Toeta
Otsi

kultuuriajakirjandus

  • Alahinnates tantsu omaväärtust

    KAJA KANN

    „Aiapäkapikk“, lavastaja Kadri Sirel, lavastuskunstnik Helena Keskküla, helilooja Endamisi Salamisi, valguskunstnik Karolin Tamm. Tantsivad Ragnar Uustal, Joonas Tagel, Kaisa Kattai, Valeria Januškevitš ja Arolin Raudva. Esietendus 30. VII STLi ja Fotografiska hoovis.

    Koreograaf Kadri Sireli lavastus „Aiapäkapikk“ on järg tema eelmisel aastal esietendunud fantastilisele lavastusele „Kuidas ehitada aiapäkapikku“, millest kirjutasin tookord ka arvustuse.1 Esimeses lavastuses oli laval kaks tantsijat: Sirel ise ja kaaskoreograaf Chiara Cenciarini. Nüüd on omandatud liikumisvõtted edasi antud viiele tantsijale. Põhimõtteliselt võiksin laenata eelmisest arvustusest üksühele ka liikumise kirjelduse. Proovin siiski uuesti.

    Somnambuullik kulgemine, laudade asetamine, tõstmine, ümbervahetamine, viskamine, painutamine, libistamine, kukutamine, toetamine, tasakaalustamine ja kandmine – need on noodsamad tegevused, mis paelusid mind eelmise lavastuse puhul. Sel korral jätavad külmaks. Viis inimest kokku moodustavad küll dünaamiliselt liikuva terviku, ent ei ühtegi üllatusmomenti ega absurdset üksiklahendust. Kõik kulgeb ammu teada stsenaariumi järgi.

    Haritud tantsijate kehakasutus on täpselt selline nagu oleks seda iga vaataja oma. Või teen ma hoopis vaatajatele liiga, ehk oleksid nende kehad veidi põnevamad ja absurdsemad. Kui palju fantaasiat peab olema koreograafil, et välja mõelda koreograafiline jada, kus tantsijad on ruudus ja ettevalmistava poolküki kaudu viskavad laua järgmisele ning hetk hiljem püüavad sama põrkumist tasandava poolkükiga uue laua sülle? Mitte eriti palju. Visked ja püüdmised korduvad umbes kaheksa korda, mis näitab meile võtet, aga ei suuda tekitada kujundit millestki muust kui laua viskamisest ja püüdmisest.

    Ühesõnaga, kui eelmine lavastus sai minult kokku neli kvaliteedipunkti, mõlemale tantsijale kaks, siis nüüdne suutis anda igale tantsijale ühe punkti. Kahjuks ei moodustanud see kokku viit kvaliteedipunkti. Lavastus ei teinud liitmistehet ära. Oli vaid tüütu korrutus, kus üks korda üks korda üks korda üks korda üks moodustas kokku endiselt ühe kvaliteedipunkti.

    Ma räägin koreograafiast ja liikumisest. Hea tööriistana võtan abiks Ott Karulini kirjelduse Sirbist, kus ta analüüsib tänavusel „Baltoscandalil“ esietendunud ja samuti Sõltumatu Tantsu Lava produktsioonina valminud Liis Varese lavastuse „Sinust saab tantsija“ erinevat lähenemist lavalolule. Ta ütleb: „Kui Reitsniku reaktsioon algab kehast, mõnest liigutusest kasvab ruumi ja kaasetendaja tegevust kombates välja liikumisjada, siis Unt reageerib kõigepealt mõttes (või mõttega) ja sellele (otsusele) järgneb liikumine.“2 Karulin ei anna hinnangut.

    „Aiapäkapikk“ tõestab selgelt, miks on oluline, et töö oleks järjepidev, ja mis jääb puudu, kui trupp pidevalt muutub.

    Niisugust erinevust ei joonistu välja näitlejakoolituse saanud Uustali ja teiste tantsijate vahel. Pigem on kõigil läbisegi kehalist mõtlemist ja psühholoogiliselt põhjendatud tegevust. Eriti esimeses osas, kus tantsijad ei kanna maske, püüab näiteks tantsija Kattai näoilmete abil enda tegevust siiski põhjendada. Eelmises lavastuses kasutatud funktsionaalsuse rõhutamisest tegijatele ilmselt enam ei piisa. Miskipärast on vaja tantsija taas subjektiks tõsta. Olen varem naeruvääristanud teatriõppes kasutatud põhjus-tagajärg õpetust. Et näitleja märkab puu otsas õuna, teeb ahvatlevale õunale lähenedes kukerpalli ja hüppab üles seda haarama. Milleks kogu see tüütu psühholoogia ja emotsioon liikumises, kui kosmose korrast räägiks meile üks kukerpall, kükk või hüpe palju rohkem. Tähenduseta ja üksikuna. Üks hästi sooritatud kukerpall (ja ma ei pea silmas sportakrobaatika võistlust, vaid ikka kunstilist väljendust) osutab gravitatsioonile, keha raskuse või kerguse kasutamisele, inertsijõule mitteinertses taustsüsteemis, kiirendusele ja pidurdusele, ideaalis võiks vaataja olla valgustatud, nähes üllatudes, kuidas üks jõud ei ole mitte põhjus, vaid hoopis tagajärg.

    Aga see kõik on minu soovmõtlemine. Ma tõesti tahan, et liikumisel, koreograafial ja tantsul oleks omaväärtus olemas. „Aiapäkapikk“ eitas psühholoogilist teatrit, aga seejuures varjas ning alahindas füüsilise ja ratsionaalse maailma võimalusi. Kui tantsijal ei ole karakterit ja iseloomu, siis mis tal on, kui ta on üks üksik üksus, ei midagi enamat? Siit alles algab liikumise ja tantsu erilisus, sellest hetkest, kui ei pea otsima ega lisama psühholoogilist põhjendust oma tegevusele.

    Kui Lauri Lagle sai Von Krahli teatris võimaluse oma teatrit teha, siis olulisemaks pidas ta trupi olemasolu. Ka Eesti riigiteatrid on väga trupikesksed. Etenduskunsti- ja tantsuinstitutsioonid töötavad lahtisemalt. Igale projektile otsitakse uued tegijad. „Aiapäkapikk“ tõestab selgelt, miks on oluline, et töö oleks järjepidev, ja mis jääb puudu, kui trupp pidevalt muutub. Koreograaf annab kuu või kahe jooksul uutele etendajatele kiired näpunäited ja sätib lavastuse kokku. Kuid töö liikumise ja kehaga jääb tegemata. Lavastus tuleb piisav, aga mitte väärtuslik. Ehk oleks Sirel laval ise astunud järgmise sammu liikumise kvaliteedi suunas, kuid sel korral suutis ta õpetada tantsijatele vaid põhitõed selgeks. Good enough for us!

    Tuuli Põhjakas on Postimehes3 püüdnud väänata lavastuse sisu sotsiaalseks ja käänata Euroopa otsustajate kriitikaks, öeldes, et suur looduslähedus, mida me puitmajades elamisega taotleme, viib meid loodusest hoopis kaugemale. Vaat kus avastus! Tähelepanu köidab ka lavastuses öeldu, et mets on puudele vaenulik … kõik need putukad ja mutukad …, me peame puidu päästma … Seda põnevat ja paratamatut vastuolu väljendati ka liikumises. Päris lavastuse lõpus, kus etendaja säädis lihvitud laua trepiks, ise seda vasaku käega paigal hoides ja mööda lauda üles kõndida püüdes. Loomulikult ebaõnnestunult. Külge poogitud poliitiline sõnum ja edasipürgimise kriitika jääb hämaraks. Kas tegemist on siis kummastava armastuslooga puidu ja ehitamise vastu, mida ei tohiks olla?

    Seejuure ei tekita laval nähtu tunnet, et tegemist oleks millegi keelatuga, eriti kui seda esitatakse Telliskivi loomelinnaku turvaliste seinte vahel, millele osutas ka Põhjakas oma arvustuses. Lisaks IDA raadios tehtud saade,4 kus tegijad kirjeldavad iseenda kogemust aiast, mis on naiivne ja elukauge, pannes mõtlema, et kuhu me siis nüüd jõudnud oleme. Noored etenduskunstnikud vaatlevad päriselu distantsilt ja annavad oma panuse selle kirjeldamisse. Aga mõned etapid on neil just selle distantsi pärast kogemata jäänud. Need lauad, millega nad lavastuses toimetavad, on turvaliselt lihvitud, vaja ei lähe sümboolset kinnast. Neil puuduvad pinnud.

    Lavastuse sisu ei anna ennast kätte. Tõesti ei saa aru, mida lavastaja öelda tahab. Selleks, et lugu oleks kummastav, on ta liiga ettearvatavalt komponeeritud ja teadaolevalt teostatud. Selleks, et lool oleks mingisugune poliitiline sõnum, jääb ta liiga naiivseks ja elukaugeks. Näpitakse midagi, milles ei tahetagi osaleda. Kõige võluvam osa lavastusest on metafüüsiline, kuid ilmselt alahinnates publiku huvi metafüüsika vastu on jäetud see töö poolikuks.

    1 Kaja Kann, Kadri Sireli abstraktne päris maailma. – Postimees 20. V 2019.

    2 Ott Karulin, Seal ja praegu. – Sirp 20. VII 2020.

    3 Tuuli Põhjakas, Tantsuline linnaplaneerimine: seinad üles laome, kopsime ja taome – Postimees 4. VIII 2020.

    4 https://idaidaida.net/et/jarelkuulamine/ida-folder-2020-07-28

  • Võrukeelse näitemängu kiituseks!

    ENN SIIMER

    Müüdud Naeru „Jaanituli“, autor Rünno Saaremäe, lavastaja Tarmo Tagamets, kunstnik Mailiis Laur, muusikaline kujundaja Vootele Ruusmaa. Mängivad Imre Õunapuu, Agu Trolla, Paula Solvak, Silvi Jansons, Vootele Ruusmaa ja Maive Käos. Esietendus 24. VII Võrumaal Navi külas Tamme talu küünis.

    Viimasel aastakümnel on professionaalsel tasemel võrukeelset näitemängu harrastanud peamiselt Viljandi kultuurikolledžist võrsunud Taago Tubin ja Tarmo Tagamets. Mööda ei saa vaadata ka Ain Mäeotsast, kelle lavastatud „Kirvetüü“ (näidendi autor Ott Kilusk, kes ju ka Viljandi kolledži kasvandik) oli möödunud teatrihooaja kindlasti üks köitvamaid teatrinähtusi.

    Huvitav lugu selle võrukeelse näitemänguga. Ka kõige tavalisem näidend hakkab „võrokiilsena“ näitleja suus kõlama hoopis teisiti kui originaalis. Muidugi peab ka näitleja ise suutma rolli ja keelde sisse elada. Võib-olla on see minu – inimese, kes on üles kasvanud küll kergelt mulgikeelses keskkonnas – mingi kiiks, kuid alles täiskasvanuna vaimustusin võrokestest ja nende keelest. Võrokeste hingeelu ja nende maailm omandas mulle mingi täiendava tähenduse, omamoodi olemise.

