kultuuriajakirjandus

2020. aasta Maitsete Allee toimub Maarjamäe lossipargis 15. augustil algusega 12.00 ning maitsvalt aega saab veeta südaööni.

Seni on suvised toidu ja suvepealinnad – Haapsalu, Pärnu ja Kohtla-Järve on olnud omaette väärtusega, aga Tallinn on alati midagi erilist. Oleme kogunud tänavatoidu ja toidufestivalide inspiratsiooni nii siit kui sealt poolt maailmanurgast. Alates kilukarbi siluetist, lõpetades downtown tornidega, mis otseselt toovad silme ette tänavatoidu kodumaa Ameerika.
Festival tuleb teieni kõige efektsemas miljöös, mida Tallinnal pakkuda- Maarjamäe lossipargi alleedel.
Toome teieni parimad toitlustajad ja käsitööjookide pakkujad üle kogu Eesti ning kaugemaltki.
Varuda tuleb vaid aega ja tühja kõhtu ning võite tunda ennast Prantsuse Rivierast Ühendriikide salasoppideni, Jaapani kalaturult otse Vihmametsadesse, hõrgust mägedepoegade šašlõkielamusest maailma parimate magustoitudeni…
Lisaks Jüri Muttika, kes loob terve päev teile meeleolu, Mikk Mäe, kes alustab 20:00 tänavadiskoga, nagu ikka retrostiilis ja palju muid põnevaid üllatusi.
Kes tahab õhtu lõpetuseks, midagi eriti eksklusiivset, sellele pakuvad restoran SALT ja Riviera Brasserie ainult ühel õhtul eriti eksklusiivse tänavatoidustiilis gurmee õhtusöögi koostöös Eesti ühe professionaalseima tipp baarimeistri Lenar Lehtla kokteili pairinguga. Piletite müük eriõhtusöögile toimub läbi Facebooki kanalite.

Ajaloomuuseum kutsub vaatama näitusi nii Maarjamäe lossis, Filmimuuseumis kui tallihoones ning lisaks saab osaleda:

14:00 Eriekskursioon Maarjamäe lossis “Kuidas krahvid elasid?”
15:30 Eriekskursioon Filmimuuseumis “Kuidas tähed säravad?”
17:00 Eriekskursioon Maarjamäe lossis “Kuidas krahvid elasid?”

Osalemine muuseumipiletiga. Kogunemine väravahoones.
Muuseumid on avatud 10.00 – 18.00, Tallinna Maitsete Allee 12:00 – 00.00.
Kohtumiseni 15.08.2020!

Narva linnuses on alates 27. juulist avatud näitus „Kellele iseseisvus, kellele autonoomia. 100 aastat soome-ugri rahvaste iseolemist“, mis annab ülevaate meie hõimurahvaste käekäigust ja tutvustab laiemale üldsusele lisaks omariikluse saavutanud soome-ugri rahvastele ka teiste sugulasrahvaste ajalugu ning iseseisvuspüüdlusi.

Neljapäeval 13.08 kell 16 tutvustab näitust ja Venemaa soome-ugri rahvaste autonoomiate kujunemise iseärasusi Fenno-Ugria nõunik Jaak Prozes, kes on ühtlasi näituse üks koostajaid. Näituse esitlusele on teretulnud kõik huvilised.

2018. aastal möödus 100 aastat Eesti Vabariigi väljakuulutamisest. Samal ajal toimusid pöördelised sündmused kogu Venemaal ja Euroopas, lisaks Soome ja Ungari iseseisvumisele saavutasid territoriaal-autonoomia Nõukogude Venemaa suuremad soome-ugri rahvad – mordvalased, udmurdid, marid, komid ja karjalased. Neile sündmustele pühendas Fenno-Ugria 2018. aastal ERMis toimunud hõimupäevade konverentsi, mis oli ühtlasi osa soome-ugri rahvastele suunatud EV100 välisprogrammist. Konverentsil pidasid ettekandeid soome-ugri rahvaste väljapaistvad ajaloolased.

