Leho Rubise ja Helen Loiti näituse “Tajude allikas” avamine
Leho Rubis
19. augustil kell 17.00 avatakse Tartu Jakobi galeriis (Jakobi 52) Leho Rubise ja Helen Loiti näitus „Tajude allikas“. Ülespanek toob ühisesse ruumi kaks erinevat võimalust kujutada tavateadvusest erinevat meeleseisundit kui me maailma tajumise allikat. Näitus toimub koostöös Eesti Akadeemilise Orientaalseltsiga, Eesti Teaduste Akadeemia toetusel.
Leho Rubis lõpetas 2001. aastal Tartu Ülikooli maali osakonna ning kaitses 2010. aastal TÜ kunstiajaloo osakonnas teadusmagistri kraadi magistritööga „Kaanonite teke ja areng india budistlikus kunstis“. Tema viimaste aastate jooksul erinevates meediumites (maal, installatsioon/maakunst, video) loodud teoste fookus on inimese teadvuse seisunditel ning tajuväljadel avalduval.
Helen Loit lõpetas 2013. aastal Eesti Kunstiakadeemia vabade kunstide maali eriala. 2018. aasta sügisel õppis ta Indias,
Helen Loit
Dharamsalas, Centre for Living Buddhist Art kunstikeskuses traditsioonilist tiibeti budistlikku tankamaali ning lõpetas 2020. aastal Tartu Ülikooli usuteaduskonna religiooniuuringute magistriõppe cum laude projektiga „Tiibeti budistliku tankamaali loomisprotsess ja kaanon“.
Üritus on leitav ka Facebookis: https://www.facebook.com/events/307937916931140/
Flo Kasearu uus näitus Kumu kunstimuuseumis keskendub töö- ja elukorralduse muutustele koroonakriisis
18. augustil avatakse Kumu kunstimuuseumi 5. korrusel kunstnik Flo Kasearu näitus „Eriolukord“, mis võtab vaatluse alla muuseumi muutunud töökorralduse eriolukorra ja koroonakriisi ajal. Varemgi ühiskondlike murepunktidega tegelenud kunstnik jätkab uue näitusega sotsiaalselt tundlike teemade lahkamist.
Kolmapäeval, 19. augustil algusega kell 16.00 toimub Kumu kunstimuuseumi uuel näitusel „Flo Kasearu. Eriolukord“ vestlus kunstniku Flo Kasearu ja näituse kuraatori Kati Ilvesega. Vestlust modereerib kunstikriitik Kaarin Kivirähk (Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus). Vestlusel vaadeldakse Kumu projekti tagamaid, Kasearu loomingulisi põhimõtteid ning laiemalt koroonakriisi mõjusid kunstivaldkonnale.
Omapärases projektis jälgis kunstnik Kumu kunstimuuseumi töötajate töökorralduse ja üldise eluolu muutumist kevadisel koroonaperioodil. Keskendudes käesolevas projektis muuseumile kui omaette ökosüsteemile, dokumenteeris kunstnik asutuse kõige nähtavamate töötajate – muuseumiteenindajate – muutunud päevarutiine. Ühest mastaapsest teosest koosnev näitus „Eriolukord“ on videoinstallatsioon, mis portreteerib kaheksat Kumu muuseumiteenindajat esmakordses situatsioonis.
2020. aasta kevadel lahvatanud koroonaviiruse pandeemia viis igal pool maailmas kriisi kogu senise elukorralduse: lisaks mastaapsetele liikumispiirangutele suleti pea kõikjal ka avalikud asutused). Planeeritud näitusetegevus peatus ka Kumu kaasaegse kunsti galeriis – suletus publikule tekitas aga uusi mõtteid ja suunas otsima alternatiive. Kumu kunstimuuseum kutsus eriolukorra jäädvustamisel partneriks kunstnik Flo Kasearu, kes ka oma varasemas loomingus on tundlikult ja tabavalt töötanud nii inimeste kui ka institutsioonidega.
„Eriolukorra vormistamine teoseks nõudis ebatavaliselt kiiret reageerimist nii kunstniku kui ka muuseumi poolt,” kirjeldab kuraator Kati Ilves. Näituseks valminud sissevaatlik videoteos on üks esimestest uue, äreva ja turbulentse aja jäädvustustest kunstimaastikul.
Pärimusmuusika keskuses valmisid regilaulu taskuhäälingud
Augusti alguses avaldas Eesti Pärimusmuusika keskus Soundcloud keskkonnas 10 omanäolist regilaulu podcasti ehk taskuhäälingut, mis on valminud koostöös Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiiviga.
Regilaulu podcastide kunstilise juhi Lauri Õunapuu sõnul on taskuhäälingud ellu kutsutud selleks, et pakkuda nii kuulajaile kui ka lauljatele ehedas esituses eesti iidseid regilaule. „Oluline on juhtida tähelepanu nende laulude poeetilisele vormile ja laulukõlale ning tuua tagasi lauldud regivärsi kaduma kippuvat funktsiooni.“
Eesti Rahvaluule Arhiivis säilitatakse sadu tuhandeid rahvalaule. Õunapuu sõnul on tänu arhiivi fanaatilistele ning südamlikele teaduritele on välja antud trükiseid, albumeid ja võrguandmebaase, kust iga huviline võib leida tuhandeid viise ja tekste. „Nimetatud võimalused sarnanevad siiski pigem muuseumi külastusele kui elavas traditsioonis olevale laulukutuurile. On aga lihtsaid ning karismaatilisi eesti inimesi, kelle jaoks need iidsed laulud on väga tähenduslikud oma elulisuses ning ilulisuses. Otsekui värske kodueesti õhk, milleta kodu ei oleks kodu.“
Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi vanemteadur Janika Oras on andnud nõu regilaulu podcastide aluseks olevate regilaulude tekstide ja esituse osas. „Regilaul on Euroopa kontekstis haruldaselt hästi säilinud vana suuline laulutraditsioon, mis jutustab väga omalaadses kunstikeeles eestlaste lugu läbi paari aastatuhande. Veljo Tormise sünniaastapäeval tasub meenutada seda, kuidas Tormis rõhutas sõna ja muusika kooskõla regilaulus. Lauldud sõnadega kaasamõtlemine on alati ülipõnev avastusretk, kus avastad ajalugu, inimloomuse eri tahke, aga ka eesti keele üllatavaid väljendusvõimalusi,“ selgitas Janika Oras.
Regilaulu podcastid alustab kümne regilaulu ning lauljaga. Laule esitavad Liisi Koikson, Kaido Kama, Peeter Volkonski, Timo Kalmu, Lauri Õunapuu, Mari Kalkun, Meelika Hainsoo, Celia Roose, Priit Pedajas ja Ando Kiviberg. Eesti eri paigust pärit laulud on tihedais sidemetes oma lauljatega, igal laulul ja lauljal on oma lugu, mille aitas sõnadesse seada ja salve lugeda kirjanik Indrek Koff.
Regilaulule taskuhäälingu vormi panemist toetas Eesti Kultuurkapital.
Kuula Eesti Pärismuusika Keskuse regilaulu podcaste: https://soundcloud.com/regilaulupodcast
Rohkem Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi kohta: www.folklore.ee/era
Eesti Pärimusmuusika Keskus: www.folk.ee
Vano Allsalu näitus “Loodusest / Of Nature“ Haus Galeriis
Esmaspäeval, 17. augustil kell 18 avatakse Haus Galeriis Vano Allsalu uusimate maalide näitus „Loodusest / Of Nature“. Näeme kunstnikku tema tuntud headuses – Vano Allsalu looming ei saa jätta külmaks. Kunstnik tunneb inimest. Sellest annab tõestust tema oskus puudutada vaataja teadvuses punkte, mis loovad ootamatuid, mõnikord üllatavalt tugevaid tundeid ja eredaid kujutlusi.
Autor vaatleb ja taasloob ümbritsevat läbi tugeva subjektiivse üldistuse, keskendudes omaenda isikupärasele värvimaailmale. Sellisel viisil väljendatud loodusmotiive ja loodusest leitud muljeid võib Allsalu loomingus jälgida juba selle algusest peale – ehk kõige ulatuslikumalt näitusel „Maal on maastik“ Tartu Kunstimuuseumis aastal 2004. Kunstniku loomelaad on jõuliselt ekspressiivne, abstraktne, ent siin-seal reaalsusega mängiv. Tema jaoks on oluline suhe visuaalse ja verbaalse vahel – värvide, pildiliste kujundite ning pealkirjadest hargnevate vihjete ja lugude inspireeriv koosmõju.
Kunstnik on öelnud:
Minu töödes on sageli tähtsal kohal SILMAPIIR kui meie maailma korraldav joon, mis paneb paika üleval ja all oleva, maa ja taeva. Maastik kui näitelava värvidele ja vormidele. Arhetüüpne motiiv, jalad-maas-tunne, mida saadab elevus teadmatusest, mis on silmapiiri taga.
Loodus ei ole aga minu kui kunstniku jaoks kindla kompositsiooniga pidulik piltpostkaart, vaid eelkõige protsess, õigemini lõputu PROTSESSIDE MÜRIAAD – kasvamine ja kahanemine, õitsemine ja kolletumine, liikumine ja paigalseis. Meid ümbritsev stiihia, brutaalne ja visa tung elada ja edasi kesta, eluslooduse üheaegne haavatavus ja vastupidavus. Vääramatu lainetamine ja taastulek. Pidevalt muutuv ja samas üha endasse pöörduv kõiksus.
Vaatlejana olen talletanud endasse muljeid ja tundeid, mida nüüd põhjalikult ümber töödelduna ning enda ihade, hirmude ja kujutlustega seotuna kõige subjektiivsemal moel väljendan. Loodus on mulle siinkohal justkui allikaks või maardlaks, kust kogun loomingulist materjali, mille tõlgin värvide keelde.
VÄRV saab alguse tumedast huumusest, saavutab õitsengu lasuur-kuldkollases, purpuris ja kinaverpunases, jõuab läbi pariisi sinise ja kinakridoonvioletse tagasi mullavärvide juurde ning põletamata sieena ja raudoksiidpruuni kaudu spektri lagunemiseni.
Vano Allsalu sündis 1967. aastal Tartus ning on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia maalikunstnikuna (1991). Tema soolonäituste debüüt jääb 1984. aastasse, 2011–2017 oli Allsalu Eesti Kunstiakadeemia maali dotsent, 2013–2019 Eesti Kunstnike Liidu president ning täna asepresident. Vano Allsalu teoseid leidub Eesti Kunstimuuseumis, Tartu Kunstimuuseumis ja erinevate ettevõtete kunstikogudes ning erakogudes Eestis, lisaks mitmel pool Euroopas ning Austraalias.
Näitus on avatud 12. septembrini 2020 Haus Galeriis (Uus 17, Tallinn), E—R 11—18, L 11—16.
