kultuuriajakirjandus

Teadus

Plastimure

24. juuli 2020

ANDRES KRUMME

Mobla piriseb, uus päev läks käima! Aga sealt see tuleb, ärkamise selgusega pressib peale rõhuv mure. See plast!¹ Ma ei taha, et asi, mida ma ärgates esimesena puudutan, oleks plast!² Siiski pääsu pole, ise see asjandus vakka ei jää, ma pean selle kätte võtma. Miks on nutiseade plastist korpusega, rääkimata paljust muust, mis on korpuse sees? Vastik! Üles, üles, välja siit linade vahelt. Kahtlustan nendeski plasti, kahtlane silt näitab CO/PES: 50/50.³ Ilmselt sundis ainult räsitava päeva väsimus õhtul nende vahele pugema. Nüüd on vaja vannituppa jõuda. Kui saaks, siis lendaks. Korterisse on korralik laudpõrand maha pandud, aga soperdajast ehitusmees on selle üle tõmmanud mingi läikiva tarretisega, mis pidavat puitu kulumise ja määrdumise vastu kaitsma. Aga see on kahtlane, kui pole just plast, siis vähemalt polümeer,⁴ veelgi arusaamatum. Tuleb selle peale astuda. Nii, vannituba. Vähemalt hetkeks olen pääsenud. Põrand on aus keraamika ja kraan korralikult nikeldatud terasest. Siin aga head sõnumid lõpevad. Habemeajamismasin plastist korpusega, kamm plastist, hambapasta tuub plastist, hambahari ka plastist! Jah, isegi see! Küll said rikkamad inimesed aastasadu hakkama puidust varre otsa pandud seaharjastega, aga siis mõtles keegi Wallace Hume Carothers välja nailoni⁵ ning suuhügieen lõi lihtrahva seas õitsele!

Aeg päeva esimesed pinged maha võtta, keedan piimaga kohvi ja keeran ühe plotski. Just nimelt plotski! Väärikas ajakiri soovitas, neid filtriga poesigarette ma enam suhu ei pane, puhas plast.⁶ Kohvi ei saa muidu kastrulist kätte, kui peab plastiga kaetud käepideme pihku võtma. Järgmise ostan üleni terasest. Kõrvetab, aga ei ole nii ebameeldiv katsuda. Nüüd veel sellest plastselt läikivast külmkapist plastist piimapakk. On küll nädal aega hea värske võtta, aga parem lüpsaks iga päev lehma kui katsuks seda libedat materjali. Lõpetuseks veel klaas vett. See on köögitoimingute meeldivaim osa, aus klaas ja mõnusalt jahe nikeldatud terasest kraan! Plastpudeli vett ma suhu ei võta. See jook kubiseb mikroplastist. Tallinna Vesi pruulib väärt märjukest, vähestes kohtades maailmas võib kraanivett sellise mõnuga nautida! Aga siingi poeb kahtlus hinge, et see õilis kraam võib voolata plastist torudes.

Paljalt tööle ei lähe, aga keha tõrgub juba ette. Vaja on särk ja ülikond selga vedada. Hõlma külge on õmmeldud silt, tihedalt kahe- ja kolmetähelühendeid täis trükitud. Miks peavad need tekstiilmaterjalid nii keerulised olema? Kahtlustan, et enamik neist on plasti sugulased. Meie esiisad said aastasadu nahkade ja lambavillaga hakkama. Viimaks veel plastist nööbid, libedad, läikivad! Kuhu on kadunud vana hea vandel?

Lõpuks saan sellest plastipesast välja tänavale. Kruus krõbiseb mõnusalt talla all, aga täit rõõmu sellest mitteplasti kogemusest ei saa, kuna vahele jääb plastist kingatald. Aga siiski on ümber õhku, mida ei piira valdavalt plastist ehitus- ja sisustusmaterjalid. Mööda sõitev vana veoauto vürtsitab hingamist poolpõlenud diisli tahmaga, aga vähemalt ei ole see plast.⁷ Siiski tungib ärevus taas hinge, ka õhus pidavat juba mikroplasti leiduma. Otsustaks teadlased ometi ära, kui palju need söödavad, joodavad, hingatavad plastikübemed mu elupäevi lühendavad! Seni on igal pool ainult oletused.⁸

Arengusuunaks võiks seada fossiilsetel maavaradel põhinevate pakkematerjalide, tekstiilmaterjalide ja mitmete erirakendusteks mõeldud materjalide asendamise biopõhiste plastidega.

Saan autosse. Mõnus! Liitreid on korralikult varutud, pole mingi invakäru, kui vajutad, siis läheb! Aga jälle tungib masendus hinge ja kiirenduse g-jõust tekkiv nauding kaob. Kogu see asjandus minu ümber on valdavalt plast! Aastakümneid on seda järjest enam autodesse topitud. Pidi olema kergem, mugavam, nutikam, säästlikum jne. Aga see on plast: roolikate on plastist, käigukangi kate samuti, salong on plastist ja rääkimata paljudest vidinatest, mis autot käimas hoiavad.

Nii. Mulle aitab! See kabriolett läheb poodi tagasi. Võtan raha, mis liisingumaksetest üle jäi ja ostan lennupileti Uus-Guineasse. Seal pidavat džunglis elama veel paar selli, kes pole kunagi plasti näinud. Otsin nad üles ja löön kampa ega meenuta seda õudust enam kunagi!

Mida saaksime teha?

Mis on selle üle võlli jutu mõte? Plast on kõikjal meie ümber. Plast ei ole meie sõber ega vaenlane, vaid valdavalt XX sajandi tehnoloogilise progressi tulem. Plast on materjali liik, milleta oleks meie elujärg kõige paremal juhul sarnane XIX sajandi lõpuga. Me ei halvusta vett, kuigi see vahel uputab ja saadab inimesi hukka. Me ei halvusta üldjuhul ka autosid, kuigi nende läbi on vähemasti teadaolevate tõendite järgi otsa leidnud palju rohkem inimesi kui mikroplasti tõttu.

Aeg on lõpetada paanika, millest kantud emotsiooniga on kaasa läinud ka soliidsed ajakirjandusväljaanded, kust võib näiteks lugeda: „Kas sa tahad, et asi, mida iga päev esimesena puudutad, oleks plast?“ (vt viide 2) Oma praeguse elukvaliteedi säilitamiseks peame iga päev plasti puudutama kümneid või sadu kordi. Sellest pääseks ehk ainult kõige eraldatumate džunglirahvaste juures, keda on jäänud vähe ja kelle seas meieaegse tsivilisatsiooniga harjunu üldjuhul hakkama ei saaks. Paanika ei aita, stressis inimene ega ka ühiskond ei tee sageli õigeid otsuseid, mis on just praegu vajalikud plastiprobleemi⁹ lahendamiseks.

Plastiprobleem on osa meie planeeti ähvardavatest ohtudest ja lähtub paljuski tehnoloogia pakutud hüvedest, millest lühinägelik inimloomus niisama lihtsalt loobuda ei taha. Transport, toasoe ja elektrienergia tootmine kulutavad üle 80% fossiilsetest maavaradest (plasti tootmine 4–8%),¹⁰ aga niisama lihtsalt ei loobu me autosõidust ega puhkusereisile lendamisest.

Plastiprobleemi aluseks on peamiselt pakkematerjalid, mis moodustavad suure osa toodetavast plastist ja on lühikese kasuliku elueaga. Pakendite kasutamine on tihedalt seotud heaoluühiskondade mugavuse ja piiramatu tarbimisega, aga veel enam arengumaade olukorraga, kus prügimajandus puudub ning (plast)pudelivesi ja väikepakendid on ainus võimalus säilitada mingisugunegi hügieen.

Mida saaksime siis siin olukorra parandamiseks ära teha?

Esmalt plaanime oma kodust tegevust. Tarbime ainult nii palju kui vajalik ja taaskasutame, mida võimalik. Väldime emotsioonidest ajendatud oste. Pakendite seisukohalt eelistame tooteid, mille ümbris on taaskasutatav, süsinikuneutraalne või siis üldse pakendamata, kui toote kvaliteedi säilitamine seda võimaldab. Hea näide on Eesti veevärgivesi, mille kvaliteet üldjuhul välistab pudelivee koju kandmise vajaduse. Sorteerime pakendid liigiti ja tagastame ringlusse. Ei viska pakendeid loodusesse ega põleta! Muude plasttoodete puhul eelistame neid, millel on pikem kasulik eluiga, s.t võimalus väikeste parandustega kasutust jätkata. Viimasel ajal on palju juttu ühekordsete sööginõude asendamisest korduvkasutatavatega. Plasttoodete valik on väga lai, seega üldistatult kasutame neid nii vähe ja nii kaua kui võimalik ning tagastame kasutatud tooted ringlusse kogumispunktide või jäätmejaamade kaudu.

Laiemas plaanis vaatame üle oma võimaluse kas aktiivse osalemise või rahalise panuse kaudu toetada organisatsioone, kes korraldavad jäätmemajanduse arendamist arengumaades ning suurte prügikollete likvideerimist või selleks sobiva tehnoloogia arendamist.

Kodanikena mõtleme läbi, milliseid arengusuundi me Eestis toetame. Selleks et nii isiklikus kui ka ühiskondlikus plaanis tagada elukeskkonna jätkusuutlikkus, tuleb toetada tarkust ja mitte neid, kes püüavad lihtsate lahendustega tähelepanu võita. Miks? Nii nagu elukeskkond ja ühiskond on keerulised, ei ole ka ühte ja lihtsat vastust, mille kõige kõvema häälega oraator ette kannab. Lahendused on keerulised ja vajavad kompromisse, et meie praegune elustandard säilitada minimaalsete keskkonnakahjudega. Selliste lahenduste ja kompromisside leidmine vajab tarkust, valdkonnas haritud spetsialiste ja eksperte. Tarkus ei kasva aga iseenesest, vaid selleks on vaja edukalt toimivat ja Eesti oludele ning võimalustele kohandatud kõrgharidust, teadus- ja arendustöö keskkonda sünergias innovaatilise ning tulevikku vaatava tööstusega. Vähim, mida me kodanikena teha saame, on valimiskastide juures seisatada ja mõelda. Kas teaduse aastatepikkune alarahastus on õige tee? Kas on mõtet toetada õlitööstust, kui rohepööre nõuab süsinikuvaba energeetikat?¹¹ Ja viimaks, kui energia tootmiseks on jätkuvalt plaanis ohtralt puitu kasutada,¹² siis kas ei võiks toetada ka tehnoloogia arengut, mis vähemalt osa sellest väheväärtuslikust puidu biomassist muudaks siinsamas meile vajalikuks plastiks – süsinikuneutraalseks, biopõhiseks ja vajaduse korral ka kontrollitud bioloogilise lagunevusega materjaliks?