Kuna huvi seni käsitlemata teemavaldkonna vastu oli suur, koostasime konverentsi ette valmistamise käigus meieni jõudnud materjalidest teabenäituse, mis aitaks tutvustada lisaks omariikluse saavutanud soome-ugri rahvastele ka teiste sugulasrahvaste ajalugu ning iseseisvuspüüdlusi laiemalegi üldsusele. Selleks aitasid konverentsil osalenud ajaloolased juurde hankida hulga foto- ja tekstimaterjale, millele lisasime omalt poolt nende rahvaste ajalugu käsitlevat üldist informatsiooni.
Näituse tekstid on koostanud ajaloolased Jaak Prozes ja Piip Pillak, toimetanud Kadi Sarv, kujunduse on teinud Peeter Laurits ja Kadri Liis Rääk. Näituse teostas MTÜ Fenno-Ugria Asutus EV100 välisprogrammi toel.

Näitus Narva linnuse konvendihoone põhjatiiva teisel korrusel on avatud kuni 30.09.2020. Narva linnus on iga päev avatud kell 10-18.

Ilmunud on Fenno-Ugria aastaraamat „Soome-ugri sõlmed 2019“, mis pakub mitmekesist ja põnevat lugemist 2019. aastal toimunud olulisematest soome-ugri rahvastega seotud sündmustest, väljaannetest ja inimestest.

2019. aasta läheb ajalukku ÜRO põliskeelte aastana, mis oli tegevusrohke ja lootusrikas, hoolimata sellest, et väikekeelte olukord pole kiita kusagil. Millised on meie kaugemate ja lähedaste sugulaskeelte väljavaated ja eluvõimalused, arutatakse põliskeelte aastale pühendatud mahuka peatüki artiklites.

Väljaandest saab lugeda soome-ugri rahvaste uurimisele aluse pannud ungarlase Antal Reguly (1819-1858) värvikast elust ning teisigi põhjalikke portreelugusid märkimisväärsetest inimestest. Avaldatud on ka kirjutisi elamuslikest reisidest sugulasrahvaste juurde ning aasta vältel ilmunud raamatute ja teatrilavastuste tutvustusi.

Raamat on mõeldud meie sugulasrahvaste ajaloost ja kultuurist huvitunud laiemale lugejaskonnale.

„Üllitis on oluline lüli hõimuliikumise keerulises ahelas, ent samas ka lihtsalt nauditav lugemisvara, mis on kirjutatud arusaadavas keeles,“  on tõdenud Enn Ernits ajakirja Keel ja Kirjandus 2020. aasta aprillinumbris.

Fenno-Ugriast tellides on ühe raamatu müügihind 6 eurot (lisandub postikulu), tellimusi saab esitada info@fennougria.ee või telefonil 6445119 (tööpäevadel). Suuremad koguste osas lepime transporditingimused eraldi kokku.

Tutvuge sisukülgedega klõpsates lingile 

Tutvuge kaane kujundusega

Grupinäitus “ida ots(as)?” / “east end(s)?” / “край Востоку?” vaatab värske pilguga üle ja küsib, millised on ida-eurooplaste identiteediga seonduvad sotsiaalpsühholoogilised kogemused. Kaheksa eesti eri põlvkonna kunstnikku esitlevad oma töid erinevates meediumites, luues sel keerulisel teemal võimaluse avatud aruteluks.
Küsime: mida tähendab olla riik, mis geograafiliselt paikneb ja mida määratletakse Põhja- ja Ida-Euroopana? Kuidas kujundavad Eesti identiteeti sisemised ja välised ootused? Millal suudame vastata Lääne-Euroopa majanduslikele, sotsiaalsetele arengustandarditele või on meil tahtejõudu leida oma tee?