Pärast valitsuse otsust kiita heaks kultuuriministeeriumi pakutud palgatoetuse süsteem võivad koori- ja tantsujuhid end peaaegu muretult tunda. Aastaid vindunud probleemile, millest on auk maasse räägitud ja mille tõsidust kinnitas ka mullu läbi viidud uuring, hakkab lahendus paistma. Siiski on veel vara rõõmustada, sest nagu hoiatas kultuuriminister, selgub toetuseks määratav rahasumma alles septembris riigi eelarvestrateegia läbirääkimisel. Nagu teada, jääb valitsusel kõige uue ja hea tegemiseks alati raha puudu ja viimaseid vabu miljoneid kisub iga minister enda poole nii, et küüned verised. Eelis on neil, kelle algatus on kirjas ka koalitsioonilepingus, mitte ainult mõnes strateegias või arengukavas, mille „parim enne“ hakkab juba mööda saama.
Ministeeriumi teatel kuluks palgatoetuseks järgmisel kolmel aastal vastavalt 2,7, 4,5 ja 5,8 miljonit eurot. Sihtmärgiks on hinnanguliselt 2000 palgasaajat, kellest igaühele pudeneks alguses keskmiselt 1350 ja hiljem 2900 eurot aastas. Pole just palju, kui kuude peale laiali jagada ja maksud maha arvata. Valitsus aga vaatab üldsummat ja selle suurus võib tunduda piisavalt ahvatlev igale ministrile, kel valimiste aastal oma mõnele sihtrühmale vaja heldust üles näidata. Kes tahab ratsaväge asutada, kes silda ehitada. Lootkem siiski parimat. Moodsal ajal on raha lihtne juurde tekkima ja tähtis on valitsuse liikmetel vaid hoiduda kiusatusest üht rahaeraldust teise vastu välja mängida.
Ühe käega probleemi lahendades tekitas valitsus endale aga teise ja hoopis keerukama, kui määras kultuuriministrile ülesandeks asuda välja töötama laulu- ja tantsupeo seaduse eelnõu. Pealtnäha ei ole mõttel viga midagi, kuigi väga 1990ndatesse kuulub kujutelm, et mingi elunähtuse või tegevuse järjepidevus on Eestis kaitstud (aga kelle eest, kas vahetuvate valitsuste, välisvaenlase või hukas noorsoo?) vaid juhul, kui selle kohta kehtib eriseadus. Uks eriseadustele on riigis endiselt valla ja sõltumata sellest, kas valitsuskoalitsiooni moodustavad rohkem või vähem riiki soovivad erakonnad, ei ole ühtki suuremat neist iial tühistatud ka juhtudel, kui eriseaduse tarbetus on ilmne. Halvemal juhul (nagu näiteks erakonnaseadus) tekitab eriseadus ebavõrdset kohtlemist ehk privileege, mille alus ilmajäänute jaoks arusaamatu. Peaks olema mingi üldprintsiip, mille alusel riik ühed seaduse kaitse alla võtab ja teised kaitsest ilma jätab.
Liberaalsed kriitikud eesotsas endise kultuuriministri Rein Langiga on juba tähelepanu juhtinud sellele, et laulu- ja tantsupeo seadusse raiumisel liigub pooleteise sajandi pikkuse ajalooga kodanikualgatus eraõiguslikust sfäärist avalik-õiguslikku, kus ei kehti põhimõte, et kõik, mis pole keelatud, on lubatud, vaid vastupidi: keelatud on kõik, mis pole otsesõnu lubatud. Kas seadusandja on võimeline kõike soovitut detailselt ette nägema ning välistama kõik (aga siis kelle meelest) tulevikus ette tulla võiva ebasoovitava? Praegu ei ole laulupeo sisu poliitiline kompromiss, vaid tegijate vaba valik, aga seaduseelnõu menetlemine just sellise kompromissini viiks. Kui jätta eelnõu täiesti puutumata maailmavaatelistest hoiakutest, kujuneb sellest üldsõnaline ja kindlasti rakendusakte vajav dokument.
Varem laulupeoseaduse vajalikkusest rääkinud Marju Lauristin on uue seaduse võimalike eeskujudena osutanud rahvusraamatukogu, rahvusooperi ja muude avalikõiguslike institutsioonide seadustele. Valitsuse pressikonverentsil kultuuriminister Tõnis Lukas eelnõust rääkides samasugust viidet ei teinud, märkides vaid Läti laulupeoseaduse olemasolu. Minister selgitas: „Seaduses näeks me ette laulu- ja tantsupeo eesmärgid, selle traditsiooni järjekestvuse vajaduse Eestis ja vastutuse ringid – riigi vastutus, kohaliku omavalitsuse vastutus, millistes tegevustes on üksikisiku vastutus – tõenäoliselt fikseerime sinna, kus toimub, kus on need alalised toimumispaigad.“
Igaüks võib mõtteharjutuse korras proovida sõnastada laulu- ja tantsupeo eesmärke sellisena, nagu see seaduse tekstis välja nägema peab. Kindlasti peaks kõrvale võtma valitsuse määrusega kinnitatud hea õigusloome ja normitehnika eeskirja, sest seal on seaduseelnõule esitatavad nõuded üksikasjalikult kirjas. Piisab, kui lugeda eeskirja § 2, et mõista, millise kontimurdva töö kultuuriminister endale on hankinud. Selle sätte kaks lõiget määravad, et seaduseelnõu koostatakse sama liiki ühiskonnasuhete õiguslikuks reguleerimiseks, kui vajalik õiguslik regulatsioon puudub või ei ole piisav või ei ole ajakohane; seaduseelnõu peab sisaldama valdkonna reguleerimist vajavate õigussuhete selgeid ja seaduse vahetu kohaldatavuse huvides piisavalt üksikasjalikke regulatsioone.
Seega peab valitsuse kavatsusest järeldama, et laulu- ja tantsupidu ei saa seaduse kaitseta jätkuda ja vajab eriseadust, kuna teisi sama liiki ühiskonnasuhteid nagu laulupeoliste omad, ei eksisteeri. Üksikasjalikkuse nõue aga peaks välistama seaduse tarbetu deklaratiivsuse ja sisutühjuse. Kui eesmärgi (mille sõnastamisel on kõige tõenäolisem, et poetakse põhiseaduse preambuli poeesia taha) ja ülesanded siiski kuidagi ära fikseerida saab, läheb edasine veel keerukamaks, sest olgu tegu ooperi või ülikooli, ringhäälingu või raamatukoguga, igal neist on oma kindel juhtimismudel vastavate võimuorganitega.
Ka praegu on laulu- ja tantsupeo sihtasutusel riigiametnikest ja valdkonna asjatundjatest nõukogu, mille liikmed nimetab ametisse kultuuriminister. Seaduslikku laulupidu peavad juhtima seaduses nimetatud isikud, kelle nimeliselt määrab ametisse riigikogu. Kes need ametikoha järgi küll võiksid olla? Paralleel rahvusraamatukogu ja rahvusringhäälinguga lubab arvata, et valdkonna asjatundjate kõrval asuvad nõukogu kaunistama poliitilise klassi helged kujud. Kui mitte enam, siis igast parlamendierakonnast üks. Ja milline kasu sellest laulupeole tekkida võiks? Nagu hiljaaegu ERRi puhul kogesime, läbivad erakondliku filtri ka sõltumatud eksperdid, seega toimub seaduseelnõu menetlemise käigus halvemal juhul laulupeo varjamatu politiseerimine. Teisiti ei saagi minna, sest avalikõiguslik asutus on riigi osa ja riiki juhivad valijalt mandaadi saanud poliitikud koos ametnikega, mis tähendab, et kultuuriministeeriumis peaks laulupidude peale eraldi asekantsleri palkama.
Nii kaugele jõudmiseks, et saaks nõukogus kohti jagama hakata, peab seadus läbima põhiseaduslikkuse kontrolli. Väga põhimõttelist laadi seadused jäävad pahatihti hambusse presidendile ja maanduvad riigikohtus. Rahvusringhäälingu seaduses näiteks on ühe ülesandena sõnastatud, et ERR „edastab saateid, mis Rahvusringhäälingu võimaluste piires vastavad kõigi rahvastikurühmade, sealhulgas vähemuste infovajadusele“. Kas laulupidu institutsioonina peab sedasama põhimõtet järgima ja andma proportsionaalselt ressursse ja ruumi vähemustele? Ja millistele, kas ainult etnilistele või ka mingi muu tunnuse järgi vähemusgruppi kuulujaile? Kuna laulupeo traditsioon on üdini rahvuslik ja valitsuseski end rahvuslikeks nimetavad erakonnad, siis vaevalt vähemustele eelnõus mingit tähelepanu pööratakse. Ja see võib tähendada kellegi põhiseaduslike õiguste riivet.
Kui vähemused seaduses siiski oma koha leiaksid, avataks ühtlasi uks seaduse tegijate silmis soovimatutele muutustele laulupeo arengus. Praegu ei ole voli laulupeo repertuaari mõjutada ei presidendil ega peaministril. Ja näiteks Tallinna linnapea võib arvamust avaldada, kuid see arvamus ei too laulukaare alla venekeelset laulu. Kui aga Mihhail Kõlvart on näiteks Eesti vabariigi peaminister ja laulupidu toimub seaduse alusel, pole korraldaval asutusel enam praegusi kaitseliine poliitilise sekkumise vastu.
Kõik see sunnib suurele ettevaatusele, kui kavandatakse kodanike omaalgatuse riigi kaitse ja juhtimise alla võtmist ja peab uuesti küsima, kas sellest, et Eesti, Läti ja Leedu laulu- ja tantsupeo traditsioon on võetud UNESCO inimkonna vaimse kultuuripärandi esindusnimekirja, tõesti ei piisa. Kui ei, siis kas on oodata samas nimekirjas koha leidnud seto leelo ja Võromaa suitsusauna kohta samuti seadusi ehk leelotajad ja saunamehed riigi palgale koos üksikasjaliku eeskirjaga, mida ja kuidas nad tegema peavad ja mida teha ei tohi? Kui küsimus on siiski ainult rahas, siis ehk oleks mõistlik palgatoetuse rahaeraldus ära teha, selle rakendamise mõju kolm aastat hinnata ning alles siis, kui on selge, et ka raha ja professionaalne juhendamine noori vabatahtlikult laulma ja tantsima panna ei suuda, hakata laulupeo riigistamist uuesti kaaluma.
Eestis kurdetakse üha enam mõõduka parempoolse poliitika vähesuse üle. Üks äsja esile kerkinud Isamaa-sisese Parempoolsete ühenduse eestkõnelejaid on näiteks öelnud: „Siiani edu toonud parempoolne poliitika hakkab Eestis vähikäiku tegema. Ei ole enam klassikalist mõõdukat parempoolsust, nagu veel kümme aastat tagasi.“1 Eesti on lähikümnenditel olnud peaaegu et neoliberalismi ehk ultraparempoolsuse musterriik. Kas tõesti on parempoolne poliitika hääbumas? Kas Parempoolsete juhtimisel täidaks selle tühimiku uue suuna võtnud Isamaa?
