kultuuriajakirjandus

  • Pealesurutud kompaktsuse võlu

    Festival „Mägede hääl“ 14. – 16. VIII Eesti kaevandusmuuseumis Kohtla-Nõmmel.

    Koroonahirmul on suured silmad. Tänavune festival „Mägede hääl“ peeti kesisemates tingimustes: vähema arvu lavade ja etteastetega, väiksemal territooriumil ja ka hõredama publikuga kui eelmistel aastatel. Pealegi otsustas Jõhvi linnavõim päevapealt tühistada Jõhvi loome­keskusse plaanitud laupäevased esinemised, ehkki terviseameti ja politsei luba oli korraldajatel olemas. Jõhvi linna­võimu otsust võib ju mõista – ei taha keegi endale külge uue nakkuskolde ja vastutamatuse silti –, ometi jättis Jõhvi end ilma võimalusest rikastada linnakese suviselt kesist kultuurielu Eesti ühe parema muusikafestivaliga, mille missioon ongi olnud tuua praeguse muusika silmapaistvamad esindajad ka Ida-Virumaale.

    „Mägede hääl“ toimus kaevandusmuuseumi aladel juba neljandat korda, kuid sel erakordsel aastal oli esimese festivali nelja lava asemel kasutada vaid üks, mis seadis ka artistidele ajalised piirangud. Esinejate nimekiri oli tänavu aga esinduslik, ulatudes üha enam tunnustust koguvast elektroonilisest duost Hunt kuni äsja USA tuurilt naasnud Holy Motorsi ja rahvusvaheliselt tuntud Kyp Malone’ini. Esinejatel tuli hakkama saada vähem kui tunnise set’iga ja ajakavast pidasid kinni peaaegu kõik kuni Jarek Kasari ehk Chalice’ini, kes alustas oma etteastet kiidusõnadega enne esine­nutele ajalise täpsuse eest, ise läks aga ajast veidi üle. Ilmselt polnud aga publiku seas kedagi, kes oleks talle seda ette heitnud, sest laitmatu huumorisoone ja esinemiskindlusega Chalice tõmbas publiku kaasa ning kogus lava ette vist peaaegu kõik festivalikülastajad. Teistel seda korrata ei õnnestunud. Oma sõnaseadmisoskusega oleks Chalice ka kogu oma esinemisaja lihtsalt täis rääkinud, tema vahetus esinemises puudus igasugune distantseeritus. Ta nautis kogu festivali, õhkkonda ja võimalust esineda esimest korda „Mägede häälel“.

    Chalice oli tänavusel festivali artistidest ka kõige lähemal räpile ja hiphopile, kusjuures varasematel „Mägede häältel“ on see suund olnud selle žanri tõusvate tähtedega rohkem esindatud. Kindlasti võttis selle skeene enda alla tänavu samal ajal Elvas peetud hiphopifestival, kuid hiphopartistide vähene esindatus Kohtla-Nõmmel võib olla ka selle stiili etableerumise, raamistumise ja teatud sulgumise märk. „Mägede häälel“ esinesid küll mõned kindlaid žanre ja eeskujusid esindavad artistid, nagu kodumaise shoegaze’i veteran Pia Fraus, alternatiivsoulilik Mart Avi või unelmapoppi ja alt-country’t ristav Holy Motors, kuid kõik nad on saanud hiljuti rahvusvahelises muusikaajakirjanduses tunnustatud. Neil on ka plaadilepingud või on nad äsja naasnud suurematelt kontserdireisidelt, näiteks Pia Fraus tuuritas Jaapanis ja Holy Motors USAs. Seega, kui võtta, et festival, mida kureerivad Raul Saaremets ja Ivar Murd, on ka praegus­aja kodumaise muusika põnevamate artistide ja suundumuste omamoodi showcase-indikaator, siis pole võib-olla hiphop enam see, mis praegu midagi enneolematut oodata lubab.

    Laitmatu huumorisoone ja esinemiskindlusega Jarek Kasar ehk Chalice tõmbas publiku kaasa ning kogus lava ette vist peaaegu kõik festivali „Mägede hääl“ külastajad.

    Pigem oli „Mägede hääle“ fookuses seekord elektrooniline muusika ja elektroonika kohtumine naturaalkõlaga, olgu see vokaal või naturaalinstrument (Vera Vice, Hunt, Maarja Nuut ja Ruum, Ajukaja ja Mart Avi, Kyp Malone, Chemsex Trails). Muidugi võib ju öelda, et elektroonikata ei saa tänapäeval läbi keegi, kuid mainitud artistide juures on siiski mingeid ühiseid jooni. Seda väidet täpsemini määratleda püüdes võibki välja tuua teatud uuenduslikkuse, mis ilmneb otsingulisuses, avatuses, žanri- või stiilipiiride ületamises, uute kõlade ja sulamite avastamises – muusikalise Mendelejevi tabeli lõppematus täiendamises.

    Tänavuse „Mägede hääle“ üllatuskülaline oli selle festivali rahvusvaheliselt tuntuim nimi Kyp Malone – USA multitalent, keda tuntakse näiteks art-rock-kollektiivist TV On The Radio, rääkimata mitmesugustest koostööprojektidest, mida ta on teinud selliste artistidega nagu Tinariwen, Sharon van Etten või David Bowie. „Mägede häälel“ oli Kyp sooloprojektiga, mille stiililine ulatus oli samavõrra haaramatu kui emotsionaalne – intiimsest naiivsevõitu romantikast psühhootilise hingepõhja kriipiva ekstaasini. Kypi kuulates sõitiski läbi mälu nimede paraad Screamin’ Jay Hawkinsist Martin Revi, Doorsi ja Nick Drake’ini ning arusaamine, et sellest pole midagi, et ma ei ole neid artiste kontserdil näinud, sest just siin ja praegu esineb Kyp Malone, kes jagab nendega sama vereringet. Mantrana kordus Malone’i lugudes mitmes vormis armastuse sõnum – „Love Is Heavy Medicine“, „All Is Love“ –, tema loosungid mõjusid omamoodi täienduse, selgituse ja kommentaarina Kai kunsti­keskuses praegugi avatud Malone’i ja Kris Lemsalu ühisnäituse „Love Song Sing Along (Once Again with Feeling!)“ temaatikale.

    Malone’i esinemine oli tänavusel „Mägede häälel“ nii mõneski mõttes iseäranis tähtis ja sümboolne: ta sattus festivalile tänu koroonaviiruse piirangutele või siis nende tõttu, sest esialgu festivaliks lubatud prantsuse talent Oko Ebombo jäi nakatumiste arvu kasvu ja liikumispiirangute tõttu tulemata. Me ei tea, mida oleksime võitnud, kui Kypi asemel oleks esinenud Oko, kuid teame nüüd, mida oleksime kaotanud. Festivali publik oleks ilma jäänud äärmiselt inspireerivast esinemisest, kus kontakt ei teki kuulajatega mitte niivõrd otsese verbaalse pöördumise tõttu, vaid eelkõige tänu muusikale ja tundlikule, isegi haprale esitusviisile. Kypi lihtsuses puudus igasugune edevus või enesenäitamissoov, tema akustilisel kitarril ja omaloodud elektroonilistel põhjadel rajanev muusika, mida kandis armastuse sõnum, oli oma rikkuses avatud. See pole strukturaalne kindlus, nagu seda ehitab Chemsex Trails ehk Steve Vanoni, Mihkel Kleis ja Tapes, ega ka Pia Frausi enesessesulgunud unelmamaailm.

    Heliliselt vormistatuselt paigutus Kyp Malone tänavuse festivali artistide reas Chalice’i ning Maarja Nuudi ja Ruumi vahele, seda ka esinemisjärjekorras – ja just Kypi esinemise ajal hakkas tööle tantsutelk, mida sisustasid Haigla Pidu ja Nikolajev. Ehkki üha jahenevas õhtus võis seda füüsilise kütuse platsi ju mõttes tervitada, hakkas ruumikitsikus seekord korraldajate heale tahtele vastu töötama: DJ-telgi võimsad bassid sõitsid vaiksematele esinemistele kontserdi­laval sisse ning kuigi Maarja Nuut ja Ruum (Hendrik Kaljujärv) suutsid eemalt kostuvad tantsurütmid oma esinemise intensiivsusega korraks tagasi tõrjuda, rikkusid labasevõitu tantsulood korduvalt õhtu viimase ülesastuja, suveöiselt sulni Holy Motorsi muidu ideaalse etteastumise.

    Ehkki tänavune „Mägede hääl“ oli rohkem Tallinn Music Week’i laadne showcase kui festivali varasematel aastatel, oli selle toimumine eelkõige märk, et kogu kultuurielu ei ole viiruse tõttu välja surnud ja head festivali on võimalik korraldada ka kõiki päevakohaseid terviseohutusnõudeid järgides. Muidugi oleks saanud ka siin esinemiskava paremini ajastada: alustada varem, mis oleks andnud ülesastumiseks rohkem aega või võimaldanud kutsuda mõne esineja rohkem, esinejate järjekorras aga võinuks vahetada Hundi Pia Frausi vastu, mis oleks hoidnud publikut rohkem lava juures. Need üksikud detailid siiski üldpilti ei riku. „Mägede hääl“ oli see, mida selle publik on harjunud saama, ja võib-olla isegi enam kui see, mida võis oodata: Kyp Malone’i rabav siirus, Maarja Nuudi ja Ruumi sisutihedus, täiustunud Holy Motors, vokaalselt vaimustav Hunt ja väljakutsuvalt cool Mart Avi koos intelligentse tantsumuusika üksuse Ajukajaga.

    Koroonakriisi ajal peetud festival oli küll kokkusurutud, kuid oma kompaktsuses mõjus. Sellisel koondatusel on ka positiivne külg: piiratud vorm aitab ära hoida festivali hajumise mitmepäevaseks elustiilipeoks, kus peamine pole muusika, vaid kohalolemine, check-in ja Instagram. Ja veel, tänavu polnud festivalil ka plaadi- ja muu muusikaga seonduva trääni müüki. Sellest oli esmalt isegi kahju, sest oleks tahtnud soetada nii mõnegi esineja muusikat, kuid ka see on märk, et muusika pole alati tingimata kaup.

  • Tehasemajade kümnend

    Parimaid Eesti ettevõtete toodetud puidust tehasemaju tunnustati tänavu kümnendat korda „Aasta tehasemaja“ võistlusel, mida korraldavad Eesti Puitmajaliit ja puitmajaklaster. Võistlusreeglid on lihtsad, kandideeriv objekt peab vastama kolmele nõudele: kandev põhikonstruktsioon peab olema valmistatud puidust, asi peab olema eeltoodetud tehasetingimustes, võistlustöö insenertehnilise lahenduse peab olema loonud, tootnud ja ehitanud Eesti ettevõte. Žüriisse on läbi aastate kuulunud insenerid, arhitektid ja ajakirjanikud, kes hindavad arhitektuuri­lahenduse omanäolisust, lahenduse otstarbekust ja kasutaja­sõbralikkust, materjalide kasutamist, konstruktsiooni uuenduslikkust, tehnilisi lahendusi ja energiasäästlikkust.

    Auhinnad anti üle juuli viimasel päeval Hiiumaal, kus peeti ka puitmajasõprade konverents ja toimus taas käsitööpalkmajade ehitajate kutsevõistlus.

    Puit sobib ehitusmaterjalina peaaegu igat tüüpi hoone ehitamiseks, mistõttu valitakse parimaid puitmaju kasutusotstarbe, mitte kasutatud tehnoloogia järgi. Aia- ja puhkemajade, eramute ja kortermajade kõrval on aasta-aastalt hakatud võistlusele esitama ka avalikke hooneid (lasteaiad, koolid, hooldekodud jm), mastaapsemaid arendusprojekte ja keerukamaid erilahendusi. Eelmisest aastast meenuvad näiteks Timbeco Woodhouse’i nõudlikud fassaadilahendused Helsingi Oodi raamatukogule, tänavusest võistlusest võib esile tõsta KMT Prefab puitfassaadiga raudteejaama Rootsis Kallhällis. Ettevõtjad sobitavad järjest julgemini kokku eri materjale ja tehnoloogiaid, s.t tootjate „sõnavara“ on avardunud. Muutused kajastuvad ka tehasemaja võistluse korralduses: kui varem valiti välja näiteks parim puitkarkassmaja ning parim käsitöö-palkmaja, siis nüüd on kategooriateks parim avalik hoone, eramu, kortermaja, väikeehitis ja erilahendus.

