Toeta
Otsi

kultuuriajakirjandus

  • Eesti tütarlapse kehale rakenduv looduslik valik

    PEETER HÕRAK

    Vahemikus 1937–1962 sündinud tüdrukud, kes olid teismelisena eakaaslastest suuremate kehamõõtmetega, tervemad ja tugevamad, jõudsid oma haridusteel teistest kaugemale. Kuna kõrgemalt haritud naised saavad vähem lapsi kui nende madalama haridusega suguõed, osutusid loodusliku valiku soosikuks tüdrukud, kes olid keskmisest väiksemad. Kirjeldatud olukord annab aimu kultuuri võimalikest mõjudest inimese välimuse evolutsioonile, kus looduslik valik kehamõõtmetele rakendub käitumis­tunnuste kaudu.

    Looduslik valik on pealtnäha lihtne asi. Need viirused, bakterid, lilled, liblikad ja inimesed, kes saavad teistest rohkem järglasi, on järgnevas (ja vahest ka mitmes järgnevas) põlvkonnas geneetiliselt arvukamalt esindatud kui need, kelle paljunemine jäi kiduraks või sootuks ebaõnnestus. Looduslik valik, mis tuleneb sellest, et mingisuguste omadustega isendid saavad rohkem järglasi kui nende liigikaaslased, on üks peamisi mehhanisme, mis võib (kuigi alati ei pruugi) käivitada evolutsioonilisi muutusi. Looduslikku valikut saab mõõta kõigi tunnuste suhtes, mis varieeruvad – olgu selleks mikroobi ravimiresistentsus, taime lehekuju, hiire saba pikkus või inimese sissetulek.

    Küsimus, miks looduslik valik ühtesid isendeid teistele eelistab, on keerulisem. Paljud tunnused on üksteisega (sageli geneetiliselt) seotud ja nii võib mingile tunnusele rakenduv valik mõjutada ka sellega kaasnevaid omadusi. Näiteks olukorras, kus looduslik valik soosib pikaealisi mehi, ei pruugi meeste eluiga olla sugugi valiku otsene sihtmärk, vaid hoopis kaudselt suguliselt valitav tunnus. Mehed, kellel on kalduvus kaua elada, võivad juba noorena osutuda ihaldusväärseks sigimispartneriks seetõttu, et nad on teistest tervemad, ilusamad, parema iseloomuga, targemad ja rikkamad. Selliste omadustega meestel on suurem tõenäosus kütkestada nooremaid ja ilusamaid, s.t tervemaid, partnereid, kes toovad elu jooksul ilmale rohkem järglasi kui vanemas eas paari heitnud naised.1 Heaks näiteks kaudse valiku kohta on vene teadlase Dmitri Beljajevi aretustöö hõberebastega. Rebased, keda aretati inimsõbralikumaks, muutusid ka välimuselt. Peale selle, et taltsamaks aretatud rebased hakkasid käituma nagu koerad, hakkas ka nende välimus sarnanema koerte omaga: kirjum karvkate, lühem koon, kõrvad vajusid lonti ja saba läks rõngasse.

    Joonis 1. Juhan Auli andmekaart.

    Järgnevalt püüan anda ülevaate möödunud sajandil sündinud eesti tüdrukute kehamõõtmetele rakendunud looduslikust valikust. Unikaalse võimaluse eest nimetatud küsimusele valgust heita võlgneme tänu professor Juhan Aulile, kes mõõtis möödunud sajandi keskpaigas põhjalikult ära mitukümmend tuhat koolilast ja registreeris ka väärtuslikke taustaandmeid nende perekondlike olude kohta (joonis 1). Aul ise oma tööde kõige magusamaid vilju maitsta ei saanud, muu hulgas ka seepärast, et tollased arvutusvõimsused ei võimaldanud mõõtmistulemuste keerulisemat analüüsi. Praeguseks on seda laadi takistused ületatud tänu läbimurdele nii biostatistiliste uurimismeetodite kui ka nende rakendamiseks tarviliku riistvara arengus. Ning mis käesoleval puhul veelgi olulisem: tänu Juhan Auli kolleegide, õpilaste ja Tartu ülikooli muuseumi töötajate hoolsusele ning ettenägelikkusele on Auli kogutud originaalmaterjalist suurem osa säilinud. Nüüd on TÜ loomaökoloogia doktorandil Markus Valgel õnnestunud need andmed uuele elule äratada.

    Kasv ja haridus

    Varakult emaks saavad naised saavad reeglina rohkem lapsi kui need, kelle esmane sünnitus toimub vanemas eas.2 Noorelt emaks saamist on keeruline sobitada hariduse omandamisega ja nii ongi haridusest saanud tänapäeva naiste geenide edasikandumist enim pärssiv valikujõud. Eesti 2011. aasta rahvaloenduse andmed näitavad, et läbi kogu möödunud sajandi oli kõrgharidusega naistel keskmiselt ligi 0,5–0,75 last vähem kui põhiharidusega naistel; sellist nähtust nimetatakse düsgeeniliseks valikuks. Seega, kui tunda huvi naistele rakenduva loodusliku valiku vastu, on mõttekas kõigepealt välja selgitada, missuguste tunnuste poolest rohkem ja vähem haritud inimesed üksteisest erinevad. Koos Markus Valge ja Richard Meiterniga nii ka tegime.3

    Markusel õnnestus leida Juhan Auli koostatud andmekaardid 27 296 seitsme- kuni üheksateistkümneaastase koolilapse kohta. Neist sai rahvastikuregistris tuvastada 6446 tüdrukut ja 4586 poissi, kelle haridus oli rahvaloenduse andmetel registreeritud. Ootuspäraselt leidsime, et lapse tulevast haridusteed ennustasid kõige tugevamini nende vanemate amet, lapse sugu ja elukoht. Valgekraeliste vanemate lapsed omandasid kesk- või kõrghariduse 3,6 korda suurema tõenäosusega kui lihttööliste lapsed. Oskustööliste lastel oli algkoolijärgse haridustee jätkamise tõenäosus poole suurem kui lihttööliste lastel, tüdrukutel poole suurem kui poistel ja linnalastel ligi poole suurem kui maalastel. Huvitavam tulemus oli see, et päritolust sõltumatult ennustasid laste tulevast haridust ka nende pikkus ja koljumaht, ning et need seosed olid sarnased nii poistel kui tüdrukutel. Näiteks kõige arvukamas, kolmeteistaastaste tüdrukute vanuserühmas, suurendas 155sentimeetrisest keskmisest kasvust 4,5 sentimeetrist pikem kasv kesk- või kõrgkooli astumise tõenäosust 10 protsendi võrra. Keskmisest koljumahust (1262 cm3) 54 kuupsentimeetrit suurem kolju suurendas edasiõppimise tõenäosust 15% võrra.

    Joonis 2. Kohasust (laste arvu) mõjutavad otsesed ja kaudsed valikurajad. Sinine nool märgib tunnusele otse mõjuvat valikut, kollased nooled kaudset, hariduse kaudu mõjuvat valikut. Kovariaadid – vanemate amet, maa vs. linnapäritolu ja õvede arv, võivad mõjutada nii uuritavat tunnust (nt pikkust), haridust kui ka laste arvu – seda nii otseselt kui ka uuritava tunnuse ja hariduse seose kaudu. Üks võimalus, kuidas kovariaadid võivad tunnustega seostuda, on geneetiline korrelatsioon. See tähendab, et nt paljulapselistel vanematel võib olla geneetiline soodumus nii lühemaks kasvuks kui madalamaks hariduseks (ja vastavaks ametiks).

    Koljumahu ja hariduse vaheline seos ei ole iseenesest üllatav. Koljumaht korreleerub tugevalt ajumahuga, mis omakorda korreleerub, sh geneetiliselt, nii intelligentsuse kui haridusega. Teisisõnu, suurde pähe mahub rohkem tarkust. Tähelepanuväärne on pigem selle seose sõltumatus laste päritolust. Lapsed kasvavad paremini rammusamates oludes – linnas ja valgekraeliste vanemate peredes, kus pikem haridustee on sagedasti normiks. Tulemus, et pikkuse ja koljumahu seos lapse tulevase haridusega oli samasugune kõige erinevamatest oludest pärit lastel, viitab, et hoolimata vähesest sotsiaalsest mobiilsusest oli Eesti NSV haridussüsteem üsnagi meritokraatlik. Suure peaga lapsel oli keskmisest suurem tõenäosus kesk- või kõrgkooli sattuda isegi siis, kui tema vanematel haridust nappis. Huvitav on siinjuures asjaolu, et koljumahu ja pikkuse seosed tulevase haridusega osutusid teineteisest sõltumatuks. See tähendab, et pikemad lapsed ei saanud lühematest rohkem haridust mitte seepärast, et suurematel lastel on suuremad pead. Pikkus ennustas haridust pea suurusest sõltumatult. Pikkuse iseseisval mõjul haridusele võib olla mitu seletust. Pikemad inimesed on tavaliselt teistest tervemad, atraktiivsemad, õnnelikumad, enesekindlamad ja eluga enam rahul.4 Võimalik, et nii õpetajad kui kaaslased hindavad pikemaid lapsi kõrgemalt. Näib, et tegu pole Eestile ainuomase nähtusega. 1963. aastal sündinud Rootsi meeste puhul näidati, et ka sarnase vaimse võimekuse korral oli pikematel enamasti suurem tõenäosus ülikooli astuda kui neil, kelle pikkus jäi alla 180 sentimeetri.5

    Kehamõõtmetele rakenduv valik

    Saanud kinnitust laste kasvu ja hariduse vaheliste seoste esinemise kohta, võtsime järgmiseks ette kehamõõtmetele rakenduva loodusliku valiku.6 Juhan Auli andmebaas sobis selleks otstarbeks ideaalselt – kõik toona mõõdetud tüdrukud on praeguseks jõudnud vanusesse, kus nende lapsed saab kokku lugeda. Tüdrukutega piirdumiseks oli veel teinegi põhjus – nimelt on naistele rakenduva valiku mõõtmine mitmel põhjusel lihtsam kui meeste puhul. Suur probleem on valiku kalibreerimine eakaaslaste keskmise laste arvu suhtes. Näiteks 1937. aastal sündinud naised said keskmiselt 1,97 last, 1960. aastal sündinud naised aga keskmiselt 2,11 last, seega on kahe lapsega 1937. aastal sündinud naine suhteliselt suurema kohasusega (evolutsiooniliselt edukam) kui 1960. aastal sündinud kahe lapsega naine (ühel jääb laste arv alla, teisel üle keskmise). Sellist kohasuste erinevust saab arvesse võtta, jagades iga naise laste arvu tema sünniaasta keskmisega – niiviisi saame opereerida suhtelise kohasusega. Kuna meie rahvastikuregistris puuduvad usaldusväärsed andmed eri aastatel sündinud meeste keskmise laste arvu kohta, on meestele rakenduva valiku mõõtmine vähem täpne ja nõuab keerukat statistilist akrobaatikat.