Kesk- ja Ida-Euroopa (KIE) riikides, sh Eestis, on alates taasiseseisvumisest domineerinud parempoolne poliitikakujundus – vasakpoolsust on kiputud seostama kommunistliku minevikuga, mistõttu vasakpoolseid erakondi üldiselt edu saatnud ei ole.2 Iseäranis tugev parempoolne orientatsioon on olnud Eestis ja Lätis, mis eristuvad teistest postkommunistlikest KIE-riikidest selle poolest, et seal kommunistidel ühtegi edukat vasakpoolset järglasparteid luua ei õnnestunud. KIE-riike iseloomustavad üldiselt ebastabiilsed erakonnasüsteemid ning vähepüsivad valitsused. Eestis aga suutis üks parempoolne erakond (Reformierakond) püsida järjest võimul, s.t kuuluda valitsusse 17 aastat, sh 11 aastat järjest peaministriparteina.
Konkurentsivõimelisi vasakpoolseid parteisid ongi taasiseseisvunud Eestis olnud vaid üks, Sotsiaaldemokraatlik Erakond (SDE), mille liikmete osakaal parlamendis on aga läbi kümnendite püsinud väheldane, jäädes vahemikku 6–15%, kahes koosseisus ka 17%. Kas see tasakaal on viimastel aastatel nihkunud, nagu vihjavad Parempoolsete ühenduse asutajad? Näiteks kirjutas Postimees nende seisukohti tutvustades, et „Reformierakond on loobunud parempoolsest maailmavaatest ja uued parteid on kas vasakpoolsed või äärmuspopulistlikud“.3 Alustades lause teisest poolest tuleb tunnistada, et Parempoolsed eksivad. Kõik viimastel aastatel tegevust alustanud erakonnad on sisult parempoolsed ning end selgelt vasakpoolsena määratlevaid uusi parteisid ei leia erakondade hulgast mitte ühtegi.
End ise on parempoolsena positsioneerinuid üks – Vabaerakond4– ning parempoolseks liigituvad ka nii praeguseks tegevuse lõpetanud Rahva Ühtsuse Erakond kui ka, vastupidi, aina enam hoogu koguv Eesti 200. Arvestades eeldatavat ühinemist Vabaerakonnaga hakkavad tõenäoliselt parempoolse poliitika eest seisma ka praeguse Elurikkuse Erakonna esindajad. Eesti erakonnasüsteemi uute tulijate puhul on selge, et poliitspektri skaalal nihet vasakule toimunud ei ole. Vastupidi, vasakpoolsete parteide osakaal on isegi vähenenud. Vähenenud on ka vasakpoolsete esindatus parlamendis: kui XII riigikogu koosseisus oli SDE esindajaid 17, siis XIIIs 15 ja praeguses XIV koosseisus ainult 10.
Poliitmaastik erineb postmodernismi ajastul sellest, milline ta oli varem. Et oma valijate ootustele vastata, pakuvad vasakpoolset poliitikat nüüd nii vasak- kui ka parempoolsed erakonnad.
Üleüldine suundumine vasakule
Ehkki väide, et RE on loobunud parempoolsest maailmavaatest, on ennekõike poliitilise võitluse käigus tehtud liialdus, ei ole jutt parempoolse poliitika vähikäigust alusetu. Näiteid Eesti erakondade deklareeritud ideoloogilise profiili ja nende tegevuse või valimislubaduste vaheliste ebakõlade kohta on palju alates RE tasuta lasteaia plaanist ja lõpetades IRLi eestvedamisel astmelise tulumaksu kehtestamisega. Mõne aasta tagune uuring5 näitas, et nii mõnelgi juhul erakondade maailmavaateline enesekirjeldus partei nimetuse ega ka valimisplatvormiga vastavuses ei ole.
Toodud näited ei ole erandid, vaid killud reegliks kujunenud mustrist. Konkreetsemalt selgus uuringust, et kui RE kirjeldas end kui liberaalset erakonda, Keskerakond kui konservatiivset ning tollane IRL kui liberaalse ja konservatiivse segu, siis kõigi kolme erakonna 2007. ja 2015. aasta valimisprogrammide sotsiaalpoliitika platvormist joonistus välja hoopis sotsiaaldemokraatia. Seega ilmneb, et arvestades postkommunistliku riigi inimeste vastumeelsust vasakpoolsete ideoloogiate suhtes, kirjeldavad erakonnad end valijatele meeldimiseks valdavalt parempoolsena, kuid tegelikkuses kalduvad olema vasakpoolsed.
Ideoloogia ja tegelikkuse vaheline ebakõla ning sisuline nihkumine vasakule ei iseloomusta mõistagi ainult Eesti erakondi. Tegu on läänemaailmas nii laialt levinud nähtusega, et heaoluriigi uurijad nimetavad seda lausa „heaoluriigi uueks poliitikaks“.6 Laialdast heaolu võimaldavat valdavalt vasakpoolset poliitikat ei toeta enam mitte ainult üksikud grupid (nt sotsiaaldemokraatide ja kristlik-demokraatide valijad ning ametiühingud), nagu see oli heaoluriigi algusaegadel Teise maailmasõja järgsetel kümnenditel, vaid kõik. Et oma valijate ootustele vastata, pakuvad vasakpoolset poliitikat nüüd nii vasak- kui ka parempoolsed erakonnad.
Peale valijate nõudluse seletab vasakpoolse poliitika populaarsust ka nende mõjukus ehk võime aidata lääne demokraatlike riikide eesmärkide saavutamisele kaasa nii mõnelgi juhul edukamalt, kui suudab parempoolne poliitika. Viimased kümnendid on pakkunud rohkelt näiteid, kuidas uusparempoolne turukeskne poliitika neile seatud kõrgetele ootustele paljudel juhtudel vastanud ei ole. Näiteks võib tuua perede keskselt reguleerimata koolivalikuvabaduse, mis sageli ei ole toonud kaasa mitte sotsiaalse kihistumise vähenemist, vaid hoopis suurenemise.7
Samuti tõi turumehhanismide kasutuselevõtt valitsemises (nt tulemusnäitajate kasutamine avalike teenuste osutamisel, avalike teenuste sage delegeerimine erasektorile ning valitsusväliste institutsioonide loomine avalike teenuste osutamiseks) vastupidiselt tõhususe, mõjususe ja legitiimsuse kasvule nii mõnelgi juhul kaasa hoopis valitsemisinstitutsioonide killustumise. Käsikäes viimastel aastatel tehtud uuringutega, mis muu hulgas on näidanud, et levinud sotsiaalkulutuste käsitlemine riigi majanduslikku konkurentsivõimet takistava tegurina on müüt, julgustavad heaoluriigi uurijad riike üha veenvamalt minema uusparempoolselt riigivalitsemiselt üle sotsiaalse investeeringu paradigmal (SIP) põhinevale valitsemismudelile.8
Selle maailmavaateliseks lähtekohaks on uusvasakpoolsus ehk nn kolmas tee ja tuginetakse arusaamale, et vastutus inimeste heaolu suurendamise eest lasub ennekõike inimestel endil, kuid et sellega hakkama saadaks, on vaja rahvale riiklike sotsiaalsete investeeringute abil võimalused luua, sest inimeste võimed on neist sõltumatute taustategurite tõttu erinevad. Lähtudes eeldusest, et indiviidi heaolu suurenedes suureneb ka riigi heaolu, käsitleb SIP sotsiaalpoliitikat produktiivsena. Sotsiaalsed investeeringud on vajalikud nii sotsiaalprobleemide leevendamiseks kui ka majanduse elavdamiseks. SIPi keskne püüdlus on ühendada sotsiaalseid ja majanduslikke eesmärke.9
Samal ajal kui Eestis on SIPi potentsiaali mõistetud veel vähe, on näiteks Põhjamaad vägagi SIPi-kesksed, mis väljendub muu hulgas suurtes investeeringutes alusharidusse (nt Rootsis on see 1,9% SKTst, kuid Eestis 1,2% ja aktiivses tööturupoliitikas (active labour market policies, ALMP). Taanis on kulutused ALMPile 2%, Rootsis 1,3% ja Soomes 1% SKTst, kuid Eestis vaid 0,4% SKTst, mis jääb alla ka OECD keskmisele (0,5% SKTst). SIP on saanud üha omasemaks teistelegi riikidele, alates Mandri-Euroopast ja lõpetades Angloameerika riikidega.
Euroopa Liidu sotsiaalpoliitika tugineb SIPile juba alates Lissaboni lepingu sõlmimisest, ent järjest enam juhinduvad SIPist ka oma algusaegadel pigem parempoolsete organisatsioonidena tuntud OECD ja Maailmapank. Muide, viimane võib olla ka üheks põhjuseks, miks seni SIPi-kauge Eesti viimastel aastatel SIPil põhinevat poliitikat on üha enam rakendanud. Nimelt on Eesti tuntud riigina, kes rahvusvaheliste organisatsioonide soovitusi üldiselt tõsiselt võtab – selle põhjusteks peetakse nn uue rahvusvaheliste organisatsioonide liikmesriigi staatust ja perifeerseks riigiks olemist, mis mõlemad on omakorda toonud kaasa vajaduse tavapärasest suuremaks rahvusvahelistumiseks.10
Seega, arvestades nii vasakpoolsete poliitikate populaarsust valijate seas kui ka nende mõjusust, ei ole vasakpoolse poliitika laialdases levikus nii riikide poliitikakujunduses kui ka rahvusvaheliste organisatsioonide poliitikasoovitustes midagi üllatavat. Samuti on mõistetavad argumendid, mille on välja toonud teadlased, kes räägivad, kui mitte klassikalise vasak-parem-jaotuse anakronismist, siis vähemalt selle mõju vähenemisest, ning tõstavad uues postmodernistlikus hägustunud piiridega ühiskonnakorralduses tähendusrikkana esile teisi poliitilist spektrit struktureerivaid tasandeid, nt avatust ja suletust.11
Käsikäes erakondade olemust eristavate tasanditega on muutunud ka erakondade tüüpiline toetajaskond: samal ajal kui arvestatav osa nn töölisklassi esindajatest on liikunud vasakpoolsete parteide toetajate hulgast parempoolsete, täpsemalt, äärmusparempoolsete, erakondade eelistajaks, on osa keskklassist asunud parempoolsete parteide asemel toetama vasakpoolseid.12 Seega erineb poliitmaastik postmodernismi ajastul sellest, milline ta oli varem, kusjuures teisenenud olustik paistab olevat (veel) küllaltki ambivalentne, alles paika loksuv. Neid taustsüsteemi nihkeid tasub mõistagi arvesse võtta ka oma poliitiliste eesmärkide nimel võitlust pidavatel erakondadel, iseäranis neil, kes oma kohta alles otsivad.
