Neljas eluaasta hakkab täituma sõnal „lumehelbeke“, mille Collinsi sõnaraamat valis 2016. aastal üheks aasta sõnaks. See kaunis pejoratiiv näitlikustab solvumise omistamist kui ründevõtet. Ühismeedias leiab lahinguid, mille lihtsustatud ümberkirjutus oleks: „Ahaa, solvusid!“ – „Ise sa solvusid!“ – „Ei, sina!“ – „No ei, sina!“
Poliitiliselt on „lumehelbekese“ sõna enamasti kasutanud konservatiivid liberaalide kohta (siin tundub olulisem just see telg, mitte niivõrd parem- või vasakpoolsus). Poliitkorrektsus oleks justkui liberaalide teema, kes valvsalt haavuvad, kui nende identiteedipoliitikat riivatakse.
Mõistagi esineb mõlemal poolel (ja tsentrumis) ühtviisi reaktiivset tundlikkust. Konservatiivid on tundlikud, kui jutt käib traditsioonilistest väärtustest, rahvuslikest pühadustest jne; mõned solvuvad ka siis, kui nalja tehakse lihtsa valge heteromehe üle. (Mitmed neuroteadlased väidavad, et konservatiivid olevatki rohkem afekti- ja kõhutundeinimesed, suurema (parempoolse) amügdalaga, mis tegeleb hirmu, agressiooni ja emotsionaalse mäluga; seevastu liberaalidel olevat suurem aju eesmine vöökäär, mis tegeleb konfliktse info, veatuvastuse, impulsikontrolli ja empaatiaga. Aga ei, need riskantsed polariseerivad arutelud jätkem kõrvale!)
Mis on üldse solvumine? Parastajate meelest on see enesekeskne pahameel mitte kuigi elutähtsas situatsioonis. Näitab ärahellitatust, arutut nõudlikkust. See on härrandlik lõbu! Kes julgeb solvuda totalitaarsetes riikides? Kas sa siis ka solvud, kui võitlus käib viimse toiduportsu või elu peale? Tõsi, katsed näitavad, et loomariigiski solvutakse, s.t tajutakse ülekohut ja käitutakse vastavalt. Kui kaputsiinahvile anda kurgitükk, sellal kui teine ahv saab maitsva viinamarja, viskab solvunu kurgitüki inimesele näkku. Kiusaja meelelaadiga inimesele on solvuja „mõttetu tegelane“, keda oleks lahe veelgi kiusata, sest ta ju reageerib.
Huumoriportaal Lugejakiri.ee valis aasta lumehelbekeseks raadiohääle Alari Kivisaare. Ma polnud varem Kivisaart kuulnud, paljud mu tuttavad samuti mitte, ühmates üleolevalt, et „mis sest mölast“. Maailm on karmilt hierarhiline, mõne inimese töö ongi möla. Isegi Kivisaare sisulised kaitsjad ütlevad „möla“, omistamata mehele niigi palju kaalu, et ta võiks oma jutu eest vastutada.
Saatelõigu ja repliikide põhjal paistab küll, et Kivisaar on hea eneseparodeerija (Tarmo Jüristo viitab EPLis kivipallur Jürtole). Ta oleks võinud vallandamist nõudva petitsiooni osalistele põhjendada, et „andeks, see on mu roll, 90ndate Ida-Euroopa jorss“. Pealegi, ükski petitsioon ei vallanda veel kedagi. Aga 75 000 euro suurune kahjutasunõue näitab, et asi on enesedistantsist ja huumorimeelest kaugel. Siit paistab tõsisest haavumisest tingitud agressioon. Kivisaar väidab, et Katrina Raiendi eesmärk on tema „maine hävitamine“ – paraku teeb „ohver“ kahjunõude ja ähvardava videopöördumisega selle töö ise ära.
Juhtum peegeldab jätkuvat poliitilist keeletüli. Raiend kardab, et meil puudub karjaimmuunsus rassismi, seksismi jms suhtes, et mölast mitte välja teha. Ja identiteedipoliitiline sõnavara on midagi muud kui vaidlus, kas tuleb öelda „riided“ või „rõivad“.Küsimus on selles, kelle termineid kasutatakse. Kelle narratiiv on vaiketõde? Kes võib kelle üle nalja teha? Kui vägistatud Uganda sportlaste üle võib, siis kas oleks aktsepteeritav nali öelda, et „võib-olla Kivisaar jookseb kiiremini, kui talle taha antakse“?
Inimene tundis, et teda rünnatakse, kui ometi rünnati hoiakuid ja sõnakasutust. Ah, suur sildistamise küsimus! Kas öelda kellegi sõnade kohta „rassistlik“ on karmim solvang kui märkused nagu „äkki mustad on pätimad“? Aga „rassism“ on ju ka neutraalne, sisuline termin, mis viitab usule, et inimesed jagunevad rassidesse, millel on erinevad võimed ja omadused. Ja toodud oletusest paistab selline usk: väitja oletab, et inimeste kalduvus kriminaalselt käituda käib komplektis nahavärviga, millest kumab eeldus, et rass on olemas, mustad ongi nii- või naasugused. Kas peaks leiutama termini inimese kohta, kes kasutab rassistlikku (või muud diskrimineerivat) sõnavara, teeb vastavaid n-ö nalju, aga ise „ei ole mingil juhul rassist“? „Mölist“ on magedavõitu (kuigi „mölism“ kõlab peaaegu nagu „melism“). Äkki peaks uue sõnause korraldama?
Eesti Draamateatri „Esimene armastus“, autor Andra Teede, lavastaja Mari-Liis Lill, kunstnik Nele Sooväli, valguskunstnik Priidu Adlas, koreograaf Ingmar Jõela, helilooja Veiko Tubin. Mängivad Christopher Rajaveer, Karmo Nigula, Teele Pärn, Marian Heinat, Kaie Mihkelson, Martin Veinmann, Janno Jaanus ja Alver Linnamägi. Esietendus 1. VIII Viinistu seenekasvatuse siseõues.
Mari-Liis Lill on saavutanud Eesti teatriilmas üsna unikaalse positsiooni. 2013. aasta aprillis esines ta riigikogu saalis loomeliitude pleenumi 25. aastapäeva tähistamisel kõnega „Mis on sellel pildil valesti?“ ja sai hetkega tuntuks kogu riigis. Peagi lahkus ta näitlejakohalt Eesti Draamateatris, võttis endale oma teatritegevuse eest täisvastutuse ning järgnenud aastate jooksul ongi tema kunstiline käekäik olnud nagu tõestuseks, et tol korral kõnepuldist räägitu polnud lihtsalt kellegi ettekirjutatud teksti etlemine, vaid näitlejanna enda tõde ja südamevalu.
Algas see 2014. aastal depressioonist kui ühiskondlikust probleemist kõnelenud Eesti Draamateatri ja Tallinna Linnateatri ühislavastusega „Varesele valu, harakale haigus“, mille autor ja lavastaja oli ta koos Paavo Piigiga. 2015. aastal tuli Vabal Laval välja lavastus „Sugu N“, mille autor oli küll Maria Lee Liivak ning lavastajad Priit Võigemast ja Henrik Kalmet, ent olen kindal, et ilma Mari-Liis Lilleta, kes oli seal märgitud „vaid“ ühena esinejaist ning teksti loojaist, poleks see tänapäeva naiste ühiskondlikest ja perekondlikest rollidest väga otsekoheselt kõnelenud lavastus sündinud.
2016. aasta aprillis tuli lavale kahe aasta jooksul ette valmistatud Tallinna Linnateatri ja Vene teatri ühisprojekt „Teisest silmapilgust“, milles väga valuliselt ja teravalt kõneldi rahvustevahelistest pingetest tänapäeva Eestis. Mari-Liis Lille ja Paavo Piiki kui autoreid ja lavastajaid hinnati selle töö eest riikliku kultuuri aastaauhinnaga. Sama aasta sügisel valmis Vabal Laval Oleg Sulimenko loodud „Ma pigem tantsiksin sinuga“, kus Mari-Liis Lill ja Nikolai Bentsler „tantsisid“ Piret Jaaksi integratsiooniteemalisi tekste, kuid kuna lavalt lausutu pidi kohanduma iga etenduse publikuga, siis usun, et ka selle lavastuse juures oli Mari-Liis Lille roll lihtsast osatäitjast kaugelt suurem.
Seejärel tõi Lill Endla teatris lavale oma esimese täiesti iseseisva lavastuse „Väljast väiksem kui seest“, mille teksti autor on koos Lillega taas Maria Lee Liivak ning milles näidati meile ausa avameelsuga tol ajal veel üsna uue fenomeni ekreiidi kujunemist ja kasvavaid ambitsioone. 2018. aastal esines Lill taas koos Paavo Piigiga teksti ja idee autorina Tõnn Lambi Eesti Draamateatris lavastatud „Jaanipäevas“, mis kujutas elu tänapäeva Venemaa nn eesti külades, kuhu 2016. aastal ekspeditsioon autorid viis.
2017. aasta lisandus Lille näitlejabiograafiasse osatäitmine Damir Salimzjanovi (veel tänavu suvelgi mängitud) lavastuses „Praegu pole aeg armastamiseks“, kuid julgen arvata, et ka see valik polnud sugugi juhuslik, sest vaatamata komöödiažanrile oli tegu aktuaalselt sõjahüsteeria vastase lavastusega aastal, kui Eestisse tekkisid taas välismaised väeüksused.
Kõik viimase seitsme aasta jooksul Lille osalusel loodud lavastused on nagu leksikon meie ühiskonnas eksisteerivatest probleemidest ja muredest. Kui ellu oma seisukohaga aktiivselt sekkuvat teatrit nimetada poliitiliseks, siis Mari-Liis Lille teater on seda kindlasti. Teatri NO99 kõrval (ja nüüd siis selle järel) on see ainsaks järjekindlalt poliitiliseks teatriks Eestis. Olenemata konkreetsest kirjanduslikust autorlusest on temaga seotud lavastuste tekstid olnud suures osas dokumentaalsed, nad põhinevad ankeetidel, intervjuudel, vestlustel, dokumentide ja ajaloomaterjali analüüsil.
Üks meeldejäävamaid tegelasi on Christopher Rajaveeri oma armastatud Heleni aknale kivikesi heitev ja talle lõpmatuseni pilli mängiv, laulev ja luuletav Sebastian.
Seejuures pole Lille teater see, mida rahvusvahelises teatrikeeles on hakatud kutsuma verbatim’iks, mis tähendab dokumentaalse teksti sõnasõnalist ettekandmist näitlejate poolt. Kõigis neis lavastustes on dokumentaalne materjal jõudnud kunstilise üldistuseni, mis on andnud võimaluse huvitavate ja mitmekülgsete karakterite loomiseks ning tänu sellele just spetsiifilise, hingemineva ja mõtteid äratava teatrielamuse sünniks. Seepärast ma ei varjagi, et ootan Mari-Liis Lille iga uut loomeakti suure huviga, sest olen ette veendunud, et see on minu teater.
1. augustil Viinistu seenekasvatuse sääseparadiisis esietendunud „Esimese armastuse“ kavalehel kirjutab lavastaja: „Õnnelik või õnnetu, ammu möödunud või alles kestev, igavesti südantsoojendav või alatiseks hinge armid jätnud. Kes ta üldse on, sinu esimene armastus? Kas võib olla, et sinu esimene armastus on sinu viimane armastus? Või et sinu viimane armastus on sinu esimene armastus? Öeldakse, et armastatakse ainult ühe korra – esimese. Või et esimene kord armastab naine oma armastatut, järgmisel korral juba oma armastust. [—] Kui palju mõjutab see, kuidas me armastusest räägime, seda, kuidas me armastame?“
Loed ning mõtled, kui palju eri žanrites lavastusi siit saaks. Ja siis saad aru, et äkki ongi neis lausetes nii või teisiti kokku võetud kogu maailmas juba olemasolev dramaturgia? Ning lavastajal jääb vaid valida, mida sealt võtta ning otsustada, kas üldse on vaja veel midagi juurde kirjutada. Seekord on lavastaja ja autor (Andra Teede) oma valiku teinud ja selle koguni ühemõtteliselt kavalehele kirja pannud. Ja teinud sellega esimese vea … Üha suurem osa vaatajatest (nagu kinnitavad teatrite müügiosakonnad) ei osta enam kava ning ka ostjaist ei jõua paljud, nagu minagi seekord, neid enne etendust läbi lugeda.
Pärast seda, kui Teele Pärn (Printsess) ja Karmo Nigula (Prints), kes sarnanesid suurlinnade parkides kondavate ja möödakäijaid tülitavate fotomannekeenidega, on oma kunstipäraselt kauni proloogi lõpetanud, astuvad meie ette Kaie Mihkelson ja Martin Veinmann, jutustamaks juba 67 aastat kestnud esimese armastuse lugu. Vaimustav esitus ja vaimukas tekst kruvivad ootused järgneva suhtes lakke. Ja algab katkendite rida sõja, selle eest põgenemise ja küüditamise poolt lõhutud armuhetkedest vaheldumisi tänase päeva reivide ning messengeri- ja tinderiarmastuse „lõõmaga“. Vaatad ja saad aru, et meile näidatakse järjekindlalt 100aastaste ja 20aastaste inimeste armastust.