    Valiku mõõtmiseks valisime seekord suurema tunnuste kogumi, mis peale lineaarmõõtmete hõlmas ka kehakuju indekseid, kaalu, tugevust, kopsumahtu ja sugulise küpsemise kiirust. Kuna meid huvitas spetsiifiliselt hariduse kaudu rakenduv valik, mille mõõtmine eeldab suhteliselt keerukate mudelite kasutamist, kutsusime appi vastava valdkonna parima asjatundja – Austraalia päritolu noore USA teadlase Jonathan Henshaw. Alustasime lihtsamast – kehamõõtmete ja laste arvu seose uurimisest, eirates esialgu tüdrukute päritolu ja hariduse mõju sigivusele. (Hariduse eiramine võimaldas analüüsida ka nende tüdrukute andmeid, kelle haridus rahvastikuregistrist ei selgunud, seega oli meie käsutuses väga võimsad, umbes kümnetuhandelised valimid.)

    Joonis 3. Eesti tüdrukute kehamõõtmetele rakenduv otsene (sinisega) ja kaudne (kollasega) valik. X-teljel on (kõigile tunnustele eraldi arvutatud) valiku tugevus (suhtelise kohasuse muut protsentides tunnuse ühe standardhälbe kohta), mis on arvutatud joonisel 1 kujutatud struktuurvõrrandi mudeli põhjal. Kõik tunnused on kohandatud vastavalt vanusele ja sünniaastale ning standarditud samale skaalale (keskmine = 0, standardhälve = 1). Mummud tähistavad keskmisi ja vurrud kahekordset standardviga. Nulli läbivad vurrud näitavad, et vastavale tunnusele rakenduv (kas otsene või kaudne) valik ei ole statistiliselt oluline. Negatiivsed numbrid tähendavad valikut väiksema tunnuse väärtuse suunas; mida kaugemal on keskmine nullist, seda tugevam on valik. Valimi suurus varieerub 4028-st 6451-ni. Põhiline info, mida see joonis pakub, on võimalus võrrelda eri tunnustele rakenduva valiku tugevust ning iga tunnuse puhul otsese ja kaudse valiku tugevusi. Et valiku tugevusest aimu saada, siis nt naistel, kes olid 13aastasena keskmisest (155 cm) 6,6 cm võrra pikemad, on otsese valiku tõttu suhteline kohasus keskmiselt 1,8% protsenti madalam kui naistel, kes olid 13aastasena keskmise pikkusega. Analüüsis, kus kaudse valiku mõju ei arvestatud, oli otsene suunav valik kasvu suhtes veidi tugevam – meie 13aastaste näite puhul oli keskmisest 6,6 cm pikemate tüdrukute suhteline kohasus 3,5 protsenti madalam, kui keskmist kasvu tüdrukutel.

    Leidsime, et valik mõjus negatiivselt peaaegu kõigile kasvuga seotud tunnustele: kõige rohkem lapsi said naised, kes olid koolipõlves olnud teistest lühemad, kitsamate puusade, kitsama näo ja väiksema peaga, samuti oli nende suguline küpsemine teistest aeglasem. Valik soosis ka maskuliinsema kehakujuga tüdrukuid – selliseid, kelle õlad olid puusadega võrreldes suhteliselt laiemad. Stabiliseeriv valik rakendus kehamassi­indeksile ja näo ümarusele: naised, kes olid noorpõlves keskmise saleduse ja näoümarusega, said rohkem lapsi kui kõhnad, tüsedad, kitsaste ning laiade nägudega naised. Huvitaval kombel ei seostunud selles lihtsas analüüsis laste arvuga kaks universaalset tervisemarkerit – tugevus ja kopsumaht.

    Saamaks aimu, miks soosis valik väiksemaid tüdrukuid, võtsime ette keerulisema analüüsi, kus püüdsime eristada haridusest sõltuvat ja sõltumatut valikut (joonis 2). Jooniselt 3 näeme, et nii otsene kui hariduse kaudu rakenduv kaudne valik soosis ühtviisi lühemaid, kergemaid, saledamaid ja kitsaste puusadega tüdrukuid. Hariduse kaudu rakenduv valik oli oluline kaheksa tunnuse puhul kolmeteistkümnest, kusjuures kolju- ja kopsumahule ning tugevusele rakenduv valik toimis ainuüksi hariduse kaudu. Teisisõnu: tervemad, tugevamad ja suuremate peadega tüdrukud said rohkem haridust ning looduslik valik eelnimetatud tunnuste suhtes tekkis seetõttu, et haritud naised said vähem lapsi. Kõige eelneva juures tasub siiski tähele panna, et valiku surve oli üldiselt nõrk (vt selgitust joonise 3 allkirja lõpus). See tulemus on kooskõlas samalaadsete uuringutega Suurbritannias ja USAs.2

    Mida sellest kõigest järeldada?

    Kuigi looduslik valik on adaptiivse evolutsiooni toimumiseks vajalik tingimus, ei pruugi iga valikuepisoodiga veel kaasneda evolutsioonilisi muutusi. Evolutsiooni toimumiseks peavad valikule alluvad tunnused olema päritavad ja nende tunnuste geneetiline varieeruvus peab populatsioonis ka fenotüübiliselt avalduma. Teisisõnu, kui nt valik soosib keskmisest lühemaid indiviide, siis selleks et tekiks evolutsiooniline vastus valikule, peavad lühikesed ja pikad inimesed üksteisest erinema ka pikkust mõjutavate geenivariantide poolest. (Kui inimeste pikkuse varieeruvus sõltuks ainuüksi kasvutingimustest, siis isegi valiku toimumise puhul evolutsioonilist muutust ei kaasne.)

    Kuna anatoomiliste tunnuste päritavus on reeglina kõrge (nt 70–90% pikkuse ja 75–87% koljumahu varieeruvusest on selgitatav inimestevaheliste geneetiliste erinevustega), siis pole meil põhjust arvata, et geneetilise varieeruvuse puudus meie uuritud valimis evolutsioonilisi muutusi pidurdaks.

    Samuti on teada, et hariduse vahendusel rakenduv valik võib populatsiooni geneetilist koosseisu lausa mõne põlvkonna jooksul muuta: Islandi rahvastikus on düsgeenilise valiku tõttu kõrgema haridusega seonduvate geeni­variantide sagedus langenud kogu möödunud sajandi jooksul.7 Kas midagi niisugust võib meilgi oodata? Sellele küsimusele pelgalt eesti tütarlastele rakenduva valiku mõõtmine vastust ei anna. Vaja on teada ka seda, mis juhtub poistega. Senised tööd, kus on õnnestunud meestele rakenduvat valikut mõõta, pakuvad enamasti teistsugust pilti kui naiste puhul. Näiteks 1940. ja 1950. aasta vahemikus sündinud soome meestest oli kõrgharitutel 20% rohkem lapsi ja keskharitutel 11% rohkem lapsi kui põhiharidusega meestel.8 Seda, et kõrgema sissetulekuga (mis eeldab tavaliselt ka kõrgemat haridust) meestel on rohkem lapsi, on leitud ka Skandinaavia maades ja Suurbritannias. Seega ei pruugi hariduse kaudu naistele rakenduv valik iseenesest evolutsioonilisi muutusi esile kutsuda, seda juhul, kui samas populatsioonis meestele rakenduv valik on vastassuunaline. Juhan Auli andmetest nägime, et kehamõõtmete seos haridusega oli poistel ja tüdrukutel sarnaselt positiivne. Juhul kui ka Eestis peaks valik soosima kõrgemalt harituid mehi, võib sellise valiku surve naistele rakenduvat düsgeenilist valikut tasakaalustada. Statistikaametis võiks keegi meeste hariduse ja sigivuse seostele pilgu peale visata.

    1 C. Gellatly & C. Störmer, How does marriage affect length of life? Analysis of a French historical dataset from an evolutionary perspective. – Evolution and Human Behavior 2017, 38, 536–545; doi:https://doi.org/10.1016/j.evolhumbehav.2017.02.002

    2 J. S. Sanjak et al., Evidence of directional and stabilizing selection in contemporary humans. – PNAS 2018, 115, 151–156. doi:10.1073/pnas.1707227114

    3 M. Valge, R. Meitern & P. Hõrak, Morphometric traits predict educational attainment independently of socioeconomic background. – BMC Public Health 2019, 19, 1696. doi:10.1186/s12889-019-8072-7

    4 N. Habibov et al., Height and life satisfaction: Evidence from 27 nations. – American Journal of Human Biology 20202, 32, e23351.

    5 D. Vågerö & B. Modin, Commentary: The associations between height, cognition, and education and their relevance for health studies. – International Journal of Epidemiology 2006, 35, 663-664. doi:10.1093/ije/dyl087

    6 M. Valge, P. Hõrak & J. M. Henshaw, Natural selection on anthropometric traits of Estonian girls. – Evolution and Human Behavior 2020, trükis. doi:https://doi.org/10.1016/j.evolhumbehav.2020.07.013

    7 A. Kong et al., Selection against variants in the genome associated with educational attainment. PNAS 2017, 114(5), E727-E732. doi:10.1073/pnas.1612113114

    8 J. Nisén et al., Education, other socioeconomic characteristics across the life course, and fertility among Finnish men. – European Journal of Population 2018, 34, 337–366. doi:10.1007/s10680-017-9430-8

  • Punk Käina Tuuletorn

    GRETE TIIGISTE

    Käina elamuskeskus Tuuletorn. Autorid arhitektid Illimar Truverk, Hannelore Kääramees, Kristjan Lind, Külli Kübbar, Kaur Käärma, Ionel Lehari ja Tiiu Saal. Tuuletorni ehitas Eston Ehitus, ekspositsiooni tegi produktsiooniettevõte Motor.

    Tänavu juunikuus avati Hiiumaal Käina alevikus Arhitekt11 projekteeritud elamuskeskus. Arhitektid pakkusid hoonele välisilme järgi nimeks Tuuletorn. Milline on tähelepanuväärse uusehitise panus Hiiumaa arengusse?

    Suuresti plekist fassaadiga elamuskeskus Tuuletorn ehitati Käina ujulahoone külge ning tegu on pikalt pooleli olnud spordimaja edasiarendusega. Projekteerimiseks ja ehitustöödeks saadi raha peamiselt EASi regionaaltoetuste fondist, mille abil kerkib väiksemaid turismikeskusi teisteski Eesti paikades. Käina uuenenud hoonel on nüüd mitmeid funktsioone: seal on ekspositsioon ning ronimissein, kuid endiselt saab käia basseinis ujumas.

    Büroo Arhitekt11 projekteeritud juurdeehitust on nimetatud ka porgandiriiviks, mida hoone välisilme justkui meenutab. Hulknurksed vormid, plekist koorik ning tihedalt lipnevad pleki­ribad toovad esmalt meelde just riivi. Kui tulla Heltermaa ja Emmaste poolt või hoopis vaadata hoonet üle Käina lahe, on selge, et see on muutnud märkimisväärselt aleviku üldpilti. Tuuletorn tõmbab Käinale tähelepanu, loob alevikule iseloomuliku silueti, mille moodustasid senini vaid konserveeritud Käina kiriku varemed ning tööstus­hoone korsten. Tuuletorn on loodetavasti maamärk, mis toob kohale nii sise- kui ka välis­turistid ja teeb Käinast Hiiumaa lõunaosa keskuse.

    Tuuletorn on kavandatud Käina maamärgina.