Parempoolseid ei erista parempoolsus
Tulles tagasi Parempoolsete idee juurde Isamaa senisest enam paremale suunata tuleb eelneva analüüsi toel tunnistada, et see ei ole mõistlik, sest selline käik niigi madalseisus oleva erakonna häältesaagi kasvu tõenäoliselt kaasa ei too ning klassikalist parempoolset poliitikat ei saa Eesti arengu seisukohast pidada ka mõjusaks. Uurides Parempoolsete seisukohti lähemalt, selgub, et klassikaline parempoolsus ei olegi see, kuhu Isamaa poliitika tahetakse suunata. Tõsi, juttu on küll erainvesteeringute osakaalu suurendamisest ehk liikumisest turupõhisema valitsemise poole, kuid vasakpoolsele poliitikale, näiteks universaalsele tervishoiuteenusele, nad otseselt vastu ei seisa.
See, mis Parempoolseid Isamaa üldisest suunast eristab, parempoolsus ei ole, vaid selleks on hoopis liberalism ja poliitika kujundamise kvaliteet. Ehkki Parempoolsed on veendunud, et arvestades eri vaatenurki konservatismi sees, ei distantseeru nemad Isamaa põhisuunast eristudes mitte konservatismist tervikuna, vaid ainult selle ühest voolust, tuleb tunnistada, et nii tugev isikuvabaduse rõhutamine, nagu Parempoolsed seda teevad, liidab Parempoolseid ideede tasandil siiski pigem liberaalide kui konservatiividega.
Ehkki selles, et konservatism on sisemiselt heterogeenne, Parempoolsed ei eksi, konservatismil siiski haru, mis mõne institutsiooni, nt pere, kiriku või riigi, asemel selgelt indiviidi kõige kõrgemale kohale tõstab, pigem ei ole. See eristus, indiviid vs. institutsioon, kumb on tähtsam, ja kas indiviidi käsitletakse terviklikuna iseeneses või orgaanilise osana millestki suuremast, institutsioonist, liberalismi ja konservatismi üldjoontes eristabki. Selle järgi, millist institutsiooni, kas peret, kirikut või riiki, peetakse kõige tähtsamaks, võib määratleda, millise konservatismi haruga on tegemist, ent kui enne neid institutsioone tuleb indiviid – tema väärtus, vabadus ja vastutus –, räägime juba liberalismist, mitte konservatismist.
Poliitika kujundamise kvaliteet on teine Parempoolsete ja Isamaa põhiliini eristaja. Samal ajal kui Parempoolsed, olles korduvalt esile tõstnud selliseid märksõnu nagu „probleemide vaatlemine pikas perspektiivis“, „strateegiline vaade“, „ideede läbiarutamine“ jne, näivad poliitika kujundamise kvaliteeti väga hindavat, on Isamaa iseäranis oma viimaste aastate poliitikaga – alates rohketest astmetest koosnevast tulumaksusüsteemist ja lõpetades vananevale rahvastikule teise pensionisamba vabatahtlikuks tegemisega – selgelt näidanud, et kõnealune väärtus erakonna prioriteetide nimekirja eesotsas ei figureeri.
Arvestades Isamaa põhisuuna ja Parempoolsete vaheliste erisuste tugevust, näib ühisosa leidmine olevat vähetõenäoline. Parempoolsete perspektiivist on usutavad kaks stsenaariumi. Eeldades, et neil Isamaa vana poliitikat uuendada ei õnnestu, nende revolutsioonimeelsus vaibub ja nad kas lähevad vana Isamaaga edasi või liituvad erakonnaga, mis nende väärtusi Isamaast täpsemalt esindab. Arvestades eelnevalt jutuks olnud liberalismi ja poliitika kujundamise kvaliteeti võib ühinemine kõige tõenäolisemalt toimuda Eesti 200ga, aga välistatud ei ole ka Reformierakond.
Kui võtta arvesse juba niigi tugevat ülerahvastust erakonnasüsteemi parempoolsel tiival, siis uue partei loomine mõistlik ja seega ka tõenäoline ei ole. Mis puudutab Isamaad, siis nagu juba eelnevast selgus, erakonna paindumist Parempoolsete eelistustele järgi näha ei ole, ja nagu on vihjanud ka politoloog Tõnis Saarts, sõltub Isamaa käekäik sellest, mis hakkab toimuma Parempoolsete leeris. Juhul kui otsustatakse erakonnast lahkuda, ei ole tõenäoline mitte ainult Isamaa riigikogust väljajäämine, vaid erakonnasüsteemis niigi juba kaua üles-alla pendeldanud partei hääbumine.
1 Meinhard Pulk, 111 isamaalast ühines Parempoolseteks; https://leht.postimees.ee/7024384/111-isamaalast-uhines-parempoolseteks?_ ga=2.257563279.587116452.1595750776-1408394294.1510731212
2 Jolanta Aidukaite, Old welfare state theories and new welfare regimes in Eastern Europe: Challenges and implications. Communist and Post-Communist Studies, 42, 23–39.
Tõnis Saarts, Sotsioloogiline käsitlus ja erakonnakonkurentsi kujundavad tuumkonfliktid Eestis ja mujal Euroopas. Riigikogu Toimetised, 35. 2017.
3 Meinhard Pulk, Isamaa liikmed moodustasid ühenduse Parempoolsed; https://www.postimees.ee/7023866/isamaa-liikmed-moodustasid-uhenduse-parempoolsed?_ga=2.178912800.587116452.1595750776-1408394294.1510731212
4 Grete Põlluste, Mitte enam nii maailmavaatetu: üksinda edasi rühkiv Vabaerakond määratleb end paremtsentristlikuna;
5 Anita Jaanson, Eesti parlamendierakondade sotsiaalpoliitiliste seisukohtade vastavus nende ideoloogilistele vaadetele. Bakalaureusetöö. Tallinna Ülikool 2017.
6 Kees Van Kersbergen, Barbara Vis, Comparative welfare state politics. Development, opportunities and reform. Cambridge University Press, Cambridge 2014.
7 Kaire Põder, Triin Lauri, When public acts like private: the failure of Estonia’s school choice mechanism. European Educational Research Journal, 13 (2) /2014. lk 220–234. Heikki Silvennoinen, Mira Kalalahti, Janne Varjo. Why fix something that is not broken? The implementation of school choice policy and parental attitudes towards equality and uniformity of comprehensive school system in Finland. Athens Journal of Education, 2 (1)/2015, lk 37–52.
8 A. Hemerijck jt, Social investment NOW! Advancing social Europe through the EU budget. Foundation for European Progressive Studies 2020.
9 R. Mahon, Broadening the social investment agenda: The OECD, the World Bank and inclusive growth. Global Social Policy, 19 (1–2)/2019, lk 121–138. Morel, N jt Social investment: A paradgm in search of a new economic model and political mobilization. 2012.
10 Anu Toots, Leif Kalev, Governing in the shadow of Bologna: return of the state in higher education quality assurance policy. Public Policy, 12 (1/2)/2016.
11 Jonathan Wheatley, Beyond Left and Right: The End of an Old Order?. In: The Changing Shape of Politics. Palgrave Pivot, Cham 2019.
12 Jane Gingrich, Silja Häusermann, The decline of the working-class vote, the reconfiguration of the welfare support coalition and consequences for the welfare state. – Journal of European Social Policy, 25 (1)/2015, 50–75.
Enneolematult soodsad võimalused odavalt informatsiooni levitada tähendab info selekteerimise vajaduse muutumist samavõrra oluliseks. Ajalooteaduse puhul tähendab teabe selekteerimine hoolikat allikakriitikat. Vastasel korral saame hulga omavahel võistlevaid narratiive, mille puhul ühe või teise eelistamine sõltub lihtsalt meeldivusest. Nagu muinasjuttude puhul ikka. Olen aru saanud, et seni soovib meie ühiskond neid iseenesest mõlemaid vajalikke žanre – muinasjuttu ja ajalugu – siiski eristada, s.t uskuda, et see, millest ajalooraamatutes kirjutatakse, on mingilgi määral tõeväärtusega. Ning ka hindab seda. Apollo kaupluseketi e-kataloogi ajaloorubriigis on erinevaid raamatuid veel üle kolme korra rohkem kui astroloogia ja maagia rubriigis.
Aga nende ajalooraamatute seas on siiski nii häid, halbu kui mõttetuid. Mõned teosed ei ole pälvinud väärilist tähelepanu, mõned (eriti tõlkeraamatute seast) on nende madalast usaldusväärsusest hoolimata liigselt haibitud, sest verd ja/või seksi jätkub ning lugu jutustatakse ladusalt. Suur osa on ka selliseid, mille ilmumisest või ilmumata jäämisest pole maailm muutunud ega muutu paremaks või halvemaks. Ei muutu üldse. See tähendab, et nad pole kuigi usaldusväärsed ja on halvasti kokku kirjutatud. Niisuguseid ei panda lihtsalt tähelegi.
Üpris tähelepanuväärne on aga raamatu ilmumine, mille puhul tahaksin ajaloolasena öelda (nii halvasti kui see ka ei kõla), et parem kui selline tekst üldse ilmavalgust poleks näinud. Üks selline tähelepanuväärne sündmus, mil nii öelda tahaks, ongi nüüd suvel Postimehe kirjastuse abiga aset leidnud. See on KGB karjääriredelil polkovniku auastmeni ja Eesti NSV KGB esimehe asetäitja ametikohani jõudnud Vladimir Pooli publikatsiooni ilmumine. Pool jutustab oma ametkonna dokumente kasutades ühe loo.
KGB dokumente ei soovitaks mina üldse mitteajaloolastel uurimistöös kasutada. Isegi teemaga kursis olevatele ajaloolastele on nad ülimalt keerulised, kui just KGB struktuuri või ülekuulamismeetodeid ei uurita. Näiteks Vene ajaloolased on KGB uurimisdokumentidelt DNA-analüüsi abil leidnud verejälgi.
Arvan, et Eestis võiks olla vast kümmekond ajaloolast, kes tunnevad 1920.–1950. aastate poliitilist tausta piisavalt, et ülekuulamisprotokollides või nuhkide ettekannetes olulist ebaolulisest ja usaldusväärset ebausaldusväärsest eristada. Sest ülekuulajad olid üldjuhul – ning antud juhul kindlasti – ebakompetentsed, aga seda enam püüdlikud, ja ülekuulatavad polnud mõistetavalt kuigi altid oma tegelikke teadmisi jagama. Ehk käis suure rumala kassi ja nõrga ning kavala hiire mäng, mille käigus pudenenud teave sisaldab kindlasti tegelikust elust lähtunud informatsiooni, aga rikkalikult ka desinformatsiooni.
