Toeta
Otsi

kultuuriajakirjandus

  • Orkestrimuusika paremik mereäärses linnas

    MIRJE MÄNDLA

    Pärnu muusikafestival 16. – 23. VII. Kunstiline juht Paavo Järvi. Laval Eesti Festivaliorkester, Tallinna Kammerorkester, Pärnu Linnaorkester, dirigendid Paavo Järvi, Kristjan Järvi ja Kaspar Mänd, solistid Triin Ruubel viiulil, Maarika Järvi ja Monika Mattiesen flöödil, Theodor Sink ja Allar Kaasik tšellol, Kalle Randalu, Kristjan Randalu ja Kadri-Ann Sumera klaveril, Arete Kerge (sopran), külalisesinejad Alena Bajeva viiulil, Stefan Dohr metsasarvel, Olli Mustonen klaveril jt.

    Pärnu muusikafestivali keskmes on orkestri kõlavärvid. Sel suvel esitleti lisaks kammermuusika kontsertidele viite omanäolist orkestrit: Järvi Akadeemia Sinfonietta, Tallinna Kammerorkester, Pärnu Linnaorkester, Järvi Akadeemia Noorte Sümfooniaorkester ja Eesti Festivaliorkester. Festivali ametlikul ava- ja lõppkontserdil esines Eesti Festivaliorkester, mille kontsertmeister on meie publikule juba varasemalt tuttav Florian Donderer, dirigendipuldis festivali kunstiline juht Paavo Järvi. Ametlikke lõppkontserte oli seekord kaks. Kava poolest mõneti erinevate kontsertide variatiivsus andis õhtutele eri ilme ning muusikute energia ja mängulaad andis tunnistust sellest, et ükski kontsert pole korduv, olgugi et kavas on osaliselt samad teosed.

    Sel aastal tõstis festival aukohale Eesti heliloojate orkestriloomingu, mis oli osaliselt inspireeritud Lepo Sumera 70. sünniaastapäeva tähistamisest. Esitati teoseid alates 1927. aastast, aasta­numbrit 2020 kandis Tõnu Kõrvitsa teose esiettekanne. Lisaks oli kavas meie heliloojate krestomaatiline paremik, helinäited erinevatelt põlvkondadelt ja esteetilistest suundumustest: teiste seas kõlas nii Juhan Aaviku, Veljo Tormise, Arvo Pärdi kui ka Jüri Reinvere looming.

    Sumera looming

    Lõppkontsertide fookuses oli Lepo Sumera sümfooniline looming: kahel järjestikusel õhtul võis publik kuulata 1988. aastal valminud kolmandat sümfooniat, mille loomisajastu vaimu kannavad tollased muusikalised suundumused Steve Reichi, Philip Glassi ja John Adamsi teoste näol. Sumera teoses on ohtralt rütmirõõmu ja renessansile omast vaskpillimuusika käsitlust, mis võimaldab maalida ambientlikke kõlasfääre. Kõige selle haaramiseks, kogemiseks ja kirjeldamiseks võib leida eri rakursse. Siit leiab Eesti loodust, Läänemere kõrgeid laineid, sügavaid hoovusi ja sillerdavaid pinnavirvendusi. Mõneti võib tuua paralleeli Debussy sümfoonilise poeemiga „Meri“, teisalt õhkub sellest Sibeliuse ja Mahleri loomingu kuma. Läbikomponeeritud mõttelaadiga sümfoonilises teoses saavad oma võimekust näidata erinevad pilligrupid.

    Alena Bajeva tundlikus käsitluses esitatud Richard Straussi viiulikontserdi viiulipartii kõlas hõrgult ja õhuliselt.

    Võimas ja jõuline energiavoog haaras oma haardesse esimestest vask­pilliakordidest ning avateose meeleolud jäid värvima kogu esimest õhtut. Kuna teos tuli ettekandele kahel järjestikusel õhtul, sai võrrelda erinevaid käsitlusi. Ära võib märkida avangu mõnevõrra süvendatumat ja majesteetlikumat esitamist esimesel õhtul ning eriliselt väljapeetud mängulaadi teose neljandas osas festivali viimasel kontserdil. Sumera loomingus tõuseb teos esile omamoodi rahuliku spirituaalse oaasina. Paavo Järvil dirigendina on Sumera sümfooniatega pikaajaline side ja sellegi teose on ta salvestanud juba 1994. aastal BISi plaadimärgi all oma tollase koduorkestri Malmö Sümfooniaorkestriga. Kontserdil kõlas ka Sumera filmimuusika näide „Kärbes“, mis on saanud festivalidel omamoodi meelislisalooks. Seekord sai lisaloona kuulda muusikat 1980. aasta „Olümpiamuusikalt“, mille värvikas ja täpne esitus jõudis mõjusa tulemuseni festivali viimasel õhtul.

    Lepo Sumera loomingule pöörati tähelepanu ka 19. juuli kontserdil: Theodor Sinki soleerimisel tuli ettekandele 1999. aastal valminud ekspressiivne ja intensiivse kõlapildiga tšello­kontsert. Õhtu avas Tõnu Kõrvitsa märksa mahedamas tonaalsuses teose „Kuuvalgusele“ esiettekanne, milles võis kuulda debussylikke kõlavärve, Kõrvitsale omast bluusilikku mõtlemist ning armsalt tuttavaid orkestreerimisvõtteid triangli ja harfi rohkel kasutamisel. Kõrvitsalik kindlameelsus kirjutada vaid talle ainuomaseid poeetilisi partituure pälvib kiidusõnu. Kuulajale saab osaks soe ja tihedalt endasse mähkiv muusikaline atmosfäär, pehmed ja õrnad tundetoonid, mis loovad kujutlus­pildi kuuvalguses tantsivatest varjudest. See oli müstiline dagerrotüüpia ajastu muusika võrratus ettekandes. Samal kontserdil esindas orkestrimuusika klassikalist varamut Mendelssohni sümfoonia nr 1. Festivali avakontserdil tuli Kalle Randalu säraval soleerimisel ja talle omase kõlakäsitluse ning tundetooniga interpretatsioonis esitusele Beethoveni klaverikontsert nr 1 C-duur, ning õhtu teises pooles Beethoveni sümfoonia nr 1. Paavo Järvi koostöö Tallinna Kammerorkestriga oli nauditav.

    Lõpp, algus ja sissevaated

    Festivali lõppkontserdid tegid kummarduse Beethovenile, kelle sünnist möödub tänavu 250 aastat. Lisaks tuli viimasel õhtul esitusele Richard Straussi varasel loominguperioodil valminud väljapeetud tundetoonis viiulikontsert d-moll (1882), mille hõrk viiulipartii kõlas Alena Bajeva tundlikus käsitluses. Bajeva on õppinud Eduard Grachi ja Boris Garlitsky juures ning plaadistanud Šostakovitši, Bruchi ja Szymanowski teoseid. Tema toonikäsitlus on õhuline ja kerge ning muusikalist mõtlemist iseloomustab intelligentsus ja poeetilisus. Straussi viiulikontserti on Eestis vähe esitatud ning see pakkus festivali kavas meeldivat vaheldust.

    Lõppkontsertide esimesel õhtul kõlas huvitava leiuna ka viiulikontsert D-duur, sedapuhku Beethoveni enda seade klaverile (1806), mida esitas omal mõtestatud ja haaraval moel Soome pianist Olli Mustonen. Õhtu lõpetuseks oli valitud Mozarti 39. sümfoonia, mille pöörased muusikalised kurvid orkestri ülitäpses fraseeringus nauditavalt publikuni kandusid. Florian Dondereri juhitud keelpillirühma poognatehnika jälgimine oli tõeline nauding: kammermuusikaline südamik funktsioneeris konkreetselt ja nõtkelt.

    Festivali avakontsert seevastu algas Eesti heliloojatega. Tallinna Kammerorkestri esituses kõlas Arvo Pärdi „Cantus“ (1977/80), mida Pärnu publik on kuulnud ka varem, näiteks kunagises suurimas kontserdisaalis – Vanalinna põhikooli Kuninga tänaval asuvas ajaloolises saalis. Tagasivaateid Pärnu muusikaelule tegi oma kontsertide jooksul ka kümnendat tegevusaastat tähistav festival ning ühtlasi andis Pärnu linn välja raamatu, milles meenutatakse, et Beethoveni looming on siinse kontserdielu loomulik repertuaar olnud juba aastakümneid.

    Eesti muusika sissevaadete olulisemate ettekannete sekka tuleb kindlasti lisada Triin Ruubeli soleerimine Tüüri viiulikontserdis nr 2 „Angel’s Share“ (2018). Esitus rõõmustas kõrva tehniliselt säravas esituses, aga ka aeglasemates osades avalduva julgusega võtta ette tõsisemaid ja poeetilisemaid tundetoone. Teos kõlas kahel kontserdil, Tallinnas ja Pärnus. Eesti Festivaliorkester Paavo Järvi dirigeerimisel (solistid Maarika Järvi ja Monika Mattiesen) esitas ka Jüri Reinvere 2016. aastal valminud kontserdi kahele flöödile ja orkestrile.