    Arhitekt Illimar Truverki sõnutsi ei lähenetud projektile tavapäraselt. Büroos projekteeritakse suuremas osas kortermaju ja büroohooneid, kuid nüüd taheti teha midagi punki. Elamuskeskuse hoones on viiel korrusel välja pandud Hiiumaad ja saare elu tutvustav ekspositsioon, sealt leiab kalavõrgust tehtud õhus lesimise koha, fotonäitusega galeriiruumi, ronimisseina, vaateplatvormi, kohviku ja meenepoe. Pakutakse elamust, mis on iseenesest suhteliselt defineerimatu toode. Eesti keele seletava sõnaraamatu järgi on elamus kogetavates tajudes, muljetes või üleelatavates tundmustes väljenduv eriline psüühiline seisund. Seega on see, mida majalt võib oodata ja saada, väga subjektiivne.

    Elamuskeskusi hakkasid esialgu rajama peamiselt suurkorporatsioonid, et tutvustada oma tooteid eraldi ruumis, anda kliendile võimalus katsetada toodet muljetavaldavates tingimustes. Tegemist on võimalusterohke ja areneva turundusstrateegiaga.1 Turismindus on selle asutusetüübi üle võtnud ja kombineerinud selle näituseasutuse sisulise tegevusega. Siiani olid sellel n-ö turul peamiselt kunstimuuseumid, mis on teisenenud elamust pakkuvateks asutusteks. Neid iseloomustab tihti tuntud arhitektide ja kujundajate välja mõeldud ruumilahendus, mis peab publiku kohale meelitama.2 Tuuletornigi puhul on üks suuremaid vaatamisväärsusi just hoone arhitektuur. Muuseumilaadne on Käina elamuskeskus kas või galeriiruumi tõttu, kus sel suvel on välja pandud väike fotonäitus Hiiu elu kohta. Ehk kohtab seal edaspidi ka Eesti nüüdiskunsti. Globaalkultuuris on keskmes vaba aja täitmine meelelahutusega. Seda saavadki teha seesugused elamuskeskused nagu Tuuletorn, mille üks autoreid arhitekt Illimar Truverk räägib siinkohal keskusest lähemalt.

    Miks kavandasite Käinasse just elamus­keskuse?

    Illimar Truverk: Hiiu vald keskuse tellijana oli juba päris täpselt välja mõelnud, milleks neil hoonet on tarvis. Käinale oli vaja märki, et meelitada inimesi kohale aasta läbi, ka väljaspool suvitushooaega. Käinas soovitakse saada Hiiumaa pealinna Kärdla kõrval rohkem pildile ja selleks oli vaja tõmbekohta. Otsustati, et tuleb luua elamuskeskus. Hakkasime siis arhitektide ja ekspositsiooni meeskonnaga mõtlema, mis on elamus, ning võtsime ülesandeks anda elamusele vorm.

    Kuidas jõudsite sellise arhitektuurilise välisilmeni?

    Hoone väljanägemine ja kuju tuli selline, sest tahtsime teha midagi punki, mis oleks teistsugune kui meie igapäevatööd. Büroos teeme pigem elumaju ja ühiskondlikke hooneid, näiteks raamatukogusid ja koolimaju. Seekord tuli luua Käina vaatamisväärsus.

    Hiiumaa seostub tuulega, see puhub merel ja maal, nii et tahtsime tuule hoonesse sisse projekteerida. Nii valisime fassaadimaterjaliks pleki, mis tuules heliseb. Fassaadi rohked avaused kindlustavad tuulelaulu. Tegelikult ongi hoone fassaadi sisse peidetud üks Hiiu rahvalaul, mis tuule käes heliseb. Sellest ka nimi Tuuletorn. On väga tore, et majal on juba mitu nime: niiviisi hoone oma olemasolu kinnistabki. Tuuleriiv sobib väga hästi, on sümbolistlik, porgandiriivis on üksjagu hiidlastele omast huumorit.

    Hoone vormi on peidetud terav Hiiu nali, kuna selle välimust võib tõlgendada mitmeti. Hiiu nali on natuke räige ja terav, igal juhul hea ja elamuslik. Selline võiks olla see hoonegi: meeldib või ei, aga meelde jääb. Selline fassaad mängib ilmaoludes valguse ja varjuga.

    Millest ekspositsiooni kavandamisel lähtusite?

    Ekspositsioon on kavandatud koos sama meeskonnaga, kellega tegime ka 2010. aasta Shanghai EXPO Eesti paviljoni. Tuuletornile tuli läheneda nagu paviljonile, nii et see oli paras väljakutse. Tuuletorni puhul oli meie eesmärk n-ö üle võlli panna ja teha midagi tava­päratut, mis tähelepanu ärataks, seda ka ekspositsiooni osas.

    Ekspositsioon peaks pakkuma midagi kõigile, katma ülevaatlikult terve Hiiumaa ja andma aimu, mis saar see selline on. Keskus peab olema ilus, huvitav ja hariv. Meil polnud plaanis teha midagi hillitsetut, pigem põnevat. See ilmneb ka ekspositsioonis, mis on laotatud viiele korrusele: näeb merealust maailma, Hiiumaa maastikku ja loodust, hiidlasi ja nende kodusid, ilmastikunähtusi ning lindude elu.

    Külastaja veedab ekspositsiooni keskel ligukaudu kaks kuni kolm tundi ning tal ei tohi igav hakata. Ka kooliõpilaste grupid peaksid saama tervet külastust nautida ning kaasa mõelda. Temaatiliselt on tegemist pigem hariva esmaülevaatega Hiiumaast. Tagasiteel ekspositsiooni algusesse saab avastada väljapaneku uusi tahke ja turnida veel kord ronimisseinal. Mõtlesime külastajatüüpide peale, näiteks panime palju rõhku siinsetele noortele, et neil oleks tegevust ning nad ei läheks paha peale. Neile peaks rõõmu pakkuma juba mainitud ronimissein, aga varsti saab keskuses ka bowling’ut mängida.

    Millise elamuse saab Tuuletornis arhitekt?

    Igaüks saab omamoodi elamuse. Põhiline eesmärk oli hoone kavandamisel, et elamuskeskus ei saaks liialt tõsine. Arhitektile on suurim elamus hoone ise ning see, et ta on nüüd niisugusel kujul valmis ja Käina pilti ilmestab. Juba hoonest möödumisel saab kätte mingisuguse tunde.

    Hoones on mugav ka erivajadustega inimestel, sest ekspositsiooni saab külastada liftiga, kuid nad jäävad siiski kõrvale vaatetorni, võrgul vedelemise ning ronimisseina pakutust. Millega olete selle vajakajäämise tasakaalustanud?

    Tänapäeval tuleb projekteerides alati arvestada universaalse disainiga, pidada silmas erivajadustega inimesi, aga ka lihtsalt lapsevankriga külastajad. Kuna tegu on siiski elamuskeskusega, tulevad piirid ette, ka rahalised. 90 protsenti hoonest on ligipääsetav kõigile ja sellega saab külastuse eesmärk täidetud. Väga arvestasime erivajadustega, kõik saavad minna kõigile korrustele. Vaateterrassile küll kõik ei pääse, aga tegelikult polnudki algul mõeldud, et sinna ka minna saab. Vaateplatvorm on hilisem lisandus.

    Kas Tuuletorn võib mõjutada Hiiumaa hoonestust? Kas saarele on vaja veel mõnda elamus- või turismikeskust?

    Arvan, et ei ole. Hiiumaad ei tohi täis ehitada. Hiiumaa võlu peitubki rahus, looduses ja näiteks väikesadamates. Saarele minnaksegi rahu ja privaatsust otsima.

    EASi toetustel rajatakse elamuskeskusi üle Eesti. Sellega tõusevad väiksemad paigad kindlasti rohkem esile ja saavad nähtavaks. Mida te sellest arvate?

    See on väga tervitatav, aga ennast ei tohi kordama hakata. Pole mõtet ehitada igale poole sama funktsiooniga sarnaseid hooneid – keegi ei jõua neid ära külastada.

    Kas soovite veel mõne elamuskeskuse projekteerimisel kaasa lüüa?

    Elamuskeskuse projekteerimine on piiride kompamise koht. Võtaksime sellise töö bürooga vastu, sest nii saame vaheldust. Kümme aastat tagasi tehtud Shanghai paviljoni hoone meeskond kohtus taas Tuuletorni projekteerimisel. Seda võiks veel ühe korra teha.

    Peale elamuse saab Tuuletornis ka teadmisi Hiiumaa ajaloo ja looduse kohta.
    Tuuletorni üks atraktsioone on Baltimaade kõrgeim siseronimissein.

    1 Saurav Bhaik, Experience Centres as the „New-Age“ Marketing in the India of 2019. – Entrepreneur 6. VI 2019.

    2 Mark Pennings, Art Museums and the Global Tourist: Experience Centers in Experiencescapes. – Athens Journal of Tourism 2015, vol. 2, nr 4.

  • Kauni ajastu lõpp

    MARTIN BUSCHMANN

    Näitus „Väljavaade – 40 aastat tänavafotograafiat Eestis“ Juhan Kuusi dokfoto keskuses kuni 11. X. Kuraatorid Airi Leon (MTÜ Eesti Tänavafotograafia), Tanel Verk (fotomuuseum), Kristel Aimee Laur ja Toomas Järvet (mõlemad dokfoto keskusest); fotograafid Aare Leinpere, Aiki Järviste, Ain Protsin, Andres Teiss, Andrii Mur, Anso Matt, Ardi Kivimets, Arno Saar, Aron Urb, Eino Pärnamets, Erko Ever, Eve Toomla, Harald Leppikson, Heiki Sirkel, Heikki Leis, Indrek Pleesi, Jossif Brašinski, Jüri Talts, Kalju Suu, Kalmer Allik, Maiké Tubin, Mark Raidpere, Martin Murusalu, Mati Hiis, Mihkel Ulman, Olev Kõll, Oskar Vihandi, Peeter Langovits, Priit Loog, Rait Tuulas, Reelika Vilt, Sanna Larmola, Sven Ustintsev, Targo Miilimaa, Tiina Kõrtsini, Tobias Tikenberg, Tõnu Noorits, Väino Maresmaa ja Ülo Josing.

    Eesti tänavafotograafia ülevaatenäitust olen oodanud juba pikemat aega. Kui näitus välja kuulutati, olin õnnelik: lõpuks ometi on keegi suure töö ära teinud ning aastakümned üheks näituseks kokku sulatanud. Mu pessimistlik ja ka optimistlik mina paistsid mõlemad rahul olevat. „Noh, nüüd me siis näeme“, ütlesid nad justkui ühest suust. Ja nägimegi.

    Omavahel öeldes, ega mulle ülevaatenäitused tegelikult ei meeldi: liiga palju osavõtjaid ja liiga vähe teoseid ühe osavõtja kohta. Heal juhul suudab selline näitus täita reklaamiagendi rolli ja tekitada huvi ühe või teise osaleja loomingu vastu. Kui mul on võimalus valida, kas ülevaate- või isikunäitus (või pisem grupinäitus), siis valin suure tõenäosusega isikunäituse. Mulle meeldib süveneda ühe inimese või väga väikese grupi loomingusse natukene sügavamalt, kui võimaldavad üks või ka viis fotot osavõtja kohta.