    Martin Heideggerile on omistatud palju tsiteeritud sentents: keel on olemise koda. Tõepoolest, keel ja inimese psühholoogia on kuidagi seletamatult seotud. Võrokeste keel annab näitemängule hoopis mahukama sisu. Laval omandavad ka kõige tavalisemad inimsuhted täiendava värvingu, ja see pole ainuüksi rahvusliku koloriidi, vaid ka mingi omaette elulaadi küsimus. Selles võib veenduda mitmete võrukeelsete telesaadete ja sarjade põhjal, tuntuim neist ehk „Tagamõtsa“ (aastatel 2011/2012 ETVs).

    Kui vaatasin MTÜ Müüdud Naer esituses Rünno Saaremäe näidendi põhjal tehtud lavastust „Jaanituli“, veenis see mind järjekordselt, et keel annab olemisele uue sisu. Head aastad tagasi mängiti seda Rakvere teatri esituses (Üllar Saaremäe lavastuses aastast 2001, kus vendi mängisid Toomas Suuman ja Eduard Salmistu, naist Ülle Lichtfeldt) ja seal oli see kohakindlalt kaevurite maa tähenduses. Tegelaste omavahelistele suhetele ja allakäigule otsiti seal õigustust Ida-Virumaale iseloomulikust töötusest ja rusuvast miljööst. Reljeefsemaltki väljendus see sama lavastuse põhjal valminud Peeter Simmi telefilmis, millele andsid palju juurde näitlejate suured plaanid ning troostitu tööstusmaastik.

    Nauditav on vaadata, kuidas vennakesed (Agu Trolla ja Imre Õunapuu) asuvad järjekordse, raskustega hangitud viinapudeli kallale.

    Eks ole „Jaanituli“ üks kummalisemaid näitemänge tänapäeva eesti dramaturgias. Kahe venna suhted on oma kirelt antiikset mõõtu. Kas pole see „Medeia“ või ka „Oidipusega“ võrdväärne probleemiasetus? Kui nüüd just „Juudit“ kõrvale jätta, ei tulegi eesti dramaturgiast meelde sellise kireulatusega näitemängu. Kaks venda, kroonilist alkohoolikut, kes tõepoolest hoolivad teineteisest, ei kohku seejuures oma vabaduse saavutamise nimel teiselt elu võtmast. Seejuures avanevad tegelaste suhteid kujundavad tõsiasjad loo käigus samm-sammult, nagu Ibsenil.

    Seda kõike mängivad usutavaks vaid tõelised meistrid. Joodikut mängida suudab ka algaja ja ta võib publikut vaimustada. Hoopis teine asi on mängida eluheidikut nii, et sellest aimuvad vastuolud, inimese hingeprobleemid. Suur oht on libastuda, muutuda vulgaarseks, teha halvamaitselist koomuskit ja kaotada tegelase moraalne selgroog. Meisterlikult komponeeritud näidendi puuduseks, mida ka väga heade näitlejate mänguga on minu arvates raske ületada, on see, et vaatajal puudub siin tegelane, kellega end emotsionaalselt samastada, kellele lõpuni kaasa tunda.

    Nüüd on Tarmo Tagamets tõlkinud näidendi „võrokiilseks“ ning lavastuses mängivad peamisi osi Agu Trolla, Imre Õunapuu ja Paula Solvak. Tõlkinud selle nii, et ka olustikulised detailid, näiteks töötuse probleem, metsaäri, kohaviited jne, on tehtud iseloomulikuks Võrumaale ja see annab tegelaste keele- ja kohatajule terviklikkuse. Näidendist on võetud tegevuskäik, vendade viinalembus ja tegelaste omavaheliste suhete kondikava. Aga tõlgendus ise on tõepoolest, nagu lavastaja kavalehel märgib, võromaine. Lavastaja ei halasta siin nooremale vennale ning paneb talle suhu soovimatuse minna alla kaht tuhandet makstavale palgatööle.

    Kõigele vaatamata väljendub omavaheliste suhete sisemine soojus keele­slepiga kaasa tulevatest, ainuüksi võrokestele omastest hoiakutest. Ei saa ju öelda, et taolisi alkohoolikuid mujal kui Viru- või Võrumaal ei leidu, ent selliseid, nagu mängivaid neid Agu Trolla ja Imre Õunapuu, kindlasti mitte. Seejuures on nad võrdväärsed ka Toomas Suumani ja Eduard Salmistu osatäitmisega, kuigi Ülle Lichtfeldtiga võrreldavat partnerlust siit otsida ei maksa.

    Nagu paljudes varasemateski lavastustes, on Agu Trolla oma sõiduvees. Aga ka Imre Õunapuu. Lihtsalt nauditav on vaadata, kuidas vennakesed asuvad järjekordse, raskustega hangitud viinapudeli kallale. Milline kergendus libiseb üle näo esimest ja teist pitsi kurgust alla kallates, kuidas võtab viin maha vendade stressi ja toob seejuures esile ka nende suhete pahupoole.

    Olen mõelnud, mis oleks, kui lavastada näiteks „Hamlet“ või „Othello“ võrukeelsena, kuidas kujuneksid siis tegelaste omavahelised suhted, mille vastu võitleks siis Agu Trolla võromaise maailmaparandajana mängitud Hamlet. Kust aga leida sellisele koloriitsele tegelasele vääriline Desdemona või siis Ofelia? Merca? Küllap vist, kui tuletada meelde tema varasemaid rolle. Olles küll isetegevuslik näitleja, vallanduvad laval Agu Trollas (ehk siis tema mängitud tegelases) pulbitsevad kired. Viimastel aastatel on teatris esile kerkinud mitu professionaalse ettevalmistuseta, kuid kutselistega võrdväärset näitlejat. On see sama nähtus, nagu populaarsust võitnud naivistlik kunst, mis ei häbene oma stiili, vaid näeb selles võimalusi maailma hoopis uutmoodi tajuda ja väljendada? Vahetumalt ja ka haavatavamalt, samavõrra ka nauditavamalt.

  • Filmikriitikute välimääraja

    STEN KAUBER

    Viimane kümnend on koos meediatarbimise ja -tootmise digiteerimise ja platvormide lisandumisega toonud kaasa nihkeid ka kultuurikriitikas. Kriitikute varasemat autoriteeti on nõrgestanud meedia ärimudelid ja kultuuriveergude mahtude vähenemine, aga ka osaluskultuuri tekkimine – blogijad, kriitika ühismeedias – ning seeläbi kultuurikriitika süsteemi uute toimijate tulek. Kultuuri- ja meediasotsioloogid Marc Verboord ja Susanne Janssen on tõdenud, et institutsionaalsetest ekspertidest kaugenev kultuurikriitika tarbimine ei mõjuta ainult ekspertide autoriteeti, vaid kujundab ümber ka kultuuriartefaktide väärtuse ja legitiimsuse hindamise süsteemi.1 Teisisõnu, Verboord ja Janssen osutavad, et igasuguste veebipõhiste osaluskultuurinähtuste – IMDB kommentaaridest videoarvustusteni, blogitekstidest säutsudeni – taustal käib pikka aega hierarhilisena püsinud hindamissüsteemi kõigutamine.

    Mida aga tähendab see filmikriitikale, milliseid uusi filmikriitikuid on tehnoloogilised ja ühiskondlikud muudatused filmihuvilisteni toonud ning kuidas filmikriitikuna sellises meedia­ruumis orienteeruda? Küsimustele vastamiseks tuleb alustuseks lahti harutada filmikriitika mitmekesised funktsioonid meedias. Olukorras, mida iseloomustab globaalne ülepakkumine, koondumine maitsekogukondade ümber ja vahetum, tihtilugu individualiseeritud kultuurikriitika tarbimine ja ka loomine.

    Verboord ja Janssen sõnastavad Pierre Bourdieu jälgedes käies üsnagi käepärase mõiste. Nad raamistavad kriitikud ja arvustajad koos nt kirjastajate, filmistuudiote ja galeriiomanikega kultuurivahendajateks ja -vahtideks, osutades sellega kriitikutele kui maitsekujundajatele kultuuri loomise ja tarbimise vahel.2 Sedasi toovad nad esile kriitiku rolli ja tähenduse nii kultuurimajanduse väärtusahelas kui kultuurisfääris toimuva sümboolse väärtuse tootmisprotsessis. Nagu juba mainitud, lisandub nendele veel meediamajanduse mõjusfäär, mille hoovustes tegutseb kriitik.

    Mõiste ilmestab filmikriitiku mitmekülgset rolli hästi.3 Filmikriitikud kui kultuurivahendajad ja -vahid osalevad filmide hindamis- ja väärtusloomes, filmide selekteerimises, esiletõstmises, kõrvalejätmises ja legitimeerimises. Nende tegevus tekitab kultuurilist kontsentratsiooni ja loob kaanoneid. Peale auditooriumi tarbimisharjumuste kujundamise osalevad kriitikud ka filmide majandusedu suunamises, toote loomises ja turunduses ning auditooriumide hõivamises. Samuti on nende töö seotud protsessidega, mis mõjutavad filmitegijate/-sündmuste staatust ja reputatsiooni ning tekitavad kultuuridevahelist dialoogi. Need sotsiaalselt, kultuuriliselt, sümboolselt ja filmitööstuslikult laia haardega funktsioonid iseloomustavad hästi seda, kuidas kriitiku roll ei seisne üksnes filmi kirjeldamises, tõlgendamises ja hindamises. Kuna kriitikud on osa nimetatud laiahaardelistest funktsioonidest ja protsessidest, on nad neist ka teadlikult või teadvustamata mõjutatud.

    Kui minna konkreetsemaks, siis kunstifilosoof Noël Carrolli sõnul koosneb kultuurikriitika hindamisest ning vähemalt kirjeldusest, kontekstualiseerimisest, klassifitseerimisest, selgitamisest, tõlgendamisest või analüüsist.4 Need tegevused iseloomustavad ühtlasi ka kunstinähtuse ja -tarbija vahelise vahendusprotsessi eri tahke ning tähendusloome viise. Teisisõnu seda, kuidas nii kriitik filmist kui ka lugeja tekstist (ja teksti kaudu filmist) tähendust ammutab ja loob.

    Igaühele oma kriitik. Kui Alvy Singerile (Woody Allen) hakkab kinosabas Marshall McLuhanit tsiteerima juhuslik võõras, tõmbab Alvy nurga tagant välja päris McLuhani (paremal), kes professori väited ümber lükkab. Kaader filmist „Annie Hall“ (Woody Allen, 1977).