Soovimata kahelda intervjueeritute siiruses, tunduvad sõjaaja mälestused olevat ikkagi juba kusagilt kuuldud ja loetud, tänaste noorte omad aga jällegi pealiskaudsed. Ning ootad, millal tuleb see MINU (olgu 30, 50 või ka 70aastase inimese) esimene armastus! Saad lõpuks aru, et ei tulegi ja lahkud pisut pettununa, nentides, et sind ja sinuga koos tervelt pool sajandit on (taas) arvatud vaid unustamist ja kustutamist väärivaks leheküljeks aegade raamatus.
Aga kui sul veab ja oled siiski kavalehe ostnud, siis lõpuks loed, et just see ongi olnud autorite teadlik eesmärk. Mari-Liis Lill kirjutab: „Meid huvitas selle teema juures eelkõige see, kuidas armastus on ajas muutnud. Kui on. Seetõttu tegime intervjuusid nende inimestega, kes on sündinud koos esimese Eesti vabariigiga ja on tänaseks ligi 100-aastased. Ja nendega, kes on sündinud juba taasiseseisvunud Eesti vabariigi ajal ning on täna oma kahekümnendates eluaastates või mõned hoopis napilt täiskasvanuks saanud.“
Kriitik saab aru, et ta peab oma vaatajapettumuse-pisuhänna unustama ning on kohustatud tegelema siiski sellega, mida autorid on soovinud talle näidata. Kavalehel küsitakse: „Kas me oskame tänapäeval kehvemini armastust hoida, kui me oskasime varem? Ja kui nii, siis mis meiega vahepeal juhtus?“ Ja nüüd peab sotsioloogist kriitik sotsioloogist lavastajale (kelleks Mari-Liis Lill kindlasti auga on) esitama küsimuse: „Millise järelduseni siis uurijad jõudsid?“ Nii palju, kui mina aru suutsin saada, on tegijate vastus „jah“ – tänapäeval me suudame kehvemini armastust hoida. Kuid mis meiega vahepeal juhtunud on, sellest lavastuses ju ei räägita, sest siis oleks tulnud näidata ka seda vahepealset aega.
Julgen esitada autorite järeldusele vastupidise hüpoteesi: (esimene) armastus ja ka armastuse hoidmine pole ajas muutunud, küll on aga täiesti erinev see, mida me mäletame oma esimesest armastusest kaheksakümmend aastat või siis kaheksa päeva hiljem. Oletan, et isegi see tunne ning tundeobjekt, mida sel juhul (esimeseks) armastuseks peetakse ja sellena mäletatakse, võivad olla täiesti erinevad. Esimesel juhul on selleks inimene, kellega oma elu sidusime, teisel juhul ehk partner, kellega eile suudlesime. Selle hüpoteesi kontrollimine vajab aga hoopis teistsuguseid intervjuusid. Sellega võikski sotsioloogilise vaidluse autoritega lõpetada.
Kunstiliselt tundub lavastus Mari-Liis Lille senise mõtteselguse kõrval ootamatult diip. Kompositsioon on tahtlikult keeruline, montaaž tempokalt vahelduv, näitlejad vahetavad rõivaid ja rolle kiirusega, mis tihti raskendab vaatajail mõistmist ja kaasaelamist. Mõni lugu areneb läbi kogu lavastuse, mõni jääb ühekordseks sketšiks. Julgen selle põhjust näha lavastusbrigaadi erakordses võimekuses.
Kui seni on olnud Lille puhul tegemist enamasti tema (ja Paavo Piigi) autorilavastustega, siis naastes seekord meie esindusteatri lavale, on ta kaasa haaranud võimsa meeskonna, kelle loomingulist eneseväljendust on noor lavastaja ehk peljanud ohjeldada. Kui teksti autor on ikkagi „Õnne 13“ stsenarist ise, siis loomulikult on iga tema lause ja kompositsiooniline passaaž kuldaväärt. Koreograaf Ingmar Jõela ja helilooja Veiko Tubin on viimasel paaril hooajal kujunenud kõige nõutavamaiks oma ala meistriteks meie nooremapoolsete lavastajate tegemistes. Mari-Liis Lill on lasknud neil möllata.
Aga see on muidugi maitse asi: mis vanale palju, seda on noortele ehk parajalt. Minu meelest tuleb päris kuri karja siis, kui kohati hakatakse mängima „teater teatris“ mängu. Järsku kõnetavad osalised üksteist pärisnimedega, segamini lähevad etendus ja proov, oma armsamale laulvat artisti osatavad lava taga puhkepausi pidavad kolleegid, kulisside tagant ilmuvad lavatöölised, kes teatavad, et inspitsient on andnud korralduse dekoratsioone vahetada. Mida sellega öelda tahetakse? Palju teatrit näinud inimesena kahtlustan juba ammu, et taolisi „väljavabandavaid“ võtteid kasutavad lavastajad siis, kui tõesti enam midagi öelda pole, sest vähemalt esietenduspublikult saab teatrisiseste naljadega ohjeldamatu naeru alati kätte. Mari-Liis Lille puhul on selline oletus välistatud, järelikult taotles lavastaja midagi, mis minuni lihtsalt ei jõudnud.
Kunstnik Nele Soovälja tegelikest ideedest saame aru lavastuse jõudmisel Eesti Draamateatri väikesesse saali. Viinistus on ta seenekasvatuse lopskasse loodusse mattuva siseõue võimalusi taibukalt kasutanud, millele paneb vaimuka punkti vanapaari tõstukauto abil Õismäe taevasse tõstmine lavastuse finaalis.
Näitetrupp on lavastaja käsutuses seekord võimas. Kuuest näitlejast kolm (Martin Veinmann, Marian Heinat ja Teele Pärn) on olnud viimasel kolmel aastal Eesti teatri aastaauhindade laureaadid peaosade eest. Neile lisaks alati meisterlik ja detailitäpne Kaie Mihkelson ning kaks juba paljude huvitavate rollidega silma paistnud hiljutist (2016. aastal) Toompea teatrikooli lõpetanut: Christopher Rajaveer (2019. aasta kolleegipreemia Väike-Ants) ja Karmo Nigula. Loomulikult tegid kõik oma paljud „sutsud“ laitmatult ära. Kauemaks jäävad lisaks Mihkelsoni ja Veinmanni vanapaarile hinge helisema Teele Pärna (näidendi ülesehituse loogikast väljalangev) monoloog esimesest armastusest ja Christopher Rajaveeri oma armastatud Heleni aknale kivikesi heitev ja talle lõpmatuseni pilli mängiv, laulev ja luuletav Sebastian.
„Esimene armastus“ pidi etenduma Eesti Draamateatri väikeses saali juba aprillis ja küllap ta sügisel sinna ka jõuab. Oleks huvitav jälgida, kas ja kuivõrd Mari-Liis Lill tahab ja suudab Viinistus pisut liigselt vohanud lavastuse kindlakäelisemalt oma autoriteatri raamidesse suruda.
Mõnikord läheb meelest, et inimene on osa loodusest ja sõltub temast kogu aeg. Me hingame õhku, mida toodavad rohelised taimed, me sööme taimi ja loomi, mille oleme aretanud looduslikest liikidest. Loodus muudab meie elutegevuse jäägid ja meid endid taas looduseks. See on looduse ringkäik. Praegusi ja tulevikuvajadusi arvestades on eluliselt tähtis, et looduslike liikide mitmekesisus säiliks, et oleks, kust võtta, millest aretada, mille materjale, struktuure ja toimemehhanisme kopeerida ja edasi arendada. Oleme ümbritsetud omaloodud materjalidest, mida me alles õpime taaskasutama, sest looduslikel bakteritel ja seentel on üha raskem selliseid materjale sellistes kogustes ümber töötada.
Monotüüpsed maastikud, olgu need asulad või monokultuuriga põllud ei lisa looduslikku mitmekesisust, vaid lihtsustavad ja seetõttu muudavad need häiringutele haavatavaks. Häiringud on looduslike protsesside loomulik osa, kuid jällegi – haavatuvuse ja säilenõtkuse määr sõltub häiringu ulatusest ja kestusest. Häiringuid võib olla mitmesuguseid, näiteks alates looduslikust tormimurrust kuni inimese tehtud lageraieni, reovee imbumine veekogusse, mineraalväetiste ja taimekaitsevahendite kasutamine avapõllumajanduses jne. Sõnnik, mineraalväetised ja taimekaitsevahendid on tubliks abiks meile toidu tootmisel, aga häiringu puhul on küsimus mahus ja mastaabis, praktikas ja toimekohas. Kliimamuutusega, mis on põhjustatud Maa keskmise temperatuuri tõusust, toimetulek eeldab nii kultuuride kui ka looduslike liikide mitmekesisust. Inimese loodud kultuurid ja tõud, aga ka looduslikud liigid ja nende elupaigad suudavad paremini kohaneda muutlike oludega kui liigivaesed ökosüsteemid nii maismaal kui vees. Veeökosüsteemid on inimesele eluliselt tähtsad hapniku tootjana, Maa temperatuuri tasakaalustajana, toidu allikana. Maavarad, mida inimene ei ole loonud, kuid mida hoogsalt kasutab, pärinevad sadade miljonite aastate eest elanud taimedest ja loomadest ning kunagi need ammenduvad. Näiteks meie põlevkivi moodustus umbes 500 miljonit aastat tagasi. Sellist ajaperspektiivi on raske tajuda, sest inimese enda eluiga on keskmiselt 70–80 aastat. Esimestest inimestest räägime ajakavas 200 000 – 300 000 aastat tagasi. Eesti alalt on teada vanim asustus 9500 aasta tagusest ajast. Kuigi siin on elamiseks ruumi – ligikaudu 30 inimest ühel ruutkilomeetril (statistikaameti andmeil oli ELi keskmine 2018. aastal 118 in/km2)1, on suurem osa elanikkonnast ikkagi koondunud linnadesse. Linna hüvesid täiendatakse suvekoduga, kus nädalalõputi ja puhkuse ajal ollakse loodusele lähemal ja sellega rohkem koos. Tänu lühikestele vahemaadele ja tihedale teedevõrgule on loodus linlasele hästi kättesaadav nii linnas kui maal. Looduse mitmekesisusest annavad enamasti aimu vanametsa puistud ja lillerikkad niidud, kuid tähtis on ka nende pindala, vaheldusrikkus ja sidusus. Looduslik mitmekesisus vajab ruumi ja omavahelisi ühendusi. Üksik metsatukk või niidulapike ei taga veel ökosüsteemi säilenõtkust, mida mõjutab kliimamuutus või inimese vahetu tegevus, olgu selleks põllumajandus, metsade majandamine, veejuhtimine, maavarade kaevandamine või tee-ehitus.
Kaitsealadest üksi ei piisa
Ametlikult on Eestis 19,4% maismaast looduskaitseliste piirangutega.2 Mõnele võib see arv tunduda suur, mõnele väike. Kuna me ei tea, kui palju loodust, ja eelkõige, kui palju mitmekesist loodust, on piisav selleks, et tagada elanikele nende vajadused praegu ja tulevikus, siis on küsimus ennemini selles, missugune on meid ümbritsev loodus, mitte aga see, kui palju seda on. Küsimus taandub jällegi mitmekesisusele. Kas meid ümbritseb mitmekesisine loodusmaastik, kui kaugel see meist asub ja kas meil on selleni lühike maa, kui sidus see on. Ühekultuuriliste suurpõldudega ümbritsetud talumajapidamisel võib olla sama probleem mis asulas elaval linnaperel – puudub looduse mitmekesisus, ahenenud on juurdepääs loodusele, kas metsale või pargile. Looduskaitse puhul räägitakse paljuski piirangutest. Ei tohi metsa majandada, sest metsas on kaitsealuseid liike. Ei tohi veekogu kaldale või mereranda ehitada, väetiste ja taimekaitsevahendite kasutamist on näiteks piiratud veekogude kallastel, allikate läheduses ja karstialadel. Teatud aladele, näiteks loodusreservaatidesse ja sihtkaitsevöönditesse on minek piiratud või lausa keelatud. „Natura 2000“ võrgustikualadele kehtivad enamasti veelgi rangemad reeglid. Nii võibki rahvale jääda mulje, et muudmoodi loodust kaitsta ei saagi kui ainult piirangutega. Õigupoolest tehakse piirangute seadmisega elu lihtsamaks. Seadustest tulenevad piirangud maa ja loodusvarade kasutamiseks tuginevad paljude teadlaste tööle ja varasemale kogemusele, mil määral on mingi tegevus ohuks looduse mitmekesisusele. Pole vaja hakata ise uurima ega analüüsima, kas näiteks metsaraie või maaparandus mõjutab elurikkust ebasoodsalt. Kuid üksnes teiste kogemustele ja analoogiale toetuda samuti ei saa. Looduslikud süsteemid on keerukad ja asukohaspetsiifilised, mistõttu on vajalik uut tegevust kavandades hinnata mõju looduskeskkonnale konkreetsete tingimuste järgi. Siin tulevad appi eksperdid, kes annavad hinnangu looduskeskkonda mõjutava tegevuse ulatusele ja säilenõtkusele, see on, kuivõrd ja kui kiiresti saavad mõjutatud liigid ja ökosüsteemid hakkama kavandatavast tegevusest tuleneva keskkonnamõjuga ja kuidas seda hakkama saamist soodustada. Keskkonnamõju hinnata on vaja just seepärast, et sellise hindamise käigus ei keskenduta vaid mõjutavatele looduskaitsealadele, sh „Natura 2000“ aladele, ja kaitstavatele liikidele, vaid kogu looduskeskkonnale eesmärgiga vältida loodusliku mitmekesisuse kadu ja seeläbi kahju inimese tervisele ja heaolule. Tuleb tunnistada, et Euroopa Liidu linnu- ja loodusdirektiiviga on looduse kaitsmiseks antud tugevaimad hoovad. Kui tavapäraselt saavad otsustamisel eelistuse majanduslikud kaalutlused, majandluslik kulu ja tulu, siis ELi looduskaitsedirektiivides osundatakse vajadusele enne tegevuse lubamise üle otsustamist põhjalikult kaaluda asukohale, mastaabile või tehnoloogiale alternatiivseid lahendusi, mille puhul täidetakse nii majanduse kui ka looduskaitse eesmärke.