    Festivalikava oli valitud huvitava rakursiga ja eriolukorrast tingitud isolatsiooni painet ei olnud sugugi tunda. Tänu eriolukorrale sai festival ka uue väljundi veebi-TV ülekannete näol, millest võiks kujuneda kena harjumus edaspidigi. Pärnu muusikafestival tõestas ennast taas Eesti muusikaelu olulise osana, väärtustades Eesti heliloojate loomingulist pärandit ning näidates suutlikkust tuua kvaliteetselt ettekandele orkestrimuusika varamu imelisi pärleid. Tegemist on toimiva ja arenguhoos festivaliga, mis suudab end fookustada muusika interpretatsioonikunstile ka erakordsel ajal. Festivali tegijad küllap nõustuvad Artur Alliksaarega: „Ei ole paremaid, halvemaid aegu. On ainult hetk, milles viibime praegu.“

  • Luunja hingekauplejad

    RIINA ORUAAS

    „Keisri usk“, autorid Henrik Visnapuu ja Loone Ots, lavastaja Raivo Trass, kunstnik Jaak Vaus, helikujundaja Feliks Kütt. Mängivad Garmen Tabor, Eva Püssa, Katrin Kalma, Merilin Kirbits, Karmen Saar, Loone-Ly Lempu, Nero Urke, Raimo Pass, Ivo Eensalu, Janek Joost, Rauno Kaibiainen, Tarvo Krall, Enn Lillemets, Erik Ruus, Jaanus Tepomees, Aivar Jõgar, Harti Kiveste, Toomas Liivamägi, Andrus Novoseltsev ja Karl Martin Vahejõe. Esietendus 15. VII Luunja kultuuri- ja vabaajakeskuses.

    Praegusel ajal on tavaks olla tänulik, et pärast pikka vaikust üldse teatrisse lubatakse. On näidend, etendus ja lavatäis näitlejaid ning nii mõnelegi vaatajale uus etenduspaik. Ilma nende asjaoludeta oleks „Keisri usu“ lavastuse peamine mõõdukaal muidugi Henrik Visnapuu 130. sünniaastapäeva tähistamine, mille peasündmusena jõudis Luunja mõisa kunagistel maadel Luunja kultuurimajas Visnapuu unustatud näidend nüüd esimest korda lavale.

    Näidendi saatus on olnud karm. 1939. aastal juba proovisaali jõudnud tekst keelati, kuna ei sobinud enam uute oludega. Näidendi (järjekordse) taasleidmise au kuulub Loone Otsale, kelle ärgitusel jõudis see Luunja valla ja Jürgen Rooste kureeritud Visnapuu aasta sündmuste kavva. Mõningase korrastamise ja tihendamise tulemusena on näidend ka peaaegu autentsena Raivo Trassi käe all lavale toodud. Sellisel leiul on muidugi uudisväärtus omaette.

    Maarahvas, kirik ja mõis

    Näidendis keskendutakse kolme jõu – talurahva, kiriku ja mõisa – vahelisele konfliktile. Pärisorjusest pääsenud, kuid endiselt mõisa teorendi ikke all ägav maarahvas on tuld võtnud kuuldustest, et end vene õigeusku – keisri usku – ristida lasknutele antakse „hingemaad“, raha ja muid hüvesid. Kauge keiser pidi andma kaitset ka rõhuva mõisniku eest. Tekkinud rahutuste käigus püüavad kirik ja mõis talupoegi iga hinna eest ja kohati julmade vahenditega luteri kiriku juures kinni hoida, kuni selgub ka talupoegadele, et kuuldused ei vasta tõele, ennem saab peksa nagu alati.

    Visnapuu on näidendis pannud vastastikku talupoegade eestkõneleja Peedokse Aado (Janek Joost) ja mõisniku Kurt von Samsoni (Nero Urke), kelle prototüübina võib näha Luunja von Nolckenit, kes isandavõimu kaitsva tegelasena figureerib ka Vahingu ja Kõivu „Faehlmannis“. Mõisa ja talu vaheliseks kaalukeeleks on pastor Ullmann (Raimo Pass), kelle huvides on hästi läbi saada nii ühe kui ka teisega.

    1930. aastate eesti näitekirjandus on peale Hugo Raudsepa peamises osas unustatud ja seni vähesed kätte sattunud näidendid, sealhulgas Visnapuu omad, on unustamist ka õigustanud. Ilutsevad, mustvalged patriootlikud tekstid pakuvad huvi vaikiva ajastu mentaliteedi kajastajana, kuid ei enamat.

    „Keisri usu“ sündmuste ajalooline taust on 1840. aastate usuvahetusliikumine, mille põhjused polnud peamiselt religioossed, vaid eelkõige majanduslikud.1 Nagu Toomas Schvaki ajaloolisest ülevaatest, tuleb ka näidendist välja, et probleem oli sügavam.

    Orjuseaeg oli möödas ja majandusliku kitsikuse kiuste hakkas talurahvas end ka sotsiaalses mõttes leidma. Usuvahetusliikumine toimus ju vähe aega enne esimest laulupidu, aga seltsiliikumist, koorilaulu jms seob Ea Jansen tärkava kodanikuühiskonnaga.2 Visnapuu näidendit võibki pidada pildiks kodanikuühiskonna eelsetest oludest, kus kaalukeelel on hing ja ihu, aga ka õige usutunnistus ja demokraatlikud väärtused. Seda viimast muidugi niivõrd, kuivõrd tinglikult see XIX sajandi keskpaiga kohta kehtib.

    Kuhjaga asju, inimesi ja probleeme

    Näidendi põhikonflikti kõrvale mahub veel kihistusi alates troostitu pildiga perekonnast, kes võitleb toidunappuse ja murdvate haigustega. Esindatud on peremehed, kehvikud, külaharitlased ja kirikutegelased, nii eestlased, sakslased kui ka venelased. Loo arengust ei puudu võimukonfliktid, põlvkondade ja külaühiskonna seisuste vahelised nägelemised ega ka värske noorusarmastus. Tegelasi ja probleeme on terve galerii, et luua Gorki näidendi „Põhjas“ vääriline sotsiaalse viletsuse koondportree või Ibseni laadis konfliktidraama, kuid puudu jääb psühholoogilisest ja dramaturgilisest läbitöötamisest.

    Tervikuna on näidend jälgitava tegevuse ja pingega, kuid siiski niivõrd lohisev ja plakatlik, et lavale toomiseks on korrastamine ja lühendamine olnud igati õigustatud. Kasuks on tulnud seegi, et nüüdisajastamisega ei ole mindud liiale, säilinud on teksti erisugused keelekihid, sealhulgas eesti, vene ja saksa keele segunemine. Ehk ainult markeeritud üleminekud „saksakeelselt“ vestluselt eestikeelsena mõjuvad puisena.

    Tõeline türann parun von Samson (Nero Urke) on valmis kohe kompromissile minema, kui omakasu mängus.

    Luunja kultuurimaja asub vanas mõisasüdames ja selle arhitektuur võiks samuti loole kaasa aidata. Paraku on lavastus endasse sulgunud, nii et kohavaim esile ei tule, vähemasti mitte kaugemalt tulijale, ning ei saa kõnelda ka kohaspetsiifilisest lavastusest. Väike­kohtadele omane kogukonnavaim oli siiski tajutav – professionaalide ja harrastajate ühistöö annab lootust eri vaatajagruppide ühendamisele.

    Näitlejate seltskond ei ole sugugi vähem kirju kui tegelaste oma. Luunja kultuurimaja küllaltki kitsuke lava on täis kuhjatud nii asju kui ka inimesi. Ühelt poolt häiriv küllastumus tekitab teisalt tõesti ülerahvastatud talutare tunde. Tõsiseltvõetavat autentsust ehk süvavaesuse atmosfääri siiski ei leia, kuigi etnograafilisi detaile leidub laval küllaga. Sõnades maalitud pildiga võrreldes on keskkond liigagi kena ning lauale toodud pirakas leib ei jäta sugugi muljet, et sinna oleks „igasugu prahti“ lisaks sõtkutud, nagu vanaperenaine näidendis kurdab.

    Distantsitekitajana toimib abstraktne muusikaline kujundus (Felix Kütt), mis esindab hoopis teist keelt kui üldine külarealismitaotlus. Sama mitme­kesine kui tegelaste ja näitlejate galeriid, oli lavastus ka mängukeelelt, mis on nii lavastuse trumbiks kui ka nõrkuseks, sest mitte kõik ei toiminud samas registris.

    Rollide kirju galerii

    Tervikuna oli lavastus segu ajaloolisest realismist, rahvajandist ja sentimentaalsevõitu rahvusromantismist, mis avaldus õnneks alles lõpus. Aga oma siiruses siiski sümpaatne ettevõtmine. Peale paralleelide kirjandustraditsioonist ei puudu ka taotluslikult võimendatud vihjed nüüdisajale.3 Äärmuseni viidud inimesed, kes näiliselt hea tehingu nimel iseendid kahjustavad, toovad kergesti meelde tänapäevase kauplemise valijate häältega, selle hinge aseainega.

    Etendust vedasid taluperemehe Peedokse Aado osatäitja Janek Joost ja tema naise Ädo rollis Eva Püssa. Kumbki neist ei langenud kordagi groteski, vaid jäid rahulikuks, hoides oma tegelaste sisemist järjepidevust. Ehkki tema lähikondsete väiksemad rollid ei olnud võrdse veenvusega esitatud, oli peategelast ümbritsevatel osatäitjatel pidepunkt.

