Toeta
Otsi

kultuuriajakirjandus

  • Pärlite turvaline mänguruum

    MARTA-LIISA TALVET

    Muusikafestival „Klaaspärlimäng“ 9. – 15. VII Tartus, Viljandis, Saaremaal ja Piirissaarel. Kunstiline juht Peeter Vähi. Esinejad Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Wiener Kammersymphonie, Klaaspärlimäng Sinfonietta, Hortus Musicus, Orthodox Singers, Neeme Punder, Yosuke Oda, Anna-Liisa Eller ja Hedi Viisma, Viviana Sofronitsky, Riivo Kallasmaa, Ralf Taal, Ulla Krigul, Dalia Dėdinskaitė, Gleb Pyšniak, Kremerata Baltica, Kristīne Balanas, Džeraldas Bidva.

    25. aastapäeva tähistanud „Klaaspärlimängu“ festivali programm oli ühtlasi seotud Beethoveni 250. sünniaastaga ning tõi kohale rahvusvaheliselt tunnustatud muusikuid ja kollektiive. Pärnust alguse saanud, kuid nüüdseks peamiselt Tartus toimuv „Klaaspärlimäng“ korraldas sel aastal esimest korda mitu kontserti ka Saaremaal, samuti toimus kontsert-väljasõit Piirissaarde. Tegemist oli mitmes mõttes erilise festivaliga. Eriolukorrajärgsel isolatsioonist väljumise ajal oli see üks esimesi Eestis toimunud klassikalise muusika üritusi. Esmalt tuleb tunnustada erakordselt hästi õnnestunud korraldust, arvestades, kui palju oli festivalil välisesinejaid, kes keerukate asjaolude kiuste siiski Eestisse esinema jõudsid. Publiku huvi festivali vastu oli suur, mitu kontserti oli juba varakult välja müüdud. Kohati võiski tunnetada, et festival toimis sügavamas, sotsiaalses mõttes tähistamise, pidustusena – võimalusena tulla pärast pikemat vaikust taas kokku, et kuulata muusikat.

    „Klaaspärlimängu“ festivali sisu on tihedalt seotud kontseptsiooniga, millele vihjab festivali nimetus. Saksa kirjaniku Hermann Hesse samanimelises romaanis on kirjeldatud klaaspärlimängu kui mängu „kõigi meie kultuuri sisude ja väärtustega. [—] Kogu sellel vaimuväärtuse tohutul materjalil, mida inimkond viljakatel ajastutel tunnetuse, üllaste mõtete ja kunstiteoste alal on loonud ja mida järgnevad teadusliku vaatluse perioodid on mõisteteks koondanud ja intellektuaalseks ühisvaraks teinud, kõigel sellel mängib klaaspärlimängija nagu organist orelil, kusjuures see orel on otse kujuteldamatult täiuslik, tema manuaalid, pedaalid kombivad kogu vaimset kosmost, tal on peaaegu loendamatul arvul registreid, teoreetiliselt peaks selle instrumendiga saama kogu vaimset maailmasisu mängus reprodutseerida.“1

    Uudisteoste vähesus

    Püüdlust sellesarnaste ideaalide poole oli tunda ka festivali kunstilistes valikutes. „Klaaspärlimängu“ festival jättis endast mulje eelkõige traditsioonist lugupidava ja kinni hoidva, mineviku pärandit pühitseva sündmusena. Mitu kontserti olid seotud Beethoveni 250. sünniaastapäeva pidustustega, mis ühest küljest tundub loomulik, teisalt aga tekitab küsimusi. Mõeldes sellele, kui suurel määral domineerivad klassikute, Beethoveni, Mozarti jt teosed igal aastal suurtes kontserdisaalides üle maailma ning kui vähe pööratakse tähelepanu kaanonist välja jäänud, unustusse vajunud autoritele ning ka tänapäeva heliloojatele, tekib küsimus, milleks on vaja tugevaid, kinnistunud ajaloolisi figuure veelgi enam esile tõsta.

    Festivalil torkas näiteks silma, et eeskavas oli vaid ühe naishelilooja, Marianna Liigi teos. Samuti oli tegemist ainukese uuenduslikuma helikeelega teosega. Liigi uudisteost „Januneb valgust“ esitasid Beethoveni-teemalisel kontserdil Ulla Krigul (orel), Gleb Pyšniak (tšello), Riivo Kallasmaa (oboe), samuti oli teoses kesksel kohal elektroonika­partii. Teos algas rütmilise fuugaliku mänguga instrumentide vahel. Mida enam elektroonika mängu tuli, seda enam lagunes enne selgelt ja pidevalt kostnud instrumentide visandatud rütmiline muster, muutudes fragmentaarseks. Festivali üldmuljes kujutas teos endast pigem erandlikku, huvitavat lahtimurdmist tonaalsetel mängudel põhinevast muusikast, tuues välja helidele omast maagiat ja elusust, mis mõjus vahetult ning juhtis tähelepanu helitaju ja kuulamisprotsessi materiaalsusele. Liigi teoses on kompositsioonilised mängureeglid justkui meelega lahti jäetud ning pikkadel helidel lastud omasoodu lahti kooruda.

    Välja võib tuua ka Hortus Musicuse kontserdi, kus tekkinud kõlamaailm oli tämbrilt külluslik ja mitmekesine ning traditsiooni sügav tundmine segunes mängulise, improvisatoorse vabadusega. Esile tooksin ka kontsertidega samaaegselt Jaani kirikus üleval olnud läti arhitekti Pēteris Venckovičsi näituse, kus autori armastus matemaatiliste skaalade vastu segunes huumori ja absurditunnetusega, seades arhitektuurilised, matemaatilised visandid juhuslikult haakuvatesse kokkupuutepunktidesse väljavõtetega elulistest olukordadest.

    Küsimus, mida seega tuleb küsida, on: missuguseid kultuurilisi tekste võtta mängu ja mida jätta välja ning mis põhjustel? Millist traditsiooni osa tasub väärtustada, mida kritiseerida? Et festivalil on niivõrd ambitsioonikas pealkiri, tuleb paratamatult mõttesse klaaspärlimängu funktsioon spekulatiivse filosoofilise praktikana.

    Harjumuspärased raamid

    Eelkõige oli tänavusel festivalil hästi esindatud minevikku vaatav osa. Oli kaunilt lahendatud seadeid, näiteks Anna-Liisa Elleri ja Hedi Viisma kontsert „Kandlebarokk“, kus teosed olid asetatud uudsesse ebaharilikku valgusse, seejuures maitsekalt ja läbimõeldult. Samuti võib esile tuua Wiener Kammersymphonie Beethoveni-kontserti, kus eelkõige sümfoonilisena tuntud teosed avati nüansirohkelt, väljapeetult kammerlikus seades.

    Seevastu oli tagasihoidlikult esindatud festivali tulevikuvaade, mille üks põhjusi võib olla, et läbi ajaloo lihvitud kultuuripärlitega on turvalisem mängida kui ebakindla ja avarate võimalustega tänapäevaga – et klaaspärlimängu kontseptsioon on olemuslikult hierarhiline, on hierarhias raske asetada alles kujunevaid suundi kindlatele positsioonidele. Sellisel juhul tekibki küsimus, kas seda üldse peab tegema. Alternatiivina hierarhilisele mängu­mudelile meenuvad võrkjad lõngamängud, kassikanga kudumine, mida kirjeldab feministlik filosoof Donna Haraway.2 Mäng ei toimu enam puhtalt vaimsete sümbolitega, vaid see on materiaalne tähendusloome, ja mängijad pole enam erapooletud, ilma oma privilegeeritud vahemaa hoidmiseta, vaid on täielikult seotud haavatavad osalised mängulise reaalsuse kujundamises. Sellisel juhul saab tihedas olevikus määravaks eri perspektiivide ja ühildamatute narratiivide kooseksisteerimine. See käsitlus võikski festivalile pakkuda uusi väljakutseid. Küsimuse alla tuleks seada kontserdi harjumuspärased raamid, piir esinejate ja publiku vahel, väljakujunenud žanrite vahel. Vaatluse alla tuleks võtta piir kultuuri ja mittekultuuri või siis nn kõrgkultuuri ja selle „teise“ vahel, mis on seni mängust välja jäänud.

    Kuidas muutub kuulamisolukord, kui peale kontserdisaali kasutatakse avatud ruumi, linnaruumi? Piirissaares toimunud Orthodox Singersi kontsert oli samm avatuma kontserdiolukorra poole (kontsert toimus väljakul vabas õhus), kuid ei mõjunud loomulikult, sest taotletav muusikaline ideaal nõudis suletumat olukorda. Kui avatud ruum ja juhuslike helide sekkumine muusikalisse situatsiooni oleks võetud eelduseks juba algul, oleks see olnud põnev suhestumine Piirissaare erilise looduse ja eluoluga.

    Festival on Tartu muusikaelus üks tähelepanuväärsemaid ja püsivamaid üritusi, mis rõõmustaval kombel toimus sel aastal ka Saaremaal. Kuna tegemist on armastatud, pika ajalooga festivaliga, küsingi, kas seda saaks julgemalt kasutada platvormina, mis seob traditsiooni tihedamalt uuendustega, tõstab rohkem esile hääli, mis muidu ei pruugi kosta, ning laseb sisse ka hapramaid, kuid see-eest julgeid tuleviku­visioone? On ju kunstil võime visandada teistsuguseid maailmu, kritiseerida ja dekonstrueerida kinnistunut, uurida ja mõtestada maailma viisil, milleni teadus üksipäini ligi ei pääse. Pärast kauneid kuulamiselamusi ootan põnevusega, milliseid valikuid tehakse festivalil järgnevatel aastatel – on ju klaaspärlimängu üks omadusi see, et see on ammendamatu ja lõputu, mängu­ruumi jätkub igaveseks!

    1 Hermann Hesse, Klaaspärlimäng. Tlk Helga Kross. Eesti Raamat, 1976, lk 14.

    2 Donna Haraway, Staying with the Trouble. Making Kin in the Chthulucene. Duke University Press, 2016, lk 10.

  • Looming on püha

    SANDRA JÕGEVA

    Pärnu XIX Kunstisuve näitus „Naine ja naine“ Pärnu Linnagaleriis kuni 1. VIII. Kuraator Marian Kivila, kunstnikud Nathalie Daoust, Lilia Li-Mi-Yan, Ede Raadik, Mare Tralla, Fideelia-Signe Roots, Billeneeve ja Laura Nestor.

    Soome kunstniku Illusia Juvani näitus „Nemad. Neid. Nende. Mittebinaarne esteetika“ Pärnu Kunstnike Majas kuni 1. VIII.

    Marian Kivila kureerib Pärnus teist aastat järjest mõnevõrra provokatiivselt mõjuva pealkirjaga näitust „Naine ja naine“. Eelmisel aastal lisandus Jan Leo Grau kureeritud paarisnäitus „Mees ja mees“, sel aastal on Pärnu Kunstisuve kavas Soome sooneutraalse kunstniku Illusia Juvani isikunäitus. Mõlemad välja­panekud esitavad väljakutse konservatiivsetele jõududele ning nende propageeritavale maailmavaatele, esindades muu hulgas just nende vihatud liberaalseid väärtusi ja LGBT-ideoloogiat. Need on ka kriitilises dialoogis Pärnu kunstisuves juba aastakümneid tagasi märgiliseks saanud Mark Soosaare kureeritava näitusega „Mees ja naine“.

    Marian, millisesse konteksti asetad väljapaneku „Naine ja naine“? Kas see on provokatsioon ja kriitiline dialoog Mark Soosaare „Mehe ja naisega“?

    Praeguseid konservatiivseid arenguid vaadates tundub mulle, et maailm on võtnud üsna hirmutava suuna, mis viib meid eemale vabadusest ja tahab kõike tsenseerida, ka loomingut. Ma ei tea, miks osa inimesi kardab vabadust, ideoloogiate paljusust ja võrdsust, ning suurest hirmust üritatakse kujundada ühiskonda, millest me alles 1990ndatel väljusime. Suvenäitustega püüame seista kaduva vaba maailma eest, kuigi näituse kureerimisel ei ole ma kunagi mõelnud, et teeme poliitilist näitust ja esindame poliitilist kunsti. Kui lähtuda vanast hegeliaanlikust arusaamast, siis peegeldab igasugune kunst ja loometegevus mingil määral ühiskonda ja seal toimuvat.

    Tänavusuvine „Naine ja naine“ ja möödunudaastane „Mees ja mees“ sündisid pigem humoorikast ideest pakkuda küllaltki konservatiivseks muutunud uue kunsti muuseumi aktinäitustele pisut täiendust. Eestis on palju kunstnikke, kes tegelevad sooküsimustega ja kelle looming ulatub traditsioonilise „aktikunsti“ formaadist märksa kaugemale, kuid keda ei ole kunagi kutsutud osalema näitusel „Mees ja naine“. Arvan, et keha on kunstis juba ammu muutunud ilu- ja naudinguobjektist palju poliitilisemaks ja sotsiaalsemaks nähtuseks. Suvenäitus ei pea tähendama, et pakume kuurortlinnas turistile magusaid ja lihtsasti tarbitavaid aktipilte. Ma ei alahinda publikut ja usun, et kaasaegsest kunstist arusaajaid ning põletavatel teemadel kaasamõtlejaid leidub ka suvises Pärnus.

    Marian Kivila: „Suvenäitus ei pea tähendama, et pakume kuurortlinnas turistile magusaid ja lihtsasti tarbitavaid aktipilte.“

    Pärnu kunstielus aetakse mitmeid näitusepaiku segamini Mark Soosaare uue kunsti muuseumiga. Kui neli aastat tagasi kureerisime koos Pärnu muuseumis Andy Warholi näitust, siis puutusin tihti kokku küsimusega: „See on Soosaare juures, eks?“. Kas ka eelmisel aastal jõudis näitustele „Naine ja naine“ ning „Mees ja mees“, sel aastal näitusele „Naine ja naine“ ning Illusia Juvani personaalväljapanekule publikut, kes enda teada tuli vaatama Soosaare traditsioonilisemat laadi aktinäitust? Kui jah, siis milline oli nende reaktsioon?

    Eks see segadus on mingis mõttes mõistetav. Mark Soosaar on oma aktinäitust teinud ligi kolmkümmend aastat ja ei leidu vist ühtegi inimest, kes ei oleks sinna vähemalt korra sattunud. Inimene on oma olemuselt laisk ja mugav: selle asemel, et infot otsida, tormatakse kohta, millest ollakse varem kuulnud. Möödunud aastal kuulsin uue kunsti muuseumi piletimüüjatelt, et paljud suundusid esmalt nende juurde Tralla ja Mäetamme skandaalseid töid otsima, maksid piletiraha ära, aga töid ei leidnudki ning alles seejärel suundusid õigele näitusele. Väga tore, kui inimesed oma sügava arusaamatuse tõttu rohkem näituseid külastavad, minul ei ole selle vastu midagi. Kas ka vastupidi on, seda ma ei oska öelda. Kõik, kes on tahtnud näitust näha, on Pärnu Linnagalerii üles leidnud ja info on kenasti kättesaadav.

    Kas tormiline vastukaja, mis järgnes eelmisel aastal Mare Tralla performance’ile näituse „Naine ja naine“ avamisel, oli sulle üllatav? Minu jaoks oli, kuigi olen Pärnu kunstielus osalenud nii publiku kui ka kunstniku ja kuraatorina üle kahekümne aasta. See, mida Mare Tralla tegi formaalsete tunnuste järgi – võttis end tegevuskunsti käigus alasti –, ei šokeeri Pärnu kunsti­publikut. Tänu Non Grata kunsti­rühmi­tusest alguse saanud perfor­mance’i-koolkonnale on nähtud ka hullemat. Minu jaoks on üks elu teravamaid tegevuskunstielamusi see, kuidas kunstnik Billeneeve õmbles end musta niidi ja õmblusnõelaga teise naiskunstniku alasti keha külge; see oli Eesti Kujurite Ühenduse aastanäituse avamisele tellitud tegevuskunstiteos kas aastal 2000 või 2001.

    Muidugi oli selline reaktsioon üllatav. Pärnus on alasti performance’eid tehtud aastakümneid. Tegelikult pole õige öelda, et see üldsust või kunstipublikut šokeeris. Enamik kunstipublikust võttis selle siiski terve mõistusega vastu. Pigem šokeeris see teatud gruppi ultrakonservatiivsete vaadetega inimesi, kes on viimastel aastatel aktiveerunud. Suur kisa läks lahti EKRE fännide seas. Kuskilt on järsku tekkinud ühiskondlikke väärtuseid „kaitsev“ seltskond, kes sedalaadi sündmustel silma peal hoiab. 1990ndatel või 2000ndatel ei reageerinud alastuse peale keegi, nüüd aga tahetakse sellest teha tabu. Inimesed ei oska vabadusega elada: nad ei saa aru, et seda kultuuri osa, mis neile ei meeldi, ei pea tarbima. Paljud ihkavad tsensuuri ja karme seaduseid, ei oska vabas maailmas elada ja süüdistavad oma hädades ühiskonda. Ma arvan, et vastasseis tuligi kibestunud inimestelt, kes ei saa aru, et neil on valik galeriisse mitte minna; et kunst on vaba ning vahel see sümpatiseerib, vahel häirib. Mind ennast häirivad kohutavalt vägivaldsed Ameerika action-filmid, kus on relvad, pidev tulistamine ja filmi jooksul tapetakse kümneid inimesi. Ma lihtsalt ei vaata neid ja pole iial tulnud selle peale, et peaks minema kino ette protestima, saatma stsenaristile sõimukirju või hakkama nõudma, et žanr keelustataks.