    Kultuurikriitika tahkudest rõhutaksin siinkohal klassifitseerimise ja hindamise mõju žanrite, stiilide, meetodite ja konkreetsete filmide legitimeerimisel ja väärtuse määramisel. Filmidele (ja ka näiteks filmifestivalidele) pelgalt ei riputata külge filmi (või sündmust) vaatajale tõhusamalt vahendavaid kategooriaid, vaid kujundatakse diskursiivselt kategooriad ise ümber. Sellega omakorda mõjutatakse kategooriate (nt žanrite) definitsioone, hierarhiaid ning neile omistatud väärtusi ja kvaliteete. Efekti mitmesuunalisus – mõju tarbijatele, loojatele ja filmikultuurile – on omaette küsimus, ent sellega pakutakse kindlasti vahendeid nii filmidest rääkimiseks kui tarbimisotsuste tegemiseks. See jällegi näitlikustab filmikriitiku positsiooni filmikultuuris ja -tööstuses. Sel puhul on mõistetav, miks praktikud osalevad diskursuse kujundamises, kui kriitik oma argumendi toetamiseks vaatab sihiteadlikult või kogemata mööda tegevusvaldkonna kategooriate tähendusest.

    Traditsiooniliselt jaotatakse kriitikute töö tulemus laias laastus kaheks – arvustused ja kriitika (reviews ja criticism). Kriitikute ja nende harrastatud verbaalse diskursuse žanri institutsionaalsetest kontekstidest – olgu selleks nt institutsionaliseeritud meedia või akadeemiline väljaanne – tulenev kaksikjaotus on küll ajale jalgu jäänud ja igatpidi kitsas, kuid peegeldab palju diskuteeritud pingeid filmikriitikas. Kui arvustused on selles kaksikjaotuses rohkem tarbijale orienteeritud, suunavad ja arvamuskesksed, siis kriitikat peetakse refleksiivsemaks ja analüütilisemaks.5 Nii tihtilugu üldistavalt märgitaksegi, et enamasti kirjutavad kultuurisündmustele vahetumalt reageerivaid arvustusi üldteadmistega spetsialistid, aga kriitikat kirjutavad valdkonnale orienteeritud eksperdid.6 Paraku ei väljenda need määratlused kriitikamaastiku mitmekesisust, vaid taasloovad ammu murenema hakanud hierarhiad ja võimusuhteid.

    Traditsiooniline dihhotoomia on omakorda tihedas ühenduses kitsa kriitikutüpoloogiaga, mida iseloomustab näiteks filmiteoreetikult ja -ajaloolaselt David Bordwellilt pärit filmikriitika institutsioonikeskne väljaannete jaotus ajakirjanduslikeks, esseistlikeks ja akadeemilisteks. Meedia ja kultuuriajakirjanduse uurijad Nete Nørgaard Kristensen ja Unni From näitavad veenvalt, kuidas sellised ülalt alla käsitlused jätavad välja institutsionaliseerimata, pool- või ebaprofessionaalsed, amatöörlikud kultuurikriitikud.7 Toimijad, kellest tänapäeva kriitikasfääris ei saa kuidagi mööda vaadata. Sama kitsalt mõjub tänapäeval ka kriitikute jaotus elitaarseteks, rahvalikeks ja heatahtlikeks üldasjatundjateks või elitaarseteks, autorikeskseteks ja meelelahutuslikeks.8

    Avarama tüpoloogia on välja pakkunud filmikriitikat digitaalses meediaruumis uurinud Andrew McWhirter. Ta eristab kuut filmikriitika koolkonda: akadeemiline, kõrgetasemeline (sophisticated), filmitööstuslik (trade), populistlik, harrastajalik ja tarbijalik.9 Kuigi McWhirteri kriitikutüübid asetsevad metodoloogiliselt ja analüütiliselt hapral pinnal ning taastoodavad hierarhia loogikat, osutavad nad kriitika eri funktsioonidele ja auditooriumidele varasematest liigitustest kõnekamalt. Olgu selleks auditooriumi maitsete, filmi sihtgruppide, žanriväärtuste ning filmide kassaedu analüüsimine-ennustamine-vahendamine (filmitööstuslik), harrastusliku filmiarmastuse avalik väljendamine (harrastajalik), kogemuspõhiste ja nt punktisüsteemides tarbijahinnangute andmine (tarbijalik) või kergesti tarbitavate ja meelelahutuslike arvustuste avaldamine kõrge staatusega väljaannetes (populistlik).

    McWhirteri mudelist süsteemsem on Nørgaard Kristenseni ja Fromi tüpoloogia. Nende heterogeense kultuurikriitiku autoriteeti ja asjatundlikkust iseloomustavas liigituses on kultuurikriitikud jagatud nelja rühma, mis on omavahel ka seotud.

    1. institutsionaalsest kultuurilisest kapitalist, akadeemilist vms autoriteeti ammutav intellektuaalne kultuurikriitik;

    2. institutsionaliseeritud meedia ja selle loogikaga seotud autoriteetne professionaalne kultuuriajakirjanik;

    3. meedias loodud maitsekohtunik, kelle autoriteet tuleneb praktilisest kogemusest kultuuritootmises, tihedatest esinemisest meedias ning isiklikust karismast;

    4. subjektiivseid arvamusi pakkuv kogemuspõhise kultuurimaitse ja mitteasjatundja autoriteediga amatöör-ekspert.10

    Kuigi liigitust võib võtta paindlikult, nähes üht kriitikut kandmas mitut mütsi või ammutamas autoriteeti mitmest allikast, annab tüpiseerimine aluse kriitikasfääri dünaamika olemuse avamiseks nii kohalikul kui ka rahvusvahelisel tasandil.

    Kui naaseme sellise liigitusega tänapäeva filmikriitika juurde, võime näiteks süüvida sellistesse küsimustesse: miks on tihtilugu ühismeedias kriitikat loova amatööreksperdi tähendus ja staatus tõusuteel ja institutsionaalse meediaga seotud kriitiku oma languses?; milliseid meetmeid peaks kriitik kasutama oma autoriteedi ja vaatajas-/lugejaskonna loomiseks killustunud ja personaliseeritud meedias?; mis tüüpi kriitikuid on vajaka eesti filmikultuuris (ja filmitööstuses)?; milliseid filmikriitika vorme peaks eesti filmiauditooriumile pakkuma meediatarbimise harjumuste kontekstis (kas nt visuaalsemaid või ristmeediapõhiseid?); kuidas ja milliste meetmetega toetada vähem tähelepanu saanud kultuuritarbijate segmentide kõnetamist (nt noored) kui kõrvutatakse kriitikute tüüpe, eri segmentide tarbimisharjumusi jne.

    Märkimisväärne kultuurikriitika tootmine ja tarbimine leiab aset väljas­pool institutsionaliseeritud ajakirjandust. Seal domineerivad ühismeedia­loogika, platvormide võimalused ja tehnilised omadused ning tähelepanumajanduse tingimused. Seega kontekst, kus asjatundlikkus ja institutsioonialane autoriteet on vaid üks tähelepanu ja usaldusväärsuse võitmise vahenditest. Seepärast on vaja edasi mõtestada seda, kuidas üks sfäär teist mõjutab. Seda nii praeguse olukorra mõistmiseks kui tuleviku visandamiseks. Internetieelsete kriitikadiskursuste tagaigatsemise ja osaluskultuuri laitmise asemel peaksime (institutsionaliseeritud) kriitikutena mõtlema, kuidas köita see lai ja järjest kasvav filmitarbijaskond, kelle meediatarbimise harjumusi iseloomustavad meemid, lühivideod, funktsionaalselt ja tihedalt struktureeritud (ja visualiseeritud) uudislood ning muu ühismeediasisu. Vaid nii saame kasvatada oma mõju kultuuriartefaktide hindamissüsteemi ümberkujundamisel ja kriitiku rolli mitmekesisena hoidmisel.

    1 S. Janssen, M. Verboord, Cultural Mediators and Gatekeepers. In: James D. Wright (Ed.), International Encyclopedia of the Social & Behavioral Sciences, 2nd edition, Vol 5. Oxford, Elsevier, 2015.

    2 Samas.

    3 Samas.

    4 N. Carroll, On criticism. Routledge, London 2009. From, U. (2019). Criticism and Reviews. The International Encyclopedia of Journalism Studies. Toim. T. P. Vos, F. Hanusch.

    5 U. From, Criticism and Reviews. The International Encyclopedia of Journalism Studies, 2019. Toim. T. P. Vos, F. Hanusch.

    6 Samas.

    7 N. Nørgaard Kristensen, U. From, From ivory tower to cross-media personas. The heterogeneous cultural critic in the media. In Journalism Practice, 2015. Vol. 9, No. 6.

    8 Vt S. Debenedetti, The Role of Media Critics in the Cultural Industries. – International Journal of Arts Management 2006, 8(3):30–42.

    9 A. McWhirter, Film Criticism in the Twenty-First Century. – Journalism Practice 2015, 9:6, 890–906.

    10 N. Nørgaard Kristensen, U. From, From ivory tower to cross-media personas. The heterogeneous cultural critic in the media. In Journalism Practice, 2015, Vol. 9, No. 6.

  • Kolm kontserti ja „natuke veel peale“

    FARIŠTAMO ELLER

    Kontsert „Veljo Tormis 90“ 8. VIII Viljandi pärimusmuusika aidas. Kontserdi idee autor ja kunstiline juht Lauri Õunapuu, korraldajad Eesti Pärimusmuusika Keskus ja Eesti Kontsert koostöös ansambliga Metsatöll ja RGB Baltic. Esinejad Tormis Quartet (Kadri Voorand, Liisi Koikson, Jaak Sooäär, Paul Daniel), Eesti Rahvusmeeskoor Mikk Üleoja juhatusel, Metsatöll koos RAMiga Rasmus Erismaa juhatusel ning Lauri Õunapuu, Celia Roose, Liisi Koikson, Meelika Hainsoo, Timo Kalmu ja Ando Kiviberg.

    Kuulaja sai sel õhtul kolme tunni jooksul justkui kolm kontserti ja „natuke veel peale“. Kõigepealt Tormis Quarteti kontsert, seejärel Eesti Rahvusmeeskoori (RAM) etteaste ja lõpetuseks Metsatöll koos RAMiga. Ja see „natuke veel peale“ olid projektis „Regilaulu Podcastid“ osalenud lauljate Lauri Õunapuu, Celia Roose, Liisi Koiksoni, Meelika Hainsoo, Timo Kalmu ja Ando Kivibergi eestlaulmisel kuulajatega koos lauldud regilaulud.