Vaatlemine ja jäädvustamine
Võib julgesti väita, et viimasel kümnendil on eestlaste looduse vaatlemise ja jäädvustamise huvi tublisti suurenenud. Seda ilmestavad kümned, kui mitte sajad pildipangad, mis iga päev täienevad uute looduspiltidega.
Kui paarkümmend aastat tagasi tunti meil ehk paari-kolme loodusfotograafi, siis nüüd on keeruline öelda, kes on loodusfotograaf ja kes mitte. Loodusobjektide (enamasti liigid ja maastikud) mitmekesisuse ja ka harulduste jäädvustamise kasvu kõrval on paranenud piltide kompositsiooniline ja tehniline kvaliteet. Fototehnika, mis kunagi oli kättesaadav proffidele, on paljude kasutuses. Käsikäes objektide jäädvustamisega arenevad ka veebifoorumid, kus küsitakse liikide ja nende tegutsemise kohta: kes laulab, kelle ekskrement, kes on siin kraapinud jne. Veebis on kättesaadavad nii linnu- kui linnulaulumäärajad – võimalused liikide tundmaõppimiseks ja seeläbi ümbritseva elurikkuse mõistmiseks on piiritud. See on kui moodne õpituba, kus rahvas harib ennast ise ilma spetsiaalse klassiruumi või kursuseta.
Sellisel üldrahvalikul õppevormil on väga suur tähtsus, kuivõrd see loob taustsüsteemi looduse väärtustamiseks. Kuid nagu ikka, liiale ei tohi ka minna. Pean silmas piltnike soovi saada kaamera fookusesse järjest uusi ja tihti ka varjatuma eluviisiga liike, mistõttu võib piltniku hasart teha karuteene nii konkreetsele paarile või pesakonnale, kui nende elu hakatakse järjepidevalt jälgima või lausa segama. Sellegi tegevuse puhul peab käituma eetiliselt ja vastutustundlikult. Looduse vaatlemisest on saanud rahvateadus. Sedagi on soodustanud IT-rakenduste laialdane levik. Nägin rebast, kohtasin valge-toonekurge – võtan mobiilis lahti loodusvaatluste andmebaasi rakenduse ja sisestan oma vaatluse. Andmeid vaatluste kohta koguneb ilmselt jõudsamalt, kui neid analüüsida jõutakse. Loodan, et looduse vaatlemine suunab inimesi üha rohkem looduse hoidmisele. On ju juubeliaasta motokski – „Hoia, mida armastad“.
Kogukonnavalve
Kuigi keskkonnamõju on hinnatud juba ligi kolmkümmend aastat, panevad eksperdid tähele, et üldsuse huvi arendusprojektide vastu on suurenenud just viimasel kümnendil. Sisetunne ütleb, et kui varem oli seltse, seltsinguid ja üksikisikuid, kes tundsid arendusprojekti vastu huvi, võrdsemalt, siis nüüd on elanikud koondunud ja üksikisikuid, keda naabruskonnas toimuv huvitab ja tegutsema sunnib, pigem vähem. Selgemini tuleb kogukonnavalve esile metsaraie, turba- jm maavarakaevandamisega seoses. Tihti on külaelanikud võtnud südameasjaks seista oma elukeskkonna eest paljuski linnast maale puhkama tulnute initsiatiivil. Soovitakse olla otsuste tegemise juures ja rohkem kaasa rääkida. Sellega tuleb ka otsustajatel järjest rohkem arvestada, omavalitsuse üldplaneeringus ootused looduskeskkonnale kogukonna ja maaomanikega läbi arutada.
Rohkem loovust
Enamasti vastandatakse looduse kaitset ja majandust, esitades küsimuse tihti nii, et mõlemat korraga ei saa, tuleb valida. Kui aga lähtuda planeedi piiride põhimõttest, siis küsimuse püstitus on hoopis selline, et kuidas mahutada inimühiskonna vajadused Maa ökosüsteemide säilenõtkuse piiresse ehk kuidas ja kui palju majandada, tarbida, toota ja ümber töötada maad, maavarasid, loodust, et neid jätkuks ka järeltulevatele inimpõlvedele. Hoolsus ja kasinus on siin omal kohal. Piiramatu on vaid meie loovus. Kuidas tarbida, toota ja käidelda miljonite aastate eest moodustunud loodusvarasid säästlikult ja nutikalt elurikkust hoides, selles on küsimus. Mõtleme välja ja viime ellu, ja nii iga päev.
Loodus kui kaubamärk
„Kaubamärk“ kõlab utilitaarselt, aga teame hästi, et riigid reklaamivad oma loodust ja looduskauneid kohti kui kutset – tulge vaatama, tulge meile külla! Me ei leia turismivoldikutest, veebisaitidelt ega reklaamidest kaevandusalasid, elektrijaamade tossavaid korstnaid ega autodest ummistunud tänavaid, rääkimata prügist metsa all või sinivetikaga randu. Ikka soovime näidata parimat – puhtamat ja mitmekesisemat keskkonda. Puhas keskkond ja mitmekesine loodus ei ole ainult turisti ligimeelitamiseks, vaid see on tähtis meile endile ja neile, kes otsivad sellist elukohta, kus hingata puhast õhku, juua puhast vett ja tarbida puhast kohapeal toodetud toitu ning nautida mitmekesist loodust, selle rahustavat ja tervistavat toimet. Viimati nimetatud aspektid olid eriti hinnas sel kevadel kroonviirusest põhjustatud eriolukorras. Inimestel oli, kuhu ohutult minna. Ja on ka edaspidi, kui toimime oma loodusega arukalt. Kui loodus on esimene!
Kaja Peterson on 2013. aastal pälvinud looduskaitse hõbemärgi.
1 Rahvastiku tihedus. Statistikaamet https://www.stat.ee/29911
2 KAUR, 2020. Looduskaitse arvudes 2019; https://kaur.maps.arcgis.com/apps/MapJournal/index.html?appid=03d9c0ec7047422c8ed29bba57a1f18d
Elasid kord eit ja taat. Ühel hommikul püüdis taat kalakese. „Lase mul minna,“ palus kalake, „täidan kõik su soovid!“ (Nojah, pole just teab mis originaalne algus muinasjutule. Aga lugege edasi, see on tegelikult päris õpetlik!)
Taat esiti ehmunud: eit lööb mu maha kui saagil minna lasen! Mis teda lohutaks? Nojaa, eideke on ju suur latatara – tee nii, et moor saaks naabrimoori juurde keelt peksma minna ilma jalavaevata!
Äreval meelel rühib taat kodu poole. Kas kala pidas sõna? Aga ennäe, maja juurde jõudes seisab selle ees imemasin, suur akendega plekist kast, millel rattad all. Teeb sellist häält nagu kümme peni korraga lõriseksid, tagant otsast aga tõusevad kibedad suitsupilved.
Eit istub juba kastis, lehvitab vaid käega ja lähebki sõit naabrimoori juurde lahti. Õhtul hilja tagasi jõudes pole lahkemat naist nähtud. Nii palju paitamist ja armastuse sõnu kui seekord, ei olnud mees kaua aega oma naise suust kuulnud. „Vaata, kullake, mis hea õnn sul on, kui minu soovimist täidad,“ ütleb naine, kui järgmisel hommikul jällegi plekkvankrile hääled sisse lööb.
„Kogu planeet Maa on nagu üks suur elav organism,“ seletab eit innukalt, „mina tajun selgelt, et Maa on otsekui minu lemmikloom, pehme, ümar ja karvane. Helesinine pallike lendlemas keset ilmaruumi sõbralikku peret.“
Sedaviisi läks neil elu nädalapäevad väga rõõmsalt ja rahulikult edasi, just nagu esimestel päevadel pärast pulmi. Pühapäeva lõunal aga tõmbab naine esimest korda nina krimpsu ja ütleb: „Noh, mis pergli lugu see on! Naabrinaisega räägitud, linnapoodides käidud, vabaõhulavastused nähtud, tiiruta siin päevad läbi oma pisikeses Eestis ringi nagu koer keti otsas! Hing haige sellest pidevast uduvihmast ja nohust, maailmakultuur jääb kõik kogemata. Istume nagu matsid oma põhuhunniku otsas. Vaata kui saaks Egiptuse päikese kätte, issand, saaks Saksamaalegi!“
Taat mures, kas siis halb oli elu? Mida küll kalake niisuguse alpuse peale ütleb? Aga pole pääsu, longib jõe äärde.
Kalake naeratab: „Lubatud – tehtud. Mine rahus koju. Aga palun sind, ära lase ennast naise himude sulaseks teha, muidu võid sa hiljem kahetseda, kus kahetsus enam ei aita.“
Ja ennäe – koju jõudes paistab juba kaugelt üüratu suur tiivuline õhulaev, kuhu kohvrite ja kompsudega külarahvas pardale trügib. Mis Saksamaa, mis Egiptus, sõit läheb otsejoones Austraaliasse.2 Inimene peab ometi hingata saama maailma õhku!
Moor tuleb tagasi, troopikapäikesest pruun nagu praekana ja õhevil, taevake, küll teisel pool maakera on kõik asjad täitsa teistmoodi. Mõtle, kui kõike seda imet polekski oma silmaga näinud, oma käega katsunud, istuks siin põhjapoolkeral nagu konn mätta otsas ja arvaks, et selline see ilmaelu ongi.
Nüüd oli naine taas kodus vaga kui tuike ja püüdis kõik teha, mis ta mehe silmist arvas lugevat, et see temale meelepärast võiks olla. Nädal ei olnud aga veel täiesti lõppenud, seal tõmbab naisuke kord lõunal nina jälle krimpsu ja ütleb:
„Pöörane lugu! Kas, pergel, ma siis pean välismaale ainult mõne korra aastas puhkama pääsema? Aga töö? Päevast päeva nühi kontoris toolipõhja nagu sunnismaine. Kas sa, mees, ka kujutad ette, kui tüütu see on? Samad näod, sama mööbel! Mispärast ma pean oma Ameerika kolleegidega skaibis sitsima, mispärast Singapuri ärisid meili teel korraldama? Mina tahan suhelda elusate inimestega, mitte masinatega! Kas me siis pärisorjad oleme?“
Nüüd pole kala antud õhulaeval enam asu. Imemasinast võetakse viimast, nagu oleks viimnepäev käes. Peagi sumiseb tihe lennukiparv lakkamatult ümber ilmapalli nagu porikärbsed ümber koerajunni.3 Ja tõesti – miks mitte juua hommikukohvi näiteks Pariisis,4 pidada seminari Sevillas ja kohe seejärel kolistada konverentsile Kopenhaagenisse. Miks peab Eiffeli torni pildi pealt vaatama, kui saab ise selle otsa ronida! Aga triumfikaar – selle alt saab jällegi tähtsa näoga läbi kõndida. Elu on seiklus.
