Neljapäeval, 30. juulil kell 17.00 avatakse Tartu Kunstimaja väikeses saalis Ulvi Haagenseni näitus „Arhiivist: Kogum kummalisi juhtumeid”.
Näituse fiktiivseks autoriks on Olive Puuvill, kes teeb kunsti brikollaaži tehnikas. Seekord kombineerib ta mustreid, jooni, tekstuure ja valgust ning loob neist installatsiooni, kus objektid, situatsioonid, materjalid ja ideed on kergelt kaootilises, kuid siiski sisemist loogikat omavas vahekorras. Kõiges selles paljastuvad tema kavatsused, eesmärgid ja ideed ning teos väljendab justkui füüsiliselt seda protsessi, mille tulemusena Olive’i igapäevaelu põrkub, kohtub ja sulandub tema kunstiliste praktikatega.
Kunstnik lisab: „Osad töid on käsitsi tehtud, teised mitte. Tekivad ebakõlad ja harmooniad. Mõned objektid on vististi kasulikud ja funktsionaalsed, teised mitte. Olive on oma loominguliste lätete ja ideede maailma sügavusest leidnud heegeldatud linikud, mis soovivad justkui vallutada keskset kohta installatsioonis, kus harjad, kaltsud ja muud puhastusvahendid on paigutatud võrdsele positsioonile käsitöö ja dekoratiivse ornamendiga ning kus käsitsi tehtud lauad ja valgustid on muutunud kunstniks.”
Ulvi Haagensen (snd 1964) on Austraalias üleskasvanud, kuid pikalt Eestis elanud kunstnik. Ta õppis Sydney Linna Kunstiinstituudis (BA) ja New South Wales’i Ülikooli Kujutava Kunsti Kolledžis (MA) ning omandab parajasti Eesti Kunstiakadeemias dotorikraadi, uurides kunsti ja igapäevaelu seoseid läbi kunstniku silmade. Lisaks Eestile on tal isikunäituseid toimunud Austraalias, Rootsis ja Leedus. Praegune näitus on tema esimene ülesastumine Tartus.
Näitus on avatud 23. augustini.
www.kunstimaja.ee
facebook.com/kunstimaja
Tartu Kunstimaja (Vanemuise 26) on avatud K–E 12–18. Näitused on tasuta.
Tartu Kunstimaja näitusetegevust toetavad Tartu Linnavalitsus ja Eesti Kultuurkapital.
Euroopa Liidu otsustusprotsessis on vähe üllatuslikku. Ilma kodanike mandaadita ametisse nimetatud komisjon töötab tavakorras tööpäeviti ja hoiab masinavärki käigus. Aeg-ajalt kogunevad Brüsselis ka liidu liikmesriikide valitsusjuhid, kellest igaühel on kodumaine mandaat hammasrataste vahele liiva puistata. Nemad töötavad puhkepäevadel ja öösiti. Komisjon ei pea oma olematutele valijatele iga otsuse järel raporteerima suurvõidust, valitsusjuhid aga teevad seda alati. Mis tahes kompromiss on otsusejärgsel pressikonverentsil iga konkreetse maa võit ja Eesti ei ole erand. Nii olemegi teisipäevast alates kuulnud sellest, kuidas meil tänu peaministri meisterlikkusele läbirääkimiskunstis hästi läks ning koju toodi enneolematult suur rahahunnik.
Lõhet rahvusvahelise tasandi tegeliku otsuse sisu ning selle kommunikatsiooni vahel on igas riigis aastaid pilgatud. Poliitikuid see aga ei sega, sest Euroopa Liit on ka rahalises mõttes nii suur ja keeruline, et ühegi liikmesriigi kodanik neid sadu miljardeid ja sedapuhku ka triljoneid oma pere- või ka riigieelarvega suhtesse seada ei mõista. Isegi Eesti riigieelarve tundub keskmise palgasaaja sissetulekuga võrreldes kosmiliselt suur, aga see ei ole sajandikkugi nüüd Brüsselis kokku lepitud 1,8 triljonist eurost. Nii ei jäägi muud üle kui tunda rõõmu sellest, et iga euroliidu põllule külvatud euro tuleb sealt järgmised seitse aastat Eestisse 3,5-kordse saagina tagasi.
Tõsiasi, et kõik võidavad, oli juba paar kuud teada. Aasta tagasi, kui koroonaviirus ei olnud loomariigist veel inimühiskonda üle tulnud, higistasid Euroopa liidrid probleemi kallal, kuidas katta Ühendkuningriigi lahkumisega seotud auk ühiseelarves ja selle maht kuidagiviisi ühe triljoni euro tasemel hoida. Viirus andis ettekäände helduseks kasinuse asemel ning „ambitsioonikalt ja julgelt“ tekitati jagamislauale 750 miljardit eurot juurde. Just tekitati, nagu nüüdisaegses rahamajanduses kombeks. Kellegi kapis see summa säästudena ei vedelenud, aga üle maailma on keskpankadel võime mõõtühikut piiramatus koguses juurde luua. Piisab näpuliigutusest, et elektroonilises ringluses olevale kogusummale üks null lõppu kirjutada.
Kuna jagada oli rohkem kui kunagi varem ja kokku summa, millest veel aasta alguses unistadagi ei julgetud, siis ei saanudki teisiti olla, kui et kõik võitsid. Jääb vaid küsimus, et miks igaühele kasulikku kokkulepet nii dramaatiliselt ja kaua vormistati. See oleks võinud ju sekunditega sündida, nagu see juhtub turul kauplemisel või kurjategijate vahel mängufilmides. Nii ostjal kui ka müüjal on enne kauplemise algust oma maksimum ja miinimum teada. Üks ütleb alustuseks, et tahab saada seitse, teine teatab, et on valmis andma kolm. Järgmises voorus jõutakse kuue ja neljani ning mõne hetke pärast lüüakse viie juures käed. Kõigil valitsusjuhtidel olid enne Brüsselisse jõudmist need piirid teada ja kuna kogusumma üle vaidlust ei olnud, siis oleks pidanud suhtest 500/250 suhteni 390/360 jõudmine olema filmilikult tempokas lühietüüd.
Aga ei olnud, sest näiliselt raha üle vaieldes vaieldi hoopis muude asjade ehk lisatingimuste või nende puudumise üle. Brüsseli kantseleikeele ammendamatuid võimalusi kasutades lihviti lõppotsuse sõnastus selliseks, et iga osaleja sai kodumaale naastes seda täiesti vabalt tõlgendada just nii, nagu ta arvas rahvale meeldivat. Ma ei tea küll, mida täpselt on oma kodanikele rääkinud Sloveenia või Bulgaaria valitsusjuht, kuid üldiseks tooniks on tänapäeval pajatamine „rahvuslike huvide kaitsest“. See üksmeel sunnib kahtlustama, et tegelikkus on vastupidine ja kangelaslik võitlus iga liikmesmaa suveräänse otsustusõiguse nimel on avanud tee Euroopa Liidu edasisele föderaliseerumisele. Rohkem jagatavat raha tähendab rohkem võimu Euroopa Komisjonile. Pretsedent on loodud ning kui riigid saadud rahalist kingitust vähegi mõistlikult kasutavad, ei ole mingit alust eeldada, et järgmise võimaliku kriisi leevendamiseks sama vahendi järele ei haarata, vaid lepitakse aitamise asemel kokku uppujate ignoreerimises, kärbetes ja karistustes.
Euroopa komisjoni prioriteedid aastateks 2019-2024
Euroopa roheline kokkulepe – siht saada esimeseks kliimaneutraalseks maailmajaoks.
Digiajastule vastav Euroopa – uue tehnoloogiapõlvkonna abil inimestele võimaluste loomine.
Inimeste teenistuses olev majandus – töö sotsiaalse õigluse ja heaolu tagamise nimel.
Euroopa positsiooni tugevdamine maailmas – meie vastutustundliku üleilmse juhtimise viisi tugevdamine.
Euroopaliku eluviisi edendamine – meie kodanike ja väärtuste kaitse.
Uue hoo andmine Euroopa demokraatiale – meie demokraatia edendamine, kaitsmine ja tugevdamine.
Ungari ja Poola juhid võivad kodumaal muidugi rääkida, et mingeid piiranguid abiraha kasutamisele ei ole ega tule. Õigupoolest ei ole piiranguid väga vajagi, sest ELi raha kasutamist kontrollitakse hoolikalt niigi ja kui keegi seda sihipäraselt ning korruptsioonivabalt ei kasuta, siis nõutakse summa tagasi, nagu on juba palju kordi juhtunud. Pealegi otsustati ülemkogul konsensuslikult, et neis küsimustes, milles kokkuleppele ei jõutud, langetatakse otsused hiljem enamushääletuse reeglite järgi, mitte enam konsensusega. See tähendab, et näiteks õigusriikluse või sõnavabaduse ahistamise eest võib Ungarile maksmise kunagi peatada ning Ungari ise seda vetostada ei saa.
Suurem summa Euroopa Komisjoni kulupoolel viib vääramatult selleni, et midagi peab ette võtma ka tulupoolega. Erinevalt liikmesriikidest on Euroopa Liit seni tegutsenud ühepoolse eelarvega ehk maksustamisõiguseta. Ka nüüdse ülemkogu järel hõiskasid nii meie pea- kui ka rahandusminister, et uusi makse suurenenud kulude katteks ei kehtestata. Millegipärast on poliitikute seas laialt levinud usk, et kodanikele maksud ei meeldi ja nad ei taha isegi nende paratamatusega leppida. Teisisõnu, palka peaks saama tööl käimata. Kuni paremat ideed ei sünni, pole aga ühistest maksudest pääsu. Kui rahalist kohustust maksuks nimetada ei saa, siis pannakse sellele mingi teine nimi. See on vana trikk, mida Eestiski on kasutatud juba paarkümmend aastat. Madalate maksude maal on piisanud sõnumist, et makse ei muudeta, riigieelarve tulu kasvatamiseks on küllalt sellest, kui rohkelt vihmutada kõikvõimalike lõivude ja tasude seeneriiki. Brüsselis aretatud uus seen sai nimeks plasti omavahendikomponent ja Eesti rahandusminister on juba jõudnud kinnitada: „Põhimõtteliselt see ei ole maks!“ Tõsiasjaks aga jääb, et see „mittemaks“ on igal juhul Eesti kulu, ja mida vähem mõistlikku suudame oma keskkonnas ringleva plastiga peale hakata, seda suurem.