    Veider oli vaadata mullu suvel Eesti meedias tekkinud tormi, kus uudiskünnise ületas fakt, et naiskunstnik oli performance’it tehes alasti. Ja seda näituse avamisel, mille väljapanekus oli märkimisväärsel määral paljast ihu! Tundsin esmareaktsioonina soovi öelda: „Kuulge, Pärnus ei eruta alasti naine kedagi! Alasti performance’eid on selles linnas nähtud üle kahekümne aasta. Kümneminutilise jalutuskäigu kaugusel näitusepaigast on üle kaheksakümne aasta olnud naiste rand, kus võib näha igas vanuses ja vormis paljaid naisi varakevadest saadik luidete vahel päevitamas. Inimesed, kas te olete hulluks läinud?“

    Mõni nädal hiljem toimus Pärnu raekoja ees Shalom Neumani näituse avamisel performance, kus võis näha lausa mitut alasti naisekeha. Ümber olid samuti lapsed ja pered. Skandaali ei tulnud, sest ilusad kehad ei häiri kedagi. Skandaalseks võib tänapäeval saada vaid keha, mis ei mahu ilu normidesse. See on suurepärane näide konservatiivse maailmavaate toodetud ebavõrdsusest: politseisse võib avaldust tegema minna siis, kui kunstniku keha on keskmisest pisut lopsakam; kui see aga vastab ilustandarditele, ei ole alasti keha eksponeerimine kriminaalne. Sellise ebavõrdsuse vastu ongi feministid juba aastakümneid võidelnud, ja sellest juhtumist järeldub, et see ei ole ilmaasjata ja enda õiguste eest tuleb edasi võidelda. Õnneks on meil siiski demokraatlikud väärtused ülekaalus ja Tralla vastu esitatud avalduse peale kriminaalmenetlust ei alustatud.

    Mare Tralla eksponeerib selle aasta „Naisel ja naisel“ uut kunstiteost, mis on inspireeritud aastataguse kunstiakti järelkajadest. Ta võttis end avamisel alasti ja kattis näitusel esineva Marko Mäetamme teosed loosungitega, millel šovinismivastased sõnumid. Ta tõi välja laused, millega tema kuuldes oli Mäetamme kunsti õigustatud, ja oponeeris neile. Kuidas tajud kuraatori vastutust: kas taoline väärtuste konflikt oli sinu kureeritud näitusele sisse programmeeritud või vastupidi midagi, mida ei osanud ette näha?

    Olen surmani tüdinud kõigile selgitamast, et konflikt ei olnud lavastatud, planeeritud või kuidagi provotseeritud. Pigem pean end naiivseks, et ei osanud seda ette näha. Astusin sinisilmse kuraatorina ebapoliitkorrektsesse tsooni, kuhu kuraatorid tavaliselt ei astu. Keegi ei kutsu ju meeskunstnikke naiskunstnike näitusele, sest kummagi pilk ja positsioon on erinev ning kokkupanemisest võib tulla palju vääritimõistmist.

    Kuna Mäetamm tegeles parasjagu ühe feministliku sarjaga, siis mõtlesin, et miks mitte lisada näitusele üks väljapanek või „kommentaar“ mehe pilgu läbi. Ka ei tundunud mulle Mäetamme tööd seksistlikud. Olen kunagi pikemalt kirjutanud tema kunstist läbi huumori­teooriate ja huumor on üks valdkond, mis lubab meil rääkida asjadest, mis on tabud. Selles sarjas kõneleb Mäetamm meheks olemise raskustest, vastutusest ja stereotüüpsest isarollist. Huumor on aga ääretult isiklik nähtus ning seotud meie kogemuste ja identiteediga. See ei pruugi kõigile ühtemoodi ja arusaadavalt mõjuda. Minu valulävi antud teemal ei ole eriti kõrge. See ei tähenda, et ma tolereerin seksismi ja vägivalda või pooldan Aivar Mäe stiilis „huumorit“ töökohal ahistamise katte all. Mäetamm on minu jaoks hoopis teine kategooria. Mare Trallaga rääkisime sel teemal pikalt ja saan suurepäraselt aru ka tema vaatepunktist. Ta on teinud Londonis naiste heaks sotsiaaltööd ning tema kogemus on hoopis valusam ja sügavam: seksism ja vägivald ei ole tema jaoks teemad, millega nalja teha. Ma austan tema arvamust ja hindan tema loomingut kõrgelt. Samas ei tunne ma end süüdi või halvasti, et nii läks. Kuraatorina üritan võimalikult vähe võtta dirigendi rolli: püüan säilitada neutraalse positsiooni, anda sõna kunstnikele ja tekitada seeläbi dialoogi. Kokkuvõttes võivad sellisest „eksimusest“ tekkida tõeliselt sütitavad arutelud. Saime peatuda teemadel, mis ei ole veel selgeks räägitud. See andis paljudele mõtteainet ja jõudu oma vaadete eest võidelda.

    Kaader Illusia Juvani videost „Body of Work I, II“, 2020.

    Kas Marko Mäetamme lähenemine naisekeha kujutisele on šovinistlik või mitte? Kust läheb sinu jaoks šovinismi piir? Küsin seda hetkel, kui meedia on täis Aivar Mäe skandaali ning vaieldakse, kas alluvate käperdamine ja seksistlikud märkused on midagi „loomuliku mehelikkuse“ juurde kuuluvat või siiski kriminaalkuritegu. Kuidas suhestud feminismiga?

    Ma ei tolereeri seksismi, ahistamist ega vägivalda ei naiste ega meeste suhtes. Ma ei käiks päevagi tööl kohas, kus on ülemuseks inimene, kes vastab Aivar Mäe meedias kirjeldatud kuvandile ega õigusta sellist käitumist kui „loomuliku mehelikkuse väljendust“. Mind šokeeris, et nii poliitikud (Martin Helme) kui ka naised ise (eeskätt netikommentaatorid ja sotsiaalmeedias sõnavõtjad) õigustasid Mäe käitumist ja tegid maha ohvreid. Ja seda XXI sajandil! Sellised sündmused tõestavad aina enam, et feminism kui liikumine on ühiskonnas ääretult vajalik.

    Marko Mäetamme ma siiski Aivar Mäega ühte patta ei paneks ja see paralleel on natuke jabur. Võibolla on üldse pisut veider võrrelda abstraktset kunsti­teost reaalse elu sündmustega? Minu jaoks on looming püha ja vaba. Ma tõesti ei poolda kunstis tsensuuri mitte üheski võtmes. Oma seerias kujutas ta umbisikuliselt tugevat ja domineerivat naist, väljamõeldud karakterit, kes on oma positsioonil tõusnud. Tema eesmärk ei olnud ühtegi naist alandada või oma mehelikku ülemvõimu demonstreerida. Ma ei leia, et meestel peaks keelama naisi kunstis kujutada. Isiklikult ei meeldi mulle üldse traditsioonilised aktimaalid, mille ainus mõte on vaatajas seksikate kehadega iha tekitada. Paar korda on mind vanema generatsiooni kunstnikud kutsunud modelliks ja alati on see tundunud veidi perversne, olen viisakalt keeldunud. Mulle ei meeldi ihalusobjekti roll. Naiste tahtevastane käperdamine on loomulikult kriminaalne, naise keha kujutamine kunstis ei ole aga iseenesest midagi, mida peaks kriminaliseerima.

    Kas ka tänavusel näitusel eksponeeritavatest teostest võib mõni hakata elama oma elu, nagu üks kaader Mare Tralla tegevuskunstiaktist, mis ringles rahvusvaheliste konservatiivide sotsiaalmeedias pool miljonit korda ning leidis kajastamist nii tava- kui ka konservatiivses ja ultraparempoolses meedias, tekitades kunstniku suunas vihakõne ja sõnumite tormi, mis teda omajagu traumeeris? Kas pead sellist kunsti­teose „järelelu“ kahetsusväärseks kontrollimatuks nähtuseks, millel pole kunsti endaga mingit seost, või suhtud sellesse kuidagi teistmoodi?

    Võimalik, et Illusia Juvani kehakesksed teosed või Fideelia (Roots – toim) alasti rinnad videos „Tisside rünnak“ võivad kelleski pahameelt tekitada. Eks ultra­parempoolsete eesmärk ongi kunsti tsenseerida, aga me ei pea neil seda teha laskma. Näitust koostades ei mõtle ma sellele, kas mõni töö võib kedagi riivata, ega jäta vihakõne hirmus midagi eksponeerimata. Teoorias võib iga asi kedagi riivata. Ka mõni süütu kassivideo võib kellelegi meenutada surnud lemmiklooma ja ta lahinal nutma panna. Teoste järelelu ongi juhuslik ja kontrollimatu nähtus: oleneb, kes seda vaatama satub, mis reaktsioon tal tekib ja kui sotsiaalselt aktiivne ta on sellele reageerima.

    Kas kavatsed ka edaspidi taolisi suvenäitusi kureerida ning kas on oodata veel vastukaalu näituse „Mees ja naine“ traditsioonilisele lähenemisele seksuaalsusele?

    Võimalik, et sarnane formaat järgmisel aastal jätkub.

    Milline on Pärnu suvine kunstipublik? Kas Pärnus näituseid kureerida on tänuväärne töö?

    On igasugust seltskonda, keda on väga raske kokkuvõtvalt määratleda. Enamik publikust käib ju vaikselt galeriis ja me ei saa kunagi teada, mis mõtteid neil nähtu tekitas. Eks alati saab nii kiitust kui kriitikat ja selline on elu.

    Kas sooneutraalne Illusia Juvani kõnetab Pärnu kunstipublikut? Kuidas kunstniku leidsid ning kas tead, kuidas teda on mujal vastu võetud?

    Soomes valiti Illusia Juvani 2018. aastal parimaks nooreks kunstnikuks ja seal on ta looming väga hästi vastu võetud. Keskmine soomlane on väga liberaalne ja tolerantne ning kellelgi ei tule pähe pisut ebatraditsioonilisema mõtteviisi peale ärrituda.

    Juvaniga kohtusin möödunud sügisel ühe Põhjamaade kuraatoriprogrammi raames, kus Eesti kuraatorite osalemist organiseeris Eesti Kaasaegse Kunsti Keskus.

    Kureerid Pärnus mitmendat korda väga huvitavat Moskvas elavat Kasahhi juurtega kunstnikku Lilia Li-Mi-Yani. Seekord on ta dokumenteerinud Armeenia naisvange, kelle jaoks traditsiooniline naiselik välimus tundub ülioluline ka ainult naistest koosnevas vanglakeskkonnas. Kust leiad kuraatorina kunstnikke, kellega töötada?

    Väliskunstnikke olen leidnud enamasti reisides, kunstimesse ja näituseid külastades. Lilia Li-Mi-Yan esines mõned aastad tagasi Riia fotokuul. Olen püüdnud rohkem kursis olla meie naabruses toimuvaga ning kaasata näitustele lähiriikide kunstnikke. Riia või Helsingi on ju nii lähedal, aga kui palju me teame seal toimuvast? Seega on põnev naabermaade kunstnikke siin eksponeerida. Sel aastal ei ole ma pandeemia ja piirangute tõttu reisinud ja vist ei reisi ka. Järgmise aasta näitused tulevad ilmselt väga Eesti-kesksed.

  • Kunstnikud ja literaadid pole kogu kultuur

    IVAR LEIMUS

    Raimo Pullat, Tõnis Liibek, Oma alma mater’it otsimas. Enne Teist maailmasõda Euroopa tehnikakõrgkoolidest võrsunud insenerid ja arhitektid. Estopol, 2020, 446 lk.

    Eesti kultuuri- ja hariduslugu kujutledes oleme harjunud mõtlema kirjanikele ja kunstnikele, ülikooli professoreile ja kõikvõimalikele literaatidele. Tõesti tüse alus, millel püsib Eesti identiteet. Aga see pole kaugeltki kogu kultuur. Meid ümbritsevad hooned ja tänavad, meie kraanidest voolab vesi ja õhtuhämarust leevendab elektrivalgus. Meil on põlevkivi, mille uurimises ja töötlemises oleme ilmas esirinnas, vähemalt niikaua, kui maakera kuumusest lõhki pole läinud. Me teeme masinaid, mis valmistavad nii paljut enesemõistetavat, et me ei märkagi seda. Ja selle kõige taga on meie insenerid, tehnikud, arhitektid jne. Meie tehnikaülikool.

    Kuid see ei ole alati nõnda olnud. Veel 1860. aastaiks ei olnud tehnilist kõrgkooli lõpetanud ükski eestlane. Ent aeg sundis takka. XIX sajandi tööstuslik pööre jõudis ka Venemaa Läänemere kubermangudesse ja nõudis õppinud asjatundjaid, kes oskaksid käitada masinaid, projekteerida rajatisi, ehitada teid ja sõidutada ronge, kui ainult mõnda eluala nimetada. Agraarne maailm pöördus tasapisi industriaalseks, mis nõudis täiesti uut moodi haritud inimesi.

    Niisugust haridust anti läänepoolses Euroopas juba alates XVIII sajandist, kuid iseäranis elavnes kõrgemate, aga ka alam- ja keskastme tehniliste õppeasutuste asutamine XIX sajandil. Seda niihästi saksa keeleruumis kui ka ida pool Vene tsaaririigi tööstuslinnades, sekka mõnes vähemtähtsaski keskuses. Meie põhjanaabrid said Helsingi tehnilise reaalkooli juba 1849. aastal, lõunanaabrite Riia polütehnikum alustas tööd 1862. aastal.

    Tallinn jäi maailma progressist esialgu kaugele maha. Siinne esimene tehnikaalast väljaõpet pakkuv asutus – raudtee tehnikakool, mille 1895. aastal ehitatud stiilne peahoone seisab praegugi, asutati 1880. aastal. Asjad hakkasid liikuma alles Esimese maailmasõja eelõhtul, kui Tallinnast sai tsaaririigi laevaehituskeskus. Järsku tuli puudus tehniliselt haritud tööjõust. Sel taustal pole imestada, et 1917. aastal loodi siin Eesti Tehnika Selts. Seltsi liikmete pühendunud tegevus viis 1918. aasta 17. septembril algul tehniliste erikursuste asutamiseni, mis peagi hakkasid kandma Tallinna tehnikumi nime. Kuid tehnikumgi pakkus kõigest keskastme haridust. Alles 1936. aastal loodud Tallinna tehnikainstituudiga sai Eesti viimaks kauaoodatud tehnilise kõrgkooli, mis 1938. aastal nimetati ümber Tallinna tehnikaülikooliks. Alles selleks ajaks leidus kodumaal sedavõrd palju tehnilist haritlaskonda, et suuta kohapeal järelkasvu koolitada.

    Niisiis ei olnud sõjaeelses Eesti Vabariigis, kui selle eksistentsi viimased aastad välja arvata, võimalik omandada kõrgemat tehnilist haridust. Need 300 inseneri ja arhitekti, kes olid 1936. aastaks lõpetanud Tallinna tehnikumi, ei suutnud kuidagi korvata noore vabariigi üha kasvavaid vajadusi.

    Väljapääsuks oli õppimine välismaa vastavates õppeasutustes. Sest muidu jäänuks vabariik kiratsema poriste maanteede äärde petroolilambi leegi hubinal. Muidu on ka raske ette kujutada, mille pinnalt oleks suudetud oma riik pärast pikka mehitusaega taastada. Niisiis oli (ja on) tehniline haridus Eestile eksistentsiaalse tähtsusega. Tulles käesoleva ülevaate alguse juurde tagasi, siis just sellele – kus ja kuidas eesti noorsugu maailma tehnikakoolides oma haridusjanu kustutas – viitabki siin vaadeldava raamatu pealkiri. Sest päris oma alma mater’it ju pikka aega lihtsalt ei olnud.

    Õnneks jagus vastavaid õppeasutusi Euroopas küllaldaselt. Ja õnneks – ajaloolise paradoksina – osati Eestis veel XIX sajandi lõpul, XX sajandi alguses üsna üldiselt kolme kohalikku keelt. See oskus avas meie noortele niihästi vene- kui ka saksakeelsete koolide uksed. Vahemärkusena – just keelteoskusel põhineb ka siin tutvustatav teos. Sest kus kõik ei õpitud – Peterburis ja Riias, Danzigis (Gdańskis) ja Varssavis, Berliinis ja Karlsruhes, Darmstadtis ja Dresdenis, Brnos ja Viinis, Grazis ja Zürichis, koguni Toulouse’is, Glasgow’s ja Budapestis. Mõistagi ei saa ükski ajaloolane lubada endale staarajakirjanikuga võrreldavat reisikalendrit, kuid kui eksootilisemad paigad välja arvata, siis on autorid ammutanud materjali peaaegu kõikide nimetatud keskuste arhiividest. Ja üllatus-üllatus, tänapäeva õppurid! – valdavalt ei ole need materjalid teps mitte ingliskeelsed. Nõndasamuti nagu ka raamatus kasutatud kirjandus, mille tihedas kirjas nimestik üksi hõlmab üle paarikümne lehekülje.

    Tõsi küll, ka eestikeelsel teadusmaastikul ei sündinud Raimo Pullati ja Tõnis Liibeki ühislooming tühjale kohale. Professor Pullat on rahvusvaheliselt tuntud kui Eesti-Poola suhete uurija ja sellelt pinnalt on võrsunud ka monograafia Danzigi tehnikaülikoolist Eesti tehnikaharitlaskonna kujunemisel.1 Samuti on kõrge hinnangu pälvinud tema käsitlus Peterburi rollist eesti haritlaskonna kujunemisel.2 Ajaloodoktor Tõnis Liibek aga on hiljuti koostanud mahuka, üle poole tuhande lehekülje sisaldava juubeliteose Tallinna tehnikaülikooli ajaloost.3 Sel teemal on arvukaid uurimusi avaldanud teisedki, eelkõige Vahur Mägi, Toomas Karjahärm, Väino Sirk ja paljud teised, kelle nimetamata jätmine siinkohal on tingitud üksnes ruumipuudusest ja lootusest, et asjast huvitatud lugeja ei pea paljuks ka ise alma mater’i otsinguile trükisõna vahendusel kaasa elada.