Nojaa, aga arvake ise, kas siis eidel sellest küll. Muidugi mitte. Eides tärkas loodusesõber. „Kogu planeet Maa on nagu üks suur elav organism,“ seletab eit innukalt, „mina tajun selgelt, et Maa on otsekui minu lemmikloom, pehme, ümar ja karvane. Helesinine pallike lendlemas keset ilmaruumi sõbralikku peret. Ma olen otsustanud,“ eit kargab püsti, nii et taadil hirmuga prillid peast pudenevad, „sõita oma kallist Maad vaatama kosmosesse. Broneeri piletid.“5
Küll ähkis ja puhkis vaene mehike, otsis kõrva tagant nõu ja kui sealt midagi paremat ei leidnud, komberdaski viimaks taas jõele. Ei hakka lugejat rohkem piinama ega leheruumi raiskama, varem või hiljem pidi ju kalakese kannatus katkema: „Sealauta mõlemad! Sinu naine on jamps ja sina veel hullem kui jamps, sest et sa tema pilli järgi tantsid.“
Mees tundis, nagu oleks maapind tema jalge all põrunud. Silmi laiemale seletades ei näinud ta enam jõge ega kala; lennusumin oli vakka, tänavad tühjad, omaenda laste ega lastelastegi juurde ei läinud enam teed. Natuke maad eemal keset lagedat seisis posti otsas punane silt. Kui mees sinna jõudis, luges: „Linna avalik ruum suletud. Mitu elu jääb sinu südametunnistusele? #püsikodus #eludegaeimängita.“
Mnjah, sedapsi ta läks, aga kas see siis õnnetu muinasjutt on? Muidugi mitte! Papa Kreutzwald ei tundnud asja.
Jõuab vaene mehike koju, pooleldi hirmul, pooleldi saatust tänades, et see kole unenägu lõpuks läbi sai, aga mida ta näeb. Eit istub tugitoolis, rüüpab kohvi, lehest aga loeb: „Eestlane julgeb taas reisida! Juuli esimeste nädalatega on Tallinna lennujaama läbinud kõvasti rohkem inimesi kui eelmisel kuul.“6
1 Friedrich Reinhold Kreutzwaldi abiga. Põhiline alustekst: Friedrich Reinhold Kreutzwald, Eesti rahva ennemuistsed jutud. Vägev vähk ja ahne naine;
4 Krister Kivi, Juua jälle kohvi Pariisis! – Postimees 18. VII 2020.
5 Piletid kosmosesse, kuldsed retuusid ja osa linnast: 10 kõige pöörasemat asja, mida kuulsused on ostnud. – Anne & Stiil 6. III 2017.
Lauri Laugen, Elon Musk lubab pileteid Marsile vähem kui 500 000 dollari eest. – Delfi 15. II 2019.
6 Liisa Rebane, Eestlane julgeb taas reisida! Juuli esimeste nädalatega on Tallinna lennujaama läbinud kõvasti rohkem inimesi kui eelmisel kuul. – Delfi 20. VII 2020.
Meile on vist arusaadav see, et kõneleme siis, kui on vaja kellegagi suhelda, kui tahame infot edastada või midagi pärida, ja et see kõik toimub ennekõike inimeste või nüüdsel ajal üha laialdasemalt ka inimese ja lemmiklooma vahel. Rääkida võib ja saab ju meie arust kõigest ning seda soovitavad teha nii väljaõppinud spetsialistid kui ka Eesti president.
Ometi pole jutukusega lood nii lihtsad, seda vähemalt nendel rahvastel, kelle elukeskkonna osaks pole pelgalt inimesed ja see, mille inimene on endale loodusest kodustanud ja anastanud. Meie ettekujutuses on maailm nendele rahvastele ikka veel muinasjutuline mitte ainult kõnelevate inimeste, vaid ka kõnelemist mõistvate loomade ja lindude ning kõikvõimalike muude olendite, paikade ja nähtustega.
Mõtelgem hetkeks, kust me tuleme, mida me teeme ja kuidas see välja paistab. Sõnasabast kinni saada oleme elus vähemalt mõne korra soovinud. Kui selle põhjustanud kahetsusväärne olukord on käes, mõistab ka kõige suurem kahtleja, et kõnelemine pole üksnes abstraktne sõnapudi, vaid materiaalne toiming, mille mõju tegelikkusele võib olla märkimisväärne ja mõnikord ka hirmuäratav, igal juhul enam kui vaid augutäiteks aetav small talk või muu meelelahutuslik suusoe. Antropoloogilisest aspektist ei ole üldsegi ükskõik, kuidas, mida ja kus räägitakse. Suhtlemise viisid ja registrid on rahvastel vägagi erinevad, sõnadega või sõnadeta (vaikimise, liigutuste, pilguga jne) tehtavad või mittetehtavad teod moodustavad kommunikatsiooni mitmekesise paleti, mis on kultuuriti erinev, tihti keeruline ja spetsiifiline.
Vepslased on rahvas, kelle kõiksus ei piirdu kindlasti vaid inimkogukonnaga. Nii on rääkimisel ja mitterääkimisel nende elus spetsiifilisi iseärasusi, mille kõigi detailideni me selles lühikeses loos süüvida ei jõua.1 Üks keelelisi iseärasusi, mis välitöödel vepslaste omakeelses keelekasutuses alailma meie tähelepanu köidab, on näiteks sagedasem deminutiivide2 kasutamine, kui see on tavapärane eestlastele ja eesti tavakeelele. Õieti on deminutiive eesti keeles õige vähe. Mõnes (kunagi) usundiliselt laetud sõnas – nagu „päike“, „äike“, „pääsuke“ – on see morfoloogilise rudimendina säilinud, kuid meile on see hellitust märkiv liide seal oma sisu kaotanud, me ei teadvustagi seda enam. Ajaloolisi *oi- > u-deminutiive tihti enam hellitavana ei tajutagi (nt koda : *kotoi > kodu ’kodu(ke)’). Kasutades sõnu „kallike“ või „kullake“ on deminutiivsus hellitav-meelitava osisena alles ka veel eesti keeles, ometigi on meil seda kõike võrreldes mõne teise keelega, s.t, ka teise tegelikkuse, pärisuse, ontoloogiaga, kaduvvähe. Kes on kodus lõunaeesti (võru, setu, mulgi) keeleilmas, teab, et deminutiivide kasutamine on seal palju sagedasem. Illustreerigu vepsa keele deminutiivide rohkust muinasjutukatke keskvepsa murdes: el´i ukoińe da mamšińe. no mamšińe pagižeb ukoižele: śemekam nagrhut. a ukoińe i sanub: kuna mi śemendamei? – ka kruul´am pääle. el´iba, el´iba. aikeińe sanub: pod´jomske kacuhtamha, jogo kazvoi nagrhut-se.3(’Elas taat-dem ja eit-dem. Eit-dem ütleb taadile-dem: külvame naeri-dem. Aga taat-dem sõnab: kuhu me külvame? – Ikka katusele. Elasid, elasid, eit-dem ütleb: lähme-dem vaatama-dem, kas see naeris-dem juba hakkas kasvama’).
Millest see kõik kõneleb? Vene keeles kasutatakse deminutiive väga palju ning keeleteadlased peavad selle põhjuseks asjaolu, et vene suhtlemisele ja keelele on omane kõrgendatud emotsionaalne laetus, kindlasti enam kui nii mõnelegi muule keelele.4 Oleks lihtne seletada deminutiivide rohkust vepsa (kas ka lõunaeesti?) keeles pikaajalise areaalse vene keele mõjuga, ent küsimusi tekitab vepsa (ka lüüdi ja karjala) keelele omase lausdeminutiveerimise puudumine näiteks vadja ja isuri keeles, kus vene keelele üleminek on lõppfaasis. Seega ei näi vene mõju oletamine elegantne lahendus, vähemasti kui osata näha puude taga metsa, see tähendab, vepsa animistlikku ontoloogiat, kus sõnad ja suhtlemine ei ole üksnes inimese ja tema emotsioonide vms väljendamise teenistuses, vaid osa märksa keerulisemast süsteemist. Animistlikes kultuurides ollakse oma tunnete väljendamise, samuti teiste kiitmise ja igasuguste suureliste žestide tegemisega ääretult ettevaatlik.5 See on seotud erksa inimvälise keskkonnataju, selle suhtes tuntava respekti ning ettevaatusega. Seda kõike sisaldab ju ka eesti talupojakultuurile omane suhtluskood, mis meile on aga kaugeks jäänud läänestumise-amerikaniseerumise ning sellega kaasas käivate stampide ja vulgaarpsühholoogia mõjul.
Niisiis on meile aastate jooksul vepslaste seas viibides üha enam kõrva hakanud, et deminutiivseid – hellitavaid, hoolitsevaid, pisendavaid jms liiteid ei kasutata mitte niivõrd selle pärast, et maailm paistaks kenam ja helgem, vaid omalaadsest ettevaatavast ettevaatlikkusest oma keskkonna ning kõige selle suhtes, mis selles leidub. Deminutiive kasutades suhestab vepslane end maailmaga teistmoodi kui lihtsalt antropotsentriliselt rinnaga peale pressides. Maailm on äraarvamatu ja selle asukate vastu eksimine võib animistlike arusaamade järgi kaasa tuua soovimatuid tagajärgi. Inimene ei saa end vabandada teadmatuse või pelgalt inimkesksetest reeglitest kinnipidamisega, nagu näib elementaarne meie moodsa arusaama järgi. Animistliku tõekspidamise järgi vastutab inimene tunnetuslikult ka selle eest, mida ta otseselt ei tea ega halda, see aga tähendab hoolivat ettevaatlikkust, ettemõtlemist, enese kõnelemise ja teguviisi jälgimist.
Vepslased võivad olla ka jutukad ja emotsionaalsed, kuid nende järelemõtlik vaikimine või tunnete vaos hoidmine on midagi muud kui kinnisus, loidus, tundetus või muud sellesarnased üheplaanilised seisundid. Paistab, et koos raiskamise, epideemiate ja „kultuuriga“ on koloniseerivad suurvõimud surunud põlisrahvastele peale ka lobareostuse ja kohustusliku tunnete väljendamise, millega suletakse vaikselt uks mitmekesisuse märkamise ja mõistmise ees.
1 Pikemalt ja põhjalikumalt vepslaste (ja muude rahvaste) traditsioonilistest kõnetegudest loe näiteks meie peagi ilmuvast artiklist: Madis Arukask & Eva Saar, Vaikimine, rääkimine ja muud traditsioonilised kõneteod vepsa rahvakultuuris kultuuridevahelises võrdluses. – Mäetagused 2020 nr 77; http://www.folklore.ee/tagused/nr77/arukask_saar.pdf
3 Pertti Virtaranta, Lähisukukielten lukemisto.SKST, 287. Helsinki 1967, lk 118.
4 Vt nt Воронина Людмила Петровна, Семантика и прагматика деминутивных суффиксов в русском языке. – Вестник Томского государственного университета 2012, № 359, 15–17.
5 Nii näiteks ei ole hakassidel paljud elutähtsad sündmused tohtinud pälvida avalikkuse ning vaimude tähelepanu, seega on selles osalejad pidanud end ülal pidama vaoshoitult, oma plaanidest kõnelemine pole kombeks jms. – vrd Кустова Юлия Георгиевна, Чувства и эмоции в хакасской семье. Кунсткамера 2018, № 2, 39–45.
Suvemuusikast Hiiumaal: IX Pühalepa muusikafestival
EVI ARUJÄRV
IX Pühalepa muusikafestival 7. – 9. VIII Hiiumaal.
Pühalepa muusikafestival oli seekord pühendusega Veljo Tormise 90. sünniaastapäevale ja Arvo Pärdi 85. sünnipäevale. Kolm päeva ja neli kontserti. Kavasse tõi põnevust Erkki-Sven Tüüri kooriteose „Canticum Canticorum Caritatis“ maailma esiettekanne. Esimest korda tuli publiku ette ka Hiiumaa kammerorkester.
Avakontsert Pühalepa kirikus oli austusavaldus Veljo Tormisele. Esines Tormis Quartet (Kadri Voorand ja Liisi Koikson – hääled, Jaak Sooäär ja Paul Daniel – kitarrid), kes on meie rahvamuusika maagi seadeid esitanud juba aastast 2015 ja plaadigi välja andnud. Rangema või rajuma džässirüü said üksikteoste, valitud osade või terviktsüklina „Lauliku lapsepõli“ „17 eesti pulmalaulu“, „Sõrmemähkimismäng“, „Neli eesti hällilaulu“, „Kadrilaulud“ ja „Ingerimaa õhtud“. Kuulda ja näha oli kontrastiderohke muusikaline etendus, milles leidus ehedalt tormislikke tekstuure ja ambientlikku mõtlust, ohjeldamatut tämbrimängu ja rokilikku elementi, laivelektroonika efektidest rääkimata.