Paari aasta eest, kui Euroopa järgmist eelarvet arutama hakati, seisis Eesti silmitsi teadmisega, et toetusraha kogusumma kahaneb. See tähendas, et mingid tähtsad investeeringud, aga ka kulukad reformid peab edasi lükkama või sootuks ära jätma. Tõsi, vähem toetust on ühtlasi vähem kaasfinantseerimise kohustust ehk vähem sundkulu ja rohkem vabadust riigieelarves. Nüüd tuldi Brüsselist koju mitme miljardi võrra rikkamana, kui aasta eest loodeti. Eesti saab järgmisel finantsperioodil abi 2,17 miljardit eurot enam kui lõppeval perioodil. Puhas küllus, kuid ainult juhul, kui saadud rahaga viiakse ellu mitte oma uitmõtteid, vaid ühiseid asju, mille komisjon on juba sõnastanud.
Selles kontekstis on huvitav, mis hakkab lähiajal juhtuma riigi pikaajalise arengustrateegiaga „Eesti 2035“, mille eelnõule osalusveebis veel kuni 27. juulini täiendusettepanekuid saab teha. Eelnõu teksti üldistusaste on praegu selline, et soovi korral võib igaüks sealt talle sobivaid suundumusi välja lugeda. Näiteks põlevkivimajanduse helget tulevikku ja Ida-Virumaa õitsengut. Seda on praeguse valitsuskoalitsiooni alalhoidlikud erakonnad küllap sunnitudki tegema, sest eelnõu praegusest tekstist vastu vaatav edu- ja uuendusmeelsus, avatus ja inimkesksus ei klapi hästi kokku meie konservatiivsete erakondade programmidega.
Eesti parlamendil oleks võimatu jõustada strateegiat, mis ei ole kooskõlas Euroopa Liidu ühispoliitika suundadega. Aga selle valiku ette riigikogu ei pandagi. Strateegias on kirjas, et see on „aluseks Euroopa Liidu vahendite planeerimisel ning annab suuna üleilmsete säästva arengu eesmärkide elluviimiseks Eestis“. Niisiis, Brüsselist võidetud raha eest tehakse seda, mis Brüsselis kokku lepitud ja mida Euroopa Komisjon Eestile ette ütleb. Kui tahes võimekas ja põikpäine valitsuskoalitsioon seda ei väära. Kui valesti kulutab, maksab tagasi. Ja plasti eest maksab niikuinii.
Eesti Rahva Muuseumis maksab ühe näituse tegemine 300 000 kuni 400 000 eurot, võisime hiljuti lugeda Tartu Postimehest. Võtab tummaks. Selle taustal on teave, et enesele hiidmaja nõutanul on 900 000 euro suurune auk, mille lappimiseks saadi küll riigilt 433 000 eurot, kuid koondada, põhiliselt kohvikurahvast, on ikka tarvis.
Üldiselt tehakse näitusi igat senti lugedes, iga sammu kaaludes ja nii saadakse hakkama üpris suurel pinnal kümme korda väiksemate summadega. Ometi tean oma kogemusest, et rahulolu pakub ka 10 000 eest meisterdatu. Sadade tuhandete eest tehakse mujal vaid tohutult eksklusiivseid asju mitme aasta eelarve ja sponsorite abil. Nõnda koondatakse Eestisse ikka midagi röögatut, näiteks Michel Sittowi rariteetsed ning hiigelsummadele kindlustatud meistriteosed.
Võrdluseks: praegu võib pakkuda oma ideid arhitektide liidu aastanäitusele, mille eelarve võib ulatuda koos kataloogiga 30 000 euroni, hiljuti tegi Kurgja talumuuseum imeilusasti korda terve sauna ja sai hakkama abiprogrammide toel 61 000 euroga.
Otse loomulikult on muuseumid koroonakriisi ja eriti imelike eriolukorrameetmete tõttu hullus seisus. Piletitulu on praegugi väga kehv, mitme aasta töö läks kinniste uste tõttu vett vedama, paljud üritused, näiteks koolilastele mõeldud tuurid, kontserdid, töötoad, tuli maha kriipsutada ning selgeid sõnumeid pole meile antud sügisekski. Fondihoidjad pole nii lahedad tegelased kui Tallinki ässad, keda riik ja linn rahaliselt paitavad. Tuhkatriinudena tehakse kõik töö ära ja ikka ei olda nendega rahul. Nimelt on juba ammu paljud muuseumid surutud tavaliste äridena toimima pidavateks sihtasutusteks, mis tähendab, et nende omatulu peab olema võimas. Ometi on muuseum ka mäluasutus, meie kultuuri hoidja ja rahvavalgustuslik tutvustaja – ilma pateetikata põhiseaduse vaimu kaitsja.
Eesti Rahva Muuseumis, meremuuseumis, ajaloomuuseumis, aga miks mitte ka Palamusel on võrreldes paljude väikesemate veljedega loodud suurepärased tingimused ürituste korraldamiseks (jällegi tänu meile ja teistele Euroopa maksumaksjatele). Seda hoogsalt tehaksegi. Rahalises plaanis on arukas näiteks Hurda saalis Tupperware’i tooteid turustada või Suure Tõllu stiilis ohvitseride messis õhtust süüa, kuid kultuurilembesemast vaatepunktist tahaksin, et meie panust kasutataks siiski „sihtotstarbeliselt“ ja moraalsemal viisil.
Ei ole normaalne, kui ERMi tugeva pressingu tõttu võib praegu juhtuda nii, et veelgi rohkem vahendeid suunatakse niigi väga heade tingimustega majja. Ka teised väärivad oma vajaliku töö väärtustamist ja investeeringuid. Ei saa pahaks panna, et eksmuuseumijuhi Tõnis Lukase nõutamisel on sügisel tuleva ralli (ja sellega koos ka teise laine?) üks pesapuu rahvusmuuseum. Küll aga teeb ettevaatlikuks mõtteviis, et ERM peab saama jätkata täieliku laristamisega. Kes vähegi näitustel käib, saab aru, et sealsed väljapanekud on Harju keskmised: natuke uurimuslikkust, paljus odavalt oma kogudele tuginemist ja eelkõige kujunduslikku priiskamist. Praegu ootan, et direktor panustaks rohkem sisusse. Kui ise ei oska, siis küsigu kodust järele.
Me ei tohi lubada, et kultuuriministeerium alluks väljapressimisele ja koondaks finantsid ühte kohta. Meil on üle Eesti väga palju vajalikke tegijaid, kes on piirkondade ja ka nähtuste, persoonide mõtestajad rohkemgi veel kui uhkete eelarvetega Koljatid. Maainimese kaduvat elustiili valgustavad täna juba kurioossena tunduvad tared vabaõhumuuseumeis, laste täielikuks lemmikuks on Tartu mänguasjamuuseum, Evald Okase käelist virtuoossust avab tema majamuuseum. Väga põnevaid väljapanekuid tehakse galeriides ning ajuti ka õues, näiteks soomusrongile hüpates või rahvalikult poodi kolides.
Me ei vaja muuseumeisse mitte kulda-karda, vaid loovat nutikust, näoga publiku poole olemist. Lipukirjaks olgu ikka tuumakus, mitte mastaap.
Veel ei tea, kas unistasin just seesugusest e-raamatu juurutamisest
PILLE-RIIN LARM
Eesti rahvaraamatukogude kõige populaarsem kirjanik oli mullu rootsi lastekriminullide autor Martin Widmark.1 Saab näha, kas Widmark osutub sama populaarseks loodavas üle-eestilises e-raamatute tasuta laenutuskeskkonnas.
Uus keskkond peaks tööd alustama juba oktoobri keskel. Selleks on Eesti Rahvusraamatukogu koostöös kultuuriministeeriumiga välja kuulutanud hanke.2 Tõsi küll, täit kindlust, et Widmarki „LasseMaia detektiivibüroo“ raamatud seal leiduvad, ei ole: e-väljaanded ja juurdepääs e-väljaannete laenutamise tarkvaraplatvormile hangitakse tervikteenusena. See tähendab, et teenusepakkujal olgu endal nimekiri saadaolevatest väljaannetest, mille kohta õiguste valdaja on öelnud, et neid tohib laenutada. Tänavu peab seal olema vähemalt 3000 e-väljaande nimetuse litsentsi ning järgmisel aastal peab lisanduma veel u 10 000 litsentsi (iga litsents vähemalt 10 laenutuskorda, pakutavad nimetused ei sisalda tasuta väljaandeid). Rahvusraamatukogu võib keskkonda ka ise teoseid lisada ning laenutatavate väljaannete hulka hakkavad kuuluma ka audioraamatud.
Paistab nii, et jätkub senine praktika, millega on pidanud rinda pistma Tallinna Keskraamatukogu e-raamatute laenutuskeskkond ELLU: kindlust, et soovitud teose litsents saadakse, ei ole. Ka „LasseMaia detektiivibüroo“ sarja õiguste valdaja võib keelduda. Mitte et ma ise sellest sarjast väga puudust tunneks, kuid kui lapsed vabatahtlikult midagi juba loevad, väärib see veelgi kättesaadavamaks tegemist.
Püsima võib jääda ka teine senine e-väljaannete laenutamise kitsaskoht: hanketingimustest on raske välja lugeda, kas laenutatavaid väljaandeid peab saama lugeda ka e-lugeriga. Hanke tehnilises kirjelduses öeldakse, et teenus peab töötama nii nutitelefonides kui ka arvutis, laenutada ja lugeda peab saama nii võrguühendusega kui ka -ühenduseta. E-lugerit ei mainita.
Veidi tekitab kõhklust teadmine, et laenutamine hakkab käima isikukoodipõhiselt. Ühelt poolt on see ju hea: enam ei sõltuta asukohast ega raamatukogu teeninduspiirkonnast, e-raamatuid saab laenutada ka välismaal. Teisalt näib aga tekkivat juurdepääs minu andmetele teenust osutaval kompaniil, keda ma ei pruugi usaldada samavõrra kui Eesti Rahvusraamatukogu ennast.