    Eramute arendus Norras. Tootja: Arca Nova Element, arhitekt Mats Bjǿrklund, insener Knut Jenssen.

    Eesti arhitektide esiletõus

    Järjest paremini on nähtavale tulnud eesti arhitektide looming ja edukas koostöö majatootjatega. Näitena võib tuua tänavu parimaks eramuks tunnistatud Profab Houses ASi villa Kratt, mille arhitekt on Mihkel Urmet (TEMPT OÜ) ning insenerid Oliver Orula ja Even Kask. Rannamõisas asuva L-kujulise põhiplaaniga hoone arhitektuuris on puidukasutus ning nüüdisaegne vormikeel omavahel hästi ühendatud. Detailideni viimistletud ja elegantse arhitektuuriga elamu fassaadide materjalikasutus ja konstruktsioonielemendid on hästi läbi mõeldud, nii et sisearhitektuur moodustab välisega kenasti kokku sulanud terviku.

    Teise ilusa näitena võib tuua Tiit Silla Tartusse projekteeritud minimalistliku kortermaja (insener Silver Pikk), mis pälvis tüüplahenduse eripreemia ja on valminud Matekis. Puitkarkass-elementmajadel on selge vormikeel ja hea mahtude liigendus, plaanilahendus on kasutajasõbralik ja arhitektuurne tervik detailideni läbi töötatud. Lahendus pakub nii ridamaja privaatsust kui ka kortermaja kompaktsust. Igakülgselt läbimõeldud, head elukeskkonda pakkuv, hästi lahendatud ja tööstuslikult korratav projekt.

    Või võtame parima väikeehitise preemia pälvinud Saksamaale ehitatud Kodasema eramu, mille arhitektid on Ülar Mark, Maria Alnek ja Liina-Liis Pihu, sisearhitekt Angela Orgusaar ning insenerid Aivars Alt ja Juhan Rosenbaum. Tegemist on väga kompaktse ja optimeeritud ruumilahendusega, kus väiksele pinnale on koondatud kõik elamiseks vajalikud funktsioonid nii, et eluruum on silmatorkavalt avar. Puitmaterjali kasutuselevõtuga on funktsionaalset lahendust veelgi optimeeritud ja parandatud. Hoone on kergem, ühes tükis transporditav ning konstruktsioon võimaldab üksteise peale püstitada kolm ruumimoodulit.

    Raudteejaama fassaad Rootsis. Tootja KMT Prefab, arhitektuurilahendus: Enerhaugen Arhitektkontor, insener Gerli Enula.


    Aasta tehasemaja“ konkurss

    Üldvõitja ja parim arendus – Arca Nova Element OÜ, eramute arendus Norras. Arhitekt Mats Bjǿrklund, insener Knut Jenssen

    Parim kortermaja – Kodumaja, kortermaja Norras. Arhitektuurilahendus: Norconsult

    Parim avalik hoone – KMT Prefab OÜ, lasteaed Norras. Arhitektuurilahendus: Enerhaugen Arhitektkontor, insener Rene Berezin

    Parim eramu – Profab Houses AS, eramu Rannamõisas. Arhitekt Mihkel Urmet, insenerid Oliver Orula, Even Kask

    Parim väikeehitis – Kodasema OÜ, KODA Light Saksamaal. Arhitektid Ülar Mark, Maria Alnek, Liina-Liis Pihu; insenerid Aivars Alt, Juhan Rosenbaum, sisearhitekt Angela Orgusaar

    Parim erilahendus – EstNor OÜ, Norra büroohoone fassaadielementide projekt. Arhitektuurilahendus: Lund+Slaatto Arkitekter; insenerid Kristjan Tepner, Roland Rokka

    Puidukasutuse eripreemia – KMT Prefab OÜ, raudteejaama fassaad Rootsis. Arhitekturilahendus: Enerhaugen Arhitektkontor, insener Gerli Enula

    Käsitöö-palkmaja eripreemia – Vipson Projekt OÜ, eramu Norras. Arhitekt ja insener Vipson Projekt

    Parima tüüplahenduse eripreemia – Matek ASi kortermajad Tartus. Arhitekt Tiit Sild, insener Silver Pikk

    Regionaalarengu eripreemia – Hobbiton OÜ, külalistemaja „allveelaev“ Prangli saarel. Arhitektid Taavi Kuningas, Giuliano Simonetti; insener Marko Teder

    Žürii: Targo Kalamees, Jarek Kurnitski (mõlemad TalTech), arhitekt Veronika Valk-Siska, ajakirjanik Eva Kiisler.


    Tootmise tähtsus

    31. VII Hiiumaal puitmajasõbra tiitlit vastu võttes tõdes president Kersti Kaljulaid, et hakkame juba vaikselt arvutama oma majade energiaklassi mitte ainult selle järgi, kui palju tarbib maja energiat, kui seal sees elatakse, vaid kui suur oli selle süsiniku jalajälg ehitamise ajal. Globaalselt kasutab ehitussektor pea 50 protsenti maailmas kuluvast toor­ainest. Euroopa Komisjoni andmeil tekib Euroopas ehitiste rajamise ja kasutamisega kolmandik kogu süsinikuheitmest ning tarbitakse 40 protsenti kogu toodetavast energiast. Puidust ehitamine on peamisi viise, kuidas ehitussektori süsiniku jalajälge ja energia­tarbimist vähendada, luua tervislikum ja inimlikum elukeskkond. Ehitussektoris tähendab see hoonete eluea pikendamist, taastumatute ressursside asendamist taastuvate ressurssidega ning ehituse käigus praagi ja jäätmete minimeerimist. Tööstusliku tootmise tingimus on kuivast kergest materjalist eeltootmine, mis hõlbustab ja kiirendab ehitustegevust üha tihedamas linnakeskkonnas. Jälgitakse ehitise valmimise kiirust, kuna ehitustegevus tekitab müra, segab liiklust ja eluolu. Uuenduslikud ristkihtliimpuit- jm lahendused on ehitustegevuse tulevik, sest need lubavad ehitada kõrgemaid ja suuremaid hooneid, nii nagu me linnas vajame. Puit pole alati odavaim materjal, kuid Euroopa kogemus näitab, et puitmajal kipub olema parem hinna ja kvaliteedi suhe. Inimestele meeldib puidust ehitatud hea arhitektuuriga keskkond.

    Puitehitussektori investeeringu­tasuvus on silmanähtav mitmes plaanis. Peale kliimaeesmärkide täitmise edendame puitmajaehitusega ühtlasi Eesti eksporti – puidutooted on väliskaubanduse bilanssi tasakaalustav kaubagrupp – ja regionaalset tööhõivet. Tegemist ei ole valdkonnaga, mis annab tööd ainult tallinlastele ja selle lähiümbruse elanikele. Puidutööstuses saab tööd pea 38 000 inimest, kellest enamik elab väljaspool tõmbekeskusi, nt Põlvamaal, Hiiumaal, Järvamaal. Sageli on nendes piirkondades töötajatele makstud palk üle Eesti keskmise. Puidutööstus pole enam valdkond, kus müüakse vaid oma odavat tööjõudu – ärimudelid on suuresti muutunud. Heast puitmaterjalist elementide tootmine on tulus äri, kuid puidu väärtuste esiletõstmise ja väärindamisega tõuseb tänapäeva tehasemajade puhul esikohale nende arhitektuuri kvaliteet. Majatootjad on hakanud mõistma, et hea toode sünnib hea arhitektuuri ja disaini toel.

    Eesti on maailmas suuruselt neljas puitmajade eksportija: puitmajade eksport aastatel 2018 ja 2019 oli vastavalt 394,6 miljonit eurot ja 416,2 miljonit eurot, mis tähendab, et tegemist on ühe suurema ekspordiartikliga. Puittoodete eksport ületab importi kolmekordselt. Ekspordimahus on ülekaalus suurema lisandväärtusega tooted, sh puidust kokkupandavad majad, puitmööbel ja selle osad, puidust ehitusdetailid. Kogu Eesti kaupade ekspordist moodustab puidupõhiste toodete eksport pea viiendiku. Ekspordi peamine sihtkoht on Skandinaavia, kuid teatud kaubagruppide puhul ka kauged turud nagu Jaapan, Lõuna-Korea ja Austraalia. Enam kui 90 protsenti meie tehastes valmistatud majadest jõuab 70 sihtriiki. Hea kvaliteet ja tänapäeva tehnoloogiate rakendamine on Eestil aidanud kasvada üheks Euroopa suuremaks puitmajade eksportööriks.

    Villa Kratt. Tootja: Profab Houses, arhitekt Mihkel Urmet, insenerid Oliver Orula, Even Kask.

    Tähelepanu vajab teadus- ja arendustegevus

    Eesti puitmajatööstuse moodustavad kokku umbes 170 tootjat-ettevõtjat, kes on hakanud oma ärimudeleid ümber kujundama. Seni on tehtud peamiselt alltöövõttu Skandinaavia maade kinnisvara­arendajatele, sest meie eeliseks on olnud tööjõu madal hind. See eelis peagi kaob ning paljud tootjad on aru saanud, et uue ärimudeli väljatöötamiseks tuleb koostöös ülikoolidega arendada oma majatooteid. Tallinna tehnikaülikoolis ja Eesti kunstiakadeemias tehakse teadusuuringuid ehitussektoris ja tööstuses puidu senisest otstarbekamaks ja mõtestatumaks kasutamiseks. Mõlemad on huvitatud koostööst arhitektide, disainerite, inseneride ja puiduettevõtjatega, et aidata kaasa tööstuse ja ehitussektori innovatsioonile ning tootlikkuse kasvule. Eesti senises teadus- ja arendus­tegevuses on pööratud tähelepanu puidust ehitus-, piirde- ja kandekonstruktsioonide arendusvõimalustele, puidupõhiste komposiitkonstruktsioonide ja sõlmede väljatöötamisele, aga ka puidust mööbli ja puidutoodete tehnoloogiale. Selle kõrval on katsetatud puitmaja tulekindlust ja konstruktsioonide lahendusi, tegeldud puithoone akustika ja heliisolatsiooniga.

    Ehitusvaldkonna tööjõumure seisneb selles, et oskustööjõudu napib, töötajate keskmine vanus tõuseb, kuid majatootmise puhul suureneb automatiseerimine ja see aitab ülesannetega toime tulla. Masinate tähtsuse kasv ehitusel aitab probleeme lahendada. Tööstuslikus digiteerimises on järjest suurema tähelepanu all puitmaja prototüüplahenduste väljatöötamine automatiseeritud tehase tingimustes. Samuti otsitakse paindlikke puitmaja­lahendusi, mis on kohandatavad eri asukohtadesse kasutajate vajaduste järgi. Küsimus on selles, kuidas viia kokku tellija vajadused-nõudmised ja majade tootmine tehases – kuidas luua paindlikke lahendusi, mis on sobilikud tehases tootmiseks, aga kohandatavad kasutajate vajadustele ja mitmesugustesse asukohtadesse. Hea ruumilahenduse ja arhitektuuri väljatöötamisel ollakse silmitsi muutustega ühiskonnas, kus kas või demograafilised tingimused nõuavad, et kavandataks sellise arhitektuuri ja materjalikäsitlusega hooneid, mida saab maitse järgi või vajaduste teisenemise korral väiksema keskkonnamõjuga viia vastavusse uue olukorraga. Küsimus on ka selles, millised on ressursitõhusad lahendused, mis vastavad järjest karmistuvatele uutele ehitistele esitatavatele nõudmistele. Kogu automatiseerimise ja arvutustehnoloogia kiires arengus on vaja meeles pidada, et ükski masin ega insener-ehitaja üksi ei loo head arhitektuuri, vaid selleks on vaja ka head, teadmistega arhitekti.

