Festival „Mägede hääl“ 14. – 16. VIII Eesti kaevandusmuuseumis Kohtla-Nõmmel.
Koroonahirmul on suured silmad. Tänavune festival „Mägede hääl“ peeti kesisemates tingimustes: vähema arvu lavade ja etteastetega, väiksemal territooriumil ja ka hõredama publikuga kui eelmistel aastatel. Pealegi otsustas Jõhvi linnavõim päevapealt tühistada Jõhvi loomekeskusse plaanitud laupäevased esinemised, ehkki terviseameti ja politsei luba oli korraldajatel olemas. Jõhvi linnavõimu otsust võib ju mõista – ei taha keegi endale külge uue nakkuskolde ja vastutamatuse silti –, ometi jättis Jõhvi end ilma võimalusest rikastada linnakese suviselt kesist kultuurielu Eesti ühe parema muusikafestivaliga, mille missioon ongi olnud tuua praeguse muusika silmapaistvamad esindajad ka Ida-Virumaale.
„Mägede hääl“ toimus kaevandusmuuseumi aladel juba neljandat korda, kuid sel erakordsel aastal oli esimese festivali nelja lava asemel kasutada vaid üks, mis seadis ka artistidele ajalised piirangud. Esinejate nimekiri oli tänavu aga esinduslik, ulatudes üha enam tunnustust koguvast elektroonilisest duost Hunt kuni äsja USA tuurilt naasnud Holy Motorsi ja rahvusvaheliselt tuntud Kyp Malone’ini. Esinejatel tuli hakkama saada vähem kui tunnise set’iga ja ajakavast pidasid kinni peaaegu kõik kuni Jarek Kasari ehk Chalice’ini, kes alustas oma etteastet kiidusõnadega enne esinenutele ajalise täpsuse eest, ise läks aga ajast veidi üle. Ilmselt polnud aga publiku seas kedagi, kes oleks talle seda ette heitnud, sest laitmatu huumorisoone ja esinemiskindlusega Chalice tõmbas publiku kaasa ning kogus lava ette vist peaaegu kõik festivalikülastajad. Teistel seda korrata ei õnnestunud. Oma sõnaseadmisoskusega oleks Chalice ka kogu oma esinemisaja lihtsalt täis rääkinud, tema vahetus esinemises puudus igasugune distantseeritus. Ta nautis kogu festivali, õhkkonda ja võimalust esineda esimest korda „Mägede häälel“.
Chalice oli tänavusel festivali artistidest ka kõige lähemal räpile ja hiphopile, kusjuures varasematel „Mägede häältel“ on see suund olnud selle žanri tõusvate tähtedega rohkem esindatud. Kindlasti võttis selle skeene enda alla tänavu samal ajal Elvas peetud hiphopifestival, kuid hiphopartistide vähene esindatus Kohtla-Nõmmel võib olla ka selle stiili etableerumise, raamistumise ja teatud sulgumise märk. „Mägede häälel“ esinesid küll mõned kindlaid žanre ja eeskujusid esindavad artistid, nagu kodumaise shoegaze’i veteran Pia Fraus, alternatiivsoulilik Mart Avi või unelmapoppi ja alt-country’t ristav Holy Motors, kuid kõik nad on saanud hiljuti rahvusvahelises muusikaajakirjanduses tunnustatud. Neil on ka plaadilepingud või on nad äsja naasnud suurematelt kontserdireisidelt, näiteks Pia Fraus tuuritas Jaapanis ja Holy Motors USAs. Seega, kui võtta, et festival, mida kureerivad Raul Saaremets ja Ivar Murd, on ka praegusaja kodumaise muusika põnevamate artistide ja suundumuste omamoodi showcase-indikaator, siis pole võib-olla hiphop enam see, mis praegu midagi enneolematut oodata lubab.
Pigem oli „Mägede hääle“ fookuses seekord elektrooniline muusika ja elektroonika kohtumine naturaalkõlaga, olgu see vokaal või naturaalinstrument (Vera Vice, Hunt, Maarja Nuut ja Ruum, Ajukaja ja Mart Avi, Kyp Malone, Chemsex Trails). Muidugi võib ju öelda, et elektroonikata ei saa tänapäeval läbi keegi, kuid mainitud artistide juures on siiski mingeid ühiseid jooni. Seda väidet täpsemini määratleda püüdes võibki välja tuua teatud uuenduslikkuse, mis ilmneb otsingulisuses, avatuses, žanri- või stiilipiiride ületamises, uute kõlade ja sulamite avastamises – muusikalise Mendelejevi tabeli lõppematus täiendamises.