    Kontserdi koondasid tervikuks alguses ja päris lõpus kõlanud regilaulud, mis olid selle õhtu alustaladeks, täpselt nagu Veljo Tormise muusikas. Osa neist meile suuremal määral tuttavad ja lihtsad kaasa laulda, osa vähem. Kalmu lauldud „Nekruti põgenemine“ olnud Tormise isikulaul ja esitati meile Tormise lemmiklaulja Hindrek Tamme järgi. Kuulajana tajusin esitusviisi justkui kellegi vana regilauliku salvestust, mida ehk tähendaski „rahvalauliku järgi laulmine“. Laul ise kulges lõbusa kärestikulise ojana ja pani algriimiga ahhetama. Kivibergi esituses oli huvitav tajuda laulu kuulmiskogemuse lühenemist seoses meloodia kolmel korral poole tooni võrra kõrgemale viimise ja lõpuks alghelistikku tagasi toomisega, ja ühe lisastruktuurikihi tekkimist. Kui laul tagasi alghelistikku jõudis, oli selge, et „päevake on päriselt õhtusse veerenud“. Projekt „Regilaulu podcastid“ alustas kümne erinevast Eesti paigast ja ajastust pärit regilauljaga ning on internetis järelkuulatav.

    Kontserdi avas Lauri Õunapuu poeetilise ja kaasahaarava sõnalise sissejuhatusega Paul-Eerik Rummolt, öeldes muu hulgas jõuliselt, et rahva laul on rahva oma. Ja et kui Veljo Tormist poleks olnud olemas, oleks tulnud ta välja mõelda. Regilaulud viisid lineaarse olemuseta aega, milles eksisteeris vaid lõppematu kulgemise hetk.

    Tormis Quartet esitas Sooääre seadeid Tormise loomingust. „Nelja eesti hällilaulu“ põnevad ja kaunid seaded ansamblile haarasid jäägitult. Kadri ja Liisi kooslaulmine voolas jõena ja sadas samal ajal vihmapiiskadena, sealsamas üllatas Sooääre soolo müstilis-maagiline kõlamaailm oma õrnuses. Viimane unelaul lendas aga emotsionaalselt ja helimaastikuliselt uskumatutesse kõrgustesse, tundudes vahepeal isegi lapse unelauluna oma emale …

    Haruldane koostöö meeskoori ja Metsatöllu vahel, mille tunnistajaks olime, rikastab eriti juhul, kui koos muusikat luues pole kummalgi võimalust samaks jääda.

    Vahepeal arutles Voorand, kuidas maadeuurijad olla juba ammustel aegadel tähele pannud, et naised siin põhjamaades olla väge täis ja võivat minna metsikuks ja saavat ühenduse Jumalaga … Naudin ootamatuid, ergutavaid, vahetut meeleolu loovaid vahemärkuseid. „Ingerimaa õhtud“ sarjast „Unustatud rahvad“ olid veel mitmekesisemad, hooti ekstaati­lised ning stiiliülesed. Soovitan Klassikaraadio eetris kõlanud otseülekannet kõigil järelkuulata, sest sõnad on siinkohal võimetud.

    Vaheajal õues jalutamine oli leevendav vaheldus inimesi tihedalt täis saalile, millega on pärast karantiiniaega keeruline harjuda.

    Eesti Rahvusmeeskoor Mikk Üleoja juhatusel esitas kõigepealt dokumentaalkantaadi „Hääled Tammsaare karjapõlvest“, millesse on sisse kirjutatud vana rahvalauliku esituses regilaul plaadilt, mis viis justkui ajamasinaga tagasi. Omapärane oli tajuda maailmapildi muutust selle laulu sõnade tekkimise aja ja praeguse aja vahel. Laulus lohutati üksi jäetud kurvastavat tammepuud sellega, et lauljal (minategelasel) kodus olevad seitse venda igaüks seitsme kirvega tulevat ja raiuvat puu maha. Selliseid ootamatuid hetki tuli veel, kus tajusin, et maailm, millest laulud rääkisid, on ürgne, metsik, salapärane, ja igiammune. Näiteks hilisemas Kalevala tekstil kõlavas „Sampo tagumises“ lubati sepp Ilmarisele: „Siis saad palgaks neiu noore, töö eest tüdruku toreda“. Eriti siin loos (aga ka kõikjal mujal) lisasid üksikud helilooja poolt sissekirjutatud pillid värvi, meeleolu ja sõnumit. Näiteks üpris nõudliku rütmiga alasisoolod!

    „Maarjamaa ballaadis“ imetlesin väga koori diktsiooni ja intonatsiooni. Eriti nautisin väikesi sekundeid, mida hoiti kõlavalt ning ühtaegu kaunilt ja kriipivalt. Hinge jäid sõnad: „Kui unustad laulu ja keele, kas mäletad iseend?“ ja „Soolane vesi sööb silmad peast, ja südame.“ „Vepsa talves“ veendusin, et muusikat kuulates tükivad kõiksugu muusikavälised mõtted vägisi pähe, näiteks, miks ei ole solistid eesreas või miks on igal koorilauljal oma peamikrofon.

    „Pikse litaania“ viis kohe justkui ooperistseeni, kus kõikjal pulbitses muusikaline melu, ja vahepeal muutus muusika isegi nii keeruliseks, et korraga kõlas mitu tempot ja taktimõõtu ning lisaks dirigendile hakkasid kaks lauljat oma häälerühmi dirigeerima – nõnda nägime visuaalselt korraga kahe-, kolme- ja neljaosalist taktimõõtu. Tundsin, kuidas lasen kelguga helide peal ringi, Üleoja värvikas dirigeerimine aitas sellele muljele jõudsalt kaasa.

    Kolm regilaulu kuulatud, tulid lavale ansambel Metsatöll ja RAM ning dirigendi­pulti koorilaulja ja ansambli Estonian Voices laulja Rasmus Erismaa. Seaded oli teinud helilooja Tauno Aints. Heli muutus nüüd täiesti ja oleks isegi tahtnud ruumi tahaotsa kolida, aga saal oli täis ja tuli teises reas edasi istuda. Rahvas läks elevile ja jalgki hakkas tatsuma ning kuna toolid olid üksteise küljes kinni, siis rappus kogu pingiridagi. Kuulasin kontserti uudishimust hiljem ka Klassikaraadiost ja üllatusin, kui rahulikult heli raadio kaudu mõjus.

    Haruldane koostöö meeskoori ja Metsatöllu vahel, mille tunnistajaks olime, rikastab eriti juhul, kui koos muusikat luues pole kummalgi võimalust samaks jääda. Näiteks jälgivad bändiliikmed dirigenti, koorilauljad peavad toime tulema pideva trummisaatega ning kehakeelgi on koorilauljatel ja rokk- ning metal bändide muusikutel muusika ja sõnumi edastamisel visuaalselt täiesti erinev. Kas olles nõnda lähedalt üksteisega kokku puutunud, miski kummaski muutub? Juuste lehvitamine jääb ehk ainult Markus Teeääre pärusmaaks, aga terav ja otsene vahetu suhtlus publikuga, energiline kehakeel ja jõulisus – kas see on miski, mis ka klassikaliste muusikute „repertuaari“ võiks kuuluda?

    Ühel hetkel tugevnes energia sedavõrd, et muutus oma tugevuses intiimseks. See tugevus ja õrnus, ilu ja tahumatus võttis sõnatuks. „Ussisõnade“ müstika meistriklass kinnistas teadmise, et seda maailma, mis oli, ei ole, aga on uus, milles olles on hea ja turvaline vaadata taha ja tagasi. Kui laulus „Kaitse, Jumal, sõja eest“ oli ka rahulikke õrnu loitsivaid hetki, siis „Raua needmine“ liikus lõppematus tõusujoones. Sõnadest ei saanud küll midagi aru, kui neid varem ei teadnud, ikka edasi ja rohkem ja tugevamalt – kärts ja mürts ja valgus – mitte milleski ei hoitud end tagasi. Mis haaraski publiku nõnda kaasa, et rahvas tõusis püsti juba esimeste plaksutuste juures. Lõppematu aplaus suubus lõpuregisse „Kus Sa lähed vastu ööda?“.

    „Mitte mina ei kasuta regilaulu, vaid regilaul kasutab mind,“ ütles Veljo Tormis. Ka sellel kontserdil mitte mina ei kuulanud muusikat, vaid muusika tuli minu sisse. „Mitte seatud rahvamuusika ei hoia regilaulu hääbumast, vaid just kooslaulmised, kus igaüks on võrdne igaühega ja lauldakse, mis meelel,“ on Tormis öelnud. Just sellised hetked, mil laulame koos, mõtiskleme koos, oleme koos, hoiavad elus regilaulu, Veljo Tormise loomingut ja Veljo Tormist ennast. Ta on öelnud: „Ma ei tee endale illusioone: silmakirjalik oleks arvata, nagu püüe tänapäeval vana rahva­laulu autentsust vahendada võrduks kunagise tegeliku autentsusega. Minu rahvalauluaineline looming on teadlik kompromiss eheda traditsiooni ja nüüdisaegse professionaalse muusikakultuuri vahel.“ Kogesime imet, kus kõik, kes olid kontserdiga ühel või teisel moel seotud, tegid just seda – kompromissi, mille läbi tõid meieni muusika, mis ei aegu ja kogemuse, mis ei kao.

  • Roosid ja sammal

    PAAVO MATSIN
    Bohumil Hrabali „Liiga vali üksindus“ ja Rainer Maria Rilke „Kaks Praha lugu“ sõidavad rongiga Viinist Prahasse.

    Minu telefonis on sellesuvine pilt 6. juuli Viini-Praha ekspressrongi kupeest, kus laual lebab kõrvuti küpsiste ja apelsinimahlaga ka Loomingu Raamatukogus välja antud Rainer Maria Rilke „Kaks Praha lugu“. Loomulikult oleksin võinud tellida Rilke kõrvale apelsinimahla asemel pigem tasuta minišampuse, aga pole vist vahet, sest nagu Rilke ise kirjutas kord oma poola tõlkijale Witold Hulewiczile: „Nüüd tungivad meile Ameerikast peale tühjad ükskõiksed asjad, näiv-asjad, elu-topised … Ameerika mõistes majal, ameerika õunal või sealsel viinamarjal pole midagi ühist maja, puuvilja või marjakobaraga, millesse olid sisenenud meie esiisade lootus ja järelemõtlikkus… Elustatud, läbi elatud, meid kaasa teadvad asjad ammenduvad ja neid ei saa enam asendada. Meie oleme ehk viimased, kes veel sääraseid asju tundsid.“1

    Tegelikult olin juba Viinis aru saanud sellest, milles ka Prahas üha enam veendusin, et paremat aega reisimiseks oma elus kui suvi 2020 on raske ette kujutada – täiesti inimtühi Karli sild tõi tõesti meelde Rilke read „pausitust sõnumist, mis vaikusest moodustub“.2 Ja mis eriti oluline: tänu koroona tõttu blokeeritud lendudele sai jalutada täiesti vabalt ka teistel tavaliselt turistidega tüütult täidetud radadel vanalinnas, külastada üksinda ja rahulikult nii mõndagi tulejoonel asuvat väiksemat muuseumi, kus muidu on väga mõttetu olla rahvasumma pärast, näit Klementinumi kitsukest astronoomilist torni kesklinnas. Eks muidugi alati võib leida ka keset lainetavat inimmerd mõne turistide tähelepanu alt välja jääva nurgakese ning saab külastada näiteks helilooja Jaroslav Ježeki ainult ühest siniseks võõbatud toast (pimedaks jääv helilooja nägi tuhmuva maailma varje nii kõige paremini) koosnevat kortermuuseumi, mis avatud millegipärast vaid teisipäeviti paariks tunniks ja mida pole näinud vist kunagi küll ükski juhuslik väisur, aga suvel 2020 mõjus ausalt öeldes kogu Praha Ježeki muuseumina. Ka vanad suured kohvikud (Slavia, Louvre, Savoy) olid ilma jäänud pikkadest sabadest sissepääsu juures ja valdavalt Hiina ja Ameerika päritolu kundedest.