    Raamatu ülesehitusest kõneldes tuleb kiita selle selget struktuuri. Sissejuhatusele, probleemi historiograafiale ja tehnikahariduse saamise võimalustele pühendatud peatükkidele järgneb äärmiselt põhjalik ja mitmetahuline ülevaade kõikidest nendest õppeasutustest, kus eestlased (ja paiguti ka siit pärit baltisakslased ning venelased) tarkust kogusid. Käsitletakse niihästi nende tehnikakoolide kujunemis- ja ajalugu kui ka sealseid õppimis- ja elutingimusi, sageli toetudes autentsetele ja kohati üpris värvikatele mälestustele.

    Kuid see pole kaugeltki kõik. Raamatu olulisim osa tutvustab lähemalt meie õppureid, nende hariduskäiku ja edasist karjääri, ning seda lausa entsüklopeedilisel süvatasemel. Korrigeeritakse mõnigi seni laialt tiražeeritud eksiarvamus, täpsustatakse paljusid fakte ja, mis kõige olulisem, avaldatakse väga palju uut teavet. Joonistub välja selge muster neist eestlastest, kes kahe suure sõja vahel välismaal hariduse ja sageli ka insenerikraadi omandasid. Üliõpilase kõrgem sotsiaalne päritolu polnud seejuures alati määrav, ehkki teatavaid eeliseid mõistagi lõi. Siiski võrsus tudengeid niihästi taluperest kui ka linnarahva seast, oli neid, kelle kodune taust soodustas hariduse omandamist, kui ka neid, kes pidid kõik õpivaevad, hambad ristis, omal käel ära taluma.

    Kui hariduse poole püüdlemine oli alanud juba enne iseseisvumist, oli see enamasti toimunud Peterburis või Riias. Järgnes osavõtt Vabadussõjast ja õppimine mõnes saksakeelses tehnikakõrgkoolis (nende hulka kuulusid ka tollal vabalinna staatust nautiv Danzig ning Brno ja Praha), sageli vabariigi stipendiaadina. Välismaal koondusid paljud eesti tudengid rahvuslikesse üliõpilasseltsidesse, millest tuntuim ja ühendavaim oli kindlasti korp! Wäinla. Pahatihti raske ja ennastsalgava tööga omandatud diplom avas kodumaal uksed erialasele tööle ja ametialasele tõusule Eesti vastavates ametites või õppeasutustes. Kuid seejärel – Teine maailmasõda ja Nõukogude okupatsioon, mis pagendas paljud Eesti juhtivad tehnikaajud Gulagi avarustele või sundis lahkuma välismaale.

    Ent seda mitte eranditult. Oli neidki, kel õnnestus jätkata tööd Eesti NSVs. Just nemad taastasid sõjas hävitatud tööstuse ja transpordi ning puruks pommitatud linnad. Ning mis veelgi olulisem – just tänu nendele säilis meil eestikeelne tehnikaalane kõrgkool – Tallinna polütehniline instituut, mis hoidis tehnikavallas nii vajalikku järjepidevust. Ilma nende inseneride ja arhitektideta poleks meil praegu Tallinna tehnikaülikooli ega praegust üpriski kõrgtehnoloogilist Eestit.

    Viimane suur sõda muutis tundmatuseni paljude Euroopa linnade väljanägemist. Pahatihti annavad ainult vanad fotod ja joonised aimu, missugune pilt avanes meie tudengite silme ees, kui nad mõnes välismaa raudteejaamas vagunist väljusid ja sealset technische Hochschule’t otsima asusid. Kõnelemata neist endist – noortest ja ootustest tulvil või siis hiljem, juba väärika ametimehe või õppejõuna. Seetõttu annavad raamatule omaette lisaväärtust arvukad, paljudest maailma arhiividest ja muuseumidest (nende hulgas ühe markantsemana USA Kongressi raamatukogu), aga ka erakogudest ammutatud illustratsioonid.

    Lõpetuseks tõdegem, et päris kindlasti on tehnika-, ja mitte ainult tehnika­ajaloo, huvilised saanud endale toeka lauaraamatu, mille kasutamine on hädavajalik ja millele viitamine enesestmõistetav kohustus, vähemalt akadeemilisusele pürgivates kirjutistes.

    1 Raimo Pullat, Danzigi Tehnikaülikool Eesti tehnika­haritlaskonna kujunemisloos 1904–1939. Tallinn, 2015.

    2 Raimo Pullat, Lootuste linn Peterburi ja eesti haritlaskonna kujunemine kuni 1917. Tallinn, 2004.

    3 Tallinna Tehnikaülikool 1918–2018. Koost. Tõnis Liibek. Tallinn, 2018.

  • Runneli mõtteterade külimit

    AVE TAAVET

    Kust leida jagamatut aega? Sellist talupoeglikku, mida ei poolita kirikukellgi, rääkimata moodsama aja viguritest nagu kapp- või käekellad. Eks ikka raamatust, mis on aktsepteeritud aeglusti ka kõige aktiivsema puhkaja jaoks. Hando Runneli piltide ja mõtteterade kogumik „Ma ja ta ka“ ei paku eemalviibimishetki ainult lugejatele, vaid on kimbuke autori väikeste jõudehetkede mälestusi. Iga pildike raamatus on meenutus endale võidetud ajast. Skaneeritud joonistused mõjuvad nostalgiliseltki, viidates ajastule, mil molutaja taskus loksusid nutitelefoni asemel pliiats ja märkmik. Juhujoonistuste kolletav paber, mille tekstuur, kvaliteet ja toon tuleb esile reprodeski, lisab igale pildile oma väikese arhiivilipiku.

    Üks moodsamaid ja kureeritumaid jõudehetkede peidupaiku on aga endiselt kohvilaud. Hando Runneli „Ma ja ta ka“ on kohvilauaraamat selle sõna parimas mõttes. Kohvilauatraditsiooni teatav elitaarsus, kodanluse diskreetne võlu ja kasutult veedetud aeg – tänapäeval on see ehk kohvist suuremgi luksuskaup –, võiks anda kammertooni sellegi raamatu tarbimiseks. Ehkki kohvilauaraamatuks on peetud pigem pealiskaudset käsitlust, kus raamatu vorm teose sisu üle domineerib, tõukab seesuguseid raamatuid sirvima ka avastamisrõõm ja soov üllatuda, mida soosib laua taga ootaja uitvel meel. Kohvilauaraamatud on tihti kui mõlad, mis annavad seltskondlikule vestlusele soodsa algtõuke. Üheks kohvilauavestluste tunnusjooneks on paratamatult ka hüplikkus, jutuajamise sisuline ebaühtlus. On tõenäoline, et kuuleb nii sügavamõttelisi tähelepanekuid elu kohta kui ka lihtsakoelisi iseenesestmõistetavusi. Mõlemat tüüpi mõttevälgatusi võib lugeja leida ka vaatlusalusest teosest.

    „Ma ja ta ka“ on samavõrd pildi- kui sõnaraamat: vasakpoolseid külgi täidab kirjasõna ning parem pool on autori joonistuste, kritselduste ja sketšide päralt. Üldmulje on märkmiklik. Raamat kutsub end lehitsema siit ja sealt, looma piltide ja tekstide vahel seoseid, kuid kahtlustama juba eos nende meelevaldsust. Märkmikku või päevaraamatut meenutava sisuga on vastuolus raamatu pigem väärikas kujundus: teos on kõvakaaneline, etnograafiamaigulise kaanekujundusega, kenal paksul paberil, iga visand ise värvi paspartuuga ümbritsetud. Kergemas kujunduses, taskusse pistetava ja pehmeköitelisena, oleks see raamat ehk kutsunud end ühes kandma, sirvima tekste ja pilte ka elutoa hubasusest väljaspool ning neid omalt poolt täiendamagi (selleks ka raamatu tutvustuses lugejat julgustatakse). Praegu tekitab vorm tahtmatult teatavat aukartust ning raamat mõjub pigem muuseumitrükisena.

    Hando Runneli abstraktsed kritseldused sarnanevad meile teada maailmast ehk kõige enam amööbide, kingloomade ja muude olenditega, kes seisavad elu algollusele lähemal.

    Joonistused toovad raamatusse veel ühe huvitava kvaliteedi – bioloogilisuse. Runneli abstraktsed kritseldused sarnanevad meile teada maailmast ehk kõige enam amööbide, kingloomade ja muude olenditega, kes seisavad elu algollusele lähemal. Nad kasvavad ja arenevad lehekülgedel meie silme all, sirutavad oma kombitsaid, jätkeid ja uurdeid, ning mõjuvad nagu ühe sisemaailma kartograafi ekspeditsioonijoonised.

    Piltide ning sõnamängude-aforismide kooselu toetab seegi, et nende tajumehhanismid on sarnased. On ju kalambuuridele ja mõtteteradelegi iseloomulik pigem meelelisusest ja kogemuslikkusest võrsuv terviklik äratundmine, mis seisab meie visuaalsele tajule lähemal kui tekstilisele. Kiirelt sõnalist või pildilist kujundit haarav pilk võib jõuda kõikehaarava mõistmiseni, mis valgub tasa maailma peale laiali nagu suurvesi luhale. „Ma ja ta ka“ on raamat, mida pigem koged kui loed.

    Teose tekstidest võib suurema osa paigutada aforismide alla. See ise võib nii mõneski potentsiaalses lugejas äratada kahtluse, et raamat on igav, halvemal juhul põhjustada suisa vastumeelsust. „Aforism“ kõlab pretensioonikalt, viitab elutarkusele, erudeeritusele ja autoriteedile, mille autor enesele (või koostaja autorile) on omistanud. Aforism on õnneküpsis ilma küpsiseta* – igasugusest ballastist vabastatud tarbimisvalmis tarkuse­tera. Aforisme kirjutavad enamasti klassikud. Hando Runnel on kahtlemata klassik, kuid tema mõttemängud pole marmorisse raiutud: ridade vahel leidub palju (enese)iroonilist huumorit, mis koolipapalikkust mahendab.

    Kuna kujunduse poolest meenutab raamat etnograafiaalbumit, siis pole ka imestada, et nii mõnedki tõdemused meenutavad vormilt pigem kõnekäände või avavad eesti (talupoegliku) identiteedi. Näiteks „Muld on kultuurilooline mõiste“ või „TALUPOEGLIK / Karda kartulimardikat!“. Maailma psühhogeograafilist mõõdet peegeldab ka tekst „Siber pole meile geograafiline koht, pigem põhimõte“. Samuti luuletuseks murtud „KULTUURI JUURED / Igat metslase / laagripaika tähistab / tüse kultuurikiht“. See maalähedus koos piltidele omase eelmainitud elususega aitabki vahest kõige paremini määratleda neid, keda kohvilaua äärde raamatut lehitsema on kutsutud – külalisi, kel näpud alles porgandirohimisest mullased.

    Oma sõnamängulisuse ja nappide tekstikatketega sobitub „Ma ja ta ka“ muidugi ka õitsvasse tviteratuuritrendi, mis internetist teed välja, raamatukaante vahele otsib ning seal juba publiku sooja vastuvõtu on leidnud. Ometi on hea meel, et need tekstid on just raamatuna kättesaadavaks tehtud, sest mõtete kontsentreeritud vorm ja mitmekesine teemavalik nõuab lugejalt pidevat ümberhäälestumist ning vähemalt hetke mõtlemist enne järjekordset ahaaelamust. Ühismeedia kiire uudisvoog soodustab siiski kultuuri kiirtarbimist ning loob sisule kaleidoskoopiliselt juhuslikke kontekste.

    „Ma ja ta ka“ on vastuoluline raamat ja nii mõnigi meeleolu, sisekonflikt või äratundmine ongi siin paradoksi vormi valatud. Näiteks „Inimene avaneb teistele vaid enesesse tõmbudes“ või „Tülist teistega tekib retoorika, / tülist endaga sünnib luule“.

    Õudselt tahaks siin kirjutise lõpus kohtuotsust langetada, kuhu ja millega kõrvu Runneli „Ma ja ta ka“ siis lõpuks istutada. Raamatukaupmees võib selle nii luule- kui ka kunstiraamatute, huumori- või ka kinkeraamatute riiulile paigutada. Ühelt poolt iseloomustab teost digikultuuri kirjanduse napp ja mänguline sisu, teiselt poolt albumilik väärikas vormistus. Märkmiku pretensioonitus ja klassika sügavamõttelisus on põimunud siin oma ainulaadsel moel. Nii ei jäägi muud üle, kui kõikvõimalikest klassifikatsioonidest loobuda ja raamat lihtsalt kätte haarata.

    * James Guida, Yes, I Wrote a Book of Aphorisms. – The New Yorker 6. XII 2012. https://www.newyorker.com/books/page-turner/yes-i-wrote-a-book-of-aphorisms

  • Rock’n’roll muinasjutumaal

    PRIIT LIIVISTE

    Festival „Käbliku Beer Camp & Rock’n’Roll“ 17. – 18. VII Käbliku turismitalus Põlvamaal.

    Millise valemi järgi korraldada üht tõeliselt edukat festivali? Kas hinnata edu vaid publikuarvu põhjal või tuleks silmas pidada keerulisemaid parameetreid? Täiesti ebasuupärase nimega festival „Käbliku Beer Camp & Rock’n’Roll“ toimus sel aastal juba kolmandat korda ja tõi ebareaalselt maalilises kohas asuvasse ning muinasjuturaamatute illustratsioonidesse sobivasse Käbliku tallu kokku tuhat muusikasõpra. Võrreldes eelmiste aastatega oli publikuhuvi tõus märgatav, mullusega võrreldes pea kahekordne. Üks põhjus on kindlasti asjaolu, et rahva seas on sõna sellest suurepärasest festivalist levinud ja head asjad kipuvad paratamatult populaarseks muutuma. Ilmselt mängib mingil määral rolli ka viirusepandeemiast tingitud konkureerivate festivalide (näiline) vähesus ja publiku igasuvine kustumatu janu festivalide järele. Käbliku festival on ilmselt saavutanud tuhandepealise publikuga piiri. Selle ületamisel võib senine positiivne kuvand hakata murenema, sest puhtlogistiliselt oleks keeruline – ilma festivalipinda robustselt suuremaks ehitamata – ära mahutada veel suuremat inimhulka (ja nende sõidukeid).

    Suureks saamine on festivalikorraldaja jaoks hea mingi piirini. Ka Käbliku festivali korraldajad kinnitasid, et neil ei ole soovi üritust lõpmatuseni kasvatada, sest siis hakkaks kannatama üldine atmosfäär. Mulle kui festivali avabändi lõpunootide ajaks kohale jõudnule mõjus kogu rahvamass esiti pisut liiana. Peatselt aga asendus võõristus äratundmisega, et mõni paik ongi selline, mis muudab külastajad inimesena paremaks ja ilusamaks.

    On festivale, kuhu inimesed on alati nõus minema, ka siis, kui esinejate nimekirjast kõnetab neid vaid mõni üksik artist. Käbliku festival on minu arvates üks selliseid, millesse on raske mitte armuda isegi siis, kui ühtki bändi näha ei soovi. Põlvamaal Leevi jõekäärus paisjärve kaldal asuv muinasjutuline talukompleks on oma looduslähedase iluga festivali korraldamiseks suurepärane koht. Muusika, käsitööõlle ja maaliliste maastikuvaadete nautijad moodustavad igal aastal ühel nädalavahetusel justkui positiivsusest pakatava tervikorganismi, mis aeg-ajalt rahutuna lavaesise, telklaagri ja õllelettide vahel ringi liugleb. See aasta ei olnud erand. Tegu on festivaliga, mis lõppeb alati liiga vara ja kus on alati liiga lõbus. Aga mis teha …

    Metal jäi kõlama

    Eesti pagan-metal’i legend Tharaphita alustas minu jaoks festivali ja tuleb nentida, et sellist ansamblit oleks loogilisem vaadata hilisõhtul pimeduse saabudes, et paganlikud sõnumid tunduksid tõsiseltvõetavamad ja pimedusega harjunud paganistid ei peaks päikse käes silmi kissitama. Kodumaise raskemuusika eesliinisõdurid oma etteastega siiski allahindlust ei teinud, ja seda vaiksema ning tagasihoidlikumana tundus järgmisena alustanud Super Hot Cosmos Blues Band, mis tundus Tharaphita ja Loitsu vahel kohati justkui liftimuusika. Võimalik, et see oli vaid näiline, aga jäi mulje, et mõne aasta eest hoogsalt tegevust alustanud ansambel hakkab näitama väsimuse tundemärke. Loodetavasti ma eksin ja Super Hot Cosmos Blues Band tõestab peatselt vastupidist.