Kvartett hoidis kõlatasakaalu, jättes kitarridele enamasti toetava rolli ning tuues esile hääle ja tekstisõnumi. Leebema kõla ja rangema maneeriga Liisi Koikson täiendas huvitavalt plahvatusjõulist Kadri Voorandit, kuid näitas kohati ka julgemaid tämbrivärve. Esituse energeetikat suunas paratamatult Kadri Voorand oma eksalteeritud ning traditsioonilise „ilusa“ vokaali esteetilisi piire ületava esituslaadiga. Tormis ja džäss … Olemuselt erinevate kõlaesteetikate ja kompositsioonimeetodite kohtumine tekitab alati ka küsimusi. Näiteks, kui „kaugele“ Tormise süsteemsest ja ratsionaalsest mõtteilmast on sobilik kulgeda, et säiliks põhjus viidata originaalile? Või – kas üle võlli dionüüsiline, kõlajõu piiridel kõndiv töötlus ikka peegeldab ehedalt algallika olemust? Või ka – kas peabki peegeldama? Aga publik ilmselgelt nautis!
Laupäevase kontserdi Kärdla kirikus avas maailma esiettekanne – Erkki-Sven Tüüri „Canticum Canticorum Caritatis“ (2020). Teos on pühendatud selle ettekandjatele – Endrik Üksväravale ja kammerkoorile Collegium Musicale ning selle aluseks on Pauluse esimene kiri korintlastele, sh selle 13. peatükk, tuntud kui „Armastuse ülemlaul“ – hümn tingimusteta, üleinimlikule, kõikehõlmavale armastusele. Tüüri keeruka meloodiajoonisega polüfooniline helikeel kohanes uues teoses eriti hoolikalt teksti rütmi ja tähenduse nüanssidega. Kõlaline topelttabamus oli haarav ja natukene ootamatugi: keerukusest hoolimata oli meloodialiinides loomulikkust ja soojust, aga ka nendest põimuv vertikaal moodustas imelisi sumedalt vibreerivaid kõlavälju. Lühidalt ja kokku võttes: haruldaselt kaunis muusika ja (mõnest ebakindlamast meloodiakäänust hoolimata) kaunis, hingestatud ettekanne. Et koor on salvestanud pea kogu Tüüri koorimuusika, siis jääb vaid põnevusega oodata CD ilmumist. Collegium Musicale on algaegadega võrreldes läbi teinud suure arengukaare, temast on saanud üks isikupäraga esinduskoore, mida iseloomustab klaar ja tasakaalustatud üldkõla, kuid ka dünaamilise skaala nõtkus ning fraseerimise pehmus ja paindlikkus. Kui midagi veel tahta (vähemalt teatud teoste puhul), siis – spontaansust, reljeefsemat dramaturgiat, ka selgemat tekstihääldust (mis, tõsi küll, võib vastu töötada koorile nii iseloomulikule kõlaühtlusele ja -voolavusele). Natukene käivad need lisaootused Veljo Tormise „Raua needmise“ (1972/1991) ettekande kohta (solistid Toomas Tohert ja Allan Vurma), milles detailipeenus näis omajagu pärssivat terviku šamanistlikku energiat ja hoogu.
Lauri-Dag Tüüri muusikaline vaatemäng juhtis kujutluse Suure Saladuse poole.
Vastloodud Hiiumaa kammerorkestrilt kõlas Erkki-Sven Tüüri Arvo Pärdile pühendatud ja kreeka kirikulaulust inspireeritud „Rada ja jäljed“ (2005). Selle muusikas saab ülemhelidest alguse autorile nii omane kiirenduste ja aeglustustega kulgev meloodialiinide põiming. Teose fragmentaarne, justkui otsides kulgev, kirglike fraasidena laotuv tekstuur vajab pinge ja sidususe saavutamiseks täpseid atakke-lõpetusi ja dramaturgilist sihiseadmist. Seda laadi muusikaliste ülesannete lahendamiseks ja ühtehäälestumiseks vajavad orkester ja dirigent edasist kooskasvamist.
Kontserdi lõpetas Arvo Pärdi emotsionaalselt võimas „Aadama itk“ (2010, koorile ja orkestrile), milles munk Siluani (1866–1938) kirikuslaavikeelne tekst vahendab kurbust ja valu pattulangemise ja kaotatud paradiisi pärast. Autor on raamjutustust ja otsekõnet eristades fragmenteerinud muusikalist aega, hoolikalt värvides ja kujundades ka iga üksikut fraasi ja sõna. Mõneti meenutab teos oma rõhutatud katkestustega ja ilmekate, isegi maneerlike tekstiillustratsioonidega barokkooperi stilistikat. „Aadama itku“ esitus oli värviküllane ja energeetiliselt laetud just tänu sellele, mis „Raua needmise“ hoogu ja energiat pisut kärpis – tänu koori erilisele kõla- ja detailitundlikkusele.
Laupäeva hilisõhtul pakkus Lauka kultuuriveskis muusikalist vaatemängu Lauri-Dag Tüür(1981, lõpetanud muusikaakadeemias elektronmuusika ja kompositsiooni eriala, loonud teatri- ja filmimuusikat, mänginud kitarri bändides). Õieti võiks elektroonilist kõlavoogu, videopilti ja autori kitarrisoolosid ühendavat kooslust nimetada audiovisuaalseks nägemuseks või lausa tähendamissõnaks. Ekraanil kulgesid unenäoliseks võõritatud mustvalged maismaa- ja meremaastikud, virvendas ürgelement vesi, pärilikkusaine ahel ning eri informatsiooni kandvate vöötkoodide triibustikud. Pildivoogu valitses liikumine. Otsekui sügavikust võrsuvatele tugihelidele toetudes kasvasid minimalistlikest kitarrisoolodest välja ohutunnet tekitavad, kõrgpunktides halastamatult – või saatusliku kiretusega – pulseerivad kõlamassiivid. Sümbolikeelest ja muusikast aimus eksistentsiaalset ängi või vähemalt imestust: mis on maastike „taga“ ja kes on koodi autor? Kahtlane, kas ka Lauka küla elanikud ja muu publik seda just nii tajus, aga kohavaim – vana viljakuivati, avatud uksest sisse hoovamas Hiiumaa lõhnav suvehämarik – juhtis kujutluse Suure Saladuse poole küll.
Lõppkontserdile Pühalepa kirikus tõid noore muusika värskust märtsis katkenud konkursi „Klassikatähed“ osalised Triinu Piirsalu (viiul), Siret Sui (flööt) ja Toomas Oskar Kahur (tuuba) ning (haigestunud interpreedi asendajana) Lea Valiulina (klaver). Kavas oli Erkki-Sven Tüüri ekstsentrilist ja helimaalingulist muusikat („Dick ja Doff imedemaal“ flöödile ja tuubale, „Tuulepööriste mäng“ viiulile ja klaverile), aga ka kõrva paitavat klassikat, sealhulgas Mozarti Rondo C-duur viiulile ja klaverile, J. S. Bachi Partiita a-moll flöödile ja Es-duur flöödisonaadi seade tuubale. Viimases näitas märkimisväärset intoneerimispaindlikkust üles Toomas Oskar Kahur. Silmanähtavalt võlus publikut Ester Mägi „Kadents ja teema“ (1984, viiulile ja orelile), mille improvisatsiooniline stiihia rahuneb helges soome rahvalaulus „Üks roos kasvas orus“. Põnevalt vastandusid unistuslik eepika ja karedamad rahvatoonis viisid Eduard Tubina „Capriccios nr 2“ (1945, viiulile ja klaverile). Septembris seisavad noortel ees „Klassikatähtede“ ära jäänud voorud. Ees on tükk tööd, et tehnilisi muresid maha jättes saavutada muusiku ülim eesmärk – artistlik spontaansus ja veenmisjõud.
Eesti festivali- ja kontserdielu oli vähemasti enne koroonat külluslik. Lisades virtuaalsed ja digitaalsed paljundus- ja levitusvõimalused, võib öelda, et muusikat on tänapäeval palju – liiga palju! Nagu lõputule kasvule ja kasule orienteeritud majandusse keskkonnareostus ja kvaliteedilangus, nii on ka (loome)-majandusena mõtestatud ja turgutatud (muusika)kultuuri sisse kirjutatud ületootmine ja lamestumine. Kõlab kurjalt, aga märkimisväärne osa sellest vääriks toetuste asemel filtreid ja kärpeid.
Collegium Musicale on vaimustava tasemega loominguline koor, mille ümber tasub jätkuvalt festivali punuda. Peale muusikaliste väärtuste hoiab ja edendab Pühalepa festival ka kohavaimu ja pärimust. Pärast koroonapausi on eriti selge, et „mitte ainult leivast“ … Sellest kõneles ka festivali publikurohkus.
Näitus ja raamat „Narva. Daatšast paleeni“. Kuraatorid ja autorid Madis Tuuder ja Karin Paulus. Näitus on avatud Narva muuseumi kunstigaleriis kuni 6. XII. Raamatu toimetaja on Merike Ivask, kujundaja Jaan Evart. Narva linnamuuseum, 2020. 256 lk.
See on lugu sellest, kuidas raadioajakirjanik ja kunstiteadlane Mihhail Komaško külastas näitust „Narva linnaruum. Daatšast paleeni“ ja leidis sealt armastuslaulu nüüdisaegsele Narvale.
Õigupoolest ei olnudki kõige tähtsam ja tähelepanuväärsem sündmus see näitus ise. „Narva. Daatšast paleeni“ on esmajoones Narva muinsuskaitsja Madis Tuuderi ja kunstiteadlase Karin Pauluse raamat. Ligikaudu 250 lehekülge tõelist, kataloogitud, olgugi et populaarteaduslikku, uurimust, mis käsitleb seda arhitektuuri, neid maju ja ehitisi, mis on Narvale iseloomulikud, ning mis on Narvas ja selle ajaloolistes eeslinnades – Kreenholmis, Jaanilinnas ja Parussinkas – praegu aastal 2020 olemas. Viimane niisugune Narva linnaruumi uurimus oli Oleg Kotšenovski 30 aastat tagasi ilmunud raamat „Нарва. Градостроительное развитие и архитектура“ („Narva. Linnaehituslik areng ja arhitektuur“).
Praegu avatud näitus on otsekui reklaam Madis Tuuderi ja Karin Pauluse ülitäpsele Narva-uurimusele, sellele Narvale, mis on meile pärandiks jäetud. Kõik see, mis on alles jäänud pärast linna olemasolu seitset aastasada. Kui raamat räägib nüüdisaegsest Narvast, siis mis see „nüüdisaegne Narva“ tegelikult on?
Armunud narvalane
Kui teemast veidi kõrvale kalduda ja pühendada aega narratiivile ja loojutustamisele, siis nüüdis-Narvast ei räägi peaaegu keegi. Narva elanike hulgas levinud sisemine diskursus on arutu ja mõnevõrra skisofreeniline kokteil. Ühelt poolt on selles igatsus ja hala kaotatud vanalinna järele – väga ilus müüt baroksest Narvast, Rootsi kuningriigi pärlist, valgetest müüridest ja unikaalsest arhitektuuristiilist, kirikutest ja nikerdatud ukseportaalidest. See kena müüt ühtib tegeliku ajalooga vaid osaliselt, kuid narvalane on sellesse viirastustelinna armunud. Just seepärast tunneb ta ärevust ja nostalgiat, kui jalutab Tallinna ja Tartu kitsastel põiktänavatel.
Narva on tüüpprojektide linn. Enamasti sellistes majades elataksegi. Pildil Pähklimäe piirkond.
Teisalt on selles kokteilis ka teine müüt Nõukogude Narva kuldajastust. Selles on kõike: tormiline kasv ja ehitus, rahvaarvu tipp ning töö tehastes, mis kerkisid nagu seened pärast vihma. Rohi oli rohelisem, kõnniteed puhtamad. Kreenholm töötas ja andis veerandi kogu Eesti NSV sisemajanduse kogutoodangust. Isegi tänapäeva kohalik toponüümika väljendab seniajani seda tõmmet mineviku poole. Kõik kohalikud teavad, misasi on „endine Laste Maailm“, „endine lihakombinaat“, „Kreenholmi vana pääsla“, „ulitsa Gerojev“ ja „viimistlusvabrik“, kuigi neid enam olemaski ei ole. Taksojuhidki orienteeruvad vanade nimetuste, mitte XXI sajandil kerkinud objektide järgi.
Kui te esitate Narva kohta küsimusi, siis kuulete vanu lugusid Põhjasõjast ja Karl XIIst kuni pooleldi legendaarsete sündmusteni. Aga 2020. aasta Narva-lugusid peaaegu ei olegi.
Vaade Narvale väljastpoolt on samuti müütidest tulvil. Selles on ikka sama hala kaotatud arhitektuurist, ksenofoobsed stereotüübid ilmetusest, tühjusest, hruštšovkadest, igasuguse mõtte puudumisest ja getostumisest. Isegi romantiseeritud pilt Narvast räppar nublu kompositsioonis „Für Oksana“ on vaid ühekülgne arvamusavaldus.