    Humoorikas atmosfäär. Seekordne väljapanek on teistsugune kui tavaline ülevaatenäitus. Tõepoolest, on küll palju fotograafe, kelle loomingut esitletakse, samuti ei ole pilte ühe fotograafi kohta enamasti palju, kuid näitus ei ole ainult reklaamija rollis. Väljapanek annab ülevaate Eesti tänavafotograafia muutustest ja arengust. Fotograafid ja nende looming on loomulikult tähtsad, kuid selle näituse puhul on tunduvalt olulisem just kogum.

    Kuraatorid on suurepäraselt toime tulnud huvitava formaadiga, kus on ühendatud erakogud, fotomuuseumi kogu ning avalikule üleskutsele vastanud fotograafide tööd. Tööde tase on piisavalt kõrge, et nii mõnelegi avalikule üleskutsele vastanud fotograafi teosele võiks samuti juurde märkida austava sõnapaari „fotomuuseumi kogu“. Väga loodan, et pärast seda näitust hakkavad nii mõnedki neist sinna kuuluma.

    Niisiis, kuna mu optimistlik mina on lõbus olevus, kes vaimustub kõigest, mida näeb, tuleb ilmselgelt alustada tema vaatajakogemusest. Suures tuhinas ei viitsi ta isegi mu pessimistlikku poolt ära oodata, vaid tormab näituseruumi.

    Kalju Suure „Pirital“ on suurepärane näide, milline peab olema nii-öelda varjatud pildistamine.

    Emotsioonid on vägevad. Pisikesse näituseruumi on kokku pressitud mõnus kontsentraat kõigest sellest, mida tänavafotograafia peaks edasi andma. On inimesed, keskkond, emotsioonid ja humoorikad situatsioonid ning sõnamängud, ühesõnaga kõik see, mida ühelt korralikult tänavafotograafia näituselt ootan. Ajastud ja fotograafide põlvkonnad on sulandunud nauditavaks tervikuks.

    Harald Leppiksoni lastega ümbritsetud korstnapühkijaga „Õnnemees“, Väino Meresmaa „Ühes hoovis“ ja Tõnu Nooritsa juba näituse plakatilt tuttav „Noor rattur“ tekitavad mõnusa ja sooja tunde. Mitte ainult nostalgia, vaid ka selle tõttu, et fotograaf on foto osa. Ta ei ole hiiliv ega arglik, vaid seisab sündmuste keskel – ja ei teki tunnet, nagu ta oleks soovimatu võõrkeha. Üsna loomulikult paigutub nende fotode ritta ka Kalju Suure „Jalutuskäik“.

    Kuid 1980ndate fotod ei ole sel näitusel ainuvalitsejad. Indrek Pleesi rongis võetud pealkirjata foto paitab silma ja lummab visuaalselt. Nii see foto kui ka Kalju Suure „Pirital“ on suurepärased näited, milline peab olema nii-öelda varjatud pildistamine. Ajastus ja tabamus ning olustiku edasiandmine on ideaalne, kuid kedagi ei panda ebamugavasse olukorda ning ka lõpptulemust vaadates ei tohiks pildistatutel olla nurisemiseks põhjust. Austus pildistatavate vastu iseloomustab kõiki eksponeeritud töid.

    Peeter Langovitsi „Mission Impossible“ ja Aaron Urbi „Trammiga saad kiiremini“ moodustavad mõnusa silla kahe põlvkonna vahele, kes on sattunud mängima visuaalsete sõnumite ja sündmuste kokkulangemisel tekkivate humoorikate hetkedega.

    Nukramad hetked. Samal ajal kui optimistlik mina muheleb neid fotosid vaadates, seisab mu pessimistlik pool ikka veel mõtlikult Leppiksoni „Õnnemehe“ juures ja nohiseb omaette. Korraks tekib tunne, et selle foto oleks võinud välja jätta, aga humoorikas õhkkond ei lase tujul langeda.

    Andres Teissi foto pikk selgitav pealkiri „Tõeliselt kvaliteetsed jalavarjud tunneb ära ju selle järgi, et nad näevad stiilsed ja šikid välja, olles samal ajal ka silmahakkavalt mugavad“ kutsub esile juba tõsise naeruturtsatuse. Teissi oskus mängida piltide visuaalse poole ja pealkirjadega on imetlusväärne: ühel pool argiselt igav visuaal (seda kõige paremas tähenduses), teisel pool švejkilikud (teissilikud?) pealkirjad.

    Mu pessimistlik mina on jõudnud omadega Aaron Urbi fotoni „Lapsepõlve lihtsad rõõmud. Tramm nr 1“, kus on kujutatud last trammi tagumisest aknast välja vaatamas. Nohin muutub väljakannatamatuks, heidan huumori kõrvale ja vaatan fotosid natukene tõsisema pilguga kui enne.

    Olgu, tänavafotograafia mõiste on tõepoolest lai ja selle alla mahub humoori­kaid ja ka vähem humoorikaid hetki, aga ennekõike antakse edasi olustikku ja elu üldisemalt. Või peaks andma. Aaron Urbi fotol pole midagi viga. See ei ole halb foto, see on tehtud vastavalt praeguse aja seadustele ja reeglitele ning on visuaalselt igati korrektne. Ma ei kahtle hetkekski, et see kannab endas praeguse ajastu vaimu, aga kuna see asub paraku ühes ruumis 1980ndate fotodega, tekib üsnagi kurvaks tegev võrdlusmoment. Võrreldes seda Väino Meresmaa pildiga „Omas keskkonnas“ või ka Leppiksoni „Õnnemehega“, tajun, et midagi on viltu. Ja see midagi vaatab vastu peaaegu kõikidelt fotodelt, mille aastanumber algab kahega. See midagi on vahetu kontakti puudumine.

    Seadused ja delikaatsus. William Klein on öelnud, et neid pilte, mis ta kunagi tegi, enam teha ei saa. Ta pole ainuke, sama muret on varemgi väljendanud fotograafid ja ka kunstnikud.

    Leppiksoni „Õnnemees“ on suurepärane näide. Naeratav korstnapühkija, keda saadab kuus naervat tüdrukutirtsu. See on foto, mis läheb vaatajatele südamesse, foto, mida täna enam teha ei saa.

    Selleks et praegu selline foto teha, täpsemalt, et selle võiks näitusel välja panna, peaks fotograaf saama kirjaliku nõusoleku korstnapühkijalt ning iga lapse vanemalt – tegemist on ju alaealistega. Kui kas või ühe lapse üks vanem on vastu, siis seda fotot avalikult esitleda ei tohi. Leppiksoni foto juures pühivad vaatajad silmanurgast nostalgia- ja heldimuspisara. Praegu võib sellise foto tegemise ära unustada.

    Küsimus ei ole ainult lastes. Saan aru, 1980ndatel olid punkarid kirju seltskond, kes massist erines ja keda fotodel jäädvustati. Aga praegu, kui pilt meie tänavatel on kirjum kui eales varem, see fotodel ei kajastu. Miks? Kas soovime tõesti visuaalsetest mälestustest inimesed välja lõigata? Uppuda seljataguste võtete ja näotute (loe: ilma nägudeta) fotode merre?

    Vaikselt jõuan tõdemuseni, et seda näitust oligi vaja, et saaksin sellest aru. Vaadake neid fotosid. Mõelge, kas need fotod häirivad teid? Kas seal on midagi, mis riivab kuidagi kellegi privaatsust? Kas fotograafil (fotokunstnikul) puudub igasugune delikaatsus, et teda peab nii tugevalt piirama?

    Väga soovin, et seda näitust külastaksid kultuuri- ja ka justiitsministeeriumi ametnikud (ministrit on vist palju paluda, tal on ju kiire). Pärast näituse vaatamist soovitan neil väga tõsiselt mõelda selle üle, millega nad on hakkama saanud: ühed üle reguleerides, teised kõrvalt vaadates.

    Asja teeb kurbnaljakaks see, et kunsti­akadeemia fotoosakonna üks sisseastumise ülesannetest on läbi aastate olnud (ja on siiani) 12 pildiga seeria teemal „Inimesed tänavalt“. Seadusandlik võim teeb aga kõik endast oleneva, et inimesi tänavatel ei oleks, vähemalt mitte fotodel. Muidu vist ikka võib veel liikuda.

    On aeg saada aru, et tänavafotograafia (ja dokumentaalfotograafia üldisemalt) on kultuuri osa ning ajaloolisest ja kunstilisest vaatenurgast hindamatu väärtusega ning pildistamist ei tohiks piirata. Olgem ausad, tänavafotonäitus osutab suurepäraselt, et fotograafide, kunstnike ja kuraatorite enesetsensuur toimib ka vahelesegamiseta.

    Optimist minus tunneb rõõmu selle üle, et on inimesi, kes on keeldudest hoolimata teinud Eesti tänavaelust kvaliteetseid pilte. Tekstide, tragikoomiliste kokkusattumiste ja situatsioonide pärast olen suhteliselt muretu – meil on, millele toetuda ka tulevikus.

    Paraku mõtleb pessimist minus hirmuga sellele, et kui teha näitus „40 aastat tänavafotograafiat Eestis aastatel 2020–2060“, kas näeb seal nägusid või ainult kuklaid ja varjumängu? Kas tänavaportree hakkab tähendama selja tagant võetud kaadrit?

    Suurepärasest näitusest hoolimata taban ennast ikka ja jälle mõtlemast, et kui seadused selliseks jäävadki, kas siis jääb üle vaid nohiseda: „Kauni ajastu lõpp“.

  • Loe Sirpi!

    „Jälle see Euroopa hukkub“, Valner Valme Taani tippkirjaniku Kaspar Colling Nielseni loomingust

    Kai Kiiv, „Erarahastuse võimalikkus kultuuris“ 

    Intervjuu arhitekt Illimar Truverkiga

    Peeter Hõrak, „Eesti tütarlapse kehale rakenduv looduslik valik“  

    Peter Pomerantsevi „See ei ole propaganda. Seiklused reaalsusevastases sõjas“

    festival „Mägede hääl“ 

    Veljo Tormise muusikaga müsteerium  „Lindude äratamine“ 

    näitus „Väljavaade – 40 aastat tänavafotograafiat Eestis“

    mängufilm „Piimahambad“

    Kuressaare teatri „Õitsev meri“

  • Hirmu duaalsus

    Laura Vilbiks, Mikael Raihhelgauz
    Laura Vilbiks

    Kas hirm kliimaapokalüpsise ees tuleb kasuks või on takistus, mis tuleb ületada? Hirm kaotada oma elu­keskkond, nagu seda tunneme, on üks keskkonnakaitse ajendeid. See­pärast ongi igasugune kliima­poliitika paratamatult hirmupoliitika. Ikka ja jälle kerkib esile mõni valgustatud vabamõtleja, kes viimasele asjaolule näpuga näitab. Vaba inimene ei saa ju ometi hirmus elada, või kuidas?

    Vabamõtleja tähelepanek on muidugi õigustatud. Ent kas ei peitu vastus duaalsuses, mis kristlikus traditsioonis juba 2000 aastat tagasi hirmu mõistele omistati? Ühelt poolt on jumalakartus tarkuse kool, teiselt poolt ajab täiuslik armastus kartuse välja. Samasse pingevälja asetuvad ka kliimakatastroofi küsimused. Ühest küljest vajame motiveerivat rahutust, teisest küljest tõukab liigne hirm hiiglasliku väljakutse ees fatalismi, mis kipub tegutsemistahet sootuks kaotama.