    Rahvusliku black-metal’i ansambel Loits andis Käbliku festivali raames aasta ainsa kodumaise kontserdi ja raputas publiku enne reedeõhtust peaesinejat korralikult läbi. Südaööks oli publik Winny Puhhi võimsaks massi­riituse-sarnaseks etteasteks valmis ning muusikaline teekond poolsõgedate värvitud nägudega Lõuna-Eesti rokkaritega võis alata. Publik oli sel korral veelgi vastuvõtlikum kui nädal varem Tartus, kus bänd sama kavaga üles astus. Õhtu peaesineja staatuse auga välja teeninud Winny Puhh peegeldas kogu lisaenergia publikusse tagasi. Võimalik, et üks eduka etteaste põhjusi oli ka „koduväljaku eelis“, aga Eesti show-rock’i päästjad suutsid igal juhul tõestada oma ülimat meelelahutuslikku taset. Õigupoolest ei saagi ju Winny Puhhi nimetada sedasorti teatraalse roki päästjateks, vaid pigem selle ainuesindajateks. Valitud žanri ainsa esindajana on neil alati lihtne püsida kujuteldava ansamblite edetabeli tipus. Nali naljaks, sedasorti professionaalset hullust järjepidevalt kõrgel tehnilisel ja kunstilisel (pigem maitse asi) tasemel ükski teine kodumaine ansambel vähegi veenvalt välja ei vea. Kestvale publikuhuvile aitab kindlasti kaasa ka Winny Puhhi kontsertide vähene arv, aga esimese festivalipäeva lõpetuseks oli ansambel igati õiges kohas ja viis publiku adrenaliinitaseme nii kõrgele, et pärast etteaste lõppu oli publikul mitu tundi tublisti tegemist, et end enne uinumist käepäraste vahendiga maha rahustada. Mõnel võttis see aega suisa varajaste hommikutundideni, mil esimesena langenud juba taas teadvusele tõusid.

    Põlvamaal Leevi jõekäärus paisjärve kaldal asuv muinasjutuline talukompleks on oma looduslähedase iluga festivali korraldamiseks suurepärane koht.

    Ootamatud üleminekud

    Ansambli Revals pereheitmise tulemusena mullu kevadel tekkinud Wiiralt sarnaneb oma eelkäijaga loogilistel põhjustel üsna äratuntavalt, üritades rahvalikku kantrirokki surematuks mängida. Paraku jääb bändil puudu sisust. Kuigi mängutehniliselt on kõik justkui korras, on laulusõnade keskmine tase pisut nõrk (sarnaselt paljude teiste enne ja pärast lavale astunud esitajate omadega) ning bändiliikmete lavaolek pisut liiga pingutatud, et tõusta kodumaise muusikataeva kustumatuks täheks. Viimase etteheite osas oleksin siiski pisut ettevaatlik, sest kes see laupäeval kell 13.30 ilma suurema pingutuseta ikka väga veenvalt rokkida suudaks: tavapäraselt hakkaksid bändimehed sel kellaajal ärkama ja esimesi päevaplaane tegema. Ja esimese nõrgasõnalise etteaste põhjuseks võis olla asjaolu, et laulja suutis sõnad välja hääldada, ja seega oli ka aru saada, mida lauldakse. Pole halba ilma heata.

    Üleminek Wiiraltilt järgmisele bändile oli samuti üsna ootamatu. Kaks punti olid teineteisest niivõrd erinevad, et tekkis tunne, justkui oleks vahepeal jäänud mingid lüngad täitmata ja kahe bändi vaheline lüli unustatud paika sättida: Tartu progressiivse metal’i ansambel Inter Omega oma süngevõitu nutulaulule kalduva tonaalsusega mõjus pärast eestikeelset leebet kantrirokki eriti rusuvalt. „Uuekooli nooruslikku metal’it“ viljeles ka järgmine esineja Sold, kes omakorda sulas ühte järgmisena esinenud järjekordse metal-bändiga, Tartu groove’i- ja hardcore-metal’i ansambliga Deformation. Horror Dance Squad jätkas metal’i laupäevast paraadi ja ausalt öelda hakkas igasugusest metal’ist selleks hetkeks juba isu täis saama. Seega ilmus Svjata Vatra lavale väga õigel hetkel ning päästis muusikasõbrad juba üheülbaliseks muutunud muusikalisest assortiist, tuues oma tavapäraselt energilise lavasõu ja kaasakiskuva esitusega ka mõned üksikud metal’ist ära hirmutatud festivalikülalised tagasi lava ette.

    Tallinna ansambel Juur oli minu jaoks üks festivali suuremaid üllatajaid. Kuigi taas kaldus repertuaar žanriliselt pisut liiga jõuliselt ühte suunda, oli üldmulje oluliselt huvitavam kui laupäevaseid esinejaid vaadates-kuulates. Festivali kontsertkava lõpetasid Kosmikud, kes suutsid anda hämmastavalt veenva ja ägeda kontserdi, esitades peaasjalikult oma kullafondi materjali. On selge, et uus koosseis on end „käima jooksnud“ ja ansambel saab kontserte jätkata sama võimsa ja sünge väärikusega, mis neid alati saatnud on.

    Järgmistele festivaliaastatele mõeldes tekib tahtmatult küsimus, kas Eestis on piisavalt väärt ansambleid, et igal aastal uute esinejatega festivalikülastajaid ligi meelitada. Ehk on ring tegelikult juba täis ja tuleb ennast kordama hakata? Seda võib nimetada ka traditsiooni juurutamiseks. Igal juhul on ilmselge, et Käbliku talus korraldatakse ka järgmisel aastal suurepärast festivali toredatele inimestele ja mõni diletandist muusikaajakirjanik võtab taas sel teemal sõna. On, mida oodata.

  • Monumendiraevust kunstiuurija pilguga

    ENRIKO MÄSAK

    Maailma haaranud pahameel monumentide suhtes ning nende kukutamine näikse kuuluvat rohkem sümbolite kui kunstivalda. Sõda peetakse sümbolite ja märkide mäletamise ning nende aktsepteerimise pärast, mitte monumentide endi kunstilist loogikat silmas pidades. Sellisel juhul võikski jääda kogu rüselus monumentide ümber sümbolitega seonduva piiresse ning puutugu avalikku skulptuuri vaid sedavõrd, kui see käsitleb avaliku ruumi kunstilist külge või esteetilise kogemuse kvaliteeti. Monumentidest on saanud mälusõja metonüümia, mis oluliselt ahendab võimalust üldse loominguga suhestuda, peale selles leiduva meelelahutusliku iva.

    Siit edasi arutledes võib lihtsalt jõuda mõtteni, mida kasutavad muuhulgas paljud meeleavaldajad, et monument ja sümbol ongi üks ja seesama. Monumendid ongi püstitatud sümbolväärtuse ehteks ning sellisena on nende ainuke tähendus ajalooliste isikute või sündmuste sümbolistlik esiletõstmine. Taoline seisukoht on kitsalt sotsiaalsusega seonduv ega pea paljude monumentide puhul paika.

    Skulptuuril (nagu igal teisel kunstiliigil) on kaugelt rohkem tunnetuslikke kihte kui sotsiaalpoliitiline läbikaja, mis viimase sümbolsõja valguses on enim tähelepanu pälvinud. Tihti on need kihid avalikku skulptuuri sisse kirjutatud ning oleneb suuresti meist endist selle ruumi liikmeina, milline kiht parasjagu päevakajaliseks osutub. Tähelepanu hõivamine ühe tähendusvälja poolt ei tee teisi välju seejuures olematuks. Skulptuur on ainult siis ainult sümbol, kui kohaldame semiootilist vaadet; ainult siis ainult ressurss või kulu, kui kohaldame majanduslikku vaadet, ja ainult siis ainult vormidialektika, kui selle tegemisse on kätketud kunstilist tundlikkust. Hetke mälusõjas on kõik ülejäänud kihid sotsiaalpoliitilisist tähendusist kirurgiliselt eemaldatud, mis teeb kogu terviku nägemise ahtaks.

    Kunstilise ponnistuse argument osutab, et autori kunstiline panus ja vaev on materjalis viljunud. Avaliku ruumi skulptuur pole tihti lihtsalt sümbolite representatsioon suvalises korratuses, vaid loomingulise töö tulem. Kui loominguline panus poleks asjakohane, võiksime piirduda ilma konkurssideta ühtekuhjatud sümbolite kogumiga, kust igaüks võib valida suhestumiseks endale sobiva. Tõelus paraku on see, et monumentalistid on kunstilise pingestamise huvides teose üles ehitanud või töö käigus teosesse loominguliselt poetanud mõtteid moel, et valmides hakkab teos elama ja pingestab dialektiliselt nii enda olemasolu kui ümbritsevat avaliku ruumi. Tasub meelde tuletamist, et Eesti (sh Tallinn) on erakordselt rikas kasvõi teoste poolest, mis nõukogude ajal raius või sulatas ridade vahele mõtteid, mida avalikult polnud võimalik väljendada. Nii on iga teine Tallinna 1970ndate ja 80ndate avaliku ruumi skulptuur omamoodi iseenda eitus või vähemalt talletab mingil muul moel (materjali valik, abstraheerumine, kompositsioonireeglite eiramine) lisandväärtust oma tollaste olude kiuste.

    Loomulikult ei käi ponnistuse mõte kõikide monumentide kohta ja linnaruumis leidub ka sirgjoonelisemaid väljendusi, ent kui autoril vajalikud töövõtted omandatud ja huvi kunsti vastu kustutamatu, saab kunstiline läbitunnetus tema töös muudest külgedest võrratult tähtsamaks, mis ongi kunstniku või avalikku ruumi käsitleva arhitekti üks põhiülesandeid. Kui juhtubki, et viimastel kümnendeil on ponnistuse osatähtsus vähenenud, siis sel juhul tuleks pigem küsiva pilguga vaadata monumendi tellija või korralduskomisjoni tingimuste poole, mis praagib julgema linnaloome eos välja. Sellegipoolest jääb kunstiliselt keskpärastegi monumentide peal rüve määrima rohkem määrijat ennast ja tema suutmatust või tahtmatust loobuda tuttavalt kitsa mõttekäigu mugavusest.

    Eesti skulptuuripärandi rikkust arvestades on meil teoste seisukohalt piisavalt panust ja potentsiaali suutmaks neis erinevaid kihte kõigepealt teineteisest eristada ning võimalusel nende üle arutleda, kihiti neid tunnustada või laita, selmet ummisjalu tormata avalikke skulptuure üksnes ühiskondlikel põhjustel hukka mõistma. Ehkki kindlat piiri on kihtide vahele keeruline tõmmata, ei tasu sellepärast neid ülepea segamini ajada. Need kihid saavad lootusetult seguneda vaid monumendis, mida käsitletakse teenusena või tootena, mis kaugelt pole läbi aegade Eesti skulptuuri mõttekäiku arvestades asjakohane. Väär oleks võtta monumenti, eriti kui selle teostamise juures on silmas peetud laiemat vaimsuse taotlust, üksnes propagandateenuse pakkujana materiaalses sfääris. Rüvega on just selline ettepanek tehtud.

    Kunstiliselt läbitunnetatud skulptuurid (avalikud või mitte) evivad olenemata oma ideoloogilisest väetisest, millest nad on mingil aja perioodil võrsunud, hulga rohkem mõõtmeid kui pelgalt propagandistlik. Kui vastumeelsus on suunatud sümbolistlikule representatsioonile, siis täpselt nii tuleks ka sellega ümber käia: vahetades või ümber mõtestades sümboleid. Kui aga kogemus on olenemata sellega mestis olevaist poliitilistest või sotsiaalmajanduslikest tähendusist kunstiliselt sedavõrd võigas, on tõepoolest tegemist kunstilises mõttes puhtal kujul pildirüüstega. Kõikidel teistel juhtudel on kunstiteose kunstiline sisu muude põhjuste kannataja või selle kannatuse pärija, mida rüüstajad omaks hüüavad. Rüve määrib ka palju muud, mida monumendi põlgaja ei oska eristada pimestatuna sotsiaalpoliitilisest üleskihutusest või kuulumis­vajadusest.

    On paradoksaalne, et iidolite kummardamine tingib paratamatult ülistuse teguviisile vastupidise seisundi – pildirüüste nendesamade iidolite pärast. Nii võib iga nektar hapneda ja muutuda teistes oludes mürgiks. Pateetilis-idealiseerivaid monumente aina lõhkudes ja nende asemel samalaadselt uusi tootes oleme vangistatud käima sellise suletud süsteemi sees ringiratast. Nimelt samal põhjusel ongi tähtis tarindada oma kunstiteadlikkust ja pühendada tähelepanu teostele või loodavale, mis väljuks iseenda sotsiaalpoliitilisest hävingu raamistikust. Seda muidugi eeldusel, et monumentidega sõdimise meelelahutusena kõrvale jätame ning tegeleme ühiskonnana tõsisema sooviga otsida enda monumentaalsust kui sellist.

    Kas ei ole siis monumendiraev sama vägivalla vastasuse äraspidine nähe? Kas tõepoolest needsamad inimesed, kes ennast avalikus ruumis välja elavad, olid šokeeritud videotest, kus IS hävitab Mosuli muuseumis raidtaieseid ja iidseid Assüüria Lamassu pühakujusid? Kui see on nõnda, siis kuidas on võimalik, et ainult mõned aastad hiljem on nad langenud samasse lõksu, kus ebasoosingu või mittemeeldimise kohtu­otsusega võib kõike sellesse valgusvihku jäävat rüvega laita? Ühiskonnana koosolemise küpsuse kriteeriumiks võiks meeldimisprintsiibi asemel olla hoopis mõtestatud kultuuritundlikkus. Lõpuks on edukamad need ühiskonnad, kes mõtestavad oma kulgu ja kogemust, laadides seejuures ebamugavad kujud võibolla teiste sümbolitega ning andes neile seeläbi sootuks muu tähenduse või lisatähendusi.

    Sõda monumentide ümber osutab laiemalt küsimusele monumentaalsusest – sellest, mis teeb monumendi monumendiks. Nimetatu puudumisel (olles mitte võrsunud monumentaalsuse vajadusest) on lihtne monumenti võtta avaliku ruumi kaunistusosisena, sellega seepärast isetahtsi ümber käies. Kui monumentide puhul oleks tegemist ainult sümbolivajadusega, siis võiks vähemalt teoreetiliselt piirduda suure­mõõtmeliste sümbolite enda representatsiooniga, mis ajaliselt, rahaliselt ja tehniliselt, rääkimata läbitöötatusest on ratsionaalsest seisukohast odavam, lihtsam ja oluliselt vähem ajakulukas. Ometi ei rahuldu võimuinstitutsioonid ega ühiskonnaliikmed sümbolitele taandatud kolmemõõtmelise butafooriaga, vaid vajavad sinna juurde või õigemini selle aluseks inimlikku mõõdet ja kogemusega päädivat vaikelu materjalis. See tähendab üheselt, et meil – ühiskonna liikmeina, aga ka inimestena üldisel tasandil – ei ole mitte vajadust sümbolite järele (nagu monumendisõda ilmekalt esile tõstab), vaid laiemalt sümboolsuse järele. Lihtsakoelises monumendiraevus jääb sümboolsuse enda tasand tihti varju, leides oma vaikiva väljenduse kuju merre veeretamises ning samas mõni aeg hiljem sarnase püstitamises eelmise asemele. Siin, sümboolsuse laiemas valgusvihus, ongi mõistlik endalt küsida, kuidas saaksime sellest vältimatust sümboolsusevajadusest aetuna targalt toimetatud, nii et sõdimine erinevate sümbolite hegemoonia üle ei ähmastaks meie pilku ja suhet sümboolsuse endaga.

  • Aeg muusikas ja muusika ajas

    KAI TAAL

    Legend räägib, et kirjutanud kord üks XVIII sajandil sündinud mees oma sõbrale Ludwig van Beethovenile ning pärinud tolle tervise järele. Helilooja vastanud aasta pärast. Loo jutustaja väitis, et selle aja kontekstis polnud see midagi erakorralist: inimesed valitsesid aega, mitte aeg neid. Tegelikult pole selline ellusuhtumine kadunud, seda on ka minu elus. Mul elab Austrias sõber, keda pole ühismeedias ja kes kirjutab enamasti käsitsi, ehkki e-posti aadress on tal olemas. Vahetame temaga siiski e-kirju, mitte tindi ja sulega kirjutatuid, kuid mitte sagedamini kui paar-kolm aastas, nii et teiselt kirja saanu kogub paar kuud mõtteid ja muljeid. Minu elus on see erandlik, temal mitte. See austerlane soovib kogeda „päris“ maa­ilma nii palju kui vähegi võimalik ning paljude meelest tähendab see ilmselt minevikus elamist. Tekib küsimus, mida õigu­poolest kujutavad endast uhked väljendid „minevik“, „olevik“ ja „tulevik“ ning kuidas ja kas üldse on neid võimalik eristada?

    Nägin hiljuti üht Mozarti ooperi „Don Giovanni“ lavastust, mis oli toodud tänapäeva, lausa koroonaaega. Tegelased kandsid kaitsemaske, desinfitseerisid pidevalt käsi ning hoidsid üksteisega kahemeetriseid vahesid. Kohe ooperi algul toimuv Komtuuri mõrvamine oli lahendatud elektrooniliselt: nimitegelane lülitab üksteise järel välja kõik neli arvutit, kus „esineb“ reaalajas oma tütre au kaitsev isa. „Kui sind pole internetis, siis pole sind olemas,“ näis olevat lavastaja sõnum. Läbiv rekvisiit tegelaste käes oli videokaamera, millega nagu püstoliga üksteist ähvardati ja filmiti. Noor inglise lavastaja viitas ilmselt laias maailmas kirgi kütvale temaatikale, ent publiku assotsiatsioonid johtuvad ka elu­kogemusest ning mulle kui eestlasele olid siin omad äratundmised. Kuid liikugem vandenõuteooriate juurest teadlaste ja filosoofide maailma.