Kuid lisaks taustateadmistele on uurimistööks vajalik teada dokumentide päritolu ehk seda, kuidas nad tekkinud on, s.t kelle poolt, kelle ülesandel, kelle jaoks ja millal koostatud ning missuguses seoses on nad teiste dokumentidega. Juba XIX sajandil, mil ajalugu kujunes teaduseks, sai üheks arhiivinduse aluspõhimõtteks provenientsi- ehk päritoluprintsiip, mille kohaselt üksikdokument muutub tähenduslikuks vaid koosmõjus teiste sama isiku või organisatsiooni dokumentidega. Ning ajaloouurimuse nagu iga teise teadusele pretendeeriva uurimuse puhul on endastmõistetavaks eelduseks autori väidete kontrollitavus.
Antud juhul pole ühtegi tõsiseltvõetava uurimistöö eeldust täidetud. Seega pole meil ka ühtegi põhjust, miks Pooli üllitist peaks tõsiselt võtma. Esiteks ei tea me, kas need dokumendid on üldse autentsed. Võibolla osa on, aga osa mitte. Vähe sellest. Oletades, et nad on autentsed, on neid dokumente kasutanud ning abituid kommentaare teinud Pool ikkagi amatöör, kes 1920.–1930. aastate ajalugu ei tunne. Kuna meil puudub võimalus neidsamu dokumente kasutada, ei tea me, kus autor eksinud on. Lisaks (oletades, et dokumendid ikkagi on autentsed) ei tea me, ega ilmselt ei saa ka kunagi teada, kas autor on neid omale meelepärases suunas moonutanud. Muidugi võiks eelnevaga seotult küsida ka seda, miks autor ei tulnud oma üllitisega välja siis, kui ta need dokumendid väidetavalt omandas, või vähemalt kümmekond aastat tagasi, kui poleemika Pätsi rolli üle meie meedias kõige kirglikum oli? Vaid nüüd, kui Vladimir Putin on hakanud ajaloohuvi ilmutama.
Lisaks kõigele muule on selle üllitisega seotud eetiline aspekt. Meie suhtumine Konstantin Pätsi võib olla kriitiline, aga see kriitika lähtub siiski tasakaalukast analüüsist ja sellest, et kritiseeritav on üks Eesti riigijuhte, kes võis teha vigu, ent kelle poliitika lähtus ikkagi Eesti huvidest. See aga, et KGB polkovnik targutab Pätsi füüsilist ja moraalset piinamist kajastava kahtlase teabe taustal sellest, kui tubli, tark ja patriootlik piinatav ikka oli, edastades ridade vahelt kaasajale sõnumi, et Venemaa pretensioonide korral on otstarbekas uuesti alistuda, on lihtsalt odioosne.
Mulle oleks meeldinud, kui Postimehe kirjastus oleks enne raamatu ilmutamisotsust konsulteerinud mõne teemat tundva ajaloolasega. Nüüd, mil see juba ilmunud on, kutsun üles raamatut mitte ostma, seda sisuliselt arvustama ega ühelgi moel reklaamima. Lugege parem Urmas Vadi raamatut „Ballettmeister“, kus on samuti juttu Pätsist neilsamadel aastatel. Vadi ja Pooli tekstide tõeväärtus on samal tasemel, aga „Ballettmeister“ on väga hea kirjandus. Pooli raamatul ei ole kirjanduslikku ega tõeväärtust. Vang nr 12 kõlbaks parimal juhul astroloogia ja maagia rubriiki.
Kuidas saab kunst mõjutada ühiskonna norme ja hoiakuid ajal, kui aina tugevamalt on fookuses ajalooliselt väljakujunenud ebaõiglus ja selle sümbolid? Ajal, mil lokaalse sündmuse ja sellega kaasneva valu globaalsed mõõtmed on üha teravamalt tunda.
Aktivistliku kunsti ümber on palju küsimusi. Esimesena on ehk tähtis silmas pidada, kuidas säilitada kunsti ja poliitika vaheline produktiivne pinge, nii et kumbki pool ei kaotaks ennast ja kunst ei muutuks amatöörlikuks sotsiaaltööks. Milline on, võib olla ja peaks olema kunsti mõju ning keda või mida kunst mõjutab? Milline on see kooslus, mis sellise projekti tulemusena saab tekkida ning mis on selliste algatuste õnnestumise kriteeriumid? Kas ja kuidas tekib vaatajas kaasosaluse tunne olukorras, mis ei ole selgelt piiritletud? Mida publikult oodatakse, kui tema moraalsest ning epistemoloogilisest segadusest saab teose osa?
Empaatia liigse samastumiseta. Tulles kitsamalt lähisuhtevägivalla teema ning selle käsitlemise juurde kaasaegse kunsti vahenditega, ei saa mööda Flo Kasearu ja Pärnu naiste tugikeskuse koostöös valminud kunstiprojektide poliitilisest agentsusest ehk võimalustest rääkida kaasa meie ühiskonna sotsiaalsete valupunktide teemal. Kunstnik korraldas koos tugikeskuse poole pöördunud naistega performance’i „Privaatsuse sooviavalduse ilmestamine“ ning tugikeskuses oli väljas näitus „Varjupaiga festival“.
Kui lähtuda seisukohast, et vägivald ei ole ainult tegu, vaid ka mõtteviis ning kunstiga püütakse muuta mõtlemist, võikski kunsti aktivistlik potentsiaal avalduda ennekõike selles, milliseid alternatiive kunstiteosed pakkuda suudavad. Kasearu projekt osutab viisile, kuidas antud teemal võiks mõelda, mitte mida sellest peaks mõtlema. Kunstnik tunneb neile naistele kaasa, kuid eristab ennast nende kogemusest. Tema projekti tugevuseks võib pidada empaatiat ilma liigse samastumiseta.
Selge seose võib tõmmata sotsiaalsete kunstipraktikate esilekerkimise ja ühiskonna sotsiaalse infrastruktuuri lagunemise vahel. Niisiis toetub selline kunst laiemale rahulolematusele ühiskonnaga. Kui sotsiaalsus on kunstniku teema, siis on tähtis analüüsida, kuidas saab just praeguses ajaloolises pöördepunktis aktivistlik kunst poliitikas kaasa rääkida ja kuidas nihestab kogukonna kaasamise aspekt kunstniku, publiku ning teose suhteid.
Lihtsam on kurta, mida ei taheta ning mis on halvasti, palju keerulisem on pakkuda lahendusi. Ent kunst peaks ka näitama, mida on võimalik teha. Eeldades, et kollektiivne autorlus annab kunstile eelise sotsiaalsete muutuste esilekutsumiseks, esitab see väljakutse traditsioonilistele kunsti hindamise kriteeriumidele. Selline kunst on kindlasti ka vaatajale paras pähkel, sest ta peab panema ennast teise subjekti positsiooni, et saaksid toimuda muutused ühiskogemuses ja harjumuspärastes mõttemallides.
Selliste projektide puhul ei ole fookuses mitte niivõrd see, mida kunstnik oma teostega öelda tahab, vaid milliseid protsesse need käivitavad. Selliste teoste eesmärk ei ole mitte ainult esitada küsimusi, vaid muuta ühiskondlikku arutelu ennast – olla praktika, mis näeb kogukonda kui aktiivset tegutsejat. See eeldab, et kunstnik ei kasuta kogukonda ainult vahendina isiklike eesmärkide täitmisel, vaid tema vastutus kogukonna ees on teose osa.
Flo Kasearu on nende naiste lugudega süstemaatiliselt tegelenud, et need jõuaksid laiema üldsuse teadvusesse. Ka Kasearu varasema loomingu keskmes on olnud isikliku ja avaliku sfääri piiride hägustamine. Nendegi teoste puhul on tähtis olnud, mis juhtub, kui ühtäkki on kuulda häält, mida varem pole kuulda olnud, tuues niiviisi isikliku probleemina käsitletu avalikku sfääri.
Vaikimise jõud. Aktivistliku kunsti poliitilise kaalu hindamiseks on mõttekas rakendada Jacques Rancière’i ideed esteetika poliitikast ja sellest, kuidas meelelise kogemusega esitatakse väljakutse konventsionaalsele tajule ning ühiskonna normatiivsetele arusaamadele. Rancière’i käsitluses kunsti poliitilistest funktsioonidest on esteetika lahutamatu osa sellest, kuidas endast ja ühiskonnast mõtleme.
Nii-öelda ühiskondlik normaalsus, mis on selgelt jaotatud nähtavaks ja nähtamatuks, kuuldavaks ning kuuldamatuks, on surunud naised kindlasse positsiooni ja rolli, millega jäetakse neile tunne, et see ongi nende ainus võimalus. Mida nähtamatum on see positsioon, seda kaugemal asub naine ühiskonnas valitsevate diskursuste kehtestatud subjekti ideaalist. Kasearu on oma projektides sellesse korda sekkunud, luues teistsuguseid tajumisviise lähisuhtevägivalda kannatanud naistele, aga ka publikule. Pole küll ühtegi põhjust, mis tekitaks loogilise seose teose vaatamise ja selles kujutatu olukorra tõelise mõistmise ning ümbermõtestamise vahel, nagu pole ka otseteed teadlikuks saamisest tegutsema hakkamiseni. Kuid see, mis kunstiteose puhul aset leiab, on publiku kogemuse katkestus. Selleks loob kunsti fiktsioon tajumaailmas dissensuse ning mängib ümber tajutava jaotuskorras selle, mis on nähtav, öeldav ning tehtav. Siin puudub konkreetne suhe põhjuse ning tagajärje vahel, on vaid pidev võimalus ühiseks ümberkorraldumiseks, sest lähisuhtevägivalla puhul ei ole küsimus ainult isiklikes arvamustes, vaid ühiskondlikes mustrites, mida taastoodetakse.
Seega jagunevad probleemid tajuilmas nähtavaks ja nähtamatuks ning nende liikumine ühest staatusest teise on poliitika küsimus. Kasearu pakub olulise lisaaspekti mõtestamaks seda, kuidas kandub ühiskonna normatiivsus tajuilmas edasi ja kuidas kogemust selles korrastavad teatud ühiskondlikud reeglid. Vanasse valusse takerdumata raputab kunsti katkestuslik mõju vaataja harjumuspärastest mõttemallidest lahti. Kunstnik otsib võimalusi muutusteks nii naistes, keda hakataks kuulma ning nägema, kui ka ühiskonnas laiemalt.