Eestis varutakse aastas ligikaudu 7,1 miljonit tonni puidupõhist biomassi. 33% sellest kulub energia tootmiseks, 33% eksporditakse, 29% kasutatakse puittoodete valmistamiseks ja ainult 5% töödeldakse mehaaniliselt kiumassiks, millest omakorda suur osa eksporditakse.¹³ Aga just kiumassist pärineva tselluloosi keemiline väärindamine on bioplastide lähteallikas. Võrdluseks, Soomes ja Rootsis väärindatakse mehaaniliselt ja keemiliselt vastavalt 40 ja 36% kiumassist. Põhjamaade tasemele jõudmiseks peab Eesti kiumassi tootmist ja keemilist väärindamist laiendama. Praxise analüüs on selgelt välja toonud ettevõtjate hinnangu, et puidust lähtuva biomassi keemiline väärindamine Eestis puudub, ometi võimaldaks see kasvatada puidu lisandväärtust. Ka on leitud, et vastava tööstusharu võiks käivitada kümne aasta jooksul, kui kohalik teadus- ja arendustegevus seda toetab.¹⁴

Eesti plastinõudlus aastas on alla 0,2 miljoni tonni.¹⁵ Võiks seada hüpoteesi, et 2,8% Eestis varutava puidupõhise biomassi plastiks muutmine kataks kogu aastase plastivajaduse, asendades valdavalt fossiilsetel maavaradel põhineva materjali biopõhise materjaliga. Praktikas ei ole see võimalik, kuna tselluloosipõhised plastiliigid ei suuda katta kõiki vajadusi. Siiski võiks arengusuunaks seada fossiilsetel maavaradel põhinevate pakkematerjalide (ligikaudu 40% plastinõudlusest¹⁵), tekstiilmaterjalide ja mitmete erirakendusteks mõeldud materjalide asendamise biopõhiste plastidega.

Väiksuse tõttu on Eesti panus globaalsesse plastiprobleemi nii positiivses kui negatiivses mõttes väike. Väikse ja paindliku majanduse poolest võiks Eesti olla uute võimaluste kasvulava. Oleme olnud edukad IT-valdkonnas, miks me ei või sama teha ka materjalitehnoloogia alal? Edumeelsetest materjali, sealhulgas bioplasti, tootmise ja kasutamise stsenaariumidest oleks palju kasu nii Eestis kui mujal ning plastimure saaks leevendust.

1 Plast: polümeeri sisaldav plastses olekus vormitav materjal. – P. Christjanson, Polümeeriteadus. TTÜ Kirjastus, 2008.

2 Parafraas: National Geographic, detsember 2019, lk 83.

3 Voodipesu koosneb sageli puuvilla (CO) ja polüestri e polüetüleentereftalaadi (PES või PET) kiudude segust. Polüetüleenterftalaat on polümeer, millest valmistatakse nii rõivamaterjale kui ka joogipudeleid.

4 Polümeer: suurest arvust lihtsamatest korduvatest ühikutest koosnevad molekulid. Pinnakattematerjalid, värvid ja lakid on oma olemuselt polümeerid.

5 https://en.wikipedia.org/wiki/Nylon

6 National Geographic, detsember 2019, lk 84.

7 Õhusaaste võib eluiga lühendada poole aasta võrra. – ERR 5. VI 2011. Tartu ülikoolis läbi viidud uuring näitab, et liiklusest ja kohtküttest pärinevate peenosakeste tõttu võib eluiga Eesti suuremates linnades väheneda kuni poole aasta võrra.

8 Viimastel aastatel on koostatud põhjalikud ülevaateartiklid, kus on kokku võetud mikroplasti leidumine õhus (Science of the Total Environment 703 (2020) 135504), toidus (Trends in Food Science & Technology 84 (2019) 55–57), joogivees (Current Opinion in Environmental Science & Health 7 (2019) 69–75) või ümbritsevas keskkonnas üldiselt (Science of the Total Environment 702 (2020) 134455) ning hinnatakse kaasnevaid terviseriske. Üldistatud järeldus on selline, et mikroplast võib tekitada terviseprobleeme, aga kindla vastuse andmiseks tuleb täiustada metoodikaid ning teha täiendavaid uuringuid. Pea kõigi ühine soovitus on see, et võimalike riskide maandamiseks tuleb lahendada jäätmeprobleemid, kasutada plaste säästlikult ning arendada ringmajandust.

9 Andres Krumme, Plastid, probleem ja lahendus. – Sirp 1. III 2019.

10 The New Plastics Economy. Rethinking the Future of Plastics, Ellen Macarthur Foundation, 2016.

11 Valitsus andis Eesti Energiale rohelise tule uue õlitehase ehituseks. – ERR 27. III 2020.

12 Valitsus nõustus biomassi kasutamise toetamisega Narva elektrijaamades. – ERR 13. VI 2019.

13 https://datam.jrc.ec.europa.eu/datam/mashup/BIOMASS_FLOWS/index.html

14 https://www.etag.ee/wp-content/uploads/2020/01/EY_Praxis_ETAG_l%C3%B5ppraport_12.06.2019.pdf

15 https://www.plasticseurope.org/application/files/9715/7129/9584/FINAL_web_version_Plastics_the_facts2019_14102019.pdf
Teadus

Perekond ja leibkond

24. juuli 2020

ENE-MARGIT TIIT

Perekonna mõiste üle on viimasel ajal olnud mitmesuguseid mõttevahetusi. Perekond on üks põhimõisteid ka statistikas ja selleks et riikide andmed oleksid võrreldavad ja kooskõlastatavad, on Euroopa Statistikabüroo (Eurostat) kehtestanud ühtse perekonna definitsiooni. Seda perekonna definitsiooni on kohustuslik jälgida rahvaloenduste puhul, ükskõik, missuguse metoodikaga loendust korraldatakse. See definitsioon ei sõltu üksikute liikmesriikide seadustest, religioossetest kombetalitustest ega ühiskonnas omaks võetud tavadest.

Perekonnaks loetakse ainult nn tuumperekonda, s.t inimesi, keda seob ühine eluruum ja omavaheline partnerlus- või vanemlussuhe. Sellele definitsioonile vastab kolm perekonnatüüpi:

• üheskoos elavad partnerid, s.t abikaasad või kooselu partnerid;

• üheskoos elavad partnerid koos lapse või lastega;

• üksikvanem koos lapse või lastega.

Kooselu partnerid ehk vabaabielu partnerid on defineeritud kui abielu sarnases kooselus elavad inimesed, sõltumata sellest, kas nende kooselu on mingi seaduse alusel registreeritud või mitte. Siinjuures ei ole seaduses üksikasjalikumalt seletatud, mida tähendab „abielu sarnane“, eeldades, et tegemist on üldarusaadava mõistega. Partnerite osas ei ole tehtud soolisi kitsendusi – seega võib perekonna moodustada ka samasooline paar.

Lapsed võivad olla niihästi partnerite ühised lapsed kui ka kummagi partneri lapsed, kes ei ole ühised. Ka seaduslikult lapsendatud lapsed kuuluvad perekonda, kuid mitte ajutiselt perekonda võetud kasulapsed või asenduskodu lapsed.

Perekonda kuuluvate laste vanused ei ole piiratud. Seega jääb ka täiskasvanuks saanud laps perekonna liikmeks, kui ta elab jätkuvalt vanematekodus ja ei ole loonud omaette perekonda (abiellunud, asunud elama koos partneriga või saanud lapse).

Küsimus võib tekkida seoses olukorraga, et tänapäeval on paljudel peredel mitu eluruumi. Kuidas see mõjutab perekonda statistilises mõttes? Kui perekonnal on põhilisele eluasemele lisaks nn suvekodu või maakodu, kus perekond (kas koos või liikmed eraldi) veedab väiksema osa aastast, siis see perekonna määratlust ei mõjusta. Ka ei mõjuta perekonna määratlust see, kui üks partneritest viibib töö või õpingutega seotult suurema osa ajast kodust eemal, omades eluruumi ka töötamise või õppimise kohas (nt teises linnas või riigis), kuid veedab koos perekonnaga põhilise osa töövabast ajast – see on nn pendelrändaja olukord.

Siiski võib esineda ka olukordi, kus mitme eluruumi olemasolu tähendab perekonna osadeks jagunemist statistilise definitsiooni mõttes. Kui perekonnale (sh abielupaarile) kuulub mitu eluruumi ja üks partneritest elab pidevalt neist ühes, teine aga teises, siis on selge, et tegemist ei ole üheskoos elavate partneritega ja nad ei moodusta perekonda.

Statistiline perekond on seega nn tuumperekond, millesse kuuluvad üksnes ühe või kahe põlvkonna esindajad. Ka kooslus, mille moodustavad vanavanemad ja lapselapsed, ei ole perekond.

Selles mõttes erineb tänapäevane perekond meil eelmisel sajandil (Nõukogude ajal) korraldatud rahvaloendustel kasutatud perekonna mõistest, kui perekonda loeti kuuluvaks lisaks perekonnatuumale ka mitmesuguseid lisaliikmeid, nii sugulasi kui ka mittesugulasi.

Leibkond. Tänapäeva statistikas on kasutusel ka perekonnast laiem mõiste leibkond, mis seob ühes eluruumis elavaid isikuid.

Siinjuures on kaks võimalikku määratlust, mis on mõlemad statistikas aktsepteeritavad: leibkonna määratluseks piisab üksnes ühisest eluruumist (siinjuures peetakse silmas nn põhilist eluruumi, milles veedetakse suurem osa aastast) või eeldatakse lisaks ühisele eluruumile ka leibkonnaliikmete ühist majandamist. Vastavalt kõneldakse eluruumipõhisest ja majandustegevuse põhisest leibkonnast. Nende jaotus ja arvukus on mõnevõrra erinevad, kusjuures erinevused kahanevad üldise elujärje paranedes, kui omaette majandavatel leibkondadel on võimalik ka omaette eluruumis elada. Eestis oli viimaste rahvaloenduste ja uuringute andmetel vaid 6–7% selliseid eluruume, milles elas mitu majandustegevuse põhist leibkonda. Suurel osal juhtudest oli üks leibkondadest üheliikmeline.

Leibkondade tüüpe on üsna palju. Erilise tüübi moodustavad asutusleibkonnad, need on hooldekodud, pikaravi haiglad, kloostrid, kinnipidamisasutused jm kogukonnad, kus inimesed viibivad suurema osa aastast, saades asutusest niihästi peavarju kui ka ülalpidamise. Selliste leibkondade liikmeid on tavaliselt mõni protsent kogu rahvastikust. Leibkondadesse ei kuulu ka kodutud, sest neil puudub püsieluruum, Eestis on kodutute osakaal rahvastikust alla 0,1%. Kõik ülejäänud inimesed kuuluvad tavaleibkondadesse.

Kõige väiksemad on üheliikmelised tavaleibkonnad – need on üksikult, omaette elavad inimesed. Niisuguseid pisikesi leibkondi on aga väga palju – üle kolmandiku kõigist leibkondadest ja nende arv kasvab. Oodatava eluea kasvades suureneb üksikute vanurite arv. Õpinguperioodi pikenemise ja kooselu alguse edasilükkamise tagajärjel suureneb ka noorte üksi elavate inimeste arv.