Loodan, et muretsen asjata. Kõigele on ehk juba mõeldud, läbirääkimisi autoriõiguste valdajatega peavad parimad kuldsuud, litsentsid suudetakse kinni maksta ja turvariskid saavad eos maandatud. Peamine takistus e-väljaannete leviku teel ei peitu aga laenutuskeskkonna puudumises, vaid selles, et e-väljaannete loomine ei ole autorile ega kirjastajale motiveeriv. Tuleks reaalsusega kohandada e-raamatutega seotud seadusandlus, alandada nende käibemaksu ning tagada autoreile e-laenutuste eest hüvitised. Peale Martin Widmarki tõuseks sellest tulu meie oma Andrus Kivirähale, Ilmar Tomuskile, Aino Pervikule ja paljudele teistele kirjanikele, ennekõike aga lugejaile.
Kellerteatri „Mäng“, autor Anthony Shaffer, tõlkija Malle Klaassen, lavastaja ja helikujundaja Vahur Keller, kunstnik Britt Urbla-Keller, valguskunstnikud Rene Topolev ja Britt Urbla-Keller, maskikunstnik Sandra Lange. Mängivad Meelis Kubo, Elmo Kibuse ja Andres Roosileht. Esietendus 9. VII Kellerteatris.
Kui mina lõpuks Kellerteatrisse jõudsin, oli selle esimene aastapäev juba möödas. Mine tea, kas suurt elevust tekitas rohkem uue teatri avastamine või pikk teatrinälg. Kesksuviti võtab sääsetõrje ja keepidega varustatud teatripublik tavaliselt ette teekonna kuhugi heinamaale või rahvarohketele festivalidele, aga seekord mõjus vanalinnas väiketeatri esietendusele kogunemine nagu kevadine ärkamine. Siiras rõõm tuttavate nägude nägemisest, kätlemisest ja ühise hingamisruumi jagamisest.
Mingil segasel põhjusel oli see mu esmakordne kohtumine Kellerteatriga ning esimene mõte oli: „Milline ruum!“ Vanade teatriks planeerimata ruumide moondumine etenduskohtadeks on alati paeluv ning sellesse vanasse püssirohuaita jõudnud teater sobib oma müstiliste õuduslugudega sinna oivaliselt. Atmosfäär on üks esimesi ja võimsamaid publiku mõjutajaid ning stsenograafid näevad kurja vaeva, et seda tühjadele teatrilavadele tekitada, kuid hoolikalt valitud, rikka ajaloo ja iseloomuga ruum loob juba sisenevale publikule meeleseisundi, mis on uudishimulik, tundlik ja avatud, ning see omakorda on viljakas pinnas teatrile.
Teine alustala, mis meeleolu loob ja publiku mõtet suunab, on helikujundus. Õnneks on eesti teatris palju tundliku kõrvaga kujundajaid, heliloojaid ja lavastajaid, kes oskavad publikut tuntud ja tundmatute helidega vajalikule helistikule häälestada. On lavastajaid, kes on sügavalt meloodiavaba helikeele usku, ja on ka neid, kes oma sõnumi või suuna edasiandmiseks kasutavad nimme üldtuntud teoseid. Üks pole parem kui teine, aga kuna tuntud muusikaga tulevad saali kaasa vaatajate tundeseosed, võib see lavastaja plaani siia-sinna kallutada.
Usun, et kultuuriteadlikule publikule pole Beethoveni VII sümfoonia teine osa sugugi võõras ega antipaatne, aga „Mängu“ alguses seda avamänguna kuuldes tekkis uudishimu, milliseid assotsiatsioone see publikus tekitab ja kas see hakkab etenduse vastuvõttu segama. Peale teadmise, et Beethoveni teos on üdini geniaalne oma emotsionaalsuses ja kaasakiskuvuses, ilmus silme ette mälupilt filmist „Kukkumine“ („The Fall“, 2006, režissöör Tarsem Singh), mille vaikiv, aegluubis sissejuhatus on monteeritud perfektselt muusikaga sünkrooni. Kellerteatris oli see vaid etendusele häälestumise käigus möödunud uitmõte, aga hiljem Veiko Märka mänguteemalist mõttelendu lugedes meenus film uuesti tugevama seosena: „Otsemaid tekkis võrdlusmoment „Mängu“ ja kodumaise kvaliteettelesarja „Kättemaksukontor“ vahel. Eriti seetõttu, et mõlemas ohverdatakse mängu põnevuse ja vaimukuse huvides kõik muu, kohati ka elementaarne loogika. Tagantjärele, pärast etendust hakkad mõtlema: nii ei saa ju olla, see on võimatu. Vaadates aga lased end jäägitult kaasa haarata.“* Filmiski „Kukkumine“, milles kahe paralleelse loona jutustatakse 1920. aastate USA haiglaelust ja kahe patsiendi loodud kirevat muinasjuttu, ei peeta paljuks loogika painutamist, aga mis sama vähe oma köitvust kaotab. Praeguse aja populaarsemate seriaalide ja filmidega on sama seis: lugu, jutustamisoskus, leidlikkus ja puänt on eranditult köitvam kui realism ja loogika.
Niisiis mäng. Anthony Shafferi „Mäng“ on erutavalt etteaimamatu, suurepäraselt komponeeritud tekst, aga etenduse jooksul jõudsin mõelda, et näen sellist teatrit harva. Just sellist, kus füüsiline tegevus on põnev ja lõpplahendus üllatav ning mille puänti tuttavatele soovitades ette rääkima ei kipu. Muidugi on neid lugusid küllaga, aga ajal, mil otsijale on kõik leitav ja lõpplahendused populaarsemate teoste puhul raskesti välditavad, on osavalt puänteeritud lugu kummaliselt uus. Kui kunagi 2009. aastal nägin Londonis Agatha Christie „Hiirelõksu“ (selle rekordilise 68aastase lavaelu katkestas sel kevadel COVID-19), siis kohtusin esimest korda teatritegijate palvega mitte avaldada lõpplahendust teistele teatrikülastajatele. Õnneks ma seda enam ei teagi, aga mälestus mängust, põnevusest ja üllatusest kestab siiani.
Ent Kellerteatri mängust. Veiko Märka: „„Mängu“ näitlejate mängu kohta ei oska midagi põhjalikumalt öelda, sest nii vaimukas ja pöörases lavastuses nagu ei saakski halvasti mängida.“ Olgem ausad, alati saab halvasti mängida ja lavastada, ka geniaalset teksti. Et Kellerteatris seda ei juhtunud, on puhtalt trupi töö tulemus. Mida sujuvam on mäng, mida märkamatumad on traagelniidid, seda suurem on töö ja pühendumus olnud proovides.
Veel enam – kui monolavastust peetakse näitlejate seas omamoodi proovikiviks ja meisterlikkuse märgiks, on kahe näitlejaga lavastus, võrdväärsete partnerite duett hoopis teistlaadi katsumus. Kahe osatäitjaga lavastuses, nagu ka monolavastuses, pole vea puhul kuhugi varjuda, võimalust valetada ega tähelepanu endalt eemale suunata, aga mis veel olulisem – kui partnerlus ei toimi või kontakt kahe mängija vahel hetkekski katkeb, on sellest taastumine mitu korda keerulisem ja aeganõudvam. See pole vastasseis ega võitlus, vaid tants, kus enesetaju on sama tähtis kui partneritunnetus ja usaldus.
Ses osas on Kellerteatri „Mäng“ tõesti heal tasemel: Andres Roosilehe ja Meelis Kubo katkematu tango on paeluv ja mitmekülgne. Etenduse jooksul suudavad mõlemad välja joonistada oma tegelaskujud, nende varjatud ja varjamatud soovid, saladused ja hirmud. Kubo areng kahtlasest, üleolevast nolgist ebalevaks ja ahneks armukeseks ning lõpuks pettunud kättemaksjaks on julge, selge ja värvikas. Ning Roosilehe kasvamine ekstsentrilisest boheemist ohtlikuks mänguriks ja üksildaseks sõltlaseks on kurbnaljakas vaatemäng. Kui ta vaevukuuldavalt soovib, et tal „oleks kedagi, kellega mängida“, pole raske samastuda.
Usun, et ei anna lõpplahendusest midagi ära, kui ütlen, et mängus ei ole võitjat ega kaotajat (ega viiki). See ongi parim mäng. Sportliku hasardiga üles köetud mäng, mille lõppeesmärk on seista poodiumil ja saada medal, on kunstis tähtsusetu. Mängu ilu on olulisem. Mängu ilu on see, mis neid tegelasi seob, halvas ja heas, erisuguste põhjuste ja tagajärgedega.
Andres Roosileht ja Meelis Kubo suudavad välja joonistada oma tegelaskujud, nende varjatud ja varjamatud soovid, saladused ja hirmud.
* Veiko Märka, Surm mängusõltlastele. – Eesti Päevaleht 12. VII 2020.
Näitus „Urbatekt varjatud maailmas. François Schuiteni ja Benoît Peetersi arhitektuurikoomiksid“ Eesti arhitektuurimuuseumis kuni 8. XI 2020. Kuraatorid Sandra Mälk ja Benoît Peeters.
Koomiksimaailma Belgia superstaaride François Schuiteni ja Benoît Peetersi loomingu näitus „Urbatekt varjatud maailmas“ arhitektuurimuuseumis esmatutvustab siinsele publikule graafiliste romaanide sarja „Les Cités obscures“ ehk „Varjatud linnad“. Ehkki autorite nimesid väljaspool eriala ja/või kodumaad liiga laialt ei tunta – sarja pole seni isegi tervikuna inglise keelde tõlgitud –, ei maksaks sündmuse kaalu alahinnata. Schuiten ja Peeters on esimeste seas, kellele osutatakse, kui jutt läheb koomiksite kultuuriväärtusele.
Täpsemalt kirjeldades pole „Varjatud linnad“ õigupoolest raamatusari, vaid postmodernistlik tervikkunstiteos, mille lahterdamine vaid ühte või teise meediumi või loomevaldkonda oleks meelevaldne ja kohatu. Koguteose aluseks on tõsielulisena raamistatav fiktsioon Vastasmaast ehk Maa-sarnasest planeedist, mis kulgeb samal orbiidil pool ringi ees või taga ja asub seega Maalt vaadates täpselt Päikese taga. Sari ise ehk meie teadmised, kroonikakatked, ürikud jm n-ö faktoloogia seal asuvate arvukate ja eripalgeliste linnriikide ja sündmuste kohta on saadud väheste kaht planeeti ühendavate seletamatute ussiaukude kaudu, mis paiknevad mõlemal pool eksisteerivates ühesugustes hoonetes ning mida püütakse meie poolel varjata ja hävitada.