    Tuleb vaadata tööstuse digiteerimist, teadus-arendustegevust ja Eesti (ehitussektori) puiduressursi kasutamist tervikuna. Sektori kompleksset arengut tuleb riiklike vahenditega ergutada, sest vastasel korral tööstus hääbub ning kannatavad eelkõige maapiirkonnad, kus puidutööstus ja puitmajade tootmine on peamine tööandja ja sissetulekuallikas.

  • Vali elu!

    Mängufilm „Piimahambad“ („Babyteeth“, Austraalia 2019, 118 min), režissöör Shannon Murphy, stsenarist Rita Kalnejais, operaator Andrew Commis, helilooja Amanda Brown. Põhineb Rita Kalnejaisi samanimelisel näidendil. Osades Eliza Scanlen, Toby Wallace, Ben Mendelsohn, Essie Davis jt.

    Mängufilm „Lootus“ („Håp“, Norra-Rootsi 2019, 126 min), režissöör-stsenarist Maria Sødahl, operaator Manuel Alberto Claro. Osades Andrea Bræin Hovig, Stellan Skarsgård jt.

    Aasta 2020 on hoidnud surma uudis­meedia veergudel ja inimeste mõtetes sagedamini kui mõnel muul aastal. Elu haprus tuletab ennast globaalse pandeemia ajal iga päev meelde, kui isegi ostukeskuses või kinos käik võib olla eluohtlik. Kui jätta kõrvale nakkusohuga kaasnenud positiivsem pool, nagu massiline kodus leivaküpsetamine ja kasvuhoonete ehitusbuum, siis võiks arvata, et tihe kokkupuude surmavõimalusega paneb ühiskonna kuidagi oma väärtushinnanguid ümber mõtestama. Seda, kuidas surmaga silmitsi seismine muudab inimese vaadet elule ja suhetele, on kujutatud kahes kardinaalselt erineva lähenemise ja vaatepunktiga hiljuti kinodesse jõudnud filmis. Mõlema teose peategelased võitlevad ravimatus staadiumis vähiga, kuid teevad seda erinevas eluetapis.

    Teemakäsituse spektri ühes otsas on põhjamaine „Lootus“, režissöör Maria Sødahli autobiograafiline draama keskealisest Anjast (Andrea Bræin Hovig). Tollel avastatakse otse enne jõulupühi ajukasvaja, mis jätab halvemal juhul talle elada vaid kolm kuud. See sunnib Anjat ümber hindama elatud elu ning elukaaslase Tomasega (Stellan Skarsgård) pikka aega kestnud suhte, millele võiks panna ehk diagnoosi „bergmanlik“. Aastatega on intiimsuse ja usalduse erosioon teinud oma töö ning Anja šokeeriv haigus paneb nad mõlemad selle reaalsusega silmitsi seisma.

    „Varem, kui oma elu kirjeldasin, polnud mälestused kunagi järjekorras. Ma ei mäletanud kunagi aastaid. Aga nüüd, kui näen lõppu, on kogu elu kronoloogiliselt järjestatud.“ Nii kirjeldab Anja ühel hetkel Tomasele oma perspektiivi muutumist. Lootusetuna näiv diagnoos ja kangetest ravimitest põhjustatud rängad meeleolumuutused lõhuvad naise sotsiaalse alalhoiuinstinkti ning ta prahvatab halastamatu otsekohesusega välja seni välja ütlemata tunded. Põhjala mehena ei oska Tomas mõistagi nende avalduste peale midagi kosta. Parim, mis ta teha saab, on kuulata, panna tähele ning olla naise kõrval, tulgu, mis tuleb. „Sa ei pea mind armastama, sest ma suren, aga ma pean teadma, et aitad mind,“ on Anja konkreetne.

    Anja haigus paneb tohutu koorma ka suhetele lastega. Selleteemaliste filmide puhul harva esineva põhjalikkusega on Sødahl kujutanud Anja ja Tomase kimbatust, kuidas sellest lastele rääkida, eriti seetõttu, et lapsed on täiesti erineval arenguastmel. Iga laps vajaks individuaalset lähenemist, kuid seda on erakordse vaimse ja füüsilise pinge all kannatavatel vanematel äärmiselt raske pakkuda. Üks arstidest soovitab anda lastele alati 10% rohkem lootust, kui endal on. Selliseks psühholoogiliseks köietantsuks pole valmis ükski vanem. Kuna on pühad, siis on vanematel peaaegu võimatu leida nõustajat, kes aitaks neid lastega suhtlemisel. Määratult raskemaks teeb olukorra ka fakt, et tegemist on kärgperega ning peale nende oma laste on Tomasel ka lapsi eelnevast suhtest. Anja ülestunnistus, et ta on rohkem mures oma lihaste laste pärast, on teema, millest vähestes filmides on söandatud nii otsekoheselt rääkida.

    „Piimahammastes“ pole stiliseeritust peljatud, vaid on krutitud värve, muusikat ja kaameratööd mõnuga kaugemale puhtast naturalismist.

    Siinne kirjeldus kõlab ülimalt raskemeelselt, sest seda „Lootus“ ka on. Leidub helgemaidki hetki, kuid film mõjuks ebasiiralt, kui selliseid teemasid oleks püütud kuidagi pehmendada. Sø­dahl on öelnud, et film peegeldab tema kogemust ilma mingi enesetsensuurita. Vastasel korral poleks olnud mõtet seda üldse teha. Suurim muutus päris eluga võrreldes on siin, et filmi­tegijate paarist (Sødahli mees on režissöör Hans Petter Moland) on saanud filmis teatri­inimesed: Tomas on lavastaja ning Anja koreograaf. Põhiline märksõna ongi siin „ausus“: kõiki meditsiinitöötajaid kehastavad näiteks päris arstid. Stiililt napp ja läbitunnetatult silmapaistmatu Sødahl jätab lava vabaks ja laseb näitlejatel oma tööd teha. Andrea Bræin Hovig mängib Anjat sundimatu traagikaga kui ema ja naist, kes püüab surmakuulutuse kiuste säilitada oma elu ja pere üle mingisugusegi kontrolli niikaua kui vähegi võimalik. Stellan Skarsgård mängib töönarkomaanist emotsionaalselt kammitsetud meest ootuspärase veenvusega. Kuigi „Lootus“ algab haigusfilmina, on Sødahl selle filmi edenedes üha rohkem keskendunud kahe inimese lähenemisele, kui aega enam ei ole ja kaduvik hingab kuklasse.

    Teatritaustaga Shannon Murphy räägib oma mängufilmidebüüdis „Piimahambad“ surmava haiguse mõjust lähisuhetele hoopis teistsuguse peategelase kaudu. Võib väita, et Eliza Scanleni mängitud Milla on veel traagilisem tegelane kui Anja, sest tema puhul saabub lõpp just siis, kui kõik peaks alles algama. Läti juurtega Austraalia näitekirjaniku Rita Kalnejaise 2012. aastal Sydneys esietendunud samanimelisel näidendil põhinev lugu algab erinevalt „Lootusest“ in medias res, kui diagnoos on juba kindel. Kuna „Piimahammastes“ on lähenetud sellele teemale pisut isevärki moel, siis on vaatajat säästetud Milla haiguse kliinilisest osast. Vanemate (Essie Davis ja Ben Mendelsohn) üha rohkem murenev fassaad ja Milla välimuse muutumine osutab selgelt, et haigus areneb kiiresti ja lõpp on lähedal. Hollywoodis populaarse surevate teismeliste romantilise draama (à la „Süü on tähtedel“1) pungimas Austraalia versioonis ei ole piirdutud ainult romantika ja pisarakiskumisega, vaid film on paljuski ka ootamatult naljakas ja sootuks teises registris kui „Lootuse“ teemakäsitlus. Kui Sødahli film on vaoshoitud ja dokumentalistlik, siis „Piimahammastes“ pole stiliseeritust peljatud, vaid on krutitud värve, muusikat ja kaameratööd mõnuga kaugemale puhtast naturalismist.

    Totaalselt erinev lähenemine on muidugi seletatav Milla eakohase elukogemusega: film elab ja hingab teismelise tüdruku kaleidoskoopiliste tundevirvenduste rütmis. Milla mustvalge maailm lülitub värvifilmiks hetkel, kui ta kohtub perroonil rongi oodates Mosesega (eelmisel aastal Veneetsias parima noore näitleja auhinna võitnud Toby Wallace), iga lapsevanema hirmsaima luupainajaga. Tüdrukust tunduvalt vanem töötu, karjääriväljavaadeteta täis tätoveeritud narkodiiler ei sisenda Milla vanematesse just sümpaatiat tütre esimese armastuse vastu. Isegi pärast seda, kui Moses tungib keset ööd nende majja sisse ja ähvardab noaga Milla ema, on tüdruk kangekaelne oma veendumuses, et just see poiss on see õige. Tõtt-öelda pole ka enam aega paremat kandidaati otsida. Antud olukord on ilmekas näide filmitegijate rabavast võimest üllatada igas stseenis. Piir komöödia ja tragöödia vahel on nähtamatu stseenist stseeni ning võib iga hetk muutuda. Murphy ja Kalnejais kasutavad iseenesest süžeeliine, mida on varem küllaga nähtud (hea tüdruk ja paha poiss), kuid puhuvad klišeedele sellise toore elu sisse, et barjäärid kunsti- ja elutõe vahel hajuvad.

    Andrea Bræin Hovig mängib „Lootuses“ Anjat sundimatu traagikaga kui ema ja naist, kes püüab surmakuulutuse kiuste säilitada oma elu ja pere üle mingisugusegi kontrolli niikaua kui vähegi võimalik.

    „Piimahammaste“ esimese armastuse loo kõrval pühendatakse omajagu aega ka Milla vanematele, kes näevad kõvasti vaeva, et mitte tütre ees koost laguneda. Ben Mendelsohni pereisa Henry on küll ametilt psühhiaater, kuid on samamoodi nagu Stellan Skarsgård nõutu oma tunnete väljendamisel. Essie Davise Anna püüab pigem asju välja öelda ning toetab ka rohkem Mosese liitumist nende perega, nähes, kui õnnelikuks see tütre teeb. Milla vanemate abielu võtab võrratult kokku nende esimene stseen Henry kabinetis, kus näiline psühhiaatri-patsiendi suhe osutub kaasade omavaheliseks eravestluseks. Fakt, et parim võimalus oma mehega asju arutada on panna tema juures aeg kinni, räägib nende kooselu kohta kõik. Koduseinte vahel on Henry strateegia naist rahustitega piisavalt vaigistada, et valusaid emotsioone eemal hoida. Mendel­sohn on siin oma parimas vormis, kaugel Hollywoodi stampkurjamitest. Tema ja Davise mängitud okkaline, kuid lõppkokkuvõttes toetav suhe talumatus olukorras, mille üle neil puudub kontroll, täiendab liigutavalt Tomase ja Anja läbielamisi „Lootuses“.

    Eliza Scanlen, kes alustas oma näitleja­karjääri nagu suurem osa austraallasi ikka sarjas „Kodus ja võõrsil“,2 on surevate teismeliste mängimisel vaieldamatu turuliider: „Väikesed naised“,3 HBO minisari „Teravad esemed“,4 ja nüüd „Piima­hambad“. Milla tegelaskuju elab lühikese ajaga läbi tohutult vastuolulise tundeprisma ning Scanleni võime vaatajat igal ajahetkel Millaga samal lainel hoida on tema erakordse ande seni parim tõestus. Nagu „Väikeste naiste“ Beth Marchigi on lähenev surm sundinud Millat ülekohtuselt kiiresti suureks kasvama ja andnud talle elutarkuse, mida tema aastad ei tohiks veel mahutada. Just tema on see, kes lohutab oma vanemaid, mitte vastupidi, sest nemad ju peavad kuidagi pärast edasi elama. Ja kuigi Toby Wallace’i roll on sihilikult antipaatne, koorub ka siit pikapeale luust ja lihast noor inimene, kes on võimeline oma käitumismustritest teise inimese nimel välja murdma. Tema pendeldamine läbinähtava omakasupüüdlikkuse ning siira empaatia vahel lisab filmile tugeva dramaatilise pinge. Moses ei vasta kellegi arusaamale esimesest armastajast, kuid Millale, kelle elu kulgeb ainult siin ja praegu, ilma tulevikuta, tähendab ta kõike. Ja Milla vanematele annab just Moses viimase võimaluse näha oma last tõeliselt õnnelikuna. Koos moodustavad nad võrratult isevärki peremudeli.