Kunstnikud: Marko Mäetamm, Flo Kasearu, Alexei Gordin, Madlen Hirtentreu, Sandra Kosorotova, Tanja Muravskaja, Evi Pärn, Tanel Rander

Kuraator: Maria Helen Känd
Projektijuht: Minna Triin Kohv
Kujundus: Henri Kutsar
Näitus toimub Põhjala Tehase 5. angaaris (Marati 5) 13.–30. augustini. Avatud igapäevaselt 12.00–18.00.

Avamine 13. augustil kell 19:00

Paneeldiskussioon 18. augustil kell 18:00

Performance’i õhtu 19. augustil kell 18:00 

Näituseteemalised videod kunstnikega

Toetajad: Eesti Kultuurkapital, Tallinna linn, Põhja-Tallinna linnaosa, Tallinna Kultuuriamet, Eesti Kunstiakadeemia / Estonian Academy of Arts, Punch Drinks, Põhjala tehas, EKKM

Mari-Leen Kiipli ja Paul Kuimeti näitus Kogo galeriis koosneb roniubadest, rauast, betoonist, klaasist, vee tilkumisest, fotograafia keemilisest maagiast ja muust.

Mari-Leeni Haapsalu Linnagaleriisse loodud ja seal juulikuus eksponeeritud installatsioon täidab nii Kogo galerii kui laieneb ka galeriiesisele alale Aparaaditehase õuel. Paul Kuimeti seeriat “Kristallsõrestik” eksponeeriti esmalt Tallinna Kunstihoones Siim Preimani kureeritud Paul Kuimeti ja Mihkel Ilusa näitusel “Lõputa lugu”.

Mari-Leen Kiipli installatsioon “Husa” kujutab endast fantastilist aeda. See moodustub katkiste autode tervetest klaasidest, paindunud armatuurist, betoonist, vee tilkumisest, ehetest, nöörsaabastest, Atlandi kaunkarbi kodadest, lehtertapu perekonda kuuluvate taimede väänkasvudest, roniubadest ning vaarikatest. Mari-Leen kirjeldab oma installatsiooni “Husa” kui “salu, mida täidavad mõtted, ideed ja tunded kui eri poosid, ajendatuna rikkalikust linna ja loodusmaastikust. Installatsioon loob stseeni, mis on kantud öistest tormituultest, emotsionaalsetest rägastikest, ehitusplatsidest, autodest, tiivulistest putukatest ja taimede elust.” Mari-Leeni näib huvitavat mõtete, ideede ja tunnete seos maastikuga ning erinevate eluvormide olemus.

Paul Kuimeti kaheteistkümnest fotokollaažist koosnev sari “Kristallsõrestik” toob kokku Tallinna, Brüsseli, Glasgow, Brooklyni, Frankfurti ja Bronxi botaanikaaedades troopilistest taimedest pildistatud fotod. Kuimet kasutab analoogfotograafia keemi-list maagiat, talletamaks maailma eri paigus asuvate kasvuhoonete valgustingimusi. Seejärel on kunstnik fotosid lõiganud laseriga, järgides 1851. aasta maailmanäituse ajaks Londonisse Hyde Parki rajatud Kristallpalee lae struktuurimustrit. Kristallpalee projekteeris aednikuna tuntud suurte kasvuhoonete konstrueerimisega tegelenud Joseph Paxton ning see oli oma aja suurim klaasehitis. Klaasja pinna saavutamiseks kollaažidel on Paul katnud need epoksiidvaiguga. Selle peene ja töömahuka protsessi tulemusena sisaldavad need teosed palju seosed, ideid, viited ajaloole, tehnoloogiale. Sarnaselt tema hiljutisele essee-filmile “Materiaalsed aspektid” (2020) on Kuimeti “Kristallsõrestik” seotud modernistliku klaasarhitektuuri ajalooga alates kristallpaleest kuni tänapäevani, mis aimab klaasarhitektuuri metafoorseid seoseid globaalse kapitalismi, ühiskondlike struktuuride ja kaasaja elutunnetusega.