Kuigi koomiksiraamatud moodustavad sarja n-ö ilmseima ja tuntuima osa, ei piirdu Schuiteni ja Peetersi Vastasmaa maailm nendega, vaid hõlmab ka mitmesuguseid lisamaterjale: trükiseid, salvestisi, veebilehekülgi, ja kirsina tordil ajast kõvasti ees käinud elamuskeskkonda Brüsselis. Schuiten ja Peeters veensid nimelt 1990. aastatel Schaerbeeki linnaosa valitsust ostma ja säilitama üht suhteliselt vähestest juugendarhitekt Victor Horta säilinud teostest, Autrique’i maja, kuhu remondi järel rajati „Varjatud linnade“-aineline „dokumentaalne“ ekspositsioon.
Niisiis on aines rikkalik, kuid ka selle näitusevormi valamise väljakutse selle võrra suurem. Esimene ähmasesse mõistesse „koomiksinäitus“ kätketud probleem seisneb selles, et võimalused materjali näitusesaalis esitlemiseks erinevad oluliselt koomiksi harjumuspärasest kasutajasõbralikumast raamatuvormist. Tihti piirab koomiksi näitusena esitamine materjali sisulist ulatust (pikematest teostest saab korraga näidata vaid osi), kuid võib samas võimendada vormilist (suuremad väljatrükid). Ideaalis on koomiks iseloomult hübriidne nähtus, mille visuaalsed, verbaalsed ja konventsionaalsed komponendid on heas tasakaalus, kuid on selge, et näituseformaadis esitlemise puhul koondub publiku tähelepanu visuaalsele osale ja tasakaal kannatab. Üldistades võiks öelda, et näitused võimestavad koomiksit, kuid pole selle loomupärane väljendusvorm. Õnneks saadab arhitektuurimuuseumi näitust ka ühe Schuiteni-Peetersi sarja kuuluva raamatu, „Segadus Urbicande’is“ tõlke ilmumine, mis aitab nähtu ka konteksti asetada.
Katkend François Schuiteni ja Benoît Peetersi loost „Segadus Urbicande’is“.
Omaette küsimus on, mida võiks või tuleks koomiksist näitust tehes üldse eksponeerida, kuna lihtsalt raamatulehekülgede suuremalt väljatrükkimise huviväärsus on küllaltki piiratud. Juhinduda on siinkohal rafineerituma koomiksikultuuriga piirkondade, ehk eeskätt prantsuse keeleruumi ning sealsete koomiksimuuseumide ja -galeriide parimatest praktikatest, mis näevad ette peatähelepanu asetamist originaaljoonistuste eksponeerimisele, et rõhutada vahetut kunstilist käekirja, n-ö geeniuse puudutust. Eesti oludes jääks selline lähenemine reeglina kas raha või kohalikust materjalist rääkides ka originaalide puudumise taha (pole olnud turgu, mis neid omaette väärtustaks ja säilitamist soosiks). Ent „Urbatekti“ näitus pakub tõepoolest originaale, mis on laenuks saadud Belgiast, kuningas Baudouini fondist ning ainuüksi see fakt teeb näituse Põhja-Euroopa kontekstis haruldaseks ja kadestamisväärseks. Veel parem on, et näitus on teemaga sobivalt multimediaalse iseloomuga: originaaljoonistustele luuakse tausta videomaterjalidega ning pakutakse ka alternatiivset nägemust katkendiga raamatu äsja digitaalselt värvitud versioonist. Näitus on kompaktne, aga mitmekesine, tundmatu maailma tahud avanevad just niipalju, et õrritada publikut raamatut lugema. On maitseasi, kas pidada heaks või halvaks, et too omakorda tekitab enam küsimusi kui vastuseid pakub.
„Varjatud linnade“ sarja küllap kuulsaim osa on arhitektide perekonnast pärit François Schuiteni visionaarsed ja elegantsed linnakeskkonna kujutused, mis võtavad lugudes nii kummaliselt tuttavlikke kui fantastilisi vorme. Pilte imetlema jäädes võib aga märkamata jääda, et „Varjatud linnade“ menu taga on midagi enamat kui väline efekt ja silmailu. Tihti hallutsinatoorse jumega kujutistejadades hargnevad lood ammutavad ainest elulistest teemadest, pakendades ulmedraama vormi filosoofilisi mõtisklusi urbanistika ja inimloomuse ainetel. Lugude ohtraid sürrealismi- ja kafkalikkuse elemente on lihtne seostada taustruumiga ehk niihästi Belgia võimsa sürrealismipärandiga kui konkreetselt Brüsseliga, mille linlikku kudet on kujundanud nii koloniaalajastu ülepaisutatud ambitsioonid kui uuema aja silmitu bürokraatia, mis on linnakehandisse auke purenud ning täitnud neid mõõdutundetute institutsioonipaleede, ilmetute kontorihoonete või hotellidega.
Raamatutes on ka koloriitseid tegelasi nagu loo „Segadus Urbicande’is“ keskmes olev urbatekt Eugen Robick, kuid kandev roll on siiski keskkonnal, linnadel, mis elavad otsekui oma elu, allumata inimmõistusele või tegelaste tahtele. Nii on Robick Urbicande’i linna urbatektina totaalse esteetilise korrastatuse kehtestaja ja pühendunud eestvõitleja, kui tema ja seejärel kõigi teiste ellu sekkub nende tahtest sõltumata radikaalne, ootamatu ja süvenevalt ränk muutus ümbritsevas reaalsuses, osutades, kui illusoorne on Robicku kontroll olukorra üle – nagu ka väärtused, mille järgi ta seni orienteerus. Sellest võiks muidugi leida lausa metafoorse paralleeli 2020. aasta sündmustega, kui raamat poleks valminud 1985. aastal.
Tuttava linna tuled – Kärdla köikse suurem vaatmisväärsus ongid Kärdla ise
JÄRVI KOKLA
„Ära käi Kärdel,“ kordas mei ema ikka, kui raha otsa hakkas löppema. Nee öpedussönad oli ta kasutusele vötten ühe mei küla vanapoisi keest, kis vastas sedasi köikidele uudishimulikkudele, kis imestasid, et kuida taal naa palju raha on. Aas aga näpu tähtsald püsti ja ütles elutargald: „Ära käi Kärdel“. Mo lapsepölves käidi Kärdel harva, korra nädalas, tavaliseld laupeeval. Mei kodust oli Kärdele kaheksa kilumeeterd ja see oli pitk maa, sest sel aal pole veel iga peres autud oln ja nii pitkasid söitusid vööti harva ette. Hiiumaal oli muidu ka vähe teisem möötkava. Näituseks Köpu, kuhu oli terveld 50 kilumeeterd, oli peaaegut nagu maailma löppus, kus käidi vöib-olla korra viie aasta sees ekskursioonil.
Kui juba kord Kärdele minti, siis käidi loomuliguld köik poodid läbi. See pole väga suur kunts olnud, sest Kärdla väljagu eeres ainuld kolm poodid oligid: valge poodi, roheline poodi ja punane poodi, aga rahast sai lahti nende sees ka. Valgest sai söömad, punasest joomad ja roheltsest majatarbed. Nuka taga olid lehakarn, kaubamaja, jäätiseputka ja raamandupoodi. Nüid oo elu isegid igavam, poodivalik oo sama, mis mandrilgid: Selver, Konsum, Rimi. Ja raamandupoodid Hiiumaal änam polegid. Äi tasu poodid pidada, kui raamandu vöib toidupoodis piimde-leibde vahele korvi sisse panna.
Koos raamandudega on suure tee eere Selverisse kolind ka Kärdla keskus. Kui vanasti käis elu väljagul (mis Vene aal oli Vöidu väljak ja nüüd Keskväljak, aga rahvasuus oli ta ennem ja on ka nüid lihtsald väljak, sest kui linnas on üks väljak, pole möted taale eraldi nime panna), siis nüid, kui tahad kedat tuttavad inimest nähja, mine Selveri. Köik mandriinimesed ja suvehiidlased, kis praami peeld tulevad, tegevad esimese peatuse jüst seel ja möni nendest äi jöua oma reisi pitkul ültsegid väljagule. See sui siiskid hakedi ka Kärdla väljagud uueks tegema. Jo neeb ee, kas uus väljak tekidab sama palju elevust kui Rakvere vöi Vöru oma. Aga oleks ju tore küll, kui inimestel jälle väljagu peele asja oleks ja seal elu keeks nagu mo lapsepölve Kärdla laupeevadel.
Sellest, et suuremaa inimesed väljagul olles aru äi saa, et see ongid keskLINN, pole hullu kedad. Keskel oo see väljak küll, aga see, mis ta ümber on, äi ole ju linn, vaid üks suur aed, mille sisse ka möned majad huppun on. Ma ole ise vist ainuld ühe korra kuulen, et keegid Kärdlad linnaks nimidab. See oli mei keskkooli klassijohataja, kis meid kahte leeri jägas – linnalapsed ja maalapsed. See aas muidut muigama, sest nee maalapsed elast tihtipeele koloosikeskustes köigi mugavustega kortermajades ja linnalastel vöis olla jällegid suur aed, öue peel laut ja lehm toa taga köides. Aga jüst nee suured ja kordas aiad tegevadkid Kärdlast omanäulise ja armpsa linna. Saja aastaga pole sii palju midad muutund, sest preegudkid passib Kärdla kohta 1913. aastal ajalehtes Kodu oln jütt: „Pärige minult Hiiumaa ilusamat kohta – ja ma juhatan teid Kärdlasse, sellesse veetlikusse paika saare kirdepoolsel merekäärul, mis linn tahab olla ja ometi küla on – oma kabedate majakestega maanteetaoliste, kraavidega ribatud uulitsate ääres, kesk pillavat rohelust suve aegus, kesk kastanisid ja vahtraid, hõbepajusid ning pihlasid, lepametsasalku ja teisi nimega ning nimeta puid ja põõsaid, kartulipõllulapikesi ja kapsajadasid ning lillepeenraid.“
Kärdla köikse suurem vaatmisväärsus ongid Kärdla ise. Mo eest oo köikse etem seel niisama jaluta ja majasid ja aedu vaata. Üsna Kärdla körvale kukkus 455 miljunid aastat tagasi meteuriit ja ajas pae viltu ja vesi jähi surve alla. Nüid pistvad inimesed toru maa sisse ja arteesiavesi tuleb. Aia tänaval oo vist iga öue peel oma purskkaju. Könnid mööda tänavad ja igast poold kuuled vee solinad. Iluste aedade sees on mukud vabriguaegsed puumajad. Mütmed on küll ümber ehidet, aga terav silm leiab siiskid mütu sösust, mida pole muudet. Kärdla eripäraks on kalevivabrigu ajal ehidet palkoniga tööliste majad ehk Kärdla majad, millel suur öue ja selle ümber körvalhooned – saun, kuur, laut ja maakelder. Kivist maakelder vöiks üsna Kärdla sümbul olla.