    „Piimahambad“ mõjub värskena, sest see film ei lase nagu Millagi end surmal defineerida. Kokkuvõttes pole kumbki kõnealune film surmast ega vähist. Mõlemad on tegelikult armastuslood. „Lootuse“ armastus on küpse, aastakümneid kestnud kooselu muredest ja rõõmudest varjutatud keeruline rägastik. „Piimahammaste“ armastus on naiivne, kogu keha ja mõistust haarav tunne, mis on läbinisti kogemuslik, mitte ratsionaalne. Filmide igakülgselt erinev visuaal ning maneer peegeldavad seda vahet – ja mõlemad lähenemised on omas maailmas ainuõiged.

    Igati paslik on vaadata veel lisaks Michael Haneke „Armastust“,5 et katta kõik vanusegrupid. Kui mitte varem, siis meenub „Armastus“ kindlasti „Piimahammaste“ lõpupoole, kui mängu tuleb padi. Kõik need filmid näitavad armastuse eri tahke lõplikus tuleproovis, kuid väga erineva elukogemusega tegelaste kaudu. Nagu ütleb Milla lätlasest viiuliõpetaja Gidon: „Põrgusse need pisikesed jumalad su peas!“. Trafaretne soovitus elada iga päev, nagu oleks see su viimane, on nendes filmides tähendusrikas. Surm võib olla inimese võimsaim motivaator, kuid valik tuleks teha juba varem, et mitte liiga hilja peale jääda. Vali elu!

    1 „The Fault in Our Stars“, Josh Boone, 2014.

    2 „Home and Away“, 1988–…

    3 „Little Women“, Greta Gerwig, 2019.

    4 „Sharp Objects“, 2018.

    5 „Amour“, Michael Haneke, 2012.

  • Järjekindlus viib sihile

    Kuidas arvata midagi veenvat ja tõelähedast Valgevene lähituleviku kohta, kui teisipäeval kirjutatu võib olla reedesel avaldamispäeval juba lootusetult sohu sõitnud jutt? Kõigis maailma jõukeskustes tehakse iga päev varjatud ja avalikke käike Valgevene olukorra mõjutamiseks. Neid on tehtud aastaid varemgi, kuigi enamasti on Valgevenet peetud aeglaselt iselahenevaks probleemiks, mida suunataksegi vaikselt, kaugelt ja pehme jõuga. Piirkonnale loomu­päraselt on põhiliselt vastamisi Euroopa Liit ja Venemaa, taustal NATO ja USA ning ega Hiinagi maga.

    Kas Valgevene ikka on järjekordne suure vastasseisu koht keset Euroopat? Maailm on tarku ennustajaid täis ja igas mainekamas mõttekojas leidub oma „belarussoloog“, ekspert, kes pühendunud just Euroopa viimase diktatuuri, selle juhi Aljaksandr Lukašenka ning tema üles ehitatud võimusüsteemi kirjeldamisele. Need eksperdid on veel vähem kui aasta eest valdavalt avaldanud arvamust, et Valgevene presidendil on tasakaalumäng ehk isiklikku võimu ja majanduslikku kasu taga ajav poliitiline laveerimine Moskva ja Brüsseli vahel kindlalt käpas ning valimistel (toimusid 9. augustil) ei tule tal seegi kord probleeme. Või mis valimistel, diktatuuri­riikides on kombeks need lavastada ja tulemusi võltsida, mitte kindlustada kodanike tahte väljaselgitamine ausalt, vabalt, võrdselt ja ühetaoliselt.

    Kuigi asjatundjad on üsna üksmeelel, et igale diktaatorile on võimu üleandmine kas pärilikku või usaldusliini pidi üks kõige keerukamaid ülesandeid, ei nähtud, et Lukašenkal Valgevenes sellega suuremat häda või kiiret on ja senine kehv stabiilne seis jätkub veel aastaid. Aga siis sekkus ettenägematu tegur nimega rahvas ja hulga analüüse võib lihtsalt prügikasti pühkida ning seejuures kogu süü oma puuduliku ettenägelikkuse pärast viiruse kaela veeretada.

    Uuel viirushaigusel on Valgevenes presidendivalimiste järel käivitunud massimeelepaha sünnis oma osa, kuid inimsuhteid oskavad rikkuda ikka inimesed ise ja sama kehtib mõjutamise kohta. Ka tõenäosuslikult on lühi­nägelik eeldada, et kui keegi on suutnud oma mängus võita viis korda järjest, siis tuleb võit ka kuuendal katsel. Kuid kui üleilmne pandeemia ja võimu vilets, hoolimatu ja südametu reaktsioon uuele murele võis küll olla viimane tilk valgevenelaste karikas, siis käivitunud revolutsiooniline protsess ei saanud eriti üllatada kedagi, kes on tähelepanelikumalt jälginud Euroopa Liidu süsteemipärast tegevust Valgevene suunal näiteks idapartnerluse programmi või ka majandussanktsioonide raames.

    Eesti, Läti ja Leedu on olnud aktiivsed Valgevene teema tõstatamisel rahvusvahelistes ühendustes EList ÜROni. Pildil Brīvības iela (Vabaduse tänav) Lätis.

    Või mis poliitikat seal vaja ongi, kui oled lähedal ja elukeskkonnana ahvatlev eeskuju! Kuid poliitika on ning Eesti välispoliitika kujundajate ning esindajate kiituseks peab ütlema, et meil on olnud Euroopa ühispoliitika kujunemisele oma mõju. Ka Eesti (nagu ka Läti ja Leedu) praegune aktiivsus ja nähtavus Valgevene teema tõstatamisel rahvusvahelistes ühendustes EList ÜROni näitab, et parematel päevadel suudetakse reaalselt ka seda (maadelda endast suuremate kaalukategoorias), millest palju räägitakse, aga millele sugugi tihti katet ei leidu. Oma roll Uffe Ellemann-Jenseni või Soome TVna valgevenelaste jaoks on seni kenasti välja kantud.

    Valgevenelased ei ole kuidagi oma riiki kinni müüritud ja paljud käivad üle piiri mitte lihtsalt paremat elu kadedalt vaatamas, vaid sellest ka oma osa saamas. Ühe uuringu järgi on ainuüksi valgevenelastest kaugsõiduautojuhte Euroopa Liidu riikides tööl üle 50 000 ja kodumaale on jäänud vaid nende 20 000 ametivenda. Igaüks neist toob teenistuse kõrval koju ka natuke teadmist, kuidas elu riigis paremini korraldada, kui kohalik juht seda oskab. Sama käib ELi toel tudengivahetuses osalenud üliõpilaste jpt kohta. Nagu viimased nädalad on näidanud, ei olnud võimuga rahul isegi Valgevene majanduse lipulaevade, suurte rasketööstusettevõtete töölised, kes olid ometi riigivõimu suhteliselt tähelepaneliku hoole all.

    Valgevene puhul on kiusatus tõmmata paralleele varem Nõukogude Liidu küljest lahku pudenenud ja oma teed otsides Venemaaga tülli pööranud riikides toimunuga. Ikka see tavaline jutt Moskva vägevusest ja ELi pehmest saamatusest, mida tüdimuseni korrati Gruusia ja Ukraina sündmuste puhul, ajas kaugemale tagasi minnes käis see hästi ka nüüd juba pikka aega ELi ja NATOsse kuuluvate Balti riikide kohta. Ikka, et küll Putin on kaval ja tal on kõvemad kaardid peos kui kellelgi teisel. Ei ole midagi ekslikumat, eriti Valgevene puhul.

    Kahtlemata ei ole Valgevene ja Venemaa suhted ka viimasel kümnendil alati roosilised olnud või ka sellisena välja paistnud. Diktaatorite tehingupõhises poliitikas on see tavaline, et arusaam suhetest on nullsummamäng. Tegutsetakse oma huvides. Venemaa tahab Valgevenet oma mõjusfääris hoida, kui selline sfäär veel üldse peaks olemas olema, aga ühtki käiku selle eesmärgi saavutamiseks enam jäänud ei ole. Ei ole Gruusia, veel vähem Ukraina skeemi, mida eeskujuks võtta, ja nimelt järgmistel põhjustel.

    Kõigist Venemaa Euroopa-naabritest on aastaid tehtud propagandatöö tulemusel tehtud väiksemad või suuremad vaenlased: seal valitsevat natsionalism, seal kiusatavat venelasi taga. Valgevene puhul pole Moskva sellist seisukohta kunagi võtnud. Seal ei valitse vendlus ainult võimude, vaid rahvaste vahel. Seetõttu ei ole kuidagi võimalik Valgevenes Moskvale meelepärast võimupööret korraldada avaliku sissetungi või roheliste mehikeste toel. Ei ole viiendat kolonni, taga kiusatud vähemust, keda mobiliseerida. Valgevene protestidel puudub Venemaa-vastane mõõde, seega ei sobi ta kuidagi värviliste revolutsioonide senist rida täiendama.

    Et saada ettekääne minna Venemaa-vastasust maha suruma, peaks Putini organid selle nähtuse Valgevenes kõigepealt sünnitama, kuid selleks pole ei väetatavat põldu ega ka ressursse. Ei ole olemas valgevene natsionalismi, mis ähvardaks Moskva loodud Vene maailma ja mille hävitamiseks saaks rakendada Venemaa inimpõlvi väldanud natsionalismiga võitlemise traditsiooni. Nii tulebki välja, et kui vaenlasi on palju ja sõpru vähe, võib sõber osutuda kõvemaks pähkliks. Praegu ei paista, et ükski Lukašenka toetamise käik võiks tuua Putinile vähimatki kasu, olgu kodu- või välismaal.

    Sama vähe on aga Putinil kiiret kasu oodata, kui ta astuks Valgevene rahvaliikumise, tekkinud koordinatsiooninõukogu poolele ehk samasse paati lääneriikidega. Valgevene rahvast ei huvita sugugi Putini trooni kõigutamine, aga selleks tööks on ammu ootejärjekorras tema enda alamad. Ja need küsiksid õige pea, mis kahepalgelisus see küll on: hea naabri juures toetad proteste, demokraatia arengut ja seda, et poliitvange ei pea olema, kuid kodumaal jätkad politsei toel oponentide tümitamist ja türmipanekut. Küsiksid mitte ainult Habarovskiks ja mujal perifeerias, vaid otse Moskvas.

    Eelöeldust ei järeldu, et Venemaa president Valgevene tuleviku kujundamisel oma sõna sekka öelda ei tahaks. Valgevene majandus- ja kultuurieliit on Venemaaga heanaaberlikult ja tihedalt põimunud ja võiks Moskva sõbrasõnumeid vahendada, püüda üles ärritatud avalikkust veenda, et isikuvabadused ja Moskva-sõbralik võim korraga on võimalikud. Ja Eesti mätta otsast küsides: miks peaks Euroopa Liidul ja iga selle riigi pealinnas ühekaupa olema midagi selle vastu, kui maailmas sünniks esimene vaba ja demokraatlik riik, mis saab Venemaaga normaalselt läbi nii võimu kui ka rahva tasandil? Ükski varem Venemaa impeeriumi küljest lahkunud maa ei ole seda ju suutnud: ei Poola ega Baltimaad, isegi Soome mitte. On ju Moskvaga kompromisside tegemine alati mingi osa rahvast vihale ajanud ja sama käib ka võimu kompromissituse kohta.

    Hea õnne ja maailma liidrite koostöövalmiduse korral võiks Lukašenka-järgsest Valgevenest asja saada … (kui asjad lähipäevil käest ära ei lähe ehk vägivald võimutsema ei pääse). Lootust on, sest on märgitud, et parema puudumisel on valgevenelase rahvustunnuseks ülim seaduskuulekus. Viimastel aastatel on see avaldunud selleski, et keelatud meeleavaldustel osalejad järgivad miilitsa vägivalla eest taandudes rangelt liikluseeskirja ja ületavad tee ainult rohelise fooritulega.

