kultuuriajakirjandus

Karin ärkas maasikavälul. Kuidas ta sinna oli jõudnud, Karin ei teadnud. Lihtsalt jõudis − ja sellega oli kõik öeldud. Tahtetult vaatas Karin, kuidas sääsk tema paremale silmalaule laskus ning oma londiga silmamuna kompama hakkas. Märkamatult oli jõudnud Karin sellesse ikka, kus ta teadis, et iga armastus võib olla viimane. Hommikuti oli Karin sellele vaatamata peaaegu et reibas, tema hinge tungisid kõikvõimalikud tunded (pahurus, asjalikkus, hetkeline tublidus etc), ent mida hämaramaks kiskus õues, seda tühjemaks muutus Karin seest.

Ta teadis, et viimasel ajal oli ta hakanud kasutama vähem omadussõnu. Karin ei tundnud, et ta sooviks millegi kirjeldamiseks kasutada midagi enamat nimisõnadest, kõik lisandused olid liialdused, millele tema hing ei suutnud alla kirjutada. Ta sai aru kontseptsioonist „koer“, kuid kui keegi ütles „hea koer“, kehitas Karin õlgu ning lehitses raamaturiiuli juures varast Handket. Elu meenutas talle üha enam sedaani: nagu on, ja nagu ei ole ka. Selles polnud midagi traagilist. Karin ei tundnud vajadust kellelegi kurta või perearsti järjekorras ajakirjast näpunäiteid välja korjata, mida sellistel puhkudel teha. Ta lihtsalt ei tahtnud. Sest Karin oli jõudnud punkti, kus iga tahtmine, iga soov või unistus oli vaid õhuke rebenenud aukudega katte­loor kuristiku kohal, mida erialases kirjanduses nimetati „keskeaks“.

Sääse õhuke paunake hakkas tõmbuma punaseks. Karin oleks tahtnud suu avada ja õrnalt sooja peletava õhuvoo sääse poole teele saata, kuid ta teadis, et hea inimene nii ei tee. Karin oli kursis kõige uuemate headuse nõuetega, suuremates päevalehtedes olid viimastel aastatel ilmunud põhjalikud juhised, mida hea inimene teeb ja mida ta ei tee, ning Karin teadis, et isegi viimastel koalitsiooniläbirääkimistel oli palju juttu olnud headusest. Samuti oli tema kolleeg, lühikest kasvu ja seetõttu elus veidi kibestunud Tauno, kellele meeldis kanda liibuvaid kostüüme ning omada arvamust, ühel kollektiivi väljasõidul linnalähedasele luhale tutvustanud talle arenguid headuse vallas. „Hea inimene on tervik,“ lausus Tauno talle lõkke ääres ja Karin märkas hoolimata hämarusest kohe, et tema vestluspartneril ei paiknenud rinnanibud kehal sümmeetriliselt. „Hea inimene lahustub kõiksuses, temas pungitub armastus kõige elava vastu, hea inimene hoolib nõrgematest ja nähtamatutest, ta ei kisu riidu, vaid on osavõtlik ka endast erinevat arvamust omavate inimeste suhtes ning ta suudab isegi kõige keerulisemates olukordades leida oma sisemise ühtsuse, muutudes haavamatuks,“ oli Tauno rääkinud ja limonaadi joonud. See oli selle suve trend. Limonaadi oli hakatud reklaamima hoolimise kaudu ning see toimis.

Karin mäletas, kuidas ta koos Markoga oli kord maakodust roidunult kodu poole sõitnud. Nagu ikka, oli ta vaadanud kogu sõidu ajal sõnatult õue, tema laup toetas vastu jahedat klaasi ning reisi lõppedes ei mäletanud ta mitte midagi. Linna piirile jõudes oli neid tervitanud hiiglaslik limonaadireklaam, mis ütles, et limonaad ei tee kurjaks, sest ta on tehtud armastusega. Karinile ei maitsenud limonaad. Tema lemmikjook oli kohvipära. Sellele ei olnud mõistlikku selgitust, ja kui oleks ka olnud, poleks Karin seda teada tahtnud.

Ta rüüpas kollektiivilt talle tööjuubeliks kingitud nimelisest kruusist (sang teokarbikujuline) kohvipära ja kuulas Taunot, kes oli headusest rääkides sattunud üha enam hoogu. „Headus,“ tõstis Tauno häält ja käsi, nii et tema kaenlaaluses rebenesid mõned odavad õmblused, „on ammendamatu maavara, mis toodab juurde energiat ning parandab vähemalt 30% ulatuses meie sapipõie tööd. Ja ometi on sellest tänases võõrandunud ühiskonnas saanud defitsiit. Inimesed ei hooli, ei märka, ei armasta. Miks?“ Ja Tauno kuulus kõiketeadev nimetissõrm kerkis lõkkevalgel õhku.