Kärdla kalevivabrik ongid see, mis Kärdlast Kärdla tegi. Üle saja aasta (1830–1941) käis kogu Kärdla elu jüst vabrigu ümber. Mei vanaema ja tema hööd olid vabrigus töötan ja meitel lastena oli väga pönev nende vabrigulugusid kuulda. Preegugid tasub Kärdlas kindlasti Vabriguväljagule (mis tegeliguld on üks suuremad sorti muruplats) minna. Sii oo Hiiumaa muuseum ehk Pikk Maja ehk endine vabrigusakste maja, platsi eeres meistrite majade sees on Hiiumaa käsitööliste poodid ja Baabade kohvik, kus mailma parimaid Pavlova kookisid saab.
Kohvi ja kohvigud on Kärdla inimeste jäuks ültse tähtsad. Vabrigusakste keest jöudis kohvijoomise komme tööliste sekka varem kui suuremaal. Teised hiidlased kutsust seda vedelikku lehmamustaks ja hakkast kärdlalasi kohvilähkriteks kutsuma. Eks köik hiidlaste seltside nimed on tögades pantud. Mei kantis elavad läätserokamihed (kille kivisel pöllul pole kasvand muud kut läätsed – vanal aal vaesuse, nüitsel aal tervisligu kiudainerikka toidu sümbul), naaberkülas on hapupiimalähkrid, kis pole saand vöi tahten kohvi juua, vaid pidid haputpiima larpima. Kärdla kohvilähkrid on oma nime üle uhked ja korraldavad juba üle kümne aasta üle Eesti kuultsaid kohvigupäivi, mille aal Kärdla tänavatel on rahvast nagu laulupeorongkäikus. Seaste ootvad kohvilähkrid köiki Kärdele 31. juulil ja 1. augustil. Mo eest vöiks läätserokamihed ja hapupiimalähkrid kohvilähkritest eeskuju vötta ja läätse- ning hapupiimafestivali pidama hakeda.
Vöib-olla ma jöua ära oota ka selle aa, kui Kärdel jälle mineraalvett tootma hakedakse. Kaheksmakümnendatel aastatel seda 455 miljunid aastad vana vett ka pudeli sisse panti ja müidi. Mool oo juba ka reklaamlause olemas. Selle autur on küll üks hiiu naine, kes pärast väsitavad ja kuuma Kärdla laupeeva bussis maha istudes ühe korraga pool pudeld Kärdla vett alla kulistas ja siis üle bussi kuuludas: „Köige parem Värska on Kärdla!“
Kärdla eripäraks on kalevivabrigu ajal ehidet palkoniga tööliste majad, millel suur öue ja selle ümber körvalhooned. Vaade Kopli tänavale. HKM Fp 659:57 F 1648.
Pärast pikka elupäeva on lahkunud Eesti Kunstnike Liidu ning Eesti Kunstiteadlaste ja Kuraatorite Ühingu auliige, kunstiteadlane Kaalu Kirme.
Kaalu Kirme sündis Tallinnas hiidlasest ema Hilda ja Võrumaalt pärit politseikordnikust isa Gustav Kriseli esimese pojana. Lapsepõlvesuved veetis ta Hiiumaal Jausa külas vanavanemate talus ning kooliteed alustas Rahumäe algkoolis Nõmmel. 1940. aastal pärast Eesti okupeerimist kolis perekond Hiiumaale poliittuulte eest varju. Viimasel hetkel eestistati perekonnanimi Kriselist Kirmeks, mis osutus targaks teoks, sest isa eestiaegne konstaabli amet oli muutunud ohuks Nõukogude korrale ning uue nimega päästeti perekond võimalikust küüditamisest. Kaalu Kirme asus õppima Jausa algkooli ja seejärel Kärdla keskkooli. 1944. aastal lahkus pereisa Hiiumaa rannast paadipõgenikuna üle lahe Rootsi, oodates naist ja lapsi enesele järgnema, kuid segaste olude ja kokkusattumuste tagajärjel see ei õnnestunudki. Ema Hilda jäi koos kahe pojaga Hiiumaale eluvõitlust pidama, isa aga jõudis Rootsist edasi Kanadasse, kaotades aastakümneteks sideme oma perega ning kohtamata enam kunagi oma abikaasat. Samal aastal naasis Kaalu Kirme Tallinna, kus ta lõpetas Tallinna 10. keskkooli. Tema sooviks oli edasi õppida eesti keelt ja kirjandust Tartus, ent olude sunnil pidi ta ülikooliõpinguist loobuma ning astus Tallinna Riiklikku Tarbekunsti Instituuti, mille lõpetas nahakunstnikuna aastal 1954.
Tegutsenud mõnda aega õpitud erialal, tõmbas Kaalu Kirmet verbaalse eneseväljenduse poole ja nõnda asus ta aastail 1954–61 Eesti NSV Kultuuriministeeriumi Kunstide Valitsusse eksperdina, alustades kunstialaste artiklite kirjutamisega. 1961. aastal kutsuti Kaalu Kirme Ajaloo Instituudi kunstiajaloo sektorisse, kus töötades valmis kandidaadiväitekiri, mille ta kaitses 1965. aastal ning ilmus monograafiana „Eesti nahkehistöö“ (1973). Käsikirjana on säilinud ka kaitsmata jäänud doktoritöö eesti tarbekunstist. Aastatel 1980–92 töötas Kaalu Kirme õppejõuna ning alates 1992–2003 juba professorina Tallinna Pedagoogilises Instituudis, hilisemas Tallinna Ülikoolis. Ülikooli eksamikomisjoni juhtis ta sujuvalt veel 84aastaselt. Tema magistrantideks olid näiteks Juta Kivimäe, Anne Untera, Helena Risthein, Tarmo Saaret, Mait Laas ja Orest Kormašov.
Kaalu Kirme kunstiajaloolistest uurimustest on kõige põhjapanevamad tema hõbeda käsitlused, nagu „Eesti sõled“ (1986), „Eesti hõbe“ (2000), „Eesti rahvapärased ehted“ (2002) ja „Kirikuhõbe uusajast tänapäevani“ (2012). Teda on paelunud professionaalse kunsti mõju rahvakunstile, eriti aga Hiiumaaga seotud temaatika. Belletristika ja uurimuse ääremail on sündinud päevikulaadsed „Jaan Koorti päevaraamat“ (1989, kordustrükk 2009) ja Adamson-Ericu dokumentaalne eluromaan „Autoportree silmusega“ (2001). Viljakaks kujunes Kaalu Kirme tegevus ka hilisemas eas. Lisaks kunstiteaduslikele uurimustele, nt „Muusad ei vaikinud. Kunst Eestis sõja-aastail 1941–1944“ (2007), on ilmunud A. H. Tammsaare kirjanduspreemia pälvinud mahukas mälestusraamat „Kolm paradiisi“ (2006), luulekogud „Vana valge“ (2005) ja „Mustad laulud, valged laulud“ (2008) ning neile lisaks veel mitmeid Hiiumaa-alaseid uurimusi.
Kaalu Kirmet on austatud kolmel korral Kristjan Raua auhinnaga ning tunnustatud Valgetähe IV klassi teenetemärgi (2005) ja Pärandihoidja tiitliga (2007). Kaalu Kirme stiil on nõtke ja muhe ning tähelepanuväärne on tekstide faktirohkus ja tihedus. Kaalu luule on õrnalt loodus- ja inimtundlik, täis Hiiumaa lõhnu. Ta oli väsimatu kirjamees, liikudes sujuvalt ühte tööd lõpetades kohe uuele teemale. Teda ei huvitanud ei enesekehutus ega pildil püsimine, vaid objektiivne maailm ehk asi iseeneses. Ta oli terane vaatleja, armastatud sõber, kolleeg ja hinnatud õppejõud.
Kaalu Kirme lahkus suveharjal oma Hiiumaa paradiisist uude, senitundmatusse paradiisi, „kus ehk on midagi, mida me ette ei suuda kujutada, midagi nii head, mis ei mahu maiste mõistete maise mõistmise hulka“. Ränded siinses ilmas jätkuvad meie mälestuste ja tema kirjutatud teoste kaudu.
Kaalu Kirme ärasaatmine ja muldasängitamine Tallinna Metsakalmistul toimus 23. juulil.
Kirjastuse tutvustuses nimetatakse Kalle Käsperi teost „Ime“ hüvastijäturomaaniks. Kui raamat läbi lugeda, siis selgub, et haiguse tõttu jäetakse siin hüvasti kirjaniku naisega. Pean tunnistama, et mul on mingi esteetiline tõrksus igasuguste haigusloo-raamatute ja ka -juttude suhtes. Ühel hiljutisel raamatumessil sain aru, et isiklike vapustuste temaatika on muutunud vist meinstriimiks. Olen harjunud mõtlema, et need raamatud pole lihtsalt mõeldud mulle. Ju neil on mingi oma sihtrühm.