Suurem osa tavaleibkondadest sisaldab aga üht või mitut perekonda. Kõige rohkem on meil niisuguseid leibkondi, mis sisaldavad ainult ühe perekonna, aga on ka kahepere leibkondi, mis sisaldavad kaht perekonda (peretuuma). Kahepere leibkond tekib olukorras, kus tuumperele lisaks elab samas eluruumis vanapaar, näiteks ühe partneri vanemad. Kahepere leibkond tekib ühepere leibkonnast ka siis, kui üks lastest loob samas eluruumis omaette tuumpere – toob perre elukaaslase või lapse või mõlemad. Kahepere leibkond võib tekkida ka ühe katuse all elavate õdede või vendade perekondadest, kuid see variant esineb tänapäeva Eestis harva. Kui eluruumis elab üle kahe perekonna, näiteks koos vanematega elav tütar koos lapsega ja poeg koos elukaaslasega, siis on tegemist mitmepere leibkonnaga. Mitmepere leibkondi esineb meil üpris harva.

Märksa sagedamini juhtub aga seda, et leibkonda kuulub lisaks perekonnale (või perekondadele) veel lisaliikmeid. Võrdlemisi sageli on tegemist üksiku vanavanemaga või ka näiteks õppimisperioodiks perekonna juurde elama asunud sugulasega. Lisaliikmeks võib olla ka mittesugulane – lapsehoidja, abiline või allüürnik, kuid nende hulka ei loeta ajutisi elanikke ja lühiajalisi külalisi.

Leibkonna kahe määratluse põhjustatud erisused. Kui soovitakse kasutada majandustegevuse põhist leibkonna määratlust, tuleb selgitada, kas kõik vaadeldavas eluruumis elavad isikud on majanduslikult seotud, s.t kasutavad ühiseid toidu- ja muid ressursse. Niisugust leibkonna määratlust on kasutatud viimastel rahvaloendustel ja seda kasutatakse (enamasti) ka mitmesuguste sotsioloogiliste uuringute puhul. Kuid majanduslikku seotust on võimalik kindlaks teha vaid küsitluse käigus ja ka sellisel juhul tekib paratamatult ebaselgust – näiteks koos poja perega elav vanaema peab end omaette leibkonnaks, sest ostab ise toiduaineid ja valmistab enesele toitu. Seevastu poeg peab teda oma leibkonna liikmeks, sest tasub ühiselt kõik majapidamiskulud. Eksitav võib olla ühise majandamise hinnang ka vanemate perest eemal elava tudengi puhul, kes on täies ulatuses vanemate ülalpidamisel, kuid ei saa kuuluda vanemate leibkonda püsielukoha erinevuse tõttu.

Seoses Euroopas järjest laialdasemalt kasutusele võetava registripõhise statistikaga, sh eriti registripõhise rahvaloendusega, on järjest enam hakatud kasutama eluruumipõhist leibkonna mõistet.

Eluruumipõhise leibkonna määratluse poolt räägib ka koroonanakkuse leviku hindamise vajadus: viirused levivad ühises eluruumis, küsimata sellest, kes kasutab ühist rahakotti või külmkappi.

Leibkondade jaotus liikmete arvu järgi 2011. aasta loenduse andmetel, absoluutarvud.

Leibkondade jaotus tüübi järgi 2018 (hinnang protsentides).
Hero

Loe Sirpi!

24. juuli 2020

Enriko Mäsak, „Monumendiraevust kunstiuurija pilguga“

Jaan Pelt, „Toonid, kajad ja kahinad“

Kai Taal, „Aeg muusikas ja muusika ajas“

Mats-Laes Nuter, „Võimatu vaid Tallinnas“

Janek Kraavi, „Postsõnastik LII“

Intervjuu filmitegijate Edina Csüllögi ja Anti Naulaineniga

Näitus „Urbatekt varjatud maailmas“

Hando Runneli „Ma ja ta ka“

Musta Kasti „Sada sekundit südaööni“

Raimo Pullati ja Tõnis Liibeki „Oma alma mater’it otsimas“
Teater

Lapsik kritseldus kvaliteetgrafiti asemel

24. juuli 2020

MEELIS OIDSALU

Musta Kasti „Sada sekundit südaööni“, lavastaja-dramaturg Kaija M. Kalvet, kunstnik Inga Vares, valguskujundaja Karl Marken, liikumisjuht Jaanika Tammaru. Mängivad Laura Niils, Jaanika Tammaru, Mariann Tammaru, Birgit Landberg, Karl Edgar Tammi, Kaarel Targo, Agur Seim ja Kristian Põldma, orelil Kaarel Kuusk ja Kathi Koch. Esietendus 2. VII Tallinnas Ülemiste Citys.

Ülemiste ärilinnaku ühte kõrvalisse hoonesse kutsuti inimesi maailmalõpumissale. Edward von Lõnguse näitust „Viimsepäeva katedraal“ saatma mõeldud lavastus leidis aset 1899. aastal ehitatud tehasehoones, kus nõukogude ajal toodeti tuumaelektrijaamadele keemilis-tehnoloogilist seadmestikku. Tuumaenergiaga seotud maailmalõpu meelolule lisaks andis rahakultuse kriitilise näitus-lavastuse paigutamine Eesti idufirmade pühapaika mõistagi võimaluse osatada ka ettevõtlust nende enda pühamus.

Enne sisenemist jaotati kogudus sissetulekute põhjal kolme rühma, igale vaatajale kleebiti jõukust markeeriv värviline mumm rinnaesisele. Ootasin, et publik „kirikus“ sissetulekute põhjal ka füüsiliselt segregeeritaks, aga seda ei juhtunud ja intrigeeriv häbimärgistamise algatus jäi väärilise järjeta. Tõsi, etenduse käigus mökerdati vaatajate otsaesised tahmaseks, aga see ei haakunud kuidagi etendusele eelnenud tegevusega. Epideemiast tuleneva desinfitseerimisnõude täitmiseks õnnistati kõiki pühamusse sisenejaid desovahendiga.

Lunastust pole kuskil

Kui lavastus „Sada sekundit südaööni“ oleks osaühing, siis selline, mis on võtnud omakapitali sissemakseks räige intressiga kiirlaenu. Selle laenu andis lavastusele meie oma Banksy ehk Edward von Lõnguse tarbimiskultuuri kriitiline näitus. Lavakujundusega suurt mässata polnud seega vaja, teatril endal tuli välja panna dramaturg, näitejuht (mõlemad Kaija M. Kalvet), orelimängija (Kaarel Kuusk ja Kathi Koch) ning valguskujundaja (Karl Marken). Lavastaja-dramaturg vedas kahjuks kogu ülejäänud reibast ja teotahtelist seltskonda alt.

Etenduse ainus mõjus dramaturgiline element oli saali metalne akustika. Johannese ilmutuse ainetel loodud maailmalõpukuulutus mõjus ennustatava ja igava illustratsioonina saali seina katvale von Lõnguse (Bernt Notke kuulsa „Surmatantsu“ ainetel) valminud maalile. Ükshaaval külastasid lavaruumi kõik Lõnguse maalil surmatantsu vehkivad tegelased. Vahelduse tekitamiseks üritati lavastusse põimida tsirkuse ja muusikali elemente, aga nendegi etendusvormide mõjusa valdamisega jäädi hätta.

Kapitalismikriitika etendamine religioosse rituaali vormis tekitab küsimuse, kas religioon või palvus on ise tegevusena midagi ebasoovitavat, et seda malakana kasutada. Sõnal „kultus“ võib eesti keeles olla küll hinnanguline mekk, aga Must Kast kasutas osatamiseks siiski üsna tõsimeelset ja hoolega läbi lavastatud jumalateenistuse vormi. Seega jäi mulje, et teatraalid põlgavad lisaks rahale ka Jumalat. Millised väärtused tegijaid endid inspireerivad peale abitult artikuleeritud põlguse, jäi saladuseks. Näiteks Andrus Kiviräha või Ricky Gervaisi usupimeduse osatamine toimib ja mõjub ohtlikuna, sest on relvitustavalt vaimukas, nad mõlemad teevad seda ka selgesti tuvastatavast humanistlikust ajendist.

Kultuurimessianistlik veendumus, et teatritegemise või teatraal olemise tõik ise annab miski moraalse autoriteedi midagi-kedagi põlata, on põhjendatud ainult juhul, kui teatraal ise oma kunsti vaimustavalt hästi valdab. Või siis vähemalt teeb head nalja pilatava nähtuse aadressil. Kui kunstilist veenvust pole ja nalja ka ei saa, siis pole ka autoriteeti midagi üleolevalt seletada teiste eluvaldkondade kohta.

Diletantlik ja eluvõõras

Etenduse kestel osatati Ülemiste City kohavaimu ehk ettevõtlususku ja sel hetkel mu sees suisa kihvatas. Enamik ettevõtjaid, keda tunnen, on loomingulisemad ja julgemad kui nähtud lavastus ning et ettevõtjad vastutavad võetud riskide eest ka isikliku heaoluga, siis tundub selline diletantlik osatus piinlikult eluvõõras. Teatri Must Kast kõige suurem probleem ongi määratu kvaliteedikõikumine. Indu ja tahtmist näib neil jaguvat, ilmselt on puudu oskustest, ja mine tea, ehk ongi lihtsalt tegemist Eesti teatrituru ülekuumenemise ilminguga. Lavastuse „Peks mõisatallis“ eest teatri aastaauhinna pälvinud kollektiivilt ootaks stabiilsemat esitust.

Lavastuse eelinfost torkas silma vanusepiirang 16 pluss, tegelik sihtrühm oli aga 12 miinus, selles vanuses publikule võinuks mõnigi võte ilmutuslikuna tunduda, vanem ja vilunum vaataja oli kõiki kasutatud võtteid juba paremini kasutatuna kohanud. Vanusepiirangut õigustavat roppust igatahes silma ei hakanud.