Karin mäletab, et tol hetkel vaatas ta eemale. Seda fakti sapipõie kohta oli ta juba ammu kuulnud. Mitte et ta oleks midagi uut tahtnud teada saada. Vahel oli ta öösiti unes näinud, et juba homme on uus päev täis uusi väljakutseid, ta kohtub uute inimestega, kes räägivad talle uusi asju, ning hiljemalt pärastlõunaks on ta õppinud juurde vähemalt ühe uue mõtte­tera. Need unenäod olid Karinile kõige raskemad. Ainult Marko hell peopesa, mis täpselt õigel hetkel tema õlga puudutas, oli Karini päästnud nuuksumisest läbi terve öö. Karin ei tahtnud juba ammu midagi uut teada. Väljakutseid ta kartis, pealehakkajaid kohates tõmbas ta pea õlgade vahele. Karin tundis, et tal puudus soov avastada elus uusi horisonte (nii oli talle kord soovitanud osakonnajuhataja, vanem proua, kes käis õmblusringis ja pettis oma abikaasat kellegi Margusega). Ent kui elukohajärgses erakliinikus tehti talle psühholoogilisi teste, ei näidanud need depressiooni, stressi ega varast latentset foobsust. Karin lihtsalt ei soovinud uut.

Ka teatris käies ei soovinud Karin näha uut. Kui Marko talle üha uute lavastuste voldikuid nina alla torkas, tuksatas miski Karinis ebameeldivalt. Hilisematel kooseluaastatel oli Marko hakanud välja lõikama teatriarvustusi ning neid eraldi plafoonidele kleepinud, et Karinil ei jääks need muude artiklite vahel tähelepanuta, kuid Karinil oli hakanud neid lugedes pea valutama ning ta palus ibuprofeeni.

Karini lemmiklavastus oli „Farss pastoraadis“, 30 aastat tagasi ühes suures teatris lavastatud lugu vene spioonist, kes satub Inglismaal kohaliku külapastori eramusse, kus perenaise armukeseks on ameerika lennuväelane. Karin oli seda riikliku ringhäälingu arhiivis vaadanud kümneid kordi ja mitte niivõrd süžee nõtkuse või karakteriloome sinusoidide pärast, vaid lihtsalt harjumusest − talle meeldis vaadata muutumatut teatrit. Karin oleks hea meelega vaadanud ühte ja sama lavastust sada korda. Mitte seepärast, et igal õhtul juhtuks midagi natuke erinevat eelmisest. Teater on teater, mis seal ikka nii väga muutub. Karin oleks tahtnud vaadata just nimelt muutumatust, ühe ja sama lavastuse ajas kordumist, tema kulumist koos Kariniga, tema viljatut ning eesmärgipäratut tiirlemist selles tühjas ning kõledas universumis, mida nimetatakse inimese eluks. Mida vähem oleks selles olnud uut, seda tänulikum oleks Karin pimedas teatrisaalis olnud. Ta oleks tajunud, et kordki tunneb teater sedasama, mida tunneb ka tema.

Ent ta teadis, et teatris nii ei saa. Viimastel kümnenditel olid paljud inimesed avastanud endas loomingulisuse lätted, neid julgustati ka massimeedias ja erialastes kõrgkoolides ning tänu sellele sündis üha enam uut. Ka publik janunes uue järele. Neile ei piisanud olemasolevast, nagu ei olnud kunagi Eimiski rahuldanud jumala nõudlikku maitset. Sarnaselt jumalaga püüdis ka teatripublik mitte leppida sellega, mis on, vaid lakkamatult näidati oma iha uute ning tundmatute vormide järele. Alguses oli tulnud küll teateid mõnedest pingutusest tekkinud tervisehäirest (peamiselt kardioloogilised häired, aga oli ka murtud rangluu ning paar meelehaigust), kuid mida rohkem uut teatris tehti, seda oskuslikumalt jagasid teatrijuhid koormuseid ning ka autorid õppisid jõuvarusid õigesti kohandama ega pannud enam igas proovis kõike välja. Tasapisi tekkis teatrisse kirjutamata kollektiivleping, et nii vaimse kui ka füüsilise pingutusega tuleb ringi käia ettevaatlikult, sest „inimene on meie suurim vara“ (nii oli kirjutatud ühe väiketeatri peanäitejuhi kabineti seinale) ning teda tuleb hoida.