    Kõrvaltegelaste seltskond meenutas parimatel hetkedel oma kummastavas groteskis „Novembri“ filmi. Sügavama läbitunnetusega tõuseb esile Enn Lillemets, kelle iseäralik lavakarisma on mingist teisest reaalsusest. Maa peale toob lavastuse aga külaveiderdajate kamp – puhas orgaanika, läbinisti elu täis Erik Ruus venelasest harjuski Treska rollis ning Peedokse pererahva vendadena Tarvo Krall ja Ivo Eensalu lahtistes, kuid üheplaanilistes koomikaregistrites.

    Pastor Ullmann on esimesel lavale astel väga huvitav, Pass kehtestab end jõuliselt, ent täpselt senikaua, kuni piiblit lugema asub. See toimub karikatuurselt ja ülemängitult ning ka hilisemad, pastori dilemmasid hoopis sügavamalt avavad stseenid tema naise Hedvigi (Garmen Tabor) ja vastasseis von Samsoniga olukorda enam ei päästa. On ju peamine konflikt usutunnistuse ümber ning usu naeruvääristamine jääb mõistetamatuks. Kõnekas detail pastori kuju vähendamisel on seik, et lavastuses keeldub Ullmann pakutud õllekapast, kui kuuleb, et sellest on kõik juba joonud. Käsikirjas võtab ta selle vastu: „… inimene ei pea iseennast suureliseks panema“.

    Parun von Samson (Nero Urke) on seevastu tõeline türann, kes valmis kohe kompromissile minema, kui omakasu mängus. Kui mõni eesti näitleja suudab usutavalt ja põhjendatult oma rollid üle mängida, siis on see Urke. Seekord ei olnud aga midagi tegelases, et karikatuurist enamat välja väänata. Kuna ka talurahvas jätab kohati päris lapsemeelse mulje, kisub lugu melodraamaks. Sellest päästab Peedokse Aado tärkav iseteadvus, kolmanda tee otsimine. Oma tõe ja õiguse taga ajamisega meenutab ta lõpuks isegi Vargamäe Andrest. Sentimentaalsusest loo lõpp siiski ei pääse, kuid finaalis tuleb tunnustada Eva Püssa tugevat häält regivärsi eestlauljana.

    Korraliku suveteatrina, mis pakub rõõmu nii Visnapuu austajatele kui ka kohalikele, on see lavastus täiesti omal kohal. Jürgen Rooste ja Loone Ots on näidendi lavaletuleku reklaamimisel kõvasti tööd teinud. Visnapuu näidend on iseenesest väärt, et see nüüd eesti näitekirjanduse ajalukku kirjutataks, kuid oodatud uut hingamist siit paraku ei leia.

    1 Toomas Schvak, Keisri usk ja alamad. – Sirp 10. VII 2020.

    2 Ea Jansen, Eestlane muutuvas ajas. Seisusühiskonnast kodanikuühiskonda. Kirjastus Eesti Ajalooarhiiv, Tartu 2007.

    3 Jürgen Rooste, Oodata on Visnapuu-maaniat. – Sirp 10. VII 2020.

  • ,

    2020. aasta tegijad

    Igal aastal valivad loodust uurivad ja tutvustavad organisatsioonid välja taime-, looma- ja seeneriigi esindajad, kellele just sel aastal peaks erilist tähelepanu pöörama.

    Aasta kala valiti sel aastal alles teist korda ning ajakirja Kalastaja toimetajate eestvedamisel sai selleks lõhe. Eestis on loodusliku lõhe populatsioonid kehvas seisus, sest nad ei pääse oma kudejõgedele. On teada vaid kümmekond jõge, kus on lõhe kudemine võimalik, nt Pirita, Keila ja Kunda jões.
    Aasta loom on nahkhiir, keda Eestis on 14 liiki. Pildil pruun suurkõrv, kelle kõige silmatorkavam tunnus ongi tema pikad kõrvad. Suurkõrv kuulub looduskaitse alla nagu kõik meie nahkhiired. Nahkhiirte elu on ohus sobivate varje- ja talvituspaikade, kus neid ei häiritaks, vähesuse tõttu ning halvasti võib mõjuda ka mürkide kasutamine putukatõrjes.
    Aasta puu kuulutab igal aastal välja ajakiri Eesti Loodus. Sel aastal on aasta puuks kuusk, mis oli aasta puu ka 1997. aastal. Kuusikud kannatavad Eestis niigi üleraie käes, lisaks raiuti kuuski sel aastal üraski kattevarjus, nii et laastud lendasid.
    Pildil ristikuusk Koorastes.
    Eesti Orhideekaitse Klubi valis aasta orhideeks sel aastal soo-neiuvaiba. Soo-neiuvaip eelistab lubjarikka mullaga niiskeid kasvukohti ja on eriti iseloomulik lubjarikastele madalsoodele. Tema kasvukohad võivad hävida võsastumise ja kuivendamise tõttu.
    Aasta sammal on Eesti brüoloogide (samblasõprade) valikul harilik valvik, ainus Eestis kasvav valvikuliik, mida võib leida peamiselt hajusalt Lääne-Eesti ja saarte metsades, sest eelistab niisket õhku. Harilikku valvikut ohustavad metsatööd, aga ka mätaste lõhkujad. Valvik kuulub Eesti punase raamatu ohualdiste liikide nimistusse. Pildil valvikumättad Ruhnu metsas.
    Aasta liblikaks valis Eesti Lepidopteroloogide Selts teelehe-mosaiikliblika, kelle peamiseks toidutaimeks Eestis on peetrileht. Teelehe-mosaiikliblikas elab veekogude lähedal, soodes ja niisketes võsastikes ning esineb Eestis vaid kohati, võib-olla soode kuivendamise tõttu on liik lokaalseks muutunud.
    Aasta seeneks valis Eesti Mükoloogiaühing alpi põdrasambliku – ligikaudu 20 protsenti seentest on kohastunud püsivalt koos elama kas vetika ja/või tsüanobakteriga. Sellist püsivat kooselu nimetatakse samblikuks. Kuigi alpi põdrasambliku leiukohti on teada üle Eesti, kasvab see vaid kindlates elupaikades: maapinnal nõmme- ja palumännikutes, nõmmedel, luidetel ja liivikutel. Aeglase kasvu ja levimisviisi tõttu võib seda leida kõige rohkem vanadest, üle 80 aasta vanustest metsadest.
    Maaülikooli mullapäeval kuulutati aasta mullaks erodeeritud muld.
    Tüüpilised erodeeritud mullad tekivad künklike alade järsumatel osadel intensiivse vihmasaju või lumesulamisvee mõjul. Tugev erosioon saab aset leida vaid taimkatteta või hõreda taimkattega mullal, mistõttu on muld levinud praegustel või endistel kallakulistel põllumaadel. Eestis moodustavad erodeeritud mullad ainult 1,2% kogu maafondist, suurem on nende osakaal põllumajandusmaal (u 3,1%).
    Aasta linnu valimist korraldab Eesti Ornitoloogiaühing ja selle aasta linnuks on veelind tuttpütt. Kuna teadmised Eestis pesitsevate püttide leviku ja arvukuse kohta on lünklikud, ootab ornitoloogiaühing nüüd kõikide inimeste abi. Suurim, sageli saatuslikuks saav oht pütipesadele on veetaseme kõikumine. Mererannikul hävib osa pesi tormide ajal, kalatiikidel ja üleujutatud poldritel võivad munakurnadega pesad liiga varase veetaseme alandamise tõttu kuivale jääda.

  • Kaks päeva džässiperega

    MARJE INGEL

    Festival „Taff:fest“ 17. – 18. VII Haapsalus. Kunstiline juht Raivo Tafenau. Esinejad Aleksander Paal Kvintett, Raivo Tafenau Band, Haapsalu Big Band, Ramuel Tafenau Kvintett, Siim Aimla Funk Band, Titoks, Anna Kaneelina, Sofia Rubina, Hendrik Sal-Saller, Reket jt.

    Kaunil juulikuu nädalavahetusel toimunud Haapsalu „Taff:fest“ osutus omalaadseks perefestivaliks. Isa ja poja Raivo ja Ramuel Tafenau osalusega kollektiive jagus mõlema päeva kavva, kuid õnneks ei mõjunud see pealesuruvalt kas või juba seepärast, et džässiga oli segatud muid stiile.

    Üllatusi esimesest hetkest

    Festivali avaesinejaid Hendrik Sal-Sallerit ja Raivo Tafenaud tuleb peale stiilide suurepärase valdamise kiita nii istuva kui ka püstijalahuumori eest, mis äärepealt ähvardas varju jätta nende ühise muusikalise soorituse. Teine omapärane võte, millega nende koostöö hiilgas, oli juuli palava päikese käes toimunud vabaõhufestivali avamine palaga „Veebruar“. Omamoodi loogiline valik oli ehk seegi, sest veebruar oli viimane kuu, mil Eesti territoorium oli veel krooniviiruse pandeemia tõttu kehtestatud meetmetest puutumata, muusikud elasid oma tavapärast elu ja said nautida korralikku aplausi. Aplausi nappuse üle, muide, Taff-festivalil kurta ei saanud, kuigi Haapsalu piiskopilinnuse õuel oli publikut tunduvalt vähem, kui silm varasematel aastatel näiteks „Augustibluusi“ ajal nägema on harjunud.