    Kohvikud, absint ja Meyrink

    Rilke esimene lugu pealkirjaga „Kuningas Bohusch“ viibki meid Café Slaviasse, kus jauravad literaadid, kunstnikud ja näitlejad saksa Hamleti üle kuni tüdinevad ja väsivad. Rilke ajal oli see kohvik veel valdavalt puust Viini toolidega aktuaalse kultuurse info vahetamise koht Tšehhi teatri vastas, tänapäeval lösutavad siin kui ühes linna kõige kallimas ja parima vaatega kohvikus mugavatel nahkdiivanitel telefone näppides pigem turistid.

    On tajutav, kuidas ka noor Rilke üritab end positsioneerida selles vanas linnas Habsburgide ja tšehhide pingejoonel. 1890. aastatel viljelevad siin revolutsioonilist tegevust vaid veidrikud, mingid küürakad (Bohusch) ja üliõpilased (Rezek). Antud loos satubki küürakas Bohusch täielikult üliõpilase Rezeki mõju alla, kes ta lõpuks ka tapab. Mõned Rilke stseenid meenutavad oma hulluse ja kogemata pealtnähtud riigipöörajate koosolekutega päris üks ühele 20 aastat hiljem ilmunud Gustav Meyrinki „Volbriööd“ (1917). Kirjatööd tegev küürakas Bohusch satub Rilke loos jälgima keldrisügavuses peetavat koosolekut, kus esineb keegi tüdruk, ja satub sellest palavikulisse sõltuvusse. Meyrinkil jälgib aadliverd neiu Polyxena tehasetööliste salakoosolekut ja üritab seda telepaatiliselt mõjutada. Verine ajalugu ja oodatavad vapustused on loonud need sarnased kirjanduslikud stseenid ja asetanud igivana Praha peidetud kulisside taha. Ka Meyrinkil satub traagilistesse sündmustesse just intelligentsi esindaja, muusik Ottokar, kes samuti ei ela üle kokkusaamist revolutsiooniliselt meelestatud töölistega. Muidugi on elukogenuma Meyrinki vaade teravam noorest Rilkest nii inimtüüpide osas – ta eristab tšehhe ja venelasi, töölisi ja kutsareid – kui ka iroonia vaatenurgast (Polyxenal õnnestubki telepaatilis-okultistlikult kogu koosolek nurjata).

    Kuid seal, kus Meyrink lõbustab ennast okultismiga, toob Rilke mängu noorte kunstnike lemmikjoogi – absindi. Nii mõtleb Rilke tegelane lüürik Machal poliitika asemel hoopis kevadest ja näeb Café Slavias hoffmanlikke absindi­nägemusi: „Kõik ootasid veel midagi, aga nähtavasti oli Machal juba teel oma unistuste kahvatu aia poole. Ta nägi, kuidas absindiklaas kasvab üha suuremaks ja suuremaks, kuni tundis, et on üleni klaasi sees piimjas küütlevas valguses, täiesti kergena ja lahustunult selles kummalises atmosfääris“ (lk 8-9). Turistidele räägitakse siiani, et Slavias käisid ikka Kafka ja Rilke (vahel mainitakse muidugi ka heliloojaid Smetanat ja Dvořákit), aga kui lahti lüüa uuemad tšehhidele enestele mõeldud käsitlused Praha kohvikute kohta, siis räägitakse ainult Apollinaire’ist, kes siin end täis jõi, ja paljudest tšehhi XX sajandi alguse kultuuritegelastest. Mittetšehhide mainimist pigem välditakse, ilmselt kui kitši­maigulist asja.3

    Rilke on absindiklaasi uppuva Machali kujutamisel mõneti prohvetlik – ka praegu kaunistab Slavia seina tšehhi kunstnik Viktor Oliva 1901. aastal tehtud kuulus maal „Absindijooja“, kus hullunud joomari ees on kohvikulaual koha sisse võtnud heleroheline läbipaistev alasti naisfiguur kui Absindi Vaim. See maal on kohvikus alates 1920ndatest, sest Oliva oli üks tšehhidest, kes avastas antud joogi Pariisis kunsti tehes. Kui Rilke ajal joodi Prahas veel Prantsuse päritolu absinti, siis alates 1915. aastast hakkas liikuma kohvikutes ka juba absindi kohalik variant, mis on Prantsuse omast palju kibedam.

    Üks Rainer Maria Rilke Praha-lugude tegevuspaiku on Café Slavia ehk National-Café. Kohviku seina kaunistab tšehhi kunstniku Viktor Oliva maal „Absindijooja“ (1901).

    Rilke kui poeetiline kirjeldaja

    „Kaks Praha lugu“ on kirjutanud väga noor inimene, aga kakskümmend kaks võib olla viimane taks vaid kusagil provintsis. Veenduge ise, kui osav ja tundlik-meisterlik kirjeldaja on tulevane suurpoeet! See on tõesti poeesia proosavormis nagu mõni Viivi Luige romaan! Takerdusin kohati seepärast toimetaja kommentaaridesse lehekülgede allservas. Ärge saage valesti aru, Lauri Eesmaa on teinud Rilke ja Prahaga jälle kord supertöö, aga mulle tuli meelde teine absoluutse poeetilise kuulmisega autor, Tartu ülikooli kunstiajaloo professor Juhan Maiste ja tema kirjastuses Ilmamaa välja antud artiklikogumik „Vabadus mäletada“. Seal on kohusetundlik toimetaja ühel hetkel aru saanud ülesande võimatusest ning varustanud Maiste artikli „Romanss Supilinnas“ ainuvõimaliku allmärkusega: „Järgnevalt on lugeja ees selle kogumiku võib-olla kõige luulelisem artikkel, mille kujundisüsteemi ees toimetaja ennast relvituks kuulutab.“4

    Muidugi on väga hea toimetaja kommentaarid hädavajalikud inimesele, kes ei tunne Prahat, selles pole küsimustki. Kõik on tehtud õigesti! Praha ei ole ju Supilinn, isegi kui seal elab, vähemalt uusarenduste hindu arvestades, tõeline Tartu uus aadelkond, kellel on ilmselt kuskil Taevaskoja kandis salajased hõbedakaevandused nagu Praha ülikutel kunagi Kutná Horas! Ja muidugi on alati igal ninatargal võimalik lugeda Rilket ka ilma kommentaare kiikamata.

    Rilke rahvusküsimusest

    Rilke teises loos „Õde-venda“ algab tegevus teispool jõge Malá Stranas Malta ordu kiriku läheduses ühes majas, kuhu saabuvad uued elanikud. Metsaülema lesk on kolinud Český Krumlovist Prahasse, et poeg Zdenko saaks ülikoolis meditsiini õppida. Jällegi on meie ees oma positsiooni Habsburgide ja tšehhi maailma vahel otsiv noor Rilke. Ta kujutab tšehhi ja saksa maailma läbipõimumisi olmes (üliõpilase ema teenib sakslaste juures, aga poeg õpib juba tšehhikeelses ülikoolis), paneb kõrvuti nii teenijanna räägitud vanad lood Rudolf II skisofreenikust vallaslapsest Julius Cäsarist, kes tappis oma väljavalitud neiu, kui ka härrade-intelligentide jutu, kes sellessamas Slavia kohvikus arutavad rahvusküsimusi.

    Nii nagu küürakas Bohusch esimeses loos, satub ka Zdenko kokku dostojevskilik-mefistofeleslikke valikuid pakkuva radikaalselt meelestatud üliõpilase Rezekiga. Rezek teeb väsimatult rahvuslikku agitatsiooni, tema nägemuses on rahvas lõhestunud ja haritud tšehhid on kaugenenud lihtrahvast. Jällegi tasub seda veidi naiivset lugu lugeda eeskätt Rilke kirjelduste tõttu, kus segunevad unenäoline Praha linnaruum ja traagilises seisus inimeste sisemaailm. Rilkel on küll huvi tšehhide vastu, seda isegi põhjendatakse filosoofiliselt, kuid Rezeki isikus mõistetakse tšehhi rahvuslikud äärmused selgelt hukka.

    Kui vaadata Praha rahvusküsimust, siis siin on kõik alati olnud väga läbi põimunud. Kui tuua näide kas või ajaloost, siis alates sellest, kui Rudolf II õukonna Viinist 1583. aastal Prahasse tõi ja tema alluvuses töötas viimaste uuringute valguses näiteks üle 200 alkeemiku, oli nii selle kuningliku kunstiga tegelejate kui ka kogu administratiivse poole eest hoolitsejate hulgas alati parajal määral tšehhe. Nad tõlkisid ka tuhandeid lehekülgi vajalikku kirjandust kohe tšehhi keelde.5 Iseasi on muidugi, kuidas imperaator üldse ka kõige targematesse alluvatesse suhtus, kuulsa kurioosumite kabineti kuninglik omanik võis pidada ka alluvaid alkeemikuid lihtsalt mingiteks ebatavalisteks eksponaatideks. Teatav tolerants pidi aga säilima, ka vabadused trükikunstis.

    Meyrink on visandanud niisugusest ambivalentsest suhtumisest, mis oli võõramaa aadlikele tšehhide suhtes iseloomulik, „Volbriöös“ ühe mõtlemapaneva stseeni. Nimelt 16. mail, Tšehhi kaitsepühaku Jan Nepomuki päeval olevat olnud kombeks Prahas elavatel aadlikel-peremeestel istuda koos oma teenijatega õhtusöögil ilma seisusliku vahetegemiseta, sinatada üksteist ja anda kätt. Ka „Volbriöö“ peategelane Polyxena kuuleb just siis äärmiselt huvitavaid asju.6 Just uudishimulikkus pööbli peas liikuvate mõtete suhtes võiski olla niisuguse kombe kaugemaks aluseks, sarnaselt nagu inglise lordidele pakkus pinget kuuluda samasse vabamüürlaste looži koos oma aednikuga. Ka ülipeenel Rilkel on mingisugune selline huvi Praha lugudes olemas, ta fokuseerib ju oma tähelepanu pigem tšehhidele kui sakslastele.