Teater teadis, et uue väljatoomiseks tuleb nii lavastajatel kui näitlejatel elada hoolikalt ning tasakaalustatult. Tehti ümber töögraafikud, kohvikus vahetati menüüd tervislikemate vastu, õhtuti aga teatrihooned suleti, et inimesed ei saaks jääda kauemaks kui hädatarvilik ning oma tervist arutelude ja alkoholiga rikkuda. Prooviajad muutusid rangelt fikseerituks ja nendest kinnipidamist jälgiti rangelt ning kui mõnel näitlejal oli vaja pool tundi enne proovi lõppu minna reklaami lugema või uuele perefilmile paharetist auto häält tegema, tuli teater talle vastu, sest „inimene on meie jne“.

Pärast õpetlikku vahejuhtumit N teatris korraldati ümber ka teksti päheõppimise tempo, füüsiline pingutus oli lubatud erandolukorras ning juba ammu ei nõutud kelleltki täie jõuga mängimist enne publiku saalitulekut, sest see oleks kurnanud tarbetult kogu teatrit. Tänu sellele töötati tõhusamalt, kiiremalt ja professionaalsemalt. Haruharva sattus lavale mõni lavastus, kus helinivoo oleks olnud ebameeldiv või mille puhul oleksid näitlejad pidanud jääma õhtu lõppedes ohtlikult kauaks veel teatri tööruumidesse, et maha laadida oma ebamääraseid eksistentsiaalseid pingeid või mõelda elu mõtte üle. Kostüüm seljast ja lupsti! koju.

Ka publik siirdus reeglina ennaktempos öhe, jättes pimenenud teatrisaalidesse šokolaadi, pumati ja meeldiva ärevuse unustamatu aroomi. Nagu kõik tootva ala inimesed said ka näitlejad, lavastajad, dramaturgid, näitekirjanikud, helikunstnikud ja kõik teised, kes uue loomisesse panustanud olid, tervistkahjustava töö eest aasta lõpul kolleegipreemiaid ning tasuta piima. Ka ühiskonnas hinnati Eesti teatrit kõrgelt, sest sealt leiti hingetuge, lohutust ning headust, mida viimasel aastakümnel oli hakanud kogu ühiskond usinalt otsima.

Karin lebas maasikavälul ja proovis meenutada, millal ta nägi viimati vana ja korduvat. Millal reklaamis mõni teater talle lavastust, milles poleks mitte midagi uut: sama lavastaja korduv käekiri talle tuttava trupiga puudutamas neidsamu teemasid, mida alati. Karin tundis raudrohu tugevat lõhna ja keeras pead. Seal ta oli. Liblikas. Karinile meenus viimane suur teatriafišš, mida ta oli ühe linna keskväljakul näinud. Selle peale oli joonistatud grafitit imiteerivas, pealtnäha rabedas, kuid siiski kontrollitud ja kenasti stiliseeritud vormis suurte punakate tiibadega liblikas, kelle alla oli plokktähtedega kirjutatud teatriõhtu pealkiri „HARMOONILINE ÕNNELIK INIMENE“. Karin ei mäletanud enam, mis teatris seda lavastust etendati. Kas oligi sel vahet. Kas ei etendanudki kõik teatrid just sellenimelist tükki.

Kuna keskmine SKP oli viimastel aastakümnetel märgatavalt tõusnud ning ajakirjanduses läbiviidud rahvaküsitlused näitasid inimeste rahulolu tõusu oma elukvaliteediga, oli riiki saabunud aeg tegeleda headusega. Avatud olid jooga- ja paastulaagrid, ajakirjades ilmusid näpunäited terviklikuma mina leidmiseks ning raadios anti hommikuti kätte esmased harjutused ootamatustega toimetulemiseks. Tööandjatele oli kehtestatud soovitus võtta arvesse ka inimeste õrnemat poolt ning pakkuda neile tuge raskete eluperioodide ületamiseks, sest ainult sel moel on võimalik üles ehitada hoolivamat ühiskonda ning paraneb ka tööviljakus.

Juba lasteaedades oli hakatud õpetama, et hingehaav on nagu iga teine haav, ainult veel palju keerulisem, ning selle ravimisel peavad kõik kaasa aitama. Kuidas täpselt, selle juurde lubati jõuda algkooli viimastel aastatel, kuid vundamendiks raiuti laste pähe teadmine, et kurva tuju, raskemeelsuse, nukruse või ka lihtsalt hingelise segaduse korral, kus kõik kaotab oma kontuurid, selge muutub segaseks ja vastus muutub küsimuseks, subjektist saab abjekt ning inimese elust lõputu müsteerium, tuleb igal juhul rääkida kasvatajaga, et segadusega saaks te-ge-le-da.