Tänavuse „Mägede hääle“ üllatuskülaline oli selle festivali rahvusvaheliselt tuntuim nimi Kyp Malone – USA multitalent, keda tuntakse näiteks art-rock-kollektiivist TV On The Radio, rääkimata mitmesugustest koostööprojektidest, mida ta on teinud selliste artistidega nagu Tinariwen, Sharon van Etten või David Bowie. „Mägede häälel“ oli Kyp sooloprojektiga, mille stiililine ulatus oli samavõrra haaramatu kui emotsionaalne – intiimsest naiivsevõitu romantikast psühhootilise hingepõhja kriipiva ekstaasini. Kypi kuulates sõitiski läbi mälu nimede paraad Screamin’ Jay Hawkinsist Martin Revi, Doorsi ja Nick Drake’ini ning arusaamine, et sellest pole midagi, et ma ei ole neid artiste kontserdil näinud, sest just siin ja praegu esineb Kyp Malone, kes jagab nendega sama vereringet. Mantrana kordus Malone’i lugudes mitmes vormis armastuse sõnum – „Love Is Heavy Medicine“, „All Is Love“ –, tema loosungid mõjusid omamoodi täienduse, selgituse ja kommentaarina Kai kunstikeskuses praegugi avatud Malone’i ja Kris Lemsalu ühisnäituse „Love Song Sing Along (Once Again with Feeling!)“ temaatikale.
Malone’i esinemine oli tänavusel „Mägede häälel“ nii mõneski mõttes iseäranis tähtis ja sümboolne: ta sattus festivalile tänu koroonaviiruse piirangutele või siis nende tõttu, sest esialgu festivaliks lubatud prantsuse talent Oko Ebombo jäi nakatumiste arvu kasvu ja liikumispiirangute tõttu tulemata. Me ei tea, mida oleksime võitnud, kui Kypi asemel oleks esinenud Oko, kuid teame nüüd, mida oleksime kaotanud. Festivali publik oleks ilma jäänud äärmiselt inspireerivast esinemisest, kus kontakt ei teki kuulajatega mitte niivõrd otsese verbaalse pöördumise tõttu, vaid eelkõige tänu muusikale ja tundlikule, isegi haprale esitusviisile. Kypi lihtsuses puudus igasugune edevus või enesenäitamissoov, tema akustilisel kitarril ja omaloodud elektroonilistel põhjadel rajanev muusika, mida kandis armastuse sõnum, oli oma rikkuses avatud. See pole strukturaalne kindlus, nagu seda ehitab Chemsex Trails ehk Steve Vanoni, Mihkel Kleis ja Tapes, ega ka Pia Frausi enesessesulgunud unelmamaailm.
Heliliselt vormistatuselt paigutus Kyp Malone tänavuse festivali artistide reas Chalice’i ning Maarja Nuudi ja Ruumi vahele, seda ka esinemisjärjekorras – ja just Kypi esinemise ajal hakkas tööle tantsutelk, mida sisustasid Haigla Pidu ja Nikolajev. Ehkki üha jahenevas õhtus võis seda füüsilise kütuse platsi ju mõttes tervitada, hakkas ruumikitsikus seekord korraldajate heale tahtele vastu töötama: DJ-telgi võimsad bassid sõitsid vaiksematele esinemistele kontserdilaval sisse ning kuigi Maarja Nuut ja Ruum (Hendrik Kaljujärv) suutsid eemalt kostuvad tantsurütmid oma esinemise intensiivsusega korraks tagasi tõrjuda, rikkusid labasevõitu tantsulood korduvalt õhtu viimase ülesastuja, suveöiselt sulni Holy Motorsi muidu ideaalse etteastumise.
Ehkki tänavune „Mägede hääl“ oli rohkem Tallinn Music Week’i laadne showcase kui festivali varasematel aastatel, oli selle toimumine eelkõige märk, et kogu kultuurielu ei ole viiruse tõttu välja surnud ja head festivali on võimalik korraldada ka kõiki päevakohaseid terviseohutusnõudeid järgides. Muidugi oleks saanud ka siin esinemiskava paremini ajastada: alustada varem, mis oleks andnud ülesastumiseks rohkem aega või võimaldanud kutsuda mõne esineja rohkem, esinejate järjekorras aga võinuks vahetada Hundi Pia Frausi vastu, mis oleks hoidnud publikut rohkem lava juures. Need üksikud detailid siiski üldpilti ei riku. „Mägede hääl“ oli see, mida selle publik on harjunud saama, ja võib-olla isegi enam kui see, mida võis oodata: Kyp Malone’i rabav siirus, Maarja Nuudi ja Ruumi sisutihedus, täiustunud Holy Motors, vokaalselt vaimustav Hunt ja väljakutsuvalt cool Mart Avi koos intelligentse tantsumuusika üksuse Ajukajaga.
Koroonakriisi ajal peetud festival oli küll kokkusurutud, kuid oma kompaktsuses mõjus. Sellisel koondatusel on ka positiivne külg: piiratud vorm aitab ära hoida festivali hajumise mitmepäevaseks elustiilipeoks, kus peamine pole muusika, vaid kohalolemine, check-in ja Instagram. Ja veel, tänavu polnud festivalil ka plaadi- ja muu muusikaga seonduva trääni müüki. Sellest oli esmalt isegi kahju, sest oleks tahtnud soetada nii mõnegi esineja muusikat, kuid ka see on märk, et muusika pole alati tingimata kaup.