    Käesoleva artikli maht on liiga kitsas, et hakata võrdlema Rilke ja Meyrinki vaateid. Lepime sedastusega, et kumbki lõi oma eripärase maailmanägemise, mis distantseerus kristlusest ja ammutas atmosfääri vanast heast Prahast – Meyrink toetus hermetismile ja Rilke leidis end „maisuse ekstaatilises jaatamises ja ülistamises kõige oleva kokkukuuluvuse ja vaimse suhestatuse märgi all“.7 Kusagil siin taustal on mõlemal alateadlikult olemas ka veel võimas Prahas alati kohal olev juudi kultuuri pärand.

    Rilke ja Rudolf II

    Tuleme lõpuks tagasi Prahas resideerinud imperaator Rudolf II juurde, kes on nii mõneski mõttes Praha vaimsuse kaanon (ehk kreeka keeles mõõdupuu). Rilke meenutab oma unenäolistes jutustustes korduvalt mitte imperaator Rudolfit, vaid hoopis tema täiesti valele teele läinud poega Julius Cäsarit. Rilke seob tema ebainimliku käitumise inimest tabada võiva hullusega. Loos „Õde-venda“ hakkab Zdenko õele Luisale radikaalrahvuslikult meelestatud üliõpilane Rezek samastuma üha rohkem Rudolf II hullunud sohilapsega ning tema ise skisofreeniku poolt tapetud ja purukslõigatud näitsikuna.

    Kuid kuidas suhtus Rilke keisrisse? Kas oleks ehk Rudolf II võinud olla Rilke mõistes täielik kunstnik? Oli ju ka Rudolf II justnagu poeet tõusnud lõpuks kõrgemale religioonist, reformaatorite ja katoliiklaste tülidest ning pürgis pigem hermetismi ja kunsti kaudu vahetu ilmutuse poole. Kuigi Tšehhis olid Rudolfi ajal väga eesrindlikud kaevandused, arenenud meditsiin ja botaanika, suhtles holistilise maailmavaatega imperaator ikka pigem kunstnike kui ametnikega. Näiteks Toscana saadik kurtis kunagi, et Rudolf on teinud oma troonist tööriistade hoidmise koha ja maalib päevast päeva.8 Ühelt poolt oli Rudolfile oluline intuitsioon, sest hing on ju kosmosega ühenduses, teisalt kogu võimalik teadus, ka maagia, sest ta üritas uurida kõiksuse saladust. Neid kaht Prahaga seotud väga originaalset mõtlejat on huvitav, kuid keeruline kõrvutada, kuna on kaunis võimatu öelda, mida Rudolf II juures märgatud eriline „alkeemiline mõtlemine“ tähendas ja kuidas see vastaks palju hiljem elanud poeet Rilke mõnedele ideedele.

    Igatahes on kindel, et 5. veebruaril 1608 andis Rudolf II välja käsu koguda sammalt poodud meeste koljudelt ja luudelt, millele alluvad maakohtadest vastasid, et ei ole leida, ehk alles kevadel saab … Kuulus on ka käsk 16. juunist 1610: „Koguda nii palju punaseid ja valgeid roose kui võimalik ja tuua iga päev Praha lossi laboratooriumisse.“9 Need Rudolfile toodud roosid võiks nüüd küll kinkida kõigile Rilke Praha lugude nautijatele, sambla aga Rilke kritiseerijatele.

    1 Mati Sirkel, Rainer Maria Rilke. [Järelsõna] Rmt: Rainer Maria Rilke, Duineser elegien. Duino eleegiad. Tlk Mati Sirkel. Vagabund, 2005, lk XCV-XCVI.

    2 Rainer Maria Rilke, Duineser elegien. Duino eleegiad. Vagabund, 2005, lk XI.

    3 Vt näiteks Eva Bendová „Pražká kavárna“. Verzone, 2017, lk 110–113.

    4 Juhan Maiste, Vabadus mäletada. Ilmamaa, lk 209.

    5 Ivo Purš, Vladimir Karpenko, Alchemy at the Aristocratic Courts of the Lands of the Bohemian Crown. Rmt: Alchemy and Rudolf II. Artefaktum, 2016, lk 82.

    6 Gustav Meyrink, Volbriöö. Tlk Aadu Hurt. Kunst, 1996, lk 90–97.

    7 Rainer Maria Rilke, Duineser elegien. Duino eleegiad, lk LXXXIX.

    8 Ivo Purš, Rudolf II’s Patronage of Alchemy and the Natural Sciences. Rmt: Alchemy and Rudolf II, lk 183.

    9 Samas, lk 187.

     

  • STELLA SAARTS, kunstiteadlane

    Stella Saarts

    Kliimamuutused toovad meie elukorraldusse paratamatuid ümberkorraldusi, aga aina tähtsamaks saab küsimus, kuidas muutuvad inimesed ja nende hoiakud. Ühtlasi nõuab see ühiskonnas suurte mõttemustrite ümberkujundamist. Pingeline koroonakriis on ometigi näidanud, kui imekspandavalt kiiresti ja suure ulatusega võib ühiskonna korraldus ja sellest lähtuvalt inimese käitumine muutuda. Tugev mõjur on kindlasti olnud see, kuidas tunnetatakse ohtu, selle tagajärgi ning indiviidi võimalust midagi ise teha, et olukorda parandada.
    Kliimamuutustest tingituna tuleks ümber kujundada ka ühiskonna mõtteviis ja käitumismustrid. Lahenduste otsimisel mõeldakse sageli just inimese käitumist mõjutava ajalise mõõtme peale, mis tähendab, et tegeleda tuleb eelkõige äkiliste probleemidega, mis on tunnetuslikumalt ka selgemad ja lähemal. Koroona­kriis oma globaalsete mõõtmetega on laiaulatuslikust ja tunnetuslikult anonüümsemast probleemist tulenev vahetu, terav kogemus.
    Kliimaarutelu on aga kujunenud liiga tehniliseks, kui seda käsitletakse puhtpraktilisest või eetilisest küljest. Puhtpraktiline käsitus peitub pidevas küsimises, kellel on õigus või kes räägib tõtt, ning see pidurdab eetilise vaatenurgani jõudmist. Ehk selleni, mis viiks õigluse küsimuseni: niigi kannatavad kõige rohkem nõrgemad, aga ka noored, kelle vaimset tasakaalu mõjutavad kliimamuutused enim. Ärevuse vastu võitlemisel pakutakse lahenduseks tunnet, et ise saab midagi ära teha. Teha midagi, mis toob kaasa muutuse, ükskõik kui väikese või suure, ning mis omakorda tähendab võimalust näha omaenda potentsiaali. Nii on ka koroonakriis näidanud, kuidas tegutsema paneb tunne, et sellel tegevusel on kaalu ja varus olev jõud aitab kaasa muudatustele. Alternatiivide otsimine, enese tunnetamine terviku aktiivse osana pääseb aina enam mõjule.

  • Tormise vaim tuli peale

    AARE TOOL

    Veljo Tormise 90. sünniaastapäeva kontsert „Tormise tuules“ 7. VIII Noblessneri valukoja Nobeli saalis. Esinesid Iris Oja (metsosopran), Linda Vood (flööt), Veiko Tubin (lugeja), Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja solistid, Tallinna Kammerorkester ja dirigent Tõnu Kaljuste.

    Loomulikult saanuks Veljo Tormise 90. sünniaastapäeva kontserdi üles ehitada ka hoopis teistmoodi kui seda tehti Tõnu Kaljuste juhatamisel: laugemalt ja pretensioonitumalt. Aga milleks? Kui korrata Tormise enda ütlust, siis mitte tema ei kasutanud rahvalaulu, vaid rahva­laul kasutas teda. Küllap samamoodi tahtele allumatult moodustus kontserdi kava – Tormise vaim ise tuli esinejatele peale, et nende vahendusel Issanda aastal 2020 midagi tarvilikku edasi öelda.

    Kuidas leidsid rahvalaulud Tormise üles? 1930. aastal ilmus Armas Launise kogumik „Eesti runoviisid“ ja aastatel 1956–1965 vanema rahvalaulu üleskirjutuste kõige põhjalikum kogu, Herbert Tampere viieosaline „Eesti rahvalaule viisidega“. Ent rahvalaulu kui suuliselt pärandatava kultuuri noodistus on ikkagi kõigest hädapärane abivahend ja abstraktsioon, mis annab vähe aimu sellest, kuidas laul õigupoolest kõlas. Seepärast on hindamatu Herbert Tampere, Erna Tampere ja Ottilie Kõiva koostatud viiest LPst koosnev teaduslik antoloogia „Eesti rahvalaule ja pillilugusid“ (1970), mis taasavaldati täiendatuna CDdel 2003. aastal („Eesti rahvamuusika antoloogia. Helisalvestisi Eesti Rahvaluule Arhiivist“) ja on saadaval ka võrgus.1

    Kui Tormis õpetas kümmekond aastat tagasi Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias regilaulu stilistikat, siis mäletan, et tema ees laual oli kursuse algusest kuni lõpuni magnetoola ja seesama CD-antoloogia. Kogu kursus pöörles nende salvestiste ümber, sest neist tõepärasemat sissevaadet vanemasse rahvalaulu olla ei saagi. Et mõista Tormise muusikat, toonitas ta ise, on kõigepealt vaja tunda rahvalaulu, s.t materjali, mida ta oma teostes töötleb.

    Mure on selles, et millalgi sajandivahetuse paiku, kui Tormis oli mitu aastakümmet rahvapärandist kirjutanud ja käinud koolides regilaulust kõnelemas, tekkis paljudel tunne, et regilaul on midagi väga enesestmõistetavat ja lihtsat: muudkui ava lõuad ja lase tulla. Ei saadud vist alati päriselt aru, mida Tormis regilaulust kõneldes silmas pidas. Igasugune suvaline eeslauljaga algriimis jorutamine sai ühtäkki „popiks“. Tegelikult on regilaulul, nagu seda kuuleme Teise maailmasõja eelsetel salvestistel, omad peensused, näiteks see, kuidas rahvalaulik hingab laulu kulgu häirimata (seda on Tormis jäljendanud nii mõneski teoses). Nendele pealtnäha väikestele, kuid regilaulu stiili mõistmiseks hädavajalikele tõsiasjadele juhtiski Tormis oma kursustel tähelepanu. N-ö praktiliseks kasutamiseks või regilaulu järeleproovimiseks oli sel puhul alati käepärast kastitäis „Uusi regilaulikuid“.

    Kui korrata Tormise enda ütlust, siis mitte tema ei kasutanud rahvalaulu, vaid rahvalaul kasutas teda. Küllap samamoodi tahtele allumatult moodustus kontserdi kava – Tormise vaim ise tuli esinejatele peale.