Kui „Sada sekundit südaööni“ oligi illustreeringuna Tallinna biennaali käigus korraldatud von Lõnguse näitusele, siis milleks sellise kritseldusega kvaliteetgrafitit katta? Pooleteise tunni jooksul takistati publikul Edward von Lõnguse näituse vaatamist.
Kliimale tuleb kasuks

Mari Laaniste, kunstiteadlane ja kirjanik

24. juuli 2020

Mari Laaniste

Juulikuu. Vanaema istutatud vaarikad, mis aias omasoodu vohavad, on valmis ja maitsevad nagu alati – kõigist teistest paremini. Vanaema oli kunagi taimed saanud oma naabrinaise käest, too omakorda Polli katsebaasist ja minu mäletamise järgi kasvasid need juba 1980. aastate algul nagu džungel. Korjan nagu igal suvel ja imestan, sest mitte ühelgi varasemal aastal pole olnud nii vähe vaarikausse. Viiendik tavalisest, kui sedagi. Hakkab kõhe, kuna ma ei saa enne järgmist suve mingil moel teada, kas tegemist on loomuliku, kuigi haruldase anomaaliaga, või on William Gibsoni sedastatud – juba kohal oleva, kuigi ebaühtlaselt jagunenud – tuleviku printsiibil aias märkamatult maad võtnud „putukalüpsis“. Õhtul tagasi linnas piidlen hämarikus hoovi kohal tiirutavaid nahkhiiri, kel paistab olevat endistviisi piisavalt süüa, ega tea, mida arvata.
Öeldakse, et konn ei mõista ookeani ja ega ka meil liigina ole suurt lootust tajuda kliimamuutuse mõõtkava, olgugi see inimtekkeline. Protsessi tuhandete tahkude kohta tuleb andmevooge küll aina juurde, kuid arunatuke, mis lihvitud otsuste tegemiseks toimib vahetul võitle-või-põgene teljel, osutub võrdlemisi abituks, olles silmitsi ohuga, mille vastu toores jõud ei aita ja mille eest pole võimalik põgeneda. Kolmas valik on teadagi tardumine, aga kui nüüd otsida pääseteed, siis võiks seda näha asjaolus, et valmisolek seda varianti vastuvõetavaks pidada väheneb ning senise inertsuse poliitiline konjunktuursus sulab liustikega võidu. Kas ka piisavalt kiiresti?
Vastutustundlikuma keskkonna- ja kliimakäitumisega pihta hakkamiseks ei pea muidugi selget teadmist või isiklikku tõehetke ära ootama, seda enam et selle ilmne rituaalne mõõde –
igapäevased käitumismustrid nagu prügi sorteerimine, kompostimine jne –
on üks väheseid käepärast olevaid vahendeid kliimaärevuse maandamiseks, sest suuremaid ja hoomamatuid muutusi ei tundu eriti võimalik isiklikul tasandil ohjata.
Teadus

Toonid, kajad ja kahinad ehk

24. juuli 2020

JAAN PELT

Kui juhuslikult inimeselt küsida muusika ja astronoomia seoste kohta, siis kaks tõenäolist vastust on „Kuupaiste sonaat“ ja sfääride muusika. Mõlema tüüpvastusega on aga seotud probleemid.

Beethoveni 14. klaverisonaat kannab tiitellehel pealkirja „Quasi una fantasia“ ja sellel pole astronoomiaga mingit pistmist. Isegi fantasia tähendab siin pigem improvisatsiooni kui taevani ulatuvat poeesiat. Meile tuntud nimetuse sai sonaat alles rohkem kui kolmkümmend aastat pärast tema kirjutamist. Selle panijaks oli poeet Ludwig Rellstab, kelle vaimus sonaadi esimene osa assotsieerus paadisõiduga kuuvalgel Luzerni järvel.

Sfääride muusikaga on asi mõnevõrra parem. Vanakreeka maailmapildis (kosmoloogias) oli tõesti tähtis osa sfääridel ja muusikal. Aga mitte nii, et kusagil ülal on sfäärid, mille liikumisest või liikumatusest saame teada taevast muusikat kuuldes. Planeetidega seotud sfäärid olid pigem mõttelised konstruktsioonid. Tähelepandav oli see, et sfääride raadiused olid omavahel seotud suhetega, mis avaldusid väikeste täisarvude jagatistena. Ja just sellest tuli seos muusikaga. Juba Pythagoras teadis, et muusikalises harmoonias on tähtsad suhted, nt 2/1 (oktaav), 3/2 (5. intervall) jne. Sfääride harmoonia kõige täiuslikum arendus tuli palju hiljem astronoom Johannes Keplerilt raamatutes „Mysterium Cosmographicum“¹ ja „Harmonices Mundi“. Mõnevõrra paradoksaalsel kombel sisaldub teises raamatus ka tuntud Kepleri kolmanda seaduse käsitlus. See on tõsiastronoomiline lause, mis seob planeetide tiirlemisperioodid nende kaugusega Päikesest. Ülejäänud arutlused mõlemas raamatus kuuluvad aga praeguste teadmiste valguses rohkem esoteerika valda.

Ometi võib muusika ja tänapäeva astronoomia seoseid leida väga palju. Vaatleme pisteliselt mõnda neist.

Arvesse võttes Johannes Kepleri suuri teeneid astronoomia ees (kolm temanimelist seadust, uut tüüpi teleskoop jms) andis NASA Kepleri nime taevateleskoobile. Alates 2009. aastast kuni „pensionile minekuni“ 2018. aasta oktoobris avastati selle instrumendiga rohkem kui 2600 planeeti. See arv võib veelgi kasvada, kuna andmete järeltöötluse käigus tuleb välja planeete, mis esialgu olid jäänud kahe silma vahele.

Kepleri missiooni omapära oli see, et vaatluste põhiosas vaadeldi ainult ühte taevaosa Luige ja Lüüra tähtkujus, ja seda nii pidevalt kui võimalik. Samuti mõõdeti valitud alas tähtede heledust väga sagedasti. Tulemusena saadi hiigelsuur tähtede heleduskõverate andmebaas, milles on üle poole miljoni aegrea.

Kepleri taevateleskoop oli eelkõige mõeldud uute eksoplaneetide avastamiseks. Avastatud tuhanded planeedid on muidugi astronoomidele huvitavad ja ka rahva hulgas populaarsed. Mis sai aga ülejäänud sadadest tuhandetest mõõdetud aegridadest?

Seismoloogia ja orelid

Enne kui sellele küsimusele vastata, läheme korraks tagasi eelmise sajandi kuuekümnendatesse aastatesse. Tollal olid teadlaste nõuanded veel au sees ja juhtus nii, et hästi tuntud Ameerika matemaatik John Tukey kutsuti osa võtma president John F. Kennedy teadusliku nõustamise komitee istungist. Juttu oli vajadusest jälgida kaugelt Nõukogude Liidus toime pandavaid tuumakatsetusi. Suured plahvatused kutsuvad esile nõrku maavärinaid. Tollane tehnika võimaldas juba maakoore vibratsioonide arvulist registreerimist ja arvutitele söödavaks tegemist. Andmete töötlemise kõige suuremaks probleemiks oli nende sagedusanalüüsi suur ajamahukus. Juba koosoleku ajal tuli Tukeyl pähe arvutusi kiirendava algoritmi põhijoonis. IBM Watsoni keskuse uurija Richard Garwini õhutusel anti keskuse nooremale kaastöötajale James Cooleyle ülesanne uus meetod realiseerida arvutiprogrammina. Uus algoritm toodi avalikkuse ette 1965. aastal ilmunud artiklis.²

Nii sündis Cooley-Tukey algoritm. Uus meetod ei olnud täiesti uus, mõned algoritmi alamjuhud olid teada varem. Ometi sai just see, meetodit kirjeldav artikkel tõelise teadusliku revolutsiooni nurgakiviks. Ei ole tehnika- või teadusharu, kus ei kasutataks nn Cooley-Tukey meetodi abil arvutatavat kiiret Fourier’ teisendust (fast fourier transform, allpool FFT). Isegi tavalises nutitelefonis on kümneid rakendusi, mis kasutavad seda algoritmi.

FFT võimaldab kümneid, sadu, tuhandeid ja rohkem kordi kiirendada digitaalselt üles kirjutatud signaalide teisenduste arvutamist.

Jättes Fourier’ teisenduse täpse matemaatilise kirjelduse siinkohal vahele, katsume kirjeldada teisenduse sisu muusikalise näitega. Orel aitab meid siin. Oletame, et me kirjutame mikrofoni ja arvuti abil üles oreli tekitatud heli. Vajutades alla ühe oreli klahvi saame arvutisse luua vastava faili ehk sämpli. See on numbrite jada. Kui me seda jada arvutiekraanil uurime, siis lihtsama tooni puhul näeme mõõtepunktide üles-alla võnkuvat jada.

Rakendame nüüd mõõdetud numbrite jadale FFT algoritmi. Sinusoid ekraanil asendub ühe kitsa signaalitipuga. Kui vajutatud klahv oli esimese oktavi la, siis tipp asub sageduse 440 hertsi juures.

Kui vajutame nüüd orelil mitut klahvi korraga (mängime akordi), siis vastavat üleskirjutist teisendades saame sagedusspektri, milles on mitu signaalitippu ehk nn spektrijoont.

Avades aga kõik oreli registrid ja kasutades mõlemat kätt ning pedaale võime me saada sämpli, mille sagedusspektris on sadu ja vahel isegi tuhandeid spektrijooni.

Nüüd Kepleri juurde tagasi. Poole miljoni missiooni jooksul mõõdetud tähtede hulgas on suur hulk selliseid, mille heledus ajas muutub. Osa muutub küllalt lihtsal moel, nende aegridade teisendamisel näeme ainult üht spektrijoont (nagu oleks taevasel orelil alla vajutatud ainul üks klahv). On aga ka selliseid, kus suured sageduste vahemikud on täidetud joonte parvedega. Selliste tähtede uurimine kuulub astrofüüsika valdkonda, mida nimetatakse asteroseismoloogiaks. Kui maapealse seismoloogia andmeid kasutatakse maapõue uurimiseks, siis tähtede võnkumisspektrid võimaldavad „vaadata“ tähtede sisse.

Kepleri mõõdetud värisevate tähtede FFT abil arvutatud sagedusspektrid võivad sisaldada sadu erinevaid tippe (spektrijooni) ja nad on oma „harmoonilise“ struktuuri poolest üsna sarnased korraliku kirikuoreli kõlaspektritega. Kui tähevärinate üleskirjutused sisestada muusikaprogrammi, siis saame tulemusena ühe „akordi“. Tõelise muusika genereerimiseks peaks aga järjestama paljudelt tähtedelt meile saadetud helid.

Järelkõlad ja Bach

Kaja on nähtus, kus informatsioon esialgse häirituse (välgulöök, plahvatus musta auku ümbritsevas kettas või mis iganes) jõuab meieni eri teid pidi ja ajas nihutatuna. Ajanihke võib ka kunstlikult esile kutsuda. Vanemad helitehnikud tõenäoliselt mäletavad veel, kuidas magnetofonidele lisatud täiendav lugemispea võimaldas tekitada nn kajaefekti. Tänapäeval on sama efekt üks paljudest digitaalse helivormingu võtetest.

Astronoomias on Päikese uurimisel tähtsaks meetodiks rõhulainete (väga madala sagedusega hääle) registreerimine ja analüüs. Esialgseks häirituste allikaks on turbulentsed keerised Päikese konvektiivses kihis. Häiritused levivad, peegelduvad nii konvektiivse kihi põhjas kui ka välispiiri ümbruses. Kuna häiritused võivad liituda nii konstruktiivselt kui ka destruktiivselt, siis alles jäävad ainult teatud moodid ehk toonid. Paljude kajade kombineerimisel saadakse hoopis põrinad ja just nende põrinate helikõrgused on andmed, mille põhjal on võimalik „näha“ ka Päikese sees toimuvat.³ Vastavat astrofüüsika eriharu nimetatakse helioseismoloogiaks. Päikeselainete uurimine erineb ülalpool kirjeldatud asteroseismoloogiast sellepärast, et nende puhul on sagedusanalüüsi andmeteks ühemõõtmeliste vaatlusridade asemel pildiread. Päike on meile lihtsalt nii lähedal, et me võime tema pinda uurida.