  • Sinise jänese agenda

    Veljo Tormise muusikaga soome-ugri müsteerium „Lindude äratamine“ Veljo Tormise sünnikodus Kõrveaial Kuusalu vallas. Esietendus Veljo Tormise 90. sünniaastapäeval 7. VIII päevatõusul kell viis. Lavastajad Anne Türnpu ja Eva Koldits, laval segakoor Vox Populi, dirigent Janne Fridolin, kunstnik Kairi Mändla, helikunstnik Lauri Kaldoja, valguskunstnik Airi Eras, hääleseadja Andreas Väljamäe.

    Kell 3.45 on pime, ikka nii pime, et maanteel tuleb autol kaugtuled sisse lülitada. Paar kuud tagasi kirjutasin, kuidas igatsen päris kontserte, aga ma ei arvanud, et olen isegi sellisel kellaajal valmis muusika juurde sõitma. Justkui ninanips juba tekkinud harjumusele vaid ühe nupuvajutusega kohal olla. Aga oi kui palju oli see ettevõtmine väärt! Veel kolm päeva hiljemgi olen „Lindude äratamisel“ kogetu lummuses.

    Kõrveaial on publiku jaoks üles seatud kolm platvormi, mis tõstavad pealtvaatajad kui linnud umbes keskmise puuvõra kõrgusele. Kell on viis ja looduse etendus on juba ammu alanud: udulaamad laotavad end maaliliselt raiesmikule, tume mets ja taevas vahetavad värvi iga minutiga. See looduse lava on osalistele aga tavaline võpsik, kus tuleb teineteise nägemiseks teha radu, painutada oksi ja hõigata. Hõigetega etendus algaski, kui loomanahkadest kasukates koor end territooriumile hajutas. Ilmselt oli hõigetel ka praktiline eesmärk anda teada gruppide valmisolekust. Mõtlesin, et tuhandeid aastaid on olnud kasukas selles kliimavöötmes argine riietusese. Inimesed nägid seetõttu välja üsnagi looma moodi, eriti kui vaadata neid niimoodi kõrgemalt puude vahel liikumas. Eks teadmine, kelle nahka kannad, mõjuta kindlasti ka kõnnakut, olekut ja mõtteid oma kohast looduse ja teiste liikide seas.

    Koos koorirahvaga oli platsil aeg-ajalt näha ka sinist jänest, kes kogu etenduse aja midagi ei öelnud, kellest midagi ei lauldud (õrrituseks sai kavalehelt küll „vana valgõ jänese“ laulusõnu lugeda), aga kes ajas kogu etenduse vältel oma jäneseasju. Sinijänese agenda lahkamise jätan mõnele semiootikule, kuid minu meelest oli see märk, et inimesele elu­vajalikku laulu ja elutegevust ei saa muust loodusest nii lihtsalt lahutada.

    Müsteeriumi kava koosnes soome-ugri keeltes lauludest, kus eesti keelt esindas setu keel. Keeleteadlased võivad korrigeerida, kui nii siiski öelda ei sobi, aga minu mõte on, et eesti kirjakeeles ei lauldud midagi. Või tuleks hoopis öelda, et kõik laulud olid meie oma soome-ugri keeles? Jäin selle üle mõtlema, kui adusin, et sain väga paljust siiski aru. Laul on keele omandamiseks muidugi ka väga hea meedium, sest kõik oluline öeldakse üle mitu korda ning regilaulude teemad on aegumatult olulised: loodus, kodu, eluring. Tormise loomingu kohta on ju varemgi öeldud, et tema keeletunnetus ja tekstiga ümberkäimine heliloomingus paneb sõnu mõistma ka need, kes seda keelt ei kõnele. Loomulikult aitavad ka lavastus, lauljate liikumine ja tegevus sisu mõistmisele kaasa. Eri kooritsüklitest („Liivlaste pärandus“, „Soome-ugri maastikud“, „Karjala saatus“, „Vepsa rajad“, „Isuri eepos“, „Vadja pulmalaulud“, „Ingerimaa õhtud“, „Kolm eesti mängulaulu“) pärit laulud esitati ühe dramaatilise tervikuna. See polnud ka päris lavastus, pigem ikka muusikaline sündmus. Koor liikus mööda maastikku, moodustades gruppe. Dirigent liikus samuti ringi ja ilmselt ei olnud see kõik maapinnal sugugi nii lihtne ettevõtmine, kui kõrgelt vaadates tundus.

    Tuhandeid aastaid on olnud kasukas selles kliimavöötmes argine riietusese. Inimesed nägid seetõttu välja üsnagi looma moodi, eriti kui vaadata neid kõrgemalt puude vahel liikumas.

    Esimene etenduse pool oli lüürilisem ja intiimsem, kuna algul esitasid looduse- ja kodulaule väikesed lauljate rühmad. Murdepunkt oli lapse (laste) matuste kujutamine, mille psühholoogiline mõju oli tugev – isegi ehmusin oma pisaratest. Mõtlesin kaugele üle puulatvade vaadates, kui palju elusid on juba möödas ajast, mil need laulud loodi. Küllap oli nende emade õnn oma lapsukest süles äiutades samasugune, kui see on olnud minul, ja hirm ainuüksi mõttest, et midagi lapsega juhtub, sama suur kui igal tänapäeva emal. Ja ilmselt oli ka siis kell viis hommikul kastene muru, karge õhk ja udu. Tundsin sekundiks nagu mingit ajaränduri sähvatust: minu seest ankurdus sellesse muusikasse kogu kevadine koroonajama, ärevus ja läbi­põlemine ning asendus vähemalt selleks hetkeks mingi lohutuse ja lootusega. Alles kodus lugesin pärast kavalehelt: „Rändlindudega üheskoos saabuvad meie esivanemad, kes sünnivad uuesti meie lastes, muudavad viljakaks maa ja sigivaks karja. Tulevad hõimude esi­vanemad oma rõõmude ja muredega, sündide ja surmadega, peiede ja pidudega. Surm on meie elu osa, teispoolsuse väravahingede krigin viib meele peast. [—] Väravad on valla. Kes on läinud – tuleb kindlasti tagasi. Mu lapsel on mu vanaema silmad.“ Mulle avaldas see kirjeldus tõesti mõju, sest peale muusika­elamuse võin pidada seda ka teraapiliseks kogemuseks, mille puhul ma isegi ei teadnud, et seda vajan. Aga eks (esi)vanemad tea ju ikka paremini.

    Etenduse teises pooles valitsesid kergemad meeleolud: pidutseti ja tralliti, kuni tuli karu. Viimase kooriteosena kõlas „Pärismaalase lauluke“, kus koor keeras publikule selja ja tahes-tahtmata tekkis sõnu („tabu-tabu“) kuulates küsimus, kas püütakse markeerida justkui häbi mineviku ees: laulud on ju alles, aga rahvad ja keeled kõik enam mitte. Pikalt polnud aega sellele mõelda, sest – nagu öeldud – tuli karu. Kõlaritest kostis järsku sümfooniline muusika (avamäng nr 2), mis mõjus minu kõrvale kuidagi kohatult, nagu oleks maandunud läikiv ufo – ja kogu küla jooksis karuga võitlema. Asi lõppes sellega, et karu jäi püsti ja koor kadus metsa! Järsku oli vaikus ja juba hajuv udu ja küsimus, kas siin oli üldse midagi olnud. Kõlaritest kostus sookure hõikeid, päike oli tõusnud, kell oli juba 6.20. Oleks tahtnud vaikselt püsti tõusta ja lahkuda, aga siiski alustati esialgu kohmetult aplausi. Tuleb ju ikka rituaalselt tänada toimunu eest, kuigi kontserdi klassikaline lõpp jäi olemata. Kooriliikmed paistsid küll kaugel puude vahel paarisaja meetri kaugusel, aga esinemisväljale enam ei naasnud.

  • Riik, ehitama!

    Meie riigi püha lehm – majanduskasv – on päris kängu jäänud ja seega on vaja välja mõelda nutikas plaan, kuidas õnn jälle õuele meelitada. Kahtlemata saab riik omalt poolt takka aidata ning pakkuda inimestele tööd ja leiba.

    Üks täitsa asjakohane retsept on algust teha kõiksuguste ehitusprojektidega. Kahjuks oleme paljud head ideed eduküllastel aegadel juba ära kulutanud. Vaadake, kui palju on meil uusi koolimaju, kelmikaid väljakuid ja muuseume! Mõneti võiksid just sellised kallid, vaeva ja spetsialistide panust nõudvad rassimised olla praegu ideaalne väetis majandusele. Loodame, et juba välja valitud riigigümnaasiumide projekte ning väikelinnade uut laadi mõtestamisi kalevi alla ei lükata.

    „Anna tööd! Anna tööd!“ hõiskab kratina ka ehitusettevõtjate liidu rahvas ja pakub end appi lausa projekte valima. Nii ei lähe mitte! Ehitame ikka väärt arhitektuuri, mis sest, et näiteks arhitektuurivõistlusega on üksjagu rohkem jantimist kui kaua sahtlis kopitavate stamplahendustega.

    Tahan siinkohal kutsuda üles enne ikka mõttetalguid pidama ja alles siis tegutsema. Muidu on nii, et abikäsi ulatatakse pigem selliste Tallinna kesklinna esindusmagalate nagu Porto Franco püstitajatele. Mööda Eestit on tänavu ilmselt paljud ringi kaarutanud ja näinud euroraha eest sündinud maailma. Mastaapsed osavaldade teenus­keskused, vapustavad rahvamajad, supersadamad, teemapargid kolmedimensiooniliste Kalevipoegadega! Sealsamas kõrval seisavad pooltühjad pensionäridega külad, väikesed mahajäetud või hädapärases kasutuses tsaariaegsed vallamajad ja eestiaegsed koolimajad. Nii maal kui ka linnas võiks asjatut laiutamist vähem olla. Teeks ikka kohe algusest peale parajaid asju, mitte kolm numbrit suurema pintsaku lootuses, et kõht kunagi kasvab. Teame, et paljud imeilusate uute spordihoonete ja näitustes­aalide pidajad on üpris hädas oma majade igapäevase pidamisega. Kliima ei soojene nüüd nii kiiresti ka, et Eesti oludes maja talvel kütta poleks tarvis. On kaheldav, kas metsa on jänestele ja põtradele tingimata just asfaltteid ja sügavaid kraave vaja.

    Nii et ehitagem, aga targemalt, priiskamiseta maju, teid, sildu. Praegu on võimalus juurutada uut ja huvitavat. Vaadakem, milline pildistamis­menuk on Sille Pihlaku ja Siim Tuksami niinimetatud disainmast Soorebane Risti teeristis. Kõrgepinge­liinidega rassitakse praegu ju üle Eesti. Äkki tooks mõne maanurga veel nüüdis­aega?

    Loodan ka, et meie rahakotiga arendaja Riigi Kinnisvara soodustab eriti praeguses kitsikuses ka vana ja hea alalhoidu. Kurvaks teevad uudised, et meie üks ägedamaid pritsimaju, nimelt Toomas Reinu punasest tellisest futudepoo Viljandis, jääb tühjaks ning tuletõrjujatele tuleb üks lihtsam karp. Maja on muinsuskaitse all ja see osutus nüüd omamoodi kabelimatsuks. Äkki katsuks kompromisside otsimisel ikka enam pingutada? Uusi hooneid võib olla lihtsam püstitada, aga originaalsus ja ajalugu pole ju peenraha. Üpris hiljuti on sama muster ilmekalt avaldunud näiteks Kohta-Järvel, kus ilus funkkoolimaja oli riigile vastuvõetamatu ja oli hädavajalik miskit muud (õnneks päris kena) rajada.