Kui kirjeldada täpsemalt neid hoiakuid ning tajuilma, kus Kasearu teosed püüavad ühiskondlikke mustreid murda, siis on ka oluline hinnata, kuidas need omakorda mõjutavad ühiskondliku suhtumise kujundamist, mitte ainult ei peegelda seda. Üldise meelsuse selgitamisel oli kaalukas roll Eero Epneri artiklil, kus autor tõi välja vägivaldse lähisuhte probleemi ümbritseva destruktiivse vaikuse, mis näiliselt normaliseerib olukorra, kuigi peaks selle asendama pakilise vajadusega öelda valjuhäälselt, et selline elu ei ole normaalne, ja sellega peatama vanade ühiskondlike mustrite taastootmise.1 Seega on vägivalla leviku põhjuste juures tähtis rõhutada vaikimise jõudu ühiskonnas, mis normaliseerib olukorra. Siit ka põhjus, miks nii paljud ohvrid ei pöördu Eestis politsei poole ega julge abi otsida. Hirm ning vaikimine kujundavad aktiivselt inimeste tajukogemust. Tugikeskuse naised on oma ühisavalduses kirjutanud, et vägivald saab kasvada vaid vaikuses.2 Kui naised ise sellest probleemist ei räägi, siis see jääbki koduseinte vahele, vaikuses ja uste taga aga vägivald aina kasvab. Naistel pole muud võimalust kui organiseeruda. Nende soov on, et nende lood jõuaksid järgmiste abivajajateni ja oleksid toeks esimese sammu astumisel vägivalla lõpetamiseks. Igapäevaelu kogemust, kuidas vägivallaga toime tulla, vormivad võrdselt nii sellest rääkimine kui vaikus, mis seda ümbritseb.
Kogemuse poliitika. Kogukonda kaasavate lähisuhtevägivalla teemaga seotud kunstiprojektide juures on oluline eraldi välja tuua isikliku trauma keeruline olemus, kuna tegemist on teostega, mis kohati proovivad ehk väljendada väljendamatut.
Traumeeriv kogemus halvab kujutlusvõime, millel on kriitiline tähtsus, et saada üle negatiivsest kogemusest – häiritud kujutlusvõime sunnib pidevalt halva mälestuse juurde naasma. Pärast trauma kogemist kipub ohver jaotama kaaskodanikke kaheks: nendeks, kes teavad tema trauma olemust, ja nendeks, kes ei tea. Neid, kes pole samasugust traumat läbi elanud, on ohvril keeruline usaldada, sest nad ei mõista seda kogemust täielikult.3 Samasugune dünaamika võib iseloomustada ka naiste ning publiku suhet. Kasearu projektid on andnud naistele hea võimaluse oma lugude rääkimiseks, vaatajale aga nende mõistmiseks. Kuigi kunstiteostega ei saa vaatajale täpselt edastada naiste isiklikku kogemust, saavad need esteetilise dissensuse kaudu tõsta kriitilist teadlikkust ja kujundada ümber nii ühiskondlikku mõtteviisi kui üldtunnustatud käitumismustreid ning hoiakuid.
Kasearu teoste puhul saab sõnumi manifesteerivast poliitilisusest kogemuse poliitika. Tema teoste poliitilisus tuleb ilmsiks, kui anda laiemalt kõlav hääl partikulaarsele kogemusele, vähemalt võimalus selle jagamiseks. Kunstnik ei laena naiste lugusid, et oma probleeme lahendada, vaid mõtiskleb selle üle, kuidas neid lugusid teistsuguselt positsioonilt rääkida. Tuues ühte ruumi kokku lähisuhtevägivalla all kannatanute erinevad kogemused, võimendab see ka nende afektiivset mõju, pannes rõhu uue võimalikkuse väljapakkumisele, mitte didaktilisele sõnumile. Flo Kasearu ei tule vaatajat liigselt õpetama ega suunama, vaid pakub koosolemiseks uusi võimalusi. Kui tuua nii-öelda isiklikud probleemid avalikku ruumi ja teha need mitmetahulisemalt nähtavaks, mitte esitada ainult emotsionaalselt edastatud protestilaadse sõnumina, on lootust vähendada ka ühiskonnas levinud mõistmatust.
Kui tugikeskuse naised on nähtavamad ja nende hääl kuuldavam, siis on nad võimelisemad ennast teisiti nägema ehk lähenema oma probleemide lahendamisele isegi loomingulisemalt. Eneseväljenduse jõustava kogemuse laiendamine ühelt isikult (autorilt) grupile annab autorile võimaluse teha kuuldavaks need hääled ja positsioonid, mis on ühiskonnas vähem esindatud või isegi marginaliseeritumad, ning näidata võimusuhteid. Kunst ei saa öelda, kuidas asjad on, kuid on lootust, et kunsti abil saab anda aimu teise kogemusest.
Uurides, kuidas saadakse ja jäädakse ohvriks, on Kasearu püüdnud katkestada ohvri fikseeritud identiteeti, andes tugikeskuse naistele uue rolli. Ta on strateegiliselt vältinud tugikeskuse naiste ohvrirolli kinnistamist, kuid see pole ainult ohvrirolli eest põgenemine, vaid ka vastuhakk. Ohvriroll ei ole midagi fikseeritut, vaid see on pidevas muutumises läbi selle kogemuse mäletamise, mis ühtlasi annab võimaluse seda ümber mängida. See on viis kõnelda ühiskondlikest protsessidest, mis pakub uusi võimalusi laiemaks dialoogiks.
Flo Kasearu. Politsei palub abi. Videokaader, 2018. Varjupaiga festival.
Kollektiivne kujutlusvõime. Flo Kasearu ei võta endale õigust rääkida kogukonna eest, vaid annab vaatajale võimaluse neid teisiti näha. Tähtis on nihestada vastuvõtjate kollektiivset kujutlusvõimet – seda, mis on ühine ja ühiselt omane. Selleks on oluline kunstnikul oma teostega vältida poliitilist ülelaetust, muutumata samas ka liiga üldsõnaliseks naiste väga isikliku läbielamise edasiandmisel. Kasearu looming esitab küsimuse, kuidas peaksime rääkima vägivallateemast või üldisemalt teemadest, millest häbi ja hirmu tundes vaikitakse. Oluline ei ole niivõrd kunsti võimekus peegeldada vaatajale nende naiste seisundit, vaid see, mida on kunstil selle kogemuse kohta öelda. Uurides ühiskonna suhet vägivallaga, ei käsitle Kasearu looming seda kui midagi indiviidi peidetut, mis hetkeks väljenduse leiab, vaid kui üldisemat ühiskondlikku nähtust. Siit ka selle poliitiline tuum. Lähisuhtevägivald ei ole vaid personaalne kogemus, vaid see mõjutab tuntavalt kogu ühiskonda.
Flo Kasearu loob olukorra, kus vaataja emotsionaalne reaktsioon respekteerib teistsugust, ja vaataja mõistab, et see ei ole tema enda kogemus. Vaataja reaktsioon ei pane teda kindlasse suhtesse sellega, mida on kujutatud, vaid loob võimalike afektiivsete seoste tekkimise viisi. See afekt ei väljenda ainult kaastunnet, vaid sellel on oma jõud uute võimaluste pakkumiseks.
On tähtis, millise kiirusega kunstnik ühiskonnas toimuvatele protsessidele reageerib, ning ära tunda, millal on õige aeg millestki rääkida. Lähisuhtevägivalla teema on aga liiga tähtis, et see nii lihtsalt päevakajalisust kaotaks. Ebaselge on ka, millist mõju koroonaviirus edaspidi elukorraldusele avaldab. Sellest põhjustatud füüsilise isolatsiooni perioodil on rõhutatud lähisuhtevägivalla leviku kasvu ohtu, sest probleem pressitakse taas kitsamalt koduseinte vahele. Eriolukord, mis tekitab laiemalt ühiskonnas kontrollimatuse tunnet, annab vägivaldsele partnerile veelgi enam võimalusi isoleerida oma ohver keskkonnast ja võimalustest abi otsida, ning manipuleerida majanduslikult keerulise olukorraga kaasas käiva ebakindlusega.
Laiendamaks selliste aktivistlike teoste võimekust ühiskonnas kaasa rääkida, tuleb näidata just kujutlusvõime jõudu ja anda naistele vabadus kujutleda ennast teistmoodi. Tuleks tuua välja küsitavused seal, kus on ehk liiga tugevalt juurdunud veendumused ning luua kindlustunnet sinna, kus on liiga palju kahtlusi. Ühiskondlikud hoiakud on kujunenud pika aja jooksul ning nende ümberkujundamine on samuti pikk protsess. Kasearu loomingu poliitiline potentsiaal peitub kujutlusvõime jõu näitamises alternatiivide leidmisel: kuidas kujutlusvõime aitab liikuda uute olemis-, nägemis- ja tegutsemisviiside poole.
Flo Kasearu suurem sama teemat käsitlev näitus on planeeritud 2021. aasta alguseks Tallinna Kunstihoonesse.
1 Eero Epner, Sest nad saavad. – Eesti Ekspress 8. V 2019.
2 Vägivald saab kasvada vaid vaikuses. Ühisavaldus. – Pärnu Naiste Tugikeskus, Pärnu 2019. http://naistevarjupaik.ee/wp-content/uploads/2019/09/PNT-ellujääjate-ühisavaldus.pdf
3 Van der Kolk, Bessel. The Body Keeps the Score: Brain, Mind, and Body in the Healing of Trauma. – Viking, New York 2014.
Teisipäeval, 18. augustil avatakse Kumus Flo Kasearu „Eriolukord“. Nagu projekti pealkirigi osutab, on see seotud kevadise koroonaviiruse puhangu ja sellest tingitud avalike asutuste – koolide, teatrite, muuseumide, galeriide – ajutise sulgemisega. Suletus publikule tekitas uusi mõtteid ja ärgitas otsima alternatiive. Kumu kutsus eriolukorra jäädvustamise partneriks Flo Kasearu, kes on varem tundlikult ja tulemuslikult töötanud nii üksikisikute kui ka institutsioonidega. Projekti kuraator on Kati Ilves.
Elnara Taidre: Kuidas võtad lühidalt kokku näituse „Eriolukord“ idee?
Sel kevadel pöörduti minu poole Kumust ettepanekuga luua midagi, mis suhestuks eriolukorraga. Minu projekt on hetkeseisundit dokumenteeriv kujund, mis peegeldab eriolukorda kui sellist. Kuna ajaliselt ei olnud võimalik teha mahukat uurimistööd, näiteks nagu minu viimase näituse puhul „Ohustatud liigid“ (2020, Tartu kunstimuuseum), kus ma aasta aega suhtlesin inimestega, mõtlesin ja otsisin lahendusi, keskendusin seekord ühe kujundi leidmisele.
Taidre: Oma loomepraktikas reageerid sündmustele üpris kiiresti. Kas selle näituse puhul oli käivitajaks Kumu või olid sul eriolukorras tekkinud mingid ideed juba varem?