Hall, postsovetlik, idapärane … Näib, et niisuguse linnaga on raske leppida. Kerge on esmapilgust armuda Pariisi ja Prahasse, ei ole raske kujutleda südamlikke suhteid Tallinna või Peterburiga, lihtsalt unistada elust Barcelonas ja Firenzes. Aga üritage armuda Narva, nagu see on – as she is – oma kõigi üksluiste hruštšovkade, nõukogudeaegsete käest lastud hoonete, hiiglaslike tööstusrajatiste, aianduskooperatiivide, ostukeskuste tänapäevase arhitektuuri ja avaliku ruumi.
Maja CV
Teose „Narva. Daatšast paleeni“ autorid Karin Paulus ja Madis Tuuder pakuvad lugejale vahendi selleks, kuidas käia läbi tee ükskõiksusest armastuseni. Narva võib ju ainult esmapilgul näida hall ja silmapaistmatu. Uudishimulikule vaatlejale jääb nüüdki palju silma: keskaegse linna planeeringu ja ideaalse sotsialistliku „urbaniseerumisvõrgu“ eklektiline kihistus, hoovides turritavad vanade villade vundamendid ja Hruštšovi aja majad, mis piiravad XVII sajandi bastione, Narva kordumatu silueti moodustavad realiseerimata ehitusprojektide tühimikud ja arhitektuurilised dominandid.
Nüüd aga on siin paljudel hoonetel juba ka oma kirjapandud ajalugu. Nagu märkis näituse avamisel Madis Tuuder, võivad paljud saada teada oma maja curriculum vitae, isegi kui elamu on ehitatud tüüpprojekti järgi. Narva ongi ju tüüpprojektide linn. Narvalased enamasti sellistes majades elavadki.
Mikrorajoonid ja tüüpehitus on iseenesest arhitektuuri ajaloo huvipakkuv kiht. Arhitekti nimi, projekti koostamise aeg, hoone otstarve ja funktsioonid – kõik see loob tunnetamiseks sügavuse, mis on armumiseks vajalik. Nüüd on olemas allikas, kust saame teada, et mingi kolmekorruseline Stalini-aegne maja on tegelikult ümber ehitatud XIX sajandi hoonest. Mitmed mööblivabriku tsehhide võlvid on Eestis unikaalsed rajatised ning värdjalik kaheteistkorruseline elamu, veemahutiga katusel, ei tekitagi enam soovi see võimalikult kiiresti maatasa teha. Nii raamatus kui ka näitusel on autorid andnud kõik selle edasi väga lihtsas ja siiras keeles, ühtlasi kerge irooniaga. Uurimisobjektid ei ole lugejast eraldatud, vaid inimese järgi kohandatud.
Muidugi tahaks niisuguses uurimistöös näha linna kõige ilusamate majade, paleede ja arhitektuurilise täiuslikkuse tippsada, kuid meie püüame siinkohal õppida tundma ja armastama seda, mis meil on. Raamatus on peale ajalookildude – raekoda, tekstiilimanufaktuuri kompleks jne – esitlemise pööratud suurt tähelepanu sellele, mida me vahel häbeneme ja mis meile eriti ei meeldi: nõukogulik hoonestus, datšad ja garaažid. Me ei pea neid ilusaks, kuid uurimuse autorid kinnitavad, et needki väärivad tähelepanu.
Narva linnakunstnik Deniss Polubojarov jalutas näituse „Daatšast paleeni“ stendide vahel ja vastas küsimusele, miks on vaja dokumenteerida seda, mis ei kutsu esile positiivseid tundeid, delikaatselt: „Me ei tea, kuidas tulevikus 50–100 aasta pärast, hakatakse niisugusesse arhitektuuri suhtuma.“
Me peame seda arhitektuuri primitiivseks ja ilmetuks dekoratiivsete elementide ja rikkalike interjööride puudumise tõttu. Need aga on majad, mille oleme saanud päranduseks. Absoluutne enamik elabki sellistes majades. Kas nad on õnnelikud? Seda peab küsima narvakatelt endilt. Ent me oleme kohustatud kirjutama ajalukku oma tänapäeva ja andma selle edasi tulevastele põlvedele. Nii nagu meie hoiame innuga igat detaili ja fakti Narva seitsme sajandi vanusest ajaloost, hakkavad meie järglased südamevärinal tundma õppima meie praegust ajastut. Linn on elanud ja arenenud, ja see on uurimist väärt.
Kui Denissilt küsiti: „Kas isegi datšasid ja garaaže?“, siis ta vastas lõpetuseks: „Isegi neid. Linna ajalugu on jutustus sellest, kuidas inimesed on elanud ja armastanud. Datšad ja garaažid on samuti olnud osa nende elust. Ja kes teab, võib-olla ei oleks Narva datšadeta sündinud siia ilma osa meie linna elanikest.“
Psühhoteraapia
Niisugune tänapäevase tegeliku Narva tundmaõppimine sarnaneb tahes-tahtmata omamoodi psühhoteraapiaga. Kõigepealt peab julgema näha reaalsust, õppima seda tundma ja siis armastama. Ja alles siis on võimalik edasi liikuda.
Näituse ja raamatu „Daatšast paleeni“ autorid ei ole seadnud eesmärgiks otsida vastust küsimusele „kuhu siis Narva peaks edasi liikuma?“. Seda vektorit on otsinud Narva kui Euroopa kultuuripealinna 2024 kontseptsiooni loojad. Seda peab teadma kohalik poliitiline eliit, seda näevad unes kohalikud elanikud, sellele on pühendatud pool kultuuriüritustest. Karin Paulus ja Madis Tuuder on uurinud käimasoleva aasta Narva seisundit kogu selle eklektikas, mitmekülgsuses, vaieldavuses ja kohatises kaootilisuses.
Oma esitluskõnes kasutas Karin Paulus peent sõnamängu: „See uurimus ei käsitle mitte barokilikku, vaid rokilikku linna.“ Niivõrd huvitav, mitmekülgne ja kontrastne on Narva. Peamine on teada, kust seda ilu otsida.
Kogu see jutt oli raamatust „Narva. Daatšast paleeni“. Aga näitus? Siin ei ole esindatud rohkem kui 15 protsenti tehtud uurimistööst. Neile, kellele meeldivad sisutihedad, küllastatud, grandioossed väljapanekud, tundub see tagasihoidliku ja formaalsena. Valitud artiklid on trükitud suurtele plakatitele ja kinnitatud ühetaolistele stendidele, mis oma vormide ja asendite poolest meenutavad paneelmajadega magalaid. On mõned kohalikus mööblivabrikus toodetud diivanite ja tugitoolide miniatuursed mudelid. On Baltijetsi tehase hoonekompleksi originaalne makett sellisena, kuidas see peaks välja nägema tööstusrajatiste sirgjoonelise arhitektuuri suurejoonelises esteetikas.
Kas sellel näitusel peaks ära käima? Enamikule kohalikest elanikest soovitan oodata sügiseni, kui ilmub raamatu „Narva. Daatšast paleeni“ venekeelne versioon. Tingimata aga tasub sellele pilk heita, kui satutakse kunstigaleriisse. Vaadata, lugeda, näha Baltijetsi tehase maketti ning võrrelda seda tegelikkusega. Tõmmata paralleele puhaste konstruktivistlike joonte ja olemasoleva tööstusala vahele, millest osa on ümber ehitatud (seal on leidnud koha Vaba Lava teatrikeskus ja multimeediakeskus Objekt), osa maha jäetud, aga kusagil toimib edukalt ka tööstus. Ja üldse, vaadata uue pilguga linnale, kus elatakse.
Narva külalistele on see näitus muidugi kohustuslik, aga mitte kui iseseisev atraktsioon. „Daatšast paleeni“ annab hea täienduse teistele uutele turismiobjektidele. Kõigepealt peaks saabuma hiljuti remonditud raudteejaama, hindama Narva linnuse rekonstrueerimist ja uut püsinäitust, tutvuma vanalinna maketiga mööblivabriku hoones ning saama teada linna ajaloo kahest „parimast aastast“ – 1694 ja 1984 –, seejärel tuleb seada sammud kunstigaleriisse vaatama datšasid ja paleesid. Pärast seda võib linnas ringi jalutada ja võrrelda seda raamatuga. Esiteks saate nii pääseda välja stereotüüpsest turistide kolmnurgast linnus – Kreenholm – tankla linna piiril. Teiseks saate tutvuda veidi lähemalt Narva ja selle elanike suure armastuse looga. See ei ole nii traagiline kui „Romeo ja Julia“, kuid igatahes parem kui „50 halli varjundit“.
Sealt ei ole ka Narva-Jõesuusse pikk maa. Madis Tuuderi sõnul on seda kuurortlinna käsitleva samasuguse uurimuse materjalid juba peaaegu koos.
Vene keelest tõlkinud Mait Eelrand
Datšad ja garaažid on osa narvalaste elust. Pildil Narva n-ö Veneetsia.Pärast raamatu lugemist kaob tunne, et värdjalik kaheteistkorruseline elamu, veemahutiga katusel, tuleks võimalikult kiiresti lammutada.
Füüsikute peret on tabanud valus kaotus. 8. augustil lahkus meie seast füüsika-matemaatikadoktor, akadeemik Tšeslav Luštšik, kõige pikemat aega (ligi 56 aastat) Eesti teaduste akadeemia liikmena meie maa teaduse arengusse panustanud õpetlane.
Meie maale sattus ta saatuse keerdkäikude tõttu. Tema vanaisalt, Vene tsaarivõimuga pahuksisse läinud Poola aadlikult, võeti tiitel ja saadeti välja Siberisse. Pere jõudis lõpuks Peterburi. Nii oli Tšeslav Luštšik mitte lihtsalt Peterburis sündinud, vaid juba kolmandat põlve peterburlane. Selles linnas möödusid ka tema kooli- ja ülikooliaastad. Seal elas ta teismelisena üle sõjaaegse blokaadi kõige õudsema esimese aasta.
Pärast keskkooli kuldmedaliga ja Leningradi riikliku ülikooli füüsikaõpingute cum laude lõpetamist ning teaduste kandidaadi (praegu teadusdoktori) väitekirja kaitsmist siirdus Tšeslav Luštšik teadustööle Tartusse. See sündis 1954. aastal tema teadusliku juhendaja, tollase Tartu ülikooli rektori akadeemik Feodor Klementi kutsel. Vaid kümne aasta pärast (1964) kaitses ta väga noorena NSV Liidu teaduste doktori kraadi ja valiti ebatavaliselt noore teadlasena Eesti teaduste akadeemia liikmeks.
See ei olnud avanss. Tšeslav Luštšik oli üks neist vähestest teadlastest, kelle tööst on sirgunud omaette koolkond. Tema stiihia oli tahkisefüüsika, täpsemalt see, kuidas mitmesugused natuke erilist tõugu (nn laia keelutsooniga) kristallid käituvad eri sorti kiirguse kätte sattudes. Tema käte all sai selgeks, et see, mis võib sündida sellist laadi eri suurusega materjali tükkide sees, kui neid mõjutada eri temperatuuridel ja rõhkudel eri lainepikkusega kiirgusega, on äärmiselt köitev ja võimalusterohke maailm – pea sama ammendamatu kui loodus ise.
Tšeslav Luštšiku ergas vaim tajus selle nähtuste rikkuse taga juba rohkem kui pool sajandit tagasi tollal uudiseks olnud lühilainelise kiirguse kõikvõimalike rakenduste võimalusi. Tema käivitatud krüptilise nimetusega (tahkiste vaakumultraviolett-spektroskoopia ja isolaatorkristallide kiiritusfüüsika) Tartu koolkond ärgitas vastava teadussuuna arenema kogu maailmas. Sellest võrsus näiteks leedlampide kaugete eellaste (ja veel praegugi turul olevate) ohutute luminestsentslampide jaoks vajalike materjalide tootmine, aga ka teatavat tüüpi dosimeetrite loomine ja legendaarse füüsiku Lev Landau ühele teoreetilisele ennustusele eksperimentaalse tõestuse leidmine. Ka värskelt sündinud kosmosetehnoloogia vajas nii kiirguskindlaid kui ka kiirgustundlikke optilisi materjale. Sellise ulatusliku valdkonna uuringud kujunesid üheks Eesti radiatsioonifüüsika edu tugisambaks ning meelitasid siia teadlasi paljudest riikidest.
Tema tööde kogum koosneb rohkem kui 400 ulatuslikust ja põhjapanevast publikatsioonist (sh kolm monograafiat). Ta avastas ja uuris koos oma õpilastega põhjalikult läbi footonite paljunemise ning elektronergastuste defektipaarideks lagunemise nähtused, leides neile ka huvitavaid rakendusi. Tema eestvõttel alustati 34 aastat (1969–1992) kestnud isolaatorkristallide füüsikat käsitlenud Balti seminaride seeriat. Kuigi kaks korda aastas käidi vaheldumisi koos vaid Eestis ja Lätis, stimuleeris see materjalide kiiritusfüüsika arengut paljudes teistes riikides tänu sealsete teadlaste osalusele nendes sisukates seminarides.