    Mõneti võiks pandeemia ärgitada enam esitamaa ka eksistentsiaalseid küsimusi. Miks meil midagi üldse vaja on? Kuhu me siis õieti suundume? Kes me täpsemalt oleme? Otsustamisega ei pea liigselt viivitama (nagu haridusministeerium koolide avamise dobrooga), kuid sisukus ei tohiks olla siiski tabu.

    Või vahest ei vajagi me praegu midagi lõplikku, tuhandeaastasele riigile mõeldud igavikulist ehituskunsti? Äkki on mõnel pool kiirelt tarvis hoopis midagi väikest ja ajutist? Kas pole tegelikult tore, et midagi mureneb, mädaneb ja kaob ning jätab nii ruumi näiteks taimedele? Kui jätta siinkohal kõrvale sellised koledad sõnad nagu „kestlikkus“ ja „kliimaneutraalsus“, siis on nii materjalide kui ka tegutsemisviiside mõttes vahest arukam loobuda laiutamast ja stereotüüpidest ning minna edasi nii, et ruumi on ka mõttevabadusele ja teisipidi kulge­miseks.

     

  • Tuttava linna tuled – Ees ootas meri

    See Kohtla-Järve, mis on minu mällu salvestunud, ei ole tänasest päevast. Pole seal juba aastaid käinudki. Ei tea, mis on lisandunud linnapilti või mis kadunud. Tean, et pole enam seda eesti kooli, mille lõpetasin ning millest mul on vägagi vastakad mälestused. See-eest on nüüd riigi­gümnaasium. Stalinistlik arhitektuur on oma koha peal ja äkki on alles isegi paplialleed. Tuhamäed ka. Hulgaliselt kohtab tühjaks või pool­tühjaks jäänud maju. Minu lapse- ja nooruspõlve Kohtla-Järve oli aga pulbitsev tööstuslinn, valdavalt venekeelne ning selgelt segregeeritud kogukondade ja mõtteruumide keeruline kompleks.

    Gorod-kurort Kohtla-Järve. Nii me 1980ndatel oma sõprade ringis kodulinna irooniliselt nimetasime. Kui läksin Tartusse ajalugu ja kunstiajalugu õppima, sain väga selgelt aru, kui teistsugusest maailmast ma tulin. Minu kodulinna kino nimi oli Pobeda (vene keeles „võit“) – meie hääldasime seda eestipäraselt rõhuga esimesel silbil. Ma elasin sotsgorod’is – sotsialistlikus linnaosas, sest Kohtla-Järve alla kuulusid tollal ametlikult ka teised lähikonna asulad, nagu Jõhvi, Ahtme, Sompa jt. 1987. aastal ei tohtinud eesti koolis perestroika’t teha. Poest ei saanud leiba osta, kui ei osanud seda küsida vene, kohaliku enamuse keeles. Enamgi veel: ma osutusin Tartus ise oma uutele sõpradele mingis mõttes eksootiliseks tegelaseks. Ermitaaži ja Leningradi tundsin paremini kui meie suurlinnadest pärit tudengid. Vene keel oli mul tollal pea puhtalt suus. Kuulasin Akvariumi ja Kinod. Kodus käies tõin kaasa hoidiseid, mis mu „päris eesti“ keskkonnast sõprade toidulauale ei kuulunud. Hoolimata sellest, et unistasin Kohtla-Järvel elades koos sõpradega sealt lahkumisest, on see sovetlik ja koloniseeriv paik mulle midagi head kaasa andnud: keeleoskuse ja põnevad retseptid.

    Lihtsakoelise korrastamatuse ja lagunemise taustal omandasid tehaserajoonide sünged ja tumedad vaated teatud suurejoonelise külgetõmbe.

    Aastate pärast sain aru, et minusse sügavalt istutatud lahkumisihaluse üks põhjusi oli see, et kasvasin üles keskkonnas, mis oli väga kaugel sellest, mida praegu normaalsuseks peame. Minu ümber lokkas nähtav ja nähtamatu vägivald: kõige paremini väljendasid seda lapsed, sest nemad elasid välja kodus valitsenud hoiakuid. Isamaasõja veteranist naabrimehe lapselaps loopis kividega ja kuulutas su fašistiks, tema vanaema tõi aga meile pirukaid. Eesti kooli aknad olid pidevalt puruks loobitud. Isad korraldasid valve, et lapsed pärast koolidiskot ohutult koju saaksid minna. Mu onu elas ühiskorteris vene-juudi inseneriga, kes kinkis meile oma luulekogu. Veel 1986. aastal sunniti üks mu hea sõber hirmutamise ja mani­puleerimisega komsomoli astuma. Paljud mu vanemate peod olid kakskeelsed või pigem venekeelsed, kuigi poliitikast rääkida – ja tihti selle üle vaielda – sain nende muidu südamlike ja toredate vene inimestega alles tükk aega pärast Eesti iseseisvumist. Tabuteemad pole siiani kadunud. Teekond läbi linna muusikakooli võis lõppeda kaklusega ja kaevata ei olnud kellelegi. Sellega elati ja saadi hakkama. Kodus räägitu jäi koduseinte vahele – lapsepõlv ja noorusiga on ju alati (vähem või rohkem) õnnelik – meenutustes.

    Kohtla-Järvel sündimise ja kasvamise kogemus on andnud mulle kui kunstiajaloolasele ja ajaloolasele palju materjali saamaks aru, kui erinev ja mitme­kihiline oli hilisnõukogude elu Eestis, rääkimata igale ajaloolasele vajalikust teadmisest, mida teeb totalitaarne kogemus ning vägivald psüühikaga. Hakkamasaamise viise on palju. Tungivat soovi lahkuda ma juba mainisin. Teismelisena sai selles keerulises keskkonnas üha tähtsamaks oma alternatiivmaailm. Omamaailma loomisse kuulusid nii rännakud Ida-Virumaa imelises looduses, Stalkeri-mängud Kohtla-Järve tööstusmaastikul, mille sümboliks on tuhamägi, ning kokkupuuted kunsti ja kultuuriga. Sealne keskkond võimaldas sedagi. Jõhvis oli kontserdimaja ja kirik; kiriku juures käisid õpetajad jõulude ajal spioneerimas, et hiljem õpilasi hurjutada või karistada. Vähemalt Kohtla-Järve I keskkoolis oli õpetajate parteirakuke aastatel 1986–1987 veel nii tegus, et igasugused õpilaste mittenõukogulikud ettevõtmised said kirja pandud ja karistatud (kui vähegi võimalik). Kõik õpetajad õnneks ei kuulunud parteisse. Ja meie, õpilased, ju mässasime. Kirjutasime, lavastasime, keeldusime kandmast koolivormi seelikut, komsomolimärki või pioneerirätti ehk kaltsu, nagu seda kutsuti.

    Minu Kohtla-Järvel valitses krooniline ilupuudus: linn oli hall, õhk täis tööstusettevõtete suitsu. Isegi uued ehitised hakkasid lagunema peagi peale valmimist, äärelinna raamistasid garaažide read. Linnahaljastusega seoses meenub ema jutt, kuidas valmistuti Kohtla-Järve sõpruslinna Outokumpu delegatsiooni vastuvõtuks. Selleks et linnaruumi murukate muru moodi välja näeks ja soomlastele silmarõõmu pakuks, käsutati kontoritöötjatest naised selle sees lokkavaid võililli välja kitkuma. Lihtsakoelise korrastamatuse ja lagunemise taustal omandasid tehaserajoonide sünged ja tumedad vaated teatud suurejoonelise külgetõmbe. Kuigi, ma ei suutnud hästi ette kujutada tööelu sel tööstusmaastikul. Teadsin, et see kõik on nii raske, et enamik mehi joob. Naised olid krooniliselt üleväsinud kõigest, aeg-ajalt oli neil lubatud olla hüsteerilised. Kui sellesse näidendisse sattus mõni rahulikult ja elegantselt elust läbi liikuv inimolend, siis vaatasin teda kui tulnukat. Või vähemalt kui välismaalast.

    Selles karmis keskkonnas oli selge, kes on su sõber ja kes mitte. Sarnaselt mõtlevad inimesed leidsid üksteist kiiremini üles, sest see oli eluliselt vajalik. Sel ajal sõlmitud sõprussuhted kestavad siiani ja on vastu pidanud nii mõnelegi katsumusele.

    Ning põgenemispaik oli lähedal: niipea kui linna piiridest välja said, ootas ees meri.

  • Endla Tuutma 5. XII 1948 – 9. VIII 2020

    Ootamatult ja traagiliselt lahkus meie hulgast metalli- ja maalikunstnik, raamatu­illustraator ja kujundaja Endla Tuutma.

    Endla Tuutma sündis 5. detsembril 1948. aastal Kullamaal Liivi külas. Varajane noorus möödus Venemaal Kirovi oblastis, kuhu Tuutma ema oli saadetud asumisele. 1956. aastal jõudis Tuutma Eestisse tagasi ja alustas kooliteed Taeblas, kus osales ka kunstiringis. Pärast põhikooli lõpetamist jätkas ta aastatel 1964–1968 õpinguid Tartu Kunstikoolis kunstilise kujundamise erialal. Grupikaaslaste hinnangul oli Endla Tuutma suurepärane joonistaja, millest annavad tunnistust tema kooliaegsed tööd metoodilises fondis. Pärast keskastme kunstikooli lõpetamist jätkas Tuutma õpinguid Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis, mille lõpetas metallehistöö erialal 1973. aastal.

    Omandanud metallikunstniku diplomi, töötas Tuutma Tartus Arsi kombinaadis õpitud erialal pea kuusteist aastat, teostades kunstnikuna ka autoritiraaži. Samal perioodil andis ta joonistustunde Tartu Ülikooli defektoloogia eriala tudengitele. Tuutma arvas, et jääb valitud erialale truuks elu lõpuni, kuid füüsiliselt raske töö mõjus kätele ja kasutatavad kemikaalid nahale. Aastatel 1989–1995 töötas Tuutma Saare maakonna peakunstniku ametikohal. Töö oli oodatust bürokraatlikum ja tihti tuli anda vaid nõu. Siiski sai Tuutma rakendada oma loomingulist potentsiaali, kui kavandas Kuressaare linnapea ametiraha, ametiketi jpm. 1995. aastast oli ta vabakutselise kunstniku staatuses. Aastail 1998–2009 töötas Tuutma Kuressaare linnakunstnikuna. Endla Tuutma astus Eesti Kunstnike Liidu liikmeks 1985. aastal.

    Metallikunstnikuna on ta teostanud ja kavandanud kohrutatud seinaplaate, dekoratiivvorme, ehteid ja trugitud spordiauhindu. Tema kavandite järgi on teostatud märke ja medaleid. Maalimisega alustas Tuutma 1980. aastate lõpus, materjalina kasutas ta eelkõige pastelli, hiljem lisandusid akrüülvärvid ning lemmikmotiiviks sai meri. Emotsionaalselt tundlikud, kuid tihti ka jõuküllased merevaated on võlunud paljusid vaatajaid isiku- ja ühisnäitustel üle Eesti. Endla Tuutma töid on eksponeeritud Lätis, Taanis, Soomes ja Saksamaal. Tuutma on illustreerinud ja kujundanud palju raamatuid, viimasena koostas ja kujundas trükise „35 aastat Saaremaa Kunstiklubi“.

    Endla Tuutma jääb lähikondsete mällu särava isiksusena, alati rõõmsameelse ja kaasa tulevana. Aktiivse meeskonnamängija ja eestvedajana oli ta oma arvamuste kirglik kaitsja. Kompromissitu, aus ja siiras diskuteerija. Tihti maalis ta klassikalise muusika saatel, mille helid inspireerisid ja avardasid mõtte­ruumi. Tuutma viimaseks vahetuks muusikaelamuseks jäi klaverikontsert maakodu lähedal Triigi Filharmoonias. Järgmisel õhtul juhtunud traagilises õnnetuses lahkus ta jäädavalt, kõrvus Chopin, silmis merre loojuva päikese kuma.