Ma ei tea, kui paljud kunstnikud nii lühikese etteteatamisega üldse võtavad näitusetegemise ette. Arvan, et see sõltub isiksusetüübist: keda huvitab kiiresti reageerimine. Mulle see meeldib ja pakub pinget, aga pean siiski tundma konteksti. Välismaal ei julgeks ma selliseid asju teha, kuid Eestis niimoodi kiirelt reageerida on mõnus. Ka see, et Kumul on tugistruktuurid, oli mulle toeks. Kui olen koos kolleegidega teinud avaliku ruumi „välkprojekte“, on sageli tekkinud probleem, kuidas need ikkagi vaatajani viia.
Brigita Reinert: Muuseum kutsus sind eriolukorraga suhestuma nii, et võtad seejuures arvesse ka muuseumi konteksti. Miks otsustasid astuda dialoogi just muuseumi saaliteenindajate igapäeva rutiiniga
Kumu hoonega on mõned kunstnikud ka juba varem suhestunud (nt näitusel „Arhiivi ja arhitektuuri vahel“, 2016). Hoone endaga mul ei tekkinud sädet: mind käivitasid hoopis inimesed, kellega võiks seal koostööd teha. Kui muuseumi kuraatorid, koguhoidjad või pedagoogid töötasid koroonakriisi ajal edasi, siis saaliteenindajad olid need, kelle töös tekkis katkestus. Selles mõttes tundus loogiline neid kaasata.
Flo Kasearu. Eriolukord. 2020. Kaader videoteosest. Kunstniku loal
Olen ka varem saaliteenindajaid kaasanud, see huvitab ka nüüd. Näiteks oma viimasel näitusel ma nii-öelda aktiveerisin Tartu kunstimuuseumi saaliteenindaja: panin ta näituse osana eksponeerituna istuma kassasse, kus ta toimis müüjana („Klatš“, 2020). Samalaadse teemaga suhestus ka minu varasem teos „Töötus lahutab meid“ (2010), mille tõukejõuks oli 2008. aasta kriisi järgne katkestus. Selles stencil-tehnikas valminud seerias asetasin tööd tegeva inimese – autojuhi, baariteenindaja, müüja – ja selleks vajamineva tehnika eraldi alustele. Kriis oli neid üksteisest lahutanud.
Seega tekib Kumu näituse puhul seoseid varasemate kriisiaja teostega. Käesolev projekt oli mulle huvitav ka psühholoogiliselt: kuidas mõjub inimesele olukord, kui teda pole ootamatult enam tööle vaja? Kuidas nad iseennast oma töörollis näevad? Projekt oli vabatahtlik, kõik teenindajad mõistagi ei olnud nõus sellise ettepanekuga. Minu Kumus viimati eksponeeritud teos „Kaks inimest mererannal” (näitus „Rändurid. Reisimine ja migratsioon Kesk- ja Ida-Euroopa uues kunstis“, 2017) oli julge portree vanaemadest, mis ilmselt lõi Kumu teenindajatel teatud ettekujutuse minu loomingust. Uue projekti alguses osutus see omamoodi väljakutseks. Kuna saaliteenindajad peavad olema muuseumi nii-öelda nähtamatu osa, siis tundus, et ma ei saa neid käsitada provokatiivsete tegelastena. Projekti raames ei olnud mul luba nende juttu lindistada, vaid kokkulepe, et peale filmimise me lihtsalt vestleme. Nad jagasid oma tööst väga värvikaid kogemusi.
Mind huvitas eelkõige mingi elemendi Kumust väljaviimine loodusesse. Antud juhul tõsta tegevus, mida teenindajad muuseumis teevad, teistsugusesse avalikku ruumi, kuhu paljud koroonakriisi ajal kibelesid. Tahtsin esile tuua, kuidas teenindajate tööga seotud kehamälu kandub üle sellessesamasse (looduslikku) ruumi või keskkonda, kus maandati kriisi ajal pingeid ja ärevust. Peategelastena teevad nad looduses sama, mida Kumus: nad on kohal ja jälgivad ümbrust.
Reinert: Kuidas selle projekti loomisprotsess kulges? Kas avastasid selle käigus ka midagi uut või ootamatut?
Üllatas see, et enamikul projektist osalejatest ei ole oma aeda. See oli vaid ühel osalejal ja teisel oli suvilas aed, ülejäänud on linnainimesed. Võib-olla seepärast olidki nad rohkem valmis projektis osalema. Mulle tundub, et Kumu ümbruskond, eelkõige Kadrioru park, asendab neile mõneti oma aeda.
Lisaks intrigeeris mind Kumu saalitöötaja kostüüm visuaalselt: musta ja oranži kombinatsioon. Tundus huvitav kaasata neid just koos oma kostüümiga, mille kaudu tuleb mängu institutsioon oma väljatöötatud vormiriietusega. Näitusesaali vormirõiva teise keskkonda üleviimine tekitab intrigeerivaid seoseid. Vormirõivastega kaasneb tihti konkreetne ajalugu, eelarvamus ning võib-olla isegi aukartus.
Reinert: Sinu teosed kaasavad sageli publikut või konkreetset inimgruppi (nt performance „Privaatsuse sooviavalduse ilmestamine” (2016), kus Pärnu naiste tugikeskuse liikmed lugesid kohtutoimikutest ette oma lähisuhtevägivalla juhtumeid). Millest selline huvi lähtub?
Mulle tundub, et Eestis ei ole kunstniku ja publiku vahel aktiivset dialoogi. Kui suurema arutelu tekkimiseks piisaks maalidest galerii seinal, siis võib-olla tegeleksin maaliga. Praegu aga otsin publikuga dialoogi sotsiaalselt sekkuvate töödega, kus materjaliks on sageli inimesed. Samuti meeldib mulle asetada vaataja vahel ebamugavasse või pinget pakkuvasse olukorda, kus ta muutub kunstiteose osaks.
Ilmselt alateadlikult otsin ka viise, kuidas mitte panna neutraalselt pilti seinale, vaid aktiveerida teose, ruumi ja inimese vahelisi suhteid ja luua performatiivseid näitusekeskkondi. Ühelt poolt huvitavad mind kõikvõimalikud süsteemid inimeste või inimgruppide taga. Teisalt meeldib mulle kollektiivne tegevus, koostöö. Selleks et leida oma loomingus tasakaal, otsingi sotsiaalset suhtlust ja päris elu.
Reinert: Miks on Eestis võrdlemisi vähe kunstnikke, kes rakendavad kaasavat kunstipraktikat? Üldjuhul ei töötata kogukonna ja inimestega, peamiselt luuakse ikkagi objekte galeriiruumidesse.
Võib-olla sellepärast, et enamik kunstnikke tuleb kunstiakadeemiast, kus ei ole sellist osakonda või õppesuunda: seal on maal, graafika, installatsioon ja skulptuur. Ma ise õppisin ka alguses maali: teed asja valmis ja eksponeerid galeriis, aga kunagi ei näe publiku reaktsiooni. Näiteks meie must pall „O“ (2011), mis liikus mööda linna ringi, tekitas nii palju adrenaliinirohkeid olukordi. Inimesed olid ärevuses ja me ei teadnud, kas see pall kraabib autod ära, kas me saame selle kätte jne. Need on sellised hetked, mida võib-olla ei tule ette ateljees, kus ollakse üksi oma lõuendiga. Põnev on tekitada kunstilisi hälbeid ja nihkeid pärismaailma ning siis leida hiljem viise, kuidas seda ka galeriiruumis esitada.
Ka Kumu projektis oli mulle huvitav, et saaliteenindajad valiksid ise filmimise koha: kus nad käivad või kus tahaksid olla. Selle käigus õppisin ka ise Tallinna ja siinseid rohealasid paremini tundma.
Näiteks Soomes on organisatsioonid, kes teevad projekte, mille raames kutsutakse kunstnikke suhestuma avaliku ruumiga (nt Checkpoint Helsinki või Pro Arte Foundation Finland, kes korraldab IHME kaasaegse kunsti festivali). Eestis ei ole institutsioone või tugistruktuure, kes korraldaks jätkusuutlikku avaliku ruumi kunstile pühendatud üritust (seda tühimikku üritas täita festival „Kilomeeter skulptuuri“). Olen paari kolleegiga koos midagi sellist teinud, kui on olnud huvipakkuv üritus, eelarve ja tugistruktuurid. Näiteks „O“ sündiski 2011. aastal „Tallinn, Euroopa kultuuripealinn“ programmi raames. Omal käel on küll tore sisemisest tungist igasuguseid asju teha, kuid see on ka päris väsitav. Muusikafestivalid on vahel kutsunud, et tulge tehke midagi, aga see ei ole päris see – seal nähakse kunsti rohkem meelelahutusena.
Reinert: Kui tulla uuesti Kumu projekti juurde, kuidas näed seda projekti oma varasema loomingu kontekstis?
Võrdleksin seda nende varasemate projektidega, kus mängib rolli kellegi univorm, mida on nihestatud või mis on uude konteksti asetatud. Esimene projekt oli koostöös Poola kaasaegse kunsti muuseumi Zachęta valvuriga („(De)fence“, 2014). Kuna mul oli plaan seal näitus teha, läksin kohale eeltööd tegema ja tutvusin selle valvuriga. Tekkis mõte, et kutsuks ta oma aeda – või täpsemini aiaauku – valvama. Mulle seostub univormiga teatud mõju, dünaamika ja võimupositsiooni temaatika.
Lisaks tegin Pärnu tugikeskuse naistega fotoseeria. Algul lihtsalt kõnelema kutsutud politseinikuga tekkis mul spontaanselt mõte, et võiks proovida naistele politseisärki selga. Põnev oli vaadelda, kuidas üpris vähese enesekindlusega naistel läks vormiriietuses selg kohe rohkem sirgu. Ma ei väida, et see idee oleks hakanud otsemaid maailma päästma, kuid see toimis kunstilise žestina hästi. Konkreetse tulemusena aga tekkis mitmel projektis osalenud naisel huvi minna abipolitseinikuks õppima.
Samuti olen teinud koos Andra Aaloega projekti „Kostüümidraama“ (2017). Sloveenias toimunud performance’i raames tellisime 20 turvatöötaja kostüümi, millega läks grupp vaatajaid avalikku ruumi, käitudes nagu tüüpilisel patrullringil. Turvatöötaja kostüüm paneb inimesi avalikus ruumis alateadlikult teistmoodi käituma, põhimõtteliselt toimib vormiriietus juba kohalolu kaudu. Nii nagu Kumu saaliteenindajad on kujund eriolukorrast, on ka „Kostüümidraama“ kujund ajast, 2017. aastast, kui Euroopas valitses sagedaste terrorirünnakute tõttu hirmuõhkkond. Ma ei portreteeri konkreetseid isikuid, vaid loon inimeste kaudu üldisema kujundi kas teatud ühiskondlikust olukorrast või mõnest konkreetsest teemast.
Taidre: Kuidas möödus sinu eriolukord? Kuidas seda tunnetasid?