    Kõige selle juures ei tasu unustada, et riskitunnetus pole ainult meie enda, vaid ka teadlaste, meedia ja riigiasutuste ühisloome. See ei pruugi alati vastata tegelikule riskitasemele. Hirm on ohtlik töö­riist, mida saab kasutada nii heaks kui ka kurjaks, kuid kliimakriisi lävel ei ole võimalik seda rakendamata jätta. Siinjuures jääb vaid loota, et riski­kommunikatsioon suudab meisse sisendada piisavalt kartust kliima­muutuste ees, kuid ka parajalt (loodus)­armastust, millega hirm ületada ja parema tuleviku nimel julgeid otsuseid vastu võtta.

    Mikael Raihhelgauz

  • Repliik – Muldne mask

    TAMBET KAUGEMA

    Kui Tartu totter puhang ja siin-seal vaikselt hõõguvad kolded kõrvale jätta, siis on Eestil sel suvel COVID-19sse nakatumise osas läinud küllaltki leebelt, nagu ka nüüdseks juba pool aastat väldanud viiruse­tralli ajal üldse. Paljude teiste riikidega võrreldes, mõistagi.

    Piiri tagant Peterburist tuli sel nädalal täpsustav teade, et kuulsa Maria teatri töötajate seas on nakatunuid juba ligikaudu 30, kusjuures kolm vajab haiglaravi. Kõige valusamalt on tabanud haiguspuhang teatri balletitruppi, suurem osa tõbiseid on sealt. Praeguseks on testitud Maria teatri rohkem kui 400 töötajat, samuti desinfitseeriti 15. augustil kogu teatrimaja. Kurvad sündmused said alguse sellest, et teatri peadirektor ja kunstiline juht Valeri Gergijev taotles Venemaa kultuuriministeeriumilt eriloa avada 7. juulist publikule uksed ja korraldada pandeemiast hoolimata ka sel suvel iga-aastane (toimub 1993. aastast) festival „Valgete ööde tähed“. Venemaa ülejäänud teatrid olid sel ajal vaatajaile veel suletud. Tõsi, andmed selle kohta, kas kuri viirus jõudis lavalt üle rambi ka teatrisaali, puuduvad, mistõttu vähemalt esialgu jätkab Maria teater tavapärast etenduste andmist, niipalju kui see on hõrenenud trupiga võimalik.

    Selles valguses on meil endiselt morsipidu ja seetõttu paistab kolmapäevast kehtima hakanud valitsuse korraldus üpris mõistlik: siseruumides toimuvatele teatrietendustele, kontsertidele, kinoseanssidele, avalikele koosolekutele jms ei kohaldata enam kuni 50protsendilise täitumuse piirangut, kui kogu publikule on tagatud statsionaarsed istekohad. Kui kindlaid istekohti pole ja on oht, et publik tormab lava ette näppu viskama (tõsi, teatris juhtub seda harva, küll aga kontsertidel), siis tuleb korraldajal endiselt tolle piiranguga arvestada. Nii või teisiti on selle otsusega tehtud teatrite, kinode ja kontserdiasutuste olukord palju lihtsamaks ja selgemaks. Teatrites on juba alanud või kohe-kohe algamas uus hooaeg, ent kuni selle nädalani oli ebaselge, kas välja võib müüa vaid pool saali või kõik kohad. Esimene variant oleks pikalt kestes teatritele ränk, sest kuni pool piletitulu jääks teenimata, kuigi etenduste andmisega seotud kulu oleks sama suur. Mõistagi on pooltühi saal parem kui täiesti tühi, aga siiski vaid poole võrra parem eimillestki.

  • ,

    Vanema põlvkonna metsameeste AVALIK PÖÖRDUMINE Eesti Vabariigi riigikogu ja valitsuse poole

    Meie, allakirjutanud, oleme aastakümneid töötanud metsade kasvatajate, hooldajate ning korraldajatena. Tunneme Eestimaa metsi läbi ja lõhki, meie tööks on olnud nii metsade raieküpsuse hindamine kui ka looduskeskkonnana säilitamine, oleme metsades töötanud, hinganud, maganud ja elanud suure osa oma elust. Oleme juba vanad, kuid metsade vanuse kõrval siiski alles poisikesed. Tänu sellele teame, et tagasi minevikku pole vaja minna – mõelda tuleb tulevikule.

    Käesolevaga avaldame sügavat muret Eestimaa metsade jätkusuutmatu ning ebaõige kasutuse pärast, mida toetab Eesti riik ning teostavad mõned suurettevõtted ja mis peab silmas ainult lühiajalisi ning rahalisi eesmärke. Sel moel jätkates ei ole meie järeltulevatel põlvedel enam metsi, mis oleksid terviklikud ökoloogilised kooslused. Olukord on juba praegu äärmiselt halb ning samal moel jätkates seisame peatselt silmitsi metsade hävimisega või muutumisega puupõldudeks. Armastame end nimetada looduslähedaseks rahvaks, kes oskab kogu rahvale kuuluvate loodusvaradega hoolivalt ümber käia, kuid Eesti metsades tegelikult toimuv naerab selle täielikult välja.

    Tuletame Eestimaa avalikkusele meelde, et Eestimaa metsad on meie rahva ühine vara ning nende pärandamine tulevastele põlvedele meie ühine kohus.

    Mets on elamisväärse elukeskkonna alus, mis peaks olema keskkonda suhtumise prioriteet. See ei ole ainult puude kogum, vaid suur ja keeruline süsteem. Mets võimaldab hüvesid, mille hulka kuulub ka majanduskeskkonna toetamine, ja seda mitte ainult puidu realiseerimine kaudu.

    Me pole avaliku elu tegelased ning me ei esinda ühtegi poliitilist jõudu ega kellegi majandushuvi. Meis räägib ainult meie isiklik sügav mure, mis on võrsunud meie pikaajalisest kogemustest ja teadmistest. Järgnevalt on ära toodud meie hinnang olukorrale ning ettepanekud olukorra muutmiseks.

    Äärmiselt liberaalse majanduspoliitika rakendamine loodusvarade kasutamisel on naeruvääristanud eelnevate põlvkondade kogemusliku teadmise, ei arvesta ökoloogia põhitõdedega ning on madaldanud metsanduse kui loodusteadusliku distsipliini puiduvarumise ja logistika korralduseks. Pildil Kuningamänd Järvseljal.

    Teame väga hästi ning oleme nõus, et üks osa metsandusest on metsa raiumine. Raiumisest saadav tulu toob jõukust riigile ning ühiskonnale. Ent metsade majandamisel on oluline, et see oleks võimalik mitte ainult meil, vaid ka meie lastel ning lastelastel. Tarvis on, et oleks tagatud metsade säilimine tervikliku ökosüsteemina ja elu toetava tervisliku ning harjumuspäraselt meeldiva elukeskkonnana.

    Eestimaa metsade teadliku ja pikaajaliselt kavandatud majandamise algus ulatub enam kui 200 aasta taha. Rahvusliku metsakorralduse sünnist on möödunud 100 aastat. Vaatamata suurele traditsioonide, kogemuste ja teadmiste kaasavarale oleme jõudnud olukorda, kus 1995. aastal vastu võetud säästva arengu seadust ei täideta ning metsade sihipäratu ja hetkekasumile suunatud majandamine on muutunud valdavaks lähenemisviisiks.

    Alates 1998. aastal vastu võetud metsaseadusest on muudetud riikliku metsapoliitika suunavaks normiks see, et raie seaduslikkus sõltub üksiku puistu tunnustest ja metsaomaniku lühiajalisest eesmärgist, samal ajal kui metsade pikaajalisi funktsioone ning ruumilise paiknemise mitmekesisust ei arvestata.

    Äärmiselt liberaalse majanduspoliitika rakendamine loodusvarade kasutamisel on naeruvääristanud eelnevate põlvkondade kogemusliku teadmise, ei arvesta ökoloogia põhitõdedega ning on madaldanud metsanduse kui loodusteadusliku distsipliini puiduvarumise ja logistika korralduseks. Metsamajanduse efektiivsus, mille sisuks on läbi sajandite olnud tõhus metsade tagavara ja toogivõime suurendamine, on taandatud puiduvarumisele võimalikult odavaid võtteid kasutades. Meie metsadele sobimatute masinate kasutuselevõtt, kontsentreeritud lageraied, hooldusraiete asjatundmatu iseloom ning metsamajanduse pikaajalise kavandamise prügikasti saatmine on paari viimase aastakümne metsanduse märksõnad, mistõttu on metsandus vaimselt mandunud. Samuti manipuleeritakse avalikkusega ning jäetakse mulje, et metsade üleraiete vastu seisavad looduskauged linnanoored või hulluksläinud looduskaitsjad. Ent ka meie näeme täpselt samu murekohti, mis nemad ja paljud teised: Eesti metsi majandatakse mitte tulevikku ja tervikut silmas pidades, vaid ahnelt, kiirelt ja hetkekasumi eesmärgil.

    Meie jaoks on äärmiselt häiriv Riigimetsa Majandamise Keskuse strateegia, mis on avalikult sõnastanud enda põhimõtteks olla „rahamasin“. Leiame, et see on kaasa toonud Eesti metsade rüüsteraied: raiutakse liiga palju, lageraiete kõrval on unustatud teised raieliigid, raievanused on põhjendamatult alandatud, raiesihitust eiratakse, lageraielankide suuruspiirangud on kaotatud, raiestikud loetakse uuenenuks liitusaega eirates − ja nii edasi. Sellise suhtumise aluseks on metsa nägemine mitte tervikliku ökosüsteemina, vaid pelgalt kohana, mis peab tooma sisse kiiresti ja palju raha. Meil ei räägita enam metsast, vaid puidust − ökosüsteemist on saanud tooraine.

    Muidugi võib öelda, et me oleme endisaegsed ning käes on moodsad ajad. Me ei vaidlegi, et uuenenud tehnoloogia võimaldab nii mõndagi teha teistmoodi. Küll aga ütleb meie kogemus, et loodusseadused ei sõltu inimeste soovidest ning seda ei väära ükski Exceli tabel. Seetõttu on täiesti põhjendamatu viimastel aastatel raiemahtude järsk ning kohati kuni kolmekordne suurendamine: Eesti aladel on jätkusuutlikuks raiemahuks lõppraietel 3 tm/ha aastas, kuid riigimetsas on see järsku tõstetud 5 tm/ha peale ning juriidilistel isikute erametsades ületab see koguni 10 tm/ha kohta. Jutud järjest suuremast juurdekasvust on eksitavad, sest lõppraietest saadud puidukoguse jagamisel raiutud puistute vanusega on lihtne veenduda, et tegelik puiduvaru keskmine suurenemine jääb teoreetilisele paljukiidetud juurdekasvule kõvasti alla.

    Oleme seisukohal, et metsade tasakaalustatud ja jätkusuutliku majandamise taastamiseks on vajalik:

    • Eesti metsasektori ühe suurema huvide konflikti lahendamiseks lahutada vastukäivad funktsioonid nii riigi- kui erametsade majandamisel ning tagada metsakorralduse sõltumatus.