    Eesti Kunstnike Liit

    Kultuuriministeerium

    Eesti Tarbekunsti- ja Disaini­muuseum

    Saaremaa Kunstistuudio

    Saaremaa Kunstiklubi

  • Kuldse kõrvaga mees heli ja vaikuse vahel

    Dokumentaalfilm „Helid ja vaikus“ („Sounds and Silence“, Šveits 2009, 88 min), režissöörid-stsenaristid Peter Guyer ja Norbert Wiedmer. Linastub Arvo Pärdi Keskuse filmiõhtute raames, mis toimuvad 27.–30. augustil kinos Sõprus ja Arvo Pärdi Keskuses.

    Filmi pealkiri „Helid ja vaikus“ on mõeldud ergutama muusikalembest kujutlusvõimet ning tekitama vaimusilmas (arvatavasti kauneid) seospilte. Ekraaniteos Manfred Eicherist ei saagi olla midagi vähemat kui katse kaamera abiga luua helide ümber heljuvat poeetilist ruumisfääri, mis vastaks tema kuvandile. See mees on legend ja tema muusikalise visiooni austajaid leidub palju. Nende seas on ka Arvo Pärdi loomingusse armunud inimesed.

    Nimi Manfred Eicher seostub peaaegu üksüheselt Münchenis paikneva plaadifirmaga ECM, mis mullu sügisel tähistas 50. aastapäeva. Poolsajandiga on Eicheri käe all ilmunud umbes 1500 heliplaati, millel on fännide arvates eriline hõng nii välimuse kui sisu poolest.

    Produtsendi kunst

    Muusika on üpris suurel määral tunnetuslik ja mitte käegakatsutav kunst. Ta elustub tõeliselt alles pärast kõrvade läbimist, kui muutub kuulaja individuaalses ruumis subjektiivseks reaalsuseks. Seepärast on keeruline ratsionaalsel moel selgitada, mis on see miski, mis muusikas mõjub magnetina.

    Lihtsalt on nii, et parimatel hetkedel on seal mingi maagia, mis ei allu seletamisele. Üks muusika tõmbab kuulajat ligi ja teine mitte. Ning Manfred Eicheril on korduvalt õnnestunud kasutada seda maagilist magnetit.

    Ta ei ole muusik, vaid produtsent, kes otsib üles muusika ja muusikud, jäädvustab nad, annab välja heliplaadi ja esitleb seda maailmale. Tema antennid registreerivad muusikas salapäraseid signaale, aju sõelub muusikaliste faktuuride seoseid, silmad otsivad mängijate nägudelt õigeid märke. Tema mõtted on korraga nii olevikus kui tulevikus – missugune see muusika võiks olla, kui …

    Helilooja Arvo Pärt ja produtsent Manfred Eicher plaadi „Te Deum“ salvestamise aegu 1993. aastal Soomes.

    Manfred Eicherit on peetud geniaalseks produtsendiks. Sektor, millesse koonduvad tema muusikalised valikud, ulatub sügavast tõsidusest ja struktuuride rangusest kuni improvisatsioonide vaba lennuni.

    Üks, keda tema plaadid on maailmale tutvustanud, on Arvo Pärt.

    Täiesti mõistetav, miks sellise mehe tegevusest tehakse filme. Inimesed, keda poole sajandi vältel kas või mõni ECMi märki kandev plaat on puudutanud, teritavad Eicheri nime kuuldes kõrvu ja nende silmades lööb särama valmisolek.

    Kus on muusika kodu …

    Kuigi pealkiri „Helid ja vaikus“ näib poeetiliselt hargnevat, on filmil ka alapealkiri, mis on maisem ja selgitab rohkem. Rännud Manfred Eicheriga on täpselt see, mis ekraanil toimub. Kaamera järgneb produtsendile ning jäädvustab küll üle õla filmides, küll ruuminurgast piiludes töiseid kohtumisi muusika ja muusikutega. Kildudest ja seikadest moodustatud mosaiik on mõeldud lõpuks sulanduma tervikuks ja pakkuma vastuseid või selgitusi, miks on Manfred Eicheri seos muusikaga nii eriline.

    Esimene peatuspaik on Tallinn ja Arvo Pärt on ekraanil. 2006. aasta suve hakul salvestati Niguliste kirikus Tõnu Kaljuste ja eesti muusikutega tema teoseid, millest mõned jõudsid 2009. aastal heliplaadile „In Principio“.

    Alguses kuuleme Arvo Pärti kiitvalt iseloomustamas Eicherit ning pea­tegelane ise selgitab kaamera ees lühidalt oma püüdlusi muusikas. Sealt hakkabki kõik järgnev hargnema ning filmi lõpuks sõlmitakse Nigulistes otsad taas kokku.

    Manfred Eicher sõidab ühest paigast teise ja rändab maailmajagude vahel. Ta läheb muusikute ja muusika juurde kohtadesse, mis on nende kodu. Mõnikord toimub salvestamine, vahel kontsert. Sageli ütlevad muusikud kaamerasse midagi tema kohta või räägivad oma muusikast. Kõlab palju muusikat, suurepäraseid helihetki. Vaatajana saame olla tunnistajaks Manfred Eicheri käitumisele mitmesugustes olukordades. Vähe sekkuvast ja mõistatusliku naeratusega kõrvalseisjast (Arvo Pärdi salvestus Tallinnas) kuni muusikutele tungivas vormis õpetussõnu jagava produtsendini (Nik Bärtschi ansambli Ronin stuudiovõtted Šveitsis). Näeme ka, kuidas kannatuse kaotanud Eicher lükkab helimehe puldi juurest eemale, asub ise kärsitult nuppe keerama ja heebleid liigutama (Gianluigi Trovesi orkestri salvestus Itaalias).

    Neid hetki tasub filmis tähele panna, kuna nad on olulised ja kõnekad. Sest tema oskab. Tema teab, millal ja kuidas sekkuda, et saada helijäädvustus, mis valmistab rõõmu kõigile osalejatele. Muusikud usaldavad Eicherit.

    Pilk kulisside taha

    Muusika salvestamine on väga habras protsess. Muusikud on inimesed, kõrgpinge all olles nad väsivad, nende tähelepanu hajub. Erakordsuse sähvatusi esineb ju niigi erakordselt harva.

    Lisaks veel salvestustehnika probleemid, mikrofonid ja muu – ruum, ristuvad ja segunevad õhuvõnked, helide omavahelised seosed, liikumise dünaamika, inimliku vaimustumise energia ja veel midagi. Kiretult seisvate mikrofonide ees toimub nii mõndagi ning keegi peab tegema valiku, mida võtta ja mida jätta, kui pärast vooluringide läbimist on heli osavalt kinni püütud.

    Kulisside taha piiludes seda köögipoolt film vaatajale näitabki, sest see on Manfred Eicheri maailm ja tema elu. Pisut liialdades võib öelda, et meile pakutakse valitud vaateid rohkem ja vähem maagilisele tegevusele muusika kuuldavaks tegemise protsessis.

    Üks näide sellest – üks üllatus­stseene – on filmi lõpuosas, kui pilt on taas Tallinnas. Koor laulab Nigulistes „Eesti hällilaulu“ ja helilooja arvates võiks muusika kude olla natuke heljuvam. Ning siis loovad Pärt ja Eicher muusikutele teose mõistmiseks meeleolu vägagi ootamatu ja omapärase toiminguga. Pärast seda kõlabki tulemus väheke teisiti.

    Need on juhuslikud pudemed. Igal plaadil ja igal salvestusel on oma lugu. Ning sära, mida Manfred Eicher tahab kuulajale muusikas näidata, annab valgust ikkagi mitte üksikute sähvatustega, vaid paljude pisisündmuste koosmõjuga.

    Film rahutust erksusest

    Kui ma nägin filmi „Helid ja vaikus“ esimest korda, sattusin hämmingusse ühest paigast teise hüppamise ja muusikate vahel pendeldamise amplituudist. Võrreldes ECMi märgi all ilmunu üldise meelelaadi ja tempoga tundus see liiga kaootiline ja kärsitu.

    Ent rahutus ongi Manfred Eicherile iseloomulik. Et veel rohkem muusika lõpmatust ilust midagi kätte saada, välja tuua, esile lükata, teistele näidata – see tung on teda kannustanud läbi elu. Ning osa sellest isikupärasest erksusest on Peter Guyeri ja Norbert Wiedmeri linateoses kindlasti näha, kui seda rahulikult ja ärksa vaimuga vaadata.

    Helge punkti paneb rahusooviloo „Da pacem Domine“ salvestamine Nigulistes. See rõhutab muljet, et Arvo Pärt on oma muusikaga justkui filmi teine peategelane. Aga muusika on temast ja Manfred Eicherist ikkagi eespool. Autorid on muusikat taktitundeliselt kohelnud, talle on meeldiva delikaatsusega mitmest küljest lähenetud. Inimesed, keda filmis näeme, teenivad muusikat, mitte vastupidi.

  • Hüpe tundmatusse

    Näitus „Eesti portreeavangard 1980–2000“ fotomuuseumis kuni 15. XI. Kuraatorid Tanel Verk ja Annika Haas, kunstnikud Sven Arbet, Arvo Iho, Ülo Josing, Urve Kaaristu, Toomas Kaasik, Toomas Kalve, Peeter Laurits, Ly Lestberg, Peeter Linnap, Meelis Lokk, Herkki-Erich Merila, Tõnu Noorits, Ain Protsin, Mark Raidpere, Ann Tenno, Einar Tiits, Malev Toom, Tõnu Tormis, Tõnu Valge ja Toomas Volkmann.

    Tallinna Linnamuuseumi allasutusena tegutsev fotomuuseum asukohaga vanalinna kõige turistlikumas keskpunktis on aastakümneid hoidnud introvertset joont. Fotomuuseumi tegevus on jäänud eraldi ka muust kunstielust, millest võib-olla kajab vastu liiga pikaks vinduma jäänud modernistlik kunstihierarhia, kus foto oli paigutatud maalikunstist madalamale redelipulgale. Ilmselt on muuseumil nappinud töötajaid ja võimalusi ning põhiline energia läinud nii-öelda nähtamatule tööle museaalidega.

    Väljastpoolt vaadates tundub, et alles paaril viimasel aastal on fotomuuseumis elu käima läinud ja see on toimunud direktor Anneli Jalava ajal. Muudatuste taustaks on ilmselgelt Eesti kunstiakadeemia ja Tallinna ülikooli taustaga töötajad, kes nüüd edendavad koostööd kõrgkoolide üliõpilaste ja vabatahtlikega, arendavad tööd lastega, mõtlevad välja huvitavaid teemapüstitusi, soodustavad uurimist, teevad ambitsioonikaid üleskutseid fotograafidele, arutlusõhtuid jms, mis kõik on seal nüüd tavapärane tegevus.

    Seda võiks nimetada koguni plahvatuseks, kui laenata Pärnu kunstielu kohta käibele võetud sõna.

    Fotomuuseumi näitustel valitseb meeldivalt sõltumatu vaim: aetakse oma asja ega püüta olla ühtemoodi Tallinna kesksete kunstimuuseumide ja galeriidega.

    Ja veel. Tundub, et fotomuuseumi kogudes on varjul palju üllatusi ja alg­allikaid, mida uurida. Kui sealse varaaida avastavad näiteks noorema põlvkonna kunstiteadlased, on oodata palju uusi ja põnevaid vaatenurki. Fotoajalugu ei ole veel kunstiajaloo hulka jõudnud, ehkki töö juba käib.

    Ülo Josingu „Raul“ ja „Kersti“ (1989) on head leiud vähe nähtud fotodest.

    Näituse kontekst. Eelmisel aastal otsustati fookustada muuseumi tegevus teemapõhiselt. Nii oli 2019. aasta pühendatud arhitektuurifotograafiale, 2020. aasta aga portreefotograafiale.

    Kuna käesolev aasta langeb kokku fotomuuseumi 40. aastapäevaga, on kõigil ettevõtmistel pidulikum tähendus – ka näitusel „Eesti portreeavangard 1980–2000”, mis juhib meid mõttes tagasi fotomuuseumi algaega.