    Eeskava järgmine esineja Titoks oli kindlasti ovatsioone väärt. Django Reinhardti ja Stéphane Grappelli vaimus mustlasdžässi viljelevat triot kuulsin viimati 2017. aasta „IdeeJazzil“ ning sestsaadik on ansambel astunud pika sammu meisterlikkuse poole. Sobivalt esitleti Titoksi kontserdi eel ka Stéphane Grappelli elulooraamatut „Pagasiks vaid viiul“, mille on eesti keelde tõlkinud Piret Kärm.

    Eelneva esinejaga teravalt kontrastne Anna Kaneelina tõi kuulaja minevikunostalgiast tagasi tänapäeva ja viis ehk paar sammu futuristlikku homsessegi. Anna muusikas ja olekus on midagi nõiduslikku ning see tuli esile ka Haapsalu kontserdil, eriti lummavalt mõjus lugu „Lilledes“.

    Festivali esimese õhtu lõpetas Siim Aimla Funk Band, kelle pala „Voi että väsyttää“ tuletas oma humoori ja soomekeelse pealkirja tõttu võrdlusena meelde Leningrad Cowboysi muusikalisi tembutusi, näiteks kuulsat pala „Gimme All Your Lovin’“, mida omal ajal esitati koos Punaarmee kooriga. Kui „Voi että väsyttää“ järgi tantsimine võinuks ehk keeruline tunduda ja sammud segi minna, siis edasiste paladega andis bänd märku siirast soovist rahvast tantsitada. Uuema toodangu kõrval ei peljatud lagedale kraamida ka äraproovitud hitte, näiteks „Leisi ööd“ Aimla sulest peaks olema vähemalt kümme aastat vana lugu. Õhtu hämardudes sobis jätkata looga „Pimekohting“ ehk „Blind Date“. Põnevust pakkus jälgida, kas ja milliseid muusikalisi tsitaate improvisatsioonidesse pikitakse. Siim Aimla ja Jason Hunteri soolodes tundsin ära Eesti kunagise euroloo „Everybody“, George Gershwini „Rhapsody in Blue“ ja ansambli Soul II Soul „Back to Life“ katked. Stiilsete soolodega särasid ka Artis Boriss klahvpillidel ning Paul Daniel kitarril. Kontserdi lõpuosas liitus ansambliga laulja Kristi Raias.

    Kõrgel tasemel džässi pakkus Ramuel Tafenau, kelle kvinteti etteaste jäi teise festivalipäeva naelaks.

    Klassikat ja debüüte

    Taff-festivali teise päeva programm mõjus ebaühtlasemalt ja valgus veidi laiali. Minevikku kaevusid oma kavades nii Haapsalu Big Band kui ka Aleksander Paal oma projektiga „Charlie Parker 100“. Nimeka saksofonisti auks astusid peale Aleksander Paali kvarteti lavale ka festivali juht Raivo Tafenau ja klarnetist Meelis Vind.

    Kõrgel tasemel nüüdisaegset džässi pakkus seejärel Ramuel Tafenau, kelle kvinteti etteaste jäigi minu meelest teise festivalipäeva naelaks. Hiljuti ilmunud debüütalbumilt „Gather Around“ pärit kompositsioonilt ja esituselt küpsed teosed toodi suurepäraselt kuulajani. Pärast sellist etteastet ei kandnud järgmine bänd samasugust kvaliteeti välja ning mõjus vägisi kokkuklopsituna. Pean silmas Reketi ja Tafenaude ühisprojekti, mille teksti­komponent, s.t Reket, tundus mulle muusikalisest küljest nii palju nõrgem, et oleksin eelistanud instrumentaalkoosseisu. Maitse üle pole mõtet vaielda, mõnele võis see kooslus sobida juba ainuüksi seepärast, et pillidele sekundeeris inimhäälne kõne. Mulle, paraku, ütles see kõne eelnevalt kuuldud Ramuel Tafenau instrumentaalmuusikaga võrreldes vähe.

    Päeva päästis Sofia Rubina, kes mu tujukõvera langusfaasist taas ülespoole vedas. Rubina ansambli vundamendiks olid funky brothers, nagu Rubina neid tituleeris, ehk vennad Joel ja Heikko Remmel vastavalt klahvpillidel ja bass­kitarril. Kolmandat kontserti järjest püsis laval kitarrist Kalle Pilli, kelle mängu oli lust kuulata. Saksofoniste esindas selles koosseisus Mairo Marjamaa. Sofia Rubina loomingu kõrval esitati popi­klassikat, kõrva jäid mõnedki põnevad seaded üldtuntud lugudest, eriti ABBA „Voulez-Vous“.

    Kui tantsumöllu järel viimaks laiali mindi, jäi mulje, et publik soovib õnnestunud festivalile naasta ja viimaseks see „Taff:fest“ küll ei jää.

     

  • Tuleviku hind

    Allan Aksiim
    Andres Tennus
    Allan Aksiim

    Üks moodsa maailma vähem arutatud hädasid on asjaolu, et me ei hinnasta õigesti. Kliimamuutus on tõenäoliselt suurim kulu, mida inimkond lähitulevikus kandma peab. Ääri-veeri on ühiskonnad ja riigid seda hakanud mõistma ja keskkonnakaitse kergitab üha rohkem pead. Siiski mõtleme vähe sellest kui kulust, mida peaksime hakkama juba praegusele majandustegevusele lisama.
    Laias laastus on valida kahe stsenaariumi vahel: kas Pariisi kliimakokkuleppe ja sellega seotud Euroopa Liidu kliimamuutuste leevendamise meetmeid täidetakse või ei täideta. Kui oleme keskkonnahoidlikumad, siis kliimamuutuse mõju on väiksem ja meile tulevikus vähem kulukas. Tõenäolisem on siiski, et neid kokkuleppeid eiratakse ja kliimamuutusest saab meile rängem koorem, kui praegu adume. Seda, et kliimamuutust saaks praegu veel tagasi pöörata, ma ei usu.
    Seega on küsimus hinnas. Riigikantselei on tellinud ELi kliimaeesmärkide rangemaks muutmise eeldatava mõju analüüsi, aga see tundub kasutu, kui kõrval ei ole kliimamuutuse enese hind meie majandussüsteemile ja ühiskonnale. Võin kõva raha peale kihla vedada, et kliimamuutuse mõjust kujuneb meile ja läänelikule majandussüsteemile rängem koorem kui selle leevendamise ja ärahoidmise meetmed.
    Siit tasub korraks hüpata majandusfilosoofiasse. Nüüdisaja kõige levinumates majandusmudelites ja majandusmõtlemises on kliimamuutuse mõju ja kaasnevad riskid tihti eksogeensed, s.t neid ei arvestata majandustegevuse analüüsis. Endine börsikaupleja ja riskiteoreetik Nassim Taleb on toonud välja, et teenitud jõukus, mis ei arvesta tulevast riski, on valesti hinnastatud. Näiteks kui headel aegadel on spekuleeritud kahtlastel aktsiaturgudel ja järsku tuleb välja, et need aktsiaturud on õigustatult kahtlased ja spekuleerimisega kogutud jõukus on haihtunud, sest konkreetse turu riskidega ei oldud arvestatud, siis kas hävingut ootav jõukus oli üldse jõukus?
    Praegune majandussüsteem on kliimamuutusega samas olukorras – kaugeleulatuvalt ei ole see konkurentsi­võimeline ja võib paljuski olla meile kahjulik, kuna süsteem ise toodab riski ja tulevasi kulusid. Targemad investorid on sellest ammu aru saanud ja näiteks mõnigi USA suurpank ei investeeri enam fossiilkütustega tegelevatesse ettevõtetesse – mitte sotsiaalse õigluse ega avaliku arvamuse pärast, vaid lihtsalt see ei tasu enam ära.

  • Minu Läänemeri

    RANDEL KREITSBERG

    Ma olen Pärnu poiss. Meri oli osaks mu identiteedist ja teadvusest, isegi kui iga vaba hetke mere kaldail ei veetnud. Mäletan, kuidas üliõpilasaastateks Tartusse kolides imestasin, kuidas siin ilma õhuta katlas elada on võimalik. Pärnus on mereõhk.

    Tartuga harjununa ja seda armastama hakanud, avastasin, et kogu Eesti on üks paras mereäärne kant. Ei pea kõik mere- ja maadeuurijad admiral Bellingshauseni eeskujul tingimata Saaremaalt pärinema – nii meenub iga kord, kui Hellenurme mõisast (Alexander von Middendorffi elu- ja surmakohast) jalgratta või autoga mööda sõidan.

    Tugevalt liigendunud rannikuga Läänemeri on mitte vaid rannikul asuva inimasustuse, vaid kohati lausa Valgevene, Ukraina ja Slovakkiani ulatuvate maa-alade ja seal elavatest inimestest mõjutatud.