Aed aitas koroona ajal palju ja tekitas tunde, et ei ole täisisolatsiooni. Koroona mõnes mõttes päästismu kevade, kuna oli planeeritud nii palju projekte. Ma ei ole kindel, kas oleksin jõudnud need kõik teostada. Mitu projekti lükkus edasi ja sain ikkagi asjadega tegeleda. Midagi väga ei muutunudki, kuna ma nagunii töötan vabakutselisena kodus. Oligi tore, et ei olnud ületarbimist ja -reisimist.
Märtsis läksin Gotlandile, kus jäin haigeks. Mul olid organiseeritud kohtumised külainimestega, kelle juttude põhjal pidi sündima joonistuste seeria „Gotlandi hirmud“. Käisin esimesel kohtumisel, teised jätsin ära ja tulin tagasi Eestisse. Hiljem tegin online-küsitluse, mille abil sain piisava sisendi projektiga jätkamiseks. Kuna mul oli tagasi tulles veel natuke kehv olla, olin eraldi korteris nädal aega karantiinis. See oli nagu paradiis: lapsel oli koduõpe, elukaaslane pidi sellega tegelema, süüa tegema jne. Suhtlesin poja Vindiga raadiosaatjate kaudu: mängisime aias ja majas distantsilt aardejahti.
Reinert: Kuidas sulle tundub, kuidas on kriisiaeg mõjutanud kunstivälja ja kunstnike elu?
Üldiselt mulle tundub, et nüüd käib publik näitustel palju vähem, sest kunst ei ole elu põhivajadus, vaid see on Maslow’ püramiidis ikkagi lisaväärtus. On jäänud mulje, et enamik ühiskonnast tegeleb praegu põhiküsimustega.
Vabakutseliste kunstnike elu iseloom on ka muidu ebastabiilne: üks kolleeg just mainis, et kogu aeg on kriis. Galeriide ja muuseumide näituste ning ürituste kava nihkus edasi. Biennaalide ja triennaalide asemel tõusevad ilmselt esiplaanile regionaalsed projektid ning ringirändamist on tõenäoliselt vähem. Toimub kokkuhoid igas mõttes ja suunas.
Reinert: Muuseumid hakkasid tegema virtuaaltuure ja -üritusi ning Tallinna Kunstihoone tegi interaktiivse virtuaalnäituse, kus sai näha tervet näitust. Kuidas võib see kõik mõjutada kunsti esitusviise?
Võib-olla olen vana kooli inimene, aga loodan, et kõik ei lähe liiga virtuaalseks. Videotuurid on väga hea lahendus, aga galeriis arvutihiirega liikumine mind väga ei köida. Seal on ikkagi väga suur vahe. Miks ma ei ole ka kunagi oma majamuuseumi virtuaalruumi viinud: siin on see piirkond, naabrid, muruniitmise lõhn jms. Kõik see kokku moodustab tervikkogemuse.
Flo Kasearu. Kostüümidraama. 2017. Performance. Kunstniku loal.
Reinert: Oled oma varasemates teostes korduvalt käsitlenud töö temaatikat: töö eri vorme ning tähendust praegusel ajal. Miks on see sulle niivõrd tähtis ja kuidas iseloomustad oma lähenemist sellele teemale?
Minu eelmine projekt „Ohustatud liigid“ ning praegune Kumu projekt tekkisid mõlemad sel hetkel, kui töö sai otsa. Tartu näituse „Ohustatud liigid“ ajendiks sai see, et mu ema sulges oma väikepoe, kuna seda ei olnud enam mõttekas pidada. Väikepoodide järele pole Eesti ühiskonnas enam suuremat nõudlust. Mõnes mõttes võib öelda, et tegelen töötuse kui nähtusega: kui tööd enam ei ole või see saab liiga järsku otsa. Lisaks huvitab mind selle taga peituv identiteediküsimus, kuna enamikule eestlastest on töö ühtlasi nende elu. Kuna see on ka vanemale põlvkonnale nii oluline, siis on see mulle teemana huvi pakkunud.
Videos „Parim enne on möödas“ (2010) pakkusin ma välja idee, et mis oleks siis, kui väikepoed kasutakski tööjõuna vaid proovipäevalisi: nii ei peaks poeomanikud neile maksma. Siis ei pidanud Eestis proovipäeval töötajale palka maksma – seaduses oli selline puudujääk. Hiljem seda muudeti, kuid siis sain seda auku süsteemis näidata ja võimendada. Nii see pood seal videos kutsubki proovipäevale ja igal õhtul ütleb kandidaadile, et „vabandust, ei sobinud“. Kogu aeg toimib tasuta tsükkel.
Ema oli oma väikepoodi kaua pidanud ja siis pandi see kinni. Kinniolek kui nähtus tuli hästi esile ka praeguse kriisi ajal ja järel. Kriisid tegelikult inspireerivad palju rohkem kunsti loomist. Kriis tundub algul traagiline, kuid see on tegelikult väga käivitav nähtus. Ma olengi oma loomingus võib-olla tegelenud rohkem kriisi kui sellisega.
Reinert: Kuidas võiks kevadel saabunud kriis inspireerida või suunata kunstnikke oma loometöös? Millist potentsiaali see kriis endas kannab?
Näiteks eelmise majanduskriisi visuaalne kujund „Parim enne möödas“ (2010) arenes välja sellest, et meil kärbiti rohkelt eelarvet. Päris näitlejate kasutamisest sai pärast kokkuhoidu idee teha papist nukud, keda ise liigutasime. See kriisist tingitud muudatus andis teosele palju juurde.
Võimalik, et nüüd hakkavad digitaalsed vormid kunsti loomisel ja esitamisel vohama. Praeguseks on tekkinud palju rahvusvahelisi online-videoprogramme. Ka minu videoid näidatakse lähiajal mitme välisinstitutsiooni filmilinastusel.
Kui rääkida sisulisest poolest, siis praegu ei ole ma veel (koroona)kriisi otsest mõju kunstnike loomingus märganud. Tean, et ma ei taha olla see kunstnik, kes esimese lennuga kohe välismaale uurimistööd tormab tegema. Proovin leida muid lahendusi. Oma uue projekti puhul leidsingi inimese, kes nagunii vajalikku vahemaad läbib, nii saamegi teha omavahelist koostööd. Ta on Tartu ülikoolis suure lugemusega romaani keelte professor ja ootan huviga, millise kuju meie koostöö võtab. Mulle on tähtis, et mängulisus ei kaoks, sest just selles on palju potentsiaali.
Täna tähistatakse Eesti looduskaitse 110. aastapäeva looduskaitsekonverentsiga Saaremaal, sest just 14. augustil 1910. aastal rentis Riia loodusuurijate ühing Vilsandi saare majakavahi Artur Toomi eestvedamisel Saaremaal Kihelkonna pastoraadile kuuluvad Vaika linnusaared, et tagada lindudele turvalised pesitsusvõimalused ja takistada munade korjamist. Nii sündis Baltimaade esimene kaitseala.
Sel puhul ilmus äsja ka keskkonnaagentuuri kogumik „Eesti looduse kaitse aastal 2020“, mis annab ülevaate Eesti looduskaitse seisust 2020. aastal ja viimasel viiel aastal toimunud muutustest.*
Koorub mulje, mida on mitmel korral sedastatud, ehk siis mõningane lahknemine tegelikkuse ja (soov)unelmate vahel. Kes ei armastaks Eesti loodust? Oleme ju kõik tulihingelised Eesti looduse kaitsjad ja armastajad (oh, need õitsvad puisniidud ja ürgsete laante müha, allikavee vulin ja linnulaul).
Nii on ka globaalse elurikkuse strateegia täitmisega, mille osas on Eesti saavutanud kaheksa seatud eesmärki, kümne eesmärgi puhul on küll liigutud eesmärgi suunas, aga eesmärk on täitmata. Alla poole rehkenduse on tehtud ka Euroopa Liidu elurikkuse strateegia puhul, kus Eesti on saavutanud kaks eesmärki, nelja eesmärgi poole alles liigutakse.
Aga kuidas on lood Eesti looduskaitse arengukava täitmisega? Kahel puhul on saavutatud rohkem kui seatud eesmärk: koolide ja lasteaedade kasutatavate loodusõppeprogrammide arv ja loodusradade külastuste arv. Saavutatud on viis eesmärki, milleks on looduskaitse teadusuuringute programmi rakendatud valdkondade arv, kohaste kaitsejuhistega liikide arv, taastatud loodusliku veerežiimiga sookoosluste pindala, hinnatud looduse hüvedega elupaigatüübi rühmade arv (sood, metsad, niidud jne) ja huntide populatsiooni suurus.
Kuid kümne eesmärgi poole alles liigutakse. Keskkonnateadlikkuse indeks, paranenud seisundiga loodusdirektiivi liikide arv, hooldatavate poollooduslike koosluste pindala, rangelt kaitstavate tüpoloogiliselt esinduslike metsade osakaal metsamaa pindalast, Eestisse sisse tulnud uute invasiivsete võõrliikide arv aastas, paranenud seisundiga üleeuroopaliselt ohustatud elupaigatüüpide arv, rohevõrgustiku sidusust näitavate indikaatorliikide arv, majanduslikult oluliste kalaliikide varudest heas seisus olevate kalavarude osakaal, toimivate ökoduktide ja väikeulukitunnelite arv.
Ning last, but not least: eesmärgi poole ei ole liigutud Euroopa linnudirektiivi liikidest heas seisundis olevate liikide osakaalu poolest ning ühe eesmärgi puhul – ilvese populatsiooni suuruse osas – on toimunud eesmärgist kaugenemine. See ongi meie tänane loodushoiu tegelikkus. Põllulinde ja metsalinde jääb sobivate elupaikade hävimise tõttu järjest vähemaks, aga loodusradade külastamise osas hüppame üle normi.
Looduse ja selle kaitse teema on viimastel aastatel olnud kahjuks ka konfliktne ja polariseeriv, nii näiteks jookseb selge rindejoon metsa majandajate ja metsa kui üldrahvaliku hüve ja süsiniku sidujat säilitada soovijate vahel, mistõttu metsalahing ja metsasõda on kahjuks muutunud üldkasutatavateks terminiteks. Jah, me võiksime vabaneda väikese saastajariigi ja metsade mahavõtja mainest, mitte toita pelletikaupmeeste märgi unistusi tõusta Euroopa rohepesu esinumbriteks. Võiksime loobuda suurtest monokultuursetest kemikaalidega ülespumbatud ja ümberkaudu putukaid mürgitavatest põllulahmakatest. Võiksime muru porini närimata. Jah, me võiksime paljutki, kui vaid tahaksime!
Lugege!
* Eesti looduse kaitse aastal 2020. Toim Reigo Roasto, Uku Tampere. Keskkonnaagentuur, Tallinn 2020.