    See on suhteliselt väike ja kompaktne näitus. Fotomuuseumi kaks kuraatorit Tanel Verk ja Annika Haas on teinud huvitava ja kohati ootamatu valiku. Eksponeeritud fotosid on täiendatud autorite videos originaalintervjuudega, milles meenutatakse fotode tausta ning toonast olukorda, kohati tehakse ka üldistusi. Kui tahetakse kõik intervjuud ja telesaated lõpuni vaadata (kokku 1 tund ja 40 minutit), võtab näituse vaatamine päris kaua aega.

    Teinekord on raske määratleda fototehnikat, nt hõbeželatiinfoto, kromo­geenfoto, fotomontaaž, toonimine, autori­tehnika, digitaalne pigmenttinditrükk vms. Viimati mainitu viitab küll 2020. aastale ja asjaolule, et selle näituse tarvis on Peeter Linnap ja Herkki-Erich Merila teinud oma varasemad ikoonilised tööd tänapäevaste vahenditega kätte­saadavaks, kuna 1980.–1990. aastatel digitehnoloogiat veel ei olnud.

    Toomas Kalve intervjuusid kuulates hakkavad tema fotodes silma eelkõige pintslid ja värvid. See tähendab, et tartlasena on fotokunstnik eriliselt hinnanud maalimist, õigemini toonimist, kui kasutada fotospetsiifilist mõistet.

    Selles küsimuses ligineb fotograafia graafikale: iga graafilise lehe juures tuuakse etiketil välja tehnika. Näitusest võib järeldada, et põhiline fototehnika, mida eriti 1980. aastatel kasutati, oli hõbeželatiinfoto.

    Avangard eesti fotos? Näituse pealkiri kõlab atraktiivselt, tahaksin aga kuraatoritega kaasa mõelda ja küsida huvi pärast, mis seisus on eesti fotoajaloos avangardi mõiste defineerimine. Kas see on üldse tähtis? Kui on, siis kas selles on teatud konsensus või koguni kaanon?

    Kas on tõsi, et praeguse näitusega püütakse fotoavangardi mõistet laiendada, tõmmates julge joone Johannes Pääsukese ning 1960. aastate radikaalide ja Stodomi juurest 1980ndatesse ja 1990ndatesse?

    Ann Tenno pildistas 20ndates eluaastates Toomas Volkmanni (foto allkiri „Portree“ hoiab pildistatava isiku saladuses), mille kohta ütleb Volkmann intervjuus, et ta ei tunne noort iseennast enam ära.

    Kas fototeooria avangardi puhul tuntakse kunstiajaloo avangardi mõistet või ollakse sellega dialoogis? (Avangard on kunstiajalooski järjest keerulisem mõiste ja sõltub ka, millisest teooriast keegi lähtub.) Kas-küsimused polegi nii lihtsad, kui püüda vastata üksnes ei või jah.

    Kui paigutada avangardi mõiste ajateljele, saab küsida, kas 1980. ja 1990. aastate Eestis toimus avangardfoto hiline õitseng? Kui jah, siis kas seda võib seostada keeruliste poliitiliste protsessidega, mida fotograafid võisid kogeda elulähedasemalt kui näiteks maalikunstnikud või graafikud? Veel kord, kui jah, siis mida tähendas avangard või selle taotlus toona fotograafidele või fotopõhistele kunstnikele? Milles see väljendus?

    Arvo Iho kui fotopraktik seostab avangardi riskimomendiga: „teatav tundmatus, sa hüppad vette, mida sa väga hästi ei tunne, ja siis see on põnev” (videointervjuust).

    Mitu esinejat meenutab algelisi fototehnilisi tingimusi, eriti 1980ndatel, mis oli halb, sest piiras tegevusvabadust, ent ka hea, sest andis fotograafidele põhjuse ise leiutada ja otsida.

    Peeter Lauritsa sõnul oli toona fotograafide seas populaarne negatiivi „piinamine“, s.t eel- ja järeltöötlus. Kas sedagi võiks nimetada fotospetsiifilise avangardi visuaalseks väljenduseks?

    Näituse plakatil on esile toodud mässumeelse pilguga punkarite portreed, mis on üks näituse allteema. Niisiis punkmuusika, punkriietus, punkfoto?

    Ikoonilised fotod ja vähenähtud fotod. Kena on näitusel kohtuda fotodega, mida on korduvalt reprodutseeritud ja mis üldsuses on omandanud ikoonilise staatuse. Näiteks Malev Toomi „Kunstnik Lembit Saarts“ (1988) või Tõnu Tormise „Hille Palm“ (1981) või „Jaan Kross“ (1989).

    Herkki-Erich Merila „Tallinn põleb I“ (1988/2020) ehk Villu Tamme portree esindab fotona punkarlikku mässumeelsust. Toona toimus mäss riigistruktuuride vastu ideoloogia tasandil, vormiliselt tähendas see karjuvat amatöörlikkust ja reeglitele allumatust.

    Aukohal eksponeeritud Peeter Linnapi „Kivi-vaataja“ seeriat (1991/2020) tõrgun pidamast avangardiks, aga siin on ilmselgelt rõhk sõnal „portree“, s.t autoportreelisel tõlgendusel, mis on kontseptuaalne ja intellektuaalne. Küll aga viljeles omalaadset hüperaktiivset nn avangardi 1990ndate Eesti Tele­visiooni kunstisaadetes Jaanus Nõgisto. Tema 1994. aasta saade „Fotovisioon“, kus Peeter Linnapi fotod, Juhan Viidingu suurepärased tekstid ja Alo Mattiiseni muusika, esitab nõude, et seda vaadataks kunstiteosena omaenda õigustes, mitte lihtsalt kunstiteemalise telesaatena. Saates oli eksperimentaalsust ja tähelepanu pööramist vormile, sellele, kuidas saade on tehtud. Nõgisto tehtu on pääsenud seni kultuurikriitika arutlevast tähelepanust.

    Ka Ly Lestbergi „Pietà“ (1997) on selles mõttes ikooniline, et suures formaadis versioon tööde seeriast on olnud väljas näitusena ja reprodutseeritud kultuuriajakirjanduses. Pildiallkirja viide religioossele stseenile, mis lääne kunstiajaloos kordub ja kordub, on siinsel juhtumil petlik. Töös juhitakse kriitiliselt tähelepanu inimsuhetele ja domineerimisvahekordadele.

    Vähe nähtud fotodest on head leiud Ülo Josingu „Raul“ ja „Kersti“ (1989). Neile täpselt vastupidise keskkonnana esitab Meelis Lokk kaduvat talumaastikku – „Mulgi taluperenaine“ ja „Võru taat“ on ülihead tabamused inimestest, kellesarnaseid tänapäeval vist enam ei leia.

    Peeter Lauritsa foto „Juri Lotman“ (1989) kohta kuuleb tänuväärset taustajuttu ka videointervjuust. Fotokunstnik käis veel Tartu ülikoolis Lotmani loenguid kuulamas. Laurits räägib oma austusest professori vastu ja sellest, miks ta otsustas lisada fotole ühe joone.

    Tõnu Nooritsa „Jüri Marran“ (1986) paneb end kummastusega vaatama mitu korda, sest kuidas on võimalik, et 1986. aasta Tartus tehtud fotolt vaatab esmapilgul vastu 2020. aastal Kanadas tegutsev Jordan Peterson? Selle kohta öeldakse vist déjà vu. Mark Raidpere videost saame teada tema vähetuntud noorpõlvefotode taustaloo, tegemist on koolitöödega.

    Nii annab näitus paraja doosi nii tuttavaid kui ka seni nägemata fotosid.

    Näituse pärl. Kui midagi eriliselt välja tuua, siis Toomas Volkmanni ja Ann Tenno fotod ning nendevahelised seosed. See näituse väike osa on uurimusliku kureerimise saavutus: tänu näitusele saame teada uue seose, uue loo, mis pärineb autentselt algallikalt, väga healt jutustajalt Toomas Volkmannilt. Muuseum on saanud oma kogusse veel midagi väärtuslikku.

    Ann Tenno pildistas 20ndates eluaastates Toomas Volkmanni (foto allkiri „Portree“ hoiab pildistatava isiku saladuses), mille kohta ütleb Volkmann inter­vjuus, et ta ei tunne noort iseennast enam ära. Kui palju on vahepeal muutunud mentaliteet ja maailm, milles elame. Kui palju on muutunud arusaamad heast fotost ja portree pildistamisest. Muutunud on ideelised alused, millest pildistamisel lähtuda. Samuti on muutunud pildistamise tehnoloogia. Toonane kinnise riigipiiriga elu asendus peatselt agara reisimisega, suletud ühiskond avatud ühiskonnaga.

    Teiselt poolt on tegemist Ann Tenno fotoga, mis võiks väljendada pildistaja ideaali. Siin pole tegemist psühholoogilise foto ega isegi mitte taotlusega uurida kaamera ees istuva noormehe mõttemaailma. Siin on poseerimist ja teatrit, fookuses on valguse ja varju vahekord, eriline atmosfäär – fluidum, mida nõukogude kunstikäsitlus oleks pejoratiivselt nimetanud formalismiks. Huvitav küsimus on, kui palju leidub näituse portreeavangardis nn formalismi, puht vormilist katsetamist vormi enda pärast.

    Esteetilised koodid olid 1980ndatel väga teistsugused, ometi tunnistab Volkmann praegu, et Ann Tenno oli talle tol ajal autoriteet ning mõjutas tema fotograafia käsitlust.

    Eesti kunstnike hulgas peetakse mõnigi kord heaks tooniks salata oma mõjutusi ja allikaid. Selles kajastub modernistlik unikaalsuse müüt, justkui vähendaks allikate näitamine kunstniku originaalsust. Mõjutused on olemas, see, et neist ei räägita, ei tee neid olematuks. Kas pole igav, kui kunstiteadlased peaksid käsitlema iga kunstnikku kui üksikut monumenti mäe peal ning kellel puuduvad igasugused seosed ja mõjutused väljastpoolt?

    Ka Volkmanni enda (Tristan Manni) kolmest lavastusfotost koosnev „Nimeta“ (1991) on saanud põhjaliku selgituse.

    Meeste pärusmaa. Näitusel osalevate fotograafide ja fotokunstnike nimekirja vaadates võib veenduda, et Nõukogude perioodi lõpul ja iseseisvusaja algul oli tegemist ülekaalukalt meeste pärusmaaga: näituse kahekümnest esinejast on kolm naist. Ly Lestberg, Ann Tenno ja Urve Kaaristu esindavad eri viisil estetistlikku suunda.

    Ly Lestberg tuli fotograafiasse pärast nime tegemist graafikuna, tema noorpõlvefotode perfektsionism pärineb ilmselt sealt. Urve Kaaristu kaks vihjelist baleriini fotot on suurepärane leid, huvitav, et sellenimelisest fotokunstnikust pole olnud midagi kuulda.

    Kui soolises kontekstis juhtida veel kord tähelepanu Meelis Loki „Mulgi taluperenaisele“ ja „Võru taadile“, võib näha, kuidas pildistamise rakurss räägib kaasa pildi sõnumile. Mulgi taluperenaine keset talutööd on pildistatud rakursiga alt üles kui võimas austusväärne monument. Võru taati on pildistatud rakursiga ülalt alla ja teda vaadates võib peaaegu kuulda pulajuttu, mida ei tasu tõsiselt võtta.

    Kui tulla tagasi fotomuuseumi konteksti juurde, siis sellel näitusel tuleb ka ilusasti välja muuseumi roll fotograafide ühendajana. Väljapanekus on väga erineva ambitsiooni ja kaliibriga fotograafe, siin ei mõõdeta joonlauaga, millist teooriat keegi esindab. Heakskiidetud mikropoliitika on erialaselt nõudlik demokraatia, et võimalikult paljud tunneksid end hästi.

    Sellest kuuleb ka mõnes intervjuus, et kinnise riigipiiri ajastul, seega fotomuuseumi asutamise ajal (1980) ja edaspidigi, esines fotograafide ühistegevust ja koostööd, mis praeguseks on lagunenud. Kõigel on kindlasti objektiivsed põhjused. Ent praegu ei mängi fotomuuseum elitaarset ja välistavat mängu, vaid püüab haarata kaasa võimalikult palju huvilisi nii eriala seest kui ka väljastpoolt.

Sirp