Kogu akadeemik Tšeslav Luštšiku teaduselu oli seotud Tartu ülikooli füüsika instituudiga. Selles kollektiivis töötatud üle 60 aasta jooksul on ta koolitanud 50 teaduste kandidaati (tänapäeva mõistes teaduste doktorit) ja olnud paljudele füüsikutele oma teadmistega mitteformaalseks nõustajaks. Paljud tema õpilased on valitud Eesti, Läti või Venemaa teaduste akadeemia liikmeks. Tšeslav Luštšiku akadeemilistest lastest ja lastelastest koosnev koolkond on märkimisväärne osa praeguse Tartu ülikooli Physicumi näost. Tal jagus alati tähelepanu nii kogenud kui ka noorte teadlaste jaoks, et oma rikkalikust teadmiste varasalvest aidata kaasa nende püüdlustele oma eesmärkide saavutamisel.
Tartu ei olnud Tšeslav Luštšikule lihtsalt elukoht. Talle pakkus see linn teadustöö tegemiseks ideaalilähedasi tingimusi. Ta enda sõnadega: „Mitte ainult töökoht, vaid kogu see keskkond, mis siin linnas valitseb.“ Nõudlikkust hea keskkonna järele laiendas ta ka iseendale. Kirglikule teadlasele oli füüsika nii nõudlik ala, et näiteks toit oli ennekõike eksisteerimiseks vajalik energiaallikas, kuid alkoholi tarvitamine peletanuks mitmeks päevaks kõik uued ja helged mõtted, nii et sellest tuli eemale hoida.
Akadeemik Luštšiku äärmist pühendumust oma tööle on pärjatud aukartustäratava hulga tiitlite ja aumärkidega. Peaaegu verinoorena (1959) kuulus ta Nõukogude Eesti preemia saanud kollektiivi. Järgnes medal Töövapruse eest (1968), Eesti NSV teenelise teadlase aunimetus, Rahvaste Sõpruse orden ja Eesti teaduste akadeemia medal (1988). Taasiseseisvunud Eestis on teda autasustatud riigi elutööpreemiaga ja Valgetähe teenetemärgiga. Tema elutöö aumärgiks on Venemaa Roždestvenskinimelise optikaühingu Grossi medal 2016. aastal väljapaistvate saavutuste eest tahkiste eksitonide uurimisel.
Kolleegid Eesti teaduste akadeemiast ja Tartu ülikooli füüsika instituudist mäletavad Tšeslav Luštšikut kui äärmiselt korrektset, kuid alati elurõõmsat ja sooja inimest, kes hoidis väga oma perekonda. Langetame leinas pea koos tema lähedastega.
Narva linnuse rekonstrueerimine. Arhitektuuri ja sisearhitektuuri osa autorid Kalle Vellevoog, Tiiu Truus, Andrus Andrejev, Martin Prommik, Lidia Zarudnaya, Annika Liivo. Arhitektuurivõistlus toimus 2015. Püsiekspositsiooni lahendus arhitektuuribüroo Arhitekt11 ja disainiagentuur Identity. Rekonstrueeritud linnus avati käesoleva aasta juunis.
Haapsalu linnuse rekonstrueerimine ja ekspositsioon. Arhitektid Margit Argus, Margit Aule, Elo Liina Kaivo, Laura Ojala, maastikuarhitekt Kristiina Hellström. Arhitektuurivõistlus toimus 2015. Rekonstrueeritud linnus avati 2019.
Viimased aastad on meid hellitanud uhkete restaureerimistöödega Vastseliinas, Kuressaares, Narvas ja Haapsalus. Keskaegsed linnused on saanud juurde XXI sajandi käejäljed, vaevalt et viimased. Juba nädala pärast saab kaeda, kuidas on hakkama saadud Padise kloostris.
Keskaegsed kivilinnused kaotasid oma sõjalise tähtsuse juba mitusada aastat tagasi. Mõni neist jäigi lihtsalt ajahambale pureda, aga kaugelt mitte kõik. Eriti linnades ja teede ääres paiknevad linnused on võimsate maamärkidena olnud juba mitu sajandit olulised laiema muinsushuvi äratajad. Nad on ahvatlenud taaskasutust ja olnud ülikeeruline väljakutse nii taaskasutamisel kui ka konserveerimisel. Juba XVII sajandi lõpul ihkas Magnus Gabriel de la Gardie laguneva Haapsalu linnuse ümber ehitada esinduslikuks lossiks. Tööd jäid üsna ruttu pooleli. XIX sajandi keskpaigas plaaniti Narva Hermanni linnust ümber ehitada kõrgemast soost reisijate majutuspaigaks ja Põhjala muististe muuseumiks. Modest Rezvoi juhitud tööd katkesid raha puudusel vaid mõne aasta pärast. Edukam ettevõtmine oli XX sajandi esimesel kümnendil Kuressaare linnuse konvendihoone ümberehitus Saaremaa rüütelkonna eestvedamisel. Ka Kuressaares piirdus töö jõukohasega, kindluse välismüüride kivid taaskasutati linnamajade ehitusel. XIX sajandi lõpul ja XX sajandi algu toimusid uuringud ja esialgsed konserveerimistööd ka näiteks Rakveres ja Viljandis, kus olidki säilinud pigem müüriköndid kui kasutatavad ruumid. Ka seal taaskasutati arvestatav osa müürikividest linnamajade ehitusel.
Katkestused
Väga jõuliselt tegeldi linnuste teadliku ja teadusliku restaureerimisega 1970.–1980. aastatel, kui üsna samaaegselt olid töös juba eelloetletud linnused, aga ka Toolse, Paide ja Põltsamaa. Esimesena alustati töid Narva Hermanni linnuses, mis oli II maailmasõjas rängalt kannatada saanud. Narva linnuse taastamise saaga ongi kõige keerulisem. Restauraatoreid hoiti pikalt nii vanalinnast kui ka Hermanni linnusest teadlikult eemale, sest Nõukogude võimu eesmärk oli Narva totaalne ümbersünd. Ometi asuti sõjas eesmärgipäraselt puruks pommitatud linnuses tööle juba 1953. aastal. Alustada tuli lammutamisest, sest müüride olukord oli väga halb ja oskusi, tehnikat ega võimalusi n-ö säästvamateks lahendusteks ei olnud. Alternatiiv oli kõigest ilma jääda. 1958. aastal katkesid tööd peaaegu kümneks aastaks, sest Eesti NSV toonane rahandusminister katkestas lisaks Narvale ka näiteks vabaõhumuuseumi rahastamise. Juba kogemustega meistritele leidis vabariiklik restaureerimisvalitsus omal initsiatiivil tööd hoopis Jaanilinnas. 1970.–1980. aastatel rahamured restauraatoreid enam eriti ei kimbutanud ning keskaegsed linnused olid ka poliitiliselt suhteliselt muretu valik.
Uuendatud Haapsalu linnus avas külastajatele uksed eelmisel aastal.
Arhitekt Henno Potti juhendamisel tööd Narvas jätkusid ja linnuse I etapp valmis 1986. aastal. Samal ajal toimusid tööd ka näiteks Kuressaare konvendihoones, millele püüti arhitekt Kalvi Aluve projektiga tagasi anda selle arvatav keskaegne ilme. Aluve juhtimisel toimusid alates 1970. aastatest tööd ka Haapsalus ning Fredi Tompsi vedamisel 1980. aastatel Rakveres.
Iseseisvuse taastamise järel muinsuskaitse rahastus oluliselt vähenes, näiteks Narvas jäid tööd taas aastateks seisma. Siiski leidus vahendeid Rakvere linnuse teemapargistamiseks. Muuseumi huvid hakkasid dikteerima muinsuskaitselisi valikuid, mille tulemusel on linnust ümber ehitatud rohkem kui mõistlik. Hädavajalikke konserveerimistöid tehti varisevas Toolse linnuses. Nn eurorahade avanemisega on aga linnustel taas suhteliselt helded ajad ning erinevas mahus töid tehakse linnustel üle Eesti.
Linnuse ilu
Kõige värskemaid, aga ka kõige suuremaid uuendusi ongi praegu tehtud Narvas ja Haapsalus, kus on 1980. aastate lahendustest sisuliselt loobutud. Mõlemal pool loetakse tuhandetes tonnides linnustest välja kantud tsemendi ja betooni hulka, millega 40 aastat tagasi varisevaid müüre kindlustati. Moodsam tehnika on müüre tugevdada metalliga. Uus konstruktiivne lahendus on kindlasti mõistlik ja ajaloolist kehandit säästvam. Ometi ei ole eelmistest töödest nii kaua möödas, et ei oleks saanud mõtestada varasemate lahenduste eesmärki ja Narva muuseumijuht oleks saanud omaaegsetelt tegijatelt vastuse küsimusele, miks põrkuti liftišahti rajades „nõukogude ajal tundmatuks jäänud eesmärgil sinna valatud betoonile“.* Täiendav betoonvundament valati pinnasevee mõju vähendamiseks.
Huvitav on tõdeda, et kui 1980. aastate lahenduses domineeris mõlemas linnuses rustikaalne pae, tsemendi ja puidu kombinatsioon, siis nüüd on nii Kaos Arhitektide Haapsalu kui ka arhitektuuribüroo JVR Narva lahenduses paemüürid omandanud sileda metalli ja lihvitud betooni kõrval steriilse ilme. Nii siis kui ka praegu on taotletud n-ö ajaloolise tõe esitlemist sellega, et uus eristub, kas siis jõuliselt või natuke. Linnuse enda ilu esitlemine ei ole lihtne ja alati saavutatav ülesanne, ei ühel ega teisel juhul. Nii nagu Aluve kohandas Haapsalu linnuse peavärava tuletõrjeautole läbitavaks värava osalise lõhkumisega, nii on praegu linnuseid kohandatud erivajadustega inimestele linnuse kehandi arvelt. Muidugi ei ole mõistlik lifti pseudokeskaegseks maskeerida, aga tunnistan, et Narva liftide kõrval läks mul täitsa meelest, et olen linnuses. Erapooletu vaataja oskab hinnata restaureerimise ideoloogia, meetodi, eriti aga tehniliste võimaluste ja materjalide muutumist ajas. Tõrvatilku muidu toredasse meepotti tilgutavad hämmastaval kombel muuseumide töötajad. Mitte ainult lehest loetu, vaid ka ringkäigul kuuldu on olnud uskumatult sallimatu, suisa solvav Aluve ja Potti lahenduste suhtes. Nii de la Gardie’ palgatud meister Matthias Holl, Rezvoi, Aluve kui ka Potti tegutsesid oma ajastu põhimõtteid ja teadmisi silmas pidades. See, mida tehti restaureerimisel 1970. aastate Eestis, ei erine oluliselt toonastest lahendustest Läänes. Tasub meelde tuletada, et Henno Potti juhendatud tööd Narva linnusel hinnati 1986. aastal aasta parimaks ehituseks ja Kalvi Aluve sai 1984. aastal Eesti NSV teenelise arhitekti nimetuse. Tõele au andes olen muidugi ka vanema põlve muinsuskaitsjaid kuulnud oma eelkäijaid nende lahenduste eest kirumas.
Mõlemas linnuses on siiski nõukogudeaegsed kihistusi nii palju austatud, et müüride osas on need nähtavale jäetud – Haapsalus tähistavad 1970.–1980. aastatel laotud müüre valged krohvitud pinnad. Narvas on paaris ruumis väga elegantne lahendus, kus projektoriga kuvatakse seinale konkreetsete müürilõikude vanus. Narva ekspositsiooni paeluvaimad ekraanid näitasidki linnuse restaureerimise lugu ning Narva linnuse kujutisi ja projekte läbi aja. Haapsalus on restaureerimise loo tutvustus napp.
Tore on see, et mõlemas linnuses on avatud ruume, mis seni ligipääsematuks jäid. Narvas pääseb konvendihoone jõepoolsesse idatiiba, Haapsalus aga keldritesse. Mõlemas on leidlikult esitletud nii konstruktiivseid kui ka dekoratiivseid elemente ja laiendatud võimalusi linnuses kolada. Narvas saab linnusesse nüüd ometigi läbi pealinnuse värava ja mitte „nurga tagant“. Uued vaateplatvormid aitavad paremini aduda nii linnuseid endid kui ka nende rolli (linna)maastikus. Väga palju on vaeva nähtud uue ekspositsiooniga, mis on mõlemas mänguline ja interaktiivne. Klassikalisi museaale on väga napilt, nii puust kui ka elektroonilisi mänguasju aga hulgi. Lastel on mõlemas väga tore, huvilisele täiskasvanule jääb aga lahjaks. Oleks tahtnud rohkem sisu, seda enam, et mõlemas muuseumis on eksponaate, mille eesmärk ja seos kohaga jäi hämaraks. Narvas on mitu põnevat ja harivat multikat ning Haapsalus võluv kihtidest koosnev oma käega liigutatav linnakaart.