    Väike ja kinnine

    Läänemerd peetakse üheks maailma reostunuimaks mereks, mis tundub esmapilgul uskumatu – eriti inimesele, kes on näinud Põhjamere nafta­maardlaid, Hamburgi kaubasadamaid või Kagu-Aasia prügistatud merelahtesid. Sellele on kaks selgitust. Esiteks, reostusest rääkides pannakse ühte patta nii laevaliikluse, linnade olmeheitvee ja tööstuse reostus kui ka põllumajandusest pärinev toitainekoormus. Kui esimesed on seotud konkreetsete toksiliste ainetega, siis toitained iseenesest midagi mürgist pole ja mõjutavad keskkonda kaudsete protsessidega. Siiski aitavad liigsete toitainete tekitatud hapnikupuudus, veeõitsengud jm stressorid tugevalt võimendada toksilistest ainetest ja allikatest pärinevate mürkide mõju. Teiseks, Läänemeri on kinnine meri ja siinset veekogumit korra mõjutanud ained ja probleemid on visad taanduma. Nii võib tänapäevalgi Läänemere põhjasetetest leida märke putukamürgi DDT kasutamisest, hoolimata sellest, et aine ise on siin kallastel juba aastakümneid keelustatud.

    Kemikaalikokteili sees elavad Läänemeres ujuvad kalad, kuid elab ka inimene. Nii tekib õigustatud küsimus: kas peame muretsema?

    Mäletan, kuidas kümmekond aastat tagasi olin Salme-nimelise uurimislaevaga keset Soome lahte. Filmisime Eesti Televisiooni võttegrupiga „Osooni“ saate jaoks seda, kuidas Nord Streami esimest gaasijuhet ehitati. Mereteadlane Urmas Lips selgitas tookord laeval, et nende mõõteriistade andmetel levivad gaasijuhtme ehitamisel tekkivad setted kümnete kilomeetrite kaugusele – Läänemeri on väga väike meri ja ühe naabri tegevus mõjutab otseselt teisi.

    Mõni aasta hiljem purjelaevaga Läänemerd ületades tundus see meri juba tüki maad suurem. Paarimeetriste lainete ja lähenevate tormituultega pimedal ööl Bornholmi ja Ölandi vahel merd kündes ei olnud mustal pimedusel otsa ega äärt. Sealjuures isegi lohutas teadmine, et igal ajahetkel seilab Läänemerel üle 2000 suurema reisi- ja kaubalaeva, millest valdav enamik laseb oma reovee ilma puhastamata merre. Lohutav oli ahtrist näha, kuidas lähenev tuledes „monstrum“ radaril purjejahti kohates kõrvale „reastus“, 15sõlmelise kiirusega paari miili kaugusel möödus ning hiljem meie vööritulede ette tagasi tuli. Tallinna Sadam avas esimese Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni (IMO) nõuetele vastava reovee vastuvõtupunkti 2016. aastal ja alles 2021. aasta juuni on ametlik tähtaeg, mil reisi- ja kruiisilaevad enam reovett töötlemata kujul merre lasta ei tohi.

    Vee-elukate tervisekontroll

    Läänemere merekeskkonna kaitse komisjon (HELCOM) tegeleb Läänemere keskkonna seisundi hindamisega pidevalt ning haldab rikkalikku andmebaasi raskmetallide sisaldusest ebaseadusliku õlireostuseni. Mina uurisin oma magistritöö raames Nõva ja Keibu lahel 2006. aastal toimunud naftareostuse pikaajalisi mõjusid. Isegi tookordse suhteliselt väikese reostuse, 40 tonni raske kütteõli mõju oli setetesse mattununa ja kalu mõjutavana nähtav tervelt poolteist aastat pärast reostuse teket. Kuna suurem osa klassikalisest naftareostusest (kütused, õlid, toornafta) on elusorganismide keemiliste reaktsioonide abil „töödeldav“ ja kehast väljutatav, siis on võimalik maksa tööd kala keha puhastamisel mõõta ja näha, kui suures toksikoloogilises stressis mingil hetkel selles keskkonnas elav kala on. Nii nagu inimesed on evolutsiooni käigus kohastunud alkoholiga ja meil on ensüümid alkoholi mõju vähendamiseks, samamoodi on ka kalade ja naftaga. Inimene ja kala ei ole nii väga erinevad. Tõsi, nii nagu alkoholism põhjustab maksakahjustusi ja hulga teisi tervisehädasid, siis samamoodi on kaladel nafta ja kütteõlidega. Krooniline mõju võib viia suurte muutusteni ökosüsteemis.

    Mulle meeldib mõelda, et olen justkui kalatohter, kes vee-elukatele tervisekontrolli teeb. Kui inimene läheb arsti juurde, siis ei uurita, kui palju kahjulikke aineid tema kehas on, vaid seda, kas inimene on terve. Samamoodi teen mina kaladega. Keskkonnas ja Läänemeres on kümneid tuhandeid toksilisi aineid ning ka inimene puutub pelgalt tänaval jalutades kokku neist kümnete ja sadadega. See on üks osa keskkonnast ja üks stressor, millega kõik elusorganismid, amööbist inimeseni, peavad toime tulema. Sellepärast ei maksa ka väga imestada näiteks eelmisel suvel avalikkust kohutanud uudise peale, mil seiretööde käigus leiti Pärnu jõe veest 40 ravimi jääke. Vaadates apteegiriiulitel leiduvat kemikaalirohkust tuleks pigem imestada, et neid sealt nii vähe leiti.

    Euroopa Liidus reguleerib kemikaale parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 1907/2006, milles käsitletakse kemikaalide registreerimist, hindamist, autoriseerimist ja piiramist (REACH-määrus). Näiteks Euroopa Kemikaaliametis (European Chemicals Agency, ECHA), kus töötatakse REACH-määruse täideviimise kallal, on praeguseks registreeritud enam kui 25 000 kemikaali. Võimatu on neid kõiki mõõta. Keskendudes elusorganismide tervisele näeme tervikut ja saame hinnata nii elustiku kui ka keskkonna tervist. Arsti juures tervisekontrollil annab inimene vere- ja uriiniproovi, tal mõõdetakse pulssi, hingamist, lihaste jõudu ja palju muud. Samamoodi saab tervist hinnata ka kaladel ja laiendada neid tervisenäitajaid ümbritsevale elukeskkonnale.

    Keskendudes elusorganismide tervisele näeme tervikut ja saame hinnata nii elustiku kui ka keskkonna tervist.

    Toksilised ained jagunevad eelneva jutu põhjal kaheks: need, millega on elusorganismid evolutsioonis kokku puutunud, nt nafta, ja inimtekkelised ained, mis ilmusid keskkonda mõningate aastate ja aastakümnete eest, nt dioksiinid. Nende viimaste puhul elusorganismide kaitsemehhanismid nii efektiivselt ei tööta – teinekord ei tööta üldse mitte. Sellepärast on ka dioksiinid, mitmed inimeste loodud pestitsiidid, plasti lisaained jm uue aja ained niivõrd mürgised. Toimub pidev võidujooks kemikaalide väljatöötajate-tootjate ning reguleerijate-teadlaste vahel. Paljud pikaajalise kasutamise tagajärjel tekkivad kahjulikud mõjud ilmnevad viibega (nt seesama kurikuulus DDT näide: palju kiidetud ja Nobeli auhinna saanud avastus osutus hoopis nuhtluseks), samuti pole võimalik laboris testida kõikide nende kümnete tuhandete ainete koos- ja vastastikmõjusid. Kogu selle kemikaalikokteili sees elavad nii Läänemeres ujuvad kalad, kuid elab ka inimene. Nii tekib õigustatud küsimus: kas me peaksime muretsema? Või esitame pigem mõne lihtsama küsimuse: kas Läänemere kala kõlbab süüa?

    Lühike vastus on: „Jah, kõlbab küll.“ Olen ka ise oma teadustöö tegemise käigus püütud ja analüüsitud kala ülejäägid (kuna proovid võetakse peamiselt siseelunditest, siis lihakeha jääb üle) rahumeeli ära söönud ja nii nagu kinnitavad paljud teadustööd, siis on kalast saadavad kasulikud ained kahjulike ainetega võrreldes ülekaalus. Huvitav fakt: samalaadseid teadustöid on tehtud ka teistes valdkondades, nt kas linnas rattaga sõitmine on tervislik või tervist kahjustav. Antud juhul leiti samuti, et rattasõidu plussid kaaluvad miinused üles. Tõsi on, et eriti suured ja vanad kalad, nt üle 20 cm pikkused räimed, sisaldavad rohkem kahjulikke kemikaale, kui toitumissoovitused ette näevad, kuid kui võtta arvesse keskmise eestlase kala söömise aktiivsus ja kogused, siis pole muretsemiseks põhjust.

    Mündi teine külg on seotud nendesamade kalade tervisega. See, et kala süüa kõlbab, ei tähenda, et ta ise terve on. Kui kalal on pidevast toksilise ainete doosist tekkinud maksa sidekoestumine, siis ei takista see kuidagi temast supi keetmist, küll on aga ohumärk, mis kirjeldab keskkonna seisundit.

    Merereostus ja vähiteke

    Kõik kalade haigused pole tingimata seotud veereostusega – ka kaladel on bakteriaalsed ja viiruslikud haigused nagu inimeselgi, lisaks on neil hulk parasiite, looduslikud vaenlased ja pidev olelusvõitlus. Üks kohati ootamatuna tunduv haigus, mille põhjused on peale geenide ja eluviisi ka näiteks keskkonna reostatuses, on vähk. Vähk kui rakkude kontrollimatu paljunemise haigus on sama vana kui hulkraksus ise. See tähendab, et sadu miljoneid aastaid on loomad pidanud vastamisi seisma mõnede „hulluks läinud“ rakukogumitega, mis takistavad isekalt ümbritsevate kudede ja organite tööd ning võivad lõppeda ka organismi surmaga.