    • Reorganiseerida RMK selliselt, et riigimetsa raietest tulu saamine oleks lahutatud metsakasvatusest ja raiete planeerimisest. Kuna RMK eelarve sõltub sellest, kui suure raiemahu RMK ise riigimetsadesse kavandab, siis asutusele suurema tulu saamiseks on raied kavandatud ühtlasest kasutusest suuremana, seda tuleviku arvelt. Ka RMK töötajad on tunnistanud, et tulevikus hakkavad raiemahud riigimetsas kindlasti vähenema, sest vanade puistute pindala väheneb.

    • Metsandusliku teadus- ja haridussüsteemi reformimisel on strateegiliselt oluline mõista metsaökosüsteemi terviklikkust ja tema toimimist, tegelikku rolli looduses elukeskkonna toetajana ning sellest lähtuvalt kohelda teda parimal moel, teades, et ökosüsteemid vaesuvad. Edu saavutamiseks tuleb kaasata teisi distsipliine (majandus, geograafia, bioloogia, ökoloogia, sotsiaalteadused jt) ning suurendada tuleb koostööd ülikoolide vahel.

    • Metsateadus ja -haridussüsteem peab olema finantseeritud riigieelarvest ning ei tohi olla sõltuv raietest saadavast tulust. Vastasel juhul sõltuvad teadlased otseselt rahalisest toetusest ja ei saa olla objektiivsed.

    • Taastada arvestuslangi arvutusmetoodika, seades eesmärgiks metsade ühtlane kasutus, nagu see on olnud peaaegu sada aastat. Arvestuslank tuleb taaskehtestada ka erametsades (nt alates 20 ha metsamaast).

    • Koostöös metsaökoloogidega töötada välja optimaalsed raieringid majandusmetsadele, mis on aluseks arvestuslangi arvutamiseks.

    • Tagada RMK valduses olevate metsade kui riigivara avalik ja süstemaatiline ning sõltumatu hindamine.

    • Viia läbi sõltumatu audit statistilisele metsainventuurile (SMI). Ei saa pidada õigeks, et kogu riigi metsandusstatistika on ilma igasuguse kontrollivõimaluseta sisuliselt ühe isiku valduses.

    • Luua õiguslikud mehhanismid metsamaadega spekuleerimise tõkestamiseks. Suur osa Eestis raiutud puidust on raiutud kinnistutelt, mis on kas meelituste või pettusega metsaomanikelt kätte saadud ning mis lühikese aja jooksul raiutakse lihtsalt tühjaks. Sellise laastamise vältimiseks on teistes riikides kasutatud eri meetmeid, sh praktikat, et pärast metsamaa müüki kehtestatakse teatud kestusega raiemoratoorium.

    • Metsanduse osas tuleb hakata täitma planeerimisseadust, sätestades piirangud lähtuvalt ökoloogilisest paradigmast. Planeerimisseaduses on sätestatud, et maakonnaplaneeringuga tuleb määratleda üldised kasutustingimused väärtuslike maastike ja looduskoosluste säilimiseks, puhke- ja virgestusaladele ning rohevõrgustiku toimimise tagamiseks. Seadus sätestab, et üldplaneeringuga tuleb määrata kitsendused, mis täpsustavad rohevõrgustiku toimimist ning puhke- ja virgestusalade kasutamist; seada tingimused rohealade, maastike ja looduskoosluste kaitseks ja kasutamiseks; ning asula või ehitiste kaitseks tuleb seada piirangud ka lageraielangi suurusele ja raievanusele.

    • Kehtestada regulatsioon, mis tagaks lõppraiete mahu viimise kestlikule tasemele (keskmiselt 3 tm/ha aastas majandatava metsamaa kohta) ning ajutiselt ka alla selle, et Eesti metsad saaksid taastuda senistest üleraietest. Seega oleme sisukohal, et Eesti metsade jätkusuutlik üldraiemaht ei saa ületada 8 miljonit tm/aastas.

    • Kehtestada regulatsioon, mis tagaks, et metsade majandamine kohanduks metsa ökosüsteemiga, arvestataks looduse rütmidega ning et raie- ja veotehnika ei kahjustaks metsa. Keelata kevadsuvised raied nii riigi- kui erametsades.

    • Eesti metsandus peab olema orienteeritud metsade teaduslikult tõendatud jätkusuutlikule arengule. Koos looduse reegleid arvestava heaperemeheliku kasutusega kindlustama kriitiliste varude idee realiseerimise vastavalt säästva arengu seadusele. Kriitiliste varude rakendamise idee on kliimaneutraalse elukorralduse üks juhtprintsiipe.

    • Rahvusvahelises suhtluses taastada sidemed Euroopa eesrindlike metsamajanduslike riikide metsateadlaste ja ökoloogidega.

    • Loobuda Skandinaavia monotoonse metsamajanduse eeskujudest, mis muudavad metsad järjest liigivaesemaks.

    • Tuleb lõpetada suhtumine, et väljaspool kaitsealasid olevad metsad on peamiselt ekspluatatsioonilise tähtsusega ja ette nähtud „rahvamajanduse puiduvajaduse pidevaks rahuldamiseks“. Ajal, mil meile metsandust õpetati ja mil me ise metsanduses töötasime, ei olnud Eestis selliseid metsi, sest Eesti metsade muud funktsioonid olid samamoodi olulised ning puitu varuti neid arvestades.

    • Kõike eeltoodut rakendades on võimalik taastada metsamehe maine, mille on ära lörtsinud lühiajalisele kasumile keskendunud raiepoliitika. Metsamehe hea nimi on olnud eesti rahva mälus läbi aegade ja põlvkondade. Kui metsamehe maine paraneb, on ka noori, kellel on huvi metsateaduse vastu ning kellele õpetada metsade jätkusuutlikku ja loodussõbralikku kasvatamist, hoidmist ja kasutamist.

    Kordame veel kord üle, et meie pöördumise ajendiks on sügav mure Eestimaa metsade tuleviku pärast.

    Pöördumisele on alla kirjutanud:

    Henn Alton, Metsamajanduse ja Looduskaitse Ministeeriumi metsavalve osakonna juhataja 1966 –1988

    Toomas Frey, Teaduste Akadeemia Zooloogia ja Botaanika Instituudi laboratooriumi juhataja, Keskkonnaministeeriumi minister 1961–1991

    Leo Filippov, Saaremaa Metsamajandi Sõrve metskonna metsaülem 1974–1986

    Raivo Helm, Rakvere Metsamajandi peametsaülem 1971–1992

    Mart Herman, Tallinna Rohelise Vööndi Metsamajandi Keila-Joa metskonna metsaülem, Metsamajanduse ja Looduskaitse Ministeeriumi kaitsealade osakonna juhataja 1968–1990

    Kaupo Ilmet, Valgamaa Metsamajandi Aakre metskonna metsaülem, Jõgeva Metsamajanduse Tehnikumi direktor, Kaarepere Metsakatsejaama direktor, Eesti Metsaseltsi president, Elistvere loomapargi rajaja 1955–1997

    Maie Jeeser, Hiiumaa Metsamajandi looduskaitse rajooniinspektor 1968–1991

    Heino Kasesalu, Järvselja Õppe- ja Katsemetsamajandi direktor 1964–1998

    Vello Keppart, Kaarepere Metsakatsejaama arboreetumi juhataja, Luua Metsanduskooli kutseõpetaja 1983–2015

    Enno Kuldkepp, Valgamaa Metsamajandi Sangaste metskonna metsaülem, Järvamaa Metsamajandi peametsaülem, Elva Metsamajandi direktor 1972–1991

    Koit Latik, Kohtla-Järve Rohelise Vööndi Metsamajandi Sonda metskonna metsaülem, Läänemaa Metsamajandi peametsaülem 1969–1994

    Lembit Maamets, Eesti Metsakorralduskeskuse taksaator, osakonnajuhataja 1982–2003

    Henn Pärn, Tallinna Rohelise Vööndi Metsamajandi Harku metskonna metsaülem, Tallinna Botaanikaaia teadur 1962–1999

    Aleksander Sinimäe, Suure-Jaani Metsamajandi Põltsamaa metskonna metsaülem, Luua metsakooli direktor, Tudu Metsamajandi Uljaste metskonna metsaülem 1954–1987

    Ants Teder, Räpina Metsamajandi metsakaitse ja -valve insener, Põlva metskonna metsaülem 1965–1996

    Toivo Vahar, Läänemaa Metsamajandi metsakasvatuse insener, Saaremaa Metsamajandi peametsaülem, direktor 1966–1991

    … Ja pöördumist toetavad paljud vanema põlvkonna metsamehed, kes teatud põhjustel ei soovi oma nime avaldada.

  • Siis olgu ta tänatud

    PILLE-RIIN PURJE

    Kuressaare teatri „Õitsev meri“, dramatiseerija Andres Särev, lavastaja Madis Kalmet, kunstnik Jaanus Laagriküll, helilooja ja muusikaline kujundaja Peeter Konovalov. Mängivad Grete Jürgenson, Jaune Kimmel, Elar Vahter, Arvi Mägi, Kiiri Tamm, Jürgen Gansen, Piret Rauk, Loviise Kapper, Andres Raag, Tanel Ting, Markus Habakukk, Jüri Tõru, Aili Salong, Mati Talvistu ja Kalmer Poopuu. Osaleb Kihelkonna segakoor, dirigent Imbi Kolga, akordionist Reet Lõugas. Esietendus 24. VII Viki külas Mihkli talumuuseumi õuel.

    „Ja kui selle suure mere üle on Jumal … see hea Jumal, siis olgu ta tänatud.“ Selle Turja Laasi lihtsa tänulausega lõppes Kuressaare teatri tänavune suvelavastus „Õitsev meri“, mida tänulikule publikule üheksa korda mängiti Viki külas Mihkli talumuuseumi õuel.

    24. juuli esietendus möödus halli taeva all, peaaegu lakkamatus sajus. Teatritegijad ütlesid pärast, et nõnda vihmaküllast esietendust nemad ei mäletagi. Aga see soe suvevihm arvestas igati tegelaste meeleolu, sadu ägenes just dramaatilistel momentidel. Proloogis, kus veel poisiohtu ja leeritamata Turja Hannes koos kahe tüdrukuga merel tormi kätte jääb, saadi kohemaid ehedalt märjaks. Hannese ja Saadu Taali kõige pingsamas stseenis paisus vihmavaling iseäranis kirglikuks, tekst mattus rabinasse publiku keepidel, aga sõnu polnud vajagi, tegelaste tundeilm oli loetav ja hingeelu maksimaalselt täpne.

    Esietenduse tõelise meremehe­ilmaga võrreldes loksus 26. juuli päikesepaisteline teatriõhtu kohati vaata et ülemääragi leigena. Ju mõjus kaasa teise etenduse pingelangus. Neljandal etendusel 28. juulil saavutati kooskõla klaari suvelaotuse ja tegelaste hinges mäslevate tormide vahel.