Kogo galerii näitusel arenev dialoog Paul Kuimeti ja Mari-Leen Kiipli teoste vahel kätkeb endas mõtteid inimese, inimehitatu ja taimede elu erinevatest seostest ja tasakaaludest. Ehitised, mis on loodud taimedele, taimed, mis võtavad unarusse jäetud linnamaastikus võimust, murendades kasutuseta jäänud betooni, uued majad ja aiad, kord, kulg, fantaasia, ilu, valgus… Nagu kristallpaleed kirjeldanud 19. sajandi arhitektuurikriitik Richard Lucae näeb Kristallpalees meie ja maastiku vaheliste tõkete eeterlikkust, piiride kadumist interjööri ja eksterjööri vahel*, nii annab Mari-Leen Kiipli looming sageli edasi piiride hägustumist inimese ja looduse vahel, keskendudes aistingutele ja kehatunnetusele, seisundile, kus inimene on erksas ja dünaamilises suhtes ümbritsevaga. Ilmselt on just selline seisund ka parim nii kunsti kui ka laiemalt ümbritseva tajumiseks ning igasuguseks loomeprotsessiks, toimugu see laboris, stuudios või kusagil mujal.

* Richard Lucae: “Kristallil pole enam tõelist interjööri ega eksterjööri. Sarnaselt on meie ja maastiku vahel püstitatud tõke peaaegu eeterlik. Kui kujutleme, et õhku on võimalik valada nagu vedelikku, on see siin saavutanud tahke kuju – justkui pärast valamisel kasutatud vormi eemaldamist. Leiame end väljalõigatud atmosfääri-segmendist.” – Paul Kuimeti leitud tsitaat , mida kasutati Tallinna Kunstihoone Paul Kuimeti ja Mihkel Ilusa näitusel “Lõputa lugu”. Näituse digigiid ja virtuaaltuur on leitavad Tallinna Kunstihoone veebilehel https://www.kunstihoone.ee.

Mari-Leen Kiipli (s 1988) looming sisaldab fotosid, videoid ja installatsioone, mis keskenduvad peamiselt ruumide ja situatsioonide sõnastamata, tunnetuslikele omadustele. Selleks kasutab ta eri materjale, leidobjekte, taimi, aegluup videoid. Mari-Leeni varasemast tuntumad teosed on videoinstallatsioon “One-on-One” (2017) multimeedia installatsioon “Passiflora” (2017) ning 2018. aastal esmakordselt Kogo galeriis eksponeeritus videoteos “Fish That Swallows the Earth/ Particles That Dance in the Sunrays”.

Lisaks Kogo galeriis toimuvale näitusele osaleb Mari-Leen Kiipli Kogo galeriiga 15.08. – 6.09.2020 Berliini lähistel toimuval rahvusvahelisel kunstifestivalil Art Biesenthal.

Paul Kuimet (s 1984) loob fotoinstallatsioone ja 16 mm filme, mille sisu ulatub maastikest ja arhitektuurist esemete ja kunstiteosteni. Ta teosed käsitlevad tihti modernistlikke esemeid, tõstes esile nende esteetilisi, poliitilisi ja ajaloolisi kaastähendusi, mis paljale silmale võivad märkamata jääda. Paul Kuimeti senised kaalukaimad teosed ja projektid on 16 mm filmiinstallatsioon “2060” (2014), 16 mm filmist “Exposure” ja fotoinstallatsioonist “Grid Study” koosnenud installatiivne tervik näituselt “Perpendikulaarne” (2016), Pärnu KEKiga seotud teosed näituselt “Five Volumes” (2018/20).

