publiku vahele ehitab.