    Aja kord ja valitsemine

    „Tavaliselt nimetame me „tõeliseks“ asju, mis on olemas nüüd, olevikus, mitte neid, mis kunagi olemas olid või kunagi tulevikus olla võivad,“ räägib oma raamatus „Aja kord“ teadlane Carlo Rovelli, kes juhib praegu Prantsusmaal teoreetilise füüsika keskuse kvantgravitatsiooni uurimisrühma. „Me ütleme, et asjad minevikus või tulevikus „olid“ tõelised või „tulevad“ tõelised, kuid me ei ütle, et nad „on“ tõelised. Filosoofid nimetavad ideed, et vaid olevik on tõeline ning minevik ja tulevik ei ole tõelised, presentismiks – ja et reaalsus areneb ühest olevikust teise, järjepanu. Selline mõtteviis ei tööta aga enam, kui „olevikku“ ei määratleta globaalselt, kui seda määratletakse üksnes meie läheduses, umbkaudsel viisil.“1 Rovelli jätkab: „20. sajandi füüsika näitab minu meelest ühemõtteliselt, et presentism ei kirjelda meie maailma hästi: objektiivset globaalset olevikku ei ole olemas. [—] See, mis on tõeline minu jaoks, erineb sellest, mis on tõeline teie jaoks, hoolimata asjaolust, et me tahaksime kasutada väljendit „tõeline“ – objektiivses mõttes – nii palju kui võimalik.“2

    Autoril on pakkuda ka romantilisema loomuga, muusikamaailmaga rohkem suhestuv alternatiiv: „Filosoofid nimetavad eternalismiks ideed, et kulg ja muutus on illusoorsed: olevik, minevik ja tulevik on kõik võrdselt tõelised ja võrdselt olemas. Eternalism on idee, et kogu aegruum on kõik korraga tervenisti olemas ilma midagi muutmata. Tegelikult ei kulge miski. Need, kes seda reaalsuse kohta käivat mõtteviisi – eternalismi – kaitsevad, tsiteerivad sageli Einsteini, kes kirjutas ühes oma kuulsas kirjas: „Inimesed nagu meie, kes usuvad füüsikasse, teavad, et mineviku, oleviku ja tuleviku erinevus on vaid kangekaelselt püsiv illusioon.“ Seda ideed nimetatakse plokkuniversumiks: ideed, et universumi ajaloost tuleb mõelda kui ühtsest plokist, kus kõik on võrdselt tõeline, ja et kulgemine ühest ajahetkest teise on illusoorne.“3 Kuid raamatu autor Einsteini ei usu: „Einstein mõtles põhjapanevates küsimustes mitu korda ümber ning võimalik on leida mitmeid tema ekslikke väiteid, mis on üksteisega vastuolus.“ Kuid antud juhul mõjutab kirjutatut veel kontekst. „Einstein vermis oma fraasi siis, kui suri tema sõber Michele Bosso. [—] Kiri ei ole mõeldud füüsikutele ega filosoofidele. [—] See ei ole kiri, mis on kirjutatud, väljendamaks suureliselt maailma struktuuri: see on kiri leinava õe lohutamiseks. [—] Kiri, milles Einstein astub vastu ka oma eluaegse sõbra kaotamisest tulenevatele kannatustele; kiri, milles ta ilmselt mõtleb ka enda lähenevale surmale. Sügavalt emotsionaalne kiri, kus illusoorsus ja südantlõhestav tähtsusetus, millele ta vihjab, ei viita ajale, nagu füüsikud seda mõistavad. Need tulenevad elukogemusest endast. Habras, üürike, illusioonidest tulvil. See on fraas, mis räägib asjadest, mis peituvad sügavamal kui aja füüsikaline olemus.“4

    Me oleme alguses tagasi. Kui me räägime ajast, siis millest me õigupoolest räägime? Et aja mõistes rohkem koduneda, olen lugenud ka sellekohaseid teaduslikke artikleid ajakirjadest-ajalehtedest. Tulemus on olnud sama: vastuolusid on ühe teadlase erinevates väidetes, neid on eri teadlaste vahel ning kindlust ei ole ka valemites või uurimustes. Kui konteksti ei tea, on eriti kerge libastuda. Mis puutub sellesse, kuidas muusika ajas toimib, siis läheksin eternalismi teed, hoolimata Einsteini väite emotsionaalsetest tagamaadest ja kontekstist väljarebimisest. Tundub, et pärast salvestusvõimaluste leiutamist pole enam väga suur osa maailma muusikaliteratuurist minevik. Või kas on üldse kunagi olnud? Helilooja kirjutab valmis noodid, kuid ellu äratab teose interpreet. Neid inimesi, kes noodikirja nii hästi loevad, et sümfoonia partituuri vaadates lugu kõrvus kuulevad, pole maailmas ilmselt väga palju. Ka väiksemate koosseisudega teoste ja lausa soololugude nooditeksti „kuulamisega“ jäävad paljud ilmselt hätta. Kõige tähtsamat oma teoses ei saa aga helilooja kunagi määrata – see on juhend, kuidas kasutada aega. Võib määrata tempo, kuid kindel metronoomiga määratud kiirus siiski sageli puudub või ei osutata sellele väga suurt tähelepanu. Mõnikord on määratud täpne aeg, kui kaua teos peab kestma, näiteks John Cage’i ülikuulus „4’33’’“. Milles aga esitused üksteisest kõige enam eristuvad, on aja valitsemine. Kui palju aeglustada, kui palju kiirendada, kui palju anda aega osade vahel, kui palju oodata fraasi lõpus – helilooja võib anda parimal juhul suunised, kuid teose teeb lõplikult valmis interpreet. Kuivõrd teadlikult ja tahtlikult aja kasutamine toimub, on iseküsimus: inimene pole masin, taotlus ja teostus võivad erineda ka interpreedist sõltumatute tegurite tõttu. Erinevalt maalikunstnikust, arhitektist, kirjanikust ja skulptorist ei näe helikunstnik kunagi oma teost lõpetatuna. See sünnib pärast nooditeksti valmimist interpreetide kaudu mõnikord tuhandeid kordi, olles alati natuke ise nägu. Helilooja enda ettekujutus sureb koos temaga, parimal juhul jäävad sellest alles kaasaegsete mälestused.

    New Yorgi Metropolitan meelitab tuleva aasta algul publikut selliste läbi aegade kuulsate ooperitega nagu Verdi „Traviata“ ja Bizet’ „Carmen“. Fotol stseen Bizet’ ooperi „Pärlipüüdjad“ lavastusest Metropolitanis 1916. aastal.

    Erinevad kõlamaailmad

    Viini Musikvereinis oli veebruari viimasel päeval lahtiste uste päev. Kontserdimaja 150. sünnipäeva tähistamise puhul pakuti publikule viis tundi tasuta kontserte maja kõigis kuues võrratus saalis. Üks saal oli reserveeritud ajastu instrumentidele: inimestele näidati pille, millega muusikud mängisid veel kolm ja neli sajandit tagasi. Kui mina sinna jõudsin, tutvustati parajasti haamer­klaverit, meile nii tuttava kontsertklaveri eelkäijat. Ilmselt oli kuulajate hulgas nii mõnigi, kes esmakordselt nägi ja kuulis, kui väike ja vaikse kõlaga on pill, millele kirjutasid oma sonaadid Mozart ja Beethoven. Just viimase helilooja loomingut ka tutvustati ning rääkimatagi sai selgeks, kui palju lähemal pidid olema inimesed muusikutele, et helisid kuulda. Ning mulle tuli meelde hiljutine kogemus, kus just sama heliteost kuulsin moodsal Steinway kontsertklaveril Berliini filharmoonia suures saalis, kuhu kaks ja pool tuhat inimest oli tulnud kuulama Jevgeni Kissini soolokontserti. Kui määratu erinevus nendel kõlamaailmadel! Ent Beethoveni kirjapandud nooditekst, kust mõlemad interpreedid teose selgeks õppisid, on ju sama. Seega eksisteerivad meie ajal sõbralikult kõrvuti nii variant, kuidas võis oma teost kuulda Beethoven ise, kui ka versioon, mida ta ise ilmselt ette kujutada ei suutnud.

    Ajastutruu lähenemisviis on omaette põnev maailm. On väga palju muusikuid, kes esitavad baroki ja klassitsismi teoseid üksnes nendest perioodidest pärit pillidel või nende koopiatel. Kuulajatele pakutakse sellist kõlamaailma, mis oli valdav teoste kirjutamise ajal, uuritakse põhjalikult esitustraditsioone ja püütakse tabada tolleaegset stiili. Lühidalt, proovitakse viia publik minevikku. Teine variant on kaasajastada mõni kauges minevikus valminud teos: eelmainitud Mozarti ooperi toomine XXI sajandisse pole midagi erakordset. Ja on ka muusikuid, kes püüavad oma tegevuses ühendada mineviku, oleviku ja tuleviku. Noor skandaalne kreeka-vene dirigent Teodor Currentzis on oma kodukohas Permis loonud „Laboratooriumi kaasaegsele kuulajale“, kus toimuvad loengud ja seminarid, et tutvustada ja avada kontsertidel kõlavaid teoseid nii mitmekülgselt kui võimalik. Tema proovid orkestriga on avalikud, olen isegi nendest osa saanud. Mõnikord eelneb Currentzise kontsertidele suisa nädal aega kestev publiku „koolitus“. Loengutel räägitakse muusikateostega seotud kirjandus- ja kunstiteostest, tantsukunstist, publikul on võimalus küsimusi esitada. See tundub kui utoopia: kuidagi leitakse säärase ettevõtmise jaoks inimesed ja materiaalsed ressursid ning ka potentsiaalne publik leiab selle jaoks aega, kaevudes muusikateostesse sügavuti ja tutvudes eelseisva kontserdi programmiga nii põhjalikult kui vähegi võimalik. Praeguseks on sellised koolitused laienenud Peterburisse ja Moskvasse ning Lääne-Euroopasse. Oluline on aga järeldus, et kui on aega, siis on see märk minevikust. Ajaga kaasas käiv moodne kuulaja pigem mõtleb, kui paljust ta võib ilma jääda ajal, kui mõnele teosele pikalt pühendub. Currentzis on minevikus ka oma kõlateostuselt: tema loodud orkester musicAeterna mängib ajastuinstrumentidel. Tihtipeale tugeva barokipärasusega silma paistev Currentzis on samas kahe jalaga olevikus. Sageli nimetatakse teda rokkdirigendiks, sest ta kontserdid on väga tugeva energiaga ja atraktiivsed, lausa publikut hullutavad – teda kas armastatakse või vihatakse, harva jätab ta ükskõikseks. Ka tulevikuga on tal väidetavalt otseühendus, sest vähemalt sama palju, kui on neid, kes nimetavad teda dändiks ja šarlataniks, on tal andunud austajaid, kes peavad teda prohvetiks ja meediumiks ning võtavad tema ennustusi tuleviku suhtes tõsiselt. Küll aga pole tema muusikute mängukvaliteedi suhtes lahku­minevaid arvamusi: musicAeterna leiame Gramophone’i 2020. aasta kümne parima orkestri nominatsiooni seas.

    Kummatigi tundub, et publikule tuleks lähemalt tutvustada pigem nüüdisaegsemat klassikalist muusikat kui barokki või klassitsismi. Mida inimesed üldse silmas peavad, kui räägivad nüüdismuusikast? Kuulasin hiljuti üht veebikontserti, kus üks orkester tegi esimese ülesastumise pärast koroonakriisi: koosseis oli väike ja publikut saalis polnud, otseülekanne toimus internetis. Ühismeedias kostus nurinat, et esitati „halvakõlalist nüüdismuusikat“ ning pärast nii pikka pausi kontsertides võiks kõlada pigem kaunis klassika. Olgu öeldud, et nüüdismuusika all mõtles kommenteerija Alban Bergi ja Igor Stravinski teoseid (esimese sünniaastast on möödas juba sajand ning teise omast 80 aastat). See pole erand. New Yorgi Metropolitan tühistas käesoleva aasta sügisel toimuma pidanud etendused, kuid meelitab tuleva aasta algul publikut selliste kuulsate ooperitega nagu Verdi „Traviata“, Bizet’ „Carmen“, Puccini „Boheem“ ja Rossini „Sevilla habemeajaja“. Muuseas, esimest selles reas on Operabase’i andmetel lavastatud 1891 ja etendatud 9873 korda, „Carmenit“ vastavalt 1595 ja 8553 korda. Karta on, et Bergi ooperil „Wozzeck“ läheb veel oma aeg … Viiendik XXI sajandist on juba kulunud, aga millises ajas inimesed tegelikult elavad?

    Helilooja vs. interpreet

    Tänapäeval on suurem osa muusikaliteratuurist huvilistele pidevalt kättesaadav nii internetis kui ka kontserdisaalides ning see tekitab mulje ühest suurest olevikust, kus võimaluste ja variantide paljusus on hoomamatu. Orienteeruda selles kosmoses on erakordselt raske ülesanne. Võibolla seetõttu on muutunud hämaraks ka selline kurjakuulutav mõiste nagu „läbikukkumine“. Kui vanasti mängiti enamasti oma kaasajal loodud muusikat ja vilistati välja heliloojaid, siis praeguse interpreetide rohkuse ja uudisteoste vähesuse juures tähendaks fiasko pigem pettumist esitajas. Mul pole õnnestunud viibida ühelgi läbikukkunud kontserdil, ehkki olen kontserdisaalides veetnud suure osa oma elust. Üks kord olin enda meelest sellele väga lähedal, kui üks kõlava nimega pianist Viinis mängis erakordselt kehvasti maailma kullafondi kuuluvat repertuaari. Antud juhul polnud küsimus minu maitses: muusik mängis noodist, kuid kaotas kümneid kordi järje ning jättis mängimata lehekülgede kaupa muusikat. Jah, publiku seas oli mahategevaid buu-hüüdeid, kuid kostus ka braavosid. Kas oli asi jällegi selles, et inimesed elavad minevikus? Aastakümneid tagasi oli too muusik särav ja võimekas. Kas inimesed arvasid kuulvat seda, mis ta kunagi oli, kuid mida olevikus ei ole? Kui inimesed niivõrd minevikku ihalevad, siis kas saab rääkida „arengust“ ajateljel, suunaga minevikust tulevikku? Tundub, et interpreet on heliloojast olulisemaks muutunud: kui sajandeid tagasi kirjutas helilooja oma teoseid kui anonymus, siis seda ilmselt tänapäeval enam ei kohta. Kui paljud inimesed juba mainitud Berliini filharmoonia kontserdil olid tulnud kuulama Beethovenit ja kui paljud maailma üht parimat pianisti Jevgeni Kissinit? Kui paljud heliloojad kirjutavad oma teoseid soli Deo gloria, nagu tegi Johann Sebastian Bach?

    On romantilisi lugusid heliloojatest, kes ei olnud oma eluajal populaarsed, kuid on hinnatud praegu. Gustav Mahleri kuulus fraas „meine Zeit wird kommen“ („minu aeg on veel ees“) peidab endas rohkem kui tavaliselt teatakse. Lause on tema kirjast oma kihlatule Alma Schindlerile. Mahler kirjeldab õhtut Richard Straussi ja ta naise juures. Ta oli just dirigeerinud Straussi uue ooperi esietendust ning muljed heliloojast ja tema muusikast on frustreerivad. Kirja toon on kibestunud ja närviline, fraas jätkub sõnadega „wenn die seine um ist“ („kui tema oma [aeg] on lõppenud“). Mahler loodab, et saabub aeg, mil inimesed näevad Straussi pinnapealse isiksuse ja loomingu taga tema janu rikkuse ja kuulsuse järele. Jälle kord värvib kontekst fraasi teiseks. Mahleri ennustus läks täide ja ei läinud ka. Gustav Mahler on praeguses maailmas kahtlemata üks populaarsemaid heliloojaid, kuid ka Richard Straussi looming pole unustatud. Mahler on samuti väitnud, et tema muusikat mängitakse ka veel siis, kui Beethoveni teosed on ammu unustusehõlma vajunud, kuid seda aega on küll raske ette kujutada. Mahleri eluajal oli Beethoven väga populaarne ja nii juhatas hinnatud dirigent kuulsa klassiku sümfooniaid päris sageli. Ehkki ta oli tunnustatud dirigent, soovis ta tähelepanu oma loomingule.

    Heliloojate kuulsus ajas pole midagi konstantset, mõnikord tunnevad kaasaegsed oma geeniused ära, mõnikord mitte, ja ka pärast surma tekkinud populaarsus ei pruugi jääda igavesti püsima. Kui Mahleri ja Beethoveni elusaatused poleks nii keerulised olnud ja nad poleks nii palju kannatanud, siis oleks nende looming kahtlemata hoopis teistsugune. Või oleks hoopis olemata? Milline näeks välja meie praegune muusikamaailm, kui nad oleks alla andnud ja loobunud kirjutamisest? Kas õnnetut elu elades tuleb loomingusse eriline energialaeng, mis tõenäoliselt kannab teosed üle aegade? Kuid kas õnnelikes ja oma eluajal edukates muusikutes on siis põhimõtteliselt midagi taunimisväärset? Õnneks ei pea nendele küsimustele vastama. Aeg mängib inimestega, kuid see ei pea olema draama. Kõigel on põhjus.

    1 Carlo Rovelli, Aja kord. Ühinenud Ajakirjad, 2018, lk 85–86.

    2 Samas, lk 88.

    3 Samas.

    4 Samas, lk 92–93.

  • Kohtumine tundmatuga kesk kurnatud loodust

    ANTI LILLAK

    Filmitegijad Edina Csüllög ja Anti Naulainen räägivad soome-ugri filmifestivalist ja Handimaal filmiõpitubade korraldamisest. Jutuks tulevad ka tarbimisharjumused ning nende tõttu kannatav loodus- ja elukeskkond.

    Kuidas soome-ugri filmifestival (FUFF) alguse sai?

    Edina Csüllög: Korraldasin kümme aastat Tartus Ungari filmipäevi, ent tasapisi hakkas asi ära vajuma, samuti jäi ungarlaste kogukond siin väiksemaks. Siis kolisin Lõuna-Eestisse Meremäele. Kohtusin Kristiina Remmeliga, kes oli just saanud oma käsutusse kinotehnikat ning plaanis sealkandis kino avada. Niiviisi hakkas meil üheskoos arenema mõte korraldada soome-ugri filmifestival. Sattunud Tsiistre linamuuseumi, nägin, et see ongi õige koht selliseks ettevõtmiseks – väga hubane ja otse looduse keskel. Esimene FUFF toimus 2014. aastal.