    Palju sellest, mis kunagi kuuldud, pole täpselt meeles. Seepärast lubatagu „spikerdada“ Tormise loengute üleskirjutusest, mis on tema võrgulehel kõigile lugemiseks.2 Paljud tänapäevased regilauljad esitlevad regilauluna midagi, mis tegelikult selle traditsiooniga ei haaku. Tormis: „Mida nemad teevad, kui väidavad, et kannavad edasi pärimust ja arendavad edasi regilaulu? Minu arust nad lammutavad ja moonutavad regilaulu eeskätt lauskõnerütmi sissetoomisega, mis tagatipuks näib suunduvat otse uue aastatuhande leiutuse, räppimiseni. See olukord saab olla kujunenud kahel põhjusel: 1) ei tunta kuigi hästi regilaulu suulist pärimust, tema vormi, 2) tuntakse liiga hästi praegusaja pop- ja folklauljaid Ameerikast ja Briti saartelt, olles lummatud nende individuaalsest sugestiivsest esitusest. Mis puudu jääb? Puudu jääb meie oma regilaulu autentne sugestiivsus. See asendub laenulisega.“

    Siiski ei kõnelnud Tormis kunagi sellest, kuidas rahvalaulu peab esitama. Sõna „peab“ ei meeldinud Tormisele üldsegi ja iga kord, kui keegi loengus ütles püüdlikult, et regilaulu „peab laulma“ nii või teisiti, ei jätnud ta seda keele­komistust parandamata. Laulu ei „pea“ esitama mitte kuidagi, aga kui tahad seda teha nii nagu vanadel salvestistel, siis on soovitatav pidada üht-teist meeles. Tundub, et see sõna oli vastumeelne teistelegi Tormise põlvkonnas, sest oma ülikooliaastail olid nad kuulnud liigagi palju käske ja keelde selle kohta, kuidas muusika „peab“ olema.

    Ärgem siis kasutagem sõnu „pidanuks“ või „ei pruukinuks“ ka kontserdi „Tormis 90“ puhul, ehkki selles leidus nii mõndagi, mida poleks oodanud. Kava saanuks koostada nii, et olnuks ainult „alleaa“ ja „liilee-lailee“, aga selle asemel tuli esile Tormise loomingu teravam ja aktuaalsem pool. „Minge üles mägedele, oksendage orgudesse“ („Eestlase laulukesed“, 1981). Need Hando Runneli sõnad oli vaja laval maha hõigata, et teha teatavaks ununema kippuv asjaolu: Tormise looming, olgu kui tahes pärimuse- ja pärandikeskne, pole kunagi näoga mineviku poole (pärand polegi ju minevikuteema!), vaid seda juhib helilooja kaasajale nõudlikult otsa vaatav sotsiaalne närv.

    „Juhan Liivi sarkasmid“ kannab alapealkirja „Pildikesi minevikust“, ikka selleks, et ei tuleks mõttessegi otsida Liivi salmides sarjatule paralleeli aastast 1979 või 2020. „Oh sa unustatud, oh sa põlatud, /…/ oh sa eeslitest iiatud – eesti kunst!“, „Üks eesel leiab teise ära“, „Mäletsejad on kitsed ja mäletsejad on lambad, mäletsejad on mõtlejadki mehed, ja kõige suuremad mäletsejad on ajalehed“, „Kes meeldida tahab, peab roomama“ … On tõesti hea, et eeslid ja limukad elasid kunagi ammusel hallil ajal ja praegu ei pea keegi end Liivi sõnadest puudutatuna tundma. Või siiski?

    Regilaulu üks põhitunnuseid on selle katkematu kulgemine ehk „laulu mõnu“. Seda arvestades möödus kontserdi esimene pool igati mõnusas vaimus, kuivõrd repertuaar (sh „Neli etüüdi Juhan Viidinguga“ lugejale ja segakoorile, „Tornikell minu külas“ Rasmus Puuri orkestreerituna ja instrumentaalseades „Reminiscentia’d“) mängiti ilma katkestuseta. Nii tuleks teha alati. Kui tüütud on koorikontserdid, kus käsi lüüakse kokku iga mõneminutilise pala järel! Seevastu kontserdi teises pooles (sh „Kurvameelsed laulud“ metsosopranile ja keelpilliorkestrile ning „Raua needmine“) lubati kuulajal endast auru välja lasta, sest kauem poleks niikuinii keegi suutnud seda sees hoida. Oli hea meel näha kohapeal rahvusringhäälingu võttegruppi, sest esitatu väärib tõesti jäädvustamist ja järelvaatamist.

    Lisaloona mängiti „Kui mina alles noor veel olin“ muusikast Arvo Kruusemendi filmile „Kevade“ (1969), eesti kinokunsti üks mõjusamaid heliribasid, kus kõik arvestused on läinud õnnelikul kombel täppi. Avaldatud pealkirja all „Meie elu“ Ado Grenzsteini „Kooli laulmise raamatus“ (1878) ja hiljem mitmes Karl August Hermanni väljaandes, on see laul filmis kujutatud ajajärgu koolirepertuaarina tõepärane, nostalgiaküllane ja haakub pealegi sümboolselt filmi elukevade teemaga. Seejuures on nostalgia mitmekordne, kuivõrd seda viisi on palju tsiteeritud ka XX sajandi esimese poole muusikas (näiteks Artur Kapi sümfooniad nr 1 ja nr 4, Juhan Aaviku „Süit eesti viisidest“, klaveripaladest Mihkel Lüdigi „Vee peal. Barkarool“, Artur Lemba „Eesti rapsoodia“, Adolf Vedro „Runo nr 2“…). Laulu sümboolne laeng on rikkalik, ent seda kuuldes meenuvad ikkagi kõigepealt just „Kevade“ ja Tormis.

    Kontserdil „Tormis 90“ esitatu tähendusseosed ulatuvad muidugi palju kaugemale Tormise enda daatumitest, nii mineviku kui ka loodetavasti tuleviku suunas. See, kes võtab ette tee tema loomingusse, rändab ühtlasi „Raua needmise“ šamanistlikult müütilisse maailma, omamoodi Carl Gustav Jungi kollektiivsesse teadvustamatusse, kus ajapiiride ülesed nägemused segunevad päevakohase hoiatussõnumiga. Mis pole sõnadena kirjas, see on äraarvamiseks vihjena ridade vahel. Eks iga põlvkond peab Tormise tähenduse enda jaoks ise välja mõtlema.

    1 Eesti rahvamuusika antoloogia. Helisalvestisi Eesti Rahvaluule Arhiivist. Koost Herbert Tampere, Erna Tampere, Ottilie Kõiva. Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus, Tartu 2016.

    http://www.folklore.ee/pubte/eraamat/rahvamuusika/ee/index

    2 Veljo Tormis, Regilaulmise stiilitunnused. Loengutsükkel. http://www.tormis.ee/Regilaulmise_stiilitunnused.pdf

  • Loe Sirpi!

    Paavo Matsin, „Roosid ja sammal“

    Tuula-Liina Varise „Tahan tunda, et elan“

    Veljo Tormise 90. sünniaastapäeva kontsert „Tormise tuules“

    IX Pühalepa muusikafestival Hiiumaal

    „Veljo Tormis 90“ Viljandi pärimusmuusika aidas

    näitus ja raamat „Narva. Daatšast paleeni“

    Riin Alatalu Narva ja Haapsalu linnuse rekonstrueerimisest

    Sten Kauber, „Filmikriitikute välimääraja“ 

    Kaja Peterson, „Natura first!  Loodus esimesena! 

    Eesti Draamateatri „Esimene armastus“

    Koreograaf Kadri Sireli lavastus „Aiapäkapikk“

    Müüdud Naeru „Jaanituli“

  • „Oli tarvis ellu jääda“

    PILLE-RIIN LARM

    Oli üks eriliselt häiriv vaakumitaoline ajalõik hiljutises eriolukorras. Raamatukogud olid suletud ning alles nuputasid viise, kuidas teavikuid lugejatele „inimkontaktivabalt“ edastada. Raamatupoed olid ka suletud ning e-poest tellitud teoste kohalejõudmine pakiautomaatide ülekoormuse tõttu pärsitud. Toidupoes tuli ikka käia ning eks supermarketites müüakse ka raamatuid, kuid sealne valik ei pruugi edasijõudnutele palju pakkuda. Muidugi on üks lahendus selles olukorras e-raamatute lugemine, kuid on ka teine – Loomingu Raamatukogu. Kui hea sari see ikka on, mõtlesin korduvalt mõne uue väljaande triipkoodi piiksutades. Kui praktiline ja kui sisukas!

    Soome kirjanik Tuula-Liina Varis

    Loomingu Raamatukogu on asutatud väärtkirjanduse vahendamiseks ning väärt lugemine on ka Tuula-Liina Varise „Tahan tunda, et elan“. Teost nimetatakse tagakaanel „omamoodi romaaniks novellides, mille lugudest joonistub ühiste tegelaste toel välja pilt ühe suguvõsa käekäigust XX sajandi Soomes“. Nii on. „Nendes lugudes elavad ja armastavad, kukuvad ja tõusevad jälle jalule tugevad soome naised“, kes on siiski oma nõrkustega nagu me kõik. Nad on ehk lihtsalt sunnitud hakkama saama ning ka oma pered sajandist läbi vedama.

    Ega neil kerge ei ole. Lokkavad häda, haigused ja vägivald, mehed surevad enneaegu. „Isata, neid langenud kangelaste lapsi oli koolis nii palju, et seda ei osanud üldsegi kummalisemaks pidada. Kummalisemad tundusid need, kelle isa elab“ (lk 54). Riigi rahutud aastad toovad ainelise vaesuse, kõigest on puudus. Napib ka häid sõnu ja rõõmsaid hetki. Kes aga armastab, see jaksab: „Ema armastas. Sellepärast ta jaksas. Silm must ja käsivarred sinikaid täis, ta armastas“ (lk 77).

    „Kõige tähtsam on armastus,“ kinnitab teisal seesama ema, Sylvia. „Kui on armastus, siis las minna. Me oleme õnnelikud“ (lk 45). Näib siiski, et lapsed elu peres, kus isa joob ja lööb ning kus puudub raha mitte ainult hambaharja, vaid ka hamba alla pistetava ostmiseks, ülemäära ei nautinud. Üsna läbiv liin on raamatus vanemate (emade) ja laste (tütarde) võõrdumine, ilma armastuseta kasvanud lapsed jäävadki kogu eluks üksildaseks. Oluline ei ole isegi mitte niivõrd lähedus oma bioloogiliste vanematega, kuivõrd teadmine, et keegi hoolib.

    Armastamist ega jaksamist ei tee kergemaks tabud, mida raamatus väljendatakse ennekõike naise keha kaudu. Mõnd nähtust ei sobi nimetadagi, rääkimata selgitamisest. XX sajandi alguses sündinud Ester kohkub „nende“ alates, et on saanud surmatõve. Tema ema teatab lühidalt, et tegu on „paha verega“, „Jumal on naise niisukeseks loonud ja vastutõrkumine siin ei aita“ (lk 10), ning saadab tütre eraldi kambrisse lappe heegeldama. Järgmistele põlvkondadele menstruatsioon enam n-ö teema ei ole. Varise raamatu edenedes hakkab siiski pisut kahju sellest, et neile ei ole enam eriline teema ka nende seksuaalsus. Liigutav on lugeda, kuidas naiivne ja häbelik Ester Hannesega justkui vabaneb ja iseendaks saab. Pärast Hannese surma söandab ta vastu võtta otsuse edaspidi üksi hakkama saada, olgugi üksikemal keeruline toime tulla, ja juba ka teine laps põlle all. Vallaslaps. Selle pärast pilgatakse teda eluaeg.