Kui välk lööb kohas, kus ümbritsevad metsaservad on jaotunud ebaühtlaselt, siis on kajalaineid juba nii palju, et me neid ükshaaval ei erista, kuuleme vaid ühtlast kõuekõminat. Seega pole tegemist enam kajaga, vaid järelkõlaga (reverberatsiooniga). See akustikast pärit mõiste on tuttav nii arhitektidele, muusikutele kui ka astronoomidele.

Alustame muusikast. Eelmise sajandi esimese poole üks tuntumaid arhitektuuri teoreetikuid Hope Pagenal (1888–1978) on kirjutanud huvitava artikli Bachi muusikast ja kirikute akustikast.⁴ Selles kirjeldab ta detailselt, kuidas reformatsioonist tulenenud muudatused kirikuelus mõjutasid ka kirikute akustikat.

Pärast Lutheri reforme hakati kirikus nii sõnas kui ka laulus kasutama ladina keele asemel maakeelt. See muutis kirikumeedia lihtrahvale kättesaadavaks. Lisandunud nõudluse tõttu ja ka tänu demograafilistele muutustele pidid kirikud aga istekohti lisama. Selleks ehitati näiteks Leipzigi Tooma kirikusse uued rõdud. Ümber ehitatud kirikus lühenes Pagenali hinnangul kiriku järelkõla kestvus poole võrra, ehk siis 5 sekundilt 2,5-le. Helil ei olnud lihtsalt enam vaba ruumi nii palju edasi-tagasi pendeldada.

Pagenali arvates olid uuel akustikal ka otsesed järelmid Bachi muusika jaoks. Näiteks sai võimalikuks mängida suhteliselt tempokaid mitmehäälseid fuugasid ilma segava eri toonide segunemiseta.

Briti akustiku huvitavad vaatlused ja arutlused on stimuleerinud ka tänapäeva muusikalise akustika uuringuid. Braxton Boreni ja tema kolleegide eelmisel suvel tehtud sümpoosioniettekandest⁵ saame teada, kuidas rühm tehnikaga hästi varustatud uurijaid mõõtis üle praeguse kiriku akustilised omadused ja rakendas siis arvulist modelleerimist selleks, et taastada Bachi-aegne ja ka reformatsioonieelne konfiguratsioon. Saadud virtuaalsetesse mudelitesse asetati varem spetsiaalsetes kambrites lindistatud pillide ja kahe koori hääled. Muusikateoseks valiti Bachi kantaat „Herz und Mund und Tat und Leben“, BWV 147. Lõpptulemuseks oli võimalus kuulata muusikateost sellisena, nagu see võis kõlada Bachi ajal ja võrrelda varasema akustikaga. Osutus, et suures osas oli Pagenalil õigus. Projekt ei ole lõppenud ja lõplikud tulemused on veel avaldamata. Minu meelest on selle rühma töö üks parimaid digitaalse humanitaarteaduse näiteid.

Tänapäeva arvulises muusikatöötluses on järelkõla lisamine vaata et kohustuslik. Seda tehakse kahel moel. Esimesel juhul püütakse järele teha ruumi akustilisi omadusi (kontserdisaal, katedraal jms). Teisel juhul on aga reverberatsioonimoodul lihtsalt hääle formeerimise vahend. Nii saadakse need teadusliku fantastikaga seotud taevased hääled, mida kinokülastajad hästi tunnevad. Sealjuures selliste filmide tegijad ja kindlasti ka vaatajad unustavad, et kosmos on mattvaikne.

Ometi räägivad astronoomid järelkajast ja isegi järelkaja kaardistamisest sama tõsiselt nagu digitaalsed musikoloogid Bachi kantaadist.

Musta augu kõminad

Tavaliselt asuvad galaktikate tsentris mustad augud, millel on hiigelsuur mass (miljonite ja miljonite päikeste jagu). Augu ümber tiirleb ainet, mis varem või hiljem auku kukub. Sellest nn akretsioonikettast ja tema lähiümbrusest kiirguv valgus on nii tugev, et kaugemate galaktikate puhul me ainult seda näeme. Galaktika ülejäänud aine valgus on aga nii nõrk, et meieni ei tarvitse paista. Selliseid tähesarnase punktina nähtavaid galaktikate tuumi nimetatakse aktiivseteks galaktikatuumadeks, tuntuimad neist on kvasarid.

Keskel oleva mustale augule ja tema kettale lisaks on galaktikas muidugi muud ainet. Tüüpilised on näiteks akretsioonikettast mõnevõrra kaugemal asuvad ainepilved, mis on kas kettale kukkumise faasis või sealt plahvatuste tõttu välja paisatud. Need pilved liiguvad suure kiirusega (1000 – 25 000 kilomeetrit sekundis!) ja selletõttu on nende spektrijooned venitatud Doppleri efekti tõttu laiaks ning on eristatavad kvasarite spektrites. Ja nüüd tähtis moment – ere akretsiooniketas „valgustab“ neid pilvi. Kui nüüd ketta heledus hetkeks järsult muutub, siis see muutus levib nagu välgu mürin, alguses lähimate pilvedeni, siis kaugemateni. Pilvedelt aga peegeldub muutus meieni. Eri pilvedelt eri ajal, kokku nagu üks kõuemürin.

Nii kirikus salvestatud helindi, välgust tingitud müristamise kui ka kvasari valguse ajalise muutuse saame avaldada kahe signaali sidumina (konvolutsioonina). Näiteks võime kirikus eraldi lindistada käteplaksu järelkõla (suhteliselt hea ruumilise koste lähendi) ja kusagil vaikkambris instrumendi mängu. Kui arvutame nüüd kahe signaali sidumi, siis tulemusena saame helikirja, mis kõlab, nagu oleks instrumenti otse kirikus mängitud. Veel enam, mõnede elektroonilise muusika rakendustega käib kaasas terve komplekt ruumide akustilise koste üleskirjutisi ja kasutaja saab nende vahel valida. Ta võib viiuli panna mängima katedraalis, kabelis, kas või toas. Ei saa ka märkimata jätta, et sidumi arvutamisel kasutatakse ülal kirjeldatud FFTd.

Ühine matemaatika pakub ka sarnaseid lahendusi. Oletame, et meil on sidum kui ajast sõltuv rida mingil viisil registreeritud. Olgu siis mikrofoni või teleskoobi taha monteeritud fotomeetri või spektromeetri abil. Kui meil on teada ka ühe seotud komponendi ajaline muutumine, siis võime teise komponendi sidumi kaudu arvutada. Sellist käsitlust nimetatakse pöördülesande lahendamiseks.

Kvasarite puhul on kaheks sidumi komponendiks keskel oleva ketta heleduse muutumine ühelt poolt ja kiirete pilvede heleduse muutumine teiselt poolt. Pöördülesande lahendamine aga võimaldab taastada pilvede ruumjaotuse ja selle kaudu hinnata ka mustade aukude masse, väga olulisi galaktika ehitust kirjeldavaid parameetreid. Sellisel kvasarite uurimisel on ka eraldi ingliskeelne nimetus reverberation mapping. Eestikeelne vaste oleks siis järelkõla kaardistamine. Natuke kohmakas, aga järsku keegi keeletundlikest lugejatest pakub midagi paremat.

Helio-, astero- ja Maa-seismoloogias saadakse võnkumiste spektrist pöördülesande lahendamise abil vastava objekti sisese tiheduse ja helikiiruste profiilid. Muid võimalusi Päikese, tähtede ja ka Maa sisse „nägemiseks“ ei ole.

Kahinad ja mürad

Kõige tähtsam kahin astronoomidele on muidugi maailma algusest pärit mikrolaineline foonikiirgus. See ei ole küll „valge“ müra, aga tema sagedusspekter on küllaltki lai ja kui tema numbrilise üleskirjutuse mahamängimise kiirus sättida inimese kõrvaga kuuldavasse piirkonda, siis võime kuulda ümina ja kahina segu. Kui aga uurida foonkiirguse ruumilisest jaotusest arvutatud spektreid, siis domineerivad seal teatud toonid ja neid võime kuulda juba eraldi, kindla sagedusega põrinatena, olenevalt millisesse akustilisse piirkonda me nad kujutame.⁶

Foonkiirguse avastasid Arno Penzias ja Robert Wilson 1964. aastal. Nende panust kosmoloogiasse hinnati 1978. aastal Nobeli füüsikaauhinnaga, hoolimata sellest, et nad uurisid maapealseid raadiosides tekkivaid mürasid ja just nende normaalset seletust mitte leidnud komponendi avastamine osutus tähtsaks, kui mitte kõige tähtsamaks kosmost puudutavaks avastuseks tollel ajal.

Viimastel aastatel on astronoomia kõige põnevamad uudised olnud seotud aga gravitatsiooniliste lainete mõõtmisega. Nende olemasolu ennustas Albert Einstein juba eelmise sajandi alguspoolel. Vaatlused on võimalikuks saanud alles nüüd. Põhjus selleks viiteks on väga lihtne. Nimelt on lainetega seotud signaalid nii nõrgad, et maapealsed tavalised kahinad ja müra (tuul, kauge kõuemürin, rongid, autod jne) on sadu tuhandeid kordi tugevamad kui mõõdetav signaal. Gravitatsiooniliste lainete mõõtmisseadmed on kõige täpsemad riistad astronoomide arsenalis ja valdav osa nende kõrgtehnoloogilistest elementidest töötab just kahinate mahasurumiseks.

Muusikas on kahinate ja müra kontroll üks heli üleskirjutamise probleeme. Näiteks toimus eelmise aasta alguses Itaalias Cremonas Stradivariuse viiulite ja mõnede teiste instrumentide heli üleskirjutamine. Selleks et projekti „Stradivarius Sound Bank“ teostada, pidi suur linnaosa üle elama politsei valvsa silma all pikaajalise karantiini. Eesmärk oli teha lindistuspaiga ümbrus nii vaikseks kui võimalik. Hiljem oli rahvasuus liikunud jutte küll baarimehest, kes pillanud klaasi maha, küll muuseumi relvastatud valvurist, kes kogemata magama jäänud ja kelle norskamine vaikust rikkunud.

Projekti ühe osana valminud viiuli „Vesuvius“ (Antonio Stradivari, 1727) virtualiseeritud mudel on juba kättesaadav firmade e-instruments ja Native Instruments koostöös valminud sämplite teegina. Siiralt soovitan YouTube’ist üles otsida vastavad demod. Mõelge vaid, milliseid helisid ja viise on nüüd võimalik osaval muusikul mängida, kasutades ainult sadakond eurot maksvat midi kontrollerit ja vastavat tarkvara. Kui jätta kõrvale muusikaline külg, siis puhtalt heli mõttes on ju arvutist pärit ja läbi paljudest kõlaritest kõlava viiuli hääl eristamatu tõelisest.

Viiulid ja Päike

Kõige kallimad Stradivariuse ja teiste Cremona meistrite valmistatud pillid maksavad tänapäeval miljoneid dollareid. Näiteks Messiah’-viiuli hind on umbes 20 miljonit dollarit. Aja jooksul need hinnad kasvavad veelgi.