    Olen algusest peale mõelnud, et festival peab toimuma looduses, kuna soome-ugri rahvad on sellega väga seotud. Samuti on idee olla kogu aeg koos – siis ei saa vahepeal linna peale ära kaduda, vaid peab teistega suhtlema. Näiteks Venemaalt tulnud osavõtjad kipuvad tihtipeale omaette hoidma ning teistega vähem läbi käima. Meil on koos rahvusvaheline seltskond ja filmitöötubades lihtsalt peab üksteisega rääkima.

    Anti Naulainen: Sellest tekibki teistsugune energia. Kõik on ühte koondatud, samuti annab keskkond palju juurde. Väikerahvastel on kontakt loodusega paremini säilinud ning see on meile tähtis, eriti vaadates sinnapoole, kuhu me liigume. Vanamoodi edasi ei saa, ressursid hakkavad otsa saama. Seega tuleb otsida selliseid alternatiive, mis ei hävita keskkonda ja elupaika.

    Kuhu on festival praeguseks jõudnud?

    Csüllög: Tänavune VII soome-ugri filmifestival toimub 30. juulist 1. augustini Sänna kultuurimõisas. Kuigi festivali sisu on kogu aeg olnud enam-vähem sama, näib, et oleme nüüd hakanud kasvama. Need, kes on varem käinud, tahavad uuesti tagasi tulla. Minu ettekujutuses võiks FUFF olla üks korralik rahvusvaheline festival, mis tooks ka Eestile tuntust.

    Rahaliselt on muidugi keeruline kõike käigus hoida. Meid toetavad hõimurahvaste programm, kultuurkapital, kultuuriministeerium, haridus- ja teadusministeerium, Eesti Filmi Instituut ja Integratsiooni Sihtasutus. PRIA fond Piiriveere Liider andis hiljuti toetust filmitehnika soetamiseks. Ungari suursaatkond ja Ungari instituut aitavad sealseid filmitegijaid siia tuua. Väga suur osa on vabatahtlikel – FUFFi korraldamine ongi sada protsenti vabatahtlik. Ühtlasi on paratamatuid väljaminekuid. Näiteks oleme alati Venemaalt kutsunud soomeugrilasi, aga nende osalus eeldab viisasid ja sõidupileteid.

    Naulainen: Aastatega on tekkinud kontaktid, sündinud uued projektid ja ideed, moodustunud uued tiimid. FUFF mõjub inspireerivalt. Oleks kahju, kui festivali areng pidurduks või see üldse kaoks.

    Ilmselt olete kõige õigemad inimesed vastama küsimusele: kas on midagi, mis iseloomustab soome-ugri filmi üldiselt?

    Edina Csüllög: „Kuigi festivali sisu on kogu aeg olnud enam-vähem sama, näib, et oleme nüüd hakanud kasvama. Kes on juba varem käinud, tahavad uuesti tagasi tulla. Minu ettekujutuses võiks FUFF olla üks korralik rahvusvaheline festival, mis tooks ka Eestile tuntust.“ Fotol 2019. aasta festivali publik.

    Csüllög: Mindki on sama küsimus juba mitu aastat huvitanud. Samamoodi võib küsida: mis on soome-ugri kirjandus? Kas Jaan Kross on soome-ugri kirjanik või lihtsalt kirjanik? Kindlasti on soome-ugri filmis oma osa loodusel või omapärasel maailmanägemisel, mis on ilmselt seotud keelega, aga ausalt öeldes ega ma täpselt teagi.

    Naulainen: Ma arvan samamoodi: seesama loodusetunnetus ja soomeugrilik maailmanägemine. Kindlasti on soome-ugri film aeglasem, mõtlikum … Kohe on ikkagi keeruline ammendavalt vastata, kuna näiteks Soome ja Ungari film on teineteisest üsna erinevad.

    Csüllög: Põhimõtteliselt on nende puhul tegemist ikkagi Euroopa filmikunstiga. Kui meil ühel aastal oli FUFFil väga hea saami lühifilmide programm, siis kõik need filmid olid seotud mingisuguse müsteeriumiga. Samamoodi oli ka Handimaa filmilaagris laste tehtud filmides pidevalt sees kohtumine tundmatu, seletamatu jõuga. Võib-olla see just iseloomustabki soome-ugri filmi.

    Räägime Handimaast lähemalt. Külastasite eelmise aasta suve lõpus Handi-Mansimaa Kazõmi piirkonda ja Surguti rajooni, et korraldada handi noortele filmilaager ning külastada „Hatlie“ (handi keeles „Päike“) konverentsi. Mis üldse ärgitas teid nii pikka rännakut ette võtma?

    Csüllög: Oleme FUFFi kõrval pidevalt teinud ka filmikoolitusi. Algul planeerisime minna Udmurtiasse, ent ei saanud, mistõttu hakkasime koolituslaagreid tegema Eestis – esimene oligi udmurtidele, teine maridele, kolmas oli karjala-seto laager. Eestis on laagreid teha küll vahva, kuid osaleda saab neis vähem inimesi. Neil soomeugrilastel, kelleni soovime koolitustega jõuda, pole viisat ega vahel passigi, rahast rääkimata. Nii et Handimaale minek oli ikka väga oluline projekt. Koos Tania Alybina ja Antiga valmistasime seda aasta aega ette. Sõidust võtsid pikemat või lühemat aega osa peale meie kolme veel Liis Nimik, Tõnu Kilusk, Laura Kõiv ning noor handi näitleja Oleg Tarlin.

    Naulainen: 2017. aastal korraldasime Karjalas anima- ja lühifilmide töötoa ning 2018. aastal oli enne Handimaa reisi animategemine Siberi eesti külades. Meid kutsutakse juba paljudesse kohtadesse. Handimaale mineku peale olime mõelnud neli aastat, aga nüüd jõudsime tegudeni. Me ei otsusta kunagi konkreetselt, kuhu läheme ega hakka seejärel aktiivselt planeerima. Mõtleme lihtsalt, et sinna peaks minema, ja peagi ilmuvad välja inimesed, kes meid aitavad ja juhatavad.

    Kazõmis võeti meid hästi vastu, pakuti põhjapõdralihasuppi ja kalarasva, viidi muuseumidesse. Seal on kakskümmend aastat järjest igal suvel vanas põhja­põdrakasvatajate laagripaigas toimunud lastelaagrid. Lapsed õpivad seal näiteks handi keelt, karupeiete tavandilaule ja teevad lavastusi.

    Csüllög: Laagrilapsi oli kakskümmend viis, nooremad kaheksa- kuni kümneaastased. Nad kõik olid handi juurtega, osa neist rasketest peredest – kas on isa või ema surnud, vanemad joodikud või muud põhjused. Kohapeal juhendasid lapsi kolm noort näitlejat Hantõ-Mansiiski teatrist.

    Kuidas teil filmid välja tulid?

    Csüllög: Osa neist olid väga head – just minu ettekujutuse järgi, missugune peab lühifilm olema. Tegijad olid väga vaimustunud kõigest, mis puudutab mängu, lugu, kostüüme ja atribuutikat. Tehniline pool jäi seetõttu küll natuke tagaplaanile. Teadsime algusest peale, et meie eesmärk pole koolitada professionaale, vaid et nad saaksid innustust, et võimaluse korral edasi tegeleda. Kui oleme sõpradeks saanud, võivad nad alati, kui vaja, meie poole pöörduda. Et neil oleks edaspidises elus mingi uks, mingi võimalus juures.

    Naulainen: Kui arvestame, et noored tegid oma elu esimest filmi, siis läks tõesti väga hästi. Handid olid meid eelnevalt hoiatanud, et kuna nad ei ole eurooplased, õpitakse aeglaselt ning neile peab pikemalt selgitama. Tegelikult haarasid lapsed kõike lennult. Nad olid ka varasemates laagrites palju teatriga tegelenud. Lugude jutustamise traditsioon on seal hästi tugev. Õhtul lõkke ümbergi räägiti lugusid. Samuti on nad ise palju lavastanud ja mänginud, teinud humoorikaid etüüde ja sketše. Filmi­tegemiseks vajalik alus oli neil olemas.

    Meie eesmärk oli eelkõige näidata, et on võimalik teha filme ka handi keeles. Alguses rõhusime handi traditsioonile üsna vähe, aga laagri keskkond ja õhustik aitasid kohalikule temaatikale paratamatult kaasa. Isegi kui filmides lõid aeg-ajalt välja uuema aja õudusfilmide ja Youtube’i teemad, kumasid isegi neist arhetüüpsed handi lood. Filmides väga palju dialoogi polnudki, vahest paar lauset, nii et sellega said lapsed handi keeles hakkama või aitasid neid noored handi keelt oskavad näitlejad. Mõned filmid tehti ka vene keeles.

    Csüllög: Kõik tulid filmitegemisega kaasa. Laagri juht hakkas kohe väntama dokfilmi handi traditsioonilisest leivaahjust. Tööd tundev köögitädi ehitas laagriplatsile ahju, samal ajal võeti kõik üles. Leppisime kokku, et kui materjal lõpuks montaaži läheb, aitame nõuga.

    Naulainen: Töötubades õpime alati ka ise, kuidas edaspidi paremini teha. Samuti avardab maailmapilti soome-ugri rahvaste ja nende eluolu nägemine. Küsimus, kes kellelt rohkem õpib, polegi tähtis – see on vastastikune protsess.

    Mullusel FUFFil nägime paari Olga Kornijenko handi-mansi teemalist filmi – „Karupeied“ („Медвежьи игрища“) ja „Kevad Treskoljes“ („Весна в Тресколье“). Missugune on omakeelse mängufilmi olukord?

    Csüllög: Tõenäoliselt need noored tegidki esimesed handikeelsed mängufilmid. Kui igal aastal järjekindlalt saata üks filmimeeskond Handimaale õpetama, siis olen kindel, et varsti kerkib sealt esile režissöör, kes juba ise midagi teeb. Laagris oli üks Maša-nimeline tüdruk, kes on mänginud ka Anne Türnpu mullu lavastatud „Tütrekeses“. Nägin, et tal on soont sellele ametile – temast võiks saada režissöör.

    Kahjuks sel aastal ei pääse COVID-19 tõttu noored handi näitlejad FUFFile. Meil endil on kavas minna uuesti Handimaale.

    Olete filmiõpitubasid teinud ka eesti noortele. Kuidas võrdlete handi ja eesti noori?

    Csüllög: Mind hämmastab, kui palju eesti noored mobiiltelefoniga mängivad. Nad ei suuda telefoni käest panna, ei suuda keskenduda. Ma isegi ei püüa enam poole tunniga filmi teoreetilist osa tutvustada, vaid lasen nad kohe välja grupitööd tegema, sest muidu nad vaataksid ainult oma telefoni. Aga Handimaal ei olnud moblasid ega õieti levigi. Lapsed mängisid, karjusid-kargasid, hästi palju mängiti palli. Aitasid tuld hoida, süüa teha, sauna kütta, vett tuua. Eestis olen kogenud, et kui grupis on palju ühevanuseid, näiteks vanuses 12–14, ning üks liider ütleb, et nüüd ta ei viitsi enam midagi teha, siis selle peale teisedki nakatuvad „ma-ei-viitsiga“. Handi laagris olid koos eri vanused – sellist teemat, et „ma ei viitsi, ma ei taha, ma ei saa“ ei tekkinud.

    Naulainen: Vanemad lapsed hoolitsesid väiksemate eest. See võib tulla kollektiivsusest – handid on ju traditsiooniliselt elanud suurperedes. Tundus küll, et nende elu on märksa kollektiivsem kui Eestis.

    Handi-mansi autonoomne ringkond on naftarikas ning seepärast Venemaa Föderatsioonile majanduslikult tähtis. Kuidas nafta looduse ja kohalike elanikega läbi saab?

    Csüllög: Meid viidi reisil ühte piiratud ligipääsuga tsooni. Mees, kelle juurde läksime, küttis meile sauna. Mina tahtsin sauna kõrval olevasse suurde järve hüpata, ent tema keelas ära. Arvasin esiti, et see on kohalike püha järv ja sellest ka ujumiskeeld. Tegelikult oli kaks aastat tagasi õlipumba rikkimineku tõttu nafta reostanud elukeskkonda sedavõrd palju, et põhjapõdrad ei saanud enam järvest juua, inimesed vett võtta ega kala püüda. Ja kõikjal on kuulda kaugete õlipumpade häält.

    See on rusuv. Alguses arvasin, et olen paradiisis – tegelikult ongi see koht, kus nad elavad, ju paradiis. Ent peagi sain aru, et olen põrgus. Leidsin, et ainus viis põrgust välja tulla on rääkida oma kogemusest. See pole kaugeltki ainult hantide probleem – see on meie, inimkonna probleem, mille taga on ahnus. Aga kas kõike, mida tahame, ongi vaja? Siin on igaühele mõtlemise koht: mille või kelle arvel me elame? Keskkond ja sellest lähtuv tegevus hoiab keelt ja traditsioonilist kultuuri. Kui keskkond koos vastavate tegevus­viisidega kaob, kaob kõik muu samuti.

    Handimaal seda kõike kogedes hakkasin mõtlema, et elan küll ilusas kohas Lõuna-Eesti metsade keskel, aga ühel päeval kodukandis jalutades nägin korraga, kui palju on siingi metsa maha võetud. Võinuksin seda varemgi näha, aga kuna elan siin, siis ohutuled kohe ei süttinud. Kui keegi tooks ühtäkki prügikastid minu hoovi ning ütleks, et pean nüüd elama prügi sees, oleksin väga kuri. Hantide seas nägimegi niisugust üldist viha või käegalöömist. Sest tõesti – mida sa teed?! Ei saa õlipumpasid maast välja kiskuda ega neid ära viia. Soovisin koguni, et meil nafta üldse otsa saaks. Vähemalt need rahvad saaksid siis täiesti segamatult elada.

    Pärast sõitu pole möödunud ühtegi päeva, kui ma poleks sellele mõelnud. Väga hea, et mind pandi sellisesse olukorda!

    Kas põliselanikud saavad neist probleemidest rääkida?

    Csüllög: Kui endal lapsi ei ole, siis võib küll oma eluga riskida, vastasel korral eriti ei soovita. Meid üllatas, et „Hatlie“ konverentsil, kus pärast lastelaagrit osalesime, hakkasid kõik rääkima just samadest probleemidest – keda on pekstud, kes on tapetud ja nii edasi. Tundus, et neil oli vaja oma muret jagada.

    Naulainen: Konverentsil anti inimestele päris palju sõna. Näiteks turismiteemaliste ettekannete arutusel käidi välja idee kuulutada välja alkoholivaba piirkond, kuhu ka turistid ei tohi alkoholi kaasa tuua. Räägiti sellestki, et hoolimata kokkulepetest mingisse piirkonda uusi ehitisi mitte rajada, on ikkagi ehitatud, aga on selgusetu, kes ehitab ja kelle loal. Eks need rääkijad olid ka vanad inimesed, kes ei saanud enam vait olla.

    Csüllög: Jutuks tuli ka, et koolis ei õpetata handi keelt ega anta pärandkultuuri noortele edasi. Seega oodati koolilt seda, mida eelkõige peaksid tegema vanemad ja vanavanemad.

    Kui ollakse sündinud oma rahva esindajana, siis on suur vastutus olla see, kes sa oled. Meid soomeugrilasi ei ole siin ilmas just kuigi palju. Iga kultuur kätkeb endas mingit saladust, mis on ainult selle kultuuri oma ning mis väärib hoidmist.

    Naulainen: Kui kaob eluslooduse liik, kaob midagi maailmast. Samamoodi: kui kaob rahvas, kultuur ja keel, kaob sellega mingi mõtlemisviis ja maailmanägemine. Jõuame jälle küsimuseni, kas väärtustada oma rahvust või häbeneda seda ja üritada sulanduda suuremasse. Meie filmitöötubade tagamõte on samuti väärtustada omakeelset filmi ja loomingut. Ka film ja kinokunst on kultuuririkkuse hoidmise vahendid.

    Siberi põlisrahvaste olukord on niisiis vaid osa märksa suuremast pildist.

    Csüllög: Tõepoolest. Ainult Venemaad süüdistada oleks liiga lihtne. Pigem küsiksin iseendalt, miks ma tahan osta endale veel üht näokreemi, et mul oleks vähem kortse. Suures ostukeskuses tõmbab kõik seal leiduv ka mind endaga kaasa, eriti kui käin seal kuus korra või kaks. Aga Handimaal nähtu tekitas minus nii suure tõrke, koguni õudustunde, et ma ei tahagi enam midagi osta. Ühtäkki sain aru, et see kõik on nii näiline ja ebaoluline.

    Handimaal elasime ühe väga hinnatud meistri juures, kes teenib oma käsitööga korralikult. Tal poleks probleemi ükskõik mida poest osta. Ometi tema abikaasa ja sugulane õmblevad ise endale vajalikud rõivad ning kannavadki pidevalt oma kolme riideeset. Ma ei ütle, et me kõik peame nii elama, ent siiski on meil kapis tavaliselt rohkem kui kolm rõivatükki. Samamoodi kasutavad nad söömiseks ühekordseid plasttaldrikuid, mille pärast ilusasti puhtaks pesevad ning järgmisel söögikorral uuesti välja võtavad. Asi pole üldse selles, et neil ei ole raha osta tavalisi nõusid – nad lihtsalt ei vajanud neid.