Aga – hoiatus! Tegelikult teab iga kriitik, et selliste teoste puhul tekib päris mitu „aga“. Kõigepealt ei saa me usaldada ja uskuda ühtegi kirjanikku, sest igasugustest isiklikest ja intiimsetest määratlustest hoolimata kirjutab kirjanik ikkagi ju fiktiivset teost ehk fantaseerib alati. Nii tundus mulle ka kunagi ühe hirmus traagilise romaani kirjutanud soome kirjaniku nutt kurgus esinemine täiesti võlts. Selles mõttes on palju ausamad kirjanikud, kes kirjutavad kas või muinasjutulisi lugusid võluritest ja lohedest – nad ei üritagi jätta muljet, et see kõik on just nii juhtunud. Aga just selliste raamatute kõrvale riiulis asetuvad ka lood ebaõnnestunud lõikusest või nurisünnitusest, ravimitega möödalaskmisest jne. Mäletan, kuidas kadunud Toomas Liiv rõhutas alati oma seminarides, et kirjanikud on ju professionaalsed valetajad. Ka intervjuudes või küsitlustes öeldut ei ole mõtet usaldada, oli Liivi seisukoht. Kord hoiatas ta isegi A. H. Tammsaare selgituse eest, mida kooliõpetajad on ikka „Tõe ja õiguse“ iga köite puhul viimase tõena välja toonud. Kriitiline lugeja suhtub kirjaniku flirti tema tervise või haigusega alati kahtlevalt.
Teiseks tekib paratamatult küsimus oma valu müümise eetilisuse kohta.
Tihti kirjutatakse selliseid raamatuid vahetult pärast läbielamist, mil asjad ei ole veel settinud. Distantsi ja võrdlusmaterjali puudumine võib segada kirjandusliku kvaliteedi saavutamist. Kohe kirjutama asudes võib raamatusse kergesti koguneda lihtsalt publitsistlik toormaterjal, maa ja taeva vahel hulpivad emotsioonid.
Vabastav riitus
Pean kohe ütlema, et Kalle Käsperi „Ime“ mulle üldiselt meeldis. Siin oli päris mitut „aga“ suudetud vältida. Tegu on kirjanikuga, kes on harjunud ilmselt iga päev kirjutama. Raamatu teksti on üldiselt hea lugeda, ning kui ollakse kõrgemal füsioloogiast ja päevapoliitilistest kommentaaridest, on tekst mõnusalt klassikalise kirjanduse maiguga. Ühel hetkel, kui fataalsed sündmused juba on ära olnud, naine surnud, jõutakse jätkuvalt olmet kirjeldades nagu mingisse kõrgemasse faasi. Siin tuli mulle meelde hispaanlase Albert Serra mängufilm „Louis XIV surm“, kus kuningal hakkab lihtsalt ühel päeval jalg mustaks minema ja lõpuks ta sureb gangreeni. Filmis ei juhtu justkui midagi, kõik toimub ühes ruumis, aga algusest peale on näidatav protsess sügavalt ritualiseeritud.
Ka mõningad seigad Käsperi kirjeldatud olmest, näiteks tegelemine kadunud naise kõrvarõngastega – mäletamine, säilitamine, kinkimine, lõpuks ka matusepaika viimine –, toovad meelde juhtumid, kus tugeva sisemise paine all elades asutakse mängima. Sellist pealtnäha igapäevast tegevust on aga võimalik tõlgendada jungilikus tähenduses riitusena. Kahtlemata teoses see nii ka on: „Edasi on kõik nagu Balzacil, ma tõepoolest istun aeg-ajalt rongi, sõidan linnast, kus ma elan, Veneetsiasse ja lähen Ripsiku hauale. Mõnikord viskan kanalisse ka roosi, kuid mitte alati, roosid on Itaalias viletsad ja mul õnnestub harva leida niisugune, mis Ripsikule võiks meeldida. Selle asemel olen hakanud poetama vette kõrvarõngaid – mitte tema omi, neid ma hoian mälestuseks, kuid avastasin Veneetsias ühe poe, kus müüakse väga armsaid väikesi klaaskõrvarõngaid, astun iga kord tee peal sinna sisse ning ostan ühe paari“ (lk 194–195). Peategelane (ärgem ajagem teda segamini autoriga) mängib nagu analüütilise psühholoogia looja C. G. Jung psühhootilise kriisi ajal järve rannal kivikestega. Peategelane teab (nagu Jung), et võib sellise vabastava riituse juurde teadlikult tagasi tulla ka hiljem elus.
Siin, raamatu lõpus võikski hüvastijätuteos õigupoolest alata. Eks inimesi ole erinevaid, mõnele meeldibki ehk vaadata miskeid haiglasarju. Lähedase surm võib kaasa tuua selgust ka leinajate omavahelistes suhetes ja iseenda mõtetes. Enne seda valitsebki vahel haiglalik toorus ja olme. Telesarjades ollakse osavad niisuguseid asju näitama. Erinevalt Louis XIV ajast on tänapäevane surm haiglas võrdlemisi ebaisikuline ja tehniline. Siit ehk tuleneb ka Käsperi peategelase rituaalne soov teha lõpuks midagi suurt, kas või puistata naise tuhk salaja Veneetsiasse.
Teoloogia ja Jumalaga Käsperi romaanis ei tegeleta, neid asendab olme. Tõsi küll, pidagem meeles jungilikku olmes ja mängimises peituvat rituaalsust. Alles romaani viimastel lehekülgedel tuleb sisse Elüüsiumi mõiste – peategelane tahab seal oma lahkunud naisega kohtuda. Elüüsium on aga paljudes Euroopa initsiatsioonilistes müsteeriumites esimesi samme tegevale otsijale keskne mõiste. On väga vanu rituaale, kus inimene viiaksegi initsiatsiooni käigus sümboolselt Elüüsiumi. Käsperi romaani peategelase arutluses paistabki teose lõpus pärast emotsioonide ja füsioloogia ületamist valgus või arusaamine. Ta käsitleb naist imena: „Hotellis oli endiselt vaikne, ma heitsin uuesti selili voodisse ja hakkasin meenutama, kuidas Ripsik mind oli armastanud, minu eest hoolitsenud. See oli tõeline ime, pikka aega ma ei mõistnud seda, me võtame ju kõike head, mis meiega toimub, kui midagi loomulikku, enesestmõistetavat, kuid viimaks, umbes aasta tagasi, oli see jõudnud minuni, ja sellest saadik hakkasin Ripsikut just niimoodi kutsuma – il mio miracolo“ (lk 192).
Kui panna kõrvale midagi väga klassikalist, siis XX sajandi ühe absoluutse tippromaani, Evelyn Waugh’ teose „Tagasi Bridesheadi“ finaalis tegeletakse samuti suremisega ja ime ootamisega. Vana lord Marchmain on tulnud Veneetsiast (Käsperil puistatakse sinna naise tuhk) Inglismaale oma lossi surema. Juhtub ka ime, muidu religioosselt külm lord teeb enne surma preester Mackay talituse ajal ristimärgi. Kes pole olnud usklik, saab selleks, kes on olnud usuküsimustes leige, võib niisugustel eksistentsiaalsetel hetkedel suisa keema minna. Lordi surivoodi juures puruneb seepärast kunstnik Charles Ryderi ja lord Marchmaini tütre Julia suhe.
Käsperi raamatu on kirjastus määratlenud hüvastijäturomaanina ja romaan on pühendatud Gohari mälestusele (teoses kasutatakse küll nime Ripsik), nii et võiks öelda, et ühel kriitikul polegi justkui midagi sellise intiimse peenžanri puhul kohane öelda või fantaseerida. Ometi tuli mulle korduvalt lugedes pähe idee, et ilukirjanduslikus mõttes oleks olnud huvitav ka lõpuks mõni ootamatum süžeekäik. Belletristliku loogika seisukohast oleks võinud juhtuda surivoodile tulijate vahel ka midagi äkilisemat, just nii nagu Bridesheadis. Kui saabub naise õde Gajane, kes pakub ennast leinavale mehele õeks, võiks raamat saada ootamatu pöörde sellega, et juhtub ka midagi enamat õe ja leskmehe vahel. Fiktiivsesse maailma oleks see ehk sobinud ja olnud loogilinegi, aga ilmselt „hüvastijäturomaanis“ on omad puutumatud reeglid. Pigem näitab see mõte fiktiivse maailma kõikjale ulatuvat võimu kirjanduses.
Hüvastijätu- või kättemaksuromaan?
Peategelane on kriitiline paljude asjade suhtes: kulka rahajagamine, vene kirjanikud Eestis, eesti rahvas laiemalt, Barcelona, Tallinn jne – selle loetelu võiks venitada päris pikaks. Romaani sisemise fiktiivse loogika alusel on sellele kõigele raske põhjendust leida. Ilmselt elab siin autor ikka midagi oma elust ja suhtumistest välja. Ma ei oska ka öelda, kui kesksed need teemad ikkagi sellise hüvastijäturomaani puhul on, kuid kohati jäävad õhkuvisatud arvamused rabedaks, võtavad lugeja korraks nagu ehmatavalt rajalt maha. Ütleme siis nii: need kibedad märkused on kogu toimuva traagika juures kõrvalised ja põhjendamatud.
Loomulikult võib iga kirjanik luua sellise peategelase nagu ta soovib, kas see reegel sobib ja kehtib aga ka nii peene žanri nagu hüvastijäturomaani puhul, on veidi kahtlane. Nii nagu luterlasele on Piiblis mingi keskne seisukoht oluline, mis määrab rahustavalt suhtumise paljudesse teistesse arusaamatutesse pisiasjadesse ja kummalistesse kirjakohtadesse, nõnda peaks see vist olema ka ühe hea hüvastijäturomaani puhul. Muidu on oht, et see kese – hüvastijätmine – läheb kaduma. Kui Piibli näidet arendada, siis oleks ju võrdlemisi kummaline võtta kõike Jumala sõnana, kui näiteks keskne oleks kirjakoht Pauluse teisest kirjast Timoteosele, kus Paulus ütleb, et „kui sa tuled, too kaasa mantel…“.1 Olme ja arusaamatud pisiasjad ei tohi tappa kõige olulisemat.
Häiris veidi ka, et mõned võõrkeelsed väljendid olid jäänud tõlkimata. Kuigi peategelane valdab itaalia keelt, ei valda seda alati kõik lugejad (lk 177 tifoso, lk 186 regatastorica jne).