    Randel Kreitsberg: „Mulle meeldib mõelda, et olen justkui kalatohter, kes vee-elukatele tervisekontrolli teeb. Kui inimene läheb arsti juurde, siis ei uurita, kui palju kahjulikke aineid tema kehas on, vaid seda, kas inimene on terve.“

    Tartu ülikoolis töötame Tuul Sepa juhtimise all praegu selle kallal, et panna merereostus ja vähi teke ühte võrrandisse koos evolutsiooniliste kohastumustega – soovime teada saada, kas Läänemere ja Põhjamere kaladel on pika aja jooksul reostunud merevees elades tekkinud mõni eriti kaval rakusisene mehhanism organismi vähi eest kaitsmiseks.

    Teada on, et tugevate stressorite mõju all elades võib isegi paarikümne põlvkonna jooksul toimuda äärmiselt kiire evolutsiooniline kohastumus. Näiteks on Läänemere avavee lestakalade alampopulatsioonid kohastunud eri piirkondadele omase veesoolsusega, nii et marjaterad ikka ujuks parasjagu põhja kohal ega mattuks setetesse. Teada on ka juhtum Ameerika Ühendriikidest, kus pisikesed kalad, fundulused, suutsid kohastuda keemiatehase reostatud jõe toksilise veega ja nii vältida maksakahjustusi, mis tavapäraselt sellises olukorras peaksid tekkima.

    Oleme viimase aasta jooksul uurinud sadu Läänemere ja Põhjamere lesti: meie jõelesta (Platichthys spp.) ja Põhjameres levinud soomuslesta (Limanda sp.), kellest just viimasel on eriti tihti (kuni 30% uuritud kaladest) leitud naha- ja maksakasvajaid. Eestlasi rõõmustava infona võib öelda, et kõige vähem leidub kasvajaid just Läänemeres elavatel jõelestadel ning kõige rohkem Põhjamere soomuslestadel – neil, kes asustavad suurte Lääne-Euroopa jõgede suudmealasid ning Põhjamere arvukaid merre ehitatud nafta- ja gaasimaardlaid.

    Läänemere kaladelgi jagub katsumusi, kuid sellegipoolest olen optimistlik. Keskkonnamürkide põhjustatud madalseisust on välja tulnud nii meie hülge- kui kotkaliigid. Kliimamuutustega kaasnevad uued raskused – jää puudumine. Nii lisandub eelkirjeldatud reostuse ja suletud merekeskkonna probleemidele veel kolmaski mõõde. Inimese ja looduskeskkonna vastastikmõjus toimuvaid protsesse oskavad teadlased mingil määral kirjeldada, vaevalt et ennustada – nii ei saa kindlasti öelda, et meres toimuv on teadlastele teada.

    Üks ja ainus maailmameri

    Mu isa oli traallaeva meremees ja mäletan, kuidas ta poisipõlves mulle ookeanilt kõikvõimalikke kuivatatud mereelukaid koju tõi. Küll oli seal merisiilikuid ja -tähtesid, kerakalu ja haihambaid, mõõkkala mõõk ja merilõvi kihvad – kaugetest maadest pärit aarded, mis tekitasid huvi selle salapärase veealuse maailma vastu. Nüüd, olles tutvunud veealuse maailmaga maailma meredes, näen, et ka niivõrd suured ja stabiilsed ökosüsteemid, õigemini ongi meil vaid üks ja ainus mereline ökosüsteem – maailmameri, on inimtegevusest haavatavad. Läänemeri on noor, pidevalt muutuv ja arenev elukeskkond ja inimene on Läänemere ökosüsteemi osa. Kui liikuda pea mageda veega Läänemere idakallastelt Taani väinade suunas, siis koos soolsuse suurenemisega muutub suuresti ka mereelustik: Läänemeres uitavad delfiinid ja haid, siia on eksinud mõõkkalugi, Taani väinade liigirikkus on aga juba Põhjamere-sarnane. Olles pea paarkümmend aastat selle mereeluga tutvust sobitanud, on alles nüüd hakanud mulle joonistuma pilt selle süsteemi komplekssusest (klišeelik, aga tõsi). Mulle need liivased, mudased, pilliroostikulised, kivised ja kaljused Läänemere kaldad istuvad – ja rohekas-kollakad-sinised-hallid lained ka, sest see on ju minu Läänemeri.

  • Odüsseuse väikekodanlikud eksirännakud

    LAURENCE BOYCE

    Mängufilm „Reis Kreekasse“ („The Trip to Greece“, Suurbritannia 2020, 103 min), režissöör Michael Winterbottom, operaator James Clarke. Osades Rob Brydon, Steve Coogan, jt.

    Kümme aastat tagasi jõudis tele- ja kinoekraanile ühtaegu sarja ja filmina Mi­chael Winterbottomi „Reis“.1 Selle mõte oli lihtne: briti koomikud ja näitlejad Rob Brydon ning Steve Coogan reisivad Inglise ajalehele Observer loo kirjutamise ettekäändel mööda Põhja-Inglismaad, et külastada erinevaid restorane, pakkudes kõrvale omavahelist loba ja mõneti vastuolulist läbisaamist. Nad mängisid põhimõtteliselt iseenda väljamõeldud versiooni otsekui kõrvalloos Winterbottomi „Tristram Shandyle“:2 loo keskmes on nende sõprus ja rivaliteet, lisaks meeste eraelu ja isiklike neurooside käsitlemine. See on dokumentaalfilmi taoline lähenemine, kus kahe peategelase omavaheline sobivus ja narratiivi metatasandilisus aitasid köita vaataja tähelepanu ning viisid kolme järjefilmini ehk reisidele Itaaliasse, Hispaaniasse3 ja nüüd Kreekasse. Vaadates Cooganit ja Brydonit Odüsseuse jälgedes kulgemas (ehkki Kreeka mütoloogilised kangelased ei teinud iga päev peatust, et einestada uskumatult kallites restoranides), tekib aga tunne, et sarja väärtus on langustrendis.

    Probleemid algavad sellest, kui meid lükatakse filmi alguses rajale väga vähese ettevalmistusega ja ei anta eriti aega tutvuda ka stsenaariumi ja taustsüsteemiga, antud juhul kasvõi tõsiasjaga, et Coogani isa on haige. Seesama mure oli ka sarja eelmiste osadega. „Reis“ oli algselt loodud kuue pooletunnise teleepisoodina ja filmid on lihtsalt materjali kärbitud versioon. Seetõttu on kõik veidi logisev ja olulised jutupunktid kerkivad pinnale eikuskilt, tihti pikale venivate koomikuetteastete järellaines. Võiks ju öelda, et „Reisi“-filmid on auavaldus elulähedusele (päriselu ei püsigi enamasti konventsionaalsete žanrinormide piires), aga emotsionaalsemad ja sisulisemad hetked ei paku kunagi päris täit rahuldust. Tõsi küll, Coogan on filmi lõpuosas suurepärane, ja eriti mõjus on tema tuim leppimine isikliku tragöödiaga.

    Suurem osa filmist toetub välja vedamiseks Brydoni ja Coogani omavahelisele verbaalsele mõõduvõtule. Pole kahtlust, et need pakuvad tihti naljakaid hetki. Mõlemad on andekad matkijad, kes jõuavad oma jutuga absurdsetel kõrvalteedel ekseldes vahel võrratute tulemusteni. Mick Jaggerist saab haigla üldosakonnas lamades maailma kõige häälekam patsient. Roger Moore pillub kahemõttelisusi erinevate Lesbose saare hotellide aadressil. Coogan esitab iseennast halvasti dubleerituna. Aga need hetked kestavad enamasti liiga kaua ja Coogani ning Brydoni vaimukused manduvad omavahelisse nagelemisse, kus kumbki püüab teist üle trumbata. Kuigi selline vaatajaskonna kannatuse proovile panek on tahtlik – Brydoni ja Coogani võimeid ning annet kõrvutatakse nende ebakindluse ja väiklusega –, mõjub see pärast korduvkasutamist eelmistes osades üsna närtsinuna. Pärast tervet hulka „duelleerivaid Michael Caine’e“ ja erinevaid James Bonde varasematest filmidest, on neil stseenides selgelt sädet puudu. Ja kõige mõistmiseks tuleb tõepoolest olla Briti taustaga või tunda peensusteni Inglise kultuuri. Dustin Hoffmani ja Marlon Brando kehastamine võib küll rahvusvahelisele auditooriumile peale minna, aga väljaspool Inglismaad on jutusaatejuht Mi­chael Parkinsoni või briti koomiku Ronnie Corbettiga vähe peale hakata.

    Vaadates Steve Cooganit ja Rob Brydonit Odüsseuse jälgedes kulgemas, tekib tunne, et sarja väärtus on langustrendis.