Sama printsiibi olid üle võtnud ka Eesti teatrid. Teatrijuhtide väljasõidul looduskaunisse kohta põhjarannikul oli otsustatud pakkuda ühiskonnale segastel aegadel harmooniat ja tuge. Teatrite repertuaari ilmusid nüüd järjest lavastused, mis kõnelesid koosmeelest, hingerahust, minevikust ja armastusest. Julgelt asus teater käsitlema ka ühiskonna probleemseid valukohti, teadvustades sääraste murede olemasolu laiemas publikusegmendis ning proovides omalt poolt pakkuda neile ka mõningaid lahendusi. „Ükski haav ei tohi jääda ravita, ükski segadus lahenduseta,“ kuuldi tuntud pealavastajat ühes pealinna teatris deklameerimas.

Mitmed näitlejad, kelle teatavate füüsiliste eripärade tõttu (jäik alumine lõualuu, tillukesed pupillid, kähe hääl) rolliks oli olnud negatiivsete kangelaste kehastamine, jäid nüüd tööta ning nende asemele kutsuti teatrikoolidest reipa ja usaldusväärse väljanägemise ning kontrolli all oleva kehakaaluga noori näitlejaid, kes tekitasid publikus soovi saada ka ise nende sarnaseks. Töötuks jäänud näitlejad olevat küll planeerinud antikangelastest kubisevat suvetükki, kuid fondid keeldusid säärase projekti toetamisest.

Pärast seda pole neist keegi enam kuulnud, kuid publik leppis kiiresti, et lavadel ei väljendatud enam halbu mõtteid − või kui seda tehtigi, siis mitteusutavalt, iroonilise distantsi ja osundava hoiakuga, vahel ka komöödia arsenalist pärit võtteid kasutades (negatiivseid kangelasi kehastades hakkasid näitlejad näiteks liipama, rääkisid ropusti, pööritasid silmi või lasid oma alumise huule ripakile). Eelistatult kandsid selliseid dramaturgilise pinge jaoks vajalikke vastikuid monolooge ette aga heleda peaga nooremas keskeas meesnäitlejad, sest nende puhul oli kohe aru saada: tegelikult nad nii ei mõtle. See mõjus publikule rahustavalt, ja silmatorkavalt sageli pälvisid säärased rollisooritused rahvusvahelisel teatripäeval mõne preemia.

Karin ei osanud neist lavastustest arvata head ega halba. Ta oli märganud, et tal puudus sageli oma arvamus ja see oli probleem, sest vestlustest jäi ta sel moel kiiresti kõrvale. Kannatas ka tema seksuaalelu. Marko oli Karini käest alati voodis küsinud, millist poosi Karin sooviks täna kasutada, kuid Karin ei osanud midagi öelda. Tal polnud soove. Karin teadis, et see tegi temaga suhtlemise keeruliseks, inimestel oli temaga ebamugav olla ning ajakirjanduses räägiti temasugustest kui liialt ebamäärastest inimestest. Karin aimas, et tema suhtes valitses üleüldine nõutus ja ühistu esimees oli viimasel koosolekul soovitanud ta arvata reservi. Marko oli viinud ta esmalt lähimasse meditatsioonipunkti, seejärel tuttava psühhiaatri juurde, kes oli jalule aidanud juba mitmeid nende tuttavaid. Ometi leidis ta öösiti ärgates sageli Karini akna alt, kus too aluspesus istudes vaatas tumedasse öhe, vastamata küsimustele või ilmutamata mingeid erilisi tahtmisi.

Marko oli proovinud leida teatrite mänguvoldikutest sobivat lavastust ja paar korda kirjeldas ta Karini sümptomeid (lõtvunud lihased, alistumine, reipuse puudumine) ka teatrite turundustöötajatele ning ühiselt leiti mitmeid positiivse sõnumiga lavastusi, mis oleksid võinud Karini letargiast välja tuua ning anda lõpuks ometi mõne vastuse, lahenduse, selgituse. Kuid etenduse lõppedes oli Marko aplausi ajal vilksamisi Karini poole vaadates märganud, et Karin oli kogu selle aja silmitsenud hoopis ülemise rõdu all olevaid hiiglaslikke prožektoreid, mille eredalt hõõguvad pirnid olid hakanud vaikides kustuma. Vahel tundus Markole, et Karinit ehk ei huvitanudki küsimus, kuidas olla harmooniline õnnelik inimene või kuidas teha rohkem head kaaskodanikele, ja sellisel juhul poleks ta muidugi Karinit teatrisse tassinudki, kuid võis see siis tõesti olla nii?

Karin lebas maasikavälul. Sääse läbipaistev paun oli värvunud hääletult punaseks. Siis sääsk tõusis ja lahkus. Karin vaatas ringi. Kaugemal keerutas õrn suvetuul angervaksa villast pead, veel kaugemal päris horisondi piiril sulandusid miljonid värvid korraks tervikuks ning hajusid siis taas laiali, jättes maha mõistatuste lõputu virvarri. Karin tundis, kuidas tema ümber levis selle suve viimaste metsmaasikate jõuetu aroom.