Mari-Leen Kiipli ja Paul Kuimeti näitust Kogo galeriis saab näha 6.08 – 22.08.2020. Galerii on avatud K-R 13-19, L 13-18 ning muul ajal eelneval kokkuleppel.
Kogo galerii näituseprogrammi toetavad Eesti Kultuurkapital ja Tartu Linn. Täname: Urmo Teekivi, Kaspar Roosalu, Artjom Jurov, Margit Lõhmus, Liina Raus, Art Leete, Erkki Luhamaa ja Aleksandra Samulenkov, Pühaste pruulikoda ja Peninuki pruulikoda.

Südantliigutav dokumentaalfilm anorektikust, kes teeb oma närbuvast kehast kunstiteose, on viimane lisandus PÖFFi armastusfilmide festivali Tartuff programmi, mis on tänasest avalik.
„Võimas film haigusest ja kunstist, mis võib muuta elu,” resümeeris hiljaaegu oma seisukoha Krakowi filmifestivali rahvusvaheline kriitikute žürii, kes andis sellele linateosele, mis kannab pealkirja „Autoportree” (Selvportrett), oma preemia. Lemmikuks valis selle ka festivali publik.
Norra režissööride Katja Høgseti, Margreth Olini ja Espen Wallini linateos räägib anoreksiat põdevast fotograafist Lene Marie Fossenist, kes jäädvustab oma ühtaegu šokeerivatel ja ilusatel piltidel võitlust selle hirmutava haigusega.
Kokku toob Baltikumi suurim vabaõhufilmifestival 10.–15. augustini Tartu Raekoja platsi väliekraanile ja Athena keskusesse 17 linateost, mis käsitlevad armastuse teemat kõikvõimalikes variatsioonides. Filme on sellistest eksootilistest riikidest nagu Iraan, Brasiilia, Lõuna-Korea ja Austraalia, kontinentidest on esindamata vaid Aafrika ja Antarktis. Kümme filmi jõuavad esimest korda Tartuffi ajaloos vaatajate ette ka virtuaalselt, Elisa veebiplatvormi Elisa Stage vahendusel.
Iisraeli lavastajate Tal Graniti ja Sharon Maymoni draamakomöödias „Täiuslik” (HaNeshef) otsustavad kolm Jeruusalemma teismelist müüa oma neeru, et maksta operatsiooni eest, mis muudaks nende keha täiuslikuks, vähemalt nende enda arvates. Kui teised piirduvad unistusega lopsakamast rinnapartiist, siis transsoolisele Edenile tähendab see midagi hoopis olulisemat. Film võitis kolm Ophiri auhinda, mida nimetatakse ka Iisraeli Oscariteks.
Lõuna-Korea režissööri Bora Kimi draamafilmis „Hüvasti!” (Beol-sae) otsib 14-aastane üksildane Seouli tüdruk Eun-hee kogu hingest mõistmist, millest ta on ilma jäetud nii kodus kui koolis. Tegu on tänavuse festivali tunnustatuima linateosega, mis on võitnud ligemale 30 auhinda, sh Berliini festivali parima noortefilmi ja Tribeca festivali parima välisfilmi preemia.
„Skeemitajad” (Schemers) on kultusfilmi „Trainspotting” atmosfääriga komöödia, mille režissöör on tuntud muusikaprodutsent Dave McLean – mees, kes tutvustas brittidele mitmeid Ameerika tõusvaid grunge-ansambleid eesotsas Nirvanaga. Film põhineb tema enda lool, mis algab aastal 1979, kui Dave otsustab koos oma sõpradega siseneda muusikaärisse.