    Naulainen: Teisalt ka needsamad inimesed ei ela küünlavalgel ega sõida põhja­põdraga, vaid Buraniga, kasutavad paadimootoreid ja elektrigeneraatoreid. Moodne elu- ja mõtteviis tungib nendegi ellu.

    Csüllög: Igaühel võiks tekkida mõistmine, et „minu eluviisi ja tegevuse pärast peame veel naftat puurima“. See mõtteseos ei teki kuigi kergelt. Siin Euroopas on meie mõtlemine ja eluviis üles ehitatud ostmisele. Vaadates televiisorist ilusat pilti tahame isegi elada selles läikivas maailmas. Olukord paraneb ainult siis, kui igaüks ise otsustab muuta oma käitumist.

    Naulainen: Mul on veidi naiivne lootus, et midagi siiski maailmas muutub. Tehakse suuri tegusid – võtame näiteks kas või maailma koristamise aktsiooni. Mõtteviisi muutmine on tõepoolest oluline. Kui endale teadvustatakse midagi, muutub ka käitumismuster. Võib-olla noorte seas pööre juba toimubki ja terved põlvkonnad hakkavad kujundama oma harjumusi ja soove. Võib-olla muutub seeläbi ka maailm.

  • Võimatu vaid Tallinnas

    MATS LAES NUTER

    19. VI Sirbis on lugeda Kaarel Tarandi vastukaja värskele inimarengu aruandele.1 See mahukas kogumik on ka minu öökapiraamat. Paljude Tarandi tähelepanekutega saab nõus olla, kuigi artikli retoorika tundub olevat pealkirjale kohane: täiuslik ruum on kättesaamatu ideaal. Ühele mõttele pean siiski oponeerima. Tarand kirjeldab, et unistust eestlastest kui jalgrattarahvast kaitstakse peamiselt välismaiste eeskujudega Hollandist, Taanist ja Austriast (eeldatavasti viimase kahe puhul Kopenhaagen ja Viin), aga kuivõrd Eesti laiuskraadil on nende riikide oludega võrreldes pime, külm, sajab vihma või lund ja puhub kõle tuul, siis pole siinmail aktiivse liikuvuse samasuunaline areng võimalik.

    Seda nn klimaatilist paratamatust võib justkui laiendada ka välikohvikutele, sportimisele ja üleüldse avaliku ruumi kasutamisele, nii et meie külmas ja märjas Tallinnas peaks kogu seesugune tegevus olemagi tagasihoidlikuma ja lühiajalisema loomuga. Sestap on asjakohane võrrelda Tallinna selliste linnadega, kus valitsevad samalaadsed ilmaolud, et näha, kas argument pädeb võrdluses näiteks Helsingi või Ouluga, mis on meist põhjapoolsemad ja ehk külmemadki kohad. Tartu on nähtavasti jällegi lõuna pool ja palju soojem, sest sealse rattaringluse esimesel aastal sõideti kokku ligi 2,5 miljonit kilomeetrit ning aktiivseid kasutajaid kogunes 7350, see on 7,65 protsenti Tartu rahvastikust. (Aga ärme hakka siinkohal juurde liitma neid, kes kasutavad isiklikku jalgratast, sest siis läheksid protsendid juba ebausutavaks, aktiivsete kasutajate hulk ulatuks ehk isegi 10–15 protsendini, mis ei ole skeptikute ja uskmatute sõnutsi „meil lihtsalt realistlik“.)

    Eesti aasta keskmine temperatuur on kuus kraadi ja keskmine sademete hulk 673 millimeetrit aastas. See asetab Tallinna ja Tartu (panen need põhja- ja lõunaregioonid meelevaldselt ühte patta) samasse parasvöötmesse selliste linnadega nagu Helsingi, Oslo, Moskva, Vilnius, Riia ja Stockholm. Kõigis nendes linnades on lood rattakasutusega väga erinevad, olenemata sarnasest kliimast. Muuseas, Riiast on rattakella tirinat kuulda aina rohkem. Kopenhaagenis on tervelt 3,2 kraadi soojem kui Tallinnas – palav, võiks öelda. Amsterdamis näiteks sajab hoopiski viis päeva rohkem kui Tallinnas ning päikesepaistet on 164 tundi vähem. Ometigi aetakse Amsterdamis 40 protsenti kõigist asjaajamistest jalgrattaga. Viinis oli rattakasutus 2014. aastal tagasihoidlikuma seitsme protsendi juures. Kuigi, tõesti, Viinis on ilm Tallinnaga võrreldes tunduvalt soojem ja kuivem: aasta keskmine temperatuur 10,4 kraadi ja vihmaseid päevi umbes kuu jagu vähem, kui meie pealinnas. Euroopa kuivemad on Ateena, Marseille ja Barcelona, kus aga rattakasutus ei ole ajalooliselt olnud muljetavaldav, vaid jäänud kuni kahe protsendi juurde, nagu Tallinnaski. Soojema kliimaga linnade hulgas ei ole ühtegi, mis oleks märkimisväärselt rattarikas.

    Seevastu põhja pool on pilt mõnel pool palju parem. Helsingis, mis on Tallinnaga kliimanäitajate poolest kõige sarnasem, on suudetud rattakasutus viia üle 11 protsendi. Oulus, mis jääb Helsingist 600 kilomeetrit põhja poole, on see üle 20 protsendi. Väidetavalt on Oulu rattakasutus ka talvel ligikaudu 10 protsenti ja selle tõestuseks on koolide lumised rattaparklad, mis on paksult kaherattalisi täis ka jaanuaris. Nii on see ka mujal maailmas, et rattakasutust ei mõjuta niivõrd kliima, vaid hoopis teised tegurid. Näiteks osutab Jeff Speck oma raamatus „Walkable City“ ehk „Jalakäidav linn“ Põhja-Ameerika näitel, kuidas kliima ja geograafia mängivad jalgrattasõidu populariseerimises üllatavalt väikest rolli. Kanada Yukoni haldusüksus on Alaska kõrval kaks korda rattarikkam kui Kalifornia osariik. Samuti on üllatav, et San Franciscos sõidab jalgrattaga kolm korda rohkem inimesi kui Denveris, mille reljeef on võrdlemisi lame.

    Kopenhageniseerumine

    Aga mis siis mõjutab linna rattarohkust? Eri tegurite mõju liikumisviisidele saab mõõta mitmete sotsiaalmajanduslike näitajatega. Iga-aastase kopenhageniseerumise indeks2 võtab arvesse mitmeid nn pehmeid väärtusi ja ka rattaga liiklemist soodustavat elukeskkonda. Indeksis on kajastatud jalgratastele loodud infrastrukutuuri osakaal, sh parkimisvõimalused ja liikluse rahustamise meetmed, kultuurilised näitajad, nagu sooline osakaal ratturite hulgas, liiklejate modaaljaotus linnaliikluses ning rataste osakaalu kasv selles viimase kümne aasta jooksul, turvalisus ja näiteks ka kiivri kasutamise statistika, jalgratta kuvand üldiselt, transpordirataste kasutus, aktiivse liikuvuse propageerimine, poliitika, rattaringluse platvormid ning linnaplaneerimise suundumused. 115 linna, kus rahvaarv on üle 600 000 ning rattakasutus üle kahe protsendi, hinnatakse 100pallisel skaalal.

    Esiviisiku moodustavad üle 70pallise tulemusega Kopenhaagen (90,2), Amsterdam (89,3), Utrecht (88,4), Antwerpen (73,2) ja Strasbourg (70,5). Tallinna sellest tabelist ei leia, kuid esimese 20 hulgas esineb mitu kliima ja asukoha poolest meie pealinnaga võrdväärset kandidaati. Kohe Pariisi (61,6) ja Viini (60,7) järel leiame kümnendalt kohalt „sooja ja kuiva“ kliimaga Helsingi (59,8). Tõusev täht on Oslo (62,5), mis on kahe aastaga tõusnud üheksateistkümnendalt kohalt seitsmendaks. Indeksi koostajate sõnul on Norra pealinn väga lühikese aja jooksul näidanud suurepärast eeskuju linnadele, mida peetakse jalgratastele sobimatult mägiseks või lumiseks. Kehtiva rattastrateegiaga on Oslos seatud selged poliitilised eesmärgid ning on näha ka tegusid ja tulemusi. 1,3 ruutkilomeetrine ala linnasüdames on tehtud suuresti autovabaks ja üle tuhande autode parkimiskoha on ohverdatud parema jalgsi ja jalgrattaga liikumise huvides. Arenguruumi on veel palju, et luua aktiivse liikuvuse toetamiseks terviklik infrastruktuur, kuid linn tegutseb kiirelt ja sihikindlalt, et teha tasa aastakümneid tähelepanuta jäänud valdkonna karuteeneid. Ei saa märkimata jätta, et Oslos ja Helsingis ei hukkunud liikluses 2019. aastal mitte ühtegi jalakäijat, ning terves Norra kuningriigis ei kaotanud liikluses elu ükski alla 16aastane.

    Jalgratas peaks olema linnas liikumisel arvestatav võimalus, mitte ekstreemsport.

    Statistikaameti tööjõu-uuringu andmetel elab 40 protsenti autoga tööle sõitvatest tallinlastest töökohast kuni viie kilomeetri kaugusel. Seega on täiesti reaalne potentsiaal liikumis­viiside osakaalu muuta. Lisagem sellele sama kilometraaži sisse jäävad muud asjatoimetused, mil ei ole tegu suuremõõtmeliste asjade transpordi, liikumis­vaegustega inimeste või mõne muu mõjuva põhjendusega auto kasutamiseks. Tean oma tutvusringkonna põhjal, et ka enam kui kümnekilomeetrine sõit jalgratta, elektrijalgratta, -tõukeratta või muu aktiivseks liikumiseks sobiva sõiduvahendiga on jõukohane nii lapse­ootel naisele kui ka väärikas eas härrale. Suurimad takistused on ühendamata rattateede jupikesed, kõrged äärekivid, ohtlikud lõigud, kehvad parkimisvõimalused ja liikluskultuur, kus ratturitega ei arvestata. Ma ei ütle, et pool Tallinna elanikkonnast peaks jalamaid sadulasse ronima, kuid arvestatav rattakasutuse määr on kättesaadav eesmärk, kui vaid luua selleks soodsad tingimused.

    Pidur

    Inimarengu aruandes leiavad Tauri Tuvikene, Merlin Rehema ja Dago Antov, et autosõiduks mõeldud tänavate kõrval pole loodud piisavalt konkurentsivõimelisi ja atraktiivseid võimalusi jalgsi ja rattaga liikumiseks, kuigi tipptundidel ning alla kolme kilomeetri distantsi korral on jalgrattasõit üks kiiremaid liikumisviise. Tallinna linna andmetel oli 2017. aasta seisuga 273 kilomeetrit jalg- ja jalgrattateid, millest peaaegu 90 protsenti olid jalakäijatega jagatud kergliiklusteed.

    Need jalakäijatega jagatud kergliiklusteed (termin, mida ei ole kehtivas liiklusseaduses olemaski) ongi jalgrattaliikluse edendamise seisukohalt Tallinna suurimaid pidureid. Näiteks suhteliselt värskelt renoveeritud Gonsiori tänaval on linnaametnike arvates loodud nüüd jalgrattaga sõitmiseks eeskujulikud tingimused. Projekteerimise juures leidsid Taani eksperdid 20 murekohta, millest enamik jäid lõpplahenduses korrigeerimata, kuna linnaametite juhid pidasid end eeldatavasti pädevamaks. Pealegi on linna poolt alati kostunud muna ja kana paradoksi pahupidist korrutamist, ehk et nõudlus rattateede järele puudub. Siinkohal meenub Arbo Tammiksaare suurepärane sõnastus: „Tallinn sarnaneb raudteeametnikuga, kes laseb metsa sihi raiuda ning kuulutab: „Liiprid paneme maha siis, kui esimene rong siit mööda sõidab!““. Gonsiori tänava lahendus on võrdlemisi ebamugav, paiguti ohtlik ja konfliktid jalakäijate ja ratturite vahel on kerged sündima. Kui lisada nn esindusnäitele Tehnika, Endla, Liivalaia jms ratturite n-ö suitsiidirajad, ei paista kõrvaltvaatajale rattasõit kuigi atraktiivne ega ohutu. Selles valguses ei olegi kurb, et jalgrattarada, mis pidi Balti jaama kõrvalt alguse saama, otsustati pärast eelmärgistamist mitte maha maalida, kuna tegelikkuses oleks see olnud järjekordne lahendus rattasportlastele, aga mitte jalgrattaga linlastele. Ühe mu hea tuttava hinnang Endlas vastavatud rattarajale oli, et tema on küll noor ja tugeva kehaehitusega mees, aga busside ja sõidurada vahetavate autode vahele katsetama ta ei lähe, kuna elu on talle kallis. Miks peakski turvatoolis lapsega vanem, praegune ühissõiduki või auto kasutaja, otsustama jalgrattaga liiklemise kasuks, kui see paistab olevat selgelt ohtlik ja ebameeldiv juba aknast vaadates? Ajakirjanduski „aitab kaasa“, kui kipub jalgratastega juhtunud õnnetuste puhul ohvrit süüdistama ning politsei kurdab ratturitega toimunud õnnetuste arvu kasvu üle, mis korreleerub jalgratturite arvu kasvuga (ootamatu). Ka iga-aastane kiivri ja helkuri kampaania aitab luua kuvandit, mille kohaselt igasugune ilma autota liikumine näib olevat mõeldud vaid tugevatele ja neilegi omal vastutusel, sest on suur võimalus noorelt surra või invaliidistuda. Kiivripropagandistidel soovitan siinkohal lugeda ECFi (Euroopa Jalgratturite Föderatsioon) seisukohta kiivriga sõidu ja selle reklaamimise osas ning minna siis Kopenhaageni kesklinna kiivreid ja helkurveste loendama.

    Lisaks võtame arvesse eestlaste kultuurilise kuvandi jalgrattast, kui rekreatsioonivahendist, mitte kui liiklusvahendist. On tavaline, et sõidetakse, jalgratas katusel, autoga terviseraja parklasse, mitte ei vändata igapäevaselt tööle, kooli ja poodi. Jalgrattaga sõitmine on tervislik kuid jalgrattaga liiklemises nähakse juba pigem roheliste ja hipsterite etendust. Kui istuda aga Tartu Autovabaduse puiesteel hetkeks pargipingile, siis on näha, et jalgratta kuvand on lõunaosariigis juba muutunud: sõidavad lapsed ja eakad, naised ja mehed, sõidetakse pintsaku, pükste ja seelikuga. Ilma kiivrita sõidetakse!

    Kindlasti pole ka tarvilik „elanikkonna enamuse jalgrattasadulasse sundimine“, nagu Tarand selle on sõnastanud. Esiteks peaks see olema täiesti vaba valik, mis tehakse, kui rattasõit on atraktiivne, turvaline ja mugav. Suurem osa linna elanikkonnast ei hakka kindlasti rattaga sõitma ja seda näitab ka teiste riikide ja linnade praktika. Jalgratas peaks olema linnas liikumiseks arvestatav võimalus, nagu tramm, buss, auto või jalutuskäik. Üha enam kombineeritakse liikumisviise omavahel, seega, mida mitmekesisemad on võimalused, seda tasakaalustatum on liikluspilt, millest omakorda võidavad kõik ruumikasutajad, sealhulgas ka autojuhid. Kui aga põhirõhk tänava liikluskorralduses on autodel, siis on seda liikumisviisi ka kõige rohkem näha ja tunda, nii õhus kui ka ruumis. Seda nimetatakse esile kutsutud nõudluseks ja seda nõudlust ei ole võimalik ära rahuldada. Või ehk siiski? Saab ju kesklinnas majad maatasa lükata ja kogu platsi asfalteerida, siis kaoksid linnast ka inimesed, kes sujuvat liiklemist takistavad.

    Ühtlasi toob Tarand artiklis välja kergliiklusteede ehitus- ja hoolduskulud ning muud argumendid, mis võiksid aktiivset liikuvust pärssida rohkem kui rikkamates riikides kuid jätab mainimata sotsiaalmajandusliku kasu, mis nendest investeeringutest riigikassasse laekub, või õigemini summad, mis jäävad kulutamata.

    Margit Partei viis oma magistritöö raames 2015. aastal läbi uuringu, mille kohaselt on Eestis rasvumise ja vähese füüsilise aktiivsuse kulud 45,5 miljonit eurot aastas.3 Need arvud on kasvutrendis ja eriti murettekitav on paarikümne aastaga kolmekordistunud ülekaaluliste laste hulk. 2018. aasta uuringu kohaselt on iga neljas I klassi laps ülekaalus või rasvunud. Aktuaalne on ka tervelt elatud ja töötatud aastate, depressiooni ja ärevushäirete ning südame- ja veresoonkonnahaiguste küsimus. Kõigi nende ärahoidmisel on oluline füüsiline aktiivsus ja kõigi puhul lohiseb ka mõisa köis pikalt järele.