Käsperi hüvastijäturomaan on kirjutatud kohati vägagi nauditavas stiilis, nii et ma ei kahtle, et raamatu tagakaanel kirjeldatud avaldamised, nominatsioonid ja muu seesugune on täiesti põhjendatud. Eks vene inimene ja lugeja tahab ka saada veidi kriitikat eestluse suhtes. Tajusin seda nõukogulikku suhtumist väga selgelt, kui vestlesin ühe Peterburi ajakirjanduskateedri juhataja ja ülevenemaalise populaarse ajakirjandusväljaande toimetajaga, kes ei suutnud kuidagi aru saada, miks eestlastel on vaja oma riiki. Arvan, et tegu on nõukoguliku propagandaga, mille vastu aitab ainult hea kodune kasvatus. Nägin seda Sofias raamatuesitlusel, kus minu tõlgiks olev mees osutus endise valgekaartlase lapseks. Valgekaartlane oli taganenud läbi Eesti alade Euroopasse ja oli alati hiljem Eesti riiki tuletanud oma perekonnas meelde hea sõnaga. Saime selle härraga kohe sõpradeks.
Peategelase kultuurihuvi on küll silmapaistev, kuid sekulaarse iseloomuga. Samas ei tahaks kuidagi uskuda, et teose kirjutamise kogu motiiv ongi nii kitsas nagu sõnab peategelane: „Üks lubadus oli mul veel varuks, ütlesin, et kas või nui neljaks, aga ma kirjutan sellest, mismoodi meid Barcelonas koheldi, raamatu – ma ei jäta seda nii“ (lk 183–184). Kas peitub siin ikkagi üks meie ennemalt kirjeldatud „aga“ – kõik läbielatu oli kirjutades ikkagi veel liiga lähedal? Nii võib ühe hüvastijäturomaani asemel tulla ju hoopis kättemaksuromaan. Tõdegem veel kord, et vähemalt osa raamatus valitsevast olmest on tõlgendatav hea tahtmise juures jungiliku varjundiga rituaalse tegevusena. Ometi hämmastas mind seda hüvastijäturomaani lugedes kõige enam igasuguse vertikaali täielik puudumine peategelase juures. Vaid naise õe Gajane puhul mainitakse korra, et ta usub Jumalat (lk 180). Ma ei ole ise kunagi hüvastijäturomaani kirjutanud, kuid arvan, et seal võiks arstide tegevuse ja tegevusetuse kõrval olla kesksel kohal palve. Raskete haiguste puhul tekib alati muidugi paratamatult teodiike probleem ehk kuidas saab üks hea Jumal inimesele nii palju kannatust valmistada. Kas tõesti Jumal mängib ka ise inimesega, sest tal on sisemine kriis? Nii nagu Jung oma kivikestega rannal? Ehk inimene ongi mõistetud siin elus selliste asjade üle arutlema nagu Iiob, kelle vagadus pannakse proovile.
Bridesheadi Julia vastas küsimusele, mida ta teeb pärast isa matust ja lahkuminekut Charles Ryderist, nii: „Lihtsalt elan edasi – üksinda. Kuidas ma oskan sulle öelda, mis ma tegema hakkan? Sa tunned mind läbini. Sa tead, et ma ei ole loodud igaveseks leinajaks. Ma olen alati olnud halb. Arvatavasti olen edaspidi jälle, ja saan jälle karistada. Aga mida halvem ma olen, seda enam ma vajan Jumalat. Ma ei saa ennast asetada väljapoole tema halastuse piiri.“2
Kalle Käsper koos abikaasa Gohar Markosjan-Käsperiga. Käsperi romaan „Ime“ ilmus esmalt Moskva kirjastuses EKSMO („Чудо“, 2018). Samade kaante vahel leidub Gohar Käsperi romaan „Memento mori“ ja valik luuletusi Kalle Käsperi „Orpheuse lauludest“. Raamat pälvis Gogoli auhinna diplomi (2019).
Näitus „Ando Keskküla. Tehnodeelia ja tegelikkus“ Kumus kuni 13. IX. Kuraator Anders Härm, kujundajad Neeme Külm ja Anders Härm, graafiline kujundaja Tuuli Aule.
Ando Keskküla on 1960. aastate lõpu ja 1970. aastate alguse kunstiuuendajate hulgas viimane tähtis mees, kelle retrospektiivi oli Kumus varem või hiljem oodata. Muuseumide kombe kohaselt sätiti see ümmarguse sünniaastapäeva ajaks: Keskküla oleks selle aasta märtsis saanud 70aastaseks. Teiste Kumus ette võetud XX sajandi teise poole märgiliste klassikute Raul Meele, Jüri Okase, Leonhard Lapini, Tõnis Vindi ja Andres Toltsi loomeperioodiga võrreldes oli Keskküla oma palju lühem. See pole vist siiski peamine põhjus, miks näitus tundub hõre. Kui kunstniku elutööd kokku võtvalt retrospektiivilt oleks eeldanud küllust ja tihedust (andestanuks kuhjatusegi), siis Keskküla loomingut on Kumu kõrge ja kõleda suure saali kohta napilt. Midagi oleks nagu puudu.
Kadumise-hävimise saatus
Ja eks ongi. Erinevalt näiteks tema noorusaja „loomingulisest kaksikvennast“ Andres Toltsist, kes on ajaloole talletanud mappide kaupa oma keskkooliaegseid joonistusi, maale ja kollaaže, pole Keskküla päris varastest Soup 69 eelsetest ja aegsetest tegemistest just palju säilinud. Seetõttu on näituse kuraator Anders Härm otsustanud eksponeerida kaks hävinud pilti reprona valguskastides: „Veel üks tüdruk teie sekka“ (1968) ja „Nagi“ (1969). Selline asendustrikk on probleemne, sest tahes-tahtmata on tunne, et oled jäänud päris asja kogemusest ilma. Pisut helendavad valguskastid on kahtlemata nutikas mõte, aga reprot see täiel määral installatsiooniks ei nihesta. Ilmselt pole see nii mõeldud, aga näituse esimeste objektidena juhatavad need omamoodi sisse kogu Keskküla pärandit kummitava kadumise-hävimise teema.
Võib ju kirjeldada Keskküla ja Toltsi korraldatud happening’i laadis popõhtuid aadressil Kuiv 6a ükskõik kui kirglikult või detailselt, kuid kunstiajalugu vajab visuaalset dokumenti. (Sama kehtib 1960. aastate keskpaiga ERKI pidudel esitatud Heino Mikiveri või musta laega saalis antud ANK 64 absurdietenduste kohta.) Eesti tegevuskunsti ajalugu algab „päriselt“ ikka muusikute fotodega tõestatud „Kremoona ringmängu“ või Jüri Okase filmitud-pildistatud aktsioonidega. Vähemalt viimastega on Keskküla osalus Nõukogude perioodi avangardi liikumises kinnitatud ja ühtlasi kokku võetud. Omaenda loomingus oli Keskküla küll pidevalt eesti kunsti avangardis, aga mitte radikaal. Seda mõjukamad olid aga tema uuendused ja trendiloome eesti kunstis, olgu hüperrealismi sissetooja roll, esimese postmodernisti (ja transavangardisti) staatus või teerajaja positsioon uue interaktiivse meedia rakendamisel. Kahtlemata kuulub sellesse ritta ka tegevus Eesti kunstiakadeemia ajakohastaja ja multimeedialabori loojana. Näituse raamistus „Tehnodeelia ja tegelikkus“ lisab veel ühe rolli: ettekuulutaja, kes varakult oskas tähelepanu juhtida tehnoloogiliste abivahendite ja meedia üha kasvavale mõjule meie tegelikkusetajus.
Kui puudumiste (mitte puuduste!) motiiviga jätkata, siis nähtub näituse kataloogist, et kuigi Keskküla maale on nimekates Peter ja Irene Ludwigi ning Norton ja Nancy Dodge’i kogus, Ermitaažis, Karjala muuseumis ning Eesti, Soome, Venezuela ja Kanada erakogudes, on nii mõnegi asukoht ja saatus teadmata. Kas pole kõnekas, et nende hulka kuulub ka „Vaade linnale (natüürmort linna vaatega)“ aastast 1976, näituse tunnuspilt? Legendi järgi oli Keskküla 1970.–1980. aastatel Moskva soosingus, mistõttu arvanuks, et tema maale leidub kuhjaga üle endise Nõukogude Liidu. Kahtlemata oleks kogu Keskküla loomingu kaardistamine eeldanud ülimalt ajamahukat detektiivitööd, mille tulemuslikkuse osas olen pigem skeptiline, ja näitusele poleks välismaa kogude teosed koroonakriisi tõttu jõudnud ka parima tahtmise ja piiramatu eelarve korral. Natuke kahju on ikka, et maaliväljapanek pakub nii vähe uusi avastusi.
Sama julmalt on aeg ümber käinud 1990. aastate video- ja multimeediumi-installatsioonidega, mis näivad samuti olevat suures osas hävinud. Vähemalt näitusel esindab seda etappi Keskküla loometeel üsna väike valik: maaliinstallatsioon „Bonnard’i tuba“ (1994, koos Henn Käämbre ja Viktor Bitševiniga), tänu Tartu kunstimuuseumile säilinud interaktiivne videotöö „Hingus“ (1999) ja 1997. aastal loodud installatsiooni „Hull büroo“ ainetel valminud uusversioon „Hull büroo II“ (2004). Sevillas 1992. aastal toimunud EXPO-l Eestit esindanud installatsioonist „Opus Petra“ (kaasautorid Ignar Fjuk ja Tairo Pärnamets) ei anna näitusel esitatud kasinavõitu dokumentatsioon kuigi selget pilti. Õnneks näeb sellest kaadreid videosaalis jooksvas saates „Ando“ (1996, režissöör Peeter Brambat, autor ja toimetaja Katrin Reimann) ning installatsioonist on ka juttu intervjuus Ignar Fjukiga, mille leiab näitusega samal ajal valminud raamatust.