    Saarlasest kirjanik August Mälk (1900–1987), kelle sünnist möödub oktoobris 120 aastat, on nüüdseks teenimatult unarusse jäetud. 1935. aastal ilmunud romaanist „Õitsev meri“ tegi oma aja põhidramatiseerija Andres Särev otsekohe lavaversiooni, mida 1930. aastatel usinasti etendati. Viimati nägi teatripublik „Õitsvat merd“ Rakvere teatris Rein Olmaru lavastuses 1988. aastal, sündmuseks kujunes siis suure sinimustvalge lipu lavale toomine stseenis, kui Hannes tuleb leerist. Teatrilooliselt on kena tõik, et 1990. aasta telesalvestises mängib Suure­õue Niidat Kiiri Tamm (algkoosseisus Gita Ränk), kes nüüd Saadu ema Liisu rollis.

    Madis Kalmeti lavastus põhineb samuti Andres Särevi dramatiseeringul, mida lavastaja on küll kohendanud ja tihendanud. Dialooge on targu sätitud sõnanapimaks, seejuures hoolega hoitud Mälgu isikupärast keelt, karget sõnarütmi, liigutavat kodust ütlemisviisi. Tänulikuks teeb, et ometi kord raatsitakse ja osatakse mängida vabas õhus ilma võltsvõimenduseta. Mikrofonide kasutamine on teinud karuteene mõnelegi lavastusele. Mängupaik Mihkli talumuuseumi õuel on kontsentreeritud, Jaanus Laagrikülli loomutruus kujunduses saab tegevusse kaasatud iga uks ja laudtee, võrgud ja kiviaed ning kummuli paat kui ilmatelg. Misanstseenid on ühtaegu ladusad ja sisulised. Tantsukeerutused kaugemal puude all lisavad panoraamsust.

    Turja Hannese (Elar Vahter) pilk eksleb ja süda heitleb kahe tüdruku, Saadu Taali (Grete Jürgenson) ja Suureõue Niida (Jaune Kimmel) vahel.

    Kalmeti „Õitsev meri“ on hea aus psühholoogiline teater. Inimese siseilma ja saatusekaare nähtavaks-loetavaks mängimise kõrgkool ennekõike kolmele noorele peaosalisele, kes kõik sedakorda Rakvere teatrist: Elar Vahter – Turja Hannes, Grete Jürgenson – Saadu Taali, Jaune Kimmel – Suureõue Niida. Neist Jürgensoni tahan nimetada juba Kalmeti näitlejaks, sest Karini roll Ingmar Bergmani draamas „Nagu peeglis“ (Rakvere teater 2019) andis nende koostööle tiivad, mis kannavad. Töökas ja igati tubli, aina kergejalgselt, aga hoopiski mitte kerglaselt liikuv ja väsimatult toimetav Taali tunneb naabripoiss Hannest lapsest saadik ja hoiab südames. Aga kui simmanil daamide valsil silkab Niida Taaliga võidu Hannest kahmama, taandub Taali. Tema leplikkus ei tähenda alistumist, vaid saatuse usaldamist ja iseendale truuks jäämist. Üksainus kord libiseb üle Taali huulte kibedusega: „Millal olen mina oma tahtmist saanud!“ Ja ometi saabub seegi armuöö, mil Hannes leiab tee Taali juurde.

    Siin tuleb kõneleda Kalmeti lavastust läbivast hingelaulust, mis Kihelkonna naiste esituses koos koori liikumisjoonisega kannab mängu olustikust kõrgemale. Laulule on Peeter Konovalov loonud viisi ja ka laali-leelo-lii sõnad, aga ses peitub rahvalaulu ürgne vägi. Lauluga see „Õitsev meri“ algab ja pärast Turja vanaperemehe tänulauset lauluga ka lõpeb. Laul avab igavikuväravad Turja emale Liisule. Seesama laul saadab Hannest, kui ta otsekui armuohelikku pidi veetuna, äratehtuna järgneb Taalile. Tüdrukust saab sel hetkel naine, kes surub saladuse hoidmiseks sõrme huultele. Taali talitseb loomupärast kärmust ja noore kuuma vere kärsitust, astub tõttamata, tänumeeles aeglustades iga sekundit ootamatut ja ometi eluaeg oodatud õnne.

    Hiljem aga, kui Hannes saanud Niida tõttu pussihaava nii ihhu kui ka hinge, ootab Taali veelgi, loodab sõnatult ja pingsalt, et poiss teda ometi märkaks, kutsuks. Paraku sel hetkel asjata. Grete Jürgensoni rolli teine, hoopis teises rütmis lendutõus saabub finaali eel, mil Taali isa on äsja surnud, tütar aga tuleb Hannesele aerupoisiks, lohmakate kummisaabastega, pisarais silmi varjamas kalurikuue rohmakas kapuuts. Kui Hannes nüüd lubab, et jääb isakoju ja toob nende pisipojagi Turjale, ei mahu õnnevalu järsku Taali sisse ära, kohmakalt kui linnupoeg rapsib ta end aerupoisikummikutest vabaks, tahaks söösta ummisjalu kõrgele üles, tõusta pääsukesena lendu.

    Risti vastupidine eluteekond on määratud Suureõue Niidale, Jaune Kimmel avab täpselt oma rolli sisima tühjuse kasvu. Rikka talu peretütre õhulised heledad kleidid, mis, muide, ei määrdunud isegi esietenduse vihmas, panid publiku ahhetama: oss-ssa! Aga välispidine kaunidus ei too õnne, kui sellega seltsib eesmärgitu jõudeelu. See on Mälgu romaani läbiv otsekohene sõnum, kuis virisemine ja hädaldamine pureb inimlast seestpoolt, kõrkuse hingehinnaks jääb üksildus, elus saamatuid inimesi pole põhjust haletseda. Tänapäeva naisõiguslased võivad ju protesteerida, kui Hannes tõemeeli pärib, mistarvis on tütarlapsel vaja inglise keelt õppida, aga haridus aitab tublisti kaasa Niida kodutusele kodupaigas. Nii liigubki hellitatud Suureõue preili koori kodulaulule vihuti vastassuunas. Niida erksast plikatirtsumuretusest, punasest edvikust püünispaelast heledais juustes saab ajapikku aina sihitum flirtimine, viimaks võõra ükskõikne uitamine Hannesest mööda. Nii see linnapreili kaugeneb, sigaretipits kärtspunaseks võõbatud huulte vahel, pilk kuhtuv ja samm vankuv teab-mis linna mõnuainest, valges kindas sõrmed hajameelselt puudutamas puulehti. Kuni haihtub kui suitsuvine: „Üks räbal puha …“ Niida on mu meelest seni üks Jaune Kimmeli terviklikumaid, stiilipuhtamaid rolle.

    Elar Vahteri Hannese pilk eksleb ja süda heitleb kahe tüdruku vahel, kuigi ta sõnutsi naisi tühiseks trotsib. Mõtteid annabki lugeda Hannese silmadest. Üsnagi endassesulgunud rannakülapoisi kujunemise ja mehistumise lugu saab lavastuse teljeks, hea ja õige on tunne, et Hannese ja Taali päriselu algabki alles pärast aplausi. Vahter paotab Hannese sisemust kohase kitsidusega. Tore on vaadata, mismoodi Hannes tuleb leeripoisina ema käevangus kirikust, musta ülikonna ja valge ristlipsuga, kohmetult pidulik, vahib natuke nagu äraeksinuna ringi, varsti aga kaob tuppa, et tulla koduriietes ja hakata vaikselt tööle. Samamoodi kannab mees maailmameredelt ja kroonust koju jõudes välja linnalikuma oleku, aga kodune hallikat triipu särk jääb ikka kõige omasemaks.

    Oma eluvalikuid seab Hannes pahatihti rohkem teiste järgi, olude sunnil, otsustab vahel tormakalt, talitab keevaliselt. Kahe omakülatüdruku vahel sinna-tänna loovides satub poiss viimaks hoopistükkis kolmanda võrku, kui läheb väimeheks Pöide kanti. Ilmekas on see napp viiv, mil meremehehingega Hannes sammub kooriga vastuvoolu, hakkab koormahobusena vedama vankrit Tondi­oja talu väimehena. Pisarad kurgus, tunnistab Hannes hiljem Taalile nagu laps emale: „Ma ei ole rahul.“ Ja enesega üksi, siiski isa kuuldes vaatab oma hingepõhja, kui südametäiega mõrravaia vastu kivi pooleks lööb: „Kui rumal võib inimene vahest olla!“ Seepeale nendib isa Turja Laas elutarga muhedusega, et mis siis viga kui vahest, aga mõni jääbki.

    Arvi Mägi mängib Turja peremeest asjalikult, varjatud südamlikkusega. Isa ja poeg Hannes on sama tõugu, juuksedki turritavad neil sarnaselt, justkui kadakaoksad. Natuke on Mägi tegelane ehk tõsimeelsemgi kui Mälgul, siiski ilmneb vargsi kavalus ja koerus, justkui muuseas pillatud vigurilaused.

    Kiiri Tamm loob ema Liisu tasase, liigutava lihtsusega. Hinge läheb ema kukkumine ja viletsa tervise varjamine, kui Hannes teda toetab. Peagi järgneb loomulik ja hääletu surm, kohe pärast Hannese kodunt äraminekut. Isa Laas tardub siis nagu aimuses, enne kui läheb põlvitab naise ligi. Ja kui poeg Klaus kannab ema tuppa, siis isa käed toetavad ja hoiavad seda tühjust, mis minejast jääb koju ja südamesse. Iseloomulik on ema ja isa vaibumatu töötahe, puudutav kogu lavastust läbiv loomulik ja looduslik, sentimentaalsusest prii läbisaamine surmaga. Mõtlemisainet andis tõik, et kui jutuks Taali isa surmaootus ja Turja Laas soovitas panna voodi alla veekausi, et ehk on ette nähtud veesurm – siis läbis publikut naerukahin. Näis olevat nooremate naer ja ehkki heatahtlik, ometi miski torkas südames. Kas pole sedalaadi uskumustes, mis meile tunduvad naiivsed, ometigi midagi loomulikumat, looduslikumat, inimlikumat kui meie aja rafineeritud eutanaasiaihaluses?

    „Õitsev meri“ on ansamblilavastus, keegi ei kipu soleerima, igaüks tunnetab oma ülesannet tervikus. Tänu sellele toimibki kutseliste näitlejate ja harrastajate koosmäng nõnda sujuvalt. Taali isa Saadu Aadut kehastab endastmõistetava mängumõnuga Kalmer Poopuu, Arvi Mägi Turja Laasiga rüübatakse kenas üksmeeles riigiviina.

    Hästi selge, napi vaimuka koomikanoodiga ja puhtalt nüansseeritud rolli loob Andres Raag – taluperemees Märt Muru Tondiojalt, kes koos tütrega tuleb Turjale väimeest nõutama. Kaasas pudel punase märjukesega, mis osutub naiselikult magusaks ega meki meestele: tabav kontrast tõhusate viinapudelitega, mis Laasile rõõmu teevad. Selline äi võiks Hannesega täitsa klappida, aga Tondioja naispere on untsus, egas asjata tule väimeest kaugemalt otsida.

    Loviise Kapper mängib Lindat (romaanis Liida, nii et riimub Niidaga) julge karikeerituse ning lohutu (taand)arenguga argipäevase ilmetuse suunas. Silma torkab Linda krampuv kehahoid Hannest kosides, aga allhoovuses ei puudu valulisus. See ongi Kalmeti lavastusele iseloomulik, et ükski roll ei jää pelgalt pinnaliseks. Linda tahab kangesti mehele saada, aga temagi (abi)elu hukutab pidev hädaldamine ja krooniline elukartus.