Jättes kõrvale psühhoakustikute mõned põnevad uurimused selle kohta, kas tänapäeval tehtud viiulid on tõesti viletsamad kui Cremonas valmistatud, vaatame siin ainult ühte teooriat, mille abil püütakse seletada vanade viiulite erilisust.

Juba 2003. aastal tulid dendrokronoloogid (puurõngaste uurijad) välja teooriaga, et tähtis on materjal. Nimelt on nii Amati, Stradivariuse kui ka Guarneri viiulid tehtud kas Itaalia Alpide Val di Fiemme või ka Norra metsades kasvanud puudest. Ja mitte ainult kasvanud, vaid kindlal ajal kasvanud. Nimelt on teada, et ligikaudselt vahemikus 1645–1715 oli Euroopa tunduvalt jahedam kui tavaliselt. Umbes 1,7-kraadine vahe tundub väike, aga järelmid olid silmaga nähtavad (vt kas või Madalmaade tollast kunsti). Astronoomid kutsuvad seda aega Maunderi miinimumiks ja nende jaoks on kõige tähtsam see, et Päikesel kadusid külmal ajal peaaegu täielikult plekid. Viletsam oli ka puude elu ja selle tõttu olid tollased uued puuderingid tihedamad ja ka ühtlasemad.

See, et tollane puu oli eriline, sai kinnitust ka 2008. aastal tehtud uuringus, kus rakendati arvutitomograafia meetodeid vanade viiulite detailide sisse vaatamiseks. Osa uurijate veendumus teooria õigsuse kohta on nii tugev, et nad katsuvad tänapäeva puud spetsiaalselt töödelda, et saada külma aja sarnast struktuuri. Selleks kasutatakse näiteks norra kuuskede ja sükamooripuu planke, mida nakatatakse spetsiaalsete seentega, mis „söövad“ aastaringide pehmeid osi, aga jätavad tugevad osad puutumata. Tulemuseks on siis tihedam ja ühtlasem puu.⁷

Maunderi miinimumi olemus on aga üks astro- ja geofüüsika kõige põnevamaid probleeme. Tänu ülal kirjeldatud Päikese toonide uurimisele on tema väliskihtide ehitus suhteliselt hästi teada. Arvulise modelleerimise abil on võimalik saada ka ettekujutus sellest, kuidas tekib päikese aktiivsuse hästi tuntud, ligikaudu 11 aasta pikkune tsükkel. Aga veel pikemate ajaliste muutuste (nagu Maunderi miinimum) kirjeldamisega ei lähe nii lihtsalt.

Mul oli meeldiv võimalus töötada uurijate rühmas, kes just selle probleemiga tegeles. Soome, Rootsi, Saksa ja Eesti astronoomidest koosnev ja Maarit Käpylä juhitud rühm kasutas kõige võimsamaid superarvuteid selleks, et saada Päikese ligikaudsete mudelite muutlikkust kirjeldavaid pikaajalisi aegridu. Eesti poole (Nigul Olspert ja mina) osaks jäi just mudelarvutustest saadud ajaliste muutuste statistiline analüüs. Unikaalselt pikki ridu uurides (ja muidugi ka FFTd kasutades) oli meil võimalus esimest korda näha ka Maunderi miinimumi taolisi pikaajalisi muutusi. Osutus, et meie leitud „väikeste jääaegade“ ajal mudelite keskmine magnetväli pigem tugevnes, samal ajal aga välja pikaperioodiline komponent asetses sügavamal „päikese“ sees ja ei tekitanud seega pinnal tavalisel arvul plekke.

Kuna meie „päikesed“ sisaldasid üksjagu lihtsustusi, siis ei saa veel öelda, et probleem on nüüd lahendatud, küll aga sai astutud pikk samm lahenduse poole.

Kostvus

Helide maailma tagasi. Stradivariuse viiulite üks omapära on nende ühtlane kostvus. See tähendab, et nad kõlavad küllalt ühtemoodi eri nurkade alt kuulates. Ka arhitektuurilises akustikas on ühtlane kostvus oluline. Seda ei ole kuigi lihtne saavutada, eriti madalate helide puhul. Oreli pedaaliosa on selles osas vahest kõige tundlikum. Ikka leidub kirikus punkte, kus helilainete kombineerumine paneb mõned noodid kõmisema või teeb teised liiga vaikseks.

Orel ja kirik kuuluvad kokku, koos võib neid pidada üheks suureks pilliks. Kui kirikul on midagi kaugemale teatada, siis lüüakse kirikukelli. Ja nende helin võib kosta väga kaugele.

Kui kaugele aga kostavad hiigelsuure päikese moodid (noodid) ja kahinad? Tuleb välja, et Maani välja. Nimelt on minu kolleeg David Thomson uurinud korrelatsioone Päikese põrinate, värinate ja maiste nähtuste vahel (muidugi kasutades FFTd). Selgus, et maakoores olevate mikrovärinate spektri selle osa vahel, mida ei saa kirjeldada meile tuntud põhjuste abil, ja Päikese akustiliste moodide vahel on tugev korrelatsioon! Vastavate põrinate sagedused langevad kokku ja see toimub nii, et sattumuslik sarnasus on välistatud. Magnetvälja ja päikesetuule koosmõju võimaldab Maa peal kuulata Päikese häält!

David Thomsoniga tutvusin Saksamaal, siis kui uurisin gravitatsioonilisi läätsi, kvasari eri kujutiste vahelisi ajanihkeid ehk siis valguskaja.⁸ Suur osa minu tööst kasutas Ameerika astronoomi Rudy Schildi pikaajalisi vaatlusi. Rudy aga oli Davidil palunud seda ajanihke asja uurida. Nii et tegelesime sama probleemiga. Kohtusime siis, kui David oli teel kuhugi konverentsile ja väisas meie Hamburgi rühma. Jutu sees tuli välja, et tema töödes kasutatud meetodid kasutavad matemaatikat, mis on kirjeldatud ajakirjas The Bell System Technical Journal. Meie observatooriumis seda ajakirja ei tellitud ja seda ma ka Davidile ütlesin. Koju tagasi jõudes sain varsti viies riidest kotis saadetise Ameerikast. Terve ajakirja aastakäikude komplekt alates 1947. aastast! Selgus, et kosmoloogiliste kahinate avastaja, Nobeli auhinna laureaat Arno Penzias oli pensionile minnes andnud oma isiklikud ajakirja aastakäigud Belli laboratooriumi raamatukokku. Kuna seal (loomulikult) olid need juba olemas, jäid nad lihtsalt seisma. Ja Davidil ei olnud raske organiseerida nende saatmine Tõraverre. See museaalselt väärtuslik riiulitäis leidis pärast Tõravere observatooriumi renoveerimist koha minu kabinetis. Raamatukogus jäi ruumi väheks.

Coda

Mus canit; Ar numerat; Ge ponderat; Asti colit astra.

Muusika laulab, aritmeetika arvutab, geomeetria mõõdab, astronoomia uurib tähti. (Mnemooniline rida klassikalise hariduse teise ossa – quadrivium’i – kuuluvate ainete meelespidamiseks).

1 Johannes Kepler, Mysterium Cosmographicum. Tübingen 1597.

https://en.wikipedia.org/wiki/Mysterium_Cosmographicum

2 James W. Cooley, John W. Tukey, An algorithm for the machine calculation of complex Fourier series. – Mathematics of Computation 1965, 19 (90), pp 297–301.

3 Jaan Pelt, Mis toimub Päikese sees? Kuidas me seda teame? – Horisont 2009, 1, 10–15.

4 Hope Pagenal, Bach’s Music and Church Acoustics, Music & Letters 1930, Vol. 11, No. 2, pp. 146–155.

5 Braxton Boren, Daniel Abraham, Rogerio Naressi, Elizabeth Grzyb, Brandie Lane, Daniel Merceruio, Acoustic Simulation of Bach’s Performing Forces in the Thomaskirche. EAA Spatial Audio Signal Processing Symposium, Paris, France, 2019.

6 John G. Cramer, The Sound of the Big Bang, WMAP Version. 2003.

http://faculty.washington.edu/jcramer/BBSound_2003.html

7 Francis Willis Matthew Robert Schwarze, Melanie Spycher, Siegfried Fink, Superior wood for violins – wood decay fungi as a substitute for cold climate. New Phytologist 2008, 179, pp 1095–1104,

8 Jaan Pelt, Kuidas ma arvutasin maailma vanust. Tartu Tähetorni Kalender 2005. aastaks 2004, 64–70.
Meedia

Sel reedel Sirbis

23. juuli 2020

Enriko Mäsak: Monumendiraevust kunstiuurija pilguga
Iga teine Tallinna 1970ndate ja 80ndate avaliku ruumi skulptuur on omamoodi iseenda eitus.
Maailma haaranud pahameel monumentide suhtes ning nende kukutamine näikse kuuluvat rohkem sümbolite kui kunstivalda. Sõda peetakse sümbolite ja märkide mäletamise ning nende aktsepteerimise pärast, mitte monumentide endi kunstilist loogikat silmas pidades. Sellisel juhul võikski jääda kogu rüselus monumentide ümber sümbolitega seonduva piiresse ning puutugu avalikku skulptuuri vaid sedavõrd, kui see käsitleb avaliku ruumi kunstilist külge või esteetilise kogemuse kvaliteeti. Monumentidest on saanud mälusõja metonüümia, mis oluliselt ahendab võimalust üldse loominguga suhestuda, peale selles leiduva meelelahutusliku iva.

Jaan Pelt: Toonid, kajad ja kahinad ehk Kõik on omavahel seotud – astronoomia, muusika ja puud metsas
Kui juhuslikult inimeselt küsida muusika ja astronoomia seoste kohta, siis kaks tõenäolist vastust on „Kuupaiste sonaat“ ja sfääride muusika. Mõlema tüüpvastusega on aga seotud probleemid.
Beethoveni 14. klaverisonaat kannab tiitellehel pealkirja „Quasi una fantasia“ ja sellel pole astronoomiaga mingit pistmist. Isegi fantasia tähendab siin pigem improvisatsiooni kui taevani ulatuvat poeesiat. Meile tuntud nimetuse sai sonaat alles rohkem kui kolmkümmend aastat pärast tema kirjutamist. Selle panijaks oli poeet Ludwig Rellstab, kelle vaimus sonaadi esimene osa assotsieerus paadisõiduga kuuvalgel Luzerni järvel.