Nii halastamatult aja(loo) salvestamise valikulisust paljastavas kontekstis võtab isegi see, mis näitusel kohal, pisut nukra varjundi. Keskküla kaasaegsed on ikka rõhutanud tema suurepärast joonistamisannet, mida retrospektiivil näitlikustavad sõjaväest koju saadetud postkaart autoportreega (1973) ja (samuti autoportreeline) peenelt, suisa illusionistliku täpsusega teostatud habemeajamise stseen „Enne õhtut“ (1974). Jutud Keskküla heast joonistusoskusest on mõjunud alati pisut vabandavalt või kompensatoorselt, aga küllap tulenes see siinset hüperrealismi pidevalt saatnud kahtlustustest, et kunstnikud kasutavad fotot või slaidi abivahendina lihtsalt oma oskuste puudumise varjamiseks. Keskküla, keda ei peeta ainult hüperrealismi sissetoojaks, vaid kes oli vaieldamatult selle suuna kõige kontseptuaalsem esindaja, tegelikult alibit ei vajanud. Küll oleksid aga tahtnud näitusel ühte suure saali pimetuppa justkui hämara alateadvuse kambrisse kogutud joonistused kontekstualiseerimist. Huvitavamad neist näivad kuuluvat Keskküla muust loomingust nii erinevasse mõtteruumi, et selgituseta ei kipu need oma saladust avaldama ja jäävad nõnda natuke juhuslikeks loomingujääkideks. Mõelda, millise põhjalikkusega on näiteks Leonhard Lapini või Tõnis Vindi varane looming kunstnikega läbi vesteldud!
Niisamuti ei lähe autori(te)ta tööle „Bonnard’i tuba“ (1994) – installatsioon maalidest, mille värvide lainepikkusi registreerivaid ja edastavaid ostsillograafe ei oska enam keegi seadistada. Aparaadid on küll näitusel väljas, kuid ainult teesklevad värvilugemist. Seevastu Retretti muuseumi kogusse kuuluv „Hull büroo II“ (2004) toimib tehniliselt kenasti (osutades sellega muidugi muuseumide säilitustöö tohutule tähtsusele). Näitusesaali keskmesse paigutatud tooliansambli sporaadiline kohmakas kolin jaksab publikut loodetavasti häirida näituse lõpuni. Selle teose eksponeerimiseks ei saaks paremat aega ollagi – nii vaimukalt kommenteerib see koroonahirmu ajel maha jäetud kontorite reaalsust.
Maalilooming
„Hullu büroo“ kõrval täidavad näituse nähtavaima osa Keskküla maalid, millest moodustub põnevate üleminekuperioodidega narratiiv Keskküla huvi kandumisest materiaalsuselt hüperreaalsusele ja tagasi (õigemini edasi) materiaalsusele. Või kas see nüüd nõnda selge narratiiv ongi? Kadudest hoolimata polegi maale kahe aastakümne peale kokku vähe, aga ruumi need täiel määral ära ei sisusta. Eks Kumu kõle ja kõrge suur saal ole kuraatoritele ja näitusekujundajatele alatine väljakutse. Tihti on selle saali näitusi toestanud kas labürintlikud ehitised või ruumi lagedust katkestavad seinad, kõleduse tasalülitamiseks on kasutatud intensiivsed värve või võetud appi valgusrežii. Keskküla näituse kujundus on puhas, stiilne ja karge. Audiovisuaalsed teosed ja installatiivne „Bonnard’i tuba“ on peidetud valgetesse kuupidesse, mis on nende vaatamiseks õdusad pesad. Ruumi avaalal eksponeeritud maalidel tuleb aga ruumi dimensiooniga rinda pista. Ei teagi nüüd, kas süüdistada oma mälu optilises pettuses või tunnistada, et olen Keskküla hüperrealistlike maalide suure imetlejana need oma kujutluses liig suureks fantaseerinud, aga saali tagaseina reastatud pildid tundusid … imelikult väikesed. Isegi kuubi seinale monteeritud peaaegu neli meetrit lai „Tallinna sadam lõpetamata meremaaliga“ (1980–1981) mõjus liiga inimmõõtmelisena. Nii hakkaski kummitama mõte, et kuna näitus nagunii kunstniku loomingust (ega tähtsusest) terviklikku ülevaadet ei anna, oleks olnud ehk retrospektiivi jaoks kohasem hoopis Kumu väiksem vahetatavate näituste galerii. Ja miks poleks võinud seda esitleda vastupidi harjumuspärasele – raamatuga kaasneva näitusena?
Tõsi, väiksemas ruumis poleks ehk jäänud piisavat distantsi 1970. aastate teise poole maalide hüperreaalsuse efekti mõjulepääsuks, aga Keskküla piltide vaatamiseks ongi kaks režiimi ehk kaug- ja lähivaade, millest eelkõige viimane pakub seda laadi avastusi, mida reprod ei edasta. Nimelt taluvad Keskküla hüperrealistlike maalide fotolikud fookusemängud väga hästi tagasi fotoks keeramist, aga piltide pinnal toimuva märkamiseks tuleb nina lõuendile üsna lähedale panna. Maal, mis illustreerib neid kaht vaatamisviisi (ja muidugi ka nägemist üldse nii optilises kui ka metafüüsilises mõttes) kõige ilmsemalt, on „Valgus seinal“ (1973), kus tavareaalsuses läbipaistev nähtamatu valgus on maalitud eriti pastoossete värvitäppidega struktuurseks, suisa kolmemõõtmeliseks varje jätvaks raskeks mateeriaks. Sellele loob huvitava paariku teine samast aastast pärit valguse raskus- ja kergusjõudude analüüs „Miljöö pakkidega“, kus ülalt langev valgus paneb sädelema küll naise juuksed ja helendama käed, kuid jätab täiesti varjuta lauale asetatud pakendid ja munad justkui gravitatsioonita vaakumlikku ruumi oma ebamateriaalsesse kergusesse tarduma. See on üks Keskküla kummalisemaid pilte. Seinte ebamäärane pruun värv, naise roheline kittelkleit ja omaaegsed püramiidjad piimapakid annavad sellele ajastuspetsiifilise ilme, aga töö ei lase ennast kuigi kaua vaadata lihtsalt nostalgilise olustikupildina. Kunstnik suunab vaataja tähelepanu naise pilgu abil lauanurgal balansseerivale pakile ja sellelt juba teistele objektidele, mille hulgas on ka näiteks sootuks toetuspinnata hõljuv kohvikannu pappkarp. Keskküla piltidelt leiab tihti justkui suvalisi asju seosetutes kooslustes: elektripirn, habemeajamisaparaat, kuivainetopsid, nuga, taimed, lehter, võtmed, juhtmed, värvituub, jalad, purgid, nagi jne. Nende sõnumit küll mõistmata ei saa siiski öelda, et Keskkülale pole oluline, mis on pildil, küll aga on talle kindlasti samavõrra oluline, kuidas. Seetõttu tundub näitust raamistav tehnodeelia ja tegelikkuse kujund hästi täpse, ent piisavalt avarana, et tuua esile keskkülalik kombinatsioon analüütilisusest ja sotsiaalsest tundlikkusest, tema huvi elu ja pildilikkuse, maailma objektide nähtava ja nähtamatu külje, füüsilise ja metafüüsilise olemise vastu.
Ei saa siiski salata, et abstraktsemas vormis materiaalsuse uuringud, mida Keskküla arendab 1980. aastate maalis, ei tundu varasema loomingu kõrval samavõrra huvitavad ning sellised teosed nagu „Vaikelu haavaga“ (1984) või „Nimeta“ (1987) mõjuvad kuidagi üleküpsenuna.
Näituse üllatuse leiabki just varaste piltide hulgast. Aastatel 1971–1972 valminud popijärgseid ning kuulsuse- ja hüperrealismieelseid töid „Raie maastik“, „Kamber“, „Vaikelu köögiviljadega“ ja „Aed maastikul“ polegi äkki varem tagasivaatenäitustel eksponeeritud? Igatahes on need romantilised ja ekspressiivsed maastikud tore eelmäng tehiskeskkonnapõhisele hüperrealismile. Motiivilt lähedasi loodusmaastike ja tehiskeskkonna kokkusulamisi või pingestatud põrkeid kohtab eesti 1970. aastate kunstis muidugi üksjagu. Pealegi on Keskküla neil piltidel kasutanud üht kummalist ei tea kust (de Chirico vaimustusest?) alguse saanud, kuid siinses maalis ja graafikas viirusena levinud võtet, nimelt pildireaalsust katkestavaid irdseid geomeetrilisi konstruktsioone, struktuure või kujundeid. Eelkõige on need ilmunud kergelt fotolikku uusrealistlikku kujutamislaadi harrastanud kunstnike töödesse. Kuna nende hulka kuuluvad Ludmilla Siimu, Andres Toltsi, Tiit Pääsukese, Malle Leisi, Urmas Ploomipuu, Marje Üksise, Kaisa Puustaku ja miks mitte ka Jüri Okase tööd, siis võiks kahtlustada põlvkondlikku nakkust. Selle juhtumi puhul suurt trendiloojat Keskküla esmanakatajaks pidada pole vahest alust. Küll aga kipuvad mõtted sinnapoole, otsides algallikat teisele sarnasele moetrikile õilistada (hüper)realistlikke maale ekspressiivsete abstraktsete lärakatega.
Nagu eespool osutatud, võib Keskküla mõjuvälja kaardistada pildimaailmast palju laiemalt. Mainimata tööd animafilmi režissööri ja filmikunstnikuna, on tema eluloos esitatud kunsti(elu) kaudsemalt või otseselt suunavate positsioonide ja tegevuse nimekiri: 1974–1977 oli ta kunstnike liidu konsultant (1976. aastast ka liige), 1977–1987 Eesti NSV Kunstifondi peakunstnik ja 1989–1992 Eesti kunstnike liidu esimees. Aastast 1985 oli Keskküla ERKI õppejõud, 1993. aastast professor, 1995–2004 Eesti Kunstiakadeemia rektor. Keskküla institutsionaalset aktiivsust arvestades ei tundugi näitusel esitatud elutöö puuduolevale vaatamata nii napp. Ja lõpuks võib ju mõelda sootuks teistpidi: ERKIs tööstuskunsti erialal (isegi kui see oli maaliõpingute asendusvalik) õppinud ja pärast kooli lõpetamist Tallinnfilmis tööle asunud Keskküla tegutses kujutava kunstnikuna hoopis boonuse, lisa või suisa ülejäägi korras.
Neljapäeval, 30. juulil kell 17.00 avatakse Tartu Kunstimaja väikeses saalis Ulvi Haagenseni näitus „Arhiivist: Kogum kummalisi juhtumeid”.