    Tahes-tahtmata tekib tunne, et „Reis Kreekasse“ üritab istuda mitmele toolile korraga. Suur osa filmist põhineb kangelaste vananemisel ja omaenda surelikkusega silmitsi seismisel. Ühes stseenis asuvad Coogan ja Brydon võidu ujuma, sest Cooganil on kindel soov tõestada, et ta on endiselt vormis. Hiljem tahab Coogan kalju otsast vette hüpata, näitamaks, et ta seda ikka veel suudab. Keskea rahulolematus kiiresti mööduva ajaga. Nende imitatsioonid on kõrvalproduktiks tõsiasjale, et nad kuuluvad nüüd teise aega ja kultuuri ning paljud nende naljad on nooremale vaatajaskonnale arusaamatud. „Reisi“-sari tahab meid panna neile kaasa tundma, eriti Cooganile, kelle elupõline kurameerimine ja nooruslikud liialdused (mida Briti kollane ajakirjandus nii väga armastas), on temast teinud ühe üsna üksiku tegelase, kes sukeldub pealiskaudsesse üheöösuhtesse juba eelmistest episoodidest tuttava fotograafiga. Võrdluseks näidatakse Brydonit, kes on kogu oma ebakindluse juures eluterves ja armastuseküllases paarisuhtes. Ometi on kummagi tegelasega samastumine äärmiselt keeruline. Kui palju nad ka oma neurooside ja probleemide käes ei kannataks (nagu iga teine), on väga keeruline unustada, et nii päriselus kui fiktiivsena ekraanil on mõlemalt vähemalt mõõdukalt jõukad staarid, kellele makstakse suuri summasid selle eest, et nad reisiksid imekaunitesse paikadesse, sööksid kallites restoranides ja ööbiksid külluslikes hotellides.

    „Reis Kreekasse“ püüab selle vastuolu tuua loo keskmesse. Kui sarja eelmistes osades olid Brydon ja Coogan kindlalt oma turvamullis, on nüüd filmis stseen, kus Coogan põrkab kokku sotsiaaltöötaja ja näitlejaga, kellega nad on varem koos töötanud (ja rõhutamaks staari äraolevat olekut on Coogan unustanud teise mehe nime). Nad pakuvad mehele asüülilaagrisse küüti, aga keelduvad lõpuks tema ettepanekust laagrit külastada. See on tõehetk: tegeliku maailma probleemid ohustamas nende mugavaid keskklassiprobleeme. Ja on väga kõnekas, et seda teemat puudutatakse vaid pinnapealselt. Samas ei arene see moment millekski enamaks ja jääb vaid üheks episoodiks tegelaste eksirännakul. Mahavisatud võimalus viia lugu huvitavamasse sfääri.

    Winterbottom rõhutab Kreeka kaunist maastikust viimast võttes kogu ettevõtmise väikekodanlikkust. Päike sädeleb selgelt sinavalt veelt, kaunitelt arhipelaagidelt ja maalilistes paikades asuvatelt vabaõhurestoranidelt vastu, taustaks Michael Nyman ja Philip Glass. See kõik on üsna kena, aga mõjub samas võltsilt – see on peaaegu liiga täiuslik. Ülimalt ihaldusväärne, aga samas odav ja õõnes.

    „Reis Kreekasse“ pole iseenesest halb film. Aga pärast kolme eelmist osa mõjub see võrdlemisi tühja ja üleliigsena. Brydoni ja Coogani omavaheline keemia on suurepärane ning koos Winterbottomiga naudivad nad ilmselgelt tegelikkuse ja fiktsiooni piiride hägustamist. Kõik see jätab aga nüüdseks üsna väsinud mulje, püüdes mõjuda süvamõttelisena sellistel teemadel nagu vananemine, aga selleni kunagi jõudmata. On eraldiseisvaid hetki loomingulise jaburdamise ja sõnamänguga, mis on vaatamist väärt ja toovad naeratuse huulile, aga tervik ei küüni millegi lõplikult rahuldust pakkuvani.

    Tõlkinud Tristan Priimägi

    1 „The Trip“, Michael Winterbottom, 2010.

    2 „Tristram Shandy: A Cock and Bull Story“, Michael Winterbottom, 2005.

    3 „The Trip to Italy“, Michael Winterbottom, 2014; „The Trip to Spain“, Michael Winterbottom, 2017.

     

  • ,

    Saksa kunstnike näitus Tartu Kunstimajas

    Neljapäeval, 30. juulil kell 17.00 avatakse Tartu Kunstimaja suures saalis Saksa grupinäitus „Ristumine: hetkeks koos”.

    Näitusel põrkuvad nelja saksamaalt pärit kunstniku Else Goldi, Katharina Lewonigi, Matthias Lehmanni ja Tobias Stengeli vastandlikud käekirjad. Ühiselt on ette võetud riskantne eksperiment: vahetu kokkupõrge vastasseisjaga, teise kunstnikuga, mis paiskab igaühe aga oma tavapärase loomemeetodi juurde tagasi. Kuid samal ajal on see põrkumine võõraga ka viljastav: toimub ristumine, milles kunstnike teosed teineteist kõnetavad ning sarnaselt tähistaevaga külgetõmbejõu ajel galaktikateks koonduvad.

    Autorite huvi ühte heita tulenes kunstikeele universaalsusest ja rikkusest, mis kasvab välja selle võimest erinevaid mõtteviise ülemaailmses zeitgeist’is ühendada. Nii on kõigis näitsuetöödes ühel või teisel viisil kohal ruumi ja ruumitaju mõjutavad omadused nagu materiaalsus, tasapinnad, liigendatus, proportsioon, värv, valgus ja vari ning nende muutumine ajas. Läbi universaalide erineva käsitluse on kunstnike eesmärgiks luua seoseid ja kattuvusi, mis oma mitmepalgelisuses toovad ilmsiks ja aitavad lahtimõtestada maailma tegelikkuseid.

    Näitus toimub koostöös Kunstverein Meisseniga ning seda on toetanud Kulturstiftung des Freistaates Sachsen ja Dresden Amt für Kultur und Denkmalschutz.

    Näitus on avatud 23. augustini.

    www.kunstimaja.ee
    facebook.com/kunstimaja
    Tartu Kunstimaja (Vanemuise 26) on avatud K–E 12–18. Näitused on tasuta.
    Tartu Kunstimaja näitusetegevust toetavad Tartu Linnavalitsus ja Eesti Kultuurkapital.

  • Sel reedel Sirbis

    RANDEL KREITSBERG: Minu Läänemeri
    Läänemeri on noor, pidevalt muutuv ja arenev elukeskkond ja inimene on Läänemere ökosüsteemi üks osa.
    Ma olen Pärnu poiss. Meri oli osaks mu identiteedist ja teadvusest, isegi kui iga vaba hetke mere kaldail ei veetnud. Mäletan, kuidas üliõpilasaastateks Tartusse kolides imestasin, kuidas siin ilma õhuta katlas elada on võimalik. Pärnus on mereõhk.
    Tartuga harjununa ja seda armastama hakanud, avastasin, et kogu Eesti on üks paras mereäärne kant. Ei pea kõik mere- ja maadeuurijad admiral Bellingshauseni eeskujul tingimata Saaremaalt pärinema – nii meenub iga kord, kui Hellenurme mõisast (Alexander von Middendorffi elu- ja surmakohast) jalgratta või autoga mööda sõidan. Tugevalt liigendunud rannikuga Läänemeri on mitte vaid rannikul asuva inimasustuse, vaid kohati lausa Valgevene, Ukraina ja Slovakkiani ulatuvate maa-alade ja seal elavatest inimestest mõjutatud.

    JANIKA TURU: Mälu hoidmine
    Eesti muuseumid vaevlevad ruumikitsikuses ja museaalide säilitamistingimusi napib, kuid ühishoidla-kompetentsikeskuse loomine on alles algusjärgus.
    Öeldakse, kes hoiab, sel on, pillaja on paljas. Hoidjal osa, kaitsjal kasu, või hoopis, kes kogub, see saab, kes hoiab, sel on. Eestil on, mida hoida. Riigi hallatavates mäluasutustes talletatakse kokku üle 900 miljoni Eesti kultuurile tähtsa pärandiobjekti. Kultuuripoliitika eesmärk on kujundada loovust väärtustav ühiskond, hoida ja edendada eesti rahvuslikku identiteeti, uurides, talletades ja kandes edasi kultuurimälu.
    Maailmakodanikuks olemine käib omaenda kultuuri kaudu, seepärast tuleb tunda oma juuri. Kuidas neid tunda? Enamasti ikka läbi lugude, jutustuste, laulude, legendide, vanade fotode, videosalvestuste ja alles hoitud esemete. Need on justkui asitõendid sellest, et vanasti käisid meil asjad „niiviisi“, justkui faktid vanast ajast, artefaktid – kõik inimese loodud materiaalsed objektid geoloogilisest näidisest, mis on kogutud (s.t oma algsest kontekstist eemaldatud) ja mida säilitatakse mingil kindlal eesmärgil, kosmoselaevani. Kui artefakti pole, ei ole millelegi toetuda, et tõestada olnut ja tuvastada juuri.