    Seejuures ei ole investeeringud aktiivset liikuvust toetavasse taristusse nähtavasti ületamatu takistus. Näiteks Tallinnast väljuvatel suundadel on mõnel pool tekkinud juba üsna esinduslik kergliiklusteede võrgustik, olgugi et tihti lõpeb tee asustusüksuse piiril. Marsruute ei käsitleta kahjuks terviklikult: iga arendaja teeb oma jupi valmis ja siin-seal on üsna sage täiesti labane tupik, kus, kasutades ametnike keelt, peab jalgrattur nüüd mõtlema, kuidas teekonda jätkata. Seega, rahas ilmselt küsimus ei ole, pigem selle paigutamises. Probleem on komplekssem linnalises keskkonnas, kus ei piisa kergliiklusteest, korrektse nimetusega jalg- ja jalgrattateest, vaid turvalise, mugava ja atraktiivse liikumiskeskkonna tagavad üksnes eraldatud jalgrattateed või jalgrattarajad ja nendest moodustuv võrgustik, millele peab lisanduma jalgratta parkimise võimalus sihtkohtades. Olen käinud mõnel töö- ja puhkepäeval Tallinnas Tehnika tänaval ise liiklusloendust tegemas. Vaheraport seniste mõõtmiste põhjal on selline, et kõigist elektriliikuritest, jalgratastest, ruladest jms sõidab umbes 58 protsenti kõnniteel, mis asub puude rea taga kaitstud koridoris, ning ligi 42 protsenti sõidab lenkstangist ainult veidi laiemal rattarajal, mille kõrval sõidavad igasuguse eralduseta autod kiirusega 50–60 kilomeetrit tunnis. Tehnika tänaval puudub mitmes kohas ka vasakpöörde võimalus ratturitele ning tagatipuks ei ole linn suutnud aastatega likvideerida tänava suurimat projekteerimisviga ehk ülekäigukohtadesse paigaldatud „ohtlikkussaari“. Kas või ainuüksi piirkiiruse alandamine 30 kilomeetrile tunnis parandaks tublisti selle Tallinna ühe kaunima allee suuremaid miinuseid, nagu müra ja ebaturvalisus.

    Teadmistepõhine arutelu

    Käsitletud teemad on väga laialt levinud stigmad, mille kummutamiseks on vaja luua häid eeskujusid, mis mõjutaksid liikuvusmustreid ka tegelikult. Siinkohal palun mitte kasutada veidi meelevaldseid argumente ja muid väärarusaamu eksperditeadmiste ja teaduse tühistamiseks. Ka inimarengu aruande neljandas peatükis öeldakse, et meie toimetamata aruteluruumis leviv afektiivne retoorika kandub kogu meedia­ruumi, kus kaob seetõttu arutelu ühisosa ja jäävad alles vaid polariseerunud eriarvamused. Sel juhul ei ole arutelu enam teadmiste- ja teaduspõhine. Meil on olemas meetodite ja paradigmade rakendamise kogemused, andmed ja tulemused tervest maailmast. Sellele tuleb eelarvamusteta ja õiglaselt lisada praegune, kohalik kontekst, teha rohkem häid ruumiotsuseid ja oskuslikult planeerida ning vähem kurta kehva suusailma üle. Unistus 11protsendilisest jalgrattakasutusest Tallinnas, nagu näeb ette linna rattastrateegia aastateks 2018–2027, ei ole sugugi ebarealistlik halva ilma ega väheste investeerimisvõimaluste tõttu. Tuleb jalad kõhu alt välja võtta ja strateegias sõnastatud eesmärkide suunas pedaalima hakata. Kuni põhitegevuseks jääb otsida ettekäändeid, miks pole Eestis ja Tallinnas rattaliiklust edendada võimalik, ei muutu linnapildis suurt midagi ja pidur jääbki igaveseks peale.

    1 Kaarel Tarand, Unistus täiuslikust ruumist. – Sirp 19. VI 2020.

    2 copenhagenizeindex.eu

    3 Margit Partei, Cost of Overwight and Obesity in Estonia. – Tartu ülikooli sotsiaalteaduste valdkonna magistritöö, 2016.

  • Post-sõnastik LII – Ajasilmus

    JANEK KRAAVI

    Nüüdisaja tuntuim teadlane Stephen Hawking arutleb raamatus „Universum pähklikoores“ muuhulgas ajarändude võimalikkuse teemal. Kuigi nende tõenäosus on äärmiselt väike, üks jagatud arvuga, milles kümnele järgneb triljon viiendas astmes nulli, siis poolklassikalises teoorias, „milles käsitletakse ainet kvantteooriale alluvana, kuid aegruumi kui klassikalist, täpselt määratletut“1, on ajas rändamine ometi hüpoteetiliselt võimalik. Näiteks toob ta nn ussiurked või ussikäigud, aegruumi torud, mis ühendavad aja ja ruumi erinevaid piirkondi, samuti on teatud tingimustel õigustatud küsimus: „Kas aegruumis on võimalikud kinnised ajasarnased teed, mis korduvalt jõuavad alguspunkti tagasi?“.2 Vastused lähtuvad sellest, kuivõrd füüsikaseadused lubavad aegruumil sedavõrd koolduda, et miski või keegi võiks tagasi pöörduda iseenda minevikku. Teatud aegruumi osas ja kvanttasandil võib energiatihedus olla mõnikord negatiivne, mis lubab tekkida ajasilmustel, trajektooridel, „mida mööda liigutakse küll valgusest aeglasemalt, kuid mis sellegipoolest jõuavad aegruumi kõveruse tõttu tagasi kohta ja ajahetke, millest nad alustasid“.3

    Käesolevas kirjutises vaagitakse lähemalt ajasilmuse metafoorset tähendust ja narratiivset potentsiaali. Aegruumi alternatiivset struktuuri kujutavaid narratiivseid seadeid on muidugi rohkem ja harilikult kasutatakse neid üleloomulikest või ulmelisest kogemustest jutustamisel. Sinna hulka kuulub „sealpoolsusesse“ sattumise, aja seiskamise, samuti aegruumide vahelise liikumise teema. Näiteks ülalmainitud ussikäigule baseerub tuntud ulmenarratiivi „Tähevärav“ põhiidee: sellise seade kasutamine lihtsustas sündmustiku ühest ruumipunktist teise ülekandmist ning väljendas sajandivahetusel järjest dünaamilisemaks muutunud tegelikkusetaju, mille tehnoloogiline ja utoopiline entusiasm arvestas võimalusega „lipsata läbi ussikäigu galaktika teise külge ja olla lõunaks tagasi“.4 Ussiurke on näiteks ka kümmekond aastat tagasi Inglismaal tehtud krimisarja „Paradoks“ (autor Lizzie Mickery, 2009) sõlmituseks: tulevikust saadetud ja alles toimuvate sündmuste ülesvõtted käivitavad uurimise, mille kulminatsiooniks on „pildi kokkupanek“ vahetult enne õnnetuse toimumishetke ja traagilise sündmuse ennetamine. Kuigi kriitikuid selline kombinatsioon ei vaimustanud, tuleb siiski tunnistada, et klassikalise juurdlustroobi ja ussiurke kokkusaamisel teatud värskus ja võlu korraks vilksatas.

    Ajasilmuse pärimusliku tähendusega seostub väga tugevalt alguse ja lõpu kokkukuuluvust sümboliseeriv madu uroboros – „see, kes neelab alla saba“.5 Maailma piire ja inimelu tähistav ringliikumine, n-ö uroboroslikkus, on tuvastatav erinevates muistsetes ida ja lääne lugudes, mille mõjud ulatuvad kindlasti ka tänapäeva autorite loomingusse. Ajasilmuse üldist ideed võib mõista eksistentsi ühe võrdkujuna: elu on rutiinsete korduste jada, mida juhib ettemääratuse allegooria – see on monotoonne kannatamine, mis elustub Sisyphose lõputus kiviveeretamises või kafkalikes süsteemides ekslemises. Kui aegruumi painutamine on enamjaolt olnud žanrinarratiivide mängumaa, siis viimaste kümnendite jooksul on need võtted värskendanud ka üldkirjanduse kujundikasutust ja lugude ülesehitust.

    „Matrjoška“ („Russian Doll“, USA 2019) sündmused olid silmustatud ühte õhtusse: peategelane (Natasha Lyonne) sureb ja ärkab korduvalt elule oma sünnipäevapeol.

    Sündimise ja suremise probleemide läbimõtlemiseks kasutatakse ajasilmust näiteks Ervin Õunapuu teoses „Olivia. Meistriklass“ – 1990. aastate ühes võimsamas romaanis, mida uroborose ja ringi sümboliga seob kõigepealt nimitegelase märgiks olev O. Tähe väliskuju tähendus realiseeritakse kujunduselemendina nii raamatu kaanel kui peatükkide alguse märgina. Õunapuu romaani protagonistil on võime ületada tavapärase aegruumi reeglid ja kogeda erinevaid elusid, mille tavaliselt katkestab vägivaldne surm. Eludevahelised üleminekud ehk aegruumi kõverdumise protsess toimub ajalüüsi episoodides, kus Õunapuu esitab uroborosliku tegelase traagilise olemuse jumala ja inimese konfliktina. „Olivias“ on ajasilmusega kaasnevaks teemaks ka mäletamise vajadus ja mälu probleem, aga oleviku ja mineviku vahelisi pingeid on ajasilmuse romaanides käsitlenud ka paljud teised autorid. Mõrvamüsteeriumi vormis tegeleb sellega Stuart Turton romaanis „Evelyn Hardcastle’i seitse surma“ (2018, e. k. 2020) või mängulisema filosoofilise lähenemisega uurib neid küsimusi Tom McCarthy teoses „Meenutaja“ („Reminder“, 2007). Varasemate elude troop annab autoritele hea võimaluse tegeleda väga klassikaliste motiividega nagu minevikus tehtud vigade parandamise võimalus, eneseotsingu olulisus, elumuutused ja uuesti alustamine (nt Lauren Oliveri „Enne kui ma langen“ („Before I Fall“, 2010)). Hõlmavalt tegeldakse mäletamise ja unustamise küsimustega Claire Northi fantaasiaromaanis „Harry Augusti esimesed viisteist elu“ (2014, e. k. 2015). See on lugu salajasse Chronose klubisse kuuluvatest inimestest, uroboridest ja kalatšakratest, kes „sünnivad ja elavad ja surevad ja siis elavad jälle, sedasama elu, tuhat korda“.6 Kuigi nad mäletavad oma varasemaid elusid ning see võimaldab neil teatud asju järgmises elus teistmoodi teha, ühendab neid põhimõte, et ajaloo üldisema kursi muutmiseks pole neil õigust. Ähvardav maailmalõpp sunnib seda kokkulepet siiski rikkuma. Lugu on üles ehitatud kahe urobori konfliktile, ent selle arendamise käigus jõutakse ajasilmuse olemust põhjalikult tutvustada: siin on bioloogiline, religioosne, meditsiiniline ja läbivalt domineeriv füüsikapõhine vaade, millede põhjal visandatakse urobori psühholoogiline profiil. Uuestielamise tuumaks on vaimu ja keha ühtsuse tühistumine, st mõistus rändab igavesti, kuid kehad lagunevad ja hävivad. Nii on tegevuse fookusesse nihutatud mäletamise ja unustamise küsimus, mis allegooriliselt on vigadest õppimise idee nii üksikisiku kui maailma päästmise nimel. Nagu paljudes teistes (eriti popkultuuri ajasilmuse) narratiivides, tuleb siingi ühe kinnismotiivina esile vägivald, mis on järjekordse elu lõppemise põhjuseks, aga selle kaudu võimendub ka üldisem eetiline probleemistik, mis hõlmab tapmise erinevaid juhtumeid, kättemaksu ja sõdade küsimust.

    Ajasilmus on korraga nii metafoor kui tänapäevane jutustamisvõte, mille kujunemisel oli tähtis roll XIX sajandi lõpus toimunud ajatunnetuse muutumisel. Modernismiajastu tehnoloogilised uuendused kehtestasid teistmoodi suhte aega, mis nüüdsest jaotus järjest väiksemateks segmentideks. Lühikeste ajaüksuste pinnalt kujuneb inimese olemist mõtestav mehhanism: kella numbrilaua jaotus määrab edaspidi tegevused ja intensiivsused (tööaeg, puhkus jne). Seda on selgelt märgata kirjanduses ja filmides: tunnid on modernistliku maailma metafoor ning minutid sajandi teise poole postmodernistliku ajatunnetuse keskne kujund. Muutunud aegruumiliste hoiakute puhul on väidetud, et päeva moodustav tunnikogemus, s.t kellaosutite muutumatu liikumine tekitab mulje mõttetust pöörlevast lõksust, absurdsest kordusest ja sarnase pidevast taastulekust. Näiteks Fritz Langi filmi „Metropolis“ (1927) kriitiliseks kujundiks on tehasetöö 10tunniste vahetuste korduvad rutiinsed liigutused, sarnaselt on kellamotiiv tähtis Charlie Chaplini klassikalises filmis „Moodsad ajad“ (1936).7 Kohustuse ja korduse ühtekuuluvuse kinnitajaks on erinevates narratiivides nii argipäevane objekt nagu äratuskell, mis on päritolult modernistlik, kuid see läbib ka möödunud sajandi teise poole lugusid. Kuigi kokkuvõttes on modernistlik ja postmodernistlik vaimus taandatav masina lakkamatu töötamise ideele, siis on just selle ringliikumise sümbolist – kellast – kujunenud ajasilmuse kujutamise üks alusmetafoore.

    Jutustamisviisina on ajasilmus mittelineaarse narratiivi alaliik, mis ei järgi kronoloogilisuse ja põhjuslikkuse mustrit, ja mis sageli ei arvesta klassikalise üldrelatiivsusteooria põhimõtteid. Kui kasutada ülaltoodud kujundit, siis katsetatakse nendes juttudes kella tagasi­keeramise võimalusega. Formaalselt on tegemist olukorraga, kus karakterid elavad korduvalt läbi ühte ajasegmenti, tegelased on vangistatud mingisse ajavahemikku (nt esmaspäev) ning narratiiv ei kulge enam edasi järgmisse päeva, vaid takerdub esmaspäeva kordamisse. See omakorda loob tegelase vajaduse ja tahte korduvast tsüklist välja pääseda. Ajasilmuse sisu on varieeruv põhjusel, et kui üks tsükkel on läbi, nt saabub tegelase surm, ja algab järgmine elu, siis säilib tegelase mälus eelmises tsüklis üleelatud sündmuste käik ja seda teadmist kasutatakse siis lõpuks ajasilmusest väljamurdmisel. Jutustamisvormina on see küll tugevat kontseptuaalset või avangardset potentsiaali kandev, aga tava­auditooriumi seisukohalt väga riskantne valik, sest lugu edasiviivad ideed võivad väga kiiresti ammenduda ning alles jääb vaid tüütu kordamine, mille tagant põnevus või emotsionaalsus enam esile ei jõua tulla.

    Riskantsust kinnitab asjaolu, et näiteks paljud lineaarsuse katkestamisega mängivad telenarratiivid on kommertslikus mõttes ebaõnnestunud. Vaataja­numbrid ei pruugi olla veel mingi näitaja, aga võrdlemisi leigelt on sellistesse eksperimentidesse suhtunud ka kriitikud. Eespool osutatud „Paradoksi“ kõrval ei pälvinud erilisi kiidusõnu nt puhtalt ajasilmuse võttele üles ehitatud „Koidik“ („Day Break“, autor Paul Zbyszewski, USA 2008). Mitmetähendusliku pealkirjaga lugu oli inspireeritud kõrgelthinnatud filmist „Lõputu küünlapäev“ („Groundhog Day“, režissöör Harold Ramis, USA 1993), ajasilmuse lugude klassika, kus jutustamist dikteerivaks ajaühikuks oli pidevalt korduv ja rituaalne päevapikkune periood. „Koidikut“ võiks pidada eksperimentaalseks teleprojektiks, mis oli mõeldud pingelise põnevusloona, aga protagonisti ponnistused müsteeriumi lahendada lõppesid nurjumisega ja algasid taas hommikuse äratuskella helinaga. Kui alguses üllatuslikuna mõjunud jutustamisviis rutiiniks muutus, siis kahjuks ei aidanud kaasa ka sisuline külg, mida nendel tingimustel piisavalt huvitavalt varieerida ei suudetud. Märgatavalt edukamaks osutus möödunud aastal ekraanidele jõudnud „Matrjoška“ („Russian Doll“, autorid Natasha Lyonne, Amy Poehler, Leslye Headland, USA 2019), kus sündmused olid silmustatud ühte õhtusse: peategelane sureb ja ärkab korduvalt elule oma sünnipäevapeol. Ja autoritel tõesti jätkus ideid täita see ajavahemik vaimukuste ja irooniaga, samal ajal tugevama karakteriloome ja erinevates suundades põikleva süžeega. Aga sisuplaani tugevus saab siin esile tulla paljuski ajasilmuse sobiva ja võrdlemisi lühikese kestuse tõttu.

    Ajasilmus on lääne esteetika alusideede – lineaarsuse ja originaalsuse – hülgamine, mistõttu koheldakse kordustele ülesehitatud teoseid kuhugi kunsti eelajalukku või marginaaliasse kuuluvate nähtustena. Teisalt taaselustuvad tänapäeva uue meedia kontekstis modernismiajastu tehnoloogilised võtted, nt varase filmikunsti tsüklilise korduse tehnika.8 Siit saab juba tagasi mõelda, kuidas on viimaste kümnendite tundemustreid ja narratiivset taju vorminud digiajastu tehnika, arvutimängud, muusika­tegemine, muusika taasesitamise lahendused jpm. Meie igapäevasesse tehnoloogiasse paigutatud aja­silmuse kujulised programmid töötavad samal ajal lakkamatult edasi.

    1 Stephen Hawking, Universum pähklikoores. AS Ajakirjade Kirjastus, Tallinn 2017, lk 144.

    2 Samas, lk 138.

    3 Samas, lk 142–143.

    4 Samas lk 136.

    5 Jorge Luis Borges, Kujuteldavate olendite raamat. Tänapäev, Tallinn 2019, lk 155.

    6 Claire North, Harry Augusti esimesed viisteist elu. Varrak, Tallinn 2015, lk 36.

    7 Michael Cane, Postmodern Time and Space in Fiction and Theory. Palgrave Macmillan, London 2020, lk 77–78.

    8 Vt Lev Manovich, Uue meedia keel. Eesti Kunstiakadeemia, Tallinn 2012, lk 305–311.

Sirp