Andres Krumme: Plastimure
Edumeelsetest materjali, sealhulgas bioplasti, tootmise ja kasutamise stsenaariumidest oleks palju kasu nii Eestis kui mujal ning plastimure saaks leevendust.
Mobla piriseb, uus päev läks käima! Aga sealt see tuleb, ärkamise selgusega pressib peale rõhuv mure. See plast! Ma ei taha, et asi, mida ma ärgates esimesena puudutan, oleks plast! Siiski pääsu pole, ise see asjandus vakka ei jää, ma pean selle kätte võtma. Miks on nutiseade plastist korpusega, rääkimata paljust muust, mis on korpuse sees? Vastik! Üles, üles, välja siit linade vahelt. Kahtlustan nendeski plasti, kahtlane silt näitab CO/PES: 50/50. Ilmselt sundis ainult räsitava päeva väsimus õhtul nende vahele pugema. Nüüd on vaja vannituppa jõuda. Kui saaks, siis lendaks. Korterisse on korralik laudpõrand maha pandud, aga soperdajast ehitusmees on selle üle tõmmanud mingi läikiva tarretisega, mis pidavat puitu kulumise ja määrdumise vastu kaitsma. Aga see on kahtlane, kui pole just plast, siis vähemalt polümeer, veelgi arusaamatum.

Kaarel Tarand: Ja plastimaks saagu!
Iga samm föderaalsema Euroopa poole toetab edumeelsust ka Eestis.
Euroopa Liidu otsustusprotsessis on vähe üllatuslikku. Ilma kodanike mandaadita ametisse nimetatud komisjon töötab tavakorras tööpäeviti ja hoiab masinavärki käigus. Aeg-ajalt kogunevad Brüsselis ka liidu liikmesriikide valitsusjuhid, kellest igaühel on kodumaine mandaat hammasrataste vahele liiva puistata. Nemad töötavad puhkepäevadel ja öösiti. Komisjon ei pea oma olematutele valijatele iga otsuse järel raporteerima suurvõidust, valitsusjuhid aga teevad seda alati. Mis tahes kompromiss on otsusejärgsel pressikonverentsil iga konkreetse maa võit ja Eesti ei ole erand. Nii olemegi teisipäevast alates kuulnud sellest, kuidas meil tänu peaministri meisterlikkusele läbirääkimiskunstis hästi läks ning koju toodi enneolematult suur rahahunnik.

Kai Taal: Aeg muusikas ja muusika ajas
Heliloojate kuulsus ajas pole midagi konstantset, mõnikord tunnevad kaasaegsed oma geeniused ära, mõnikord mitte, ja ka pärast surma tekkinud populaarsus ei pruugi jääda igavesti püsima.
Legend räägib, et kirjutanud kord üks XVIII sajandil sündinud mees oma sõbrale Ludwig van Beethovenile ning pärinud tolle tervise järele. Helilooja vastanud aasta pärast. Loo jutustaja väitis, et selle aja kontekstis polnud see midagi erakorralist: inimesed valitsesid aega, mitte aeg neid. Tegelikult pole selline ellusuhtumine kadunud, seda on ka minu elus. Mul elab Austrias sõber, keda pole ühismeedias ja kes kirjutab enamasti käsitsi, ehkki e-posti aadress on tal olemas. Vahetame temaga siiski e-kirju, mitte tindi ja sulega kirjutatuid, kuid mitte sagedamini kui paar-kolm aastas, nii et teiselt kirja saanu kogub paar kuud mõtteid ja muljeid. Minu elus on see erandlik, temal mitte. See austerlane soovib kogeda „päris“ maailma nii palju kui vähegi võimalik ning paljude meelest tähendab see ilmselt minevikus elamist. Tekib küsimus, mida õigupoolest kujutavad endast uhked väljendid „minevik“, „olevik“ ja „tulevik“ ning kuidas ja kas üldse on neid võimalik eristada?

Mats-Laes Nuter: Võimatu vaid Tallinnas
Tallinnas pole ilm halvem kui Helsingis, Oulus või Oslos. Kliimal ja geograafilisel asukohal pole jalgrattaga liiklemisel kaugeltki kõige kandvam roll.
19. VI Sirbis on lugeda Kaarel Tarandi vastukaja värskele inimarengu aruandele. See mahukas kogumik on ka minu öökapiraamat. Paljude Tarandi tähelepanekutega saab nõus olla, kuigi artikli retoorika tundub olevat pealkirjale kohane: täiuslik ruum on kättesaamatu ideaal. Ühele mõttele pean siiski oponeerima. Tarand kirjeldab, et unistust eestlastest kui jalgrattarahvast kaitstakse peamiselt välismaiste eeskujudega Hollandist, Taanist ja Austriast (eeldatavasti viimase kahe puhul Kopenhaagen ja Viin), aga kuivõrd Eesti laiuskraadil on nende riikide oludega võrreldes pime, külm, sajab vihma või lund ja puhub kõle tuul, siis pole siinmail aktiivse liikuvuse samasuunaline areng võimalik.

Kohtumine tundmatuga kesk kurnatud loodust
Kui kaob rahvas, kultuur ja keel, kaob sellega koos mõtlemisviis ja maailmanägemine, tõdevad Edina Csüllög ja Anti Naulainen.
Filmitegijad Edina Csüllög ja Anti Naulainen räägivad soome-ugri filmifestivalist ja Handimaal filmiõpitubade korraldamisest. Jutuks tulevad ka tarbimisharjumused ning nende tõttu kannatav loodus- ja elukeskkond.

Järvi Kokla: Kärdla köikse suurem vaatmisväärsus ongid Kärdla ise
„Ära käi Kärdel,“ kordas mei ema ikka, kui raha otsa hakkas löppema. Nee öpedussönad oli ta kasutusele vötten ühe mei küla vanapoisi keest, kis vastas sedasi köikidele uudishimulikkudele, kis imestasid, et kuida taal naa palju raha on. Aas aga näpu tähtsald püsti ja ütles elutargald: „Ära käi Kärdel“. Mo lapsepölves käidi Kärdel harva, korra nädalas, tavaliseld laupeeval. Mei kodust oli Kärdele kaheksa kilumeeterd ja see oli pitk maa, sest sel aal pole veel iga peres autud oln ja nii pitkasid söitusid vööti harva ette. Hiiumaal oli muidu ka vähe teisem möötkava. Näituseks Köpu, kuhu oli terveld 50 kilumeeterd, oli peaaegut nagu maailma löppus, kus käidi vöib-olla korra viie aasta sees ekskursioonil.

Arvustamisel
näitused „Urbatekt varjatud maailmas“ ja „Ando Keskküla. Tehnodeelia ja tegelikkus“
Hando Runneli „Ma ja ta ka“ ja Kalle Käsperi „Ime“
Käbliku festival ja „Klaaspärlimäng“
Kellerteatri „Mäng“ ja Musta Kasti „Sada sekundit südaööni“
Raimo Pullati ja Tõnis Liibeki „Oma alma mater’it otsimas“
Kirjandus

Kelle armastuslugu on veidram?

22. juuli 2020

„Loomingu Raamatukogu kuldsarjas“ on ilmunud Milan Kundera teos „Veidrad armastuslood“. Raamatu on tšehhi keelest tõlkinud Küllike Tohver, saatesõna kirjutas Jiři Opelík.

Loe sarja kohta lähemalt: http://www.loominguraamatukogu.ee/lr-kuldsari/

Seoses Kundera kogumiku ilmumisega kuulutas raamatukauplus Puänt välja novellikonkursi teemal „Minu veider armastuslugu“. Novelle oodatakse aadressil lood@puant.ee kuni oktoobrikuu lõpuni.

Konkursi kohta lähemalt: https://puant.ee/novellikonkurss
Arvamus

Valitsus ja tiisikus

20. juuli 2020

KAAREL TARAND

Riigikogu kultuurikomisjoni esimees ja ajalooprofessor Aadu Must on aastakümneid armastanud pajatada lugusid, kuidas meie talupoegadest esivanemad XIX sajandil kirglikult ja tobedate asjade üle vallakohtutes vaidlesid, ning ikka lisanud ka moraali, et muistsest kogemusest tasub õppida. Üks stiilinäide Tori vallakohtust: „Hans Johann Torist oli ilma kutsumata kohtu istumise aegas kohtu tuppa sisse tunginud, kohut oma lärmiga eksitanud ja mitme kordse kohtu käsu järel kohtu tuast mitte wälja läinud. Peale seda oli tema ka purjus olekus, ning ei olnud temal ka ei mingisugust tarwilist asja kohtule ette panna. Siis sai mõistetud: Eespool tähendud süidide eest peab Hans Johhanson 1 × 24 tundi aega wee ja leiwa peal wangis istuma“ (Tori vallakohtu protokoll 12. I 1890).

Nüüd tuleb välja, et professor ise ei ole oma uurimismaterjalist siiski õppust võtnud, vaid asunud Tori mehe Hansu kombel avalikkust lärmiga eksitama ega taha kohtutoast (inforuumist) sugugi välja minna. Vastupidi, ta teeb kõik, et tema meelevaldne tegutsemine otse riigikohtu ette jõuaks. Saab näha, kas talle sealt ka vett ja leiba määratakse.

Jutt käib mõistagi sellest, et kuigi riigikogu kinnitas oma täiskogu istungil põlise meediamehe Priit Hõbemäe rahvusringhäälingu nõukogu liikmeks, arvab Aadu Must nüüd, et tal on voli sellele otsusele omalt poolt kitsendavaid tingimusi seada ja nõuda Hõbemäelt eraraadio Kuku eetris vestlussaate juhtimisest loobumist. Jutt käib peenelt huvide konfliktist, konkurentsireeglitest ja erapooletusest ning poliitilised asjaosalised väidavad, et tegu on puhtjuriidilise formaalsusega, mitte sisulise probleemiga Hõbemäe asjatundmises. Usutav see kõik ei ole.

Esiteks valitseb vaid parteiliselt rikutud mõtteilmas arusaam, et inimesed ei ole oma otsustes vabad, vaid kõigest nukud, kes ilma suurte niiditõmbajate juhtimiseta omadega kiiresti konfliktipuntrasse mähkuvad. Ei maksa siiski parteielu väärnähtusi tervele ühiskonnale ja selle parteitule enamusele projekteerida. Teiseks, pärast otsuse langemist ei saa selle lähtetingimusi muuta. Ja kolmandaks lasub huvide konflikti väitjal ka tõendamiskohustus. Mil moel oleks ühel ringhäälingunõukogu kui kollektiivse organi liikmel võimalik muuta ERRi positsiooni konkurentsis erameedia kanalitega? Või milliseid imelisi saladusi saab koosolekul teatavaks nõukogu liikmetele, et nende edasisosistamisest konkurentidele võiks ERRile korvamatu kahju tekkida?

Mida teha Priit Hõbemäega, peab nüüd küsima riigikohtu kollektiivselt Saalomonilt. Fragment Giovanni Battista Tiepolo freskost „Saalomoni otsus“ (1726-29).

Saladusi ei saa olla, sest ERR on üdini avalik asi. Ja ei ole ka konkurentsi majanduslikus mõttes, sest ERR ei osale turul reklaamiraha jagamisel. Mõtteharjutusena võiks kujutleda, mis juhtuks ringhäälinguturul, kui ERRi ei oleks. Seda raha, mille maksumaksjad kulutavad ERRi eelarvelisele ülalpidamisele, ei saa kuidagi erakanalitele üle anda. Teoreetiliselt on võimalik, et kodumaiste erakanalite vaatajaskond pisut suureneks, kuid inimesed vaatavad ikka saateid, mitte kanaleid ja ka suurenev auditoorium ega selle tõttu pisut kerkivad reklaamihinnad ei annaks erakanalitele piisavalt raha, et toota selliseid „kahjumlikke“ saateid, millest vastavalt seaduses pandud kohustustele valdavalt koosneb ERRi saatekava.