    Oma loomuse on Linda pärinud emalt, Aili Salong mängib Tondioja Maretit valvsa näägutava ämmana. Pole siis ime, et mõlema naise ees langeb Hannese hing tõrksalt lukku. Ei ole Raagi eluterve olemisega Märt Murul kerge sihukeste naiste keskel, eks sestap tal kahju Hannestki lahutuse läbi kaotada, Märt katsub väimeest veel korra tagasi kutsuda, aga tõelisi sugulasi neist ei saanudki.

    Hannese vanem vend Klaus on Jürgen Gansenil natuke nagu isa Laasi tõugu, teisalt mitte päris, mingi vimm või kiivus Hannese kui isa lemmikpoja vastu kumab läbi küll. Kui Klausile venna leeriviina ei pakuta, isa ei tee nägemagi, taandub ta vähe pahuralt võrkude manu. Ei võta Klauski päris õiget naist, tema Luise pole rannatõugu, kipub klatšima ja ohtrasti tühja silmavett valama. Piret Rauk mängib Luiset lustiga, roll on orgaaniline igal sammul, igas käerapsakus, igas intonatsioonis. Luise tähetunnikene saabub, kui ta konstaablile innukalt knikse teeb ja ametimees seepeale temal kui perenaisel kätt surub. Sel hetkel aimame, et too naine tahaks hoopis teistmoodi elujärge ja tunnustust. Ehk läheb lesepõlves veel õnneks?! Konstaablit mängib Jüri Tõru, tema tubli etteaste Turja õuel sisaldab poolkoomilist ametimeheväärikust, samuti allavandumist rannakülameeste ühtehoidvale vaimule.

    Kaaluka, harkisjalgse sammuga mõõdab maad Mati Talvistu Suureõue Jaanina, kui tuleb Hannest kurjasti noomima tütre hukutamise pärast. Talvistu osalahenduses on toekat peremehevurhvi, hiljem Hannese pussihaava piiritusega ravides aimub Jaani vastakaid tundmusi tütre kavaleri alatuse suhtes. Too linnakavaler Fredy on Tanel Tingil vallatult etendatud, kenitlevaid poose võttev vurle. Olgu tähendatud, et samavõrd hasartselt, teatraalselt ja professionaalselt kui laval autojuhi rollis, mõistis Tanel Ting etenduse eel publiku autode parkimist juhtida!

    Markus Habakuke särasilmne Kalda Sass kurameerib omajagu Taaliga, aga tüdrukute tantsitamisest magusam veel on Sassile kaklemine, kättemaks linnamehele. Kuraasi kattevarjus näikse Sass hea ja abivalmis poiss olevat, kahju hakkab, kui meri võtab tema koos Klausiga.

    Finaalis jäävad isa ja poeg kahekesi Turjale. Hannes aitab vanaks jäänud isal tõusta jaluli paadikõrgendikule ja nõnda vaadatakse koos, kuidas meri õitseb. Tugevasti hoiab poeg isal käest kinni, mõlemad tunnevad: tuleb ilusat aega. Ainuüksi see mälupilt isa ja poja ühtepõimunud kätest teeb tänulikuks. Ja Kihelkonna naiste hingelaul jääb kaitsvalt kumisema.

  • Loe Sirpi!

    Näitus „Väljavaade – 40 aastat tänavafotograafiat Eestis“

    Dokumentaalfilm „Helid ja vaikus“

    Veljo Tormise muusikaga soome-ugri müsteerium „Lindude äratamine“

    Kuressaare teatri „Õitsev meri“

    Punk Käina Tuuletorn

    Eesti tütarlapse kehale rakenduv looduslik valik

  • Kus on saba, kus on sarved?

    KARIN ALLIK

    Sundown Entertainmenti „Lüpstud“, autor Simon Longman, tõlkija Katrin Hammer, lavastaja Vilja Nyholm-Palm, kunstnik Tiina Alver. Mängivad Mart Toome ja Mart Müürisepp. Esietendus 2. VIII Nabala mõisa aias.

    Vahel on tore lahkuda teatrist, pea küsimusi täis. Huvitav on jääda kõlkuma kuhugi lavamaailma ja oma maailma vahele, kus keha liigub juba reaalajas, aga mõte veel pooleldi fiktsionaalses. Lavalt õhku tõusnud küsimärgid langevad elegantse provokatiivsusega mõtete järele, mis varem lõppesid peas punktiga. Siiski pole iga etenduse järelmaik nii magus: teinekord pendeldavad peas küsimused, millele võinuks oma tööga ammendava vastuse anda nii lavastaja, näitlejad kui ka kunstnik.

    Vilja Nyholm-Palmi suvelavastuse „Lüpstud“ puhul vajab tagantjärele lahendamist vähemalt kolm sellist probleemipundart. Esimene puudutab materjalivalikut: miks oli siin ja praegu vaja lavale tuua just see tekst? Briti näitekirjaniku Simon Longmani „Lüpstud“ (ingl „Milked“) mõjub Eesti lavastuses tõtt-öelda võõramaiselt ega kipu eriti kõnetama, kui ise just repliikides näpuga järge ei aja ega otsi seoseid praeguste oludega.

    Koomikasse kadunud inimlikkus. Jah, kahtlemata leidub Longmani loos üldinimlik aspekt. Räägib see ju kahest noormehest, kelle elu seisab Inglise maanurgas paigal nagu surev lehm porimülkas, kuni astutakse samm mugavustsoonist välja (mis, muide, ei asugi suures linnas). Lehmavõrdlus ei ole siin juhuslik: paralleelselt oma elu tõelise kutsumuse otsimisega üritavadki töötud mehed päästa hinge vaakuvat lehma. Hiljem asendub päästmisoperatsioon küll eesmärgiga looma piinad lõpetada, ent söakuse puudumisel venib ka see ettevõtmine tüütult pikaks.

    Ometi on inimlik kiht suurema koomilise efekti taotluses Longmani loost liiga õhukeseks lihvitud. Sellest tahust säilinud elemendid mõjuvad segadust tekitavate rudimentidena, mis omavahel tervikut ei moodusta ega suuda lugu sügavusse venitada. Jääb vaid varjundivaene jant lehma tapmise kallal.

    Kummastavalt okkaline sõprus. Järgmine küsimuste plokk tõukub näitleja­töödest, sest Mart Toome ja Mart Müürisepa mängitud tegelaste suhet on esiotsa keeruline mõista: märgatav vanusevahe lubaks neil teatava tinglikkusega mängida kas või isa ja poega. Kui pikema jutu käigus saab siiski selgeks, et tegu on lapsepõlvesemudega, pole meeste igipõlist sõprust ikka lihtne uskuma jääda. Vanusevahega saab tegelaste loogikasse esimene täke küll sisse löödud, ent mõra läheb päriselt hargnema kahe näitleja mängumaneere jälgides.

    Mart Toome kehastatud Paul moodustab duo allaheitlikuma poole, kes korduvalt nõustub võtma musta töö enda peale – selleks tarvitseb Müürisepa mängitud Snowy’l sõbraga ainult parasjagu manipuleerida. Paul paistab kaaslase skeemid küll läbi nägevat, ent alistub neile siiski. Toome on tegelasse põiminud omamoodi murdumatu heasoovlikkuse, mis läbib tema mängu nähtamatu niidina isegi olukordades, kus Pauli väline kest ilmutab tulisemaid toone. Tema õlule langenud võigaste ülesannete raskust justkui mahendab võimalus sõpra taolistest vaevadest säästa.

    „Lüpstud“ räägib kahest noormehest, Snowy’st (Mart Müürisepp) ja Paulist (Mart Toome), kelle elu seisab Inglise maanurgas paigal nagu surev lehm porimülkas.

    Toome loodud siiruse valguses omandab Müürisepa karakter eriti ebasümpaatse, aga ka pinnapealse mulje. Snowy tundub Pauli head tahet tõlgendavat kui šanssi sõber ümber sõrme keerata ning kohustustest kõrvale hiilida. Peaasi, et ei peaks ise selle pika kummikindaga lehmale lähenema. Teiselt poolt kujundab Snowy’ ebasümpaatsust ka kibedus, mis loo vältel eri toonides ilmsiks tuleb. Vahel väljendub see kibedus üksluisest elust tingitud tüdimuse kujul, kasvades raskematel juhtudel peaaegu puhtavereliseks künismiks. Mõnikord leiab noormehe kibedus oma kanali hoopis ülbuses. Ent miks?

    Küünilise irvega vürtsitatud tülpimuse ja kõrkuse kokteil ei kõlksu eluaegse sõpruse kehastamisega hästi kokku ning küllap ei tule see üllatusena ka näitlejale endale. Seega oletan, et Müürisepp ei mänginudki ühtegi neist joontest tahtlikult, vaid kasutas efektseid meeleolusid, grimasse ja žeste vaid õõnsa rolli kattevarjuna. Muud põhjendust tegelaskuju ja tema suhete logisevale loogikale on siin keeruline leida.

    Hõre atmosfäär juhuslikus ruumis. Kolmandana vajab lahti harutamist lavastuse „Lüpstud“ ruumiküsimus. Ehkki seda mängitakse nii Harjumaal Nabala mõisa aias kui ka Pärnumaal Nasa talu hoovis, lähtun oma arutluskäigus viimasest – sealt pärineb nimelt minu vaatamiskogemus. Küll aga võiksid tehtud tähelepanekud usutavasti kehtida ka Nabala mängupaigale.

    Nagu märksõnad „aed“ ja „hoov“ vihjavad, on tegu vabaõhulavastusega. Ometi mängis see „vaba õhk“ nähtud etendusega kaasa üsna tagasihoidlikult, sest lavakujundus ega ka lavastus ise ei pööranud ümbritseva ruumi eripärale suurt tähelepanu. Longmani loo sisuga võib maakohas etendamist tõepoolest õigustada, kuid sellest jääb väheks – seos lavastuse ja mängupaiga vahel oli endiselt nõrk. Heinapallid ja puust platvormid mõjusid Nasa talu kämpingumajade taustal juhuslikena, paistes täitvat ainult praktilist eesmärki: anda liikumisvõimalusi näitlejatele ja kohti varjatud tegevusele.

    Ka puu all lebanud naivistlik lehmakuju ei suutnud lavaruumi kuidagi rikastada. Too rohmaka viimistlusega elusuuruses kaisuloom sobinuks pigem mänguasjapoe vitriinile kui professionaalse teatri lavale, samamoodi lehmakujuline õhupall etenduse finaalis.

    Siiski ei paistnud lõviosa publikust end sellest segada laskvat. Sai ju nalja, laulu ja püssipauke, teisisõnu – meele­lahutamise täiskomplekti. Tahtmata nüüd kogu eelnenud mõttearendusele vett peale tõmmata, tuleb nentida, et küllap kuulub siis „Lüpstud“ ka nende lavastuste kilda, mis teatrikriitika tärne ei küsi ega vaja. „Töö kiire ja korralik, saab vara õhtale,“ nagu märkis Pille-Riin Purje hiljuti ühe sarnase ettevõtmise kohta.*

    *Pille-Riin Purje, Kaheksa autorit, kaheksa näitlejat, üks lavastaja ja kõigest üks laip. – Sirp, 31. VII 2020.

Sirp