    Huvitav, kas meie rahvamuusikas leidub vaste Põhjamaades tuntud laulule, milles härrastega heinamaal jalutamas käinud neiu peagi lapsega jalutab? Youtube’ist leiab selle laulu esitusi, millest osa mõjub vaatamata minoorsele viisile ning helistiku moduleerimise abil tõusvale pingele paraja lorilaulu ja tantsukana. Võibolla esitatigi seda XIX sajandi keskelt pärinevat laulu kunagi külapidudel omamoodi humoorika hoiatusena. Leidub siiski ka niisuguseid interpretatsioone, milles valitseb naeruvääristamise või häbistamise asemel uhkusetunne ning naiste solidaarsus. Soovitada võib rahvalaulu soome varianti „Herrojen kanssa pellon laidassa“ Hanna Pakarise tõlgenduses, pühendatud kõigile õdedele, tütardele, vanaemadele jt – „meile kõigile naistele“.

    Tagasi Tuula-Liina Varise raamatu juurde. Estri lapselaps Militsa ütleb oma mehe matustel ühele tolle sõbrale lihtsalt: „Ma tahan, et sa mind paneksid. [—] Et mõistaksin, et olen elus. Tahan tunda, et elan“ (lk 98). Leina ja iha paradoks püsib sama, kuid identse olukorra osaliste suhtumine ning lahendus on sajandi möödudes muutunud. Soome naise seksuaalsuse teema puhul saab ring teoses niisiis täis.

    Veidi vähem on esil naiste emantsipatsiooni muud tahud, näiteks haridusküsimus. „Ester oli kogu rahvakooli läbi käinud, enne kui asutati Jokikylä ühiskool ja tema sai end selle õpilaseks kirja panna. Enesestmõistetav asi see ei olnud“ (lk 8). Ülearugi hästi saab aimu sellest, kuidas naised on sunnitud meelepärasest haridusest või tööst pere hooldamise tõttu loobuma. Sylvia möönab: „Minust oleks võinud saada käsitööõpetaja, kui ei oleks tulnud Aarre“ (lk 39). Võimalik, et see luhtunud võimalus meenub Sylviale päeval, kui Ester tuleb teda ja Aarret veenma nende poja Ilari kunstiandes, kutsudes poisi enda juurde elama ning kunsti- ja antiigi­ärisse tööle. Ilari, kellest saabki mitte ainult kunstikaupmees, vaid ka kõrgharidusega kunstiajaloolane, nimetab seda tagantjärgi suureks vedamiseks. Tema õe Inari elus samasugust haldjast ristiema (vabandust, tädi) ei ole. Rasketest oludest pärit tüdruk on ise edasipüüdlik, saab õhtukoolist küpsustunnistuse ja õpib notariks, aga: „Mu karjäärinaise elu Erkka advokaadibüroo teenistuses lõppes ema haigestumisega“ (lk 75). Päeval hoolitseb Inari dementse Sylvia eest, õhtul poegade ja Erkka eest, kes teatab, et „kui sinu mutt varsti hinge ei heida, siis tuleb meil abielulahutus“ (lk 72).

    Soome ühiskond on sajandi jooksul läbi teinud muljetavaldava arengu, see on Varisegi raamatu põhjal selge. Vaesus taandub, haridus on kättesaadav, arstiabi ei ole enam luksus, vallasema ei pilgata, homoseksuaalsus ei ole kuritegu, sõjahaavad armistuvad, võõrapelgus väheneb, kõneldakse avameelsemalt. Ma ei ole kindel, kas soome naised õnnelikumaks on saanud, sest eks varjuta nendegi elu soostereotüübid ja ajaloovarjud, kuid ehk on nüüd pisut kergem „ellu jääda“. Kuidas on lugu meie endiga? Öeldakse ju, et ühiskonna tervist näitab see, kuidas tunnevad end seal noored naised…

    Eraldi tuleb tähelepanu juhtida romaani täpsele keelele. Tuula-Liina Varise lause on napp, sõna kohati lausa skalpellilik. Igal jutustajal on oma stiil, eristatavad on keeleregistrid. Teksti on põimitud ajaleheteateid, tsitaate lauludest, kirjandusteostest jm. „Kuidas see üks vene kirjanik kirjutas? Kui oled juhtunud sündima, siis tuleb mõnda aega elada“ (lk 104). Tõlkija Piret Saluri on osavalt edasi andnud murdelisust ja keelemänge, näiteks leiame tõlkest sõnad „operassioon“, „missa“ ja „kussa“, „nüüstma“, „gratineerima-gratuleerima“. Ryssä’d on siiski jäetud vankadeks tõlkimata, nemad on tõlkes „rüssad“ ja lugeja saab aru küll, et jutt käib soomlaste vastastest Talvesõjas. Romaanis kohtab üksjagu korduvaid motiive. Ma ei pea silmas ilmselgeid sagedasi sünde, surmi, pulmi ja matuseid, vaid varjatumaid tähenduslikke tekstilõimeid. Halva­endelisena mõjuvad näiteks klombid, hulpigu need okses või rõhugu rinda; mõtteid või nägemisvälja varjutav pilv … Helgetest sümbolitest toon esile kihlasõrmuse ja roosa angooravillast nukumütsi. „Mis on ime?“ küsib üks väike poiss oma emalt esimeses peatükis (lk 22). Ime on see, et viimases peatükis on ühe ema rauast kihlasõrmus tema poja pintsakutaskus kuldseks muutunud (vrdl lk 80 ja 107). Ime on see, kuidas pealtnäha väärtusetutesse väikestesse asjadesse võib ometi olla kätketud kogu lapsepõlv, andeksand ja lootus. Et inimene ikka alati armastab, on ime.

    Romaan ilmus soomekeelsena 2013. aastal. Seda tasub lugeda, mõistmaks paremini Soome praegust ühiskonda ja soomlaste tõekspidamiste kujunemist. Naiste igapäevaelu ja unistuste taustal käsitletakse näiteks vabariigi väljakuulutamisele järgnenud segadust ja sõjast tulnud meeste vaimseid häireid, aimu saab omaaegsete kommunistide mõtteviisist jm. Loeksin meelsasti sarnaselt ajaloolisse konteksti seatud läbilõiget ka eesti naiste elust XX sajandil. Tegelikult ongi see juba kirjutatud – Eva Koffi romaan „Sinine mägi“.

     

  • Luulesalv

    JÜRGEN ROOSTE

    Solarise epitaaf

    ahh jätke see pidu katku ajal
    jätke see abstraktne impressionism
    see hülgemöla ja kajakaväljaheidete kopulatsioon
    me ajaloo ristteel

    kriiskavad katuste kohal kriiskavad
    priiskavad galeriides kohvikuis priiskavad

    must tuhat elu ei tähenda midagi
    kellegi elu ei tähenda midagi
    varesejalad ja minevikupookstavid
    hunnitud maalid – see tähendab

    maalid ilma hunnideta –
    ilma tänapäevakunnideta

    Attilade asemel ropud ja labased tattilad
    põhjakõrbend sõjapudrukattilad
    poiss sihi õigesti poiss sihi õigesti
    kasva meheks sesse ilma – võta püssikirpu silma!

    poiss – sihi õigesti sihi õigesti
    lõpuks aru siis saadki kõigest nii

    kõigest nii

    ahh jätke see pidu katku ajal
    jätke see abstraktne impressionism
    see hülgemöla ja kajakaväljaheidete kopulatsioon
    me ajaloo ristteel

    mil surevad mustad ja valged
    sel sitasel malelauwal – tantsivad
    isade-emade hauwal nii kauwa
    et vaimuvarbad et hingekannad on villis

    teid tõmmati tillist meid tõmmati
    kõvasti tillist

    sel kõigel pidi olema tähendus see
    pidi olema pärisrelv päris võimalus
    muuta maailma elu iseennast – kõike
    see ei pidand olema butafoorne õun

    mis täidab suu vahtplastiga see ei pidanud olema
    paukpadrun – vaid kuul rauwas kuul rauwas
    me tantsime emade-isade hauwal
    mustad ja valged elud ei tähenda midagi

    kriiskavad katuste kohal kriiskavad
    priiskavad galeriides kohvikuis priiskavad

    ahh jätke see pidu katku ajal
    jätke see abstraktne impressionism
    see hülgemöla ja kajakaväljaheidete kopulatsioon
    me ajaloo ristteel – sa vahid seda viimast

    stseeni nagu näljane koer – rippu keel
    rippu keel – teatrit kunsti ja luulet veel

    luulet veel!

     

    Tööpõld on lai

    terve elu olen teadnud et kunstnik
    ei tee päriselt-veriselt tööd
    et ta veedab vaid ööd sulnilt
    kulgedes linnatänavaid vahedaid-mahedaid
    et ta lebotab-luuletab ära oma aja
    et temas on kõik see peidus
    mida meil pole vaja –
    aga ikka olen ma uskunud
    uskunud nagu laps päkapikke
    uskunud nagu harras kristlane
    uskunud nagu peremeest ootav koer
    usub ukse avanemist ja pikka pai
    ja toidukausi täitumist
    ma olen alati uskunud et lõpuks
    tuleb üks kunstnik ja lunastab mind
    kingib mulle kogu selle kunsti
    kogu selle mõtte kogu selle
    valu
    ja selle meeletult ilusa
    ja just sellepärast olen ma
    igaks juhuks alati ise teind
    toda kunsti – et kui juhtub
    et ei tule kedagi teist
    siis olen ma ise see olen ise kohal
    ja teen selle kunsti ära
    selle musta ja valge
    ja see ikka päästab meid
    see ikka lunastab
    see ikkagi ütleb
    et sel kõigel oli mõte
    et olemasolutöö ongi öö
    kui kulged sõpradega
    teadmatusse
    vastu armastusele
    vastu veel loomata kunstile
    vastu kõigele mis teeb
    olemise valusaks hellaks
    talumatuks
    ainuvõimalikuks

     

    Jürgen Rooste

    Jürgen Rooste on vabakutseline kirjamees, ise hulga raamatute autor ning nii mõnegi kolleegi teose toimetaja või arvustaja. Vahel vist aga hoopis muusa või prototüüp. Äsja ilmus Rooste sulest kaks uut luulekogu, „Sagittarius A*“ ja „Kollilood“. Avaldame kaks luuletust Rooste 2. juulil Tallinna biennaalil Solarise kunstigalerii avamise käigus ette kantud buketist.

     

Sirp