Riigikogu kantselei õigusanalüüsi osakond võib arvata, mida tahab, kuid see on kõigest üks arvamus ja juristidel on neid teadagi kahe pealegi alati vähemalt kolm. Seaduse tõlgendamise õigus on ikka riigikohtul ja kerkib ka küsimus, et kas ehk ei peaks hoopis riigikogus seadust muutma ja täpsustama, kui selle loojad ise ka aru ei saa, mida on kirja pannud ja mille poolt hääletanud. Praeguse kära puhul pole võimalik tuvastada ka kasusaajat, sest kaudselt erakanalile saatejuhi eemaldamiseks survet avaldades on saavutatav vaid see, et leebe ja võimukoalitsiooni mõistvalt suhtuva arvaja asemele astub saatejuhina mõni hoopis käremeelsem ja karmisõnalisem. Eesmärk lihtsalt ERRi institutsioonina diskrediteerida on usutavam, sest sellel alal on võimuparteidel pikaajalisi kinnismõtteid, kuid selgi juhul on valitud kasutu vahend, takerdutud detaili ja mitte nähtud tervikpilti. Viimane iseloomustab avaliku võimu tipu poliitikaks nimetatavat tegevust laiemalt. Kerge oleks liigitada see eriolukorrast tõukunud ajutiseks poolemeelsuseks, ent sellega kaasnevat õiguslikku nihilismi ei või sekundikski sallida.

Õiguskorrale sülitamisest on saanud võimueliidi hulgas norm, nagu tõestab ka teine läinud nädala juhtum. Puhkava rahandusministri asendajana rahandusministeeriumis allkirju andnud minister Raul Siem pani endalegi üllatuseks käe alla paberile, mis tõstis avalikku pahameelt ja tüli kolleegidega. Nimelt sai jõu otsus mitte enam kanda üle riigieelarves ette nähtud toetusraha võrdset kohtlemist edendavate MTÜde projektidele. Eks rahandusministeeriumi prints oli seda kaua haudunud ja lubanud, kuid ei saa olla juhus, et ta üritas oma „poliitikat“ teha võõraste kätega – ja siis ise puhkuselt tagasi ilmuda puhtana kui ingel.

Tavakohaselt ei langeta kolleegi asendav minister talle võõras valitsemisalas ühtki põhimõttelise tähtsusega otsust. Ta teeb ära kohustusliku miinimumi, et asjaajamises ei oleks viivitusi. Nüüd sokutas Martin Helme hea erakonnakaaslase aga teadlikult miini otsa. Seda loomulikult oma erakonna fänniklubi andunud heakskiidul. Taas peab küsima, milline kasu saab ühiskonnale tõusta sellest, kui ministrid kulutavad tööaega mõttevahetusele, kas kolleeg tegutses seaduse järgi või seadust rikkudes. Jälle terendab ees vaidlus riigikohtus. Summad on riigi seisukohalt tühised, kuid kaklus pisiasja pärast õõnestab kodanike usaldust riigivõimu vastu. Kui on vaja võrdsust esindavate ühingute toetamine lõpetada, siis tehtagu selleks seaduslik otsus või öeldagu kehtiv leping üles seal sätestatud tingimustel. Mis tahes poliitiline tahe ei saa õigusriigis triumfeerida seaduste üle.

Niccolo Machiavelli on kirjutanud: „Hästi rakendatuks võib nimetada sellist vägivalda (kui üldse sünnib halba heaks nimetada), mida vajadusest ennast kindlustada sooritatakse ühekorraga ja mille juurde ei jääda hiljem püsima, vaid muudetakse see alamatele võimalikult kasulikuks; halvasti kasutatud on need julmused, mis vaatamata harvale hakatusele aja jooksul üha sagenevad ja kuidagi vaibuda ei taha“ (Akadeemia 1993, nr 6, tlk Toivo Tomson).

Olen varemgi osutanud, et koroonapuhangu tõttu kehtestatud eriolukord viis poliitilise võimu juhtide peast viimsegi piiritunde – kui seda seal ennegi oli. Seega võib ennustada halvasti kasutatud julmuse ehk õigusliku nihilismi ilmingute sagenemist, mis ühtlasi tähendab suuremat koormust kohtutele, mida valitsuskoalitsioonil ei ole veel õnnestunud poliitilise tahte embusesse haarata, hoolimata palavast ihast seda teha.

Kõigile juhtidele, kes oma himude ja kinnisideede rahuldamiseks aina uusi seadusevastaseid teid otsivad ning nende turvamiseks endale ametkondlikke eraarmeesid luua püüavad, võiks meenuda sama tee lõpuni käinud Edgar Savisaare saatus. Ühiskond peaks aga endas leidma tubliduse diagnostikuna, sest nagu ütleb Machiavelli: „Siin kordub see, mida arstid räägivad tiisikusest, nimelt et alguses on haigust kerge ravida ja raske ära tunda, seevastu aja jooksul muutub hooletusse jäetud tõbi hõlpsasti äratuntavaks, kuid raskesti ravitavaks. Sama kehtib ka riigi asjade kohta, sest eelseisvaid ja alles kujunevaid raskusi ette aimates – mida suudab vaid arukas mees – vabanetakse neist kiiresti, kui aga neile õigeaegselt jälile ei jõuta ja lastakse neil kasvada nõnda suureks, et igaüks neid märkab, ei leidu enam rohtu.“

Kuid enne kodanikke peaks piiriületajad korrale kutsuma nende vahetu ülemus, kes on olemas nii erakonna kui ka valitsuse liikmetel ja on koondkujuna tuntud kui peaminister. Tema on vallakohtu peamees parteis ja valitsuses, tema määrata on, kas lärmajale ja märatsejale on vaja 1 × 24 tundi rahunemist, vett ja leiba. Või leiab ta taas üles puhanguga laualt puhutud punased jooned, mille ületamise hind on koalitsiooni lagunemine.
Arvamus

Kutse naerule. Kümme teesi teadust

20. juuli 2020

TIIT HENNOSTE; ANDRA ANNUKA

1. Inimesed on naernud miljoneid aastaid. Naer seostub ajus enamasti huumoriga. Nali ja naer moodustavad kultuuris samasuguse naabruspaari nagu küllakutse ja vastus või tervitus ja vastutervitus. Lihtsalt öeldes: nali on kutse naerma hakata. Vestluspartneril on võimalus see kutse vastu võtta või sellest keelduda.

Kui kuulaja soovib naljale naeruga reageerida, siis üritab ta seda teha võimalikult kiiresti. Kui aga naeru ei järgne, siis tajub naljataja seda kui probleemi. Muidugi võib kuulaja ka omaalgatuslikult naerda, kui tema arvates on jutus olnud kindel naeru ajend, olgu nali, sõnamäng, absurdne lugu vms.

2. On tavaline, et nalja tehes ei jää ka kõneleja ise tõsiseks. Mõnikord hakkab ta naerma juba enne nalja algust ja räägib kogu loo naeruse häälega, mõnikord naerab täpselt sel hetkel, kui jõuab kätte nn naljakoht, aga mõnikord turtsatab loo lõpus. Kõige sellega kutsub ta kaasa naerma.

3. Kui kahe inimese vestluses on naeru algatajaks peamiselt kõneleja, siis mitme inimese puhul pigem mõni kuulaja. Seda seetõttu, et seltskonnas peetakse oma naljade üle naermist halvamaiguliseks, nagu igasugust enesekiitust.

4. Naerda võib koos kaaslastega või kellegi üle. Naljakate isiklike lugude jutustamine loob inimesest positiivse kuvandi, sest need näitavad tema huumorimeelt. (Sama ei kehti anekdootide kohta.) Samuti näitab see, et inimene oskab oma probleemide üle naerda, mida peetakse samuti heaks iseloomujooneks.

5. Kui nalja tehakse vestluskaaslase üle, siis ka naerdakse tema üle, aga nalja objekti võib kindlaks teha ka teisel teel. Kui esimesena ei naera mitte see, kelle üle nalja tehti, vaid keegi teine, siis naerdakse tõenäoliselt vestluspartneri üle. Kui naerdakse koos, siis on naer pigem antud teema lõpetaja nagu puänt nalja lõpus. Kui aga naerdakse kellegi üle, siis hakatakse selle üle arutlema, küsima või isegi öeldut parandama.

6. Koos naermisel on oluline roll: sellega seovad naerjad ennast üksteisega. Naljatlemise eesmärk on sageli see, et vestlejad üritavad leida ühiseid teemasid ja üksteist paremini tundma õppida. Üksteise kulul naljatlemine pakub nt töökaaslastele võimaluse üksteisega lähedasemaks saada.

7. Naerda võib teadupärast ka vanade naljakate sündmuste või lugude üle, mida kõik osalejad teavad. Seegi lubab lõbusaid hetki taas läbi elada ja naerjate kokkukuuluvust kinnitada.

8. Naer pole ainult nalja-asi. Inimene võib naerda ka seetõttu, et öeldu on tema meelest vastuoluline või absurdne. Sel juhul annab ta pigem märku, et ei ole öelduga nõus. Sama tavaline on naer probleemsetes olukordades. Kui kõneleja räägib oma probleemist ja hakkab siis naerma, näitab ta, et probleem teda eriti ei häiri. Selline naer ei kutsu kaasa naerma. Kaaslase roll on jääda tõsiseks ja näidata, et ta mõistab kõneleja probleemi.

9. Naer on väga oluline delikaatsete ja piinlike olukordade pehmendaja. Kõneleja hakkab naerma, kui ta on jutus takerdunud ja liiga kaua otsinud õiget sõna. Naer saadab kergesti keeldumisi, vastuväiteid jms, mida partner kuulda ei soovi. Naeru kasutavad patsiendid, kui nad ei nõustu arsti juhistega, ning sama teevad alluvad, kes kritiseerivad ülemust. Selline naer loob otsekui distantsi kõneleja ja tema öeldu vahel ja aitab siduda teda vestluspartneriga.

10. Iga naer pole päriselt naer. On olemas ka teadlik võltsnaer, fake laughter. Selle võib jagada laias laastus kaheks. Ühe otsa moodustab selgelt hääldatud ha-ha-ha, mis kõlab irooniana ja annab otseselt märku, et tegu on võltsnaeruga. Teise otsa aga annab sunnitud naer olukorras, kus naerja teab, et temalt naeru oodatakse, kusjuures naerja püüab teha nii, et see tunduks võimalikult päris naeru moodi. Võltsnaer kulub ära nii reageerimisel naerja arvates nässu läinud naljale kui ka probleemsetes olukordades. Muuseas, soome uurija Markku Haakana on leidnud, et humoorikates olukordades kuuleb soomlase suust võltsnaeru korral peamiselt hah-i või hoh-i, aga probleemsetes olukordades hoopis heh-i.