Komöödiasõpru peaks rõõmustama ka Hispaania režissööri Javier Fesseri film „Tšempionid” (Campeones), milles professionaalne korvpallitreener saadetakse purjuspäi autojuhtimise eest ühiskondlikult kasulikule tööle – treenima vaimupuudega inimesi. Tähelepanuväärne on, et tõsielulises linateoses mängivad puudega inimesed ise. Linateos võitis aasta parima Hispaania filmi auhinna ja see esindas Hispaaniat ka mitteingliskeelsete filmide Oscari konkurentsis.
Esimest korda jõuab Tartuffil ekraanile Iraani filmikunst, Massoud Bakhshi melodraama „Yalda, andestuse öö” (Yalda). 22-aastane Maryam tapab kogemata oma abikaasa, 65-aastase Nasseri. Ainus, kes teda surmanuhtlusest päästa saab, on Nasseri 37-aastane tütar Mona – selleks peab ta šariaadi seaduse järgi Maryamile andestama. Tegu on harvanähtava sissevaatega maailma, millest enamikul meist aimugi ei ole. Film võitis tänavusel Sundance´i festivalil maailmafilmi võistlusprogrammi peaauhinna.
Türgi päritolu Itaalia režissööri Ferzan Özpeteki draamakomöödias „Õnnejumalanna” (La dea fortuna) tuleb juba 15 aastat koos elanud Alessandrol ja Arturol hoolitseda ootamatult oma sõbranna Annamaria laste eest, mis paneb nende niigi sassis suhte viimsele proovile.
Noore Vene režissööri Aleksandr Gortšilini draamafilm „Hape” (Kislota) räägib äsja 20. eluaasta piiri ületanud vene noorte tühjusetundest ühiskonnas, mis on hüljanud oma alustalad. Ka oma põlvkonna manifestiks nimetatud film esilinastus Berliini festivalil.
Dokumentaalfilmide programmis jõuab vaatajate ette veel Rumeenia režissööri Radu Ciorniciuci paljukiidetud ja -auhinnatud „Acasă, mu kodu” (Acasă). 9-lapseline romade perekond on elanud 20 aastat poolmetsikult Bukaresti äärelinnas asuvas hiiglaslikus Văcărești deltas, kuni on sunnitud kolima sotsiaalkorterisse ja kohanema uute reeglitega. Mitmekihiline film on tänavuse dokumentalistika-aasta olulisemaid teoseid.
Kõigile sobib vaatamiseks Austraalia režissööri Shawn Seeti film „Tormipoiss” (Storm Boy) – eelmise aasta suurimaid perefilme, mis räägib väikese poisi ja pelikani ebaharilikust sõprusest.
Lastele mõeldes on Tartuff arhiivist üles otsinud ka ühe parema Eesti lastemängufilmi, Lembit Ulfsaki lavastatud kriminaalse seiklusloo „Lammas all paremas nurgas”, milles avastatakse kadunuks peetud maali saladust. Seansile on oodata ka filmi peaosatäitjat Margus Alverit.
Juba varem kuulutas Tartuff välja avafilmi, Brasiilia troopilise melodraama „Nähtamatu elu” (A Vida Invisível, rež Karim Aïnouz) ja ahistamist käsitleva seitsme Soome naislavastaja draama „Harjumuse jõud” (Tottumiskysymys), samuti kunstiprogrammi linateosed: Kanada-Iiri biograafilise draama „Maudie” (rež Aisling Walsh), Suurbitannia draama „Viimane portree” (Final Portrait, rež Stanley Tucci), Prantsuse dokumentaalfilmi „Tagaotsitav: Banksy!” (Banksy Most Wanted, rež-id Aurélia Rouvier ja Seamus Haley) ja USA dokumentaalfilmi „Marcel Duchamp ja võimalikkuse kunst” (Marcel Duchamp: Art of the Possible, rež Matthew Taylor),
Sissepääs kõigile Tartus toimuvatele linastustele on prii. Virtuaalse Tartuffi seanssidele tuleb osta pilet, mille eelmüük algab esmaspäeval, 3. augustil.
Eriüritused avalikustab festival järgmisel nädalal.
15. PÖFFi armastusfilmide festivali Tartuff korraldab Pimedate Ööde filmifestival koostöös Tartu linna, Tartu filmifondi ja Tartu loomemajanduskeskusega.
Tartuffi kodulehekülg: https://tartuff.ee/.