Narva ekspositsiooni on tegelikult vara arvustada, sest nende interaktiivne lahendus sattus kohe karile – audiogiidid ei jõudnud väidetavalt koroonaviiruse tõttu kohale. Popp kontseptsioon nägi aga ette, et üheski ruumis ei ole ühegi eksponaadi juures ühtegi selgitust. Õnneks on igas saalis küll abivalmis ja head eesti keelt kõnelev noor narvakas, kellele töö linnuses on tänuväärne keelekool, aga külastajale võib sellest väheks jääda. Ilmselt kiiruga kokkupandud voldikul oli nii skemaatiline joonis, et see küll linnuses orienteeruda ei aidanud. Stiilne ja steriilne on ekspositsioon küll, aga ehk võib sõltumatust nutivahenditest ka juba oluliseks erivajaduseks pidada. Mõlemas linnuses jäigi napiks muinsuskaitse ja muuseumi tasakaal. Külastajate vajadustele kohandatud linnus on praegu pigem dekoratsioon igasugustele toredatele vidinatele, linnuse enda esile toomine ekspositsiooni abil ei ole veenev ega toetav. Moodsad ja lakoonilised uued konstruktsioonid koos nüüdisaegsete vidinatega ekspositsioonis ajavad tasakaalu paigast ja lükkavad väärika ajaloolise kehandi varju.
Meie erilisel suvel on mõlemad linnused väga tänuväärsed sihtkohad ja inimesi oli mõlemas väga palju. Nii tore, et Eesti linnusemuuseumid on jõudnud käegakatsutava koostööni ja nende koostööna valminud ühine külastuskaart annab 20 protsenti soodsama sissepääsu seitsmesse Eesti linnusesse: Haapsalusse, Narva, Kuressaarde, Rakverre, Vastseliinasse, Põltsamaale ja Paidesse. Tore on ka see, et külastuskaart on tähtajatu. Ristturundus on Eestis nii kahetsusväärselt harvaesinev nähtus, et seda tasub tõesti esile tõsta. Piletihinnadki on üsna mõistlikud. Mõlemas muuseumipoes oli hea valik raamatuid, ennekõike mõlema muuseumi enda väärtuslikud toimetised. Kohaliku muuseumi kvaliteetse kohaliku meenega tasub veel vaeva näha.
Narva ja Haapsalu linnused ongi praegu ehk parim näide sellest, et muinsuskaitse ja restaureerimine ei ole konservatiivne, vaid avatud uutele arusaamadele, võimalustele ja nõudmistele. Ka keskaeg võib olla igati nüüdisaegne, võimalik on teha kompromisse praeguse aja nõudmistega tingimusel, et me ei jää millestki vanast ilma. Kõige olulisem on taktitunne nii ajaloolise ehitise enda pika ja muutuses olnud elukaare kui ka eelnevate põlvkondade loodu vastu. Ka püsinäitus peab olema koostöö linnuse muinsuskaitselise väärtuse tutvustamise nimel. Ei Narva ja Haapsalu linnused ega nende ekspositsioon ole valmis, neid restaureerivad ja uuendavad ka järeltulevad põlved, tõenäoliselt veel praeguste tegijate eluajal.
* Teet Korsten, Narva Hermanni linnus kõneleb esimest korda iseendast. – Postimees 16. VI 2020. https://leht.postimees.ee/6997616/narva-hermanni-linnus-koneleb-esimest-korda-iseendast
Võibolla on asi lihtsalt minus, aga kes seda endale ikka tunnistada tahaks. Tundub, et teatud ajal Nõukogude Eestis üles kasvanud põlvkond seadis oma kultuurihuvides läänemaailma niivõrd ettepoole, et Nõukogude Liidu liikmesriikide kultuuripärand jäi sootuks tahaplaanile. 1980. aastate keskel, kui ma nende teemadega esimest korda kokku puutusin, oli kulla kaaluga iga infokild, mis raudse eesriide tagant kohale jõudis (ja tihti ka liigsest imetlemisest tingituna väärtõlgendamist leidis). Vanemad põlvkonnad tundusid olema vastuvõtlikumad laial Nõukogudemaal tehtavale loomingule, meil aga puudus selle vastu igasugune respekt. Ilmselt oli oma osa ka usaldamatuse tundel, sest propagandahoovustes ujudes ei olnud tegelikult võimalik adekvaatselt asja tõelist väärtust hinnata, kuna suureks puhuti ka igasugust rämpsu. Mingis mõttes on see ju nõnda tänaseni. Iga vaataja peab ise otsustama, kas Nõukogude „Kuningas Lear“1 on meile nii olulise tähtsusega vaid sellepärast, et peaosas on Jüri Järvet või on sellel ka laiem väärtus, kui see kohalik kontekst eemaldada. Umbusaldus tõukaks justkui uskuma esimest, kuid õnneks tuleb täie tahtejõuga objektiivsust rakendades siiski tõdeda, et arvamus kaldub teise poole. Ei sündinud Nõukogude „Kuningas Lear“ ju mingi muust maailmast eraldatud mulli sees. Huvitava faktina tuleb välja tuua, et samal ajal võttis sama teost filmina üles ka ilmselt maailma kõige legendaarsem elav teatrilavastaja Peter Brook, kelle filmis2 mängis Leari pigem teatrilavalt tuntud, aga samas ka ühe meespeaosa Oscari saanud3 Paul Scofield. Kaks lavastajat filmisid üheaegselt, olid sellest teadlikud ja võtete ajal lausa kirjavahetuses. Kaht versiooni on kindlasti põnev ka järjest vaadata ja võrrelda (sest tehnilised võimalused ja filmitootmise erinevused sel ajal ikkagi olid), kuidas kumbki film on ajas vastu pidanud.
Neile, kes „Kuningas Leariga“ ülaltoodud või muudel põhjustel omal ajal tutvust ei teinud, avaneb võimalus oma arvamus kujundada Artise kinos 15.–22. augustini kestvatel Artise Filmilindipäevadel. Kuna koroona rehitses aastakavast välja Sõpruse Filmilindifestivali, siis on hoopis Artis selle klassikalise filmiformaadi au sisse tõstmise enda peale võtnud. Festivalil on filme muidki, aga väga huvitav tundub olevat fookus Eestiga mingil moel seotud ja mõneti unustuse hõlma vajunud filmidel, eriti nõukogude ajast. Lisaks „Kuningas Learile“ on võimalik Shakespeare’i Nõukogude tõlgendustega tutvuda ka „Hamleti“4 vahendusel. Kuus aastat enne oma viimast filmi, sedasama „Kuningas Leari“, tegi Kozintsev oma versiooni „Hamletist“. Ka siit leiab eestlasi, küll vähem kaalukatest rollidest, aga Eesti filmi huvilisele võivad silma jääda näiteks Ants Lauter või Rein Aren. Eestis toimus ka suurem osa filmivõtteid: Türisalu pangale ehitati elusuuruses lossimaketti kuus kuud, loodusvõtted tehti Vääna-Jõesuus. Filmi rahvusvahelises olulisuses pole kahtlustki: Veneetsia filmifestivalil sai „Hamlet“ kroonitud lausa žürii auhinnaga ja parima näitleja preemiaga Innokenti Smoktunovskile nimiosa eest, jõuti ka Kuldgloobuse nominatsioonini, ja kõigi aegade üks tuntumaid Shakespeare’i-ekraniseerijaid Kenneth Branagh on Kozintsevi „Hamletit“ pidanud selle näidendi parimaks filmiversiooniks.
Iga vaataja peab ise otsustama, kas Nõukogude „Kuningas Lear“ on meile nii olulise tähtsusega vaid sellepärast, et peaosas on Jüri Järvet või on sellel ka laiem väärtus.
Muusikafilm „Mister X“5 on kindlasti Kozintsevist kohalikuma tähtsusega. Ma ei kujuta ette, et see võiks huvitada tänapäeval kedagi asjasse puutumatut, kuid eestlastele on see veel üheks veenvaks meeldetuletuseks, et laulja Georg Otsa kõrval ei tohi ära unustada ka näitleja Georg Otsa. Ots tegi vaid käputäie filmirolle, kuid midagi ei ole teha – tuleb tunnistada, et need on peaaegu kõik olnud meeldejäävad, sest Otsa mõjuvuse vastu ekraanil on raske vaielda. Ots on teinud mitmeid suurepäraseid osatäitmisi – punaväelane Runge filmis „Valgus Koordis“, Balthasar Russow ajaloodraamas „Kolme katku vahel“ või nimitegelane aasta enne Otsa surma üles võetud muusikalises telefilmis „Colas Breugnon“6 – ning nendele võiks kurioosumina lisada ka nimirolli muusikafilmis „Mister X“. Filmis astub üles ka vähetuntud eestlane Oskar Lind tegelasena nimega Poisson, mis tähendab prantsuse keeles hoopistükkis kala.
Eelmisel aastal Tallinnas Viktor Tsoi filmipäevadel linastunud „Nõel Remix“7 leiab nüüd taas tee kinno, ja teenitult. Viktor Tsoi tuntuimale ülesastumisele anarhistliku Morona filmis „Nõel“8 pakkus autor Rašid Nugmanov uustõlgenduse enam kui 20 aastat hiljem. „Remix“ pakub loole ka uue lõpu, ajastu vaim ja muusikaline kujundus on aga endiselt omal kohal. „Nõel“ on oluline mitte ainult Nõukogude popkultuuri maamärgina, vaid oli ka üks esimesi nn tšernuhhasid. Nii hakati kutsuma Nõukogude Liidus 1980ndate teisel poolel tekkinud filmižanri, kus laguneva NSV Liidu varemetel näidati tõepärases võtmes dekadentlikke Nõukogude noori, kellel puudus tulevikusiht, vastupidiselt aastakümnete jooksul ühiskonnale sisse söödetud nägemusele riiki üles ehitavast komnoorest.
Erilise kolikambrileiuna tuleb aga esile tõsta filmi eestikeelse nimega „Virtuoos“,9 mille IMDb keskmine hinne 5,5 võib küll vaimult nõrgemad eemale peletada, aga kangemad saavad oma friigi-ihad rahuldatud C-kategooria Ameerika põnevusdraamaga, kus astuvad üles ka näiteks Keith Carradine ja tänavu lahkunud Brian Dennehy. Eesti näitlejaid pole siin olulistesse rollidesse eestlasi mängima usaldatud (Ain Lutseppa on siiski võimalik näha Pätsi vennana), ja ka ajaloolise tõe väga meelevaldsesse käsitlemisse on võimalik üsna lihtsalt takerduda, aga võibolla on „Teneti“-ootuses päris huvitav vaadata ka seda linateost, sest „Virtuoos“ on samuti suures osas üles võetud erinevais Eesti paigus ja linnades.
Lisaks mainitutele on kavas ka mitu filmi nagu „Coco enne Chaneli“, „Tulpan“ ja „Kokoko“,10 millel on olnud au osutuda programmi valituks vaid ilmselt tänu sellele, et kuskil seisid nende filmide 35mm koopiad ja õigusi polnud keeruline saada, sest teiste filmide temaatilisse paketti (ega üldse mingisse tervikusse) need nagu ei mahu. Samas on vähemalt „Tulpan“ olnud omal ajal väga hinnatud arthouse-hitt kolme Cannes’i auhinnaga, nii et ära võiks vaadata sellegi. Kui tihti ikka õnnestub näha üht Kasahhi filmi.
Kokkuvõttes pakuvad Artise Filmilindipäevad intrigeeriva võimaluse nõukogude minevikuga taas kontakti astuda, ja seda 35mm filmilindi vahendusel. Mitmete hiljutiste filmiklassika BluRay-linastuste ajal olen puudust tundnud 35mm pildi defektidest ja sügavusest. Loodetavasti on kavva planeeritud teoste filmikoopiad ka vaadatava kvaliteediga.
1 „Король Лир“, Grigori Kozintsev, 1970.
2 „King Lear“, Peter Brook, 1970.
3 Thomas More’i rolli eest filmis „Inimene kõigi aegade jaoks“ / „A Man for All Seasons“ (Fred Zinnemann, 1966).
4 „Гамлет“, Grigori Kozintsev, 1964.
5 „Mister X“, Juli Hmelnitski, 1958.
6 „Valgus Koordis“, Herbert Rappaport, 1951; „Kolme katku vahel“, Virve Aruoja, 1970; „Colas Breugnon“, Mati Põldre ja Irene Lään, 1974.
7 „Игла Remix“, Rašid Nugmanov, 2010.
8 „Игла“, Rašid Nugmanov, 1988.
9 „Out of the Cold“, Aleksandr Buravski, 1999.
10 „Coco avant Chanel“, Anne Fontaine, 2009; „Тюльпан“, Sergei Dvortsevoi, 2008; „Kokoko“, Dunja Smirnova, 2012.