    TÕNU KARJATSE intervjuu Johan Carlssoniga: Lõpuks ka lõppematusest
    Johan Carlsson: „Ma arvan, et filmi „Lõppematusest“ on Roy Andersson pannud tõesti sisse selle, mida ta tahab oma vaatajaga jagada ja selle filmiga edasi anda.“
    Roy Anderssoni „Lõppematusest“ (mida võib tõlkida ka kui „Muutumatusest“) on ühtviisi poeetiline ja eksistentsiaalne kogemus, abstraktne mõtisklus maailmast ja inimesest, inimese üksildusest, hüljatusest ja elu haprusest. Andersson ise reisida ei armasta, küll aga oli filmi linastusel Rotterdami filmifestivalil kohal ta kauaaegne produtsent Johan Carlsson, kes on Anderssonist teinud dokumentaalfilmi „Homme on ka päev“ (2011). Siis, enne koroonakriisi, saigi produtsendiga juttu aetud.
    Roy Andersson on mitmeid auhindu võitnud mainekas filmitegija. Kui keeruline on olla väidetavalt väga nõudliku režissööri produtsent?
    See on raske küsimus. Esmalt tuleb öelda, et ma ei ole ainuke produtsent – meid on meie väikeses firmas ja meeskonnas kaks. See töö on raske, naljakas ja ärritav. Rahastuse osas on meil siin Euroopas abiks rahastamisstruktuurid ja kauaaegsed partnerid, kes Anderssoni filme toetavad. Mõnikord need küll vahetuvad, kuid enamjaolt on püsinud muutumatuna.

    INTERVJUU KRISTI GRIŠAKOVIGA: Parkimine on säästliku linna loomise tööriist.
    Hiljuti ilmus rohkete illustratsioonide ja atraktiivse graafilise materjaliga Tallinna parkimispoliitika arengusuundade analüüs „Metapark“. Selles tuuakse välja, milline on kehtiva parkimispoliitika mõju linnaruumile, kus ja kui palju parkida saab, mis on parkimise tegelik hind ning kuidas peaks pealinn parkimist suunama, et luua selline elukeskkond, kus arvestatakse võimalikult paljude liikumisviisidega.
    Uuringu lähtekoht on, et linnad võivad majanduslikult ja elanike arvu poolest kasvada ka ilma laienemata, kui ettevõtlus, töökohad ja sotsiaalne läbikäimine suudetakse panna tihedamalt toimima. „Sellest perspektiivist vaadatuna on efektiivsel parkimispoliitikal, mis suudab vältida parkimiskohtade arvu suurt kasvu, oluline roll Tallinna majanduskasvu, sotsiaalse sidususe ja elukvaliteedi tagamisel,“ leiavad uuringu koostajad. Värskest inimarengu aruandest ilmneb, et Tallinn on autode linn, sama kinnitab ka „Metapargi“ uuring, kus tõendatakse, et parkimisalade ja sõiduteede brutopindala on kõigis linnaosades suurem jalakäijatele eraldatud ruumist.

    ERET TALVISTE: Inimlikkuse õppetund
    Aija Sakova „Mäletamise poeetikas“ esitatakse Ene Mihkelsoni ja Christa Wolfi teoste näitel keerulisi küsimusi inimeseks olemise kohta pidevalt muutuvas ajas.
    Aija Sakova „Mäletamise poeetika. Ene Mihkelsoni ja Christa Wolfi romaanid lähivaates“ on üks vähestest akadeemilistest raamatutest, mille ma olen kaanest kaaneni sõna-sõnalt läbi lugenud ja lugemist seejuures nautinud. „Mäletamise poeetika“ on ladus ja huvitav, teos pakub kindlasti mõtteainet ka n-ö tavalugejatele. Sakova stiil on küll akadeemiline, kuid tema uurimuse keskmes on inimene, kirjaniku elu ning looming, mis on seotud laiema ajaloolise ja kirjanduskriitilise/filosoofilise kontekstiga. Eessõnas selgitab Sakova, et tema eesmärk ei ole Mihkelsoni ega Wolfi romaane teoreetilistesse raamidesse suruda, vaid „kuulata ja näha igat kunstiteost selle ainuomases vormis“. Nii jõudsid Mihkelsoni romaanide „Ahasveeruse uni“ ja „Katkuhaud“ ning Wolfi romaanide „Lapsepõlvelõimed“ ja „Inglite linn ehk The Overcoat of Dr. Freud“ peamised seisukohad ka minuni, olgugi et ma neid teoseid ise lugenud pole. Tähelepanuväärne on seegi, et Sakova on suutnud kirjutada rasketest teemadest teatava kergusega. Toetudes mainitud autorite töödele, räägib raamat hoomamatust valust ja kaotustest, mille tõid kaasa natsism ja kommunism, ning jõuab viimaks teatava lepituseni.

    RIINA ORUAAS: Luunja hingekauplejad
    „Keisri usk“ on segu ajaloolisest realismist, rahvajandist ja sentimentaalsevõitu rahvusromantismist.
    Praegusel ajal on tavaks olla tänulik, et pärast pikka vaikust üldse teatrisse lubatakse. On näidend, etendus ja lavatäis näitlejaid ning nii mõnelegi vaatajale uus etenduspaik. Ilma nende asjaoludeta oleks „Keisri usu“ lavastuse peamine mõõdukaal muidugi Henrik Visnapuu 130. sünniaastapäeva tähistamine, mille peasündmusena jõudis Luunja mõisa kunagistel maadel Luunja kultuurimajas Visnapuu unustatud näidend nüüd esimest korda lavale.
    Näidendi saatus on olnud karm. 1939. aastal juba proovisaali jõudnud tekst keelati, kuna ei sobinud enam uute oludega. Näidendi (järjekordse) taasleidmise au kuulub Loone Otsale, kelle ärgitusel jõudis see Luunja valla ja Jürgen Rooste kureeritud Visnapuu aasta sündmuste kavva. Mõningase korrastamise ja tihendamise tulemusena on näidend ka peaaegu autentsena Raivo Trassi käe all lavale toodud. Sellisel leiul on muidugi uudisväärtus omaette.

    RAUNO ALLIKSAAR: Pimeda vihaga löödud
    Mõnel puhul näib, et autor pole olemasoleva kirjandusega üldse kursis olnud või siis ei ole oma teesi edendamise huvides tagasi kohkutud ka otsese valetamise ees.
    Catherine Nixey, Pimeduse aja algus: kuidas kristlased hävitasid klassikalise maailma. Tõlkinud Ivika Arumäe. Toimetanud Leino Pahtma. Argo, 2020. 319 lk.
    Kui Catherine Nixey raamat oleks eesti ilukirjandusteos, siis oleks selle avalause ilmselt järgmine: „Kui humanistid antiikmaailma pärandit päästma jõudsid, olid kristlased oma hävitustöö juba lõpetanud“. Teose 2017. aastal kirjastanud Macmillani kodulehel nimetatakse seda „väheräägitud ja sügavalt šokeerivaks looks sellest, kuidas sõjakas religioon üritas sihipäraselt kustutada klassikalise maailma õpetusi“. Kui juba enne pikemate seletuste juurde asumist raamatu põhitees kokku võtta, siis selle  miinimumkuju oleks „kristlased: halvad, lollid ja sallimatud, kõik teised: hääd, kõrgelt arenenud ja hämmastavalt sallivad“. Tegemist on teosega, mis ärgitab kindlasti kristluse ja laiemalt religiooni vastu meelestatud lugeja fantaasiat ja kinnitab juba olemasolevaid veendumusi, ent mille sageli vigane loogika, absoluutne erapoolikus ning kohati lihtsalt kummastav lähenemine mõjub eemaletõukavalt kõigile, kes käsitletavas ajalooperioodis orienteeruvad.

  • ,

    Mari Volensinäitus Tartu Kunstimajas

    Neljapäeval, 30. juulil kell 17.00 avatakse Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriis Mari Volensi isikunäitus „Lahtiraksatus”.

    Näitusel on väljas installatsioon „Vaikne pöörd” (2018, varem eksponeeritud Draakoni galeriis ja Tallinna Kunstihoones grupinäitusel „Hea olemise kunst”) ning fotoseeria „Võtab kuju”. Terviku loomiseks kasutab kunstnik nii heli, valgust ja värvi, kui ka liikuvaid objekte. Kõik kokku on tegu piiriga sisemise mõtte- ja kujutlusmaailma ning välise keskkonna vahel.

    Midagi lükkus liikuma.
    Enam nii ei saanud.
    Kokkusurutud olekusse tekkis veidi õhku,
    paindumatus ja kaitse asendusid usaldusega.
    Mis oleks, kui saaks lasta lahti tuttavatest vormidest?
    Kui teaks, et teisiti saab ka.
    Kui ei unustaks, et rohkem polnudki vaja.
    Ehk saab,
    äkki enam ei pea,
    mis oleks, kui prooviks võtta enda kuju.

    Mari Volens (snd 1981) on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia fotograafia osakonnad (BA 2013, MA 2017) ning täiendanud end õpingute kestel Taani Kuninglikus Kunstiakadeemias. Varasemalt on ta lõpetanud Tartu Ülikooli prantsuse filoloogia erialal. 2013–2018 oli Volens aktiivselt seotud nomaadse artist-run platvormi Rundum eestvedajana koos Kulla Laasi, Mari-Leen Kiipli, Aap Tepperi ja Kristina Õllekiga. Tegemist on tema esimese isikunäitusega Tartus.

    Tänud: Erki Soidla, Mihkel Kivi (Murdosa OÜ), Eva Mustonen, Signe Seppo.

    Näitus on avatud 23. augustini.
    www.kunstimaja.ee
    facebook.com/kunstimaja
    Tartu Kunstimaja (Vanemuise 26) on avatud K–E 12–18. Näitused on tasuta.
    Tartu Kunstimaja näitusetegevust toetavad Tartu Linnavalitsus ja Eesti Kultuurkapital.

Sirp